Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
Meie ulmelise aasta Gustav Suitsu luuleauhinna võitja on auväärne Mats Traat emakeelse värsiraamatu „Taivatäis tsirke. Nelläss luulekogu Tartu kiilen“ (2020) eest. Kristian Jaak Petersoni isa emakeele päeva puhul õiglane, ilus tulemus. Eks ole selja taga juba ka kuuskümmend aastat kandilisi maamehe laule ja sadu etüüde läiteks. Kus tuld, seal suitsu.
Olgu muljetamiseks kogu avaluuletust, et oleks kohe näha, millest jutt käib: kõik algab ema rüpest ja laastukorvist – lapsepõlvest. „Latse rõõm“: „Akna pääl aha jäälilli. / Päiv valge, kindalang must. / Lastukorvin ol’l kerä. / Kudaja mia – väike miis. // Emä tarre tul’l laudast, / näol ele nink rõõmuss el’k. / Temäl ol’l ilusat uudist: / lambal om sündinu tall!“
Gustav Suitsu auhinna komisjonis on kujunenud tavaks, et kui tahes erinevad on liikmete esimesed, teised või kolmandad eelistused, lõppotsus tehakse üksmeelselt. Sel korral oli taas tugev konkurents. Vastakuti vaatasid tõtt Tõnis Vilu luuletuskogu „Tundekasvatus“ – nüüdseks on teada, mis lugu sellega* – ja Indrek Hirve „Ratsuritäht“. Mõlemal poeedil oli trumbiks varasem Suitsu preemia. Esimesel neli, teisel üksteist aastat tagasi, kui Tõnis tegi kingi psühholoogile, Indrek aga võttis vee silma. Mõlemat iseloomustab tugev poeetika: ühel autentselt autoloogiline, teisel mõtlikult metafoorne, ent tasahilju on muutumas lüüriline sisu. Kui noorem pigem kasvatab vastupanuvõimet hinge ja keha entroopiale ning oksüdeerumisele, olgu Tōkyōs või Tartus, siis vanem laseb melanhoolsel magusal valul üle Toomemäe laskuda. Valulikud mõlemad, kuid samas leplikud.
Betti Alveri debüüdiauhinna vääriline nominent Joosep Vesselov fantaseeris (luule)katkust Tartus juba enne epideemia puhkemist – luuletuskogus „Linna laul“. Tema vabavärssi on mõjutanud Hasso Krulli luule, millest kumab omakorda läbib Jaan Kaplinski taustakiirgus. Märt Sepperi fantaasiad globaalsest keskajast ja igavikulistest küsimustest – kogud „Acheroni õied“ ning käsikirjaline „Emanatio, jõe süda“ (emakeeli väljavool) – tuletavad meelde Meelis Friedenthali ajaloolist müstikameelt proosas. Naise sisevaatepunkti peenrefleksioone, ümbritseva tajumise subtiilsust, sõnastatakse Joanna Ellmanni luuleraamatus „Peegeldused tundmatust“, nagu ka armastuse painavat intiimsust Lea Mändmetsa köitva pealkirja „Härmeldused“ all. Rainer Rahasepp ei ole kitsi irdriimides nelikutega kogudes „Rõõmu kandes“ ja „Päike pesitseb me põues“. Ta on külalaulikute Hendrik Adamsoni ja Contra kauge sugulane. Ta teeb ühtäkki kvaliteetse hüppe sõnakunsti kõrgtaseme poole setukeelses tsüklis „Ts’uutkõnõ umah keeleh“, mille naivistlik sisu läheb ladusalt algriimi murdelise arhaismiga, mis loob nauditava terviku. Niimoodi võikski jätkata, loobudes päikesepillamisest.
Gustav Suitsu luuleauhinna laureaat Mats Traat
Murdeluule kiituse juurest jõuamegi ringiga tagasi Mats Traadi, pärjatu manu. Pealkiri „Taivatäis tsirke“ tuletab otsemaid meelde ka Jaan Kaplinski murdeluulekogu „Taivahe heidet tsirk“ (2012). Et kaldub nagu Tsirguliina kanti? Meelde tulevad Jaan Lattiku latseq: „Kas um tsirgukõsõl murõt, / kost tiä saa, mis tiä süü, / kas tiä nälgä koolõs? / Timä luut yks Luuja pääle, / kargas sääl ossa pääl, / ryymsast nõst yks hääle“.
Taiva tsirgukõiste motiivis on midagi õnnelikku. Olla vaba kui lind, see on tugev hingekosutus. Lendamise avarus ja vilkus, unistustele järgnemine, vabadus. Kui lõunaeestikeelne Kaplinski läheneb oma võro vanaemakeelele tartukeelsest keskkonnast, siis Traadi emäkiil on Otepää – Palupera ja Arula – külamurrakute keskne. Tema esimese tartukeelse luuleraamatu pealkiri viitab kõige tähtsamale motiivile antud „projekti“ taga: „Armastuse päiv“ (1995). Teine oli „Kõllane õtak“ (2001), kolmas „Ugandi igatsus“ (2013). Nüüdseks on ilmunud juba järgmine mahukas osa „Säidse äidset. Viiess luulekogu Tartu keelen“ (2021).
Kuigi Gustav Suitsu preemia komisjon ei lähtu kitsalt tõlgendatud suitsulikest kvaliteetidest, vaid hinnatakse head luulet üleüldse, kõige üldisemas suitsulikus mõttes, siis sedapuhku võib ka siduvatele motiividele viidata, mis tänast otsust iseloomustab. Oli ju Suits, Tartu keele Võnnu murrakus „Kerkokella“ looja, meie esimesi tähtsaid murdeluuletajaid Käsu Hansu ja Gustav Adolph Oldekopi järel. Ballaad-poeemi „Lapse sünd“ autor viljeles samas meisterlikku regivärssi ning kirjutas tsükli „primitiive“. „Taivatäis tsirke“ sädistab samas salus.
Luuleraamatu lõppu on Mats Traat kogunud tsüklijagu murdetekste varasemate luuletuskogude lehtedelt, alates „Kandilistest lauludest“ (1962) ja „Laternatest udus“ (1968). Kas need on tõlked eesti keelest või loodud otse emakeeles? Küllap ikka viimast. Võib isegi, vastuoksa, oletada, et kogu Traadi eestikeelne luule on pigem tõlgitud tema sügavamast emakeelest. Varjatud armastus see igatahes ei ole, vaid ilmne maast madalast.
Viimasest tsüklist leiame humoorika teksti, kus suitsu–sannaline kurdab, et leilikoja kõrval ei ole veekogu, kus ennast peale kanget kuuma jahutada ja loputada, sest kust sealt mäe pealt seda allikat ikka võtta. „Sann“: „Esä kuumass kütse sanna, / lõun sai parassjagu ää. / Emä, viht nüid üten anna, / las ma õige vihtma lää. // Ärä kõrvet kindsu, säl’lä – / lõun oll ütlemada ää. / Nigu visass ussest väl’lä, / joh vist esi vanass jää. // Ülepää nüid joosess jõke, / a kos tan mäe pääl vii. / Pühi peoga näo päält nõke, / kae, kost tare manu tii“.
Selle vea – et allikat ei ole – on maaparandaja Palanumäe-mees nüüd korda ajanud: ta kaevas meile ise sügava jõe, õieti seega kaks. Nii nagu Mats Traati on nimetatud jõgiromaani-kirjanikuks, nii on ta õigupoolest ka jõgiluule-poeet. Tema tekst kulgeb aeglaselt ja väärikalt justkui veerohke voog. Nagu Väike- ja Suur-Emajõgi, mis kaksi rändavad läbi Lõuna-Eesti, Pühajärve kõrvalt Võrtsjärve ning läbi Tartu loogeldes Peipsisse. Kõik saab alguse ühest väiksest lättest Väikse Munamäe nõlval.
On kurdetud, ja mina ise samuti, et pikkade liinidega Traadiga ei jaksa lugeja sammu pidada. Sisse tulevad suured lüngad ja jäävad südamele kripeldama. Millal need järeleaitamistunnid küll tehakse? Vahel kipume käega lööma, et las jääb ootele või koguni sinnapaika. Sageli ei oska me ka hinnata seda, mis on otse nina all, võtame seda kui midagi tagatut ja vahime mujale. Suuremas pildis ja kestvamas mõõtmes võib aga kindlalt väita: saja aasta pärast on Mats Traadi jõgitekstid meie kultuuri väärtuslik loodusvara. Kui kaovad ära ajaloolise mälujäljega põlvkonnad ja muistsete murrakute kõnelejad, saab ometi ühendust võtta selle kadunud maailmaga, mis on tallel Harala elulugude jäädvustaja jõgiproosas ja jõgiluules. Püha emakeele püha emajõgi.
Selles ennustuses on loogikat: kirjanik Traat pälvib tulevaste põlvede sügava tänutunde. Aitüma, Mats!
Artikli aluseks on emakeelepäeva veebikõne 15. III 2021 Eesti Kirjandusmuuseumis.
* Tõnis Vilu pälvis luulekoguga „Tundekasvatus“ 14. III 2021 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna. – Toim.
Ligi kuu aega tagasi küsis Tallinna Süda tänava elanik, linnaruumihuviline Madle Lippus Sirbis, kas Rävala puiesteest saab sel suvel pealinna autovaba puiestee.1 See oli omakorda ajendatud arhitektide liidu presidendi Andro Männi samalaadsest linnale antud soovitusest. Mänd nimelt tegi Eesti Päevalehele antud intervjuus ettepaneku teha Rävala puiestee suveks autovabaks.2Üleskutses Mihhail Kõlvartile seisab muu seas nii: Rävala puiestee ümbrus on natukene surnud tsoon, elu on liikunud vanalinnast põhja poole: Telliskivisse, Noblessnerisse. Rävala puiestee oleks ideaalne võimalus tuua elu tagasi ka vanalinnast lõuna poole.
Rävala puiestee ümber tekkinud poleemika on ajendatud linnavalituse plaanist pikendada Rävala puiestee Pärnu maanteeni. Selle projekti väljaehitamine on justkui seatud uue peatänava väljaehitamise tingimuseks. 10. VII 2019 toimunud pressikonverentsil ütles värskelt linnapeaks saanud Mihhail Kõlvart, et peatänava projektiga senisel, arhitektuurivõistluse tulemuse põhjal peaaegu valmis projekteeritud kujul edasi ei minda ning linna uue tuiksoone ehitamine sõltub Estonia puiestee tunneli ning Rävala puiestee pikenduse väljaehitamisest. Linnapea viitas K-Projekti koostatud liiklusmodelleeringule, mille kohaselt vähendab uus peatänav ühissõidukite läbilaskvust. Mootorsõidukite liikumise sujuvust loodetaksegi Rävala puiestee pikendusega parandada, sest uue peatänava projekt näeb ette mootorsõidukitele eraldatud ruumi vähendamist.
Linnavalitsus pani hiljuti välja Rävala puiestee projekteerimistingimuste eelnõu, s.t lähteülesande, mille järgi hakatakse projekti koostama. Lippus tegi Rävala puiestee pikenduse plaanile Sirbi artiklis mitu etteheidet. Esiteks see, et tingimustega ei põhjendata Rävalasse ühistranspordikoridori, konkreetselt trammitee, planeerimise vajadust. Teiseks on eelnõu segane, mis hoolimata avatud menetlusest raskendab kommenteerimist. Samuti ei ole selle sisu kooskõlas kesklinna arengusuundadega. Kolmandaks: valitud on vale menetlusviis. Projekteerimistingimuste asemel tuleks avaliku huvi objekti puhul koostada detailplaneering, ruumi mõtestamiseks anda juhtroll vastava ettevalmistusega arhitektidele ja planeerijatele ning lähtekohad ja eesmärgid linnarahvaga põhjalikult läbi arutada.
Märtsi alguses rääkis linn Rävala puiestee pikendusest juba uut juttu. Linna häälekandja Pealinn väitel on linn loobunud tänavalõigu rajamisest projekteerimistingimuste alusel ja lubatakse arhitektuurivõistlust. Abilinnapea Andrei Novikov ütles Pealinnale antud intervjuus, et eeskätt oodatakse neid arhitektide mõtteid ja need annavad aluse edasiliikumiseks, senised projekteerimistingimused ja menetlused pannakse pausile.3 Postimehele Rävala puiestee teema kommenteerimisel oli abilinnapea konkreetsem ja ütles: „Rävala puiestee läbimurde lahenduse saamiseks korraldame arhitektuurikonkursi. Otsustasime, et kuulutame koos Eesti Arhitektide Liiduga välja konkursi.“4 Märtsi keskpaiga seisuga ei ole linna esindajad veel arhitektide liidu poole arhitektuurivõistluse tingimuste koostamiseks ja võistluse korraldamiseks pöördunud. Ka projekteerimistingimused on veel Tallinna planeeringute registris üleval ja dokumendi staatust pole muudetud. Nii Madle Lippus kui ka Andro Mänd ütlevad, et projekteerimistingimuste eelnõu avatud menetlusele esitatud ettepanekutele ei ole mingit ametlikku vastust ega tagasisidet antud.
Rävala puiestee pikendusega edasimineku puhul valitseb suur segadus. Süda kvartali kogukonna liige Madle Lippus loodab, et linn pole rakendanud uinutamistaktikat, millega teema kiirelt ja vaikselt ära lõpetada.
Märtsi alguses kohtus linnapea Süda kvartali ja Rävala puiestee kogukonna ligi 120 esindajaga. Kokkusaamise eesmärk ei olnud detailide üle arutamine, vaid ühise arusaama kujundamine, kuidas edasi liikuda.
Järgnevalt räägib Madle Lippus lähemalt sellest kadalipust, mis tuleb läbida, kui soovitakse olla kaasatud. Selleks et Tallinnas oma kodupaiga kavandamises kaasa rääkida, olla osa otsustusprotsessist, tuleb ennast ise pidevalt pakkumas käia, olla ekspert selles, kellele ja kuhu kirjutada, ning kulutada tunde, et registrites õige info leida.
Kas kutsusite linnapea endale ise külla või tuli kohtumise initsiatiiv linnalt?
Madle Lippus: Me korraldame praegu, kohaliku omavalitsuse valimiste aastal kohtumisi kõigi parteidega. Räägime linnaruumist, soovime teada, millisena poliitikud linna arengut näevad ja selgitame oma ootusi valijatena. Muu hulgas saatsime kohtumise kutse ka Keskerakonna nendele liikmetele, kes peaksid Tallinna kesklinna teemadega tegelema. Piirkonna aktiivsete elanike hulgas on inimene, kes on varem linnapeaga koos töötanud, nii et tema kaudu saatsime ka Mihhail Kõlvartile otsekutse ning selgitasime Rävala puiestee pikenduse ümber toimuvat. Ükspäev helistatigi, et linnapea soovib meiega ehk rahvaga kohtuda. Mõneti on ju tore, et nii kõrgel positsioonil poliitik on nõus tulema ja meie muresid kuulama.
Saime linnapeale oma seisukohad küll ära rääkida, kuulsime ka linna plaanidest, kuid järgmiste täpsemate sammude kokkuleppimiseni peaksime jõudma hiljemalt aprilli alguses. Konkreetne lubadus sellelt kohtumiselt oli, et edaspidi räägitakse meiega rohkem: milline menetlus valitakse, millised on järgmised sammud jne. Kui me kohtumiselt lahkusime olime entusiastlikud: linnapea kuulas meie mured ära, ütles „teeme!“, „küll saab!“ jne. Piirkonna elanike huvides tuleb nende kokkulepeteni ja ka esmaste sammudeni jõuda enne sügist.
Praegune olukord on selline tavaline valimiseelne seis: vaadati, et meie kandist võib Rävala puiestee teemal tulla omajagu negatiivset kajastust ja otsustati tõmmata pidurit, sest asja kiiresti ärategemisest ei võida praegu keegi. Kuid me ei tea, mis saab pärast valimisi: kas minnakse edasi vana kavaga või püütakse luua parim võimalik tänavaruum. Palju oleneb ju ka valimistulemustest. Väga oleks vaja jõuda kindlate lubaduste ja sammudeni juba enne sügisesi valimisi.
Hoolimata meie ettepanekust katsetada suvel Rävala puiesteel autovaba tsooni kehtestamist, on mul kartus, et seda võimalust ei kaalutagi. Ilmselt tuleb veel kirjutada, pöörduda või siis ise midagi ära teha, kas või päevaks, et mingi märk maha jääks ja seeme idanema hakkaks. Rõõmustab kohalike elanike suurenenud huvi kvaliteetse linnaruumi vastu võrreldes veel paari aasta taguse ajaga.
Kogu aeg on räägitud, et Rävala puiesteele leitakse uus vorm tavapärase riigihanke menetluse kaudu. Arhitektuurivõistluse võimalus ja linna soov, vähemalt intervjuudes ja sõnades, tänav sel viisil lahendada, on vaid paar nädalat vana.
See lahendus tuleneb ilmselt Andro Männi väljakäidud ideest. Arhitektuurivõistlust on sõnades lubatud vaid läbimurde alale, Kentmanni tänavast Pärnu maanteeni, mitte edasi Rävala puiesteele. See ruum on vaja lahendada suure põhjalikkusega, sealhulgas analüüsida liikuvust, elanike liikumisvajadusi, plaanitavate muudatustega tekkivat uut liikluskoormust ja trammitee võimalikku kulgemist, mida koostöös transpordiameti ja Harjumaa omavalitsuste liiduga möödunud aasta uuringus on juba ka tehtud. Küsimus, mida arhitektuurivõitlusega lahendada soovitakse, jääb praegu ikkagi lahtiseks. Kas plaanitakse teed jalgratturitele ja jalakäijatele, autoteed või ühistranspordi koridori? Need asjad tuleb läbi mõelda enne arhitektuurivõistluse väljakuulutamist. Kindlasti tuleb edasi minna ka kesklinna üldplaneeringu koostamisega, mis praegu on jäänud soiku.
Loodan, et linnavalitsus ei ole kasutusele võtnud uinutamistaktikat, millega tahetakse kogu teema kiirelt ja vaikselt ära lõpetada. Vaadatakse, et siin on kodanikud, kes midagi nõuavad, teeme nende rahustamiseks siis selle arhitektuurivõistluse, kaasame eksperdid, mis kodanikel siis ikka enam öelda on. Kindlasti ei tohi arhitektide liidu kaasamine olla viigileht, millega varjata apaatsust ja soovi oma plaanidega ühele poole saada. Linna roll on linnaruumi arendamine ning selleks põhjendatud kaalutlusotsuste tegemine osaliste huvide ja vajadustega arvestades. Eks me pea ise olema valvsamad ja hoidma silma peal, et nii ei juhtuks.
Mis ettepanekuid te linnale Rävala puiestee kohta tegite?
Me peame alustama kõige üldisemast ning selleks on kesklinna üldplaneeringu koostamise jätkamine. Tegime ettepaneku ka detailplaneeringu koostamiseks – see annab projekteerimistingimustega võrreldes suurema võimaluse kaasa rääkida ning laiendab kaebeõigusega isikute hulka. Ka siin valitseb omajagu juriidilist segadust. Rahandusministeeriumi planeeringuosakond mõtestab planeerimisseadust selliselt, et tuleb koostada detailplaneering ja algatada see enne võistluse koostamist, kuid osa ametnikke on seisukohal, et võistluse saab teha ka enne planeeringut.
Meie siin oleme juba praegu ruumiloome köögipoolega üle keskmise kursis. Kõik need pöördumised ja kirjad ja vastulaused on kodanikuaktivismi korras aidanud kokku panna piirkonnas elavad juristid. Abiks on meile olnud ka endine linnaarhitekt Endrik Mänd, kes linna masinavärki seestpoolt hästi tunneb. Meie kirju paneb seega kokku raskekahurvägi. Olukord on napakas. Tavaline kodanik ei saagi lõpuks midagi aru. Ka lobistamine nõuab omajagu teadmisi ja aega. Kirjutan üle nädala linnavõimu esindajatele kirju ja küsin kuidas läheb ja millised on edusammud.
Ilmekas näide linnapoolsest kaasamisest on ka see, et Rävala puiestee projekteerimistingimused saadeti tutvumiseks ainult mulle, arvati, et nii on elanikud piisavalt kaasatud. Hea tahe rahvaga arutada on justkui tekkimas, alge olemas, kuid arusaam, mida kaasamine tähendab, on ikkagi lapsekingades. Näiteks tegevuse kavandamisel. Strateegiatesse kaasamine on teine tera, nt arengustrateegia „Tallinn 2035“ koostamiseks olid palgatud eraldi teenusedisainerid ning sealsetes töötubades osalesin ka mina. Kahjuks ei kiputa Tallinnas ilusaid ühistööna valminud plaane rakendama.
Kõik on väga segane, üks ametkond räägib üht juttu, teine teist, lõpuks tuleb linnapea, kes justkui tühistab ära kõik, mida teised linnavalitsuse liikmed varem on öelnud. Raske on aru saada, keda peab uskuma, kes teab ja vastutab; pole ka selge, kelle poole peab kodanik pöörduma, et vastuseid saada. Mina kui kodanik ei saa ka aru, kuidas linnavalitsuses otsuseid vastu võetakse.
Pealinna oskamatusest elanike soovidega arvestada on räägitud aastaid. Lühikest aega oli küll tööl kaasamisnõunik, kuid seda nii vähe, et ei jõudnud oma ametisse sissegi elada. Näiteks Reidi tee kaasamisfopaast kolm aastat tagasi ei ole kuigi palju õpitud.
Kodanikule pole tõesti suurt midagi muutunud, ehk ainult retoorika, kõik on nii nagu enne. Hea näide on Tatari tänava taastusremont. Kesklinna valitsus ise hõikas möödunud aasta lõpus oma Facebooki lehel välja Tatari tänava plaanitava taastusremondi. Kirjutasin neile ja küsisin, mida taastusremont tähendab ning et see ei tohi tähendada katendi väljavahetamist, vaid ka ruumi kvaliteedi parandamist. Avaldasime soovi kaasa rääkida. Sellele ettepanekule pole ma rohkem tagasisidet saanud, kui et linnavalitsuses alles otsitakse taga inimest, kes selle teemaga tegeleb ning minuga rääkida oskab.
1 Madle Lippus, Kas Rävala puiesteest saab sel suvel Tallinna (auto)vaba puiestee? – Sirp, 5. II 2021.
2 Peeter Kormašov, Eesti linnaplaneerimine on tupikus. Ainuke muudatus pärast 1990-ndate algust on „rasvaringid”. – Eesti Päevaleht, 21. I 2021.
3 Lea Eisen, Rävala puiestee läbimurdeks korraldatakse arhitektuurikonkurss. – Pealinn 8. III 2021.
4 Uwe Gnadenteich, Rävala puiestee läbimurde lahendus selgub arhitektuurikonkursil. – Postimees 3. III 2021.
Holger Looduse näitus „Taasluues neid vanu nõlvakuid“ Kogo galeriis. Näituse ja sellega kaasneva trükise graafiline disainer on Aleksandra Samulenkova, tekstide autor Tanel Rander.
Seoses piirangutega on galerii suletud, kuid peatselt valmib erilahendus näituse vaatamiseks distantsilt. Täpsem info saabub peagi galerii Facebooki lehele.
Kogo galerii näituste selle aasta programm on koondatud mõistepaari ökoloogia-ökonoomia ümber ning pühendatud maailmas aina päevakajalisemale keskkonna ja majanduse problemaatikale. Ähvardava keskkonnakatastroofi olukorras, mida suuresti põhjustab loodusressursside vastutustundetu ekspluateerimine, on hädavajalik, et ökoloogiast ja ökonoomiast saaksid sünonüümid – sümbioos, mitte ühepoolselt kurnav suhe. Ei teostama asudes ega teadvuses omaksvõetuna ei tule lahendus sugugi lihtsalt. Siin ongi hea anda sõna kunstnikule kui ühiskonna südametunnistusele ja mõtestajale, sest selles poleemikas loeb iga hääl, eriti kui kõnetatakse täie valjusega.
Kõnealust näituste programmi avav Holger Looduse väljapanek „Taasluues neid vanu nõlvakuid“ on oma ülesandes üsna sümboolne. Puudutades konkreetseid probleeme pakub Loodus talle omaselt filosoofilist üldistust, laiendades käsitlust sümbolikeele kaudu üldinimliku, universaalse tasandini. Väljapanekus näeme teoseid looduse, põllumajanduse ja kaevanduse teemadel, kuid autor on neist põiminud keerulise allegoorilise jutustuse, mille keskmes on kultuurilised arhetüübid, eelkõige põrgu ja paradiisi kujundid kontsentriliste koonusekujuliste struktuuridena ja ka binaarsed opositsioonid mägi ja kuristik, küllus ja puudujääk. Näitusega kaasnevas sama pealkirjaga trükises pakuvad Looduse enda valitud ilmekad repromaterjalid ja Tanel Randeri essee nimetatud sümboolsete kujundite kohta mitmekülgse võrdleva käsitluse, osutades seejuures kunstniku soovile neid arhetüüpe demüstifitseerida. Siiski tekib näitust vaadates mulje, et demütologiseerimise kõrval toimub ka remütologiseerimine, uue mütoloogia loomine, kuhu on kaasatud ka vaataja.
Holger Looduse isikunäitus põhineb Euroopa kultuuri ühel tüvitekstil, Dante Alighieri „Jumalikul komöödial“ (1307–1321). „Just meie maise elu poolel rajal // end äkki [—] keset sünget metsa [—]“ leidnud Dante esitas minavormis narratiivi, kus kirjeldab müstilist rännakut teispoolsusesse: peategelasele avaneb seal surmajärgne igavene eksistents põrgus, purgatooriumis ja paradiisis ning kogu maailmapilt, universumi ülesehitus ja seadused tervikuna. Autor on seda poeemi nimetanud komöödiaks, tõenäoliselt austusavaldusena antiikkomöödiale kui ontoloogiliselt kaalukale tekstivormile, jumaliku epiteedi sai see alles pärast Dante surma.
Holger Loodus. I love eternal life. Foto, 2019.
Hoolimata Dante ilmalikust autoripositsioonist on see olemuselt sakraalne tekst, mille üheks tähendust loovaks tasandiks on initsiatsiooni struktuur. „Keset sünget metsa“ alanud teekond seostub viibimisega sümboolsel hämaral alal elu ja surma vahel, sissepääsuna teise maailma. Traditsioonilise initsiatsiooniriituse läbija katsetustele, mis tähistavad (ajutist) surma, järgneb valgustuslik kogemus, maailma kohta teadmiste saamine ja nendega ühiskonda naasmine. Kõnekas on asjaolu, et Dante saatjaks sellel retkel osutub Vergilius (70. – 19. eKr), eepose „Aeneis“ autor. Protagonist, troojalane Aeneas sooritab samalaadse sümboolse retke ja ammutab Hadese allilma laskudes uusi teadmisi. Nende abil leiab ta koha uue linna rajamiseks, millest päritolumüüdi järgi saab hiljem alguse Rooma riik.
Initsiatsiooni rituaali kontekstiga seostub ka Holger Looduse näituse keskel eksponeeritud lauamäng – spiraal, mida mängijad saavad oma reeglite abil muuta keerdkäikudega labürindiks, mille keskpunktis asub paradiis, igavene valgus ja armastus. Paradiisi sümboolikaga on ühendatud ka teised selle väljapaneku kujundid – plastmassist mängutorti meenutav objekt võltskristallidest kaunistustega ja lasteraamatu „Maailma rikkaim varblane“ illustratsioonist laenatud kuldne teraviljakuhi –, kuid need hoiatavad välise sära ja külluse eest, mis võib õigelt teelt kõrvale meelitada. Eksiteelt aitab ära hoida näituse järgmine eksponaat: võtmehoidja, mis ühendab purgatooriumi stiliseeritud kujukest ja sulge, võib-olla ingli tiivast. Meene ja talismani funktsiooni sulandav vaimukas objekt on ambivalentne, seostudes nii kommertsliku turunduse soovi kui ka kaitsva sümbolesemega. Samuti on ambivalentne kuju kõrval asuvas kompositsioonis: riietatud kontsentrilistest ringidest koosnevasse kostüümi, milles on sõnum „I Love Eternal Life“ ehk „Ma armastan igavest elu“, võib see olla nii avangardset moekollektsiooni esitleva modelli kui ka Hieronymus Boschi sürreaalsete põrgutegelaste tõlgendus.
Näituse läbiv kujund on aga pealkirjas välja toodud nõlvakud – kivised, tolmused ja elulagedad, kus peab vastu vaid mõni kõrbekaktus. Nagu ka põrgukaljud, kus suitsu ja väävli tõttu pole elu võimalik. Tahes-tahtmata tekib vaatajas mõte, et inimene ise on oma ümber tekitanud sedalaadi nõlvakud – ja teinud seda külluses. Põrgutules hõõguv surnutelinn, mille taustal on ahastuses üles tõstetud Dante käsi – tsitaat Eugène Delacroix’ maalilt „Dante ja Vergilius põrgus“ (1822) – pakub samuti mõtlemisainest. Dante käe kujutis, korraga kontekstist välja tõstetud ja siiski sellega seotud, on hoiatav märk. Kiviste nõlvakute teema jätkub videoprojektsioonis, kus näidatakse Eesti dokumentaalfilmide katkendite valikut, valdavalt kaevanduse teemal. Raske töö, plahvatused ja puurimised, kivide massiivi puhastamine ja sõelumine selleni välja, et tegemist ei ole enam maavara kaevandamisega, omandavad sellel näitusel purgatooriumi metafoori tähenduse. Elutust põlevkivist energia saamine hakkab Dante ajastu kontekstis kõlama peaaegu et alkeemiliselt.
Näituse kõige kummastavam teos ja ühtlasi ainuke loodusvaade kujutab kidurat tundrumaastikku, vastandatud selle taustale asetatud reprolikule raamitud pildile, mille keskel on kujutatud šiškinlikult uhke mänd. Kas on tähenduslik, et raamitud looduspildi pinnal on rebendeid, kust paistab läbi veidi ehedat loodust? Kunstnik vihjab, ei ütle otse, andes taas võimaluse üpris vabale tõlgendusele.
Tänavu viiekümneaastaseks saanud Holger Looduse valik „just meie maise elu poolel rajal“ algava narratiivi kasuks on mõneti eneseirooniline žest, vaimukas katse tähistada keskikka jõudmist. Seda narratiivi on kunstnik laiendanud meie ühiskonnale: verstapostina toimival ülikriitilisel ajal tegutsemine määrab suuresti tulevaste põlvkondade, kogu meie planeedi ajaloo kulu ja võimalik, et nii, nagu mitte kunagi varem. Dante suurteost on käsitletud keskaegset maailmapilti ja hierarhilist ühiskonnakorraldust võimsalt kokku võetuna, renessansi ja uusaja väljakuulutajana. Praegust maailma on korduvalt võrreldud keskajaga. Kui jätta kõrvale keskaja vaimus valminud võluvad summa’d, kõikehaaravad traktaadid ja kunstiteosed, tuletavad Dante kodulinna kimbutanud gvelfide ja gibelliinide intriigide tagajärjel tekkinud konfliktid, samuti seda ajastut iseloomustavad ristisõjad, katk, usuteadvust kummitanud apokalüpsis meelde (küber)terrorirünnakuid ja infosõdu, koroonaviiruse pandeemiat ja maailmalõpuna ähvardavat keskkonnakatastroofi. Kas ka meie keskajale järgneb uus renessanss ja milline see võiks olla, on raske öelda.
On viis peamist digiteenuste suurkorporatsiooni – Google, Facebook, Amazon, Apple ja Microsoft –, mis kujundavad suure osa inimeste elu. Otsinguid teeme Google’is või laeme rakendusi alla Google Play Store’ist, uudiseid ja sisu näeme Facebookis ja Instagramis, ostleme Amazoni e-poes, tööl kasutame Skype’i või Teamsi (Microsoft) ning iPhone’iga laeme rakendusi alla App Store’ist. Need on mõned näited hiigelplatvormidest, mis on veebi ja veebirakendustesse kolinud. Nimetatud digiplatvormid juhivad Euroopa digiteenuste turgu, neid kasutavad miljonid inimesed ja ettevõtted, et otsida või vahetada infot, pakkuda reklaami, sisu, kaupa, teenuseid ja suhtlusvõimalust.
Tegu on n-ö tühjade platvormidega – struktuuriga, mis elab ja õilmitseb ainult seetõttu, et keegi kusagil eraisiku või ettevõttena loob mingit sisu, teenust või väärtust, mida ta teistega loodud tehnilise infrastruktuuri kaudu jagada tahab. Ja jagada saab just nendel platvormidel, kuna sinna on koondunud teised kasutajad ja ettevõtted, tekkinud on võrguefekt: kus on, sinna tuleb juurde ja selles väljendub ka nende ettevõtete kasum ja turuväärtus.
Lihtsustatult on tegemist info infrastruktuuriteenusega, mis on võrreldav näiteks energiasektori jaotusvõrkudega. Info kättesaadavus ja sisu kujundavad ühiskonna poliitilisi protsesse, mõjutades arvamuste ja eelistuste kujunemist. 2016. aasta Brexiti kampaanias Briti poliitilise konsultatsiooni ettevõtte Cambridge Analytica näitel on kaasus, kus andmete põhjal mõjutati Facebooki kasutajaid Brexitit pooldama, ja see näitab ühtlasi, kui suur osa on infol, andmetel ja nendega manipuleerimisel. See, et selline avalikkuses toimimine on siiamaani olnud eraettevõtete täieliku kontrolli all, on jahmatav.
Teiste selliste elutähtsate teenuste jaotusvõrgud, nt elekter, soojus, gaas ja vesi, on riiklikult reguleeritud just seepärast, et vältida ebamõistlikke tarbijahindu, kuna need infrastruktuuri omavad ettevõtted on monopoolses seisus ja riik püüab seista tarbija eest. Tarbijate õiglasemat kohtlemist konkurentsi suurendamise ja hiidplatvormide võimu piiramise kaudu püütakse nüüd Euroopa Liidus saavutada digiturgude määruse abil.
Konkurentsiküsimustes erineb infojaotusvõrk elektrijaotusvõrgust ühe nüansi poolest. Võimaliku hinnaga manipuleerimise (sest need teenused on justkui tasuta) asemele on tulnud andmetega manipuleerimine. Teisisõnu, on tekkinud andmepõhine konkurentsieelis. Teistel (digi)ettevõtetel ei ole nii palju kasutajaid, reklaamimüüjaid ja andmeid ja seetõttu ei saa nad nii edukalt suunata sisu ja viia kokku reklaamipakkujaid ja kasutajaid. Niinimetatud mitmepoolsed turud, kus kaubeldakse turuosaliste andmetega, nt suunatakse ühe ettevõtte kampaaniat teatud kasutajatele, ongi nende ettevõtete peamine toimiv ja raha sissetoov ärimudel. Toodet või teenust on võimalik väga spetsiifiliselt suunata näiteks Maakri kvartalis elavale 20–25aastasele joogaga tegelevale veganmehele.
See tõstatab privaatsuse küsimuse. Kas saab rahul olla, et selliste isikuandmetega kaupleb üks globaalne eraettevõte, kel on teiste kasutajate kohta sama täpsed andmed, kuna jälgib ka muudes kanalites tehtud otsinguid ja klikke? Euroopa Liidu katse seda isikuandmete kaitse üldmäärusega (GDPR) leevendada ebaõnnestus, kuna nüüd on kasutajate isikuandmed veel kindlamalt nende platvormide käpa all, sest seaduse järgi ei tohi neid avada, jagada ega kasutada ühiskonna huvides teadustöö tegemiseks.
Siiski püüab kasutajapoolset andmekontrolli ja privaatsuse küsimust teatud määral uuesti lahendada detsembris Euroopa Komisjoni avaldatud digiteenuste määrus, kus tõstatatakse vajadus teha digiplatvormide reklaami- ja sisusuunamine läbipaistvamaks. Nimelt peaks kasutajal tekkima võimalus selgelt näha, mille alusel talle sisu ja reklaami pakutakse. Iseenesest kõlab see hea lahendusena, kuid silmas tuleb pidada, et sellisest kohustusest on võimalik määruse üldsõnalisuse tõttu mööda hiilida, kui näiteks lisada kasutustingimustesse (50 lk) üks lause, et reklaami või sisu kuvamisel kasutatakse alusena teiste sarnaste kasutajate eelistusi (collaborative filtering). Sisu poolest ei anna see kasutajale paremat ülevaadet ega suuremat kontrolli oma andmete üle. Parem oleks anda kasutajale palju selgem kontrollivõimalus, valida täpselt, kellega ja mis eesmärgil ta andmeid jagab.
Omaette küsimus on, kui aktiivselt seda võimalust kasutataks, kuid siin tuleb suurendada teadlikkust selle kohta, et näiliselt tasuta toimivad digiplatvormiteenused kauplevad meie endi tundlike andmetega, jagades neid meile tundmatute reklaamimüüjate ja teiste ettevõtetega. Seega tasub küpsiste valimisel kulutada kümme lisasekundit otsustamaks, kas tahetakse kolmandate osalistega andmeid jagada või kas personaliseeritud sisu vastu on üldse huvi. Peale selle tuleb uues seaduses teha soovitussüsteemide loogika igale kasutajale nähtavaks ja lihtsasti arusaadavaks.
Siin lähtub järgmine probleem – algoritmide pidev muutumine. Kui algoritme pidevalt täiustatakse, siis kui ajakohane on nende toimimisloogikat selgitav info? Lisaks kasutatakse masinõpet, kus algoritm täiustab end ise koguni mahus, mis pole ettevõttele või järelevalve tegijale enam nii selgesti mõistetav. Kes vastutab siis? Kuna need eraettevõtted pakuvad ühiskonnale jaotusvõrguteenust, siis peavad vastutama need ettevõtted. Tuleks hoiduda järele andmast väidetele, nagu oleksid tehnoloogia ja sellest tulenevad algoritmid neutraalsed. Algoritmidel on samasuguseid eelarvamusi ja kallutatust nagu inimestelgi. Seega osutamine, et algoritmi funktsioon sõltub osaliselt mõnest riigi andmebaasist ja kuvab seetõttu diskrimineerivat infot, ei saa olla väljavabandatav, sest platvorm on andmete põhjal oma algoritmi loonud ja vastutab selle eest.
Teine sisu kuvamise tahk on digiteenuste määruse eesmärk eemaldada mittesobivat sisu. Sisu sobivus tõstatab liikmesriikide erinevustest tuleneva probleemistiku. Kui liikmesriikides hakkavad ebasobivat sisu eemaldama sõltumatud sisumoderaatorid, siis kerkib küsimus nende sõltumatusest. Mitte keegi ei ole vaadetest ja väärtustest vaba ja võib tekkida olukord, kus ühes riigis sobimatuks määratud sisu osutub teises riigis sobilikuks ning seda hakkavad arutama riikide esinduskogud. Ühiskonda ideoloogiliselt lõhestavad teemad antakse võib-olla modereerijatele, kuid kes teab, mis on nende väärtussüsteemid ja kas nad esindavad valitsuse või valitsusevastaste vaateid. Nende otsused mõjutavad otseselt kuvatavat sisu.
Kogutud andmed on platvormide tegevusse sisse müüritud, neid andmeid ei saa kasutada mitte mingil muul viisil kui ainult nendesamade platvormide majanduse edendamisel. Teistele ettevõtetele või kasutajatele pole kogutud andmed ja nende põhjal tehtud järeldused (nn andmete topoloogia) suures osas kättesaadavad, s.t need ettevõtted ei vastuta avalikkuse ees. Siin püüab teine Euroopa Komisjoni algatus, digiturgude määrus otsida lahendusi väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele ning ka traditsioonilistele meediaettevõtetele, nt ajalehtedele. Nimelt püütakse luua olukord, kus platvormil olevad ettevõtted on saanud oma käsutusse ja kasutusse ettevõttega seotud andmed. Andmed püütakse platvormide luku tagant (lock-in) valla päästa, et platvormidel tegutsevatel ettevõtetel tekiks suurem võimalus kasutajaandmete põhjal oma teenust, sisu või toodet täiustada. See aitaks kaasa selliste ettevõtete andmepädevusele ja sealtkaudu innovatsiooni kasvule teistes sektorites.
Pidades silmas, et otsingumootori optimeerimine, selleks et jõuda nt Google’i otsingutulemuste tippu, on samuti omaette äri ja mõningate tehnoloogiliste lahenduste ja andmete avaldamine võib viia teistmoodi kallutatud tulemusteni. Samuti varitseb oht, et kõik katsed ligipääsetavust ja läbipaistvust suurendada sumbuvad pärast ärisaladuse kaardi mängu tulekut. Kui platvormid väidavad, et küsitud andmed on osa nende ärimudeli toimimisest, tekib võimalus kohustusest mööda hiilida. Siin tuleks järgida mõtet, et infojagamine on avalik hüve ja puhtalt ärisaladuse loori taha ei tohi hiigelplatvormid oma kahetisest rollist (era- ja avaliku huvi tagamine) tulenevalt peituda.
Nimetatud kaks algatust on täis igaüht ja ettevõtteid mõjutavaid muudatusi, kuna me kõik kasutame sisu ja teenuste tarbimisel nende ettevõtete platvorme. Neil on suur võim, seega tuleb täiendada konkurentsiõigust, tagada kasutajate suurem privaatsus ja andmete üle suurem kontroll. Nende platvormide algoritmid küll otsustavad, milline sisu jõuab personaalsesse uudisvoogu või otsingutulemustesse, aga kasutaja nõuab läbipaistvust.
Olukorras, kus infojaotusvõrk on erakätes ja mõjutab valimistulemusi, avalikku arvamust, poliitilisi arutelusid, tuleb jälgida võimalikke karisid, seista avaliku huvi eest ja kaitsta tarbijat. Ebaproportsionaalset võimu tuleb tasakaalustada, seni on mõned eraettevõtted seda ära kasutanud. Soovitades hiigelplatvormidel klapitada era- ja avalikku huvi, kasutan klassiku sõnu: „Ebony and ivory live together in perfect harmony side by side on my piano keyboard oh lord why don’t we.“
Kuidas hästi elada? Selleks tuleb teha ära. Kahes mõttes. Esiteks tuleb teha ära niimoodi, et seatakse mingi siht, tehakse mingi plaan ning viiakse see ellu, tehakse ära, valmis. Võetakse nõuks mõistlikult toituda; teha sporti ja mitmel muulgi moel oma keha liigutada; koristada; tegeleda käelise tegevusega: mängida pilli, teha keraamikat või puutööd, kududa, žongleerida; tegeleda jalalise tegevusega: tantsida, kõndida, uisutada, joosta; oma vaimu mõnel viisil liigutada: käia teatris, kinos, raamatus, näitusel, kontserdil; kirjutada. Üksinda ja koos teistega. Ütled kallile inimesele, et armastad teda; ütled sõbrale, sugulasele, naabrile, võõrale, et hoolid temast. Võtad nendega koos midagi ette, teete üheskoos midagi ära: olgu selleks koristamistalgud, kuhugi minek või lihtsalt koos olemine mida iganes tehes. Meelega, sihilikult. Kui midagi on ära tehtud, siis hakkab kergem, tehtu on su pealt ära ning tegemise käigus oled saanud rõõmsamaks, tugevamaks, vabamaks; suhestud enda ja teistega rohkematel viisidel. Isegi kui kordad juba sageli tehtut: sest kui sa ei tee ära, siis harjumus kaob, vilumus läheb rooste, suhe kuhtub. Tegu on vaja ellu viia, lasta tal elus lahti laotuda ning jõuda mingi valmimiseni, mis annab tagasisidet teo kohta ning aitab ennast paremini sättida iseenda, teiste, maailma suhtes.
Ära on vaja teha ka teises mõttes. Ära teha tuleb ka niimoodi, et jäetakse midagi tegemata, astutakse samm tagasi, viivitatakse elluviimisega, valmistegemisega, kohejätkamisega. „Ära“ on siin samas tähenduses nagu väljendites „ära jätma“ või „ära võtma“. Ära tegema nagu inglise undo. Sellega seotult ka näiteks „ära õppima“ nagu inglise unlearn või saksa entlernen. See on samm tagasi käesolevast olukorrast ja tegevusest. See käib mitmel moel. Näiteks fenomenoloogilise reduktsiooni või chan/zen-mõtlusega: jälgid ilmnevat, aga ei lähe sellega kaasa, ei tee seda ära vaimus ega kehas, vaid viivitad, viibid selles jälgimises. Selle kaudu kogemuselu rikastub, nüansseerub, peeneneb (ning seda aspekti näikse fenomenoloogilises pärimuses olevat alarõhutatud, erinevalt chan/zen pärimusest: kuidas see vaatlus ise mõjutab ja muudab vaadeldavat). Või joobe, joovastuse, ekstaasiga: sa mitte ei tee ära enda seatud plaane, ei tee midagi sihipärast, vaid lähed endast välja, andud olukorrale, sulad tantsus ühte muusika ja teis(t)e inimes(t)ega, religioosses ekstaasis andud numinoossele, joobes ühtid kulgemisega. Või armastusega: lahkud oma senisest vormist ja moodustad klapingu teise inimesega, misläbi sa teed ära, kaotad oma mingeid vorme ja harjumusi. Või – viimases järgus – suhestud selle viimse ärategemisega, milleks on surm: surma poole olijana ma juba teatud mõttes teen ennast ette ära, lähen ära oma inim-kujust. See on viimne ära-tegemine ning muundumise jaatamine. Nagu ära (valmis) tegemine, nii ka ära (vähem) tegemine saab käia nii enda kui ka teiste kohta, nii enda- kui teistesuhte kohta. Teed ära ehk kaotad omaenda kehalisi ja vaimseid vorme, norme, harjumusi, ning samuti teistega läbikäimise stampe (teiste inimestega, loomadega, taimedega, maastikuga, maailmaga). Teed ära (s.t jätad tegemata) selle allutamissoovi, mis on kätketud igasse plaani.
Pealtnäha on kaks ärategemist vastandlikud, liiguvad vastassuundades: üks teeb midagi valmis, teine hoidub sellest, üks loob vorme, teine sulatab neid üles. Ometi käivad nad koos ning üks nõuab teist. Sa ei saa hästi ära ja valmis teha, kui oled liiga kinni vormides. Luuletuse tegemine ei paku mõnu, kui sa teed kogu aeg ühtmoodi. Kakskümmend aastat ühe ja sama taiji-vormi tegemine ei valmista rõõmu, kui sa sellest kordusest ei saa mingit lisaväärtust ja tahad praeguse korra lihtsalt ära teha. Ja teisipidi, ära-tegemine, tegevusest loobumine kaotab oma jõu ja kaldub laiali valguma, kui sa ei tee kunagi midagi ära, valmis. Esiteks on ära ja valmistegemine vältimatu: igal hetkel me ju teostame oma elu, biokeemiast meele-liigutuse ja vaimuliikumiseni. Ning see on skandeeritud erilisemate momentidega, pööretega: olgu selleks uinumine/ärkamine ja söömine/söögipaus või siis muud sündmused, mis ka tavalisemas mõttes ära ja valmis tegemise alla käivad (kirjutada valmis essee, käia talisuplemas, julgeda armastatule tundeid avaldada, pidada maha loeng jne). Need on vaja sellistena ära tunda: elu kulgemise pidepunktidena, millest minnakse läbi. Verstapostid, mis täidavad meid rahuldustundega ning mille saab rahumeeli selja taha jätta, mida saab pärast esimeses tähenduses ärategemist teises tähenduses ära teha: neist distantseeruda, lahku lüüa.
Ärategemine on ses mõttes intensiivsuse küsimus. Intensiivsena sa teed ära ja valmis ning teo viljad pudevad sinust ära, potsatavad maha. Väheintensiivsena aga sa ei saa midagi ära ja valmis tehtud ning ühtlasi oled igasugu kehaliste ja vaimsete vormide kütkes, millest sa kuidagi lahti ei saa, mida sa kuidagi ei saa endast ära, vaid mis kleepuvad su külge nagu ila. Mis nõksuga aga saada intensiivseks? Midagi ära tehes? Kummas mõttes? See on ära tundmise küsimus.
„Postsõnastikus“ on juttu olnud mitmest sajandivahetuse populaarkultuuri tähtsast troobist – vampiiridest ja elavate surnute metafoorist, samuti kloonidest ja inglitest. Nende tegelaskujundite kõrvale võiks asetada sarimõrvari troobi, mis esmalt on küll Ameerika ühiskonna ja kultuuri suur teema, kuid kirjanduslike menukite ning telesarjade-filmide kaudu on sellest saanud osake maailmakultuurist. Saritapjaid võib käsitleda mitmeti, nt meedianarratiivi loomise, kriminaalpsühholoogia ajaloo või psühhoanalüüsi seisukohast, järgnevalt tutvustatakse sarimõrvari kujutamist eri tüüpi väljamõeldud lugudes.
Kõige üldisemalt tähendab sarimõrvari troop ühiskondlikesse suhetesse ladestunud pingete, vägivalla ja kurjuse ilustamata esiletulekut. Huvitava žanriajaloolise muutusena on täheldatud seda, et sarimõrvari narratiivid on Ameerika meelelahutuskultuuris asendanud varem keha ja vägivalla teemadega tegelenud vesterni.1 Tänapäeva sarimõrvarites ja psühhopaatides nähakse liigse sotsiaalse kontrolli või vastupidi, sotsiaalsusest lahtirebimise allegooriat, ühiskonna haigust või hingelist patoloogiat, aga samuti ülima seltskondlikkuse või asotsiaalsuse survel kujunenud tüpaaži.2 Mark Seltzer paigutab sarimõrvarite äraspidise menu Ameerika sensatsioonimeedia alla – maailma, kus vägivallast produtseeritakse rahvamasse erutav vaatemäng. Seltzer nimetab avalikkuse kõrgendatud huvi lõigutud kehade ja katkise psüühika vastu haavakultuuriks ehk kollektiivseks koondumiseks šokeeriva kogemuse, trauma ja haava ümber.3 Teise nurga alt kommenteerib sama probleemi ameerika kirjaniku Thomas Harrise romaani „Hannibal“ jutustajahääl: „Tänapäeval, mil lakkamatult nähtav alastus ja vulgaarsus on meid selle suhtes tuimaks muutnud, on õpetlik näha, mis meile veel kurjana tundub. Mis meie alateadvust veel nii tugevasti puudutab, et meie tähelepanu pälvida?“4 Vaatemänguühiskonna pidevat kohalolu kinnitab sarimõrvakrimis sageli esinev meedia, uurimisorganite ja kurjategija vahel tekkiv konfliktne kolmnurk. Meedia manipuleerib ja spekuleerib vaatajaarvude nimel auditooriumiga, samal ajal kasutavad seda ära jõustruktuurid, kes ajakirjanduse kaudu tahavad juurdluse huvides kehtestada oma narratiivi. Tegelikkuse ja väljamõeldise raskesti eristatav põiming mõjutab omakorda võimalikke kuulsusejanus jäljendajaid, aga annab hoogu ka kõikvõimalike müütide tekkele, valearusaamadele ja kuritegeliku käitumise romantiseerimisele. Sellesse verisesse tsirkusesse annavad oma panuse lugematud sarimõrvaritest kirjutatud dokumentaalteosed ja tõsielusarjad ning vältimatult kuuluvad vaatemängu suurde narratiivi edaspidi kõneks tulevad populaarsed teleseriaalid ja lugematud põnevusromaanid.
Terav kapitalismikriitik Fredric Jameson näeb ühiskonnas, kus ahnus, bürokraatia, raha diktaat on kustutanud klassikalise hea-kurja vahelise erinevuse ja koos sellega on tühistatud ka veenev kriminaalsuse ja kurjuse representatsioon, üksnes kaht massikultuuris tähenduslikku kurjuse kategooriat – sarimõrvareid ja terroriste. Ühedimensioonilises maailmas on kurjuse kehastajaks jäänud religioossete veendumuste ja kehalise-seksuaalse obsessiooni kaudu motiveeritud tegelaskujud.5 Inglise sotsioloog Chris Jenks vaatleb sarikuritegusid transgressiooniuuringute kontekstis. Kuna üleastumise skaalal trotsib sarimõrvar kõiki moraalseid, keelelisi, episteemilisi ja ontoloogilisi narratiive, siis omistatakse neile unikaalse antikangelase staatus, mille põhitunnusteks on seriaalsus, paljus ja kordamine. Kuid see pole enam vesternides tuntuse nimel järjepanu inimesi mahakõmmutav kangelane või Teises maailmasõjas ridamisi vaenlase lennukeid alla tulistanud õhuäss – selles mõttes ei ole mehaanilisus ja korratavus enam kuigivõrd üllatavad ja liigutavad kategooriad. Postmodernistlikus teadvuses seostub sarimõrvari kuju rohkem imetlusega tagasihoidlikkuse ja ettearvamatuse vastu, kuid ennekõike paelub inimesi „krooniliselt ebastabiilse iseloomu korduv esiletulek“,6 mis massikultuuri kaudu on omakorda ühendatud vägivaldsuse tarbimise ning eri tüüpi sõltuvustel põhineva käitumisega.
„Voonakeste vaikimises“ kujundatakse sarimõrvarist kunstnik, kellel on oma stiil, sõnum ja materjalitunnetus. Anthony Hopkins Hannibal Lecterina Jonathan Demme filmis.
Sarimõrvakrimi väljamõtleja
Sarimõrvakrimi narratiivse valemi väljamõtlejaks peetakse ameerika kirjanikku Thomas Harrist.7 Tema romaanides „Punane draakon“ (1981), „Voonakeste vaikimine“ (1986) ja „Hannibal“ (1999) esinev ülimalt intelligentne inimsööja kalduvustega Hannibal Lecter on ilmselt maailma tuntum fiktsionaalne sarimõrvar – tegelaskuju, kelle müüdiks saamisele on kõvasti kaasa aidanud romaanide põhjal valminud ekraniseeringud ja muidugi Anthony Hopkinsi ja Mads Mikkelseni meeldejäävad rollilahendused. Harrise romaanide eripära tekib kõigepealt žanripiiride ületamisest, sest Lecteri lood sisaldavad krimikirjanduse tunnuste kõrval gooti romaanile omaseid kujutamisvõtteid. „Voonakeste vaikimises“ võib tuvastada lugemismõnu tekitavaid tasandeid: õudusromaani sundmõtteline normist üleastumine, mõrvari käitumismustrite avastamisest tulenev mõnu, järgnevuse ja kordumise ideest tekkivad emotsioonid, intelligentse detektiiviga samastumise võimalus ja lõpuks vabastav tunne, mille tekitab mõrvade muundamine vihjete intellektuaalseks mänguks.8
Harrise romaanide teine uuenduslik moment seisneb selles, et alates „Voonakeste vaikimisest“ annab jutustaja järjest rohkem ruumi mõrvari mõtetele ja maailmanägemisele. Liikumine kurjategija vaatepunkti kasutamisele on romaanis isegi kahekordselt markeeritud: jälgitakse jutustuse ajas tegutsevat järjesttapjat ning uurimise tarvis vihjeid jagavat Hannibali.
Kurjategijate sügavamas psühholoogilises kujutamises tõuseb üheks peateemaks ülalmainitud haava ja trauma probleem. Küsimusest „mida te ütlete haava kohta?“ lähtuvad moonutatud, piinatud ja tapetud surnukehade kirjeldused, ligitõmbavad oma kliinilises detailsuses ja täpsuses. Vigastatud kehast kõnelemine esineb seda tüüpi lugudes ka metonüümilisena, kuivõrd vägivalla otseste kirjelduste asemel jutustatakse piinamisel kasutatavatest vahenditest või varasematest kogemustest, samal ajal kui lugeja-vaataja kujutlusvõime projitseerib need kirjeldused elus olevale järgmisele ohvrile, kujutades ette täiesti süütu inimese nülgimist vms.
Harrise jäljendajad
Paljud sarimõrvarikrimkad jäljendavad Harrise romaanide põhistruktuuri, kus kurjategija vaatepunktist jutustatud peatükid põimuvad uurimisprotsessi ja antagonisti tabamist kirjeldavate tekstiosadega. Füüsilise vigastuste kõrval harutatakse lahti ka tegelaste varasemate psüühiliste traumade tasand. Saritapja peatükid paljastavad hälbelise psüühilise sunduse, sealhulgas kurjategijaks kujunemise taustaloo ja viimaste mõrvade kirjeldused. Üksnes kurjategija vaatepunkti on kasutanud mõned varasemad noir’i autorid (nt Jim Thompson, „The Killer Inside Me“, 1952), kuid sellele võttele on üles ehitatud näiteks Jeff Lindsay Dexteri-romaanid (2004–2015), John Fowlesi esikomaan „Koguja“ (1963) ja Brett Easton Ellise sajandivahetuse kultusteos „Ameerika psühhopaat“ (1991). Need ei ole enam kurjuse hävitamist ja sotsiaalse korra taaskehtestamist rõhutavad põnevad mõistatusromaanid, vaid inimpsüühikasse peidetud ihasid mõtestavad narratiivid. Kirjanduslikult ja poeetiliselt kujutatakse sarimõrvarit Patrick Süskindi ajaloolises romaanis „Parfüüm“ (1985), mille juhtmotiiviks on erakordselt tundliku lõhnameele esteetika ja transgressiivsete tegude sõlmumine. Sarimõrvari kujutamisel seniajani kasutatud inimese ja koletise vastandus hakkab vähehaaval hajuma ja liikuma empaatilisuse poole. Süskindi romaanist lähtub ka Tom Tykweri suurepärane film (2006), kuid teos on inspireerinud ka saksa teletegijaid. Eva Kranenburgi ja Philipp Kadelbachi loodud teleseriaali „Parfum“ (2018) kannab Süskindi postmodernistlikust krimiromaanist laenatud idee, kuid see on tänapäeva toodud sündmustikuga iseseisev teos, suurepäraste näitlejatööde ja kohati peaaegu maalikunsti meenutavate kaadritega lavastus. Selles on atmosfäärilisi plaane ja sotsiaalset robustsust, minevikust kaasatulnud varje ja kurjust, nagu ka isiksuse perversse poole avaldumist ning kehaliste obsessioonide peent väljamängimist. Erijuhtumite hulka kuulub ka David Fincheri produtseeritud „Mindhunter“ (autor Joe Penhall, 2017–). Muudest alažanrisse kuuluvatest lugudest eristutakse metatasandi või kommenteeriva vaatenurga poolest, milleks on sarimõrvariuuringute teaduslikum väljakujunemine 1970. aastate kriminaalpsühholoogias. Sarja sisulist keset kannab veelgi intensiivsem kurjategija hääl, seekord vanglas istuvate sarimõrvaritega tehtud intervjuude vormis, nt teise hooaja kõrghetkedeks saavad vestlused kurjuse enda kehastuse Charles Mansoniga.
„Voonakeste vaikimises“ esineb kõrvalmotiivina surnukeha estetiseerimine: sarimõrvar presenteerib tapetu keha või kehaosi installatsioonina, arvestades keskkonna, meeleolu ja tapetu isikuomadustega. Sarimõrvarist kujundatakse kunstnik, kellel on oma stiil, sõnum ja materjalitunnetus. „Voonakeste vaikimises“ formuleeritakse laibadisain kui „köitvate figuuridega kompositsioonide ülesseadmine suletud ruumides“.9 Kunstniku motiiv viiakse äärmusse romaani eelloona mõeldud sarjas „Hannibal“ (2013–2015), kus näiteks 2. hooaja alguse tagasivaates võib korraga näha nii surnukehade „väljapaneku“ kui ka disainimisel kasutatud võtete ja võimaluste kataloogi. Sama hooaja 6. episoodis pakutakse imetleda õites kirsipuu ja surnukeha põimingut, mille tegemine eeldab peale rafineeritud kompositsioonitunde ka täpset kirurgikätt ja teadmisi ikebanakunstist, sest kõhuõõnest eemaldatud organite asemele on istutatud eri tähendust kandvad lilled. Kompositsioon on üles seatud hiigelsuure tühja parkimisplatsi keskpunkti ning on väga raske öelda, kas selle vaatamine põhjustab enam jäledus- või ärgitab ülevustunnet. „See on teater,“ kommenteerib FBI juhtivagent Jack Crawford samas loos aset leidnud hilisemat juhtumit. Vähemalt filmis ja teles on kõige enam ekspluateeritud võte vere estetiseerimine, verepritsmete, vereojade ja vere kaunile laialivalgumisele rajatud visuaalid; mainitud „Hannibalis“ on veri nappide algustiitrite põhikujund.
Kuritegusid kujutavas kirjanduses ja filmis toimuv vägivalla estetiseerimine on osa üldisest kunsti muutumise protsessist, mis lisab traditsioonilistele elamusvormidele sündsustunde haavamist kuni selle hääbumiseni. Samal ajal on see eetiliselt ambivalentne probleem: „Ekraanivägivald on muudetud atraktiivseks eriefektide kasutamise või stsenaariumisse sisse kirjutatud õigustatud (moraalselt põhjendatud) agressiooni kaudu.“10 Vägivalla ilustamise vastase argumendina tuuakse näiteks asjaolu, et sellisel juhul ei taju vastuvõtja vägivalda enam tegeliku ja ohtlikuna. Teisalt tuleb muidugi möönda, et estetiseerimise äärmuslikumad vormid lähendavad kujutletud vägivalda dokumentaalsele representatsioonile, kus domineerivad eemaletõukavus ja brutaalsus. Kokkuvõttes pole see siiski piisav, sest vaataja sisendab endale, et ekraanilt ründav laibatükeldaja või romaanist loetav piinamine „pole päris“, tema tajub seda ikka kunsti või imitatsioonina. „Meie reaktsioonid fiktsionaalsete mõrvade kujutamisele varieerivad õudustundest imetluseni, aga läbielatud šokk tekitab rohkem esteetilist hämmeldust kui moraalset protesti.“11
Teisalt võib leida näiteid, kus sarimõrvari troobi kaudu pöördutakse lugeja-vaataja poole just „moraalse protesti“ provotseerimiseks. Kivisildnik, kes kõiki massikultuuri imagoid ja troope kogu aeg eesti vaatepunktist ümber töötab, lähtub näiteks ülalmainitud Thomas Harrise lugudest: väljamõeldud/ maniakid nagu/ hannibal lector/ söövad aju/ ja põrna// ajalooliselt/audentne eesti/ inimsööja/ on persse/ peale mihkel“ (lk 54). Talle omase otsekohese sarkasmiga sõnastab ta meedias konstrueeritavat äraspidise kuulsuse ligitõmmet „loomastunud“ ja teleuimas pööblile: „kõigele tühjale/ tööle ja sisutule/ päevale vaatamata [—] jääb lootus/ ehk taksojuht/ ihkab sind/ oma taldrikule“.12 Kapitalismikriitilisele jutustajahoiakule on üles ehitatud ka ameerika kirjaniku Bret Easton Ellise romaan „Ameerika psühhopaat“. Nagu juba öeldud, eristub see klassikalisest sarimõrvariloost kõigepealt sellega, et romaanis kasutatakse üksnes kurjategija vaatepunkti. Politsei taandatakse kõrvaltegelaseks, keda nähakse üksnes sarimõrvarist protagonisti iroonilise pilgu läbi. Siin pole enam politsei ja kurjategija vahelist vastasseisu ning lugeja satub otse Patrick Batemani elukommete tunnistajaks. Ellise romaani peategelane on naisi, kerjuseid ja mustanahalisi jahtiv sarimõrvar, valge heteroseksuaalne finantssektori yuppie, kelle lihvitud fassaadkäitumise tagant tulevad jutustuse käigus ilmsiks rassistlikud ja seksistlikud hoiakud. Tapmiste ja piinamiste kirjeldused on väga detailsed, kutsudes esile vapustuse ja jälestuse, kuid nagu väidab Linda Kauffman, ei tee Ellis nendes kirjeldustes midagi muud, kui tõlgib õudusfilmides nähtavad kujutised detailsesse proosakeelde, transkribeerides tuhanded eraldiseisvad pildikesed, helid ja aistingud, mille aju salvestab üksikut õudusfilmi kaadrit vaadates. Efekt on oksele ajav ja eemaletõukav, kindlasti mitte inspireeriv või liigutav.13 Vägistamismõrvad, prostituutide tapmine ja kirekuriteod kaasavad sarimõrvalugudesse nn kehaõuduse (body-horror) äärmuslikud kujutamisvõtted, kannatuste ja valu vujeristliku kirjelduse. Pornograafia ja karmi õudusnarratiivi ühendavat kujutamisviisi on filmiteoreetilises käsitluses nimetatud karnograafiaks, mis tähendab keha varjatuse ja sügavuse vägivaldset paljastamist.14 Sellesarnast kirjelduse mehaanikat on Kaur Kender kasutanud oma kurikuulsas jutus „Untitled 12“. Samal ajal on paljude vägivallast kõnelevate lugude eesmärgiks tekitada allegooria ühiskonnast, mille lihvitud pinna taga toimivad ühepoolsed võimusuhted ja loomastunud instinktidega subjektid.
Empaatia tekitamine mõrvari suhtes
Vägivald ja mõrvad on nendes lugudes esitatud vahendatuna, vaataja või lugeja on jäledusest ohutus kauguses. Moraali valdkonda kuuluvad otsustused puudutavad teda seega üksnes kaudselt, esiplaanile tõuseb esteetiline mõju ning vägivalla ja surma estetiseerimine. Muidugi puudutab see paljusid teisigi žanrinarratiive, kuid sarimõrvarist antikangelase kuju tõstatab esteetika ja moraali seose küsimuse eriti relatiivsest vaatepunktist. Sarimõrvaloos kujutatakse eetiliselt eksinud peategelast kõrvuti veel kuritegelikuma tegelaskujuga, et niimoodi eristada antikangelase lunastavaid omadusi. Näiteks teleseriaali „Dexter“ nimitegelasest sarimõrvari teod vastandatakse alati mõrvarile, kellel puudub „eetiline kood“ ja kes tapab süütuid inimesi.15 Kuigi Dexter Morgan, kes tapab kaheksa hooaja jooksul ligemale 130 inimest, pole samuti mingi moraalne teenäitaja, siis oma spetsiifilise tapjakoodeksi ja südamlikkusega võidab ta vaataja kaasaelamise ja sümpaatia. See tähendab muidugi, et protagonisti eetikakood kehtib üksnes narratiivi enda eetilises universumis, mitte tegelikus elus ja õigusemõistmises. „Dexter“ on huvitav näide ka selle poolest, et selles loos rakendatakse väga erinevaid karakteriloome strateegiaid. Näiteks tuuakse Michael C. Halli kehastatavasse nimikangelasse intertekstuaalne tähendustasand tema eelmise peaosaga seriaalis „Mulla all“, kus ta kehastas sümpaatset, tagasihoidlikku ja sageli ohvripositsioonis olevat tegelast. Selline tegelaskuju tegi Dexteri rolli tuttavamaks ja mõistetavamaks. Samuti aitas vaatajal mõrvarliku peategelasega samastuda talle valdavalt omistatud minajutustaja vaatepunkt, mille väljundiks tema enda kaadritagune hääl, tagasivaated lapsepõlve ja kuiv irooniline huumor. Need võtted moodustavad otsetee tegelase mõttemaailma ja dramaatiliste sisevõitluste juurde. Dexterile omistatud minajutustaja positsioon asetab vaataja tegelastega võrreldes passiivseks pealtnägijaks, omamoodi kaasosaliseks. Relatiivne eetika lähtub siin käitumisjuhisest, mis näeb ette vajaduse kaitsta süütuid inimesi ja suunab tema ratsionaalselt kaalutletud tapmisvajadus neile, kes karistuse oma jõledate tegudega ära on teeninud. Karakteri põhijooned pannakse kindlalt paika juba esimeses hooajas, kus tagasivaadete kaudu avatakse peategelase vaimse häire põhjustanud jõhker lapsepõlvetrauma ning põhjendatakse tema kummastavat kiindumust vere ja verepritsmetega tegelemisse. Protagonisti kujutamine ohvrina emotsionaalselt väga häirivas episoodis, sellele järgnenud kasuisa loodud koodeksi omandamine tapmisvajaduse suunamiseks ja kogu perekonnatroobi tähtsus tervikuna – need episoodid ja rõhuasetused viivad paradoksaalse olukorrani, kus vaataja on rõõmuga nõus kaasa elama „positiivse“ sarimõrvari tegemistele.16
Dexter Morgan (Michael C. Hall), kes tapab kaheksa hooaja jooksul ligemale 130 inimest, pole mingi moraalne teenäitaja, ent oma spetsiifilise tapjakoodeksi ja südamlikkusega võidab ta vaataja kaasaelamise ja sümpaatia.
Empaatia tekitamist mõrvari suhtes demonstreeris juba Hannibal Lecteri narratiiv. Kannibali inimesestamine toimus samuti lapsepõlvetraumast jutustamise kaudu, kuid sellele lisandusid viited kõrgkultuurile ning arenenud maitse- ja lõhnameele rõhutamine. Taustal tegutsevad veel hullemad tapjad (nt Firenze Il Mostro), samuti on romaanis kujutatud ametiisikute moraalsed valikud väga kahemõttelised, ajendatud omakasust, reeturlikkusest, ahnusest jms. Romaani „Hannibal“ armastuslooks pöörduv lõpp on kogu humaniseerimisprotsessi apoteoos ja vastutulek lugejas tekkinud kiindumusele. Sellest lähtuvalt on tähelepanu juhitud kahemõttelisele olukorrale, kus lugejad-vaatajad suhestuvad kõigepealt esteetiliste elementidega, kuid unustavad tapetute tähenduse või vähendavad seda, kuna jutustamise vaatepunkt on nihkunud ohvritelt mõrvarile. Sellistes narratiivides moodustavad tegelastevahelised suhted loosisese väärtuste süsteemi, mille raames lugeja-vaataja võib antikangelasele hakata kaasa elama. Murray Smith jagab need „moraalsed struktuurid“ organiseerituse keerukusest lähtuvalt maniheistlikeks ja astmelisteks. Esimesel juhul liigituvad tegelased lihtsalt headeks ja halbadeks, samas kui astmelises struktuuris ei kujutata neid läbinisti halbade või headena, vaid hübriidsete tegelastena, kellel on positiivseid ja negatiivseid omadusi.17 Smith näeb kurjamist tegelaskuju puhul osalist ja perversset kaasaelamist. Osaline poolehoid hõlmab tegelasi, keda vaatamata sooritatud kuritegudele on kujutatud ka tavaliste inimestena, nad hoolitsevad oma perekonna eest, neil on oma moraalikood, mille järgi nad käituvad. Üpris sageli näidatakse neid haavatavate, tundlike ja muserdatutena, millest lähtuvalt võtavad vaatajad neid vastu rohkem inimese kui koletisena. Perversne poolehoid puudutab pahelisi karaktereid, keda samuti kujutatakse üldjuhul atraktiivsete ja võluvate isikutena, „ligitõmbavalt halbadena“. Kui osalise sümpaatia puhul on tegelased sümpaatsed hoolimata nende pahelisest loomusest, siis perverssed tegelased on sümpaatsed just nende pahelise loomuse tõttu, sest neidki kujutatakse tavaliselt estetiseerituna ja mõne positiivse iseloomujoonega.18 Sellesse kategooriasse kuuluvad kõik need tänapäeva teleromaanide antikangelased alates Tony Sopranost ning lõpetades Walter White’i ja Dexter Morganiga.
Samasugustest kaalutlustest lähtub viimaste aegade üks huvitavamaid sarimõrvalugusid. Caroline Kepnesi romaanis „Sina“ (2014, ee 2020) ja samanimelises teleseriaalis (autorid Greg Berlanti, Sera Gamble, 2018–) kohtub sarimõrvari minajutustus klassikalise linnaromansiga, kusjuures šarmantse peategelase hämarale mõttemaailmale loovad kontrasti romantiline raamatukaupluse atmosfäär, kirjandusklassikasse kuuluvate pealkirjade pillamine ja hipsterlik New York City. Sarimõrvari arusaama armastusest arendatakse järjest suurema obsessiivsuse ja psühhootilise klammerdumise poole: intiimsete trofeedega täidetud karbi leidnud naine peaks kurjategija arvates mõtlema, et see on „tähelepanu ja pühendumine ja see karp on tõestus sellest, et ma olen tähelepanelik ja pühendunud“.19 Keskse motiivina tegeldakse selles narratiivis netijälitamise, ühismeedia ja liitreaalsuse mõjuga inimsuhetele. Mõrvarile tähendab päriselu asendumine ühismeediaga muu hulgas võimalust tapetut inimest pikemalt „elus“ hoida: „Ma otsustasin kasutada narratiivi loomiseks Benji telefoni. Ma tean, see on faking geniaalne plaan. Kuna sa jälgid teda Twitteris, siis oled sa nüüd tunnistaja sellele, kuidas ta uimastite ja idiootsuse küüsi langeb.“20 Peale Jekylli ja Hayde’i arhetüübi kasutatakse siin ka arhetüüpset viidet Sinihabemele (noored naised, puurid, salaruumid) ja mõtestatakse protagonisti motiive kõikemurdva kiindumuse ja obsessiivse psühhopaadi käitumise vahel. Ei puudu sellest loost ka empaatiatunnet elustav lapsepõlvetrauma ja võrdlusena hälbelise psüühikaga kõrvaltegelased. Kuigi „Sina“ televersioonis refereeritakse Dostojevski mõtteid kahetsusest ja lunastusest, kuritööst teadlik olemisest ja endale loodud vaimsest vanglast, siis 2. hooaja ripplõpp kinnitab, et kirjandus ja eneseanalüüs ei päästa mõrvarlike kalduvuste ja hälbeliste ihade küüsist.
Kokkuvõtteks võib moodsa sarimõrvari kujutamisel täheldada kurjategijat romantiseerivate võtete mõõdutundeta kasutamist. Järjest enam keskendutakse mõrvari vaatepunktile, tahetakse eetiliselt eemaletõukavat isikut kujutada terviklikuma karakterina ning meelitatakse lugejat-vaatajat tegelasele kaasa elama. Samal ajal hoidutakse lihtsameelsest hea ja kurja vastandusest ning nendest lugudest saavad allegoorilised sissevaated ühiskonna äärealadele ja enesekeskse subjekti varjatud maailma.
1 Mark Seltzer. Serial Killers. Death and Life inAmerica’s Wound Culture. New York: Routledge, 1998, lk 126.
2 Samas, lk 1.
3 Samas, lk 1.
4 Thomas Harris, Hannibal. Ersen, 2005, lk 109.
5 Fredric Jameson, The Ancients and the Postmoderns. On the Historicity of Forms. Verso, London, New York, 2015, lk 248–249.
6 Vt Chris Jenks, Transgression. Routledge, London, New York 2003, lk 180–183.
7 Nt Philiph L. Simpson, Psycho Paths: Tracing the Serial Killer through Contemporary American Film and Fiction. Southern Illinois University Press, Carbondale 2000, lk 70.
8 Sonia Baelo Allué, The Aesthetics of Serial Killing: Working Against Ethics in The Silence of the Lambs (1988), American Psycho (1991).
9 Thomas Harris, Voonakseste vaikimine. Eesti Päevaleht, 2007, lk 243.
10 Stephen Prince, Screening Violence. Rutgers University Press, New Brunswick, New Jersey 2000, lk 32.
11 Joel Black, The Aesthetics of Murder. A Study in Romantic Literature and Contemporary Culture. The John Hopkins University Press, Baltimore, London 1991, lk 9.
13 Linda Kauffman, Bad Girls and Sick Boys. Fantasies in Contemporary Art and Culture. University of California Press, Berkeley 1988, lk 249.
14 Vt Isabel C. Pinedo, Recreational Terror. Women and Pleasures of Horror Film Viewing. State University of New York Press, New York 1997, lk 61.
15 Jason Mitell, Complex TV. Poetics of Contemoprary Television Storytelling. New York University Press, 2015, lk 145
16 Samas, lk 146-147.
17 Vt Murray Smith, Engaging Characters: Fiction, Emotion and the Cinema. Lk 188–209.
18 Vt Murray Smith, „Just What Is It That Makes Tony Soprano Such on Appealing, Attractive Murderer“? – Ethics at the Cinema. Toim Ward E. Jones, Samantha Vice. Lk 66–90. Oxford University Press, New York.
Raul Kelleri isikunäitus „Ideaalmaailmad“ Draakoni galeriis. Valitsuse otsusega COVID-19 ohu tõttu on galerii suletud.
Olen laisk inimene ja suhteliselt spordikauge, kuid see ei takistanud mind teisipäeval, 2. märtsil tõtakal sammul Draakoni galerii poole kõndimast. Äkki jään jälle ilma. Praeguses maailmas on kunstinäitused nagu viinerid sügaval nõukaajal: jääd kaks minutit hiljaks ja oledki ilma. Nii ma siis tuiskasingi, fotoaparaat üle õla, mööda vanalinna tänavaid, veeretades peas ootusi ja lootusi. Eelinfot arvestades tõotas tulla igati korralik näituseelamus.
Eellugu. Kui eelmisel aastal tundus Raul Kelleri näitus teemana igati huvitav – 1920ndate ja 1930ndate klaasnegatiividest tehtud kontaktkoopiad külmkapimagnetitena külmkappidel –, siis nüüdseks on sellest saanud midagi linnalegendilaadset. Ei ole just tihti juhtunud, et kunstnik otsustab oma ära jäänud või edasi lükatud näitust ümber pildistada ja saata selle kodudesse rändama. Neil õnnelikel, kelle koju näitus jõudis, palus autor selle ühekordse mustvalge fotokaameraga jäädvustada.
Galerii aknal on kiri „Ideaalmaailmad“. Astusin sisse, desinfitseerisin käed (mask oli juba ees), nohisesin ja vaatasin ruumis ringi. Osa algideest ongi jõudnud galeriisse: 1920ndate ja 1930ndate klaasnegatiivide kontaktkoopiad on suurepärane vihje nii-öelda originaalnäitusele, millest eelmisel kevadel ilma jäädi ja mida nüüd osaliselt vaadata saab.
Autori töödega kõrvuti on väljas fotod, mille on teinud need, kelle kodus tema ideaalmaailmu kõigepealt eksponeeriti: ühed magnetitena, teised fotodena, analoogfotodena, kogu analoogfoto võlu ja valuga. Ideaalmaailm on alati subjektiivne, rääkimata siis sellest, mida koroonaajal võib üldse maailmana mõista: kelle maailm on õues, kelle maailma moodustab siseruum.
Vormistuslikult analoogimaks enam minna ei saa: mõnus ja kodune vormistus. Kergelt vihjatakse kommertsmaailmale külmkapimagnetite, aga ka kodule külmkapi näol. Analoogfotod tekitavad mõnusa koduse pimiku tunde: teed valmis, paned seinale või peeglile kuivama, vaatad, tõstad ringi, riputad uued pildid kõrvale. Nii uuesti ja uuesti ja uuesti, kuni lõpuks avastad, et aeg on lennanud. Järgmine päev tõstad need taas ringi. On ainult fotod paberil ja sein.
Galeriis saadab väljapanekut helitaust. Näituste helitaust jaguneb minu peas kaheks: häirib või ei häiri. Kelleri oma ei häiri, pigem mõjub meditatiivselt.
Näituse selgitus sai kuivavõitu, kuid näitusel on tunduvalt huvitavamaid ja tähtsamaid külgi.
Galeriis on külmkapi peal magnetitena eksponeeritud vihje algsele näitusele, seintel on kolm Kelleri enda komplekti, mis jõudsid osalejate koju, ja pisut eemal on ühekordsete fotokaameratega tehtud analoogfotod, maastiku, ruumi jms vaated. Aga mida pole, on külmkapid ja näitusevaated (vaid paari erandiga).
Modifikatsioonid. Kelleri mõte oma tööd siiski vaatajani tuua, hoolimata sellest, et galerii suleti ja väljapanek edasi lükati, näitab hästi ära, kuidas töötab kunstniku aju siis, kui kuidagi ei saa, aga kuidagi ikka peab saama.
Eks külmkapp too seosed koduga nagunii esile, kuid Kelleri valitud vorm – anda kolm näitusekomplekti käest kätte ringlusesse ja lasta nende põhjal inimestel ise oma näitus koostada – on pagana siduv variant. Kui mõelda veel nende fotode peale, mille on teinud nii-öelda väikenäituste koostajad ja mis on väljas Draakoni galeriis, siis on vaatajate sidumine väljapanduga täielik ja täiuslik.
Ma ei ole üks neist õnnelikest, kes said ise endale Kelleri fotode põhjal oma näituse teha, kuid põnev on mõelda, mida mina oleksin teinud. Tavaliselt ma näitusel sellele ei mõtle. Seekord mõtlesin ja see mõte on jäänud mind kummitama.
Loo teeb keeruliseks kerge segadus, mis tekib, kui võrrelda näituse teksti ja juhendit, mille Keller oma komplektidega koos ringlema pani. Näitust tutvustavas tekstis on kirjas, et nendel, kelle kätte näitusekomplekt sattus, paluti teha üks näituseteemaline foto. Kelleri juhendis on aga kirjas, et foto peaks olema tehtud (ka) näituse väljapanekust ehk sellest, kuidas oli näitus kodus eksponeeritud, tööd ümber seatud.
Neid viimaseid pilte pole. Galeriis on külmkapi peal magnetitena eksponeeritud vihje algsele näitusele, seintel on kolm Kelleri enda komplekti, mis jõudsid osalejate koju, ja pisut eemal on ühekordsete fotokaameratega tehtud analoogfotod, maastiku, ruumi jms vaated. Aga mida pole, on külmkapid ja näitusevaated (vaid paari erandiga).
Ma ei virise. Visuaalselt ja kontseptuaalselt sobivad kodunäituste tegijate ühekordse fotokaameraga ja Kelleri tehtud pildid imeliselt. On nauditav näha, kuidas vastuvõtjad on tegutsenud koos kunstnikuga, lähtudes idee sisulisest poolest. Kõik on jäädvustanud oma ideaalseid maailmu.
Samas tõstab minus pead dokumentalist ja ohkab: „Aga …“. Tõepoolest, oleksin tahtnud näha ka kodunäitustest tehtud pilte. Need on projekti üks tähtis osa ja oleks olnud maru põnev vaadata sellist dokumentatsiooni. Kuidas oli siis kodus näitus lahendatud? Kuidas vastuvõtja komplekti muutis? Mille poolest koduväljapanekud erinesid? Paraku ma ei näe seda, aga loodan, et kunagi õnnestub mul neid pilte näha.
Võtan õlalt kaamera ja teen mõned pildid. Mustvalged, nagu juhendis kästud, ja saadan Raul Kelleri meilile. Olgu, pole minu kureeritud näitus, aga on minu kadreeritud. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Dokumentalist minus jääb rahulolevalt vait.
Kuna galeriid ja muuseumid lähevad järgmisest päevast kinni, siis tunnen, et on midagi, mis mind kogu selle asja juures häirib. Et protsess toimiks efektiivselt, ei saa seda korrata. Ka Keller ei saa enam Kellerit teha. See on tehtud ja galeriis vaadata. Ma ei taha kuidagi Kellerit alahinnata, ma tean, et ta on suuteline sellele näitusele vinti peale keerama, kuid tõenäosus, et see hakkab punnitatuna välja nägema, on liiga suur.
Näituste sulgemine ei lõpeta pandeemiat. Mulle on otsus näitused sulgeda arusaamatu. Kelleri näitusel olin pool tundi täiesti üksi, ka enne mind polnud seal kedagi. Kui hakkasin väljuma, sisenesid kaks daami, ilusasti maskiga, ja läksid joonelt käsi desinfitseerima. Tegin veel galerii ees pilte ning pärast nende lahkumist jäi galerii jälle tühjaks. Hobusepea galerii oli ka tühi. Tallinna Linnagaleriis oli üks inimene. Vabaduse galerii oli tühi.
Viiruseoht on teinud oma töö, näituste külastajate arv on niikuinii langenud (olgem ausad, ka enne pandeemiat polnud galeriid just masside kogunemise koht). Kas ühe-kahe huvilisega galerii on tõesti nii meeletult ebaturvaline ja ülim nakkuskolle, et selle ukse peab plankudega kinni lööma nagu katku ajal? Kui võrrelda kaubanduskeskusi ja kunstinäitusi külastavate inimeste arvu, siis käib Tallinna keskmises kaubanduskeskuses ühe päevaga sama palju inimesi kui keskmises galeriis aastaga. Või peab kunsti päästmise nimel muutma galeriid kaubanduskeskusteks? Iga näituse juurde kohustuslik saialett? Või piisab ainult ümbernimetamisest, nagu on teinud Tartus Kogo galerii?
Aga olgu, tagasi näituse juurde. Soovitan siiralt esimesel võimalusel Raul Kelleri näitust vaatama minna. See on suurepärane eeskuju, kuidas nii-öelda hõlmaalune ja käest kätte formaat toimib ja kuidas sellega saab edasi töötada. See on ka oivaline näide, kuidas teha keerulistes tingimustes väga hea ja vaatajaga siduv väljapanek (ja sellest omakorda päris näitus). Ühtlasi annab see tunnistust näituse mõjust galeriiruumis: inimlikku sidet vaatajaga aitab luua ka kunstiline tervik.
XXI sajandil võib Eestis märgata idateaduse uut edukäiku ja ida keeltest tõlkimise seis on parem kui kunagi varem. Ometi käibib endiselt suhtumine, et ida meid eriti ei puuduta ja orientalistikat peetakse marginaalseks. Mait Rauna isepäine „Upanišadide“ tõlge põhjustas kõva poleemika (vt Martti Kalda, Ülo Valgu ja Jaan Puhvli lood 26. II ja 3. III Sirbis) ja pani küsima, kas kõigi ajastute ja piirkondade puhul peaksid kehtima samad standardid. Selle üle arutlevad vestlusringis orientalistid Teet Toome, Martti Kalda ja Rein Raud ning usundiloolane Ülo Valk.
Milline on indoloogia ja orientalistika eestindamise ja mõtestamise seis ja millised võiksid olla perspektiivid?
Rein Raud: Aasia kultuuridega tegelemise traditsioon on Eestis auväärne, aga ajalooliselt on välja kujunenud nii, et seda peetakse natuke marginaalseks. Nõukogude-aegne ideoloogiline tõrjutus on jätnud oma jälje, samuti on laiemat suhtumist mõjutanud kõige segase ja ähmase vastu huvi tundvate inimeste rõhutatud huvi ja tänavatel möödakäijaid tülitavad läti noormehed, kes soovivad vestelda „Bhagavadgītā“ teemadel. Aasia mõtteloo klassika on sedasi sattunud kuskile võlukristallide ja tarokikaartide vahele. Sellega tegelemine küll otseselt ei stigmatiseeri, aga on siiski justkui teisejärguline Euroopa traditsiooni kõrval, mis oleks nagu see õigem oma. Isegi nüüd, kui Aasia riigid on hakanud maailma majanduses ja poliitikas rohkem kaasa rääkima, on endiselt levinud arvamus, et nende ühiskonna mõistmiseks piisab, kui lugeda ingliskeelseid ülevaateid viimase aja protsessidest, ilma tausta tundmata.
Olukord on seega natuke paradoksaalne: ühelt poolt on meil välja arenenud maailmatasemel Aasia-teemaline teadustöö ja kõrge tõlkekultuur, meie Aasia-uuringud on keskmiselt märksa paremal järjel nii võrreldes mõne teise humanitaaralaga Eestis kui ka mitme naaberriigiga, aga üldsusele, sealhulgas akadeemilisele, on see valdkond ikkagi mingi hämar värk, mida pole vaja päris tõsiselt võtta.
Ülo Valk: Mu viimaste aastate üks meeldejäävamaid lugemiselamusi on Amar Annuse tõlgitud ja kommenteeritud „Muistse Mesopotaamia nõidustekstid“, mille juhatab sisse originaalne pikem traktaat, mis avab nõidususu fenomeni. Need aastatuhandetevanused vannutused ja needused mõjuvad eesti keeles maagiliselt, aga on selged ja arusaadavad. Annus on meile kinkinud ka eestikeelse „Gilgameši“, babüloonia loomiseepose „Enūma Eliš“ ja teisi töid. Eesti kultuuris üliolulisest piiblikirjandusest meenuvad Vello Salo ja Indrek Hirve tõlgitud „Johannese ilmutus“, Urmas Nõmmiku tõlgitud „Iiobi raamat“ ja Kalle Kasemaa tõlgitud talmudi traktaat „Sabat“. Paljuski tänu Tartu ülikooli usuteaduskonnale on Eesti piibliteadus väga tugevatel alustel. Kuivõrd ida kultuure on väga palju, ei jõua me siin kõike isegi põgusalt käsitleda.
Vanaindia osas on väga tänuväärt tööd teinud Martti Kalda. „Manu pärimuse“, „Yogasūtra“ ja teiste sanskritikeelsete tekstide kommenteeritud tõlked on suur täiendus Linnart Mälli tõlgitud „Bhagavadgītāle“ ja budismi pühadele raamatutele. Hiljaaegu rõõmustas mind Martti Kalda tõlgitud vanaindia antoloogia „Naised, šaakalid ja muud inimloomad“, mis hõlmab muinasjutulist ja folkloorset jutuvara. Siin on „Pantšatantrast“ ja teistest klassikalistest kogumikest pärit lugusid, mida rikastavad kommentaarid. Kui selle raamatu on andnud välja Ilmamaa kirjastus, siis veelgi enam tuleb tunnustada Tallinna ülikooli kirjastuse imetlusväärset tööd idamaade kirjanduspärandi vahendamisel eesti lugejani.
Kahjuks on meil sanskriti keelest tõlkijaid väga vähe ja veel nukram olukord paistab Eesti indoloogias. Aastaid tagasi oli selle eestvedaja Linnart Mäll, kes lisaks tõlkimisele pühendus ka teadusele ja jättis meile väärtusliku pärandi. Mulle on siiamaani jäänud mõistatuseks, miks ei kasvanud Mälli juhitud TÜ orientalistika laboratooriumist ja orientalistika kabinetist välja osakonda ega eriala koos oma üliõpilastega. 1990. aastatel näis TÜs kõik olevat võimalik ja teadusmaastik muutus kiiresti. Üksteise järel avati klassikalise filoloogia eriala, seejärel usuteaduskond ja sotsiaalteaduskond ning semiootika osakond. 1993. aastal, kui lahkus legendaarne Juri Lotman, oli juba pandud alus uuenenud humanitaarteadustele. Mina tulin Tartu ülikooli täiskohaga tööle 1995. aastal ja muidugi sai mu kutsumuseks folkloristika edendamine. Tolleaegne vaesus oli tohutu, aga kõik võimalused uuteks algatusteks avatud, edasiminek sõltus eelkõige eesmärgipüstitusest ja tööst. XXI sajandi Tartu ülikool on hoopis teistsugune. Erialade edukus on projektipõhine ja sõltub teadusrahast, mida Eestis on kasinalt. Nüüd tuleks küsida, mida saaksime teha, et suunata üliõpilasi välismaa ülikoolidesse, et õppida seal tipptasemel indoloogide käe all, tulla tagasi doktorikraadiga ja jätkata Eesti indoloogiat. TÜs on jätkatud mitmete Aasia kultuuride alast õppetööd, võimalik on õppida hiina, korea, jaapani keelt jt ida keeli. Häid tõlkeid klassikalistest keeltest on teinud Märt Läänemets, Teet Toome jt. Lisaks pika ajalooga orientalistika keskusele alustas 2016. aastal tööd TÜ kõiki valdkondi ühendav Aasia keskus.
Teet Toome: Vastuseks küsimusele, miks ei tekkinud Tartu ülikoolis 1990. aastate alguses orientalistika osakonda ega eriala, siis siin oli piduriks tollane ülikooli juhtkond. 1994. aastal kinnitas tollane filosoofiateaduskonna nõukogu orientalistika osakonna loomise kava, kuid TÜ nõukogus see läbi ei läinud. Seega oli orientalistide tahe ja initsiatiiv olemas. Kõige üldisemalt peab kahjuks ütlema, et Eestis käibib endiselt suhtumine, et ida meid eriti ei puuduta ning midagi päris tõelist seal pole, majandus ehk välja arvatud. Kuidas muidu selgitada, et endiselt õpetatakse ajalugu, kus väga põgusalt räägitakse midagi peale Euroopa ja ehk ka Ameerika; miks meie maailmakirjandus peaaegu ei hõlma midagi, mis jääb Lähis-Idast kaugemale; ja kui kõneldakse filosoofiast, siis see peab olema üksnes Kreeka algupära. Seega ollakse Eestis endiselt väga europotsentristlikud. Pole siis ime, et ida suurte kultuuride keeli ja traditsioone õpetatakse endiselt väga vähesel määral.
Raud: Eesti humanitaarinstituudis alustas esimene Aasia rühm juba 1989. aastal ja samal ajal, kui Tartus sellesuunaline tegevus hääbuma kippus, arenes see Tallinnas jõudsalt edasi. Ehkki Aasia-teemalise õppe põhirõhk oli EHIs Ida-Aasial (eeskätt Jaapan ja esialgu vähemal määral Hiina), võis seal pikka aega valida põhikeeleks ka sanskriti, samuti oli saadaval heebrea ning aja jooksul on seal õpetatud muidki Aasia keeli. Oma vähestele ressurssidele vaatamata suutis instituut angažeerida nii Tallinnas tegutsevaid Aasia-asjatundjaid kui ka välisõppejõude ligi meelitada. Pärast Tallinna ülikooli asutamist 2005. aastal liitus selle tegevusega ka juba pedagoogikaülikoolis Angelina Tšaikovskaja juhtimisel välja arendatud türgi keele ja kultuuri õpe, mis arenes veidi hiljem Otto Jastrowi käe all täiemahuliseks Lähis-Ida suunaks. TLÜs kujunes esimesena mitte ainult Eestis, vaid üldse Baltimaadel välja Aasia-teemaline õpe nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppe tasandil, nõnda tuldi meile väitekirju kaitsma ka Lätist, kus see võimalus puudus. Mõistagi eeldas see korralikku teadustööd ja TLÜs tehtav ongi hästi tuntud üle maailma, eriti Aasia filosoofia alal on meie konverentsidel käinud sellised tippnimed nagu Roger Ames, Thomas Kasulis, John Maraldo, Graham Parkes, Henry Rosemont juunior jpt. Meie oleme omakorda esinenud ka maailma esifoorumitel. See käib mõistagi ka publikatsioonide kohta. Mul on näiteks just neil päevil ilmumas mahukas Aasia usundite, filosoofia ja poliitikateooria ajaloo raamat, mille tellis Wiley-Blackwell. Mõni ime siis, et kui meil kuulutati välja Hiina-uuringute professuur, oli seda taotlemas kokku 27 kandidaati kõikjalt maailmast.
Martti Kalda: Leian, et ida keeltest tõlkimise seis on Eestis parem kui kunagi varem. XX sajandi teisel poolel oli meil ida keeltest tõlkimisel kaks suurkuju: Haljand Udam ja Linnart Mäll. Vähemaid tegusid tegid Jaan Kaplinski ja Andres Ehin. Millegipärast on hilja õitsele puhkenud Kalle Kasemaa. Lühikeseks jäi Sergei Stadnikovi karjäär. XXI sajandi algus tõi uue edukäigu. Amar Annus, vähemal määral ka Vladimir Sazonov ja Peeter Espak, on tõlkinud Lähis-Ida iidseid tekste, Üllar Peterson on saanud sisse hoo pärsia- ja araabiakeelsete tekstide tõlkimisel. Rein Raud ja Agu Sisask on võtnud tõlkida vastavalt vanemaid ja uuemaid jaapanikeelseid tekste, Alari Allik ja Margit Juurikas jätkavad seda tööd. Märt Läänemets on eestindanud mitu olulist hiinakeelset teksti. Tegelikult on tõlkijaid veel: Lauri Kitsnik, Andreas Johandi, Mart Tšernjuk, Katja Koort, Helen Geršman, Kadri Raudsepp. Olen nende kõigi karjääri jälginud ja tekste lugenud. Tase on keskmisest kõrgem ning, mis põhilisem, see on seeneniidistik, kus seosed tõlkijate vahel on selgelt näha – üks terviklik süsteem.
Mida õigupoolest tähendab vanade ja klassikaliste tekstide, aga ka võõrast kultuurist tekstide tõlkimine? Millised võiksid olla nende tõlkimise erijooned ja põhiprintsiibid?
Valk: Seni on eesti keelde tõlgitud vaid väike osa India kirjalikust pärandist. „Rigveeda“, „Atharvaveeda“, eeposed „Mahābhārata“ ja „Rāmājana“, müüdipärimust koondavad puraanad ja teised hinduistlikud teosed ootavad tõlkijaid, samuti suurem osa budistlikust kirjandusest. Unustada ei saa hiigelsuurt džainistlikku pärandit, sikhi kirjandust, islami autorite töid jne, millega saaks täita mitmed raamatukogud. On klassikalisi kirjakeeli, näiteks tamili ja kannada, mis avaksid tõlkijale ja eesti lugejale ukse senitundmatusse suurde kirjandusse. Mait Rauna tõlgitud „Upanišadid“ on hädavajalik täiendus olemasolevale.
Kaugest üliõpilasajast on mul meeles üks Juri Lotmani loeng kultuuride võrdlemise tüpoloogiast. Ta näitas, et kõige väärtuslikum, aga ühtlasi raskesti mõistetavam on see info, mis liigub üle väga kaugete kultuuride piiride. Vanaindia mõtteilm on meist väga kaugel, mistõttu kultuurikonteksti tundmata on sellest raske aru saada. Mida suuremad on meie eelteadmised, seda lihtsam on iga tõlget mõista; kui eelteadmisi ei ole üldse, on lugejale abiks tõlkija kommentaarid. Pigem võiks neid olla rohkem kui vähem.
Klassikalistest keeltest tõlkimise puhul kujutan ette mitut põhilist tõlketüüpi. Teadusliku tõlkega võiks kaasneda originaaltekst, aga kindlasti peaksid seda saatma väga põhjalikud kommentaarid, mis selgitaksid originaali grammatilisi vorme, sõnade etümoloogilisi tähendusi ja tooksid esile varasemate uurijate seisukohti. Eeldatavasti pakub selline tõlge uudseid lahendusi, toob esile seni märkamata detaile ja varjatud tähendusi. Selline on näiteks Sergei Stadnikovi vanaegiptuse keelest tõlgitud „Sinuhe jutustus“, kus tekst on mahtunud umbes 15 leheküljele, eessõna, märkused ja kommentaarid võtavad aga enda alla ligi 200 lehekülge. Sageli kaasnevad sellise tõlketööga tipptasemel teaduslikud uurimused.
Teine tõlketüüp on tavalugejale mõeldud populaarteaduslik tõlge, kus arvestatakse tõlgetega teistesse keeltesse ja mis varustatakse üldarusaadavate kommentaaridega. Lugeja ei pea otsima lisakirjandust, vaid saab põhilise kohe mugavalt kätte. Sellesse klassi kuuluvad enamasti Martti Kalda tõlked sanskriti keelest.
Kolmas tõlketüüp on lihtsustav ümberjutustus, kus kommentaare on minimaalselt. Sellised võivad olla näiteks lastele mõeldud muinasjuturaamatud. Mait Rauna tõlge pole ükski neist, vaid on hoopis teisest puust.
Neljandana võikski esile tõsta kirjandusliku tõlke, kus tõlkija on tekstile vajutanud originaalse pitseri. Selline ongi Rauna tõlge, mis saab lisatähenduse kirjaniku loomingu avaramas kontekstis. Sellisel tõlkel on nii puudusi kui ka voorusi, mida teistes tõlgetes ei esine.
Eesti ja maailma kirjandusest võiks tuua ohtralt näiteid klassikast, mis on kirjanike tõlgitud. Vene kirjanduse hõbeajastu poeet Konstantin Balmont sai tuntuks ka luule tõlkijana. Et Balmont tõlkis üsna loominguliselt, kutsus see esile ka kriitikat. Tema kaasaegne kirjanik, intellektuaal ja suur autoriteet Valeri Brjussov nimetas Balmontit kõigist halbadest tõlkijatest kõige hullemaks. Mõlemad tõlkisid muu hulgas Edgar A. Poe luulet. 1912. aastal sattus helilooja Sergei Rahmaninovi kätte balmontlikult tõlgendatud Poe luuletus „Kellad“, mis inspireeris teda. Nii sündiski Rahmaninovi suurteos, koorisümfoonia „Kellad“. Me lihtsalt ei tea, milline saab kultuuriloos olema ühe või teise tõlke saatus. Igatahes kindel on see, et tulevased uurijad, kes Rauna loominguga tegelevad, ei saa „Upanišadide“ tõlkest mööda vaadata, ja ma ei imesta üldse, kui see tõlge toob meile veel üllatusi.
Kalda: Igal tõlkijal on tõlkimisega oma suhe. Mina ei tõlgi mitte üksnes minevikust tänapäevale, vaid ka igavikust igavikku. Kui tõlkida hetke, siis on hetk tõlke ilmudes juba möödas. See mõjutab ka minu tõlkevalikut, kirjandusmoe vooludega ma kaasa ei lähe, ning ei tõlgi midagi pelgalt seepärast, et see on populaarne tänases ajas. Oluline on tõlkes avada ka omaaegne kontekst, teksti ümbritsev maailm.
Tõlkides asetan ma alati esikohale eesti keele. Seega on tõlkimine ühtlasi tõlgendamine, uus loomine. Ning juhul kui eesti keel on sanskritiga võrreldes sõnavaesem, ei saa eesti lugeja sellest liigselt aimu, sest minu kui tõlkija ülesandeks on kasutada sünonüüme võimalikult laialdaselt. Tõsi, vahel jääb sõnadest vajaka. Teisal taas on oht muuta tõlgitud tekst liiga ilusaks. Seda olen püüdnud samuti vältida. Ent see pole enam üksnes sõnavaliku, vaid ka stiili küsimus.
Vana-India kirjamehed ise klassifitseerisid teksti tõlkimise valikud nelja gruppi: kordamine, sõnasõnaline tõlge, reprodutseerimine ning tõlkimine muudetud vormi. Neist variantidest olen ma alati püüelnud reprodutseerimise poole, sest sõnasõnaline tõlge oleks algtekstile liiga lähedal, tõlkimine muudetud vormi aga liiga kaugel. Sanskriti kirjandusteoreetikud väidavad ka, et teksti tõlkimisel peaksid säilima tekstist lähtuv tundepuhang, stiil, poeetiline ilu ning sümbolistlik esteetika. Nende säilitamine tõlkes on alati ka minu siht.
Ent ida tõlked ei tohiks olla üksnes tõlked. Iga säärane tõlketeos on justnagu aken võõrasse ajas ja ruumis kaugesse maailma. Ja sestap tuleb kõike, mida lugeja kirjapanduna näeb, seletada, võimalikult täpselt, selgelt ja laiahaardeliselt. Ilma põhjaliku (sisse)juhatuse ja detailsete teksti sisu avavate kommentaarideta teksti ilmumine on kuritegu Eesti idateaduse vastu. Me ei ole veel sealmaal, kus ida on nõnda selge, et selleta läbi saaks. Seetõttu peavad tõlkijad ja tõlgendajad olema ka akadeemiliselt kõrgel tasemel. Vastasel korral on ohus kõige tähtsam, Eesti idateaduse tõsiseltvõetavus.
Toome: Eelkõige peaks tõlge olema arusaadav. Isegi kui originaalis esineb mõningaid mõistetamatusi, siis nende edasiandmine ei pea olema eesmärk omaette. Tõlgitud tekst peaks tahtma edasi anda seda, mida on tahtnud öelda originaali autorid. Muidugi sõltub see juba tõlkijast, kas ta suudab end autoritega samale lainele või seisundisse viia. Seega eeldab tõlkimine eelkõige suurt tööd võõra kultuuri tundmaõppimisel ja sellest arusaamisel. Ja muidugi peab olema kaugest ajast ja kultuurist pärit tõlge kommenteeritud, sest kõiki nüansse ning taustsüsteeme ei saa ka kõige parem tõlge edasi anda.
Raud: Tõlketöös on ja peabki olema mitu erinevat koolkonda ja lähenemist. Võib akadeemilisemalt, võib vabamalt, see sõltub natuke ka sihtgrupist. Näiteks Hiina „Muutuste raamatu“ ehk „Yijingi“ avaldamisest võiks olla huvitatud nii mõni filosoofiasari kui ka mõni astroloogiakirjastus. Mõlemal on oma publik ja seetõttu ka nõudmised, mida tõlkele esitada. Minul kui õppejõul on esmajoones huvi selle vastu, et ilmuksid tõlked, mida võin soovitada oma üliõpilastele, mitte aga sellised, mille kasutamist ma ei saa õppetöös aktsepteerida.
Praegusel ajal võiksime ju üldiselt eeldada, et tõlkijal on oma valdkonna eriharidus. Akadeemiline tõlge peaks tuginema rahvusvahelise teadustöö hetkeseisule. Ei pea vist lisama, et see peaks olema tehtud korralikult toimetatud originaalist ja korralikku eesti keelde ning see võiks arvestada väljakujunenud tõlketraditsiooniga.
Või siis seletada, miks pole seda parasjagu tehtud. Tunnistan, et mina näiteks ei saa tõlkida budistlikku dhyāna/chan’i/zen’i praktikat vahel eesti keeles kasutatava sõnaga „mõtlus“, kuna Ida-Aasias on selle eesmärk sageli just nimelt eristava mõtlemise peatamine ja sama tüve kasutamine on selgelt eksitav. Tõlkel peaksid kindlasti olema põhjalikud kommentaarid, poleks paha viidata ka muukeelsele tõlketraditsioonile, mis võiks lugejale teada olla. Kõiges eelnevas on Linnart Mäll seadnud meile võrdlemisi kõrge lati. Seetõttu ongi hea meel, et tõlgetega, mis on ilmunud TLÜ kirjastuse „Bibliotheca asiatica“ sarjas, võib selles mõttes igati rahul olla.
Mait Raun toob oma saatesõnas ära kaks põhimõtet, millest ta on tõlkimisel lähtunud. Üks on Vladimir Spirini skeemteksti kontseptsioon, mille ta lõi hiina klassikaliste tekstide põhjal. Kas selle meetodi võib ühest tekstisituatsioonist üle kanda teise?
Raud: Igaüks, kes on natukenegi klassikalist hiina keelt õppinud, teab, et sealtkaudu avanev keeleline ja tekstuaalne tegelikkus on hoopis teistsugune kui alfabeetiliste ja morfoloogiaga keelte puhul. Spirini teooria sobib hiina tekstidega väga hästi, aga kohe kindlasti ei ole sellisena ülekantav teistesse kultuurikeskkondadesse, siin ei ole üldse millestki rääkida. Me ju ei ravi ühe haiguse vastu arendatud ravimiga kõiki teisi, kuigi meil satub seda kapis olema.
Linnart Mäll rakendas Spirini meetodit nii „Daodejingi“ kui Konfutsiuse „Vestete ja vestluste“ tõlkimisel, kuid temagi ei proovinud seda näiteks India tekstide puhul. Mait Rauna teine põhimõte on nii-öelda etümoloogiline tõlkimine. Kas ja kuidas on võimalik tõlkida etümoloogiliselt seotud mõistekobaraid ühest keelest teise, sealjuures arvestades, et tõlgitav tekst on kujunenud pika aja jooksul ja koostatud eri autorite tekstidest?
Kalda: Etümoloogilise tõlkimise mõte on huvitav, aga ma kahtlen selle praktilisuses. Mait Rauna tõlge on minu arvates selle meetodi läbikukkumise näide. Siin oleks tulnud kasuks kontakt akadeemiliste ringkondadega. Juhul kui tõlkija oleks oma meetodit tutvustanud mõne teadustöö või seminarigi raames, oleks ta saanud hulka konstruktiivset kriitikat, mis oleks ehk olukorda parandanud. Miks meetod ei tööta? Sest antud juhul on keeled ja tekstid nõnda erinevad. Neid lahutab aeg, ruum ja keeleperekond. Teiseks loob tõlkija küll sõnapesi eesti keeles, aga ei arvesta tõlkevastes sugugi sanskriti etümoloogiaga. Ja samas on ta kohati liiga sõnasõnaline. Soovitan siiski etümoloogilise tõlkimise kui nähtusega tutvuda, näiteks John Michael Wine on teinud uue testamendi sõnasõnalise tõlke inglise keelde (2011). See on jabur ja naljakas, ent huvitav.
Toome: Sanskriti keele puhul on ilmselt kerge etümoloogiast vaimustuda, sest sanskriti grammatikas on algusest peale etümoloogiale palju tähelepanu pööratud ning sanskriti sõnaraamatud on sellele üles ehitatud.
Raud: Niinimetatud etümoloogiline tõlge ja soov tõlkida kõik sõnad läbivalt sama vastega annavad samuti märku sellest, et tõlkija ei ole päriselt oma ülesannete kõrgusel. Me ju ei tõlgi ingliskeelset väljendit „branch of economy“ „majandusoksaks“? Et siis seletada, kuidas inglased mõistavad majandust kui teatavat erilist puud? Selline lähenemine sobib eksotiseerimiseks, teksti esitamiseks lugejale eriti kauge ja võõrana. Sama sihti, ma arvan, teenib ka proosa muutmine värssideks – jälle näib allikas olevat kuidagi eriline, teistsugune kui meie kultuuriringis liiklevad tekstid.
Ülo ValkTeet ToomeMartti KaldaRein Raud
Kuidas sobib Mait Rauna poeetiline keelekasutus ja vabavärsiline proosa vanaindia mõttetekstide edasiandmiseks? Kas siinkohal on põhiline tekstis sisalduva info ja mõttemaailma edastamine Eesti lugejale või midagi muud?
Raud: Muidugi, nagu iga teisegi allikteksti juures, nii saab ka upanišadide puhul vaielda tõlketraditsiooni põhjendatuse üle. Ülo Valk märgib oma poleemilises kirjutises täiesti õigesti, et sõna „upanišad“ tähenduse vana selgitus on tänapäeva indoloogias kahtluse alla seatud, ja sedagi, et sõna „tat“ (tavaliselt „see“) on võimalik tõlkida adverbiaalsena. Seda viimast ei ole Raun siiski teinud. Eesti tõlketraditsioonis on adverbiaalne „tat“ seni olnud „nõnda“, millest „tathatā“ ehk „nõndasus“ jne. Aga igal juhul on lugeja suhtes aus sellisel juhul nii-öelda avada kaardid ja põhjendada, miks on tehtud selline valik.
Kalda: Siin on küsimus vormis ja küsimus sisus. Tõlkimine muudetud vormi pole küll ennekuulmatu, ent on kindlasti eksperimentaalne. Eriti juhul, kui vorm ei lihtsustu (näiteks valmide tõlkimine proosaks), vaid muutub keerukamaks (proosast saab luule). Eesti keeles on tõlkijad seda enamasti vältinud. Minu arvates on see lugeja petmine, jätab tõlkes originaalist vale mulje. Kahtlemata võiks tõlkida näiteks USA põhiseaduse regivärssi või Homerose eeposed eestindada muinaslooks. Aga milleks? Ülo Valk kaitseb oma artiklis Mait Rauna tõlget, väites, et eesti keele tavatähendusest erinevad tõlkevasted ja muudetud vorm on lubatud, olgugi need raskesti ja vaid vähestele arusaadavad. Nõus, loomulikult on lubatud. Tänasel tõejärgsel ajastul on kõik lubatud. Teiseks, et pole vaja olla kinni India kultuuriruumis upanišadidele omistatud tähendustes. (Näidete saamiseks loe vastakaid arvustusi!) Ning et mina olen tagurlane seda nõudes. Olgu. Olen nõus olema konservatiiv.
Ent sellest ka probleem. Juhul kui Mait Rauna tõlge ei järgi oma eksperimentaalsuses Eesti tõlkemaastikul välja kujunenud tavasid ega jaga ka India kultuuriruumi arvamust (teksti sisulise tähenduse osas), siis milleks säärane tõlge? Käesoleval kujul suudab sellest Eestis aru saada kümmekond inimest, ent nemad on võimelised upanišade ka originaalis lugema. Teistele on Mait Rauna tõlge mõistmiseks liiga segane. Tõlge (ja tõlkija) peaks olema sild ühest kultuuriruumist, aja, ruumi ja mentaalsuse kontekstist, teise. Vastasel korral on tegu lihtsalt vabalt ruumis heljuva objektiga, sulekesega, mille lendlemist tuulepuhanguis on väga kaunis vaadelda. Aga funktsiooni tal pole, sest ta pole enam osa linnu sulestikust ega aita lennule kuidagi kaasa.
Toome: Arvan samuti, et terminid peaksid olema eestikeelsed, sest siis on need paremini mõistetavad. Antud tõlkeraamatu kontekstis peab ütlema, et kõik tihti esinevad sõnad pole veel terminid. Kui see on vähegi võimalik, peaks üks termin olema ühes tekstis tõlgitud kõikjal ühtmoodi, aga see ei tähenda, et tõlke arusaadavusele saab mööndusi teha. Arvestades, et upanišadide tekstid ei ole ühe autori loodud ühtne tekstikorpus, ei saa siin ilmselt rakendada ka terminite täieliku samasuse põhimõtet.
Valk: Eesti keeles oleks vaja ka loetavamaid upanišadide tõlkeid, aga ükski neist ei saa olla ainuõige. Rauna tõlge on poeetiline ja omamoodi alternatiivne, selle aluseks on väga suur ja süstemaatiline töö sanskritikeelse originaaliga. Need tähenduslikud võimalused, mis ta on eesti keeles esile toonud, on sanskriti keeles olemas. Lugeja peaks seda raamatut alustama tagantpoolt, järelsõnast „Tõlkimise põhjused ja põhimõtted“, ja seejärel süvenema peatükki „Põhisõnavara ja eesti vasted“. See kõik annab ka tõlke mõistmiseks võtme. Minu arvates on Rauna järelsõna osalt ilukirjanduslik koomilise varjundiga tekst. Kogu teose eripära on hübriidsus, sest see raamat ei anna end nii lihtsalt kätte. Ootan huviga, et seda teost kui fenomeni uuriks ka meie kirjandusteadlased.
Raud: Aga sellegipoolest – või siis osalt just neil põhjustel – ei vasta see teos neile akadeemilise tõlke kriteeriumidele, mille eespool esile tõin, ja mul on väga kahju, et pean tulevikus oma üliõpilasi hoiatama, et nad seminarideks valmistudes ei kasutaks eestikeelset „Avatud Eesti raamatu“ esindussarjas ilmunud raamatut. Tõlkijal lasub siiski ka vastutus lugeja ees, kes võib-olla soovib pigem lugeda klassikalise teksti korrektset eestindust kui nautida alternatiivset poeetikat.
Kui rangelt peaksid olema tõlked toimetatud ja kes peaks seda tegema?
Kalda: Mina näen eksperimentaalse ja traditsioonivälise upanišadide tõlke ilmumisega seoses mitut probleemi. Tõlke kvaliteedi kahtluse korral on ilmselt tark tellida tõlkele filoloogiline ja sisuline analüüs. Samuti peaks tõlkele hinnangu andja teadustöö olema seotud indoloogia ja sanskriti keelega ning selliseid inimesi leiab vaevata näiteks Soomest või Eestistki. Ehk tasuks lisaks keeletoimetajale kasutada sääraste tekstide puhul ka sisutoimetajat? Ehk tasuks tellida tõlkele enne trükkiminekut veel üks retsensioon? Mingi standard peaks olema, sest nüüd on ilmunud ülikooli tudengi BA-tööd meenutava kirjutise esialgne versioon. Ja mitte üksnes sisu, vaid ka vormistuse poolest. Iidsete ida tõlgete puhul peaksid olema põhjalik sissejuhatus ja sisulised kommentaarid (ajas ja ruumis kauge kultuuri aspektide selgitus) olema kohustuslikud. Juhul kui tõlkija ei suuda oma teksti seletada, siis kuidas me teame, et ja kuidas on ta tekstist aru saanud? Kuidagi peaks olema aga tagatud olukord, kus säiliks „Avatud Eesti raamatu“ sarja kõrge tase.
Raud: Milline on selle sarja toimetamisstrateegia, on kahtlemata eeskätt sarja kolleegiumi asi, aga igal juhul peaksid samad standardid olema kasutusel kõigi ajastute ja piirkondade kohta. Praegusel juhul ei ole sellest nõudmisest kinni peetud, mis on muidugi pettumus.
Valk: Ideaalis võiks tõlkeid toimetada erialateadlased, aga kui meil neid ei ole, usaldame kirjastuste toimetajaid, kes võiksid muidugi kaasata vastavate kultuuride parimaid tundjaid. Kahjuks on neid väga vähe ja tõenäoliselt on nad parajasti hõivatud kas teoste tõlkimisega „Avatud Eesti raamatu“ sarja jaoks või muude töödega. Eestis pole vist ühtki sanskriti või mõne teise India klassikalise keele diplomeeritud filoloogi. Kes peaks siis tõlgete üle otsustama? Lühidalt öeldes ei näe ma võimalust teha kirjastustele või kõnealuse sarja kolleegiumile ettekirjutusi. Olukord oleks lihtsam, kui Eesti indoloogial oleks vähemalt üheski ülikoolis tugev kandepind. Kuni vanaindia kultuuri vahendamine on ainult vabakutseliste tõlkijate õlul, võime olla õnnelikud, et nad meil üldse olemas on ja pühenduvad tööle.
