kultuuriajakirjandus

Arhitektuur

Minevik on tänapäeva lähtepunkt

26. veebr. 2021

SIIM RAIE

Ann Rigney on Utrechti ülikooli võrdleva kirjanduse õppetooli juhataja, kelle huvisfääri kuuluvad narratiivsus, kollektiivne identiteet, kultuurimälu ja mineviku käsitlused. Professor Rigney esines eelmise aasta lõpus Tallinnas toimunud konverentsil „Quo vadis, pärand? Füüsiline mälu ja narratiivsus“. Tema ettekanne keskendus kultuurimälu uurimise ja kultuuripärandi hoidmise seostele, mäletamisele ja unustamisele ning monumentide mõjust neile protsessidele. Vestleme neil teemadel alljärgnevalt põhjalikumalt.

Kultuurimälu uuringute keskmes on alati olnud kirjandus. Shakespeare’i või Scotti kirjutatu on allikas, aga ka inspireerinud mitmeid ajaloo konstruktsioone. Milline on nüüdisaja autorite roll ja potentsiaal? Kas nad osalevad ja on esindatud kultuurimälu konstrueerimisel?

Kirjanduse staatus on muutunud, kuid kahtlemata mängivad kirjanikud kultuurimälu kujundamisel jätkuvalt rolli. Jutuvestmine, ajalooliste faktide ja väljamõeldud tegelaskujude põimimine, pole kuhugi kadunud. Tegelaskujudega, kellega lugeja saab samastuda, ja pinevate ajas lahti rulluvate lugudega tekitavad praegused romaanikirjanikud huvi ajalooteemade ja nendega seotud inimeste vastu. Kui mõelda sellise teose peale nagu Toni Morrisoni „Armas“ (1987), kus on vaatluse all orjandus USAs, või Chimamanda Ngozi Adichie romaanile „Pool kollast päikest“ (2006) Nigeeria kodusõjast kuuekümnendatel, siis on selge, et nad on Scotti ja Tolstoi mantlipärijad. Tänapäeval töötavad kirjanikud küll külg külje kõrval filmitegijatega. Mineviku laiemale publikule uuest vaatenurgast esitamisel on filmil, sageli koos kirjandusega, üha kasvav roll.

Lugude jutustamine seob kultuurimälu (loomingu vaimse osa) ja kultuuripärandi (loomingu ainelise poole). Kuidas võiks pärandihaldus esimesest rohkem kasu saada?

Olen tihti üllatunud, kui palju on kultuurimälu ja pärandi uuringutes kattuvaid teemasid. Mõlema puhul nähakse minevikus tänapäeva identiteedi ja väärtuste arutelu lähtepunkti. Siiski sisustab kumbki pool arutelu eri mõistetega: üks rõhutab tähendusloomet ja tähenduste muutumist ajas, teine mineviku materiaalseid jälgi ja nende püsivust. Kultuuripärandi valdkonnas võiks tähelepanu pöörata mineviku mõtestamisele ja sellele, et ajaloo artefaktide ja füüsiliste paikadega kaasnevate lugude kaudu kujundatakse inimtegevust. Vastukaaluks tuleks kultuurimäluga seoses arvesse võtta seda, et esemed ja keskkond aitavad tähendust kanda. Teisisõnu on tähendusloome ning esemelisuse uurimisel vaja integreeritumat lähenemist ja koostööd.

Vaid mõned eksperdid on ka head jutustajad, paljudel lugude rääkijatel pole seevastu erialaseid teadmisi. Millist nõu teadlastele annate? Kuidas suurendada oma mõju ja tagada legendide ja muinasjuttude asemel tõepäraste lugude ringlus?

Lühike vastus on, et mõlemaid on vaja, nii köitvate lugude jutustajaid kui ka häid ajalooeksperte. Olen küll veendunud, et kirjanduse ja filmikunsti osa kollektiivse mälu kujunemisel on suur, kuid loomingulised autorid, kes elustavad meie mineviku, vajavad siiski n-ö sparringupartnereid. Paljud kirjanikud on toonud lugeja ette ajalooseiku, millest on seni mööda vaadatud. Empaatia ja kujutlusvõime hind on aga tihtipeale ajalooline ebatäpsus. Ekspertide teadmised peaksid mineviku poeetilisi taasesitusi tasakaalustama. Ajaloolastel ei pruugi olla kirjanikuannet, mistõttu ei suuda nad ehk mõne uue teema vastu nii osavalt huvi äratada. Kui nad haagiksid end romaanide ja filmide tekitatud huvi külge, saaksid nad varustada avalikkuse korrektse teabe ja eksperdihinnanguga. Mida enam kasvab ühiskonnas meedia vahendajaroll, seda väiksemaks jääb professionaalsete ajaloolaste osa ajalooteadmiste kõikvõimsate väravavalvuritena, kuigi päris monopoli pole neil kunagi olnudki. Tuleb leiutada ekspertide ja loomesektori uued koostöövormid.

Mõned mälestised ja monumendid on laetud vastuolulise tähendusega, eelkõige need, mis on seotud sõdade ja poliitiliste režiimidega. Mõnel vastuolul on ka identiteedi kujundamise seisukohalt sügavad juured, mille neutraliseerimine või ümberkujundamine on keeruline ülesanne. Ka Eestis on paljud saanud tunda ajaloolist ebaõiglust. Andestamine on keerulise minevikuga toimetulekuks tingimata vajalik, kuid küsimus on, kuidas teha seda ilma unustamata.

Professor Ann Rigney leiab, et digimeedia võib ärgitada huvi mineviku käegakatsutavate jälgede ja nende uurimise vastu.

Alustuseks tuleb öelda, et vastuolu pole iseenesest halb. Pikas perspektiivis võib liigne konsensuslikkus viia ükskõiksuseni. Arutelu selle üle, mida peaks mäletama ja mida mitte, on äärmiselt vajalik, et mõtiskleda ühiste väärtuste üle ja luua soodsad tingimused koeksistentsiks. Kriitiline debatt on avatud ühiskonna märk. Kuidas aga tagada, et selleteemalised debatid ei tekitaks eraldusjooni ega kisuks lahti vanu haavu? Kuidas mäletada mineviku konflikte nii, et need ei põlistaks vihkamist ja vimma? Need on üüratult keerulised küsimused, millele ei ole lihtsat vastust. Viimastel aastakümnetel on selliste vastuolude lepitusstrateegia leitud rahvusvahelise õiguse raamistikus mälestuste kogumisest kuni tõekomisjonide, avaliku vabandamise ja sõjahüvitisteni. Võimatu on ennustada, milline strateegia millises olukorras kõige parem on. Kindel on vaid see, et esimene samm andestamise teel on teo tunnistamine. Eitus ja vaikimine toidab vastandumist. Mineviku pahategude tunnistamine ja selle tunnistamise tunnistamine ohvrite poolt võib rajada teed jõudmaks aega, mil toimunut saab meenutada üha uut vimma toitmata.

Vanasti kirjutasid ajalugu poeedid ja ajaloolased, mängisid olulist rolli selles, mida me mäletame. Tänapäeval salvestatakse kõike, tehnoloogia ja ühismeedia areng ning laialdane kasutus jätab kroonikud töötuks. Igaüks, kellel on nutitelefon, arhiveerib oma tegemised. Reaalsuste hulk on mõõtmatu. Kas sellest on võimalik kokku kirjutada ühismälu või ajalugu?

Digimeedia on tõesti põhjalikult avalikku ruumi muutnud. Valeinformatsiooni kõlakodade tõttu pole tänapäeval ühistel arusaamadel põhinevat avalikku arutelu lihtne saavutada. Raske on ennustada, milline näeb välja tulevane kollektiivne mälu. Ma ei ole isegi kindel, et see üldse tekibki, kui võtta arvesse ainuüksi informatsiooni hulka, mida oleviku kohta genereeritakse, ja kiirust, millega üks haip asendub järgmisega. Meie jagatud mälu tundub aina lühiajalisem. Siiski on ka põhjust uskuda, et uued kultuurimälu paigad ja vormid kerkivad esile paarisrakendis muutuva meediamaastikuga. Kui mõelda kas või Wikipedia peale, mis on vähem kui kümnendiga arenenud erakordseks ja käepäraseks varasalveks. See tohutu infoarhiiv tagab piiriülesed teadmised. Mul on raske uskuda, et ühiskond mäluta toime tuleb.

Tänapäeval on ligipääs informatsioonile otsingumootori algoritmi kontrolli all: tehnoloogia dikteerib ja vahendab, s.t ka asendab ja piirab. Kas näete vajadust kasutada tehnoloogiast sõltumatuid mälukandjaid ja kas võime tehnoloogiat kultuurimälu kandmise mõttes usaldada?

Digimeedia igapidine kohalolu võib hoopiski ärgitada huvi mineviku käegakatsutavate jälgede ja nende uurimise vastu. Kui põhiline maailmaga lävimise viis on vahendatud, siis võib aineline ja füüsiline omandada uue väärtuse. Tehnoloogial on oma puudused ja seetõttu ei ole mõistlik kõiki mune ühes, s.t tehnoloogiakorvis hoida. Kindel ei saa ka olla tehnoloogia kestlikkuses ja võimekuses pidada vastu innovatsioonile ja tõrgetele. Niisiis on hea mõte mälu säilitada ja varundada kestlikel materjalidel.

Poliitiliste protsesside ja aktivismi käigus sünnivad tänapäeval mitmed kujutletud kogukonnad, nt Donald Trumpi toetajad riikides, kus puudub õigus ja võimalus teda valida, Poola naiste toetusrühmad, immigratsioonivastased riikides, kus sisseränne peaaegu puudub jms. Need uued kogukonnad moodustuvad kas jagatud väärtuste või hirmude alusel, millest osa toetub ajaloonarratiivile. Kas toksiliste narratiivide vastu on ravi?

Kuigi suur osa arusaamadest mälu ja pärandi kohta käib mööda rahvuse radasid, on toodud näidetest selge, et elame rahvusejärgses, nn post-national maailmas. Rahvusejärgsus ei tähenda, et rahvus on muutunud ebaoluliseks. Otse vastupidi.

Kirjandus ja teised trükitud kultuurivormid on ammusest ajast piire ületanud, kuid pole kahtlust, et globaliseerumine on muutnud eri päritoluga lood palju kättesaadavamaks. Üha rohkem samastutakse välismaiste tegelaste ja sündmustega, kohandatakse piiriüleseid lugusid oma kodupaigas. Selline arengusuund on uurimiseks väga huvitav, sest sellega on loodud võimalus uuteks ühiskondlikeks kujutlusteks väljaspool rahvusriike. Rahvusteülesust võib täheldada kogu poliitilise spektri ulatuses. On nii vasakpoolset aktivismi, mis toetub parema tuleviku lootusele, kui ka populismi, mis toetub hirmule muutuste ees, see omakorda toitub toksilisest ksenofoobiast. Praeguste mälu-uurijate põhiülesanne on püüda mõista toksiliste narratiivide loogikat ja võidelda nende vastu selgete alternatiividega. Lõpuks ei pea otsima hirmude ja ebakindluse allikat mitte ainult neist narratiividest, sõltumata nende tähtsusest, vaid ka materiaalsetest tingimustest, kus jõukus ja ka tervis on väga ebavõrdselt jaotunud.

Milles näete riikide valitsuse rolli kultuurimälu loomisel? Kas see vajab administreerimist?

Kultuurimälu loovad paljud asjaosalised: ajaloolased, kirjanikud, režissöörid, muuseumide kuraatorid, haridustöötajad jt – kõik annavad oma osa. Mitte alati dialoogis, sageli minnakse väljakutsuvalt vastakuti. Kultuurimälu loomine on pidev ja paljuski isereguleeruv protsess ning peaks selliseks ka jääma. Valitsuse ainus roll on tagada rahastus, mis teeb võimalikuks kõrge kvaliteediga teaduse, muuseumide näitusetegevuse ja haridusprogrammide õitsengu. Ettevõtmiste ja programmide sisu peavad määrama professionaalid, kelle tegevusse ei peaks valitsus sekkuma. Valitsuse asi ei ole mälu kujundada, vaid tagada avatud ja vaba arutelu ning edendada seeläbi tingimusi, kus inimesed saavad teha mineviku kohta informeeritud otsuseid.
Kunst

Meeldivalt kirju pilt

26. veebr. 2021

AVE TAAVET

Soovides alustuseks pisut kombata sellise riskantse esteetilise kategooria nagu ilu sügavust, meenutasin, kas olen üldse käes hoidnud mõnd tõeliselt koledat raamatut. Lapsepõlvest tulevad pähe nii mõnedki, mis toona hirmutasid. Igaveseks jättis templi mällu tšiili muinasjutukogumik „Maputše, kes ronis vulkaanile“ Piret Selbergi illustratsioonidega. Neist värvikaim kujutas rebast, kellele oli nael pähe kinni löödud. Veel sobiksid koleraamatute kandidaatideks kõikvõimalikud nõukogudeaegsed kunstialbumid, mille värvispekter muutis isegi Renoiri pehmesilmsed neiud Balti jaama turumuttide sarnasteks. Muidugi ka 1990ndate alguse raamatud. Pehmes köites, odavad, justkui riisipaberile trükitud, nii et lehti keerates näisid tähed otsekui õhus rippuvat. Rohkem ideed kui trükised.

Kõik see jutustab rohkem toonastest piiratud trükivõimalustest kui kujundajate vähesest maitsemeelest. Iga raamat on oma ajastu peegel. Milline pilt vaatab vastu möödunud aastal ilmavalgust näinud 25 kauneima teose seast?

1998. aastal alguse saanud statuut „25 kauneimat raamatut“ on mitmeti tänuväärne algatus. Esiteks aitab see juhtida teenitud tähelepanu andekatele kujundajatele ja illustraatoritele, väärtustada ja esile tõsta nende loomingut. Teiseks joonistab välja raamatukujunduslikke suundumusi, mis on põnev kultuuriliste eripärade, ajastu vaimu ja autorikäekirja segu. Kolmandaks teeb konkurss valiku möödunud aastal ilmunud uudisteostest, mis ei põhine sisul, žanril või müügiarvudel, vaid hoopis esteetilistel alustel, pakkudes kirevat pilti lasteraamatutest ja muuseumitrükistest koolialmanahhideni. Selline valik julgustab publikut väljuma isiklike lemmikute mugavustsoonist.

Näitus „25 kauneimat Eesti raamatut 2020“ rahvusraamatukogu fuajeegaleriis kuni 27. II.

Võistlusele esitati 145 raamatut ning 44 lasteraamatut 87 kirjastuselt. Lisaks žürii (Mart Anderson, Karel Korp, Endla Toots, Heino Prunsvelt, Agnes Ratas, Tiina Kaalep, Kadi Kiipus ja Arvo Pihl) valitud kauneimatele raamatutele on väljas ka Eesti Kirjastuste Liidu 2020. aasta menuraamatud.

Kauneimate lasteraamatute žüriisse kuulusid Urmas Viik, Kadi Kurema, Viive Noor, Anne Linnamägi, Kertu Sillaste, Jüri Mildeberg, Annika Reiljan, Kadi Kiipus ja Liis Sein.

Žürii eripreemia pälvisid Angelika Schneider Katrin Väljataga „Ümarmudil otsib kodu“ kujunduse ja Endla Toots Kadri Hinrikuse „Taks ja dogi“ kujunduse eest.

Eesti kujundusgraafikute liidu eripreemia pälvis Urmas Viik Kaie Mei raamatu „20 rosinat“ kujundamise ja illustreerimise eest ning illustraatorina tõsteti esile Lucija Mrzljakki Indrek Kofi raamatu „Palavikulilled“ illustreerimise eest.

Eesti lastekirjanduse keskuse eripreemia läks Marja-Liisa Platsile Triinu Laane raamatu „Luukere Juhani juhtumised“ kujundamise ja illustreerimise eest.

Rahvusraamatukogu eripreemia „Kuldraamatu“ kujundajale läks Andres Talile Jaan Krossi „Maailma avastamise“ kujunduse eest.

Rahva Raamatu eripreemia sai Dan Mikkini kujundatud Piret Raua „Kaotatud sõrmed“ ning Apollo oma Gabriela Urm, Mart Anderson ja Diego Almeyda Kristiina Ehini luuleraamatu „Janu on kõikidel üks“ kujundamise eest.

Antalise eripreemia sai Angelika Schneider raamatu „Esimene aastasada. Valik Eesti vabariigi 100. sünnipäeva tekste“ kujundamise eest.

Eesti trüki- ja pakenditööstuse liidu eripreemia anti Valter Jakovskile Joanna Hoffmanni koostatud „Tiit Pääsuke. Nostalgiata“ kujundamise eest.

Värvi kommunikatiivsus. Iga lugeja teab, et raamatu kõige tähtsam osa on selg. See on teose passipilt, mille järgi otsitav vajaduse korral kiiresti üles leida ning millele kirjutatud nimed ja pealkirjad annavad arhitektuurilisele ruumile veel ühe, avarama lisamõõtme. Raamatukujundajale ei jäta selg kuigi palju mänguruumi – harilikult on sel vaid kaks elementi – värvid ja tüpograafia. On omamoodi proovikivi, kuidas nii piiratud pinna ja väljendusvahenditega edasi anda teose olemus. Ometi on see kujunduskunstnikel õnnestunud: „Kanteletari” jämedast turjast kuldsete sissepressitud tähtedega tumesinisel sametil õhkub ajaloo ja akadeemilisuse hõngu, Vahur Afanasjevi „Õitsengu äärel“ raamatuseljale lisatud punasest täpikesest saab aimu lähenevast apokalüpsisest, Heljo Männa „Kullatilkade“ pastelsete värvikildude mosaiigist peegeldub lapsepõlve helgust, mängulusti ja värvikirevust.

Värvide kommunikatiivsust on raske üle hinnata. On värve, mille signaalid kultuuris on üheselt mõistetavad ja selged, edastades informatsiooni kiiremini, kui seda teevad tekst või pilt. Teisalt võivad värvikoodid taastoota stereotüüpe, eriti kui tegu on palju kasutatud värvikombinatsioonidega. Kahekümne viie välja valitud raamatu stilistilise ja kujundusliku värskuse taustal mõjuvad turvalise valikuna nii Postimehe kirjastuse üllitatud artiklikogumiku „Esimene aastasada“ sini-must-valgete värvimassiividega kujundus kui ajaloomuuseumi nõukogudeaegsete monumentide välisnäituse kataloogi halvaendeline puna-must-valge värvipalett.

Hoopis mängulisemat värvikasutust on pakkunud Marja-Liisa Platsi illustreeritud Triinu Laane lasteraamat „Luukere Juhani juhtumised“. Surmapositiivne teos väikesele lugejale, kus avatakse eksistentsiaalseid teemasid musta huumori võtmes. Mustvalgetele pliiatsijoonistustele on lisatud kamaluga kärtsroosat. Tulemus on ootamatu, meeldejääv ja ligitõmbav. On raske välja mõelda elusamat tooni kui küünelakilik neoon, mida surelikkusest pajatavale teosele aktsendiks lisada.

Tõsine teema, kaunis väljanägemine. Viie kauneima lasteraamatu puhul torkas silma suundumus tõsiste teemade käsitlemise poole. Lisaks luukere Juhanile on lasteraamatutele turvalisest teemajaotusest sammukese kaugemale astunud ka Gerda Märtensi kirjutatud ja illustreeritud „Virmalised“, kus jutustatakse kliimapõgenikust jääkarupoisist ning Indrek Kofi ja Lucija Mrzljaki „Palavikulilled“, mille trükkiminek sattus koroonakevadele ning mõjus seetõttu tahtmatult päevakajalisena. Raskepärastest teemadest hoolimata on teoste visuaalis palju soojust ja mängulisust. Gerda Märtensi raamatu iga leht on laetud hingesoojusega, on detailirikas ja läbimõeldud värvigammaga. Lucija Mrzljaki käekirjale on iseloomulik realistlike pliiatsijoonistuste ühendus metafüüsilise ruumitunnetusega, mis „Palavikulilledes“ annab poeetiliselt edasi palavikus inimese nihestatud reaalsust.

Rõõm on tõdeda, et ka eesti karikatuuridele ja animatsioonile omane sürrealismihõng ja joonistuslik grotesk elab jõudsalt edasi. Nii on valikus perekond Pärnade illustreeritud Helena Kochi raamat „Kõhu mäss“, kus Priit ja Olga Pärna tuttavlikele kartulipeadele sekundeerib Märt Rudolfi joonistuste lapselik brutaalsus ja uljas joon. Samalaadset absurdi ja joonistuslikku vabadust kannavad endas Eve Kase illustratsioonid Andres Ehini luule koondkogule „Kimbuke sinilolli“. Joonistused on heaks puhkepausiks Ehini samavõrd mänguliste ja sürrealistlike luuletuste kimbus.

Sürrealismitunnetusest on kantud veel Piret Raua jutukogu „Kaotatud sõrmed“ kujundus, kuid joonistuste laad pole groteskne, vaid habras ja õhuline. Esmamulje teosest on justkui oleks tühje vahelehti herbaariumiks kasutatud. Alles lähemalt uurides märkab, et mõne õie keskelt vaatab vastu uudishimulik silm, mõnest juurest hargnevad varbad ja taimevõsust sirutuvad käed.

Napp, aga mõjus vorm. Luuleraamatutest tõusevad esile Kristiina Ehini „Janu on kõikidel üks“ (kujundajad Gabriela Urm, Mart Anderson ja Diego Almeyda) ning Hasso Krulli luuleraamatute sari, kuhu kuuluvad „Kandsime redelit kaasas“, „Euroopa“ ja „Tänapäeva askees“ (kujundaja Maris Kaskmann). Nii Ehini kui ka Krulli luulele on omane mütoloogilisus, millele raamatukujunduslikult on leitud üllatavalt erinevad visuaalsed väljundid. Ehini teost ilmestavad mitmekihilised fotokollaažid, mis mõjuvad, nagu puuriksid pilguga järvepõhja, ning kujutis vikerkestal vaheldub vastavalt sellele, kas silm peatub pinnavirvendusel ja oksarägul, juurtel ja vesikasvudel või jõuab põhjani välja.

Seevastu Krulli teoseid iseloomustab ülim kujunduslik lihtsus, kus läbimõeldud detailid (nt kaanevisuaali kordavad vahelehed), värvikasutus ja sümboolika on loonud minimalistliku, aga tugeva üldmulje. Raamatukujundus toimib siin sarnaselt õnnestunud luuletustega – kontsentreeritud tähendused napis vormis.

Kauneimate teoste seas leidus ka mitu elulooraamatut. Kõige eksklusiivsemalt ja väljakutsuvamalt mõjub neist kahtlemata Yoko Alenderi koostatud mälestuskogumik „Alender“, mis nii oma mõõtmete, suurejoonelise kujunduse kui trükitehnilise keerukuse poolest on rohkem luksusese kui funktsionaalne raamat. Eks see olegi omamoodi reliikvia andunud fännidele. „Hüperrealism“ on sõna, mis teost lehitsedes pähe tuleb: just niimoodi mõjuvad kordades paljundatud ja raskele läikivale paberile trükitud kritseldused taskumärkmikest, tšekkidest, juhuslikest paberiribadest ja hõbetatud väljatrükid 1980ndate punkareid kujutavatest fotodest. Samalaadne kummastus tabas mind, kui tutvusin lähemalt Hando Runneli mõttekildude kogumikuga „Ma ja ta ka“. Teatav vastuolu klassiku loomingut esitleva väärika vormi ning algainese olemuse – märkmikust pärinevate juhujoonistuste ja mõtteuidude vahel mõjus võõristavalt.

Kujunduslikult pean biograafiatest õnnestunuimaks Age Oksale pühendatud „Liblikalendu“, mille tekstid pärinevad Doris Kareva sulest ja pildid Stina Kase kaamerasilmast. Teos on kaunis sümbioos foto- ja tantsukunstist ning raamatukujundus annab edasi mõlema meediumi olemust – valgust, varju ja rütmi. Lehed ei ole koormatud ei fotode ega tekstidega. Suurest formaadist hoolimata on üldmulje õhuline ning heledamate ja tumedamate lehepindade vaheldumine paitab silma.

Täiskasvanute proosaraamatud jäävad kujunduslikult enamasti tagasihoidlikuks. Seda suurem on rõõm, et kaks lugejamenukit on siiski muuseumitrükiste, näitusekataloogide, luule- ja lasteraamatute keskele tee leidnud: Vahur Afanasjevi „Õitsengu äärel“ ja Andrus Kiviräha „Rehepapi“ juubeliväljaanne. Mõlemad on tunnustatud graafikute illustreeritud – „Õitsengu äärel“ Toomas Kuusingu ja „Rehepapp“ Jüri Mildebergi poolt. Paarid on õnnestunud: Mildebergi robustsevõitu lõustu ja etnograafilist ornamenti ühendavad illustratsioonid kommenteerivad hästi „Rehepapi“ porist omailma. Kuusingu pisut puine, tume naivism kõlab aga hästi kokku Afanasjevi küüniliste tulevikuvisioonidega.

Üllataja. Üks suuremaid üllatajaid välja valitud raamatute seas on kujundusgraafikute liidu eripreemia pälvinud Rocca al Mare kooli kirjastatud „20 rosinat“. Esmapilgul näib tegu olevat täiesti käsitamatu teosega – on see kooli almanahh või kokaraamat? Selgus, et mõlemat. Teose kujundaja ja illustraatori Urmas Viigi musta-kollase-valge värvilised illustratsioonid ja dekoratiivsed vahelehed mõjuvad pilkupüüdvalt ja jutustavad lugu teksti abitagi. Lisaks on valikus tegu ainsa raamatuga, mis sirutab käe digilahenduste poole – lehekülgedel on leitavad QR-koodid, mille skaneerimisel avanevad kõikvõimalikud lisamaterjalid fotode ja videotena. Autorid, kes annavad raamatule näo, ei kujunda niivõrd trükist kui lugejat. „20 rosinat“ pakub peale hõrkude retseptide ka uudseid, interaktiivseid lugemisviise.

Milline on siis Eesti raamatukujunduse seis? Kas esile tõstetud raamatutes joonistub välja ühisosa, mis lubaks need ilmeksimatult paigutada äsja möödunud kümnendisse? Pilt on meeldivalt kirju. On välja kujunenud autorikäekirju nii kujundajate kui ka illustraatorite seas, mängimist ajastute ja stiilidega, kuid hästi määratletavat ühisosa vähemalt minu silm ei seleta. Tundub, et tabamatu ajastu vaim ilmutab end praegu selgemini näitusekujundustes ja veebidisainis, reklaaminduses ja tarbekunstis kui raamatukujunduses.

Kirjutise piiratud maht ei lubanud kõiki lõppvalikuse jõudnud teoseid eraldi käsitleda, kuid loodan, et need kommentaarid ja eritlused suunavad huvilised edasistele otsingutele ning igaüks leiab võidutööde seast oma raamaturiiulisse mõne ehte.* Eks ole ju igasugune raamat, lõhnavate ja krabisevate lehtede kogum, üks ilus asi.

Triinu Laane lasteraamatu „Luukere Juhani juhtumised“ on kujundanud ja illustreerinud Marja-Liisa Plats.

Hasso Krulli luuleraamatute sarja „Tänapäeva askees. Euroopa. Kandsime redelit kaasas“ on kujundanud Maris Kaskmann. 3 × Viktor Gurov

* Vt võidutöid rahvusraamatukogu veebisaidil nlib.ee/et/25kauneimat
Muusika

Tummised tantsud ja kaks esiettekannet

26. veebr. 2021

TAAVI HARK

ERSO sarja „Heliorg“ II kontsert „Beethoven ja Kotzebue“ 12. II Estonia kontserdisaalis. Kavas Zoltán Kodály „Galánta tantsud“, Ferenc Liszti fantaasia Beethoveni näidendimuusika „Ateena varemed“ motiividel, Madli Marje Gildemanni „Teispool siinpoolsust“ ehk „The Land Beyond“ (esiettekanne) ning Ludwig van Beethoveni ja August von Kotzebue muusikaline näidend „Kuningas Stefan“. Sven-Sander Šestakov (klaver), EMTA lavakunsti osakonna XXX lennu üliõpilased Lembit Petersoni juhendamisel (lavastaja Marta Aliide Jakovski, näitlejad Hardo Adamson, Jass Kalev Mäe, Alden Marcus Mayfield, Karel Käos, Maria Ehrenberg ja Mark Erik Savi), kunstnik Kristel Zimmer (EKA stsenograafia eriala üliõpilane), valguskunstnik Priidu Adlas, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, EMTA sümfooniaorkester, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts.

Koroonapelglikust ajast hoolimata tõi Eesti Riiklik Sümfooniaorkester 12. veebruaril Estonia kontserdisaali lavale praeguses mõistes lausa massid: kaasatud olid ka muusikalised ja lavalised jõud muusika- ja teatriakadeemiast ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Lavastusega võimestatud kontsert „Beethoven ja Kotzebue“ tõi ajalooraamatute vaikusest kontserdisaali ühe meiegi kultuuriloole märgilise tähtsusega koostöö, mis lõi lõkkele pisut enam kui kahe sajandi eest, äratades suuri lootusi.

Ungari heiastused ja uudisteos

Kontserdile pealkirja andnud kahe nimeka suurvaimu sajanditetagune ühistöö on tihedalt põimunud Ungari ajalooga, millest ka avateose valik. Zoltán Kodály (1882–1967) „Galánta tantsud“ (1933) on helilooja lapsepõlvemaa mustlasviiside meeleolukas popurrii. Militaarsete ja marsiliste vihjete seas leidub hulganisti ka harrast ja õrna, ehtmustlaslikku melanhooliat. Eriti meeldesööbiva kõlailuga õnnestusid Soo-Young Lee ulatuslikud klarnetisoolod. ERSO ja EMTA ühendorkester kõlas Olari Eltsi juhtimisel koosmeelselt ja sundimatu kujundlikkusega.

Esiettekandele toodi Madli Marje Gildemanni (sünd 1994) sünkjas orkestriminiatuur „Teispool siinpoolsust“ ehk „The Land Beyond“. Poognatõmme timpani servale asetatud väikesel kõlakettal avas teekonna tundmatusse, mida valitsesid jäised ja karedad kontuurid. Ängi kasvatasid kõrge tessituuri tasapinnal tremoleerivad viiulid, mis moodustasid mikrointervallide toel teravaid kõlakiiri. Flöödi ja vibrafoni ühine ornament lõi viivuks helge hetke lootuse, ent kõlama jäid tardunud tahe, edasiliikumise võimatuse tundega kiikumine, ärevalt kasvav ja kahanev sisemonoloog. Rännak utoopilistesse kaugustesse (teose inspiratsiooniks on aastail 1910–1913 toimunud Terra Nova Antarktika ekspeditsioon, milles osalenud meeskond ei pääsenud eluga) suubus lõpuks hoopis iseendasse, luhtus lootusetult. Kõlanu manas esile marsisammulise heroilisuse vastandkülje, mida ei saa iial meelest lasta – kaotuse, luhtumise, huku võimalikkuse.

Sven-Sander Šestakovi jõuliselt kindlas mängus leiavad huvitava üksmeele introvertne süvenemine ja virtuoosne sõrmejooks.

Madli Marje Gildemanni mõjuv muusikaline mõtisklus kujunes kahe tantsulise teose vahel kohaseks kontrastiks. Helitöö tugevaim tahk on peenelt sulandatud kõlavärvide kuhjad. Tõsi, partii tasandil püstitatakse igale mängijale põnevaid väljakutseid üsna napilt, aga sündmuste summana moodustub erutav ja pinev tervik.

Traditsioonilise soolokontserdi koha hõivas Ferenc Liszti (1811–1886) fantaasia Beethoveni näidendimuusika „Ateena varemed“ motiividel. Taas ülimalt paslik lisandus õhtu temaatilisele tervikule! Orkestri marsisaabastes sammuvat sissejuhatust määris pisut riiaka intonatsiooniga metsasarv, ent ehmatuse kompenseeris kohe sooja ja meelitava kõlaga klarnetite episoodiline duett (Soo-Young Lee ja Kevin Mattias Klasman). Üksmeelse orkestriakordi järel tutvustas end oktavites tormleva soolokadentsiga pianist Sven-Sander Šestakov, kelle targalt kavandatud dünaamilised tõusud olid vägevad ja veenvad. Kuratliku kõlajõu ja kromatismidest tulvil jooksudega ilmestatud teine soolokadents sillutas tee teose kõige ebamaisemale episoodile. Kaaluta oleku tunde lõid klaveri kõrgregistri pärljad kujundid, saatmas puupuhkpillide õhuliselt sujuvad repliigid. Triangli toredate aktsentide saatel marssis muusika peatumatu jõuga triumfeeriva lõpu poole.

Sven-Sander Šestakovi jõuliselt kindlas mängus leiavad huvitava üksmeele introvertne süvenemine ja virtuoosne sõrmejooks. Ootan huviga, kuidas avaneb tema muusikaline varalaegas mõnes märksa ulatuslikumas suurvormis.

Beethoveni esiettekanne Eestis

Avapoolel kõlanud uudisteosele lisandus lõpmises pooles teinegi uudisväärtusega ettekanne: esimest korda toodi Eestis tervikuna kuulajateni Ludwig van Beethoveni muusikalise kuuega kaunistatud näidend „Kuningas Stefan“, mille teksti autor on oma ajastu vahest tuntuim baltisakslane August von Kotzebue (1761–1819). Selle suurteose sünnilugu on kavabukletis põneva üksikasjalikkusega üles tähendatud, mistap ei hakka ma seda siinkohal ümber ütlema. Huviline, kes kontserdile ei jõudnud või kavaraamatut ei soetanud, leiab õnneks Kristel Pappeli ja Harry Liivranna sisuka sissevaate 12. veebruari Sirbist.*

„Kuningas Stefani“ näidendimuusika hiilgab toreda teatraalsuse ja heroilise ilmega. Siit ei leia tuttaval kujul eest Beethoveni sümfooniatele või sonaatidele omast pinevat motiivide arendamist, aga meisterlikke kontraste ja karakterikujundust on küllaga. Otseselt hinge kinni hoidma ei pane ka näidendi sündmustik, mis keskendub karakterite arengu ja konfliktide asemel teadlikult hoopis staatilisele vaatepildile. Päris dünaamikata see seisvavõitu süžee siiski pole. Viimane kasvab ülevast meeleolust kuni ekstaatiliste kõrgusteni, lõppedes kiidulauluga keiser Franz I-le ja Habsburgide imperaatorlikule dünastiale.

Lavastaja Marta Aliide Jakovski nägemuses on ristunud minimalistlik kujutlus ja kohaselt ülepakutu. Valitsejaga kõneldi äärmuseni stiliseeritud žestidega ja tahtlikult ülepakutud kehakeelega, milles oli aimata ajastu maneeride hõngu. Kuningas Stefan (Hardo Adamson) mõjus sümpaatse Suure Juhina, kelle olemuses peegeldus enesekindluse ja hoolika pidurdatuse meeldiv kombinatsioon. Läbinisti musikaalne lavastus joonis alla orkestrist kõlava heliainese kujundliku liikumise. Kauni tasakaaluga vokaalset võnget pakkus Eesti Filharmoonia Kammerkoor, mille rõdudele asetatud väed valasid ülalt alla ülevaid tundetoone. Teatud kaashäälikute kadu oli neisse akustilistesse tingimustesse juba sisse kirjutatud, aga tänu vaprale pingutamisele sai lauldu siiski mõistetavaks.

Jääb üle vaid sajandite taha vaadates kurvastada, et Kotzebue ja Beethoveni ühised kavatsused ooperi alal vilja ei kandnud.

* Kristel Pappel, Harry Liivrand, Beethoven ja Kotzebue. – Sirp 12. II 2021.
Teater

Uus teater – Kaaperdamine

26. veebr. 2021

EERO EPNER

Maailmas on palju rohkem teatraalseid formaate kui teatriõhtu. Mõelgem näiteks peiedele, grupiseksile, kunstinäituse avamisele, parlamendiistungile või raamatukogutöötajate suvepäevadele. Kõigis neis on oma dramaturgia ja pingestatus, lahti harutatakse inimsuhete lõimi ning kõik nad kõnelevad mõnest ühiskonnaelu tahust. Säärased teatraalsed formaadid on justkui lukuaugud, läbi mille on võimalik vaadata inimelu uue nurga alt, kus segunevad elu ja teatraalsus. Miski neis ei ole lõpuni läbilavastatud, kuid kõigis neis on rituaalseid elemente, mis loovad ürituse struktuuri ja rollijaotuse ning suunavad tähenduste teket.

Näiteks teame kõik, mismoodi tuleb käituda järjekorras: seal seistakse, mitte ei istuta. Eelnevaga hoitakse teatud sotsiaalset distantsi, me ei taha võõraga lähedust. Intiimseid valjuhäälseid telefonikõnesid välditakse, uste avanemisel hoidub viisakas inimene trügimisest, sappa ilmunud lapsega ema või abitu vanainimene lastakse ette. Tähendab, järjekorras on meil võimalik jälgida tervet väärtuste, suhete, kommete ja käitumiste kaskaadi ning see on seda võluvam, et tegemist pole fantaasiaga, vaid elulise, alati pooleldi improviseeritud sündmusega. Kõik on ühtaegu rituaal ja elu, teater ja tõsi.

Ilmselt sel põhjusel kirjutas vene näitekirjanik Vladimir Sorokin romaani „Saba“. Romaan on kirjutatud anonüümsete dialoogidena, mistõttu võib seda vaadelda ka näidendina. Nimeta tegelased vahetavad repliike, arutavad maailma sündmusi, kuid puhkevad ka konfliktid ning jäädakse magama, korraga tehakse aga näiteks kohaloleku kontroll, mis laiub 34 leheküljel, mille vältel hüütakse 720 nime ja neile vastatakse lakooniline „jaa“. Moodustub groteskne pilt autoritaarsest ülevaatavast silmast, kuulekusest ja argielu absurdsusest, kõik perekonnanimed peitmas endas saladust, mida me kunagi teada ei saa. Võte on seega järgmine: näitekirjanik on kaaperdanud päriselus esineva formaadi ja täitnud selle oma sisuga, nihestades tähendusi ja olekuid.

Nüüdisteater kasutab säärast kaaperdamistaktikat ühel või teisel moel. Näiteks kümmekond aastat tagasi ostis teatritrupp Rimini Protokoll paarsada autoettevõtte Daimler-Benz aktsiat ning sai seeläbi õiguse kutsuda iga aktsia kohta ühe teatrikülastaja ettevõtte aastakonverentsile. Midagi enamat teatritrupp ei teinud, skandaali ei korraldatud ja ürituse rehve tühjaks ei lastud. Küll aga raamistati kogu sündmus „teatrina“. Enne ürituse algust korraldati fuajees „sissejuhatus etendusse“, jagati kavalehti ning kogu konverentsi kirjeldati teatrimõistetega: saalis on „lava“, laval istuvad kontserni juhid on „osatäitjad“, seejuures kui saalis on aktsionäride puhul tegemist teise osaga „trupist“, kogunemist nimetati „lavastuseks“ ja üks Rimini Protokolli liikmeid ütles teleintervjuus, et see on „teatriõhtu, mis on tõeliselt päris“.

Seega: kaaperdati üks tegelikkuse teatraalseid formaate ning publikule pakuti ilma sekkumata uut vaatenurka, uut lukuauku – kontserni koosoleku kirjeldamine teatrina laskis seda vaadelda mänguna, konstruktsioonina, sotsiaalsete rollide tulevärgina, tühistades seeläbi seniseid tähendusi ja luues uusi. Direktorist sai primadonna, majandustulemustest näitekirjandus ning kogu üritusest rikkuse ja võimu demonstratsioon.

Mõned aastad tagasi kaaperdas Mart Kangro ühe teise formaadi. Nimelt toimuvad välismaa teatrites sageli pärast etendust publikuga kohtumised, kus näitlejad ja lavastajad vestlevad publikuga, vastates küsimustele ning esitades ka ise küsimusi. Kangro võttis selle formaadi ja väitis, et see ongi lavastus. Publik sisenes saali, mingit etendust (justkui) ei toimunud, vaid oli just äsja lõppenud ning näitlejad istusid ootevalmis laval. Poolteist tundi hoiti formaadist kinni: toolidel näitlejad vastamas küsimustele, kusjuures võimalus küsimusteks anti ka publikule. Ent siiski oli tegemist Kangro hoolikalt orkestreeritud sündmusega, kus isegi kehaasendid olid fikseeritud, loomulikuna mõjuvad reaktsioonid lavastatud ja kõik järjekorrad kokku lepitud ning mitmel korral proovitud. Publik vaatas justkui vabalt kulgevat vestlust, neile rohkem või vähem tuttavat formaati, kuid tasapisi hakkasid kokkulepitusse tekkima planeeritud mõrad, publikule reedeti üha enam, et „loomulik“ on tegelikult konstrueeritud – näitlejad kordasid mõnda stseeni või teatud paus oli teatraalselt pikk. Formaat, mida publik oli võtnud tõelusena, osutus lavastuseks.

Säärane kaaperdamistaktika on viljakas. Kaaperdatud on reality show’sid ja erakondi, ajaloolisi sündmusi ja muidugi ruume – on võetud üle mingi tegelikkuses asetleidev sündmus, koht või hetk. Vahel on seda ainult esitletud teatrina, vahel viivad kõike läbi siiski näitlejad, kuid mingil moel jäetakse kaaperdatud väline kest puutumatuks või vähemalt äratuntavaks, ent teatrikäona munetakse sinna pesasse oma teatraalne muna. Nii saavadki taas kokku teater ja tõde, elu ja poeesia, lava ja elu, ühiskonna protsessid ja nende muutumine kujundiks.
Pressiteated, Pressiteated

Tartu Kunstioksjon 2021

26. veebr. 2021

Alates laupäevast, 27. veebruarist on Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avatud tänavusel Tartu Kunstioksjonil osalevaid töid tutvustav näitus. Oksjoni on organiseerinud Tartu Kunstnike Liit koostöös galeriiga Art & Tonic. Oksjon toimub 26. märtsil!

Oksjonile valiti 50 teost. Osalevad kunstnikud on:

Maire Aarsalu, Siim-Tanel Annus, Albert Gulk, Juss Heinsalu, Mirjam Hinn, Eero Ijavoinen, Saskia Järve, Siiri Jüris, Maik Kalberg, Kalli Kalde, Gertrud Kinna, Kiwa, Marta Liisa Koit, Peeter Krosmann, Liisa Kruusmägi, Olev Kuma, Maret Suurmets Kuura, Toomas Kuusing, Timo Kähara, Koidu Laur, Stina Leek, Heikki Leis, Janne Lias, Margit Lõhmus, Merlis Lätti, Mihkel Maripuu, Dagmar Martin, Johanna Mudist, Vahram Muradyan, Maarit Mälgi, Meiu Münt, Mall Nukke, Eva Elise Oll, Marja-Liisa Plats, Enn Põldroos, Lilli-Krõõt Repnau, Mia Melanie Saar, Maria Sidljarevitš, Regina-Mareta Soonsein, Imat Suumann, Urmo Teekivi, Enn Tegova, Edgar Tedresaar, Kadri Toom, Alar Tuul, Helle Vahersalu, Teele Ülesoo, Danel Ülper

Teostega saab tutvuda aadressil oksjon.kunstimaja.ee ning näituselt saadavas kataloogis. Tekstide autorid on Kristlyn Liier ja Peeter Talvistu. Reprod pildistas Madis Katz.

Oksjon toimub 26. märtsil kell 17 ja seda viib läbi Reigo Kuivjõgi. Oksjonil saab osaleda nii füüsiliselt kui suhtluskeskkonnas Zoom. Oksjoni täpne toimumiskoht sõltub riiklikest piirangutest ja selgub jooksvalt.

Oksjonile registreerumiseks tuleb saata kiri aadressile oksjon@kunstimaja.ee hiljemalt 25. märtsiks kuigi tõsiseid huvilisi ukselt tagasi ei saadeta. Osaleda saab ka telefoni teel. Kirjas märkida kindlasti eelistatav osalemisviis.
Pressiteated, Pressiteated

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing tunnustab parimaid raamatukoguhoidjaid

26. veebr. 2021

26. veebruaril tunnustab Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing raamatukoguhoidjaid. Möödunud aasta parimad valiti välja 34 nominendi hulgast kaheksas kategoorias. Auhindade andmist toetavad Kultuuriministeerium ja Kultuurkapital. Kõrvuti raamatukoguhoidjatega saavad tunnustuse ka ajakirjanikud ja raamatukogude sõber.

Ühingu teenetepreemia pälvib Asko Tamme, kes 35e raamatukogudes töötatud aasta jooksul on mõtestanud raamatukogude tähtsust ning näinud tavapärasest avaramalt raamatukogude missiooni ja ülesannet ühiskonnas.

Ühingu aastapreemiaga tunnustatakse Tallinna Keskraamatukogu direktorit Kaie Holmi. Tallinna Keskraamatukogus reageeritakse ühiskonna vajadustele kiiresti ja paindlikult ning ollakse valmis katsetama uute ja ka ebatraditsiooniliste raamatukoguteenustega. Koroonakriisi ajal avati operatiivselt e-raamatukogu ELLU kõigile üle Eesti mõjutades seeläbi positiivselt paikkondade elu ajal, mil kõik raamatukogud ei saanud oma lugejaile trükitud raamatuid laenutada.

Ka parim noor raamatukoguhoidja Kristel Palk töötab Tallinna Keskraamatukogus. Tundes hästi laste ja noorte vajadusi reageeris ta kiiresti muutunud olukorras ning pakkus liikumispiirangute tõttu koduseinte vahel igavlevatele lastele arendavaid tegevusi ning lapsevanematele vabu hetki töö või koduste tegemiste jaoks.

Aasta lasteraamatukoguhoidja Rita Raudsepp on lastes lugemishuvi tekitaja ning Tori valla raamatukogude laste-ja noortetöö koordineerija ja edendaja. Aasta maaraamatukoguhoidja, Vastse-Kuuste raamatukogu juhataja Mall Kõpp, on sädeinimene ja kogukonnavedur, kes möödunud aasta erilistes tingimustes viis raamatukogus leidlikult ellu uusi ideid ja töövorme.

Aasta tegu linnaraamatukogus on fotolavastuse projekt „Kiigeraamatukogu”, mille loojaks ja eestvedajaks on Grete Nootre Lääne Maakonna Keskraamatukogu lasteosakonnast. Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli raamatukogu liitmine Tallinna Tehnikakõrgkooli raamatukoguga pälvis aasta teo tiitli erialaraamatukogus. Aasta tegu teadusraamatukogus on Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu 24/7 ligipääsetava õpitoa uuendamine ja ruumi funktsionaalsuse laiendamine, mis tagab tudengitele ööpäevaringselt võimaluse õppida ning töötada mugavas õpikeskkonnas.

Ajakirjandusauhinnaga tunnustatakse ajakirjanikku, kes on märkimisväärselt kajastanud raamatukogude olukorda avalikkusele. Möödunud aasta tööde eest pälvivad auhinna Tartu Postimehe ajakirjanik Raimu Hanson, Lõuna-Eesti Postimehe ajakirjanik Mati Määrits ning Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriuudiste toimetaja-saatejuht Reet Weidebaum.

Raamatukogude sõbraks saab ERRi kultuurisaadete „Plekktrumm“ ja „Plekktrummi raamat“ saatejuht Joonas Hellerma, kes oma vestlusaadetes ärgitab väga tulemuslikult väärt raamatuid lugema. Kohe peale saateid tulevad inimesed neid ka raamatukogudest laenama.

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing peab oluliseks märgata ja tõsta esile raamatukoguhoidjaid ning tunnustada raamatukogudes aasta jooksul tehtut. 2020. aasta oli keeruline ja eriline tervele Eestile ja oma jälje jättis see ka raamatukogude tegemistesse.

Tunnustused avalikustatakse Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu üldkoosolekul, mis tänavu toimub virtuaalselt 26. veebruaril algusega kell 11.00.
Pressiteated, Pressiteated

Rahvusooperi mängukava seoses valitsuse tänase otsusega

25. veebr. 2021

Seoses valitsuse otsusega peatada etendustegevus 1.-29.03.2021, jäävad antud vahemikus ära ka Estonia etendused.

NB! Märtsikuus toimub vaid 31.03 kell 19.00 „Alice Imedemaal“ etendus. Info all.

K, 31. märts kell 19.00

ALICE IMEDEMAAL Schiavoni ballett

Dirigent: Risto Joost

Osades: Alena Shkatula, Cristiano Principato, John Halliwell, Madeline Skelly jt
Pressiteated, Pressiteated

ERMis on fotonäitus pealkirjaga “Rahvas – see tähendab inimesi”

25. veebr. 2021

Fotona kaasas: Mari lapsed. Tsarevokokšaiski maakond, Kaasani kubermang. Autor Ivan želenov 1905-1906. Foto kuulub Venemaa Etnogaafiamuuseumi kogudesse.

Unikaalne fotonäitus pealkirjaga “Rahvas – see tähendab inimesi” viib vaataja 19. sajandi teise poolde ja 20. sajandi esimestesse kümnenditesse ning näitab soomeugrilaste ja uurali rahvaste inimesi ja hetki nende eludest.

See oli aeg, mil õpetatud mehed ilmutasid elavat huvi talurahva vastu ning rahvastik süstematiseeriti nende keele- ja kultuurieripäradest lähtudes rahvasteks. Rahvad koosnevad muidugi inimestest, kuid üksikisik oli tollaste etnograafide jaoks pigem oma rahva enam või vähem tüüpiline esindaja kui iseseisev uurimisobjekt.

Näituse koostaja Indrek Jääts: „Näitus sündis koostöös Venemaa Etnograafiamuuseumiga. Lõviosa fotosid ei ole varem Eestis avaldatud. Lisaks Venemaa Etnograafiamuuseumi kogudes olevatele fotodele sai lisapilte otsitud ka Ungarist, Soomest ja meie oma Eesti Rahva Muuseumist.“

Näitusega paralleelselt on ilmunud fotoalbum „Rahvas – see tähendab inimesi“, kus fotosid täiendavad tekstid eesti, vene ja inglise keeles. Näituse koostaja Indrek Jääts on avaldanud näituse kohta ka pikema loo ERMi blogis.

Näitus „Rahvas – see tähendab inimesi“ avatakse ERMis 26. veebruaril 2021. Koos näituse avamisega toimub ka samanimelise fotoraamatu ametlik esitlus. Külalistele on näitus avatud alates laupäevast, 27. veebruarist, kuni 17. oktoobrini.

Kuraator Indrek Jääts
Kujundajad Emma Eensalu, Reet Mark
Pressiteated, Pressiteated

Kriisist räsitud muusikavaldkond esitas valitsusele ettepaneku 8 miljoni euroseks päästeplaaniks

25. veebr. 2021

Üheksa Eesti muusikaorganisatsiooni pöördusid valitsuse ning riigikogu rahandus- ja kultuurikomisjoni liikmete poole ettepanekutega, mis aitaksid enim kannatanud sektoril kriisist väljuda. Eesti muusikavaldkonna päästeplaan maksab 8 miljonit eurot.

Ettepanekuga esitasid muusikavaldkonna organisatsioonid plaani, mis koosneb lühiajalistest kriisist väljumise meetmetest ning kultuuri ja loomemajanduse taastumiseks vajalikest pikaajalistest meetmetest.

„Muusikaettevõtlus on täna raskemas seisus kui eelmisel aastal, sest jätkuvate piirangutega ei ole võimalik ega mõistlik sektoril tervikuna majanduslikult jätkusuutlikult toimetada. Räägime sektorist, mis on kogu oma tugistruktuuridega väga lai ja mitmekülgne, lisaks panustab suuresti külgnevatesse sektoritesse. Väga oluline on riiklik tugi ning seda nii lühemas kui ka pikemas plaanis erinevate meetmete toel. Nii oleme koos teiste esindusorganisatsioonidega pakkunud välja väga konkreetsed lahendused, et muusikasektor kriisist välja aidata ja toimevõime taastada,“ kommenteerib Music Estonia tegevjuht Ave Tölpt.

Lühiajaliste ettepanekutena on välja toodud kiireloomuline vajadus muusikaettevõtete püsikulude katmiseks ja kultuurisündmuste riskifondi loomiseks ning loovisikute loometoetuse täiendav suunamine muusikasektorile. Pikaajaliste sektorit abistavate meetmetena on tehtud jätkuvalt ettepanek käibemaksu alandamiseks, et toetada sektorit taastumisperioodil ning Euroopa Liidu järgmise perioodi vahendite suunamiseks loomemajanduse sektorile.

Euroopa riikidest on kriisis enim lüüa saanud Bulgaaria ja Eesti loomemajandussektorid. Seni ei ole sektori turgutamiseks leitud vahendeid ühtekuuluvust ja Euroopa territooriume toetavast taasteabist REACT-EUst. Samuti on andnud Euroopa Parlament välja soovituse eraldada kultuuri turgutamiseks ja arenguks minimaalselt 2% taaste- ja vastupidavusrahastust.

„Loomemajandus moodustab meie SKPst 3% ning panustab oluliselt teistesse majandusharudesse. Nii on eriti oluline, et esimesel võimalusel leitaks lisavahendeid kriisi mõjude leevendamiseks ja kriisist väljatulekuks, sealjuures mõistes loomemajanduse potentsiaali Euroopa struktuurivahendite ressursside jagamisel ning ka parema elukeskkonna ja uute töökohtade loomisel õiglase ülemineku fondis,“ kommenteeris Live Music Estonia juht Henri Roosipõld.

„Täna tuleb kindlustada valdkonnas tegutsevate ettevõtete, organisatsioonide, loovisikute ja tugiteenuste osutajate majanduslik jätkusuutlikkus. Ilma riigipoolse päästemehhanismita oleme tõsises ohus.“ seisab pöördumises.

Muusikavaldkonna loovisikute seas on palju vabakutselisi. „Eelmisel aastal, eriolukorra kehtestamise järgselt, said loomeliitudest riigile olulised partnerid lisaeelarvega eraldatud vahendite suunamisel isikutele, kes toetust vajasid,“ lisas Eesti Esitajate Liidu juht Urmas Ambur. „Loomeliidud tegid seda tööd oma vahendite arvelt, et aidata kaasa riigi ja kultuuri jaoks oluliste loomevaldkondade toimetulekule kriisis. Oleme valmis panustama ka nüüd.“

Muusikasektor küsis valitsuselt 8 miljonit eurot COVID-19 piirangute majandusliku mõjudega toimetulemiseks, ajutist käibemaksu alandamist kontserdipiletitelt 9 protsendile senise 20 protsendi asemel ning tegi ettepaneku suurendada EL järgmise eelarveperioodi vahendeid loomemajanduse ja kultuuri valdkonnas.

Välja pakutud meetmed mõjutavad otseselt järgmiseid sihtrühmi: loovisikuid ja loomingulisi kollektiive (esitajaid, autoreid); muusikaettevõtteid (kontsertide ja festivalide korraldajaid, kontserdipaiku, agentuuried, management’e, plaadifirmasid) ja tugiteenuste osutajaid (kontserdipaiga haldajaid, produktsiooniteenuseid, piletimüügisüsteeme, heli- ja valgusteenuseid, helistuudioid).

Pöördumisele kirjutasid alla:

Eesti Autorite Ühing, juhatuse esimees Vaiko Eplik
Eesti Esitajate Liit, tegevdirektor Urmas Ambur
Eesti Fonogrammitootjate Ühing, tegevdirektor Rauno Haabmets
Eesti Jazzliit, juhatuse esimees Kirke Karja
Eesti Kontsert, juhatuse liige Kertu Orro
Eesti Kooriühing, esimees Hirvo Surva
Eesti Muusikafestivalid, juhatuse esimees Villu Veski
Eesti Suurkontsertide Korraldajate Liit, juhatuse liige Mart Eensalu
Music Estonia, tegevjuht ja juhatuse liige Ave Tölpt

Pöördumine esitati peaminister Kaja Kallasele, rahandusminister Keit Pentus-Rosimannusele, ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutile, majandus- ja taristuminister Taavi Aasale, kultuuriminister Anneli Otile, rahanduskomisjoni esimees Erki Savisaarele ja kultuurikomisjoni esimees Aadu Mustale.

Pöördumine ja taustteave lingina Music Estonia kodulehel
Meedia

Sel reedel Sirbis

25. veebr. 2021

Sirp 26. veebruaril, uuenenud Diplomaatia ka vahel.

SANDRA HAUGAS: Ebavõrdsust tootev Tallinna eliitkoolipoliitika ei ole veel muudatusteks küps
Sotsiaal-majanduslikult paremal järjel perede lapsed koonduvad ühtedesse ja mahajäänud perede järglased teistesse koolidesse, koolisüsteem kihistub.
Lääne indiviidikesksus on hariduses kaasa toonud perede üha suurema soovi oma lastele ise kool valida, selle asemel et rahulduda KOVi või riigi koolikoha määramise otsusega. Koolikohtade jaotussüsteemi liberaliseerimine, mis vastuseks perede ootusele paljudes riikides ka aset on leidnud, on aga ebameeldivalt suurendanud sotsiaal-majanduslikku kihistumist. Turuloogikale omase vaba valiku tingimustes on ühed pered koolivaliku tegemisel edukamad (s.t nad teevad valiku teadlikult ja neil õnnestub panna laps õppima eelistatud kooli) kui teised. Nii koonduvad sotsiaal-majanduslikult paremal järjel perede lapsed ühtedesse ja mahajäänud perede järglased teistesse koolidesse, koolisüsteem kihistub.

JÜRI EINTALU: Lääs ja Venemaa: „Ise oled!“
Ei näe sugugi välja, et lääs oleks moraalselt nii heal positsioonil, et inimõiguste ning ajakirjandus- ja sõnavabaduse küsimustes teistele epistlit lugeda.
Venemaa ja Lääne suhetes võib täheldada lapselikku ärplemist stiilis „kes teisele ütleb, see ise on!“ või „aga vaata, milline sa ise oled!“. Siiski võivad sellised argumendid ainult näivalt naiivsed olla. Vaid mõne sammu kaugusel neist on moraali kuldreegel: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule endale tehtaks! Samuti eetikaprintsiip, et moraalireeglid peavad olema universaalsed ja kehtima kõigile ühtemoodi. Filosoofilisi probleeme on siin rohkem ja sügavamaid kui peavoolumeedia propagandast nüristunud massid seda aimata suudavad.

MERLIN KIRIKAL: Ennatlikult suletud tähistaevas ehk Eesti kirjandusest, feministlikult
Miks meie kultuurisfääris feminismi sageli põlatakse ja halvustavalt välja arvatakse?
Lisa Rado on juba 27(!) aastat tagasi juhtinud tähelepanu tõigale, et sissearvav, kaasakutsuv ja sõbralik tundekude kultuurikriitikas või kogu intellektuaalses suhtluses on psühholoogiliselt väga raskesti saavutatav. Sellega osutab ta eelkõige feminismi enda sees tõusnud tülidele ning nende kurjas toonis vahendusele, kutsudes üles meenutama feminismi üht tuuma ehk kaasavat poliitikat, mis tähendab ka oma vastase argumendi rahulikku ärakuulamist.

KOORIVANEMATE AKTIIVGRUPP: Vesiliiv ja päästerõngad
Loodetavasti kõik toetusmeetmega seotud isikud mõistavad, et meede vajab põhjalikumat muudatuskuuri: kaasamist, läbimõtlemist, strateegilist planeerimist ja sisukat tegevuskava.
Laulu- ja tantsupidudel osalevatel kollektiividel on rahalisi ressursse vähe, juhendajad on kohati alatasustatud ja nüüd on riik valdkondlike organisatsioonide soovitusel vast loonud palgameetme, mille eesmärk on määruse seletuskirja järgi tagada laulu- ja tantsupeo jätkusuutlikkus.ⁱ Eesmärk üritatakse saavutada kollektiivide juhendajate palgafondi toetusega kuni 50% ulatuses. On juhendajaid, kellele koorijuhtimine on tasustamata hobi, aga enamik tahaks seda teha siiski ametlikult tasustatud tööna. Uus meede võikski seda justkui võimaldada. Miks siis ikkagi näidatakse meetme suhtes siin-seal üles suurt tõrksust?

„Kas Looming turundab edasiviivaid unistusi?“ Pille-Riin Larmi intervjuu ajakirja Looming uue peatoimetaja Indrek Mesikepiga, kelle tähelepanu keskpunktis on jätkuvalt algupärane eesti kirjandus.

VÄINO KLAUS: Inglispärase grammatika pealetung
Kõnekeel võib muutuda, kuid kõik see ei pea jõudma kirjakeelde, olgu põhjuseks võõrmõju, kõnekeelsus, keeletunde lõdvenemine, teadmatus, lohakus või koguni mood. Inglise keele sõnavaralistest mõjudest kirjutajad on ikka kinnitanud, et meie kirjakeel ohus ei ole, sest muutused ega võõrmõju ei puuduta keele struktuuri, grammatikat ja süntaksit. Viimasel ajal see paraku nii enam ei ole: kohtab uusi vigu, mida seni nii palju märgata ei ole olnud, ja ka varasemad vead, mida enne tõrjuda suudeti, on hakanud tagasi tulema. Kahjuks pole sellele kõigele piisavalt tähelepanu pööratud. Ka äsjasest teemapäevast „Keelekorralduse äärmised võimalused“ jäi mulje, nagu oleks meil keelekorralduse liigne rangus kõige valusam probleem. On ikkagi väga hea, et Toomas Kiho oma lõppsõnas rõhutas, et nii see ei ole.

MARTA BAŁAGA: Võimatu? Või veel!
Internetis toimunud „Sundance’i“ filmifestivalil olid fookuses mitmekesisus ja kaasamine – muidugi ka sumopüksikutega Nicolas Cage.
„Sundance’i“ filmifestivali tänavu justkui polnud, aga nagu oli ka. Netifestivalid pole enam mingi uudis ja „Sundance’i“ tegijail oli aega logistika korralikult läbi mõelda. Seda oligi tehtud: ajakirjanikke õpetati festivali uut platvormi kasutama (tõsilugu, võtsin isegi osa ühest erakordselt pikast tutvustusest) ja õnnestus ka festivaliõhustiku mingil määral taastamine, kuna jäädi nn esilinastusseansside juurde kindlaks määratud ajal. Ja tont võtku brutaalset ajavahet, mida pidid taluma Euroopa osalejad, ja seda hirmu, et virtuaalsesse ooteruumi sisenetakse liiga vara ja jäädakse pidžaamaväel kaamerasse.

Väiksem on suurem. Merle Karro-Kalberg intervjueeris arhitekt Mari Hunti.
Mari Hunt: „Väike ruum ja väikselt elamine võimaldavad näidata, et saab elada ka lihtsamalt ja mitte nii palju tarbida.“
Mikro- ja väikemajad on maailmas laineid löönud juba mõnda aega. Pärast 2008. aasta majanduskriisi ja kinnisvarakrahhi peeti just väikest elamist kriisijärgsetele vajadustele vastavaks. Väikevormide kavandamine on juured alla ajanud ka Eestis – näeme algatusi, mis seavad kahtluse alla meie senise ruumivajaduse.

Minevik on tänapäeva lähtepunkt. Siim Raie intervjueeris Utrechti ülikooli professorit Ann Rigneyʼt. Ann Rigney: „Valitsuse asi ei ole mälu kujundada, vaid tagada avatud ja vaba arutelu, et inimesed saaksid teha mineviku kohta informeeritud otsuseid.“
Ann Rigney on Utrechti ülikooli võrdleva kirjanduse õppetooli juhataja, kelle huvisfääri kuuluvad narratiivsus, kollektiivne identiteet, kultuurimälu ja mineviku käsitlused.

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE: Eesti ravimtaimedest X osa. Kask ehk Kui hea on soovitus sõbrale „Näri muru!“
Kevad tuleb toasõltuvuses inimesele aina keerulisemalt. Kui muidu tähendame üles iga söödud kalori, siis rahvakalendri tähtpäevadel võtame endale õiguse manustada kõike seda, mida meie esiisadki. Esmalt luristame vastlapäeval kausside viisi hea pekise suitsulihaga hernesuppi, siis võtame tubli portsu Mulgi putru seajalaga, kõrvale pudeli õlut ega ütle ära ka kuklikoormast, sest neid müüakse poes ikka nelja- ja kuuekaupa.
Sedaviisi söömine ei anna rahu siis, kui järgmisel Teamsi koosolekul avastame, et lõua alla hakkab tekkima kerge rasvavolt. Aga ei midagi: ajame selja ja kaela sirgu ja mõtleme, et küll ees olevad peenrakaevamised taas kõik tasa teevad.

LAURI LAANISTO: Ääremärkusi teaduse vahelt. Avang
EERO EPNER: Uus teater. Kaaperdamine
ARNI ALANDI: Väikese linna tuled. Nanomanhattan Paldiski – linlik provints

Arvustamisel
„Upanišadid“
kontsert „Hing lase lendu“
näitused: Patricia Piccinini näitus „Elusäde“, „Linda Vilde muuseum“, „25 kauneimat Eesti raamatut 2020“
Eesti Draamateatri „Mefisto“ ja EMTA lavakunstikooli magistrikursuse lavakava „Kummardus Valgevenele“
„Sundance’i“ netifestival
dokumentaalfilm „Betti Alver. Ilmauks on irvakil”