Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
kultuuriajakirjandus – Sirp
Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Elu päästmiseks tuleb remontida töötavat mootorit

    EESTI TEADUSTE AKADEEMIA

    Eesti XX sajandi üks suurkujusid, Tallinna aukodanik professor Toomas-Andres Sulling on meie koronaarkirurgia rajaja ja pioneer. Ta ise on öelnud, et arstitööga võrdselt huvitab teda teadus­töö. Nii on ta tohutult panustanud selle valdkonna teaduse arengusse ning opereeriva südamekirurgina päästnud tuhandete inimeste elu.

    Paljud haigused imbuvad meie kehasse esialgu täiesti märkamatult. Nende seas ateroskleroos, eesti keeli tuiksoonelubjastus. See on organismi üldhaigus, mille puhul tuiksoonte ehk arterite seina sisekihti hakkab ladestuma rasvataolisi aineid. Mõned kohad paksenevad ja paisuvad. Seejärel tekib seal sidekude ja lubiladestus. Selle tagajärjel sooned ahenevad ja nende seinad muutuvad rabedaks. Süda pumpab verd aga endise hooga ning sageli tähendab sellise koha rebenemine inimesele surma­otsust.

    Süda varustab värske verega ka iseennast. Seda pumbatakse südamelihasesse pärgarterite kaudu. Tõsised probleemid nende verevooluga ähvardavad seisata kogu organismi.

    Õnneks tabab ateroskleroos pärgartereid enamasti ebaühtlaselt, eeskätt arterite alguskoha lähedal, kusjuures nende soonte keskmine ja lõpuosa jäävad sageli täiesti terveks. Haiguse selline omapära annab väga paljudele võimaluse elupäästvaks raviks, olgu siis kirurgilise vahelesegamise kaudu või angio­plastika abil. Mõlemal juhul taastatakse verevool just kahjustamata osas.

    Professor Toomas-Andres Sulling, snd 15. II 1940, Põhja-Eesti regionaalhaigla.

    Laias laastus on selleks kaks võimalust. Võib taastada südamelihase verevarustuse nii, et veri juhitakse pärgarteri ahenenud või umbunud osast mööda, teisisõnu, luuakse uus seos aordist pärg­arteri kaugemasse ossa. Möödaviik ehitatakse sageli patsiendi reielt võetud veenist. Seda meetodit hüütakse (aorto-koronaarseks) šunteerimiseks. Teine võimalus on taastada verevool soonesiseselt ehk invasiivkirurgia kaudu. See tähendab veresoone ahenenud või umbu­nud koha laiendamist ja verevoolu taastamist sinna paigutatud võrktoru ehk stendi abil. Nii nagu mootorite ressurssi saab mõne osa vahetamise ja teiste taastamise kaudu kordades pikendada, likvideeritakse kirjeldatud protse­duuride abil pikaks ajaks infarktioht, mis võib tekkida pärgarteri algosa osalise või täieliku sulgumise korral.

    Koronaarkirurgia on napilt pool sajandit vana. See sündis poolteist aastakümmet pärast seda, kui oli lahti muugitud DNA struktuur. Toomas Sulling on selle üks pioneere. Esialgsete katsetega opereerida südame pärgartereid alustas ta juba üliõpilasena 1960. aastal ning jätkas hiljem aspirantuuris (ehk doktorantuuris).

    Tippu jõutakse üldiselt hiiglaste õlgadele toetudes. Nii ka Toomas Sulling. Noore koronaarkirurgi suur õpetaja oli Leningradi Pavlovi-nimelise meditsiiniinstituudi kirurgiakliiniku juhataja Vassili Kolessov, kes tegi 1964. aastal maailmas esimesena õnnestunud arteri šunteerimise operatsiooni töötaval südamel ning kes 1965–1967 oli maailmas ainsana opereeris pärgartereid. Tollal käis see paljuski pimesi, teadmata pärgarterite tegelikku seisundit, mistõttu ebaõnnestumisi oli palju – ja ebaõnnestumine tähendas patsiendi kaotust. Küllap seetõttu loetakse nüüdisaegse koronaarkirurgia alguseks alles 1968. aastat ja selle sünnikohaks peetakse mõneti ebaõiglaselt Ameerika Ühendriike.

    Noore südamekirurgia huvilisena käis Toomas Sulling 1960ndatel sageli Vassili Kolessovi kliinikus, et õppida, kuidas šunteerida arterit töötaval südamel. Sel teemal valmis tal 1967. aastal kandidaadiväitekiri, mis tänapäeva keeles tähendab PhD kraadi. Kasutades tollase veterinaaria instituudi röntgen­aparatuuri õppis ta ära südame pärgarterite sondeerimise ja nendes toimuvate protsesside nähtavaks tegemise (ehk kontrasteerimise) katseloomadel. Selle aja jooksul tehti üle 400 eksperimendi koertel. Enne inimeludega riskimist tuli ju omandada sobiv üldtunnustatud metoodika nii südame pärgarterite opereerimiseks kui ka koronaarhaiguse täpseks diagnoosimiseks. Nende katsete käigus formeerus juba üliõpilaspõlves tema meeskonna tuumik, kes hiljem aitas kaasa ja juurutas uusi meetodeid.

    Veresoonte sisse saab piiluda teatavaid kontrastainete abil. Järelduste tegemiseks on vaja väga erinevaid ja sageli äärmiselt keerulisi meetodeid. Kui Vassili Kolessovil õnnestus 1968. aastal muretseda selleks otstarbeks (ehk koronaro­graafiaks) sobiv aparatuur, siis oli Toomas Sulling see, kes pani tema kliinikus koronarograafia käima inimeste ravi heaks. Kogunenud materjali põhjal kaitses ta 1972. aastal doktoritöö, mis oli selles vallas esimene Nõukogude Liidus ning mis tolle aja normide kohaselt tähendas uue tähtsa teadusvaldkonna algust.

    Toomas Sulling juurutas koronaro­graafia ka Tartus ja see tipnes 1975. aastal spetsiaalse röntgeniaparaadi muretsemisega ülikooli kliinikule. Teisisõnu, tohutu hüppena tõi ta Eesti meditsiini südame pärgarterite angiograafia ehk koronarograafia meetodi. See võimaldas kirurgil „näha“ arteri sisse, teha õigeid otsuseid ja vähima vahelesegamisega saavutada parim ravitulemus. Esimeseks šunteerimise operatsiooniks infarktieelses seisundis olevale haigele (1974) oli Toomas Sulling seega valmistunud 14 aastat.

    Edasine on peaaegu juba ajalugu. Poole sajandi eest oli Toomas Sulling maailmas üks väheseid, kes süsteemselt opereeris raskete infarktieelsete seisundite ja ägeda infarkti patsiente. Kolme­kümne aasta pikkuse südamekirurgi ja teadlase kogemuse realiseeris ta eelmise sajandi lõpul põhjalikult viimistletud aorto-koronaarse šunteerimise tehnikaga, mida sai teha töötaval südamel. See tehnika võimaldas parandada tähtsaimaid veresooni, minimeeris operatsiooni käigus südamelihase kahjustuse ja andis uue elu paljudele, keda oli rünnanud infarkt.

    Üks nüanss arvude ja soorituste huvilistele. Viimasel aastakümnel on Toomas Sulling avaldanud vaid kolm teaduspublikatsiooni. Aga kõik need on andmebaasi Web of Science andmeil oma valdkonna 1% enimtsiteeritud publikatsioonide seas (nn highly cited papers). Kõik on ilmunud ajakirjas New England Journal of Medicine. Enamasti kiideldakse ajakirjades Nature ja Science ilmunud publikatsioonidega, viidates nende suurele mõjutegurile (veidi üle 40). Mõjufaktor selles ajakirjas, kus avaldab Toomas Sulling, on ligi 75, mis on maailmas teisel kohal, jäädes alla vaid peamiselt ravijuhendeid avaldavale ajakirjale CA: A Cancer Journal for Clinicians. Nature ja Science on selles nimistus kohtadel 14 ja 15.

    1985 Eesti NSV riiklik preemia (kollektiivi juht): Toomas-Andres Sulling, Jaan Eha, Tiiu Kask, Anton Kivik, Tiit Kööbi, Riho Lai, Jaak Maaroos, Villu Mölder, Rein Teesalu, Mati Tiivel – kroonilise koronaarpuudulikkuse diagnostika ja kirurgilise ravi eest.

    1988 NSV Liidu riiklik preemia koronaar­kirurgia arendamise eest

    1999 valitud Eesti XX sajandi suurkujude hulka

    2000 Tallinna teenetemärk

    2001 Eesti Punase Risti I klassi teenete­märk

    2003 Tartu Ülikooli kliinikumi teadus­preemia

    2007 Eesti Kardioloogide Seltsi auliige

  • Jüri Talveti ajastu Eesti kirjandusteaduses

    LIINA LUKAS

    Viimast 30 aastat Eesti kirjandusteaduses võib pidada Talveti ajastuks. Jüri Talvet on taasiseseisvumisest alates Tartu ülikooli maailmakirjanduse professorina suunanud ja sidunud kirjandusteaduslikku uurimist kogu Eestis, seda nii oma juhitavate teadusteemade kui ka maailmakirjanduse õppetooli juures 1994. aasta loodud Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni (EVKA) kaudu, mis koondab mis tahes rahvusfiloloogilise „koduga“ kirjandusteadlasi Tartust, Tallinnast ja mujaltki, olles ühtlasi lõimunud rahvusvaheliste kirjandusuurimise keskustega. Ta on suunanud ka rahvusvahelist kirjandusteadust, kuuludes aastatel 2000–2007 suurima erialaorganisatsiooni, Rahvusvahelise Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni (ICLA) täitevkomiteesse, samuti Academia Europaea liikmena ja Rahvusvahelise Eetilise Kirjanduskriitika Assotsiatsiooni (International Association for Ethical Literary Criticism) aseesimehena.

    Talveti korraldatud EVKA üleaastased konverentsid (seni on neid toimunud 13) on toonud Tartusse kirjandusteadlasi üle kogu maailma ja kujunenud rahvusvahelise mainega lääne ja ida kirjandusteaduslikku dialoogi edendavaks foorumiks. Tema peatoimetamisel annab EVKA koostöös maailmakirjanduse õppetooliga välja rahvusvahelist ajakirja Interlitteraria, mis koondab ja vahendab Ida- ja Kesk-Euroopa kultuuri- ja kirjandusteaduslikku mõtet. Nelja töökeelega Interlitterariat (mida indekseerivad Clarivate Analytics Web of Science ja ERIH PLUS) on ilmunud 25 aastakäiku (39 köidet) ning seal on avaldatud artikleid rohkem kui neljakümne maa kirjandusteadlastelt.

    Selle kõrval on Talvet hispaania filoloogia eriala asutaja Eestis ning pikaajaline professor Tartu ülikoolis. See eriala on olnud läbi aegade üks populaarsemaid Tartu ülikoolis. Ka oma teadus- ja kultuuritöös on Talvet teejuhiks Hispaania vaimu juurde.

    Jüri Talvet – snd 17. XII 1945, Tartu ülikool, emeriitprofessor; kuni 31. VIII 2020 Tartu ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnd kultuuriteaduste instituudi maailmakirjanduse professor.

    Prof Talveti kui komparativisti kirjandusteaduslik programm näeb ette kahesuunalist (komparatiivset) tegevust – maailmakirjanduse kodustamist Eestis ja eesti keeles ning eesti kirjanduse kodustamist maailmakirjanduses, eesti kirjanduse viimist (tõlgete kaudu) rahvusvahelisele areenile. Esimene suund hõlmab esmajoones uurimusi nii vanemast kui ka uuemast hispaania ja ladinaameerika kirjandusest (Tirso de Molina, Calderón, García Lorca, Francisco de Quevedo, Cervantes, Lope de Vega, Miguel de Unamuno, Gabriel García Márquez jt), aga ka ameerika, inglise, prantsuse, itaalia jm kirjandustest. Paralleelselt teaduslike uurimustega on Talvet pidanud tähtsaks üldharivat, kultuurilist tegevust. Ta on andnud välja õpikuid, õppematerjale, kirjutanud saatesõnu maailmakirjanduse tõlgetele. Monumentaalset tervikpilti eesti oma „maailmakirjandusest“ on Talvet taotlenud kolmeköitelises ülevaateteose „Maailmakirjandus muinasajast tänapäevani“ (I–III, 2019). Eesti parimate asjatundjate koostöös sündinud kollektiivmonograafias on toimetajal endal kandev roll. Tema kirjutatud on ulatuslikud peatükid keskaja, renessansi, baroki ja klassitsismi, valgustuse, romantismi ning XX sajandi luule ja romaani teemadel.

    Ühtlasi on Talveti kirjandusteaduslikku tegevust saatnud praktiline tõlketöö. Talvet on „Ameerika luule antoloogia“ (2008) ja portugali luuletaja Fernando Pessoa antoloogia „Sõnum“ koostaja ja peamine tõlkija, ta on avaldanud monograafilisi tõlkeluulekogusid, nt F. de Quevedo „Valik luulet“ ja mahukaid tõlketeoseid, nagu Calderóni „Elu on unenägu“ ja „Suur maailmateater“ (mis on jõudnud ka meie teatrilavadele), Tirso de Molina „Sevilla pilkaja ja kivist külaline“ ning „Tormese Lazarillo elukäik“. Tõlkekirjanduse edendamiseks on ta asutanud „Maailmakirjanduse tõlkevaramu“ sarja, mida annab välja TÜ Kirjastus.

    Teistpidi on Talvet andnud seni suurima panuse eesti kirjanduse esitlemisel maailmakirjandusena. Eesti kirjanduse teadvustamiseks on Talvet ellu kutsunud ingliskeelse e-leksikoni ja andmebaasi Estonian Writers Online Dictionary (https://sisu.ut.ee/ewod/avaleht), mis annab infot eesti kirjanike, nende teoste tõlgete ja retseptsiooni kohta. Talvet on hoolt kandnud eesti kirjanduse tõlkimise eest mitmetesse võõrkeeltesse. Tema algatusel, toimetamisel ning koostöös välismaiste tõlkijatega on ilmunud Juhan Liivi luule valimikud inglise keeles „The Mind Would Bear No Better“ (Tartu, 2007), „Snow Drifts, I Sing“ (Toronto, 2013), hispaania keeles „La nieve cae, mi voz canta“ (Madrid, 2014), itaalia keeles „Rondine, dove hai preso il tuo grido?“ (Roma, 2015), „Sebbene sia scuro il tuo paese“ (Novi Ligure, 2019) ja saksa keeles „Schnee stiebt, ich singe“ (Wien, 2019). Kõik need on varustatud Talveti enda asjatundlike, sihtkultuuri horisonti arvestavate saatekäsitlustega. Siingi on tõlkijategevusele eelnenud põhjalikud uurimused eesti kirjandusest maailmakirjanduslikus kontekstis. Talveti monograafia „Juhan Liivi luule“ (2012) on seni kõige põhjalikum käsitlus Juhan Liivi luuleloomingust. Paljudes artiklites ja esseedes on ta tõlgendanud Juhan Liivi, K. J. Petersoni, F. R. Kreutzwaldi, Jaan Krossi, Jaan Kaplinski, Hando Runneli, Viivi Luige, Ivar Ivaski jt loomingut suhetes Euroopa ja maailma kirjandusega, näidates eesti kirjandust huvitava ja kaalukana ning sel viisil, maailmakirjanduse kaudu, toonud uue vaate eesti kirjanduse uurimisse ka Eestis. Ehk teinud täpselt seda, mida ta on ise näinud võrdleva kirjandus­teaduse ülesandena:

    „Rahvuslikele kirjanduslugudele saab anda uue kvaliteedi, kui osatakse õiglaselt suhestada „oma“ ja „teine“, s.t kui rahvuskirjanduse nähtused paigutatakse maailmakirjanduse laiematesse kontekstidesse või käsitletakse neid ajaloolise ühisuse kultuuritaustal, mis väljub antud rahvuskultuuri piirest.“ („Tõrjumatu äär“, lk 107).

    Ka Talveti kirjandusteoreetiline mõte taotleb dialoogilisust, piiriületust, sümbioosi. See toob nähtavale väikese, perifeerse kultuuri olukorra ja selle erilise maailmaga suhestumise viisi ning kutsub suuri, „keskuslikke“ vaatepunkte sellega arvestama. See on „tõrjumatu äär“, nagu pealkirjastas Talvet oma 2005. aastal ilmunud raamatu. Seejuures sobitub Talveti teoreetiline mõte pigem esseistlikku kui teadusartkli rangesse formaati, vastandudes „igasugusele spetsiifilisele (erialasele) „keskendumisele“, üritades „kombata kultuuri ja kirjanduse „ääri“, nagu kirjas „Tõrjumatu ääre“ eessõnas (lk 5). Samasuguse metodoloogilise hoiakuga on koostatud eestikeelsed monograafiad „Luulest“ (2015) ja „Hispaania vaim“ (1995). Tema eeskujudeks on Juri Lotman, kelle mõistetele Talvet sageli viitab, neid edasi arendades. Kuid intensiivses dialoogis võib Talvet olla ka hoopis kaugemate ajastute mõtlejatega, nagu ilmneb tema „Kümnes kirjas Montaigne’ile“ (ee 2014, ingl „Ten Letters to Montaigne. „Self“ and „Other““, Toronto, 2019). Talveti ingliskeelsee esseeraamatu „A Call for Cultural Symbiosis“ (Toronto, 2005) vahendusel on rahvusvahelises kultuurifilosoofilises arutluses elustunud kultuurisümbioosi mõiste. Tänapäeva võrdleva kirjandusteaduse diskussioonis osaleb Talvet väikese kultuuri vaatepunktist raamatuga „Critical Essays on World Literature, Comparative Literature and the „Other““ (2019).

    Prof Talvet on hoolt kandnud teadusliku järelkasvu eest. Tema juhendamisel on kaitstud üle paarikümne doktori- ja magistritöö. Ta on sage külalislektor välismaal, konverentsikõneleja, on olnud külalisuurija mitme maineka ülikooli juures, s.h USA Fulbrighti stipendiumi toel Stanfordi ja New Yorgi Columbia ülikoolis.

    Liina Lukas on võrdleva kirjandusteaduse professor alates 1. veebruarist 2021.

    Jüri Talvetit on tunnustatud Eesti Vabariigi Valgetähe neljanda klassi teenetemärgiga (2001), Hispaania Kuningriigi Isabel Katoliiklase ordeniga (1992), Juhan Liivi luuleau­hinnaga (1997), Juhan Smuuli nim eesti kirjanduse aastapreemiaga (1986), Tartu medaliga (2008), Tartu Ülikooli suure medaliga (2015), International Naji Naaman Literature Prize’iga (2020), Ivar Ivaski mälestusstipendiumiga (2002), Võru Instituudi F. R. Kreutzwaldi mälestusmedaliga (2016), Alatskivi valla teenete­märgiga (2015), ajakirja Akadeemia aastapreemiaga (2011). Talvet on Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler (2021).

    2015. aastal korraldati Tartu Ülikoolis Jüri Talveti 70. juubelile pühendatud teaduslik konverents „Maamesilasena maailmas“.

    Juubeli puhul ilmus kaks eri­numbrit: 2015. aastal ajakirja Interlitteraria erinumber Taming World Literature. In honorem Jüri Talvet (koostanud Liina Lukas ja Katre Talviste) ja 2016. aastal ajakirja Methis võrdleva kirjandusteaduse erinumber (17/18, koostanud Liina Lukas ja Leena Kurvet-Käosaar).

  • Jaak Johanson 15. XII 1959 – 14. II 2021

    „Surm on vaid maanteekäänd,“ ütleb portugali luuletaja Fernando Pessoa. Pühapäeval, 14. veebruaril, kirkal talvepäeval, jõudis teekäänu taha armastatud muusik, näitleja ja pärimuskultuuri eestvedaja Jaak Johanson. Küllap astus temale omasel muretul, kergelt hõljuval kõnnakul. Meile jääb tema sammude kaik, tema soe jäljerida, aga ka väga suur tühi koht.

    Jaagu kujunemisaastad sattusid Eestile murrangulisse aega. 1980. aastate alguse surutis sundis vaba hinge kanaliseerima oma sisemise mässu vaimsetesse otsingutesse ja loomingulisusse. Kui õhus oli juba vabaduse hõngu, sai Jaagu potentsiaal hakata realiseeruma. Paljude inimeste mälestuses seostub väikese Maarjamaa variseva kolossi küljest lahti lükkamise aeg just pildiga pilgeni täis Muusikamaja saalist, kus tänu Jaagule, Mardile, Antsule ja Kärdile saadi kogeda, mis tunne on vaba rahvana ühes rütmis sisse ja välja hingata.

    Esimestel iseseisvuseaastatel, kui suur osa rahvast siirdus püüdma majandusliku heaolu virvatulukesi, süvenes Jaak koos Merle Karusoo asutatud Pirgu Arenduskeskusega mälu ja mäletamise teemasse. Samal ajal osales ta ka Vanalinna Hariduskolleegiumi loomises, aitas teadvustada pärimuskultuuri tähtsust noorte inimeste arengus, olles elu lõpuni kooli folkloori­programmi käilakujuks. Jaagu enda huvi pärimusmuusika vastu tekkis samuti juba koolipõlves, loomulikult seisis ta ka Viljandi folgi sünni juures. Need kolm valdkonda jäidki teda terveks eluks saatma: muusika ja looming, pärimus ja mälu, lapsed ja noored.

    Neile, kel oli õnn Jaaku tunda, kangastub ta kolme atribuudiga: kitarr, diktofon ja karjase­sarv. Aastaid talletas Jaak kõik­võimalikke kultuurisündmusi konverentsiettekannetest poolsalajaste luulelugemiste, kontserdijärgsete jämmide ja laste esimeste lavaliste ülesastumisteni. Aga jäädvustamist vääris Jaagu silmis vaid ehtne, tõene ja isetekkeline, mille eristamiseks formaalsest ja valedel eesmärkidel tehtust oli tal väga tundlik vaist. Neid salvestisi kogunes sadu tunde ja selle varaaida väärtus ajas ainult kasvab. Oma unikaalseid jäädvustusi jagas Jaak lahkelt nii sõprade kui ka üldsusega, näiteks Klassikaraadio saatejuhina.

    Jaagu peamiseks väljendusvahendiks oli muusika. Erakordse tämbriga hääl ja hea pilli­valdamine võimaldasid tal osaleda eripalgelistes muusikakooslustes džässansamblist ja Eesti Keeltest Tormise-Jalaka „Eesti ballaadideni“. Oma kontsertidel oskas ta luua erilise, kitarrisõrmitsusega ühest loost teise kulgeva atmosfääri, mille rahu ei raatsinud kuulajad aplausiga lõhkuda. Vahetekstid kujunesid sageli hargnevate teede aiaks, kuhu võis pikaks ajaks ära eksida. Harmooniline, teineteist täiendav elu- ja loominguline liit Krista Citraga kandis ilusaid vilju, nende kontserdil viibinu usub kõhklusteta teooriat, et muusikal võib olla inimorganismile korrastav-puhastav mõju molekulitasandini välja.

    Jaagu laulude muusikaline ja sõnaline pool moodustasid lahutamatu terviku – ainult see saab olla põhjuseks, miks tema tekste ei leidu siiani luuleantoloogiates. Aga nüüd, kui teda meie seas enam pole, vajame Kristjan Jaagu laulude kõrvale ka lihtsalt Jaagu laulude raamatut. Sest Jaagul oli vaieldamatult poeetiline elutunnetus, ta oli pinnaaluste hoovuste erksa kõrvaga kuulaja, seoste märkaja, elu paradokside vaimukas sõnastaja.

    Sellega liitus veel üks tõelisele loojale vajalik omadus – jäägitu ausus ja tõetaotlus. Kui Lembit Peterson lavastas 1986. aastal tollases Noorsooteatris Molière’i „Misantroobi“, kuulas Clitandre’it mänginud, neli aastat varem lavakooli X lennu lõpetanud noor näitleja Jaak lava taga kõiki etendusi süvenenult pealt, niivõrd huvitas teda aususe ja näivuse teema. Aga võib-olla sai just võimatus näida keegi teine põhjuseks, miks teatrist ei saanud Jaagu põhikutsumust, kuigi teatriga jäi ta seotuks, olles 1994. aastal ka üks Theatrumi asutajaid.

    Väga paljud võivad Jaaku nimetada oma õpetajaks. Laste ja noorte loomingulise tegevuse vastu tundis Jaak vaibumatut sooja huvi, osales nende ettevõtmistes, juhtis oma karjasesarve tutu-lutuga mardirongkäike, oli noorte muusikute tiivustaja, VHK teatriklasside inspireeriv lauluõpetaja. Ta oli ka väravamängude ja tantsuklubide traditsiooni ellukutsuja, paljude raadio „Ööülikooli“ loengute kõneleja ja kuulaja. Loomult pigem igasugust didaktilisust pelgavana mõjutas ta teda tundvaid inimesi rohkem, kui ise arvata oskas – oma jäljendamatu huumori­meele, lahkuse ja absoluutse aususega õpetas ta midagi inimeseks olemise kohta.

    Lugedes järelehüüdeid Jaagule, tõuseb esile üks sõna – tänu. Ainult väga ilus, hästi elatud elu saab anda põhjust sedavõrd suureks ühiseks tänutundeks. Vanalinna Hariduskolleegiumi lõpetanud lennud teavad, et Jaagul ja Kristal oli kombeks tuua elluastujatele lõpuaktusele Esnast puhast allikavett. Jaagu puhtast allikaveest jääme kauaks puudust tundma.

    Tuhat tänu ja kerget sammu uutel tundmata teedel, armas Jaak! Küll me ühel liiga selgel hommikul kohtume, siis kui meiegi ärkame.

    Sügav kaastunne lähedastele.

    Vanalinna Hariduskolleegium

    Theatrum

    Pirgu Arenduskeskus

    Tallinna Linnateater

    Eesti Teatriliit

    Kultuuriministeerium

    EMTA lavakunstikool

    Viljandi pärimusmuusika festival

    Eesti Pärimusmuusika Keskus

    Fenno-Ugria Asutus

    Vanalinna Muusikamaja

    Jaak Johansoni ärasaatmine toimub Kaarli kirikus reedel, 19. veebruaril. Kell 13 on matuseteenistus pereringis, kell 14 on kõigil soovijatel võimalik Jaaguga hüvasti jätta. Kell 16 muldasängitamine Metsakalmistul.

  • Jaak Johanson 15. XII 1959 – 14. II 2021

    Vaprust, vaprust on vaja...

    kumiseb kulmude taga

    südamepõhja

    tuikavas vaikuses.

     

    Vabadus, kinnipüüdmatus,

    mängulust oli Su osa,

    mälu allikaid hoides

    eheda, puhtana.

     

    Väärikust, elu ja igavikku

    otsisid, leidsid ja jagasid

    rohu ja rahvaga.

     

    Nõnda saab leinastki laul,

    ühine ülemhüüd –

    kõik, mis Sind läitis, mis täitis

    äratundmisega nii paljusid,

    hoiab ja toidab ka nüüd.

     

    Vaprust, vaprust on vaja

    siiski, et leppida,

    valusat auku ajas

    kuidagi lappida.

     

    Õnneks laul, see ei lõpe.

    Õnneks aegade lõke

    pragiseb, otsa ei saa.

     

    Sina naeratad, viipad.

    Sinu hingejõud paneb

    kraabitumagi plaadi

    uuesti mängima.

     

     

    Legendaarne lahtilükkaja, oli Jaak ühtlasi maailma kooshoidja, elav pärimus. Kui palju aegu ja paiku avanes tema lugudes ja laia ilma pealt kokku korjatud lauludes! Paljust ta küll pigem vaikis, üksnes märgutuluke helkimas silmepõhjas. Tundub, et Jaagu mälu talletas igaühe, kellega ta silmapilgukski kohtunud oli. Ja samamoodi püsib temagi meeles vist kõigil, lähikondlastest tänaval möödujani.

    Rändajana, üha liikvel olijana mõjus Jaak, ometi pea märkamatu oma tulekuis või minekuis. Kuhu ka sattuma juhtus – ikka oli tema seal juba ees, viipamas sõbralikku tervitust.

    Jaagu ümber koguneti vaistlikult nagu kamina ligi – tajudes tuld, mis leegitses heldelt ja hubaselt. Selle soojuses hakkas muusika meelepõhjast otsekui iseenesest esile tulvama, algul vaikselt ja märkamatult, siis üha hoogsamalt, kuni kõik ruumis leiduvad pillid kõlama lõid ja laulu tuline oja kaasa viis needki, kes eal polnud mõistnud viisi pidada. Üheskoos loomise rõõm sulatas kõik võõrastused või piirid.

    Võib-olla valdaski Jaak ühtaegu kõikjal viibimise kunsti – või siis avasid talle ammused aoaegsed väravamängud salapääsu mitmeisse maa­ilmadesse.

    Ikka tundub, et ta on kogu aeg kohal – siinsamas, olevas hetkes.

    Küllap vaid lahtilükkamise, kooshoidmise meister teab, mismoodi, millal ja miks paotub nähtamatuse värav.

    Jaak on see hing.

    Koos selle suure seltsiga,

    Doris Kareva

  • In Death We Trust ehk Elagu tee taevasse

    KALEV RAJANGU, surm24.eu

    Dokumentaalfilm „Tee taevasse“ („Samtidigt på Jorden“, Taani-Rootsi Eesti 2020, 72 min), režissöör-stsenarist Carl Olsson, operaatorid Mathias Døcker, Jonathan Guldberg Elsborg, helilooja Sten Sheripov.

    Kes sureb enne, kui ta sureb, ei sure siis, kui ta sureb.

    QAnon

    Varjamine

    Selle maksiimi võiks iga viimane kui taudi­sörvaiver endale otsaette (nagu svastika Charles Mansonil), peenisele (nagu pentagramm „Magic“ Johnsonil) või häbememokkadele (nagu NXIVMi naisliikmetel initsiaalid K. R.) tätoveerida. Sest vahva vembumees, punaseokastäpiline trikster SARS-CoV-2 on meie hiilgava koreograafiaga lavastatud totaalse neurokapitalismi Endspiel’i kokku kukutanud. Korraga on elu ja surm muutunud otsatuks digitaalseks sebimiseks ja pandeemiliseks teooriaks, millel pole ei maitset ega lõhna, tegu ega nägu. Või noh, nägu on. Sadadel miljonitel ekraanidel eikuhugi jõllitav tontlik Zoomi või Skype’i hauataguse robothäälega luristav võdisev viirastus.

    Tõepoolest, Bandeemja on teinud meist kõigist über-teoreetikud, ehkki on selge, et „jutumulinaga riisi ei keeda“, nagu juba Hubei-Wuhani kaitsemaski-kummikinda-diilerid hiinlased teadsid. Oleks nagu roheliste mehikeste sissetung, aga on midagi veel hullemat, sest teooria kui viirus lööb hinge kinni ja viirus kui teooria lõpetab Palazzo Dominici ajutises suremisosakonnas või, mis veel hullem, mõne Balkani perifeeriahaigla välitelgis hingamismasina all.

    Massid on küll veel – kuigi järjest piinlikumalt – suremistõrke tsoonis, s.t elus, ehkki juba hingeldavad raskelt. Aga ei lämbu ka veel ega taha panustada surstatsi (mis tore sõna kohmaka ja kurjakuulutava „suremusstatistika“ (body count) jaoks!), ja loovivad vaevaliselt nn uude normaalsusesse. Sajad miljonid p(l)aanilise ärevushäire all kannatajad postitavad, tiktokivad ja säutsuvad tüdinud siirusega, et „nüüd, kus eriolukord on pannud mind olukorda, kus elamise asemel tuleb tegeleda elamise simuleerimisega ja võib-olla isegi mõtlemisega, olen hakanud rohkem tunnustama mõtlevate ja kirjutavate inimeste mõtteid“. Kõlab peaaegu nagu Slavoj „Pan(dem)ic“ Žižek: „Enough acting, let’s think!“ Nii et aitab sekeldamisest, mõelgem! Aitäh kallis Viirus, et sa oled elust teinud nii suurepärase teooria! Oligi kuidagi imelik, sest surm on ju ammuilma teooriaks tehtud, medikamenteeritud, desodoreeritud ja desarmeeritud.

    Nii ei jäägi massidel üle muud kui läbida demokraatliku subjekti viimne pornograafiline initsiatsiooniriitus: liikuda näitavalt varjamiselt varjavale näitamisele. Hästi dresseeritud massidena saame me sellega üldiselt täitsa normilt hakkama.

    Näitav varjamine

    Kas surm saab sellega sama normilt hakkama, seda filmis „Teel taevasse“ näemegi. Õigemini näeme seda, mis juhtub „vahepeal / samal ajal maa peal“, kui lähtuda filmi originaalpealkirjast. Tõepoolest, omnes viatores sumus etc., kõik oleme rändurid teel (näiteks) taevasse. Turn on, tune in, aga mitte drop out, vaid take over paistab olevat surma kinnisidee, mida ta freneetilise järjekindlusega ellu/surma viib. Meie osa on põgeneda Samarrasse, kui oleme juhuslikult kohanud ainiti jõllitavat Surma Bagdadi turul, teadmata, et just nimelt Samarras oligi meil broneeritud kohtumine Temaga. Nii nagu pajatab W. S. Maugham oma hitis „Kohtumine Samarras“*. Mida siis teha? Jääda kohale ja irvitada Surmale näkku: „Mida on, mees, tee see värk siin ära, ma ei viitsi kuhugi minna?“

    Aga, teades, et üksainus surnu garanteerib elu kümnetele inimestele, alates laibakosmeetikust ja lõpetades krematooriumiahju operaatoriga, et Big Death töötab käsikäes Big Moneyga, et globaalse surnuäri netoväärtus on peaaegu triljon eurot aastas, omandab filmireaalsus palju helgema palge. Money tells, death sells! Kusjuures, paneme tähele, ühtegi päris surnut filmis pole, isegi mitte kõige kribalamat vanamutti, kel poleks filmis laibana esinemise vastu ilmselt midagi.

    Olin kunagi paar nädalat ühes Eesti linna lastehaiglas teisel korrusel ja otse all oli surnukuur, kuhu pidevalt surnuid toodi. Kus seal ikka oli surnuid! Porgandpaljad igast soost ja vanuses laibad autokastides ja järelkärudel. Küll lohistati neid välja furgoonidest ja motokuutidest, mõned põlenud, mõned nii lagunenud, et püsisid vaevu koos, mõned jällegi ülierutavad. Ja ära viidi surmigavad sündsalt kirstustatud asjad.

    Filmis pole ka lekkivaid kirste, poolmädanenud või põlenud dramaatilistesse poosidesse tardunud kehasid, pole nn tõeliselt elavat surma, kõik on ikka korralikult halal. Nii peabki leppima staatiliste kaadritega, millel domineerivad kolmerattalised krusad, kõrgtehnoloogilised põletusahjud (mida ikkagi tuleb inimesel ahjuroobiga segada), mehhaniseeritud surnu­tõstukid ja -kärud, korrektselt prillitatud flöödipuhujad, erekollastes ürpides (et zombid neile otsa ei komistaks?) hauakaevajad, küünilised surnukosmeetikud ja laibastilistid, väsinud naispreestrid ja kalgistunud patoanatoomid. Kogu see kirev tegelaste galerii astub üles rujaliselt maatrikslikus steriilses ja rooste­vabas geomeetrias à la Malevitš või Mies van der Rohe. Surma presenteeritakse modernse hügieeni tippsaavutusena, demokratiseerunud, helge ja valgustununa, nagu on ju muudki uusaegse valgustusprojekti saadused, näiteks valgustatud konsumerism või valgustatud idiotism.

    Kuna surm ise seisab n-ö paigal, on loogiline, et vähemalt kaamera seisab surmateema avamisel ka n-ö paigal.

    Varjav näitamine

    Mis veel varjatuks jääb, võib-olla igaveseks? Veri, higi, pisarad, koolnurasv ja vaglad. Laibalõhn, mis summeerib spetsiifilised (inim)keha valkude lagunemisel tekkivad gaasid. Ja otsatu kurbus. Muuseas, kui oma leinast näiteks mõne lähedase inimese surma puhul kahe nädalaga üle pole saadud, näidustab perearst teile Wellbutrini, ülitõhusat uue põlvkonna antidepressanti, toimeaineks bupropioon, ja nagu niuhti! Oletegi jälle töö- ja elukõlbulik täisväärtuslik tarbija, kes ei sure ega parane. Filmis ilmutavad seda sorti täisväärtuslikud wannabe’d ennast (ilmselt) kuskil anonüümses hooldekodus dramaatilise keelpillimuusika saatel suitsu kimuvate sootute seeniori­dena, nn surnujärjekorra ühikutena, kes siiski „surid traagilise ja saatusliku 2020. aasta juulis, aga oleksid nagunii surnud sama aasta augustis“, nagu Rootsi peaepidemioloog Anders Tegnell pidulikult kuulutab.

    Isegi surnute nimed, mida loeb urnide näidis-hulgimatusel ette teatraalne naishääl, on filmis fiktsionaalsed. Huvitav, mille poolest on surnud kehvemad, koguni nii palju kehvemad, et isegi nende nimed nimetamata peavad jääma ja et neid endid isegi hägustatuna näidata ei tohi? Elavatele on seevastu kõik lubatud, kaasa arvatud autot juhtides kiirtoidu õgimine, lõputu mölutamine ja igasugused muud hookus-pookused. Ja-jaa, elu on ebaõiglane, aga surm on „tuhat korda ebaõiglasem veel“. Ning kultuuri defineerib mitte niivõrd see, mida me näitame, vaid kaugelt enam see, mida me ei näita.

    Nii peamegi leppima režissööri küsimusepüstitusega „Kas on veel üldse midagi püha?“ või pigem isegi „Kas püha on miski, mida ei saa näidata, millele saab ainult viidata?“. Mis tegelikult tähendab ju, et „mida püham miski on, seda vähem kannatab seda näidata“. Jehoova palge näitamine lõppes ju mõnele pimedaksjäämisega, samuti nagu XIX sajandi aadlipreilidele alasti mehe näitamine minestusega. Aga mida siis üldse näidata? Figaro pulma? „Ranna­maja“?

    Filmi autorid näikse eelistavat selgelt rahvalikku ja tarbijasõbralikku kaeblemist: „Meie ajal pole miski enam püha: surm on ära solgitud, maksud on ära solgitud, nüüd on elu ka ära solgitud eriolukorra, jäledate siniste kilesusside, lämmatavate koonukaitsmete, idiootlike 2 × 2 jaakjoala monumentide, köhimisvastaste seaduste jne poolt.“ Ja korraga täiskasvanuks saanud Billie Eilish („Therefore I Am“) kolab ihuüksi mööda kummituslikult tühje kaubanduskeskusi, kus õgib ära kõik kringlid ja beseerattad ning istub iga viimase kui leti peal – demonstreerides, et isegi hüpermarket pole enam püha.

    Näitamine

    Näitamine on perfektne, vastab igati töö pretensioonidele ja toetab kõiki sisulisi argumente. Film lähtub Rootsi staarlavastaja Roy Anderssoni visuaalsest esteetikast, lausa sel määral, et tundubki Anderssoni enda või vähemalt mõne ta eriliselt andunud jüngri tehtud. Kuna surm ise seisab n-ö paigal, on loogiline, et vähemalt kaamera seisab surmateema avamisel ka n-ö paigal.

    „Esteetika on tänapäeval eetiline väljakutse,“ väidab Iisraeli etendaja ja filosoof Bracha L. Ettinger. Ja ainus järelejäänud eetiline väljakutse üldse.

    * W. S. Maugham, Appointment in Samarra. Harcourt Brace & Company, 1934.

  • Kultuuri aastapreemia – Jaak Sooäär

    Kitarrist, helilooja ja ansamblijuht Jaak Sooäär on üks neist, kellega koos ja kelle najal on arenenud iseseisvusaegne džässielu. Taanis (esimese eestlasena) džässikõrghariduse saanud Sooäär on olnud samal 2004. aastal rajatud Eesti Jazzliidu esimene esimees ja džässialase kõrghariduse eestvedaja, praegugi EMTA džässisuuna juht. Ta on üks siinsete regulaarsete džässikontsertide käimatõmbajaid, džässmuusikute rahvusvahelise suhtluse vedureid ning ka ise üks aktiivsemaid ja mitmekülgsemaid välismaal esinevaid eesti muusikuid. Sooäär on olnud seotud paljude eri žanris koosseisudega ja oma erksa mõtlemisega on ta võimas eeskuju noorematele.

    Vaata ka:

    Jaak Sooäär, Eesti jazzimaastik on täielikult muutunud. – Sirp 6. II 2014. 

    Kristi Oolo, Džässmuusikud arvestagu, et kõik muutub. – Sirp 27. VII 2018.

    Marje Ingel, Nostalgilisi noote 30 aastat hiljem. – Sirp 12. IV 2019. 

    Jürgen Rooste, Kuidas mitte luua tarbijale toodet ehk Elamise asi. – Sirp 25. X 2019. 

  • Jaan Krossi auhinna pälvib Krista Aru

    Täna, Jaan Krossi 101. sünniaastapäeval antakse taas üle kirjaniku nime kandev kirjandusauhind. Selle saab Krista Aru raamatuga „Jaan Tõnisson – rahvajuht ja riigivanem“ (Rahvusarhiiv, 2019).

    Aru kaheköiteline teos annab detailse ülevaate nii Jaan Tõnissonist kui ka XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse Eesti poliitilisest ja kultuurielust.

    Žüriisse kuulusid Tiit Aleksejev, Toomas Haug, Janika Kronberg, Johanna Ross ja Jaan Undusk. Jaan Krossi kirjandusauhinda annab välja Eesti Kirjanike Liit ja seda toetab Maria Mägi Advokaadibüroo.

    Auhinna on varem pälvinud Ain Kaalep, Mats Traat, Jüri Hain, Enn Nõu, Juhani Salokannel, Ants Hein, Paul-Eerik Rummo, Arvo Valton ja Viivi Luik.

  • ,

    Teemapäev “Keelekorralduse äärmised võimalused” 19.02.2021

    Emakeele Selts ja ajakiri Akadeemia korraldavad reedel, 19. veebruaril kl 10.00–17.40 veebi kaudu teemapäeva “Keelekorralduse äärmised võimalused”.

    Üritus jätkab 22.01.2021 Eesti Keele Instituudi ja Eesti Keeletoimetajate Liidu ühisseminaril alustatud diskussiooni eesti keelekorralduse teemal, mis omakorda jätkub 12.03.2021 Eesti Keele Instituudi arutelupäevaga „Eesti keel normi ja vabaduse vahel“.

    Sõna saavad eri valdkondade esindajad: keelekorraldajad, õpetajad, õpetajaks õppivad üliõpilased, keeletehnoloogid, keeleuurijad, keeletoimetajad, kirjastajad, õigusteadlased jt.

    Uurime, mis on valdkonniti keelekorralduses probleemiks, kuidas saaksime üheskoos demokraatlikumasse keelekorraldusse panustada ja kuhu peaks meie ühine keelekorraldus meid viima.

    „Kas keel kui loomulik iseorganiseeruv nähtus üldse vajab korraldamist? Või äkki kuulub ka mõistlik sihipärane korraldamine – nii palju kui surmvajalik ja nii vähe kui võimalik – iseorganiseerumise juurde? Mõtiskleks selle üle,“ ütleb teemapäeva idee algataja Paul-Eerik Rummo.

    Kahes plokis („Keel ja selle korraldamine“ ning „Keelekorraldus ja selle rakendamine“) peetavatele ettekannetele järgneb paneeliarutelu, mida juhivad vastavalt Joonas Hellerma (ERR) ja Piret Kriivan (ERR).

    Üritus kantakse üle Emakeele Seltsi kodulehel https://www.emakeeleselts.ee/teated/teemapaev-keelekorralduse-aarmised-voimalused-19-02-2021/ja see jääb järelvaadatavaks.

    Youtube’i otseülekande link: https://youtu.be/GDmYPjhZVTA

    Korraldusmeeskond: Paul-Eerik Rummo, Toomas Kiho, Helle Metslang, Killu Mei

  • Sel reedel Sirbis

    KATI ILVES, MARIA-KRISTIINA SOOMRE: Mida kassid ostaksid? Ehk Eha Komissarovi üheksa elu(tööd)
    Eha Komissarovist võiks mõelda kui Eesti kunstimaailma Ellen Ripleyst, seersandist võimatul missioonil, kes teeb kõike,  mida parasjagu vaja, jäädes kõige selle juures tavaliseks inimeseks.  
    Halb võib olla hea alusmaterjal.
    Laozi
    Enne ühe retrospektiivnäituse avamist küsis muuseumi direktor Eha Komissarovilt nõu, mida avamisel öelda, tal endal olid ideed otsas. Komissarov vastas: „Come on, tsiteeri Laozid ja ära ütle rohkem midagi. Diip, elegantne ja null pingutust. Ma võin sulle mõned tsitaadid saata!“ Avamiskõned olid tol õhtul aga pikad ja ülevoolavad ning ei saa meiegi Eha elutöö peale mõeldes tema nõuandega piirduda.

    JOANNA HOFFMANN:  Tiit Pääsukeseks saab ainult sündida 
    Tiit Pääsukese teosed pole lihtsalt ilusad, vaid ka tummised. Kui on tahtmist ja kirjaoskust, saab neid lugeda nagu sümboolikast pungil keskaegset kirikukunsti.  
    Kuna koostasin äsja Tiit Pääsukese loomingut käsitleva ligi 350-leheküljelise trükise, jäin esiti murelikuks, kas ja palju mul sellele veel lisada on. Siis aga meenus, mida mõtlesin raamatut koostades: asi on täiuslikkusest kaugel, sest nii palju jääb ütlemata. Minu tutvus Pääsukesega on põgus – vaid poolteist aastat – ja ikkagi on telliskivi mõõtu kataloog liiga õhuke. Tegu on lihtsalt nii sisuka kunstniku ja inimesega, kelle elutöö suurus ja mõju väärib tähelepanu ning kõrgeimat tunnustust.

    TRISTAN PRIIMÄGI: Säde sähvab pildis, helis ja sõnas 
    Tänavune Eesti Vabariigi kultuuripreemia laureaat Enn Säde on andnud Eesti filmilukku nii mitmekülgse panuse, et seda on ühe lehekülje peale väga keeruline kokku pressida. 
    Maailma kultuuriloos on alati paeluvad olnud tegelased, kes satuvad justkui poolkogemata pidevalt ajaloo ristteele, oluliste sündmuste keskpunkti.
    Seesuguste isikute puhul on pisut ebaselge põhjuse ja tagajärje omavaheline suhe: on nad nende sündmuste esilekutsujaks, üheks katalüsaatoriks või lihtsalt juhuslikuks kaasreisijaks? Kas sündmused oleksid vallandunud ka justkui ajarändurite abita? Või kas oleks nende sündmuste mõju olnud ilma kõnealuste tegelaste sekkumiseta samaväärne? 
    Filmikunstis kohtab sääraseid fiktiivseid tegelasi. Kõigepealt meenuvad kindlasti Forrest Gump ja Zelig, kes on saanud kinolinal surematuks omanimelistes filmides. Päriselust võiksid seesugusteks sobida ehk Roman Polanski, Dennis Hopper, Udo Kier … ja Eestist minu arvates Enn Säde.  

    Elu päästmiseks tuleb remontida töötavat mootorit
    Eesti XX sajandi üks suurkujusid, Tallinna aukodanik professor Toomas-Andres Sulling on meie koronaarkirurgia rajaja ja pioneer. Ta ise on öelnud, et arstitööga võrdselt huvitab teda teadustöö. Nii on ta tohutult panustanud selle valdkonna teaduse arengusse ning opereeriva südamekirurgina päästnud tuhandete inimeste elu.

    LIINA LUKAS: Jüri Talveti ajastu Eesti kirjandusteaduses 
    Viimast 30 aastat Eesti kirjandusteaduses võib pidada Talveti ajastuks. Jüri Talvet on taasiseseisvumisest alates Tartu ülikooli maailmakirjanduse professorina suunanud ja sidunud kirjandusteaduslikku uurimist kogu Eestis, seda nii oma juhitavate teadusteemade kui ka maailmakirjanduse õppetooli juures 1994. aasta loodud Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni (EVKA) kaudu, mis koondab mis tahes rahvusfiloloogilise „koduga“ kirjandusteadlasi Tartust, Tallinnast ja mujaltki, olles ühtlasi lõimunud rahvusvaheliste kirjandusuurimise keskustega. Ta on suunanud ka rahvusvahelist kirjandusteadust, kuuludes aastatel 2000–2007 suurima erialaorganisatsiooni, Rahvusvahelise Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni (ICLA) täitevkomiteesse, samuti Academia Europaea liikmena ja Rahvusvahelise Eetilise Kirjanduskriitika Assotsiatsiooni (International Association for Ethical Literary Criticism) aseesimehena.

    Pärimusmuusika on õhus – ju siis murdekeelgi. Aili Künstler intervjueeris Jüri Viikbergi.  
    Jüri Viikberg: „Eesti murded on grammatilise struktuuri ja sõnavara poolest eluterved, kuid elujõulisemad on need, mida räägitakse piltlikult öeldes kodus, koolis ja kirikus.“ 
    Wiedemanni auhinnaga tunnustatud Jüri Viikberg on uurinud eesti keele kontakte, murdeid, sugulaskeeli, väliseestlaste keelekasutust ja alamsaksa laensõnu. Pühendunud õppejõud ja ühiskondlikult aktiivne keeleteadlane on muu hulgas kuulunud Eesti keelenõukogu koosseisu ja on kauaaegne Võru Instituudi teadusnõukogu liige. 

    Kuidas vabakutseliste loometoetus kooronakriisile vastu peab? Airi Triisberg intervjueeris kunstinõunik Maria-Kristiina Soomret.
    Maria-Kristiina Soomre: „Mõistsime kriisi käigus, et loovisikute ja loomeliitude seadus on ajale jalgu jäänud ja see tuleb ümber teha.“
    2005. astast kehtiva loovisikute ja loomeliitude seaduse (LLS) alusel saavad vabakutselised loovisikud, kes tegutsevad autori või esitajana ja on kaotanud sissetuleku, taotleda loometoetust. Kuueks kuuks määratava toetuse suurus on miinimumpalk, mis on praegu 584 eurot kuus. Siiani on loometoetust vajanud umbes sadakond loovisikut aastas. 2020. aasta eriolukorra ajal lisas valitsus loometoetuste väljamaksmiseks veel 4,2 miljonit eurot, loomeliitude ja ministeeriumi koostöös toetati u 5,8 miljoni euro ulatuses 1372 vabakutselist. Kultuuri seiskumise ja piirangute tõttu teadvustati vabakutseliste keerulist olukorda paremini. Selle teema olulisust rõhutas eelmine kultuuriminister Tõnis Lukas, aga seda on teinud ka äsja ministritööd alustanud Anneli Ott. Ministeeriumi ametnikest on vabakutseliste sotsiaalkaitse poliitika kujundamine eelkõige kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre tööülesanne.

    PÄRTEL TOOMPERE:  Riik viskas laulupidudele päästerõnga, nüüd peavad koorid selleni ujuma 
    Loodetavasti dirigendid, koorivanemad ja tööandjad mõistavad, et toetusmeede on nende kõigi huvides.  
    Koorijuhtide sandist olukorrast on räägitud palju. Hiljuti seadis kooriühingu esimees Hirvo Surva kahtluse alla isegi 2034. aasta laulupeo toimumise, viidates ennekõike koorijuhtide palkadele. Enamasti langebki põhirõhk just väikesele palgale, kuid ei ole vähem oluline, et tihti töötatakse ilma lepinguta või tähtajalise lepinguga, et dirigenditöö ei taga sotsiaalseid garantiisid, et töö suveperioodil on tasustamata ning et tööandjad ja isegi lauljad tihti ei mõista, et koorijuhtimine on töö, mitte hobi, ning et koorijuhiks saamise nimel õpitakse alates lastemuusikakooli algusest enam kui 15 aastat. Olukord ei ole aga üldse lootusetu. 2019. aasta sügisel võttis noorte koorijuhtide konkursist rekordiliselt osa 22 dirigenti (võrdluseks: 2014. aastal oli osalejate arv 11), igal aastal väljub muusika- ja teatriakadeemia ustest kõrgharitud koorijuhte ning kuigi nende arv ei ole suur, pole see ka murettekitav. Eestis on palju koore, dirigente ja koorilauljaid, harrastuskoorid on üldiselt heal tasemel, nagu ka dirigentide väljaõpe. Lasteaia muusikatundides luuakse põhi, mis toidab koore ka tulevikus. Ning nüüd tundub, et ühe määrusega lahendatakse ka need mured, mille loetlemisest alustasin.

    Lahtiste kaartidega Tallinn. Merle Karro-Kalberg Ja Anna-Liisa Izbaš intervjueerisid arhitekt Johan Tali. Johan Tali: „Linnaelanikena ei oska me tahta head linna. Oskame nõuda autoteid, aga maja ette istumiskohta küsida ei oska.“
    25. aprillini on arhitektuurimuuseumis avatud näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“. Näituse tutvustuses on soov, et iga tallinlane peaks sealt läbi käima. Mida linlasele näidatakse ja mida ta sealt kaasa võtma peaks, sellest räägib lähemalt arhitekt ja kuraator Johan Tali.

    TRIINU SIKK: Strindbergi jultunud huumor 
    Veiko Õunpuu: „Teatris lavastamine nõuab palju tugevamat isiksust, kui läheb tarvis filmitegemisel. See eeldab kannatlikkust, suhtlusoskust.“ 
    Filmirežissööri Veiko Õunpuu lavastusena esietendus 12. veebruaril Rakvere teatris „Tants“, mille aluseks on August Strindbergi näidend „Surmatants“. Strindbergist, olmelisuse aegumisest tänapäeva teatris ning teatris lavastamise ja filmitegemise põhjapanevast erinemisest vestles Veiko Õunpuuga Rakvere teatri loominguline juht Peeter Raudsepp.

    ÜLO MATTHEUS: Vaenuõhutamisest on saanud poliitilise kommuniaktsiooni üks põhiinstrumente
    Teaduskirjanduses on sageli väidetud, et nn negatiivsusse kaldumine ehk negatiivse eelistamine iseloomustab ennekõike just konservatiive.
    Kui rääkida poliitikast, poliitilisest tõest ja tõe vettpidavusest, tuleb leppida tõdemusega, et kõik on suhteline ja tõe seisukohalt on kõige eelistatumas seisus morgi töötaja, kelle tõde on lihtne: „Ühel päeval jõuate te kõik minu juurde!“ Ja selles pole kahtlustki, see on tõde. Poliitikategijad pakuvad aga välja oma tõe, mis ei pruugi tegelikkusega kokku minna. Minu lapsepõlv jääb Hruštšovi aega ja ma mäletan, et räägiti, kuidas kõikvõimas Nõukogude teadus, mis lahendas tollal toidupuuduse mure maisikavatust arendades ja lennutas kosmosesse Juri Gagarini, saab jagu ka surmast ja inimesed on edaspidi surematud. Surm hirmutas mind ja lapsena uskusin siiralt, et kui ma suureks kasvan, siis ei sure enam keegi ja ma elan igavesti. Hruštšov lohutas mind, kuid poliitikuna mõistagi pettis. Ta esindas ideoloogiat, mis ei sisalda isegi mitte pool- ega veerandtõde, vaid utoopiat, mis kunagi ei täitu. Selle kohta võib öelda ka sulaselge vale. Aga ilus vale!

    TAUNO VAHTER: Nädalavahetuse surm ja hübriidtöö
    Hübriidtöö lähituleviku põhiküsimus on, kas valitakse 2+3 või 3+2 mudel ehk kuidas jagatakse pärast pandeemiat töönädala päevad kontori ja kodu vahel. 
    Kui Eestis 1990ndate teisel poolel hakkasid levima jutud esimestest firmadest, kus laialdasemalt pakuti võimalust kodus töötada, suhtuti sellesse nii uudishimu kui ka skepsisega. Tasapisi levis selline mudel ka suurematesse firmadesse ja riigiasutustesse ning teatud vabaduse pakkumisele lisandus üha rohkem ka kokkuhoiu teema, sest mitmel pool loobuti igaühele mõeldud töölauast ja jääda võis vaid pisike kapike nagu ujula riietusruumis. Selle tasahilju kulgenud muutuse keeras pea peale pandeemia, mis peale teatud protsesside kiirendamise toob kaasa hulga muutusi eriti just kontoritöötajate elus.

    ART LEETE: Komi nõia nutitegu  
    Oraakel on sõbralik ja optimistlik, annab juhiseid eluks ja ennustab tulevikku, võimaldab ligipääsu elu saladustele, tehes seda kõike täiesti abstraktselt. 
    Tänapäeval tegutsevad komi nõiad veebis ja rakendavad üleilmselt levinud maagilisi võtteid. Kerkib küsimus, kas komid ainult järgivad rahvusvahelisi arenguid, saades välismaa kolleegidelt inspiratsiooni, või on komi nõidusel midagi omapärast ka vastu pakkuda.

    Arvustamisel
    Jaan Krossi „Kallid krantsid“
    Raimond Kaugveri „Kirjad Sigridile“
    Sanam Maheri „A Woman Like Her. The Short life of Qandeel Baloch“
    kontserdisari „I nagu interpreet“
    näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“
    Tallinna Linnateatri „Lapsed“ ja Eesti Noorsooteatri „Ült“
    dokumentaalfilmid „Aalto“ ja „Tee taevasse“
    animafilmid „Hundikskäijad“ ja „Kuu peale“

  • ,

    Keeletoimetajate liidu kolmas aastaraamat ootab lugejaid

    Eesti Keeletoimetajate Liidul on ilmunud kolmas aastaraamat, mis on liidu veebilehel kõigile huvilistele tasuta kättesaadav.

    Kuigi aastaraamatus kajastatakse liidu traditsioonilisi tegevusi – Vikipeedia keeletoimetamistalguid, kampaaniat „Kutsu keeletoimetaja külla!“, toimetajaauhinna väljaandmist jms –, on suurem osa raamatust pühendatud siiski üldhuvitavatele keeleteemadele. „Aastaraamatus väärtustame oma minevikupärandit, räägime kaasa päevakajalistel teemadel ning mõtiskleme keelehoolde tuleviku üle,“ kommenteeris raamatu temaatilist haaret peatoimetaja Riina Reinsalu.

    Aastaraamatu keskme moodustab artikkel liidu auliikme Linda Targo era- ja tööelust, mis annab aimu keeletoimetaja tegemistest eelmise sajandi teisel poolel. Meenutusartiklile lisaks leiab aastaraamatust ülevaate tõlkija ja toimetaja rollist tänapäeva tööturul, arutluse keelemuutuste üle viie üksiksõna näitel ning eduloo koostööst veebilehe kriis.ee arendamisel. Samuti pakub aastaraamat väärt teadmisi selle kohta, mil viisil rakendada selge keele põhimõtteid tekstiloomes, kuidas väljendada suurusi ja väärtusi täppistekstides ning millega võiks keeletoimetaja arvestada oma ettevõtte asutamisel.

    Aastaraamatu peatoimetaja on Riina Reinsalu, kolleegiumi liikmed Helika Mäekivi, Airi Männik, Nele Otto-Luts, Külli Pärtel, Riina Reinsalu ja Ann Siiman, keeletoimetaja-korrektor Piret Joalaid ning kujundaja Krista Saare. Eesti Keeletoimetajate Liidu aastaraamatu väljaandmist toetas Haridus- ja Teadusministeerium.

    Varasemad aastaraamatud leiab aadressilt https://www.keeletoimetajateliit.ee/aastaraamat/.

Sirp