Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
Mõni aeg tagasi, kui Jüri Ratas oli veel peaminister, sattusin vestlema ühe toona koalitsiooni kuulunud ja nüüdseks opositsiooni langenud erakonna poliitikuga. Pahaaimamatult viisin jutu peaministri silmatorkavale andele anda küsimustele korrapäraselt ümmargusi vastuseid ja mõistagi ei olnud sealt enam pikk tee, et jõuda Jüri Ratta ümmarguste vastuste generaatorini.1 Olen ikka selle nutika veebividina poole pöördunud, kui mõni küsimus pakitseb hingel.
Kui otsisin vastust küsimusele, kus on kurva kodu, siis kiire vajutus klahvile „Küsi Jürilt“ ja käes see oligi: „Tänan väga küsimuse eest. Ma ei kiirustaks antud teemal kiirustatud vastuste andmisega, sest tegu on väga selgelt komplitseeritud olukorraga. Praegusel hetkel on antud teemal käimas arutelud, mis, ma luban, on olnud väga konstruktiivsed, ja võin teile kinnitada, et liiva alla me antud teemat ei mata. Võin siinkohal veel lisada, et kõigil partneritel on hetkel konsensus, et antud küsimuses tuleb saavutada konsensus.“ Seejuures on vaja märkida, et kui ümmarguste vastuste generaator töötati välja juba Ratta esimese valitsuse ajal, siis tema teisel ja keerulisemal valitsemisperioodil lisandus sellele vabanduste generaator2 – ei ole vist raske taibata selle vajalikkust.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kirjeldatud olukorra muutis meeleolukaks asjaolu, et mäletan, kuidas too toona koalitsioonierakonda kuulunud poliitik asus tuliselt kaitsma peaminister Ratast, ehkki poliitilistelt vaadetelt ei tohiks neil olla midagi ühist. Kuivõrd ümmarguste vastuste juttu oli raske ümber lükata, siis valis poliitik teistsuguse taktika ning asus raevukalt seda summutama pareerivate väidetega: vaata, mida rumalat on see, teine ja kolmas viimasel ajal rääkinud. Nende seas oli nii teiste erakondade poliitikuid, ühiskonnateadlasi kui ka teisi poliitelus kaasalööjaid.
Sellest pole häda, vaated võivadki olla erisugused. Lõbusaks läks aga lugu õige mitu kuud hiljem, kui Jüri Ratas oli peaministri ametist tagasi astunud ning kõnealuse poliitiku erakond ühtäkki opositsiooni sattunud. Ratta kibedast kaitsjast on vähemalt ühismeedia postituste ja muude sõnavõttude põhjal saanud üleöö endise peaministri äge kriitik ja hurjutaja. Mitte et Jüri Ratas koos Keskerakonnaga pole seda ära teeninud (olen veendunud, et tema võimuihast kannustatud otsus heita enam kui pooleteiseks aastaks ühte valitsusse räuskajate erakonnaga on sigadus, millest sündinud kahju helbitakse veel tükk aega), ent lihtsalt nii nunnu on vaadata, kuidas kohe, kui koht valitsuses kadus ja mõnusatest ametipostidest tuli loobuda, purunes ka tuline sõprus. Muidugi ma mõistan, et poliitikas sõpru pole, on vaid huvid, aga selline silmakirjalikkus on ikkagi tülgastav.
Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Artikli algul kirjeldatud olukorras ei kannustanud mind Jüri Ratta ümmarguste vastuste generaatorit jututeemaks võtma mitte soov peaministrit ja tema vaimseid võimeid halvustada, vaid siiras huvi, kust ja miks tulevad sellise ümmarguse jutu veeretajad. Osalt peab see olema kaasasündinud omadus, mida poliitikas oldud aastad süvendavad ja täiustavad – mõelgem president Rüütlile, kelle uinutavad uusaastatervitused tegid uude aastasse jõudmisest tõsise võitluse unega. Aga küllap on sellel ka pragmaatilisi põhjusi: kas või vajadus mitte midagi üteldes midagi varjata – olgu selleks mõni poliitiline eesmärk, mille poole salamisi liigutakse, või hoopis omaenda asjatundmatus ja sellest tulenev ebakindlus. Sellised mõtted on karanud pähe ka uue kultuuriministri Anneli Oti esimesi sõnavõtte-intervjuusid3 kuulates, ehkki esialgu saab seda veel sisseelamise ja kogenematusega põhjendada.
30. september 1985. Microsoft annab välja esimese Exceli versiooni. Maailm ei ole enam endine. Excel ei ole süüdi. Excel on Excel. Nii nagu haamer on haamer. Aga kui haamer on peos, hakatakse kõikjal nägema ja otsima naelu. Nii püüame Exceliga mõõta kõike: töörahulolu, töökultuuri, töötajate motivatsiooni, töötulemusi, isegi töötajate aega tööajatabelitega seal, kus tööaeg pole 9st 17ni.
Mäletan oma esimest ülikooliaegset tööajatabelitega kokkupuudet. Mulle oli see Excel omamoodi märgiline – sümboolne kinnitus, et olen millegi suure ja vägeva osa. Teadusmaailma osake. Olin just pääsenud mainekasse teadusprojekti ja mul paluti täita tööajatabel. Usina doktorandina markeerisin oma töötunnid täpselt nii, nagu neid doktoritöö kõrvalt teha sain. Üldjuhul sattusid selleks õhtud ja nädalavahetused. Ja siis tuli tabel tagasi. Sekretär andis teada, et teadlased ei tööta päevas rohkem kui kaheksa tundi ega tööta ka nädalavahetustel.
Ma ei saa praegugi aru, kuidas mahutada ratsionaalsesse valemisse see, et uute avastusteni jõudmise protsessi, mida ei saa ajaühikus mõõta 9st 17ni, juhitakse sellise mõõdikuga. Mängitakse mängu, mis oma absurdsuses on isegi naljakas. Ametnikeni jõudvates Excelites on teadlased alati 9st 17ni töötajad. Teadusbürokraatias on Excelite kaudu juhtimine viidud absurdini, kus suur osa teadlasi vaid nende Excelitega tegelebki.
Huvi pärast olen küsinud eri valdkondade teadlastelt nii Eestist kui välismaalt, kuidas nad tööajatabeleid täidavad. Laias laastus on kolm viisi. Esiteks, on need teadlased, kes vaatavad lepingus kokkulepitud tunde ja jaotavad need lihtsalt normeerituna tööajatabeli kuude ja päevade peale laiali. Nii et kõik mahub kenasti kaheksatunnisesse tööpäeva. Teine grupp on teadlased, kes lasevad oma üksuses selle töö sekretäril ära teha. Seda eriti siis, kui teadlasel juhtub käsil olema mitu projekti korraga. Kuna tellija poolt ei ole nagunii lubatud etteantud tundidest rohkem teha, samuti on keelatud päevas üle kaheksa tunni töötada, ning jumal hoidku, kui teadlane julgeb riigipühale mõne töötunni poetada, siis võtab sekretär ette lepingus kokku lepitud tunnid ning jaotab need ise tööajatabelisse. Teadlase kohustus on vaid allkiri anda: jah, täpselt nii ma oma tööd tegingi! Teadlane saab pühenduda teadustööle, sekretäril on tööd ning tööajatabeli vastu võtnud ametnik on õnnelik, sest ka tema on andnud panuse teadlase töö- ja puhkeaja päästmisse. Kolmas teadlaste rühm on need, kes teevadki tööd kaheksa tundi päevas ja kannavad selle tööajatabelisse. Kui keegi teab mõnda sellist teadlast kas Eestist või välismaalt, tahaksin sellise ükssarvikuga hea meelega tuttavaks saada!
Excelograatia – Exceli kaudu inimeste juhtimine.
Ilmselt oli tööajatabelite algne eesmärk õilis – tagada, et teadlased teeksid tööd normaalkoormusega, pidades kinni puhkeaegadest. Kas tõesti sisaldab Excel sellist võimu? Kui töö on tegemata, siis on see tegemata. Kui tähtaeg on lähedal, siis Exceli lahter „töötunnid on täis“ teadlast rahastaja pahameelest ei päästa. Ka tellijatel, s.t rahastajatel, oleks palju kasulikum lugeda kokku tegelikke töötunde, nii nagu need kujunevad ja nädala lõikes paiknevad. Vaadates sarnastele projektidele kuluvat tegelikku ajakulu saaks ka tellija nutikamalt, teaduspõhisemalt tellida. Praegu on suurel osal teadusest etteantud eelarve, etteantud tunnid, aga tulemina oodatakse innovatiivseid lahendusi ja innovatiivseid meetodeid. Kas pole mitte loogikaviga juba siia sisse kodeeritud? Oodata murrangulisi avastusi, aga standardides sinna kulgeva teekonna lausa täppisteaduslikul viisil. Sama hea oleks nõuda ka kultuurkapitali toel teoseid loovatelt kunstnikelt tööajatabeleid.
Excelograatia – Exceli kaudu inimeste juhtimine. Ei ole kohanud, et selline termin oleks kusagil kasutusel, aga minu leksikas on see olnud sellest ajast, mil mu tegelikud töötunnid Exceli tööajatabelisse ei sobinud. Pidin kuidagiviisi sellele naljakale, absurdselt ebaloogilisele tegevusviisile vähemasti nimetuse andma. Teadusbürokraatia kõige innovaatilisem leiutis!
Patricia Piccinini näitus „Elusäde“ Kai keskuses kuni 25. IV, kuraator Anna Mustonen, kujundaja Peter Hennessey, graafiline disainer Henri Kutsar.
Patricia Piccinini on kunstnik, kes uurib oma elutruude kimäärsete inim- ja loomafiguuridega transgeenset minevikku ja tulevikku, kus kohtuvad müüt ja tehnoloogia, inimene loomas ja loom inimeses. Tema looming võimendab loomulikku-loomalikku ja kunstlikku-inimsarnast konflikti, kuid teeb seda empaatiliselt. Piccinini käsutuses on tehnikud, kes hoolitsevad selle eest, et tema skulptuurid oleksid võimalikult hüperreaalsed (ainuüksi skulptuuride karvade eest hoolitseb eraldi inimene). Tegemist on aeglaselt vormuvate metamorfoosidega, mis tekitavad oma ligitõmbavuses hulga küsimusi biotehnoloogia (kapitalistliku) kasutamise e(st)eetilisuse kohta.
Näitus „Elusäde“ täidab paljude külastajate kunstile esitatud ootused: see on ühtaegu kriitiline ja utoopiline, sisaldab moodsaid tehnoloogiaid ja on mõnevõrra meelelahutuslik. Piccinini eesmärk on veelgi nüansirohkem. Hüperrealistlik looma kujutamine toimib paratamatult antropomorfiseeritud interneti ajastule omases virtuaalsete avataride, filtrite ning cosplay ja furry’de kultuuri osana. „Õõvaoru“ mõiste käibele võtja robootikateadlane Masahiro Mito viitaski ju sellele, kuidas ebaõdus tekib suutmatuses empaatiliselt mõista teist (nt robotit või teist inimest), sest loomulik ja tuttav tunduvad ühtaegu võõras ja painajalik. Nii avaneb ehk vaatajale Piccinini post-koloniaalne rassismi kriitika, mida ta oma hübriidide kaudu üritab edastada. Kas pole veider mitte-inimesteks pidada teatud seksuaalsuse, etnilisuse ja nahavärviga inimesi, kuid inimlikult, isegi hellitavalt suhtuda oma koera või kassi nagu Hitler oma koera Blondie’sse.
Näituseruumi keskel kimäärsete ja inimsarnaste skulptuuride vahel on vaadeldavad intensiivsema geenitriivi läbinud objektid – masstoodetud jalanõude, taimede ja seente hübriidid. Eraldi ruumis eksponeeritud videoinstallatsiooniga „Ärkamine“ avab kunstnik oma olendite ebamaise, sümbolistliku tekkeloo. Videos kostvad südametuksed valguvad näituseruumi laiali õrnalt tajutavaks taassünni leitmotiiviks. Väljapaneku kõige tuntum skulptuur, elusuurune ja -truu „Suur ema“ kujutab endast kergelt muteerunud paaviani, kes toidab rinnaga inimlast. Selle abil tuleb ehk kõige paremini esile antropomorfsete olendite võime tekitada vaatajas empaatiat transgeense, liikidevahelise suhte, uudse „elusädeme“ süttimise vastu.
Patricia imedemaal. Patricia Piccinini näituse pealkiri „Elusäde“ osutab Mary Shelley viktoriaanliku ajastu kuulsale romaanile „Frankenstein ehk Moodne Prometheus“, massikultuuri ühele tuntumale koletisele-robotile Frankensteinile, kelle doktor Frankenstein on elektrivooluga ellu äratanud. Prometheuse müüdi sissetoomine kinnitab valgustusajastu inimese loomupärast usku, et mõistuse abil saab loodust hõlmata ja juhtida. Shelley romaan avaldati anonüümselt ja seetõttu arvati, et autor on mees. Isegi pärast Mary Shelley autorsuse avalikustamist ei usutud, et selle võis kirja panna 19aastane neiu ja kiputi teose autoriks pidama tema abikaasat Percy Shelleyt. Valgustusajastul levinud kangelasmüüt inimese domineerimisest looduse üle väljendas eelkõige mehe positsiooni ja tähendust.
Patricia Piccinini skulptuurid seavad kahtluse alla (heteronormatiivse) pilgu ja valgustatud subjekti progressi idee. Valgustusaja inimvaredest tekivad kimäärsed olendid, korraga müütilised ja kõrgtehnoloogilised, osutades ambivalentsemale ja amorfsemale ratsionaalsusele, mis peitub kusagil bioloogia vahealal. Mary Shelley on tunnistanud, et Frankensteini koletis ilmus talle unenäos luupainajana. Mälus talletunud Frankensteini elutu, hirmuäratavalt maskuliinne ja mehaaniline keha jäi teda kummitama kogu eluks. Piccinini teostes on unenäopainajad justkui ellu ärganud, voolav ja ebamäärane unenäosfäär on omandanud kunstniku loomingus konkreetse kehalise vormi. Siiruse ja meeldivuse koodide abil tahab Piccinini hoiatada, nii nagu omal ajal tegi seda Mary Shelly: inimese loodud, inimtekkeliste protsesside tekitatud koletiste eest tuleb hoolitseda või muidu on neil protsessidel saatuslikud tagajärjed.
Videoinstallatsioonis „Ärkamine“(2020) mängitakse kõige otsesemalt feminiinse õõvaga. Lühikesevõitu videos näidatakse võõra olendi sisemust. See tuletab meelde H. R. Gigeri loodud tulnuka sisemust Ridley Scotti ulmeõudusfilmis „Tulnukas“ („Alien“). Kuid Piccinini loomingus puudub Gigeri tumedus, tema olendite seksuaalsus on ebamaiselt orgaaniline, mitte falliline, mehaaniline ja agressiivne. Piccinini uurib voolava, vedela ja amorfse ehk feminiinse maailma võimalusi. Roosa ihu vahelt ilmuvad esile munad, pärit teistsugusest reaalsusest või utoopiast, kus inimene on vabanenud oma kehast ja identiteedist. Sellele osutab ka pealkiri „Ärkamine“.
Patricia Piccinini. Pelgupaik, 2018.
Patricia Piccinini tegelased võib panna ühte patta Ursula Le Guini või Jeff VanderMeeri sümbiootiliste loodus- või kimäärtehnoloogiliste olenditega. See tuleb eriti hästi esile seene ja kinga hübriidis („Kingavorm“, 2019), kus seene risoomse ja inimkeha erootilise (l)iha piir on hägunenud. Seent elustab libidinaalne tung king alla kugistada, etendades sellega justkui fetišistlikku lisaväärtust. Kingavormis esitatud seksualiseeritud kujutise kõrval eksponeeritud kujudel („Pelgupaik“, „Suur ema“, „Sussukesed“ või „Varjunahkhiir“) on lapselik, deseksualiseeritud keha ning seetõttu kuuluvad need ennemini animategelaste ja õilsate metslaste sekka. Need teosed juhivad vaataja õõvastavast ja painajalikust maailmast lapseliku süütuse ja nähtamatute sõprade omasse.
See on viirastuslik, meemiline maailm, kus geenid levivad, hüpates kehast kehasse, nagu võib näha väikeses mõõdus kimääride – kauboisaabaste ja nokklooma genoomsest supist vormunud kahepealiste olendite puhul („Sussukesed“, 2018). Piccinini painajalik, ühtaegu infantiilne ja kerge huumoriga kõnetusviis on omane kõrgtehnoloogilisele kunstile, kuid selles on veel midagi, mis jääb väljapoole tehnitsistlikku ilmavaadet. Piccinini kehade ulmelisus on seletatav kunstniku antropoloogilise huviga, mütopoeetika ja etnograafilise välitööga. See sarnaneb laste- ja ulmekirjanduse huviga nn peeglitaguse, maagilise ja šamanistliku maailma vastu. Selline vaatenurk seob Piccinini kunsti psühhedeelse vastupanukultuuri protestiga ühtlase ja lineaarse maailma kujutamise vastu.
Traumaatilist ja psühhedeelset kohtab näiteks ka Lewis Carrolli loomingus. Carrolli lapse vaatekohast esitatud tegelikkus osutab pimekohtadele viktoriaanlikus maailmapildis samamoodi, nagu Piccinini meelitab familiaarse ja infantiilse abil ligi koletislikku ja traumaatilist. Carrolli romaani „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi“ peategelane avastab peeglitaguse maailma peibutava, äraspidise reaalsuse, kus objektide ja subjektide piirid on korrast ära: „See ruum ei ole nii korras kui meil,“ mõtles Alice, kui ta vaatas peeglitagust maailma. Samamoodi on korrast ära ka Kai keskuse näituseruum. Imedemaa Alice esineb justkui antropoloogi või kaasaegse kunstnikuna, kes vaatleb tegelikkust võõrandunud pilguga, ta on võõrdunud loomulikest seostest loodusega. Ta on inimjärgne, kuid mitte inimvaenulik. Näiteks „Suure ema“ suured läbistavad pähkelpruunid paavianisilmad annavad mõista ambivalentsest emaarmastuse ja hüsteeria seisundist. Piccinini juhib tähelepanu võimalusele, et inimesed ja loomad moodustavad hübriidseid kärgperekondi, meeldib see meile või mitte.
Inimene on surnud, elagu inimloom! Valge steriilne näituseruum paneb teoseid vaatama meediku pilguga: olen dermatoloog, kes uurib skulptuuride hüperrealistlikke nahakiudusid ja -plekke või doktor Frankensteini moodi eugeenik, kes tunneb mõnu genoomi mehaanilisest kontrollitavusest, või bioloog, kes tunneb uute olendite avastamisel erutust. Küünitan ennast lähemalt vaatama, et saada aru, kuidas elutute kehade udemed, nahavaod, limaskestad, punetavad silmaalused ja küünepealsed on tehtud. „Pelgupaik“ koosneb bonobopaarist, kes on nii inimeelsed kui ka -järgsed. Neid on kujutatud embavate vanainimestena. Nad on ühendatud nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Kuid nende alastusega on rõhutatud nende erinevust praegusest inimesest – nad meenutavad õilsaid ürgmetslasi, kelles on alles algeline seksuaalsus. Kompositsioon mõjub sentimentaalsena, ilmselt on kunstnik sellest ka ise teadlik.
Selles on peidus ka obstsöönne suhe iseendaga: kuidas ollakse kultuuriliselt programmeeritud loomas inimsarnast armsaks pidama. Piccinini teadusulmeline esteetika osutab ka sellele. Kunstnik küsib, kuidas jõuda tagasi algusesse, kui puud olid vaimud, seened lobisesid, kivid olid pehmed, jõed õed ja loomad olid inimesed. Nii nagu näitusruumi keskel eksponeeritud „Kingavormi“skulptuurides, transgeneetilistes kingaobjektides. Piccinini kunst toitub armsate loomapiltide fetišeerimisest. Kuidas seletada seda siirast pilku, mille kunstnik on andnud „Varjunahkhiirele“ või „Sussukestele“? Seened, taimed ja loomad moodustavad liikidevahelisi olendeid, keda antropoloog Anna Tsing on nimetanud mentoriteks, kelle abil saavad inimesed maailma lõpus hakkama. Piccinini fantaasiaolendid osutavad uutmoodi võimalustele, (eel)inimjärgse vaatenurga paljususele.
Patricia Piccinini skulptuure võib käsitada ka kui kujustatud geenitriivi. Skulptuurides „Puhastaja“, „Varjunahkhiir“, „Sussukesed“ ja „Kingavormid“ on bioloogilise kohastumise fülogeneetiline protsess kontrolli kaotanud. Skulptuuridega näidatakse, kuidas teadusliku progressi egiidi all geneetilise koodiga manipuleermine ja kloonimine ei toimu puhta tõlkimisena ühest koodist teise, vaid sinna protsessi tekib lisaväärtus; midagi, mida kontrollida ega aimata pole võimalik. Piccinini olendid kujutavad hübriidseid üleminekuid bioloogilisest sünteetilisse või ka vastupidi – tehnilisest orgaanilisse maailma. Väljaulatuvad selgroolülid, vihmavarjust kehaosa, ookeani reostust puhastav mehaaniline kilp, kauboisaapast väljaarenenud kimäär, samuti mitmesugused rõivaeseme, looma ja taime/seene kooslused.
Sümbioosi mõiste, mis eelmise sajandi teisel poolel bioloogias juurdus, pärineb Anton de Barylt, kes on vaadelnud samblikke, seeni ja vetikaid aktiivse võrgustikuna, „ebatõenäoliste organismide kooseluna“. Sümbiootilised ehk päristuumsed organismid (nn eukarüoodid) moodustavad „liitorganisme, kes koosnevad rakkudest, kelle sees elavad teised rakud“. Piccinini looming on üks liitorganism, kus joonistustele on lisandunud 3D-modelleerimine, elektrilised aparaadid, silikoon, inimkarvad, skulptorid jpm. Paar miljardit vana sümbioos, mis sai alguse mõne bakteri vastastikusest toimest, on väljapaneku näitel lakanud otsimast harmoonilisi kooslusi. Loodus elutseb või paljuneb justkui tehniliste objektide kaudu, nagu lilled paljunevad mesilaste abil.
Just selles peitub utoopiline potentsiaal, mida inimsarnaste olendite siiruse abil on esile toodud. Piccinini eesmärk on panna vaataja kõhklema inimkeskse mõtlemise viljakuse üle. Õõva ja armsa, sentimentaalse ja painajaliku sulatamise abil juhib ta tähelepanu, et geo- ja biopoliitilised küsimused on väljunud indiviidikesksest mugavustsoonist. Utoopiline sisaldab alati kriitilist, kauboisaabastest kerkivad müütilised kimäärid, seentest väljuvad mootorratturikiivrid, amorfne ja abjektne taassünd kui „Ärkamine“, spordijalatsid, mis on pakutud lillena, mille õitest kasvavad välja inimpead. Need olendid esitavad justkui samasuguse küsimuse, nagu esitas Alice imedemaalt: „Aga kes ma siis olen? Vastake mulle enne, ja kui mulle meeldib see teine isik olla, siis ma tulen üles, kui ei, jään siia alla, kuni olen keegi teine.“
EMTA lavakunstikooli magistrikursuse lavakava „Kummardus Valgevenele“, juhendaja Anu Lamp. Mängivad Grete Jürgenson, Laura Kalle, Kaija M. Kalvet, Anett Pullerits, Christopher Rajaveer ja Kerli Rannala. Esietendus 10. II EMTA black box’is.
Noorema põlvkonna eestlased teavad Valgevenest ja seal toimuvast enamasti vähe, mistõttu tuli üllatusena, et EMTA lavakunstikooli magistrandid olid võtnud nõuks käsitleda Valgevene teemat. Kuna korraldajad andsid teada, et kogu piletimüügitulu läheb Valgevene repressioonide ohvrite toetusfondile BYSOL, oli selge, et lavakava tegijad on südamega asja juures ja Valgevenega solidaarsed. Etendumispaika jõudnud, avastasin, et saalis on selle teema vastu huvi tundvaid eestlasi üllatavalt palju.
Alates lavakujundusest ja näitlejate valge-puna-valgetest riietest kuni esimeste sõnadeni, mis kõlasid valgevene keeles, oli kõigest tunda, et praegustest sündmustest ja valgevenelaste muredest ollakse teadlikud. Kui näitlejad esitasid terveid lauseid valgevene keeles, tabas mind imestus, rõõm ja ka kurbus oma emakeele pärast, millest nii vähe teatakse ja mida nii vähe räägitakse. Valgevene keelt ei kasutata mitte üksnes lavakava alguses ilu pärast, vaid selles keeles lauldakse ja loetakse luuletusi kogu etenduse vältel mitmel korral. Keele üle ei tehta nalja, millega valgevenelased on paraku rohkem harjunud silmitsi seisma, peamiselt vene keelega võrdluse tõttu. Kasutatakse just neid sõnu ja väljendeid, mis toovad esile keele ilu ja erilisuse. Olen tänulik selle südamesse mineva pingutuse eest.
Nii lavakunsti magistrandid (fotol: Laura Kalle, Grete Jürgenson, Anett Pullerits ja Christopher Rajaveer) kui ka juhendaja Anu Lamp on lavakava ettevalmistamisel teinud palju tööd.
Juba lavakava esimese minutiga oli selge, et nii lavakunsti magistrandid kui ka juhendaja Anu Lamp on selle ettevalmistamisel teinud palju tööd. Loomulikult valgevene keelega, aga ka mitmesuguste infoallikatega, sest sellist materjali ei ole Eestis nii lihtne leida. Oma kogemusest tean, et nõukogude aja tsenseerimata valgevene luulet või luulet, mis on kirjutatud nõukogudejärgsel ajal, rahvusraamatukogust ei leia. Seda lihtsalt pole 30–40 aastat avaldatud. Lavakava tarvis tehti tõhusalt koostööd eesti luuletajate Igor Kotjuhi ja Kätlin Kaldmaaga ning selle tulemusena sai kõlada tänapäevane valgevene luule, mille hulgas on ka luuletusi, mis kirjutatud 2020. aasta augustist oktoobrini. Nii värskest eesti keelde tõlgitud luulest ja seda veel teatrilaval sai varem ainult unistada.
Tundub uskumatu, aga üks lavastus on toonud kaasa rohkem valgevene rahva mõistmist, kui seda on suudetud viimase 30 aasta jooksul – kõik tänu solidaarsusele, mida valgevenelased on leidnud eesti kultuuritegelastelt ja selle lavakava tegijatelt. Siinkohal meenutan, et mullu oktoobris korraldati Vabamu muuseumis luuleõhtu „Hukatud luuletajate öö“ 1937. aasta repressioonide valgevenelastest ohvrite mälestuseks. Eesti näitlejad esitasid seal varasemate perioodide valgevene luulet. Ka siis tegid Tiina Tauraite, Lydia Roos, Külli Palmsaar ja Kärt Tomingas ära suure töö mõistmaks, miks on vaja valgevenelaste represseerimisest rääkida ja kuidas on õige seda esitada. Ka siis oli tunne, et valgevene rahva lugu võib puudutada ja ka teistel on sellest midagi õppida, ja et meid, valgevenelasi, on võimalik mõista.
Lavakunstikooli magistrantide lavakavas esitatakse peale luule ja laulude valgevene muinasjutte, anekdoote ning katkeid kirjandusteostest. Iga valitud luuletus või tsitaat on hästi läbi mõeldud ja kutsub üles vastama küsimusele, miks on Valgevenes praegu ärgatud. Miks just nüüd? Miks on valgevene rahvas selline, nagu ta on? Selle mõistmiseks läbitakse Valgevene ajalootund keskajast tänapäevani ja uuritakse 2020. aasta protestide käiku. Publik sai teada, milline on Valgevene valgepunavalge lipu ajalugu ja ka maa ajalugu. Valgevenelased pole saanud seda kunagi oma maaks pidada, sest seda on nõnda palju jagatud naabrite, aga ka kaugemate vallutajate vahel.
Lavakavale annab palju juurde ka Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Svjatlana Aleksijevitši loomingu kasutamine. Aleksijevitši raamatute tegelased on tavalised valgevene inimesed, kes on üle elanud Teise maailmasõja või Tšernobõli katastroofi. Nende hääl räägib valgevenelaste olemusest rohkem kui ajalooõpikud, mida on kirjutatud ühe või teise võimu äranägemise järgi. Lavakava autorid on Aleksijevitši loomingu eripära ära tundnud ja õiges kontekstis ka esitanud. Näiteks raamatus „Tšernobõli palve“ kuuleb ühe intervjueeritava valgevenelase suust: „Oleme fatalistid. Me ei võta midagi ette, sest usume, et kõik läheb nii, nagu läheb. Usume saatust. Ajalugu on meil juba säärane … Iga põlvkond on pidanud sõja üle elama … Ikka ja jälle veri … Miks peaksimegi teistsugused olema? Meie oleme fatalistid …“.
On lavakunsti aspekte, mida mina keskmise teatrikülastajana ei oska ehk hinnata, ent valgevenelasena hindan kõrgelt kaastunnet ja austust valgevene rahva vastu, mida lavakava tegijaist õhkub. Saalist lahkudes oli mul suur soov kummardada Anu Lambi ja kõigi noorte näitlejate ees teemavaliku ja selle oivalise teostuse eest.
Inglise keele sõnavaralistest mõjudest kirjutajad on ikka kinnitanud, et meie kirjakeel ohus ei ole, sest muutused ega võõrmõju ei puuduta keele struktuuri, grammatikat ja süntaksit. Viimasel ajal see paraku nii enam ei ole: kohtab uusi vigu, mida seni nii palju märgata ei ole olnud, ja ka varasemad vead, mida enne tõrjuda suudeti, on hakanud tagasi tulema. Kahjuks pole sellele kõigele piisavalt tähelepanu pööratud. Ka äsjasest teemapäevast „Keelekorralduse äärmised võimalused“1 jäi mulje, nagu oleks meil keelekorralduse liigne rangus kõige valusam probleem. On ikkagi väga hea, et Toomas Kiho oma lõppsõnas rõhutas, et nii see ei ole.
Keel_Eesti keele käsiraamat 2007.
Võrded. Keskvõrret on hakatud üha sagedamini moodustama m-tunnuse asemel määrsõnadega enam ja rohkem. Inglise keeles moodustatakse pikemate sõnade keskvõrre sõna more ‘rohkem, enam’ abil, näiteks more interesting, mille eesti vaste on huvitavam, aga nüüd on üha sagedamini rohkem huvitav, enam huvitav, niisamuti rohkem tähtis, enam kasulik jne. Mõneti võib see olla ka vene mõju (более ‘enam, rohkem’ ja более интересный ‘huvitavam’), sest praegu ei tõrjuta võõrmõjusid enam nii jõudsalt kui Nõukogude ajal ning mõlemad indoeuroopa keeled võimendavad teineteise toimet. Samalaadset inglise keele survet (most ‘enim’) on olnud juba varem tunda ülivõrde puhul, nt kõige uhkema ~ uhkeima asemel enim uhke ning üsna kurioossena kõige vaadatuma ~ vaadatuima filmi asemel kirjasõnas kasutatud kõige enim vaadatud film.2Inglise ja/või vene mõju (less important ja менее важный, sõna-sõnalt ‘vähem tähtis’) on ka määrsõna vähem ülemäärane või asjatu kasutamine, selle asemel et öelda-kirjutada nt pole tähtsusetu ~ on niisama tähtis. Õnneks ei ole veel olnud kuulda-näha võrdlusi vähem suur (s.o väiksem) ja vähem väike (s.o suurem), kuid mine tea – võivad needki tulla, kui kord emakeeletaju on nürinema hakanud. Ja asi ei ole selles, et nii ei ole ilus, vaid karta on, et varsti ei saada enam üksteisest ilma võõrkeele toeta aru. Inglismõjulise keeletajuga kaasvestleja lause „See ei ole enam ohtlik“ ei tähenda rikkumata keeletajuga eestlasele ‘see ei ole ohtlikum’, vaid ‘enne oli ohtlik, nüüd enam ei ole’ (sõnal enam on ka ajatähendus – ja nii mõnelgi selle peamine või koguni ainuke tähendus). Võõrmõjud põhjustavad keele vaesumist ja üheülbalisust, sest aktiivselt peale tungivate vormide tõttu jäetakse emakeele rikkalikud võimalused kõrvale: saab ju öelda või kirjutada veel suurem/lähemal, palju suurem/lähemal, hoopis suurem/lähemal, märksa suurem/lähemal jne. Üha sagedamini rõhutatakse keskvõrret sõna rohkem ja eriti sõna enam abil (enam suurem, enam lähemal jne).
Umbisikulise tegumoe täis- ja enneminevik. Umbisikulise tegumoe täis- ja ennemineviku korrektsete vormide on + tud-kesksõna ning oli + tud-kesksõna (nt on kirjutatud, oli kirjutatud) asemel on viimasel ajal levima hakanud nii kirjas kui ka kõnes väärad ollakse/oldi + tud-kesksõna ning ollakse/oldi + nud-kesksõna, nt „Tihtipeale rollimudelid, mida ollakse maast madalast nähtud ja kogetud“ – õige: on … nähtud ja kogetud; „kriisiks valmistumisest ollakse valitsusele pikalt rääkinud“ – õige: on … räägitud;„teineteisest oldi kuuldud, elatud isegi samades majades, kuigi mitte samal ajal“ – õige: oli kuuldud, elatud; „Kuigi nädalapäevad varem oldi edukalt esitlenud“ – õige: oli esitletud. Nende vigade põhjuseks on inglise keele mõju, vrd is been written ‘on kirjutatud’, sõna-sõnalt ‘ollakse kirjutatud/kirjutanud’ ning was been written ‘oli kirjutatud’, sõna-sõnalt ‘oldi kirjutatud/kirjutanud’. Samuti on võõrmõjuline umbisikulise tegumoe puhul sõna poolt kasutamine (tehtud kellegi poolt). Umbisikulise tegumoe liitaegade puhul tuleb mainida veel nende asemele juba varem tunginud ja praegu üha sagedamini tungivaid passiivi ehk/ja seisundipassiivi vorme, nt oled internetipangast välja logitud, vrd eestipärase umbisikulise tegumoega sind on internetipangast välja logitud.
Pea- ja kõrvallause mõlemad lihtminevikus. Kõrvallause ajavorm ei sõltu eesti keeles pealause ajavormist: selliste fraaside nagu ütles, et õpib ülikoolis füüsikat ja ütles, et õppis ülikoolis füüsikat tähendus erineb. Aga kui inglise süntaksireeglit rakendades kasutatakse vääralt – ja seda kohtab üha sagedamini – kõrvallauses lihtminevikku, kuigi tegevus või sündmus on olevikuline, siis see tähenduserinevus kaob.
Isikuline asesõna enesekohase asemel. Ilmselt inglise keele mõjul kasutatakse tihti enesekohase asesõna asemel ekslikult isikulist asesõna, nt „Ma olin väga lähedane minu vanaemaga“ – õige: oma vanaemaga.
Tegusõna + mitte. Sagedamad on needki võõrmõjud, mida on täheldatud ka varem, aga mida on õnnestunud kirjakeelest edukamalt või edutumalt tõrjuda. Võõrkeelte mõjul väljendatakse eitust jaatavas vormis tegusõna + mitte abil. See viga on algselt saksa-, hiljem ka vene- ning praegu tõenäoliselt inglismõjuline, nt „kumbki pool kasutab … mõneti üllatuslikult mitte Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud … etnilist puhastust, aga 20. sajandi algusperioodi sündmusi“ – õige: ei kasuta …, vaid.
Mitte + tegusõna käändeline vorm või + omadussõna või nimisõna. Samalaadne võõrmõju on tegusõna käändeliste vormide eitavat vastet asendav konstruktsioon mitte + tegusõna käändeline vorm, nt olemata asemel mitte olles, sidumata asemel mitteseotud. Niisugust väära mitte-konstruktsiooni võib ette tulla ka verbaalnoomenite puhul, nt mittekaevamine, mittelaulja või lubamatu asemel mittelubatav, samuti omadussõnade puhul, nt tähtsusetu asemel mitte tähtis, ning nimisõnade korral, nt mittelaps, mitteinimene jne.
Verb omama. Seda hakati kunagi kasutama saksa keele eeskujul, aga praegu soodustab seda ilmselt üha rohkem inglise keel. Eestipärane on alalütlevas käändsõna + tegusõna olema vorm, nt mul on, mitte mina oman.
Arvsõna ja seda laiendav nimisõna. Soome-ugri keelte üks iseloomulikke jooni on, et nii arvsõna kui ka seda laiendav nimisõna on ainsuses. Arvsõnade kümme, sada, tuhat, miljon, miljard puhul selle reegli vastu eksitakse, nt „kümneid meetreid kõrgemal kui tänane meretase“ – õige: mitukümmend meetrit. Seesama kehtib ka asesõnade mitu, mitmes, mitu-setu, mitmes-setmes, mitmendik ja mõni kohta: „Ainuüksi YIT-l on mitmeid tuhandeid eestlasi objektidel“ – õige: mitu tuhat eestlast. See viga on tekkinud kõigepealt saksa keele mõjul, hiljem on oma osa olnud vene ja tänapäeval ka inglise keelel.
Nimetav kääne omastava asemel. Ka asutuste nimetuste, kaubamärkide, pealkirjade ja muude samalaadsete nimede käänamata jätmise üks põhjusi võib olla võõrmõju, sest peale võõrast päritolu nimede on nüüdseks see komme laienenud ka lihtsatele eesti nimedele, nt Kalevi kommid asemel Kalev kommid. Igal juhul on käänamata jätmine eesti keele struktuuriga ilmses vastuolus.
Järeltäiend eestäiendi asemel. Järeltäiend on tekkinud võõrkeelte mõjul (vrd Vilde „Musta mantliga mees“(1882), aga Tšehhovi novelli tõlge „Daam koerakesega“) ja selle puhul kannatab väga tihti mõtteselgus, nt „Saare sõnul on Ratase järjekordne järeleandmine Helmetele suur pettumus“ – õige: Helmetele järeleandmine. Eriti just järeltäiend ei lase vabalt moodustada arusaadavat lauset, vaid lähtuda tuleb sellest, et fraasi põhisõna ei peaks käänama. See aga ahendab väljendusvõimalusi: kui kunstinäituse asemel on näitus kunstist justkui Stahli ajal, siis ei kõlba ju „Ta kõneles näitusest kunstist“.
Keeletoimetajate silma alla on sattunud ka sellised laused nagu „Kõige kummalisemaks manifestatsiooniks autori siseemigratsioonist on ajakirja erinumber“, „Autor ja lavastaja on püüdnud demonstreerida ühismeedia võimendust pool- ja ebatõdedele“, „Enamikule ei lähe korda ka see, mida arvab mees surnukuurist“ (jutt on siin surnukuurimehest). Lisaks toob see kaasa ohu, et peale asutuste nimetuste, kaubamärkide ja pealkirjade võidakse käänamata jätta kõik käändsõnad (ta kõneles näitus kunstist nagu vaata „Tasujad: Lõppmäng“ uhiuut treilerit,„Ruum ja vorm“ näitused või „Ruum ja vormi“ kuraator).
Viimastel aastatel on kirjakeelde tunginud ka vigu, mida ei saa seletada võõrmõjudega, vaid kas kõnekeelsuse, keeletunde lõdvenemise, teadmatuse, lohakuse või koguni moega.
Käskiv kõneviis. Siin vohab kõnekeelne ärme + pöördetunnuseta põhitegusõna, nt ärme lähe (vormi lähe tegusõna minema paradigmas ei ole!), ärme ole jne. See on vastuolus kirjakeelega, kus eitussõnal ja põhitegusõnal on sama tunnus, ja loob eelduse süsteemi lõhkumiseks, mille kohta vähemalt üks näide ongi juba olemas: „Mis oli, see oli, mäletagem toimunut, kuid ärgem puhu seda jätkuvalt lõkkele“ – õige: ärgem puhugem.
Eituslauses ei … ega asemel nii … kui ka. Õige ei … ega asemel on hakatud kasutama eituslausesse sobimatut jaatavat ühendsidendit nii … kui ka, nt „Teada pole nii kriisi ulatus kui ka selle tagasipööramise aeg“ – õige: ei … ega. Jaatavates lausetes on üha sagedamini õige nii … kui ka asemel nii … kui ning seda võib leida ka vigastest eituslausetest, nt „Nii Põltsamaa kui Salvesti moosimarjad Eestist ei pärine“ – õige: Ei … ega. Reeglipärase ühendsidendi ei … ega asemel on sageli ei … ja ei, nt „ei helistata enam tagasi ja ei taheta oma käike enam jagada“ – õige: ega taheta; „Ja ei jäänud teda ka“ – õige: Ega jäänud.
Rõhulises positsioonis pika minu asemel lühivariant mu. Isikulistel asesõnadel on pikk variant ja rõhutus positsioonis kasutatav lühivariant. Viimasel ajal on mood tarvitada asesõna lühivarianti mu seal, kus oleks loomulik pikk variant minu, näiteks koos kaassõnaga või rõhulises positsioonis (mu jaoks, mu arust, mu meelest).
Perekonnanimede ebaloomulik käänamine. See komme on nii levinud, et ainult üksikjuhtudel on kuulda või näha loomulikku käänamist, nagu „Raivo Aja kandidaat“3, enamasti käänatakse aga laadivahelduseta ja i-tüveliselt, s.o Kask : Kaski, Kaljulaid : Kaljulaidi, Aeg : Aegi jne. Selline käänamine on meie keele omapära suhtes väga ohtlik ja võib kaasa tuua astmevaheldus- ja käändesüsteemi murenemise. Sellele viitavaid hämmastavaid vigu võibki juba leida, nt „nende põhitoidus olid kartulipannkoogid segatud rukise ja kanepiseemnetega“.4 Siin on õige rukki asemel rukise täpselt niisamuti nagu korrektse Ratta asemel on pidevalt Ratase. Ning kui juba vältevaheldusega eksitakse, siis ei üllata laadivahelduse vead üldse, nt osanud asemel oskanud, osastava käände vormi sütt asemel süsi, soe asemel susi, tõbede asemel tõvede, nõoga asemel nõbuga, „Filmikäol“ asemel „Filmikägul“. Kui luua perekonnanimede jaoks omaette, keele foneetilisest ja morfoloogilisest süsteemist erinev süsteem ning seda toetada ja võimendada, siis on asjatu loota, et see ei hakka negatiivselt mõjutama kogu keele struktuuri. Nii et käänakem ka perekonnanimesid nagu kõiki emakeele sõnu (üksikuid erandeid võib ju olla). Praegune mood on lihtsalt tühi, kuid kahjulik eputamine.
Osa esitatud vigu on sellised, mis panevad kahtlema, kas tänapäeval koolis üldse õpitakse, mis vormid käände- ja pöördeparadigmasse kuuluvad. Kooli emakeeletundide arvu on ju tugevasti vähendatud.5 Nii mõnigi neist eksimustest on jõudnud kahjuks eesti filoloogidegi keelde, mis näitab, kui agressiivselt võõrkeel peale tungib, ja seetõttu peaks selle vastu astuma niisama tõhusalt. Võib-olla piisaks alustuseks sellestki, kui öelda kirjakeelest kõneldes otse välja, et viga on viga. Kõnekeel võib muutuda, kuid see ei pea jõudma kirjakeelde. Ikka ja jälle tuleb üle korrata, et „emakeele väärtustamine … tähendab ka seda, et me hoolime korrektsest kirjakeelest, peame seda tähtsaks ja hoiame seda. [—] Normitud kirjakeel ei ole kellegi kodukeel, kirjakeel on kultuurikeel, selle piirid on keelekorraldusotsustega üsna täpselt määratud ja need normid tuleb selgeks õppida“.6
1 Vt https://www.emakeeleselts.ee
2 Allikaviiteta näited leiab internetist.
3 Valitsuse pressikonverents 24. X 2019. https://www.youtube.com/watch?v=vskSKyon7ko&list=PLI25-Yx7s7gpjDRq-T3o7aIw1m5-_bEyl&index=25 (u 35. minutil).
4 Dagmar Lamp, Tõeline isolatsioon. Vene perekond elas Siberi taigas aastakümneid, kohtumata kunagi teiste inimestega. – Postimees 11. IV 2020.
Kuulsate näitlejate, muusikute ja muidu seltskonnatähtede elu ümbritsevad ikka kõiksugused müüdid ja illusioonid. Kuidas iga viimnegi kui teisipäeva ennelõuna nende elus on särav, eriline ja uskumatu. Ja siis üllatutakse, kui neilgi on argipäev. Neilgi läheb pesumasin rikki, piim halvaks, uni on kehv ja üldse ei ole hommikul sellist tunnet, et tahaks tööle minna. Kui kõrvale jätta Hollywoodi katsed portreteerida teadlasi filmides, mis oma tüüpilises abituses on täiesti ebausutavad ka mitteteadlastest vaatajaile,1 siis minu meelest ümbritseb teadlaste elu teatav müüdivaakum. Mingid tarkurid, nohikud ja äpud, kelle elus polegi muud kui päevad läbi mikroskoobi või arvuti taga susserdada. Stereotüüpsed prillid, habe ja hajameelsus ei väärista seda kuvandit mingigi meeleärevusega. Teadlaste elus polegi midagi muud. Või siis on mõned müüdid, et nad saavad artiklite avaldamise ja loengute pidamise eest raha või et kõik teadlased, kes uurivad, kuidas heeringas Läänemere põhjas peeretab, külvab riik kontrollimatult maksumaksja rahaga üle. Rääkimata siis neist äraleierdatud uhuu-juttudest teadlaste üleilmsest vandenõust kliimamuutuse väljamõtlemisel ja et on õiged ja valed teadustulemused, ning viimaseid ei avaldata, ja et klišeede abil saab statistikaga kõike tõestada. Ja nii edasi.
Ometi pole teadlase elu saharalikult kuiv ja ükslui(teli)ne liivaterade ülelugemine ja loendamistulemuste ülestähendamine. Sugugi mitte. Isegi kui olla täiesti tavaline keskpärane teadlane. Igast hankest võib kujuneda pöörane administratiivseiklus ja keskpärase artikli kõige meelinüristavamast metoodikakirjeldusest võib leida aastateks turtsatama panevaid pärleid. Samal ajal pole teadlaste elus ka maailmavalitsemistaotlusega salaühingutesse kuulumise ja vandenõude planeerimise erutust. Siiski, harjununa nähtusi teaduslikult käsitlema, näivad ka kõige triviaalsemad tegevused, näiteks ankeetide täitmine või kardinapuude ülespanek, väga põneva ja keerulisena. Täiesti tõsiste teaduslike probleemidena. Seega on nii sisse- kui väljavaade teadusse ja ka sealt välja hea aines kaasahaaravateks lugudeks, mis tänu ootamatutele registrivahetustele enamasti koomilise kõrvalmeki omandavad. Midagi sarnast kirjanduslike võtetega, millele suuresti tugineb olmefantastika, mida kirjanduskriitik Johanna Ross peab eesti meeskirjanduse peavooluks (esindajad Kolk, Vadi, Heinsaar jt).2
Mõttessevajunud teadlane (Metsakivi, 1990ndad).
Võtame näiteks käesoleva teksti kirjutamise ajal küllaltki suurt meediakära tekitanud juhtumi, kus koroonapiirangute vastane jurist helistas õhtusel ajal valitsuse teadusnõukogu liikmele, et pinnida temalt välja teadusnõukogu töö protseduurilisi detaile eesmärgiga nõukogu usaldusväärsus kahtluse alla panna. Juristi põhilised argumendid olid, et teadusnõukogu töökorraldus on dokumenteerimata: lihtsalt tullakse kokku ja arutletakse, kuni jõutakse kokkulepitud soovitusteni, mis edastatakse valitsusele. Ja mis veel hullem – need niinimetatud teadlased otsivad internetist teadusartikleid ja toetuvad oma argumentides neile. Kuidas nii saab!3 Täielik korralagedus (alternatiivmeedia sõnutsi lausa kriminaalne käitumine ning teadusnõukogu tuleks koos valitsusega põhiseadusvastaste inimkatsete korraldamise pärast vahistada4).
Sedasorti argumendid leiavad kiiresti kandepinna, kuna üldjuhul ei ole rahval kõige elementaarsematki ettekujutust, kuidas teadus toimib. Võib ju küll pareerida, et teadlased on nii hea kasvatuse ja enesekontrolliga, et nende omavahelisi arutelusid ei ole tarvis range dokumentatsiooniga reglementeerida. Mõni aasta tagasi taheti ühe suure ökoloogiakonverentsi töö sujumiseks kasutada koolikella, et kui ettekandja aeg saab läbi, hakkab kell tirisema. Tihti kipub nii olema, et kümne minutiga ei pruugita jõuda oma tulemusi nii põhjalikult tutvustada, et diskussioon üle aja ei lähe. Ometi pole järgmistel aastatel seda „uuendust“ enam kasutatud.
Käesolevas alustatavas sarjas püüangi veidi teadust nendest külgedest valgustada. Aga nii, et selle käigus tekiks pigem müüte ja salapära juurde. Teadus on ühtaegu palju tõsisem ja naljakam, palju avatum ja salapärasem, kui see kõrvaltvaatajale paistab. Keskendun eelkõige loodusteadustele, peaasjalikult ökoloogiale, evolutsioonibioloogiale ja teistele haakuvatele valdkondadele, kuna olen neis rohkem kodus kui teistes. Vahest tuleb inter- ja transdistsiplinaarseid kõrvalepõikeid mujalegi. Selge see, et niisugused lood vajavad enamasti ajalist distantsi, et (rohkem) müütilisi jooni omandada. Tõeline salapära, mitte see, mille abil meelitatakse uusi õunatelefone ostma, vajab settimiseks aega. Seepärast on need lood enamasti minevikust. Esimesed artiklid, mida ma kunagi ammu püüdsin Sirbist regulaarselt lugeda, olid Vaapo Vaheri kirjutused vene kinost5 ja kirjandusest.6 Midagi ehk sellesarnast … Siiski, üht-teist saab olema ka olevikust ja võib-olla tulevikustki. Sekka ülevaateid (ja sissevaateid) eesti keeles ilmuvatest teadusraamatutest, tõlgitud aimekirjandusest kuni kodumaiste teadlaste mälestusteni, ja muudki, mis teaduse sees olles silma ja kõrva on jäänud.
1 Vt: Lauri Laanisto, Teadlane filmis, film põhjas? – Sirp 12. V 2017.
2 Johanna Ross, Igal feministil oma naistepäev. – Vikerkaar 4-5 2018.
3 Kohe tekkis muidugi ka vastuküsimus, kust see jurist siis ise seadusandlikku infot hangib. Riigi Teataja ilmub juba 15 aastat üksnes internetis …
4 Ei ole mõtet linki panna, küllap teate seda portaali, mille nimi lähtub ühest ajaloo prügikasti läinud lühiteate saatmise viisist.
5 Need on kokku kogutud raamatusse: Vaapo Vaher, Kino on saatan, kes imeb su rinda, Pegasus 2009.
6 Need on ilmunud mitmes kogumikus, sh: Vaapo Vaher, Surmakuul ja seemnepurse, Eesti-Kambodža sõprusühing ja Juku-Kalle Raid 2002; Vaapo Vaher, Vampiiride tants, EKSA 2012.
Näitus „Linda Vilde muuseum“ Eduard Vilde muuseumis kuni 27.III. Koostaja Liina Siib, kuraator Kadi Kesküla, kujundaja Kaire Rannik. Näituse ajalehe on toimetanud Kadi Kesküla ja graafilise disaini teinud Viktor Gurov.
Muuseum on julm paik, ta sigitab sireleid surnud maast. Eriti kohutavad on isikumuuseumid: kõnnid tubades, kus kunagi kees elu, loodi ja hävitati. Nad oleksid seal nagu veel alles, teisel pool: nemad elavad oma elu edasi, joovad teed, vaidlevad. Kui puutud raamaturiiuli vastu või riivad lühtrit, vakatavad – „kas kuulsid?“ või „mis see oli?“. Ja keegi vastab: „Küllap tuul tõmbab.“
Ühest küljest on muuseumis surnud asjad, mida enam ei tarvitata, neile on lint ette tõmmatud, et keegi enam ei istuks „seal, kus istus tema“. Looja, jumala lusikad ning sulepead seisatugu ajas. Teiselt poolt püüavad kuraatorid näidata lusikate ja sulepeade kasutajat elavana, toonitada tema tähtsust uuele sugupõlvele. Siin on ainult tema asjad, aga tema ise … (giid teeb laia žesti, tema käeviibe osutab pargile maja ümber, linnale pargi ümber ja kogu maailmale, mis žesti ajaks seisatub ning pöörab pilgu siia, kus kunagi istus geenius). Loojad on väsitavad, loomisakti viivul seisatub tõepoolest kõik muu: kvartal vaikib, lapsed kolm tänavat eemal käivad kikivarvul. Saledas värsis või punktikogumis lõuendil kistakse aegruumist välja üks hetk ja ülendatakse ajastu kokkuvõtmiseks kõige oleva üldistuseks.
Seda huvitavamad on marmorja miimikaga loojate kõrval nende kaasad, mehed ja naised, kes jälgivad, et kuningal oleksid sokid jalas ja ta ei teeks liiga oma kõhule või silmadele. Sageli on nad elanud (oma) jumala üle ning veetnud videvikuaastad tegusalt, pidades kõnesid, andes intervjuusid, avades kolhoosides ausambaid. Harva on nad nemad ise, pigem ikka „poetessi lesk“ või „proua see ja see“. Nad on ajas haprad, efemeersed. Looja nägi eluaeg vaeva, et end kinnistada üheselt, ainulisena, temast alles jääv, maha jääv, maapinnale jääv inimene on mitmene, sõltub looja mälestusest, renomeest, riigikorrast.
Ajakirjanik, tõlkija ja ühiskonnategelane Linda Jürmann (1880–1966)
Eduard Vilde majamuuseum Kadriorus on paariks kuuks nimetatud Linda Vilde muuseumiks, kuigi näituse sisu arvestades oleks ehk õigem ütelda: Linda Jürmanni muuseum. Alumisel korrusel on endiselt väljapanek Eduard Vilde elukäigust, tubadest ühe looja elus. Teise korruse kolm ruumi on tervenisti Linda Jürmanni päralt. Igas ruumis on stend või kaks: roosa kardinaga ülejäänud ruumist eraldatud nooruspõlve käsitlev väljapanek „Linda Jürmann“, pilvikukarva kardinaga „Vabaarmastuse kevad“, kuuserohelise kardinaga „Uus ilm“, punase kardinaga „Naine ja sotsialismus“, musta kardinaga „Kirjaniku lesk“ ja udurohelise kardinaga „Köleri tänav“. Kardinad on väga huvitav valik näituse kujundamiseks. Mis on kardina taga? Midagi intiimset või püha. Ära tule! Kui Jeesus sureb, käriseb templieesriie ülalt alla, s.t käristaja on kõrgel. Inimene kisuks ja rapsiks altpoolt. Ka teatri eesriided avanevad ülalt ja alumine ots lohiseb mööda lava. Nüüd sõlmitakse näitlejate ning publiku vahel leping, et see, mida me siinpool teeme, on lähemad kaks vaatust päris. Eesriided Linda Vilde muuseumis viitavad samuti sellele, et kirjaniku lesk, omamoodi sotsialistlik Maarja Magdaleena, on nüüd maiseks tehtud, teda näidatakse naise ja inimesena. Ta ei ole enam protorevolutsionäär, kes avab monumente ja meenutab pinevaid päevi eksiilis. Ainus punanurk, mida mu silmad jõudsid näha, oli samuti kardinaga muust elamisest eraldatud: seal oli Lenini pilt, aukirjad ning mingit asjakohast pudipadi. Aga ega normaalne inimene pidanud päev otsa Leninit vaatama – tõmba riie ette ja ela rahus.
Kas näituselt saab midagi huvitavat Linda Jürmanni kohta teada? Mitte väga – antud näitus ei ole käsitlus, rõhk on dokumentaalsel materjalil. Asjatundmatut hinge aitab kronoloogiastend, õhustikku loob DVD-lt mängiv ringvaade. Igal stendil on hulk kirju, postkaarte, väljavõtteid artiklitest, mille läbilugemine nõuab aega, seda enam et kujunduslik pool on pigem ebaõnnestunud. Käsitsi kirjutatud tekstile postkaartide tagaküljel on trükitud peale heledas kirjas tekst, mille lugemine põhjustab Eduard Vilde nimelise silmapõletiku. Näitus on küll hästi valgustatud, aga heledat teksti mustal tindikirjal, mis omakorda heledal tahvlil, see ei päästa. Stendi ees istudes ja nina vastu kirja surudes lugeda näeb, aga näiteks Alma Ostra-Oina käekiri on ka siis loetavam kui hele seriifideta font kõige peal ning vahel. Istudes ei näe paraku lugeda kõrgemale paigutatut, ja istuma näitusel peab, materjali on tohutult. Tundub, et näituse on koostanud oma teemasse kirglikult suhtuv, kuid pisut ajahädas inimene.
Sestap püha ikkagi taganeb, ta ei lase endale ligi. See siin on asjassepühendatuile, nendele, kes kuuluvad siseringi, kel on Linda Jürmannist juba ettekujutus olemas ning kes teavad, mida otsida. Nad tulevad küsimusega, mida uut on leitud. Käekott või prillid vitriinis kutsuvad – see siin on päris inimene! –, aga fotod ja kirjade sigrimigri moodustavad uue kardina.
Mulle näib, et inimese kohta tehtud esimene näitus peaks olema käsitluse formaadis, mitte esitama asju talis qualis, nagu nad on, või nagu nad arhiivis on. Mulle endale sel kombel materjali esitamine meeldib, ma saan oma järeldused teha, kuid kardan, et nõrgema vastupanuvõimega külastaja lahkub nõutult. Oli naine, oli sotsialist, aga mis siis? Miks ta tänapäeval oluline on? Kas on? Miks on, miks ei ole? Erinevate eluhetkede keeks lükkimine ei anna kokku inimest, selleks on vaja juhendajat, giidi, kedagi või midagi, kas või veel üht stendi, mis annaks hetkedele konteksti. Muidu suhtub külastaja ka pärast näitust nähtusse nagu see punkar, kes kunagi ühe korüfee ülevaatenäituse avamisel (ministrid, ajakirjanikud, suupisted) pisut liiga valju häälega küsis: „Kas Linda Vilde ka kõneleb?“
Näituse suurim tugevus on ajaleht, mille võib koju kaasa võtta. Loed Linda Jürmanni kirjutatut, mõtled, hakkad mõistma, olnul on aega aimduda. Ehk juhib pealkiri „Linda Vilde muuseum“ külastaja veidi valele rajale? Näitus on ju Linda Jürmannist. Rõhk ei ole mitte suure kirjaniku määrdetiimi heitlusel nurjatu argipäevaga, vaid ühel naisel, kes on äärmiselt oma aja nägu, peaaegu võiks ütelda, et oma aja portree. Veidi enam oleks tarvis portretisti üldistavat kätt, mis teeb laia žesti ning hõlmab maja, parki maja ümber – ja kogu maailma: „Siin on tema asjad, tema ise aga …“
Käsitsi kirjutatud tekstile postkaartide tagaküljel on trükitud peale heledas kirjas tekst, mille lugemine põhjustab Eduard Vilde nimelise silmapõletiku.
„Hing lase lendu“ 18.II Estonia kontserdisaalis. Kadri Voorandi kammeransambel: Kadri Voorand (laul, klaver), Mihkel Mälgand (bass), Marek Talts (kitarr), Ahto Abner (trummid), Egert Leinsaar ja Maaren Vihermäe (viiul), Sandra Klimaitė (vioola) ning Villu Vihermäe (tšello).
Kadri Voorandi puhul on kokku saanud kõik džässlauljale vajalikud omadused. Tema hääl, mille tunneb silmapilk ära, moodustab tema kirjutatud lugude ja klaverimänguga sundimatu terviku. Voorandi esituslaad sööbib mällu tema hääle tämbri, aga ka sõnatundlikkuse ja fraseerimise tõttu. Džässilikud juured on tema laulus igal hetkel tunda, samal ajal on selles ka teatavat otsekohest ütlemislihtsust, tänu millele on tema kuulajaskond laiem kui kitsas džässihuviliste ring.
18. veebruaril esines Estonia kontserdisaalis Kadri Voorandi kammeransambel (Kadri Voorand Chamber Music Ensemble), milles teeb kaasa keelpillikvartett. Samamoodi koos kammeransambliga astus Voorand üles ka 2020. aasta oktoobris festivalil „Jazzkaar“. Kontserdi kavas moodustasid põhiosa 2019. aastal ilmunud plaadil „In Duo with Mihkel Mälgand“ talletatud palad.
Kontserdi tutvustuses on mainitud, et muusikud ei sea endale stiilipiire ning lugudes sulatatakse kokku pop-, folk-, džäss- ja rokkmuusika. Mõnes mõttes on see enesestmõistetav, sest selgeid stiilipiire ei olegi džässmuusikas kunagi olnud. Suur osa lugudest, mida hiljem hakati nimetama džässistandarditeks, ei olnud algselt ju muud kui Broadway muusikalistest komöödiatest pärit populaarsed lood. Vokaaldžäss on alati olnud mõneti kaldu muusikalise spektri popima osa suunas, sellal kui džässi arenguloo katsetuslikumad suundumused on ikka käinud käsikäes instrumentaalmuusikaga. Džässi ühendamisest rokkmuusikaga ehk fusion’ist kõneldi palju 1970. aastatel, kui džässmuusikas hakati avaralt rakendama elektroonilisi helitekitamisvõimalusi. Džässi väljenduslaad on siiski osutunud märksa universaalsemaks ja elujõulisemaks kui rokkmuusika maneerid, mistõttu džässi ja roki ühendamise katsetega käib nüüdisajal enamasti kaasas mõningane retrolik stiilinihe.
Keelpillikvartett sulandus kontserdil helikoega peaaegu märkamatult ega tõmmanud endale liialt tähelepanu. Fookuses oli ikkagi jäägitult Kadri Voorand – nii laulja kui ka pianistina.
Kuivõrd Voorandi ansambel esines Eesti Kontserdi sarjas „Jazzical“, kus otsitakse džässi ja klassikalise muusika puutepunkti, siis haakus keelpillikvartett kui paduklassikaline koosseis kontseptsiooniga laitmatult. Keelpillikvartett sulandus kontserdil helikoega peaaegu märkamatult ega tõmmanud endale liialt tähelepanu. Fookuses oli ikkagi jäägitult Kadri Voorand – nii laulja kui ka pianistina –, mõneti küündisid esile ka Marek Taltsi kitarrisoolod. Võrreldes sellega, mida saab kuulda plaadil „In Duo with Mihkel Mälgand“, oli lugude duo-olemus ümber mängitud, kuivõrd kontrabassist Mihkel Mälgand oli taandunud pigem saateansambli liikme rolli.
Nüüd aga kõige tähtsama küsimuse juurde: millest Kadri Voorandi kirjutatud laulud kõnelevad? Laulude poeesia võib suuremas osas liigitada tunde- ja mõtteluule alla. Mitu lugu on kantud tõelisuse eest pelgupaika otsivast eskapistlikust pürgimusest. Aeg tõttab ja eluleek põleb liiga kiiresti, seetõttu oleks hea, kui saaks panna aja seisma („I Stopped Time“), nii et ei oleks minevikku ega tulevikku. Siiski jääb hinge tühi tunne, sest kui kellaseier seisma jääb, ei juhtu ei halba ega head. Mõnikord tundub, et armastus ei lähe üle („Still in Love“), vanadus poeb põue ja kõigest tekib tüdimus – isegi armastusest. „Leegis on kuumus, kuid mul on külm …“ Tarbimisühiskonnas nurjunud armastuse pärast nukrutseb laul „I’m Not in Love“, kus selgub, et mida rohkem on materiaalseid hüvesid, seda tühjem on hing. Mõnikord on aga tundeleek nii ohjeldamatu, et selle vastu ei aita mitte miski („What If I Did Kill You“ ehk „Mis oleks, kui ma lööksin su lihtsalt maha“). Teemaringi poolest on laulud seega lähedal praegusaja poplembelauludele: arm lõõmab laia leegiga, aga südamesse jääb lõpuks ikka närb tunne.
Kui üldse leidub tingimusteta armastust, siis selleks on eelkõige kiindumus kodupaiga vastu. Selgi kontserdil kõlas laul „Su armastust tahan armastada“, mis tuli esimest korda ettekandele 2018. aastal osana vabariigi 100. aastapäevale pühendatud teosesarjast „9 hümni vabadusele“. Kui muidu võib arm olla petlik ja õuna sees „on peidus väikesed ussid“ („Kuldrenett“), siis vähemalt kodumaa rabad ja tähistaevas armastavad inimhinge alati omal karmil ja vaikival moel. Vokaalselt ilmestatud mõttevastandus on omane kontserdi nimiloole „Hing lase lendu“. Vokaliisina sõnatu, kuid Voorandi lauludest üks sisendusjõulisemaid on Priit Tenderi joonisfilmi „Orpheus“ (2019) jaoks loodud „Orpheus ja Eurydike“. Voorandi etteaste teeb köitvaks just see, et tema repertuaaris on esikohal omalooming.
On hea meel näha, et ka džässmuusikal on sarja „Jazzical“ näol Eesti Kontserdi tegevuses oma tuba ja oma luba. Sarjas lähenetakse džässile siiski ettevaatlikult, kuivõrd esinejad on püütud valida nii, et laval oleks alati ka mõni klassikalise muusika interpreet või koosseis. Kuigi muusikaliste vahevormide otsimine on omal moel huvitav, pole ehk siiski palju soovida džässmuusikale Estonia kontserdisaalis veelgi tugevamat ja mööndusteta kõlapinda. See, et džässmuusika on Eesti muusikakultuuri lahutamatu ja väärtuslik osa, ei ole ju pelgalt sõnakõlks, vaid tõsiasi, mida on esindussaalis kasulik alla joonida igal võimalusel. Uks, mis praegu on džässmuusikale praokil, löödagu julgesti valla.
Nukrus kulutatud raha, raisatud paberi ja tühja töö pärast
MARTTI KALDA
Upani.sad’ide eestikeelse tõlke ilmumisest kuuldes valdas mind ootusärevus, ent trükisooja raamatut käte vahel hoides ja sirvides haarasid mind segased tunded. Nõutus. Pettumus. Nördimus. Jahmatus. Mitu päeva möödus selle tähe all. Kuni sai selgeks kõik, mis valesti. Sellest alljärgnevalt. Igale klassikalises keeles teksti tõlkimisele eelneb töö originaaltekstiga. Siin on palju tehnilist tööd, grammatiliste vormide väljaotsimist, ja erinevate käsikirjade läbitöötamist. Kuna olen säärase tööga nüüdseks juba 30 aastat tegelenud, on vead hõlpsasti märgatavad.
Originaali tiitel viitab Göttingeni ülikooli India käsikirjade elektroonilisele andmebaasile GRETIL. Tõepoolest, see on suurim vabalt kättesaadav sanskriti tekstide andmebaas. Samas jätab tõlkija märkimata, et eri upani.sad’ide käsikirjad pärinevad eri allikatest. GRETILile viitamine on justnagu teadustöös rahvusraamatukogule osutamine. Sestap oleks ausam ja õigem viidata siiski algallikatele (mis iga teksti päises kirjas) ning lisada, et need on saadaval Internetis (ühes vastavate aadressidega). Samuti on GRETILis leiduvad tekstid küll usaldusväärsed, ent sageli vananenud. Käsikirju leitakse ju pidevalt juurde, sestap oleks tõlke aluseks paremini sobinud näiteks Patrick Olivelle upani.sad’ide originaalteksti väljaanne (Oxford 1998).
Hoolimatu suhtumine originaali
Tõlget lugedes torkab kohemaid esimese teksti puhul silma tõlkija hoolimatu suhtumine originaali. Bṛhadāraṇyaka upani.sad’i tõlkest on välja jäetud pikad lõigud: 2.6.1.–3., 4.6.1.–3., ja 6.5.1.–4. (tegu on muistsete tarkade vaimse päriluse nimistutega). Ning tõlkija ei varjagi oma pühaduseteotust (vt lk 431-432, 442-443, 450-451). Et upani.sad’id on siiski Vana-India pühakirjad, mis pühad ka tänapäeva hindudele, tuleks neisse suhtuda suurema respektiga. (Kuidas suhtuksid kristlased, kui piibli tõlkijad oleksid otsustanud ebahuvitavuse ettekäändel jätta välja Aadama ja Eeva järglaste või Jeesus Kristuse esivanemate loendi?) Kui tõlgitakse tervikteksti, ei saa tõlkija lihtsalt üht tekstiosa tõlkest välja jätta.
Tiitel ja tõlkija järelsõna väidavad, et upaniṣad’id on tõlgitud vanaindia keelest. Säärast määratlust eestikeelses akadeemilises maailmas enam ei tunta. Vana-India veda’de kirjandus (u XV – V saj eKr) on kirja pandud veda-sanskritis, eepiline kirjandus (IV saj eKr – IV saj pKr) eepilises sanskritis, keskaegne kirjavara (u V – XV saj) klassikalises sanskritis ning algbudistlikud tekstid paali keeles või budistlikus hübriidsanskritis. Mingit ebamäärast „vanaindia keelt“ pole olemas.
Kontekst
Igal tekstil on kontekst. Upaniṣad’ide puhul on selleks Vana-India u 3000–2000 aastat tagasi. Tänapäeva Eestist ei lahuta teksti üksnes aeg, vaid ka kultuuriruum ja geograafia. Kuna keele tähendusväli on täiesti teistsugune – maailm on muutunud –, on konteksti loomine iidsete tekstide puhul eriti oluline.
Kahjuks on tõlkel puudu sissejuhatus. On vaid halenaljakas tõlkija järelsõna (lk 575–589), millest pooles on kirjeldatud tõlkemeetodit (sellest allpool) ning teises pooles tõlkija seiklusi ja läbielamisi upaniṣad’idega tegelemise ajal (s.t. u viimased 30 aastat). Milleks meile tõlkija eneseotsingute ja elujärje kirjeldused? Kummaline on tõlkija pidev katse oma tegevust õigustada ja valideerida ning selleks toodud tsitaadid kirjavahetusest tuntud tartlastega. Tekstide üldandmed (lk 401–406) on nii skemaatilised ja mittemidagiütlevad, et oleksid pigem võinud olemata olla, sest käesoleval kujul need üksnes nörritavad teadmistejanus lugejat. Ülo Valgu napp saatesõna (lk 590–612) on oma lühiduses vaid üks valgustäpp musta augu kaugemas nurgas ega muuda olukorda.
Näiliselt on tõlkel olemas kommentaarid (lk 407–495), kuid kahjuks on need valdavalt tõlkija tõlkevastete seletused, ning vaid vähesed ütlevad midagi sisu kohta. Samas tunnistab (lk 588–589) kommentaaride vähesust ka tõlkija ise. Selletaolise teksti puhul on kommentaaride ja ristviidete (need juhataksid upaniṣad’ide mõtte tähtsamate aspektideni) puudumine aga andestamatu. Mil kombel jõuavad ida mõttelugu uurivad lugejad kõige tähtsamani selles tekstis, kui pole ei korralikku ülevaadet ega tähelepanu detailidele? Kes avab auditooriumile Vana-India eluolu ja ilmavaate iseärasused? Juhul kui tõlkija ei suuda oma teksti kommenteerida, siis kuidas me teame, et ta on originaalist aru saanud?
Tõlge
Tõlkija kirjeldab järelsõnas (lk 579-583) oma tõlkemeetodit kui „etümoloogilist tõlkimist“. Meetod saab selgeks alles tõlke ja põhisõnavara loendi lähemal uurimisel: tõlkija soov on tõlkida sanskriti keeles samast etümoloogilisest perekonnast sõnad ka eesti keeles samast etümoloogilisest grupist pärit sõnade abil. Veelgi enam, ta hoiab ühest tõlkevasteks valitud eestikeelsest terminist kramplikult kinni, tehes seda läbivalt, tõlkides alati originaali termini sama tõlkevastega. Siin ongi pöördunud asi absurdi ja tekkinud hulk vigu.
Põhisõnavara indeksis (lk 496–570) pole klassikaliste tekstide tõlkijale midagi uut. Arvan, et peaaegu igaüks, kes on tegelenud pikema surnud keeles kirja pandud tekstiga, on oma tarbeks säärase registri loonud. Selle eksponeerimine koos tõlkega on aga asjatu. (Seejuures puudub pea kohustuslik upaniṣad’ide filosoofia põhimõistete register!) Ühtlasi ei järgi tõlkija põhisõnavara loend ei eesti ega sanskriti keele alfabeetilist loogikat, ka sanskritikeelsete terminite algvormid on sageli väärad. Seega saab indeksit lugedes selgeks vaid see, et tõlkija teadmised sanskriti keelest on puudulikud.
Tõlkija loodud sõnaperekonnad (nii sanskriti kui ka eesti keeles) on enamasti korrektsed, ent ta on unustanud täiesti ära selle, et tõlkevaste peab sanskriti sõnale vastama ka sisu ja tähenduse poolest. Näiteks sõna „sukha“ (’õnn’, ’õndsus’, etümoloogiliset ’hea ruum’) on tõlgitud „kerguseks“ (lk 468). Ohvripreestrit tähistav „hotṛ“ on „ohvrihiislar“ (lk 432). Sanskriti sõna pärineb etümoloogiliselt verbijuurest „hu“ (’ohverdama’) – miks on asjakohane tuua mängu hiis? Sama on teise ametinimetusega „ṛtvij“ (etümoloogiselt sõnast „ṛtu“ ’aastaaeg’), mis on tõlgitud sõnaga „kahija“ (sõnast „kahi“ ehk „jookohver“; ibid.) Jne, jne. Näiteid on kuhjaga. Jaburus kulmineerub sõna „upaniṣad“ tõlkevastega „seadistus“ (lk 427, etümoloogiliselt tähendab „upa-ni-ṣad“ [õpetaja] lähedal jalge ees maas istumist). Need ja paljud teised säärased tõlkevasted näitavad täielikku hoolimatust või ignorantsust sanskriti etümoloogia suhtes.
Kramplik kinnipidamine ühest terminist ei arvesta asjaoluga, et samal sõnal võib olla mitu tähendust. Hea näide tekkivate probleemide kohta on sanskriti termini „dharma“ (seotud verbijuurega „dhṛ“ ’kandma’, ’säilitama’) tõlkimine. „Dharma“ tähendab nii a) alusõpetust ja seadust (tõlkevasteks sobib hästi Linnart Mälli „seadmus“), b) õiglust ja voorust (samuti kedagi, kes on vooruslik) ning ka c) isiksuse algosakest, vaimu aatomit. Tõlkida kõiki neid tähendusi kõikjal ja alati jäigalt Mait Rauna pakutud vastega „hoidja“ (lk 511) on lihtsalt kitsarinnaline.
Sõnade paindumatu tõlkimine toob kaasa ka halva stiili. Indoeuroopa keeltes, mille hulka sanskrit kuulub, ei peeta halvaks stiiliks, kui samas lõigus või tekstiosas kasutatakse läbivalt sama tegusõna (nt „ütles“), sest sõltuvalt vahetust kontekstist võib see olla kasutatud tähenduses nt „käskis“, „palus“ ja „küsis“, aga ka „vastas“, „juhatas“, „õpetas“ ja palju muudki. Eesti keeles on aga pidev sõnakordus (verbi liigkasutus) halva stiili tunnus. Samuti ei arvesta tõlkija sugugi, et upaniṣad’id pole ühtsed tekstid, vaid kompilatsioonid eri aegadel loodud tekstijuppidest, ning sestap tuleks eri ajast pärit tekstide puhul üritada rakendada eri stiili.
Kuna olen lugenud upani.sad’ide tõlkeid ja ka originaale, jäin eestikeelse tõlke ladu nähes nõutuks. Miks on upani.sad’id, mis originaalis on valdavalt proosatekst (v.a Kaṭha, Ῑśā, Muṇḍaka, Māṇḍūkya, ja Praśna upani.sad), laotud ja tõlgitud vabavärsiks? See on ju tõlkimine muudetud vormi! Järelsõnas (lk 584) on tõlkija seletus: „upanišadide stilistikas on ilmselgelt tähtsal kohal voolavus, rütmilisus, lausa loitsimine. Seda mitte ainult luulevormis lõikudes, vaid neiski, mida liigitatakse proosaks, ent mis tegelikkuses rütmproosa või proosaluule ning mis eristuvad luulest eelkõige selle poolest, et siin pole kasutatud ühtegi vanaindia tunnustatud meetrikat. Tänapäeva eestlane on harjunud säärast tekstitüüpi pidama vabavärsiks“.
Sanskritikeelses tekstis on proosa- ja värssteksti vahel juba algusest peale (vanim tekst Ṛgveda on värssteos) tehtud väga selget vahet. Luuletekstis on olemas värsimõõdud, mis toetuvad silpide arvule (ja hiljem ka rõhuskeemidele). Ning värsimõõdust peetakse rangelt kinni. Selles mõttes on valdav osa upaniṣad’ide tekstist kirja pandud proosas. Siin pole mingit kahtlust, ebakindlust või kaheldavust. Mingit vabavärssi pole sanskritikeelses kirjanduses olemas (ja sageli pole ka värssi laotud tekst kuigi luuleline), ning originaalis olematu luulelisuse lisamine tõlkele on ränk eksimus algmaterjali vastu. See, mida tõlkija peab vabavärsiks ja sellena esitab, on lihtsalt sujuvas stiilis proosa.
Võimalik, et tõlkijas tekitasid segadust (ja tunde, et tegu on värsstekstiga) upani.sad’ide mnemotehnilised tekstiloome mehhanismid. Kuna veda’de kirjanduse tekste (sh upani.sad’e) säilitati aastasadu (mõnda teksti koguni tuhat ja enam aastat) mälus (selle asemel et need kirja panna) ja anti edasi suust suhu (n-ö ühelt mälu kõvakettalt teisele), siis leidub teksti lausestuses kordusi, mis aitavad teksti meelde jätta. (Sunnitakse ju õpilastki õpetaja küsimusele vastama täislausega, et peale vastuse jääks meelde ka küsimus.)
Tõenäoliselt aitas proosa väänamisele luuleks kaasa ka tõlkija asjatundmatus India käsikirjade osas, sest ta teatab: „upanišadide read on jäetud originaali järjestusse nagu skeemteksti puhul“ (lk 585). See on viga. Kuigi paljusid Vana-India tekste säilitati kaua suuliselt, tekkis u III sajandil eKr soov osa tekste kirja panna. Esmalt raiuti tekstid kivipinda, hiljem joonistati-kraabiti kuivatatud palmilehtedele ja metallile. Paberile hakati kirjutama alles XII–XVI sajandil. Kuna kirjutuspindu oli vähe ja teksti ülestähendamine aeganõudev töö, ei raisatud pindu ning kogu tekst (olgu värss või proosa) pandi kirja ühes jadas. Ainsad kirjavahemärgid olid üks püstine kriips mõtte (mitte tingimata lause) või värsi lõpul ja kaks püstist kriipsu salmi või lõigu lõpul. Värsid ja pühakirja (sh upani.sad’ide) lõigud olid numereeritud, numbrid aga ära toodud tekstiosa järel topeltkriipsude vahel. Tänapäeval on ladumiseks ruumi küll ning värss tuleb laduda värsiks ja proosa proosaks. Tõlkija pole seda isepära aga ilmselgelt hoomanud, vaid on arvanud, et iga kriips käsikirjas tähendab ühtlasi rea lõppu.
Kuigi sanskriti keeles puuduvad kirjavahemärgid (peale mainitud ühe ja kahe kriipsu), on tekstis hulk vahe- ja kiilsõnu, mis aitavad lause tähendusest aru saada. Lisaks on süntaksi reeglid selgelt paigas ning leiavad proosatekstis järgimist. Kohati heidetakse süntaks kõrvale vaid värsis, kus silpide arvu täpne järgmine ei võimalda sageli lauseõpetusest kinni pidada. Seegi eristab proosat ja luulet.
Ilmekas näide, mil kombel on sanskriti keele lauseõpetuse vähene tundmine käesolevat tõlget rikkunud, on upaniṣad’ide kuulsaima lausungi „tat-tvam-asi“ tõlge. Selle ütlusega osutab õpetaja õpilasele, et tolle mina (ātman) on absoluudiga (brahman) samane. Raun tõlgib „Sina oled selline“, kuid täpne on tõlkida „See sa oled“ või äärmisel juhul „Sina oledki see“. Erisus võib mõnele tunduda ehk vähene, ent filosoofile, kes tahab teada, kas Vana-Indias peeti inimest olemuselt jumalasarnaseks (nagu osutab Rauna tõlge) või absoluudiga samaseks (nagu on täpne), on vahe mäekõrgune.
Upani.sad’id on üks kõige läbiuuritumaid tekste sanskritikeelse kirjanduse u 3500 aasta pikkuses ajaloos. Selle töö on 2500 aasta vältel ära teinud nii India omamaised uurijad kui ka nüüdseks juba ligi 300 aasta vältel ka eurooplased. Kuigi tekstides leidub mõningaid mitmeti mõistetavusi, mida sanskritikeelne kirjandus armastab ja toodab sihilikult ka teistes tekstides, ja ühes tekstis võib olla kaks-kolm arusaamatut kohta, pole müstikast rääkida mingit põhjust. Pole mingit „salakeelt“ ega vajadust ja võimalust tõlkes ebatäpseks ehk segaseks jääda. Kommentaatorid on ka segaseid lõike tuhat korda seletanud, ning isegi segasuse puhul väärib tõlke lugeja kommentaari, kas või üht seletust, mis teksti lahti harutab. Seda ei ole lisatud. Puudub tegelik ja sisuline sissejuhatus ning sestap on tõlge poolik.
Tõlgitud tekst pole eelkirjeldatud põhjustel ei sisuliselt ega vormiliselt täpne, tabatud pole originaali stiili. Paberil on reas sõnad (tihti suvalises järjestuses), mis voogavad (ja seda enamasti kaunilt), ent neist ei moodustu teksti, mõttetervikut. Arvan, et ka Ülo Valk on sellest vähemalt intuitiivselt aru saanud, kui vihjab viisakalt (lk 612), et selle tõlke kõrvale oleks tarvis teisi tõlkeid. Seesugusel kujul käib tõlge karjuvalt pea kõigi tõlkimise kirjapandud ja kirjutamata reeglite ning heade tavade vastu. Tõlke sihiks on ju ometigi sisu tõlgendada, mitte pelgalt sõnu-lauseid eesti keelde ümber panna või tõlkida sanskriti tekst mingisse „salakeelde“, millest saab aru üksnes tõlkija. Vastasel juhul saab mõistmisest mõistmatus.
Seepärast valdab mind nüüd nukrus kulutatud raha ja raisatud paberi pärast, tõlkija-toimetaja-kirjastaja tühja tehtud töö hulga tõttu – ning et pidin karmi tõe kuuldavale tooma. Ent teisiti ei saa, sest vastasel korral asuvad asjaarmastajad Platoni tõlkeid välja andma.
Selles raamatus on muserdatud eesti kirjanik üritanud pageda nii kaugele, kui see on viisavabalt võimalik. Juhindudes vaid mere kutsest, on ta iga kord hakanud liikuma ise suunas, kuid jõudnud ikka justkui samasse paika. Kätlin Kaldmaa helgetes miniatuurides põkkuvad ja põimuvad polaaröö ja kõrvetav päike, armastusepallikesed ja aprikoosid, kohvikud ja kirikud, kuid inimesed on igal pool sarnased, isegi oma serial builder ehk sariehitaja askeldab nii Islandi kuika Kreeka külas. Ennekõike on kohatud inimesed aga südamlikud ning pärast Kaldmaa külaskäiku ühendab neid aadress tema südames. Pealtnäha assotsiatiivne teos on täpse käega komponeeritud, midagi ei ole üle ega puudu. See ei olegi õigupoolest raamat, vaid kaante vahele pandud armastuskiri. Huvitav oleks teada, kas autor kirjutaks Islandi ja Kreeka külast samamoodi, kui oleks seal pikemat aega elada saanud, ning missugune näeks välja tema Viinistu miniatuur. Tekste täiendavad tema tütre Hanneleele illustratsioonid ning samuti Igor Kotjuhi järelsõna, mille olemasolu sedavõrd napi väljaande puhul üllatab pisut.
