Kahe võimaliku riiklikult rahastatava kultuuriehitise asukohaks on pakutud Tallinna ajaloolist linnakindlustuste ala: ooperiteater soovib laieneda Tammsaare parki (täpsemalt Uue turu platsile) ja Helioru kontserdimaja, mida alguses plaaniti Harjuoru veerele, loodetakse ära mahutada Skoone bastionile või suisa selle sisse. Kahjuks on avalikkusele nende ideede kohta jagatud infot väga napilt ja alles nii-öelda viimasel tunnil. Muinsuskaitse ekspertidest koosnev ICOMOS Eesti on teinud hoiatava avaliku pöördumise, milles soovitab leida mõlemale Eesti kultuurile olulisele ehitisele vähem problemaatiline asukoht.
Tallinna linnakindlustused pole mitte üksnes mälestisena riikliku kaitse all, vaid muldkindlustustele rajatud haljasvöönd on üks osa Tallinna vanalinna muinsuskaitsealast ja UNESCO maailmapärandist. Mõlema kihistuse – nii kaitseehitiste kui ka parkide – säilitamine kuulub muinsuskaitseala selgelt sõnastatud kaitse-eesmärkide hulka. Vabariigi valitsuse poolt kehtestatud põhimääruses on kokku lepitud, et tuleb hoiduda muldkindlustuste pinnasega täidetud sisekubatuuri hoonetena väljaehitamisest, neile peale- ja juurdeehituste tegemisest ning maa alla ehitamisel ei tohi kahjustada säilinud kindlustuselemente.
Plussid ja miinused
Kuigi uusehitised muldkindlustus- ja haljasvööndis ei ole välistatud, on olemas mingid põhimõtted, mida pealiskaudselt ja kiirustades tehtud otsustega kompromiteerida poleks kuidagi mõistlik. Tallinna vanalinna ümber rohevööndi loomise otstarbekusest saadi aru juba 150 aastat tagasi, kui linnakindlustuste ala lõplikult tsiviilvõimudele üle anti, ja vaevalt on selle mõtte asjakohasus ajaga kahanenud, pigem vastupidi, ümbritsev linn on ju muutunud tihedamaks. Rohevöönd markeerib Tallinna linnastruktuuris pelgalt juba oma olemasoluga endist kindlustuste ala, aga pakub ka parimaid võimalusi kaitseelementide säilitamiseks ja eksponeerimiseks toetavas, mitte liialt tihedalt täis ehitatud keskkonnas. Ajaloolised kaitseehitised eeldavad üldiselt mõjule pääsemiseks enda ümber vaba ruumi. Teisest küljest on tõsi, et just sellele vanalinna ja eeslinnade vahele jäävale alale rajati XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses mitmed ühiskondlikud hooned, mida tänapäeval hindame omaette väärtusena. Kergesti võib tekkida arvamus, et kui esiisad võisid, siis miks ei võiks meie sellega jätkata vastavalt oma (suurenenud) vajadustele. Sellise mõtteviisi kitsaskoht on aga see, et ei linnaruum ega ka muinsusväärtused (nt linnakindlustused ja nende maa sees säilinud ehk arheoloogilised osad) pole ammendumatu ressurss. Seega tuleb kõiki plusse ja miinuseid hoolega kaaluda.
Kui jätta kõrvale tsaariaja lõpp, mil alles suhteliselt äsja sõjalises kasutuses olnud kindlusehitisi ei tajutud väärtusena, siis hiljem on hooneid ehitatud ja laiendatud peamiselt olemasolevatesse hoonestuskvartalitesse. Tuleb küll tunnistada, et nii Eesti Vabariigi ajal kui ka nõukogude perioodi alguses toimus see sageli nende kvartalite ajalooliselt väljakujunenud tihedust ja mahte ignoreerides (see oli nii näiteks Vabaduse väljaku, Pärnu maantee, Valli ja Aia tänava vanalinna poolsele küljele kerkinud majade puhul). Üldiselt on pärast tsaariaega väga vähe juhtumeid, kus suuremahuline uus hoone oleks rajatud ilma mingi eelneva hoonestuseta alale, liiatigi siis haljasalale. Küll aga on näiteid nii enne kui ka pärast II maailmasõda, kus varem hoonestatud kruntide või platside arvelt on laiendatud haljasalasid. Kõige problemaatilisem nõukogude perioodi ehitis pargivööndis – Aia tänava ujula – jõudis valmida veel enne kui 1966. aastal moodustati vanalinna kaitsetsoon, ja illustreerib tänaseni üsna ilmekalt, miks ei tohiks selliseid mahte vanalinna parkide kõrvale lubada. 1980. aastatel sama, Aia tänava otsa ehitatud vanalinna elamuvalitsuse hoonetekompleks (praegu Reval-Sport), on küll mastaapne, kuid ei mõju sedavõrd võõrkehana, sest järgib ajaloolise bastioni kuju ja selle ees on ruumi haljasalale.
Pärast iseseisvuse taastamist ehitatud uued hooned paiknevad peamiselt Aia ja Wismari tänava piirkonna hoonestuskvartalites (nt WW Passaaž, (Raivo Puusepp, 1997), Aiamaja (elamu Aia tänaval Tallinna vanalinnas, Villem Tomiste, Ott Kadarik, Mihkel Tüür, 2009), Taani saatkond (Bøje Lundgaard ja Lene Tranberg, 1999), Vabamu (Indrek Peil, Siiri Vallner, Tomomi Hayashi, Toomas Kuslap, 2003) ja selle kõrval olev kortermaja). Jaani kiriku vastas üle Pärnu maantee asuvasse seni suhteliselt hõredasse kvartalisse on ehitatud inglise kolledžile spordihoone (Koko Arhitektid, 2007) ja on lubatud ehitada spordihoone ka reaalkooli kõrval paikneva spordiplatsi kohale. Vabaduse väljaku maa-alune parkla ja Vabadussõja võidusamba ala tekitavad kahetisi tundeid, sest ühelt poolt on seal kaitseehitisi üsna palju eksponeeritud, teisalt aga kaasnes ehitusega ka ajaloolises keskkonnas märkimisväärseid kadusid, nii et seal tehtut kriitikata eeskujuks võtta oleks liig. Igal juhul senises muinsuskaitse praktikas lubatud uusehitised, kas pidada neid õnnestunuks või mitte, ei paku ka parima tahtmise juures ettekäänet vanalinna parkidesse ehitamiseks. Vanalinna pargivöönd vajaks kindlasti uuendamist, kuid õige oleks seda teha pigem maastikuarhitektuuri lahendustega ja piirduda pargi funktsiooni toetavate väiksemas mahus ehitistega. Selline on näiteks Tammsaare pargis äsja valminud paviljon (Kadarik Tüür Arhitektid, 2020), mis ehitati sõjas hävinud turuhoone kohale ja ühtlasi võeti kasutusse maa sees säilinud keldriruumid.
Uued väärtused vana hinnaga?
Skoone bastion, kuhu soovitakse ehitada Helioru kontserdimaja, on Tallinna silmapaistvaim seda tüüpi kaitseehitis. Estonia juurdeehituse puhul on küsimus pigem maa sees säilinud kindlusemüürides. Need ehitised, millest siin on juttu, esindavad Tallinna kaitseehitiste erinevaid etappe. Skoone bastion on ehitatud Rootsi ajal XVII sajandi lõpus ja XVIII sajandi alguses osana suurest projektist, mille kohaselt oleks sarnaste ehitistega ümbritsetud kogu vanalinn ja laiendatud hoonestusala mere suunas. See illustreerib ilmekalt suurejoonelisi kindluseehituskavasid perioodil, mil Tallinn kuulus Rootsi Läänemere-äärse impeeriumi koosseisu. Bastionile annab üldkuju umbes nelja ja poolesaja meetri pikkune eskarpmüür, millest praegu on näha alla poole ja mitte täiskõrguses, kuid selle sama oluliseks tunnuseks on ka pinnasest nõlvadega kujundatud mitmetasandiline reljeef, mis on hästi säilinud ja mille korrastamine nõuaks vaid suhteliselt väikest vaeva. Bastioni Rannamäe tee poolsel küljel võiks olla ajalooliste ehitiste – püssirohuait, varjend, restoranihoone – kohal uusehitis, kuid ilmselgelt on ajaloolised mahud oluliselt väiksemad, kui mistahes Eestis viimasel ajal ehitatud kontserdimajal. Teisel juhul on Uue turu platsi all, Draamateatri ja Estonia vahelisel alal, terviklikult säilinud poolbastioni* müürid, mis on seotud venelaste poolt Tallinna muldkindlustusvööndis 1750.–1770. aastatel ette võetud kõige ulatuslikumate tsaariaegsete uuendustöödega, mille käigus kaasajastati kogu Virumäe ja Harjumäe vaheliste kindlustuste planeering. Sellel perioodil lõpliku kuju saanud Virumägi on tegelikult samuti osa ühest bastionist, millega tuleb arvestada. Selgituseks olgu mainitud, et teravikuna Estonia poole sirutuv poolbastioni eskarpmüür ulatub maapinnast umbes kuue kuni seitsme meetri sügavusele, selle laius ülaosas on üle kolme ja allosas üle nelja meetri, kraavi väliskaldas lisandub vaid veidi väiksem kontreskarpmüür. Seega ootaks meid ooperiteatri laienduse ehitamisel ees sarnane olukord nagu Vabaduse väljakul.
Pole veel selge, kui ulatuslikud kaevetööd mõlema projektiga kaasnevad ja kas uute mahtude sees õnnestuks ajaloolisi kaitsemüüre kuidagi säilitada ja mõistlikult eksponeerida. Senine kogemus näitab, et üldiselt lammutustest siiski suuremas või väiksemas mahus pääsu ei ole. Seega ikkagi uued väärtused vanade hinnaga? Loodetavasti mitte!
* Täisbastionist erines poolbastion oma põhiplaani mõneti lihtsama geomeetria poolest (üks külg ei olnud liigendatud).
