Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
Selgunud on järgmised kultuurivaldkonna teema-aastad
Kultuuriminister Anneli Ott kinnitas kultuurivaldkonna teema-aastad järgnevaks kolmeks aastaks. 2022. aasta on pühendatud raamatukogudele, 2023. aastal võtab järje üle liikumisaasta ja 2024. aasta keskendub kultuurilisele mitmekesisusele.
„Järgmine aasta on märgiline selle poolest, et kasutajate vajadustest lähtuvad raamatukogud on muutumises. Sellest ka selline teema-aasta valik. Raamatukogude roll muutub üha enam info hoidjast nõustajaks, suunajaks ja harijaks. Samuti paneb aina suurenev ja tempokalt kasvav info hulk ning digipööre raamatukogudele täiesti uued ülesanded nii ühiskondlikus kui ka hariduslikus plaanis,“ märkis kultuuriminister Anneli Ott. „Raamatukogud kujunevad kogukonna info- ja nõustamiskeskuseks, kust saab kasu meist igaüks – olgu siis paremini kättesaadavate teenuste ja info mõttes või lihtsalt enda täiendamiseks ja harimiseks,“ lisas Ott.
Raamatukogude teema-aastat hakkab ette valmistama ja ellu viima Eesti Rahvusraamatukogu. 2023. aastal võtab raamatukogude teema-aastalt teatepulga üle sport, et tekitada inimestes rohkem huvi liikumisharrastuste ja tervislikumate eluviiside vastu. Liikumisele pühendatud aasta juhib tähelepanu tõsiasjale, et vaatamata paranenud statistilistele andmetele oleme endiselt paarikümne protsendi kaugusel Põhjamaadest, kus liigub regulaarselt vähemalt kolmveerand elanikkonnast. 2024. aasta tutvustab aga Eestis elavate eri rahvaste mitmekesist kultuuri ja traditsioone ning Eesti oma unikaalseid kultuuriruume ja kogukondi. 2023. ning 2024. aasta läbiviijad selguvad edaspidi.
Kultuuriministeerium on korraldanud teema-aastaid alates 2000. aastast, kui tähistati Eesti raamatu aastat. Teema-aastate eesmärk on tuua igal aastal tähelepanu keskmesse üks kultuurivaldkond või -teema. Toimunud on näiteks kunstiaasta, Eesti Teatri Aasta, muuseumiaasta, lugemisaasta, Eesti filmi aasta, kultuuripärandi aasta, muusika-aasta, merekultuuri aasta, laste ja noorte kultuuriaasta, digikultuuriaasta. Kõiki senised teema-aastad on Kultuuriministeeriumi kodulehel.
Gustav Suitsu luulepreemia pälvis Mats Traat luulekoguga „Taivatäis tsirke“
Eesti Kirjandusmuuseumi emakeelepäeval kuulutati välja selleaastase Gustav Suitsu luulepreemia laureaat, kelleks on Mats Traat oma emakeelse värsiraamatuga „Taivatäis tsirke. Nelläss luulekogu Tartu kiilen“.
Žüriiliikme Arne Merilai sõnul on Mats Traadi Palanumäe-sarja hakatud kutsuma jõgiromaaniks, kuid tema kui „Kandiliste laulude“ ja „Harala elulugude“ autor on ka jõgiluule looja. „Tema visa looming on nagu Väike- ja Suur Emajõgi, mis voolavad läbi Lõuna-Eesti, Otepää Pühajärvest Võrtsjärve ja läbi Tartu Peipsisse. „Taivatäis tsirke“ jätkab meie murdeluule traditsiooni, mille eelkäijad olid Käsu Hans, Gustav Adolph Oldekop, Hendrik Adamson ja Artur Adson. Nagu „Kerkokella“ autor Gustav Suits ja võru keelele lähenev Jaan Kaplinski, hoiab Mats Traat elus tartu keele poeetikat.“
Gustav Suitsu nimelist luulepreemiat annavad välja Tartu linn ja Tartu Kultuurkapital. See on tunnustus luuletajale, kes on eelmisel kalendriaastal avaldanud vähemalt ühe kunstiliselt kõrgetasemelise luulekogu, mis kannab Gustav Suitsu luulele omaseid väärtusi.
Gustav Suitsu luulepreemia žüriisse kuulusid 2021. aastal Aare Pilv (Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esindaja), Rutt Hinrikus (Eesti Kirjandusmuuseumi esindaja), Arne Merilai (Tartu Ülikooli kirjanduse ja teatriteaduste osakonna esindaja), Endla Reintam (Tartu Kultuurkapitali esindaja) ja Asko Tamme (Tartu Linnavalitsuse esindaja).
2020. aastal pälvisid Gustav Suitsu luulepreemia Timo Maran „Metsloomatruuduse“ ja Maarja Pärtna „Vivaariumi“ eest.
Mats Traadi luulekogu „Taivatäis tsirke. Nelläss luulekogu Tartu kiilen“ nimiluuletus:
Arvo Ratassepa mälestusauhinna saab 17. märtsil 2021, maestro 95. sünniaaastapäeval, tema õpilane, naiskoor Carmina looja-dirigent ja Eesti Naislaulu Seltsi esinaine Margit Võsa.
Arvo Ratassepa mälestusauhind on rändauhind, mida antakse välja silmapaistvate tulemuste eest töös kooridega või koorijuhtide õpetamisel. Mälestusauhinna asutas Eesti Naislaulu Seltsi juhatus Arvo Ratassepa 70. sünniaastapäeva puhul märtsis 1996 ja selle kavandas metallikunstnik Krista Laos. Mälestusauhinna eesmärk on jäädvustada maestro Arvo Ratassepa kui silmapaistva koorijuhi, pedagoogi ja helilooja nimi meie rahvuskultuuri ajalukku.
Mälestusauhinna saaja valivad välja Arvo Ratassepa pereliikmed ja Naislaulu Seltsi juhatus.
Auhinda antakse välja kaks korda viie aasta jooksul: maestro juubeliaastal ja üldlaulupeo aastal, iga kord 17. märtsil.
Mälestusauhinna valdaja on Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum ning auhind on võetud kultuuriloolise varana muuseumis arvele.
Arvo Ratassepa mälestusauhinna hoidjad on olnud:
1996 – Vaike Uibopuu
1999 – Kuno Areng
2001 – Jüri Rent
2004 – Viktoria Jagomägi
2006 – Ants Soots
2009 – Ene-Juta Üleoja
2011 – Andrus Siimon
2014 – Linda Kardna
2016 – Aivar Leštšinski
2019 – Silvia Mellik
Tavapärane pidulik koorikontsert auhinna üleandmiseks jääb sel aastal ära. Auhind antakse üle esimesel Naislaulu Seltsi suuremal avalikul üritusel.
Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival lükkub koroonaviiruse laia leviku tõttu juunikuusse.
30. aprillist 2. maini toimuma pidanud festivali uued kuupäevad on 4.–6. juuni.
„Kui me enne olime Haapsalus kevadekuulutajad, siis nüüd suvekuulutajad,” ütles HÕFFi juht Helmut Jänes. Tema sõnul annab festivali nihutamine viie nädala võrra rohkem mänguruumi, sealhulgas ürituste korraldamiseks vabas õhus. „Tõenäoliselt avame ka välikino, mis laiendab piirangute ajal võimalusi festivalist osa saada.”
Tänavuse festivali avab Kanada režissööri Steven Kostanski õuduskomöödia „Psycho Goreman”. Kogu kava kuulutab HÕFF välja 6. mail, kui algab ka piletimüük. Soodushinnaga passid on piiratud koguses juba saadaval.
Juba sellest nädalast on võimalik PÖFFi veebikinos vaadata ka varasemate Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmfestivalide löökfilme. Iga nädal kuni festivali alguseni jõuab vaatajate ette üks linateos. Avalöögi teeb 2019. aasta festivali suurimaid üllatajaid, Kanada režissööri Cameron Macgowani „Punase kirja päev” – süsimusta huumorit sisaldav õuduspõnevik, milles tüüne äärelinna elanikud leiavad ühel hommikul oma postkastist kirja: „Tapa oma naaber enne, kui tema tapab sinu!”.
Lisaks jõuavad märtsis ekraanile 2018. aasta festivali avafilm, USA režissööri Trevor Stevensi „Märulikool”, sama aasta publiku lemmikfilm, Saksa režissööride Adolfo Kolmereri ja William Jamesi „Lumehelbeke” ning 2019. aasta festivali avafilm, Kanada režissööride Zach Lipovsky ja Adam B. Steini „Friigid”.
Veebikino pilet maksab neli eurot. Eelmüügist HÕFFi passi ostnud inimesed saavad kõiki filme vaadata tasuta. Juba müüdud passi ostab festival ostja soovi korral tagasi.
Baltimaade suurimale õudus- ja fantaasiafilmide festivalile saab taas kaasa elada üle terve Eesti, sest osa programmist jõuab festivali ajal ka veebikino ekraanile.
Keeleamet koostöös Emakeele Seltsi, Eesti keelenõukogu ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga kuulutavad 12. märtsil välja ettevõttenime võistluse „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2021”.
Ettevõtmine sai alguse 2016. aastal ja toimub kuuendat korda. Võistluse eesmärk on juhtida ettevõtjate ja avalikkuse tähelepanu avaliku ruumi võõrkeelestumisele ning väärtustada eestikeelseid äri- ja ettevõttenimesid.
Kandidaatide esitamise tähtaeg on 15. september 2021 otselingil http://bit.ly/EheEesti2021. Võistluse tulemused tehakse teatavaks Emakeele Seltsi kodulehe www.emakeeleselts.ee kaudu 8. oktoobril ettevõtjate päeval. Tänavu on varasematele kategooriatele (teenindusettevõte, tootmisettevõtte, aasta uustulnukas, vabaühendus, haridus- ja kultuuriasutus) lisandunud veel kaks: õpilasfirma ning .ee internetiaadress ehk rahvusdomeeni nimi.
aasta võitjad olid
teenindusettevõtte kategoorias Kiiks ja Knihv (OÜ Trilevik) ning Rüüüürija OÜ (ära märgitud ka MaaRuum OÜ, Prassi Lambipood (Prass Valgus OÜ), ValiHeli.ee (OÜ Arratt), reisikorraldaja Rändtigu (Pakane OÜ) ning Wanawiisi Ehitus OÜ);aasta uustulnuka kategoorias MTÜ Hõimulõimed (ära märgitud ka Vuht OÜ ning Kauem Kodus OÜ);
vabaühenduse kategoorias MTÜ Õuering (ära märgitud ka MTÜ Kõla Koolituskeskus);
tootmisettevõtte kategoorias Aegaon OÜ (ära märgitud ka Viljandi Õhumeister OÜ ning OÜ Mördiööbik);
haridus- ja kultuuriasutus kategoorias võitjat välja ei kuulutud, ära märgiti Helivus OÜ.
Žüriisse kuuluvad Eesti Interneti Sihtasutuse, Eesti keelenõukogu, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni, Emakeele Seltsi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Keeleameti esindajad.
Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk: „Võõrkeelsed äri- ja ettevõttenimed moodustavad suure osa teabest meie avalikus ruumis. Tihti on teabekandjal ka võõrkeelne internetiaadress ja nii on kogu esmane teave ettevõtte kohta võõrkeelne. Kui varem põhjendati seda vajadusega anda teavet välisturistidele, siis vähemalt praeguses olukorras ei ole sellel põhjendusel enam alust. Eheda eesti ettevõttenime võistluse eesmärk on juhtida ettevõtjate ja avalikkuse tähelepanu avaliku ruumi võõrkeelestumisele ning väärtustada eestikeelseid äri-, ettevõtte- ja rahvusdomeeninimesid. Selle asemel et hurjutada võõrkeeli eelistavaid ettevõtjaid, tunnustame neid, kes hindavad ja austavad eesti keelt, mis on ju ometi maailma kõige ilusam keel.“
Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhindade laureaadid
Selgunud on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid 2020. aasta loomingu eest.
(Lisatud auhinnatud teoste Sirbis ilmunud arvustuse lingid.)
Anneli Ott: „Regionaalsuse aspekt peab olema iga poliitilise otsuse juures.“
Anneli Ott
Kaarel Tarand: Millisena näete teie oma rolli ministrina? Kas olete pigem valdkonna huvide esindaja valitsuse juures või valitsuse huvide ja poliitika esindaja ja kehtestaja valitsemisealal? Anneli Ott: Ma ei usu, et seda nii selgelt ka keegi varem on näinud, eks see peab olema tasakaalus. Minister on valitsuses kokku lepitud poliitika esindaja, samas peab minister olema see, kes viib valdkondade teemad poliitilistesse aruteludesse, kus lepitakse kokku, millised on prioriteedid olenevalt koalitsioonierakondade maailmavaatest ja õigem lähenemine probleemide lahendamisele. Minister peab suutma mõlema poole taotlusi täita, see kõik on üks poliitiline töö.
Kriisiaasta jooksul on iga professionaalse kunsti ja kultuuritegevuse ala oma hädade ja probleemide kohta ministeeriumile tohutult sisendit andnud. On seda tegutsemiseks piisavalt?
Kus see mõõdupuu asub? Mis meil on, sellega töötame, ja nagu kõigis kriisist rohkem puudutada saanud valdkondades, on pigem positiivne, kui sisend valdkondadest tuleb. Seda lihtsam on mõista ja seda täpsemad saame olla kriisipakettide väljatöötamisel ja lahenduste väljapakkumisel.
4. märtsil saite ühispöördumise enam kui 250-lt kultuuriühenduselt ja seal on väga konkreetsed ettepanekud, millele tuleks ainult summa juurde kirjutada ja sellega valitsusse minna. Mis seis nende ettepanekutega on, hädad ju kiireloomulised?
Teemad, probleemid ja lahendused, mida seal kajastati, ei olnud mulle kui ministrile midagi uut ja võõrast. Kohtun valdkondade esindajatega iga nädal ja koosolekutel on teemad läbi käinud. Et selline pöördumine tehti, on vajalik ühiskonnale laiemalt, et mõistetaks, millised probleemid kultuurivaldkonnas on seoses kriisiga. Millised saavad täpselt olema toetusmeetmed, kindlasti ministeerium vaatab neile ettepanekutele otsa. Alati tuleb ka teiselt poolt vaadata. Millised on riigi võimalused, kuhu fokuseerida toetusi. Praegu oleme paralleelselt esitatud pöördumisega – ja eks selle ajend oli, et ministeerium on küsinud valdkonnalt sisendit – koostamas kava, millega minna valitsusse järgmisel nädalal ja seoses ka riigieelarve strateegia (RES) läbirääkimistega. Kriisist väljumisel on pikem perspektiiv: me ei räägi ühest-kahest kuust, vaid sellest ja järgmisest aastast.
Pöördumises taotletakse, et valitsus eraldaks oktoobrini kriisiabi püsikulude ja praegu ebapiisava töötukassa palgameetme suurendamiseks, saamata tulude kompensatsiooniks, nagu tehti eelmisel aastal.
Ministeerium on kogu aeg seda väitnud, et meie valdkonnas on probleem suur, sest on neid, kes on saanud tegutseda osaliselt, ja neid, kes üldse mitte, näiteks suurkontsertide korraldamine on olnud üldse keelatud. Aga me peame vaatama ka seda aspekti, et Eesti kultuur on olnud Euroopaga võrreldes üpris avatud …
See lohutab meid vähe, et teistel on veel halvemini.
… selles mõttes, et kultuuris sõltub ju kõik väga palju üksteisest: me sõltume külastajatest, kes tulevad ja tulemata jäävad. Laiem teema on, ma ei hakka ümber rääkima neid varem tehtud asju, et täna [8. III] rahandusministeerium tuli välja infoga, et lisaeelarve on koostamisel ja sinna kultuuriministeerium oma sisendi annab.
Millist summat küsima minnakse?
Ma ei räägi täna summadest, kultuuriministeerium plaanib minna summadega välja järgmisel nädalal. Eelduslikke summasid praegu välja öelda ei saa, sest need on tihti poliitilise kokkuleppe tulem ja ministeerium peab omapoolset sisendit tugevalt andma samamoodi nagu palgatoetuse paketi puhul, kus me seda tegime ja läbirääkimisel ka kaitsta suutsime. Kuidas täiendavad kriisimeetmed kokku lepitakse, on märtsi ja aprilli alguse otsused.
Pöördumises on juttu veel riskifondi loomisest, loomeliitudele lisatoetuse eraldamisest ja ELi vahendite suuremahulisemast suunamisest loomemajandusele.
ELi vahendite osas ütlen küll, et need otsused jäävad eelmisesse aastasse, see töö tehti siis. Ma ei oska väga kommenteerida, kuidas kultuuriministeerium seal oma sisendi andis ja seda kaitses. Millised detailsemad meetmed välja kujunevad ja missugused toetused saavad olema, eks nad on erinevad, aga kindlasti seal võimalusi on.
Loomeliitude osas on nii, et kriisi ajal on neile eraldatud üle 7 miljoni toetust ja praegune toetuse maht on 3,2 miljonit, mis on veel välja jagamata ning ootel seoses loovisikute ja loomeliitude seaduse muudatustega, millega proovime esimesel võimalusel valitsusse ja riigikokku jõuda, maikuus.
Miks sellega nii kaua aega läheb, kui hädavajadus on ilmne?
Sest ka kultuuriministeerium peab seadust täitma ja vastavalt selle toimetama. Kuna meil eriolukorda ei ole, siis täidame seadust ja teeme samm-sammult. Kooskõlastusringi on küll tõenäoliselt võimalik lühendada.
On ju ka võimalus minna valitsusest mööda ja lasta oma partei riigikogu liikmetel eelnõu algatada.
Aga meil on ka loomeliidud partneriteks, kellega koostööd teeme ja kes tahavad oma sisendi anda ja kooskõlastada. Kuna kultuuriministeeriumil on muudatuseks detailne pädevus, siis need kitsaskohad, mis kriisi raames on selle seadusega välja tulnud, on siin kõige täpsemalt teada. Põhjus, miks me praegu siia jõudnud oleme – aga mina ei olnud siis minister –, on, et sügisel pakuti loomeliitudele alternatiivset võimalust toetuse jagamiseks, aga kahjuks sealtpoolt kooskõlastust ei tulnud ning sooviti jätkata olemasoleva süsteemi alusel. Loomeliitudega on välja jagatud toetustega kuni maikuuni arvestatud ja loodetavasti saame selleks ajaks seaduse, mille alusel täiendavalt 3,2 miljonit valdkonnale jagada.
Üldisemate asjade juurde. Kas on õige, et kui koalitsioonilepingut läbi räägiti, siis teie neil kõnelustel ei osalenud?
Päris nii ei ole, et mina ei osalenud. Ma ei istunud seal laua taga, kuid punktide paberilepanekul küll osalesin, vaadates üle nii erakonna platvormi kui ka meie tegevuskava.
Võib siis öelda, et ideed, mis seal kirjas, on ka teie ideed?
Kindlasti.
Esimene suur asi valitsuse tööplaanis on valdkonna arengukava aastani 2030. Selle puhul kasutatakse väljendit „koostamise ettepanek“. Mida see tähendab, kui me oleme juba kolm aastat mitmes vormis sellesama väljatöötamises osalenud? Kas hakatakse otsast peale või mis juhtub?
Peab arvestama, et uus valitsuskoalitsioon tahab oma sisendi sinna anda, aga protsess sai teises vormingus oma alguse, päris arengukava ei ole koostatud kolm aastat, sest alguses koostati riigikogu jaoks kultuuripoliitika põhialuseid, aga kui aastal 2020 oluliselt muutus riigi strateegilise planeerimise raamistik ning mindi üle tegevuspõhisele eelarvestamisele, siis sellest tulenevalt tuli hakata koostama ka kultuuri arengukava. See on palju spetsiifilisem, me kõik ju teame, mida arengukava peab sisaldama. Ega töö, mida tehti põhialuste kokkupanekuks, kuhugi kaduma ei lähe. See on hea alus, millesse tulevad sisse valdkondade spetsiifilisemad vajadused, me räägime ka RESi planeerimisest arengukava kontekstis. Et seda hakatakse oluliselt ümber tegema, ei ole vaja arvata. Aga edasi me sellega läheme ja plaanime selle esimesel võimalusel riigikogule esitada.
Kas siis praeguse seisuga ei jää arengukava valitsuse otsuseks, vaid läheb riigikokku?
Ei, see jääb valitsuse otsuseks, aga kindlasti minister seda riigikogus esitleb.
Kas edasises protsessis, kui on vaja teha valdkondlikke täpsustusi, toimuvad uuesti kaasamised, töötoad, arutelupäevad ja kes seda juhtima hakkab?
Ma arvan, et küsimus on tekkinud sellest, et on rohkem valdkondi, kuhu kriis on jõudnud, ja arengukava koostamise protsess ei ole liikunud nii kiiresti, kui peaks. Peame seda endale tunnistama. Aga täna on tõepoolest nii, et kriisi ohjamise probleemide lahendamine võtab väga suure aja ka ministeeriumilt. Sellest tulenevalt täiendavad kohtumised, sisendi küsimised on pigem kooskõlastusring.
Millised on teie silmis kõige tähtsamad eesmärgid, mis annavad arengukavale õigustuse ja mis tuleks 2030. aastaks meie kultuuris saavutada?
Arengukava ongi laiapõhjaline ühiskondlik kokkulepe ja olen oma prioriteetidest mitmes intervjuus rääkinud. Oluline on, et kultuur jõuaks kõigi inimesteni. Nii investeeringute kui ka kontsertide ja etendusasutuste programmide kavandamisel me näeksime regionaalsuse aspekti. Samuti eelarvestrateegia planeerimisel: kultuurikiirendi ja kultuuriranits on ka sellised tegevused, mis võiksid kultuurile täiendava tõuke anda.
Kultuuriranitsaga peab valitsuse tegevuskava kuupäevade järgi õige kohe valmis saama. Milleks see ranits hea on?
Meetme väljatöötamisega ministeerium tegeleb ja ma ei ole detailidega, millise ettepaneku ministeerium teeb, kursis. Põhimõte on, et kui räägime muuseumidest, kontsertidest, kunstinäitustest jne, siis kõik me põhikooli üle 130 000 lapsest peaksid jõudma vähemasti korra-kaks aastas neid külastada, et need oleksid õppeprogrammiga kooskõlas ja täiendaksid ainepädevuse arendamise eesmärki.
Suuremad omavalitsused ja kultuuriasutused on neid programme juba aastaid teinud. Aga mida siis kinni maksma hakatakse, kas vedu või piletiraha või …?
Ma ei oska seda detailselt veel öelda, aga kui seda küsimust arutasime, siis just nii see laual oligi. Transpordi küsimus on oluline. Kui Võrumaalt tahad lapsed Tallinna viia, maksab see vähemasti 800 eurot bussiraha.
Lahendus on ju lihtne? Tuleb anda omavalitsustele, kes on koolipidajad, rohkem raha ja küllap nad teevad, mis vaja.
Nii saab alati öelda, aga poliitiliselt see „andke raha“ ei tööta. Rahaandmiseks on alati vaja esitada põhjalikud argumendid. Neid, kes raha küsivad, on ju igas valdkonnas väga palju. Kui riik niimoodi käituks, siis me pikalt efektiivselt ei toimiks.
Kui riigil on pikaaegne kogemus üldhariduse finantseerimisel omavalitsuse kaudu …
Ongi mõeldud, et tulumaksu tasandusfondi kaudu KOVidele või millised saavad detailsed lahendused olla. Täna mul seda lahendust ei ole ning selle esitamiseks ei ole veel ka tähtaeg. Meil on peaaegu kaks kuud aega ja selle me ka välja töötame. Mais, kui saja päeva plaan saab esitatud, siis tõenäoliselt ma sellega ka välja tulen.
Ma loen valitsuse saja päeva programmist, et analüüs ja ettepanekud kultuuriranitsa loomiseks on tähtajaga 11. märtsil, seepärast küsin.
Saja päeva programmiga tuleme me lõpuks välja ikka mai alguses, mis on minu isiklik tööplaan, on teine asi.
Milles seisneb kultuurikiirendi?
Kultuurikiirendi on selliste projektide rahastamiseks mõeldud meede või programm, kus tahame toetada – nagu poliitilise arutelu käigus oli algne põhimõte – neid projekte, mis on kooskõlas rohe- ja digipöördega ja mille tulemusena muutub kultuur kättesaadavamaks. Kriis on meile toonud palju näiteid, kuidas see on võimalik digilahenduste toel. Need on otsekontaktid, aga on ka hoopis teise iseloomuga digilahendusi, mis kultuuri tõstavad. Eesmärk on, et kui on projekt või tegevus, mille tõstmine järgmisele trepiastmele on lisatoetusega võimalik, siis neid toetada. Kui Eestis on mingi väga lahe projekt, aga selleks, et see näiteks Eestist välja viia, leida koostööpartnereid, seda esitleda, siis selleks toetust anda, anda headele projektidele tõuge, et neid tõsta.
Kas selleks luuakse mingi uus keha? Meil on ettevõtete toetamiseks eelarverahaga juba mitmeid sihtasutusi, igal oma häda.
Praegu ettepanekut täiendava asutuse loomiseks ei ole. Siin ei ole summad ka nii suured, jäädes maksimaalselt paari miljoni kanti. Toetused saame jagatud olemasolevate süsteemide baasil.
Ministri tööülesannete hulgas on ka eesti keele majade laiendamise kontseptsiooni väljatöötamine. Kas see on mõistlik, et ühe kitsa haridusküsimusega, nagu seda on eesti keele õpetamine, peab tegelema just kultuuriministeerium, kui haridusministeeriumis on selleks kompetentsi sootuks rohkem?
Selle üle saab alati vaielda ja muudatusi on ka tehtud, nagu rahvastikuministri ülesannete jaotamine. Kultuuriministeerium on seotud rahvuskaaslasi puudutavaga juba umbes 12 aastat. Pikaajaline traditsioon ja tõenäoliselt on süsteem töötanud, seega pole põhjust, et „sidusa Eesti“ alaeesmärk, mida veab kultuuriministeerium, peaks mujale liikuma.
Eesti keele majad ei puuduta enam üleilmset tegevust, need peaksid ju tulema Eesti vähe-eestilikesse linnadesse täiskasvanute keeleõppe toetamiseks?
Kohtla-Järve, Jõhvi, mõned väiksemad veel on piirkonnad, kus meil on keeleprobleem. Külastasin ka Tallinnas eesti keele maja, kus tehakse tõesti tänuväärset tööd ja on head näitajad, kui paljud sealt on teenust soovinud ja oma keeleoskust parandanud. Sellega tuleb edasi minna ja näen, et tulevikus on ministeeriumil sellega puutepunkte rohkem. Kas koostöö haridusministeeriumiga on piisav, siin jään vastuse võlgu, aga sisetunne ütleb, et tuleks üle vaadata, kas võimalusi oleks rohkem. Eesti keele maja ei peaks jääma suunatuks ainult neile, kellele eesti keel ei ole emakeel. Saame eesti keelest, selle ajaloost, kogu kultuuriloost rääkida ka eestlastele.
Veel on kirjas, et tehakse „loomevaldkonna ökosüsteemi tervikkäsitlus“. Mis see on ja mida uurima hakatakse?
Sama teema, millest enne rääkisime. Loomeliitude ja loovisikute üldine positsioon ühiskonnas, nende sotsiaalsed garantiid ja praeguse kriisi raames selgunud kitsaskohad toetuste määramiseks seaduse kaudu. Ühiskond on väga palju muutunud, aga seadus kehtib 2005. aastast. Ministeerium teeb praegu hanget, kes hakkaks uuringut tegema selgitamaks näiteks, kui palju omavalitsused panustavad, millised loomevaldkonnad saavad rohkem raha ja millised vähem, kus on praeguses sotsiaalsüsteemis pudelikaelad, kuhu inimesed takerduvad ja mida peaks muutma. Kogu pildi laiem kaardistamine, pildi sisse minek ja vaatamine, et pikemas perspektiivis seadust põhjalikult uuendada.
Läheme eelarve juurde. Kas teie arvates on kultuuri, täpsemalt ministeeriumi valitsemisala eelarve osa riigieelarves pärast aastaid kestnud suhtelist vähenemist piisav? Millise plaaniga eelarveläbirääkimistele lähete?
Praeguse kahe protsendiga oleme Euroopa tipus. Kriisis oleme täielikus eriolukorras, juurde on tulnud huvitavaid tegevusi, peast öeldes tuleb meile juurde Rally Estonia eelarve, Team Estonia kolm miljonit, mis on muutunud püsikuluks ja millele kindlasti toetust juurde saab, siis liikumisharrastuse propageerimine. Olemasolevalt ressursibaasilt tuleb edasi liikuda, aga praegu hakkame eelkõige rääkima kriisimeetmetest ja alles seejärel läheme RESi aruteludesse sisse. Selle juurde tuleb samuti kriisist väljumise pakett.
Just investeerimise poolel on kultuuris teemasid, mida on lubamatult pikka aega, aastakümneid, ainult arutatud ja kavandatud, aga tulemust ei ole. Riiklike suurobjektidega on läinud ideest ja projektist valmimiseni kaugelt üle kümnendi. Millised võiksid lähiaastatel riigieelarve strateegisasse pääseda?
Läbirääkimistega me alustanud pole ja seda täna öelda ei saa. Mul on omad soovid, aga neid detailselt ei avaks, et poleks hiljem probleeme, et neid ei tulnud. Me räägime ka neist, mis on praegu riigikogu kultuurikomisjonis. Ooperimaja laiendamine on üks meie prioriteet ja praegu tundub, et see on komisjonis positiivse tagasiside saanud. Tulemas on rahvusraamatukogu renoveerimine, ERMi osas on veel lõpetamata makseid, kus tuleb leida ressursse. Kultuuri valdkonnas on meil ühiskonnas olulised suured objektid, millele läheb ka palju ressurssi, lisaks spordiobjektid, räägime Käärikust, räägime jalgpallihallidest.
Nendega, mille kultuurikomisjon kevadel eeldatavalt pingeritta paneb, on asi lihtne ja järgmiseks 25 aastaks seis selge: neid tehakse vastavalt kulkale prognoositud maksulaekumisele. Selle kõrval on ju suuri muid, rahvusringhääling, muuseumide ühishoidlad jne, mida peab rahastama väljaspool kulka süsteemi. Kas valgus nende osas terendab?
Mis taotlused on RESis , selles ei ole uue valitsuse tulekuga midagi muutunud. Aga selle arutelu peame natuke edasi lükkama.
Sama saab ju öelda ka riigieelarve kohta: et midagi pole teada ja ei ole suvist majandusprognoosi jne. Kuid ometi töötab kultuuri valitsemisalas iga päev tuhandeid inimesi, kes on viimastel aastatel harjunud, et ministrid tegelevad ka nende palga mahajäämusega. Kas teil ja valitsusel on kavatsus saavutada kõrgharidusega kultuuritöötajate palga alammäära tõus, püüelda lõppenud arengusuundades seatud keskmise palga eesmärgi ja õpetajate palgaga võrdse taseme poole?
Praegune valitsus on tegelenud väga tõsiselt kriisiga, kus on Eesti ja kogu Euroopa. Minister on igal nädalal kohtunud valdkondade esindajatega koos ja eraldi, kuulanud nende sisendit ja tagasisidet. Palga teema ei ole mitte ühelgi neist koosolekutest tõstatunud. Ainuke küsimus on see, kuidas kriisist väljuda, kuidas ellu jääda ja millised on vajalikud meetmed – see on ministrile olnud kuu aja jooksul tugev tagasiside. Mina selle eest ministrina ka seisin, praegu oleme teinud ühe paketi. See 4,4 miljonit, mis tuli, lisaks töötukassa meede, erinevad alad on siin esindatud. Minister ja ministeerium on kindlasti siin teinud väga suure töö, et valdkonda kriisis aidata. Neid meetmeid ministeerium esimesel võimalusel ka hakkab välja jagama. Kõigepealt tuleb need välja töötada, seda tehakse varasemate kompetentside alusel mõningate muudatustega. Palgatoetuse küsimus on teie poolt mulle kui ministrile tõstatatud esimest korda.
Mitte palgatoetuse, vaid palgatõusu.
Ma ei ütle, et see ei oleks sees, aga ei saa väita, et minister ei ole teinud või seisnud või sellest rääkinud.
Küsisin seetõttu, et teie kolleeg haridusminister on küllap saanud teistsuguseid signaale, sest on lubanud õpetajatele palgatõusu eelarvest kindlasti taotleda.
Ma ei ole öelnud, et kultuuriministeerium seda ei taotle. Aga liigume samm-sammult ja praegused prioriteedid on olnud kuskil mujal. Ma ei väida, et see ei ole vajalik, ja see on kindlasti üks arutelu teema. Mina ei käi enne välja arve, kui need arvud on olemas ja need on midagi, mida saame oma inimestele reaalselt lubada.
Viimane teema: regionaalne tasakaal. Teie jutust jääb mulje, et see tähendab senisega võrreldes ikkagi mingit ümberjaotamist. Mis suunas mõtted käivad ja mille arvelt see võiks tulla?
See on õige, raha tulebki ümber suunata, nii et regionaalsuse aspekt oleks iga otsuse juures. See ei ole kultuuriministri erisoov, vaid laiem Eesti poliitiline suundumus või mõttekoht, millest räägime nii omavalitsuste, teede investeeringute, digiarengu puhul, et regionaalsuse aspekt peab olema iga poliitilise otsuse juures. Mina pean seda oluliseks ja püüan sellel rõhku hoida.
Võtame näiteks raamatukogud. Oluline on – ja oleme seadusemuudatust tegemas –, et me ei räägiks raamatukogude puhul üleminekust ainult digilahendusele ses mõttes, et raamatud sõidavad keskusest inimesele koju ja tagasi. See ei ole lahendus. Väikesed raamatukogud peavad säilima, sest nende roll ei ole ainult raamatute jagamine, see on kogukonnas palju suurem ja Eesti kultuuriruumis üldse.
Teiseks riiklikud kontserdisaalid ja teatrid. Ei pea olema nii, et peab igast Eesti otsast Tallinna kohale minema. Eestis võiks olla senisest rohkem neid keskusi, kuhu riikliku programmi raames läheb avaliku raha eest töötav teater või kontserdiorganisatsioon kohale ja jõuab inimesele lähemale. Et ei oleks ainult võimalusi omavalitsustel, kus elanikkond kasvab ja kel on eelarves suuremad võimalused, vaid ka neil, kus tendents on katastroofiliselt vastupidine.
Seega peavad Tallinn ja Harjumaa ülejäänud Eesti elu aina suuremal määral hakkama kinni maksma?
Kindlasti mingis osas peavad, sest tasakaalustatud Eesti elu on meie kõigi trump. Kui vaatate kriisiaega, siis väga paljud suurematest keskustest otsisid võimalust veeta aega kuskil kaugemal rahulikumas kohas. Kese ja tugevus on Eesti kultuuri ajaloos väga oluline olnud. Eesti kultuur on saanud väga tugevaid inimesi just kuskilt metsatukast ja metsa tagant, kus identiteeditunnetus on väga tugev.
Lauri Sommeri tekstides ja muusikas on peidus ajatus, palve ja pühitsemine. Ta laulab inimesele ja linnule, läheb ränduri kerge sammuga moepärasuse haaravast voolust mööda, võttes istet mõne vaiksema ja käänulisema oja ääres, et seal omanäolist keelt ja maailma sepitseda. Tema üksirännakuid täiendavad tähenduslikud kohtumised teiste üksiklaste, öökullide, kasside, sõnade ja vaikusega: kohtumised, mida tõlkida ja põimida sõnasse.
Lauri, pärast seda kummalist aastat küsin, nagu küsib sinu vastilmunud juturaamatus „Lõputu soovid“ Andrei Tarkovski: „Mis Sind pysti hoidis, kui kõik oli talumatu?“
Tundub, et vastuolud, haiglus ja lagunemine toimuvad nii yhiskondlikul tasandil kui igayhe eraelus. Majanduskriis kaotab paljude inimeste töö ja purustab unistused. Raskused, haigestumised, tylid ja ummikud. Sellisel murrangulisel ajal võib ka kunst, kirjandus ja muusika erilise tähenduse saada ja olla enamat kui meelelahutus või õpetatud mäng, olla lähedase, raviva ja selgitava loomuga.
Ma olen siin Lõuna-Eesti talus aastaid sisepaguluses elanud, käies vahel tytart ja mõnda sõpra vaatamas, nii et eraklusega harjunud. Esimese kriisi ajal tõid sõbrad toidu kätte ja mul polnud raske selle talu maadel kaks ja pool kuud järjest paigal olla. Aga see pole päästnud valusaks läinud inimsuhetest ja põdemise aegadest. Siin toetab see esivanemate loodud atmosfäär – minu setu sugu Vanaema Patsi (Praskovja) ja Vanaisa Theodor (Höödoŕ) tulid siia enne teist ilmasõda. Toetab oma kätega tehtud töö ja looming niisamuti. Tytre olemasolu seal kusagil. Hoiab siinne loodus oma vaikusega. Loodan väga, et Sänna taga ei avata liivakarjääri! Kohalik rahvas on selle vastu. Myra peletaks ka loomad ja linnud, kes end vahel ymbruses näitavad. Mind aitab kass Ufik. Ja mõnikord kusagilt sisemusse lipsav usk, mida saab panna sõnadesse. Vahel tugevnev teadmine, miks ma siia maailma tulin: nägema, kirjutama, laulma ja armastama. Kolm esimest on õieti neljanda erivormid.
Oled Ernst Enno äsjase valikkogu „Imelikku rada pikka“ koostaja. Kas räägiksid Ennost? Mis sind temani viis ja miks võiks temani jõuda?
Enno on meie mystilise luule rajaja, selge sõna ja avara maailmapildiga, tema luules on palju erinevaid maastikke, sissepoole pööratud ja meditatiivne, mõjutanud mitmeid põlvkondi, näiteks Masingut, Kaplinskit, Luike ja Õnnepalu. Ta on yks kõige eestilikumaid poeete meie keeleruumis. Teda ei teinud suureks mitte kriitikud ja kirjanduslikud ringkonnad, vaid laulikud ja lapsed.
Ma arvan, et tõelised lemmikud toidavad meie vaimu kogu elu. Nende juurde saab alati tagasi tulla, dialoog jätkub. Ennoga kohtumine oli loomulik, ta on meeldinud umbes 30 aastat, olnud toeks loodushulkumistel ja raskustes. Olen ta luuletustele mitmeid viise teinud. Seda raamatut koostades leidsin käsikirjadest ja vanast perioodikast palju huvitavat. Mõned tundmatud tsitaadid ja seigad läksid järelsõnasse ja valikkogusse sai kaheksa seni avaldamata luuletust.
Kirjanik Lauri Sommer Väigu (õlal) ja Ufikuga (süles)
Oled tõlkinud eesti keelde kogumiku „Indiaani luule“. Need luuletused tunduvad rituaalsed ja neid võiks lugeda küünla või lausa lõkke valgel poollauldes või ümisedes. Nad tuletavad meelde, et luule tuum ja vägi elab väljaspool akadeemilisust, ta on salapärane, ürgne ja ootamatu. Kus sinu arvates luule elab?
Mulle meeldiv luule ei ela ei akadeemilises maailmas, luuleslämmidel ega pretensioonikatel kirjandusyritustel, vaid vaiksematel radadel ja inimese teadvuse syvakihtides. Seda ilmub harva ja õhukeste kogudena. Luule võib elada ka hoopis lauluringis või kontserdil. Olen 20 aastat Lõuna-Eesti rahvalaule laulnud ja see andis kogemuse meie kirjakeele-eelse luule vaimust ja kujundivaramust, mida kasutasin ka indiaani laule tõlkides. Yks arhailise põhjaga pool ongi suuline, häälikute vaheldumisega, loitsu, retsitatiivi või meloodiaga seotud. Aga sellise uuema rahvalaulu alge, kus sisaldub ajakajalist kylakroonikat ja ropendamist, kus laulik vahel improviseerib ja toimuvad võistulaulmised (mcbattle’id), on yles korjanud räpparid. See elab ja areneb, seal synnib teistsugune poeetika. Ja kusagil eesti luulepildi äärel on murdekirjandus ja yksikud, kes kirjutavad loodusest ja mystilisest kogemusest. Ma arvan, et see jaotus on mulle kõige lähem.
Indiaani luuleni jõudmiseks peaks vist rändama kuhugi juba ulmaks taandunud maailma. Kuigi kuskil roheluses, loodan, hingitseb ta praegugi … Kuidas sa sinna jõudsid? Kas sinna jõudmine on mõjutanud sinu maailma ja olemist?
Indiaanlased ei ole ainult myyt. Nende maailm jätkub väikest viisi, toimuvad pow-wow’d, tehakse traditsioonilist käsitööd, lauldakse, jagatakse tarkusi, proovitakse õppida keelt, pyytakse hoida punase rassi vaimsusele ainuomaseid jooni. Sellel muistsete pealikute ja nõidade sõnastatud primitiivsel ökoloogial on ka laiem yldistusjõud. Sisseelamise võimest algab ju õieti ka inimlikkus. Ja eestlane kui väikese ja mitmel korral okupeeritud põlisrahva liige võib mõista indiaanihõimude tunnetust. Eriti siis, kui tal on säilinud side loodusega.
Minul algas see tavapäraselt – lapsepõlve indiaanimängudest ja indiaaniraamatutest. Hiljem tulid fotod, muinasjutud, huvi šamanismi vastu, laulud, ayahuasca-tseremoonia jne. Haruldast saab hoida haruldasega. Indiaanlaste põhja taipamine aitab tugevdada eestilikku alust.
Indiaani luule pani mind mõtisklema ka inimese ja looma seose üle. See niit tundub tänapäeval nii habras. Kuidas seda ühendust kaitsta? Mis saab inimesest, kui ta kaotab sideme looduse ja loomaga?
Symbioosist loomadega saab rääkida paleoliitilises kytiyhiskonnas. Totemism oli väga eluterve, kogu bioloogilist kooslust hõlmav systeem, mille jäänukeid on siiani kusagil alles. Igatsen ikka taga seda sõbralikku kitsevasikat Mikut, keda mõne aasta mu lapsepõlves siin talus peeti. Mulle tundub, et eesti rahvas hakkas loomadest võõrduma teise ilmasõja järel, kui tekkisid ebaefektiivsed, loomi väga tuimalt, tööplaani järgi käitlevad ja liiga suurte karjadega opereerivad kolhoosid ja kiirenes linnastumine. Võõrandumise tulemusena on tuhanded koduloomad (ja ka mõned metsikud) jäänud inimestele avanemata ja see tähendab kaotust mõlema poole elukvaliteedis. Aga olen näinud, kuidas praegused linnalapsed loomaaedikus väga huvitatult kanu, kyylikuid ja teisi uudistavad. Nad olid ainult liiga pealetykkivad, sest neil polnud loomaga suhtlemise kogemust.
Usaldavad loomad ja linnud rahustavad ja aitavad inimest. Seost tugevdab lemmikloomade pidamine või loomakasvatus, mille eesmärk pole ainult äri. Loomale tuleks läheneda uudishimu, vaatlusoskuse ja ettevaatusega. Ma olen imetlenud seda, millise sisseelamisega on maalinud loomi ja linde Franz Marc. Sinugi elukogemus on ju palju rikkam, kui sa omakandi kitsi, kurgi ja rebaseid jälgid ja nendest kirjutad. Väike samm yhtsuse poole on siin kylmal talvel ka lindude toitmine. Mul on yks lauluviis, millega neid kutsun, ja kui metsas käin, tsiitsitavad tuttavad tihased mulle tihti yhte selle juppi.
Antropotsentrism on ummik, seda tõestavad paljud looduslikud kataklysmid ja sõjad niisamuti. Kui inimkond tahab alles jääda ja väärikalt elada, peab ta loobuma enesekesksusest ja looma elava sideme oma keskkonnaga. Piltlikult öeldes: õppima ära loomade, lindude ja putukate keele.
Ja ehk ka puude keele. Raamatus „Lõputu soovid“ on sul lühijutt „Yyse massinaga mõtsah“. Oled käsitlenud raiet ja puude hinge tumedas ja pea mütoloogilises valguses, see viitab sisseelamisele. Inimesest puud ehk ei saa, aga ta võib proovida puud mõista – ja mõistmine on esimene samm kaitsmise suunas.
Puu ja inimene on eluvormidena tuhandeid aastaid samu maastikke jaganud, sellest peaks meie tunnetuses päris tugev jälg olema. Linnastumine on puude tunnetamist muidugi kahandanud või pargistanud, aga vastukaaluks on meil ju ka Maavalla Koda oma hiite ja pyhade puude ideoloogiaga.
Lapsepõlvest on meeles paljude puuliikidega Jämejala park ja kui olin nelja-aastane, istutati mulle siinse talu maadele hingepuu, tamm. Ja puude otsa ronimine oli muidugi teine viis neid tunda. Põliste õue- ja aiapuude võrade all elamine on võrreldav kirikuvõlvide all viibimisega. Kodumetsa jupitamine varajagamisel ja raiutud langid tegid mu juuksed halliks. Aga nyyd olen näinud, et ka sellisest valust kasvab midagi. Tasapisi uuenev raiesmikki oma avarate vaadete, niidutaimestiku, männiistikute ja marjadega on ilus. Alati olen nautinud alleesid ja aiateid. Hiljem leidsin Masingu sakraliseeriva puumytoloogia (ta ytleb kuskil isegi Jumala kohta „Viimne Puu“), kuid elu tõi sinna vajalikke lisasid – talus elades puutun pidevalt kokku ka praktilise poolega: tormiheite kõrvaldamine, kyttetegemine, puulõhkumine, riitaladumine, lankidelt kasetohu kogumine ja ahjukytmine on natuke nagu meditatsioon. Kirjutasin neil teemadel essee „Puuraiduri märkmed“, kuigi kogemus ise muutub ja selles vallas tahaks veel yht-teist õppida. Seda taju, mida mets ise õpetab, ja seda, mida võiks õpetada puusepp.
Noorendiku harvendamine ja sinna radade raadamine annab väga erilise tunde. Kui ma rajaäärsete puude oksi lõikamise asemel põimida pyyan, siis on selles ka veidi mingit symbioosi ja see on eluaegne looming – puude kasvukeskkond, mida ma veidike hooldada pyyan, jääb pärast mind siia maailma edasi kestma.
Mõnes su tekstis paotub selline soe pisiasjadest köidetud lapselikkus. See viitab armastusele ka ühe hukkamõistetud planeedi vastu. Kuidas hoida laps endas elus? Kuidas teda toita?
Mind toetab see, et elan oma lapsepõlve keskkonnas, kus maastikul ringi liikudes või tubades tegutsedes on vahel kohtumisi selle kunagise poisikese esemete, meeltemaailma ja mõtetega. Ka looming võib olla temaga rääkimine ja ta turgutamine. Aga selle sisemise lapse elu ei ole ainult enesekohane ja nostalgiline ringlus. Tõeliselt toita või vigastada saavad teda ikkagi teised inimesed ja selles suhtes oleme kõik tundmatute vektorite meelevallas.
Sinu jutt „Kureneiu“ tõukab küsima: kas plaanid ka ise kunagi sookureks hakata? Kuhu sa rändaksid?
Mina seda ei plaani, kuid tean kedagi, kellega paari aasta eest yhel suvepäeval selline muundumine toimus. Totemistlik loogika elab edasi. Lennuka fantaasiaga inimesed ja linnud on ju ometi yks perekond. Sarnasused on vaadeldavad näokujus ja iseloomudes, lindudelgi on erinevad keskkonnaeelistused ja toitumistavad, paaritumisrituaalid, sulestiku tegumoodide vahe, paiga- ja rändlindude tyybid jne. Lauluarmastuse tõttu on minus midagi Laululuigest, aga mu eluaegseks tootemlinnuks on Ronk ja tema on ysna paikne lind. Mitte juhuslikult ei põlistanud siinsamas all orus Sänna mõisas syndinud Juhan Jaik eesti kirjandusse kaarnakivi-mytoloogiat. Võib-olla veedan yhe oma järgmise elu põlises rongapesas seal Verioja-tagusel nõlval.
Intervjuu ilmub ingliskeelsena ajakirja Estonian Literary Magazine kevadnumbris.
Islamo-gauchisme ja intellektuaalide koloniaalpohmell Prantsusmaal
GUSTAV KALM
Kui uskuda Prantsuse kõrghariduse, teadusuuringute ja innovatsiooniministri Frédérique Vidali ja mõnede tema kolleegide ja kaasmõtlejate sõnavõtte, näib, et Prantsuse ülikoolid vaevlevad islamivasakpoolsuse gangreeni all. Mida aga islamivasakpoolsus õigupoolest tähendama peaks ja kas selline fenomen üleüldse ka olemas on? Mille üle Prantsusmaal ikkagi vaieldakse ja mida on meil Eestis sellest õppida? Kuna see debatt on nüüdseks juba mitu kuud kestnud ning ajalehtede ja petitsioonisaitide kaudu on arvukalt kirju ja süüdistusi vahetatud, on ehk paslik alustada lihtsalt põhiliste sündmuste ja kirjade üles loetlemisega.
Kolonialismi kaasaegseks näiteks võib tuua kas või Eesti osaluse Sahelis Prantsusmaa juhitud sõjaväelisel missioonil „barkhane“, mida on korduvalt neokolonialismis süüdistatud. Karl-Erik Talvet. Tulnuka jalutuskäik. akrüül lõuendil, 2020. Karl-Erik Talvet osales Mali missioonil 2019. aastal.
Praeguste sündmuste ajendiks on ajaloo ja geograafia õpetaja Samuel Paty mõrv ja pea mahalõikamine. Teo saatis korda lapsest saati Prantsusmaal pagulase staatuses elanud Venemaa kodanik, tšetšeenist terrorist 2020. aasta 16. oktoobril. Ehkki esialgu liitis lein kogu Prantsuse poliitilise spektri, kuulutas kõigest nädal hiljem Emmanuel Macroni erakonnast La République en Marche ! (LREM) pärit haridusminister Jean-Michel Blanquer, et islamivasakpoolsus laastab ülikoole ja Prantsuse poliitikat, osutades spetsiifiliselt traditsiooniliselt vasakpoolsele üliõpilasametiühingule UNEF ja Jean-Luc Mélenchoni juhitud vasakpoolsele parteile La France insoumise. Ministri sõnutsi said Paty mõrv ja teised hiljutised islamismi nimel sooritatud kuriteod võimalikuks terve hulga õppejõudude, haritlaste ja üliõpilasorganisatsioonide kommunitaristlike vaadete tõttu. Oktoobri viimase päeva Le Monde’is ilmus n-ö saja manifest, kus sadakond sotsiaal- ja humanitaarteadlast ja haritlast avaldab toetust minister Blanquer’ seisukohtadele.1 Muuseas kuulutab avalik kiri, et Põhja-Ameerika ülikoolidest imporditud rassilisel eristusel rajanevad dekolonialismi uuringud toidavad vaenu valgete ja Prantsusmaa vastu ning võimendavad kohati vägivaldset kihutustööd nende suunas, kes veel julgevad läänevaenuliku ainumõtte ja multikultuurilisuse epistli vastu seista. Kummalisele väitele, justkui toetaksid postkoloniaaluuringud vaenu valgete vastu ja toidaksid terrorismi, pole aga alla kirjutanud mitte ainult ootuspärased isikud nagu Gilles Kepel, vaid nende seast võib leida mitmed Eestiski tuntud Prantsuse intellektuaalid, nagu Loomingu Raamatukogus ilmunud teose „Religioonist demokraatias“ autor Marcel Gauchet, mälupaikade mõiste kasutusele võtnud Pierre Nora või religiooniantropoloog Jeanne Favret-Saada.
Jabur väide ei saanud vastuseta jääda ning nõnda ilmus ministri toetuseks kirjutatud kirja vastu mitu petitsiooni. Järgmise päeva Le Monde’is reageeris terve rida peavoolu vasakpoolsusele lähemal seisvaid intellektuaale, nagu Thomas Piketty, Pierre Rosanvallon, Philippe Descola jt, mõistes hukka nn saja kirja autorite nõutud makartistliku nõiajahi ja meelevaldse seose dekolonialismi, postkoloniaaluuringute ja terrorismi vahel.2 Mõne päeva pärast ilmus portaalis Open Democracy mitmete peamiselt kolonialismi ja koloniaalajalugu uurivate ingliskeelsete sotsiaal- ja humanitaarteadlaste vastulause, kus avaldati toetust Prantsuse kolonialismi ja institutsionaalse rassismi uurijatele ning mõisteti hukka Prantsuse võimude ja neid toetavate intellektuaalide katse samastada institutsionaalse rassismi ja kolonialismi pärandi kriitika sõnavabaduse piiramise või terrorismi õhutamisega.3 Allakirjutanute hulgast leiab rea rahvusvaheliselt tuntud mõtlejaid, nagu Gayatri Spivak, Talal Asad või Ann Stoler. Omamoodi punkti sellele petitsioonide jadale pani ingliskeelse petitsiooniga samaaegselt ilmunud üle kahe tuhande peaasjalikult Prantsuse teadlase ja õppejõu kiri, kus väljendatakse taas hämmastust selle kummalise väite üle, justkui võimendaks kolonialismi ja rassismi uurimine vaenu valgete ja Prantsusmaa vastu, ning kritiseeriti valitsusliikmete ja neid toetanud intellektuaalide soovi anda keskvõimule voli teostada kontrolli selle üle, millised sotsiaalteadlaste tööd on vastavuses Prantsusmaa vabariiklike ilmalike väärtustega.4
„Islamivasakpoolsuse gangreen“
Novembri keskel lõi koroona teine laine kõigil üle pea ja diskussioonide keskmesse tõusis tervishoid. Veebruari teises pooles aga kerkis islamivasakpoolsuse hüdra uuesti veepinnale. Kõrgharidusminister Frédérique Vidal, kes oli novembris targu vaikinud, kuulutas nüüd televisioonieetris ja parlamendi küsitlusvoorus, et Prantsuse ülikoole vaevab „islamivasakpoolsuse gangreen“. Lisaks nõudis minister, et tema haldusalasse jääv CNRS ehk Prantsusmaa riiklik osaliselt ülikoolideväliste uurimisasutuste võrgustik (analoogiline teaduste akadeemiaga Nõukogude Liidu teadussüsteemis) koostaks sotsioloogilise uuringu kõigi teadustööde kohta, mida Prantsusmaal läbi viiakse, et tuvastada, milliste uuringute puhul on tegu akadeemilise teadustööga ja milliste korral poliitilise kihutustööga. Ülesanne on loomulikult jabur: eks näidaku keegi, kuidas tõmmata selline piir näiteks Theodor Adorno või Milton Friedmani loomingus. Taas astus selle algatuse vastu üles ka rida teadlasi. 20. veebruari Le Monde’is nõudis üle 600 teadlase ja õppejõu Vidali tagasiastumist, kuna too ähvardab piirata ülikoolide akadeemilist mõttevabadust ning on oma rapsivate väljaütlemistega asjatult kahjustanud ülikoolide ja teadlaste mainet.5 Tagatipuks heidavad teadlased ministrile ette, et pseudoprobleemide asemel tuleks tegeleda COVID-19 tõttu kannatada saanud üliõpilaste muredega. Ehkki Macron ja mõned teised erakonnakaaslased on end Vidali ja Blanquer’ sõnavõttudest distantseerinud ning öelnud, et seisavad akadeemilise väljendusvabaduse eest, kahvatasid siseminister Gérald Darmanini väljaütlemise kõrval ühes hiljutises telesaates isegi temaga koos esinenud Marine Le Peni seisukohad. Siseminister väitis nimelt, et viimaste aastate terroriaktide ja Prantsusmaa ühiskonna hädade taga on islam kui selline, mitte islamifundamentalism või islamistlik terrorism.
Kuidas on aga saanud võimalikuks, et mitmed tuntud vasakpoolsed mõtlejad, kelle töödel on ka Eestis üksjagu kaalu olnud, nagu Pierre Nora või Marcel Gauchet, kirjutavad alla väitele, et dekoloniaal- ja postkoloniaaluuringud akadeemilise uurimisvaldkonnana õhutavad vaenu Prantsusmaa ja valgete vastu ning innustavad terrorismi? Näiteks juba isegi sõna „islamo-gauchisme“, mille ka vähemalt Gauchet on omaks võtnud, oli pika aega kõigest äärmusparempoolsete poliitaktivistide pruugitud sõimusõna, mis liikus alles pärast Paty mõrvamist järsku nii liberaalse macronliku peavoolu kui ka hulga (endiste?) vasakpoolsete intellektuaalide mõistearsenali.6
Miks on siis ikkagi need muidu kõrgelt hinnatud ja lugupeetud intellektuaalid sellise jaburusega kaasa läinud? Ühelt poolt on nende sündmuste ja mõttevahetuste taga Prantsusmaale omane spetsiifiline arusaam vabariiklusest ja ilmalikkusest, mis mitte ei tunnista võrdselt kõiki nende erinevustest hoolimata, vaid soovib erinevuste kiuste kõiki võrdsustada, kusjuures võrdsuse aluseks on võetud standardse normeeritud elu kujutelm. Teiseks, tähendab prantsuse keeles sõna „rass“ ühtaegu nii loomatõugu kui ka inimese fenotüüpi. Suurem osa Prantsuse avalikkusest toetab arusaama, et rass on ajalooline natsismiga seotud konstrukt, mitte bioloogiline reaalsus, mistõttu erinevalt ka näiteks USAst, Suurbritanniast või tegelikult ka Eestist ei eristata Prantsuse statistilistes andmetes ühiskonnagruppe nende rassilise ega ka etnilise või religioosse kuuluvuse järgi. Kõik, kellel on Prantsusmaa kodakondsus, on prantslased. Selles valguses võib tunduda igasuguse rassilise või religioosse erisuse tunnustamine iseenesest rassistlik või olla vähemalt vabariikliku võrdsuse ja ilmalikkuse printsiibiga vastuolus. Säärasest loogikast lähtuvalt on ka näiteks filosoofid Régis Debray ja Élisabeth Badinter juba 1980ndate lõpu esimestest pearätidebattidest saati toetanud arusaama, et koolis, kus valitseb Prantsuse range jaotus ilmaliku ja vaimuliku sfääri vahel ehk laïcité, tuleb piirata „õppimist segavate“ pearättide kandmist. Viimastel aastatel on samuti ohtralt furoori tekitanud nn segunemata (non-mixte) poolakadeemilised või kohati poliitilised kogunemised, kus on lubatud osaleda vaid rõhutud või diskrimineeritud gruppide liikmetel, et vältida laiemate ühiskondlike võimusuhete taastootmist nendel kogunemistel ning anda rõhututele võimalus julgemini oma kogemust lahata. Terve rida valdavalt parempoolseid, aga ka traditsioonilisi vabariiklikke vasakpoolseid kommentaatoreid, ajakirjanikke, poliitikuid ja intellektuaale on kritiseerinud sääraste ettevõtmiste tõrjuvat iseloomu ning ennekõike vastuolu Prantsuse vabariiklike ja ilmalike (laïque) printsiipidega.
Moraalipaanika koloniaalpärandi ümber
See sotsiaalteadlastele üldteada ja kohati weberlikust ideaaltüübist karikatuuriks utreeritud eristus Prantsuse arusaamast rahvuslusest ja ilmalikkusest pole aga piisav seletamaks praegust moraalipaanikat kolonialismi uurimise ja koloniaalpärandi poliitilise tähtsuse ümber. 1980ndatel ja 1990ndatel sündinud inimesed, millenniumilapsed, nagu vahel öeldakse, ent tegelikult ka nende veidi vanemad eakaaslased ei arvesta sellega või ei mõista ehk, kui hiljuti tegelikult koloniaalimpeeriumid ikkagi lagunesid ning kui suurel määral jäid (neo-)koloniaalsed võimusuhted ka formaalse iseseisvumise järel kehtima. Alžeeria lakkas olemast Prantsuse maakond 1962. aastal. Sahara-taguse Aafrika riikides toimusid iseseisvumisele järgnenud kümnenditel järgemööda riigipöörded, mis olid kas orkestreeritud Elyséest või vähemalt Prantsuse võimude toel läbi viidud.7 Suuremas osas endistes Prantsuse kolooniates Lääne- ja Kesk-Aafrikas on siiani kasutusel kas Kesk- või Lääne-Aafrika frank (FCFA), mis on otseselt seotud Prantsuse frangiga (nüüd küll euroga) ja mille poolt reservi hoitakse jätkuvalt Prantsuse keskpangas. Häda pole ainult selles, et kolonialism kui võimuvorm on olnud aeglane kaduma (sama kehtib ka Venemaa, USA ja teiste imperiaalpohmellis vaevlevate suurriikide kohta), vaid Prantsusmaa intellektuaalne ladvik on tõrkunud tunnistamast koloniaalpohmelli jätkuvat mõju ja seda mõtestamast, mis on ehk mõnevõrra üllatav, arvestades, kui levinud oli antiimperialistlik vasakpoolsus Prantsusmaal näiteks veel 1960ndatel.
Ühe kuulsaima prantsuskeelse postkolonialismi teoreetiku Achille Mbembe arvates on postkoloniaalsete uuringute ja laiemalt kolonialismi ja selle tänapäevataaga uurimise suhtes Prantsuse akadeemilistes ringkondades valitseva leiguse taga mitu põhjust, alates 1980ndate marksismi ja Kolmanda Maailma ideoloogiate kriisist kuni peamiselt India ja Ladina-Ameerika päritolu mõtlejate inglise- ja hispaaniakeelsete tööde prantsuskeelsete tõlgete puudumiseni.8 Postkolonialismi teoreetikute kultuurikesksus ei sobi marksistidele, kes niikuinii Foucault’, Deleuze’i, Derrida jt poststrukturalismi teoreetikute tõusuga ja Solženitsõni teoste avaldamisega Prantsusmaal intellektuaalide perroonilt minema pühiti. Lisaks häirib Prantsusmaal paljusid, et kultuurikeskne nägemus poliitikast välistab universaalsuse analüütilise ja normatiivse horisondina. Peaasjalikult tundub aga, et Prantsuse poliitiline ja intellektuaalne eliit ei soovi lihtsalt tunnistada, kui keskne on kolonialism olnud Prantsusmaa lähiajaloos ning vabariikluse ja laïcité visiooni kujunemisel, kus neutraalsuse kehastuseks on jätkuvalt valge mees ning tema kultuuriline maailm, maitse ja poliitilised eelistused. Pariisi raamatupoodides ja isegi nende müügiedetabelites leiab täna küll ohtralt materjali, mis kajastab Prantsuse imperiaalpohmelli ilminguid ajaloopoliitikas, rassistatud vähemuste diskrimineerimises või ka Prantsusmaa suhetes endiste kolooniatega. Enamasti pole nende teoste autorid aga mitte tuntud ülikoolidega seotud uurijad või õppejõud, vaid noored eeslinna magalates üles kasvanud teise või kolmanda põlve prantslased, kelle kirjutised on inspireeritud või kantud nende kogemusest, mida tähendab olla tänapäeva Prantsusmaal rassistatud (racisés) ehk argiselt rassi alusel eristatud.
Eesti ja kolonialism
On ilmselge, et kuna Eesti ei ole olnud koloniaalriik nagu Prantsusmaa või Holland, puudutavad need debatid meid teisiti. Hoolimata sellest, et postkoloniaaluuringud on leidnud laialdast rakendust Eesti humanitaarteadustes nii Nõukogude okupatsiooni ja selle järelmite kui ka baltisakslaste ja eestlaste suhete analüüsimisel, on Eesti sotsiaal- ja humanitaarteadused nagu ka laiem avalikkus üldiselt tõrkunud mõtestamast Eesti ajalugu ja tänapäeva kolonialismi kui maailmaajaloolise ilmingu kaudu. Ometi ei saa mõelda Eesti moodsast ajaloost kolonialismist lahus. Eesti rahvusluse suhe baltisakslusega on vaid üks osa sellest, kuidas see üleilmne ilming siinset elu kujundas. Kaaluda tuleb ka küsimusi, nagu kust tuli Kreenholmi vabrikusse töötlemiseks puuvill või milline oli Eesti väljarändajate roll Vene impeeriumi ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika asunduskolonialismis. Laiemalt on küsimus selles, kuidas struktureeris Euroopa-keskne koloniaalne maailmakord Eesti inimeste materiaalset eluolu, mõttelaadi ja argipäeva nii tsaariajal, sõdadevahelises Eestis kui ka Nõukogude ajal ning mismoodi toimib see tänapäeval, kui Euro-Atlandi koloniaalpohmell ja Hiina imperialism omandavad uusi piirjooni. Ehkki Eesti pole otseselt koloniaalriik olnud,9 on ometi Euroopa ja Venemaa kolonialism just oma kontinentideüleses haardes olnud määrava tähtsusega Eesti sotsiaalajaloos ning ka siinsete rahvusluse ja modernismi mõistete kujunemisloos. Ühe kaasaegse näitena võib tuua kas või Eesti osaluse Sahelis Prantsusmaa juhitud sõjaväelisel missioonil „Barkhane“, mida on korduvalt neokolonialismis süüdistatud. Kas süüdistused ka tõele vastavad, on ennekõike tunde- ning mitte faktiküsimus, kuid Eesti on end igal juhul, tahes või tahtmata, Prantsuse Aafrika koloniaalpohmelli aurudesse mässinud. Eesti meedias see suurt tähelepanu ei pälvinud, kuid ühes oma pikematest usutlustest eelmise aasta lõpus tõstis Macron Eesti suisa esile kui Prantsusmaa parima liitlase Malis.10 Osaledes Prantsusmaa kõrval „parima liitlasena“ sellistel missioonidel, tuleb Eestis märksa hoolikamalt mõelda, milline on Eesti praegune ja ajalooline roll kolonialismis, piirdumata ohvrinarratiiviga, kuid vältides lihtlabast Eesti oludele kohandamata Lääne dekolonialismi transponeerimist, nagu võis kohata näiteks Eesti noorte BLM-liikumises.
4 https://savoiremancipateur.wordpress.com/ annab ülevaate kõigist allakirjutanutest. Kiri ilmus ka Le Monde’is, ehkki mõistetavalt ilma kõigi allakirjutanute nimedeta.
5 Nüüdseks on sel kirjal juba üle 10 000 toetusallkirja, millest paljud, tõsi küll, on antud väljastpoolt ülikoolimaailma. Vt https://universiteouverte.org/2021/02/19/demission_vidal/
6 Hea seletuse selle sõna leviku kohta Prantsusmaal annab Valentine Faure, Islamo-gauchisme : histoire tortueuse d’une expression devenue une invective. – Le Monde 11. XII 2020, https://www.lemonde.fr/idees/article/2020/12/11/islamo-gauchisme-histoire-tortueuse-d-une-expression-devenue-une-invective_6063006_3232.html. Selle kohta, kuidas see mõiste Twitteri vestlusgruppide vahel on liikunud, vt David Chavalarias, „Islamogauchisme“ : Le piège de l’alt-right se referme sur la macronie. – 21. II 2021. https://iscpif.fr/chavalarias/?p=2067
7 Hea kokkuvõtte leiab raamatust Pascal Airault, Jean-Pierre Bat, Françafrique : Opérations secrètes et affaires d’Etat. Tallandier, 2019.
8 Achille Mbembe, Provincializing France? – Public Culture 23, nr 1 (21. XII 2011): 85–119. https://doi.org/10.1215/08992363-2010-017. Vrd nt Jean-François Bayart’i esseega samas Public Culture’i numbris.
9 Seda väidet tuleks tegelikult nüansseerida ENSV ja teiste liiduvabariikide vaheliste ning Nõukogude Liidu üleilmsete koloniaalsuhete analüüsiga.
10 Entretien avec le Président français Emmanuel Macron. – Le Grand Continent (blogi), 15. XI 2020. https://legrandcontinent.eu/fr/2020/11/16/macron/
Sügisest alates on kogunud hoogu arutelu seniste ja tulevaste keelekorralduspõhimõtete üle. Teemat on käsitletud päevalehtedes, Vikerraadio „Keelesaates“, 22. jaanuari toimetajaseminaril ja 19. veebruari teemapäeval „Keelekorralduse äärmised võimalused“1. Sõnavõttudes on muu hulgas kõneldud palju keeletoimetaja tööst. Avaldatud on nii toetust kui ka kriitikat, aga puudu näib olevat tervikpildist.
Muutuv ÕS, muutuv keeletoimetaja
19. veebruari teemapäeval ütles riigikontrolli keeletoimetaja Urve Pirso: „Toimetajad on keelekorralduse elluviijad.“ Keeletoimetaja kulgebki keelekorralduse järel ja kõrval ning vahendab keelekasutajale mitmesuguseid reegleid ja keelenõuandeid. Viimase aja aruteludest kumab aga läbi etteheide, nagu teeks keeletoimetaja ÕSi soovituste järgimisel tekstile, selle kirjutajale või lugejale liiga.
Ajakohastamisest rääkides peetakse enamasti silmas sõnade tähendust. Mõistagi pole tarbeteksti keeletoimetajal midagi selle vastu, et lähendada normingut tegelikule keelekasutusele. Ta teab, et pastastmakarontoodet ei saa, trenažöör valmendiga ei asendu, tupik umbteeks ei muutu jne, ning ootab pikisilmi muudatusi.
Keelekorralduslikke uuendusi suunatakse vaatama Sõnaveebist, kuid keeletoimetajad suhtuvad sellesse uude keeleinfo väravasse umbusklikult. Umbusu taga on entusiastlikud, kuid luhta läinud katsetused teha Sõnaveebi abil toimetamistööd. Kui ei teata, et õigekirja ja käänamist-pööramist tuleb endiselt vaadata ÕSist, uusi sõnu ja tähendusi aga Sõnaveebist, on segadus kerge tekkima. Nii võidakse arvata, et nepaallane võib kirjutada ka kahe a-ga, et suurisse pesisse passib igasse teksti sama hästi kui suurtesse pesadesse ja kastist välja on loova mõtlemise kirjeldamiseks ainuvõimalik väljend. Samade raskustega seisab silmitsi iga keelekasutaja.
Rubriik „ÕS soovitab“ toetab küll keeletoimetaja tööd, kuid kuna see kuvatakse lehe servas ühendsõnastikust eraldi, ei pruugita seda märgata. Vaateväljast jäävad eemale ka rubriigid „Veel sarnaseid sõnu“ ja „Veebilauseid“, kuid nendega polegi keeletoimetajal midagi pihta hakata. Seega jääb üleminekuaja Sõnaveebil vajaka just struktuuri selgusest ja teabe usaldusväärsusest.
Tekst, kirjutaja ja lugeja
Keeletoimetaja töötab kõigil keeletasanditel, kuid tähtsaim neist on tekstitasand. Ta jälgib nii õigekirja, sõnavara kui ka lausestust ühe eesmärgiga – saavutada koostöös autoriga selge, mõttetihe ja köitev terviktekst. Sellegipoolest on üks sagedasemaid ülesandeid sõnade ja sõnavormide vaheldusrikkuse suurendamine ning häirivate korduste kõrvaldamine. Keeletoimetaja ei tõsta kätt, kui tekstis on kasutatud korra või paar sõna oluline, ent kui teadusteksti ühesainsas lõigus on oluliselt suurem, väga olulise tähtsusega, ei ole oluliselt kasvanud ja olulisi muutusi ei ole toimunud, pakub ta kirjutajale sünonüüme. Samamoodi soovitab ta muuta sõnavormi, kui õigustekstis algavad lõigud järgemööda väljenditega sellest tulenevalt, sellest lähtuvalt, sellest nähtuvalt ja sellest tingitult. Nii aitab toimetaja suurendada teksti elementide varieeruvust, andes juurde mahlakust ja paeluvust. Viimasel ajal tihti kuuldav väide, nagu nudiks keeletoimetaja tekstid standardseks, ei pea paika – hoopis vastupidi: ta pakub võimalusi, kuidas autori isikupära veel säravamalt esile tuua ja tekst lugejale selgemaks muuta.
Keeletoimetaja peamine töövahend on õigekeelsussõnaraamat.
Hiljutistes keelearuteludes on kirjakeele normi kohast tarbeteksti kiputud vastandama loomingulise ja loovaga. Tegelikult ei pruugi kirjakeelsus autori isikupära ja väljendusrikkust mitte kuidagi kahandada. Reeglite ja normingute järgimine ei tähenda automaatselt loominguvabaduse kadu. Mõeldagu näiteks Rein Veidemanni, Ene-Margit Tiidu, Mihhail Lotmani või Marju Lepajõe kirjutistele – need on täis nauditavat omapära ja nõtkust, ehkki on kirjutatud ja ka toimetatud kirjakeele normi alusel.
Toimetaja näeb oma igapäevatöös erakordselt erineva taseme ja stiiliga kirjutajaid. On palju terava sulega inimesi, kelle tekst vajab üksnes kerget poleerimist. Mõnel juhul tuleb sõnavahu taha peitu jäänud mõte koos autoriga välja otsida. On juhtunud sedagi, et autor palub suures hädas teksti lausa ümber kirjutada, sest tunneb, et omaenda oskustest jääb vajaka. Praegu tähelepanu keskmesse tõstetud keeleliste valikute vabadus, mis kajastub ka Sõnaveebis, tekitab temas pigem vastakaid tundeid ja ta ei oska ega soovigi sellega midagi peale hakata. Seda ei saa talle sugugi ette heita.
Külli Habicht osutas teemapäeval huvitavale paradoksile: „Suunav keelekorraldus võib mõnikord mõjuda rangemalt kui käskiv.“ Keeletoimetajad nõustuvad sellega kahel käel. Vahel võib anda ükskõik kui pehme soovituse, ikka on kirjutajaid, kes otsustavad seda võtta range üldreegli või käsuna. Võib välja pakkuda terve sõnapaleti, anda Sõnaveebi ja veel kolme sõnaraamatu lingid, aga ikkagi soovitakse teada, milline on „õige“ variant või mida keeletoimetaja ise eelistaks. Kui kirjutaja ja keeletoimetaja vahel on välja kujunenud usaldus, võib sageli kuulda palvet „Tee lihtsalt see tekst korda“ või „Ma ei oska valida, pane sa nii, et on õige, hea ja ilus“ või „Aita mul see mõte selgeks kirjutada“. Samamoodi on ka juuksuri, kodulehe koostaja ja raamatupidaja teenuste puhul: me soovime neilt lihtsalt head lõpptulemust või selget nõuannet, mitte segadusse ajavat kirjeldust töö käigu, ajaloo, vahendite ja valikuvõimaluste kohta.
Muidugi, nii nagu on olemas eri tasemel juuksureid ja raamatupidajaid, on ka keeletoimetajaid, kes võivad olla liiga innukad või vastupidi, liiga pealiskaudsed. Igal juhul kannatab autor ja hiljem ka lugeja. Kui toimetamise tõttu algne mõte soovimatult muutub või kirjutaja omapära kaob, tuleb toimetajal astuda samm tagasi. Ta peab jääma alati kirjutaja selja taha ning tegema viisakat ja diplomaatilist koostööd. Keelehooldeallikad ei ole siinjuures mitte lajatamiseks, vaid heasoovlikuks toeks.
Suur hulk tekstiloojaid suhtub keeletoimetajasse kui heatahtlikku proovilugejasse, kes märkab värske pilguga ka seda, mille suhtes autor on muutunud pimedaks. Toimetaja ei tegele üksnes õige ja vale, vaid ka hea ja halvaga, lähtudes autori soovide arvestamise kõrval kõige tähtsamast: lugejast. Kui kogenud toimetajal tekib tarbeteksti lugedes mõttelünk, võib see suure tõenäosusega tekkida ka lugejal. See, et tekst lastakse keeletoimetada, on lugejast hoolimise märk.
Ehkki keeletoimetajat rõõmustavad kiiremad muutused keelekorralduses, kaasneb nendega hulk ebamäärasust, mille tõttu on veel raske uut ühendsõnastikku kasutada, soovitada ja aluseks võtta. Toimetaja tegutseb niigi arvukate tegurite mõjuväljas. Eri autorid ootavad erisugust lähenemisviisi alates minilihvist kuni teksti ümbertegemiseni. Tööandja võib soovida üksnes korrektuuri, aga ka teksti ületõlkimist või viimase otsustaja rolli täitmist. Tekst paneb tegema sobivat valikut registrite, stiilinüansside ja sõnavara hulgast. Lugeja ootab endaga arvestamist. Kõigi nende nõudmiste vahel tasakaalu leidmine on miljoni dollari küsimus. Keelekorraldajate selged nõuanded, normingud ja kirjakeele põhimõtted on siinjuures tarbeteksti keeletoimetajale asendamatuks abiks.
Mõttevahetus keelekorralduse ja -hoolde üle jätkub täna eesti keele instituudi ning Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi korraldatud arutelupäeval „Eesti keel normi ja vabaduse vahel“2.
1 Vt https://www.youtube.com/watch?v=GDmYPjhZVTA.
2 Arutelupäev toimub Zoomi veebikeskkonnas kella 10.00–17.15, vt https://us02web.zoom.us/j/87878680248?pwd=OHhJVFBLMitFNjlQNG16UzllOXB6QT09.
