Uus arhitektuur on meelihaarav. Narva sisekaitseakadeemia õppe- ja majutushoonesse punased pesuruumid teinud sisearhitekt Mari Põld rääkis, et kui üldiselt on Narva interjöörid pigem konservatiivsed, siis selline värvisahmakas kõditab ja äratab hommikuti üles.
Vanasti – pandeemiaeelses maailmas – käisid eesti talupoeg ja vurle kõditust otsimas välismaal. Räägin minagi tudengitele, et kui kunagi taas Viini satutakse, võiks oma silmaga vaatama minna Adolf Loosi kujundatud mikroskoopilist American Bari kohe Kärntner Straße külje all. Punane puu, roheline nahk, oonüks, malelauapõrand. Ja muidugi marmor – aga marmorit pole kunagi ju liiga palju!
Selle baari seinal on Gustav Jagerspacheri tehtud lokaali püsikunde Peter Altenbergi koomiliskurbliku portree koopia. Too puhmasvuntsiline ja natuke närilise käpakesi meenutavate kätega vaimsete probleemidega härra oli oluline impressionist, kelle kirjatöid iseloomustab visandlik, justkui mõne pintslitõmbega piirduv laad. Tähtsal kohal on tal sensuaalsed muljed, näiteks värvid ja lõhnad. Praegu tundub kuidagi märgiline, et peale kohvikutes mõnulemise ja alkoholi lembis ta väikesi tüdrukuid ja nii oli isegi pseudonüüm Peter tema 13aastase armastatu Bertha hüüdnimi. Altenberg on aga ta sünnikoht. Kirjamehest jäi järele pildikollektsioon, kus leiab ka aktifotosid tema 14aastasest armukesest Albinest, kellegi 13aastase Evelyne „absoluutselt ideaalsetest jalgadest“ ja palju muud imelikku. Mõneti on värskuse igatsus ühiskonnas süvenenud. Jah, pedofiilia mõistetakse hukka, aga elukevadet aetakse taga isegi neitsiõli totravõitu nimetuses. Ka saksakeelsest sõnast „noorus“ tuletatud „juugend“ ehk teisisõnu „art nouveau“ – uus kunst – on vaid algus igavesti kestvate elamuste ning uuenduste jahil. Lugemiselamusest elamusturismini, aga üldiselt on elu praegu siiski üpris elamusvaene ja on tekkinud elamusnälg. Sestap kogusid paljud minusugused enne uut karantiini kuhjaga kriisivaruks näitusekülastusi: eriti popp oli Kumu kõrval Fotografiska, kus teismelised end Ellen von Unwerthi töödega pildistasid ja mehed modellide ilusaid kikkrindu kunstina kogesid.
Sajanditaguses Viinis meeldis arhitekt Loosile juua šampust ja vahuveini soodaga – eriti kõditav on seegi.
Kuna šampuse jagamine pole rahva tervise seisukohast ilmselt teretulnud ega ka riigile taskukohane, siis püütakse avalikkusele pakkuda pigem mõõdukalt erutavat, ent siiski rahuldust pakkuvat avalikku ruumi. Näiteks Sindis, kus on natuke vahvat vanemat tööstusarhitektuuri ja on sündinud Tuberkuloited, lõppes hiljuti keskuse kavandi otsing. Välja valiti võrude ja spiraalja vaateplatvormiga lahendus (Liis Uustal, Egon Metusala, Mariliis Kundla ja Mihkel Pajuste arhitektuuribüroost MA). See tuletab meelde üht linnaruumiinstallatsiooni, Tetsuo Kondo ja Mitsuru Maekita 2011. aastal Kadrioru parki tehtud rada, aga ka Võru keskväljakut, mille autoriks kunstipärast futurismi viljeleva Villem Tomiste Stuudio Tallinn. Sindis on kokku köidetud ajaloolised sõlmpunktid ning uus tegevusväli, inimesi lõbustavad valgusmäng, kogukonnaaiake ja veeaurupurskkaev. Autorid mainivad, et elamusrohkes kogunemiskohas on atraktsioone isegi koertele.
Muidugi piisab ka aknast väljavaatamisest adumaks, et maailm on kogu aeg värske, muutumises: ühesugused pole ei pilved, vareste kraaksatused ega ka viimased lumehanged. Vahest seepärast tahab eestlanegi olla soomlase kombel Alvar Aalto vaimuka sõnastuse kohaselt (eskimomaa) metsaahv, sest ehe vahelduvus, loomulik kulgemine on tõesti köitev. Miskipärast on aga uus tehiskeskkond meil pigem lage, kivine, taimede poolest liigivaene, põõsaste ja suurte puudeta. Nina kõdistavad täringukivi vahel jätkuvalt pigem üksikud kõrrelised. Nii on ka Sindis plaanis.
Ometi võiks meeleline maastikuarhitektuur, kus on midagi vaadata, aga ka nuusutada, katsuda, maitsta (saaks kas või vett!) ja kuulata, leevendada rändtaudi peale surutud orderit, pakkuda neitsilikku puudutust: kõditust ja rahuldust.
Ka keele alusel jagunemises puuduvad üllatused. Kõige rohkem tõlgiti inglise keelest – 75 raamatut. Vahest on huvitav märkida, et Ameerika ei edestagi ülekaalukalt Inglismaad nagu mõnel varasemal aastal: avaldati 32 Inglise autorite, 6 Austraalia ja 37 USA kirjanike raamatut. Rootsi keelest tõlgiti 16, soome keelest 17 raamatut, lisaks 6 soomerootsi teost. Ka saksa keelest tõlgiti 16 raamatut pluss 2 austria kirjaniku teost. Leedu ja Norra on esindatud 6 raamatuga, vene keelest tõlgiti 5 ja muudest keeltest järjest vähem. Tänu kirjastusele Päike ja Pilv ning nende ettevõtmisele „Meie väike raamatukogu“ on esindatud horvaadi ja sloveeni lasteraamatud. Kui miski tõlgete geograafia puhul silma torkab, siis see, et üks raamat tõlgiti türgi keelest – Gülşen Arslan Acka „Millal ma ometi suureks saan?“ (tlk Ave Põlenik).
Mida uut tuttavlike mustrimotiivide puhul silma hakkab? Muinasjutukogumikke sirvides lähen sageli pahuraks – no kui lihtsaks annab üht lugu veel muuta, enne kui mõte päris ära kaob! Tüüpiliseks näiteks siin on „101 klassikalist muinasjuttu“, mis ei anna ühelegi jutule rohkem ruumi kui lehekülje või kaks, millest pildid ja suur kiri oma osa võtavad. Kellele küll on vaja loo annotatsiooni? Lühendamine-lihtsustamine, kui nüüd võrdlust otsida, on nagu oleks terve Lihula seelik varspistes kaunistatud. Hea, kui raamatul on mingi eripära. Näiteks kogumikku „Loomalood“ on koondatud maailma rahvaste ja riikide loomamuinasjutud, geograafia on lai ja tuttavaid lugusid vähe. Eristub ka María Ballaríni „Elas kord …“ (tlk Kristiina Raudsepp), mis õigupoolest polegi muinasjutukogumik, ja kas ta ülepea lastele on, vajab kaalumist. Raamat tutvustab muinasjutte ja esitab põgusalt nende süžeed, mida analüüsitakse väärtuspõhiselt ja täiendatakse taustainfokildudega.
J. K. Rowlingu muinasjutt „Ickabog“ (tlk Krista ja Kaisa Kaer) jutustab mõistukõnetsi valitsemisest. Edev ja isekas kuningas on kahjutu sinnamaani, kuni ta ei sekku riigiasjadesse ja kuulab häid nõunikke. Kui nende asemele asuvad omakasupüüdlikud ja võimuahned õukondlased, siis veereb elu õitsvas kuningriigis kiiresti mäest alla: üks vale nõuab üha uusi valesid ja lõpuks ka süütuid ohvreid. Saab aimu võimuhaaramise anatoomiast, nii et külva aga hirmu ja usaldamatust, vägivallatse kaitsmise egiidi all ning esitle ennast päästjana. Koletis pesitseb igaühe peas, mitte kaugel mägedes. Vastu saadav peegeldab omaenese suhtumist. Kirjanik ei pelga olla irooniline ega kasutada kujundikeelt ja ridadevahelist sõnumit.
Hea pildiraamat toob esile väärtusi, julgustab ja toetab, õhutab sõbralik olema ja oma abi pakkuma, olema tolerantne. Lätlanna Anete Melece autoriraamat „Kiosk“ (tlk Contra) jutustab sõnas ja pildis, et ka üliülekaalulisel on õigus ja võimalus täita oma unistused. Leedu kirjaniku Marius Marcinkevičiuse „Võlujärv“ (tlk Tiiu Sandrak) usaldab lapse taiplikkust, loos aitavad notsu ja lehm talvel jäätunud järves lämbuvat „tundmatut looma“ Alaki, kes neile lõpuks ütleb „hätia“. Inglase David Lichtfieldi „Karu ja klaver“ (tlk Kadri Rahusaar) teeb küll sõnumi puust ja punaseks – mis siin elus oluline on, kas karjäär või sõbrad? Benji Daviese „Vanaema linnupoeg“ (tlk Dea Oidekivi) jutustab põlvkondadevahelise sideme tekkimisest. Soome autori Katri Kirkkopelto „Molli ja maailma äär“ (tlk Hille Lagerspetz) julgustab reisi ette võtma, uute olukordade ja võõra seltskonnaga kohanema.
Lastekirjanduse teemade ring laieneb üha. Kas sellega iga kord rahul ollakse, on iseasi. Noppisin nooremale koolieale suunatud teoste hulgast kaks erandlikku – väga üleannetut raamatut. Kas on varem lastekirjanduses pikemalt pajatatud peerust ja aluspükstest? Ameeriklase Dav Pilkey „Kapten Aluspüksi seiklustes“ (tlk Jüri Kolk) kirjutavad poisid samanimelist koomiksit, teevad koolis tempe ja muudavad hüpnoosi kasutades direktori naeruväärseks superkangelaseks – Kapten Aluspüksiks. Lugu maandab mässumeelsuse autoriteetide vastu üle võlli huumoriga. Soomerootslase Malin Klingenbergi loriluuletus „Peeru elu“ (tlk Mihkel Mõisnik) tekitas minus poolehoidu: madala teema ja poeesia kui kõrgeima ilukirjanduse vormi sidumine kummatigi toimib.
Inglise näitleja, kirjanik ja koomik David Walliams on tuntud kui piiride kompaja ja ületaja. Tema „Paha papsi“ (tlk Maria Lepik) tahaks käsitleda paaris austraallase Nat Amoore’i „Koolihoovi miljonäri saladustega“ (tlk Hels Kure). Need kaks jõuavad mööda hoogsat ja põnevat sündmuskäiku väga ühese sõnumini: rikkus ja raha ei asenda perekonda ja sõpru ega too õnne.
„Pahas papsis“ kasvatab üksikisa oma poega ja teenib raha romurallil. Nende omavaheline suhe teeb kadedaks – nii hea, hell ja hooliv on see – üleelusuuruses nagu kõik, mida Walliams kirjeldab. Õnnetuses jala kaotanud paps püüab pere majanduslikku seisukorda parandada kurjategijatele abiks hakates. Muuseas, viimases peatükis toimub kirikus kahe naisinimese laulatus. Ka raamatus „Koolihoovi miljonäri saladused“ on peategelase sõbral kaks ema. Kummaski raamatus ei tehta asjaloost mingit numbrit. „Koolihoovi …“ peategelane on nutikas tüdruk, kes on pärit viielapselisest perest, kus raha pole just laialt käes. Tema äriplaanid toimivad, majandusliku mõtlemise poolest teeb tüdruk täiskasvanutelegi silmad ette. Kord näeb ta võimalust panna pihta naaberhoovi kurikaela ebaseaduslikult saadud raha. Näeme, mida raha inimestega teeb ja mida inimesed rahaga teevad.
Kirjutatakse kohanemisest uues koolis, sõprade leidmisest, muutustest pereelus, lähedase surmast. Tõlkekirjandusel on olnud ka lüngatäitja roll: mida meie algupärases kirjanduses napib, selle leiame tõlgete seast. Saksa kirjaniku Frauke Scheunemanni „Winston, salamissiooniga kõuts“ (tlk Tiina Aro) ja rootsi autori Jenny Jägerfeldi „Minu suurejooneline elu“ (tlk Kadi-Riin Haasma) jutustavad sulandumisest uude keskkonda. Mõlemas vahetab peategelane elukohta ja läheb puhta lehena uude kooli. Mõlemas on lapsele oluline saada koolis populaarseks ja võita sõpru. Kas eelistada populaarsust võimalusele leida tõelised sõbrad, see on küsimus. Raamatud panustavad arusaamale, et oleme kõik erinevad ja oma kiiksuga, aga see on pigem voorus kui puudus.
Austria kirjaniku Christine Nöstlingeri auhinnatud lasteraamat „Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga“ (tlk Piret Pääsuke) meenutab sama autori „Vahetuslast“. Ka siin on mängus kärgperendus, lapse jäämine ühe vanema juurde ja elukohavahetusest tekkinud pinged. Ka siin käitub tüdruk sihilikult vastikult. Raamatus kujutatakse, kuidas lapsed peavad oma vanemate suhteõnne ja valikute nimel kiiresti kohanema.
Kõige raskem on kohaneda lähedase kaotusega. Rootsi autori Emma Karinsdotteri „Tuhande Tähe saar“ (tlk Kadri Papp) on fantaasiavõtmes lugu leinast. Isa on aastaid depressioonis, sest tema abikaasa hukkus autoõnnetusel. Tema tütar Tigris oli siis pisike ja sai küll viga, aga jäi ellu. Nüüd peab tüdruk oma isa toetama ja samal ajal ka ise kaotusvalust üle saama.
Hingeasjade ja elus ettetuleva kõrval on hulk raamatuid, mis mõeldud ausalt meelt lahutama. Hoo sisse saanud krimiseikluste sarjad. Ei saa küll hästi aru, miks peaks juba eelkoolis või esimeses klassis lugema kurikaelte järel luuramisest, aga see selleks. Põnev ju! Oma pahupidisusega eristub siin rootsi autori Anders Sparringi sari Perekond Pikknäpust. Selle pere liikmed on kõik kurjategijad, välja arvatud Aksel, kes teeb siiralt pingutusi, et ausaks jääda ja oma pere kuritegevust ohjeldada. Peresuhted on raamatutes „Perekond Pikknäpp ja kuldteemant“ ning „Perekond Pikknäpp ja sünnipäevamürgel“ (tlk Kadi-Riin Haasma) eeskujulikult head. Autor ei pretendeeri tõepärasusele – lugu on lõbus ja pahupidiselt mänguline.
Kummituslugudest ei saanud ka mullune tõlkekirjandus üle ega ümber. Hakkas ilmuma soome autori Magdalena Hai Painajapoe sari. Loo keskne tegelane on tragi tüdruk Ninni, kes pakub end poodi abiliseks, teadmata, mis laadi kauba ja tööga on ses kaupluses tegemist. „Painajapood ja kohutav kõdipulber“ ning „Painajapood ja kadunud hambad“ (tlk Kristiina Kass) kutsuvad lapse mängulisele ja naljakale huviretkele poodi, kus tunnevad end koduselt kummitused, vampiirid ja muud paranähtused.
Ameerika autori Victoria Schwabi „Kummituste linn“ (tlk Marge Paal) on samuti mitmeosalise sarja avalöök. Cass on erandlik tüdruk: ta näeb kummitusi. Tema vanemad teevad telesarja maailma kõige kummituslikumatest paikadest. Nii suunduvad nad Edinburghi, kus vanades hoonetes on vaimolendeid jalaga segada. Kas Cassi anne on karistus või kingitus? „Kummituste linn“ on tõsiseltvõetav tondijutt, kui nii sobib öelda – põnev ja piisavalt hirmus.
On ootuspärane, et lastekirjanduses kuritöid sooritatakse ja kummitatakse. Hoopis harvem räägitakse lastele vanureist. Julia Kuznetsova „V-kodu“ (tlk Tarmo Rajamets) peategelane on käbe memm, kes laste eest salaja harrastab poksi, teeb üle mõistuse hästi süüa ja elab poja perega ühes korteris. Ühtäkki teavad aga noored paremini, mis nende memmele hea on, ja suunavad ta vanadekodusse. Nagu lastel, nii pole ka vanuritel justkui õigust omada eelistusi ja avaldada vaba tahet. Raamat nagu omaaegne vene film – ei tea, kas pisar silmanurgas on naerust või nukrusest.
Mulluste tõlgete seas hakkas silma isikupõhine lähenemine ja feministlik varjund. Ilmus elulugusid/edulugusid ja ka mõned muinasjutukogumikud on koostatud peategelasest lähtuvalt. Itaalia autori Luca Novelli sarja „Suurvaimu sähvatus“ avaraamatuna ilmus „Hawking ja mustade aukude mõistatus“ (tlk Els Heinsalu). See on kirjutatud minavormis ja varustatud ohtrate illustratsioonide, teadusalaste kõrvalpõigete ning mõistete sõnastikuga.
Francesca Cavallo ja Elena Favilli kogumiku „Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele“ teine osa (tlk Pirjo Leek) jätkab tuttavat formaati: igale kuulsale naisele on pühendatud lehekülg teksti, teine pilti. Tegemist on ajalooliste isikutega Nofretetest J. K. Rowlinguni. Samalaadne raamat valmis ka kirjandusteoste naistegelaste kohta – Beatrice Masini „Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu“ (tlk Eva Ingerpuu-Rümmel). Valikus on lasteraamatute naistegelasi (Pipi, Alice, Matilda, Bibi) ja naisi täiskasvanute klassikast (Anna Karenina, Jane Eyre). Neid teoseid saab võrrelda eelroaga, mis äratab isu, kuid ei kustuta nälga.
Võib ennast haakida klassika külge. Kas teate, et Sherlock Holmesil oli peale vend Mycrofti ka õde – Enola Holmes? Nancy Springer pajatab tema seiklustest „Kadunud markii juhtumis“ (tlk Marianne Ots). Üks on teose puhul tänuväärt: autor püüab edasi anda ajastut. Lugu on otsapidi ka naistest, kes ei sobitu oma aja reeglitega ja on sunnitud nii mõndagi ohvriks tooma, et elada oma soovi kohaselt. Tõlkija võinuks küll oma eesti keele oskust julgemini rakendada, et vältida selliseid sõnu nagu „vaibakott“, „raudteenael“ ja „õlekõrtest peakate“.
Alati teeb rõõmu lugeda põnevaid lugusid tarkadest ja toredatest lastest, kellel on siht silme ees. Ilmumist alustas Ameerika kirjaniku Trudi Trueiti sari „Avastajate akadeemia“, mullu ilmusid „Nebula saladus“ ja „Pistrikusulg“ (tlk Triin Olvet). Tiitellehel kuulutatakse, et sari põhineb faktidel ning National Geographicu uurijate tööl. See sari on mõtteline sugulane norralase Bobbie Peersi „Lüriidiumivargaga“, mille juba V osa „Kaoseparalüsaator“ ilmus samuti mullu (tlk Annika Kupits). Ka siin on loo keskmes eelteismeline poiss, kes läheb teaduse tipptasemel õppekavaga internaatkooli. Ka Cruzi ümber on palju saladusi ja ohte. Poisi ema töötas enne hukkumist laboris ja tema leiutis oleks jätnud ravimifirmad sootumaks tööta. Raamat on koolilugu, kusjuures kõik õpivad suure kirega. Pole ka ime, liitreaalsuses toimuvatele tundidele ei õnnestu meie tavakoolidel midagi vastu panna.
Louis Sachari „Pahupidikool ja Hukatuse Pilv“ (tlk Leelo Märjamaa) on samuti koolielust ja sarja neljas raamat. Selle ja esimese osa kirjutamise vahele on autori sõnutsi jäänud 40 aastat. Uus osa on sama kummaline, köitev, fantaasiaküllane ja … uskumatult tõepärane. Väike nihestatus osutub vajalikuks, et edasi anda asjaloo mitmekihilisust. Leidub tabavaid tõdemusi: „Mõnikord on raskem jääda sõbra kõrvale, kui tal läheb hästi.“ Pole osanud eladeski kirjaklambritest niimoodi mõelda nagu proua Pärl. Märgakem väikesi asju …
Noortekirjanduses tegid ilma kordustrükid ning järjed ja peamiselt fantaasiakirjandus. Sellest žanrist tahan esile tõsta inglase Philip Pullmani „Põrmu raamatu“ teise osa „Salarahvas“ (tlk Eve Laur), kus kohtume taas Lyraga. Kirjaniku eelmise triloogia „Tema tumedad ained“ võtmeisik on nüüd täiskasvanud naine. Pullmanile on ühtviisi tähtis see, mis toimub tema tegelasega või sünnib laias ilmas, näiteks võimuhaaramise mehhanism. Lyra teekonnale kaasa elades kobame globaalsete protsesside osas pimeduses nagu raamatu tegelasedki. Aetakse taga haruldast roosiõli, eriti magus näib see ravimifirmadele, mille karvast kätt näeb seal ja siin.
Päris elu peegeldavaid raamatuid on ka näpuotsatäis ilmunud – üheksateistkümnest neli. Autorid on naised ja peategelased enamasti neiud, v.a „Kuutõusus“. Varem on noortekirjanduse tõlkevalikus silma torganud keskendumine haigustele ja psüühilistele probleemidele. Mullu olid domineerivad teemad eneseleidmine ja sobitumine siia maailma. Iiri kirjaniku Sarah Crossani nimi on saanud juba kvaliteedimärgiks. Varem ilmunud teoses „Üks“ kasutab autor huvitavat vormi, „Kuutõus“ (tlk Kristina Uluots) on „Ühest“ veelgi enam vabavärsilise luuletuse laadne. Sõna tõsises mõttes lugemisest kui protsessist saab elamuse. Raamat kõneleb hukkamõistetusest ja hukkamõistmisest. Teema on troostitu: üks noormees ootab mõrtsukatöö eest surmanuhtlust. Tema vend ja muu pere pole temaga kõik need kümme aastat suhelnud. Nüüd, kui on peaaegu liiga hilja, otsib noorem vend vanemaga ühendust. Käiakse läbi minevik ja olevik. Masendav keskkond, kus lapsed elavad ja sirguvad, on vajutanud nende saatusele pitseri.
Ameeriklase Sarah Desseni „Lihtsalt kuula“ (tlk Kristina Uluots) kujutab hoopis teistsugust kasvukeskkonda – materiaalselt kindlustatud, oma kuvandi eest hoolitsevat ja edule püüdlevat. Klantsfassaadi taga on aga inimesed katki. Võetakse läbi sõprus ja selle lagunemine, reetmine, armukadedus ja tärkav armastus. Kas midagi oleks muutunud, kui oleks õigel ajal õigetest asjadest räägitud ja räägitut ka kuulatud? Kuulatud muu hulgas ja eeskätt oma seesmist mina.
