MARIA MÖLDER: Digikultuur, digilõhe ja digipööre
Viimastel nädalatel on rohkesti kõneainet andnud Euroopa fondid, eriti taasterahastu (RRF). Rahastu mahust 20% tuleb suunata digipöörde ja 37% rohepöörde toetamiseks. Kultuurivaldkonna seisukohalt on kõige olulisem, et taasterahastu puhul on ühtlasi antud tungiv soovitus kasutada sellest 2% kultuurivaldkonna hüvanguks. Euroopa muusikainstitutsioonide esindajad saatsid hiljuti riigijuhtidele ka sellekohase avaliku meeldetuletuskirja. Paraku ei ole sel teemal seni olnud kuigi palju avalikku arutelu – ka paljudes teistes Euroopa riikides. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor Kristjan Hallik, ettevõtte Shiftworks juht ja Tallinn Music Week’i asutaja Helen Sildna, Eesti Kunstimuuseumi juhatuse liige Sirje Helme ning innovatsioonikonsultant ja avaliku-erasektori koostöös nurjatute probleemidega MKMi haldusalas toimetava Accelerate Estonia strateeg Sten-Kristian Saluveer mõtisklevad, kuidas sobivad kokku rahastu tingimused ja kultuurivaldkond. Kuna ainuüksi digipööre on nii lai ja kultuurivaldkonnas vähe tähelepanu saanud teema, tuleb rohepöördest ja Euroopa fondidest rääkida mõni teine kord. Lühidalt: läbimõeldud digipöördeks ja sellesse investeerimiseks ongi kultuurivaldkonnas tagumine aeg.
PAUL-EERIK RUMMO: Mõistujutte, mõtisklusi
Pandeemia ajal arendatud viisid etenduste sünkroonseks edastamiseks jäävad kestma ka saalide suletuse möödudes ning tekitavad meie aja-, ruumi- ja kontaktisoleku tajudes uusi tahke, teistmoodi tunnetust.
Selle kirjutise aluseks on mu videoettekanne (pigem küll lihtsalt mõlgutus) hiljutisel teatrikonverentsil Kalju Komissarovi sünniaastapäeva puhul. Alustasin seal sõnadega „Tere päevast, daamid ja härrad!“ ning kohemaid takerdusin korraks. Sest kuigi hakkasin rääkima tõesti päevasel ajal ja päevane aeg oli ka siis, kui publik mind vaatas ja kuulas, oli ettekande salvestamise ajast vahepeal möödunud kolm päeva. Niisiis ilmekas illustratsioon esituskunsti muutumisele, kui teatri määravaks tunnuseks lugeda esituse ja vastuvõtu sünkroonsus ühises ruumis. Kuna konverentsi fookus oli küsimusel „kuidas edasi?“ (prognoosimisel, mis teatrist võiks edasi saada), siis tajusin üllatusega, et kogemata läks harilik teretaminegi asja ette. Seostus teemaga.
See kallis asi. Pille-Riin Larm intervjueeris ilukirjanduse žürii esinaist Sirje Oleskit
Sirje Olesk: „Meil on hästi palju raamatuid ja paremad neist vääriksid rohkem tähelepanu. Ka lugejaid on ju küllalt palju – usun, et nendele kuluksid ära asjatundlikud soovitused.“
Emakeelepäeval kuulutati välja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid. Ilukirjanduse žürii esinaine Sirje Olesk teeb siinkohal tähelepanekuid mulluse kirjandusaasta kohta ning ettepaneku, kuidas leida headele raamatutele rohkem lugejaid. Oleski kõrval kuulusid žüriisse Berit Kaschan, Tanar Kirs, Asko Künnap ja Joosep Susi.
ALEKSANDER TSAPOV: Idumeedia megateemade jahil
Esimest sünnipäeva tähistanud Levila on võtnud endale ülesandeks inimestele oluliste lugudega nende süda võita.
Möödunud aasta veebruar nägi uue kohaliku meediaplatvormi/-labori sündi: leheküljel Levila.ee ilmus Eero Epneri mammutartikkel „Alkoholi lapsed“, kus on kõheda isiklikkusega välja joonistatud alkohoolikutest vanematega üleskasvamise eluaegsed traumaatilised tagajärjed. Vaid mõne nädala pärast tegi avalöögi ka kultuuriajakiri Vikerkaar uue ülipika loo formaadiga, kui ilmus Henri Kõivu enduurorännak Tartusse planeeritud tselluloositehase saagasse. Kui Vikerkaar on võtnud nõuks jutustada jõgiromaanilikke pikki lugusid kord aastas (ilmumas on Hent Kalmo käsitlus Konstantin Pätsist), siis Levila proovib seda teha eri formaatides enam-vähem igakuiselt.
PEEP NEMVALTS: Eesti teaduskeel – üleilmse teadmusrikkuse osa
Sõnasõnaline tõlge ega toorlaenud ei suuda kunagi täpipealt vahendada ühes keeles avalduvat loomupärast tunnetust mis tahes teises keeles.
Igat keelt saab kõnelda mitut moodi. Eestiski on rohkesti mõnusaid murdeid-murrakuid, ealist, erialast ja muud slängi. Et kõik üksteisest aru saaksid, vajab rahvas ühiskeelt ja sellest kujundatud kirjakeelt ‒ nn standard- ehk normikeelt ‒ suhtlemaks nii kõnes kui ka kirjas, olgu üldkeelena kogu ühiskonnas või oskuskeelena erialati. Teaduskeele võib määratleda kirjakeele allkeelena, mis lõikub kõikide erialade oskuskeelega ja võimaldab väljendada teaduslikku tunnetust selgelt, loogiliselt, ühemõtteliselt.
UNO VEISMANN: Kas suudame ja tahame asustada Marssi?
Muski ja Bezosi raketid sobivad kosmosetaksoks, hiidrakettide tootmine saaks võimalikuks vaid riigi rahastamisega.
USAs sõjavangi seisundis raketikonstruktor Wernher von Braun avaldas 1952. aastal saksa keeles raamatukese „Marsiprojekt“. Von Brauni erakordselt suurejoonelise inimeste maailmaruumi väljumise visiooni tiražeeris artikliseeriana ajakiri Colliers. Esimese sputniku stardini oli jäänud viis aastat, kuid peale tehiskaaslaste oli kirjeldatud asustatud kosmosejaama ning Kuu ja Marsi külastamist ja asustamist. Von Braun kavandas lendu Marsile suurejooneliselt: orbiidile ümber Maa pidi saadetama ligi tuhat tehnoloogilist raketti, millest kokku monteeritaks kümme Marsile suunduvat laeva seitsmekümnele astronaudile. Kaugema eesmärgina oli visandatud väljarändamine maailmaruumi, inimkonnale uue tegutsemisareaali hõlvamine. See oli ekspansiooni-astronautika manifest.
JUHAN HELLERMA: Filosoofiaprofessorite taandumine
Vajame rahvusvahelise mõju skaalal ka vähem oivalist teadust, mis kataks Eesti riiklikust ja ühiskondlikust huvist lähtuvad vajadused.
Margit Sutrop ja Tõnu Viik naasid pärast pikki välismaal veedetud rännu- ja õpinguaastaid Eestisse ja asusid siin vastavalt Tartu ülikoolis ja Eesti humanitaarinstituudis filosoofiat edendama. Nüüd on kaks pikaaegset filosoofiaprofessorit otsustanud liikuda uutele jahimaadele: Sutrop siirdus jaanuari lõpus riigikokku, Viik vannutatakse mai keskel Tallinna ülikooli rektoriks. See annab põhjuse asjaosalistelt küsida, kuhu on eesti filosoofia viimase paarikümne aasta jooksul jõudnud ning milline väljavaade avaneb tulevikku.
JAANIKA ANDERSON Naised tungivad muuseumi
XIX sajandil avati muuseume paljudes Euroopa ja Ameerika suuremates linnades. Need olid välja kasvanud õukondade ja aristokraatide kogudest – kuriositeetide kabinettidest ja pildigaleriidest. XIX sajandil liikusid kollektsioonid kitsast kodusest keskkonnast välja – neid taheti näidata avalikkusele. Paljude muuseumide aluseks ongi erakollektsioonid. Mõneti said muuseumid koduse ruumi laienduseks, kus linna eliit veetis aega ja korraldas kokkusaamisi. Ka muuseumide arhitektuuris hakati jäljendama kohtumispaigaks olnud hooneid – templeid, katedraale, ülikoole ja kaubanduskeskusi.
MARIANNE MIKKO: Palgalõhet vähendamata edasi ei liigu
Mis see sooline palgalõhe oma olemuselt muud on, kui ühiskonna suhtumine naisesse, kellele võrdse, sama või samaväärse töö eest ei maksta võrdset palka.
Võitlus majanduslise üheõigusluse eest võib kujuneda veel raskemaks kui pikaajaline võitlus poliitilise üheõigusluse eest.
Minni Kurs-Olesk
Kui digivaldkonnas on mitte ainult Euroopa Liidul, vaid valdaval osal maailma riikidest põhjust Eestist eeskuju võtta, siis naise töö tasustamise puhul tuleb silmad maha lüüa. Võrdse, sama või samaväärse töö eest naisele palga maksmises oli ja on Eesti Vabariik Euroopa Liidu mahajääja. Digitaalselt võimekas väikeriik ei ole aastakümnete vältel teinud tiigrihüpet ega suutnud lahti saada sügavaima soolise palgalõhega riigi mainest.
Miks on siis naise töö tasustamine nii keeruline, et kogu selle aastatuhande vältel ei saa riik tunda end töötava naise teema puhul rahulolevana? Võib vastata lihtsalt: ei ole olnud poliitilist tahet.
KAIRI MÄND, GRETE ARRO: Inimesest lähtuv linnaplaneerimine
Tallinna kesklinna üldplaneeringu ideekorje tõi selgelt välja, kuidas pealinlased südalinna tajuvad, mis on hästi ja mis tahab parandamist.
Linn on loodud inimese poolt ja inimese tarbeks. Linna kui elukeskkonna pluss on alati olnud tihedus ja mitmekülgsus ning lühikesed vahemaad ehk kõik vajalik on käe-jala juures. Linnaruum on elav, kui seal on piisavalt jalakäijaid. Sellegipoolest väärtustatakse inimest kui ruumi kasutajat linnaplaneerimisel ebaõiglaselt vähe. Mis teeb linnaruumi meeldivaks ja arvestab jalakäijate heaoluga?
LAURA LINSI: Ära iial lammuta
Pritzkeri auhinna pälvisid prantsuse arhitektid Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal, kes leiavad, et kui taaskasutada seda, mis olemas on, saab teha rohkem ja paremini.
Prantsuse arhitektide Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali mantra on „ära kunagi lammuta, ära kunagi eemalda või asenda, selle asemel muuda, lisa ja taaskasuta“. 16. märtsil teatati, et nad on tähtsa rahvusvahelise Pritzkeri arhitektuuriauhinna 2021. aasta laureaadid. Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali tegevus tõestab, et arhitektuur ei ole ainult kitsa ringi siseasi, vaid sellega suudetakse lahendada laiemaid ühiskondlikke kitsaskohti.
ART LEETE: Komi koera elu
Komid peavad meeles, et algusest peale on koer kõiges süüdi, ja suhtuvad koertesse pealtnäha arusaamatute armastuse- ja vihaseguste tunnetega.
Komi koera elu pole kerge. Jahimehed kõnelevad neist igasuguseid lugusid, mis esmapilgul omavahel üldse kokku ei käi. See hakkas pihta juba õige ammu, kui inimest veel olemaski ei olnud.
Intervjuu
Põhja- ja Baltimaade noore kunstniku konkursi žürii liikme Andra Orniga
Elektriteatri eestvedajatega
noore skulptori preemia laureaadi Sarah Nõmmega
Arvustamisel
Mario Vargas Llosa „Paha tüdruk“
püsinäitus „Sissejuhatus Eesti disaini“
klaasikunstinäitused tarbekunsti- ja disainimuuseumis: Pilvi Ojamaa uuem looming, „Klassikud. Ivo Lill“ ja Tiina Sarapu „Saladuste tuba“
VAT-teatri „Juudit“
Järgmine Sirp ilmub 9. aprillil
Indrek Kofi „Palavikulilled“ tõigi mulle meelde ühe päeva lapsepõlvest: läksin koolist koju, paistis märtsipäike ja paksus lumes olid jalad läinud tinaraskeks. Teadsin juba, et olen jäänud haigeks ja ees seisavad pikad päevad palaviku ja raamatutega … Lapse palavik ja haigus on imelik asi: ta aitab suureks saada, õpetab üksi olema, enda sisse vaatama. Palavik võib olla tõsine ja samal ajal naljakas nagu veider unenägu. Just selline on ka Indrek Kofi ja Lucija Mrzljaki raamat. Kunstniku detailsed pildid tahavad aega ja uurimist, kirjaniku tundlik tekst paneb kaasa ja järele mõtlema. Mõnus lastele üksinda lugemiseks, vaatamiseks, aga veel parem koos ema või isaga uurimiseks, meenutamiseks, vastuste otsimiseks.
Piret Raua „Juurtega aed“ on terviklik kunstnikuraamat. Juurte ja võrade peen graafiline joon loob raamatut läbiva mustri: see on täiuslikkuseni viimistletud, püüab pilku ja kubiseb detailidest. Lastele meeldib unustada end selliseid pilte uurima. Ent raamat kannab väga selget sõnumit: mis on elus oluline. Sümmeetriliselt hooldatud Prantsuse pargi stiilis puud on juured sügavale mulda ajanud, kuid läinud aja jooksul väiklaseks, tigedaks ja muutunud sallimatuks kõige suhtes, mis on teistsugune kui „meie“. Kõige tähtsamad on juured, kuid juured sunnivad paigale, mistõttu jääb vaateväli ahtaks ja piiratuks. Väikekodanlikust maailmast võrsub viha. Puu, kel pole juuri, ei sobi nende juurde elama. Juhuslikult aeda sattunud vihmalomp, taevatäht, kivikamakas ja lind räägivad igaüks puudele oma loo. Kõige tähtsam on elus hoopis see, kui sul on TORE, ükskõik siis, kas juurtega või ilma. Lihtne sõnum, võiks öelda isegi, et liiga lihtne, ometi pole väga paljud seda elu jooksul mõistnud.
Gerda Märtensi autoriraamat „Virmalised“ on mingis mõttes „Juurtega aia“ vastand. Pildid on suure formaadiga värviküllased joonistused. Kliima soojenemine sunnib jääkaru Joni jätma maha oma kodu, loobuma juurtest. Elu pole enam tore, kui kaob tasakaal looduses. Poeetiline hoiatuslugu, kus ei puudu siiski lootus paremale tulevikule. Lootus peitub Joni vanaisa kingitud väikeses tinakarbis, mis on täis esmapilgul mõttetuid seemneid. Need seemned on möödunud aegade tarkuseterad, põlvest põlve edasi antav õpetus, kuidas elada loodusega kooskõlas, ent need on kasutud, kui uus põlvkond ei oska nendega enam midagi peale hakata. Asjad ei parane, kui oled üksnes kõigi vastu hea ja sõbralik nagu jääkaru Jon. Vaja on vanaisa, kes annab sulle lootuseseemne ja päästerõnga. Keskkonnateadlikkus on teema, millega pole kunagi liiga vara alustada. „Virmalised“ on hea algus.
Helena Kochi „Kõhu mäss“ (pildid perekond Pärn) on seiklusjutu vormis raamat tervislikest eluviisidest. Kuidas teha lapsele selgeks, mis on tema tervisele hea? Kochi raamatus mõtlevad väikese Uku kehaosad välja kõikvõimalikke trikke, kuidas poissi halbade harjumuste küüsist päästa. Raamatu lõpus tunnistab arst Ukut läbi vaadates, et poiss on terve nagu purikas. Loodetavasti juhivad teose hoogne stiil ja tabavad karikatuurid ka väiksed lugejad elu helgematele radadele. Igal juhul lõpeb raamat paljulubava lõbusa puuksuga.
Maarja Kangro „Isa kõrvad“ (pildid Kirke Kangro) ei ole tavapärane juturaamat. Autor teeb lastekirjanduses omamoodi kirjandusliku eksperimendi: kus kulgevad tänapäeval vanemate ja laste suhetes piirid? Kas oleme jõudnud autoritaarsete kasvatusmeetodite juurest teise äärmusse, kus piire ei ole ja vanematest on saanud statistid, kes peavad abitult taluma oma järglaste mõõdutundetut tujutsemist, täitma kuulekalt laste soove, kuklas kummitamas hirm teha mõni valeliigutus, mis võiks äratada mõne valvsa kodaniku või lastekaitse tähelepanu. Raamatu väärtus on just see, et Kangro on mõned igapäevased olukorrad, nagu laste käitumine söögilauas, vanemate omavahelisele jutule vahelerääkimine jne, viinud groteski abil äärmusse, nii et need mõjuvad absurdselt. Just absurd paljastab aga väga selgelt tänapäeva (kasvatus)probleemid, millega paljud noored vanemad hätta kipuvad jääma. Raamat näitab lõikava huumori varal, et piirideta kasvamine ei tee lapsi õnnelikumaks, vaid vastupidi: laps tahab tegelikult vabaks saada tema sisse pugenud „väikesest saatanast“, aga ta vajab selleks suure inimese abi, tema konkreetset sõna ja tegu, mitte lõputut lohisemist lapse täitmatute soovide järele. „Isa kõrvad“ aitab vanematel mõelda olukordadele, kus asi kipub minema käest, ja leida tasakaalu, et kooskasvamine pakuks rõõmu nii lastele kui ka vanematele.
Seda viimast, elu helgemat poolt, esindab Anti Saare „Anni asjad“ (pildid Anne Pikkov), lühijuttude kogu kolmeaastasest Annist ja talle olulistest asjadest. Taustal tegutsevad vanemad vennad, ema ja isa, alati toetavad ja kannatlikud, alati olemas. Pole ime, et „Anni asjad“ on juba praegu kujunenud paljude perede lemmikuks. Lastekirjanduse puhul on üks põhiküsimus: kuidas jutustada lugu? Saar ei ole pidanud selle üle pingsalt pead murdma – jutustamine tuleb tal välja väga hästi ja loomulikult. Tema raamatuid on lapsel lihtne lugeda, need on huvitavad, naljakad ja panevad mõtlema.
Eelmisel aastal ilmus veel teinegi tähelepanuväärne Anti Saare raamat – „Suur koogitegu“ (pildid perekond Pärn). Pikk värsivormis lugu meenutab ligi pool sajandit varem ilmunud Ellen Niidu „Suurt maalritööd“. Kõrvutus Niiduga pole juhuslik: Saar jätkab meisterlikult värssjutustuse traditsiooni. Lapsed on seda žanri alati väga armastanud, kuid sellekohaseid õnnestumisi pole kuigi palju. „Suur koogitegu“ on hea huumoriga groteski keeratud pannkookide küpsetamise lugu. Värsivorm lisab veelgi hoogu, ladus rütm annab tugeva lisanaudingu. Kergus, millega Anti Saar oma „Suures koogiteos“ lugu edasi kannab, on tunnustust väärt. Kuna möödunud aasta eesti lasteluule saak jäi paraku küllaltki kiduraks, võiks „Suur koogitegu“ õigusega kanda ka parima värsiraamatu tiitlit.
Anna Haava tuntud ilmaprognoos „luule, see ei tule tuulest“ kehtib paraku viimase aja eesti lasteluules. Päris tuulevaikus õnneks siiski ei valitse. Ja on ju meil kaks suurepärast (laste)luuletajat, kes ilmselt just selle taastuvenergia allika abil ammendamatult loovad: Ilmar Trull ja Leelo Tungal. Igal juhul ei ole kummagi elava klassiku puhul vähimalgi määral tunda, et tegemist oleks fossiilloominguga.
Ilmar Trulli aforistliku pealkirjaga kogu „Kalad ei lärma“ meenutab tema 1984. aasta debüüti „Millest mõtled, seljaaju?“. Luuletaja on läbi aastakümnete vaimukaid sõnamänge pildunud ja nii on ta jätkanud tuntud headuses ka selles kogus, visandanud oma käega juurde ka kõnekad pildid. Trull on Trull: inimsõbralik, lihtne, loomulik, elurõõmus, naljakas. Kõigi lemmik, nagu ka Leelo Tungal. „Kas printsess peseb käsi?“ (pildid Anni Mäger) on jõudnud koguni kurja COVIDi laulu sisse panna. Sügisel ilmunud lugulaulu sõnum on aktuaalsem kui kunagi varem: Ja Covid sai aru, et kuri plaan luhtus – / seal pole tal võimu, kus valitseb puhtus! / Nina norus, ta kutsus patsillukad-pisikud, / õelad haigusi külvavad tigedad isikud, / mujalt otsima neid, kes end pesta ei taha. / Covid põgenes metsade-merede taha. 
Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumised“ (pildid Marja-Liisa Plats) on kantud läbinisti elutervest, ja kohati mustast, huumorist. Ühe kooli vana luukere Juhan läheb oma pensionipõlve veetma metsatallu memme ja taadu suvekööki. Loo lähtepunkt on juba piisavalt jabur: memme ja taadu igapäevased toimetused luukere seltsis. Luukere Juhan teeb tutvust taluloomadega, päästab küla pättide käest, käib koos lastelastega vannis ja on vanainimestele muidu üks vahva seltsiline. Kahtlemata möödunud aasta kõige vaimukam lasteraamat, millele lisavad mahlakust võrukeelsed dialoogid („Paugupill, õkvalt salongist lätt käumä“) ja Marja-Liisa Platsi loodud tüübid. Taadu kuju on kunstnikul sedavõrd õnnestunud leid (tugeva lõuapäraga vanamehel on tohutud luubid ees), et selle mehe toimetused võiksid veel edaspidigi jätkuda, kirjanikul on natuke vara ta koos luukere Juhaniga kirstu panna ja maha matta. Miks mitte üks võrukeelne koomiks taadu ja luukere Juhani seiklustega?
Luukere nurgelistele naljadele pakub mahedamat ja sooja huumorit Kadri Hinrikuse „Taks ja Dogi“ (pildid Elina Sildre). Taks ja Dogi jätkavad legendaarsete musta ja valge koera, Štafliku ja Špagetka ning Pontu ja Pitsu traditsiooni. Tahan esile tõsta Hinrikuse väga õnnestunud jutustamisstiili: vaimukad dialoogid vahelduvad koeratõugude värvikate karakterite (inimloomusele vastavate) tabavate kirjeldustega. Nauditav lugemine. Hoiatus: tekitab lastes vastupandamatu soovi hakata endale päris koera lunima.
Jana Maasiku „Õnnekaare õed ja Vimkavennad“ (pildid Sirly Oder) on eelkõige raamat väikestele tüdrukutele, kes käivad juba koolis ja oskavad ise lugeda. Ühe tänava seitse last, neli tüdrukut ja kolm poissi, loovad oma tänapäeva Bullerby. Seitsmeaastane Lenna jutustab lugejale, mida kõike põnevat, naljakat, tobedat või asjalikku on ta koos sõpradega ette võtnud. Lapse vaatepunkt aitab raamatu tegelastega samastuda. Kõiki lugusid läbib väike seiklus, naer või äratundmine, just see, mis väikese lugeja raamatusse sisse tõmbab.
Mika Keränen avaldas salaselts Rampsu sarjas juba üheteistkümnenda raamatu „Vanemuise väits“ (pildid Marja-Liisa Plats), kuid seda rõõmustavam on kogeda, et sari ei ilmuta väsimuse märki, vaid on endiselt väga heas vormis. Kasutades spordiparalleeli, jätkab Keränen Rampsu-sarjaga oma pikka ja säravat karjääri. Keränen on eesti lastekrimka kõige stiilipuhtam esindaja. „Vanemuise väitsa“ loos on Supilinna väikesed detektiivid juba nii tuntud tegijad, et ERMi direktor isiklikult palkab nad hinnalise väitsa kadumise juhtumit lahendama. Lisaks kriminaalsele põhisüžeele toob Keränen koomilise kõrvalliinina sisse lahutamatult Tartu kultuurielu juurde kuuluva „pimesoole“ – elukutselised näituste avamiste ja raamatuesitluste külastajad, n-ö toiduklubi. Ilmselgelt pakub Keränenile lusti pikkida raamatutesse aeg-ajalt ka mõni oma ametivend: „Vanemuise väitsas“ on need Berk Vaher ja Wimberg. Sümpaatne on, et loo kirjapanemisele on eelnenud põhjalik eeltöö, mis lugejale kohe ka silma hakkab.
Keräneni Supilinna salaseltsi jälgedes astuvad Hugo Vaheri „Vääna jäljekütid“ (pildid Joonas Sildre), millest möödunud aastal ilmunud „Vana laagri saladus“ on sarja kolmas osa. Hugo Vaheril on aga selgelt isikupärane kingamuster. Vääna-Jõesuus suvevaheaega veetvad poisid Martin ja Markus lahendavad ühe vana ja salapärase juveelikaupluse röövi loo, kuigi tegu pandi toime ligi poole sajandi eest 1972. aastal. Tegemist on klassikalise krimkaga. Lugu liigub lineaarselt põnevust kruttides lõpplahenduseni, hoides lugejat kuni viimase peatükini pinge all. Igati sobiv raamat algklasside poistele, et tekitada nendes lugemisisu.
Tiina Laanemi „Kollase Kassi Komando“ (pildid Anna Ring) võtab lastekrimka vormis ette olulise teema – ökoterrorismi. Laanem oma raamatus nii karmi sõna ei kasuta, küll aga asutavad väikesed radikaalid salaühingu ja asuvad reaalselt tegutsema: torkavad läbi rehvid Tarmo Tammiku autol, kuna mees asjas kassi auto alla; vabastavad Endel Padriku aias puurist neli naaritsat ja Donald varastab isa püssi, et see ei saaks jahil käia. Laste äge õiglustunne pöördub kriminaalse maiguga tegutsemiseks. Salaühingu tegevuse paljastavad sama tänava lapsed Marta ja Joosep. Autor paneb sümpaatsel moel lapsed mõtlema, kuivõrd oluline on näha asju elus avarama pilguga ja et viha sünnitab vägivalda ja kurjust. See on tegelikult hoiatav kokkupuude täiskasvanute maailmaga, kus õilishingedest maailmaparandajad peidavad endas vahel sallimatut ja kättemaksuhimulist variseri.
Reeli Reinausi „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“ on karm lugu koduvägivalla all kannatavast poisist. Morten, kes ei tea midagi oma isast, kelle ema töötab Soomes ja keda alkohoolikust onu peksab, on tundliku ja rikka sisemaailmaga endassetõmbunud noor inimene. Reinaus poleks aga Reinaus, kui selle naturalistliku karmi argipäeva sisse ei mahuks veel üks, müstiline ja folkloorne ilusam maailm. Seal kohtub Morten kodu lähedal rabas kummalise Emiliega, tüdrukuga mingist teisest ajast, teisest maailmast, tüdrukuga, kes oli aastal 1812 uppunud rabalaukasse. Selles raamatus on Reeli Reinausi maagiline realism väga heas tasakaalus. Minu meelest on see kahtlemata üks paremaid teoseid autori loomingus.
… kui nüüd, kui nüüd veel sinu juurde saaks,“ laulis sõdur põgenikepaadis öösel pärast tormi. Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev“ (pildid Gundega Muzikante) on vana naise jutustus, tagasivaatav lugu kaheksa-aastase Keete lapsepõlvest, kui too põgenes koos vanemate ja teiste saatusekaaslastega 1944. aasta septembris üle tormise mere Rootsi. Möödunud aasta eesti lastekirjanduses on see üks kõige tähelepanuväärsemaid, väga tundlikult kirjutatud lugu. On suur õnn, kui kirjanik leiab võtme mõne traagilise ajaloosündmuse avamiseks lastele sel kombel, et see puudutab, paneb kaasa elama, aga ei tee üleliia haiget. Ilmselt just sel põhjusel ei ole seda teemat meie lastekirjanduses varem puudutatud. Juhani Püttsepp on kirjanik, kellel peab raamatu kirjutamiseks olema reaalne taust, mingi vahetu kokkupuude toimunud sündmustega. Ka selle raamatu sünniks on vaja läinud aastaid mälestuste kogumist ja vestlusi asjaosalistega. Sellist raamatut on kaua oodatud ja tulemus on igas mõttes õnnestunud.
