Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
Eesti keele ja kirjanduse õpetaja magistriõppekava üliõpilaste stipendium
Kutsume üles kandideerima eesti keele ja kirjanduse õpetaja magistriõppekava üliõpilaste stipendiumile.
Emakeele Selts annab Haridus- ja Teadusministeeriumi rahalisel toetusel välja eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppivatele üliõpilastele kuus 400-eurost stipendiumi.
Stipendiumi taotlemiseks tuleb esitada motivatsioonikiri ja eelmise õppeaasta õppetulemuste väljavõte. Palume märkida saadetud failide nimes ka taotluse esitaja nimi ning esitada kõik dokumendid digiallkirjastatuna ühes ümbrikus.
Taotlus tuleb saata hiljemalt 15. oktoobriks 2021 Emakeele Seltsi e-posti aadressile es@emakeeleselts.ee.
Stipendiumikomisjoni kuuluvad Haridus- ja Teadusministeeriumi, Emakeele Seltsi, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi ja Emakeeleõpetuse Infokeskuse esindajad.
Stipendiumi saajate nimed avalikustatakse Emakeele Seltsi, Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli kodulehel 16. novembril 2021.
Kandideerida võivad nii päevases õppes kui ka avatud õppe kaudu / sessioonõppes õppijad.
MÖÖDUJA x PEOTÄIS PALVEID x VAKTSIIN BE A-Galerii AKENDEL
Alates kolmapäevast, 28. aprillist, on A-Galerii akendel avatud Dongyi Wu näitus MÖÖDUJA ja Hans-Otto Ojaste näitused PEOTÄIS PALVEID x VAKTSIIN BE.
MÖÖDUJA Dongyi Wu
Dongyi Wu loob ehte- ja moekunsti, skulptuure ja kontseptuaalseid installatsioone. Tema unikaalselt ekspressiivsed teosed kompavad ehtekunsti piire, kuid on samas hästi kantavad ja meisterlikult teostatud. Wu saab inspiratsiooni kirjandusest, oma kogemustest ja psühholoogia-alastest uurimustest. Ehteid kavandades laseb end juhtida eelkõige kujutlusvõimel. Ta peab end omamoodi jutuvestjaks, kes räägib esmapilgul banaalseid ja tavalisi lugusid, kuid ometi peituvad neis tugevad ja siirad emotsioonid. Wu loob kantavaid kunstiteoseid ning katsetab erinevate materjalidega, loob neile eripärase taktiilse tekstuuri ja annab esemetele uue tähenduse.
Eheteseeriad “Mööduja” ja “Võtmehoidja” keskenduvad tänavamuljetele, mille kunstnik jäädvustab kantavates ehetes. “Mööduja” püüab tabada hetki, mil Wu märkab temast mööduvaid inimesi või ka põnevaid leide moeajakirjade tänavamoe rubriikidest. Teos “Mööduja” sai inspiratsiooni tänaval märgatud noormehest, kes kandis mosaiigimustriga ülikonda, tohutu suuri tosse ja sinist mütsi. Ta kandis küll äärmiselt stiliseeritud rõivaid, kuid tundus sellegipoolest pisut häbelik. Wu soovib oma teoses tuua esile vastuolu noormehe iseloomu ja eneseväljenduse vahel. Sinine värv võib tunduda konservatiivne ja traditsiooniline, tasane ja korralik, kuid seekord mõjus dünaamiliselt ja moekalt ning väljendas hästi noormehe stiili.
Seeria “Võtmehoidja” jätkab “Möödujas” käsitletud teemasid, kuid keskendub inimeste asemel ühele igapäevasele kaasaskantavale esemele, nimelt võtmehoidjale. Wu usub, et võtmehoidja võib selle omaniku kohta nii mõndagi öelda. Inspireerituna tavalistest võtmehoidjatest loob kunstnik narratiivil põhinevaid kantavaid, kergeid ja unikaalseid ehteid.
Dongyi Wu sündis ja kasvas Hiinas. Ta on kaasaegne ehtekunstnik ning elab ja töötab USAs San Antonios. Wul on magistrikraad Rochesteri tehnoloogiainsitutuudist ja bakalaureusekraad Pekingi moetehnoloogiainstituudist. Ta on osalenud mitmetel kohalikel ja rahvusvahelistel näitustel, nagu JOYA 2020 Barcelonas ja Schmuck 2018 Münchenis. Wu pälvis hiljuti Firenze Preziosa Young 2020 auhinna, oli USAs asuva Contemporary Crafti keskuse 2019. aasta Lydon Emerging Artist Programi (LEAP auhinna) ning Hispaanias 2017. aasta kaasaegse ehte auhinna ENJOIA’T üks finalistidest. Tema teoseid on publitseeritud mitmetes väljaannetes, viimati raamatus “Chinese Contemporary Jewelry Design” (Hiina kaasaegne ehtekunst).
PEOTÄIS PALVEID Hans-Otto Ojaste
Näitusel kõrvutan päevalilleseemnete söömise ja palvehelmeste kasutamise motoorikat. Palvehelmeste sõrmitsemine on erinevates religioonides abivahendiks palvete ja mantrate lugemisel. Aastatuhandetega on kujundatud füüsilisi algoritme, mille abil kodeerivad inimesed oma vaimu. Helmeste sõrmitsemine käib sünkroonis palvete või mantrate kordamisega.
Asetades sama motiiv tänavakultuuri, leidsin paralleeli sihvkade söömises. Seemned käivad helmestena sõrmede vahelt läbi. Koorimise ja söömise korduvad liigutused. Palve lugemist asendab närimine.
VAKTSIIN BE Hans-Otto Ojaste
NB! Näitus põhineb kunstniku fantaasial. A-Galerii toetab ja järgib Eesti Vabariigi Valitsuse ning Terviseameti soovitusi ja nõudeid.
Bioenergeetilised vaktsiinid on alternatiivsed kaitsevahendid, mis aitavad vältida koroonaviiruse põhjustatud pandeemia negatiivseid mõjusid. Uut tüüpi vaktsiinid pakuvad alternatiivset lahendust tavapärastele vaktsiinidele ja maskidele, mille kohustuslikuks muutmine on ühiskonda lõhestanud. Põhjalike uuringute ja katsetuste tulemusena on valminud erinevad vahendid, mis sobivad kõikidele vanusegruppidele. Energeetilise kaitsekilbina töötavate blokaatorite tööpõhimõttes on sarnasusi süstitavate vaktsiinidega, ent kehale tutvustatakse füüsiliste DNA osakeste asemel vägivallatult viiruse peenenergiat. Olles viiruse tuvastanud, blokeerib vibratsioonimuundur selle biovälja sattudes ära.
Vahendite vorm kanaldab universumi harmoonilist energiat ja mõjub selle aktivisaatorina, olles abiks inimese lülitumisel kõrgemale vibratsioonitasandile. Vahendit võib pidada topeltkaitsevahendiks, kuna leevendab 5G ning muude kiirguste mõju organismile. 5G on kahjulik raadiolaine, mille muude negatiivsete mõjude taustal juhitakse nanokiipide kaudu vaktsineeritute kehasid.
*Uurimus tugineb alternatiivteadusele ja vaba meedia väljaannetele ning ei sõltu riiklikult finantseeritud spetsialistide propagandast ja kallutatud teadusuurimustest.
*Katsete tulemusel andis parima kaitse koroonaviiruse vastu Vaktsiin Be kasutamine koos FFP3 kaitsemaskiga.
*Vaktsiin Be mõju suurendab positiivne mõtlemine, tervislikud eluviisid ja tasakaalustatud toitumine.
Hans-Otto Ojaste on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna (BA 2012) ning kuulub rühmitusse Urmas-Ott. Ta on osalenud mitmetel ühisnäitustel Eestis ja välismaal.
Pallase galeriis on aprilli lõpuni eksponeeritud näitus „TÄHENDUSED. Piltvaibad Pallase tekstiiliosakonna metoodilisest fondist“, mis tutvustab valikut kahekümne viie aasta vältel valminud gobeläänidest. Pakkumaks näituseelamust laiemale publikule ning jäädvustamaks erakordsel ajal toimuvat väljapanekut, saab näitust nüüd külastada virtuaaltuuri abil.
Traditsioonide hoidmine eeldab ajaga kaasas käimist, nii on ka gobeläänvaibad aja peegeldus. Lisaks teemade ja kavandamisviiside teisenemisele oleme astunud järgmise sammu ja avame Pallase metoodilise fondi virtuaalses ruumis – kuuekümne tudengi poolt loodud teosed on nüüd vaadeldavad ka veebi vahendusel siin:http://bit.ly/tähendused.
Piltvaiba kursus on Pallase tekstiili õppekavas kolmandal õppeaastal ja igal kord alustavad uued tudengid erineva teemaga. Kõrvuti kursusetöödega on näitusel eksponeeritud ka mitmed lõputööd. Gobeläänidele on jõudnud autoritele olulised inimesed ja sündmused, kohtumised ja dialoogid, kodukoha või kodulinna kogemus. Peategelane töödes on enamasti aga autor ise, olles kord nähtaval ja kord nähtamatul moel pildil osaline.
Näitusel eksponeeritud tööde autorid on: Marge Allik, Helen Kangro, Anett Niine, Liisi Tamm, Yuuki Vähi, Kail Kuresoo, Ester Must, Mari-Triin Kirs, Anneli Kurm, Helene Põdra (Puusep), Anastasia Rikk, Marielle Sari, Mairi Sild, Marta Tuulberg, Ilja Uhlinov, Birgit Uibo, Therese Ostrat (Sild), Maarja Leola, Liina Tiidor, Leelo Moor, Hertta Võido, Kairi Lentsius, Liis Somelar, Sarah Lend (Kopli), Ingrid Kõiv (Amarouche), Kristi Haav, Terje Salupuu, Mari Käosaar, Katre Kesküla (Piho), Eva Krustok (Sikka), Maarja Tamjärv, Thea Ilusmets, Margit Kullas, Eva Mustonen, Riin Palumets, Kaisa Reimand, Helen Valk-Varavin, Evelyn Reemann, Anu Raat, Siiri Kukk, Miina Leesment, Mariliis Alev, Katrin Trumm, Rane Riis, Diana Hints, Liis Pihlik, Kaidi Ploomipuu, Kaili Kalle, Marju Paal, Eva Jakovits, Helena Toots, Anniki Tropp, Hanna Korsar, Epp Katus, Triinu Pungits, Signe Friedenthal (Vilde), Mari Vaaderpall, Hanna Roosi, Heike Viigileht (Sepp), Alide Zvorovski.
Tudengite piltvaibasemestrit on läbi aastate juhendanud professor Aet Ollisaar, tööde valmimisele on kaasa aidanud osakonna meistrid Kaire Saan (Kukk), Veinika Västrik, Liina Kool ja Marju Roos.
Näituse kujundaja on Madis Liplap.
Näituse kuraatorid on Aet Ollisaar ja Madis Liplap.
Virtuaaltuuri autor on Andero Kalju (Pallase fotograafia osakonna vilistlane).
Kehtivate koroonapiirangute ajal saab näitusega tutvuda läbi galerii Pallas akende ja virtuaaltuuri vahendusel.
Eesti Keele Instituut kuulutab V hõimurahvaste programmi raames välja kolm konkurssi: kultuuri- ja haridusprojektide taotlusvooru, teadus- ja arendusprojektide taotlusvooru ning Ilmapuu auhinna konkursi.
aprillil kinnitas haridus- ja teadusminister Liina Kersna V hõimurahvaste programmi „Hõimurahvaste keelte ja kultuuride toetus 2021–2027“. Käesolevast aastast korraldab programmi tegevust Eesti Keele Instituut.
Riikliku programmi eesmärk on toetada hõimurahvaste keelte ja kultuuride kestmist ning arengut. Selleks panustatakse hõimurahvaste keelte ja kultuuride arendamisse teadus-, kultuuri- ja haridustegevuse kaudu ning soodustatakse hõimurahvaste omavahelisi kontakte ja koostööd. Soome-ugri keelesugulus on eestlaste rahvusliku identiteedi olulisemaid koostisosi, samuti aitab soomeugrilisuse mõtestamine kaasa eesti keele ja kultuuri ajaloo ning nüüdisarengu mõistmisele.
Programmi raames kuulutatakse välja taotlusvoorud kultuuri- ja haridusprojektidele ning teadus- ja arendusprojektidele. Kultuuri- ja haridusprojektide esitamise tähtaeg on 17.05.2021 ning teadus- ja arendusprojektide esitamise tähtaeg 24.05.2021.
2500 euro suuruse Ilmapuu auhinna eesmärk on tunnustada hõimurahvaste esindajat või kollektiivi, kelle tegevus on kohalikul tasandil tihedalt ja tulemuslikult seotud hõimurahva kultuurilise identiteedi ja püsimajäämisega. Kandidaatide esitamise tähtaeg on 12.05.2021. Ilmapuu auhinna laureaadid kuulutatakse välja vadjalaste kevadisel maahinguspäeval (maaentšäüz), mis tänavu langeb 10. juunile.
Täpsem info on kättesaadav Eesti Keele Instituudi kodulehel
Sõjamuuseumi fotojaht kutsub kaameraga sõjaajaloo jälgedes liikuma
Tänasel veteranipäeval kuulutab Eesti sõjamuuseum koostöös Naiskodukaitsega välja fotojahi “Sõja jälgedes”, kutsudes üles pildistama Eesti pinnal läbi aegade peetud sõdadega seotud pärandit ning kõikvõimalikke sõjalise otstarbega ajaloolisi rajatisi.
Igal kevadel korraldavad Naiskodukaitse ja Eesti Vigastatud Võitlejate Ühing rahvusvahelistel operatsioonidel Eesti julgeoleku eest seisnud meeste ja naiste toetuseks Sinillekampaania, mis väärtustab muuhulgas tervislikku ja aktiivset eluviisi. Sõjamuuseum lisab oma panuse kutsudes inimesi haarama õue minnes kaasa fotokaamera või miks mitte lihtsalt nutitelefon ning avastama sõja jälgi oma kodukandis. Uurime ajalugu ja anname au!
Fotojaht kestab tänasest kuni 31. maini 2021 ja kutsub jäädvustama Eesti pinnal läbi aegade toimunud sõjategevuse pärandit ja militaarrajatisi. Konkursile on oodatud fotod Vabadussõja mälestussammastest ja muudest monumentidest, kindlustustest, kaevikutest, metsavenna punkritest, lahingupaikadest, kõikvõimalikest sõjalist otstarvet omanud hoonetest ja muudest rajatistest – loetelu pole lõplik.
Fotode hindamiseks toimub juuni alguses rahvahääletus sõjamuuseumi Facebooki lehel. Paralleelselt ütleb oma sõna fotograafia ja kaitsevaldkonna ekspertidest koosnev žürii. Oma lemmikule panevad eriauhinnad välja sõjamuuseum, Naiskodukaitse, Kaitseliit, kaitsevägi, kaitseväe värbamiskeskus ja riigi kaitseinvesteeringute keskus.
Auhindade seas on ka eraldi noortekategooria, et tunnustada laste ja noorte ajaloohuviga kombineeritud fotograafiaharrastust.
Fotojahilt laekunud parematest piltidest on plaanis koostada sõjamuuseumi 2022. aasta kalender.
Sõjamuuseumi direktor Hellar Lill ütles, et Eesti maastikul on säilinud väga palju eri ajastutest pärit sõjalise otstarbega rajatisi, mis moodustavad justkui suure vabaõhu sõjamuuseumi. „Muuseumide näituseruumide avamisega peame veel veidi ootama, kuid üksi või koos lähedastega õues liikuda saab turvaliselt igal ajal,“ julgustas Lill märkama ajalugu enda ümber.
Suurt osa Eesti maastike militaarpärandist ei ole seni kvaliteetselt jäädvustatud. Ka seda lünka soovib sõjamuuseum fotojahi abil täita.
„Pole ka välistatud, et kellegi kaamerasilm avastab mõne seni laiemale avalikkusele täiesti tundmatu sõjaajaloo objekti,“ lisas Lill. „Ootame põnevusega.“
EKKMi 15. hooaega saadavad temaatiline näituseprogramm, värskendatud õueala ja uus kohvik
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) tähistab sel aastal oma 15. tegevusaastat. Juubelihooaja näitused tegelevad EKKMi hoone, kogude ja muuseumiks olemisega, samuti laiemalt küsimusega näitusepaiga institutsionaalsest toest kunstnikele ja kunstivaldkonnale.
Aprillis-mais toimuvad EKKMi hoovis ning maja ümbritsevatel kruntidel Tallinna linna poolt läbiviidavad lammutustööd, mis muudavad oluliselt EKKMi naabruskonda. Samas jätkub muuseumi hoovis kunstnike kogukonnaaia projekt, ööpäevaringselt on nähtavad väliteosed ning kohviku terrassiala ootab külastajaid. EKKM tegeleb olenemata oludest jätkuvalt sellega, et olla osa mittekommertslikust avalikust ruumist.
EKKM püüdleb oma tegevuses taaskasutuse ja rohemajanduse poole, seetõttu on rõõm, et EKKMi uue kohvikupidajana alustab vegankohvik Lisanna. Kohvik avab majas uksed 4. mail, esialgu kaasamüügi ja väliterrassiga.
Hea meel on tervitada ka Lugemiku raamatupoe naasmist EKKMi katuse alla. Sel hooajal on uuenenud kohvikus Lugemiku raamaturiiul, kust saab soetada kohalikku ja rahvusvahelist kunstialast uudiskirjandust.
Käesoleval aastal hakkavad EKKMis toimuma ka regulaarsed giidituurid ning muud publikuprogrammide sündmused, mis kuulutatakse välja koos vastavate näituste infoga.
Sõltuvalt oludest ja kehtivatest kordadest plaanime EKKMi juubelihooaega tähistada juuli lõpus väärilise peoga.
EKKMi 2021. aasta näituseprogramm:
2021 aasta avaprojekti „Reskriptitud EKKMi kogude külastus“ raames muutub näitusemaja hoidlaks ning ringkäike EKKMi kunstikollektsiooni juhatab produktsiooniplatvorm RESKRIPT (Maarin Mürk ja Henri Hütt). Reskript on EKKMi kutsel viinud läbi kogude inventuuri, otsinud ladudest ja garaažidest välja nii teoseid kui säilmeid, kogunud kokku seotud legendid. Selle uurimistöö tagajärjeks on senise kogude jaotuse ümbertegemine, mitmete uute kogude algatamise ja tulevikku suunatud kogumispoliitika põhimõtete väljapakkumine. Ekskursioonidel avatakse külastajatele tsoonid, kuhu tavapäraselt ligi ei pääse, osalejatele usaldatakse infot, mida kuskil kirjas ei ole, tutvutakse teostega, millest paljusid ei ole publikule aastaid näidatud ning arutatakse koos, mida tähendab EKKMi mäng muuseumiks olemisega.
Tuurid algavad 4. mail ning kestavad 16. maini. Laura Tootsi suvine kuraatorinäitus „Kaugete meelte kuma“ keskendub ühiskondlikule väärtustajule ning käsitleb teemasid nagu kasinus, unarus ja hoolitsus, tõstes selle raames esile EKKMi muutusterohke lähimineviku ja tuleviku. Näitusemaja, mis on oma elu jooksul läbinud järjepidevalt parandustöid ja ruumilisi uuendusi, on sellele vaatamata väsinud ja pragunev. EKKMi füüsilised ja sümboolsed mõrad on omakorda aineseks ja elupaigaks kunstnike ideedele, külastajate mälestustele, töötajate ettepanekutele, rohkele tolmule ning majja unustatud kunstiteostele. Näituse proloogina sündis eelmisel kevadel EKKMi aiamaa, võimaldades selle abil läbi mõelda näitusemaja laiem ruumikasutus ning avatus.
Näitus toimub vahemikus 5. juuni – 18. juuli. Keiu Krikmanni kuraatorinäitus „Liiasusest ja keeldumisest“ vaatleb liiasust ja keeldumist kui kunstipraktikat ja elamisviisi. Liiasuse ilmnemine sõltub sellest, kuhu on seatud aktsepteeritavuse piirid – olgu need siis poliitilised, kultuurilised, avalikku või eraelu puudutavad. Kellegi või millegi liiaseks nimetamine võib saada keeldumise, näiteks ligipääsu või eneseteostuse piiramise aluseks. Samal ajal võib teadlik ja sihilik keeldumine olla jõustav strateegia. Käesolev näitus käsitleb liiasust just ängistuse vastu võitleva külluslikkusena.
Näitus toimub EKKMi alumisel korrusel vahemikus 28. juuli – 22. august.
Kuuenda Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali peanäituse kuraatoriteks on TOK (Anna Bitkina ja Maria Veits). Näituse juhtmotiiviks on küsimus viisidest, kuidas valmistuda tulevikuks, mis põhineb vastastikuse sõltuvuse põhimõtetel ja uutmoodi ühiselul. Uurides Tallinna muutuvat kuvandit ja linna erinevaid kihistusi, lähtub kuraatorite duo TOK Vene filosoofi ja meediauurija Mihhail Kurtovi loodud terminitest „intensiivne geograafia“ ja „intensiivne paik“. Näitus ja sellega kaasnevad sündmused on suunatud nende paikade kaardistamisele osaluspõhiste teoste ja kogukondlike algatustega.
Näitus toimub vahemikus 4. september – 17. oktoober.
Hooaja lõpetab Edith Karlsoni isikunäitus, mille kuraator on Eero Epner. Näitus kraabib sealt, kuhu on ladestunud inimese ning tema ajaloo sügavamad kihistused. Karlsoni teosed on saanud inspiratsiooni arheoloogilistest leidudest ning keskaegsetest skulptuuridest, kuid tema teosed pole kommentaar, vaid liiguvad koos nendega inimhinge tumedatesse kihtidesse. Saurused ja motellitoad, eliit ja haigused, loomade laibad ning Kristus ristil, luud ja volangid. Näitus on kontseptuaalne kooslus Edith Karlsoni uutest töödest ja arhiivimaterjalidest ning pakub uusi tõlgendusmudeleid nii EKKMi nimes peituvale „muuseumile“ kui ka laiemalt sellele, mida me mõistame museaalsena.
Näituse toimumisaeg on 30. oktoober – 12. detsember.
EKKM on näituste ajal avatud teisipäevast pühapäevani kell 12:00–19:00 ning meie külastamine on publikule jätkuvalt tasuta. Kohvik on avatud ka näitustevahetuse perioodil, teisipäevast pühapäevani 12:00–19:00.
Et hoida end jooksvalt kursis meie tegevusega soovitame jälgida EKKMi Facebooki lehte või liituda EKKMi meililistiga meie kodulehel.
EKKMi tegevust 2021. aastal toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Muinsuskaitseamet ja Tallinna linn.
EKKMi renoveerimisprojekti jaoks saavad annetada kõik soovijad:
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum MTÜ, EE051700017003845161
Kadrioru kunstimuuseumisse jõudis Madalmaade meistrite ja kunstiloo suurkujude Rubensi, Memlingi ja van Dycki looming
23. aprillil kell 17 avatakse Kadrioru kunstimuuseumis virtuaalselt koostöös Belgia fondiga The Phoebus Foundation Madalmaade 15.–17. sajandi kunstile pühendatud suurnäitus. Näitusel „Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu“ eksponeeritakse teiste seas Euroopa kunsti suurmeistrite Peter Paul Rubensi, Hans Memlingi ja Anthony van Dycki loomingut. Tegu on seni kõige suurejoonelisema Madalmaade kunsti näitusega Eestis, mis heidab alateemade kaudu valgust nii tolle aja kunstile kui ka ühiskonnale.
Näitus toob vaatajani valiku 15–17. sajandi Madalmaade kunstist, lisaks kanoonilistele kunstnikele ja suurmeistrite teostele on väljas suur valik töid, mis edastavad omaaegsete kultuurilooliste dokumentidena või poliitiliste kommentaaridena väärt infot ajaloost, rääkides ühtlasi kunsti kõrgest staatusest tolle aja ühiskonnas. Esindatud on ka naiskunstnikud, näiteks 16. sajandil tegutsenud Catharina van Hemessen, varaseim signeeritud loominguga naiskunstnik Madalmaade kunstiajaloos ning sajand hiljem tegutsenud mitmekülgne autor Michaelina Wautier. Publiku ette tuuakse ka omal ajal kuulsatesse erakogudesse kuulunud hinnatud töid, mis arvati olevat hävinud, kuid on tänu fondile taas avalikkuse ette ilmunud.
Klassikalisema maalikunsti kõrval on näitusele loodud ka graafikakabineti ja kunstikabineti ekspositsioonid. Nõnda on fookuses uute teadmiste avastamise ja levitamise teema, eksponeeritud on maailma teadusajaloo verstapostid: teiste seas 16. sajandil ilmunud Gerardus Mercatori ja Abraham Orteliuse atlased ning Saksa renessansimeistri Albrecht Düreri traktaat perspektiivi kujutamisest (1525).
„Näitust koostama hakates torkas silma fondi 15.–17. sajandi Flaami kunsti kogu laiapõhjalisus, aga ka 16. sajandi satiiri- ja narritemaatika ning vanasõnu illustreerivad pildid. Nende hulgast mitmed on oma žanri tippnäited ja kultuurilooliselt haruldased. Näiteks Jan van Hemesseni portree Austria ja Böömimaa Anna õukonnanarrist Elisabetist, kelle välimus, väärikas poos ja rekvisiidid räägivad selgelt staatusest ja tunnustusest. Levinud ettekujutus narrist kui tolast sellega ei ühti. Taolised visuaalsed dokumendid rikastavad meie nägemust minevikust ning aitavad korrigeerida eelarvamusi,“ kommenteerib näituse laia teemaderingi kaaskuraator Greta Koppel.
Kohaliku omavalitsuse volikogude valimiseni on jäänud pool aastat ning normaaloludes oleks vilgas kampaaniaelu juba lahti läinud. Tänavu kipub pandeemia kogu avaliku tähelepanu endale tõmbama ning kohalikust elust, mis omavalitsuste korraldada, ületavad uudisekünnise vaid üksikud konfliktid, mille lahendus ei olegi pahatihti täielikult kohalike otsustajate võimuses.
Nelja aasta eest fikseeriti seadusega omavalitsuste liitmine eesmärgiga teha need nii oskuste kui ka raha poolest senisest tugevamaks ja iseseisvamaks. Vähem riiki, rohkem kohalikku, kõlas üldmõte. Küllap nii mõnelgi pool on ka juhtunud, et valda-linna juhitakse tegusamalt ja targemalt, kuid keskvõimu lubatu on pärast liitmist suurel määral realiseerimata. Väga vaevaliselt, kui üldse, liiguvad raha, kohustused ja ülesanded omavalitsuse kätte. Paljudes küsimustes ei saa härjal sarvist haarata, kui ka tahaks ja oskaks, olgu tegu koolikorralduse, hoolekande või avaliku ruumiga. Ikka on puudu mõni valitsuse või parlamendi otsus, mis võimaldaks omavalitsusel elanike huvides midagi senisest paremat pakkuda. Ikka on omavalitsuses liiga palju käskivat ja keelavat riiki, pigem saamatut riiki, mille otsustuskogud kas julguse puudumise või soovimatuse tõttu oma võimutükikestest loobuda ei suuda.
See paneb tulevastel valimistel osalevad kandidaadid väga ebavõrdsesse olukorda. Kohalikel valimistel võistlevad kohtade pärast volikogus erakondade nimekirjade kõrval ka valimisliitude omad. Mõnelgi pool on neil varem hästi läinud, kuid kehtiv poliitilise võimu korraldus soosib üleriigilisi erakondi ning närvutab kohalikke ideoloogiavabamaid ühendusi.
Esiteks on küsimus rahas, mida riigikogus esindatud erakonnad on riigieelarvest endale jaganud küllalt helde käega. Jõukamate erakondade kontole on valimiskampaaniaks kogunenud juba ligi miljon eurot ning ka majanduslikult kehvemas seisus erakonnad on lõpuks suutnud oma püsikulud kokku tõmmata ning osa võlga tagasi maksta. Ükski valimisliit ega üksikkandidaat kulutamisvõistluses erakondadega edu ei saavuta.
Teiseks valitseb tohutu ebavõrdsus küsimuses, mida valijatele üldse lubada saab. Nii mõnelgi omavalitsusel on aastaid menüüs mõni ehitamist ootav suurobjekt. Pärnus on see sild, Tartus kultuurimaja, Tallinnas haigla, rääkimata rohepöörde tõukel võib-olla sündivatest suurtest ettevõtetest. Nende ühisjooneks on, et suurobjektidele on riputatud külge riiklik tähtsus, sest oma rahaga omavalitsused neid rajada ei suuda ja raha küsitakse riigieelarvest ning Euroopa Liidu abivahendite kassast. Selle üle langetavad otsuse aga riigikogus esindatud erakonnad ning eriti need, kes parasjagu valitsuseks liitunud. Järelikult saavad erakonnad kampaanias lubada, et hangivad suurte lubaduste katteks raha mujalt („sest meie omad on võimul“), ükski valimisliit sama lubada ei saa, sest kui tahes hea ei oleks ka projekt, ei pruugi Toompea otsustajad seda olupoliitilistel kaalutlustel toetada. Või siis jätavad asja määramata ajaks venima. Miks peaksid valijad selles olukorras eelistama neid kohalikke, kellel juurdepääs riigivõimu südamesse ja rahakotti puudub, aga mitte erakondlasi, kes saavad kampaanias (teinekord ka petlikult) kinnitada, et neil on samasse kohta lai otsetee olemas?
Kogu võim parteitutele! Protestihääl on ainus, mis võib mõjutada erakondi omavalitsuse sõltumatust ja rahastamist kasvatama.
On üsna selgelt näha, et erakondade kampaaniataktika hakkab juba kuju võtma. Värske näitena on valitsusliitu kuuluvad erakonnad asunud järjekordselt lahendama venekeelse kooli tulevikku. Haridusminister Liina Kersna andis teada, et ministeerium on kokku kutsunud praktikutest koosneva töörühma, mis koostab novembriks haridussüsteemi eestikeelsele õppele ülemineku kava. Jah, novembriks, mis on eriti mugavalt seatud tähtaeg. Omavalitsuste enamust see teema üldse ei puuduta, sest seal ei ole ka praegu venekeelseid koole. Aga Tallinna, Ida-Virumaad ja mõnda paika veel puudutab see vägagi teravalt. Valitsuskoalitsioonis sõbralikult koos võimu nautivatele Reformierakonnale ja Keskerakonnale sobib ühtviisi hästi venekeelse kooli teemal trummi põristada. Nad ei ole varjanud oma erimeelsusi ses osas ja valimiste lähenedes saab konflikti mõlema poole valijate ees võimendada koguni valimiste põhiküsimuseks. Ja lubada võib mida tahes, sest mingigi plaan avaldatakse alles valimiste järel. Venekeelne kool sobib valimiste põhiküsimusena ka muudele parlamendierakondadele, kuigi nende võimalused end konflikti põhiosalisena näidata on piiratud. Valimisliitudel jääb üle vaid mõne erakonna positsiooniga nõustuda, aga välja paistetakse siis üsna kasutu ja mõjutu väikevennana.
Natuke samasugune on lugu nn riikliku tähtsusega kultuuriehitistega, mille nimekirja koostamine ja hääletamine venib valimiste-eelsesse aega ja kannab seega juba ette kampaaniapitserit. Võimalik, et otsus, mida ja millises järjekorras kultuurkapitali ehitusraha eest rajada, kujuneb vähemasti riigikogu kultuurikomisjonis konsensuslikuks, kuid riigikogu täiskogus leidub ikka mõni kohalikel valimistel kandideeriv saadik, kes enne otsustamist saab näidata oma heroilist võitlust mingi ehitise poolt, mis lühikesest lõppnimekirjast välja jääb. Valimiste foonil võib üsna kindlalt ennustada, et nimekiri sünnib „riigimehelikult“ ja „regionaalset aspekti“ silmas pidades ehk üks ehitis Tallinna, teine Tartusse, kolmas kas Narva või Pärnusse (pigem Narva, sest seda on Keskerakonnale hädasti vaja) ning neljas kuskile maavalda. Seejuures ei oma mingit tähtsust, kas riigikogu otsus on ka rakendatav. Sõna ongi taas tegu.
Pisut kaudsemalt on riigi rahakotiga seotud võimalikud suurinvesteeringud nii mõneski vallas. Parteid saavad neiski küsimustes olla konstruktiivsed, ehitamise ja arengu poolt, valimisliitudele jääb üle esindada kohalikku vastuseisu, mida on lihtne näidata vaimupimeda tagurlusena. Lähiajalugu kinnitab, et suure tülita ei saada läbi ühegi suurema ettevõtte planeerimisel. Kuigi igal pool nõustutakse sellega, et Euroopa Liidu raha on hea ja aitab piirkonda, meeldiks inimestele näha seda raha pigem mittetootlikus sfääris. Värske näitena valis Lääne-Nigula vallavõim n-ö riigivastase positsiooni, kui otsustas riigile kuuluva Enefit Greeni tuulepargi rajamise taotlusega mitte nõustuda ning vajalikku eriplaneeringut mitte läbi viia. Valda jäävad tulemata raha ja töökohad, säilinud risustamata loodusvaated valla kassasse aga ühtki senti ei tekita.
Kust ka ei alustaks, iga teema vähegi põhjalikumal käsitlemisel jõuab ruttu tõdemuseni, et rahapakk on riigi keskvõimu ehk võimuerakondade kontrolli all ja nemad otsustavad, kas ja millisel omavalitsusel on sellele lootust. Ainult erakonnad parlamendis võivad soovi korral muuta maksuseadusi, seadustada mõne uue kohaliku maksu või jaotada linnade-valdade kasuks ümber rohkem riigimakse. Valimisliitudel pole ses osas vähematki võimu, kuid sellest hoolimata peaks kohalike valimiste keskne teema olema just maksud. Nagu kriisiaeg eriti teravalt välja on toonud, on suurem osa omavalitsustest rahapuuduse tõttu pikaajaliselt hädas ühe oma põhiülesande täitmisega. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus määrab omavalitsuse põhiülesandeks sotsiaalabi- ja teenuste pakkumise ning vanurite hoolekande. Piisavat rahalist katet selleks tööks omavalitsustel ei ole ning inimese elukohast ja kogutud isiklikust varast johtuv ebavõrdsus on põlistunud fakt. Riigi keskvõim on seda häbenematult sündida lasknud ning ühegi valimisliidu võimuses ei ole riigikogu erakondi tegudele sundida.
Üht saavad valijad omavalitsuse valimistel siiski teha, kuigi protestikäitumisel ei ole ülesehitavat iseloomu. Igale kohalikule parteilasele tuleks selgelt ja kindlalt ütelda, et ükski neist ei pea saama ühtki häält, kuni ta erakond pole teinud valitsuses ja parlamendis algust maksuseaduste muutmisega nii, et omavalitsustel oleks oma ülesannete kvaliteetseks täitmiseks piisavalt raha. Seni saab parimalgi juhul usaldada ainult kohalikke parteituid juhte, keda päriselt huvitab kohaliku elu korraldamine, aga mitte ainult parteivõimu taastootmine „jaga ja valitse“ printsiibil.
Kui Sirp tegi ettepaneku kirjutada Carl Safina uusimast raamatust „Metsikuks kasvamine – kuidas loomade kultuurid perekondi peavad, ilu loovad ja rahu teevad“, ei olnud ma autorist ega raamatust varem kuulnud. Olen tänulik – Safina teos on täis nii arvukaid jahmatama panevaid adumisi loomade komplekssusest ja individuaalsusest kui ka keskkonnaeetilist ainest.
Carl Safina on New Yorgist pärit ökoloog ja kirjanik, kelle akadeemilist ja kirjanikukarjääri läbiv arusaam on, et tõeline inimväärikus – olla moraalne inimene – eeldab looduse ning selle liikmete, s.t loomade, aga ka taimede ja teiste, tundmist ning sügavuti mõistmist. Arvestades, kui suur haare on filosoofias eetikal ja kui vähesel määral enamik, vähemasti lääne traditsiooni järgivatest eetikateooriatest loodusse suhtumist tõsiselt puudutab, on see üpris julge väide. Looduse suhtes kõige moraalsemalt käituvad ja loodusega paremini kooskõlas elavad animistlikud hõimurahvad. Võib ju vaielda, et tänapäevani metsas elavate inimeste moraalitaju ja -koodeks on lääne modernismiga võrreldes vähem arenenud. Ent õigem oleks öelda, et see on teistsuguse rõhuasetusega, teise väärtuskeskmega.
Meie tehnokraatlikus kultuuris käivad inimhuvid kaugel ees ning mitteinimolendite õigus elule väärib pahatihti alles teise- või enamajärgulist kaalutlemist. Nende kahe väärtuse omavahelise lepituse osas on suuresti väljasuremisohus põliskultuurid meist kaugel ees. Ma ei taha pisendada humanistlikku traditsiooni. Ent selles, kas mõnda looma, puistusse või jõkke suhtuda peaasjalikult ressursibaasina, millel, hea küll, on ka inimhuvidest kaugemale vaatav, ent siiski kaudselt vahendväärtustamisest sündinud ökoloogiline iseväärtus või iseväärtusliku, eksistentsile täit õigust omava, eraldiseisva ja seejuures püha nähtusena, mida tasakaalukalt ja suure alandlikkusega ka inimhuvide rahuldamiseks kestlikult rakendada, on vaks vahet. Üllast metslast ei ole vaja ka liigselt romantiseerida, ent maailmavalitseja õhkõrna vundamendiga pjedestaalilt maha ronimisel vajab homo industrialicus küll nii palju abi, kui võimalik.
Loodusteaduste filosoofilisel ümbermõtestamisel näib praegu olevat levinud reduktsionismi traditsioonist väljakasvamine. Lihtsalt elus olemise ja Maa ökosüsteemidest täieulatuslikult sõltumise tajumist mis tahes inimtegevuse, sh filosoofia ja teaduse, eeldusena ei anna siiski alahinnata. Meie ratsionaalsus või tehnoloogilisus, nagu ka meie võime inimlikkuseks ja moraalsuseks, on välja kujunenud loomaks olemise käigus. Me saime moraalseks enne, kui me saime inimeseks. „Metsikuks kasvamine“ omistab põhirõhu niisiis mõtisklusele, et inimese hiljutised saavutused loomade, kaudsemalt ka teiste olendite ja neid kõiki alal hoidvate ökosüsteemide tundmaõppimises on loonud eelduse ka värskendatud eetiliseks kaalutluseks loomade suhtes.
Seda ilmestab autor lähivaatega kahele loomadele omasele nähtusele – kultuurile ja ilule. Raamat läheb üksikute, traditsiooniliselt inimeste pärusmaale kuuluvate nähtuste, nagu moraal või ratsionaalsus, loomadele omistamisest kaugemale, tõstatades julgelt hüpoteesi, et kultuur kui nähtus on esmalt omane (vähemasti paljudele) loomadele. Kultuuri definitsioon, mis on reserveeritud vaid inimestele, ei paku meile ülejäänud maailma ja inimese rolli mõistmiseks Elu suurmängus eriti midagi. Sellist ümbermõtestamist on nüüd hädasti vaja.
Loomadel on kultuur
Nagu autor korduvalt toonitab, on loomadele kultuursuse omistamine teadusringkondades, eriti humanistliku traditsiooni perspektiivist, pehmelt öeldes ketserlik. Inimeste kõrgkultuursust šimpanside või laululindude kultuuriga võrrelda on ometi absurd? Autori meelest mitte sugugi. Üks põhjustest, miks me arvame, et loomad on lihtsad, tahumatud ja pelgalt instinktiivsed, seisneb asjaolus, et me ei ole olnud huvitatud vastupidise tõestamisest. Loomade süvitsi tundmaõppimisest koorub ammune, ehkki ununenud teadmine.
Pidas ju inimene kümneid tuhandeid aastaid teisi loomi enda moodi targaks, arenenuks ja austusväärseks. Juhtumisi needsamad aastatuhanded elasime Maal ka ülejäänud loodusega suhteliselt kooskõlas. Igatahes võrreldes võimunihkega, mis algas põllumajandusrevolutsiooniga ning on süvenenud kuni praegusajani. Rangelt inimkesksetest kammitsatest vabanenuna selgub, et inimese ja teiste loomade kultuur on baasilt sarnane. Paindlikkus ja leidlikkus midagi teatud viisil teha muutub sotsiaalse õppimise kaudu kombeks, on tava. Tava, mis läbib põlvkondi, on traditsioon ning traditsioonid moodustavadki kultuure. Nii sebravintidel kui ka inimestel. Kusjuures liigisisene kultuuriline mitmekesisus on loomade puhul samuti sama üldlevinud, kui on meil. Näiteks kõik maailma kašelotid kuuluvad klannidesse, kus võhivõõraid, aga sama klanni liikmeid, koheldakse tuttavatena ja nendega võidakse koos aega veeta, ent võõrastest klannidest hoitakse eemale. Vähemasti seni, kuni mõni võõrast klannist peregrupp eluohtlikusse olukorda sattunud ei ole. Sellisel juhul pole kašelottide seas tavatu abivajajale appi tõtata „rahvusest“ olenemata. Liigiline kuuluvus kirjutab klannikäitumise tavad erakorraliselt üle.
Veel üheks näiteks võib tuua merisaarmad, kes, olles täiesti võimelised toituma suurest hulgast väga erinevatest saakloomadest, on kultuuriliselt, s.t toetudes põlvkondade vältel edasi antud tavadele, spetsialiseerunud toituma ainult ühest või kahest kindlast saakloomast. See on paljude kiskjate seas levinud nähtus, millel on kaugeleulatuvad tagajärjed nii kiskjaliigile endale kui ka ökosüsteemile. Kiskjate populatsioonid mitmekesistuvad ja konkureerimine sama toidubaasi suhtes väheneb. Ökosüsteemid mitmekesistuvad samuti ning suureneb paindlikkus ja vastupidavus muutustele. Mõõkvaalade puhul on eri peregruppide erineva toitumise ja sellest tulenevate käitumiserinevuste puhul täheldatud avaldumist juba ka anatoomilistes erinevustes. Näiteid saab lihtsasti võrrelda inimestega – ka meile on tavapärane hädasolijaid aidata, teadmata nende rahvust ning ka meie toidulaud varieerub suuresti kultuuriti, tihtipeale suurte füsioloogiliste ja ökoloogiliste tagajärgedega.
Inimesele nagu paljudele teistele kõrge sotsiaalsusega liikidele on omane juba varajasest noorusest kultuuriga konformeeruda, mida Safina peabki kultuuri üheks tugevamaks alalhoiumehhanismiks. Kes konformeerub, see kohaneb olemasoleva kultuuriga paremini ja tagab edu grupi liikmena. Ka konservativism on looduse and. Eriti huvitav on, et see konformeerumise tung on meis, aga näiteks ka šimpansides nii võimas, et imikuna läheb vanemate jt jäljendamise peale „raisku“ suur osa meie potentsiaalist. Sündides on kõik inimlapsed potentsiaalsed polüglotid, ent kasvades minetame keele ja kõneinstrumendi suure plastilisuse ja pärast seda on uute keelte omandamine raskem.
Arvestades šimpanside gruppide suurt territoriaalsust ja ühiskondlikkust, on šimpansidel kultuuriline konformeerumine samuti määrava tähtsusega,. Kui noor emane šimpans naaberhõimu elama läheb, jätab ta maha vanas grupis kasutatud tehnilised oskused, näiteks läbi samblasvammi lombivee puhastamise, isegi juhul, kui olemasolevad oskused on uues grupis kasutatavatest tehnoloogiliselt tunduvalt arenenumad. Muide, selline territoriaalsete karjaloomade justkui teadlik tähelepanu geneetilise mitmekesisuse tähtsusele genofondi värskendamiseks, mis põhimõtteliselt rivaalitsemise tungi erandlikult üles kaalub, pole sugugi harv nähtus. Imetabane aga küll.
Kašelottide ja enamiku teiste vaalaliste arvukus on viimase kahe sajandi jooksul inimhuvide tõttu vähenenud katastroofiliselt. Kaota teadmine, kuidas Kariibidel kašelotiperena ellu jääda, ja kogu kašelottide elukangasse tekib auk. Kaob liigi võimekus ellu jääda. Pildil emavaal järglasega.
Nii nagu konformeerumine, on kultuuri toimimiseks elutähtis ka innovatsioon. Ainult nii saavad toimuda muutused, mis viivad kultuuri mitmekesistumiseni. Keegi peab otsustama teha teisiti ning edukalt, sealjuures sedavõrd karismaatiliselt, et teised temalt õpiksid. Vaid nii saavad tekkida uued tavad. Ka liberalismi lätted pärinevad seega loodusest. Kultuuriliseks innovatsiooniks on niisiis vaja ka individuaalsust. Seega, palun väga, oleme jõudnud (taas)adumiseni, et loomad on indiviidid. Et sebravindid ei ole kõik üks ja sama difuusne biomass, mis sest, et jagatakse liigi tunnuseid.
Ikka ja jälle tuleb toonitada, et inimese suured erinevused teiste olenditega jäävad meie sarnaste joonte kõrval varju. Sotsiaalsetel liikidel on tavadest ja traditsioonidest kinnipidamine elutähtis. Kultuuri näeb Safina evolutsioonilise nähtusena tagamaks, et see elutähtis info püsiks läbi liigi arenguloo. „Käitumine on, mida sa teed, aga kultuur on, kuidas sa oled õppinud seda tegema,“ kusjuures küsimuse kuidas? määrab küsimus – kellega?. Muide, sotsiaalseks tuleb pidada mõne iganenud või peavooluarusaamade kõrval palju suuremat arvu loomi, kui vaid gruppides elavad liigid.
Hea näide on karud, keda peetakse üldiselt üksildasteks loomadeks. Sotsiaalne õppimine vanemate jäljendamise kaudu on karupoegadele sama elutähtis nagu mis tahes teistele imetajatele, aga tõtt-öelda enamikule lõimetishoolt harrastavatele liikidele, olenemata nende solitaarsest või grupiviisilisest eluviisist. Sotsiaalne õppimine on ka suurt tunnetuslikkust nõudev võime, mis on välja kujunenud ja peenhäälestunud miljonite aastate evolutsiooni käigus, avaldudes anatoomiliselt, psühholoogiliselt, etoloogiliselt. See on elutähtis loomaks olemise tunnus. Niisamuti on see võime ülioluline üksildaste täiskasvanute elutee territoriaalsete markerite, seksuaalkäitumise, toitumise, aga ka teiste liikidega lävimise osas.
Mõned zoosemiootikud peavad ideed mittesotsiaalsetest loomadest üleüldse kentsakaks. Igasuguse ökosüsteemi liikmeks olemine tähendab ju pidevat, tihti väga peent interaktsiooni selle teiste liikmetega. Näiteks taimede ja putukate vahelised sümbioosid, kus taimeliik on peenhäälestunud saatma infot kindlatele putukaliikidele, et mõlemapoolset koostööd maksimeerida. Suhtlemine siin, aga näiteks ka seente ja taimede vahelistes mükoriisavõrgustikes toimub peamiselt biokeemiliselt. Kust läheb piir sotsiaalsuse ja „muu liikidesisese ja -vahelise infovahetuse“ vahel? Selge, et suhtlemine tähendab reeglite, reaktsioonide, kavatsuslikkuse, oma- ja vahenduskasu mõistmist ning kooseksisteerimise teatavat tunnetuslikkust. Ökosüsteemides toimub palju suurema komplekssusega ja nüansirikkam infovahetus, kui me oleme harjunud mõnd tiigikest või mudamülgast silmates neile omistama.
Aga miks siiski on enamikule mõte loomade kultuuridest nii võõras? Nagu autor ilmestab, on „inimene ennast ülejäänud loomariigist nii ulatuslikult võõrandanud, et teised loomad tunduvadki meile nüüd tulnukatena“. Inimkultuurid on viimaste sajanditega väga endasse või parimal juhul üksteisesse sulgunud. Üheks põhjustest toob Safina välja juba Vana-Kreekas välja mõeldud scala naturae ehk elu redeli idee. Scala naturae on viis allutada maailm hierarhiatesse, mis toob tihtipeale märkamatult kaasa ka moraalsete erisuste tegemise. Hierarhiseerida saab mitmeti: arenenum ja vähemarenenud, ilusam ja koledam, liikuvam ja liikumatum, nelja või rohkema jäsemega (või ka kahel või rohkemal jalal kõndiv), väikesemat või suuremat aju omav jne. Määravaks on siin, et mida sarnasem on olend inimesega, seda suuremat moraalset kaalutlust ja sisemist väärtust on paslik talle omistada. See onolnud iseenesestmõistetav maailma suhtumine aastatuhandeid, mis enamjaolt katastroofiliste tagajärgedega saadab rohkem või vähem teadlikult paljude mõtlemist tänapäevani. Puudel ja jõgedel ei ole inimese kui väärtustajaga üldse mingisugust sarnasust. Niisiis tundub mõte nende suhtes moraalselt käitumisest ka vastavalt otstarbetuna. Kui üldse, siis lähtuvalt ressursina kasutamise omakasust. Tõsiasi, et ilma puude ja jõgedeta ei oleks Maal elu või et need kihavad imetabaselt keerukast ja peenhäälestunud suhetega elutegevusest, ei puutu justkui asjasse. Tõsi, ilmselt paljud teisedki loomad väärtustavad end ümbritsevat mõneti sarnaselt. Kuid keegi neist ei ole tarbinud paarisaja aastaga ära kolmandikku kogu elu arenguloo vältel akumuleerunud bioloogilisest ressursist, põhjustades sellega apokalüptilise perspektiiviga massiväljasuremist.
Kui valgustusajastul ärganud teadusmaailm avastas, et inimene ei olegi universumi keskpunkt, hirmutas see paljusid. Nii ongi raske uskuda, et ronk, delfiin või kaheksajalg mõne oma kognitiivse võime osas on inimahvlastega võrreldav või osavamgi. Niisamuti võib olla mõistetamatu vajadus inimestest nii erinevaid olendeid austada nende endi pärast. Safina järgi on inimene unustanud, et kõik, mis on elus, on sellesama elu teekonna Maal meie kõrval läbi teinud, saanud neidsamu või tihtipeale veel väärtuslikumaid õppetunde, mida me endale väärtuslikuks peame. Scala naturae tõttu oleme alati üllatunud, kui elevant oma poja päästab või hunt jahipidamisel keerukaid strateegiaid kasutab, kuigi nad on seda teinud miljoneid aastaid, enne kui inimene üldse tekkis.
Safina: „Meie üllatuse aluseks on ignorants, eneseisolatsioon ja ebakindlus – vajadus olla parim, mis on eales juhtunud alates tähtede sünnist.“ Antropotsentrism. Kui vaevalt kümnesentimeetrine puhastajakalake Labroides dimidiatus edukalt kuulsa, eneseteadvust demonstreeriva peeglitesti läbis, oli teadlaste hulgas tagajärjeks peeglitesti efektiivsuse ja metoodika küsimärgi alla seadmine, sest nii kummastav tundus idee eneseteadlikust kalast. Eneseimetluse loori tagant välja piiludes avastame end planeedilt, kus autori sõnadega on „imed nii odavad, et jäävad harjumuspäraselt tähelepanuta“. Kas ei ole Maa hunnitut elusüsteemi ja selle lõpmatult mitmekesiseid liikmeid kõige õigem just nii nimetada – imetabaseks?
Paljud varased zooloogilised uurimissuunad olid oma ülesehituse ja järeldusloogika poolest inimkesksest teaduslikust traditsioonist läbi imbunud. Heaks näiteks on loomade kõne uurimine, mille suured projektid vältasid XX sajandil. Eksperimendid toimusid alati laboris, kus loomad olid oma loomulikust elupaigast ja seega käitumisest eraldatud. Alati olid eksperimendid korraldatud ka inimese superlatiivist lähtuvalt õpetamaks loomi inimesega suhtlema, võrdlemaks endaga nende anatoomiat või kommunikatsiooni, või vähemasti silmas pidades inimese kõne päritolu ja eripära.
Inimesel ongi väga unikaalne ja kõrgelt arenenud kõne, kuid see tõsiasi iseenesest ütleb väga vähe teiste loomade kõne kohta. Niisiis üritati mitte niivõrd mõista teisi olendeid, vaid iseennast nende kaudu. Tohutu info läks kaduma sellistest järeldustest nagu aarapapagoide laul kui inimkõrvale tahumatu on harmooniavaene karjumine või et bonobote heledad kiljatused on suuresti sisutühjad emotsionaalsed häälitsused, kuigi nüüdseks on selge, et mõlema näite puhul on tegemist infotiheda täppiskommunikatsiooniga, mis inimkõrvale meie kuulmise omapära tõttu on dešifreerimatu. „Teadlased olid täide viimas üht inimkonna suurimat unistust – rääkida loomadega, aga ilmselt oleks parem olnud, kui me oleksime neid ka kuulata üritanud.“
Loomad on sotsiaalsed
Et sellest mõtlemisest välja kasvada, tuleb püüda vaadata ülejäänud loomariiki sama täieõiguslike ja iseseisvate elukeskmetena, kui oleme harjunud nägema ennast. Siis saab taasavastada, et mitte teised loomad pole siit-sealt inimese sarnased, vaid et inimese teeb omamoodi eriliseks meie loomsus, nagu see on iga teise looma puhul. Kogu see erilisus on loomaks olemise tunnus, s.o loomaks olemise juurde kuuluv, evolutsiooni käigus arenenud närvisüsteemide, meeleelundite, sotsiaalsuse jm võimekus maailmaga lävida ja olla omamoodi. Sotsiaalsust, üksteisega arvestamist, interaktsioonide komplekssust ja nüansirohkust on loomariik niisiis pilgeni täis. Suur osa põhjustest, miks üksteise suhtes moraalselt käituda, kehtib lähemal uurimisel ka teistele liikidele. Üksteisega arvestamine on sisult ökosüsteemi definitsioon. Lõppude lõpuks on moraalsus lihtsalt veel üks nendest omalaadsetest maailmaga lävimise võimetest, mis samuti ei ole sugugi ainuomane vaid inimesele.
XXI sajandil on in situ loomade uurimine taas suuremat tähelepanu ja rahastust pälvinud. Üsna irooniline, arvestades, et metsikuid loomi inimtegevusest puutumata elupaikades on alles jäänud kaduvvähe. Loomade perspektiivide, kultuuride ja tavade mõistmiseks tuleb neid vaadelda nende loomulikus keskkonnas – nende elupaigas. Ka raamatu „Metsikuks kasvamine“ kirjutamise ajal külastab Safina kolme in situ teadustööd tegevat teadlast ning saab osa nende ekspeditsioonidest loomade juurde. Raamat on selle alusel jaotatud kolmeks osaks: perekonnad kašelottide juures, ilu aarapapagoide juures ning rahu šimpanside juures. Lühikokkuvõtteid nendest loomadest ja raamatu järkudest ma siinkohal tegema ei hakka. Selle asemel soovitan palavalt „Metsikuks kasvamine“ kätte võtta ja rännakule asuda.
Kultuur on kompleksne nähtus ka vaid üht liiki vaadeldes, rääkimata mõiste laiendamisest loomariigi nii kirevale perekonnale. „Metsikuks kasvamine“ mõtestab loomade kultuuri lahti mitmeti: arvukate viidetega loomadega tehtud eksperimentidele ja avastustele, loomade ja nende uurijate otsekontaktist inspireeritud situatsioonikirjeldustega, aga ka filosoofilise mõtiskeluga.
Nagu juba mainisin, kasutab Safina mitmel korral võimalust astuda kultuuri kui evolutsioonilise nähtuse üle juurdlemisega ka paljude evolutsiooniteoreetikute kandadele, minnes sedavõrd kaugele, et väidab kultuuri olevat naturaalse ja seksuaalse selektsiooni kõrval kolmas suur selektsiooniajur. Nii võimas, et tüürida geneetilist mitmekesisust ja liikide teket.
Evolutsioonibioloogias on kivisse raiutud, et peamiseks liigilist lahknemist esile kutsuvaks nähtuseks on geograafiline isolatsioon. Kultuurilisele isolatsioonile ei ole seni suurt tähelepanu pööratud. Safina püstitabki ketserliku hüpoteesi, et kui populatsioonid isoleeruvad üksteisest ka kultuurilistel põhjustel, nagu näiteks kašelotid oma klannistumisega või paljud liigid toitumiseelistuste kaudu, siis on evolutsiooniteoorias kultuurile seni omistatud katastroofiliselt vähe tähtsust. Kultuur võimaldab geenidest palju kiiremat käitumuslikku adaptatsiooni, millel on tagasiulatuvad mõjud ka geenidele. Ja tõepoolest, miks ei peaks nii plastilisele nähtusele, nagu on kultuur, kehtima evolutsioonilised seaduspärad? Kust üldse pärineb vastupidine arusaam, kui mitte inimese eneseimetlusest? Kui kogu elu arengulugu püüab vastata küsimusele, kuidas paremini elada, kohaneda ja hakkama saada, miks peaks olema teisiti kultuuride avaldumisega? Safina sõnadega: „Vajadus on leidlikkuse sünnitusosakond.“
Geneetilise, liigilise ja elupaikade mitmekesisuse kõrval on kultuurilise mitmekesisuse tähtsus loomade uurimises, kogu ökoloogias tõsiselt varju jäänud. Seda eriti looduskaitsebioloogias, aga ka keskkonnakaitses. Asjaolu ilmestavad näiteks paljud luhta läinud katsed taastada looduses hävinud liikide asurkondi tehistingimustes kasvatatud või mujalt toodud liigikaaslaste taasasustamisega. Loodusest kadunud asurkond ei ole mingi sama koodiga biomass või kude, mille mõnda biotoopi süstides populatsioon taastub – väga paljude liikide puhul on kohalik asurkond kohanenud ja õppinud oma elupaigas elama kultuurselt, s.t kandes endas ja võttes manalasse kaasa infot, mida liigikaaslaste geenides ei sisaldu.
Inimeste arusaam mitmekesisusest on seega küllaltki iganenud ja lihtsustav. Oleme harjunud mõtlema, et seni, kuni maailmas on kašelotte, šimpanseid või lendoravaid ja kas või vähesel määral nende elupaiku, ei ole nad välja surnud. Tegelikkuses on enamik nende kultuuridest populatsioonide hävides igaveseks kadunud. Liikide kultuuriline vaesumine industriaalse inimtegevuse tagajärjel on planeedi elukõlblikkuse ja metsikute olendite arvukuse vabalanguses vahest suurim tragöödia. Kašelottide uurija Shane Gero, keda autor raamatu kirjutamisel külastab, ilmestab seda nii: „Inimesed või mitte, kultuur on rida vastuseid küsimusele, kuidas jääda ellu. Kaota perekonna teadmised, kuidas nt Kariibidel kašelotiperena ellu jääda ja kogu kašelottide elukangasse tekib auk. Kaota piisavalt suur hulk perekondi ühes klannis ja kaob terve pilt. Kaob liigi võimekus ellu jääda. Kaota piisavalt palju liike ja enam polegi vaja Marssi koloniseerida, sest Maa on ise piisavalt tühi ja surnud.“
Kašelottide ja enamiku teiste vaalaliste arvukus on viimase kahe sajandi jooksul inimhuvide tõttu vähenenud katastroofiliselt. Ainuüksi XX sajandil tapeti maailmas mitte vähem, aga tõenäoliselt rohkemgi kui kolm miljonit vaala. Mõned riigid, näiteks Jaapan, kütivad neid üle ookeanilaiuste kümneid miljoneid aastaid ühislaule loonud, oma keelte, perede ja kultuuridega imeloomi tänapäevani. Oma erakordselt tundlike meeleelundite, aga ka omapäraste toitumisharjumuste tõttu ei ole maailmamerre jäänud ühtegi paika, kus need ökosüsteemide tugiliigid saaksid elada väljaspool inimmõjusid nagu kaubalaevade mürafoon või mürgistunud toidubaas.
Tähtis on ilu
Kuid käesolevat katset Carl Safina „Metsikuks kasvamisele“ au teha ei soovi ma lõpetada masendaval toonil. Selle asemel soovin lõpetuseks kirjutada lühidalt ilust. Safina küsib läbi raamatu jooksvalt, miks on ilu looduses nii laialt levinud ja nii mitmes mõttes ülevoolav. Mitte üksnes külluslik, vaid igati täieõiguslikult naudingut pakkuv ka neile silmadele ja kõrvadele, kellele see meie arusaamade kohaselt ei saa olla mõeldud? Näiteks õistaimede, paljude putukate või ka troopiliste kalade välimus on inimese, aga kindlasti ka paljude teiste loomade jaoks selgelt väga esteetiline ning kaunis, kuigi nii palju kui teame, on kõik see külluslik värvikirevus, mustri- ja sümmeetriarohkus bioloogiliste markeritena ette nähtud vaid väga kindlate adressaatide kõnetamiseks.
Võib minna ka ilusatest olenditest kaugemale ja mõtiskleda nagu Carl Safina, et miks on nii imetabane, nii meeliülendavalt kaunis näiteks meie galaktika või täiskuu pale pilvitul suveööl oma täiuses? „Metsikuks kasvamise“ ilu käsitlusest koorub soov näha ilu elule enesele omase tunnuse ja universaalse nähtusena. Safina usub ja pean tunnistama, et ka minu hinges puudub kahtlus, et ilusad loomad teavad, et nad on ilusad. Mõelgem mis tahes isasele värvulisele, kes peamiselt just esteetikaga – nii visuaalse kui ka helilise ja dünaamilise esteetikaga – tagab seksuaalse selektsiooni. Kõik need kaunid linnud, aga ka kalad ja teised, peavad teadma, milline on ilus olla, kuidas näeb neid võimalik partner, aga ka rivaal. Aimu annab ka asjaolu, et emaste loomade suur eelisõigus ja tihtipeale absurdselt kapriisne valivus, mis looduses ongi suuresti seksuaalse selektsiooni peamiseks toimimisviisiks, on juhtinud evolutsiooni looma nii ilusaid vorme, välimust, kombeid ja paaritumisrituaale. Iga aara teab, et ta on ilus, kinnitab Safina. Ja aarat silmates ei ole võimalik temaga mitte nõustuda.
Esteetika on valikuprotsessis ülioluline, määrav. Esteetiline taju pakub naudingut. Kui me näeme, kuuleme või kogeme midagi, mida tõlgendame ilusana, vallandab see ajus heaoluhormooni dopamiini. Niisamuti ka teistes loomades. Laululindudel tekitab vallandumise laulmine. Safina sõnadega: „Linnud on õnnelikud, sest nad laulavad ja nad laulavad, sest nad on õnnelikud.“ Ilu, ilu enda pärast on see, mille loodus on välja kujundanud tasustama hea tundega. Miks see nii on, jääb meile lõpuni mõistmata, ent et see nii on, on selge. Ka inimesele on laulmine ja tantsimine seotud väga ürgsete aju osadega, mis tõestatult tekitavad meis heatundehormoonide vallandumise.
Autor oletab: ehk on asi selles, et laul ja tants on nii vanad – palju vanemad, kui inimesed, vaalad või kümneid miljoneid aastaid Amasoonias puulatvades lennelnud aarapapagoid. Vahest vanemad kui frontaalkorteks. Ilu ja kultuuri seob autor taas ketserliku väitega, et kui kultuurilisest selektsioonist ehk sotsiaalselt õpitud ja edasi antud eelistustest piisab liikide tekkeks, siis ehk areneb kultuuri kaudu ka ilu. Näiteks paljude noorte emaslindude partneri valik võib sõltuda teiste, vanemate ja kogenenumate emaste pealt õpitud valikutest, kus ilusaks peetakse seda, mis on moes. Värviline sulg, mardika kattetiib või lilleõis iseenesest ei ole ilus. See on signaal, mille tajumine ilusana nõuab hinnangu andmist. Ilu ei ole asja sisemine omadus, vaid kellegi mõistuses loodud tähendus, aisting.
Aju pakub meile hinnangu, et miski on ilus, aga annab ka impulsi: vali ilus! Ilu on läbi põimunud ellujäämisega. Seepärast peame tihti ilusaks asju, mis suurendavad ellujäämist, nt hästi korras ja puhastatud karvkate või sulestik. Aga sel aistinguhetkel me ei mõtle kõige selle ratsionaalsuse peale. Ei kaalutle, vaid valime puhtast esteetikast lähtuvalt. Ilu ja ilu nauding on universaalsed, elus olemise juurde kuuluvad nähtused, millel on mitmesuguseid evolutsioonilisi põhjendusi.
Veel üks aspekt, mis teeb „Metsikuks kasvamise“ mitte üksnes informatiivseks, vaid ka ääretult nauditavaks, on keelepilt. Suur osa „Metsikuks kasvamisest“ on uuringute, eksperimentide ja autori tähelduste kõrval kirjutatud detailse loomapäevikuna, tulvil etoloogilisi tähelepanekuid, olustiku- ja situatsioonikirjeldusi, eriti rõhutades uuritavate loomade individuaalsust ja isikulisust. Nii tekib kuvand konkreetsetest kašelottidest, aarapapagoidest, šimpansidest jt kui raamatu tegelastest – isikutest, mitte uurimisobjektidest. Safina stiil on rikas ja liuglev ning tulvil täppissõnu. Kirjeldatavate olukordade vahetuks ettekujutamiseks ning detailide peensusteni jälgimiseks vajab ilmselt ka väga hea keeleoskusega lugeja siin sõnastiku abi.
Raamat on siiski kirjutatud silmas pidades laia ja ka bioloogiliste süvateadmisteta lugejaskonda. Kindlasti on tekst põnev ka loodusteaduste taustaga lugejale. Püüan lõpetuseks teieni tuua ühe kauni ja holograafilise olukorrakirjeldusega lõigu aarade öisest vaatlusekspeditsioonist. Liiginimetused on siin tõlkes omavolilised, kuna ma pisut kahtlen, kas neile eesti vasteid üldse leidub: „Kui öö ennast magama sätib, võtame meie kohad sisse. Istume oma binoklitega küllaltki mugavalt hea vaatega roostikku kasvanud vana jõesängi poole, mille ruske beežika saviga tasandiline ja murenenud rannajärsak hästi näha on. [—] Öö varjude tõustes ja hommiku silmalaugude avanedes hakkab maailm rääkima oma igapäevast loomislugu. Ma ootasin midagi põhjapoolkera kevadisele metsale omase plahvatusliku koidukoori taolist, ent siin tõuseb päike aeglasemalt. Ja nii ka koorilaul. See algab leelotamisega. [—] Koidu peamine meditatsiooni helirada algab teravnokk hokodega, kes hüüatavad nii: hinga sisse. Hoia. Hinga välja ja iga väljahingamisega saada välja sügav, resoneeriv vuuuuuuhh! justkui ülisuur tuvi. Samal ajal kui hokod oma jõeoru poole kudrutavad, kostab nende meditatiivsest helinast üle kolm pehmet, tungivalt kaeblikku vilet – need on lainjas tinamute arglikud sedastused. Need kaks hüüet kuidagi kõnetavad mu mõistuses üksteist, sulandudes kokku kauneimaks heliks, mida olen eales kuulnud. Nende aeglane rütm kõlab nagu kogu metsa hingamine.“
„Metsikuks kasvamine“ loob ühendusi teadusliku ja tunnetusliku, avastatud ja avastamisele kuuluva, inimliku ja loomaliku, kultuurse ja ratsionaalse, eetilise ja esteetilise vahel. Suure ja samal ajal lihtsasti mõistetava sisutiheduse ning kaaluka, antropotseeni ajastul üliolulise sõnumi poolest pakub see nii uut mõistmist kui ka ilmestab vajadust mõista rohkem. Õhku jäävad küsimused, mis annavad alust koguni spirituaalseks käsitluseks, viidates mingile veel sügavamale ellu kootud põhjendusele kõrgema kommunikatsiooni ja interaktsiooni järele – looduse modus operandi –, mida teadus veel käsitleda ei oska. Kas mitte ei ole lilledele kasulik, samuti inimesele ja teistele loomadele paista ilus, et me neid eelistaksime ja paljundaksime? Või me ei ole veel avastanud, et nad teevad seda meelega? Ehk on ilu – autori sõnadega „armastuse kehastumine“ – liikidevaheliste superkultuuride ehitamise keel. Carl Safina püstitab moraalse aksioomi, mis avab tee uuteks mõtisklusteks ja filosoofiaks loodusteadustes: „Asi on õige, kui see lisab või toetab ilu.“
Haridus on meie ühiskonnas võrdsete võimaluste võti – võrdne võimalus haridust saada peab seetõttu olema iga kodaniku sünniõigus.1
Lyndon B. Johnson
Selliste sõnadega õnnistas tollane Ameerika Ühendriikide president Lyndon B. Johnson 1965. aastal sisse kõrgharidusreformi, mille raames loodi esimene föderaalne õppelaenusüsteem. Reformi eesmärk oli teha kõrgharidus kättesaadavaks sotsiaal-majanduslikult vähekindlustatud perekondade lastele, pakkudes selleks võrdlemisi madala intressimääraga riiklikult tagatud õppelaenu. Oma aja kohta oli tegemist radikaalse muutusega: kuni XX sajandi keskpaigani oli kõrgharidus Ameerika Ühendriikides üldjuhul jõuka ning suuresti valge eliidi privileeg. Sõjajärgne majandusbuum oli aga tekitanud nõudluse kõrghariduse järele ka kiiresti kasvavas keskklassis – üha teadmusmahukam majandus vajas haritumat tööjõudu.
1965. aasta ning ka järgmiste kõrgharidusreformide pärand on mitmetahuline. Ühelt poolt oli eesmärke silmas pidades tegemist erakordselt eduka poliitikaga. Nüüdseks on vähemalt bakalaureusetasemel kõrghariduse omandanud pool 25–64aastastest ameeriklastest ning Ameerika Ühendriigid kuuluvad maailma kõige kõrgemalt haritud elanikkonnaga riikide hulka.2 Massikõrghariduse teine külg on aga pidevalt suurenev õppelaenuvõlg, mis on kogusummas kasvanud juba 1,7 triljoni dollarini. Kõrgkooli lõpetamise hetkeks ületab keskmise tudengi võlakoorem 36 000 dollari piiri.3 Kuna kõrgharidusega on kaua kaasnenud lõpetamise järel saadav kõrgem palk ning suuremad võimalused tööturul, on ameeriklased seni olnud valmis kõrghariduse omandamise nimel leppima märkimisväärse võlakoormaga. Õppemaksu kasvav tähtsus kõrghariduse rahastamisel on teiselt poolt andnud võimaluse avalikule sektorile vähendada investeeringuid kõrgharidusse.4
Kasvava õppemaksu ning vähenevate avalike kulutuste tõttu on Ameerika Ühendriigid suurriigina mujalgi maailmas järjest rohkem leviva trendi vahest kõige silmapaistvam näide.5 Kui Ameerika Ühendriikides on peamine poliitiline küsimus üliõpilaste suur võlakoorem, siis suuresti tasuta kõrgharidusega Eestis on põhifookuses kõrghariduse alarahastatus ning võimalus kehtestada rahastuse suurendamiseks õppemaks koos uue õppelaenusüsteemiga. Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm on tõdenud: „Kui isegi jõukates Euroopa riikides ei jõuta tasuta kõrgharidust anda, siis on paratamatu, et ka meil hiilib [era]raha kõrgharidusse sisse.“6 Selle asemel et veel kord arutada tasulise/tasuta kõrghariduse eeliste ning puuduste üle, tuleks kõigepealt astuda samm tagasi ning küsida, kust tuleneb paratamatusena näiv surve liikuda õppelaenul põhineva kõrghariduse rahastamismudeli poole. Tõenäoliselt ei piisa küsimusele vastamiseks vaid Eesti kõrgharidussüsteemi loogikast, vaid tuleb vaadata maailmamajanduse trende.
Kõrghariduse mõtestamisel osana laiemast majandussüsteemist kasutatakse ühe võimaliku analüütilise tööriistana majandusgeograaf David Harvey kirjeldust tänapäeva kapitalistlikust majandussüsteemist kui väärtuse ringlemise protsessist.7 Toetudes Marxi käsitlusele väärtusest kui kapitalistliku ühiskonna kesksest korrastavast põhimõttest (abstraktne inimtöö, mille mõõduks on ühiskondlikult kasulik tööaeg), näeb Harvey kapitaliringlust koosnevat kolmest eristuvast, kuid üksteisele tuginevast momendist: 1) väärtuse ja lisaväärtuse loomine, rakendades tööjõudu ning tootmisvahendeid kaupade tootmisel, 2) väärtuse realiseerimine turul, muundades tootmises loodud väärtuse selle rahavormiks, 3) väärtuse jaotumine kapitaliringluse osaliste vahel kasumi, palga, maksude, intressi ja muude vormide näol. Abistav analoogia on siinkohal ehk veeringlus: nagu vesi võib esineda vedeliku, veeauru või jääna, omandab väärtus kapitaliringluses eri vorme. Kapitaliringluse momendid küll eristuvad üksteisest, kuid pole kunagi eraldiseisvad: väärtuse esinemine ühes vormis eeldab korraga kõigi teiste vormide olemasolu. Kui ringlus kusagil takerdub, kipuvad raskused kiiresti tekkima ka mujal.
President Johnsoni kõrgharidusreform tehti ajal, kui makromajanduslik põhiprobleem oli väärtuse realiseerimine – kuidas tagada, et kõik toodetud kaubad leiaksid turul ostja? Lõpmatut kasvu eeldav kapitalistlik majandussüsteem sunnib pidevalt uusi vajadusi ja soove looma. 1950ndatel ja 1960ndatel oli välja kujunenud klassikaline ameerikalik keskklassi elustiil, mille märgiks oli oma maja äärelinnas, isiklik auto, televiisor, külmkapp ja muu sellesarnane. Kõrgharidusest oli samuti saamas normaalse elu osa ning üha sagedamini tööturule sisenemise eeldus. Pidevalt uute kaupade ja teenuste pakkumine ning vajaduseks muutmine sai võimalikuks kiiresti kasvava tootlikkuse ning tehnoloogilise arengu tõttu, kuid selle eeldus oli omakorda nõudlus, et loodud väärtust oleks võimalik realiseerida.
Kapitaliringluse vaates on siinkohal tegemist vastuoluga: nõudluse allikaks on peamiselt tööliste palk, mis on väärtusloome seisukohalt hoopis tootmiskulu, mis tuleb igal kapitalistil minimeerida. Viimati selle vastuoluga silmitsi seistes (1930ndate ülemaailmse majanduskriisi ajal) väljuti kriisist poliitiliste meetmetega, mis tugevdasid töötajate positsiooni tööturul ning tagasid neile ühiskonna loodavast koguväärtusest senisest suurema osa. Sõjajärgsel perioodil, kui Ameerika Ühendriigid olid kindlustanud oma positsiooni tööstus- ning finantsmaailma keskmena, oli majanduse mootoriks erakordselt suur sisenõudlus. 1960ndate keskpaigaks olid selle mudeli piirid hakanud juba endast märku andma. Kuna palka ei olnud rohkem võimalik tõsta, siis oli vaja leida teine viis, kuidas edaspidi tõhusalt nõudlust kasvatada. Kuidas tagada kättesaadav kõrgharidus, kui suurem osa inimestest ei jaksa selle eest maksta?
Lahendus peitub krediidisüsteemis. Krediit ehk tarbimise eest tulevikus maksmine on alati olnud osa kapitaliringlusest, kuid selle roll ning tähtsus on ajas muutunud. 1960ndatest saadik on see olnud tarbijakrediidi kujul üha olulisem tõhusa nõudluse allikas. Kodumajapidamiste võlakoormus on seetõttu Ameerikas plahvatuslikult kasvanud ning jõudis möödunud aastal 14,5 triljoni dollarini. Õppelaenuvõlg, kusjuures, on kodulaenuvõla järel võlakoormuse komponendina teisel kohal,8 samal ajal kui reaalpalk on tootlikkuse kasvust olenemata stagneerunud 1970ndatest saati.9 Harvey on seda protsessi kirjeldanud kui „tuleviku sulgumist“ (foreclosing the future): kui majanduskasv ei ole olemasolevate ressursside pinnalt enam võimalik, ei ole muud võimalust kui hakata elama tuleviku arvel.
Võlakohustus on oma olemuselt kohustus teha tulevikus tootlikku, lisaväärtust tootvat tööd. See võla distsiplineeriv jõud on tänapäeva kapitali taastootmise perspektiivist kriitilise tähtsusega. Miljonite noorte ameeriklaste vaatepunktist tähendab see, et pärast kõrghariduse omandamist on nende tulevikuvõimalused hoopis suurel määral kitsendatud. Kasvav võlakoorem sunnib edasi lükkama elusündmused, mida on seni peetud täiskasvanuks saamise verstapostideks. Hiljutine küsitlus näitab, et 21 protsenti õppelaenuvõlglastest on pidanud edasi lükkama abiellumise, 26 protsenti lastesaamise ning 36 protsenti oma kodu ostmise.10
Mida aeg edasi, seda rohkem ähvardab aga suureneva võlakoorma tingimustes esile kerkida kriis majandusliku väärtuse loomises. Kui kaob usk, et tulevikus suudetakse toota piisavalt väärtust võlakohustuste katmiseks, siis jookseb kokku kogu kapitaliringlus. Sisuliselt ähvardab tume tulevik muuta kapitalismi hiiglaslikuks Ponzi skeemiks. Õppelaenuvõla puhul annab akumulatsiooni piir ennast juba aina enam tunda: viimastel aastatel on õppelaenuvõlglaste maksevõimetus kiiresti kasvanud ning ennustuste kohaselt jääb 2023. aastaks õigeaegse tasumisega hätta üle 40 protsendi võlgnikest.11 Tekib küsimus, mis juhtub siis, kui kõrgharidus ei õigusta enam selle omandamiseks võetud riski, kuigi majandussüsteem nõuab aina enam kõrgharidusega inimesi.
Eestis on kõrghariduse alarahastamine olnud eelkõige väärtuse jaotumise probleem, millel on tagajärjed nii väärtusloomele kui ka selle realiseerimisele. Eesti kõrgharidus on valdavas osas avalikult rahastatud ehk seda peetakse üleval kapitaliringlusest maksude teel avalikult omastatud väärtuse toel. Kapitaliringluse perspektiivist puudutab poliitiline küsimus esmalt seda, kas Eesti riigil on võimekust ning tahet kõrgharidust avalikult rahastada piisaval määral, et tagada kõrget väärtust loova oskustööjõu (taas)tootmine. Aastaid kestnud tööjõupuuduse tõttu on see Eesti majandusele kriitilise tähtsusega küsimus ja näiliselt eitav vastus on kindlasti üks kõrghariduspoliitikale suunatud surve allikaid, kuid see ei ole ka kogu lugu. Praegu toimib kõrgharidus avaliku hüvena kapitaliringluse perifeerias. Kõrgharidus ise ei oma klassikalises tähenduses väärtust, kuid sellest tulenevad teadmised, oskused ja hoiakud on ettevõtjatele justkui tasuta kingitus, mis võimaldab suurendada tööjõu tootlikkust ja seeläbi lisaväärtuse normi. Otsides võimalusi jätkuvaks kasvuks, on kapitalil aga erakordne võimekus hõlmata eelnevalt kapitaliringlusest väljaspool korraldatud eluvaldkondi. Kõrghariduse kaubastamine ehk selle tasuliseks muutmine tekitab juurde kohti, kus on võimalik teenida hõlptulu (kreeditoridele õppelaenu eest makstav intress) ning lülitada kõrgharidus tihedamalt kapitaliringlusse. Kapitali kasvunõudeid arvestades varjutab see tendents märgatavalt noorte ja tulevaste põlvkondade tulevikku.
Tõenäoliselt ei leidu Eesti poliitikas palju neid, kes väidavad, et rahvusvahelise konkurentsivõime tagamiseks ei ole vaja kõrgelt haritud elanikkonda.
Küsimus ei ole tegelikult selles, kas kõrgharidus peaks olema võrdselt kättesaadav, vaid selles, millise mõõdupuu järgi võrdne ligipääs määratleda. Võrdne võimalus kõrgharidusele kui kaubale tähendab kõikidele piisava ostuvõime pakkumist (eelduslikult krediidi toel). Võrdne võimalus kõrgharidusele kui avalikule hüvele tähendab aga midagi muud. Kaubastamisvälises vormis tagatakse kõrgharidusele ligipääs väljaspool turumehhanismi. Kuigi põhimõtteid ligipääsu määratlemiseks võib olla mitmeid, on egalitaarses ühiskonnas ligipääsu tingimuseks vaid võimekus omandada kõrghariduse pakutavad teadmised, oskused ning hoiakud, millest tulenev hüve on vabalt kättesaadav kõikidele.
Ameerika praegune õppelaenuvõla kriis on möödunud kümnenditel tehtud poliitiliste otsuste tulem. Nende eesmärk oli küll näiliselt õilis: anda kõigile võimalus kõrgharidus omandada. Meile on see kriis hoiatuseks, et mitte sattuda teele, kus noored ning ka tulevased põlvkonnad sunnitakse võlaorjusse. Kapitaliringluse vajadustest tingitud majanduses tekitab tehnoloogia areng ja tootlikkuse kasv paratamatult surve uute kaubastatavate soovide ja vajaduste järele, kuid avab sama hoobiga ka võimaluste akna hüvede kaubastamisest vabastamiseks. Ärgem unustagem, et sellised avalikud hüved nagu tervishoid, põhi- ja keskharidus ning töötuskindlustus on kaubastamisvabad teadlike poliitiliste otsuste tulemusena. Ärme kaota kõrghariduspoliitikas kohta poliitikale.
Joonatan Nõgisto on Eesti Üliõpilaskondade Liidu asejuht.
1 Lyndon B. Johnson, Statement by the President Announcing the Calling of a White House Conference on Education. Online by Gerhard Peters and John T. Woolley, The American Presidency Project.
2 OECD (2021), Population with tertiary education (indicator).
4 Ronald Brownstein, American Higher Education Hits a Dangerous Milestone. – The Atlantic 3. V 2018. America’s Declining Investment in Higher Education – The Atlantic
6 Linda Eensaar, Indrek Kuus, Rektorite hinnangud: tasuta kõrgharidus on lühinägelik ja muudab laisaks. – Novaator 2. III 2018. https://novaator.err.ee/686958/rektorite-hinnangud-tasuta-korgharidus-on-luhinagelik-ja-muudab-laisaks
7 David Harvey, Marx, Capital, and the Madness of Economic Reason. Oxford University Press, New York 2018.
