Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
Sõna- ja ajakirjandusvabadus läänes on suures ohus, kui mitte pidada vabaduseks voli väljendada mõtteid, mille on poliitkomissarid „õigeks“ tunnistatud. 2020. aasta 25. aprilli
The Atlanticus avaldavad Harvardi õpetlased Goldsmith ja Woods arvamust, et USA peab Hiinast õppust võtma ja kehtestama interneti üle range tsensuuri. Nad kirjeldavad, et USAs toimib tsensuur, kuigi selle olemasolu ametlikult eitatakse.1
Mõnikümmend aastat tagasi kuulus kolmveerand USA peavoolumeediast paarikümnele ettevõttele, praegu aga umbes 90% sellest vähem kui kümnele. Eestis on kaks ajakirjandusmonopoli. Peavoolumeedia väljaanded kirjutavad ühte ja sama ning vaikivad ühest ja samast. Ka ühismeedia platvormidel, nagu Google, Twitter ja Facebook, on aastatel 2018–2021 maad võtnud tugev poliitiline tsensuur. Miljard kasutajat kogu planeedil, kaasa arvatud Eesti omad, on paljudest olulistest faktidest ära lõigatud. Juba 1988. aastal kirjeldasid Edward
S. Herman ja Noam Chomsky, kuidas kujuneb eraettevõtlusel rajanevas „vabas“ ajakirjanduses välja poliitiline tsensuur.2
Ajakirjanik Julian Assange, kes paljastas sõjakuriteod, on endiselt Ühendkuningriigis türmis ja USAs ähvardab teda eluaegne vanglakaristus. Eestlasi on ootamas nn vaenukõne seadus, millest on teada, et seda on kasutatud nende tagakiusamiseks, kes on massilise immigratsiooni vastu. Ahistatud on ka teadlasi, kes uurivad inimgruppide erinevusi. Päästku Jumal meid Ränioru infomonopolide orjusest.
1 Jack Goldsmith, Andrew Keane Woods, Internet speech will never go back to normal. – The Atlantic, Bostono, 25. IV 2020.
2 Edward S. Herman, Noam Chomsky, Manufacturing Consent. Pantheon Books, 1988.
Eesti Kirjanike Liidu eestseisus valis hiljuti ajakirjale Looming uue peatoimetaja. 1. märtsil hakkab ajakirja juhtima selle senine kriitikatoimetaja Indrek Mesikepp.
Indrek Mesikepp ehk François Serpent ehk fs on andnud välja kuus luulekogu ning avaldanud ka lühiproosat ja arvustusi.
Palju õnne uuele ametikohale asumise puhul! Millel on sinu kui peatoimetaja peatähelepanu järgmisel viiel aastal?
Aitäh! Loomingus on see jätkuvalt algupärasel eesti kirjandusel. Kui minu tegevussuundadest rääkida, siis tuleb hoida ajakirja senist taset, aga ka värskust juurde tuua. Paraku tuleb tegeleda ka Loomingu laiema teadvustamisega – nii tellijatele, ostjatele kui ka potentsiaalsetele autoritele.
Kuidas kavatsed värskust juurde tuua? Kas on oodata näiteks uusi rubriike? Kas algupärandite ja väliskirjanduse praegune suhe jääb samaks?
Paar ideed on uute rubriikide osas. Seda saab näha.
Nagu ütlesin, peatähelepanu on algupärasel kirjandusel. Seda eriti arvustuste osas, kuna kõik heal tasemel kirjutatud algupärandid ei leia kahjuks arvustamist. Nii et nende arvel väliskirjanduse retseptsiooni osakaalu tõsta ei oleks õige. Selles vallas on sõsarväljaannetel suurem manööverdamisruum. Muidugi võiks luule- ja proosakülgi elustada suurema arvu väga heade tõlgetega, aga siin tekib praktiline probleem: oleme riigi toetatav väljaanne, honorarifond on limiteeritud ja tõlke puhul tuleb maksta nii autorile kui ka tõlkijale. Seniseid honorare vähendama mina ei hakka. Kui mõni saatkond või fond näeb selleks vajadust ja leiab vahendeid, võime rääkida põnevatest erinumbritest. Seni jätkub nii, et aeg-ajalt ikka avaldame mõned näited tõlkekirjanduse koorekihist.
Toimetuse koosseis. Kas jätkate sama seltskonnaga?
Sama seltskonnaga ei saa me kohe kuidagi jätkata. Uus, noor ja väga võimekas kriitikatoimetaja on juba andnud nõusoleku meile tööle tulla ja selle üle on mul väga hea meel.
Kahjuks lahkus meie hulgast igaveseks suurepärane keeletoimetaja ja väga hea inimene Hille Lagerspetz, ka tema kohale tuleb leida uus töötaja.
Järelkasvu küsimus, olgu siis autorid või lugejad. Missugune pilt paistab?
Uusi kaasautoreid tuleks leida kahel põhjusel: esiteks võiks autorkond nooreneda, teiseks on praegused noored juba homme keskealised. Kui avaldaksime vaid elavaid klassikuid, siis jääks see ring üha kitsamaks ja kitsamaks, tuleb ka homsetele klassikutele mõelda. Ja olla rahul sellega, et viimases numbris oli meil noore autoriga intervjuu, võib vaid seni, kuni intervjuu on töösse antud. Siis tuleb uuesti ringi vaadata.
Noori autoreid tuleb otsida kõigist võimalikest ja võimatutest kohtadest, näiteks elementaarsed kohad, kuhu kakukaamera üles panna, on teised väljaanded, internet ja kõikvõimalikud kirjandussündmused (luuleõhtud, slämmid, konverentsid jne).
Kui suur on Loomingu tiraaž ja kui külastatav selle koduleht? Kas on kavas astuda samme virtuaalse atraktiivsuse suunas?
Tiraaž on 1350 kandis, tellijate arv viimase seisuga 690, mida on vähe.
Virtuaalse atraktiivsuse peale olen palju mõelnud ja selles asjas on juba arutelusid peetud. Jutt on esialgu kodulehest, aga tulevikus tuleb ka ühismeedia osas asja elustada.
Ennustagem! Missugusest 2020. aastal ilmunud eesti kirjandusteosest räägitakse ka 20 aasta pärast?
Kakskümmend aastat tagasi söandasin sellistele küsimustele enesekindlamalt vastata. Mida aeg edasi, seda kahtlevam ma oma hinnangus olen. Tõsi, päris metsa ma ei pannudki, kui üksnes käsikirjas loetud Grpowski lugude põhjal Harglale suuremat tulevikku ennustasin.
Kristjan Haljaku ja Tõnis Vilu viimased luulekogud joonistuvad selgelt välja. Seda, mida läinud aastast tasuks edaspidigi lugeda, on muidugi palju rohkem, nt Piret Raua, Mudlumi ja Triin Tasuja raamat.
Laenasin meie vestluse pealkirja ühest haritlaste listist. Retoorilise küsimuseni jõuti vestluslõimes, mis algas Loomingu tellimise ning seeläbi eesti keele ja kultuuri toetamise üleskutsest. „William James ütleb, et vaja on UNISTUST. Kui on unistused, siis hakkab kõik liikuma. Kas Looming turundab edasiviivaid unistusi?“ Mida kostad?
Ohoh. Milline sõnastus. Igaks juhuks kontrollin Sõnaveebist (see käib toimetaja töö juurde), mida „turundama“ täpselt tähendab. „Turundusega tegelema (hõlmab toote vms arendamist, kaupade liikumist tootjalt tarbijale, samuti sellega seotud müügi- ja reklaamitööd)“. Nii et kas me arendame unistusi, vahendame neid tarbijale ja promome neid? Ma arvan, et lugeja ei ole üksnes unistuse tarbija ja kirjaniku ajendid võivad olla ka väga erinevad. Mõni võib su unistusi toita, mõni annab mõtetele sellist toitu, mis võtab igasuguse unistamise isu ära. Ses suhtes olen postmodernist, ei arva, et kirjandus võib vaid ühtmoodi hea olla.
Viimaks. Tegutsed peale toimetamise ja luuletamise ka DJna ning juhid R2s postpungisaadet „Floorshow“. Veel on sul ka bänd. Oled just õige inimene, kellelt küsida, mida arvad Tallinna öölinnapea ametikohast.
Bänd on küll juba paar aastat varjusurmas ja kui ta peaks taas ellu ärkama, siis kindlasti mõnevõrra teistsugusena, aga see selleks. Kõik muu vastab tõele.
Minu arust väärt mõte. Ma tahaks ka kontserdilt mõne ühissõidukiga koju saada ja probleemid öiste asutuste ning nende lähedal elavate inimeste vahel tuleks ka kuidagi reguleerida. Vähemasti lähtekoht on õige ja küsimused õigustatud.
Laulu- ja tantsupidudel osalevatel kollektiividel on rahalisi ressursse vähe, juhendajad on kohati alatasustatud ja nüüd on riik valdkondlike organisatsioonide soovitusel vast loonud palgameetme, mille eesmärk on määruse seletuskirja järgi tagada laulu- ja tantsupeo jätkusuutlikkus.1 Eesmärk üritatakse saavutada kollektiivide juhendajate palgafondi toetusega kuni 50% ulatuses. On juhendajaid, kellele koorijuhtimine on tasustamata hobi, aga enamik tahaks seda teha siiski ametlikult tasustatud tööna. Uus meede võikski seda justkui võimaldada. Miks siis ikkagi näidatakse meetme suhtes siin-seal üles suurt tõrksust?
Töölepingud ning laulu- ja tantsupeoliikumine
Palgameetmega on reguleeritud tööandja ja töötaja2 omavahelisi kokkuleppeid ja see on mõjuvahendina üks valdkonna arengutegevusi, mistõttu ei käi laulu- ja tantsupeoliikumise palgameetme arutelu kitsamalt muusika ega tantsu ümber, kuigi kaudselt on temaatika kahtlemata seotud ka nendega. Meetme sisu on arendada otseselt kollektiivide kui organisatsioonide juhtimisvõimekust, arendustegevust ja laiemalt kogu liikumist. Või vähemalt peaks olema.
Toetuse saamise üks põhiline eeldus on tööleping, mis on tekitanud teravat vastukaja. Töölepingu sõlmimine eeldab, et just tööleping on töösuhte jaoks õige (tööd teha saab ka teist tüüpi lepingute ja arvetega) ning et oma ala spetsialist ei ole mitte ainult töötaja, vaid ka tööandja, sest töölepinguga rakendub automaatselt kogu töölepingu seadus.3
Töölepingu puhul on tööandja roll pakkuda töötajale tööd, tagada töötervishoid ja -ohutus, tasuda puhkuse ja koolitamise eest, muretseda töövahendid jne, aga mis kõige olulisem: töötaja ei ole enam nii autonoomne ning tööandja võtab töölepingu sõlmimisega kohustuse dirigendi tööd korraldada, sealjuures suurenevad ka rahalised kulud. Lihtsustatult: kui dirigent õpib muusika- ja teatriakadeemias vajalikud oskused, kuulab tööandja näpunäiteid ja saab töö eest tasu, siis kuidas saab tööandja rolli võtta koorivanem, kes on igapäevaelus hoopis raamatukoguhoidja või IT-spetsialist ja korraldab koori tegemisi vabatahtlikuna oma vabast ajast.
Seis kooriväljal
Pärtel Toompere on 19. II Sirbi artiklis4 Praxise uuringule5 viidates välja toonud ka mujal levitatava huvitava poolfakti, et 62% kollektiivijuhtidest (dirigendid, tantsujuhid) juba töötab töölepinguga. 62% töölepinguid kehtib ainult tasustatud kokkulepete kohta, aga on ka juhendajad, kes tasu ei saa. Töölepingute leviku hindamiseks tuleks arvestada mõlemaid ning sellisel juhul on töölepinguid 54%.6 On üsnagi tõenäoline, et see 54% sisaldab enamjaolt juhendajaid, kellele on kollektiivi juhendamine üks põhitööga seotud lepingu osasid (näiteks üldhariduskoolis). Kui kõigi kokkulepete peale on ilma töötasuta kokkuleppeid 13%, siis täiskasvanutest ja nii lastest kui ka täiskasvanutest koosnevate kollektiivide puhul on see suurem: tasuta tegutseb vastavalt 19% ja 28% juhendajatest.7 VÕS-lepinguid, mille hulka kuuluvad ka käsunduslepingud, on uuringu alusel kõigi kokkulepete peale arvutatuna ilmselt 28%, lisanduvad stipendiumid, arved ja sularahamaksed. Praxise uuringust ei selgu aga kollektiivide hulk, kus osa töötasust makstakse lepinguga ning osa ümbrikus. Samuti ei ole teada, kui palju oli uuringus neid, kes ei julgenud tunnistada, et neil leping puudub, või kes vastates ei teadnud, et näiteks käsundusleping ei võrdu töölepinguga.
Toompere tunnistab artiklis mh töölepingu nõudele viidates, et mõned meetme tingimused võivad olla problemaatilised ja lisatööd nõudvad, kuid mitte ületamatud. Üldiselt võib tema mõttekäiguga olla nõus, aga hinnang ületamatusele on paraku kaheldav just artiklis välja toodud MTÜde problemaatika tõttu: isegi dirigendid tihti ei mõista, et kooride juhatuste tegevus on hobi, mitte töö. Nagu eelnevalt mainitud, tähendab tööleping rohkemat kui paberile allakirjutamine või maksude deklareerimine. Vahel kasutatav võrdlus õpetaja või arstiga on töölepingu õigustamisel asjatundmatu: õpetaja ja arst töötavad asutuses, kus terve struktuur inimesi hoolitseb tööandja kohustuste ja vastutuse eest, on vajadusel valmis töövaidluskomisjonis aru andma jne, kusjuures need inimesed on üldjuhul vastava haridusega ja saavad selle eest ka tasu. Nii ei olegi imestada, et osa koorivanemaid soovib tagasi astuda, et leitaks uus inimene, kes on tulevasteks ülesanneteks eeldatavasti rohkem motiveeritud.
Ka mitte kõik juhendajad ei tunne, et neile oleks meetme tegemisel mõeldud. Üks neist kirjutas ühismeedias meetme tutvustuse kohta nii: „Väga kurb on lugeda, et kuigi teksti alguses mainitakse neid juhendajaid, kes teevad seda tööd puhtalt missioonitundest ja oma n-ö päristööde kõrvalt, siis teksti lõpus selgub, et toetust saavad siiski vaid need juhendajad, kes palka nagunii saavad. Samas asi seegi ja eks ma juhendan ka oma koori edasi. Tasuta nagu ikka.“
Maagilised sotsiaalsed garantiid
Meetme koostajatele on töölepingu ainuvõimalikkuse põhiargumendiks saanud sotsiaalsed garantiid, aga peamised sotsiaalsed garantiid (sh ravikindlustus, pension, vanemahüvitis) on igakuist töötasu makstes tagatud ka käsunduslepinguga. Töölepingu puhul lisanduvad küll näiteks puhkusetasu, öötöö kõrgemalt tasustamine, ületunnitöö arvestus jm, aga need on teatud juhtudel võimalik käsunduslepingusse sisse arvestada või tasuda lepinguliste lisakohustustena (nt hilistel õhtutundidel antav kontsert).
Kindlasti on tööandjaid, kes kasutavad töötajaid ära – jätavad töötajad vajalikest garantiidest ilma, tasudes käsunduslepinguga töö eest, mille eest peaks töö iseloomu arvestades tasuma töölepinguga. Ei tasu aga unustada, et töö iseloom ongi eri valdkondades isesugune, käsundusleping on legaalne töö tasustamise viis ning seda kasutatakse eri valdkondades väga palju. Käsundusleping on töölepinguga võrreldes teistsugune: see võimaldab mõlemale osapoolele oluliselt suuremat paindlikkust, vabadust. Käsunduslepingute põhjendatust laulu- ja tantsupeoliikumises on kinnitanud nii koorijuhtide liit8 kui ka õigusalast nõu jagav tööinspektsioon.9,10 Töövormide mitmekesisust on mainitud ka Praxise uuringus.11
Isegi kui me ei arvesta valdkonnast tulenevat õigust tasustada dirigenti käsunduslepingu alusel, siis sotsiaalsete garantiide temaatika puhul võiks mõtiskleda ka selle üle, mis on dirigendi või tantsujuhi põhitöökoht. Praxise uuringu järgi on 90 protsendil juhendajatest kõrvaltöö, mis võtab peamise osa ajast, sh 82 protsendipunktil võtab kõrvaltöö üle poole tööajast. Nendel 82 protsendil on sotsiaalsed garantiid järelikult juba tagatud, seega ei ole sotsiaalsete garantiide puudumise argument põhjendatud. Toomperel on tuline õigus selles, et Karin Kuulpak on üks vähestest dirigentidest, kellel on juhendada 6 kollektiivi, ja selliseks jääb statistika ka edaspidi. Olukorras, kus Eestis on umbes 1400 koori ja 900 dirigenti,12 ei ole võimalik, et kas või veerandil dirigentidest oleks juhendada täiskoormuseks ehk maksimaalseteks sotsiaalseteks garantiideks vajalikud 7-8 koori.13
Mis on meetme eesmärk?
Kogu eelnevat arvesse võttes ei saa väita, et töölepingud oleksid laulu- ja tantsupeoliikumises üldlevinud või ainuvõimalikud. Järelikult on ka meetmes planeeritavad (sic!) üleminekud ühelt töösuhte ja/või -tasu formaadilt teisele väga suur valdkondlik muudatus. Kust siis ikkagi pärineb idee toetada meetmes ainult töölepingu alusel töötasu maksvaid koore? Kultuuriministeeriumi rahvakultuurinõunik Eino Pedanik on meetme infopäeval öelnud, et ettepaneku tõid töörühma valdkondlikud organisatsioonid.14 Kooriühingu tegevjuht Kaie Tanner kirjutas aga 10. XII 2020 koorivanemate kirjalikku pöördumist kommenteerides vastupidist.
Kuna meetmel tegevuskava ei ole, siis ei asetu see siduva pusletükina mitte ühessegi praegusesse süsteemi, mis võiks sisaldada kollektiivides vastavate võimekuste loomist, võimalike toetavate ühingute loomist (nt agentuur OÜ Eesti Rahvatantsujuht), kollektiivide rahastusskeemi muutmist jne. Kuidas panustatakse praeguse meetmega selliste juhendajate tasustamisse, kelle puhul tasu makstakse mustalt, või kui kollektiivi korralduslikku tööd juhib peaaegu täielikult juhendaja või kui liikmed on tegusad, aga puuduvad teadmised, kuidas kas või käsunduslepingugagi hakkama saada, või kui on võib-olla valmisolek õppida uusi oskusi, aga ei ole lihtsalt (töö)lepingu kuludeks või liikmemaksu tõstmiseks raha? Seda olukorras, kus meetme põhiliseks aluseks valitud Praxise uuring tõi juba kaks aastat tagasi välja kooride nõrga finantsmajandusliku seisu (kahjum vaadeldaval ajavahemikul keskmiselt 1117 eurot15). Kas puuduv raha ja teadmised ilmuvad nende kollektiivideni enne sügisest taotlusvooru ja ka edaspidi võluväel? Kas need teadmised on tõesti infotundides osaledes või näiteks tööinspektsiooni veebisaidilt omandatavad, kui neid loeb inimene, kes ei soovi saada ettevõtjaks? Miks elimineeritakse praeguses meetmes kollektiivid, kus tasutakse juhendajale ametlikult käsunduslepinguga või muul viisil, sest see on nende töövormi arvestades õige?
Sotsiaalsed garantiid on vajalikud ja juhendajate tasustamise süsteemi tuleb vajadusel muuta, aga lahendused selleks peavad olema erinevad, sest kollektiivid on erinevad. Isegi kui praegu nõustuda eesmärgiga millalgi täielikult töölepingutele üle minna – mille üle peaks siiski äärmiselt põhjalikult arutlema ja mitte ainult valdkonna sees –, siis praegu seda pinnast ei ole. On ebaõiglane võrrelda laulupeoliikumise palgameedet treenerite toetussüsteemiga, kus kehtib nüüdsest vaid tööleping – meeskondlike spordialade klubid on üldjuhul suured, seal on palju liikmemaksu või kuutasu maksjaid ja palju töötajaid, sh on tihti palgatud või sisseostetud administratiivtöötajad. Meie arvates on võetud ette Eesti üks olulistest kultuurivaldkondadest ja üritatud see kiirustades suruda raamidesse, kuhu ta ilmselgelt ei sobitu. Välja tuleb töötada mudel, mis töötab.
Isetegevuslikud kollektiivid soovivad väga protsessile kaasa aidata,16 aga juhendajaid ei saa toetada vabatahtlike harrastajate arvelt. Olukorras, kus töölepingud on kasutusel vaid poolel juhtudest ning seda tänu õpetajate arvukusele, on palgameede ehk töölepinguga lisanduvad õigused ja täiskasvanute harrastuskollektiividele lisanduvad kohustused enamikul juhtudel väga ebaproportsionaalsed. Pealegi on langustrendis nii juhendajate17 kui ka lauljate arv, sh särasilmsed asjaajajad.
Tahaksime artikli koostajatena muuta meetme tonaalsuse minoorsemaks, kui senised veidi sisuturunduslikku laadi kajastused ja sõnavõtud on olukorda näidanud. Meetme väljatoomine langes keerulisse perioodi: COVID-19 oli juba tükk aega laastamistööd teinud ja nii kultuuriministeeriumil kui ka teistel olid sellega seoses käed-jalad tööd täis või siis laiutas just tühjus. Vähetähtsad ei ole ilmselt ka peatsed valimised, kus töövõitude eksponeerimine kulub ära. Teisalt, võib-olla ongi tegemist sektorite või generatsioonide erinevusega, kus süveneda jõudnud koorivanemad näevad palgameetmega seotud probleemide algpõhjuses strateegilise plaani ja reaalse tegevuskava puudumist, samal ajal kui peaaegu ükski määruse eest vastutaja seda kitsaskohana ei näe.
Sellele vaatamata loodame, et esindusorganisatsioonid, kultuuriministeerium, rahvakultuuri keskus, dirigendid, rahvatantsujuhid, kollektiivide mittejuhendajatest esindajad, koolidirektorid, vallavalitsuse esindajad ja teised seotud isikud mõistavad, et toetusmeede on praegu kitsa sihtrühma huvides ja vajab põhjalikku muudatuskuuri: kaasamist, läbimõtlemist, strateegilist planeerimist ja sisukat tegevuskava. Muidu on oht, et suur osa kollektiividest jääb toetusrahast ilma ja/või vajuvad nad ootamatult vesiliiva. Eesmärk on kõigil osalistel eeldatavasti ühine, aga valdkond on mitmekesine ja vajab korrastamiseks mitmesugust kogemust.
1 Kultuuriministri määruse „Laulu- ja tantsupeoliikumises osalevate kollektiivide juhendajate tööjõukulu toetuse määramise tingimused ja kord“ seletuskiri. https://rahvakultuur.ee/wp-content/uploads/2021/01/21122020_kollektiivijuhtide_maaruse_seletus_0.pdf
2 Siin artiklis on kasutatud mõisteid „tööandja“ ja „töötaja“ ka juhul, kui räägitakse võlaõiguslikust töösuhtest või muust tasu ja vastutuse jaotust reguleerivast kokkuleppest kollektiivi ja juhendaja vahel. Peamiselt keskendutakse artiklis täiskasvanute harrastuskooride vaatepunktile.
3 Soovitame töölepinguga kaasnevate õiguste ja kohustustega tutvuda näiteks lehel https://sites.google.com/view/palgameede/kkk
4 Pärtel Toompere, Riik viskas laulupidudele päästerõnga, nüüd peavad koorid selleni ujuma. – Sirp 19. II 2021.
5 Jane Ester, Märt Masso, Kaupo Koppel, Maris Vainre, Merlin Nuiamäe, Juhendajate sotsiaalse kaitstuse ja kollektiivide finantsmajandusliku olukorra analüüs. Praxis 2018–2019. http://www.praxis.ee/tood/juhendajad_kollektiivid/
6 Tasustatud kokkuleppeid on kõigi kokkulepete peale 87%, tasustamata kokkuleppeid on järelikult 13%. Et leida 62% kõigist kokkulepetest, tuleb arvutada (100% – 13%) × 62% = 54%.
7 Praxise uuring, joonis 7.
8 Koorijuhi tööandjale. – Eesti Koorijuhtide Liit. https://koorijuht.ee/koorijuhi-kutse/koorijuhi-tooandjale/
9 Tööinspektsiooni pikk kommentaar, lk 6-7. https://sites.google.com/view/palgameede/kkk
10 Laulu- ja tantsupeo meetmetest. Tööelu, uuendatud 3. II 2021. https://www.tooelu.ee/et/Tegevusalapohised-juhendmaterjalid/Laulu-ja-tantsupeo-meetmetest
11 Praxise uuring, lk 6 ja 16.
12 Eesti Kooriühing, tutvustus. https://kooriyhing.ee/kooriuhing/tutvustus/
13 7-8 koori on täiskoormuseks arvestatud palgameetme määruse seletuskirjas. Vt viide nr 1.
16 Täiskasvanute kollektiivide esindajad on esitanud hulga toetavaid küsimusi, millele vastamine võiks teha töölepingu temaatika vähemalt osalegi sihtrühmast lihtsamaks. Ise on valmis tehtud üks võimalik ametikoha ametijuhendi näidis. Määruse töörühmale koostati mahukas kirjalik pöördumine (vt https://sites.google.com/view/palgameede/lingid), infotundidel on küsitud palju küsimusi ja tehtud rikkalikult kommentaare, ent seni miskipärast tulemusteta.
17 Erinevalt Pärtel Toomperest arvame, et dirigentide arv on murettekitav ja dirigentide õpe ei vasta Eesti kõigi kooride vajadustele, ega usu, et see määrus need probleemid lahendab.
Eesti Draamateatri „Mefisto“, autor Klaus Mann, tõlkija Rita Tasa, dramatiseerija ja lavastaja Kertu Moppel, kunstnik Arthur Arula, koreograaf Jüri Nael, valguskujundaja Priidu Adlas, helikujundaja Lauri Kaldoja, videokujundaja Epp Kubu. Mängivad Juhan Ulfsak, Lauri Kaldoja, Hendrik Toompere jr, Teele Pärn, Inga Salurand, Merle Palmiste, Sandra Ashilevi, Indrek Sammul, Guido Kangur, Karmo Nigula, Britta Soll, Aleksander Eelmaa ja Estonia poistekoor Juhanid (juhendajad Jaanika Kuusik ja Maret Alango). Esietendus 12. II Eesti Draamateatri suures saalis.
Inimene harjub ja unustab kiirelt: harjub uue ideoloogia kehtestatud reeglitega ja unustab, et vaid mõni aeg tagasi lubas ta teha seakisa kohe, kui kellelegi haiget tehakse. Harjub ka isiklike hüvedega, unustades nendega kaasnenud vabaduse kahanemise või ka selle vabatahtliku äraandmise.
Kertu Moppeli „Mefistot“ saab käsitleda nii hoiatusloona minevikust kui ka praegu toimuva allegooriana, isiku- ja ühiskonnaloona, aga ka muheda tagasivaatena teatriloole ja samal ajal kriitilise pilguheiduna nüüdisteatri püüdlustele. See võimaluste paljusus on „Mefisto“ õnnestumise eeldus, sest just endale sobivaima tõlgendusviisi leiab iga vaataja, aga ka põhjus, miks Moppeli lavastus jääb just originaalse sõnumi osas kohati harali.
Seejuures tundub võimaliku hinnangu raskuskeskmes olevat peategelase osatäitja valik ehk mil määral n-ö töötab lavastuse kasuks Juhan Ulfsaki lavaväline kuvand. Oma kuulsas teatri aastaauhindade kõnes 2019. aastal, kui ametisse oli saamas enamikule šokina mõjunud koalitsioon, kutsus Ulfsak üles „tegema seakisa“. Nüüd kehastab ta Moppeli lavastuses Hendrik Höfgenit, kes tõdeb: „Oleks minu teha, ma pooks need natsid üles. Aga mina olen paraku kõigest näitleja. Mina tõmban siidist kindad kätte, panen fraki selga ja lähen Hamburgi Kunstiteatris lavale ja laulan paksudele kodanlastele ühe lõbusa laulukese.“
Kui unustada Ulfsaki lavavälised sõnavõtud, võib Moppeli lavastuse Höfgenit tõlgendada üsna samamoodi, nagu ta on Klaus Mannil kirjutatud: kollaborist ja oportunist, keda huvitab vaid tema enda karjäär näitlejana ja kes õigustab oma tegusid just ameti kaudu. Ma pole aga kindel, et vaatajalt sellist unustamist eeldatakse, sest nii mitmeski stseenis reedavad nii Ulfsaki enda rõhuasetused kui ka teiste tegelaste reaktsioon tema tegelase öeldule, et publik peaks tajuma ebakõla etendaja ja etendatava tegelase vahel. Selle tulemusena mõjub Höfgen täielikult naeruväärsena – võib ju ka öelda, et Ulfsak mängib teda brechtliku võõritusega –, aga nii ei saa vaataja peategelasega samastuda, teda ei taba äratundmine, et Höfgen võib saada igaühest, või ka kaastunne ühele inimesele tema moraalse allakäigu pärast. Nii võinuks „Mefisto“ ehk mõjuda hirmsamanagi, kuigi Ulfsaki visklemised teeseldud bravuurist äbariku jonnimisse, oma võimete piiratuse tõdemised – nii komplimenti lunivalt kui ka päriselt – ning tõesti meisterlikult esitatud tekstikatked (eriti refräänteemana Mefisto tekst) paeluvad nüüdki.
Mitmeski stseenis reedavad nii Juhan Ulfsaki enda rõhuasetused kui ka teiste tegelaste reaktsioon tema tegelase öeldule, et publik peaks tajuma ebakõla etendaja ja etendatava tegelase vahel.
Küllap tõukub mu soov näha Moppeli lavastuses veidi enam indiviidi arengulugu sellestki, et paralleelide tõmbamine 1930. aastate Saksamaa ja praeguse maailma (sh Eesti) vahel mõjub oma tabavuses ootuspärasena – rohkem moralitee kui mõistuloona. Tunnistan, et teen selle väitega tegijaile veidi liiga kahel põhjusel. Esiteks on otseseid viiteid praegusele Eestile siiski mõõdukalt: kõige silmatorkavam on muidugi kujunduses kasutatud natsisümboolika taustavärvuse asendamine ja meie põhiseaduse preambuli tsiteerimine, aga ka skeptiline viide opositsioonierakondadele, kes peaksid võimuritele vastu saama, või „Ma lõbus õllepruulija“ päritolu meenutamine.
Teiseks tuleneb peategelase teatav üheplaanilisus juba „Mefisto“ algteosest, Klaus Manni romaanist, kus prototüübiks on näitleja Gustaf Gründgens, autori kunagine kamraad ja õemees, kellele ta ei andestanud koostööd natsidega. Päris kättemaksulugu Manni romaan siiski pole (muu hulgas muutis autor oma tekstis Gründgensi seksuaalseid eelistusi, lastes Höfgenil pidada afääri mulatitarist dominatrix’iga, mis polnud kriminaalkuritegu nagu homoseksuaalsus, küll aga natside vaatest samavõrd värdkäitumine). „Täiuslikult kuri,“ ütleb Höfgen oma rollide kohta, väites siiski, et ta päriselus seda sugugi pole. Kas tõesti?
Igal juhul sain Moppeli lavastusega paremini kontakti, kui ei otsinud enam meeleheitlikult paralleele tänapäevaga ning leppisin lavastaja ja Ulfsaki pakutud peategelase-käsitlusega. Kuidas teisiti saakski, aga jah, sel korral kulus veidi aega, et nii kaugele jõuda. Seega ankurdasin ka oma vaatepunkti minevikku ning keskendusin viidetele just toonases ajas ja tegevuskohas. Neid on Manni romaanis muidugi mitmeid, sest peaaegu igal tegelasel on prototüüp, sealhulgas Hermann Göring ehk Ministerpresident, keda Indrek Sammul kehastab tõepoolest täiuslikult kurjana: ratsionaalne ka emotsioonitulvas, empaatiline vaid eesmärgi suhtes (kuigi on temalgi oma Achilleuse kand Lotte näol). Jah, „Mis oleks üllam,“ „kui ennast igaveseks vabastada / võiks palja pussiga“ … Kahju ainult, et see monoloog on viidud rõdule, sest seda Sammuli fortissimo’ni kasvavat ja tüviteksti jõhkralt ümber tõlgendavat „luuletust partei jõulupeoks“ tahtnuks kogeda vahetumalt.
Aga mis teha: Moppeli „Mefisto“ on ennekõike Höfgeni ja Juhan Ulfsaki keskne lavastus ning teised osad on paljuski toetavas rollis. Nii pole ka mõistlik ülejäänud trupile hinnangut anda, sest igale tegelasele määratud funktsioon mängitakse selgelt välja ning kuna enamik lavalolijaist on varemgi Moppeliga koostööd teinud, toimivad nad ka ühtse ansamblina. Sel korral ka väga hästi videoga vahendatud stseenides (see võte on kasutamist leidnud ka Moppeli varasemates lavastustes), kus kasutatakse muu hulgas hästi ära Ulfsaki kaamerakogemus. Guido Kanguri monoloog provintsiteatri juhina, kes hoiab kinni kirjanduslikust ja moraalsest teatrist, sest usub siiralt, et just seda inimesed praegu vajavad, jääb siiski kummitama, sest siin võimaldab öeldu ja ebakõla selle ütlemise viisi vahel mitmetahulist tõlgendust ning vaataja korraga elab ja tunneb tegelasele kaasa.
Teatriloolist äratundmist pakub Moppeli lavastus üldse palju (asuge tööle, kirjandusõpetajad!): peale Goethe „Fausti“ ja Shakespeare’i „Hamleti“ on püünel ka Ibseni „Metspart“ ja Tšehhovi „Kirsiaed“. Võib-olla mõtlesin ise liiga palju juurde, aga teatrile igavesti omase lavalise reaalsuse otsingu iroonilise kommentaarina on „Mefisto“ ärgitav vaatamine. Jällegi, on näpuganäitavamat pila nagu stseen, kus peategelane pettub üleolevalt n-ö päris inimestes, keda ta töölisteatri lavastuse tarbeks katsetab ja kes sugugi ei mõista, milline on dramaturgiliselt huvitav lugu. Siin kritiseeritakse ehk viimasel paarikümnel aastal Euroopa festivaliteatris vaata et uueks normiks saanud nn igapäevaekspertide eelistamist näitlejatele. „Kirsiaia“ (peamiselt) ekspressionismimõjutustega katkend – ikka see kõige kuulsam Lopahhini naasmine oksjonilt –, mille abil näidatakse, et äsja Berliini saabunud Höfgenist saabki Saksamaa esinäitleja, tuletab aga meelde, et Manni romaani prototüüpide seas on ka Max Reinhardt, saksakeelse kultuuriruumi tolle aja üks tunnustatumaid lavastajaid (ta põgenes natside eest ja töötas hiljem Ameerika Ühendriikides). Võimalik siiski, et tegijate peamine eesmärk oli sellegi stseeni puhul pilada, sel korral siis ennast liiga tõsiselt võtvaid ametikaaslasi (ja seeläbi iseennastki).
Muidugi on Moppeli lavastus arusaadav ka nende allusioonideta, nagu on ka võimalik, et kulutan siin liialt sõnu niigi teadaoleva kirjeldamiseks. Mõni lavastus on aga selline, et avaneb huvitavamalt(ki) hiljem selle üle mõeldes ja võimalikke viiteid taga ajades. See ei tähenda siiski, et kohapeal igav oli – üldsegi mitte. Kertu Moppel on vägagi eripärase käekirjaga lavastaja, kes kannab teemasid ja võttestikku teosest teosesse kaasas mitte raskuse, vaid uurimisobjektina. Inimene aga harjub ju kiirelt ka heaga – ja küllap kriitikki.
Mikro- ja väikemajad on maailmas laineid löönud juba mõnda aega. Pärast 2008. aasta majanduskriisi ja kinnisvarakrahhi peeti just väikest elamist kriisijärgsetele vajadustele vastavaks. Väikevormide kavandamine on juured alla ajanud ka Eestis – näeme algatusi, mis seavad kahtluse alla meie senise ruumivajaduse.
Arhitekt Mari Hunt on oma bürooga b210 pea kümme aastat disaininud ja ehitanud väikevorme, installatsioone, RMK ja EKA sisearhitektuuri osakonnaga kuuel aastal järjest metsarajatisi, varjualuseid ja vaatetorne. Ta on kavandanud väikemaja nii endale kui ka oma sõbrale. Mari Hundi projekteeritud Maidla loodusvilla, minihotell sooserval kandideerib sel aastal Euroopa nüüdisarhitektuuri Mies van der Rohe auhinnale.
Kuidas sa väikemajade teemani jõudsid?
Kolm-neli aastat tagasi hakkasin väikeste majade ja väikeste eluruumidega süvenenumalt tegelema. USAs on minimajad olnud pikalt populaarsed, kuid just siis tundus hea aeg selle teemaga ka siin tegeleda. Üks tõuge tuli kindlasti isiklikust vajadusest, nimelt hakkasin endale üht sellist minimaja projekteerima ja ehitama. Tekkis võimalus ühele väikesele krundile püsti panna kuni 20ruutmeetrine majake. Miks nii väike? Kuni 20ruutmeetrist majakest saab püstitada hõlpsamalt suurt paberimajanduse kadalippu läbimata.
Mind paelus ülesanne paigutada kõik eluks vajalik napile pinnale. Aastaid tagasi elasime polaarekspeditsioonil Franz Josephi maa asustamata saarel kaheksaliikmelise meeskonnaga pisikestes konteinermajades. Kuu aega katsetasid üksteisele võõrad inimesed väikese ruumi piire. Suuremate objektide kõrval on need väikesed tööd andnud hea tunnetuse, kuidas eri mõõtkavas head ruumi disainida.
Oma maja kavandama hakates proovisin läbi sadakond lahendust ja disainiideed. Maja mudelit, mille järgi endale olin ehitanud, arendasin edasi veidi suuremaks ning kohandasin sõbrale.
Sellest hakkas pall veerema ning nüüd näen, et vajadus väikemajade järele on ka majutussektoris. Praeguse pandeemiaga on tekkinud aina kindlam soov elada mõnda aega maal, metsa sees. Tihti on selline väike maja paremini hallatav: seda on kergem püstitada, kohapeal või tehases valmis teha.
Mari Hunt ütleb, et eestlasele on minimaja lisaelukoht, kus nädalavahetusel ja suviti puhkamas käia.
Mida üldse loetakse väikemajaks?
See on hoone, mille pindala on kuni 20 ruutmeetrit ja kõrgus kuni viis meetrit. Sellise hoone püstitamine on olenevalt omavalitsusest veidi lihtsam ja kui hästi läheb, siis ei ole vaja planeeringut ega ehitusluba. On loomulikult ka erandeid, näiteks tiheasustusalad ja looduskaitsealad. Kui aga soovitakse juurde rajada taristu – vesi, elekter, kanalisatsioon –, siis muidugi nii lihtsalt ei pääse. Ka tuleohutus seab omad tingimused.
Mil määral erineb väikemaja väljamõtlemine suurema, normaalse suurusega elamispinna kavandamisest?
Väikese maja puhul algab ruumi disainimine seest väljapoole. Peame mõtlema, millised on funktsioonid, mis majja ära mahtuma peavad, kui suur on voodi, tualetipott, dušinurk, kööginurk. Kõik need nn mugavused, millega harjunud oleme, võtavad väikeses majas protsentuaalselt rohkem ruumi. WC-pott, köögitehnika ja tehnoseadmed on standardmõõtudega, nendega mänguruumi pole – need on vaja väiksele pinnale ära mahutada. Teisalt on vaja disainida väljastpoolt sissepoole. Peame arvestama hoone maksimaalse suurusega. Seda eriti siis, kui hoone ehitatakse tehases. Mõelda tuleb ka, kui suurt veost on võimalik veoautole tõsta, kui suuri veoseid on lubatud tänaval transportida. Näiteks ei tohi veose laius olla üle kolme ja poole meetri, suurema veose puhul on vaja saateautosid. Ka tuleb teada, kui kõrge see maja on, kas see mahub sildade ja elektriliinide alt läbi. Oma maja kavandasin kaheosalisena, katuseosa käib ära. Viie meetri kõrgust hoonet, nagu regulatsioonid lubavad väikemajana püstitada, ei saa ühes tükis transportida.
Eesti väikemajade turul on väga palju tüüpmaju, mida ongi lihtne tehases valmis teha. Sinu omad on kõik erilahendus.
Ma näen, et aetakse taga erilisemat disaini. Paljud, olles läbi lapanud majatootjate kataloogid, pöörduvad minu poole sooviga saada midagi omanäolisemat. Väikse vormiga on hea katsetada ja just väikeste majade puhul soovitakse erilisemat lahendust. Teatakse, et hea disain aitab näiteks majutusteenuse turul silma paista.
Kahest minu projekteeritud ja valmisehitatud minimajast on saanud ka tüüprojektid, 20ruutmeetrine minimaja Minikin Hunt ja 30ruutmeetrine Minikin Jaska. Need on valminud mulle ja minu heale sõbrale, neis on iga detail hoolega läbi mõeldud. Nii mõnigi on leidnud, et vajab just samasugust, aga tihti on hoone kasutajatel erisoove ja tahetakse midagi, mis tüüpprojekti ei mahu. Ruumi tahetakse oma äranägemise järgi kohandada. Niisiis olen praegu keskendunud erilahenduste loomisele. Minimajade kõrval projekteerime büroos ju ka 500ruutmeetriseid villasid. Niisiis oleme justkui kahe maailma vahel, hüppame ühest mõõtkavast teise.
Võib-olla polegi vahet, kas eluruumi on 20 ruutmeetrit või 200, optimaalne ruum, mida eluks vajatakse, on küllalt standardne. Ühel puhul laiutatakse rohkem, aga funktsionaalselt pole erilist vahet. 20ruutmeetrine maja võib mahutada sama palju kui 200ruutmeetrine.
Kaht mõõtu majade, minimajade ja luksusvillade kõrvuti projekteerimise juures tekib üpris tihti mõte, kas tõesti on nii suurt maja vaja. Kas saame ehk veidi väiksemaks teha? Kas ikka on vaja, et elutuba oleks 70–80 ruutmeetrit suur? See on ju ühe keskmise eestlase korteri suurus. Niisiis mõtlen ka suure maja projekteerimisel, kuidas ruumi optimaalselt ära kasutada, et tühja ruumi ja kasutuid nurgataguseid tekiks vähem.
Praegu, COVID-19 pandeemia tingimustes on siiski ka suurel majal oma eelised. Ollakse sunnitud kodus palju aega veetma. Meie kodune ruum on saanud hoopis teistsuguse tähenduse, vajame palju rohkem ruumi. Pisikesele pinnale ei saa kõiki funktsioone, mida kodu praegu välja kandma peab, ära mahutada. Kui enne arvestasime sellega, et kodu on enamjaolt magamiseks, käiakse tööl, väljas söömas ja reisil, ja see kõik toimub väljaspool kodu, siis praegu tuleb kodus kõik need funktsioonid ära mahutada. Kodu on saanud uue tähenduse. Kodu kui kontor, kodu kui kool, kodu kui meelelahutuskoht jne.
Siin ongi kaks äärmust. Koju võiks võimalikult palju funktsioone mahutada, siis loeb ruumi suurus ja avarus, teistpidi aga otsitakse oma väikest pelgupaika. Tihti eeldatakse, et see on mõnes looduskaunis kohas. Lisaks peaks see olema kerge vaevaga kiiresti püstitatav ja rahakotisõbralik.
Millist elamiskogemust minimaja pakub? Mis tõukab väikselt elama?
Peamiselt otsitakse ellu lihtsust. Suur maja ja suur korter tähendavad kohe ka palju asju, esemete ja vaimsete vajaduste mõttes, mille pärast peame muretsema ja nende eest hoolitsema. Väike ruum ja väikselt elamine seostub mõttepuhtusega. Tahetakse näidata, et on võimalik elada lihtsamalt ja mitte nii palju tarbida.
Hea näide ongi minu sõber, kellele projekteerisin oma minimaja eeskujul veidi suurema versiooni. Tema elab nüüd esimest aastat koos elukaaslasega umbes 30ruutmeetrisel pinnal, koos magamislavatsiga on neil ruumi 45 ruutmeetrit. Ta on ka varem elanud pisikestes Tallinna korterites ja looduse keskele väikesele eluasemele kolida ei olnud mingi probleem. Praegu naljatleb ta, et kappe ja panipaiku sai igaks juhuks nii nutikalt ja palju projekteeritud, et osa on praegugi tühjad. Kui aga praegusel ajal peavad kaks inimest ka kodus töötama, siis läheb veidi kitsaks. Lahendusena oleme arutanud, et võiks õue veel ühe pisikese töötoa ehitada.
Teised head sõbrad ja minimajade entusiastid elavad suviti Muhu saarel. Neil on seal minimaja, kus on kõik eluks vajalik, kuid nii mõnedki funktsioonid on kolinud õue. Seal on dušš, lõkkease, mille peal tehakse süüa, eraldi hoones on kuivkäimla. Kogu ruumi enda ümber kasutatakse palju otstarbekamalt. Kuigi jah, meie kliimavöötmes ei saa aasta läbi nii elada.
Mainisid ennist väikemajade trendi USAs. Ka siin on minimaju toodetud omajagu, kuid ei saa öelda, et see veel trendiks oleks kujunenud. Kõik kõlab ju loogiliselt: aina enam on ühe liikmega leibkondi, eluasemed on linnas kallid, suurt korterit ei jõua endale ei osta ega üürida. Väikemaja paistab hea lahendus. Mõni aasta tagasi oli Koda n-ö väikemajade küla Tallinnas Mere puiestee ääres. See toimis hotellina. Praegu on needsamad Koda majad Admiraliteedi basseini ääres, kuid ega me rohkem minimaju linnapildis ei näe. Miks pole väikeselt elamine siin kujunenud nii populaarseks kui mujal maailmas?
Meie taust on hoopis teistsugune. USAs on väikemajad populaarsed, sest seadused ei luba tagaaeda väikseid hooneid püstitada ja seal elada. Nemad on sellest regulatsioonist mööda läinud nii, et ehitavad majakese järelhaagise peale. Kui maja on ratastel, siis ei kvalifitseeru see majaks, vaid autoks ja see on sealne viis seaduseauk ära kasutada. USAs on võimalik ehitada ratastele palju suuremaid ja raskemaid maju kui meil, seepärast on see liikumine ka nii levinud. Euroopa Liidu seadused, mis kehtivad ju ka meil, seavad ratastel majale palju karmimad nõuded. Näiteks kaal kuni kolm ja pool tonni. See on maja sulgkaal, keeruline on nii kerget maja ehitada, milles oleksid kõik funktsioonid, millega olema harjunud. Suurele rekatreilerile on muidugi võimalik ehitada ka suuremaid maju, aga siis tekib teistpidi küsimus: milline auto seda vedada jaksab? Kolm ja pool tonni on selline, mida natuke võimsam sõiduauto kohalt nihutab.
Veel üks põhjus, miks siinkandis väikemajad nii levinud pole, on ehk ka see, et meil ilmselt pole olnud üliteravat elamispinnapuudust. Mida kallim on elamine linnas, seda enam soovitakse linnast ära, metsa ja loodusesse. Eriti praegusel ajal. Minimajade teema on aina aktuaalsem ka siin.
Eestis on siis väikemaja rohkem suvekodu, looduses elamise võimalus, hotell?
Jah, nii võib üldistada küll. Eestlane näeb väikeses majas lisaelamist – kohta, kus nädalavahetustel ja suviti puhkamas käia.
Mis materjalist ehitatakse väikemaju?
Mina kasutan eelkõige puitu. Meil on nii palju puitmajade tootjaid, kes valdavad materjali väga hästi. Puidust saab ka ise väga hästi ehitada. Nagu öeldud, määrav on maja kaal. Nii transportimiseks kui ka kraanale, mis hiljem maja oma kohale tõstab. Materjalide puhul lähtun ikkagi keskkonda sobivatest ehedatest materjalidest.
Hind sisaldab sellise elamu puhul vastuolu. Väikemaja ei tohiks olla liiga kallis, aga mida väiksem maja, seda kallimaks kujuneb ruutmeetri hind. Kõik tehnosüsteemid, mis on suures majas, on vaja rajada ka väikses majas – need on suur osa hinnast. Eks tihti haigutab ootuste ja tegelikkuse vahel kuristik. Eeldatakse, et väike tähendab odavat, kuid mida väiksem, seda kallim. Seetõttu tulekski kasutada lihtsaid materjale, aga anda majale hea arhitektuuri ja disainiga lisaväärtus.
Räägi natuke lähemalt ka Maidla mõisa maadele, sooservale püstitatud minimajast, loodusvillast, nagu seda kutsutakse.
Maidla loodusvilla on mõeldud lühiajaliseks ööbimiseks, seda on hellitavalt nimetatud ka metsa magamistoaks. Maidlas seisin ülesande ees, kuidas luksuslik ööbimiskoht ära paigutada väga väiksesse ruumi ehk kuidas traditsiooniline hotellituba mahutada loodusesse. Ka selle disainimist tuli alustada n-ö seestpoolt väljapoole, vaadata, kui suur on voodi ja siis selle ümber ülejäänud ruum üles ehitada, et jääks liikumisruumi, et sisse tulles ei peaks kohe astuma magamistuppa, vaid jääks garderoobi- ja esikuosa, kompaktne tualett- ja duširuum ning oleks ka väike panipaik. Peitsime selle osavalt trepi alla. Pidime looma kõik luksushotelli mugavused looduses mugavaks ööbimiseks.
Sellist teistsugust ööbimisvõimalust ja hotellituba, omaette olemise võimalust just otsitaksegi. Me oleme veidi tüdinud traditsioonilisest hotellist ja turismitalust. Mõnus ja mugav puhkamisvõimalus loodusega kooskõlas on praegusel ajal ihaldusväärne, eriti olukorras, kus piirid on kinni ja puhkama peab kodumaal.
Me hakkasime seda intervjuud kokku leppima väga kaua aega tagasi, kui sa endale minimaja projekteerimisega olid alles alustanud ja lükkasime vestlust pidevalt edasi, et ära oodata, mil saad rääkida oma minimajas elamise kogemusest. Praegu sa ikkagi oma majas ei ela? Kas väikselt elamine ikkagi veidi hirmutab?
Elu on kuidagi nii läinud jah, et pole olnud sundust väiksele pinnale kolida. 20 ruutmeetrit koos magamislavatsiga on piisav ühele inimesele, aga kui on rohkem elanikke, siis läheb ilmselt pisut kitsaks. Siin on ka teine aspekt. Endale on maru keeruline projekteerida. Peab olema nii tellija kui ka arhitekt ja parimat tulemust taga ajades on lihtne otsused edasi lükata. Valminud majade näitel on hea tõdeda, et detailsus ja läbimõeldus on olulised.
Maidla mõisamaadel asuvat loodusvillat on hellitavalt nimetatud ka metsa magamistoaks.Mari Hundi enda minimaja Minikin Hunt.Arhitekti oma minimaja eeskujul projekteeritud minimaja Minikin Jaska Keila jõe ääres.
Kevad tuleb toasõltuvuses inimesele aina keerulisemalt. Kui muidu tähendame üles iga söödud kalori, siis rahvakalendri tähtpäevadel võtame endale õiguse manustada kõike seda, mida meie esiisadki. Esmalt luristame vastlapäeval kausside viisi hea pekise suitsulihaga hernesuppi, siis võtame tubli portsu Mulgi putru seajalaga, kõrvale pudeli õlut ega ütle ära ka kuklikoormast, sest neid müüakse poes ikka nelja- ja kuuekaupa.
Sedaviisi söömine ei anna rahu siis, kui järgmisel Teamsi koosolekul avastame, et lõua alla hakkab tekkima kerge rasvavolt. Aga ei midagi: ajame selja ja kaela sirgu ja mõtleme, et küll ees olevad peenrakaevamised taas kõik tasa teevad.
Paastuajal burksi ei saanud
Siiski tasub rahvakalendrit uurida põhjalikumalt ja seda järgida. Vastlapäev oma söökide-jookidega oli olude vili. Need seajalad, mille uhkelt pidulauale paneme, olid vanal ajal soolalihatünni põhi, kõige viimane liharaas, mida oli võtta enne kevadist vasikate sündimist. Kui veel mõnes talus midagi üle jäi, siis läks see liharaas ikka töömeestele, kes metsatöid tegid. Aga ka metsatööde aeg hakkas otsa saama, nii et vastlapäevale järgnenud tuhkapäevast algas suurem paast, eelkõige lihapaast. Et liha saada polnud, on üksjagu mõistetav ka seetõttu, et keemiatööstus ei olnud siis veel võidukäiku alustanud ja kiirtoiduna ei olnud meil saada burgeri vahel kakskümmend aastat vana konservlihakotletti või kiirsöögirestoranis eelmise aastatuhande kaaliumpermanganaadi lahuses roosaks värvitud kanakoiba. Võtta tuli seda, mida oli, süüa kaalikaid ja hapukapsaid, jää alt väljasikutatud kala ja leivakääre. Kuigi tehakse juttu, et meie rahvas oli nii vaene, et pidi aganaleiba sööma, siis seda tuli ette vaid erandaastatel. Mõisnikud ei oleks lasknud oma tööjõul nälga surra ja nii toodi vilja sisse, lastes siis talurahval näljakangruid laduda või näljaauke kaevata.
Taimetoit puhastab
Kõikvõimalikke idamaiseid paaste on meie kliimas ilmselt raske pidada ja need nõuavad ka asjatundlikke juhendajaid ja vastutajaid. Et paastuajal tasub läbi teha korralik organismi puhastus, sellest said meie esivanemadki aru ja see pani neid otsima tasapisi tärkavast loodusest kõike seda, mida puude küljest sai nokitseda ja ära süüa. Kindlasti ei oodanud nad karulaugutalgute tulekut. Tollal enamasti ei käidud oma talust kaugemal kui 50 kilomeetrit, aga see tsõõr võis jääda ka 30verstaseks.
Võib siiski arvata, et vanarahvale pakkusid parimat paastu ja puhastust tallele pandud taimsed toidud. Punapeedi- ja hapukapsasalati õhtul söömine annab praegugi paastujale tarviliku soolepuhastuse. Ja isegi talveunest ärkav karu läheb rappa jõhvikaid otsima, et punn eest ära saada. Sel ajal tekib mõnel ka vastupandamatu kihk toorest kartulit süüa. Ikkagi oma neljandik mugula kaalust on tärklist ja sellest saab organismis glükoos.
Valge tüvega kask kannab otsekui igavest valgust ja elu, või vähemalt elulootust. Laialt on levinud uskumus, et kask kaitseb kodu.
Vahtramahlast kasemahlani
Vanarahval oli veel midagi vägevat, mis kohe igal pool olemas oli. Küllap olete mõnikord näinud, kuidas kevaditi rähnid vahtrapuul koore katki taovad ja selle mahla joovad. Ja kuidas nende koha võtavad üle oravad. Vahtramahl võib meil jooksma hakata juba jaanuaris, piisab soojast päikesepaistest puutüvel ja see võib tilkuda väikeste vaheaegadega kuni paastumaarjapäevani välja. Eestis ei ole vaher olnud ainult õuepuu, praegugi laiub Kõinastul omaette vahtrik. Veidi pepsim on aga teine puu – kask. Mahla annab kask umbes nädala jagu, suhkrurikas neste hakkab liikuma siis, kui pungad pakatavad ja lõpp saabub siis, kui kask hakkab „oksendama“ ehk siis, kui lehed on hiirekõrvul ja soojaga hakkavad bakterid välja tilkunud kasemahlas vohama. Kasemahla kui loodetava ravimiga on rohkem küll nii nagu loos, kuidas vares õlut tegi – parem ikka kui paljas vesi, kuigi seal kopkagi eest õlut ei olnud.
Tedreparvelt õpitud punganahistamine
Enne kasemahla tilkuma hakkamist sattus vanarahva teekannu ka üksjagu kasepungi. Võib-olla andis selleks innustust kaseladvas pungi krõbistav tedreparv, aga kevadine aeg on parim ka kaseluua tegemiseks. Luud polnud vanasti vaid nõiana ringilendamiseks, vaid enne plastmassharjade leiutamist nii toa kui õue puhtaks pühkimiseks. Head luuamaterjali toodi koju kraavide ja karjamaade puhastamise ajal. Küllap saadi aru, et need luuapungad on head ka kevadpuhastavasse jooki. Pool sajandit tagasi oli Nõukogude pioneeridel isegi kohustus apteekidele kasepungi korjata. Meie vanarahvas kasutas kasepungateed peamiselt tiisikuse, köha, peavalu, seedehäirete, neeruhaiguste ja venituste korral. Kasepungapulber pidi mõjuma kõhulahtistina.
Viharavi
Puhastusest tuleb juttu teha ka seoses meie suitsusaunaga. Kuigi saunaravijana on kõige kiidetum kadakas, siis parim saunaviht oli ja on kaseviht. Neid tehti jaanipäevaeelsel vanal kuul 52 paari, igaks nädalaks üks. Matthias Johann Eisen kirjutab oma raamatus „Saun ja vihtlemine“ (1933): „Viht valmistatakse tavaliselt kaselehestest. Iga kase lehesed ei kõlba ometi vihaks või vähemalt ei täida viha õiget otstarvet; viha jaoks kõlbavaid leheseid tuleb asjatundlikult valida. Asjatundmatult valmistatud viht võib paiseid, kärni, sügelemist ja muud paha tekitada.“ Nii usutigi, et liiga vanade lehtedega, pärast jaanipäeva kogutud okstest valmistatud viht paneb ihu sügelema. Urbadega maikuistest okstest tehtud viht tekitab aga paiseid. Pahkadega lehtedest, millel otsekui tilgakesed küljes, tuleb ihule kärnasid. Hoolega peab vaatama, et kasejuurte all kivi ei paista, ka see tekitavat haigusi ja muhkusid. Millegipärast arvati, et sookask ei kõlba üldse vihaks, selle oksakesed olevat suisa põlguse alla langenud. Vanarahvas on neid vihtasid neednud, et need toovat kaasa ihu sügelemise ja see sügelemine ei lõpe, enne kui õige vihaga on viheldud. Seega on vanarahvas diskrimineerinud mõnusate siidiste okstega sookaske ja andnud sauna-au vaid arukasele.
Kase visiitkaart
Tõsi ta on, ka muudest raviviiside üleskirjutustest leiame, et ravimtaimena kasutatakse Eestis peamiselt kaseliste sugukonna kaht liiki – arukaske (Betula pendula) ja sookaske (Betula pubescens). Kusjuures teised kaks meil kasvavat kaseliiki – madal kask ja vaevakask – on Eestis soode asukad ja ravimtaimena erilist kasutust ei leia, küll on vaevakase ilusad pisikesed lehed ravivahendina kasutusel põhjapoolsemate rahvaste juures.
Siiski leevendab sookasepõlgust ehk see, et vanarahvas ei osanud alati aru- ja sookasel vahet teha. Neid püüti eristada kasvukõrguse, puidu kõvaduse ja koorekirja järgi. Tänapäeval õpetatakse, et kõige lihtsam on neil vahet teha, kui peenikesi oksi peost läbi libistada: arukase oksad on krobelised, sookasel pehmed. Kahe-kolme sentimeetri pikkune leht on arukasel rombjas, sookasel kolmnurkne terava tipuga. Rahvaravis nimetatav maarjakask on arukase kirju puidu ja tüvel püstiste mustade korbavaaludega viirusnakkusega vorm.
Kõuenoole otsas oli tuulepesa
Peale viirusmoonutuste kogevad kased ka nähtavaid ja inimestes huvi tekitavaid seenhaigusi, mis nende koed vähki meenutavalt vohama panevad, aga mille inimene on juba kauges minevikus „sisemise haiguse“ tohterdamiseks kasutusele võtnud. Neist tuntuim seen on must pässik.
Seekord räägime natuke ka Tahprina seeneperekonna tekitatud tuuleluudadest, mis just lehitul aastaajal silma jäävad. See seen paneb nakkudes kasel oksad ebaloomulikult tihedalt vohama, igast muidu uinunud pungast kasvab uus võrse kuni see koht meenutab tõelist harakapesa. Vanasti arvati, et just mesilassülemi oksale kinnitumine on see, mis toob kaasa tuulepesa tekkimise. Veel arvati näiteks Rõuges, et kõuenoole otsas on vanajuuda luud. Ja Kodaveres, et sellistes paikades on palju kärbseid ja sääski koos, mis on ka loogiline, sest kaasikuid lasti meil kasvada üsna soistel maadel. Tarbemetsas tuuleluudasid ei sallitud, sest sellisest lauast tehtud hoonesse löövat pikne. Tuulepesaga raviviise oli palju: peeneks hõõrutud pulbriga raviti naistel langetõve, tuulepesa keedis olevat viinud tedretähed, tuulepesasuitsu lasti kõrvavalu korral kõrva. Lastel raviti tuulepesa tuhaga kärnasid, aga kui täiskasvanu oli kärnas, pidi ta vana kuu teisipäeval või neljapäeval minema metsa tuulepesa otsima – selle ära tooma, põlema panema ja end siis suitsutama.
Kaselehed on kergesti kättesaadav, kuid kindlalt toimiv ja samal ajal ohutu ravivahend, mida tunnustab ka Euroopa Ravimiamet.
Vesised ninad kasepulma ajal
Kased on noorena punaka koorega, selgelt nähtav must-valge koor tekib alles kümnenda eluaasta paiku. Krobeliseks teevad arukase rippuvad oksad talle iseloomulikud paljad vahatäpikestega kaetud punakaspruunid võrsed. Kaskede emasurvad, mis on vaid mõne sentimeetri pikkused, moodustuvad kevadel, isasurvad on poole pikemad ja tekivad juba sügisel. Maikuus levib neist kõikjale kollast õietolmu. Ja see õietolm ei määri vaid meie rõdusid ja aknaid, vaid tekitab tugevat allergiat ka neile, kes sellega varajases nooruses pole kokku puutunud. Kui arvatakse, et allergiat vanal ajal ei tuntud, sest sõna oli meie keeles leiutamata, siis punastest põskedest ja heinanohust leiame jälgi ka rahvapärimuses.
Kase kaitse all
Šotlaste hulgas on kogu kristliku keskaja säilinud komme käia maipidustuste ajal kasesalus armatsemas, sest Beltane’i päeval arvati nad olevat isegi abielutõotusest vabastatud. Nii on märgitud kase seost naiselikkuse ja viljakusega. Huvitav on seegi, et psühhiaater Ilmar Soomere on eestlaste unenäosümboolikat käsitledes näidanud samuti kase seost naise ja armastusega. Nii ennustavat unes kasetüve nägemine armastust, kase koorimine armurõõme, kase istutamine tütre sündi ning kasepungad tärkavat armastust. Seevastu kase langemine või raiumine teadagi mida – surma. Raagus kask tähendab üksindust, kuid suur kasepuu tõotavat kaitset kogu perele.
Ida- ja lääneslaavlased uskusid, et kasepuus on oma pelgupaiga leidnud surnute hinged ja naisdeemonid. Just siit on tuletatud delikaatne suremist markeeriv fraas „kasekesse minema“. Tõsi küll, omaaegses Tartus tähendas see hoopis muud – üht restorani Karlovas, mille hoone hiljuti lammutati. Hinge olemasolu võimalus kasepuudes tingis ka vajaduse kaski mitte ilmaaegu rikkuda. Kase seost surmaga võib kohata Eesti vanausuliste seas, kes panevat või olevat pannud surnu alla kirstu vihalehti, lahkunu padi aga täidetavat kaselehtedega (või kuiva heinaga). Valge tüvega kask kannab otsekui igavest valgust ja elu, või vähemalt elulootust. Laialt on levinud uskumus, et kask kaitseb kodu, mistõttu oli kombeks istutada kaski maja lähedale ja tuua teatud aegadel tuppagi. Sauna ja kaseviha seos osutab puhtusele ja tervisele. Mitmed rahvad käsitlevad kaske ilmapuu kui kõige oleva alusena.
Head lapsed ei tea urvaplaastrist mõhkugi
Õige mitut põlvkonda on teleekraanil naerutanud Šuriku lustakad seiklused, muu hulgas koos „seltsimeeste alkohoolikutega“ ehitustööl. Lausa käibefraasiks on muutnud tubli tudengi paarimehele lausutud kasvatustöö paratamatust markeerivad sõnad: „Nado, Fedja!“ Ja nii see luua seest väljakistud erivahend käiku läkski. Filmi autorid jätsid seejuures veenva mulje, kui tõhusaks see ammu tuntud, aga nüüdsel ajal kõvasti ära keelatud meetod isegi paraja päti puhul osutus. Komöödiafilm ikkagi. Sageli ei teata enam säherduse kasvatusvahendi nimegi – see on urvaplaaster.
Nii pajatas tuttav botaanik lõbusa loo lapsepõlvest, mil nad tüdrukutega õues mängisid ning õnnetuseks riided tõrvaga kokku mäkerdasid. Ehmatus ja ahastus oli suur, hirm kodus tuleva pahanduse ees veel hullem. Märkasid siis hädalised kodu lähedal garaaži juures askeldavat tuttavat onu ja nii mindi viimases hädas muret kurtma – ehk on rikkaliku varustusega autokuuris bensiini või midagi varuks, mis koleda olukorra lahendaks. Eks mees laitnud bensiiniga pesuprotseduuri maha, kratsinud korraks kukalt ning tulnud lagedale hoopis parema plaaniga: „Te minge koju ja küsige emalt urvaplaastrit, see aitab tõrva vastu kõige paremini!“ Lastele kõlas täiskasvanu asjalikul häälel antud nõuanne lohutavalt, ent mure jäi, sest paljutõotava abivahendi olemus ei olnud selge, kuigi vähemalt „plaaster“ tundus tuttavlik ja abi pakkuv. „Kas siis emal ikka on kodus urvaplaastrit?“ tundsid õnnetukesed muret, mees kinnitas: „Minge aga minge ja küsige julgelt, emadel on alati urvaplaastrit kodus!“ Juba rõõmsatel tüdrukutel jäi pisut kergema südamega lahkudes märkamata, kuidas onu neile iseäralikul moel järele vaatas, ise vaevumärgatava naeratuse vuntsi pühkides. Hoopis rohkem nalja sai olema tüdrukute emadel, kui need omavahel kokku said ja nagu ühest suust eriskummalist puhastusvahendit meenutasid. Igatahes jäid toona kaskedele kõik oksad alles ja kleidid said mingil moel puhtaks. Seesugune mees kuluks nüüd Eestile diplomaadiks ära. Kasega seoses on varuks teisigi vanu väljendeid, mida nüüdsel ajal enam hästi ei teata, kas või vanasõna: kasejuust ja ted(t)releib on lapse rohi.
Millal viht ja millal leht ehk Mida ütlevad teadusuuringud?
Tuleme veel kord tagasi leebema vitsutamise ehk vihategemise juurde. See iga-aastane kõige tähtsam jaaniaegne küsimus: millal on õige aeg vihta teha? Kolga-Jaanis väideti: „Enne jaani tehtud saunavihtadel on üheksa rohtu sees, aga jakubipäeval (jaagupipäev – 25. juuli) ja pärast on üheksa ohtu.“ Seda toetab pärimus Ristilt: „Pääle jaanipäeva ei tohi vihtasid teha, teras läheb vihalehtedesse.“ Pärast jaanipäeva tehtud vihtade sobimatust seletati Hallistes põhjendusega, et siis tulevad lehed viha küljest kergesti ära; Audrus aga arvati, et vastasel korral hakkab ihu pärast vihtlemist sügelema. Harvem soovitati vihtu teha kohe pärast jaanipäeva või isegi paar nädalat pärast jaani. Kõpus panustati aga täpselt jaaniöösse ja toodi teisedki ravimtaimed platsi: „Jaaniööl tuli koguda ka kõiki arstitaimi, sest hiljem kaotavad taimed oma raviva toime.“ Nähtavasti oli selline uskumus laiemalt levinud ja kandus üle ka kaselehtedele kui rahvalikule ravivahendile ja nüüdisajal teaduslikult tunnustatud droogile. Samal ajal ei ole kaselehed mingi erand – ikka soovitatakse ravimtaimede lehti koguda noorelt ehk siis, kui need on oma suuruse täis kasvanud või isegi veel kasvueas.
Enne kasemahla tilkuma hakkamist sattus vanarahva teekannu ka üksjagu kasepungi.
Mida teadusuuringud selle ja üldse Eesti kaskede kohta ütlevad?
Meie fütokeemilised uuringud1,2,3,4 näitavad esmalt seda, et arukase ja sookase lehed on keemiliselt koostiselt polüfenoolide ja eeterliku õli osas võrdväärsed. Selgus ka, et polüfenoolsed toimeained ekstraheeruvad kaselehtedest piisaval määral siis, kui need keeva veega üle valada ja kümneks minutiks seisma jätta. Peamiste kasele omaste bitsükliliste terpenoididena sisaldavad arukase, sookase ja madala kase lehed α-betulenooli, α-betulenoolatsetaati, β-betulenaali ja β-betulenooli, kuid vaevakase koostis on teistest meie kaskedest tubli tüki maad erinevam. Samas on kaselehtedest destilleeritava eeterliku õli hulk (see annab saunas iseloomuliku kasevihalõhna) sõltuvalt kase liigist vägagi erinev (0,05–0,27%), olles vaevakase lehtedes nii väike, et ei kannata isegi mitte määrata. Seega võib vaevakase kui võimaliku ravimtaime rahulikult kõrvale jätta, tal niigi omad vaevad. Polüfenoolsetest ainetest on kaselehtedele omased eelkõige flavonoidid hüperosiid, müritsetiinglükuroniid, kvertsetiinglükuroniid, müritsetiinglükosiid, kvertsetiin ja kempferoolglükuroniid.
Seejuures mainitagu, et pungades on neid märksa vähem kui lehtedes. Nüüd kõige tähtsam: nii polüfenoolide kui ka terponoidide kogus kaselehtedes kevadest sügiseni märkimisväärselt ei muutu, nii et lehtede kogumise ajal pole mingit tähtsust. Veelgi enam: kui vaja, siis vaja – vajaduse korral võib varuda koguni juba koltuma hakanud lehti. Üks müüt seega jälle vähem.
Lehed või pungad?
Nõukogude perioodil oli kogu hiigelsuures riigis arusaam, et raviotstarbeks sünnivad kasutada üksnes kasepungad, läänes seevastu oldi lehtede usku ja seda toetasid ka teadusuuringud. Vahe on selles, et pungad sisaldavad lehtedega võrreldes tunduvalt rohkem vaikaineid, mis soodustavad küll agaramat uriinieritust, kuid võivad neerukude liigselt ärritada. Lehtedes on seevastu rohkem flavonoide ja saponiine, mis annavad mõõduka vett väljutava toime, kuid organismi ei kahjusta. Seepärast ongi kaselehed kergesti kättesaadav, kuid kindlalt toimiv ja samal ajal ohutu ravivahend, mida tunnustab ka Euroopa Ravimiamet. Kuigi kase õietolm põhjustab paljudel allergiat, esineb neist vaid väikesel osal ülitundlikkus ka kaselehtede suhtes.
Teaduslik meditsiin soovitab senistele uuringutele tuginedes kasutada peenestatud või pulbristatud kaselehti, nende vesitõmmiseid (teed) ning veega valmistatud kuivekstrakti või 50–60% etanooliga saadud vedelekstrakti, mida tarvitatakse uriini hulga suurendamiseks abistava vahendina kuseteede läbiloputamiseks kergete urineerimisvaevuste korral. Kaselehetõmmist on mõistlik kasutada näiteks ka jalgadel esinevate tursete korral, kuid tasub meeles pidada, et see tõmmis tugevdab diureetiliste ravimite toimet. Et vähemal määrav toimivad kaselehed ka higieritust suurendava vahendina, sobivad need kasutamiseks külmetushaiguste korral. Kaselehtede kui droogi kohta võib lühidalt öelda nii: lihtne, aga geniaalne.
1 Anne Orav, Elmar Arak, Tatjana Boikova, Ain Raal, Essential oil in Betula pp. leaves naturally growing in Estonia. – Biochemical Systematics and Ecology 2011, 39 (4-6), 744–748.
2 Ain Raal, Tatjana Boikova, Tõnu Püssa, Content and dynamics of polyphenols in Betula spp. leaves naturally growing in Estonia. – Records of Natural Products 2015, 9(1), 41–48.
3 Ain Raal, Anne Orav, Elmar Arak, Seasonal variation of the content and composition of essential oils in Betula spp. leaves naturally growing in Estonia. – Planta Medica 2013, 79, 1268.
4 Ain Raal, Anne Orav, Tatjana Boikova, Elmar Arak, Content and composition of essential oil in Betula spp. leaves growing naturally in Estonia. – Natural Volatiles & Essential Oils 2015, 2(3), 120.
Tuttava linna tuled – Nanomanhattan Paldiski – linlik provints
ARNI ALANDI
Olen just voodist tõusnud, ringutan ning heidan pilgu aknast välja halli taevaga talvepäeva. Akna taga on esmalt muidugi koduhoov, mis suveajal tänu ukrainlastest naabritele kenasti korras ja õieilu täis, nüüd talvel katab aga lumevaip igasugu risu, enne kui vilkad naabrid hakkavad kevadel taas ilu looma.
Edasi, lippaia taga, läheb aga kesk talve külmal ajalgi huvitavamaks. Seal on suure aiaga Amandus Adamsoni ateljeemuuseum. Esmalt paistab keldrikõrgendik – kõik, mis on järele jäänud klassikust skulptori elumajast. Maja sai Paldiskis ainukesena Esimeses maailmasõjas lennukipommiga pihta – see aga ei takistanud elumajal sõjas hiljem uuesti hävimast. Paekivist keldrimüüril tavatsen enamasti muuseumiööl käia linnarahvale ja külalistele oma plaadikogust traditsioonilist džässi ja muid igihaljaid meloodiaid mängimas. Muuseumirahvas kutsub ning kasutan meeleldi võimalust lasta laule ja pillilugusid, mis ehk muidu rahval ununeksid. Mullu lükati aga muuseumiöö pandeemia tõttu edasi. Toimus teine alles augustis: hirmsas vihmasajus pidin paarile ilma trotsivale inimesele plaate mängima, sedagi varikatuse all ja hoopis aia teises otsas, sest keldrivaremete juures olevat pikendusjuhet kasutas kaitseliit, et järgnevaks linnapäevaks kala keeta.
Linnapäev peeti maha vastvalminud linnaväljakul. Nõukogude ajal määras kinnise linna Paldiski näo suuresti sõjalaevastik oma rituaalide ja kommetega. Kui võõrväed lahkusid ning Paldiskist sai tavaline tsiviillinn, ei olnud sel korralikku keskpunkti, sest aastakümneid ei olnud selle järele vajadustki. Läks veel aastakümneid ja nüüd on Paldiskil jälle keskpunkt – koht, kus linnarahvale suurt jõulukuuske näidata, vabaõhukontserte korraldada ning muudki teha. Ehkki vabaõhukontserdi paikadest ei ole Paldiskis puudust. Neid on peetud linnapargis, pargi servas Nõukogude armeest jäänud suurel platsil ja mujalgi. Siinsamas, Adamsoni muuseumi aiaski.
Aias, kus minu magamistoa aknast vaadates köidabki pärast keldrikõrgendikku pilku ateljeehoone – ainus, mis on Adamsoni-aegseist ehitistest alles jäänud. Keldrikõrgendiku ja ateljeehoone vahele jääb aga mõndagi ilusat, ehkki see ilu lööb rohkem välja kevadisel ajal. Siis, kui ateljee kõrval kasvav kena lehis läheb lehte ning suurem osa muuseumiõuest on kaetud siniliiliate vaibaga. Seda sina on siis korraga nõnda palju, et võtab silme ees virvendama – eriti kui kevadine sinitaevas seda veel toetab.
Peagi oleme abikaasaga juba tänaval koertega hommikust ringkäiku tegemas. Siin, ühes stalinismiperioodi uusklassitsismi stiilis majakeses me elame. Ega neid majakesi Paldiskis väga palju ole. Puudub selline uhke ansambel, nagu kohtame näiteks Sillamäel. Rohkem on hruštšovkasid ja muidu paneelikaid – eks Nõukogude sõdureid ja ohvitsere olnud õige palju, kellele läks kiiresti elupaika tarvis. Meie maja ei olnud algselt üldse tavaline elumaja, vaid kõrgete ohvitseride külaliskorterite hoone, nn admiralimaja – koht, kus ohvitser sai öö veeta, kitsukese köögiga, kus adjutant võis külma viina avada ning sinna kõrvale hapukurki ja suitsuvorsti viilutada.
Kui meie siia kolisime, olid pisukesed korterid muidugi ammu ühendatud ning ehitatud ümber tänapäeva nõudmistele vastavateks suurteks korteriteks. Võimalus omandada mõõduka raha eest suur korter oli üks põhjusi, mis meid 17 aasta eest Paldiskisse tõmbas. Kelle lapsepõlv ja noorus on möödunud suures korteris, sellel on raske pisemaga harjuda. Eriti kui Tallinnas on kinnisvarahinnad nõnda pöörased, et kuudipugeriku eestki pead pool elu maksma.
Voorusi oli ja on Paldiskil aga veel küllaga. Üks neist on lausa suurlinlik anonüümsus. Olen kuulnud mõndagi väikelinnades vohavast kombest oma nina tingimata teiste asjadesse toppida, olen elus pidanud isegi pisipaikade kogukonnaterrorit taluma – Paldiskis midagi sellist ei ole. Ole, kes oled: kuni sa teiste elu segama ei hakka, ei hakka ka teised sinu elu segama. Ehk oleks see teisiti, kui ma siin linnas ka töötaksin. Eks ma kodukontoris töötagi, üsna tihti, eriti koroonaajal. Päris kontor koos kõigi ülemuste ja töökaaslastega on siiski Tallinnas ning see annab meeldiva võimaluse kodukandi ellu mitte liiga tihedalt lõimuda. Võtta siinsest elust ainult parim.
Et seda parimat on palju, on selgunud koroonaajal. Kodulinn oli mulle kallis ennegi, koroona tõi aga välja provintsi (mida ütlen Paldiski kohta häbita, isegi uhkusega) parimad küljed. Provintsis on vabadus ikka suur! Ei lenda pea kohal droon ega soovita vahet hoida, ei manitseta liinibussikõlarist, et püsi ikka kodus. Paar sammukest ning oled linnast väljas looduse keskel – ilusa looduse, millele annavad omamoodi aktsendi Nõukogude ajast pärit sõjaväeehitiste varemed. Linnake ise on aga Eestis üks väheseid tõeliselt linliku, korrapärase põhiplaaniga asulaid. Nanomanhattan, nagu seda mõttes kutsun. Manhattaniga on Paldiskil teinegi sarnasus: kui vaadata linnale kõrval asuvalt Väike-Pakri saarelt – mis on muide suurem kui Suur-Pakri saar – pimedal ajal, siis jätab Alexela naftamahutite tulesära vägagi manhattanliku mulje. Ei pea ju meeles pidama, et pilvelõhkujate asemel on tegu tööstusobjektidega. Teisel pool linna on ka lahmakas tuulepark. Nõnda esindab Paldiski korraga energeetika eilset ja homset päeva. Tema vilgutab pimedal ajal nii meeldivalt oma punaseid tulukesi.
Lühike ring koertega on selleks korraks tehtud. Ei jõudnud praegu Muulamägedesse, mis on vist küll hoopis Muulimäed, rahva suus moondunud nimega. Seal on ka Peeter I ajast pärit kivimurd, mille kohta on liikvel linnalegend, nagu olnuks see Nõukogude ajal kanal, mille kaudu allveelaevad linna sisse sõitsid. Laevad on kanalitagi linnale väga lähedal. Sadama kõrval elav sõber ütleb ikka, et tal pole jõulupuud vaja – seda asendab sadamas seisev kaubalaev oma tulesäras mastidega.
Nimekaima saarlasest kunstniku Eerik Haameri 113. sünniaastapäeval anti tänavu juba neljandat korda välja Saaremaa valla asutatud Eerik Haameri kunstiauhind, seekord elutööpreemiana Eesti-Rootsi kunstnikule Enno Hallekile (1931) – kirkaid lapsepõlvemälestusi kontseptuaalselt tõlgendava ning kunstiliikide piire ületava sisusügava loomingu eest. Žürii otsus oli seekord väga üksmeelne, kuigi ka ülejäänud seitse nominenti olid igati auhinna väärilised.
Eerik Haameri kunstiauhinna väljakuulutamise pidulik üritus 20. veebruaril Kuressaare raekojas oli praegusest ajast varjutatud: pandeemia tõttu ei saanud kohale tulla ei Stockholmis elav laureaat ega ka paljud kutsutud. Nagu kombeks, avati Raegaleriis eelmise aasta võitja(te)näitus: väljas on Pariisis elanud pagulasskulptori Maire Männiku looming, mille olid päästnud ja näituseks vorminud Juta Kivimäe ja Isabel Aaso-Zahradnikova. Haameri auhinnaga on varem tunnustatud ka nüüdiskunsti, tänapäeva sundpaguluse, üle mere kulgeva töörände temaatikat käsitlenud Karel Koplimetsa loomingut (2018). Esimesena pärjati Haameri preemiaga 2017. aastal Uno Roosvalt.
Hallek ja Rootsi. Rohukülas sündinud Enno Hallek on ainsana meie pagulaskunstnikest pälvinud tunnustuse ja auväärse koha ka uue kodumaa Rootsi kunstis, muuhulgas on ta ainuke Rootsi kuningliku kunstiakadeemia liikmeks valitud eestlane. Eerik Haameriga võrreldes on Hallek juba järgmise põlvkonna kunstnik, immigrant, kelle puhul ei ole põhjust rääkida vanemaid pagulaskunstnikke vaevanud justkui kahe tooli vahel istumise tundest (Karin Lutsu väljend) – kuulumatus kummassegi, ei eesti ega rootsi kultuuri. Enno Hallek jõudis koos vanematega paadipõgenikuna Rootsi 1943. aastal. Elama asuti Torsö kalurikülla, kus tema isa sai jätkata elatise teenimist kalurina. Enno Hallekil oli Rootsi ühiskonda sulanduda märksa kergem, sest tema haridustee põhiosa kulges juba seal. Õppinud aastatel 1953–1958 Stockholmi kuninglikus kunstikõrgkoolis, ei jäänud tema tulek Rootsi kunstiellu märkamata. Juba viis aastat pärast lõpetamist jõudis ta esimese isikunäituseni, praeguseks on neid olnud poolsada. Tema tööd on arvukalt esindatud Rootsi muuseumides, sh Moderna Museetis. Näituste vahendusel on Halleki looming Rootsis pidevalt pildil. 2018. aasta isikunäitus Stockholmi kunstiakadeemia esinduslikes ruumides ei olnud retrospektiiv, vaid improvisatsioon, nagu leiab jätkuvalt mänguline ja huumorialdis kunstnik. Viimane aasta tõi Enno Hallekile ka seni suurima tunnustuse Rootsis, nimelt Rootsi kultuuriministeeriumi elutööpreemia kunsti valdkonnas.
Maastik kui eksistentsi kood. Halleki kunstitegemist iseloomustab algusest peale vaba mõte ja tavapärase lähenemise julge hülgamine. Analüütilise kunstnikuna on tal silme ees kogu maailma kunstiajalugu ning, otsides oma, küsib ta endalt otsustavalt: kes ütles, et maalima peab lõuendile? 1950ndate lõpul saavad tema maalialuseks puutükid ja puuviljakastid, mille peale ta maalib kalu ja paneb mõnele neist kiikhobujalad. Hallek näib otsivat suunda ja tasakaalu. Korduvkujundeiks saavad puust voolitud ja üle maalitud loodi kujutised, millega mõõta väärtusi, sealhulgas vaimsust. Kohtumine Halleki teosega Göteborgi kunstimuuseumi ekspositsioonis, ehtsate kruustangide vahele surutud sinitaeva kujutisega, haaras mul otsekui kõrist. Halleki väljendus on napp ja täpne, tabab naelapea pihta.
Enno Halleki varasemas loomingus on olulisel kohal teosed, mis on justkui maastikumaalid. Maastikumaal oli kunstniku sõnutsi Rootsis 1950ndatel devalveeritud, kuid pakkus just seetõttu noorele trotslikule kunstnikule huvi. Impressioniste parafraseerides maalis ta pildile kõrvuti kaks erinevat looduse seisundit. Muie suunurgas, lähenes ta maastikule „teaduslikult“, määratledes taevasinise või rohurohelise tooni. Väljavenitatud, laiakslitsutud või katkestatud maastikes on spektrivärvides motiivi kõrval tühjad valged pinnad. Ei teagi, kumba Hallek on teinud, kas püüdnud värve kokku sobitada või neid laiali ajada sel määral, et alles jääb vaid valge valgus? Värvid ongi valgus, valgus on jumal. Isegi maalitud lillepott, rääkimata pimeduse ja valguse piiril autoportreest („Kristuse kompleks“), omandab Halleki polaarses pildiruumis eksistentsiaalse mõõtme.
Tänavu pälvis Eerik Haameri kunstiauhinna kirkaid lapsepõlvemälestusi kontseptuaalselt tõlgendava ja kunstiliikide piire ületava sisusügava loomingu eest Enno Hallek. Enno Hallek ja Reeli Kõiv kohtusid juhuslikult kunstniku isikunäitusel Moderna Museetis Stockholmis 2008. aastal.
Enno Hallekit on nimetatud Rootsi popkunsti isaks. Ta on käinud oma loomingus ühte jalga ajastu uusimate suundumustega, teinud seda kuidagi orgaaniliselt. 1958. aastal, kui Hallek lõpetas kõrgkooli, avati Stockholmis Moderna Museet. See, millest nõukogude Eestis oldi ära lõigatud, oli Halleki kujunemisaastatel tema vaimse keskkonna loomulik osa. Hallek on väljendanud arvamust, et esimesed Rootsi popkunstnikud olid nn Heinaturu (Hötorget) maalijad, kes harrastasid kitšiks peetud kujundeid. Hallek kitši ei karda: vikerkaarte ja päikeseloojangute kõrval on tal ka südameid, lilli ja linnukesi. Ükski motiiv pole kitš iseenesest. Halleki loomet eristab popi üheplaanilisusest ja banaalsusest kontseptuaalne tähendusrikkus. Popkunst julgustas Hallekit kasutama leidesemeid, segama kunstiliike, arendama seriaalsuse printsiipi. Üks mõjusamaid installatsioone, mereläheduse ja paguluse üldistusi, on „Minu aerud Eestist ja mälestused“. Kui Warhol deklareeris, et pole minevikuga seotud, öeldes, et tal ei ole mälu, siis Hallekil saab mäletamisest alguse kõik oluline.
Mängud vineerist kujunditega. Enno Hallek leiutab oma tuntuima kujundi, vineerist välja saetud kahest poolkaarest koosneva nööriga keskelt kokku sõlmitud ketta 59aastasena 1990. aastal. Lõputult varieeritav käepidemetega installatsioon saab pealkirjaks „Kaasaskantav päikeseloojang“. On see horisondil loojudes poolituv päikeseketas, pooleldi paadis üles kasvanud kunstniku silma võrkkestale lapsepõlves salvestunud mälupilt (kunstnikuks saadakse lapsepõlves!), mis lõpututes erinevates, spektrivärvide kõrval nüüd ka pastelsetes maalingutes taaselustab ammu kogetud värvimängu merel? Või on see ühtlasi päästerõngas, vaimne paopaik neile, kes midagi kaotanud?
Hallek on käepidemega portatiivse kujundi toel publikule korduvalt osalemisrõõmu pakkunud. 2008. aasta isikunäitusel Moderna Museetis julgustas kunstnik publikut jalutama rõngastega teistesse näitusesaalidesse, kus olid väljas Hallekit mõjutanud moodsa kunsti klassikud. Installatsioon muutus publiku sekkumise tõttu pidevalt.
Vineerist kettapoolikutest arendas vaimukas looja peagi uued, lõputult kombinatsioone võimaldavad, struktuuride korduvusele osutavad kujundid, nn fraktalid, mida saab omavahel eri kombinatsioonis ühendada, riputada kasvõi rõivariputuspuule (kas kajastub selles ehk kunagine töökogemus Sölvesborgi rõivatööstuses?). Voogavad vineermaalid on leidnud rakendust nii seinu täitvate installatsioonidena (monumentaalteos Essinge konverentsikeskuses), samuti saab neid aktsioonides kaasas kanda.
Hallek ja Eesti. Eesti kunstiavalikkuse ette jõudis Enno Halleki looming riigi iseseisvuse taastamise tuultes. Kunstniku maaletoojaks võib pidada Harry Liivranda, kes kureeris 1990. aastal tema näituse Kadrioru lossis ning kelle koostatud on ka kuni märtsi lõpuni EMTA fuajees avatud väljapanek. 1990ndatel oli Hallekil mitmeid galeriinäitusi, ta esines Saaremaa kunstisuvel (2000), oli kaasatud Haapsalu tegevuskunsti sündmuse „Kultuurikatapuldid“ aktsioonidesse (2007), tema tööd said pilgupüüdjaks 2010. aasta suurel pagulaskunsti näitusel. Eesti kunstimuuseumid on omandanud mitmed Halleki tööd.
Enno Hallek oli kümme aastat, 1981. kuni 1991. aastani, kuningliku kunstiakadeemia maaliõpetaja ja monumentaalkunsti osakonna juhataja. Eesti iseseisvuse taastamise järel tekkis tal kontakt meie kunstiakadeemiaga ning EKA maalitudengitel õnnestus käia Halleki kutsel Rootsis monumentaalmaali tehnikaid õppimas. Eriti vapustava mulje jätnud neile nn Pompei fresko. Eestis on EKA auliige Enno Hallek pälvinud 2011. aastal ka Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia.
„Sundance’i“ filmifestivali tänavu justkui polnud, aga nagu oli ka. Netifestivalid pole enam mingi uudis ja „Sundance’i“ tegijail oli aega logistika korralikult läbi mõelda. Seda oligi tehtud: ajakirjanikke õpetati festivali uut platvormi kasutama (tõsilugu, võtsin isegi osa ühest erakordselt pikast tutvustusest) ja õnnestus ka festivaliõhustiku mingil määral taastamine, kuna jäädi nn esilinastusseansside juurde kindlaks määratud ajal. Ja tont võtku brutaalset ajavahet, mida pidid taluma Euroopa osalejad, ja seda hirmu, et virtuaalsesse ooteruumi sisenetakse liiga vara ja jäädakse pidžaamaväel kaamerasse.
See sündmus võib ajalukku minna, nagu märkis „Sundance’i“ Suurbritannia päritolu direktor Tabitha Jackson. Festival oli küll lühem ja filme vähem, aga valik ja võitjad peegeldasid maailma hetkeseisu täpselt: põhifookuses olid mitmekesisus ja kaasamine ning muidugi ka sumopüksikutega Nicolas Cage.
Suure eelarvega filmide esindajad eelistavad endiselt kõigi võrgufestivalide osalemispakkumistest keelduda, aga tuleb võtta see, mis on, ja Jackson, sellel kohal esimene naine, esimene, kelle nahavärv pole hele ja kes pole ameeriklane, ei paistnud seda piirangut küll põrmugi kahetsevat.
Ja ei kahetsenud minagi, kui nägin Kosovo draama „Taru“1 režissööri Blerta Beshollit kontrollimatult nutmas, kui talle tehti teatavaks, et ta on võitnud järjekordse auhinna. Seekord sai ta selle liigutava loo eest ühest üksikemast, kes püüab kuidagi ellu jääda traditsiooniliste väärtustega külas, kus isegi autojuhiluba toob kaasa „litsi“ sildi. Kui järelejätmatult kurdetakse, sealhulgas kuuleb seda filmitööstuse insaiderite suust, et võrku suundumise järel on filmide ümbert kadunud kõmu, tuleb tõdeda, et „Sundance’ile“ seda küll ette heita ei saa. „Põgenemine“2, esialgu tagasihoidlikuna tunduv animadokk afgaani põgenikust, tõusis oma geifantaasiatega Jean-Claude Van Dammest peaaegu kindlalt festivali parimaks filmiks. See on tehtud niivõrd südamega, et isegi minu lõi viivuks tummaks.
Ja seejärel mindi kollektiivselt hulluks „CODA“3 pärast, mis müüdi festivali keskel Apple Studiosele rekordilise 25 miljoni dollari eest, mis on kuulu järgi Netflixi ja Amazoni pakkumisest rohkem ja jätab varju „Palm Springsi“4 mulluse niru 22 miljoni kokkuleppe. Kuidas selle kõmuga siis nüüd on?
Neli auhinda võitnud „CODA“ peaosaline Ruby (Emilia Jones) on kurtide vanemate kuulja laps, kes avastab, et tahaks pigem teha karjääri lauljana kalapüügi ja -puhastamise asemel.
See oli alles algus. „CODA“ on prantsuse filmi „Perekond Bélier“5 (selle olin ma küll vahepeal täiesti ära unustanud) uusversioon. Pärast seda, kui isegi filmi võrgulinastused olid välja müüdud, ei tulnud täielik puhas vuuk virtuaalsel auhinnatseremoonial erilise üllatusena.
Naine lavastajatoolis, fookus kurtidel. „CODA“ paneb linnukese igasse päevakajalisse teemalahtrisse, aga on ka üks meeldiv vaatamine, mis teeb tuju heaks. Peategelane on CODA-tüdruk (CODA on lühend sõnadest Child of Deaf Adults, ehk kurtide vanemate laps) kaluriperest, kes avastab äkki, et suudab laulda ja tahab seda ka väga teha. Ta on võimekas, aga tal on tulnud kogu elu olla abiks oma vanematele, neile tõlkida, ja nüüd näib nende jätmine omapäi kalu puhastama täiesti võimatu. Tüdruku plaan võib küll naeruväärne paista, kuid loo moraal on lõpuks sama, mis „Flashdance’il“6: „Tee oma unistused teoks!“
Näitetrupi ja võttegrupi osas ei lõppenud kaasamine võtetega. Küsimuste-vastuste voorudes kirjeldasid nad pimedatele kuulajatele mõeldes enne vastamist oma välimust – „väga võluv ja taustaks mõned orhideed“ – ja kurte näitlejaidki polnud „CODA“ osadesse olnud keeruline leida. Nende hulgas on ka Marlee Matlin, kes võitis Oscari osa eest filmis „Jumalast hüljatud“7 ainsa kurdi näitlejana, kellel see on tänaseni õnnestunud.
„See film on unikaalne. Kuna kurtide kõrval õppisid viipekeele ära ka teised näitlejad, sai meist justkui üks pere. Võtteplatsil polnud mingeid barjääre,“ ütles Matlin tõlgi vahendusel.
Lavastaja Sian Heder on märkinud, et Ameerika viipekeel lülitus võtteplatsi argipäeva täiesti loomulikult: „Rääkisime viipekeeles isegi siis, kui kurte näitlejaid läheduses polnud. Ma soovitan igaühel võtteplatsil kasutada just seda suhtlemisviisi – pole enam vaja neid raadiosaatjaid!“
Kalapüügi teema osutus aga keerulisemaks: „Keegi ei teadnud merikuradi käemärki, nii et me kutsusime seda lihtsalt koledaks kalaks.“ Kurte näitlejaid võis näha tihti paadiga sõitmas, lumelabidas aeruks. Neile hakkas meeldima ka kohalike kalurite baar, kus nad muusika põhja keerasid, sest kurtusele vaatamata naudivad nad vibratsiooni. Alles hiljem said nad teada, et muusika, mida nad nii ennastunustavalt üürata olid lasknud, oli kristlik rokk.
„CODA“ on üks kena lugu ja poliitkorrektne publiku lemmik, nii et Oscari-kumu ei tule üllatusena. „Oscarid? Marleel juba on üks, aitab meile küll“ on filmitrupi vastus.
Suuri staare selle festivali filmides enamasti pole või astuvad nad filmi hüvanguks üles episoodilistes rollides, nagu näiteks Jesse Eisenberg küsitava väärtusega draamas „Metsik indiaanlane“8. „Jesse tahtis abiks olla ja niipea kui tema projektiga ühines, saime ka kogu rahastuse paika,“ tunnistas mulle avameelselt indiaanlasest režissöör Lyle Mitchell Corbine jr. „Mulle meeldis, et minu ambitsioonika peategelase ainus sõber on filmistaar.“
Kaks tähte tegid aga lavastajadebüüdi. Robin Wrighti „Maa“9, lugu naisest, kes otsustab pärast isiklikku tragöödiat elu kasuks metsikus looduses, on ausalt öelda üsna jabur film. Justkui Netflixi sarja „Virgin River“ (2019–…) variatsioon – ja ärge teeselgegi, et ma olen ainus, kes seda vaatab. Glämmivaba, s.o blondeerimata Robin viskab täiesti süütu telefoni prügikasti, sest kellelgi oli jultumust talle helistada, ja astub maailmale vastu vaid roostes ämbri, tuunikalakonservide ja mehega, kes pole iialgi kuulnud „Tähesõdadest“.
„Kui me „Kaardimaja“10 tegime, anti mulle võimalus üks episood ise lavastada – milline kingitus! Ilma selleta poleks mul jätkunud enesekindlust mängufilmi ette võtta,“ tunnistab Wright. „Ameerikas oli kõik väga halvasti: pidime taluma tollast valitsust, õhus oli palju inetust. Twitterist oli saanud ülipopulaarne platvorm, kus igaühel oli õigus kohtunikku mängida, toorutsemist oli nii palju. Filmis on aga üdini inimlik dialoog „Miks sa mind aitasid?“ – „Sest sa sattusid mu teele“.“
Ka Rebecca Hall oli otsustanud rahvaga jagada oma esimest, päris korralikku, kuigi ehk aeglasevõitu ajastudraamat „Teesklus“11, mis põhineb Nella Larseni 1929. aasta romaanil. Selle projekti kallal oli ta töötanud koguni 15 aastat. Nüüd jõudis see lõpuks ekraanile Tessa Thompsoni ja Ruth Neggaga peaosas. „Mõtlesin küll, et minu esimene film ei saa selline ju olla – ma olen ilmselt arust ära,“ kommenteeris Hall lugu, kus kaks Aafrika-Ameerika päritolu sõpra elavad rahulikult, ent täiesti erinevat elu, kuna üks neist saab kehastada valget ja on abielus vägivaldse rassistiga. „Ei saa just öelda, et see raamat sattus juhuslikult mu lauale. Siin on mängus mõned isiklikud faktorid. Minu vanaisa teeskles valget ja kui ma Ameerikasse jõudsin, kus rassism on ühiskonnas juurdunud, hakkasin mõtlema, mida võib selline pärand ühele perekonnale tähendada. Keegi andis mulle selle raamatu, öeldes, et mulle võib see huvi pakkuda, kuna mõtlen nende teemade üle ja räägin neist nii palju.“
Hall polnud ainus, kes neil teemadel sõna võttis, sest rassi- ja identiteediteema olid tänavu igal juhul jõuliselt esindatud. Festivali meeldejäävaks tunnusmuusikaks oli indiaani muusika adaptatsioon ja filmides kõlas arvukalt lugusid võitlusest eneseleidmise nimel, mitte üksnes Ameerika ühiskonnas, vaid iga võimaliku nurga alt.
„Juudas ja must messias“12, tõsielusündmustel põhinev lugu William O’Nealist (LaKeith Stanfield), kes nõustus sisse imbuma Mustade Pantrite Illinoisi osakonda, eelkõige eesmärgiga koguda informatsiooni tõusva staari Fred Hamptoni (Daniel Kaluuya) kohta. Igati korralik film, Kaluuyal on juba ette näidata Kuldgloobuse nominatsioon parima kõrvalosa eest ning ilmselt tuleb veel lisagi. Ja läbi aegade kõige halvema valeninaga Martin Sheen ei saanudki ühtki nominatsiooni.
Tõelise plahvatuse tekitas aga hoopis „Soulisuvi ehk Kui revolutsiooni veel teles ei näidatud“13, dokumentaalfilm 1969. aasta Harlemi kultuurifestivalist, kus astusid üles sellised esinejad nagu Nina Simone, Stevie Wonder ja vaata et peaaegu kõik teised, kes olid tollal olulised. Äärmiselt vaadatav ja üsna kuulatav film põhineb originaalmaterjalil, mis oli 50 aastaks kuskile keldrisse unustatud, ja tuletab hästi meelde, milline oli maailm siis, kui massikogunemised olid veel tavalised ja kuule maandumine ei pruukinudki toona kõigile niivõrd korda minna. „Tühja sest kuule maandumisest, äkki suunaks osa sellest rahast siia Harlemisse!“ oli valdav seisukoht nende seas, kes osalesid oluliste maailmasündmustega samal ajal hoopis sel üritusel, mida filmis nimetatakse ka „mustade viimase peal grillipeoks“. Filmi on lavastanud The Rootsi Questlove, kelle tänukõne oli ilmselt õhtu kõige parem: „Ot, hetk! Mida? Ma isegi ei teadnud, et see on võistlus!“
Dokkide seast võib veel ära mainida filmi „Tänavajõuk. Kuidas me jõudsime Sesame Streetile“14, mis sisaldab kultusliku lastesaate tõeliselt ebasündsaid nässu läinud duubleid, ja „Rita Moreno. Lihtsalt üks tüdruk, kes otsustas minna täispanga peale“15, kus lahatakse identiteedi- ja võrdsusküsimust põhjalikumalt, kui oleks võinud oodata. Puertoriikolasel Morenol oli diskussiooni omalt pooltki üht-teist lisada. Ta mainis ka seda, et kahetseb 46 aastat kestnud kooselu oma pealtnäha väga toreda ja nüüd surnud õndsa abikaasaga. „Minu noorusajal polnud mentoreid, eeskujusid ega midagi. Nii et ma valisin Elizabeth Taylori, kes oli enam-vähem minuvanune ja tegin kõik endast oleneva, et näha välja nagu tema. Šoki sain siis, kui sain Hollywoodis mängida vaid aktsendi ja tumeda nahaga tegelasi. Kõige kuulsam roll, „West Side’i loo“16 Anita, tõi talle Oscari, aga selle eest tuli tal maksta kõrget hinda. „Ma tegin näitlejaproovi ja sain selle osa. Siis meenus mulle midagi seoses tuntud looga „Ameerika“. Panin selle peale ja sõnad kõlasid nii: „Puerto Rico, sa inetu saar, haigusi täis“.17 Jumal küll. Ütlesin oma agendile, et ei saa seda rolli vastu võtta, aga siis muudeti loo sõnad ära: „Puerto Rico, mu südameasi, las see vajub tagasi ookeani“.18 Nii et jah, ma poleks peaaegu seal filmis osalenud!“ Valmimas on Steven Spielbergi uusversioon, kus osaleb ka Moreno ja kus lubatakse kõik sellised ebaõiglused ära siluda. „Stsenarist Tony Kushner on sama mees, kes kirjutas minisarja „Inglid Ameerikas“19. Ta on väga poliitiline ja film on ka poliitilisem, aga mitte jutlustav. Steven sööks pigem klaasi, kui laskuks selleni. Vaadati üpris hoolikalt, et vanad vead ei korduks: latiinod mängivad latiinosid. Kuigi, Maria on Colombiast. Steven tuli minu juurde ja oli kimbatuses: „Mulle see tüdruk väga meeldib, aga ta pole puertoriikolane.“ Selle peale küsisin mina: „Kas ta on latiino? On. Siis, mis sa muretsed? Kui teeksid filmi juutidest, poleks ju õige väita, et osatäitjad võivad olla vaid vene juudid? Nii ei saa näitlejaid rollidesse valida.“
Väga korralikus filmis „Missa“20 on keskmes koolitulistamisjärgne trauma, eriti ränk on see juhul, kui sündmustesse on segatud oma laps. Dokumentaalfilmis „Mässulised südamed“21 näeb Los Angelese organisatsiooni Laitmatu Südame Õed, kes esitas katoliku kiriku konventsioonidele väljakutse juba 50 aasta eest. Ei saa öelda, et selle aja jooksul oleks palju muutunud. „Tundsime, et me oleme Ameerika naised ega kuulu keskaega, vaid tänapäeva,“ kirjeldab õde Ruth Anne Murray põhjusi, mis tõid õdedele lõpuks kaasa persona non grata staatuse. „Me tahtsime olla puhta südametunnistusega naised, ja südametunnistusest rääkides peame silmas õiglust.“
Dokfilmi „Kõige ilusam poiss“22 peategelane on aga Björn Andrésen, kelle elu muutus pöördumatult, kui Luchino Visconti võttis ta mängima noort ingellikku Tadziot oma filmi „Surm Veneetsias“23. „Björn on pidanud selle kuvandiga elama nagu mingis paralleelreaalsuses, mis kipub tegelikkust üle võtma. Kes on see poiss? Mitte Tadzio, vaid Björn? Ta oli alguses meie projekti suhtes tõrges ega tahtnud „Surmast Veneetsias“ eriti rääkida. Ta ütles, et see hävitas tema elu,“ rääkis Kristina Lindström, kes on koos Kristian Petriga „Kõige ilusama poisi“ lavastanud.
„See on muidugi minu arvamus, aga võtete ajal oli ta väga õnnelik poiss – see oli seiklus. Probleemid algasid siis, kui film valmis sai. Kui ta end teistesse rollidesse pakkus, kritiseeriti teda liigse ilu pärast. Cary Grantile öeldi samamoodi ja inimesed ei võtnud teda ta välimuse tõttu tõsiselt. Mul endal pole muidugi seda muret kunagi olnud, aga kujutan ette ängistust, kui tekib tunne, et sinuga suheldakse vaid su välimuse pärast – ei taheta sind ennast, vaid ainult nägu.“
Armas Bella Cherry (Sofia Kappel) vahetab elu Rootsis pornokarjääri vastu Los Angeleses, ent mõistab peatselt, et tal on veel nii mõndagi õppida.
Ninja Thyberg läks selle mõttega veel pisut kaugemale oma paljastavas debüüdis „Mõnu“24, kus armas Bella Cherry (Sofia Kappel) vahetab elu Rootsis pornokarjääri vastu Los Angeleses, ent mõistab peatselt, et tal on veel nii mõndagi õppida. „Seksitöö puhul tundub arutelu keerlevat küsimuse ümber, miks naised seda teevad, kas neid kuritarvitatakse, kas see annab naistele võimu või võtab selle hoopis ära. Me pole tegelikult üldse käsitlenud mehi selles süsteemis ja süsteemi struktuuri. On oluline analüüsida tarbijat, sest sisu põhineb sellel, millist sisu soovitakse,“ ütleb Thynberg. „Ma sattusin näiteks pornofilmivõttele, kus oli kaks musta meest ja tilluke valge tüdruk koolivormis. Väga stereotüüpne rassistlik rollijaotus. Režissöör jagas tüdrukule üsna räigeid juhtnööre, mina tegin märkmeid ja mõtlesin: „Mis teil viga on? Miks te sellist asja näha tahate?“ Siis pööras režissöör ümber ja vaatas mind, justkui küsides: „Mis sul viga on Miks sina seda näha tahad?“ Tema arvates oleme meie perverdid – vaatajad. See kõik on meie pärast“.
Kuigi „Mõnu“ polnud pealkirjast hoolimata mingi eriliselt mõnus vaatamine, polnud see kindlasti ka kõige veidram, sest animafilm „Krüptozoo“25 algab kahe alasti inimesega, kes tõmbavad end pilve, seksivad, leiavad ükssarviku ja tapavad selle jõhkralt ära. Edgar Wright on valinud oma esimese dokfilmi subjektiks ansambli Sparks ehk bändi, kus on „klahvpillidel Adolf Hitler“26, ja keelatud videofilmidele au andev „Tsensor“27 pakub selliseid ridu nagu „Lõpp silmade väljakoukimisele!“.
Need kõik on suurepärased, aga ei jõua ligilähedalegi Nicolas Cage’i viimasele odavfilmile „Vaimudemaa vangid“28. Selle on produtseerinud firma nimega Boos Boos Bang Bang ja – tühja sest stsenaariumist – seal näeb käega kärbseid püüdvat Cage’i, kes esitab kogu festivali või isegi üldse iga festivali kõige põhjapanevama sõnumi: „Võimatu? Või veel! Kui väidate, et seisan siin ühe käe ja ühe munandiga, ütleksin ka mina, et see on võimatu!“
Pärast kõiki neid öö läbi kestvaid online-esilinastussessioone ja festivalitiimi väga viisakaid palveid edastada filmitiimidele vaid häid uudiseid, kuna küberruumis on end raskem kaitsta kui näost näkku, oli siiski selge, et see pole ikka see. Kuigi „Sundance’ile“ kohale jõuda on tohutult keeruline, kohapeal aga enamasti kohutavalt külm, seansse on raske üles leida ja nende asukoha kindlakstegemine ei anna veel garantiid, et õnnestub ka mõnd filmi näha (sabad on igal aastal järjest pikemad ja pikemad), võtab tundmused kokku (interneti)avamise õhtujuhi koomik Patton Oswalti lause: „Ma lihtsalt igatsen seal olemist taga. Mäletate, kui eelmisel aastal korraldas Harmony Korine selle tooreste nahkhiirte Rootsi laua?“
Nii et oli ja ei olnud ka.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „Košnica“, Blerta Basholli, 2021.
2 „Flugt“, Jonas Poher Rasmussen, 2021.
3 „CODA“, Sian Heder, 2021.
4 „Palm Springs“, Max Barbakow, 2020.
5 „La famille Bélier“, Eric Lartigau, 2014.
6 „Flashdance“, Adrian Lyne, 1983.
7 „Children of a Lesser God“, Randa Haines, 1986.
8 „Wild Indian“, Lyle Mitchell Corbine jr, 2021.
9 „Land“, Robin Wright, 2021.
10 „House of Cards“, 2013–2018.
11 „Passing“, Rebecca Hall, 2021. Originaalpealkiri viitab rõhutud rasside, religioonide või etniliste gruppide esindajate püüdele maskeeruda enamuseks, s.t enamasti valgeteks kristlasteks, et pääseda tagakiusamisest.
12 „Judas and the Black Messiah“, Shaka King, 2021.
13 „Summer of Soul (…Or, When the Revolution Could Not Be Televised)“, Questlove, 2021.
14 „Street Gang: How We Got to Sesame Street“, Marilyn Agrelo, 2021.
15 „Rita Moreno: Just a Girl Who Decided to Go for It“, Mariem Pérez Riera, 2021.
16 „West Side Story“, Robert Wise, Jerome Robbins, 1961.
17 „Puerto Rico / You ugly island / Full of diseases.“
18 „Puerto Rico / My Heart’s Devotion / Let it sink back into the ocean.“
19 „Angels in America“, 2003.
20 „Mass“, Fran Kranz, 2021.
21 „Rebel Hearts“, Pedro Kos, 2021.
22 „The Most Beautiful Boy“, Kristina Lindström, Kristian Petri, 2021.
23 „Morte a Venezia“, Luchino Visconti, 1971.
24 „Pleasure“, Ninja Thyberg, 2021.
25 „Cyptozoo“, Dash Shaw, 2021.
26 „Vennad Sparksid“/„The Sparks Brothers“, Edgar Wright, 2021.
