Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
kultuuriajakirjandus – Sirp
Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Tiit Pääsukeseks saab ainult sündida

    JOANNA HOFFMANN

    Kuna koostasin äsja Tiit Pääsukese loomingut käsitleva ligi 350-leheküljelise trükise, jäin esiti murelikuks, kas ja palju mul sellele veel lisada on. Siis aga meenus, mida mõtlesin raamatut koostades: asi on täiuslikkusest kaugel, sest nii palju jääb ütlemata. Minu tutvus Pääsukesega on põgus – vaid poolteist aastat – ja ikkagi on telliskivi mõõtu kataloog liiga õhuke. Tegu on lihtsalt nii sisuka kunstniku ja inimesega, kelle elutöö suurus ja mõju väärib tähelepanu ning kõrgeimat tunnustust.

    Edukas kunstnikukarjäär. Tiit Pääsuke on sündinud Põltsamaal, ent olnud suurema osa elust tallinlane, kuigi koolipoisina viisid õpingud ta mõneks ajaks Tartusse. Joonistada meeldis tulevasele maalikunstnikule juba sestsaadik, kui ta end mäletab: „Keegi tädi ütles ükskord, kui nägi mind joonistamas, et see poiss on ju päris kunstnik. Ma ei teadnud, mida see sõna tähendab, aga tahtsin olla see, mida ta ütles.“

    Lõpuks stabiilse ja eduka kunstnikukarjääri teinud Pääsukese enesekindlus oli aga pikale veninud õpingute tõttu kolmekümneselt kõikuma löönud. „Viieaastaselt teadsin, et olen kunstnik, kolmekümneselt kahtlesin selles kõvasti. Tartu kunstikoolis käies oli mul veel lootus kunstnikuks saada. Mul läks Tallinnas koolis kaheksandas klassis väga halvasti, ema kutsuti kooli ja koos klassijuhatajaga otsustati, et minu koht on Tartu kunstikoolis. Mul oli ju igasugune õppimise isu kadunud, aga kunstikoolis olin täiesti oma sõiduvees – olin oma tuleviku alguses. Ma olin õnnelik. Kursusekaaslased olid kihvtid ja kogu Tartu jättis mulle hea mulje. Viis aastat oli see minu kodulinn. Siis ma ikka veel teadsin, et minust saab kunstnik,“ kirjeldab Pääsuke oma kunstniku­tee algust. „Õppimise aeg kujunes mulle lihtsalt liiga pikaks: viis aastat kunstikooli, kuus aastat kunstiinstituuti, vahepeal veel kolm aastat Vene sõjaväge. Ma ei mäleta, et see aeg oleks vaevarikas olnud, aga kui kunstiinstituut hakkas läbi saama, ei olnud ma enam kindel, kas minust saab kunstnik.“

    Ent just kunstnik pidi Tiit Pääsukesest saama ja temata ei oleks ka Eesti kunstiajalugu võimalik ette kujutada. Tallegi üllatuseks kutsuti ta ERKI viimasel kursusel instituuti õppejõu assistendiks ning praegusesse kunstiakadeemiasse jäi ta tööle enam kui 40 aastaks. Küsimusele, kuidas on õpetajatöö teda kui inimest ja kunstnikku mõjutanud, vastab Pääsuke: „Kui rääkida õpetajatöö plussidest ja miinustest, siis arvan, et olin väga õnnelik, et sain noortega töötada nii pikka aega. Ma tundsin, et säilin nooremana, ja nemad õpetasid mind samamoodi nagu mina neid. Mina õpetasin neile tehnilisi oskusi ja võtteid, nemad mulle kaasaegset kunsti. Üks asi oli halb ka: kõike, mida ma neile rääkisin, pidin ka põhjendama. Ja sellest tuli niisugune harjumus, et isegi nüüd, kui ma ammu pole enam õppejõud, otsin ikka põhjendust, miks ma seda või teist teen. See häirib, kui tahan end vabaks lasta.“

    Kunstnikuteel julgustas Pääsukest jätkama ka tema õpetaja Lepo Mikko, kelle abiga pääses ta juba ERKI kolmandal kursusel näitusele esinema. See ei olnud toona tavaline, et tudengid said oma töid avalikult eksponeerida. Kõik hakkas vaikselt sujuma, tulid head arvustused ning Pääsuke sai kunstnikuna tuule tiibadesse.

    Tiit Pääsukese kunstnikukarjäär on kulgenud üle poole sajandi edukalt ja eriliste takistusteta. Ka nõukogude ajal ei tulnud pigem poeetilist ja ideoloogiavaba ainest maalival kunstnikul kompromisse teha. „Mõni kunstnik, kes sai endale kultuuriministeeriumi tellimustöö, pidi küll järgima mingeid nõudmisi, sest oli politiseeritud žürii ja suuremad rahad taga. Mina selliseid tellimusi ei teinud. Ja loomingu piiramist minu puhul polnud, mind võeti kohe hästi vastu. Olen öelnud, et Eesti kunsti­ajalugu oli vägivaldselt katkestatud, seal oli tühimikke ja minu kunst sobitus kohe ühesse neist,“ meenutab Pääsuke. Toetavalt mõjus ka asjaolu, et Pääsukese põlvkonnal olid veel eestiaegsed õppejõud nagu Mikko, Võerahansu ja Kuusik. Nii et Repini akadeemia programmi, mis oli tehtud kogu Nõukogude Liidule, eriti ei järgitud. Ega sellest ka väga hoolitud.

    Tiit Pääsuke: „Asja tuleb võtta rahulikult ja teha, mida oskad. Mitte iga hinna eest ajaga kaasas käia, aeg käib ise kaasas niikuinii.“

    Enesekriitilisus ja intellektuaalsus. Kui küsisin Pääsukeselt tema suurimate ebaõnnestumiste kohta, vastas ta: „1970ndatel jalutasin Löwenruh’ pargis ja seal oli üks väga uhke lõviskulptuur, millel olid esikäpad ära murtud. Maalisin seda lõvi ja parki ning pakkusin näitusele. Ilmselt sai saatuslikuks, et panin teose pealkirjaks „Endine park“. Žürii saatis pildi tagasi. See oli minu maal nagu minu maal ikka, lihtsalt sisu ei sobinud neile.

    Pärast maalisin teose üle, ehkki oleksin võinud seda ka aastaid hiljem näitusele pakkuda. Nüüd mul tuleb see meelde iga kord, kui Löwenruh’ pargis jalutan. Park hoolitsetud, lõvi käpad terved.“

    Möönsin, et kui kunstnikul seostub ebaõnnestumisega vaid selline juhtum, siis on tal ikka tõesti väga hästi läinud. Välise edu juures on Pääsuke ise oma loomingu vastu päris kriitiline. Ta tunneb paljude tööde puhul, et saaks veel paremini ja tuleks siit-sealt täiendada, nii et tihti maalib ta oma teosed üle. Mõnikord läheb ehk liialegi ja lõuend lõpetab prügikastis. Ka peab Pääsuke end aeglaseks ja mitte eriti produktiivseks maalijaks, ent siin võib olla tegu jällegi enesekriitikaga. Kui möödunud sügisel Tartu kunstimuuseumis tema ülevaatenäitust „Nostalgiata“ ette valmistasime, oli suur mure, et töid, mida näidata tahaks, on nii palju, aga ruumi liiga vähe. Väljapanek tuli isegi päris tihe, aga välja jäi tõesti kui mitte mitme, siis vähemalt ühe sama suure näituse jagu loomingut, mida oleks kindlasti tahtnud eksponeerida.

    Pääsukese stabiilset taset ja hinnatust tõestavad arvukad regulaarselt toimunud isiku- ning grupinäitused ja tema teoste kuulumine nii Eesti suuremate kunstimuuseumide kogudesse kui ka paljudesse erakollektsioonidesse. Samuti on teda hinnatud rohkete auhindadega, sh kaks korda Kristjan Raua nimelise kunstipreemiaga (1975 ja 1981), Konrad Mäe nimelise preemiaga (1992), Valgetähe IV klassi teenetemärgiga (1999), kultuurkapitali aastapreemiaga (2000), Eesti riigi kultuuripreemiaga 2011. aasta loominguliste saavutuste eest ning kultuurkapitali elutööpreemiaga aastal 2018. Ja nüüd ka riikliku kultuuri elutööpreemiaga. Pääsukese bibliograafia kallal töötades ei õnnestunud mul leida ühtegi artiklit või arvustust, mis olnuks kuidagi negatiivselt kriitiline – kogu aeg on temast mõeldud ja räägitud hästi.

    Miks on ikkagi Tiit Pääsukese looming nii eriline? Eelkõige peetakse Pääsukest Eesti kunstis üheks silmapaistvaimaks koloristiks. Seisin hiljuti näitusesaalis tema maali „Sama ja teine II“ (2008–2009) ees ja mõtlesin, et see on lausa loogikavastane, kuidas saab ühes teoses olla nii palju värve ning samal ajal valitseda filigraanne tasakaal. Pääsukese maalid säilitavad kogu oma värvikülluses meisterliku elegantsi. Nii hea värvi- ja kompositsioonitaju on jumalast antud anne, millega on õnnistatud väheseid. Realistlikku kujutamist ja tehnikaid on võimalik õppida, aga Tiit Pääsukeseks saab ilmselt ainult sündida.

    Pääsukese esteetilises lähenemises peitub ka nüansirikas intellektuaalsus. Detailid tema maalidel ei ole juhuslikud, vaid kõnelevad vaatajale sümbolite keeles (kunsti)ajaloost, Pääsukese omamütoloogiast, ajuti ka päevapoliitikast. Näiteks teoses „Tükk taevast“ (2019) lõhestab härja sarv taevapiiri, moondudes aga teeks maali servas ähmaselt kujutatud raudteejaamani – siin sai kunstnik inspiratsiooni Rail Balticu projektist. Hiljuti kuulsin Pääsukest avamas teose „Romulus II“ (2012–14) motiive: Kapitooliumi emahundist on taiesel saanud hüään, kelle kohale kummardab Kadrina rahva­rõivaseelikus naine, hundi rinna all on poisslapsi kahe asemel üks, taamal leegitseb Vesuuv …

    Pääsukese teosed pole lihtsalt ilusad, vaid on ka tummised. Kui on tahtmist ja kirjaoskust, saab neid lugeda nagu sümboolikast pungil keskaegset kirikukunsti.

    Oma asja ajamine. Kindlasti on Pääsukese loomingu aktuaalsuse taga pidev areng, ent ka järjekindlus enda valitud teel. Ta on jäänud truuks maalikunstile, isegi 1990ndatel, mil juhtus nii palju uut ning huvitavat, nii et võis tunduda, et maalikunst jääb edaspidi kõige muu varju. Pääsuke ise ütleb, et siis, kui tulid uued meediumid, oli tema jaoks liiga hilja – ta oli juba viiekümnendates eluaastates. Maalikunsti valimist pole ta ka iialgi kahetsenud: „Mida rohkem värvimaailma süveneda, seda keerulisemaks ja huvitavamaks see läheb. Ma ise ka muutun ja kui vaatan kunstiajaloo ammu tuntud töid, siis näen alati midagi uut. See on lõpmata huvitav. Müstiline.“

    Just nii-öelda oma asja tegemine näib olevat üks osa tema edu valemist. 1990ndatel kõige kiuste armastatud maalikunstile truuksjäämist kirjeldab ta nii: „Oleme nüüd näinud, et kui uus meedium tuleb, ei tapa see vana. Surma on ju ennustatud filmikunstile, teatrile, klassikalisele muusikale, paberraamatutele. Asja tuleb võtta rahulikult ja teha seda, mida oskad, mitte tõmmelda iga hinna eest, et ajaga kaasas käia. Aeg käib ise sinuga kaasas niikuinii.“

    Seejuures on näha Pääsukese käekirja arengut, tehnilisi uuendusi ja katsetusi läbi aastakümnete. Ta naaseb sageli juba tuttavate motiivide juurde, ent alati midagi lisades ja täiustades. Pääsukese käekiri on küll äratuntav, kuid näitusel „Nostalgiata“, kus alumisel korrusel on väljas rohkem uuemat loomingut ning ülemisel juba klassika, on selgesti näha, et kunstnik on hakanud vanemaks saades üha uljamalt, ent ka osavamalt eksperimenteerima ning piire kompama. Tema loomingusse ilmuvad õli kõrval akrüülvärv, assamblaaž, teoste eri formaadid ja kujud, maalid on kohati abstraktsemad ning kompositsioon vabam. On näitusekülastajaid, kellele meeldib rohkem üks või teine korrus. Öeldakse näiteks, et „need uued teosed on palju põnevamad“ või et „varasem looming on ikka palju hingelähedasem, klassika“. Mina aga ei suuda ega tahagi valida: mulle meeldib kogu Pääsukese looming. On põnev, et kunstnik on jäänud truuks oma isikupärasele käekirjale, ühtlasi muutudes ja jätkuvalt üllatades.

    Elutööpreemia on Pääsuke saanud küll oma looming eest, kuid vähem oluline ei ole tegelikult seegi, et ka inimesena on ta imetlusväärne. Mulle tundub, et nii mõtlevad ka kõik tema sõbrad ja tuttavad, kellega mul on õnnestunud vestelda. Pääsuke on laia silmaringiga palju reisinud ning lugenud inimene, kelle lugusid elus ette tulnud seikadest on maru huvitav kuulata. Ta on alati viisakas, arvestav ja empaatiline, nii et poolteist aastat näituse ning raamatu kallal koos nokitsemist oli kõike muud kui väsitav või tüütu töökohustus. Ligi pooleks aastaks usaldas Pääsuke mulle ka oma ateljee võtmed, et saaksin põhjalikult uurida ligikaudu kümmet arhiivikasti, mis on täis fotosid, dokumente, kirju, visandeid ja palju muud. Alati ootas mind ees head ja paremat: vitamiinivesi, snäkid, vein ning parim seltskond. Tõtt-öelda ei suuda ma siiani ära imestada, et mulle langes osaks selline privileeg. Tiit Pääsukesega koos töötamine jääb ilmselt üheks olulisemaks elamuseks ja kogemuseks minu elus.

    Kui Pääsuke kuulis, et kirjutan tema kohta artikli, manitses ta mind, et ma ei kiidaks liialt. Vastasin talle, et kahjuks ei ole see võimalik. Nii nagu ta ise on öelnud, et on proovinud koledamalt maalida, aga see ei ole õnnestunud, ei saa temast ka teisiti kirjutada kui ilusasti.

    Paar päeva tagasi jalutasime tema suurel ülevaatenäitusel Tartu kunstimuuseumis ja ta ütles (taas), et paljude teostega kohtub ta sellel näitusel ilmselt viimast korda elus. Pärast näituse lõppu lähevad maalid tagasi muuseumide hoidlatesse ja erakogujate kodudesse. Mina tahan omalt poolt vastata enam-vähem sama melanhoolse mõttega: olen end korduvalt tabanud kurvastamas, et minu ja Tiit Pääsukese vanuse vahel laiutab pool sajandit ja me ei saa järgmised 50 aastat head tuttavad või sõbrad olla. Kedagi nii erilist ja andekat kohates tahaks ometi, et ta oleks igavene. Oma loomingu kaudu ju ongi.

  • Igavik ja Tormise muusika kammerlikus võtmes

    OVE-KUTH SOOSAAR

    Kontserdisari „I nagu interpreet“ 9. II Estonia kontserdisaalis. Iris Oja (metsosopran), Endrik Üksvärav (tenor), Indrek Vau (trompet) ja Peep Lassmann (klaver). Kavas Veljo Tormise kammerteosed ning Ülo Kriguli uudisteos „Sügis. Maastikud“ kahele häälele, trompetile ja klaverile (2020, Viivi Luige tekst, esiettekanne).

    Veljo Tormise pärimusel põhinev koori­muusika on eesti kultuuri võõrandamatu osa ja see on tuntud ka väljaspool Eesti riigipiire. Sel kontserdil tuli aga ettekandele valik Tormise kammerteoseid, mis heitsid helilooja loomingule valgust mõnevõrra teisest aspektist, kui olen harjunud.

    Kontserdi avas Peep Lassmann variatsioonidega klaverile, ühega Tormise õpinguaegsetest teostest, mis taastati 1990. aastal helilooja käsikirjast. Selles kumavad läbi tema kompositsiooniõpetajate (Villem Kapp Tallinnas ja Vissarion Šebalin Moskvas) mõjutused, kuigi Tormise enda käekiri oli juba tajutavalt vormumas. Teose kirjutamise aegu, 1951. aastal, oli Šostakovitš formalismis süüdistatuna Nõukogude Liidus võimu põlu all. Kuna totalitaarse võimuaparaadi propagandaloosungi kohaselt pidi nõukogude kultuur olema sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik, oli soositud aga välismõjudest puutumata rahvamuusika. Selline poliitiline hoiak oli noorele Tormisele soodus ja ta sai uurida oma helikeele väljaarendamiseks rahvamuusika võimalusi – ka oma erialaõpetaja heakskiidul. Variatsioonidest on kuulda, et Tormis on kirjutades rõhku pannud hea käsitööoskuse väljakujundamisele. Lassmanni interpretatsioon oli lüüriline, tundlik ja rütmiliselt plastiline. Muusika on laadiline ja valdavalt helge ning sobiks hästi näiteks mõne romantilisema linateose heliribale.

    Järgmisena kõlasid „Neli eesti jutustavat rahvalaulu“ meeshäälele ja klaverile (1970) ning „Kuus eesti jutustavat rahvalaulu“ naishäälele ja klaverile (1969). Kavalehel on ära toodud teose tagamaad avav Tormis ütlus, et ta on nendes tsüklites jätnud regilaulu puutumata ning lisatud klaveripartii „iseloomustab tegevuspaika ning on emotsionaalseks kommentaariks sinna juurde“. Tõepoolest, mõlemas laulutsüklis on klaveripartii hõre ja lakooniline ning ehk isegi natuke järsk, kuid ühtlasi väljendusrikas ja täpne. Klaveripartiis on teravaid aktsente ja vahel on aetud taga regilaulu meloodiat. Valdavalt on materjaliga äärmiselt ökonoomselt ümber käidud ning sarnaselt regilaulule on klaverisaade moodustatud korduvatest motiividest.

    Ülo Kriguli teoses „Sügis. Maastikud“ moodustavad mees- ja naishääl koos sordiiniga trompetiga tämbrikihistuse, mis kõlab justkui mälestus läbi uneuima. Fotol Indrek Vau, Peep Lassmann, Endrik Üksvärav ja Iris Oja.

    Solistina regilaulu esitada on füüsiliselt nõudlik ettevõtmine, kuna hingamisi ei ole kuhugi peita ning muusika tõttab suure järjekindlusega aina edasi. Tore oleks olnud laulude teksti ka kavalehelt jälgida, kuna päris kõigest saalis siiski aru ei saanud. Need rahvalaulud on sisult traagilised ning nii Endrik Üksvärav kui ka Iris Oja leidsid neile omasel moel võimaluse sõnad elama panna.

    Pärast 2000. aastat Tormis enam midagi uut ei kirjutanud, kuid arranžeeris hulganisti oma muusikat eri koosseisudele. Sellest ajast on pärit ka seade „Kümme tegemist trompeti ja klaveriga“ (2012). Kava esimeses pooles esitatud kaks laulutsüklit kõlasid Indrek Vau meisterlikus ettekandes, pehmema ja tundlikuma kõla saavutamiseks oli ta teose esitamiseks valinud Saksa trompeti. Huvitav oli jälgida Vau rangelt teksti rütmis kulgevaid fraase.

    Suure osa kontserdi kavast moodustas väga hüpnotiseeriv regilaulust tulenev kordustemuusika. Tekkis tundmus, et regilaul kui üks elu pidurdamatuid allhoovusi kestabki igavesti ja järjepidevalt ning kui hästi kuulata, siis on võimalik sellest osa saada ja selle fluidumiga ühineda. See muusika on alanud juba enne, kui lauljad-pillimehed oma esitusega peale hakkavad, ega lakka olemast ka siis, kui nad on lõpetanud – nagu jõgi, mis voolab edasi, kui ka selle kaldalt lahkuda.

    Ettekandele tuli ka Jaan Kaplinski looduslüürikale kirjutatud „Kümme haikut“ häälele ja klaverile (1966), üks Tormise esimesi dodekafoonilisi katsetusi. Haaravalt ekspressionistlik miniatuuritsükkel oli kontserdil seni pikalt kulgenud kordustemuusikaga teravas kontrastis. Tohutult emotsionaalne muusika on ülimalt hurmav, kuigi Tormise muu loomingu taustal mõnevõrra võõras. Tugevad dissonantsid vahelduvad ses teoses impressionistlikumate kõlavärvidega, mistõttu mõjub teos improvisatsioonilisena. Ka abstraktsema väljenduslaadi puhul oli Tormise mõtte­selgus esile toodud – muusikat esitati jõuliselt ning välditi igasugust hägustumist.

    Nõukogude Liidu poliitika muutused Hruštšovi sula ajal 1950ndate teisel poolel ilmnesid ka kultuuris, kuid vaatamata tsensuuri lõdvenemisele ei soositud siiski lääne esteetikat. 1960. aastal kirjutas näiteks Arvo Pärt dodekafoonilise teose „Nekroloog“, millele tollane NSVLi Heliloojate Liidu esimees Tihhon Hrennikov heitis avalikult ette välis­mõjudele allutatust. 1970ndatel kasutas aga Hrennikov, kelle kompositsiooni­õppejõud oli olnud Moskvas samuti Vissarion Šebalin nagu Veljo Tormisel, Ester Mägil ja ka avangardistil Edison Denissovil, juba oma klaverikontserdi loomisel just dodekafooniat.

    Õhtu lõpetas Ülo Kriguli teose „Sügis. Maastikud“ esiettekanne. Helilooja ise on annotatsioonis kirjeldanud oma teost Tormise muusika jätkuna, kus ta on Tormise kooritsükli „Sügismaastikud“ meloodia- ja harmooniakillukesi kasutanud täiesti omaette ning iseseisva muusikateose loomiseks. Tegemist ei ole seega seade ega töötlusega. Oma elu hakkab elama Tormise tsükli viimane akord, mida on kõrvutatud Viivi Luige haikufragmentidega. Krigul on suurepäraselt tabanud sedasama eelmainitud fluidumit, kus muusika näib kestvat igavikuliselt ja seda kuulajast olenemata, aga hoopis teise rakursi alt. Tormise muusikas allub muusika faktuur alati vokaalile. Pealegi on Tormise muusika tihti lineaarne, oma rütmikast tingitult liikuv. Kriguli teoses moodustavad mees- ja naishääl koos sordiiniga trompetiga tämbrikihistuse, mis kõlab justkui mälestus läbi uneuima. See muusika on märkimisväärselt staatiline. Helilooja ise on Klassikaraadio saates „Delta“ antud intervjuus kasutanud mõistet „tardunud avarus“, mis kirjeldab tekkinud kõlapilti tabavalt.* Tasakaalukalt reastatud värvikad klaveriakordid põimuvad häälte ja trompetiga ning muusika tekib ja hajub nagu unenägu, mis tundub tuttavlik ja paljutähenduslik, kuid kaob ärkamishetkel kiirelt käest.

    Huvitaval kombel sai kontserdil vaadata Tormise muusikale värske ja isegi võõra pilguga, nagu seda võiks teha mõni välismaalane, kellel ei ole siinse kultuuriruumiga kokkupuudet olnud, või miks mitte nagu mõni Tormise kaasaegne kavas olnud teoste esiettekannetel. See muusika on isikupärane, mõistatuslik ja värske ka tänapäeval. Jääb vaid üle soovida kestvat esitustraditsiooni.

    * Nele-Eva Steinfeld saates „Delta“. Klassikaraadio 9. II 2021. https://klassikaraadio.err.ee/1608087262/delta-9-veebruaril-kontsertohtu-tormisega-koorijuht-janne-fridolin/1189288

  • Võimas arhitektuurilaine kinolinal

    MARGIT MUTSO

    Dokumentaalfilm „Aalto“ (Soome 2020, 103 min), režissöör Virpi Suutari, stsenaristid Virpi Suutari ja Jussi Rautaniemi, operaatorid Heikki Färm, Jani Kumpulainen, Tuomo Hutri, Marita Hällfors, Jani Häkli, helilooja Sanna Salmenkallio.

    2004. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali puhul tegid toona verinoored filmi­tegijad Marianne Kõrver, Rain Tolk ja Andres Maimik absurdimaigulise filmi „Surm Veneetsias“, mis räägib arhitektuurikaugete kinematografistide seiklustest arhitektuurimaailmas. Üks koomilisemaid stseene on lõik, kus filmi­tegijad küsivad Veneetsia turistide käest, kas nad oskavad nimetada mõnd arhitekti. Nimesaak, nagu arvata, on hoolimata mainekast arhitektuuribiennaalist kesine. Teiste seas jääb kaamera ette kõhukas soome härra. Küsimust kuuldes hakkab ta korraks kokutama, kuid saab siis kõrval istuvalt proualt sosinal vihje: „Alvar Aalto!“ – „Arval Aalto, joo!“ teatab mees võidukalt kaamerasse naeratades.

    Naabrite esimodernist Alvar Aalto (Hugo Alvar Henrik Aalto 1898–1976), kelle nimi tähendab soome keeles lainet, on legend mitte ainult oma maal, kus ta aastakümneid auväärsena viiekümnemargasele rahatähele trükituna kaasmaalastele arhitektuuri tähtsust meelde tuletas. Tema kuulsus XX sajandi mõjukate arhitektide reas on eriti levinud Skandinaavia maades ning Aaltol on suuri teeneid kuvandi loomisel Põhjamaadest kui elitaarse, omanäolise arhitektuuri sünnipaigast. Alvar Aaltost on kirjutatud hulgaliselt raamatuid, tema loomingu uurijaid ja järgijaid leidub üle maailma. Aalto nimi on arhitektuurimaailmas nii võimas, et suur osa Soome turismistki elab Aalto najal. Tema soe, inim- ja looduslähedane detailideni läbitöötatud modernism on mõjutanud mitut arhitektide põlvkonda, Aalto looming oli ajast ees ning nüüdseks on see leidnud koha klassikute hulgas. Soome suurmehe projekteeritud hooneid – terviseasutusi, kunstikeskusi, piirkonnakeskusi, teatreid, raamatukogusid, kontorihooneid, muuseume, pühakodasid – on kokku kaheksakümne ringis, need paiknevad kaheksateistkümnes riigis üle ilma, teiste seas leidub killuke ka Eestis – Tartus Tähtveres asub 1932. aastal geograafiaprofessor August Tammekannu perekonnale projekteeritud villa ning tugevat Aalto mõju on tunda nii enne- kui ka pärastsõjaaegsete eesti arhitektide töödes. Kui Leonhard Lapin oma eluloofilmis kurdab, et suured isiksused on arhitektuurimaastikult kadumas, siis peab ta silmas just Aalto-suguseid ülivõimsaid loojaid, kes mängivad korraga mitmel tasandil alates maalikunstist ja pisidisainist kuni suurte ühiskondlike hoonete projektide ja linnaplaneeringuteni välja. Neid, kelle sarnaseid ühiskond enam ei soosi.

    Kuidas mahutada suurkuju alla kahetunnisesse filmiprojekti? Mida temast rääkida, õieti – mis jätta rääkimata? Kui palju panna filmi loomingut, kui palju portreteeritava filmilikku elu, peret, seltskonda, ajastut, glamuuri? Millisena serveerida oma maa üht võimsamat loojat rahvusvahelisele avalikkusele? Kuivõrd teda heroiseerida, kas näidata suure läbilöögi kõrval ka tema nõrkusi, inimlikku, intiimset poolt? Need on vaid mõned küsimused, millele filmitegija peab vastama. Ja ta vastab.

    Vaatasin filmi n-ö puhtalt lehelt, ei uurinud eelnevalt sisu ega režissööri tausta. Esimeste minutite jooksul tabasin end mõttelt: „Filmi autor on naine. Kindlasti naine!“ Mõne aja pärast tegin järgmise järelduse: filmi autor ei ole ilmselt arhitekt. Kusagil poole filmi peal nentisin pisut kadedalt: „Kui hea stiilileid režissööri poolt!“

    See hea leid on sõna otseses mõttes ootamatu leid – Alvari ja tema esimese naise Aino (Aino Maria Marsio-Aalto, 1894–1949) seni avaldamata kirjavahetus, millega film algab ja mis jääb lugu koos hoidma. Midagi nii isiklikku, kohati pisut ebamugavaltki intiimset, ei osanud ühelt arhitektuurifilmilt oodata. Soome keele valdajatel soovitan kirjavahetust kuulata soome keeles, ingliskeelses tõlketekstis võib essents kaduma minna.

    Film algab Aalto ja tema esimese naise Aino seni avaldamata kirjavahetusega, mis jääbki lugu koos hoidma.

    „Aalto“ on sümbioos arhitektuuri- ja armastusfilmist. See on lugu kahe suure looja koostööst, ühisloomingust ja teineteisest sõltuvusest. Aino osakaalust Aalto arhitektuuri ja disainiteoste juures ei ole varem kuigi palju räägitud. Ta oli erakordne isiksus, arhitekt, disainer ja nende ühise mööblifirma Artek juht. Ometi temast palju ei teata. See on ehk Virpi Suutari suurim teene – tuua andekas naine mehe varjust välja ning näidata teda abikaasale võrdse partnerina. Selline käik on kindlasti ajastu märk. Aasta tagasi oli arhitektuurimuuseumis Ingrid Ruudi kureeritud näitus eesti arhitektuuri andekatest naistest, kes tihti on teenimatult olnud meeskolleegide varjus. Enam ei ole kombeks rääkida naistest pelgalt kui tugevate mees­isiksuste taustajõust.

    Aino suur osa Alvar Aalto ikooniliste majade kujundamisel on üllatus ilmselt ka paljudele Aalto fännidele. Abikaasad olid avangardistlikud pioneerid, kes lahendasid koos tervik­projekte alates maja arhitektuurist kuni mööbli ja disain­esemeteni, seejuures oli nende vormiotsingute keskmes alati inimene oma skaala, puuduste, tunnete ja meeltega. Näiteks loodi Paimio sanatooriumile eridisainiga ergonoomiline mööbel, mille puhul oli arvestatud selle maja patsientide iseärasustega. Ka sanatooriumi sisekujunduses, valguslahenduses ja materjalikasutuses oli keskmes sealne patsient, tihti inimene, kes on määratud olema vaid pikali asendis. Alvar Aalto, kes oli üle maailma paljude XX sajandi esimodernistide sõber, eristus oma kaasaegsetest arhitektidest selle poolest, et moodsa metalse masin-maja asemel tahtis ta teha moodsat puidust-tellisest sooja inimlähedast maja, millel on otsene või sümboolne side loodusega. Seejuures ei olnud tema looduslähedased pehmed vormid mitte ainult maastiku jäljendus, vaid neil oli alati täita oma ülesanne – lainetavad puitlaed parandasid akustikat, orgaaniliselt voolavatest käsipuudest oli mugav kinni hoida jne. Luua sensoorne ruum, paradiis – see oli Aalto-paari soov. Üpris naiselik lahendusviis, mille taga võib näha Aino tugevat mõju.

    Alvar Aalto 78 aasta pikkune elu jäi tormiliste sündmuste keerisesse: Soome kodusõda (1918), kus ta osales valgete poolel, 1930ndate üleilmne majanduskriis, Teine maailmasõda ja sellele järgnenud külm sõda. Filmi vaadates jääb mulje, et Aalto libises sest kõigest läbi üsna haavamatult. Ta oli andekas looja, tugev ettevõtja ning hea ja vaimukas suhtleja (seda näitab ilmekalt episood kõnest Speeri ministeeriumis), kes sai peale soome ja rootsi keele hakkama ka inglise, saksa, prantsuse ja itaalia keeles. Osa edust võlgnes ta kindlasti oma sõpradele nn kõrgliigas.

    Aalto teine naine Elissa Aalto (Elsa Kaisa Mäkiniemi 1922–1994), kellega arhitekt abiellus pärast Aino surma, oli samuti arhitekt. Nagu filmis tõdetakse, olid Aino ja Elissa lõpuks väga sarnased, isegi välimuselt. Ka Elissa oli Alvarile võrdne partner, kuid, nagu selgub näiteks Google’i otsingutest, ei leia me ka tema nime autorina Alvari kõrvalt. Abikaasade koos projekteeritud Essenis paikneva Aalto teatri või Rovaniemi raekoja hoone andmetes on autorina märgitud vaid Alvar Aalto.

    Filmi tarvis on tehtud kõvasti uurimistööd, erakordne leid Aino ja Alvari kirjavahetuse kõrval on Göran Schildti Aalto elulooraamatu tarvis salvestatud taustaintervjuud, kus arhitektuuri suurkuju meenutavad Aalto uurijad ja lähedased maailma eri paigust. Virpi Suutari on otsinud võimalusi loobuda portreefilmi kõige sagedasemast võttest – n-ö rääkivast peast. Pea kõik rääkijad jäävad kaadri taha ja vaataja silme ees käib tegevus ajastutruude filmiklippide, mustvalgete fotode (kohati vahetuvad need liiga kiirelt) ja tänapäeva tippfilmivõtete abil. Filmi seisukohalt on see ilus puhas lahendus – ega enamikule vaatajatest rääkijate nimed ja näod palju ütlekski –, aga inimene, kes teema vastu sügavamalt huvi tunneb, tahab teada, kes talle räägib, kust rääkija info pärineb, kuivõrd on jutt tõsiseltvõetav. Mõne intervjueeritava puhul on nimi kaadri serval väikselt kirjas (Aalto tütar näiteks), kuid just filmi esimeses pooles esinetakse anonüümsena. Filmi lõpus saab tiitritest lugeda, kes rääkis, kuid nime ja teksti kokku panna on keeruline.

    Arhitektist on hea filmi teha ka siis, kui teda ennast enam ei ole. Ehituskunstniku loodud majad jutustavad ise oma loojast visuaalkeeles, peab vaid leidma õige vaatenurga. Moodne tehnika annab arhitektuuri filmimiseks suurepärase võimaluse – kaadrid, milleks vanasti tuli üürida helikopter, saab kiirelt kätte väikese drooni abil. Paar plaani linnulennult kirjeldavad ära situatsiooni ja maja konfiguratsiooni ning annavad esmase juhatuse arhitektuuri-idee mõistmiseks. Aaltode arhitektuuripärlitest saab filmis ülevaate erakordselt ilusate filmikaadrite kaudu. Juba nende pärast tasub kinno minna!

    Sellest teisest pähe turgatanud mõttest, et filmi autor ei ole arhitekt, ka veidi. Arhitektid armastavad jooniseid. Paar plaani, lõige või asendiplaani visand annavad joonise lugejale kiiresti edasi vajaliku info, tervikliku arhitektuuri-idee maja kohta. Eriti käsitsi joonestatud projektid ja visandid on arhitektuurihuvilisele põnevad. Filmitegijad jooniseid ei armasta – liiga kuiv ja igav vaatajale, usutakse, et elav pilt köidab rohkem. Aalto oli erakordselt hea visandaja, tema vabakäe joonised on väärtus omaette. Paaris kohas neid õnneks vilksatab (MIT Baker House) ja need on nauditavad. Rohkem on filmis näha mööblivisandeid.

    Suutari filmi puhul on selge, et selle tegemisel ei ole koonerdatud. Tugev taustatöö, arhiivimaterjali kogumine, filmimised eri kontinentidel, meisterlik kaameratöö ja järeltöötlus, tellitud filmimuusika – seda Eesti keskmise portreedoki eelarvega (40 000 eurot) ära ei tee. Wikipedia andmetel oli filmi eelarve 580 000 eurot.

    Suure mehe lõppmäng on mõtlemapanev. „Ka sina, Aalto …“ käib peast läbi, kui lõputiitrid jooksma hakkavad.

  • Vaenuõhutamisest on saanud poliitilise kommunikatsiooni üks põhiinstrumente

    ÜLO MATTHEUS

    Kui rääkida poliitikast, poliitilisest tõest ja tõe vettpidavusest, tuleb leppida tõdemusega, et kõik on suhteline ja tõe seisukohalt on kõige eelistatumas seisus morgi töötaja, kelle tõde on lihtne: „Ühel päeval jõuate te kõik minu juurde!“ Ja selles pole kahtlustki, see on tõde. Poliitikategijad pakuvad aga välja oma tõe, mis ei pruugi tegelikkusega kokku minna. Minu lapsepõlv jääb Hruštšovi aega ja ma mäletan, et räägiti, kuidas kõikvõimas Nõukogude teadus, mis lahendas tollal toidupuuduse mure maisikavatust arendades ja lennutas kosmosesse Juri Gagarini, saab jagu ka surmast ja inimesed on edaspidi surematud. Surm hirmutas mind ja lapsena uskusin siiralt, et kui ma suureks kasvan, siis ei sure enam keegi ja ma elan igavesti. Hruštšov lohutas mind, kuid poliitikuna mõistagi pettis. Ta esindas ideoloogiat, mis ei sisalda isegi mitte pool- ega veerandtõde, vaid utoopiat, mis kunagi ei täitu. Selle kohta võib öelda ka sulaselge vale. Aga ilus vale!

    Kui vaadelda tänapäeva poliitikat selle nurga alt, kas oma toetajate mõjutamiseks kasutatakse positiivseid mõjureid (Motivation Activation Measure) või enesekaitset aktiveerivaid (Defensive System Activation) mõjureid1, mis on oma iseloomult hoiatavad. Selles mõttes kuulub utoopiate esitamine esimesse gruppi. Mind ja mu eakaaslasi taheti veenda, et kommunism saabub juba meie eluajal ning me hakkame elama kui jumalad külluses ja surematuses, kus muuseas ei pea ka ilmtingimata tööd tegema, sest üks kommunismi ideoloogilisi juhtlauseid ütleb, et igaühelt nõutakse tema võimete kohaselt, kuid antakse vastavalt vajadusele. Ma ei hakka kõiki neid programmilisi dokumente üles otsima ja lepin teadmisega, et need on minu mälestused, ja laps võib midagi ka valesti mäletada. See pole siinse loo puhul oluline.

    Negatiivse eelistamine

    Kui kommunistlikku ideoloogiat iseloomustab positiivsele suunav ajupesu, kus kõike negatiivset kiivalt varjatakse, kuna see hävitaks süsteemi, siis demokraatlikus ühiskonnas on kõik vastupidi: ühiskond toimib tänu sellele, et tõde üritatakse kiivalt päevavalgele tuua ka siis, kui seda varjatakse. Seda rolli täidab vaba ajakirjandus, ühiskonna valvekoer. Vaba ajakirjandus (kui ta ikka on vaba!) ei laula ühelegi valitsusele kiidulaulu, vaid toob ühiskonna tervise huvides esile selle, mis on valesti. Me oleme harjunud, et uudis on enamasti negatiivne. Kuid see ei ole seda ainult valvekoera puremise tõttu, vaid tuleneb ka uudise koostamise loogikast ja inimese enda loomusest, mis sunnib teda märkama ja reageerima kõigele sellele, mis teda häirib, samal ajal kui hästi toimiv ja harmooniline keskkond võib üldse märkamata jääda. Ellujäämise seisukohalt on oluline märgata ohte.

    Kui ajakirjandus tegutseb ühiskonna tervendamise huvides, tulistades oma lugejat raevukate pealkirjadega, siis poliitikategemise eesmärgid on alati oma­kasu­püüdlikud. Rünnates oma konkurente või tervet riigikorraldust (nn süvariiki) on eesmärk aktiveerida oma valijad. Kui Donald Trump teatas, et demokraatide võimuletulek tähendab Ameerikale hukatust, siis tõi see tema poolehoidjad tänavale ja pani nad Kapitooliumi ründama. Ka EKRE tuli Eestis võimule samal laineharjal, korraldades tõrvikurongkäike ja veendes oma valijaid, et liberaalid (Reformierakond ja sotsid) hävitavad Eesti rahvusriigi ja kaotavad moraalikoodeksi. Kuigi EKRE-l on mõistagi ka positiivne programm, domineeris (ja domineerib siiani) avalikus ruumis nende hoiatussõnum, mis tähendab, et negatiivseid sõnumeid võimendades apelleerivad nad oma valija enesekaitsele.

    Negatiivsete sõnumite võimendamisega läksid nad lõpuks ühiskonna taluvuse mõttes üle piiri, nii et see lõppes nende valitsusest väljaheitmise ja nende parketikõlbulikkuse kahtluse alla panekuga. Ameerika Ühendriikides läks halvemini, seal kaotas viis inimest oma elu.

    Teaduskirjanduses on sageli väidetud, et nn negatiivsusse kaldumine ehk negatiivse eelistamine (negativity bias) iseloomustab ennekõike just konservatiive. Teadupoolest hoiavad konservatiivid rohkem kinni olemasolevast, kunagi kehtestatud moraalinormidest ja elukorraldusest, ning seisavad vastu muutustele, s.t on kogu aeg vastasseisus, liberaalid on aga muutuste suhtes sallivamad ja lähevad ajaga kaasa. Sellest tuleneb konservatiivide soodumus reageerida negatiivselt asjadele, mis ei ole nende väärtustega kooskõlas, nagu seda ei ole samasooliste abielu, seksuaalne vabadus, abort, lasteaialaste seksuaalkasvatus, sallivus teiste uskude ja rasside suhtes jms. 2

    Kommunikatsioonikalle

    Küsimus pole selles, kelle väärtused on õiged ja kelle omad valed, konservatiivide või liberaalide omad, kuivõrd igaühel on õigus oma maailmavaatele, vaid viisis, kuidas neid väärtusi kommunikeeritakse. Ma ei eksi palju, kui väidan, et vaenuõhutamisest on saanud poliitilise kommuniaktsiooni üks põhiinstrumente. Mõistagi võib siin eristada radikaalsemat ja mõõdukamat suunda, kuid üldiselt suundutakse halvemuse poole. Kuigi valitsuse vahetumisega näib olevat tekkinud väike hingetõmbepaus, ei leia Eesti iseseisvuse taastamise järgsest ajast ilmselt teist perioodi, mil negatiivne sõnum oleks olnud nii domineeriv. Ühelt poolt on see poliitikategijate teadlik valik – negatiivne sõnum mõjub –, kuid teiselt poolt lisandub nende sõnumile kõigi õigus ja võimalus seda ühismeedias (FB, Twitter jm) kommenteerida ja oma arvamust avaldada. Seetõttu poliitikute negatiivne sõnum võimendub, nii et ühismeediasse heidetud granaadist kerkib üles paras tuumaseen, mis mürgitab kõike ja vohab kui vähkkasvaja. Ilmselgelt ei osanud ühismeedia loojad seda negatiivsusse kaldumise toimet ette näha, aga isegi kui osanuks, poleks ometi jätnud loomata platvorme, mis tõotasid suurt äriedu. Nii oli ainuüksi Facebooki 2020. aasta müügitulu 85 miljardit dollarit ja puhaskasum 29 miljardit.3 See, et nüüd tuleb tegeleda vaenuõhutuste filtreerimisega (mõnede arvates ka tsensuuriga), on teenitud tulu kõrval tühiasi.

    Ilmselgelt ei ole ei tänased poliitikategijad ega nende tegemisi võimendav meedia selle ühiskonda saastava tuumaseene efektiga arvestanud ega oma poliitikategemise meetodeid muutnud, vaid on ühismeediat kasutades seda tuumaseent pigem teadlikult paisutanud. Seda nii iga päev kõiki meedia vahendeid kasutades kui ka valimiskampaanias, millest suure osa moodustab konkurentidele vastandumine, nende plaanide mahategemine, nende halvustamine ja võimalusel ka kompromiteerimine. Oluliseks instrumendiks on saanud tõe eitamine ja valeks kuulutamine (nn tõejärgse ühiskonna fenomen), näiteks Trumpi süüdistused USA valimistulemuste võltsimises, mida ei kinnitanud ükski riigi institutsioon. Ei saa ju välistada, et see ongi edaspidi normaalne, et inimohvrid käivad poliitikategemise juurde ja tõe eitamine pitseeritakse laipadega. Selle peale võiks ju küsida: kas me oleme hulluks läinud?

    Ühiskond on hirmu lõksus

    Negatiivset infot eelistades ja seda kommunikatsioonivahendite kaudu võimendades on ühiskond oma bioloogiliste häiremehhanismide lõksus, genereerides ühiskonnamudelit, kus keegi ei tunne end hästi ja turvaliselt. Seda vaatamata tõsiasjale, et just kahte viimast vajatakse kõige rohkem: inimesel on vaja head enesetunnet, kindlust oma toimetulekuks ja temast hoolivaid lähikondseid enda ümber. Ta vajab elujulgust, mida annavad talle teised inimesed ja keskkond. Ja on ju üksjagu paradoksaalne, et me ise seda kõike enda ümber päevast päeva hävitame. Siin peaks tulema mõistus bioloogilistele toime­mehha­nis­midele appi, aga nagu me teame, jätab mõistus inimese hätta, kui tunded võimust võtavad. See on inimlik. Me elame enda loodud katastroofipiirkonnas, me ise hävitame oma maailma, ka keskkonna ja eluslooduse enda ümber: me küll näeme negatiivseid tagajärgi, aga ei suuda ka kuidagi teisiti käituda. Enamik ei tahagi tõde teada või seda teades selle järgi toimida. Enamikule ei lähe korda ka see, mida arvab surnukuurimees (te olete surelikud, te ei ela igavesti!). Pigem eelistame kuulata poliitikut, kes ütleb, et morgimees valetab ja tegelikult ootab meid ees paradiis seitsme neitsiga. Või siis kauni noormehega paradiisi väravas, sõltuvalt adressaadist.

    Kuhu edasi? See on küsimus, mille üle oleks viimane aeg mõtiskleda, enne kui uus olukord normaalsena kinnistub ja vana ei mäleta enam keegi.

    1 Vt nt J. R. Keene, H. Shoenberger, C. K. Berke, P. D. Bolls, The biological roots of political extremism. – Politics and the Life Sciences, Volume 36, Issue 2, Fall 2017, lk 37–48.

    2 Vt nt John R. Hibbing, Kevin B.Smith, John R. Alford, Differences in negativity bias underlie variations in political ideology. Faculty Publications: Political Science. 67. 2014.

    3 Facebook Reports Fourth Quarter and Full Year 2020 Results. 27. I 2021. https://investor.fb.com/

  • ,

    Komi nõia nutitegu

    ART LEETE

    Tänapäeval tegutsevad komi nõiad veebis ja rakendavad üleilmselt levinud maagilisi võtteid. Kerkib küsimus, kas komid ainult järgivad rahvusvahelisi arenguid, saades välismaa kolleegidelt inspiratsiooni, või on komi nõidusel midagi omapärast ka vastu pakkuda.

    Jen ja Omöl

    Komi nõiduse globaalsele levile pani aluse kunstnik Sergei Teterin 2000. aastal ilmunud raamatuga „Kaksikud: Permi oraakel“.1 Tudengina oli Teterin 1992. aastal etnograafilistel välitöödel kohtunud permikomi nõiaga ning see kogemus haaras kunstniku oma lummusesse. Hiljem otsustas ta oma etnograafilise elutarkuse rahvale tagasi anda. Teterin seadis endale eesmärgiks uurali rahvaste iidse selgeltnägemise süsteemi moderniseerimise, säilitades seejuures soome-ugri nõidumise meetodi põhimõtted.

    „Kaksikud“ on komi algjumalate, maailma loojate Jeni ja Omöli vaimsed teisikud. Alguses kujundasid nad maailma üheskoos. Omöl (permikomidel ka Kul) tegi maailma luues isegi rohkem tööd. Omöli panuseks maailma ajalukku on see, et just tema tõi kaurina merepõhjast liivaterad, millest kasvas maa. Aga Jen lihtsalt varastas suurema osa Omöli loodust. Lõppkokkuvõttes on Jen komi põlisusundis seotud valge ja hea ning Omöl tumeda ja halvaga. Komid lihtsalt ei tea, et kõik peaks olema vastupidi, peajumalate kohad tuleks vahetada. Jen esineb müütides luige, pardi, tuvi või konna, permikomidel ka tuhat aastat elava mehena. Pärast loomistöö lõppu asus Jen elama taevasse. Taevased valdusedki sai Jen endale pettusega, meelitades Omöli savipotti ja mattes ta maha. Omöl elabki sellest ajast alates maa all. Sürjakomide maistesse asjadesse algjumalad hiljem sekkunud ei ole, aga permikomi omadesse küll.2 See seletab ka asjaolu, miks pidi Teterin oma taskuoraakli tootmisel lähtuma põhiliselt permikomi pärimusest.

    Kaksikute põhimõte

    Komide arvates pole nõiavõimetes midagi ihaldusväärset, sest nõidumine on piinarikas eeskätt nõiale endale. Teterin seadistas oma kaksikjumalad aga eeskätt positiivsele. Oraakel pole siiski mingi lääge vastand vanaaegsele nõidusele. Hämar ohutunne saadab ka kaksikutega arbumist.

    Raamatuga käib kaasas „otsuste tegemise taskuinstrument“. See riist moodustub kahest täringust (lisaks on loodud mobiilirakendus ja nüüdseks töötamise lõpetanud Flash-versioon, aga ennustada võib ka vastaval veebiplatvormil,3 ja kui hästi otsida, leiab viite ka Facebook’ist,4), mis töötab komi värvimaagia põhimõttel. Komi nõid ennustas Teterinile värviliste nööpide abil, kunstnik lihtsustas, automatiseeris iidse maagilise tehnika täringutega. Värvide väe põhimõte on ka Teterini lahenduses alles. Selle abivahendi nimetus ongi „Kaksikud“. Kasutaja peab võtma arvesse, et oraakel annab küll värvide kaudu vastuseid, ent ei kinnita midagi ega lükka ka ümber. Oraakel on sõbralik ja optimistlik, annab juhiseid eluks ja ennustab tulevikku, võimaldab ligipääsu elu saladustele, tehes seda kõike täiesti abstraktselt.

    „Kaksikud“ käivitavad maagilise alateadvusega suheldes kasutaja kujutlusvõime ja vaistliku jõu. Oraakli adekvaatne tarvitamine teeb nende omanikust komi nõia, tun’i. Komid on juba ammu aru saanud, et aeg-ajalt osutub iga inimene kogemata nõiaks. Nüüd võib aga igaühest saada komi nõid teadlikult. Teterini veendumuse kohaselt on „Kaksikud“ muistse, unustusse vajuva komi mütoloogia uus kehastus, mis sobitub sujuvalt moodsa aja nõuetega.

    Taskujumalate toimimisviis

    Teterin soovitab tungivalt kanda mütoloogilisi vürfleid alati endaga kaasas. Ükskõik milline küsimus tekib, kaksikud annavad täringuviske tulemusel vastuse vähem kui minutiga. Oraakli vastused ilmnevad täringute värvide „müstilises miimikas“, mis peegeldab Jeni ja Omöli tundeid. Kaksikute „näoilmete“ järgi tuleb kasutajal tõde ära arvata.

    Täringute disain põhineb vanapermi maagilise kunsti põhimõttel. Teterin annab ka tõsiasjalikud juhised, kuidas täringuid kasutada. Esmalt tuleb mõelda välja sobiv küsimus ja seejärel visata täringuid seni, kuni tuleb duubel (samad värvid). Kolmandaks tuleb vastust tõlgendada etteantud juhise järgi. Esmapilgul tundub kõik ehk liigagi lihtne. Sõnumi tugevus ja selgus sõltub aga sellest, kui kiiresti õnnestub duubel visata. Ja kui see vähemalt kuue kuni kümne korraga välja ei tule, peab küsimuse ümber sõnastama, sest oraakel ei suuda oskamatult seatud küsimuse peale midagi öelda.

    Katsetasin Jeni ja Omöli väge ka enda peal. Teisel katsel tuli must duubel, millega kaasnes sõnum: „Teile ei paista midagi head. Teid ootavad ees vaenulikud, ebasoodsad asjaolud ja ebameeldivad tunded, kasutu kogemus, mida on parem vältida. Olete eksiteel, kui üritate midagi võita. Lõppude lõpuks on see lihtsalt ohtlik. OHT, KEERULINE OLUKORD, VEAD, KAOTUSED, VÄLJAPÄÄSU POLE. Teile on ette määratud ÄREVUS, KURJUS, KAHETSUS.“ Ja seda kõike teatavad jumalad mulle küsimuse peale, kas homme sajab lund.

    Minuga juhtunu on Teterini raamatus juba ette ära selgitatud. Nimelt on komi nõiamasin seadistatud kapriisselt käituma nendega, kes suhtuvad kaksikutesse pseudoteadusliku skepsisega. Kuubikud kätkevad endas osakesi müütilistest olenditest, kellel on isiklik tahe ja huvid. Jen ja Omöl blokeerivad inimese, kes neile ei meeldi. See jumalik vastikustunne väljendub selles, et duubli veeretamiseks kulub üle kümne viske või tuleb iga küsimuse peale vastuseks must duubel. Jumalate tunded võivad vahel üle keeda. Aga kes on tuttav Jeni ja Omöli/Kuli hämara minevikuga, ei imesta enam millegi üle.

    Oraaklit on veebis kasutatud üle kuue miljoni korra ning rakendust on alla laetud üle saja tuhande korra. Oraaklit saab laikida ja ennustusi kommenteerida (kommentaatorid kinnitavad ühel nõul, et ennustused on läinud täppi ja keegi hüüab seal õnnejoovastuses lausa Issanda poole). See mütoloogiline seadeldis võib olla kõige laiema levikuga komi kultuurielement üldse.

    Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

    1 Сергей Тетерин, Двойняшки – пермский оракул; http://www.teterin.ru/index.php?option=com_content&task=category&sectionid=1&id=26&Itemid=170

    2 Irina Iljina, Nikolai Konakov, Pavel Limerov, Juri Šabajev, Valeri Šarapov, Oleg Uljašev, Andrei Vlassov, Komi mütoloogia. EKM Teaduskirjastus, Tartu 2015.

    3 Гадание Двойняшки – Пермский оракул;

    URL: https://www.sunhome.ru/fortunetelling/gadanie-dvoinyashki.html

    4 Мир Шамана. URL: https://www.facebook.com/groups/worldshaman/

  • Kultuuri aastapreemia – Jiří Tintěra

    Valga linnaarhitekt Jiří Tintěra teab täpselt, kuidas linna eeskujulikult kahandada, ta on andnud väikelinnale tuleviku ja visalt tõestanud, et piirilinn pole teps mitte depressiivne väikelinn. Tšehhist pärit arhitekt tuli Eestisse 2007. aastal sooviga tõestada, et ka keskeurooplasel on Eestis võimalik elada. Tintěra eestvedamisel on nüüd Valgas uus keskväljak, südalinnas nii renoveeritud kui ka uus koolimaja, Valga ja Valka vahel saab jalutada riigi vahetumist märkamata, üürikorteriteks on renoveeritud mahajäetud mälestis.

    Jiří Tintěra on Sirbile andnud inter­vjuu ning ka ise Valgast kirjutanud.

    Vaata ka:

    Ago Gaškov, Kaks riiki, üks linn. – Sirp 23. X 2015.

    Jiří Tintěra, Kahaneva Valga linnaruum. – Sirp 8. VII 2016.

    Neeme Punder, Kahe linna üks süda. – Sirp 4. X 2019.

    Riin Alatalu, Kahanemine kui võimalus. – Sirp 10. I 2020.

    Jiří Tintěra, Valga lõvipeadega maja. – Sirp 25. IX 2020.

    Jiří Tintěra, Üks jalg Eestis, teine Lätis. – Sirp 18. XII 2020.

  • Taavo Virkhaus 29. VI 1934 – 10. II 2021

    Lahkunud on dirigent ja helilooja, eesti muusika tulehoidjaks nimetatud Taavo Virkhaus, eesti vanima ja suurima muusikute dünastia väärikas esindaja, kuuendat põlve muusika- ja hariduspõldu kündnud mees, üks väliseesti muusikaelu entusiastlikke eestvedajaid ning eesti muusika ja kultuuri tutvustajaid maa­ilmas.

    Taavo Virkhausi vanaisa David Otto Wirkhaus oli puhkpilli- ja orkestrimuusika edendaja, legendaarse Väägvere pasunakoori kauane juht ning üldlaulupidudel pasunakooride üldjuht. Tema isa Adalbert Wirkhaus oli lõpetanud Leipzigi konservatooriumi ning temast sai esimene kutseline eesti dirigent, kes juhatas Vanemuises ja Estonias, oli Tartu­maa laulupidudel pasunakooride üldjuht ning kirjutas eesti esimese opereti „Jaaniöö“. Taavo Virkhausi onud Joosep ja Peeter olid kooli­õpetajad ja muusikaelu edendajad, onupoeg Leo USA idarannikul eestlaste muusikaline ühendaja.

    Taavo Virkhaus sündis 29. VI 1934. aastal Tartus, 1944. aastal põgenes pere Saksamaale, kust siirduti viie aasta pärast USAsse. Ta lõpetas viiuli erialal Miami Ülikooli ja kompositsiooni erialal Rochesteri Ülikooli Eastmani Muusikakooli, kus kaitses 1967. aastal doktori­kraadi. Doktoritööna valminud I viiulikontsert on peale USA ja Soome kahel korral Mati Kärmase soleerimisel ja helilooja juhatusel ette kantud ka Eestis. Dirigeerimise alal täiendas Virkhaus end Tanglewoodi suvekursustel Seymour Lipkini ja Pierre Monteux’ juhendamisel, samuti Kölni Kõrgemas Muusikakoolis. Saksamaal õppides õnnestus tal juhatada ka Berliini Sümfoonikuid. Üle kümne aasta oli ta Rochesteri Ülikooli õppejõud, aastatel 1977–1994 Minnesota osariigi Duluthi sümfooniaorkestri ja 1989–2003 Alabama osariigi Huntsville’i sümfooniaorkestri muusikajuht. Külalisdirigendina juhatas ta orkestreid ning ooperietendusi USAs, Kanadas, Euroopas ja Venemaal. Virkhausi lavapartnerite hulgas on olnud pianistid Van Cliburn, Emanuel Ax ja Käbi Laretei, viiuldaja Itzhak Perlman, sopran Kathleen Battle ning sageli tema lauljannast abikaasa Nancy Virkhaus. Oma orkestrite kavasse võttis ta korduvalt eesti heliloojate Tubina, Tobiase, Pärdi ja Tambergi teoseid.

    Eestisse jõudis Virkhaus esimest korda tagasi 1978. aastal. Kutse kodumaale ERSOt juhatama tulla sai ta orkestri toonaselt pea­dirigendilt Neeme Järvilt, kellega kohtus Leningradi Filharmoonia Sümfooniaorkestri Ameerika turneel. Esimesel kohtumisel ERSOga oli kavas tema enda I sümfoonia ja I viiulikontsert ning Sibeliuse II sümfoonia. ERSO ette jõudis ta veel vähemalt viiel korral, viimati 2014. aastal, kui laulu- ja tantsupeo „Aja puudutus. Puudutuse aeg“ eelõhtul kõlas ERSO kontserdil „Sõbrad“ Virkhausi juhatusel tema II viiuli­kontsert (solist Sigrid Kuulmann). Taavo Virkhausi käe all on mänginud nii Estonia kui ka Vanemuise sümfooniaorkester. Sünni­linnas Tartus tähistas ta koos Vanemuise orkestriga 2004. aastal oma 70. sünnipäeva ning pälvis Tartu linnavalitsuselt Tartu medali panuse eest väliseestlaste muusikaelu edendamisel ning teenete eest Eesti ja Tartu laulupidude ajaloos.

    Taavo Virkhaus osales aktiivselt kõigil väliseestlaste üritustel, sh 1969. aastal Torontos Eesti juubelilaulupeo ja Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdil, oli väliseestlaste laulu­pidude korraldaja ja üldjuht, Baltimore’is peetud ülemaailmsete eesti kultuuripäevade ESTO 76 muusikadirektor. Aastatel 1969–2008 pidas ta Kanadas Kotkajärve Metsaülikooli eesti kultuuri, teadust ja poliitikat käsitlevatel suvekursustel veerandsada loengut.

    Tallinna lauluväljakul tõusis ta esimest korda puhkpilliorkestrite üldjuhina dirigendi­pulti 1990. aastal, juhatades oma vanaisa pala „Oh tõuse, laul!“, seejärel korduvalt Tartu ja Tallinna laulupidudel, viimati 2014. aastal.

    Peale kahe viiulikontserdi on Virkhaus loonud kuus sümfooniat, mitu avamängu, keelpillikvarteti ning muusika Edmund Martini Kitzbergi ainetel loodud mängufilmile „Tiina“. Neeme Järvi sõnul on Virkhausi sümfooniad kõrgel professionaalsel tasemel ning meenutavad oma uudsusega nii mõnegi maailmanimega helilooja helikeelt. Järvi arvates väärivad käsikirjadena helilooja koduarhiivis asuvad sümfooniad kindlasti kirjastamist ja ka Eestis esitamist. Kõigist sümfooniatest on säilinud autori juhatatud ettekannete salvestised.

    Jääme Taavo Virkhausi igavesti mäletama.

    Kultuuriministeerium

    Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

    Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus

    Eesti Heliloojate Liit

    Eesti Muusika Infokeskus

    Teater Vanemuine

    Rahvusooper Estonia

    Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas

    Kotkajärve Metsaülikool

  • Teiste elu

    LAURI MÄLKSOO

    Nagu teame juba Jaak Joala lauldud „Kuulsuse ahelatest“, on kuulsusel oma hind, kusjuures osa sellest tuleb mõnikord maksta tagantjärele, s.t siis, kui inimest ennast enam pole. Nii tunneb järelilm huvi ka oma kangelaste tekstide ja suhete vastu, mis olid läbinisti privaatsed ja intiimsed ning mille hilisemat väljapanemist ilmarahvale asjaosalised eluajal kuidagi aimata ei osanud. Õnneks või kahjuks ei osanud, sest vastasel korral oleksid nad jätnud osa asju kirjutamata või öelnud teistmoodi, ennast tsenseerides. Rahvuskangelast Jaan Krossi kirjade kirjutamise ajal veel polegi: on vaid nõukogudevastase tegevuse eest Siberisse asumisele saadetud noor juuraharidusega mees, kes loodab kõigepealt ellu jääda ja edaspidi siiski leida oma koha elus. Siberis hakkavad Jaanil üha enam välja kujunema kirjanduslikud ambitsioonid ja tema kirjad on kohati ka selle ambitsiooni manifestatsioon.

    Konkreetses ajas konkreetsele inimesele kirjutatud erakirjades on mingit teistmoodi siirust, mida hiljem konstrueeritud mälestustes sellisel kujul alati enam pole. Kui inimene juba takkajärele teab, mis edasi juhtus, kuidas tema elu on läinud, püüab ta oma tegevust kas või alateadlikult põhjendada ning õigustada, teadlikuna oma kätte võidetud positsioonist ja tähtsusest. Mälu on paratamatult selektiivne ja tee triumfini live’is siksaklikum kui tagantjärele paistab. Ka selle kirjade raamatu puhul intrigeerib, kas kirjades peegelduv elu ja suhted on niisugused, nagu Jaan Kross neid tagantjärele mäletas või mäletada tahtis ja nagu need on leidnud väljundi eelkõige tema elu lõpus ilmunud kaheosalises mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised“. Tagantjärele võib Krossi kirjade pinnalt öelda, et suures plaanis vastavad muidugi, kuid juurde on tulnud mitmeid uusi värve ja nüansse.

    Kõnealune kirjade kogumik on eelkõige suhtedraama, Jaan Krossi (1920–2007) ja tema esimese abikaasa Helga Pedusaare (1920–2002) armastuse ja suhte koostlagunemise lugu. Jaan Kross ja Helga Pedusaar abiellusid 1940. aastal, kuid 1946. aasta alguses vahistati Jaan väidetava nõukogudevastase tegevuse eest. Pärast mõnda aega Tallinnas Patarei vanglas istumist saadeti ta edasi Venemaa kinnipidamiskohtadesse ning lõpuks Siberisse asumisele. Stalinlike repressioonide ajal 1949. aastal pidi Helga Kross abielu Jaaniga formaalselt lahutama, et ta poleks enam rahva­vaenlase naine ja saaks ülikoolis edasi õppida. Ta võttis tagasi ka oma neiu­põlvenime Pedusaar, ent sisuliselt kestab Jaani ja Helga suhe edasi – just kirjades – ja pingsalt oodatakse taaskohtumist. Seda aga lõpuks ikkagi ära oodata ei jõuta, sest aastatepikkune lahusolek viib paratamatult teineteisest kaugenemise ja võõrandumiseni. Jaan näib ootavat, et Helga tuleks tema juurde Siberisse elama, aga ei oska (või taha?) selle kohta õigeaegselt ja üheselt mõistetavalt küsida. Kui Jaan Kross 1954. aastal Siberist Eestisse koju tagasi jõuab, on tema kõrval juba teine, Siberi asumiselt leitud Helga – Helga Roos. Nende sügavalt isiklike sündmuste pelgamine, aimamine ja lõpuks teineteisele tunnistamine on nende kaante vahele kogutud kirjade inimlikult kõige kaasahaaravam ja sügavam osa.

    Äsja ilmunud raamat on peaaegu tuhat lehekülge paks, mistõttu võib selle lugemine kohati ka natuke väsitada – detaile on hästi palju. Kogumikus domineerivad Jaani kirjad tema esimesele abikaasale Helga Pedusaarele; kahjuks pole samas mahus säilinud Helga kirjad Jaanile. Kogumikust leiab ka Jaani kirjavahetuse oma ema Paulinega, kuid see pole lõppkokkuvõttes siiski ehk nii huvitav kui Jaani kirjavahetus Helgaga – võib-olla seetõttu, et Jaani igatsus Helga järele oli arusaadavalt ikkagi suurem kui ema järele. Huvitav on aga see, kuidas Jaani ema poja käekäigule ja armuõnnele ning selle teel seisvatele raskustele kaasa elab ja pojale suhtenõu annab (ema kiri lk 349–351 on selles osas suisa pärl). Raamatu teises pooles lisandub ka teise Helga kirjavahetus Jaani emaga. Käesoleva paksu köite näol on seega tegemist koondmaterjaliga, mille keskmes on tulevane kirjanik ja kõik talle tollases elus olulised naised, sh paaris episoodis ka juba romaanist „Mesmeri ring“ tuntud Krossi sõpruskonna femme fatale Riina Laagus ehk siis pärisnimega Tiiu Oinas.

    Raamatu koostaja Eerik-Niiles Kross, Jaani poeg tema kolmandast abielust Ellen Niiduga, on teinud ära väga suure töö, mis on paljuski olnud ka detektiivi­töö erinevate lahtiste otste kokkuviimisel, arhiivimaterjalide leidmisel jne. Kirjavahetus on varustatud Eerik-Niiles Krossi sisukate kommentaaridega, milleta oleks materjali jälgimine asjasse pühendamatutele keeruline ja kohati võimatu. Raamatule annab palju elustavat juurde ka rikkalik fotovalik. Näiteks Krossi jt elektriseerinud Tiiu Oina sarmi kohta räägib tema raamatus trükitud üks pilt arvatavasti rohkem kui tuhat sõna. Muuhulgas oli just Tiiu see, kes ütles Jaanile sõnakalt, et armastada võib Jaani küll, aga abielluda temaga võivat vaid edevusest (lk 305).

    Raamatust saab mõndagi huvitavat teada ka teiste meie kultuuriloos oluliste inimeste, näiteks Ain Kaalepi kohta, sh kohati ka klatšimaigulist. Näiteks said nii Jaan Krossist kui ka Enn Sarvest Eesti iseseisvuse taastamise järel Eesti Üliõpilaste Seltsi au­vilistlased (ja neist üheskoos on raamatus kena fotogi), kuid vähemalt Helga Pedusaar süüdistas Jaani kinni­kukkumises just Enn Sarve liigset suupruukimist ülekuulamisel (Helga Jaanile 1952. aastal, lk 614: „Sinu sõbrad vedasid Su sisse“). Mõnes üksikasjas tuleb hästi välja ka erinevus, kas kirjutatakse lähedasimale usaldusisikule või asju kirjandusena serveerides kogu ilmarahvale. Nii kirjutab Jaan 1988. aastal novellis Ennu naise Karini prototüübi kohta tunnustavalt, et tal oli „lihtsalt erakordne oskus märgata maailma naljakaks nihutamise võimalusi seal, kus teised neid ei hoomanud“. 1947. aasta Jaani kirjas Pedusaartele on aga Karin veel „igavene latadvorski“ ja Jaan eeldab, et näiteks abielunaisena Karin „võiks varsti käia kohutavalt närvidele“ (lk 213-214).

    Sundasunik Jaan Kross 1953. aastal Abani järves.

    Kirjavahetuse alguses on muljed Tartu seltskonna- ja kooselust veel värsked ja Jaan saadab mh luulevormis tervisi oma sõpruskonnale, „trahteristika kateedrile“. Lööb välja nooruse uljus ja mängulust, näiteks kui Jaan kirjutab Helgale juristist sõbra ja seltsivenna Hillar Randalu kohta: „Tema pea on ikkagi mõnevõrra väärt, kuigi ma arvan, et tema laiskus pistab selle perse“ (lk 178). Hiljem on aga Siber ja pikk eemalolek oma töö teinud: kuna mitmetel Tartu sõpradel on vahepeal lapsed sündinud, on kujunenud juba teatud distants ning sellist vahedat nalja enam üksteise aadressil tegema ei kiputa.

    Vahemärkusena ütlen, et selle kõrval, kuidas Jaan matab Siberis maha oma karjääri õigusteadlasena (Helga Jaanile 10. III 1952, lk 614: „Sinu (juura-)stuudium oli fiasko – arstina näiteks oleks Sul vist kergem“), läks mulle Helga loo juures korda ka see, et mu enda vanaema, 1927. aastal sündinud Astrid Pommer lõpetas Helgaga samal 1952. aastal Tartu Riikliku Ülikooli saksa filoloogina. Nii nagu Eestisse jäänud Helga pidi taotlema abielulahutust Jaaniga, pidi ka minu vanaema Astridi pere 1949. aastal oma 1944. aasta septembris Rootsi pagenud isa, juristi (ja samuti EÜSi mehe) August Lepsi Eestis ametlikult surnuks kuulutada laskma. Need olid hirmsad ajad ja võib-olla ainsad, kes neist igasuguseid moraalseid kompromisse tegemata välja tulid, olid – paradoksaalselt – venelaste kuulide all langenud Eesti metsavennad.

    Nüüd tagasi raamatu juurde. Nagu öeldud, on raamatu keskseks teljeks Jaan Krossi ja Helga Pedusaare suhte dünaamika. Vana kooli mehena on Jaan oma (formaalselt) eksabikaasaga kohati mõneti patroneeriv, näiteks tunnustades Helgat selle eest, et viimase kirjades on „toredat väikest följetonifilosoofiat“ (lk 324, päris filosoof oli siis vist muidugi ikka Jaan ise). Kirjasuhtes on mõistetavatel põhjustel üksjagu armukadedust ja selle kompimist, ega teisel poolel vahepeal kedagi teist pole tekkinud ehk nagu armastajate kirjades realistlikult nenditakse: Kunst ist Kunst und Fleisch ist Fleisch. Jaan ise kinnitab Helgale pikalt, et on oma erootikavajaduse üksnes mõtlemisse kanaliseerinud (lk 368), samuti eitab ta suhet Alma Vaarmaniga, kellega ta on küll hakanud ühe katuse all elama (lk 522). Ühel hetkel jääb aga peaaegu mulje, et Jaan otsiks pigem justkui ettekäändeid, miks Helga ei peakski Jaanile Siberisse külla või tema juurde elama sõitma („Aga eks Sa ise tea“ ei ole just sõnad, millega armastatud naist veenda Rubicot ületama, lk 491). Alles 1952. aasta aprillis esitab Jaan Helgale sisuliselt ultimaatumi küsimusega: „Niisiis: kas Sa asud siia minu juurde või mitte? Kui asud, siis millal? Mitte konditsionaalselt, vaid ajaliselt“ (lk 655). Ühest vastust sellele ultimaatumile ei tule ja edasine on juba ajalugu.

    Kirjadest on kenasti näha, kuidas Jaan Kross töötas Siberis oma (alles 2020. aastal postuumselt avaldatud) värssromaani „Tiit Pagu“ kallal. Jaanile ei meeldinud üldse Helga leige reaktsioon tema värssromaanile (lk 506, 17. IX 1951). Jääb tõsiasjaks, et olles 1946. aastal vangistatud Eesti Vabariigi taastamise heaks töötamise eest (ajalugu illustreerib suurepäraselt Eerik-Niiles Krossi eessõna), tegi Jaan Kross Siberis asumisel värssromaani „Tiit Pagu“ kallal töötades kommunistide kehtestatud klassiteadlikkuse positsioonidelt sammu patukahetsuse suunas. Sellel õõvastaval aastakümnel mahtusid Jaani ellu mõlemad: tegevus Eesti Vabariigi Rahvuskomitee heaks ja Eesti Vabariigi taastamise nimel, aga ka (kaudselt) n-ö enesekriitiline „Tiit Pagu“.

    Tuntud saksa mängufilmis „Teiste elu“ (Florian Henckel von Donnersmarck, „Das Leben der Anderen“, 2006) tegutsevad kultuuriinimesed Saksa DV totalitaarses jälitamisühiskonnas. Kõik nad on ühel või teisel kujul ohvrid, isegi kui neid sunnitakse üksteise vastu tunnistama või muid sigadusi tegema. Mänguruum on piiratud ja ahtamgi, kui asjaosalised ise tajuvad. Seepärast on Jaani ja Helga suhe Jaani Siberi-aastatel üks pidev vastu tuult ülesmäkke rühkimine. Lugejatena me teame, millega see kõik lõpeb, ja ometigi on Jaani ning Helga suhtes palju emotsionaalselt ja intellektuaalselt ilusat, nii et lugeja hakkab sellele vist küll paratamatult kaasa elama kui melodramaatilisele ja traagilisele armastusloole. Tahaks ehk isegi, nii nagu juhtumisi inimlikkuse säilitanud Stasi pealtkuulaja filmis „Teiste elu“, kuidagi sekkuda asjaosaliste kasuks ja neile kas või mingit nõu anda (Jaani ema seda ka tegi, et tee nii ja ära tee naa). See ei ole aga võimalik ja vaevalt n-ö jumalik sekkumine tol ajal tulemuslik oleks olnud. Ikkagi jääb hinge kahjutunne ja igaveseks vastuseta küsimus, kuidas oleks kulgenud nende elu ja läinud suhted vabaduse tingimustes ning totalitarismita.

  • Kultuuri aastapreemia – Flo Kasearu

    Kaader Flo Kasearu videoinstallatsioonist „Eriolukord“, 2020. Kunstniku loal.

    Flo Kasearu on üks neist kunstnikest, kes ei pelga keerulisi sotsiaalseid teemasid ja leiab alati ka ainuõige visuaalse vaste. Õige asja nimel on ta valmis piire ületama. Tema kunst on lahendusi otsiv, aga ka provokatiivne. Möödunud aasta oli tal väga tegus: aasta algul näitus „Ohustatud liigid“ Tartu kunstimuuseumis, suvel videod „Eriolukord“ väljas Kumus, nüüd on Tallinna Kunstihoones näitus „Elust välja lõigatud“. Juulis esitles ta kahasse Jan Kausiga kirjutatud raamatut „Vangerdused“.

    Vaata ka:

    Katrin Kivimaa, Koduvägivallast kaasaegse kunstikeeles. – Sirp 29. I 2020.

    Johannes Saar, Vägivalla traditsioon ja traditsiooniline peremudel. – Sirp 29. I 2021.

    Stella Saarts, Ärge alahinnake kujutlusvõimet. – Sirp 14. VIII 2020.

    Brigita Reinert, Elnara Taidre, Ikka kohal. – Sirp 14. VIII 2020.

    Andrei Liimets, Oli kord üks mees. – Sirp 10. VII 2020.

    Anu Kannike, Pehme maandumise võimalus ja võimatus. – Sirp 20. III 2020.

  • Vastukaja – Teaduse ja ülikoolide rahastamisest tehnikateaduse poolelt

    OLEV MÄRTENS

    Arutelud teaduste rahastamise üle ei vaibu, vt kas või Jaak Vilo artikkel 8. I 2021 Sirbis.1 Paraku ei ole tegu üksnes akadeemilise diskussiooniga, milles „võidavad kõik“ (ja teadus enim) või „küll aeg annab arutust, kelle seisukoht jääb sõelale“, vaid eksistentsiaalse olla-või-mitte-olla tüüpi küsimusega. Seda teadlastele, kes põhiliselt töötavad ülikoolide juures. Moodsal ajal on ka tehnikateadlased enamasti ülikooli(de) juurde koondunud – miks see nii on, vt ka kolleeg Risto Tanneri lugu 26. VII 2019 Sirbis.2 Teiselt poolt on see ka küsimus ülikoolidele ja kogu ühiskonnale, mismoodi see kõik kokku võiks toimida, kui terved, ka tehnika ehk moodsalt öeldes tehnoloogia erialade grupid on ülikooli(de)s rahastamata. Küllap seejärel on aeg küps „teha organisatsioonilisi järeldusi“ mitte ainult isikkoosseisu, vaid ka struktuuride kohta. Tulemuseks võidakse saada mitte süsteemne ja universaalne (universitas-tüüpi) ülikool, vaid fragmentaarne, „oivateaduste“ ja vastava õpetamise saarekeste kogumik.

    Taustaks: minu arusaamist mööda on teadusgrupid, vähemalt idee poolest, ülikoolis suhteliselt isemajandavad, selge suunisega hankida raha teadusgrantidest, näiteks Euroopa Liidu raamprojektidest, aga ka Eesti Teadus­agentuurist. Kui Euroopa Liidus on grantide konkurents ülitihe ja saamine vähetõenäoline, kuigi mitte võimatu, siis kohalik rahastus on väiksema konkurentsiga, näiteks tehnikateadustes sai viimati personaalseid rühmagrante (tore termin!) tervelt 20% taotlejatest. Grandi summa pole küll väga suur, aga mitte ka väike, suurusjärgus näiteks 1 miljon eurot viieks aastaks. Siiski, medalil on teine, kaugelt suurem ja mitte vähetähtis pool: 80% taotlejatest (uurimisrühmadest), näiteks ka need, kes taotlemisel 20–40% koha vahel pingereas, saavad paraku nullrahastuse. Kiituseks lisavad hindajad küll julgustust, et „hea – väga hea – paljuski suurepärane“ uurimisprojekt välja pakutud, aga siiski veel „rahastuseks pisut nõrk“. Pole hullu, järgmisel aastal võite uuesti taotleda. Ja siis ülejärgmine aasta. Kuigi jah, nagu prof Vilogi on maininud, rahata jäävad ka väga head ja suurepärased teadlased. Veelgi naljakam, mõned tõesti suurepärased teadlased on kuuldavasti ka järgmine aasta „õiguseta” (granditaotluse esitamise mõttes) jäänud.

    Omaette teema on, kas ülimarginaalne erinevus hinnetes peaks ikka ümardamisel andma ühtedele miljoni ja teistele nullrahastuse. Või on mõistlikum, kui grandisummad oleksid väiksemad ja jätkuks rohkematele, ka parimatele uurimisrühmadele, mitte ainult parimatest parimatele, näiteks nagu kolleegidega arutatud variant pool miljonit 40–50 protsendile parimatest.

    Mis mõtet on sadade (2020. aastal kokku 416 grandi, sh 300 personaalse-rühmagrandi) taotluste iga-aastasel koostamisel sadade teadlaste poolt? Kokku kümned inimaastad enamasti tühja tööd, mille arvelt saaks teha uurimis-, õppe-, ühiskonna teenimise- jm töid ja taotluste menetlemisel (paljuski siis väljapraakimisel) hoida kokku kooseisuliste ja koosseisuväliste teadusagentuuri inimeste aega. Ülisuured kogused suhteliselt mõttetut tööd. Ja nii aastast aastasse. Kuigi jah, nagu sovetiaegne huumoriklassik Mihhail Žvanetski juba teadis, on tähtsaim üleüldine (tööga) hõive ja oluline on aktiivne protsess, mitte tulemus.

    Eks loteriil, nagu paljud teadlased seda grandijagamise protseduuri kutsuvad, võibki minna nii või naa. Väikesed nüansid hindajate subjektiivsuses või milles iganes annavad mõne punktikümnendikuga kellelegi võidu ja kellelegi kaotuse. Kusjuures hindamist teostab „kompetentsete organite“ pool – kaks-kolm väliseksperti, iga taotluse jaoks eraldi väljaotsituna, aga lõpliku hinde konsolideerib teadusagentuuri juures kohalik tarkade komisjon. Muu hulgas parandavad nemad eelmiste ekspertide hinded, s.t enamasti langetavad, aga üllatuseks paljudele kolleegidele mõne taotleja puhul ka tõstetakse hinnet. Hindamise otsused ümbervaatamisele ei kuulu, ükskõik kui veidraid väiteid seal ei leidu. Kõik see toimub kinniste uste taga ja avalik läbipaistev info taotluste ja retsensioonide kohta puudub.3

    Nii nagu prof Vilo ja teisedki kolleegid on pakkunud, oleks granditaotluste hindamisel üldise juhuslikkuse ja salastatuse juures abiks seegi, kui minna üle paneelipõhistele granditaotluste hindajatele (kas või nagu ERC grantide puhul Euroopas), loodetavasti oleks hindamisel vähem subjektiivset ebaühtlust.

    Nagu hea kolleeg ja ettevõtja prof. emer. Andres Taklaja aina meenutab (mh Paide arvamusfestivalil), toetab Eesti teadusrahastuse süsteem ennekõike hobiteadust. See tähendab, et

    • erinevalt Euroopa Liidu teadusprojektidest, mis on konkreetsete ühiskonna, teaduse ja tehnika probleemide lahendamiseks, ja väike osa, nt ERC grandid, on vabal teemal, siis Eestis on grandiprogrammid reeglina ainult vabadel teemadel;

    • pole ka seost Eesti tööstuse, majanduse, tervishoiuga, s.t kogu ühiskonna konkurentsivõime tõstmisega. Näiteks tehnoloogiavallas on Eesti olusid (kus kohalikud eraettevõtted on igas mõttes piiratud ressursiga ja erinevalt teistest riikidest puuduvad tehnoloogia arenduseks riigi toega rakendusuuringute ettevõtted) arvestades mõistlik luua esialgsed tehnoloogiavalmiduse astmete innovatiivsed lahendused ülikoolide juures.

    Grandipoliitika, vähemalt tehnikateadustes alal, võiks olla tähtsate teemade puhul laiem ja sihikindlam.

    Tagasi peateema juurde. Küsimus suurele ringile, s.t ühiskonnale või hoopis tarkade klubile (teaduste akadeemiale?): kuidas võiks see 20% finantseeritud ülikooli mudel toimida? Koos „teaduspõhise“ õpetamise ja palju muuga. Tehnikaülikoolis on jutuks olnud kohalik grandisüsteem. Oletan, et tekkinud lõhe on sel viisil katmiseks liialt hiiglaslik. Eks elame, näeme.

    Küsimusi on veelgi, kas või näiteks miks teadus ja innovatsioon Eestis, ka teaduskorralduses, tihti ignoreerib leiutamist.

    Olev Märtens on tehnikateadlane.

    1 Jaak Vilo, Teadusrahastus uute reformide ootel. – Sirp 8. I 2021.

    2 Risto Tanner, Teadusele raha juurde! Kellele siis ja mis otstarbeks? – Sirp 26. VII 2019.

    3 Peep Palumaa, PRG744 ehk ühe granditaotluse sekeldused ETAg-i hindamisnõukogus. – ERR 3. VII 2020.

    Teadusrahastus uute reformide ootel

Sirp