Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
Jätkusuutlikud ideed Eesti lammaste villa kasutamiseks
Kolletsiooni loomine Silmuskudumine. Juhendajad Kairi Lentsius ja Maarja Tamjärv.
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit ja Kõrgema Kunstikooli Pallas tekstiiliosakond korraldasid juba teist korda põneva tootekonkursi, mille tulemusel kolmanda kursuse tudengid pakkusid välja uudseid ideid Eesti maalammaste villa kasutamiseks disainilahenduste loomisel. Ideede esialgne arendamine toimus Kairi Lentsiuse ja Maarja Tamjärve juhendamisel silmuskudumise õppeaines, lõplikud lahendused pakkusid välja konkursil osalenud üliõpilased. Konkursi tingimustest tulenevalt kasutasid osalejad toodete valmistamisel Pallase villa rakendusuuringu tulemuste põhjal välja valitud Eesti (maa)lamba lõngu. Valmis tootele lisaks esitlesid osalejad kolme toote kavandit, mis tutvustasid toote võimalikke variatsioone. Konkursi tulemusena valmisid aksessuaaride prototüübid, mis toovad esile omamaise villase lõnga parimad omadused ning millest esimesed hakkavad peatselt laiendama Käsitööliidu esinduspoe tootevalikut.
Konkursi žürii koosseisus Liivi Soova (ERKL), Liina Veskimägi-Iliste (ERKL), Aet Ollisaar (Pallase tekstiiliosakonna professor), Kairi Lentsius (Pallase moedisaini lektor, disainer), Kadi Pajupuu (Pallase tekstiiliosakonna professor) ja Liina Kool (Pallase villa rakendusuuringu juht) tutvus põhjalikult esitatud materjalidega ning kuulas ära autorite tutvustused. Konkursil osales seitse üliõpilast, konkursi žürii võttis esitatud toodete hindamisel arvesse idee originaalsust, funktsionaalsust, toodetavust, materjali valikut ja info esitamise selgust.
Žürii valis edasiseks arendamiseks välja kaks toodet, mille autorid pälvisid mõlemad võrdse stipendiumi 1000€ ja mis katab toodete väljaarendamise, esimese tooteseeria tootmise ja müügile toomise kulud. Tooted on mõeldud müümiseks Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu Kaarmanni kaupluses. Stipendium makstakse autoritele välja kahes osas, 50% stipendiaadi väljavalimisel millele lisandub 50% töö üleandmisel ERKL-ile. Lisaks anti välja üks eripreemia.
Andrea-Martha Teesaare müts “Tindik” on inspiratsiooni saanud tänavamoes populaarsest bucket mütsist. Autori soov oli luua traditsioonilisest materjalist kaasaegne peakate, mis oleks atraktiivne ka noortele. “Tindik” on valmistatud naturaalsest villasest lõngast ning on heaks isolatsiooniks nii sooja kui ka külma vastu.
Žürii tõi esile, et müts „Tindik“ on väga kaasaegne ja eristub kõigist konkursile pakutud tooteprototüüpidest, toode on äge ja trendidega kooskõlas.
Lisette Laanoja kaelussall „VISU“ on sobiv nii külmemaks suveõhtuks kui krõbedamaks talvepäevaks, andes sooja oma villase materjaliga ning on samas hingav tänu erinevatele kihtidele. “VISU” kihilisus teeb toote mänglevaks, annab võimaluse kihte omavahel põimida ja luua seeläbi erinevaid vorme. Toode on lihtsasti üle pea tõmmatav ning mõnusalt kerge ja õhuline, kuid samas kaitse külma eest.
Žürii märkis ära, et toode on sümpaatne vormi värskuse ja uudsuse poolest, kandjale väga mõnus ja pehme, hästi valitud materjal toetab disaini ning kutsub toodet kandma.
Eripreemia pälvis Arabella Lippur, kelle muhu maalamba villast vest on tehtud silmas pidades tänapäevalikku sportlikku stiili, kuid lisaks sellele on vestis säilinud ka naiselikkus. Vest on eriline oma uudsete proportsioonide ja taskute poolest. Rõivaese on mitmekülgne ja seda saab kasutada ka aksessuaarina. Eripreemia võimaldab jätkata tootearendust koostöös ERKLiga ning leida koostööpartner vestide väikeseeria tootmiseks.
Välja valitud tooted jõuavad kauplusse müügile suve alguses ning konkursile esitatud toodetest ja esimesest katsepartiist korraldatakse septembris 2021 väljapanek Kaarmanni kaupluse aknal.
Seoses muuseumide sulgemisega näeb „Egiptuse hiilgust“ Kumus viimaseid päevi
Seoses reedel täienenud infoga muuseumide sulgemise kuupäeva osas on Eesti Kunstimuuseum võtnud vastu otsuse hoida Kumu kunstimuuseum lisaks nädalavahetusele lahti veel ka esmaspäeval ja teisipäeval, 1. ja 2. märtsil.
Vabariigi valitsuse otsusega muuseumide sulgemise kohta on alates 3. märtsist suletud kõik kultuuriasutused, kaasa arvatud muuseumid ja galeriid. Kuna rahvusvahelise näituse planeeritud lahtiolekuperioodi ei ole võimalik pikendada, on muuseum võtnud kasutusse lisaressursid ning avab oma uksed ka tuleval esmaspäeval, kuigi esmaspäeviti on muuseum muidu suletud. Algselt oli näituse lahtiolekuperiood planeeritud 21. märtsini.
Eesti Kunstimuuseumi peadirektori Sirje Helme sõnul aitab see kaasa külastajate hajutamisele nendel päevadel, kui menukat näitust veel näha saab. „Viisime selle nädala alguses lõpule kontaktivaba külastuse sisseseadmise ning e-piletisüsteemi ja automaatväravate paigaldamise Kumu kunstimuuseumis. Saali ees on automaatsed publikuloendurid, mis tagavad, et ruumis viibiks ainult lubatud arv külastajaid ning publik oleks hajutatud. Muuseum on teinud omalt poolt kõik külastuste ohutuks muutmisel. Loodame, et sel moel näevad selle olulise rahvusvahelise näituse ära ka need, kes pole veel näitusele jõudnud.“
Sel nädalavahetusel ning saabuval esmaspäeval ja teisipäeval on avatud kogu Kumu kunstimuuseum. Kõiki Egiptuse-teemalisi meeneid ja näituse kataloogi saab Kumu kunstimuuseumi poest osta soodushinnaga. Lisaks kassale saab pileteid osta kontaktivabalt muuseumi e-poest. Saalidesse ja publikuruumidesse on paigaldatud täiendavad desinfitseerimisvahendid, teenindajad kannavad isikukaitsevahendeid. Külastajatelt palutakse külastaja meelespea ning tervisemeetmete täitmist ning hajutatuse nõude jälgimist. „Loodame, et külastajad, kes veel lähipäevil tulla plaanivad on valmis tegema meiega koostööd ning ka ise hajutatust jälgima. Loomulikult on vastavalt kehtestatud nõuetele muuseumis kui siseruumis kohustuslik kanda maski,“ sõnab Eesti Kunstimuuseumi müügi- ja turundusvaldkonna juht Piret Järvan.
Eesti esimesel Vana-Egiptuse kunsti suurnäitusel „Egiptuse hiilgus. Niiluse oru kunst“ on eksponeeritud tuhandete aastate vanused esemed ühest maailma olulisemast Vana-Egiptuse kollektsioonist ‒ Itaalias Torinos asuvast Museo Egiziost. Ühtlasi on tegu näitusega, mis avanädalatel tõi Kumusse kõigi aegade külastusrekordi. Kumu näitusel on väljas 200 eset vaaraodemaa rikkalikust pärandist. Nende seas on sarkofaage, muumiad, maagilisi amulette, erinevaid hauapanuseid ja skulptuure.
1. märtsil saab alguse TÜ Viljandi kultuuriakadeemia uus loengusari „Soome-ugri kultuurid“. Virtuaalsele kursusele on oodatud kõik huvilised, kel on soov uurali rahvastest, nende keelest ja kultuurist rohkem teada saada. Loengutes osalemine on tasuta.
Loengusarjas vaadeldakse soome-ugri rahvaste ajaloolis-geograafilisi levikualasid, uurali keelepuu lahknemisi, soome-ugri ürgsõnavara ja laensõnakihistusi. Ülevaate saab iga keelerühma kujunemisest, kultuurikontaktidest ning esmastest kirjalikest ülestähendustest. Samuti käsitletakse rühmade elatisalasid, usundit ning rahvakultuuri erijooni. Loengutsükli lõpuosas keskendutakse keelesugulaste uuemale ajaloole ja kaasaja valuküsimustele.
Kursuse lektoril Taisto-Kalevi Raudalainenil on hea meel, et uurali rahvaste tundma õppimine on ühiskonnas laiemalt päevakorda tõusnud. „Meie lähemaid ja kaugemaid sugulaskeeli kõnelevail soome-ugri rahvail on põnev ajalugu, rikkalik kultuur ja usundiline pärimus, mis moodustab lahutamatu osa Euroopa etniliste kultuuride mosaiigist,“ sõnas Raudalainen.
Virtuaalseid loenguid saab vaadata alates 1. märtsist endale sobival ajal. Täiendusõppijana ainele registreerudes on võimalik sooritada ka eksam ja saada TÜ Viljandi kultuuriakadeemia täiendusõppe tunnistus. Vabakuulajana registreeruda pole vaja. Loengusari „Soome-ugri kultuurid“ kuulub Soome-ugri kultuuripealinn 2021 sündmuste kavasse.
Eesti Keele Instituudis on valminud eesti-komi veebisõnastik
Eesti Keele Instituudi sugulaskeelte sõnastike sarjas on valmis saanud järjekordne veebisõnastik – „Eesti-komi sõnaraamat“. Sõnaraamatut saab kasutada instituudi kodulehel aadressil www.eki.ee/dict/komi.
Komi keel on Venemaal peamiselt Komi Vabariigis kõneldav soome-ugri keel, mis kuulub koos udmurdi ja permikomi keelega permi keelerühma. Seda rääkis Venemaal 2010. aasta rahvaloenduse andmetel 156 099 inimest. 21. sajandil on komi keele oskajate arv kiiresti vähenenud ning komi keel on UNESCO keeleatlase andmetel ohustatud keel. Eestis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 95 komi.
Komi on ka üks vanimaid soome-ugri kirjakeeli. Juba 14. sajandi lõpus lõi õigeusu misjonär Permi Stefan komi keelele oma tähestiku. Tänapäevane kirillitsal põhinev komi tähestik on kasutusel alates 1938. aastast.
Valminud sõnaraamat sisaldab üle 5000 eesti märksõna koos kasutusnäidetega ja nende tõlgetega komi keelde. Eraldi on välja toodud eesti ja komi ühised tüved. Nimelt on eesti keeles üle 200 tüve, mille sama algupäraga vaste leidub ka komi keeles. Sõnastikus on need tähistatud viitega vastavale märksõnale „Eesti etümoloogiasõnaraamatus“ (nt sõna lumi).
Sõnastiku koostasid Nikolay Kuznetsov ja Sven-Erik Soosaar, toimetaja on Anu-Reet Hausenberg ja peatoimetaja Sven-Erik Soosaar. Sõnastik valmis Haridus- ja Teadusministeeriumi hõimurahvaste programmi toetusel.
Väikese Hipi Fondi esimene laureaat on Sanna Kartau
Luuletaja Liisi Ojamaa mälestuseks loodud Väikese Hipi Fond annab varalahkunud poetessi sünniaastapäeval, 26. veebruaril välja esimese noore luuletaja toetuse. Tänavu pälvib toetuse Sanna Kartau, kelle esikkogu välja andmist toetab fond 800 euroga.
“Taotlusvooru tuli lausa kümme käsikirja. Palju huvitavat lugemist, erinevaid perspektiive! Samas oli valik päris keeruline,” nendib fondi nõukogu liige, Liisi Ojamaa tütar Birgitta Ojamaa. Lisaks Birgitta Ojamaale kuulusid žüriisse veel kirjanikud Aidi Vallik ja Veronika Kivisilla ning Liisi Ojamaa ema Maarja Ojamaa.
Žürii leidis üksmeelselt, et auhinna vääriline on Sanna Kartau luulekogu käsikiri, milles on koondunud nii anne, kirjanduslik maitse kui hea tehnika valdamine. Samuti tõi žürii eraldi välja Kartau põneva ja ekstaatilise luulekeele.
Sanna Kartau on luuletajana üles kasvanud Berliinis, korraldanud seal viis aastat loovkirjutamise töötubasid ning igakuist luule-ja muusikaüritust Domicilium. “Siinsed autorid, üritused, kogukonnad ja inimesed on mind väga selgelt vorminud ning linn ise on üks kesksetest karakteritest kollektsioonis. Sellegipoolest on üks minu keskseid soove selle kogu avaldamisega luua sügavam side Eesti kui enda loomingulise hälliga. Tahan jagada neid implitsiitseid arenguid, mis minus muumaisusega toimunud on ning tutvustada selle kogu kaudu Eestit ja Berliini omavahel,” on Sanna Kartau enese tutvustuseks kirjutanud.
Kolmkümmend aastat jõupingutusi eesti kooli reformimisel pole peaeesmärgile lähedale viinud. Värskelt avastati, et eesti kooli asemel on segakool, õpetajate defitsiit ja hariduslik kihistumine kasvavad, nendega käsikäes ka bürokraatia. Haridus on masinate mänge täis, kuid abi süsteemi sisu-, keele- ja ressursiprobleemide lahendamisel pole neist mõtet loota.
Tehniliste abivahendite koolis õpetamiseks kasutamises ei ole midagi uut, juba krihvel ja tahvel kuulusid selle alla. 1980ndate lõpupoolel, kui suur osa ülikoolis õppijatest sai viieaastase stuudiumi käigus kohustuslikus korras ka õpetajakutse, pidi iga tudeng pedagoogikadotsentide juhtimisel sooritama arvestuse dia-, grafo- ja epiprojektori hingeelu tundmise alal. Kursus algas masinate vooluvõrku ühendamisest, sisaldas lambi- ja kaitsmevahetust ning lõpuks ka lüümikute meisterdamist ning aja peale diapositiivide kasseti tühjendamist ja laadimist. Eesti koolides neid masinaid just liiga palju ei olnud, kuid neil pidi seisma kooliõpetuse tulevik. Samal ajal oli näha, kuidas kasvava tihedusega jõudis ülikooli üha uusi arvutikoormaid, alguses humanitaarabina ja pisut hiljem ka ametlike ostudena. Õpetati vana ja kasutut, kuid ei läinud kümnenditki, kui valitsuse otsusel kogu vana kola prügimäele pühiti teadmises, et ajaga sammupidamiseks ei piisa ka jooksmisest, vaid peab hüppama.
„Tiigrihüppe“ projekti algusest on möödas 25 aastat ja tagasivaates on selge, et omas ajas mõnelegi radikaalse või utoopilisena tundunud ideestik oli vägagi realistlik, sest pani kokku teadaoleva ja tehtava. Taristu poolelt käis riigis niikuinii hoogtöö korras kaablivahetus ja mobiilsidevõrkude rajamine ning vaja oli vaid hoolitseda selle eest, et koolid nende külge riputamata ei jääks. Kaupmehed ja Eestis arvuteid kokku panevad ettevõtted olid ülihuvitatud riigist ja haridussüsteemist kui potentsiaalsest suurkliendist, kes toodab muu hulgas ostjate järelkasvu. Loomulikult oli teada, et õpetajaskonnas on vanameelsete osakond, mille vastuseis tuleb murda. See oli ka võimalik, sest kes veel kui mitte õpetajad teadsid ja teavad, kui suur on ühiskonnas varjatud kihistumine. Baasmõte, et tehnoloogiline uuendus koolis tugevdab ühtluskooli ning tasandab õpilaste sotsiaalset ebavõrdsust, oli vastuvaidlematu.
Praeguseks on haridusvalla tehnoutopistidel „Tiigrihüppe“ algusajaga võrreldes kontakt reaalsusega hõredaks jäänud. Aga seda ei ole ju vajagi, sest reaalsust asendab liitreaalsus, kus saab tegelikkust digitaalselt manipuleerida ehk vabaneda mis tahes ressursipiirangutest. Kui kuskil on tunda lohisemas muutusi pidurdavat pommi ja ahelat, peab vaid menüüriba tööriistakastist leidma sobivad giljotiinkäärid ja selle ahela katki lõikama. Kui puudujääk on inimressursis, on lahenduseks inimeste elimineerimine, rahapuuduse vastu aitab aga klõps ikoonile „genereeri“, mis toodab süsteemile aina uute mänguasjade loomiseks lisaraha paremini ja rohkem, kui seda paiskavad globaalsesse ringlusesse keskpangad.
„Tiigrihüppe“ sünnipäeval tutvustas riigi haridus-ja noorteamet „Hariduse tehnoloogiakompassi“ järjekordset väljalaset, teemaks „Unelmate distantsõpe“. Nagu pealkirjast selge, on tegu väärt nähtusega, mille täiuslikkuse poole püüelda. Vähem kui aastaga on saanud puudusest voorus ja hädast õndsus. Kui tehnoloogia kord võimaldab kaugõpet (iseasi on kvaliteet), siis järelikult on see ka hariduse tulevik. Samameelsete unistajate kõlakambrites juhtub alatihti, et võimekate koalitsioon vähem suutlike opositsiooni ja tema probleeme märgata ei võta või pisendab need tühisteks ja kergesti ületatavateks (kantseleikeeles on tegu „väljakutsega“). Kriitilised hääled ja ilupilti sobimatud faktid on ette tühistatud. Kauaaegse haridusautoriteedi Lauri Leesi väide, et kaugõpe annab kontaktõppega võrreldes õppurile parimal juhul vaid veerandi teadmistest, ei vääri kontrollimist ega sõltumatut uurimist.
Paar tsitaati. „Kaugõpe ehk distantsõpe on võimalus unelmate haridussüsteemi ülesehitamiseks. See on võimalus jõuda iga õppijani.“ Järelikult praegune vahetusse vormi valatud koolikohustus seda ei võimalda. Helge tulevik skeptilistele õpetajatele aga näeb välja selline: „Kaugõpe on võimalus hariduse sisu kvaliteedi arendamiseks ja kitsaskohtade lahendamiseks – näiteks õpetajate kogukonna laiendamine valdkonna spetsialistidega või aineõpetajate puuduse leevendamine õpetajate jagamisega koolide vahel. Aga mitte ainult. See loob õpetajale paindlikkuse, võimaldab oma töö- ja eraelu ning professionaalset arengut korraldada.“
Puhas põrgutee. OECD statistika näitab küll, et Eesti õpetajate tunnikoormus klassitundide arvestuses on rikaste riikide võrdluses üks tagasihoidlikumaid, kuid kahjuks ei ole võrdlusandmeid selle kohta, mitu tundi nädalas peavad pedagoogid pühendama haridusbürokraatide kasvavate ja kuhjuvate aruandlusnõuete täitmiseks. Kaudsete allikate põhjal otsustades on haridusbürokraat selleks ajaks, kui õpetaja koos koolidirektoriga e-koolimajja jõuab, oma uute digiplatvormide, -keskkondade ja -vahenditega terve tare hõivanud. Õpetamise asemel istub õpetaja arvuti taha ning asub formulare täitma. Kaugõpe (ja mida individualiseeritum, seda hullem) kasvatab e-bürokraatiat veelgi ega saa kuidagi lahendada õpetajate defitsiidi küsimust.
Idee leevendada aineõpetajate puudust „õpetajate jagamisega koolide vahel“ kõlab moodsa jagamismajanduse raamistikus uhkelt – ongi veel puudu ainult äpp, mis asetaks haridusteenuse ühte ritta diivani-, auto- ja toidujagamisega. Ma pole siiani kohanud ühtki kokka, kes arvaks, et tema valmistatud toidu kvaliteet ja väljanägemine pärast veerandtunnist raputamist jalgratturi seljas kuidagi on paranenud. Hädaabina ehk kõlbab, aga au pihta käib ka. Miks peaks pedagoogi pakutavaga pärast vahendaja käes vintsutamist teisiti minema?
Mõte leevendada õpetajate puudust nende koolist kooli jooksutamisega on sama vana kui kooliharidus Eestis ja juba O. W. Masing taunis kavatsust palgata koolmeistreid, kes, aabits põues, ühest külast teise käiks lugemist õpetamas. 200 aastat hiljem aga kihutavad pedagoogid eriti maal endistviisi ringi, et aga normkoormus ja palk kätte saada.
Kaugõpet ei tohi Eestis sallida päevagi kauem kui viirust ja selle põhjustatud ajutist olukorda. Uneleda ju võib, kuid enne selle alustamist peab suutma vastata küsimusele, kas kaugõpe üldse saab teenida ühtluskooli (president Kaljulaiu sõnul „üht meie suurimat loodud ühisväärtust“) ja võrdsete võimalustega hariduse põhimõtet. Või on kaugõpe vaid lisamoodus hariduses seisuslike vaheseinte ehitamiseks (loe ka lk 4-5) ning õpetaja taandamisel dialoogikastikeseks ekraaninurgal, kuhu ilmub alati küsimus „Kuidas saan aidata?“, kuid kuhu tehisintellekt mitte iial arukat vastust ei tooda. Ja lõpuks: mida hakata peale koolihoonetega üle maa, kui unelmate kaugõppeks neid vaja ei lähe?
200 aastat hiljem
Teie teate, et Eestimaal ei üheski kihelkonnas ei ainustki valla- ega kihelkonna kooli ei ole, et küll jo kadunud Keisri praua Katariina ajal Riia Kindral-Kuberner Brown kanged käsku andis, meie maal valla koolisid seäta; mis siis õmetige ei saanud olema. Riia-maal asutati sel ajal küll igas vallas koolisid, kus lapsed lugema pidid õppima, ja veel muud head, mis talurahval tarvis teada, kui ta mitte ei nenda rumalaks, ega nenda harimataks pea jääma, kuida Jumal parako! veel tänapäev oma maa rahvast näeme ja teame olevad. Aga ei olnud, ega pole nüüdki veel Riia Kubermangus, kõigist neist koolidest, mis seäl olnud ja veelgi olemas, kogoniste seda head rahva kasuks saanud olema, mis valitsuse nõu ja igatsemist mööda neist loodati ja oodati. Kust see kasu ka oleks võind ehk pidand tulema? Kas pime pimedale teed võib näidata? Sellega ütleme seda: et kõlbliko koolmeistridest teie maal kogoniste puudust on: ega pole ka teadagi, kust neid võtta. Kes koolmeistriks tahab minna, ja kõlbav laste-õpetaja olla, see peab mõnda mõistma ja teadma; ja peab temal ka seda teadmist ja mõistmist olema, kuida lapsi vaevamata sigiva kasuga viisi pärast õpetada. Ei ole sest küll, et ta isi tönkades mõistab lugeda, – ega küsita ka mitte seda ükspäinis, et lapsed aga lugema, ja katekismuse tükid umbsest pähe õpiksid: vaid et koolmeister kui haritud inimene nende südant teaks harida, ja nende meelt lahti peästa, et õiete inimesest ja tema kutsumisest teaksid arvata; ning et ta neid jo noorelt oma rahva peritud ebausust ja tema rumaluse võrkudest mõistaks lahti peästa. Seda ei ole tänini veel Riia-maal olnud, et seäl küll, neis maakondades, kus maakeelt räägitakse, peäle neli sada valla-kooli on.
Lääne indiviidikesksus on hariduses kaasa toonud perede üha suurema soovi oma lastele ise kool valida, selle asemel et rahulduda KOVi või riigi koolikoha määramise otsusega. Koolikohtade jaotussüsteemi liberaliseerimine, mis vastuseks perede ootusele paljudes riikides ka aset on leidnud, on aga ebameeldivalt suurendanud sotsiaal-majanduslikku kihistumist.1 Turuloogikale omase vaba valiku tingimustes on ühed pered koolivaliku tegemisel edukamad (s.t nad teevad valiku teadlikult ja neil õnnestub panna laps õppima eelistatud kooli) kui teised. Nii koonduvad sotsiaal-majanduslikult paremal järjel perede lapsed ühtedesse ja mahajäänud perede järglased teistesse koolidesse, koolisüsteem kihistub.
Sellest kogemusest õppinuna rakendavad riigid, näiteks Holland ja Belgia, nn kontrollitud koolivalikut.2 Peredele antakse küll valikuvabadus, kuid seda piiratakse keskselt paika pandud õigluskriteeriumidega. Lõpliku koolikoha otsuse ei tee pere ega kool, vaid keskse koordinaatorina omavalitsus või riik, et ära hoida mõningate koolide kooreriisumine ja tasandada perede majanduslikest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest tagavaradest tulenevat stardipositsioonide erinevust paratamatult ka võistlusmomenti sisaldavas koolivalikuprotsessis.
Haridussüsteemidele, mis kontrollitud koolivalikut rakendada ei soovi, soovitavad koolivaliku-uurijad üht: võimaldage pealegi peredel vabalt valida kooli ja/või koolidel valida õpilased, aga vähemalt väikeste laste (nt koolieelikute) puhul tuleks võistluslikust koolivalikust hoiduda, sest mida nooremaid lapsi suure nõudlusega koolides (nt sisseastumiskatsete põhjal) selekteeritakse, seda suurem sotsiaalne kihistumine sellega kaasneb.3
Riikide praktika ja teadlaste soovituste taustal paistab Tallinna eliitkoolivaliku poliitika silma erandlikuna. Selle kihistavat mõju on uuringud näidanud juba ammu,4 kuid otsust sotsiaalset ebavõrdsust taastootva süsteemi kontrolli alla võtmiseks seni sündinud ei ole. Sealjuures sisaldab Tallinna eliitkoolivaliku poliitika kaht elementi, mida teaduskirjanduses hea koolikohtade jaotussüsteemi kujundamisel esmajoones vältida soovitatakse: sisseastumiskatsete põhjal laste selekteerimine väga varakult ehk juba eelkoolieas ja eliitkoolidele jäetud õigus riisuda koor: määrata ise vastuvõtukriteeriumid (nt testid, vestlused) ja langetada koolikohtade jaotamise otsus.
Miks ebasoovitavat poliitikat ei kaotata?
Koolikatsed on peagi taas ukse ees. Õige aeg on küsida, miks hea koolivalikupoliitika põhimõtetega vastuolus olevat ja sotsiaalselt ebasoovitavaid tagajärgi andvat Tallinna eliitkoolipoliitikat ei taheta kaotada? Selle küsimuse võtsin lahendada oma magistritöös, kus tuginen intervjuudele Eesti hariduspoliitika kujundajatega (Eesti Õpetajate Liidu juht, Eesti Õpilasesinduste Liidu juht, Eesti Lastevanemate Liidu juht, Eesti Haridustöötajate Liidu juht, Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud, Tallinna Haridusameti juhataja, teadlased ja koolijuhid) ning eliitkoolide lapsevanemate seas tehtud küsitlusele.
Kuidas üldse saab teoks poliitikamuudatus? John Kingdoni teooria (PVT, multiple streams approach) kohaselt liigub poliitilises süsteemis koos iga ühiskondliku probleemiga ringi kolm voolu: probleemivool (problem stream), sisendpoliitikavool (politics stream) ja väljundpoliitikavool (policy stream).5 Võimaluste aken muudatuseks avaneb siis, kui kõik kolm voolu on saanud ühinemisküpseks. Probleemivool on küps, kui probleemi ka tajutakse probleemina. Sisendpoliitikavool on küps, kui ühiskonnas levinud hoiakud ja väärtused ehk ühiskonna kultuur poliitikamuudatust toetavad ning kui on poliitiline tahe muudatus ellu viia. Väljundpoliitikavool on küps, kui on välja töötatud poliitika probleemi lahendamiseks/leevendamiseks, sellest ollakse teadlikud ning seda toetatakse konsensuslikult.
Mida tunneb üks väike laps, kes on teinud oma parima ja siis talle öeldakse, et see ei ole piisav. Mitte lihtsalt et see võib terveks eluks meelde jääda, vaid jääbki. See on pauk terveks eluks.
Poliitiliste voolude küpseks saamisel ehk voolude „küpsetamisel“ on kriitilise tähtsusega nn poliitikaettevõtjad (policy entrepreneurs) ehk toimijad – poliitikakujundajad, vabaühenduste esindajad, teadlased, ettevõtjad –, kes poliitikamuutust väga toetavad ja selle nimel ka (näiteks avalikkuses sel teemal aktiivselt sõna võttes ja sedasi ühiskondlikku kultuuri ja poliitilist tahet mõjutades) tööd teevad. PVT aitab seega selgitada, miks olukorras, kus ühiskonnas esineb kõiksuguseid probleeme, ühtedega tegeletakse, kuid teistega mitte, või pööratakse ühtedele märksa rohkem tähelepanu kui teistele. Sealjuures aitab PVT mõista, miks probleemidele tähelepanu pööramine ühiskonniti erineb.
Näiteks on paljudes ühiskondades probleemiks rahvusvähemuste kõrvalejäetus. Ent ühiskonnas, kus seda tajuvad probleemina ka teised grupid peale rahvusvähemuste endi, kus peamiste ühiskonna kultuuri iseloomustavate väärtustena tõusevad esile sallivus ja pluralism ning kus poliitika toimib, jõuab mure kiiresti poliitikakujundajate päevakorda palju suurema tõenäosusega kui ühiskonnas, kus probleemitaju on sotsiaalsetel gruppidel märkimisväärselt erinev, kus ühiskonna kultuurist peegelduvad alusväärtustena sallimatus ja rahvuslik maailmapilt ja/või kus rahvusvähemuste kõrvalejäetust leevendava poliitika suhtes napib teadlikkust või tahet. PVT selgitab näiteks, miks Soomes ja Rootsis on samasooliste abielu lubatud, kuid Eestis mitte, miks Põhjamaades ja konservatiivsetes Mandri-Euroopa riikides toimub maksude kogumine ja ümberjagamine palju laiaulatuslikumalt kui liberaalses Eestis.
Kasutades Kingdoni poliitiliste voolude teooriat uurisin, miks ei ole Tallinna eliitkoolipoliitikas muutust toimunud. Miks ei ole see teema pälvinud poliitikakujundajate tähelepanu? Kui poliitikamuutust toimunud ei ole, tähendab see, et vähemalt üks eespool mainitud vool poliitikamuudatuseks küps ei ole. Minu uuring näitas koguni, et Tallinna eliitkoolivaliku poliitika on pikka aega püsinud muutumatuna seetõttu, et mitte ükski poliitiline vool ei ole poliitikamuudatuseks küps ja et Tallinna eliitkoolivaliku poliitika ümberkujundamiseks napib poliitikaettevõtjaid.
Suurima probleemina nähakse laste stressi
Probleemivoolu ebaküpsusele viitab, et ehkki enamik intervjueerituid tajub üht või mitut probleemi, on peatoimijaid, nt Tallinna haridusameti juhataja, paljud eliitkoolide lapsevanemad, kelle meelest ei ole olukord problemaatiline või seostuvad Tallinna eliitkoolivaliku poliitikaga probleemid, mida poliitikakujundajad (nt HTMi ametnikud, eliitkoolijuht) leevendada ei saa ega peagi. Seega joonistuvad välja teatud grupid (KOVi ja riigi tasandi poliitikakujundajad, eliitkoolide lapsevanemad, eliitkoolijuhid), kes poliitikamuudatust ei toeta või kes lausa sellele tugevalt vastu seisavad. Probleemi tajumise ebaküpsust peegeldab seegi, et ka need, kes olukorda probleemsena näevad, ei ole üksmeelel, milline probleemidest on kõige kriitilisem ja vajab esmajoones sekkumist. Kõige enam toodi praeguse korralduse põhiprobleemina välja laste stressi. Seda põhjendati järgnevalt:
„Me võime lihtsalt mõelda, mida tunneb üks seitsme- või kuueaastane laps, kes on teinud oma parima ja siis talle öeldakse, et see ei ole piisav. Mitte lihtsalt et see võib terveks eluks meelde jääda, vaid jääbki. See on pauk terveks eluks.“ (lastevanemate liidu juht)
„Lapsed lükatakse varakult ebaterve konkurentsi rattale, pannakse tegema seda, mida nad teevad ehk vastumeelselt [—]. Muidugi on see kadalipp lastele õudne, nad saavad varase kokkupuute julma konkurentsimaailmaga ja neil kujuneb haridusest instrumentaalne arusaam, et see on nagu redel ühiskonnas edukate sekka pääsemiseks, ent mitte vaimne eneseteostus.“ (Tallinna ülikooli kasvatusteaduste dotsent)
Muude probleemidena tõsteti esile valede väärtuste ja hoiakute kujundamist lastel, lapsevanemate stressi, sotsiaal-majanduslikku kihistumist, läbipaistmatut ja pedagoogiliselt põhjendamatut koolikohtade jaotussüsteemi, koolide esindajate ja haridusametnike stressi, laste tervikliku ja intellektuaalse arengu häirimist, eliitkoolide ebaeetilist käitumist, teiste koolide konkurentsipositsiooni nõrgestamist ja ebaausat hariduspoliitikat.
„Eliitkoolide ebaeetilisus väljendub ka selles, et valida enesele n-ö kergemini õpetatavad lapsed, kelle vanemad on motiveeritud neid kodus õpetama, et nad välja ei langeks; niimoodi kergendavad õpetajad oma tööd.“(Tallinna ülikooli kasvatusteaduste dotsent)
„Suurim probleem hakkab pihta riigieksamitest, mida on vaja mitte riigile selleks, et tuvastada parendusvaldkonnad, vaid neid on vaja eliitkoolidel, kes saavad olla riigieksamitulemuste alusel nimekirjas esimesed. Ja siis, saades sinna etteotsa, müüvad nad pileteid enda sihtasutustesse, kuhu inimesed saavad konkureerida ja selle eest tasu maksta. Kui ei oleks riigieksameid [—], ei oleks lapsevanematele müüa seda argumenti, et meie kool on parim, meie peame võtma selle eest lisaraha. See on nagu dopingusport, et meie valime välja need, kes on paremad, saavutame nende alusel paremad tulemused ja siis küsime selle kõige eest raha. Saame natuke lisaraha, aga samal ajal ei tee me erakooli, vaid ripume ikkagi maksumaksja raha otsas samadel alustel nagu ülejäänud koolid.“ (Tallinna koolijuht)
Nagu juba märgitud, põhiprobleemist ühist arusaama välja ei joonistunud. Ühtedele oli põletavaim üks probleem, teistele teine. Oli neidki probleeme, mis tekitasid intervjueeritute polariseerumist, s.t kui ühe meelest oli tegemist peamise probleemiga, siis teise sõnul sellist probleemi ei olegi. Ühe sellise probleemina kerkis esile sotsiaal-majanduslik kihistumine, mille kohta eliitkooli juht arvas, et praegune süsteem mitte ei suurenda kihistumist, vaid vastupidi, vähendab seda:
„See ei ole mitte kihistumise meede, vaid vastupidi, sõltumata elukohast on võimalik neisse koolidesse kandideerida. Ja võrdlusalus kujuneb siis hoopis millegi muu põhjal kui see, kas tal on võimalik ennast kesklinna registreerida või mitte.“ (Tallinna eliitkooli juht)
Kui uurisin, mida peavad intervjueeritavad Tallinna koolivalikupoliitika järjepidevuse peamiseks seletuseks, tõsteti kõige enam esile teatud gruppide tulihingelist vastuseisu muudatustele.
„Huvi seda lahendada ei ole võib-olla piisavalt veel kohale jõudnud, sellepärast et surve on nii suur. Väga palju ja võib-olla ka väga häälekaid lapsevanemaid, kes on huvitatud, et nende lapsed käiksid ja oleksid eliitkoolis.“ (õpetajate liidu juht)
„Mäletame ju väga hästi, et kui seda reformi siin tehti kunagi, siis kõik olid ju päri sellega, aga kui jõuti konkreetse kooli juurde, tõusis mõni mõjukas lapsevanem või poliitik püsti ja ütles, et aga selle kooli jätame ikka nii. No ja siis selgus, et miks, noh, et mina käisin seal koolis või mu laps käib seal …“ (Tallinna koolijuht)
Sisendpoliitikavoolu ebaküpsusele viitab eesti ühiskonna kultuur, kus põhiväärtustena prevaleerivad individualism, materialism, nõrgad kommunitaarsed väärtused6 ja tugev tööeetika. Seega on meie kultuur selline, mis võistluslikkust ja edukultust väärtustavat eliitkoolipoliitikat toetab ning poliitikamuudatusele kaasa ei aita. Sisendpoliitikavoolu ebaküpsus ilmneb ka survegruppide kampaaniate puudumises ning poliitikakujundajate väheses tahtes koolikorraldust parandada. Muu hulgas ilmestab seda laialdane nn süü vältimise strateegiate kasutamine.7 Ebamugava avaliku probleemiga tegelemisel püüavad poliitikakujundajad endalt vastutuse veeretada. Tallinna eliitkoolipoliitikas kasutatakse nt nn pass-the-buck-strateegiat ehk vastutuse asetamist mitte otseselt poliitiliselt vastutavatele institutsioonidele (siinkohal õiguskantslerile), suletud uste taga kokkulepete sõlmimist poliitiliselt ohtlike teemade päevakorrast eemale hoidmiseks, aga ka nn circling the wagons strateegiat ehk võimu hajutamist teistele poliitikakujundajatele / poliitikakujundamise tasanditele (siin: KOVile).
Miks peaksime kaaluma teisi lahendusi?
Järgnevalt toon paar näidet süü vältimise strateegia kasutamisest Tallinna eliitkoolipoliitikas.
„Nagu ka õiguskantsler on [—] öelnud, et kuigi oluline on see, et igal lapsel oleks koolikoht tagatud, siis tegelikult ei oleks meil mõistlik hakata lõhkuma midagi, mille osas vanematel, teatud sihtgrupil, see soov on jätkuvalt olemas. [—] Nagu ka õiguskantsler Ülle Madise ütles, et mitte ükski uuring ka ei tõenda seda, et [—] need lapsed oleksid tulevikus kuidagi paremal positsioonil.“ (HTMi ametnik)
„Tallinna Haridusameti ametnikud ei ole püüdnud seda süsteemi muuta. [—] Samas ma saan Haridusameti juhatajast ka aru. Kui ta ütleb, et nüüd ma tahan seda süsteemi likvideerida, siis mina ei lähe talle õlale patsutama, et tubli, et sa nii teed, aga viis tükki lähevad temaga vaidlema, et ta nii teeb. Ja siis ta ütleb, et no teeme siis nii nagu te tahate. Ongi kõik.“ (Tallinna koolijuht)
Väljundpoliitikavoolu ebaküpsust näitab ühelt poolt see, et nii mõnelgi juhul võimalikest poliitikaalternatiividest kas ei teata või ei toetata neid, ning teiselt poolt see, et nende seas, kes üht või mitut poliitikaalternatiivi toetavad, konsensust sobivaima alternatiivi osas ei ole. Vastuseisu poliitikaalternatiividele põhjendati muu hulgas järgmiselt:
„Milleks me peaksime kaaluma mingeid teisi lahendusi? Ma küsin alati, et kus see probleemikoht on. [—] Küsimus on ju selles, et kui on nõudmine, siis on pakkumine ja nii lihtne see ongi tegelikult.“ (Tallinna haridusameti juhataja)
Poliitikaalternatiivina kõige enam poolehoidu leidis keskne sobitusmehhanism, kus koolikohtade jaotamise otsust ei tee koolid, vaid keskne koordinaator (KOV või riik), kasutades selleks ühiskonnas kokku lepitud kooslust mitmesugustest õigluskriteeriumidest (nt õed-vennad ühes koolis, kodulähedus, rahvusvähemuste, sotsiaal-majanduslikult mahajäänute, erivajadusega inimeste eeliskohtlemine vms). Teisisõnu toetavad Eesti hariduspoliitika põhitoimijad Tallinna eliitkoolikorralduses kõige enam poliitikat, mida soovitavad ka koolivaliku-uurijad.
Muude alternatiividena toodi välja teavitustöö piirkonnakoolide headusest, nõrgemate koolide järeleaitamine, loterii, eliitkoolide ülelinnalise vastuvõtupõhimõtte kaotamine, s.t eliitkoolide reorganiseerimine piirkonnakooliks jms. Mitmed märkisid, et ehkki kaalumist väärivaid poliitikaalternatiive on, ühtegi väga sobivat silma ei paista. Ehkki suurem osa eliitkoolide lapsevanematest teatud vormis koolikatseid toetab, oli nende seas ka neid, kes väikeste laste praegusel kujul selekteerimist ja Tallinna eliitkoolivalikupoliitika toimimist teravalt kritiseerivad, näiteks:
„Seni kuni inimesed usuvad, et kuni 12 aastat oma lapse 30 km kauguselt igahommikune koolivedu tagab edu edaspidises elus, ei ole pääsu ilmselt mingis vormis koolikatsetest. Eelkoolilaadne riitus tagab ka koolile (ning ehk ka õpetajatele) teatava lisasissetuleku, kuid ei välista katsetel toimuvat loteriiefekti, kus osadel osalejatel on mitu loosi. Kui ikka etteütluses kasutatakse kaks päeva järjest ühtesid ja samu lauseid, mis lastele ning ukse taga kuulavatele vanematele hästi meelde jäävad, siis jääb arusaamatuks, mida me testime? Kui eliitkooli katsetel tagab miinimumpunktid küsimusele „Kelleks tahad saada?“ lapse siiras soov politseinikuks (mitte ärimeheks, direktoriks, teadlaseks) saada, siis on midagi väga valesti.“ (eliitkooli lapsevanem)
Kui riikide kogemuste ja valdkonna teadlaste soovituste taustal mõjub ebavõrdsust taastootva Tallinna eliitkoolipoliitika järjepidevus kummastavalt, siis Eesti poliitilist taustsüsteemi analüüsides siin midagi üllatavat ei ole. Tallinna eliitkoolipoliitika ei ole veel muudatusteks küps, aga see ei tähenda, et teema tuleks tuha alla hõõguma jätta. Ehkki poliitika muutmine on kompleksset taustsüsteemi arvestades keeruline, on see siiski vajalik. Seda kinnitab nii senine teaduskirjandus kui ka see, mis selgus uuringust: probleeme tajuvad peaaegu kõik kesksed hariduspoliitika toimijad, sh isegi üks osa eliitkoolide lapsevanematest ja eliitkoolide juhtidest. Eliitkoolipoliitika tuleviku arutelude keskmesse tuleb asetada küsimus: millist avalikku huvi praegune ebavõrdsust taastootev eliitkoolipoliitika teenib ning kuidas sobitub see elitaarne fenomen Eesti ühtlust ja sotsiaalset õiglust rõhutava haridussüsteemiga?
1 K. Põder, T. Lauri, When Public Acts like Private: the failure of Estonia’s school choice mechanism. European Educational Research Journal, 13(2) 2014, 220–234.
2 C. D. Cobb, G. V. Glass, School Choice in a Post-Desegregation World. Peabody Journal of Education, 2009, 84, 262–278.
3 E. A. Hanushek, L. Wössmann, Does Educational Tracking Affect Performance and Inequality? Differences-in-differences Evidence across Countries. The Economic Journal 2006, 116, 63–76.
4 K. Põder, T. Lauri, A. Veski, T. Veskioja, K. H. Peegel, Koolivaliku uuring: küsitlus Tallinna koolides 2012. Uuringu raport.
5 N. Zahariadis, Ambiguity and multiple streams. In: C. M. Weible, P. A. Sabatier (Eds.). Theories of the policy process. Routledge, New York 2018.
6 L. Kalev, M.-L. Jakobson, T. Saarts, Eesti poliitiline kultuur: alusväärtused. Riigikogu Toimetised, 2008, 18.
7 Nende kohta vt R. K. Weaver, The politics of blame avoidance. – Journal of Public Policy, 1986 6(4), 371–398. R. K. Weaver, Policy leadership and the blame trap: seven strategies for avoiding policy stalemate. Governance Studies at Brookings 3, 2013.
Venemaa ja Lääne suhetes võib täheldada lapselikku ärplemist stiilis „kes teisele ütleb, see ise on!“ või „aga vaata, milline sa ise oled!“. Siiski võivad sellised argumendid ainult näivalt naiivsed olla. Vaid mõne sammu kaugusel neist on moraali kuldreegel: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule endale tehtaks! Samuti eetikaprintsiip, et moraalireeglid peavad olema universaalsed ja kehtima kõigile ühtemoodi. Filosoofilisi probleeme on siin rohkem ja sügavamaid kui peavoolumeedia propagandast nüristunud massid seda aimata suudavad.
Kui näiteks Venemaa heidab jätkuvalt Eestile ette, et siin on suur hulk kodakondsuseta venekeelseid elanikke, kas pole siis paslik Venemaalt küsida, kas nad annaksid Venemaa kodakondsuse suurele hulgale välismaalastele (kui sellised oleksid olemas), kes pole Venemaal sündinud ja kes ei oska vene keelt või ei kavatsegi vene keeles suhelda. Kas Venemaal on võimalik saada haridust oma emakeeles, mis pole vene keel? Seaduse järgi olevat see võimalik vanemate soovil. Aga üks vähemusrahvusest keeleteadlane – Albert Razin – pani end seal mõned aastad tagasi põlema, sest tema emakeel, milleks on udmurdi keel, sureb välja.1 Kuna selle keele õppimine pole kohustuslik, siis noored ei viitsi seda enam teha. Venemaa ajakirjandus tsenseeris seda juhtumit. Euroopas põlu all olev Ungari on omakorda protestinud Ukraina vastu, sest Ukraina uus keeleseadus sunnib kümneid tuhandeid ungarlasi õppima koolis ukraina keeles.
Aga milliseid etteheiteid Venemaa siis läänele teeb? 10. septembril 2020 kuulutas Leedu seim Tsihhanovskaja Valgevene seaduslikult valitud liidriks. Eesti ajakirjandus vaikis selle pea täielikult maha, et Leedu parlament oma naaberriigi Valgevene presidenti valis ja sedasi piirkondliku julgeolekukriisi esile kutsus. Küll aga kirjutasid kõik ajalehed sellest, et meie vapper Urmas Reinsalu on juba mitmendat korda ÜRO Julgeolekunõukogus tõstatanud Valgevene teema – ka seoses piirkondliku julgeolekukriisiga.
22. septembril esineski Tsihhanovskaja Euroopa Parlamendis ja vastas küsimustele. Talle esitas küsimusi Iirimaa roheline Mick Wallace. Oma Twitteri kontol kirjutas Wallace, et Tsihhanovskaja nõudis Valgevene poliitvangide vabastamist ja tema nõustus 100%. Samuti küsis ta, kas Tsihhanovskaja ühineks ka tema nõudega vabastada Kataloonia poliitvangid ja Londonis Julian Assange, ent kahjuks ei tundnud Tsihhanovskaja teiste poliitvangide vastu huvi …. Oma kõnes viitab Wallace rahvusvahelisele õigusele. Inimõiguste rikkumise korral on teistel riikidel raske midagi ette võtta, sekkumata teise riigi siseasjadesse. Wallace on demonstrantide vägivaldse mahasurumise vastu, ent ta on selle vastu mitte ainult Valgevenes, vaid ka Pariisis, Kataloonias ja mujal. Wallace on poliitvangide olemasolu vastu. Aga ta kutsub Tsihhanovskajat üles ühinema võitlusega Kataloonia iseseisvuslaste liidrite ja Julian Assange’i vabastamise eest. Wallace’i kõnet Euroopa Parlamendis segasid korduvalt teiste parlamendiliikmete lärm ja vahelehõiked.
5. novembril ilmus Eesti Rahvusringhäälingu portaalis artikkel pealkirjaga „OSCE raport tõendab Valgevene valimiste võltsimist ja võimude vägivalda“. Selles kirjutatakse: „Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) 17 riigi algatusel koostatud raport näitab Valgevenes 9. augustil peetud presidendivalimiste võltsimist ja ametivõimude vägivalda sellele järgnenud opositsiooni protestide mahasurumisel.“ See oli valeinformatsioon. Ja valeinformatsiooni levitamise vastu on Euroopa Liit vastu võtnud resolutsioone.
Kataloonia tosinkond liidrit istub vanglas, summaarse karistusega üle saja aasta, ühe isiku kohta keskmise karistusega üle 11 aasta – seda referendumi korraldamise eest. Pildil protestiplakat FC Barcelona ja Milano Interi vahelise jalgpallimatši avatseremoonial 2. oktoobril 2019.
„OSCE Rapporteur’s Report …“2 (2020) ei sisalda oma kokkuvõttes andmeid valimistulemuste võltsimisest. Võltsimisest on juttu ainult paaril leheküljel (kahes alamparagrahvis: „II. A. 2.d. Issues related to the election results“ ja „II. A. 2.e. Summary of findings on the allegation of election fraud“) ja nendel lehekülgedel viidatakse Valgevene opositsiooni enda koostatud analüüsidele, mis olid esitatud juba ammu. Seejuures selles raportis Valgevene opositsiooni väidetele valimistulemuste võltsimisest hinnangut ei anta. Euroopa Liit, kellel on raha ja rikkust ning palju võimekaid teadlasi, hoidub veel pool aastat hiljem esitamast teadusekspertiisi Valgevene võltsimise ulatuslikkuse kohta, samal ajal kui Euroopa poliitikud kehtestavad Valgevenele sanktsioone, rääkides üksmeelselt valimiste võltsimisest.
Venemaa etteheide, et lääneriigid esitavad tõestamata süüdistusi, vastab tõele. Rääkimata sellest, et alati vaikitakse maha olulisi fakte, näiteks et idabloki vaatlejad olid valimistel tõesti kohal. Praeguste andmete najal on tõenäosus, et USA valimised on võitnud Trump aga palju suurem kui tõenäosus, et Valgevene valimised võitis Tsihhanovskaja, kes sai ametlikult ainult 10% häältest. Ja see tähelepanek pole mitte OMONi vägivalla õigustamine, vaid tähelepanu juhtimine, et see ei näe nii välja, et Euroopa Liit tegeleks inimõiguste kaitsmisega. Ennemini näeb see välja nii, et inimõiguste kaitsmist kasutatakse ettekäändena millegi muu tegemiseks.
Kataloonia poliitvangid
Vikipeedia andmeil põgenes Kataloonia valitud president Carles Puigdemont Hispaania kohtuvõimu eest välismaale ning elab Brüsselis. 2019. aastal valiti ta Euroopa Parlamendi liikmeks, kuid Hispaania valitsus keeldus tema mandaati kinnitamast. Euroopa Parlamendi jaanuarikuine protokoll (2020) teatab, et vastavalt Euroopa Kohtu 19. detsembri 2019. aasta otsusele saavad Puigdemont ja veel mõned isikud osaleda „täieõiguslikult parlamendi ja selle organite töös, tingimusel et nad on eelnevalt esitanud deklaratsioonid, milles nad kinnitavad, et ei täida ülesandeid, mis ei ole ühitatavad Euroopa Parlamendi liikme ametiga“. Seega Valgevene mittevalitud president Tsihhanovskaja tohtis Euroopa Parlamendis nõuda Valgevene poliitvangide vabastamist, aga Kataloonia valitud president Puigdemont, kuigi ta oli valitud Euroopa Parlamenti, ei tohi seal esitada mingeid nõudmisi Kataloonia poliitvangide vabastamiseks.
Kataloonia ülejäänud tosinkond liidrit istub vanglas, summaarse karistusega üle saja aasta, ühe isiku kohta keskmise karistusega üle 11 aasta – seda referendumi korraldamise eest. Vahepeal lasti need poliitikud paariks päevaks vanglast välja, et nad saaksid valimistel osaleda. Ent kõik see kokku ei näe sugugi nii välja, et Euroopal oleks mingit õigust Valgevenele või Venemaale inimõiguste osas moraali lugeda.
Pariis, kollased vestid ja Julian Assange
14. veebruariks 2019 olid kollased vestid protesteerinud 16 nädalavahetust järjest. Tagajärjeks oli üle 8000 vahistatu, 500 raskelt vigastatut, üle 2000 vangistatu (seisuga 14. veebruar 2019), üle 1500 ootas kohut, 12 hukkunut, üle 20 pimedaks jäänu, 6 kaotatud kätt, välja oli tulistatud üle 10 000 kummikuuli.3
Ajakirjanik Julian Assange on vangistuses viibinud kümme aastat. Neist seitse Londonis Ecuadori saatkonnas ja kolm Belmarshi vanglas. Ikka veel ähvardab teda väljaandmine USA-le, kus teda ootaks kuni 175aastane vanglakaristus „spionaaži“ eest, kusjuures ta pole USA kodanik ja ta ei ole tegutsenud USA territooriumil. Rootsi on oma ammuse vägistamissüüdistuse tagasi võtnud. 4. jaanuaril 2021 tühistas Ühendkuningriigi kohtunik USA esitatud süüdistuse, viidates võimalusele, et Assange võib USA vanglas sooritada enesetapu, ent USA kaebas otsuse edasi. USA kohtunik Napolitano (2020) aga usub, et USA Assange’ile esitatud süüdistused on konstitutsioonivastased.
Assange ja tema asutatud Wikileaks on avaldanud kurikuulsa video „Collateral Murder“, mis paljastas USA sõjaväelaste sõjakuriteo Iraagis (tahtlikult tulistati pahaaimamatuid kahjutuid tsiviilisikuid, seejuures mõrvati kaks Reutersi ajakirjanikku). Assange avalikustas USA valitsuse dokumendid Guantanamo vangilaagrist, USA diplomaatilisest sidest, Afganistani sõjast, Iraagi sõjast. Ta on paljastanud USA kohta vangide piinamised, sõjakuriteod, avalikkuse teadliku eksitamise sõja kohta; fakti, et sõda pole edukas ja USA valitsus teab, et tema peetud sõda pole edukas. Daniel Ellsberg teatas kohtus, et Assange’i paljastused on USA ajaloo ühed tähtsamad (Goodwin 2020). See ei näe aga sugugi nii välja, et lääs oleks moraalselt heal positsioonil, et ajakirjandus- ja sõnavabaduse küsimustes teistele epistlit lugeda.
Dokumentaalfilm „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” (Eesti 2020, 72 min), stsenarist-režissöör Enn Lillemets, operaator, montaažirežissöör ja produtsent Jaan Kolberg, toimetaja Viivi Luik, muusika Tuule Kann. Stuudio Navona.
Ega vajadust Betti Alverist kõneleva filmi järele pole ju vaja põhjendada. Eriline eheduse ja rafineerituse ühendus, mis Alveri luulet iseloomustab, elu ja luule peaaegu müüdisarnane seong, ometi ilma et Alver oleks oma luulevälist isikulegendi kuidagi kultiveerinud, meie luulekultuuri tipp ja paljudele tumedate aegade pidepunkt – kõige selle pärast on Alveri üha uuesti käsitlemine endastmõistetav. Ilma igasuguse paatose ja tagamõtteta võib öelda, et kui otsida eesti kultuurist loojaisiksust, kes väljendab pidevalt ohus oleva ja samas nii visa humanismi olemust kõige selgemalt ja sügavamalt nii oma loomingus kui eluhoiakutes, siis on Betti Alver kindlasti üks neist.
Nüüd on valminud Enn Lillemetsa film „Betti Alver. Ilmauks on irvakil“ – üle tunni kestev rännak Betti Alveri radadel. See „rännak radadel“ on mu meelest täiesti adekvaatne žanrimääratlus. Esiteks selle poolest, et film järgib teatavaid kindlaid konventsioone – see on omaette liik filme, teatav audiovisuaalne vaste kirjaniku elu- ja loomeloolisele monograafiale; teiseks selle poolest, et suur osa filmist ongi üles ehitatud otseses mõttes ekskursioonina: käiakse tähelepanuväärsetes kohtades ning räägitakse kohtadega seotud kultuuriloolisi seiku. Mul endal on olnud õnne käia ekskursioonidel koos Lillemetsaga ja tean, et ta on väga haarava jutu ja küllusliku kultuuriloolise eruditsiooniga rännukaaslane.
Õigupoolest annab see uus film võimaluse meenutada, et „Ilmauks on irvakil“ on juba kolmas Alverist tehtud film. Esimene oli Vallo Kepi „Üks pilk Betti Alverile“,1 mille stsenarist ja kaadritagune hääl on Paul-Eerik Rummo. See on 27minutiline sissevaade Alveri ellu ja loomingusse, valminud veel Alveri eluajal, kuid Alver ise loobus filmis osalemast (selle tõiga nentimisega film peaaegu et lõpebki, nii et filmist jääb teatav Alveri kättesaamatul kõrgusel asumise tunne, mis muidugi on osa Alveri-müüdist). See on poeetiliselt tihendatud ja kujundlik film, kohati vaid visuaaliga märksõnadele vihjav, korraga nii alverlikkuse kudedesse süüviv kui ka teatava distantsi pealt üldistav teos. Filmi iseloom tundub olevat Alverile kohaselt korraga tundlik ja jõuline. Sumera ja Pärdi (ja veel teiste – tiitrites pole heliloojaid märgitud) muusika, kaadrid tähistaevast ja virmalistest, Alveri elupaikadest läbisegi vanade fotodega, rongisõit Jõgevalt Tartusse ja tagasi, luulet lugemas Viiu Härmi ja Alveri enda hääl. Kõik on tegelikult väga lihtsalt kokku pandud, kuid mõjuv ja sisemiselt tark. Film on vaadatav ERRi netiarhiivis.
Teise filmi kättesaadavusega on kehvemad lood. Siinkirjutaja sai selle Tristan Priimäe lahkel abil Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiivist, kus see spetsiaalselt meie palvel digiteeriti. See on Peep Puksi 1990. aastal Tallinnfilmis tehtud kolmveerandtunnine „Betti Alveriga“,2 mis koosneb suures osas intervjuukatketest paljude Alverit tundnud inimestega ning mida raamivad Kärt Tominga laul „Korallid Emajões“ ning kaadrid Alveri tühjaks jäänud korterist (õigupoolest võrsuski film algsest plaanist dokumenteerida Alveri eluase, kui oli selgunud, et sellest ei saa muuseumi – nagu kirjutab filmi omaaegses arvustuses Aivo Lõhmus3). Film on mustvalge, kuni finaalis muutub värviliseks; montaaž on tihe ja mõtestatud, keskendutakse Alverile sellisena, milline ta oli suhetes teiste inimestega. Üldtoon on rahulik ja vestluslik, kuid pingestatult tihke. Selle filmi suur väärtus on ka selles, et siin on jäädvustatud terve hulk kultuuriloos tähtsaid inimesi.
Lillemetsa film asub mingis mõttes kahe eelmise filmi vahepeal: ühest küljest koondab ta dokumentaalseid kilde ja kõnnib Alverist tühjaks jäänud kohtades nagu Puks, teisalt on selles üks selge jutustajaisik (Kepi filmis Rummo, siin Lillemets ise), samal ajal kui Puks jääb kaadri taha ning laseb jutustada teistel, temalt on vaid kaameratöö ja kompositsioon. Lillemetsa filmis on intervjueeritavaid vähe: Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat.
Kolme filmi võrdlusest tuleb üht-teist huvitavat välja. Kõik kolm filmitegijat on käinud Pühastes – talus, kus Alver ja Talvik olid sõjapaos: nüüdsest filmist on näha, et talukoht on paremas seisukorras kui 30 aastat tagasi. Kui vanemates filmides süvendavad Pühaste kaadrid kaduvikumeeleolu, siis nüüd on see lihtsalt üks ajaloolise tähtsusega koht. (See kehtib ka mõne muu paiga kohta, nt Alveri sünnikodu Jõgeval, mis Kepi filmis on mõnevõrra kulunud, nüüd aga muuseumina kenaks vuntsitud, või Alveri Pargi tänava kodu, kus ta Vidri Reinu tõlkis.)
Noore näitlejana, kes kehastab Betti Alveri kõnekust uue põlvkonna jaoks, esitab Alveri luulet filmis Saara Nüganen (paremal), kes käib kaasas osal Enn Lillemetsa käikudest.
Üks asi, mis on olemas nii Puksi kui Lillemetsa filmis, on Emajõkke visatud korallkee lugu (Rummo ja Kepi film vaid vihjab sellele Vorbuse raudteesillalt filmitud Emajõe kaadritega). See on ilus ja võimas lugu, mis on jäädvustatud Alveri viimase luulekogu nimiluuletuses. Hiline Alver, kes on saavutanud erilise klaari ja täpse lihtsuse, on sellesse teksti koondanud kogu inimliku õnne ja traagika, mida ta on ise kogenud ja millega on ka teistel võimalik samastuda. Luuletuse lõppsõnum on ju see, et kõik, mis elust järele jääb, on kunagi õnne jäävuse nimel ohverdatud kaelakee, isegi siis, kui see õnnetust ära ei hoidnud – puhas õnnesoov ise, mis kumab elu lõpuni tumedate vete põhjast. Sellesse luuletusse ja seda saatvasse legendi koguneb nagu kristalli kokku kõik see, mis meid Alveri loomingus ja elukäigus puudutab, ja sestap on ilmselt raske ette kujutada Alveri-käsitlust, mis kas või korraks Vorbuse sillale ei põika. Lillemetsa filmis kuuleme seda lugu esimest korda Alveri enda jutustatuna.
Puksi ja Lillemetsa filmi ühendab ka see, et siin on noor(ed) näitleja(d), kes kehastavad Alveri kõnekust uue põlvkonna jaoks. Lillemetsa filmis on selleks Saara Nüganen, kes esitab Alveri luulet ning käib kaasas osal Lillemetsa käikudest. Puksi filmis on lisaks Kärt Tominga laulule veel Jaan Tätte ja Terje Rinne, kes kõnelevad oma kokkupuutest poetessiga (Tätte esitab ka ühe laulu).
Lillemetsa film kasutab ka kroonikakaadreid Alveri juubelist ning salvestisi Alveri enda luulelugemistega – selles osas kordab ta Rummo ja Kepi filmi, kus need asendasid luuletaja otsest kohalolu. Ühisjooneks Rummo-Kepi filmiga on ka tähistaevas maiste raskuste kontrastina, mida siin kasutatakse Ott Kangilaski „Tähetunni“ kujundusest võetuna.
Enn Lillemets Alveri-filmi jutustajana on väga õigustatud: ta tundis Alverit isiklikult ja on Alveri elu- ja loomelooga põhjalikult tegelnud. Koos Kristi Metstega on ta 2007. aastal koostanud kogumiku „Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Lisandusi tundmiseks“, mis on üks väga sümpaatne raamat: sisult on tegu Betti Alveri elulooga, kuid see pole kokku kirjutatud, vaid kompileeritud dokumentidest ja sekundaartekstidest, nii et lugeja saab narratiivi nende põhjal ise kokku panna. (Ka filmis on see raamat ekskursioonile kaasa võetud.)
Enn Lillemets ise on muidugi fenomen – kõndiv kultuurilugu, kehastunud kultuurimälu, ja tema isiksusest kumab tugevasti veel üks teatav vaimne õhustik ja sellele vastav inimtüüp, mis nüüdseks on suuresti minevikku vajunud. See on maailm, kus valitseb puhas ja idealistlik, peaaegu religioosne vaimupreesterluse printsiip ning keeldumine järele andmast olupoliitilistele piirangutele (ja mille hiliseim väljendus oli ehk 1990ndail tegutsenud Tartu Lasteteater, mille tegemistes Lillemets samuti osales). See on teatav traditsiooniustavus ilma suretava alalhoidlikkuseta. Ma vaatan Lillemetsa kõndimas sügiseses Tartus ja näitamas Alveri elupaiku ning mulle kangastub see üks vaimsus, mida ma kujutlen 1970ndate aastate Tartusse, kus noortel oli veel võimalus puutuda kokku sõjaeelse Tartu intellektuaalse elutundega, mis oli sõjast ja repressioonidest rikkumatuna läbi kantud. Mulle näib, et selle filmi suurim väärtus ongi selles, et ühtlasi on ta Enn Lillemetsa portree, küll ühe kindla teema kaudu, kuid ometi nii, et tema hoiakute põhituum on välja joonistunud.
Kompositsioonilt jättis film natuke õhku hajuva mulje – jäi tunne, et räägiti paljust, kuid pärale ei jõutudki. Seda päralejõudmatust on ka sihilikult rõhutatud, jutustades enne lõpuluuletust loo, mis lõpeb saladuse, mõistatusega (ikkagi mis tekste käis Alver Petersoni ausamba juures päev pärast selle avamist üksi lugemas?) – tähendab, filmi tegijad on sellest muljest teadlikud olnud või lausa seda kavatsenud. Muidugi on see kooskõlas Lillemetsa enda asendiga oma materjali suhtes – ega ta ei tõuse selle kohale, ei ammenda seda, küll aga ujub selles nagu kala vees. Seda teatavat ebareljeefsust ja ujuvust võib pidada filmi puuduseks, aga ka käsitlusviisi ja käsitleja eripäraks. Siin on teatavat alandlikku jüngerlikkust, aga Lillemetsas on piisavalt sisemist väärikust, et see ei muutuks piinlikuks. See on kontrastne Rummo ja Kepi filmiga, kus pakutakse väga selgesti kunstiliselt tihendatud kontsentraat Rummo (ja Kepi) autonoomsest Alveri-nägemusest, mis ometi ei lähe liiga pealetükkivaks.
Kolme filmi võrdluses tundub, et Lillemetsa film on neist kõige rikkama ja sujuvama pildikeelega nii kasutatud fotomaterjali kui ka Jaan Kolbergi kaameratöö poolest (huvitavalt on kasutatud nii droonikaamera kui steadycam’i võimalusi, mis kohati jätavad mulje, et ka filmi salvestav silm ujub ja hõljub Lillemetsaga kaasa, kui et vaatleb neutraalselt).
Õigupoolest alveroloogiasse see film väga palju põhimõtteliselt uut ei lisanud, kuigi asetas rõhkusid sinna, kuhu neid tavaliselt ei panda (nt suhtlus Minni Nurmega ning käigud koos temaga Viljandis ja Lõhaveres, või suhtlus August Sangaga). Minule oli täiesti uus lisandus „Alveri-mütoloogiasse“ nartsissiväli, mida Alver vaatamas käis – väga ilus leid, millega filmi raamistada. Palju, millest filmis räägitakse, on Alveri-tundjatele laias laastus teada. Küllap aga võib see nooremas põlvkonnas tekitada huvi Alveri loomingu ja erilise elusaatuse vastu. See film on vajalik teadaoleva meeldetuletusena, ja on hea, et seda pole tehtud pelgalt faktoloogilisel, vaid mingil peaaegu vistseraalsel elutundelisel tasandil, mida Lillemets suurepäraselt kehastab. Seepärast tasub seda filmi kindlasti vaadata, sest ainult film (või isiklik kokkupuude Lillemetsaga) suudab seda edasi anda.
Lootes, et ka Puksi film muutub peagi jälle huvilistele vabalt ligipääsetavaks, saab ainult rõõmustada, et meil on nüüd Alverist tervelt kolm erilaadset liikuvat pilti – kõik nad täiendavad üksteist. Rummo ja Kepi film on kunstipärane austusavaldus veel elavale poetessile, Puksi film järelehüüe ja meenutused äsja lahkunust ning Lillemetsa film pakub vaadet, mis on aja jooksul settinud, kuid mitte kaugenenud. Üks on igal juhul kindel – tänu Lillemetsa vahendavale isikule jõuab Alveri-müüt meieni ikka veel elava ja liigutavana, mitte monumendiks kivistununa.
1 „Üks pilk Betti Alverile“, Vallo Kepp, 1988.
2 „Betti Alveriga“, Peep Puks, 1990.
3 Aivo Lõhmus. Juhustest sündinud filmid. – Teater. Muusika. Kino, nr 4, 1991, lk 57–59.
Ennatlikult suletud tähistaevas ehk Eesti kirjandusest, feministlikult
MERLIN KIRIKAL
Lisa Rado on juba 27(!) aastat tagasi juhtinud tähelepanu tõigale, et sissearvav, kaasakutsuv ja sõbralik tundekude kultuurikriitikas või kogu intellektuaalses suhtluses on psühholoogiliselt väga raskesti saavutatav.1 Sellega osutab ta eelkõige feminismi enda sees tõusnud tülidele ning nende kurjas toonis vahendusele, kutsudes üles meenutama feminismi üht tuuma ehk kaasavat poliitikat, mis tähendab ka oma vastase argumendi rahulikku ärakuulamist.
Miks on kaasav, kuid samal ajal poliitilis-intellektuaalselt vahe, tundeline tekstuur kriitikas nii raskesti saavutatav? Hiljuti Rado esseed lugema sattudes pidin kurvastusega tõdema, et kuigi Eestis viljeldakse mitmesugust feminismi, ei lasu meie murekohad ikka veel feminismis endas, sest siinne feministlik kogukond on võrdlemisi ühtehoidev. Lokaalne probleem elutseb seni ikka teravas vastanduses feministid versus mitte-/antifeministid.
Miks kohalikus kultuurisfääris feminismi – mille osalisteks sünonüümideks on saanud ka üldisemad mõisted, näiteks poliitkorrektsus ja võltssallivus2 – sageli põlatakse ja halvustavalt välja arvatakse? Miks peetakse feministlikku või muid politiseeritud tõlgendusmudeleid kultuurile koguni kahjulikuks? Millest see vastuolu võrsub?
Klaaskuul ja sült
Üks võimalus sellele küsimusele lahendust otsida on analüüsida, kuidas on meil kultuuri, näiteks kirjandust, ajalooliselt mõistetud ja hinnatud. Mitme sõna võtnud ühiskonnaliikme feminismi otsesema või kaudsema äratõukamise põhjusi on ositi leida XX sajandi alguse kirjandusloost, mil vormus professionaalne pea täielikult meestest koosnev kirjanikkond ning mil teoretiseeriti kultuuri ülesannete ning kirjaniku-kultuuritegelase rolli ja tähtsuse üle ühiskonnas. Tollal loodi ka institutsioonid, mis praegugi eesti kirjandust vormivad (Eesti Kultuurkapital, Eesti Kirjanike Liit, Looming).
Eesti 1920. – 1930. aastate kirjanduslooga kas või põgusalt tutvudes torkab silma kompromissitu konflikt kirjanduse kui ühiskondliku ehk poorse nähtuse ning kirjanduse kui unikaalse ühiskonnast kõrgemal seisva marmorja palli vahel, mis ei assotsieeru millegi muu kui iseendaga, on kõva, läikiv, väga ilus ja isetekkiv.
Tänapäeva kirjanduskriitikas ja -arutelus võib neid vastanduvaid tõekspidamisi samuti tajuda.3 Esiteks on meil tugev tekstikultuse kogukond, kus kirjandust peetakse millekski eraldiseisvaks (sageli sünonüümse sõnaga „eriline“), tuues esiplaanile ja austades paberil olevat teksti (sõnu) ning raputades selle lahti kõigest välisest. Kirjandus on niimoodi formalismile naalduv asi iseeneses. Poliitika kaasatõmbamine kirjanduse uurimisse või selle viljelemisse tähendab selles mõttevaos kauni klaaskuuli kildudeks lõhkumist ning inimestelt selle hea ära võtmist, mida klaaskuul muidu teeks. Eraldatud-hoitud klaaskuul suudab lepitada, lohutada, aidata, ülendada, tervendada. Klaaskuul, mis asetatakse sootsiumi sekka, tekitab aga pingeid ja tuska.
Teiseks on meil kirjandust ja kultuuri ühiskonna osana vaatlev kogukond. Sellisel juhul ei uurita kirjandust mitte klaaskuulina, vaid sültja-viskoosse massina, mis voolab ja hakkab kuhugi kinni, tuleb lahti ja liimub uuesti. Kirjandus on sellisel juhul tugevasti oma loojate ja nautijate külge kleepunud ja vastupidi. (Ilmselt on meil ka neid suundumusi segavad kogukonnad, aga jätkem nad praegu kõrvale.)
Praeguses kirjanduskriitikas ja -arutelus võib tajuda vastanduvaid tõekspidamisi. Esiteks on meil tugev tekstikultuse kogukond, kus paberil olevad sõnad raputatakse lahti kõigest välisest. Poliitika kaasatõmbamine kirjandusse tähendab kauni klaaskuuli kildudeks lõhkumist ning inimestelt selle hea ära võtmist, mida klaaskuul muidu teeks. Teiseks on meil kirjandust ja kultuuri ühiskonna osana vaatlev kogukond. Sellisel juhul ei uurita kirjandust mitte klaaskuulina, vaid sültja-viskoosse massina. Miks ei võiks kaks kogukonda tähistaevast koos ammutada?
Kristallselgelt tuleb mainitud vastandus välja Alvar Loogi intervjuust Viivi Luigega: „Nüüdisaja kultuuris on minu meelest kaks leeri, kaks poolust. Üks, mis inimese vaimset vabadust piirab, ja teine, mis inimese vaimset vabadust avardab. Esimene suund on see, mis madaldab kultuuri üheks paljudest sotsiaalsetest või poliitilistest projektidest. [—] Teine suund kultuuris hoiab taeva, eriti tähistaeva, meie kohal alati lahti, alati avatud ja annab meile seda tuge, mida me elades vajame.“4
Siit selgub, et kirjandust ei tohi madaldada poliitikaks. Kasutatav verb on võtmetähtsusega: madaldamine osutab sellele, et kirjandus seisab apriori kusagil üleval [vt ka Galder Gaztelu-Urrutia 2019. aasta filmi „Platvorm“ („El hoyo“), kus lift liigub toiduga ülalt alla ning ülemiste korruste elanikud söövad soolaseid hõrgutisi, kooke ja maiustusi ning alumiste elanikeni laskunud toit rikutakse, kõige alumistele ei jää midagi ning nemad söövad seetõttu üksteist]. Kujundlikult väljendudes, kirjanduse ühiskonnaga liitmine lükkab kirjanduse kuhugi allapoole, s.t riisub temalt magusaima positsiooni.
Viivi Luigele vasta(ndu)s ideeajaloolisest perspektiivist Tanel Vallimäe.5 Minu meelest vasta(ndu)b Luige sõnadele kaudselt – kuigi sellist viidet pole kirjatükist leida – ka Hasso Krulli kõnekas arutelu võrdsusest.6 Mõlemad keskenduvad sallivuse võrdlusele ükskõiksusega ning võrdsuse ja õigluse problemaatikale. Siinne arutlus kõrvutab feministlikku väärtuste kogumit elitaarse kunstimõistmisega.
Eraldamine ja hierarhiad
Kui murda doxa, et kirjandus/kultuur ja sellest väljaspool seisev on kaks eri olemit, võib juhtuda midagi samalaadselt vabastavat, mida „puhta kultuuri“ viljelejad usuvad kirjandusel olevat. Uskudes, et eluvaldkondade vahel toimub igavene või(s)tlus, kus mõned alad täidavad õitsengu, mitmekesisuse ja lohutuse eesmärgil tähtsamaid ülesandeid kui teised, ehitatakse vaimne pjedestaal, mille ülemisel astmel kõrgub kultuur – võimekate valdkond, kus lõhutakse piire ning mõtestatakse ümber inimese ja sootsiumi sisu.
Ka mina leian, et kultuur/kirjandus on amorfne innovatiivse algega etteaimamatu valdkond, mis sageli kujutab elu ehedamalt kui statistikale tuginev teadustöö või põhjalik ajakirjanduslik uurimus. Kunstil selle sõna avaras tähenduses võib olla taastav, vabastav ja alternatiivset mõistmisruumi loov mõju.7 Küll aga ei usu ma, et värskus ja võimekus tuleneb sellest, et kultuur on sõltumatu muust inimtegevusest. Miks ei võiks kultuurist rääkida kui ühiskonna paratamatult politiseeritud osisest, kust nähtub elust pärinev, nii nagu loojad ja lugejad seda kogevad? Kust sugeneb mõttekäik, et kirjandust poliitilis-sotsiaalselt tõlgendades – seda inimellu asetades või selle inimelus asetsemist näidates – minetavad kirjandus ja kirjanduskriitika „toetuse ja toe“ ning sulevad „tähistaeva“ meie kohal?8
Küsimus on põhimõtteline. Eesti mõtteloos domineerib romantiline loojamüüt, mis XX sajandi alguses ületas riigipiiri ühes kirjanduse järkjärgulise institutsionaliseerumisega. Selle müüdi järgi on kunstnik – enamasti mees – erilisem kui teised inimesed ning see erilisus peab talle tagama privileegid, austuse ja materiaalsed hüved, ka innuka ja soostuvalt kuulava kõrva.9
Kuid kultuur ei asetu enam ammu teljel võim-hüved-austus sellises paigas, kus ta asetses XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguses, mil läänes viljelesid kunsti peamiselt Euroopa valged aristokraadid, või Eestis XX sajandi alguses, mil tegutsesid nooreestlased. Kirjanik on osa inim- ja/või kogukonnast, kuid mitte sedasi, et ta on teistest parem/erilisem, vaid nii, et ta on teistega koos. Koosolemist aga eesti kultuuri(kriitika) konservatiivsem tiib ei tunnista. Nii vormib romantilise kunstniku positsioonile asetuja (või sellest positsioonist unistaja) endale vaenlase. Vaenlasteks osutuvad vasakpoolsed mõtlejad-ühiskonnakriitikud, feministid ehk „kvoodinaised“,10 keskkonnaaktivistid ning mitmesugustes projektides osalejad, kelle sihikul on postkolonialism, neoliberalism ja rassism, s.o kõik, kes näevad kultuuri ja ühiskonda viskoossena.
Feministlik versus nartsissistlik kirjanduskultuur
Modernne feminism kui XIX sajandi lõpul otseselt ja samaaegselt nii poliitikast kui ka kultuuristvõrsunud nähtus on kunstilembene: läänemaailma esimesed moodsad „uued naised“ nõudsid muu hulgas valimis- ja omandiõigust ning liikumisvabadust, kuid kirjutasid ka ühiskondlikest muudatustest publitsistikat ja romaane. Virginia Woolf sõnastas nüüdseks maailmakuulsad naisõigusluse ajalukku kuuluvad mõtted oma kunstiväärtuslikes esseedes, Simone de Beauvoir tegeles peale filosoofia meeleldi ilukirjandusega, Audre Lorde segab oma teoorias poeesiat ja mässu, õhutades lõhkuma ja taaslooma keelt. Need on ainult mõned ja ehk ka kõige leierdatumad, seetõttu selgemad näited sellest, et feminismis on poliitika ja kultuur tihedamalt seotud, kui esialgu paistab.
Ehkki (kõrg)kultuuri käsitletakse ka feminismis väga erinevatest vaatenurkadest, on feministlikud mõtlejad ühel meelel, et kirjandus võimaldab katsetada midagi uut, pakkuda tuge, lohutust, sõnastada kogemusi, mille jaoks puuduvad mittepoeetilises keeles adekvaatsed terminid ning portreteerida inimesi, kes ei ole veel kultuuristatud.
Seega soovivad nii mõtteloo suurkujud kui ka feministlikud kultuurikriitikud paradoksaalselt üht ja sedasama – vaimsust, vabadust, õitsengut, mitmekesisust, armastust, toetavaid ja küllaseid inimsuhteid. Kuid esimesed usuvad, et selleni ei ole võimalik jõuda, kui kultuur ja kultuuri tõlgendamine on osa ühiskonnast. Teised usuvad, et on. Esimesed arvavad, et poliitiline elustiil ja kultuur toodavad surnud kultuuri, teised, et seda toodab samasusel põhinev, kalkuleerival vaimul rajanev, kehalisust tõrjuv läänelik metafüüsika.11
On sümptomaatiline, et eespool mainitud intervjuus toob Luik esile inimese kolm suhet, mille mõtestamisel kujuneb inimese elu küllaseks: suhe surmaga, suhe jumalaga ja suhe iseendaga. Niisiis on Luce Irigarayl õigus, kui ta väidab, et kultiveerime läänes surmakultuuri, unustades järjepanu sündimise kehast kui meie kõigi eksistentsi eeltingimuse. Ometigi just sünni – mitte surma, jumala ja enda – kaudu saame kirjutada: saan kirjutada mina ja saavad kirjutada kirjanikud.12 Paraku ei ole me harjunud nii mõtlema.
Võimalik, et siin taga laiutab eesti kultuuri teatava koolkonna protektsionism, nartsissism ja kartus kaotada esikoht oma- ja teistsuguste seas, hirm taanduda. Süüdistades nn kõrgkultuuri poliitilisest rakursist käsitlejaid madaldamises, seatakse kunstile silt „Ära tule!“,13 sest juba ette on otsustatud, milline kriitik pühendub ja kas ta ka oskab kultuurist „korrektsel“ moel kõnelda.14 Ja see on kurb.
Kirjanduse ja kirjanduskriitika – sümbiootiliste sõprade – vabadus seisnebki selles, et kirjandusel on sõnavabadus ja kriitikal on sõnavabadus ning peetakse agarat, ent sõbraliku tooniga vaidlust. Ometi on meie kultuuriruumis ikka veel levinud arvamus, et poliitilistel, sealhulgas feministlikel kultuurikriitikutel on vähem sõna- ja valikuõigust kui väidetavalt apoliitilistel kirjutajatel. Lisa Radole mõeldes ei saa ma siiski aru, miks mina – feminist – kirjandusest tähistaevast leida ei või, kui ma seda ometigi iga päev leian? Miks ei võiks tähistaevast koos ammutada? Tõsi küll, Juhan Liivi sõnul võib ka tähistaeva all koledaid asju juhtuda …15
Öösse ära kadus vanker vurinal, udu sisse, tee pääl, tähtis taeva all.
Ühes ära kadus minu süda ka, vankrivurinaga sõitis minema.
Artikkel ilmub Sirbis koostöös Feministeeriumiga.
1 Lisa Rado, Introduction. Lost and Found: Remembering Modernism, Rethinking Feminism. Rmt: Rereading Modernism. New Directions in Feminist Criticism. Toim Lisa Rado. Routledge, 2012 [1994], lk 3–22.
2 Alvar Loog, Viivi Luik: sallivus on tegelikult ükskõiksus. – Postimees 20. IX 2020.
3 Ühiskonnakriitika: Piret Karro, Teele Lember ja Sveta Grigorjeva. – Värske Rõhu taskuhääling; www.va.ee, 6. X 2020 (kuulatud 5. XI 2020).
4 Alvar Loog, Viivi Luik: sallivus …
5 Tanel Vallimäe, Sallivus ja võrdsus maailmavaatelistes vaidlustes. – Sirp 2. X 2020.
6 Hasso Krull, Võrdsuse kaks otsa. – Sirp 16. X 2020.
7 Fanny Söderbäck, Revolutionary Time. On Time and Difference in Kristeva and Irigaray. Suny Press, 2019.
8 Alvar Loog, Viivi Luik: sallivus …
9 Isobel Armstrong, The Radical Aesthetic. Blackwell Publishers, 2000.
10 Viivi Luik, Võltssallivus uuristab pinna jalge alt inimestel, kellede tõttu maailm veel toimib. – Eesti Ekspress, Areen 28. XII 2017. („See valelik, võltssallivusest tingitud olukord on sünnitanud kõik need Kvoodinaised ning Lumehelbekesed ehk siis inimesed, kes tahavad jumalamuidu, ainult oma sookuuluvuse või ealiste iseärasuste eest saada hüvesid, mis kuuluvad nendele, kes teavad, mida tähendab pühendumine, valikud ja vastutus.“)
