Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
kultuuriajakirjandus – Sirp
Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Sel reedel Sirbis

    Sel reedel Sirbis teemaks kultuurivahendus ning Eesti teatri auhindade laureaadid ja žüriiliikmete kommentaarid

    Ei saa me läbi Lätita, ammugi siis Maima Grīnbergata. Veronika Kivisilla vestlus tõlkija Maima Grīnbergaga. Maima Grīnberga: „Olen üsnagi traditsiooniline tõlkija, kes lähtub ikka kontekstist ning usub, et nii nagu tõlkes alati midagi kaduma läheb, on ka võimalik üht-teist leida.“ 
    Selle jutuajamise sissejuhatuseks tahakski muidugi kohe hüüatada: „Ei saa me läbi Lätita!“ Vahel naljaga pooleks öeldu on siinse intervjuu peategelase puhul tõsi mis tõsi. Eestil ja eesti kirjandusel on vedanud, et meil on läti tõlkija Maima Grīnberga. Õnneks on tema tööd tõepoolest märgatud ja tunnustatud. Mõistagi ei saa siin kopeerida tema pea kümnel leheküljel CVd, kus kõik ligi 80 tõlget eesti ja soome keelest ning nende eest saadud tunnustus üles on loetud. Lisaks leiab Maima tõlkeid ka arvukalt ajakirjandusväljaannetest ning internetist. 

    PILLE-RIIN LARM, REET VARBLANE: Kriis abielu kahekümne kuuendal aastal
    Ühtaegu hapra ja tugeva ämblikuvõrgulaadse nähtuse lõhkumisest oleks väljaannete Estonian Art ja ELM kadumise puhul kõige rohkem kahju. Tähtis ei ole mitte vahend, millega võrku kootakse, vaid võrk ise. 
    Estonian Arti (EA) kolleegiumi kuuluvad Katrin Maiste (Eesti Instituut), Kadri Laas-Lepasepp (Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus / Kai kunstikeskus), Kadi Polli (Kumu), Triin Ojari (Arhitektuurimuuseum), Elnara Taidre (EKM), Kai Lobjakas (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum), Kaarin Kivirähk (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus) ja Joanna Hoffmann (Tartu Kunstimuuseum). Ajakirja toimetaja on Annika Toots, kujundaja Jaan Evart. EA veebiaadress on estonianart.ee. 
    Estonian Literature Magazine’i (ELM) toimetuse kolleegiumi moodustavad Tiit Aleksejev (Eesti Kirjanike Liit), Adam Cullen (Eesti Kirjanike Liit), Helena Koch (Eesti Lastekirjanduse Keskus), Ilvi Liive (Eesti Kirjanduse Teabekeskus), Helena Läks (Eesti Kirjanike Liit) ja Piret Viires (Tallinna Ülikool). Ajakirja toimetaja on Berit Kaschan, seda kujundab Piia Ruber. ELMi veebiaadress on elm.estinst.ee. 

    + Kultuuriministeeriumi välissuhete osakonna juhataja Kalmar Kursi kommentaar

    Kes on ELMi lugejad? Intervjuu Estonian Literary Magazine’i toimetaja Berit Kaschaniga.
    Eesti kirjandust tutvustavat ingliskeelset ajakirja vajavad nii kirjanikud, tõlkijad, toimetajad ja kirjastajad kui ka väliseestlased, estofiilid, õpetajad, üliõpilased, uussisserändajad …
    Kultuuriministeeriumis on välja kuulutatud Eesti kirjanduse ingliskeelse erialaväljaande ideekonkurss, millega kaasneb viieks aastaks väljaande avaldamise leping. Seni on seda ülesannet täitnud ajakiri Estonian Literary Magazine (ELM), mida annab välja Eesti Instituut. Küsisin ELMi käekäigu ja ulevikuplaanide kohta ajakirja toimetajalt Berit Kaschanilt.

    Süvitsi pakilistest teemadest. Intervjuu Estonian Arti toimetaja Annika Tootsiga.
    Annika Toots: „Estonian Arti eelis on, et seda annab välja Eesti Instituut ning kolleegiumisse kuuluvad nüüdiskunsti, -disaini ja -arhitektuuri valdkonna tähtsamad esindajad.“  
    Eesti Instituudi 1997. aastast välja antavat kunstiajakirja Estonian Art on toimetanud mitmed meie kunstiväljal tuntud tegijad: aastatel 1997–2001 Karel Zova, 2002–2015 Liina Siib ja Eero Epner, 2016–2019 Stacey Koosel ning kolm viimast ajakirja, 2019. aasta teisest numbrist peale, on valminud Annika Tootsi käe all.

    SVEN VABAR: Rahvuskirjandusest globaalsete võrgustike poole
    Paljud eesti kirjanduse tõlgete lugejaist ei ole niivõrd huvitatud eesti kirjandusest, vaid mõnest rahvusülesest nähtusest, mida võib vahendada ka eesti autor.
    Eestlastele on esimesest ärkamisajast saadik olnud põletavalt, eksistentsiaalselt tähtis küsimus, kas ja kui palju muu maailm Eestit ja eesti kirjandust tähele paneb.
    Eesti kirjanduse suurem edu maailmas jääb 1990. aastatesse, kui idabloki vabanemise tuules loeti läänes Jaan Krossi, Jaan Kaplinski ja Emil Tode teoseid. Eesti kirjandus-establishment on lootnud selle huvi taastärkamist ning selle nimel ka tööd teinud, üritades maailmas tutvustada Eesti populaarsemaid ja auhinnatumaid kirjanikke, kes on ühel või teisel kaalukal viisil oma loomingus käsitlenud Eesti ajalugu, saatust ja eestlase identiteeti. Prominentseim näide on vahest Andrus Kivirähk, kelle romaan „Mees, kes teadis ussisõnu“ on menukas olnud Prantsusmaal, Hollandis jm.

    TÕNIS SAARTS, HAUKE SCHULZ: Parempopulistid ja koroonakriis 
    EKRE kuulus valitsusliitu ning pidi teistega arvestama, vandenõuteoreetiliseks improviseerimiseks jäi vähe ruumi. Austria Vabaduspartei võis opositsioonis endale retooriliselt lubada peaaegu kõike. 
    Nii paradoksaalselt, kui see ka ei kõla, siis Eestil vedas, et koroonakriisi läinudkevadise laine ajal oli EKRE valitsuses, mitte opositsioonis. Selleks et seda mõista, tasub võrrelda EKRE käitumist mõne teise Euroopa parempopulistliku sõsarparteiga. Mis sobiks võrdlusaineks paremini kui Austria Vabaduspartei (FPÖ – Freiheitliche Partei Österreichs)? See üks edukamaid parempopulistlikke erakondi oli koroonapandeemia puhkemise ajaks siiski pagendatud opositsioonipingile. Kontrast EKRE ja Austria Vabaduspartei vahel on muljetavaldav: vabadusparteilaste vandenõuteooriad vs. ekrelaste olukorra tõsidust mõistev ratsionaalsus. Kõnekad on ka kahe partei sarnasused: mõlemad kasutasid koroonakriisist tingitud ebakindluse varmalt ära, et tõsta kilbile ja julgeolekustada oma lemmikteema – sisseränne.

    JÜRI SAAR: Head ajad, halvad ajad
    Valitsus peab ütlema, et olukord on täna selline, otsustasime teha seda ja seda ning vastutavad need ja need. 
    Ühiskond on nagu organism, mis võib olla erinevas seisundis: kord kogub rasva ja on rahulolev, siis aga vappub palavikus ja hingeldab. Riik oleks nagu ühiskonnaorganismi pea, mis juhib elutegevust institutsioonide ja ressursside jaotuse kaudu sõltuvalt sellest, millises seisundis on sootsium. Praegu elame küll oma Eesti riigis, mille oleme loonud vabal tahtel just sellisena, nagu soovisime, ent juba üle aasta koroonapandeemia tingimustes ehk meil, nagu kogu maailmas, on halvad ajad.

    MÄRT LÄÄNEMETS: Hiina maailmakord? 
    Hiina mitte ei koputa meie uksele, vaid laiutab juba elutoas ja on hakanud meie majapidamist enda järgi ümber korraldama. 
    Aasia sajandi kontekstis räägitakse üha sagedamini Hiina maailmakorrast, mis olevat kohe tulemas või juba tulnud. Kui vaadata üldisi majanduse näitajaid, siis tõepoolest, Hiina juhtivas osas nii Aasias kui ka kogu maailmas ei saa kahelda: Hiina RV ligi 15 triljoni Ameerika dollari väärtuses SKT ületab Jaapani oma umbes kolm korda, India oma üle viie korra ja kaalub sellega üksi üles kogu ülejäänud Aasia. Maailmas jääb Hiina majandus koguhulga poolest alla ainult Ameerika Ühendriikidele ja Euroopa Liidule tervikuna.

    STEN SALUVEER:  Kas digilõhe või digipööre?
    Eesti ja Euroopa filmitööstuse tulevik sõltub sellest, kas koroonakriisi toodud pöördumatud muutused võetakse omaks. 
    See aasta on globaalsele sõltumatule filmitööstusele alanud kui business as (un)usual – kõik on nii, nagu (eba)tavaliselt. Koroonapandeemia, mis ei ilmuta siiani raugemise märke, on seisanud suurema osa sõltumatust ja ka riiklikust filmitootmisest, rääkimata kaasproduktsioonidest või väikeriikide tootjatele hädavajalikust reklaamitööst ja välismaale suunatud tootmisteenusest. Aset on leidnud ka kolm filmiaasta alguse suurt festivali – „Sundance“, Rotterdami oma ja „Berlinale“ – ettearvatavalt virtuaallinastuste ja tööstusele suunatud lõputute Zoomi-kohtumiste vormis. Meeleolu indie-filmitegijate hulgas on nukker, olgu nad Euroopast, USAst või Aasiast. Samade väljakutsetega seisavad silmitsi kõik: hangunud rahastus, tootmise peatumine, kinode pankrotistumine ja muu selle kõigega seonduv. COVID ei vali ohvreid: pankrotti lähevad ühtmoodi nii väikesed kui ka suured tegijad, viimase šokiuudisena pandi müüki maailma iseseisvate kinokettide tippu kuuluv legendaarse mainega Alamo Drafthouse.

    TÕNIS JÜRGENS: Mitte ainult krüptokunstist 
    NFTde tasakaalustavad investeeringud on ilus mõte, kuid mõjuvad paisuva krüptokunstituru ja plokiahela tehnoloogia ressursinõudlikkuse puhul nagu indulgentsikirjad. 
    Krüptokunstist rääkimine algab harilikult rahast. Veebruarikuu lõpus ületas peavoolumeedia künnise uudis Kanada muusiku Grimesi ja tema venna Mac Boucheri koostöös tehtud krüptokunsti kollektsiooni „Sõjanümf“ („WarNymph“)i pea kuue miljoni dollarilisest müügitulust. 11. märtsil aga müüdi tuntud oksjonimaja Christie’s veebiplatvormil digikunstniku Mike Winklemanni (alias Beeple) kollaaž „Argipäevad: esimesed 5000 päeva“ („Everydays: The First 5000 Days“),ii mille lõpphinnaks sai rohkem kui 69 miljonit dollarit. Kuulsuste kõrval on krüptokunstiga kopsakaid summasid teeninud tuhanded vähem tuntud loojad ja investorid. Digiteoseid vahendatakse veebiturgudel, -galeriides ja oksjonitel (Super Rare, OpenSea, Nifty Gateway jpt) ning tihtilugu mitmekordistuvad müüdavate teoste hinnad minutite või lausa sekunditega. Edulood on pehmelt öeldes üllatavad.

    LONA PÄLL: Euroahistamine, metsasõda ja remmelgas  
    Missugusest keskkonnakriisist loeme uudistest? Kuidas keskkonnateemade kajastamise harjumused Eesti meedias mõjutavad meie võimet keskkonnakriisiga toime tulla?   
    Ekspress Meedia teatas aasta alguses, et hakkab oma ökoloogilist jalajälge mõõtma ja vähendama. See on tervitatav ettevõtmine, ent milles õigupoolest seisneb meedia peamine roll keskkonnakriisiga hakkama saamises: kas otstarbekas paberikasutuses ja serverihalduses või täpses, asjakohases ja ausas käsitluses? Madis Vasserii on tõdenud pärast kolme mõjuka uudistekanali põgusat meediavaatlust, et keskkonnateemade käsitlus on napivõitu ja ebaühtlane, selge keskkonnaseosega teemade puhul on jäetud keskkonnaaspekt sageli välja toomata. Alljärgnevalt pakun mõned selgitused, mis võib olla juhusliku, ebaühtlase ja sageli ka eksitava meediakäsitluse põhjuseks, ning toon esile mõned tähtsamad proovikivid keskkonnateemade uudismeedias kajastamisel.  

    TOOMAS KIHO: Ajakirjanduse võim ja valu koos ühe anatoomilise näitega Postimehe mäsu ajast
    Rail Balticu kirja lugu
    Sel talvel näitas ajakirjandus oma võimu, kui ETV „Pealtnägija“ põhjustas mitme laialt harrastatava spordiala sponsorraha kriisi – senine helde toetaja Toomas Annus otsustas oma raha ülekohtuse meediakajastuse tõttu spordile enam mitte anda. Ülekohtune oli see kajastus muidugi sponsori meelest, kuna ajakirjandus, neljas võim ise, lihtsalt kehtestas oma võimu.  
    Harilikult lähevad meedia võimukehtestamised mööda vaikselt, seekord tõusis teema avalikkuse huviorbiiti, sest rahaline kaotus on suur.  
    Meenutagem mõnd varasemat ajakirjandusvõimu võitu. 2019. aasta septembris lahvatas vastuolu kultuuriministri ja Postimehe vahel – toonane minister Tõnis Lukas oli nimelt avaldanud arvamust, et Eestis töötavad teenindajad peaksid oskama eesti keelt. Postimees vaidles sellele vastu, jättes viimase sõna endale: ajakirjanik Martin Laine kuulutas oma lõppartiklis ajalehe juhtveeru all Lukase seisukohad aegunuks, kitsarinnaliseks ja ksenofoobseks. Ja seda hoolimata sellest, et päislauses kuulutas Postimees nii siis kui ka praegu, et seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade.  

    MARKO MÄGI: Kevadine raie viib metsalinnu hukule? 
    Kuna kokkuvõte kevadsuviste raiete mõjust linnustikule ei ole ilmselt erametsaomanikeni jõudnud, tuleb kommenteerida mõningaid raierahusõja argumente. 
    Kevade saabudes alustavad metsalinnud pesitsemisega, ettevalmistused algavad märtsis, mõnel liigil ka varem. Raierahu – igakevadine teema – saab üha rohkem ja rohkem tähelepanu, sõltuvalt vaadetest pooldatakse või laidetakse. Pooldajate argument on lihtne: lindude pesitsemise nurjamine ei ole eetiline ning häiringul on pikas plaanis laostav mõju metsade elustikule ning ka inimesele. Looduskaitses/-hoius kehtib tõesti põhimõte, et sigimisajal isendeid ei kütita/häirita/hävitata, sest mõju asurkonnale võib olla korvamatu, erandiks on nn kahjurliigid. Eetilised piirid on suuresti igaühe südametunnistuse küsimus, inimesed ongi erinevad. 

    Arvustamisel
    Anton Ivanovi ja Aleksandr Vassiljevi fotoprojekt „Soovige meile rahu“ ja Emmanuel Tussore’i skulptuuriprojekt „Seebiuurimus“
    veebikontserdid: Floridante vanamuusikapäeva kontsert „Bach kahele“ ja „Funk Embassy TV Fest“
    Erki Pärnoja plaadi „Anima mea“ esitlus veebis
    Vabamu „Kuuluvusharjutused“
    Tartu Uue teatri „Anne lahkub Annelinnast“

     

  • ,

    Sissevaade Aulo Padari näitusele mööda videosilda

    Näitus Eesti ühe tunnustatuma sisearhitekti Aulo Padari loomingust, mis avab teda inimese, õppejõu ja ruumiloojana, on külastajate rõõmuks avatud vähemalt 9. maini 2021. Kuniks terviseolukord lubab muuseumil taas uksed avada, pakume isutekitajaks videokülastuse, kus Padari näituse meeskond pakub üht võimalikku vaatenurka.
    Aulo Padari (80) projektidest tähtsaima osa moodustavad avalike hoonete ja endiste kolhoosikeskuste interjöörid. Koostöös arhitekt Toomas Reinuga valmisid endise Linda kolhoosi peahoone Kobelas (1971–1973) ning Rapla KEK-i peahoone Raplas (1973–1977). Samuti kuulus Padar Moskva olümpiamängudeks ehitatud Pirita purjespordikeskuse (1975–1980) autorite kollektiivi. Tema loomingusse kuulub ka valuutapoe Turist (1981–1982) ning nüüdseks hävinud poliitharidusmaja, hilisema Sakala keskuse (1982–1986) sisearhitektuur. Seega avanes Padaril karjääri kestel võimalus tegeleda rea Eesti arhitektuuri kullafondi kuuluvate hoonetega. Isikupärase autorina lõi ta neisse interjöörid, mis olid või on väärtuslikud nii tervikuna kui üksikesemete tasandil. Padari loomingus kajastub laiemalt Nõukogude perioodi arhitektuuri- ja ruumiloome fenomen ning aina olulisemaks muutub toonaste mastaapsete ruumikontseptsioonide taga olevate tekke- ja ehituslugude dokumenteerimine.
    Näitusega koos valmis Aulo Padari loomingut kokkuvõttev kataloog. Karen Jagodini ja Sille Pihlaku koostatud ning Robi Jõelehe kujundatud kataloog valiti 25 Eesti kaunima raamatu hulka aastal 2020 ja on müügil ka Eesti Arhitektuurimuuseumi e-poes

  • ,

    Ulrika Paemurru. ÕRNAD AHELAD A-Galeriis

    Alates teisipäevast, 6. aprillist saab A-Galerii veebis ning aknal näha Ulrika Paemurru isikunäitust ÕRNAD AHELAD. Paemurru mängib oma töödes keti kujundiga, kuid võtab läbi oma materjalivaliku – savi – sellelt sümbolilt ära tema aheldava funktsiooni.
    Rasked tumedad ketid meenutavad vangistust, pimedaid rõskeid katakombe, ahistavaid kohustusi, suletust ja piiratust. Samal ajal on aga kett ka turvalisuse, ühtsuse ja kokkuhoidmise sümbol, purustamatu hingeline ühendus. Need meeleolud on vastandlikud, kuid tulenevad tegelikult samast hirmust ja ihast: me soovime elada turvalises maailmas. Meil on kett, et hoida vaenlast eemal ning kett, et hoida kõike kallist enda küljes. Ainult, et mõnikord võid sa leida iseend ketis kui kedagi, keda teised peavad ohtlikuks, või oled sa kohustusest ja armastusest kinni kusagil, kus tunned end vangina…
    Visuaalselt tumedale kulunud raudketile sarnanevad teosed mõjuvad raskelt ja paindumatult. Stabiilselt. Muutumatult. Savi muudab aga need ühendused hapraks ja lülide massi kergeks kanda. Autor tahaks selle võõra materjali valguses raputada natuke seda kindlustunnet, mida me kardame ja loodame ühtaegu. Tuua pääsemislootust neile, kes on kohustuste koorma alla uppumas või ahistavatesse piirangutesse lämbumas, aga ka hoolt ja ettevaatlikkust neile, kes tunnevad end praegu petlikult turvaliselt.
    Antud tööde puhul on tegemist autori BA lõpuprojekti edasiarendusega ning autor soovib siinjuures tänada ka tookordseid juhendajaid, kellega koostöös sai esimesed sammud astutud: Nils Hint, Piret Hirv, Urmas Lüüs ja Eve Margus-Villems.

    Ulrika Paemurru (1989) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti magistrant. Ta on täiendanud end ehtekunsti alal Strasbourgis ning Ruudt Petersi stuudios Amsterdamis. Ulrika Paemurru on osalenud erinevatel grupinäitustel Eestis, Itaalias ja veebis. „Õrnad ahelad” on tema esimene isikunäitus. Oma töödes huvitavad autorit need väikesed konfliktid, mis tekivad ohutuse, võimu ja ebausu ühenduspunktides, kus läbi hirmu võivad ühineda emotsionaalselt väga vastandlikud ideed.

    ÕRNAD AHELAD
    Urika Paemurru
    A-Galeriis
    06.04. – 27.04.2021

  • ,

    Sarja Elav ruum e-loengus esineb arhitektuuriteadlane Andres Kurg

    Kolmapäeval, 14. aprillil algusega kl 18 peab Andres Kurg Elava ruumi sarjas järgmise loengu teemal „Kommunikatsioonist ja kollektiivsusest“.
    E-loengut saab jälgida Zoomi lingil https://us02web.zoom.us/j/88663010514 ja muuseumi Facebooki lehel.

    Loengus tuleb juttu Nõukogude arhitektuuri eksperimentaalsest küljest läbi kolme episoodi 1970. aastatest. Nende näidete kaudu püüab Andres Kurg kaardistada nihet nii arhitektuuri enesekirjelduses kui ka suhtes oma kujuteldava kasutajaga. Üks võtmetermineid on siin kommunikatsioon – suhtlus, mis sellel kümnendil kandus hierarhilistest tüpoloogiliselt piiritletud ruumidest paindlikesse struktuuridesse, vahendades nii teistsuguseid koosolemise vorme.

    Andres Kurg on arhitektuuriteadlane, Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi vanemteadur. Ta on uurinud oma teadustöös 1960. ja 1970. aastate lõpu Nõukogude Liidu arhitektuuri ja disaini, keskendudes tehnoloogia ja igapäevaelu muutustele, samuti nende kokkupuutepunkte alternatiivsete kunstivooludega. Ta on õppinud kunstiajalugu Eesti Kunstiakadeemias ja arhitektuuri ajalugu Londoni ülikoolis.

    ELAV RUUM on Eesti Arhitektuurimuuseumi loengusari, kus astuvad üles nii arhitektid, ajaloolased, muinsuskaitsjad kui ka teised ruumispetsialistid. Muuseum soovib populaarses vormis tutvustada siinset arhitektuuriajalugu, tegevarhitektide loomingut ning käsitleda publiku osalusel meie elukeskkonnas toimuvaid muutusi.
    Loengusari on mõtteline täiendus arhitektuurimuuseumi püsinäitusele „ELAV RUUM: sajand Eesti arhitektuuri”, mis tutvustab siinse professionaalse arhitektuuri- ja ruumikultuuri arengut läbi 20. ja 21. sajandi.
    Kõik Elava ruumi loengud on järelvaadatavad muusemi Youtube’i kanalil.

    ELAV RUUM: Andres Kurg
    14. aprillil 2021 kell 18.00 aadressil: https://us02web.zoom.us/j/88663010514 ja muuseumi Facebooki lehel.
    Sarja toetab Eesti Kultuurkapital

  • ,

    Kunstiaken kutsub oma akna juurde, vaatama Maris Willadseni keraamikanäitust „Elu nagu lill“

    Tallinna vanalinnas tegutseva Eesti tarbekunstigalerii „Kunstiaken“ vaateaknal on kuni 25. aprillini vaadata Maris Willadseni õide puhkenud keraamika “Elu nagu lill ehk hall argipäev”.

    Maris Willadseni suurem osa elust kulgeb koos keraamikaga, hariduselt on ta kunstiõpetaja ja veidi teeb loomise kõrval ka õpetajatööd. Ta sõnastab seekordse lillerohke loomingu nii: „Hall argipäev. Minek mööda spiraali. Spiraali, mis tihti tundub pigem ring. Lähed, näiliselt jõuad samasse punkti. Rutiin. Üksluisus. Tühjad vaasid. Hommik. Lõuna. Õhtu. Valdavalt pilvine. Igatsus millegi erakordse järele…

    Minek mööda kindlat rada. Stabiilsus. Tugev vundament. Võimalus asju ette planeerida. Ootuspärasus. Juhitavus. Eesmärkide saavutamine. Vihm, mis viib viljumiseni. Teadmine, et pidupäev on rõõmsalt muretu. Elu nagu lill.“

    Maris Willadsen on pälvinud 2017. aastal Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu „Tulest tulnud” konkursi I preemia keraamiliste dekoratiivvormide „Mälestuse säilitamine” eest. Ta on koolieelikutele mõeldud hariduslike kleepsuvihikute „Uku“ ja „Nupu“ kaasautor (2012) ning alates 2007. aastast illustreerinud veebipõhiseid õppematerjale.

    Kunstiaken on nelja suure, Vene ja Munga tänavale avaneva vaateaknaga, millel rohkem kui meetri laiused paled ja aknalaud, tarbekunstigalerii, mis üle kümne aasta meie naha-, klaasi-, metalli- ja tekstiilikunstnike, keraamikute ja graafikute loomingut esitlenud ja müünud. Üks akendest on kuuks ajaks ühe autori näitusepaik, kokku on Kunstiaknas toimunud kümne aasta jooksul 77 näitust. Galerii on Tallinna Disainikaardil, osalenud Disainiööl ja Vene tänava kultuurikogukonna üritustel nagu näiteks jõulusõimede tänav.

    Maris Willadseni keraamikanäitus on tänavalt vaadeldav, Kunstiaken on praegu suletud. Küsimuste ja ostusoovidega saab ühendust võtta Kunstiakna meiliaadressi ja Facebooki sõnumite kaudu.

    Tarbekunstigalerii Kunstiaken/ Penelope pood OÜ

    Penelope.pood@gmail.com

    Facebook.com/Kunstiaken

    https://www.facebook.com/Kunstiaken-280710562009709/

  • ,

    Müürilehe aprillinumber piilub põranda alla

    Müürilehe aprillinumbris tirime lahti põrandalauad ja vaatame, mida kujutab endast Eesti underground skeene. Aleksander Tsapov käis Mustamäel külas Mihkel Kleisil ja tema kassil. Mariliis Mõttus portreteerib klubikultuuri seal osalejate pilgu läbi.

    Indrek Spungin intervjueerib subkultuuride uurijat Aimar Ventselit. Brigitta Davidjants kirjutab naistest Tallinna pungis. Tõnis Kahu popkultuuri dialektikast, Natalie Mets seksist ja seksuaalharidusest, Carl-Dag Lige ruumitarkusest, Henri Kõiv virgunutest.

    Keskkonnarubriigis Silver Sillaku pilguheit süsihappegaasi kinni püüdvatele tehnoloogiatele ning Madis Vasseri meenutus ühest lühikese lennuga keskkonnaliikumisest.

    Kultuurikülgedel vestlevad Märt-Matis Lill ja Peeter Laurits arhailise kultuuri elementidest. Arvustamisele tulevad Paide Teatri “Labürint” ja Martin Alguse “Tagamaa”. Lisaks veel Kätlin Kaldmaa proosat ning EiK-i luulet.

    Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.

  • ,

    Ajakirja Folklore 81. number on pühendatud ajaloo rollile religiooni loomisel

    Ilmunud on ajakirja Folklore 81. number, mis on pühendatud ajaloo rollile ja mille koostas folkloristika osakonna juhtivteadur Tõnno Jonuks.

    Ajakirjanumbri sissejuhatuses juhib Tõnno Jonuks tähelepanu asjaolule, et ajalugu kasutatakse või sellele viidatakse sageli mingist kindlast ideoloogilisest või religioossest huvist lähtudes ja endale sobivate seisukohtade legitimeerimiseks. „See meetod paistab eriti silma kaasaegsete paganlike ja spirituaalsete liikumiste juures, kus ajalool on otsustav roll religioossete väidete põhjendamisel, aga ka inspiratsiooni otsimisel ja tõekspidamistele struktuurse raamistiku loomisel.“
    Ajakirja 81. number sisaldab kaheksa artiklit, millest viis on pärit Eesti-uuringute Tippkeskuse aastakonverentsi paneelist „Ajalugu on oluline“ (History matters). Kõikide artiklite keskmes on Jonuksi sõnul küsimus ajaloo ja mineviku rollist usundilistes nähtustes. Teisisõnu küsimus sellest, kuidas mineviku abil luuakse kaasaegseid usundivorme ning kuidas sõltuvalt situatsioonist saab minevikust pikk või lühike lugu.

    Ajakirjanumbrist leiab Kurmo Konsa transhumanismi alkeemilisi juuri käsitleva artikli, Atko Remmeli ja Tõnno Jonuksi eestluse metsarahva kontseptsiooni arengut käsitleva ühisartikli ning Eda Kalmre käsitluse varjusurmast eesti traditsioonis. Välisautoritelt võib lugeda pühapuudest Inglismaal ja Iirimaal Ceri Houlbrooki sulest, „Lendava Spagetikoletise kirikust“ Siarhei A. Anoshka käsitluses nagu ka Jizo kujude rollist Sendai templites Alīse Eishō Donnere uurimuse kaudu ning kohalegendide rollist piirkondlikus arengus Barbara Ivančič Kutini ja Monika Kropej Telbani käsitluses.

    Ajakirja peatoimetaja Mare Kõiva sõnul on elavalt matud saamise hirm väga universaalne ja püsinud üle aegade. „Folkloori kõrval on varjusurma küsimus olnud intrigeeriv teema ka kirjanike ja kunstnike jaoks. Tänapäeval näeme eksikombel lahkamislauale või kabelisse sattunud inimesi eeskätt teleseriaalides.“ Samuti tõdeb Kõiva, et jätkuvalt hämmastab teda tõsiasi kui lähedased ja samas erinevad on pühakohad näiliselt sarnastes regioonides, näiteks Põhja-Euroopaski.
    Ajakiri annab ka ülevaate toimunud konverentsidest, ilmunud erialakirjandusest ja kaitstud väitekirjadest.

    Eelretsenseeritav teadusajakiri Folklore: EJF ilmub järjepidevalt aastast 1996 ja on veebis loetav aadressil: http://www.folklore.ee/folklore/vol81

  • ,

    Arhitektuurimuuseumi soovitused aprillikuuks

    Muuseum Rotermanni soolalaos on 25. aprillini külastajatele suletud, seni ootame kõiki osalema meie haridusprogrammides ja ekskursioonidel veebiavarustes ning leidma Elava ruumi loenguid ja muud harivat meelelahutust.
    Suure saali näitus “Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid” on pikendatud ka maikuusse. Seniks võtke vastu kuraator Johan Tali kutse videoekskursioonile siin. Näitus räägib Eesti pealinnast kaasaegse linnaplaneerimise vaatenurgast, Tallinna linnaehituslikest väljakutsetest ja probleemidest. Loodetavasti kujundatakse tänasel päeval Tallinnast jätkusuutlikku ja konkurentsivõimelist linna, kus ka järgnevatel põlvedel on hea elada, ütleb Tali.
    Eesti Kunstiakadeemia uurimisprojekt “Lõpetamata linn” tegeles Tallinna linnaehituslike visioonide ja ruumiliste stsenaariumitega. “Kuivõrd näitus annab Tallinnast kui Eesti pealinnast suure pildi, siis näituse loojate siiras lootus on, et see tekitab külastajas ambitsiooni aru saada, mis Tallinna linnapildis toimub, sest seda kõike peaks tehtama linnaelanike huvides, linnaelanike raha eest,” selgitas Tali.

    Maikuus hoiame külastajate rõõmuks lahti ka sisearhitekti ja sisearhitektide õpetaja Aulo Padari märgiliste tööde näituse muuseumi galeriikorrusel.

    Meie virtuaalsed muuseumitunnid sünnivad koos osalejatega, need pole loeng ega videotuur, vaid õpilased panustavad digivahendite kaudu aktiivselt aruteludesse ja ülesannete lahendamisse. Näituste sisu edastatakse probleemülesannete kaudu. Praegu saab tellida kahte virtuaalset 45-minutilist muuseumitundi Zoom’i keskkonnas. Praegu saab tellida kahte programmi „Arhitekt – kunstnik või matemaatik?“ (III kooliaste ja gümnaasium) ning „Millest koosneb linn?“ (II ja III kooliaste ja gümnaasium). Tunni tellimiseks ja täiendavaks infoks tunni ülesannete ja rakenduste kohta kirjutage kadi@arhitektuurimuuseum.ee. Kõik muuseumi haridusprogrammid ja õppematerjalid leiate siit.

    Riigi kultuuripreemia aastal 2020 pälvis muuseumi näitus „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“. Kuraatorite Epp Lankotsi ja Triin Ojari juhitud lühikesed videoekskursioonid toovad vaatajateni olulisema siin. Samuti soovitame teha arhitektuuriajaloolase Carl-Dag Lige juhatusel kuraatorituur näitusel „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“ siin.

    Arhiivist ja poest
    Muuseumi Kogude päevikus toovad Anne Lass ja Sandra Mälk esile tähtpäevade ja päevateemadega sobivaid arhivaale ja nendega seotud lugusid.

    Loengusarja Elav Ruum loengud, kus muuseum koos arhitektide, ajaloolaste, muinsuskaitsjate ja teiste ruumiga seotud spetsialistidega käsitleb publiku osalusel meie elukeskkonnas toimuvaid muutusi, tutvustab arhitektuuriajalugu, tegevarhitektide loomingut loengud leiate siit.

    Ootame külla meie e-poodi, kus müügil 2020. aasta 25 kaunimatest raamatutest „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“ (20 EUR) ning „Sisearhitekt Aulo Padar“ (19 EUR) ning palju teisi trükiseid ja meeneid.

  • ,

    Tartu Uus Teater alustas lavastusliku kirjasõbra projektiga “Nõudmiseni”

    Kirjutajatena teevad projektis kaasa Tartu Uue Teatri lavastajad ja näitlejad Elise Metsanurk ja Andreas Aadel ning Vanemuise teatri noored näitlejad Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga ja Ken Rüütel.

    Publik saab projekti raames võimaluse endale meelepärase kirjasõbra ise välja mõelda. Teater on mõtete ergutamiseks koostanud ka sellesuunalise põhjaliku ankeedi. Iga kirjasõbra taha astub näitleja, kes kehastub välja mõeldud tegelaseks ja hakkab kirju kirjutama ja ka vastuseid ootama. Kirjavahetus vältab piiratud aja ja piiratud arvu kirju, aga kirjade sisu on alati erinev ning sõltub ainult sellest, millest oma kirjasõber-tegelasega rääkida tahetakse.

    “Nõudmiseni” on oma algtõuke saanud teatritegijate soovist praeguse aja piirangute oludes siiski publikuga lävida. Võib-olla võiks just praegu olla aeg, et natuke pikemalt mõelda, natuke aeglasemalt suhelda ja tunda, et keegi mõtleb just Sulle, isegi kui see keegi elab ainult sõnas.

    “Pikkade kirjade kirjutamine ja lugemine nõuab aega, süvenemist ja rahulikku meelt – kõike seda, mida praeguses segases olukorras on pigem vähe. Lisaks ei ole kirjade kirjutamine millegi aseaine, ta ei ole “nagu kohvikusse minek, ainult videoteel” või “nagu kontsert, ainult et täiesti uuel moel”. Kirjad on vanad, ammu välja mõeldud ja moestki läinud ja võib-olla just sellepärast praegu omal kohal – nad ei taha midagi asendada.” lausus projekti ellukutsuja Elise Metsanurk.

    Piiratud arv kirjasõbra pakette ootab teatri ja kirjutamise sõpru Tartu Uue Teatri kodulehel.

     

  • ,

    Eesti Tekstiilikunstnike Liit tunnustab 2020. aasta parimaid

    25. märtsil 2021 kogunes virtuaalselt loomevaldkonna esindajatest koosnev žürii, et tunnustada tekstiilikunstnike 2020. aasta erialast tegevust.
    Źürii koosseisu kuulusid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor ja disainikogu kuraator Kai Lobjakas (žürii esinaine), Aasta Tekstiilikunstnik 2019 Krista Leesi, Aasta Noor Tekstiilikunstnik 2019 Maryliis Teinfeldt-Grins, sisearhitekt Andres Labi, Eesti Kunstnike Liidu president Elin Kard, kunstiteadlane Vappu Thurlow ning disainikriitik Karin Paulus. Tekstiilikunstnike tegevust tunnustati kolmes kategoorias  – Aasta Tekstiilikunstnik, Aasta Noor Tekstiilikunstnik ja Aasta Tegu. Tunnustuse pälvinud autorite loomingu väljapanek toimub aasta lõpus Pärnus Uue Kunsti Muuseumis korraldataval Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitusel.

    Aasta Tekstiilikunstniku preemia nominentideks esitati Elna Kaasik, Aet Ollisaar, kunstnikeduo Kadi Pajupuu/Marilyn Piirsalu, Ülle Saatmäe ja Erika Tammpere.
    Preemia Aasta Tekstiilikunstnik 2020 laureaat on Ülle Saatmäe.
    Ülle Saatmäe pälvis preemia jätkusuutliku looduslähedase temaatika ja teostuse veenva rakendamise eest, sidudes tervikuks kodukoha looduse ja taimestiku, looduslikud värvid ja taimetrüki ning loodusfotograafia. Tema valikud olid esitletud näitustel „Taimsed hetked“ (Vatla mõis) ja „Rippuvad aiad“ (Hop galerii).
    Ülle Saatmäe on pärit Läänemaalt Paatsalust, kus veedab praegugi enamuse oma Tallinnas tekstiilidisainerina töötamisest vabaks jäävast ajast, olles tihedas kokkupuutes kodukoha looduse ja taimestikuga ning kus valmivad suurem osa tema taimedega trükitud kangastest ja loodusfotodest. Lisaks Eesti Kunstiakadeemia tekstiilikunstniku ning Tallinna Ülikooli kunstiõpetaja diplomile on Saatmäel varasemast ajast ka Räpina Sohvoostehnikumi agronoomi diplom, tänu millele on tal oluliselt parem ettekujutus taimede hingeelust kui vaid nende kokkupuutekohadest tekstiiliga. Lisaks tekstiilikunstile ja tööle tekstiilidisainerina paelub Ülle Saatmäed ka fotograafia, eelkõige loodusfotograafia.  Kuigi Saatmäe loodusfotod ja taimetrükis tekstiilid on mõlemad ka omaette näitusena vaatamisväärsed, siis ühes ruumis omavahelises sümbioosis tekib neist hoopiski uus, sügavam ja tähenduslikuma sisu ja sõnumiga väljapanek.

    Aasta Noore Tekstiilikunstniku preemiale kandideerisid Anett Niine, Karl-Artur Korsar, Victoria Käesel ja Liisi Tamm
    Aasta Nooreks Tekstiilikunstnikuks 2020 valiti Karl-Artur Korsar. 
    Karl-Artur Korsar pälvis preemia tervikliku ja töömahuka tulemuse eest omanimelise kaubamärgi KarlKorsar arendamisel.
    Karl-Artur Korsar on õppinud Eesti Kunstiakadeemias tekstiilidisaini ning on pärast õpinguid töötanud vabakutselisena Londonis, Melbourne’is ja Sydneys. Praegu töötab ta nii Tallinnas kui ka Berliinis. Aastal 2020 oli Karl-Artur Korsar Hõbenõela nominent ning pälvis Tallinn Fashion Weeki publiku lemmiku tiitli. Rohkem infot siit: www.karlkorsar.com

    Preemia Aasta Tekstiilitegu nominentideks esitati Krista Leesi peavõit rahvusvahelisel tekstiilibiennaalil Contextile, ETeKL väljaanne TEGIJAD, Marju Raabe tegevus Eesti tekstiilivaldkonna tutvustamisel ja Anu Raua gobelään Tartu rahu.
    Aasta Tekstiilitegu 2020 on Marju Raabe tegevus Eesti tekstiilivaldkonna tutvustamisel ja mõtestamisel.
    Marju Raabe pälvis tunnustuse tekstiilialase tegevuse eest: kirikutekstiile ja eriala laiemalt puudutava järjepideva kroonika ja analüüsi eest isikliku ajaveebi formaadis ning kirikutekstiilialase sümpoosioni „Kirikutekstiil kui sõnumitooja“ korraldamise eest 2020. aastal.
    Marju Raabe on Eesti Ajaloomuuseumi tekstiilikogu hoidja ja tema ajaveeb on leitav siit: http://kirikutekstiilid.blogspot.com/

    Tekstiilipreemiaid antakse Eesti Tekstiilikunstnike Liidu (ETeKL) eestvõttel välja kord aastas.

    Täpsem ülevaade preemiate kohta on leitav liidu kodulehel: https://www.tekstiilikunst.ee/tekstiilipreemiad

    ETeKL on Aasta Tekstiilikunstniku preemiat välja andnud alates 1996. aastast, 2021. aastal korraldas žürii tööd juhatuse liige Ainikki Eiskop.

Sirp