Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
kultuuriajakirjandus – Sirp
Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • 200 aastat hiljem – Võitmatu relv ja piiritu kavalus

    KAAREL TARAND

    Juba üle kolmekümne aasta ei ole Narvas ega Tallinnas Venemaa võitmatu armee paraadi nähtud ning Eesti elanikud on sellest uhkusest osa saanud vaid Moskva televisiooni vahendusel. Haleda, kurvalt farsliku aseainena on meile vahetult pakutud vaid nn surematu polgu korratut, lohisevat ja väikesearvulist kevadmarssi. Kuid ega see usku ei muuda. Mullust paraadi Moskvas vahendas ERR küll epiteetideta, aga võimsana ikka: „Mehhaniseeritud kolonnis liikus üle väljaku 234 ühikut sõjatehnikat, mille seas olid nii ajaloolised, kaasaegsed kui ka alles relvastusse võetavad lahingumasinad. 20 ühikut lahingutehnikat olid sellised, mida näidati sõjaväeparaadil esimest korda. Samuti lendasid üle Punase väljaku Vene õhujõudude sõjalennukid 16 grupis, kokku 75 lennukit, teiste hulgas ka viienda põlvkonna hävitajad Su-57.“

    Kõikumatu veendumus, et Venemaa on sõjaline üliriik, mille hambuni relvastatud armee meie piiri taga kujutab endast Eesti iseseisvusele pidevat ohtu, on üks relss rööpapaaris, mida mööda sõidab Eesti välispoliitika idanaabri suunal. Teine, sama kinnistunud relss, mis saab Moskva propagandamasinast iga päev lisatoitu, on arvamus, et Venemaa võim, sealhulgas eriti luure ja diplomaatia, on iidsest ajast laetud sellise bütsantsi ehk õigeuskliku kavalusega, millele ka suurimatel läänes pole lootustki vastu saada. Kuidas ka Venemaaga ei suhtleks, tema võidab alati. Kuna tegu on nullsummamänguga, siis järelikult Euroopa kaotab alati. Ainus võiduvõimalus tekiks Euroopal siis, kui käitutaks rangelt ainult Venemaa ekspertidest Balti riikide ja meie süvaliitlase USA juhtnööride järgi.

    Et neilt rööbastelt maha tulla ei mõisteta, näitas taas hästi kätte meie meedia terveks nädalaks täitnud „Euroopa läbikukkumine“, „Venemaa reha peale astumine“, „skandaalne, äpardunud, valel ajal ja vales kohas toimunud“ ELi kõrge esindaja Josep Borrelli visiit Moskvasse. Postimees kuulutas juhtkirjas (9. II), et kriitika on olnud „karm ja ühehäälne“, Eesti Päevaleht (8. II) aga, et sündmus vallandas Eesti poliitikas „laia ja ägeda üksmeelelaine“. Päris nii asjad siiski ei olnud. Käremeelseid avaldusi ruttasid tegema küll kõik endised ja praegused mustvalge maailmanägemisega välispoliitikud, kuid teises laines on sõna saanud ka poliitikast kaugemal seisvad asjatundjad, kelle vaatenurk on värvilisem ega sobitu hästi üldrahvaliku üksmeele pilti.

    Tehtud avalduste järgi valitseb Eesti erakondades konsensus, et Venemaaga mingil muul moel kui ohutust kaugusest sanktsioone kehtestades ning vaprusest nõretavaid kirju postitades või üle plangu roppusi karjudes suhelda ei tohi. Mis tahes vahetu kontakt või silmside sellise kobraga nagu kuusteist aastat ametis olnud Venemaa välisminister Sergei Lavrov, rääkimata siis kehastunud kurjusest, Vladimir Putinist endast, oleks ilmselge enesetapp. Unustatud on, et kahe aasta eest istus president Kersti Kaljulaid koos nende kahe mehega lõunalauas ja tuli Moskvast ühes tükis tagasi. Ajalugu meenutades peab lisama, et võõrustajana partneri alandamine on sajandeid kuulunud Venemaal kohustuslikku menüüsse, mitte Putini leiutis. Seda said omal nahal tunda Lennart Meri ja Jüri Luik 1994. aastal Moskvas, Siim Kallas 1996. aastal Petroskois ja Mart Laar 2000. aastal Peterburis (viimase kahe puhul olin ise tunnistaja sündmuspaigal). Kõik tulid siiski tagasi, midagi lepingulist näpu vahel.

    Läbikäimiskeeld Venemaaga on nüüd absoluutne, hoolimata asjaolust, et alles läinud suvel kiitis valitsus heaks välispoliitika arengukava aastani 2030, kus naaberriigi käsitlus on küll vastuoluline, kuid selles leidub siiski sõnastus „Edendame Venemaaga heanaaberlikke ja vastastikku kasulikke suhteid, sh keskkonna- ja transpordivaldkonnas“. Kuidas see küll käiks, kui nullsummamängus vastastikust kasu pole? Mil moel suhtlemise vältimine suhteid edendab? Mida vähem on suhtlemissoovi võimu tipul, seda keerulisem on koostööd teha ka praktikutel, olgu Läänemere või Peipsi vesikonna kaitsel, piirivalves ja politseis, rääkimata äri- ja kultuurisidemetest.

    Idasuhete kiiret ümbermõtestamist Eestis ei ole loota, sest tärkava välisministri kogu võimaliku iseseisvuse kaaperdasid Borrelli intsidenti ära kasutades efektiivselt kogenud kalad Urmas Reinsalu ja Jüri Ratas, kes elavad nüüd korraga minister Eva-Maria Liimetsa sees ja räägivad tema häälega, Ratas küll oma endise ihunõuniku kujul. Miks nad seda teevad? Ikka egoistlikel motiividel, sest välispoliitika on kauneim poliitikutööde hulgas. Kes kord sinna pääsenud, ei taha enam iial langeda tagasi millegi nii ebaseksika juurde nagu sõnnikulaotamine hariduse või tervishoiu põllul. Välispoliitika, kui see tähendab läbikäimist vaid sõpradega, on kaunis bukett kenadest inimestest, tantsust, pidusöökidest ja turismist, seega igati viisakas auhind pikaajalise siseriikliku parteilise rügamise eest.

    Ometigi oleks senisest sisukama idapoliitika käivitamine lihtne, selleks peaks vaid need kaks senist põhialust pea peale pöörama ning kavandama strateegia, mis rajaneb teadmisel, et Venemaa relvad on roostes ja kavalusest pole haisugi. Venemaal valitseb aegadeülene eriline riigivorm – konstitutsiooniline kleptokraatia –, mis on üle elanud tsaarivõimu, bolševike diktatuuri ning õitseb ka uuenenud ja kokkutõmbuval Venemaal. Kleptokraatia põhiseadus on varaste aukoodeks ning rangelt ainult teenistusaja pikkusele üles ehitatud võimuhierarhia, mis sõjaväestatud struktuurides on tuntud ka määrustikuväliste suhete auväärse süsteemina. Seda kultuuri muutma hakata (on küll kaheldav, kas see võiks olla edukam kui Suurbritannial sajandi eest Indias) saab alles pärast seda, kui on lahendatud globaalne põhiküsimus, kus kolmandat teed ei ole: kas Venemaast saab Hiina või Euroopa Liidu dominioon. Euroopa Liit on huvitatud viimasest, kui palju me ka oma Eesti nurgas seda ei sajataks.

    Vargaseaduste ning sõjaväelise subkultuuri traditsioonide hea tundmisega saab ära teenida austuse, ilma et peaks ise nendesuguseks muutuma. Kes usub Aleksei Navalnõi jutte ja filme, peaks olema veendunud, et Venemaa kleptokraatide eliit varastab ühiskonna tagant pidevalt ja miljardite eest. Mis toimub ülemkihis, kordub lahjema versioonina alamkihtides ehk varastavad kõik. Sõjaväes tähendab see, et kirjade järgi töökorras sõjatehnika tegelikult ei toimi, nagu ühe näitena paljudest juhtus paari aasta eest Omskis. Ühes õhukaitse väeosas käis raketiseadeldistest elektroonika varastamine ja selle väärismetallina mahaparseldamine kolm aastat, kuni avastati, et suurem osa tehnikast on lahinguvõimetu. Ainuüksi seersant Prohhin ja reamees Milkin suutsid mõne kuu jooksul pihta panna mitme miljoni rubla eest sõjatehnika juppe. Kui vahele jäid, said karistada kõigest tingimisi, millest võib näha võimude mõistvat suhtumist varastamisesse, peaasi et igaüks võtaks ainult nii palju, kui ta oma seisuse järgi tohib. Omad prohhinid-milkinid on olemas igas väeosas.

    Putin ise on teenistuse kõik ajajärgud läbinud ja seega jõudnud demobiliseerumiseelsesse deduška püsiseisundisse, mil päevi sisustab lõbu, aga ka vastutus iidse korra ja põhiseaduse püsimise eest. Lõbu poolelt: Nõukogude armees toimus üleminekuriitus kõrgemasse seisusesse iga kuue kuu tagant. Alamates astmetes tähendas see kandidaadi tagumiku triikimist rihmapandla või taburetiga, hoop iga teenitud kuu eest. Demobiliseeruja sai aga endale selle teenuse noorsõduritelt tellida, ainult nüpeldati niidiga, kusjuures niidihoopide saaja tagumik oli veel ka padjaga kaitstud. Kuna Moskvas osatakse Balti riikide poliitikute käitumist küllalt hästi ennustada, käsitlebki Putin neid kui duhhe, kes verbaalselt niidiga tööle pannakse, sest nii on lihtsalt lõbus. Aga miks peaksime talle seda lõbu pakkuma?

    Vastutus kajastub nn jõuametkondade eelarves, mida Putin on hoole ja armastusega kasvatanud. Arusaadav. Tema armee ei ole ehk nii priske ja uhke kui Aleksander I kaardivägi 200 aasta eest, kuid seal peab olema piisavalt vara, et igale kihile jaguks seisusekohaseks võtmiseks. Oma ülema vastu võib pöörata ainult see armee, kust enam midagi varastada ei ole.

    Ja mis saab Josep Borrellist? Ei midagi erilist, diplomaadi asi on töötada peamaja juhtnööride järgi, milleks on Venemaa „hõlvamine“ ehk muutmine Euroopa mõjusfääri osaks. Mina kavatsen selle tulemuse oma silmaga ära näha.

    Narvast. Meie linnast on Mai kuul 6 Kaardi rügementi läbi läinud. Oli see küll üks priske ja uhke vägi, et seda priskemad ja uhkemad maailmas pole ei leida ega näha, mis ühe riigi ja tema vägeva valitseja au- ja kõrgust suuremaks jõuaks kiita, kui seesama. Mehed kõik noored, nägusad ja suured kui puud; päälikud nenda samoti. Kõigil oli paljo raha, kulda ja hõbedad; Mundrid ja ehted elendasid ja hiilgasid; hobused uhkemad kui kõige kallimad tõllahobosed. Ei ole meie veel nii kallist ja rõõmustavad silma ilu näinud, kui neid sinatsid kardisid; neid oli 18 tuhat meest. Kolm rügementi jala-, ja kolm rügementi hoboseväge: üks uhkem kui tõine.

    Maarahva Nädalaleht 15. VI 1821, nr 24

  • Millal on poliitika?

    OTT PUUMEISTER

    1.

    Ikka ja jälle kostab „kaine mõistuse“ kojast hüüatusi, et ei tohiks kõike politiseerida. Ei olevat kohane politiseerida laulupidu, 20. augusti pidustusi, sugu, kliimamuutust jne. Mida tähendab „politiseerimine“, kui kutsutakse üles sellest hoiduma? Ennekõike muidugi seda, et ei tohiks tavapärast asjade toimimise viisi kuidagi kahtluse alla seada. Asjad on nii nagu on, sest nii on õige. Nii on õige, sest nii on harjutud, selline on traditsioon. Igasugune kriitika, igasugune ettepanek asju muuta nimetatakse „politiseerimiseks“ ja üritatakse nurka seisma panna, häbenema oma radikaalsust.

    Säärase halvustava „politiseerimise“ kasutuse eelduseks on arusaam, et poliitikat peab tegema ainult selleks määratud paikades ning et seda peaksid tegema ainult need, kelle amet seda lubab – poliitikud. Poliitikat tehakse riigikogus, erakondades, omavalitsustes. Vahel teeb poliitikat ka rahvas, kui tal lubatakse näiteks referendumil või valimistel hääletada või kui teda on tarvis mõne poliitiku seisukohta kinnitama. Aga täpselt, ka rahvas peab esile kerkima neis juba välja kujunenud raamides ja paikades, peab end saama väljendada traditsiooniliste protseduuride teel (arvamusküsitlused, valimised jne). Nende protseduuride kaudu annab rahvas poliitikutele mandaadi enda nimel kõneleda. „Mandaat“ on võlusõna, millega poliitik saab teiste, mitte-poliitikute politiseerimiskatseid tõrjuda ja enese seisukoha kinnistada. Näiteks puudub Martin Helme sõnul Eesti Vabariigi presidendil Kersti Kaljulaidil „mandaat riigikogule ettepanekuid teha“.1 Teisisõnu, riigipea ei tohi sekkuda poliitikasse! Võime muidugi ette kujutada, milline oleks Martini seisukoht siis, kui riigipeaks saanuks Mart Helme …

    Eelmise aasta 20. augusti presidendi vastuvõtt roosiaias sai tänu Sveta Grigorjeva kõnele tõeliseks sündmuseks. Tavapäraselt tähistatakse vastuvõtul lihtsalt Eesti taasiseseisvumist, kiidetakse riiki, kaitstakse vabadust, vaadatakse helgesse tuleviku … Pidi toimuma kiidulaul, aga peole sadas ootamatult sisse kriitika. Toimus presidendi vastuvõtu „politiseerimine“. Aga kuidas saab politiseerida midagi juba üdini poliitilist? Kus siis veel esitataks ametlikku riiklikku seisukohta – poliitikat – kui mitte taasiseseisvumise (või iseseisvuse taastamise) tähistamisel? Niisiis, kui hurjutatakse politiseerimise pärast, siis tuleks seda mõista pigem nii: ei tohi teha ametlikust seisukohast teistsugust poliitikat ning poliitikat ei tohi teha keegi peale poliitikute.

    Sveta Grigorjeva (kuri)kuulus kõne politiseeris harjumuspärase ametliku poliitika. Enda sõnutsi kõneles „lihttööliste ja eesti-vene segaperekonnast pärit noor naisterahvas“.2 Mida tähendas sellise kõnepositsiooni haaramine? See tähendas integratsiooni või lõimumise objekti sissetung kõneareenile. Vene keelt kõnelev vähemus on Eestis harjunud olema haldusobjekt – objekt, keda tahetakse muudkui lõimida, kelle probleemsest olukorrast on kirjutatud aruandeid, uurimistöid ja kelle puudulikust haridusest ei lakata kõnelemast, kes on alatasa arengukavade ja projektide probleemseks keskmeks. Lõppeks aga tähendab integratsioon seda, et ta peab omaks võtma eestluse, samastama end selle rahvaga, keda põhiseadusest lähtuvalt ikka esile manatakse ja kelle vabadust harjumuspärane poliitika kaitseb.

    Kui kõnepult usaldatakse inimese kätte, kelle kaudu saab väljendusõiguse rühm, kellest mõeldakse ümarlauapoliitika objektina, s.t ühiskondliku probleemina, tekib teatud nihestus. See, kellest me oleme nii palju rääkinud, kellega tegelenud, kelle peale aega kulutanud, keda majandanud, teeb suu lahti ja ütleb: „Eesti on väga kaugel riigist, kus mõnest lihttööliste üleskasvatatud müüjatüdrukust võib saada peaminister, veel vähem president. Eriti, kui selle müüjatüdruku nimi on näiteks Maša, Vera või Sveta.“ Aga kuidas? Pärast kogu seda vaeva, mis me lõimumisega näinud oleme, ütleb meie haldusobjekt, et ta ei ole meie riigiga rahul? Pole õige eestlane! Või lausa roppusi pilduv valelik luuletaja, nagu väljendus Uute Uudiste anonüümne repliik.3

    See, kellest me oleme nii palju rääkinud, kellega tegelenud, kelle peale aega kulutanud, keda majandanud, teeb suu lahti ja ütleb: „Eesti on väga kaugel riigist, kus mõnest lihttööliste üleskasvatatud müüjatüdrukust võib saada peaminister, veel vähem president. Eriti, kui selle müüjatüdruku nimi on näiteks Maša, Vera või Sveta.“ Aga kuidas? Pärast kogu seda vaeva, mis me lõimumisega näinud oleme, ütleb meie haldusobjekt, et ta ei ole meie riigiga rahul? Pildil Sveta Grigorjeva.

    Siin peitubki „õiges“ kohas tehtava poliitika ja alati vales kohas praktiseeritava politiseerimise üks põhilisi eristusjooni. Esimene on anonüümne, s.t üldiselt harjumuspärane, laialdaselt vastuvõetud, mandaadiga paika pandud tegemisviis. Anonüümne just nimelt selles mõttes, et ei ole vahet, kas lõimumisest kõneleb Reinsalu, Kallas või Helme – on paika pandud, et meil on eestlased ja siis need, keda on tarvis integreerida. Räägib õigupoolest dokumentide, protseduuride, deklaratsioonide, seaduste institutsionaliseeritud kõnepruuk. Ametlik poliitika on institutsioonide eestkõneleja. Seetõttu ongi ametlikku poliitikat niivõrd lihtne tavamõistusega segamini ajada. Politiseerimist ei saa aga kõnelejast lahutada, see ei saa kunagi olla anonüümne. Politiseerijal on alati konkreetne vaatenurk, mida ei saa taandada nn kainele mõistusele, s.t traditsioonilisele mõtteviisile. Ta esindab kedagi, ta on kellegi või millegi konkreetse eestkõneleja. Ja tema kõne kaudu tungib avalikku ruumi keegi või miski, kellel – institutsionaliseeritud poliitika seisukohast – ei tohiks olla õigust seal viibida. Niisiis, politiseerimine sisestab avalikku ruumi harjumatu(lt) kõneleva subjekti.

    Võib julgelt öelda, et see, mida tihtipeale halvustavalt politiseerimiseks nimetatakse, on õigupoolest üks tähtsamaid poliitika tegemise viise. Sest mida teevad professionaalsed poliitikud? Nad haldavad, majandavad, administreerivad ja kõige selle käigus loodavad, et ei tekiks uusi probleeme, millega peaks tegelema, uusi ebamugavusi. Kõik peab olema paigas: raha peab ringlema, palgad peavad kasvama, õnneindeks kõrge püsima … Vene keelt kõnelev vähemus oli just nimelt juba vana probleem, mille kohta sai öelda: me teame, tegeleme sellega, integreerime … Aga kus on õigupoolest venekeelse vähemuse koht dokumentides, mis kõik kuulutavad enese eesti rahvust, keelt ja kultuuri kaitsvaks (k.a „Eesti 2035“ arengukava)? Tal ei ole muud rolli peale takistuseks olemise.

    Kui see takistus, probleem ühtäkki kõnevõime omandab, s.t kui tema eest hakkab keegi kõnelema, siis muutub haldusprobleem jälle poliitiliseks, avalikkuse probleemiks. Grigorjeva kõnel oli paljastav toime: poliitikud lootsid, et tegemist ei ole enam poliitilise probleemiga, et enam ei pea avalikkust kaasama, et asja saab ära lahendada mugavas kabinetivaikuses, et see on nende eraasi. Aga poliitika ei lõpe kunagi, nagu Martin Helme on tabavalt märkinud. Vanad probleemid, mida usuti juba kontrolli all olevat, võivad leida uued eestkõnelejad, mis nad taas poliitiliseks muudavad, ja seega uusi lahendusi ja lahendajaid nõuavad. Poliitikutele ei ole see loomulikult mugav positsioon – nemad on ju ametisse määratud, ja mandaadiga! Nüüd aga selgub, et asja, mis oli juba paigas, lahendamiseks on tarvis kedagi teist.

    2.

    Lähtuvalt Grigorjeva kõneteost, kuid veidi üldisemaks liikudes võime suunduda kahte teed mööda. Esiteks ruumi suunas: need kohad, kus tavapäraselt esitatakse ametlikke (riiklikke) seisukohti, märgistatakse mittepoliitilisena, s.t tavamõistuslikuna. Kui keegi siiski julgeb seal kõnelda poliitiliselt, sildistatakse see kähku radikaalseks politiseerimiseks. Poliitika on kohatu. Teiseks aga aja poole: küsimus ei ole ainult kohas, vaid ka ajas. Kohad ei ole ajatud, igavesed. Küsimus on traditsioonis: nii on välja kujunenud, nii asjad lihtsalt käivad. Meil ei ole kombeks pidupäevadel kritiseerida … Meil ei ole kombeks lasta (vanadel) probleemidel (uuesti) sõna võtta … Traditsioon muudab kombed, harjumused enesestmõistetavuseks. Poliitika on ajakohatu, s.t ta kas loob uue või taaselustab aegade hämarusest vana probleemi, millega kohtumiseks ei olda valmis; ja probleemi sõnastades loob selle, kes räägib, kes teeb poliitikat.

    Poliitilise ruumiga on palju tegeletud. Aristotelese algne eristus polis’e (avaliku) ja oikonomia (privaatse) vahel on tänapäevani jõus ja toidab poliitikateooriat – ehkki see tegeleb enamjaolt polis’e ja oikonomia vaheliste piiride hägustumise ja piirjoonte tõmbamise luhtumisega. Siin on iseloomulikud säärased hüüdlaused nagu „Isiklik on poliitiline“, mille eesmärgiks on tähelepanu tõmmata eraelu läbipõimumisele avalikuga (lähisuhtevägivald ei ole mitte kellegi isiklik, vaid ühiskondlik probleem). Teisalt aga võimaldab just nende piiride luhtumine näha, et igasugune avalik otsus mõjutab isiku elu, rakendub privaatsele (kõige otsesemalt nt abordikeeld Poolas). Ehkki eristus avaliku ja privaatse vahel on mõeldav, ei ole neid enam võimalik eristada. Eristus, mis pani aluse poliitilisele ruumile, on lagunenud – ning on väga keeruline öelda, mis ja kus on õigupoolest poliitiline. Kui kõik saab poliitiliseks, muutub väga keeruliseks öelda, mida tähendab poliitilisus.

    Seepärast on Bruno Latour esitanud teistsuguse küsimuse: millal on poliitiline? Selle küsimuse esitamise eelduseks on poliitika mõiste ümbersuunamine identiteedilt asjadele. Poliitika on asjadele suunatud (object-oriented politics).4 Asja tuleb siin võtta mitte subjektile vastanduva objektina, vaid ühise asjana – res publica – ehk probleemina, mis nõuab, et temaga tegeletaks. Poliitika lähtekohaks ei ole seega rahvas ja tema tahe (identiteet), vaid probleemne asi, „mis toob inimesed kokku seetõttu, et ta neid lahutab“.5 Latour viitab siin inglise thing’i ja saksa Ding’i etümoloogiale, millest lähtuvalt on omale nimetuse saanud nii mõnedki parlamendid. Eesti keeleski ei tähenda asi lihtsalt eset, vaid ka probleemi, juhtumit, lahendamist vajavat küsimust, aga ka tööd ja tegevust – asju lahendatakse, klaaritakse, aetakse; oma nina topitakse teiste asjadesse.

    Asi on ka põhjus, vajadus – midagi tehakse ikka asja pärast. Tuleb küsida: mis asja pärast on tarvis hakata tegema poliitikat? Ikka siis, kui asi kipub käest ära minema või kui meil ei ole veel asjast selget pilti. Miski hakkab meie elu mõjutama, kuid ei ole selge, mis ta on ja kuidas mõjutab. See miski võib olla veel määramatu, häguste piiride ja tagajärgedega, aga ta nõuab tähelepanu. Avalikkuse tähelepanu nõudes muudab ta ka avalikkuse enese probleemiks. Avalikkus kui probleem seisneb selles, et meil ei ole veel neid, kes hakkaksid probleemiga tegelema – see kooslus tuleb alles moodustada. Igasugune poliitiline „meie“ moodustub – kaardub – asjade ümber.

    Selline orientatsioonimuutus nihestab poliitika määratluse identiteedipoliitikalt asjade trajektooriks: „Poliitika ei ole mingi olemus; see on miski, mis liigub; miski, millel on trajektoor.“6 Poliitika on asjade avalik kulg või elukaar. Ja poliitiline subjekt – „meie“ – on see, kes selle asja ümber koondub, kes temaga tegeleb. Nii kui kerkivad esile uued probleemid – või vanad uuel kujul –, peab ka avalikkuse kuju muutuma. Sest erisuguseid asju ei ole võimalik ühtse mõõdupuuga mõõta, ühtemoodi lahendada. Igal asjal oma elu. Ja igal elu astmel leiame eest erineva viisi teha poliitikat. Nagu Latour ütleb: sama probleem, viis määratlust poliitikale:7

    Poliitika1 on algne kogumine, kohtumine: inimeste ja mitteinimeste vahel moodustuvad uued suhted, mis võimaldavad või nõuavad teistmoodi toimetamist, asjatamist. Näiteks avastatakse uus viirus, mille toimet ja mõju täpselt ei teata. Moodustatakse uurimisrühmad, muretsetakse arvutid, mõõtmisriistad jne. Sellest ei mõelda tavapäraselt kui poliitikast. Poliitiline tahk jääb siin latentseks; see aktualiseerub siis, kui selgub, et viirus ei ole enam teadlaste eraasi. Eelnevalt oli viirus avastatud küll mõnel inimesel, kuid nüüd on see laiemalt levinud; viiruse ohjeldamiseks peab hakkama kaasama teisi organeid, institutsioone, tehnikaid. Siis on meil tegemist poliitika2-ga. Tekib pakiline probleem, mis nõuab avalikkuse tähelepanu. Aga avalikkust ei ole: kelle peaks kaasama, kelle välja jätma (inimesed), mida peaks kasutama (mitteinimesed)? Poliitika2 kehtestab avalikkuse kui probleemi. Poliitika3 jõuab kätte trajektoori punktis, mil valitsuse masinavärk üritab probleemi selge küsimusena sõnastada, küsimusena, millele on võimalik vastata. Asi hakkab selginema. Meil on tegemist pandeemiaga, mille ohjeldamiseks on tarvis liikumist piirata, välja töötada vaktsiin, suurendada haiglate jõudlust … Poliitika4 on see punkt, kus jõutakse probleemi lahendamiseni. Asjast teadlikud kodanikud, eksperdid, poliitikud kogunevad, arutavad asja, rakendavad meetmeid, panevad koolid kinni, jätavad kaubanduskeskused avatuks, hakatakse välja töötama vaktsiine, neid tarnima jne. Siin on seega juba kooslus moodustatud, piirid tõmmatud – kõik ei tohi enam sõna võtta. Poliitika5 on punkt, mille puhul saaksime rääkida, et asi on lahendatud või toimiv. Vaktsiini jätkub kõigile, tarne töötab tõrgeteta, pea saabub aeg, mil saame hakata rääkima kriisist väljumisest … Ka siin ei nähta tihti enam poliitikat, vaid puhtalt tehnilisi ja administratiivseid otsuseid, lahendusteid.

    Aga loomulikult segavad end jälle vahele poliitika2 ja poliitika3 ning küsivad: kas ikka kogu avalikkust puudutab probleem võrdselt? Võib-olla tuleks probleem ümber sõnastada hoopis poliitilise suveräänsuse terminites – nagu on tehtud näiteks Iisraelis, kus vaktsineerimise tempo on küll ülikiire, kuid millegipärast palestiinlastele seda ei jätku … Uus probleem võib pakkuda ka võimalust vanade eristuste kinnistamist – meditsiiniline ja tervishoiu valda kuuluv asi (vaktsiin) leidis väljundi Iisraeli suveräänse positsiooni kinnistamisel palestiinlaste elu üle otsustamisel. Alati on seega võimalus, et uued asjad/probleemid haaratakse vanasse raamistusse: tekib uus kooslus, uued suhted (poliitika1), mis ähvardab hakata tekitama avalikkuse probleemi (poliitika2), kuid siis hüpatakse probleemi sõnastamisest (poliitika3) üle ja väidetakse, et meil on juba vajalikud organid ja tegutsemisviisid olemas.

    Niisiis, trajektoor ei ole poliitika puhul kunagi sirgjooneline. Kõrvalekalle, eriolukord on norm.8 Vastu­pidiselt uute probleemide kaaperdamisele vanasse raami võivad ka asjade märkamatusse toimimisse (poliitika5) sekkuda eelmised momendid ja asja uuesti tõeliselt poliitiliseks muuta, uuesti üles kergitada avalikkuse probleemi. Seetõttu ei piisa poliitikast rääkimisel ruumilisest tahust – asjad kipuvad muudkui uuesti liikvele minema, taaspolitiseeruma, esitama end uutest tahkudest.

    Kui jääda ruumilise kirjelduskeele juurde, jäämegi segaduses otsima seda kohta, kus ikkagi on see õige poliitika. Leides, et poliitika võib olla igal pool, peame ütlema, et kõik ongi poliitiline. Kui aga lisada pildile aja liikumine, keskenduda asjade avalikule kulgemisele, peame hakkama tähelepanu pöörama sellele, mis tundub ajakohatu – mis katkestab tavapärase kulgemise, sunnib väljuma traditsiooni pimestavast särast. Kõik võib olla poliitiline, aga mitte kogu aeg: poliitika on liikumine, mitte olemus. Kui räägitakse poliitikast tavatähenduses, räägitakse ikka ainult poliitika4-st – juba väljakujunenud viisidest, kuidas asju lahendada. Politiseerida saabki neljandat ja viiendat punkti asjade avalikus elus. Just poliitika esimesed kolm tähendust on need, mis võimaldavad mõista, kuidas meid ja meie maailma tükikaupa, katse-eksituse meetodil kokku pannakse. Ikka üks (kõne)tegu korraga. Ja lõppu pole kusagil näha, sest alati on oht, õigemini sund, algusesse tagasi pöörduda, alati kellekski teiseks saada, küsides: milles asi?

    Milles siis asi, et venekeelse vähemuse kõnevõime veel eelmisel aastal eesti kultuuri ehmatas? Võib-olla, hoolimata aastakümnete pikkusest kooselust ei ole veel jõutud isegi avalikkuse probleemini (venekeelne vähemus kui julge­olekurisk ei ole ehk hästi sõnastatud probleem), hoolimata pidevast projekteerimisest, arendamisest, integreerimisest? Või pigem on avalikkuse probleemi selge sõnastamise faasist üle hüpatud ja hakatud kohe lahendama … „Aga jällegi – peab mõtlema, kuidas tuua inimesed kõik kokku, see on see tähtis asi.”9 Ja just nimelt: kuidas tuua inimesed kokku, et vähemasti üksteisega mitte nõustuda. Sest see liidab – ja sunnib liikvele.

    1 https://www.err.ee/1608070450/helme-kaljulaidi-ettepanek-on-johker-voimu-kaaperdamise-katse

    2 https://www.err.ee/1126051/sveta-grigorjeva-unistan-riigist-kus-igauks-saab-unistada-suurelt

    3 https://uueduudised.ee/arvamus/repliik/mida-opetasid-meile-mikk-parnits-ja-sveta-grigorjeva

    4 Bruno Latour, From Realpolitik to Dingpolitik or How to make things public, rmt-s Bruno Latour ja Peter Weibel (toim), Making Things Public: Atmospheres of Democracy, Karlsruhe: ZKM Center for Art and Media; Cambridge, MA: The MIT Press, 2005, 14–41.

    5 Samas, lk 23.

    6 Bruno Latour, Turning around politics: A note on Gerard de Vries’ paper, Social Studies of Science 37(5), 811–820, lk 814.

    7 Samas, lk 815–818.

    8 Bruno Latour, An Inquiry into Modes of Existence: An Anthropology of the Moderns. Tlk Catherine Porter. Cambridge, MA; London: Harvard University Press, 2013, lk 347–348.

    9 https://www.err.ee/1217119/sveta-grigorjeva-mulle-tundub-et-tanases-eestis-peab-valima-poole

  • Raamatupoe retsept

    PILLE-RIIN LARM

    Sul on ruumid, sul on raamatud, isegi hea sõber. Lükka või kauplus käima! Ometi sellest kõigest ei piisa. Kuidas asutada toimiv raamatupood? Kuidas näiteks Puänt Tallinnas püsima on jäänud? Triinu Kööba ja Elisa-Johanna Liiv tutvustavad lahkelt kaupluse köögipoolt, vestluse lõpust leiad resümee-retsepti.

    Millal on Puändi sünnipäev?

    Triinu Kööba: 26. novembril 2016.

    Elisa-Johanna Liiv: Siis me avasime ukse. Töö algas juba enne.

    Olime nii kaua raamatupoest unistanud, teinud ettevalmistusi ja siis lõime ukse lahti: nüüd tulevad ostjad! Aga nad ei tule kohe. Selleks peab ikka kurja vaeva nägema, et nad tuleksid. Mingi kriitiline mass peab olema enda ümber huvilisi, kes tahavad käia väikeses poes, kes mõtlevad samamoodi – praegu nimetaksin seda isegi kogukonnaks. Puändi kogukond on kas omavahel seotud või meiega seotud või kirjandusega seotud. „Kogukond“ öelda on palju ilusam kui öelda „klientuur“.

    Kööba: Jah, nad ei ole ainult kliendid, kes tulevad, ostavad raamatu ja lähevad minema. On tekkinud ikka sügavamad sidemed, poekülastajatest on saanud tuttavad ja sõbrad, kellega jään tänaval juttu ajama. Suhtlus ei piirdu ainult raamatupoega.

    Kui tähtis on kaupluse asukoht või ukse avamise kellaaeg?

    Kööba: Asukoht on määrav. Algul, kui me Pärnu maanteel poe avasime, mõtlesime, et oleme kesklinnas vanalinna külje all, rahvast peaks ikka jaguma, kuid ometi jäi kauplus lugemishuviliste trajektoorilt välja. Praegune asukoht Telliskivi tänaval on kõvasti etem. Telliskivi loomelinnak on ise tõmbepunkt, sealt käib paratamatult rahvahulk kogu aeg mööda ja läbi.

    Liiv: Soovisime tänavapoolseid aknaid, õnneks saadi meile vastu tulla. Kes seal lähedal elab, näeb meie akent pidevalt.

    Kööba: Kui kõnnid mööda ja silmanurgast näed, et seal on mingi pood, siis võib-olla astud ikkagi ka sisse. Telliskivi on üks selliseid tänavaid, kus on mõnus jalutada. Linnakeskkond on Tallinnas lõputu teema – seda ei arendata nii, nagu võiks. Mõtteviis, et auto on õige näitaja, on kinni nõukaaegses idabloki mentaliteedis.

    Liiv: Tallinna planeerimises on omad vead. Kui linnakeskkond võimaldaks, siis võiks olla palju rohkem ka väikeseid poode.

    Kööba: Nii kui saadakse inimesed autost välja jalutama ja jalgrataste peale, tõuseb hüppeliselt kõigi väikeste poodide ja kohvikute külastamine.

    Kui hea asukoht leitud, mis on järgmine samm?

    Liiv: Alguses oli raske kirjastustele oma usaldusväärsust tõestada: me nüüd tuleme, meil ei ole varem sel alal kogemusi, aga kas palun saaks raamatuid? See äratas skeptilisust.

    Kööba: Kahtlased noored inimesed!

    Liiv: Suures osas on need raskused minetatud.

    Kööba: Keeruline on ennast ka nähtavaks teha. Rahva Raamat on Eestis juba üle saja aasta tegutsenud ja ostjatel on geneetiline teadmine, et kui tahad raamatut, lähed sinna. Kuidas näidata, et on ka teisi võimalusi? Tuleb vaeva näha, et pildil olla ja reklaamiga kuhugi jõuda. Meil ei ole suurt eelarvet, et kampaaniaid teha.

    Ilmselt kompenseerib seda teie aktiivsus. Puänt ei ole ainult raamaturiiulid, vaid teie tegevus on mitmeharuline: üritused, saated Ida raadios … Kas tegu on teadliku strateegiaga või see on nõnda kujunenud?

    Liiv: Oleme alati soovinud, et Puänt ei oleks ainult pood. Üritused olid kohe algul eesmärk. Meil ei olnud strateegiat, kuidas seda saavutada, aga õnneks üks tore väike kirjastus Ars Orientalis tuli esimesena ise meie juurde – esitlesime Hiina luuletaja Jidi Majia luulekogu, mille on tõlkinud Jüri Talvet. Edasi tegime ise mõned esitlused ja siis hakkasid teisedki kirjastused pakkuma.

    Oleme algatanud ka ürituste sarju, näiteks tõlkekirjanduse õhtuid, kus tõlkijad räägivad oma tööst koos teise tõlkija või muu asjatundjaga. Viimati kõnelesid Øyvind Rangøy ja Adam Cullen, see oli intiimne vestlus, mis läks sügavamale kui tavaline avalik esinemine.

    Mis see raamatupoe pidamine siis on, kas töö, hobi või missioon?

    Kööba: Kompott kõigest.

    Liiv: Väikeäri pidamine ei ole kunagi ainult töö. Ei ole nii, et nüüd on nädalavahetus, lülitan telefoni välja ja enam mind kätte ei saa.

    Kööba: Oleme siiski võimaldanud teineteisele puhkust.

    Liiv: Raamatupoodi ei saa asutada ilma missioonitundeta. Sel juhul peaks tiimis olema turundusgeenius, kes korraldab nii, et uue poe pidajad saavad kohe hakata endale palka maksma ja töötajaid värbama.

    Raamatupoe Puänt eestvedajad Elisa-Johanna Liiv ja Triinu Kööba. Puänt pälvis eile, 11. veebruaril raamatute südamega tutvustamise, noorte autorite toetamise ning kangelasliku püsimise eest heitlikel aegadel aasta raamatusõbra auhinna. Auhinda annab välja Eesti Kirjastuste Liit.

    Mida Puändi kogukond loeb, mis on teie menukid? Näiteks Rahva Raamatu ja Apollo esikolmikus on praegu mõlemal üks põnevik ja „Wim Hofi meetod“, ühel veel „Isepäise lapse kasvatamine“ ja teisel Stephen Hawkingi raamat.

    Kööba: Meil ei ole ühtegi neist.

    Liiv: Meil ei ole isegi müügil neid raamatuid. Ketikaupluste müügiedetabelite tipus on tihti raamatud, mida meie poes ei ole kunagi leidunud ega ka küsitud mitte. Kuigi Wim Hofi vastu pole mul midagi.

    Kööba: Wim Hofi meetod seisneb õiges hingamises, külma vee treeningus jne. Kuna praegu on talisuplus nii populaarne, on ilmselt huvi tema teose vastu.

    Liiv: Puändis küsitakse sageli, mida meie soovitame lugeda, ja usaldatakse seda soovitust. Populaarsemate raamatute hulgas on eri masti teoseid.

    Kööba: Jah, tundub küll, et meie poes on väike valik, kuid suundi on päris palju.

    Liiv: Teatud raamatud on ajakohased. Näiteks Jan Kausi „Tallinna kaart“, Aino Perviku „Miniatuurid mälupõhjast“, Mudlumi „Mitte ainult minu tädi Ellen“ – need kõik on väga head raamatud ja annavad kõneainet. Kui raamatu kohta ilmub hea arvustus või kui televisioonis seda soovitatakse, siis on nagu raudpolt, et seda otsitakse.

    Puändil on möödunud kevadest saadik ka e-pood. Paari kuu eest me ei saanud ühtäkki aru, mis on juhtunud, et üht 2012. aastal ilmunud raamatut otsitakse seal paari päeva jooksul sadu kordi. Ühelt tuttavalt kuulsin siis, et Ain Lutsepp oli soovitanud seda raamatut „Plekktrummis“. See raamat oli Saigyō „Mägikodu“ – klassikaline jaapani luule, mida paljud tavaliselt ei loe.

    Mind üllatab tähelepanek, et kriitikal on siiski raamatumüügile mõju. Varem on väidetud vastupidist – tõsi, need väitjad ei olnud poodnikud, vaid paar kirjameest, kelle puhul ei aitagi võib-olla miski. Missugused arvustused mõjutavad, kas suure tiraažiga päevalehtede omad?

    Kööba: Pigem mitte. Rohkem mõjutavad ikka kultuuriväljaannetes ilmunud pikemad arvustused. Postimehe arvustused on lühikesed. Kuna Puändi klient on kord juba lugeja, siis ta loeb ka pikemaid arvustusi.

    Liiv: Sirp, Looming, Vikerkaar … Samuti loetakse ERRi kultuuriportaali kirjutisi, näiteks loeti Tauno Vahteri sarja „21. sajandi 50 olulist romaani“.

    Üks osa lugejaid küsib ka täiesti värskeid raamatuid, mis on samal päeval trükikojast tulnud. Nemad saavad info Facebookist, kust jälgitakse kirjastuste postitusi. Instagramis on väikestel kirjastustel paarsada jälgijat, ja need on väga huvitatud jälgijad.

    Kuidas suunate Puändi tegevust ühismeedias? Kas postitustel on läbimüügile mõju?

    Kööba: Teeme nädalas umbes kolm postitust – see mõjutab küll, aga pigem Instagramis. Facebookis on ju nii, et kui sa ei maksa, siis su asju ei näidata ka kuskil.

    Liiv: See on ühtlasi üks viis, kuidas pildil olla ja meelde tuletada: me oleme ikka veel siin ja meil on ka raamatuid.

    Alustasite Puändi e-poe pidamist huvitava formaadiga: müüdav raamat mahub postkasti. Valikus olid ainult kuni kahe sentimeetri paksused raamatud ja need saadeti koju.

    Liiv: Kui kevadel ootamatult kõik kohad kinni pandi, pidime kiiresti midagi välja mõtlema. See toimis väga hästi. Siiamaani küsitakse, kas te saadate raamatuid ikka postkasti.

    Kööba: Kevadisest raamatute postkasti saatmisest on välja kujunenud Puändi raamatuklubi – need teosed saadame siiani lugejatele koju, siis on tore neid postkastist võtta. Ega sinna ju väga tihti midagi tule.

    Liiv: Praegu on raamatuklubilisi umbes 30, aga algus oli intensiivne.

    Kööba: Libistasime oma saadetised linna peal mitmesse kirjakasti, et need ei saaks liiga täis.

    Liiv: Pidime läbi mõtlema, kus need üldse asuvad. Hakkasime ka toidukulleritega koostööd tegema: raamatuid sai tellida Bolt Foodi mobiilirakenduse abil ja kuller tõi need koju.

    Kuidas koostatakse Puändi menüü?

    Kööba: Üks kriteerium on see, et raamat peab sobima ka omaenda koduriiulisse. Me ei võta müüki neid raamatuid, mis endale ei meeldi …

    Liiv: … või mida me ei ole ise nõus lugema. See kriteerium on segu kõhutundest ja uurimistööst.

    Kuidas suhtute e-raamatutesse? Kas faile on mõtet Puändist küsida?

    Liiv: Meil ei ole e-raamatuid. Neid ei ole ka küsitud.

    Kuhu edasi? Tean, et oodata on näiteks kogumiku „Minu veider armastuslugu“ ilmumist, mille koostamiseks korraldasite koostöös Loomingu Raamatukoguga mullu konkursi.

    Kööba: Ideedest puudust ei ole, aga need jäävad ressursside taha kinni.

    Liiv: Sealhulgas ajaliste ressursside.

    Kööba: Tihti tundub, et üks inimene on puudu. Praegu on meid 4 + 1. Näiteks Puändi esimene uudiskiri, mis läks e-postkastidesse eelmisel nädalal, sai tehtud tänu sellele +1-inimesele. Igaühel meist on omad tugevused.

    Liiv: Huvitaval kombel ei ole me kunagi töötajaid otsinud, vaid nad on kõik meie juurde jõudnud.

    Kööba: Oktoobrikuus mõtlesime siiski, et veebruaris 2021 paneme raudselt poe kinni.

    Liiv: Sel ajal olime mõlemad täiesti väsinud. Jagasime oma muret paari kaasamõtlejaga. Mõtlesime, et proovime veel seda ja teist – toimis hästi, eks vaatame siis, mis edasi saab.

    Kööba: Võib-olla piisaski sellest, et saime mure jagatud.

    Liiv: Novelliraamat ilmub loodetavasti kevadel, suurem osa tekste on välja valitud. Kirjastame ise, sellest tuleb Puändi esimene raamat. Eks ühelt poolt toetab kirjastamine raamatupoe pidamist, aga teisalt on asi missioonis: näed, et seda laadi teos võiks olemas olla.

    Kööba: Oleme endale kohustusi võtnud, ei saa veel ust kinni panna.

    Aga sõprus, kas see pärast nelja-aastast äritegevust veel püsib?

    Kööba: Jah, aga nüüd on meie kokkusaamised tööpõhised, niisama sõbrannatamist väga ei ole.

    Liiv: Varem käisime kohvikus niisama lobisemas, nüüd arutame seal poeasju – mis ei tähenda, et selle juurde ei võiks ka muust rääkida.

    Kööba: Olime enne Puändi asutamist koos mitmel reisil käinud. Reisimine peaks ka olema see olukord, kus saadakse aru, kellega tegu.

    Viimaks. Mida te parasjagu loete?

    Kööba: Loen üht ingliskeelset populaarteaduslikku raamatut seentest, Merlin Sheldrake’i teost „Entangled Life“.

    Liiv: Mina loen alati korraga mitut raamatut. Praegu on mul pooleli Mihhail Bahtini „François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur“ ja Pjotr Aleškovski „Kala. Ühe rände lugu“.

    Siin ka lubatud retsept. Kõik koostisosad on antud supilusikates, mitte näpuotsaga.

    + Sõida koos tulevase äripartneriga reisile, testi tema stressitaluvust ja huumorimeelt.

    + Tehke tuhandete uudisteoste seast mõistlik valik.

    + Sättige kauplus jalakäijate trajektoorile.

    + Looge oma kogukond, õigemini, soodustage selle kujunemist.

    + Korraldage kirjandusõhtuid, olge koostööaltid – tehke nii, et endal on huvitav, siis on teistel ka huvitav.

    + Andke endast ühismeediapostituste või uudiskirjaga regulaarselt märku.

    + Kaasake meeskonda teistsuguste oskuste ja teadmistega inimesi.

    + Lugege usinalt, jagage küsijatele soovitusi.

    + Olge valmis mõnda aega piskuga läbi ajama.

    + Otsige uudseid viise, kuidas raamat lugejaga kokku viia. Uudne võib olla ka unustatud vana.

    + Serveeri kaunilt.

    + Õigeks tähtajaks tasutud tooraine ja korras aruandlus – need on nii elementaarsed, et ei hakanud Puändi tiimilt eraldi küsimagi, ent mainin siiski ära.

    Edu!

    Puändi 2020. aasta menukid

    1. Ester Urbala, „Jumalik märk“
    2. Hasso Krull, „Tänapäeva askees“
    3. Taavi Eelmaa, „Electraumur“
    4. Jaroslav Hašek „Geniaalne idioot. Huumori kool“ (tlk Lembit Remmelgas ja Leo Metsar)
    5. Veiko Tammjärv, „Hukkunud Alpinisti hotell“
    6. Mark Fisher, „Kapitalistlik realism“ (tlk Neeme Lopp)
    7. Siim Sinamäe, „Tuleoleminevik“
    8. Risto Järv „Deep in the forest. One hundred Estonian fairy tales about the forest and its people“ (tlk Adam Cullen)
    9. Anete Melece „Kiosk“ (tlk Contra)
    10. Alain de Botton, „The School of Life“

     

  • Aken Euroopasse

    TOOMAS PAUL

    On üüratu vahe, kas kirjutada arvustust algaja autori luulevihule või kultuuriheerose elutööle.

    Enamikule kodueestlastest oli Fanny de Sivers tundmatu tegelane. Keeleteadlasena, mis oli ta eriala, on ta tundmatu ja kättesaamatu praeguseni. Ma ei ole temaga isiklikult kohtunud.1 Minu – ja üsna mitme teise – mõttemaailma jõudis ta meditatsiooniga „Mateeriasse kootud palve“, mille Uku Masing tõlkis 1979. aastal eesti keelde. Tolle kirjutise saatus kujunes eriliseks, mida ei raatsi rääkimata jätta.2

    1980. aastal sai EELK Konsistoorium pärast pikka ja vaevalist taotlus- ning kooskõlastamisprotsessi loa korraldada Tallinnas Viru hotellis Luterliku Maailmaliidu Euroopa kirikute konverents. Üks vabatahtlikest, kelle konsistooriumi kantselei kutsus appi, oli Tiit Pädam, kelle üheks ülesandeks sai LML staabi – selleks oli üks hotellituba – tehniline teenindamine. Moskvast oli saadud eriluba väikese rotaatorpaljundusmasina Nõukogude Liitu toomiseks. Paljundati kirjutusmasinal vahapaberitele trükitud matriitside abil.

    Pädam viis ühele sõbrale paar pakki vahapabereid ning palus tal Masingu tõlge kiiresti nendele trükkida. Seejärel paljundas ta öösiti raamatut kokku 120 eksemplari. Matriitsid ja paljundatu toimetas ta väikeste osade kaupa salaja Viru hotellist välja. Raamatud jagati kingituseks sõpradele. Need, kes on nõukogude ajal elanud, teavad, millise riskiga oli tegemist ning mis oleks vahelejäämise korral Tiitu oodanud. Aga sündis ime.

    Fanny ise ei saanudki teada sellest riskantsest ettevõtmisest. Võib-olla on igaviku palge ees selle LML konverentsi suurim kasu just tolle raamatukese salatrükkimine, mis andis käest kätte laenamiseks – ja trükimasinaga edasi paljundamiseks – teksti, millest kujunes paljudele padjaraamat. Asta Põldmäe ütleb: „See pole midagi muud kui pühendumuse algõpetus. Mitte midagi sellist mitte kelleltki teiselt minuni eesti keeles ulatunud ei ole. Ma ei tea, kas ongi olemas. Ja kui on olemas, kas on selles võrreldavat kunstilist ning sisenduslikku jõudu“ (III, lk 17).

    Avalikkusele sai „Mateeriasse kootud palve“ kättesaadavaks, kui see ilmus 1992. aastal Loomingu Raamatukogus. Hea, et ka kogutud teostes – kolmanda köite lisana (III, lk 559–585). Kuid on kummaline, kuidas seal, pärast paljut-paljut muud, tundub vägi kahanenud …

    Alvar Loog kirjutab meie esiluuletaja sünnipäeva puhul: „Monumentaalseimaks näiteks Kaplinski kui luuletaja vabatahtlikust edasikestmisest oma nimes ja loomingus on tema 2000. aastal ilmunud enam kui 900-leheküljeline kogumik, mis kannab (eneseiroonilist?) pealkirja „Kirjutatud“. Tegu on teksti- ja paberimassiiviga, millega võib inimese tappa nii otseses kui ülekantud tähenduses.“3

    Kui siia kõrvale panna Fanny de Siversi neli köidet, kokku peaaegu 2300 lehekülge, siis Kaplinski panus kahvatub. Fannyl oli kombeks iga päev kirjutada. Ta järgis õppejõu soovitust „Kirjutage iga päev, kas või kaks lauset. Peaasi, kirjutage!“ (III, lk 14). Neljanda köite saatesõnas öeldakse, et see „ilmub n-ö plaaniväliselt. Kirjutisi kogunes palju rohkem, kui oli teada alguses“ (IV, lk 13). Kavas on üllitada ka viies köide.

    Ta ise on selge pilguga raamatute saatuse suhtes. Kirjutab neist ühe kohta: „Raamatuke ei meelita eriti lugema. Pealiskaudsel lehitsemisel ja raamatu sisukorda uurides jääb mulje, et tegemist on mõne rändava vaimuliku päeviku või reisimärkustega, mis kirjandusliku massiproduktsiooni voolus on kuidagi trükimasina alla sattunud ja kahtlemata juba paar kuud pärast ilmumist kuskile vanakraamikauplusse tolmust puretud paberikuhja libiseb, kust siis mõni asjaarmastaja ta paari sendi eest pühapäevalektüüriks ostab“ (III, lk 63).

    Probleemiks vajaliku ülesleidmine

    Nende kogutud teostega sedasi ei lähe. Esimene köide olevat juba läbi müüdud. Siin on probleemiks vajaliku ülesleidmine, nagu minul seda lugu kirjutades praegu. Millegipärast on jäetud koostamata isikunimede register. Sellest on tuline kahju.

    Näiteks. Teise köite lisa „Issand, anna meile oma armastav pilk (ristitee)“ algab: „Prantsuse vaimulike seas torkab silma üks eripärane mees, keda vahel nimetatakse lõnguste ja sulide hingekarjaseks: Guy Gilbert, kes pühendab oma elu ja tegevuse asotsiaalsete noorte kasvatamisele (vt ülal)“ (II, lk 547). Jah, tuleb meelde, et kusagil oli tõesti sellest koloriitsest kujust eespool juttu – aga kus? Proovisin leida, kus see „ülal“ on, aga lõin käega.

    Kahju on ka sellest, et esimestel köidetel ei ole toimetajat. Näiteks, toimetaja võinuks märkuseks lisada, et Claude Lévi-Straussi teos „Tristes Tropiques“ on ilmunud 2001. aastal eesti keeles Indrek Kofi tõlkes ja mitte de Siversi pakutud pealkirjaga „Kurvastavad troopikamaad“ (II, lk 359), vaid „Nukker troopika“. Kui Fanny ütleb intervjuus: „Kristus ütleb ise ka kusagil, et minu sõna teeb teid vabaks“ (I, lk 105), võiks märkuses öelda, kus Kristus seda ütleb.

    Võimatu on sellist tekstimassiivi tavalisel kombel arvustada. Saan öelda vaid, millise üldmulje sain, kui kõik usinasti ja ausalt rida-realt, mitte diagonaalis, läbi lugesin. Mida selline lugemine andis? Omamoodi kogemuse. Pilt inimesest muutub, kui paraadnäo asemel näed teda kõikvõimalikes olukordades ja oludes, mitte ainult ballikleidi, vaid ka tööpükstega.

    Kui kõik üles leitud mõttekäigud on ära trükitud, sugeneb järjekindlusetust. Kirjutades pidudest ja pidutsemistest: „Tean kedagi, kes jagas oma sünnipäeval kogu rahakoti sisu kerjustele ja viis linna nälgivatele tuvidele suure kotitäie teri. Et neilgi oleks pidu. Tema pärast. Kas pole niisugune sünnipäev toredam ja originaalsem kui tavaline elagu-laulmine ja laua-alla-joomine?“ (III, lk 367). Kümmekond lehekülge hiljem aga saame teada, et ta ise pole kuigi kõrgel arvamusel kerjustest: „Prantsusmaal ei sure praegu ükski inimene nälga. Tänaval kerjavad vaid need, kes on kaabakad“ (III, lk 376).

    Võiks loota, et mida rohkem teise inimese mõtetest tead, seda paremini teda mõistad. Paraku see ei ole nii. Tulevad veidrad ebakõlad. Baleriini koolitusega Fanny de Sivers on vaimustatud: „Aprillis 1991 elasin ise kaasa suursündmusele, millest alles paari aasta eest poleks julgenud unistadagi: Pariisi Ooperi priimabaleriin ja karmeliidikloostri nunn Mireille Negre (*1943) tantsis Püha Vincent de Pauli kiriku altari ette ehitatud laval Bachi „Magnificati“!“ (II, lk 461). Ta loodab: „Moodsal sakraaltantsul on tulevase Euroopa kultuuris kindlasti oma koht. Ühiskond peab sellega üksnes harjuma“ (II, lk 463).

    Järgmises köites on publitseeritud tema reaktsioon kuulujuttudele ühe Tallinna kiriku profaneerimise pärast koostaja pandud pealkirjaga „Argpükslikkus – tänapäeva kristlase tunnusmärk?“ (III, lk 79–81). Sealne sapp ja sarkasm on lausa uskumatu. Eriti luterliku kirikuvalitsuse vastu. Pühaduse ja rüvetamise mõõdupuud on täiesti teised. Kuna tegemist on erakirjaga eesti sõbrannadele, mida kirjutaja ei ole ise trükki andnud, siis ma ei tihka tsiteerida.

    Kalev Kesküla iseloomustab: „Autori suur sisemine vabadus avaldub mitte üksnes esseede sisus, vaid ka vormis. De Siversile ei ole eriti tähtis kirjatöö vormiviilitus, tasakaalukus ja iga väite põhjendatus. Ta lööb lennukusega. Ta teeb ägeda alguse ja lühikese lõpu“ (II, lk 15).

    Lennukas keel ja stiil

    Fanny de Siversi keel ja stiil on tõesti lennukas. Kirjutab, kuidas üks ajakirjanik „on kokku rehkendanud, et 20. sajandi lõpul on maailmas üle 200 miljoni orja, enamasti lapsed või naised. Meesorjadest pole kuulda olnud“ (II, lk 428). Tõesti?

    Autori eruditsioon on suur ning assotsiatsioonid tulevad iseenesest. Näiteks, kirjutades diplomaat Jean Laloy surmast: „Kui selliseid mehi oleks rohkem, muutuks mõndagi meie segases maailmas. Kahjuks on neid vähe, kuid nad jätavad ajalukku siiski positiivsemaid jälgi kui näiteks kuulus Talleyrand, kes Napoleoni silmis polnud muud kui „sitt siidisukas““ (III, lk 45).

    Fanny de Sivers: „Tean kedagi, kes jagas oma sünnipäeval kogu rahakoti sisu kerjustele ja viis linna nälgivatele tuvidele suure kotitäie teri. Et neilgi oleks pidu. Kas pole niisugune sünnipäev toredam ja originaalsem kui tavaline elagu-laulmine ja laua-alla-joomine?“

    Vajadusel vannub: „Pagan võtaks, mida nad siis Toompeal teevad? Kas ei peaks ajakirjanikutöö asemel riigi asju ajama?“ (I, lk 480). Analüüsides Eesti esiajalugu ning kurtmist selle üle, et hambuni relvastatud raudrüütlitel oli tehniliselt eeliseid, „mis kaalusid igati üles meie vaeste rahumeelsete esivanemate kaitsevahendid. No, kurat, sakslased ei tulnud kuu pealt, nende varustus polnud ka mingi sõjasaladus. Iga sepp oleks pidanud teadma, kuidas kiivreid ja soomussärke tehakse“ (I, lk 446).

    Äge daam. „O tempora, o mores! Oh ajad, oh kombed!, halisesid vanad roomlased. „Ega meiesugune saa maailmas midagi muuta,“ ohkab üleaedne, rehitsedes oma kruusatatud jalgrada. Kuidas ei saa? Kurat! Rahvas peab end kokku võtma. Ja kõigepealt tahtma“ (III, lk 130).

    Mingit kriitikat pidi ta ilmselt siiski kogema, sest ta õigustab ennast: „Praegu kuulen oma kodu-eesti sõpradelt-tuttavatelt etteheiteid, et olen hakanud kirjutama „liiga rahvapäraselt“. Need targad ja haritud inimesed leiavad, et ma peaksin tegelema rohkem kunsti ja kirjandusega, kirjutama elitaarsele publikule, nii-öelda rahva paremikule“ (I, lk 474). Ta pareerib: „Kas ei olnud need meie intellektuaalid, kes mängisid Eesti riigi ja rahva venelastele kätte?“ (I, lk 475).

    Meie muidu kirikukriitiline haritlaskond on tegelikult Fanny de Siversi väga soojalt vastu võtnud. Mati Unt põhjendab: „Aga teatriinimesena kuulub mu süda küll enam katoliiklusele. Mõtlen siin Näidendi kui Terviku omaksvõtmist, mitte ainult iseenda introvertset esinemist kuskil Lavanurgas. Selles mõttes on katoliiklus väljendusrikkam, põhjalikum, efektsem ja distsiplineeritum. Ja tema „näidendid“ on vanemad, enam ühendatud kultuuri ajalooga“ (I, lk 19).

    Rein Veidemann, kes Loomingu ja Vikerkaare peatoimetajana oli de Siversi peaavaldajaks vabariigi taastulemise aegu, ütleb: „Fanny on lühivormide meister ja tema järgi võiks mõõta, missugune peab välja nägema kolumni žanr“ (II, lk 13). Veidemanni hinnangul oli ta särav eesti-prantsuse kolumnist, „üks 20. sajandi haritumaid eesti naisi ning kirglik mõtleja“ (II, lk 14). Jüri Talvet leiab, et „tugeva algupäraga mõtlejaid, neid, kes mehemõtte suurtes peajoontes söandaks kahelda, on naiste seas siiski seni leidunud vaid üksikuid. Neid napib suurtelgi rahvastel. Seda uhkemad võime olla, et meil siin väikesel maal on sündinud mõned silmapaistvalt avara vaimsusega naised. Fanny de Sivers kindlasti nende esireas“ (II, lk 15).

    Naised jagavad Fannyle tunnustust. Tiina Siimets ütleb: „Vahel on jutuks võetud, et meil, eestlastel, puudub oma filosoof, mõtleja, kelle eluväärtused võiksid kanda meie vaimu. Miks ei võiks see filosoof olla Fanny de Sivers?“ (I, lk 17). Kristel Neitsov-Mauer: „teda võib julgesti Eesti suurimate filosoofide hulka arvata“ (IV, lk 17). Valve Raudnask: „Minu meelest on Fanny de Siversi suurim võlu selles, et ta suudab ühe lihtsa tähelepanekuga ära öelda tarkuse, milleks mõni mees võtab ette doktoritöö“ (III, lk 442).

    Rein Veidemann ütleb, et kui Fanny de Siversist sai pärast Vikerkaare ilmuma hakkamist 1986. aastal selle fakultatiivne Pariisi-kirjasaatja, „siis tundsid ajakirjategijad end õnnega kokku sattunud. Fanny ülevaated Prantsuse kultuuri­ilmast, „teated tegelikkusest“ ja läkitused aitasid kinnistada Vikerkaare ambitsioone olla avatud, Euroopa-mõõtmeline, nooruslikult väljakutsuv üllitis – esindada terast, teravmeelset ja liikuvat vaimsust“ (IV, lk 16).

    Iseseisvuse taastamise järel on kodumaal ilmunud kümmekond tema raamatukest. Nüüd on kirjastus Gallus võtnud ette avaldada need uuesti ning kõik, mis Fanny de Siversi kirjutatust on olemas.

    Sisust ülevaadet anda on keeruline. Esimene köide „Kogu mu elu on advendiaeg“ on jaotatud nelja ossa, ilma pealkirjadeta, liigenduseks on vahele lülitatud intervjuud. Kõne alla tulevad teemad, mis olid autorile eriti südamelähedased: jõulud, piibel, Torino surilina, Maarja kui täiuslik naine, kristlik Euroopa, Eesti elu jne.

    Teist köidet „Inimeste ja loomade maailm. Kirjad eesti sõpradele“ raamistavad brošüürid, mis on varem eraldi trükistena avaldatud: „Jõuluaja kirjad“ (2003), „Paastuaja kirjad“ (2001), „Mõtisklusi surnutepüha puhul“ (2003) ja „Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm“ (2010). Keskmine osa ehk „Prantsuse kirjad“ ja „Inimeste maailm“ sisaldab kirjutisi markantsete (eriti Prantsusmaaga seotud) isikute kohta, revolutsioonide, võimu- ja naisküsimusi puudutavaid artikleid jms.

    Kolmas köide „Vaatlusi maailmale Pariisist“ on eriti heterogeenne. Arne Hiob ütleb saateks, et see „koosneb eri väljaannete artiklitest, luues seniolematu terviku. [—] Sellest köitest ilmneb Siversi kohta üllatavgi pilt“ (III, lk 13). Artiklid puudutavad kristlust ja kirikuelu, kunstinäitusi ja kunstnikke, poliitikat, rahvusküsimust, olmet, moode, toitumist, kombeid jne.

    Olen nõus, mõnigi mõttekäik on täitsa üllatav. Kaks lugu on pühendatud inglise kunstniku Francis Baconi näitusele „Püha ja ilmalik“, mida ta peab jubedaks ja on nördinud, et kõik prantsuse tuntud intellektuaalid kirjutavad tema kohta raamatuid: „Kokku üle tuhande lehekülje tarka arutelu ja sõnademängu. [—] Siis muidugi ka Georges Battaille, käesoleva sajandi vastikuse-naudingu apostel, mitte unustades Augustinust, kelle jõhker märkus, et inimene sünnib inter faeces et urina hästi antud konteksti sobib“ (III, lk 273). Vaene Augustinus!

    Rubriigis „Kunstielu Prantsusmaa pealinnas“ on esitatud 30 lühilugu 88 leheküljel (III, lk 211–299). Ent midagi ei ole parata, et näituste arvustused olid tol ajal, kui lugejal oli võimalus minna neid kohapeale vaatama, hoopis teise tähendusega kui praegusele lugejale, kes ei tarvitse olla näinud isegi nende taieste reprosid ega kuulnud kuulsuste nimesid, nagu mina. Fanny asjalikud arvustused, suuresti küll karvustused, jäävad paratamatult õhku, sest kunsti peab nägema, ise nägema. Need tõestavad tema sügavat kunsti ja kunstiajaloo tundmist, aga lugeda on sama tunne nagu kirjeldust tipprestorani hõrgutistest, mille aroome ega maitseid pole kunagi saanud ise tunda, näitavad, millest oled ilma jäänud, kui ei ela Pariisis. Nagu imeilus olupildike „Jalutuskäik Märtrite Mäele“ (III, lk 72–74).

    Neljas köide „Evangeeliumiga maailma teedel“ ilmus koostaja teatel n-ö plaaniväliselt. Kirjutisi kogunes palju rohkem, kui oli teada alguses. „Pealkiri üritab tabada Fanny de Siversi kogu eluteed, mida ta kõndis inimesena, kristlasena, esseistina, keele- ja kirjandusteadlasena, filosoofina, loomaarmastajana ja paljudele sõbrana“ (IV, lk 18).

    Köite algul on kaks evangeeliumitõlget: „Aeg on täis. Markuse ja Peetruse evangeelium“ (IV, lk 19–196) ja „Alguses oli Sõna. Neljas evangeelium“ (IV, lk 197–383), Fanny de Siversi ja Arne Hiobi kommentaaridega. Sissejuhatused on ära trükitud esimeses köites (I, lk 72–74 ja I, lk 71). Tõlke aluseks on ladinakeelne Uus-Vulgata. Tulemust uueks tõlkeks nimetada on liiga pretensioonikas. Suures osas kattub see luterlaste seni käibivate kreeka keelest tehtud tõlgetega.

    Inimesena on pühak muidugi piiratud

    Lõpetuseks. Pühakutest on palju juttu. „Pühak on inimene, kes on oma maise elu ajal jõudnud Jumalale nii lähedale, et ta pärast surma saab osa Jumala kõikvõimsusest. See seletab ka seda innukat palvetamist ja pühakute appihüüdmist igasugu hädade puhul, mis on kujunenud katoliku maades täiesti endastmõistetavaks traditsiooniks.

    Inimesena on pühak muidugi piiratud. Tal on elus oma isikupärased huvid ja eriala ja tema iseloomul on oma head ja vead nagu meil kõigil. Seepärast pöördutakse pühaku poole tavaliselt asjus, mida arvatakse kuuluvat tema kompetentsi: Püha Cecilia laulab ja mängis harmooniumi, sellepärast peavad muusikud temast lugu. Eloi, elukutselt kullassepp ja kuningas Dagobert I laekahoidja, peab valvet kullassepatööde üle. Ja Augustinuse vaga ema Monica, kelle mõjul esialgu lodeva eluviisiga noormehest sai suur piiskop, filosoof ja kirjanik, oleks kindlasti võimeline nõu andma kasvatusprobleemide lahendamisel. Lisaksin juurde – terve kristliku vaimu juurde kuulub ka huumor –, et Monicat võiks nimetada ka joodikute kaitsepühakuks, kuna tema abikaasal oli veinikauplus, ja räägitakse, et ta ise käis meeleldi keldris ja valas endale klaasikese …“ (II, lk 117).

    Vello Salo on tõstnud esile de Siversi mõtleva katoliiklasena: „Kui keegi peaks arvama, et „vagad katoliiklased“ olgu kõik ühepikkused ja -laiused, arvaku – ent mina väidan: Fanny on üpris vaga katoliiklane“ (I, lk 18). Ja isa Vello kahtlemata tundis katoliiklust.

    Fanny de Sivers kirjeldab õige mitut puhku oma katoliiklaseks saamist (I, lk 25, 101.151; II, lk 215 jm). „Ma arvan, et sain katoliiklaseks lapsepõlves, sest juba siis tekkisid küsimused, millele minu ligem ümbruskond ei osanud vastata. Aja jooksul uurisin neid asju ise ja mul tekkis teatav täiesti isikupärane süsteem. Ja kui ma ükskord Prantsusmaale jõudsin, siis avastasin, et on veel palju teisi inimesi, kes mõtlevad nii nagu mina. Need inimesed olid katoliiklased. Üks preester ütles (ma leidsin, et tal oli õigus!): kui keegi on milleski veendunud, siis peab ta minema lõpuni. Nüüd ma katsun seda teha“ (III, lk 92).

    Mu meelest oli tema elu moto „Ei ole ettemääratust. Vabadus on olemas. Me peame ise oma tuleviku välja võitlema“ (I, lk 111).

    1 Näinud olen teda ainult Indrek Treufelti videointervjuus aastast 2006. Vt https://jupiter.err.ee/1100782/vananemine-on-seiklus.

    2 Tiit Pädam, Välissuhtlus ja suhted 1980. aastatel. Rmt: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 100. Kirik, teoloogia, mälestused. EELK Usuteaduse Instituut, Tartu Ülikool, Tallinn, Tartu 2017, lk 395, 397.

    3 Aivar Loog, Mul on hea seal, kus mind ei ole. – Postimees 22. I 2021.

  • Viiruskriis kultuuris

    KATRIN PIHL, SIIM KRUSELL, URVE METS, ANDRES VIIA

    Müügitulu ja hõivatute arvu langus eelmise aasta II kvartalis võrreldes aasta varasemaga oli kultuuri ja loometegevuse valdkonnas tuntav ning kehtivad ja uued piirangud ei pruugi olukorda kuigivõrd parandada. Kino-, videofilmide ja telesaadete tootmise müügitulu moodustas eelmise aasta II kvartalis vaid kolmandiku aasta varasemast. Kriisi tagajärjel kaotasid oma loomingulised väljundid ja igapäevatöö paljud muusikud ning vabakutselised näitlejad.

    Hõivatute arv ei ole siiski vähenenud nii palju, kui oleks võinud eeldada müügitulu langusest, samal ajal ei pruugi vabakutselised loovisikud olla kajastatud hõive statistikas. Ettevõtjad on oma töötajaid püüdnud hoida ja kasutanud selleks mitmesuguseid meetmeid. Töötasuhüvitiste kasutamises on lisaks toitlustus-, majutus- ja turismiettevõtetele esimeste seas ka meelelahutusvaldkond, kus hüvitati kuni pool makstud töötasust.1

    Kriisi ajal peatati suured produktsioonid, filmivõtteid ei saadud teha ning see põhjustas mõistagi ka rahaliselt väga suure kahju. Kahju tekkis ka filmifestivalide ära jäämisest, filmitegijate suhtlus, sh üritused, läks üle virtuaalseks. Kevadel ära jäänud projekte on püütud siiski edasi lükata. Kinosid mõjutas peale esialgse sulgemise ka hilisem külastajate arvu vähenemine. Kuna kinod ei saanud enam filme näidata, jäi ka Eesti filmitootjatel tulu saamata. Seoses uute piirangutega on kinod endiselt raskustes. Eelmise aasta kevadist kriisi aitasid suurel määral leevendada toetusmeetmed.

    Ajakirjandus ja kirjastamine

    Ajakirjanduses ja kirjastustes vähendati mõnevõrra töötajate arvu ja palku, olukorra paranedes küll korrigeeriti tehtud otsuseid. Kirjastamises kahanes hõivatute arv eelmise aasta II kvartalis ligi 350 inimese võrra võrreldes aasta varasemaga. Eelmise aasta II kvartalis oli keskmine palk kirjastamise alal ligi 3% väiksem kui 2019. aasta II kvartalis. Kolmandas kvartalis oli aga palk juba võrreldes aasta varasemaga tõusnud.

    COVID-19 kiirendas digipööret ka meedias. Hakatakse harjuma, et ajakirjandusliku sisu eest veebis tuleb maksta. Reklaamimüük kukkus märkimisväärselt, kuid mitte nii palju, kui oli kardetud. Näiteks raadiotes reklaamimüük hoopis kasvas. Kirjastuste tööd on mõjutanud kirjastusmesside ja muude sündmuste ära jäämine, kus loodi väärtuslikke kontakte nt müügi edendamiseks. Need on asendatud virtuaalsete kohtumistega ning kannapööre digikanalitesse toimus suhteliselt kiiresti. Väiksematele kirjastustele on kriis toonud hoopis kasu – virtuaalkanalite kaudu turundamine on nende võimalusi võrreldes suurte kirjastustega avardanud.

    Ajakirjanduses on kasvanud digiturunduse tähtsus, endiselt on hinnas kvaliteetseks sisuloomeks vajalikud teadmised ja oskused. Viiruskriisi mõjul hoogustus meediamajades juba varem alguse saanud suundumus üha enam väärtustada mitmekesiste oskustega töötajaid. Näiteks läheb ajakirjanikel senisest enam vaja andmete visualiseerimise, infograafika loomise, pildi- ja videotöötlusprogrammide kasutamise ja videote monteerimise oskust ning uute tekstitöötlusprogrammide kasutamise vilumust.

    Loomemajanduse alavaldkondade müügitulu II kvartalis, 2018–2020 miljonites eurodes.

    Disain

    Viiruskriisi mõju disainivaldkonnale puudutas peamiselt töökorraldust – töö koliti ümber kodukontoritesse ja digitaalsetesse keskkondadesse. Paljud disainiprojektid, -hanked või -teenused külmutati ega jätkunud plaani järgi. Positiivsena kogeti, et disainerid tegid palju rohkem koostööd. Üheskoos püüti näidata, et disainerid aitavad probleeme lahendada ning seda kriisi peaks kasutama valdkonna arenguhüppeks. Materjalipõhistele disaineritele (nt keraamika, klaasikunst ja -disain, ehtekunst) mõjus kriis raskemalt, paljud väiksemad disainipoed olid sunnitud uksed sulgema ja ilmnes kiire vajadus kolida müük üle digikanalitesse. Kasvas nõudlus näiteks äridisaini ja strateegilise disaini järele, kuna kriisiajal tuli paljudel ettevõtetel ümber orienteeruda ning disainerid said aidata uusi tooteid ja teenuseid välja töötada. Hoo sai sisse e-poodide ja veebiplatvormide arendus. Paremini läks neil, kel oli e-pood olemas või kes suutsid selle kiirelt välja arendada. Mõned materjalipõhised disainerid on üritanud leida tööd muudes valdkondades või profileerinud end ümber nt kasutajakogemuse disainile. 2020. aasta sügiseks oli olukord märkimisväärselt stabiliseerunud, kuid (loome)majanduslik optimism oli jätkuvalt siiski madalseisus. Palju lootusi pandi jõuluajale, mis on paljudele (tarbe)kunstnikele ja disaineritele aasta suurima käibega periood.

    Viiruskriis tõi kaasa suurema vajaduse e-poe käivitamiseks vajalike tehniliste oskuste järele ka disaini- ja kunstivaldkonna töötajatele, samuti läksid hinda e-turundusoskus, ettevõtlikkus ning enese esitlemise oskus oma toodete ja teenuste edukamaks müügiks.

    Tulevikus on üha enam vaja näha disainilahendusi uute majandusstrateegiate ja ärimudelite osana. Viiruskriisi tulemusena kasvas nõudlus mitmesuguste disainiteenuste järele ning paljud disainiettevõtted värbasid töötajaid juurde. Ühelt poolt pakutakse rohkem võimalusi, kuidas disain saab tulevikus selliste kriiside lahendamisel rohkem abiks olla, teisalt esitab tulevik disainerite oskustele ka senisest enam ülesandeid – kasvab vajadus oskuse järele koguda ja kasutada statistikat, esitada õigeid küsimusi, analüüsida saadud infot ning korraldada uuringuteks fookusgrupi arutelusid. Samuti suureneb üldsuse vajadus tervishoiuteadmiste järele ja disaini abil saab siin sobivaid lahendusi pakkuda. Trendide mõjul kasvab vajadus universaaldisaini2 oskuste, ringmajanduse mõistmise, finantsjuhtimise põhialuste, õigusaktide ja õiguse aluste tundmise järele. Eestis seni tundmatu ametina on osalt viiruskriisi tõttu kasvanud vajadus nn füüsilise liikumise turvatunde spetsialistide, teisisõnu, liikumisteede disainerite järele, kelle ülesandeks on kujundada infoviitu ja majajuhiseid (viidandus, ingl way-finding3), mis hõlbustavad otsitava leidmist ning teevad orienteerumise sise- ja välisruumides lihtsamaks ja turvalisemaks. Viidanduse vajadus on eelkõige kasvanud tervishoius, samuti linnaruumis.

    Muusika

    Muusikud said kriisis tugevasti pihta ning nende hõive on vähenenud. Kriisi esimese laine ajal kitsenesid muusikute sissetuleku teenimise ja professionaalsuse säilitamise võimalused piirangute tõttu. Hinnanguliselt kahanes kontsertide piletimüügi tulu aasta varasemaga võrreldes kokku u 70–80% ning seetõttu jäid muusikute sissetulekud napiks. Ka kontserdikorraldajate tulu on kahanenud märkimisväärselt, üritusi kas ei toimunud või oli neid suure määramatuse tõttu väga keerukas planeerida. Eriolukorra ajal tehti küll kodu-, raadio- ja videokontserte, kuid need ei asenda vahetut esinemiskogemust publikule. Suurkontserdid ja festivalid olid nii esinejatelt kui publikult väikesemaarvulised, millel on kaudne mõju ka tarbimisele – saamata jäi tulu nii majutus-, toitlustus- kui transpordiasutustel. Suurematesse raskustesse on sattunud rahvusvahelisest turust sõltuvad kontserdikorraldajad – välisesinemisi ei toimu ja ka välisartiste Eestisse ei tule.

    Piirangute jätkudes võib väheneda nii muusikute professionaalsus kui ka publiku kontserdikülastuse harjumus. Kui interpreet ei saa esineda, kaotab ta kvalifikatsiooni, ainult proovidest erialase professionaalsuse säilitamiseks ei piisa. Häiritud on ka kooride ja orkestrite töö, proovid on ära jäänud või toimuvad väga väikestes rühmades. Pikemas plaanis mõjutab see ka huvi asuda õppima muusika erialasid.

    2020. aasta suve teises pooles olukord mõningal määral stabiliseerus, lootusi pandi jõuluajale, mis on muusikutele arvukamate esinemistega aeg aastas. Paraku uutest piirangutest tingituna jäid kontserdid sel perioodil taas ära ja tulu saamata. Muusikud kardavad, et kollektiivid ei pruugi püsima jääda ning lähiaastatel tuleb osal inimestel tõenäoliselt otsida muud rakendust. Mittekoosseisuliste muusikute ja koorijuhtidega lepingu lõppemisel uusi kokkuleppeid ei sõlmitud. Kuna muusikute väljaõpe on väga ajamahukas, tuleb otsida lahendusi, et hoida interpreete erialasel tööl. Üheks võimaluseks on muusikute samaaegne töötamine instrumendi õpetajana muusikakoolis. Täiendusõpe on abiks, et omandada õpetamiseks ning ka distants­õppeks vajalikud teadmised ja oskused. Nii saaksid nad läbi viia instrumendi õpet eri sihtrühmadele, sh täiskasvanutele. Muusikute suurem ümberorienteerumine pedagoogilisele tööle võiks ühtlasi leevendada muusika­õpetajate nappust, aitaks säilitada erialast professionaalsust ja hoida esitajate vaimset tervist. COVID-19 kiirendas muusikute vajadust erialaste programmide, nt digitaalse noodimaterjali tarkvara, muusika salvestusprogrammide, voogedastusprogrammide jm kasutamisoskuse järele.

    Etendusasutused

    Eriolukorra ajal etendusasutused suleti ning alates suve algusest lubati korraldada etendusi teatud piirangutega.4 Kriis mõjutas tugevalt neid teatreid, kus välisturistide osakaal publikus oli suur või kellel oli rohkem välisprojekte, eeskätt tantsuteatrit. Muutunud on publiku ostuharjumus, pileteid ostetakse kas etenduse toimumise nädalal või ka samal päeval, s.t väga pikalt ei saa mängukava ette planeerida ning peab olema valmis paindlikult oludega kohanema. Paljudes lasteaedades ja koolides on teatrite ühiskülastused ära jäetud. See mõjutab otseselt lastele ja noortele suunatud etendusasutuste tööd. Ka vanema põlvkonna teatrikülastused on märkimisväärselt vähenenud, varem moodustasid pensioniealised suure osa publikust. Teatri külastatavus erineb ka piirkonniti, kehvemas seisus on Tallinnas paiknevad etendusasutused. Katsetatud on digiteatriga, aga see ei asenda vahetut elamust, näitlejale on kontakt publikuga väga vajalik. Teatrijuhtide sõnul oli paljudel töötajatel psüühiliselt raske kriisi esimese laine ajal kolm kuud ilma tööta olla, veebi teel lavastusproove teha on keeruline ja virtuaalne esitus ei asenda vahetult toimuvat etendust. Töötukassa toetusmeetmed on aidanud inimesi tööl hoida ning etendusasutused piirangute ajal töötajaid ei koondanud, vaid on püüdnud senist koosseisu säilitada. Kõige keerulisem on vabakutselistel näitlejatel, sest teatrid leiavad muutunud oludes esmajoones tööd koosseisulistele näitlejatele. COVID-19 tingitud majanduskriis tõenäoliselt kiirendab näitlejate hõive vähenemist, seda eeskätt vabakutseliste näitlejate arvel, kes peavad astuma samme uue eriala omandamiseks. Samal ajal pakub kriis leevendust heli-, valgus- ja videotehnikute põuale, kuivõrd paljud üritusturunduse ja tehnikarendi ettevõtted on sunnitud oma tegevust kokku tõmbama ja sealt vabaneb vajalike oskustega töötajaid.

    Muusika ja etendusasutuste turundustöötajad vajavad üha enam teadmist digiturundusest, kuidas veebis turundada nii, et piirangutega arvestatakse ja publik on saalis. Kuidas anda publikule kindlust, et ürituse korraldaja on tarvitusele võtnud nakatumist ennetavad meetmed. Samal ajal tuleb mõelda ka digiteatri arendamisele ning oskusele salvestada kvaliteetsemalt kui seni, et oleks võimalus etendusi ja kontserte näidata nii teles kui veebis.

    Riik võiks toetada kultuuri, nt kontsertide ja etenduste kvaliteetset salvestamist – salvestada Eesti kultuurilugu. See aitaks säilitada loovisikute professionaalsust ja hoida motivatsiooni. Eesti Rahvusringhäälingul võiks olla suurem roll kultuuriasutuste tegemiste kajastamisel. Piirangud ürituste toimumisele peaksid olema ürituse- ja kohaspetsiifilised, nt nõuded hajutatusele (ballett erineb ooperist jne). Piirangute kehtestamisel saaksid terviseeksperdid kultuuritöötajatega tõhusamat koostööd teha.

    Raamatukogud

    Raamatukogud viiruskriisi puhkedes esialgu suleti, aga peagi leiti võimalused raamatute laenutamiseks kontakte vältides – raamatukapp, kotis laenutus, raamatute saatmine jmt. Raamatukogutöötajad, kes said teha kaugtööd, tegid seda. Laenutajate ja registreeritud kasutajate arv raamatukogudes kasvas, kuna paljud muud kultuuritarbimise viisid olid piiratud. Ootuspäraselt kasvas e-raamatute laenutuste arv ning vastavalt ka raamatukogude kulud e-raamatute litsentside soetamiseks. Tekkis uus kogude liik – eri keskkondades salvestatud videoloengud. Hariduslik tegevus liikus raamatukogudest veebi. Kuna sügisene olukord oli teadmata, siis täiendati juba suvel IT-riistvara – osteti sülearvuteid, ekraane, mikrofone jm, et valmistuda kriisi teiseks laineks. Viiruskriisi esimene ja teine laine raamatukogudes hõivet ei vähendanud ja tõenäoliselt suuri muutusi lähiajal ees ei seisa.

    Muuseumid

    Muuseumides, kes teenindasid peamiselt välisturiste, on külastatavus märkimisväärselt vähenenud. Teisalt kasvas suvel Eesti-sisene turism, mistõttu väiksemaid muuseume ei ole COVID-19 kriis nii valusalt mõjutanud. Võrreldes varasemaga on vähenenud muuseumide hariduslike külastusprogrammide ja renditulu maht. Märkimisväärselt on vähenenud koolirühmade külastused – ka pärast piirangute leevendamist. Paljud muuseumid on lahtiolekuaega vähendanud. Kui varem olid muuseumid suletud ühel päeval nädalas, siis nüüd näiteks kahel. Muuseumitöötajate hõives eelmisel aastal veel suuri muutusi ei toimunud. Paljud muuseumid ei ole oma töötajaid koondanud, kriisi puhkedes kasutati töötukassa toetusmeetmeid. Kriisi jätkudes satuvad külastusjuhtide, giidide ja õhtuste haridusprogrammide tegijate töökohad ohtu. Seni on leitud neile muid tööülesandeid, nt andmete sisestamine, infomaterjalide tõlkimine jms.

    Lähitulevikus tekivad muuseumides aga uued töökohad digilahenduste arendamiseks ja turundamiseks. Kevadel võimaldasid muuseumid ekskursioone ja haridusprogramme veebis tasuta, kuid juhul, kui edaspidi on plaan hakata vastavat sisu tasulisena pakkuma, peab pakutava kvaliteeti parandama. Seega on töötajatel vaja teadmisi ja oskusi, kuidas professionaalselt veebisisu luua ja seda vahendada. Paljudel muuseumidel on vaja muuta strateegiat, panna rohkem rõhku sisuloomele, sest külastatavus on lähiaastatel küsimärgi all. Riiklikult on vaja toetada muuseumide ümberorienteerumist.

    Kriisi õppetunnid

    Kriis on teinud kultuuri- ja loometegevuse töötajatele esmatähtsaks virtuaalkeskkondade (nt Zoom, Teams jt) kasutusoskuse, digiturunduse kompetentsid, samuti enese- ja ajajuhtimise ning distantsilt meeskondade ja protsesside juhtimise oskuse. Märgatavalt kasvasid kirjutamise ja kirjaliku kommunikatsiooni oskuse nõuded, nt memode ja kokkuvõtete koostamine, suhtluse organiseerimine kirja teel. Juhtidel kasvas vajadus mõelda läbi eri stsenaariumid, et olla valmis kiiresti ja paindlikult oludega kohanema, nt tegema muudatusi repertuaaris, esinejate osas vm. Kindlasti on kultuurivaldkonnaski vaja töötajaid, kes aitavad kolleegidel hakkama saada vaimsete probleemidega, mis tulenevad paljuski sotsiaalse suhtluse puudusest ja psühholoogilisest pingest. Muutlikud olud on toonud luubi alla loov­isikute teadmised ja oskused mikro- ja väikeettevõtte majandamisest, projektijuhtimisest ning ka müügist ja turundusest, et olla veelgi dünaamilisem ja konkurentsivõimelisem. Aktuaalsed on mitmesugused autoriõiguse küsimused. Näiteks kas ja milline peab olema autoriga sõlmitud kokkulepe, et raamatut veebis ette lugeda või kuidas on korrektne videoloeng hiljem kättesaadavaks teha, kui osalejad on salvestisel näha. Seega on vajalikud ka autoriõiguse alased koolitused.

    Sarnaselt majandusvaldkondadega peavad ka loovisikud olema võimelised kiirelt kohanema, enese ümber profileerima ja vajaduse korral otsima uusi kanaleid või viise oma toodete või teenuste müügiks.

    Artikkel on koostatud tuleviku töökohti ja oskusi analüüsiva OSKA COVID-19 mõjude eriuuringu põhjal. Uuringus analüüsiti, mil määral mõjutavad COVID-19st tingitud ühiskonna ja majanduse muutused tööturgu ning sellest tulenevalt tööjõu- ja oskuste vajadust.

    Uuringu koostamisel on kasutatud statistikaameti, Eurostati, töötukassa, maksu- ja tolliameti ning töötamise registri andmeid. Lisaks toimusid eri elualade esindajate fookusrühmade arutelud. Kultuuri fookusrühmas osales üle 25 tööandja ja erialaühenduse ning -liidu esindaja. Fookusarutelu koosnes kahest osast: esimeses osas analüüsiti COVID-19 tingitud majanduskriisi vahetuid mõjusid (2020–2021) valdkonnale ning teine osa keskendus COVID-19 mõjule pikaajalisemate (5–10 aastat) arengusuundumuste vaates.

    Uuringu teostas Kutsekoda eelmise aasta juunist novembrini, tehes koostööd arenguseire keskusega. Uuringuga saab tutvuda oska.kutsekoda.ee.

    1 Andres Võrk, Töötasu hüvitise olulisusest koroonakriisi ajal. – Analüüsiait 28. VII 2020.

    2 Universaaldisain ehk kaasav disain on strateegia, mille eesmärk on muuta disain ning keskkonna, toodete, kommunikatsiooni, informatsiooni tehnoloogia ja teenuste loomine ligipääsetavaks, kättesaadavaks ja arusaadavaks (Eesti Disainerite Liit).

    3 https://segd.org/what-wayfinding

    4 Kui korraldaja tagab 2 + 2 nõude täitmise ning siseruumides maksimaalselt 50% täituvuse, kuid mitte rohkem kui 50 inimest. Hiljem nõudeid järk-järgult leevendati.

  • Eesti noorus ei ole hukas

    JOHANNES LÕHMUS

    Sari „Eesti lood“, 2021. „Käärid“ (rež Margus Talvik), „Lil Eesti“ (rež Taavi Arus), „Paradiis“ (rež Andres Keil), „Matz“ (rež Elīza Bēniņa).

    Sel talvel linastunud kaheksa uut „Eesti lugude“ dokumentaalfilmi on valminud pärast lühilugude sarja värskendus­kuuri, millega vähendati filmide arvu nelja võrra, kuid tõsteti iga projekti eelarvet ning kaasati konsultandina taanlasest kogenud dokumentaalfilmide monteerija Jesper Osmund. Eesti ühiskonnas toimuvaid protsesse ja inimeste elu dokumenteerivas filmisarjas on 2003. aastast peale tehtud nüüdseks üle 200 teose. 2021. aasta lennu keskmine tase on kahtlemata aastakäikude seas üks ühtlasemaid.

    Tahtmata mingilgi määral taandada neid filme sõimusõnana mõjuva väljendi „tubli keskmine“ alla, püüan siinkohal kirjeldada, miks moodustavad tänavused kaheksa üksteist hästi toetava terviku, kus ükski lugu ei lange kunstiliselt ega sisuliselt ansamblist välja. Tegu ei ole mingite pealesurutult mõjuvate igavate toodetega elust „huvitavas“ Eestis, vaid empaatilise vaatega erinevate eetiliste valikute mikrokosmosesse ehk indiviidide ellu. Neid lugusid on huvitav jälgida ja neile on lihtne kaasa elada.

    Esimest nelja tänavust „Eesti lugu“ on Sirbis juba kajastatud,1 seega keskendun järgmisele neljale, milleks on Margus Talviku „Käärid“, Taavi Aruse „Lil Eesti“, Andres Keili „Paradiis“ ja Elīza Bēniņa „Matz“.

    „Sellepärast mul ongi enda oma, et keegi ei pane kinni midagi“

    Iseenda standardite järgi loodud maailmas tegutseb „Kääride“ peategelane Teresa Liivak, kes on ehitanud valgesse mikrobussi ratastel juuksurisalongi ja kodu, et saaks töötada ja uinuda seal, kus teda vajatakse ja kus parasjagu tuju on – suvel siin, talvel seal. Muretu hakkaja naise etalonina mõjuv Teresa pügab meeste päid ja piirab habet, esitades aeg-ajalt oma hoolealustele trendiväljakutseid. Peamiselt kannab ta ikkagi nende hea väljanägemise eest hoolt ja on ühtlasi vestluspartneriks.

    Peategelase sundimatu, loomulik ja avatud suhtlusstiil on säärane, mis paneb ilmselt nii mõnegi mehe ta käte all temasse ära armuma. Teresast kiirgab elujaatavat suhtumist, kus ülemõtlemist harrastada pole mahti, kuna metsatuka taga on avanemas järjekordne maaliline peatuspaik või põnev kohtumine järgmise karvase kliendiga. Seda toetab filmitegijate valitud kadreering (operaatorid Margus Talvik ja Frank-Leander Sapego), mis asetab Teresa, Eestimaa ja tavapäraselt tagasihoidlikud eesti mehed sedavõrd intiimsesse valgusse, kust vähemalt arhetüüpne vaikiv eesti mees end filmitegelasena tavaliselt küll kunagi ei avasta.

    Palja ülakehaga jalgratturid, Por­schega välismaalased, saksofoniga punapead, kolmekuise karvakasvuga habemikud, õllesärgiga tehnikakorüfeed, aukus sokkidega maamehed jpt – kõik nad on selle loo subjektid, keda professionaali sõrmede all ilusamaks seatakse. „Käärid“ on imeilus lühilugu armastusest seikluste vastu, avatud hingega elu kogemisest ja käsitööoskusest, mis läheb võrdselt käiku nii higise sõnnikuvedaja kui ka Kalaranna kauboi hüvanguks.

    Räppar Lil Till filmis „Lil Eesti“.

    Eesti noorus ei ole hukas

    „Lil Eesti“ räägib sellistest nähtustest meie popkultuuris nagu mõminaräpp, Soundcloudi räpparid, peosari „Lil pidu“ ja Siim Nestor ehk Lill Slim, kes on tänapäevase Kalmer Tennosaarena2 korraldanud uuele lüürikute põlvkonnale nende esimesed esinemised. Avaneb võimalus saada põgusalt tuttavaks selliste räpparitega nagu Lil Till, marp$, Manna ning Clicherik & Mäx ja mõelda kaasa või vaielda vastu nende nägemusele eneseväljenduse ja muusika kohta.

    Kuigi võiks karta, et lühidokumentaali piiratud formaadi puhul võib ühe skeene hingeelu tutvustamine osutuda pealiskaudselt laialivalguvaks, tõestab Taavi Arus end taas meisterliku alternatiivkultuurikroonikuna, kes suudab panna tegelased kaamera ees räpiliku poosetamise asemel hoopis siiralt mõtteid vahetama. Tegelikult näeb „Lil Eestis“ nii poose kui ka refleksiooni, mis annab filmile peale ülimalt sujuvaks (ja muusikafilmile sobivaks) lihvitud visuaalse rütmika ka suure sisulise väärtuse.

    Me näeme peategelasi enesekindlate hoiakute tagant arvamusi ja riime pilduvate artistidena, aga ka ööelus karastunud, ühismeedias tuhandete tähelepanu pälvivate õrnas eas loominguliste noortena, kes peavad plahvatuslikult tõusva populaarsuse tõttu hakkama suhteliselt käigu pealt mõtlema sotsiaalse vastutuse, vastassugupoolde suhtumise, äratõusmisest hoidumise ja unistuste kättesaadavuse peale. Igal sõna saaval muusikul on ka midagi öelda. Kõik nad teevad lühikese ekraaniaja jooksul läbi arengu, mis päädib tänutundega võimaluse eest publiku ees esineda, oma hääl kuuldavaks teha ja veidi mõista ka vastutust, mis staatusega kaasneb. Loodame, et kiirelt muutuv ja kohanemist nõudev digiajastu toob endaga kaasa ka kiirelt arenevad noored, kes teavad, mida nende ideed väärt on, ja kellel on julgust nõuda, et nende häält kuulda võetaks.

    Eraldi väärib esiletõstmist ka „Lil Eesti“ visuaalne esteetika (operaatorid Taavi Arus ja Frank-Leander Sapego), mis meenutab Põhja-Ameerika lääneranniku rula- ja surfifilme, kus aega näib olevat lõpmatult ja alati paistab päike.

    Kohanemine ja paradiis

    Meeste juukselõikust ja Eesti räpi uue põlvkonna energilist testosterooni tasakaalustab Andres Keili lihtne ja südamlik portreedokumentaal „Paradiis“, mille peategelaseks on Tartus elav tütarlaps Shahad. Tartu Descartes’i lütseumi V klassi tüdruk kiigub, mängib kulli, peab päevikut, joonistab, õmbleb, salvestab sõbrannadega tantsuvideoid ja harjutab meikimist nagu tavaline tubli tütarlaps ikka. Ainult selle vahega, et Shahad elab Eestis seetõttu, et tema perekond põgenes Süüria kodusõja eest. Lisaks sellele, et mängides ja õppides kasvada nagu teised temaealised lapsed, tuleb Shahadil olla ka tõlgiks oma vanematele, õppida koraani ja püüda vastata režissööri provotseerivatele küsimustele sõjakoleduste kohta. Hea eesti keele oskus toob talle teenitud tähelepanu nii Tartu turul maasikaid ostes, vanematele olmeküsimustes abiks olles kui ka sõbrannadega nalja visates. „Paradiis“ näitab ilmekalt, et kaugest kultuurist pärit inimestel on Eestis võimalik kohaneda.

    Shahadi ja ta pere täiesti normaalne Tartu pereelu on filmi suurim tugevus. Kas pärast kodumaalt sõja eest põgenemist saab olla midagi olulisemat kui erapooletuna mõjuv põhjamaa suve normaalsus enne uue kooliaasta algust? Paradiis asub seal, kus valitseb rahu, ja kuna Eestis on valdavalt rahulik, siis võib-olla on siin …

    Inimese ihu on osav

    Alles 2020. aastal BFMi lõpetanud lätlanna Elīza Bēniņa sai üsna ebahariliku võimaluse rääkida ühe erilise eesti noormehe lugu. Kooliprojektist välja kasvanud „Matz“ räägib paraujujast Matz Topkinist, praegu 22aastasest poisist, kes sündis käteta ja vaid ühe terve jalaga, kuid seevastu raudse teotahte ja suure loomupärase positiivse energiavaruga. Matzi ema räägib, et poeg pole kunagi end abituna tundnud, vaid on alati tahtnud ise hakkama saada ning et kõige hinnalisem nõuanne tuli ühelt kogenud massöörilt: Matzil tuleb lasta olla tema ise. Väärt soovitus, mida võiks ilmselt iga lapsevanem oma võsukese arengut jälgides silmas pidada.

    „Matz“ pole niivõrd film ühest erilisest inimesest, vaid pigem aktiivsetest inimestest, kes käivad ujumas ja teevad trenni kaasasündinud puuduste kiuste. Nad kõik seisavad silmitsi sarnaste väljakutsete ja eesmärkidega. „Matz“ on film nimitegelasest ja tema perekonnast, kaasujujatest ja treeneritest, kes neid juhendavad. Just grupiviisiline pingutus on füüsiliselt ja vaimselt aidanud Matz Topkinil tõusta paraujumises maailma tippu.

    Ühtlasi on see film tippspordist, kus sooritus ja vormi ajastamine on a ja o. Sellepärast on keskmes ka ära jäänud Tōkyō olümpiamängud ja COVID-19 tõttu sassi paisatud võistlusgraafik, mis ei lase Matzil filmis inimesena täiesti avaneda. Filmi-Matzi kui sportlase identiteet on nii tugevalt seotud tema olümpia­unistusega, et päris suur osa lühifilmi hinnalisest ajast on kulunud karakteri arendamise asemel hoopis aegluubis basseinivaadete näitamisele. Eks ole see ehk sümbol näitlikustamaks pikka pingutust ja trennis veedetud tunde, mida Matzilt on nõudnud enese teostamine sportlasena.

    Eesti lood aastal 2021

    Oletame, et Eestis juurdub traditsioon panna pärast iga uue aasta „Eesti lugude“ esilinastust kõik filmid kinosaaliga kosmoselaeva nimega Eesti ja saata galaktikasse levitama sõnumit, kuidas elu meie riigikeses läinud aastal siis välja nägi. Milliseid järeldusi 2020. aasta kohta saab nende põhjal teha? Meie lühidokitegijate lugude põhjal võib öelda, et Eesti tulevikku nähakse pigem helgetes toonides.

    Siin on palju kogukondi, kes on võtnud nõrgemate eest hoolitsemise oma südameasjaks ja seda väga erinevates vormides. Olgu selleks kapitalistlikust turumajandusest välja praagitud toidule uue elu andmine ja maailma asju väga teravalt mõikavad lapsed („Homme saabub paradiis“3) või piiratud tingimustes toodud ohvrid väikeste loomakeste nimel („Kasuemad“4), Eesti mehe hingehoidja ja tukapiiraja roll („Käärid“) või ühiselt paraujumise Olümposele püüdlemine („Matz“).

    Eestis on aega tegeleda süvitsi väikeste detailidega nii haljastuse („Murust“5) kui ka melomaania vallas („Muusika, mida ma veel ei tea“6). Siin võivad noored avalikult jõustruktuure sõimata ja tagantjärele selle pärast piinlikkust tunda („Lil Eesti“) ning ka koraani praktiseerida („Paradiis“).

    Loodetavasti näitab see meie kultuuri omapära ja elujõudu, et vaatamata ühiskonnas suuresti pidurit tõmmanud pandeemiale suudavad meie filmitegijad endiselt plaane ellu viia ja filmide peategelased iseendaks jääda. Need kaheksa lugu ilmestavad väga hästi seda, miks on keerulistel aegadel filmikunsti vaja.

    1 Aleksander Metsamärt, Hoolest ja armust. – Sirp 15. I 2021.

    2 Filmis mainitud Juure ja Kiviräha paralleel saatest „Rahva oma kaitse“.

    3 „Homme saabub paradiis“, Anna Hints, 2021.

    4 „Kasuemad“, Meelis Muhu, 2021.

    5 „Murust“, Kaupo Kruusiauk, 2021.

    6 „Muusika, mida ma veel ei tea“, Aleksander Heifets, 2021.

  • ,

    Ilukirjandus ei pea olema ilus

    PILLE-RIIN LARM

    Muinasjutus on lihtne. Kaunitar õpib hindama koletise sisemist ilu ja armastuse vägi murrab nõiduse. Koletisest saab nägus prints.

    Raamatuletil see nii ei ole. Hurmava lugeja suudlus ei muuda koleda välimusega raamatut kauniks, ükskõik kui erudeeritud või kirgas on selle tekst. Raamatuna ei pruugi kuigi kena välja näha isegi „Kaunitar ja koletis“.

    Üleeile selgusid Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaadid, eile Eesti Kirjastuste Liidu kauneimate raamatute konkursil esile tõstetud 25 + 5 teost. Olgu, jätkem arutelu auhindade kohmakate nimetuste üle. Ühed pakuvad möödunud aasta ilukirjanduse tippe, teised raamatuilu tippe. Uurigem: kas need kattuvad?

    Nii ja naa. Leidub kokkulangevusi, näiteks Piret Raua jutukogu „Kaotatud sõrmed“, Triinu Laane lasteraamat „Luukere Juhani juhtumised“ ja Hasso Krulli nn eelikteos „Tänapäeva askees“ esinevad mõlemas nimekirjas. Need on väga hästi kirjutatud ja ka väga nägusad. Kaunite raamatute hulgas on üldse meeldivalt palju belletristikat, peale nimetatute veel Andres Ehinilt, Kristiina Ehinilt, Vahur Afanasjevilt, Andrus Kivirähalt, Jaan Krossilt … Vähemalt tänavu ei saa sugugi öelda, et kaunimate raamatute konkursil on jäme ots riigi tellimuse ja rahasüsti saanud suurte institutsioonide käes – ilus saab olla ka suhteliselt soodsalt.

    Liigne ilu võib aga belletristika puhul lugemist segada, ülekujundatud visuaal takistab teksti mõjule pääsemist. Olen kuulnud, et muu hulgas selle tõttu on mõni luuleraamat mõne kirjandusžürii õnnistuseta jäänud. Kindlasti ei olnud ka koletisel kerge kaunitari sisemist ilu märgata.

    Võimalik, et inetuse suhtes on literaadid tolerantsemad: kirjastuse Vabamõtleja väljaannete välimusega püütakse justkui rõhutada, et kirjanduse sihtkapital ei toeta raamatute kujundamist, ometi on üks sarja raamat leidnud koha aasta parimate esseistikateoste seas (õigusega).

    Ilukirjandus ei pea olema sisu poolest ilus, ammugi siis kenasti pakitud. Ilu koguni vajab enda kõrvale inetust. Arusaam, mis on ilus, mis inetu, teiseneb ajas – praegusest abjektist võib saada teadlastele või kunstnikele huvi pakkuv objekt, mis uurimise kaudu argistudes kaotab nii eemaletõukavuse kui ka maagia. Ennemini võrsub kolekirjandusest esteetika piire avardav avangard.

    Ja kui nad surnud pole, siis elavad nad õnnelikult tänase päevani.

  • Emotsionaalsus ja ratsionaalsus XXI sajandi keskkonnadiskussioonis

    AVELIINA HELM

    Eesti Päevaleht küsis 28. jaanuari arvamusküljel kuuelt ettevõtjalt ja omavalitsustegelaselt „kas kohalikel omavalitsustel on liiga palju sõnaõigust ja miks juhtub pidevalt, et [ettevõtjate] head mõtted paugupealt tagasi lükatakse“. Valitud arvajate seisukohad palju ei lahknenud. Valdavalt leiti, et kohalikud omavalitsused ja nende esindatavad kogukonnad on progressi pidurid, kellele on „jõukohane ülesanne vaid lintide lõikamine ja koos keskkonnafriikidega farmide, tuulikute ja tehaste vastu lippude lehvitamine“, kes „peaksid mitte-minu-tagahoovis-suhtumisest üle saamiseks nägema laiemat pilti“ ning kellelt võiks üldse riigi toe ära võtta, kui nad ei tee „ebapopulaarseid, kuid mõnikord hädavajalikke otsuseid“. Neid arvamusi lugedes vaatasin kaks korda lehe päist: kas tõesti on küsitlus pärit sellest sajandist, mil loodushoid ja kõiki osalisi kaasav planeerimine peaksid olema standard? Kas see on pärit sellest maailmast, kus maaelu ja -ettevõtlus on täiesti olemas ja kus tuhanded ettevõtted töötavad ja arenevad kohalike kogukondade ning omavalitsuse toel ja tunnustusel?

    Selline arvamuslugu ning teisedki hiljuti ilmunud lood püüavad juurutada vastandumist, kus osa diskussioonis esile toodavatest argumentidest ja nende esitajatest on ratsionaalsed ehk „kainelt asjalikud ja mõistuspärased“ (EKSS 2009), teised aga emotsionaalsed. Sisu polegi nii tähtis, vahel piisab argumendi ratsionaalsuse põhjenduseks vaid „nii on mõistlik“ või „see on tervemõistuslik“. Sellise kunstlikult loodud dihhotoomia abil saab ratsionaalsuse aumärgi ennekõike see argument või inimene, kes rõhub majanduslikule kasule, ning emotsionaalsuse templi see, kes tõstab esile neid väärtusi, millest erilist ettevõtlustulu ei pruugi tõusta. Eriti mõjusaks kujuneb vastandumine siis, kui tekitatud on kuvand, et otsustamise aluseks peavad olema kindlasti just need „ratsionaalsed“ argumendid. Emotsionaalne vs. ratsionaalne heitlevad sagedasti siis, kui käib debatt metsa ja looduskaitse ümber. Suur raiemaht, kaitsealade piirangute vähendamine ja pirakas tselluloositehas on ratsionaalsed, sest toovad tulu ja „nii on mõistlik“. Ettepanekud vähendada raiemahtu, hoida loodust või vältida riigimaal asuva kodumetsa raiumist olla aga emotsionaalsed ja seetõttu diskussioonis justkui samaväärsel kohal ei tohiks olla.

    Kultuur, laulupidu, loodushoid, sotsiaalhoolekanne – kui vähetulusad, kui ebaratsionaalsed … kuid kui tähtsad!

    Tuleb tähele panna, et tegu on juurutatava PR-võttega, mis on osavasti ehitatud meie pea religioossele veendumusele raha ja majanduskasvu ülimuslikkusest ning majandussõnumite kandjate eksimatusest. Aga lubage mullegi mõni täpsustus. Esiteks ei mahugi suur osa meie maailmast ja väärtustest tänapäeva „ratsionaalsesse“ majandusmudelisse. Meie väärtusruum ongi emotsionaalne. Kultuur, laulupidu, loodushoid, sotsiaalhoolekanne – kui vähetulusad, kui ebaratsionaalsed … kuid kui tähtsad! Teiseks on tahtlikult emotsionaalseks tembeldatavad argumendid enamasti just need, mis toovad esile kaugema perspektiivi. Ohtliku  kliimamuutuse ja häviva elurikkuse tingimustes on soov säilitada elamiskõlblik keskkond vägagi mõistuspärane. Vastupidise soodustamine on ju hullumeelsus, mitte ratsionaalsus? Vähe sellest, ka tasapisi keskkonnaalaste väljakutsetega kohanevas majanduslikus mõtlemises on traditsioonilised argumendid „ratsionaalse ressursikasutuse“ kohta aegumas. Ettevõtlus, mis tugineb taastumatute loodusvarade saastavale kasutusele või mille tagajärjel saastub põhja- ja pinnavesi, kahaneb elurikkus, satub ohtu elanike tervis või väheneb elupaikade kvaliteet ja süsinikusidumisvõime, ei saa teha rikkaks. Kuigi lühiajaliselt võib tegu olla kasumliku tegevusega, on loodus- või elukeskkonna seisundi halvenemise arvelt saadud tulu ühiskonnale kallis kanda. See, et me looduse säilimist või kahjustumist ei oska täna hästi arvesse võtta, ei tähenda, et selle mõju majandusele puudub. Meie senised majanduskalkulatsioonid on lihtsalt liiga pealiskaudsed, lühiajalised, ebapädevad. Ebaratsionaalsed. Eesti Päevalehele, kes püstitas küsimuse, kuidas küll vältida olukorda, et ettevõtjate head mõtted kohalike omavalitsuste poolt tagasi lükatakse, soovin meelde tuletada, et iga „hea mõte“, mis kellegi peas tekib ja mille majandusnäitajad paberil kokku jooksevad, ei pruugi seda veel olla. Lakmuseks, kas tegu on tõesti hea mõttega, on hoopis, kas see paistab kõigile asjassepuutuvatele osalistele teostamisväärt ideena, mitte ainult sellele, kes kasumi koju viib.

     

     

     

  • Suitsu nurk II – Paul Celani „Todtnauberg“

    JOOSEP SUSI

    Juba kolme võrdlemisi ahta valimikuga võib välisluulesarja „Hingesalv“ paigutada meie luulelukku mõõdukalt rasvaste tähtedega. Sarja juhatas sisse saksa-rootsi-juudi nobelisti Nelly Sachsi „Tähestiku laip tõuseb hauast“ (tlk Rein Raud), järgnesid kvaasibiitniku Lawrence Ferlinghetti „Meele lunapark“ (tlk Peeter Sauter) ja saksa luule möödunud sajandi vahest ühe kõige olulisema poeedi, Rumeeniast pärit Paul Celani „Tema seljas ratsutas öö“ (tlk Aare Pilv ja Rein Raud). Niisiis on eesti keelde lühikese ajaga lisandunud silmapaistvas tõlkes suisa kolm XX sajandi vaieldamatut suurkuju.

    Üksikuid Paul Celani tekste on peale viimatise valimiku tõlkijate eestindanud päris suursugune seltskond, alates Ilmar Laabanist, aga ka näiteks Andres Ehin, Ain Kaalep, Maarja Kangro, Hasso Krull, Tõnis Tatar jt. Raamatuna on „Tema seljas ratsutas öö“ aga esimene.1 Mõnedest luuletusest on nüüdseks ilmunud eri tõlkijatelt mitmeid versioone, näiteks ilmselt kuulsaimat holokaustiteemalist luuletust „Surmafuuga“ saab eesti keeles lugeda vähemasti neljas variandis.

    Sellekuises „Suitsu nurgas“ võtan vaatluse alla Paul Celani luuletuse „Todtnauberg“, mille esimene eestikeelne versioon (vasakul) ilmus Aare Pilve tõlkes virtuaalses luuleajakirjas Ninniku juba 2002. aastal. Nagu näha, on Pilv koos Rein Rauaga teinud tõlkes kümmekond muudatust, mõned neist üpris kaalukad. Vastilmunud versioonis (paremal) kerkib esile üks tõlkijate otsus, mis mõjub suisa raputavalt, revolutsiooniliselt, ja mida teistes keeltes (vähemasti neis tõlgetes, mida jõudsin vaadelda) ei kohta: sõna „hütt“ on kirjutatud suure algustähega. Luuletuse eritelu tõukubki küsimusest: milliseid eri tähendustasanditel ilmnevaid muutusi selline esmapilgul kosmeetiline teisendus kaasa toob?

    1 Arnika, silmarohi,

    2 sõõm kaevust koos

    3 tähetäringuga selle kohal,

     

    4 hütis,

     

     

    5 see raamatusse

    6 – kelle nime jäädvustas

    7 raamat enne minu oma? –

    8 see raamatusse

    9 kirjutatud rida

    10 lootusest, täna,

    11 mõtleja

    12 tuleva

    13 sõna peale

    14 südames,

     

    15 metsakamar, tasandamatu,

    16 orhidee ja orhidee, üksi,

     

    17 tahumatus, hiljem, sõites

    18 selge,

     

    19 see, kes meid sõidutab, mees,

    20 kes meid pealt kuuleb,

     

    21 pooleldi

    22 sissesõtkutud kaigas-

    23 tee rabas,

     

    24 niiskust,

    25 palju.

    1 Arnika, silmarohi,

    2 sõõm kaevust, mil

    3 tähetäring peal,

     

    4 selles

    5 Hütis,

     

    6 see raamatusse

    7 – kelle nimed jäädvustas

    8 raamat enne minu oma? –

    9 sellesse raamatusse

    10 kirjutatud rida

    11 lootusest, täna,

    12 mõtleja

    13 tuleva

    14 sõna peale

    15 südames,

     

    16 metsakamar, tasandamatu,

    17 orhidee ja orhidee, eraldi,

     

    18 tahumatus, hiljem, sõites,

    19 selgesti,

     

    20 see, kes meid sõidutab, mees,

    21 kes meid kuulatab,

     

    22 pooleldi

    23 sissesõtkutud kaika-

    24 rada rabas,

     

    25 niiskust,

    26 palju.

    Celan on väga keeruline autor. Maarja Kangro kirjutab „Varietee“ lõpus lühitutvustuses: „Celani mitte just kergesti ligipääsetavat luulekeelt kujundasid iseäranis tugevasti kaks faktorit: sürrealistide mõju ja traumaatilised ajalookogemused.“ Esimene avaldub vaadeldavas luuletuses pigem vähe, teine on aga luuletusele ligipääsemiseks tuumne faktor. „Todtnaubergi“ kohta on ilmunud tuhandeid lehekülgi uurimusi ja analüüse ning radikaalselt vastanduvate üldiste lugemisstrateegiate alusel võib need jaotada kaheks. On neid, kes heidavad ajaloolise traumaatilise tausta ja igasuguse poliitilis-faktuaalse tasandi kõrvale ja vaatlevad teksti isoleeritult, autonoomselt. Sellist lähenemist – arvestades ka tekstipinnal eksplitseeritud seoseid – ei leidu just üleliia palju. Teise lähenemise korral lähtutakse aga paljudest tekstivälistest teadmistest, mis aitavad avada luuletuse mikronarratiive ja tähenduskihte.2

    Saksa luule möödunud sajandi vahest üks kõige olulisem poeet, Rumeenias juudi peres sündinud Paul Celan (1920–1970).

    Taustüsteemist. Celan oli juut. Tema vanemad surid Transnistrias koonduslaagris, ka Celan saadeti 1942. aasta lõpus koonduslaagrisse, kust ta punavägede pealetungi ajal pääses. Teise maailmasõja jõledused on Celani loomingus üks keskseid teemasid ja ilma seda teadvustamata pole suurt osa tema luulest erilist mõtet puutudagi. Lisaks muidugi keeleküsimus kui niisugune: saksa keele omaksvõtmine ja selle enda omaks tegemine. Luuletuse pealkiri „Todtnauberg“ võib esmapilgul mõjuda metafoorselt või sünekdohhiliselt, mida ta muidugi ka on: seosed surma („Tod“) ja natsiorganisatsiooniga (Organisation Todt) on ilmsed. Tegemist on aga ühtlasi Saksamaa edelaosas Baden-Württembergi liidumaal Schwartzwaldi mäestikus asuva külakesega, mis on ilmakuulsaks saanud üksnes seetõttu, et seal asuvas idüllilises majakeses, nn hütis (die Hütte), kirjutas Martin Heidegger suurema osa oma mõjukamatest teostest, sh „Olemise ja aja“ (1927).3 Celani suhtumine Heideggeri oli arusaadavalt kahetine. Ühelt poolt pidid filosoofi 1930. aastate väljaütlemised ja sümpaatia Hitleri vastu tekitama tülgastust, teiselt poolt puutus Celan Heideggeri mõtlemisega kokku n-ö puhta lehena, teadmata esialgu midagi tema hämarast minevikust, ning filosoofi lähenemine olemisele ja luulele, samuti mitmed mõisteväljad tundusid sümpaatsed. Selline kahetisus võiks teksti tõlgendamisel olla lähtekohaks.

    Kaks vaimusuurust – luuletaja ja filosoof, kelle hilisloomingus oli kesksel kohal kahekõne luulega – kohtusid korra 1967. aastal, kui Celan külastas pärast loengut Freiburgi ülikoolis4 muu hulgas kuulsat hütti. Kohtumise kohta leiab eri allikatest päris palju informatsiooni. Luuletuse seisukohalt võiksid olla olulised muu hulgas järgmised pidepunktid: Celan olevat enne külastust väitnud, et soovib lõppeks Heideggerilt tema mineviku kohta pärida (väidetavalt jätkas Heidegger vaikimist ja Celanil jäi vastus saamata); Celan kirjutas Heideggeri külalisteraamatusse; teada on nende ühine jalutuskäik, Heideggeri üllatus Celani botaanikaalaste teadmiste üle, samuti ühine autosõit. Viimase kohta on tookordne sohver Gerhard Neumann Celanile kirjutanud: „Ma ei unusta seda vestlust iialgi. Ilma igasuguse kahtluseta, midagi sellist saab juhtuda vaid kord mitme kümnendi jooksul.“ Luuletust võib niisiis pidada mingil määral ökopoeetiliseks vastuseks Heideggeri-küsimusele, mistõttu on mõistetav ka tõlkijate otsus: tegemist pole mingi juhusliku hütiga, vaid just Heideggeri kuulsa hütiga, mida autor väisas.

    Luuletuse võiks avada muidugi kümnetest perspektiividest, aga keskendun siin põgusalt üksnes n-ö elementaarsele, põhiküsimusele vastamiseks hädapärasele tähendustasandile. Luuletuse teema, mille määratleb juba pealkiri, on niisiis Celani kohtumine Heideggeriga. Taustaks võiksid kõlada ka mitmed Heideggeri mõtlemisest tuntud mõisted, nagu raideteed (Holzwege), valendik (Lichtung), varjamatus (aletheia) jne, samuti suhe keelde kui niisugusesse ja luuletaja potentsiaal tuua keele kaudu nähtavale asjade olemus. „Todtnaubergi“ teekond jaguneb kuueks oluliseks faasiks: sissejuhatus, hütt, (külaliste)raamat, kulminatsiooniline pilt (osutused orhideedele), tagasisõit autos ja kokkuvõttev pilt.

    Külastaja, võõras, saabub üksikusse maakohta ja nagu antiikkirjanduses on siingi mingis mõttes kõik edasist determineerivad sündmused juba toimunud. Luuletus algab osutusest (ilmselt mägi)arnikale, mida kollase värvuse tõttu on seostatud ennekõike juutide kollase tähega. Ravimtaimena kasutatud arnika kätkeb endas kogu ajaloolist taaka, keele kaudu kannab see hoolt, et ohvreid ei unustataks. Avarea teine sõna „silmarohi“ (Augentrost) põimib selle (võõrustaja) lühinägelikkusega, mida võiks otseselt seostada Heideggeri väljaütlemistega 1930. aastatel (aga mida peaks silmarohi ravima või mille vastu pakkuma lohutust?). Kahe esimese sõnaga paljastatakse ajalooline paratamatus: ühel pool külastaja ajalugu, teisel Euphrasia ja neid poolusi on tarvis, et ammutada vett minevikukaevu sügavusest (rida 2). Kaev on samuti tegelikult olemas (hütist välja ja vasakut kätt) ja selle kohal puust tähed/tähetäring (rida 3). Siin pole mu meelest samuti kaksipidi mõistmist: kompositsioon toob lausujale meelde Taaveti tähe. Celani kirjeldus on harukordselt täpne, kuid sellest hoolimata n-ö tegelikkusega võrreldes justkui vastupidine, tähenduslikult ümber pööratud.

    Teine stroof on võrratu! Rütmiliselt on teises versioonis tõlkijad selle ka oivaliselt tabanud. Väljast on liigutud siseruumi ja seda antakse edasi kahest kahesilbilisest sõnast koosneva tummise stroofiga: selles / Hütis (in der / Hütte). Nagu Aare Pilv on erakirjas siinkirjutale ka põhjendanud, on suurtähe kasutamine seotud muu hulgas määrava artikliga (in der Hütte, mitte nt in einer Hütte) – saksakeelsel lugejal seostub sellega otseselt just Heideggeri hütt, mitte üksnes luuletuse aegruumi (konkreetne) objekt. Võrdluseks: prantsuse keeles à la / chaumière ja inglise keeles in the / hut.

    Lausuja vaatab seejärel raamatusse. Välja joonistub vähemasti kaks üldist tasandit: esmalt on siin tegu muidugi külalisteraamatuga, teisalt näeme seoseid mingi üldisema raamatuga, kuhu on jäädvustatud nimed (kas hukkunute? kannatanute?). See on luuletuses ka ainus koht, kus lausuja on mingil määral aktiivne, väljendab ennast (paraku ikkagi võõras, võõrustaja keeles), suhe välisega on puhtkeeleline, tema identiteet põlistatakse kirjutusakti kaudu. Edasi rõhutatakse lausumisolevikku (täna) ja osutatakse lootusele seoses mõtleja tulevastele sõnadele (pakub see lohutust? on ses kübetki tröösti? jne). Read 11–15 annavad võrdlemisi autentselt edasi selle, mida Celan ka tegelikult külalisteraamatusse kirjutas.5 Järgneb ajahüpe ja peagi saame aru, et oodatud sõnu ei lausutud, ei ühtki valgusvihku, ei mingit ülestunnistust. Nüüd ollakse üheskoos põrgulikul teekonnal koos tunnistajaga (autojuht, read 18–21), kes võõrustajat ja külalist kuulab (kuulatab kõlab ehk pisut kummaliselt): tema on ellujäänu, kellele ongi seda ülestunnistust tarvis. Teekond surmamäelt jõuab lootusetusesse, süngesse rappa, kus tee on pooleldi sisse sõtkutud, luuletuse lõpp viiakse kokku algusega (sõõm kaevust ja niiskust, palju).

    Luuletuses ei ole kutset tantsule. See ei ole fundamentaalne kahekõne: võõrustaja ise ei saa kordagi sõna. Heideggeri siin ei ole! Ainsana mainitakse autojuhti, kes samuti vaikib ja üksnes kuulab. Kõikide muutuste põhiliseks tunnistuseks on loodus, taimed: alguses lootus ja puhas vesi, pärast aga metsakamar ja tahumatus. Ainus väljapääs sest minevikutaagast näikse olevat, kordan, keel. Luuletuse kulminatsiooniks on peetud hoopis neljandat stroofi: korduvad orhideed, mis seisavad üksi/eraldi. Nagu need parasiitlikud orhideed ikka. Just siin avaneb vahest keskne idee: eraldi paiknevad orhideed, kõik erisugused, rõhutavad individuaalset indentiteeti, bioloogilist mitmekesisust, millel rajaneb kogu ökosüsteem. Ja siin on seosed fašistliku terroriga juba ilmselged. Iga surnu hing õitseb individuaalselt, võitleb iseenda eest. See on mingis mõttes ka vastus Adorno kuulsale lausele: aga just luule kui keele kõige puhtama väljendusviisi kaudu on võimalik minevikku töödelda, luule võib trööstida, luule võib paika loksutada mineviku varjundid. Nagu Celani luuletuses sõnadega maalitud maastik seda ka teeb. Paralleelselt kerkib esile aga ka teine lugemisviis: osutusega orhideedele antakse metafoorselt edasi ületamatu lõhe võõrustaja ja külalise vahel. Lausuja vaatleb ennast ja mõtlejat justkui kõrvalt, näeb kaht eraldiseisvat orhideed.

    Aga olgu pealegi. Naasen algtõuke juurde. Mida ikkagi muudab Hütt pro hütt? Esmalt on see muidugi vastutulek eestikeelsele lugejale, signaal, et luuletuse nähtavaks tegemiseks tuleb liikuda tekstivälisesse ruumi (mingil määral täidab seda funktsiooni ka pealkiri). Väidan aga, et märgatavalt muutub kogu luuletus. Toon välja viis olulist teisenemist.

    1. Luuletuses tõuseb esile konkreetne lugemisviis, teised (nt ökopoeetiline, isoleeritud jne) nihkuvad tagaplaanile. Suurtäheline „Hütt“ nõuab eri tasandite sidumist Martin Heideggeri filosoofia ja eluga. Seega, hüti potentsiaal olla nii konkreetne Heideggeri hütt kui ka hütt laiemas tähenduses nihkub tagaplaanile ja sellele vastavalt teisenevad ka ülejäänud luuletuse elemendid. Kordan, algversioonis ei ilmu Heidegger ise kordagi.

    2. Esimesest muutusest tulenevalt teiseneb üksiku ja üldise suhe. Kui Pilve esimeses versioonis on ainulisus luuletusesisene („hütt“ tähistab konkreetsust luuletuse aegruumi siseselt, kätkedes endas muidugi ka tekstiväliseid seoseid), siis „Hütt“ on sedavõrd konkreetse referendiga, et üldistused muutuvad piiritletumaks. Teisisõnu, metonüümilisus on suunatum ja metafoorsus väga nõrk.

    3. Heideggeri-kuju puhul nihutatakse teiste mõistesüsteemide kontekstis keskmesse konkreetne omaelulooline element (hütt).

    4. Luuletuse narratiivsus tugevneb, lüürilisus nõrgeneb: tekstiväline konkreetne teadmine asetub tekstisiseste elementidega narratiivsesse suhtesse, aktualiseerib rõhutatult n-ö tegelikkuses aset leidnud narratiivi.

    5. Ja mis kõige olulisem, luule ja keele kui luuletuse teemade positsioon taandub poliitilis-filosoofilise teematasandi ees: nüüd ei ole keel enam positsioonis, mis võimaldaks ise tuua nähtavale asjade n-ö essentsi, vaid selleks on tarvis tekstivälist teadmist. Teisisõnu, luuletuse autonoomsus taandub ja usk luule kui niisuguse essentsi vabastavasse, lunastavasse ja lepitavasse potentsiaali nõrgeneb.

    Niisiis muudab „Hütt“ pro „hütt“ märgatavalt luuletust kui tervikut. Ometi, arvestades eesti kultuuriruumi ja tõlkeid teistesse keeltesse, tundub lahendus loomingulis-revolutsiooniliselt äge. Celani tõlge ise on muidugi suursaavutus – kummardus!

    Saksamaal Schwartzwaldi mäestikus Todtnaubergi külas asuvas majakeses, nn hütis (die Hütte), kirjutas Martin Heidegger suurema osa oma mõjukamatest teostest. Paul Celan külastas teda seal 1967. aastal.

    1 Lühikest ülevaadet nii raamatu kujunemisloost kui ka varasematest Celani tõlgetest saab lugeda Aare Pilve blogist: http://aarepilv.blogspot.com/2020/12/paul-celan-tema-seljas-ratsutas-oo.html.
    2 Siinne sissevaade luuletusse põhineb mitmetel niisugustel uurimustel, mis lähtuvad ennekõike tekstivälistest teadmistest, nt prantsuse filosoofi ja kirjandusteadlase Jean Bollacki artiklil „Le mont de la mort. Le sens d’une rencontre entre Celan et Heidegger“ ja ökokriitiku Jonathan Bate’i lühieritelul raamatus „The Sound of the Earth“.
    3 Heideggeri hütist on kujunenud omamoodi turismimagnet. Tean näiteks, et Tartu filosoof Toomas Lott on joonud hüti kõrval asuvast kaevust nn püha vett (vaatamata Heideggeri perekonna tungivale palvele seda mitte teha). Heideggeri ja tema hüti kohta on kirjutatud ka lugematul hulgal uurimusi, nt Adam Sharri „Heidegger’s Hut“ (2017).
    4 Sealsamas Freiburgi ülikoolis, mille rektoriks määrati Heidegger 1933. (sic!) aastal.
    5 Celan ise on meenutanud, et kirjutas: „Maamajas asuvas raamatus, vaatega kaevutähele, lootuses, et sõna jõuab südamesse. 25. juuli 1967, Paul Celan“ (minu tõlge).

  • Praegu tuleb endil suuri eesmärke püstitada

    HEIE MARIE TREIER

    Tartu Pallase galeriis on kuni 20. II vaadata Peeter Linnapi suur tagasivaatav isikunäitus „Ajaloost läbi“. Kogu galeriid keldrist pööninguni täitev välja­panek on toonud Tartusse märkimisväärse hulga kunsti­professionaale ja teisi asjast huvitatuid – kunstihuvilisi, kunstniku õpilasi ja sõpru. Galerist Reet Pulk-Piatkowska arvas naljaga pooleks, et selliste kunsti­sündmuste kordumisel pole kiirrongiliiklust vajagi, Tallinna ja Tartu vahemaa lühenes iseenesest: „Tuleb tõdeda, et kuulsus sai Linnapi ka kodumaa pinnal kätte. Vähemalt kunstniku üks unistus on täide läinud.“ Tõsisemalt öeldes seisneb Linnapi retrospektiivi tähtsus kõige muu kõrval ka asjaolus, et paljud 1990ndatel laineid löönud ja hiljem hävimis­ohtu sattunud tööd on nüüd korralikult taastatud ja uuesti mõtestatud.

    1990ndatel olid seotud Tallinna kunstielu ja -akadeemiaga, 2001. aastast peale töötad Tartu kõrgemas kunstikoolis professori ja fotoosakonna juhatajana. Palun tutvusta veidi oma tegemisi. Pallase galerii ülevaatenäitusel „Ajaloost läbi“ sai üht-teist aimu, ometi oleks hea kuulda ka siseinfot.

    Tulin Tartusse toonase rektori Krista Roosi kutsel, et koos Vallo Kalamehega luua seal kõrghariduse tasemel fotoeriala. Töökeskkond oli siis ja on ka praegu siin Eesti parim. Õppekava aluseks olid meie kogemused maailmast, briti kolleegide Robin Dance’i, David Bate’i erialased ja Nottinghami ülikooli professori Ri­chard Woodfieldi teoreetilised soovitused. (Woodfield on Ernst Gombrichi parim ekspert maailmas). Teooriaid oli oskuskursustega raske ühendada, aga andsime endast kõik ja nii saime Aalto ülikooli tarbe­kunsti kõrgkooli ehk TaiKi (Aalto-yliopiston taideteollinen korkeakoulu – toim) prorektori Merja Salo juhitud rahvusvaheliselt kõrghariduse akrediteerimiskomisjonilt kõrgeima hinnangu.

    Pallas on suurepärane kõrgkool, kus on õnnestunud ka tulemuslikult õpetada. Umbes kahesajast meil õppinud vilistlasest võiks nimetada minu näituse kuraatorit Andrus Kannelt, rahvusvaheliselt edukaid Diana Tamanet, Zane Fišelet ja Kristina Madjaret, kriitikustipendiumi pälvinud kuraatorit Kaisa Eichet. Meie eriala on lõpetanud kultuurkapitali tänavune aastapreemia laureaat Krista Mölder, varalahkunud „LadyFesti“ kuraator Anna-Stina Treumund, Mari-Leen Kiipli, Swedbanki preemia nominent Taavi Piibemann, fotoajakirja Cheese (2002–2011) peatoimetaja Tiit Lepp, Balti-Ameerika Vabaduse Fondi stipendiaat Johan Huimerind, Tartu kunstimuuseumi isikunäituseni jõudnud Alan Proosa jpt. Oleme koolitanud tugeva kunstnike põlvkonna, kellest paljud on edasi õppinud Tartu ülikooli ja Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Belgia, Soome, Skandinaavia ja Šveitsi ülikoolide magistriõppes ning populaarses Balti filmi- ja meediakoolis. Nii mõnedki neist õpetavad nüüd Pallases.

    John Stathatos on jäädvustanud Peeter Linnapit vaatamas oma teost „Kivi-vaataja“.

    Pallase fotoosakonnas ehk Pallas­Fotos pakutakse kombineeritud foto­eriala, kus saab keskenduda kunstile. Mitme tunnustatud fotograafi, näiteks Vallo Kalamehe, Andrus Kandle, Tiit Lepa, Toomas Kalve, Malev Toomi tõsi­tihedaid tehnilised ained lubavad edukalt fotograafina tegutseda. Klassikaline Linnapi koolkonna õpetus koosneb foto- ja kaasaegse kunsti ajaloost, tähenduskursustest („Pilt ja tekst“, „Narratiiv“, „Morfoloogia“) ning sotsioloogiast, polito­loogiast, kunstiteooriast ja -kriitikast, visuaalsemiootikast, fototeooriatest jm. Oleme kutsunud PallasFotosse igal aastal esimese suurusjärgu külalisi Tartu ülikoolist ja kaasanud ka rahvus­vahelisi õppejõude, näiteks Thomas McEvilley, James Elkins, Irit Rogoff, Jay Ruby, Jan-Erik Lundström ja Göran Sonesson, Robin Dance jt. Pallase galeriis on näitusi ja kursusi teinud Martin Parr, Aleksander Gronsky, allveefotograaf Alex Kirkbride, Igor Savtšenko, Mary Ann Lynch jt. Oleme tiheda rahvusvahelise võrgustikuga fotoosakond.

    Kahekümne aastaga oleme välja andnud ca 20 ajaloo- ja teooriaraamatut ning erialast kataloogi. Usun, et see ütleb nii mõndagi siinse atmosfääri, väärtussüsteemide ning juhtimise kohta. Rakendasin oma doktoritöös „Fotoloogia“ (2006) Juri Lotmani semiosfääri mõistet fotograafia uurimisel. „Eesti fotograafia ajalugu 1839–2015“ ja praegu töös olev ning ilmuv mitmes köites „Eesti foto antoloogia“ toetuvad mitmekümneaastasele eeltööle, koondades visuaalseid dokumente ja teoseid. PallasFoto teadustöö tipneb prof Václav Maceki juhitud rahvusvahelise koostööga, kuhu on haaratud 35 riigi uurijad, et kirjutada Euroopa fotoajalugu. Siiani on ilmunud kuus köidet ja kolm osa.

    „Ajaloost läbi“ hõlmab Pallase galerii kolme korrust ja mõjub nagu muuseumiekspositsioon. Tööd on ühtaegu nii tuttavad kui ka uudsed ja mõjuvad palju vähem agressiivsena kui nende 1990ndate seltskondlik retseptsioon lasi välja paista. See on ju iseenesest hea.

    Meil oli murranguline taustsüsteem. Lineaarses ajas on nii, et kunstnik sünnib, kogub jõudu, kulmineerub ja taandub siis vaikselt. Aeg-ajalt, järjest harvemini, meenutatakse kunstnikku, ja kui veab, siis avastatakse ta uues kontekstis. Ajalooline taust annab tasakaaluka tunnetuse.

    Sorbonne’i ülikoolis keemiadoktori kraadi kaitsnud Jaan Kalviste (Kranig) oli koos fotoajakirjade toimetaja Harry Malmiga meie kultuuris esimesi, kes hakkasid fotograafiat ülikooli tooma. Seda juba 1930ndatel. Eestist olid pärit maailma majandusteooriaid mõjutanud Ragnar Nurkse ja Bernhard Schmidt, kellel oli teadmisi, et parandada isegi Saksa optikatööstust (Zeiss!). Ka Walter Zappi leiutatud Minox on legend. Miks teame nii vähe sellest minevikust? Meie oma kunsti ajaloost rääkimata: kui meil ei õpetata põhjalikult eesti kunsti ajalugu, siis kuidas üldse tekivad püsivamad väärtussüsteemid? Kuidas kumuleerub kultuurimälu?

    Pallase galerii näitusel eksponeerin peamiselt oma 1990ndate ja 2000ndate alguse töid, mis loomise ajal tekitasid poleemikat. Toonase kunstimaailma taustaks oli mütoloogilisus, nomadism ja teised „rahumeelsed“ apoliitilised teemad. Seepärast tundus minu looming terav. Poleemilisus pole ei hea ega halb. Ajalugu koosneb suurte muutuste perioodidest. Meil olid dünaamilised 1990ndad, nüüd on stabiilse sootsiumi staatiline või konservatiivne või kõik-paigas ajavahemik. Praegune aeg soosib küll süvenemist, kuid ei soosi olemuslikke kannapöördeid nagu toona, kui Martin Parr Eestit pildistas ja Saaremaa biennaalide väliskülalised meid avastasid. Praegu tuleb meil endil suuri eesmärke püstitada.

    Sinu rangelt kontseptuaalsed mustvalged tööd lähtusid 1990ndatel oleviku ajast, oponeerides varasema mudeli maalikunsti, mis sageli lähtus igavikust. Ka Hans Haacke teravalt kriitilised tööd kõnetasid rangelt olevikuprobleeme, mis aga puht faktoloogia mõttes ju enam ei kehti (poliitilise kunsti tasuta kaasanne). Kas olevikulisus on fotosse juba ette rohkem sisse kodeeritud kui maalikunsti?

    Idee piltide, visuaalse maailma ja kunsti sünkroonsest toimimisest oma ajas kuulub ju modernse maailma kontseptsiooni. Aga vähemalt alates Tarantino filmist „Pulp Fiction“ kehtib korraga mitu ajakontsepti, sealhulgas aja tsükli­lisuse või aja kui üksikute tihenduste ehk emblemaatiliste momentidega kontiinumi idee. Minu näitusel on töid, kus on eelistatud modernset kontsepti („Päev Tallinnas“, „Autoportree N. Liidu kodanikuna“, „Eesti köök“). Need on loodud eeskätt omaenda loomisaegsesse konteksti: 1990ndatel elasime naturaalmajanduses, kasvatasime eri kultuuridest pärit tomatisorte, maitseainetopsikud olid plekist ja piltidega, nagu Norma neid tootis, kunstiinstituudis olid surmtõsiste nägudega õppejõud ja alumiiniumist inventarinumbrid. 1994. aastal ei teadnud rahvusvahelise kunstimaailma vägevad meist mitte kui midagi. Puht meelelahutusliku elamuse kõrval on neis töödes palju visuaalantropoloogilist informatsiooni, kunst võib olla hea infoallikas.

    Mõnedki sedalaadi töödest poleks praegu enam sellisel kujul võimalikud. „Le Top 50“ on loodud internetieelsel ajal: ka Euroopa kunstitipud ei saanud Eesti kui väikese riigi kunsti kohta midagi guugeldada. 2021. aastal „Le Top 50“ korrates vaatavad kõik kohe Google’isse ja Eesti kunsti kohta midagi ikka leitakse. Kui spikerdamine on võimalik, siis seda paraku ka tehakse. Hans Haacke tööde ideestik, nagu ka Michael Moore’i oma kehtivad täpselt sama palju – fifty-fifty.

    Fotograafilisele meediumile oli Kodaki rullfilmirevolutsioonist peale tunnuslik sündmuste kiire kajastamine. Siit jäigi mulje, et ajakajalisus on kaamera­kunstide olemus. Aga see on vaid üks foto omadusi. Mitte niivõrd fotograafia, kui just kaamera katik on siin-kohe-praegu masin. Enne rullfilmi ei rutanud klaas-plaat-kaameraga ja duubelkaadrivõimetud päevapiltnikud kiirkajastusi tegema. Veidi hiljem, kui rullfilm massiliseks sai, alates näiteks montaažide traditsioonist, rebis fotograafia end uuesti repor­tare-sundseosest lahti. Nõnda on siin-ja-praegu kõigest üks fotograafia paljudest arengusuundadest. Ajakajalised on olnud ka teater (dokkdraama), kino (dokk, ringvaated), ajakirjandus ning isegi programmiline muusika.

    Kuivõrd on 1990ndate olevikulised teemad praegu kõneväärsed? Kui palju tõusevad praegu sinu töödes esile hoopis teised ootamatud aspektid?

    Johannes Saar ütles 1990ndatel, et ta ei mäleta, et ühegi teise eesti kunstniku tööde puhul oleksid kriitikud suu nii kapitaalselt puhtaks rääkinud. Kena, et siis elevust tekitasin, aga kas ka praegu mu töödele nii reageeritakse? Möödunud nädalal kutsuti mind mu „Järelmonumentidega“ (1999) ETV saatesse „Suud puhtaks“, sest meie mentaliteet ei ole monumentide suhtes kuigi palju muutunud. Mu kunagine elavates skulptuurides teostatud eneseparoodiline käsitlus mõjub praegugi täiesti päevakohaselt. Seevastu on „Eesti lühike emblemaatiline ajalugu“, „Kivi-vaataja“ ja isegi „Suvi 1955“ suhteliselt vähe (sund)-seotud konkreetse ajaga. Embleemid on pildilised tähistajad tervetele ajaloo­perioodidele: tähistasin selliste kokkuvõtvate kuvanditega Eesti esiajalugu, feodaalajastut, esimest iseseisvusperioodi 1990ndate iseseisvumiseni välja. Nende puslepiltide tähistuspiirkonnad hõlmavad ju sadu aastaid, mistõttu ei tohiks need ka akuutsete teemade hulgast niipea kaduda, nii nagu ei kao grammatikast liht-, täis- ega enneminevik.

     

    Praeguses ühiskonnas on kriitiline kunst jäänud aina harvemaks, osutades isikuvabaduste koomale tõmbumisele jälgimisühiskonnas jms. Milliseid valdkondi võiks (kujutletav) kriitiline kunst praegu analüüsida? 

    Kardan vastates teha loogikaviga ja alustada hinnangute andmist 1990ndatest. Praegune sotsiaalne tegelikkus tähendab enesetunnet, et oleme läänemaailma täisverelised sotsiaalsed subjektid. Mina sündisin maailma, sina ju ka, kus polnudki vabadusi. Oli näiteks kolm eri passi: kohalik, eraisiku ja ametiisiku välispass. Oma töös „Autoportree N. Liidu kodanikuna“ näitan üht neist absurdipassidest – reisidokumenti, millega reisida ei saanud. Praeguse passiga sõidame ja töötame, kus meid vajatakse. Toona oli aga reisimine välisriiki harv auhind ja üsna kohmakas jälgimine, millest kõik teadsid, kuulus samuti selle juurde. Sellel taustal on isikuvabadusi küll palju lisandunud. Ka ei usu ma üldse, et kriitiline kunst oleks praegu keelatud. Kriitiline kunst on reeglina ebamugav ja kipub alailma väljuma kunsti harjumuslikest piiridest. Vähe sellest, kriitiline kunst võib anda ka seni tundmatut ootamatut infot, meenutada aegumatuid ühiskonnavastaseid kuritöid jpm. Seetõttu kriitilist kunsti ei soosita, või kui soositakse, siis lihvitud ja desarmeeritud kujul. Absurdseks näiteks on raamat „Sotsiaalse probleemi ilu“ („The Beauty of the Social Problem“), kus kriitilisust püütakse muuta esteetiliseks kategooriaks. Libakriitiline kunst ei kõneta kedagi. Hal Foster on kirjeldanud kunstiga viimasel ajal toimunud protsesse raamatutes „Halvad uued päevad“ („Bad New Days“) ning „Disain ja kuritegu“ („Design and Crime“). Neist esimeses tehakse ülevaade kunstimaailma atmosfäärist, teises aga näidatakse püüdu kanaliseerida sõltumatu kunsti energia disaini.

    Kriitilisi teemasid jätkub. Eestlased surevad noorelt, saamata 50-60aastaseks. Tihti kuuleb meedias kuiva fraasi, et „pärast lühikest ja intensiivset haigust lahkus meie hulgast“. Tõenäosusteooria sagedust eirates leitakse meil pea üle nädala vägivallatunnusteta varalahkunud noori inimesi, uurimist aga ei alustata. Niisugustest tõsistest probleemidest teadasaamine on kindlasti hea näide ajakirjanduslikust vabadusest. PallasFoto üliõpilastest on kunstivahenditega varajaste surmade probleemiga tänuväärselt tegelenud tänavakunstnik Sirla Joala. Alternatiivsesse seltskonda kuulub oma grandioossete formaatide ja teravate sõnumitega etno- ja sotsiokriitiline tänavakunstnik Edward von Lõngus. Ainult väga tugev tahe ja suur leidlikkus on Sirla, Edward von Lõnguse jt viinud kunstiinstitutsioonide kiuste Lääne-Euroopa pealinnadesse Pariisi, Londonisse, Berliini. Paradoksaalselt ka kunstiturule ja oksjonitele. Doktriinide kõrval tuleb märgata ka maailmas toimuvaid protsesse.

    Kuivõrd on 1990ndate unistused täitunud? Või on unistused teistmoodi täitunud, kui see, mida toona „Faculty of Taste’is“ unistati?

    Tunnistan, et Saaremaa biennaalide katkemine oli ja on meie visuaalkultuurile korvamatu kaotus. Seda enam imetlen Saaremaa biennaaliga samal ajal alustanud Tiina Lokki ja PÖFFi (1997) ning Anne Ermi ja „Jazzkaart“ (1990). Nad on suutnud raskustest läbi tulla ja anda Eestile nii palju.

    1990ndate unistused – oma riik, kuulumine Euroopasse ja läänelikud isikuvabadused on ju täitunud. Ärgem väsigem neid hindamast! Enam-vähem kõik, mis neid protsesse takistas, oli Faculty’s kritiseerimise objekt, ja seda tehti mõjuvalt. Neid ideid sai ellu viidud Saaremaa biennaalidega (1993, 1995, 1997), mis aitasid Eesti rahvusvahelisele kunstikaardile saada. Ajalugu ei tohi tüütavaks muutuda, see on sootsiumile väga ohtlik.

    Tehnoloogiliselt on kõik läinud palju kiiremini, kui tollal kujutlesin. PallasFotos on meil menukad drooni-, allvee­fotograafia- ja interaktiivse VR-fotograafia kursused. Rahvusvaheline suhtlus on ületanud unistused. Rõõmustavad kunstniku- ja kriitikupalk. Need on täiesti fantastilised saavutused. Mul on hea meel, et fotograafiast on saanud kunsti tähtis ja orgaaniline osa.

Sirp