Floridante vanamuusikapäeva kontsert „Bach kahele“ 27. III, veebiülekanne vanalinna muusikamajast. Floridante: Saale Fischer (klavessiin) ja Villu Vihermäe (barokktšello, viola da gamba). Kavas Johann Sebastian Bachi teosed.
Euroopa vanamuusikapäeva tähistatakse Johann Sebastian Bachi sünnipäeval 21. märtsil üheksandat korda ja seda veab Euroopa vanamuusikaassotsiatsioon (Réseau Européen de Musique Ancienne ehk REMA), mille eesmärk on tutvustada ja toetada Euroopa ajaloolist muusikapärandit. Viimase all peetakse silmas enne XVIII sajandi lõppu loodud muusikat. Kui varasematel aastatel on Euroopa vanamuusikapäev olnud nimele vastavalt Euroopa-keskne tähtpäev, siis pandeemia tingimustes digiteerituna on see paisunud toimumiskohtade mõttes üleilmseks.* Üritusi, peamiselt kontserte, toimub märtsi keskpaigast aprilli alguseni üle maailma Jaapanist Peruuni, kõik hübriidsena või veebikeskkonnas. Enamik oli küll koondunud 21. märtsile, kuid vähemalt osa muljetavaldavalt rikkalikust programmist saab ahvatleval kombel järele kuulata. Mõnevõrra on kujutelm kogu selle rikkuse kättesaadavusest illusoorne, eeldades rohkelt vaba aega ja ekraaniväsimatust.
Suur osa tänavusest programmist on võrreldes eelmistega intiimsema loomuga, isegi arvestades vanamuusika niikuinii väikesi koosseise. Kõnekal kombel keskendus näiteks üks Saksamaa ansambel Bachide perekonnas viljeldud kodumuusikale. Erinevalt publikule mõeldud tavapärasest kontserdiprogrammist peaks pandeemia selles mõttes eriti soosima vanamuusikat. Võib ju arvata, et sellest eelisest hoolimata tekitab veebiedastus siiski kuulamisel barjääri, kuid oskuslikult käsitletud kaamera annab hoopis privileegi tunda end publiku hulgas otsekui esimeses reas (eeldusel, et on kasutada head kõlarid või kõrvaklapid). Nii tundsin end vähemalt Floridante kontserdil. Suuremate koosseisudega veebiesitustel on sellist vahetut meeleolu saavutada märksa raskem.
Floridante on vanamuusikapäeva tähistajana varemgi korduvalt osalenud. Seekord andis ansambel 28. märtsil vanalinna muusikamajast veebikontserdi, milleks oli välja valitud eranditult Johann Sebastian Bachi muusika ning kahandatud rangelt, aga muidugi muigamisi, piirangutele vastavalt koosseis kaheseks: esinesid Saale Fischer klavessiinil ja Villu Vihermäe barokktšellol ja viola da gamba’l. Kontserdi pealkirja „Bach kahele“ võib küll pidada mõnevõrra eksitavaks: neljast esitatud teosest kolm on mõeldud soolopillile. Võimalik, et sellise valiku tingisid olud, mis ei soosi ühiseid proove, aga kava mitmekesisusele tuli see kasuks. Võib-olla mõjus eelhäälestajana pealkiri, kuid mulle jäi mulje, et formaadikohaselt oli ka tõlgendustes valitud intiimne ja – eriti tšellosüidi ja fantaasia esitusel – teinekord ka isiklikku laadi rakurss.
Väga sümpaatsed on Floridante läbimõeldud, leidlikult üles ehitatud ja vaheldusrikkad kavad, eriti aga ebadogmaatiline, mänguline ja maitsekas muusika käsitus. Nii üllatas kohe esimeses palas – andante’s klavesiinisonaadist d-moll BWV 964 –, et kordustes lisandus klavessiinile tšello bassitugi. Tšello peenetundelisus mõjus hästi sobivalt ning tõi muidugi esile variatiivse momendi. Saale Fischeri mäng oli võluvalt, maitsekalt ja meeleolukalt vaheldusrikas. Valitud osa – rahulik ja mažoorne – häälestas hästi õdusaks tunnikeseks.
Kontserdi keskmesse olid valitud süvenemist nõudvad sooloteosed: süit soolotšellole C-duur BWV 1009 ning fantaasia klavessiinile a-moll BWV 922. Aasta jooksul on Eesti publik saanud kõiki Bachi tšellosüite järjest kuulata koguni kahel korral. Suvel mängis Haapsalu vanamuusikafestivalil kõik tšellosüidid Paolo Pandolfo – ja seda viola da gamba’l väga värvikas esituses, jagades süidid kahe järjestikuse õhtu vahel. Sügisesel varajase muusika festivalil „Tallinn feat. Reval“, mida mul kuulda ei õnnestunud, kandis kõik tšellosüidid ühel õhtul ette Mime Yamahiro Brinkmann. Villu Vihermäe oli oma algpunktiks valinud Anna Magdalena Bachi käsikirja. Bachi autograaf ei ole säilinud ja Anna Magdalena kirjapandu on tšellosüitide üks varasemaid käsikirju (tõenäoliselt ajavahemikust 1727–1731), mida on peetud originaalilähedaseks selle erandiga, et artikulatsioonitähised ei ole alati piinliku järjekindlusega kirja saanud. Vahest sunnib see asjaolu allikat hoolsamalt uurima ja väga võimalik, et just süvenemine käsikirja detailidesse mõjutas esitust eriti soodsalt. Igal juhul oli see retooriliselt tähelepanuväärt – Vihermäe esines paeluva muusikalise jutustajana. Tema „argumentatsioon“ asetus alati esikohale ning mõjus eriti isikliku ja üksikasjadeni veenvana. Tundub ülearune mainidagi, kuid muusiku mängutehnikas ei tekitanud süidi viimane osa gigue mingit kahtlust. Vihermäe mängis vaid üheksa aastat pärast Bachi surma valminud barokkinstrumendil, mis kõlas mõnusalt koloriitselt.
Järgmisena kõlanud fantaasia klavessiinile a-moll on hoopis teistlaadi teos, mille improvisatsioonilisus ja ootamatus, aga ka repetitsioonid ja sekventside kaskaadid nõuavad leidlikku isikupärast tõlgendust – või vähemalt tuleb see kõvasti kasuks, nagu näitas Saale Fischer. Leidlikku interpretatsiooni Fischer igatahes pakkus, ja vägagi sarmikalt, võttes vabaduse mängida meisterlikult ajastusega. Tema esituses oli kuulda tõsist süüvimist ning tervet värvingute paletti. Mulle näis, et sellesse mahtus ka humoorikas kõrvalpilk eriskummaliselt ohtratele kordustele.
Finaalis said kaks muusikut lõpuks kokku, esitades sonaadi viola da gamba’le ja klavessiinile G-duur BWV 1027. Sellest on teinegi (ilmselt varasem) trioversioon kahele flöödile – gamba-versioonis võtab ühe meloodiapilli rolli üle klavessiin. Siiski ei jäänud mulje niivõrd dialoogist kui terviklikust jutustusest, mis antakse edasi kahel eri instrumendil. Hästi pehme ja ühtlane gamba-toon ja särisev klavessiin täiendasid teineteist samuti suurepäraselt. Floridante musitseerimist iseloomustab tasakaal, ühine arusaam ja nauding koosmängust. Kontserdi lõppedes ei jätnud esinejate ilmed kahtlust, et nad jäid rahule – ja täie õigusega!
Minu praeguses elukohas Berliinis on kultuuriasutused kinni juba novembri algusest. Piirangud on Eestiga võrreldes karmimad ja pidevalt kodus viibivate laste vanemana ei ole kuigi palju võimalusi veebist lisa otsida. Selliselt muutub kuulamis-, õieti elamustaju kahtlemata, näiteks on võimalik mõne veebiformaadi omapäraga hästi kohaneda (aplaus puudub või on asendunud laikide-kommentaaridega, ülejäänud publikut vahetult ei tajuta). Enne Floridante kontserti tekkis ka mõte, et elava muusika defitsiidis võib kuulamis- või elamustaju mõneti läheneda ka salvestuste-eelse inimese omale. On ju elav muusika muutunud millekski eriliseks ja publik sellevõrra justnagu tänulikum. Kuigi eelistan motot „Bach elavale publikule“, on Floridante täielik nauding ka veebikontserdina.
* Vt REMA: Early Music Day events 2021: https://www.earlymusicday.eu/2021-events/
