Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
kultuuriajakirjandus – Sirp
Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Kuidas vabakutseliste loometoetus koroonakriisile vastu peab?

    AIRI TRIISBERG

    2005. aastast kehtiva loovisikute ja loomeliitude seaduse (LLS) alusel saavad vabakutselised loovisikud, kes tegutsevad autori või esitajana ja on kaotanud sissetuleku, taotleda loometoetust. Kuueks kuuks määratava toetuse suurus on miinimumpalk, mis on praegu 584 eurot kuus. Siiani on loometoetust vajanud umbes sadakond loovisikut aastas. 2020. aasta eriolukorra ajal lisas valitsus loometoetuste väljamaksmiseks veel 4,2 miljonit eurot, loomeliitude ja ministeeriumi koostöös toetati u 5,8 miljoni euro ulatuses 1372 vabakutselist. Kultuuri seiskumise ja piirangute tõttu teadvustati vabakutseliste keerulist olukorda paremini. Selle teema olulisust rõhutas eelmine kultuuriminister Tõnis Lukas, aga seda on teinud ka äsja ministritööd alustanud Anneli Ott. Ministeeriumi ametnikest on vabakutseliste sotsiaalkaitse poliitika kujundamine eelkõige kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre tööülesanne.

    Uue aasta esimestel päevadel sai EASi turismitoetuse raha otsa 26 minutiga. Kuidas algas aasta kultuuriministeeriumis? Kas läks samamoodi? 2020. aasta loometoetuse kriisiabi ammendus ju juba septembri lõpus.

    2021. aastal ei ole olnud eriolukorda ja seetõttu kehtib LLS oma tavapäraste tingimuste ja eelarve kujunemise reeglitega. Seaduse täitmiseks näeb kultuuriministeeriumi eelarve tänavu ette 1 447 272 eurot. Ministeeriumil on õigus jätta sellest summast reservi kuni 5% loomeliitudesse mitte kuuluvate isikute loometoetuste maksmiseks, ülejäänu jaguneb loomeliitude vahel pearaha alusel. Reservist jätkub raha 17 inimese toetamiseks ja see sai tõesti selle aasta esimesel minutil taotluse esitanute vahel jagatud. 2020. aasta kriisiabist said toetust võrdsetel alustel liitude liikmed ja need, kes liikmed pole. Toetust saanute hulgas oli neid, kes loomeliitu ei kuulunud, ligi 500, seega on kontrast nüüd eriti suur.

    Kui palju taotlusi kultuuriministeeriumile uue aasta algul laekus?

    Neid tuli esimese nädalaga paarsada. Oleme teada andnud, et raha loomeliiduvälistele vabakutselistele toetuse maksmiseks on praegu otsas. See ei ole lõplik seis, sest valitsus on koos koroona­piirangute leevenduspaketiga eraldanud toetusraha 1,7 miljonit eurot, taotleme sellele kindlasti lisa. Raha kasutamiseks tuleb aga seadust muuta ja see võtab aega. 2020. aastal võttis ajutine muutmine kobarmenetluses umbes kuu. Kuna nüüd ei ole eriolukorda, siis läheb ilmselt kauem.

    Kas loomeliitudest on juba kuulda, et toetuste eelarve hakkab otsa lõppema?

    Minuni on jõudnud teade kunstnike liidust, et neil on raha otsa saanud. Kui seadust õnnestub muuta, siis saavad nii nagu 2020. aastal taotleda reservist lisaraha oma liikmete toetamiseks ka loomeliidud, kellel on loometoetuste raha otsas.

    Praegu on veebruar ja seadust ei ole veel muudetud. Seetõttu on tekkinud ebavõrdne olukord, kus loomeliitudesse kuuluvad loovisikud on eelisseisus, sest kultuuriministeeriumi loometoetuste reserv lõppes juba aasta esimesel päeval. Samuti ei ole loomeliitude liikmetel võrdset ligipääsu loometoetustele, olenevalt sellest, kas raha veel jätkub või on eelarve juba lõhki.

    Loovisikute seadus tehti teistes oludes ja sellist hüppelist abivajaduse kasvu ei osanud keegi ette näha. Praeguseks on seaduse puudused väga selgelt välja tulnud. Liitudeväliste loovisikute toetusreserv on ka varem otsa saanud, seda küll aasta lõpul, mitte aasta esimesel päeval.

    Ja tõesti, ebavõrdsus on ka loomeliitude vahel. Vabakutseliste hulk erineb valdkonniti väga palju. Ka nende toimetulek, vähemalt tavaoludes, sõltub valdkonna n-ö turupositsioonist. Mõnedes liitudes on vajadus loometoetuse järele väiksem, mõnes, näiteks balletiliidus tulenevalt kutseala eripärast, peaaegu ei olegi vabakutselisi. Seal kasutatakse pearahapõhist toetust seadusest tulenevalt aasta hiljem stipendiumide maksmiseks, et liikmed saaksid teha loometööd ja ennast täiendada. Valdkondlikud vahed tulid kriisiga eriti selgelt esile: 2020. aastal lõppes toetusraha 17 loomeliidust kaheksal. Nemad said oma liikmete tarvis lisatoetust kriisiabist.

    Kui kaardistasin Ida-Euroopa riikide kriisitoetuse meetmeid, paistis loometoetus selles võrdluses silma üsna eeskujuliku mudelina. Esiteks seepärast, et loometoetus on vajaduspõhine: taotlejad ei pea osalema konkursil ega kulutama aega välja mõtlemaks projekte, mida nad võib-olla kunagi teostada ei saa, sest konkurents on liiga suur. Teine hea külg on see, et loometoetus ei ole seotud ühe konkreetse sissetulekuallikaga. Rumeenias seoti kriisiabi näiteks autorilepingutega. Eestis ei olene loome­toetuse saamine sellest, kas loov­isik on füüsiline või juriidiline isik, ja see on väga suur pluss.

    See ei tähenda, et loometoetus on täiuslik. Koroonakriisi valguses joonistus kõige teravama puudujäägina välja, et seda ei saa taotleda loomealade tugiteenuste pakkujad, nagu näiteks vabakutselised meistrid, tehnikud, pedagoogid, näitusegiidid, grimmi- ja kostüümikunstnikud. Samuti jäid kriisis toeta üliõpilased. Mida kriis loometoetuse vallas kultuuriministeeriumile on õpetanud?

    Eriolukorra alguses oli meil tõesti see eelis, et vabakutseliste toetamiseks oli süsteem olemas. Väikese kohendamise ja suure lisaraha abil sai sellest paljudele loovisikutele päästerõngas. Kriisi käigus mõistsime seevastu, et praegusel kujul on seadus ajale jalgu jäänud.

    Oleme saanud loomeliitudelt tagasi­sidet, et nende töökoormus on olnud loometoetuste jagamisel liiga suur. Kriisi ajal võttis ministeerium erandkorras enda peale liitudesse mitte kuuluvate vabakutseliste toetustaotluste hindamise. Tavaliselt teevad otsuse loomeliitude komisjonid. Hüppeliselt kasvanud toetuste väljamaksmise koormus langes aga ikkagi neile. See korralduslik pool tuleb kindlasti üle vaadata.

    Loomeliitudele määratakse toetus pearaha alusel. Liitudel on õigus jätta kuni 15% sellest administratiivkulude katteks. Suurematele liitudele on 15% päris suur summa, mille eest saab palgata mitu inimest. Väiksemates liitudes teeb selle töö sümboolse tasu eest põlve otsas ära loomeliidu juht, kes tavaliselt on ise loovisik. Ta pole maksuekspert ega raamatupidaja. Võimekuse lõhe tuli ka kriisiga teravalt välja. Loometoetuste jaotamine sellisel kujul on kokku ühtlasi väga kallis. Peame koos analüüsima, kas leidub paremaid lahendusi. Kõige mõistlikum on ehk toetusi menetleda ja välja maksta ühes kohas.

    Kultuuriministeeriumi ametnikest on vabakutseliste sotsiaalkaitse poliitika kujundamine eelkõige kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre tööülesanne.

    Loomeliidud ehk ei tervita otsust neilt loometoetuste jaotamise ülesanne ära võtta. Sellega kaotaksid nad ka raha, mis on siiani võimaldanud peale loometoetuse määrata ka stipendiume.

    See teema tuleb kindlasti laiemalt läbi rääkida. Loomeliitude roll erineb valdkonniti: osal on esikohal valdkondlik huvikaitse, teised pakuvad pigem tugiteenust, kolmandad on arendajad, korraldajad või ka kõike korraga. Nende tegevuse toetamine on kultuurivaldkondade rahastamise suure pildi küsimus. Tegelikult ei ole vabakutselistele toetuse maksmine loomeliitude peamine ülesanne, ehkki päris mitmed saavad sellega väga hästi hakkama ja praegu on seadusega see kohustus ainult nendele pandud. Täpsemalt, seaduses on kirjas, et tunnustatud loomeliidul on loometoetuse maksmise funktsioon. Mulle tundub, et toetuste jaotamise kuhugi keskele koondamine oleks mõistlik. Praegu on selles küsimuses puudu valdkondadeülene lähenemine, ehkki suurte kultuuripoliitiliste otsuste tegemine oleks mõistlik just probleemi- mitte valdkonnapõhiselt.

    Mis puutub su küsimuses mainitud stipendiumidesse, siis praeguses süsteemis on stipendiumi maksmine seotud loometoetuse jäägiga. Keskse süsteemi korral saaks kindlasti kaaluda sellist lahendust, eraldi eesmärk stipendiumide maksmine aga olla ei saa, seda funktsiooni täidab Eesti Kultuurkapital.

    Millised teemad kultuuriministeeriumi arvates veel ümberkujundamist vajavad?

    Teine suur küsimus on seotud – kõige laiemas mõttes – kultuuri defineerimisega. Seadus määratleb loovisiku ainult autoriõigusest lähtuvalt kaheksal loomealal (nii-öelda kaunid kunstid) ega küsi, kas loodud teosed on head, s.t professionaalsed. Loomeliitude hinnangul on latt ebaõiglaselt madalal, sest kultuuriministeeriumi kaudu saavad loometoetust taotleda ka loovisikud, keda liidud oma liikmete sekka ei võtaks. Seejuures ei kuulu loomeliitudesse ka paljud Eesti kultuuri tipud, liitumiskohustuse seadmine piiraks kindlasti looja õigusi.

    Põhjalikult tuleks läbi arutada toetuse saajate ring ning välistamise ja sissearvamise alused. Kas autori või esitaja staatus on kõigis valdkondades tingimata ainus mõeldav kriteerium? Praegune seadus välistab mitmed loomealade töötajad, kelle panus on teoste sünnil või vahendamisel vältimatu. Seaduse kehtimise aja jooksul on teenuste müügil põhinev tegevusvorm laiemalt levinud ja muutunud igapäevaseks nii filmis, kunstis kui ka teatris. Ei ole õiglane eirata tugitöö tegijaid, kes tegutsevad vabakutselisena samadel alustel rahastatud väljal.

    Küsimus on muidugi eelkõige, miks ei saa professionaalset kultuuritööd tegev inimene endale sotsiaalseid garantiisid lubada. Kas asi on töövormides, turu väiksuses, valdkonna rahastatuses või milleski muus? Need takistused tuleb kindlaks teha, sest teiselt poolt tuleb silmas pidada ka maksude optimeerimisega seotud riske. Riik saab hüvesid luua lõpuks ikkagi ainult maksutulu baasil. Maksumaksja võimalike lisakohustuste korral peab põhjendus olema hästi läbi kaalutud, ka võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt. Seda kõike seaduse muutmist ette valmistades küsima peabki.

    Möödunud aastal sai loometoetust üle tuhande inimese. Kui toetuse saamise periood on lõppenud, ei tohi nad seda kaks aastat uuesti taotleda. Koroonapandeemia kestab sellegipoolest edasi. Neil loovisikutel, kes taotlesid toetust eriolukorra alguses, saab varsti läbi toetuse saamise maksimumaeg, kaksteist kuud. Võib ennustada, et kevadel on majanduslikes raskustes tavapärasest suurem hulk kultuuritöötajaid. Kas Eesti sotsiaalkaitsesüsteem pakub neile üldse mingit turvavõrku?

    Seaduse kevadise parandamise käigus soovime kuni 2021. aasta lõpuni taastada eriolukorraga seoses ajutiselt loodud erandi ja kahe aasta pikkust kohustuslikku pausi mitte nõuda.

    Minu mõte läheb kaua kestvale majanduskriisile mõeldes töötuskindlustuskaitsele. Miks kultuurivaldkonnas sellest üldse ei räägita? Kas töötus on nii stigmatiseeritud teema või on see pigem märk heitumisest, sest vabakutselised saavad töötukassast harva abi? Töötutoetuse eeltingimusena peab inimene olema teeninud viimasel aastal vähemalt kuue kuu jooksul miinimumpalka. Kunstivaldkonnas suudavad nii palju teenida vaid üksikud vabakutselised, sest sotsiaalmaksu miinimumkohustus kasvab lootusetult kiires tempos. Stipendiumid, autorilepingud või teoste müügilepingud ei ole üldse sotsiaalmaksuga kaetud. Lävendist ülesaamine nõuab olümpiaklassi kõrgushüppajat. Samal ajal on õigus töötutoetusele näiteks inimesel, kes on viibinud vähemalt kuus kuud vanglas või arestimajas. See on natuke populistlik võrdlus, seepärast rõhutan igaks juhuks: mu sõnum ei ole, et vangid väärivad sotsiaalkaitset vähem kui loovisikud, vaid et kõik inimesed väärivad elementaarset sotsiaalkaitset. Miks on loovisikutel seda nii raske saavutada?

    Olen täiesti nõus, et kõik inimesed väärivad sotsiaalkaitset. Nõustun ka sellega, et töö ja töötuse mõiste sisustamine on seaduste tasandil ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Loovisikute ja loomeliitude seadus on kirjutatud kitsalt kultuuripoliitika tööriistana ja seosed ülejäänud sotsiaalkaitse süsteemiga on kohati rabedad. Siin on ka huvikaitsepool teinud nõrka tööd. Seni ei ole olnud asjaosalisi, kes oleksid sotsiaalkaitse lünki märganud või need aktiivselt kõne alla võtnud. Väga viimase ajani, kui kultuuri­inimeste seas sotsiaalsetest garantiidest juttu tuli, siis räägiti eelkõige haigekassast. Teadlikkus näiteks pensionisüsteemist on seevastu pigem vähene. Loovisikud suhtuvad pensioni­teemasse sageli ka hoiakuga „töötan, kuni jala pealt kukun“. See tundub abstraktse ja kaugena. Loometoetus on ajutine vajaduspõhine abiraha sissetuleku kaotanutele ega lahenda kõiki vabakutseliste probleeme. Osal läheb ju ka väga hästi või täitsa mõistlikult, lihtsalt sisse­tulekud on ebaregulaarsed. Paralleelselt peab tegelema ka sotsiaalmaksu pikema perioodi vältel summeerimise ja muude võimalike lahendustega. Need lahendused ei ole lihtsad ega kiired, sest selleks tuleb ilmselt ümber vaadata kogu sotsiaalkaitsesüsteemi korralduse alused.

    Tahan veel rääkida loometoetusega seotud kommunikatsioonist. See on mu arvates kehv.

    Eelmisel aastal maksti kümme korda rohkem loometoetusi kui varasematel aastatel, seda lisajõudu kaasamata, seega oli kõigi koormus ebainimlikult suur, aga kogemusi ja teadlikkust tuli muidugi kümnekordselt juurde ka. Nagu paratamatult ka segadust ja vigu.

    Mind üllatas kevadel väga, kui vähesed loovisikud teadsid, et selline seadus kehtib juba aastaid. Olime siiani lootnud teavituses eelkõige loomeliitude peale ja ilmselgelt alahinnanud vaikselt kannatajate hulka, kes oma mures abi otsima ei tõtta. Arvan, et taotlejate arvu poolest me kriisieelsesse aega enam tagasi ei pöördu. Loovisikud on loometoetusest nüüd teadlikumad ja küllap on edaspidi taotlejaid rohkem ka ajal, mil kogu ühiskond ei ole kriisi veerel. Vabakutselisena üksi tegutsedes ei pruugi keerulised ajad käia alati globaalsete kriiside rütmis.

    Olen oma tutvusringkonnas märganud, et loometoetust käsitletakse nagu stipendiumi või tunnustust. Võib-olla see tuleb harjumusest, sest kultuurisektor on väga võistluslik ja loovisikud peavad alatasa osalema konkurssidel.

    Paljud kultuuriinimesed hindavad igasugust avalikku raha kui tunnustust ja privileegi. Loometoetus on siiski vajadus­põhine abi, mille andmise kriteeriumid sätestab seadus, toetuse saamise määrab raha olemasolu taotlemise hetkel, mitte valikukomisjon.

    Siin kerkib ka üks põhimõtteline poliitiline küsimus, kas vajaduspõhist toetust – see peaks vabakutselistele asendama töötuskindlustushüvitise süsteemi – peab jagama kultuuripoliitika vahenditest ja kultuuriinstitutsioonide kaudu. Äkki peaks hoopis küsima, kas ühiskonnas on ka teisi sihtrühmi, kellel oleks sellest abi. Kindlasti on siin poolt- ja vastuargumente, aga on fakt, et võrreldes 2004. aastaga, mil praegu kehtivat seadust kirjutati, on töömaastik märkimisväärselt muutunud ka väljaspool loomesektorit.

    Olen nõus, et kultuurivaldkonna kitsaskohtade lahendamist ei saa oodata ainuüksi kultuuriministeeriumilt. Muutuvas ühiskonnas on vaja niikuinii ümber mõtestada kogu sotsiaalkaitsesüsteem. Kui hakkasime kümmekond aastat tagasi rääkima kunstiväljal prekaarsest tööst, siis olime peaaegu ainsad. Nüüd on juurde tulnud jagamismajandus, platvormitöö, arvukad OÜd ja kõiksugu muud ebakindla töö vormid. Nende töövormidega seotud probleemidele peaks lahendusi otsima koos. Kultuurisektor saab sellesse protsessi panustada, sest meil on põhjalik eeltöö tehtud. Aga selleks peab aru saama, et vaja on mõelda laiemalt kui ainult kultuuripoliitika paradigma sees. Kultuurivaldkonna huvikaitseorganisatsioonidel oleks aeg sotsiaalkaitsest kõneldes raame nihutada.

    Jah. Erinevalt paljudest teistest huvirühmadest on vabakutseliste puhul mureks ju see, et tegutsetakse üksi, neil pole keskseid tööandjaid, nad ei ole töövormipõhiselt organiseerunud. Igasugune eestkõnelemine ja -vedamine on sellises olukorras vajalik.

    Räägin lõpetuseks ühe piinliku loo. Mul tekkis hiljuti küsimus, kas loometoetuse pealt arvestatakse pensionistaaži. Otsisin läbi kultuuriministeeriumi, loomeliitude, sotsiaalkindlustusameti ja pensionikeskuse kodulehed, lisaks veel loovisikute ja loomeliitude seaduse ning riikliku pensionikindlustuse seaduse. Tuleb välja, et tegemist on väga hästi varjatud saladusega. Selges keeles vastust ei leia ühestki neist allikatest. Läksin kergema vastupanu teed: selle asemel et lugeda läbi loovisikute seadus ja otsida sealt üles bürokraatia keeles sõnastatud juhtlõng, helistasin sotsiaalkindlustusameti infoliinile, kust sain eitava vastuse. Usaldasin seda teavet, kui kirjutasin Müürilehele artiklit. Pärast lehe trükkiminekut sattusin uurima loov­isikute seadust ja taipasin, et too ametnik oli eksinud. Õige vastus on, et loometoetuse pealt arvestatakse pensionistaaži. Mul on hirmus häbi, sest esitasin ajalehes väärinfot. Pean selle vea eest loomulikult ise vastutama, aga minu meelest on midagi väga õpetlikku selles, kuidas see olukord tekkis. Ei ole mitte ühtegi allikat, mis selgitaks vabakutselisele loovisikule selges keeles, kuidas suhestub loometoetus ülejäänud sotsiaalkindlustussüsteemiga. Loometoetus paistab olevat nii erandlik ja vähe tuntud meede, et selle peensusi ei tunne ükski ametkond. Ma ei jõua siin üles lugeda kõiki apsakaid, mille tunnistajaks olen kas või ise olnud ministeeriumi, loomeliidu või ametkondade tasandil, aga toon veel ühe näite. Eelmisel aastal otsisin vastust küsimusele, kas loometoetuse peab tuluna deklareerima. Pöördusin kultuuriministeeriumi, kust mul soovitati vastus maksuametist ise välja uurida. Helistasin tookord samuti ameti infoliinile ja sain eitava vastuse, aga vahepealsete kogemuste valguses ei julge ma enam seda infot usaldada. Kuhu peaksin õigupoolest oma küsimustega pöörduma?

    See ongi suur nõrkus, et mitte keegi ei ole praeguse süsteemi täielik ekspert, ei ministeeriumides ega loomeliitudes. Minu hinnangul võiks lahendus seisneda selles, et luuakse keskne üksus, kus tegeletaks toetusega kõigis etappides, nõustataks ühtviisi nii abivajajaid kui ka poliitikakujundajaid. See oleks praegusest lahendusest odavam, aga ka töökindlam ja bürokraatiavabam.

    Selle kogemuse valguses täpsustame ka ministeeriumi kodulehte: seal on juba olemas vabakutselistele suunatud sotsiaalkaitse infokogum, aga konkreetselt loometoetusega kaasnevat tagatiste teemat ei ole tõesti kajastatud. Olgu siin siis selgelt üle öeldud, et pensionistaaž on sotsiaalmaksustaaž: loometoetuselt makstakse sotsiaalmaksu ja sellega kaasneb nii ravikindlustus kui ka pensioniarvestus.

    Kuidas saavad vabakutselised loov­isikud loometoetuse ja loovisikute seaduse täiendamise protsessi panustada?

    Valmistame praegu ette põhjalikku analüüsi nii seaduse toimimise kui ka valdkonna muutunud vajaduste hindamiseks. Üks osa sellest on Praxise uuring „Vabakutselised loovisikud, nende majandusliku toimetuleku mudelid ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus“, mis peaks esimest korda andma kultuurivaldkonna vabakutseliste vajadustest võimalikult kõikehõlmava pildi koos poliitikasoovitustega. Panen siinkohal kõigile vabakutselistele südamele, et kui uuringu läbiviijad – kultuuriväljast sõltumatu neutraalse osalejana – teie poole pöörduvad, ärge kartke nendega infot jagada. Poliitikakujundamine peab põhinema teadmistel, mitte tunnetel ega muljetel, seega: mida ausam pilt avaneb loovisikute toimetulekust ja muredest, seda täpsem on ka riigipoolne lahendus. Ministeerium omalt poolt asub juba õige pea koos vabakutseliste ja loomeliitudega, aga ka teiste ministeeriumidega hindama seaduse senist toimimist ning läbi rääkima lahenduskäike, et valmistada ette eelnõu, millega luua ajakohasem ja loodetavasti õiglasem toetussüsteem.

  • Riik viskas laulupidudele päästerõnga, nüüd peavad koorid selleni ujuma

    PÄRTEL TOOMPERE

    Koorijuhtide sandist olukorrast on räägitud palju. Hiljuti seadis kooriühingu esimees Hirvo Surva kahtluse alla isegi 2034. aasta laulupeo toimumise, viidates ennekõike koorijuhtide palkadele. Enamasti langebki põhirõhk just väikesele palgale, kuid ei ole vähem oluline, et tihti töötatakse ilma lepinguta või tähtajalise lepinguga, et dirigenditöö ei taga sotsiaalseid garantiisid, et töö suveperioodil on tasustamata ning et tööandjad ja isegi lauljad tihti ei mõista, et koorijuhtimine on töö, mitte hobi, ning et koorijuhiks saamise nimel õpitakse alates lastemuusikakooli algusest enam kui 15 aastat.

    Olukord ei ole aga üldse lootusetu. 2019. aasta sügisel võttis noorte koori­juhtide konkursist rekordiliselt osa 22 dirigenti (võrdluseks: 2014. aastal oli osalejate arv 11), igal aastal väljub muusika- ja teatriakadeemia ustest kõrg­haritud koorijuhte ning kuigi nende arv ei ole suur, pole see ka murettekitav. Eestis on palju koore, dirigente ja koori­lauljaid, harrastuskoorid on üldiselt heal tasemel, nagu ka dirigentide väljaõpe. Lasteaia muusikatundides luuakse põhi, mis toidab koore ka tulevikus. Ning nüüd tundub, et ühe määrusega lahendatakse ka need mured, mille loetlemisest alustasin.

    Koorijuhtide liit on dirigentide palga küsimusega tegelenud 2004. aastast, kui see taasasutati, ja kooriühing kauemgi. Nüüd, 2021. aasta jaanuaris jõustus Tõnis Lukase allkirjaga koorijuhtide palga­toetusmeede,1 milleni jõuti tänu koorijuhtide liidu eestvedamisele ja koostööle laulu- ja tantsupeo sihtasutuse, kooriühingu ning rahvatantsu ja rahvamuusika seltsiga. Selle alusel makstakse edaspidi pool koorijuhtide palgast riigieelarvest, täpsemalt, kompenseeritakse pool koorijuhi [ja ka teiste laulu- ja tantsupeoliikumises osalevate kollektiivide juhendajate – toim] palga­fondist tema tööandjale. Mõistagi peavad nii helde toetuse saamiseks pingutama kõik asjaosalised, sest ranged tingimused on seatud nii dirigendile, koorile kui ka tööandjale. Samuti peab dirigendi tööandja tegema märtsikuus rahvakultuuri keskusele taotluse. Kes märtsikuus veel tingimustele ei vasta, saab uue võimaluse augustis. Sealjuures arvestatakse toetust hetkest, mil tingimused on täidetud.

    Suurem osa tingimustest, nt minimaalne koorilauljate arv (16), kooritöö regulaarsus või minimaalne kooriproovi maht (90 minutit nädalas), ei tohiks enamjaolt probleeme valmistada. Tõsi, kooli mudilaskoorid, kes võtavad osa ka laulupeost, piirduvad tihti kord nädalas toimuva 45minutilise prooviga ning nende dirigendid tõesti toetust ei saa. Tingimustest kolm võivad aga olla proble­maatilised, nende täitmine võib nõuda koorijuhi, tööandja või koori­vanema lisatööd ning tõsist suhtumist, kuid ei tohiks olla ka ületamatud.

    Koorijuhil peab olema kutsetunnistus

    Kutsetunnistusi on koorijuhtidele väljastatud juba 2003. aastast, kuid selle aastani oli see dirigendile täiesti kasutu dokument. See ei aidanud kaasa tööle kandideerides ega ka palgaläbirääkimisi pidades. See kajastub ka statistikas. Hiljuti avaldatud statistika järgi on 800 dirigendist kutsetunnistus vaid 130-l. Näiteks eesti koorimuusika ühel lipulaeval, kooristuudiol Ellerhein on kaheksa dirigenti ning kutsetunnistust ei ole artikli valmimise ajal neist ühelgi.

    Kutsetunnistuse saamiseks peab dirigent esitama koorijuhtide liidule muu hulgas oma CV ning viie aasta jooksul toimunud kontsertide kavad (aga mitte rohkem kui kümme kontserti) ja läbitud täiendkoolituste tunnistused. Võtsin minagi selle protsessi ette. Paberimajandus koos oma minevikus sobramisega võttis aega kolm õhtut, kuid ei olnud raske ja kohati oli see nostalgilinegi. Puudust ei tulnud ka motivatsioonist. Tõsi, kolleegidega rääkides selgus, et halvemal juhul võttis vanade kavade taastamine aega koguni kaks nädalat. Kui vajalikud dokumendid on esitatud, siis vaatab üheksaliikmeline kutse­komisjon need üle ning teeb otsuse. Vajaduse korral küsitakse dirigendilt lisadokumente või tuleb komisjoni esindus dirigendi kooriproovi jälgima. Siiani on kutsest ilma jäetud vaid üksikud taotlejad, näiteks üks, kes soovis taotlemise ajal alles alustada dirigeerimisõpinguid.

    Karin Kuulpak on koguni kuue koori dirigent ja kui viiruspiiranguid ei oleks, siis teeks ta seitse proovi nädalas. Aga praegu ei piisaks sellest isegi äraelamiseks. Palgatoetusmeetme abil oleks ta palk selline, et ta ei peaks tingimata kooride kõrvalt mujal töötama.

    Kutsekomisjoni esimehe ja koorijuhtide liidu esimehe Heli Jürgensoni sõnul aitavad kutsetunnistused tööturgu korrastada: kui kutsetunnistus on võimalikult paljudel dirigentidel, siis on ka selgem ülevaade, missuguse hariduse ja kompetentsiga dirigendid üldse kooridega töötavad. Kutsetunnistuse suurim eelis on, et see kohustab dirigente osalema täiendkoolitustel. Heli Jürgenson tõi näite, et keegi ei tahaks, et teda opereeriks kirurg või raviks arst, kes pole päevagi pärast ülikooli õppinud. Täiendõpe aitab dirigentidel nii areneda kui ka vormi hoida. Täiendõppevõimalusi Eestis jagub, näiteks iga-aastane kooriühingu seminar-laager ja kooriühingu kaudu tellitavad mentorkooli­tused, dirigentide koolitusi korraldavad ka rahvakultuuri keskus ja Tallinna ülikool.

    Heli Jürgensoni sõnul on kutse taotlejate hulk viimastel nädalatel tänu palgatoetusmeetmele hüppeliselt kasvanud. Tähelepanuväärne ja rõõmustav on tema sõnul aga see, et kutsetunnistust on koorijuhtidelt hakanud nõudma ka tööandjad – et saada palgatoetust. Kutse­tunnistuse saavad soovi korral ka Otsa kooli, Elleri kooli ning muusika- ja teatri­akadeemiat lõpetavad koori­juhid, kui kool kutsub õpilase initsiatiivil mõne kutsekomisjoni liikme tema kontsert­eksamile. Tõsi, muusika- ja teatriaka­deemia lõpetajale on selline käik tasuline. Kõik see näitab siiski, et ilmselt juba õige varsti on kutsetunnistuse omamine ja tänu sellele ka regulaarne enesetäiendamine iseenesestmõistetav.

    Koorijuhiga peab olema sõlmitud tööleping

    Seejuures peab tööleping kehtima vähemalt kalendriaasta lõpuni, s.t koorijuhti ei tohi jätta suvepuhkuse ajaks lepinguta, nagu on praegu levinud praktika. Ka töölepingu nõue on arusaadav. Ikka veel makstakse paljudele koorijuhtidele ümbrikupalka või hüvitatakse kütuse­tšekkide alusel nende erasõidud, ehkki ka see on ebaseaduslik. Kõige kurvema stsenaariumi kohaselt tasustatakse dirigendi tööd lihtsalt lillede ja kommikarbiga, nagu Heli Jürgenson on ikka ja jälle kujundlikult väljendanud. Õnneks on sellised kogemusi järjest vähem ning hiljutise Praxise uuringu järgi töötab koguni 62% kollektiivijuhtidest (uuringus osalesid koorijuhid ja tantsujuhid) juba töölepinguga (paljud neist küll tähtajalisega).2 Sellegipoolest on palju koore, kus koorijuhtidel on käsundusleping, mis kehtib septembrist maini. Kuigi käsunduslepingu puhul tasutakse ka tööjõumakse, jätab säärane leping koori­juhid vanemapalgata ning suvel rahata ja tervisekindlustuseta. Eriti haavatavad on käsunduslepinguga dirigendid olnud koroonaolukorras. Kuna koor eriolukorras tegutseda ei saanud, lõpetati 2020. aasta kevadel paljud lepingud. Puudulikud sotsiaalsed garantiid on palgatoetusmeetme töögrupi liikme koorijuht Kaie Tanneri sõnul põhiline probleem, mida tahetakse selle meetmega lahendada.

    Facebooki grupis „Koorivanemad“ on kõige rohkem arutelu tekitanud just töölepingu nõue. Enim kardetakse bürokraatia kasvu ning vajadust kaasata senisest rohkem raamatupidaja. Samuti lisanduvad töölepingu puhul mõned kohustused, millest on lähemalt kirjutatud portaali Tööelu artiklis „Laulu- ja tantsupeo meetmest“.3 Näiteks tuleb määrata potentsiaalne esmaabi andja ja teha töökeskkonna riskianalüüs, mis koori proovisaali puhul ei pea küll olema põhjalik ning mida ei pea ka tõenäoliselt hakkama muutma.

    See kõik on pigem tühine, kui koorijuhi tööandja on kool, kohalik omavalitsus, kogudus või mõni muu asutus, sest nemad on töölepingute sõlmimise ja sellega kaasnevate kohustustega harjunud. Samuti pole see probleem, kui koor tegutseb MTÜna, kuid palka maksab (ja ka lepinguga tegeleb) kohalik oma­valitsus. Rohkem probleeme võib, aga ei pruugi, asjaajamine tekitada siis, kui koor ja ühtlasi koorijuhi tööandja on iseseisev MTÜ. Kaie Tanneri sõnul on keeruline see, et on palju nüansse, mis tuleb nüüd koori juhatusel endale selgeks teha. Olukord on uus ja see tekitab segadust. Ometi, kui koor tegutseb MTÜna ja on sõlminud siiani oma dirigendiga käsunduslepingu, on bürokraatia ja maksude maksmine neile varasemastki tuttav, nagu ka kohustus teha koostööd raamatupidajaga, et esitada kord aastas majandusaasta aruanne.

    Sellegipoolest on korduvalt küsitud, kas palgatoetusmeetmes oleks võidud aktsepteerida ka käsunduslepinguid, kas või ajutiselt üleminekuperioodiks. Kaie Tanner ütles, et kooridele tuldi vastu, tehes 2021. aastal kaks taotlusvooru. Kui koor ei saa või ei soovi millegipärast märtsiks töölepingut sõlmida, on neil mitu kuud lisaaega ja võimalus teha uus taotlus augustis. See annab ka võimaluse lõpetada praegune hooaeg kehtiva lepinguga ning alustada uut juba töö­lepinguga. Käsunduslepingute lubamine kaotaks aga palgatoetusmeetme põhieesmärgi – sotsiaalsed garantiid.

    Omaette teema on koorijuhi kohustuslik põhipuhkus. Kultuuriministri määruse alusel laieneb toetus ka puhkuserahale, kui puhkuse pikkus on vahemikus 28–56 päeva. Mitmed koorid peavad aga suvel kolm kuud järjest pausi, mille jooksul ei tasu lauljad ka liikmemaksu. Lahendusena on pakutud välja, et 56 päeva oleks koorijuhil tasustatud puhkus ning ülejäänud päevad palgata puhkus. Selle lahenduse puudus seisneb selles, et palgata puhkus tuleb igal aastal uuesti kokku leppida ning mõlemad osapooled peavad sellega nõus olema. Õnneks tegutsevad paljud koorid osaliselt ka suvel, tehes laagreid, andes kontserte või esinedes aktustel ka näiteks juunikuus.

    Koorijuhi tunnipalk peab olema vähemalt 15,50 eurot

    Täpsemalt peab koorijuhi akadeemilise tunni ehk 45 minuti brutopalk olema vahemikus 15,50–31 eurot. Seejuures arvestatakse ainult kontakttunde ehk koorijuhi tööd kooriproovis. Paljudele dirigentidele tähendab see, et nende palk tõuseb ning mõnikord lausa nii palju, et ka koor peab toetusele vaatamata omaosalust suurendama. Eriti suur võib muutus olla neil, kes siiani maksid ümbrikupalka, kuid tahavad nüüd toetusest osa saada. Samamoodi võib aga omaosalus suureneda ka nendel kooridel, kes on siiani korralikult makse maksnud. See võib olla suur probleem, sest taotluse esitamise ajaks märtsis peavad tingimused, sh palga alammäär, olema täidetud. Toetusraha laekub aga alles mais või juunis. Sinna vahele jäävad paar kuud tuleb kuidagi üle elada, kuid eriti koroonaolukorda arvestades võib kooride rahaline seis olla väga vilets.

    On tõenäoline, et vähemalt alguses näevad koorid vaeva, et küündida alampiirinigi. Kui koorijuht juhataks viit koori viiel õhtul nädalas ning ühe proovi pikkus on 180 minutit, tähendaks see koorijuhile brutopalka umbes 1300 eurot kuus. Võrdluseks: Praxise uuringu järgi jäi 2019. aastal koguni 36% Eesti koorijuhtide netokuupalk vahemikku 51–100 eurot. Kui selline koorijuht töötaks viie kooriga ja teeks proove igal õhtul, ei ületaks tema kättesaadav summa ikkagi 500 eurot kuus. See näitab, et vähemalt teoreetiliselt on palgatoetusmeetme toel tõesti nüüd võimalik olla täiskohaga harrastuskooridirigent.

    Karin Kuulpak on üks vähestest, kes midagi sellist praktiseerib. Ta on koguni kuue koori dirigent (kolme koori ainus dirigent) ja kui viiruspiiranguid ei oleks, siis teeks ta seitse proovi nädalas. Aga praegu ei piisaks sellest isegi äraelamiseks. Seetõttu võttis ta ette midagi uskumatut: ta kandideeris Kiili kunstide kooli õppealajuhatajaks ning osutus valituks, kuid ei loobunud ühestki koorist. „See on juhtunud suurest armastusest erialase töö vastu,“ kommenteerib Karin olukorda, kuid lisab siiski, et praegu on ta noor ja entusiastlik, kuid ei ole kindel, kas ta suudab kümne aasta pärast samamoodi jätkata. Palgatoetusmeetme abil oleks ta palk selline, et ta ei peaks tingimata kooride kõrvalt mujal töötama. Kuid sedavõrd kummalise päevakavaga elu ta siiski ette ei kujuta.

    Täiskohaga dirigenditööl on siiski veel üks takistus. Kooriühingu andmetel on Eestis 1364 koori kohta 866 koorijuhti. Tõsi, üle poole dirigentidest töötab koolides ning nende töökoormuse moodustavad enamasti nagunii muusikatunnid. Sellegipoolest ei jaguks kõigile 4–6 koori. Paljudele ongi sobivam selline töökorraldus, kus päeval tehakse põhitööd ja ühel või kahel õhtul tehakse lisaks kooriproove, mis oleks tõesti tõsiselt­võetav ja õiglaselt tasustatud lisatöö. Kindlasti ei muutu töö iseloom koolikoore juhatavatel muusikaõpetajatel ja kirikute koorijuhtidel-organistidel, kuid palgatoetusest saavad osa nemadki, kui teevad töölepingu juurde lisa, kus on ära märgitud kooriproovide maht.

    Osaledes infopäevadel ja temaatilistel koosolekutel on Karin Kuulpak ennast palgatoetusmeetmega hästi kurssi viinud. Hiljuti sai temagi kutsetunnistuse, kuid palgatoetuse tingimustele vastab praegu vaid üks tema kuuest koorist, sest mujal on tal käsundus­lepingud. Nüüd tegeleb ta järgemööda sellega, et saaks ka teiste kooride juures töölepingu. Kuulpak tõdeb, et kuna koorid praegu proovi ei tee ega esine, on veider minna tööandjate juurde nõudma töölepingut ja palgatoetuse taotlemist. Mõnda tööandjat ei ole ta ammu näinud ja tegelikult tahaks selle asemel olla hoopis tänulik, et palk on hoolimata seisma jäänud koorielust säilitatud.

    Tasub mainida, et koorijuhtide liit, kooriühing, kammerkooride liit ja rahva­kultuuri sihtasutus on teinud palju teavitustööd, et julgustada koorijuhte toetuse saamise nimel tegutsema ning lahendada koorides tekkinud küsimusi, muresid ja segadust. Korraldatud on info- ja motivatsioonipäevi ning videokoosolekuid, selgitusi on jaganud raamatupidaja. Koorijuhtide liidu veebisaidil on üksikasjalik info toetuse taotlemise ja tingimuste täitmise kohta ning isegi näidistööleping, mille koorid saavad edukalt oma lepingu aluseks võtta. Samuti saab sealt lugeda nii kõnealust määrust kui ka selle seletuskirja. Kooriühingu veebisaidil on välja toodud korduma kippuvad küsimused koos vastustega. Eespool mainitud Facebooki lehel on palgameetme tingimuste üle tekkinud terav arutelu, kus on küsimustele põhjalikke vastuseid andnud nii Kaie Tanner kui ka koorijuhtide liidu juhatuse liige Allan Tamme. Siiski vajab olukorraga tutvumine aega ning pingutustest hoolimata leidub lõpuks ikka neid, kes ei ole toetusest kuulnudki või ei oska aimata, et see teda üldse puudutab. Loodetavasti on neid lõpuks vähe. Ning loodetavasti dirigendid, koorivanemad ja tööandjad mõistavad, et toetusmeede on nende kõigi huvides.

    1 Laulu- ja tantsupeoliikumises osalevate kollektiivide juhendajate tööjõukulu toetuse määramise tingimused ja kord, Riigi Teataja 15. I 2021. https://www.riigiteataja.ee/akt/115012021011

    2 Jane Ester, Märt Masso, Kaupo Koppel, Maris Vainre, Merlin Nuiamäe, Juhendajate sotsiaalse kaitstuse ja kollektiivide finantsmajandusliku olukorra analüüs. Praxis 2018–2019. http://www.praxis.ee/tood/­juhendajad_kollektiivid/

    3 Laulu- ja tantsupeo meetmetest. Tööelu, uuendatud 3. II 2021. https://www.tooelu.ee/et/Tegevusalapohisedjuhendmaterjalid/Laulu-ja-tantsupeo-meetmetest

  • Mõrv selfide pärast

    HILLE HANSO

    Paradoksaalsel kombel annab surm vahel põhjuse rääkida elust. Nii kätkeb Sanam Maheri 2019. aastal avaldatud raamat „A Woman Like Her. The Short life of Qandeel Baloch“ põhjalikku ülevaadet Pakistani eluolust, kuna selles küsitakse – ilma vastuseid pakkumata –, miks toimus alatu roim, õetapp, pealegi perekonna au nimel. Raamat on ühekorraga haarav kriminull ja ühiskondlik vaatlus ning kompab detailselt kõigi osaliste süüd. Krimiromaanist erinevalt on need sündmused paraku aset leidnud. Raamat tõi Karachis elavale uurivale ajakirjanikule Maherile läinud aastal küllaga rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust.

    Pakistani ühismeediastaar Qandeel Baloch oli üks neist mässumeelsetest tegelastest, kes trotsis konservatiivse ühiskonna piiranguid ja vägivaldset patriarhaalsust. Kahjuks tuli tal isepäisuse eest eluga maksta. 26aastase naise mõrvast puhkes laialdane arutelu ümberkaudsetes riikides, islamikogukondades ning muidugi ka läänes, kus Qandeelist sai Pakistani feministlik ikoon.

    „How I’m looking“

    Qandeel Balochi karjäär modelli ja näitlejana, nagu ta end nimetas, jääb eelmisse aastakümnesse. Tema seksikad videod ja selfid kogusid kümneid miljoneid vaatajaid, tema isemeelselt edvistav „How I’m looking“ viis ta internetis Pakistani kümne enim otsitud isiku hulka. Qandeeli ihaldusväärne ja ehe Pakistani naiseilu ideaal tõmbas ligi, provokatiivsus lisas furoori. Tundub, et tähelepanuvajadus kujunes sõltuvuseks, sest ajapikku hakkas Qandeel kõnetama poliitikuid ja kuulsusi: küll lubas ta teha kogu riigi vaatajatele striptiisi, kui Pakistan Indiale kriketis pähe teeb, küll saatis videosõnumi Pakistani peaministrile Imran Khanile, paludes meelalt kaamerasse vaadates teda endale meheks. Tema videod olid Pakistanis (tõlkes puhaste, rikkumatute maa) provokatiivsed, kuigi eurooplane või aafriklane kehitaks õlgu. Ta vilistas president Mamnoon Hussaini manitsusele mitte tähistada valentinipäeva, mida õige pakistanlane ei tegevat, ja seksikat punast pluusi kandes edastas sõnumi, kus soovis head valentinipäeva, vastandudes „laiskadele ja idiootlikele poliitikutele“, kes noori keelavad. Sõnadega „te ei saa takistada inimesi üksteist armastamast“ hakkas ta vastu normidele, mida vanemad põlvkonnad noorematele kehtestavad. Mõni ime, et konservatiivide viha kasvas – meediastaar oli lahkunud naistele reserveeritud mängumaalt.

    Kuulsuse haripunkti tõusis Qandeel nii pärsia-, araabia- ja türgikeelsetes kui ka oma kodumaa kanalites, kui ta sai Pakistanis tuntud telemufti Abdul Qavi, tollal riigi usuasjades mõjuka tegelasega, kokku hotellitoas, et arutada moraaliküsimusi. Mitu imaami harrastab just moraalitsemist niisuguste staaride kulul, kuna küsimus, mida naine võib endale lubada, tõuseb Pakistanis alailma esile.

    Kohtumine, mille kaadreid võib igaüks praegugi netiavarustest lihtsasti leida, kujunes õige familiaarseks. Qandeel on mufti peast haaranud karakullmütsi, mis sümboliseerib vaimuliku kuulumist Pakistani Moslemiühendusse, ning teeb selfipulgalt telefoniga flirtivaid pilte ja videoid, et paisata need vaimuliku tõrkumisest hoolimata avalikkuse ette. Need levivad kulutulena, vallandades ennekuulmatu modelli ja mulla skandaali. Mõistagi aimas meedia suuri auditooriume. Mõlemat hakati kutsuma vestlussaadetesse, kus enamasti pöörduti „auväärt vaimuliku“ Qavi poole, aga Qandeeli halvustati, rünnati ja häbistati. „Ta pakkus mulle Colat ja suitsu, ütles, et see süvendab meie­vahelist armastust! Mis armastusest ta rääkis?!“ pareeris Qandeel, püüdes variserlikkust paljastada ning osutada, et pealtnäha vaga mees nii vaga polnudki. Loomulikult kutsus mässumeelne käitumine esile konservatiivide ulatusliku pahameele ning mulla Qavi heideti välja autoriteetsest ramadaani nõukogust.

    Maher arutleb raamatus, kui palju võis usumehe töökaotus ja prestiiži langus olla põhjuseks, miks põikpäise meediastaari vend Waseem ta esmalt unerohuga uimastas ja seejärel surnuks kägistas. Mufti ise on hilisemates inter­vjuudes korduvalt rõhutanud,1 kuidas Qandeel teda oli blameerinud. Qandeel valati läbi veebi üle ennekuulmatute ähvarduste ja sõimurahega, mis sest, et naine imaamilt (mitte millegi eest) vabandust palus ning oma lugupidamise kõigi vaimulike vastu üle kinnitas.

    Etteheiteid jätkus kaugemaltki. Belutši rahva aktivistid algatasid Qandeeli vastu kohtuasja – nad süüdistasid selfikuningannat nende nime kasutades2 terve Iraani, Afganistani ja Pakistani piirialadel elava hõimurahva häbistamises ning ähvardasid tohutu kahjunõudega. Ühtlasi tõrelesid rahvuskonservatiivid, et naine peab järgima usunõudeid – vagadust ja tagasihoidlikkust – selle asemel et minna kaasa Pakistani olemusele võõraste lääne vooludega. Kaebamiskampaania tagajärjel suleti Qandeeli pea poole miljoni jälgijaga Facebooki konto. „Olen kindel, et 99% teist vihkavad mind,“ kurtis Qandeel ühes oma videos. „Olen ka 100% kindel, et mul on tõesti täiesti suva,“ lisas ta trotslikult. Arvatavasti ei andnud ta endale aru, et ühiskonna normide eiramine võib saada ohtlikuks, kui muserdavale patriarhaalsusele liiga valusasti kannale astutakse. Etteheiteid tulvas mudalaviinina, enamasti meestelt. Läks nii, nagu kirjutas naaberriik Afganistanist pärit kirjanik Khaled Hosseini oma kuulsas romaanis „Tuhat hiilgavat päikest“ ühe oma elukogenud tegelase suu kaudu: „Nagu kompassinõel põhja poole näitab, leiab mehe süüdistav sõrm alati naise. Alati.“3

    Teise teemana harutabki Maher lahti meedia rolli Balochi tapmises. Qandeel polnud muidugi meediastaari pärisnimi. Sensatsioonihimuline meedia tuvastas staari sünnikoha ning avaldas süüdimatult lehtedes koopiaid Qandeeli passist ühes kõigi andmete ja õige nimega Fouzia Azeem. Ilmnes, et tegu oli Punjabi vaesest perest pärit külatüdrukuga, keda oli varakult abielluma sunnitud nii nagu miljoneid noori naisi. Kes sünnitas lapse, ent põgenes vägivaldse abikaasa katuse alt varjupaika. Tagasi minemast ta keeldus, selgitades hiljem, et tahtis oma elus midagi saavutada. Keeldumise hinnaks oli poeg, kelle mehe pere välja nõudis.

    Selge, et Qandeel kuulus sellesse Pakistani ühiskonnakihti, kes ei saanud pretendeerida lugupidamisele ja lääne meedia nimetas teda Pakistani Kim Kardashianiks ülearu optimistlikult. Fouzia Azeem ei olnud Kim Kardashian – rikas, keda kaitsevad tema klass, turvamehed ja rikkus. Qandeel oli külatüdruk, ta kuulus Pakistanis kõige piiratuma sotsiaalse mobiilsusega ühiskonnagruppi. Tal oli kuus venda ja seitse õde.

    Niipea kui kogu Pakistan teada sai, et tegu polegi igavleva rikkuri või äridaamiga, vaid lihtsa külatüdrukuga, järgnes kohe põlastus. Kõmuväljaanded asusid üksteise võidu tema koduküla, vanemaid, sugulasi ja naabreid kimbutama. Vagatsev materdamine läks üha marulisemaks. Tuttavad hakkasid ilkuma Qandeeli venna Waseemi üle, kes oli Qandeeli rahalisel toetusel avanud külaplatsil pisikese mobiilipoe. Maher viitab paradoksile, et kuni Qandeel oma teenistusest anonüümselt ema ja isa toetas ning õdedele-vendadele raha andis, ei olnud Waseemil probleemi. Kui aga Qandeeli isik oli paljastatud, survestati teda au eest seisma. Anonüümne müsteerium Qandeel oli alasti rebitud ja seda mitte tema enda seatud tingimustel.

    Meediastaar oli lahkunud naistele reserveeritud mängumaalt ja konservatiivide viha kasvas.

    Kas süüdi on meedia või konservatiivne ühiskond?

    Kas tapmises oli süüdi meedia või konservatiivne ühiskond? Teise teemana selgitabki Maher meedia osa Balochi tapmises ja ta esitab hulganisti kokkuvõtteid intervjuudest ajakirjanike ja teiste meediatöötajatega. Ilmneb, et ühe süüdlasena mõrvas võibki käsitada sensatsioonihimulist meediat, kes süüdimatult staari isikuandmed oli avalikustanud. Aga mitte ainsana – Maher analüüsib ka Pakistani seadusi, mis vaenuõhutajate, ähvardajate ning eriti soopõhise ja seksuaalse ahistamise suhtes on tavatult hambutud, lausa ohvrit süüdistavad.

    Lisaks keskendub Maher aspektidele, mis ümbritsevad nn aumõrvu karistamatusega. Nii oli mõrva ajal Pakistani seadustes säte, et kui perekond mõrva toimepanijale andestab, pääseb mõrvar karistuseta. Kui pahatihti nii juhtub ning aastas mõrvatakse „au“ nimel Pakistanis kuni tuhat4 naist, siis antud juhul vend karistuseta ei pääsenud. Qandeeli ema ja isa pojale tapmist ei andestanud ning Qandeeli isa ütles lausa: „Tütar oli rohkem poja eest kui pojad ise,“ viidates tema rahaabile. Nende tütre tapmine kutsus esile suured naisõiguslaste väljaastumised ja surve poliitikutele – kes küll ilmselt asusid tegutsema suuresti vaid sellepärast, et Qandeel oli tapmise ajaks juba (rahvusvaheline) kuulsus.

    Naised elavad Pakistanis meestest tunduvalt ebasoodsamates sotsiaalsetes ja institutsionaalsetes tingimustes, kuid paljuski varjutab kogu teemat ühiskondlik eitus, mida kultiveerivad konservatiivid ja nn aukultuuri kandjad. Pakistanis juhtusin arutama seda teemat kohalikuga, kes ülespuhutult kiitis, kuidas tema kodumaal naisi hoopis kätel kantakse. Kuid kui au nimel toime pandud mõrvadeni jõudsime, muutus muidu liberaalse mehe jutt vastukäivaks. Temagi arvas, et mõnikord naised ületavad piire, õõnestavad „Pakistani traditsioone ja kombeid“ ning kogukonnavanemad võtavad siis kasutusele karistusmeetmed. Ta esitas seda asjade loomuliku käiguna, paistes kuuluvat nende 40% pakistanlaste hulka, kes arvavad, et aumõrv on tihti või vahel õigustatud, kui naine on olnud abiellumata seksuaalselt aktiivne või olnud abieluvälises suhtes.5 Minul jäi üle vaid järeldada, et tõesti, kui „kätel kantav naine“ püüab ise sammuda, lõhub ta kõikehõlmavat patriarhaalsust ja esitab lubamatu väljakutse ühiskonna hierarhiale.

    Siiski tuleb öelda, et kui mitmed ühiskonnagrupid on Pakistanis traditsioonide tugeva mõju all, siis teisal on jää liikuma hakanud. Advokaadid, inimõiguslased, kannatanute abistajad, mõõdukad poliitikud, haritlased, ajakirjanikud ja naisõiguslased, nagu Maher, veavad teavituskampaaniaid ja survestavad poliitikuid, et riik haaraks härjal sarvist, hakkaks inimõigustest hoolima ning võtaks omavoliliste mõrvade toimepanijad vastutusele. Paraku ei jõua riik igale poole, ei hõimualadele ega konservatiivsetesse kogukondadesse ning au on tundlik teema, millest hoiduvad ka vabameelsemad poliitikud.

    Väliseid vaatlejaid võib hämmastada, kuidas naised ise, kas või tapetute või kannatanute emad ja õed, kommet õigustavad. Internaliseeritud misogüünia ja kogukonna surve on niivõrd tugev, et kui mõni teine naine „kontrolli alt väljub“, on nad võimelised tütre või õe tapmist õigustama perekonna au haavamisega.

    Seda, kuidas kogukonna vanemad mehed survestasid Pakistanis naisi ja peresid tapmist andestama, näeb Sharmeen Obaid-Chinoy dokumentaalfilmist „A Girl In The River – The Price Of Forgiveness“ (2015), mis tõi Pakistanile ajaloo esimesed kaks Oscarit. Ime läbi ellu jäänud noort naist Sabat (kelle süüks oli abiellumine armastatuga) sunniti teda luhtunult tappa üritanud isale ja olnule andestama, kuna vastasel juhul polnud samas asulas võimalik edasi elada. Kohus täitis jõuetu naise andestamispalve ilma igasuguse uurimiseta – kuigi statistika näitab, et tihti ründavad aumõrvarid pärast vangist pääsemist ohvrit uuesti. Filmis näeb tapjat, Saba isa vanglast pääsenuna rääkimas, kuidas tänu katsele tütar tappa on ta kogukonnas pälvinud varasemast suurema austuse. Teda õigustab aumõrvaloo kannataja Saba ema: „Ükski naine ei või teiste suhtes lugupidamatust üles näidata. Ükski naine ei või vanemate reputatsiooni (loe: õigust teda täielikult kontrollida) kahjustada. [—] Ta kahjustas ka minu mainet.“ Nimelt oli emagi samamoodi kasvatatud, ja ka tema ema oli nii kasvatatud. Ka naabrid olid üles kasvanud teadmisega, et kui tütar võtab vastu iseseisva otsuse, keda armastada, siis on nende kõigi au läinud. Last ootav Saba loodab filmi lõpus, et see on tütar, kellest kasvab vapper naine, kes ise oma otsuseid vastu võtab.6 Alailma seostatakse aumõrvade kultuuri esmajoones islamiga, kuigi sama nähtust esineb hinduistlikus Indias ning ka mõningates Ladina-Ameerika kristlikes riikides. Võib väita, et kontroll pereliikmete üle ning ühiskondlik arusaam „aust“ ei võrsu üheselt usust, kuigi aukultuuri eestkõnelejad põhjendavad seda kaalukuse lisamiseks just nii. Obaid-Chinoy filmis tunnistavad uurija ja jurist, et koraanis pole midagi öeldud aumõrva kohta, vastupidi, ühe inimese tapmine võrdub kogu inimkonna tapmisega.7

    Naise isepäisuse majanduslik mõju

    Pigem tuleks põhjusi otsida ajajärgust, mil perekonnad või hõimud pidid võitluses ressursside pärast olema monoliitsed ning iseseisvust ilmutav naine tähendas, et patriarhaalne liider oli nõrguke. Samuti käibib arusaam, et abielu ei ole kahe indiviidi vaheline suhe, vaid varaline kokkulepe perekondade vahel. See teeb naisest, isegi kui seda eitatakse, varalise ühiku, kelle isepäisusel on perekonnale majanduslik mõju. See on äärmuslikus vaesuses elavatele aga kaalukas argument.

    Kuigi aumõrva fenomeni teatakse laialdaselt, on teemat hoolimata selle akuutsusest liiga vähe seestpoolt uuritud. Mõned uuringud siiski on. Pakistanile relevantne näib aumõrvade põhjuste võrdlev analüüs okupeeritud Palestiina aladel ja Afganistanis. Ilmneb, et perekondades, kus naised teavitavad aumõrvast, esineb rohkem naiste ja tüdrukute vastast vägivalda, avaldub jäigemalt patriarhaalne suhtumine sugudesse ning need pered on sügavasti vaesuse küüsis.8 Selle uuringu koostajad leiavad, et aumõrvade kultuur on seotud üldise vägivalla, patriarhaalsuse ja vaesusega, ning panevad ennetustegevusena ette nimelt algpõhjuste käsile võtu. See tundub mõistlik. Näiteks Türgis on aumõrvade hulk koos vaesuse vähenemise ning üldise turvalisuse kasvuga kiiresti kahanenud, samal ajal kui kurdi piirkonnad aumõrvade piiramisel nii edukad olnud ei ole.

    Igatahes osutub Qandeel eeskujuks tuhandetele naistele, kes on konservatiivse ühiskonna vangid, kuid internetis kasutavad vabadust olla sellised, nagu ise tahavad, edasi pürgida, seista väljaspool argielu ahistavaid tingimusi. Qandeeli ema Anwar Bibi värvis Qandeeli surnukeha pestes tema peopesad ja lauba hennaga – seda tehakse märtrisurma surnutega. Märtrisurm see oligi. Kolm kuud hiljem kiitis parlament avalikkuse survel heaks seaduse, mille järgi enam aumõrvaritele andestada ei saa. Pakistani oludes on see samm edasi, aga seadustest ümberhiilimiseks jätkub võimalusi ning aumõrvu sooritatakse ikkagi, sest äärmuslik vaesus, rõhuv patriarhaalsus ja ühiskondlik vägivald on nähtused, millele üleöö lahendust ei ole. Nende tegematajätmiste hind on aga naiste elud. Tuleks mõelda, kuidas seda misogüünset nähtust tähistada. Pakistani aktivistid panevad ette, et sõna „aumõrv“ võiks üldse käibelt kaduda – mida auväärset on kellegi alatus tapmises?

    „Hakkate mind taga igatsema, kui mind enam pole,“ ütles Qandeel ühes läkituses, kui tema pihta tulvas ähvardusi. Neid jagub, kes tõepoolest igatsevad, sest ta tegi Pakistani veel värvikamaks, kui see muidu on.

    1 https://www.youtube.com/watch?v=ptVjXHgsal4 alates 5. minutist

    2 Balouch – belutši rahva regioonis kasutatav kirjapilt.

    3 Khaled Hosseini, Tuhat hiilgavat päikest. Eesti Ajalehed, 2010. Tlk Triin Tael. Lk 10.

    4 https://www.hrw.org/news/2019/08/22/pakistan-should-not-again-fail-honor-killing-victim

    5 https://www.globalcitizen.org/en/content/honor-killings-case-study/

    6 https://www.youtube.com/watch?v=U7a-nOOXdtA/

    7 „… Kui keegi tapab hinge (inimese), ja see ei ole tehtud teise hinge eest või ülekohtu eest maa peal, siis oleks ta justkui tapnud kogu inimkonna. Ja kui keegi päästab ühe (inimese), oleks ta justkui päästnud kogu inimkonna …“ (Koraan 5:32)

    8 A. Gibbs, N. Said, J. Corboz, R. Jewkes, Factors associated with ‘honour killing’ in Afghanistan and the occupied Palestinian Territories: Two cross-sectional studies; https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC6687286/

  • Eeskuju ja vastutus

    ELS HEINSALU

    Alates 2015. aastast tähistatakse 11. veebruaril rahvusvahelist päeva „Naised teaduses“, sel aastal esimest korda ka Eestis. Paljud on kuulnud läbi aegade ühest suuremast füüsikust Ri­chard Feynmanist, vähesed aga teavad Joan Feynmani, Richardi noorema õe nime. Kuigi Joan Feynman ei ole erinevalt vennast võitnud Nobeli auhinda, oli ta suurepärane teadlane, kes tegi teedrajavaid avastusi päikese­tuule, magnetosfääri füüsika ning Maa ja Päikese vahelise vastastikmõju alal. See, et Joanis tekkis huvi teaduse vastu, oli tänu Richardile. Joani ema aga hoiatas tütart, et naise ajuga ei saa teadust teha. Vastupidine näide Marie Curiest – kes oli esimene Nobeli võtnud naine, ja esimene, kes on pälvi­nud Nobeli kaks korda – keemias ja füüsikas –, ei olnud Joanile veenev, sest Marie Curie oli tema jaoks pigem legend. Nimi, mis pani Joani uskuma, et ka naised on suutelised teadust tegema, oli hoopis Cecilia Payne. See nimi kuulus tema kaasaegsele – naisele, kes oli kirjutanud teadustöö, mida omakorda tsiteeriti astronoomia õpikus, mida 14aastane Joan luges.

    On lapsi ja noori, kes teavad oma teed ja kelle sisemine tung millegi järele on nii tugev, et neid ei kõiguta miski. Nemad on väga haruldased. Suuremal osal on vaja eeskujusid. Eeskujusid, mis inspireeriks või paneks uskuma, et soovitut on võimalik saavutada. Sellepärast ongi vaja asjast rääkimise kõrval rääkida ka inimesest. Mitte üksnes sellest, mis on saavutatud, vaid kuidas see on saavutatud, samuti hirmudest, takistustest, äpardustest.

    Eeskujud võivad ka ohtlikud olla. Ma ei kujuta ette, mille nimel ja millesse uskudes treenivad edasi lapsed, kelle unistuseks on olnud saada tippsportlaseks, kuid kelle eeskuju(d) on dopingu kasutamisega vahele jäänud. Au ja kuulsus, mis asendub häbiga, on mitu korda hullem kui aus keskpärasus. Mind paneb selle teema puhul imestama torm, mis Eestis tekkis, kui ajakirjanike võib-olla mõneti ebaõiglane sõnastus viis selleni, et üks suursponsoritest otsustas spordi toetamisest loobuda. Peksa said ajakirjanikud. Võib-olla õigusega, võib-olla mitte. Keda ja kas oleks pekstud siis, kui toetamisest oleks loobutud pärast dopingu kasutamise väljatulekut? Kes ikkagi on tegelik ja suurima kahju tekitaja?

    Õnnelikud on need, kes leiavad eeskujud, kelles pettuma ei pea.

    Millised eeskujud on need lauljad, näitlejad ja teised kuulsused, kellel läheb kõik justkui hästi, kes saavutavad edu, rikkuse, tuntuse, kuid lõpetavad sõltlasena, võlgades, eneseimetluse- või võimuhulluses, hingepiinades, sest midagi on väga valesti tehtud, väga valesti läinud. Kas tõesti on võimatu olla milleski edukas ja jääda sealjuures heaks ja korralikuks inimeseks? Kui võim, raha ja kuulsus hävitavad need, kes selle on saavutanud, siis milles seisneb eeskuju?

    Aga kõige hullem tundub olukord olema poliitikas. Hiljutine „riigipööre“ ning uue valitsuse koosseis andis põhjuse Eestit maailmas eeskujuks tuua: Eesti on praegu ainus riik, kus president ja peaminister on mõlemad naised. Uut valitsust võib eeskujuks tuua ka selle poolest, et ligikaudu pool ministritest on naised. Näiteks Itaalia uues valitsuses on naisi kõigest kolmandik, ja seegi on läbi aegade rekord. Viimase 75 aasta jooksul on kõigest 6,5% Itaalia ministritest olnud naised, taasiseseisvunud Eestis aga pea viiendik. Kõiges muus on aga Eesti poliitika ja poliitikud sama vähe eeskujuks kui Itaalias või mujal maailmas. Kui Trumpi klammerdumist võimu külge oli haletsusväärne vaadata, siis Mart Helme ilkumine Kaja Kallase nööpide ja oma koera silmade kallal oli lihtsalt piinlik. Või milles seisneb poliitiku eeskuju, kelle sisse­tulek on suurem kui paljudel teistel, ent kes tegutseb selliselt, et osa tegevusest võib kokku võtta sõnadega „mitte-just-päris-seaduslik“. Poliitika ja kättemaks ei pidavat kokku kuuluma, poliitika ja eneseväärikus ilmselt samuti mitte. Ausalt öeldes on raske näha, mis peaks haritud, ausaid ja eneseväärikusega noori poliitikasse meelitama, mis peaks neis poliitika vastu huvi tekitama.

    Nii me siis seda allakäigutreppi mööda sammumegi. Õnnelikud on need, kes leiavad endale eeskujud, kelles nad pettuma ei pea.

     

  • Mis on tuupimisest järgmine samm?

    MARIA MÖLDER

    „Nii ilus kuu paistab täna.“

    „Jah. Huvitav, kas see on noor või vana kuu?“

    „Oota, ma vaatan,“ ütleb kuueaastane, toob atlase ja teeb oma vanematele asja selgeks.

    ERRist sai 10. veebruaril teada, et Tartu ülikooli veebiõppes tehtud eksamite tulemused olid sügissemestril oodatust paremad, kuigi veebiõpet peetakse kontaktõppest kehvemaks. Ülikooli õppeprorektor on leidnud sellele üllatava põhjenduse: küllap üliõpilased petavad, sest veebiõpe soosib maha­kirjutamist.

    Kas faktipuru tuupimine on ülikoolis üldse kohane tegevus või oleks aeg keskenduda oskusele leida infokülluses adekvaatne info ja seda mõtestada? Miks spikerdamist ikka veel taunitakse? Õpetatagu parem hästi spikerdama!

    Mõned õppejõud ei ole harjunud ka elukestva õppega: tuleb välja, et ka ei tea mitmendat kõrgharidust omandavad inimesed tahetakse suruda allaheitliku ja mahakirjutava koolijütsi rolli, ehkki nood teavad hästi, mida ja miks nad on õppima tulnud.

    Millal siis on aeg võtta õppimise eest ise vastutus? Algklassides õpitakse küll õppima, aga ilmselt on miski meie hariduse väärtussüsteemis eeskujulikele PISA-tulemustele vaatamata siiski viltu. Kuidas on võimalik, et 12 kooli­aasta jooksul ei suudeta õppuritele selgeks teha, et õpitakse eelkõige iseendale, mitte selleks, et vanematele või õppejõududele hinnetega muljet avaldada? Kus on sellise mentaliteedi juur?

    On täiesti mõistetav, et veebiõpet peetakse kontaktõppest kehvemaks algklassi- ja vahest ka põhikooliõpilaste puhul, kuid leian, et hiljemalt gümnaasiumis võiks erivajaduseta noorel iseseisev õppimine, selle eesmärk ja sellega kaasnev vastutustunne olla juba enam-vähem käpas. Esialgsedki sihid võiksid olla seatud.

    On teada, et õppejõududele on koroonaaeg olnud iseäranis koormav ja pingeline. See lugu ei räägi sellest, et pandeemia on tulnud ootamatult ja veebiõppega on tulnud kohaneda nõnda äkki või mis on kontaktõppes paremini kui veebiõppes ja millised sotsiaalsed oskused jäävad kontakt­õppe katkemisel saamata. Sellele on juba piisavalt tähelepanu pööratud, et mida nooremad õpilased, seda rohkem kohalolu ja otsekontakti on neil õppimiseks tarvis.

    Vahest tasub aga meelde tuletada, et paljudele sobibki rahulik omaette nokitsemine ja lugemine, turvalisest kaugusest veebi kaudu suhtlemine ja miks mitte vahelduseks ka loomingulised ülesanded. Samal ajal kui ühel on raske pikka aega ekraani ees paigal püsida, siis teisele valmistab suurt rõõmu hoopis teistsugune võimalus haridus omandada.

    Mind hämmastab, miks peaks kahtlustavalt suhtuma neisse – eriti vanema astme õpilastesse ja üliõpilastesse –, kes on suutnud koroonaolukorda sisse elada. Paul Cowell on arvanud, et veebiõpe nõuab üliõpilastelt märkimisväärset pühendumist ning üliõpilased ja õppejõud peavad edu saavutamiseks koostööd tegema. „Kui füüsiliselt ei saa kohal olla, siis tuleb ümber mõtestada tegevusse kaasamine ning teha kindlaks, et see toimib“ (World Economic Forum 15. II). Tahan loota, et enamasti püütaksegi sinnapoole.

    Nii õppejõudude loovat lähenemist kui ka tudengite kohalolu toetaks kahtlemata asjakohane hübriidõppeks mõeldud tehniline lahendus (sama mure on põhikoolis-gümnaasiumis). Praegu peavad aga nii üliõpilased kui ka õppejõud jukerdama paljude platvormide vahel ning suur osa õpiajast kulub tehnika tundmaõppimisele. Eestit on ometi palju aastaid peetud e-riigiks ja nüüd ongi aeg näidata, milleks suutelised oleme. Kui toodaks välja tänapäeva vajadustele vastav õpikeskkond, võiks see olla Tiigrihüpe 2.0.

     

  • Strindbergi jultunud huumor

    TRIINU SIKK

    Filmirežissööri Veiko Õunpuu lavastusena esietendus 12. veebruaril Rakvere teatris „Tants“, mille aluseks on August Strindbergi näidend „Surmatants“. Strindbergist, olmelisuse aegumisest tänapäeva teatris ning teatris lavastamise ja filmitegemise põhjapanevast erinemisest vestles Veiko Õunpuuga Rakvere teatri loominguline juht Peeter Raudsepp.

    Peeter Raudsepp: Näitekirjanduse ajaloos ei ole ühtegi teist nii heitlikku inimest kui Strindberg. Tal oli huvisid alkeemiast ei tea milleni – ikka selline hüsteeriline inimene. Aga võib-olla see ongi ainuvõimalik viis saada millelegi pihta? Ibsen näiteks seda ei saavutanud. Minu meelest on Strindberg üleminek Ibsenilt Beckettile: hästi realistlikult täidetud maailm hakkab lagunema, enam need skeemid lõpuni ei kehti.

    Veiko Õunpuu: Tema näidendites on dramaturgiline tervik olemas, ent seal sees on kummalised kõrvalepõiked ja hüpped. Alles nüüd olen hakanud hoomama, kui huvitav ta on.

    Raudsepp: Strindbergi tähtsaim teema oli, et naistegelased võivad olla sama vastikud kui meestegelased. Enne teda oli naistegelane ohvrimeelne ja intuitiivselt positiivse algega kannatav pool. Oma lähenemisega vabastas Strindberg naised sellest koormast, et nad saaksid olla sama vastikud kui mehed.

    Õunpuu: „Surmatantsu“ põhjal tundub, et nad võivad kohati olla isegi vastikumad.

    Raudsepp: Kas oled lavastades võtnud üks ühele omaks Strindbergi positsiooni, et naised on sama vastikud? Kuidas sa suhtud sugude konflikti „Surmatantsus“?

    Õunpuu: Selle näidendi keskmes ei ole minu arvates sugudevaheline sõda. Huvitav on seal hoopis kõigi tegelaste psühholoogiline eripära. Tegelased on ettearvamatud ja teadvustamatud: nende mõte hüppab sageli, nad peidavad pidevalt iseenda eest mingeid sõnumeid, käitumise ja kõnelemise motiive. Selles mõttes on Strindberg väga köitev. Minu arust on selle näidendi tuum pigem eksistentsiaalne. Strindberg ja see, kuidas ta on karakterid üles ehitanud, pakub mulle aina rohkem huvi. See jultumus ja mõõdutundetus on mingi koha pealt väga põnev.

    Raudsepp: Ingmar Bergmanil on filmi „Fanny ja Alexander“ lõpus Strindbergi kõige kuulsam tsitaat „Tähtsusetul reaalsustaustal saab voli kujutlus ja koob uusi mustreid, milles põimuvad mälestused, elamused, meelevaldsed väljamõeldised, absurdsused ja improvisatsioonid“. Võib-olla võiks üldse kogu teater olla selline.

    Õunpuu: Olme on banaalne. See on ilmne. Minu meelest ei peaks teater seda mitte mingil kujul näitama. Või kui, siis ainult moonutatuna või tõstetuna, et see muutuks metafooriks. Mingi olmelise situatsiooni lahendamine on teatris mulle kõige tüütum asi.

    Filmirežissöör Veiko Õunpuu ja Rakvere teatri loominguline juht Peeter Raudsepp vestlevad Strindbergist, olmelisuse aegumisest tänapäeva teatris ning teatris lavastamise ja filmitegemise põhjapanevast erinemisest.

    Raudsepp: Aga ka filmis ei saa ju alati selleta?

    Õunpuu: Filmis on see paratamatus. Toon näiteks Lars von Trieri, kelle mõte on siduda see paratamatu olmelisus sürrealistlike elementidega, rikastada seda. Režissöör ei pääse olmelisusest, kui tal ei ole miljardit, millega ehitada fantaasiamaailm, ent ta saab selle sürrealistlike elementide või kerge psühholoogilise äärmuslikkusega põnevamaks teha.

    Raudsepp: Usutavus ei ole teatris enam kõige tähtsam. Olme on abivahend, näitleja toetuspunkt, mille pealt söösta. Olme on XIX sajandi lõpu realistliku teatri taak, kui lava tassiti täis kõiksugu vidinaid ja asju.

    Õunpuu: Aga see on ka moraalselt vananenud. Selline dramaturgia ei ole inimestele enam uudne ja ka sellega seotud maneer on ennast ammendanud. Seda nimetatakse, ma kuulsin, orgaanilisuseks. Minu meelest on see mandunud mingisuguseks klišeeks, mis on hästi ebameeldiv. See on lihtsama vastupanu teed minek, allavoolu valgumine. Ma ei saa sellest vaatajana ise midagi kätte ja ma ei oska näha selles ka väärtust.

    Raudsepp: Kas ei tohi siis näitlejale öelda, et ta on nii orgaaniline?

    Õunpuu: Öelda võib kõike. Praeguses kontekstis aga võiks selle sõna sünonüüm mu meelest olla „ebausutav“. See on just see kombinatsioon realismitaotlusest ja seejuures sellele allajäämisest. Olla laval usutav või veenev – absoluutselt vajalik. Või olgu see siis täiesti nulltasandi olmelisus – nagu inimesed argipäeval pobisevad. Aga siis tekib küsimus, kuidas tõsta see vadin, mulin ja suvalisus niisuguseks, et see toimiks kunstiliselt.

    Ent mulle, maapoisile, on teater nii või naa ebaloomulik situatsioon: üks inimene seisab ruumis, teised on pannud toolid tema ette ja vaatavad. Selline olukord on iseenesest täiesti ebaorgaaniline ja seda peaks arvesse võtma. Ma ei suuda ühekski hetkeks ära unustada, et see inimene on näitleja, kes saab palka, läheb pärast koju ja käib võib-olla poestki läbi. Mul ei ole võimalik jääda uskuma, et ta on Peer Gynt või kes tahes. Võib-olla siis, kui selline lähenemine oli XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul teatris uus, võis kõige selle uskumine olla palju lihtsam, aga praeguseks on see läinud väga keeruliseks.

    Raudsepp: Kes on näitleja? Filmikunstis ja teatris?

    Õunpuu: Mulle mõjub näitleja mõtlemine teatris paranoilisena, seoseluuluga. Iga liigutuse ja lause alla on vaja mõelda oma sisuline käsitlus. Aga see ei ole vahel kuidagi tervikuga seotud või tervik nagu polegi oluline. Mul ajab see teatris töötades juhtme pidevalt kokku, sest üritan materjali suhtes meeleheitlikult säilitada mingit oma vaatepunkti. Muidugi huvitab mind, mida autor on mõelnud, ja kui ma näen seal midagi, siis kasutan selle ära. Aga ülejäänu on tähtsusetu. Näitlejad lähevad mingit oma rada pidi, kusjuures vahel on võimalik, et igaühel neist on sündmusest hoopis oma käsitlus. Üldine tähendus ei läheks nagu korda.

    Isegi kolme näitlejaga on väga keeruline kõiki neid versioone ja ka enda oma pidevalt teadvuses hoida. Kohutavalt raske, aga ilmselt leiutan ma jalgratast.

    Raudsepp: Minu meelest on asi selles, et näitlejal on vaja lavalist tegevust korrata. Igal õhtul tuleb oma programm tööle panna.

    Õunpuu: Aga tead, mis sellega on? On oht, et programm käivitub ja töötab siis automaatselt: inimene on ise endale selgeks teinud, kuidas, miks ja millal ta midagi ütleb ja mis hääletooniga, aga lülitused toimuvad automaatselt. Ta on nagu masin ning sellisest orgaanilisest ja toimivast mängust kaob ära tähelepanu ja kohalolek. Täpsus kaob. Mulle tundub, et palju huvitavam võiks olla leida mingi teine meetod, mis eeldab pidevalt tähelepanu hoidmist. Jõupingutus oleks suurem, aga ka tulemus põnevam.

    Filmitöö on täiesti teistsugune. Täiesti. Seal tuleb püüda ühte momenti, mis salvestatakse. Häda korral saab panna stseeni kokku eraldi fragmentidest, mis võivad olla üles võetud eri päevadel. Selle saab montaažis kokku panna nii, et ta hakkab toimima. Meeleolu saab sugereerida muusikaga, võttenurkadega. Põhimõtteliselt on selle tunde ülesehitamine võimalik niiviisi, et näitleja ise ei pea olema seestunud, mingit moodi väga automaatselt reageeriv või autentne. Muidugi on hea, kui ta on, aga filmis on ka teine väljapääs.

    Peale selle teab režissöör alati, et kui ta on midagi salvestanud, siis vähemalt on see tal olemas. Ta paneb selle kõrvale. Veel teab ta, et tal on vaja need ja need jupid ära täita. Teatris on see väljakannatamatu, et alati algab kõik otsast peale.

    Teatris lavastamine nõuab palju tugevamat isiksust, kui läheb tarvis filmi­tegemisel. See eeldab kannatlikkust, suhtlusoskust. Minusugune omaette hoidev inimene saab väga hästi filmi teha: see ei nõua pidevat sotsiaalset aktiivsust ja teiste inimeste treenimist, ei pea pidevalt midagi sugereerima ja ühtlasi kogu aeg töötama teise inimese kalduvusega vältida valu. Teatris seisan kogu aeg silmitsi omaenda nõrkustega ja see on vahel päris ebameeldiv.

    Tegelikult ei tea ma teatrist eriti midagi ja seal tööd teha on võrdlemisi keeruline. Harjumuspärane etikett, kuidas inimesed üldiselt psühholoogiliselt funktsioneerivad ja üksteisega toime tulevad, jääb prooviolukorras enamasti kõrvale. See on väga ränk ja kurnav, ühtlasi aga erakordselt huvitav.

    Raudsepp: Eks me sinna valgustuse poole ikka püüame jõuda. Mida enam mingi kogemus seal all kuhjub, seda täidetum mäng pärast on. Teatris on alati võimalik, et publik leiab ennast üles. Aga mis tasandil? Kuhu me rõhuasetuse paneme? Mis lugu me räägime? Kas lihtsat, millega on oma fantaasiaga kerge kaasa minna, või tekitame loo, mille puhul ütleme teadlikult: sul on praegu ebameeldiv, aga kannata ära, tule kaasa ja sa saad enda kohta rohkem teada. Keegi ei palu hiljem selle põhjal eksamitööd kirjutada. Tule ja vaata – järsku jõuab kohale ja maailm läheb avaramaks.

    Õunpuu: Täiesti nõus. Sattusin lugema huvitavat artiklit aju-uuringute kohta. Mingi käitumise puhul mõõdeti mingites kindlates ajuosades laineid. Selgus, et iga kord, kui inimene saab midagi, mida ta on tahtnud, mõjub see pärast esimest tõusu positiivseid hormoone redutseerivalt. Ja iga kord, kui ta on pidanud pingutama ja tegema midagi, mida ta ei ole tahtnud, siis paraneb tasapisi kogu aju hormonaalne kokteil, teadvus muutub stabiilsemaks, püsivamaks ja tervemaks.

    See on hea näide saamaks aru, mis on tarbimise puhul problemaatiline. Ja mis on häda, kui maailma suhtes lähtutakse arusaamast, et nauding või mõnu peab kogu aeg korduma. Mida rohkem seda ilma vähimagi vastutöötamiseta korrata, seda problemaatilisemaks see muutub ning ühel hetkel on depressioon ja vaimuhaigus kohal.

    Materialistlikult mõtlevale inimesele on see parim selgitus, miks ei tohi kultuur toita tarbimishoiakut ja miks inimene ise peab sellele aktiivselt vastu töötama. Küsimus ei ole üldse kellestki parem olemises, vaid puhtalt tervises.

    Raudsepp: Eks „Surmatantsu“ tegelased ole ka väga oma naudingutesse kinni jäänud ega oska nendest välja pääseda.

    Õunpuu: Kui sa suvel helistasid ja pakkusid „Surmatantsu“ lavastamiseks, siis lugesin seda kuu aega. Korduvalt. Alguses tundus see mulle raske, isegi tüütu ja väljakannatamatu. Ma ei kujutanud ette, kuidas tulla pimedatel talvekuudel Rakverre ja tegeleda kolm kuud selle tekstiga. Kartsin, et võib juhtuda, et ma lähen hulluks.

    Raudsepp: See oleks hea müügiargument: lavastaja läks hulluks, tulge vaatama!

    Õunpuu: Et see jäigi viimaseks teoks siin maa peal, millest ta veel aru sai … See tekst on väga naljakas, aga nali tuleb ainult siis välja, kui hakata seda detailselt läbi käima. Siis saab aru, et nende repliikide vasturääkivus on täiesti absurdne. Sellest lähtuvalt hakkasin Strindbergi rohkem uurima ja avastasin kogu selle diapasooni. Kui sina vaatad tema maailma läbi Bergmani, siis Bergman oli, vähemalt oma filmides, teada-tuntud huumorivastane, aga minu arvates on Strindbergil palju jultunud huumorit, lahtist laginal naermist.

    Pean ütlema, et mul olid Rakvere teatrisse tulles mõningased eelarvamused. Mõtlesin, et mul on näitlejatega raskem, et nad ei taha üldse kaasa tulla, et neil on välja kujunenud mingi harjumuspärane mängulaad ja seda on võimatu muuta. Selles mõttes on olnud „Tantsu“ lavastada väga meeldiv, näitlejad tõesti tulevad kaasa.

  • Nädalavahetuse surm ja hübriidtöö

    TAUNO VAHTER

    Kui Eestis 1990ndate teisel poolel hakkasid levima jutud esimestest firmadest, kus laialdasemalt pakuti võimalust kodus töötada, suhtuti sellesse nii uudishimu kui ka skepsisega. Tasapisi levis selline mudel ka suurematesse firmadesse ja riigiasutustesse ning teatud vabaduse pakkumisele lisandus üha rohkem ka kokkuhoiu teema, sest mitmel pool loobuti igaühele mõeldud töölauast ja jääda võis vaid pisike kapike nagu ujula riietusruumis. Selle tasahilju kulgenud muutuse keeras pea peale pandeemia, mis peale teatud protsesside kiirendamise toob kaasa hulga muutusi eriti just kontoritöötajate elus.

    Kuigi kodus töötamine ei ole kaugeltki ainus koroonaajaga kaasnenud muutus, on see üks nähtavamaid. Virtuaalsete töökohtumiste ja äritarkvara platvormi Slack 2020. aasta sügisel tehtud uuringu andmetel soovib tulevikus tavapärasele kontoritööle naasta üksnes 12% kasutajatest ning 72% teha edaspidi nn hübriidtööd ehk siis jaotada tööaega kontori ja kodu vahel. Selle ja paljude teiste uuringute tulemused kinnitavad, et täpselt samamoodi nagu varem maailma kontorielu enam ei jätku. Kas hübriidtöö toob kaasa rohkem vabadust või kohustusi? Tõenäoliselt mõlemat, kuid töö iseloom muutub, mõnes valdkonnas vähem, teises rohkem.

    Peale uue nähtuse võõrastamise seostub kaugtöö, kodus töötamise ja hübriidtööga ülemuste ja omanike põhihirm, kas inimesed siis ikka päriselt tööd ka teevad. Optimistlikum küsiks: mis tähtsust on töötamise asukohal, kui töö on korralikult tehtud? Vastus võib erineda sõltuvalt inimesest, tema kodusest keskkonnast, tehnilistest võimalustest, teiste toetusest ja töö iseloomust. Kõige vähem küsimusi tekib sellistel tehnilise töö tegijatel, kes ei pea suure grupi inimestega suhtlema. Nii nagu on viilijaid olnud igas traditsioonilises kontoris, nii on neid ka kaugtöötamise puhul. Eestis on pikad tööle ja koju sõitmise vahemaad pigem erand, kuid riikides, kus kolm tundi igapäevast sõitu on argipäeva lahutamatu osa, tundub ports aega nagu maast leitud. The Economisti uuring (24. XI 2020, „People are working longer hours during the pandemic“) näitab, et suhtlemist eeldavate ametite puhul on tööpäev paljudel hoopis pikem, sest koosolekuid ja kaasnevat infovahetust on lisandunud sedavõrd palju.

    Tööaja hägustumine

    Tööaeg ja tööaja pikkus on muutunud hägusamateks mõisteteks. Kui traditsioonilises kontoris on sageli mingid piiritlevad tööajad, siis hübriidtöötamisel on teadmatust natuke rohkem. Üsna kiirelt saab tavaliseks, et mõni vajalik tekst, detail, fail või inforaas laekub või tuleb edastada näiteks pühapäeva hilisõhtul, mitte argipäeva üheksa ja viie vahel. Elu ning töötsükkel ei ole enam tööpäev ja puhkepäev, vaid teisipäeva pärastlõuna võib olla laupäeva hommik ning pühapäev võib olla endine kolmapäeva pärastlõuna. Kui panna seesugune nädalavahetuse surma ilming teise konteksti, siis võiks näiteks lapsele jõulude ootamise asemel aasta läbi aeg-ajalt natuke kuuselõhna tuppa pritsida ja ühekaupa piparkooke jagada.

    On väidetud, et pideva jupiti puhkamise asemel on taastumiseks vaja aastas ka pikemat puhkuseperioodi. E-postkastide ajastul on siiski võrdlemisi väheks jäänud inimesi, kes puhkuse ajal kuu aega järjest või õhtuti ühtegi töömeili sihilikult ei ava. Kas hübriidtöötaja peaks üritama on töötegemist piirata tööpäevade traditsioonilise tööajaga? Ilmselt sõltub see ka tööst (näiteks, kui see sisaldab teiste inimeste teenindamist jne), aga tundub üsna usutav, et sellest loobumine on enamasti üks hübriidtöö hind: tööandja annab mõnes mõttes vabadust juurde ja võtab teatud mõttes seda teisel kombel ära. Kontoris valveseisangus ei pea seisma või tagumikutunde omaniku meeleheaks tegema, aga tööpäev ei lõpe kell viis ning info liigub ka nädalavahetusel.

    Kuigi kaugtöö ja hübriidtöö pole uued mõisted, on tehnilised lahendused teinud paljudele asja kättesaadavamaks. Peale Zoomi ja Teamsi on hulk muid tarkvaralahendusi, et kogu tööks vajalik koju kätte tuua. Kui side ja tööks vajalike materjalide laialijaotamise lahendused on juba praegu suuremal jaol olemas, siis lähitulevikus on oodata sellise töö paremaks planeerimiseks abivahendeid. Kahtlemata on teatud asju lihtsam teha ka kontoris. Näiteks, kui planeerimiseks on vaja paarikümnelt inimeselt eraldi küsida kümnete väikeste asjade kohta, siis võib see olla veebirakenduse või meili kaudu tüütu ja liiga palju aega võtta, pealegi, kui tegu pole koosolekuga, siis võib keegi olla parajasti õues, võrgust väljas või teha mingit kodutööd. Pole küll haruldased juhtumid, kui veebi­koosoleku algusest läheb veerand tundi tehniliste probleemide lahendamisele, kellelegi jookseb laps või kass kaela, keegi on prügi välja viimas ja mõni suudab lõpuni varjata, et tema mikrofon ei töötagi.

    Paljude uuringute tulemused kinnitavad, et täpselt samamoodi nagu varem maailma kontorielu enam ei jätku.

    Uued võimalused on osale töötajatest piiravad

    Kuigi tehnika tundub arenevat tohutu kiirusega, siis ei toimi see samamoodi igal pool. Ettevõtted ja asutused, kes ei suuda pakkuda hübriidtööks kvaliteetset tehnilist tuge, jäävad teistest moraalselt maha. Suuremates firmades võib tekitada tüli, et mõnel osakonnal on võimalik kodus töötada ja teisel mitte. Igal inimesel ei ole kodus piisavalt head arvutiühendust, eraldatud ruumi puudumine ja ka arvutite ning nende kasutajate arv kodus võib põhjustada kõvasti muret. Kui vanemad ja lapsed on kõik kodus kaugõppel ja -tööl, siis ei pruugi ju igaühel olla oma arvutit. Eraldi koormuse toob kaasa koduste tööde jagamine, sest suuremas peres kasvavad lisakohustused märgatavalt, kui kõik on korraga kodus. Kindlasti saab teha hulga uuringuid, kas hübriidtöö koormab rohkem mehi või naisi. Ilmselt on siin oht, et naiste koormus võib kasvada rohkem. Positiivne võib kodutöö mõju olla aga näiteks liikumispuudega inimestele, kuna tarbetut liikumist on vähem ning neil on rohkem võimalusi vajadusel puhata. Hübriidtöö ei ole õigupoolest tehnoloogiline hüpe, nagu seda on auto ABS-pidurid, vaid olemuselt rohkem õiguste ja põhimõtete küsimus. Viiepäevane töönädal on praeguseks umbes sajand vana, 40tunnine töönädal hakkas laiemalt levima XX sajandi keskel. Kuigi näiteks Uus-Meremaal, Jaapanis ja mitmel pool mujal on eksperimenteeritud järgmise sammuna neljapäevase töönädalaga, tundub praegu palju tõenäolisem mingit laadi hübriidmudeli tekkimine.

    Kindlasti mõjutab hübriidtöötamine ka psüühikat ja inimestevahelisi suhteid. Esiteks on ootuspärane, et kontoris töötav rakuke (eriti, kui see sisaldab juhtkonda) võib kaugtöötajatest rohkem distantseeruda. Võib-olla ei ole see päris nii dramaatiline kui Moskvast Mongooliasse suursaadikuks määramine, kuid teatud eraldumine isiklikul tasandil ikkagi süveneb, kui inimesed ei viibi koos. On esimesi kokkuvõtteid, kus väidetakse, et rohkem kodus töötavad inimesed on õnnelikumad, kuid arenevad ühtlasi töiselt vähem ning neil on vähem väljavaateid karjääri teha. Teiseks on huvitavad muutused isiksusetüüpide mõttes. Nii nagu on inimesi, kes eelistavad pigem kabinetti või avatud kontorit, nii on ka kaugtööga: mõnele on teiste inimeste suhtlemise kuulamine kohutav vaev, teised võivad ilma selleta kapselduda, kaotada initsiatiivi või langeda isegi depressiooni. Aga milles seisneb kodukontori pääsemine, kui kabinetivaikust hindav inimene satub aktiivse pereelu keskele ega suudagi enam keskenduda? Kui vaja, siis oskab ka eestlane olla hikikomori – Wolt, Bolt, Netflix, Zoom, milleks mulle tõelisus? Laialdane hübriidtöötamine eeldab ka natuke teistmoodi juhtimist, sest töö põhineb varasemast rohkem usaldusel ning üksteise tahtlikku ja tahtmatut kontrollimist on vähem. Meilide ja sõnumite piires suhtlemisel tekib kergesti ka arusaamatusi, sest pole selge, millise varjundiga võivad need olla öeldud. Kergem on ka ära unustada korraks meelde tulnud asju, sest teine inimene pole silma all.

    Tööandja valikud: usaldus või ahvatlev kokkuhoid?

    Kuna inimeste ootused ja tööandjate meelestus ning võimalused erinevad, on oodata töötingimuste osas kihistumise süvenemist. Need töötajad, kes mingil põhjusel ei saa kodunt kaugtööd teha, tõrjutakse teistest kehvemale positsioonile. Koolides, kus ei suudeta korraldada heal tasemel kaugõpet, saavad õpilased kehvema hariduse. Arvan, et juba mõne aastaga näeb selle tagajärge ka koolide lõpueksamite tulemustes. See kõik on ohtlik märk digitaalsest kihistumisest, millele tuleks kardetavasti pöörata märksa rohkem tähelepanu. Kui tööandja või ülemused ei suuda muutuvas olukorras säilitada teatud süsteemsust, võib töökultuur ja üldine korraldus laiali laguneda. Teatud reeglid on ikkagi vajalikud. Lõppkokkuvõttes on tõesti kõige tähtsam, et töö on tehtud, ning lõputu hulk Zoomi koosolekuid on üksnes piin, kuid tööandja peab ilmselt hoolitsema ka teatud kokkupuutepunktide eest, olgu need asjade seisu kohta kokku­lepitud ajal esitatud aruanded või koosolekud. Suuremate ettevõtmiste esimesed arutelud soovitatakse võimalusel teha silmast silma, mitte veebis ega meili teel. Kui lugeda selleteemalisi artikleid maailma ajakirjanduses, siis üldine meelsus näib kujunevat suunas, et hübriidtöö lähituleviku põhiküsimus on, kas valitakse 2+3 või 3+2 mudel ehk kuidas jagatakse tulevikus (pärast pandeemiat) töönädala päevad kontori ja kodu vahel.

    Üks problemaatilisemaid kaugtöö puhul on gruppide koostöö, mis sünnib väljaspool ametlikke koosolekuid. Kuna selline sünergia ei teki enamasti Zoomi sõiduplaani järgi, siis on oluline leida vähem formaalseid suhtlusvorme. Võimalus triiksärgi ja alukate väel koosolekul osaleda on muidugi meelitav, aga väga paljude arvates on videokonverentsi maine väga halb ning sellega kaasneb teatud ebameeldiva kohustuse tunne. Nii on raske sellelt loota vahetut ja sundimatut keskkonda, mis on uute mõtete sünniks viljakas pinnas. Ehk on just see peapõhjus, miks räägitakse ikkagi hübriidtööst, mitte täiesti virtuaalsest kontorist – inimlik kontakt on endiselt eraldi väärtus.

    Uuendusmeelsuse lipu all tekib tööandjatel aeg-ajalt ka ahvatlus lihtsalt kulusid kokku hoida. Büroopinna kokkusurumine on viinud selleni, et praeguseks võib näha päris palju pisikeste töölaudade ja muude pindadega kontoreid, mille sisustus meenutab kohati lasteaia- või algkoolimööblit. Muljet süvendab seegi, et mõnikord on kompenseeritud kokkuhoiumeedet erilise värvirohkusega, mis meenutab lugu, kuidas Tiranas anti korraldus võõbata räämas majade fassaad mulje parandamiseks kiiskavalt värviliseks.

    Kõik märgid näitavad, et nii nagu suured sõjad mõjutavad alati tehnoloogiat, mõjutab seekordne pandeemia ka tööelu. Lihtsustatult heaks või halvaks lahterdamise asemel tasub pigem nentida, et ajad muutuvad ning nii töötajate kui ka tööandjate poolel tekib täiesti uusi küsimusi. Sugugi mitte kõik töötajad ei saa muutustest ühtmoodi osa ning enamiku kontorid jäävad vähemalt osaliselt alles, sest regulaarsest vahetust suhtlemisest loobumine võib mõjuda halvasti nii ärile kui ka inimestele. On terve rida valdkondi (näiteks koolide koduõpe, netikontserdid vms), kus kaugtöö on pigem üsna kehv ajutine aseaine, tulekahju kustutamine. Peale kasu on hübriidtööl paraku ka omad kaotajad, kes võivad teistest maha jääda või tunda ennast tõrjutuna. Täpselt sama jutt on aga kaasas käinud iga põhimõttelise muudatuse või tehnoloogilise arenguga, olgu tegu ratta, raudtee, elektri, interneti, kumminaise või konserveeritud kassitoiduga. Kui on olemas vajadus ja oskused, siis need ka tulevad.

  • Loe Sirpi!

    Kultuuri elutööpreemia Eha Komissarovile, Enn Sädele ja Tiit Pääsukesele

    Teaduse elutööpreemia Toomas-Andres Sullingule ja Jüri Talvetile

    Wiedemanni keeleauhind Jüri Viikbergile

    Jaan Krossi „Kallid krantsid“

    Raimond Kaugveri „Kirjad Sigridile“

    Dokumentaalfilm „Aalto“  

    Näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“

    Tallinna Linnateatri „Lapsed“

    Nädalavahetuse surm ja hübriidtöö

    Vaenuõhutamisest on saanud poliitilise kommunikatsiooni üks põhiinstrumente

    Art Leete, „Komi nõia nutitegu“  

  • Kuul on hea, metsas parem

    MARINA RICHTER

    Täispikk animafilm „Hundikskäijad“ („Wolfwalkers“, Iirimaa-Luksemburg-Prantsusmaa-Taani-USA-Suurbritannia 2020, 103 min), režissöörid Tomm Moore, Ross Stewart, stsenarist Will Collins, helilooja Bruno Coulais. Apple TV+.

    Täispikk animafilm „Kuu peale“ („Over the Moon“, Hiina-USA 2020, 95 min), režissöörid Glean Keane ja John Kahrs, stsenarist Audrey Wells, helilooja Steven Price. Netflix.

    Viimase 11 kuu jooksul, millalgi liikumiskeeldude vahepeal, on vahel harva olnud ka võimalust lapsi kinno viia ja paar filmi ära vaadata. Mõne näitena meenuvad „Edasi“, videomängul põhinev (veidi nõrgavõitu) „Siil Sonic“ või „Unenägude meistrid“1. Nüüd, poolteist kuud 2021. aastas, on paljud riigid olnud sunnitud oma avalikud asutused juba kuid kinni hoidma, sealhulgas on kõige valusamini pihta saanud kinod, teatrid ja muuseumid.

    Aasta kohta, mis tegi lõpu paljudele filmivõtetele ja veel enamate kinolevile (kuigi Aasias olid asjalood märgatavalt paremad pandeemiale vaatamata), tuli 2020. aastal päevavalgele suurepäraseid uusi animafilme, kui mitte kinodes, siis vähemalt voogedastusplatvormidel. Disney lasi lisaks mitmetele animasarjadele ja nimetatud „Edasile“ välja ka Pixaris toodetud „Hinge“,2 mida eelarvamusteta nautisid kõik põlvkonnad ja mille erilised koostisosad tõstavad ta teistest kõrgemale.

    Lähemalt vaadates paistab, et Netflix on 2020. aastal olnud täispikkade animafilmidega võrdlemisi helde. Tuletame meelde selliseid näiteid nagu „Willough­byd“, suurepärane „Vurrukaugusel“ ja samuti „Kuu peale“, mis on pälvinud pressi heakskiidu ja suure populaarsuse. Oscarite üleandmise lähenedes ennustavad kriitikud, et viimasel on head võimalused konkureerida parima täispika animafilmi auhinnale koos selliste filmidega nagu „Edasi“, „Hing“, „Deemonitapja. Mugeni rong“3 ja käsitsi joonistatud mõistulugu „Hundiks­käijad“.

    „Edasi“ esilinastus umbes aasta tagasi, „Hinge“ arvustuse võib leida kahe nädala tagusest Sirbist4 ja „Deemonitapja“ peab ootama Euroopa esilinastust, mispeale jääbki järele kaks nimetatud filmi, ja neid on hea aluseks võtta, diskuteerida animatsiooni poleeritud või pealtnäha kunstiliselt toore visuaalse esteetika üle. Kaks kõnealust filmi, „Kuu peale“ ja „Hundikskäijad“, ei saakski selles aspektis olla teineteisest erinevamad, kui nad on.

    „Hundikskäijate“ väljanägemine – kahedimensiooniline fookus lihtsatel kujutistel ja linna vastandamine metsale, mida väljendavad nurgelised jooned käänuliste vastu – on unikaalne. Vaatamata sellele, et filmil on vanamoodsalt klassikaline väljanägemine, kuna objektid, loomad ja inimesed on tihti rõhutatud paksude mustade kontuurjoontega, mis panevad ühed või teised elemendid kaadris domineerima (kontuuride jämedus kaadris muutub), meenutab siinne joonistusstiil pigem ekspressionistlikku maalikunsti kui animatsiooni.

    Ekspressiivsust väljendavad jämedad ja lohakad kontuurjooned, mis „Hundikskäijates“ tooni annavad, ja mis on karjuvas vastuolus selgete, automaatselt täiuslike kontuuridega, mis on tänapäeva animatsioonile nii omased.

    „Hundikskäijate“ joonistusstiil meenutab pigem ekspressionistlikku maalikunsti kui animatsiooni.

    Lugu rullub lahti XVII sajandi Iirimaal, kus inglise tüdruk Robyn (Honor Kneafsey) on koos isaga (Sean Bean) kolinud kindlustatud linna, kus valitseb despootlik Isand Kaitsja (Simon McBurney). Linnas valitseva meeletu hundihirmu tõttu on ta linnas lõksus ja tüdruk unistab sama suureks kütiks saamisest kui ta isa, harjutab salaja ammulaskmist ja treenib koos oma lemmikpistriku Merliniga. Ühel salajasel metsa hiilimisel kohtab ta Mebhi (Eva Whitaker), tüdrukust hundikskäijat, kellel on maagilised ravivõimed ja kes öösiti metsi mööda hundina ringi hulgub. Nende sõprus kujundab Robyni suhtumist huntidesse, teeb temast Mebhi liitlase ja hiljem enamatki.

    Kunstiliselt on väga huvitav „Hundikskäijate“ tahtlik viis jätta unarusse perspektiiv: kindlus näeb taamalt välja lapik nagu pannkook, justkui koolilapse joonistatud. Selle taga on osav trikk: hall, kandiline, teravate nurkadega ja geomeetriliselt igav linnaasum ei paku just palju võrdluses erksa loodusmaailmaga, mida iseloomustavad kõrvapaitavad helid ja metsa pehmed, kurvilised vormid. Olgu siis põhjuseks tegelaskujude disain või kahe vastanduva maailma animeeritud kujutamise viis, „Hundikskäijad“ pakub rikkalikku, pidevalt vahelduvat pilti, mis toetab imeliselt räägitud lugu inim- ja loomahinge teineteiseleidmisest. „Hundikskäijate“ veel üks muljetavaldav joon on iiri rahvalugude ja libahundimüüdi uusversiooni sümbioos, mis mõjub filmi ühe läbiva liinina justkui värske õhu puhang.

    „Hundikskäijate“ taga on Kilkennys asuv animastuudio Cartoon Salon, kus on lavastaja teinud ka Tomm Moore’i eelmised filmid „Kellsi saladus“ ja „Mere laul“5. Kõigi kolme lood põhinevad müütidel ning inimeste ja looduse paganlikul seosel.

    Lapsed ei saa „Hundikskäijaid“ vaadates kaasa laulda, sest siinsel muusikal ei ole edetabelilugude täpseks lihvitud popilikkust. Muusika toetab siin pildiriba ega domineeri selle üle.

    Hoopis vastupidist laulu on pandud laulma tegelased filmis „Kuu peale“ – lasteanimatsioon, mis on väga tüüpiliselt pandud kandma kommertslauliku rolli, et tagada kõige klassikalisema käsitlusviisi reeglitele tuginev maksimaalne linastamiskasum. Tere tulemast tagasi pehmete vormide, selgete joonte, digitaalse pildikeele selguse ja värisevate tremolohäälte maailma!

    „Kuu peale“ pakub tavapäraselt pehmeid vorme, selgeid jooni, digitaalse pildikeele selgust ja värisevaid tremolohääli.

    Fei Fei (Cathy Ang) kasvab üles pagarite perekonnas, kuulates ema lugusid kuujumalannast Chang’e’st, kes elab kuul koos ainsa kaaslase nefriitjänesega, leinates oma sureliku abikaasa Houyi kaotust. Kui tema ema (Ruthie Ann Miles) haigestub ja sureb, on 13aastane tüdruk ühtäkki üksi oma kuukookide ja lemmikumuinasjutuga, ainsate asjadega, mis seovad teda vanemaga.

    Filmis on liigutavaid hetki, mis on seotud lapse leinaga oma kadunud ema pärast, ja eheda hirmuga selle ees, et keegi võib tulla ema asemele. Stsenarist Audrey Wells, kes oli filmi käsikirja kirjutades vähki suremas, on sellesse liini pannud palju tunnet. Kummalisena mõjuvad aga vanemad, kes ei ole teineteise vastu õrnad ka pere kõige õnnelikumatel hetkedel ja see ei ole küll Wellsi süü. Ametliku selgituse on andnud filmi produtsent Peilin Chou, kes enda sõnul tahtis tagada, et perekonnasisesed õrnus­avaldused, mis pole Hiinas kombeks, ei leiaks teed ekraanile filmis, mis põhineb nii suures osas hiina kultuuril.

    Noor geniaalne teadlane Fei Fei otsustab ehitada lennumasina, mille inspiratsiooniks on hiina maglev-rongid, et lennata sellega kuule. Kuule leviteerumise viisiga sama kummaline on see, kuidas Fei Fei üritab veenda oma isa (John Cho) selles, et kuujumalanna legend on tõene, et see saaks maha jätta oma uue kallima (Sandra Oh) ja kannatada oma tõelise armastuse nimel nagu Chang’e.

    „Kuu peale“ on esimene Ameerikas toodetud täispikk animafilm, mille näitlejatrupp koosneb tervenisti hiinlastest (kui välja arvata režissöör Glen Keane, kes on sisse lugenud Kuukoera hääle).

    Tehnilised aspektid on siin kahtlemata meisterlikud, aga Keane ei suuda panna vastu kiusatusele poetada filmi vihjeid oma Disney-minevikule. Kuul asuv loss meenutab väga Disney lossi, Hollywoodi unelmavabriku standardne väljalase on ninakas printsess, kel pahana on ülesanne heaks ümber kasvada, ja tuttavlik on ka viis, kuidas ta esitab oma kihisevat poprepertuaari hõiskavale arusaamatute eluvormide massile.

    Hunt võib küll ulguda kuu poole, aga kuu peal toimub vähem kui koduses metsas.

    Tõlkinud Tristan Priimägi

    1 „Onward“, Dan Scanlon, 2020; „Sonic the Hedgehog“, Jeff Fowler, 2020; „Drømmebyggerne“, Kim Hagen Jensen, Tonni Zinck, 2020.

    2 „Soul“, Pete Docter, 2020.

    3 „Kimetsu no Yaiba: Mugen Ressha-Hen“, Haruo Sotozaki, 2020.

    4 Marina Richter, Tagasitulek sisekosmosse. – Sirp 22. I 2021.

    5 „The Secret of Kells“, Tomm Moore, Nora Twomey, 2009; „Song of the Sea“, Tomm Moore, 2014.

  • Aija Sakova, kirjandusteadlane, kriitik ja mitme raamatu autor 

    Foto: Mari Arnover 
    Aija Sakova

    Mulle kui 1980. aastal sündinule seostub vabaduse mõiste lahutamatult Eesti taasiseseisvumisega ja vanemate põlvkondade toonaste emotsioonidega.

    Minu põlvkonna kooliaeg jäi 1990ndatesse ehk kiirete muutuste aastatesse. Meie vanemad olid vabaduse nimel lubanud kas või kartulikoori süüa. Meile kinnitati, et kogu maailm on ees avali, kõik on võimalik ja ainsaks piiriks on meie endi tahe ja soov midagi ette võtta. Haridus on muidugi kõige võti.

    Elu keskpaika jõudnuna olen ma ühelt poolt endistviisi sama optimistlik (peaaegu kõik ongi võimalik, kui tahta ja selle nimel tööd teha), kuid teistpidi ka palju küünilisem või lihtsalt realistlikum. Mis on vabadus? Elu on õpetanud, et vabadust kui sellist tavaelus ju ei ole. Vaba saab olla millestki (kohustusest, võlgadest, vangistusest) ning niisugune millestki ilmaolek võib teha heameelt. Teine asi on tegutsemisvabadus.

    Vabadust ei ole ilma vastutuseta. Vabadus midagi teha (ütelda) on seotud võimega mõista oma tegude tagajärgi ja mõju. Samuti on vabadus alati seotud valikuga: otsus loobuda ühest teise nimel, sh võtta vastutus oma valiku eest. On aegu, mil vabaduse määr on ahas. 80 aastat tagasi sattuti sõjakeerisesse, vangi- ja koonduslaagrisse, vabadusest oli asi väga kaugel. Kuid ka selles, väga piiratud raamistikus, oli neil mingigi sisemine tegutsemisruum. Inimesel on alati valik, isegi kui see on valik kahe võimatu vahel.

    Raimond Kaugveri kirjades noorpõlvekallimale Sigridile kohtume noore mehe valikutega: ta valib elu, ta valib vangilaagri oludes armastamise, meeleheite asemel valib ta sukeldumise oma siseilma sügavustesse. Võib öelda, et inimese vabaduse mõõt ongi tema enda siseilma avarus. See kehtib toimetuleku- ja ellujäämisstrateegiana samavõrra nii vangistuses kui ka priiuses.

Sirp