Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
Soojal juunikuul 2003, mõni päev enne jaani räägib Märt Müür meile kaamerasse: „Kolmteist põlve on minu esivanemad siin Kivilõppel Matsimärdi talus elanud, igatahes enne Põhjasõda oldi siin paigas Võrtsjärve ääres. Lihtsad eesti nimed – Mats, Juhan, Jaan, Jüri …“
Suure tamme all, mis pildil paistab, on istunud teinegi Eesti filmimees Jüri Müür. Märdi ja Jüri isad on vennad. Lausa põnevaks läheb asi siis, kui selgub, et siitkandist on tulnud veelgi mulkidest filmimehi, alustades kas või Johannes Pääsukesest, aga ka Tõnis Kask, Heino Pars, Andres Sööt, Karla Jürgens … Märt lubab mulle koostada nimekirja siit pärit kultuuriinimestest. Otsekui mingi mulgi Sampo-sammas on kirgastanud siinset kallast … Aga nad on selle eest maksnud kallist hinda. Märtsiküüditamine 1949 teeb siinse õue puhtaks: Märt ja vend ning õde, ema, vanaisa. Martin ehk vana-Märt, perepea, on metsavend, kes saadakse kätte alles hilissügisel, jalg lastakse läbi …
Palju aastaid hiljem, kui Märt on tüseda kogemusega filmimees, teeb ta oma pere saatusest kummalise pealkirjaga pika dokfilmi „Ka Siber on olnud minu kodumaa“ (1990).
Märdi sisenemine Eesti filmindusse on ebaharilik ja oleks silmakirjalik, kui siinkohal ei lisaks – tänu Jüri Müürile, onupojale. Samas: Jüri Müüri kiirgus võiks pisendada Märdi rolli otse omaette nähtusena dokumentalistikasse tunginud nn probleemfilmide sünni juures. Kõik on kõigega seotud, ka siin. Märt saab Siberist tagasi pea täienisti venekeelse poisina, vanaisa jääbki Siberisse. Maapoiss õpib agronoomiks, võetakse kohe kolmeks aastaks sõjaväkke (missugune iroonia), sünnitalus võimutsevad moonakad. Aga ta tunneb läbilõhki maaelu. Jüriga saavad kokku alles 1969. aastal, kui Jüri tuleb laulupeofilmi „Leelo“ ülesvõtmistele siia Võrtsjärve äärde. Söövad suitsukala, Märt on see, kes paneb onupoja silmad põlema, rääkides põllumeeste igapäevaelust. Ja kui ta siis 1971. aastal abiellub Irja Neemrega ning elab mõnda aega Jüri juures kostilisena, on õhtuti juttu nii siit kui sealt, filmivärk hakkab tõmbama ning maapoiss Märt käib välja idee filmiks „Kes tappis Juhan Küla?“ Juhan Küla oli üle Eesti tuntuks tehtud traktorist, väga töökas, aga parajalt auahne inimene, ja kündis, kündis nii, et läks 37aastasena hauda. Kurikuulus sotsialistlik võistlus, mehed kui amokijooksjad. Endalegi üksjagu ootamatult on Märt möllu sees, sünnib „Võõras higi“ (Minu esimene koostööfilm Müüridega). Esimest korda astub Eesti film kahevõitlusse süsteemiga, kirglikult, jultunult, lärmakalt, vehkides raudsete argumentidega – Müüride ajastu on sündinud. Aasta on 1973, Brežnev veel raudselt kohal. Toimub uskumatu: selle filmi tõsiasjade baasil lõpetatakse traktoristide sotsialistlik võistlus … Mis siis, et „Võõras higi“ ootab linastusluba poolteist aastat!
Märdi enda debüütfilmiks loetakse „Adra järel“ (1976), mina helimeheks. Näiliselt keeruline lugu Eesti kiviste põldude tarvis õigete atrade konstrueerimisest ja tootmisest, aga peaaegu varjamatu paatos on ju sama – selle majandussüsteemi totaalne läbikukkumine. Filmitegemise hasardis kaob idee tegeliku autori, Saku adrakonstruktori Edvin Nugise nimi, aga saatus tahab, et mina ja Edvin teeme koos veel mitu filmi …
Märti niivõrd kirglik kaklus nende filmide ellujäämise nimel enam eriti ei tõmba ja ta ongi juba 1975. aastast Eesti Televisioonis tööl, mis annab võimaluse teha pikemaid saateid ning astuda televisioonistaaride austavale panteonile.
Matsimärdi talu jääb pikalt rändmoonakate lagastada. Kui teeme Jüri Müüriga „Künnimehe väsimust“ (1982), sõidame korraks sinna – takjad ja nõgesed, räpased lapsed. Jüri rehmab käega – poleks pidanud tulema. Rohkem ta siia ei satu. Märt tunnistab, et käis salaja paar korda piilumas ja et alles nüüd, kuus aastat tagasi (s.t 1997) ostsid selle kolhoosilt tagasi.
Ning paneb käima omamoodi taluteatri siin taluõuel – etendused, kinobuss, kontserdid, laulupidu.
Looduslik valik avaldub sageli võidurelvastumises haigusttekitavate mikroobide ja peremeesorganismi immuunsüsteemi vahel – pidevalt on vaja kohaneda muteeruvate mikroobsete haigustekitajate ja muutuva keskkonnaga. Lewis Carrolli „Alice imedemaal“ ainetel nimetatakse sellist võidujooksu punase kuninganna hüpoteesiks – selleks et püsida paigal, tuleb joosta kõigest väest. Kuid tihtipeale on võitlemise asemel kasulikum hoopis koostööd teha ja nii võib ka mikroobide ja peremehe vahel tekkida vastastikku kasulik suhe. Peremees pakub mikroobile turvalist keskkonda ja toitaineid, mikroob vastutasuks aitab toitaineid seedida või teha kahjutuks mürkaineid, mille jaoks peremehel endal vastavad geenid puuduvad. Mõnikord on aga koostöö evolutsioneerunud niivõrd, et kõrvalekalded mikroobikoosluses mõjutavad peremehe tervist ja isegi käitumist.1
Hologenoom
Organismi genoomi koos kõikide mikroobide geenidega kokku nimetatakse hologenoomiks. Arvatakse, et hologenoom moodustab terviku, millele toimib looduslik valik ning mille geneetilise variatsiooni allikaks on nii peremehe kui ka mikroobide genoom. Hologenoomi mudeli puhul tekib geneetiline variatsioon lisaks mutatsioonidele ka keskkonnast uute mikroobide (ja nende geenide) omastamisest, pannes proovile traditsioonilise arusaama, et pärilikud on üksnes organismi genoomi määratud tunnused. Hologenoomi mudeli puhul võivad päranduda ka elu jooksul omandatud tunnused. Seda juhul, kui mikroob, kellest selle tunnuse avaldumine sõltub, esineb ka järgnevas põlvkonnas. Samamoodi võivad organismist mikroobid kaduma minna, kui kooselu enam vastastikku kasulik pole. Säärane paindlikkus võimaldab peremehele kiiremat evolutsioneerumist ja kohastumist muutuva keskkonnaga.1,2
Kõige rohkem mikroobe elutseb seedeelundkonnas, seega on ka palju uuringuid keskendatud kõhu mikrobioomi uurimisele. Inimese kõhus on baktereid ligikaudu sama palju, kui on kehas inimese enda rakke. Eri bakterigeene on umbes 150–400 korda rohkem, kui on geene inimese genoomis, sest bakteriliikide ja -tüvede arv on suur. Seejuures kuuluvad peale bakterite mikrobioomi hulka ka märksa vähem uuritud viirused, seened, arhed ja ainuraksed. Identsete kaksikute mikrobioomi uurides on leitud, et mingi osa mikrobioomi liigilisest koosseisust määravad ära inimese geenid. Need tuumikliigid on suurendanud inimese kohasust ja tänu sellele leidnud ka ise suurema tõenäosusega elukoha peremehe järgmises põlvkonnas. Inimesse satuvad sellised liigid emaüsas, sünnituskanalit läbides ja emapiimaga, aga ka keskkonnast omastatud mikroobidest moodustavad suurema tõenäosega inimese kõhus koloonia mikroobid, kellel on geneetiline sobivus peremehega.1,2
Võrreldes Aafrikas elavate hatsade küttide-korilaste põlisrahvaga on läänemaailma inimestes alaesindatud mitmed mikroobirühmad, mis lagundavad makromolekule ja kiudaineid väiksemateks ühenditeks.
Hoolimata geneetilisest eelsoodumusest elada koos teatud mikroobiliikidega on eri indiviidide kõhu mikrobioom siiski märkimisväärselt eristuv. Varieeruv osa sõltub suuresti keskkonnast ja dieedist ning on ajas muutuv. Järjest rohkem uurimusi on näidanud, et kõhu mikroobid mõjutavad peremehe tervist, käitumist ja isegi meeleolu. Kuuleme tihti, kui tähtis on toitumine, selleks et püsida terve. Kõhu mikrobioomi ja mitmete haiguste vahel on leitud seoseid, näidetena põletikuline soolehaigus, ülekaalulisus, 2. tüüpi diabeet, vähk, depressioon, ärevus, autism, Alzheimeri tõbi jm. Selles nimekirjas on kõige üllatavamad ilmselt vaimse tervisega seotud haigused, kuid teadupärast soovitatakse ka vaimse tervise probleemide puhul vaadata üle toitumine.2,3
Mikroobid aitavad lagundada toitaineid, samuti stimuleerivad nad immuunsüsteemi ning võtavad n-ö eluruumi ära teistelt patogeensetelt mikroobidelt. Lisaks on leitud, et mikrobioom ja mikroobide toodetud ained mõjutavad aju toimimist. Näiteks toodavad kõhumikroobid virgatsaineid ehk sõnumikandjaid närvirakkude vahel ja nende eellasmolekule, üheks tuntumaks näiteks on nn õnnehormoon serotoniin, mille puudust organismis seostatakse depressiooniga. Samuti võib kesknärvisüsteem mõjutada mikroobikooslust, nii muudab pidev stress kõhu mikrobioomi liigilist koosseisu. Sellist kahesuunalist suhtlust nimetatakse kõhu–mikrobioomi–aju teljeks. Lisaks on mikroobid võimelised mõjutama ka peremehe geeniekspressiooni ehk teisisõnu seda, kas, millal ja mil määral toodetakse geenide poolt kodeeritud valke.3
Vaimne tervis
Loomkatsetes on leitud, et mikrobioomi liigiline koosseis on ärevatel ja depressioonis isenditel tervetest isenditest erinev. Siiski peab loomkatsete tulemuste tõlgendamisel olema ettevaatlik, kuna inimese ja hiirte-rottide aju ehituse ja mikrobioomi vahel on palju erinevusi.3
Ka inimeste puhul on mitmetes uurimustes näidatud mikrobioomi mõju meeleolule, kasutades probiootikume ehk inimesele kasulikke elusmikroobe ning leitud, et probiootikume tarbinud terved inimesed on vähem halvas tujus ning depressioonis ja ärevushäirega inimestel sümptomid leevenevad. Probiootikumide tarbimist on seostatud vähenenud stressihormooni kortisooli hulgaga, kõrgema serotoniini tasemega ning immuunsüsteemi rakkude ja valkude hulga muutustega. Mitmes eri metaanalüüsis on selgunud, et probiootikumidel on väike, kuid märgatav mõju meeleolu parandamisel. Kuid tulemusi võib mõjutada see, et enamik katseid on tehtud tervete inimestega, märksa vähem on uuringuid, kuhu on kaasatud depressiooni või ärevushäirega patsiente.3
Probiootikumide tarbimine tundub kiire ja lihtne lahendus. Ometigi ei ole täpselt teada, kaua püsivad probiootikumides elavad bakterid kõhus, kui inimene lõpetab probiootikumide võtmise. Arvatakse, et mikrobioomi tuju reguleeriv võime on kõige tugevamalt sõltuvuses siiski toitumisest. Näiteks leiti, et kohalikele oludele sobitatud vahemereline dieet vähendas depressiooni diagnoosiga inimestel sümptomeid suuremal määral kui grupiteraapia.4 Siiski peaks praeguste teadmiste juures suhtuma mikrobioomi mõjutamisse toitumise ja probiootikumiga ettevaatlikult ning kasutama seda kui toetavat vahendit, mida võib katsetada lisaks traditsioonilisele depressiooni ja ärevushäire ravile.
Kui mikroobid aitavad organismil kiiremini uute oludega kohaneda, siis miks ei ole meie mikrobioom kohanenud tänapäevase toitumisega, vaid kehv toitumine toob kaasa kehva tuju? Üheks põhjuseks võib olla see, et sarnaselt taime- ja loomaliikide elurikkuse vähenemisega on linnastumine viinud ka mikroobide elurikkuse vähenemisele. Kodud on pestud puhastusvahenditega, väliskeskkonnas on palju inimtekkelist reostust ning linnade ja põllumajandusmaastike kooslused on liigivaesed. Võrreldes küttide-korilastega on läänemaailma inimese toidulaud üksluisem, koosnedes suuremas osas piiratud arvust looma- ja taimeliikidest. Eespool loetletu võib olla põhjustanud ka mikroobiliikide mitmekesisuse vähenemise ja nende hulgast on raske hetkeolukorra jaoks kasulikke liike leida – looduslikul valikul on vähe valikuvariante. Näiteks võrreldes Aafrikas elavate hatsade küttide-korilaste põlisrahvaga on läänemaailma inimestes alaesindatud mitmed mikroobirühmad, mis lagundavad makromolekule ja kiudaineid väiksemateks ühenditeks. See-eest on leitud lääne inimeste kõhust mikroobe, mis aitavad kahjutuks teha kehale mitteomaseid ja mürgiseid naftatööstuse produkte ja toidus kasutatavaid säilitusaineid, näiteks naftaleen, kloroalkaan, bensoaat.5 Bakterikooslused on tugevalt mõjutatud keskkonnast ning mõne mikroobiliigi vähenemine ja mikrobioomi liigilise koosseisu muutused inimese mikrobioomis näivad olevat kaasa toonud mõju inimese tervisele. Samal ajal on lohutav teada, et natuke on võimalik ise oma keskkonda mõjutada ning mitmekülgse toitumisega enda ja kõhumikroobide toidulauda rikastada.
Mari-Ann Lind on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi loomaökoloogia doktorant.
1 Michael Shapira, Gut Microbiotas and Host Evolution: Scaling Up Symbiosis. – Trends in Ecology & Evolution 2016, 31, 539–549. https://doi.org/10.1016/j.tree.2016.03.006
2 Eugene Rosenberg, Ilana Zilber-Rosenberg, The hologenome concept of evolution after 10 years. – Microbiome 2018, 6, 78. doi:10.1186/s40168-018-0457-9 (2018).
3 Amar Sarkar et al., The Microbiome in Psychology and Cognitive Neuroscience. – Trends in Cognitive Sciences 2018, 22, 611–636. https://doi.org/10.1016/j.tics.2018.04.006 (2018).
4 Felice N. Jacka et al., A randomised controlled trial of dietary improvement for adults with major depression (the ‘SMILES’trial). – BMC medicine 2017, 15, 23.
5 Nicola Segata, Gut Microbiome: Westernization and the Disappearance of Intestinal Diversity. – Current Biology 2015, 25, R611-R613. https://doi.org/10.1016/j.cub.2015.05.040
Austraalia režissööril Andrew Dominikil valmis 2012. aastal mängufilm „Killing Them Softly“, mis on mu meelest üks paremaid 2010. aastate linateoseid. Eesti keelde tõlgiti selle pealkiri kui „Räpane amet“. Film heidab iroonilise pilgu majandussurutisest mõjutatud Ameerika Ühendriikide allmaailma ellu. Dominiki krimidraama finaalis peab väikse monoloogi Jackie Cogani nimeline palgamõrvar (teda mängib päris veenvalt Brad Pitt), põhjuseks rahulolematus korporatsiooniga, kelle tellimusel saatis Cogan teise ilma kolm meest, ent kes pole nõus maksma talle soovitud summat. Monoloog leiab aset Barack Obama valimisvõitu tähistava kõne ajal. Cogan kritiseerib ameerikaliku demokraatia ideaale ja lõpetab, osutades näpuga telekas kumava Obama poole: „See tüüp tahab mulle öelda, et me elame kogukonnas. Ära aja mind naerma! Ma olen Ameerikas ja Ameerikas oled sa omapäi. Ameerika pole riik, vaid lihtsalt äri. Nüüd aga maksa mulle, raisk!“ Kui lugesin John Dos Passose „42. laiuskraadi“, meenus see monoloog mulle korduvalt.
Mingis mõttes on „42. laiuskraadist“ raske kirjutada, kuna tegu on kolmeosalise romaanitsükli „USA triloogia“ esimese kolmandikuga – iseseisvalt loetav, ent lüli ahelas. Kuna ma pole kaht järgmist osa – „1919“ ja „Suured rahad“ – lugenud, puudub mul tervikust ülevaade. Ma pole muidugi esimene kriitik, kes sedasi tunneb. Kui teos 1930. aastal esmakordselt ilmus, kerkis vastukajades pinnale samasuguseid tundeid. Üks näide. 23. II 1930 täheldas väljaandes New York Herald Tribune Books kriitik ja toimetaja Mary Ross järgnevat: „Kõik need nutikalt teostatud vaated ja kõlad ja maitsed tunduvad olevat abinõu, mis pühitseb eesmärgi – kuigi pole selge, millise eesmärgi. Ja selle esitamata ja vastamata küsimuse tõttu – hämmelduses, mis tundub mulle raamatust endast lahutamatu – lõpetab lugejagi teose teatud segaduses.“1
Võimalik, et segadust suurendab romaani ülesehitus. Nelisada lehekülge pikk „42. laiuskraad“ on jaotatud neljaks erineva iseloomuga osaks. „Kaamerasilma“ pealkirja alla koondatud peatükid, mida on romaanis kokku 26, kujutavad endast teadvuse voolu stiilis autobiograafilisi minevikupildikesi. Teise mõttelise osa moodustavad „Ringvaated“, fragmentaarsed kollaažid ajalehes Chicago Tribune ilmunud uudislõikudest ja pealkirjadest. Kolmanda mõttelise osa lõikudel puudub ühendav pealkiri, neis kirjeldab autor oma kaasaja kuulsate ameeriklaste elu- ja edulugusid. Mahult kõige suurema neljandiku moodustavad fiktiivsete tegelaste seiklused ja rähklused Esimese maailmasõja eelses USAs. Põhitegelasi, kelle nimega märgitakse ka lõikude pealkirjad, on viis. Esiteks reisiv, sageli puudust kannatav trükkal ja ajakirjanik Fainy McCreary, kes on servapidi seotud ka töölisliikumisega ning kehastab omal moel Dean Moriarty suguste sellide eelkäijat. Teiseks Janey Williams, nooruke stenografist. Kolmandaks veel arengujärgus avalike suhetega tegelev J. Ward Moorehouse, kelle juures Janey assistendina tööd saab. Neljandaks Eleanor Stoddard, sisekujundusega leiba teeniv ambitsioonikas ja jäigavõitu tütarlaps. Viiendaks Charley Anderson, McCrearyga sarnaselt tööd ja võimalusi otsiv automehaanik. Tegelaste trajektoorid põimuvad üldjoontes üsna põgusalt, mis võimendab tunnet, et tõepoolest, Ameerikas oled sa omapäi.
Ühe osa lugemise põhjal on keeruline teha üldistusi terve triloogia kohta. Siiski tõusevad „42. laiuskraadis“ esile teemad, mida saab seostada laiemalt John Dos Passose loomingu ja meelelaadiga ning veelgi laiemalt XX sajandi Ameerika kirjandusega, alates Jack Londoni „Martin Edenist“ ja lõpetades Bret Easton Ellise „Ameerika psühhopaadiga“. Need kaks teemat on raha (või õieti selle puudumine) ja rahutus. Neil teemadel allpool pisut pikemalt peatungi.
Ameerika kirjanik John Dos Passos 1932. aastal koos oma naise Katyga.
Raha(tus)
Ernest Hemingway kirjeldab oma kuulsa omaeluloolise raamatu „Pidu sinus eneses“ viimases peatükis John Dos Passost üsna sarkastiliselt, isegi õelalt, kasutades pärisnime asemel tema määratlemiseks kalaliiki: „Rikastel on oma lootskala, kes neile teed ette valmistab. [—] Juba varakult on ta läbi teinud värdjate asendamatu treeningu ja tunneb varjatud kirge raha vastu, mida ta kaua pole saanud rahuldada. Oma elu lõpetab ta rikkana, olles iga teenitud dollariga nihkunud ühe dollari laiuse võrra vasakult paremale.“2
Sel viisil sõnastatud hoiak on andnud muidugi põhjust Hemingway ja Dos Passose sõprust uurida. Sattusin ühele doktoritööle, kus on kirjutatud nii: „Ülevaade Dos Passose isiklikest dokumentidest näitab pidevat muretsemist nii raha vääringu kui ka selle pärast, millist rolli mängib raha Ameerika ühiskonnas, ning karjääri edenedes ilmutas ta – kooskõlas Hemingway väitega, et dollar mõjutas dos Passose poliitilisi veendumusi – rahategemise vastu süvenevat huvi.“3 Mõningase vastukaaluna võib siin tuua arutluse Peter Watsoni raamatust „Kohutav ilu“. Watson kirjeldab kriitik Alfred Kazini käsitlust Ameerika kirjandusest, täpsemalt argumenti, et „selle peamine lahing, selle suur teema, oli üldises kontekstis seotud äri ja materialismiga“, ning ta jõuab järeldusele, „kuidas mitmed kirjanikud nagu John Dos Passos oma „USA-s“ „tunnevad, et äri võidukäik Ameerikas on olnud kaotus vaimule …“4
Olgu, kuidas autori isikliku eluga on, ent raha mängib Dos Passose ilukirjanduslikus loomingus kahtlemata olulist rolli. Tema vahest kõige kuulsamas, 1925. aastal avaldatud romaanis „Manhattan Transfer“ saab rahast omamoodi tegelaskuju, kes ilmub selleks, et kaduda; kellest räägitakse ja kelle kohalolu ihaldatakse, aga kes enamasti puudub, s.t raha on pidevalt kohal millegi puuduolevana. Raha mõjub nagu keemiline element, mille peamised omadused on haihtumine ja sulamine. Kui kellelgi raha ongi, siis liiga vähe – ja seejärel üldse mitte: „Hoolikalt kulutab ta oma viimase veeranddollarilise hommikusöögile. Sellest jääb talle järele kolm õnnesenti või siis õnnetusesenti, kuidas kunagi“.5 Eks just puudumise tõttu rahast nii palju räägitaksegi, seda igal pool nähaksegi: „Dollarid kerkivad nagu aur, hajuvad vääneldes tähtede taustal“.6 Raha puudumine tähendab muidugi vaesust ning vaesusest väljumiseks on vaja raha saada, ükskõik kust, ükskõik kuidas.
„42. laiuskraadis“ mängib raha sama olulist rolli kui „Manhattan Transferis“. Eriti selgelt tuleb romaanis välja, kuidas raha mõjutab või määratleb inimsuhteid: „Eleanor läks üles oma tuppa, lukustas ukse, viskus voodile ja nuttis natuke, sest ta oli olnud preili Perkinsisse kiindunud. Siis tuli talle üks mõte, mis pani ta südame kiiresti põksuma. Äkki preili Perkins jättis talle testamendiga suure varanduse?“ (lk 237). Ideaalse rahasuhte kirjelduse leiab puuviljakaubanduse pioneeri ja raudtee-ehitajat Minor C. Keithi portreteerivast lõigust, nimelt otsis Dos Passose sõnul see mees „kõike, mida sai odavalt osta, müüs kõike, mida sai kallilt müüa“ (lk 252). Janey kuuleb millalgi pealt, kuidas J. W. Moorehouse’i abikaasa teda süüdistab: „Oh, sa oled külm nagu kala… [—] …sa ei saa mind kasutada lihtsalt vahendina, et mu isa rahale ligi pääseda“ (lk 346).
Kuna raha määratleb suhted, määratleb see ühtlasi ka suhtluse: „Eleanor leidis, et J. W. ideed on väga huvitavad, aga veel rohkem meeldis talle kuulata jutte aktsiabörsist ja Steel Corporationi asutamisest ja Mehhiko naftafirmade raskustest ja Hearstist ja suurtest varandustest“ (lk 290).
Olgu lisatud, et raha oluline roll ei iseloomusta XX sajandi Ameerika ilukirjanduse kontekstis kaugeltki ainult John Dos Passose fiktiivset maailma. Mäletatavasti ütleb Jay Gatsby oma armastatu Daisy Buchanani kohta, et tolle „hääles kõliseb raha“.7 Sissetuleku ja sedakaudu raha puudumine käivitab John Steinbecki „Vihakobarate“ süžee. Tõsi, raha puudumine kui tegelasi tegutsema ajendav motiiv pole ainus „42. laiuskraadi“ ja „Vihakobarate“ ühine joon, sest mõlemas teoses kaasnevad sellega ka otsesed viited sotsiaalsele ebavõrdsusele ning sedakaudu Ameerika ühiskonnas XIX sajandi teises pooles ja XX sajandi alguses levinud sotsialistlikele ideedele ja nendega kaasnenud rahutustele. Sellega tegelikult ka kahe teose sarnasused üldjoontes piirnevad.
Steinbeck jõuab oma romaanis välja perekonna ja sedakaudu kogukonna tähtsuseni. Aga kogukondlikkusest pole enam suur samm ametiühingute liikumiseni ja sotsialismini. Sotsialism on esil ka „42. laiuskraadis“, ent Dos Passose suhe sellega on palju jahedam kui Steinbeckil.8 Võimalik, et selles jaheduses kangastub Hemingway sõnastatud liikumine „ühe dollari laiuse võrra vasakult paremale“. Muide, Dos Passose romaanis võib kohata isegi üht sotsialistlikku Maarjamaa meest: „Eestlane [—] sai pahaseks ja ütles, et iga klassiteadliku töölise kohus on keelduda selles sõjas võitlemast“ (lk 411). Tundub, et Dos Passos ei näe sotsialismis (või mõnes muus organiseeritud ühiskondlikus ühistegevuses) vastust pitsitavale rahaküsimusele ja raha puudumisega kaasnevale puudusele, Steinbeck pigem näeb. „Vihakobarate“ peategelane Tom Joad saab romaani lõpuks aru, et „üksi pole inimene kuigi suur jõud“.9 Dos Passose kangelased tegutsevad see-eest üksinda, oma rohkem või vähem juhuslikke kaaslasi hüljates ja neist hüljatuks jäädes, liginedes ja eemale põrkudes. Ajuti nende teed ristuvad, ent igaühel neist on oma trajektoor, mis on suuresti ennustamatu. Kui „Vihakobarates“ liiguvad perekonnad eesmärgipäraselt ühes suunas – mööda kuulsat Route 66 maanteed California poole –, siis „42. laiuskraadi“ tegelaskujud kaootilisemalt, nii nagu parasjagu parem tundub.10
Rahutus
Kahtlemata ei saa pidada raha, raha puudumise ja otsimise motiivi ainsaks Dos Passose „42. laiuskraadi“ oluliseks teemaks. Enamgi, mulle tundub, et isegi rahakus ei pruugi tegelasi rahuldada. Isegi siis, kui nende sülle langevad arvestatavad summad, säilib neis mingisugune imelik, irratsionaalne rahutus. Sel rahutusel on palju väljendusviise. Otsitakse raha või sotsiaalset õiglust või mõlemat, aga ka sootuks muud: armastust, armastusest vabanemist, tööd, tööst vabanemist, paigalejäämist, paiga hülgamist.
Siin ilmnebki „42. laiuskraadi“ ja „Vihakobarate“ suurim erinevus. Joadide perekonda ajendab liikuma väline hädavajadus, tootmisvahendite ja toitainete puudus – nad võõrandatakse maast.11 Dos Passose kangelasi tundub saatvat aga vastupidine mure: nad ei suuda õieti kuhugi paigale jääda, nad on ise kõikjal võõrad. Sageli unistatakse rahast just selleks, et kuhugi mujale minna, et liikuda: „Ta soovis, et tal oleks nodi, et osta endale mootorratas ja sõita sellega kuhugi välja“ (lk 396). „42. laiuskraad“ ei anna ühest või ammendavat vastust, kust selline irratsionaalne rahutus tuleb, vaid osutab lihtsalt rahutuse mastaapidele, sest vajadus olla mujal ei iseloomusta ainult romaani fiktiivseid kangelasi. Näiteks juba mainitud Minor C. Keithi peatükk lõppeb nii: „Mispärast see rahutu pilk silmades [—] Minor C. Keithi pildil, kõigil tema piltidel ajalehtedes, kui ta suri?“ (lk 253).
Tõesti, mispärast? Põhjusi võib olla muidugi mitu. Ameerika Ühendriigid sündisid rändamise tagajärjel, Euroopa väljarändajate järglased rändasid lääne poole, mis tähendab, et terve maa, kõik need üheksa miljonit ruutkilomeetrit on täis rännukihu ja rännusunni jälgi, nii et vajadus liikuda on võib-olla hakanud elama omaette elu. Kui Ameerika on maa, kus sa oled paratamatult omapäi, siis see on ühtlasi maa, mis on sündinud teeleasumistest, irratsionaalsest kihust jõuda eldoraadosse, haarata pidevalt eest libisevat miraaži. Siin mängib rolli ka geograafia, territooriumi ida-läänesuunaline väljavenitatus, mis justkui kutsub liikuma, idakaldalt läänekaldale ja tagasi – ehk miski, millele osutab ka Dos Passose romaani pealkiri. Kui Charley unistab mootorrattast, siis kõlab see nii: „Põrgusse see kõik, mõtles Charley; ma tahan maad näha“ (lk 396). Aga võib-olla tahab ta ühtlasi kogeda seda, mida Jack Kerouac nimetab mõnikümmend aastat hiljem „tee puhtaks täiuslikkuseks“12 – millekski, mis teeb teekonnast, teelolekust, liikumisest omaette väärtuse.
Muidugi ei tasu Dos Passose romaani kontekstis unustada liikujate, kunagiste väljarändajate ja nende järeltulijate kultuuritausta, tõsiasja, et väljarändajad „elasid kapitalistliku, turule orienteeritud unistuse järgi. Nende eesmärk oli [—] pöörata kõik, mis võimalik, millekski eksporditavaks ja kasumlikuks“.13 Sellegipoolest tundub teelolek olevat Dos Passosele sama oluline teema kui raha. Ning vastupidiselt autorit painavale, temas pidevaid armastuse-viha spasme tekitavale rahale kangastub teelolekus mingi püsiv ameerikaliku unistuse romantika, mis tundub elavat omaette elu ka praegu, rohkem kui 90 aastat pärast „42. laiuskraadi“ ilmumist. Eriti hästi võtab selle motiivi romaanis kokku üks Thomas Alva Edisoni kirjeldav lause: „Ta oli hulkuroperaator üle terve kesklääne: Detroit, Cincinnati, Indianapolis, Louisville, New Orleans, alati varatu, riided kemikaalidest plekilised, alati üritamas telegraafiga vigureid teha“ (lk 305). Ameerika on maa, kus sisemine teelolek saab väljenduda füüsiliselt – ja vastupidi.
Võimalik et füüsilise rahutuse kaudu manifesteerub John Dos Passose silmis laiem ameerikaliku iseolemise ideaal, iha jõuda välja ainulisusse, vabatahtliku iseseisvuseni, mis võib olla seotud majandusliku heaoluga, ent rahast siiski tunduvalt olulisem – või mille teenistuses raha alati on. Selle ideaali sõnastab autor peatükis, mis portreteerib juristi ja poliitikut Robert M. La Follette’i: „tahtejõuline mees, kes väljendas ainult iseenda ja mitte kellegi teise arvamust“ (lk 375). Ameerikas oled sa omapäi – või selle poole teel.
1 Rmt: John Dos Passos. The Critical Heritage. Routledge, 1988, lk 79.
2 Ernest Hemingway, Pidu sinus eneses. Tlk Enn Soosaar. – Loomingu Raamatukogu 1965, nr 29-31, lk 141.
3 Laura E. B. Key, Face Value. Representations of Money in American Literature, 1896-1944. The University of Manchester, 2012, lk 194. https://pdfs.semanticscholar.org/d497/0e80a77b14de79ec45b2b543a2fe96aa5a9b.pdf
4 Peter Watson, Kohutav ilu. Tlk Inna Feldbach, Andres Kask, Sirje Keevallik, Triinu Pakk-Allmann, Lia Rajandi ja Lauri Vahtre. Varrak, 2004, lk 377.
5 John Dos Passos, Manhattan Transfer. Tlk Olavi Teppan. Tänapäev, 2007, lk 429.
6 Samas, lk 120.
7 F. Scott Fitzgerald, Suur Gatsby. Tlk Enn Soosaar. Katherine, 1996, lk 104.
8 Siia võib lisada juba mainitud Jack Londoni romaani „Martin Eden“. Selles 1909. aastal ilmunud romaanis seab autor vastamisi nimitegelase kodukootud individualismi ning sellest tulenevad hukatuslikud tagajärjed. Väidetavalt leidnud London, et Martin Edeni oleks päästnud hukatusest just liitumine sotsialistliku liikumisega, oma elujõu rakendamine endast suurema idee ja seisusliku vennaskonna teenistusse. Probleem oli lihtsalt selles, et suur osa lugejaskonnast pole osanud sellist taotlust teosest välja lugeda – mina nende hulgas. Pigem võlus mind noorpõlves Martin Edeni sobimatus oludega, tema protest konventsioonide vastu. Muidugi on Martin Edeni arengukaar seotud ka rahaküsimusega: kuna Martin tahab saada kirjanikuks, ent tema teoseid ei taheta tükk aega avaldada, peab ta kannatama tõsise rahapuuduse all ning romaanist leiab omajagu episoode, kus peategelane sente loeb ja pandimaja vahet käib.
9 John Steinbeck, Vihakobarad. Tlk J. Lohk. Eesti Raamat, 1964, lk 503. Ühendava kogukondlikkuse poliitilise potentsiaali osas ei jää romaanis kahtlusi: „Vaat sellepärast, et me ühiselt tegutseme. Üht meest ei saa asešerif siin kinni võtta. Ta peab terve laagri arreteerima. Ja seda ei julge ta teha. Meil tarvitseb ainult hõigata ja varsti on kakssada meest väljas. Kord pidas ametiühingu organisaator tee ääres meile kõne. Ta ütles, et sedaviisi talitada võib igal pool. Tuleb ainult ühiselt tegutseda. Kahesaja mehega ei julge nad skandaalitseda. Kuid ühe võtavad kinni“ (lk 430).
10 Muide, „42. laiuskraad“ lõppeb Ameerikast lahkumisega, mis tekitab huvitava pöördvõrdelise seose Franz Kafka „Ameerika“ algusega.
11 Eelmise aasta üks paremaid eestikeelseid raamatuid oli mu meelest Jüri Lippingu „Etüüdid punases“. Üks raamatu väärtusi seisneb Lippingu võimes kirjeldada marksismi rahulikult distantsilt. Seoses Marxi vaateviisi käsitlusega tõstab Lipping esile „võõrandumise“ mõiste: „Võõrandumine on õigupoolest mitmene. Peale töö lõpptulemusest võõrandumise (tööline peab suhtuma oma töö produkti kui võõrasse esemesse, mis ei kuulu talle) võõrandutakse ka tootmistegevusest (tööprotsess ei sõltu töölisest, kelle töövõimet hallatakse ja käsutatakse väljastpoolt …)“. (Jüri Lipping, Etüüdid punases. Vabamõtleja, 2020, lk 13-14.) Sellist võõrandumist sümboliseerivad „Vihakobarates“ traktorid. Põhimõtteliselt põgenevadki inimesed Californiasse traktorite eest.
12 Jack Kerouac, Teel. Tlk Peeter Sauter. Maa, 1996, lk 105.
13 Elliott West, Contested Plains. Indians, Goldseekers, and the Rush to Colorado. University Press of Kansas, 1998, lk 329. Muide, omamoodi tähenduslik, et Dos Passos ei pööra tähelepanu USA vaimuseisu tugevalt mõjutavale religioossusele, mida filosoof John Gray on iseloomustanud kui apokalüptilist messianismi (afektiivne hoiak, mis mõjutab näiteks „Vihakobarate“ süžeed). Tõsi, Dos Passose kangelased liiguvad sageli suurlinnade vahet, kus usulisi kihke varjutab kapitalistlik vaim.
Sel reedel Sirbi vahel Eesti Kultuurkapitali 2021. aasta I jaotuse vihik.
On vaja ainult ühte head näidet! Merle Karro-Kalberg intervjueeris Marek Rannalat. Marek Rannala: „Usku, et autoliikluse kasv on paratamatu, levitatakse visalt ja järjekindlalt. Selle pidurdamist peetakse soovunelmaks.“
Marek Rannala on nii mõneski mõttes linnaplaneerijatele, arhitektidele ja maastikuarhitektidele olnud õlekõrs, kes muidu autokeskse liikluse planeerimise maailmas on pakkunud liiklusinseneri tuge hea, see tähendab, jalakäija- ja rattasõbraliku elukeskkonna kavandamisel. Marek on koostanud liiklusuuringuid, teinud strateegilist planeerimist, tegelenud ka autoliikluse modelleerimisega (selliseid spetsialiste saab Eestis kahe käe sõrmedel üles lugeda). Ta on aidanud argumenteerida laia autokeskse Reidi tee vastu ja peatänava poolt. Märtsi lõpus tegi ta ettekande arenguseire keskuse seminaril „Kas 21. sajand on kohalolemise sajand?“.
AIRI TRIISBERG:Kunstivaldkonna baas on rahastamata Maarin Ektermann: „Kunstiväli on nüüdseks niivõrd mitmekesine ja professionaalne, et kulka vahenditest lihtsalt ei jätku enam selle kõige toetamiseks!“ Sel sügisel valitakse taas Eesti Kultuurkapitali sihtkapitalide uued nõukogud. Praegusesse (2019–2021) kujutava ja rakenduskunsti (KuRa) sihtkapitali nõukogusse kuuluvad MaarinEktermann (esinaine, kunsti sihtkapitali esindaja kulka nõukogus), Indrek Grigor, Indrek Köster, Kaire Rannik, Sten Ojavee, Anne Parmasto ja Mari Vallikivi. Kultuurkapital täidab kunstivaldkonna rahastajana keskset rolli, seega on töötingimuste parandamine suurel määral kulka kätes. Vestlusringis sihtkapitali liikmete MaarinEktermanni, Indrek Grigori, Kaire Ranniku ja Mari Vallikiviga keskenduti küsimusele, mida saab või ei saa kulka kaudu muuta.
MART KULDKEPP:Eesti ajaloo marginaalidest Ajalugu on kasulik vaadelda võimalikult mitmekesistest vaatenurkadest, mis kõik võivad öelda midagi teistsugust ja harjumuspäratut. Oma 1991. aastal ilmunud Aleksander Keskülast rääkivas artiklis kirjutab Olavi Arens, et „Eesti ajaloos on olemas väike Kesküla-probleem“, pidades silmas seda, et Kesküla omapärase isiku ja tegevuse kaudu annab valgustada tema eluajal ja osalusel aset leidnud pöördelisi ajaloolisi sündmusi – olgu selleks 1905. aasta revolutsioon või Eesti iseseisvumisprotsess – mõnevõrra teistsuguse ja harjumuspäratu nurga alt.
Ere kujund, elitaarsus ja totalitarism. Taavi Hark intervjueeris viiuldajast heliloojat Mihkel Keremit.Mihkel Kerem: „Kõigile justkui meelepärase crossover‘iga kedagi kontserdimajja juurde ei too ja need, kes enne seal käisid, enam ei tule.“ Viiuldajast helilooja Mihkel Keremi loomingu toekasse hulka kuulub kolmekohaline arv teoseid. Kõige rohkem on ta komponeerinud kammermuusikat, milles on kesksel kohal keelpillid. Sümfoonilise muusika ja instrumentaalkontsertide kõrval on Kerem kirjutanud koguni kümme keelpillikvartetti, sonaate viiulile ja klaverile, sonatiine sooloviiulile ning peotäie klaveriteoseid. Viiele sümfooniale tuli hiljuti lisa: seljataguse nädala lõpus sai Venemaal Kislovodskis esiettekande Keremi kuues sümfoonia.
PANOS KOTZATHANASIS: Skandaalid ja katse need seljatada Oscarite määramisel on küll tänu Ameerika filmiakadeemia põhjalikele ümberkorraldustele astutud tubli samm võrdõiguslikkuse suunas, aga Aasia seisukohalt on tänavugi mitmeid valupunkte.
Kui „Parasiit“ võitis eelmisel aastal neli Oscarit, hõlmas selle sündmuse järellainetus kogu filmitööstuse. Esialgne üllatus andis mõne aja pärast teed tervele hulgale küsimustele, kuidas sai midagi sellist üldse juhtuda sai (rääkimata president Trumpi hämmingust2). Ilmselgelt oli „Parasiidi“ meeskond ära teinud suurepärase lobi- ja promotöö, kasutanud ära nii režissöör Bong Joon-ho kui ka näitleja Kang Ho-songi (ning ka tõlgi ülesannetes Sharon Choi) karismaatilisuse. Siiski jääb õhku küsimus, kuidas sai grupp inimesi (Ameerika filmiakadeemia), kellele heideti 2016. aastal ette, et teist aastat järjest lähevad näitlejanominatsioonid vaid valgetele, hääletada seejärel korea filmi poolt. Sellest tulenevalt tõstatub ka teine küsimus: kas filmiakadeemias ollakse nüüd rassismist võitu saanud? Kas me näeme ka edaspidi Aasia filme auhindu saamas või oli „Parasiit“ anomaalia? Ja kuidas on kõige sellega seotud hiljutine rünnakulaine Ameerika asiaatide vastu? Või skandaalne kõmu „Minari“ ja „Paremate päevade“3 tänavuste nomineeritute ümber?
ENRIKO MÄSAK: Konrad Mäe mälestamise paradoks Mida me ikkagi teeme, kui mälestame? Kui Tartus on tõesti vaja Konrad Mäe mälestus jäädvustada, siis mis on selles monumentaalset?
Kunst on väga tõsine asi, on alati olnud, juba aegade ja kunsti algusest. Kes selles kahtleb, võib uuesti läbi vaadata Konrad Mäe loomingu ja öeldus veenduda. Paraku on seejuures irooniline, et just Tartu Raekoja platsile maalikunstniku mälestuseks paigutatava monumendi konkursiga on avalik skulptuur omandanud üha poliitilisema tähenduse ja irdunud esteetilisest. Kui traditsioonilised retoorikavõtted hakkavad ammenduma, võib alati mõne avaliku skulptuuri püstitada.
KAARINA REIN: Solaarne metafüüsika 200aastases Kreekas OdisseasElitise sõnul peaks ideaalne luuletus olema päikesesüsteemi miniatuurne koopia, kus valitseb totaalne rahu, igavikulisus ja kestab lakkamatu igavene liikumine. Kreeka iseseisvuspäeva 25. märtsi tähistatakse nii Kreekas, Küprosel kui ka mujal maailmas. Pandeemiale vaatamata oli tänavu põhjust teha seda pidulikumalt, sest Osmanite riigist lahkulöömiseks kavandatud ülestõusu algusest möödus hiljuti 200 aastat. Võitlus võõrvõimu vastu algas 1821. aastal küll juba mõnevõrra varem, kuid 25. märtsil haaras see kogu Peloponnesose poolsaare. Oluline on seegi, et sel kuupäeval langevad kokku nii rahvuspüha kui ka kirikupüha paastumaarjapäev.
MÄRT LÄÄNEMETS:Aasia sajand III. Kõrgtehnoloogia ja koonduslaagrid
Lääs alahindas Hiina kommunistliku partei autokraatliku traditsiooni tugevust ja jäikust ning pimestatuna kasumiihast ja soovmõtlemisest ei osanud või ka ei tahtnud Hiina eesmärke läbi näha. Uue lootuse Hiina kiiremaks ja tõhusamaks lõimumiseks vaba maailmaga andis interneti ja digitehnoloogia levik. Läänes usuti, et internet avab seni autokraatliku riigi kontrolli all olevatele hiinlastele ja teistele Hiina rahvastele akna maailma, vabastab nende mõtlemise ning riigil ja kommunistlikul parteil ei jää muud üle, kui liberaliseerimisega kaasa minna, et rahva vaba mõtlemine neid minema ei pühiks. Levinud kõnekäänu järgi olevat ju interneti kontrolli alla saamine sama lootusetu ettevõtmine kui püüda tarretist seina külge naelutada.
AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE:Eesti ravimtaimedest XI osa. Milles peitub üheksavägise vägi ehk Kas väetud vägilased või vägevad väekad Taimede väega oleme kõik kokku puutunud. Kas või siis, kui õitsev toomingasalu meid enda juurde meelitab, nii et me arugi ei saa, mis meil arus on. Või paneb väike piibeleht meid käpuli laskuma ja oma õrnasid kellukaid puudutama. Esimest korda puisniidu salasopis kuldkingi nähes läheme täiesti pöördesse. Pole vist mõtet rääkida sellest, kuidas jõulude ajal ümber kuuse tantsime või Tamme-Lauri tamme alla sattudes häält tasandame ja tahtmatult selja vastu igivana tüve sirutame. Mismoodi seda mõõta ja mis on selle ühikuks? Öeldakse, et väikesed mateeriaühikud ongi teadlased välja mõelnud selleks, et ära seletada maailma see osa, mida inimaju ei mõista, aga religioosses maailmas jumalaväena kirjeldatakse.
PIRET KARRO: VÕIM JA SUGU. Kuidas patriarhaat mehi rõhub Ohvri süüdistamine on üks kahjulik tendents vägivallakuritegude käsitlemisel, sellele on Eestis viimased ajal üha enam tähelepanu pööratud. Aga-mis-tal-seljas-oli-tüüpi küsimustest salakavalamadki on tihti näiteks autoavariisid kajastavad pealkirjad: „Naine jäi auto alla“, selle asemel et pealkirjastada „Joobes mees ajas naise alla“. Sama on lähisuhtevägivalda kajastavate artiklitega: piltidel on tihti oma nägu löögi eest kaitsev naine, selmet lööja mees. Hiljuti välja tulnud üleeuroopalise ohvriuuringu põhjal võib väita, et umbes kümnendik Eesti meestest on vägivaldsed. Kes nad on? Vägivallapandeemia lõpetamiseks tuleb tegeleda kuritegude toimepanijatega.
Arvustamisel
Margarita Karapanu „Kassandra ja hunt“
John Dos Passose „42. laiuskraad“
Walter Dehio „Erhard Dehio. Suurettevõtja ja poliitikuna vanas hansalinnas Tallinnas“
Jaanus Paali „Trepist üles, trepist alla …“
Mari Saarepera ja Tauri Mae näitus „Võrdne, mitte võrdne!“
ERSO „Romantika“ sarja kontsert „Teekond“
festivali „Klaaspärlimäng“ kontsert „… et hing sees“
etenduskunstide festival „Made in Estonia maraton“
Zürichi ooperimaja Junior Balleti „Impulss“
Tänasest on oodatud ettepanekud riigi kultuuristipendiumide määramiseks
Kultuuriministeerium ootab alates tänasest, 12. aprillist ettepanekuid riigi kultuuristipendiumide määramiseks. Stipendium on mõeldud toetamaks peamiselt õpinguid välisriigis ning võimalusel kaalukaid kultuuriprojekte ja loomingulisi tellimusi. Aastas saab välja anda kuni 20 stipendiumit suurusega 2300 eurot.
„Kultuur areneb kõige paremini dialoogis ning igasugune rahaline tugi rahvusvahelise kogemuse sidumisel Eesti kultuuriruumiga on meiesugusele väikesele riigile tähtis. Seda seadusest tulenevat võimalust on alati aktiivselt kasutatud ja ta on kindlasti veelgi päevakajalisem nüüd, kui tihe rahvusvaheline kultuurikoostöö on olnud ligi aasta pärsitud,“ ütles Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp.
Stipendiumide määramisel peetakse peamiselt silmas terve õppeaasta jooksul toimuvat magistri- või doktoritaseme õpet välismaa kõrgkoolis või teadusasutuses. Taotluses toodud tegevuse puhul hinnatakse valdkondliku mõju olulisust. Ettepanekuid stipendiumile võivad teha loomeliidud, omavalitsused ning teised juriidilised isikud ja asutused, kelle tegevus on seotud kultuuri või haridusvaldkonnaga. Soovitatav on lisada ka kooli kinnituskiri, mis tõestab käimasolevaid või algavaid õpinguid.
Stipendiumi võib saada nii füüsiline kui ka juriidiline isik või asutus, kuid füüsilised isikud iseennast stipendiumile esitada ei saa. Ettepaneku kultuuristipendiumide määramiseks teeb kultuuristipendiumide komisjon ning käskkirja stipendiumide määramiseks allkirjastab kultuuriminister.
Ettepanekud tuleb alates 12. aprillist esitada Kultuuriministeeriumi Toetuste Menetlemise Infosüsteemis. Avaldused peavad olema laekunud 14. maiks 2021.
Stipendiumide määramine tuleneb riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seadusest ning lähemalt saab stipendiumide kohta lugeda Kultuuriministeeriumi kodulehel.
Inimesi, kes maakeelt kangelt ja paremini vene keelt oskavad, on Eestis sajandeid leidunud. Seda küll hoopis väiksemal määral kui 1980ndatel, mil Moskva aktiivse koloniseerimispoliitika tagajärjel venekeelsete immigrantide osakaal Eesti rahvastikus aegade tippu jõudis. Kahe sajandi eest, kohe pärast pärisorjuse ametlikku kaotamist ja talurahvaseaduste jõustamist, ei tulnud aga ühelgi vastutajal rüütelkonna peamehest kohaliku mõisniku ja kirikuõpetajani pähe, et muulastele peaks ka eraldi venekeelseid küla- ja kihelkonnakoole rajama ning aitama neil, keda Masing Maarahva Nädalalehes pooleusu rahvaks nimetab, igavesti oma kultuurilisi eripärasid taastoota.
Ei osatud idast sisserändajaid toona Eestile eriliseks kingituseks pidada ega peaks oskama ka nüüd, kui on üle elatud mitu hiiglaslikku venestamislainet tsaarivõimu ja punase režiimi ajal. Aga kingituseks vaba Eesti riigivõim neid peab ja taganeb aina varjamatumalt neist põhimõtetest, mille põlisrahvas endale iseseisvuse tagasi võites kokku leppis. Natuke ikka veel häbenetakse, nagu pandeemia-aasta ja eriti selle nn teise laine järk hästi ilmsiks on toonud.
Igaühele, kes uudiseid jälgib, on ammu selge, millise rahvusliku taustaga on olnud viiruse talvine vohama pääsemine, sest koroonaedetabelite tipus on püsivalt omavalitsused, kus mitte-eestlaste osakaal suurem, sellega koos usaldus riigivõimu vastu väiksem, omavalitsuse juhtimine saamatum, kultuurinormid lõdvemad. Rääkimata sellest, milline informatsioon seal levib, millist teavet tarvitatakse ja usaldatakse. Sellega ei taha ma väita, et kriisiaja eestikeelne kommunikatsioon oleks kuidagi selge, vastuoludeta. Nagu aga iga päev, kui eestikeelse meedia ette mõni pooleusu rahva esindaja tiritakse, kinnitab, mahub kahe kukelaulu vahele uskumatult suur annus ebausku, väärarusaamu ja sellega kogu ühiskonna esmastele huvidele küllap tahtmatut vastutöötamist, millel, nagu igal asjal, on oma hind.
Rahvuse või koduse keele alusel tehtud haigestumise ja suremise statistikat terviseamet ei tee, või kui teeb, siis ei jaga avalikkusega. Valitsuse avalikes otsustes ei ole selgelt kirjas, et ühiskonna normaalelule avamise ees on põhiliseks takistuseks immigrantpopulatsiooni käitumine, kuigi vaktsiinide jaotamisel ning avalike kulutuste tegemisel (näiteks vaktsineerimiskeskused Tallinnas) paistab venekeelse elanikkonna eelistamine välja küll.
Lihtne on kui tahes suuri järeleandmisi õigustada, kui teisel kaalukausil on surm. Kui surm on keeleseadusest kõvem, peab allavett minema viimane. Mitteametlikult ongi keeleseadus sellele teele saadetud, kuigi paragrahvides näpuga järge ajades oleks keeruline otsest kuritegu tõestada. Hea küll, sellega, et suures hädas tehakse ajutisi järeleandmisi, võiks ju teatud tingimustel leppida. Esimene tingimus on, et kõik sel sajandil valitsust juhtinud peaministrid üksmeelselt ja siiralt tunnistavad, et on mitte-eestlaste integreerimisel, mida hiljem on hakatud lõiminguks ja lõimimiseks nimetama, valitsuse sellekohaste programmide realiseerimisel läbi kukkunud. Ühtlasi peaksid nad nüüd tagantjärele põhjendama ja selgitama, miks see nii läks. Mida kardeti (sõda Venemaaga?) ja kuidas leiti, et enamusrahvus selle kõik välja kannatab, vaikides maksab ja produkti ei saa?
Teine tingimus on, et praegused võimulolijad teevad selle analüüsi alusel endale uue, selgete tähtaegadega plaani, mis täitmata jäämise või äpardumise korral ka konkreetseid sanktsioone sisaldab. Et asi oleks selgem, tsiteerin märtsis aastal 2000 valitsuse jõustatud programmi „Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000–2007“, mille sissejuhatuses on eesti kultuuriruumi säilitamise ja arendamise kõrval rõhk sõnapaaril „tugev ühisosa“. Ühisosa on defineeritud: „Ühiskonna liikmeid siduv ühisosa koosneb üldistest humanistlikest ja demokraatlikest väärtustest, ühisest teabeväljast ja eestikeelsest keskkonnast, ühistest riiklikest institutsioonidest ning ühistest väärtustest, mis põhinevad Eesti ajaloo tundmisel ja Eesti Vabariigi kodanikuks olemise ning Eesti ühiskonna mitmekultuurilisuse teadvustamisel.“
See kõik pidi programmi järgi saavutatama juba aastate eest. Aga mida pole, seda pole. Eestikeelsest keskkonnast ja ühisest teabeväljast, nagu pandeemia käigus tõestuse on saanud, ollakse endiselt valgusaastate kaugusel. Selle asemel on meil juba aastaid rahvusringhäälingu venekeelne telekanal ETV+, mille kaudu levitatav enam-vähem viisakas info kõigist pingutustest hoolimata ei ole venekeelse elanikkonna ajukäärude vahele jõudnud. Selle kanali vaadatavus on küll mõne aastaga kolmekordistunud, kuid nagu Kantar Emori teleauditooriumi uuring kinnitab, pühendavad Eesti televaatajad ETV+ saadete jälgimisele vaid kuni 1,5% vaatamise koguajast.
Venekeelse kanali loomise üks õigustusi oli pealegi vajadus võistelda Venemaa kanalite toodetava väärinfoga. Seegi ei ole õnnestunud, kuid olulisem on, et ka Venemaa kanalite vaadatavus on pidevas languses ja monitooringu andmeil vaadatakse kõiki venekeelseid kanaleid kokku ikka vähem kui ainuüksi ETV põhiprogrammi. Kuid probleem on muus. Raha muudkui kulub, kuid televisiooni vahedusel jõuab üldse aina väiksema osani nendest, kellele loodetakse asjalikku teavet edastada.
Mõõtmine näitab ka, et televisioon on rohkem vanainimeste värk ning seetõttu võiks ju loota, et seda peaks eelistama, kui soov on kriisiaja sõnumitega just viirusest enim ohustatud eakateni jõuda. Seda kummalisem on aga, et kui vanaaegse televisiooni abil ei jõuta, siis asenduseks või täienduseks pakutakse aina aktiivsemat ja mahukamat netiteavet. Kust sünnib usk, et televisioonist jäänud augud õnnestub internetiga paigata?
Kui keeletundlike murelike põhitähelepanu viimasel kümnendil on aina enam olnud inglise keele pealetungil, on vene keel kuidagi märkamatult ja ilma kesksete ametlike otsusteta riigi asjaajamisse tagasi hiilinud. Aina lihtsam on leida venekeelseid formulare. Varem eesti- ja ingliskeelsena ülal peetud riigiasutuste veebilehtede uuem põhi on juba kolmes keeles. Eesotsas valitsuse enda keskse infokanaliga dubleerivad eestikeelset ametlikku infot kasvavas mahus vene keeles kõik „eesrindlikumad“ ministeeriumid ja ametid, näiteks kultuuri-, sotsiaal- ning haridus- ja teadusministeerium või terviseamet ja töötukassa.
„Tagurlased“, nagu rahandus- või majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, elavad veel vanaviisi ning jagavad infot ainult eesti ja inglise keeles. Inglise keelele on õigustus, sest see infovoog suunatakse välismaisele auditooriumile: Eesti on ju ikkagi avatud maailma osa, meie partnerid ja liitlased peavad meist pingutuseta aru saama. Vene keele kohta sama ei kehti. Kui lähemalt vaadata, siis inglise ja vene keeles pakutav ei olegi sama. Venekeelne info on selgelt koduturule suunatud, põlistades nii seadusevastaselt kakskeelset riiki.
Mis õigusega ja mis eesmärgil seda tehakse? Kuludest rääkimata, sest ega ministeeriumides tehisintellekt tõlketööga tegele, ikka luust ja lihast inimesed. Kõige krooniks töötab iga valitsus, mis mahitab, olgugi et enda arvates õilsatel kaalutlustel, venekeelse ametliku info pakkumist, iseendale ning kõigi eestlaste seatud põhiseaduslikele eesmärkidele vastu. Kõigepealt kukutakse integratsioonis läbi ning seejärel lapitakse tehtud vigu viisil, mis seatud eesmärgist ja tugeva ühisosa tekkest veel kaugemale viivad. Et neil hambad suus on, sööb pooleusu rahvas isukalt venekeelset infotoitu, kuni seda pakutakse, ning uued, kohasemad kombed jäävadki omandamata.
200 aastat hiljem
Tarto ja Narva vahel, suure Peterpuri tee äeres, on Iisako kirik, mis Jõhvi kiriko kabel on, kuhu õpetaja kolme nädala tagant jutlust tuleb pidama. Selle veikese kihelkonna rahvas on muist Poolvernikud, see on maakeele: pooleuso rahvas. Nemad on küll meie usku, aga käivad vene riidis; räägivad kangeste maa-, ja paremaste vene keelt; kannavad ka ristikesi kaelas; löövad nenda kuida venelasedki, risti eneste ette, ja kui vene kirikusse juhtuvad: siis seäl pühade kujude ette küünlaid panevad, ja nende ette kummardavad. Sellepärast, et nemad kahe vahe peäl, neid Poolvernikuks, ehk pooleuso rahvaks kutsutakse. Muido on seesama rahvas üks hea ja tasane rahvas, ja on teda ka Tudolinna kihelkonnas, Rannapungerja, ja Kaukse vallas leida.
Sel rahval oli, mõni aasta tagasi arvates, vanast see viis jäänud, et kõikide hingede päeval suurt söömaaega valmistasid: katsid siis lauda valmis; panivad peerud õrte, ja kangad seina peäle, ja piipkannu oma kõhta rippuma. Vasto esimest kukelaulo, pani perenaene küünlad käsilühtrite peäl põlema, ja kandis road lauale: peremees kallas karikatesse õlut, ja leikas leiba lahti. Kui siis kukk esimest kõrda laulis, peitis perenaene ennast perega kambri, ja peremees jäi üksi tuppa; luges issameiet, võttis valge rätiku kätte; lõi ristikest ette, tegi ukse lahti ja ütles: tere! tere! olgeterve tulemast! et tulge sisse võerukesed! [—]
Kui kukke tõist kõrda kuulis laulvad, siis ütles: juba hüüab kodo tulema; tõuske üles! olge terve tulemast, ja meid meeles pidamast! Minge nüüd kodo! [—] Pere, perenaene, ja muud sugulased, kes kambris peidus olid, tulid siis lagedale: süda oli kerge, et vaimud äraläinud, ja siis läksid õiged sööjad laua taha, kes, et neil hambad suus olivad, vaagnad peagi tühjaks sõivad.
Ei saa me läbi Lätita, ammugi siis Maima Grīnbergata
VERONIKA KIVISILLA
Selle jutuajamise sissejuhatuseks tahakski muidugi kohe hüüatada: „Ei saa me läbi Lätita!“ Vahel naljaga pooleks öeldu on siinse intervjuu peategelase puhul tõsi mis tõsi. Eestil ja eesti kirjandusel on vedanud, et meil on läti tõlkija Maima Grīnberga. Õnneks on tema tööd tõepoolest märgatud ja tunnustatud. Mõistagi ei saa siin kopeerida tema pea kümnel leheküljel CVd, kus kõik ligi 80 tõlget eesti ja soome keelest ning nende eest saadud tunnustus üles on loetud. Lisaks leiab Maima tõlkeid ka arvukalt ajakirjandusväljaannetest ning internetist.
Maimal on kolm kodumaad: esmalt muidugi sünnimaa Läti, mis pole aga tema isamaa, sest isa oli eestlane, siis Eesti ja kolmandaks Soome. Kuna Soome tuli Maima ellu kõige hiljem, siis on küllap õiglane öelda, et meie kohtumine sel karmil katkuajal leidis aset Maima kolmandal ja minu teisel kodumaal Soomes. Kohtusime Maimaga veebruari alguses Mikkeli linnas, kuhu Helsingist rongiga sõitsin. Sealt edasi Sulkavasse, kus asub kahe tõlkija, lätlase ja soomlase praegune kodu, on autoga veel jupp maad. Ida-Savo loodus on hingematvalt kaunis ja sellist puhast, päikeselist ja pakaselist talve pole mitu aastat nähtud. Veetsin sõprade tõlkijate juures neli imelist päeva, mis olid täis matkamist, jalutuskäike pereliikme, noore vene spanjeli Maruga ja muidugi kahe gurmaani valmistatud võrratuid roogasid. Muu hulgas oli laual päevakohaselt Runebergi kook, kus mandlijahuga küll koonerdatud polnud.
Jutuajamine, millest pidi saama midagi intervjuusarnast, oli pikk ja põnev. Teemade ring sai lai, aga püüdsime jõudumööda kokku saada Maima tõlkijaks saamise ja tõlkija olemise loo.
Maima, ega meil muud üle jää, kui alustada lapsepõlvest. Vaevalt et tõlkija sinus end juba siis ilmutas, aga millised on kõige varasemad mälestused seoses keele/keelte ja kirjandusega?
Sündisin Riias ja ehkki isa oli eestlane, ei ole ma temaga kohtunud. Läks nii, et ta ei kuulunud meie ellu. See-eest oli minu võrratul emal nii palju tarkust ja suuremeelsust, et ta otsustas mind mitte ilma jätta isakeelest. Meil oli eestikeelseid lasteraamatuid, koju oli tellitud Täheke, kuulasin vinüülplaadi pealt „Pille-Riini lugusid“ ja ema organiseeris mu suviti ikka Eestisse. Olin laagrites Karepal ja Kilingi-Nõmmes ning suvitasin ka Pukas. Mul oli ja on siiani eesti sõbranna Mairi, kes tegi mulle „koolitunde“.
Emale olen otsata palju tänu võlgu. Ta oli matemaatika- ja geograafiaõpetaja, ja väga kauni emakeelega. Tema unistas, et minust saab tõlkija. Lugema hakkasin juba nelja-aastaselt. Olemata siis muidugi sellest teadlik, oli keele- ja kirjandusmaailma sulandumine juba justkui ette määratud.
Me oleme sinuga Riias käinud paigas, kus sa elasid koos emaga kuni neljanda eluaastani. Vägagi eriline koht!
Kuna ema töötas Pioneeride Palees, mis tookord tegutses Daugava jõe ääres Riia lossi ruumides, siis juhtus nii, et elasime mitu aastat teisel pool jõge Kīpsala saarel palee merendusringile kuuluvas laevas.
Jah, oli tore tol palaval päeval, kui mööda Riiat rändasime, seal korraks varbad vette panna.
Ja siis tuli kooliaeg … Millega tegelesid, mida mäletad? Proovisid sa ise midagi kirjutada ka?
Lugesin palju, aga ei mäleta näiteks, et oleksin kunagi eriliselt mõelnud sellele, et keegi on raamatu tõlkinud, et on olemas selline amet nagu tõlkija. Olid kool ja esimesed võõrkeeled lisaks eesti keelele, muidugi siis vene keel ja hiljem saksa. Olid laulukoor ja klaveritunnid ja ema initsiatiivil kodundusring ja isegi sõudmistreeningud, mis jäid pooleli, kuna polnud nii-öelda professionaaliks saamise potentsiaali.
Kirjutamise ambitsiooni mul polnud, ehkki kirjutasin kunagi – enamasti Tartu ülikooli raamatukogu kohvikus istudes – kirju iseendale. Natuke nagu päevikupidamine või nii. Aga mis seal oli … Ilmselt mingi hala, et kui halvasti kõik on. Ehkki ju polnud.
Saan aru, et emal on su elus olnud suur mõju?
Emaga olin tõesti lähedane. Selge, et ilma emata poleks Eestit võib-olla üldse või vähemalt sel määral mu elus ja seega ilmselt ka mitte Soomet. Oleks hoopis teine elu. Aga on ka mitmeid pisemaid asju, kas või kudumine. [Maima on suurepärane kuduja ja minu Sulkavas viibimisegi ajal oli tal mitmel korral kudumistöö käsil – V. K.] Muusikaarmastus näiteks. Ehkki muusika oli ka n-ö perekonnas sees, kuna vanaisa, kes küll suri ammu enne minu sündi, oli Cimze seminari lõpetanud kooliõpetaja ja organist, oli see ikkagi ema, kes mind käekõrval kontsertidele viis.
Siin kaldus meie jutuajamine muidugi tükiks ajaks muusikale, sest juhtumisi jagame suurt kirge eriti vanamuusika vastu. Ja loomulikult tekib nostalgia, mõeldes Riia rikkalikule kontserdielule, mis loodetavasti siiski ainult mälestuseks ei jää …
Eesti ja soome kirjanduses on läti lugejal palju avastada. Kui maailm ei muutu väga radikaalselt, loodab andekas tõlkija Maima Grīnberga selle neile emakeelde ümber panna.
Aga läheme tagasi õpingute aega. Sa astusid ju alguses Riias ülikooli, õppima hoopis läti filoloogiat. Kuidas ja miks sa siis Tartusse sattusid?
Praegu võiks selle vist sõnastada nii, et a) ma ei näinud enam perspektiivi, miks peaksin Riia ülikoolis läti filoloogiat õppima, b) olin mõne kursuse raames proovinud tõlkida ja saanud õppejõult julgustavat vastukaja, seega oli juba tekkinud kindlam soov tõlkijaks saada ja tahtsin keelt juurde õppida. Nii et muld oli valmis, kui sinna kukkusid tänaval juhuslikult kohatud hilisema tõlkija ja filoloogi Matīss Treimanise kiidusõnad Tartu ülikoolile, kus ta just oli mõni aeg õppinud.
Ja siin on põhjust olla tänulik ka Harald Peebule, Tartu ülikooli filoloogiateaduskonna toonasele dekaanile, kes nägi minu ületoomise võimalust, kusjuures ei paigutanud mind kokku nendega, kes õppisid eesti keelt võõrkeelena, vaid ikka „päris fillidega“. Seal kohtusin Ilvi Liive, Triin Soometsa, Vilja Kiisleri, Rein Unduski ja mitmete teistega.
Tänu Sirje Oleskile sain viimasel kursusel tööd kirjandusmuuseumis fotode registreerijana ja see teenistus aitas majanduslikult toime tulla.
Ilus ülikooliaeg kõige sinna juurde kuuluvaga.
1993. aastal oli sul Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna täielik kursus eesti keele ja kirjanduse erialal lõpetatud ja diplom nr 03038 taskus. Ja siis tagasi või edasi Riiga?
Jah, töötasin kolmel aastal mitme Läti päeva- ja nädalalehe juures kultuuriosakonna toimetajana. Samal ajal vahendasin juba esimesi tõlkeid ajakirjanduses, püüdsin lugeda eesti kirjandust. Kui rääkida tähenduslikumatest, siis Jaan Unduski „Kuum“ oli kindlasti juba soetatud ja Jaan Krossi teoseid muidugi. Mitu aastat järjest kirjutasin kirjandusajakirjale Karogs Loomingu ja Vikerkaare ülevaateid. Ilmselt täienes siis samuti jõudsalt tõlkimiseks vajalike sõnaraamatute varu. Sellesse aega jääb ka kaks keelekursust Soomes, Kuopios, ja esimesed välismaamuljed, hämming, mis on ilmselt tuttav kõigile Nõukogude Liidus üleskasvanutele.
Ülioluline hetk oli 1996. aastal, kui Mati Sirkel kutsus mu Palmsesse eesti kirjanduse tõlkijate seminarile, kus tutvusin paljude tõlkijatega, kes on kolleegid ja sõbrad tänaseni.
Ja siis tuli sinu ellu kolmas kodumaa Soome ning Helsingi, linn, millesse kiindusid. Sa õppisid ja tõlkisid samal ajal?
Aastatel 1997–1999 õppisin Helsingi ülikoolis soome kirjandust. Ja tõlkiminegi oli tõesti siis hooga lahti läinud. Kui Mauri Kunnase lasteraamatud välja arvata, siis tõlkisin alguses ikka rohkem eesti keelest. Esimene, Enn Vetemaa „Risti rahvas“, oli tellimustöö Läti suurimalt kirjastuselt Zvaigzne ABC-lt. 1999. aastal ilmus juba Jaan Krossi „Keisri hull“.
Niisiis oli sinust kujunemas tõlkija, kellena sind tunneme ja tunnustame. On vist aeg kõnelda sellest, kuidas sa tõlgid. Niipalju kui mul on tõlkijaist tuttavaid-sõpru, on alati põnev uurida nende töömeetodi kohta.
Algab kõik muidugi teose läbilugemisest. Seejärel tõlgin mustalt läbi, jätan keerulisemad kohad vahel ootama, kuni pöördun nende juurde tagasi. Töö käigus toimetan tõlget pidevalt ja loen mitu korda üle ning viimaks ka häälega, et olla kindel teksti loomulikkuses ja mõjuvuses. See on eriti oluline lasteraamatute puhul, mida ju tavaliselt loetaksegi ette. Lugemisel on aga see oht, et jääd oma häält kuulama ega loe enam mõttega …
Olen üsnagi traditsiooniline tõlkija, kes lähtub ikka kontekstist ning usub, et nii nagu tõlkes alati midagi kaduma läheb, on ka võimalik üht-teist leida. Tõlkija on ju mõneski mõttes teose kaasautor, aga eelkõige vahendaja, liiga vabaks minna siiski ei tohi.
Hommik on minu tööaeg, olen siis efektiivsem. Kasutan palju sõnaraamatuid, uurin internetist ja teatmeteostest. On olnud ka õnne, et koostöö autoriga on võimalik, ikka saab vajadusel kirjutada ja järele küsida. Vahel on spetsiifilisemaid teemasid, siis tuleb end muidugi vastava valdkonna ja terminitega spetsialistide abiga kurssi viia. Näiteks sel aastal Lätis ilmuva Tommi Kinnuneni „Pintti“ tõlke puhul pidin põhjalikult uurima klaasipuhumise kunsti.
Millised on olnud kõige keerulisemad võrrandid, mida on tulnud lahendada? Oled sa pidanud näiteks sõnu leiutama?
Sõnu ma leiutanud pole, küll aga näiteks liitsõnu tuletanud või võtnud abiks läti murded. On muidugi alati tõlkimatuid sõnu, aga geograafilise, ajaloolise ja kultuurilise läheduse tõttu on mõisted ja nähtused enamasti siiski tõlgitavad ja arusaadavad. „Kuum suvepäev“ tähendab lätlasele ja soomlasele enamasti sama, aga kas teame, milline roll on kuumal suvepäeval sitsiilia kirjaniku tekstis. Vahel tekitab probleeme see, et läti keel balti keelena kuulub teise keelkonda kui eesti ja soome, ja keelespetsiifikas on mitmeid põhimõttelisi erinevusi – kas või grammatilise soo, tulevikuvormide jms puhul. Mäletad ehk, meil oli omal ajal jutuks, kuidas ma higistasin Andrus Kiviräha täiesti geniaalse lasteraamatuga „Oskar ja asjad“, kus tuli lahendada nii mõnigi grammatilise sooga seonduv võrrand. Mõne soome kirjaniku lembus pikkida kirjakeelse teksti sisse murdeid on tekitanud tõsiseid probleeme. Jaan Krossi sõnavararikkus on pannud sõnaraamatuid ekstserpeerima ning ajalooteemalisi raamatuid lappama.
Jõuamegi viimaks autorite juurde. Su tõlgete nimekiri ja järelikult jõudlus äratab aukartust. Eri nimesid on palju, aga mitmed korduvad. Kes on need kõige rohkem sinu autorid? Keda või mida sa tõlkida ei taha või ei suuda?
Eks on ikka neid, kes on mõnel põhjusel lähemad ja rohkem kõnetavad. Enamasti on nad ka kirjanikud, kelletaolist läti kirjanduses ei leia, nii et nende tõlkimine pole ainult eralõbu, vaid ka läti kirjandusruumi rikastamine. Soome autoritest Olli Jalonen, Rosa Liksom, Johanna Sinisalo, Pentti Saarikoski Rootsi perioodi tekstid jt.
Eestist on mind lugeja ja tõlkijana õnnelikuks teinud Jaan Undusk, Jaan Kross, Maarja Kangro, Peeter Sauter, Andrus Kivirähk, Piret Raud, Tiit Aleksejev, Anti Saar, Meelis Friedenthal ja veel ja veel mitmed.
Eesti kirjanduse tõlked (arusaadavalt mitte ainult minu omad) on tihti olnud nomineeritud läti kirjanduse aasta auhinnale. Nii mõnigi eesti autori raamat on eriti viimastel aastatel saanud mitu arvustust, mis on tõlkekirjanduse puhul erakordselt hea näitaja. Mõni tekst jõuab ka lavale. Siin võiks mainida mitmeid Andrus Kiviräha proosatekstide dramatiseeringuid ning värskemana – Rein Raua romaani „Täiusliku lause surm“ põhjal tehtud lavastust Läti Rahvusteatri suures saalis. Pandeemia piirangute tõttu pole kahjuks veel keegi seda näinud, aga küllap saame ükskord näha … Sellised asjad tekitavad tunde, et minu tööl on laiemgi tähendus.
Tõlkinud olen ma valdavalt proosat, näidendeid ja luulet palju vähem. Luule puhul valin väga, ei soovi ega oska tõlkida rõhutatult sõnamängulist või vormile allutatud luulet.
Sõnavara registrid mind ei heiduta, slängi, roppustesse, sõimu jne suhtun suure huviga. Eks tõlkija pea ka temaatiliselt ja sisu poolest olema valmis kõike seedima, ja olengi olnud, tsensuuriga ei tegele, aga ise näiteks ei läheks ma pakkuma teksti, olgu ta kui meisterlik tahes, kus on minu arvates põhjendamatut vägivalda (eriti seksuaalset, eriti laste vastu).
Minu meelest on nii eesti kui ka soome kirjanduses palju, mida läti lugejal avastada. Nii et kui maailm ei muutu väga radikaalselt, on tõlkimine just mulle sobiv töö, ma ei kujuta ette, et teeksin midagi muud. Ringkond, kellega suhtlen, on igatahes minu ringkond.
Eestis ja Soomes on sinu tööd märgatud ja kõrgelt hinnatud, selles pole kahtlust. Sellest kõneleb muu hulgas rohke tunnustus: Läti-Eesti tõlkeauhinnad, Eesti Kultuurkapitali aastapreemia „Professor Martensi ärasõidu“ tõlkimise eest, Eesti Maarjamaa Risti orden, Läti kirjanduse aastaauhind, Soome Lõvi Rüütelkonna Rüütlirist jne.
Sinust räägitakse eesti kirjandusringkonnas tihti kui „meie Maimast“. 2009. aastast saadik oled ka Eesti Kirjanike Liidu liige (NB! Ja mitte Läti vastava organisatsiooni liige!). Samasse liitu kuulujana võin kinnitada, et meie ridadesse kuuluvad välismaalastest tõlkijad on küll väga hoitud. Oleme teie üle äärmiselt uhked ja tänulikud! Aga enne, kui hakkame siin vastastikku tänama ja heldima, küsin veel: Maima, su elu on nihkunud Lätist ja Riiast muudkui kaugemale, põhjapoole. Enne Sulkavasse kolimist elasid mõnda aega Keilas. Isegi mina igatsen vahel külaskäike sinu juurde Riiga, toredaid olemisi Tērbatas iela (Tartu tänava) korteris ja pikki retki, kui näitasid mulle Riia linna (aga mitte nii, nagu eesti folklooris Riia linna näidatakse). Näe, ei pääse heldimisest … Kas sa igatsed Lätit ja Riiat? Mida tähendab sulle eemalolek ja eriti praegu, mil kodumaale õigupoolest minna ei saagi?
Loomulikult igatsen. Ehkki olen elanud mitmes kohas Eestis ja Soomes, ehkki Tartu ja Helsingi on südamelähedased, on Riia ikka kõige rohkem minu linn. Igatsen läti sõpru, Riia kultuuri- ja kontserdielu. Isegi Riia musta palsamit, mida Soomes osta ei saa ja mida Lätist saata ei tohi. Näe, ongi nüüd otsas, viimase pitsikese võtsime sinu saabumise puhul …
Kuna suhtlen viimasel ajal ju peaaegu ainult eesti ja soome keeles, siis on vahel ka hirm, mis saab, kui ma oma emakeele keskkonnast nii kaua eemal olen. Praegu aga pole ehk veel läti keelest kaugenemise otsest ohtu.
Aga vaatamata praegusele kummalisele ajale olen tänulik, et mul on töö, mida saan edasi teha, teha siin Sulkavas, kus on palju avarust ja vaikust.
Jutuajamise vahepeal tuli mitmel korral nunnutamiseks ligi noor vene spanjel Maru, kellega räägitakse valdavalt soome keeles. Läti keelt kuuleb koer enamasti siis, kui ta on pahandusega hakkama saanud.
Maima, kas sa enne, kui siirdume Maruga õhtusele jalutusringile käredas pakases, räägiksid ehk mõne anekdoodi, mis lätlastel eestlaste kohta käib?
Muidugi naersime juba enne, kui ükski anekdoot oli kõlanud.
Kohe ei tule muidugi meelde. No eks need on kõik seotud ikka sellega, kui jube aeglased eestlased on. Eks me, lätlased ja eestlased, heida vastastikku teineteise üle nalja. Eestlased koosnevad 90 protsendi ulatuses pidurivedelikust – ja muidugi on lätlastel kuus varvast.
Intervjuu ilmub ingliskeelsena ajakirja Estonian Literary Magazine 52. numbris.
Valik ajakirjade Estonian Art ja Estonian Literary Magazine esikülgi.
Estonian Arti (EA) kolleegiumi kuuluvad Katrin Maiste (Eesti Instituut), Kadri Laas-Lepasepp (Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus/ Kai kunstikeskus), Kadi Polli (Kumu), Triin Ojari (Arhitektuurimuuseum), Elnara Taidre (EKM), Kai Lobjakas (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum), Kaarin Kivirähk (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus) ja Joanna Hoffmann (Tartu Kunstimuuseum). Ajakirja toimetaja on Annika Toots, kujundaja Jaan Evart. EA veebiaadress on estonianart.ee.
Estonian Literature Magazine’i (ELM) toimetuse kolleegiumi moodustavad Tiit Aleksejev (Eesti Kirjanike Liit), Adam Cullen (Eesti Kirjanike Liit), Helena Koch (Eesti Lastekirjanduse Keskus), Ilvi Liive (Eesti Kirjanduse Teabekeskus), Helena Läks (Eesti Kirjanike Liit) ja Piret Viires (Tallinna Ülikool). Ajakirja toimetaja on Berit Kaschan, seda kujundab Piia Ruber. ELMi veebiaadress on elm.estinst.ee.
19. märtsil andis Eesti Kultuuriministeerium teada, et alanud on kunsti ja kirjanduse ingliskeelsete erialaväljaannete ideekonkursid.* Õigupoolest on tegu hankega, sest konkursi võitjalt oodatakse idee teostamist: „Ideekonkursi võitja peab tagama valdkonna tegevusi toetava ja spetsialistide sihtrühma kõnetava süsteemse, regulaarset infot ning sügavamaid käsitlusi pakkuva väljundi, milleks võib olla nii veebiplatvorm, trükis, nende hübriid või muu lahendus.“ Sel moel loodetakse viia Eesti kunst ja kirjandus „veelgi suurema rahvusvahelise publikuni“. Ministeeriumi välissuhete osakonna juht Kalmar Kurs selgitab samas teates: „Koroonakriis ja mitmete suursündmuste erinevad vormid on tõestanud, et traditsiooniliste formaatide kõrval vajame valdkondi toetavat tipptasemel digitaalset tööriista. Nii saavad need erialaväljaanded olla rahvusvahelisel tasemel huviäratajaks, meie kunsti ja kirjanduse tutvustajaks, diskussiooni tekitajaks.“
Jalgratas on juba leiutatud, aga aeglane
Kõrvalt vaadates äratab konkursiteade üksjagu küsimusi, sest niisugused väljaanded on Eestis juba aastakümneid olemas: ingliskeelne kunstiajakiri Estonian Art (EA) ilmub 1997. aastast ja kirjandusajakiri Estonian Literary Magazine (ELM) 1995.aastast. Mõlemal väljaandel on peale paberväljaande ka veebikeskkond ning mõistagi stabiilne lugejaskond. Mõlemat ajakirja on andnud välja Eesti Instituut. Iga numbri puhul tehakse tihedat koostööd erialaorganisatsioonidega ja nii mõnigi kord ka rahvusvahelisel tasandil. Ajakirju levitatakse rahvusvahelistel üritustel ja Eesti välisesindustes, samuti on need saadaval Eesti raamatukogudes ja -kauplustes ja Eesti Instituudi siinses büroos. Kultuuriministeeriumi ideekonkursi teade on pannud paljud murelikult küsima, kas peagi ilmuvad EA 45. ja ELMi 52.number jäävad viimaseks.
Ükski väljaanne ei ole pelgalt artiklite kogum, olgu paberil või veebis. See ei piirdu ka nende inimestega, kes seda sisuga täidavad. Iga väljaanne hõlmab tervet nähtamatut kogukonda, võib-olla isegi põlvkondade kaupa – see on ka järjepidevus ja koostöö, see liidab. Praeguse ühtaegu hapra ja tugeva ämblikuvõrgulaadse nähtuse lõhkumisest oleks EA ja ELMi kadumisel kõige enam kahju. Tähtis ei ole mitte vahend, millega võrku kootakse, vaid võrk ise.
Kultuuriministeerium kinnitab ideekonkursi teates, et on erialateabe avaldamise seesugusel tänuväärsel moel Eesti Instituudilt ise tellinud. Missugust probleemi soovitakse nüüd õigupoolest lahendada? Kas Estonian Art ja Estonian Literary Magazine ei täida neile pandud ootusi? Konkursiteates näib võti peituvat fraasis „tipptasemel digitaalne tööriist“. Soovitakse „info edastamise platvormi, mis oleks suunatud erialapublikule ja ekspertidele, millest oleks võimalikult laial ringil kirjandus- ja kunstivaldkonna inimestel abi rahvusvahelises koostöös“.
EA ja ELMi info edastamise intervall on tõepoolest hõre (kaks numbrit aastas) ning veebi ilmuvad uued lood enamasti siis, kui on valmis ka uus pabernumber. Kuna aga EA ja ELMi iga number ilmub osaliselt projektipõhiselt, ei sobi neile uudisvoo puudumise pärast etteheiteid teha. Tuleb hoopis tunnustada seda, et viimastel aastatel on püütud jõudumööda ja vabatahtlikkuse korras veebi elavdada, näiteks lisades sinna audiovisuaalseid postitusi. Mõlemad väljaanded on ka sisult edasi arenenud, ajaga kaasas käinud.
Koostöö kodumaal ja rahvusvaheliselt
Nii EA kui ka ELMi väljaandmises osaleb lai ring kunsti- ja kirjandusvaldkonna eksperte, praktikuid ja eksportijaid. See ei ole nõnda ainult selleks, et osataks esile tuua aktuaalset ja muule maailmale huviäratavat. Eesti Instituudi tegevjuhi Katrin Maiste sõnul soovitakse peegeldada kogu valdkonda ning ühtlasi pakkuda arenduskeskustele ja ekspertidele ühendavat platvormi.
Kõigil aktiivselt tegutsevatel kultuuriinstitutsioonidel on kujunenud välja oma rahvusvaheline võrgustik, oma partnerid ja allikad, kuid see ei vähenda saatkondade juures töötavate kultuuriatašeede rolli. Meie kultuuriatašeed on üksmeelsel seisukohal, et vaatamata institutsioonide veebiarendustele saaksid nad oma tööd paremini teha ehk märksa tõhusamalt Eesti kultuuri tutvustada, kui nende käsutuses oleks kogu kultuurivaldkonda võimalikult laialt ja paindlikult kattev platvorm, eelkõige veebikeskkond. Kadri Jauram (Brüssel): „Hea oleks, kui koostööpartnerid saaks suunata ühte kohta, mitte kümnele või isegi kahekümnele erilehele.“ Eike Eller (Pariis): „Kõige rohkem on minu töös vaja konkreetsete kunstnike ja kirjanike kvaliteetseid päevakohaseid tutvustusi koos teoste näidistega, millele lisanduksid intervjuud, artiklid (võivad olla mujal ja varem ilmunud ja viidatud/lingitud), salvestused, videod jne. CV lühikokkuvõte võiks olla kättesaadav mitmes keeles. Selline info on siit-sealt kokku otsitav ka praegu, kuid see pole kaugeltki ammendav.“
See aga ei tähenda, et paberkandja võib rahumeeli kõrvale jätta või seda vaid mõne väärika sündmuse või tähtpäeva puhul üllitada nagu tõsiselt võetavat rahvuslikku meenet. Merit Kopli leiab, et „Saksamaal on jätkuvalt hinnas paberkandjal materjalid, ainult online-versioonist ei piisa“. Kuid ta ei kujuta ka ette, et ajakiri ainult paberkandjal ilmub. Temagi meelest on vaja „korralikke digiväljaandeid, kus elu keeb, kus lisaks paberkandjal ilmunud sisule on uuemad uudised, intervjuud, videod“. Seda enam et ajakirjad ilmuvad harva.
EA ja ELMiga ollakse üldiselt rahul, muret teeb eelkõige levi. Kersti Kirs (London): „Mõlemad on väga sisukad ja pühendumisega tehtud ajakirjad, millel oma lugejad. Kuidas jõuavad need kaunid trükised aga väljaspool Eestit õige lugejani? Siin oleks patt ainult saatkondade pingutusele loota ja see töö võiks olla läbimõeldum. Trükiseid on edukalt jagatud ka messidel või valdkondlikel esindussündmustel, kus nad kahtlemata on omal kohal.“ Merit Kopli (Berliin): „Olen Estonian Arti ja ELMi partneritele ja potentsiaalsetele partneritele jaganud, loodan, et nad on saanud vajalikku infot või inspiratsiooni. Kujutan ette, et ehk on raskusi olnud sihtgrupi määratlemisega ja seetõttu võib sisu kaootiliseks muutuda.“
Kuid praegune elutempo soosib ka kergema kaalu ja sisuga materjale, lühemaid artikleid jne. Kersti Kirs (London): „Kasutaja ja info jagaja perspektiivist oleks parim lahendus eesti kultuuri tutvustav mitmekeelne uudiskiri.“ Saatkondades aga iseseisvalt asjalikku ja ülevaatlikku kultuuritutvustust tekitada ei jõuta. Seda enam, selline kultuurikiri võiks saatkondade postkasti potsatada kas kord kuus või äärmisel juhul paari kuu järel. Kirs täheldab lootusrikkalt, et niiviisi saab huvi tekitada ka siis, kui valdkond saatkonna varasemaid kontakte otseselt ei puuduta.
Seesugune ajakiri mõnda aega ka ilmus: Eesti Instituut andis aastatel 2003–2008 välja ajakirja …de cultu civili estonicu/ Estonian Culture. Mõni aasta tagasi püüti instituudis visandada ka kõiki kultuurivaldkondi hõlmava portaali mudelit. Aga see jäi raha või õigemini selle puudumise taha.
Kui praegu ilmuvad kunsti ja kirjandust tutvustavad ajakirjad inglise keeles, siis ideaalis vajab saksa kultuuriturg saksa-, prantsuse oma prantsus-, vene oma vene-, hispaania oma hispaania- ja hiina oma hiinakeelset teavet.
Mis maksab „tipptasemel digitaalne tööriist“?
Kunsti ja kirjanduse ingliskeelsete erialaväljaannete ideekonkursi võistlusjuhendis leidub vastuolusid. Punktis 2.2 on kirjas: „Ideekonkursi võitja peab tagama valdkonna tegevusi toetava ja spetsialistide sihtrühma kõnetava süsteemse, regulaarset infot ning sügavamaid käsitlusi pakkuva väljundi, milleks võib olla nii veebiplatvorm, trükis, nende hübriid või muu lahendus. Ideekonkursil osalejal on vabad käed vastava meediumi, väljundi või platvormi kujundamisel. [—]“
Platvorm, kus avaldatakse Eesti kunsti või kirjandusega seotud teavet, peab aga ühtlasi „võimaldama valdkonna esindajatel jagada teavet oma kontaktidele, postitada sotsiaalmeediasse jmt“ (2.3.4.). Kirjanduse puhul loeme punktis 2.4: „Ideekonkursil osaleja peab arvestama, et hankijal võib tekkida vajadus aasta jooksul tellida trükiseid/brošüüre 1000tk aastas. Nimetatud mahus trükiste tellimine peab olema arvestatud pakkumuse maksumuse (eelarve) sisse.“
Näib niisiis, et oodatakse elektroonilise väljundi loomist või olemasolu, millega kaasneks aktiivne tegevus ühismeediakanalites. Oodatakse operatiivsust. Trükised ja brošüürid võivad, aga ei pruugi sellega kaasneda.
Ideekonkursi võitjaga soovitakse sõlmida tema pakutud ideekavandi alusel hankeleping viieks aastaks. Nii kunsti- kui ka kirjandusvaldkonna väljaande puhul on sõlmitava hankelepingu eeldatav maksumus 145 800 eurot (ilma käibemaksuta). Ideekonkursi võitjalt tellitava teenuse maksimaalne aastane maksumus (eelarve) on seega 29 160 eurot, millele lisandub käibemaks.
Kas seda on palju või vähe? EA senine eelarve on Katrin Maiste sõnul olnud umbes 20 000 eurot, ELMi oma 10 000 eurot aastas. Need summad on hõlmanud kõiki kulusid: koostamine, toimetamine, tõlkimine, honorarid, pabertrükise ja veebiversiooni tootmiskulud ja trükiste levitamiskulud. Kultuuriministeeriumi aastane toetus ajakirjadele on olnud kokku 15400 eurot, ülejäänu on püütud juurde taotleda kultuurkapitalist või mõnest muust allikast. EA trükiväljaande ühe numbri tiraaž on olnud 1000 ja ELMi tiraaž 700–800 eksemplari ehk umbkaudu sama suurusjärk, milleks tuleb valmis olla ka kirjandushanke võitjal. Lisaks tuleb leida raha, et veebiplatvorm üles ehitada ja käigus hoida (IT ei ole odav valdkond), palgata valdkonda tundev toimetus (kelle eksperditeadmised ei ole samuti odavad)… Stardieelis on selles olukorras neil, kel mingit laadi portaal juba olemas– või siis vähemalt tengelpung, millest esialgu ise kulud kanda, sest hankijale saab arve esitada üks kord aastas.
Katrin Maiste nõustub nõutusega, et kui hangetes eeldatakse atraktiivset, innovaatilist digilahendust ning samas valmisolekut ka paberajakirja trükkimiseks, siis eeldatakse ilmselt juba valmisoleva platvormi rakendamist või muud, mitteriiklikku rahastust. Aga ta on ka veendunud, et nii ELMi kui ka EA puhul on kombinatsioon veebist, sotsiaalmeediast ja paberväljaandest kõige optimaalsem. Seda on kinnitanud ka tagasiside ajakirjade lugejatelt, tellijatelt ja vahendajatelt (nt suurte raamatumesside ja kunstiürituste korraldajad).
Siit nähtub teine vastuolu konkursi võistlusülesandes: esitada saab küll tipptasemel digitaalse tööriista idee, kuid selle teostamine ei pruugi praeguse eelarve puhul osutuda võimalikuks.
Raha mujalt juurde taotleda hankelepingu projekti järgi ei tohi: „Lepingu punktis 3.1 nimetatud tasu arvel loetakse kaetuks kõik töö teostamiseks ja lepingu täitmiseks vajalikud tavapärased kulutused. Töövõtja ei taotle käesoleva lepingu esemeks oleva töö teostamiseks täiendavaid vahendeid muudest riigieelarvelistest allikatest (sh Kultuurkapitalilt).“ Tõsi, kolme aasta möödudes lepingu sõlmimisest on pooltel õigus tasu läbi rääkida ja muuta.
Segadust on ka ideekavandite esitamise tähtajaga. Kultuuriministeeriumi veebisaidil ilmunud teate järgi oodatakse neid 5.maini, kuid riigihangete registris on tähtaeg varasem: 3.mai kell14.00. Kes tahes konkursil osaleb, jälgigu kuupäevi hoolikalt.
* www.kul.ee/et/uudised/alanud-ideekonkursid-kunsti-ja-kirjanduse-ingliskeelsetele-erialavaljaannetele (5. IV 2021).
Täpsemalt saab Eesti kunsti ja kirjanduse valdkonna ingliskeelse teabe avaldamise ideekonkursi tingimuste kohta lugeda riigihangete registrist. Vt riigihanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/2976992/general-info; riigihanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/2977032/general-info
Nii paradoksaalselt, kui see ka ei kõla, siis Eestil vedas, et koroonakriisi läinudkevadise laine ajal oli EKRE valitsuses, mitte opositsioonis. Selleks et seda mõista, tasub võrrelda EKRE käitumist mõne teise Euroopa parempopulistliku sõsarparteiga. Mis sobiks võrdlusaineks paremini kui Austria Vabaduspartei (FPÖ – Freiheitliche Partei Österreichs)? See üks edukamaid parempopulistlikke erakondi oli koroonapandeemia puhkemise ajaks siiski pagendatud opositsioonipingile. Kontrast EKRE ja Austria Vabaduspartei vahel on muljetavaldav: vabadusparteilaste vandenõuteooriad vs. ekrelaste olukorra tõsidust mõistev ratsionaalsus. Kõnekad on ka kahe partei sarnasused: mõlemad kasutasid koroonakriisist tingitud ebakindluse varmalt ära, et tõsta kilbile ja julgeolekustada oma lemmikteema – sisseränne.
Siinse artikli1 eesmärk ongi vaadelda, kuidas käitusid koroona esimese laine ajal Austria Vabaduspartei ja EKRE, mil moel arendasid viiruse põhjustatud kriisi diskursiivset narratiivi ja kuidas see aja jooksul muutus. Küsimus on, kuidas rakendati mõlemas parteis koroonakriis mõningate oma programmiliste punktide teenistusse ning milliseid julgeolekustamise strateegiaid kasutati. Meid huvitas ennekõike viiruse põhjustatud kriisi esimene laine 2020. aasta märtsist kuni maini. See andis ette teatud tüüpmustri ja rajasõltuvuse, mida need parteid järgisid ka edaspidi.
Julgeolekustamine tähendab, et poliitikud raamistavad teatud ühiskondliku probleemi peaasjalikult julgeolekuküsimusena, mis vajab viivitamatut reageerimist. Parempopulistid ei saa kuidagi vastu panna kiusatusele julgeolekustada oma lemmikteema – migrandid ja sisseränne. Pildil sisserändajad 2015. aastal Serbiast Ungarisse pugemas.
Populistide tagasihoidlik edu
Koroonakriisi koidikul prognoosisid paljud vaatlejad, et sellest saab populistide tähetund: on ju viimased alati kriisidest ja ühiskondliku ebakindluse õhkkonnast kasu lõiganud. Ometi pole seni nii läinud. Hiljutises mahukamas uurimuses Euroopa populistide käekäigust koroonakriisi ajal sedastatakse, et nood pole kriisist märkimisväärselt võitnud ega ka kaotanud.2 Bulgaaria päritolu mõtleja Ivan Krastev3 seletab populistide tagasihoidlikku edu kaheti. Esiteks ei võimaldanud pandeemia olemus neil välja mängida oma tavapärast trumpkaarti, et tugev liider või partei, kes kuulab rahvast, tuleb ja lahendab ohuolukorra kiiresti ja efektselt. Teiseks pidid populistid kriisi lahendamiseks koostööd tegema muude poliitiliste jõudude, ekspertide, aga ka kodanikuühiskonnaga. See pole aga kunagi olnud nende parteide tugevaim külg. Muide, EKRE vältis edukalt mõlemat eelkirjeldatud lõksu: hoidus üleliigsest hooplemisest ja oli suunatud laiapindsele koostööle. Austria Vabadusparteil oli aga opositsioonis vähem võimalusi sekkuda, mistõttu käituti palju arhetüüpsemate parempopulistide kombel.
Paar sõna ka Vabaduspartei taustast. Austria Vabaduspartei asutati 1956. aastal, olles Sõltumatute Föderatsiooni Erakonna (Verband der Unabhängigen) järeltulija, mis pärast Teist maailmasõda koondas endise natsipartei (NSDAP) liikmeid. Vabaduspartei on olnud kolm korda koos konservatiivse Austria Rahvaparteiga (ÖVP – Österreichische Volkspartei) valitsuses. Nii sai ta 1999. aasta valimistel peaaegu 27% valijate häältest ning, osutunud häältesaagi poolest teiseks, moodustas ÖVPga valitsuskoalitsiooni. Nad astusid ametisse 2000. aastal ja pärast tagasivalimist kestis nende võimuliit 2006. aastani. Vabaduspartei esimene valitsusperiood jäi ajalukku sellega, et kohe pärast nende valitsusse saamist kehtestas Euroopa Liit Austriale seetõttu sanktsioonid, mis küll peagi maha võeti.
Viimane Rahvapartei ja Vabaduspartei koalitsioon moodustati pärast 2017. aasta valimisi, kus Austria Rahvapartei osutus võitjaks, kuid Vabaduspartei tegi taas väga hea tulemuse. Antud koalitsioon aga kaua ei kestnud ning lagunes mõni nädal enne 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimisi nn Ibizagate’ina tuntud skandaali tagajärjel. Nimelt, Saksa meediaväljaanded avaldasid enne 2017. aasta valimisi salaja filmitud video, kus on näha, kuidas Vabaduspartei toonane esimees Heinz-Christian Strache üritab kaupa teha ennast Vene oligarhi vennatütrena esitleva naisterahvaga, lubades viimasele partei toetamise eest edaspidi soodsaid riigihankeid, kui Vabaduspartei peaks taas võimule saama. Strache astus päev pärast skandaali puhkemist tagasi ning Vabaduspartei oli sunnitud valitsusest häbiga taanduma. Hoolimata erakonna hiljutisest ebaedust, leidub Lääne-Euroopas vähe parempopulistlikke parteisid, kes oleks nii suure valitsemiskogemusega kui Vabaduspartei.
Nii EKRE kui ka Austria Vabaduspartei võib määratleda parempopulistliku erakonnana. Nende retoorikas ja programmis leiab populistlikke noote, nagu voorusliku rahva ja korrumpeerunud eliidi vastandamist ning lubadusi rahvale võim tagasi anda, aga ka konservatiivsetele parempoolsetele südamelähedasi identiteedipoliitilisi teemasid, sh immigratsioonivastasus, vähemuste patuoinaks tegemine, euroskeptitsism, rahvusluse ja suveräänsuse rõhutamine jne.4
Kui koroonakriis 2020. aasta veebruaris-märtsis lahvatas, oli EKRE olnud valitsuses peaaegu aasta ja Vabaduspartei opositsioonis vähem kui aasta. Esmane reaktsioon oli mõlemal parteil sarnane: ehmatus, ettevaatlikkus ja nõuti isegi rangemaid piiranguid, kui valitsus selleks esialgu valmis oli. Vabaduspartei nõudis lendude peatamist Austriasse, piiride sulgemist, avalike ürituste piiramist ja üleüldse üleriigilist lockdown’i. Mõningatele reservatsioonidele vaatamata oldi isegi nõus töötama koos valitsuse ja teiste opositsiooniparteidega „suures rahvuslikus liidus“ (großer nationaler Schulterschluss) ning kiideti heaks valitsuse toetuspaketid.
Kuigi EKRE juhid rääkisid esialgu „hanerasvast ja sinepiplaastrist“ ning naeruvääristasid koroonaohtu, muutus suhtumine väga kiiresti, kui viirus Eestisse jõudis. Tänane partei esimees kutsus isegi jumalat appi: „Sellise kriisi oludes pannakse kogu ühiskond ja kogu riik proovile. Ja mul on üleskutse kogu ühiskonnale antud olukorras käituda kokkuhoidvalt ja ratsionaalselt. Ja nendele inimestele, kellele see korda läheb, palvetada: „Hoia, Jumal, Eestit!“.5 Kuuldavasti oli EKRE samuti valitsuse laua taga nõudnud veelgi tõsisemaid piiranguid, milleks Keskerakond ja Isamaa valmis ei olnud.
Kui piirangud olid juba mitu nädalat kestnud, muutis Vabaduspartei oma retoorikat: lõppes jutt „suure rahvusliku liidu“ vajadusest ja hakati hoopis valitsust süüdistama tahtlikus hirmu levitamises. Teisalt tõid erakonna esindajad eeskujuks Rootsi strateegia. Teadupärast paistis Rootsi toona silma sellega, et vältis riigi ja ühiskonna täielikku sulgemist ning rakendas leebemaid meetmeid. Rootsi strateegiale viidates püüdis Vabaduspartei luua narratiivi, et koroonaviirus ei kujutagi nii suurt terviseriski, kui Austria valitsuses oli seni sedastatud, ning süüdistas viimast majanduse teadlikus kahjustamises. Kui valitsus kehtestas kohustuse kanda maski, naeruvääristas seda Vabaduspartei fraktsiooni esimees Herbert Kickl: „Piisab sellest, kui kannad salli või muud, mille saab näo ette tõmmata, ilmselt piisaks ka burkast. Ei tea.“6 Lisaks süüdistas Vabaduspartei peavoolumeediat ebaadekvaatses olukorra kajastamises ning hakkas ajakirjanikke näitama rahvavaenlastena, jätkates ise vandenõuteooriate levitamist. Näiteks süüdistasid nad valitsust otsesõnu meedia tasalülitamises ja äraostmises7 ning meediat salajases kokkumängus valitsusega.
Meedia ründamine oli ka ainus asi, mis Vabadusparteid võitluskaaslastega EKREst toona ühendas. Kuid siingi oli Helmete mure hoopis vastandmärgiga: väideti, et meedia ei käitu piisavalt vastutustundlikult ja on hoovaks poliitilises lahingus, et kahjustada valitsuse mainet ning sellega seonduvalt kehtestatud meetmete tulemuslikkust. Muus plaanis edendas EKRE aga narratiivi, et tänu valitsuse tegevusele (täielik sulgemine, laialdased piirangud jne) sai ära hoitud halvim ning et liiga varane piirangute lõdvendamine võib tuua tagasilöögi. Vabaduspartei piirangutevastane võitlus tipnes sellega, et aprilli lõpus käivitas partei petitsioonikampaania loosungiga „Aitab juba! Liit koroonahulluse vastu!“.8 Austria valitsust hakati koguni kujutama ebademokraatliku režiimina, mis soovib luua „jälitusriiki“ ning tegutseb aktiivselt oma rahva vastu, esitledes end samal ajal demokraatia päästjana.
Lugeja võiks nüüd silmad sulgeda ja kujutleda, mis oleks juhtunud, kui EKRE oleks samuti esimese laine ajal juhtunud opositsioonis olema? Kui kindlad saame olla, et nende lähenemine oleks Austria sõsarpartei omast erinenud? Mida oleks selline vastupanule õhutamine ja vandenõuteooriate levitamine tähendanud piirangute legitiimsusele, kriisimeetmete tulemuslikkusele jne?
Sisserändajad kui nakkust levitavad parasiidid
Kui hakkas tunduma, et Vabaduspartei ja EKRE on justkui eri puust erakonnad ning neil on vähe ühist, siis siin, kui jõuame rändetemaatika juurde, erinevused ka lõppevad ja algavad sarnasused. Mõlemad parteid ei saanud kuidagi vastu panna kiusatusele politiseerida ja julgeolekustada oma lemmikteema – sisseränne. Lõppkokkuvõttes ei saatnud kumbagi parteid selles küsimuses käegakatsutav edu, kuid oma toetajad suutsid nad konsolideerida küll.
Määratlegem siinkohal termin „julgeolekustamine“ (securitization). Poliitikateaduse vaatevinklist tähendab julgeolekustamine seda, et poliitikud raamistavad teatud ühiskondliku või poliitilise probleemi/väljakutse peaasjalikult julgeolekuküsimustena, mis vajab viivitamatut reageerimist. Julgeolekustajad üritavad kõigepealt olukorda dramatiseerida ja tekitada avalikkuses hirmufooni. Seejärel näitavad nad näpuga patuoinale (nt vähemused, sisserändajad) ja käivad välja oma võrdlemisi radikaalse lahenduse, püüdes avalikkust veenda selle vältimatuses ja õigsuses.9
Juba kriisi algfaasis märtsis hakkas Vabaduspartei looma narratiivi, et pagulased ja sisserändajad on ohuks rahva tervisele ning levitavad haigust. Erakonna esimees Norbert Hofer viitas oma esinemistes väidetavale topeltstandardile, levitades arusaama, et n-ö tõeline austerlane peab alluma valitsuse rangetele meetmetele, kuigi varjupaigataotlejate puhul kehtib teistsugune standard ehk puudub igasugune kontroll. Nii panevad varjupaigataotlejad „tõeliste austerlaste“ elu ohtu.10
Nõndamoodi talitades järgis Vabaduspartei populistliku julgeolekustamise kuldreeglit: pagulasi ja immigrante kujutati üsna dramaatilises valguses tõsise ohuallikana, patuoinaks tehti nii sisserändajad kui ka Austria valitsus, kes sellel „korralagedusel“ sündida laseb, ohvrina näidati muidugi „tava-austerlast“, kelle eest Vabaduspartei seista püüab, üritades avalikkust veenda rangema immigratsioonipoliitika vajalikkuses.
EKRE poliitikud ei jätnud pandeemiast tulenevaid võimaluste aknaid samuti kasutamata ning veensid avalikkust palju rangema sisserändepoliitika vältimatuses. Erinevalt Vabadusparteist oli Helmete mängumaa märksa avaram, sest valitsuses olles saadi oma lubadused ka ellu viia. Juba aprillis kiitis valitsus heaks seadusemuudatused, mille eesmärk oli, et pandeemia tõttu töö kaotanud välismaalased kolmandatest riikidest lahkuksid Eestist esimesel võimalusel. Veelgi enam, EKRE soovis ka hooajatöölised Eestist eemal hoida. See plaan lõppes aga suvel Eesti maasikakasvatajate pahameeletormiga, sest hooajatöölisi, kes tulid peamiselt Ukrainast, oli väga vaja. Meenutagem siinkohal Mart Helme meeldejäävat lauset „Me ei saa vahetada rahvusriiki mõne tonni maasikate vastu“.
Kui külalistööjõu eemalehoidmises oli EKRE lühiajaliselt võrdlemisi edukas, siis püüdlusi rändepoliitikasse ulatuslikum paradigmanihe tuua nii suur edu ei saatnud. Koroonaepideemia ettekäändel võeti järgmisena ette kolmandatest riikidest saabuvad üliõpilased, kelle Eestis pikaajaliselt viibimise tingimused ja nõuded püüti teha niivõrd keeruliseks, et võtta uutelt tudengikandidaatidelt indu Eesti ülikoolidesse avaldusi esitada tublisti vähemaks võtta. Teised ministeeriumid polnud seesuguse lähenemisega nõus: eelnõu käis läbi mitu kooskõlastusringi ja lahjendati lõpuks niivõrd ära, et esialgsest radikaalsusest ei jäänud palju alles. Lõpuks jäigi see tänu valitsusvahetusele vastu võtmata.
Põhimõtteliselt kasutas EKRE Vabadusparteiga üsna sarnaseid julgeolekustamise võtteid: kõigepealt paisutati probleem dramaatiliselt üle (hooajatöölised ja välistudengid levitavad haigust), patuoinaks said „kahtlased ärimehed“ ja liialt liberaalsed ülikoolid, kes meile võõrast rahvast sisse toovad, rangemat immigratsioonipoliitikat müüdi avalikkusele (terviseriskide kõrval) ka argumendiga, et tööjõud kolmandatest riikidest võtab eestlastelt töö ära.
Kameeleonidest parempopulistid
Mida kõigest eelnevast järeldada? Esiteks kinnitab analüüs poliitikateaduse tõdemust, et parim vahend parempopulistide „taltsutamiseks ja normaliseerimiseks“ on kaasata nad koalitsioonivalitsusse. EKRE kuuluski mitme partneriga valitsusliitu ning pidi teiste erakondadega arvestama, mistõttu vandenõuteoreetiliseks improviseerimiseks jäigi vähe ruumi. Austria Vabaduspartei maitses aga opositsioonileiba ja võis endale retooriliselt lubada peaaegu kõike.
Teiseks, parempopulistidel puudus koroonakriisile reageerides ühtne agenda või strateegia: kõik sõltus sellest, kas oldi parajasti opositsioonis või valitsuses ning kellega koos valitsuses/opositsioonis. Teisisõnu, reaalpoliitikast tingituna muudeti värvi ehtsate kameeleonide kombel. Seda kinnitab ka eespool viidatud mahukam üleeuroopaline analüüs11, kust nähtub, et kui enamik populistlikke valitsusparteisid (nt Poolas, Ungaris, Tšehhis) reageeris kriisile samasuguses ratsionaalses helistikus nagu meie EKRE, siis opositsiooniparteide reaktsioon oli palju variatiivsem (Vabaduspartei vandenõuteoreetilisus ja Rootsi tee nõudmine on siiski pigem erandlik). Ainus, mis ühendas parempopuliste üle Euroopa, oli see, et naljalt mitte keegi ei jätnud kasutamata kuldset võimalust julgeolekustada rändeküsimus ja nõuda immigratsioonipoliitika karmistamist. Käegakatsutav edu selles vallas muidugi varieerus riigiti.
Vahest kõige olulisem järeldus seostub rajasõltuvuse efektiga. Eelmisel kevadel sisse tallatud rajal on isegi parempopulistidel olnud keeruline teha 180kraadilisi pöördeid. Vabaduspartei jätkas Austrias laias laastus sama retoorikat ja lähenemist ka sügisese laine ajal. EKRE pole aga oma koroonapoliitikat tegelikult pärast opositsiooni kukkumist õigupoolest muutnud: nii nagu omal ajal valitsuslaua taga, nii nüüdki süüdistavad nad teisi aeglases reageerimises ja liigses leebuseski. Alles viimasel ajal on uue noodina sisse tulnud mure kodanike vabaduse pärast, kui valitsuse meetmed liialt piirama hakkavad. See nihe toob küll EKRE Vabadusparteile veidi lähemale, kuid näibki jäävat üheks vähestest kokkupuutepunktidest kahe partei vahel.
Niisiis paistab, et meil ikkagi vedas, et EKRE oli esimese koroonalaine ajal valitsuses, mitte opositsioonis.
1 Analüüs põhineb Hauke Schulzi hiljuti Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudis kaitstud lõputööl „Discursive strategies of right-wing populist parties in Austria and Estonia in times of Covid-19“ (juh T. Saarts).
2 G. Bobba, N. Hubé (toim), Populism and the Politicization of the COVID-19 Crisis in Europe. Palgrave Macmillan/Springer Nature, Cham 2021.
3 I. Krastev, Is It Tomorrow Yet? Paradoxes of the Pandemic. Allen Lane, London, New York 2021.
4 Vt parempopulismi määratluse kohta: J. Rydgren, The Oxford Handbook of the Radical Right. Oxford University Press, New York 2018.
5 Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, M. Helme, 12. III 2020. https://valitsus.ee/uudised/vabariigi-valitsuse-pressikonverentsi-stenogramm-12-marts-2020
6 FPÖ TV. (2020, April 1). Corona-Krise: Bilanz und Ausblick aus Sicht der FPÖ [Video]. YouTube: https://www.youtube.com/watch?v=5uXIcyHJ5T8
7 H. Kickl, (2020, April 22). Stenographisches Protokoll – 24. Sitzung des Nationalrates der Republik Österreich: https://www.parlament.gv.at/PAKT/VHG/XXVII/NRSITZ/NRSITZ_00024/fnameorig_806848.html#Seite_0081.html
8 Petition gestartet: Jetzt reicht’s!“Allianz gegen den Corona-Wahnsinn. – fpoe.at, 27.04.2020. https://www.fpoe.at/artikel/petition-gestartet-jetzt-reichts-allianz-gegen-den-corona-wahnsinn/
9 Vt T. Wojczewski, ‘Enemies of the people’: Populism and the politics of (in)security. – European Journal of International Security 2019, 5(1), lk 5–24.
Ekspress Meedia teatas aasta alguses, et hakkab oma ökoloogilist jalajälge mõõtma ja vähendama.1 See on tervitatav ettevõtmine, ent milles õigupoolest seisneb meedia peamine roll keskkonnakriisiga hakkama saamises: kas otstarbekas paberikasutuses ja serverihalduses või täpses, asjakohases ja ausas käsitluses? Madis Vasser2 on tõdenud pärast kolme mõjuka uudistekanali põgusat meediavaatlust, et keskkonnateemade käsitlus on napivõitu ja ebaühtlane, selge keskkonnaseosega teemade puhul on jäetud keskkonnaaspekt sageli välja toomata. Alljärgnevalt pakun mõned selgitused, mis võib olla juhusliku, ebaühtlase ja sageli ka eksitava meediakäsitluse põhjuseks, ning toon esile mõned tähtsamad proovikivid keskkonnateemade uudismeedias kajastamisel.
Uudismeedia hoiak keskkonnakriisi suhtes
Keskkonnakommunikatsiooni uurijad on tõendanud, et ühismeedia esiletõusul on professionaalne uudismeedia endiselt peamine allikas, kust keskkonnaküsimustes infot ammutatakse, ja sellel on juhtiv osa keskkonnaalaste diskussioonide algatamises ja arendamises.3 Võrgustunud meediaruumis uudiste tarbimine intensiivistub, nende tähtsus diskussioonides kasvab.4 Ühismeedia võimaldab uudiseid jagada, reageerida ja arutleda ning sageli jõuavad sealsed arutelud ka tagasi uudismeediasse. Seejuures on ühismeedia ja professionaalse (uudis)meedia osatähtsuse eristamine mõneti tinglik,5 diskussioonid läbivad eri meediasfääre ja peamiselt ühismeediast alguse saanud arutlemisharjumused on mõju avaldanud ka sellele, kuidas keskkonnateemasid ühiskonnas üldisemalt käsitletakse.
Uudismeedia asjakohasus ei ole taandunud ka keskkonnahoiuorganisatsioonide ja -spetsialistide jaoks: ühismeedia kommertslikes ja algoritmide kureeritud keskkondades ning üldises info ülekülluses on keskkonnaorganisatsioonidel ja huvigruppidel raske oma teemasid kehtestada. Teisalt kaheldava väärtusega keskkonnaalase info levik eeskätt ühis- ja alternatiivmeedias järk-järgult üha laieneb ning internetist usaldusväärse teabe leidmine on aina raskem. Näiteks Youtubeʼi algoritmid soosivad otseselt kliimateemalise valeinfo levikut,6 Facebook ja teised ühismeedia platvormid ei ole blokeerinud üksnes paremradikaale ja Donald Trumpi, nad on järjekindlalt vaigistanud ka kliimateadlasi7 ja rahvusvahelisi keskkonnaorganisatsioone.8 Sellistes tingimustes võib uudismeedia, iseäranis avalik-õigusliku meedia, vastutus kasvada keskkonnaküsimuste kui avaliku huvi ja mõjuga teemade käsitlemisel senisest suuremaks.
Remmelga juhtum illustreerib afektiivse kommunikatsiooni varjukülgi keskkonnateemade seisukohast. Haabersti tee ehituse projekt nägi ette 795 puu langetamist, ehitusega muudeti piirkonna veerežiimi ja kohalike elukeskkonda, rääkimata tublist panusest autostumisse ning linnakeskkonna bioloogilise mitmekesisuse vähenemisse. Need teemad jäid remmelga ümber puhkenud meediaspektaaklis tõstatamata.
Milles seisneb meediakajastuse roll keskkonnakriisi mõistmisel? Vähestel on vahetuid kogemusi keskkonnaalastes diskussioonides osalemisest (nt kogukonnametsa kaitsmisel), meedia toimib siin vahendajana. Uudismeedia peamine tähtsus ei seisne siiski keskkonnaalase info edastamises. Uurijad on tõendanud, et ainuüksi infol ja faktidel ei ole arvestatavat mõju meediatarbijate käitumisele või otsustele.9 Nende meediainterpretatsioon ei ole niivõrd seotud info vastuvõtmise ja hindamise kui väärtuste ja narratiividega, mida meediakajastus aktiveerib. Teemade raamistamine on seega infost tähtsam.10 Näiteks kui uudistes kasutatakse läbivalt kõrvuti mõisteid „keskkonnaaktivistid“ ja „kliimamuutus“ ning teisalt „põlevkivitehas“ ja „eksperdid“, siis võivad need semantilised kombinatsioonid sellises seoses kinnistuda. Seega tuleb kriitiliselt hinnata näiteks seda, milliseid keskkonnateemasid tõstatatakse, kuidas probleeme määratletakse, samuti käsitluste retoorikat, valitud fookust ja allikaid, võimalikke interpretatsioone ja uudistes sisalduvaid kõlbelisi hinnanguid, sest just need aitavad aru saada, kuidas meedia mõjutab keskkonnaalast suhtumist ja käitumist.
Metsarahvas ja keskkonnaalane skeptitsism
Esmasel tasandil määrab meediakajastuste laadi – millised teemad on esil ja olulised – kultuuritaust ja aruteluruum, sest uudisväärtus ei ole kohalikust kontekstist sõltumatu. Kui mõned keskkonnateemad haakuvad narratiivide ja diskussioonidega hõlpsasti ja nende käsitlemiseks on kultuurilised metanarratiivid, siis teiste puhul jälle mitte. Eesti kontekstis määrab keskkonnateemalisi diskussioone eeskätt nende suhestumine meie ajaloolise identiteedidiskursusega, millega looduskaitseküsimused on põimitud. „Roheline eestlane“ kuulub mikitalikku metsarahva kujutelma, mille intellektuaalsed juured on osalt 1930ndate kultuuriideoloogias.11 Sellesse ideoloogilisse tausta sobitub vastandumine võõrale ja suurele: võitlemine soode kuivendamise ja fosforiidikaevanduste, kapitalistliku tselluloositehase, euroraha toel plaanitava Rail Balticu ja röövmetsandusega. Ajaloolane Linda Kaljundi on kirjutanud, et rahvusliku metsarahva idee taustal mõjub reljeefsena eestlaste leigus ja skepsis aktuaalsete keskkonnaküsimuste suhtes.12 Nii Euroopas13 kui ka Eestis14 tehtud uuringud kinnitavad eestlaste ignorantsust.
Suur osa pakilisemaid globaalseid probleeme – elupaikade kadu, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, kliimakriis, plastireostus jne – ei haaku aga eespool kirjeldatud kehtiva identiteediraamistiku ja -narratiividega, nende kajastamiseks ei ole harjumuslikke kultuurilisi ja ühiskondlikke raame. Seega käsitleb ajakirjandus neid keskkonnateemasid sageli kui imporditud probleeme. Kliimakriisi asemel kirjutatakse meetmetest, kliimapoliitikast, direktiividest, kvootidest. Kliimadirektiivid on euroahistamine,15 nagu sõnastab Põhjarannik, kelle kliimakriisiskepsist ka suuremad üleriigilised meediaväljaanded sageli üks ühele refereerivad. Ka ei seostata meedias Eesti-keskseid probleeme globaalsete keskkonnateemadega. Neid sageli ei käsitletagi keskkonnateemadena, vaid pigem sotsiaal-majanduslike muredena, nagu Ida-Virumaa tööpuudus või eramaa- ja metsaomanike õigused.
Afektiivne keskkond?
Kõneldes keskkonnateemadest meedias tuleb arvesse võtta sedagi, kuidas ökoloogiliste või looduskultuuriliste nähtuste omadused, näiteks komplekssus, meediakajastust mõjutavad. Keskkonnateemad ei haaku hästi uudisväärtusega nagu side päevasündmustega ja/või tuntud isikutega, värskus ja dramaatilisus.16 Ökoloogilised protsessid on keerulised ja ka inimmõjud avalduvad mitmeti, suur osa protsessidest areneb pikema aja jooksul ja aeglaselt (nt kemikaalide või mürkainete kumuleerumine keskkonnas, mikroplasti probleem), paljud neist on silmale nähtamatud või raskesti visualiseeritavad (nt CO2 sisalduse suurenemine atmosfääris, liikide väljasuremine), hõlmates vahel isegi vastandlikke tagajärgi (nt kliimamuutused). Uudismeedias on aga lihtsam kajastada nähtavaid, otsese mõjuga ja keskse konfliktiga teemasid. Seega kipub meediakajastus keskkonnateemasid forsseerima neile mitteomaste karakteristikute kaudu, et lugejat rohkem köita.
Nii toob näiteks sündmusekeskne kajastus kaasa selle, et laia haardega pikaajalised teemad jõuavad meediasse fragmentidena, mis tervikprobleemi seisukohalt võivad olla marginaalsed või juhuslikud. Näiteks kliimakriisi intensiivsem käsitlus jõudis Eesti meediasse ja avalikku ruumi Greta Thunbergi ja kliimaprotestide mõjul. Samal ajal ei tõstatatud kliimamuutuse küsimust California ja Austraalia tulekahjude, Eesti metsaraie, soode taastamise jm teemade kaudu. Sündmusekesksusega seostub ka uudismeedia suundumus keskenduda konfliktile või vastasseisule. Ka Greta ja noorte kliimaaktivismi puhul keskendus meedia protestidele, aktivisti isikule ja moraalsele dilemmale seoses koolistreigiga. Sellise raamistuse puhul lähevad põhjuslikud seosed ja kontekst kaduma. Kas probleemiks on kliimakriis või koolist puudumine?
Keskkonnahoiu diskursuses on võitlus tähelepanu eest avalikus ruumis oluline: missugune kriis on atraktiivne kriis?17 Keskkonnateemade kajastus sündmus- ja konfliktipõhiselt on vaadeldav afektiivse kommunikatsiooni kontekstis ja afektiivse kommunikatsiooni üha suurem valdavus eeskätt ühismeedias suunab kõiki diskussioone sensatsioonilisemaks. Afektiivse kommunikatsiooni sisuks on otseste, vahetute ja kiirete reaktsioonide ning muljete väljendamine. Uurijad räägivad afektiivse kommunikatsiooni kõrval ka afektiivsetest uudistest18 eeskätt kriiside ja konfliktide kajastamisel. Afektiivne, pealiskaudne ja konfliktikeskne kommunikatsioon keskendub vastandlikele hoiakutele, reageeringutele ja sümbolitele, mis keskkonnaga seostuvad. See aga tähendab, et tähelepanu põhiteemalt – toimetulekult keskkonnakriisiga – nihkub eemale.
Üks intensiivsemat meedikajastust pälvinud keskkonnakonflikt viimase kümnendi jooksul oli Haabersti hõberemmelga juhtum. Vastuseis remmelga juures vastas uudisväärtusele suurepäraselt: lühiajaline konflikt, konkreetsed osapooled, kohapeal käiv tegevus, peatsete valimiste ootuses sõna võtvad poliitikud ja meediale atraktiivsed „puukaitsjad“, kelle portreteerimine võimaldas meediatarbijas äratada moraalse üleoleku tunnet. Remmelga juhtum illustreerib afektiivse kommunikatsiooni varjukülgi keskkonnateemade seisukohast. Haabersti tee ehituse projekt nägi ette 795 puu langetamist, ehitusega muudeti piirkonna veerežiimi ja kohalike elukeskkonda, rääkimata tublist panusest autostumisse ning linnakeskkonna bioloogilise mitmekesisuse vähenemisse. Need teemad jäid remmelga ümber puhkenud meediaspektaaklis tõstatamata.
Ajakirjanduseetika ja keskkonnakriis
Eetiline meediakajastus eeldab eri vaatepunktide arvestamist ja osalistele sõna andmist, ehkki nende vahendatud info hindamiseks ei ole auditooriumil (ja ajakirjanikel) alati pädevust. Selliste teemade puhul, mida aitab selgitada teadus, võimaldab ajakirjandus aktiviseerida ja alal hoida niinimetatud teadusliku ebakindluse raami. Peale keskkonnateemade on see aktuaalne näiteks tervishoiuteemade kajastamisel, mõelgem näiteks COVID-19 meetmetele ja vaktsiinidele. Kui teaduses on pidev andmete tõlgendamine ja teooriate kontrollimine uurimistöö osa, siis meedias võidakse nende diskussioonide pinnalt luua vääri ja lihtsustatud vastandusi, näiteks nagu jaguneks teadlaskond inimtekkeliste kliimamuutuste pooldajateks ja vastasteks, koroonameetmete pooldajateks ja vastasteks jne. Nii viib ajakirjanduslikult tasakaalustatud käsitluse poole püüdlemine hoopis kallutatud käsitluseni.19
Teadusliku ebakindluse idee ongi kliimamuutuste kajastamises väga levinud ja väga püsiv. Hoolimata veenvatest teaduslikest kinnitustest käsitletakse inimtekkelist kliimamuutust kui tõestamata küsimust. Muu hulgas kasutavad teadusliku ebakindluse ideed ära äärmusrühmitused, vandenõuteoreetikud ja populistid. Teaduslik ebakindlus on mugav – ootame, vaatame veel, ja vaidleme enne konkreetseid samme. Õpikunäite teadusliku ebakindluse raamistuse kasutamisest pakkus eelmine keskkonnaminister Rain Epler, kui kommenteeris ERRile: „Kliimamuutused on nähtavad ja need on kahtlemata olemas. Inimtekkelisuse osas – nii palju kui mina seda olen lugenud – on ühte ja teist poolt vaidlused üleval.“20Ometi onteadlaskonnas inimtekkelise kliimamuutuse osas konsensus, mis on nii komplekssete ja keerukate teemade puhul märkimisväärne: 97% teadlastest on kindel, et kiirenevate kliimamuutuste põhjuseks on inimtegevus.21
Ka meedias sõna saajate valik on alati selektiivne ja nende puhul on rõhutatud teatud rolle või omadusi. Näiteks kui „Pealtnägija“ käsitles vajalikku ja tänuväärset teemat – Ida-Virumaa põlevkivitööstuse tulevikuväljavaateid kliimakriisis,22 anti sõna justkui eri osalistele – kohalikele elanikele, kliimaaktivistidele, energeetikaga tegelevatele teadlastele ja ekspertidele, ent esitades saates aktiviste vastanduvana ekspertidele ja teadlastele luuakse sisult väär vastasseis. Kliimatemaatika pole aktivistide agenda, selle taga on teadlaste, kodanike jt ühine mure. Seega raamistati kompleksne küsimus ühelt poolt ekspertide ning teiselt poolt noorte aktivistide võitluse vastasseisuna. Tuleb tunnistada valitud raami atraktiivsust, silmas pidades iseäranis loo fookust kaevurite tulevikuväljavaadetel, ent samal ajal kultiveeris käsitlus arusaama, nagu vaidlustaks kliimaaktivism eksperditeadmisi ja teadust ning tahtmatult aktiveeriti eelnimetatud teadusliku ebakindluse raamistus.
Ekslike vastasseisude tekitamine võib toimuda ka keskse konflikti või probleemi defineerimise kaudu. Nii on Eesti meedias sageli juhtunud näiteks metsamajandamise temaatikas, kus asetatakse vastakuti majanduslik ja ökoloogiline väärtuskomplekt, kuigi vastandus sellisel kujul ei ilmne ei ekspertide sõnavõttudes ega erialaorganisatsioonide raportites. Alusnarratiiv majanduse ja loodushoiu konfliktist on keskkonnateema puhul nii üleüldine, et seda tajutakse ekslikult loomuliku, mitte žanri- või diskursiivse erisusena. Meediakäsitlustes emotsionaalse (=loodushoidliku) ja ratsionaalse (=majandusliku) semantilise komplekti kriitilise mõtestamise vajadust rõhutas hiljuti Sirbi arvamusküljel ka Aveliina Helm,23 sest – nagu Helm kirjutab – on keskkonnakriisi tingimustes loodushoid selgelt ratsionaalne ning ökoloogiliste protsesside eiramine majanduslikult kulukas. Ent sensatsiooni ja afektsiooni otsimine motiveerib ajakirjandust alusvastanduste kasutamise kõrval konflikti tekitama ka demagoogiliste võtete kasutamisega, näiteks probleemse info levitamise või info väära kontekstualiseerimise kaudu, nagu Maalehe artikkel Eesti looduskaitseekspertide väidetavatest finantsseostest Vene gaasihiiu Gazpromiga.24
Ausama tasakaalu poole
Keskkonnateemade kajastamist ja nende üle arutlemist on mõttekas vaadelda keskkonnakommunikatsiooni kontekstis ja selles on alati vähemalt kolm osalist – ajakirjandus, auditoorium oma kirjususes ja keskkond.Ökosüsteemide toimimine ja ökoloogilised seosed, keskkonna vastused ja reageeringud inimtegevusele ei ole vahetult ligipääsetavad, ent just seetõttu on neid lihtsam ignoreerida. Afektiivne kajastus, sümbolikeskne arutelu (mida sümboliseerib loodus?), vastanduste tekitamine või rõhutamine, konfliktipõhisus, sündmusekesksus jne kipuvad kommunikatsioonist taandama kolmanda osalise – keskkonna.
Kuidas võtta arvesse keskkonnateemade eriomaseid jooni ja vältida arutelu nihkumist ökoloogilise kriisi seisukohast ebaolulisele?Esmalt peaksidkeskkonnaküsimused olema uudismeedias esmatähtsad, keskkonnakriisi ei pea käsitlema ääremärkuste või konteksti tasandil. Avarad mitmekihilised teemad tuleb lokaliseerida, siduda konkreetsete maastike ja kogukondadega. Sõna tuleb anda keskkonnaga vahetult kokku puutujatele. Õige-vale vastanduste asemel teadmiste ja kogemuste esiletoomine aitab vältida polariseerumist ja selgitada keerukamaid seoseid. Teisisõnu: keskkonnateemade tasakaalustatud käsitlus peab olema eetiline, aus ja adekvaatne kõigi keskkonnakommunikatsioonis osalejate suhtes ja viima lähemale keskkonnakriisi mõistmisele.
Lona Päll on Eesti Kirjandusmuuseumi nooremteadur ja TÜ semiootika osakonna doktorant.
1 Ekspress Meedia alustab oma ökoloogilise jalajälje mõõtmist. – Delfi 15. I 2021.
2 Madis Vasser, Keskkonnakolumn: kureeritud keskkonnateadlikkus. – Müürileht 6. X 2020.
3 Anders Hansen, Environment, Media and Communication. Routledge 2019, lk 69–95.
4 Axel Burns, Gatewatching and News Curation. Journalism, Social Media, and the Public Sphere. Peter Lang, New York 2018, lk 313.
5 José van Dijck, Thomas Poell, Understanding social media logic. – Media and Communication 2013, 1(1), lk 2–14.
6 Why is YouTube Broadcasting Climate Misinformation to Millions? – Avaaz Report 5. I 2020.
7 Scott Waldman, Climate Denial Spreads on Facebook as Scientists Face Restrictions. – scientificamerican.com 6. VII 2020.
8 Oliver Milman, Facebook suspends environmental groups despite vow to fight misinformation. – Guardian 22. IX 2020.
9 Matthew C. Nisbet, Dietram A. Scheufele, What’s next for science communication? Promising directions and lingering distractions. – American Journal of Botany 2009, 96(10), lk 1767–1769.
10 George Lakoff, Why it matters how we frame the environment. – Environmental Communication 2010, 4(1), lk 70–81.
11 Metsarahvamüüdist rohkem vt Tõnno Jonuks, Atko Remmel, Metsarahva kujunemine. Retrospektiivne vaade müüdiloomele. – Keel ja Kirjandus 2020, 6, lk 459−482.
12 Linda Kaljundi, Eestlus – loodusrahvamüüt keskkonnakriisi ajastul. – Vikerkaar 2019, nr 9, lk 114−117.
14 Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring. Turu-uuringute AS, tellija Keskkonnaministeerium 2020.
15 Euroahistamine. – Põhjarannik 15. VI 2013.
16 Robert Cox, Phaedra C. Pezzullo, Breaking News and Environmental Journalism. – Environmental Communication and the Public Sphere, Sage Publications Inc 2017, lk 120–122.
17 Vt nt John Hannigan, Social Construction of Environmental Problems. – Environmental Sociology: A Social Constructionist Perspective (2nd ed.), Sage Publication Inc 2006, lk 63–78.
18 Vt nt Zizi Papacharissi, Maria de Fatima Oliveira, Affective News and Networked Publics: The Rhythms of News Storytelling on #Egypt. – Journal of Communication 2012, 62 (2), lk 266–282.
19 Vt nt Maxwell T. Boykoff, Jules M. Boykoff, Balance as bias: global warming and the US prestige press. – Global Environmental Change-Human and Policy Dimensions 2004, 14(2), lk 125–136.
20 Liisu Lass, Uus keskkonnaminister ei ole kindel, et inimene on kliimamuutuste peapõhjus. – ERR 17. XI 2020.
21 John Cook, Why we need to talk about the scientific consensus on climate change. – Guardian 20. XI 2014.
22 „Pealtnägija“. Tanja Mihhailova-Saar uuris, mis saab kliimavõitluse keskele jäävatest kaevuritest. – ERR 18. XII 2019.
23 Aveliina Helm, Emotsionaalsus ja ratsionaalsus XXI sajandi keskkonnadiskussioonis. – Sirp 12. II 2020.
24 Mari Kartau, Metsakaitsjate tagant paistavad Gazpromi huvid ja raha. – Maaleht 8. X 2020.
