Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
Kagu-Eesti keraamikute ühisnäitus Tartu Kunstimajas
Alates laupäevast, 27. veebruarist on Tartu Kunstimaja väikeses saalis avatud Kagu-Eesti keraamikute ühisnäitus „Rutiin või rituaal?”.
Käsitöökeraamika – mõnus ja intiimne, muudab igapäevase koduse rutiini justkui meeliköitvaks rituaaliks. Söömine-joomine on igapäevased tegevused ning iga päev kasutatavad nõud peavad olema käepärased ja nauditavad. Mõtestatud, meile tähtsad ja meie nägu. Samuti on keraamiku tööprotsessis koht nii rutiinil kui rituaalil. Loomisrõõm on disaini lahutamatu osa.
Vähem oluline pole ka see kultuuriruum, kust keraamika on välja kasvanud ja millist visuaalset lugu tarbeesemed meile jutustavad. Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakonna emeriitprofessor Leo Rohlin on öelnud: „Hea tarbevorm, olgu selleks siis tarbenõu või vaas väärib samasugust lugupidamist nagu vabakunsti piirimail hõljuv taies. Seninähtu põhjal on just Kagu-Eesti keraamikud suutnud mitte ainult järgida, vaid ka uuendada ning isikupärastada sealset saviesemete valmistamise traditsiooni ning säilitada savi kui materjali võlu.“
Idee autor, Jana Huul, esitles näitust „Rutiin või rituaal?” esimest korda 20.11.2019–12.01.2020 Vana-Võromaa Kultuurikojas.
Kagu-Eesti aktiivsete savimeistrite tarbenõude ülevaatlikul näitusel osalevad: Karmen Kevvai, Urve Konksi, Meelis Krigul, Signe Krigul, Helemall Maask, Krista Nagel ja Aivar Rumvolt.
Kuraatorid: Stella Mõttus, Urve Konksi, Jane Ansmann
Näituse mentor: Leo Rohlin
Film: Lauri Nagel
Graafiline disain: Anette Konksi
Täname: Eesti Kultuurkapital, Tartu Kunstimaja, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Eesti Klaasikunstnike Ühendus
Alates laupäevast, 27. veebruarist on Tartu Kunstimaja suures saalis avatud maalijate Jonas Gasiūnase ja Kaido Ole ühisnäitus „Jonas & Kaido II”.
Näituse kuraator on Arvydas Žalpys (Meno parkas galerii, Kaunas).
Kuigi nii leedulasest Gasiūnas kui eestlasest Ole on mõlemad oma riigi ühed hinnatumad maalijad, on nende looming väga eripalgeline. Ka isikutena on nad väga erinevad. Kuid miski nende loojanatuuris ning selles, millise tõsikindlusega nad oma kunstile lähenevad, on siiski sarnane. Seetõttu pole ime, et tegu ei ole kaugeltki esimese näitusega, kus nad koos esinevad.
Poola kunstikriitik ja kunstnike kunagise rändnäituse kuraator Krzysztof Stanisławski kirjutab: „Nad tunnevad üksteist ja on koos näitustel esinenud juba kakskümmend aastat või isegi kauem. Ühistes ettevõtmistes peitub teatav järjepidevus ning mida näitus edasi, seda nähtavam on, et nad sobivad üha enam kokku. Paradoksaalsel kombel on nad niivõrd erinevad, et nad meenutavad teineteist.”
Seetõttu saamegi antud väljapanekut vaadata ühise tee järgmise sammuna. Nii selle kui kunstnike eelmise ühisnäitus kuraator Arvydas Žalpys küsib: „Kuidas on kunstnike vaheline dialoog arenenud? Millist maalikeelt nad täna räägivad? Ja mis signaale nad meile pakuvad? Kuna näitusel on väljas kunstnike uue maalid, loodan, et leiame siit neile küsimustele ka vastuseid.”
Jonas Gasiūnas (snd 1954) on Leedu maalikunstnik, kes õppis Leedu Kunstiinstituudis. 1992–2018 oli ta samas koolis (praeguse nimega Vilniuse Kunstiakadeemia) assistent, õppejõud, professor ja maaliosakonnad juhataja. Üks olulisemaid tänapäeva Leedu maalijaid. Kasutab maalimiseks sageli küünalde tekitatud tahma. Viimati esines Tartus 2012. aasta näitusel „Maalimise kolm õppetundi” (koos Paweł Łubowski ja Kaido Olega, Tartu Kunstimuuseum).
Kaido Ole (snd 1963) on Eesti maalikunstnik, kes õppis Eesti Kunstiakadeemias disaini ja maali. 1993–2010 oli ta samas koolis joonistamise ja maali õpetaja, dotsent, professor ja maali õppetooli juhataja. 2003. aastal esindas koos Marko Mäetammega Eestit Veneetsia biennaalil. Aastatel 2016–2018 oli üks esimesi kunstnikupalga saajaid. Koos Gasiūnasega on neil olnud varem olnud kaks ühisnäitust: 2007. aastal Vilniuses ja 2018. aastal Kaunases.
Maailma lühim ooper Samuel Barberi „Bridžikäsi“ jõuab esiettekandele Eestis
Tallinna Kammerorkester
25.–27. veebruaril kontserdil „Kõrvaring IV: Kaardimäng“ toimub maailma lühima ooperi Samuel Barberi „Bridžikäsi“ esiettekanne Eestis. Maria Listra, Annely Peebo, Marko Matvere ja Mati Turi solistidena koos Tallinna Kammerorkestri ja Tõnu Kaljustega toovad tempoka melodraama publiku ette Mehis Pihla lavastuses. Ka teised kavas olevad teosed on Eesti kontserdisaalides haruldased.
20. sajandi ühe suurima USA helilooja Samuel Barberi „Bridžikäsi“ („A Hand of Bridge“, libreto autor Gian Carlo Menotti) on teadaolevalt maailma lühim ooper, mida tänaseni regulaarselt lavalaudadel esitatakse. Teose maailmaesiettekanne toimus 1959 Itaalias Spoletos ning aasta hiljem jõudis see esmakordselt New Yorgis USA publiku ette. Raudse eesriide tõttu ei olnud teose ettekandmine nõukogude korra ajal võimalik, ka pole teost iseseisvuse taastamist järel Eestis senimaani esitatud.
Vaid 9-minutiline Barberi „Bridžikäsi“ tuleb esiettekandele eesti keeles Doris Kareva tõlkes. Kaasa teevad nimekad solistid ning tegevus laval toimub kaardilaua ääres: „Neli sõpra on kogunenud õhtuseks bridžimänguks. Mängu kulgedes laulab igaüks neist aaria, väljendamaks oma tegelikke mõtteid. Sally (Annely Peebo) mõtleb peamiselt uue peakatte ostmisest, tema advokaadist abikaasa Bill (Mati Turi) juurdleb aga, kas naisel on aimu tema armukesest. Geraldine’i (Maria Listra) vastu on külmad nii tema abikaasa David (Marko Matvere) kui ka endine armuke Bill, kes omakorda on mures oma sureva ema pärast ning kibestunud ummikusse jooksnud töö tõttu. David omakorda unistab, milline võiks olla ta elu, kui ta oleks rikkam oma ülemusest, kuid nendib lõpuks, et tõenäoliselt ei oleks elu siiski palju erinev praegusest.“
Teos tuleb esiettekandele 25. veebruaril kell 19 Tartu Ülikooli aulas ning 26. ja 27. veebruaril kell 19 Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja Valges saalis kontserdil „Kõrvaring IV: Kaardimäng“, mis on pühendatud Eestis vähetuntud väärt muusika esitamisele.
Tõnu Kaljuste
Ka teised kontserdil kõlavad teosed on Eestis kontserdisaalides haruldased: Barberi „Capricorni kontsert“, kus helilooja kasutab keelpilliorkestri ees sooloinstrumentidena oboed (Riivo Kallasmaa), flööti (Eneli Hiiemaa) ja trompetit (Indrek Vau), tekitades paralleeli Bachi teise „Brandenburgi kontserdiga“, ning Barberi elu viimaseks teoseks jäänud „Canzonetta“, kus solistiks on oma mänguga alati kütkestav Riivo Kallasmaa. Kuulda saab ka 20. sajandi modernismi suurkuju Poola helilooja Witold Lutosławski „Väikest süiti“ orkestrile ning 1976. aastal sündinud USA helilooja Bryce Dessneri pühendusteost „Réponse Lutosławski“.
Tallinna Kammerorkestrisse kuuluvad hinnatud keelpillimängijad, kelle kontserdid äratavad tähelepanu kunstiliselt terviklike kavade, stiilitundliku musitseerimise ja kõrgetasemelise interpretatsioonitaseme poolest. Orkestri asutaja ja kunstiline juht on Tõnu Kaljuste, kellega koos on antud kontserte Eestis ja kaugemal, sealhulgas Euroopa nimekates kontserdisaalides, New Yorgis Carnegie Hallis ja Pekingi Keelatud Linna kontserdisaalis.
Kontsertide korraldaja on Tallinna Filharmoonia, toetavad Tallinna linn, Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium.
Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe keskus, Suurgildi hoone ning Teatri- ja Muusikamuuseum on 24. veebruaril avatud
Olete oodatud Eesti Vabariigi 103. sünnipäeval meie näitustega tutvuma ning toredalt aega veetma.
Maarjamäe lossis on avatud uus näitus “Koopast kaissu. Koera ja inimese lugu”. Võimalus on võtta pererajal jälg üles ja seigelda koos Eesti kõige vanema ehk Pulli koeraga.
Avatud on ka Eesti Vabariigi lugu tutvustav näitus “Minu vaba riik“. Väiksemad külastajad saavad näitusega tutvuda Sinise Lõvi rada läbides.
Filmimuuseumi näitus “Duubel ÜKS” tutvustab lustlikul viisil filmimaailma telgitaguseid. Lapsi ootab Kutsu-Juku seikusrada. Lisaks toimuvad muuseumi kinosaalis lastele joonisfilmi “Tom ja Fluffy” linastused, 12:00 eesti- ning 14:00 vene keeles.
Õuealal saab kelgutada ja uudistada välinäitusi. Avatud on restoran Riviera Palais Brasserie ja Filmimuuseumi kohvik.
Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatakse klaasikunstnik Ivo Lille loomingu suurim ülevaatenäitus
Alates laupäevast, 20. veebruarist on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatud näitus “Klassikud. Ivo Lill”, kus on eksponeeritud üle 150 legendaarse klaasikunstniku monumentaalse teose, teiste hulgas ka seitse silmapaistvat seinaplaati.
Kui vaadata Lille loomingut ühtse tervikuna, siis tekib tunne, nagu oleks ta avastanud klaasi sisemise koodi, kord-korralt luues midagi, mida ei usuks võimalikuks,” ütleb näituse kuraator Merike Alber. “Tema suhe klaasiga oli väga isiklik, oma tahte peale sundimise asemel eelistas ta koostööd.”
Alber kirjeldab Ivo Lille (1953-2019) kui omapäi uitajat eesti klaasikunstis. Lill ei tegelenud tarbevormiga, huvi visuaalkunsti vastu suunas teda looma teoseid, mis on oma olemuselt skulptuurid. Lille loomingulise pärandi suurust on isegi raske hinnata. Ta debüteeris klaasist seinaplaatidega aastal 1985, olles ainus eesti klaasikunstnik, kes pannoosid on teinud. Juba 1988. aastal saabus rahvusvaheline edu Nový Bori klaasisümpoosionil, mis avas ukse paljudele näitustele maailma eri paigus, mille tulemusena on Lille tööd jõudnud nii Euroopa kui USA klaasimuuseumitesse ja erakogudesse. 2013. aastal valiti ta ka Venemaa Kunstide Akadeemia auliikmeks.
Näitusel eksponeeritud tööd on pärit ETDMi kogust ning autori perekonna omandist, neist varaseim on “Roheline torn” (1986) ja kõige hilisem töö “Mullid” (2019).
Ivo Lille edu aluseks on peetud tehnikate sügavat tundmist. Valinud oma maailma visualiseerimiseks klaasi külmtöötlustehnoloogia, valis ta ka paratamatult sellega kaasas käiva füüsiliselt raske ja aeganõudva tööprotsessi. Vaevarikka töö tulemusel aga sündis särav, valgust murdev ja peegeldav, vaataja pilku enesesse neelav kunstiteos.
“Ei ole mingit kahtlust, et ta oli oma ala käsitööline selle kõige paremas tähenduses, ent hingestatud tulemused andis ikka eelkõige idee ja kunstiline nägemus,” ütleb Alber.
Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi esimese korruse näitusesaalis avaneval näitusel mängib Lille peensuseni komponeeritud vormimängude, geomeetria ja optiliste efektide kõrval olulist rolli vesi.
“Kõige enam tiivustab mind aga valguse ja vee dünaamilisus, millel pole algust ega lõppu – vaid teekond igavikku,” on Ivo Lill ise öelnud autoriraamatus “Ivo Lill. Cool Glass”(2015). ”Voolava vee heli lubab mul tunda end kõiksuse väikese osana ja kuulata aja kulgemist. Mere muutlik meel, lõputu avarus ja raugematu kohin teevad ärevaks, jõe vulin mõjub turvaliselt ja järve vaikus juhatab süvenema.”
Näituse kataloog ilmub märtsis. Näitusega kaasneb mahukas publikuprogramm, mille kohta leiab jooksvalt infot leheküljelt www.etdm.ee
Näitusesari „Klassikud“ toimub aastast 2000 ning selle kaudu tutvustatakse huvilistele pikka aega tegutsenud Eesti kunstnikke, kelle looming on olnud märgiline ja silmapaistev nii üksikute teostena kui tervikuna.
Näituse kuraator: Merike Alber
Kaaskuraator ja konsultant: Irene Lill
Näituse kujundaja: Maret Kukkur
Valguskujundus: Airi Eras, Teet Orupõld
Näituse produktsioon: Valge Kuup Stuudio
Graafiline kujundus: Stuudio Stuudio
Keeletoimetaja: Hille Saluäär
Tõlge: Refiner Translations
Fotograaf: Ülo Josing
Näituse meeskond muuseumis: Kai Lobjakas, Ketli Tiitsar, Toomas Übner, Silvia Pärmann, Helen Adamson
Erilised tänud: Irene Lill ja kunstniku perekond, Eve Koha, Jüri Kermik, Katrin Josing
Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital
Objekt “Roheline muru”. 2013. Monoliitklaas, liimimine, lihvimine, lõikamine, liivsöövitus
Kunstinädal kolib pealinnast suvepealinna ja kutsub kunstnikud kaasa
Jaan Malin.
Nordic Baltic Art Center NOBA juhtimisel taaselustatud kunstinädala traditsioon suundub tänavu Tallinnast Pärnusse – 17.-25. juulil 2021 toimub suurejooneline vabaõhufestival alateemaga “Elulõng – aja absurd”. Kunstinädal kuulutatakse ametlikuks kunstnikele suunatud ideekonkursiga ning see lõpeb Suure Kunstipäevaga Iseseisvuse väljakul.
Pärnu linnapea Romek Kosenkraniuse sõnul on Pärnu üks Eesti kunstikeskustest, kus pakutakse ja kust ka oodatakse kunstielamusi, see on Eesti suvepealinn ja suvine kohtumispaik. “Meie ilus rand toob kindlasti külalisi, aga nii kohalik kui ka turist ootavad lisaks rannale ka sündmuseid, mida külastada. Seega, Pärnu Kunstinädal toob kindlasti uut avastamiseks nii meile endile kui ka meie külalistele. Kunstinädala puhul võetakse kasutusele linnaruum, mis annab võimaluse inimestel ringi liikuda. Nii saab linna avastada uuel moel ja mine sa tea, kohtuda uute ja huvitavate inimestega või vanade tuttavatega. Suvine Pärnu on ju elamusi täis kohtumispaik”.
Kunstinädala kuraatoriteema viitab tuntud eesti sürrealisti Ilmar Malini näitusele “Elulõng”, mida kureeris tema poeg, Jaan Malin, kes on ka Pärnu Kunstinädala etenduskunstide kuraatoriks. “Elulõng kätkeb endas ühest küljest märki erinevate aegade vahelisest seosest ning teisalt üleskutset hoida elu,” selgitab Malin täpsustades, et etteastete nurgakiviks oleva “elulõng” tõlgendamine jääb siiski iga looja enda otsustada. “Vaadates meie tänast olukorda maailmas ja üleüldist poliitilist kultuuri, võib tõdeda, et see on rabanud meid jalust hoopis globaalsemal määral kui seda ükski sõda on suutnud teha. Oleme oma ühiskondliku korraldusega jõudnud tupikusse. Kas eksistentsiaalsete filosoofide poolt pakutud elu kui absurdi aktsepteerimine pakuks meile vabaduse, mille läbi iga üksik indiviid suudab luua oma isiklikku tähendust maailmas ja maailmale?” arutleb teine kuraatoritest Andra Orn omalt poolt “absurdsuse” üle.
Pärnu Kunstinädala raames pannaksegi proovile elu absurdsus, sest vaid kunst on suurem kui elu. Rahvusvaheliselt avatud konkursile oodatakse kuraatoriteemaga haakuvaid leidlikke ideid ja vaimukaid projekte erinevates meediumites alates visuaalkunstidest ja digitaalsest meediast kuni teatri ja tantsuni. Kesklinna on oodata skulptuure ja installatsioone, ranna-alale performance’id ja happening’e, luuakse akna- ja ruumilahendused sisetingimusi eeldavatele ekspositsioonidele, toimub filmi- ja publikuprogramm, kohalikud kunstnikud ja galeristid avavad oma tööruumid jalgrattatuuri raames. Kavandite esitamise tähtaeg on 10. märts 2021, vastav vorm asub www.kunstinadal.ee
Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus “AJUTINE PIND” Pärnu Uue Kunsti Muuseumis
Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus “AJUTINE PIND” Pärnu Uue Kunsti Muuseumis avab uksed laupäeval, 20. veebruaril kell 14.00.
Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus
„AJUTINE PIND“ 20.02-28.03.2021
Karl-Kristjan Nagel
Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus „AJUTINE PIND“ kommenteerib nii maalide eksponeerimise paika kui ka autoripositsioonide muutumisi/kehtimajäämisi olukorras, kus meie tegevusi füüsilises ruumis dikteerivad koroona ja sellest tulenev vaimne surutis.“Ajutine“ on midagi sellist, mis kestab lühikest aega, sõna „pind“ evib väga mitmeid tähendusnüansse (aluspind, kandepind, kõlapind, toetuspind, tasapind, pealispind, sisepind, välispind, pildi-pind jm, ka see, millel miski rajaneb, millele miski tugineb, millest miski lähtub).
Ka Uue Kunsti Muuseumi jaoks on SEB-panga endises hoones asuv pangasaal kui uus ajutine pind. „Ajutine pind“ on aga ka iga maali loomisel hästi jälgitav
Maarja Nõmmik. Eluvärk.
fenomen, nii bukvalistlikust kui semiootilisest vaatepunktist. Ümbritsevast tegelikkusest ja psüühilisest sfäärist (ehk sisekosmosest) ammutatud muljed ja meeleolud tõlgitakse maalikunsti puhul kahemõõtmelisteks pinnakujunditeks ja värvi-impressioonideks, et vaatajate jaoks retseptsiooniprotsessis taas uuele, nö päriselule tärgata.
Näitusel esineb ligi 90 kunstnikku, kusjuures näituse vanima esineja, Jüri Arraku (1936) ja noorima Tobias Oblikase ( 2003) vanusevahe on 67 aastat! Metafüüsilist eimiskit, “Tolmu üksindust”, mis meenutab enim miljonite liivaterade parve või silmale nähtamatute mikroorganismide välju, on maalinud Mati Kütt (1947), hiljutine Kultuurkapitali elutööpreemia laureaat.
Vano Allsalu ( 1967) “Minotauros” on lahendatud autorile omaste viidetega müütidele ja kultuuriloole, suurepärase koloristina on abstraktsioon avatud lugematutele tõlgendusvõimalustele. Karl-Kristjan Nageli (1977) “Negreanu-täismaja” näiliselt realistlik figuratsioon inimrühmast on asetatud copy-paste meetodil “kohatu” talumaja foonile (või ka vice versa), müstifitseerides nähtava realiteedi universaalset paikapidavust tõe kriteeriumina.
August Künnapu. Kalamees.
Lock-down ei põhjustanud Eestis märgatavat beebibuumi (nagu omaaegne elektrikatkestus New Yorgis), kuid Marko Märtamme (1965) soft-porno piirimail asuvad sensuaalsed, roosas koloriidis maalitud stseenid “Adults only” räägib ühest võimalusest kuidas kodust elu vürtsitada – Mäetamme neljal, estetiseeritud graafilisele kontuurile rajatud teosel on positiivse dopingu tunnused olukorras, kus igapäevaste koroonasurmade koguarve Eestis on ületamas poole tuhande piiri. Elu hapruse teema on Maarja Nõmmiku (1991) maali “Eluvärk” sisuks, kunstnik tuletab mõjusa metafooriga meile meelde, et just inimene on planeedi ökosüsteemi tasakaalu kõigutaja, ja enamike liikide jaoks ohtlik – meie minapilt on kultuuri abil mõistagi hoopis klanitumaks vormistatud. Reljeefsemalt kui kunagi varem, on just selleks näituseks ettevalmistumisega paralleelselt olnud avalikuks kõneaineks ühiskonna kui terviku toimimine, ja igaühe individuaalne vastutus. Loodus ei tunne paremini organiseeritud tööjaotuse ja hirerarhilise subordinatasiooniga töökollektiive, kui on suurte mesilasperede ülesehitus ja toimimine – Liis Kogeri (1989) kollakas-ookerjale abstraktsioonile “Vaatab mesitarust välja” tuleb sidemete taastamine äratuntava maailmaga silmnähtavalt kasuks, abstraktsed väljendusvahendid on nii dünaamilise objekti kui mesilassülemi kujutamine, aga väga omal kohal.
Tervikuna on erialaliidu aastanäitus võrreldav maalikunsti laulupeoga, või gospel-koori kontserdiga, kus koorilauljate asemel on esinejateks solistid, igaüks oma sõnumi ja tämbriga. Näituse korraldajad on taolise näituseformaadi puhul pea alati kahvlis – ruumipuuduse tõttu tihedas ekspositsioonis astuvad üksikteosed omavahel sunnitud või sundimatusse dialoogi, kuidas kunagi. Ometi on näitused aastate lõikes osutunud väga eriilmelisteks – zeitgeist toimib vääramatu jõuna.
Mall Nukke. Kontakt.
Jaan Elken (kuraatoritekst ja kujundus), Tiiu Rebane, Marie Soosaar-Virta (UKM), Linda Elken.
Toetavad: Pärnu Linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital
Martin Urb
Palume näitust külastada maskis ning hoida teiste külastajatega turvalist 2+2 vahet.
Reedel, 19. veebruaril täitub 101 aastat kirjanik Jaan Krossi sünnist. 1947. aastal Patarei vanglas olles kirjutas ta luuletuse „Hinge sünd“ ning unistas, kuidas ta selle Estonia teatris ette kannab. Seda ei juhtunud kunagi. Nüüd on Estonia Selts otsustanud oma auliikme unistuse tema sünniaastapäeval ellu viia.
1947. aastal kirjutas Jaan Kross oma toonasele abikaasale Helga Pedusaarele vanglast samal aastal loodud luuletuse „Hinge sünd“ kohta järgmised read: „“Hinge sünd“ on pikemaist parim. Talvik pidas seda koguni pea meie luule parimaks asjaks üldse. /…/ kujutlesin vist ka silmapilguks, kuidas kord tuleb aeg, kui s e e k õ i k on siin õnnelikult möödas ja kuidas ma seda, “Hinge sündi”, kirjandusõhtul “Estonias” ette kannan ja kuidas seda hääletu huviga kuulatakse. Mida muidugi iial ei ole toimunud.“
19. veebruaril pannakse Estonia teatris publiku jalutusruumi üles A1 mõõdus koopia vanglas kirja pandud luuletuse käsikirjast ning teisi käsikirjalisi materjale. Samal õhtul loeb vahetult enne etendust Tallinna Linnateatri näitleja Alo Kõrve Estonia teatri laval ette luuletuse „Hinge sünd“.
Estonia Seltsi juhataja Mart Mikk: „Idee Jaan Krossi unistus ellu viia tekkis pärast ETV-s nähtud intervjuud lapsepõlvesõbra Eerik-Niiles Krossiga, kes andis oma isa vanglas kirjutatud kirjadest välja raamatu „Kallid krantsid“. Jaan Kross oli 1990. aastal üks Estonia Seltsi taasasutajatest, tema side muusikateatriga on märkimisväärne: lisaks kolmele ooperilibretole – „Reigi õpetaja“, „Barbara von Tisenhusen“ ja „Cyrano de Bergerac“ – on ta tõlkinud eesti keelde Puccini ooperi „Gianni Schicchi“. Minu arvates on ääretult uhke, et ühe Jaan Krossi unistustest tema 101. sünniaastapäeval teoks saame teha.“
Ammu enne Eesti Vabariigi algust, 1865. aastal sündinud kultuuriselts on seotud kolme üliolulise sündmusega Eesti ajaloos: 1906. aastal asutas selts kutselise teatri Estonia, 1913. aastal valmis Tallinnas teatri- ja kontserdimaja ning 1919. aastal pandi alus muusika- ja teatriakadeemiale.
Väljapanek jääb huvilistele avatuks kuni veebruarikuu lõpuni.
Alles see oli, kui kõrgem riigivõim õhutas iseseisvuspäeva eel kõiki ilusa ja hääleka kampaania korras riigi juubeli väärika tähistamise nimel end ja ümbrust sinimustvalgeks ehtima, varakult valmistuma, sündmusi kavandama, kogunema ja pulsikaotuseni pidutsema. Eilne maailm, mis hirmunute arvates enam kunagi tagasi ei tule. Nüüd kõlab juhtide suust risti vastupidine. Ka neil, kes okupatsiooni aastail 24. veebruari häbenesid või Eesti Vabariigi olemasolu maha salgasid, on terve inimpõlve jagu traditsiooni iseseisvuspäeva tähistamiseks kõikvõimalikel viisidel. Põhimõttekindlamatel jätkub tava pikemaks kui ka kõige vanemad inimesed mäletavad.
Nüüd on sellele kriips peale tõmmatud. President, riigikogu ja valitsus kui esipidutsejad ütlevad lühidalt ja selgelt: ei mingit sättimist! Ei pidutse meie, ei pidutse ka teie. Võib arvata, et hoiak oleks sootuks teine, kui juhtumisi elaksime riigikogu valimise aastal ja demokraatia pidupäevani jäänud paari nädala jooksul peaksid parteid ja kandidaadid tegema pildilolemise viimaseid jõupingutusi. Aga valimisi ei ole, reitingud ei määra midagi, iseseisvuspäeval ei selgitata välja parimat kõnelejat, tantsijat, patriooti ja kleiti. Mida pakutakse keelatud lõbule aseaineks? Argipäevas aastaga nüriks kulunud sõnumit, et jääge koju, peske käsi ja vaadake telekat, magedaimat meelelahutuste hulgas.
Ma millegipärast ei usu, et üldiselt seaduskuulekad eestlased alluvad üksmeelselt võimalikele uutele piirangutele. Iseseisvuspäevaks pakub ilmateade mahedat õhku ja varakevadisi lõhnu ning kuigi Toompea kohal on õhuruumis kehtestatud lennukeeld, ei kehti see tänavapinnal ning küllap leidub sadu, kui mitte tuhandeid, keda jalad vägisi varahommikusele lipuheiskamisele kannavad. Sedapuhku tuleb seal läbi ajada ilma riigikogu esimehe ja piiskopita, kuid hümn lauldakse igal juhul ära, kui ka meeskoori ametlikult platsis pole. Sama kehtib üle maa Hermanni kindlusetornist Narvas alustades ja Kuressaares lõpetades. Omamoodi valiku ees seisavad ka EKRE kartmatud tõrvikukandjad, sest nende võimalik marss või selle puudumine on tugev seisukohavõtt nii riigi kuika viiruse suhtes.
Iseseisvuspäeva ärajätmisele lisab vürtsi fakt, et vaid mõne päeva eest pidas Tallinna linnavõim vajalikuks viia läbi nn Hiina uusaasta tähistamiseks rahvarohke palagani. Ja nüüd siis? Otsustajatele võiks meenuda, mis läinud aasta lõpul juhtus Ühendkuningriigis, kui heitliku meelega peaminister Boris Johnson jõulude pidamist kord lubas, kord keelas ning langes sellega toetuse karmi madalseisu. Tõsi, kui valimisteni on kaks aastat, siis ei pea reitingu pärast väga muretsema. Ikka võib loota, et tulevaste suurte tegudega saab rahva mälust halva kustutada. See on siiski loterii. Kas Eesti rahvas unustab, et talt varastati 2021. aastal iseseisvuspäev ja asendati lust katkematu sõnalise nuhtlusega, sada hoopi päevas näitaja, kordaja, suhtarvu ja kasvukõveraga, nagu muiste mõisatallis?
Presidendi kätlemistseremoonia kelgumäel ületaks oma kauniduses kindlasti rahvusvahelise uudisekünnise.
Eelöeldu võib tunduda liialdusena, sest televiisoris ju iseseisvuspäeva tähistatakse ja ainult sõjanduses väga vilunud silm suudaks kõrvalise abita tuvastada, et seal näidatakse kaitseväe paraadi kordussaadet. Kui paraad toimuks, oleks platsil kõik endine, sest president ja kaitseväe juhataja on needsamad kes mullugi. Juhtide tribüünil, seal muidugi oleks kosmeetilisi muudatusi, kuid ikka nii, et pildil oleksid segamini nii meeldivad kuika ebameeldivad. See kõik jääb aga ära, ehkki keegi ei ole esitanud ühtki mõistuspärast selgitust, mille poolest 4000 inimese kogunemine vabas õhus Vabaduse platsil on ohtlikum kui sama hulga hoogne askeldamine Tehvandi suusastaadionil. Võib ka küsida, et kui sportlik õueskäik on ohutu, siis miks sportlik president ka oma vastuvõttu sellises üllatuslikus formaadis läbi viia ei võtnud? Lund on, kelgumägesid on ja kindlasti oleks kirevaisse spordirõivaisse või vägevatesse kasukatesse riietunud eliit me kaunitel nõlvadel sõitu tegemas uhke ja rahvusvahelist uudisekünnist ületav vaatepilt. Ka Tallinna lauluväljak on selliseks etenduseks justkui loodud. Nagu juba teada, annab presidendi otsus ajada läbi vastuvõtuta ränga majandusliku hoobi kohalikule moetööstusele ning raskendab seega majanduse väljaronimist pandeemiaaugust.
Kuid üks on kindel. Kõned ei jää pidamata, mis sest, et kõnekirjutajad on aegade suurimas kimbatuses. Ei saa ju mööda sellest, mis kõige tähtsam, kuid ka kõige kulunum. Kas on kujundivaramusse jäänud veel ühtki lörtsimata lausejuppi? Ka eesti luule klassikud ei ole viirustest kirjutanud just liiga tihti. Võib-olla seetõttu, et on palju paremaid registreid elu ja surma vahekorra lahkamiseks. Või siis, et „viirusega“ riimuvaid sõnu on vähe, puhtaimana „kiirus“ ja „siirus“, aga neist kumbki ei haaku ju sugugi poliitilise ilmaga. Kiirus on positiivne vaid majanduskasvu iseloomustajana, kuid muis asjus, olgu see rohepööre või regionaalareng, tark ei torma. Siirusel, mis võrdub lihtsameelsusega, ei ole omakasupüüul ja kavalusel rajanevas poliitilises mängus mingit kohta.
Eristumaks tavalisest matusekõnelejast võib muidugi alati optimistlikult tulevikku vaadata, kuid seegi lähenemisviis on haavatav. Mida te ka tulevikust teate, küsib kuulaja, kellel on juhtumisi meeles presidendi kõne aasta tagasi, kui Kersti Kaljulaid pidas ühiskonna suurimaks murekohaks parlamendi kehva töövõimet. Kolm nädalat pärast esimese koroonajuhtumi tuvastamist ja kaks päeva pärast esimest koroonasurma Itaalias ning kaks päeva enne esimest juhtumit Eestis ei maininud president viirust poole sõnagagi.
Sama kehtib toonase peaministri Jüri Ratta Tartus peetud aastapäevakõne kohta, mille tähtsaim sõnum oli: „Me oleme avatud väikeriik ja meie avatuses ongi ühtlasi meie suurus.“ Ei läinud kolme nädalatki, kui sama mees kehtestas riigis eriolukorra, see tähendab, võttis meilt avatuse ja sellega ka suuruse. Küllap oli ta südame salasoppides silmapiiritut avatust varemgi halvaks pidanud, sest kitsaste ja suletud olude foonil paistab inimene ise suurem välja kui kõigest tühine täpp lõputus universumis.
Millest aga peaks rääkima praegune valitsusjuht Kaja Kallas, kellele iseseisvuspäeva eel koidab esimene suurkõne ja kes peaks ideoloogilise ja erakondliku kuuluvuse põhjal kirglikult kõnelema vabaduse ja avatuse kaitseks? Paraku näitavad küsitlusandmed, et iga vabadusjanuse kohta on viiruse-Eestis kaks ja enam vanglatrellide eelistajat. Piirangute leevendamist soovib 17% ning karmistamist 37% elanikest. Nii on peaminister olukorras, kus peaks enamusvalitsuse juhina oma veendumustele truuks jäädes kõnelema vähemuse nimel ning riskima ühtlasi, et tõuseb tüli „hea koalitsioonipartneriga“.
Täpsemalt, ebasünnis tüli otsimine (võib nimetada ka punaste joonte tõmbamiseks) on juba alanud. Ebasünnis seetõttu, et kui keegi on kõrge ameti maha pannud ja vastutusest nii kõrvale hiilinud, siis on täiesti kohatu kõrvalt oma mantlipärijat õpetama ja juhendama hakata. Aga just seda Jüri Ratas tegi, kui teisipäeval nõudis toitlustusasutuste sulgemist hiljemalt kella 18ks. Selles pärlis peegeldub mõtteilm, milles metabolism on meelelahutus ja kronotüüpe ei eksisteeri ehk surm öökullidele, elagu lõokesed. Ainus õige eluviis on minu eluviis ja kui mina õhtul ei söö, ei pea seda keegi tegema.
Iseenesest on vaidlus keelamise ja lubamise üle mis tahes eluvaldkonnas poliitikas tähtis ning loodan, et Kaja Kallasel on julgust selles kindel positsioon võtta. Kaks aastat enne valimisi ei tähenda reitingud suurt midagi ning omasid peab hoidma, võõrad ei hakka sind niikuinii armastama. Ja üldse ei saa ükski peaminister olla „kogu rahva peaminister“. See roll on põhiseaduses antud presidendile, kuigi siiani ei ole ükski ametis olnutest seda välja kandnud. Ehk ei peaks võimatut püüdmagi?
Omalt poolt soovin kõigile, kellele vabadus armas, iseseisvuspäevaks tarka kodanikuallumatust. Ülejäänud aga võivad kodus üheskoos ja teadusnõukoja dirigeerimisel laulda:
25. aprillini on arhitektuurimuuseumis avatud näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“. Näituse tutvustuses on soov, et iga tallinlane peaks sealt läbi käima. Mida linlasele näidatakse ja mida ta sealt kaasa võtma peaks, sellest räägib lähemalt arhitekt ja kuraator Johan Tali.
See näitus näikse osutavat Tallinna linna tegemata tööle ehk siis sellele, et linnal puudub visioon.
Johan Tali: Mitte ainult linnavalitsusel ei puudu visioon, vaid see puudub ka ühiskonnal. Linnaelanikena ei oska me linnaplaneerimises enesekindlalt kaasa rääkida. Kui küsida mõne tallinlase käest, milline on pealinn kolmekümne aasta pärast, pole tal suure tõenäosusega aimugi, ta ei oska osutada mingitele muutujatele. Näitus on uurimisprojekti kokkuvõte, mis oli alguse saanud vestlusest arendajate ja arhitektide vahel. Arutleti selle üle, kes on süüdi praeguses linnapildis ja organiseerimatuses. Maailm muutub kogu aeg, aga kui linna arendada pikaajalise plaani alusel, ei tule muutus šokina, vaid hakkame mängu kaasa mängima. Üks projekti eestvedajaid arhitekt Andres Alver on öelnud, et tulevikuvisiooni loomise peamine eesmärk on meid tabavate kriisidega kohanemine ja jätkusuutliku linna arendamine. Linna planeerimatust on lihtne kritiseerida, segadus tekib siis, kui mõni plaanitud uuenduslik projekt ära jääb või tehakse kannapööre. Näiteks peatänavale, mis oli oma ideoloogialt samm kvaliteetsema linnaruumi poole, tõmmati ametnike ja paljude linlaste vastuseisu tõttu pidurit. Kindlasti ei olnud vastu kesklinna elanik, kes liigub jala ja tahab kogeda head avalikku ruumi, vaid need, kes elavad linna servas ja tahavad kesklinnas tööl käia ning sealt läbi sõita. Peatänavat vaadati kui linnatänavat, kuid seda oleks pidanud hindama kui potentsiaalset kvaliteetset ruumi. Niikaua kui me hindame linnaruumi oma auto gabariitide järgi ja kõvasti kahe käega roolist kinni hoiame, ei toimu ka suurt nihet – inimesed lihtsalt ei tule autost välja, ei muuda oma käitumismustreid ega ole altid linna teistmoodi tarbima, sest, olgem ausad, ega see praegune avalik ruum ole kiiduväärt. Autovabadus ei peaks olema promokampaania, vaid üldine suunanäit näiteks ka transpordiametile. Ühiskonnas tuleb kokku leppida norm, mis suunas me linna arendame ja millises linnas elada tahame. Linnas elamine on ka omamoodi kultuur, milleks on vaja oskusi ja tarkust. Palju räägitakse sellest, kuidas peaksime loodust säästma, et ka tulevastel põlvkondadel oleks võimalik siin planeedil hakkama saada. Näitusele on ühismeedia kasutaja mitte_tallinn teinud animatsiooni, loodud on kaks vastandlikku maailma sellest, mis juhtub kolmekümne aastaga, kui me jätkame suburbia’sse kolimist, mismoodi areneb kaubandus ja teevõrgustik. Vastukaaluks on näidatud ka seda, kuidas kesklinna renessansi kaudu paiksema eluviisiga linlased tihedamalt kokku saada. Samale ideele viitavad oma näitusetöös ka Kavakava arhitektid. Nad keskenduvad Tallinna vanalinna ümber olevale bastionivööndile. Kui see oleks kesklinna süda, siis Kavakava arhitektid küsivad, kuidas Raekoja platsilt kahe kilomeetri raadiuses saaks olla jalakäijasõbralik 15-minuti-linn, niisugune, nagu on praegu Tartus. Tartu kesklinnas ei ole vajadust auto järele, Tallinnas on. Tallinn on küll suurem, kuid see on üks võimalus, kuidas tallinlasele seletada, missugune võiks kesklinn olla: kõik on käe-jala juures, puudub konkreetne sihtkoht, lihtsalt tuleb minna linna peale jalutama, meelelahutuskultuur on käeulatuses.
Tallinnal on ju kõikvõimalikud kavad, strateegiad, visioonid ja planeeringud. Need näikse kõnelevat rohelisest pealinnast, kuid tegutsetakse ikkagi vastupidi.
Jätkuvus ja järjepidevus aitaksid eesmärgile lähemale. Elame, näeme, mismoodi hakkab linna strateegiakeskus ja sealne strateegilise planeerimise teenistus planeerimist mõjutama ja kuivõrd õnnestub see poliitikast lahti siduda. Helsingis on strateegia laiema haardega ja võimuesindajad saavad suurest plaanist väikese osa ellu viia, mitte ei hakka iga kord uuesti kaarte segama. Tallinnas aga on ametkonnad, kellel on oma maailma nägemise viis, mis on justkui kivisse raiutud ja juurdunud koos paika loksunud lojaalse kaadervärgiga. Kui minna transpordiametisse rääkima, et peame töötama selle nimel, et autosid vähem oleks, siis väga pikka arutelu ei järgne. Kui ehitame linna ainult autodele, siis tuleb neid aina juurde. Varsti võib öelda, et Tallinn on oma suure autostumise kasvutrendiga Euroopas unikaalne.
Näituse „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“ kuraator, arhitekt Johan Tali ütleb, et linn on ühiskondlik hüve, mille elanikud ei tohiks mõelda, et neil on õigus kõike saada, kuid kohustust panustada pole.
Autostumisest hoolimata näitab maailma õhupuhtuse uuring („World Air Quality Report“) aastaid järjest, et Tallinn on puhtaima õhuga pealinnu.
Tallinn on muuhulgas ka üks Euroopa väiksemaid pealinnu. Ma ei oska kommenteerida, kas õhusaaste hulk on Tallinna kõige suurem probleem, aga arvan, et autostumisega on kaasnenud alates 1960. aastatest palju suuremaid probleeme kui saaste. Modernistliku linnaplaneerimise järgi jagatakse linn tsoonideks, üks nendest on automaailm – suured arterid, mida mööda liigutakse. Pool Tallinna elanikkonnast elabki paneelmagalates Lasnamäel, Mustamäel, Õismäel ja Pelgurannas. Lasnamäel on väga vähe töökohti ning elanikud voorivad iga päev autoga linna vahet. Kui mõelda, milline on nende keskkondade kvaliteet, siis see kindlasti väärib kriitikat. Ühest küljest on Lasnamäe järjest segregeerunum, teisalt ka ei arene. Kogukonnal ei ole initsiatiivi midagi parandada. Avalikku ruumi ja parke tehakse korda, aga see on rohkem poliitiline projekt kui linnaehituslik plaan. Toomas Tammis ja Andres Alver vaatlesid „Lõpetamata linna“ projekti käigus Lasnamäe suuremaid probleeme ja püüdsid ruumiliste ettepanekutega võimendada selle linnaosa kvaliteeti ja vähendada puudusi. Tuleb ka vaadata, milline Lasnamäe oleks pidanud olema, sest üleskutse „Peatage Lasnamäe!“ peataski Lasnamäe ja see jäi välja ehitamata. Võib-olla oleks Lasnamäe praegu natukenegi terviklikum, kui see oleks plaani järgi valmis tehtud. Sinna oleksid pidanud tulema kultuurimajad ja muud avalikud hooned, kõik see jäi tegemata. Lasnamäe keskused, mis pidid tulema Lahekaldale mere äärde, on praegu asendunud ostukeskustega.
Visioon peab muidugi olema, kuid elamisväärse keskkonna osa on ka detailid. Lasnamäe on ju kavandatud jalakäijakeskseks, autoga liikuda on ebamugav. Aga elanikud ei lähe õue, ebameeldivustest hoolimata sõidetakse suuremasse poodi ikka autoga. Kas te nende suurte visioonide loomisel jälgisite ka seda, mida saaks inimese mõõtkavas paremaks teha?
Natuke teise nurga alt, maaomandi kaudu süvenesime inimese ja linnaruumi suhtesse. Paneelmajade lähiümbrus on erastatud, perimeeter hoone ümber on krundi osa, aga ülejäänud on linna maa, mis tähendab, et linnal on vabad käed seda keskkonda paremaks kujundada. Kuidagi on läinud niimoodi, et eraomandikultuses ühiskond ei oskagi nõuda avalikku hüve, et maa, mis ei kuulu endale, oleks hästi korda tehtud. Osatakse nõuda autoteid, aga ei osata nõuda, et maja ees peab olema koht, kus istuda. Meid huvitaski, millised muutused peavad tekkima ühiskondlikus hoiakus, et asjad hakkaksid liikuma. Näib, et me ei oska nõuda paremat linna.
Millised hoiakud peaksid siis muutuma?
Kõigepealt peab küsima, milline on linnas jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik eluviis. Praegu keegi selle peale ei mõtle, et linnal tervikuna on tohutu suur ökoloogiline jalajälg. Peame talitama selliselt, et 20 aasta pärast saame öelda, et meil on lootust planeet päästa. Praegu Tallinnas nii ei mõelda. Euroopa Liidus on paljudes printsiipides kokku lepitud, aga ei ole veel jõutud argitasandile. Hoiak võiks olla see, et teeme ennetavalt pikaajalise arengukava järgi otsuseid, näiteks töötame oma kodu lähedal või panustame heasse ühistranspordisüsteemi. Linn peaks soodustama teatud piirkondades uute töökeskkondade loomist ja arendama ühistransporti. See omakorda soodustaks erasektori investeeringuid.
Muutmine on eelkõige suur kommunikatsiooniprojekt, mitte niivõrd linnaplaneerimine.
See on kommunikatsiooniprojekt ka selles mõttes, et peame näitama suuremat mõõtkava, kuhu sellised elustiilimuutused ulatuvad, tooma välja, mis on muudetav ja mõjutatav. Tallinna trammiliinid on oma ajastu nägu. Kui trammiteid kavandati, oli loogiline, et üks läks Kadriorgu, teine Koplisse ja kolmas Tondile. Kui hakkame järgmise põlvkonna trammiliine kavandama, peame arvestama praeguse olukorraga ja mõtlema tulevikule, ka sellele, kuhu elanikke juurde tuleb. Kõik prognoosid ennustavad Tallinna elanikkonna kasvu. Kõige äärmuslikuma stsenaariumi järgi on Tallinn varsti 800 000 elanikuga linn. Tallinn on Euroopa Liidu liikmesriigi pealinn, mis tähendab, et migratsiooni surve on suurem kui tavalistele linnadele. Kui arvestame, et 30 aasta pärast on linn poole suurem, siis tuleb mõelda, kuhu kõik need inimesed elama asuvad. Küsimus on, kuidas suurendada linna selliselt, et praegune keskkond ei hävi, kuidas seome uue linna olemasoleva linnaruumiga võimalikult sujuvalt.
Tulevikuvisioon on küllaltki hägune, kuid ilma selleta on tulevik veel udusem. Üks kindel punkt, millele toetuda, peab ikka olema. Tulen intervjuu alguse juurde tagasi: kinnisvaraarendajad kritiseerisid linna selle pärast, et nad tahtsid midagi teha, kuid ei julgenud, sest ei teadnud, kas linn tuleb kaasa, töötab vastu, areneb hoopis teises suunas või mõtleb keset protsessi ümber. See on poliitiline küsimus, kuigi linna tuleviku visioneerimine ei peaks olema poliitiliselt motiveeritud. Kuidas linnaplaani ellu viiakse, see on poliitiline. Ühiskonnas peaks linnaplaan olema tähtsam dokument kui mõne inimese või erakonna poliitiline agenda, aga poliitilises agendaga saab teha valikuid, mis tuleb linnaruumis ära teha. Ühel heal päeval võiks visioon poliitilisest kemplusest üle olla.
Kas 800 000 ei ole liiga sinisilmne prognoos? Naaberpealinnades Helsingis, Stockholmis, Kopenhaagenis käivad suured ehitustööd, esimesed etapid juba lõppemas. Tallinna ei ole sellises mahus elamuehitust tulnud, selle järele ei näi olevat ka vajadust.
Linnad konkureerivad omavahel rahvusvaheliste investeeringute, kapitali, töökohtade ja inimeste pärast. Tallinnas sellest palju ei räägita. Märksa rohkem räägitakse sellest, et Tallinn on innovatsioonile keskenduva ettevõtluse arendamiseks hea koht, iduettevõtluse linn, kuid rahvusvahelisele areenile pääsemiseks tuleb teadlikumalt pingutada. Helsingi soovib teadlikult arendada linnakeskkonda selliselt, et sinna mahuks ka hulk sisserändajaid. Helsingi strateegia ongi linnaruumi edendamine ja agressiivne kasvatamine. Eesmärgiga, et sinna tahetaks minna ja seal olla. Linnade konkurentsivõime reitingutes on Helsingi esikümnes ja Tallinn 80 piirimail. Etteotsa jäävad Austraalia, Kanada, USA ja Euroopa, ka mõned Aasia suuremad ja tähtsamad linnad. Pealinnana nii nimekirja lõpus olemine annab signaali, et midagi saaksime rahvusvahelises mõõtkavas paremini teha. Kui Helsingi linnavalitsus midagi arendab, on kohapeal silt, mis annab teada, et see, mida tehakse, on kõige-kõige. Näiteks ehitatakse maailma kõige innovaatilisemat raamatukogu. Iga sammu taga on linna brändimine, aga Tallinn lihtsalt ehitab. Siin puudub püüe teha midagi väga hästi ja silma paista.
Kuidas siis Tallinn areneb? Näitusel jääb silma teatav vastuolu. Ühest küljest on välja toodud, et tiheneda võiks tühermaade ja n-ö linnaehituslike aukude arvelt, teisalt tõdetakse, et needsamad tühermaad ja augud on rohevõrgustiku osa, rohetaristu, ilma milleta jätkusuutlikku linna ehitada pole võimalik.
Kui on vaja ehitada, siis peaksime vaatama tühemike poole, mis pole veel orgaaniline ja funktsionaalne linna osa või võtma ette endised tööstuspiirkonnad. Uus linnaruum peab arvestama ka rohevõrgustikuga, ehitatud keskkond ei välista rohelist võrgustikku ja maailmapilti. Me ei ehita uut linna ainult majadest, see on ikka terviklik keskkond, mille osa on pargid ja rohealad ehk roheline võrgustik ja veekogud ehk sinine võrgustik. Me ei saa kogu linna roheliseks teha, kuigi see on hea mõte, aga kuskile peab ka ehitama ja sajad tuhanded inimesed paigutama.
Oleme siin mitu korda tõdenud, et tuleb tõsta elanike teadlikkust ja kaasata nad linnaruumi arendamisse. Millises planeerimise etapis peaks seda tegema?
Ideeloome, linnaruumist unistamine ja ideede genereerimine ongi kõige parem koht, kus kõik saavad sekkuda. Ometi on ka see näitus täis soovmõtlemist, ideid, mida oleme püüdnud välja joonistada. Initsiatiiv peaks tulema paljudelt, kõigilt, kes näevad võimalusi ja tahavad midagi teha. Seejärel jõuavad ideed võib-olla ka otsustajateni. Kui linnaruumis tahetakse suuri muudatusi, siis peab kõikjalt hääli kostma. Mida rohkem inimesi midagi küsib, seda suurem on võimalus, et keegi ideest kinni võtab ja selle täide viib. Nagu ma ka enne ütlesin, linnaelu kultuuri tekkimine ja üldistatult tajumine on oluline. Kõigepealt peame tahtma paremat linnaruumi.
Uuringust joonistus hästi välja eraomandi osakaal, nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Kui suureks takistuseks osutub visiooni teostamisel põhimõte „mitte minu kapsaaeda!“? Soovime küll arengut, aga me ei taha, et areng toimuks meie tagahoovis.
Selline mõttelaad kipub tõesti arengut takistama. Tihti tuleb ettepanekud läbi vaielda, aga kipub nii olema, et linn läheb ikkagi omasoodu. Areng võtab aega. Linn on dünaamiline ja pidevas muutuses, kaudselt on see kõigi elanike oma, ühiskondlik hüve. Sellest hoolimata valitseb mõtteviis, et minul kui linnaelanikul on õigus kõike saada, kuid otsest vajadust linna hüvangusse panustada ei ole. Eks see linn ole natukene meie kõigi mure ja selliselt on kõigil linna ees õigused ja kohustused. Õigesti talitamiseks oleks väga hea, kui lihtsate ja tunnetatavate probleemide ja nende lahenduste tagant paistaks ka perspektiiv, mingi etteaimatav hoovus, mis linnaelanikele saabuvast selge pildi annaks.
Alates laupäevast, 27. veebruarist on Tartu Kunstimaja väikeses saalis avatud Kagu-Eesti keraamikute ühisnäitus „Rutiin või rituaal?”.
