Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
kultuuriajakirjandus – Sirp
Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Kuidas mõtestada Tartu vaimu?

    RENE KIIS

    Tartu identiteet on omajagu vastuoluline: rahvasuu nimetab seda väikeseks puust linnaks ja kalurikülaks, aga ka Emajõe Ateenaks ja muusade linnaks. Üks võimalus neid vastandlikke määratlusi kokku sobitada on liigitada need eri sfääre kirjeldavateks ning öelda näiteks, et kaks esimest kõnelevad Tartu looduslähedusest, viimased kaks Tartu kultuuri- ja kunstilembusest. Heal lapsel on teatavasti mitu nime ning Tartul jagub neid kamaluga. On ju Tartu veel ka (Ema)jõelinn, ülikoolilinn, heade mõtete linn, Taaralinn, nooruse linn ja Eesti vaimupealinn. Lühidalt öeldes on Tartul ühe linna kohta lausa skisofreeniliselt palju määratlusi ja nimetusi.

    Nii-öelda Tartu vaimust on kujunenud laiem kultuurisümbol, mille (ära)kasutamist võib kohata juba õite kummastavas kontekstis. Näiteks Tasku kaubanduskeskuse kodulehel räppari esinejanimes Tartuvaim × Postiljon1 või Vikipeedia artiklis. Pole sugugi selge, mida selle vaimu all täpselt silmas peetakse, sest siingi on lähenemisi mitu. Tartu vaimu mõiste kujunes välja 1930. aastatel, mil autoritaarse Konstantin Pätsiga vastasseisu sattunud Jaan Tõnissoni selja taha koondus demokraatlikult meelestatud opositsiooniline Tartu vaimu kandev vaimueliit (samast perioodist pärineb ka kalambuur „Tallinn on pealinn, aga Tartu peaga linn“).2 Selle kõrval on ka n-ö personifitseeritud perspektiiv, mille tuules on Tartu vaimule konkreetseid kehastajaid otsitud, näiteks Maia Tammjärve Müürilehe artikkel „Gurud, veidrikud või elukunstnikud – Tartu vaimu seitse palet“3 või ERRi 2005. ja 2006. aasta persoonilugude saatesari „Tartu vaim“. Kolmanda võimalusena võib tuua Valdur Mikita määratluse, kes kirjutab, et „laiemalt tähistab Tartu vaim kogu seda salapärast ja veidi müstilist hingust, mille on linnale loonud Tartu ülikooli ümber koondunud õppejõudude ja üliõpilaste aura.“4

    Segaduse külvamine

    Ometi on igal pool iselaadse atmosfääri näol kohal vaim, mis paigale tunnetuslikus plaanis tooni annab ning mida tuntakse arhitektuuridiskursuses ladinakeelse nimetusega genius loci. Selle olemuse on avanud Norra arhitekt ja arhitektuuriteoreetik Christian Norberg-Schulz (1926–2000) 1980. aastal ilmunud monograafias „Genius loci. Fenomenoloogilise arhitektuuri poole“ („Genius Loci: Towards a Phenomenology of Archi­tecture“). Genius loci mõiste on pärit Antiik-Rooma mütoloogiast, kus see tähendas paiga kaitsevaimu. Genius ehk kaitsevaim võis olla nii kodanikel, linnadel kui ka riikidel.

    Norberg-Schulz on võtnud oma teoses eraldi vaatluse alla looduslike, aga ka inimese loodud kohtade iseloomu ning pakkunud välja kolm arhetüüpset kohavaimu tüüpi: romantilise, kosmilise ja klassikalise. Need arhetüüpsed esinemiskujud ilmnevad tegelikkuses pigem variatsioonide ja kombinatsioonidena. Kõige üldisemal tasandil määrab kohavaimu tüübi maa ja taeva, mis tahes paiga baaselementide vertikaalse ja horisontaalse telje tunnetuslik suhe. Üks neist kahest võib seejuures paiga puhul tunnetuslikult domineerida.

    Annelinna kosmiline vaim pole Tartu identiteediloome osa.

    Romantilist maastikku iseloomustavad paljud korraga tajutavad looduslikud jõud. Eripalgeliste jõudude tajumist iseloomustab ka sellise maastikuga seotud mütoloogia: seal elavad trollid, haldjad, päkapikud, gnoomid jt maalähedased tegelased. Romantiline maastik on reljeefne, rikkaliku taimkatte ja mikro­struktuuriga, mistõttu domineerib maa sellises maastiku tunnetuses taeva üle. Taevas maastiku kohal on tavaliselt ainult osaliselt nähtav, kuivõrd maastiku reljeef ja puude võrad varjavad selle. Õhk sellises maastikus on samuti muutlik: kargest värskusest uduse rõskuseni. Romantiliste maastike läheduses on kusagil ka vesi, mis lisab dünaamikat. Romantilise maastiku näitena toob Norberg-Schulz põhjamaised maastikud. Romantilist arhitektuuri iseloomustab mitmekülgsus ja variatiivsus, samuti tugev atmosfäärilisus, maastik tundub fantastilise või müstilisena, aga ka intiimse ja idüllilisena. Romantilisel arhitektuuril on elav ja dünaamiline karakter, mis püüdleb väljenduslikkuse poole. Vormiliselt jäljendab see pigem kasvamist kui organiseeritust, sarnaneb selles suhtes rohkem loodusega. Ruum on struktureeritud ennemini topograafia kui geomeetria alusel. Iseloomulikud on ebaregulaarsed sopistused ja üllatuslikud piirid.

    Kosmiline maastik on romantilise maastiku vastand. Kosmilises maastikus on looduse komplekssus taandatud lihtsatele fenomenidele, mille muutuvus on korrapärane.

    Selline keskkond manifesteerib justkui igavest, kõikehõlmavat ja muutumatut n-ö kosmilist korda, mida domineerib taevas. Sellises maastikus ei koge inimene looduse lõputuid jõude, vaid pigem mingit absoluutset kosmilist korrapära. Ka monoteistlikud usundid on pärit kosmilist tüüpi maastike elanikelt. Kosmilise maastiku arhetüübi näiteks toob Norberg-Schulz Lähis-Ida kõrbed. Kosmiline arhitektuur taotleb ühetaolist ja absoluutset süsteemi, jätab loogilise ja abstraktse mulje. Seda ei iseloomustata fantastilise ega idüllilisena, vaid tajutakse pigem kui staatilist peidetud korra manifesti. Tavaliselt on see orienteeritud vajalikkusele, mitte ekspressiivsusele. Vormiliselt on selline maastik pigemini ühetaoline, süsteemne ja isotroopne.

    Klassikaline maastik jääb romantilise ja kosmilise vahepeale: see pole rikkalikult mitmekülgne ega ka kõikehõlmavalt ühetaoline. Tunnetuslikult on see pigem üksteisest eristuvate elementide tähenduslik kompositsioon. Klassikalises maastikus on inimene keskkonnale justkui võrdne partner, sellest jutustab ka mütoloogia. Näiteks on siinkohal Kreeka maastikud ning antiikmütoloogia, kus jumalad elavad Olümpose mäel maa ja taeva vahel. Klassikaline arhitektuur pole staatiline ega dünaamiline, vaid midagi vahepealset, mida tajutakse kui kindla iseloomuga konkreetset ja eristuvat olemist. Ruum on organiseeritud topoloogilise ja geomeetrilise mõõtme kombinatsioonina. Üksikud majad võivad olla väga geomeetriliselt, majade rühmad pigem topoloogiat jälgivalt. Klassikalise arhitektuuri puhul ei kerki esile üldine dominant, vaid sellist ruumi iseloomustavad pigem eri­ilmeliste kohtade rühmad. Klassikaline arhitektuur on plastilise loomuga: igal selle osal on oma identiteet, kokku moodustub siiski mingi iseloomulik ühtsus.

    Inimeste ümber kujundatud paikade arhitektuur kasvab loomulikul moel välja paiga looduslikust struktuurist ning ideaaljuhul harmoneerub sellega. Nagu märgib Norberg-Schulz: „Inimese loodud kohad visualiseerivad, täiendavad ja sümboliseerivad inimese arusaama oma keskkonnast. Lisaks sellele koondavad need hulganisti tähendusi. Linna genius loci peaks seega olema kompromiss loodusliku paiga vaimuga, et sel oleks juured, kuid väljendama ka üldist huvi, mille juured võivad olla mujal ning mis on rakenduse leidnud sümboolsel eesmärgil.“

    Segaduse lõikamine

    Tulen tagasi Tartu juurde. Eelneva valguses võib küsida, milline on Tartu (koha)vaim ehk genius loci fenomenoloogilisest arhitektuuriteoreetilisest vaatenurgast? Alustada tuleks koha looduse iseloomust, sest ideaaljuhul põhineb sellel ka arhitektuur.

    Üldiselt võib Tartu maastiku vaimu kirjeldada Norberg-Schulzi mõttes romantilisena. Pinnas on reljeefne ja vaheldusrikas, seda katab küllaltki rikas elustik ning ka voolav vesi on pidevalt kohal. Aastaaegade vaheldumise tõttu on loodus veelgi dünaamilisem. Kõik see kokku annab Tartu loodusele idüllilise iseloomu. Malle Salupere kirjutab: „Aeglaselt läbi linna voolav Emajõgi annab sellele kordumatult romantilise võlu, nagu ka linna keskel kõrguval Toomemäel haljendav park.“5 Emajõgi ja Toomemägi on aga vähemalt kirjanduses koos ülikooliga Tartu sümbolid.6 Tänu parkidele näeb südalinn mõnest kirikutormist vaadatuna paras mets välja ning võib öelda, et Tartu romantiline looduslik paigavaim on endiselt tugev. Teisisõnu, Tartu areng pole tunnetuslikult (vähemalt veel) loodusest üle sõitnud.

    Kui liikuda Tartu loodusliku paigavaimu juurest arhitektuuri juurde, läheb pilt õige mitmekesiseks ja semiootiliselt mitmekeelseks. Tartu kesklinnas ning Toomemäe hoonestuses domineerib koos ülikooli hoonetega klassitsistlik stiil, seega on esindatud ka Norberg-Schulzi mõttes klassikaline vaim. Kui kesklinnast vaid kümme minutit loode suunas jalutada, jõuame Supilinna, mis on romantilise arhitektuuri musternäide: suurte sopiliste aedade ja väikeste viltuste puumajade aguliromantika on kõike muud kui klassitsistlik. Tartu arhitektuuri mitmekesisus sellega veel ei piirdu. Tartu nii pindalalt kui ka elanike arvult kõige suurem linnaosa Annelinn räägib hoopis kolmandat arhitektuurikeelt. Norberg-Schulzi järgi on tegemist kosmilise arhitektuuriga, kuivõrd seda iseloomustavad ranged geomeetrilised vormid ja loogiline ülesehitus. Majade vahel olles on aga tunne, nagu oleks labürinti eksinud. Annelinn proovib manifesteerida totaalset korda ja on projekteeritud abstraktset ja utoopilist nõukogude inimest silmas pidades. Kuivõrd on see eestlastele psühholoogiliselt kõige võõram (muidugi ka ajaloolistel põhjustel vastunäidustatud), näitab seegi, et Annelinna Tartu identiteediloomesse enamasti ei kaasata.

    Segaduse salve sokutamine

    Eelöeldust nähtub, et kuigi Tartu looduse paigavaim on romantilist tüüpi ning mõned Tartu linnaosad kannavad eeskätt just seda vaimu, on sellele XIX sajandil lisandunud arhitektuuri tugev klassikaline vaim ning XX sajandil mõningane kosmiline vaim. Ometi on Tartu mitu erinevat arhitektuurikeelt üsna edukalt integreerinud ning sõbralikku koeksistentsi sobitanud. Ennekõike kehtib see romantilise ja klassikalise vaimu kohta, sest Annelinna kosmiline vaim on jäänud ja ilmselt jääbki Tartule veidi võõraks ja kaugeks.

    Tartu on mitmeski mõttes olnud sajandeid kultuuride ja keelte ristumiskoht. Linna eripäraks on Salupere sõnul „paljukeelsus, piirasend: ühest küljest vastuvõtlik „võõra“, teisest küljest nostalgiline ja mütologiseeriv „oma“ suhtes, kahekordse identiteediga“.7 Sama on täheldanud Mikita, kes kirjutab, et „Tartu kultuurielu on sajandite jooksul rikastanud see, et kaubateede ristumiskoha ja kuulsa ülikooli tõttu on linna vaimuelu alati sündinud eri kultuuride kokkupuutepunktis“.8

    Selle kirjutisega õnnestus mul loodetavasti osutada sellele, et Tartu vaimule saab genius loci mõiste toel veel vinti peale keerata ja et selle skisofreenilisus ilmneb peale kõige muu ka fenomenoloogilisel arhitektuuriteoreetilisel tasandil. Vastuolulisus võib aga ehk just viljakuse võti olla, sest ühetaolisusest teatavasti kuigi tihti midagi hääd ja uut ei sünni. Seejuures tasub ehk kõrva taha panna, et kui Norberg-Schulzil on õigus, siis harmoneerub Tartu kõige enam romantilise karakteriga ning linna arendamine just selles suunas (või hoopis säilitamine, näiteks parkide hoidmine) on Tartule ja linlastele ilmselt kõige vastuvõetavam.

    1 Vaata nt https://www.youtube.com/channel/UCxL2VIjVtFzKad3E5Li1yZg

    2 Malle Salupere, Tuhandeaastane Tartu. Nooruse ja heade mõtete linn. Vanemuise Seltsi Kirjastus, 2011, lk 34–35–.

    3 Maia Tammjärv, Gurud, veidrikud või elukunstnikud – Tartu vaimu seitse palet. – Müürileht 28. II 2018. https://www.muurileht.ee/gurud-veidrikud-voi-elukunstnikud-tartu-vaimu-seitse-palet/

    4 Valdur Mikita, Tartu tähestik ehk Tarto maine ja taevane trükis. Tartu Linnavalitsus, 2017, lk 56..

    5 Malle Salupere, Tuhandeaastane Tartu, Lk 6.

    6 Mart Velsker, Ene-Reet Soovik, Cities within a second city: the case of literary Tartu. Rmt: Literary Second Cities. Palgrave Macmillan, Cham, 2017.

    7 Malle Salupere, Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel. Ilmamaa, 2012, lk 142.

    8 Valdur Mikita, Tartu tähestik, lk 56.

  • Äärelinna tööstusalast noobliks elurajooniks

    ANNA-LIIZA IZBAŠ

    Põhja-Tallinn on üks jõudsamini arenev Tallinna linnaosa, mis meelitab inimesi mitmekülgse arhitektuuri, mereläheduse ja küllaltki rohelise keskkonnaga. Piirkond on arhitektuurilt mitmekesine hulga tööstushoonete tõttu, mis tõusevad uue funktsiooni saanuna järk-järgult tuhast. Kasutuseta seisvat tööstusarhitektuuri, mis suuresti looduse hooleks jäetuna on getoliku hõnguga, väärtustatakse aina enam. Amortiseerunud tööstushooned teevad läbi metamorfoosi, neist saavad esinduslikud äri- ja elupinnad. Avalik ruum hoonete vahel kujundatakse kutsuvaks ja meeldivaks vaba aja veetmise kohaks.

    Linnaosa üldplaneeringus on välja toodud tervikliku arengu strateegiad, arengueeldused ja visioon, tingimused ja nõuded nii uue hoonestuse rajamiseks kui praeguse taastamiseks. Oluliseks peetakse piirkonna miljöö säilitamist, eripära rõhutamist ja mitmekesise avaliku ruumi loomist. Füüsilises ruumis tehtavad muudatused peavad elukeskkonna kvaliteeti parandama ja rikastama. Planeeringuga sätestatakse, et asumi keskuses tuleb soodustada teenuste mitmekesisust, et liigutaks rohkem kodu lähedal ja hoidutaks pendelrändest. Endiste tööstus- ja sadamaalade ümberplaneerimisel nõutakse ehituspärandi ja maastiku eripära kombineerimist nüüdisaegsete arhitektuurilahendustega. Tööstushoone asukohale vastavalt on oluline kas säilitada või võimaldada ligipääs merele ja luua mitmekesine avalik linnaruum. Linnaosa üldplaneeringu kohaselt peab kasutuseta seisvate tööstusalade uusarendus suhestuma sealse elukeskkonna ja miljööga ning piirkonnad tuleb välja arendada tervikliku visiooni alusel. Sätestatakse üsna üheselt, et arvesse tuleb võtta ka lähestikku paiknevaid maa-alasid vältimaks nende väljaarendamist ilma ühendava tervikvisioonita. Väärtustatakse säästvat ja jätkusuutlikku arengut.

    Põhja-Tallinnas leiab uue funktsiooni saanud endiste tööstushoonete suurepäraseid näiteid ja on tänuväärt, et tööstusarhitektuuri ajaloolist ja kultuuriloolist väärtust osatakse hinnata. Näiteks võib tuua Kultuurikatla, mis asub endise Tallinna Linna Elektri Keskjaama 1934. aastal valminud katlamajas ja kus on säilinud kaks soojusjaama katelt. Nii ehitusteaduslikult kui ka -tehniliselt märkimisväärseimate ehitusmälestistena on kaitse all Tallinna vesilennukite angaarid (1916–1917, projekteerija ning ehitaja Christiani & Nielsen A/S, Taani), kus tegutseb pärast põhjalikke taastamisöid (rekonstrueerimise arhitektuuriosa Koko Arhitektid, 2012) rahvusvahelist tähelepanu pälvinud meremuuseumi filiaal ehk lennusadam. Selle kõrval areneb jõudsalt Noblessneri laevatehase alal nüüdisaegne madalmaalik sadamalinnak. Arhitekt Eugen Habermanni projekti järgi 1930. aastatel valminud Rauaniidi vabrikus tegutseb pärast ümberehitus- ja renoveerimistöid (Kuu Arhitektid, 2018) meie kunstiakadeemia. Kiiduväärt endiste tööstusalade taastamise näiteid on Põhja-Tallinnas teisigi.

    Lennukad visioonid, kuid sama lahendus

    Märtsi lõpus käisin Balti Manufaktuuris ekskursioonil. Tegin selle kohta järgmised ülestähendused: „Päike sillerdab läbi mõranenud ja tuhmunud klaasi, akendest vihiseb tuul. Põrandal, keset klaasikilde, krohvitükke ja tolmurulle, vedelevad niidirullid. Läbi laepaneeli tilkuv lumesulamisvesi on uputanud tühjuses seisva tooli jalad. Maas lebav lahendatud ristsõna ja tikitud äärega punase-rohekirju linik annab aimu, et kunagi käis siin vilgas tööelu. Ohutuse huvides pööran vahepeal ka tähelepanu aukudele põrandas. Kõnnin ja mõtisklen, et praegu tühjad tehaseruumid saavad juba paari aasta pärast uue ilme ja selles ruumis võib lõpuks olla kellegi kõrgete lagedega õdus elutuba, köök või kontor.“

    Balti Puuvillavabriku tööstuskompleks Molumba arhitektide plaanidel.

    Endistele tööstushoonetele uue funktsiooni leidmine on iseäranis keeruline ja kulukas ettevõtmine. Tühjad kolossaalsed tehasehooned on kui eikellegimaa. Need soodustavad kuritegevust, kuid on ohtlikud ka uudishimulikele seiklejatele, kes seal amortiseerunud ja kohati varisemisohtlikes oludes ringi uitavad. Muutuste algstaadium on paljudel juhtudel ühesugune, kuna monoliitsed tehased on ruumiplaneeringult avarad, kõrgete lagede ja suure põrandapinnaga. Osaliselt avarii­seisukorras hoonete elu- ja äriruumideks ümberkohandamine vajab hulga ümberehitustöid, esialgse planeeringu ümberkujundamist ja vaheseinte ehitamist. Seejuures on kahtlemata oluline meeles pidada ehitusobjekti väärikat ajalugu.

    Praeguste Põhja-Tallinna tööstusalade, endise Volta tehase ja Balti Manufaktuuri piirkonna elustamise projektide visioon on võrdlemisi sarnane. Volta tööstuskvartali ajalugu ulatub 1899. aastasse, mil kinnitati tehase rajamise põhikiri, aasta hiljem valmis tööstuskompleksi peahoone.1 Tollal moodsaima tehnikaga varustatud tehas tootis algusaegadel peamiselt Vene turule suunatud elektrimootoreid ja generaatoreid. Volta kvartal areneb praegu jõudsalt 2017. aastal toimunud arhitektuurivõistluse alusel. Ala ilmet kujundavad arhitektuuribürood Luhse & Tuhal, ARS Projekt, Azia ja Meelis Pressi Arhitektuuribüroo, hooviruumi kavandab maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum. Piirkonda reklaamitakse kui Põhja-Tallinna tõmbekeskust ning Tallinna stiilseimat mereäärset elu- ja ärikvartalit, mis valmib aastaks 2024. Kui kavandatu teostub ja kõik valmis ehitatakse, asub arendajate hinnangul piirkonda elama ligi 2000 inimest. Reklaammaterjalides lubatakse, et kvartalis on oskuslikult kombineeritud elu-, äri- ja meelelahutamise võimalused. 2

    Kopli poolsaare keskosas, mõne kilomeetri kaugusel Volta endisest tööstuspiirkonnast, asub Balti Puuvillavabriku tööstuskompleks (Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik), mille rekonstrueerimistöödega alustatakse järgmisel aastal arhitektuurivõistluse tulemusel Kadarik Tüür Arhitektide ja Molumba arhitektuuribüroo kavandite järgi. 1900. aastal valmis Rudolf Otto von Knüpfferi projekti järgi tehase punasest tellisest peahoone. Paralleelselt Narva Kreenholmiga saatis Balti Puuvillavabrikut tekstiilitööstuses edu. Tööstushoone ümbruskonnast kujunes terviklik elukeskkond, kuhu rajati direktori ja meistrite elamud, tööliste barakid, koolihoone, lasteaed, kirik ja saun. Visiooni kohaselt kujuneb aastaks 2025 endise puuvillavabriku alast linna arengu seisukohalt strateegiliselt heas asukohas unikaalne elamupiirkond: lähedale jääb meri, samuti populaarsed kultuuri- ja meelelahutuskohad ning planeeritav Putukaväil.3

    Ühetaolised utoopiad

    Ambitsioonikad visioonid piirkonna endiste tööstusalade ümberehitamiseks küündivad siiski kohati utoopiasse ja kalduvad ühetaolisusse. Näiteks võib tuua hiljuti meedias avaldatud Bekkeri sadamala lennukalt kosmosesse küündiva kujutelma (Kadarik Tüür Arhitektid), mis eristub ümbritsevast elukeskkonnast pigem kontrastselt, kui sellega suhestub. Visioon on siiski alles algfaasis ning lõpliku tulemuse ja tegeliku ruumi väljaehitamiseni on veel pikk tee minna. Nii Volta kui ka Balti Manufaktuuri arenduse puhul tundub, et rajatav või peagi valmiv uusarendus kopeerib praegusi. Kavandatakse justkui samalaadse sisuga uusi, teineteisega konkureerivaid (kogukonna)keskusi, elanikule pakutakse mitmekesisuse asemel ühetaolist ruumi. Mõlemal juhul joostakse võidu piirkonna populaarseima keskuse ning elamisväärseima ja parima elukeskkonna tiitli peale, reklaamitakse end Põhja-Tallinna südamena, rõhutades seejuures arendusala omanäolist ajalugu.

    Keskklassistamine

    Balti Puuvillavabrik praegu.

    Paratamatult jäävad Põhja-Tallinna uued ihaldusväärsed elupaigad nii mõnelegi huvilisele hinnaklassi poolest kättesaamatuks. Kesklinnast küllaltki kaugel, kuid hea transpordiühendusega linnaosa areneb kesklinnaga võrdväärses tempos. Sedapuhku on tegemist keskklassistamisega: paikkonna senised, mitte nii jõukal järjel elanikud on pikapeale sunnitud lahkuma, sest uusarendusega kasvab sotsiaalselt ja majanduslikult paremal järjel elanike hulk. See toob kaasa elukalliduse tõusu, suurenevad ka kinnisvara ülalpidamiskulud. Nii kipub see olema igal pool: ehitatud keskkonna uuendamise ja taaskasutamisega sõelutakse välja ühiskonna nõrgemad ning asendatakse uhkemate ja moodsamatega. Endistes tööstuspiirkondades luuakse uute väärtustega elukeskkond ning tõstetakse seejuures piirkonna majanduslikku väärtust.

    Sama protsess on Põhja-Tallinnas kümmekonna aasta eest aset leidnud näiteks Kalamajas, kus korterite keskmine hinnaklass on tõusnud ajapikku kesklinnaga samaväärseks ja on praegu paiguti isegi kõrgem. Nüüd on järk-järgult seesama toimumas Kopli poolsaare mereäärsetel aladel, keskosas ja tipus. Volta kvartal piirneb muutuse läbinud Kalamaja ja Noblessneri linnakuga ning on selles mõttes linnaosa arengus loogiline jätk. Balti Manufaktuuri tööstusala ümbritsev elukeskkond on küll arenguteel, kuid pigem tagasihoidlikumas tempos. Sitsi tänava äärne hoonestus – endised tööliste barakid – uueneb omasoodu rahulikus tempos, vastavalt hoone omaniku ja ühistu võimekusele. Nende kõrval nüüdisaegseks kogukonna-, elu- ja ärikeskuseks kujunev tööstuskompleks tõstab ka nende hoonete eluruumide väärtust.

    Põhja-Tallinna industriaalaladest on saanud üks Tallinna kiiremini arenevaid ja ihaldatumaid elamupiirkondi. Rikkaliku tööstusarhitektuuriga Kopli poolsaar tõuseb esile pärandi taasavastamisega. Kopli poolsaare endiste tööstusalade üsnagi sarnaseid uusarendusi esitletakse kui omanäolisi elustiilikeskusi, kuhu on peale sealsete elanike oodatud aega veetma ka mujal elav linlane. Oli ju vaid aja küsimus, mil ilmastiku ja inimkäe meelevalda jäetud linnaosa tööstusalad saavad uue hingamise.

    1 Volta tehase tegevusajaloo leiab ettevõtte Volta OÜ kodulehelt. https://www.volta.ee/volta/ajalugu.html

    2 Volta arenduse koduleht. http://endover.ee/volta­kvartal/ajalugu/

    3 Balti Manufaktuuri areduse koduleht. https://hepsor.ee/manufaktuur/

  • Ilus raamat

    TRIINU MERES

    Alustan kõige lihtsama kokkuvõttega: see on ilus raamat.

    Linoollõiked ja tugev paber, head fotod ja kõvad kaaned, maitsekalt kujundatud, just parasjagu teksti leheküljel, trükiveavaba jne. Ent seesugune tunnustus oleks vähemalt mulle endale väga kõrvaline, kui raamat – see tähendab sõnad, kirjaniku looming – tegelikult ilus ei oleks.

    On ilus. Keel on kaunis ja imeline, vahepeal murret, vahepeal autori omasõnu, keelevaheldus juhib lugeja läbi tegelaste mõttemaailma. Nii kujundlik, nii elus – oh, sellist keelt tuleb enamasti vaid luuleraamatutes ette! Aga näed, leiab proosateoseski.

    Mu sõrmed ei paindu kuidagi „jutukogu“ kirjutama. Näen luulet, näen luule sügavamat olemust, mis siis, et isegi väga vaba värssi leidub tekstis üsna vähe. Baudelaire’il olid „Väikesed poeemid proosas“. Lauri Sommeril on „Lõputu soovid“, mis kõlab vähem nõudlikult, rohkem luuleliselt ja teeb surnud prantslasele ärtust ära.

    Raamat on ilusas keeles, elusas ja õhulises, arvukate kujunditega vürtsitatud, kuid need kujundid pole lihtsalt loetavat toetavad iluvaiakesed. Ei, need mõjutavad mõnelgi korral loo kulgu, loo tunnetust veel sagedamini. Värviliste liivade kihid meenutavad puude aastaringe, neiu pikad jalad ja painduv kael mõnd kurelist … Ilmad muutuvad, ent lood hoiavad kohad elus. Kujund pole lihtsalt kujund, vaid on samal ajal ka tõde.

    Tõde? Oh, see on samuti selle raamatu teemade seas, vaikselt taustal tiksumas. „Mis on päriselt, mis on kujutluses, kas kujutlustes olev ei ole siis päris, ta ju ON? See, kuidas asju nimetada, muudab nende asjade olemust, vaatleja mõjutab vaadeldavat …“ Juba raamatu struktuur kutsub mõtluse esile. Algab see looga, mis tundub ehe, filminäitlejast. Palju tuntud nimesid, palju nähtud filme, ja kui mõne koha peal öeldut ei toeta faktid, on see ju samuti tõsi, peab olema tõsi. Inimese elu pole ometi faktiräbu?! Me pole ju rida dokumente, vaid hoopis tunded, unenäod, igatsused, mälestused, rakud ja mõtted, püüdlused ja unustamised. Esimene lugu mõjub kui elulugu, kaunis ja õrn. Nii ilmselt ongi, küllap autor oma fakte kontrollis.

    Tasapisi, lugu-loolt, näeme elu puudet järjest enamas kui lihtsalt tõsiasjarodus. See, mis kirjanikul mõtteis, ei ole faktiliselt ja praktiliselt tuvastatav: Viljandis sõidab kindla sihi ja peatusteta tramm, mille rööpad tekivad paar meetrit tema ees ja kaovad sama jäljetult tema taga, harvesterijuht poeb veidrasse auku, kus teda hoiavad kinni puujuured ja suust roomab sisse uss, et neiu käib kureks (mitte hundiks, ent samamoodi). Ei ole vist väga … tõsielulised jutud? Aga Sommer ei tee mingit vahet sisse.

    Tõepoolest, kas ongi mingit vahet? Kas tuntu, tunnetatu, unes nähtu ja kujutletu on kuidagi erinevad kategooriad? Kõik, millel on tähtsust, sünnib ju inimese peas, nii tema tunded, tema kujutlused kui ka tema tajumised: unenägu või poemüüja tervitus, õhtuste päikesekiirte langemisnurk ja nukrus, mis vahel avab oma süle, ja sa surud sinna pea, sest kedagi muud pole …

    Teine teema, mis läbib kõiki lugusid, on aja jäävus. Kui minevik on tunnetatav – otsi vaid ja ta on otsijale väga kohal –, kas saab siis olla, et minevik on samal ajal läinud ja möödas? Kui tunnen vihmapiisa valgumist juustest näole, soojapoolne hilissuvevihm, aga piisk on ka mu peas juuste all veel soojenenud, nii et tema märg teekond mööda laupa on ainult jahe, mitte külm – kui ma suudan seda nii täpselt tunnetada, kas see on siis üldse üdini möödas? Selles raamatus on palju niisuguseid hetki, mis nagu oleksid möödas, aga on ometi kohal, nii väga, just praegu.

    Aeg on üksainus, eks? Mitte jagatud. Jagatud on meie (ajalike olevuste) tunnetus.

    Või loeb siiski lihtsalt aju? Kui suudame kujutleda, on ehtne, ja asju, mida mälu kujutlemisel toetab, on lihtsam täppi ajada?

    Kas siis „Lõputu soovid“ on palju­sõnaline populaarteaduslik teos? Ei. Need on luuletused, mida võivad lugeda nii inimesed, kes millegipärast luulet ei loe, kui ka luulelugejad. Ainult väga otsustavalt asjalikud inimesed vahest ei leia midagi tuttavat ja õiget.

    Teen kogu juhuslikust kohast lahti. Tsiteerin: „Päevaajal muidugi rahustad ennast, teed tavapärast, surfad netis, kuulad muusikat, räägid teistega. Aga mõni asi tuleb vastu võtta ilma, et püüaksid teda ära reageerida, kogu ta sobimatuses ja võimatuses.“ Juba lugedes leidsin alailma – alailma! – kohti, mille puhul mõtlesin: „Seda võiks arvustuses tsiteerida, nii palju öeldud nii väheste sõnadega ja nii õigesti!“ Teadsin, et suvalist lehekülge lahti võttes on hea võimalus mõne säärase lause peale sattuda.

    Mõni asi tuleb lihtsalt vastu võtta.

  • Repliik – „Janu on kõikidel üks“ väärinuks esiletõstmist

    SIREL HEINLOO

    14. märtsil, emakeelepäeval selguvad Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid. Paljusid on üllatanud, et kandidaatide seas ei ole Kristiina Ehini luulekogu „Janu on kõikidel üks“. Sama eepilise haardega kogu, mis mõtestab sügavuti eelkõige just Eesti ajalugu ja eesti pärimust, ei ole aastaid ilmunud. Võib-olla viimati oli selleks Krulli „Kui kivid olid veel pehmed“. Ehini luulekogus on piisavalt luuletusi, mis on sündmused iseeneses ja kestavad kindlasti üle aegade kauemgi. Mõned näited: „Meie“, „Kui Siegfried alles taltsutas“, „Minu suguvõsa naised“, „Jutusta mulle maailma ajalugu kümne lausega“, „Minu suguvõsa mehed“, „Lihtne eestlane“.

    Üks žüriiliige, Joosep Susi, on kirjutanud teistkümnendate luuleülevaates: „Kõige populaarsemad autorid on need, kes nn professio­naalsete luulelugejate huvikeskmesse ei tarvitse kuuluda (Kristiina Ehin, Doris Kareva)“ (Vikerkaar 2020, nr 10-11). Pigem julgen arvata, et ei ole professionaalseid luulelugejaid, kes ennast osutatud autorite loominguga kursis ei hoia. Susi luuleanalüüs on Vikerkaare ülevaates hoolimata väiksest mahust väga tihe ja asjatundlik, sellele on raske midagi ette heita. Näiteks siiretevahelise pinge peale rõhub Ehini luule tõesti vähem kui mõnel teisel tänapäeva autoril, fs-il või Sveta Grigorjeval, kelle loomingu Susi välja toob. Siiski ei saa päris õiget pilti viimase aja luuleilmast, kui Kristiina Ehini luule kõrvale jätta.

    Ning nüüd see tuli – kulka preemia nomineerimata jätmisega antigi justkui kinnitav sõnum, et kui eesti inimene, luulelugeja juba mingisugust luulet armastab, siis „professionaalne luulelugeja“ pöörab sellele selja. Kas tõesti? Niisugune suhtumine tundub ennatlik ja lühinägelik.

    Jah, luule valdkonnas nomineeritute hulgas on eelistatud esile tõsta uusi tulijaid nii nagu ka Susi analüüsis. Miks mitte. Ka nii võib. Veel jääb aga silma meestekesksus. Jällegi, need on head autorid. Kahjuks lihtsalt paistab luuletulevik kriitika niisuguse suundumuse järgi sellevõrra naistevaesem.

    Ma ei arva, et kulka preemia peaks tingimata minema kogule „Janu on kõikidel üks“, kuid soovinuksin seda näha kuue parima seas. Kokkuvõttes on siiski suurem asi, kui auhind läheb autorile, kes seda varem saanud ei ole. Pöidlad pihku.

  • Kas ahvid häälitsevad valesti?

    MAARJA KANGRO

    Keelearutelu – millise turva- ja stabiilsustunde see tekitab! Keeles peitub poliitiline potentsiaal, aga just sellisena kuulub ta võõrandamatult kõigile, ja grammatika voolab nii püsivalt muu maailma all. Keelest räägitakse viisakalt, kabinettides, kampsunites.

    Ja siis leitakse, et igaüks ei oskagi oma keelt õigesti kasutada. Et mõni rikub seda vigase käänamise või võõra­pärase lauseehitusega. Keel tuleb päästa või vähemalt seada keele­ideaalid!

    Steven Pinker on arvanud, et õiendada inimeste keelekasutuse üle on sama hea kui arvustada delfiinide vigast ujumistehnikat või väita, et ahvide häälitsused on sajandite vältel alla käinud („The Language Instinct“, 1994). Jaan Kaplinski on aastakümneid kurtnud, et eesti kirjakeel on muutunud koledaks estorantoks, mida valitsevad ametnikud. Häda põhjuseks peab ta seda, et „Eestis pööratakse keelele väga suurt, s.t liiga suurt tähelepanu: keelt õpetatakse palju, tekste toimetatakse ja keeletoimetatakse hoolega“ („Eesti, estoranto ja teised keeled“, 2020). Tõepoolest, meil on mitu keeleinstitutsiooni, on sõnaus, emakeelepäev ja pidulik etteütlus. Keeletoimetajate märkimine tiitlipöördele on omapärane komme.

    Eestlaste identiteet on keelega tugevasti seotud, aga kas me oleme keelekesksuse või -tundlikkuse poolest maailma eesotsas? Küllap saaks välja mõelda tinglikke mõõdupuid: näiteks keelealaste artiklite ja ürituste arv aastas 100 000 elaniku kohta. Sellest ei paistaks veel keeleneuroos. Keeleseadusi on mitmel pool, eelkõige väiksemates riikides: Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis (suuresti vähemuskeelte kaitseks) ja mujal. Aga ka prantslastel on aastast 1994 kurikuulus loi Toubon, mis sanktsioneerib prantsuse keele ainuvõimu raadios, televisioonis, reklaamis, avalikes dokumentides jne. Itaalia põhiseadus ei sätesta itaalia keelt riigikeelena, Saksa oma saksa keelt ka mitte. Inglise keelt riiklikul tasandil ei pühitseta, USAs pole riigikeelt. Itaallastel on maailma vanim keeleakadeemia, Accademia della Crusca, prantslastel Académie française. Pinker, kes kuulub American Heritage Dictionary kolleegiumi, rõõmustab, et Inglise Keele Akadeemiat pole: hullumaja juhivad hullud! See ei tähenda, et inglise keele korrektsuse üle pidevalt ei vaieldaks või lohakaid keelekasutajaid, valesti häälitsevaid ahve ei hurjutataks.

    Pedandid, kes keelekasutuse kallal lõputult norivad, teevad palju nalja. Samuti ajavad meid itsitama teiste keele­vead, mis lõikavad me endastmõistetavasse reaalsusse. Aga kõik ahvid ei häälitsegi ühtemoodi, mõni delfiin ujub jõulisemalt kui teine. „Loomulik keeletaju“ pole samuti kõigil kõnelejail ühesugune, mitte tingimata bioloogilistel põhjustel, vaid pigem vastavalt sellele, palju keegi on keeleteemaga kokku puutunud. Meil kõigil on keelevõime (olgu see „instinkt“ või „programm“), aga arusaamad „loomulikult ilusast“ keelest võivad tublisti erineda. Juhtub, et teksti nimetatakse kaunikeelseks, ja meie leiame, et see on rabe, konstrui või kitš, küllap läks kiitja mingite lihtsate tunnuste (haruldane sõnavara, kõlaefektid) õnge.

    Usun, et enamik ei pea ilusaks sõnu nagu „pakkumusmenetlus“, „parendus“, „taatlus“. Või „säilenõtke“, mis jäi Kaplinskile silma. Asi pole kõlas, vaid liiasuses ja pretensioonis. Muidugi, need sõnad lõhnavad ju nagu Graeberi mõttetud töökohad (bullshit jobs)! Samas võetakse need rabavalt kiiresti omaks: inimesed vaatavad üksteisele otsa ja ütlevad „pakkumus“ vähimagi irooniavarjundita. Selge, et kedagi ei tohi halvustada ainult seepärast, et ta ütleb „pliita“ või „pluuse“. Aga bürookeele kõnelejad – eks ole nemadki oma keskkonna ja sotsiolekti ohvrid?

    Nii nagu muutub keel, muutub ka keelekorraldus, ja paistab, et pigem avatuse poole. Kohaneb kasutajatega, sest keel pole mõne asutuse või lingvisti meistriteos. Ka palumata lihtsustusi ei maksaks teha, need tekitavad pigem segadust. Aga ehk lõpetavad toimetajad peagi näiteks vastupunnimise „kaasaegse“-sõnaga – kui meil on ammugi Kaasaegse Kunsti Keskus ja kunstnikud end ise nii nimetavad. Ei pööra nad pead, kui hüüda: „Ae, nüüdis­kunstnik!“

    Keel ei tohi elu segada. Kui see koda olemisele kitsaks jääb, peab ta venima, ja venibki. Küsimus on, kelle maitse järgi. Aga vaidlused keelemaitse üle on lahedad, jätavad mulje, nagu maailm kestaks igavesti.

  • ,

    Olulised asjad. Akadeemiline õunakook

    URMAS LÜÜS
    Urmas Lüüs
    Kõik üliõpilased said sama koguse täpselt samu koostisosi ja küpsetasid kooki
    täpselt sama retsepti järgi, kuid koogid maitsesid isemoodi. Maitset muudab väikseimgi kõrvalekalle standardist.

    Mõne kuu eest avanes kunstiakadeemias metallitöökoja akna tagant möödujale veider vaatepilt. Üliõpilased seisid ümber suure jahuse laua ja mätsisid koogivormidesse tainast. Mööda koridore hõljus magus kaneelilõhn. Mitmed jäid vesise suuga pikemalt piidlema, kiigati ruumi sisse. Palusime loengut mitte segada, kuid soovitasime tunni pärast tagasi tulla. Sellest, miks küpsetasime tudengitega akadeemilise loengu käigus hunniku kooke, veidi hiljem.

    Soovitan heita pilgu keskaegsetele toiduretseptidele. Ka eesti keeles on ilmunud mõned kogumikud. Mitte sellistele, kus keegi on ammustest maitsetest inspiratsiooni ammutanud, vaid neile, kus kõik on nii, nagu toona kirja pandi: sega kokku see ja see, lisa veidikene seda, pane ahju. Millised on kogused, kas kasutada haput või magusat õunasorti, kui kaua, mille sees ja millise temperatuuri juures küpsetada, sellest käsikiri vaikib. Mitte et see oleks olnud ebaoluline, vaid kohalikkusel oli tänapäevaga võrreldes teine tähendus. Igal piirkonnal oli oma ja standardeid ei olnud väga laialt võimalik rakendada. Milleks panna kirja täpsete kogustega juhised, kui mõõdikuks on kõhutunne, vaist ja kogemus?

    Meistri side kohalike materjalidega oli industrialiseerimiseni väga isiklik. Kaugelt materjale tuua ei olnud mõistlik, sest polnud sobivat teedevõrku, et läbida iga päev kümneid kilomeetreid. Tuli võtta, mis võtta oli. Kohalik köök arenes välja kohalike toiduainete pinnalt. Muud ei kasutatud, sest muud ei olnud. Piiride avanemisega segunesid ka maailma maitsed, eks selle tõttu leiame iga hosteli hommikusöögisaali ukselt sildi „International breakfast“.

    Savipoti valmistamiseks toodi materjal lähimast saviaugust. Katsetamise käigus leiti vastupidavaimad töövõtted, vormid ja põletustehnikad. Võte, mis ühes külas toimis hästi, võis kõrvalasulas potid ahjus lõhki ajada, sest materjali ammutati hoopis teisest paljanduvast geoloogilisest kihistusest. Ühe teooria kohaselt arenes Jaapani katana-kunst sedavõrd nüansirohkeks ja täiuslikuks seetõttu, et toormena sai kasutada vaid väga viletsa kvaliteediga maaki. Meistri oskused pidid kompenseerima raua puudujäägid.

    Küsisin kord keraamikaüliõpilastelt, kust tuleb savi, millega nad päevast päeva töötavad? Teati, et savi tuleb kilesse pakituna Saksamaalt. Keegi märkis, et tehas on küll Saksa oma, kuid kaevandatakse kusagil mujal. Tean ka üksikuid meistreid, kes proovivad valmistada eksklusiivseid kohalikust savist anumaid, kuid kuna see käitub alati nii ettearvamatult, siis ei tule suurem tootmine kõne alla. Pigem piirdutakse oma lõbuks katsetamisega ja kliendile tehakse ikka Saksa kilepakisavist, mille täpne põletusretsept etiketil kirjas.

    Amsterdami ülikoolis uuris konservaator Tonny Beentjes oma doktori­töö raames Rodini „Mõtleja“ kuju. Tema eesmärk oli taastada skulptuuri valmistamisprotsess. Kaitsmisel tõi ta välja, et tema käsutuses olnud tipptehno­loogiale vaatamata (röntgenmasina ja elektronmikroskoobi abil sai kunstiteose elementaarosakeste tasandil lahti harutada) jäi saladusloor kergitamata. Just seesama retsepti küsimus! Toona valmistati valumass liivast, savipulbrist, õlist ja veel mõnedest koostisosadest. Meistri juhatusel hakkasid töökojas abilised aineid kokku segama. Iga natukese aja tagant võttis meister peotäie segu, vormis sellest käte vahel palli ning loopis seda õhku. Käetunde järgi laskis ta üht või teist asja juurde segada, kuni oli saavutatud õige tasakaal. Käetunnet treeniti sajandeid. Meistrid andsid õpipoistele teadmised sõna otseses mõttes käest kätte. Üles polnud mõtet midagi kirjutada, sest kõikuva konsistentsi ja kvaliteediga kohalike materjalide puhul tuli alati muudatusi ette. Toimiti pidevas eriolukorras, sest standardeid ei olnud. Keskaegne retsept pidi olema püsiva kvaliteedi saavutamiseks pidevas sula­olekus, kus puuduvad reeglid tasandas meistri vilumus.

    Tööstusrevolutsiooniga koondati tootmine suurtesse tehastesse. Kauba vedamiseks teedevõrkude rajamine oli efektiivsem kui hoida tootmine tarbija lähedal. Hakati tootma ka kvaliteetseid valumuldi, millega standardiseeriti meistrite töö. Nii nagu koolihariduse levik andis võimaluse pillutada inimesed üle maa laiali, teades, et ükskõik kuhu mulda nad langevad, leiavad nad eest kasvuks sobiliku pinnase, muutus ka meisterlikkuse tähendus. Igas töökojas ja ateljees ootas ees täpselt sama materjal, kasutati samu masinaid ja samu võtteid. Tundekasvatuse asemel oli vaja instruktaaži ja reegleid. Optimeeritud standardite maailmas surid vanad valuvõtted koos vanade meistritega.

    Puutöömeistrid, kes olid kasvanud koos oma metsaga, kust nad materjali ammutasid, tundsid iga puud, kivi ja veekogu. Mõnda neist nimetati isegi pühaks. Nagu ütleb ka indiaanitarkus, ei peetud metsa esivanemate päranduseks, vaid laenuks oma lastelt. Side metsaga on asendanud metsa majandamine. Kogesin mõttemustri vahet, kui käisin kunagi koolipõlves suviti palkmaju ehitamas. Ühe meistriga tõime metsast puud välja, laasisime hoovi peal, meil vedas, kui palke üksteise peale sobitades saime maja päevatööna rea võrra kõrgemaks. Teise meistri juures tõsteti sirgeteks pulkadeks freesitud palgid paika­lõigatud detailide kujul maha ja maja monteeriti kasutusjuhendi järgi konstruktorina kokku. Enamik aega kulus vundamendi vuntsimisele, maja ise sai püsti päevaga.

    Nagu luuletaja August Sangal on read „Retsepti järgi kunstiaaret / ma valmis kuidagi ei trei“, avaldab ka Rauno Kivi Müürilehes nördimust, et kuigi poed on kokaraamatuid pilgeni täis, ei õpeta need siiski süüa tegema.* Kuidas siis rääkida asjadest, mis ei allu verbaalsele loogi­kale, mida ei saa kirja panna ega muul moel talletada? Kuidas kirjeldada seda, mida lihtsalt teatakse?

    Ühe Ameerika kolleegi eeskujul otsisin internetist õunakoogi retsepti ja printisin välja. Ostsin poest kõik vajaliku ning palusin tunnis igal oma tudengil selle retsepti järgi koogi küpsetada. Kõik said täpselt sama koguse täpselt samu koostisaineid. Kui koogid ahjust välja võtsime, sai kinnitust väide, et identsele koostisele vaatamata maitsevad kõik koogid isemoodi. Maitset muudab iga väikseimgi kõrvalekalle standardist. Quod erat demonstrandum!

    * Rauno Kivi, Läbi respekti kapsaste poole. – Müürileht 2019, nr 89, lk 23.

  • Ihuline kiri ihuta postkastis

    MADIS KOLK
    Herkko Labi
    Mari Abel mängib nauditavalt autistlikuvõitu ullikest.

    Von Krahli teatri „Aed“, autor Sigismund von Krahl, teksti autorid Peeter Jalakas ja Taavi Eelmaa, lavastaja Peeter Jalakas, kunstnik Emer Värk, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, valguskujundajad Mihhail Makošin ja Oliver Kulpsoo, muusika autorid Kirill Havanski, Jürgen Reismaa, Tõnu Kõrvits ja Blixa Bargeld, koreograaf Ingmar Jõela. Mängivad Mari Abel, Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Katariina Tamm ja Marika Vaarik. Esietendus 16. II Von Krahli teatris.

    Uuslavastusega „Aed“ jätkab Peeter Jalakas arhetüüpsetel teemadel ja motiividel põhinevate suurte eepiliste vaatemängude rida, esitajaks kõrgvormis Von Krahli teatri uus trupp ning koostöölisteks oma ala tipp-professionaalid Jaanus Vahtrast Oliver Kulpsooni ja Taavi Eelmaast Tõnu Kõrvitsani. Seekordseks lähtepunktiks ja inspiratsiooni ärgitajaks on „Bhagavadgītā“. Lavastus kehtestab vaimukalt ja otsustavalt oma mängureeglid ning mõttetu oleks neid mingit oma pisuhända vastu seades vaidlustada, küll aga saan püüda kirjeldada kasutatud teatrivahendite mõju mulle ning selle (võimalikku?) suhet lavastaja intentsiooniga.

    Kavaleht algab munk Šantidevalt laenatud motoga „Ma hakkan lugema ihuga, sest mida annab sõnade retsiteerimine? Mida annab haigele arstiraamatu ettelugemine?“. Just sellest, ihuga lugemisest, jääbki mul seda filigraanselt teostatud lavastust vaadates kõige rohkem puudu. Von Krahli teatri praegune näitlejakoosseis, kelle esituses on saadud näha Lauri Lagle lavastusi „Paratamatus elada ühel ajal“ ja „Sa oled täna ilusam kui homme“ (kus trupiga liitus ka Katariina Tamm), Juhan Ulfsaki lavastust „Pigem ei“ ning nüüd Peeter Jalaka „Aeda“, loob mulje teatri tugevast tervikkäekirjast. Trupp sulandab nauditavaks tervikuks postmodernistliku esteetika ja käsitööarsenali, Jalaka, Ulfsaki ja Lagle postmodernismijärgsed visioonid ning Ingmar Jõela modernistliku koreograafia. Teravmeelse tõukepinna lavakujundile loovad dramaturgilised tekstid, mis Laglel on sündinud koostöös Eero Epneriga, Ulfsakil ja Jalakal aga Taavi Eelmaaga. Uue Von Krahli teatri käekiri on selgesti äratuntav: see ei ole (veel) stamp, küll aga klaar identiteet. Ent sellega see kodustatav krahlilikkus õnneks ka piirdub, kõigi kolme lavastaja taotlused ja ka tulemus on täiesti erisuguse mõjuga. Pean silmas eeskätt seda „ihuga lugemist“, performatiivsust.

    Lagle lavastustes on hästi palju argist, isegi siis, kui loetakse luuletusi, nagu lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“, ning püütakse leida lavavasteid Eero Epneri kohati lüürilis-sentimentaalsetele impressioonirännakutele. Mida rohkem laval argiseid sõnu korratakse, seda rohkem hakkavad need ehitama tajumaailma, küll helilis-meeleliselt, küll ootamatute mõtteseoste kaudu, värskendades-kummastades niimoodi meie vaadet olmele, millest nende lavastuste maailmad hakkavad kasvama metafüüsiliseks. Poeesia võrsub meie silme all ja kõrvaga kuuldes näiliselt jämedast materjalist, omandades finaaliks paradiislikud-põrgulikud peenkoed.

    Taavi Eelmaa vulgaarpoeetiline „Pigem ei“ aitas värskendada nii Herman Melville’i kirjutaja Bartleby autistlikku pihtimust, Bertolt Brechti poliitiliselt aktiveerima mõeldud võõritust kui ka meie enda ideoloogiliselt küllastunud-tömbistunud poliitilist närvi. Kui Brecht soovis publiku äratada läbielamis­letargiast, et vaataja üldse hakkaks tajuma oma seisundit ühiskonnas, siis „Pigem ei“ võimendas olme sedavõrd groteskseks, et seda lihtsalt ei saanud jääda eemalt parastama, vaid see pidi puudutama isiklikult.

    Ka „Aia“ üks dramaturge on Taavi Eelmaa. Teravmeelsus ja poeetiline haare on sama nauditavad kui „Pigem ei“ puhul, kuid lavastusest saadud tervikmuljes jääb tekstiosa lugemis­draamaks, mida naudiksin lavastusest lahus. Etendust vaadates tulid küll silme ette kujuteldavad misanstseenid Jalaka suurvormist mõnes suures, tagaseinast avanevas küünis, kus ainsad sõnad oleksidki laulusõnad ning Krišna ja Ardžuna telepaatiline dialoog toimuks koturnidel ja silmsideta. Tekst ja lavaesteetika justkui tühistavad teineteise ning seeläbi muidugi ka „Bhagavadgītā“ alglaengu, ja see ei näi teadliku postmodernistliku mänguna, sest lavastaja taotlused on ju maailmaparanduslikult siirad.

    Kogu nihestus, mida Jalakas ja Eelmaa „Bhagavadgītā“ suhtes tajuerksuse ärgitamiseks on ette võtnud, paistabki ammenduvat teksti endaga, nii nagu OMniva postkastid jäävad laval pelgalt stsenograafiliseks kalambuuriks, avamata ühtki ust ega ümbrikku.

    Kiusatuste küüsis sipleva preestri (Jörgen Liik) ja kiindumussidemeid läbi lõikava sõdalase (Rasmus Kaljujärv) dialoogis korratakse mõtet „vastuolu“ olemusest: „Küsin otse – kas sinu arvates ma võin naisi vaadata, ei tohi ütelda, ei saa mõtelda? – Võid küll, kui sa vastuoludesse ei lange? [—] Vahel ma vaatan ka erootilisi filme. Mitte sellist tuima panemist, vaid ikka erootikat, erootilist kunsti, ars erotica’t. Mis sa arvad, kas ma võin? – Ma arvan küll, kui sa vastuoludesse ei lange! [—] Ei tohi ütelda, ei saa mõtelda. No vastandid. Võib, ei või, oskan, ei oska, suudan, ei suuda, seksin, ei seksi, ületan, ei ületa, seksin, ei … – … vastuolud on ainult sinu meeltes!“

    Lavastuses on teemaks võetud vastuolud ning saadud inspiratsiooni „Bhagavadgītā“ rännakust, kuidas need ületada, vabaneda guna loomujoontest, kuid lavastuses endas ei ole ühtki vastuolu – need on juba ette tühistatud. Üks „Aeda“ avavaid võtmeküsimusi kõlab: „Kas kass on vedel?“ See on vägagi esitamist vääriv küsimus, kas või (ja eeskätt) sellepärast, et küsimise kaudu jõuda piirini, kus ratsionaalne mõistus annab teatepulga üle tajule. Sa mitte ei targuta kiindumustest vabanemise vajalikkuse üle, vaid pead seda tegema, selle sooritama, sest vastasel juhul ei pääse järgmisele level’ile (isegi kui mängu lõpus või OMniva postkastiga suheldes selgub, et ka need level’id ise on vaid guna konstruktsioon). Lavastuses aga paraku targutatakse, arvan, et mitte pahatahtlikult, vaid vajadusest põimida „Bhagavadgītā“ argipoeesiaga, tõlkida see tänapäeva keelde, kuid paraku visates selle käigus välja ka respekti tolle üliolulise küsimuse suhtes ning naeruvääristades seda, muutes selle juba eos laval naljakaks ja seeläbi ka mõttetuks.

    Paar aastat tagasi olin mõõdukalt kuri Tallinna Linnateatri „Kanti“ vastu.* Mitte sellepärast, et lavastaja oleks teinud midagi valesti või halvasti, pigem pettumusest, kas tõesti on teatri ainus võimalus luua filosoofilisele tekstile lavavaste (ja see on juba ka näitekirjaniku vastutus) naljadega à la: „Aita kalaluu kurgust välja tahte abil. – Näpuga urgitsen kiiremini välja.“, meediumide vahelist ülekannet vürtsitamas allapoole vööd naljad (milles ei ole ju iseenesest midagi halba, lihtsalt ärgem nimetagem sel juhul lavastust tundmatute sügavuste avamiseks teatri vahenditega või siis tunnistagem, et teatri vahenditega saabki ainult niimoodi toimida).

    Olles näinud kolme aastakümne jooksul Von Krahli teatri lavastusi, ei kahtlusta ma Jalakat ja Eelmaad selles, et nad ei taha teatri kaudu uurida elu suuri küsimusi, kuid taidurlik dramaturgia ning arhetüüpe selitav lava­kujund tühistasid teineteise nii, et laval jäi domineerima kas illustratsioon või teatri „luust ja lihast“ olemus ka näiteks „Bhagavadgītās“ käsitletud inimkeha kui „üheksa väravaga linna“ mõtestamisel: „Kaheksa oma linna väravat panen ma lõdva randmega kinni nagu kõhu pärast rõõsa piima joomist, aga see üheksas, jah, see lendab ka keset sügavat und pauguga pärani! Põmm! Ja ongi kõik. Otsast peale. Pean endale vist mingi keerulisema vormi leidma. Hüvasti!“

    Niisiis, küsimus pole selles, kas minu arvates on mõni teema liiga ulakas või frivoolne – kinnitan, ei ole –, vaid selles, mida nendega tehakse. Kui laval küsitakse otsesõnu, kas kass on vedel ja kuidas vastuoludega toime tulla, kuid esimene küsimus naeruvääristatakse karakteri- ja situatsioonikoomikaga ning teise puhul ühtki vastuolu ei tekitatagi, siis taandab see tundmatu tuntule ning tühistab ülesandepüstituse. Vastuse otsimise stiil kahandab küsimuse tähtsuse. Mis on seda paradoksaalsem, et tean ju, et nii Jalaka kujundikeel, Eelmaa poeesia, Kulpsoo valgus jm lavastuse komponendid igaüks eraldi tõenäoliselt ei soovinud teha „Bhagavadgītāst“ sketši­sõud. Kõik see kinnitab, et Ardžuna ja Krišna kaarikurännak tasub ikka ja uuesti üritamist.

    * Madis Kolk, Puhta mõistuse puudumine Linnateatri uues lavastuses. – Postimees 23. IV 2019.

  • Muuseuminäitus ärgitab kogumisindu

    REET VARBLANE
    Lembit Saarts. Habaneera. Õli, paber, 1960. Perekond Värniku kogu.

    Näitus „Silmates maastikke. Perekond Värniku kogu“ Mikkeli muuseumis. Kuraator Kerttu Männiste, näituse kujundus ja graafiline disain Exporabbitilt, kataloogi tekstide autorid Eero Epner ja Kerttu Männiste.

    Valitsuse otsusega COVID-19 ohu tõttu on muuseum suletud kuni 28. III.

    Mikkeli muuseumis on erakogude tutvustamine saanud lausa traditsiooniks, vaat et igal aastal on väljas mõne kas rohkem või vähem tuntud erakogu teos­te valik. Külli ja Peeter Värnik alustasid kunsti kogumisega kakskümmend aastat tagasi: 1999. aastal ostsid nad Aleksander Vardi sügismaastiku. Nüüdseks on nende peamiselt maastikele kes­kendunud kogus Konrad Mäe, Nikolai Triigi, Ado Vabbe, Oskar Kallise, Roman Nymani, August Janseni, Juhan Grünbergi, Richard Sagritsa, Endel Kõksi ja paljude teiste eesti kunstnike töid. Mikkeli muuseumi väljapanek on nende kogu esimene avalik esitlus.

    Teie kunstikogu nurgakivi on 1999. aastal soetatud Aleksander Vardi maal „Sügis“ (1960ndate algus). Miks alustasite kunsti kogumist just Aleksander Vardist?

    Peeter Värnik: 1999. aastal sündis meie esimene laps. Tundus, et seda võiks sümboolselt tähistada. Ostsime maali ja istutasime õunapuu. Raske öelda, miks just Vardi, aga see maal kõnetas siis ja on ennast igati õigustanud. Meid köidab maastik, eelkõige on südamelähedane Lõuna-Eesti maastik, millega meil on sügavam side. Selles mõttes esindab Vardi maal meie kogu üsna hästi.

    Külli Värnik: Oleks pisut kummaline olnud, kui kogu avatööks oleksime ostnud Konrad Mäe maali. Alustasime natuke vaiksemalt, kuigi juba esimese kogumisaasta jooksul soetasime veel mitmeid töid.

    Miks Konrad Mäe maali soetamine oleks olnud erakordsem kui Vardi oma? Kas juba 1999. aastal oli selge, et Mägi on midagi tähtsamat kui Vardi? Ega kunstiajaloos Vardi ju väga palju Mäest väiksem (vähem tähtis) ole: ta tuli kunsti veidi hiljem ning oli Pallases üks Mäe esimesi õpilasi.

    Külli Värnik: Meile pakkus Pallas ja tollane aeg huvi juba varemgi, seda näituste ja raamatute põhjal. Konrad Mäe käekiri on kõige sarnasem prantsuse impressionistidega ja see teadmine oli jõudnud XXI sajandi alguseks ka meie kunstiturule. Konrad Mägi oli tegija! Mäletan, et tollal olid veel hinnas Ants Laikmaa ja Nikolai Triik. Need kolm kunstnikku olid teistest tähtsamad.

    Millised on olnud need kriteeriumid, millest olete oma kogu komplekteerimisel lähtunud?

    Peeter Värnik: Esimene kriteerium, mida oleme alati arvestanud, kui midagi kogusse ostame, on see, et teos on meie arvates ilus. Meie kunstimaitse on kujunenud välja mitte ainult Eesti, vaid ka muu maailma suurte muuseumide ja kunstinäituste külastamise põhjal. Et meile hakkas kõige rohkem meeldima prantsuse impressionism ja postimpressionism, siis oli loomulik, et hakkasime ka eesti kunstnike töödes otsima neidsamu jooni. Tekkisid lemmikud, kelle teoseid kindlasti oma kogusse tahtsime. Teiseks kujunes põhimõte, et soovime igalt kultuuriloos selle ajastu tähtsalt kunstnikult ühte-kahte tööd.

    Millal saab kodupiltide kogumisest kollektsioon? Mikkeli muuseumi veebisaidil on teie kogumist iseloomustatud kui intensiivset kogumistegevust. Millal hakkasite mõtlema, et teil on nüüd kunstikogu?

    Külli Värnik: Ega me ise nii ei mõelnud. Kogusime pilte koju, siis said seinad täis ja tööd jäid ootama, et eksponeeritut saaks soovi korral vahetada. Kuni Mikkeli muuseumi näituseni me ennast suurteks kunstikogujateks ei pidanud. Käisime Enn Kunila kogu näitustel ja Jaan Manitski muuseumis ning mõtlesime neist kui kollektsionääridest. Eero Epner nägi meie kogu ja julgustas meid seda ka teistele näitama. Tema arvates on meil väga ilus kollektsioon. Alles pärast seda teadvustasime endale, et see on midagi rohkemat kui ainult koju soetatud pildid.

    Peeter Värnik: Sel ajal kui tõesti intensiivselt kogusime, võtsime kogu kui terviku seisukohast sihikule Pallase koolkonna ja ka pallaslaste õpilaste kunsti, mis kannab edasi Pallase väärtusi.

    Kas olete kogumise käigus avastanud kunstnikke, kellest enne kohe mitte midagi ei teadnud?

    Peeter Värnik: Kõige tundmatum sel näitusel eksponeeritud autor on ilmselt Edgar Tomberg.

    Külli Värnik: Kui vaadata kas või seda valikut, mis on näitusel väljas, siis mitmed kunstnikud on Pallase ajast, aga neil ei ole Pallasega mingit seost. Oleme valinud töid, mis on Pallase ajast, kuid mis on ikka meile endale kõige rohkem meeldinud.

    Mida Pallas teile tähendab: kas kooli ja ühingut või siis ka esteetikat?

    Külli Värnik: Pigem esteetikat. Pallase kunstnikud maalisid ilusaid pilte.

    Milline on ilus pilt?

    Külli Värnik: Ilus pilt on selline, mis sobib koju seinale.

    Peetri jutust lipsas sisse, et „kui intensiivselt kogusime“. Kas nüüd on kogu valmis ja olete kogumise lõpetanud? Või vähemalt innuka kogumise?

    Külli Värnik: Viimase kümne aasta jooksul oleme tõesti ostnud ainult mõned tööd.

    Peeter Värnik: Millalgi aastatel 2011–2013 ammendusid meid huvitava kunsti allikad. Vähemalt meie arvates. Viimastel oksjonitel pakutud kunsti hulgas on meid huvitavaid teoseid taas rohkem liikvel.

    Külli Värnik: Kodus ei olnud ka enam ruumi, kuhu töid panna, neid tuli hoidlas hoiustada. Kui nägimegi oksjonil mõnda Sagritsa või Uutmaa tööd, siis mõtlesime, et meil on palju parem juba olemas, miks peaksime veel juurde ostma. Ind vaibus ja euro tulek pani maalide hinna teise skaalasse.

    Kas 2008. ja 2009. aasta majanduslangus andis tunda ka kunstiteoste hindades? Kuivõrd saab rääkida meie kunstituru hindade kõikumisest?

    Külli Värnik: Ei oska öelda, kuid meie hoog masu ajal ei raugenud. Kui enne masu ostsime igal aastal kümme teost, siis ega see arv masu ajal ei vähenenud.

    Peeter Värnik: Eks oskuslikud galeristid oskavad hinnataset sättida just nii, nagu neile on vaja.

    Kui mõelda kas või oksjonite hindade peale, siis umbes viisteist aastat tagasi läks Richard Uutmaa väga hästi. Nüüd on tõusnud näiteks Olev Subbi maalide hind mitmeid ja mitmeid kordi. Kas näituse „Silmates maastikke“ puhul on tunne, et teie kogus on mõne kunstniku tööd ikka veel puudu?

    Peeter Värnik: Muuseuminäituse tingimustes on nii mõnigi teos lausa särama löönud. Nymani Hispaania motiivi peale olen mõelnud, ka Triigi Norra maastike peale. Kogu kollektsioneerimise aja oleme soovinud saada oma kogusse mõnda Juhan Nõmmiku talvemaastikku.

    Külli Värnik: Kui sellest galeristidele rääkisime, siis hakkasid nad meile pakkuma kõikvõimalikke talvepilte. Nüüd ongi nii, et proportsionaalselt on meie kogus talvemaastikke rohkem kui teisi aastaaegu kujutavaid maale. Aasta läbi võib kodus talve vaadata. Aga Mikkeli muuseumi näitus on hästi meie moodi – see on kodune väljapanek. Kuid sellegi­poolest oleme nii mõnegi oma kogu teose nagu uuesti avastanud. Näiteks Uutmaa „Maastikku teega“ (1946, 64 × 81 cm) sai kodus vaadata ainult mõne meetri kauguselt, muuseumis saab täiesti teistsuguse ettekujutuse: milline töö!, millised varjud ja sügavus! Otsustasime, et kui pärast näituse lõppu oleme maali koju tagasi viinud, leiame sellele uue koha. Kuna tegemist on koduse näitusega, siis raam on siin väga tähtis. Raamisime välja­paneku tarvis kümme tööd uuesti ja need pildid hakkasid täiesti uut elu elama. Muuseumitöötajatelt saime palju abi: kõigepealt vaatasime koos üle, millised raamid tuleksid välja vahetada, siis suunati meid parima raamimeistri juurde ja seal valisime koos raamid välja. Tööd, mis kodus jäid teiste varju, mis meid üldse väga ei kõnetanud, hakkasid elama. Nüüd on need meie lemmiktööd ja leiavad kodus aukoha.

    Oskar Kallis. Soome maastik. Õli, lõuend, 1913. Perekond Värniku kogu.

    Millised tööd on teile kõige südamelähedasemad?

    Peeter Värnik: Villem Ormissoni impressionistlikel maastikel ja linnavaadetel on imeline omadus anda edasi õhulisust ning kergust. „Elva maastikul“ (1929) on kujutatud paika, mis on meie suvekodust vaid poole kilomeetri kaugusel. Ormisson on meile väga sümpaatne autor.

    Külli Värnik: Ormissoni maal oli meil emotsiooniost, mullegi on see teos kogu aeg meeldinud. Meil on olnud omavaheline kokkulepe, et pildid, mida ostame, peavad mõlemale meeldima. Ormissoni pildiga on veel see tore asi, et enne meie kogu näitust avastas Eero Epner, et sellest maalist on 1930. aastal välja antud postkaart. Peeter sai ka selle oksjonilt osta. Need postkaardid olid mõeldud toonase noore kunsti tutvustamiseks. Iga kunstnik valis ise, millise tööga ta ennast kunstiavalikkusele tahab näidata. Järelikult oli see maal Ormissoni meelest midagi väärt.

    Mikkeli muuseumi näituse tunnuspilt on Oskar Kallise „Soome maastik“ (1913). Miks tutvustate oma kogu just selle maali kaudu?

    Külli Värnik: Algul valis kuraator Kerttu Männiste tunnuspildiks hoopis August Pulsti „Talvise vaate“ (1915), kuid näituse kujundajad ja ka graafilise disaini autorid soovitasid Kallise maali, sest seda saab kasutada piklikult ja ka lapikult, sellest saab hästi detaili võtta, värvid on efektsed. Olime igati päri, sest see on samuti üks meie lemmikuid, olime selle ostnud päris 2000ndate algul ja nüüdseks on see meie kodus pikalt olnud.

    Mulle endale meeldivad veel väga Konstantin Süvalo maalid, aga ka Pulsti „Riia majad“ (1915).

    See üllatab meeldivalt, sest mõlemad kunstnikud jäävad meie kunsti keskteest kõrvale, ei ole esimese ešeloni mehed ega ole ka Pallasega seotud. Pulsti teatakse eelkõige vanavarakoguja ja muuseumiasutajana.

    Külli Värnik: Süvalo puhul jäi silma tema kevadise vaate ja peegelduse maalimise tehnika. Hakkasime tema töödes õpetaja Vilhelms Purvītise laadi otsima. Nii sai Süvalo meile omaseks. Oleme väga rahul, et meie kogu näituse juhatab sisse August Pulsti talvevaade, sest möödunud novembris ei julgenud talve ja lund loota. Mõtlesime, et saame vähemalt maalil talve pakkuda. Nüüd on lood küll lausa vastupidi.

    Iseenesest on ju tore, et teie kogu ülevaade ei alga kõige väljapaistvamate kunstnike, nt Konrad Mäe, Nikolai Triigi ja Ants Laikmaa, töödega. Viimasel ajal kipubki kinnistuma arusaam, et kunstikogu on vaid siis midagi väärt, kui seal on mõni Mäe maal. Teie maastike sekka on sattunud ka paar figuraalset kompositsiooni.

    Külli Värnik: Sellel näitusel võib tõesti jääda tunne, et meie kogus on ainult maastikud ja linnavaated. Tegelikult on kodus natüürmorte ja veel teistsugust temaatikat, mis aga „Silmates maastikke“ väljapanekusse ei sobinud.

    Talve alajaotuses on väljas Lembit Saartsi ekspressiivne tantsivate figuuridega „Habaneera“ (1960). Saarts on järelpallaslane, Ado Vabbe ja Elmar Kitse õpilane, aga ka Ülo Soosteriga seotud Tartu avangardistliku kunstirühmituse liige. Kas te Soosteri kadakate peale ei ole mõelnud?

    Külli Värnik: Olen Soosteri töid vaadanud, kuid sellist, mis mitte ainult ei meeldiks, vaid ka sobituks meie kogusse, ei ole oksjonitel ega ka galeriides näinud.

    Te lähtute oma valikutes eelkõige sellest, mis teie kogusse sobitub.

    Peeter Värnik: Täpselt nii, paljude nüüdis­kunstnike teosed on väga sümpaatsed, aga need ei sobitu meie kogusse. Siiski on meil väike valik 1970ndate ja 1980ndate olulisemate autorite teostest, millest on saanud moodne klassika. Seetõttu ei ole neid ka endale soetanud. Mikkeli muuseumi näituse valiku tegi kuraator Kerttu Männiste.

    Mis saab teie kunstikogumisest pärast Mikkeli muuseumi kogemust? Kas vahepeal raugenud ind on leidnud uue motivatsiooni?

    Külli Värnik: Juba näituse ette­valmistamise käigus, kui muuseumiinimesed meile koju tulid, töid valisid, tuli seesama galeriidega suhtlemise ja oksjonitel osalemise tunne tagasi. See oli hea tuttav tunne. Viimastel oksjonitel käisime ka ise kohal, küll pealtvaatajana. Valisime ka oma lemmikud välja, et vaatame, mis neist saab. Ostuni küll ei jõudnud, kuid ühe jalaga olime kogumisprotsessis taas sees.

    Peeter Värnik: Kunstimuuseumi inimesed on nii professionaalsed, et see ületab igasugused ootused. Meid on selle näituse tegemise ajal lausa kätel kantud.

  • Kutse meeleparanduse aeda

    MARIE PULLERITS
    Herkko Labi
    Kahe kandvama tegelasena joonistuvad välja Jörgen Liigi (paremal) kehastatud preester, kes satub lunastuse otsimise eksiteel korduvasse enese hukkamise sansaarasse, ja Rasmus Kaljujärve Ardžuna prototüüp, turvamees-sõdalane kui isehakanud kohtumõistja, lahinguväljale sööstja ning jõuline hukatuse ennustaja.

    Von Krahli teatri „Aed“, autor Sigismund von Krahl, teksti autorid Peeter Jalakas ja Taavi Eelmaa, lavastaja Peeter Jalakas, kunstnik Emer Värk, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, valguskujundajad Mihhail Makošin ja Oliver Kulpsoo, muusika autorid Kirill Havanski, Jürgen Reismaa, Tõnu Kõrvits ja Blixa Bargeld, koreograaf Ingmar Jõela. Mängivad Mari Abel, Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Katariina Tamm ja Marika Vaarik. Esietendus 16. II Von Krahli teatris.

    Pärast žanri- ja vormipiiridega mänginud eepilist „Jaiki“1 olnuks Von Krahli teatri trupil ja Peeter Jalakal keeruline võtta maailma toimemehhanismide vaatlemiseks ette vähem pretensioonikas materjal, kui seda on hinduismi tüvitekst „Bhagavadgītā“. Orientalistikast kaugem publik ei pea etendusele mineku eel seda pühakirja läbi lugema ega selle kontekstigi täpsemalt tundma. Idamaade mõttelooga tuttaval vaatajal soovitan aga minna teatrisse ilma eelhäälestuse ja ootuseta näha laval lahti rullumas India humanistlikku baasteksti.

    Peeter Jalakast suveräänsemat lavastajat on Eesti teatripildis raske leida ja paralleele teistega keeruline tuua. Mitmed tema lavastused2 on mõjunud kui rituaalsed vaatemängud, kus uuritakse vanu müüte, ent (post)postmodernistliku, nüüdse tõejärgse kultuuri kõrvale asetatult. Üldise globaliseerumise keskel on Jalakas armastanud kombineerida oma ja võõrast. Ka „Aias“ on need jooned äratuntavad: mütoloogiline tekst tõuke­materjalina, maailma loomise ja kaosesse kadumise korra teemad, eepiline mastaapsus, oma ja võõra või „teise“ leeride vastandumine ning selle paralleelid tänapäevaga. Maailmaparandajast idealist Jalakas küsib kogu oma loominguga, kust me tuleme ja kuhu teel oleme ning kuidas peaksime sellel teekonnal iseendaga hakkama saama.

    Trupp ei ole võtnud eesmärgiks hinduismi tüviteksti lavatõlgendust, õigupoolest viidatakse teosele üsna kaude. Vana-India religioosset õpetuspoeemi „Bhagavadgītā“ peetakse hinduismi, aga ühtlasi maailma vaimsuse üheks põhitekstiks. Ülesehituselt on see jumaluse Krišna ja sõdalase Ardžuna dialoog. Viimast tabab lahinguväljale mineku eel meeleheide sõja põhjustatava vägivalla ja surma pärast ning moraalne vastuolu omaenda sugukonna vastu võitlemise tõttu. Selles vestluses on aga ka laiemalt viiteid inimese võimalustele ja kohustustele3 ning õpetuspoeemi põhisõnumiks võib pidada üleskutset meeleparandusele ning maailma muutmist enese muutmise teel, eelkõige minasusest ja isekusest loobudes.

    Nii „Bhagavadgītā“ kui ka lavastuse „Aed“ käivitab vaimne kriis: maailmas valitsevad vastuolud ning pidetus, traditsioonid purunevad. „Aed“ algab neurootiliselt kirju tegelasgaleriiga. Issanda (looma)aed on suur: publiku ette astuvad edvikdändi, hipipreester, reivitibi, kentsakas daam kaupluses, turvamees-sõdalane jt. Kentsakas kamp hakkab juba esimestes stseenides arutlema olemise näivuse ja selle võimalike vaheolekute üle. Piir abstraktse ja absurdse vahel on õhkõrn.

    „Aeda“ võiks pidada eelkõige sõnalavastuseks, ent tekstil aitavad mõjule pääseda kunstnikutöö, valguse, heli ja koreograafia külluslik ühismõju. Lavastuse suhe tekstiga on ennekõike mäng iseenda kehtestatud reeglistikuga, mida publik ei peagi alati läbi nägema. Dramaturgia tekstikude ehitub valdavalt tegelaste monoloogidest ja koan’ide laadis metafüüsikasse küündivaist lausungitest-lühidialoogidest. Jalaka käekirjale on omane pidev mäng konstrueerimise ja selle kohese lammutamisega, enesekehtestamise ja -tühistamisega. „Kui ei tohi ütelda, ei saa mõtelda,“ nendib preester (Jörgen Liik) kurvalt ja korduvalt.

    Lavastuse ava- ja keskseks elemendiks on suured OMniva kapid. Tabav leid: postikapid on pandeemia kõige ulatuslikuma inimeste koju isoleerimise ajal kehtestunud Eestis uue arginormina. „Om“ kui mina, kõiksuse ja jumalikkuse manifestatsioon ainestub tõotatud kappidena, mille kaudu oodatud varandus naeruväärselt mugavalt kätte saada, olgu selleks siis uued kõrvaklapid, kannatuste kivi, millega end jõkke uputada, või illusioonide aur. Emer Värgi video­lahenduste läbi on kapid pidevas muundumises, uste avanemised rütmistavad stseenide järgnevuse ja iga tegelast ootab kapis oma lunastus.

    Esiletõstu väärivad Emer Värgi kunstnikutöö ning Mihhail Makošini ja Oliver Kulpsoo valguskujundus. Värgi tehniliselt aina täiustuv käekiri on jõudnud „Aias“ uuele tasemele, millesarnast on viimaste aastate Eesti teatriväljalt kõrvutuseks raske tuua. Liigendatud ruumi, rütme ja meeleolu aitavad kaasluua Oliver Kulpsoo signatuuriks kujunenud valguslahendused (erivärvilised LED-valgustorud, laserid, väljavalgustamise ja pimedusega mängivad köissõrestikud), mis suudavad tekitada nii tehnoloogilisi simulaakrumeid kui ka poeetilis-kosmilist, lõpmatusse suunduvat ruumi. Mõõtmatu meeleoluterviku seob kokku Saksa eksperimentaalgrupi Einstürzende Neubauteni heliloomingu põhjal loodud hüpnootiline muusikaline kujundus, signatuuriks nende loo „The Garden“ („Aed“) Tõnu Kõrvitsa tehtud lummav töötlus.

    Uue hingamise leidnud Von Krahli teatri trupp mängib täiskäigul: iga tegelase lood ja motiivid põimuvad kaootilises kaleidoskoobimustris. Lootelge suunab efektselt Ingmar Jõela koreograafia, mis avaldub selgelt eristuvates bollywoodlikes tantsunumbrites, aga ka lavastusse põimitud liikumismustrites: igal tegelasel on oma äratuntav tüüpžest, refleks või kiiks, mille juurde korduvalt naasta. Etendajate sõrestikuline liikumine lavastuse alguses loob masinliku meeleolu ja struktureeritud korra, koreograafia rütmistab tervikut. Muist stseene kõnetab just visuaalse ja füüsilise kujundiloome kaudu: need mõjuvad kui iidsete pühade tekstide illustratsioonid või viited kultuuriloo tüviteostele, ent on lükatud XXI sajandi tähendusnihkesse. Kosmiline mandala moodustub kodumaistest viltsussidest.

    Kahe kandvama tegelasena joonistuvad välja Jörgen Liigi kehastatud preester, kes satub lunastuse otsimise eksiteel korduvasse enese hukkamise sansaarasse, ja Rasmus Kaljujärve Ardžuna prototüüp, turvamees-sõdalane kui isehakanud kohtumõistja, lahinguväljale sööstja ning jõuline hukatuse ennustaja. Nauditav on ka ülejäänud trupi mäng: Mari Abeli järjekordselt autistlikuvõitu ullike, Ingmar Jõela nõtke edvik, Marika Vaarik, kes suudab koomilise daami sekundi pealt südamest traagiliseks muuta. Eriline rõõm on Katariina Tammest, kellele kaastööd Von Krahli teatri uues kollektiivis on võimaldanud näidata end sügavamalt ja nüansirikkamalt kui senised lavakoomiku rollid (olgugi need meisterlikud).

    Lavastus ei mõju ülemäära moraliseerivalt, kuivõrd selle üleskutsed tühistavad eneseiroonias korduvalt ennast. Näeb silmakirjaliku võltspühaduse, sansaara ja mokša kaootilist segu – reaalsuse ja illusioonide suhe on alati olnud Jalaka ja Von Krahli teatri loomingus läbiv teema. „Bhagavadgītāt“ kannab osaliselt idee seisuse ülesannete eelis­asendist, kus seisuse ehk rolli kohustused on olulisemad isiklikest kriisidest ja aadetest. Jalakat ollagi inspireerinud iseendale truuks jäämise ning maailmas oma rolli leidmise mõte.4 Kuidas avaldub see tänapäeval, kui seisused ja rollid on näilised, kontekstist ja ressurssidest sõltuvad konstruktsioonid? „Bhagavad­gītās“ mainitakse korduvalt inimese ja jumala samasust, „Aias“ ei näi see aga avalduvat mitte inimese võimalusena ületada oma mina ja asuda maailmakõiksuse mõistmise teele, vaid osutab pigem üliminasuse allakäiguspiraali viivale egotripile.

    „Aed“ on kutse meeleparandusele, ometi tundub, et meeleparanduse võimalus on juba mööda lastud. Kaastundest ei ole siin palju juttu, lunastuseni jõutakse hävingu kaudu. Kuid kes selle lunastuse pälvib? On see manitsus, et oleme oma isetuse võimaluse tänases individualismis juba mööda lasknud? Hoiatus, et veel pole hilja? Või hoopis kaastundlik pilguheit kõigi haavatavate olendite jagatud aiale, kus keegi pole haavamatu? Kosmilise tolmuna jääb heljuma habras lootus ja õhkõrn adumus, et igaühel on selles siiski oma roll kanda.

    1 Esietendus 5. IX 2019 Von Krahli teatris.

    2 „Pööre Pirita kloostris“ (1991), „Eesti ballaadid“ (2004), „Eesti naiste laulud“ (2006), „Eesti meeste laulud“ (2008), „Gilgameš ehk Igaviku nupp“ (2011) on vaid mõned sobivad näited.

    3 Bhagavadgītā. Sanskriti keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Greif, Tartu 2000, lk 13.

    4 Peeter Jalakas: Von Krahli teater on praegu paremas loomingulises vormis kui kunagi varem. – ERRi kultuuriportaal 4. I 2021.

  • Maarja Haamer 17. IX 1938 – 9. III 2021

    Lahkunud on kauaaegne Rahvus­ooperi Estonia solist Maarja Haamer (1969. aastast kodanikunimega Maarja Renter). Tartus sündinud sopran lõpetas 1967. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi laulu erialal. Aastatel 1961–1962 oli ta Vanemuise teatri kooril­aulja ning 1965–1991 Estonia teatri ooperi- ja operetisolist. Aastatel 1985–2005 tegutses ta ühtlasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia laulupedagoogina.

    Maarja Haamerit on iseloomustatud kui lüürilist, suurekõlalist ja sooja tämbriga sopranit, kellele sobis eriti siiraste ja õrnade kangelannade kehastamine. Tema karjääri ilmestab üle 40 eriilmelise rolli, millest tõusevad esile Tatjana „Jevgeni Oneginis“, marssaliproua „Roosikavaleris“, Elisabeth „Don Carloses“, Mimi „Boheemis“, Nedda „Pajatsites“, Micaëla „Carmenis“, donna Elvira „Don Giovannis“, Lauretta „Gianni Schicchis“, Anne „Elupõletaja tähelennus“, II daam „Võluflöödis“, nimiosad ooperites „Barbara von Tisenhusen“, „Tosca“ ja „Luisa Miller“ ning naispeaosad Eesti ooperites „Vikerlased“, „Tasuleegid“, „Vabaduse laulik“, „Ohver“ jt. Ta esines ka kontsertidel. Eesti Rahvusringhäälingu fondis on mitmeid tema esituste salvestisi.

    Mõtleme tänutundega armastatud lauljale ning avaldame sügavat kaastunnet Maarja Haameri lähedastele.

    Rahvusooper Estonia

    Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia

    Eesti Teatriliit

    Kultuuriministeerium

Sirp