Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
Näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“ arhitektuurimuuseumis kuni 25.IV. Kuraator Johan Tali, kujundaja Raul Kalvo, graafiline disain Stuudio Stuudio, toimetajad ja tõlkijad Kaja Randam, Kaisa Kaer, Mirel Püss ja Johan Tali.
Näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“ põhineb kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna õppejõudude ja tudengite pikaajalisel Tallinna arengut puudutaval uurimistööl. Akadeemilisel tasandil on läbi töötatud väga palju ideid ning stsenaariume. Selle töö tulemuse avalikustamine ja esitlemine on sama tähtis kui mitte tähtsamgi, et kaasata arutellu nii linnakodanikke, linnaametnikke kui ka teiste valdkondade spetsialiste. Kõnealune näitus peaks linnakodanikele avama ja selgitama Tallinna linna loomise põhimõtteid, andma näituse sissejuhatava teksti kohaselt näitusekülastajale aimu, mis Tallinna linnapildis toimub.
Masinaruum. Näitus on üles seatud arhitektuurimuuseumi suures saalis. Sisenedes leian end kui linnaehituse salajasest masinaruumist, kus võtab mind vastu suuremõõtmeline tehnokraatlik leedekraani tagakülg. Järgmiseks näen ruumis kümneid õrnadel metalljalgadel valguskast-laudu, millel üks joonis või jooniste kogum. Olen astunud Tallinna käsitlevale andmemaastikule, mida kaitsevad Rotermanni soolalao paksud seinad.
Näituse keskne ja korduv andmekandja on suuremõõtmeline linna kaart, kust vastava teemaploki näitlikustamiseks on eemaldatud muu info ning rõhutatult esile toodud üks infokiht, näiteks planeerimine, rohevõrgustik, linnakeskused või tulevikustrateegiad. Näitusekülastajana on mul keeruline kuskilt kinni haarata. Millest alustada, kuidas infot vaadata ning seda enda tarvis organiseerida? Nii sisult kui ka kujunduslikult saanuks teemaplokkide suuri küsimusi ja eriala seisukohti selgemalt esitleda. Kodanik tulnuks kaasa mõtlema panna, mis ju ongi selle näituse eesmärk. Mitmed värvilised Tallinna kaardid on professionaalselt esitletud – nii analüüsivadki linna eksperdid. Kuidas aga siiski luua andmete ning linnakogemuse vahel seos? Usun, et see on üks tulevikulinna planeerimise väljakutseid. Täppismõõdistamisi ja nn targa linna teenuseid pakuvad mitmed eraettevõtted, kelle tulemustele toetuvad linna juhtivorganid, sest andmetele toetumine on usaldusväärne. Kuid selle asemel et pakkuda linnakodanikule sõnavara, teadmisi ja julgust enda eest seismiseks, jääb näitus kontseptuaalselt krüptiliseks ja kohati steriilseks, paksude seinte taga laiuvaks ekspertide andmemaastikuks.
Aastaid väldanud uurimistöö „Lõpetamata linn“ on päädinud mahuka kogumiga, kuid näitus ei ole vormilt pealetükkiv ega väsita.
Seisukoha otsingul. Üks väljapaneku põnevam osa on Tallinna kõrvutamine teiste linnadega, näiteks Praha, Zürichi ja Helsingiga. Esile on toodud ehitusloa taotlemise protsess ning linnale kuuluvast maaomandist tulenevad eelised. Prahaga võrreldes on Tallinna menetlusaeg väga lühike. Ilmselt on Tallinna kinnisvaraarendaja selle teadmise üle õnnelik, kuid see viib mõtted pealinna ebaühtlaselt kerkivatele elamukvartalitele, millel puudub side linnaruumiga ning tulevikuambitsioon. Näiline efektiivsus võib pikas plaanis olla linnale koormaks. Kas linnade võrreldavad aspektid tulevad kvaliteetsele linnaplaneerimisele kahjuks või kasuks, jääb siiski igaühe enda otsustada. Kahtlustan, et järeldused jäävad siin ikkagi professionaalide pärusmaaks. Laiema arutelu nimel tulnuks näitusekülastajale püstitada suunavaid küsimusi.
Üks suur teemaplokk on paneelelamute rajoonid. Tegu on õigustatud probleemipüstitusega, sest näiteks Lasnamäel on nii ehituskvaliteedi kui ka avaliku ruumi seis kriitiline. Lasnamäe portreteerimine murelapsena on aga samuti murekoht, sest siin mängivad rolli nii enesekuvand kui ka eeskujud. Tallinna kui ühtse süsteemi mõistmiseks oleks tarvis elamispindu laiemalt võrrelda. Kas pole uuselamupiirkonnad ja isegi sellised vanad romantilised eeslinnad nagu Nõmme ruumi- ja energiakulukamad kui tihedad paneelelamute kvartalid? Paneelelamurajooni teiste elamupiirkondadega võrdlemine võiks külastaja panna mõtlema oma kodukoha näitajatele ning kehtivat mõttemalli õõnestada. Näitus võiks panna inimese, kus ta ka ei elaks, mõtlema rohelisema ja autovabama eluviisi peale.
Tulevik. Tallinna tulevikuvisioonist kumab läbi kasvumeeleolu ning linnaehituse koordineerimine. Kui linnal ei ole maad, millega kaubelda, siis kuidas progress saavutada? Üks näituse ettepanek on moodustada linnaplaneerimise ametist ja transpordiametist üks osakond. Kas sellest piisab? Ehk oleks nüüdki mõttekas võrrelda Tallinna teiste Euroopa linnadega, et näidata nii linnaisadele kui ka -kodanikele, et linnajuhtimise kaudu on võimalik luua kvaliteetset ruumi äride, kodude ja tänavatena. Progress on iga linna eesmärk. Kuid milliste vahenditega see saavutada? Tähelepanu vajaks veel üks teemaplokk, mis praegu on jäänud tagaplaanile: kodanikuaktiivsus ja kaasarääkimise võimalused, ruumi mõju kogukondadele. Passiivne pole arutelu mitte passiivsete kodanike tõttu, vaid süüdi on süsteemse kaasamisstrateegia vähene kasutamine või lausa avalikust arvamusest ülesõitmine, mis on aga iga eeskujuliku ja euroopaliku linna toimimispõhimõtetega vastuolus.
Strateegiliste ideede ja ruumiliste ettepanekute taustal võib näitusel jääda mulje nagu oleks Tallinna linnavalitsusel käsil mitmed edumeelsed ettevõtmised. Tegelikkuses näeme, et linnaruumi vormib jätkuvalt autokeskne mõttemall. Tulenevalt eesmärgist anda külastajale arusaam sellest, mis Tallinnas toimub, oleksin oodanud, et näitus esitleb puudujäägi praeguse olukorraja potentsiaali vahel kriitilisemalt ja selgesõnalisemalt.
Positiivsena toon esile näituse mahu. Aastaid väldanud uurimistöö on päädinud mahuka kogumiga, kuid näitus ei ole vormilt pealetükkiv ega väsita. Välditud on liigse interaktiivsuse lõksu ning näituse rahulik meeleolu laseb igal külastajal leida oma takti. Näitusele lisaks kindlasti mahlakust ning sisukust trükitud kataloog, mida saab huvipakkuva teema puhul kohe lehitseda ja lugeda. Üks osa väljapanekust, Paco Ulmani fotoseeria „Linna lõpp“, tuletab pärast hulga diagrammide vaatamist meelde, millest jutt käib. Fotod Tallinna piirialadel laiuvatest tühermaadest ääristavad kontseptuaalselt ka näituseruumi.
Näituselt jäi mulle kõige enam meelde laud, millel on väljas 1973. aasta Lasnamäe elurajooni maa-ala alusplaan (arhitektid Mart Port, Malle Meelak, Irina Raud, Oleg Žemtžugov), kus on üle paeklindi topograafilise kaardi tõmmatud õrnad peened jooned. See pole abstraktne maal, vaid Lasnamäe ideaal tabula rasa’l. Oleme aastal 2021 kindlasti keerulisema pildi ees kui see visioon. Nagu on näha ka kõnealusel näitusel, on meil praegu rohkem teadmisi ja võrdlusandmeid, täppismõõdistusi, rahvusvahelisi kolleege ja kriitilist meelt. Küsimus on, kes neid jooniseid vaatab, mida sealt välja loeb ja kuidas neid linna arendamiseks kasutab.
Eesti Noorsooteatri „Ült“, autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Keerd, valguskujundajad Renate Keerd ja Madis Kirkmann. Mängivad Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin ja Sander Roosimägi. Esietendus 2.II Ferdinandi saalis.
Lavastaja ja koreograaf Renate Keerd on arendanud välja sedavõrd isikupärase teatrikeele, et iga tema uuslavastust – kui laenata vaid oma ala tippudele reserveeritud iseloomustust – võib pidada sündmuseks. Erand pole ka „Ült“, kus püütakse nagu Keerdi varasemates töödeski heita õlult argine ning väljuda normatiivsest tavamõtlemisest.
Äratuntava käekirja tõttu, mis lavastusest lavastusse suure osa elementide puhul kordub, on Keerdi töid kerge segamini ajada. Seda on autorile mõnikord ka kergelt ette heidetud. „Keerd on jõudnud oma loomingus ühe perioodi lõppu, teatud kujundite ja stilistika väljakurnamise lävele,“ on kirjutanud Anneli Saro Sirbis.1
Selle piiri peal on Keerd õigupoolest toimetanud juba pikemat aega, ent sama hästi võiks näiteks Wes Andersonile ette heita, et tema filmid on liiga wesandersonlikud. Lihtlabase kordamise asemel näeb Keerdi lavastustes ideede risttolmlemist. Seega evolutsioon, mitte revolutsioon, kuigi ka viimast võib mitmete Keerdi lavastuste uljamates stseenides kogeda. „Nagu enne Pariisi tuleb Nuustakul ära käia, siis mingis mõttes tegelen ikka veel oma loominguliste siseilmade Nuustakuga,“ on autor ise mõtisklenud oma loometee üle „Koreograafiraamatus“.2
Jõudmine oma viimase kümnendi peamisest kodust Tartu Uuest teatrist Eesti Noorsooteatrisse, mille laval on nimevahetusele vaatamata endiselt olulisel kohal nukud, on seega üksjagu tähenduslik. Näitlejad ongi Keerdile paljus kui nukud, keda mudida, kelle liikuvuse ja painduvuse abil voolida ümber meid iga päev ümbritsevaid kontuure, struktuure, käitumismustreid, aistinguid ja funktsioone.
Kui klassikalise muusika saatel kerkib lavalt hõbedane kate, paljastuvad seal neli peaosalist ning suuremat osa ruumist kattev riidekuhi, milles tuulama hakatakse. Seekord pole Keerdi kasutuses tema 2012. aastal asutatud ja laitmatult timmitud füüsilise teatri trupp Kompanii Nii, vaid Eesti Noorsooteatri näitlejad Anti Kobin, Getter Meresmaa, Sander Roosimägi ja Steffi Pähn. Võõra inimmaterjaliga on Keerd muidugi töötanud varemgi, olgu Tallinna Linnateatri tippudega Von Krahli teatri „Vaimukuskussis“ (2017) või lavakunstikooli noortega võrratus diplomilavastuses „Valgete vete sina“ (2019). Tõeliselt kaelamurdvaid sooritusi on seekord ehk mõnevõrra vähem, ent füüsilist piiri kombatakse ilu- ja jõunumbritega sellegipoolest üksjagu ning kogu näitlejate nelik tegutseb eeskujulikult nii eraldi kui ka koos.
Kunstilise fantaasia ja absurdi lipp lehvib tantsulisuse ja füüsilise koormuse osakaalust olenemata sama kõrgel nagu alati. Keerdi tööd ongi kõige sagedamini iseloomustatud tõenäoliselt mängulisena. „Renate Keerd armastab mängimist. Tema mängud pole aga need suurte meeste mängud, millega saavutatakse ja ronitakse, konkureeritakse ja vastandutakse. Need on pigem lapsemeelsest avastamiselevusest laetud retked, mis liiguvad elu imiteerimiselt puhta kujutlusvõime kuningriiki,“ on Andres Maimik kirjeldanud Eesti Ekspressis.3 „Minu meelest on Keerd omamoodi mängugeneetik, kes laval otsekui geeniteadlane mänguliste suhtlusolukordade mustrit muudab, kartmata viidata inimkäitumise loomsele või isegi taimsele algele,“ on iseloomustanud teda Teater. Muusika. Kinos Meelis Oidsalu.4
„Ült“ on suuresti elu rikkalikkuse pühitsus, igapäevaseid ja tuttavaid elemente sisaldav, kuid seejuures kaugele eemale, hoopis teistsuguse olemise võimalikkusesse triiviv fantaasia. Fotol Steffi Pähn.
Ka „Ült“ on mäng – ja mitte üksnes lavalise tegevusena, vaid ka kõigi teatri põhielementidega. Lavastuse ja väljendusvahendite molekulaarosadeks lahtivõtmine, nende uurimine, uutmoodi kokkuasetamine, absurdi või groteski keeramine, banaalsuse paljastamine, selle kaudu uue eheduse, isegi ülevuseni jõudmine. Laval näib olevat sama palju protsessi kui tulemust – stseenide geneesi. Näitleja keha esitlemist peaaegu elutu, oma tahteta muusikalise elemendina, mida iseloomustavad vahepeal pähe asetatud trummitaldrikud, ja siis jälle tohutult elava, eksliku, kaootilisena, nagu väikeste väristamiste, kukkumiste, ehmatamiste puhul. Rebitud äärtega tehnika, on autor seda ise nimetanud.
Riide- ja olemise kihte ült heites pakub „Ült“ mitmeid mõtestamisviise, vältides seejuures püüdlikult narratiivsust või sõnastatavust. Teemadki on Keerdi lavastustes tinglikud. Tähendusi ja seoseid võib vaataja stseenidele kleepida vastavalt oma tõlgendusvõimele ja -soovile, valmisolekule ühest või teisest midagi välja lugeda. Keerdi edu pant on nauditavus mitmel tasandil. Kes tahab, võib leida tema lavastustest küllaga viiteid, paralleele, kujundeid, küsimusi, neid võib aga vaadata ka lihtsalt kunstilise mängu, unenäolise loogika alusel kulgeva postmodernistliku kollaaži, kunstiliselt kireva meelelahutusena.
Tõsi, mõned korduvad motiivid tunneb Keerdi töödes muidugi kergemini ära: korra ja kaose suhe, maskuliinsus ja feminiinsus, mäng füüsilise funktsionaalsusega, erisugused individuaalsed ning kollektiivsed rütmid ja nende katkemine. Julgen siiski sügavalt kahelda, kas võimalike tähenduskihtide põhjalikum lahtiharutamine vaatamiskogemusele midagi juurde annab. Sageli jääb Keerdi lavastusi saatma ennekõike mingi üldtunnetus, läbiv emotsioon, saadud laeng. Enamasti nurruvad nii pea- kui ka seljaaju.
Keerdi eelmises lavastuses „Lävi“ oli varasema hüperaktiivsusega võrreldes põlemine keeratud märksa madalamale temperatuurile ning see mõjus tõsisemalt, isegi apokalüptiliselt. Lavastuse „Pure mind“ moedemonstratsiooni hüsteerilisust või „Valgete vete sina“ jalgpallimängu ülevoolavat energilisust ei leia ka seekord, kuid tõsisemate, introspektiivsemate stseenide sekka mahub taas ka küllaga lõbusamat sehkendamist.
Eriti meeldejäävad on Kobini ja Roosimäe pudikeelest saadetud katsed teineteist tõsta, Meresmaa ja Pähni juuksepatside kätš, paralleelne vaiba- ja kleidikloppimine ning suitsu kimuvad linnud. Pedaal vajutatakse eriti tugevalt põrandasse, kui lavale veetakse Simon & Garfunkeli legendaarse „Sound of Silence’i“ kaveri saatel teine väike lava ansambliga. Säärane väike punk meenutab Kinoteatri hiilgavat „Gesamtkunstwerki“. Muusikal on lavastuses tavapäraselt oluline koht ja kuigi üldiselt rütmilt tundub „Ült“ märksa ebaühtlasem kui mõned Keerdi varasemad tööd, on kunstiline tervik kenasti paigas. Riidekuhjast oled sa võetud ja riidekuhjaks pead sa saama.
Keerdi stiil võiks oma kujundirohkuses mõjuda püüdlikult pretensioonikalt, väsitavalt eksistentsiaalselt või edvistavalt elitaarselt, kui seda ei läbiks nii tohutu lapselik ja avatud energia. „Ült“ on suuresti elu enda rikkalikkuse pühitsus, igapäevaseid ja tuttavaid elemente sisaldav, kuid seejuures kaugele eemale, hoopis teistsuguse olemise võimalikkusesse triiviv fantaasia. Keerdi arvates, nagu ta on ise öelnud, on loomise puhul põhiline, et see oleks harmooniline ja rõõmus protsess. Ei kujuta ette, kas see tegijate puhul alati nii ka on, aga lavale jõuab rõõmu küllaga. Raske öelda, kas „Ült“ on Keerdi loometeel Nuustaku, Pariis, Riia või Narnia, aga saalist väljudes on taas tunne, et maailm on natuke maagilisem paik.
1 Anneli Saro, Lävi – mälestuste ja unistuste piiril. – Sirp 29. XI 2019.
2 Marie Pullerits, Koreograafiraamat. Sõltumatu Tantsu Lava, 2019.
3 Andres Maimik, Renate Keerdi metafüüsiline tsirkus. – Eesti Ekspress 15. V 2019.
4 Meelis Oidsalu, Kes kardab Renate Keerdi? – Teater. Muusika. Kino 2018, nr 2.
Maailma kultuuriloos on alati paeluvad olnud tegelased, kes satuvad justkui poolkogemata pidevalt ajaloo ristteele, oluliste sündmuste keskpunkti.
Seesuguste isikute puhul on pisut ebaselge põhjuse ja tagajärje omavaheline suhe: on nad nende sündmuste esilekutsujaks, üheks katalüsaatoriks või lihtsalt juhuslikuks kaasreisijaks? Kas sündmused oleksid vallandunud ka justkui ajarändurite abita? Või kas oleks nende sündmuste mõju olnud ilma kõnealuste tegelaste sekkumiseta samaväärne?
Filmikunstis kohtab sääraseid fiktiivseid tegelasi. Kõigepealt meenuvad kindlasti Forrest Gump ja Zelig, kes on saanud kinolinal surematuks omanimelistes filmides.* Päriselust võiksid seesugusteks sobida ehk Roman Polanski, Dennis Hopper, Udo Kier … ja Eestist minu arvates Enn Säde.
Grand old man
Säde on olnud alati kohal, ja sellest saab Eesti filmiajalukku veidi pikemalt pilku heites aru õige kiiresti. Enn Säde kui helimehe rolli Tallinnfilmi filmide juures ei tohiks kuidagi alahinnata (seda enam et kaadritagused tegijad ei pälvi tihti piisavalt tähelepanu). Kahtlemata on ta andnud professionaalse ja loomingulise maksimumpanuse filmidesse, mida tal on olnud õnn teha, aga rõhutan siinkohal, et tal on olnud ka õnne. Tundub, et Sädel on olnud mingit imetabast vaistu tunda ära need projektid, mis on erakordsed ja kestavad üle aja. Kui pika elukaarega inimeste puhul võib ehk tihti öelda, et legendaarse tegija staatus on käes juba seetõttu, kui on piisavalt kaua tegutsetud, siis Säde puhul see ei kehti. Tema eluraja saab filmihuviline läbi käia verstapostide järgi, mis end kindla regulaarsusega seal ilmutavad.
1960. aastate alguses helioperaatorina Tallinnfilmis alustanud Säde tegi 1963. aastal kroonikate vahele ka ühe välmetöö, milleks sattus olema Leida Laiuse Moskva filmikooli VGIKi tudengifilm „Mäed kui valged elevandid“. Esimene lühimängufilm ja kohe Leida Laius! Dokivallas ei lasknud samaväärne saavutus end kaua oodata, sest Andres Söödi debüüti „Ruhnu“ (1965) on põhjendatult peetud Eesti poeetilise dokikoolkonna üheks teerajajaks. Jälle Säde.
1960. aastatesse mahub veel kaks märgilist vaatlevat eksperimentaalse olekuga dokki: „Pikk tänav“ (Hans Roosipuu, 1966) ja fotofilm „Tallinna mosaiik“ (Andrei Dobrovolski, 1967).
Järgmistest üliolulistest tegijatest on Säde nii Vladimir Karasjov-Orgusaare („Pööripäev“, 1968; „Uus aeg“, 1969) kui ka Rein Marani („Okaslinnus“, 1971) lavastajateekonnale kohe alguses hoogu juurde andmas.
Seitsmekümnendad aastad toovad aga mitu seniajani Eesti filmiloo absoluutsesse tippu kuuluvat koostööd. Ei saa üle ega ümber Karasjov-Orgusaare neljaosalisest avangardistlikust meistriteosest „Lindpriid“ (1971), Säde lavastajadebüüdist mängufilmi vallas. Sellele järgnevad veel üks Eesti kõigi aegade parimaid mängufilme „Värvilised unenäod“ (Virve Aruoja ja Jaan Tooming, 1974) ning Eesti nn uue laine paar olulisimat teost, Olav Neulandi ja Mark Soosaare mängufilmidebüüdid ehk „Tuulte pesa“ (1979) ja „Jõulud Vigalas“ (1980).
Enn Säde
Säde dokkide seeria on tol kümnendil aga ehk veelgi võimsam. Algab pikaajaline koostöö Lennart Merega, kelle antropoloogiliste dokkide juures saab Sädest põhitiimi asendamatu liige. Peeter Toominga ja Peep Puksi poeetilisele „Kodukülale“ järgneb Soosaare üks tippteoseid „Kihnu naine“ (1974), Olav Neulandi orelidokid „Oreli sisse minek“ (1974), „Orelimeister“ (1976) ja „Kuidas portreteerida orelit“ (1976, kaaslavastajana). Filmiga „Võõras higi“ (Jüri Müür, 1973) algab pikalt koos sõpradena käidud rada Jüri Müüriga. Ja siit saab alguse ka nende kahe üheks dokumentalistlikuks juhtmotiiviks kujunenud alamžanr „põllumajanduslik probleemdokk“, kus tehakse üsna varjamatut süsteemikriitikat. Järgmised teeb Säde juba (kaas)lavastajana: „Narri põldu üks kord…“ (1981) ja „Künnimehe väsimus“ (1982, koos Müüriga) on seltsimeestele pinnuks silmas ja toovad kaasa omajagu pahandust. Režissöörina on tema kõige võimsam töö aga ehk hoopis märksa hilisem „Tuulepealsed leelod“ (2007), kus ta räägib Jüri Müüri ära keelatud „Leelot“ (1969) loo keskmesse pannes ära kogu Eesti laulupeofilmide ajaloo. Igava ülevaatefilmi asemel on Säde materjali sisse kaevumise järel tulnud välja hoopis teosega, mis meenutab žanrilt pigem uurimuslikku poliitilist trillerit. Näeme, kuidas kommunistid üksteisel võimuvõitluses kõri kallal olid ja kuidas laulupidu eri aegadel nagu kuuma kartulit edasi-tagasi põrgatati, suutmata otsustada, kas peaks selle võimsa jõu ekspluateerimise pealt kasu lõikama või on see tulega mängimine. Lavastajana on Säde kokku teinud paarikümne filmi ringis, helirežissöörina loendamatu arvu. Siinne loetelu (uskuge, seda on tublisti kärbitud!) võib tunduda kuiva faktireana, kui süvenemist vajalikuks ei peeta, kuid tundsin pakilist vajadust ta tööd niimoodi ritta panna, et tekiks pilt, kui kohal on Säde aastakümneid Eesti filmis tegijana olnud. Viis ta nende juurde vaist või õnn, aga paljud neist filmidest on auväärset kohta väärt osalt ka seetõttu, et Säde on sinna oma sädeme andnud.
Kogujate koguja
Kunstnikud elavad tihti vaid hetkes ning loomingulist palangut tasakaalustab peaaegu täielik tahtmatus tegelda elu praktilise poolega, kuna üks projekt teise järel neelab kogu valgusjõu. Enn Säde on need kaks poolt – loomingulise ja administratiivse – suutnud edukalt ühendada. Kui ta ka filmiloominguga on pika karjääri järel nüüd lõpetanud (vähemalt ajutiselt, sest midagi lõplikuks pidada pole mul julgust), on ta sama aktiivselt tõstnud pead mitmes teises, aga ikka filmivaldkonnaga seotud ametis. Selgub, et Säde on asjade tegemise kõrval olnud ka aktiivne asjade koguja, talletaja, salvestaja ja mällu märkija. Sel sajandil on hoogu saanud Säde kui filmikirjutaja ja -taastaja roll. 2007. aastal jõudis lõpuks esimest korda vaatajate ette „Leelo“ oma algsel, tsenseerimata kujul, 2009. aastal pärgas Eesti filmiajakirjanike ühing teda aasta filmiajakirjaniku tiitliga filmiajalooliste kirjutiste eest Sirbis, kuigi Säde pole isegi ühingu liige. 2010. aastal oli ta Lennart Mere filmide taastamise ja väljaandmise projekti eestvedaja. 2016. aastal ilmus Eesti üks infomahukamaid ja huvitavamaid filmiraamatuid, mälestustest ja senistest kirjutistest-fotodest-raadiosaadetest koosnev „Säde filmist. Lood Eesti filmimetsadest“ (Kultuurileht, 2016), mis peaks koha leidma iga Eesti filmifänni raamaturiiulis. Aasta(kümne)te jooksul on Säde pidevalt pildistanud filmielu enda ümber, eriti võtetel, mille tulemusena on tulevaste filmiuurijate kasutada terve unikaalsete kaadrite varamu. Ajal, mil uutest Eesti filmidest pole poolel juhtudest endiselt ühtki normaalse kompositsiooni ja värvigammaga pilti ette näidata, omandab selline pagas hindamatu väärtuse.
Need, kes Sädega kokku on puutunud, teavad ehk arvesse võtta ka tema pisut okkalist loomust, mis on talle külge pookinud vana toriseja kuulsuse (sõnad, mida ta ka ise vahel enda kohta kasutab). Eks Säde olegi keeruline vastane neile, kes eelistaksid oma asju mugavustsoonist juhtida. Säde nõudlikkus teiste vastu on üksnes peegeldus ta nõudlikkusest enese suhtes. Säde on ideede- ja tegudemees, nii et asja korrektne vormistus on alati olulisem, kui isikliku suhtluse tasandil ringiratast veeretatavad viisakused. Eks perfektsionistile võigi maailm olla üks tüütu paik, mida kunagi lõpuni peenhäälestada pole võimalik.
Kuna Säde pole diplomaat, on enamasti tegutsenud kaadri taga, ja tema nimi pole ehk väljaspool filmivaldkonda paljudele tuttav, teeb kohe eriti rõõmu, et auhinnaga sai ära märgitud keegi, kes on teinud aastakümneid pidevalt väärt tööd ilma ise tähelepanu otsimata, aga kelle panus Eesti filmikunsti ajalukku eile, täna ja loodetavasti ka homme on täiesti ainukordne.
* „Forrest Gump“, Robert Zemeckis, 1994; „Zelig“, Woody Allen, 1983.
Keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi töörühm
Gert Hütsi, snd 1975, teadur
Martti Raidal, snd 1968, juhtivteadur
Hardi Veermäe, snd 1985, teadur
Preemia täppisteaduste alal tööde tsükli „Mustadest aukudest koosnev tumeaine“ eest
Maapealses elus annab nägemine meile lõviosa informatsioonist. Universumis on nähtavat ainet vaid mõni protsent kogu universumi massist. Ligi kolmveerandi moodustab tumeenergia ja veerandi tumeaine. Need kaks määravad, kas meie maailm paisub lõpmatuseni või mitte. Tumeaine gravitatsiooniväli paistab ka mängivat olulist osa nii üksikute galaktikate kui ka universumi ülisuurte struktuuride moodustumisel.
Sageli on püütud tumeainet kirjeldada sarnaselt nähtava ainega, mis koosneb gravitatsioonilist mõju omavatest elementaarosakestest. Laureaadid katsetavad, kas tumeaineks sobib midagi palju massiivsemat. Näiteks suured mustad augud, mis apokalüptilistes lugudes neelavad alla kogu maailma ja mille piiril kaob olematusse isegi informatsioon. Sellised struktuurid on eeldatavasti pisikesed ja peaaegu nähtamatud. Aga et nende kogumass võib olla tohutu, võivad need mõjutada gravitatsioonivälja kogu universumi tasemel. Kui see oleks nõnda, pole tarvidust otsida üha eksootilisemaid selgitusi. Mustad augud võisid ju tekkida loomulikul viisil ürgsel ajal varase universumi ainesupist.
Kontrollimisel selgus, et suhteliselt massiivsed (ehk 30 Päikese massiga) mustad augud võivad moodustada ainult väikese osa kogu tumeainest. Teisisõnu, mõistlike eelduste korral ei saa tumeaine koosneda valdavalt mustadest aukudest. Sellist tüüpi pealtnäha negatiivsed tulemused on maailma mõistmise vundament, sest midagi teame siis täpselt.
Universumi mastaabis on sellised mustad augud küll kui kosmoseprügi, aga neil võib siiski olla tähtis osa galaktikate arenemisel. Nimelt näitasid laureaadid, et sellised mustad augud võisid olla ürgsed struktuurid juba varajases universumis ning sellistena seemneks tänapäeva galaktikate keskmes olevatele ülimassiivsetele mustadele aukudele.
Martti Raidal pälvis 2005 riigi teaduspreemia – aastapreemia täppisteaduste valdkonnas ning valiti 2011 Eesti teaduste akadeemia liikmeks.
Energiajulgeolek ja varustuskindlus keedusoolast ja turbast
Tartu ülikooli loodusteaduste valdkonna keemia instituudi töörühm
Enn Lust
Alar Jänes
Enn Lust, snd 1954, keemia instituudi direktor, füüsikalise keemia professor ja õppetooli juhataja
Alar Jänes, snd 1964, rakenduselektrokeemia õppetooli juhataja, füüsikalise ja elektrokeemia kaasprofessor
Preemia keemia ja molekulaarbioloogia alal tööde tsükli „Operando meetodite arendamine ja rakendamine poorsete Na-ioon patareide elektroodide ning muude poorsete materjalide ja ühikrakkude süvauuringuteks“ eest
Kogu ühiskonnale vajaliku energia tootmine taastuvallikatest eeldab, et oskame seda tohututes kogustes salvestada. Praegune liitium-ioonakude tipptehnoloogia on kallis ja põhineb haruldastel materjalidel nagu liitium või spetsiifilise struktuuriga looduslik grafiit. Enn Lust ja Alar Jänes otsivad neile asendust. Loogiline on katsetada elektroodides teist leelismetalli – naatriumi, mida külluslikult leidub merevees keedusoolana.
Laureaadid lõid unikaalse tehnoloogia aku elektroodi omaduste jälgimiseks. Nad õppisid mõõtma elektroodi massi, struktuuri ning elektriliste omaduste ja pindkihi viskoossuse muutusi laadimise ja tühjenemise käigus. Loodusliku grafiidi asemel proovisid nad sünteesitud materjali, ühe allikana ka Eesti turvast. Vajalikul materjalil peab olema tohutu hulk eri suurusega poore. Parima tulemuse andis glükoosist sünteesitud materjal.
Naatriumi-ioonid on palju suuremad kui liitiumi-ioonid ja naatriumist elektrood paisub laadimisel kõvasti. Seetõttu ei sobi uue põlvkonna akudesse lamedatest kihtidest moodustatud naatriumipõhised elektroodid. Laureaadid tõestasid, et aku elemendid ei pea olema lamedad. Lahendus peitub pooride sobivas kujus: kas grafiidi poorid on pilukujulised, sfäärid, pudelikujulised või hoopis midagi muud.
Demonstreeriti, et imeõhukestest naatriumikihtidest ja poolkeradeks kumerdatud grafiitmaterjalist saab teha elektroode, mis mahutavad sama palju energiat kui liitium-ioonakud. Nii võib tavalisest keedusoolast ja Eesti turbast kasvada globaalse rohetehnoloogia tugisammas ja uute peaaegu piiramatu mahuga energiasalvestite loomise vundament. Mõistagi on laureaatide arendatud tehnoloogia universaalne ja sobib paljude teiste poorsete süsteemide omaduste analüüsimiseks ja parendamiseks, olgu need superkondensaatorid, kütuseelemendid või vesinikku salvestavad materjalid.
Enn Lust pälvis 2008 riigi teaduspreemia – aastapreemia tehnikateaduste valdkonnas, valiti 2011 Eesti teaduste akadeemia liikmeks ning autasustati 2020 Valgetähe III klassi teenetemärgiga.
Uued materjalid päikese purki saamiseks
Tallinna tehnikaülikooli töörühm
Jüri Krustok ja Maarja Grossberg
Maarja Grossberg, snd 1981, inseneriteaduskonna materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi optoelektroonsete materjalide füüsika teaduslabori juhataja, professor
Jüri Krustok, snd 1955, loodusteaduskonna küberneetika instituudi professor
Preemia tehnikateaduste alal tööde tsükli „Uute 2D ja 3D mitmikpooljuhtide optiline spektroskoopia“ eest
Meie maailm püsib püsti Päikese energia najal. Selle salvestamise on loodus hästi ära õppinud. Kui oskaksime murdosa sellest otse elektriks muundada, võiksime rahulikumalt tulevikku vaadata.
Seda tööd suudavad teha mitmesugused keerulised materjalid. Laureaadid on võtnud vaatluse alla kolm ainete rühma. Kesteriidid on keerukad vase, tsingi/raua, antimoni ja väävli ühendused, millest saab ehitada nii kristalle kui ka kilesid. Vase, antimoni ja tina kombinatsioonist on laureaadid aretanud optiliste rakenduste jaoks kihilisi materjale ning molübdeensulfiidist kasvatanud ebatavaliste omadustega imeõhukesi kilesid.
Efektiivselt elektrit tootvad ained on veel keerulisemad. Elektri tekitamisel on ülioluline, milline on päikest püüdvate aineosakeste kuju ja sisemine struktuur. Laureaadid oskavad kesteriidist luua eri võimalusi pakkuvaid kilesid, monokristalseid ja monoteralisi materjale.
Neljast kuni kuuest elemendist koosnevate materjalide kristallstruktuur, optilised omadused ja sellised keerukad aspektid, näiteks elektrondefektide tihedus ja energeetiline sügavus, on äärmiselt tundlikud materjali keemilises koostise ja tootmisprotsessi detailide suhtes. Laureaadid on õppinud mõõtma, kuidas mõjutavad mitmesugused mikrolisandid kesteriitide võimekust muundada päikesekiirgus elektrienergiaks. Selleks lisavad nad materjalile apteekrikaalu täpsusest võrreldamatult peenemal moel teisi elemente ja mõõdavad ülitäpselt saadud komposiitide reaktsiooni valgusele.
Uudsel moel – tahkete lahustena – sünteesitud kesteriitteradest saab moodustada suuri ja elastseid päikesepaneele. Laureaadid on õppinud ka kasvatama eriliste optiliste ja elektriliste omadustega grafeenilaadseid üliõhukesi pooljuhte. Sellised ained on tuleviku elektroonikalahenduste aluseks, kus vooluimpulsse asendavad valgussähvatused.
Maarja Grossberg on Eesti noorte teaduste akadeemia asutajaliige aastast 2017.
Jüri Krustok pälvis 1998 riigi teaduspreemia – aastapreemia tehnikateaduste valdkonnas valdkonnas kollektiivi liikmena.
Eero VasarMario PlaasMari-Anne PhilipsLiina Haring
Mida harvem haigus, seda keerukam põhjus ja ravi
Tartu ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna töörühm
Eero Vasar (kollektiivi juht), snd 1956, bio- ja siirdemeditsiini instituudi inimese füsioloogia professor
Mario Plaas, snd 1980, bio- ja siirdemeditsiini instituudi katseloomakeskuse juhataja
Mari-Anne Philips, snd 1979, bio- ja siirdemeditsiini instituudi inimese füsioloogia kaasprofessor
Liina Haring, snd 1973, kliinilise meditsiini instituudi psühhiaatria kaasprofessor
Preemia arstiteaduse alal tööde tsükli „Siirdeuuringud neuropsühhiaatrias: geneetiliselt muundatud katseloomadest skisofreeniaspektri häireteni inimestel“ eest
Kõik inimesed väärivad adekvaatset ravi. Ka need, keda kimbutavad harvaesinevad geneetilise taustaga haigused. Wolframi sündroomil puudub seni ravi. See on raske kesknärvisüsteemi kahjustav geneetiline haigus, mille ohvreid ründab juba lapseeas suhkurtõbi ehk diabeet ning nõrgeneb parandamatult nägemine silmanärvi kärbumise tõttu.
Laureaadid lõid geenmuundatud roti, mille najal analüüsida veresuhkru muutusi Wolframi sündroomiga sarnase geenikahjustuse korral. Selliste loomakeste organismi reaktsioon peegeldab märksa täpsemalt haiguse käiku kui hiirte oma. Laureaadid kasutasid diabeediravimit GLP-1 agonisti, mis aitas geenikahjustusest hoolimata kõhunäärmel toota vajalikul hulgal insuliini. Tulemusena on veel ühele seni ravimatuks peetud haigusele tekkimas ravivõimalus.
Mõne geeni kahjustused avalduvad vaimse tervise häiretena. Nii juhtub geeni NEGR1 puudulikkuse korral, mis juhib närvirakkude kasvamist. Laureaadid analüüsisid sellise geeni kahjustusega hiiri. Nad tegid kindlaks, et kõnesoleva geeni normaalne funktsioneerimine tasakaalustab erutavate ja pärssivate neuronite arengu. Seda tüüpi tasakaal on eeldus ümbritseva keskkonnaga edukaks kohanemiseks ning selle geeni puudumisel on hiired hüperaktiivsed ja ei oska omavahel hakkama saada. Ka selle geeni kahjustusega inimesi on seega tõenäoliselt üsna varsti võimalik aidata.
Mitmeid vaimse tervise häireid ravitakse tugevate antipsühhootiliste ainetega. Töörühm mõõtis sellise ravi mõju põletiku ja ainevahetuse markeritele ning leidis, et neil ravimitel on kasulikke kõrvalmõjusid, näiteks põletikuvastane toime. Paljudel skisofreenia all kannatavatel patsientidel hakkas aga kaasmõjuna kehakaal kasvama. Üks võimalus selle vältimiseks on lisada antipsühhootiliste ravimite kõrvale diabeediravimeid, mis hoiaksid patsiendi ainevahetuse korras.
Eero Vasar pälvis 2001 Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi, 2004 riigi teaduspreemia – aastapreemia arstiteaduse valdkonnas kollektiivi juhina ning valiti 2010 Eesti teaduste akadeemia liikmeks.
Otsides põhjust, et end hästi tunda
Merike Sisask
Merike Sisask, snd 1968, Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaaltervishoiu professor, Eesti demograafia keskuse vanemteadur
Preemia sotsiaalteaduste alal tööde tsükli „Vaimse tervise ja heaolu ning sellega seonduva riskikäitumise (eelkõige suitsiidikäitumise) sotsiaalsed mõjutegurid” eest
See, et me end vahel mõnusalt või kehvasti tunneme, ei ole pelgalt meie organismi perfektse või kehva talitluse tulemus. Pigem on see indiviidi reaktsioon, kuidas tajume seoseid teistega. Peegeldusena arstiteadusele käsitleb Merike Sisask neid vaimse tervise ja individuaalse heaolu tunnetuse aspekte, mis realiseeruvad sotsiaalsete suhete kaudu. Enamasti on need delikaatsed ja poliitiliselt hellad, aga samal ajal teravad eri rühmade, eriti noorukite, vaimset tervist puudutavad teemad, millest tulenevad sotsiaalsed probleemid nõuavad professionaalset sekkumist.
Laureaadi uuringutes on kesksel kohal enesetapu problemaatika, elust loobumise mõteteni viivate tegurite analüüs, nende laastava mõju vähendamise võimalused ja kõige selle taustaks olevad vaimse tervise mured. Neid võimendab vähene kuuluvustunne pere või sõprade ringi, elukohavahetus ja riskikäitumine alates suitsetamisest ja lõpetades lühikese uneajaga, aga ka noorteomased psühholoogilised raskused ning haavatavus. Neid leevendab tugev ja hooliv pere, vaimsed huvid ning mõõdukas kehaline aktiivsus. Alarmeeriv on sõnum, et Eesti noorte suitsidaalsuse ja depressiivsuse tase on stabiilselt kõrge, vaimsest tervisest teatakse vähe ega suudeta varakult sekkuda. Õnneks pole meil sõjalisi konflikte ja enesetapumõtteid on Eesti sõjaväelastel harva.
Laureaat vaatleb süvitsi koolikiusamise eri tahkusid. Sellele lihtsalt peab reageerima, sest see lõhub vaimselt nii kiusajat kui ka ohvrit. Füüsiline kiusamine soodustab enesetapumõtete võrsumist, kuid küberkiusamine on kõige hävitavam. Kiusamist tuleb kohe märgata, veel parem, ennetada. Aitab vanemate toetus, aga ka noorte teadlikkus, eluviisivalik ja oskus püsida turvalises suhtluskeskkonnas. Laureaat näitab ka, kuidas mõjutab digimaailm, mis siiski ei asenda vahetut kontakti, nii laste ja noorte kui ka vanemaealiste vaimset tervist ja heaolu.
Mereelustik kliimamuutuste tõmbetuultes
Jonne Kotta
Jonne Kotta, snd 1972, Tartu ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna Eesti mereinstituudi mereökoloogia professor
Preemia geo- ja bioteaduste alal tööde tsükli „Mereelustik kliimamuutuste tõmbetuultes“ eest
Paljud räägivad ökosüsteemi hüvede tähtsusest, aga vähesed teavad, millest siis räägitakse. Jonne Kotta oskab Läänemere põhja- ja rannavööndi elustiku teenuseid esitleda arvude keeles, siduda mere elurikkuse, suurtaimestiku omadused ning koosluste katvuse ökosüsteemi funktsioonidega üle kogu Euroopa, panna kokku järvedes lahustunud orgaanilise süsiniku sisalduse analüüs masinõppega ja kosmosest lugeda Antarktika vetikakoosluste liigirikkust.
Ta analüüsib mitte ainult, kuidas reageerib mereelustik kliimamuutustele, vaid ka, kas elustik võimendab või puhverdab neid muutusi. Meie kandis on kliimamuutused sageli pigem režiiminihete ehk hüpete seeria. Happelisemaks muutuv vesi mõjutab agarikku, meie ainsat majanduslikult tähtsat vetikat. Põisadru on Läänemere litoraali elustiku võtmeliik ning elukeskkonna kujundaja. Soolast vett eelistava liigina on ta riimveelises meres nagunii stressis ning soolsuse vähenemine võib talle väga halvasti mõjuda.
Kohati opereerib Jonne Kotta loodus- ja sotsiaalteaduste piiril, kompab teaduse, ühiskonna ja poliitika seoseid ning vaatleb, kuidas suhestuvad eri elustikurühmad ja elupaigad, samal ajal otsides toiduahela mudelitele kohta keskkonnajuhtimises. Liikide ja koosluste vastupidavuse ja levikumustrite prognoos saab merealade haldamisel ja kaitsel üha olulisemaks. Arktikale on see tavatult soosiv: Põhja-Jäämere liigid on eeldatust vastupidavamad ja kataklüsme vähemalt vee all Arktikas karta ei ole.
Inimtegevus toimetab meie merre üha uusi asukaid. Siin sobib ümarmudilale, kes konkureerib ahvenaga, aga ka mudakrabile, kelle levik mõjutab aineringet ja merepõhja pisiasukate elurikkust. Seetõttu on mõttekas rehkendada rannikumere keskkonnamõju hinnangute raames nende liikide dünaamika ja invasiooni tõenäosus. Tööde tsükkel tipneb üldistusega võõrliikide mõjust elurikkusele ja ökosüsteemi funktsioonidele.
Kolonisatsioon okupatsiooni varjus
Epp Annus
Epp Annus, snd 1969, Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur
Preemia humanitaarteaduste alal tööde tsükli „Sotskolonialismi filosoofilis-teoreetilise paradigma väljatöötamine, nõukogude ühiskondade ja kultuuride uuringud“ eest.
Kirjandusteadlane Epp Annus on laiendanud eesti kirjanduse uurimist kultuuri, ühiskonna ja filosoofia nähtuste kompleksse mõtestamise suunas. Ta küsib, miks suutis majanduslikult läbi kukkunud Nõukogude süsteem nii mõjusalt muuta inimeste mõtteviisi ja käitumist. Baltimaade ühiskonna arengut näeb ta uues, võimu, kultuuri ja argielu ühendavas paradigmas.
Laureaat on loonud originaalse sotskolonialismi mõiste, andnud sellele sügava teoreetilise ja huvitava sisu, paigutanud selle meie lähiajaloo konteksti ning esitlenud teadusüldsusele. Sellega tähistab ta XX–XXI sajandi hiilivat (hilis)kolonialismi, mis allutab iseseisva riigi võõrvõimu alla sotsialistliku ideoloogia varjus. Idee on lihtne: jultunud kolonisaatorit pole olemas, kuid kohalik elanikkond muudetakse poliitkorrektsel moel uuteks režiimile sobivateks „sotsinimesteks“.
Laureaat on loonud meie lähiajaloo ja Nõukogude korra mõjude (ehk sovetiuuringute) käsitlemise uue paradigma, tõstes okupatsiooni asemel esile kolonialismi ning sidudes selle sovetiseerimisega kui inimeste mõtteviisi ulatusliku ümberkujundamisega. Tema eesmärk on luua uus käsitlusviis Nõukogude süsteemi mõjul toiminud ühiskondade ja kultuuride uurimiseks.
Tema käsitlus seob teoreetilise mõtlemise argielu mikroanalüüsiga ja astub välja tekstikeskse uurimise paradigmast – taustaks afektiteooria, argielu ja kolonialismi ning modernsuse analüüs. Tekstide kõrval nähakse nendega põimuvaid isiklikke kogemusi, tundeid ja läbielamisi. Teisalt raamistab võimu tegevus „võimalikkuse sfääri“ ehk piirid, milles tohib liikuda. Analüüsides argielu, kultuurimärke, omaelukirjutusi jms, toob Epp Annus intrigeerivas kontekstis esile Nõukogude survesüsteemi keerukuse ja vastuolulisuse ning võimu ja inimeste suhete paljutahulise mustri, võimaldades mõista süsteemi saatanlikkust ja näha mustvalgete vastanduste taha.
Wiedemanni auhinnaga tunnustatud Jüri Viikberg on uurinud eesti keele kontakte, murdeid, sugulaskeeli, väliseestlaste keelekasutust ja alamsaksa laensõnu. Pühendunud õppejõud ja ühiskondlikult aktiivne keeleteadlane on muu hulgas kuulunud Eesti keelenõukogu koosseisu ja on kauaaegne Võru Instituudi teadusnõukogu liige.
Aili Künstler: Oled küll maha pannud toimetajategemised suure eesti murrete sõnaraamatu (EMS) juures, mis hõlmab põhiliselt XIX sajandi lõpu ja XX alguse sõnavara, kuid hoiad sel kahtlemata silma peal. Kas sealt leiab ka uusi murdesõnu?
Jüri Viikberg: Kui sõnastiku algusots hakkas trükist paistma, leppisime kokku, et 1990. aasta jääbki veelahkmeks ja hilisemat materjali sisse ei võeta, vältimaks olukorda, kus sõnastiku algus esindab XIX sajandi, selle lõpp aga XXI sajandi keelt. Praeguseks on jõutud VII köitesse ja ilmunud on 31 vihikut (a – pari, ligi 6500 lk), kusjuures kõik on saadaval ka veebis.1 Sõnastikku toimetab tarmukas naiskond eesotsas Mari Kendlaga, neil jätkub nii indu, kogemusi kui ka eelolevaid tööaastaid.
Olen EMSi koostamisse-toimetamisse andnud oma elust 30 aastat ja loen seda piisavaks. Hiljem olen kokku puutunud väiksemate sõnastikega. Karl Pajusalu algatusel sündinud „Mulgi sõnastikule“ (2013) on järgnenud trobikond teisi (nt Hiiu, Kihnu, Kuusalu), mis on pannud aluse EKI piirkondlike sõnastike sarjale. Et need on valminud kohalike murdeinimeste jõul ja nõul, leiab sealt ka uuemat sõnavara. Oma toimetajakogemusi olen saanud rakendada nendegi puhul (nt Kihnu 2016, Seto 2020).
Künstler: Eelmisel aastal ilmus „Eesti keele varamu“ sarjas sinu kokku pandud „Eesti murrete grammatika“ põhirõhuga käänd- ja pöördsõnal. Kas seal kajastub ka tänapäeva keelekasutus?
Viikberg: Kindlasti kajastub, kui seda märgata sealt otsida. Raamat annab tervikülevaate murrete grammatilisest ehitusest, kusjuures kõiki vormiõpetuse nähtusi on seal kirjeldatud võrdlevalt, kõiki murdealasid kõrvuti seades. Kogu selle korrastatud tuumikteabe taustal saab nägelikuks, kuidas on me murded ajavoolus vastu pidanud, mis on käibelt kõrvale jäänud (nt omastusliited, kaks kolmatkümmend-tüüpi arvsõnad) ja mis on raudvarana üha kasutusel, olgu või mõnevõrra muutunud moel. Raamat toob esile kogu lähtematerjali, mille aluselt on kirjakeelt loodud, arendatud ja rikastatud. Nii mõnigi kitsama murdeala joon (nt olev kääne rannamurdes või kaudne kõneviis idamurdes) on kirjakeele kaudu levinud üldkasutatavaks.
Künstler: Peale murrete oled uurinud ka keelekontakte. Kui eesti kirjakeeles, mis on järjest suurema inglise keele surve all, võib kooliharidust saanute kirjatöödes aina sagedamini täheldada inglise keelt eesti sõnadega, siis kuidas on lood murretes? Kas eesti kirjakeel võru sõnadega? On ju kõik kirjakeelses koolis käinud. Näiteks pärimusmuusik Mari Kalkun arvas hiljuti ise, et võrukeelne ta ikka pole, aga on veel mõned memmed, kes on.
Sel aastal pälvis Wiedemanni keeleauhinna Jüri Viikberg.
Viikberg: Mari Kalkun on kindlasti mitmekeelne ja küllap on ta ka õige enesekriitiline, kui ta end ükskeelsete laulumemmedega võrdleb. Meie kultuur on suurel määral tõlkeline ja eks anna siis kultuurikontaktid endast märku ka keelekontaktide näol. Tõlkimine ja emakeele kõrvutamine võõrkeeltega on kindlasti üks meie koolihariduse osa, on ju meie tõlkijate tase väga hea ning kogu tõlkeline kirjavara ülioluline. Kui ka iga tõlgitud ja ajalehte jõudnud kirjatükk pole laitmatu, siis tuleb loota, et need kirjatsurad end veel edasi suutlikumaks koolitavad.
Künstler: Tore on, kui Eestis on omana kasutada mitu keelt, olgu teine keel siis murre või mõni muu emakeel, mille oskust ja igapäevasuhtluses kasutamist tuleb samuti toetada. Liina Lindstöm leiab aga näiteks artiklis „Keeleteadlased: eesti keel on vaba, aga võiks olla veel vabam“2, et murdejooni ei peaks koolikeeles tõrjuma. Kas pead mõistlikuks, et koolis ei õpetata kirjakeelt?
Viikberg: Kirjakeele ja murdekeele piir on palju tinglikum kui emakeelel ja võõrkeelel. Oleks loomulik, kui murdekeel saadakse suhu kodus, ja on väga oluline, et see kõlaks nii tanumal kui ka linnakividel. Ootan pikisilmi „Aktuaalsesse kaamerasse“ tagasi Mirjam Mõttust, kes paneb inimesed võru keelt rääkima ka kaamerate ees – kogu keelekasutus ei pea käima eranditult ÕSi normingunööri mööda.
Üldine kooliõpe käib ikka kirjakeeles, nii nagu on seda tehtud seni ja tehakse ka edaspidi. Omakandi keelt õpitakse kirjakeele süsteemi najal ja võrreldes, ühes on nii, teises naa, juba mitmekümnes koolis Lõuna-Eestis, Kihnus ja Kodavere mail, on koostatud aabitsaid ja lugemikke, keeleõpikuid ja laulikuid. Õnneks on ammu möödas ajad, kui õpetajad käisid mööda kodusid ja nõudsid, et lastega ei tohi kodus murret rääkida, sest siis ei jõua nad koolis normaalselt edasi ja jäävad lolliks.
Eesti murded on kindlasti eluterved oma grammatilise struktuuri ja sõnavara poolest, kuid elujõulisemad on need, milles ilmub trükisõna, antakse haridust ja mida kasutatakse avalikus keeleruumis. Piltlikult öeldes: mida räägitakse kodus, koolis ja kirikus.
Künstler: Huvitav, kuidas õnnestus osal indoeuroopa keeleruumi surve all eelmisel sajandil toimetanud väliseestlastest vältida oma keelekasutuses asukohamaa keele mõju?
Viikberg: Koguteosest „Eestlased ja eesti keel välismaal“ (2010) ilmneb tosina riigi näitel, et laitmatu emakeele säilitasid need väljarändajad, kes olid omandanud hariduse Eestis. Nooremate emakeelt toetasid peale kodu muidugi väliseesti seltsid ja ühingud, pühapäevakoolid ja noortelaagrid, ent asukohamaa keelest sai neile nii haridus- kui ka töökeel. Kui sage eestikeelne suhtlemine võib anda ka suurepärase häälduse ja ladusa kõne, siis asukohamaa keele mõju ilmneb paratamatult sõnakasutuses, mitmesugustes väljendites, eriti aga enese väljendamisel kirjas. Nüüd, kui väliseestlastest on saanud eestlased välismaal, on asukohamaa keelemõjudele heaks vastumürgiks võimalikult tihe suhtlemine kodumaaga.
Künstler: Kas ka tartu keele annab ellu äratada, kui Indrek Park juba välja surnud indiaani keeledki taas tarvitusse toob?
Viikberg: Ma pole üldse kindel, et tartu keel XX sajandi algul hääbus, sest Tartu murdealal kõneldakse seda siiani. Valdav osa murdematerjale ongi talletatud veel aastail 1957–1993, ilmunud on hulk head ilukirjandust Gustav Suitsust Mats Traadi ja Rauno Alliksaareni. Kui jutt on lõunaeestlasi ühendanud tartu kirjakeelest, siis selle koha näikse jah täitnud võru keel, lisaks mulgi ja setu keeles publitseeritav kirjavara. Kui tartlased peaksid ise oma keele velmamisest huvituma, võiks alustada kas või keeleõpetusest ja sõnastikust, nii nagu teised on ees teinud.
Künstler: Ja lõpetuseks: mida pead oma emakeeleks?
Viikberg: Minu emakeel on eesti keel, isegi kui sa võib-olla eeldasid, et mainin mõnd mahlakat murret. Rapla kandi keelepruuk on kirjakeelele küllaltki lähedane. Sealsesse keskmurde murrakusse on levinud ka läänemurdele iseloomulikke jooni, aga mul oli kõrva hoida kodukandi murdejooni (olgu sui, pluusa või õuni) koolikeelest lahus ja võin öelda, et olen kasvanud-kasvatatud siiski kirjakeele pärmi peal. Tõsisem murdehuviline kujunes must pärast ülikooli ja ma loodan selleks jäädagi.
Aga – eesti keel ei ole üksnes kirjakeel ja teiste inimestega räägime ju vastavalt olukorrale. Üldjuhul kasutan ma ilmselt ühiskeelt, aga rõõmustan alati, kui põhjaeestlasest minule vastatakse näiteks kihnu või võru keeles. Siis tekib endalgi kiusatus seda imiteerida.
Mida kassid ostaksid? Ehk Eha Komissarovi üheksa elu(tööd)
KATI ILVES, MARIA-KRISTIINA SOOMRE
Halb võib olla hea alusmaterjal.
Laozi
Enne ühe retrospektiivnäituse avamist küsis muuseumi direktor Eha Komissarovilt nõu, mida avamisel öelda, tal endal olid ideed otsas. Komissarov vastas: „Come on, tsiteeri Laozid ja ära ütle rohkem midagi. Diip, elegantne ja null pingutust. Ma võin sulle mõned tsitaadid saata!“ Avamiskõned olid tol õhtul aga pikad ja ülevoolavad ning ei saa meiegi Eha elutöö peale mõeldes tema nõuandega piirduda.
Maadeavastaja. Eesti kunstimuuseumis tööle asumisest peale 1973. aastal pole Eha Komissarov sealt kordagi lahkunud. Tema riikliku preemiaga pärjatud elutööd oleks seega loogiline vaadata kui kestvusdistantsi, vastupidamisel ja järjepidevusel põhinevat katkestusteta jada. Ometi ei saaks olla ekslikumat kirjeldust ühest või pigem üheksast, intensiivselt ja paralleelselt elatavast elust. Just katkestus on Eha kütus. Nõukogudeaegne muuseum oma tasase rütmi ja hierarhilise kunstipildiga suletuses oli unistama aeglustav krüogeenne uni – aastatesse arvutatuna pikk, järgnevat aimates hädavajalik ettevalmistav ooteaeg. Müüride langemise ajal, kui võimu poolest oli järsku peaaegu kõik võimalik, maailm ärkas ja avanes ning vähemalt teoorias sai Soome kolleegide seni utoopilisena kõlanud repliigile „„documenta“ avamisel näeme!“ vastata jaatavalt, oli Eha Komissarov koos teiste praeguste legendi staatuses tegijatega tundmatusse sukeldumiseks valmis. Kunstipildi uueks loomine oli sugugi mitte homogeense põlvkonna suur ühistöö, kus maadeavastamise ja -vallutuste kõrval kujutleti ja võeti uusi seni olematuid rolle, aidati luua eimiskist struktuure, metafüüsikat ja biotoopiat.
Trikster. Kolleegid Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusest tituleerisid Eha Komissarovi oma preemiaettepanekus Eesti kaasaegse kunsti emaks. Sellega on raske vaielda, eriti kui mõelda põlvnemismudelite peale laiemalt. Komissarov oli murranguajal tõepoolest üks esimesi, kes hakkas suhestuma siit vaadates uue, avatud, lääneliku kunstimaailmaga ning importima probleemipüstitusi, kunstivorme ja kõige nüüdisaegsemaid tehnilisi lahendusi, aga näiteks ka turundusmõtet. Koostöös toonase KKEKi tiimiga eesotsas Sirje Helmega aitas ta kaasa Eesti kunstnike rahvusvahelisele tähelennule. Tallinna Kunstihoonet juhtima suundunud endine muuseumikolleeg Anu Liivak tõmbas ta endaga galeriimaastikule: koos pandi alus ühe esimese eragalerii Vaala kunstipoliitikale. Eha Komissarov jäi seda kujundama kümnenditeks, ta oli alustavate noorte uue kunstikeele innukas toetaja. Kultuurkapitali taastamisel kuulus ta 1994–1997 esimesse kunsti sihtkapitali nõukogusse ja aitas luua osalt praeguseni kehtivaid rahastuspõhimõtteid, tänu millele tuli uuenev kunstiväli majanduslikult kõige keerulisematest aegadest läbi terviklikuma ja tasakaalukamana, kui tormiline varakapitalism seda ette näinuks.
Astronaut. 1996. aastal Eesti kunstimuuseumi kaasaegse kunsti näituste pinnana avatud Rotermanni soolalao alumine korrus oli esimene omataoline kunstikeskusEestis. Koos legendaarse näituseinstallaatori Andres Amosega, kes ka praeguseni muuseumis töötab ja on suure osa Eha Komissarovi (ja kunstnike) visioonist realiseerida aidanud, mõeldi täiesti nullist välja uus kunsti näitamise standard. Võib isegi väita, et see, mida meil mõistetakse praegu kaasaegse kunstina, sündis 1990ndate teisel poolel soolalaos Eha orkestreerimisel. Kirsina tordil näidati siin ka ette, kui suuri nimesid (Andy Warhol!) ja kui ambitsioonikaid projekte saab importida ja põlve otsas ära teha. Soolalaos pani Komissarov koos Hanno Soansiga aluse hilisematele Kumu nüüdiskunsti programmi aluspõhimõtetele, seal treeniti kunstnike ambitsiooni ja publiku vastuvõtuvõime piire. Kui Kumu 2006. aasta 17. II avanes, oli Eesti kunstiväli selleks paljuski tänu Eha Komissarovile valmis. Ka praegu, kui mitu põlvkonda kuraatoreid on peale kasvanud, lähtutakse näitusetegemisel valdavalt toona loodud paradigmast.
Eha Komissarovi fenomen on kõikjalolek.
Korrastaja. Kaasaegse kunsti maaletooja ja vankumatu eestkõneleja rolli kõrvale mahub Eha Komissarovi tööelus ka sama pühendunud kunstiajaloo mõtestaja ja problematiseerija oma. Koos Tiina Abeliga moodustati aastatuhande algul kunstimuuseumis vankumatu tandem, kes Kumu püsiekspositsiooni ette valmistades esimest korda pilt pildi haaval meie kunstiajaloo visuaalset kaanonit kujundas. Ainuüksi sotsrealismi „soerdi“ kui ajaloolise paratamatuse kodustamisega eesti kunsti „lilleaias“ on Eha Komissarovi teened kunstiajaloo ees hindamatud. Valulikud konfliktid püsinäituse valikute ümber on kasvatanud meid kunstivälja ja ühiskonnana, õpetanud ka lähimineviku kunsti muuseumiekspositsioonis lugema ajaloo prillidega. Sama teravapilgulised tunnistused on Komissarov kunstiteadlasena sõnastanud ja muuseumitöötajana näitusteks vorminud ka eri ajastute avangardi ilmingute kohta.
Ellujääja. Meie põlvkond mõtleb Eha Komissarovist kui Eesti esimesest kuraatorist – inimesest, kes hakkas näitusi tegema nii nagu praegu seda formaati mõistame ja mõtestame. See ei tähenda, et ta on esimene näitusetegija või ainus, kes omal ajal kaasaegse kunsti keele selgeks õppis. Ka Kumus on 15 aasta jooksul näitusi teinud 114 kuraatorit, neist 90 väljastpoolt muuseumi. Umbes viiendiku üle kahesajast Kumu näitusest on aga kureerinud just Komissarov, kes oma 48 aasta pikkuse staažiga peaks olema ka muuseumi pikaajalisim töötaja. Viiendikust saab kiirelt vähemalt pool, kui kujutleda teda kaasa mõtlemas, sekkumas, inspiratsiooni andmas, aga ka polemiseerimas ja ümber lükkamas kolleegide mõttekäike ja algatusi. Eha fenomen on kõikjalolek. Oli enesestmõistetav, et muuseumi sajanda aastapäeva programmi ühe keskse näituse „Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“ pani kokku just tema, seda metodoloogiliselt samuti pea ainuvõimalikul viisil, kutsudes kunstnikud dialoogile muuseumi kogudega. Juubelile on järgnenud 1990ndate püsiekspositsioon ja sügiseks on kavandamisel nullindate näitus: võiks arvata, et akadeemiliselt neutraalselt kõlav süsteemne ajalookirjutus, kui see ei oleks Komissarovile ainuomaselt läbinisti kunstist ja kunstnikest lähtuv, lõpuni ettearvamatu protsess.
Märulikangelane. Eha Komissarov on kuraator, kelle professionaalse DNA telg on muutus, uuele võimaluse andmine, kogemuste kriitiline ümberhindamine, katkestustest ja konfrontatsioonist käivitumine. Peale loomaliku energia, erksuse, uudishimu ja kustumatu kire kunsti suhtes peitub tema ainulaadsus ka alistunud enesekindluses. Tema meetod on kummaline kooslus protestantlikust tööeetikast, alkeemiku fanaatilisest lõpuniminekust, boheemlase ekstsentrilisest fatalismist ja reamehe isetust kuulekusest. Kunst tuleb hierarhias kõigepealt, muuseum kohe selle järel.
Kui püüda Komissarovi kureerimismeetodit arusaadavasse kultuurikonteksti ümber asetada, siis kõige täpsema vaste leiab filmivallast: action. Eha näitused on mastaapsed, vererõhku kergitavad ja tihti keerulised vastandite magnetismile üles ehitatud fantaasiamaailmad. Kohe, kui tundub, et süžee on läbi hammustatud, head pahadest eristatud, algab järgmise ajutise valge seina taga uus kõmmutamine.Adrenaliinidoos on tagatud ka pealtnäha süütult mõjuva vanema kunsti ekspositsiooni puhul – ainult Eha Komissarov suudab näiteks Eesti 1950ndate maali intrigeerivalt stalinistlikuks impressionismiks vormistada, olles ise samal ajal kõrvuni kaevunud veel ka Diori tafti, abstraktsionismi revolutsioonilistesse juurtesse, ekraani arheoloogiasse või maali pidevasse tagasipöördumisse. Ehast saab mõelda kui Eesti kunstimaailma Ellen Ripleyst, Ridley Scotti legendaarse ulmeõuduka „Tulnukas“* kangelannast, seersandist võimatul missioonil, kes teeb kõike seda, mida parasjagu vaja: kamandab kosmoselaeva tehnikuid, kehtestab karantiini, paljastab vandenõu, juhib lootusetut võitlust ksenomorfse koletisega ega jäta meeleheitliku, plahvatusi ja leeke täis põgenemise käigus kassi päästmata, jäädes kõige selle juures täiesti tavaliseks inimeseks oma hirmu, harjumuste ja ellujäämisinstinktiga.
Mõõkade kuninganna. Eha on olnud meie mõlema mentor, õpetaja ja hoolitsev kassiema, aga me ei liialda, kui väidame, et ta on innustanud, inspireerinud ja eeskujuks olnud kõigile kuraatoritele, kunstnikele ja kunstiteadlastele, kellega ta nende aastakümnete jooksul intensiivselt koos tööd on teinud. Eha Komissarovi kõige suuremaks supervõimeks on tema oskus vaadata – ja panna teisigi nägema – asju täiesti uue nurga alt. Vaatamata klassikalisele kunstiajaloolase haridusele käitub Komissarov näitusematerjaliga nagu kunstnik: kohe eraldab ta kõigest muust endale olulise, takerdumata sealjuures ühtegi sentimenti, dogmasse, tavasse või (väheatraktiivsesse) stereotüüpi. Eha ei ole kindlasti kuraator, keda iga kunstnik endaga töötama tahaks: ta sisistab geeniuste peale, põlgab nn head maitset ega anna armu klassikustaatuse välja teeninud autoritele. Kui Komissarovil on idee, ei ole takistuseks selle materiaalse tõestuse puudumine, sest tihti kunstnikud veel ei tea, millised teosed neis peidus on, Eha Komissarov saab ka siin aidata. Ei ole kahtlustki, et tal on alati visioon, sabatunne kõige uuemale, alles tärkavale kunstile ainuomase vormi ja suuna osas. Ühtlasi on ta ka kuraator, kes näituse avamise eel tavaliselt viimasena harjaga saalis põrandat pühib.
Leegiheitja. Eha Komissaroviga koos kureerimine, ilmselt ka Komissarovi poolt kureeritud olemine, on õhku tõstev ja arendav, aga võib sellest hoolimata ka vastastikku traumeerida. Ta usaldab, aga pea alati sekkub. Oleme mõlemad leidnud end olukorrast, kus ta on enese jõuliselt kehtestanud, olles kirjutanud elust suuremaks mõne autori või disaininud teost ümbritseva konteksti meie arvates liialt oma subjektiivse visiooni järgi. Selline teguviisei tulene pahatahtlikkusest või hoolimatusest ülejäänute suhtes, selle põhjuseks on seesama loov alge, mis enamasti ka kunstnikke tegudele sunnib. Kunstiajaloolase taustaga kuraatorilt oodatakse tavaliselt kirjutatud ja kirjutamata kokkulepetest kinnipidamist, aupaklikkust ja distantsi teoste, pärandi, autoriga. Eha Komissarovi võime kunstiga ausalt ja krambivabalt ümber käia, tulemuslikult tööd teha, on imetlusväärne ja õpetlik.
Kuraator. Iga näitus on teos. Kuraator on autor, kes põimib oma visiooni kunstnike häälte abil kõneledes ühtseks, ajas ja ruumis kordumatuks koostööl põhinevaks tervikuks. Olgu tegemist isikunäituse või teemapõhise kuraatoriprojektiga, ajaloolise, nüüdisaegse, maali-, moe- või kollektsiooni tutvustava püsinäitusega – kõik see on kordumatu, ajutiselt ellu kutsutud ime. Kõige süsteemsemalt, kõige suuremas mahus ja kõige laiema ulatusega on neid imesid korda saatnud Eha Komissarov. Kuigi action-formaat sobib ehk ka olemuslikult kõige paremini tema natuuriga, ei ole see tekkinud tühja koha pealt. Eha teab, et näitus peab köitma. See ei tohi olla igav ja intriigita. See peab tõmbama ka nende tähelepanu, kelle muidu eneseküllane olek lubaks neid jätta huvitumata. Komissarov mõtleb näitust koostades kõige pretensioonikamatele olenditele ja püstitab protsessi alguses igati loogilise küsimuse: mida?See küsimus saadab Eha Komissarovit kogu ettevalmistusperioodi, selle järgi annab korrigeerida nii teoste valikut kui ka eksponeerimiskeskkonda ja tunnusvisuaali. Mida näidata, et see kõnetaks? Mida teha, et iga uus näitus oleks intrigeerivam, kui kõik varasemad kokku? Mida kassid ostaksid?
Tallinna Linnateatri „Lapsed“, autor Lucy Kirkwood, tõlkija Oliver Berg, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Reinis Suhanovs (Läti), kostüümikunstnik Reet Aus, muusikaline kujundaja Riina Roose, valguskunstnik Kristjan Suits ja helikujundaja Arbo Maran. Mängivad Piret Kalda, Anne Reemann, Epp Eespäev, Hendrik Toompere ja Peeter Tammearu. Esietendus 1. II Salme kultuurikeskuse väikesel laval.
Mitu näitlejakoosseisu on sõnateatris küllaltki ebatavaline nähtus, ja kuigi Tallinna Linnateatri uuslavastuse puhul ei ole ühtegi praktilist põhjendust näitlejate vahetumiseks avaldatud, peitub selles suur kunstiline väärtus. Anne Reemann, Piret Kalda, Epp Eespäev, Hendrik Toompere ja Peeter Tammearu on igaüks suurepärased näitlejad, kõrgelt hinnatud nii kolleegide kui ka publiku poolt, kuid Elmo Nüganeni uues lavastuses eri kombinatsioonides mängides, teineteise tähelepanu ja taluvust kombates ning publikut oma värvidega üllatades, pääseb nende sära just üheskoos eriti lummavalt esile.
Võtmesõna on „koos“ – vaatamata sellele, et Anne Reemann on ainsana dublandita ja seisab loo mõttes kesksel kohal, pole Lucy Kirkwoodi näidendis ega Nüganeni tõlgenduses üht konkreetset peategelast. See on võrdväärsete tertsett, kus igaühel on oma minevik, motiiv ja suund. Ses mõttes on tingimata vajalik, et Kirkwoodi tegelased on küpses eas, sest ükski noor või vähekogenud näitleja ei suudaks niivõrd nüansirikast ja magusvalusat lugu sellise väega mängida. Aga niipea kui kokku saavad kolm tugeva energia ja isikupärase mängustiiliga näitlejat, suurepärane tekst ja psühholoogilise realismi meisterlavastaja, on tulemus külmavärinateni lummav.
Üks esimesi emotsioone, mis etenduse alguses mõtted vallutas, oli intellektuaalne mõnu kvaliteetsest dramaturgiast. Briti näitekirjanik Lucy Kirkwood on mõjukas nüüdisaegne mõtleja, kes on kirjutanud sügavalt eripalgelistel ja problemaatilistel teemadel. Tema hoolikalt struktureeritud tekstid ja emotsionaalsed dialoogid on pälvinud korduvat tunnustust ning Oliver Bergi tõlkes jõuab näidendi „Lapsed“ südamlikkus ja süngus ka eesti publiku ette. Teisena tabas hämming selle loo tänapäevasusest ja parimast ajastusest. Isegi kui jätta sel korral koroonateema kõrvale, tabab Nüganen oma materjalivalikuga nii valusalt märki, et sunnib loodetavasti kuulama ka need, kes keskkonnateemalistes vestlustes jäävad leigeks.
HAZEL: Ja sa ju tead, et me oleme terve elu olnud need inimesed, kes piknikule või telkima minnes ei korista mitte ainult iseenda järelt ära, vaid me lähme ja korjame teiste inimeste prügi ka üles, mul on oma jakitaskus väike kilekotivaru alati kaasas, meil on lihtsalt selline komme, koht tuleb endast maha jätta puhtamana, kui see enne sind oli, aga sa ju saad aru, et me olime selle ära teeninud. Me olime selle ära teeninud, ainult sellel ühel korral, et öelda: me lihtsalt ei jõua selle pasaga praegu tegeleda.
Fiktiivsest käivitavast sündmusest hoolimata sunnib „Lapsed“ publikut reaalsusele näkku vaatama. Ammu on möödas aeg, et diskuteerida kliimamuutuse kui nähtuse olemasolu või selle seose üle inimtegevusega, ning isegi pikaajaliste lubaduste tegemiseks on aeg otsas. Kirkwood suunab tähelepanu sellele, kuidas kõige hullema keskel leida endas see moraalne jõud, et võtta vastutus.
Kuidas öelda „mina tegin ja mina koristan ära“ maailmas, kus me oleme harjunud koledusi joogamati alla pühkima ja ebamugavusi nupuvajutusega kustutama? Kuidas leppida süü lõplikkusega ja sellega, et ka vastutustundega ja isetult tegutsedes ei muuda see suures plaanis enam mitte midagi?
Peeter Tammearu Robin on joviaalne ja südamlik, Epp Eespäeva Rose otsusekindlalt rõõmsameelne ja terav.
Heili Sibrits märgib oma arvustuses tabavalt, et „sel päeval, kui Salme kultuurikeskuses esietendus Elmo Nüganeni lavastus „Lapsed“, ilmus online-meedias artikkel „Kaberneeme, Viru-Nigula ja Lüganuse – selgusid tõenäolised asukohad Eesti esimesele tuumajaamale“. Eestis pole tegelikult otsustatud, kas tahame tuumajaama ja kuhu oleme valmis selle ehitama, meil pole isegi aktiivset diskussiooni.“1 See pole kokkusattumus, vaid ehe näide olulisest, mis on mattunud infotulva alla. Kuigi osa ühiskonnast püüab pidevalt ebakindlale tulevikule tähelepanu pöörata, tegeleb teine osa kinnisilmi lühiajaliste pseudomuredega ja teeb näo, et homne meisse ei puutu.
Muidugi on „Lapsed“ märgiline lavastus ka mitmel teisel, isiklikumal ja kohalikumal, viisil, nagu Tallinna Linnateatri kauaoodatud remont ja eksiil Salme keskuses ning Elmo Nüganeni ajastu lõpp peanäitejuhina. Sellest vaatenurgast leiab väikesi sooje vihjeid nii lavalt, muusikast kui ka näitlejate valikust: „Teatrimälusleppi kannab üllatav finess läti kunstniku Reinis Suhanovsi stsenograafias,” kirjutab Pille-Riin Purje. „Salme kultuurikeskuse väikeses saalis näeme lava ja saali piiril halli sammast, mis toob kohemaid meelde Nüganeni esiklavastuse Linnateatris, „Romeo ja Julia“ Laia tänava hoone diele’s. Usun, see on lavastaja kingitus iseendale ja kaasteelistele, sest külaliskunstnik Suhanovs kuulub poegade põlvkonda ega saa olla „Romeot ja Juliat” näinud.“2
Salme kultuurikeskusesse püstitatud valge telk tekitab muhedaid seoseid nii suveteatritega kui ka kujutluspilte, kuidas mõjunuks selline lava mõnes Laia tänava ruumis, aga tegevuse käigus hakkab lavakujundus ülima delikaatsusega rõhuma süngematele tagamõtetele pagulusest, ajutiste lahenduste püsivusest ja meie mugava elu haprast iseenesestmõistetavusest. Kui Kirkwoodi tekstis on tegevuskohaks valitud suvemaja, mis loo jooksul toob fookusse heaoluühiskonna võimalused, muudab telk olukorra tegelastele teravamaks ja sihipärasemaks. Tegevuskoha niivõrd selge muutmine võib muidugi tekitada sisulisi vastukäivusi, aga lisada ka uusi tähendusi.
„Kui sõnades rõhutati, et kui vastutustundetu on tahta asju vaid sellepärast, et me neid võime ja saame tahta, siis Hazeli ja Robini kodu ei viidanud mitte kuidagi mõtlematule tarbimisihale. Üksikutest esemetest, mida Robin kiirgustsoonis olevast kunagisest kodumajast ajutisse elupaika oli toonud, sai pigem järeldada, et see perekond polnud elanud osta-ja-viska-minema-mõtteviisist kantuna: põlvest põlve pärandatud mööbel, ise ehitatud venitamislaud, katastroofi järel hoiti nõusid kohvrites (mitte polnud ostetud Ikea vms kiiret lahendust pakkuvaid mööblitükke).“3
Minu meelest on see mulje geniaalselt petlik ning sellistes õigustustes peituvadki need heade kavatsuste tänavakivid, mis põrguteed ääristavad. Niikaua kuni prügikoristusaktsioonide osavõtt, kilekottide demoniseerimine ja maheavokaadode õilistamine õigustab lennureise, uusi tehnikavidinaid ja keskkonnaignorantsete võimuesindajate valimist, pole suuri muudatusi oodata. Keskkonnasõbralikul elustiilil pole mingit pistmist enesele keelamisega, vaid pigem on küsimus läbitunnetatud teadvustamises ja leppimises, et nii on vaja teha.
ROSE: „Ma tõesti saan nüüd aru, et maailma kuidagigi koos püsimiseks, saad aru küll, et me ei saa lihtsalt teha kõike seda, mida me tahame, lihtsalt seepärast, et me seda tahame.“
On ebavajalik rääkida sellest, et Reemann, Eespäev, Kalda, Tammearu ja Toompere on suurepärased näitlejad – see on mainimatagi selge –, aga just tänu sellele kerkib esile koostöö. „Lastes“ ei ole paika pandud kaht kindlat koosseisu, vaid näitlejad vahetuvad ja moodustavad kombinatsioone vabamalt. Selle ja tihedalt läbikomponeeritud teksti tõttu on nende suhtlus ja reaktsioonid ääretult nauditav vaatemäng. Pisinüansid lükkavad esiplaanile kord ühe, kord teise detaili.
Reemanni närviline, agressiivselt optimistlik ja tegus perenaine Hazel tõmbub ja tõukub vastavalt sellele, kes temaga parajasti mängib. Kui Tammearu Robin on surmahirmus joviaalne ja südamlik, on Toompere rõõm meeleheitlik ja lootuseta. Kui Eespäeva Rose on otsusekindlalt rõõmsameelne ja terav, siis Kalda süngelt vihjeline ja leebe. Ja need olid vaid kaks kombinatsiooni, mida minul näha õnnestus. Mis teistel päevadel juhtub, jääb nende päevade publiku teada. Selles ainukordsuses ja ennustamatuses peitub suur võlu. Meil ei olegi vaja näha kõiki variante, teada kõiki ümberpõikeid ja nüansse, sest lõpptulemus jääb ikka samaks – mängu ilu ja õudne lõpp. Tegelikult polegi lõpp teab mis õudne, vähemalt ühe teatriõhtu vaatenurgast, sest lõpus on rahu ja leppimine.
Väike kõrvalepõige valguskujundusse (Kristjan Suits): osa etendusest on lava valgustatud elektrisäästlike leedlampide ja küünaldega, kuid osa etendusest kannavad näitlejad ise endaga kaasas pikki lampe, mängides nendega ja liigutades vastavalt vajadusele. Kogu valguskujundus on viimse nähtava detailini näidendi tekstiga kooskõlas: elektrisäästlikkus ja -katkestused, statsionaarse elumaja puudumine ning elektri kättesaadavuse etteaimamatus. Tuleb au anda Suitsule puhtalt selle eest, sest näiteks mina pole oma elus näinud lavastust, kus näitlejad oma valgustust ise kaasas kannavad.
Aga seejuures ei mõju see tehnilise vajadusena, vaid loogilise osana loost endast. Niivõrd loogilise osana, et esimese hooga ei pruugigi pähe tulla, et see on osa valguskujundusest, mitte näidendist endast! Sel moel on valgus loo peamise sõnumi teenistuses: las arenevadki kõik meie väikesed püüdlused parema säästlikkuse ja harjumusliku prügikoristuse poole, nii et me selle keskel ikka sööks, tantsiks, armastaks ja minevikusuhteid klaariks. Elu on ja jääb, küsimus on ainult vormis. Kohanemine on homo sapiens’iparim omadus.
1 Heili Sibrits, Elmo Nüganeni uuslavastus. Milline ohverdus on piisav? – Postimees 2. II 2021.
2 Pille-Riin Purje, Kingitus iseendale ja kaasteelistele. Nüganeni lahkumislavastus pakub nauditavat näitemängu. – Eesti Päevaleht 2. II 2021.
3 Heili Sibrits, Elmo Nüganeni uuslavastus. Milline ohverdus on piisav? – Postimees 2. II 2021.
Kui kuulsin mõned aastad tagasi Eneken Laanese ettekannet Raimond Kaugveri laagrikirjade kohta, olin otsekohe veendunud, et kirjad peaksid saama avaldatud ning et tahaksin neid lugeda – mitte ainult uurija, vaid ka inimesena, keda huvitavad siseilma vaatlus ning vaimsed toimetulekustrateegiad. Raimond Kaugveri 95. sünniaastapäeva eel ongi tema kirjad Sigrid Kurvisele raamatu kuju saanud.
Leitud varandus
Raimond Kaugveri „Kirjad Sigridile“ koosneb 270 joonealuste kommentaaridega varustatud kirjast ja põhjalikust koostaja eessõnast.
Kirjad on teele läkitatud peamiselt Vorkuta vangilaagrist, kuhu Kaugver juunis 1946 saadeti poliitvangina Soome kaitseväes teenimise eest ja kust ta vabastati 1949. aasta detsembri keskel. Enne seda oli teda 1,5 aastat hoitud vangistuses Patarei vanglas. Raamat sisaldab ka kirju Soome sõjatandrilt. Samal ajal on tegemist intiimsete armastuskirjadega, mis olid mõeldud ühele kindlale adressaadile. Kirgliku kirjade žanri austajana pean endale ikka ja jälle meelde tuletama, et kirjade, iseäranis armastuskirjade lugemine on tegelikult ikkagi ka teiste asjades sorimine – vajab alati hoolikat kaalumist, kas seda ajendav kultuurilooline huvi on ikka läbinisti põhjendatud.1
Raamatu eessõnas ning ERRi kultuuriportaalis2 jutustab Eneken Laanes kirjade loo. Ta nimetab kirju leitud varanduseks, sest Raimond Kaugver andis suurema osa oma arhiivist, sh oma isale Vorkutast saadetud kirjad, juba 1980. aastatel Eesti Kirjandusmuuseumile. Tema kätte jäid vaid mõned käsikirjad, nagu osaliselt laagris ja vahetult pärast 1950. aastal laagrist naasmist valminud romaanide „Laevad kaotavad tüüri“ (ilmunud 1993) ja „Põhjavalgus“ (ilmunud 2010) käsikirjad ja Sigridile saadetud kirjad, aga ka keskkooli- ja sõjaaegsed päevikud ning luuletuste käsikirjad. Pärast tema surma rändasid need tütar Katrini valdusse ja on püsinud kapis hoiul senini. Lugejani on Sigridile saadetud kirjad toonud Laanese huvi laagrikirjanduse vastu ning julgus Katrinilt võimalike kirjade kohta küsida: vihje nende olemasolu kohta annab „Põhjavalgus“, aga ka Kaugveri eluajal ilmunud kogumik „Kirjad laagrist“ (1989).
Koostajana põhjendab Laanes kirjade avaldamist mitmeti. Esmalt on kirjade näol tegemist haruldase võimalusega saada aimu Vorkuta laagrielust. Teisalt on kirjad tarvilik ajalooallikas ja lisandus Vorkuta kohta käivale olemasolevale tekstikorpusele. Kolmandaks maalivad Kaugveri kirjad mitmekesise ja värvika kultuuriloolise portree vabariigiaegsest noorest, tema haridustasemest ja mõttemaailmast ning neljandaks on kirjade avaldamisel sügav kirjanduslooline tähendus. Laanes loodab, et kirjad võimaldavad Kaugveri laagrikirjandusliku pärandi, aga võib-olla kogu tema loomeloo täiesti ümber hinnata: „Eesti laagrikirjanduses pole teist teksti, mis kirjeldaks samaväärse sugestiivsuse ja stilistilise meisterlikkusega laagris ellujäämise vaimset ja hingelist kogemust“ (lk 6).
Olen nõus. Mul on hea meel, et need kirjad on ilmunud. Tõsi, nende lugemine põhjustab teatavat ebamugavust: tegu ei ole ilukirjanduse, vaid tõestisündinud looga. See on sõja- ja vangilaagri põhjustatud kannatuste lugu ja igatsuse lugu, aga eeskätt inimlikkuse tundmaõppimise, säilitamise ja kasvatamise lugu. See on rännak inimhinge sügavustesse ja seda mitte ilukirjanduslikus, töödeldud või muus vormis, vaid just nii, nagu need sel ajal sündisid. Alles selles raamatus ühiste kaante vahel saavad kirjad kokku üheks suureks tervikkoguks.
Kirjade lugemisel tekkiv ebamugavus on seotud ehk ka sellega, et meie lugejana teame – kuigi õigupoolest ei tea me midagi! –, mis järgnes. Teame, et Raimond ja Sigrid abiellusid vahetult pärast mehe vangilaagrist naasmist ja 1950. aasta septembris sündis neile ühine tütar, nagu ka seda, et kirjades igatsetud abielu ei jäänud püsima.
Kirjanik Raimond Kaugver (1926–1992)
Laager ja alandus
Laanes nimetab Raimond Kaugveri kirju Sigridile ellujäämisstrateegiaks: „kirjad Sigridile on kirjutatud ennekõike selleks, et laagrit unustada“ (lk 12). Ühtlasi tähendab see seda, et laagrielust Raimond Sigridile kuigipalju ei kirjuta. Vastupidi, ta on andnud endale lubaduse laagrist mitte kirjutada. Ülekuulamistest Patarei vanglas ja Siberisse vangilaagrisse saatmisest, nagu ka vangilaagri elu jõhkrustest ja ellujäämisstrateegiatest saab rohkem aimu „Põhjavalgusest“ ja kogumikust „Kirjad laagrist“. Armastatule kirjutades on Raimond Kaugveri eesmärk oma hirmu ja alandatud olemise ängi kirjadesse mitte lasta, isegi kui see vahel sinna siiski imbub. Ta kordab iseendale ja Sigridile järjepidevalt, kuidas naine ja armastus tema vastu on ainus viis säilitada oma inimlikkus.
„Minule tähendad Sina praegu kõike, mis sisaldub sõnas: elu“ (7. VII 1947, lk 123). Teine, armastatud inimene saab mehele inimlikkuse mõõdupuuks: „Ja nii näib, et kuni suudan pidada end Sind väärivaks – jah, olen nii häbematu, et söandan seda öelda lausa Sulle endale, et teen seda – kannan paindumatu kaelaga isegi seda pöetud ja alandatud pead. Oled kujunenud mulle mõõdupuuks, mille varal võrdlen end endaga – praegust ja kunagi olnut. Olgu see Sulle uhkeks teadmiseks, et Sinu isiksus, Sinu kujutlus on toeks, mis püsib kindlasti ja julgust sisendavalt hüljatud ja alandatud mehe käes“ (25. III 1947, lk 94).
Auschwitzi töölaagri läbiteinud Viktor Frankl väidab raamatus „…ja siiski tahta elada“ (1945), et laagrielu suurimaks probleemiks ei olnud mitte niivõrd füüsiline vägivald ja selle põhjustatud kannatused – sellega kohanevat õige ruttu –, vaid tuimus, mis laagriasunikku valdab.3 Ka Kaugveri kirjeldused laagrielu suurimast pahupoolest puudutavad just tuimust ja inimese võimetust tunda, sh kaasa tunda. Võime armastada, üldse midagi head teise inimese suhtes tunda on see, mis teeb inimesest inimese. Kaugver ütleb nii: „Meie muutume kurjaks ja hoolimatuks mitte sellepärast, et me tõeliselt seda oleksime, vaid et meil ei ole võimalust mitte kellelegi otsekoheselt ja avameelselt hea olla“ (28. X 1948, lk 531).
Muidugi leidub kirjades lõike, kus Kaugver siiski räägib sellest, mida tähendab laagrielu alandus. Siinkohal tuleb meeles pidada, et Kaugveril õnnestus pärast esimest kaevanduses töötamise perioodi saavutada positsioon laagri haiglas velskrina ja see tegi temast n-ö privilegeeritud laagriasuka. Toon ühe näite laagrialandustest:
„Tapid üldse – need on vangielu kõige vastikumad peatükid. Sind aetakse oma asjadega kuhugi punkrisse; sada sinimütsikest puistab su läbi viimse kui õmbluse ja püksivärvlini; paremad riided ja raha läheb kaotsi seaduse kõige imepärasemal ja armastusväärsemal toetusel ja nõudmisel. Siis kraabitakse juurikani paljaks kõik paigad sinu kehal, mis on võtnud endale vabaduse karvu kasvatada; üks pagunimees vaatab sulle suhu ja teine silmi, ja kolmas urgitseb seal, kuhu päike ei paista. Kui võim niiviisi on lõpetanud oma perkussioonid sinu kallal ja sind tõugatakse vagunisse, tulevad su juurde su armsad kaaskurjategijad ja teatavad, et just sinu kuube ja pükse on neile tarvis ja ei midagi muud; üks vabastab su saapaist ja teine särgist, ning kolmas korjab ära su pambukese. Lõpuks teed sa enda isiku äratundmiseks palju asjatuid katseid – sul on jalas sõnniku ja söega määritud sõduripüksid ja üll räpane pluus, jalad külmetavad märgades presentkalossides ja õlgadel ripub haisev vatikuub; su pead katab narmendav läkiläki ja su kulm on verine, sest tavalisesti ei suuda sa vajaliku stoilisusega korvata sulle osaks langevaid armastusväärsusi ja virutad kohvrikaanega pähe oma kostümeerijaile; et neid on ikka tsipake rohkem, kui sinu jõud tasakaalustada jaksab, siis materdavad nad su ilusasti läbi“ (28. X 1948, lk 529).
Kaugver jutustab tappidest mitte-enesekohaselt ja iroonilis-grotseskse sõnakasutusega. Niisugune viis aitab kirjeldatavast teatavat distantsi hoida, olgugi et on arusaadav, et kirjeldatu on talle kogemuslikult tuttav.
Armastus, õigemini igatsus armastuse järele ja sellega seotud kannatus on kirjade autorile miski, mis viib teda lunastuse poole. See on ühtlasi see miski, mis aitab tundmatuseni muundununa ja alandatuna, olukorras, kus iseend on raske ära tunda, säilitada oma mina ja oma inimlikkus. Armastuse nimel kannatamine teeb laagrikannatused talutavamaks ja annab elule mõtte.
Kas ja milline tunnistaja on nende kirjade autor? Meenub Kaugveri „Kirjade laagrist“ avajutustus, kus laagrikaaslane Helmut4 ütleb jutustajale: „Sina oled meist kõige noorem, sinu karistusaegki on lühem, sul on ehk ainukesena lootust koju tagasi minna. Sellepärast on just sinul kohustus selle elu ees, mida me siin elame. Sina pead need värsiribakesed koju viima, pead sellest elust jutustama.“5 Kaugver ongi seda püüdnud teha romaaniga „Põhjavalgus“, aga ka äsja tsiteeritud laagrikirjade kogumikuga. Ometi lisavad „Kirjad Sigridile“ pildile rikkalikuma värviskaala, mille abil avaneb mehe siseilm, tema heitlused ja püüdlused, tema sügavus. Lugeja saab osa ka kahtlustest, meeleheitest, madalseisudest, sealt väljaronimisest ning tunneb end selle kõige juures paratamatut koos jutustajaga alasti kistuna. Kaugveri elujõud ja meelekindlus on samavõrd jahmatavad kui julgustavad.
Kirjad kui elu toimumispaik
Kõige selle juures on tähtis meeles pidada, et Sigrid ja Raimond ei olnud kindel paar, kui üks neist vangistati ja Vorkuta vangilaagrisse saadeti. Nad olid noorpõlvekallimad, kuid mingeid vastastikuseid lubadusi ei oldud antud. Paariks kirjutatakse end vangilaagriaastate jooksul.
Kuivõrd kirjad on ühepoolsed (Sigrid Kurvise vastuskirjad ei ole säilinud), siis on paratamatu, et kirjade lugemisel tekib mingi nihestus ja on raske vältida tahtmatut libisemist adressaadi rolli. Esimestel aastatel kirjutatud kirjade puhul on tajutav Raimondi surve Sigridile, soov naine endale võita ja mehele pühenduma keelitada – tahtsin siis sageli vastata, et tal pole õigust nii või teisiti kirjutada. Hiljem veendusin Raimondi reaktsioonide kaudu Sigridi kirjadele, et naine on tõepoolest mehe ise valinud. Ta on otsustanud Raimond koju tuua ja oma meheks kirjutada, just nii nagu Raimond järjepidevalt kirjutas Sigridi oma naiseks. Mõlemad näivad jõudvat äratundmisele, et elu kirjades on elusam ja rohkem päris kui mis tahes muu suhe, sh füüsiline. Kirjad on justkui elu tõeline toimumispaik.
1947. aasta kevadel kaevandusest pääsenuna kirjutab Kaugver: „Oodates ja loobudes õpitakse armastama – ja idealiseerima. Ning teisest küljest – tundma armastust elu vastu sellisena, nagu ta on. Armastan elu – ja mida vaesem ja raskem ja tühjem ta näib, seda enam ma temasse kiindun. Mõistan alles nüüd, miks elutüdimust tunneb vaid kõiki mõeldavaid võimalusi eviv inimene – ja miks vaene ja madal armastab elu kogu hingega. Seda ei saa kirjeldada – seda peab tundma, kogema“ (20. III 1947, lk 93).
Ja kaks aastat hiljem: „Kas meil ongi õieti põhjust olla kuri sellele pikale ja pahale lahusolekule? Tunnistan Sulle midagi: ma kardan, et meie asi oleks võinud lõppeda hoopis teisiti, kui oleksime sööstnud teineteisesse selle jubeda sügise ärevuses ja meeletuses… Võib-olla et meile oli väga vaja seda pikka rahunemise ja kõhklemise aega, et saada teineteise vääriliseks. Näed, kõnelen juba jälle teraskindlas usus meie tulevikust – ei, mulle pole antud olla kahtleja! Ja kui –! Igal juhul m i n a olen siis nende aastatega elanud läbi kõige kaunima, kõige ehtsama, kõige siirama ja kõige tundmuslikuma osa oma elust. Olen näinud kõike, mis maailmas on ilusat – Sinus“ (27. III 1949, lk 666).
Läbi kirjade ja aastate kordab Kaugver sedasama mõtet ikka ja jälle, õigupoolest elabki ta sageli mitte mälestuses, vaid tulevikupiltides. Ta unistab ühisest kodust ja ühisest lapsest. Ta kirjutab neile ühist tulevikku.
„Kirjad Sigridile“ on monument inimeseksolemisele ja armastusvõimele kui inimeseksolemise alustalale. Elu kirjades saab vaieldamatult olla elusam kui elu ise, tunded on kirjas vahendatud ja kogetud aeglasemalt ja intensiivsemalt, mitte kunagi kiiremini kui mõtlemise ja kirjutamise kiirusel. Isegi kui kirjadesse sugeneb impulsiivsust ja koguni etteheiteidki, on kiri siiski aeglane ja läbimõeldud suhtluse vorm.
Äraspidisel moel on laagris kogetud kannatus ning seda lunastav armastus seotud igaveseks kokku; alandus ja sügav inimlikkuse ja armastuse õppimine saavad seotud. Ja nii jääb ka Raimond igavesti armastama Sigridit, kes õpetas talle elu: „Igavesti Sinu R.“
Oleksin väga tahtnud lugeda ka Sigridi mõtteid tolles ajas või hiljemgi. Raimond kiidab korduvalt Sigridi kirjutamise meisterlikkust ja õhutab teda seda edasi arendama. Kohati näib, et kirjutamises on naine talle koguni eeskujuks. Raimond mainib ka Sigridi arvustusi ja kirjatöid Sirbis – on, mida otsida.
Raimond Kaugver mitte ainult ei kirjutanud Sigridile, vaid mõnikord ka joonistas. Kaugveri pilt Vorkuta vangilaagrist, kuhu ta juunis 1946 saadeti poliitvangina Soome kaitseväes teenimise eest ja kust ta vabastati 1949. aasta detsembri keskel.
1 Rutt Hinrikus, Tiina Ann Kirss, Eesti elulookirjutus. antoloogia. Kirjad, päevikud, mälestused ja elulood. II kd. EKM Teaduskirjastus, 2019, lk 226.
Kultuuri aastapreemia – Epp Lankots ja Triin Ojari
2020. aasta suvel, mil COVID-19 pandeemia sulges riigipiirid, pakkus argipäevast põgenemiseks võimaluse arhitektuurimuuseumi puhkearhitektuuri näitus „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“. Arhitektuuriteadlaste Epp Lankotsa ja Triin Ojari kureeritud näitus tõi publiku ette põhjaliku ülevaate, kus ja kuidas puhati ajal, mil välismaale puhkusereisile sõitmisest ei saanud juttugi olla.
Kunstiteadlase, kuraatori ja dramaturgi Eero Epneri läinud aasta tähtsaim teatritegu oli autori ja esitajana osalemine augustikuus Kanuti gildi saalis lavale jõudnud lavastuses „Kas te olete oma kohaga rahul“ (fotol paremalt: Eero Epner, Mart Kangro ja Juhan Ulfsak). Sellele lisandus dramaturgitöö mitme lavastuse juures, samuti teatriteemaliste kirjatükkide avaldamine Sirbis, Levilas jm. Eero Epneri panus ei piirdunud ainult teatrivaldkonnaga. Ta on suutnud värske lähenemise leida nii 1930ndate vaikivale ajastule, kui mõelda Jevgeni Zolotko näituse „Vaikiv“ kuraatoritööle Tartu kunstimuuseumis, kui ka eesti kunstiklassika tõlgendamisse, kui vaadata Konrad Mäe ja Enn Kunila kollektsiooni käsitlevaid albumeid.
