kultuuriajakirjandus

Sotsiaalia

Filosoofiaprofessorite taandumine

26. märts 2021

JUHAN HELLERMA

Margit Sutrop ja Tõnu Viik naasid pärast pikki välismaal veedetud rännu- ja õpinguaastaid Eestisse ja asusid siin vastavalt Tartu ülikoolis ja Eesti humanitaarinstituudis filosoofiat edendama. Nüüd on kaks pikaaegset filosoofiaprofessorit otsustanud liikuda uutele jahimaadele: Sutrop siirdus jaanuari lõpus riigikokku, Viik vannutatakse mai keskel Tallinna ülikooli rektoriks. See annab põhjuse asjaosalistelt küsida, kuhu on eesti filosoofia viimase paarikümne aasta jooksul jõudnud ning milline väljavaade avaneb tulevikku.

Viimasel paarikümnel aastal olete mõlemad aktiivselt filosoofiat õpetanud, uurinud ja seda ka institutsionaalselt koordineerinud. Millised peamised suunamuutused on selle aja jooksul toimunud? Kuidas tunnetate oma rolli nende muutuste kujundajana?

Margit Sutrop: Sain Tartu ülikooli praktilise filosoofia professoriks 2000. aasta sügisel. Olin õppinud Oxfordis, Oslos ja Konstanzis; 1997. aastal kaitsnud doktorikraadi Konstanzi ülikoolis ja töötanud seal teaduri ning õppejõuna. Ega see Eestisse tagasitulek pärast kümmet aastat välismaal lihtne ei olnud. Kui kandideerisin praktilise filosoofia professoriks, pidin läbima Eesti mõistes suure konkursi. Tartu ülikooli professoriks saamine oli suur au, aga ka raske proovikivi. Vahetanud rahuliku teadlaseelu kauni Bodensee järve kaldal Tartu ülikooli professori ameti vastu, jäin ilma rikkalikust raamatukogust, kabinetist vaatega lumistele Alpidele, heast erialasest diskussioonist. Vastutus oli mitu korda suurem, aga professori palk viis korda väiksem kui Saksamaal teaduri oma. Teadsin, et ees ootab suur töö – luua oma koduülikoolis tingimused filosoofia rahvusvahelisel tasemel õpetamiseks ja uurimiseks. Filosoofia oli nõukogude ajal üks nn punaseid aineid, mille õpetamine ja uurimine oli erilise ideoloogilise surve all. Kui 2001. sain nn Marxu majas kabineti, oli seinal Stalini pilt ja seinakapist kukkusid kolinal välja gaasimaskid ning teadusliku kommunismi lõputööd.

Praegu tehakse Tartu ülikoolis filosoofiat professionaalsel, väga heal rahvusvahelisel tasemel. Uus põlvkond on omandanud kraadid välisülikoolides või kasvanud üles vabas Eestis. Tartu filosoofia on maailmakaardil: meid teatakse ja meiega tahetakse koostööd teha. Rahvusvahelistes ülikoolide edetabelites on filosoofia olnud viimastel aastatel kas 101–150 või 151–200 parima ülikooli hulgas (seega Tartu ülikooli parimaid erialasid!). Tartu ülikooli filosoofiaosakonna rahvusvahelistumise kursi võtmisel mängisid suurt rolli teadusfilosoofia kaasprofessor Endla Lõhkivi ja professor Daniel Cohnitz, kes aastatel 2006–2015 ehitas üles teoreetilise filosoofia õppetooli, lõi ingliskeelse magistriprogrammi ja algatas Frege-loengute sarja, kuhu kutsus esinema maailma parimaid filosoofe.

Tartu ülikooli filosoofia on rahvusvahelise rahvusülikooli hea näide: ühelt poolt on meil hästi toimiv ingliskeelne magistriõppekava, arvukalt rahvusvahelisi õppejõude, doktorante, järeldoktoreid; teiselt poolt osaleme Eesti-uuringute tippkeskuses, uurime Eesti mõttelugu, vahendame filosoofilist mõtet eesti keelde, panustame eesti kultuuri. Minule on kõige olulisem samm olnud interdistsiplinaarse eetikakeskuse asutamine 2001. aastal. Alguses olid filosoofidest kolleegid üsna skeptilised, et kes ikka nii väga filosoofidega koostööd teha tahab. Aga eetika on oluline kõigile erialadele: oleme teinud koostööd arstide, arvutiteadlaste, bioloogide, juristide, teoloogide, psühholoogide, kultuuri- ja kommunikatsiooniteadlastega. Eetikakeskuse missiooniks on teadus- ja õppetöö kõrval ka ühiskonna teenimine: eetika teemadel arutelude korraldamine, erinevate elualade eetikakoodeksi loomine, koolitamine, väärtuskasvatusalase toe pakkumine koolidele ja lasteaedadele ning hea teadustava juurutamine ülikoolides ja teadusasutustes. Et seda kõike ellu viia ja noortele töökohti luua, olen pidevalt projekte kirjutanud.

Tõnu Viik: Mina naasin oma õpirännakutelt Eestisse 2003. aastal, kui olin kaitsnud USAs doktorikraadi ja alustasin töö otsimisega. Saatsin veel enne kaitsmist oma paberid päris mitmele konkursile, aga ühtegi head pakkumist USA ülikoolidest ei laekunud. Plaanisin esialgu jätkata Atlantas tunnitasulise õppejõuna ja siis edasi mõtelda, kui sain kutse osaleda selle loomises, mida praegu Tallinna ülikooliks nimetatakse. Mulle oli sisse jäänud tunne Eestist kui kohast, kus võib hea sisu ja pealehakkamisega kõik saavutada. Siin selgus õige pea, et ülikoolielu oli vahepeal juba ära reguleeritud ning vähemalt USAga võrreldes üsnagi formaalseks ja paindumatuks muudetud. See on siiani üle reguleeritud ja ülemääraselt järelevalve- ja kontrollipõhine. See on hind, mida Eesti on maksnud kõrgharidusmaastiku kujundamise eest bürokraatliku kvaliteedikontrolli vahenditega.

Igal juhul sai mulle 2003. ja 2004. aasta jooksul selgeks, et filosoofiat (ega teisi humanitaaraineid) ei ole enam võimalik Eesti humanitaarinstituudi suguste struktuuride sees elus hoida isegi juhul, kui üliõpilased on nõus selle eest maksma. Kuigi EHI sai majanduslikult omadega hakkama, ei suutnud me välja arendada võimekust riigibürokraatiaga toimetulekuks. Suurtel struktuuridel on see palju lihtsam. Tallinna ülikooli loomine tundus seetõttu hea plaan ja hea kodu filosoofiale, kui seda üldse kusagil peale Tartu ja Tallinna tehnikaülikooli veel eesti keeles tahta teha. See kutsub muidugi arutlema, kas see Eestis halvustavalt dubleerimiseks kutsutud nähtus on iseenesest hea või halb või ka maksumaksjale jõukohane.

Loodan, et see on nüüdseks ära vaieldud vaidlus, aga ma kordan siin igaks juhuks lühidalt kahte seisukohta institutsionaalse mitmekesisuse kaitseks. Esiteks, eestikeelse filosoofiaõpetuse ja eestikeelse filosoofilise kultuuri arendamisel ei konkureeri me Helsingi või Harvardi ülikooliga, vaid ikkagi ainult omavahel. Ja teiseks, isegi ühe ja sama lähtesumma puhul annab konkurents parema tulemuse kui ressursside koondamine ühte kohta. Ehk siis: kui erakõrgkoolides filosoofiat õpetada ei saa, siis on Eesti (maksumaksja) huvides ja eestikeelsele filosoofiakultuurile parim arendada eestikeelset filosoofiaõpet vähemalt kahes sõltumatus üksuses.

USAs on filosoofia osakonnad vägagi eriilmelised: ühtede tugevus seisneb teadustöös ja doktorantuurides, teised on paremad just õppija perspektiivist, kolmandad arvestavad paremini kohalike oludega, neljandad on pigem rahvusvahelise suunitlusega. Eesti ülikoolielus riikliku kontrollimehhanismi tõttu sellist variatiivsust ei ole. Kõigis meie ülikoolides on viimasel 20 aastal lähtutud eelkõige rahvusvahelise teadustöö mõõtmest ja selle mõõtmisest. Tartu ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli filosoofid on olnud TLÜst rahvusvahelise teadustöö mõõtmele ümberorienteerumises otsustavamad ja edukamad. Mingil ajal sain aru, et mul ei õnnestugi osa meie filosoofidest veenda lääne akadeemilisele filosofeerimise stiilile üle minema või vähemalt sellega arvestama. See oli valus tõdemus; olin lootnud meie vanad tugevused uutega kokku kasvatada. Üks läbikukkumine oli veel: TLÜ moodustamisel ei suutnud me senise pedagoogikaülikooli filosoofidega selga kokku panna ja koos edasi minna. TLÜ ei ole töötajate arvult ega majandusliku võimekuse poolest TÜga samas kaalukategoorias, aga meil on siiski toimiv filosoofiaõpe kõikidel haridusastmetel ja me õpetame ka teiste erialade üliõpilasi. Eesti filosoofia areneb minu meelest sammukese võrra iga kord, kui inimesed filosoofia pärast kokku tulevad ja sellest siiralt huvitatud on.

Tõnu Viik

Margit Sutrop

Kuidas hindate filosoofiaalase kõrghariduse olukorda Eestis? Millised filosoofiavaldkonnad on õppetöös paremini kaetud, millised vajavad järeleaitamist?

Sutrop: Tartu ülikoolis on neli õppetooli: teoreetiline ja praktiline filosoofia, teadusfilosoofia ja filosoofia ajalugu, mille alla kuulub ka mõtteloo professuur. Õppejõudude tase on kõrgem kui kunagi varem, meil on paarkümmend doktorikraadiga õppejõudu. Probleemiks on tudengite väike arv ja kõrghariduse kehv rahastus. Teadusgrantidega on hästi eetikas ja teadusfilosoofias. Mõtteloo uurimist ja õpetamist korraldab rahvusteaduste professuur. Üha vähem on bakalaureuse õppekavas ruumi erinevateks spetsialiseerumisteks ja valikkursusteks. Ka teiste erialade tudengeid jõuab meie kursustele vähem, sest Bologna 3+2 süsteemis on kolmeaastane bakalaureuseõpe nii lühike, et see püütakse täita võimalikult oma eriala ainetega. Samas on filosoofia õpetamine ise palju paremaks läinud, õpetamise metoodikale pööratakse palju enam tähelepanu, samuti on välja antud mitmeid eestikeelseid õpikuid ja tõlgitud palju filosoofilisi tekste, mida saab õppetöös kasutada. Tartu ja Tallinna ülikooli ning tehnikaülikooli filosoofid teevad koostööd. Alates 2001. aastast toimuvad iga-aastased Eesti filosoofia aastakonverentsid.

Viik: On paratamatu, et paremini on kaetud need valdkonnad, mis on õppejõudude teadusliku huvi orbiidis. See on nii igal pool maailmas, ükskõik kus või mis keeles filosoofiat õppida. Mulle tundub, et filosoofia on katusnimetuseks nii paljudele erinevate epistemoloogiliste stiilide ja uurimisobjektiga teaduse ja mõtlemise suundadele, et on võimatu rääkida mingist normatiivsest filosoofiale kui niisugusele omasest tervikust. Filosoofia on selleks lihtsalt liiga rikas. Ja ega teaduse sektsioonilisuse tõttu ka filosoofid ise selle terviku peale kuigi palju mõtle. On tähtis, et filosoofia õppija tutvuks erinevate filosofeerimise võimalustega, oskaks näha ühe või teise filosofeerimise stiili heuristilisi eeliseid ja puuduseid, ning tal oleks süvenedes ja lõputööd kirjutades võimalik nende vahel valida. See on praegu võimalik nii Tallinnas kui ka Tartus.

Võib-olla oleme tänu kroonviiruse pandeemiale Tartu ja Tallinna vahelise koostöö ajaloolises murdepunktis. Oleme Tartu kolleegidega aastaid õpetamisalasest koostööst rääkinud, aga üliõpilaste või õppejõudude liigutamine Tartu ja Tallinna vahel on logistiliselt keeruline. Nüüd aga harjume ilmselt kaug- ja põimõppe võimalustega ja oleme valmis virtuaalse koostöö eri vormideks. Üliõpilaste arv on tõesti probleemiks, eriti magistriõppes. Selle kahanemisele on kaasa aidanud Eesti neoliberaalne atmosfäär, mistõttu vajab humanitaariaga tegelemine pidevat õigustust või isegi väljavabandamist. Ka üliõpilaste huvid on muutunud praktilisemaks ja materialistlikumaks ning akadeemilised filosoofid pole veel õppinud niisugust filosoofiahuvi toetama.

Kas Eesti ülikoolides töötavad filosoofid on rahvusvahelisel teadusareenil nähtavad?

Sutrop: On nutikas, et küsid Eesti ülikoolides töötavate filosoofide nähtavuse kohta ja mitte Eesti filosoofide nähtavuse kohta. On andnud palju arutlusainet, kas Eesti filosoofid on need, kes on eesti päritolu, kirjutavad eesti keeles või elavad ja töötavad Eestis. Kirjutasin mõne aasta eest artikli „Eesti filosoofia või filosoofia Eestis“.* Seal avaldan arvamust, et Eesti filosoofideks võiks pidada kõiki, kes kirjutavad eesti keeles või on kirjutanud oma filosoofia Eestis. Tõin ka välja, kes paistavad silma rahvusvaheliselt. Üldjuhul tundub, et meie ülikoolid on nähtavust rahvusvahelisel areenil pidanud ametikohtadele valimisel üheks olulisemaks kriteeriumiks. Su küsimusele vastamiseks on vaja teada, kes on meie ülikoolides professorite ja kaasprofessorite ametikohtadel.

Viik: Eesti õppejõudude rahvusvaheline nähtavus on suhteliselt hea. Nõustun Margiti hinnanguga, et see on saavutatud just selle mõõtme aluseksvõtmisega akadeemilises karjääris edenemisel. Sellepärast ongi Eesti ülikoolides üldjuhul nii, et mida kõrgem ametikoht ülikoolis, seda parem rahvusvaheline nähtavus. Ma hindan selle arengu tagajärge üldiselt heaks. 20 aastat tagasi oli selle kriteeriumi sissetoomine edumeelne, praegu on sellega arvestamine jätkuvalt oluline, aga edaspidi võiksime õppida akadeemiliste töötajate edutamisele juba komplekssemalt lähenema. Üks asi on selle kriteeriumi puhul mind alati häirinud, ja nimelt see, et inimene on selle kriteeriumi täitmisel üldjuhul seda tulemuslikum, mida vähem ta oma aega üliõpilaste ja eestikeelse filosoofia arendamise peale kulutab.

Muutuste tuules elamine sunnib aina enam kohanema ja uusi visioonidokumente koostama. Milline võiks teie arvates olla Eesti filosoofia tulevikuvisioon näiteks järgmiseks kümneks aastaks?

Sutrop: Filosoofilist mõtet ei saa arengukavade ja visioonidokumentidega suunata, küll saab aga mõelda sellele, millised tingimused tuleks luua selle mõtte arenguks. Otsustavalt tuleks tõsta konkurentsipõhise teadusraha hulka ja lisaks muuta teadusgrantide jaotamise süsteemi. Praeguse süsteemi häda on selles, et erinevad erialad pannakse üksteisega võistlema ja neid grante hinnatakse laias laastus samade kriteeriumide alusel. Teadusfilosoofid on aga näidanud, et see, mida me mõistame teaduse all, on erinev: eri teadustel on erinevad kvaliteedistandardid ning ka erinev võimalus olla „ühiskonnale kasulik“. Filosoofid võiksid ise otsida rohkem koostööd teiste erialadega, viia filosoofilisi ideid inimesteni ning kasutada oma spetsiifilisi oskusi ühiskonna hüvanguks, olgu siis aidates mõista, kui keeruline on olla inimene, näidates eeskuju argumenteerimisel, süsteemsel mõtlemisel, küsimuste õigel püstitamisel, loogikavigadele osutamisel, lahkarvamuste lahendamisel või praktiliste lahenduste leidmisel, kuidas korraldada elu lahkarvamusi täis maailmas.

Viik: Nõus. Filosoofia sisulist arengut ei ole mõttekas administratiivselt suunata. Samuti olen nõus sellega, et erinevad erialad ja teadussuunad ei ole ühe ja sama kriteeriumiga mõõtes võrdses seisus. Tartu teadusfilosoofid on seda probleemi oma töödes analüüsinud. Lahenduseks oleks tõesti, kui rahvusvahelise mõjukuse kriteeriumi järgi hinnatud oivalisuse kriteeriumile lisaks oleks meil ka teisi rahastuse võimalusi. Eesti ei vaja ainult niisugust teadust, mis on rahvusvaheliselt võimalikult edukas, aga mille puhul meil on ükskõik, millisel erialal või erialasisesel suundumusel see edu on saavutatud. Me vajame rahvusvahelise mõju skaalal ka vähem oivalist teadust, mis kataks meie õppetööst ning Eesti riiklikust ja ühiskondlikust huvist lähtuvad vajadused.

Selle küsimuse lahendamisest oleks Eesti filosoofial rohkem abi kui ükskõik millisest visioonidokumendist. Tõsi on, et see lähenemine tõstataks probleemi, mille lahendamine meile vähemalt senimaani on võimatuna näinud: keegi peab suutma otsustada, kui palju ja milliseid erialasid me oma ülikoolides õpetame. Eestis on kogu taas iseseisva aja jooksul suudetud selle küsimuse käsitlemist vältida, selle lahendamisest rääkimata, ning erialade tõus ja langus Eesti ülikoolides on lähtunud konkurentsist nende endi vahel. Konkurents pole pealegi toiminud mitte ainult ülikoolide vahel, vaid ka ühe ja sama ülikooli sees ning ühe ja sama instituudi või osakonna raamides. Humanitaar- ja sotsiaalteadustes on konkurentsipõhise raha hankimine olnud eriti karm ning sellega paralleelselt on nende valdkondade õpetlased pidanud ka eneseõigustusvõitlust oma valdkonna eksistentsi eest.

Kuidas plaanite uues ametis filosoofia ja laiemalt kogu humanitaarteaduste valdkonna arengule kaasa aidata?

Sutrop: Riigikogus olen Euroopa Liidu asjade ja kultuurikomisjoni liige. Algatame just kultuurikomisjonis olulise riikliku tähtsusega küsimusena kõrghariduse ning teaduse ja arendustöö jätkusuutlikkuse arutelu. Kavas on töötada välja päästeplaan kõrghariduse kvaliteedi ning teaduspõhise kõrghariduse rahastuse parandamiseks. Olen sügavalt veendunud, et ilma tugeva teadusliku aluseta pole kvaliteetset kõrgharidust. Ohtlik on see, kui teaduse laiemad funktsioonid unustatakse ning teadus rakendatakse vaid majanduskasvu kasvatamise vankri ette. Olen mures, et Euroopa Liidu tõukefondide uuel perioodil on prioriteediks innovatsiooni ja nutika spetsialiseerumise toetamine. See jätab toeta humanitaarteadused ja filosoofia, aga ka kõik alusteadused, mille mõju majanduskasvule ja ühiskonna heaolule on kaudsem, ent ometi ülioluline. Rakendusteadustele keskendumine on väga lühinägelik, sest kui alusteadustelt rahastus ära võtta, pole varsti ka midagi rakendada. Pean oluliseks, et Eesti riik toetaks senisest suuremal määral kõiki Eesti-uuringuid ning meie rahvust, keelt ja kultuuri uurivaid teadusi, mis aitavad kaasa meie identiteedi ning eneseteadvuse tugevdamisele. Filosoofia saab siin anda oma panuse.

Viik: Teaduse rolli taandamine majandusliku kasu ja ettevõtlust arendava tehnoloogilise innovatsiooni raamidesse on tõepoolest üks neist poliitilistest rumalustest, mis praegu mitmelt poolt vastu kõlab. Sellel vaatel on meie õnnetuseks päris palju poliitilist toetust, kuigi selle seisukoha piiratusele on aeg-ajalt osutatud. Ühelt poolt toetab selle vaate levimist meie neoliberaalne väärtussüsteem, teiselt poolt on selle taga Eesti laiem teadus- ja teadusest arusaamise kultuuri ebaküpsus. Eestis osatakse väga hästi tähele panna ja arvestada teadmistega, mis opereerivad arvuliste näitajate ja diagrammidega. Seevastu teadmistega, mis tõlgendavad ja analüüsivad, omistavad tähendusi või uurivad tähendusloomet – sisuliselt siis kvalitatiivsete meetodite abil loodud teadmistega – me kaugeltki nii hästi opereerida ja arvestada ei oska.

Meil jääb puudu vastavast kultuurist ja haritusest, seda kahjuks ka nende teadlaste hulgas, kes ise kvalitatiivseid meetodeid ei kasuta. Umbusk humanitaaria vastu ei iseloomusta ainult lihtrahvast, seda jagab ka suur hulk ülikoolis töötavaid õpetlasi, kes ühiskonna suhtumist humanitaariasse kujundavad. Seega peame humanitaaridena veenma kõigepealt oma ülikoolis töötavaid kolleege. Ja samal ajal peame ka peeglisse vaatama: meie kohustus on tegelikult ka, hoolimata Eestis kehtivast teaduse edukuse mõõtmise süsteemist, siiski tegeleda inimestele ja ühiskonnale kordaminevate teemadega, ning, jällegi sama süsteemi kiuste, õppida oma seisukohti ka ühiskonnale edastama.

* Tagasi mõteldes. Töid filosoofia ajaloost Eestis. Koost Ü. Matjus, toim J. Sooväli. TÜK, 2016.
Arvamus

Tee vähem, naudi rohkem!

26. märts 2021

MERLE KARRO-KALBERG

Algas kevad, ees ootab kellakeeramine, rõõmustada saab pikema päeva ja aina lühemaks jääva öö üle. Eelmise nädala lõpus läks talvepealinna Otepää valitsemissau taas kevadpealinna Türi kätte. Avaliku tseremooniaga tähistati Türi linnas juba XXII korda kevade saabumist ja pealinna tiitlit nii suurejooneliselt, kui praegused olud lubavad. „Aktuaalse kaamera“ õhtustest uudistest saime muu hulgas teada, et kevade saabumise hetkel tõmmati käima muruniiduk.

See žest sümboliseerib tegelikult väga hästi mõtteviisi, et kevad pole enam pajutibude, linnulaulu ja tärkamise aastaaeg, vaid sellega algab eestlase lemmikspordiala, muruniitmise uus hooaeg. Vastav muskel on taas aeg punni ajada. Vanasõna „rege rauta suvel, vankrit talvel“ on aeg ümber sõnastada: „mootorsaani kõpitse suvel, muruniidukit talvel“. Kuigi lumi pole veel lõplikult sulanud, on juba aeg üle vaadata, kui paksu tolmukihi all on masin ning kas sel hooajal on hiired-rotid pumba näksimata jätnud, ning mutrivõtmega ühenduskohad üle käia. Kui vanasti tähistas kevadhooaja algust karjalaskepäev, külvipäev või päev, mil palja tagumikuga kannatas mättal istuda, siis nüüd saab soojenevatest ilmadest ja tärkavast loodusest aimu muruniiduki ühtlase ja pideva kärina järgi. Taas rivistuvad naabrid stardijoonele, et võtta mõõtu, kellel on madalam muru ja vähem võilille.

Ehk võiks sel aastal siiski lubada endale laiskust, anda muruniidukile puhkust ja teha vähem? Paljud mäletavad kindlasti multifilmi rüblikust, kes murul käis ja selle eest seaks muudeti, ning on kasvanud selles vaimus, et hoolitsetud ja pügatud muru tähendab, et ollakse korralik, seadusekuulekas ja viisakas-viks kodanik. On aeg need väärtused ümber hinnata: kui vähem niita, on keskkond tervem ja liigirikkam. Nii lihtne see ongi – teed vähem, saad rohkem.

Keskkonnakriisi leevendamiseks üksikisiku õlule langenud ülesanded eeldavad suuremat ümberkorraldamist. Prügi sorteerimiseks on vaja leida köögis ruum viiele kastile, pakendite vähendamine tähendab pidevalt kottide ja karbikeste kaasaskandmist. Kuigi kodus võib igal pool vedeleda riidest turukotte, peab meeles olema see kõigepealt kodust kaasa haarata. Elurikkuse edendamine on aga imelihtne: muruniidukiga jalutamise asemel mängi lapsega, vaata Netflixist veel paari seriaali, loe lemmikraamatut või lihtsalt logele.

Teadlased on selle sajandi ühe suurema keskkonnaprobleemina välja toonud just elurikkuse kao: kaovad liigid ja elupaigad, mis rikastavad meie maailma, maal sama kiiresti kui linnas. Koos sellega jääb ahtamaks keskkond, mis vaimse tervise korras hoiab. Kuigi arvatakse, et elurikkusele ei pea linnas mõtlema – loodus algab ju linnapiirilt ja sinna saab, kui natuke jalutada või mõnikümmend minutit autoga sõita –, siis see on müüt. Linnade ümber laiuvad monokultuuripõllud ja ulatuslikud uuselamupiirkonnad intensiivselt niidetavate aedadega. Linnad on tegelikult mitmekesisemad, -kihilisemad ja elukohatüüpidelt rikkalikumad: leidub aedu ja tühermaid, parke ja asfaldipragusid, teeääri ja metsi. Kõike ei pea muutma ühetaoliseks roheliseks kõrbeks, mida muruniiduki ja taimekaitsevahenditega kontrolli all hoitakse. Tasub ka selgeks teha, kuidas nimetatakse taimi, kes kasvavad kõikjal meie ümber, sest neil kõigil on oma nimi, eesti ja ladina keeles. Nad kõik on iseloomuga indiviidid, kellel ökosüsteemis oma roll. Igal taimel on oma kahjurid ja liigid, kes neist toituvad. Üks tavaline naat on tegelikult suurema süsteemi vundament. Seega võiks roosipeenra kõrval mõnes vähem käidavas aiaosas näiteks kasvatada hoopis nõgest, taime, mis veel mõnikümmend aastat tagasi oli tavaline, kuid nüüd aina haruldasem. Loodust saab tundma õppida juba koduaias või -hoovis, mitte üksnes tähistatud metsarajal või loodusõpetuse õpikust. Seda, mida tuntakse, osatakse ka paremini hoida.

Võiks ju võtta eesmärgiks, et kevade saabumist ei tähista edaspidi mitte muruniiduki käivitamine, vaid linnulaul ning rohetav ja vohav linnakeskkond.
Arvamus

Negatiivselt mõtlemise paast

26. märts 2021

ANDRES MAIMIK

Olen alati võõristanud mõõdutundetut positiivsust. Kui raadiost kõlab intervjuu popstaariga, kes kilkab „super-super fantastiline“, „väga-väga äge“, „nii-nii nunnu“, katab mu keha kananahk. Kui eneseabiguru kuulutab „The sky is the limit, when your heart is in it“, tahaks vastu röögatada „Suck my dick, baby. Some are born to endless night“. Suurem osa neist, kes usuvad läbilööki sihikindla töö ja eesmärgipüstituse abil, ei saa kunagi nii edukaks, kuulsaks ja varakaks, kui ambitsioonid nõudnuks. Iga pitsapoisina alustanud Dustin Hoffmani või tislerisell Harrison Fordi kohta on tuhandeid pürgijaid, kes jäävadki pitsapoisiks või puusepaks.

Mulle istuvad maksiimid „pessimist on informeeritud optimist“ või „optimistil on võimatu positiivselt üllatuda“. Antiikaja stoikud kippusid olema sama meelt: ettekujutus maailmast on see, mis põhjustab hädasid, mitte maailm ise. Elamaks tüünelt üle kõik jamad ja traumad tuleb valmistuda halvimaks. Senecale on omistatud tsitaat „Kui sa neelad hommikul alla kärnkonna, ei tundugi ülejäänud päev nii vastik“.

Pessimism ei tähenda maailma nägemist mustades toonides, vaid meelerahu. Ootused tuleb timmida vastavusse elu pakutavaga. Oliver Burkeman leiab, et püüdlus maha suruda oma tundeid lõpeb vastupidise tulemusega – tunded seljatavad su. Madala enesehinnanguga inimesed, kes korrutavad endale „ma olen armastusväärne inimene“, tunnevad ennast veelgi halvemini, sest sedaviisi provotseerivad nad sisemist vastuargumenti „ma olen täielik rämps“. „Mudane vesi selgineb paremini, kui jätta see rahule,“ ütleb zen-filosoof Alan Watts.

Koroonapandeemiaga on välja löönud stoilistest ideaalidest hoopis erinev negatiivsus. Isolatsiooni ja majandusliku ebakindluse esile kutsutud ärevus vajab seletust. Lihtsal seletusel on aga kalduvus suunduda konspiratiivteooriate mudasesse voolusängi – kui on perse majas, siis küllap on keegi selles süüdi. Ühismeedia kõlakambrites on võimendunud eshatoloogiline hüsteeria: peavoolumeedia peseb meie ajusid, ravimitööstus riputab konksu otsa, tehnoloogiahiiud kiibistavad meid kas otseselt või kaudselt. Selle mõtteviisi kohaselt ei ole individuaalseid õigusi piiravad reeglid meie ühine kaitsekilp, vaid bürokraatlik katse kärpida sünnipäraseid vabadusi. Pandeemiahirmuga vormitakse kuulekaid kodanikke ümber manipuleeritavaks massiks, mida kukub kontrollima multinatsionaalsete Sorosite või Gates’ide nähtamatu käsi.

Iseenesest on reeglite vastu mässamine inimloomusesse kodeeritud samamoodi nagu jäägitu lojaalsus. Lapsena imetlesin ma pohhuistlikke punkareid ja kartmatuid dissidente. Vastuvoolu ujuv intellektuaal või aktivist, kes on valmis kuulirahe vastu marssima, on romantilisem karakter kui kaasaplaksutav klaköör. Aga siin tuleb vahe sisse teha: praegune protest pole mingi protest, sest puudub risk. Kellegi elu ei ole tulejoonel, kedagi ei saadeta Siberisse. See on heaoluinimese mugavushalisemine ajutiste ebameeldivuste pärast. Ükskõik kui dramaatiliselt ei kisendataks „mul ei lasta pidutseda“, ei tähenda see kunagi „me ei saa hingata“, mistõttu julgen selle protestivaimu tembeldada antisotsiaalseks.

Isolatsiooniaega tuleb kasutada reaalseks isoleerumiseks, paastuajal paastuda nii kehaliselt kui ka vaimselt – see polegi nii halb mõte. Pidada dieeti ja meediadieeti. Mitte end ühismeedias üles kütta, vaid tarbida ainult eluliselt vajalikke sõnumeid. Rahuneda maha hüsteerilisest rumineerimisest, kuidas mulle liiga tehakse ja kuhu me küll niiviisi välja jõuame. Kui miski ei ole sinu otsustusväljas, siis tuleb jättagi see fookusest välja. Suunata tähelepanu lähedastele. Täita lõpuks lubadus lastele rohkem aega pühendada, lugeda läbi öökapile kuhjunud kirjandus, teha remonti, genereerida äriplaane ajaks, kui elu jälle käima läheb. Kirjutada mõni raamat. Nautida oma kehalisust: suusatada, joosta, seksida, karata jääkülma vette. Teha seda kõike stoilises meeleseisundis – olla kõigeks valmis, aga mõelda millelegi muule. Pole mõtet kukkuda enesehaletsusse ega tõsta oma pretensioonide horisonti liiga kõrgele, vaid keskenduda tuleb sellele, mis olemas on. Tulen taas Alan Wattsi juurde: „Elu saladus on hõivata end täielikult tegevusest siin ja praegu. Selle asemel et nimetada seda tööks, peaks seda mõistma kui mängu“.
Kunst

Ebasümpaatne asi ja ideoloogiamaastikud

26. märts 2021

KEIU KRIKMANN

Püsinäitus „Sissejuhatus Eesti disaini“ tarbekunsti- ja disainimuuseumi III korruse saalides. Kuraator Kai Lobjakas, näituse kujundajad Edina Dufala-Pärn, Martin Pärn ja Sven Sõrmus (Iseasi) ning graafiline disainer Indrek Sirkel. Seoses Eesti Vabariigi valitsuse kehtestatud piirangutega on muuseum suletud.

Eelmise aasta detsembrikuus tarbekunsti- ja disainimuuseumi III korruse saalides avatud püsinäitus „Sissejuhatus Eesti disaini“ on Eesti XX sajandi ja XXI alguskümnendite disaini arengu- ja kujunemisloo tutvustus ja ülevaade, aga mitte ainult – ekspositsioon aitab korrastada ka minevikku ja olevikku puudutavaid mõtteid.

Muuseumi direktori Kai Lobjaka kureeritud näitus on ehitatud üles kronoloogiliselt: siinne disainilugu on põimitud mitmete sellega piirnevate valdkondadega, et pakkuda piiratud ruumis mitmetahulist vaadet esemelisele kultuurile. Olgugi et väljapanek algab disaininäituste külastajale üdini tuttava eksponeerimisformaadi – toolide reaga, ei ole ekspositsioon kindlasti stiiliajaloo staardisainerite või kultusesemete disainiajalukku kirjutamise näide.

Pisut enam kui sajandit hõlmaval näitusel on valdkonnale lähenetud mitmeti: disaini tutvustatakse tööstuse ja tootjate, aga ka disainerite unikaalloomingu, eksperimentaalsete projektide, seeriate, näituste, aga ka disainihariduse ja selle arengu, samuti disainiühingute tegevuse kaudu. Kõik see on valdkonna professionaliseerumisel ja selle avardamisel rolli mänginud. On sümpaatne näha, kuidas siinne disainiajalugu on muuseumi perspektiivis siiani kujunenud ja kuidas seda praegu kujundatakse.

Riiklik disainipoliitika

Ekspositsioonis meenutatakse muuseumi tööstust ja tööstusdisaini käsitlenud näitusi, nagu näiteks „Tarbeklaasi“ (2016), „Kreenholmi“ (2020) või „Eesti tööstustekstiili“ (2014) väljapanek, kuid seal välja pandu on nüüd laiemasse konteksti paigutatud. Tähelepanu on ka pööratud eksperimentaalsematele suundadele: esindatud on näituseseeria „Ruum ja vorm“ ning mööblieksperimendid, mis teevad oma veidruses ja toreduses samuti rõõmu. Küll põgusalt, aga siiski, tutvustatakse ka XX sajandi alguse naisi, kes töötasid kujundajatena.

Bruno Tombergi disainitud radiaator kuulub eesti disainiklassikasse, kuid võib nii mõnelgi vaatajal tekitada ebameeldivaid mälestusi.

Kuraatori välja pakutud ja lahti kirjutatud teemade ja tähelepanupunktide kõrval läbib näitust allhoovusena küsimus esemelise kultuuri poliitikast. Tool on küll tool, aga kellele see on mõeldud ja kuidas see on materialiseerunud ehk millistest ideoloogilistest tõmbe- ja tõukejõududest on see tool kantud.

Disain käib ikka ühte jalga majandusega ja ka riigi poliitikas on sellel olnud tähtis esindusväärtus. Näiteks 1926. aastal asutatud osaühing Kodukäsitöö ja 1932. aastal asutatud rakenduskunstnike ühing korraldasid näitusi, aga riigi kaasabil ka Eesti käsitöökaupade eksporti. See osutab rahvusvahelisele turule ja seega nii-öelda rahvusvahelisele maitsele orienteeritusele.

Kui mõelda aga 1930. aastate Konstantin Pätsi moodsa kodukultuuri edendamise kampaaniale, siis selles lähtuti selgelt toonasest rahvuslikkusele orienteeritud ideoloogiast. 1930. aastate vaikiva ajastu Eestis tähendas puhas, viisakas ja moodne kodu midagi muud kui moodne nõukogude kodu 1960ndate sulaajal. 1990ndate algul taas iseseisvas kapitalistlikus Eestis võeti samuti riiklik kurss moodsa elu suunas, kuid moodne kodu tähendas hoopis midagi kolmandat.

Isiklikud mälestused

Näituse „Sissejuhatus Eesti disaini“ üks tugevaid külgi on – osalt nõukogudeaegse eripärase esemelise kultuuri ja osalt Eesti väiksuse tõttu – vaataja köitmine isiklikul tasandil. Väljapanekus ei domineeri hea maitse etalonid ega tippdisain luksustoodangu tähenduses, vaid näeb asju, mida kõigil kodus leidus ja ilmselt leiab neid seal siiani.

Ehk on kohati tegu isegi luksusesemete antipoodidega, mis praegu seostuvad hoopis kulunud argipäevaga, sest tarbimisvalik oli ahtam ja esemete kasutustsükkel praegusega võrreldes määratult pikem.

Bruno Tombergi kavandatud elektriradiaator tekitas minus parajalt ebameeldiva tunde ja tõi kehasse tagasi 1990. aastate puumajade jaheduse. Kui veel argisemaks minna, siis vallandas liimist kleepuva isoleerpaelaga korduvalt parandatud juhtmega seina pistetud radiaatorist kostuva ülessoojeneva õli praksuva heli meenutamine esialgu külmatunde, siis aga lapsepõlve kartuse voodi ette tõstetud radiaatori vastu ennast ära põletada. Vaatamata sellele, et Bruno Tomberg on meie disaini suurkuju, on radiaator mulle näituse vihatuim ese. Ma ei tea täpselt, kas tahan sellega öelda, et radiaator on halvasti disainitud ese – on see praegu üldse tähtis? –, kuid seda radiaatorit uuesti nähes, küll disainiklassika seas, tundsin end taas viieaastasena.

Radiaatori asemel võib samasuguse tajunihke põhjustada ka Jüri Arraku ukselink, mõni keraamikatehase serviis, Linda kombinaadi rahakott või mõni teine puhtpraktilistel põhjustel majapidamisse soetatud ja liiga kauaks kasutusse jäänud tarbeese. Enamasti räägitakse tuttavatest igapäevastest esemetest kui meeldivalt nostalgilistest, armsatest kodustest asjadest. See on tõsi, sest sümpaatsete koduasjadega taaskohtumisel on oma koht ja väärtus. Ebasümpaatset kodueset muuseumi ekspositsioonis nähes tuleb aga teravalt välja veel midagi, mille peale esmapilgul ei mõtlegi, ehk esemete mitmetine kontekst: isiklike mälestuste ankur, oma ajastu märk, esile tõstetud suurus disainiajaloos jne. See aga lubab disaini ka kriitilisemalt suhtuda. Ja see on pluss, sest vaatajal on ka estetiseeritud ja redutseeritud näituseolukorras võimalik kogeda eseme igapäevasust, tajuda selle sotsiaalse staatuse muutumist ajas ning mõelda ka materiaalsete olude muutumise (või ka samaksjäämise) üle – võrdsuse ja ebavõrdsuse üle toona ja nüüd. Miks on mõnede asjade väärtus ajas kasvanud, kui mõelda näiteks Tarbeklaasi või Lutheri vabriku toodangu peale? Miks tekitavad mõned esemed aga siiani judinaid?

Vaatajal on ka estetiseeritud ja redutseeritud näituseolukorras võimalik kogeda eseme igapäevasust, tajuda selle sotsiaalse staatuse muutumist ajas ning mõelda ka materiaalsete olude muutumise (või ka samaksjäämise) üle.

Praegune disainer ja individuaalsus

Näituse viimane, eelnevast selgelt eristuv osa katab aastad 1989–2019. Seal läheb väga tihedaks – nii füüsilise ruumi osas kui ka mõtteliselt. Kõrvuti on eksponeeritud äärmiselt erinevad disainiprojektid, tootjate toodang ja disainerite looming.

Niisugune mitmekesisus peegeldab disainimaastiku muutumist, selle omamoodi eskaleerumist: pärast Nõukogude Liidu lagunemist kadusid paljud suurtootjad ja organiseerutigi ümber väiksemateks ettevõteteks ja pisitootjateks. Pealegi on disain valdkonnana viimastel kümnenditel tohutult laienenud ja muutunud lausa kõikehõlmavaks, luksuskaupadest elutähtsate teenuste disainini, mis – nagu näha – on ka siinsel disainimaastikul oskuslikult kaetud. Kuid sellega osutatakse ka disainerite elu- ja töötamisviisile praeguses maailmas, kus tuleb olla (loome)ettevõtja, just nagu mina, sina ja kõik teised, keda me teame.

Olgugi et esiletoomist väärt disainereid on tõepoolest küllaga, ei ole väga lihtne ülesanne mõtestada tihedas reas kõrvuti vaipa, teenusedisaini infoetiketti, linnatranspordi ümberkujundamise projekti, disainerirõivaid ja -aksessuaare ning kunstikirjastuse kirjeldust – nende projektide lähte- ja sihtkohad on väga erinevad. Kuidas kontekstualiseerida vaatajale arusaadavalt üksteise kõrval teenusedisaini ja tugeval käelisel traditsioonil rajanevat eset? Ma ei ole päris kindel, kas vaataja ajaline ja ka füüsiline lähedus eksponeeritud esemetega on siinjuures abiks või takistuseks: näitusesaalist väljudes (või ehk juba näitusesaaliski) võib kohata samasuguseid salle, särke ja kõrvarõngaid kandvaid inimesi ning sõita tööle, koju ja poodi samasuguse triibulise kujundusega ühissõidukitega. Ma ei tea ka seda, kas vaataja kohtumine talle meeldivate või ka ebameeldivate esemetega annab potentsiaalse perspektiivinihke, nagu seda eespool kirjeldasin, sest eks ole ajadistants või selle puudumine siinjuures oluline komponent. Eseme väärtus ja funktsionaalsus selgub disaineri kavatsuste ning kasutaja keskkonna ja ootuste kokkupuutel, kusjuures üks või teine kontekst on kerge hajuma.

Glenn Adamson on kirjutanud ühes hiljutises artiklis „Kommunistist disainer, fašistist mööblimüüja ja disainipoliitika“ („The Communist Designer, the Fascist Furniture Dealer, and the Politics of Design“) kahest väliselt väga sarnasest riiulist, mis loodi äärmiselt erinevas poliitilises kontekstis, mis aga riiulite edasises elus enam mingit rolli ei mänginud. Mingis mõttes on see usutavasti paratamatus, sest tarbelisus ja tarvitamine kiirendavad ja suunavad eseme elutsüklit omatahtsi. Ometi on esemed siiski läbinisti ja igavesti seotud ühiskonna ja materiaalse maailmaga, nii heas kui ka halvas. Sestap annab disainiajaloo mõtestamine põhjust ka meie endi väärtuste ja hoiakute süvavaatluseks.
Arhitektuur

Inimesest lähtuv linnaplaneerimine

26. märts 2021

KAIRI MÄND, GRETE ARRO

Linn on loodud inimese poolt ja inimese tarbeks. Linna kui elukeskkonna pluss on alati olnud tihedus ja mitmekülgsus ning lühikesed vahemaad ehk kõik vajalik on käe-jala juures. Linnaruum on elav, kui seal on piisavalt jalakäijaid. Sellegipoolest väärtustatakse inimest kui ruumi kasutajat linnaplaneerimisel ebaõiglaselt vähe. Mis teeb linnaruumi meeldivaks ja arvestab jalakäijate heaoluga?

Ruumikogemus

Tallinna Kesklinna linnaosa üldplaneeringu raames viidi 2019. aasta kevadel läbi ideekorje, et saada teada, millist mõju avaldab kesklinna ruum neile, kes seal päevast päeva viibivad. Mis on kasutajate kogemuse järgi hästi või halvasti? Mõistmaks, miks inimesed linnaruumi üht- või teistmoodi kogevad ja mis nende käitumist mõjutab, uuriti kergliiklemisega seotud tegureid ja analüüsiti Tallinna linnakeskuse ruumikvaliteeti.¹ Näiteks, milline ruum teeb inimese rahutuks ja põhjustab stressi? Milline ruum mõjub ebaturvaliselt ja pärsib jalutamissoovi? Milline, vastupidi, mõjub rahustavalt, soodustab aktiivset tegevust ja omavahelist läbikäimist?

Inimeste vajadused linnaruumis on küllatki universaalsed. Esmalt olgu seal turvaline: ei tohi karta auto alla jäämist ega pea taluma pidevat müra või ohtu, mille võiks põhjustada mõni teine inimene. Linnaruum peab pakkuma võimalusi lõõgastumiseks, et vabaneda stressist, pakkuma meeldivat emotsiooni, näiteks lummavaid vaateid, looduskauneid kohti, silmapaistvat arhitektuuri ja kunsti. Viimaks, pakkuma tegevust ehk võimalusi ise linnaruumis midagi ette võtta.

Seejuures tegutseb iga inimene nii-öelda omailmas ehk tajub ja tõlgendab keskkonda oma tunnetusvõime piirides. Nii füüsiline võimekus, senine ruumikogemus, teadmised, vajadused kui ka psüühiline seisund mängivad seejuures olulist rolli. Sama füüsilist ruumi võib kogeda väga erinevalt lapsevankriga jalutav vanem, nägemispuudega jalakäija või inimene autoroolis.

Inimene ja linnaruum avaldavad üksteisele mõju: see, kuidas inimene kogeb keskkonda enda ümber, mõjutab ruumi ja vastupidi.² Autoliiklust soosiv tänav – näiteks lai ja mürarikas sõidutee –, haljastuse puudumine või monotoonsed hooned ei kutsu jalutama ning linnaruumi suhtes ollakse järjest ükskõiksem – jalutatakse vähem, sõidetakse rohkem autoga. See mõjub omakorda halvasti vaimsele ja füüsilisele tervisele. Muutub ka ruum: see hüljatakse ning tundub seetõttu väljasurnud ja ebaturvaline. Tühi ruum ei mõju atraktiivselt ega soodusta tegevuskohtade tekkimist. Tänavakohvikud, väikeärid, pingid ja haljasalad meelitavad aga tänavale jalutama ja aega veetma.

Tornimäe piirkond Tallinna südames näitlikustab hästi, et jalakäijad ei võta laia sõidutee, paljude ristmike, kõrghoonete-, asfaldi- ja tuulekoridoride-rohket linnaruumi omaks, kuna see pole hubane – puudub inimese mõõt. Sellisest ruumist püütakse kiiresti läbi minna, mitte seal aega veeta. Jalakäija kaotab kontakti ümbritseva keskkonnaga, kontrolli selle üle, ning tunneb end seal võõrkehana.

Üldplaneeringu ideekorje tulemused

Kõige kõrgemalt hinnati linnasüdame kompaktsust: kõik tundub käe-jala ulatuses. Teisisõnu soosib linnakeskus oma väiksusega jalutamist. Vanalinn on endiselt kõige inimmõõtmelisem, soosib jala käimist ja kohvikutes ajaveetmist, eriti mainiti Viru ja Harju tänavat. Inimesed hindavad üldjuhul parkide rohkust ja võimalust avada linnasüda merele, loodetakse, et mere äärde saab jala või rattaga edaspidi lihtsamalt. Kõige atraktiivsema avaliku ruumina mainiti Rotermanni kvartalit, Telliskivi loomelinnakut ja Balti jaama turgu. Huvitav on see, et kaks viimast ei paikne üldse Kesklinna linnaosas ehk kõige meeldivamad ajaveetmiskohad on nihkunud linnakeskusest välja. Võib ka küsida: on ehk linnakeskus hoopis sinna nihkunud?

On tähelepanuväärne, et 90 protsenti ideekorjes osalenutest tõi välja, et keskuse kasutus väheneb jalakäijale ja jalgratturile ebamugava liikumiskeskkonna tõttu. Mis pärsib jalutamist ja rattaga sõitmist? See, kui autodele on antud ebaproportsionaalselt palju ruumi: laiad sõidurajad, maapealsed parklad ja parkivad autod kõnniteedel. Ka see, kui sõidukiirus on liiga suur. Meeldivaks ja ohutuks tänavakogemuseks ei tohiks autode lubatud sõidukiirus olla üle 30 kilomeetri tunnis. Puudusena toodi ka välja, et linnasüdames ei ole väljaspool vanalinna kujunenud elavat peatänavat.

Mis paneb inimesed liikuma?

Jalgsikäimine võib näida lihtne tegevus, tegelikult on selle liikumisviisi valiku taga keeruline jada tegureid: psüühiline valmisolek, sotsiaalne staatus, väärtushinnangud ja füüsilise keskkonna eripära. Üha enam on hakatud rääkima universaalse disaini vajadusest, et tänaval tunneksid ennast turvaliselt kõik ühiskonnagrupid. Kui teekond kodust bussipeatuseni ei ole ratastooliga liikujale, eakale või algklassiõpilasele turvaline ja mugav, siis ei saa me rääkida toimivast linnaruumist. Mida ebamugavam ja igavam on jalgsiteekond, seda vähem ollakse valmis rohkem jala käima.

Kesklinnas on üks jalakäijale kõige kehvemaid paiku Narva maantee: lai sõidutee killustab jalgsi liikumise võimalusi, torupiirded annavad signaali, et siin on ohtlik ja liigelda tuleb väga kitsal alal.

Millises linnaruumis aga soovib jalakäija viibida, päriselt kohal olla, mitte sealt läbi kiirustada? Keskkonnapsühholoogias eristatakse nii makro- kui ka mikrotasandi tegureid, mis mõjutavad heaolu ja liikumis- ning käitumisvalikut.³

Makrotasandil soodustab linnaruum jalgsi liikumist, kui see on inimese mõõdus linnalikult piisavalt tihe (elanikkond, tänavavõrk, kvartalid), mitmekesine (palju sihtkohti jalutuskäigu kaugusel) ja jalakäijasõbraliku disainiga (madalad äärekivid, piisav ruum liikumiseks, ohutud ja loogilised tänavaületused). Kui tänavate lõikumisi on rohkem, saab jala mugavamalt lühemat ja otsemat teed – üle tee saab minna just siis, kui seda vaja on. Seevastu suured ristmikud, majade pikk monotoonne rivi ning laiad sõiduteed takistavad ja piiravad jalakäimist. Kesklinna ideekorjes toodi sellistena näiteks välja Liivalaia, Ahtri ja Endla tänav, Narva maantee, Mere, Estonia ja Rävala puiestee ning Toompuiestee. Kuigi linnakeskus on kompaktne, eraldab tihe autoliiklus sihtkohad, sealhulgas pargid, haljasalad ning mereääre. Nendest on saanud väikesed eraldatud saared. Kesklinna väärtusena mainiti sisehoovide rohkust, nende avamine mitmekesistaks kindlasti jalakäija liikumisteekonda.

Mikrotasandi tegureid käsitletakse linnaplaneerimises harva, kuigi just neid aspekte tajutakse tänaval kõige vahetumalt. Mikrotasandi tegurid muudavad teekonna vaheldusrikkaks ja hubaseks, loovad aktiivse ajaveetmise võimalusi. Sarnase struktuuri ja funktsiooniga tänavad võivad mikrotasandil olla väga erinevad. Mikrotasandi elemendid on näiteks pingid, trepid, valgustus, mööbel, haljastus, tänavakate, kunst ja installatsioonid ehk kõik, mis kujundab linnaruumist inimsõbraliku, turvalise ja intiimse paiga ning määrab, kas seal soovitakse pikemalt viibida ja aega veeta.

Mikro- ja makrotasandi aspektid võivad omavahel ka vastuollu minna: planeeringus paistab tänavavõrk justkui toetavat jalgsi liikumist, kuid teekonna tegelik läbimine võib kujuneda ebameeldivaks. Mikrotasandi elemente, näiteks varjualuseid, pinke, kunsti, põõsaid, taimekaste jms, on ruumi siiski lihtsam kavandada. Need üksi aga ei suuda avalikku ruumi päästa, kui samal ajal pärsivad nende positiivset mõju intensiivne autoliiklus, pidev liiklusmüra, suletud fassaadiga pikk hoone või suured asfaltväljad parkimiseks. Need tegurid võivad ka muidu sõbraliku ruumi väga kergesti nullida. Ilmekas näide on Liivalaia tänav, mida peetakse ideekorje järgi kõige ebasõbralikumaks tänavaks Tallinna kesklinnas. Seda pole aga väikeste sekkumistega hubasemaks teha võimalik. Vaja on palju suuremat muutust liikumisviiside ruumijaotuses, et jalakäija ja rattur seal end turvaliselt tunneksid.

Ruumistress

Linnakeskkonna stressorid – liiklusmüra, tehiskeskkond, barjäärid – on enamasti kroonilise iseloomuga. Samal ajal pole linnas piisavalt stressist taastumise võimalusi. On leitud, et kontrollimatu ja pidev stress võib hiljem avalduda näiteks õpitud abituses, motivatsioonilanguses, töö- või kooliülesannete soorituses ning meeleolumuutustes.⁴

Kaalukas stressitekitaja on liikumisvaliku piiratus, see, kui keegi teine või miski liiklejast sõltumatu määrab teekonna kulu. Eriti haavatavad on selles osas jalakäijad ja jalgratturid. Võtame näiteks tänava äärekivi ja valgusfoori, mis tunduvad esialgu üsnagi teisejärguliste tänavaelementidena. Tegelikult võivad need kujuneda väga suureks stressiallikaks ja määrata, kas teekond on meeldiv või ebamugav: küsitakse endalt, kas ma olen sunnitud iga päev seisma ebamõistlikult kaua valgusfoori taga või ratast ja lapsevankrit üle äärekivi tõstma, et teed ületada. Jalgratturile mõjub pelutavalt, kui ta peab pidevalt ratta seljast maha tulema. Me ei kujuta ette, et autojuht on sunnitud igal ristmikul autost väljuma ja näiteks tiiru ümber auto tegema. Samuti mõjuvad ebameeldiva takistusena torupiirded, mis justkui annavad jalakäijale signaali, et siin on ohtlik ja liigelda on lubatud väga kitsal alal – sellega pärsitakse loomulikku liikumisvalikut. Niisiis võib jalakäija kaitsmiseks mõeldud torupiire ohutunnet suurendada, sest võtab ära võimaluse ise oma turvalisuse eest seista, näiteks vajadusel kõrvale tõmbuda, kui vastu tuleb ohtlikuna näiv kaasliikleja. Jalakäija ja ratturi seisukohalt olulisi nüansse me linnaruumis tihtilugu ei märkagi, kui pole ise samas rollis.

Üks olulisi stressitegureid on keskkonna loetavus,⁵ see, mil määral on linnaruum ja selle osad (nt jalgtee, rattatee, sõidutee, bussipeatus, väljak, haljasala, parkla) loogiliselt struktureeritud. Ebaselge ruumijaotus tekitab hirmu ja vähendab turvatunnet, arusaadava ruumijaotuse korral on aga linnas liigelda mugav. Eriti tuleb seda tähele panna eri liikumisviiside kokkupuutel. Jalakäijal ja ratturil on väga ebamugav minna läbi autoparkla, kui ei ole märgistatud, millist ala üks või teine liikleja peab kasutama. Näiteks Rotermanni kvartalisse viib jalakäijate tee läbi Mere puiestee ja Coca-Cola Plaza kino vahelise parkla ala. Erandina võib välja tuua jagatud ruumi tüüpi lahendused juhul, kui inimestele – nii autojuhtidele kui ka kergliiklejatele – on ruumi kasutamise reeglid väga selged ning neid ka järgitakse.

Üsna sageli stressirikast linnaruumi lihtsalt talutakse: seda küll kasutatakse, kuid ei hoolita sellest ega seista parema linnaruumi eest. Ideekorje näitas, et Tallinna linnasüdames põhjustavad liiklusmüra ja autode suur sõidukiirus jalakäijates nii suure stressi, et positiivse ruumina ei toodud esile ühtegi tänavat (v.a vanalinn). Rotermanni kvartal liiklustihedate tänavate vahel on seevastu armastatud koht, kuna selle tihe keskkond on jalakäijate päralt: autod ei sõida, sissepoole avatud kvartalis on müra vähe ja ruum mitmekesine.

Lõõgastav linnaruum

Stressiga toimetulekuks on väga oluline, et linnakeskkonnas leiduks taastumise võimalusi. Uuringutega on ühemõtteliselt tõestatud, et rohelisem linnaruum tähendab paremat tervist ning ka väiksemat kehakaalu.⁶ Rohealal tunneb inimene end õnnelikumana kui tehislikus linnaruumis. Tänu haljastusele saab tähelepanu vabalt ehk sundimatult uidata ja seeläbi taastub tahtlik ehk suunatud tähelepanu, mida vajame kas või igapäevatöös.

Seega, mida suurem on roheala ja mida lihtsam seda kasutada, seda enam on võimalusi linnaski lõõgastuda. On tõestamist leidnud seegi, et ka väiksemad haljasalad ja looduslikud elemendid, nn rohelised mikropausid, taastavad veidi töövõimet.⁷ Seega tuleb tõdeda, et taskuparkidel, tänavahaljastusel või lillepeenral on samuti lõõgastav mõju. On leitud, et mida liigirikkamad on rohealad, seda paremini need mõjuvad vaimsele tervisele.⁸ Peale loodusliku mitmekesisuse ja ilu vajab inimene seega ka liigirikkust.

Linn on kohtumispaik ning turu- ja peaväljakutel on linnas määrav roll. Kõige olulisem on aga inimese mõõtkava: kodust tänavale astudes tahame, et linnakeskkond oleks hubane, turvaline ja lõõgastav. Ei tohi unustada, et linn on ühiskonna nägu. Kui soovime, et inimesed oleksid terved ja õnnelikud, siis tuleb luua rohkem väärikat ja inspireerivat ruumi.

1 Grete Arro, Kesklinna üldplaneeringu alusuuring: avaliku ruumi mõju inimese käitumisele. Avaliku ruumi kergliiklemisega seotud näitajad ning selle seosed käitumisega linnaruumis. Tallinna Ülikool, 2020.

2 Harry Heft, Foundations of an ecological approach to psychology. Rmt: The Oxford Handbook of Environmental and Conservation Psychology. Susan D. Clayton (toim). Oxford University Press, 2012.

3 Barbara B. Brown, Carol M. Werner, Healthy physical activity and eating: Environmental supports for health. Rmt: The Oxford Handbook of Environmental and Conservation Psychology. Susan D. Clayton (toim). Oxford University Press, 2012.

4 Gary W. Evans, Rachel Stecker, Motivational consequences of environmental stress. – Journal of Environmental Psychology 2004, 24(2), lk 143–165.

5 Kevin Lynch, The image of the City. MIT Press, 1960.

6 Jolanda Maas, Robert A. Verheij, Peter Groenewegen, Sjerp De Vries, Peter Spreeuwenberg, Green space, urbanity, and health: how strong is the relation? – Journal of Epidemiology & Community Health 2006, 60(7), lk 587–592; Richard Mitchell, Frank Popham, Effect of exposure to natural environment on health inequalities: an observational population study. – The Lancet 2008, 372(9650), lk 1655–1660.

7 Kathryn J. H. Williams, Kate E. Lee, Leisa Sargent, Katherine A. Johnson, John Rayner, Claire Farrell, Rebecca E. Miller, Nicholas S. G. Williams, 40-second green roof views sustain attention: The role of micro-breaks in attention restoration. – Journal of Environmental Psychology 2015, 42, lk 182–189.

8 Richard A. Fuller, Katherine N. Irvine, Patrick Devine-Wright, Philip H. Warren, Kevin J. Gaston, Psychological benefits of greenspace increase with biodiversity. – Biology Letters 2007, 3(4), lk 390–394.
Hero

Loe Sirpi!

26. märts 2021

Peep Nemvalts, „Eesti teaduskeel – üleilmse teadmusrikkuse osa“

Palgalõhet vähendamata edasi ei liigu

Mario Vargas Llosa „Paha tüdruk“

Elektriteater. Kümme aastat hiljem

Intervjuu noore skulptori preemia laureaadi Sarah Nõmmega

Põhja- ja Baltimaade noore kunstniku autasu läks Lätti

püsinäitus „Sissejuhatus Eesti disaini“

klaasikunstinäitused tarbekunsti- ja disainimuuseumis: Pilvi Ojamaa uuem looming, „Klassikud. Ivo Lill“ ja Tiina Sarapu „Saladuste tuba“

Kairi Mänd, Grete Arro, „Inimesest lähtuv linnaplaneerimine“

VAT-teatri „Juudit“

Komi koera elu

Järgmine Sirp ilmub 9. aprillil.
Arhitektuur

Ära iial lammuta

26. märts 2021

LAURA LINSI

Prantsuse arhitektide Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali mantra on „ära kunagi lammuta, ära kunagi eemalda või asenda, selle asemel muuda, lisa ja taaskasuta“. 16. märtsil teatati, et nad on tähtsa rahvusvahelise Pritzkeri arhitektuuriauhinna 2021. aasta laureaadid. Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali tegevus tõestab, et arhitektuur ei ole ainult kitsa ringi siseasi, vaid sellega suudetakse lahendada laiemaid ühiskondlikke kitsaskohti.

Arhitekt ei ole kõigest teenusepakkuja

Pritzkeri arhitektuuriauhinda antakse välja kord aastas. Selle statuudi järgi tunnustatakse auhinnaga elavaid arhitekte, kelle valmis ehitatud looming on kooslus andekusest, visioonist ja pühendumisest, tõstetakse esile neid, kes on arhitektuurikunstiga järjekindlalt ja suurel määral panustanud ühiskonda ja kelle looming on ehitatud keskkonda täiustanud. Kahtlemata on põhjusi, miks võib kõhelda Pritzkeri auhinnas kui institutsioonis alates ülemaailmsete arhitektuuripreemiate osast arhitektide kanoniseerimisel ja arhitektuuriajaloo kirjutamisel kuni seda rahastava Hyatti fondi äritegevuse mõjuni. Hoolimata viimase kümnendi püüdlustest laureaatide valikut mitmekesistada, on 50 laureaadi seas ainult kuus naist. Korduvalt on žüriile ette heidetud kallutatust. Enim kõneainet on pakkunud 2016. aastal preemia andmine Alejandro Aravenale aasta pärast seda, kui Aravena oli enese taandanud žürii tööst.

Arhitektide Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali tegevus tõestab, et arhitektuur ei ole ainult kitsa ringi siseasi, vaid sellega suudetakse lahendada laiemaid ühiskondlikke kitsaskohti.

Pritzkeri auhind on aga ainult ajend Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali juhitud arhitektuuribüroo Lacaton & Vassal tööst rääkimiseks, sest nende tegevuse ulatus ja tähendus on XXI sajandi Euroopa ruumiloomes vaieldamatu ja ülioluline. Seistes modernistlike sotsiaalmajade renoveerimise eest mõtestasid nad arhitekti töö ümber, ladusid vundamendi arusaamale, et arhitekt ei paku vaid teenust. Nende loodud arhitektuur on tagasihoidlik ja suhtub olemasolevasse aupaklikult, kuid see on ka väärtuspõhine, ruumiliselt selge ja uuenduslik.

1996. aastal valmis Anne Lacatonil ja Jean-Philippe Vassalil ilmselt üks enim tähelepanu pälvinud projekt. Tol aastal algatati Bordeaux linnaväljakute uuendamise programmi. Place Léon Aucoc, millega tegelemiseks palgati Lacaton & Vassal, oli pärnapuude ja pinkidega ääristatud kolmnurkne linnaväljak, kus sai petanki mängida. Olgugi et argine, märkasid arhitektid, et väljaku suur pluss on lihtsus ja ehedus. Nad pidasid väljakut oma argiruumina kasutavaid ümbruskonna elanikke vääriliseks vastama, mis on selle väljaku uuendamise mõte ja sisu. Kas asendada pinnakate või puitpingid nüüdisaegsema disaini ja tugevamast materjalist pinkidega? Vahetada lambipost uue ja moodsama vastu? Jõuti otsusele, et sellisel niigi hästi toimiva ruumi uuendamisel pole mõtet, nad loobusid tellimusest ja pakkusid välja, et linn ei peaks väljakul midagi muud peale mõne lihtsa ja kiire hooldustöö ette võtma: kruusa vahetama, väljakut sagedamini koristama, pärnasid piirama ja veidike liikluskorraldust parandama. Philippe Vassal on seda teguviisi kommenteerinud nii: „Valitseb üleüldine mõistmatus selles osas, millega arhitekt tegeleb. Kas ta ehitab metallist, terasest, betoonist, puidust ja klaasist objekte või ta loob ruumi, olukordi, elamiskohti? Väidan, et viimati nimetatu on arhitekti tegelik töö.“*

Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal on visionäärid, kelle tegu- ja mõtteviis on asjakohane ka väljaspool arhitektuuri. Nende nakatav optimism seab projekti keskmesse ruumi kasutaja, hoone vorm ei ole esmatähtis. Nad kinnitavad, et arhitektuur ei seisne üksnes majade ehitamises, vaid avaldub näiteks ka kasutajatele ruumiliste võimaluste otsimises ja väljatoomises. „Hea arhitektuur on avatud: avatud elule, avatud toetama vabadust, kõik peavad saama ruumis teha seda, mida neil on vaja teha,“ ütleb Anne Lacaton Pritzkeri laureaatide videointervjuus. Ja lisab: „Ruum ei peaks olema demonstratiivne või imposantne, kuid see peab olema tuttavlik, kasulik ning ilus, toetama elu selle sees.“

Rikkalik sotsiaalmaja

2000. aastate alguses hakati Prantsusmaal ulatuslikult lammutama 1960. ja 1970. aastate modernistlikke, peamiselt sotsiaalkorteritena kasutatavaid kõrghooneid. Anne Lacaton, Jean-Philippe Vassal ning nende kolleeg Frédéric Druot avaldasid seepeale programmile vastanduva manifesti „Plus“. Äärelinnade elurajoonide, mida võib võrrelda näiteks Lasnamäe ja Mustamäega, lammutamisega seati eesmärgiks kuvandi muudatus. „Plusis“ väidavad arhitektid, et valitsevas eluruumide puuduses on lammutamine otstarbetu ning et majanduslikult mõistlikum, efektiivsem ja ka kvaliteetsem on hooned renoveerida ja ajakohastada. Kuigi need majad ei vasta XXI sajandi elamistingimustele, arvavad arhitektid siiski, et neis peitub ruumiline kvaliteet, mida on võimalik renoveerimise ja uute osade lisamisega välja tuua. Esimene seda seisukohta kandev projekt valmis Pariisis 2011. aastal, järgmine 2014. aastal Saint-Nazaire’is. Kõige ulatuslikum „Plusi“ vaimust kantud projekt valmis 2017. aastal Bordeaux’s, kus kolmes kortermajas renoveeriti 530 sotsiaalkorterit nii, et elanikud ei pidanud ehitustööde ajal kodunt lahkumagi. Arhitektid vaatasid hoonete ühekülgsest välimusest mööda ja pidasid vajalikuks keskenduda nende sisemuses avanevale rikkusele – rohkem kui 500 perekonna eluruumidele, mis kõik olid isemoodi lahendatud ja erisugused. Nad otsustasid uues lahenduses just sellest lähtuda ja mitmekülgsust veelgi laiendada. Kahele pikale fassaadile, kõigi korterite ette rajati neljameetrine tarind, millest sai korterite laiendus. Suurendati aknaavasid ning lisatud ruum lahenes talveaia ning õue avatud rõduna. Nii suurendati iga korteri pindala umbes 20 ruutmeetri võrra. Koostöös projekti tellija, sotsiaalelamute teenusepakkujaga korraldati uuendamine nii, et elanike üüri ei tõstetud. „Plusi“ vaimu kandvate valmisehitatud projektide põhjal märgib Pritzkeri auhinna žürii Lacatoni ja Vassali kohta oma avalduses nii: „Nad pole ainult välja töötanud modernismi pärandi uuendamise meetodi, vaid on laiendanud ka arhitekti ametipiire ning pakkunud välja kohandatud arhitektuuri mõiste.“

Lammutamise asemele pakuvad Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal parandamist. Sotsiaalmaja renoveerimise projekt.

Modernismiaegsete kortermajade renoveerimisega suurendasid Lacaton & Vassal hoone aknaavasid ning fassaadile ehitati juurde talveaed ja rõdu. Nii suurendati iga korteri pindala umbes 20 ruutmeetri võrra.

Universaalne kasvuhoone?

Lacatoni ja Vassali sõnul ei lähtu nad kunagi kujundist või kujutisest, nende projekteerimisviisi kohaselt alustatakse hoone interjöörist ning laienetakse väljapoole. Siiski iseloomustab suurt osa nende projektidest üks töövõte – kasvuhoonetehnoloogia kasutamine. See tähendab, et hoonete välisilmet iseloomustavad läbipaistvad või läbikumavad polükarbonaat- või klaasseinad, mis on tihti lükandsüsteemidel, nende siseküljel lendlevad õhulised kardinad. Kuigi arhitektid lähtuvad selgetest põhimõtetest ja projekteerimisprintsiipidest, annab läbiv kasvuhoonekuvand ikkagi alust seda aeg-ajalt meemidega tögada. Samalaadsete materjalide või võtete kasutamisele osutatakse büroos ja arhitektuurikoolis kui „Lacatoni-Vassali tegemisele“. Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali arhitektuuriloome on siiski mitmekihilisem kui kasvuhooned ja talveaiad. Selle tõestamiseks ei pea kaua näiteid otsima ja arhitektidel ei ole vaja oma kuvandi pärast muretseda. Hoopis huvitavam on jälgida, kuidas nende idee vaimus renoveeritakse ja parandatakse modernismiaegset seniajani lootusetult madalakvaliteediliseks peetud ehituskehandit nii Londonis kui ka Belgias, ning kes teab, ehk edaspidi Eestiski. 2018. aastal Londoni kuninglikus akadeemias peetud loengul küsiti Jean-Philippe Vassalilt meetodi ja universaalsuse kohta. Ta andis mõista, et lahenduse peab välja töötama vastavalt asukohale, kuigi üldine eesmärk luua kõrge kvaliteediga eluruume on universaalne.

Lacaton & Vassal on kirjeldatud põhimõtete järgi projekteerinud ka hulganisti avalikke hooneid ja üksikelamuid. Mõlemad peavad arhitektuurikoolides loenguid. Nende tegevus on alati kantud veendumusest, mille Anne Lacaton ühes laureaatide videointervjuus on järgnevalt kokku võtnud: „Ümberehitamine on võimalus olemasolevat kasutades teha rohkem ja paremini. Lammutamine on lihtne ja lühinägelik otsus. See raiskab palju energiat, materjale ja hävitab ajalugu. Veel enamgi, sellel on ka halb sotsiaalne mõju. Meie meelest on see vägivallaakt.“

* Carson Chan, Lacaton & Vassal: Game Changer. – 032c, 4. III 2013. Vt https://032c.com/o-architects-where-art-thou-game-changer-lacaton-vassal
Teater

Uus teater – Video

26. märts 2021

EERO EPNER

Videost on teatris saanud samasugune märk nagu Jaan Toomiku purkidest kunstis. Öeldakse „nüüdisaegne teater“, aga mõeldakse: „video“. Või vastupidi, nähakse laval videot ja arvatakse, et nüüd ongi uus teater. Kuigi viimase kolmekümne aasta jooksul on tutvustatud, katsetatud ja näidatud uusi lähenemisviise näitlemisele, ruumile, kehale, ajale, rütmidele, tööprotsessidele, teatri funktsioonile või isegi teistsugustele inimsuhete võimalustele selles masinavärgis, maandub arutelu uue teatri üle sageli tõdemusele, kas laval vilksatas vahepeal midagi videolaadset või mitte.

Jätkuv video fetišeerimine ei ole õigustatud. Video on lihtsalt üks vahend – tema olemasolu ega ka puudumine ei defineeri mitte midagi. Ekraanil millegi näitamine võib, kuid ei pruugi olla märk nüüdismeetodist, sest omaaegsest avangardsest märgist on juba ammu saanud teatris samasugune harjumuspärane tööriist nagu prožektor, helid või tekst. Nüüdisteatri lavastajad võtavad video kasutusele siis, kui nad peavad seda sisuliselt põhjendatuks; kellelegi ei ole video enam elamus, sellega töötamine ei aja pulssi üles ning kulisside vahele ei kogune nüüdisteatri austajad, et võlutult vaadata, kuidas laval süttib projektori punane tuluke. Videoga töötajatele on see normaalsus, mitte erilisus. Vahel ei pane nad seda isegi tähele.

Seetõttu on keeruline video kasutamist üksipulgi põhjendada. Ta on üks lahutamatu osa tervikust ja kui hakata eraldi pajatama videost, peaks samamoodi hakkama lahkama, miks ikkagi teatris kasutatakse valguskiirt, žestikulatsiooni või stseenide puänteerimist. Teater on tervik ja tema lammutamine üksikosadeks väga kaheldav. Siinkohal võikski panna punkti.

Ent formaat nõuab, et tuleks siiski vastata küsimusele, mis on säärase ebaõiglaselt nüüdisteatri võrdpildiks saanud lihtsa vahendi head omadused. Proovime. Esiteks võimaldab video lisada lavastusse kihistusi. Ütleme näiteks, et eeslaval nõkutatakse süžeed arendada, tagalaval ekraanilt näeme aga karakteri alateadlikke hirme või seda, mida teevad teised tegelased samal ajal kaugel maanurgas. Tekib mitmeplaaniline tervik, kus vaatajale pakutakse korraga nii nähtavat kui ka nähtamatut, erisuguseid ruume ja isegi aegu, me ei kõnele enam fenomenist „siin ja praegu“, vaid „siin, seal, siin ja praegu, hetk tagasi, kohe varsti“. Sel pole midagi pistmist moodsuse, tehnoloogia või erakordse avangardsusega, vaid tegemist on endiselt loo jutustamisega, lihtsalt veidi teistsugusel kujul.

Teinekord jällegi avab kaameraga tegelaste jälgimine laval mingisuguse uue perspektiivi: me näeme lavalist sündmustikku mitte ainult läbi oma silmade, vaid ka mõne karakteri vaatepunktist. Meie istume endiselt seal, kus me istume, ent ekraanil näeme korraga, kuidas seda kõike näeb, tajub ja kogeb üks lavaolijaist, ütleme näiteks keegi Mihhail. Me astume nüüd Mihhaili sisse, vaatame kõike läbi tema silmade ja saame paremini aru, kuidas ta tajub sel hetkel kellegi Antsu agressiooni. See on hea viis mitte ainult perspektiivi ja subjektiivsuse lisamiseks, vaid ka empaatia kasvatamiseks.

Teinekord aitavad videolahendused luua hoopis atmosfääri ning nende funktsioon on võrreldav ruumi hämardumisega. Või siis on kaamera laval olija dialoogipartner: ta suhtleb kaameraga, mitte vaatajatega, kuid seeläbi suhtleb ikkagi ka meiega, lihtsalt ühtaegu suurendatult ja samal ajal võõrandunult. Video võib nihestada tähendusi, lisada abstraktsiooni või tuua hoopis sisse realismi, ta võib olla nii illustreeriv, tähistav kui ka iseseisev, tuues teatrisse senise stiihia kõrvale veel uutmoodi visuaalsust või virtuaalsust. Näitlejale võib video kasutamine olla ka raske ülesanne: ta peab vaheldumisi mängima laval teatraalselt ja kaamera ees filmilikult, või siis vastupidi, või siis üldse mitte registreid vahetama. Tekib teistsugune kohandumine, lülitumine, taju ja energia. Salapärastel asjaoludel on nii kõnelenud mõned näitlejad.

Muidugi ei tähenda see, et kõigile peaks video kangesti meeldima. Elu on lühike ja peale asjatundlikult soolatud toidu suudavad vähesed asjad kõigile ühtmoodi peale minna. Olen kuulnud väidet, et video ei ole autentne, aga teater on – video on liiga tehnoloogiline, võõrandab meid teatrikogemusest, publiku ja näitleja vahel on ebameeldiv läätsekujuline filter. Raske on sellele vastu vaielda. Ehk saabki öelda ainult järgmist: teatris on videolahendus samuti orgaaniline osa meie autentsest teatrikogemusest, ta ei muuda teatrit filmiks, küll aga lisab sellele õnnestumise korral meeldivaid kihistusi. Kui autentsus elas üle prožektorite süttimise ning helilindilt tuleva kauge kajaka karjumise, elab ta üle ka videopildi. Elab üle, sest see sobib.
Keel

Eesti teaduskeel – üleilmse teadmusrikkuse osa

26. märts 2021

PEEP NEMVALTS

Võistluse „Keeletegu 2020“ 16. märtsil välja kuulutatud peaauhind artiklikogumikule „Eesti teaduskeel keelterikkas teadusmaailmas“ on tunnustus kõigile teadlastele, kes on ingliskeelestumise survele vaatamata tahtnud ning suutnud mõelda ja väljenduda ka eesti keeli.

Igat keelt saab kõnelda mitut moodi. Eestiski on rohkesti mõnusaid murdeid-murrakuid, ealist, erialast ja muud slängi. Et kõik üksteisest aru saaksid, vajab rahvas ühiskeelt ja sellest kujundatud kirjakeelt – nn standard- ehk normikeelt – suhtlemaks nii kõnes kui ka kirjas, olgu üldkeelena kogu ühiskonnas või oskuskeelena erialati. Teaduskeele võib määratleda kirjakeele allkeelena, mis lõikub kõikide erialade oskuskeelega ja võimaldab väljendada teaduslikku tunnetust selgelt, loogiliselt, ühemõtteliselt.

Rahvusvahelisus ei võrdu ingliskeelsusega. Nagu maailma elurikkus kujuneb kõigi looduslike liikide koostoimel, moodustub üleilmne teadmusrikkus kõigis keeltes mõeldud rohkeist erilaadseist mõtteist. Iga keele iseloomulikud väljendusvõimalused vormivad mõtlemist, keel ja mõtlemine on tihe kooslus. Sõnasõnaline tõlge ega toorlaenud ei suuda kunagi täpipealt vahendada ühes keeles avalduvat loomupärast tunnetust mis tahes teises keeles. Vaid mõttekas keel rikastab.

Rahvusvahelisus ei võrdu inglise ükskeelsusega. Rahvusvaheline teadussuhtluski saab olla mitmekeelne vastavalt keelteoskusele, aga igal rahval on vaja oma kultuuri ja hariduse ning kogu ühiskonna arenguks emakeelset teadust. Eesti on ainus koht maailmas, kus arendada eesti teaduskeelt, milles õpetlane saab täpselt ning paindlikult uurimistulemuse esitada.

Võistluse „Keeletegu 2020“ peaauhind artiklikogumikule „Eesti teaduskeel keelterikkas teadusmaailmas“ on õieti tunnustus kõigile teadlastele, kes on ingliskeelestumise survele vaatamata tahtnud ning suutnud ka eesti keeli mõelda ja väljenduda, korrastades erialast terminivara või kirjutades kõrgkooliõpikuid. Neid esindavad kogumikus mitme ülikooli loodus-, reaal-, ühiskonna- ja humanitaarteadlased – enamikus eestlased, ent samuti saksa emakeelega muusikateadlane Gerhard Lock ja soome emakeelega ajaloolane Helena Sepp, kes teevad teadustööd ning õpetavad üliõpilasi eesti keeleski. Igaüks on mõtestanud eesti keele rolli teaduses ja kõrghariduses, ühtlasi seoseis teiste keeltega.

Millistes keeltes mõtlesid-suhtlesid varauusaja teadlased, mh Tartus, näitab klassikaline filoloog Kaarina Rein. Toona loodud meditsiini- ja (al)keemiasõnavara on vaja edasi anda ka eestikeelses arstiteaduse ajaloos, ent terminite kirurg, gaas või hermeetiline tähendus oli tollal teine.

Jaapani teaduskeele sõnavara ja väljenduslaadi eritleb japanoloog Maret Nukke, keskendudes teksti tihendamise võtetele jaapani kirjasüsteemis. Budismi tulekuga umbes VI sajandil hakati uurima Koreast toodud suutraid ja muid hiinakeelseid pühi tekste, millest kujunes Hiinaga seostuvaid distsipliine koondav haridus ja peagi sai sõnast kangaku (’Hiina teadus’) kogu teadust tähistav termin.

Kuidas ja millisena sündis ligi 30 rakubioloogi, zooloogi, taimefüsioloogi, geneetiku, molekulaarbioloogi, meediku, anatoomi, immunoloogi, keemiku jt koostöös eestikeelne rakubioloogia õpik? Asjaosalised leidsid, et ükski tõlketeos poleks katnud kogu rakubioloogiat. Nii küpseski Sulev Kuuse ja Toivo Maimetsa sõnul soov kirjutada just sellise sisuga raamat, nagu eesti hariduse jaoks õigeks peeti.

Füüsik Peeter Saari juhib tähelepanu sellele, mil moel võib keele hääbumise märkamatult põhjustada mõne muu keele mõju: „ .. tava- ehk lineaarse mõtlemise seisukohalt väikesed või tähtsusetuina paistvad nihked¹ meie teaduskeele ja üldse eesti keele kasutuses võivad endas kätkeda arengustsenaariume, mille reaalteaduste analoogid on ootamatud, kuid kindlalt verifitseeritud.“ Põhjendatult järeldab ta: „Seetõttu on esmatähtis kaitsta eesti keele kultuurkeelena säilimise strateegilist tagajat – eestikeelset ülikooliharidust ja teaduskeelt“ (lk 23 ja 25).

Et raamat saaks toimida õpikunagi, on eesti teaduskeele olukorda käsitleva saatesõna järele lisatud olulisemate teaduskeele terminite loend koos iga tähistatava mõiste määratlusega. Teadlaskonnaski jääb võimest eristada mõistet ja terminit vajaka, mis võib eksitada õppureid, ähmastada teadusteksti ja raskendada oskussõnastike koostamist. Mõiste tähistab teadmusüksust, mis viitab mingile mõtestatavale olemile ühese tunnuste kogumina. Iga mõiste sisu tuleb määratleda ehk defineerida. Termin on mingi valdkonna (üld)mõiste sõnaline tähis, mille otstarbekust võib olla vaja selgitada.²

Taastagem eestikeelse teaduse loomulik koht. Seniste haridus- ja teadusministrite valik tunnustada kogumikku annab lootust, et taastame eestikeelse teaduse loomuliku koha ühiskonnas. Selle vajadust rõhutab sügisest saati riigikogu kinnitust ootav „Eesti keele arengukava 2021–2035“. Üheks strateegiliseks eesmärgiks on siingi seatud toetada eestikeelsete teadustekstide loomist ja avaldamist ning eesti teaduskeele, sh oskussõnavara arendamist ja ajakohasust.³ Lootkem, et arengukava peagi kinnitatakse, et siis päriselt neid sihte järgida, senisest läbimõeldumalt ka riigina eesti teaduskeele arengut ja õpet toetades. Praegusele vajakajäämisele on ses kogumikus juhtinud tähelepanu metallitehnoloogia insenerid Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu: „Oskuskeele loome toimub praegugi tänu nende õppejõudude ja teadlaste entusiasmile, kelle emakeel on eesti keel ja kel mure eesti keele staatuse pärast kõrgharidus- ja teaduskeelena. Kahjuks sel tööl nagu mitmel muul ühiskonna teenimiseks liigituval tegevusel (õpikute ja käsiraamatute koostamine, teaduse ja oma eriala populariseerimine, standardite tõlkimine jms) ei ole seni veel sellist kaalu ja väärtust kui teadustegevusel“ (lk 209).

Rohkem rõhku terminivarale. Riigikogu kinnitust ootab ka „Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035“, kus on ühe esmatähtsa eesmärgina ühist kultuuri- ja väärtusruumi kujundamaks esile tõstetud eesti keele kui kõrgharidus- ja teaduskeele arengu toetamine. On tänuväärt, et uued arengukavad on püütud ühitada, ent rohkem rõhku võinuks panna selgele, süsteemsele terminivarale.⁴ Riigikogus saaks veel eksperdiarvamuste põhjal nii teha. Sõnatäpsus on äärmiselt oluline arengukavadeski, neist juhindutakse aastaid. Veel olulisem on see hariduses. Nagu tõdeb kasvatusteadlane Tiiu Kuurme: „Tänapäeva muutlikus tegelikkuses elame üle kiireid teisenemisi ka sõnavaras, mida kasutatakse kasvatusest ja haridusest kõneldes. Sõnal on võim ja jõud vormida tegelikkust, sest keel on sotsiaalse tegelikkuse osa, mis seda tegelikkust aktiivselt ka vormib ..“ (lk 99).

Tuleks teadvustada, et hariduse headust mõjutab keele täpsus ja selgus. Sestap on vaja riigi toel arendada kõrgkoolides teaduskeeleõpet igal erialal, eriti õpetajahariduses. See eeldab, et õppejõude-teadureid valides tunnustataks rohkem eestikeelseid teadusartikleid, õpikuid ja terminitööd. Haridus, teadus ja kultuur on ühtlasi olulisemaid kirjakeele rikastajaid. Nagu on tõdenud Johannes Aavik: „Ainult siis rahvas väärib olemasolu õigust, kui tal on rahvuskultuurilisi väärtusi, millede kadumisest oleks kahju. Tähtsaim rahvuskultuuriline aare on arenenud ja väärtuslik kirjakeel.“⁵

Unustada ei tohi, et üldkirjakeel ning oskus- ja teaduskeel mõjutavad üksteist vastastikku. Kui üldkeeles tarvitatakse näiteks sõnu rahvus, rahvas jt lähedase sisuga keelendeid üsna avaras tähenduses (ka sünonüümidena), siis teaduskeeles peaks neidki kasutatama täpselt määratletud mõistete tähisena võimalikult ühetähenduslikult.

Täppis-eestikeelsus kõrghariduses ja teaduses tagab eesti rahva, keele ja kultuuri kestmise läbi aegade, edendades ja avardades ühtlasi üleilmset teadusmõtet ning tuues kasu Eesti ühiskonnale teadmusloome ning kõigi haridusastmete kaudu.

Peep Nemvalts on TLÜ teaduskeelekeskuse juhataja.

1 „Tähtsusetute“ nihete kohta vt mh Väino Klaus, Inglispärase grammatika pealetung. – Sirp 26. II 2021.

2 Vt ka Peep Nemvalts, Mõistestik korda, terminivara otstarbekaks. – Sirp 10. III 2017.

3 Haridus- ja teadusministeerium. Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035, lk 19.

4 Vt ka Peep Nemvalts, Haridus formaalse väljundamise distantsil. – Õpetajate Leht 11. XII 2020.

5 Johannes Aavik. Aforisme eesti keelest. – Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Istandik, 1936, lk 428.
Kunst

Materjalipõhisus ahvatleb noori skulptoreid

26. märts 2021

URMAS LÜÜS

Eesti kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni eriala üleskutsele kandideerida noore skulptori preemiale jõudis tuld võtnutest Arsi maja projektiruumi näitusele kolmteist noort skulptuurihuvilist. Ütlen nimme „huvilist“, sest skulptuuri erialal õppimine ei olnud eeltingimuseks. Eesmärk oli kokku koguda kunsti värsket verd, noori kunstnikke, kes tunnevad huvi vormi ja ruumi praktikate vastu.

Žürii (Hanno Soans, Kristina Õllek, Raul Keller ja Jaanus Samma) otsustas anda peapreemia skulptuurieriala kolmanda kursuse üliõpilasele Sarah Nõmmele, kes saab viibida kuu aega Vaskjala loomeresidentuuris aktiivseks tegutsemiseks vajaliku toetusega. Teisena leidis äramärkimist vahetustudengina Eestis viibinud Ged Proost ja kolmandana maalieriala üliõpilane Olev Kuma, kes on oma installatiivsete maalipraktikatega ka varem mahuliste vormidega kurameerides silma jäänud.

Selleks et säästa leheruumi kirjeldamisest, sest näitus suleti koos riigiga, kasutan soodsat võimalust ja teen juttu pärjatuga, et saada aimu, mis üht noort loojat kõnetab ja tegutsema paneb.

Urmas Lüüs: Sinu võidutöö on juustest vilditud tanu, millele lisanduvad video alasti kuduvast naisest ning kaks liniku- või vaibataolist vilditud elementi. Juuksed on feministlikus kunstipraktikas üks omamoodi ikoonilisi materjale. Loomeprotsessi ja performatiivse aktina on kudumine ja viltimine samuti enesele nüüdiskunstis koha võitnud tänu naiskunstnike sotsiaalset närvi torkivale loomingule.

Sinu teoses on kohtunud karvadeta keha fetišeerimise kriitika ja traditsiooni ikkes naiskäsitöös teostatavad eneseotsingud, et seda õilistada. Kuidas sa positsioneerid enese samalaadseid vahendeid kasutanud (nais)suurkujude taustal, kui võtta näiteks Louise Bourgeois, Mona Hatoum või Eva Hesse?

Sarah Nõmm: Sinu mainitud suurkujud on ühed kõige julgemad abjektsusega tegelevad feministliku kunsti teerajajad. Nende teoseid on peetud segadust, halvimal juhul lausa vastikust tekitavaks, sest käsitletud teemad jäävad ühiskonna vastuvõtupiiridest välja. Tänu julgetele vestlustele, kuhu nad sootsiumi on kaasanud, avaneb meile üha rohkem uksi. Seetõttu püüan ka mina tõmmata publikut vestlusse teemadel, mille vastu ei tunta huvi, mida ei olda võimelised mõistma või mille puhul puudub kuulamissoov. Ma tahaksin paugutada neid uksi, mis on veel naistele suletud.

Naise kehale seatud represseerivad normid on ajalooliselt eesti kultuuriga läbi kasvanud. Selleks et mõista meisse sügavalt juurdunud kammitsevaid reegleid, on vaja uurida naisajaloo sügavamaid juuri, et seeläbi paremini mõista ka praegusi murekohti. Kui taas mõtestada eesti kosjakombeid ning neisse kätketud represseerivaid kultuurilisi sümboleid, aitab see tuua tähelepanu meelevaldselt kujundatud normidele. Jätsime naisekeha Loora Kaubiga koostöös valminud videoteoses isikustamata, et tuua välja naise vaikiv kõrvalosa pulmas.

Noore skulptori preemia pälvinud Sarah Nõmme arvates on juuksed bioloogiline mass, mille kaudu saab rääkida tabudest, müütidest ja rituaalsusest. Tema installatsiooni juustest vilditud esemed toovad esile meisse kodeeritud ebavajalikud tundmused.

Meil on minevikust pärit tavasid, mida nüüd peame naise õigusi piiravaks, aga (naise)keha reglementeeritakse sotsiaalselt ja stigmatiseeritakse ka tänapäeval. Lääne peavoolumeedias on kehakarvade omamine soopõhine küsimus. Kogu maailmas on see välja arendatud avalikuks debatiks ja on loodud illusioon, et igaüks võib kommenteerida, milline on „õige“ ja „puhas“ naisekeha.

Lüüs: Terve näituse peale on ainult kaks teost, kus on kasutatud videot. Sarah Nõmme installatsioon on üks nendest. Tema installatsioon koosneb mitmest objektist ja ühest videost.

Ignorantselt suhtudes võib ju oletada, et paljudel digipõlvkonna noortel kunstnikel on tung suunata pilk laia maailma just netiaknast, mitte kasutada näiteks liiva sulamist klaasis. Selle põlvkonna ellu ei ole virtuaalsus sisenenud, nemad ise on juba sündimisest saati sisenenud virtuaalsusesse. Esimese generatsioonina oled ka sina kasvanud situatsioonis, kus kehaga tajutav maailm on ainult üks reaalsuse kiht paljudest, ja eriti viirusest tingitud piirangute ajal on netivoogude laiad massid arvatavasti märksa apetiitsemad sihtmärgid. Ometi oled sa eelistanud oma juustest vilditud tanu loomisel (inim)loomset ürgmaterjali, millest, töödelduna maailma vanima tekstiilitehnikaga, oled valmistanud keskaegse rõivaeseme.

Ka hiljuti Tallinnas Kanuti gildi saalis debüüdi „Eden Detail“ teinud noored koreograafid Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg mainisid kunstnikuvestluses, et virtuaalteatri tegemine neid väga ei tõmba ja nagu sinagi ammutavad nad inspiratsiooni pärimusloost. Huvitav, kas digitaalsuse leigus tuleneb skulptuuriõppest või on digiköidikud digitaalse küllastumuse tõttu lõdvenenud? Skulptuurieriala teise kursuse üliõpilane Sandra Ernits on näitusele esitanud lausa heintest punutud lakke kõrguva köiepuhma. Selle ellujäämistaktikast tuttava oskuse omandamisega osutab ta võõrandumisele sellest, mida sööme, kanname ja kulutame. Progressikriitiline akt masstoodetud esemete anonüümsuse suhtes.

Nõmm: Kompimise kaudu maailma mõistmine on inimese üks omasemaid ja ürgsemaid tegevusi ning vajadus objekti katsuda on ju säilinud. Usun, et mateeria täielik mõistmine saab osaks ainult vahetult seda puudutades.

Olen loonud oma teosed enamasti füüsilisse maailma, kuid nende ideeline järelvõnge võib edasi elada ka internetiavarustes ja ka seal vaataja hinge puudutada. Tunnen siiski, et kui silmitseda objekti ainult ekraani kaudu, ei anna see aimu sellega ühes ruumis eksisteerimise kogemusest.

Praegune aeg soosib meid nagunii kompama digi- ja füüsilise maailma piire. Niigi küllastunud kübermaailmas on materjalipõhisus seda ahvatlevam.

Eriti tuleb see esile neis teostes, kus üks lähtepunkt ja materjal on karvad ning nendega manipuleerimine. Niivõrd kehalise materjali puhul oleks mannetu luua objekt vaid virtuaalruumi. Kuigi juuksed on bioloogiline mass, on juustel sotsiaalne ja poliitiline tähendus. Juuksed on viljakas meedium, mille kaudu saab rääkida tabudest, müütidest ja rituaalsusest. Orgaanilisusest ja loomulikkusest hoolimata võivad juuksed esile kutsuda nendele omadustele vastanduvaid tundmusi. Juuksed on seotud ultrafeminiinsuse, viljakuse ja iluga, kuid kehast eraldi mõjuvad need tülgastava, ebapuhta ja jäledana. Installatsioonis kasutatud juustest vilditud esemed võiksidki tuua esile meisse kodeeritud ebavajalikke tundmusi. Kehakarvade olemasolu või nende puudumine on iga naise enda otsustada.

Lüüs: Endiselt on märgata suundumust, et kuigi enamik kunstiüliõpilastest on naissoost, siis pika ja eduka karjääri ehitavad kergema vaevaga üles mehed. Nagu oleks tegu jooksuvõistlusega, kus meestele antakse samaks distantsiks sprindirada ja naisele takistusriba lastekasvatamise, koduhoidmise, söögitegemise ja kõige muuga. Tuleb teha valik karjääri ja pere vahel. Oleks huvitav kuulda, kuidas sa noore, peagi iseseisvalt kunstimaailma siseneva naise ja kunstnikuna seda sotsiaalset ärevust tajud.

Nõmm: Ühiskond on meisse kodeerinud mõtlemise soorollide raamistikus ja niiviisi üles ehitatud küsimustega toodame taas patriarhaalseid toimemehhanisme. Majapidamise tööjaotuses, näiteks lastekasvatamises ja kodukorrashoius, on kindlasti naised ebavõrdsemas seisus. Mina emarolliga veel suhestuda ei saa, kuid tunnetan, et sellist tüüpi elukorraldust eeldatakse ka praegu. Seesuguse mõttelaadi muutmiseks on vaja esitatud küsimus ümber mängida. Tuleb hoopis küsida, kuidas kandvaid elurolle, näiteks lapsevanema oma, jagada võrdsemalt. Kuidas rakendada võrdõiguslikkuse printsiipi sedamoodi, et ükski naiskunstnik ei peaks tundma hirmu tuleviku ees?