Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
Vabamu on ajutiselt suletud, kuid muuseumi virtuaalkeskkond avatud
Vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse korraldusele seoses koroonaviiruse levikuga on okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu ning KGB vangikongid alates 3. märtsist 2021 ajutiselt suletud. Huvilistele pakub Vabamu virtuaaltunde- ja ekskursioone ning koostöös lavastaja Barbara Lehtnaga jõuab märtsis publiku ette eriline telefonilavastus „Kuuluvusharjutused“.
18. märtsil esietendub okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu ning Barbara Lehtna teatritrupi koostöös lavastus „Kuuluvusharjutused”. Tegemist on spetsiaalselt koroona ajaks loodud n-ö telefonietendustega, mis annavad igale helistajale võimaluse kuulata talle tundmatu inimese mälestusi ja lugusid oma enda kodust lahkumata. Lavastuse keskmes on mälukultuur, kuuluvustunne ja kogukonna loomine.
Barbara Lehtna toob välja, et sellise lavastuse etendumine praegusel ajal on enam kui oluline, sest see annab võimaluse saada osa kultuurisündmusest.
„Tean, kahtlemata on telefonietendus ebatavaline lavastusvorm, aga ma usun, et telefonikõnede kaudu saab kogeda etendust ja selle esitajaid väga erilisel moel. Kuulajale jääb mulje nagu oleks ta esitajaga samas ruumis, aga samas ei ole ka,” lisas Lehtna.
Etendustele pileteid saab soetada Fientast. Lisainfot leiab lavastust tutvustavast intervjuust Barbara Lehtnaga.
Virtuaalsed sündmused, näitused, loengud jpm
„Hetkel muuseumisse ei pääse, aga endiselt saab meilt tellida virtuaalseid muuseumitunde ning ekskursioone, mida pakume erinevatele vanusegruppidele. Muuseumitunnid ja ekskursioonid toetavad riiklikke õppekavasid ning abistavad praegusel keerulisel ajal ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajaid ,“ kommenteeris Vabamu tegevjuht Keiu Telve.
“Lisaks jätkub Noorte Vabamu aruteluõhtute sari, mille järgmisel Zoomi kogunemisel heidame pilgu radikaliseerumisele. Samuti algatame märtsis koos Feministeeriumiga veebipõhiste lugemisringide sarja, kus avastatakse ja arutatakse naiste õiguste murekohti nii praeguses Eesti ühiskonnas kui ka ajaloolises ja rahvusvahelises plaanis. Lugemisõhtud on mõeldud eelkõige 14-19aastastele noortele, kuid osaleda võivad ka teised huvilised,” lisas Telve.
Vabamu pakub järgmisi virtuaaltunde, -näitusi ja -ekskursioone:
• Virtuaaltund „Mänguasjad jutustavad“ on mõeldud lasteaedadele ja nooremale kooliastmele.
• Virtuaaltund „Uurides mälestusi Siberist“ on mõeldud III kooliastmele ja gümnaasiumile.
• Virtuaaltund „Sõja mõju üksikisikule“ on mõeldud III kooliastmele ja gümnaasiumile.
• Virtuaaltund „Kus lõppeb inimlikkus?“ on mõeldud III kooliastmele ja gümnaasiumile.
• Virtuaaleksukursioon “Holokaust – aegumatu kuritegu“ mõeldud III kooliastmele ja gümnaasiumile.
• Virtuaalnäitus „Sinu, minu meie riik“.
• Virtuaalnäitus „Balti kett 30“.
• Videolood Siberist saadetud kirjadest „Kirjad kodustele“.
•
Lisaks on Vabamu loonud ka orienteerumismängu, mis kulgeb mööda Tallinna vanalinna ajaloolisi paiku ning mida saab koos perega ühiselt mängida.
Eesti Rahva Muuseumi kõik näitused on alates tänasest kuni 28. märtsini suletud. Külalistele jäävad avatuks nii muuseumi restoran ja pood (avatud T–R kell 12–16) kui raamatukogu, uurimissaal ja rahvakultuuri teabekeskus, mis on avatud T–R kell 10–17. Avamisajad on kehtivad kuni järgmiste korraldusteni, jooksvat infot saab ERMi kodulehelt.
Kutsume üles tutvuma ERMi e-poe valikuga, kus on saada nii trükiseid, ehteid, rõivaid, eesti disaini, käsitööd kui toidutooteid. ERMi e-poes on naistepäevakampaania käigus kuni 7. märtsini kõik ehted ja kosmeetikatooted viiendiku võrra soodsamad.
Kuni 28. märtsini jäävad muuseumis ära ka kõik külalistega sündmused, küll on plaanis mõned veebisündmused. Nii jõuab märtsikuus huvilisteni loeng sarjast „Maailm ja rahvad“, teeme ülekande selle aasta Wiedemanni auhinna saaja kõnest. Ülekanne ERMi majast läheb eetrisse näituse „Eesti Disainiauhinnad 2020“ tuules läbiviidavast disainijuttude seeriast, keskendudes sel korral teenusedisainile.
Küllap vaatavad kõik, kes ise mõnd väiksemat või suuremat kollektiivi juhtinud ja otsustaja positsioonil tegutsenud, Eesti riigijuhtimises toimuvat kasvava nõutuse ja hämmeldusega. Küsimus ei ole siin ainult eelmises või praeguses valitsuses, kuhu on osaliselt edasi kandunud ka eelmise ministreid. Otsustajate kollektiiv on vähemasti formaalselt palju suurem, hõlmates riigikogu, parteide ladviku ja riigiaparaadi ülemised ametnikud oma töölõikudes. Inimesi nagu oleks ja nad on sinna edutatud avalike ja ametlike protseduuride ehk demokraatlike valimistega, mis peaksid andma parima tulemuse.
Aga mida ei ole, see on kvaliteetne, kiire ja tulemuslik juhtimine, nagu iga päev kasvavalt kriitilisest meediast peegeldub. Pahatihti otsitakse süüdlast valest kohast. Poliitilise võimu abitus kiirgab end ka seda võimu nõustavale ja aidata püüdvale asjatundjate kihile, näiteks teadusnõukoja liikmetele. Ilmselt ei osanud nood oma õpetlase karjääriks valmistudes ning sel rajal kulgedes ettegi kujutada, et kord saabub päev, mil peab muutuma kommunikatsioonitoruks, seltskonnameedia tegelaseks ning igat masti hälbekäitumise sihtmärgiks. Ses osas on otsustajad oma teadusnõunikke kõvasti alt vedanud.
Kui aastal 1999 või 2007 oleks valitsus sama aeglaselt ja abitult käitunud nagu praegu, siis ei oleks Eesti võib-olla tänaseni Euroopa Liidu liige, vaid veedaks endiselt aega kuskil Brüsseli eeskodades ja ootetubades, nagu mõni meist kehvema saatusega Balkani riik. Ma ei taha sellega öelda, et Mart Laar või Andrus Ansip oleksid olnud täiuslikud juhid ja tulemused, milleni valitsusega tollal jõuti, veatud. Aga oma kabineti suutsid nad tööle panna ja kus vaja, seal tempokalt.
Sajandivahetusel oli Eesti riigi suur eesmärk viia lõpule liitumiskõnelused ja, nagu toona öeldi, võtta üle „Euroopa agenda“, harmoneerida seadused ja kehtestada direktiivides öeldu. Seda protsessi (või oleks õigem öelda, et inimesi) juhtis peaminister isiklikult ja kui mõni minister vähegi juhtus tempot kaotama ning tahtis muudkui veel arutada ja uurida, siis rivistati ta peaministri ja selle nõunike juures igal nädalal, kuni toodang laekus. Kuigi teise näoga, oli Euroopa Liiduga liitumisprotsess omamoodi kriisiolukord, mida tuli juhtida ja lahendada siiski täiesti tavapäraste võtetega: mitte püüda kõike ise teha, vaid delegeerida ja teistelt tulemusi nõuda. Kuigi elanikkonna enamus liitumist toetas, oli Laari valitsusel poliitilisel mänguväljal ka tugev ja vastassuunalise sihiga tegutsev oponent Keskerakonna kujul, mistõttu olid eesmärgi poole pürgimisel paratamatud ka poliitilised ohvrid ehk vähemasti ajutised kaotused.
Aastal 2013 piketeeriti ja viidi valitsushoone ette lilli venekeelse kooli kaitseks. Nüüd püsib paralleelilm pikettidetagi muretult püsti.
Pronksiööna tuntud julgeolekukriis oli mõõtudelt pisem ja lühem ning võimaldas otsustavust ja kiirust demonstreerinud Ansipil kindlustada oma võimu ja autoriteedi riigis pikaks ajaks. Kui riiki oli vaja, siis oli riik kohal ja tegi, mis vaja, nagu ka pisut hiljem globaalses finantskriisis, meeldis see valitsuse valitud lahendus siis või mitte. Need näited kinnitavad, et juhtimisest ikka midagi sõltub ka ning isiksustel on oma roll ajaloos. Peaministri töö ongi teised tööle panna.
Paraku jäid neilgi otsustajatel mõned asjad lohisema ja sootuks tegemata, kuigi vajadus oli karjuv ning karjub veel nüüdki, nagu praeguses kriisis selgelt välja joonistub. Viiruse teise laine faktid osutavad näpuga ühte kohta: Eesti riigivõim ei ole suutnud 30 aasta jooksul midagi mõistlikku korda saata nõukogude aja immigrantidele läänemaises elu- ja kultuuriruumis toimetuleku õpetamise alal. Seda pikaajalist tegevusetust on ühiskonnateaduste poolel lõputult uuritud ja analüüsitud, on pakutud ka teid ja viise olukorra muutmiseks, kuid poliitiline vastus on olnud järjekindel ja otsatu edasilükkamine. Nüüd mõõdavad tagajärge keskkonnakeemikud ning viroloogid – ja tulemused on kõnekad. Viiruse teine laine oli ja on eeskätt venekeelset ja kultuurilist päritolu ning täiesti mõttetu on siinkohal süüdistada Putini meediat, kremli propagandat ja vandenõu Eesti iseseisvuse vastu. Kui Eesti oleks oma koduse töö olgu lõimimisel või assimileerimisel laitmatult ära teinud, siis puuduks kui tahes kangetel Moskva imperialistidel praegu arvestatav mõju Narva, Maardu või Lasnamäe immigrantide hoiakutele viiruse või vaktsineerimise teemal.
Ainus põhjus, miks ei ole sündinud otsuseid ühtse eestikeelse koolisüsteemi rajamiseks ning mitte-eestlaste hõlmamiseks eestikeelsesse inforuumi, on see, et otsustamist on olnud võimalik vältida. Eesti valijaskond ei ole piisava järjekindlusega võimu taotlevatelt erakondadelt nõudnud probleemi lahendamist ning kui isegi on, siis on poliitiline juhtkond alati leidnud võimaluse koalitsioonikõnelustel teema laualt pühkida, unustada, ähmastada. Ja pole vahet, kui isamaaline või rahvuslik on parasjagu valitsuse koosseis, kõik nad on olnud ühtviisi poliitiliselt tahtetud. Ka värskeim koalitsioon ei ole erand ja tema aeg lõpeb tõenäoliselt enne, kui seekordsed poolikud ja üldsõnalised ideed millekski käegakatsutavaks vormuvad.
Kriisis on aeg kalleim ressurss ning iga juht peab kriisihetkil mitmekordse hoolega oma kalendri kõigest tähtsusetumast puhta hoidma. Ikka selleks, et oleks alati vaba aega ootamatustele reageerimiseks ja ka strateegiliste otsuste langetamiseks. Meile meediast vastu vaatav pilt kõneleb midagi muud. Usinamad ministrid veedavad tele- ja raadiostuudiotes rohkem aega kui toimetuste palgalised. Täiesti vale olukorra ja oma rolli hinnang, kui peaminister või tema kabineti ministrid arvavad, et peavad mitte ainult oma valitsemisala subjektidele, vaid tervele rahvale ise kogu tõe ära jutustama. Seejuures ei ole märgatud ega tunnistatud, et pidev askeldamine kommunikatsiooniväljal on külvanud selguse asemel ainult segadust. Kui palju seda ka ei kritiseeriks, muutusi ei ole näha.
Teisisõnu on juhtide probleemiks suutmatus neile üle jõu käivaid ülesandeid asjatundjatele või partneritele delegeerida. Kommunikatsiooni kõrval on vaktsineerimine, millest kolmapäevane Eesti Ekspress pika ülevaate tegi, siin õpikunäide. Abipakkujaid on, kuid neid ei usaldata ja tõrjutakse, kuidas jaksatakse, ning ollakse siis ajaga puntras, kurnatud ja otsustusvõimetud. Miks ei delegeerita? Siin tuleb vastu poliitiline ehk parteiline loogika. Erakondlikud karjääriredelid õpetavad tegutsema vastupidi: nõrk on see, kes midagi käest ära annab. Võim on sellel, kelle käes on info, raha ja mõjutusvahendid, võim on sellel, kelle kohta ümberkaudsed ei tea, mida ta teab (stiilipuhtaim näide Eesti lähiajaloost Edgar Savisaar). Nii ei saagi delegeerida, aga lõpuks ajab see inimese lühisesse, sest kuhjuvad pisiasjad ja detailotsused ei võimalda astuda eemale, et näha üldisemat pilti, juhtida strateegina.
Kuigi koroona on mõistetavalt valitsemisprogrammi a ja o, ei tohi ka kriisi ajal unustada, et kodanikud on endale valitsuse palganud mitte üheks, vaid kaheks juhtimistööks. Kui kriisi ajal – ja sedagi saamatult – tegeletakse ainult kriisiga, siis jäävad selle tekkepõhjused ja taust uurimata ning järgmiseks kriisiks ollakse taas sama vähe valmis kui eelmiseks. Kui aga juhid suudavad oskuslikult delegeerides end kriisi operatiivjuhtimisest eemal hoida, saavad nad end täiel määral pühendada järgmise kriisi ennetamiseks vajaliku vundamendi ladumisele.
Niisiis, kuigi kindlasti on ka avalikkusel ootus, et just valitsus (aga miks oleme unustanud parlamendi?) kriisi võimalikult kiiresti lahendaks, seisab valitsusel, kui ta vähegi soovib, et Eesti valmisolek ja vastupanuvõime järgmisele kriisile oleks praegusest suurem, ees kaks teistest tähtsamat ülesannet. Üks on juba nimetatud venekeelse vähemuse keelelis-kultuurilise taastootmise resoluutne lõpetamine. Olen küll varem korduvalt kirjutanud, et Nõukogude aja immigratsiooni küsimus laheneb paari põlvkonna jooksul iseenesest, kuid veel 30 aastat tegevusetult oodata läheb väga kalliks. Teine ülesanne on poliitilise (sh eriti erakondliku) süsteemi ümberkujundamine nii, et selle kaudu jõuaksid ülemistele juhtimistasanditele juhtimiskunsti mõistjad ja praktikud. Praegune mudel taastoodab saavutatud otsustuskehvust täpselt samamoodi nagu venekeelne kool lõimimata immigrante.
1. septembril 2020. aastal alustas Tallinna tehnikaülikooli rektorina tööd neurokeemia ja neurotoksikoloogia professor Tiit Land. Tema elus on see juba kolmas kord asuda rektoriametisse, kuid seekord mitte enam Tallinna ülikooli rektorina, vaid Tallinna tehnikaülikooli liidrina. Nagu ta ise ennast tabavalt TTÜ arengukonverentsil nimetas – sarirektorina. Võime enda üle ka suure auditooriumi ees nalja heita tuleb tippjuhile vaieldamatult kasuks.
Kuidas hinnata Tiit Landi Tallinna ülikooli rektoripärandit? Mõistlikum on sellele hinnang anda mõninga aja pärast. Kuid kohe võib kinnitada, et tehtud said ülikooli infrastruktuuri renoveerimine ja ka „valmis“ ehitamine, kuivõrd üldse on võimalik, et mõni ülikool nii betooni kui vaimu mõttes kunagi valmis saab. Land viis läbi Tallinna ülikooli struktuurireformi, tehes seda ülikooli üldise arengu huvides kõiki osalisi kaasavalt. Ta suurendas ühiskonnas ülikooli silmapaistvust, parandas akadeemilist positsiooni ja tulemusi. Tallinna ülikool on meie rahvusvahelisemaid ülikoole. Rektor Tiit Land tegi seda kõike nii, et temast peetakse TLÜs sügavalt lugu. Need olid ehk ka põhjused, miks mõned Tallinna tehnikaülikooli initsiaatorid, kes seisid Tiit Landi rektoriks valimise taga, leidsid, et kui ta sai hakkama TLÜs, küllap saab siis ka TTÜs, mis oma olemuselt on võrratult keerulisem akadeemiline struktuur.
Me ei vestle professor Landiga esmakordselt, oleme kohtunud mõne korra varem, viimati Sirbi tarvis, kui ta oli valitud teist korda Tallinna ülikooli rektoriks. Tookord tõime alustuseks välja Tiit Landi akadeemilise karjääri, mille juured ulatuvad Tartu ülikooli ning tinglikult võib teda nimetada akadeemik Jaak Järve biokeemikute teadusperekonna võrseks. Paslik on korrata rektor Landi mõne aasta tagust lühikest enesetutvustust: „Alustuseks olgu kohe mainitud, et kuni viie aasta taguse ajani, mil mind valiti esimest korda TLÜ rektoriks, olengi olnud puhtakujuline teadlane. Ma olen hea näide hästi toimivast teadlase karjäärimudelist. Alustasin õpinguid 1982. aastal Tartu ülikoolis keemia erialal ja spetsialiseerusin hiljem biokeemiale ja orgaanilisele keemiale. 1989. aastal õnnestus lõpetada cum laude ja, juhuste kokkulangemise tõttu, siirduda 1990. aastal Stockholmi ülikooli doktorantuuri. Siis valitses meil ju teine riigikord ja mäletan, et esimene elamisluba väljastati mulle kolmeks kuuks. Kokku viibisin Eestist eemal 16 aastat. Minu doktoritöö teemaks sai neurokeemia, uurisin biomolekule peptiide, mis osalevad närviimpulsi ülekandes. Järgnevalt õnnestus mul minna järeldoktorantuuri ühte maailma juhtivasse bio- ja neurokeemia teaduskeskusesse USA riiklikku tervise instituuti (National Institutes of Health, NIH). Algul kaheks aastaks, aga hiljem see periood pikenes kokku peaaegu viie aastani. Seal liikusin oma uurimistöös neurokeemiast tagasi üldisemate organismi biokeemiliste protsesside juurde ja uurisin raua ainevahetust. Kuigi kohe pärast Ameerika perioodi lõppu oli suur soov naasta Eestisse, õnnestus mul Rootsis hakata juhtima oma uurimisgruppi ja samuti hakkasin lugema üliõpilastele loenguid. Alles 2006. aastal asusin tööle Tallinna ülikooli professorina ja paar aastat hiljem valiti mind juhtima instituuti. Hiljem, sealhulgas Eestis, olen jätkanud raua regulatsioonide uuringuid organismis, sest sellega on seotud mitmed huvitavad haigused ja patoloogiad. 2011. aastal valiti mind Tallinna ülikooli rektoriks.“*
Kuigi üks ilusamaid akadeemilises maailmas levivaid metafoore sedastab, et oma tegemistes, mis võimaldavad meil edasi liikuda, saame tänu varasematele panustajatele astuda „hiiglase õlgadele“, keskendume seekordses intervjuus Tallinna tehnikaülikooli tulevikule, mitte minevikule. Ilma varasema rektori pärandit puudutamata tõenäoliselt ka hakkama ei saa.
Palun kirjeldage, millisesse akadeemilisse keskkonda te tehnikaülikoolis sattusite. Missugune on Tallinna tehnikaülikooli praegune seis?
Tõsi ta on, et üks pilt on kõrvaltvaates, ja hoopis teine, kui ollakse asutuse protsesside sees. Tahaksin siin rõhutada eelkõige seda, et inimtüübina arvan end olevat kohanemisvõimelise ja naljalt ei leidu midagi, mis mind rööpast välja viiks. Olen maailmas omajagu ringi reisinud ja näinud ülikoolide referentsmudeleid juba siis, kui töötasin teadlasena 16 aastat väljaspool Eestit ja ka viimased üheksa aastat Tallinna ülikooli rektorina ja see on võimaldanud palju mõtiskleda ülikoolide arengu- ja tegutsemismudelite üle tulenevalt nende iseloomust, ajaloolisest pärandist ja seatud strateegilistest eesmärkidest.
Tiit Land: „Kui palju oma ajast kulutada suhtlemisele ülikoolis ja kui palju väljaspool, eks see olene ka juhi tüübist ja meeskonnast, sest hea rektor peab kindlasti tegema mõlemat.“
Rõhutan, et Tallinna tehnikaülikooli hetkeseis pole nii oluline – olukord on arvesse võetav ja sellega peab kohanema – kui põhimõte, millest juba Stockholmis töötades aru sain, et tähtis on inimestega suhtlemine. Ja mitte lihtsalt suhtlemine, vaid kogu suhtluskorraldus – peab nõupidamisi kokku leppima „õige“ tähtaja tagant ning ka muudmoodi lugu pidama eelkõige teiste ajast.
Siiski tooksin üllatusena välja inimeste avatuse, mida olen igal sammul kohanud, ka lihtsalt koridori peal liikudes. Algselt oli mul mulje või kartus, et ehk ollakse tippjuhtkonna suhtes reserveeritumad ja kinnisemad, kuid ei, hoopis vastupidi, ja see on tõesti meeldiv.
Kuid mis mulje jäi eemalt vaadates ning mis on ka kohapeal kinnitust leidnud, on see, et juhtivatel kohtadel on tasakaal liialt meeste poole kaldu. Kui võtta kas või prorektorid, siis on vaid üks naisterahvas ja koos minuga tuleb suhteks 1 : 3. Dekaanide puhul läheb proportsioon veel rohkem käest ära. Minnes edasi teaduskondade ja instituutide tasemele, siis ka seal ei ole olukord kiita. Mulle on selline olukord harjumatu ning pean seda kaunis oluliseks teemaks. Peame edasi liikuma märksa parema soolise tasakaalu poole. Mõistan muidugi, et Tallinna tehnikaülikooli kandev teaduslik jõud on insenerid ja siin on juba ajaloolise pärandina suur meeste osakaal. Soolise tasakaalu hoidmine sai sisse ka ülikooli uude arengukavasse. Kokku võttes: ülikool on tore, inimesed on toredad ja tõesti on hea meel nendega suhelda!
Ei saa küsimata jätta teie sisemiste ajendite kohta: miks te üldse nõustusite kandideerima eelmise rektori, akadeemik Jaak Aaviksoo vastu? Millised mõttekäigud olid teie peas, aga ehk ka südames?
Kui mulle esimest korda tehti ettepanek kandideerida tehnikaülikooli rektoriks ja kui ma hakkasin selle peale mõtlema (ning kuigi lõplik otsus ei olnud veel langetatud, kuid ma juba kaldusin kandideerimise poole), siis helistasin kohe ka Jaak Aaviksoole ja ütlesin talle, et mõtlen kandideerimisele, sest selline ettepanek on tehtud. Siis rõhutasin ka kohe, et minu kandideerimist ei saa kuidagi võtta nii, et kandideerin tema vastu. Olen kolm korda elus ülikooli rektoriks kandideerinud ja rõhutan, et kõik need korrad olen ikkagi eelkõige kandideerinud omaenda agenda, mõtete ja visioonide elluviimiseks, s.t olen kandideerinud eelkõige ülikooli rektoriks, mitte kellegi vastu.
Loomulikult, hoopis teist laadi olid kaalutlused Tallinna ülikooli rektoriameti ennetähtaegsest jätmisest. Lahkusin üheksa kuud enne õiget tähtaega, aga siin peab mõistma, et uue rektori valimisperiood ja kandidaatide kampaaniad hakkavad pihta märksa varem – mis ka juhtus –, seega oleksin kuus kuud olnud rektor, kui käib aktiivne uue rektori valmiskampaania, ja viimased kolm kuud oleksin olnud ametis, kui uus rektor on valitud, seega ajaliselt sobis TTÜsse kandideerimine päris hästi.
Kui keegi on teinud huvitava ettepaneku, ja veel tõsiseltvõetavad inimesed, ning kui edasi saab suhelda juba laiema ringiga, siis tahes-tahtmata tuleb võtta ettepanek kaalumiseks. Mida rohkem inimestega rääkisin, seda suurem veendumus tekkis, et kandideerimine on hea plaan. Ja viimaks, kui ülikooli rektorikandidaadid on kolm minu arust tõsiseltvõetavat persooni, siis ülikool võidab sellest igal juhul. Lõpuks ju ikkagi valitakse üks neist kolmest ja selle valikuga peavad kõik edasi elama.
Mõistlik on nüüd kohe ülikooli tuleviku juurde minna. Tulekul on Tallinna tehnikaülikooli uue arengustrateegia vastuvõtmine (uus arengustrateegia kinnitati 19. veebruaril ülikooli nõukogu poolt ära). Eks iga huviline saab teksti hiljem veebisaidilt lugeda, kuid siiski, olge hea, tooge välja uue arengustrateegia mõningad märksõnad.
Minu meelest on arengukava keskne märksõna „kvaliteet“. Klassikaliselt tegelevad ülikoolid õpetamise ja teadustegevusega, meie tegeleme sellega piiratud ressursside tingimustes. Samal ajal me kõik ka konkureerime omavahel ja seda sugugi mitte ainult siin, vaid globaalselt. Nendes tingimustes edasi liikuda saab ainult siis, kui on tagatud oma tegevuse kvaliteet. Eelkõige kvaliteet ja alles siis kvantiteet! Need ajad, mil aeti taga mahtusid, ja mida suurem seda uhkem, on ülikoolidel möödas. Meil on seatud selged sihtmärgid, näiteks õpetamises – nominaalajaga ülikooli lõpetamisel on tehnikaülikoolis vähe kehvem seis kui teistes Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides. Loomulikult kvaliteet teaduses. Tõstame selgelt esile mitte lihtsalt meie teadlaste tööde publitseerimise, vaid avaldamise neis ajakirjades, mida teised ka loevad ehk siis selge prioriteet on tsiteeritavus. Kui näiteks teadlane avaldab kümne aastaga kümmekond artiklit ja tal on samal ajal kümme tsiteerimist, kusjuures ta ju tsiteerib oma teistes töödes ka iseennast, sest kui ta seda ei teeks, siis ei pea ta ka ise endast lugu – siis sellest ei ole teadusele ega ülikooli teaduskvaliteedile mingit kasu.
Meil on rektoraadis ametis ettevõtlusprorektor ja oleme uues arengukavas seadnud eesmärgiks koostöö ettevõtetega, ettevõtluslepingute mahu ja kvaliteedi. On selge erinevus, kas teha ettevõtetega lihtsalt koostööd või teha nendega koostööd kõrgtehnoloogia ja uute väärtusahelate loomise vallas.
Tooksin ka välja ehk mõnevõrra pateetilisena kõlava, kuid just täpselt nii see on, ehk siis maailma arengutega kaasas käimise ja ühiskonna teenimise selle kõige paremas, üllamas tähenduses. Teistmoodi öeldes: ajad, mil ühiskond toimis omasoodu ja teadlased töötasid oma laborites, võiksid möödas olla. Tuntud metafoori „tulla alla oma elevandiluust tornist“ on lihtsam öelda kui praktikas ellu viia, see nõuab ülikoolidelt eraldi pingutust ja panustamist. Ajad on minu arust selliseks arenguks soodsad, sest elame mõneti ekstreemsel ajal ning teadlaste panust hinnatakse, eriti võrreldes varasemaga. Vaatame kas või COVIDi pandeemiat, mil valitsus hakkas oma otsustes otseselt teadlaste arvamusele tuginema, samuti ühiskonna teenimine rohe- ja digipöördes. Soovime, et Tallinna tehnikaülikooli kampus oleks nendes pööretes osaline, samuti peame silmas ühiskonna süsinikuneutraalsuse mudelit. Juba tehnikaülikoolile endale seatud eesmärkide saavutamine on väga tõsine ettevõtmine, aga loob ka aluse edasisteks laiendusteks.
Millisena hindate tehnikaülikooli kuvandit, tema tegemiste peegeldust ühiskonnas?
Peame tõsiselt tegelema XXI sajandi ettevõtluse ning ühiskonna suundumustega, vastama neile kõrge kvaliteediga kooskõlas meie arengukavaga, kuid peame tunnistama ka minevikutaaka: tehnikaülikooli teaduslik panus on eelkõige tänu põlevkivienergeetikale ja põlevkivikeemiale taganud pea sajandi vältel Eesti riigi energiajulgeoleku koos selle tulemitega nii heas kui halvas. Peame ajaga kaasas käima. Energeetikas on põlevkivi oma aja ära elanud – toota ju võime, aga pole kuhugi müüa, sest see on nii kallis. See ei tähenda sugugi, et peame loobuma ka põlevkivikeemiast – siin on tehnikaülikoolil pakkuda konkurentsivõimelisi arendusi. Näiteks lahendamaks põlevkivi orgaanilise osa kerogeeni utmine mitte termilise töötlemisega, vaid keemilises protsessis, mille abil saab toota dikarboksüülhappeid, mida kasutatakse maailma keemiatööstuses reagentidena ning selle meetodi puhul on eralduv süsihappegaas kenasti kinnipüütav ja samuti väärindatav. Selliste tööstuslike rakenduste lahendused on Ida-Virumaa tulevikule vajalikud. See on näide, kus me ei pea põlevkivitootmist lõpetama, vaid anname sellele uue ajakohase kvaliteedi. Väljendudes majandusteaduslikult: vahetame põlevkivi väärindamisel väärtusahelat.
Teistpidi olen nõus, et peame ülikoolis olema märksa aktiivsemad oma kuvandi loomisega ühiskonnas. Meil on ülikoolis mitu väga innovaatilist algatust. Võtame näiteks küberturvalisusega seotud projektid, „targa“ teekatte projekti, mitu uurimisrühma tegeleb uute kilekatete väljatöötamisega. Minu arust on liigvähe tähelepanu saanud multidistsiplinaarne ettevõtmine „targa linna tippkeskus“, absoluutselt multidistsiplinaarne ettevõtmine, kus koos töötavad sotsiaalteadlased, IT-inimesed ja insenerid. Rahastus on saadud Euroopa Liidu „Teaming“-projektist ja kogurahastus on 32 miljonit eurot. Rääkimata „Iseauto“ projektist, mis saab järjest tuult tiibadesse. Robootika ja biorobootika … või läheme iseautost edasi robotlaeva NYMO projekti juurde – see on autonoomne isesõitev väikelaev. Eestis on üle 2000 väikesaare, on täiesti mõeldav, et tulevikus võiks selline laev vedada nende vahel pakke ja muid saadetisi, korjaks jooksvalt teekonnal ka prügi ning teeks kõike muud head ja kasulikku.
Kõik need on meie ülikooli projektid ja nende kavandamisest peame ise ühiskonda järjest rohkem teavitama. Uues arengukavas on eesmärgiks seatud saavutada nii maineindeksis kui ka ajakirjanduslikes kajastustes lähema viie aasta jooksul ligi kahekordne kasv.
Kuidas suhtute praegustesse Tallinna tehnikaülikooli reitingutesse?
Kui 2015. aastal oli TTÜ järjestuses 500 ja 600 vahel (Times Higher Education World University Rankings), siis nüüd oleme seal langenud vahemikku 800–1000. Kukkumine on olnud liiga suur, et sellele mitte tähelepanu pöörata. Pean tähtsaks, et reitingutes edasijõudmist ei seataks eraldi eesmärgiks, vaid me peame arendama hea kvaliteediga ülikooli. Siiski tuleb ühe silmaga ka neid reitinguid jälgida. Kui tahame tõusta 300. kohast ettepoole, siis selleks peaks ülikooli strateegia, ülikooli olemuslik kontseptsioon olema täiesti teistsugune, et selliseks tõusuks üldse eeldused luua. Kuid olles nüüd kukkunud 300 kohta, tuleb tõsiselt analüüsida, mis vahepeal on juhtunud. Reitingute toimimise algoritm puudutab palju suhtarve, näiteks tegevustulude suhe töötajate ja üliõpilastega, samuti kraadiga töötajate arv üliõpilaste kohta jne. Alates 2015. aastast on vahepeal integreeritud Tallinna tehnikaülikooli struktuuri kaks rakenduskõrghariduse õppeasutust – IT-kolledž ja mereakadeemia. Need liitmised on mõjutanud TTÜ näitajaid nii doktorikraadiga töötajate kui ka tippteaduse näitajate suhtarvude osas, sest nendes asutustes pole samad eesmärgid, mis on ülikoolis. Edasi pean täiesti realistlikuks tõusta uuesti sinna 500 kanti. Kuid sealt edasi kõrgemale tõusmine, näiteks järelejõudmine Tartu ülikoolile, ei ole üldse meie eesmärk. Selleks et seda teha, peame hakkama langetama täiesti teistsuguseid otsuseid.
Tallinna tehnikaülikooli uue arengukava peamine eesmärk on kvaliteet – õpetamise kvaliteet, teaduse kvaliteet, innovatsiooni kvaliteet jne. Kui me need seatud kvaliteedinäitajad saavutame, küllap me ka uuesti tõuseme. Oleme siiski otsustanud nende reitingute toimemehhanismidesse vaadata ja kus on vähegi võimalik tõusu soodustada otstarbekate otsustega, siis need otsused ka langetada. Oleme probleemi teadvustanud ja eesmärk on uue arengukava lõpuks tõusta uuesti 500 parema hulka.
Raha on alati vähe! Tartu ülikooli 2021. aasta põhieelarve maht on kuni 200 miljonit eurot, Tallinna tehnikaülikoolil 117 miljonit. Kasutades võrdlust Tartu ülikooliga, siis kas olete rahul, kuidas riik tehnikaülikooli rahastab?
Jah, nõus – raha on alati vähe! Kui vaadata meie eelarve proportsioone, siis natuke alla 42 miljoni moodustab see summa, mille riik eraldab kõrghariduse tegevustoetusena. Edasi teaduse baasrahastamine, mille samuti riik eraldab. Selle kinnitust pole veel haridus- ja teadusministeeriumist tulnud, kuid hüpoteesina eeldame, et tuleb suurusjärgus 10 miljonit eurot. Sellest summast allapoole, 9 miljoni kanti, tuleb teadusagentuuri uurimisgrantide raha. Riigi eraldised, nii baasrahastus kui ka konkurentsile toetuvad grandid, moodustavad kokku umbes poole meie kogueelarvest. Ühe teadus-tehnikaülikooli kohta on see proportsioon minu arust hea näitaja. Kui nüüd sisse tuua võrdlusmoment Tartu ülikooliga, siis kõrghariduse tegevustoetuse proportsionaalsusega saab isegi nõustuda (Tartu ülikoolil on see 50 miljonit), kuid disproportsioon tuleb sisse nii baasrahastuse, kui uurimisgrantide rahastuse osas, siin on suhted paigast ära. Loomulikult peab aru saama, et Tartu ülikool on universaalülikool ja meie oleme tehnikaülikool, meil on oma loomusest tulenevalt rohkem tehnika- ja tehnoloogialast tegevust, kokkupuutepunkte ettevõtlusega, kuid meie mure raha vähesuse pärast või kitsaskoht on pigem inimesed, kes tooksid ülikoolile raha juurde ja teisalt annaksid ühiskonnale tagasi. Peame koos kvaliteedi kasvuga pöörama tähelepanu inimeste ülikooli tööle meelitamisele, et nad looksid uusi uurimisgruppe, kes on konkurentsikeskkonnas võimelised raha sisse tooma ja koostöös ühiskonna ja ettevõtlusega seda raha omakorda ühiskonda siirdama.
Minnes edasi ülikooli proportsioonide ja kvaliteedi-kvantiteedi suhte juurde, siis mida arvate üliõpilaste-õppejõudude suhtarvust ja rahvusvahelistumisest?
Rahvusvahelistumine sõltub suuresti debatist ühiskonnas. Ühe ülikooli rahvusvahelistumine ei ole eesmärk omaette, vaid instrument ülikooli rahvusvahelise nähtavuse suurendamiseks ja oma kvaliteedi parandamiseks. Praegu on meil välisüliõpilasi ligikaudu 15% ja ma ei arva, et peaksime kaugemale pürgima, sest peale tehnikaülikooli oleme omas valdkonnas ka rahvusülikool. Küll tuleks üle vaadata senised rahvusvahelistumise põhimõtted – milliseid õppekavasid on meil mõistlik edasi arendada või edaspidi luua. Rahvusvahelistumisest peavad kasu saama läbivalt kõik teaduskonnad. Mitte nii, et ühes teaduskonnas on 500 välisüliõpilast ja ülejäänud kolmes kokku viis. Need põhimõtted vajavad läbivaatamist. Teiseks tooksin välja Euroopa tehnoloogiakõrgkoolide võrgustiku EuroTeq ülikoolide alliansi koostöö, kus käib kolmeaastane pilootprojekt, ja kui oleme seal edukad, jätkame selles konsortsiumis koostööd.
Üliõpilaste ja õppejõudude suhtarvu kogu ülikooli peale hindan rahuldavaks, kuid jällegi on mõistlik üle vaadata proportsioonid õppekavade kaupa. Näiteks IT-kolledžis, mis on nüüd tehnikaülikooli osa olnud kolm aastat, on töölepingu ja muude lepinguliste formaatidega töötajate proportsioon 1000 tudengi kohta paigast ära.
Võtan ühe tsitaadi arengustrateegiast: ülikooli juhtimine on kaasav, väärtuspõhine ning juhtimisotsustega suunatakse igal juhtimistasandil ülikooli arengut kõrgetasemelise õppe- ja teadustegevusega ülikooli poole. Ilmestage palun mõne mõttega, mismoodi te rektorina seda teesi sisustama hakkate.
Kui nüüd nii võtta, et rektor on ühe ülikooli valitud tippjuht, ja hakata sealt edasi mõtlema, et mis on üldse rektori töö sisu, mida talt oodatakse ning mida tehes saab ta olla edukas, siis laenan ühe mõtte oma toonasest eluperioodist. Stockholmi ülikooli rektor, kes oli ametis olnud üheksa aastat, andis ülikoolilehes intervjuu ja ka seal küsiti tema käest enam-vähem samasuunaline küsimus, et mida ta siis ka ära on teginud. Ja ta vastas, et kogu ametis oldud aja jooksul tegeles ta peamiselt kolme asjaga – rääkimise, rääkimise ja rääkimisega! Kui siit edasi liikuda, siis loomulikult: kui palju oma ajast kulutada suhtlemisele ülikoolis ja kui palju väljaspool, eks see olene juhi tüübist ja meeskonnast, sest hea rektor peab kindlasti tegema mõlemat.
Kindlasti on kõige suurem ebaõigluse ja pingete tekitaja raha. Võtame kas või selle aasta eelarve 117 miljonit. Kuidas nüüd otsustega suunata eelarvevahendid ülikooli kvaliteedi kasvu ja tagada, et mitte ainult rahastusotsused, vaid ka rahastusmudel peab olema läbipaistev? Eriti baasfinantseerimise osa on riik viimastel aastatel suurendanud, alles mõni aasta tagasi oli see vaid paar miljonit, nüüd siis 10 miljonit. Kui teadlaskond näeb, et ülikool saab igal aastal miljoneid juurde, aga ei näe, kuidas seda jaotatakse ning mis sellega üldse tehakse, siis nii kindlasti ei saa. Samamoodi vaatab ministeerium, mismoodi ülikoolid suurenenud baasrahastuse jaotamisega hakkama saavad, kas see toob süsteemis kvaliteedi kasvu või jaotatakse raha kuidagimoodi laiali ning mingit efekti ei teki. Möönan, et see on väga keeruline teema ja ellu viia hulga raskem kui sellest rääkida. Eriti rahaküsimused peavad minu arust olema ülikoolis erakordselt läbipaistvad, sest alati on neid, kellel on õigustatud ootusi, ning ka neid, kes annavad nõu, et „jagame ümber“, aga ega teisiti neid probleeme ei lahenda kui pideva suhtlemisega kõigil tasanditel.
Jutuajamise lõpuks ka mõned emotsionaalselt laetud küsimused. Kas Tallinna Tehnikaülikool ja/või TalTech?
Mõlemad nimed on kasutuses ja jäävad kasutusse. Mulle meeldib sõna „ülikool“ kui mõiste, ka üliõpilastele rõhutakse praegu, et kuigi on TalTechi bränd, õpivad nad ikkagi ülikoolis. TalTech on bränd, mida ülikool kasutab, sest Eestist väljaspool kõlab TalTech väga hästi ning suupärasemalt kui varasem nimi. Kumbagi ei peaks ära keelama ega ka väevõimuga peale suruma. Usun, et nad saavad tulevikus mõlemad omavahel hästi läbi.
Millised on teie ootused praeguse valitsuse tegevusele?
Eks ikka kõige suuremad ootused on seotud rahastusega. Meie rahastusmudeli jätkusuutlikkus, kui riik on üliõpilastele lubanud eelarvelistest vahenditest kinni makstud tasuta kõrghariduse. Kuid ülikoolide rahastamine on viimased viis aastat olnud külmutatud, eriti kurb on vaatepilt riigi SKT ja eelarve mahu suurenemise valguses. On vaja mõista, et teaduse rahastamise 1% proportsioonini jõudmine SKTst avaliku sektori poolt ei saa olla kõrghariduse alarahastamise aseaine. Tunnustan eelmist koalitsiooni 1% teaduse rahastuse määrani jõudmises ning ootangi uuelt valitsuselt eelkõige strateegilist seisukohta kõrghariduse rahastamise otsustes. Meie esimene eelistus on, et riik leiaks kõrgharidusse raha juurde, või kui tõesti nende otsustega ei ole võimalik edasi minna teiste eelarveliste prioriteetide tõttu, siis kas ülikoolid saavad hakata kaasama mingis ulatuses eraraha, või siis kolmanda variandina – ülikoolid hakkavad vähendama kõrghariduse pakkumist. Need valikud on kõik poliitiliste otsuste tallermaa, põgeneda ei ole nende eest kusagile, otsused on vaja langetada. Kõrghariduse rahastuse määr peab olema vähemalt 1,5% SKTst, praegu on see pea poole väiksem, 0,75% kandis ja on otseses sõltuvuses nendest otsustest, kas meie riik soovib liikuda edasi rikkamate maailma riikide sekka või ta ei soovi seda.
Kas teadlane ja õppejõud Tiit Land on kaotsi läinud ja asendunud lõplikult rektor Tiit Landiga? Vaatasin ETISest järele, et viimane 1.1 artikkel ilmus teil 2017. aastal.
Jah, Tallinna ülikooli rektorina lugesin loenguid nii bakalaureuse kui magistri tasemel ja loodetavasti loen edasi. See on iseendale antud tähtsa lubaduse täitmine, et kindlasti jätkata rektoriameti kõrval loengutega. Kuid teadlasena laborisse jõuda ei ole tõesti enam mahti. Ega üheski ametis, oled sa teadlane või rektor, ei taha lati alt läbi joosta, vaid ikka üle lati hüpata. Praegu võtab rektoriamet 100% ajast ära. Kardan, et selles osas lähiaastad paraku muudatusi ei too.
* Margus Maidla, Ülikooli arengu võti. – Sirp 15. IV 2016.
Maailma on raske ette kujutada aruteluta sallivusest ning vajadusest tunnustada rassilisi, usulisi, kultuurilisi jm eripärasid. Olen pühendanud suure osa oma elust meist geograafiliselt kaugete kultuuride ja usundite uurimisele ja vahendamisele, elanud riigi „äärealadel“ Indias ja Filipiinidel ning tinglikult kuulunud oma maailmavaatelt, uskumustelt ja huvidelt enamasti ühiskonna „vähemusse“. Olen pidanud vajalikuks vahendada ka väikerahvaid, kui olen tõlkinud või välja andnud inuiti, saami või mõne Aafrika hõimu kirjandust, ning olen vahendanud seksuaalvähemusse kuuluvaid autoreid. Olen alati arvanud, et inimese väärtust ei saa määrata tema väliste omadustega, olgu nendeks päritolu, nahavärv, sugu vm. Olen uskunud, et vahel on just vaikseim hääl tähelepanu väärt ning et seepärast tuleb omal moel kuulata kõiki, sealhulgas tõrjutuid ja tasaseid, et meie enda sisemine maailm saaks nõndaviisi suurem ja selgem. Seda kõike arvestades peaksin olema täiuslik liikmekandidaat üha enam hoogu koguvale sallivusliikumisele – keegi, kes on enese seal ära tundnud ja sealt tuge saab. Ometigi pean tunnistama, et mida aeg edasi, et seda enam tekitavad sallivusliikumise vormid ja väljendused minus kõhklust ja küsimusi.
Õigupoolest ei saa ma lahti tundest, et lääne ühiskonna igati õigustatud püüdes saavutada suurem sallivus ja võrdsus on midagi läinud viltu. Seda jälgides on mulle jäänud mulje, et oleme oma eetiliste ja moraalsete väärtuste eest hakanud võitlema poliitiliste vahenditega ning kiiresti on neist kahest – s.t poliitilisest ja eetilisest mõõtmest – saanud üks. Nii ei ole sallivus meie leksikas enam eetiline (või vaimne), vaid hoopis poliitiline kategooria ning siit veel sammukese jätkates võib juba öelda, et poliitiline õigus – poliitilise võimu või enamuse hääl – ongi see, mis määrab ära meie eetilise pädevuse ja inimliku näo. Eetika ja inimsuse politiseerumise valguses jääb üksjagu ebaselgeks, kui palju huvitab meie ühiskonda maailma küllus ja mitmekesisus, kui suur on valmisolek avada end eri nägemis- ja eluviisidele ning kuivõrd on meie sallivuse sihiks hoopis poolsunduslik ettemääratus sellest, mida mitmekesisuse mõiste peaks tähendama. Näib, et oleme ka alles hakanud tõdema, et kõike siin ilmas ei annagi ühildada, mõni erinevus on vahel paratamatult suurem kui kogu võimalik ühisosa ning selle asjaolu teadvustamine ja tunnistamine pole tingimata kellegi suhtes lugupidamatu või väär. Või kuidas muidu saame näiteks nõuda eneselt täielikku sallivust islami kultuuri suhtes, aga jätta enesele vabadus pilada usklike suurimaid pühadusi? Üks ilma teiseta on enamal või vähemal määral farss.
Mõneski mõttes astub nüüdne riigivõim kiriku kunagisse rolli. Kui varem sai kirikuõpetaja kantslist öelda, mis on moraalselt pädev ja sobilik, siis nüüd püüab sedasama teha võimuesindaja parlamendi kõnetoolist. Määratleda püütakse seejuures mitte ainult seda, mille suhtes tuleb olla salliv, vaid sedagi, kuidas seda täpselt teha, kuigi poliitiliselt „viha“ määratleda on mu meelest sama hea kui määratleda sel moel viha vastandit – armastust. Moraalsete väärtuste rõhutatud politiseerimine tekitab tegeliku sallivuse asemele hoopis täiendava polariseerumise, kus inimesele jääb ainult kaks võimalust: olla kõiges meie poolt või kõiges meie vastu.
Nii näiteks võib ka teise seksuaalse eelistusega või teisest rassist inimesi soosiva indiviidi puhul piisata ainuüksi tema poolehoiust traditsioonilisele ettekujutusele abielust või kriitilisemast pilgust kehtivale pagulaspoliitikale, et vastaspool võiks juba põhimõtteliselt kuulutada ta sallimatuks, või enamgi, ajale jalgu jäänuks. Ja niisamuti võib see toimida vastassuunal, s.t iga vähegi liberaalsema vaate kandja võidakse sedamaid nimetada võltsiks, tehislikult sallivaks, traditsioonivastaseks jne. Usun ometigi, et suurem osa ühiskonnast jääb kuhugi kahe pooluse vahele – ei suhtuta kellessegi spetsiifiliselt halvasti, aga ei usuta ka kõige ja kõikide võrdsustamisse. Mida enam võimalikke poliitilisi valikuid esitletakse ainuvõimalike ja polaarsetena ning survestatakse inimest endale pool valima, seda enam näeme ka häälte kaldumist ühte või teise poliitilisse äärmusse. (Hääletan selle poolt, kellesse küll ei usu, aga kes vähemalt takistab soovimatu ja moraalselt ohtlikuma vastasjõu võimule pääsemist.)
Sellist olukorda on ka Eesti poliitikas üksjagu näha: konservatiivsema meelelaadiga inimesele, kellele ei sobi uusliberaalne või ka skandinaavialik sotsiaalliberaalne maailmapilt, aga kes ei poolda ka rahvuskonservatiivset (ja seejuures mitte ülearu keskkonnahoidlikku) eluvaadet, ei jää praegu õieti ühtegi arvestavat jõudu, kes tema eest seisaks. Et säärane polariseerumine – vastaspooles mitte ainult poliitilise, vaid ka moraalse ohu nägemine – on just see, millest mõlemad osapooled oma häältesaagis püüavad toituda ja siin on raske loota olukorra peatset muutust.
Nii tekib teatud robustsus üleskutsesse olla sallivam ja ka vastuhakk säärasele ettemääratud „sallivusele“. Kummastki saab omavahelise dialoogi tühistaja ja katalüsaator täiendavale polariseerumisele. Jäin siinkohal mõtlema ühele kõrvalisele, aga samal ajal kõnekale möödunudaastasele intsidendile, mis leidis aset Inglismaal hooaja jalgpalli meistrivõistlustel. Ühendriikidest suvel levima hakanud liikumise Black Lives Matter omalaadse järellainena lennutas nimelt üks Burnley klubi poolehoidja mängu ajal staadioni kohale loosungi „White Lives Matter“. Aktsioonile reageerisid klubi juhtkond ja ametivõimud täie jõuga, esimene nimetas plakatit solvavaks ning korrakaitse lubas teo toimepanijad vastutusele võtta. (Lõpuks, tõsi küll, süüdistust ei esitatud, see-eest aga sai jalgpallisõber eluaegse staadionikeelu ning ta vallandati töölt hoolimata kinnitusest, et ta pole rassist.)1 Maine loogika järgi võiks öelda, et tinglik kohavahetus senise rõhuja ja rõhutu vahel ei taga suuremat sallivust ning selle intsidendi lätet võib sama hästi näha algses, liikumise omajagu ebaõnnestunud hüüdlauses. Heideldes rassismi vastu võtab see ometigi ise ainsaks väärtuse mõõdupuuks rassi, sellal kui tegelikku sallivust ja võrdsust taotleva missiooni sõnum on täpselt vastupidine: see, et inimese tähtsus või kaalukus ei sõltu tema välistest atribuutidest nagu näiteks rass.
Võib-olla peegeldab see näide ka liberaalse sallivuspüüde ajutist pinnapealsust, kui kontekstuaalselt omistatud tähendusi esitletakse absoluutsena. (Või kuidas muidu saaksid „valge“ ja „must“ olla täpselt samas lauses risti vastupidise moraalse kaaluga – kui mitte eeldada, et iga valge inimene on põhimõtteliselt ja lunastamatult rikutud.) Ja võib-olla ongi liberalismis sallivus pigem kontekstuaalne kui absoluutne väärtus, mille kuju ja sisu selguvad vaid ajalises ja ühiskondlikuks kontekstis, mitte kõigist välisteguritest sõltumatult. Ma ei mõtle siinkohal ainult asjaolust, et peale seksuaalsete ja rassiliste on meie ümber hulgaliselt muidki vähemusi – üksikvanematest puuetega inimesteni –, kellele me enamasti sellesarnast tähelepanu ei jaga. Pean silmas näiteks mõne aasta taguseid proteste USAs Standing Rockis, kus uue gaasitoru rajamisel püüti reservaadi põlishõimude vastuseisu maha suruda,2 või saamide samalaadset heitlust Põhja-Rootsis Kallakis,3 kus seisti vastu rauamaagi kaevandamisele nende põlisel alal. Või ka kestvat konflikti Põhja-Norras Rastigaisa tuulepargi rajamisel saamide pühale mäele.4 Neist ja teistestki näidetest jääb õhku küsimus, kas ei põrku liberalistlik sallivus ja vähemuste eest seismine lõpuks vastu turumajanduslikku kasumiiha, mis ongi see, mis liberalismi väärtuste panteonil aukohal seisab. Kas pole need nõnda vaid valitud vähemused valitud kontekstis, mille eest see maailmavaade üles astub? Võib-olla on algusest peale olnud esindusdemokraatia taotlus seista vähemuste eest osati petlik, sest seisneb ju lõpuks ikka enamuse võimus vähemuse üle, kus vähemustega arvestamise viisi ja määra otsustab enamus, mitte too vähemus ise.
Teemaga haakuvalt jutustan ühe loo. 2019. aasta hilissügisel, napilt enne koroonapandeemiat pidasin Hongkongi Hiina Ülikooli (The Chinese University of Hong Kong) külalisena ettekande vaimsete ja tunnetuslike vähemuste tähtsusest ühiskonnas ja kultuuris. Puudutamaks oma kõnes ka linnas mitmendat kuud väldanud poliitilist turbulentsi, meenutasin lõpuks oma kogemust Balti ketist, mis Hongkongis oli tol suvel andnud inspiratsiooni sealsele rahumeelsele inimahelale ümber terve saare. Rääkisin, kuidas kolme väikest maad ühendanud inimjadas ei hüütud poliitisi loosungeid – või nii ma vähemasti möönsin seal Rapla lähistel, kus mina ketis seisin. Üheskoos korrati hoopis avaramat lausungit „meie maa on meie kätes“. Tõin kuulajaskonnale selle näite rõhutamaks, et side maaga on tähtsam kui formaalne poliitiline sõltumatus, õigemini, et see side ongi sügavam otstarve ja siht. Loengu lõpus tõusis saalis püsti üks mainekas Ameerika poeet ning küsis: „Kuulsin teie loengus midagi tõeliselt häirivat – „meie maa on meie kätes“! Öelge palun, kas teie rahvas on pagulaste suhtes tõepoolest nii sallimatu?“
Võime isekeskis muidugi naerda selle küsimuse võhiklikkuse üle, mõistnud hetkega, et selle esitajal puudub vähimgi arusaam meie ajaloost.
Ometi väljendab selline püstitus mu meelest ilmekalt ohtu, milleni viib valimatu ja süvenematu sallivuseihalus. Mis tagab meile, et me ise inimpõlv hiljem ei hakka püstitama samasuguseid dilemmasid või tervitame avasüli neid, kes lõpuks hoopis meid hävitavad? Mis tagab meile, et tunneme vastutust ja väärikust, ja mitte häbi selle pärast, et „meie maa on meie kätes“? Muide, pole kohatu siinjuures meenutada, et rahvaste sõprus – ka omamoodi sallivus – oli üks Nõukogude režiimi lipukirju. Mõistagi ei ole rahvaste sõprus mingitpidi väär. Ometi saadi tollal hästi aru, et selle eesmärk ei olnud vastastikune vaimne rikastumine, vaid vastupidi, maailmavaateline tasalülitus – kõikehõlmav, kõigile sobiv üks ja sama kommunism.
Väsinuna must-valgest maailmast tasub seepärast kindlasti jälgida, et ei kujundataks mõnd ühtlaselt hägusat ja halli silmapiiri. Püüd suuremale sallivusele saab olla edukas ainult siis, kui oleme esmalt enesele selgeks teinud, mis on see tuum või samasus, mille ümber ja mille kontekstis me erisusi vaatleme. Et tervitada endast erinevat, tuleb esmalt teada, kes me ise oleme, sest see on ainus viis, kuidas erinevus saab püsima jääda. Muul juhul oleme kõik varsti ühesugused teistsugused – mis sest, et olime kinnitanud, et hoopis erinevus on väärtus.
Lõpetuseks naasen siinse kirjatüki algusse ning vaatlen sallivuse mõistet meist kauges, vanas India kultuuris. Vahest pole alusetu öelda, et just sealne vägivallatuse kontseptsioon ahimsa, sõna-sõnalt mittekahjustamine, on üks tänapäeva sallivuse eelkäijaid. Erinevus seisneb vaid selles, et ahimsa’sse kätketud sallivus on ennekõike sallivus iseenda suhtes, sallivus oma sisima „mina“ ees, niisamuti kui elu paratamatute raskustega leppimine, nende sallimine. Ühtaegu on see ka ettekujutus igast elusolendist kui vaimsetest olevustest, kes on võrdsed igaviku palge ees, olles kõik loodud ühestsamast „janust“ või ainesest. Kas see arusaam on kõikehõlmavam kui tänapäeva loosungid? Isegi kui seda ei saa kirjutada seaduse paragrahviks või määrata selle abil kvoote.
Filmikultuuri platvormistumisest ja meediastumisest
STEN KAUBER
Möödunud aasta tõi esile tänapäeva filmikultuuri digitaalsuse ja platvormipõhisuse. Kinode sulgemisega ei kolinud suures ulatuses platvormidele pelgalt tarbimine, vaid ka kogu muu filmindusega seonduv tegevus. Eelmisel aastal kahekordistus filmihuviliste suhtlusvõrgustiku Letterboxd kasutajaskond,1 Tiktokis võis täheldada uute filmiaruteluvormide ja filmikogukondade sündi ning tekkisid mitmed koosvaatamise liidesed. Sellised ilmingud viitavad juba pikaajalisemale filmikultuuri meediastumisele, mis seisneb selles, et filmikultuur avaldub üha tihedamini (ühis)meedia vahendusel ning selle loogika, vormide, lubavuste ja tehnoloogiliste võimaluste piires. Tegutsevate filmiklubide ja üksikisikute blogide asemel lokkavad #FilmTwitter, suhtlusvõrgustike filmigrupid, #filmtiktok ja filmikultuuri audiovisuaalsed vormid. Need annavad põhjust rääkida filmikultuuri meediastumisest ja platvormistumisest. Mida see filmitarbimise ja -kultuuri seisukohalt endast täpsemalt kujutab?
Platvormistuv filmitarbimine
Filmitarbimine sellistel voogedastusplatvormidel nagu Netflix, Amazon Prime, Disney+, Mubi jne toob endaga kaasa tehnoloogilise konteksti olulisuse. Võtame näiteks Netflixi. Netflixi platvormi spetsiifika põhineb kasutaja käitumise detailsel andmestamisel, mille eesmärk on kasutajakogemuse optimeerimine, kujundamine ja suunamine. Kasutaja käitumise põhjal loodud profiilid ja nendega lingitud maitsekogukonnad püüavad saavutada vaataja vaatamiskäitumist ennustades tema lojaalsuse. Teisisõnu püütakse hõlmata tema aeg võimalikult efektiivselt ägeda tähelepanumajanduse tingimustes, kui inimeste meelelahutusele eraldatud (ekraani)aja eest võitlevad nii erinevad filmide esitamisvormid kui ka videomängud ja muu (ühis)meediasisu. Andmestamisloogika tõttu on vaatajast tehtud andmelooja, kelle tekitatud andmeid ekspluateerib filmitööstus kogu väärtusahela ulatuses. Seega tõlgendub tarbimis- ja filmikultuur filmitööstuse andmeteks, toormaterjaliks tegevuse planeerimisel. Seejuures on aga üha problemaatilisem ja küsitavam, milliste põhimõtete ja loogika alusel neid andmeid tekitatakse ja tõlgendatakse.
Netflixi kui teenuse kasutajaliideses kasutatakse algoritmide valiku esitamiseks arvukaid nn paratekste. Parateksti mõiste pärineb kirjandusteoreetikult Gerard Genette’ilt.2 Meediauurija Jonathan Gray3 on toonud selle mõiste filmitarbimise konteksti viitamaks arvukatele tekstidele, mis filmiga kaasnevad. Filmi paratekstid hõlmavad filmitööstuse toodetud visuaalseid (nt treilerid, postrid, intervjuud, transmeedia laiendused), tekstilisi (nt sünopsised, PR-tekstid, osatäitjate nimistu, žanrimääratlus) ja materiaalseid (filmiga seotud kaup) materjale ning ka teiste toodetud ringlevaid tekste (nt arvustused, artiklid, uudised, meemid, gifid, tavakasutajate tehtud videodningsuusõnaline infolevi) ja on osa nn spekulatiivsest tarbimisest. Seda tüüpi paratekstid kujundavad vaataja ootusi filmi suhtes ning ühtlasi ka retseptsioonistrateegiaid. Seetõttu kuuluvad filmikogemusse ka paratekstid ehk tekstid, millega vaataja puutub kokku enne ja pärast filmi vaatamist.
Platvormistunud filmitarbimine rõhutab sisuvormide konkurentsi ja tinglikku hierarhiat, kus filmil pole selles kontekstis enam mingit liidripositsiooni.
Netflixi puhul ja filmikultuuri seisukohalt on need allajoonimist väärt, sest nende kontsentratsioon on platvormil suur (profiili põhjal kohandatud pisipildid, žanrimääratlused ning muud teemaviidad, lisasoovitused jne) ja funktsioon vaatamisteekonna kujundamisel oluline. Lisaks sellele, et algoritmide vorbitud ja paratekste täis personaliseeritud vaade suunab meie tarbimist, loob platvorm uusi seoseid filmide vahel neid kategoriseerides, kategooriaid luues ning filme arvukate tähistega märkides. Mõtteainest pakub seejuures, milline on selle tehnoloogia- ja äriloogika juhitud protsessi mõju filmikultuurile, mis end sellistes tingimustes käitab ja arendab.
Kontekst on oluline ka Netflixi tervikkataloogi puhul. Netflixi paisuv kataloog paneb üha suuremat rõhku sarjadele, mille osakaal platvormil kasvab järjest (2015. aasta sarjade hooaegadel 66% ja filmidel 34%, 2020. aastal sarjade hooaegadel 82% ja filmidel 18%)4. Kas sarivahtimise printsiibi kohaselt toodetud (kvaliteet)sarjade mass täidab kasvavalt vaatajate filmidele pühendatud aja, on veel vastamata küsimus, ent platvormi ülesehitus ja Netflixi sisutootmissihid seda küll toetavad. Sarivahtimist motiveerivatel sisulistel ja vormilistel omadustel (tõusnud produktsiooni tase, narratiivne komplekssus ja immersiivsus, episoodilisuse asendumine pika looga5) on igal juhul potentsiaali mõjutada platvormidel aset leidvale audiovisuaalsisu tarbimisele seatud eelistusi ja ootusi. Platvormistunud filmitarbimine rõhutab igatahes sisuvormide konkurentsi ja tinglikku hierarhiat, kus filmil pole vähemalt selles kontekstis enam mingit liidripositsiooni. Filmitarbimise koondumine platvormide kirjusse konteksti mõjutab seega seda, mida filmikogemuselt oodatakse ning millise tähenduse omandab filmivaatamine kultuuritarbimise ja filmikultuuris osalemise raames.
Meediastuv filmikultuur
Filmikultuuris võtavad meediastumise protsessi kokku ehk kõige paremini osaluskultuuri ja võrgustatud retseptsiooni mõiste. Esimest on meediauuringutes populariseerinud Henry Jenkins, tähistades sellega meedia tehnoloogilise arengu käigus tekkinud loome- ja osalusvorme. Filmikultuuri puhul võib osaluskultuuri vormideks pidada igasugust tegevust, mille puhul luuakse või töödeldakse ümber filmiga seotud tekste, aga ka selliseid, mis kaasavad filmihuvilisi filmide loomisse või nende rahastamisse (nt „Raudne taevas“, „Hull Heidi“6). Teisisõnu selliseid vorme, mis laiendavad filmi tähendusruumi ning selle sotsiaalset ja identiteete loovat funktsiooni. Nii omandavad igapäevaelus filmide põhjal loodud gifid ja meemivormid erinevaid kommunikatiivsed funktsioone, mille mõistmine ja rakendamine eeldab põhiteksti ning meediasuhtluse normide ja strateegiate tundmist.
See omakorda viitab transmeediauurijate Susana Tosca ja Lisbeth Klastrupi hiljuti välja pakutud mõistele „võrgustatud retseptsioon“ (networked reception).7 Selle toel keskenduvad nad individuaalsele ja kollektiivsele (trans)meediatekstide retseptsioonile, kus tarbija suhestub teiste tarbijatega võrgustike ja platvormidel vahendusel. Tosca ja Klastrup hõlmavad selle mõistega muu hulgas metaarutelud Twitteris, meemide loomise ja levitamise ning meediatekstide kasutamise igapäevases suhtluses, mida võib kahtlemata pidada ka tänapäeva filmikultuuri komponentideks. Siingi ilmneb tehnoloogilise konteksti ning meedialoogika ja -strateegiate tähtsus praktika ning filmitekstide ja paratekstide kujundamisel.
Meediastunud filmikultuuri eredamad näited on ehk filmikultuuriga refleksiivselt suhestuvad audiovisuaalsed vormid. Need tehnoloogilise arengu (interneti kättesaadavus ja kiirus, sisujagamiskeskkonnad, sisu kättesaadavus, videotöötlusprogrammide kasutatavus ja kättesaadavus)8 võimaldatud sisuvormid enamasti kommenteerivad, remiksivad ja analüüsivad filmitekste. Eri tasemel videoesseed, videoarvustused, remiksid ja videovormis arutelud pakuvad nii eneseväljenduse vahendeid kui ka paratekste filmikultuuris osalemiseks. Paigutumine ühismeedia platvormidele annab raamistiku suhtlemisele ja ka sisuloomele, pakkudes sisulisi ja tehnilisi formaate ning vaataja kõnetamise viise. Näiteks Tiktoki audiovisuaalsed filmikultuuri vormid järgivad platvormi pikkusepiiranguid, helilisi ja portree formaadi eelistusi, aga panevad filmiteemalised klipid ka dialoogi platvormil levivate laiemate trendidega. Nii teisenevad juba Youtube’ist ja Vimeost tuttavad vormid vastavalt platvormi spetsiifikale. Filmikultuuri, tehnoloogia, platvormistumise ja meediastumise kujundav vahekord tuleb siingi ilmekalt esile.
Quo vadis, filmikultuur?
Kuigi võib nentida osaluskultuuri kontseptsiooni kriitikute kombel, et aktiivset ja sisukat osalemist nõudvat tegevust praktiseerib vaid väike osa filmihuvilistest, moodustab nende produktsioon vägagi märgatava osa tänapäeva filmikultuuris, mis on end laiali laotanud võrgustikes ja platvormidel. Vähemalt tundub, et aktiivne filmikultuuris osalemine eeldab meediastunud ja platvormistunud osalusvormide viljelemist ja järjepidevat arendamist.
Osalemine meediastunud filmikultuuris tähendab tihti kuulumist ülemaailmsesse huvigruppi, kus ühendavaks lüliks võib-olla nt eri tüüpi fännindus, žanrieelistused ja spetsiifilised filmihuvid. Kuna meediastunud ja platvormistunud filmikultuuris domineerib inglise keel, on oluline arvestada selle tendentsiga ka meie kohaliku filmikultuuri arendamisel. Ingliskeelse filmikultuuri atraktiivsusele, dünaamilisusele ja visuaalsusele on peaaegu võimatu leida emakeelseid vasteid. Tulevikuvaates võib see tähendada, et platvormidel toimetama harjunud nooremad põlvkonnad kaugenevad eestikeelsest filmikultuurist veelgi, mistõttu tuleks selle arendamisel siin välja toodud aspektidega arvestada.
Laias laastus lisavad filmikultuuri platvormistumine ja meediastumine lisakihistuse tänapäeva filmitarbimise tunnustele: nõudmiseni kultuur, personaliseeritud tarbimine, auditooriumi fragmenteerumine, filmi loo(maailma) avanemine mitme meediumi kaudu (filmid, mängud, sarjad, koomiksid), samaaegselt mitmel ekraanil toimetamine jne. Platvormistumise ja meediastumise tendents viitab nihkele ka filmikriitika vallas, kus osaluskultuur kõigutab sealseid võimusuhteid, hierarhiaid ja kultuuriväärtuse hindamise põhimõtteid, millest kirjutasin Sirbis pikemalt möödunud aastal.9
Huvitav, mis suunas areneb vahetut kontakti ning koosolemise atmosfääri, materiaalsust ja füüsilisust igatsev filmikultuur koroonapiirangute leevendudes. Kui meediastunud ja platvormistunud filmikultuuri ja -tarbimise märksõnadeks on „visuaalsus“, „tehnoloogiakesksus“ ja „globaalsus“, siis offline- ja live-praktika puhul võiks need olla „sündmuslikkus“, „füüsilisus“, „materiaalsus“ ja „lokaalsus“. Kuigi nende aspektide defitsiit võib luua eeldused koroonajärgseks offline-filmikultuuri renessansiks, jäävad meediastumise ja platvormistumisega seotud ilmingud kindlasti struktureerima filmikultuuri ja -tarbimist. Sedasi kriipsutavad need alla eri tüüpi sisu ja nende tarbimiskonteksti vahelisi pingeid ning online-keskkondade ja platvormide rolli tähtsust offline-tegevuse suunamisel ja koordineerimisel.
5 Mareike Jenner, Researching Binge-Watching. Critical Studies in Television. – The International Journal of Television Studies 2020, Vol. 15(3), lk 267–279.
6 „Iron Sky“, Timo Vuorensola, 2012; „Mad Heidi“, arenduses.
7 Susana Tosca, Lisbeth Klastrup, Transmedial Worlds in Everyday Life. Networked Reception, Social Media, and Fictional Worlds. Routledge, New York 2019.
8 Thomas Van Den Berg, Miklos Kiss, Film Studies in Motion. From Audiovisual Essay to Academic Research Video. 2016. https://scalar.usc.edu/works/film-studies-in-motion/index
9 Sten Kauber. Filmikriitikute välimääraja. Sirp, 14. VIII 2020.
17. veebruaril Kumu kolmandal korrusel avatud püsiekspositsioon „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ on pälvinud suure tähelepanu ja tekitanud vaatajates elava arutelu. Kuraatorite, Kumu direktori, kunstiteadlase Kadi Polli ja Eesti Kunstiakadeemia kultuuriajaloo professori, ajaloolase Linda Kaljundivärskekäsitlus on toonud tuttava kunstiklassika vaatajani täiesti uudsel viisil.
Millised on teie peamised Kumu uue püsinäituse „Identiteedimaastikud“ kureerimise aluspõhimõtted?
Linda Kaljundi: Seda näitust tehes oli meile tähtis häälte paljususe väljatoomine. Tahtsime siinset kunsti siduda Eesti kultuuri ja ajalooga ning avada kunsti kaudu Eestis elanud või elavate kogukondade ajalugu ja identiteediloomet.
Kadi Polli: Eelmine püsiekspositsioon „Varamu“ oli väljas viisteist aastat ja väga Kumu nägu: kerge ja modernne, näidates Eesti kunstiajalugu kõige paremast ja stiiliteadlikumast küljest. Uue ekspositsiooni puhul oleme seadnud eesmärgiks avada just kunsti konteksti. Me ei keskendu ainult kunsti enda arengule, vaid uurime selle sidet ühiskonnaga ning kirjeldame ajaloolis-geograafilist ja kultuurilist ruumi, kus Eesti kunst on sündinud.
Soovisime tuua välja uusi teemasid, mis on kunsti(ajaloo) puhul viimase 15 aasta jooksul fookusesse tõusnud. Teisalt tahtsime olla ka rohkem publiku poole pööratud: kõnetada ja ise kõneleda, pakkuda seletusi, näidata visuaalkultuuri aktuaalsust ja kutsuda kunstnikke kaasa mõtlema. Nii on sündinud näituse videoteosed (avavideo ja 20 videokommentaari kunstnikelt, kunstiajaloolastelt ja ajaloolastelt) ja tekstimaterjal, mis lisaks seinatekstidele pakub lugemist ka üksikute teoste ja teemade kohta. Uues püsiekspositsiooni lahenduses joonistuvad välja kaks võimsat ruumiinstallatsiooni: „Varamust“ alles jäänud Villu Jaanisoo „Kajakas“ ja uus, Neeme Külma ja Tõnis Saadoja baltisaksa portreede sein „Puri“. Teadlik otsus oli ka muutuvate alade kavandamine ekspositsiooni: kaks projektiruumi, kus teravad, eksperimentaalsed probleemnäitused ja kunstnike sekkumised vahetuvad igal aastal.
Kuidas jaotasite omavahel loomingulised rollid? Kas on veel kaasautoreid, keda esile tõsta?
Polli: See ongi kunstiajaloolase ja ajaloolase koostöö. Ühiskondliku konteksti ja ajaloouurimuse esil hoidmine on kindlasti rohkem Linda Kaljundi panus. Meil on mõlemal ka ajalised fookused. Mina olen pikalt tegelenud baltisaksa kunstiga, Linda rahvusromantismi ja ka „vaikiva ajastu“ retseptsiooniga. Kuid üldiselt oleme ikkagi kontseptsiooni koos arendanud. See näitus on probleemipõhine ning need probleemid ajaperioodidest otseselt nii väga ei sõltu.
Kaljundi: Üldplaanis saime ikkagi etapid, teemad ja kunstinähtused omavahel läbi arutada. Kindlasti oli põnev koostöö maali- ja graafikakoguga. Nende roll kaasamõtlejana ning teoste väljapakkujana oli väga suur. Selle koostöö tulemuseks ei jää ainult püsinäitus, vaid sellest sünnib ilmselt ka palju teisi projektiruumi näitusi ja muud. Kuraatoril võib olla igasuguseid häid ideid teemadest, mida tahaks esile tõsta, kuid lõppkokkuvõttes on ikkagi tähtis tööde põhjal nende läbimängimine. Selles oli kindlasti tähtis osa ka näituse kujundajatel Raul Kalvol ja Tõnis Saadojal.
Millised probleemid kerkisid teil esile töö käigus?
Polli: Üks peamine küsimus oli kindlasti see, kuidas leida teemalt huvitavate ja oluliste ning samas kunstiliselt väljendusjõuliste tööde vahel tasakaal. See on tüüpiline raskus selliste näitustega, millega tahetakse kaasata ja väärtustada visuaalkultuuri: tekivad teemad, mida tahaks käsitleda, kuid pildimaterjal ei pruugi oma tasemelt välja kanda. Püsiekspositsiooni peaks ju jõudma igas mõttes nii-öelda hea kunst.
Kumu uus püsiekspositsioon on ka praeguse aja visuaalkultuuri uuringute taseme ja mõtteviisi peegeldus. Kuraatorid Kadi Polli ja Linda Kaljundi.
Baltisaksa ja eesti kunsti huvitavamad, iseloomulikumad ja värskemad arengud ei toimu kaugeltki alati maalikunstis, vaid tihti just joonistus- või graafikaloomingus. Seetõttu oleme palju kaasanud ka paberalusel töid, mis on omakorda püsiekspositsioonis keeruline lahendus, kuna neid peab vahetama iga nelja kuu tagant. See omakorda tähendab, et tuleb leida samaväärseid teoseid vähemalt kolme komplekti jagu.
Milline on teie arust ühe sellises mahus püsiekspositsiooni elutsükkel? Millal see aegub ning oleks tarvis välja vahetada?
Polli: Oleme seisukohal, et umbes viis aastat. Teemad aktualiseeruvad erinevalt ning viie-kuue aasta pärast on ilmselt ka olukord teistsugune. Stella Saarts on olnud väga suurepärane režissöör uue näituse juures ning videoformaat on väga võimsa avapauguna näitusel väljas. Kuid just seetõttu, et see meedium uueneb pidevalt, on tekkinud küsimus, kas selline lahendus peab ajale vastu nii oma filmikeele, vormistuse kui ka esitlusviisi poolest. Võib-olla just see näituse osa vajab värskendamist juba varem.
Eesti kunsti püsinäituse koostamisel on kuraatoritel üpris suur vastutus, sest luuakse paratamatult uut narratiivi või diskursust. Milline on see narratiiv, mida soovite publikule edastada? Kas vihjeid võib otsida näituse pealkirjast „Identiteedimaastikud“?
Kaljundi: Meie narratiivi puhul tahaksin tuua välja märksõnad „mitmehäälsus“ ja „mitmekesisus“. Meie soov pole jutustada pelgalt Eesti kunsti lugu ja selle taustal Eesti ajalugu, vaid soovime tuua sisse uusi vaatenurki. Arvan, et see on midagi, millega ei tegeleta praegu üksnes muuseumides, vaid ka Eesti (kultuuri)ajaloo uurimisel. Näiteks on saanud hoogu baltisaksa kirjanduse uurimine eesti ja läti kirjandusega koos ehk Baltimaade mitmekultuurilise ajaloo raames.
„Identiteedimaastike“ märksõna võib võtta nii laiemalt kui ka kitsamalt. Laiemas tähenduses on meid huvitanud kunsti ja identiteedi omavaheline suhe. Arvan, et Eestis ei olegi piisavalt räägitud sellest, kuidas siinsed identiteedid – nii eesti rahvuslik kui ka baltisaksa kogukonna oma – on arenenud. Need on teemad, mis on ka tänapäeval väga olulised. Kitsamalt juhime „identiteedimaastikega“ tähelepanu sellele, kuidas kunst on aidanud väärtustada, märgata ja luua siinse (kultuuri)pärandi märgilisemaid osi. Nii kerkib esile veel üks näituse keskseid küsimusi: milline on olnud kunsti roll siinse kultuurimälu loomisel?
Kuna olete valinud teadlikult käsitlusviisi, mis hõlmab endas narratiivide paljusust, siis kuidas hoidsite seda tervikut laiali valgumast? Kas näitusel ilmneb ka mõni tähtis alateema?
Polli: Näitus on jagatud alateemadeks „Põimitud maailmad“, „Baltisaksa kunsti algus“, „Baltisaksa identiteedimaastikud“, „Muinasmaastikud“, „Moodsa elu karneval“, „Vaikiv ajastu“, „Visuaalkultuur“ ja „Sõjaaja kunst“. Usun, et need hoiavad tervikut koos. Näitusel on ka selge ajatelg: liigume kronoloogiliselt ajas edasi.
„Põimitud maailmad“on näitusel üks tähtsamaid teemasid. Korra mõtlesime seda isegi näituse pealkirjaks. Selles teemaplokis tuleb välja balti, vene ja eesti kogukonna paralleelsus – suhtlus, millest kasvas välja Eesti kunstnikkond. Nende kogukondade üheaegsust näitame mitmel ajaperioodil tuletamaks meelde, et baltisaksa kunstnikke elas siin ka Eesti Vabariigi ajal. Näiteks oleme teadlikult toonud sisse Klara Zeidleri haprad ja nostalgilised interjöörimaalid näitamaks, et ka 1920ndatel ja 1930ndatel olid meil aktiivsed baltisaksa kunstnikud. „Põimitud maailmad“ on kindlasti üks teema, mis jookseb läbi näituse ning selle osa on ka naiskunstnike loomingu esiletoomine. Näeme, kui palju kriitilist häält ja teistsugust loomingut tuleb naisautoritelt kasvõi 1920. ja 1930. aastatel.
Igas valdkonnas, sealhulgas kunstis, on publiku lemmikteosed ning teoseid, mis on publikule vähem tuntud. Kuidas leidsite näituse koostamisel tasakaalu nende kahe pooluse vahel?
Polli: Otsisime nende vahel kompromissi. Muuseumitööst lähtuvalt on selge, et uus püsiekspositsioon ei saa katkestada seda, kuidas muuseum publikuga suhtleb või mida publik armastab. Saame neid sümpaatiaid heal juhul ainult rikastada ja avardada. Näiteks oli selge asjaolu, et Johann Köleri „Truu valvur“ tuleb näitusesse integreerida ning et ka Konrad Mägi peab mitme tööga väljas olema. Meil ei olnud nn hittide mahutamisega probleemi. Kuraatorina tuleb leida valitud töödele loogiline koht ja põhjendus oma kontseptsioonis. Pigem on armastatud ning publiku- ja lasteprogrammidesse sisse kirjutatud teostega praktilised probleemid. Ka ruumikujunduses nägime ette, et on teatud teosed, kohad või sõlmpunktid, kuhu publik peaks saama koguneda, et teost lähemalt vaadata jne.
Kaljundi: Arvan ka, et parimal juhul saab staarteostele otsida uut põnevat konteksti. Siinkohal võib näitena tuua Köleri „Truu valvuri“ ja Carl Timoleon von Neffi siidseelikuga eesti tütarlapsi kujutava teose „Üllatus“ omavahelise koosluse, mis loob omamoodi uue dialoogi.
Näituse ruumilahenduse on loonud Raul Kalvo ja Helen Oja. Millest lähtusite näituseruumi kujundamisel?
Polli: Kalvo ja Oja on ka varem Kumuga koostööd teinud ning meile nende minimalistlik laad väga meeldib. Tahtsime, et näitusekujundus aitaks eri perioodide kunsti vaatamisele kaasa. Näiteks vanema kunsti osas pakub see lahendus ajastutruud tuge soojade tumedate seinte ja salongiriputusega. Mõnes mõttes näevad Kumu kolmanda korruse näitusesaalid nüüd välja vanamoodsamad kui varem, kuid historiseeriv, ajaperioode markeeriv, museoloogiline vaatenurk on ammu hinnas ja meil on see sedakorda taotluslik. Siiski, kujundus muutub ka heledamaks ja sinakamaks, kui liikuda ajateljel edasi. Näituse kujunduskontseptsiooni on Kalvo kõrval väga palju mõjutanud ka näituse teine kujundaja Tõnis Saadoja, kes aitas lihvida viimaseid otsuseid: millise pildimaterjaliga teemasid käsitleda, kuidas miski seinale sobib jne.
Lisaks on praegune püsiekspositsioon ümber kujundanud Kumu ruumide struktuuri. Oleme mitmeid saale avardanud. Võimalik, et edaspidi saab püsiekspositsioonile anda värskust ka lihtsamate vahenditega, aga praegu on see olnud üpris suur ettevõtmine.
Kaasatud on ka Eestis praegu tegutsevaid kunstnikke. Milles see koostöö seisneb ning mida olete soovinud saavutada?
Polli: Tõesti soovisime, et valitud kunstnikud suhestuksid uue püsiekspositsiooni kontseptsiooniga. Pöördusime Neeme Külma ja Tõnis Saadoja poole ning tegime neile ettepaneku, et nad tegeleksid baltisaksa portreega konkreetses ruumis. Installatsioon „Puri“ puhul on tegemist seitsme meetri kõrguse tahulise seinaga, väga hea arhitektuurse sekkumisega. See loob nostalgilise tagasivaate mõisa portreegaleriidele, kuid ei ole liiga jutustav. Märkimisväärne on siin ka ajaloolise tapeedi kasutamine – see idee tuli samuti kunstnikelt.
Kaljundi: Olime veendunud, et nüüdiskunstnike kaasamine on vajalik. Nii Eesti kui teiste maade muuseumide kogemus on näidanud, et see aitab hästi vanemat kunsti uude konteksti panna ning siduda päevakohaste teemadega. Arvan, et see teeb ka publikule varasema kunstiga suhestumise põnevamaks.
Marge Monko kutsusime suhestuma 1930ndate ja „vaikiva ajastu“ teemaga. See, et ta valis oma sekkumise teemaks blondi põhjamaise naise stereotüübi ja iluideaali, lähtus tema enda kunstipraktikast. See teema haakub püsinäitusega tervikuna – sellega näidatakse, kuidas naise kuju rahvuse sümbolina tuleb esile eri ajaperioodidel. Monko töö paikneb toas, kus vaadeldakse 1920ndate ja 1930ndate visuaalkultuuri: tarbegraafikat, disaini, fotot ning reklaamikunsti. Nii seob see rahvuslikud stereotüübid põnevalt globaalse massikultuuriga. Marge Monko näitab, kuivõrd on ideaal blondist heledapäisest eesti naisest seotud 1930ndate Hollywoodi plaatinablondide iluideaalidega. Rahvusüleste seoste otsimine ja väljavalgustamine on midagi, mida saab hästi teha just sekkuva kaasaegse kunsti abil.
Püsinäitusel on avatud kaks projektiruumi, kus toimuvad aastase tsükliga vahelduvad näitused. Mis on nende projektiruumide täpsem funktsioon ning millist programmi soovite seal publikule pakkuda?
Polli: Need projektiruumid on mõeldud selleks, et tuua lähiaastatel juurde nüüdisaegseid sekkumisi. Need on eraldiseisvad näitusepinnad, mis on ka püsiekspositsiooni osa. Ennekõike ootame sinna aktiivseid sekkumisi, probleemipõhiseid näitusi, kus tuleksid esile teemad, mille pikemat käsitlemist püsinäitus ei võimaldanud. Lisaks sobivad projektiruumid hästi ka kaasavateks publikuprojektideks.
Kaljundi: Jääme põnevusega ootama ka järgmisi projektiruumi näitusi ja oleks huvitav, kui need oleksid võimalikult erinevad autorid ning pakuksid võimalusi nii kunstnikele, kuraatoritele kui ka koguhoidjatele „raamist välja“ teemasid käsitleda.
Uus näitus on eelkõige ühismeedia platvormidel tekitanud poleemikat valitud teoste (rassistliku kõlaga) pealkirjade muutmise osas: kuidas kõrvale lükatud tollase rääkimis- ja mõtlemisviisiga kõneletakse praegusest ajast. Millistel alustel olete ikkagi valitud kunstiteoste pealkirjadega ümber käinud?
Polli: See puudutab eelkõige projektiruumi näitust „Erinevuste esteetika“ (kuraator Bart Pushaw), kus tegeletakse rassitemaatikaga ja kus on teadlikult katsetatud tööde pealkirjadega: „Neegripoisi“ kõrvale on kirjutatud „Poisi pea“ jne. Soovime sel viisil esile tuua, et omaaegsed pealkirjad on problemaatilised ja tõstatame küsimuse, kuidas neid teisiti nimetada. Bart Pushaw’ kureeritud „Erinevuste esteetika“ ongi mõeldud diskussioonide ärgitamiseks näitamaks, kuidas näiteks kohanimed on ajas muutunud ning pealkirjade tähendus- ja kõlavarjundid samuti. See ei tähenda, et nüüd muudamegi Eesti Kunstimuuseumi kogus teoste pealkirjad ära (kusjuures teoste pealkirjad on enamjaolt muuseumi, mitte kunstniku, pandud), aga meie arvates ei pea rahvusvaheline muuseum sõna „neeger“ avalikus ruumis tõesti kasutama, kui on teada, et suures osas maailmast kõlab see solvavalt.
Toonase maalikunsti ja graafika kõrval tutvustatakse püsinäitusel siinset visuaalkultuuri, põimides kunstihariduse ja -harrastuse, tarbegraafika ja disainiajaloo. Kuidas olete neid valdkondi käsitlenud?
Kaljundi: Valdkonnad on toodud sisse eri ajaperioodide näitel. Kaasatud on baltisaksa visuaalkultuuri näiteid, teaduse, kunstiharrastuse ja -hariduse alaseid materjale. Selle kõrval käsitleme ka hilisemaid perioode, et näidata, kuidas muutub visuaalkultuur ja sellega koos ka kunsti roll ühiskonnas. Vaatleme, milline on visuaalkultuuri tähtsus identiteediloomes. Sellepärast tõime sisse materjali 1920ndatest ja 1930ndatest, mil toimus pildiplahvatus: pildid omandasid järjest suurema osa nii identiteediloomes kui ka inimeste elus. Sellega seoses oleme kaasanud plakatid, filmikroonikad ja foto.
Kas selle näituse puhul on ka mingi uus teema või nähtus, mille teie olete esile toonud ja millest on seni tolle ajaperioodi kunstikäsitlustes mööda vaadatud?
Polli: Meil on näiteks „Kehakultuuri“ teema, kus oleme eraldi välja toonud sportliku mehe ja naise keha kujutamise ning vabaõhu- ja rannakultuuritemaatika. Oleme pannud näiteks Paul Burmani mehed ja hobused kõrvuti Värska sõjaväelaagris 1930. aastatel üles filmituga. Selliseid väikesi uusi momente on palju.
Kui eelmisel püsinäitusel näidati eelkõige eesti kunsti moodsust: otsiti kokkupuutepunkte uute suundadega Euroopas, näidati, kuidas ka siinne kunst muutus abstraktseks, kunstnikud võtsid eeskuju futurismist, kubismist jne, siis uuel näitusel on näiteks 1930ndate kunsti puhul toimunud rõhuvahetus avangardselt suunalt kunstile, mis ei ole alati kuulunud esimesse valikusse Eesti kunstikaanonis, kuid mida sellel ajal palju loodi.
Kaljundi: Ülemaailmselt on kunstiajalugu ja ka muuseumid olnud avangardikesksed. Kahtlemata see ongi põnev kunst, aga sellevõrra on varju jäänud just kunsti peavool, 1920ndatel ja 1930ndatel üle Euroopa levinud kunsti kodanlikustumine: traditsioonilisemate laadidega dialoogi otsivad teosed, mida ei ole harjutud muuseumides nägema. See on huvitav kohtumine väikekodanlikkusega, mis 1930ndatel nii Eestis kui ka mujal kujundas palju kunstielu nägu.
Kas ja miks on praegu püsinäituse formaati üldse tarvis? Milline on püsinäituse funktsioon ja tähendus praegusel ajal?
Kaljundi: Sellest on palju räägitud, kas püsinäitust on üldse vaja. Sellised arutelud käivad mõneti käsikäes vaidlustega kunstiajaloo ja kaanonite üle. Ma ise kaldun arvama, et püsinäitus annab võimaluse võimustada eri hääli ja kogukondi ning on hea platvorm, kus mõelda kunstiajaloo üle ja kutsuda publikut kaasa mõtlema. Sellepärast ongi tähtis, et püsinäitus oleks avatud ja mitmehäälne, et sellega ei surutaks peale liiga lihtsat lugu.
Polli: Meie ideed tuuakse vaatajani seinatekstide kaudu neljas keeles: lisaks eesti keelele on tekstid inglise, saksa ja vene keeles. Tahame ajalooliste kogukondadega kõneleda neile arusaadaval viisil. Oleme arvestanud, et kui näiteks välismaalane tuleb näitust vaatama, siis ta saab ka ajaloolise ja kultuurilise konteksti, loo.
Kumu püsiekspositsioon on ainuke koht Eestis ja ka maailmas, kus saab näha ülevaadet Eesti kunstist. Oleme teadlikud, et tuleb näidata muuseumi kogudest tähtsamaid töid, millega uus põlvkond noori saaks parimal viisil kohtuda. Eesti kunsti ajalugu peab olema võimalikult laiale publikule kättesaadav. Püsiekspositsioon ei ole kitsas erialamäng, vaid eri rahvustest, eri taustaga vaatajaskond peab sellest kunstist ja visuaalkultuurist saama huvitava ja arusaadava pildi. Püsiekspositsioon on ikkagi kõige mahukam koht, kus saab näha kunstiteoseid originaalis ning nende abil mõista konkreetse paiga (kunsti)ajalugu.
Sel aastal oli mul au olla kulka essee- ja artiklipreemia žüriis. Ja enesele ootamatult põrkusin seal lihtsa küsimusega: mis on (ilu)kirjandus? Tavaliselt on seda defineeritud ühelt poolt fiktsioonina ja teiselt poolt kunstina, mille keskseks tunnuseks on kujundid. Nagu seda oli klassikaline romaan, kas või „Kolm musketäri“. Aga see oli XIX sajand. XX sajand tõi muutuse.
Fiktsiooni asemel sai mõnikord keskseks tegelik elu, faktid, millele fiktsiooni vaid killukaupa sisse segati. Teiselt poolt piiri tulid vastu reisikirjad, mälestused jms, aga muuseas ka pehme ajakirjandus. Tulemuseks sai dokumentaalromaan, nagu Truman Capote’i „Külmavereliselt“.
Lugu taandus ja esikohale tõusid autori arutlused, mõtisklused, seisukohavõtud jms, millest võis lõpuks saada kogu teksti sisu. Teiselt poolt piiri tuli vastu ka essee, mõnikord ka filosoofia – ja saadi esseeromaan. Kas või Friedebert Tuglase „Felix Ormusson“.
Tegelased lugesid neist endist kirjutatud romaani või astus autor järsku tegelasena tegelaste sekka ning keeras fiktsiooni ja faktide piirid sassi, nagu tegelane Oskar Luts „Suves“ ja „Tootsi pulmas“.
Tuli esimeses isikus jutustaja, kes pole teooria järgi küll sama kui autor, aga siiski talle väga lähedane isik. Kuni lõpuks sai sellest isest ainus tegelane. Teiselt poolt piiri tulid vastu mälestused, autobiograafa, päevikud jms, tulemuseks mingit liiki autofiktsioon. Nagu sellesama Lutsu mälestused, kus autor räägib endast esimeses isikus, aga Andrese nime all.
Tulid autorid, kes viskasid minema kujundid ja kirjutasid maksimaalselt nullstiilis, nagu prantsuse uus romaan või hulk eesti luuletajaid.
Tulemuseks võib olla tekst, kus kirjandusevõõrad tükid kirjanduse alt läbi kumavad ja autor saab anda märku, millises võtmes tuleks teksti lugeda. Nagu Luts nimetas oma Andrese-sarja tekstid mälestusteks. Kirjutaja võib aga ka teadlikult ja hoolega oma teksti žanri varjata ning kriitikul ja lugejal on õigus lugeda sellises võtmes, nagu tema tahab. Endel Nirk nimetas Lutsu sama sarja jõgiromaaniks.
Tulemuseks on maailm, kus kohtab kõrvuti vana head „suurt romaani“ nagu hoolega pügatud muru ja oma varjatud elu elavate hübriidide vaba liigirikkust. Me võiks sellega ju rahulikult leppida. Isegi sellega, et ammu ei saa enam öelda, mis on kese ja mis perifeeria. Ja lugeja ei pea selget ja lõplikku lugemisstrateegiat valima, vaid võib lugeda sama teksti mõnda lehekülge nagu reaalsust ja teist nagu fiktsiooni. Või üldse mitte piiridele mõelda, vaid lihtsalt tekstiga kaasa minna.
Aga ikka tulevad hetked, mil asjad on vaja ära lahterdada. Küll peavad otsuseid tegema raamatukogu kataloogijad, küll kriitikud ja ajalookirjutajad, küll preemiažüriid. Kas või selleks, et otsustada, kas tekst A on kirjandus ja kuulub žüriile B või mitte.
Ja siis tuleb meelde, et vaikimisi on kogu aeg olnud veel üks piir: kes on autor? Kui autor on juba varem tunnistatud kirjanikuks, siis peetakse tema päevikut, reisiraamatut vms palju kergemini kirjanduseks kui suvalise inimese sama tüüpi teksti. Aga: Oskar Lutsu „Suves“ ei saanud Toots anno 1912 päris hästi aru sõnast „kirjanik“ ja küsis üle, kas tema koolivend Lesta on kusagil kirjutaja, teisisõnu midagi sekretäritaolist. Juba kümmekond aastat tagasi hakkas sõna „kirjanik“ oma tähendust kaotama. Nüüd on kirjanik lihtsalt keegi, kes kirjutab ja avaldab raamatuid …
Miks ma seda kirjutan? Probleem on selles, et kulka vabaauhinna kaotamine viib kaasa suure osa sellest hübriidide seltskonnast. Ja neid on raske ilma muruks pügamiseta tagasi saada. Aga siis tuleks arvatavasti kirjanikult küsida, et ei läheks nii nagu Marju Kuudi ordeniga.
PS. Ceterum censeo. Kirjanduspreemiate nominendid tuleb kuulutada välja detsembri alguses. Nii, et see langeks kokku raamatute ostuajaga. Ja preemiaid võib jagada jaanuaris. Sel kuul on sündinud rida olulisi kirjanikke, kelle sünnipäev sobib väga hästi preemiapäevaks.
Maailm on valdkonniti kaheks jaotatud ka tarbimisharjumust pidi. Vastanduvad kiire ja aeglane, slow ja fast, masstoodang ja käsitöö. Vastukaaluks igale optimeeritud tootmismudelile leidub mõni, kes kulutab üksikobjekti loomiseks majanduslikus mõttes arutult palju aega. Kas sellesarnast vastandust on võimalik kohandada ka arenevale voogedastusturule?
Voogedastuse ümber käiv väärtushinnangute lahing keerleb ümber termini content. Väär on juba selle termini tõlge eesti keelde. Praeguse „sisu“ asemel oleks täpsem eestikeelne vaste „täide“. Kui „sisul“ on hinnanguline kõrvaltähendus, et viidatakse justkui sisukusele, siis VOD-content’i puhul ei ole sisu üldse primaarne. Oletades, milline peaks VOD-suurtegijate arvates olema content’i funktsioon, sobib „täide“ suurepäraselt, sest kvaliteedi asemel peaks audiovisuaalne täide pakkuma võimalikult palju ajatäidet ja täitma indiviidi ajakavas iga võimaliku tühja prao. Netflix on täite funktsionaalsusele ohverdanud ka filmide-sarjade tiitrid, sest vaikimisi valikuna pakutakse neist üleminekut, et saaks hakata järgmise täiteklotsiga aega hõivama. Tuntud filmilavastaja Martin Scorsese kirjeldas content’i (mida ma edaspidi endale meelepärase sõnaga tõlgin) oma suurepärases Federico Fellini filmidest rääkivas essees „Maestro“1 nii: „Tänapäeval on filmikunstile osaks saanud sihikindel devalveerimine, kõrvale lükkamine, alandamine, ja taandamine madalama ühisnimetajani – „täide““, lisades veel, et „täide“ on hakanud tähistama David Leani filmist kuni kassivideoni iga liikuvat pilti, kus suure demokraatliku illusioonina pakutakse iga täitejuppi võrdsena, aga see võrdsus on petlik. Nagu ütles juba härra Orwell: ühed on ikka võrdsemad kui teised.
Scorsesele vastupidise hea näite leiab mõne päeva tagusest Apollo pressiteatest, kus vastavatav Apollo TV kuulutatakse välja juhtlausega: „Apollo TV toob vaatajani uue põlvkonna teleteenuse ja 20 000 tundi sisu.“2 Veelgi kinnituseks sellele, et „täide“ pole mitte kvalitatiivne, vaid kvantitatiivne mõõde.
Loomulikult kulgeb aeg alati ühel kiirusel ning selles plaanis on raske väita, et mingi audiovisuaalne toode on rohkem fast või slow. „Aeglase“ AV-toodangu kirjelduseks pakuksin lauset „peatun, et mõelda“, sest just selle mõttepausi vastu sõdibki kiire AV-täide. William Gibsoni düstoopilist ettekujutust, et meie üle saavutatakse kontroll mitte informatsiooni keelamise, vaid selle üledoseerimisega, on kasutatud AV-maailma kirjeldamiseks päris tabavalt. Kui pead täidab täide, ei jää mõtetele enam ruumi.
Ehk saab aeglase AV-ajatäite üheks teetähiseks kohalikul voogedastusmaastikul nädalavahetusel avatav PÖFFi festivalikino, mille puhul on teada, et valikut on kureerinud filmiprofessionaalid, mitte anonüümsed algoritmid või teadmata ambitsioonidega isikud kusagil kaadri taga. Scorsese juurde tagasi pöördudes: „Kureerimine pole ebademokraatlik või „elitaarne“ [—] See on suuremeelsuse avaldus – jagada seda, mida armastatakse ja mis on olnud inspiratsiooniks.“
1 Martin Scorsese, „Il Maestro“. Harper’s Magazine, märts 2021.
Enne kui kinod ja kultuuriasutused jälle suleti, jõuti Tartu Elektriteatris napilt ära näidata teist korda kokku pandud eriprogramm „Linnad filmides“. Selle koostas urbanist Kadri Lind, kes on linnakultuuri edendanud 2013. aastast, mil praeguse Tartu Uue teatri hoovis avati kultuuri- ja kogukonnahoov „Uus õu“, linnafestivali „Uit“ eelkäija. Seejärel tuli tänavakunstifestival „Stencibility“ ja juba mainitud linnafilmide festival. 2016. aastal tunnustati Kadri Lindu Tartu noore kultuurikandja tiitliga.
Linn pole ainult füüsiline ruum, vaid linna olemuse ja iseloomu määravad suuresti linna elanikud. Kuidas aga kasvatada linnas elamise teadlikkust, linnakultuuri, ja tekitada lugusid, mis inimesi koos hoiavad ning nad kokku toovad? Sellest kõigest tulebki alljärgnevalt juttu.
Mis sind linna kui nähtuse juures huvitab? Mis paneb seda festivalide ja kogukonnaalgatuse vormis uurima?
Mind on paelunud inimese ja linna vahel sideme, linnaruumiga läheduse loomine. See tekitab hasarti. Näen näiteks linnafestivali „Uit“ vabatahtlike pealt, et nad on hakanud aastatega linna uue nurga alt nägema, rääkima oma linnalistest kogemustest. Need lood on nii toredad, et mul on tunne: isiklik side ümbritseva ruumiga on võimalik.
Linnaelu ühendab paljusid ja võiksime oma kogemustest palju rohkem rääkida. Ma olen mõelnud ka sellele, et teha n-ö anonüümsete urbanistide kokkusaamisi, kus neid lugusid jagada saab. Magistritöö raames tegin fookusgrupiga intervjuusid ja nägin, et inimesed hakkasid linnast mõtlema ja rääkima. Mõni ütles, et tunneb ennast suurlinnas ebamugavalt, et anonüümsus mõjub pelutavalt, kuid sealsamas leidis teine, et talle väga meeldib see ärakadumise tunne. Teeb ainult rõõmu, kui oma linnaliste kogemuste peale hakatakse mõtlema ja osatakse need sõnadesse panna.
Urbanist Kadri Lind ei pea linna hoonete kogumiks, vaid oma sõbraks: „Kui mõtlen mõne linna peale, siis igatsen justkui oma sõbra järele, meenutan ilusaid hetki koos selle linnaga.“
Neile, kes linnaruumiga päevast päeva tegelevad, on ruum argine asi, kuid linna kasutajatel puudub tihtipeale sõnavara, et üldse linnast rääkida. Näiteks erialaspetsialistidele tuttav ja leierdatud sõnapaar „avalik ruum“ ei pruugi igaühele üheselt mõistetav olla. Sõnavara kasvatamine on linnast arusaamiseks ja selle üle mõtlemiseks vajalik. Hea on ka näha, kui kiiresti terminid ja sõnad omaks võetakse, juba viie minuti pärast kasutatakse neid loomulikult lausetes ja omavahelises vestluses. See on kindlasti olnud üks jõud, mis paneb mind kõiki neid üritusi korraldama ja vedama. Nii tore on rääkida inimestega, kes tunnevad ehk küll huvi arhitektuuri ja linnaplaneerimise vastu, kuid pole saanud oma mõtteid kellegagi jagada. Mõnel festivali üritusel osalenud näevad oma kodukanti hoopis teise nurga alt, linna hoopis teises valguses – olen näinud rõõmu inimeste silmades. Veel aastate pärast meenutatakse seda ahhaa-momenti, kui linn n-ö avanes ja sai näha paika, mis oli muidu varjatud või ei pälvinud tähelepanu. Pärast märkamist tekivad juba küsimused, miks mõni asi on nii või miks kuskilt midagi puudu on. Näiteks mõni aasta tagasi käis siin festivali „Uit“ raames Peterburi kunstnike kollektiiv Tundra ja tegi Maarja kiriku valgusinstallatsiooni, mis tõi aastaid põllumajandusülikooli võimlaks olnud pühakoja paljude linlaste mentaalsele kaardile. Ühtäkki märgati, et see on kirik, käidi seal sees ning hakati küsima, miks pole kirikul torni.
Eelmisel festivalil „Uit“ avasime linnas väiksed majad ja putkad, sealhulgas vanalinnas haridusministeeriumi kõrval asuva nukumaja, kus oli pikka aega tegutsenud nukupood. Pärast kuulsin tihti linlasi arutamas selle üle, mis seal nukumajas veel olla võiks. Selgub, et kõigil on linnafantaasiaid, kuid pole põhjust neist rääkida. Kui on sündmus, mis tekitab arutelu, siis räägitakse ka oma unistustest ja ehk mõne aja pärast saavad need ka teoks. Näiteks pärast seda, kui 2015. aasta festivalil toimus Tiigi 67 majas pidu, hakkasid kohalikud seda tähele panema ja õige pea loodi sinna Vaksali kogukonnaaed ning klubi.
Kuivõrd on su tegutsemisajend aja jooksul muutunud?
Aeg-ajalt hulbib pinnale eri motivaatoreid. Pikapeale tundub ikkagi, et see kõik on töö. Esimesed neli-viis aastat on energiat kõvasti, kuid siis tekib ikkagi rutiin ja tuleb hakata endale meelde tuletama, miks ma seda teen. Jõuan alati selleni, et mul endal peab olema huvitav. Tunnen vahel, et Tartu jääb mulle väikseks. Mulle väga meeldib siin, kuid mõnikord on siin üksluine. Mul on vaja uut ruumi ja vabadust, võõraid kohti ja tundmatuid tänavaid – see on minu identiteedi osa. Teen neid asju, mis mu elevile ajavad. Loomulikult on oluline koostööpartneritega, kunstnike, arhitektide ja esinejatega, uute projektide loomine. Võib seega öelda, et inimesed ja kohad on need, mis pinget pakuvad, nende ühendamine toobki sära silmadesse.
Mõned ettevõtmised viivad tagasi lapsepõlve. Näiteks eelmisel festivalil „Uit“ sai linna parkides telkida. Lapsena elasin suures kortermajas, kui tuli tuju, siis telgiti sealsamas hoovis. Praegu me kedagi linnas kortermaja hoovis telkimas ei kohta: ikka eeldatakse, et telgi sobib püsti panna ainult looduses.
Tartu on tegelikult ju väike linn. Kui võtta eesmärgiks joosta õhtupoolikul kümme kilomeetrit, siis jooksed ühest linna otsast teise ja tagasi ja ikka jääb pool kilomeetrit puudu. Kas Tartus ikka leiab veel neid kohti, mida avastada, midagi, mida pole juba näinud?
Oleme püüdnud „Uiduga“ tõestada, et ühe väikese Tartu sees on palju suurem linn, kui esialgu välja paistab. Pärast iga festivali mõtleme, et nüüd on kõik: enam uusi kohti ei leia, kõik mahajäetud hooned on juba üles leitud, unustatud rajad läbi käidud. Aga siis ikka leiame jälle mõne uue koha või teekonna. Palju uusi kohti leiame tänu festivali vabatahtlikele. Sõidame palju ratastega linnas ringi ja piilume nurgatagustesse – väga hea viis uusi ideid hankida.
Ma olen neli aastat talviti Tartu kunstikoolis tänavakunsti valikainet andnud. Räägin tudengitele ka palju urbanistikast ja arhitektuurist ning püüan üliõpilasi harjutuste toel päriselt linna meelitada ja suunata linnakeskkonda tähele panema. Kõige olulisem on jalutada. Me kipume linnaruumis nägema kindla funktsiooniga hooneid, kuid linnas on palju ka selliseid ehitisi, mis on justkui nähtamatuks tegeva keebi all ja mida me üldse ei märka. Me võime sellistest kohtadest neid märkamata tuhat korda mööda kõndida, kuid kui neid ühel hetkel näeme, siis tabab meid justkui ilmutus. Oluline on, et meel oleks ärgas ja et osataks tähele panna just selliseid kohti, et keegi nendele kohtadele osutaks. Mida rohkem on n-ö aktiivseid kohti meie mällu sööbinud linnakaardil, seda rikkam on argipäev. Kui linn on täis kohti, mis kõnetavad, mis on olulised ja millega seostuvad sündmused või lood, siis toob see argipäeva positiivsust, on see suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks.
Milline on siis alternatiivne Tartu, mis paljastub nähtamatuks tegeva keebi alt? Kuivõrd erineb see turisti-Tartust?
Ma olen õppinud vist turisti-Tartut ignoreerima. See kehtib tegelikult kõigi linnade puhul, kus olen elanud. Näiteks Amsterdamis sõitsin rattaga tihti läbi kesklinna ja ühel hetkel mõistsin, mida see tähendab, kui linn tekitab füüsilist ärevust. Kesklinn on ju täis turiste, kes kõnnivad rattateel, ajavad omi asju, ei oska arvestada väljakujunenud viisakusreeglitega. Elasin toona sellises Amsterdami osas, kuhu tuli kaks minutit praamiga sõita. Kui ma praamilt maha sõitsin, tundsin, kuidas ka keha rahunes. Ma üritan igal pool üles otsida räpased nurgatagused. Neid on igas linnas. Alati on olemas raekoja plats, kuid palju huvitavam on see, mis toimub raekoja platsi taga või raekoja platsi kohal katustel. Küsimus on selles, millele tähelepanu pöörata.
Pisut omapärasemate piirkondadega saab tutvust teha näiteks tänavakunsti kaudu. Tänavakunstnikud tegelikult panidki mu mõtlema selle üle, milline on inimese ja linna suhe. „Stencibility“ festivali ajal püüan alati võimalust kasutada ja uurida, kuidas tööd linnaruumis mõtestatakse. Näiteks eelmisel suvel maalis Kairo festivali raames ühte elektrikappi ligi 40 tundi ja tema jutust tuli välja, et ta peab eriti nauditavaks seda, kui alustab tööd täiesti mittemidagiütlevas kohas ning lõpuks tunneb, et sellest on saanud üks äärmiselt kodune nurgake. Ta saab selle kohaga n-ö sina peale. Kui kuskil kaua tegutseda, tekib kohaga isiklik side.
Mida soovitad neile, kes tahavad võõras linnas turistipilgu eest varjatud linna üles leida?
Paljudes linnades on need n-ö räämas kohad endised tööstusalad. Amsterdamis on näiteks palju laevandusega seonduvat taristut, paadikuure, kuhu on tekkinud väiksed baarid ja tantsukohad. Tasub ka guugeldada, eriti kui linna kauaks ei jääda. Kui üks koht on üles leitud, siis saab sealt juba järgmised vihjed, mis edasi viivad. Alati tasub kohalikelt nõu küsida ja uurida möödaminnes ka nende eluolu kohta.
Äraeksimine on hea variant. Sel aastal andsin kunstikooli tudengitele ülesande jälitada mõnd võõrast. Jälitamine kõlab küll hirmutavalt, kuid nii jõutakse kohtadesse, kuhu muidu üldse ei satu. Ka mina olen seda linnades praktiseerinud. Suurlinnades on see muidugi lihtne, väiksemates Eesti linnades tuleb rohkem vingerdada.
2017. aastal tegi festivali „Uit“ raames Peterburi kunstnike kollektiiv Tundra Maarja kiriku valgusinstallatsiooni, mis tõi kaua võimlana kasutusel olnud pühakoja linlaste teadvusse.
Ma olen suur jalutaja ja linnades ringiekslemisest tunnen praegu, kui piirid on kinni ja kuhugi minna ei saa, väga puudust. Jalutamine on kui meditatsioon: pärast paari tundi tekib täiesti teistsugune olemine, unustad oma keha ja mured, haagid ainult selle infoga, mis ümbritsevast keskkonnast sulle n-ö sisse tuleb. Nii hakkad tundma ennast vereliblena selles suures organismis nimega linn ja muutud seeläbi empaatilisemaks.
Palju räägitakse sellest, et linn tekitab stressi ja teeb meid tuimaks, aga mõnikord mõjub linn hoopis vastupidi: saab unustada enda ja tegeleda kõige ümbritsevaga. Eriti värskendavalt mõjub, kui saab mõne võõraga jutule, eriti lihtne on see suurlinnades. Palju räägitakse ühiskonna mullistumisest: suhtleme vaid ringkonnaga, kus mõeldakse ja elatakse samamoodi nagu meie, tõrjume neid, kes on teistsugused. Linnas ekslemine ja spontaansed vestlused toovad maa peale tagasi ja aitavad mõista, kui erinevad, aga ka sarnased me oleme. See on aga väga oluline, et inimeseks jääda.
Alustada võib ka naabritest. Toon taas näite Amsterdamist. Seal on tänaval majade ees pingid, kus armastatakse hommikukohvi juua. Nii saavad naabrid omavahel tuttavaks: öeldakse tere, lobisetakse maast ja ilmast.
Kui Amsterdamist naasin, püüdsin naabreid suhtlema ärgitada ka oma kodutänaval ja korraldasin siingi Amsterdamis sündinud Bankjes Collectief’i ehk pingipäeva. Minu kodutänaval on suur suur kortermaja, tegu on XX sajandi alguse kultuurimälestisega. Majas elab palju meeldivaid kultuurivaldkonnas töötavaid inimesi, kes kohe algatusest kinni võtsid. Üks ajaloolane tegi ettekande linnaosa ajaloost, inimesed müüsid raamatuid, akna peal anti viiulikontsert. See tõmbas kaasa terve tänava. Sellel üritusel on pikaajaline mõju: siiani teretavad mind kodutänava inimesed, keda ma enne ei tundnud.
Ma suhtun linna mitte kui hoonete kogumisse, vaid kui inimestesse. Kui mõtlen mõne linna peale, siis igatsen justkui oma sõbra järele, meenutan ilusaid hetki koos selle linnaga.
Kuidas rohujuure tasandi arusaamad lõpuks ametlikku linnaplaani võiksid jõuda, et linnaplaneerijad, arhitektid ja maastikuarhitektid teaksid, mis linlastele tegelikult oluline on, ja oskaksid arvestada armsate ja tähendusrikaste kohtadega?
Ehk peakski linnavalitsuses tööl olema urbanist, kes selgitaks oma teadmistele toetudes välja, mis tegelikult linlastele oluline on. Kokku võiks kutsuda fookusgruppe, teha intervjuusid, kust selguvad linlaste huvid ja vajadused. Tulemused saab sõnastada ruumi projekteerimise lähteülesandena. Hea mõte on teha ajutisi katsetusi, mängida mingid lahendused läbi, vaadata, kuidas see ruumis päriselt mõjub.
Kaasava eelarve ideekorje ja hääletus näitab alati hästi kätte, millest puudust tuntakse. Inimestelt tuleb küsida, mida nad tahavad, neil on palju lahedaid ideid. Ehk võiks fonde, kust oma linnaruumimõtte teostamiseks raha taotleda, olla rohkem kui vaid kaasav eelarve. Linnavalitsus ei pea sugugi kõike ise ära tegema, kuid finantstuge on vaja. Kui tahta linnaruumi panustada, on algus raske, nii et alustamist võiks veelgi lihtsustada.
Tartus on palju motiveeritud noori inimesi, kes on nõus midagi ise ära tegema. Võiks olla veelgi rohkem avalikku julgustamist. Kohe ei peagi valmis ehitama mingi ruumi lõplikku lahendust, oluline on ka katsetamine. Tartu linn on parim koht katsetamiseks: sealne linnaehituse ja arhitektuuri osakond on erakordselt avatud ja mõtleb kaasa, sinna võib julgelt oma ideedega minna.
Ka Tartu elanikud tulevad igasuguste hullude ideedega kaasa, näiteks on nõus oma väikemaja või putkat festivalile kunstiteose loomiseks laenama. Inimesed usaldavad ja on vastutulelikud.
Mida saaksid linnaruumi kavandajad teha, et linn oleks elamiseks mõnusam koht?
Rattateed tuleb valmis ehitada! Kõikide Euroopa ja ka maailma linnade näitel saab ju öelda, et turvaline rattaga liiklemine on see, mis teeb meie elu mõnusaks. Rattasõit mõjub nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele väga hästi. Kindlasti on raske iganenud vana taristut ümber ehitada, aga milleks me siis üldse elame, kui jääme kinni vanasse ja süsteeme ei uuenda. Linn on ju pidevalt arenev organism.
Linna tuleb muuta oma vajaduste järgi. Oleme tihti kinni mõttemallis „linnad ongi sellised“. Aga mida me selle all mõtleme? Pole kahte ühesugust linna ja linnad peaksidki olema oma elanike nägu. Elame praegu väga põneval ajal: linnaelanikud tahavad aina enam kaasa rääkida ja elukeskkonna kohta oma arvamust avaldada. Usun, et parim, mida linnaplaneerijad, arhitektid, maastikuarhitektid, arendajad ja linnavalitsus teha saab, on olla tubli kuulaja ning elanike arvamusega arvestada.
