kultuuriajakirjandus

Täna, 12. veebruaril 2021 tehakse Eesti kontserdielus ajalugu: ERSO ja Olari Elts lavakunstitudengitega esitavad Eestis esimest korda Ludwig van Beethoveni (1770–1827) ja August von Kotzebue (1761–1819) muusikalise näidendi „Kuningas Stefan“. Eesti kontserdilaval kohtuvad kaks oma valdkonna geeniust, kelle looming tekitas nende kaasajal kirglikke vaidlusi. Kotzebue puhul kestavad need siiani, ehkki ka tema erakordsust on hakatud viimasel kümnendil järjest enam taas tunnustama. Samuti on tegemist kahe lähestikuse juubilariga: kui Beethoveni 250. sünniaastapäeva tähistati 2020. aasta detsembris, siis peagi saabuval maikuul möödub 260 aastat Kotzebue sünnist. Tänu aastatel 1783–1817 periooditi Tallinnas elanud ja töötanud saksa kirjanikule, estofiilile, ajakirjanikule ja teatridirektorile August von Kotzebuele, oma aja kõige produktiivsemale ja populaarsemale saksa­keelsele näitekirjanikule, kelle autorina kuulsaks ja hinnatuks teinud esimesed näidendid tulid lavale just tema enda asutatud Tallinna asjaarmastajate teatris, tuleb meie kultuurilukku ka ühe Eestimaal tegutsenud kirjandusklassiku töine kontakt Ludwig van Beethoveniga. Kui kõrgelt hindas Kotzebued draama­kirjanikuna Beethoven, selgub mustvalgel helilooja ja kirjaniku kirjavahetusest. Kõigepealt peatume aga sellel, mis Kotzebue ja Beethoveni kokku viis – Pesti kuningliku linnateatri (hiljem Pesti saksa teater) sisse­pühitsemise pidunäitemängu ja selle muusika tellimus.

Beethoven, Kotzebue ja „vuntsidega ungarlased“

Ungari kuulus XIX sajandi algul Habsburgide impeeriumi, mille pealinnas Viinis võib tänini imetleda ungari aadlike uhkeid paleesid. Ungari tähtsamad linnad Buda ja Pest olid eraldi, mõlema elanike seas valitsesid sakslased – näiteks Pestis oli neid üle 80%. Budast uuema linna Pesti arvukas sakslastest elanikkond otsustas rajada omakeelse teatri enam-vähem samal ajal kui Tallinnas Laial tänaval avati Kotzebue toetusel Eesti esimese kutselise teatri hoone (1809, praegune noorsooteater). Pesti teatri projekteeris 1808. aastal Johann Nepomuk Amann (1765–1834), kes nimetati juba teatri valmimisaastal 1812 Viini õukonna esimeseks õuearhitektiks ning kelle tuntumaid ehitisi on klassitsistlikus stiilis ümberehitatud kaputsiinide krüpt, Habsburgide matusepaik Viinis.

Teatri avamine Pestis oli nii tähtis sündmus, et selleks telliti näidendid tolle aja kuulsaimalt näitekirjanikult August von Kotzebuelt ja muusika neile Ludwig van Beethovenilt. Kotzebue saatis oma teksti 1811. aasta suvel Eestist Ungarisse, Beethoven sai selle kätte Viinis, vahetult enne sõitu Teplice kuurorti Böömimaal. Helilooja olevat kavatsenud just „tõlda astuda“, kui sai „Budast paki palvega Pesti uue teatri avamiseks midagi kirjutada“ (9. oktoobri kiri Leip­zigisse kirjastaja Breitkopf & Härtelile). Beethoven jätkab: „… pärast seda kui olin 3 nädalat veetnud T[eplice]s ja tundsin ennast talutavalt, istusin ma arsti keelust hoolimata maha, et vuntse [ungarlasi], keda ma südamest armastan, aidata.“ Beethoven saigi muusika Kotzebue näidenditele õigel ajal valmis, kuid oktoobri algul Austria keisri Franz I nimepäeval ette nähtud teatri avamine lükkus siiski mitu kuud edasi.

„Vuntside“ all mõtles Beethoven arvatavasti teda rahaliselt toetanud rikkaid ungari aadlikke. Kõige tähtsam nendest oli Budas ja Viinis resideerinud krahv Ferenc (Franz) Brunsvik, Beethoveni metseen ja endine muusikaõpilane, keda Beethoven nimetas oma sõbraks ja vennaks. Ferenci õde oli Beethoveni „surematu armsam“ Josephine, kes oli 1810. aastal perekonna survel abiellunud Tallinnast pärit baltisakslase Christoph Adam von Stackelbergiga.

Millise teksti Beethoven Kotzebuelt ungarlaste vahendusel sai? Teater oli tellinud kirjanikult Pesti linnaga seotud pidunäidendite triloogia: kooridega eelmäng „Ungari esimene heategija“ („Kuningas Stefan“, selle pealkirjaga ka esitati), näitemäng „Bela põgenemine“ kui põhitükk ja „Ateena varemed“ kui kooride ja lauludega järelmäng. Ent teatril tuli „Bela põgenemisest“ loobuda, sest tekkis sündsusetu paralleel Franz I põgenemisega Napoleoni eest. Anonüümseks jäänud kohalik autor kirjutas kiiresti „ajaloolise maali“ „Pesti tõstmine kuninglikuks vabalinnaks“. Eel- ja järelmängu näol lõi Kotzebue oma ajale iseloomuliku ülistava lavateose, mis on pigem staatiline vaatepilt ehk tableau kui dramaatiline näidend – kuigi just viimases oli lavalise intriigi meister Kotzebue eriti tugev. Eelmängu alustab Kotzebue Ungari riigi rajamise ja kristianiseerimisega, osutades kuningaks kroonitud Stefani (ungaripäraselt Istváni) tulevikuvisioonis ka ungarlaste hilisemale valitsejale. Kuningas Stefani rolli esitas näitleja muusika saatel, s.t melodraamana.

Järelmängus „Ateena varemed“ jõudis aga Kotzebue otseselt oma kaasaega ja tollal ikka veel türklaste ikestatud Kreeka juurde. Elegantse žestiga ühendas ta antiikkultuuri, Osmanite ähvardava läheduse ja Pesti teatri avamise: 2000aastasest unest ärganud jumalanna Minerva (Ateena) tõdeb nördimusega, et õilsad kreeklased on alla surutud. Pärast nii masendavat pilti viib Mercurius ta Pesti linna, kus elavad ausad inimesed, äri edeneb ja kunst õitseb.

Pidunäidendeid etendati kuni 1815. aastani kümme korda. Teoste menu oli paratamatult piiratud konkreetse koha ja sündmusega. Et tegemist oli n-ö juhutööga, oli Kotzebuele täiesti selge, ning ta kirjutas ka Beethovenile, et väljas­pool Ungarit võib nende ühistöö edu saavutada üksnes tänu muusikale. Ka ühe viimase kümnendi huvitavama Beethoveni-biograafia autoreid Jan Caeyers on märkinud, et vastupidiselt muusika- ja kirjandusloos levinud negatiivsele arvamusele täitsid Beethoven ja Kotzebue oma ülesande hiilgavalt, isegi liiga hästi, vastates täpselt Pesti teatri ja publiku ootustele ning tolleaegsele poliitilisele olukorrale.¹ Peab silmas pidama ka seda, et Pesti sakslased käsitasid ennast administratiivses mõttes ungarlastena ning Ungari mineviku ja tänapäeva ülistamine oli nende jaoks väga asjakohane, rääkimata ungari aadlikest.

Nagu Kotzebue ennustas, jäi sellest ettevõtmisest repertuaari eelkõige Beethoveni muusika, millest enamasti esitatakse avamänge „Ateena varemetele“ ja „Kuningas Stefanile“ ning „Türgi marssi“ „Ateena varemetest“. Viimane on inspireerinud mitmeid heliloojaid looma virtuoosseid seadeid klaverile ja teistele pillidele. Pesti teater aga põles 1848. aastal, ülesehitatuna tegutses teater samas majas veel aastatel 1869–1889.

Kuigi „Kuningas Stefanit“ pole Eestis tervikuna varem lavale toodud, on Kotzebue ja Beethoveni viljakat koostööd siiski lähiminevikus kahel korral kontserdil tutvustatud. 2013. aastal toimus Saksamaal Usedomi muusikafestival, mis oli pühendatud Eestile. Korraldasime ja modereerisime festivali ametlikus programmis kontserdi „Kui Beethoven Eestisse tuli. Kotzebue salong“, kus esinesid klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai ning sopran Anu-Mari Uuspõld ja tenor Rasmus Kull. Kavas olid Kotzebue tekstidele loodud laulud, klaveriseades „Kuningas Stefani“ ja „Ateena varemete“ uvertüürid, viimasest veel „Türgi marss“ Anton Rubinsteini ja „Dervišite koor“ Camille Saint-Saënsi seades ning muid teoseid. Kontsert osutus nii menukaks, et ligi poolsada huvilist pidi jääma saali ukse taha, festivalikajastus pidas aga üritust kolm nädalat kestnud pidunädalate üheks suuremaks avastuseks. Sama kontserdi võisime 2019. aastal Kotzebue 200. surma-aastapäeva mälestuseks lühendatult organiseerida kultuuri protežeeriva Saksa suursaadiku Christoph Eichhorni residentsis.

Beethoveni vahetu kokkupuude Kotzebue tekstiga kinnitas tema veendumust, et Kotzebue on just õige kirjanik talle ooperilibretot looma. See ajendas teda Kotzebuele kohe vastavasisulist kirja saatma. Esimene kiri ei jõudnudki aga sel ajal vaheldumisi oma Vardi mõisas ja Tallinnas asuva kirjaniku kätte.

Beethoveni ja Kotzebue kirjavahetus

Beethoveni ja Kotzebue kirjavahetus Viini ja Tallinna vahel on kadunud kirjade lugu. Beethoven kirjutas Kotzebuele kolm kirja, millest Kotzebue sai kätte kaks ja säilinud on üks kiri. Kotzebue omakorda läkitas Beethovenile kaks kirja, millest on säilinud üks, ja ühe soovituskirja oma laste muusikaõpetaja Johann August Hagenile, et ta saaks Beethovenit külastada.

Beethoven kirjutas esimese kirja 1811. aasta oktoobris ja lootis selle Kotzebuele saata käsipostiga: „… üks tuulepeast liivimaalane lubas toimetada kirja K. [Kotzebue] kätte, aga tõenäoliselt, nagu üldse venelased ja liivimaalased on tuulepead ja suured hooplejad, ei teinud ta seda, kuigi ta nimetas ennast tema [Kotzebue] heaks sõbraks.“ (kiri Leipzigi kirjastusele Breitkopf & Härtel, 28. jaanuar 1812). Oletatavasti oli see liivimaalane eespool nimetatud Stackelberg. Järgmise kirja saatis Beethoven kõigepealt hoopis Leipzigisse, paludes oma kirjastajalt abi. Leipzigi raamatukaupmehe ja kirjastaja Paul Gotthelf Kummeri vahendusel jõudis kiri õnnelikult Tallinna.

Beethoveni kiri kajastab kujukalt helilooja suurt imetlust ja aupaklikkust temast üheksa aastat vanema kirjaniku suhtes. Harva meelitab ja kiidab Beethoven kedagi sel viisil kui Kotzebued. Beethoven oli oletatavasti kohtunud Kotzebuega Viini seltskonnas või vähemalt näinud teda õukonnateatris ajavahemikus 1797. aasta oktoober kuni 1799. aasta märts, mil Kotzebue elas Viinis, olles 1798. aasta lõpuni õukonna­teatri direktor. Beethoveni raamatute seas oli Kotzebue käsitlus „Aadlist“ („Vom Adel“). Veel tähtsam on, et Beethoven tundis Kotzebue näidendeid ja oli kogenud teatris nende suurt mõju: aktuaalsed ja vaatajat puudutavad teemad, haarav intriig, elulised tegelas­kujud. Pärast vaevarikast tööd libretistidega 1805. aastal esietendunud ooperi „Fidelio“ („Leonore“) kallal lootis ta nüüd Kotzebues leida sobivaima tekstiautori.

28. jaanuaril 1812 kirjutas Beethoven Kotzebuele teise kirja:

Kõrgesti lugupeetud, kõrgesti austatud härra!

Sel ajal kui ma ungarlaste jaoks saatsin muusikaga teie eel- ja järelmängu, ei suutnud ma tagasi hoida elavat soovi omada teie ainulaadselt dramaatiliselt geeniuselt üht ooperit [Beethoveni esiletõste], olgu see siis romantiline, täiesti tõsine, heroilis-koomiline, sentimentaalne – lühidalt, sellisena nagu te ise soovite, võtan ma ta suure rõõmuga vastu. Loomulikult meeldiks mulle kõige rohkem mingi suur teema ajaloost ja eriti näiteks Attila etc. süngetest aegadest, aga võtan tänuga vastu, ükskõik mis teema see ka poleks, kui see ainult tuleb teie poeetilisest vaimust, mille saaksin oma muusikalisse [vaimu] üle kanda. [—] Vürst Lobkowiz, kes teid tervitab ja kes juhib nüüd üksi ooperit, tuleb teile kindlasti vastu teie teenetele kohase honorari osas; [—]

Palun ärge lükake mu palvet tagasi. Te leiate minus igal ajal teile selle eest ülimalt tänuliku [isiku], soodsa ja peatse vastuse ootuses olen ma

teie austaja

ludwig van Beethowen

Viin 28. jaanuaril 1812

Härra Kotzebuele in [Reval]²

Beethoven soovis niisiis kõige enam kirjutada suurt kangelaslikku ooperit ajaloolisel teemal ja pakkus välja hunnide juhi Attila kuju – taas Ungariga seotud ainestiku. Tõuke kauge minevikuga tegelemiseks andis arvatavasti ka itaallase Gaspare Spontini vanarooma-aineline Pariisis esietendunud suurejooneline ooper „Vesta neitsi“ („La vestale“), mis tuli Viinis lavale 1810. aastal ja vaimustas Beethovenit. Helilooja ei unustanud mainimast ka ettevõtmise rahalist külge, liiatigi oli 1811. aasta septembris saanud Viini Kärntnertori (Kärnteni värava) teatri direktoriks Beethoveni metseen vürst Franz Joseph Maximilian Lobkowitz.

On teada, et Kotzebue vastas sellele kirjale 6. märtsil (vkj) 1812 nõusolevalt.

Beethoveni järgmine kiri, mis sisaldas tõenäoliselt tähtsaid uudiseid Lobkowitzi korraldatud libretovõistluse kohta, ei ole säilinud. Igatahes jõudis see Kotzebueni, nagu ilmneb Kotzebue vastusest:

Tallinn, 20. a(prill) 1812

Juba 6. märtsil oli mul au vastata ühele Teie lahkele kirjale, mille sain raamatukaupmees Kummeri kaudu Leipzigist. Nüüd sain teise kirja hr von Odelga [arvatavasti diplomaat Carl von Odelga] vahendusel; kolmandast [kõige varasemast] ei tea ma midagi. Ma kordan, et luuletan teile suure rõõmuga suure ooperi niipea, kui mul õnnestub leida hea plaan. See sünnib vahel täiesti iseenesest, vahel aga peab seda kaua asjatult ootama. Kui Teid rahuldaksid koomilised ooperid, võiksin Teid varsti aidata. Kavatsesin välja anda ooperi­almanahhi, aga ma ei ole veel kirjastajaga kokkuleppele jõudnud. Vahepeal on mul järgmised tööd käsikirjas valmis saanud: [1,] „Cacambo printsess“, koomiline ooper 3 vaatuses. 2, „Alpionn“, draama lauludega ühes vaatuses. 3, „Pervonte ehk Soovid“, koomiline ooper 3 vaatuses. 4, „Hans Max Griesbrecht von der Humpenburg ehk Uus rüütliaeg“, koomiline ooper 1 vaatuses. 5, „Puur“, koomiline ooper 1 vaatuses.³ Kõik, välja arvatud vahest „Pervonte“, läheksid direktsioonile dekoratsioonide ja kostüümide poolest väga vähe maksma. Kui vürst Lobkowitz lubaks mulle nende 5 ooperi eest 200 tukatit, ei laseks ma neid esialgu üldse trükkida, vaid toimetaksin tema kätte. Kuulen, et ta on välja pannud auhinnad parimatele ooperitele [libretodele], pole aga teada saanud, millal on ärasaatmise tähtaeg. Ja kellele tuleb need saata? Kuna vürst on mõelnud anda 100 tukatit üheainsa hea koomilise ooperi eest, siis arvan ma, et 5 ooperi eest 200 tukatit ei oleks talle liiga palju. Et ükski neist ei sisalda midagi tsensuurivastast, selle eest seisan ma. Kui Te tahaksite ennast proovida koomilises žanris, siis leiaksite eriti „Pervontes“ ja „Cacambo printsessis“ oma geeniusele laia tegevuspõllu. Sellele ettepanekule palun peatset vastust ja mõtlen vahepeal tõsise ooperi plaanile. [—] Ma ei usu, et „Ateena varemed“ ja „Ungari esimene heategija“ saavutavad edu väljaspool Ungarit, või siis ainult tänu Teie meisterlikule muusikale. Neis ei saa teha ka muudatusi, kogu stiil on pisut lokaalne. Siinjuures pean ma kibedalt kaebama, et ma peale Teie kirja nende tükkide saatusest pole ainsatki sõna kuulnud. Üks teatud härra Bonaventura von Szent Ivani [Szent-Iványi], kes nimetas ennast maavalitsuse kõrge koha esindajaks teatriasjades, kirjutas kaks korda mulle Pestist, ja pärast seda, kui ma talle nüüd peaaegu juba ¾ aastat tagasi ihaldatud teatritükid läkitasin, ei ole temast rohkem midagi kuulda, ei saada honorari ega vasta mu kirjadele. Te olete ju nõnda lahke ja kirjutate mulle, kas ja millal uus teater Pestis avati? Kas minu tükid meeldisid? Ja mis võib küll olla põhjus, et minuga nii sündmatult käitutakse?

Veel kord paludes varsti siia Tallinna vastata jään Teie siiraks austajaks.

Kotzebue

P.S Kõige parem oleks, kui luuletaja ja helilooja elaksid vähemalt aasta aega koos, ja kes teab, mis ükskord pärast taastatud rahu juhtub, kui praegune [teatri] direktsioon mulle vastuvõetavaid ettepanekuid teeb.

Kotzebue kiri kajastab mitut olulist aspekti tema isiksuses ja loomes. Mõistagi oli ta tugev teatripraktik, kes mõtles nii esitusvõimalustele kui ka honorarile. Teda häiris vaikus Pestist, ent ta ei teadnud, et teatri juhtkomiteesse kuulunud Bonaventúra von Szent-Iványi oli 1811. aasta sügisel surnud. Huvitav on Kotzebue märkus inspiratsiooni kohta, mida isegi tema pidi vahel „kaua asjatult ootama“. Tal oli lihtsam pakkuda Beethovenile juba olemasolevaid libretosid, kahjuks küll koomilisi. Kotzebue oli sel ajal tõepoolest väga hõivatud: 1812. aasta märtsist oli ta Tallinna teatri direktor, käis iga päev teatris, tegi proove, õhtuti jälgis etendusi või võttis vastu külalisi. Kotzebue oli ostnud oma suurele perekonnale eeslinna Narva maantee äärde krundi koos maja, aia ja abihoonetega (umbes praeguse maja nr 17 kohal).

Ooperikunsti üht tuumprobleemi, libretisti ja helilooja koostööd puudutavad read on postskriptumis: teksti ja muusika autorite mõttevahetus peaks olema tihe, võimalikult lähedal elades ja suheldes. Kotzebue vihjab väljavaatele Viinis kokku saada, kuid see ei teostunud. Kotzebue lahkus 1813. aasta detsembris Tallinnast ja suundus Königs­bergi Vene keisririigi peakonsuliks Preisi­maal.

Beethovenil jäigi teine ooper kirjutamata. Ta töötas veel kord ümber oma „Fidelio“, mille viimane variant esietendus 1814. aastal. Kotzebued hindas ta kõrgelt elu lõpuni.

Järelmäng: Hagen, Hippius ja Beethoven

1813. aasta sügisel võttis Kotzebue laste endine muusikaõpetaja Johann August Hagen ette reisi Viini ja Berliini. Ta palus Kotzebuelt soovituskirja, mille Kotzebue 24. septembril (5. oktoober) ka kirjutas, adresseerides selle „Kuulsale komponistile härra von Beethovenile Viinis“:

Selle kirja üleandja, härra Hagen, on 3 aastat olnud minu majas muusikaõpetaja ja kuna ma teda niihästi tema teadmiste ja tema usinuse kui ka tema moraalse iseloomu pärast olen õppinud hindama, seepärast võtan endale vabaduse teda Teile parimini soovitada kui üht Teie siiraimat austajat.

Nende hulka loen ma ka iseennast ja olen Teie tervenisti alandlik

Kotzebue.

Hagen külastas aastail 1814 ja 1815 Beethovenit mitu korda, kuigi tema Viini-tuttavad hoiatasid algul, et Beethoven on tusane ja pahur, sest ta ei kuule midagi. Hageni võttis Beethoven aga vastu sõbralikult, kui oli lugenud, kellega on tegemist. Hageni vahendusel tutvus Beethoveniga Viinis kunsti õppinud tulevane nimekas baltisaksa kunstnik Gustav Adolf Hippius (1792–1856). Natuurist joonistatud Ludwig van Beethoveni portree (1814–1815) on Hippiuse kuulsamaid töid (asub tänapäeval Bonnis Beethoven-Hausis), mille autorsust on aidanud tuvastada kunstiajaloolane Anu Allikvee.

Beethoveni ja Kotzebue suhtlemisest on enamik Beethoveni biograafe piinlikkustundega mööda vaadanud – „revolutsionääri“ ja „reaktsionääri“ kirjavahetus näib demonstreerivat üksnes Beethoveni halba kirjanduslikku maitset. Nii see aga ei olnud. Kui Beethoven kirjutas Kotzebuele esimese kirja, oli just trükist ilmunud tema näidendi­muusika Johann Wolfgang Goethe „Egmontile“. Ent ooperilibretot ta Goethelt ei soovinud: tema arvates oli Goethe esimene saksa poeet ja Kotzebue esimene saksa dramaatik.

1 Jan Caeyers, Der einsame Revolutionär. Eine Biographie. Tlk Andreas Ecke. C. H. Beck, München 2012, lk 452 (originaal: Jan Caeyers, Beethoven. Een biografie. De Bezige Bij. Amsterdam 2009).

2 Kirjad on võetud väljaandest Ludwig van Beet­hoven. Briefwechsel. Gesamtausgabe. Bd. 2. 1808–1813. Hrsg. Sieghard Brandenburg. G. Henle, München 1996.

3 Libretode originaalpealkirjad on „Die Prinzessin von Cacambo“, „Die Alpenhütte“, „Pervonte oder die Wünsche“, „Hans Max Griesbrecht von der Humpenburg oder die neue Ritterzeit“, „Der Käficht“.