Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
KALMAR KURS, Kultuuriministeeriumi välissuhete osakonna juhataja
Miks on kultuuriministeerium kuulutanud välja Eesti kirjandust ja kunsti inglise keeles tutvustavate erialaväljaannete ideekonkursi? Kas Estonian Art ja Estonian Literary Magazine ei täida neile pandud ootusi? Millest on vajaka? Kuidas on neid ajakirju seni rahastatud? Kas rahastus on tulnud kultuuriministeeriumilt ja mis summas?
Eesti kunst ja kirjandus väärivad rahvusvahelist kõlapinda.
Eesti kultuur on rahvusvaheliselt järjest enam tuntud, ent kõik meie kultuurivaldkonnad vajavad tuge, et tuntust maailmas kasvatada. Ka koostatavas arengukavas „Kultuur 2030“ on iga valdkonna puhul rahvusvahelisus keskne teema.
Kultuuriministeerium kuulutas välja rahaliste preemiatega avaliku konkursi, riigihanke, et saaksime järgmiseks viieks aastaks parimad võimalikud lahendused kirjanduse ja kunsti inglise keeles tutvustamiseks.
Juba enam kui 20 aastat on MTÜ Eesti Instituut koostöös partnerite ja toimetuskolleegiumidega koostanud ja trükkinud ajakirju Estonian Literary Magazine ja Estonian Art. Kusjuures Kultuuriministeerium toetab nii organisatsiooni tegevuskulusid kui ka ajakirjade väljaandmist. Viimastel aastatel on ajakirjade väljaandmise kulud olnud üle 30 000 euro, millest osa on regulaarselt taotletud Eesti Kultuurkapitalist. Soovime hankega saavutada selle, et ministeeriumi toetusest rahastatakse ajakirja (või muu võimaliku infoplatvormi) väljaandmist täies mahus valdkondlikke lisavahendeid kaasamata.
Ministeeriumi eesmärk on viia Eesti kunst ja kirjandus veelgi suurema rahvusvahelise publikuni. Koroonakriis ja suurürituste eri vormid on tõestanud, et traditsiooniliste formaatide kõrval vajame valdkondi toetavat tipptasemel digitaalset vahendit, kasutades ka näiteks ristmeedia võimalusi. Nii saavad need erialaväljaanded rahvusvahelisel tasemel huvi äratada, meie kunsti ja kirjandust tutvustada, diskussiooni tekitada.
Ajakiri peaks olema abiks kõigile, kes tegelevad rahvusvaheliselt meie kunsti ja kirjanduse tuntuse kasvatamisega – välisesindused, kultuuridiplomaadid, erialainimesed ja loojad. Samuti on vaja järjepidevalt arvestada valdkonna esindajate tagasisidega ning arendada ajakirjade ja nende levitamise strateegiat.
Soovime hankepõhise töökorraldusega tagada valdkonnale vajalik teenuse uuenduslikkus, sh parim võimalik levilahendus, et ekspertide loodud tugev sisu jõuaks maailmas õigel ajal õige sihtrühmani. Praegune tagasiside on ministeeriumi veennud, et olemasolev ajakirja formaat valdkonna ootustele enam ei vasta ning muudatused on oodatud.
Konkursi eesmärk on anda nii senisele väljaandjale kui ka kõigile teistele kunsti- ja kirjanduse valdkondade organisatsioonidele võimalus pakkuda välja parim Eesti kirjanduse ja kunsti ingliskeelse info edastamise võimalus. Ideaalis valmiks allikas, mis on suunatud erialapublikule ja ekspertidele ning millest oleks võimalikult laial ringil kirjandus- ja kunstivaldkonna inimestel abi rahvusvahelises koostöös.
Ideekonkursi võitja peab tagama valdkonna tegevusi toetava ja valdkonda rahvusvaheliselt tähelepanu tõmbava ja kõnetava süsteemse, regulaarset infot ning sügavamaid käsitlusi pakkuva väljundi. See võib olla nii veebiplatvorm, trükis, nende segavariant või muu lahendus, ideekonkursil osalejatel on siin vabad käed.
Eesti teatri auhindade laureaadid 2020. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest
Eesti teatri auhindade ja nendega kaasnevate Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiate laureaadid kuulutati välja 27. märtsil ETV rahvusvahelise teatripäeva erisaates, mille valmistasid ette Eesti Rahvusringhääling, Eesti Teatriliit ja Eesti Etendusasutuste Liit.
Eesti teatri auhindadega käivad kaasas Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiad. Samuti anti laureaatidele üle Ivo Lille loodud „Theodori silm“, mille väljaandmist rahastab kultuuriministeerium, või Vaike Pääsukese kujundatud aukiri. Eesti teatri auhindu on antud välja alates 1961. aastast.
Seekord enim tunnustust pälvinud Von Krahli teatri „Pigem ei“ on otsekui Brechti teatri reinkarnatsioon: mänglevalt otseütlev, tõsimeelselt pilav, korraga teatraalne ja päevakajaline. Marika Vaarik pälvis Juhataja rolliga naispeaosatäitja auhinna ja Jörgen Liik Wanamuni rolliga meeskõrvalosatäitja auhinna.
TEATRILIIGIÜLESED AUHINNAD
Žürii: Ott Karulin (esimees), Kristiina Garancis, Iir Hermeliin, Henri Hütt, Mae Kivilo, Kerri Kotta, Kaja Kreitzberg, Alvar Loog, Valle-Sten Maiste, Jaak Põldma, Anneli Saro ja Tatjana Voronina.
Lavastajaauhind
Juhan Ulfsak – „Pigem ei“ (Von Krahli teater ja Ekspeditsioon).
Kunstnikuauhind
Petri Tuhkanen – valgus- ja videokujundus lavastusele „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater).
SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD
Žürii: Jaak Prints (esimees), Karin Allik, Rait Avestik, Mae Kivilo, Valle-Sten Maiste, Kaie Mihkelson ja Meelis Oidsalu.
Meespeaosatäitja auhind
Priit Võigemast – Mayer Lehman, Robert Lehman jt lavastuses „Lehman Brothers“ ning Porfiri Petrovitš lavastuses „Kuritöö ja karistus“ (mõlemad Eesti Draamateater).
Naispeaosatäitja auhind
Marika Vaarik – Juhataja lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli teater ja Ekspeditsioon).
Meeskõrvalosatäitja auhind
Jörgen Liik – Wanamun lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli teater ja Ekspeditsioon).
Naiskõrvalosatäitja auhind
Inga Salurand – osatäitmised lavastuses „Millest tekivad triibud?“ (Eesti Draamateater).
Eriauhind
Marius Ivaškevičius – Vaba Lava kuraatoriprogramm, milles on peegeldatud postsovetliku Ida-Euroopa ühiseid kogemusi värskes vormis.
MUUSIKAAUHIND
Žürii: Kerri Kotta (esimees), Alvar Loog, Kristel Pappel, Karmen Puis ja Jaanika Rand-Sirp.
Priit Volmer – nimiosa Gaetano Donizetti ooperis „Don Pasquale“ (Estonia).
BALLETIAUHIND
Žürii: Enn Suve (esimees), Tiit Härm, Kaja Kreitzberg, Dagmar Rang-Saal ja Tatjana Voronina.
Marina Kesler – balleti „Anna Karenina“ koreograaf-lavastaja (Eesti Rahvusballett).
TANTSUAUHIND
Žürii: Kai Valtna (esimees), Henri Hütt, Marie Pullerits, Jaak Põldma ja Oksana Tralla.
Helen Reitsnik – fenomenaalselt esteetika kategooriate ülene, stambivaba ja karismaatiline tantsija lavastustes „Sinust saab tantsija!“ (Sõltumatu Tantsu Lava ja e-lektron), „Habras ilu“ ja „FN“ (mõlemad tantsuteater Fine 5).
ETENDUSKUNSTI AUHIND
Žürii: Ott Karulin (esimees), Maria Arusoo, Luule Epner, Kristiina Garancis ja Bert Raudsep.
Lauri Lagle – väljendusvahendite sümfoonia „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli teater ja Ekspeditsioon).
TEATRITÖÖTAJATE AUHINNAD
Žürii: Heigo Teder (esimees), Pille Jänes, Anu Konze, Marika Raudam, Margus Vaigur ja Mait Visnapuu.
Lavastust ettevalmistava töötaja auhind
Kadri Varblane – Eesti Draamateatri kostüümilao hoidja, kelle eestvedamisel valmis möödunud aastal kostümeerija kutsestandard ja kellest on kujunenud lavastuskunstnikele usaldusväärne partner kostüümide komplekteerimisel.
Etendust teenindava töötaja auhind
Tarmo Matt – Kuressaare teatri tehnikajuht ja valgusmeister, kes teenindab ühes väiketeatris kõiki tehnilisi valdkondi kõrgel professionaalsel tasemel.
Haldus- ja administratiivtöötaja auhind
Taivo Pahmann – Rahvusooperi Estonia tehnikadirektor, kes peadirektori kohusetäitjana juhtis teatrit möödunud aastal kindla käega edasi ja on andnud suure panuse teatri tehniliste töötajate kutsesüsteemi ülesehitamisse.
ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND
Antakse kahe viimase aasta jooksul lavale jõudnud algupärase teatriteksti eest (näidend, dramatiseering, adaptsioon, lavastustrupi ühislooming).
Žürii: Riina Oruaas (esimees), Heidi Aadma, Tambet Kaugema, Priit Pedajas ja Peeter Sauter.
Ott Kilusk – „Kirvetüü“.
REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND
Žürii: Kadi Herkül (esimees), Kaija M. Kalvet, Kalju Orro, Annemari Parmakson, Priit Põldma, Anne-Ly Sova ja Katarina Tomps.
Eero Epner – teatripildi lõikavalt kujundlik, nukker-irooniline peegeldamine Karini ja Marko artiklisarjas: „Karin ja Marko“ (Sirp 14. II 2020), „Karin ja Marko 2“ (Teater. Muusika. Kino 2020, nr 3), „Mati Undi puudumine“ (Sirp 12. VI 2020) ning „Harmooniline õnnelik inimene“ (Sirp 7. VIII 2020).
Mare Tommingas – lavastaja- ja koreograafitöö lasteballetis „Tilda ja tolmuingel“ (Vanemuine).
SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND
Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing.
Žürii: Olav Ehala (esimees), Tauno Aints, Tõnu Kõrvits ja Ardo Ran Varres.
Jakob Juhkam – originaalmuusika lavastustele „Pigem ei“ (Von Krahli teater ja Ekspeditsioon) ning „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater).
Villem Rootalu – originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastusele „Sõsara sõrmeluud“ (Misanzen).
KRISTALLKINGAKESE AUHIND
Auhind antakse kahele noorele etenduskunstnikule esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Auhinna ühe laureaadi valis sõnalavastuste auhindade žürii ja teise muusikaauhinna žürii.
Ilo-Ann Saarepera – osatäitja lavastuses „Eesti jumalad“ (Paide teater), donja Beatriz lavastuses „Nähtamatu daam“, Mari lavastuses „Vai-vai vaene Vargamäe ehk „Tõde ja õigus“ lastele“, Niina lavastuses „Krdi loll lind“, Hilde Wangel lavastuses „Naine merelt“, Pingviin lavastuses „Kohtume kell 8 Noa laeval“, Saima lavastuses „Etturid“, Õhtujuht lavastuses „Lotomiljonärid“, Flavia de Luce lavastuses „Piruka magus põhi“, Vicky Smith lavastuses „Võrku püütud“ ning Askuri naine lavastuses „Valged põdrad“ (kõik Ugala).
Mehis Tiits – Ernesto osa Gaetano Donizetti ooperis „Don Pasquale“, Nemorino osa Gaetano Donizetti ooperis „Armujook“, Alfredo Germonti osa Giuseppe Verdi ooperis „La traviata“ ja Nicki osa Giacomo Puccini ooperis „Tütarlaps kuldsest läänest“ (kõik Estonia).
ANTS LAUTERI NIMELINE AUHIND
Antakse kaks auhinda, kuni kümme aastat teatritööd teinud noorele näitlejale ja/või lavastajale (alates esimesest lavastusest). Auhinna määramisel peetakse silmas kandidaadi erialast arengut.
Žürii: Mart Koldits, Anu Lamp, Rein Oja, Indrek Ojari ja Garmen Tabor.
Hendrik Toompere jr – lavastused: „Marquis d’Artiste“ (2011), „Kraepelini variatsioonid“ (2013), „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ (2016, kõik Eesti Draamateater), „Kaks vaest rumeenlast“ (2017, Tallinna Linnateater), „Metsa forte“ (2018, Eesti Draamateater ja Nargenfestival), „Päikesetriip“ (2018), „Võrk“ (2019) ning „Lehman Brothers“ (2020, kõik Eesti Draamateater).
Kaspar Velberg – osatäitmised: vürst Bebutov – „Tõde ja õigus. Teine osa“ (2012, Tallinna Linnateater); Transa – „Tuvi“ (2013, MTÜ Arhipelaag); Jaagup Seenepoiss, Papp, Aleksander, Pierrot ja Ekke – „Ingeland“ (2015, Saueaugu teatritalu); Jermolai Aleksejevitš Lopahhin – „Kirsiaed“ (2017); Jean – „Preili Julie“ (2018); Ivo Schenkenberg – „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ (2018); Nõustaja – „Südameharjutus“ (2019); Mihhail Astrov – „Vanja“ (2020); osatäitja – „Osnap“ (2020, kõik Tallinna Linnateater); Karl Tammik – „1944“ (2015, Taska Film); Igor – „Mihkel“ (2018, Truenorth, Amrion, Evil Doghouse Productions).
OTTO HERMANNI NIMELINE ORKESTRIAUHIND
Eesti esimese kutselise teatri sümfooniaorkestri (1906) asutaja nimeline auhind, mille eesmärk on tõsta esile ja väärtustada pikaaegset, vähemalt 15 aasta pikkust kõrgetasemelist pühendunud tööd teatri orkestrandina.
Žürii: Eda Peäske (esimees), Niina Mets, Paul Mägi ja Heiti Riismäe.
Kulvo Tamra – pikaaegne ja kõrgel tasemel musitseerimine Vanemuise sümfooniaorkestri fagotirühma kontsertmeistrina.
RAHEL OLBREI NIMELINE BALLETIAUHIND
Antakse professionaalse balletikunstiga tegelevale tantsijale, lavastajale-koreograafile, repetiitorile ja pedagoogile pikaajaliste väljapaistvate tulemuste eest balletilaval.
Žürii: Enn Suve (esimees), Tiit Härm, Kaja Kreitzberg, Dagmar Rang-Saal ja Tatjana Voronina.
Elita Erkina – balletisolist, kellest sai Estonia teatri kauaaegne pedagoog ja repetiitor ning kes juhendajana on andnud suure panuse solistide arengusse. Samuti pühendunud pedagoogitöö eest Tallinna balletikoolis ja Tallinna pedagoogikaülikoolis.
ALEKSANDER KURTNA NIMELINE TÕLKIJAAUHIND
Antakse näidenditõlgete eest, millest vähemalt üks on lavastatud vaadeldaval ajavahemikul. Auhinna saajalt eeldatakse pikaajalist draamatekstide tõlkimist.
Žürii: Liina Jääts (esimees), Ilona Martson, Maris Peters, Priit Põldma, Anu Saluäär-Kall ja Mihkel Seeder.
Margus Alver – mees nagu orkester. Tõlgib paljudest keeltest, teeb koostööd nii autorite kui ka teatritega, sukeldub kultuurikonteksti ja detailidesse ning annab neist teatripraktikutele küllusliku ülevaate. Viimasel kahel aastal esietendunud tõlgetest on kõige tähelepanuväärsem Stefano Massini mahukas dramaatiline proosapoeem „Lehman Brothers“.
EESTI TEATRILIIDU JUHATUSE AUHIND
Antakse erilise teatrikunstisündmuse eest, mida ükski teine auhinnastatuut ei hõlma.
Rakvere teater – „Baltoscandali“ festivali korraldamise eest 2020. aasta erakordsetes tingimustes.
EESTI NÄITLEJATE LIIDU AURAHA
Antakse ühele Eesti Näitlejate Liidu liikmele tunnustusena kolleegidelt. Laureaadi valib liidu juhatus.
Andres Ots
EESTI TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE ÜHENDUSE AUMÄRK
Antakse vähemalt 15 aastat erialast tööd teinud loovtehnilisele töötajale, kelle töö ja pühendumus väärib kolleegide hinnangul tunnustust. Laureaadi valib Eesti Teatri Tehniliste Töötajate Ühenduse juhatus.
Lahkunud on muusikateadlane Andres Pung, õigel kohal südame ja missioonitundega haridusjuht, meie kaasteeline ja kauaaegne hea kolleeg, kes panustas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia arengusse nii vanemõpetaja, dotsendi, kateedrijuhataja kui ka õppe- ja teadusprorektorina, 2004. aastast akadeemia auliikme ning viimastel aastatel vilistlaskogu eestvedajana.
Andrese teekond algas muusika- ja hariduslembesest kodust. Tema isa, akadeemik ja põllumajanduse akadeemia professor Aarne Pung oli musikaalne mees, kelle kodutalus oli harmoonium ning klavergi juba enne Andrese sündi. Lastemuusikakooli lõpetaski Andres klaveri erialal. Edasine õppetee oli ebatavaline, sest peale Heino Elleri Muusikakooli õppis ta samal ajal gümnaasiumis (praegu Miina Härma Gümnaasium), kuna soovis ülikooli minekuks saada tugeva baashariduse. Pärast keskkooli asus ta õppima Tallinna Konservatooriumi muusikateaduse erialale ning keskendus muusikaanalüüsile. Teda huvitas, kuidas helilooja muusikateose on loonud, millised on muusikalised struktuurid, kuidas kuulaja neid tajub jne.
Aspirantuuri lõpetas Andres Pung 1983. aastal Peterburi Konservatooriumis ning naasis Eestisse. Andekas muusikateoreetik ja armastatud õppejõud alustas 1992. aastal tollase Tallinna Konservatooriumi (praegu EMTA) rektori ettepanekul tööd õppeprorektorina. See oli aeg, mil tuli koos mõttekaaslastega reformida kogu haridussüsteem ning panustada seeläbi ka Eesti riigi ülesehitamisse. Andres Pung on intervjuus Lauri Vanamöldrile öelnud, et tollane tohutult inspireeriv aeg andis suurepärase võimaluse eneseteostuseks – isiksuse potentsiaali maksimaalseks avamiseks ja rakendamiseks. Seda pidas ta elus äärmiselt oluliseks.
EMTA õppe- ja teadusprorektorina viis Andres Pung talle omasel rahulikul ja konstruktiivsel moel ellu suure ja olulise reformi Eesti muusika kõrghariduses: ta toetas akadeemias magistri- ja doktoriõpet ning loovuuringuid, samuti rahvusvahelisi suhteid. Just tema ajal kaitsti Eestis esimesed muusikateaduse doktoritööd. Ta soodustas ka EMTA raamatukogu fondide rahvusvahelisemaks kujundamist, soodustades muu hulgas Joachim Herzi ulatusliku raamatu- ja heliplaadikogu vastuvõtmist, mis äratas rahvusvaheliseltki tähelepanu.
Hariduskorralduse missiooni kandis Andres Pung edasi ka siis, kui alustas 2003. aastal Haridus- ja Teadusministeeriumis tööd kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhatajana, asudes ellu viima olulisi reforme. Haridus, kogemused ja loominguline vaist lubasid tal ära tabada väärt haridusuuendused, visioonid ja ideed ning tema eestvedamisel toimusid Eesti kutsehariduses suured muutused: optimeeriti koolivõrk, koolid said tänapäevase ilme, laborid täitusid maailmatasemel õppetehnikaga. Kutsehariduse seadused ja õppekavade süsteem reformiti parimat rahvusvahelist kogemust kasutades. Kutsekvalifikatsioonisüsteem sai Andres Punga juhtimisel uue hingamise. SA Innove kutsehariduse agentuuri juhina jätkas ta kutsehariduse õppekavade süsteemi arendamist ning seisis hea selle eest, et Eesti oleks väärikalt esindatud ka maailma ja Euroopa kutsemeistrivõistlustel (WorldSkills, EuroSkills). Ta osales järjepidevalt paljudes töörühmades, nõu- ja otsustuskogudes, aga ka rahvusvaheliste organisatsioonide töös.
2015. aastast oli Andres Pung Sisekaitseakadeemia õppeprorektor. Tema viimane missioon oli luua ja arendada Eesti jaoks parim sisekaitsevaldkonna haridus. Tema juhtimisel läbis sisekaitseakadeemia rahvusvahelise institutsionaalse akrediteeringu, kõik õppekavad viidi üle modulaarstruktuurile, katsetati mitmeid õppeformaate ning parandati õppekavade kvaliteeti. Sisekaitseakadeemias mäletatakse teda: tema alustatu annab akadeemiaperele edaspidigi innustust ja inspiratsiooni jätkata kindlasti samal suunal, et akadeemia oleks kogu Euroopas eeskujuks ning meie kodumaa parem, kindlam ja turvalisem paik.
Andres oli tohutult pühendunud ja meeldiv inimene. Tema energia, aval olemine ja soe naeratus ei unune. Kolleegid jäävad temast väga puudust tundma. Hoiame mälestust ja langetame leinas pea, avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.
Vabadust teavad ihata muidugi kõige enam need, kes on temast ilma. Nende jaoks on ka vabaduse mõiste sisu kõige selgem. Eestlased on olnud selles olukorras mitut puhku. Viimati tundsime seda eredalt kolmekümne aasta eest, kui ihkasime vabaks. Tollest võitlusajast on „vabadus“ ka peaaegu ainus sõna, mida me leedu ja läti keeles tunneme (hästi, läti „jäätise“ kõrval).
Kui aga tagantjärele hinnata, kas ihkasimegi vabaks … või hoopis rikkaks? Kas ei ununenud lubadused kartulikoori süüa esimeste magusamate palade neelamisel? Lõpuks – kas Euroopa Liitugi tahtsime uute vabaduste järele või hoopis rikkuse järele? Kui alguses paistiski vabaduste kimp esiplaanil, et mitte seista Soome piiril alandavas viisatajate sabas jne, siis praegu on tähtsamad juba sealt laekuvad tõukemiljardid, mis maksku mis maksab ära tuleb kulutada.
Ja siin paljastub hukutav vastuolu: suure rahaga oleme kaotamas oma Eestit. Sest mida muud on Rail Baltic koos arutute kaevanduste ahelaga, mida muud on metsade pidurdamatu raie või RMK rajatud hiiglaslikud metsaväljaveo teed, mida muud on vohav keeleline kapitulantism, mida muud on lõpuks ka meie välismaale teenima siirdunud ja seal juurdunud kaasmaalased, kes samuti suure tüki kadunud Eestit moodustavad. Rikas olemise vastu ei ole kellelgi muidugi midagi, kuid ühemõttelises rikkuse võidujooksus ei pea Eesti lihtsalt vastu.
Et me rikkust vabadusest tähtsamaks peame, näitab kas või see, et läbi aegade populaarseim erakond on meid just rikkaimate riikide hulka lubanud viia, samal ajal surub ta ka kõige ägedamalt läbi vaenukõne seadust, mis põhimõtteliselt vabaduse määra ei kasvata, vaid kahandab.
Rikkus ongi vabadusega sageli vastuolus, sundides ehitama piirdeaedu vaesemate pealetungi vastu. Kas saab olla vaba tara taga?
Ajakirjanduse võim ja valu koos ühe anatoomilise näitega Postimehe mäsu ajast
TOOMAS KIHO
Sel talvel näitas ajakirjandus oma võimu, kui ETV „Pealtnägija“ põhjustas mitme laialt harrastatava spordiala sponsorraha kriisi – senine helde toetaja Toomas Annus otsustas oma raha ülekohtuse meediakajastuse tõttu spordile enam mitte anda. Ülekohtune oli see kajastus muidugi sponsori meelest, kuna ajakirjandus, neljas võim ise, lihtsalt kehtestas oma võimu.
Harilikult lähevad meedia võimukehtestamised mööda vaikselt, seekord tõusis teema avalikkuse huviorbiiti, sest rahaline kaotus on suur.
Meenutagem mõnd varasemat ajakirjandusvõimu võitu. 2019. aasta septembris lahvatas vastuolu kultuuriministri ja Postimehe vahel – toonane minister Tõnis Lukas oli nimelt avaldanud arvamust, et Eestis töötavad teenindajad peaksid oskama eesti keelt.1 Postimees vaidles sellele vastu, jättes viimase sõna endale: ajakirjanik Martin Laine kuulutas oma lõppartiklis ajalehe juhtveeru all Lukase seisukohad aegunuks, kitsarinnaliseks ja ksenofoobseks.2 Ja seda hoolimata sellest, et päislauses kuulutas Postimees nii siis kui ka praegu, et seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade.3
Siin on ilmne vastuolu lehe sisu ja päispõhimõtte vahel, mis ei saanud sedaviisi igavesti edasi kesta. Vürtsi lisasid toonasesse skisofreenilisse olukorda veel ka mitme ajakirjanduskorüfee süüdistused Postimehe vastu „Meie Eesti“ külgede eest, mida peeti ajakirjandusmaastiku solkimiseks.
Meenutagem, et 2019. aasta ajakirjanike mäss Postimehes päädis toonase peatoimetaja Peeter Helme tagasiastumisega ning vahevõit kuulus toimetuses töötanud ajakirjanikele, kes sellest mõistagi oma tegevuses toimetust ja ajalehte reformida jõudu juurde said.4 Siiski ei saavutanud ajakirjanike revolutsioon lõplikku võitu, kuigi alguses oldi enesekindlad.
Post festum võime nentida, et ammugi on Postimehes tööle asunud uus peatoimetaja, kadunud on ka „Meie Eesti“ leheküljed, need ilmuvad nüüd „Fookuse“ nime all ja selgelt arvamustoimetuse alluvuses. Ajalookirjutuse huvides on õige aeg tagasi vaadata ja kroonikuna kirja panna, kuidas olukord kujunes. Liiati on kõik persoonid, kellest siin juttu tuleb, Postimehe juurest nüüdseks lahkunud.
Toimetuse suhtumist ja kavatsusi pärast võidukat putši on hea selgitada ühe konkreetse näite varal. See puudutab üht kesksemat vastasseisu, mis viimase viie aasta jooksul on Eesti elus ilmnenud – jutt on kavandatavast Rail Balticust5 ja osa loovharitlaskonna vastasseisust sellele, kes on selle kohta ka mitu ühist avalikku kirja koostanud.6
Antud loosse puutub see niivõrd, kuivõrd just samal ajal, 2019. aasta detsembris, kui toimusid pöördelised sündmused Postimehe toimetuses, sai valmis uus Rail Balticu rajamise vastase ühiskirja tekst, millele andis allkirja enneolematu arv kodanikke – üle 500 – ning loomulikult soovisid kirja autorid, et ka see tekst ilmuks Postimehes, nagu olid ka kõik varasemad ühiskirjad just Postimehes ära trükitud.7
16. detsembril 2019 saatsingi toonasele arvamustoimetuse juhile Indrek Lepikule teksti koos 508 allkirjaga Postimehes avaldamiseks, lisades, et „liiati on allakirjutanute seas suur hulk tunnustatud inimesi, kelle avaldamise üle ajaleht üksnes uhkust võiks tunda“.8 Toimetaja ei tõtanud aga teksti ega allkirju mitte järgmise päeva ajalehte panema, vaid väljendas vastuskirjas oma üllatust, „et nii vähe seda teksti oligi“ ja et „avaldamiseks peaks seal ikkagi mingi selgitav arutluskäik olema. Liiati olukorras, kus taolisi kirju on juba varem ilmunud“.9 Selgitasin siis, et Priit Humalalt peaks kaasnev artikkel just 17. detsembri Tartu Postimehes ilmuma10 ning konstateerisin: „Mis varasematesse ühiskirjadesse puutub, siis on Sul õigus, et neid on olnud, aga vastuseid ju pole, dialoogi pole valitsejad astunud, viidatud vigadele ja bluffimisele pole keegi sisulisi vastuseid andnud. Ummispäi sõidetakse projektiga edasi, kõigest hoolimata. Seepärast ei jäägi inimestel muud üle, kui lakooniliselt selle lõpetamist nõuda.“11 Toimetaja arvas seepeale, et „just see võiks seal kirjas ju sees olla“.12 Muidugi polnud võimalik hakata kõiki 500 inimest uuesti läbi helistama-kirjutama ning neile uut, täiendatud kirjaprojekti tutvustama. Selle asemel sai kokkuleppel Postimehega tellitud kolm kaasteksti, mis sedasama, mille puudumist Lepik ette oli heitnud, korvaksid. Järgmisel päeval, 17. detsembril sai toimetusele saadetud toosama ühiskiri, millel nüüd oli juba 515 allkirja, koos kolme kaastekstiga, mille olid Mihkel Kangur, Leelo Tungal ja Jako Kull kärmelt valmis kirjutanud.13
Vastust sellele saadetisele ma toimetusest ei saanud. Järelepärimise peale vahendas Indrek Lepik pärast arupidamist oma kolleegidega toimetuse seisukoha: „Allkirju on palju ja väärikaid. Aga sel kirjal endal peab toimetuse hinnangul oleme trükkimisväärtus. Sestap on tarvis kas või kogu see vahepealne asi läbi käia, argumenteerida etc.“14 Seda pole aga pooletuhandese kirjanike koguga võimalik ette võtta, veel vähem jõulueelsel ajal. Niisiis oli selge, et Postimees seekord meie ühiskirja ei avalda, ka kolme lisandunud selgitava tekstiga koos mitte.
Muidugi tekitas see nördimust, näiteks Leelo Tungal, ühe kaasteksti autor, väljendas end erakirjas eriti kurvalt-kurjalt: „Papa Jannseni vaim pahandab…“15, kui kõige süütumat osa ta hinnangust refereerida. Aga teisalt: vabas ühiskonnas ja ajakirjandusvabaduse toimimise tingimustes pole ega saagi olla mitte kellelgi muul peale toimetuse otsustusõigust, mida lehes avaldada ja mida mitte, ja seekord tuli leppida kaastöö tagasilükkamisega.
Mis siis teha 515 inimese ühisloominguga? Kas avaldada tekst võrgus – ERR oli valmis seda kohe tegema, nagu ütles 17. detsembril sealne toimetaja Urmet Kook. Aga ajaloo ees tahtsime ikka paberil oma teksti näha ja nii ütlesin ERRile ära, seda enam et Postimehega olid sel hetkel veel läbirääkimised ju tõesti pooleli. Liiati olid, nagu öeldud, kõik varasemad Rail Balticu teemalised kultuuritegelaste ühiskirjad just Postimehes avaldatud. Sellepärast polnud ka Maaleht, mida kaalusime, mitte kõige parem lahendus. Pealegi oli uut Maalehte oodata alles uuel aastal.
Siis sugeneski plaan püüda kiri avaldada Postimehe „sõltumatus“ jaotises „Meie Eesti“. Et kui varem olid ajakirjandusteoreetikud ja -hoolekandjad avalikkuses ette heitnud, et „Meie Eesti“ on ajakirjandusväline, omaniku suva väljendav projekt, mille üle puudub toimetusel kontroll, siis kui see väide vastab tõele, siis võiks see plaan ka ellu viidud saada.
18. detsembri õhtul saatsingi ühiskirja ja kolm saateartiklit „Meie Eesti“ keskkonnakülgede toimetajale Aleksei Lotmanile, küsides, kas „selline afäär läheks läbi, et Sa paned selle komplekti, st ühiskirja ning Mihkel Kangru, Leelo Tungla ja Jako Kulli kaastekstid „Meie Eesti“ lehele?“16 Lotman oli päri: „Ma võiksin küll vabalt võtta selle riski, et avaldan, kuigi „Meie Eesti“ on pandud arvamustoimetuse alla ja seega siis kõnealune Indrek Lepik on mu ülemus.“17 Viimane lausepool näitab, et vähemasti detsembri keskpaigaks oli „Meie Eesti“ siiski mingil määral juba toimetusele allutatud.
Siht kirja avaldamiseks sai seatud uue aasta esimesele „Meie Eesti“ keskkonnalehele, mis pidi ilmuma 10. jaanuaril.
Samal ajal kui toimusid kirjeldatud läbirääkimised kääris aga Postimehes edasi ka sisemine pinge, mis polnud hoolimata Peeter Helme lahkumisest siiski lõplikku maandust leidnud. Vahur Koorits kirjutas Delfis, et reedel, 27. detsembril otsustas toimetuse koosseisust lahkuda üksjagu mõjukaid ajakirjanikke, sealhulgas peaaegu kogu uuriv toimetus ning teiste hulgas ka arvamustoimetuse juhataja Indrek Lepik.18 Õhtuleht luges uue aasta hakul kokku, et „Postimehe arvamustoimetusest on viimase aasta jooksul lahkunud kokku kuus inimest.“19 Niisiis sai Postimehe toimetus selles möllus tugevasti räsida.
2019. aasta detsembris, kui toimusid pöördelised sündmused Postimehe toimetuses, sai valmis uus Rail Balticu rajamise vastase ühiskirja tekst üle 500 allkirjaga ning loomulikult soovisid kirja autorid, et see tekst ilmuks Postimehes.
Aga meie olime ju ikka oma ühiskirja ja selle võimaliku avaldamisega ametis. Siht, nagu öeldud, oli seatud uue aasta esimestele 10. jaanuari „Meie Eesti“ keskkonnakülgedele. Samasse lehte, ühiskirja kõrvale küsis Aleksei Lotman teemakäsitluse tasakaalustatuse huvides kommentaari ka majandus- ja taristuministrilt Taavi Aasalt.20 Lisaks pidi seal tingimata ilmuma traditsiooniline toimetaja veerg21 ning tellitud kaastekstidest võis 10. jaanuari lehte mahtuda vaid üks, Mihkel Kangru kirjutis.22 Teised kaks, Tungal ja Kull, jäid ootama järgmist „Meie Eestit“. Lotman kirjutas 29. detsembril: „Kaks ülejäänd lugupeetud autorit tulevad järgmises numbris, anna neile palun teada, et neid pole unustet ega prügikasti heidet, nii kaua kuni ma ses ametis veel jätkan, on tagatud nende artiklite ilmumine. Selle viimase kohta ma suurt miskit ennustada ei tea, sest toimetuses ma väga ei liigu ega taju piisavalt säälseid allhoovusi, st seda, mida praegused sisepinged tähendavad „Meie Eesti“ tulevikule.“23
Järgmisesse lehte plaanis Lotman siis Kulli ja Tungla kõrvale küsida „Sven Sestri kui riigikogu majanduskomisjoni esimehe kommentaari – avalik kiri on ju mitte ainult valitsusele, vaid ka riigikogule“.24
Nii jäime ootama 10. jaanuari. Väike kõhklus siiski „sõltumatu“ toimetaja Aleksei Lotmani kuklas pakitses – olukord, kus „Meie Eestit“ üha enam toimetuse üldjuhtimisele allutati, oli ju uus ja arenev –, igatahes kirjutas Lotman 5. jaanuaril 2020: „Eeldusel, et toimetuses keegi üle mu pea käsipidurit ei tõmba, ilmub see [ühiskiri] reedel [10. I 2020].“25
Jõudis 10. jaanuar 2020 ja tõesti – Postimehe vahel, Meie Eesti lehel ühiskiri siis trükivalgust nägigi!26
See oli ilmselt šokk toimetusele. Kõigepealt avaldus see selles, et Priit Humala artikkel Rail Balticu teemal, mille Postimees oli avaldamiseks vastu võtnud, jäigi avaldamata. Põhjuseks, nagu arvamustoimetuse juhataja kt Herman Kelomees kirjutas Humalale, see, et nad olid 10. jaanuaril avastanud „Meie Eestis“ „väga jõulise kajastuse“.27
Ka toimetuses endas läks lahti „uurimine“. 10. jaanuari keskpäeval sai Aleksei Lotman e-kirja Herman Kelomehelt nõudega esitada ilmunu kohta seletuskiri(!):
„palun hiljemalt täna kell 16.00 seletuskirja, milles adresseeritakse järgnevaid küsimusi:
[1]28 Kuidas sündis otsus avaldada 2020. aasta 10. jaanuari Postimehe „Meie Eesti“ küljed ilmunud kujul? [2] Kuidas suhestub avaldatu Teie hinnangul Teie töölepingu punktiga 2.4., mille kohaselt on Teie peamisteks tööülesanneteks artiklite toimetamine ja kirjutamine, pidades silmas, et Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on artikkel „arutlev kirjutis ajakirjanduses; teaduslik v. populaarteaduslik kirjutis, lühiuurimus vms“. [3] Kuidas suhestub avaldatu Teie hinnangul Teie töölepingu punktiga 2.5.1., mille kohaselt tuleb tööd teha tööandja kasu silmas pidades ning töö eripärast tuleneva vajaliku hoolsusega? [4] Kuidas suhestub avaldatu Teie hinnangul Teie töölepingu punktiga 2.5.9., mille kohaselt peate hoiduma tegudest, mis kahjustavad Tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu?“29
Vastuseks kirjutaski Aleksei Lotman seletuskirja, milles vastas esitatud küsimustele:
[1] Kirja autorid pöördusin minu kui „Meie Eesti“ keskkonnakülje toimetaja poole. Rail Baltic on suure keskkonnamõjuga projekt, millega seotud debati piisav ja igakülgne valgustamine on vajalik, mistõttu olen varemgi selleteemalisi artikleid avaldanud. Leidsin, et projekti suure mõju tõttu on ka täna selline laulva revolutsiooni aegses stiilis avalik kiri õigustatud, nagu on õigustatud ka avalik huvi, kes on sellele alla kirjutanud.
[2] Kõnealune töölepingu punkt nimetab minu kui „Meie Eesti“ keskkonnatoimetaja peamise tööülesande ega välista selliste avalike kirjade avaldamist, mis oma sisu poolest on seotud oluliste Eesti keskkonnaprobleemidega. Ka kõnealuses numbris on minu kui toimetaja artikkel, mis analüüsib Rail Balticu kliimamõju kohta käivaid väiteid, samuti ka Mihkel Kanguri arvamusartikkel, mida toimetasin.
[3] Kuivõrd „Meie Eesti“ keskkonnalehe peamine eesmärk on oluliste keskkonnaprobleemide avalik käsitlemine, mis on minu arusaamist mööda seni olnud ka tööandja huvi, on tänane leht kõnealuse punktiga kooskõlas.
[4] Majandus- ja taristuministri kommentaar on samas lehes nähtaval kohal, mistõttu on valitsuse kui projekti arendaja seisukoht lehelugejale näha. Seega on välditud tööandja maine kahjustamine ja klientide ning partnerite jätkuv usaldus Postimehe kui vaba ajakirjanduse lipulaeva tagatud.30
Hiljem teatas Lotman erakirjas (pealkirjaga „Rindeteateid“), et kirjalikku vastust oma kirjalikule seletusele pole ta „saand, aga olen a) saand koos ülejäänd „Meie Eesti“ toimetusega kutse koosolekuks ja b) saand peatoimetaja kt telefonikõne, mis üritas veidi pinget maha võtta, aga rääkis, et järgmine kord arutaks enne jne (mispeale ma kostsin, et ühiskirja formaadis asjade avaldamine ei ole plaanis muuta tavapäraseks, aga RB teemaga on mul küll plaanis jätkata:)“31
Veelgi grotesksemaks muutus kogu afäär – s.t ühiskirja avaldamine ja reaktsioonid sellele – aga juba järgmisel päeval, kui Postimehes ilmus juhtkirja all märkus, kus Postimees tunnistab, et eksis 522(!) inimese kirja avaldades.32 Kuhu oli siit veel ajakirjandusvabadusega edasi minna, kui ka nii paljude inimeste seisukohad korda ei lähe …
Veelgi grotesksemaks muutus kogu afäär – s.t ühiskirja avaldamine ja reaktsioonid sellele – aga juba järgmisel päeval, kui Postimehes ilmus juhtkirja all märkus, kus Postimees tunnistab, et eksis 522(!) inimese kirja avaldades.
Kolm päeva hiljem, 14. jaanuaril kirjeldab Lotman põgusalt arenguid toimetuses ning annab ülevaate ka järgmistest „Meie Eesti“ külgedest, mis pidid ilmuma (ja ilmusidki) 17. jaanuaril: „Ülehomme [16. I] on „Meie Eesti“ toimetuse koosolek, mille kutsus kokku arvamustoimetuse juht Herman Kelomees („Meie Eesti“ on arvamustoimetuse all). Seni on vaikus. Otsest tagasisidet pole ma seletuskirjale saand. Praegu panin selle nädala materjalid üles, mis on ka RB. Sedakorda küll on suurim külalislugu Yoko Alenderilt, kes kiidab taaskord RB keskkonnasõbralikkust,33 selle kõrval siis Leelo Tungla34 ja Jako Kulli35 lood ning minu veerg, kus panen taas kord asja perspektiivi.“36,37
Kokkuvõttes oli pinget jaanuarikuus õhus päris palju. Peaasi aga, et kiri oli siiski ilmunud. Ja Lotman jäi ka veel enam kui pooleks aastaks ametisse.
Hilissuvel, 28. augustil 2020 teatas Aleksei Lotman siiski, et Postimees on otsustand temaga töösuhte lõpetada.38 Küsimuse peale, miks?, vastas: „Lihtsalt niisama. Ega ma selget selgitust ei saand, aga kuivõrd mu asemele kutsuti Rein Kuresoo, ei oska ma siit ka looduskaitsevastast vandenõu näha, sest Rein on vähemalt sama kange looduskaitsja kui mina.“39
Niisiis lõpp hea, kõik hea.
1 Tõnis Lukas Vikerraadio saates „Reporteritund“ 17. IX 2019.
2 Martin Laine, Käed eemale „woltidest ja boltidest“. – Postimees 19. XI 2019.
3 Lukase ja Postimehe kaasuse kohta vt lähemalt: Toomas Kiho, Lukas ja hullumaja: Aja grimassid. – Tuna 2019, nr 4, lk 2–5.
4 Jutt on 31. oktoobril 2019 Postimehe toimetuses kulmineerunud vastasseisust peatoimetaja ja osa juhtivate ajakirjanike vahel.
5 Teatavasti on valitsusel – muidugi riigikogu toetusel – plaan Euroopa Liidu rahalisel toetusel rajada Lääne-Eestisse enneolematu taristu: täiesti uue rööpmevahega kahe rööpapaariga raudteetrass koos teenindustee ja kaasnevate eritasandiliste ristumistega kogu trassi ulatuses. Selge on, et sellega kaasneb tohutu koorem Eesti loodusele ja maavaradele ning ühtlasi tekitatakse paratamatu surve meie majanduslikele väljavaadetele, kuna täiesti uus taristu ja uut tüüpi veerem hakkavad nõudma hoolt ja kulu. Seda ehitust sellisel kujul on vastustanud sajad inimesed – suures hulgas tuntud kultuuritegelasi, akadeemikuid ja haritlasi.
6 Nn 500 kirjale eelnesid: nn 101 kiri („Avaliku elu tegelaste pöördumine: Eesti rahva ja maa tuleviku nimel tuleb peatada Rail Balticu rajamine kavandatud kujul“ – Postimees 29. IX 2016), nn 152 kiri („Avaliku elu tegelaste pöördumine: Eesti vajab raudteed Euroopasse, kuid mitte praegu planeeritud kujul“ – Postimees 25. I 2017), nn 222 kiri („222 kodaniku kiri Rail Balticu kohta“ – Postimees 12. VI 2017) ja nn 400 kiri, millel oli 424 allkirja („400 avalik kiri: valeinfo põhjal vastu võetud Rail Balticu seadus tuleb tühistada!“ – Postimees 9. IV 2018).
7 Vt eelmist märkust.
8 Toomas Kiho e-kiri Indrek Lepikule 16. XII 2019 kl 0.33.
9 Indrek Lepiku e-kiri Toomas Kihole 16. XII 2019 kl 12.18.
10 Artikkel ilmuski, vt Priit Humal: müütiline Rail Baltic. – Postimees 17. XII 2019.
11 Toomas Kiho e-kiri Indrek Lepikule 16. XII 2019 kl 15.13.
12 Indrek Lepiku e-kiri Toomas Kihole 16. XII 2019 kl 16.28.
13 Toomas Kiho e-kiri Indrek Lepikule 17. XII 2019 kl 22.14.
14 Indrek Lepiku e-kiri Toomas Kihole 18. XII 2019 kl 15.46.
15 Leelo Tungla e-kiri Jako Kullile ja Toomas Kihole 18. XII 2019 kl 17.43.
16 Toomas Kiho e-kiri Aleksei Lotmanile 18. XII 2019 kl 16.43.
17 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 18. XII 2019 kl 16.51.
18 Vahur Koorits, Postimehe peatoimetaja kohusetäitja: pole mingit alust arvata, et ükski Postimehe ajakirjanik oleks ebausaldusväärne. – Delfi 29. XII 2019.
19 Triinu Laan (toim), Postimehest lahkub veel kaks ajakirjanikku. – Õhtuleht 2. I 2020.
20 See ilmuski, vt Taavi Aas: Rail Baltic suunab transpordi maanteelt raudteele. – Postimees 10. I 2020.
21 Ka see ilmus, vt Aleksei Lotman: Rail Balticu pool kliimarehkendust. – Postimees 10. I 2020.
22 Ja ka see ilmus, vt Mihkel Kangur, Viies kiri ja Rail Balticu vastamata küsimused. – Postimees 10. I 2020.
23 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 29. XII 2019 kl 13.47.
24 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 2. I 2020 kl 17.40.
25 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 5. I 2020 kl 14.53.
26 Rail Baltic: avalik kiri riigikogule ja vabariigi valitsusele. – Postimees 10. I 2020.
27 Priit Humala e-kiri Toomas Kihole 12. I 2020 kl 9.26.
28 Numeratsioon siin minult, et seletuskirja, vt allpool, oleks lihtsam jälgida.
29 Tsiteeritud Aleksei Lotmani e-kirja järgi Toomas Kihole 10. I 2020 kl 12.33, kui Lotman oli seletuskirja nõude just saanud.
30 Tsiteeritud Aleksie Lotmani e-kirja järgi Toomas Kihole 10. I 2020 kl 12.59.
31 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 10. I 2020 kl 14.58.
32 „Postimees täpsustab lugejatele selguse huvides, et eile lehe „Meie Eesti“ rubriigis ilmunud käsitlus Rail Balticu teemadel ei olnud mõeldud väljendama toimetuse seisukohti.“ – Postimees 11. I 2020.
33 Yoko Alender: Rail Baltic viib Eesti idast läände. – Postimees 17. I 2020.
34 Leelo Tungal: vastutajad maksavad ka surnud raudset ruuna. – Postimees 17. I 2020.
35 Jako Kull: vaimufookus ja vaimukari. – Postimees 17. I 2020.
36 Aleksei Lotman: transpordi-keskkonna umbes sõlmed. – Postimees 17. I 2020.
37 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 14. I 2020 kl 17.39.
38 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 28. VIII 2020 kl 18.14.
39 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 31. VIII 2020 kl 10.33.
Vabamu „Kuuluvusharjutused“, autorid Barbara Lehtna (Eesti), Jānis Balodis, Katrīna Dūka (mõlemad Läti) ja Nahuel Cano (Argentina-Holland). Esietendus 18. III telefoni teel.
Nagu ülikooli semiootikaloengus õpetatakse, sünnib kunstilise teksti tähendus pingest erisuguste tõlgenduste vahel, millest ükski ei suuda hõlmata teksti kõiki elemente. Vabamu produtseeritud telefonilavastust „Kuuluvusharjutused“ reklaamiti kui etenduskunstnike loodud teost. „Kuuluvusharjutuste“ puhul pole tegemist mainitud sedastuse kohase kunstiliselt tähendusliku teosega, sest selles puudub vajalik laeng ambivalentsust. Teatrilavastuse puhul pole see iseenesest teab mis määrava tähtsusega puudus.
Teatril on täita ka muid ühiselulisi rolle peale kunstilise. Kohaajaloolised või kirjandusloolised tarbelavastused on eesti teatris väärikal kohal, kuigi selget kunstilise või vormilise eneseteostuse taotlust kohtab neis harva. Pigem on sellistel puhkudel pingutus sihitud lavastuse vormistamisele nii, et etenduse peamist toimet – publitsistlikku, rahvahariduslikku või enesetajuloomelist – segataks võimalikult vähe. Nii on ka „Kuuluvusharjutustega“, mida võib ühelt poolt pidada vormilt hüperminimalistlikuks. Enne etendust saadeti postiautomaati neli fotosid sisaldavat pruuni ümbrikku, millele oli kirjutatud telefoninumber ja kellaaeg, millal number valida. Võib ka väita, et „Kuuluvusharjutustel“ üleüldse puudus vorm, et tegemist oli lihtsalt hästi korraldatud telefonikõnega või õigupoolest telefonimonoloogiga, sest kuulajal oli keelatud kõne ajal rääkida.
Tarbeteatrilavastustes sünnib sündmuslikke rolle haruharva, kuigi ka kohaajalugu tutvustavas suvelavastuses võib leida näitlejakunsti pärle. Kuivõrd „Kuuluvusharjutustes“ oma kaheksaminutilisi elulugusid esitavad kuusteist Eesti inimest pole näitlejad, vajanuks lavastus muud vormilist või dramaturgilist nihestust, et olla käsitletav teatriteosena. Tegijad on erilaadsed lood komponeerinud ja korrastanud, sättinud need kenasti kaheksa minuti sisse hästi jälgitavateks juppideks, ent pärast nelja monoloogi kuulamist pidin tõdema, et tegelikult oligi tegu telefonikõne vormi leidnud lähiajaloolise museaaliga. Kuuldeteatri tarvis jäi puudu ergastavast kokku- või lahkukõlast, kuuldenäituse tarvis puudus nelja eluloo kaaseksponeerimist õigustanud siduv teema.
„Kuuluvusharjutuste“ puhul võinuks olla tegemist kosutava sotsiaalabiga epideemia tõttu suhtlusvaeguses inimestele, ent ka sotsiaalabiprojektina oli ettevõtmine hambutu, pigem ebamugavalt kummastava, mitte üksildust leevendava toimega. Olin juhatatud tehniliselt intiimsesse vestlusolukorda (tundmatu telefoninumbri valimine põhjustab pigem ärevust kui lõõgastab) inimesega, kes mulle oma elukäigu jutustas, aga isegi „tere“ ja „aitäh, head aega“ ütlemiseks pidin koguma julgust, sest rääkimine oli telefonikõne katkestamise ähvardusel keelatud. Isoleerituse tunnet süvendas asjaolu, et oma lugu jaganud inimesed jäid kõne lõpuni nimetuks. Kõne saateks vaatamiseks postiga edastatud perekonna- või muudel isiklikel fotodel oli jutustajate nägu „söövitatud“ valgeks laiguks.
Telefonikõne saateks vaatamiseks postiga edastatud perekonna- või muudel isiklikel fotodel oli jutustajate nägu „söövitatud“ valgeks laiguks.
Kuidas pidanuks see õudusfilmidest tuttav võte looma kuuluvustunnet või seda käivitavat nostalgiat? Vanamoeliselt fotopaberile trükitud retrovaibi kandvad fotod ja tänapäeval analoogtehnoloogiana mõjuv telefonikõne justkui riivasid nostalgiasagarat, aga just selle vestluspartnerist äralõigatuse tõttu, mida mainitud põhjustel kõne ajal tajusin, oli nostalgia turvaline avaldumine pärsitud. Mu telefonikõnepartner kutsus justkui üles oma loole kaasa elama, ent lõikas seejuures ära igasuguse võimaluse tema isikuga lähemalt kontakti saada.
Isegi väljamõeldud nimi oleks isoleeritust leevendanud. Anonüümsuse oleks võinud tagada ainult neil osalistel, kes seda ise vajalikuks pidasid. Ühetaoline salastamine mõjus tegijate ülehoolitsemisena. Suhtlesin justkui Margaret Atwoodi „Teenijanna loost“ tuttavate teenijannadega, kellel keelati pärisnime kasutamine. Vabastava pihi asemel kogesin enesesalgamise vaibi. Hirmudele tuleb neist ülesaamiseks silma vaadata, aga just see silmavaatamise võimalus lõigati „Kuuluvusharjutusis“ vahedalt ära. Ehk see oligi kunstilise mitmetimõistetavuse võimaldamiseks vajalik nihestus, ehk soovitigi lavastusega osutada vaenukõne ühiselu nüristavale mõjule? Kas ei olegi see lavastuse põhiteema?
Pigem ei, sest 25. märtsil veebis Keiu Virro juhatusel korraldatud vestlusringis põhjendas Barbara Lehtna võtet üheselt vajadusega kaitsta kuutteist inimest, kes usaldasid publikule oma isikliku loo, vaenamise ja kiusu eest. Mulle räägitud neljas loos ei jäänud kõrva ühtki elementi, mida oleks saanud kasutada kurjasti kõneleja vastu, eriti kui arvestada sellise suhteliselt marginaalse vormiga lavastuse eeldatavat publikukoosseisu. Kas sellise krampliku ettehooldusega hoopis ei levitata ohvrimentaliteeti, mille levikut Vabamu nime- ja ideekohaselt peaks aitama ennetada? Sooviti ju okupatsioonide muuseumi nimetusest Vabamu kasuks loobuda, et eemalduda ohvrimentaliteedi ja minevikuhaavade näppimisest, olla institutsioonina jõustav, toetav, julgustavalt tulevikku vaatav.
Anonüümsed ja üht suhtluspartnerit vaikima sundivad telefonikõned mõjuvad kuuluvusharjutuse vormivalikuna möödalasuna. See poleks nii, kui tegijad selle möödalasu taotluslikkusele kas või vihjanuks. Kuna tegijate ring hõlmab etenduskunstnikke ka Lätist ja Argentinast, on kavas korrata ettevõtmist ka välismaal. Soovitan katsetada julgelt muudatusi, mis lähendaksid telefonikõne etenduskogemusele ning jõustaksid nii oma loo rääkinud toredaid inimesi kui ka nende lugude kuulajaid või siis paneksid saavutatud kõheda vastupidise mõju veidikegi taotluslikuna kõlama.
Olen tänulik neljale inimesele, kes järjestikku oma loo rääkisid. Isegi muinasjutuvestja J-le (nime sain vestlusringis teada), kelle puhul tundus, et harrastusnäitleja üritab kõne ajal ennast müüa, muinasjutuvestjana demoesinemist pakkuda. J-i jutt oli teiste siiraste ja vahetute rääkijatega võrreldes märksa tehtum, püüdlikum, pealetükkivam. Korraks käis peast läbi mõte kõne katkestada, aga seegi oleks olnud totter ülereageerimine. Ülejäänud kolme minuga rääkima sattunud inimese puhul avaldas muljet esituse loomulikkus, mis oli suudetud saavutada ilmselt eeltöö ja juhendamise tulemusena. Ka loomulikkusefekt nõuab teadlikku pingutust, eriti kuna tegemist on dokumentaalpihtimusega.
Eestlased ei ole üldiselt erilised pihtijad. Ehk julgustab pealkirja „Kuuluvusharjutused“ kandev katsetus oma lugu sõnastama, seda teistele jutustama ja saavutama seeläbi iseenesega vahetum kontakt. Tunnustan Vabamut, mis võiks vabalt piirduda rahvuslike minevikuhaavade nokkimisega. Selle asemel otsitakse nutikaid võimalusi olevikusuhete tervistamiseks. Vabamu ajab õiget asja ning ka harrastuskuuldeteatri mõte on äge ja kordamist väärt, etenduskunstnike katseprojekt väärib kindlasti edasiarendamist. Seekord tehti häirivalt ebateadlikuna mõjuv samm, aga õiges suunas. Julget jätku!
„Funk Embassy TV Fest“ 27. III, veebiülekanne Narva Vabalt Lavalt. The Motown Sound, Rita Ray, Siim Aimla Funk Band, Lexsoul Dancemachine.
Ajal, mil enamik suhtlusest on teadmata ajaks kolinud veebi, on kultuurivaldkonna harud leidnud juba ammu võimaluse hoida ennast mitte küll aktiivsena, aga vähemalt pildil. Möödas on piinlik ja säästuvõimalustest kantud kodukontsertide faas, nullpublikuga DJ-set’id ja peataolekust kantud ponnistused. Tuleb vaid loota, et aina kvaliteetsemalt vormistatud live-ülekanded jäävad kuulajatele varuvõimaluseks üritustel osaleda ka kaunis tulevikus, mil harjumuspärane muusikaelu vereringe on taastunud. Philly Joe’s TV on loonud järjepideva ja toimiva veebikeskkonna džässipublikule, agarust uute lahenduste leidmisel on üles näidanud ka mitmed bändid ja peokohad. Viiendat tegutsemisaastat tähistav kodumaine funk-soul-entusiastide plaadifirma Funk Embassy haaras laiema pintsli ja korraldas minifestivali nimetuse all nelja esinejaga kontserdiõhtu Narva Vabal Laval.
Juba paar aastat uue ja eksootilise festivalisihtkohana reklaamitav Ida-Virumaa on sisse toonud ambitsioonika „Station Narva“ ja seni Kohtla-Nõmmel peetud festivali „Mägede hääl“. Miks mitte siis pealinnast kaugemale eksportida ka Ameerika kultuuriruumist imporditud ja põhjamaiseks kodustatud soul- ja funk-traditsiooni? Kui uus stiilipidu kanda kinnitab, soovin järgmiste ettevõtmiste kavas kindlasti näha ka kohalikke ja Venemaa esinejaid – Peterburi ja pulbitseva Soviet groove’i skeene mugav lähedus annaks kohapõhisele aktsendile ideaalse võimaluse. Avarama vaate püüdlust oli märgata juba selgi korral, kuigi heitliku aja tõttu jäid üles astumata 2008. aastani tegutsenud Sillamäe latin disco kollektiiv Smoke’n’Smile Funk Family ja ka soome retroliku soulisaundi esindaja Bobby Oroza. Praeguste võimaluste piires kujuneski virtuaalfestival segasematel momentidel veidi pealesurutud Ida-Virumaa reklaamibukletiks, parimatel hetkedel aga lihtsalt heaks amatöörlike teostusnootideta teleülekandeks.
Veidi üle kolme tunni kestnud „Funk Embassy TV Festi“ avaesineja, projekti korras moodustatud kohalik kuldaja soulikoosseis The Motown Sound andis ihaldatud kammertooni kogu õhtule, esitades nimele kohaselt kuulsa Detroiti plaadifirma 1960ndate hittkataloogi otsetõlkeid. Kuna latt oli tuntavalt kõrge ka rahvusvahelistele tippartistidele, kujunes kümneliikmelise saatebändi ja vokalistide Robert Linna ja Kristi Raiase ehk Rita Ray etteaste veidi jahedaks tribuutrevüüks, kus kanti omapoolse tõlgenduseta ette kõike kuuldut alates The Temptationsi loost „Papa Was a Rolling Stone“ kuni Stevie Wonderi palani „Signed, Sealed, Delivered“ ja The Jackson 5 loominguni. Patt oleks tegijate entusiasmi ja püüdlusi jahutada, aga valgendatud soul oli kohati vaid paari sammu kaugusel peenemate firmapidude stilistikast, mille ainus kriteerium on igihaljaste standardite elava esituse lumm. Isiklik seos materjaliga jäi põhjendamata, palade pealkirjad ja algupära külluslikke tele- ja videovõimalusi arvestades nimetamata. Kui kummardus legendidele oleks paigutunud festivali lõppakordiks, jõudnuks ehk ka The Motown Sound vajaliku higi ja tunnetuseni.
Lexsoul Dancemachine’ist õhkub meil harvaesinevat bänditunnetust ja rõhutatud meelelahutuslikkusest hoolimata seadete ja stiilisulamite peent maitset, milles mängib suurt osa Martin Laksbergi julge produtsendikäsi ja -visioon.
Õhtu alguse jahedus kandus edasi ka järgmise suurkoosseisu, Siim Aimla Funk Bandi esinemisesse: siniverelise džäss-funk’i kollektiivina reklaamitud ansambel kultiveerib edukalt säravvalget ja salongilikku kõrgklassi-funk’i, kus improvisatsioon on reglementeeritud, kraed tärgeldatud ja pillid poleeritud. Kaugemale algupärase funk-muusika emotsionaalsusest ja varjamatust vulgaarsusest ei olegi ehk võimalik minna, aga pääsetee võiks peituda ka liigsest klanitusest loobumises ja keskendumises retrožanrite uuendamisele. Siim Aimla Funk Bandi steriilsevõitu heliesteetika ja funk-muusikat muidu määratleva jõulise rütmisektsiooni hillitsetuse põhjus võis peituda ka live-ülekande produktsioonis, kuigi samasugust iseloomutuks klanitud helipilti on kuulda ka koosseisu salvestisel.
Värsket briisi tõi festivali kavva aga Rita Ray karakteerne ja soojust kiirgav ülesastumine. Kui muidu jaotatakse meie muusikameedias kõlavaid tiitleid liiga kergekäeliselt, nimetades kujunemisjärgus artiste avansina ette suunamuutjaks ja skeenepäästjaks, siis Kristi Raiase tulekut eesti muusikasse 2019. aastal ilmunud albumiga „Old Love Will Rust“ võib pidada õigustatult silmapaistvaks. Hääli meil on, eriti džässitaustaga naishääli, aga julge omapäraga vokalistidest on puudus ning enamiku keskteeliste sära jääb paljuski ainult promotekstide sõnakõlinasse. Raiase anne sumeda ja samas tugeva vokalistina hellitab kõrva, aga erakordseks teeb tema tuleku ka laulukirjutaja talent, kuna oskab turvalisi minevikustiile järk-järgult rakendada oma käekirja hüvanguks ja kirjutada haaravaid lugusid ka etteantud skeemi piires. Jääb igivana küsimus, miks eelistatakse esmakäiguna ingliskeelset repertuaari emakeelsele eripärale, aga Rita Ray juba Euroopa turgudele laienev haare annab sellele vähemalt esialgse õigustuse. Ekspordihõiskes Euroopa vallutamine vajutab unustusse tõiga, et järjepidevust sillutab ka omakeelne originaalrepertuaar, liiatigi kui eestikeelseid soul- ja džäss-funk’i palasid tuleb kaevata aastakümnete tagant. Puhta etteheitena festivali ideelise kujundamise kohta võib küsida, miks ei mahtunud traditsioone hindava plaadifirma eksootikat tulvil kavva ühtki austusavaldust ega vihjet eesti omaaegsetele teerajajatele. Marju Kuut, Els Himma, Gunnar Graps, Tõnis Mägi ja Jaak Joala hoidsid pulssi ja näitasid teed märksa konservatiivsematel aegadel.
„Funk Embassy TV Festi“ ootuspärane peohari Lexsoul Dancemachine kujunes vihjeliseks vabanemiseks valgekrae pitsitusest, lubades hoogsamat lainetust lavale, telepilti ja loodetavasti ka koduseinte vaikelusse surutud publiku elutubadesse. Blaxplotation-heliribade, soul groove’i, disco funk’i ja latin house’i kõladest kumas lubadus, et pooleldi funk-paroodilise bändina alustanud koosseis siirdub aasta-aastalt aina tõsiseltvõetavama live– ja albumikvaliteedi poole, kus pole sugugi alusetu kompliment nimetada vokalistina troonivat Robert Linnat eesti Jamiroquai Jay Kayks. Grupist õhkub meil harvaesinevat bänditunnetust ja rõhutatud meelelahutuslikkusest hoolimata seadete ja stiilisulamite peent maitset, milles mängib suurt rolli Martin Laksbergi julge produtsendikäsi ja -visioon.
Tinglikult festivali nime kandnud virtuaalne kontserdiõhtu oli eeskujulik näide piirangutingimuste leidlikest lahendustest ja vaatajate-toetajate arvu arvestades ka õnnestunud formaadivalikust. Kui andestada liigne välismaaihalus ja loota, et tegijad leiavad seose ka kohalike stiilitraditsioonidega, võib saada kontseptsioonist suursündmus ka väljaspool arvutiekraane.
Erki Pärnoja plaadi „Anima mea“ esitlus 3. IV veebis (sh teose esiettekande salvestis kontserdil „Südaöine. Pärt & Pärnoja“ 7. XI Tallinna Jaani kirikus). Erki Pärnoja, Filip Leyman, Peedu Kass, Ulrik Ordning, kammerkoor Collegium Musicale, dirigent Endrik Üksvärav, koorisolistid Annely Leinberg, Marie Roos, Lili Kirikal, Kristel Marand, Helina Kuljus, Rasmus Laks ja Karl Tipp.
Kui sa hoiad teda paremas käes, on ta haaratud sinu paremast käest ja kehale tähelepanu ei jagu. Kui sa hoiad teda silmis, siis on ta haaratud su silmist ja kehale tähelepanu ei jagu. Kui sa hoiad teda rinnus, on ta haaratud sinu rinnust ja kehale tähelepanu ei jagu. Kuhu ta siis panna, kus teda hoida? Ta on kui puuri pistetud lind, kellel niidijupp rihmaks kaelas.
„Anima mea“ (ld minu hing) kohta mõtteid kogudes sattusin albumi esitluskontserdi tutvustusartiklis mainitud Erki Pärnoja mainitud taassünni usu ja lootuse repliigile: „Keset ladu kõlav soov hoida hinges lootust on taas rohkem kui asjakohane, sisendades usku uuestisünniks ja taastärkamiseks.“1 Mõttes tärkas huvi, kas Erki Pärnoja tahab tõesti taassünni läbi teha. Mina ei sooviks, juhul kui taassünni reinkarnatsiooniga võrdsustan.
Teose algtekstina on peale luule kasutatud ka fraase psalmidest ja teadmata autorite-munkade ladinakeelseid keldi palveid. Niisamuti kanti teos ette kirikus, mis kõik viitab selgelt kristlusele. Kristluses kehastus Püha Vaim ühekordselt Jeesus Kristuses ning avaldub pidevalt kõigis inimestes („Eks teie tea, et te Jumala tempel olete ja et Jumala Vaim elab teis endis.“, 1Kr 3:16), kuid reinkarnatsiooni võimaluse kirik välistab, sest see on vastuolus usuga, et patused lähevad pärast surma põrgusse ja usklikud taevasse. Arvan, et kõik religioonid on vahendid mõistmaks seda kõrgemat, mis kristluses on Jumal, hinduismis brahman, budismis nirvaana jne. Ekslik oleks aga need kõik ühte patta panna: ristiusus on kõrgeim isikustatud, hinduismis universaalne vaim või vägi ning budismis hoopiski seisund, võib-olla isegi koht.
Kuulaja jõuab pärast oma hinge silme ette manamist, Isa kui valguse tiibade alla jõudmist ning rahupalveid teadmiseni, mille kujustab retrospektiivlik instrumentaalsoolo. Erki Pärnoja Collegium Musicale ees soleerimas.
Pealkirja lugedes mõtlesin kohe, et mhmh, Erki avab meile omahinge, kuid teose kontseptsiooni selgitades on ta rõhunud selle teisejärgulisusele – et kuulaja laskuks oma sisekaemusesse. Kunstis otsin rohkem (sügavalt mõtestatud) sisu kui ilu. Ideaal on kohata neid kaht ühes. Hilinemisega ülekannet oodates oli aega, et intervjuude kaudu teose sisuga tutvuda, ning jäin ootama, kuidas teos mind endasse vaatama juhib. „„Anima Meal“ puudub narratiiv, mis algab algusest ja läheb lõpuni. Ehk on hoopis nii, et see teos algab lõpuga ja lõpeb ühe algusega ning nende kahe vahele jäävad kõik need erinevad võimalused.“2 Sellega tõstatub küsimus, kas seesuguse hingeseisundi (siinkohal sisekaemus ja/või lootus) võimendamiseks on üldse võimalik kasutada narratiivi. Keeruline on leida lugu, mis sobiks kõigile, millega oleks võimalikult paljudel inimestel mõeldav end võrdsustada eeldusel, et helilooja aade on juhtida pilk kuulajasse endasse. Millised on need erinevad võimalused, millest helilooja räägib?
Spotifys uut teost otsides avastasin, et „Anima meal“ on kuus osa. Seega võib seda ehk isegi kutsuda missa brevis’eks (Pärnojal on teise osa asemel instrumentaalteos, mis ei välista selle vormilist ega sisulist sarnasust missaga – muusika üksi võib edastada mõtet selgemalt kui tuhat sõna). Teose esialgne pealkiri pidigi olema „Südaöine missa“. Esimeses osas („Anima mea“) on tekstil nagu „Kyries“ justkui mantra roll. Osa vältel lausujate hulk kasvab ning nõnda saab osa kohati valulise, rituaalse ilme. Teose teine osa „Alla tiibade varju“ kehastab langemist, mingisse unisooni (kaitsvate tiibade alla) jõudmist. Auandmisena (ld gloria, missa teine osa) on „alla tiibade varju“ võimalik tõlgendada kui kaitse kinnitamist – andes mõista, et keegi või miski seda kaitset pakub. Elektrikitarr mängib tremolo laskuvaid käike. Pisas kirjutati helikõrguse tajumisest ning unenäo arhetüübist uurimistöö, kus väidetakse, et helikõrguse illusoorsel vertikaalsel tajumisel ja arhetüüpsel arusaamisel unenäost kui hinge ekslemisest taevalike alade kohal (celestial territories) on psühhoesteetiline mõju.3 Teesi järgi on seda võimalik ka pöörata: helikõrguse vertikaalset langemist („Allatiibade varju“) toetab koju kui turvalisusse jõudmise arhetüüp.
Nüüd oleks aga nagu osade asukoht vahetatud. Pärnoja teose kolmas osa „Isa“ oleks justkui missa viies, „Benedictus“ (ld õnnistatud). Koos esimese osaga kannab „Isa“ teost nii mõju kui ka sisu plastika poolest kõige enam edasi. Kahe soprani käes vahelduvad käigud meenutavad vee voolamist läbi Bedřich Smetana „Vltava“ flöödisoolo. Justkui oleks õnnistus jõgi hinge ja loojumisele järgneva tulemise vahel („Mina tean, et kui loojun, / enam ei tule / Sina tead, et sa tuled uuesti / Kui tahan tulla, pean olema sina“). Osa läbiv modulaarsüntesaatori kolmkõlakäik võimendab rituaalsust. Omamoodi paralleel tekkis Philip Glassi ooperiga „Einstein rannal“, mis on üles ehitatud ainitisele korduvusele (Glassi ooperi „Knee Play 5“ ja „Anima mea“ atmosfäär on samasugune).
Neljanda osa alguse harmoonia on ülimalt isamaalise kõlaga, millele ehk Anna Haava tekstiga ongi soovitud rõhuda. Pärnoja on Eesti Ekspressi intervjuus maininud, et Haava luuletusega leidis ta „Anima meale“ keskme. Luuletus kõneleb valgusest kui kõigeülesest. Valgusest, mis „rääkimata hiilgusega / mu kurba südant kosutab“. Valgust võrreldakse ingliga, kelle ülesande üle peab autor aru, kuid millest hoolimata soovib, et valgus jääks surmani tema juurde. Valgus samastatakse sikhismis, kuid ka hinduismi XX sajandi alguses sündinud harus hingega. Pam Reynoldsi juhtum (tuntud ka kui Spetzleri eksperiment) kinnitab metafüüsika abil samuti valguse kui hinge ideed.4 Operatsioonil kehast väljunud Pam kirjeldas oma lähedasi, kelle juurde ta läbi tunneli jõudis, kui kõige eredamast ja selgemast valgusest koosnenud olendeid. Kummaline mõelda, missugune tähtsus on kellelegi valgusel. Mõni ei pane seda tähelegi või võtab seda iseenesestmõistetavana.
On see koit või ehakuma
Mis minu hinge valgustab
Mis rääkimata hiilgusega
Mu kurba südant kosutab
On ehk ingel taevast tulnud
mu palveid viima ülesse
või halastades kinnitama
kui valurikkamaks läeb tee
Oh viibi veel
Oh viibi veel
sa õnnis valgus
mu surmani mu juurde jää5
Sõnade „Olgu sul rannale rulluva laine sügav rahu, / olgu sul voogava õhu sügav rahu“ ja „Kui tahan tulla, pean olema sina“ (viimane osa) vahele jääb teose peaaegu ainuke puhtalt pärnojalik episood – pingestatud trio, mis on ka teose kulminatsioon. Kuulaja jõuab pärast oma hinge silme ette manamist, Isa kui valguse tiibade alla jõudmist ning rahupalveid teadmiseni, mille kujustas minus retrospektiivlik instrumentaalsoolo. Olgugi et tegu on keldi palvetega, tekib rahupalveid kuulates tunne – taustal on kuulda trummimütsusid, mis sarnanevad rituaaltrummi omadega –, nagu oleks tegu mõne eesti kombestiku rituaaliga. Pärast ühist laulmist lõkke ääres võtab muusiku rolli üle kolmik, kes loeb teatud tantsulisusega muusikalist palvet. Palvena mõjub mulle muusika. Soolole järgneb pilt peegelsiledast veest ehakumas.
Teose lõppakord on Hasso Krulli sõnadele loodud „Mina tean“. Soolole järgnedes erineb see eelnevast õhustikust märkimisväärselt ning toob taevalaotuses hõljuva kuulaja taas jalgadega maa peale (nagu Julee Cruise albumi „Floating into the Night“ kaanel). Kui Haava tekstile tugineval osal on kõrgeimale viitamise ja tema tunnustamise kaudu kaudne „Credo“ roll, siis viimasele osale kui perspektiivile ma missast paralleeli ei leia – ega peagi. Krulli luuletuses võib „sina“ metafoorina kasutada päikest (see on ju päike, mis loojub) ning selle kaudu ka hinge: päike kujutab endast valgust, valgus omakorda varasema tõlgenduse valgusel hinge.
Missa on mälestamine ja ohvritoomine. Palves mälestab kirik Jeesus Kristust ja tema lunastustööd, eriti tema ristilöömist inimkonna nimel. Kirik tuletab meelde ka armulauda viimselt õhtusöögilt, kui Jeesus pakkus oma peatset surma aimates jüngritele leiba ja veini. Jeesus käskis jüngritel pidada pidusöömaaega tema kulul. „Anima mea“ on ehk nii-öelda ilmalik palve või meenutus, igatsus. Ilmalik, sest vähemasti mina ei taha teost siduda ühegi religiooniga. Leian, et hing on usuülene.
Teos suunab kuulaja vaatama enda sisse, aga ka enda ümber. Kui ei leia valgust enda seest, siis on teda ehk märgata, kui aknast välja piiluda. Seegi võib keeruline olla, sest päikest näeb siinmail harva ning raskeks võib osutuda teda ettegi kujutada. Sestap sobib „Anima mea“ ülestõusmispühadega nagu valatult, sest tuletab meelde, mis meid ees ootab – kevad. Ei teagi, kas teda on siis üks, mida me omavahel jagame, või on igaühel oma.
Olgugi et „Anima mea“ ei ole komponeeritud narratiivselt, moodustab see siiski kronoloogilise süžeekaare. Ehk kõneleb inimhinge ja laiemalt kõige elava ajatu müsteerium juba eos meie kõigiga? Hingelise ja religioosse sisuga mängida on üsnagi libe tee. Vihmaks rajal on kahe žanri, postroki ja klassikalise muusika lõimimine, mida tuleb teha maitsekalt, et lõpp-produkt ei kõlaks klišeena. Erkil on see kaunilt välja kukkunud. Linnu lendulaskmine nõuab distsipliini. Anima mea’st mõtlematult kinni hoides ei lase me tal vabalt lennata.
Peale valguse kirjeldab seda hästi ka vesi. Vesi, millega saame end pesta ning tänu millele saame end tunda puhta ja värskena. Vesi, nagu ka valgus, on igal pool meie ümber ning temata oleks elu võimatu. Püüame temast kümne küünega kinni hoida. Veega võrreldakse meelt, mis on distsiplineeritud – meelt, mida on õpetatud lahti laskma. Treenimata aru on see-eest kui tükk jääd, mis ei liigu ega voola. Temaga pole võimalik pesta käsi ega jalgu, teda pole võimalik juua. Aga temast on võimalik kinni hoida. Kinni hoida seni, kuni hakkab külm.
1 Priit Hõbemägi, Erki Pärnoja uus plaat „Anima Mea“: mäng helguse ja melanhoolia piirimail. – Eesti Ekspress 31. III 2021. https://ekspress.delfi.ee/ artikkel/92982967/erki-parnoja-uus-plaat-anima-mea-mang-helguse-ja-melanhoolia-piirimail
2 Samas.
3 Umberto Barcaro, Massimo Magrini, A dream-evocative feature in music can be accounted for by the pitch-height auditory effect and a basic dreaming archetype. – International Journal of Dream Research 2020, 13 (1), lk 77–81. https://doi.org/10.11588/ijodr.2020.1.68125
4 Kurt Forrer, Who is the dreamer? – International Journal of Dream Research 2019, 12 (2), lk 89–93. https://doi.org/10.11588/ijodr.2019.2.62308
5 Anna Haava luuletuse „Kas on see koit või ehakuma?“ teisend. „Anima meas“ kasutatud tekstid on kohandanud Erki Pärnoja, Anu Lamp, Jaan Tammsalu ja Eero Epner.
Eestis on muinsuskaitsel pikk traditsioon, mis ulatub tagasi Rootsi aega, kui 1666. aastal hakkas muu hulgas ka Eesti alal kehtima Karl XI määrus. Eestis ja mujal maailmas alustati muinsuskaitses üksikute maamärkide kaitsmisest, kuid järk-järgult on arusaamine konteksti olulisusest laienenud ning jõutud peale üksikobjektide suuremate maa-alade tähtsustamiseni. Teisest küljest on liigutud silmapaistvate ja eripäraste objektide juurest igapäevase elukeskkonna väärtustamise suunas. Muinsuskaitse eesmärk ei ole lihtsalt säilitada, vaid hoida ka elavat keskkonda, arendada seda hoolivalt ja loovalt. Tartu kaitsekorda ongi kirja saanud, et arendamisel on vaja esile tuua muinsuskaitseline väärtus.
Eestis on juba üle 40 aasta märgatud meie ulatuslike puitlinnaosade eripära ja väärtust. Kuna Eestis 1920ndate teisest poolest ja 1930ndatest valitsenud (vara)modernistlikus traditsioonis nimetati XIX sajandi ja XX sajandi alguse puithooneid puitlobudikeks ja kõdurajoonideks, on nende väärtustamine nõudnud mõttemallide ületamist. Esimesena Eestis määrati Tartus tookordse linnaarhitekti Martti Preemi eestvedamisel ulatusliku puithoonestusega Tammelinna, Karlova, Toometaguse-Vaksali ja Tähtvere linnaosale linnaehitusliku kaitseala staatus juba aastatel 1995–1996,1 veel enne miljööala mõiste kasutuselevõttu. Esimesena määratleti Tammelinn sel kombel isegi enne ehitus- ja planeerimisseaduse vastuvõtmist 1995. aasta juunis. Hiljem vormistati linnaehituslikud kaitsealad nii nimetatud piirkondades kui ka mujal Tartus 2003. aastal kehtima hakanud planeerimisseaduse kohaselt miljööväärtusliku alana.
Tartu vanalinna muinsuskaitseala moodustati 1973. aastal keskajal linnamüüriga piiratud alal koos seda ümbritsenud bastionide vööndiga. 1976. aastal laiendati seoses K. E. von Baeri 100. surma-aastapäevaga muinsuskaitseala korrastatud Veski tänavani, kus hr von Baer oli elanud. 1990. aastatel liideti muinsuskaitsealaga J. Kuperjanovi ja Kitsa tänava kesklinna poolne külg ning hiljem ka Jakobi ja Tähtvere tänava alguse vaheline ala.
Seekordsel Tartu muinsuskaitseala uue kaitsekorra väljatöötamisel alustati Tartu isikupära väljaselgitamisest. Selliste tuntud maamärkide nagu toomkirik, Emajõgi, raekoda ja vanalinn kõrval tõusis esile just puithoonestus, mida pole siiani Tartu muinsuskaitseala keskseks väärtuseks peetud. Osaliselt kaitsealal asuv Kroonuaia tänav on lisatud pigem bastionidega külgneva alana ning Veski tänava kesklinnapoolne külg ülikooliga seonduvalt.
Emajõe tänava kaldapealne on üks väheseid säilinud sõjaeelse Tartu sümbolruume.
Üks esimesi arutelusid kujunes töörühmas seetõttu muinsuskaitseala piiride ja nime üle. Kui hõlmata kaitsealaga ka eeslinna tänavad, ei oleks korrektne kasutada praegust nimetust, s.o Tartu vanalinna muinsuskaitseala. Sellega ei peegeldataks taotlust väärtustada vanalinna kõrval ka eeslinna säilinud kvartaleid.
Esitasin ettepaneku laiendada muinsuskaitseala Kroonuaia tänava Supilinna-poolsetele kruntidele, samuti hõlmata kaitsealaga Emajõe ja Lepiku tänav ning Tähtvere tänava algusosa. Kõik nimetatud tänavad toovad väga hästi esile Tartu eeslinna puithoonestuse selle eri vormides ning moodustavad tervikliku ja ilusa linnaruumi. Tähtvere tänav on mitmekesine nii mahult kui ka arhitektuurilt, peegeldades Tartu linnaehituslikku arengut XIX sajandist tänapäevani. Lepiku tänav on Esimese maailmasõja eelse kinnisvaraarenduse terviklikult säilinud suurepärane näide. Oma aja kohta suurte mahtude tõttu meenutab Lepiku pigem Tartu suurimat puitlinnaosa Karlovat, mille lülitamist muinsuskaitseala koosseisu takistab vanalinna ajaloolise hoonestusega otsese ühenduse puudumine. Emajõe tänav on peaaegu ainuke pärast Teist maailmasõda säilinud Emajõe hoonestatud kaldapealne, mis on Tartule nii iseloomulik olnud. Tänav rekonstrueeriti miljöötundlikult kümme aastat tagasi, üldjoontes taastati ka kaherealine allee.
Lisaks Supilinnale piirneb Tartu muinsuskaitseala ka Veski tänavas hästi säilinud ajaloolise hoonestusega. Veski tänava kruntidega piirneb omakorda Kastani tänava puithoonete rühm, mis moodustavad harmoonilise koosluse. Seetõttu tehti ka ettepanek laiendada muinsuskaitseala Veski tänava raudteepoolsetele kruntidele ja Kastani tänava alguse kruntidele.
On tõsi, et kõik need tänavad jäävad praegu miljööväärtuslikele aladele ja neid ei ohusta otseselt ulatuslik ümberehitus. Emajõe ja Lepiku tänav ning Kastani tänava algus on kõik peaaegu täies ulatuses mälestistega ääristatud. Seepärast ei tähendaks muinsuskaitseala laiendamine neile tänavatele mitte niivõrd kaitserežiimi otsustavat muudatust, vaid nüüdisaegse muinsuskaitse filosoofia järgimist ja riiklikku eritähelepanu meie puitlinnaosade säilitamisele ja hooldamisele. Samuti vastaks Tartu muinsuskaitseala sisu sel juhul paremini deklareeritud väärtustele.
Arutelu tulemusel otsustati seekord piirduda vaid Kroonuaia tänava kruntide lülitamisega Tartu muinsuskaitseala koosseisu. Ülejäänud tänavatel säilivad miljööväärtusliku ala nõuded ja mälestistest tulenevad kitsendused.
Julgustan julgemalt pöörama tähelepanu puiteeslinnadele, mis võivad globaalses kontekstis olla unikaalsemadki kui meil säilinud kesklinnad. Ajaloo- ja keskkonnateadlikumad külastajad tulevad meile just terviklikku puithoonestust imetlema ja ajaga vanade puitmajapiirkondade väärtus ainult kasvab.
* Tammelinna linnaehituslik kaitseala (Tartu linnavalitsuse 6. aprilli 1995. a määrus nr 9), Karlova linnaehituslik kaitseala (Tartu linnavalitsuse 22. juuni 1995. a määrus nr 13), Toometaguse-Vaksali piirkonna linnaehituslik kaitseala (Tartu linnavalitsuse 9. novembri 1995. a määrus nr 17), Tähtvere linnaehituslik kaitseala (Tartu linnavalitsuse 18. aprilli 1996. a määrus nr 7).
