Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
Pöördumine – Kunstiinstitutsioonide avalik pöördumine 1. III 2021
Lugupeetud peaminister Kaja Kallas, kultuuriminister Anneli Ott, Eesti Vabariigi valitsus
Kunstiinstitutsioonid pöörduvad teie poole kunstiasutustele koroonaviiruse leviku tõrjumiseks 26. II 2021 kehtestatud piirangutega seoses. Leiame, et piirangute kehtestamisel ei ole valitsus arvesse võtnud kunstiasutustes juba eelmise aasta kevadel kasutusele võetud meetmeid viiruse leviku tõkestamiseks ja meie panust visuaalkultuuri hoidmisse.
Tunneme, et meile on riigi poolt osaks saanud põhjendamatult ebavõrdne kohtlemine, kuigi panustame päevast päeva koos kogu ühiskonnaga võitlusse viiruse levikuga, täidame toetavat rolli ühiskonna vaimse tasakaalu säilitamisel ja suhtume oma töövaldkonda ning olukorda riigis ja maailmas suure vastutustundega. Järgime oma tegevuses põhiseaduses sätestatut ja usume, et riik tunneb vastutust kultuuri säilimise eest läbi aegade ning järgib põhimõtet, et kelleltki ei tohi võtta tööd ega sissetulekut ilma piisava põhjenduseta.
Kultuur ei tohiks olla riigis meelelahutusega võrdsustatud kõrvalvaldkond, mida on kõige odavam sulgeda. Kultuur kannab demokraatliku ühiskonna põhimõtteid ning väärtustab neid. Neljapäevane valitsuse otsus kajastab kahetsusväärselt laiemalt suhtumist kultuurivaldkonda ja selle väärtustamisse, kuivõrd väärtushinnangute kaalumisel jäi kultuur riigi silmis majandusega võrreldes kaotajaks, vaatamata sellele, et kultuur annab majandusse eripalgelise tegevuse ja loomemajanduse kaudu märkimisväärse panuse. Kultuurivaldkonna tervikuna sulgemine on arusaamatu ja põhjendamatu. Iga piirang peab kandma viirusetõrje eesmärki ning arvestama konkreetse tegevuse eripäraga – pelk tegutsemine ühes või teises valdkonnas ei tohiks olla piirangu eeldus.
Viirus ei küsi, millises valdkonnas tegutsetakse, vaid selle levik sõltub inimeste liikumisest, käitumisest ja ruumipaigutusest iga tegevuse puhul eraldi. Sellest aspektist on pood ja muuseum küllaltki sarnased asutused, mistõttu jääb selgusetuks, miks võivad kaubanduspinnad täiendavate usaldusmeetmete kasutuselevõtul jääda avatuks, kuid nõutakse muuseumide ja näitusesaalide sulgemist, olenemata sellest, et korrektsete usaldusmeetmete korral on nakatumisrisk väga väike.
Samavõrra ebaloogiline on rõhuda selles olukorras valdkonnasisesele solidaarsusele. Näiteks kino ei võida muuseumi sulgemisest, pigem vastupidi: mida vähem on sulgemisi, seda vähem on hiljem ka kultuurivaldkondade ühisest kriisileevenduseks mõeldud abimeetmetest taotlejaid ning seda suurem on võimalus kannatajatel saada tegelikele vajadustele ligilähedaseltki vastavat abi.
Kui valitsuse tasandil on aga leitud, et isegi muuseumi ja galerii külastamine on praeguses olukorras viiruse leviku seisukohast ohtlik, oleks õiglane ja mõistlik samamoodi sulgeda ka kõik teised lähikontakte soodustavad paigad. Kultuuri sulgemisega üksi viiruse levikut ei takista. Seetõttu teeme Eesti Vabariigi valitsusele ettepaneku sulgeda Eesti ühiskond järgmise kuu jooksul suuremas mahus kui praegu.
Teame, et sellised otsused eeldavad toetusmeetmeid ja tagatisi, kuid ka kultuurisektori panus majandusse ja tööhõivesse on eri valdkondadega seotuna väga suur. Kriisi mõju annab iga päev tunda, kuid usume, et riigi palju jõulisem tegutsemine ja ühiskonna täielik sulgemine, hetkeks koos hinge kinnihoidmine, aitaks Eesti ühiskonnal jõuda kiiremini oodatud tulemusteni. See aitaks järgida Terviseameti asjatundlikke soovitusi, toetaks suurel määral meditsiinivaldkonda ning tagaks haiglate jätkusuutlikkuse. Viime üheskoos haigusnäitajad alla, sest vaid nii saame kevadel uuesti ühiskonna järk-järgult avada, vastavalt usaldusmeetmete teaduslikule põhjendatusele ja koheldes kõiki valdkondi võrdselt.
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Kunstimuuseum
Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus
Kai Kunstikeskus
Tartu Kunstimuuseum
Tallinna Kunstihoone
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Tartu Kunstnike Liit
Temnikova ja Kasela galerii
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Narva Muuseum
Juhan Kuusi Dokfoto Keskus
Nelja Nurga Galerii ( MTÜ Hiiumaa Loovisikute Vabaühendus HiKu)
Vanemuise „Niskamäe naised“, autor Hella Wuolijoki, tõlkija Linda Viiding, lavastaja, dramaturg ja laulusõnade autor Tiit Palu, kunstnik Lilja Blumenfeld, koreograaf Mare Tommingas, muusikajuht Ele Sonn, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Külliki Saldre, Maarja Johanna Mägi, Ragne Pekarev, Priit Strandberg, Riho Kütsar, Merle Jääger, Saara Nüganen, Andres Mähar, Kaarel Pogga, Karol Kuntsel, Oskar Seeman, Ken Rüütel, Aime Roosileht, Mirjam Aavakivi, Saara Kaljujärv, Trine Uusen, Gabriele Eensoo, Veronika Maide, Anabel Ainso, Eliise Virumäe, Merilyn Elge, Lisanna Lajal, Anette Pärn ja Kert Krüsban. Esietendus 13.II Vanemuise teatri suures majas.
„Niskamäe naiste“ esietendus Vanemuise suure maja laval lõppes tugeva tänuliku aplausiga. Oli rõõm viibida intelligentse publiku seas, kes ei karanud moepärast püsti, nagu teatrites tänini tihtilugu tavaks. Etenduse vältel kõlas ka mitu mõnusat vaheaplausi – ja mitte ainult pärast laulunumbreid, vaid ka näitlejate tunnustusena, mis sobis igati lavastuse meeleoluga. Näiteks puhkes saal spontaanselt plaksutama Külliki Saldre ja Merle Jäägri duettmängule.
Mu vastukaja põhineb esietendusel. Annan endale aru, et õnnestunud klassikatõlgenduse puhul ei piisa kunagi ainsast vaatamiskorrast. Esietenduse närv oli tunda õige mitmes osatäitjas, kaasa arvatud Külliki Saldre Niskamäe vanaperenaise Loviisa rollis, iseäranis alguses. Aga mida aeg edasi, seda isiksuslikumaks ja täpsemaks, mängurõõmsamaks ja vabamaks läks Saldre peategelane.
Ilma vanaperenaise osatäitjata poleks mõtet Niskamäe perekonnasaagat lavastada. Tiit Palu on lavastuse loonud ilmselgelt Külliki Saldrele. See otsus teeb rõõmu. Palu lavastajaloomingut ja valikuid on põnev vaagida koosmõjus tema esseega „Näitlejanna“*, aga see teema väärib eraldi käsitlust.
Kui mõtleme teatriloos Hella Wuolijoe Loviisale, kangastub paratamatult kujutluspilt Liina Reimani jõulisest ja monumentaalsest vanaperenaisest. Tema legend on põlistunud. Ainus Loviisa Niskamägi, keda ilmsi mäletan, on Leila Säälik Peeter Tammearu lavastuses „Niskamäe kired“ (Ugala, 2002), mis põhines kolmel näidendil. Loviisat noorena mängis seal Kadri Lepp ja, muide, Loviisa poja Aarne rollis oli tollal Karol Kuntsel, kes nüüd mängib tohtrit.
Külliki Saldre Loviisa tundub esmapilgul pehmem natuur: temas on nii soojemaid tundetoone kui ka teravamat krutskilisust. Järk-järgult paotub vanaperenaise elujõud ja eluvaprus, meenutuslik enesesalgamine ja olevikuline enesekehtestamine, kõik Niskamäe talu nimel. Tiit Palu kompaktne dramatiseering põhineb saaga kahel näidendil: esimene vaatus „Niskamäe naistel“, teine vaatus „Niskamäe leival“. Loviisa kaks dramaatilist pojale öeldud lauset, millega Wuolijoki lõpetab „Niskamäe naised“ ja Palu esimese vaatuse, on küllap tuntuim ja oodatuim repliik terves perekonnasaagas. Seesinane ootuspinge põhjustas isegi kerge pettumuse, et kuis läheb vaatuse lõpp nii ladusalt, nii ludinal.
Külliki Saldre lavaelu muutus põhjatumaks just teises vaatuses, üks kulminatsioone oli minia Martta väljaviskamine, kumedahäälne ja hingejõuline vihaiil. Veendunult, kõigutamatult jääb vanaperenaine truuks Niskamäele, kui ka ta valikutel on hingehind. Saldre tegelaskujus on elutuld ja vastutuskoorma kandmist, uhket rühti, kord toekat, kord plikalikult lennukat astumist. Nii õnnestavad kui ka väsimise hetked peegelduvad Loviisa kõnnakus, hoiakus, silmis. Liitsõnas „vanaperenaine“ ei ole põhirõhk esimesel sõnal, usun, just see määrabki rolli sündmuslikkuse.
Järk-järgult paotub vanaperenaise Loviisa (Külliki Saldre) elujõud ja eluvaprus, meenutuslik enesesalgamine ja olevikuline enesekehtestamine, kõik Niskamäe talu nimel.
Hea on jälgida, kuidas kogu Vanemuise ansambel mängib igal hetkel suurde plaani peategelase. Tähendamissõna õukonnast ja kuningannast toimib: näeme hoidvat partneritunnetust, ilma staaritsemata. Tõeks saab too teinegi kuulus lause, et pole suuri ja väikesi rolle, igas tegelases pulbitseb oma ehe mängulust.
Veidi keerukam oli esietendusel lugeda noorte peaosaliste siseelu. Nii Maarja Johanna Mägi koolipreili Ilona rollis kui ka Priit Strandberg perepoeg Aarnena vajavad arenguaega koosmänguks, aga ka iseseisvate hingeilmade paotamisel. Eriti teise vaatuse võtmestseenis, kus vanaperenaine neile Helsingisse külla tuleb. Ilona rollis kriipis natukene kõrva Mäe häälevärvi monotoonsus, mida pole varem täheldanud. See võis lähtuda lavanärvist, aga asi võib olla ka tegelase sirgjoonelises loomuses. Ilona läbisaamine vanaperenaisega on põnevalt vastakas, partnerlus Külliki Saldrega väärt kool. Strandbergi Aarnes on mõistetavam tahtetus ja armumistuhin, sügavuti avamist vajab Aarne iseendagi eest salatud koduigatsus, tema ürgne kuuluvus Niskamäele, kõige kiuste.
Siin on kohane kirjutada Lilja Blumenfeldi ülimalt õnnestunud stsenograafiast. Lava sügavust ja avarust usaldavas mänguruumis paikneb Niskamäe tõstetud poodiumil, mõjusaks keskpunktiks vanaperenaise kiiktool. Ülal kõrgub helehall lagi, mis mõjub kui ümarate aukudega juust, aga soojalt ja poeetiliselt kumavad läbi lae tähed ja päike ja kuu – Niskamäe nimbus. Kontrastiks ja vastukaaluks kujuneb koolipreili Ilona Ahlgreni maailm: kitsuke tuba eeslaval, orkestriaugust kerkival poodiumil, alguses Ilona ja Aarne armupesana koolimajas, hiljem nende Helsingi koduna, kus mööbel miniatuursem kui Niskamäel. Nii et vanaperenaine, Aarne ema, näib ses keskkonnas kodutu, kohatu, algul ka abitu. Kõnekas ja häiriv on näha, et emale ei pakuta tükil ajal istet, sellal kui Aarne isukalt haukab Niskamäe leiba. Ometi saab Loviisa uue miniaga vaikselt vägikaigast vedades võidu: Ilona peab taanduma oma teekannuga, kui vanaperenaine ootab kohvi. Kohvijoomine on Niskamäel rituaalne ja lõputu, kohviga talus ei koonerdata, kuigi külaliste joodud tasside hulk võetakse teraselt arvele.
Kostüümides valitseb stiilne ja maitsekas must-hall-valge tonaalsus, värvid lisab valguskunstnik Margus Vaigur. Kui Aarne armub, lahvatab valguses erepunane kirg, ka Simola peremehe musta automobiili tuled löövad ergama.
Aarne naine Martta on Ragne Pekarevil omajagu sümpaatsem kui näitemängus. Laval pole Martta nii õel naisterahvas, igav ja viril ometigi. Taluperenaist Marttast ei saa. Tore on detail, kuidas Martta uhkusega näitab oma hallides toonides rüiuvaipa (kavalehel kunstniku märge, et vaip on inspireeritud soome tekstiilikunstniku Marja Uusitalo loomingust). Pojenge ei ole hallil vaibal näha, kuigi härrased püüdlikult kiidavad – ei ole Martta hinges värvirõõmu, vaevalt see abstraktsele kunstile viitab … Martta muretainakook on naljanumber: kui Simola peremees eksikombel või viisakusest koogitüki võtab, kahmab, jääb kuiv puru tal hammaste vahele ja kurku kinni.
„Muretainas“ on eesti keeles muhe kahetähenduslik sõna! Ent Marttale kuulub laval ka efektne tango, tulvil Itaalia ihalust, järsku tulvab tema sarm üle kallaste.
Kõrvalrollide värvikas galeriis on kergem leida karakteerseid knihve, abiks vembud grimmi ja parukatega. Ilmekas ja lõbustav on seltskonnahärrade trio. Andres Mähari muretu meelega praost, kellele lahke naeratus kui hammaste külge kleebitud; Karol Kuntsli tohter, keda esmapilgul äragi ei tundnud, lööb Martta-prouale eduga külge ning näikse tõrksa taltsutamisega kenasti hakkama saavat; Kaarel Pogga apteeker osaleb kõiges laheda reipusega. Kui kolm kavaleri laulma puhkevad, on puhas lust neid kuulata. Iseäranis voolav laul „See on amore!“ tuletab meelde Kaunimate Aastate Vennaskonda, kel on ehk põhjust peljata Niskamäe härrasmeeste konkurentsi. Laulutekstid on Tiit Palu enda looming, muusikaline kujundaja Ele Sonn, akordionil Kert Krüsban.
Laulud ja tantsunumbrid Mare Tomminga koreograafiaga lisavad võõritust, vunki, virget elulusti. Esimese vaatuse armulembuse tantsisklus on rajatud suusajälgedele: poisid suusatavad himukalt, eri rütmis ja väga naljakalt. Särtsakalt löövad tantsu lüpsitüdrukud, vallatud elukandjad. Midagi brechtlikku kumab lavastuse musikaalsusest. Mitut puhku meenuski Palu lavastust vaadates Woulijoe ja Brechti „Härra Punttila ja tema sulane Matti“, olgu siis Evald Hermaküla lavastus Vanemuises 1981. aastal või Katri Kaasik-Aaslavi lavastus Eesti Draamateatris 1994. aastal.
Nimetamata on jäänud seltskonnast Oskar Seemani õpetaja Vainio, vaimukalt mängitud vennike temagi, jäiga rühi ja kõrge häälega. Jabur kohmetu kohtumõistmine preili Ilona üle on meestel vahvasti välja peetud.
Sügavama hingeplaaniga roll on Riho Kütsari Simola peremees, vahest ainus tegelane, kelle välisilmes ei tundu poolkoomiline parukas ilmtingimata tarviline. Head inimest ei olegi lihtne veenvalt mängida: Kütsar tuleb sellega toime, tempides tõsidust ja huumorit. Simola peremees jääb vanaperenaise ustavaks liitlaseks ega kibestu ühepoolsest armastusest Ilona vastu. Helsingi linnakorteri ahtust võimendab Kütsari mõnus etüüd lühijalgse halli tugitooliga, kuhu Simola peremees pärast pikka ebalemist söandab istuma vajuda, püstisaaminegi pole kerge.
Merle Jääger loob nauditava Telefoni-Sandra rolli, kuulujuttude lõhverdaja, olles välispidi ütlemata ontlik ja siivas, nõnda mahe ja eatu. Sandra päralt on Niskamäel pirakaim kohvikruus, pigem kohvitoop, kohvi rüüpab tema sama aplalt kui klatšib.
Toatüdruk Salli osas on Saara Nüganen täpne igas reaktsioonis. Teenija ei ole pelgalt kohvikallaja, Salli märkab kõike teraselt, on põhjendatult vanaperenaise usaldusalune, kuigi korraks lobiseb Sandrale välja tähtsa saladuse. Hinge läheb toatüdruku meeleliigutus, kui kadunud poeg Aarne üle viie aasta koju tagasi tuleb ja Salli noorperemeest spontaanselt kallistab.
Niskamäe naiste saatusepöörisesse takerdub Ken Rüütli vaoshoitult visandatud töödejuhataja, aimatavalt tubli, aga alistuv mees. Tema armastus Martta vastu ohverdatakse kõhklemata talu hüvanguks, siin on ka vanaperenaise õiglusel piir ees.
Kui perepoeg Aarne Niskamäelt lahkub, langevad alla mustad külgseinad. See muudatus tähistab eluvalguse ja tuleviku tumenemist, just Loviisale. Mitmetasandiline on aga lõpplahendus, kui Ilona ja Aarne pöörduvad tagasi Niskamäele. Sõltumatu linnalapsehingega Ilona seda elusaatust ju ei tahtnud, ei enesele ega oma mehele. Vanaperenaise tahe jääb peale ja tumeseinad kerkivad taas, nii saab Niskamäe tagasi valgusekülluse. Loviisa kaugeneb tagatubadesse, ühtaegu askeldav ja prii, tunnetame tema kestmise väge, taluhoidja hingejõudu. Ilona ja Aarne jäävad eeslavale, nende vastuolulisi, aga ausaid tundmusi kinnitab üheskoos lauldav habras armastuslaul (Tariverdijevi „Ma armastan“): kumbki seisatab oma valgusesõõris, vaadatakse teineteisele ainiti silma, ent ollakse siiski üksilduses. Nii nad jäävad silmitsi Niskamäega, kui nende kahe ette langeb mullakarva vahesein. See ei tähenda lootusetust, küll aga kohustusi, eluaegset tööd.
2. märtsil kuulutati 50. korda välja Friedebert Tuglase novelliauhinna laureaadid. Auhindu on igal aastal kaks ja need määratakse eelmisel aastal ilmunud parimate novellide eest. Auhinna pälvisid Lilli Luuk novelli „Kolhoosi miss“ eest (Looming nr3) ja Tauno Vahter novelliga „Taevas Tartu kohal“ (Looming nr1 ja kogumik „Pikaajaline kokkusaamine“). Parimate mulluste novellide hulka arvati veel Mart Kivastiku „Reku“ (Looming nr5), Paula Nerve „Päev, mil Cathy suri“ (Vikerkaar nr7-8) ja Mari Saadi „Tuletuul“ (Looming nr3). Žüriisse kuulusid Maarja Kangro (esimees), Heli Allik, P. I. Filimonov, Mart Velsker ja Kristi Viiding.
Kui palju novelle mullu ilmus ja žürii luges? Konkurents oli vist ebatavaliselt tihe.
Maarja Kangro: Novelle oli väga palju tõesti. Kui oleksime masinad, oleksime läbi lugenud oma pool tuhat novelli, sest juba novellikogusid üksi ilmus üle45. Õnneks me masinad ei ole ja suurema osa novellidega (või kogudega) oli ikka nii, et keegi viskas kiire pilgu peale, ahah, paberikorvi. Mina olin juba eelnevalt novellimaastiku läbi kamminud, kuna olen ka „Eesti novell 2021“ tiimis. Igal žüriiliikmel oli siiski ka südamelähedasi lugusid, mis lõpuks isegi nominentide hulka ei mahtunud.
Mis sai otsustavaks just Lilli Luugi ja Tauno Vahteri novelli auhindamisel?
Võidulugusid ühendab see, et need on hästi elusad. Lilli Luuk ja Tauno Vahter on mõlemad kaasahaaravad jutustajad, osanud leida ehedalt mõjuva jutustajahääle, ja see on ju kirjanduses põhiline. Meeldivalt peenekoelise autoripilguga kirjutajad on suutnud oma lood ka kenasti tervikuks sõlmida. Mõlema lood räägivad lähiminevikust, nii et hakkasin pärast žürii-istungit mõtlema, kas otsustamisel võis mingit rolli mängida ka põlvkondlikkus– aga no ei, see ajastu ja olustiku reprodutseerimine polnud siiski põhiline. Ajastuline taust peab ikka orgaaniliselt looga ühte sulanduma, mõjuma endastmõistetava elemendina, ja neis lugudes see nii ongi. Lilli Luugi lool on tõsine sotsiaalne tagapõhi, Vahter on esitanud oma loo aga sihiliku kergusega, kogu aeg on hea naljakas lugeda. Eks Luugil ole ka huumorit, aga see on rohkem selline ajastuelementide tragikoomika. Olen kindel, et kui need lood kellelegi ette lugeda, siis kuulaja magama ei jää. Seda võikski Tuglase auhinna žürii alati silmas pidada.
Friedebert Tuglase novelliauhinna žürii esimees Maarja Kangro ja laureaat Tauno Vahter. Auhinna pälvis ka Lilli Luuk.
Rakvere teatri „Tants“, autor August Strindberg, tõlkija Arnold Ravel, lavastaja Veiko Õunpuu, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, valguskujundaja Märt Sell. Mängivad Tiina Mälberg, Toomas Suuman ja Tarvo Sõmer. Esietendus 12. II Rakvere teatri väikeses saalis.
Filmirežissöör Veiko Õunpuu on vaadelnud eemalt teatrikunsti ning pannud selle head ja vead oma kasuks tööle. Rakvere teatris lavale jõudnud August Strindbergi XIX sajandi lõpu dekadentliku õhustikuga psühholoogiline draama „Surmatants“ kannab seal pealkirja „Tants“.
Väikese saali lava on kujundatud minimalistlikult. Tagaseina ekraanil helendab Nõukogude ajast tuntud teletabel, mis tekitab ootuse, et kohe-kohe hakkab saade pihta. Põrandale on tõmmatud must ruut, mida ääristab hoiatav puna-valge lint, rõhutades eraldatud ruumist sisse või välja astumise tähtsust. Keset ruumi on viltu vajutatud sügavpunane nahkdiivan. Kapten Edgar (Toomas Suuman) istub alati ebamugavamal poolel ja tema naine Alice (Tiina Mälberg) diivani selles osas, mis veel diivanit meenutab. Iga kord, kui mees tõuseb, käib minu põlvedest valu läbi. Pole just kõige mugavam järjepanu istutada end maast kümne sentimeetri kõrgusel olevale istmele ja siis sealt taas püsti tõusta. Veel üht kummalist istumisviisi harrastab abielupaari sõber Kurt (Tarvo Sõmer), kes istub püsti asetatud telliskivil.
Tegelaste rõivad rõhutavad kostüümikunstnik Jaanus Vahtrale omaselt meeleolu. Näiteks kirglikud tugevroosad püksid kapteni jalas või Kurti lõpmatusse ulatuv helesinine ülikond. Alice’ist, kes alguses toimetab koduses pikas kampsunis, saab teises vaatuses sulgedega ehitud võimas must luik. Mäng käib värvidega: kuldne, türkiis, sekka veidi valget ja musta ning kõikvõimalikud sinised toonid, mis peensusteni läbi töötatud, nii et jääb mulje tegelaste ainuvõimalikust kostüümivalikust.
Kapten Edgar (Toomas Suuman) istub alati ebamugavamal poolel ja tema naine Alice (Tiina Mälberg) diivani selles osas, mis veel diivanit meenutab.
Lugu ise on lihtne. Hõbepulmadeks valmistuvale abielupaarile tuleb külla sõber, kelle najal siis vastastikku tõestada abikaasa jõledust, saamatust ja abielu võimatust üleüldiselt. Esimeses vaatuses näitab Õunpuu meile saamatut, pidevalt jalgu lohistavat türann Edgarit. Alice lihtsalt on, ei kurvasta, ei hüsteeritse, teeb kerglasi ettepanekuid või lahkub ruumist, kui pinge liiale läheb. Tiina Mälbergi sümpaatne tämber kutsub kaasa elama. Noh, vähemalt on selles peres üks normaalne inimene.
Eriti sümpaatne tegelane on peresõber. Teemasid, millest kõneldakse, ei räägita kunagi lahti. Neil pole algust ega lõppu. Hüplikult ja katkendlikult esitatud mured ei jõua vaatajani. Mingi kius on õhus, aga miks, seda me ei tea. Õunpuud ei huvita psühholoogia ega küsimus, miks nii juhtus, kes alustas tüli või kuidas me sellest punktist edasi saame. Nii lihtsalt on ja kõik. Esimene vaatus lõpeb ööga, tegelased lähevad magama ja publik puhvetisse.
Vaheajal saan ka ise veidi vihaseks. Miks on tempo nii hakitud? Miks lavastaja ei luba millelgi kesta ega esile tulla? Loogika puudub täielikult. Ettearvamatus ei too kaasa üllatust. Nauditakse teatraalset esitust, pööramata tähelepanu sõnumile. Mille või kelle üle Õunpuu siin naerab? Mehe, naise või perekonna üle üleüldse? See ei ole ju hea teater. Õunpuu filmiloomingu austajana olen nördinud, et ta ei tee sellist teatrit, mis talle endale meeldiks. Otsustan siis, et olgu peale, tegemist on tellimustööga. Nii nagu ta ise on ühes intervjuus öelnud, on ta teatris ikkagi amatöör,1 ju siis jäi ta oma oskamatusega näitlejaid laval suunata teatrile alla.
Teine vaatus algab öö lõpuga. See on esimene kord, kus ka minul muie suule tuleb. Milline võte! Lihtne ja selge. Kui teatris on paikade ja aegade vahel palju keerulisem hüpata kui filmis, siis Õunpuu pakub välja sellise lahenduse. Sellesarnane võte on ka kummardamise stseenis, kui peresõber Kurt ei ilmu publiku ette, tema nägu näeme vaid ekraanilt. See on juba kommentaar teatrikunsti olemusele. Lavastaja muigab teatrikunsti üle. Mulle on see võti edaspidiseks ja kõik mured saavad ükshaaval lahenduse. Paanika, mida Mälberg veab, on tehislik, tants, mida ta tantsib, on tehislik, Suumani hullus, mida rõhutab kapteni vormirõivas ja halliks värvitud nägu, on tehislik. Ja siis hetk, kus Kurt tõstab veidi kõverdatud käed taeva poole üles, pöörab pea üle parema õla ära, tõrjudes sellega pahalase rünnakut. See on žest, mida teatrilavadel sageli näeb. Tõepoolest, nagu Shakespeare’i näidend, koos kättemaksuga. Teatri tehislikkus on päris.
Nii muutub tehislikkus sümbolismiks. See tüli ei ole päris, see on inimeste peas olev soov leida sümbol armastusele. Midagi, mis on täiesti teise väljanägemisega asjast, mida ta sümboliseerib. Miks ei võiks armastuse sümboliks olla viha? Vabalt võib. Sageli ongi. Meie oma lolluses võtame seda viha või kiusuna. Õieti on see märk. See pole see, mis ta on. Aga enda välja mõeldud konstruktsiooni ei suuda inimene omaks võtta. Ikka kipume ümbritsevat nägema tõelisena. Olgu selleks siis sümbol, kõik tehislik või võltsus, igal juhul on tegemist inimese looduga.
Loos toimub veel üks pööre, mille käigus selgub, et kõik on valetanud. Tõeliselt pole midagi juhtunud. Ja kõik, mida inimene suudab luua, on siia ilma ilmunud kujutlusvõime kaudu. Ka need valed on inimese loodud ja täiesti olemas. Nii on peresõber Kurt ühel hetkel peegeldaja. Ma ei tea, kas teda üldse olemas oligi või toimusid need jutuajamised tegelaste peas. Kaalutlemaks oma järgmisi samme. Muide, Kurtil olid sõrmenukid sidemeis, millest immitses äsjase peksmise tagajärjel veel veidi verd. Kas see on tõsi või vale? Jääb üle vaid uskuda, et veritsevad sõrmenukid sümboliseerivad tunnet – isegi siis, kui seda inimest pole kunagi olemas olnud, on see tunne ehtne. Sel hetkel, kui tunnistatakse oma valesid, on Kurt juba lava taga. Peegeldajal pole enam kohta. Tema ülesanne oli aidata kaasa valede loomele.
Dramaturgiliselt harutab teine vaatus lahti küsimust, kas elu on tõsi või vale. Näitekirjaniku küsimus on aga hoopis teine: kas elu on tõsi või nali. Mees ja naine istuvad lavastuse lõpus sõbralikult diivanil ja teevad otsuse, et hõbepulmad ikkagi tulevad. Selleks ajaks on lavastaja kehtestanud oma mõtte ja maailmataju. Siin pole tegemist mitte omavahelise kiusu lõpetamise ja leppimisega. Viha ei visata minema ja armastus ei saa hollywoodilikult oma õigust. See, millega lepitakse, on paratamatus. Elu on naljakas ja see nali ei ole vale, vaid päris. Elu naljakust ei saa elimineerida, sellele kriipsu peale tõmmata. Nii nagu ei tasu armastust liialt südamesse võtta, ei tasu sedasama teha ka vihaga.
Kokkuvõttes on Õunpuul amatöörina õnnestunud kasutada teatrit sellisena, nagu see on, püüdmata muuta seda endale meelepäraseks, vaid tarvitada olemasolevat teatrit elu kohta käivate mõtete edastamiseks. Seisev telepilt, mis annab pidevalt lubadust, et kohe hakkab saade pihta, sümboliseerib olukorda, kus pilt on, aga häält veel mitte. Teatrivaataja saab nii muiata ka enda üle, oodates emotsionaalset sisu ja psühholoogilisi arenguid, seda teatrile olulisimat – konflikti.
Rakvere teatri loomingulise juhi Peeter Raudsepa ja lavastaja Veiko Õunpuu Sirbi vestluses pakub Raudsepp välja, et ehk tänu hüsteerilisusele ongi võimalik millelegi pihta saada.2 Edasi keerleb jutt selle üle, kui vastikud võivad naised olla. Õunpuu ei leia, et selle näidendi keskmeks oleks sugudevaheline sõda. Vaat siis, teatri olemuse juurde ei kuulu enam pealtvaatamine, kuidas üks närib teisel hinge seest, konflikt ja lahendus. Lavastuse „Tants“ sõnum koorub välja võttestikust, tegemist on jultunud huumoriga, mille abil tühistatakse kõik põhjused ja põhjendused. Elu ei ole loogiline. Elu on naljakas. Vaatajale valgustatakse välja meie (teatri)maailma absurdsus, kus pidevalt ootame: nüüd küll hakkab pihta see päris lugu.
1 Inna Grünfeldt, Veiko Õunpuu tantsib Rakveres Strindbergiga. – Virumaa Teataja, 10. II 2021.
Eesti indoloogia vastne puhang toob ja tõotab ridamisi uusi saavutusi. Tähisnäiteiks on hiljutised „Avatud Eesti raamatu“ ja Ilmamaa ühisüllitised „Manu pärimus“ ja „Upanišadid“. Mõlemad väärivad tunnustust kui autori pika ja andunud pühendumuse viljad, ülirasked ja keerukad tõlkepanused. Kuna iga traduttore on paratamatult mitte ainult ümberpanija, vaid ka tõlgendaja, peab õiglaselt arvestama muundusi ja moondusi (traditore), tõlkija sihiseadmisi ja pürgimusi, selmet mingit kaanonit normiks suruda.
Tarbijaskonna koosseis võib ulatuda rangest tõsiteadlasest üldharitlaseni ja huvitatud tavakodanikuni. Linnart Mälli avalikud stagnaaja õhtuloengud meenutavad Pariisi daamide kübaramerd Henri Bergsoni ettekannetel. Omal ajal Mälli „Bhagavadgitat“ arvustades vaatlesin selle arvult sadades tõlkelugu eri keeltes, aastast 1785 alates. Ka muu vanaindia kirjanduse paremikule on igas keeles ja kohas tervitatav, tarvilik ja rikastav enam kui ainsa tõlkemalli rakendus.
Seetõttu on Martti Kalda lausrünnak Sirbis Mait Rauna teosele kriitikana ebakohane, asjalikkuse rüüs isiklikku vimma ilmestav, räigelt toonilt taunitav karuteene eesti indoloogiale. Jääb vaid nukrus, nördimus ja hämmeldus sellise lahmiva kirjatüki avaldamise üle.
Kolmapäevast alanud uued piirangud võtsin vastu nagu muuseumiinimesed suure hämmastuse ja meelehärmiga. Ööklubid, mõistetav. Muuseumid ja teatrid – mis asja!? Miks suletakse koroonaohus esmalt asutused, kus piisknakkus levib vähemal määral kui kõigis teistes avalikes asutustes? Kaubanduskeskused ja jõusaalid võivad seevastu olla lahti: rahumeeli saab käia kaupu näppimas ja stressi välja higistamas. Tõsi, rühmatreeninguid ei saa korraldada, kuid ähkimisest tõstepingile kleepunud viiruseosakesi see vaevalt häirib.
Kehtestatud kahtlase kasuteguriga piiranguis tasub näha sümptomit. Need osutavad millelegi enamale, räägivad läbimõtlematusest ja kaubanduskeskuste edukast poliitavalikkuses välja mängitud käest. Valitsuse moodustanud parteidele on tegu kalkulatsiooniga: „Midagi on tarvis teha. Mida teha?“ Nii fookuspunkti „midagi“ kui ka küsimuse olemuse „mida“ lugemine šifreeritud sõnumina annab tuleviku- ja poliitikavaatluseks hea kaardi ja kompassi.
„Minister“ peaks tähendama teenrit
Kaubanduskeskuste lobitöö oli hiilgav: soovitut ei saavutatud mitte pelgalt kuluaaripoliitikaga, vaid jõulise meediakampaania, isikliku vastutuse ja kannatajapositsiooni rõhutamisega. Keskused jäävad piirangutest puutumata, vastukaubaks pingid ja Wi-Fi. Ei oska öelda, kas edukamat vahetuskaupa väljaspool Tallinna linnavalitsuse tumedaid koridore leiakski. Õhku jääb rippuma küsimus, miks ei saanud muuseumid sellele edule ligilähedalegi.
Õige vastus oleks vahest: puudulik lobitöö. Siinkohal ei soovi ma materdada kaubanduskeskusi, kes olid oma asja eest väljas ja seda hästi. Samamoodi oleks muuseumide eest pidanud väljas olema kultuuriminister. Kujutage ette, milline võimalus! Seista teaduspõhisuse mõõk käes Eesti muuseumide ja teatrite eest – millise sotsiaalse kapitaliga oleks saanud värskelt ametisse astunud minister oma ametiaega alustada! Kahjuks jäi see olemata. Kõrvad tõmmati lidusse ja oma valdkond lükati n-ö rööbastele. Kehakultuuri taust ei vabanda siin ministrit mingitpidi välja.
Ma ei süüdista kultuuriministrit ebakompetentsuses ega puudulikus valdkonnaanalüüsis, kuid loogika, mida on kasutatud rahvusringhäälingu kultuuriportaalis, ajab südame läikima. „Muuseumite kohta oli ka neid näiteid olemas, poliitikud käivad ka muuseumites, tegelikult on seal seda liikumist teatud hetkedel päris palju“, ütles minister rahvusringhäälingu kultuuriportaalile vabariigi aastapäeva järgsel päeval.1 Siinkohal toon parafraasina ära pr Oti väljaöeldu presidendi institutsiooni kohta Keskerakonna veebilehel: kultuuriministrile on väga kõrged moraalsed ja eetilised nõudmised, mistõttu tekitab iga eksimus inimestes põhjendatud kurbust.2
Ma ei saa ega soovi pelgalt visata tuld ja tõrva värske ministri suunal. Muuseumide sulgemine on probleem ka seetõttu, et muuseumid on muudetud sihtasutusteks. Teisisõnu: muuseumidel on tarvis teenida omatulu, et maksta osa töötajate palku, osta vajalikku, tuua sisse näitusi ja uuendada ekspositsioone. Eesti kunsti, kultuuri ja ajaloo kaubastamine on vaikne, kuid juba alanud protsess. Muuseum on muudetud poolettevõtteks, mis peab kuidagi end vee peal hoidma ja pole enam täielikult osa pärandist, mida armastataks tingimusteta. Kui muuseumid suletakse enne kaubanduskeskusi, on see sümptom, et kultuur on selles valitsuses üksi. Loodan südamest, et eksin.
„Pea“ peaks tähendama juhti
Pöördugem mikrotasandilt makrotasandile. Mida ütlevad valitsuse ja edasise poliitika kohta eelmise nädala piirangud? Enamat kui seda, et kaubandusvõrk suudab juhtida riigi kätt. Välja joonistub hirm reitingutabeli ees. Suurepäraselt on sõnastanud koroonakriisi praeguse etapi põhiküsimuse Vilja Kiisler: „Milleks karistada mõistlikumat osa ühiskonnast uute piirangutega, sellal kui ignorantne sülitab täitsa kindlasti ka uutele piirangutele?“3 Küsiksin vastu: „Milleks karistada piirangutega, kui võib karistada trahviga?“
Kõigi Euroopa maade hulgas – kui jätta kõrvale Põhjamaade kiireim põlvkonnavahetaja Rootsi – on Eesti maskikandmisnõude kehtestamisel mannetuim näide. Olen Tallinnas loobunud ühissõidukite kasutamisest, sest alati on vähemalt veerand bussis või trammis sõitjatest maskita. Tegelikult pole valitsusel vaja valida (ei olnud eelmisel, ole ka sellel ega järgmisel nädalal), milliseid paiku sulgeda. Valida tuleb, kas hakata reeglite rikkujaid trahvima või ei ning kui tõsised peavad need trahvid olema.
On küllaltki selge, mida on tarvis teha: piirangud ja meetmed on olemas ning need on vaja reaalselt kehtestada. Kahjuks pole rahvas näidanud ennast piisavalt vastutustundlikuna. See on tegelikult okei. Kodanik olemine nõuabki õppimist ning isegi siis, kui oled kuuskümmend viis, on see tegelikult veel võimalik. Kahjuks pole me enam olukorras, kus õppimiseks oleks aega. Valitsus peab astuma kõige ebapopulaarsema võimalikest sammudest: hakkama trahv trahvi haaval kaotama oma valijaid, õpetades, kuidas olla kodanik.
Ometi pole see see, mida tehakse. Suures plaanis peitub siin praeguse olukorra sümptom. Miks rakendati eelmisel nädalal just need piirangud, mis rakendati? Selleks, et olla reitingutes õigel hetkel piisavalt kõrgel ja hoida võimu, mitte selleks, et võita võimalikult väheste kaotustega (ka tüsistused, nagu kaheksa kuud kroonilist väsimust, käivad kaotuste alla) rahvast räsiv viirus. Valitsus tahab meeldida, pakkuda meeltmööda lahendusi ja olla meele järele neile, kes astuvad valimiskasti juurde. Kahjuks võidab kaalutletud meeldimise alati kaalutletud kirglikkus, lasku ta pealegi aeg-ajalt püksid täis.
Õnnetuseks näitavad piirangud kui soft-populismi sümptom seda, et valitsuserakonnad ise on jäänud uskuma savisaarlikku fantaasiat, et poliitika on mäng. Kindlasti pole peaminister koletis, kes mängib teadlikult inimeste eluga. Pigem sõidavad poliitilise mängu fantaasiareeglid „See on poliitiline enesetapp! See on su viimane otsus ministrina! Sa ei saa parteiliini vastu minna!“ sisse poliitilisse reaalsusesse, milleks on riigijuhtimine.
Langetada tõeliselt ebapopulaarseid otsuseid on raske. Poliitiliselt vaat raskeim käik, mida teha. Sestap tahaksin kiita valitsust, kui nad sel nädalal kehtestasid tulemuslikud piirangud. Kirjutades esmaspäeval ei oska neid ette näha. Loodan vaid, et nad pole tühi kaja.
Üliõpilasest teadustöötajaks, tulemuseks rohkem doktoreid
ALLAN PADAR
Teadmuspõhisest ühiskonnast ja konkurentsivõimelise majanduse vajalikkusest kõnelevad nüüd juba pea kõigi elualade esindajad. Mõnevõrra vähem on kuulda mõtteid, kuidas selleni jõuda ja seda kindlustada. Üks muutuja võrrandis on doktorikraadiga inimesed. Neid peab olema ühiskonnas piisavalt, et tagada akadeemiliste töötajate järelkasv ülikoolides ja teadusasutustes, et ettevõtetes töötaksid teadus- ja arendustegevuseks (edaspidi ka TA) vajalikud teadlased ja insenerid ning et teadmuspõhise poliitika kujundamiseks jaguks teadlasi ka avalikku sektorisse. Paraku on doktorikraadiga tippspetsialiste Eestis puudu.1 Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegiaga oli seatud eesmärgiks, et 2020. aastal kaitseb Eestis kraadi 300 doktoranti. See eesmärk jäi saavutamata. 2019/20. õppeaastal toimus kokku 221 doktorikraadi kaitsmist. On aus üles tunnistada, et doktoriõpe on senisel kujul ebaefektiivne ja vajab muudatusi.
Doktorandid on liigselt hõivatud muu tööga
Doktoriõppes edasijõudmist takistab doktorantide liigne hõivatus muu tööga, mis ei ole seotud doktoritööga. Mööname, et doktoranditoetus 660 eurot kuus ei ole tasemel, mis võimaldaks tööealisel inimesel jätta kõik muu ning pühenduda täiskoormusel doktoritööle. Sageli tehakse sissetuleku teenimiseks lisatööd, mis võimaldab heal juhul doktoriõpingutele pühenduda vaid osalise koormusega ega jäta aega täies mahus doktoritöö tegemiseks. Isegi ainuüksi ülikoolis töötamine ei taga alati teadustööle täielikku pühendumist. Uuringust „Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas“2 selgus, et doktorandid teevad märkimisväärses osas õppetööd (14 h nädalas) ning täidavad juhtimis- ja administratiivülesandeid (8 h nädalas), mis ei lase pühenduda teadustööle. See vähendab nominaalajaga lõpetamise tõenäosust. Seega ei ole edukaks lõpetamiseks esmajoones nõutav doktorandi side ülikooliga, vaid eelkõige tema doktoritööga haakuv teadustöö.
Hariduse ja teaduse valdkonna OSKA aruande3 järgi on suurem osa doktorikraadiga inimesi koondunud kõrgharidus- ja teadussektorisse ning kraadi omandanud ei leia väljaspool akadeemilist maailma oma kvalifikatsioonile ja oskustele vastavat tööd. Eesti on OECD riikide hulgas ettevõtluses töötavate teadlaste arvu poolest 1000 töötaja kohta viimaste seas.4 Ühelt poolt ei pruugi ettevõtted tajuda, kuidas teadus- ja arendustegevusega tegelemine võiks nende toodete ja teenuste arendamisele kaasa aidata. Teisalt ei pruugi tööandjad osata ka doktorikraadiga töötajate potentsiaali tulemuslikult rakendada ega ole kindlad, kas doktorikraad tagab paremad oskused ja teadmised, võrreldes madalama astme kõrgharidusega.5 Võimalik, et nii mõnelgi juhul peetakse doktorikraadi olemasolu ametikohale kandideerimisel rohkem takistuseks kui eeliseks ning kandidaati ülekvalifitseerituks.6 Piiratud võimalused erasektoris doktorikraadile vastavat tööd leida võivad vähendada motivatsiooni õpingud lõpetada või üldse doktorantuuri astuda. Tagajärjeks on see, et ülikoolides tehtav teadustöö ei jõua piisavas mahus ühiskonna kasutusse. Nii ei teki sellest hiljem ka lisandväärtust ettevõtlusele ning sild Eesti teaduse ja majanduse vahele jääb ehitamata.
Ent silda teaduse ja majanduse vahele on hädasti tarvis. Eesseisvad keerulised katsumused, näiteks rohepööre ja digipööre, eeldavad teaduslikku mõtteviisi. Peame toime tulema kliimamuutusega, andma senisest suurema väärtuse kohalikele ressurssidele, tõhustama oma energiakasutust jne. Meil on vaja doktorikraadiga inimesi, kes seovad oma karjääri mitteakadeemilise sektoriga.
Teadustööd saab teha nii ülikoolis kui ka ettevõttes
Praeguste kitsaskohtade leevendamiseks – doktoriõppe efektiivsuse tõstmiseks, aga ka süsteemi paindlikkuse suurendamiseks – on haridus- ja teadusministeerium ette valmistanud seadusemuudatused. Eelnõuga kujundatakse doktoriõpe ümber nii, et doktorandid on ülikoolides ja teadusasutustes nooremteaduri ametikohal või töövad mõnes ülikoolivälises asutuses ja panustavad ettevõttesse oma doktoritööga seotud valdkonnas. Väljaspool ülikooli doktoritöö tegemist, kui doktoritöö valmib ettevõtte või asutuse vajadusi arvestades, nimetatakse ka ettevõtlus- või tööstusdoktorantuuriks (ingl industrial PhD). Lühidalt öelduna oleksid doktorandid oma tööandja juures teadustööd tegevad töötajad.
Tallinna ülikooli kasvatusteaduste doktorandi Reet Kasepalu fookuses on rühmatöö toetamine, kasutades tehnoloogilist abilist, mis aitab õppejõul auditooriumis õppimist jälgida.
Eelnõuga nähakse ette, et doktorikraadini jõudmine käib edaspidi kolmel moel. Esiteks, doktorant läbib doktorantuuri nooremteaduri ametikohal. Doktoriõppesse immatrikuleeritud üliõpilane sõlmib ülikooli või TA-asutusega nooremteaduri töölepingu ning hakkab kuuluma akadeemiliste töötajate hulka. Tegemist on klassikalise akadeemilise doktoriõppe mudeliga. Töölepingu põhisisuks peab olema doktoritöö teemaga seotud teadustöö tegemine, s.t doktorant saab keskenduda täielikult oma teadustööle. Riik on selle tagamiseks näinud ülikoolidele ette nooremteaduri palgatoetuse, mis lähtub Eesti keskmisest palgast. Ülikoolidel ja TA-asutustel on võimalik ka omalt poolt palgafondi panustada.
Teiseks, doktoriõpe läbitakse koostöös ülikoolivälise asutusega (n-ö ettevõtlusdoktorantuur). Asutuseks võib olla nii erasektori ettevõte kui ka avaliku sektori asutus ning doktorant on asutuse palgaline töötaja. Peamine mõte seisneb selles, et doktorandi tehtav teadustöö peab lähtuma asutuse vajadusest ning seda tehakse ülikooli- ja ettevõttepoolse juhendaja juhendamisel. Eesmärk on viia tippspetsialiste akadeemilisest maailmast välja ning edendada ülikoolide ja ettevõtete tihedat, pikaajalist koostööd. Ettevõtlusdoktorantuur on mõeldud eelkõige neile, kes juba töötavad ning soovivad jätkata teadus- ja arendustegevusega erasektoris. Doktorantide sihipärane töö doktorantuuris, kus on ühendatud tööülesanded (ettevõtte vajadused) ja doktoritöö eesmärgid, on kasulik nii ettevõttele kui ka doktorandile. Nii paranevad ettevõtete teaduse rakendamise võimekus, patendiloome, eksport ja müük. Doktorant aga saab uusi oskusi, praktilisi kogemusi ja tõuseb tema kvalifikatsioon väljaspool akadeemilist sektorit.
Kolmandaks, täielikult ei saa kaotada ka võimalust, kus doktorant teadustöö tegemiseks töölepingulisse suhtesse ei asu. Eelkõige on selline mudel mõeldud neile doktorantidele, kes läbivad õpingud muu põhitöö kõrvalt ja kelle uurimistöö ei sobi ülikooli ja ettevõtte koostööl põhineva doktorantuuri ega nooremteaduri mudeliga või ei soovi doktorant sellist lepingut sõlmida.
Kasvab doktoriõppe tulemuslikkus ja panus majandusse
Kokku võttes tagab doktoritöö tegemine koostöös tööandjaga doktorantidele selge tööülesannete sisu ja ulatuse. Kui üliõpilase staatus kohustab täitma eelkõige õppekava ning üliõpilane on vabam oma tegevust korraldama, siis töölepinguga sätestatud vastastikused kohustused ja ajaraam nende täitmiseks on konkreetsemad. Samamoodi saab käsitleda ka ettevõttes töötavat doktoranti, kellel on selged tööandja antud ülesanded ning ülikooli poolt tagatud teadustöö juhendamine ja õppetöö.
Muudatused annavad doktorantidele võimaluse täielikult keskenduda oma teadustööle. See toob endaga kaasa doktoriõppe suurema tulemuslikkuse ning seob teadustöö tugevamini ühiskonna vajadustega. Tulemused kajastuvad lõpuks majanduse konkurentsivõimes.
Allan Padar on haridus- ja teadusministeeriumi kõrgharidusosakonna peaekspert.
1 OECD riikidega võrreldes oli Eestis 2016. aastal tuhande tööealise inimese kohta keskmiselt kaheksa doktorikraadiga inimest, samal ajal kui OECD keskmine näitaja oli kümme inimest, Soome näitaja aga 12,6 inimest. OECD Science, Technology and Innovation Outlook 2018.
Mängufilm „Konverents“ („Kонференция“, Venemaa-Eesti-Suurbritannia-Itaalia 2020, 135 min) Režissöör-stsenarist Ivan I. Tverdovski, operaator Fjodor Glazatšev, helilooja Sten Sheripov. Osades Natalja Pavlenkova, Natalja Potapova, Ksenja Zujeva, Natalja Tsvetkova, Filipp Avdejev, Jan Tsapnik jt.
Esmalt tasub meenutada. 2002. aasta 23. oktoobril, teise Tšetšeenia sõja käigus hõivas terroristide rühm keset etendust Moskva äärelinnas asuva Dubrovka teatri ühes seal viibiva 750 inimesega. Terroristid teatasid end olevat enesetapusalk ja lubasid tappa kõik saalis viibijad, kui nädala jooksul ei rahuldata nende nõudmist viia Vene väed Tšetšeeniast välja. Pantvangikriis vältas kolm päeva ja lõppes Vene eriüksuse mürkgaasirünnakuga. Saali pumbati salastatud koostisega gaas ja sisenes eriüksus. Tulevahetuse ja mürkgaasi toimel hukkunute arv on seniajani lahtine. Minimaalselt suri rünnakus 170 inimest, gaasi sissehingamisest tekkinud tüsistuste tõttu arvatakse nende arvu küündivat 300ni.
„Konverents“ leiab aset 17 aastat pärast rünnakut. Üks pantvangidest, Nataša (Natalja Pavlenkova), organiseerib mälestusüritust ellujäänutele. Naine oli pärast pantvangidraamat astunud eemale ilmalikust elust ja hakanud nunnaks. Naasmine Moskvasse toob ta taas kokku tütre Galja (Ksenia Zujeva) ja endise abikaasaga. Esimesel pole tema vastu muud kui jälestus, teine on naise äraoleku ajal jäänud halvatuks ja voodihaigeks, suheldes ainult kõõksatuste ja oietega. Saatuslikel päevadel oli kogu perekond koos Dubrovkal. Rünnakus suri Nataša poeg. Naisel õnnestub mälestusõhtuks rentida sama teatrisaal, kus oli toimunud terrorirünnak. Lõviosa filmist toimub mälestusüritusel, kuhu on meenutama kogunenud käputäis ellujäänuid.
Film on täpselt sama karm, nagu seda kuulutab ette allikmaterjal ja sünopsis. Pildikeel on esimesest kaadrist alates täidetud mingisuguse väljapääsmatuse tundega. Enamasti pikki, alati sihipäraseid lainurkvõtteid on kasutatud nii vaataja kohakuti seadmiseks tegelastega kui ka petliku staatilisusega üldplaanide ja intiimsete lähivõtete loomiseks. Diskreetsusele mängivate kompositsioonivõtete ja peente kaameraliikumiste koosmõjul saavutatakse tugev kontroll vaataja pilgu üle. Lõpptulemuseks on kaameratöö, mis haarab kõik endasse viisil, mis on küllaltki ängistav. Film ei loo üleliigseid šokeerivaid olukordi, aga ebamugavus valitseb igas stseenis. Loo esitamise lakoonilisus on sama traumaatiline nagu Dubrovka saalis jutustatavate mälestuste sisu.
Kui Nataša (Natalja Pavlenkova) alustab mälestusüritust, palub ta kõigil saalisviibijatel täis puhuda kumminukud vastavalt sellele, kes 23. oktoobril nende kõrval istusid – valge lahkunule, must terroristile ja sinine kaasellujäänule, kes ei saanud üritusest osa võtta.
Mälestuste valule annab tugeva kaastõuke linateose helikeel. Enamik filmist möödub igasuguse muusikalise taustata. Valitud kohtades mängiv vähene tume ambient ongi seejuures enamasti üleliigne, rõhutades liigselt filmilikkust. Seevastu argieluhelid on purki püütud nõnda, et pea iga tekstiiliriive, pudelikõlks või krõpsupaki kortsutus kõlab talumatult. Dubrovka teatrisaalis ringi liikuv mikrofon rõhutab nii kõledat ruumikogemust kui ka intervjueerimisega kaasnevat tähelepanu, mille alla õhtut juhatav Nataša ohvrid asetab. Teose lõppedes on helitaust integreeritud teosesse viisil, kus argise banaalsed helid on täidetud terrorirünnaku markeerijatega. Peab kiitma filmi, mis suudab koosviibimisel taarakasti heidetud pudelite kõlinast välja tuua reaalsema õõva, kui seda teeb enamik HÕFFi programmi filme.
Tehniliselt julmale teostusele vastavad ka filmi süžee ja kujundikeel. Nagu öeldud, põlgab Nataša tütar teda täielikult. Nunnarüü ei päästa teda ametnike ja ühiskonna alandusest. Helgus on siin võimatu. Ometi ei saaks filmi suhtumist pidada küüniliseks.
Kui Nataša alustab mälestusüritust, palub ta kõigil saalisviibijatel täis puhuda kumminukud vastavalt sellele, kes 23. oktoobril nende kõrval istusid – valge lahkunule, must terroristile ja sinine kaasellujäänule, kes ei saanud üritusest osa võtta. Tulemuseks on peaaegu tühi saal, täidetud paarikümne inimese ja kumminukkudega, ja see mõjub haledalt. Nataša katse taasluua kontakti oma perekonnaga toimib mannetult. Mälestusüritus mõjub narratiivselt eelnenud jumalateenistuse ühtsustunde riismetena. Siiski ei peegeldu valitud esitusviisis taotluslik jõhkrus või soov tampida vaataja emotsionaalselt mutta. Meie ees on mäletamise tegelikus. See tegelikkus on julm ja hale.
Üllatuslikul kombel ei kujune narratiivi keskpunktiks räägitavad lood, vaid Nataša ise. Film asetab intriigi naise ja tema tütre vahelisest antipaatiast varakult keskpunkti ja pantvangidraama mäletamisse on peidetud tasahilju välja kooruv lugu sellest, miks ja kuidas naine reflekteerib juhtunut. Teos on vaatajale lõpuks nukker paljastus Natašast, ühes tema suutmatusega kogemust sublimeerida. Tegelane jääb filmis viimaks täiesti üksi, keset kordamist, suutmata edasi liikuda. Öelda rohkem tähendaks võtta loolt tema lahti hargnemise ootamatu ja eemaletõukav graatsia. Kuigi naise fiktiivne narratiiv haarab lõpuks filmi, sellega ühes ka Dubrovka kogemuse üle täielikult kontrolli, on selle mõõde ühes süü ja hirmutundega piisavalt üldinimlik, et kehastada traumaga kaasnevat võimetust.
Mälu ja mäletamise aspektist meenutab film itaalia-juudi päritolu füüsiku ja Auschwitzi ellujääja Primo Levi mälestust laagris levinud unenäost. Unes on esmapilgul kõik hästi. Sõda on lõppenud, jõutakse laagrist koju, istutakse pereringis ja rõõmustatakse. Siis saabub hetk, kui Levi hakkab jutustama oma lugu kannatustest Auschwitzis: peksmistest, surmast ja valust. Kuid keegi ei kuula teda. Õde kõnnib minema, laudkond on vait ja hakkab tegelema mingite oma asjadega. Levi jääb oma looga üksi, kedagi enam ei huvita. Ärgates meenub talle, kuidas ta on seda und näinud korduvalt. Reflekteerides nähtut oma laagrikaaslastega, mõistab ta nii üllatuseks kui ka õõvastuseks, et tema luupainaja pole ainukordne. Tegu on vangide seas kõige levinuma hirmuunenäoga.*
Levi unenägu kirjeldab kultuurilisest mäletamisest väljajäämise traumat, millega on vastakuti sattunud filmi tegelased. Dubrovka teatri ellujäänud on 17 aastat pärast õnnetust olukorras, kus neid ümbritseva ühiskonna sõnum on: loomulikult me tunneme teile kaasa, kuid on aeg edasi liikuda. Film tabab isikliku mäletamise trauma ja kultuurilise mälestuse hääbumise kõva kivi vahele jäänud inimeste piina. Ellujäänutel pole muud lahendust kui suruda kogetu enda sisse ja minna eluga edasi. Ühiskonnal pole neile pakkuda paremat kui hinnaalandust saalirendilt.
Film ütleb siinkohal midagi laiemat Venemaa mälestamiskultuuri kohta. Riigi kultuuriline narratiiv ei luba kollektiivset mäletamist viisil, kus lood ja kannatused võiksid oma tuima valuga saada avalikuks. Seda illustreerib hästi filmi algushetk, kus Nataša rendib mälestusõhtu jaoks saali. Tahtes rendilepingule kirjutada ürituse teemaks „mälestusõhtu“, nõutakse tal kirjutada „konverents“ – nii olevat kõik juriidiliselt korrektne. Olukorraga mitte seotud tegelaste, teatridirektori, saalivalvuri ja politsei kantseliit ja tühjad kaastundeavaldused tekitavad soovi röökida, aga suud enam pole. Ühiskonnalt saamata jäänud või puudulik tagasipeegeldus oma kogemusele jätab ellujäänud olukorda, kus nende võimaluseks ongi vaid trauma enda sisse surumine või selle neurootiline kordamine. Viimast kehastab filmis Nataša lõpuks jubeda tõelisusega.
„Konverents“ on raske ja rusuv, kuid väärib soovitamist kõigile (Vene konservatiivses kinolevis 16+). Filmiteosega kohtumiselt oodatakse meelelahutuslikust ja „põgenemist argipäevast“ kahetsusväärselt rohkem kui teistelt kunstiliikidelt. Seda see film ei paku. Tegu on valusa ja keerulise mäletamiskogemusega – linateosega, mis jätab seest tühjaks ja jääb vaatajaga pärast tiitrite lõppu. „Konverents“ on film, mida Dubrovka teatris toimunud kole veretöö väärib, teosega, mis ei luba toimunut unustada. Aitäh sulle, kes sa julged minna seda mälestust kinno kandma!
* Primo Levi, Survival in Auschwitz: The Nazi Assault on Humanity. New York: Simon & Schuster, 1996, lk 60.
Pealelend – Ott Karulin, Eesti teatri auhindade töörühma esimees
TAMBET KAUGEMA
2020. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest tänavu jagatavate Eesti teatri auhindade puhul torkab varasemaga võrreldes silma erinevus, et lavastajaauhinna ja kunstnikuauhinna nominente ja laureaate ei vali enam välja sõnalavastuste auhindade žürii, vaid selleks moodustatud teatriliigiüleste auhindade ühisžürii. See 12 liikmega žürii koosneb viie liigižürii ja ühe erižürii esindajatest ning nende vaatluse all on nii sõna-, muusika-, balleti-, tantsu-, etenduskunsti- kui ka lastelavastused.
Miks oli tarvis tuua lavastaja- ja kunstnikuauhind sõnalavastuste auhindade žürii otsustusõiguse alt ära ja moodustada kõike hõlmav ühisžürii?
Tagantjärele mõeldes võib küsida, miks see juba varem nii ei olnud. Miks andis lavastaja- ja kunstnikuauhinda välja üksnes sõnalavastuste auhindade žürii? Eesti teatripilt on avardunud ja mitmekesistunud ning seepärast on mõistetav, et lavastaja- ja kunstnikutööd tuleb hinnata kõiki teatriliike arvesse võttes. Muudatusettepanekute läbitöötamiseks kogunenud töörühma siht oli, et teatriauhinnad vastaksid muutunud teatripildile ning et keegi, kes auhinda väärib, ei jääks tähelepanuta. Sel eesmärgil anti ka sõnalavastuste auhindade žüriile juurde võimalus valida välja oma eriauhinna nominendid ja laureaat.
Teine märkimisväärne erinevus on see, et kunstnikutööd hinnates saab nüüd tuua eraldi esile lava-, kostüümi-, valgus- ja videokujunduse autorid. Auhinnastatistikat võrreldes ilmnes, et seni on valgus- ja videokunstnikke tunnustatud üldjuhul kogu kujundustiimi osana. Tänavu on kunstnikuauhinna nominentide seas juba kaks valguskunstnikku.
Kas muudatuste üks põhjusi oli etenduskunsti tegijate tõrjutustunne?
Etenduskunsti auhinda seni välja andnud ühisžürii tegeles varem lavastustega, mis ei mahtunud ühegi teise žürii huviorbiiti, mistõttu oli pilt laialivalguv. Sellest aastast on etenduskunstiauhind kitsalt etenduskunsti päralt. Tõsi, tänavu leiab etenduskunsti tegijaid päris palju ka lavastaja- ja kunstnikuauhinna nominentide seast, ent see rohkus on ilmselt vaid vaadeldava teatriaasta eripära.
Kui esitada selle artikli pealkirjas sõnastatud küsimus ebakindla homsega muusikule, ähmase tulevikuga muusikaüliõpilasele või kinni-lahti piirangutega maadlevale kontserdikorraldajale, saaks ilmselt vastuse laadis „halvemini kui iial varem“. Kui küsida aga sedasama veebruarikuiste kontsertide publikult, saab vastus olla vaid üks: väga hästi.
Kui tegin veebruarikuiste kontsertide hulgast valiku, sai haare väga lai: klassikalistest sümfooniakontsertidest džässi, popi ja rahvaliku muusikani. Vaid korralik rokk-kontsert jäi kuulmata. Ütlen ausalt: sellist elamuste laviini ei oleks osanud oodata, eriti kui võtta arvesse ebakindel olukord, kus muusikutel praegu elada tuleb.
Muusika ei ole sport ja pole ka auhinnalisi kohti, aga kui ikka tuleks kuuldud kontsertide hulgast valida see üks ja ainus, on see minu arvates Kristjan Randalu ja tema tehtud Schumanni laulutsükli „Dichterliebe“ ehk „Poeedi armastus“ op. 48 töötlus. Randalu lähenes Schumanni teosele väga delikaatselt, säilitades laulude meloodiate ja klaveripartii lõike, mis kasvasid orgaaniliselt üle vabadeks džässilikeks improvisatsioonideks. Nende aluseks oli aga laulude meloodia, harmoonia või rütmi omapära. Eriti jäid kõrvu peen rütmikude ja selle vaevumärgatavad kõrvalekalded meetrumist, mistõttu tekkisid pidevad rütminihked. Samuti tuleb esile tõsta Randalu erilist klaverikõla: ka kõige virtuoossemates improvisatsioonides jäi see omalaadselt pehmeks, moodustades Schumanni romantilise helikeelega täiusliku terviku.
Randaluga ligilähedase elamuse pakkus teinegi pianist – Irina Zahharenkova, kes soleeris Johann Sebastian Bachi klahvpillikontsertide ja Brandenburgi kontserdi nr 5 esitusel. Tänapäeval kuuleb neid teoseid pigem klavessiinil, aga Zahharenkova mäng veenis, et nende esitamine klaveril on endiselt ajakohane. Zahharenkova fenomeni on raske sõnadega seletada: teda kuulates-vaadates on tunne, et ta lihtsalt istub klaveri taha ja muusika hakkab ta sõrmede alt voolama, loomulikult ja pingutamata, haarates kuulaja jäägitult kaasa. Tema seekordne Bachi tõlgendus oli kõlaliselt mahlakas ja mitmeplaaniline, iga detail ning muusikaline liin oli täpselt välja toodud. Zahharenkovat saatis kontserdil vastloodud kammerorkester ME103 (Muusika Eestimaale, arv 103 tähistab Eesti vabariigi vanust ja seda muudetakse orkestri nimes igal aastal), mis ühendab nooremapoolseid mängijaid. On tore, et ka kõige keerulisematel aegadel on neid, kel jätkub julgust ja optimismi luua uusi koosseise. Samuti rõõmustab Eesti pianismi praegune seis, ärevaks teeb aga pianistide järelkasv: 2020. aastal ei tulnud EMTA klaveriosakonda õppima ühtegi Eesti noort, mis on vist erakordne kogu meie muusikahariduse ajaloos.
Irina Zahharenkova (klaveril) fenomeni on raske sõnadega seletada: teda kuulates-vaadates on tunne, et ta lihtsalt istub klaveri taha ja muusika hakkab ta sõrmede alt voolama, loomulikult ja pingutamata, haarates kuulaja jäägitult kaasa. Foto Viljandi kontserdilt.
Sügava mulje jättis ansambel Floridante, kes on tegutsenud koos juba aastaid ning silma paistnud heatasemelise mänguga. Sel kontserdil, kus kõlas prantsuse barokkmuusika, jõuti aga justkui uuele tasemele. Saale Fischeri ja Villu Vihermäe mäng oli enneolematult rikkalik, värvikas ja julgete kaunistustega, prantsuse muusika peen olemus anti maitsekalt edasi. Nendega koos musitseerinud Andrew Lawrence-King on muidugi omaette nähtus ja on vaid suur rõõm, et ta on uueks tegevuspaigaks valinud Eesti. Ansambli ees soleerinud Marta Paklar võlus oma ilusa tämbri ja muusika tõlgendamisega, kohati häiris vaid tuimavõitu prantsuse keel. Aga kui juba Jean-Jacques Rousseau leidis, et prantsuse keel laulmiseks ei kõlba, siis võib alati selle ettekäände taha pugeda.
Kontserdikavad on järjest mitmekesisemad ja ette kantakse ka vähem tuntud teoseid. Sellist meeldivat tendentsi oli näha ka veebruarikuus. Huvitav ettevõtmine oli Olari Eltsi ja ERSO ning noorte näitlejate esitatud August von Kotzebue näidend „Kuningas Stefan“ Beethoveni muusikaga. Selline ajalooline eksperiment on põnev ja valgustav, sest kuigi koolis õpitakse, et Kotzebue oli Eesti teatri alusepanija ning oma eluajal sama tuntud kui Goethe, siis ega me tema loomingust ikka suurt midagi tea. Noored esitasid näidendi küll sobiva paatosega ning Beethoveni muusikagi oli huvitav ja värvikas, kuid aeg on oma töö teinud ja praegusele publikule see tükk ajaloolisest õppetunnist enamat ei paku.
Varem ei ole Eestis kõlanud ka Tõnu Kaljuste ja TKO kontserdil ette kantud Samuel Barberi ja Witold Lutosławskiteosed. Huvitavaim oli Barberi vaimukas džässisugemetega kammerooper „Bridžikäsi“, mis pidavat olema kõige lühem ooper (kestab umbes üheksa minutit). Ooperis on neli tegelast, kellele helilooja on loonud enam-vähem võrdse kaaluga partiid. Solistid Maria Listra, Mati Turi ja Marko Matvere andsid ajaliselt piiratud võimaluste juures oma tegelaskuju edasi hästi. Tõeline üllatus oli aga Annely Peebo, kelle häälerühmaks oli tavapärase metsosoprani asemel märgitud kontraalt. Kuigi tema partii ei olnud väga mitmekesine, oli tema hääles ometigi kuulda täiesti uut kvaliteeti. Kadunud olid ta häälde viimasel ajal tekkinud suur vibraato ja õõnes kõla, seda asendasid soe ja suhteliselt sirge toon ning kaunis tämber.
Veebruarikuusse jäid ka mõned esiettekanded. Nii kõlas ERSO esituses esimest korda noore Madli Marje Gildermanni „Teispool siinpoolsust“, mis on inspireeritud Robert Falcon Scotti juhitud Antarktika ekspeditsioonist. Muusika väljendab hästi teose sisulist ideed, kuid ma ei saanud kuidagi lahti mõttest, nagu oleksin seda teost varem kümneid kordi kuulnud – nii äravahetamiseni sarnased on praegu moes staatilised kompositsioonid. Vastupidise mulje jättis Tõnu Kaljuste ja TKO ette kantud Bryce Dessneri „Réponse Lutosławski“, kus on ka omajagu staatilisust, kuid mille taustal mängitakse heli- ja rütmiefektide ning kompositsioonivõtetega, näiteks polüfoonilise faktuuriga. Nii-öelda teine esiettekanne (esimene tehti Pärnus) oli Tanel-Eiko Novikovi ja Heigo Rosina esitatud Nathan Daughtrey „Songs of the Human Spirit“ ehk „Laulud inimhingest“ kahele marimbale ja kahele vibrafonile. 15osaline tsükkel kujutab eri hingeseisundeid ning ka selles mängitakse kõlavärvide ja rütmikombinatsioonidega. Kõige huvitavamana kõlasid lood vibrafonile ja marimbale: ühe metalset ja helisevat tooni täiendas teise pilli sume kõla. Nii Novikov kui ka Rosin on peale kõrge tehnilise taseme alati silma paistnud oma põnevate kavadega, kus on kindel koht nüüdismuusikal. Samuti on nad palju teinud löökpillide kui sooloinstrumentide populariseerimiseks. See pillirühm pakub lõputuid võimalusi, nagu tõestas ka Ülo Kriguli häälestamata löökpillidele kirjutatud „Tambet“ – äärmiselt põnev ja intensiivne teos, mille kandsid ERSO kontserdil ette Vambola Krigul, Terje Terasmaa, Lauri Metsvahi ja Kaspar Eisel.
Kui orkestrid tõid kuulajateni uusi teoseid, siis Valter Soosalu tutvustas vanu tuttavaid lugusid alles hiljuti (2007) leiutatud instrumendil harpejji, mis on justkui kitarri ja klaveri ristand. Tänu suurele diapasoonile on pillil palju kõlavõimalusi ning kuna mõlemad käed saavad samal ajal meloodiat mängida, võib see kokku kõlada nagu kitarriduo või isegi kitarriansambel.
Ei saa jätta mainimata ansambli Naised Köögis kontserti Hopneri majas. Ansambli humoorikus, südamlikkus ja elujaatav hoiak tegi ilmselt kõigil kuulajatel tuju heaks. Kristiina Ehini kergelt jüriüdilikest krutskeid täis luuletustest, mis võivad kohati üsna valusalt tabada, ei saa iial küllalt – ikka oskab ta igasse laulu tuua mingi uue vaatenurga või lähenemisviisi. Meloodiad on ansamblil rahvalikult lihtsad, aga kiitma peab pillikäsitsust, mida ei saa kuidagi nimetada virtuoosseks (erand on Sofia Joons viiulil), kuid pillikooslusi kombineerides suudetakse oma oskuste piires luua meeleolukas saade.
Kõige meeldejäävamalt lõpetasid kontserdi Tõnu Kaljuste ja TKO, kes selle asemel, et enne järjekordset „puhkepausi“ pisaraid valada ja kurba saatust kurta, esitasid koos solistidega (Listra, Peebo, Turi ja Matvere) Lady Gaga loo „Poker Face“. Peab tunnistama, et Kaljuste soov „Kummitagu see lugu teid nüüd kogu märtsi!“ tundub täide minevat.
