Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
XVIII sajandil avastati ühtäkki, et otsustused ilu jm esteetilise väärtuse üle on subjektiivsed. Ilu ei asugi esemes, vaid vaataja silmis. Tõsi, Kanti meelest pretendeerivad iluotsustused oma subjektiivsusele vaatamata siiski üldkehtivusele. Need pole nagu blondide või brünettide partnerite eelistamine, milles peetakse silmas kitsalt isiklikke huve ega eeldata üldisust. Esteetiliste otsustuste subjektiivsus avaldub aga nende kontseptuaalsusetuses. Üks ilu definitsioone Kantil on selline: „Kaunis on see, mis ilma mõistetameeldib üleüldiselt“. „Mõiste“ tähendab siin sama mis üldreegel.
Vahepealsel ajal on ka loodetava üldkehtivuse klausel vankuma löönud. Enam ei olda nii kindlad inimsoole omases ühistundes, mis tagaks kunstihinnangute kokkulangemise vähemalt ideaalis. Jäänud on äratundmine, et neid ei saa esitada reeglite kujul. Seda väljendab moodsamas keeles inglase Frank Sibley teooria „esteetilistest predikaatidest“. Hinnanguid nagu „elegantne“, „väljapeetud“, „kirgas“ jne, millest arvustused kirendavad, ei saa üheselt tuletada objektiivsetest omadustest nagu „sümmeetriline“, „punane“ või „viisikjambiline“. Hinnanguid tuleb küll põhjendada, aga see on võimatu. Üks väljapääs on hämaruse edasilükkamine: see on hea, sest on kaunis, sest on harmooniline jne. Teine on nõiaring: see on hea, sest on sügav, sest on läbi tunnetatud, mis on hea. Midagi saab ka niisuguste põhjenduskatsete abil selgemaks, kui mängu tuua üha uusi tähelepanekuid, epiteete ja seoseid. Kui aga hinnangut põhjendada objektiivsete omadustega, nagu teose sümmeetria, karakterite mitmekesisus või kallid materjalid, siis saab alati osutada samade omadustega äpardunud teosele või vastupidiste omadustega heale teosele. Seetõttu pole arvustuse põhjenduste loogiline paikapidavus lugejale kuigi tähtis. Ta suhtub arvustusse kui tervikisiksusse ning küsib: kas see jutt on seesuguse inimese oma, keda ma soovin usaldada, või kui mitte, siis kas ma saan teda vähemalt järjekindlalt umbusaldada?
Need on esteetika ja kriitika aabitsatõed, aga aeg-ajalt väärivad need kordamist, sest praegune aeg nõuab, et kõik avalikud otsused oleksid läbipaistvalt ja objektiivselt põhjendatud. Moraalifilosoof Bernard Williams nimetab seda oma äsja eesti keeles ilmunud tähtteoses „Eetika ja filosoofia piirid“ ratsionalistlikuks ratsionaalsuskontseptsiooniks. Selline arusaam „nõuab põhimõtteliselt, et iga otsus põhineks alustel, mida saaks diskursiivselt ära seletada“. Williams lisab, et „seda nõudmist tegelikult ei täideta ja arvatavasti on sellest ka vähe abi taotluses, et võim oleks tõeliselt vastutav“.
Niisiis, ka kultuuri riiklikus rahastamises ja hariduse vallas nõutakse üha enam, et otsustused ei olekssubjektiivsed, ei lähtuksmaitsest, vaid põhineksid üldarusaadavatel ja üldkehtivatel kriteeriumidel. Ideaalis peaks neid suutma teha masin oma algoritmidega, aga tehisintellekti arenematuse tõttu tuleb seni veel kasutada eksperte. Nemad peavad oma hinnanguid väljendama eelistatavalt ette antud kriteeriumide järgi punkte jagades. Kõik suvaotsused asendugu kaalutlusotsustega! Teaduse rahastamine ongi selle nahka juba läinud ja sinnapoole kulgeb ka muu kultuur.
Tõsi, enamasti käib raha jaotamine niikuinii majanduslike või sotsiaalpoliitiliste, mitte esteetiliste kaalutluste järgi. Aga asjakohastes bumaagades võib siiski kohata ka selliseid formuleeringuid nagu „taotluse puhul hinnatakse lisaks sellele ja sellele ka kunstilist väärtust“.
Viimasel ajal on olnud lehest lugeda, kuidas teatritudeng sai kohtus võidu, sest kooli otsus ta „arenematuse“ tõttu eksmatrikuleerida polnud uue aja nõuete järgi piisavalt põhjendatud. Äsja sai Vana Baskini teater kohtus osalise võidu kultuuriministeeriumi üle, kes oli ilmutanud ebaratsionaalset järjekindlusetust teatri „rahvuskultuurilise ja regionaalse tähenduse“ hindamisel. Täitsa võimalik, et need ongi sisuliselt head otsused, pöörasid ülekohtu õigeks. Aga nende tagant kummitab kasvav surve kõikvõimalikele (riiklikele) žüriidele, komisjonidele ja sihtkapitalidele, et nad põhjendaksid kõik oma otsused „objektiivselt üldkehtivate kriteeriumide“ alusel ning pööraksid seega selja esteetilise maitse subjektiivsusele. Maitsekohtunike asemele tulevad päris kohtunikud.
Kui aasta tagasi koroonapandeemia esimeses laines ühiskond lukku läks, otsisid muuseumid, galeriid ja muud näitusepaigad uusi võimalusi eelkõige virtuaalsest keskkonnast. Kõik, kel vähegi digivõimeid oli, püüdsid oma veebilehed kujundada atraktiivseks, s.t pilkupüüdvaks, sisukaks ja teabeküllaseks.
Mida enam sai selgeks, et uus, kogu maailma vallutanud viirus ei allu riigijuhtide eksortsistlikele seanssidele „kurjuse kehastuse“ seljatamisel, seda nutikamaks, või vähemalt virtuaalse keskkonna reeglitega arvestavamaks, läksid ka veebilahendused. Eesti Kunstimuuseum viis oma kaks näitust mainekale platvormile Google Arts & Culture. Tallinna Kunstihoone oli selles vallas kõige kiirem ja nutikam: tema virtuaalne näituseringkäik jõudis New York Timesi muuseumide ja galeriide parimate digilahenduste hulka Pariisi Louvre’i, New Yorgi Metropolitani ja Rooma Vatikani muuseumi kõrvale.
Digivõimekus ja -huvi pole ka sel kevadel kuhugi kadunud, kuid paistab, et ekraani- ja diivaniväsimus on sundinud otsima tegelikkusele lähedasemaid võimalusi. Tänavune trend on aknanäitused: ei möödu päevagi, kui mõne galerii akna peale ei ilmu midagi, millega vaataja pilku püütakse, et meenutada oma kohalolekut. ERRi „Kultuuripunkt“ on neid pilgeni täis.
Selles ei ole iseenesest midagi uut, sest aknaid, ka kauplusevitriine on kunstnikud varemgi oma sõnumi edastamiseks kasutanud. Tuletagem meelde kas või Inessa Josingu vanalinna akende lavastusi, mida näidati hiljem ka Luxembourgi „Manifestal“ ja Stockholmi Moderna Museeti näitusel „After the Wall“. Kuid nüüd kaasneb selle nähtuse tutvustamisega uus sõnavara: kui kunstiruumi väljapanekuid kutsuti vaatama, neist osa saama, nooremad galeristid-kuraatorid kutsusid ka uudistama ja nautima, siis aknanäitusi saab (või lausa tuleb) piiluda. See aga tekitab vägisi „oma ja võõras“ vastanduse, tuletades meelde XIX sajandi või ka XX sajandi alguse ühiskonnakriitilises (poliitilises) kunstis levinud võtet: restoranis nautlevaid täis(ja üle)söönud kodanlasi piidlevad aknast nälginud vaesed. Need, kes on väljas, võivad vaid unistada elust, mida naudivad seesolijad. Või eesti rahvajuttude ainelise „Peremehe ja sulase“ sulaspoissi, kes usub, et maailma kõige peenem toit on peenleib ja kammeljakala, sest ta oli läbi akna näinud, kuidas poesell seda sõi.
Teine ettevõtmine, mis meil ei ole veel väga levinud, aga pandeemia olukorras saab aina populaarsemaks, on kunsti kolimine õue – tänavatele, parkidesse, väljakutele. Just nii, nagu, küll metafooriliselt, kutsus XX sajandi algul üles Vladimir Majakovski. Madridi ja Melbourne’i fotofestival kolivad täielikult „väligaleriisse“ ja küllap mõtlevad selle peale teisedki suurüritused. Meie dokfoto galerii tänavafoto näitus rändab mööda Hispaania linnade väljakuid. Igal juhul võeti see Madridis huviga vastu: madridlane ei kiirustanud fotodest mööda, vaid seisatas ja jäi vaatama. Telliskivi loomelinnaku väligalerii toimib ka meil hästi, iseäranis siis, kui välikohvikud uksed lahti teevad. Tammsaare pargis ning Vabaduse platsi või Balti jaama tunnelis on ikka kunsti näidatud, Vabaduse väljakulgi – ei tea, kas viga on väljapanekutes või vastuvõtjates, kuid välitingimustes ei ole meil vaatamisharjumust veel tekkinud. Võib käega rehmata ja öelda, et seda kõike oleme juba näinud, aga ikka tasub esitamisviis läbi mõelda ja uuesti proovida. Kas või meelismetsatukkades, matkaradade ja mere ääres.
Kuid see kõik ei välista ega asenda traditsioonilist kunsti näitamist selle oma ruumis ja oma reeglite järgi. Oodakem ühiskonna avanemist, kuid kasutagem kõiki võimalusi!
teatriliigiüleste auhindade ühisžürii ja etenduskunstide auhinna žürii esimees
Eelmise teatriaasta võib auhindade poolest kokku võtta kahe tõdemusega. Esiteks: lavastaja ja kunstniku auhinna muudetud statuut, mille kohaselt moodustatakse kõikide liigižüriide ja Salme Reegi nimelise lasteteatriauhinna žürii põhjal ühisžürii, on ennast õigustanud. Arutelu all olid lavastused tõepoolest balletist draamani, nagu see võinuks olla juba aastakümneid. Nüüd siis on vähemalt veidigi võrdsem pilt.
Teiseks: väärt teos leiab tunnustust igal juhul. Kui laureaatide nimekirja vaadata, siis korduvad seal mitme lavastuse pealkirjad, mis ei tähenda tingimata, et oli üksikute tipplavastuste aasta – meeldejäävaid õnnestumisi on igal aastal paarikümne ringis. Enim tunnustust pälvinud Von Krahli teatri „Pigem ei“ on otsekui Brechti teatri reinkarnatsioon: mänglevalt otseütlev, tõsimeelselt pilav, korraga teatraalne ja päevakajaline. Kui selles Juhan Ulfsaki lavastuses (ja tegelikult ju ka Hendrik Toompere jr lavastuses „Lehman Brothers“) mängitakse otse publikusse, siis etenduskunsti auhinna laureaadi Lauri Lagle lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ ollakse laval ennekõike omavahel (väikese kontrolliva pilguga publikusse siiski) ja seda olemist on saalist vägagi rahuldust pakkuv vaadata. Tõden, et kõigil sellist kontakti Lagle lavastusega ei teki (kuigi soovitan proovida pakutud tempoga kaasa minna), nagu ilmselt ei aja ka igaüht naerma „Pigem ei“.
Hea tunne on eelmisele teatriaastale tagasi mõelda, sest mitu teatrit on praegu huvitaval teekonnal: Von Krahli teatri ja Eesti Draamateatri kõrval ka Kanuti gildi saal ja Paide teater ning muidugi meie voogteatri lipulaevana sündinud e-lektron. Seda enam on kahju, et teatripäevasaade ETVs oli pehmelt öeldes käkerdis (jälle). Eelmisel aastal oli mul au olla ise üks laureaatidest, keda ei peetud piisavalt tähtsaks, et saates tunnustus üle anda. Mis õigusega otsustab ERR, kus pole isegi tõsiseltvõetavat kultuuritoimetust, millised auhinnad on teistest tähtsamad?
Sel aastal astuti alavääristamisel veel üks ülbe samm edasi ning ei nimetatud enam kõigi auhindade puhul nominentegi, kuigi iga teatriga vähegi kursis inimene teab, et ka nominatsioon on tähtis tunnustus. Vaadates seda tehniliselt halva kvaliteediga ja punnitatult lavastatud stseenikestega saadet tekkis küsimus, kas keegi ERRi meeskonnast pole neid pärjatud lavastusi näinud ja sellepärast ei saada aru, et see (tele)teater, millest saates pilti maalitakse, on minevik? Ma väga loodan, et Eesti Teatriliit võtab selle teema üles. Ja kui ERR hakkab vastu ajama, et auhindu on liiga palju ja need ei mahu ühte tundi (nagu nad ise ei saaks valida, kui pikki saateid teha), siis näidake neile ette kõik ebaõnnestunud stseenid selle aasta saatest ja vaadake, kui palju aega neile kulus.
Priit Võigemast pälvis rollide eest Eesti Draamateatri lavastuses „Lehman Brothers“ meespeaosatäitja auhinna.
Jaak Prints,
sõnalavastuste auhindade žürii esimees
Jäljega aasta. Sõnalavastuste žüriil kogunes lavastusi, mis piirangutest piiratud aastal vaatamist vajasid, 83. Aasta varem oli olnud neid peaaegu poole rohkem – 125. Teine esiletoomist vääriv seik puudutab muudatust žüriile seatud ülesannetes. Nimelt usaldati lavastaja ja kunstniku aastaauhinna väljaandmine esimest korda teatriliigiüleste auhindade ühisžürii pädevusse. Sõnalavastuste žürii osaks jäi seega peaasjalikult näitlejatööde hindamine, üks eriauhind lisaks.
Viimasest alustades tuleb tunnistada, et eriauhinna nominatsioone kogudes ning neid sõnastades valdas žüriid siiras rõõm. Kokku sai mitmepalgeline valik, mille seas iga esiletoomise pälvinud looja või loominguline kooslus väärib tunnustusavaldust ning kelle tehtut meenutades tärkab tänutunne. Laureaaditiitliga hindas žürii Marius Ivaškevičiuse tööd Vaba Lava kuraatoriprogrammi koostamisel oluliseks ja mõjukaks panuseks meie lähiajaloo käsitlusse, mille haare ulatub ühest teatriaastast ülegi. Ehkki programmi saanuks kunstiliselt kõrgetasemelisemaltki teostada, mõjus Ivaškevičiuse antud panoraamne vaade meie lähiajaloole temaatiliselt suurejoonelisena.
Näitlejatööde juurde liikudes ning naisnäitlejatest alustades tuleb au anda Ugala teatrile – kümnest nominatsiooni pälvinud rollisooritusest neli loodi Viljandis. Viiest naispeaosa nominatsioonist suisa kolm. Olgugi et laureaati nende seast ei tulnud, saab Ugala oma juubeliaasta üle rõõmu tunda.
Naiskõrvalosa aastaauhinna määras žürii Inga Salurannale osatäitmiste eest Eesti Draamateatri lavastuses „Millest tekivad triibud?“. Õnnestunud lavastusest annavad aimu mitu äramärkimist. Küllap toimis mitme asjaolu koosmõju: värskust pakkuv mängupaik, väike ja uudse koosseisuga trupp, lavastaja-autori selge ettekujutus. Imetlusväärse nõtkusega ühest väikesest rollist teiseks muundudes on Salurand täpne, julge, mänguline ja aus.
Niisamuti pälvisid mitu nominatsiooni kaks Von Krahli teatri lavastust: „Pigem ei“ ja „Sa oled täna ilusam kui homme“. Žürii imetles naispeaosa laureaadi Marika Vaariku võimet kanda justkui märkamatult oma õlul lavastuste teematelgi. Maitsekalt ja isikupäraselt, vaimukalt ja puudutavalt. Vaarikule näib „Pigem ei“ võõritusvõtteline kabareelik mängulaad ka imehästi sobivat.
Samad lavastused tõid teisegi näitlejaauhinna laureaadi. Jörgen Liiki tunnustas žürii meeskõrvalosatäitja kategoorias. „Pigem ei“ Wanamunis on groteski, on ekspressiivset jõudu. Liik kehastab seda inimpalli hetkekski libastumata. Lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ pakub ta teist laadi kiirgust, vägi kumab Liigi sisemuses, harmoneerudes lummavalt lavastuse atmosfääriga.
Meespeaosa auhind. Priit Võigemast teeb kaks suurt rolli Eesti Draamateatri suurel laval. Kui „Lehman Brothersi“ osatäitmised olid nauditavad pigem sportliku proovikivi kui kunstilise avaldusena, siis „Kuritöös ja karistuses“ on Võigemast leidnud toimiva lahenduse, asudes oma rolliga lavastust kaaskujundama. Seda võib pidada ülimaks näiteks näitlejaintelligentsusest, mis Porfiri Petrovitši rollis avaldus. Suhestumine teda ümbritsevate dissonantsidega moel, et sellesse tekib mingi tähendus, mis toidab ja veab endaga kaasa ka ülejäänud lavaelu. Võigemast suutis seda teeseldud sügavmõttelisuse maski taha peitumata.
Suundumustega oma kommentaari lõpetades – meenus eelmise aasta žürii esimehe Madli Pesti Sirbi veergudel aastat kokku võtvas intervjuus väljendatud mure ühiskonnaga suhestuva teatri nappuse ning laiema ühiskondliku kaaluga materjalide harva kohtamise pärast. Seda mõtet sobib selgi aastal korrata. Kitsenduste kiuste.
Marie Pullerits,
tantsuauhinna žürii liige
2020. aasta loomingut hinnanud tantsužürii oli eelmise kevade esimestel koosolekutel ühtaegu hirmul ja põnevil. Tantsukunsti peamine lähte- ja vahendusmaterjal on nii üksi kui ka jagatud aegruumis liikuvad, viibivad, aistivad, kogevad ja väljendusvõimelised kehad. Milliseks kujuneb tantsukunst, kui füüsiliselt kohtuda ei tohi, olgugi ajutiselt? Kriisiaeg võib olla tantsule viljakas pinnas nii uute loomevormide kui ka laiemate küsimuste puhul. Mis on edaspidi proovides ja etendustel füüsiliselt lubatud, mis mitte? Millist tähendust hakkavad kandma lähestikku liikuvad inimkehad? Kas teatrisündmuse kehtestavad aja- ja kohaühtsus?
Tantsužürii seadis endale ülesande pöörata tähelepanu uuele etenduskunstile laiemalt, märkamaks, mis sünnib seniste žanrite vahealadel, millised on tantsukunsti uued võimalused, nähtused ja toimimisvormid. Vormilahendustes eesti tantsuväli pandeemiale ülireaktiivne ei olnudki. Osa prooviprotsessist oli pausil, niipea kui taas tegutseda sai, naasti saali. Kindlasti tõi eelmine aasta kontseptuaalselt selgemalt esile tantsukunsti olemise ilu ja eksistentsi võimalikkuse, installatiivsus ja ruum – füüsiline, virtuaalne ja mõtteline – said keskseteks märksõnadeks. Kontekst iseenesest tingis selle, et tantsuetendust ja laval tantsijat minnakse kogema uute ootustega. Selle taustal vaatlesime ka tantsuaasta ilminguid.
Karl Saksa võib kahtlemata pidada koreograafiks, kes konkurentsitult kõige enam murrab tabusid: mis tants on või ei ole, mis ja kus see olla (või olemata) võiks, mille kaudu see elavaks saab või mis selle hävitab – isolatsioon seda igal juhul ei alista. Tantsuauhinnale nomineeritud lavastuse „Planet Alexithymia“ („Planeet Alexithymia“) kujutluspiltide baroksust saadab kohalolevate kehade armetus. Saksa koreograafia peaaegu puritaanlikus rituaalis joonistub välja vaid olulisim, ja kes lõpuni vastu peab, võib saada puhastatud.
Külli Roosna ja Kenneth Flaki virtuoossel liikumisel põhinev lavastus „Two Body Orchestera“ („Kahe keha orkester“) täitis ammuse igatsuse (ja alateadliku ootuse?) näha tantsukunsti, kus ilma igasuguse irooniata ja metatasandeid ekspluateerimata pühendutakse liikumise loomisele. Roosna ja Flaki liikumine vallutab vaataja meeled ja pakub vapustava kogemuse. Väljend „kehaline mõtlemine“ ja publikuna tantsu kehaline kogemine omandab tõelise sisu.
Noorema põlvkonna etenduskunstnik Karolin Poska „Sinu nirvaanale“ kutsub emotsionaalsele, irratsionaalsele ja iroonilisele teekonnale võimaliku nirvaanani. Soolo on praeguste füüsiliste piirangute toel paratamatult moes ja üksindus eksistentsi möödapääsmatu vorm. Poska lavastus on autentne ja seejuures lammutab seda, on meta ja seejuures ei ole ka, on post(i)tants, aga ei ole ka. On kohalolu oma kehas, aga ei ole ka.
Laureaadina soovisime tänavu esile tõsta Tantsija suure algustähega. Aastakümneid Eesti tantsulavadel humanistlikku kunstnikupositsiooni, sügavat sisu ning kadestamisväärset väljendusrikkust ilmutanud Helen Reitsnik pakkus publikule oma kohaloluga ühed meeldejäävamad hetked tervest lõppenud tantsuaastast. Reitsnikku võib pidada fenomeniks, kes kompab kõiki piire koreograafia, tantsu, esitaja ja autori vahel. Temas kohtuvad need kvaliteedid eriilmeliselt ja artistina äratuntavalt, ent mitte kunagi ennast kordavalt. Keerulisel aastal, mil tantsukunstis võis eeldada koreograafia kontseptuaalsemate küsimuste esiletõusu, väärib nimme esiletõstu Tantsija, kelleta tants kunstivormina elada ei saa.
Mida me tantsu- ja etenduskunstnikena sellest isolatsiooniperioodist omandame, jääb tagantjärele vastamiseks ja enesele küsimiseks. Praegu on algatatud diskussioon, millised on või peaksid olema tantsu uued toimimisviisid. Võib aimata, et kehalise kommunikatsiooni väärtus on kasvanud. Vaataja ootus on kindlasti nõudlik – kohtumine elava kehaga on eksklusiivne ja haruldane võimalus.
Osatäitmised Eesti Draamateatri lavastuses „Millest tekivad triibud?“ tõid Inga Salurannale naiskõrvalosatäitja auhinna.
Alvar Loog,
muusikaauhinna žürii liige
Mullune aasta oli Eesti muusikateatrile kehvapoolne nii kvantiteedilt kui ka kvaliteedilt. Koroonakarantiinist tingitud piirangute tõttu esietendus selle aja jooksul vaid kaks ooperit (Donizetti „Don Pasquale“ Estonias ja Blacheri „Abstraktne ooper nr 1“ EMTAs), üks operett (Lehári „Krahv Luxemburg“ Estonias) ning kaks muusikali (Menkeni „Nunnad hoos“ Vanemuises ja Loewe’ „Minu veetlev leedi“ Vene teatris). Ühtlasi tõi Vanemuine välja operetikavad „Operetisektsioon“ ja „Õhtu Leháriga“.
Sama aja jooksul lükati rohkem või vähem ebamäärasesse tulevikku edasi vähemalt neli varem väljakuulutatud uuslavastust: Verdi „Jeanne d’Arc“ Estonias, Varrese „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ja Donizetti „Linda di Chamounix“ Vanemuises ning Birgitta festivali Puccini „Õde Angelica“. Opera Veto andis kahe karantiini vahel väikekohtades kiiduväärselt palju etendusi 2019. aastal esietendunud Telemanni „Pimpinonega“, kuid uuslavastuse väljatoomiseni kahjuks ei jõudnud.
Aastaauhinna nominentide ja laureaatide nimistus annavad tugevalt tooni solistid Estonia „Don Pasquale“ trupist. Laureaatideks pärjati žürii üsna üksmeelse otsusega eri koosseisudes selle ooperi nimitegelast kehastanud Pavlo Balakin ja Priit Volmer. Bassidele on suurtes klassikalistes ooperites võrreldes teiste hääleliikidega suhteliselt vähe suuri ja säramist võimaldavaid rolle. Don Pasquale on üks neist ning Balakin ja Volmer – bassi kohta veel suhteliselt noored solistid – kasutasid oma võimaluse hästi ära. Jättes ühtlasi realistliku lootuse, et mõlema osatäitmine nii vokaalselt kui ka lavaliselt eelseisvate etenduste käigus veel edasi kasvab.
„Don Pasquale“ solistide ansamblist pälvis doktor Malatesta rolli meisterliku esitamise eest aastaauhinna nominatsiooni bariton Tamar Nugis – üks eesti ooperi tulevikulootusi. Samas lavastuses tegi paljulubaval moel oma rahvusooperi debüüdi sopran Mirjam Mesak.
Vene teatri „Minu veetlev leedi“, mis on sellele teatrile esimene suurem muusikalavastus üle paarikümne aasta, kujunes õnnestumiseks hoolimata asjaolust, et orkestrisaade tuleb fonogrammilt. Peaosades särasid Elina Nechayeva (tema debüüt juhtrollis!) ja Aleksandr Ivaškevitš. Oma töö eest pälvis aastaauhinna nominatsiooni lavastaja ja koreograaf Alla Sigalova.
Värsket helikeelt, ajastuväärilist teatrimõtet ning virtuooslikke osatäitmisi pakkus Boris Blacheri „Abstraktne ooper nr 1“, mis etendus Liis Kolle maitsekalt koomilises lavastuses EMTA „müriaadFESTi“ raames. Ent kuna sisuliselt on tegu koolitööga, jäid selle tegijatele võimalikud nominatsioonid ja auhinnad määramata.
Kaja Kreitzberg,
balletiauhinna žürii liige
Vaatamata väga keerulisele teatriaastale õnnestus teatritel välja tuua mitu uut balletilavastust, samuti sai laval näha põnevaid rollisooritusi nii noortelt solistidelt kui ka vanameistritelt.
Balletiauhind antakse välja kas koreograafile või interpreedile – need on kaks väga erisugust kategooriat ning ühe eelistamine teisele tegi sel aastal žürii töö raskeks. Balletižürii hääletamise tulemusena pälvis laureaadi tiitli koreograaf Marina Kesler. Tema loodud „Anna Kareninas“ tuleb kõigepealt esile oivaline ja julge muusikavalik (Dmitri Šostakovitš). Tugeva dramaturgina on Kesler põiminud kirjandusteose ja muusika ühtseks hästi jälgitavaks tervikuks. Kiitust väärib ka Kesleri oskus valida artiste rollidesse ning oskus juhendada tantsijat rolli loomisel, samuti julgus usaldada noortele tantsijatele kandvaid rolle, mille kaudu on tantsijatel olnud võimalus näidata ennast erilisest küljest.
Tambet Kaugema,
algupärase dramaturgia auhinna žürii liige
Algupärase dramaturgia žürii liikmete usinad silmad lugesid kahe aasta jooksul läbi pisut rohkem kui sada näidendit, dramatiseeringut, adaptsiooni ja lavastustrupi ühisloominguna sündinud teatriteksti. Väga laias laastus saab jagada selle saagi kaheks: lugu jutustavad ja seeläbi oma maailma loovad tekstid ning postdramaatilised tekstid, milles keskendutakse mingile temaatikale ja käsitletakse seda dramaturgilises vormis.
Kindlasti polnud žürii eesmärk neid kahte suunda kuidagi vastandada, mõlemal on oma tugevused ja nõrkused, ent nominentide (Ott Kiluski „Kirvetüü“, Piret Jaaksi „Siirderiitujad“, Jaan Unduski „Suur Siberimaa“, Ivar Põllu „Anne lahkub Annelinnast“ ja Julia Augi „Minu Eesti vanaema“) nimekirja põhjal saab öelda, et pigem tõusid esile ühel või teisel moel mingit lugu jutustavad tekstid. Need olid nii mahult kui ka sisuliselt haardelt mitmeplaanilisemad ning pakkusid suuremat lugemisnaudingut, sõltudes vähem sellest, kes ja kuidas on teksti lavastanud või lavastada kavatseb. Sedasorti teatritekstide nõrkuseks on pahatihti aga autori kehv käsitööoskus: loo ülesehitus, pinge loomine ja tegelaste kujutamine jäävad lihtsakoeliseks ning temaatiline kandvus hapraks, mistõttu ei kooru sellest kõigest piisavalt tõlgendusvõimalusi.
Seevastu mingile teemale keskendunud postdramaatiline dramaturgia võimaldab kiiret ja vahetut reageerimist ühiskonnas toimuvale ning on ka vormilt avatum ja otsingulisem. Ent seegi eeldab autorilt soravat kirjutamisoskust ning on huvitav siis, kui selle keeleline kude on samuti tugev ja tekstil on ka ilma lavalise vormita kunstiline iseväärtus. Kui autor ei taju sõna tähendust, siis ei korva seda ka näitleja vägev mänguoskus, põnev ruum ega nutikas kontseptsioon. Nii on jäänud osa tekste lihtsalt ühekordselt kasutatavaks toormaterjaliks, millega väljaspool konkreetset lavastust pole midagi pihta hakata.
Ent alati ei olegi see probleem, sest teatritekstid erinevad üksteisest funktsiooni poolest ning kokkuvõttes saab nende hindamisel ikka määravaks, kas autori valitud eesmärk ja vorm on sünnitanud võimalikest parima tulemuse. Annet juba voodi alla ei peida.
Hoolimata mõningast virinast on algupärases näitekirjanduses praegu nii variatiivsuse kui ka tekstide hulga poolest väga hea aeg. Tõsi, tolle mahu taustal ei tule kvaliteet alati esile, päris palju on tellimise peale ja kiirustades tehtud tekste, ent ei puudu ka tihedad, terava dramaturgilise taju ja kaalukaid teemasid käsitlevad näidendid. Üks selliseid teoseid on seekordse laureaadi Ott Kiluski „Kirvetüü“, mis on elus ja hingav tekst ka paberil, mitte ainult laval. Eluline, panoraamne ja valus sisselõige lähimineviku Lõuna-Eesti maaellu liigub traagika ja absurdi piiril – küllap kõik see žürii ära võluski.
2019. aastal uuendatud muinsuskaitseseadus tegi kohustuseks nüüdisajastada kõigi muinsuskaitsealade eesmärgid, põhimõtted, reeglid, kitsendused ja leevendused. See andis ka võimaluse pidada dialoogi pärandihoiu, selle põhimõtete ning muinsuskaitsealade väärtuste üle pea pooleteise aasta jooksul Tartus, Pärnus, Kuressaares, Rebalas, Valgas ja Paides, kus nende dialoogidega oli alustatud. Ees ootavad arutelud Viljandis, Rakveres, Haapsalus, Lihulas, Võrus ja Tallinnas.
Muinsuskaitse on ühenduses väga mitme valdkonnaga: koha ja kogukondade identiteet, hea ruumiloome, kestlik arendamine, rohepööre. Sageli on see toeks omavahel harali teemade sidumisel. Tõdemus sai kinnitust ka Tartu kaitsekorra koostamise aruteludel. Neis sündinud põhimõtteid, kellele ja milleks on muinsuskaitsealad XXI sajandil vajalikud ja millised on eesmärgid, käesolevas artiklis selgitangi. Keskendun peamiselt Tartu näidetele, sest Taaralinnas oleme jõudnud kõige kaugemale: linnarahva, töörühma ja ametitega koostöös sündinud eelnõu on kuni 29. aprillini avalikkusele välja pandud.
Laenuks saadud ühine rikkus
Ameerika põlisrahvastel on ütlus, et me ei ole saanud planeeti Maa päranduseks oma vanematelt, vaid võtnud selle laenuks oma lastelt. Semiootikud Marcel Danesi ja Paul Perron on täheldanud,1 et Homo culturalis on tähendust otsiv liik, kes inimeseks olemise otsingul on loonud müüdid, kunsti, rituaalid, keele, teaduse ja muud kultuurinähtused. Antropoloog Clifford Geertzi arvates on inimene justkui omakootud tähistusvõrkudesse püütud loom.2 Me oleme teadaolevalt ainus loomaliik, kes annab asjadele ja suhetele tähenduse ja väärtuse, mäletab minevikku, tunneb oma juuri ning pärandab kultuuri põlvest põlve. Kultuuripärand kujundab meie identiteeti. Kultuuripärand on taastumatu vara, kordhävinut enam tagasi ei saa. Kultuuripärandi tähtsust tunnetame kõige teravamalt, kui oleme sellest ilma jäänud või ilma jäämas. Viimasest ajast meenuvad mulle psühhotrauma tekitanud sündmused nagu islamiterroristide lammutatud mälestised ja monumendid, Pariisi Jumalaema kiriku põleng, Reopalu kalmistult varastatud hauatähised, Tallinnas Kadaka asumis Umami maja ning Tartu vallas Raadi lennujuhtimistorni lammutamine. Kultuuripärandist ilmajäämise hirm on viinud ka muinsuskaitse- ja miljööalade moodustamiseni ja nende hoidmiseks reeglite kehtestamiseni. Sellega on tegeletud juba 1970. aastate algusest saadik.
Muinsuskaitseala on kultuuripärand, mille abil teadvustatakse kultuuriväärtust, uuritakse ja populariseeritakse seda. Koostatakse ka reeglid kultuuripärandi hoidmiseks, arendamiseks ja ruumiotsuste tegemiseks. Pea kõigi linnade üldplaneeringutes ja arengukavades on silmas peetud ajaloolise hoonestuse poolest rikka ja kasutusviisilt mitmekesise südalinna hoidmist ja arendamist.
Inimesed on sajandeid tegutsenud peamiselt samas paigas, selle jäljed on enamasti tajutavad ja nähtavad, kuid vahel ka peidetud arheoloogilisse kultuurikihti. Tartu on alguse saanud juba muinasajal: jõe lähedus ning asukoht vee- ja maismaateede ristumiskohas oli eluks soodne. Linna muinsuskaitseala hõlmab muinasaegset asulakohta ja linnust ning keskaegset ja varauusaegset kindlustustega kaitstud linnatuumikut koos piiskopilinnusega. Kindlustatud linnast väljaspool arenes keskajal eeslinnaline, valdavalt puithoonestusega asustus, mille arheoloogilist kultuurkihti leidub nii muinsuskaitseala kaitsevööndis kui ka väljaspool seda. Nii on arusaadav, et kui ehitajad kopa maasse löövad, satuvad nad varasema inimasustuse jälgedele – kunagiste hoonete jäänustele, õuerajatistele, tänavatasapindadele, ka säilmetele.
Nende jälgede uurimine annab teavet vanemate ajajärkude kohta ning võib viia ka linnaehitusliku ajaloo ümberkirjutamiseni. Seega tuleb muinsuskaitsealasid arendada selliselt, et jääks võimalus uurida varasemate põlvkondade eluolu ning sekkuda maa-alustesse arheoloogilistesse kihtidesse minimaalselt, jätta võimalus ka tulevastele põlvkondadele varasemat uurida ning oma käsitlus pakkuda.
Kus elab Tartu vaim?
Muinsuskaitsealal on väärtuslikud ka sellised uushooned, mis sulanduvad ajaloolisse keskkonda ja rikastavad seda oma ajastu parima arhitektuuritavaga, näiteks Lossi tänav 3 postmodernistlik ülikoolihoone (arhitekt Andres Tambek).
Tartu muinsuskaitseala loodi 1973. aastal, et hoida inimese ja looduse koosmõjul kujunenud ja kujundatud keskaegse linnamüüriga piiratud ala koos seda ümbritseva bastionivööndiga. Kaitstava ala piire on aja jooksul vähesel määral muudetud, kuid eesmärk on olnud ikka kivist linnasüdame, sellega lõimunud maastiku ja rohevõrgustiku väärtustamine. 2020. aastal alustati kaitsekorra koostamist küsimustega: mis teeb Tartust Tartu? kus elab Tartu vaim?
Selgus, et linlaste, ekspertide ja arengut suunavate ametnike ootused ajaloolise linnasüdame väärtustamisele on hoopis suuremad ja laiemad kui ainult Toomemäel ja Emajõe kaldapealsel laiuv ning bastioninõlvadega ümbritsetud kivist vanalinn. Peale varem väljatoodu peeti vajalikuks väärtustada ka puidust eeslinnad ning pärast muinsuskaitseala moodustamist rajatud hooned, kui need on sulandunud ajaloolisse keskkonda ja rikastavad seda oma aja parima arhitektuuritavaga, nt Lossi tänav 3 postmodernistlik ülikoolihoone (arhitekt Andres Tambek) on üks neist.
Arutati ka seda, kas kivist linnatuumik on Euroopas harjumuspärane ajastuomane kultuuriväärtus. Eesti, sealhulgas Tartu linnaruumi palju erilisem ja unikaalsem väärtus on puidust eeslinnad. Euroopa äärealale kohaselt on Eesti ja ka Tartu ajaloolise linnatuumiku tervikus katkestusi, kihistusi eri perioodidest, kuid lõpuks on siiski moodustunud terviklikuna tunnetatav keskkond. Äärealadele ei ole kunagi jõudnud sellist jõukust, mis oleks aidanud need linnaehituslikult lõpuni välja ehitada. Vaesuse tõttu on meie linnaruumile iseloomulik, et säilinud on palju sellist, mis mujal Euroopas tervikliku planeerimise käigus kaotsi on läinud.
Puidust eeslinnu ja asumeid on siinmail väärtustatud alates XX sajandi lõpust ja XXI sajandi algusest. Kohalikud omavalitsused on moodustanud linnaehituslikud kaitse- ja miljööalad. Tartu ja Tallinn on puitasumite väärtustamisega teinud head tööd ning miljööaladele seatud kaitse- ja kasutustingimused tagavad nende alade hoidmise ja arendamise. Muinsuskaitseala kaitsekorra koostamisega pole põhjust see tasakaal pea peale pöörata. Mõistlik on hoida järjepidevust ja harjumuspärast käsitlust nii muinsuskaitsealade kui ka miljööalade õigusruumis. Seega saab julgelt väita, et linna vaim elab kohtades, mida linlased ja kaugemalt tulijad väärtuslikuks peavad.
Vaimse pärandi ruum
Kaitseala üks eesmärk on säilitada vaimne pärand: vanade meistrite käsitööoskuse tava, esitlus- ja väljendusvormid. Vanad ehitusmaterjalid ja meistrite käsitöö jäljed teevad ajaloolise südalinna väärikaks keskkonnaks. Nende jälgede säilitamine hoiab alal vanade meistrite loodut ning annab võimaluse uutel meistritel neidsamu töövõtteid kasutades ajaloolist ehitustava elus hoida.
Sellest johtuvalt on varasemalt ja edaspidigi põhjendatud kasutada muinsuskaitsealadel traditsioonilisi ehitusmaterjale, võimaluse korral ka töövõtteid ja tehnoloogiaid. Vanades akendes, ustes, tarindites ja muudes detailides peegeldub kunagiste meistrite käsitööoskus, mis oli alguse saanud juba õigel ajal langetatud ja kuivatatud puidu kasutamisest, igale tarindile sobiliku puiduosa valimisest. Peen käsitööoskus eristab ilmeksimatult vanad aknad uutest.
Linnaruumi looja ja hoidja
Inimlik mõõde ja jalakäijasõbralikkus teevad ruumist hea ruumi:3 see on väliruum, mis lähtub inimese mõõtkavast ja on jalgsi liikuja kiirusel hästi tajutav. Muinsuskaitsealadel on selline ruum juba olemas, nagu ka suur potentsiaal neid sellisena arendada. Hoonestus on valdavalt kahe- kuni neljakorruseline, hooned sellise mahuga, et inimene tunnetab nende suurust. Tänavad on kitsavõitu ja käänulised, nende mõõtmed tajutavad. Maja elanik või majas töötav inimene tunneb üldjuhul oma naabreid ja see loob sotsiaalse turvatunde.
Vahemaad on üldjuhul lühikesed, jalgsi läbitavad, kasutusviiside mitmekesisus tagab pulbitseva elu ja sinna tullakse muu hulgas ka ajaloolist keskkonda nautima. Tõsi, viimase paarikümne aasta suundumus näitab kahjuks kasutusviiside mitmekesisuse vähenemist. Linlaste käitumis- ja liikumisharjumused ning mugavus on viinud väikesed ärid ja teenused suurematesse kaubandus- ja tõmbekeskustesse. Seega tuleb ajaloolise südalinna funktsioonide mitmekesisena hoidmisega tegeleda ka järgmistel aastakümnetel. Tihendamise, elavdamise ja mitmekesistamise eesmärki kannab ka südalinna kultuurikeskuse (Süku) Keskparki kavandamine.
Sotsiaalne turvalisus
Antropoloogid on uurinud inimeseks olemise aluseid ja jõudnud järeldusele, et meie supervõime on kohanemine. Selleks on vaja turvatunnet argielus ja -keskkonnas. 2021. aastal, üleilmse pandeemia ning uute töötamise, õppimise, vaba aja veetmise, ostlemise, lähedaste ja sõpradega suhtlemise viisidega harjumise ajal ei tule see tõdemus kellelegi üllatusena. Juurdunud harjumused aitavad muutunud oludes eluoluga kohaneda.
Mõtestatud tegelemine kultuuripärandiga aitab hoida teadmist, et kui me tuleme toime mineviku ja selle pärandiga, tuleme toime ka määramatusega olevikus ja tulevikus. Tahe taastada koopiana ajaloolised linnakeskused, näiteks barokne Narva või Tartu Holmi kvartal, on ajendatud soovist hoida turvalist linnaruumi. Ennistades ajaloolist, toonast linna identiteeti kujundanud keskkonda väärtustame eelmiste põlvkondade kogemusi-oskusi ja kunagist hiilgust. Samal põhjusel taastati pärast Teist maailmasõda linnasüdamed Poolas ja Saksamaal. Meil, okupeeritud väikeriigis sõjapurustustes hävinud linnasüdameid taastama ei kiputud. Nende taastamine enam kui pool sajandit hiljem ei ole enam õigustatud, sageli ka võimalik.
Muinsuskaitseala annab linastele teadmise ja turvatunde, et see keskkond ei muutu üleöö. Need alad on sellisena püsinud sajandeid ja nende kaitsealana määratlemine on tõestanud, et uued põhimõtted töötatakse välja ja linna arendatakse aeglaselt, uus põimitakse võimalikult valutult vanasse väärikasse keskkonda.
Meenutagem, et muinsuskaitsealasid hakati looma vastukaaluks modernistlikule linnaplaneerimisele, mis eiras ajaloolist, ülistas masinlikku tehiskeskkonda. Viimaste aastakümnete suundumus – Tallinnas ja Tartus asumiseltside moodustamine peamiselt miljööaladel ning nende liikmete tegus osalemine linna arendamisel – näitab, et suuremate arenduspiirangutega asumid on populaarne elukeskkond. Muu hulgas seepärast, et piirangud on kogu ümbruskonnas ühesugused. Üksikisikule ei pruugi olla vastuvõetavad piirangud tema enda kinnisvarale, aga talle meeldib, et samad piirangud kehtivad ka naabri majale ja hoovile.
Kultuuripärand kõigile
Ajalooline keskkond annab võimaluse tajuda linnaruumis ajaloo kulgu. Südalinna vanad majad, tänavad ja monumendid on nagu ajalooraamat, mis jutustab aja lugu neile, kes seda märgata oskavad ja tahavad.
Ligipääsetavus on XXI sajandil võrdse(ma)te võimaluste loomine kõigile. See tähendab äärekivideta ja takistusteta tänavaruumi, hoonete ümberehitamist selliselt, et neisse saaks sisse lapsevankri või ratastooliga. Ligipääsetavusest võib mõelda ka kui õigusest saada osa ühisest kultuuripärandist. Eestis võib ju olla ühe inimese kohta enim muuseume, kuid enamasti tuleb muuseumis kultuuri ja pärandiga tutvumiseks soetada pilet. Ajaloolises keskkonnas on võimalus kultuuripärandit tajuda ja sellest osa saada piletiraha maksmata ja sotsiaalset ebavõrdsust süvendamata. See on keskkond, kus kõigil on õigus viibida ja seda nautida.
Rohepuhkus ja värske õhk
Inimene on arenenud looduse rüpes. Mõnesaja aastaga kujunenud harjumus veeta suurem osa ajast siseruumis ei ole meile evolutsiooniliselt omane ja see tekitab nii füüsilisi kui ka vaimseid probleeme. Hariduse- ja keskkonnapsühholoog Grete Arro on rõhutanud,4 et rohepuhkus linnaruumis parandab vaimset tervist ja suurendab võimekust. Rohepuhkuseks peavad keskkonnapsühholoogid võimalust viibida looduskeskkonnas ilma auto ja tehisliku mürata.
Muinsuskaitsealad on sageli rohepuhkuseks sobiv keskkond. Seal saab looduses viibida ja tunda end keskkonna osana. Ajaloolise linnatuumiku ümber on Tartus, Tallinnas, Pärnus, Kuressaares ja Paides haljasalana kasutatav bastionivöönd ja ka muu maastiku- või pargiosa, nt Tartus Toomemägi, Pärnus Rannapark, mis sellist rohepuhkust jalutuskäiguna soosivad. Nii võib väita, et muinsuskaitsealad aitavad turgutada rahvatervist ja seeläbi ka majandust tervikuna. Puhanud, tasakaalus, tervislikke eluviise ja rohepause pidav linnakodanik on rahulolevam ja võimekam ning panustab ka majandusse rohkem.
Vanades majades saab avada aknad, mis on osa hoone ventilatsioonisüsteemist, ja need aitavad samal ajal koos õhuvahetusega tajuda ka aastaaegade vaheldumist. Talveks soovitatakse aknad tihendada, et soojakadu oleks väiksem. Avada aken ja lasta sisse värske õhk, olgu pärast tulist koosolekut, olengut sõpradega või selleks, et magamistoas oleks jahedam, on luksus, mis on juba suurele osale maailmast kättesaamatu.
Rohepöörde vedur ja kestliku arengu ankur
XX sajandi keskpaigast oleme elanud teadmisega, et areng peab olema säästlik, sest ressursid on piiratud. XXI sajand on meile toonud kestliku arendamise kontseptsiooni, mis eeldab rohepööret kõigis valdkondades. Kas muinsuskaitseala hoonete kütte- ja jahutuskulude puhul, kui need on uute hoonete omadest suuremad, on õige väita, et nende ülalpidamine on ühiskonnale liiga koormav? Kindlasti mitte.
Kestliku arendamise tulemus on see, kui ressurssi kasutatakse mõistlikult ja see rahuldab praeguste põlvkondade vajadusi ilma tulevaste põlvkondade võimalusi kahjustamata. See on terviklik lähenemisviis, mis arvestab kogukulu ühiskonnale ja ühendab majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonna aspektid. Keskkonda koormab kõige vähem olemas oleva hoone kasutuses hoidmine, sest kulutused ehitusmaterjali tootmiseks ja selle transpordiks on juba tehtud. Muinsuskaitseala majade puhul sageli ka üle saja aasta tagasi. Nende hoonete kasutuses hoidmine ja nüüdisajastamine ning nende eelistamine uuele hoonele on igal juhul kestlik ja vähendab kogukulu ühiskonnale ka siis, kui praegu ja edaspidi on nende kütte- ja jahutuskulud pisut suuremad kui uutes hoonetes. Uushoonestuse rajamisel tuleb arvestada kogukulu ühiskonnale, sh kasutusest välja jääva kõrge kultuuriväärtusega ehitiste säilitamiskohustust ning sellega kaasnevaid kulusid.
1 Marcel Danesi, Paul Perron, Kultuuride analüüs. Tallinn: Valgus, 2005.
2 Clifford Geertz, Tihe kirjeldus: tõlgendava kultuuriteooria poole. – Vikerkaar 4/5, 2007, lk 78–110.
Digitaliseerumine on filmi- ja sisutööstuse toimimisprotsessi muutnud vaatajapõhiseks.
See aasta on globaalsele sõltumatule filmitööstusele alanud kui business as (un)usual – kõik on nii, nagu (eba)tavaliselt. Koroonapandeemia, mis ei ilmuta siiani raugemise märke, on seisanud suurema osa sõltumatust ja ka riiklikust filmitootmisest, rääkimata kaasproduktsioonidest või väikeriikide tootjatele hädavajalikust reklaamitööst ja välismaale suunatud tootmisteenusest. Aset on leidnud ka kolm filmiaasta alguse suurt festivali – „Sundance“, Rotterdami oma ja „Berlinale“ – ettearvatavalt virtuaallinastuste ja tööstusele suunatud lõputute Zoomi-kohtumiste vormis. Meeleolu indie-filmitegijate hulgas on nukker, olgu nad Euroopast, USAst või Aasiast. Samade väljakutsetega seisavad silmitsi kõik: hangunud rahastus, tootmise peatumine, kinode pankrotistumine ja muu selle kõigega seonduv. COVID ei vali ohvreid: pankrotti lähevad ühtmoodi nii väikesed kui ka suured tegijad, viimase šokiuudisena pandi müüki maailma iseseisvate kinokettide tippu kuuluv legendaarse mainega Alamo Drafthouse.
Pühadeaja optimism, et kevadel võiks filmivaldkond hoogsalt naasta tavapärasesse festivali-, turu- ja levirütmi, ei paista enam kellelegi tõsiseltvõetava stsenaariumina: ei praktikutele, poliitika ja tööstuse kujundajatele ega esindusorganisatsioonidele. Rotterdami ja Berliini festivali direktorite kutsel toimunud kahel kinnisel, valdkonna ettevõtlikumad liidrid kokku toonud mõttekoja arutelul jäi kõlama arvamus, et naasmine sellise filmimaailma töökorralduse juurde, mis oli elujõuline kõigest vähem kui kaks aastat tagasi, pole enam kunagi võimalik. Kuidas saavutada aga stabiilsus sogases vees, kus lihtsaid ja kiireid lahendusi pole võtta, ei tea keegi.
Küll nõustusid enam-vähem kõik osalejad, et kiireid muutusi on vaja nüüd ja kohe, sest peaaegu aastakümne jagu Euroopas arutatud ja kardetud digitaalne ümberpööre – kui mitte arthouse-filmitootmise ja levitamise senise mudeli harakiri, millele on hoo sisse andnud globaalsete voogedastusplatvormide plahvatuslik kasv – on nüüdseks jõudnud punkti, kus elustamine ei pruugi enam kannatanut siia ilma tagasi tuua. Digitaalne tõusulaine, mille Netflix kümmekond aastat tagasi käivitas, on COVIDi tõttu kasvanud aastaga digitsunamiks, mis purustab oma teel aastakümneid sõltumatut filmisektorit ning ka Eesti filmitööstust pööritanud väärtusahela tootja-müügiagent-festival-levitaja-kino-vaataja. Milline peaks olema sellises olukorras filmitööstuse ning üldse kultuuripoliitika? Kas laineharjal saab sõita või peaks haarama päästevesti järele?
Mitukümmend miljardit kahjumit viiel aastal
Näiteid filmivaldkonna drastiliste kahjude kohta eelmisel aastal võib tuua nii Hollywoodist kui ka kodumaalt – kokku miljoneid kui mitte miljardeid. Ainuüksi viimase James Bondi filmi kinolevi edasilükkamine on toonud MGM stuudiole väidetavalt kahju kuni 50 miljonit eurot ja andnud ainest spekulatsiooniks, et kassahiti võib hoopiski välja tuua mõni paksu rahakotiga digihiid. Hiljuti rahandusministriga kohtunud Eesti filmiklaster on hinnanud rahvusvahelise tootmisteenuse äralangemise negatiivset mõju kuuekohalise arvuga: riski all on kümmekond aastat professionaalsete oskuste omandamist ja välissuhete loomist.
Selle valdkonna ajaloo ehk suurima kriisi mõju ulatust ja radikaalsust võiks ehk võrrelda hüppega mustvalgest filmist värvifilmi, tummfilmist helifilmi või ka 35mm filmilindilt digiformaatidesse. Euroopa Ringhäälingute Liidu eelmise digistrateegi Ezra Eemani suurepärane Euroopa ringhäälingu ja filmivaldkonna tulevikustsenaariume käsitlev neljaosaline artikliseeria „Sisuuputus“1 ei ennusta ka paremat tulevikku. Viie aasta jooksul haihtub suletud kinode ja muutunud tootmis- ja levistruktuuri tõttu globaalsest filmitööstusest miljardeid eurosid, kuid turg täitub samal ajal üha laialdasema digisisuga. Kuna loodus tühja kohta ei salli, siis ei üllata Eemani ennustus, et samavõrd suur kasv ootab ees voogedastuse, mittelineaarse televisiooni ja igasuguste digisisu loovate, vahendavate ja edastavate platvormide maailmas.
Nagu Eeman märgib, oleme lõpuks jõudnud ajastusse, mil aina laialdasema valiku ees ja sisuuputuse keskel (content crash) seisev vaataja küsib endalt ikka ja jälle, miks minna kallisse kinno, kui sisu saab kätte igalt poolt, igast seadmest, parima kvaliteediga ja lihtsas ning odavas igakuise makse (subscription) vormis.
Kui liita siia juurde aastalõpu pommuudis, et Hollywoodi suurstuudio Warner toob alates selle aasta märtsist kõik kassahitid publikuni peaaegu paralleelselt nii kinos kui ka digiplatvormidel (digilevis ongi juba saadaval kinodesse kaua oodatud „Wonder Woman 1984“, „Õigluse Liiga. Režissööri versioon“ ning ka hoogne koletisemärul „Godzilla vs. Kong“2), oli juba uudise avaldamise hetkel selge, et tagasiteed pileti- ja popkorniärile tugineva äri- ja tootmismudeli juurde enam pole. Komplekssest globaalsest tootmis- ja levistruktuurist sõltuv suurstuudio võib niivõrd ulatuslikku äri- ja tegutsemisfookuse muutust nagu füüsilisest digitaalsele üleminek lubada ehk korra veerandsaja aasta jooksul. Ja kui emalaev on ennast juba korra ringi pööranud, tulevad teised järele. Nii on ka läinud: samasuguse digilevimudeli on käivitanud ka teised suurstuudiod. Kuidas reageerida nendele uudistele Eestis, kus kinode toimimine sõltub (kui jätta arvesse võtmata vähesed kohalikud hitid) siiani suurtest kassahittidest?
Aegunud väärtusahel
On laialt teada tõde, et publiku hoiakute ja käitumise ning aktiivse majandusliku ja sisulise tagasiside roll ja rakendamine on olnud Euroopa autori- ja indie-kino struktuurses väärtusahelas alati vähene, kui mitte täielikult puudunud. Ajalooliselt on välja kujunenud, et just Euroopa (ka Eesti) väärtfilm läbib oma tootmis- ja leviprotsessis tootjast publikuni mitu etappi, millest igaühe eest vastutavad erinevaid funktsioone täitvad (reeglina) väikeettevõtted. Protsessi ilmestamiseks on valdkonna analüütikud ikka ja jälle kasutanud Michael Porteri 1980ndatel toodete väärtuskasvu kirjeldamiseks kasutusele võetud nn väärtusahela mudelit. Sõltumatu filmi väärtusahela keskmes on müügiagendid (sales agents), kelle eesmärk on otsida kogu toodangu hulgast välja (subjektiivselt) parim, selle väärtust prestiižsete festivaliauhindade toel tõsta ja müüa siis film võimalikult suure kasumiga omavahel konkureerivatele levitajatele, kes siis omakorda filmi omandatud õiguste raames kohalikku kino- või voogedastuslevisse paiskavad. Tootjalt müügiagendile-levitajale liigub toodang, vastassuunas raha. Ässaks müügiagentide kaardipakis on siiani olnud eksklusiivsus, olgu juurdepääs talentidele, Kuldsetele Palmiokstele ja Karudele või kunstlike piirangute loomine levipiirkondade või formaatidega eeldusel, et kasumi eesmärgil on võimalik piirata või müüa filmi linastusõigusi ainult osaliselt. See, kas, kuidas ja millal ning milliste kanalite kaudu film vaatajani jõuab ning millise tagasiside osaliseks saab, pole olnud siiani oluline, kuna kasumlikkus ja müük on olnud tagatud.
Sellise väärtusahela toimimine oli kuni koroonapandeemiani tagatud ühest küljest tarbijate ja vaatajate geograafilise piiratusega ning teisest küljest selge piiriga erinevate leviformaatide ja platvormide vahel. Kuid nüüd, mil tänu digitehnoloogiale võib vaataja asuda mis tahes maailma punktis ning kogeda hea tahtmise korral filmi tehnoloogiliselt vaata et samavõrd kvaliteetsena kui kinosaalis, ei vasta geograafilise piiratuse ja eksklusiivsusega manipuleeriv äriloogika enam turuseisule ega -eeldustele.
Nii olemegi aastaks 2021 paradoksaalses olukorras, kus elame küll üleilmastunud infoväljas, kuid põrkame iga päev kokku digimüüridega, mis ei lase vaadata filme, mis on juba mõnes naaberriigis oma digileviringi ära teinud, rääkimata aina plahvatuslikumast lõhest digisisu kättesaadavuses ingliskeelsete ja muukeelsete territooriumide vahel.
Kahe väärtusloogika konflikti tulemuseks on drastiliselt erinev valik suur- ja väikeriikide voogedastusplatvormidel. Ühe vaataja eelistamine teisele on endaga kaasa toonud vohava piraatluse. Levipiirangute seost piraatluse kui kinolevi alternatiivse vormiga on kinnitanud mitmed akadeemilised uuringud Euroopas ja mujal. Eelkirjeldatud sisuliselt vaatajat diskrimineeriva audiovisuaal-digitaaltööstuse tootmise ja levi ajakohastamiseks kutsuti 2015. aastal ellu tollal Euroopa Liidu digivolinikuks olnud Andrus Ansipi kabinetis sündinud ja palju poleemikat esile kutsunud digitaalse ühisturu strateegia. Selle strateegia julge eesmärk oli kaotada ühiskonna digiarengule jalgu jäänud (kunstlikud) riigi- ja levipiirid. Euroopa Komisjonile tavapäraselt käivad vaidlused strateegia rakendamise ja erinevate huvide arvessevõtmise osas seniajani.
Euroopa superplatvormide gravitatsiooniväljas
Kus üks kaotab, seal teine võidab. Paljuski globaalse digipöörde mõjude ulatuslikkust alahinnanud ning selle suhtes senini hulljulget reageerimisvõimetust üles näidanud Euroopa audiovisuaaltööstuse regulaatorite ja suunanäitajate hirm on loomulikult globaalsete voogedastusplatvormide võidukäik. Netflixi, neist tuntuima aastakümne jooksul tehtud 180kraadine kannapööre DVD postilaenutajast üle saja miljoni kasutaja-vaatajaga globaalseks filmi- ja teleimpeeriumiks on kahtlemata väärt pikemat erikäsitlust. Kas ja miks on Netflix edukas ja kardetavalt mõjuvõimas? Seda on analüüsinud nii akadeemikud kui ka filmitööstuse praktikud. Peamiselt Euroopa kultuurisektorist tulnud ning audiovisuaalpoliitika ringkonnas kinnistunud kriitika Netflixi kui digiimperialismi musternäite aadressil pole siiski enam täiesti adekvaatne.
Kui võtta arvesse Netflixi stabiilselt plahvatuslikult kasvanud tootmist ning tootmistellimust üle Euroopa (toeks keskused Amsterdamis, Berliinis, Londonis, Pariisis ja peatselt ka Roomas), on tegu hiiuga, kelle raha ja aina suurenev vaatajate hulk tagab julgematele (või edumeelsematele) Euroopa tootjatele korraliku käibe ja tööhõive. Kuuldavasti tellib Netflix teatud piirkondades nii palju uut toodangut, et raske on leida häid spetsialiste sõltumatute filmide võttegruppidesse. Koostöösoovijaid on niivõrd palju, et jutulesaamiseks tuleb järjekorras seista vähemalt aasta aega.
Globaalse haarde ja lokaalse sisu mudelit järgib ka peatselt Eestisse jõudev Disney+ platvorm, millega on aasta jooksul liitunud peaaegu sada miljonit vaatajat (!) ning mis avalikustas hiljuti oma esimesed koostööfilmid Euroopa tootjatega. Kui võtta arvesse, et Disney tiiva all on Pixar, Touchstone, Natural Geographic, Lucasfilm, Marvel ja veel kümned audiovisuaalvaldkonna eliiti kuuluvad ettevõtted, on selge, et ka Disney+ laienemine hakkab tugevalt mõjutama Euroopa filmi gravitatsioonivälja, lisaks juba turul tegutsevatele superplatvormidest konkurentidele.
Kas Netflixi ja Disney+ või ka „Berlinalel“ Saksa turu tootmisfookusega välja tulnud Amazon Studio sisupoliitikaga saab nõudlikum Euroopa autorifilmi või riikide filmiekspert või vaataja alati nõustuda? Tõenäoliselt mitte. Kas digihiiud juba (kaudselt) panustavad rahaliselt ja sisuliselt Euroopa audiovisuaalsektorisse? Jah, vaieldamatult. Kas nad hakkavad tulevikus pretendeerima avalikule rahale, tuginedes argumendile, kuivõrd suures mahus nad (Euroopa) kohalikku filmivaldkonda panustavad? Kindlasti. Kas nende mõju saab tulevikus ignoreerida? Kindlasti mitte.
Digitaliseerumine on filmi- ja sisutööstuse toimimisprotsessi muutnud vaatajapõhiseks.
Digimaailma peremees on vaataja
Ei tule üllatusena, et globaalsete platvormide võidukäigu üks trumpe on olnud vaatajakesksus, mida rõhutavad nii sisu rohkus, teenuse kättesaadavus ja kasutajamugavus kui ka hind. Tegutsemismudel on täielikult ehitatud platvormiloogikale, mille fookuses on väärtusloome kasutajate ja pakkujate dialoog ilma ebavajalike vahemeesteta (sh müügiagendid). Sisu, teenuse ja vaatajakogemuse ühendamisega tagavad nn GAFAM-platvormid3 vaatajale parima kasutajakogemuse (või vaatajakogemuse) ning ühtlasi teavad, mida, millal ja kellele toota ning kuidas toodang veelgi efektiivsemalt kättesaadavaks teha. Digihiiud on taganud vaatajale kvaliteetse, kergesti ligipääsetava, mugava ja miks mitte ka küllaltki odava ligipääsu lõpmatutele filmi- ja televoogudele ning on sellega juba märgatavalt muutnud globaalse filmiauditooriumi ja Euroopa vaataja hoiakuid valitavate autorite, filmide ja kanalite osas. Nende protsesside mehhanismidest ning nende mõjudest ja tagajärgedest annavad suurepärase ülevaate muu hulgas hiljuti Tallinna ülikooli kirjastuselt ilmunud kogumikud „Eesti digikultuuri manifest“ ning „Kuidas mõista andmestunud maailma“.4
Enam ei piisa sellest, et film on hea. Aina kriitilisem edukomponent on filmi infojälg ja kajastus Youtube’is või muudes digikanalites, aga ka see, kuidas, millistes kanalites ning kui mugavalt (k.a filmi eest maksmine või selle laenutamine) on üks või teine linateos publikule kättesaadavaks tehtud.
Teisisõnu oleme jõudnud aega, mil Euroopa filmiteole ja -levile ning kultuuritarbimisele on digihiidude edu tõttu automaatselt kehtestatud n-ö kasutajakogemusest lähtuv kuldstandard (gold standard), alla mille on üha võimatum, kui mitte juba täiesti võimatu vaatajat Euroopa autorifilmi või COVIDi survel digiruumi kolinud festivali valiku juurde meelitada.
Toon siinkohal lihtsa näite. 2020. aastal korraldasin nelja rahvusvahelise kaliibriga filmifestivali digiteerimist Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Eestis. Kui koroonaepideemia alguses jooksis filmi- ja festivalipublik tormi kiiruga püsti pandud digitaalsetele festivaliplatvormidele, eelkõige patriotismist toetamaks oma lemmikürituste ellujäämist, oli pooleaastase koduarestining sellega paljudele (paratamatult) kaasnenud GAFAMi-dieedi tagajärg, et sügistalviste digi-autorifilmifestivalide vaatajate arv oli vaid vaevu võrreldav COVIDi-eelsete füüsiliste kino- või festivalikülastuste hulgaga. Festivalijuhtidega põhjuste tuvastamiseks süvaanalüüsi läbi viies selgus kurb, aga lihtne tõsiasi: filmid võivad olla ükskõik kui head ja värsked, aga kui platvorm pole tuttav, ei toimi nagu Netflix, pole vaadatav telefonis, tahvelarvutis ja/või nutitelekas, maksta saab ainult krediitkaardiga või Paypalis, värskel filmil puudub Youtube’is treiler, 48tunnine vaatamisaken pole sobiv jne, kaovad vaatajad festivalide digiplatvormide esilehtedelt nagu hõõglambi leeki lennanud suvised sääsed. Veelgi enam: kui autorifilmi vaatavad üle kogu Euroopa enamasti keskealised kõrgharidusega naised, siis interneti-filmiseltskonna moodustavad peaasjalikult Z-põlvkonna meesterahvad, kel on küll suurepärased oskused, et digimaailmas hakkama saada, kuid kelle maitse-eelistused ja kultuuritarbimise hoiakud on vastupidised sellele, mida eeldab autorifilmitegija või -festival.
Aeg julgeteks otsusteks
Tänavuseks kevadeks on Euroopa filmitööstus ja sellega seonduv poliitika otsekui nõiaringis. Suuremas osas tööstusest arutletakse selle üle, kas festivalid peaksid filme geoblokeerima, kas korraldada hübriidfestivale või mitte ning kus jookseb kino- ja voogedastuslevi piir ning kes üldse selliste küsimuste osas peaks otsustama ja sõna võtma. Samal ajal süveneb aga digilõhe tormiliselt nagu õigeaegse tähelepanuta jäänud pimesoolepõletik. Vaene vaatajast patsient kaldub sellises olukorras selgelt selle sisupakkuja poole, kel pakkuda kiiremini parimat ravi. Seni on kiiremad valuvaigistid tulnud (kahjuks) GAFAMi-platvormidelt ning Euroopa tööstus longib väheste eranditega sabas.
Eestis on praegu tingimata vaja uut, filmi- ja laiemalt kultuurivaldkonna digimuutuste ulatuse ning toimemehhanismidega arvestavat ja neile reageerivat kultuuri- ja filmipoliitikat. Vastasel korral pole enam ei vaatajaid, kes filmideni jõuavad, ega ka kinosid või platvorme, kus neid näidata, rääkimata filmitootmise tagasimakse programmi(cash rebate)või muude toetusmeetmete täiemahulisest ja efektiivsest rakendamisest. Aeg nende küsimuste tõstatamiseks ning tegevusplaaniks on Eestis küps, arvesse võttes väikeriigi paindlikkust, filmi- ja kultuuriringkonna aktiivsust seoses ühiskonnas tekkinud diskussiooniga Euroopa taasterahastu kasutamisest ning n-ö esimese liikuja või käivitaja edumaad. Püstitan siinkohal mõned digimuutustest lähtuva filmi – ja audiovisuaalsektori tulevikuga seotud ning sisukat arutelu nõudvad teemad.
Esiteks, lähenemine Eesti filmi tulevikule peab olema interdistsiplinaarne, seda nii poliitika kujundamise (kultuuriministeerium) kui ka juurutamise (EFI) ja rakendamise tasemel, hõlmates sisu, tootmist ja ka tehnoloogiliste muutustega kaasaskäimist ja nende rakendamist ning koostööd kohaliku teadus-, innovatsiooni- ning – jah, tõepoolest – uskumatul kiirusel kasvava idusektoriga, mis pakub juba täna hästi rahastatud ja potentsiaalikaid lahendusi. „Eesti digikultuuri manifestis“ välja pakutud ja hiljutistel kultuurivaldkonna, sh kultuuriministeeriumi esindajate osalusel toimunud aruteludel kerkis üles ettepanek luua digikultuuri arengukava ja arenduskeskus, mille vajalikkust märkis hiljuti ka ERRi arvamusloos kultuuriministeeriumi asekantsler Taaniel Raudsepp.5
Teiseks, vaataja kaasamine ei saa tugineda pelgalt filmi kui kunsti- või kultuurivormi populariseerimisele ega palju räägitud, kuid vähe rakendatud publiku kasvatamisele (audience development), mis justkui eeldaks, et kusagil elutsevad n-ö kultuuritud barbarid, kes on vaja kultuuri juurde tuua. Publiku kaasamine peaks hõlmama andmepõhiseid vaatajauuringuid ning nende uuringute põhjal otsustamist ning andmete rakendamist. Valdkonnaalaste uuringute ja praktikaga tegeleb juba praegu edukalt TLÜ digimeedia kompetentsikeskus. Loota, et vaataja naaseb hoogsalt kinno Eesti filmi vaatama peaaegu aasta pärast kodust digiüksindust Netflixi kaisus, ja jätta kaardistamata tema muutunud hoiakud ja käitumismudelid, võib lõppeda jalga tulistamisega nii filmitootjatele ja -levitajatele kui ka kinodele, juhul kui tavapärasem levimudel peaks millalgi uuesti käivituma.
Kolmandaks, filmitööstus vajab Eestis nagu ka mujal eelkõige radikaalselt paremat digipädevust, et kaasa mängida digiteerimislainet juhtivate suurhiidudega. Tuleb läbi mõelda, kuidas jõuaks Eesti film kõige paremal, selgemal ja digiruumile omasel moel kohaliku ning rahvusvahelise publikuni, ja järeldusi ka rakendada. Kultuuri- ja filmipoliitika ei saa enam keskenduda pelgalt arendus-, tootmis- ja levitoetusele, vaid kultuurirahastuse mõtestamisel tuleb ressursse paigutada ka digioskuste omandamisse.
Küsimus ei ole rahas, kui paradoksaalselt see ka ei kõla. Kui võtta arvesse Euroopa filmirahastuse MEDIA programmi „Loov Euroopa“ ambitsioonikat uut rahastusperioodi ning nädalapäevad tagasi avanenud Euroopa innovatsiooninõukogu (European Innovation Council) fonde, on üksnes sel aastal COVIDi mõjude kompenseerimiseks ja digiküsimuste lahendamiseks mitukümmend miljonit eurot. Eesti on siiani olnud eelkõige kultuuri- ja audiovisuaalvaldkonda hõlmava teadus- ja näidisprojektide rahastuse kasutamisel pigem varumeeste pingil, sest on puudunud poliitiline tahe ja fookus ning ehk ka oskus seda raha küsida ja kasutada.
Lõpetuseks, Euroopa autorifilmi väärtusahela purunemine ja kadumine digitaalsuse pealetungi tõttu on seadnud filmitööstuse siin ja mujal tohutu väljakutse ette, kuid jääda lootma, et raskusi saab ignoreerida või lükata need ülehomsesse, võib kaasa tuua veelgi suurema kaotusseisu kogu filmindusele. Kas Euroopa filmi tulevik jaguneb väikeste, vaktsineerimislainest sõltuvate ning autorifilmidele keskendunud festivalide ning üha rohkem suurplatvormidele koonduva meelelahutusfilmi vahel, näitab aeg. See aasta on aga selgelt näidanud, et ilma filmitööstust üleilmselt mõjutavate digihoovuste ning vaatajate digikogemust tõsiselt arvesse võtmata Eesti ja Euroopa film enam edasi minna ei saa. Nagu ütles ka üks Berliini filmifestivali mõttekojas osalenud filmiprofessionaalist kinojuht: filmitööstuses jäävad tulevikus ellu need, kes mõistavad, kuivõrd oluline on publik – nii kinosaalis, festivalidel kui ka digimaailmas.
2 „Wonder Woman 1984“, Patty Jenkins, 2020; „Zack Snyder’s Justice League“, Zack Snyder, 2021; „Godzilla vs. Kong“, Adam Wingard, 2021.
3 GAFAM on lühend, mis koosneb Ameerika viie digihiiu esitähtedest: Google (Alphabet), Apple, Facebook, Amazon ja Microsoft.
4 Eesti digikultuuri manifest. Koost Indrek Ibrus, Marek Tamm ja Katrin Tiidenberg. TLÜ Kirjastus, 2020; Kuidas mõista andmestunud maailma? Metodoloogiline teejuht. Koost Anu Masso, Katrin Tiidenberg ja Andra Siibak. TLÜ Kirjastus, 2020.
5 Taaniel Raudsepp. Kultuur saab aidata parandada viiruse löödud arme. Kultuur.err.ee, 23.III 2021.
Prantsuse kunstnik, filmioperaator ja fotograaf Emmanuel Tussore (sünd 1984) peab ennast alles nooreks arenevaks kunstnikuks, kel pole etableerunud kunstimaailmas positsiooni, et otsustada, kus oma töid näidata, kus mitte. Seda huvitavam on aga tema loominguline käekäik, sest Berliini filmifestivali, Pariisi fotofestivali ja Lyoni biennaali kõrval on ta osalenud Havanna, Dakari ja Kairo biennaalil, Lagose ja Ateena fotofestivalil, Beiruti kunstinädalal ja Odessa fotopäevadel. Foto, video, skulptuuri, joonistuse, installatsiooni ja performance’i on ta kombineerinud selleks, et luua traagilise maailma sümboolne ja kujuteldav visioon. Nii on kirjas tema veebilehel.
Kas praeguses maailmas on traagikat rohkem, kui oli sada või tuhat aastat tagasi?
Oleneb, mida traagika alla mõelda. Kui võtta seda kaduvusena, siis saab kõik siin maailmas kunagi tolmuks. Tänapäeva suure egoga inimesele tasub tema ajalikkust meelde tuletada. Iga häving, kadumine, on aga seotud uue tekkimisega. Suures plaanis taandub kõik elule ja surmale ning nendevahelisele tasakaalule.
Kas tänapäeva inimesele tähendab surm midagi muud kui vana- või keskaja inimesele?
Mida enam ennast loodusele vastandame, seda keerulisem on meil surma, nähtamatut maailma, mõista ja sellega leppida. Lõppude lõpuks leiame me kõik ennast ei kusagilt ja mitte keegi ei oska selle kohta midagi öelda. Kuid kunstniku asi ei ole tõde välja selgitada. Tema roll on tuletada meelde, mis on juhtunud. Inimene oskab suurepäraselt unustada selle, mis on olnud talle ebameeldiv, valus, raske.
Kas dokumentalistika on ennast ammendanud, tähendustest tühjaks jooksnud, et olete valinud kunstilisema – sümboolsema ja kujundlikuma esitusviisi?
Olen saanud kunstialase ettevalmistuse, kuid töötanud aastaid fotoajakirjanikuna, teinud dokumentaalfilme. Esitusviis oleneb projektist. „Seebiuurimust“ ei taha ma kuidagi žanriliselt määratleda. Seep on kuulunud orgaaniliselt minu (meie) ellu, see on midagi, mis on alati olnud. Aleppo seep on maailma kõige vanem seep, see leiutati seal tuhandeid aastaid tagasi, samal ajal kui tähestik. Mind on selle projekti juures algusest peale saatnud küsimus, kes oleme meie. Kas oleme tsiviliseeritumad, kui olid need, kes seebi leiutasid? Kui inimene võttis kasutusele seebi, tundis ta, et on parem, kultuursem kui loomad.
Kui praegu mõelda Süüria, aga iseäranis Aleppo peale, siis ei ole esikohal selle kultuuriliselt rikka piirkonna ajalugu, vaid see, mis seal praegu juhtub või on hiljaaegu juhtunud. Seega, sõda ja häving. Mida Aleppo teile tähendab?
Aleppo on nagu fööniks: see linn on mitu korda maatasa tehtud ja siis taas üles ehitatud. Aleppo on üks maailma vanimaid linnu, kusjuures see on alati olnud linn, mitte küla.
Minu projekt sai alguse proosalisest duši all käimisest ja seebiga pesemisest. Seebitükike, millega ennast pesin, nägi välja nagu tellis. See võiks olla ideaalne ehitusmaterjal. Aleppo seep võib sümboliseerida hävitamist, aga ka loomist, elu jätkumist. Orgaanilisest õlist valmistatud seebil on otsene seos loodusega, sest seda valmistatakse siiani samamoodi, nagu tuhandeid aastaid tagasi.
Mu projekt ei puuduta ainult Süüriat. Olen näinud paljude Lähis-Ida linnade uue elu lootust ja selle kadumist. See projekt on hävitamisest, kadumisest, aga ka uue tekkimisest, elu jätkumisest.
Emmanuel Tussore’i „Seebiuurimuse“ projekt on kunstniku visioon, sest hoonete või ka fragmentide, varemete aluseks on olnud meedias nähtud fotod või filmikatked.
Kas installatsiooni osad, hoonete või müüride fragmendid või ka terved majad, on konkreetsete hoonete maketid? Peavad need looma illusiooni sellest, mida enam ei ole? Või on see teie enda väljamõeldis?
Pigem on see minu visioon, sest hoonete või ka fragmentide, varemete aluseks on olnud meedias nähtud fotod või filmikatked. Olen käinud paljudes Lähis-Ida riikides, aga Süüriasse ei ole veel saanud. Olen ennast võrrelnud sommeljeega, kes selleks, et tunda briljantselt veine, ei pea olema külastanud paiku, kus viinamari on kasvatatud ja vein villitud. Aleppo seep on Süüria vein. Seep ei ole ainult Aleppo, vaid kogu selle piirkonna märk. Seebivabrikuid võib leida kõikjal üle maailma, kuid Aleppo seebil on spetsiifiline lõhn. Kui süürlased on mu projekti kuskil näinud, on nad oma seebi ära tundnud just lõhna järgi. See lõhn käib alateadlikult nendega kaasas, on nende kultuurimälus. See on ka nende kodu märk.
Seda enam, et paljudel süürlastel ei ole enam oma kodu.
Ka eksiilis püüavad nad paljudest komponentidest oma kodu taas kokku panna. Selles mõttes on nad meist, kes me oleme vähemalt kultuuri mõttes ühes kohas elanud, palju rikkamad. Seep, millest mu installatsioon on tehtud, on minuga juba kolm aastat kaasas käinud – just nii kaua olen seda installatsiooni kümmekond korda maailma mitmes paigas näidanud. Selle seebi lõhnast on saanud ka minu kodu lõhn.
Kui olete seda projekti nii palju näidanud, kas tüdimus ei ole peale tulnud?
Siiani küll mitte. Olen pealkirjastanud selle installatsiooni uurimusena ning sellel on ka peatükid: kodu, linn, müürid jne. Uues paigas ja situatsioonis teen teistsuguse installatsiooni, kirjutan uue peatüki. Olen ka ise uudishimulik, milline on mu „Seebiuurimuse“ järgmine peatükk. Kolm aastat ei ole kultuuriliselt nii rikkaliku projekti puhul veel mingi aeg. Seep on nii rikas materjal, et selle uurimine ei lõpe kunagi. Olen nagu ekvilibrist, kes otsib tasakaalu hävingu ja loomise, destruktsiooni ja konstruktsiooni vahel.
Muinsuskaitsealade uue kaitsekorra eesmärk on parandada muinsuskaitsealade olukorda ja toetada nende arengut. Selleks saab kaitsekord senisest selgem ja paindlikum, kuid oluline roll piirkonna väärtuste sõnastamisel ja nende hoidmisel on ka paikkonna elanikel.
Esimene pääsuke on märtsi lõpust avalikul väljapanekul Tartu muinsuskaitseala uue kaitsekorra eelnõu või, nagu meile muinsuskaitseametis meeldib öelda, kokkulepete kogum muinsuskaitseala väärtuste hoidmiseks ja arendamiseks.
Muinsuskaitsealad ja nende kaitse
Erinevalt näiteks keskkonnaametist, mille hallata on 962 kaitseala, ei ole alade kaitsekorra koostamine ja täiendamine muinsuskaitseametis tavapärane töö. Muinsuskaitsealade põhimäärust on seni uuendatud pigem harva ning viimati tehti seda 2002. aastal, pärast muinsuskaitseseaduse vastuvõtmist. Suur osa alade praegustest põhimäärustest on kehtestatud 2004. või 2006. aastal. Mõnede alade kaitsekord on saanud uuema vormi ka pärast seda, nt Rebala kaitsekorda uuendati 2016. aastal, kuid sellega ei käinud kaasas põhimõttelist sisulist muutust.
Praegune kaitsekordade uuendamise mõte on senisest paremini tasakaalustada riigi ja mälestiste omaniku kohustusi ja õigusi kultuuripärandi säilitamisel. Uue seadusega on lisandunud suurem paindlikkus, mis võimaldab teha üksikjuhtumile vastava tasakaalustatud otsuse. Üks osa sellest on muinsuskaitsealade hoonete jaotamine väärtusklassidesse (kaitsekategooriad) ja nendest lähtuvalt leevenduste tegemine.
Kui mälestiste olukorrast on muinsuskaitseametil ülevaade, siis info muinsuskaitsealade hoonete seisukorra kohta on lünklik. Siiski võib öelda, et nagu mälestiste puhul ei ole ka hoonete seisund enamasti linnade ajaloolises keskmes just kiita ja/või pole selle parandamisel lähtutud hoonete väärtuse seisukohalt kõige paremat lahendust. Näiteks on väga terav probleem plastakende kasutamine.
Muinsuskaitseameti võimekus muinsuskaitsealadega tegeleda on olnud seni kesine ja aktiivsus kohatine. Eraldi muinsuskaitsealade ja nende problemaatikaga tegeleva nõuniku ametikoht loodi ametis alles mõne aasta eest. Sinnamaani oli aladega tegelemine üks maakonnanõunike paljudest ülesannetest, kuid neil peab tähelepanu jaguma kõigile maakonna mälestisele, mida on sageli üle tuhande. Seetõttu on muinsuskaitsealad tähelepanu alt välja jäänud, mitmes kohas on aga paikkonna elanike huvid lausa arvestamata jäänud ning suhted seetõttu pingelised.
Nagu mälestiste puhulgi on tõmbekeskustest väljaspool asuvate muinsuskaitsealade kesise seisukorra põhjused kitsalt muinsuskaitselistest probleemidest laiemad ning sõltuvuses sotsiaalmajanduslikust olukorrast: aastakümneid kogunenud remondivõlg, vähenev elanikkond, kinnisvara vilets turuhind jne. Selle tulemusena pole aga linnasüda sageli atraktiivne ning elukeskkonnana ei hinda seda pahatihti ka kohalikud elanikud.
Muutunud ootused ja lähenemine
Vajadus alade kaitsekorda uuendada ei tekkinud niivõrd mitte muinsuskaitsealade endi muutunud väärtustest või teisenenud suhtumisest kultuuriväärtusse, kuivõrd muutunud ootustest muinsuskaitseametile ja avalikule haldusele. Seni oli põhimäärusi koostatud peaasjalikult ekspertide poolt ja nende nägemusest lähtuvalt ning eelkõige keskenduti väärtuste kaitseks vajalike reeglite sõnastamisele. Nüüdisaegne avalik haldus on aga hoopis rohkem suunatud inimeste võimestamisele ning partnerlusele.
Tartu muinsuskaitseala kokkulepete kogum muinsuskaitseala väärtuste hoidmiseks ja arendamiseks on näitusena väljas ka kaarsillal.
Loomulikult ei toimu ükski muutus vaid selle kirjapanemise tõttu. Kaitsekorraprotsessi esimese eelnõu avalikult väljapanemiseni kulus peaaegu kaks aastat tööd. Algusest peale otsustasime teha seekord teistmoodi ning võtta aega väärtuste kaardistamiseks, tutvustamiseks ja läbirääkimiseks.
Organisatsioonina on muinsuskaitseamet protsessist palju õppinud ning sellel on oluline osa ameti muutumisel nõustamiskeskseks. Kohtumised inimestega, ühised väärtuste ja reeglite arutelud jne, võimalus eri meetodeid katsetada ning integreerida need igapäevarutiini on võti kirjapandu edaspidi hoidmiseks. Kohati tundub, et ametis omavahel peetud arutelud ja vaidlused on vaata et sama olulised kui need, mida oleme pidanud kodanike ja huvirühmadega. See annab usu, et kaitsekorra, selle dokumendiga, on tõesti võimalik muinsuskaitsealade säilimisele kaasa aidata.
Tartu kaitsekorra koostamine
Kuigi iga linna kaitsekorra eelnõu koostamine erineb veidi, siis üldjuhul koosneb see kolmest suurest etapist: info koondamine ja vajadusel alusuuringute läbiviimine, arutelud kogukonna ja teiste sihtrühmadega ning kaitsekorralduse sõlmpunktide läbiarutamine spetsiaalselt selleks kokku pandud töörühmaga. Töörühmad on moodustatud põhimõttel, et muinsuskaitseameti esindajate kõrval on seal ka kohaliku omavalituse esindajad ja pärandieksperdid.
Alusuuringute vajadus tõukus alade kaitsekorra koostamisega seatud eesmärgist olla selgem ja paindlikum. Vastavalt kultuuriministri määrusele jagatakse hooned muinsuskaitsealal kolme kategooriasse sõltuvalt nende vastavusest muinsuskaitseala eesmärkidele: A- ja B-hooned on kultuuriväärtuslikud, loovad miljöö ja hoiavad seda. A-kaitsekategooria hoones tuleb säilitada autentsus nii interjööris kui ka eksterjööris, B-kategooria puhul eksterjööris. C-kategooria puhul on oluline eelkõige hoone sobivus muinsuskaitsealale.
Tartus jaotati muinsuskaitseala hooned kaitsekategooriatesse peaasjalikult varem kogutud info põhjal, vaid A-kategooria määramisel viidi läbi ka arhiiviuuringud ning käidi võimalusel kohapeal.
Lisaks tehti Tartus ajalooliste kinnistupiiride analüüs. Ajaloolisi kaarte kõrvutati tänapäevase katastrikaardiga ning anti ülevaade tänavavõrgu ja krundistruktuuri kujunemisest ja muutumisest. Näiteks Tartu muinsuskaitsealal on ajavahemikus 1683–1944 algse ruumikuju säilitanud ligikaudu kolmandik (vähemalt 97) Tartu muinsuskaitseala kinnistutest.
Mis on kaitsekorras uut?
Peamine muudatus on hoonete jaotamine kaitsekategooriatesse, mille täpse sisu üle kaitsekorda koostanud töörühm ka pikki vaidlusi pidas. Ühtlasi tehakse eelnõuga ettepanek muuta mõningal määral muinsuskaitseala ning selle kaitsevööndi piire. Piiri muutmise ettepanek lähtub arusaamast, et muinsuskaitseala on linnaruumis tajutav loogiline tervik: mõlemal pool tänavat asuvad ajaloolised kinnistud tuleb hõlmata muinsuskaitsealasse ja nende käsitlemiseks seada samad tingimused. Kõige suurem piiri muutmise ettepanek puudutab Kroonuaia tänavat. Muinsuskaitsealasse lisati Kroonuaia tänava paarisnumbriga kinnistud, keskaegse linnamüüri tagune eeslinna ala, mille areng on tihedalt seotud vanalinna kujunemisega.
Kaitsekorras käsitletakse ka uute hoonete püstitamist. Uue hoone püstitamisel ja suuremahulise juurdeehituse korral eelistatakse tänapäevast lahendust. Eesmärk peab olema rikastada mitmekihilist ajaloolist keskkonda kvaliteetse arhitektuuriga ning tõsta esile ajalooline hoonestus. Praegu aktuaalse südalinna kultuurikeskuse (Süku) arutelu taustal tuleb tõdeda, et muinsuskaitseliselt on põhjendatud varem hoonestatud alade uuesti hoonestamine. Nõudeid on täpsustatud ja lahti kirjutatud ka kinnistu piiride muutmise, uue hoone püstitamise, tänavate, hoovide ja haljastuse ning arheoloogia puhul.
Kevade saabudes alustavad metsalinnud pesitsemisega, ettevalmistused algavad märtsis, mõnel liigil ka varem. Raierahu – igakevadine teema – saab üha rohkem ja rohkem tähelepanu, sõltuvalt vaadetest pooldatakse või laidetakse. Pooldajate argument on lihtne: lindude pesitsemise nurjamine ei ole eetiline ning häiringul on pikas plaanis laostav mõju metsade elustikule ning ka inimesele. Looduskaitses/-hoius kehtib tõesti põhimõte, et sigimisajal isendeid ei kütita/häirita/hävitata, sest mõju asurkonnale võib olla korvamatu, erandiks on nn kahjurliigid. Eetilised piirid on suuresti igaühe südametunnistuse küsimus, inimesed ongi erinevad.
Raierahu vastased, eelkõige metsandussektor, on aegade jooksul esitanud mitu argumenti, miks nende arvates raierahu ei ole vaja, väites, et raierahu ei mõjuta linnustikku kuigi palju ning lindude käekäigule mõjub miski muu kui raie mitu korda rohkem ja metsamajandajat süüdistatakse alusetult. Küll on viidatud kasside pahandustele, maanteede ohtlikkusele jne. Kuid seda tehes unustatakse, et elupaiga muutusel või hävimisel on siiski väga suur mõju asurkonna elujõule. Kui inimese eluase hävib, taastab ta selle suure tõenäosusega või leiab uue eluaseme, kuid linnul taastamisoskus puudub ja tal tuleb leida teisi viise, kuid kas ja kuidas liik suudab kohaneda, sõltub suuresti tema evolutsioonilisest taagast.
Kuna keskkonnaministeeriumi tellimusel umbes aasta eest valminud kokkuvõte1 kevadsuviste raiete mõjust linnustikule ei ole ilmselt erametsaomanikeni jõudnud või on sirvitud seda valikuliselt, välja noppides ja esitades oma vaadetega sobivat, siis kokkuvõtte autorina võtan endale voli kommenteerida mõningaid raierahusõjas (oh mis imeline vastuoluline sõna) pillutavaid argumente. Lähtun eelkõige lindude seisukohast, sest inimeste seisukohti on meil võimalik kuulda niikuinii.
Kui palju hukkub linde raierahu perioodil? Kokkuvõttes esitasin arvutuse 2017. ja 2018. aasta kevadel (aprill–juuni) erametsades (RMKs kehtis raierahu) hukkunud linnupoegade arvu kohta: vastavalt 71 100 ja 84 000 hukkunut.1 Arvutus oli konservatiivne, lähtusin minimaalsest hinnangust, kuid nagu olen maininud ka dokumendis, tuginesin Eesti metsade keskmistele näitajatele. Kuid raieküpses, keskmisest suurema tüveläbimõõduga puistus on elurikkus, sealhulgas ka lindude arvukus, suurem, ning ei ole välistatud, et tegelikkuses hukkus kaks-kolm korda rohkem linnupoegi.
Metskiuru pesa on inimesele nähtamatu, kevadiste metsatööde käigus ähvardab pesa tallamine või hüljatakse see häiringu tõttu.
See on kõigest murdosa meie metsade linnustikust, on pareeritud suuri arve. Jah, protsendina kogu metsalinnustikust on raie käigus hukkunud poegade osakaal väike (umbes 0,2% aastas) ja justkui pisendaks kevadise raie mõju. Kuid siinkohal tuleb arvestada, et tegu on kumuleeruva protsendiga, sest lagedaks raiutud elupaika ei ole metsalindudel võimalik taasasustada mitmekümne aasta jooksul. Piltlikult öeldes väheneb eluks kõlbliku kinnisvara pind aasta-aastalt – viie aastaga väheneb lindude arvukus 1%, kümnega 2% jne, ning see on juba märkimisväärne (loomulikult ei ole protsent fikseeritud, vaid sõltub oludest, nii raiemahust kui ka pesitsusaegsetest oludest) – uut aga juurde ei tule ja kerkib kinnisvara, mis on sobilik elamiseks teistele liikidele. Pole siis ime, et rahvusvahelistes uuringutes on sedastatud metsanduse negatiivne mõju metsalinnustikule.2,3 Tuleb arvestada, et metsaraie käigus hukkunud lindude tõttu võib suureneda raiest pääsenud lindude kisklusrisk, sest kiskjal on vaja kõht täis saada ja oma pojad üles kasvatada sõltumata sellest, kui palju on eelnevalt linde hukkunud. Seega lisandub tavapärasele lindude suremusele raie mõju, mis sõltuvalt linnuliigist avaldub järgmise või ülejärgmise aasta lindude arvukuses.
On kummaline, et teiste loomade sigimisajal kehtivad ranged piirangud, nt ei kütita tiineid emasloomi, kuid metsalindude häirimine on lubatud. Ilmselt seepärast, et lindude kasumlikkust ei ole võimalik kohe rahasse ümber arvutada – kui palju maksab linnulaul? – ja nii on nad kevadise metsaraie paratamatu kaaskahju. Siiski on kevadiseks raierahuks lootust, sest valdav osa erametsaomanikest on nõus kevadist raierahu pidama. Erametsaomanikud saavad otsustada, kas peavad kevadist raierahu või mitte, kuid pea kõik metsaomanikud (95%) on nõus seda tegema ning suurem osa (65%) on valmis loodushoiu nimel teatud osa oma metsamaast majandamisest välja jätma.4 Valmidus raierahuks on keskmisest pisut väiksem juriidilistel metsaomanikel või vähemalt 50 hektari suuruse metsamaa omanikel.4 Kui toetus raierahule on nii suur, miks siis ollakse selle vastu? On see tõesti võimendatud üksikute valjuhäälsete mõjuvõimsate isikute või ettevõtete poolt?
Linnul on tiivad, ta võib lennata teise metsa. Võrdleksin sedaväidet soovitusega tulekahjus kodu kaotanule: „Pole muret, elukohti on ju küllaga. Näe, seal on naabri maja, mine ela seal, tal on sahvris palju süüa.“ Kuid kas naaber on kostilisest huvitatud? Tõenäoliselt mitte. Linnud on kõige liikuvamad organismid, liiguvad kiiresti punktist A punkti B. Lindude võimest ühest metsast teise kolida on riigikogu liikmed kuulnud ka metsandusteadlase, värske metsanduse arengukava juhtkogu liikme Rein Drenkhani suust: „Tegelikult raiutakse meil ju uuendusraiena ikka üsna väike osa. Ega siis kogu metsa maha ei raiuta, sel linnul on ju võimalus lennata kõrval olevasse metsa, mis on alles.“5 Olgu mainitud, et Drenkhan oli sõnavõtus siiski raierahu poolt.
Kuid linnul ei ole elukoha vahetamine nii lihtne. Nii nagu meie naaber ei ole ilmselt vaimustuses, kui omavoliliselt tema katuse alla kolime, ei ole ka lind uues metsatukas sugugi oodatud. Kanda kinnitada uues kohas on keeruline, sest metsalinnud on territoriaalsed – liigikaaslasi lähedale ei lasta.6 Kui õnnestubki uues metsatukas end sisse seada, on uustulnuk põliselanikust kehvemas olukorras – vanal olijal on koduväljakueelis, s.t teadmised parematest toitumis- ja varjekohtadest. Seepärast on kodumetsas sirgunud linnud sisserändajatest edukamad.7 Ka väike häiring pesitsusajal võib jätta jälje linnu edasisele elule,8 kevadine raie ei ole aga kindlasti väike.
Linnu pesitsus kestab vaid nädala! Väide kuulub Leningradi metsatehnilise akadeemia lõpetanud metsaomanikule Peeter Krimmile, kuid õnneks tema väärväidet ei levitata, sest ilmselt ollakse väite väärusest aru saadud. Väär on see tõesti, sest minimaalselt kestab meie metsalindude pesitsemine kolm nädalat. Kui sellele lisada pesitsusele eelnev territooriumi hõivamine, paarilise meelitamine, pesitsusjärgne pesakonna eest hoolitsemine jne, siis laias laastus võib arvestada väikese metsalinnu pesitsuseks üks kuu. Et liigid pesitsevad eri ajal ning mõned liigid pesitsevad suvel mitu korda – viimased pesakonnad sirguvad augustis – on kuid kestev raierahu asjakohane. Üks pesitsusnädal ei mängi kuidagi välja.
Pärast lageraiet kaob metsalindude elupaik paarikümneks aastaks.
Süüdi ei ole metsaraie, vaid kiskjad! Näiteks kassid, süüdi on kassid! Kassid toodi raierahurindele pärast seda, kui kirjutasin kasside „kuritegudest“ Eesti Looduses.9 Kuid kasside süüdistajad olid unustanud, et kass on inimkaasleja, hoiab peremehe lähedusse10 ja meie metsades neid naljalt ei kohta, sest neil ei ole metsas ruumi. Meil on rebased, hundid, ilvesed, kotkad ja kakud, kes hulkuvate kasside elu kiiresti lõpetaks. Seega ei ole metsalindude murdmises mõtet kasse süüdistada. Olen kasse valesüüdistustest puhtaks pesnud ka varem,11 kuid ikka ja jälle tiritakse nad süüpinki ja mõistetakse kohut. Viimasel ajal uue nurga alt, väites, et lindude heaolu eest seisjad peaksid tähelepanu pöörama linnas kasside tõttu hukkuvatele lindudele, mitte aga tegelema metsalindude pseudoprobleemi või oma soovmõtetega, nagu on öeldud mu hukkunud lindude arvutuste kohta. See on aga klassikaline tähelepanu mujale juhtimise trikk. Mõlemad on probleemid, millega tuleb tegeleda, ühe arvelt teise pisendamine või suurendamine on demagoogia. Seda kõhedam on ühismeediast lugeda metsandussektori tegelaste mõtteid, et linnuprobleemid on linnas, mitte aga metsas, või et küll laheneb linnuprobleem loomulikul moel – tugevamad jäävad ellu, nõrgemad surevad välja (saan aru, et ühismeedias lubatakse endale vabamat kõnepruuki, kuid siiski …). See võiks tõesti nii olla, kuid praegu on inimene võtnud nõuks olla looduse kroon ja otsustab, kes jääb ja kes hävib, kuid „otsused“ sünnivad teadmatult, teadmisteta, et mitte öelda rumalusest.
Metsalinde himustavad nugised, rebased, röövlinnud – ka nende kraesse on üritatud metsalinde kirjutada, väites, et kiskjaid on liiga palju. Võib-olla on, võib-olla mitte, kuid metsamaastiku muutumisel on otsene mõju kiskja käitumisele, elupaiga kasutusele ja lõpuks ka arvukusele. Metsaservad on paljude kiskjate külluse maa, sest seal on elurikkus suurem kui sügaval laanes – avatus soodustab taimestiku kasvu, see omakorda putukaid ja on loogiline, et linnud eelistavad pesitseda putukarohketes kohtades. Seda teavad ka kiskjad ja nii kipub kiskjaid metsaservas rohkem olema. Rebast näiteks sügaval metsas naljalt ei kohta, külla aga raiesmikel ja põlluservades. Ka röövlinnud, näiteks kakud, eelistavad metsalagendikke, kus saavad küttida närilisi ja linde. Seega soosivad lageraied teatud tüüpi kiskjaid ning koos metsade vanuse ja struktuuriga muutub linnu või pesa kiskja saagiks langemise tõenäosus, mõnel puhul ka ennustamatuks.12 Kui nüüd väita, et raiesmike serva elurikkuse kasv on hea ja järelikult lageraie soodne, siis suure tõenäosusega piisaks kiskjaile ka looduslike protsesside tulemusel tekkivatest metsaservadest, kuid koos lageraietega võib see kasvada optimaalsest suuremaks. Ja lahenduseks ei ole laiskade jahimeeste siunamine, et nad ei küti piisavalt, probleemi juur on sügavamal.
Pole uuringuid, mis määraksid raie käigus hukkunud lindude täpse hulga. See väide kerkib pinnale aeg-ajalt justkui Ülemiste vanake, küsides, kas on juba uuringuid. Mainisin konkreetsete uuringute puudumist ka oma aruandes.1 Kuid rõhuda uuringute puudumisele on kohatu, see argument seisab savijalgadel. Auto kütusepaagi tühjenemises veendumiseks ei ole vaja paagiavast sisse piiluda – selleks on armatuuril indikaator. Pimesoolepõletiku tuvastamiseks ei ole vaja kõhtu auk lõigata, diagnoosida saab seda teiste tunnuste alusel, nii nagu ei ole vaja eesnäärmevähi riski hindamiseks otseselt näärme kallale minna – piisab vereproovist. Kurjategija süü tõendamiseks ei ole alati vaja isik otse teolt tabada – on DNA, sõrmejäljed, kaudsed vihjed. Tuumapommi hävitava mõju tuvastamiseks elusloodusele ei ole vaja õhata pomme, eks seda ole niigi tehtud. Ühesõnaga, meil on küllaldaselt teadmisi, mis lubavad seoste põhjal hinnata protsesside loogilist/looduslikku kulgu, ei ole vaja katseid, et teha kindlaks, kas A-le ikka järgneb B. Mine tea, äkki on sellele kohale nihkunud P või lõpebki tähestik A-ga? Omalaadsed mikroskoopilised tuumapommid metsas on ka kevadsuvised lageraied, seda vähemalt lindude seisukohalt – väga lühikese ajaga kaob senine elupaik, mille taastumine võtab aega kümneid aastaid ehk kümneid linnupõlvkondi. Tasub teha mõtteharjutus ja mõelda, mitu inimpõlve võtab aega, et tuumakatastroofi piirkonnast saaks taas inimesele elukõlblik paik. Ja kui metsades suureneb aastate jooksul lageraiete pindala, siis saab ehk ka selgeks, et enam ei pruugi lindudele sobilikku metsa jaguda ja … Tuumavõrdlust kasutan teadlikult, sest inimene on väga kohanemisvõimeline ja taasasustab piirkonna pärast looduskatastroofi suhteliselt kiiresti, kuid nähtamatu ohu – kiirituse – vastu oleme abitud, nii nagu linnud on võimetud hävinud metsa ise taastama. Julgen tsiteerida iseennast: „Otsese elupaiga kadumise tõttu on kevadsuvisel lageraiel selge negatiivne mõju lokaalsele linnustikule. Intensiivsuse tõttu on lageraiel ka kõige suurem potentsiaal lokaalse linnustiku muutmiseks, seda võrreldes teiste raieliikidega. Näiteks Kesk-Rootsi metsade linnustik on seda vaesem, mida rohkem on seal lageraielanke.“1
Kui metsaomanik raiub teadlikult pesitsusperioodil metsa ja huvitub, kui palju tema metsas ikkagi linde hukkub, siis andku teada – hea meelega teeksin sellise uuringu. Uuringu raha peaks ilmselt tulema erametsast (või on RMK nõus toetama?), sest erinevalt teadlastest, kes peavad enne uuringuga alustamist tõestama, et nende uuringu käigus ei rikuta eetikanorme – ei põhjustata loomadele asjatuid kannatusi või loomade hukkumist – ei lasu sellist kohustust metsamajandajal. Samuti ei tasu loota, et sellise uuringu tulemused saaksid avaldatud rahvusvahelises teadusajakirjas, sest ajakirjad ei võta eetikanorme rikkuvat uuringut avaldada, reeglid on selles vallas väga ranged. Ehk ongi siia see koer maetud – teadlased ei saa / ei taha otsese raie mõju uurida, metsaomanik aga ei ole huvitatud, et avalikkuse ette ilmuksid andmed tema metsas hukkunud lindude kohta. Ja nii peamegi leppima kaudsete hinnangutega. Kui metsaraiel ja teadusilmas kehtiksid ühesugused eetikanõuded, siis peaks raiuja juba enne raiet tõendama, kas ja kui palju linde hukkub ning kas metsast saadav tulu kaalub üles raiest põhjustatud häiringu. See oleks tõhus samm kevadise raierahu poole.
Marko Mägi on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog.
1 Marko Mägi, Kevadsuviste raiete võimalik mõju metsalindudele ja seda leevendavad meetmed. Keskkonnaministeerium, Tartu 2019.
2 Marko Mägi, Metsaraie avaldab linnustikule mõju parasvöötmest troopikani. – Linnuvaatleja 5. IX 2017.
3 Marko Mägi, Puutumatu metsa kadumine ohustab metsalinde üleilmselt. – Linnuvaatleja 10. XII 2019.
4 Erametsaomanike küsitlusuuring mai-juuni 2019. Turu-uuringute AS 2019.
Aasia sajandi kontekstis räägitakse üha sagedamini Hiina maailmakorrast, mis olevat kohe tulemas või juba tulnud.1 Kui vaadata üldisi majanduse näitajaid, siis tõepoolest, Hiina juhtivas osas nii Aasias kui ka kogu maailmas ei saa kahelda: Hiina RV ligi 15 triljoni Ameerika dollari väärtuses SKT ületab Jaapani oma umbes kolm korda, India oma üle viie korra ja kaalub sellega üksi üles kogu ülejäänud Aasia. Maailmas jääb Hiina majandus koguhulga poolest alla ainult Ameerika Ühendriikidele ja Euroopa Liidule tervikuna.2 Meeldib see meile või mitte, aga tootmismahud ja -võimekus, majanduskasv ja SKT, see meie aja jumalik kolmainsus paraku loeb ning tootmis- ja müügivõime (suurel määral toodetakse lääne firmadele, kes käona on munenud oma investeeringud Hiina pessa) on teinud Hiina nii suureks, et temast ei saa enam üle ega ümber. Kui veel põlvkond tagasi räägiti kollase rassi tulekust ja maailma ülevõtmisest eksootilise põnevusvärina saatel poolmüstilise teooriana, mida kuigi tõsiselt ei võetudki, siis nüüd on see käes. Hiina mitte ei koputa meie uksele, vaid laiutab juba elutoas – sest oleme ise talle ukse kenasti lahti hoidnud – ja on hakanud meie majapidamist enda järgi ümber korraldama. Ja meie? Lepime olukorraga või võtame midagi ette? Me ju tahame, et meie kehtestatud reeglid ja elukorraldus kestaksid edasi. Või on Hiinal meile, kogu maailmale midagi paremat pakkuda ja tema valitsemissoovile on mõttetu vastu punnida?
Kuidas Hiina tuli?
Kui mõelda mõni aastakümme tagasi, siis Hiina tulekut ju oodati, selleks valmistuti ja Hiinale sillutati varmalt teed. Otsa tegi lahti 1970ndate algul, ajal mil kommunistlik Hiina tormles alles kultuurirevolutsiooni kaoses, hinnatud Henry Kissinger, kelle suur visioon oli kaasata Hiina (bringing China in) riikidevahelisse suhtlusse ja soodustada tema kasvu, et Hiinast saaks vastutustundlik kaasamängija (responsible stakeholder).3 President Nixoni julgeolekunõunikuna alustas ta (Pakistani vahendusel) salaläbirääkimisi Pekingiga, mis päädisid 1972. aasta veebruaris Nixoni visiidiga Hiina Rahvavabariiki (mida kuni viimase hetkeni samuti salajas hoiti) ja kahepoolse Shanghai kommünikee4 allakirjutamisega. Kuigi selles dokumendis Hiina RV kinnitas, et „Hiinast ei saa kunagi ülijõudu (superpower) ning ta on vastu igasugusele hegemooniale ja jõupoliitikale“, oli vaid paarkümmend aastat hiljem olukord teine ja sõna superpower ei peetud Hiinast rääkides enam sugugi anakronismiks. Seda ei kasutanud mitte niivõrd Hiina ise, kui teised, s.t meie. Euroatlantiline maailm nägi Hiinas enneolematut võimalust, eelkõige hiiglasuurt turgu, kuhu saab müüa ja investeerida. Kissingeri visioon paistis tõeks saavat, Hiinaga otsiti sõprust ja püüti talle meele järele olla.5 Esimees Mao valitsemisaja lõpuaastatel põlu all olnud ja tema surma järel kommunistliku partei võimuladvikusse naasnud Hiina kommunistide ühe juhtkuju Deng Xiaopingi partei võimul püsimise päästmiseks algatatud majandusreformide kava pani maailma ahhetama ja investorid käsi hõõruma. Tema poolt ühes 1980ndate algusaastate programmilises kõnes pillatud hiina rahvatarkust „pole tähtis, kas kass on must või valge, peaasi, et ta hiiri püüab“ võeti märgilisena. Seda hakati mantrana kordama kui muutuva Hiina pragmaatilise poliitika lipukirja. Deng oskas äratada maailmas usaldust Hiina ja selle juhtide vastu. Usuti, et kapitalistlik majandus tõmbab kiiresti kaasa ka poliitika ja on ainult aja küsimus, millal Hiinast saabki enam-vähem normaalne riik, mis sujuvalt sulandub kaua ja kannatlikult ehitatud lääne liberaalsesse maailmakorda.
Isegi esimese hooga maailma ehmatanud Tiananmeni väljaku veresaun 1989. aasta juuni algul, mil sõjavägi kaks kuud kestnud demokraatiameelsete meeleavalduse kuulipildujate ja tankide toel sadade, kui mitte tuhandete, ohvritega verre uputas – korralduse selleks andis ei keegi muu, kui majandusreformide peaarhitekt ise –, ei muutnud lääne suhtumist Hiinasse. Toimunut isegi õigustati väidetega, et suuremat ja tähtsamat eesmärki silmas pidades käitus Hiina valitsus õigesti, sest demokraatlike ümberkorralduste nõudmised tulid liiga vara ja kätkenuksid endas Hiina ja tema reformipoliitika vankuma löömise või isegi kokkuvarisemise ohtu. „Ootame! Laseme Hiina tarkadel juhtidel atra seada. Küll ühel heal päeval on Hiina valmis. Ärme teda segame, ärme ärritame. Jätame talle võimaluse minna omaenda teed.“ Eks ole ju teada, et kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad.
Umbes samal ajal tuli Deng maailma rahustamiseks välja teisegi, samuti Hiina sügavast traditsioonist pärit loosungi või stratageemiga „varja oma hiilgust, oota oma aega“.6 Üsna kaua tõlgendati seda väljaspool Hiinat Shanghai kommünikee vaimus kui Hiina juhtide tõelist kavatsust mitte seada eesmärgiks oma mõjuvõimu suurendamist maailmas, vaid toimetadagi tasa ja targu oma sisemist arengut ja rahva heaolu kasvu silmas pidades. Hiina pool toitis seda lääne soovmõtlemist omapoolsete kinnituste ja selgitustega ning – sisemise eduga. Sest tõepoolest, see, mis Hiinas toimus, oli ennenägematu oma ulatuse ja tempo poolest: majanduskasv tormas kõrgustesse, olles rekordaastatel kuni 14%; Hiina majandusse voolasid välisinvesteeringud, kerkisid (esialgu peamiselt välisfirmade) tootmiskompleksid ja terved uued linnad, loodi moodne infrastruktuur, paranes sadade miljonite elujärg. See, et kõike seda juhtis autokraatlikul moel leninlik kommunistlik partei, kes ei kiirustanud iseennast reformima, vaid rääkis Hiina eripäraga sotsialismist ja lämmatas eos igasuguse altpoolt tuleva vabamõtlemise, ei paistnud maailma kuigi palju häirivat. Peaasi, et kass hiiri püüaks ja Hiinasse investeeritud raha hästi tasa teeniks ning kasumit toodaks.
2017. aasta sügisel toimunud parteikongressil ütles Xi Jinping varjamatult, et Dengi üleskutse varjus püsida on nüüdseks oma aja ära elanud ning Hiinal on aeg võtta aktiivne positsioon välispoliitikas.
Kuni … jõudis kätte aeg näitemäng lõpetada ja saalis tuled põlema panna. Lavale astus mees, kelle enesekindlat „kiipsmailingut“ maailm hästi tunneb, 2012. aastal Hiina kommunistliku partei peasekretäriks ja järgmisel aastal riigi esimeheks tõusnud Xi Jinping. Oma teist ametiaega sissejuhatavas kolme ja poole tunni pikkuses mammutkõnes 2017. aasta sügisel toimunud parteikongressil ütles ta varjamatult, et Dengi üleskutse varjus püsida on nüüdseks oma aja ära elanud ning Hiinal on aeg võtta aktiivne positsioon välispoliitikas ja „… olla ülemaailmse rahu ülesehitaja, maailma juhtimises osaleja ja rahvusvahelise korra kaitsja“.7 Võib-olla just selle kõnega astus Hiina uude ajastusse ja maailmas algas (taas?) Hiina ajastu.
Vahepala: makroajalooline mõtisklus
Kes maailma ajalugu tunneb, see teab, et toimumas ei ole midagi enneolematut ega ebaharilikku. Mitte ükski geopoliitiline suurvõim – impeerium – ei ole seni igaveseks püsima jäänud. Nende iga on olnud heal juhul mõnisada aastat ja siis on nad paratamatult hääbunud ning andnud teed teistele, uutele või ka uuenenud vanadele tulijatele. Kus on Rooma, Bütsants, kalifaat, Osmanid, mongoli khaanide maailmariik ja paljud teised? Ka uusaegsed impeeriumid – Hispaania, Briti, Vene, Saksa – on kadunud või teisenenud. Euroopa päritolu lääne suurvõimude raskuskese on kandunud üle Ameerika mandrile ja kehastunud Ameerika Ühendriikides, jättes Euroopa perifeersesse seisundisse. Selline tundub olevat inimkonna organisatsiooni arengukulu objektiivne seaduspära ja loogika. Ka riigiülesed tsivilisatsioonide mõjuvektorid (domineerivad mõtteviisid, religioonid, ideoloogiad, tehnoloogiad) muudavad üleilmses plaanis teatud regulaarsusega suunda ja teisenevad uutes oludes, et sealt kunagi uuesti teise nurga alt tagasi peegelduda.
Hiina oli vähemalt oma maailmajaos võimas ja mõjukas uskumatult kaua aega, laias laastus 1000 aastat Tangi riigi ajast (618–906) kuni XVIII sajandini, olles enamiku sellest ajast, isegi võõraste (mongoli ja mandžude) valitsuse all igas mõttes maailma suurim riik. Kõige olulisemad mõjuvektorid Euraasia mandril lähtusid Hiinast: Euroopa ei oleks tõusnud ilma Hiina leiutiste loova rakendamiseta. Hiinas leiutatud paberi, kompassi ja püssirohu maailma muutnud mõjust on ammu saanud tüütuseni äraleierdatud lugu – isegi kui see on tõsi. Ka jesuiitide vahendatud konfutsianistlike ideede mõju valgustusajastu Euroopa mõtteviiside kujunemisele ei saa võtta pelga müüdina.
XVII–XVIII sajandil hakkas tsivilisatsioonide vaekauss aeglaselt teisele poole kalduma. Hiina stagneerus ja Euroopa aktiveerus. 1793. aastal võis Briti saadik, lord George Macartney lubada endale – pärast seda kui keiser Qianlong oli kõrgilt keeldunud igasugusest kaubanduslikust ja diplomaatilisest läbikäimisest kahepoolsete lepingute alusel Hiina perspektiivist vaadatuna mingi kauge meresaare rahvaga – väljenduse: „Kui Hiina oma uksi ei ava, siis tuleb need maha lüüa.“
Järgmise poolteise sajandi vältel seda ka tehti ning nii kiireid ja kardinaalseid muutusi, kui toimusid XIX ja XX sajandi vältel, ei oldud Hiinas varem nähtud. Laias laastus tähendas see Hiina põhjalikku ümberkujundamist lääne kultuuri, tehnoloogiate ja ideoloogiate mõjul ning kohati ka sõjalisel survel. Kommunismi omaksvõtmine ja rakendamine on üks neist. Hiina uue tõusu taga viimasel sajandivahetusel on taas lääne tehnoloogiate ja osaliselt ka majandusmudelite oskuslik rakendamine ja kohandamine. Kaalukauss on taas kaldumas teisele poole. Paradoksaalsel moel, nagu juba sai osutatud, on lääs ise teinud selle Hiina, millega ta nüüd hädas on. Hiina näeb oma tähtsuse ja mõjuvõimu tõusu revanšina „alanduste sajandi“ eest ja oma õige – Keskriigi – koha taashõivamisena.
Hiina pehme ja kõva jõud
Pehme jõud (soft power) ja kõva jõud (hard power) – eesti keeles kõlab ilusamini ehk „vali jõud“ – on juba mitu aastakümmet rahvusvaheliste suhete ja riikide mõjutustegevuse uurimise sõnavaras juurdunud mõisted.8 Esimene on lühidalt öeldes oma riigi, maailmavaate, mõtteviiside propageerimine kultuuri, hariduse, turismi, diplomaatia jne kaudu ehk ilma otsese surve ja mõjutustegevuseta. Teine on otsese surve ehk jõu – eeskätt sõjalise jõu – ja raha ehk majandustegevuse kaudu mõjutamine.
Hiina on pehme jõu rakendamisel olnud väga edukas. Konfutsiuse instituutide ülemaailmne võrgustik hiina keele ja kultuuri õppimise propageerimiseks ja toetamiseks on üks paremini tuntud Hiina pehme jõu ilminguid. Aga ka kõikvõimalike Hiina pühade ja festivalide (eriti Hiina kuukalendri uue aasta püha) tähistamine, hiina köök muidugi jpm, millega luuakse Hiina kui meeldiva, sõbraliku ja kaasava riigi kuvandit. Siia juurde konfutsianismi kui maailma päästva ideoloogia propageerimine Hiina kui maailmarahu ja rahvaste ühise saatuse eest ainukesena tõelise vastutuse võtnud riigi juhtimisel.9 Kõik see aga, nagu ka mõjukate inimeste värbamine nn Hiina sõprade ja apologeetide hulka, on range ja otsese riikliku kontrolli ja koordineerimise all, mis ilma eriteadmisteta inimesele välja ei paista.10
Kõva ehk vali jõud ei ole pehme kõrval sugugi unarusse jäänud, õigemini on see prioriteet. Eesliinil on Hiina sõjamasina ülikiire ülesehitamine ja moderniseerimine, millega esmajärjekorras tahetakse ennast oma regioonis maksma panna (baaside rajamine Lõuna-Hiina meres, Taiwani sihikul hoidmine, intsidendid India piiril). Selle kaugem eesmärk on aga Ameerika Ühendriikide kui praeguse maailmakorra peamise hoidja väljasurumine nii Vaikse kui ka India ookeani regioonist ja järk-järgult sõjaliseks ülivõimuks saamine kogu maailmas. Hiina ei hoia seda eesmärki vaka all. Kui varem on Hiina juhtide militaarses retoorikas rõhutatud peamiselt kaitset ja sõja ärahoidmist (välja arvatud rünnakuähvardused Taiwanile, aga see „ei loe“, sest Taiwani puhul on ju tegemist „Hiina siseasjaga“), siis selle aasta alguse tavapärases pöördumises Hiina RV sõjajõudude ehk rahvavabastusarmee poole, mille ülemjuhataja ta HKP kaitse keskkomisjoni esimehena on, nõudis Xi armeelt sõjalist valmisolekut iga sekund ja rõhutas lahingukogemuse omandamise, sh tehniliste vahendite kasutamise oskuse tähtsust, tõelises lahinguolukorras.11
Valju jõu alla käib ka väga laialdane globaalse võrgustikus luuretegevus, mille haarmed ulatuvad igale poole. (Meenutagem alles hiljuti välja tulnud Hiina sõjaväeluure kasuks tegutsemise juhtu Eestis.) Peale otsese luure on see Hiina puhul läbi põimunud majandustegevuse ja teaduskoostööga, mis on kõik kommunistliku partei kontrolli all. Hiina firmad on seadusega kohustatud tegema koostööd riigi- ja parteiorganitega. Hiina kõrgtehnoloogia, IT- ja andmeside teenuste ning aparatuuri pakkujate imbumine teiste maade infovõrkudesse ja taristutesse on suur julgeolekuoht.12 Hiina üle-euraasialise transpordivõrgustiku väljaarendamise megaprojekt „Vöö ja tee“ („Belt and Road“, 一帶一路 yī dài yī lù), mille abil maailm Hiina kaupadega üle ujutatakse ja neist sõltuvusse pannakse, ning Aafrika, Lõuna-Ameerika ja Kagu-Aasia ressursside ülesostmine on hästi tuntud ja nii mahukad teemad, et neid siinkohal pikemalt ei puuduta.
Ka pehme jõud on tegelikkuses valju jõuga tihedalt läbi põimunud. Konfutsiuse instituudid tegelevad õppetöö kõrval inimeste kohta info kogumisega ning ettekirjutuste andmise ja otsese sekkumisega, kui on leitud, et partnerülikoolis uuritakse või käsitletakse Hiinat „valesti“. See on viinud mitmel pool nende instituutide sulgemiseni. Hiina-kriitiliste teadlaste, ettevõtjate ja poliitikute suhtes rakendatakse keelde ja sanktsioone. Hiina üliõpilasi värvatakse ja rakendatakse laialdaselt Hiinat toetavate meeleavalduste korraldamisel ja Hiina-kriitiliste hoiakute trollimisel ning ühismeedias valeuudiste levitamisel. Teaduslik koostöö teiste maade teadusasutustega hõlmab pahatihti teadusspionaaži, teadusinfo vargust, teiste maade teadlaste Hiina kasuks tööle värbamist jne.13
1 Ka eesti keeles on ilmunud mitu analüütilist kirjutist sellel teemal. Vt näiteks: Nadège Rolland, Uus maailmakord Pekingi vaatest, Eesti Välispoliitika Instituut, 17. II 2021, https://efpi.icds.ee/et/luhidalt-uus-maailmakord-pekingi-vaatest/ (vaadatud 22. III 2021); Martin Hála, Hiina on täis indu kujundada ümber inimkonna tulevik, Diplomaatia, nr 204, veebruar 2021. https://diplomaatia.ee/hiina-on-tais-indu-kujundada-umber-inimkonna-tulevik/ (vaadatud 22. III 2021)
2 Selle arutluse aluseks on SKT arvestus nominaalväärtuse põhiselt; ostujõu pariteedi alusel rehkendatud SKT poolest on Hiina maailmas kõigist, ka USAst kaugel ees ning India tublil kolmandal kohal, jättes seljataha Jaapani.
3 Kissingeri vaated Hiina arengule ning tema suhetele Ameerika Ühendriikide ja mu maailmaga leiavad põhjalikku käsitlust tema hilisemas raamatus „On China“, Penguine Books, 2011.
4 Täistekst inglise keeles: Joint Communique of the United States of America and the People’s Republic of China (Shanghai Communique), February 28, 1972. https://en.wikisource.org/wiki/Shanghai_Communiqu%C3%A9 (vaadatud 22. III 2021)
5 Näiteks mäletan, et 1993. aasta septembri algul ütles ka Eesti tollane välisminister Trivimi Velliste töövisiidil Pekingis oma Hiina RV ametivennaga kohtudes otsesõnu, et Eesti näeb Hiinat superpower’ina. Viibisin nende kõneluste juures delegatsiooni liikmena, kuna töötasin tol ajal välisministeeriumis teise sekretärina, täites nn Hiina lauaülema ülesandeid. Kinnitan, et mina küll ministrile neid sõnu suhu ei pannud, vaid olin pigem üllatunud. Aga aeg oli selline ja Eesti sinisilmsed välispoliitika kujundajad nägid (või vähemalt lootsid naiivselt) Hiinas potentsiaalset liitlast, eelkõige problemaatilistes suhetes Venemaaga.
6 韜光養晦 tāo guāng yǎng huì, sõna-sõnalt „hoidu valgusest, püsi hämaras“. Tegemist on iidse stratageemiga, mis manitseb hoidma madalat profiili; edukas strateeg ei näita välja oma plaane ja eesmärke, vaid hoiab neid peidus ehk hämaras nii kaua, kuni on õige aeg kaardid lauale lüüa.
7 Tsiteeritud artiklist: Son Daekwon, Xi Jinping Thought Vs. Deng Xiaoping Theory. The Diplomat, 27. X 2017. https://thediplomat.com/2017/10/xi-jinping-thought-vs-deng-xiaoping-theory/ (vaadatud 22. III 2017).
8 Aktiivsese käibesse tõi selle mõistepaari Ameerika poliitikateadlane Joseph S. Nye mitmes oma raamatus, millest olulisim on „Soft Power: The Means to Success in World Politics“ (2004).
9 Selle kohta olen kirjutanud varem: Märt Läänemets, Kas Hiina päästab maailma? Sirp 6. III 2020. https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kas-hiina-paastab-maailma/ (vaadatud 25. III 2021).
10 Vt: Frank Jüris, Hiina mõjutustegevusest Eestis, Eesti Välispoliitika Instituut, 17. IX 2020. https://efpi.icds.ee/et/luhidalt-hiina-mojutustegevus-eestis/ (vaadatud 25. III 2020).
11 Vt näiteks: ‘Without fear of death’: Xi Jinping orders Chinese army to be ready to fight ‘at any second’, RT, 5. I 2021. https://www.rt.com/news/511546-xi-jinping-military-order/ (vaadatud 25.III 2021).
12 Mitmeid uurimusi ja analüüse selle kohta on avaldatud Eesti Välispoliitika Instituudi (VPI) kodulehel. Vt näiteks: Frank Jüris, The Talsinki Tunnel: Channelling Chinese Interests into the Baltic Sea, VPI 3. XII 2019. https://efpi.icds.ee/the-talsinki-tunnel-channelling-chinese-interests-into-the-baltic-sea/ (vaadatud 25. III 2021); Kadri Kaska ja Maria Tolppa, Hiina interneti valitsemine ja suveräänsus, VPI, 4. VI 2020. https://efpi.icds.ee/et/hiina-interneti-valitsemine-ja-suveraansus/ (vaadatud 25.III 2021); F. Jüris, Arctic Connect ja digitaalne Siiditee Arktikas, Riigikogu Toimetised, nr 41, juuni 2020, lk 145–159. https://rito.riigikogu.ee/eelmised-numbrid/nr-41/arctic-connect-ja-digitaalne-siiditee-arktikas/ (vaadatud 25.III 2021).
13 Vt ka: Märt Läänemets, Akadeemilisest koostööst Hiina Rahvavabariigiga: ohud ja ahvatlused, VPI, 27. IV 2020. https://efpi.icds.ee/et/akadeemilisest-koostoost-hiina-rahvavabariigiga-ohud-ja-ahvatlused/ (vaadatud 25. III 2021).
Olen ikka mõelnud Jõhvi kontserdimajast kui inimesest, omaette isiksusest. Kohtusin temaga 1990ndate alguses, kui Nõukogude Liit hakkas lagunema ja kontserdimaja oli veel kultuuripalee Oktoober. Tema oli 12aastane ja mina kuueaastane. Ma kasvasin ja arenesin koos selle paleega. Oli tajutav, et ees seisavad muutused, uus aeg nii meie kui ka kogu riigi elus. Siis ma veel ei teadnud, et minust saab kultuuritöötaja.
Kultuuripalee ja mina, me saime sõpradeks tantsu kaudu. Me kohtusime tavaliselt õhtuti kord või paar nädalas, kui isa mu paleesse balletitundi viis. Meie liikumine ja seda saatev muusika teisenesid just nii, nagu arenesid ajalugu muutvad poliitilised ja tektoonilised sündmused. Me kohanesime muutustega. Liikumise abil proovisime leida uusi kooseksisteerimise viise.
Algupärases balletis väljendub autoritaarne ideoloogia. Hierarhia valitseb nii laval kui ka saalis auditooriumi seas, see väljendub balletikorpuse sõjaväelises sünkroonsuses ja tantsijate viimases kummarduses kuningliku looži poole. Minu balletiõpingud vältasid vaid kaks aastat, sest kui Eestist oli taas saanud iseseisev riik, läks mu õpetaja Soome tööle. Mõnda aega ma paleega ei kohtunud.
1990ndate lõpus, kui olin 14aastane ja palee juba 20aastane, läbisime üheskoos suureks kasvamise ja täiskasvanuks saamise keerulise protsessi. Me mõlemad pidime õppima, mida tähendab olla iseseisev. Eesti Vabariigi valitsus paleed enam ei rahastanud ja et kuidagigi toime tulla, avati palee hilisõhtul noortele ja underground-muusika austajatele.
Diskod ja peod. Me armastasime teineteist taas. Mina lugesin nädalaid ja päevi, mis olid jäänud meie igakuiste kohtumisteni, et saaksin sukelduda neoonvalgustite ja vilkurite atmosfääri. Ma kütsin Prodigy rütmis tantsupõrandal ja lasksin oma impulsid valla, et liikuda ilma igasuguse kontrollita. Palee madalatest lagedest sai minu füüsiline eneseväljendusvõimalus, kastikujulises ruumis tundsin, et olen kaitstud välise kriitika ja balletistandardite eest. Nii kohtusin paleega kahe aasta jooksul. Viimati nägime teineteist 2001. aasta suvel gümnaasiumi pidulikul lõpuüritusel.
See on minu viisteist aastat kestnud arengulugu, mis oli seotud mu kodulinna Jõhviga ja sõprusega tollal väga edukalt tegutsenud kultuuripaleega Oktoober. Just see paik vastutas linna kultuurielu mitmekesisuse eest.
Kultuuripalee või kontserdimaja, millena tuntakse seda praegu, saatus teenida selle paikkonna rahvast määrati juba XIV sajandil. Kultuuripalee oli pärinud sotsiaalse staatuse: tema suguvõsale olid kuulunud aadlimõis, kool ja kasiino, Eesti sõjaväeosa staap ja kaitsekompleks ning haigla. Selle paikkonna aadlijuured andsid õiguse teda paleeks nimetada.
Kultuuripalee ehitati kunagise mõisa varemetele 1978. aastal. Tema sünni taga oli põlevkivi kaevandamise suurettevõte Eesti Põlevkivi. Linnarahvale oli see igati tähtis sündmus.
Majanduslik rikkus ja õitseng tagavad ka mitmekesise kultuurielu, mis aga kannatab, kui majanduses on tagasilööke. Jõhvi on Ida-Virumaa maakonna halduskeskus. Ma kasvasin seal üles.
Jõhvi oli edukas linn, kuid 1990ndatest hakkas elanikkond järk-järgult kokku sulama: vanema elanikkonna protsent suurenes ning statistika järgi kasvas ka noorte väljavool. Põlevkivitööstus on andnud pikka aega linnale kultuurikonteksti. Jõhvi elanikud on osanud oma tööd hinnata ja selle eest võidelda. Aga nad on osanud ka kultuuri nautida ja lõbutseda. Kultuuriüritused toimusid kultuuripalees. Selle paiga ajalugu äratas minus huvi uurida üksikisikute saatust ja rolli poliitiliste muutuste keerises. 2017. aastal tantsisin jälle koos kultuuripaleega, nüüd Jõhvi kontserdimajaga, oma kunstiprojektis ja performance’is „Reekviem Oktoobrile“ („Requiem for October“).
Praegu kipub põlevkivi tootmise lõpetamisega linna senine toimimismehhanism kaduma, sellega koos variseb varemeteks ka paljude elu. Jõhvil seisab ees väärtuste ümberhindamise ja uue identiteedi otsimise järjekordne pöördepunkt.
Ma käin selles linnas tihti, sest mu vanemad elavad seal. Kuid nüüd, kui sinna jõuan, ei taju ma enam muusika- ja rütmitunnet, vaid ainult vaikust, ootuse vaikust. Olen mures linna tuleviku pärast ja tahaksin loota, et Jõhvi tõuseb põlevkivi tootmise tuhast.
Olesja Katšanovskaja-Münd tantsis taas koos kultuuripaleega, nüüd Jõhvi kontserdimajaga, 2017. aastal oma kunstiprojektis „Reekviem Oktoobrile“ („Requiem for October“).
