Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
kultuuriajakirjandus – Sirp

kultuuriajakirjandus

  • Kolm marginaali talvefestivalilt

    XIV Tallinna talvefestival 14. – 21. II.

    Olen alati imetlenud väikese eraõigusliku fondi PLMF laia haaret ja sihikindlust, sest peale kontsertide ja festivalide korraldamise on see tegev ka muusikuid esindava ja vahendava agentuurina. Ja PLMFi esindatavate nimede-nägude hulgas ei ole ühtegi, kes ei kuuluks eesti muusikute koorekihti. PLMFi festivalid on veelgi põnevamaks teinud asjaolu, et kodumaised muusikud mängivad tihti koos välismaiste interpreetidega. See on muusikuile endile kahtlemata paras pähkel, sest enne esinemist on pigem vähe kui palju aega üksteisega harjuda. XIV talvefestival oli selles mõttes muidugi erandlik, et kõigile mõistetaval põhjusel tuli sel korral leppida vaid kodu­kamaral kasvanud muusikutega.

    I marginaal

    Sõna „leppima“ ei tähenda hinnaalandust – hoopis vastupidi, sest festivali kolmandal kontserdil ei saanud ma kuidagi lahti mõttest, et tihti jõuab meieni hulganisti teavet ürituste kohta, mis on, antagu mulle andeks, kaunis keskpärased. See kivi, mille all vähid peidus on, jääb aga sageli tähelepanuta. Igatahes mina ja usutavasti ka ülejäänud viisteist kontserdikülastajat, kes olid sama arvu külmakraade trotsides kohale tulnud, sain suurepärase elamuse osaliseks.

    Toomas Vavilovi soleerimisel (klaveril Ralf Taal) esitatud Debussy rapsoodia klarnetile ja klaverile, mis teatavasti paneb klarnetisti proovile kõikvõimalikes tehnilistes aspektides, oli esitatud sellise tehnilise üleoleku ja muusikaliselt peente nüanssidega, et aina imesta!

    Kava, mis näis esmapilgul nii heliloojate kui ka ajastute poolest kirju (J. S. Bach, Schubert, Mägi, Pärt, Debussy, Dubois, Bédard), õnnestus mängijail (Virgo Veldi saksofonil, Toomas Vavilov klarnetil, Ralf Taal klaveril) siiski ladusaks tervikuks põimida. Kui millegi üle nuriseda, siis kontserdi algusnumber, Bachi tšellosüit nr 1 saksofoniseades, mõjus Schuberti eksprompti nr 4 As-duur veidi kohmaka ja kunstliku soojenduspalana. Viimane kõlas Ralf Taali tundlikus esituses ühtaegu helgelt, kurvalt ja traagiliselt – kirjutas ju Schubert ekspromptid D 899 ehk op. 90 vaid aasta enne oma surma.

    Olen Taali pidanud väga heaks klassikalise ja romantilise muusika tõlgendajaks, kuid Debussy „Peegeldustes veel“ (tsüklist „Kujundid“ ehk „Images“) avas ta end ka impressionistliku muusika erakordselt peene, nüansirikka ja värvika tõlgendajana. Kui teadajamad räägivad, et Mustpeade maja valge saali klaveril on tendents kõlada dramaatilisemates kohtades robustselt, siis Taalil õnnestus sellest karist küll kõrvale põigata, sest ta valdas kõla peaaegu täiuslikult. Pärast „Peegeldusi“ võis seega tunduda, et enam paremaks minna ei saa, aga võta näpust: Toomas Vavilovi soleerimisel esitatud Debussy rapsoodia klarnetile ja klaverile, mis teatavasti paneb klarnetisti proovile kõikvõimalikes tehnilistes aspektides (hästi kontrollitud hingamine, intonatsioon, toon), oli esitatud sellise tehnilise üleoleku ja muusikaliselt peente nüanssidega, et aina imesta! Või siis ka mitte, sest kes siis veel, kui mitte Toomas Vavilov? Selle sõnatu üksteisemõistmise tunnistajana soovin neid kaht koos kindlasti laval rohkem näha.

    II marginaal

    Eelmise õhtuga võrreldes on külmakraad langenud alla –20 °C, mis on paraku mõjutanud ka publikuarvu: saalis on kuulajaid täpselt sama palju kui laval esinejaid. Korraks kerkib isegi küsimus, kas kontsert hoopis ära jätta. Aga ei – muusikud kummutavad selle kahtluse kohe ja teisiti poleks mõeldavgi, sest see on trio esimene täis­mahus ülesastumine. Kava – Penderecki keelpillitrio, Milhaud’ keelpillitrio nr 1 ja Regeri keelpillitrio nr 1 – on ehk üllatav ja pisut riskantnegi. Esiteks ei ole need teps mitte liiga sageli kammermuusika kontsertidel esitatavad teosed. Teiseks nõuab julgust debüütkontserdil nii keerukat kava esitada. Samal ajal on nad siiski väga kogenud ja ennast tõestanud, ehkki erinevad mängijanatuurid: kui Kristina Kriit (viiul) on tuntud eelkõige väga täpse ja tugeva tehnilise interpreedina, siis Johanna Vahermäge (vioola) ja Andreas Lendu (tšello) iseloomustab pigem soe toon ja tämbririkkus. Need eripärad joonistusid väga reljeefselt välja just Penderecki trio avaosas, mis jätkub pärast sissejuhatavaid akorde ebatavaliste kadentsilaadsete soolodega. Kui vioola- ja tšellokadentsid on aeglased ja meloodilised, siis viiulikadents, ehkki lühem, võiks oma tehnilise keerukuse ning virtuoossusega vabalt kuuluda ka mõne viiulikontserdi juurde.

    Võib öelda, et nii oskuslikult valitud kava ja suurepärase esitusega debüütkontsert annab alust arvata, et trio Kriit–Vahermägi–Lend järgmine ülesastumine on vähemalt sama põnev. Latt on tahes-tahtmata asetatud kõrgele!

    III marginaal

    Paari päevaga on ilm sootuks muutunud: temperatuur on tõusnud nulli lähedale, vihma sajab ja Kaarli kirikule tagaküljest lähenejad kahlavad ettevaatlikult läbi vettinud lumevallide, kuna libedal kõnniteel künkast üles ronides on oht kirikuni üldse mitte jõuda. Ka sees on jahe, kuid sellegipoolest on kohale tulnud märkimisväärne hulk rahvast, kes püüab end vastutustundlikult ruumis hajutada. Õnneks ei ole see keeruline, sest kirik on suur ja ohutute vahedega istekohad kenasti kleebistega märgistatud. Kontsert kujuneb aga pidulikult suurejooneliseks ja kummardusi tehakse suisa kolm.

    Iseseisvuspäeva tähistamisega resoneerib ehk kõige paremini RO Estonia poistekoor (dirigent Hirvo Surva) ning nende esituses kõlanud Kreegi vaimulikud rahvalaulud, aga ka kontserdi lõpus esitatud kaks „Bogoróditse Djévot“ ehk ülistuslaulu neitsi Maarjale ning kaude ka Maarjamaale. Esimene on Rahmaninovi 1915. aastal valminud „Koguöise jumalateenistuse“ op. 37 osa ja teise lõi Pärt 1990. aastal Cambridge’i King’s College’i tellimusel. Ehkki teosed on kirjutatud samale õigeususlaavikeelsele tekstile, on heliloojad palvele lähenenud erinevalt, justkui oleks kaks neitsi Maarjat – Rahmaninovi väljapeetum, väärikam ja vanem ning Pärdi kergem, elavam, praeguses ajas kohatult rõõmsa ja muredest mitte midagi teadva, isegi mitte teada tahtvana mõjuv noor Maarja. Sedaviisi järjest kõlanutena on see igal juhul suurepärane leid!

    Teise kummarduse teeb pianist Johan Randvere meie hulgast hiljuti lahkunud heliloojale Jaan Räätsale valikuga kogumikust „24 marginaali“ op. 65 (1979-80) ning tokaataga (1968). Viimane pälvis tänu Emil Gilelsile 1970. aastal kohustusliku teosena IV Tšaikovski-nimelise rahvusvahelise pianistide konkursi kavva jõudes staatuse, mis ei ole enne ega pärast osaks saanud ühelegi Eesti heliteosele. Kindlasti ei ole tokaata ega marginaalid kergesti haaratavad, ammugi mitte publikule teada-tuntud teosed. Ent kummaline küll, kirikutäis rahvast kuulab sellise tähelepanu ja hardusega, et kuulda oleks ka nööpnõela kukkumist. Eks mängib siin kindlasti oma osa ka Johan Randvere energiline ja hoogne esitus, mis haarab kuulajat tahes-tahtmata, sest kes kirjutab Räätsast doktori­tööd, peab teda kindlasti tundma.

    Kontserdi kolmas esineja oli vanalinna hariduskolleegiumi muusikakooli viiuliansambel „Võlukeeled“ (juhendaja Tereza Šmerling), kes haakub suurepäraselt PLMFi talvefestivalide heateo algatustega – seekord toetati pilliostu SOS Lasteküla andekatele lastele. Kuna olen ise aastaid tagasi mänginud Vabariiklikus Noorte Viiuldajate Ansamblis, mida juhatas hinnatud Erich Loit, kuulasin „Võlukeeli“ sooja tundega: nii nagu vanasti NVA, annab nüüd ka VHK ansambel väikestele muusikutele esimese orkestrimängu kogemuse. Omaaegse NVAga võrreldes paistavad „Võlukeeled“ olevat orienteeritud rohkem solistlikumale repertuaarile, sest ereda esitusega jäävad meelde just F. Hermanni „Capriccio“ ning Hellmesbergeri „Liblikad“ – tõelised virtuoospalad nii tehnilise kui ka ansamblimängu poolest. Jah, kui SOS Lasteküla lastel oleks nii head pillid ja juhendajad, võiksid ka nemad mängida nii nagu VHK lapsed …

  • Organiseeritud tühjus

    Maria Valdma näitus „Mälupalee“ Tallinna Linnagaleriis, kuraator Siim Preiman, helikujundus Helena Tulvelt.

    Valitsuse otsusega COVID-19 ohu tõttu on galerii suletud kuni 28. III.

    Kui hakkasin kirjutama näitusest „Mälupalee“, tundus ehtekunstnik Maria Valdma puhul klassikaline arvustus omajagu perversse rollimänguna. Pealegi tunnen teda hästi. Või et siis teeksin intervjuu näiteks? Seegi on rollimäng. Mina küsin, tema vastab, kohtuda ei saa, nii et mina kirjutan ankeedi küsimused valmis ja tema täidab Wordi dokumendis tühjad lahtrid. Jällegi veider postdramaatiline akadeemilisuse etendamine.

    Otsustasin luua Drive’i kaustas avaliku dokumendi, andsin Maria Valdmale ligipääsu seda iga kell vaadata ja muuta. Mängigem siis avatud kaartidega, kui juba mängusundus kohustab. Oma teksti ma Marial mudida ei lase, vaid palun vahemärkused panna kirja kaldkirjas, nii et kõik jutus ette tulev kummuli vajunud tekst on kunstniku vaimusünnitis. Kirjutame üheaegselt, mõnikord ilmuvad ekraanil tähed kahe kursori alt korraga. Vaherepliigid löövad kiiluna puruks minu kirjutatud lõike. Rollimäng on asendunud maadlus­matšiga (ega ma seda väga maadlusena ei tunne). Aga asja kallale …

    „Mälupalee“ näitusel oli pikk seedimisaeg. See-mida-enam-mainidagi-ei-taha lükkas juba valmis voolitud ideega näitust aasta aega edasi. Aga saatuse keerdkäikudes rallides iga kurvi taha ei näe ning vaid kuu aega avatuna, tabas näitust uus kriisist tulenev piirang ning märtsi alguses riigi ettevaatusabinõude tõttu väljapanek suleti.

    Zen-budistlik asketism. Mustaks värvitud ruum (tumehalliks ikka, musta välistasin kohe, halli sai hoolikalt valitud) oli pingestatud valgest portselanist ja uhutud või põletatud puidust miniatuursete ehete-skulptuuride ning valgust kiirgava lõhega seinas. Kas fataalsusele alistunud protsessi käigus algse versiooniga võrreldes ka midagi oluliselt muutus, ei oska ütelda. Vaatajale saladuseks jäävatest paberilehtedest oli võetud vorm ning valatud justkui surimaskina valgesse portselani. Põletatud portselani kümned tõmmised on kui askeetlik zen-budistlik harjutus. Palve, mis ei sisaldu paberile kirjutatud sõnas, vaid paberi tühjuses.

    Kui nüüd dialoogi astusime, leidsin end taas olukorrast, kus uksed jäävad lukku. Ma ei tahaks kirjeldada seda tunnet, mis selliste täistabamustega kaasneb, sest lõppude lõpuks sai näitus füüsilises ruumis lahti olla pea kuu aega, plaanitust küll poole vähem. Aga eks mõni asi lõppebki oodatust varem. Algne versioon, mis pidi kevadel avanema, oli pisut rohkem lobisev. Detailid muutusid puhtamaks ja vaikus võttis maad. Tol keerulisel kevadel vajusid käed rüppe, sest tuli otsustada, kas teha loomingut või tellimustöid, et oma pisike pere ära toita. Läksin ise ka lukku, peas selginenud teemapüstitused devalveerusid, taaskäivitusin alles sügisel ja otsustasin rääkida vaikides, seadsin enese ja vaataja vahele tühjad lehed.

    Kahest ruumist koosnev Tallinna Linnagalerii kannab oma rinnal ehteid vaid ühes. Teine ruum on ehitatud installatsioonina kitsa piluna eenduvaks tunneliks, mille lõpust kiirgab eredat valgust.

    Soovmõtlemises kujutan ette, et pikk mõtlusaeg ebamäärases tsoonis hõljuva poolvalmis näitusega andis võimaluse lihvida välja just see õige askeetlik täpselt-nii-palju-kui-vaja tunnetus. Keeruline on vaadelda Tallinna Linnagaleriis eksponeeritud töid ja ruumi lahus, sest teosed on selle kujuteldava aastaga nii kaua laagerdunud, et sulavad seintega ühte. Maria mainis nädalaid tagasi, kuidas ka tema ehtekunstnikest sõbrad ei hammustanud läbi, et teoste küljes olevad väärismetallidest naelad ei hoia seina löödud objekte kinni, vaid tegu on teoste endi elementidega. Mind köidavad sellised võimalused, kus selge piir objekti ja tausta, teooria ja praktika, ruumi ja ruumis asetseva vahel on hämar. See, mis on teose osa, näib kuuluvat ruumile, ja vastupidi. Teos ja ruum kuuluvad teineteisele.

    Peegeldus. Ehted jäävad selle kandja isiklikku ruumi. Teise inimese küljes olevat ehet ei hakata luba küsimata katsuma. Ei katsuta külla minnes ka kummutil või riiulil lebavana, sest reväärilt eemaldades jääb ehe tema omaniku privaatsfääri osaks. „Mälupalees“ kuuluvad Maria Valdma ehted seintele, sest nii arhitektuurse lahenduse kui ehete loomisel on autor tegelenud ruumi konstrueerimise ja mõtestamisega. Ehtimine kui isikliku ruumi mõtestamine. Oma identiteedi voolimine. Nagu annab mõista eesti rahvapärimusest üles kirjutatud „Tähemõrsja“ laul: kui andsid aega kasvada, anna aega ka ehtida.1 Võib rääkida tühjuse organiseerimisest, sest mida muud kui vaikuse organiseerimine helidega on ka näitust võimestav Helena Tulve enesesse vaatav heliteos.

    Kogu oma loomingu vältel on mul raske olnud ehet ja ruumi lahus hoida. Ma ehitan tervikut, ehe ja ruum sünnivad koos. Ruumipoeesia on alati kandnud. Seekord kaasasin kolmanda tasandina ka heli, esimest korda personaalnäitusel. Varem olen teinud koostööd Sven Grünbergi ja Janek Murdiga, aga need on olnud laiaulatuslikumad ettevõtmised. Palusin koostööd tegema Helena Tulve. Me ei olnud varem tuttavad, aga juba esmakohtumisel saime aru, et meil on üks veregrupp. Tekkis usaldus. Ei sekkunud väga teineteise tegemistesse ja kui enne näituse avamist heli paika timmisime, siis selgus, et see usalduslik pinnas on vilja kandnud. 

    Kahest ruumist koosnev Tallinna Linnagalerii kannab oma rinnal ehteid vaid ühes. Teine ruum on ehitatud installatsioonina kitsa piluna eenduvaks tunneliks, mille lõpust kiirgab eredat valgust. Nagu Maarjamäe memoriaal, ainult märksa kitsam, nii et keha sinna sisse ei tihanud pressida.

    Ava laiuse valisin enam-vähem iseenda puusa mõõdu järgi. Sellest tekkis isiklik dimensioon. Selline piiri peal suhe, kas pressin end sinna koridori või mitte. Sekkun või jälgin eemalt. 

    Lootsin, et kui tipin netiotsingutesse sõna „mälupalee“, leian Tallinna Kunstihoone veebisaidil näituse seinateksti, kuid Google viskas esimese pakkumisena ette hoopis psühholoogias tuntud asukoha meetodi tutvustuse. Asukoha ehk mälupalee meetodi abil jäetakse meelde muidu omavahel lõdvalt seotud sõnu. Näiteks kujutatakse võõrkeelt õppides ette, et kõik naissoost sõnad asuvad ühel pool teed ja meessoost sõnad teisel. Seejuures tuleb sõna ette kujutada. Keeleliste sugude kinnistamiseks kujutled saksa nahksetes põlvpükstes lusika meeste poolele, rinnakas puhvkleidis lehvidega kahvli naiste poolele ja vikerkaarelipuga sooneutraalses segaduses ringi tuiava noa keset teed.

    Tegelikult oli näituse algne pealkiri „Aed“, mind kummitas ja käivitas üks tsitaat: Lõpuks oli ta kohal, esikus. Ta peatus. Ta seisis laua ees. Seisis täiesti liikumatult. Kohemaid hakkas peegel kallama teda üle valgusega, mis näis teda kinnistavat, näis happena söövitavat ära kõik ebaolulise ja pinnapealse ning jätvat alles ainult tõe. See oli kütkestav vaatepilt. Kõik pudenes ta küljest maha – pilved, kleit, korv, teemant – kõik, mida olime nimetanud vääntaimeks ja kassi­tapuks. Siin oli kõva müür kõige selle all. Siin oli naine ise. Alasti seisis ta selles armutus valguses.“2

    Mõtlesin palju naiseks olemisele, inimeseks olemise vastutusele … mõtlesin vananemisest, isikliku kandumisest üldisele ja vastupidi. Mõtlesin oma ja võõra kokkupuutepunktidest. Immarginaalsest minast. Sõnadest ja sõnade kaalust.

    Tsitaat märkmikust: „Kokkukorjatud fiktiivsetest situatsioonidest loon uue reaalsuse, mis ehtena võõras intiimsuses, kellegi kehal, on valmis paljundama ja peegeldama uusi suhteid. Kohalolu pingestab võõras. Ma astun sammu tagasi ja vaatlen teda … asetan ta oma ruumi … positsioneerin end tema suhtes. Kui kaugel on ta minust? Kuidas kõnetada võõrast? Kui see võõras olengi mina?“

    Autoetnograafiline ruum. Iga inimene loob end keskkonna ja asjade abil ainuomase autoetnograafilise ruumi. Nii-öelda ruumi ruumis. Nähtamatu ruum, mis eksisteerib ainult temas eneses ja tema enese jaoks. Lapse ja tema vanema vaheline päästekauguse nähtamatu niit mind sellele koperdades jalust ei niida. Niisamuti nagu ei varjuta nende rõõmu kellegi teise samal pargipingil suhte purunemisest teada saamise ahastusväli. Sama objekt võib tähendada omaruumides eri asju. On neid, kelle meelest tähistab piip vanaisa, kellele naudingut, kellele kopsuvähki ja kellele on piip lihtsalt piip, sest see asi ei ole omailmas tähendusvälja rajanud. Tallinnas on kohti, mis mulle tähistavad pättide käest peksasaamist, tutvumist tavatu inimesega, rabava uudise teadasaamist, hirmu või eufooriat ja see kõik on muu maailma tarvis tähtsusetu.

    Kuraator Siim Preimaniga ei leidnud me kohe ühist nimetajat, kuni tal plahvatas „Mälupalee“, ajaloost tuntud meetod. See loksutas ideed paika.

    Ka ehted on väikesed mälu kandjad. Analoogmaailma mälupulgad. Võõra inimese abielusõrmus on mulle kuld, kellelegi teisele Anu või Holger või Nastasja või Pekka … Mul on pross, mis selle valmistaja tõttu tähistab siitilmast lahkunud sõbrannat. Pross, mille funktsioon ei ole kantavus, vaid riiulil vaadeldavus. On ehteid, mis tähistavad mõnd kohta või kohtumist. Ka mul on oma klassikaline vanaema sõrmus. On ehteid, mis on liiga kerged, liiga hõredad, et kanda, ja neid, mis on selleks liiga rasked. Mõlemad ehteliigid seisavad riiulil, ega leia kaelas-käes-sõrmes-rinnal kohta.

    Mind on alati huvitanud ehte looja, kandja ja kantava suhted. Lõputud peegeldused, mis neist suhetest tekivad. Kandja peegeldab end ja autorit läbi kantava ümbritsevale. Iga kohtumisega tekib uus suhe. Ma olen nõus, ehe võib seista riiulil ja tema väärtus sellest ei kahane. Minu vanaema abielusõrmus seisab mul külmkapi peal, sest tal on seal oma kindel funktsioon:)

    Niisamuti on Maria Valdma ehted kinnitatud seintele, mitte kandjate külge. Risti-rästi laual lebavate paberite servadelt võetud portselantõmmised mõjuvad fantaasiat ergutades nagu mõne ununenud iidse raamatukogu marmorisse tahutud köited. Nagu kivistunud kapsaks loetud raamatud. Näitusel seistes hakkas mul jooksma borgeselik narratiiv.

    Kunagi ammu-ammu tuli kokku tarkade kogu, kes otsustas kirja panna kõik maailma teadmised. Kuna aeg oli tõesti nõnda ammune, et teada olid vaid mõned üksikud tarkused, siis tuli enamik neist kohapeal välja mõtelda. Mille külge on kinnitatud taevas, et see maa peale ei kuku? Kui sügavat auku maksab kaevata, enne kui teiselt poolt kogemata välja võib kukkuda? Miks me teame mida teha, aga enamasti ei tee seda? Miks ei tohi orjadele ja naistele anda õigust vabale tahtele? Raamatud lasti valmis köita ja tarkadel tuli sinna vaid tarkused sisse kirjutada. Ja nõnda nad siis seal istusid, habemed sorakil ja vahtisid, tindised suled käes, valgeid lehti. See oli maailma esimene valge paberi sündroomi juhtum. Seniajani ka kõige laiahaardelisem. Tarkade nõutud pead läksid paksudest muremõtetest sedavõrd raskeks, et kogu Atlantise linn vajus merepõhja ja raamatud kivistusid trilobiitidest paar kihti kõrgemale. Käputäis artefaktide kilde on tänapäeval ookeanipõhjast lahti murtud ja süvasukeldujad on need maale toonud. Nüüd on need näitusel väljas ja vaatame kurbusega, mis lõputud tarkused neilt lehtedelt meri igaveseks minema on uhtunud.

    Valge paberi sündroom“ on hea nimetus, nagu ka „asenduskeha“, mis tekkis kuraatori peas kui ta sai aru, et ma tegelen ruumiga samaväärselt nagu ehtega. 

    See ruum on ehete esimene kandja, täieõiguslik ja aus. Nüüd peavad nad oma asenduskeha maha jätma, mitte kuskil ega kunagi ei saa see kooslus enam kokku.

    Nad lähevad karpi, uuele näitusele, kellegi revääri külge, ei tea … ookeanipõhja tagasi …

    1 Meelika Hainsoo. Regilaulu imeline ilm. – „Ööülikool“ 13. II 2021.

    2 Virginia Woolf. Daam peeglis. Refleksioon. – Rmt-s: Kirjutamata romaan ja teisi jutte. Loomingu Raamatukogu, 2017, lk 20.

  • Võim ja sugu. Head inter­natsionaalset naistepäeva!

    Esmaspäeval on naistepäev, mille juured ulatuvad teadupärast XX sajandi alguskümnendi sotsialistidest naisõiguslaste algatusse. 1910. aasta augustis tegi Clara Zetkin koos kaaslastega rahvusvahelisel naistekonverentsil Kopenhaagenis ettepaneku pühendada igal aastal üks päev valimisõiguse nõudmisele. See ette­panek võis olla seotud New Yorgis tehtud samalaadsete avaldustega ning vormus juba aastaid kestnud feminismi esimese laine ajal, kui nõuti naistele meestega võrdseid poliitilisi õigusi. Tollased naisõiguslased ei pruukinud end tingimata feministideks nimetada, kuna rõhutasid, et naiste vabastamiseks ei piisa, kui nad joondavad end vaid suguõdedega, nagu ütlevad pursuifeministid, vaid see saab toimuda üksnes üheskoos töölis­klassi vabastamisega kapitalistide ikkest. Varajane sotsialistlik naisõiguslus oli intersektsionaalsuse1 pioneer.

    Maarjamaal seisti samuti naiste õiguse eest valida. Linda Jürmann kirjutas Eesti esimeses sotsialistlikus ajalehes Uudised 1905. aastal nii: „Ja niisama hukkamõistmise väärt nagu harimata ja vaesema rahva avalikust tegevusest eemaletõrjumine, on ka tagurlaste püüd naisterahvaid inimõigustest eemal hoida. Kas ei ole naisterahvas niisama ühiskonnas tööline kui meesterahvaski? Ja veel enam. Kas ei ole just tema seisukord palju viletsam kui meesterahval? Kahtlemata. Ja just sellepärast on tal veel rohkem õigust ja põhjust omale poliitilisi õigusi nõuda.

    Marge Monko. Kreenholmi tekstiilivabrikus 1872. aastal toimunud streigi sajandale aastapäevale pühendatud monument Narvas. Seeria „Manufaktuuri langus“, 2009–2012.

    Ning kes naisterahvale vaenulikult vastu astub, see ärgu proovigu ennast „rahvasõbraks“ tembeldada, sest edu ei ole sugugi mõeldav, kui enam kui pool osa rahvast ilma õigusteta on ja tagurpidi lonkab … Sellepärast antagu teistega ka naisterahvastele poliitilise tegevuse õigus.“2

    Need read kirjutas 24aastane Jürmann samal aastal, kui astus Eduard Vildega vabaabiellu. Nad olid üks esi­mesi paare, kes seda Tsaari-Venemaal avalikult tegi. Oma tegevuse tõttu sot­siaal­demokraatide-föderalistide rüh­mi­tuse liikmetena, sh Uudiste väljaandmise eest, olid nad tagaotsitavad tsaarisandarmite mustas nimekirjas ning pidid kodumaalt põgenema. Nad naasid alles 1917. aastal, kui poliitilised pagulased võisid tsaari troonist loobumise järel kodumaale naasta.3 Samal aastal andis Ajutine Valitsus valimisõiguse kõigile kodanikele, sõltumata soost.

    Kahju, et ajaleheartikleid, kirju ja fotosid täis Liina Siibi näitus „Linda Vilde muuseum“ enneaegselt kinni pandi. Tahaksin sinna tagasi minna, et meie naisliikumise juurtes veel tuhnida. Linda Jürmann-Vilde – eksiiliaastatel tutvus ta ka Clara Zetkiniga – on üks neid naisi, kes väärib rohkem tähelepanu meie kultuurimälus, kus tema abikaasal on kindel koht. Meie rahvusliku ärkamise ajalugu on kirjutatud väga meestekesksena. Pealegi on varajasi sotsialiste raske mäletada, sest mis tahes aateid nad sajandi eest ka ei sõnastanud, Stalini-aeg uhas selle üle. Ka praegu hirmutatakse kommunismitondiga,4 mis takistab sajandialguse ideeajalukku süvenemist, kuigi siis võideldi tööpäeva inimliku pikkuse, naiste poliitilise ja varandusliku autonoomia ning reproduktiivõiguste eest, mida praegu peame iseenesestmõistetavaks.

    Soovi korral võiks aga Eesti pidada end üheks töölisnaiste liikumise ajaloo hälliks. Kui vene revolutsionäär ja naisõiguslane Aleksandra Kollontai 1896. aastal Narvas Kreenholmi vabrikus käis, tabas teda just seal marksistlik ärkamine. 26aastane Kollontai oli tulnud sinna koos oma insenerist abikaasaga, kes pidi Kreenholmi paigaldama tööstusrevolutsiooni moodsaima ventilaatori. Kuid vabriku töö- ja elutingimused olid nii võikad (üle 12tunnised tööpäevad, õhk tolmust paks, tööliste lapsed sõimepõrandal maas), et tulevane Nõukogude Liidu edukaim naissoost diplomaat, sõjavastane aktivist ja naiste emantsipatsiooni eest seisja vandus solidaarsust töölisklassile: „Kuidas saame minna täna õhtul muusikali kuulama, kui teised inimesed elavad nagu loomad?“ Kollontai abikaasa püüdis oma insenerist kaaslastega teda tulutult lohutada: „Aga me tulimegi ju uut ventilaatorit paigaldama …“ Naine prahvatas: „ma räägin majandussuhetest, mitte ventilaatoritest!“5

    Tema biograaf on Narvas käiku kirjeldanud kui Kollontai valgustumist, jõudmist arusaamisele, et ta peab oma kodanlikele juurtele vaatamata naiste emantsipatsiooni eest seisma eelkõige tööliste elutingimusi parandades. Kreenholmi revolutsiooniline ajalugu on aga vanem kui Kollontai, kes sündis samal aastal (1872), kui tekstiilivabrikus oli puhkenud üks Vene tsaaririigi esimesi suuri tehasestreike.6

    Usun, et selle artikli sõnavara on nii mõnelgi lugejal seest kihvatama pannud. Kuidas tähistada esmaspäeval naisena oma iseseisvust, kui naisliikumise ajalugu on läbi põimunud poliitilise ajalooga, mida nüüd nimetame „ajaks, mida ei taha meenutadagi“?

    1 Loe nt Piret Karro, Mina, võim ja tegelik elu. – Sirp 25. IX 2020.

    2 Linda Jürmann (Vilde), Rahvalik valimisviis – Uudiste veste-osa nr 40, 24. V 1905. Viidatud Liina Siibi näituse „Linda Vilde muuseum“ kaudu: Mis nüüd? Was nun? What now? – Linda Vilde muuseumi ajaleht 19. I 2021, nr 1, lk 9.

    3 Ajajoon, Linda Jürmann-Vilde, 1880–1966. – Mis nüüd? Was nun? What now? Linda Vilde muuseumi ajaleht 19. I 2021, nr 1, lk 31.

    4 Vt Piret Karro, Parempoolsete õlgmehike neomarksism. – Müürileht 13. XII 2018.

    5 Cathy Porter, Alexandra Kollontai. A Biography. Chicago: Haymarket Books, 1980, 2014, lk 53–54.

    6 Loe lähemalt nt Küllo Arjakas, Eesti esimene suur­streik Narvas kestis poolteist kuud. – Maaleht 31. VIII 2017.

  • Halja Klaari mälestuseks

    Filmi- ja maalikunstnik Halja Klaar kuulus Kaljo Kiisa ja Jüri Müüri põlvkonda, olles oma aja edukaim kunstnik-lavastaja. Minul õnnestus temaga vaid üks kord koos töötada, „Tuulte pesa“1 ajal.

    Noorte maksimalistidena valisime Olav Neulandiga selle eesti talumehe draama võttepaigaks ühe väiketalu Võrumaa metsade keskel. Vihmane sügis ja käre talv muutsid selle filmi tegemise parajaks põrguks. Väljapeetud daamina käis Halja Klaar Mahtjamäel vaid ühe korra suvise ettevalmistuse ajal ja võtteplatsil tegutsevaks kunstnikuks oli Heikki Halla.

    Mäletan Halja Klaari kena, temperamentse ja sõnaka daamina, kes võttis Tallinnfilmi kunstinõukogu istungitel ja kinoliidu aruteludel tihti sõna. Oli tunda, et tal on hea visuaalne mõtlemine ja väga suur kogemus filmide kujundamisel. 1978. aastaks oli Halja teinud juba 17 täispikka mängufilmi!

    Oma alal oli ta suurkuju.

    Halja Klaar lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1957. aastal maaliosakonna teatridekoratsiooni eriala ainsa üliõpilasena. Tema diplomitööks oli Evald Aava ooperi „Vikerlased“ kujundus, mis küll lavale ei jõudnud, sest lavaversiooni kujundas hoopis Klaari juhendaja.

    Pärast diplomitöö kaitsmist tuli 26aastast kaunitari filmistuudiosse tööle kutsuma Tallinnfilmi direktor Nikolai Danilovitš. Paremat pakkumist alustavale kunstnikule ei saanud ollagi.

    Halja oli nõus. Nii sai ta kohe filmistuudio palgale ja kunstnik Peeter Linzbachi abiliseks. See oli suur vedamine, sest Linzbach oli enne sõda filme kujundanud Prantsusmaal René Clairi filme ja sellelt mehelt oli, mida õppida.

    Linzbach andis Klaarile kohe palju tööd, pannes ta tegema dekoratsioonide tööjooniseid.

    Halja Klaar 17. XII 1930 – 20. II 2021

    Et Klaar oli tubli, võttis Linzbach ta oma abilisena kaasa ka oma järgmisele filmiprojektile „Esimese järgu kapten”,2 mis oli Eesti esimene laiekraanfilm. Peeter Linzbachi kõrval tegi Halja Klaar ka „Vallatud kurvid“,3 mida saatis NSV Liidus suur publikumenu.

    Pärast „Vallatuid kurve“ võis Klaar juba iseseisva kunstnikuna filme teha. Tema esimene oma kujundustöö oli mustvalgele filmile „Kutsumata külalised“,4 mis räägib sellest, kuidas pahad väliseesti diversandid Nõukogude Eestisse tungisid ja tublid tšekistid nad edukalt kinni püüdsid.

    Kuuekümnendail käis Nõukogude Liidus kõigil aladel suur konkurents USAga. Ameeriklased olid just teinud maailma esimese panoraamfilmi. NSV Liidus otsustati teha samasugune film. Leningradi optikatehases konstrueeriti ja ehitati kolme optikaga erikaamera. NSV Liidu kinoülemused hakkasid otsima dünaamilisele panoraamfilmile sobivat lugu.

    Kuna „Vallatud kurvid“ oli olnud üleliiduline suur menufilm, siis otsustati Moskvas just selle loo põhjal teha esimene Nõukogude panoraamfilm.

    „Vallatute kurvide“ loominguline grupp (Juli Kun, Kaljo Kiisk, Halja Klaar ja eesti-läti näitlejad) kutsuti Mosfilmi täitma suurt riiklikku tellimust. Tähtsa filmi tegemiseks anti neile piiramatud rahalised vahendid! Peaasi oli, et jänkidega konkureerimiseks sünniks vääriline film.

    See oli suurim väljakutse, mis eesti filmitegijatele kunagi osaks on saanud. See tiivustas kõiki tegijaid ja nad said sellega ilusti hakkama.

    Kunstnikule oli see eriti keeruline töö. Klaar pidi välja mõtlema ja kujundama dekoratsioonid ligi 180kraadise nägemisnurgaga kaamera jaoks. Nagu Klaar oma mälestustes on tunnistanud, ajas töö keerukus teda tihti paanikasse ja pani nutma, kuid džentelmenid Juli Kun ja Kaljo Kiisk lohutasid ja julgustasid noort daami, tuues talle šokolaadi ja kooke.

    Lõpuks sai Halja Klaari kunstnikutöö nii hästi tehtud, et Mosfilmi dekoratsiooniosakonna juhataja tõi Klaari kujundatud sinimustvalget ballisaali meresinise klaaspõranda ja mustast klaasist ringikujulise baariga saali keskel imetlema terved ekskursioonirühmad vene filmikunstnikke, ise öeldes: „Vaadake ja õppige, kuidas teevad filmi eurooplased!“

    Halja Klaar oli kogu filmi koloriidi ja värvilahenduste looja. Ta tegi ühtsed värvilahendused sportlaste kostüümidele ja mootorratastele ning mõtles välja külgkorvid, mis läksid pärast filmi valmimist ja edukat levi seeriatootmisse. Kuna filmi eelarve oli piiramatu, lasi Klaar teha sportlaste kostüümid ehtsast nahast ja kujundas neile unikaalsed kiivrid.

    Panoraamfilm „Ohtlikud kurvid“5 jooksis suure menuga Prantsusmaa ja Saksamaa ekraanidel kaks kuud järjest. Selle filmiga said tegijad kuulsaks ja tõusid privilegeeritute hulka.

    Suure eksperimentaalfilmi järel tegi Halja kolm väiksemat tööd: „Jalgrattataltsutajad“, „Supernoova“ ja „Tütarlaps mustas“6. Viimast nägin noorena ka mina ja sellest on meelde jäänud ilus mustvalge laiekraanpilt, kus ühes stseenis oli ka värv sisse toodud. Ekraanil oli näha kunstniku ja operaatori head koostööd.

    1968. aastal sai Klaar jälle teha koostööd Kaljo Kiisaga „Hullumeelsuse“7 loomisel.

    Lätlase Viktors Lorencsi stsenaarium põlati Riia stuudios sünguse pärast ära. Teine maailmasõda ja tegevuskoht hullumajas.

    Kiisale ja Klaarile meeldis aga loo absurdimeeleolu ning võimalus luua modernset mõistujuttu.

    Tulevast filmi kavandades tegi Halja Klaar Kaljo Kiisale ettepaneku pöörata selle sünge loo meeleolu pea peale. Ümberringi on tume maailm ja käib sõda, kuid hullumajas, mis asub ilusas kõrge aiaga piiratud Alatskivi lossis, on hele ja turvaline rahuriik.

    See visuaalne lahendus andis uue häälestuse kogu filmile ja nii sündis Kiisa, Klaari ja operaator Anatoli Zabolotski koostöös Eesti filmiajaloo üks mõjuvamaid töid.

    Samal 1968. aastal järgnes sõjafilm „Inimesed sõdurisinelis“,8 kus Klaaril tuli kujundada Kolga metsas Siberi vangilaagrit meenutav keskkond eesti laskurkorpuse loomise päevilt ja hulk suuri lahingustseene. Paras pähkel daamile, aga Klaar sai ilusti hakkama.

    Pärast „Hullumeelsuse” ärakeelamist tegid Kiisk ja Klaar koos Aadu Hindi „Tuulise ranna“ ekraniseeringu.9 1972 tuli ajalooline film „Verekivi“,10 kus Halja Klaar oli kujundanud ja lasknud ehitada osa 1535. aasta Tallinna vanalinnast koos Harju välis- ja siseväravaga ning paar lähedal asuvat tänavat. Talle meeldis väga ajaloolisi materjale uurida ning ajastu tundmist on loodud linnaruumis ka hästi näha.

    1973 kujundas Halja Leida Laiuse „Ukuaru“. Selleks ostis Tallinnfilm Aegviidu lähedal sobiva tüki vana metsa, kus võeti maha 20 puud ja ehitati metsajõe kaldale talumajapidamine elumaja, aida ja saunaga. Leida Laiuse juhendamisel ja tänu Lembit Ulfsaki ning Elle Kulli suurepärasele näitlejatööle sündis veel üks eesti rahva lemmikfilme.

    1974. aastal tegi Kaljo Kiisk oma viletsaima filmi, läbinisti konjunktuurse „Punase viiuli“. Et tegu oli Moskva tellimustööga, siis tehti seda suurte rahadega Ida-Saksamaal DEFA filmistuudios. Kuid saksa täpsuse ja kõrge töökultuuri kohta oli kunstnik Halja Klaaril vaid kiidusõnu öelda. 1975. aastal kujundas Klaar Mikk Mikiveri lavastatud A. H. Tammsaare ekraniseeringu „Indrek“, seejärel tegi ta telefilmi „Minu naine sai vanaemaks“, millele järgnes „Reigi õpetaja“.11

    Siin sai Klaar jälle mõnuga vanu ajaloomaterjale uurida. Ta kujundas ja lasi Matsiranda ehitada keskaegse kiriku, elumaja, aida ja abihooned, mis paistsid nii ehedad, et rahvas käis neid kaugelt ja lähedalt vaatamas. Kirik oli ehitatud nii, et seda sai filmida nii seest kui väljast. Ka kiriku torn oli nii tehtud, et sealgi sai vabalt filmida. Inimesed imetlesid seda „vana“ kivikirikut, mis õigupoolest oli laudadest ja lubimördist tehtud dekoratsioon. Kuid ehitis oli nii tõepäraselt kujundatud, et pettis ära nii lähedalt kui kaugelt.

    1978 tuli „Tuulte pesa“ – minu ainus koostöö Halja Klaariga, mille kohta paar sõna sai juba öeldud, 1981 järgnes kaheosaline telefilm „Kaks päeva Viktor Kingissepa elust“, ja 1989 kujundas Klaar oma viimase mängufilmi “Regina”.12

    Kakskümmend mängufilmi ja suur hulk animafilme tegid Halja Klaarist meie kõigi aegade viljakama filmikunstniku, kuid ka pensionile jäädes oli Klaar ikka kunstnik. Paarkümmend viimast aastat elas ta Lihulas, kus ta lõi veel nii palju lille- ja maastikumaale, et neid jagus kaheks isikunäituseks.

    Halja Klaari 90aastasena tehtud raadiovestlust kuulates paneb imestama tema väga hea mälu.

    Tema mõte oli selge, jutt jooksis kergelt ja seda oli huvitav kuulata. Tundub, et Halja Klaar oli oma päevade lõpuni üks õnnelik inimene.

    1 „Tuulte pesa“, Olav Neuland, 1979.

    2 „Esimese järgu kapten“, Aleksandr Mandrõkin, 1958.

    3 „Vallatud kurvid“, Juli Kun, Kaljo Kiisk, 1959.

    4 „Kutsumata külalised“, Igor Jeltsov, 1959.

    5 „Ohtlikud kurvid“, Juli Kun, Kaljo Kiisk, 1961.

    6 „Jalgrattataltsutajad“, Juli Kun, 1963; „Supernoova“, Veljo Käsper, 1965; „Tütarlaps mustas“, Veljo Käsper, 1966.

    7 „Hullumeelsus“, Kaljo Kiisk, 1968.

    8 „Inimesed sõdurisinelis“, Jüri Müür, 1968.

    9 „Tuuline rand“, Kaljo Kiisk, 1971.

    10 „Verekivi“, Madis Ojamaa, 1972.

    11 „Minu naine sai vanaemaks“, Virve Aruoja, 1976; „Reigi õpetaja“, Jüri Müür, 1977.

    12 „Kaks päeva Viktor Kingissepa elust“, Tõnis Kask, 1981; „Regina“, Kaljo Kiisk, 1989.

  • Euroopa Liidu Miesi auhind

    Veebruaris selgusid XX sajandi ühe tuntuma arhitekti Ludwig Mies van der Rohe järgi nimetatud Euroopa Liidu Miesi arhitektuuriauhinna nominendid. Tegu on Euroopa tähtsa arhitektuuriauhinnaga, mille eesmärk on tunnustada värskeid säravaid ruumiideid. Sel korral kandideerib auhinnale 449 objekti luksuslikest eravilladest kortermajade, kodutute varjupaiga, koosloomeelamu ja parkideni välja. Toome toimetuse valikul välja mõned põnevamad nominendid. Pandeemia tõttu kuulutatakse auhinna laureaadid välja 2022. aasta kevadel.

    Kodutute kodu Jankowices, arhitektid Filip Domaszczyński, Marta Nowosielska, Dorota Sibińska. Väikeses külas asuvas kodus saavad abivajajad ööpäev läbi peavarju. Arhitektide ülesanne oli luua ruum, mis soodustab läbikäimist, koostööd, aga samal ajal ka koht, kus elanikud tunnevad ennast turvaliselt ja privaatselt. Hoone keskne koht on siseõu, mille ümber koonduvad ühistegevuse ruumid, eluruumid jäävad vaiksemasse, intiimsemasse ossa.
    Pariisi ülikooli õigusteaduskond, Lourcine’i kasarmute rekonstrueerimine, arhitektid Frédéric Chartier, Pascale Dalix, Sophie Deramond, Nicolas Grosperrin, Roxane Monthiers. Ajaloolisse militaarpärandisse on paigutatud õppehoone koos auditooriumide, kabinettide, õpiruumide ja raamatukoguga.
    Marmalade Lane’i osaluselamud (cohousing) Suurbritannias Cambridge’is, arhitektuuri­büroo Mole Architects. Ehitatud on 42 kodu: kahe kuni viie magamistoaga majad ning ühe-kahe magamistoaga korterid. Koos elamist ja loomist ergutavad ühised aiamaad, töökoda, kogukonnamaja mänguruumi, külaliste magamistoa, pesupesemise võimaluste, koosolekuruumi ja ühisköögiga. Kõik elanikud panustavad piirkonna heakorda. Mõeldud on ka sellele, et asum ühendaks noori ja vanu, peredega ja üksi elavaid inimesi.
    Rybniku keskusehoone Poolas, arhitektid Marlena Wolnik ja Agnieszka Borkowska. Lõuna-Poolas asuv Rybnik on ruumiliselt ja sotsiaalselt killustatud. Linn koosneb 27 osast, mis kunagi olid iseseisvad. Nüüdse suure linna elanikele on tegu endiselt ruumiliselt ja identiteedilt mitme väikese linnaga. Uus keskusehoone on rajatud ühendamaks linnaosade elanikke nii kultuuriliselt, sotsiaalselt kui ka ruumiliselt. Arhitektuurilt on tegu tagasihoidliku hoonega, mis hoiab varju, kuid loob ruumilised võimalused kohtumiseks ja koos tegutsemiseks.
    CopenHill ehk Kopenhaageni mägi, arhitektid Bjarke Ingels, Jakob Lange, David Zahle, Brian Yang, Rasmus Astrup. CopenHill on Kopenhaagenis asuv elektri- ja küttejaam, kus prügist toodetakse soojust ja elektrit. Jaama katusele pääsevad ka linlased, et seal aasta ringi matkata, mööda seina ronida ja ka suusatada. Muidu räpaseks peetavast kesklinna tootmishoonest on kujundatud hea avalik ruum.
    Teraskorsetis maja Prahas, arhitekt Jan Šépka. 1930. aastatel ehitatud eramut on aastate jooksul mitu korda ümber ehitatud. Mitmekordse rekonstrueerimise käigus on hoone konstruktsioon jäänud lõpuks nii nõrgaks, et uue rekonstrueerimise käigus tuli valida, kas hoone lammutada või toetada teraspostidele. Peitmise asemel otsustati teraskonstruktsioon tuua maja fassaadile.

    Eestist on auhinnale esitatud seitse objekti

    Fotografiska, arhitektid Maarja Kask, Ralf Lõoke, Andro Mänd,

    Margus Tamm, Märten Peterson

    (Salto Arhitektuuribüroo).

    Sisearhitekt Toomas Korb (Pink).

    Haapsalu piiskopilinnus, arhitektid Margit Argus, Margit Aule, Elo Liina Kaivo, Laura Ojala (Kaos Arhitektid). Maastikuarhitekt Kristiina Hellström. Konserveerija Elo Sova (Vana Tallinn).

    Suure-Jaani tervisekoda, arhitektid Alvin Järving, Mari Rass, Ott Alver, Kaidi Põder, Katrin Vilberg, Gert Guriev, Liina-Liis Pihu, Märten Peterson (Arhitekt Must). Sisearhitektid Riin Kärema, Kerli Lepp, Mari Põld (Kuup Disain).

    Maidla loodusvilla, arhitektid Mari Hunt, Aet Ader, Kadri Klementi, Karin Tõugu (b210).

    Võru keskväljak, arhitekt Villem Tomiste (Stuudio Tallinn).

    Kõrgepingeliini disainmast Soorebane, arhitektid Sille Pihlak, Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART).

    Sisekaitseakadeemia Narva õppekeskuse ja Tartu ülikooli Narva kolledži ühine õppe- ja majutushoone, arhitektid Markus Kaasik, Kerstin Kivila, Mihkel Meriste, Gert Guriev, Siim Tiisvelt, Pirko Võmma (3+1 Arhitektid). Sisearhitektid Mari Põld, Kadi Karmann, Ahti Grünberg, Tõnis Kalve (T43 Sisearhitektid). Maastikuarhitektid Edgar Kaare, Priit Paalo, Laura Männamaa (maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum).

  • Veel kord upanišadidest, emotsioonideta

    Upanišadid. Vanaindia keelest tõlkinud Mait Raun. Sarjas „Avatud Eesti raamat“. Ilmamaa, Tartu 2020. 616 lk.

    Jälginud kõrvalt tõlkija Mait Rauna aastatepikkust tööd selle raamatu ettevalmistamisel ja lugenud eelmise nädala Sirbist Martti Kalda ühetoonilist mahategevat retsensiooni, valdab mindki nõutus. Eesti indoloogia seisukohalt on ilmunud väga oluline teos, mis väärib kindlasti suuremat tähelepanu ja süvenemist. Püüan järgnevate ridadega sellele kaasa aidata.

    Upanišadid on üks tõlgitumaid, tõlgendatumaid ja imetletumaid peatükke Vana-India kultuuriloos. Kui eesti lugejani on seni jõudnud Andres Herkeli tõlgitud „Aitareja upanišaad“ ja Martti Kalda avaldatud kahest vanimast upanišadist (Bṛhadāraṇyaka-upaniṣad ja Chāndogya-upaniṣad)1 pärit katkendid, siis esimest korda saame Mait Rauna tõlkes lugeda kümmet eestikeelset upanišadi. Kokku on neid Indias loetud üle kahesaja ja nende hulgas on mitmesuguseid õpetusi kuulutavaid tekste, mis peavad ülimuslikuks erinevaid jumalaid, nagu näiteks Šiva, Višnu või jumalanna, teiste seas on olemas islamiusku „Allahi upanišad“. Miks peetakse põhilisteks siiski vaid neid kümmet, mille on tõlkinud Mait Raun? Selle valiku tegi VIII sajandi paiku elanud õpetlane Šankara, kelle upanišadide kommentaarid on vajutanud hilisemale uurimisloole omamoodi teoloogilise pitseri. Šankara tõlgendusest lähtub näiteks sõna upanišad müstiline seletus, et see tähendab (õpetaja) jalge ees maas istumist. Oma retsensioonis kordab seda ka Martti Kalda. Selline tõlgendus sobib hästi normatiivse mõtlemisega, mida suunab ettekujutus ilmeksimatust õpetajast kui ülima tarkuse valdajast.

    Juba 1896. aastal esitas saksa indoloog Hermann Oldenberg põhjendatud küsimuse: kuivõrd kogu veedapärimus anti edasi põhimõtteliselt ühtviisi, siis miks viitab üksainus tekstiklass õpetaja ees koogutavatele õppuritele?2 Miks ei hõlma sõna upanišad teisi veedasid? Harry Falk, samuti saksa indoloog, on sõna upanišad tähendusi, tõlkevasteid ja sõna etümoloogiat põhjalikult uurinud ja näidanud, et selle „õpetaja jalge ees istumisena“ tõlgendamine on ekslik. Upanišadide kujunemise alg­ajal märkis sõna hoopis (varjatud) seost, alluvussuhet, mis on omane maailma kosmilisele korrale. Upanišadide üks paremaid tundjaid, Ameerika sanskritoloog Patrick Olivelle kinnitab sama: sõna upanišad sünonüüm sanskriti keeles on bandhu, mis tähendab seost või vastavust.3 Õpetajakultusest jutustav pilt tema jalge ees kummardavatest õppuritest on ühest vanaindia koolkonnast lähtunud naiivetümoloogiline tõlgendus, mis on tõsiseltvõetavas indoloogias kõrvale heidetud. (Mida näiteks arvata tänapäeva piibliteadusest, kui opereeritaks endiselt Sevilla Isidoruse etümoloogiaga?) Niisiis, upanišad on selline tekst, mis osutab maailmas valitsevatele varjatud seostele kui teadmise allikale.

    Miks on mõiste upanišad Mait Rauna tõlkega seoses oluline? Filosoofilise kaaluga vanaindia sõnade üle on mõeldud aastatuhandeid ja nende tähendus on muutunud. Neist mõtetest on kasvanud välja eri õpetused, mille seas Šankarast lähtuv vedaanta-koolkond kujunes sedavõrd mõjukaks, et suunas pikka aega ka lääne indoloogiat. Tänapäeval nähakse ja loetakse upanišade avarama pilguga. Pühakirja oreool nende uurimist ei eksita ja šankaralikust vaatest lähtuv suund on teinud ruumi uutele tõlgendustele ja tõlgetele. Nende tekstide mõistmine pole aga lihtne. Assotsiatsioonid ja seosed, mis varastes upanišadides valdavad, annavad tunnistust hoopis teistsugusest maailmatajust kui see ratsionaalne mõtlemisviis, mida tänu Euroopa valgustusele hästi tuntakse. „Bṛhadāranyaka upanišadi“ avasõnad kuulutavad Mait Rauna tõlkes tõde ohvrihobuse kohta: „On koidusoe ju tubli hobuse pea, / silmiks päike, hingeks tuul, / lahtine suu on üldrahvalik tuli, / aastaring on tubli hobuse loomus“ (lk 9). Mida tähendavad need müstilised seosed ohvrilooma ja maailma vahel (bandhu)? Martti Kalda heidab tõlkele ette hõredaid kommentaare, aga neid ja järgnevaid värsse on tõlkija seletanud tervelt kahel leheküljel (lk 409–410). Sellessamas maailma ja hobust samastavas tõdemuses on Juri Lotman ja Boriss Uspenski näinud mütoloogilise mõtlemise väljendust.4 Valdavalt assotsiatiivset mõtlemist, mis näeb maailmas varjatud seoseid ja püüab selle teadmise kaudu tegelikkust mõjutada, võib nimetada ka maagiliseks mõtlemiseks, millest pole poeetiline sõnakasutus eestikeelses tõlkes kuigi kaugel. Šankara vedaanta kohaselt on kõige olulisem inimhinge ja Jumal-absoluudi ehk brahmani müstiline ühtsus. Üks kuulsamaid kirjakohti, mis seda mõtet väljendab, on mõttetark Uddālaka Āruṇi juhatus oma pojale Śvetaketule. Mait Raun on selle tõlkinud nii: „Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik, / see ongi olemus, ongi loomus, / sina oled selline, Śvetaketu“ (lk 255).

    Kokku on upanišadi Indias loetud üle kahesaja. Põhilisteks peetakse siiski vaid neid kümmet, mille on tõlkinud Mait Raun. Selle valiku tegi VIII sajandi paiku elanud õpetlane Šankara, kelle upanišadide kommentaarid on vajutanud hilisemale uurimisloole omamoodi teoloogilise pitseri. Pildil Šankara jüngritega Raja Ravi Varma maalil.

    Õpetuse tuuma „tat tvam asi“ on tavaliselt tõlgitud veidi teisiti. Martti Kalda arvates on Mait Rauna uus tõlge vildakas. Ta kirjutab: „Ilmekas näide, mil kombel on sanskriti keele lauseõpetuse vähene tundmine käesolevat tõlget rikkunud, on upaniṣad’ide kuulsaima lausungi „tat-tvam-asi“ tõlge. Selle ütlusega osutab õpetaja õpilasele, et tolle mina (ātman) on absoluudiga (bráhman) samane. Raun tõlgib „Sina oled selline“, kuid täpne on tõlkida „See sa oled“ või äärmisel juhul „Sina oledki see“. Erisus võib mõnele tunduda ehk vähene, ent filosoofile, kes tahab teada, kas Vana-Indias peeti inimest olemuselt jumalasarnaseks (nagu osutab Rauna tõlge) või absoluudiga samaseks (nagu on täpne), on vahe mäekõrgune.“

    Siiski eksib siinkohal just Kalda, kes pole ilmselt kursis Ameerika indoloogi Joel Breretoni eriuurimusega5, kus ta osutab vanemate tõlgete puudulikkusele. Brereton näitab, et veedade sanskriti lauseõpetus lihtsalt ei võimalda väljendi tavapärast tõlget, sest kui lugeda sõna tat asesõnana, ei ühildu see lauses eelnenud sõnadega aṇiman (’maailma peen­olemus’), sat (’tõelus’) ega asesõnaga tvam (’sina’). Kui õpetaja oleks tahtnud oma pojale öelda „See sina oled“, oleks ta pidanud hoopis lausuma „sa tvam asi“. Vahe ei ole just mäekõrgune, aga Brereton näitab, et selles konstruktsioonis esineb tat adverbina, mistõttu täpne tõlge on hoopis „Sedaviisi sa oled“. Uddālaka Āruṇi ei samasta inimhinge ja ülimat tõelust (sat), vaid loob nende vahele seose võrdluse kaudu, mida Mait Raun ongi oma tõlkes teinud. Enamik varasemaid tõlkjaid pole lihtsalt märganud šankaralikust mõttest tulenevat eksitust ja on allunud traditsioonile.

    Nii nagu uurijal, on ka tõlkijal vabadus otsida uusi lahendusi, ja seda on Mait Raun teinud, loobudes mitmetest harjumuspärastest vanaindia mõistete eesti tõlkevastetest, mida ta Linnart Mälli õpilasena kahtlemata hästi tunneb. (Näiteks tõlkida ātman loomuseks, brahman vaimuks, prāṇa hingeks, satya olemuseks on radikaalsed uuendused, mida tõlkija on ka põhjendanud.) Looval mõtlejal on õigus oma tõlkekontseptsioonile. Selle olemasolu pole puudus, vaid kvaliteet, mis mõistagi avaldub teoses kui tervikus ja annab sellele oma varjundi. Erineva algupära ja kujunemislooga upanišadid on sisult ääretult heterogeensed, sisaldades lõputul hulgal õpetusi: teoloogilisi ja rituaalidesse puutuvaid mõttemõlgutusi, filosoofilisi ja psühhofüsioloogilisi arutlusi, puhtpraktilisi näpunäiteid elukorralduseks, uskumusi, maagilisi juhtnööre ja väga palju muud. Neis on mütoloogilist ja folkloorset ainest, draamat, proosat ja luulet, ajaloolisi ja väljamõeldud õpetajaid, inimesi, jumalaid ja loomi. Üks võimalus kümne upanišadi pöörast heterogeensust taltsutada ongi läheneda tekstikorpusele ühtse meetodiga, nagu seda on teinud Mait Raun. Tulemuseks on poeetiline, kohati aavikulik ja loitsuline tekst, kus on julgelt kasutatud just eesti keelele omaseid võimalusi. Tõlke tähendus jääb mõnikord tõepoolest kõla varju peitu, kuid varjatud seoste otsija võiks ju pingutada, et mõte üles leida. Niinimetatud etümoloogilise tõlkemeetodi puhul kumavad eestikeelsete sõnade taga sanskriti vasted, seos algteksti ja tõlke vahel on tugevam kui vabas tõlkes.

    Martti Kaldale vastuvõetamatu teksti värsivormiline esitus tõlkes pole viga, vaid viitab upanišadidele kui suulisele pärimusele, mille retsiteerimine erineb tublisti lihtsast proosateksti ettelugemisest. See, kuidas upanišade on hiljem kirja pandud, ei tee neist meile harjumuspärast kirjandust. Meil on raske ette kujutada varaste upanišadide suulist olemust, nende rituaalset konteksti ja kõige selle püsimist ilma igasuguse kirjasõna toeta. Sageli kiputakse ka vanaindia käsikirjade puhul tegema seda viga, et kujutatakse ette nende eelkäijaks olnud originaali, mis näiteks vanakreeka ja -rooma kirjakultuuris oleks täiesti õigustatud. Kümne põhilise upanišadi originaalteksti asemel võime püüda ette kujutada midagi muud. Need tekstid on osa kuuldud pärimusest (šruti), mida on kandnud aastasadu ja -tuhandeid kestnud lausutud ja lauldud sõna. Kõik käsikirjad on sekundaarsed, esituste varjud – otsekui regilaulud „Vana kandle“ köidetes. Upanišadide trükkitoimetamine on hoopis hiline, mis on omakorda sünnitanud segadust, sest sanskritoloogid on püüdnud vanu käsikirju pahatihti parandada, saamata aru, et kummaliste vormide taga pole sanskriti keele ja grammatika väänamine või harimatusest tekkinud vead, vaid suulise kultuuri elujõud. Ka käsikirjadesse on jõudnud murdejooned, häälduslik ning esituslik eripära, ja pärimust kandnud põlvkondade hääl. Kui Martti Kalda viitab Patrick Olivelle’i „originaalteksti“ väljaandele (1998), siis selline ettekujutus on sündinud kirjakultuuriga olemuslikult seotud mõtlemisest, mis on varaste upanišadide puhul lihtsalt vildakas. Üht originaalteksti pole olnudki. Hilisemad ühtlustatud tekstid on suure toimetamistöö tulemus, mis muidugi sai alguse Indias. Nii pole põhjendatud ka tõlkijale tehtud etteheide, et ta oleks pidanud tõlke alusteksti paremini valima. Õigupoolest on ükskõik, millise trükise, andmebaasi või käsikirja põhjal on Mait Raun oma tõlke teinud, sest kõik need on variandid. Oluline on vaid see, et see algtekst esindaks teaduslikku indoloogiat.

    Kindlasti pole Mait Rauna tõlge ainumõeldav. Kasutades tööriistana oma etümoloogilist tõlkemeetodit, on ta loonud kümnest upanišadist eestikeelse koguteose, kus tema käekiri on silmaga näha. See ei tarvitse lugejale alati meeldida, sest tekst võib mõjuda kummastavalt ja tähendusi peita. Aga see on raskesti mõistetavate tekstide terviklik, poeetiline ja põhjalikult läbi mõeldud tõlge. Nii nagu eesti keeles on mitmeid tõlkeid tehtud vanahiina taoistliku mõtte alusteosest „Daodejingist“, pole ka upanišadid edaspidi tõlkijatele suletud. Ilmamaa kirjastuse toel ilmunud tõlge võiks innustada meie väheseid sanskriti keele tundjaid uuteks üritusteks. Martti Kalda on selleks hea alguse juba teinud oma Loomingu Raamatukogus ilmunud tõlkevalimikuga. Ka põhjalikud ning pädevad kommentaarid, mis toovad esile nii tekstide ajaloolise konteksti kui ka kaasaegse indoloogia arusaamad, on teretulnud. India suuline ja kirjalik kultuur on aga sedavõrd rikas, et oleks lihtsameelne uskuda, et meie hulgas võiks olla kõiketeadjaid. Ka mu enda põhihuvi on upanišadidest päris kaugel ja neis tekstides on palju sellist, millest ma ei saa aru ja mida ma ei oskaks ka tõlkida – ükskõik, kui põhjalikud ei oleks ka varasemate uurijate kommentaarid või ristviited. Kes tahab midagi teada India kultuuriloost, ei saa upanišadidest kuidagi mööda ja nende jõudmine eesti lugeja kätte on oluline sündmus, mille eest tuleb tänada nii tõlkijat kui ka kirjastust. Kuidas keegi tekstist aru saab või seda tajub, sõltub lugejast endast. Mõistmine ja mõtisklemine (dhyāna) on ju meelest (citta) ülem, nagu kinnitab „Chāndogya upanišadi“ tarkus Mait Rauna tõlkes:

    „Mõistmine on ikka ju meelest enam.

    Justnagu mõistab maa, nagu mõistab õhuruum,

    nagu mõistab taevalagi,

    nagu mõistavad veed, nagu mõistavad mäed,

    nagu mõistavad taevalised ja inimesed.“ (7.6.1)

    1 Aitareja upanišaad. Tõlkinud Andres Herkel. – Akadeemia 1996, nr 9, lk 1876–1880; Valik upanišade. Sanskriti keelest tõlkinud ja kommenteerinud Martti Kalda. – Loomingu Raamatukogu 2008, nr 7-8.

    2 Harry Falk, Vedisch upaniṣád. – Zeitschrift der Deutschen Morgenländischen Gesellschaft 1986, nr 136/1, lk 80–97.

    3 Patric Olivelle, Upaniṣads. A New Translation by Patrick Olivelle. Oxford World’s Classics. Oxford University Press, Oxford, New York 1996, lk liii.

    4 Juri Lotman, Semiosfäärist. Tlk Kajar Pruul. Vagabund, Tallinn 1999.

    5 Joel P. Brereton, „Tat Tvam Asi“ in Context. – Zeitschrift der Deutschen Morgenländischen Gesellschaft 1986, nr 136/1, lk 98–109.

    Loe ka Jaan Puhvel, „Sündsuse rajajoon“

    Nukrus kulutatud raha, raisatud paberi ja tühja töö pärast

     

     

  • Loe Sirpi!

    IT-õpe tuleb ülikoolides lõpetada ja keskenduda puidugraanulitele

    Ülo Valk, „Veel kord upanišadidest, emotsioonideta“

    Eesti teatri auhindade nominendid 2020. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest

    Rakvere teatri „Tants“

    Intervjuu Tuglase novelliauhinna laureaadi Lilli Luugiga

    Ljudmila Loginova Kazarjani „Luuletused. Päevik 2011–2020“

    Veebruar – Kuidas käsi käib, Eesti muusikaelu?

    Eesti Kontserdi „Hispaania laulud“

    Näitused: Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa „Korduvad mustrid“

    Mängufilm „Konverents“

    Intervjuu urbanist Kadri Linnuga

    Võim ja sugu – Head inter­natsionaalset naistepäeva!

  • KADI POLLI, kunstiajaloolane, Kumu direktor 

    Erakogu
    Kadi Polli

    Kumu uuel püsinäitusel Identiteedimaastikud. Eesti kunst 17001945 on Vabaduse plats väga aktuaalne. Seda otseselt: 1930. aastatel riigi esindusväljakuna välja ehitatud Vabaduse plats on siinse kunsti tähtis motiiv. 1934. aastal valmis väljaku ääres Edgar Johan Kuusiku ja Anton Soansi projekteeritud Tallinna Kunstihoone, kus said ateljeepinna tähtsamad eesti kunstnikud. Sealt oli käepärane aknast välja vaadata ja kujutada just Vabaduse platsi, olgu siis läbi vaasi seatud lillede või üle modelli õla. Otsest riiklikku propagandat on nendes töödes vähe, kuid ka lippe või paraade näitamata on Vabaduse plats selle aja kunstis ühtaegu Eesti omariikluse ja võimu sümbolPüsinäitusel esindab seda vaikiva ajastu armastatud pildimotiivi Adamson-Ericu maal Lilled Vabadusplatsi taustal aastast 1936. 

    Teistpidi on vabadusele oma platsi ehk ruumi andmine muidugi palju laiem teema. Vabariigi aastapäeva ja Kumu uue püsinäituse projektiruumi näituse Erinevuste esteetika pinnal tõstatus eelmisel nädalal eriti palju küsimusi seoses tõlgendusvabadusega. Kas kuraatoril on õigus seada küsimuse alla teoste pealkirjad, kui nende tähendus on ajas muutunud? On siin tegu poliitkorrektsuse või sisulise vajadusega? Kas õigus teha vabalt eesti keelt ja kultuuri puudutavaid ettepanekuid on vaid eestlastel? Ameerika kunstiteadlane Bart Pushaw sai laialdaselt kiita, kui kureeris 2016. aastal Kumus näituse Värvide dirigendid. Siis oli just välismaalase tähelepanu see, mis andis Konrad Mäe ja teiste eesti klassikute loomingule tunnustust juurde. Seevastu praeguse, rassikuvandite ja stereotüüpide üle arutleva näituse Erinevuste esteetika puhul on kureerija Pushaw teistsugune päritolu paljude meelest korraga ebakohane.  

    Kunst võidab kindlasti palju, kui Eesti vabadus ja rahvustunne ei tõuku sallimatusest.  

      

  • Vastukaja – IT-õpe tuleb ülikoolides lõpetada ja keskenduda puidugraanulitele

    Eneli Kindsiko kirjutas Sirbis,1 et õppetöö alarahastus kahjustab ülikoolide õppekvaliteeti ja õppejõudude järelkasvu. See on õige, samas liialt leebe sõnastus. IT-õppe puhul on eestikeelne kvaliteetne ülikooliharidus surnud, aga samal ajal takistab riigi toetatud dumping erakõrgkoolidel kvaliteetse hariduse pakkumist. Mõistlik oleks riigi rahastatud IT-õppekavad sulgeda ja keskenduda sellele, mida Eestis hästi teeme, näiteks puidugraanulite tootmisele.

    IT-õppekavad Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides, näiteks Tallinna tehnikaülikoolis ja Tartu ülikoolis, on ristsubsideeritud niigi napi teadusraha arvelt. Õppejõude, kellele õpetamise eest makstud palk kataks tegelikult tehtud töö, annab tikutulega otsida – kui neid üldse leiab. Ristsubsideerimine, ühe teenuse hinna katmine teise arvelt enamasti kahjustab konkurentsi. Seega Tallinna tehnikaülikooli ja Tartu ülikooli IT-õppe alane tegevus pärsib konkureerivatel eraülikoolidel samalaadsete õppekavade avamist ja õppejõudude leidmist, kuna õppemaks tuleks liialt kõrge. Kokkuvõttes kahjustab see õpetamise kvaliteeti ja avara pilguga IT-ekspertide asemel koolitavad ülikoolid olude sunnil kitsalt turuvajadusele keskendunud spetsialiste, pigem oskustöölisi. Äsja avasid suuremad ülikoolid koos Ülemiste linnakuga täiendõppeks portaali,2 kus pakutakse IT-alast täiendkoolitust võileivahinna eest, võrreldes sellega, mis sama koolitus maksaks mõnelt koolitusfirmalt tellides. See on selge konkurentsi kahjustamine. Samasugune tegevus leiab tõenäoliselt aset ka teistel erialadel.

    On selge, et ülikoolidel ei ole tahet konkurentsi tappa – seda tehakse tahtmatult, sest IT õpetamine on ise suremas. Juba praegu jäävad parimate õppejõudude õpperahast makstavad palgad erasektorist 5–10 korda maha. Tegelikkuses on vahe väiksem vaid tänu sellele, et õppejõudude tööd ristsubsideeritakse teadusraha arvelt. Näiteks on sama inimene tööl õppejõuna ja teadlasena, panustab suurema osa ajast madala tunnihinnaga õppetöösse, kuid saab suurema osa palgast kõrgema tunnihinnaga teadustööst. Teadusraha hoiab õpetamise kuidagi vee peal.

    Seetõttu ongi võimalik, et koolitusi, mida erafirmad pakuvad 1500–3000 euro eest osaleja kohta, on võimalik ülikoolide avatud ülikoolis õppides saada ligi kümme korda odavamalt. Sellest tulenevalt ei ole meil eraülikoolides ka kõrgel tasemel IT-õppekavasid, kuigi turunõudlus IT-spetsialistide järele on suur. Silmapaistvaks erandiks on ehk Mainori kõrgkooli ja Cleveroni koostöös sündinud Cleveroni akadeemia, kuid seegi on võimalik vaid tänu Cleveroni toetusele, mis tasandab riigi hoolimatu dumpingu.

    Lihtne oleks öelda, et selline ristsubsideerimise konstruktsioon on huvitav ja vaimukas intellektuaalne mõttekäik, mis peaks esile kutsuma vaid kerge muige. Jälgigem siiski, kuidas see kahjustab IT-õppe kvaliteeti, samal ajal peites ära probleemi tõsiduse.

    ITd õpetavad kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid, kes on turul väga nõutud. Kuni palgavahed turutasemega olid kahe-kolmekordsed, neelati vahe alla kas prestiiži, paindliku tööaja vm põhjuse pärast. Levinud oli ka Eneli Kindsiko soovitatud kombineeritud karjäär, kus ülikoolis töötatakse vaid osaajaga. Nüüd, kui palgalõhed on kasvanud kuristikuks, ei kaalu need faktorid enam saamata jäänud tulu üles. Seega jäävad õpetama ainult teadlased, kes teevad seda hambad ristis põhitöö kõrvalt ja tihti lihtsalt peavad ära tegema, sest keegi teine ei tee. Sageli kaasatakse tööstusest madalama kvalifikatsiooniga spetsialiste, kel puudub õpetamisoskus ja lai teoreetiline taust. Selleks ajaks, kui need oskused kujunevad, on nad alamakstud tööst tüdinenud ja enamasti ülikoolist juba lahkumas. Mitmete ainete osas on ülikoolist saanud dispetšerpunkt, kust vahendatakse õpetamisoskuseta spetsialistide minevikukogemust üliõpilastele, kes eeldavad õppejõult laia silmaringi ja loodavad saada teadmisi järgmisteks aastakümneteks.

    Seega on viimase kümne aastaga Eesti ülikoolide IT-õppe tase tugevalt langenud. Meie IT-õppekavad on suures osas jäänud infosüsteemide õpetamise raamidesse ja IT perspektiivsed suunad – andmeteadus ja masinõpe sealhulgas – on täielikust vaeslapse osast pääsenud vaid tänu teadusraha abil subsideerimisele.

    Vaesuse tagajärjel on halvenenud IT õpetamise kvaliteet. Kui alati pole see langenud konkreetsete ainete või teadmiste tasemel (isegi kui neid õpetatakse sama hästi kui viis aastat tagasi), on valdkond nii kiiresti eest ära läinud, et võrdluses maailmatasemega oleme vajumas mudaliigasse. Olukorra teeb hullemaks see, et mudaliigasse vajume vaikides. Kõige suurem huvigrupp, uus üliõpilaste aastakäik ei saa oma õppekvaliteeti võrrelda mõne aasta tagusega. Need, kes oleksid saanud, on ülikoolist lahkunud. Vähesed, kes saavad, peavad lippu kõrgel hoidma ega saa avalikult kurta, et nende teaduskonnas või instituudis keedetakse leiget ja lahjat suppi. Nii hoiame elus manduvat, dumpingu toel toimivat kõrgharidust, mis pealegi takistab erakõrgkoolidel ja koolitusfirmadel kvaliteetse teenuse turule toomist.

    Hoolimata tsunftiaust (ja teades, et vajaduse korral saan erasektorist vähemalt viis korda kõrgema palgaga töökoha) julgen küll öelda, et vähemalt Tallinna tehnikaülikoolis on IT-alase hariduse kvaliteet praegu ülikehv. Koolipoisi mõistes isegi mitte kolmeline, vaid kolmandat aastat suvetööl olija tasemel. Õppekavades puudub tulevikku vaatav haridus IT-valdkonna lõpetajatele, töötame vaid tööturu vajaduste heaks nagu keskmine kutsekool muiste. Innovatsiooni meil ülikoolis ju tehakse, aga vähesed on nii jultunud, et kaaluks selle viimist õppekavadesse teadusrahaga ristsubsideerimise abil. Teadlane peab võileiva jaoks ka leiba ostma. Võid niikuinii pole. Selline on olukord tehnikaülikooli õpetamise poolel. Ma ei hakka Tartu ülikooli eest sõna võtma, TÜ arvutiteaduse instituudi juht Jaak Vilo on kõrghariduse rahastamist piisavalt detailselt kirjeldanud.

    Siin on otsustamise koht, minu jaoks. Kas jääda poliitilistelt neutraalseks nagu teadlased sageli või öelda sõna sekka: mida vajame ellujäämiseks? Uus valitsus peaks kiiresti suunama kõrgharidusse igal aastal vähemalt 300 miljonit lisaraha. Hinnanguliselt ainuüksi Tallinna tehnikaülikooli ja Tartu ülikooli IT-hariduse eksisteerimisvõimelisele dumpinguta palgatasemele viimiseks on aastas puudu minimaalselt 40 miljonit eurot. See tagaks ühiskonnale vajaliku elementaarse IT-õpetamise kvaliteedi ja mahu. Kui seda kulutust ei tehta, tuleks konkurentsiametil sekkuda ning avalik-õiguslike ülikoolide IT-õppekavad sulgeda. Anname erasektorile võimaluse, ent ärgem andkem valitsusele sadat kriitikavaba päeva! Eelmisele valitsusele võib ette heita mõndagi, kuid ülikoolide rahastamine, teisisõnu, tootlikud tulevikuinvesteeringud vajusid mudaliigasse just Reformierakonna eelmiste valitsuste ajal. Kas uus juht oskab haridusest lugu pidada või jätkab rumalat ideoloogiat, kus ühiskonnas pole vaja tarkust, piisab vaid madalatest maksudest? Seda näitab aeg. Peaminister Kaja Kallas – Nõukogude Liidult päritud inseneri­korpus ja õppejõudude kaader on pensionil! Isegi sellise riigieelarvega, mis on nii tasakaalus, et oskab köiel kõndida, ei anta üliõpilastele maailmatasemel IT-teadmisi. Meil on vaja kas korralikke investeeringuid haridusse või täielikku lahtiütlemist riigi IT-õppekavadest.

    Otsi lolli, kes oma lapse hariduse pealt kokku hoiaks, kui on vähegi võimalik talle haridust pakkuda. Paradoksaalselt pole poliitikuid, kes hariduse pealt kokku hoiaksid, sugugi keeruline leida. Jaak Vilo arvutustel teenib IT-valdkonna lõpetaja oma õpetamiseks kulutatud raha tagasi juba kahe aastaga,3 kuid sellest hoolimata investeeringuid kõrgharidusse ei tehta. Olen juba mitu aastat mõelnud, et iga poliitik, kes võtab Eestit kiita kui kõva IT-tiigrit, peaks kõvasti häbenema. IT – ka kogu kõrghariduse ja teaduse – hetkeolukord sarnaneb tähe plahvatusega universumi teises otsas. See, mida näeme praegu, juhtus juba palju aega tagasi. See, mida teeme praegu, on näha alles aastate pärast. Nii on ka Eesti IT-edulugu aastatetaguse kõva töö, rahastuse ja entusiasmi projektsioon tänapäeva, mitte hetkeolukorra peegeldus. Kiites Eesti IT-tiigrit, kiidetakse insenerihariduse kõrget taset Nõukogude Liidus, kus enamik senistest õppejõududest oma hariduse oli omandanud. Eesti Vabariigis toodame peamiselt puidugraanuleid ja raiume metsa. Aus oleks, kui poliitikud, kes kõrgharidusse ei investeeri, läheksid Eestit ka graanulite abil maailmas tutvustama ja jätaksid lorajutu IT-riigist. Valitsus ja riigikogu peavad kas kiiresti IT-tiigri troonile tagasi aitama või välja kuulutama, et Eesti kuvandi uueks vapiloomaks saab graanuliorav.

    Martin Rebane on Tallinna tehnikaülikooli õppejõud ja Warwicki ülikooli doktorant.

    1 Eneli Kindsiko, Eestikeelse akadeemilise tööturu kriis. – Sirp 29. I 2021.

    2 https://koolituskrediit.ee

    3 Arvestades vaid laekuvat maksutulu. Kui arvestada ühiskonnale tekkivat lisandväärtust, väheneb tasuvusaeg veelgi.

    Eestikeelse akadeemilise tööturu kriis

  • Eesti teatri auhindade nominendid 2020. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest

    Eesti teatri auhindade ja nendega kaasnevate Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiate laureaadid kuulutatakse välja 27. märtsil ETV rahvusvahelise teatripäeva erisaates, mille valmistavad ette Eesti Rahvusringhääling, Eesti Teatriliit ja Eesti Etendusasutuste Liit.

    Jörgen Liik kandideerib Wanamuni rolliga lavastusest „Pigem ei” (Von Krahli teater) meeskõrvalosatäitja auhinnale ja Mari Abel Küpsise rolliga naiskõrvalosatäitja auhinnale.

    TEATRILIIGIÜLESED AUHINNAD

    Žürii: Ott Karulin (esimees), Kristiina Garancis, Iir Hermeliin, Henri Hütt, Mae Kivilo, Kerri Kotta, Kaja Kreitzberg, Alvar Loog, Valle-Sten Maiste, Jaak Põldma, Anneli Saro ja Tatjana Voronina.

     

    Lavastajaauhind

    Lauri Lagle – „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli teater).

    Karl Saks – „Planet Alexithymia“ (Kanuti gildi saal ja e-lektron).

    Hendrik Toompere jr – „Lehman Brothers“ (Eesti Draamateater).

    Juhan Ulfsak – „Pigem ei“ (Von Krahli teater).

    Ingomar Vihmar – „Tango“ (Endla).

     

    Kunstnikuauhind

    Laura Pählapuu – lavakujundus lavastusele „Lehman Brothers“ (Eesti Draamateater).

    Siim Reispass – valguskujundus lavastustele „Sinust saab tantsija!“ (Sõltumatu Tantsu Lava ja e-lektron) ning „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli teater).

    Jaagup Roomet – kujundus lavastusele „Nad tulid keskööl“ (Tallinna Linnateater).

    Petri Tuhkanen – valgus- ja video­kujundus lavastusele „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater).

    Juhan Ulfsak ja Kairi Mändla – kujundus lavastusele „Pigem ei“ (Von Krahli teater).

     

    SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD

    Žürii: Jaak Prints (esimees), Karin Allik, Rait Avestik, Mae Kivilo, Valle-Sten Maiste, Kaie Mihkelson ja Meelis Oidsalu.

     

    Meespeaosatäitja auhind

    Henrik Kalmet – Deimantas lavastuses „Mul oli nõbu“ (Vaba Lava).

    Indrek Sammul – Eduard lavastuses „Millest tekivad triibud?“ (Eesti Draama­teater) ja Charles Blondin lavastuses „Niagara ületamine“ (Kinoteater).

    Tarvo Sõmer – Mihkel lavastuses „Tema taevaliku Õnneküla potitehas“ (Ajateater) ja toriseja Esko lavastuses „Kõike head, vana toriseja“ (Rakvere teater).

    Juhan Ulfsak – osaleja lavastuses „Kas te olete oma kohaga rahul“ (Kanuti gildi saal).

    Priit Võigemast – Mayer Lehman, Robert Lehman jt lavastuses „Lehman Brothers“ ning Porfiri Petrovitš lavastuses „Kuritöö ja karistus“ (mõlemad Eesti Draamateater).

     

    Naispeaosatäitja auhind

    Luule Komissarov – Kaata lavastuses „Katkuhaud“ (Ugala).

    Anu Lamp – Irmgard Litten lavastuses „Nad tulid keskööl“ (Tallinna Linnateater).

    Mirtel Pohla – Lola lavastuses „Triller“ (Ugala).

    Ilo-Ann Saarepera – Flavia de Luce lavastuses „Piruka magus põhi“ ja Askuri naine lavastuses „Valged põdrad“ (mõlemad Ugala).

    Marika Vaarik – Juhataja lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli teater).

     

    Meeskõrvalosatäitja auhind

    Riho Kütsar – Aleksei lavastuses „Kaalud“ (Vanemuine) ning Hægstadi peremees, Dovre-vana, Master Cotton, Fellah ja Kokk lavastuses „Peer Gynt“ (Vanemuine, Ugala ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia).

    Jörgen Liik – Wanamun lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli teater).

    Arvi Mägi – Turja Laas lavastuses „Õitsev meri“ (Kuressaare teater).

    Peeter Tammearu – Stomil lavastuses „Tango“ (Endla).

    Kristo Viiding – osatäitmised lavastuses „Millest tekivad triibud?“ (Eesti Draamateater).

     

    Naiskõrvalosatäitja auhind

    Mari Abel – Küpsis lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli teater).

    Piret Krumm – Emma, Irina, Adessa, Keit, Mirjam, Doris ja Saara lavastuses „Tallinnville“ (VAT-teater).

    Helena Lotman – Sonja lavastuses „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater).

    Terje Pennie – Ema lavastuses „Sorri, ei saa aidata“ (Ugala).

    Inga Salurand – osatäitmised lavastuses „Millest tekivad triibud?“ (Eesti Draamateater).

     

    Eriauhind

    Marius Ivaškevičius – Vaba Lava kuraatoriprogramm, milles on peegeldatud postsovetliku Ida-Euroopa ühiseid kogemusi värskes vormis.

    Maarja Mitt-Pichen, Märt Avandi, Ivar Põllu, Kristiina Põllu ja Rene Liivamägi – „Anne lahkub Annelinnast“: valushele autoriteatri sähvatus (Tartu Uus teater).

    Andres Noormets – „Valged põdrad“: lummavalt kummastav atmosfääriloome (Ugala).

    Kristjan Suits, Evelin Võigemast ja Sten-Johan Lill – „Inimese hääl“: julgus tõusta oludest kõrgemale (Tallinna Linnateater).

    Urmas Vadi – „Millest tekivad triibud?“: klassikast ammutatu, ruumileidlikkuse ja mängurõõmu põiming (Eesti Draamateater).

     

    MUUSIKAAUHIND

    Žürii: Kerri Kotta (esimees), Alvar Loog, Kristel Pappel, Karmen Puis ja Jaanika Rand-Sirp.

     

    Pavlo Balakin – nimiosa Gaetano Donizetti ooperis „Don Pasquale“ (Estonia).

    Tamar Nugis – doktor Malatesta osatäitmine Gaetano Donizetti ooperis „Don Pasquale“ (Estonia).

    Alla Sigalova – lavastaja-koreograaf lavastuses „Minu veetlev leedi“ (Vene teater).

    Priit Volmer – nimiosa Gaetano Donizetti ooperis „Don Pasquale“ (Estonia).

     

    BALLETIAUHIND

    Žürii: Enn Suve (esimees), Tiit Härm, Kaja Kreitzberg, Dagmar Rang-Saal ja Tatjana Voronina.

     

    Teet Kask – balleti „Kuldne tempel“ koreograaf-lavastaja (Birdname).

    Marina Kesler – balleti „Anna Karenina“ koreograaf-lavastaja (Eesti Rahvusballett).

    Ketlin Oja – Alice lavastuses „Alice Imedemaal“, nimiosa lavastuses „Giselle“ ja solist lavastuses „Tšaikovski meistriteosed: Serenaad ja 6. sümfoonia“ (kõik Eesti Rahvusballett).

    Cristiano Principato – Vronski lavastuses „Anna Karenina“, Ärtu soldat lavastuses „Alice Imedemaal“, Pähklipureja-prints lavastuses „Pähklipureja“ ja solist lavastuses „Tšaikovski meistriteosed: Serenaad“ (kõik Eesti Rahvusballett).

    Anna Roberta – nimiosa lavastuses „Anna Karenina“, Odette/Ottilie lavastuses „Luikede järv“ ja solist lavastuses „Tšaikovski meistriteosed: Serenaad“ (kõik Eesti Rahvusballett).

     

    TANTSUAUHIND

    Žürii: Kai Valtna (esimees), Henri Hütt, Marie Pullerits, Jaak Põldma ja Oksana Tralla.

     

    Karolin Poska – „Sinu nirvaanale“: performance’i-kunsti ja koreograafiat ühendav rännak kahetsusteta elu poole (Kanuti gildi saal).

    Helen Reitsnik – fenomenaalselt esteetika kategooriate ülene, stambi­vaba ja karismaatiline tantsija lavastustes „Sinust saab tantsija!“ (Sõltumatu Tantsu Lava ja e-lektron), „Habras ilu“ ja „FN“ (mõlemad tantsuteater Fine5).

    Külli Roosna ja Kenneth Flak – „Two Body Orchestra“: kahe keha võit orkestri mastaapsuse, au ja suursugususe üle (Sõltumatu Tantsu Lava, Scenekunst Sør ja Dansearena Nord).

    Karl Saks – „Planet Alexithymia“: keha, ruumi ja tajumatuse vahelisust kompav teadusulmeline koreograafia (Kanuti gildi saal ja e-lektron).

     

    ETENDUSKUNSTI AUHIND

    Žürii: Ott Karulin (esimees), Maria Arusoo, Luule Epner, Kristiina Garancis ja Bert Raudsep.

     

    Mart Koldits, Kairi Mändla, Jan Teevet, Joosep Uus, Johannes Richard Sepping, Ursel Tilk, Kirill Havanski, Kalle Tikas ja Jari Matsi – ……. „*******“ (Von Krahli teater ja Paide teater).

    Lauri Lagle – väljendusvahendite sümfoonia „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli teater).

    Birgit Landberg – uurimuslik ja ajakajaline rännaklavastus „Inimesed ja numbrid“ (Vaba Lava).

    Maike Lond, Kaie Olmre, Taavet Jansen, Hendrik Kaljujärv, Kristjan Jansen, Andrus Aaslaid, Katrin Aaslaid, Jaan Evart, Andrus Laansalu ja Bohdana Korohod – uuenduslik ja uuendav etenduskeskkond elektron.live.

    Jarmo Reha – terav kohalolu lavastuses „WhiteWash“ (Vaba Lava).

     

    TEATRITÖÖTAJATE AUHINNAD

    Žürii: Heigo Teder (esimees), Pille Jänes, Anu Konze, Marika Raudam, Margus Vaigur ja Mait Visnapuu.

     

    Lavastust ettevalmistava töötaja auhind

    Liis Aedmaa – Ugala teatri dramaturg, kes on oma tööga tõestanud, et loomingu­lise ja täpse tekstitajuga dramaturgil on lavastusprotsessis tähtis osa.

    Mait Sarap – Vanemuise teatri dekoratsiooniala assistent, kes on loonud nutikaid insener-tehnilisi dekoratsioonilahendusi ka pealtnäha kõige võimatumatele ideedele.

    Kadri Varblane – Eesti Draamateatri kostüümilao hoidja, kelle eestveda­misel valmis möödunud aastal kostü­meerija kutsestandard ja kellest on kujunenud lavastuskunstnikele usaldusväärne partner kostüümide komplekteerimisel.

     

    Etendust teenindava töötaja auhind

    Tarmo Matt – Kuressaare teatri tehnika­juht ja valgusmeister, kes teenindab väiketeatris kõiki tehnilisi valdkondi kõrgel professionaalsel tasemel.

    Johannes Tammsalu – Eesti Draamateatri etendusteenistuse juht, kelle kuulumisel meeskonda on lavastuste tehniline pool olnud täieliku hoole all, loominguline mõte on saanud vabalt lennata ning eesriide avanedes on ta juhatanud kõiki veatult laval ja lava taga.

    Kaie Uustal – Vanemuise teatri kunstnik-rekvisiitor, kuid mitte ainult! Etenduse juhina pani ta Luunja valla suvelavastuses „Keisri usk“ oma töökuse, täpse silma ja heatahtlikkusega ühte jalga käima kogu lavastuse kireva meeskonna.

     

    Haldus- ja administratiivtöötaja auhind

    Eneli Järs – Kanuti gildi saali projekti­juht, kelle järjepideva tutvustustöö ja organiseerimise tulemusel on Eesti etenduskunstnikud jõudnud lavale ka mujal Euroopas.

    Taivo Pahmann – Rahvusooperi Estonia tehnikadirektor, kes pea­direktori kohusetäitjana juhtis teatrit möödunud aastal kindla käega edasi ja on andnud suure panuse teatri tehniliste töötajate kutsesüsteemi ülesehitamisse.

    Marika Tint – Rakvere teatri korraldusjuht, kes on edukalt juhtinud teatri reklaami-, turundus- ja müügitööd, edendanud Eesti Etendusasutuste Liidu heaks töötades teatrite koostööd ning olnud ühise ressursiplaneerimise programmi idee eestvedaja.

     

    REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND

    Žürii: Kadi Herkül (esimees), Kaija M. Kalvet, Kalju Orro, Annemari Parmakson, Priit Põldma, Anne-Ly Sova ja Katarina Tomps.

     

    Eero Epner – teatripildi lõikavalt kujundlik, nukker-irooniline peegel­damine Karini ja Marko artiklisarjas: „Karin ja Marko“ (Sirp 14. II 2020), „Karin ja Marko 2“ (Teater. Muusika. Kino 2020, nr 3), „Mati Undi puudumine“ (Sirp 12. VI 2020) ning „Harmooniline õnnelik inimene“ (Sirp 7. VIII 2020).

    Luule Epner ja Eero Epner – teatri- ja tegevuskunsti piirialade põhjalik avamine kunstnikuportree vormis: „Ene-Liis Semperi autorilavastuste hübriidne esteetika“ (Kunstiteaduslikke Uurimusi 2020, kd 29).

    Kaja Kann – etenduskunsti ja nüüdistantsu isikupärane, otsekohene ja üldistusjõuline kajastamine: „Vägivalla estetiseerimine on lavastaja otsus“ (Sirp 10. I 2020) ja „Üleharitud koreograafide tupikseis“ (Sirp 13. III 2020).

    Valle-Sten Maiste – kultuuriloolise taustsüsteemi ja subjektiivse hinnangu veenev ühendamine ning etendajat toetav hoiak: „Elu, mis on hooliv ja aus nagu Ansip ning truu nagu Leslie Da Bassi Naine“ (Teater. Muusika. Kino 2020, nr 2), „Mehe pilkamine Annelinnas“ (Sirp 15. V 2020), „Miljoni dollari kvarteti hääbumisgruuv“ (Sirp 11. IX 2020) ning arutlused „Teatrivahi“ raadiosaadetes ja podcast’ides.

    Riina Oruaas – teooria tööriistade osav kasutamine konkreetsete kunstinähtuste analüüsimisel ja selgitamisel: „Musta laega lavastus“ (Postimees 3. II 2020) ja „„Tartu interdistsiplinaar“, brikolööride pidu“ (Teater. Muusika. Kino 2020, nr 11).

     

    ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND

    Antakse kahe viimase aasta jooksul lavale jõudnud algupärase teatriteksti eest (näidend, dramatiseering, adaptsioon, lavastustrupi ühislooming).

    Žürii: Riina Oruaas (esimees), Heidi Aadma, Tambet Kaugema, Priit Pedajas ja Peeter Sauter.

     

    Julia Aug – „Minu Eesti vanaema“.

    Piret Jaaks – „Siirderiitujad“ (lavastuspealkirjaga „Valged põdrad“).

    Ott Kilusk – „Kirvetüü“.

    Ivar Põllu – „Anne lahkub Annelinnast“.

    Jaan Undusk – „Suur Siberimaa“.

     

    SALME REEGI NIMELINE LASTETEATRI AUHIND

    Žürii: Anneli Saro (esimees), Iir Hermeliin, Tambet Kaugema, Kairi Kruus ja Kirsten Simmo.

     

    Jaanika Juhanson – lavastajatöö luulelavastuses „Tähemängud ja mängutähed“ (teatri- ja muusikamuuseum).

    Sandra Lange – näitleja-, kunstniku- ja lavastajatöö põnevuslavastuses „Canterville’i kummitus“ (Kellerteater).

    Ilo-Ann Saarepera – näitlejatöö noorte krimiloos „Piruka magus põhi“ (Ugala).

    Karl Sakrits – lavastajatöö väikelastelavastuses „Tulipunane vihmavari“ (Eesti Noorsooteater).

    Mare Tommingas – lavastaja- ja koreograafitöö lasteballetis „Tilda ja tolmuingel“ (Vanemuine).

     

    SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND

    Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing.

    Žürii: Olav Ehala (esimees), Tauno Aints, Tõnu Kõrvits ja Ardo Ran Varres.

     

    Jakob Juhkam – originaalmuusika lavastustele „Pigem ei“ (Von Krahli teater) ning „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater).

    Lauri Kaldoja, Joel Remmel, Heikko Remmel ja Ahto Abner – originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastusele „Lehman Brothers“ (Eesti Draamateater).

    Feliks Kütt, Ott Kilusk ja Jaanus Mehikas – muusikaline kujundus ja laulud lavastusele „Nagu süldikeeduvesi“ (Endla).

    Riina Roose ja Jaak Jürisson – muusikaline kujundus lavastusele „Osnap“ (Tallinna Linnateater).

    Villem Rootalu – originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastusele „Sõsara sõrmeluud“ (Misanzen).

Sirp