Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
kultuuriajakirjandus – Sirp
Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Metonüümiline Jaan Kross: ajalugu kui laiendatud elulugu

    MAREK TAMM

    Toomas Haug sedastas 1998. aastal läbinägeliku üldistusjõuga: „Iga Jaan Krossi uus romaan on nagu toekas ehituskivi suurde eepilisse monumenti, mida kirjanik on kolme aastakümne jooksul ehitanud oma esimestest proosateostest alates. Iga uue romaaniga on saanud selgemaks selle ehitise kindel plaan ning eesmärk. Võib julgesti öelda, et Kross kavatseb oma monumenti haarata kogu Eesti (aga kaudsemalt ka Euroopa) uusaegse ajaloo, keskaja piiritagusest kuni meie päevadeni välja.“1 Talle on hiljem sekundeerinud Krossi biograaf Juhani Salokannel: „Kogu tema loomingu eesmärk on luua eestlastest Bildungs­roman, romaan rahvuse arengust.“2

    Selle rahvuslik-monumentaalse ettevõtmise teeb aga eriti huvitaks selle omaelulooline iseloom. Kross ei ole kunagi salanud, et eestlasi ajalukku kirjutades – neid rahvuseks kirjutades – on ta ühtlasi ajalukku kirjutanud iseennast.3 Juba 1971. aastal tunnistas ta siinsamas ajalehes ilmunud vestluses: „Minu kodumaa minevik kujutab endast just nagu minu enda mineviku laiendatud varianti.“4 „Vahelugemiste“ III köites (1982) loeb Kross üheks oma illusiooniks selle, et „mina ei võta ajalt oma nägu, vaid annan ajale oma näo“.5 1989. aastal Loccumis peetud ettekandes mõtestas ta oma loomingut kui „laiendatud autobiograafiat“6, selgitades täpsemalt oma kirjatööde omaeluloolisi alltekste Tartu ülikoolis 1998. aastal peetud loengukursusel, mis viis aastat hiljem ilmus omaette raamatuna.7

    Kui Krossi varaste ajalooliste romaanide puhul on autobiograafiline mõõde enamasti kaudne, autori enda sõnutsi saab rääkida nende „sekundaarsest autobiograafilisusest“, siis novellid ja hilised romaanid on valdavalt tunnistuseks „primaarsest autobiograafilisusest“: siin segunevad ajalugu ja elulugu juba nii tihedalt, et õmbluste otsimine näib asjatu. Täpsemalt öeldes sulanduvad need kokku mälukirjanduseks, millest saab Krossi peamine mängumaa 1990. aastatel, ent mille saabumist ennustavad juba 1980. aastate esimesed autobiograafilised novellid. Kui ajaloolised romaanid käsitlevad Krossi sõnutsi „mälutaguseid sündmusi“, siis omaelulooline kirjandus „peaks olema, vastupidi, võimalikul määral üksnes mälupidetusele toetuv“.8 Krossi väimees Jaan Undusk on selle rollimuutuse tabavalt kokku võtnud: „eesti kõige erudeeritumast kirjanikust sai eesti kõige elutargem kirjanik. Eesti kultuuriajaloo parimast tundjast sai Eesti Vabariigi tähtsaim pealtnägija“.9

    Kirjaniku lapselapse Johanna Rossi koostatud mahukas kogumik omaeluloolisi novelle pealkirjaga „Sobimatute seikade võlu“ on väga hea materjal, et arutleda Krossi lühiproosa poeetika ja metafüüsika üle, näidata ilukirjanduse, ajaloo ja eluloo põnevaid põimumisi klassiku loomingus.

    Krossi autobiograafiline ruum

    Krossi loomingu „autobiograafiline ruum“ (kui laenate üht prantsuse autobiograafia-uurija Philippe Lejeune’i mõistet10) võtab selgema kuju 2000. aastate alguses, kui kahes köites ilmub kirjaniku mälestusteraamat „Kallid kaasteelised“ (2003, 2008). Memuaarid moodustavad varasemate ilukirjanduslike tekstide loomuliku jätku, hajutavad veelgi rajajooni tegeliku ja väljamõeldu vahel. Eriti aredalt on see selgunud päris viimastel aastatel, kui eravaldusest on trükisõnasse jõudnud mitmeid Krossi kirju, kõige viimati vangilaagritest ja asumiselt Siberis (1946–1954).11 Kui nende valgel lugeda Krossi ilukirjandust ja mälestusi, siis ilmneb selgelt, et viimased moodustavad ühe terviku. Kross kasutab oma mälestustes romaane ja eriti novelle asitõendite aseainena, tsiteerib neid pikalt, teinekord ka jutumärkideta. Väga iseloomulikud on fraasid, nagu „ma olen seda üsna tõetruult kirjeldanud novellis „Põgenemine““, „novellis „Stahli grammatika“ olen seda ainult üsna vähe „kirjanduslikumaks painutanud“, „olen novellis „Morse“ tegelenud selle päevaga enam kui küllalt“, „umbes seda ma ju väidan ka oma novelli „Tuhatoos“ avalehekülgedel“, „selle kohta olen oma „Vürsti“-novelli teises pooles juba kirjutanud“ jne.12

    Hea näite, kuidas kirjandus asub Krossi mälestustes tegelikkuse asemele, pakub üks episood romaanist „Väljakaevamised“ (1990), mis räägib kahest Siberi vangilaagrist põgenenud ungarlasest, kelle tegu saab saatuslikuks romaani ühele peategelasele, Endel Rüngale, kes oli määratud päevnikuna nende üle valvama. Tartu ülikooli loengutes „Omaeluloolisus ja alltekst“ osutab Kross, et „see lõik on väga puhtal kujul elust maha kirjutatud“13 ja põhineb Villem Raami tunnistusel (too on Endel Rünga prototüüp). „Kallites kaasteelistes“ kinnitab Kross selle juhtumi tõesust uuesti,14 kuid, nagu Jaan Undusk on hiljuti algallikate põhjal näidanud, ei olnud tegelikult põgenikud mitte ungarlased, vaid soomlased, täpsemalt Eestis elanud ingerlased, ja neid oli kolm, mitte kaks. „Selliseid sihilikke või kogemata asendusi, et mitte öelda – loova mälu assotsiatiivseid ümberlülitusi leidub Krossi tekstides palju,“ nendib Undusk põhjendatult.15

    Lühiproosast pakub kõneka näite sellistest „mälu assotsiatiivsetest ümberlülitustest“ novell „Tuhatoos“, kus on kirjeldatud peategelase rongisõitu Kirovi tapivanglast Knjažpogosti vangilaagrisse tillukeses kupees koos 17 leedu omakaitsemehega (lk 412–413). Sama episoodi esitab Kross tegelikkuse pähe „Kallites kaasteelistes“, kusjuures ta küsib endalt hakatuseks: „kas ma pole äkki lasknud end fabuleerimisvaimustusel rappa vedada ega ole kaheksateistkümnese kupeeseltskonnaga liialdanud?“ Ja vastab: „Nii et meenutasin ja mõõtsin mõttes kupeeavarused hoolega üle. Ja tulin järeldusele: ei, ma ei olnud üldse liialdanud.“16 Kui aga lugeda Krossi vahetult pärast kirjeldatud sündmusi saadetud kirja oma abikaasale ja tema perele, avaneb rongisõidust sootuks teine pilt: „Sõit oli sõna tõelises mõttes suurepärane. Väga soe Stolõpinivagun. Magamisase oma päralt. Sõitsin kogu tee lahtiriietatult, pesuväel imedes Sinu ameerika vitamiine ja kõneldes – prantsuse keelt. Minu reisuseltskonnaks oli üks advokaat, Rumeenia ukrainlane ja üks tema kaasmaalane, kaubandusteadlane, doktor Antverpenist. Selle matkaosa tingimused ja naabrus tundusid mulle sama veidratena kui kindlasti Sullegi seda lugedes.“17 Novellikogu koostaja Johanna Ross resümeerib asjakohaselt: „Lühidalt öeldes on mälestusraamatul ja siinsetel novellidel omavahel kohati vahest suuremgi ühisosa kui nii-öelda range tegelikkusega.“18

    Jaan Krossi eksliibris. Evi Tihemets. Ex libris Jaan Kross. Söövitus, 1980. Eesti Kunstimuuseum. Autori loal.

    Krossi novellipoeetika

    Krossi novelliloome jaguneb kaheks mõtteliseks tervikuks. Varased jutud, mis on põhilises koondatud kogusse „Klio silma all“ (1972), katavad aega XVI sajandi algusest XIX sajandi lõpuni. Need kuuluvad loomuldasa kokku ajalooliste romaanidega, mis hõlmavad enam-vähem sama ajaperioodi. Uue loometsükli juhatavad sisse novellivihikud „Kajalood“ (1980) ja „Ülesõidukohad“ (1981), millele järgneb terve rida üksiknovelle ajakirjas Looming, seda 2004. aastani välja. Need ongi koondatud vaatlusalusesse kogusse, kus need on juttude omaeluloolisust rõhutades reastatud toimumis-, mitte kirjutamisaja järgi. Ajaliselt haaravad hilisemad novellid perioodi 1939. aasta sügisest kuni kirjutamisajani, XXI sajandi alguseni välja, kuid peamiselt siiski sõja- ja stalinismiaastatega seonduvat.

    Kogumiku veerandsada novelli moodustavad üsna selgepiirilise ja sidusa jutukorpuse, mida seob ennekõike sarnane jutustajahääl. Kõik lood on kirjutatud minajutustusena, isegi kui see „mina“ varieerub ositi tekstist teksti. Kõige sagedamini räägib meiega autori alter ego Peeter Mirk, ent niisamuti tolle Doppelgänger Jaak Sirkel. Novellis „Eesti iseloom“ on jutustajaks erandlikult Valter Kaur. Sirkel ja Mirk on lugejatele tuttavad ka Krossi romaanidest. Viimane figureerib „Väljakaevamistes“, esimene aga „Wikmani poistes“ (1988), „Mesmeri ringis“ (1995) ja „Paigallennus“ (1998).

    Novellimaailma sisemist sidusust rõhutavad mõned ristviited. Näiteks novellis „Süit kolmele klaverile või ehk siiski ainult kahele“ (1996) viitab Kross oma varasemale novellile „Minu onupoja jutustus“ (1991): „Olen ju kuskil juba kirjutanud onu Augustist ja tema eluaegsest lõhestatusest kahe eneseteostuse vahel …“ (lk 631). Vaatlusaluses väljaandes võimendavad raamatu sidusust lisatud kommentaarid ja fotod, mis toovad välja novellide prototüüpe ning suunavad seeläbi novelle lugema läbivalt autobiograafilises võtmes.

    Kuigi Krossi omaelulooline jutumaailm moodustab selge sisulise ja stilistilise terviku, ei taotle see pakkuda üldistavat läbilõiget ei Eesti XX sajandi ajaloost ega autori omaenda eluloost. Kross on keskendunud teadlikult episoodidele, mida ta peab tähenduslikeks ja mis markeerivad Eesti saatusehetki. Juhani Salokannel kirjutab asjakohaselt: „Jaan Kross kasutab oma elulugu kronoloogia seisukohalt katkendlikult ja faktoloogilisest seisukohast kapriisse vabadusega. Selle põhjuseks on, et omaelulooliste teoste tähtsaim eesmärk ei ole siiski kirjaniku enese kogemuste dokumenteerimine, vaid kogu rahva läbielatu käsitlemine.“19

    Krossi novellimetafüüsika

    Kuid Jaan Kross ei oleks suur kirjanik, kui ta piirduks vaid iseenda ja oma rahva kirjutamisega ajalukku. Krossi novellidele on iseloomulik selge metafüüsiline mõõde: konkreetsete aja- ja elulooliste seikade taustal arutleb ta inimelu suurte küsimuste üle, mis lubavad tema jutte lugeda märksa universaalsemas võtmes. Kross on ise tunnistanud juba osundatud 1971. aasta intervjuus, et teda huvitab ennekõike kirjanduse moraalne plaan, „mis on isegi kõige kaugematel ajaloolistel ja geograafilistel koordinaatidel mõneti ühine“.20

    Kui tahta Krossi novellimetafüüsika lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et selle põhipinge kulgeb kahel teljel: surm vs. süü ja saatus vs. sattumus. Krossi esimeste autobiograafiliste novellide surmateema pälvis varakult kriitikute tähelepanu, nii et autor pidi ka ise oma morbiidset motiivistikku põhjendama. Ta tõi välja kaks peamist ajendit: esiteks novellide tegevusaja, mis oli tavatult traagiline ja ohvriterohke, teiseks puänteerimissoovi, milleks surm hästi sobib.21 Kuid Krossi surmamotiiv saab sügavama tähenduse paaris süüteemaga, mis võttis samuti kuju 1980. aasta novellides. Jaan Undusk on selle hästi välja toonud: „Raamatu [„Kajalood“] igas loos esineb mõne lähedase isiku surm, milles minajutustaja tunneb end olevat kaassüüdlane, ehkki surma vahetud põhjused ja võiks öelda ka – kellegi tegelik süü on kusagil mujal. Seesama ebamäärane süütunne ehk nagu on öeldud – ellujäämise süü saadab sealtpeale kogu mälestuslikku ainest, kõike, mida Kross jutustab omaenese elust või mille ta lavastab neis XX sajandi aegruumes, kus ta ise on liikunud.“22

    Kõige reljeefsemalt joonistub surmasüü motiiv välja novellis „Toru“, kus peategelane aitab kütusevagunis Soome põgeneda ühel sõbral, kes reisil lämbub. „See vaevas mind pikalt. See on mind aastaid vaevanud. [—] Aga süütunnet ei õnnestunud mul välja oksendada. Ma lihtsalt harjusin sellega. Nagu peaaegu kõigega harjutakse“ (lk 201). Kui Kross kommenteerib hiljem autobiograafilises vaates oma novellide süüteemat, siis omaenda eluga seobki ta kõige vahetumalt „Toru“ sündmustiku: „„Toru“-novellis jääb surmasüü vari – Ilmar Timmase surmasüü vari Peeter Mirgi teadvuses päästmatult alale. Ja kuivõrd Peeter Mirk on neis novellides küll muutuval ja vahelduval määral, aga mingil määral ikkagi autori alter ego’ks – ulatub süüdioleku küsimus sealt otse mu endani. Ja ulatub, mis seal salata – siiamaani.“23 Novellides jääb surmasüü peategelast saatma visa sagedusega, sh lapsepõlvest rääkivas „Ristis“ (autori hingele jääb vanaisa surm), nooruseale pühendatud „Marrastuses“ (autori hingele jääb kunagise armastatu surm), ülikoolieast kõnelevas „Eksamis“ (autori hingele jääb metsavenna tapmine) ja vanglaperioodist pajatavas „Vandenõus“ (autori hingele jääb kaasvangi hukkumine). Viimase novelli lõpumoraal omandab tugeva psühhoanalüütilise mündi, kui minajutustaja kirjutab Lehtpuu-nimelisele ohvrile mõeldes: „Olen vahepeal möödunud aastakümnete jooksul enam-vähem vabanenud suhtelisest depressioonist, mida ma, võrreldes okasmetsades viibimise mõnuga, kaua aega lehtmetsades viibides tundsin. Aga kui ma mullu suvel nägin Alutagusel lend­oravat, летун’i, sööstmas vana pärna haraliste okste vahel üle sinise taeva, tabas mind ootamatu süütundeäng selle reliktse looma saatuse pärast, ja ma sain alles pika juurdlemise peale aru, miks“ (lk 388).

    Kuid rööpselt surma ja süüga pingestab Krossi novelle saatuse ja sattumuse teema. Kohati kasvab ka viimane välja süütundest, näiteks „Marrastuses“, kus minajutustaja küsib endalt, kas ta oleks saanud midagi armastatu päästmiseks teha: „Võib-olla oleksin ma pidanud nende saatust armetute meeleheitlike viljatute sõnadega muuta püüdma? Ühe teise saatusega asendada püüdma? Millist saatust millisega? Ma ei tea“ (lk 128). Või arutledes „Torus“ oma rolli üle sõbra surmas: „Sündmuste juured on tegelikult lõputud. Ka sündmuste külv on õigupoolest määratlematu“ (lk 201).

    Krossi kummitab ilmselgelt juhuse ja ettemääratuse vahekorra küsimus. „Minu onupoja jutustuses“ kirjutab ta oma dilemmast kõige selgemalt: „Aga võib-olla on iga sündmuse taga kaheteistkümnekordne, tuhandekordne, lõpmatukordne kokkusattumus? Iga juhuse, iga sündmuse noolelennu ümber mitte kaheteistkümne-, vaid lõpmatukordne pronkskirvesilmade rida? Kust viimane kui nool lendab aimates või aimutult läbi? Nii et kõik toimuv on ühtlasi ja ühtlaselt ebatõenäone ja tõene“ (lk 94). Või siis novellis „Onu“: „Mardimäe mõisa sattusin ma tookord täiesti juhuslikult. Või – et meie suhuharjunud sõnade kallal norida – mida tähendab üldse juhus? Võib ju ka väita, et sattusin sinna otse mööda eeldusteahela katkematuid lülisid. Kusjuures ahel ise algas jumal teab millest“ (lk 265).

    Paistab, et juhusemotiiv on üks neid valikukriteeriume, mis on pannud Krossi oma ainest valima. Otsesõnu tunnistab ta seda kahekõnes mõttelise lugejaga novellis „Tuhatoos“: „Ah et jutustaksin kõige ebatõenäosema loo, mis minuga tõesti on sündinud?“ (lk 403). Novellis „Põgenemine“ poetatud lause – „Ja mõtle, kui kummaliselt päästab saatus mõnikord elu sõlmed lahti“ (lk 261) – sobib hästi iseloomustama Krossi autobiograafiliste novellide põhihoiakut. Saatus ja sattumus on Krossi käsituses ühe mündi kaks külge, ta nimetab juhust kõnekalt „saatuse kõige saatuslikumaks elemendiks“ (lk 591). Krossi novellimaailm on küll ettenägematusest küllastunud, ent kummati hõljub selle kõige kohal selge ettemääratuse vari. Kirjeldades „Tuhatoosis“ ootamatuid kokkusattumusi Siberi vangilaagris, mis võisid päästa ta elu, resümeerib minajutustaja oma kogemuse: „Ja veel mõtlesin ma – ja võiks ütelda – mõtlen siiamaani: maailmas leidub niisuguste juhuste tasand, mis tõestab, et Suur Tuhatoosiisand on olemas“ (lk 425).

    Kui see kiire analüüs kokku võtta, siis on Kross teinud jutukirjanduses tõelise kübaratriki. Ta on suutnud kirjutada oma elu meeldejäävamad episoodid eestlaste ajaloo osaks, muuta oma eluloo „Eesti saatuse personifikatsiooniks“24, ja liita selle sujuvalt Eesti rahvusele püstitatud eepilise monumendiga, mille rajamisele pühendus ta 1970. aastate alguses. Kuid sellele elu- ja ajaloo põimitusele annavad igavikulisema mõõtme Krossi metafüüsilised kinnismotiivid, mis lubavad tema novelle lugeda eksistentsiaalsete küsimuste universaalsel foonil. Kross suudab niisiis metonüümiliselt kirjutada korraga iseendast, oma rahvast ja tervest inimkonnast – seda oskust on antud vähestele.

    1 Toomas Haug, Krossi proosa. Fundamentaalset. – Looming 1998, nr 6, lk 935.

    2 Juhani Salokannel, Jaan Kross. Tlk Piret Saluri. Eesti Keele Sihtasutus, 2009, lk 388.

    3 Vt lähemalt Marek Tamm, Monumentaalkirjandus. – Looming 2008, nr 2, lk 272–275.

    4 L. Mil, Tasakaalutunne. Jutuajamine Jaan Krossiga. – Sirp ja Vasar 5. III 1971.

    5 Jaan Kross, Vahelugemised. III kd. Eesti Raamat, 1982, lk 6.

    6 Jaan Kross, Sei kein Narr … Mein Schreiben als erweiterte Biographie. Aus der anschliessenden Diskussion. Rmt: Der Verrückte des Zaren. Jaan Kross in Loccum. Toim Olaf Schwencke. Evangelische Akademie Loccum, 1990.

    7 Jaan Kross, Omaeluloolisus ja alltekst. Eesti Keele Sihtasutus, 2003.

    8 Jaan Kross, Sobimatute seikade võlu. Koost Johanna Ross. Eesti Keele Sihtasutus, 2020, lk 700 (edaspidi viited sellele raamatule teksti sees).

    9 Jaan Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Ilmamaa, 2016, lk 689.

    10 Philippe Lejeune, Le pacte autobiographique. Seuil, 1975, lk 41–43.

    11 Jaan Kross, Kallid krantsid. Kirjad vangilaagritest ja asumiselt Siberis 1946–1954. Koost Eerik-Niiles Kross. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 2021.

    12 Jaan Kross, Kallid kaasteelised. Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 107, 116, 121, 187, 193, 360.

    13 Jaan Kross, Omaeluloolisus ja alltekst, lk 54.

    14 Jaan Kross, Kallid kaasteelised, lk 383.

    15 Jaan Undusk, Kaks kanget Krasnojarski kraist. Veidike Villem Raamist, seoses ka Jaan Krossiga. – Looming 2020, nr 5, lk 706.

    16 Jaan Kross, Kallid kaasteelised, lk 250.

    17 Jaan Kross, Kallid krantsid, lk 220–221.

    18 Johanna Ross, Sobimatute seikade süüdimatu võlu. Saateks. Rmt: Jaan Kross, Sobimatute seikade võlu, lk 750.

    19 Juhani Salokannel, Jaan Kross, lk 389.

    20 L. Mil, Tasakaalutunne, lk 2.

    21 Jaan Kross, Omaeluloolisus ja alltekst, lk 144.

    22 Jaan Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest, lk 701.

    23 Jaan Kross, Omaeluloolisus ja alltekst, lk 145.

    24 Rein Veidemann, Autobiograafiline Jaan Kross. – Looming 2002, nr 3, lk 381.

  • Meie igapäevane kurjus

    KAISA EICHE

    Eike Epliku näitus „Jagatud territoorium“ Tartu kunstimuuseumis kuni 30. V, kuraator Annegret Kriisa ja graafiline kujundaja Silver Sikk.

    Eike Eplik on kunstnik, õpetaja ja kolmel järgmisel aastal kunstnikupalga saaja. Tema personaalnäitust „Jagatud territoorium“ saavad huvilised pandeemia piirangute leevenedes külastada Tartu kunstimuuseumis. Näituse kuraatori Annegret Kriisa sõnul tuleb peagi muuseumi kirjastuselt välja trükis „Eike Epliku „Jagatud territoorium“ ja teised näitused aastatest 2011–2021“, mis annab muu hulgas kunstniku senisest loomingust mahuka visuaalse ülevaate.

    Tüdruk, kes kõike armastas1

    Eike Eplik õppis skulptuuri Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (nüüd Kõrgemas Kunstikoolis Pallas) ja Eesti Kunstiakadeemias. Tema kunst on sageli terviklik ruumiinstallatsioon või kogu galeriid hõlmav keskkond, mis on täis kõikvõimalikke kips-, savi- või portselan­skulptuure vaheldumisi taaskasutatud materjalide, leidesemete (topised, klaaslilled jne) ja loodusliku ainesega (oksad, kõrred jne).

    Tutvusin Eike Eplikuga 2011. aastal tema kunstnikuks kasvamise teekonna alguses, kui ta korraldas Tartus Y-galeriis pärast kunstiakadeemia magistritöö näitust „Maja ja mina“ (2010) oma esimest koolivälist isikunäitust. Aasta hiljem pälvis ta kaasaegse kunsti festivali „Art ist kuku nu ut“ produktsiooni­stipendiumi Kuku Nunnu, mille raames korraldati Y-galeriis Epliku isikunäitus „Tüdruk, kes kõike armastas“. Mõlemad olid mahukad näituseprojektid, rohkete detailide, varieeruva materjalikasutuse ning hargnevate katkestatud lugudega.

    Näib, et Gaston Bachelard’i „Ruumi­poeetikast“ lähtunud Epliku magistritöö näituse isikliku ja poeetilise kehamällu talletatud ruumikogemuse kontseptsioon on siiani tema väljapanekute üks allhoovusi. Tollal kirjeldas ta Müürilehele antud intervjuus2, et tema lapsepõlve­kodu Rapla lähedal oli kui imedemaa, kus sai vennaga mänguliselt ning asju ise meisterdades oma aega sisustada, ja et skulptuuri õppima minek tundub tagantjärele ainuõige otsus, sest materjalitunnetus on talle siiani kogu protsessi juures oluline. Ka järgnevas kirjelduses on midagi kehalist, materjali-fetišistlikku: „Ükskord võtsin kätte tüki savi ja teadmata, mida teha, hakkasin seda lihtsalt mudima. Vajutasin seda savitükki, muljusin, silusin, lükkasin savikihist välja suvalisi mügaraid, tegin veel mõne, siis veel – kuidagi loomulik oli see tegevus. Panin savi ära ja läksin koju. Järgmisel päeval naastes tundus, et võiksin jälle neid mügaraid teha, lihtsalt teha, mitte midagi mõelda, minna materjaliga kaasa. Nii ma tegingi.“3

     

    Teine läbiv (ja minu hinnangul intrigeerivaim) aspekt Eike Epliku loomingus on seotud kõhedusega, mida tekitavad kunstniku komplekteeritud kooslused või sinna pikitud detailid. Agressioon on sagedasti esinev kogemus või käitumisnorm nii inimeste seas kui loomariigis. Igasugune viide surma kujutamisele – komposteerumine, mumifitseerumine, kõdunemine, kehavigastused jms – võib põhjustada ebamugavust. Kunstniku enda suhtumine näib olevat elutervem, s.t surma aktsepteeriv.

    Kolmandaks on iga näitusega rõhutatud muu hulgas ka inimese ja looduse konflikti ehk küsimust (jaatava vastuse paratamatuse tõttu õieti seda polegi), kas olla või mitte olla ökosüsteemi osa. Jahi- ja tööstuskultuur, tarbimisharjumused ja globaalne loodusreostus on vaid mõned teemad, mis näivad kunstnikul südame peal olevat.

    Jagatud territoorium

    Tartu kunstimuuseumi isikunäituse pealkiri viitab ökoloogia põhipostulaadi tunnustamisele: kõik elusolendid on interaktsioonis nii omavahel kui ka keskkonnaga. Territoorium on piiritletud maa-ala, mida kasutab, haldab ja hoiab oma kontrolli all nii bioloogiline isend kui ka poliitiline institutsioon. Eike Epliku näitust võib käsitleda ajaloolises perspektiivis: kunstniku looming on muuseumi ostude ja personaalnäituse kaudu institutsionaalselt tunnustatud osa Eesti kultuuripärandis. Ökoloogilisest printsiibist lähtudes on s

    Muuseumi esimese korruse suuremasse ruumi on kuhjatud sammaldunud betoonplokke, mis mõjuvad postapokalüptiliselt. Plokkide vahele, kunstniku loodud savimügarate kõrvale on mitu ämblikku võrgu pununud. Need ehitusjäätmed meenutavad kinnisvarabuume ja sedagi, mis järgneb mulli lõhkemisele.

    ee meeldetuletus, et inimene kui superkohaneja4 kipub kogu aeg millegipärast unustama, et ta on endiselt suurema ökosüsteemi osa, mitte ei asu sellest väljaspool. Näiteks on Eplik mõningaid taimemotiive kujutanud koos neist siit-sealt välja kasvavate inimkätega, mis annab alust uskuda, et kunstnik näeb loodust inimlikuna. Ilmselt tahab ta äratada inimestes empaatiat. Selles võib näha ka hoopis kohaliku kunstielu mudelit, mis eksponeerib välja kui tervikut (mitte võtmes Tartu vs. Tallinn vms), esitledes selle üksikuid osalisi skemaatiliselt nagu õpikutes, et näete, see on Capsella bursa-pastoris5, ja selleks, et see saaks õide puhkeda, on sellel ka juured, mis peavad saama toitu ja vett. Kultuuririkkus oma mitmekesisuses.

    Eike Epliku näituste senine tagasi­side ja viitepunktid koonduvad enamasti muinasjuttude, looduse ja loomise temaatika ümber. 2012. aastal väitis Indrek Grigor: „Eplik ei tegele ei ühiskonnakriitiliste ega otseselt eksistentsiaalsete kaemustega, ka sürrealism tuleks jätta kõrvale. Ennekõike mängib autor nukkudega, kuid ei esita sealjuures sidusat jutustust, vaid mängib kodu – jutustab lugu, milles võib esineda konkreetseid episoode, millel aga puudub selge algus ja lõpp.“6 See võis tollal nii tunduda, kuid praeguseks on Eike Eplikust kujunenud ühiskonnakriitiline kunstnik. Ka mäng nukkudega pole kunagi lihtsalt mäng nukkudega.

    Apokalüpsise elutsükkel

    Viiteid inimese kohalolule Epliku loodud ajutises ökosüsteemis on vähe ja needki osutavad pigem surmale: inimesed olid kunagi, aga nüüd neid enam pole. Muuseumi esimese korruse suuremasse ruumi on kuhjatud sammaldunud betoonplokke, mis mõjuvad post­apokalüptiliselt. Sammal õitseb ja seda peab kastma. Plokkide vahele, kunstniku loodud savimügarate kõrvale, on mitu ämblikku võrgu pununud. Need ehitusjäätmed meenutavad kinnisvarabuume ja sedagi, mis järgneb mulli lõhkemisele. 1990ndatel hakati peale eramute ehitama ka ridaelamuid: majakarp pandi püsti ja siis sai raha otsa. Ridade viisi kummituslikke majakarpe, mõnel aknad-uksed ees, mõnel mitte. Sellistel ehitusjärgus territooriumidel mängides möödus ka minu lapsepõlv.

    Näituse ühel postamendil on eksponeeritud midagi, mis meenutab kaht mumifitseerunud väikelast. Täiskasvanud inimestest on näitusel vaid juuksed ja hambad, sest juuksed kasvavad teadupärast ka pärast surma mõnda aega edasi ja säilivad nagu hambadki soodsates tingimustes tuhandeid aastaid. Inimesed on Epliku loodud territooriumil kaotanud oma positsiooni looduse valitsejana ega ilmselt väärigi seda.

    Surma kujutamine on Eplikule loomulik: surm on elu osa ega ole kunstnikule tabu. 2012. aastal, kui intervjueerisin Eike Eplikku esimest korda, vastas ta küsimusele vägivalla kujutamise kohta oma näitusel „Väike oks“ (2012)7, et looduses pigem ei tunta vägivalla mõistet, õnnetusjuhtumeid nimetatakse juhuseks, ning lisas, et kõiges on potentsiaali nii heaks kui kurjaks.8

    Halb kultuur kultiveerib halba käitumist

    Mis on kurjus? Inimesi peetakse kurjaks nende tegude põhjal: mõrtsukas, valetaja, varas, vägistaja jne. Ühiskonna tumedamat poolt uuriv psühholoog Julian Shaw on väitnud, et üksikutele kurjategijatele osutades justkui eksternaliseeritaks ühiskonnast süsteemsed ja struktuursed probleemid, et pesta oma käed puhtaks – süüdi on keegi teine.9 Iseenda räpastele saladustele mõeldes adume oma mõtete, tegude, olukorra ja konteksti komplekssust ning keegi meist ei iseloomusta ennast kurja inimesena. Shaw on selgitanud meis pesitsevat kurjuse potentsiaali mõistepaari „igapäevane kurjus“ abil, sest paljugi kurjuseks peetavast on ootamatult sage nähtus. Ta on toonud mitmesuguseid näiteid, nende seas viite teaduslikule uuringule, mille kohaselt on oma elus mõrvafantaasiaid heietanud 73% meestest ja 66% naistest.10 Kellegi mõttes tapmine pole ju veel päris mõrv, eks? Kuid soodsate tingimuste kokkulangemisel mõrvu ometi millegipärast sooritatakse. Ka kurjategijate kohtu määratud karistusena hukkamist võib käsitleda kollektiivselt sooritatud mõrvana. Või igapäevasem näide toidutööstusest. Enamik inimesi sööb iga päev liha, aga ega me eriti ei mõtle võigastele asjaoludele ja tapamajade toimingutele, mida iga päev sooritatakse, et meil liha laual oleks. Pigistame silmad kinni. Silmakirjalikkus ja raha väänavad moraalinorme, kõigis on potentsiaali nii heaks kui kurjaks ja nendevaheline piir on ähmane.

    Valge vesiroosi risoom on mõõdukalt mürgine ja võimaliku hallutsinogeense toimega. Risoomne detail Eike Epliku näituselt „Biomass – kummitus nurgas“.

    Prügi on osa biomassist

    Inimese kurjusele või ka rumalusele osutamist leiab näituselt veel. Betoonplokkide vahel on kellegi pesa, kus hoolikalt põimitud loodusliku materjali kõrval leidub ohtralt ka kilet ja plastjäätmeid. Pole ka ime, sest kõik naftasaadustest tehtud ja masstarbimiseks mõeldud tooted säilivad keskkonnas ilmselt sadu või tuhandeid aastaid. Mikroplasti leitakse juba kõikjalt: Arktikast, Alpidest ja sügavaimate ookeanide põhjast.11 Kõik me hingame, sööme ja joome mikro­plasti sisse ja osaliselt ladestub see organismis. Nende mikroskoopiliste kehasiseste prügilademete mõju elusolendite tervisele pole moodsale teadusele veel selge. Võime endale tunnistada, et prügi on saanud Maa biomassi täisväärtuslikuks osaks ja seda ilmselt tükiks ajaks.

    Orgastiline aed12

    Esmakordselt Tartus Kogo galeriis eksponeeritud Eike Epliku ja Mehis Heinsaare koostöönäitus „Biomass – kummitus nurgas“13 on täielikult esindatud ka muuseumi näitusel. Eplik (taas)kasutab oma projektides järjepidevalt juba loodud näitusekomplektide ja koosluste osi. Kunstniku strateegia on seeläbi kooskõlas nii keskkonnasõbraliku ja jätkusuutliku produktsiooni kui ka laiema mõtteviisiga kunstis, aga ka inimtegevuses üldse. Kindlasti ajendasid teda näitust muuseumis taasesitama mullusest pandeemiast ja ühiskonna, ka Kogo galerii sulgemisest tingitud piirangud (mitte et muuseum praegu suletud poleks, aga see selleks). „Biomassi“ muuseumi ekspositsioonile töötab vastu loomuliku valguse puudumine: päikselisel päeval särasid Kogos kõik detailid. Lisaks sellele tekkis ebamäärane igatsus helilise dimensiooni järele. Millal piisab märkide kuhjamisest valgesse kuupi, et saavutada soovitu?

    Aastaid tagasi katsetas Eplik märkide kuhjamist avalikku ruumi. 2013. aastal Hanna-Liisa Kondile antud intervjuus14 oli kõneaineks Tartus festivalil „Uit“ osalemine ja Hiinalinna isetekkeliste datšade territooriumile ehitatud installatsioon, mis koosnes aiamajast, seal sees poolenisti käbidesse mattunud inimkehast, herilasepesast ja maja ees istuvast koerast, mis kohe ära varastati.

    Epliku arvates on suurepärane, et on inimesi, kes on seal aastakümneid aiamaad pidanud. „Kas kõik peab olema nii kindlalt piiritletud ja kaardistatud, et iga lapp on välja ostetud ja iga lapi eest makstakse,“ mõtiskleb ta. Kui midagi kasvatatakse toiduks osaliselt ise, on see kunstniku arvates mitmeski mõttes elutähtis tegevus, mille võimalust ei tohiks kelleltki ära võtta. Ometi sellist isetekkelist kultuuri seal Hiinalinna taga tänapäeval enam nii kontrollimatult ei viljeleta.15 Kohaliku omavalitsuse territooriumi haldav võimuorgan on sinna projekteerinud tee. Tee on selleks, et teistel gruppidel linnas parem elada oleks. Avalikus ruumis (kunstnikuna) teistega territooriumi jagades on enda soovitut saavutada mitu korda keerulisem.

    Hiljuti omandas Eike Eplik koos elukaaslasega Lõuna-Eestis väikese oma territooriumi, kus plaanib eksperimentaalselt, kohaspetsiifiliselt ja kaasaloovalt aretada (aia)(s)kul(p)tuure. Kas mõni julgem kukkurtihane võtab ühe Epliku mügaratest endale tulevikus pesitsuspaigaks, selgub edaspidi.

    1 https://eikeeplik.ee/tydruk-kes-koike-armastas.html

    2 Müürileht 2012, nr 22.

    3 Eike Eplik: Võiksin jälle neid mügaraid teha. – Postimees 15. X 2018. https://kultuur.postimees.ee/6429402/eike-eplik-voiksin-jalle-neid-mugaraid-teha

    4 Mattias Turovski, Keskkond, eetika ja empaatia. Pilguheit ökoholismi. – Sirp 16. I 2015. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/keskkond-eetika-ja-empaatia-pilguheit-oloholismi/

    5 Harilik hiirekõrv, teose „Kas sina näed neid ka?“ (2021) osa.

    6 Indrek Grigor. Teoretiseeriv sissevaade Eike Epliku eskapistlikku omailma. – Kaisa Eiche (toim). Tüdruk, kes kõike armastas. ART IST KUKU NU UT, Tartu 2012, lk 19.

    7 https://eikeeplik.ee/vaike-oks.html

    8 https://issuu.com/muurileht/docs/muurileht22_festivalieri2012/4

    9 TEDxOxford (2018) https://www.youtube.com/watch?v=atReK1tebCA&t=59s

    10 https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/016230959390019E

    11 https://www.theguardian.com/environment/2020/aug/17/microplastic-particles-discovered-in-human-organs

    12 Kaisa Eiche, Mõõn paljastab nii mõndagi – Müürileht 25. V 2020. https://www.muurileht.ee/moon-paljastab-nii-mondagi/

    13 https://eikeeplik.ee/biomass.html

    14 http://avalikruum.blogspot.com/2013/10/eike-epliku-hiinalinna-installatsioon.html

    15 Asso Ladva, Ehituselt jalust: Hiinalinna aiamaad kolivad paari aastaga uude kohta – Õhtuleht 24. IV 2020.

    https://www.ohtuleht.ee/999539/ehituselt-jalust-hiinalinna-aiamaad-kolivad-paari-aastaga-uude-kohta

  • Mingi (vana vahva) lasteaed

    ELS HEINSALU

    Leelo Tungal on kirjutanud palju vahvaid lasteluuletusi, üks nendest on „Vana vahva lasteaed“. Ainult et selleks, et maailm tunduks „mingi vana vahva lasteaiana“ peab tõesti „rõõmsas tujus kaema ja vaema“, sest muidu tundub see maailm lihtsalt mingi lasteaiana ja mitte just eriti vahvana.

    Kui mind mu laste juures midagi ärritab, siis see, kuidas nad aeg-ajalt omavahel nägelevad. No ikka nii südamest, igaühel oma õigus, ilmatuma suur ja ainumas; keegi ei ole nõus sellest sammukestki tagasi astuma, keegi ei üritagi kedagi teist mõista. – Teen ajalehe lahti ja loen uudiseid, lühidalt kokku võttes on olukord riigis ja maailmas sarnane eespool kirjeldatuga.

    Kõige kõvem argument lapsikutes elik poliitilistes vaidlustes on „Ats on loll!“ ja kõige kõvem vastuargument „Ise oled!“. Kurb on see, et need argumendid on kasutusele võetud ka vaktsineerimist puudutavates vaidlustes mõlema poole, nii vaktsiinivastaste kui ka -pooldajate poolt. Või ilmselt oleks õigem neid pooli nimetada „need, kes ei usu vaktsiinidesse või usuvad, et need on halvad“ ja „need, kes (tingimusteta) usuvad vaktsiinidesse“.

    Maailm on palju mitmekesisem: ei ole ainult „poolt“ ja „vastu“. Vaktsiinide puhul on ka neid, kes põhimõtteliselt vaktsiinide toimimisse usuvad, aga teevad eri põhjustel siiski valiku mitte vaktsineerida, kõige tavalisemaks põhjuseks mingid hirmud. Nende inimeste nimetamine lollideks, ühiskonna parasiitideks või varasteks ei muuda ilmselt midagi paremaks. Ma võin nõus olla sellega, et targem ei tohi järele anda (kuid milles täpselt see järeleandmine või mitte järeleandmine seisneb?), kuid ennast vastaspoolega samale tasemele alandades ei ole kahjuks enam targemat. Kellegi hirmude ala- või naeruvääristamine ei tee neid veel olematuks.

    Ennast vastaspoolega samale tasemele alandades ei ole kahjuks enam targemat.

    AstraZenecaga vaktsineerimisest loobunud Jüri Ratase tembeldas Margus Tsahkna lausa reeturiks, kes oli löönud noa selga parteikaaslasele Tanel Kiigele, valitsuspartneritele, kogu valitsusele. – Uus tase Eesti poliittruuduses? – Vaid päev hiljem peatas riik alla 60aastaste vaktsineerimise selle vaktsiiniga. Ilmselt oli tore jälle kiirelt ära panna, aga see kord oleks Tsahkna võinud ikka ühe öö ära magada ja hommikuni oodata.

    Üks laste jaoks väga oluline küsimus on alati: kes on süüdi? See on kõige olulisem ja kiireloomulisem küsimus, kui midagi on valesti läinud. Ja taas kord, kehtib lisaks lasteaiale ka „vanas vahvas lasteaias“. Ma isegi usun (või vähemasti loodan), et keegi kusagil tegeleb või vähemasti üritab tegeleda ka probleemide lahendamisega, aga olukorras, kus me oleme, ei paku poliitteatris parasjagu käiv süüdlaste otsimine mingit naudingut. Jah, keegi ilmselt ongi valesid otsuseid teinud või õigel ajal otsused üldse tegemata jätnud, aga kui liiga suur aur läheb selle peale, et välja selgitada, kes see oli ja mida tegi või ei teinud, jäävad probleemid ikka lahenduseta. Keegi võiks ja peaks nende küsimustega tegelema ka, aga see ei ole praegu ilmselt see peamine küsimus, mida rahvale kommunikeerima peaks. Ja pealegi, me kõik teame ju küll, kuidas sellega on: minu süü see küll ei ole, ise/tema/nemad tegi(d)!

    Aga võib-olla võiks vahelduseks proovida hoopis teistsugust strateegiat: kui midagi on viltu läinud, siis seda tunnistada, teisi mitte süüdistada, isegi kui keegi on milleski vigu teinud. Ma kindlasti nõustun, et sellise strateegia omandamine nõuab väga suurt eneseületust. Minu abikaasa on üks vähestest, keda ma tunnen ja kes on selle strateegia kas sündides või koduse kasvatusega kaasa saanud või elu jooksul teadlikult omandanud. Igal juhul näib see hästi töötavat. Mul on nii hästi meeles, kuidas üks (mitte just kerge iseloomuga) kolleeg pahvatas: „Ma pole veel kunagi kohanud ühtegi inimest, kes oma vigu nii varmalt tunnistaks, need nii siiralt ja lihtsalt vabandades omaks võtaks, tehes sellega kõik võimalikud rünnakud enda vastu võimatuks.“ Täiskasvanud inimestele ei peaks selles midagi nii ületamatult rasket olema. Küsimus on selles, kui paljud passi järgi täiskasvanud suudavad täiskasvanuna ka käituda.

  • Elu pilves

    LEA LARIN

    „Kohe kui keegi mainib pilve, jookseb mul juhe kokku,“ ohkas üks kolleeg paari aasta eest. Kolleeg, kes on usin filmivaataja ja muusikakuulaja, ei adunud ilmselt, et suur osa meie elust ekraani ees möödubki mitmesugustes pilvedes asuvaid andmeid kasutades. See üha passiivsem ja tarbijalikum eluviis on pandeemia tõttu veelgi võimendunud.

    Me kõik elame pilves ja meile meeldib see. Me saame suhelda pere ja sõpradega vähemalt virtuaalseltki ja võtta silmapilkselt ühendust ükskõik kellega kogu maailmas. Voogedastus pakub võimalust vaadata filme, kuulata muusikat või vahtida seebikaid, me kasutame eri vidinaid ja seadmeid ning kõik seaded ja eelistused sünkroniseeritakse silmapilk nagu nõiaväel.

    Kui mõeldagi pilvele, siis seostub see millegi pehme ja ümaraga, selline süütu pilveke suvetaevas. Me ei mõtle sellele (või ei tea), et digitehnoloogiad vastutavad 4% süsinikuheitme eest, mis on sama palju, kui saastab lennundus, kusjuures digitehnoloogiate energia­kasutus kasvab igal aastal 9%. Kui internet oleks riik, oleks ta maailmas suuruselt kuues saastaja.

    Pandeemia aja piirangute tõttu on veelgi suurem hulk inimesi üle läinud digitaalsele eluviisile, tehes tööd üle veebi, lõõgastudes online-trennitunnis ja lahutades meelt voogedastusmaailmas. Internetihiidude-teenusepakkujate andmetel tõusis kohe pandeemia alguses Netflixi kasutamine naksti 16% võrra päevas, Zoom aga teatas, et päevane kasutajaskond on kolmekordistunud.

    Esmalt paistis (läänemaailma) heitlik-hedonistliku „hetkel siin, kohe seal“ elustiili sunnitud tagasitõmbamine keskkonnale hästi mõjuvat, kuna globaalne süsinikuheide lennu- ja autoliikluse kahanedes väheneski. Kuid kõigel on oma hind. Digielu varjatud jalajälge uurinud Yaleʼi ülikooli teadlaste hinnangul tõusis viiruse levikuga kaasnenud lukustuslainega interneti kasutamine 40% võrra ning see hüpe onlineʼi kasutamise aktiivsuses nõudis lisaks 42,6 miljonit megavatt-tundi elektrit andmete edastamiseks ja andmekeskuste töö tagamiseks.

    Kui digielu ja kaugtöö jäävad valdavaks kogu 2021. aastaks, paisatakse uuringu autorite hinnangu kohaselt atmosfääri 34,3 miljonit tonni süsinikdioksiidi ja muid kasvuhoonegaase senisest enam, säärase koguse korvamiseks tuleks istuda umbes Portugali riigi suurune mets. Kuna andmekeskused vajavad osalt energia tootmiseks, kuid kindlasti jahutamiseks vett, siis seda kulub ca 300 000 olümpiamõõdus ujumisbasseini jagu, kokku on andmete edastamise ja säilitamise jalajälg maapinnale mõõdetuna Los Angelese suurune.

    Uuringu autorid leiavad, et kindlasti peaksid digielu keskkonnamõjude vähendamisega tegelema riigid regulaatoritena ja muidugi ka suured teenusepakkujad YouTube, Zoom, Instagram, Facebook, Twitter, Microsoft, Amazon, TikTok, Netflix jt, kelle otsustest sõltub, kas ja kui suures ulatuses taastuvenergiale ja ringmajandusele on andmekeskused suunitletud.

    Ruumist lahkudes kustuta tuli!

    Kuid midagi saab teha igaüks. Selline lihtne liigutus nagu video kvaliteedi langetamine kõrglahutuselt (HD) standardkvaliteedile on kättesaadav kõigile ning kui 70 miljonitki voogedastuse kasutajat seda teeksid, paisataks õhku igas kuus 3,5 miljonit tonni vähem kasvuhoonegaase. Ruumist lahkudes kustuta tuli!

    Ideaalis tuleks muidugi üldse videote vaatamisest loobuda, kuna see tegevus tekitab 60% andmemahtudest ja üle 300 miljoni tonni CO2 aastas. Samamoodi saaks energiat säästa osaledes Zoomi koosolekutel ilma videota, kuid sõltuvalt kellaajast võib see koosoleku juhatajale paista kahtlane. Lisaks on paljudel meist oma veebikodud, kellel blogi, kellel fotokogu, tihtipeale valime kõige odavama teenusepakkuja ega päri, kas andmekeskus kasutab energia saamiseks fossiilkütust.

     

  • Kommentaar: Millised on ootused uuele rektorile, vastu võetud strateegiadokumendile, ülikooli tulevikule, riigile?

    Tehnikavaldkonna rahvusülikool ristteel

     

    Mart Saarma,

    akadeemik, professor, pikaaegne Tallinna tehnikaülikooli juhtorganite liige

    Kui andsin kunagi nõusoleku kandideerida Tallinna tehnikaülikooli juhtorganitesse, siis ainult ühel põhjusel – ma tunnetasin täielikult selle ülikooli strateegilist tähtsust Eesti riigi, ühiskonna ja tema tuleviku kujundamisel. Nüüd on mul küsimus, et kas Eesti riik on sellest strateegilisest olulisusest aru saanud, milline määratu mõju ja potentsiaal võib Tallinna tehnikaülikool olla Eesti majandusele ja ühiskonnale innovatsioonide rakendamisel, ühiskonna edasiviimisel ja kõrgtehnoloogilise tööstuse edendamisel. Minu meelest riik ja poliitilised otsustajad sellest aru saanud ei ole, sest seda arusaamist saab väljendada peamiselt rahastusotsustega. Väidan, et tehnikaülikool on olnud alarahastatud institutsioon viimased 30 aastat ja see peab kiiresti hakkama muutuma. Kui võrrelda Euroopa edukate riikidega, siis seal on riigi toetus tehnikaülikoolidele vähemalt sama suur või suuremgi kui muudele juhtivatele ülikoolidele. Ülikooli suhtes on eelkõige minu ootused seotud tuleviku arengutega – tippteadus ja sellele tuginev õpetus, panustamine doktorantuuri arengusse ning uutel akadeemilistel teadmistel baseeruv ettevõtlusinnovatsiooni edendamine. Eesti tööstuse ja majanduse edasises arengus on TTÜ roll keskne, proovikivid ülikooli ees on suured ja tööd on palju.

    Jakob Kübarsepp,

    akadeemik, professor, olnud pikka aega Tallinna tehnikaülikooli õppeprorektor

    Minu arvates on igas organisatsioonis kõige tähtsamad tema inimesed – ülikoolis üliõpilased ja töötajad. Hindan praegust õpetamise taset tehnikaülikoolis väga heaks. Sellest annab tunnistust asjaolu, et TTÜ diplom on tööturul kõrgelt väärtustatud mitte ainul viimastel aastatel, vaid juba aastakümneid. Kasvanud on lepingute maht ettevõtetega, rohkem pakume täienduskoolitust. Arengut on toetanud suurepärane õppe-, teadus- ja arendustegevuse keskkond. Kui jätta kõrvale mõningane kukkumine mõnedes rahvusvahelistes edetabelites, siis tegelikult on ülikooli maine kasvanud nii Eestis kui rahvusvaheliselt. Eriti noorte hulgas. Kui rääkida mõnest muust aspektist viimaste aastate arengus, siis on jäänud mulje, et akadeemiline karjäärisüsteem ei ole tehnikaülikoolis ootuspärase atraktiivsusega, paljudel noorematel akadeemilise personali liikmetel on vähenemas motivatsioon panustada teadus- ja arendustegevusse. Seepärast tuleb karjäärimudeli toimemehhanismid uuesti läbi vaadata. Muret valmistab samuti doktoriõppe pidevalt vähenev atraktiivsus eestimaalaste hulgas. Rahvusvahelistumine on doktoriõppes ootuspäraselt suurim, kuid halb on eestimaalaste osakaalu kiire vähenemine. Ülikoolile on väljakutse olla rahvusvaheline, säilitades samal ajal eestikeelne õpe kõikides õppesuundades ning suurendades eestimaalaste huvi doktoriõppe vastu. On hea meel, et ülikooli uue arengukava 2025 läbivaks teemaks on senisest veelgi tihedam lõimumine Eesti ühiskonnaga riigi ees seisvate arenguvajaduste lahendamisel, samuti jätkuv lõimumine Euroopa kõrgharidus- ja teadusruumiga.

    Margus Lopp,

    akadeemik, professor, Tallinna tehnikaülikooli kuratooriumi (praegu nõukogu) eelmise koosseisu liige

    Iga ülikooli ülesanne on anda edasi teadmisi ja probleemide teadusliku lahendamise oskust järgnevale põlvkonnale. Ajalooline kogemus on näidanud, et selle realiseerimise üks edukamaid viise on õpetada üliõpilasi teadusliku töö ja uute teadmiste genereerimise protsessis, mis on teaduspõhise õppe olemus. Ilma teaduseta kaotab ülikool ruttu kõrgetasemeliseks õppeks vajaliku kompetentsi ja tipptaseme võimekuse, ja selline ülikool ei saa enam olla innovatsiooni edendaja ning majanduse arengumootor. Ülikooliteaduse kahetise rolli tõttu – uute, kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide koolitamine ja uute teadmiste ning tehnoloogiate loomine – toob iga teadusesse mahutatud euro ühiskonnale mitmekordselt tagasi. Selleks et Eesti saaks olla uute tehnoloogiate loojate seas ja oleks ise võimeline ka teiste loodud tipptehnoloogiaid rakendama ning innovatsiooni edendama, peab tehnikaülikool rohkem panustama teadusesse ja doktoriõppesse. Seejuures on väga oluline tippteaduse baasil uute professorite rahvusliku järelkasvu loomine. Tipptasemel professoritele peab ühiskond võimaldama meie globaalses külas konkurentsivõimelist tasu ja lugupidamist. Ülikool peab olema ja jääma selleks kantsiks, mis seisab ebakompetentsuse, ebateaduste ning lauslolluse kasvava vohamise vastu. On aeg aru saada, et kogu ühiskonna hea käekäik, eelkõige meie kõigi tulevik on seotud püsimisega teadlike ja haritud uute tehnoloogiate loojate hulgas. See on ülikooli missioon ja sellised on meie ülesanded edaspidiseks.

    Andres Siirde,

    professor, energiatehnoloogia instituudi direktor

    Eks ülikool on teatud määral ühiskonna arengu peegeldus ja kui ühiskond nõuab interdistsiplinaarseid spetsialiste, siis ongi tulemuseks, et ühes tehnikaülikoolis on õppekavad laiahaardelised – igast asjast õpetatakse natuke. Varem teadsime, mis on ehitus, mis mehaanika, mis automaatika jne, kui ma hakkaks endale eriala valima, siis vaevalt et ma teda üles leiaks selles interdistsiplinaarsuse paletis. Teisalt tuleb peale nii palju informatsiooni, et meie vastuvõtlikkus on tõsiselt proovile pandud, ma nimetan seda tendentsi aju saastamiseks, ja selleks, et infotulvas nähtav olla, on muututud järjest apokalüptilisemaks, eriti kui jutt käib kliimamuutusest ja kasvuhoonegaaside emissioonist. Ja eks ülikool otsib praegu selles segaduses oma kohta. Tehnikaülikoolis on 20 instituuti ja teadusrühmade endi autonoomsus on pea olematu, see kõik peegeldub ka tegevuses ja kvaliteedis, ent iga professor ja teadlane tahab ju olla ka teatud määral teadusjuht, mitte ainult käsutäitja. Praegu on meil teaduskonnad, instituudid ja teadusrühmad ja kui me juba struktuurireformi ja karjäärimudeli kehtestamise peale oleme läinud, siis võiksime ära otsustada, millised on eri tasandite õigused ja pädevused ning sealjuures ka administratiivsete otsuste langetamise kompetentsid.

  • Kui kaugel on DVD surm?

    KASPAR VIILUP

    Kuigi mul on nelja voogedastusplatvormi tellimused, seisan üle päeva küsimuse ees: kust ma saan mõnd filmi ametlikult vaadata? Appi tulevad vanad head füüsilised koopiad.

    Muusikaga on erakordselt lihtne. Uut muusikat eelistades on väga vähe sellist materjali, mis mõnele veebiplatvormile ei jõua, olgu see siis Spotify, Soundcloud või midagi kolmandat. Vanema muusikaga võib keeruliseks minna, aga ka seda antakse pidevalt uuesti välja. Oleme jõudnud olukorda, kus isegi Prince’i kogu avaldatud materjal on Spotifys saadaval. Uskumatu, aga tõsi.

    Filmidega on mitu korda raskem. Juba aastaid räägivad kõik ikka ja alati Netflixist, aga mis on selle platvormi tegelik väärtus? Muidugi, sinna tulevad uued sarjad ja filmid, aga filmiklassikat on seal minimaalselt. Sama lugu on ka Amazon Prime’i ja Apple TV+ puhul, mõlemad on Eestis kättesaadavad. Vaid Mubi pakub pisut paremat valikut, kuid nende valik muutub pidevalt ning rõhk on vähem tuntud kraamil.

    Seetõttu on filmifännid paratamatus olukorras: kui tahad näha filmiklassikat, jääb üle seda kas mitteametlikult veebist hankida või leida kusagilt füüsiline koopia. Voogedastuses on olukord muidugi palju parem – Ameerikas on näiteks kättesaadav Criterion Channel, kus on üleval korralik filmiajaloo kullafond –, aga Eestisse ilmselt enamik neist voogedastuskeskkondadest kunagi ei jõua.

    Müügiriiuli lühenemine on paratamatus

    Praegu veel ei ole füüsiliste koopiate kättesaamine lootusetu. Otseselt filmipoode Eestis küll ei ole – viimane võis olla Videoplanet, mis suleti 2012. aastal –, kuid rikkalikud filmiriiulid on raamatu- ja plaadipoodides, lisaks on korraliku ja mitmekülgse valikuga veebipoode.

    Apollo turundusjuhi Ardo Krassi sõnul on nende poodides DVD-müük alates 2015. aastast vähenenud 35 protsenti, maailmas on langusprotsent lausa 80. „Mingil määral oleme seetõttu filmide pinda kauplustes küll kokku tõmmanud, aga valik on ikkagi veel lai,“ mainis ta ja lisas, et suuremad hitid on läbi aegade olnud välis- ja kodumaised animatsioonid ja lastefilmid, üldse Eesti linateosed. „Alles siis tulevad Hollywoodi kassahitid.“

    Küll aga ei usu Krass, et DVD lähiaastatel turult kaob. „Pole veel märke näha, et filmistuudiod füüsiliste koopiate tootmise lõpetaksid, tulevik võib olla Blu-ray päralt, kuna tehnoloogia areneb ja klient tahab ka kodus kogeda kinoelamust ning viimasel kolmel aastal on Blu-ray liikunud tõusujoonel,“ mainis ta ja rõhutas, et kliendid on üha hinnatundlikumad. „VOD-platvormide olemasolu on mõjutanud füüsiliste kandjate müüki ja sellest tulenevalt on igasugune soodusmüük väga tavapärane nähtus.“

    „Masters of Cinema“ DVD-d ja Bluray’d on oma rohke lisamaterjali ja ühtse kujunduse tõttu muutunud ihaldatud kogumisobjektiks. Pildil täielik kollektsioon.

    Rahva Raamatu turundusjuht Kersti Küla kinnitas, et kuigi DVD-müük on paratamatult languses, on ka üllatusi: kui ühte aastasse satub mitu populaarset kodumaist filmi, siis võib tulla väga hea kogutulemus. DVD tulevikku on tema arvates raske ennustada, ent ta usub, et kõik võib ootamatult muutuda. „Näiteks on oma kohta kaubanduspinnal ja tarbimises uuesti kätte võitlemas vinüülid, mistõttu ei pruugi ka DVDde saatus veel otsustatud olla.“ Küla ei ole oma klientide puhul täheldanud, et agaralt Blu-rayle üle mindaks. „Kui võrrelda sama filmi DVDde ja Blu-ray toodete müüke, siis võidab DVD ülekaalukalt,“ rõhutas ta ja ütles, et kindlasti mõjutab ka toote hind. „Blu-ray filme on meil müügil vähe ja nende üksikute filmide puhul moodustab Blu-ray müük umbes 10 protsenti DVDde müügist.“

    Kuigi müügihittideks on kodumaised filmid ja animatsioonid, siis on Apollo ja Rahva Raamat võtnud viimastel aastatel suuna filmiklassikale ja telesarjadele. Eriti põhjalikult on klassikale keskendunud aga veebi kolinud Laseringi filmi- ja muusikapood. Poe eestvedaja Tauno Kadaku sõnul müüvad nad küll ühte konkreetset toodet vähem eksemplare kui varem, aga see innustab valikut suurendama ja selle arvelt on müük püsinud: „DVDde müük pole kindlasti kõrvaltegevus.“

    Kadak on seda meelt, et kuigi VOD-platvormid on hea koht, kust filme esimest korda vaadata, siis suuri lemmikuid soovitakse ka oma riiulisse osta. „„Kui miski väga meeldib“ nišš ei saa välja surra, kui just füüsilisel kandjal tootmist ei lõpetata, seega lähema viie aasta jooksul selle vallas midagi ei muutu,“ arvas ta ja teatas, et nendegi poes on DVD praegu veel kindel liider, kuid Blu-ray osatähtsus kasvab.

    Balti jaama külje alla kolinud Terminali plaadipoe filmivalikust võib samuti leida nii kultusteoseid, ajatut klassikat kui ka põhjalikku valikut anime’d. „Meil on selline kamba peale valimine: üks peamiselt tellib filme, teised viskavad ka ideid juurde või lisame midagi, mille hind on väga heaks läinud,“ ütles poe juhataja Sander Varusk ega osanud Terminali puhul menukeid välja tuua. „Meil ei löö ükski film väga teist üle, sest valik on niivõrd lai, kaasaegsetest filmidest vanade mustvalgeteni välja.“

    Kolm-neli aastat pole Varuski sõnul aga DVD-müügis suuri muutusi toimunud. „DVDde müük vähenes järsult umbes kümme aastat tagasi, arvatavasti toimub edaspidi vaikne järkjärguline taandumine,“ märkis ta ja lisas, et püsinud on asjatundlik ostjaskond, kes ostab sarnaselt raamatutega riiulisse ka filme. „Isegi võtan väga hinge tabanud filme lõpuks DVD või Blu-ray peal koju.“

    Kurvem pilt vaatab vastu Artise kino filmiriiulilt. Kes vähemalt korra on Artises käinud, mäletab ilmselt võimsat plaadiriiulit, kust on aastate jooksul saadud osta nii kodumaist klassikat kui välismaist arthouse’i. Mõne aasta eest jagati Artises tasuta laiali pea 1000 DVDd, mille Tallinnfilm oli ise välja andnud ning mis ei mahtunud enam lattu ära. Ka müügiarvud on vähenenud: 2010. aastal müüsid nad üle 1400 DVD ja VHSi, 2019. aastal veidi üle 100 füüsilise kandja ning möödunud aastal langes see arv 10 peale.

    Artise tegevjuht Rein Palosaar rõhutas, et praegu üritavad nad maha müüa kõik laojäägid, kuid on raske prognoosida, kauaks neid veel jagub. „Viimastel aastatel on kõige rohkem filme müügiks läinud vahest PÖFFi ajal ja siis on ostjateks väliskülalised, kes ostavad kohaliku filmitoodangu DVDsid,“ ütles ta ja lisas, et tõenäoliselt kaob DVD lähiajal turult ja asendub suuremate fännide jaoks Blu-rayga.

    Kui suurem osa toidupoekettidest on oma valikust DVDd kaotanud, jättes järele vaid üksikud Eesti filmide plaadid, siis näiteks Prismas on praegugi veel valikus kümneid filme. Küll aga rõhutab nende turundusdirektor Liina Pärlin, et viimase kahe aastaga on sortiment ja müügipind vähenenud neli korda. „Ilmselt väheneb valik lähiajal veel, aga DVDde müüki me veel lõpetada ei plaani,“ kinnitas ta ja lisas, et eraldi spetsialisti neil filmide sisseostmise jaoks ei ole, vaid see on peaaegu olematu osa tööstuskaupade ostujuhi tööst.

    Kadunud levitajad

    Kui DVD- ja Blu-ray-plaatide edasimüüjaid on alles veel mitmeid, siis hoogsalt on vähenenud kodumaiste levitajate hulk, kes tegeleb füüsiliste koopiatega. Kui tipp-perioodil võis suuremaid levitajaid olla viis-kuus, siis alles on jäänud vaid kaks – Tespi ja Film Distribution.

    Osaühing Tespi, kes muu hulgas tegeleb ka veebipoega Videoline, kinnitas, et viimasel ajal on olukord DVD-turul palju muutunud: suured kaupluseketid võtavad DVDd sortimendist maha ning levitamine on palju raskem. Uusi filme nad enam tootma ei hakka ning üritavad laost maha müüa seni toodetud filmid. Seetõttu on Videoline’i veebipoes kogu filmivalik müügil vaid paarieurose hinnaga: DVD-filme on võimalik saada ühe euroga, Blu-ray-plaate kolme euroga.

    Vaatajad ongi nende sõnul väga hinnatundlikud, kuna veebiplatvormidel on võimalik filme vaadata tasuta ning kõrge hinna eest füüsilist koopiat koju ostma enam ei kiputa. Nende hinnangul lahkub DVD turult lähema kahe aasta jooksul ning selle aja peale lõpetab tegevuse ka veebipood Videoline.

    Film Distributioni juhatuse liige Andrus Aigro kinnitas, et võrreldes Läti ja Leeduga on eestlased palju aktiivsemad füüsiliste koopiate tarbijad. „Animatsioonide esmatiraažid jäävad 1000 ja 2500 vahele, kodumaiste filmide puhul 1000–2000, muus osas 300–1000 kanti,“ teatas ta ja rõhutas, et kuigi DVDde väljaandmine on majanduslikust vaatevinklist üha raskem, siis huvi on täiesti olemas. „Edukalt toimivad ka kõikvõimalikud sooduskampaaniad, mis aitavad päris hästi n-ö tolmu kogumise vastu.“

    Suur muutus on Aigro sõnul aga selles, et osa Hollywoodi stuudioid on üldse loobunud Baltimaades füüsiliste kandjate levitamisest, üks selliseid on Disney. „Kohustust filme välja anda enam ei ole, kuna ka see on kulupõhine tegevus ja paljude filmide puhul ei nähta piisavat potentsiaali,“ rõhutas ta ja mainis, et seetõttu sõltub kogu tegevus kinolevi õnnestumisest või ebaõnnestumisest. „Paljuski lepitakse kokku filmipõhiselt, vastavalt prognoosidele ja kalkulatsioonidele.“

    Mahtude vähenemine toob tema sõnul kaasa ka tootmise kallinemise. „DVD omahind jääb kahe ja viie euro vahele, aga Blu-ray puhul on see väga kõikuv, üldiselt 7–12 eurot, vahel kallimgi, kui tegemist on erilise projektiga,“ selgitas ta ja mainis, et suurema osa kuludest moodustavad nn master-ketta valmistamine ja tiražeerimine. „Palju oleneb ka lisamaterjali olemasolust ja toote pakendivariandist, näiteks oleme suuremate projektide puhul rakendanud Digipak-varianti, kuna see on soliidsem ja atraktiivsema välimusega, aga tavakarbiga võrreldes ka tunduvalt kallim.“

    Väikelevitaja Mati Sepping kinnitas, et nemad loobusid juba mõni aeg tagasi ise DVDde tootmisest ning on oma litsentsid andnud Film Distributionile. „Põhiliselt lähevad müügiks vaid lastefilmid ja on kahju, et Euroopa mängufilmid enam plaatidele ei jõua, kuid ostjaid on lihtsalt nii vähe ja tootmiskulud suured.“

    Sepping usub, et üks võimalik variant võiks DVD ja Blu-ray kõrval vähemalt teoreetiliselt olla failide allalaadimine. „Eestis on allalaadimine minu meelest nõrgalt esindatud, ja ega seda kuskilt eriti teha ei saa,“ nentis ta ja ütles, et Estinfilmi levitatud linateoseid on ta osaliselt Vimeo keskkonda üles pannud, sealt saab filmi vaadata ja ka alla laadida. „Sellel teenusel oli vaid üksikuid kasutajaid, aga võib-olla see alles areneb.“

    Levitajate kõrval mängivad rolli ka DVDde tootjad, kuid seegi turg on kokku kuivanud: Baltimaade suurim füüsiliste kandjate tootja Baltic Disc sulges mõni aasta tagasi oma Eesti tootmisüksuse ja kogu tootmine käib nüüd Leedu tehases, Eestis on vaid tütarettevõte, kes koondab kohalikke tellimusi. Ainsana CDde ja DVDde kodumaise väiketootjana on alles jäänud Digibox Plus. Ettevõtte esindaja Katriin Antonov mainis, et kuigi esimestel tegutsemisaastatel oligi nende põhiliseks fookuseks DVDde tootmine ning CDd tulid paar aastat hiljem, siis nüüd on olukord vastupidine. „Umbes 90% tellimustest on CDd, DVDde tellimuste numbrid on olnud pidevas languses juba üle viie aasta ning meie hinnangul selle turu olukord enam ei parane, kuigi viimasel ajal on suurenenud eraklientide osakaal.“ Aastaid tagasi kaalusid nad ka Blu-ray-ketaste tootmist, kuid majanduslikult ei olnud see investeering mõistlik. „Tänapäeval veel vähem.“

    Kui DVD ja Bluray-turul paljude arvajate meelest suurt tulevikku pole, siis samas lähevad hästi lastefilmid. „Sipsiku“ DVD’d on müüdud üle 6000, müügitempo rauges alles pärast raamatupoodide sulgemist.

    Kas Eesti filmipärand peaks olema füüsiliselt kättesaadav?

    Kui maailma kassahittide läbimüük on viimasel ajal aina vähenenud, siis kodumaiste filmide DVDde ja Blu-rayde vastu on huvi olemas. Näiteks möödunud aastal ilmunud animatsiooni „Sipsik“1 on müüdud üle 6000, müügitempo rauges alles pärast raamatupoodide sulgemist. Võrdluseks: „Talve“2 DVDd on müüdud 4000 eksemplari ning „Vanamehe filmi“3 3200. A Filmi produtsent Kristel Tõldsepp rõhutas, et kui film on valmis ja kõik vajalikud failid selleks loodud, siis DVD valmistamisega tootjale suuri kulutusi ei lisandugi. „Ainult plaadikujundus ja näiteks lisamaterjalide koondamine,“ sõnas ta ja lisas, et kuigi lisamaterjalid on füüsiliste koopiate puhul olulised, siis Eesti turu tingimustes pole rahaliselt võimalik mingeid materjale spetsiaalselt plaatide jaoks juurde toota. Suurt läbimüüki on aastate jooksul teinud ka Joonisfilmi all valminud Lotte-filmide DVDd. Produtsent Kalev Tamm kinnitas, et Lotte-filme on müüdud üle 30 000 eksemplari. „Esialgu oli kavas „Lotte ja kuukivi saladus“4 tuua välja ka Blu-ray formaadis, aga pärast nõupidamist levitajaga leidsime, et see pole otstarbekas, kuna tootmine on liiga kallis.“ Ta lisas, et füüsilise formaadi osatähtsus ilmselt hääbub vaikselt, aga nišiturg jääb entusiastidele veel mõneks ajaks alles. Erinevalt Lotte-filmidest ja „Sipsikust“ pole aga füüsilisel koopial ilmunud kaht Nukufilmi täispikka linateost „Lisa Limone & Maroc Orange: tormakas armulugu“ ning „Kapten Morten lollide laeval“.5 Produtsent Kerdi Oengo kinnitas, et „Kapten Morteni“ puhul on neil füüsilise koopia avaldamine siiski plaanis. „Seni on jäänud see raha taha, aga loodetavasti selle aasta teises pooles teeme valmis.“

    „Lisa Limone“ vastu puudub aga Oengo hinnangul suurem huvi ning selle DVDd nad välja anda ei kavatse. „Levitame filmi võimalusel voogedastusplatvormide kaudu,“ kinnitas ta ja rõhutas, et füüsilised koopiad on ennekõike põhjendatud ikkagi lastefilmide puhul. „Meie lastefilmide DVDde tiraažid on seni läbi müüdud, ilmselt teeme ka aasta teiseks pooleks lastefilmide DVD, kus on „Teofrastus“6 ja veel mõned filmid, sest “Teofrastust” on meilt korduvalt küsitud ja usume, et see võiks olla edukas müügiartikkel.“

    Kui üldiselt jäävad Eesti filmide füüsiliste koopiate hinnad 10 ja 20 euro vahele, siis täiesti eriline DVD-projekt valmis Eestis seoses dokumentaalfilmiga „Ott Tänak – The Movie“,7 mida müüdi pea 40 euro eest. Produtsent Aleksander Ots kinnitas, et kuigi nende müügiarvud on tuhandetes, siis 10 000 piirini on veel pikk tee minna. „Kõrge hinna kujundas suures osas ka raamatu tootmine ning erilahendusega köide, aga inimesed, kes on kunagi filmi näinud või seda DVD-raamatut käes hoidnud, pole hinna üle imestanud.“ Tuleb märkida, et mitmed tootjad jätavad otsustamise, kas füüsiline koopia välja anda või mitte, filmi levitaja õlule. Produtsent Kristian Taska näiteks kinnitas, et tema Taska Filmi puhul neid otsuseid ise ei tee. „Kui Andrus Aigro Film Distributionist ütleb, et on mõtet välja anda, siis anname.“ Ka produtsent Katrin Kissa mainis, et pidas Veiko Õunpuu „Viimaste“8 puhul aru Eesti DVD-levitajatega ja sai tagasisidet, et sellise arthouse-filmi väljaandmine ei tasu enam ära, mistõttu film ka füüsilisele koopiale ei jõua. Kuidas on aga lood Eesti filmipärandi kättesaadavusega füüsilistel koopiatel? Möödunud aastal algatas Eesti filmi instituut uue DVD-sarja, kus antakse välja aastate­taguseid kodumaiseid filmipärleid. Ennekõike oodataksegi neilt klassikat.

    „Viimasel viiel aastal on Tallinnfilmi mängufilmidest olnud poelettidel ainult „Kevade“ ja seda ostetakse endiselt huviga, kuid ka „Suvi“ ja „Sügis“,9 mille me hiljuti välja andsime, on ilusti vastu võetud,“ rääkis EFI pärandiosakonna projektijuht Triinu Keedus ja mainis, et sel aastal on plaanis välja tuua ka „Hukkunud Alpinisti hotell“ ning „Viimne reliikvia“,10 mida voogedastustest palju vaadatakse. „Ka välismaalastest Eesti filmide austajad on leidnud üles edasimüüjad, kelle kaudu nad filmikoopiaid piiri taha tellivad.“

    Keedus mainis, et voogedastusplatvormid on põhilised filmilevi allikad ning seetõttu on Tallinnfilmi filmid neis kõigis ka esindatud. „Lõppkokkuvõttes aga ei konkureeri veebiplatvorm, televisioon, füüsiline kandja ja kinoseanss üksteisega, vaid täiendavad üksteist ja nende kõigi olemasolust võidab ikka vaataja.“ Kuigi VOD jääb tema hinnangul kahtlemata turuliidriks, siis DVD ja Blu-ray ei kao veel niipea, kuna neil on omamoodi nostalgiline väärtus. Eesti Filmivaramu sarjas katsetasid nad ka Blu-ray-plaatide avaldamist, mis on saanud head tagasisidet. „Huvi on olemas ja tagasiside järgi inimesi, kes soovivad filme just Blu-ray pealt vaadata, tuleb juurde,“ sõnas Keedus. Kui aastaid hoidsid Eesti filmitegijad Blu-rayst eemale, siis viimastel aastatel on sellesarnaseid näiteid veel: kõrgema kvaliteediga koopial anti välja näiteks Tanel Toomi „Tõde ja õigus“ ning dokumentaalfilmid „Fred Jüssi. Olemise ilu“ ja „Tuulte tahutud maa“.11 Küll aga on Blu-ray arvud kordades väiksemad: Jüssi portreedokki on DVD-l ostetud üle 2000, Blu-ray-versiooni aga vaid 190 eksemplari. Andrus Aigro sõnul tehti otsus toota Blu-ray-koopiad dokkide ilusa pildimaterjali tõttu. „Kahjuks on aga tegu entusiasmiprojektiga ja kasumit sellega eriti ei teeni, DVDd on kindlasti kordades rohkem müünud,“ tõdes ta ja lisas, et kodumaiste filmide füüsilise koopia ilmumise eelduseks on enamasti hea filmilevitulemus, sest kehva levi kahjuks enam ei päästa.

    Filmispetsialistid hindavad füüsilist koopiat

    Kultuuriministeeriumi audiovisuaalnõunik Siim Rohtla tõi välja, et tema elutoas on praegugi veel pikk riiul, kus on mitusada DVDd ja Blu-ray-plaati. „Juba viimased seitse aastat olen Blu-raydele üle läinud, aga DVDsid pole ka välja visanud, sest kollektsionääripisiku tõttu meeldib mulle endiselt filmiajaloo paremikku või vähemalt lemmikuid oma toas vaadata.“

    „Viimase aasta jooksul olen nii aktiivselt voogedastust kasutama hakanud, et plaadid on veidi soiku jäänud, aga endiselt on strateegia iga aasta paremik varem või hiljem ka füüsilisel kujul riiulile soetada,“ kinnitas Rohtla ja lisas, et DVDsse ei ole tal ammu enam usku. „Uuemate telerite ja projektorite puhul näeb nende pilt tõesti nigel välja. Kardan, et varsti kaovad nii Blu-ray kui DVD, kuna voogedastustes on aina suurem valik ja kui füüsilise kandja nõudlus seetõttu kokku kuivab, siis ei ole ka enam pakkumist.“

    Filmikriitik ja ajakirjanik Tõnu Karjatse rõhutas, et tema kogub füüsilisi kandjaid tänapäevani, olgu need DVDd või isegi VHSid. „Püüan oma kogu ka aeg-ajalt koduste ees õigustada, kuna nad leiavad, et kõik on netis saadaval, aga aeg on näidanud, et tegelikult ikka ei ole,“ mainis ta ja lisas, et eriti hea aeg tundub olevat VHSi järelturu jaoks, sest ka need võivad olla väga heas kvaliteedis. „Ostan juurde filme, kui on hea hind ja plaadil on ka lisamaterjale. Kodumaise filmi väljaandmine DVD-l on tänuvääne juba selle poolest, et siis jääb alles konkreetne kandja koos DVD-le pandud lisaväärtusega, olgu selleks kas või autorit tutvustav buklet,“ sõnas ta ja märkis, et see on äriliselt riskantne, sest ostjaskond ei ole suur. „Ilmselt ei saa DVD-l siiski kõike välja anda, pigem panustada korralikule andmebaasile ja normaalse tasu eest pakutavale voogedastusplatvormile, kuhu tekiks ka meie levitajate filme, samuti võiks ERRile jääda tasuta arhiivi jagamise võimalus.“

    Filmimuuseumi kuraator Karlo Funk ütles, et kuigi suhtub DVD- ja Blu-ray-formaati hästi, siis voogedastusse suhtub ta veel paremini. „Paistab, et DVD ja Blu-ray on tõesti taandumas ning osalt võib põhjuseks olla ka hind võrreldes digimaailmaga, sest uus DVD võib maksta 10–12 eurot, aga virtuaalsest videolaenutusest saab laenata umbes kuue euroga ja voogedastusplatvormidel jõuab sama hinna eest kuu ajaga ära vaadata suures koguses sarju või filme,“ tõdes ta ja kinnitas, et filmide korduv­kasutus on harvem kui muusika puhul.

    „Olulisem sellest, kas ja kuidas on Eesti filmid välja antud, on nende vaatamiskõlblikuks tegemine digitaalselt,“ rõhutas Funk ja lisas, et ka tundmatutel filmidel on oma võlu, kuid kulunud pildiga film ei vasta enam ootusele. „Pakun et „Suve“ pole näiteks mõttekas omada, sest see on saadaval mõne telekanali järelvaatamises või Jupiteris. Samal ajal on palju filme, mida pole keegi ammu korraliku kvaliteediga näinud ning mulje on kujunenud tuhmunud telekoopiate põhjal.“

    Funk tõdes, et „põhimõtteliselt võiks Eesti filmi paremik olla kättesaadav Blu-rayl ja kommentaaridega, aga siis ka subtitreerituna suurematesse keeltesse nii, et väljaande eluiga oleks seitse-kaheksa aastat“. Ta nentis ka, et millegipärast pole Eestis üldse tehtud klassikalisi boxset-väljaandeid ehk kogumikkarpe, näiteks Grigori Kromanovi, Kaljo Kiisa filmidega või ka nn „Kevade“-sarjast.

    Filmiajaloolane Jaak Lõhmus kinnitas, et filmiajaloo õppejõuna peab tal kodus olema kriitiline arv filmiplaate. „Nende hulgas on filmiajaloo murrangulise tähtsusega teosed nii Eestist kui ka maailmast,“ kinnitas ta ja tõi välja, et Eesti mängufilmidest on tal riiulis umbes 95 protsenti, samuti enamik animafilmidest ja dokumentaalfilmid. „Ma ei ole oma plaate kunagi üle lugenud, sest neid pole nii palju, et ma ei suudaks vajalikku filmi õigest kastist või riiulist leida, arvan et kuskil 700 ja 800 vahel,“ selgitas ta ja tõi võrdluseks, et Soome filmikorüfeel Peter von Baghil olevat olnud vähemalt 10 000 filmi. „Tal oli väidetavalt Soome suurim erafilmikogu.“

    Tema arvates on omaette probleem Eestis levitatud DVDde madal kvaliteet. „Eestlaste filmimaitse on ehk mõnevõrra ära rikutud meil tiražeeritavate DVD-filmide madala kvaliteediga, aga kui paned mängijasse Prantsusmaal, Hispaanias või Rootsis tehtud filmi DVD, siis on nii pilt kui ka heli tipp-topp,“ selgitas ta ja kinnitas, et neid DVDsid kannatab vabalt näidata ka kinoekraanil. „Olengi seda BFMi koolikinos teinud,“ kinnitas Lõhmus, lisades, et Blu-ray on muidugi veel kvaliteetsem. „Ideaalne on minu arvates DVD ja Blu-ray topeltplaat, nagu on näiteks minu lemmikus, maailma filmiklassika supersarjas „Masters of Cinema“.“

    Oma filmikogu on Jaak Lõhmus ostnud kokku väljastpoolt: Helsingist, Stockholmist, Berliinist ja Londonist. Eriti kiidab ta Soome filmipoode Pieni Leffakauppa ja Filmihullu. Küll aga tuleks tema sõnul näha vaeva, et Eestiski poodidest filmiriiulid ei kaoks. „Aasta eest lugesin ühest ameeriklaste turu-uuringust ennustust, et DVD-formaat püsib turul veel kümme aastat, aga see ennustus tehti enne kriisi, seega kuidas nüüd läheb, on raske ennustada,“ ütles ta ja rõhutas, et kuni trükitakse eestikeelseid raamatuid, peab jagama ka eestikeelseid või eesti subtiitritega filmide vaatamise võimalust. Eesti filmiklassika plaadid peaksid tema arvates ilmuma aga kogu aeg ja süstemaatiliselt.

    1 „Sipsik“, Meelis Arulepp, Karsten Kiilerich, 2020.

    2 „Talve“, Ergo Kuld, 2020.

    3 „Vanamehe film“, Mikk Mägi, Oskar Lehemaa, 2019.

    4 „Lotte ja kuukivi saladus“, Janno Põldma, Heiki Ernits, 2011.

    5 „Lisa Limone & Maroc Orange: tormakas armulugu“; Mait Laas, 2013; „Kapten Morten lollide laeval“, Kaspar Jancis, 2018.

    6 „Teofrastus“, Pärtel Tall, Sergei Kibus,

    7 „Ott Tänak. The Movie“, Tarvo Mölder, 2019.

    8 „Viimased“,Veiko Õunpuu, 2020.

    9 „Kevade“, Arvo Kruusement, 1969; „Suvi“, Arvo Kruusement, 1976; „Sügis“, Arvo Kruusement, 1990.

    10 „Hukkunud Alpinisti hotell“, Grigori Kromanov, 1979; „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969.

    11 „Tõde ja õigus“, Tanel Toom, 2019; „Fred Jüssi. Olemise ilu“, Jaan Tootsen, 2020; „Tuulte tahutud maa“, Joosep Matjus, 2018.

  • Kõlavatest loosungitest tegelike tegudeni

    Merle Karro-Kalberg

    2021. aasta jaanuaris käivitatud Tallinna strateegiakeskuses on nüüdseks kolm ja pool kuud tegutsenud linna strateegilise planeerimise teenistus. Teenistust juhib inimgeograaf ja regionaalplaneerija, viimati rahandusministeeriumis riigireformi suunanud Raido Roop. Strateegilise planeerimise teenistuses on moodustatud ruumiloome kompetentsikeskus, mida juhib endine Põhja-Tallinna linnaosa arhitekt ja linnaplaneerimisameti arhitekt Kaidi Põldoja. Raido Roop ja Kaidi Põldoja tutvustavad siinkohal uute struktuuriüksuste rolli ja visiooni.

    Uuelt strateegilise planeerimise teenistuselt loodetakse palju. Sellelt oodatakse Tallinna arengu tarvis pikka plaani, rohepöörde elluviimist, et pealinn saaks nüüdisaegsed jalgrattateed, laheneksid kaasamise kitsaskohad jne. Millised on selle teenistuse tegelikud eesmärgid ja tööülesanded?

    Raido Roop: Mind paelub mõte siduda arengu kavandamine strateegiates ja ruumis. Seda meilt eelkõige praegu oodataksegi. Me hoiame silme ees strateegiat „Tallinn 2035“ ja vastutame linna üld- ja teemaplaneeringute ning suuremate visioonide eest. Unustada ei saa ka rohepööret, mille läbiviimiseks on loodud strateegiakeskusesse rohepöörde kompetentsikeskus. Kõige selle rahaliseks võimestamiseks on strateegiakeskuses välisprojektide kompetentsikeskus, kus töötatakse selle nimel, et Tallinna jõuaks uue rahastusperioodi euroraha. Kirsiks tordil on väliskoostöö üksus, mis koordineerib näiteks koostööd Helsingiga.

    Kaidi Põldoja: Siiani on Tallinna linnaruumi visioone loodud linnaplaneerimisameti üldplaneeringute sektoris. Lisaks visiooniloomele vaatas sektor läbi ka detailplaneeringuid ja ehitusprojekte, konsulteeris arendajaid ja tegi muid sääraseid igapäevatoimingud. Uues ruumiloome kompetentsikeskuses on fookus selgemalt visiooniloomel. Jõudu ja võimekust saame juurde uutelt ekspertidelt. Meiega on liitumas neli arhitekt-linnaplaneerijat. Praegu otsime linnakunsti kuraatorit ja liikumisvõimaluste optimeerimiseks analüütik-linnaplaneerijat.

    Muutunud on ka meie positsioon linnas kui organisatsioonis. Linnaplaneerimist pole tegelikult võimalik jaotada mahulise linliku ruumi kavandamiseks, rohelise ruumi planeerimiseks ja tänavaruumi loomiseks – kõik on üks tervik. Siiani on ruumi planeerimine olnud paljuski killustatud. Strateegiakeskuse ruumiloome kompetentsikeskus paikneb ametite vahel, nii on meil võimalik suuri teemasid paremini koos hoida ja neid juhtida.

    Kuidas uus teenistus ja kompetentsikeskus suured visioonid väikestesse otsustesse viib?

    Roop: Siin on mitu tahku. Esiteks on positiivne juba see, et strateegiakeskus on linnapea otsealluvuses ja meile on antud põhimäärusega mandaat muutusi teha. Praegu on Tallinnas liiga palju projektipõhist lähenemist, liiga palju on tegeletud teemadega, mille arendajad on lauale toonud. On küll tehtud üldplaneeringuid, kuid protsess on veninud, kolmes linnaosas on üldplaneering kehtestamata. Linnal pole olnud ühtset pikka vaadet.

    Suur edasiminek ja hea alguspunkt on juba see, et strateegia „Tallinn 2035“ on olemas. Suurest pildist tuntakse puudust nii linna juhtide kui ka ametite juhtide tasandil. Kõik saavad aru, et me peame midagi muutma: liikumisviise, energiakasutust, linnaplaneerimist. Me ei saa vajadust muutuste järele enam ignoreerida, ka avalikkuse surve on juba piisavalt tugev.

    Põldoja: Tallinn on olnud kaua hõre linn. Juba kas või südalinnas on olnud palju vaba, arendamata ruumi. Siiani on sellega üpris hooletult ümber käidud, ruum pole olnud väärtuslik, sest seda on olnud palju, isegi üle. Esimest korda on tunda, et ruum on väärtuse saanud, tajutakse, et see on ressurss, mis võib otsa saada.

    Põldoja: Kui selle kasutust praegu õigesti ei suuna, võib juhtuda, et suured visioonid pole enam kahekümne aasta pärast teostatavad. Tallinna ametites ja juhtkonnas on hakatud rääkima ringmajandusest, rattakultuurist ja rohepöördest. Varem pole nendel teemadel tõsiselt arutatud.

    Oma tegevuses juhindume eesmärkidest, mis on kirjas strateegias „Tallinn 2035“: need on rohepööre, inimmõõtmeline linnaruum ja kodu, mis algab tänavast. Meie töö on liita kõlavatele loosungitele konkreetne tegevus.

    Meie esimesed kolm suurt ettevõtmist on Nõmme üldplaneeringu kehtestamine, Põhja-Tallinna üldplaneeringu viimine vastuvõtmise ja avalikustamiseni ja kesklinna üldplaneeringuga jätkamine.

    Oluline läbiv teema on seejuures tervikliku sini-rohevõrgustiku kavandamine. Roheline infrastruktuur on praegu laiali eri planeeringutes ja visioonidokumentides. Üks suund on avaliku ruumi kvaliteedi tõstmine üleüldiselt. See tähendab, et me teeme enam avaliku ruumi ja avalike hoonete arhitektuurivõistlusi. Praegu valmistame ette lauluväljaku ja Kullo huvikeskuse arhitektuurivõistlust. Toetame haridus- ja teadusministeeriumi riigigümnaasiumide kavandamisel, nende loomisega koos tekib ju koolide ümber üldkasutatav väliruum.

    Üks olulisem linnaehituslik visioon puudutab linnaruumi Tallinna rahvusvaheliste väravate ümber. Tegeleme lennujaama ja Rail Balticu terminali ühendamisega: plaanis on luua kesklinlikud ärikvartalid, lineaarpark ning jalakäijate promenaadid. Tallinna linnale kuulub palju maad Lasnamäel. Näiteks Kurepõllu asum on võimalusterohke piirkond, kuhu saab kavandada palju enamat kui pelgalt roheala või korterelamuid. Kaalume näiteks, kas sinna võiks laiendada lauluväljaku funktsioone. Samuti soovime jõuda detailideni: kunst tänavaruumis, avaliku ruumi kvaliteet.

    Raido Roop ja Kaidi Põldoja keset Tallinna torukultuuri.

    Roop: Üks piirkond, mille areng ja tulevik on pandeemiast johtuvalt eriti teravalt päevakorral, on vanalinn. Sada aastat tagasi elas vanalinnas ligi 12 000 elanikku, praegu on neid umbes 2000. Vanalinn on turistidest tühi, elanikke seal pole. Linnaruumina hakkab see väärtust kaotama. Selle taaselustamine, ligipääsetavus ühissõidukitega, jala, jalgratta ja muude kergliiklusvahenditega, on üks teema, millega kesklinna üldplaneeringus kindlasti tegelema peame.

    Endiselt jäävad ju alles transpordiamet, kommunaal- ja keskkonnaamet – ametid, mis määravad tegelikult suuresti pealinna tänavaruumi ja rohealade-parkide näo. Mil viisil on need kaasatud suure plaani koostamisse ja elluviimisse?

    Roop: Siin on võti koostöö. Eestis on inimesi väga vähe ja tippeksperte spetsiifilistel erialadel veel vähem. Meil on need head inimesed, kes meil on, ja me peame selle ressursiga hakkama saama. Koostöötahtega saab liigutada mägesid.

    Põldoja: Palju on räägitud transpordiameti rollist mootorsõidukite liiklemisruumi planeerimisel. Varju on seejuures jäänud teised teemad, mille osas koostööd teeme, näiteks trammivõrgustiku planeerimine ja lihtsad lahendused kesklinna rattateede ühendamiseks.

    Roop: Kehtiv üldplaneering on ikka ja endiselt väga oluline arengut suunav dokument, kuid see on pärit aastast 2001 ning see on moraalselt ja sisuliselt vananenud. Selleks et Kesklinna linnaosa üldplaneeringu koostamisega edasi liikuda, on meil vaja mitmes asjas kokku leppida. Näiteks selles, kas Rävala puiestee läbimurre tuleb või mitte. See ongi suure pildi vaidlus ja selleks ongi uus üksus sobiv paik.

    Põldoja: Avaliku arutelu ärgitamiseks ja otsuste kujundamiseks on mitmeid vahendeid, mida plaanime kasutada, näiteks arhitektuurivõistlused ja ruumikatsetused.

    Ühe ruumikatsetuse kohta – eelistada kesklinna piirkonnas suvekuudel kergliiklust – küsitakse arvamust lausa rahvaalgatuse keskkonnas. See algatus on saanud üle 5000 allkirja. Kas sellest saab esimene ajutine ruumikatsetus Tallinnas?

    Roop: Meil on olemas ka arhitektide liidu ettepanek muuta osa Rävala puiesteest järgmiseks suveks autovabaks. Need on kindlasti kaalumist väärt ettepanekud. Tartu autovaba puiestee näitel tahaksin küll sellise suuna võtta ja ajutiste lahendustega katsetada. Kaalumise koht on, kui kiiresti alustada ja kus seda teha. Me peame arvestama, et inimeste harjumusi pole võimalik üleöö muuta. Praktika näitab, et kui näiteks teetöödeks on mingid tänavalõigud kinni, siis liiguvad ummikud lihtsalt mõnda teise kohta. Autojuht ei lähe bussi peale ega istu jalgratta sadulasse. Kultuuri muutumine võtab aega.

    Rävala puiesteel tuleb lihtsalt täpsemalt läbi mõelda, kuidas autovaba liiklus korraldada. Peame tagama trolliliikluse toimimise, mõtlema, kuidas piirkonna elanikud, Solaris, välisministeerium ja väikesed ärid saavad oma asjad aetud. Minu teada pole linnavalitsuses praegu veel rahvaalgatuse kohta selget otsust langetatud. Nüüdisaegse linnaruumi seisukohalt on see idee sümpaatne, vaja on täpsustada maht ja kohad.

    Paljud rattaliikluse kitsaskohad, sealhulgas kesklinnas, saavad lahenduse uute eurorahastuse meetmetega. Ka ühistransport areneb. Vanasadama tramm tuleb, need vahendid on sisuliselt juba eraldatud. See aitab veidi leevendada ka Hobujaama sõlme läbilaskvuse probleemi.

    Tihti ei alga ruumiloome mitte niivõrd visioonidokumendist kui projekteerimistingimustest, millega pannakse paika lähteülesanne, mida projekteerija lahendama hakkab. Kui lähteülesanne näeb ette näiteks sõiduteid või pügatud muruga parki, siis ei hakata üldjuhul projekteerimise käigus kavandama rattateid või linnaniitu. Mil määral sekkute te tingimuste koostamisse?

    Põldoja: Rakenduslik pool on väga oluline ja seetõttu ei ole uues struktuuriüksuses neist ülesannetest täielikult loobutud. Kui varem vaatas üldplaneeringute sektor läbi peaaegu kõik detailplaneeringud ja projektid, siis nüüd keskendume suurema ruumimõjuga aladele. Need on näiteks suured detailplaneeringu alad, nagu Bekkeri, Meeruse ja Vanasadam, Volta, Krulli, samuti riigigümnaasiumid, mis tõmbavad paljusid inimesi. Meie teenistusse jõuavad endiselt avaliku ruumi projektid: liikumisvõrgustikud, pargid, promenaadid jms. Me ei sekku väikesemahulistesse korterelamuarendustesse, mille mõju linnaruumile pole nii suur.

    Üks oluline töölõik, millega koostöös teiste asjaosalistega tegelema hakkame, on torupiirded. Peame mõtlema, millega need asendada, et oleks tagatud ohutus, kuid visuaalset reostust ja takistusi jalakäijatele oleks vähem.

    Roop: Otsime koostöös transpordiametiga ka kohti, kust torupiirded üldse ära võtta. Minu teada on torupiirded ka osaliselt ohtlikuks tunnistatud, neid peab hakkama vähendama.

    Põldoja: Me tahame avalikku ruumi tuua juurde elamuslikkust. Tallinnas on siiani kõneaineks olnud suurkujude monumendid, kuid inimesed soovivad linnas näha rohkem nüüdiskunsti, näiteks installatsioone.

    Kaidi, kas sina oled Tallinna uus peaarhitekt?

    Põldoja: Ei ole. Kõik ruumiloome kompetentsikeskuses käsitletavad teemad on suured ja enamasti nn nurjatud probleemid. Pole mõeldav, et üks inimene suudab neid kõiki sisuliselt juhtida ja parimad ruumiotsused langetada. Minu kui ruumiloome kompetentsikeskuse juhi roll on kureerida meeskondi ja määrata igale teemale oma n-ö peaarhitekt. Me usume meeskonnatöösse, mitte ühe inimese absoluutsesse teadmisse. Riigikantselei ruumiloome eksperdirühm alustas ju ka oma tööd mõttega luua riigiarhitekti institutsioon, kuid jõudis ruumiloome meeskonnani.

    Roop: Ma ei arva, et peaarhitekti puudumine on suur miinus. Peaarhitekt Tallinna-suuruses linnas ongi ehk igand. Meid viivad paremini edasi kollegiaalne otsustamine kõigil tasanditel ja hea koostöö. Kaasamine, koosloome ja kohalike elanikega lahenduste läbiarutamine tagab head ja pikaajalised lahendused. Strateegiakeskuse ülesanne on koordineerida tegevust ametiteüleselt ja leppida kokku tasakaalustatud ühine arvamus.

  • Kaheastmeline müstika

    MIKAEL RAIHHELGAUZ

    Nikolai Fjodorov oli kummaline geenius. Ta töötas tagasihoidliku raamatukoguhoidjana, loobus pakutud palgatõusust ja jagas laiali suurema osa oma niigi kasinast sissetulekust, toitudes põhiliselt leivast ja teest, kandes üksnes vanu kulunud riideid. Tolstoi pidas küll Fjodoroviga lepitamatuid vaidlusi kristluse olemuse üle, ent nägi temas pühakut ja tervikliku usumehe etaloni. Dostojevskil jällegi ei õnnestunud askeediga silmast silma kohtuda, kuid Fjodorovi ideedest kuuldes sattus ta eufooriasse: „[Fjodorov] on minus liiga suurt huvi tekitanud. [—] [S]isuliselt olen täiesti nõus nende mõtetega. Lugesin, nagu need oleksid minu enda omad.“1 Suurte kirjameeste tähelepanule vaatamata ei leidnud Fjodorovi mõtted ta eluajal kuigi laia kõlapinda: kuna filosoof pidas raamatute müümist ebamoraalseks (neid tohtis tema arvates vaid tasuta jagada), oli tema teoste kirjastamine ja levitamine äärmiselt keeruline.

    Fjodorov õieti ei kirjutanudki n-ö teoseid, kogu ta looming on üks suur surma kaotamise projekt. Erinevalt enamikust oma kaasaegsetest ei käsitanud Fjodorov ilmutusraamatu ettekuulutusi antikristusest ja viimsest kohtupäevast kui paratamatust. Tema silmis ei olnud sünge apokalüptiline stsenaarium inimkonna vältimatu saatus, vaid üksnes hoiatus, mis võib juhtuda, kui igaüks ei teadvusta vendlust kõigi teistega ega loobu oma kapitalistlikest ihadest. Ent Fjodorovi vennaarmastus ei laienenud üksnes elavatele. Ta manitses poegi, kes olid unustanud oma surnud isad ja läinud igapäevaste askelduste õnge, selle asemel et tegelda ainsa päriselt tähtsa asjaga – surnute elluäratamisega. Viimane ei olnud seejuures mingisugune filosoofiline metafoor. Nagu teisedki kristlased, uskus Fjodorov inimeste füüsilisse ülestõusmisse, kuid kõigi äratamine aegade lõpus suure kohtupäeva eel oli talle seejuures pigem „plaan B“. Fjodorov uskus siiralt, et kunagi võimaldavad teadus ja tehnoloogia lagunenud laipade molekulid ja aatomid kokku koguda ning neisse taas elu süstida – tuleb vaid natuke vaeva näha …

    Just nende ideedega polemiseerib Meelis Friedenthal kogumiku „Kõik äratatakse ellu“ niminovellis. Lugu räägib noormehest nimega Paul, kes naaseb Vabadussõja rindelt, et matta Hispaania grippi surnud vanemad. Matuste järel saab ta oma sugulastelt kummalise raamatu surnute ülesäratamisest, hiljem aga viivad nad ta esoteeriliste kommunistide koosolekule, mille lõppedes näitab kõneleja Jaan Varn Paulile surnuist äratatud koera. Süžeeliin katkeb ja taas kohtume peategelasega juba 20 aasta pärast. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel käib suur sõda, mis võib kesta kui tahes kaua, sest pooled on ametis langenud sõdurite elluäratamisega. Venelased ei ärata ellu üksnes sõdureid, vaid absoluutselt kõik – suvalise süsteemi järgi. Järjekord jõuab ka Pauli vanemateni, kuid taasühinemine ei ole eriti õnnelik. Maailm on kõvasti ülerahvastatud, toitu ja elamispinda napib. Ülestõusnute psüühilised kannatused on aga materiaalsest kitsikusest veelgi hullemad. Kümneid või sadu aastaid kestnud uinaku järel ei suuda paljud neist uue maailmaga kohaneda. Nad ei tunne keelt, ei sobitu ühiskonnakorda, näevad viirastusi ja kannatavad igasuguste vaimsete häirete küüsis.

    Projekt, milles Fjodorov nägi pääseteed ilmutusraamatu stsenaariumist, on Friedenthalil üks apokalüpsise kavapunktidest: „[I]nimesed otsivad surma ega leia seda, nad igatsevad surra, aga surm põgeneb nende eest“.2 Kui peategelane kohtab põllu peal töötades lõpu saabumist kuulutavat inglit, seab ta oma vaimse tervise kahtluse alla. Mis mõte saab olla juttudel Kristuse teisest tulemisest maailmas, kus füüsiline surm on lõplikult võidetud? Sõnumi mõistmine saabub alles siis, kui teised tegelased kinnitavad Pauli nägemuse reaalsust. Maa hakkab jalge all lagunema, taevas langeb alla ja miljonid kehad – inimesed, loomad, ennenägematud müstilised olendid – lendavad keereldes kosmilise lõpplahenduse tohuvabohus. Kui üllatav see ka poleks, näib, et novelli viimasel leheküljel aduvad Paul ja tema abikaasa Juliane teatud valikuvõimalust. Ees ootavale teadmatusele vaatamata otsustavad nad vabatahtlikult keerisesse astuda. Kaotada pole midagi: inimtekkelise „jumalariigi“ põrgust on nad juba läbi käinud.

    Viimnepäev XVI sajandi Johannes Wierixi gravüüril.

    Novell „Kõik äratatakse ellu“ toimib hea mudelina kogu ülejäänud kogumikule lähenemiseks. Tutvustades juttude temaatikat raamatu eessõnas, märgib Friedenthal, et kirjutab „munadest õunteni, algusest lõpuni – jumalatest, inimestest, deemonitest, inglitest, elust ja surmast“ (lk 5). Kõik need „kattuvad teatud määral varauusaegse arusaamaga metafüüsikast“, mis erineb suurel määral tüüpilise filosoofiakursuse raames tutvustatavast. Lugejal, kellele Kanti „Puhta mõistuse kriitika“ või Heideggeri „Olemine ja aeg“ peavalu on tekitanud, ei tasu muretseda. Friedenthal ei lasku abstraktsetesse aruteludesse loogika või olemise taju piiratuse üle. Tema lähenemine on otsekohene, eksperimentaalne: meie maailma lisatakse midagi maagilist, teaduslikus mõttes võimatut (surnute äratamise tehnoloogia), ning seejärel uuritakse, kuidas muudab niisugune lisand suurt pilti (sünnib põrgulik düstoopia, milles igavene elu on koormaks).

    Kui arvata välja novell „Vinguv jalaluu“, kus kogu tegevus toimub peategelase müstiliselt moonutatud teadvuse maastikul, võib öelda, et Friedenthal on oma tegelaste siseelu osas suhteliselt ükskõikne. Karakterite tunded loevad niivõrd, kuivõrd suudavad selgitada loo keskmes asuva objekti või ilmutusliku kogemuse mõju. Näiteks „Suve tagasitoomises“ kirjeldatakse lapsepõlves põgusalt sõbrustanud Hannese ja Riinu juhuslikku taaskohtumist rongis. Nad väljuvad samas peatuses, lähevad veini jooma, ostavad viiuli, jõuavad Riinu korterisse … Kogu novelli vältel on aga Hannese emotsioonide ja tegevusloogika visandamine äärmiselt lakooniline, kohting ilusa naisega jätab ta ebaloomulikult apaatseks. Kirjanik demonstreerib subjektiivsuse kirjeldamise annet üksnes päris lõpus, kui tegelased astuvad vahekorda ja selgub, et Riinul on rebasesaba ning partneri elujõu ammutamise võime.

    Siinkohal tuleb nõustuda Marek Tamme tähelepanekuga, et tugevast romaanikirjanikust Friedenthalile ei ole novellivorm ehk kõige käepärasem.3 Kogumiku pikemad tekstid on sageli jaotatud ajaliselt lahutatud alapeatükkideks, mis aitavad küll suurt pilti kujutada, ent kahjustavad karakteriarendust. Tegelased võtavad ette dramaatilisi samme, kuid vahepeal ei saa lugeja mingit infot, mis võiks karjuvat käitumist seletada. Kõige häirivam näide on ehk „Nerissa“ kulminatsioon. Lapsepõlves kohtub äärmiselt koleda välimusega nimitegelane trükkaliga, kellelt saab raamatu, mis muudab ta linna ilusaimaks naiseks. Ajapikku saab trükkalist omakorda nõrk ja haigustest räsitud rauk. Nad kohtuvad taas alles trükkali hukkamise eel – Nerissa läheb vanglasse temaga hüvasti jätma. Suurest tänutundest kingitud ilu eest otsustab neiu … õõvastava vanamehega seksida. Seletamatuid momente on veelgi: novellis „Võõras jumal“ tunneb noor sõrajalgne uudishimu ja kaastunnet teda äsja mõrvata proovinud jumala vastu; „Kasuksepas“ suudab end ara ja kohmakana näidanud peategelane kannatusrohke surma eel seltsimehele julgustavalt naeratada. Miski loetletud novellide süžeearengust ei võimalda niisuguseid pöördeid uskuma jääda.

    Tamme etteheidetele puäntide osas ma siiski alla kirjutada ei saa. Oma tekste kokku tõmmates on Friedenthalil õnnestunud hoida iseäralikku stiili ning jääda truuks eessõnas formuleeritud visioonile. Nagu juba mainitud, eksperimenteerib autor ilmutuste või müstiliste objektidega, kusjuures Friedenthali müstika on sageli kaheastmeline. Üks osa imedest on tegelastele arusaadav, nende ellu hästi integreeritud, teine osa – just novellide lõpus paiknev – üllatab aga ka loo fantaasiarikkas kontekstis. Kogu tekst võib jutustada ükssarviku jahtimisest, ent alles puändini jõudes selgub, et olemas on ka draakonid ja muinasjutulise looma tapmine on ohutusabinõu draakonimunade kaitseks. Friedenthali eksperimendid on mitmekesised ja haaravad kaasa. Igast kogumiku mõtteharjutusest kumab läbi selge sõnum: kui rikas ja müstiline meie maailm ka ei tunduks, on see alati suurem, kui arvata osatakse.

    1 Kiri N. P. Petersonile 24. III 1878. http://dostoevskiy-lit.ru/dostoevskiy/pisma-dostoevskogo/dostoevskij-m-petersonu-24-marta-1878.htm

    2 Ilm 9:6.

    3 Marek Tamm, Vikerkaar loeb. Meelis Friedenthali metafüüsilised jutud. https://leht.postimees.ee/7098382/vikerkaar-loeb-meelis-friedenthali-metafuusilised-jutud

  • Visioone ei pea une ja vaba aja arvelt looma

    MERLE KARRO-KALBERG

    Juunis alustab Tartu linnavalitsuses tööd ruumiloome osakond. Millega uus osakond tegelema hakkab, selgitab osakonna juht, Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus.

    Mis on loomise põhjused, miks on ruumiloome osakonna järele vajadus?

    Tõnis Arjus: Põhjused, miks on vaja mõtestada avaliku sektori toimimist, on olnud pikalt õhus. Praegune linnavalitsuse struktuur on üles ehitatud sektorite kaupa ja tagab küll linnaruumi hea haldamise ja hoidmise, kuid ette vaatamine, tuleviku kujundamine ja innovatsioon eeldab muudatusi. Koostöö on Tartu linnavalitsuse osakondade vahel väga hea, kuid seda saab veelgi soodustada, vaja on andmeid ka valdkondade üleselt koguda ja analüüsida, teha nende najalt ruumilisi otsuseid ning siis tulemusi linnaruumis rakendada.

    Uus osakond allub küll otse linnapeale, kuid kuna ruumiküsimused on väga laia haardega, siis töötame koos abilinnapeade ja teiste osakondadega. Osakonda toome kokku ruumi puudutavad valdkonnad: linnaplaneerimine, arhitektuur, liikuvus, maastikuarhitektuur, keskkond, strateegiline planeerimine, linnakujundus ja -disain.

    Linnavalituse töö on üles ehitatud nii, et kõigepealt strateegilise mõtlemise faas, siis praktiline elu, kuid nende kahe etapi vahel jääb tihti midagi puudu. Strateegiate elluviimine, rakenduskavade koostamine ja suurtele ideedele väljundi andmine on see puuduolev lüli, milleks uus osakond ellu kutsutakse.

    Meil on süstemaatiline probleem, et strateegiad ei lähe samm-sammult konkreetsemaks, vaheetapp visiooni ja rakendamise vahel on puudu. On strateegia ja siis juba istutakse tänavaprojekti ümber ja vaadatakse ühte konkreetset lahendust. Vahepeal on aruteludes auk. Seda hakkabki ruumiloome osakond muutma ja seda ei saa teha ainult ühe strateegiabüroo eestvedamisel, selles peavad osalema kõik. Vaja on juurutada projektimeeskondade kultuuri, et kogu protsessis on eesmärkide püstitamise ja otsustamise juures ühed ja samad inimesed. Nii saab selgeks, kuhu liigume ja millistele detailidele tuleb tähelepanu pöörata.

    Ruumiline keskkond esitab väga suuri ülesandeid. Need puudutavad roheleppest tulenevaid eesmärke, linlaste üha paremat teadlikkust ja soovi oma elukeskkonna kujunemises kaasa rääkida. Et neid kõiki lahendada ja parimale tulemusele jõuda, oli selline struktuurimuudatus ja uue osakonna loomine hädavajalik.

    Ruumiloome osakonna tekkega ühtegi teist osakonda ei kaotata, endiselt jääb ju alles arhitektuuri- ja ehituse osakond, linnamajandusosakond jt. Milline saab olema tööjaotus uue ja praeguste osakondade vahel?

    Nemad tegelevad lõviosas edasi sellega, millega ikka tegeletud on, haldus ja ruumi eest hoolitsemine jääb endiselt sinna. Ruumiloome osakond annab teadmiste pagasi ja andmeanalüüsidega juurde sellist teavet, millega teenuste pakkumise kõrvalt pole olnud aega tegeleda. Mõned ülesanded toome siiski ruumiloome osakonda, mis luuakse paljuski praeguste ametnike põhjal. Küsimus ongi olnud see, millised inimesed ja ülesanded uues osakonnas kokku saavad. Näiteks üldplaneeringu- ja arenguteenistus on ka siiani koostanud visioone ja pikemaid ülevaateid. See teenistus tuuakse ruumiloome osakonda üle.

    Paljud Tartu edulood ja pika vaate visioonid on sündinud suures osas entusiasmist, vaba aja ja une arvelt. See entusiasm peaks olema pidev ja seda tahamegi edendada ja põlistada.

    Üks suur puudujääk on see, et strateegiaid kirjutatakse kõlavate sõnade ja ilusate loosungitega. Uljalt sõnastatud visioonid ei vaata ega peagi vaatama, kuidas seda kõike ellu rakendatakse. Me peame pilvede peal joonistamise ja elu kokku viima nii, et kõik osalised mõistavad üksteist ja saavad aru, millega tegeletakse ja kuhu poole liigutakse.

    Tõnis Arjusest saab juunist uue ruumiloome osakonna juht, linnaarhitektina jätkab ta ka uues ametis.

    Selleks on ju eelkõige vaja kommunikatsioonispetsialisti, kes linnavalitsuses töötajad ja ideed kokku viib.

    Üks asi on sisekommunikatsioon, kuid kindlasti ei tohi ära unustada ka väljaspool suhtlemist. See on elukeskkonna kujundamise tahk. Kui vaatame selliseid projekte nagu Autovabaduse puiestee või südalinna kultuurikeskus, Tallinnas peatänava projekt ja Rävala puiestee, siis kommunikatsioon on nende puhul peateema. Igaüks on justkui linnaruumi spetsialist, ja teatud mõttes on ka. Selleks et linnaruumi kui keerulist süsteemi elanikele lähemale viia on vaja pidevat informeerimist, selgitamist ja arutamist. See ei tähenda, et kusagil on targad, kes täpselt teavad, kuidas linnaruum peab kujunema, küll aga on olemas nüüdisaegsed linnaplaneerimise põhimõtted, millest järjepidevalt rääkida tuleb. See info tuleb viia nii linnakodanike kui ka poliitikuteni ja kolleegideni.

    Me otsime ruumiloome osakonda strateegi-disainerit. Me ei taha koostada strateegilisi dokumente selleks, et neid lihtsalt teha. Me peame tegelema sellega, et tulevikumõtted oleksid arusaadavad, kirja pandud ja üles joonistatud selgelt ja mõistetavalt.

    Peale strateegi-disaineri otsime ka liikuvusspetsialisti, kelle ülesanne on luua eeleskiise ja ruumivisioone, uurida liikumist põhjalikumalt kui pelgalt ühe või kahe transpordiviisi vahelisi konflikte. See spetsialist on kaasatud tänavate, sildade ja väljakute lähteülesannete koostamisse, et suured visioonid jõuaks ka väiksematesse projektidesse. Näiteks kui linna üldplaneeringusse on joonistatud jalgrattateede põhivõrgustik, siis liikuvusspetsialisti ülesanne on jälgida, et see põhimõte jõuaks lähtetingimustesse ja ehitusprojektidesse.

    Millega suvel tööd alustav ruumiloome osakond esmajoones tegelema hakkab?

    Nagu mainitud, siis ruumiloome meeskonnaga liitub ka üldplaneeringu teenistus ja seepärast on meie esmane ülesanne üldplaneeringu protsessiga lõpuni minna. Üldplaneeringuga määratakse arengualad. Näiteks sadamaraudtee koridor. Esimesed mõtted, kuidas selle ruumilõiguga edasi minna, on juba kirjas. Sadamaraudtee on üldse väga hea näide, milline võiks olla ruumiloome osakonna töö. Algselt kavandati raudtee asemele magistraali. Koridori analüüsiti rohevõrgustiku, linnaruumi ja liikumisvõimaluste aspektist. Nii jõuti uues üldplaneeringus järeldusele, et parim lahendus on autoteest loobuda ning rajada sinna hoopis mõnus jalgratturite ja jalakäijate keskkond ning tähtsustada seda linna roheluse osana. Nüüd on vaja edasi minna ning mõelda, milline ruum sinna kavandada.

    Üks selline arenguala on Raadi piirkond, samuti raudteejaama ümbrus. Seal näeme praegu tohutut, vaid rööpmepaaridega kaetud maa-ala. Jaamamõisa piirkond on määratud liginull- arengualaks. Selle puhul tuleb analüüsida, kuidas kavandada tulevikku vaatav linnapiirkond nii, et see pole ainult energiatõhus, vaid et arvesse on võetud kogu ehitatud keskkonna elutsükkel, et see kohaneks paindlikult ühiskonna või kliimamuutustega. Küsime ka seda, milliseid samme on vaja astuda, näiteks seadusandluses, et säästva keskkonna rajamine oleks võimalik. Kui me praegu hakkame ehitama väga väikese süsiniku jalajäljega puidust hooneid, siis kujuneb nende maksumus nii kõrgeks, et keegi ei jaksa neid endale lubada. See paneb meid küsima, kas me oleme valmis looma jätkusuutlikku elukeskkonda ja millised probleemid tuleb enne lahendada.

    Väga kriitiliselt on vaja hinnata, mis on meie seis andmete kogumises: kellele mida kogume ja miks me seda teeme. See ei puuduta ainult tartlaste koostööd, vaid ka riigi tasandit, sest targad otsused sünnivad siis, kui meil on käes õiged vastused, mida toetavad ka andmed. Loomulikult peame teadma, mis küsimusi me esitame.

    Tartus on vastu võetud väga tugev kliimakava, mis annab lähiaastateks konkreetsed tegevusliinid. Näiteks liikuvuskeskused ja rattateede põhivõrgu rajamine kesklinnas. Kliimakava järgi tuleb 2024. aastaks kesklinnas välja ehitada jalgrattateede põhivõrgustik. Liikuvuskeskuste mõte on koondada eri liikumisviisid, et ühe liikumisvahendi saaks vahetada teise vastu ning kesklinna kitsastele tänavatele poleks vaja autoga minna. Ilmselt on tulemas ka riigi tugi. Selleks et oleksime õigel ajal valmis toetusi ära kasutama, peame just sel alal kiiresti edasi tegutsema. See tähendab, et kliimakava eesmärgid – praegu on need võrdlemisi üldsõnalised –, tuleb konkreetsemalt sõnastada, peame endale ja teistele selgeks tegema, mida seatud eesmärkide täideviimine ruumile tähendab, kuidas ja mida ümberkorraldamine mõjutab. Ruumiloome osakond sündiski siis, kui hakati arutlema selle üle, kes kliimakava ellu viima hakkab, kes taotleb rahastust, kavandab tegevust.

    Ka linlaste ja asumiseltsidega jätkub hea koostöö. Tartus on väga lihtne võtta ühendust abilinnapeade, linnapea või linnaarhitektiga, et oma muredest ja rõõmudest rääkida.

    Kui palju on neid kodanikke, kes võtavad ühendust, et oma rõõme jagada?

    Suhtumine avaliku sektori töötajatesse teeb mõneti murelikuks. Ametnike ja avaliku sektori maine tööd kergemaks ei tee. Juba vastuvõtu vorm on olnud selline ebameeldiv: tuleb istuda koridoris, oodata nagu arsti juurde minekut, teadmata, kui valusa süsti saad. See on olnud üks mu töö suuremaid rõõme, kui saan hirmud maha võtta ja näidata, et ma olen ka sellestsamast maailmast pärit, et me otsime kõigile parimaid lahendusi.

    Ühismeedia kõlakambrid muidugi hirmu ja teadmatust maha ei võta, pigem võimendavad. See on ka põhjus, miks on vaja olla näoga rahva poole. Nii jõuame jälle avalikku ruumi, näeme, et avalik ruum on veel viimane kants, kus eri mõtteviisid kokku saavad.

    Millised on üldse Tartu ruumilised kitsaskohad?

    Selge on see, et haldusreform on poolik ning tekkinud omavalitsused, sealhulgas Tartu linn, ei ole enam mõistuspärane. Reformijärgselt tekkinud linna haldusala ei ole ruumiliselt loogiline, mis tähendab seda, et linnalik tervik ei kuulu ainult Tartu linna alla, vaid ulatub ka kõrvalvaldadesse. See omakorda raskendab terviklikku planeerimist ning teeb teatud põhimõtete järgimise suisa võimatuks. Kui tahame linnu ja valdu hallata nende toimimise järgi, siis on vaja teha riigis muudatusi. Samal ajal on koostöö valdadega vajalik: peame mõtlema, kuhu loome tihedama ruumi, kuhu hõredama, millist elulaadi me kusagil soosime ning kuidas on omavalitsuste vahel kõige mugavam ja säästlikum liikuda.

    Üks hea näide, kuidas kitsaskohad mõjutavad strateegilist mõtlemist, ja vastupidi, kuidas lai vaade jõuab konkreetsetesse projektidesse, on parkimine. Linnatänavate standardis on toodud parkimisnorm: üks näiliselt tühine tabel suures dokumendis mõjutab väga suurel määral ehitatud keskkonna olemust. Viimase standardi muudatusega nähti ette suuremad parkimisnormid ja rohkem parkimiskohti. See tähendab suuremaid asfaltkattega väljakuid elumajade kõrval. Kuigi eesmärk on kestlikum linnakeskkond, siis samal ajal surutakse peale suuremaid sillutatud pindasid ja vähem sellist ruumi, kus saab end hästi tunda. See ei ole loogiline, et üks ja seesama norm kehtib nii Tartu kesklinnas kui ka lähivalla servas. Selle ümbertegemiseks analüüsisime linnakeskkonna ligipääsetavust: kui hästi pääsetakse mingilt kinnistult kooli, poodi, töökohta jm. Mõne kuuga oleme saanud mitmekülgseid andmeid vastuseks küsimusele, kui kättesaadav on linn. Selle ligipääsetavuse indeksi najal tahame korrigeerida parkimiskohtade normi: mida ligipääsetavam on pood, kool, töökoht, seda vähem parkimiskohti on elukoha juurde vaja. Nii saame orgaanilise, praktilise ja tegelikule vajadusele vastava lahenduse.

  • Narva vanalinna taastamine ja erinev ajaloomälu

    IVAN LAVRENTJEV

    Narva ajaloomälu on üks imetabane nähtus: piirilinna ajalugu on niivõrd tihedalt seotud arvukate sõdade ja ulatuslike riigikorra muudatustega läbi sajandite, et ajaloouurija või -huviline leiab siit ilma suure vaevata arvukaid ajalookihte ja koguni üksteisele vasturääkivaid mälestusmärke rohkem või vähem kangelaslikest sõdadest ja lahingutest, vabastamisest, okupatsioonidest ja repressioonidest.1 Rootsi ajal tõusis Narva kaubanduskeskuseks ning linlaste ja külastajate silmi rõõmustava mitmekesise ja eriilmelise arhitektuuri pärast on linna koguni kutsutud Läänemere baroki pärliks. Paraku on selle pärli enamik hooneid ja tänavaid säilinud üksnes fotodel ja linnaplaanidel. Tundmatuseni muutunud hoonestuse ja plaanipärase tänavavõrgustiku tõttu on kunagise vanalinna hõng paljudes kohtades väga raskesti aimatav.

    1944. aastal pommitamisega maatasa tehtud ajaloolise vanalinna taastamise mõttest loobuti sõjajärgsetel aastatel, seda nii majanduslikel kui ka ideoloogilistel kaalutlustel, kuigi üksikute hoonete vundamendid jäid linnapilti koguni aastakümneteks. Ressursside nappuse tingimustes pandi rõhku hoopis Sillamäele ja sinna juba sõja ajal kavandatud Nõukogude sõjatööstuse seisukohalt ülimalt olulisele uraanirikastustehasele. Sellest tulenevalt sai Sillamäest okupatsiooniaja lõpuni kinnine linn, kus elanikkonda kujundati ülaltpoolt ning niivõrd olulisele objektile lähedase Narva endiste elanike tagasipöördumist oma kodulinna võimud ei soosinud.2

    Ühtlasi on mainitud, et nõukogude loogikast lähtudes anti sõjajärgse Narva taastamis- ja ehitustöödes prioriteet sõja võrdlemisi väikeste kahjustustega üle elanud Kreenholmi tööstuskompleksile, mitte vanalinnale. Peale majandusliku loogika sobis Kreenholm investeeringuteks paremini ka ideoloogilisest vaatevinklist, kuna erinevalt „kodanlikust“ vanalinnast sai selle ajaloo kenasti põimida klassivõitluse narratiiviga. Niisamuti nagu Riias või Königsbergis (tänapäeval Kaliningrad) käsitles uus riigivõim vana arhitektuuripärandit eelkõige saksa, järelikult nõukogudevastase, pärandina, seepärast tuli ka Narvas teha ruumi uuele, sotsialismi eesmärkide ja ideaalidega kooskõlas olevale linnale, täis uusi inimesi ja hooneid.3 Sõjaeelsete narvalastele lõppes Narva ajalugu 1944. aastal, paljudele praegustele asukatele see siis hoopis algas.

    Kuigi informeeritust on raske mõõta, võib siiski oletada, et viimastel aastatel on narvalaste ja ülejäänud Eesti elanike teadlikkus sõjaeelsest Narvast märgatavalt kasvanud. Ühes tsensuuri kadumise ja uue info ilmsiks tulemisega Nõukogude aja lõpust tänapäevani on inimesed altimad arutlema vana Narva üle. Nendele debattidele andsid hoogu nii Tartu ülikooli Narva kolledži hoone kavandamine ja ehitus Raekoja platsile kui ka uute populaarsete ajalooteadlikkust suurendavate algatuste teke. Eriti märkimisväärne on muidugi entusiastist kohaliku meistri Fjodor Šantsõni loodud vanalinna makett ning arvukad veebiplatvormid, mis võimaldavad ajaloolisi pilte ja vaateid märkimisväärselt muutunud maastikuga kokku viia. Viimasel kümnendil on Narvast välja antud üksjagu populaarteaduslike raamatuid, millest mitmed on tänu tõlgetele leidnud tee ka tänuliku venekeelse lugejani.4 See ehk aitab tagada, et erinevused Narva lähiajaloo tõlgendamisel ei sünni puhtalt emakeele põhjal. Ei saa mainimata jätta ka kümnete giidide, õpetajate ja ajaloohuviliste järjepidevat tööd vana Narva lugude tutvustamisel. Kõik see tagab, et vana Narva mälu ei kustu ja tänu info rohkusele ja kättesaadavusele kasvab nii narvalaste kui ka ülejäänud eestimaalaste teadlikkus ilmetute hruštšovkade eelkäijatest endise vanalinna aladel.

    Läbi vaidlemata 1944. aasta

    Viimastel aastatel on taas intensiivistunud ligi kolm kümnendit kestnud arutelu kahe Narva tänava ümbernimetamise kohta, mis kannavad Eestimaa Töörahva Kommuuni tegelaste Ants Daumani ja Albert Tiimani nime. Hoolimata arvukatest katsetest pole õnnestunud tänavatele väärikaid nimesid panna. Aastaid kestnud arutelu käigus on piike murtud ja isegi jõutud teemat käsitleva seaduse vastuvõtmiseni. Loodetavasti see olukord lähiaastatel siiski laheneb. Samuti tüüpilise Nõukogude linna valikusse kuuluvad tänavanimed (näiteks Puškini tänav või mitu Narva lahingus hukkunud Nõukogude kangelase tähe pälvinud sõdurite auks nimetatud tänavat) ei ole aga üldse üleriigilise tähelepanu ega terava vaidluse objektiks. Suurem osa kommunistlikest tänavanimedest oli linnakaardilt siiski kadunud juba 1990ndate keskpaigaks.

    Põhjasõja 300. aastapäevaks 2000. aastal püstitatud Rootsi lõvi ei põhjusta juba ammu emotsionaalseid arutelusid ja sellest on kujunenud üks linna sümboleid. Samuti rõhutab Rootsi lõvi Narva seost Euroopa ajalooga ja tähistab piirilinna rolli olulisust.

    Mälestusmärkidega on lugu hoopis teine: kõige olulisemad Teise maailmasõja teemalised (või nõukogude-vene kaanoni kohaselt Suure Isamaasõja) mälestusmärgid on oma kohal alles ning ainult Lenin on 1993. aastal kolinud linna peaväljakult Narva muuseumi õuele. Usinad pressifotograafid leiavad bolševike juhi mälestusmärgi jalamilt ikka tema sünnipäeval lilli ja neid toonud paar memme. 9. mai tähistamised on aga ulatuslikumad, koroonaeelsel ajal võttis rongkäikudest osa sadu inimesi. Linna tekib ka uusi mälestusmärke, mis peegeldavad taasiseseisvunud Eesti ajaloonarratiivi: näiteks raudteejaama kõrvalt leiame represseeritute mälestusmärgi ning linna polikliiniku ees näeme 1944. aasta pommitamise ja Narva hävimisele pühendatud mälestuskivi. Kivi on ka korduvalt vandaalide rünnakute ohvriks langenud. 2021. aastal tegi Narva Muinsuskaitse Selts ettepaneku rajada linna kommunismiohvrite mälestusmärk. Ootuspäraselt on selle ümber tekkinud terav poleemika ajaleheveergudel, linnavalitsuse korraldatud veebiarutelul ning ühismeedias.5

    Arutelud Teise maailmasõja pärandi ja vana Narva üle ei taandu üksnes arhitektuurile, vaid on vahetult seotud Saksa ja Nõukogude okupatsiooniga ning sõjajärgse võimu otsusega vanalinna mitte taastada. Uurijad on täheldanud, et paradoksaalsel kombel venekeelsed narvalased tunnevad kaasa, igatsevad taga hävinud vanalinna, kuid samuti tunnetavad survet, justkui sunnitaks neid Nõukogude õhuväe pommitamise eest süüd omaks võtma. See aga tähendaks loobumist olulisemast, s.o Suure Võidu narratiivist.6 Arvestades, kuivõrd aktiivselt on seda Nõukogude Liidus propageeritud 1960ndatest alates ja jätkatakse ka tänapäeva Venemaal, siis on selge, et lepitus ei tule kergelt.

    Kui vähese ajalooteadlikkusega inimestega vestelda või Facebooki arutelusid lugeda, siis selgub, et paljud venekeelsed eestimaalased on siiani arvamusel, et Narva hävimises (ja Tallinna märtsipommitamises) on eranditult süüdi sakslased. Ka paljud eestlased on seisukohal, justkui oli lauspommitamine suunatud enamasti tsiviilhoonestuse pihta ning järelikult oli tegemist omamoodi kättemaksurünnakuga sakslastega koostööd teinud Eesti linnadele. Allikate nappusest hoolimata on teemat uurinud ajaloolased pakkunud, et nii see siiski pole ning Narva pommitamisel lähtus Punaarmee siiski eelkõige sõjalistest motiividest.7

    Nõukogude võimu püstitatud memoriaalid on Narvas alles, kuid nende kõrval on linna tekkinud ka Nõukogude Liidu tegevust süüdistavaid ning selle ajaloo tähthetki teisiti tõlgendavaid mälestusmärke, mis on mõnedele narvalastele kindlasti vastukarva. Nii tekib lahendamatuna näiv konflikt: Narva identiteeti kandev tugisammas ehk lugu sõjas hävinud vanalinnast on omaks võetud, kuid raskusi on selle teo toimepanijate kuuluvuse tunnistamisega. Ometi on vana Narva kui suurima ohvri rolli omaksvõtt juba suur samm Nõukogude kitsatest ajalootõlgenduste raamidest edasi ning toob narvalasi lähemale sellele arusaamale Eesti ajaloost Teises maailmasõjas, mida jagab ehk enamik eestlasi.

    Mitmetähenduslik Peeter I maja

    Kuigi vanalinna taastamisest on räägitud aastaid ja isegi pakutud selle ulmeprojekti eelarve kalkulatsioone,8 ei paista, et lähikümnenditel keegi julgeb nii keerukat ja hiigelsuurt algatust ette võtta. Mis aga tundub realistlik, on Peeter I maja taastamine. See on linna plaanides juba mitu aastat sees ja paistab, et selle ümber valitseb üldjoontes konsensus. Viimane Vene tsaar ja esimene keiser Peeter I kasutas 1684. aastal ehitatud maja oma residentsina alates 1704. aastast ja peatus seal korduvalt. 1865. aastal avati majas muuseum ja see täitis oma funktsiooni 1944. aastani, kuni hävis pea täielikult pommitamise tagajärjel. Maja taastamist kavandati 1950ndate teisel poolel, siis Nõukogude Liidu lõpuaastail ja veel korra loodeti projektile rahastus alla saada pärast Euroopa Liiduga liitumist. Paistab, et lähiaastatel planeeringud, poliitiline tahe ja eelarve võimalused võivad tõesti kokku langeda ja unistus maja taastamisest saabki teoks. Majja kavandatakse haridus- ja kultuurikeskust, tegemist oleks avaliku ruumiga, mis on seestpoolt uus ja moodne, kuid väliselt kopeerib või vähemasti tõepäraselt matkib kadunud hoone arhitektuuri ja suurust.

    Lisaks võimalikule atraktiivsusele nii kohalike kui turistide silmis peab mainima paari positiivset aspekti. Maja taastamine toimuks n-ö tühjale platsile, pole vajadust olemasolevaid hooneid maha võtta ja elanike ümberkolimisega vaeva näha. Hoone funktsioon jääks suuresti samaks: juba aastakümneid enne Teist maailmasõda oli tegemist avaliku koha, mitte eramuga. Seepärast ei tasu muretseda ka põhilise probleemi pärast: ülejäänud vanalinna eramaju võib teoreetiliselt ka nullist üles ehitada, kuid see ei too nende endisi omanikke ja elanikke või nende järeltulijaid tagasi. Muuseum aga jääb muuseumiks või siis kultuurikeskuseks.

    Peeter I on muidugi Eesti alade vallutaja ja sajanditaguste eestlaste suhtumine tema mälestusmärki Tallinnas on hästi teada: tänapäeva Vabaduse väljakule ehk toona Peetri platsile kerkis keisri mälestussammas 1910 ning võeti maha 1922. aastal valitsuse otsusega suure ühiskondliku surve tõttu. 2000ndatel kõlanud mõtted Peeter I mälestusmärgi rajamisest Narva linna ei läinud aruteludest kaugemale. Kuid Peeter I lugu Narvas on võimatu ilma Põhjasõja ja Rootsita. Põhjasõja 300. aastapäevaks 2000. aastal püstitatud mälestusmärk Rootsi lõvi ei põhjusta juba ammu emotsionaalseid arutelusid ja sellest on kujunenud üks linna sümboleid. Samuti rõhutab Rootsi lõvi Narva seost Euroopa ajalooga ja tähistab piirilinna rolli olulisust.

    Peeter I maja taastamine teeniks korraga kolme eesmärki: see rõhutaks Narva ajaloo keerulisust ja seost Euroopa sõjaajalooga, tugevdaks kohalikku identiteeti hästi tuttava ajaloolise isikuga seotud objekti tekkimise kaudu ning suurendaks hävinud vanalinna kohalolu mõistlikul kujul. Kui eeldada, et vaidlused 1940. aastate sündmuste üle Eestis eri rahvusgruppide ja põlvkondade vahel ei vaibu niipea, siis ühe hävinud Eesti Vabariigi aegse Narva maja taastamine oleks õige samm nende leevendamiseks. Olgugi et see on Vene keisri Peeter I maja ja ehitatud sootuks Rootsi ajal. Tüüpiline Narva lugu.

    Autor on SA Narva Muuseum teadur. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

    1 Sõdadele pühendatud mälestusmärkide teemal vt Kattago, Siobhan (2008). Commemorating Liberation and Occupation: War Memorials Along the Road to Narva, Journal of Baltic Studies, 39:4, lk. 431−449, DOI: 10.1080/01629770802461225.

    2 David Vseviov, Endiste narvakate mõistatus. – Tuna 2001, lk 60−67.

    3 Karsten Brüggemann, Der Wiederaufbau Narvas nach 1944 und die Utopie der „sozialistischen Stadt“. Narva und die Ostseeregion. Tartu Ülikooli Narva Kolledž 2004, lk. 81–103.

    4 Näiteks on vene keeles ilmunud Jaak Juske ja Katri Raigi Narva-teemalised teosed, samuti värske Karin Pauluse ja Madis Tuuderi asendamatu teejuht Narva tänavate ja majade ajalukku ja olevikku: Narva. Daatšast paleeni, 2020, SA Narva Muuseum.

    5 Vt kajastusi kohalikus meedias: https://prospekt.ee/narva_linn/17199-narvitjane-somnevajutsja-nuzhen-li-gorodu-pamjatnik-zhertvam-kommunizma.html; https://gorod.ee/2021/04/pamyatnik-zhertvam-kommunizma-narve-ne-pomeshal-by-no/

    6 Elena Nikiforova, On Victims and Heros: (Re)Assembling World War II Memory in the Border City of Narva. In War and Memory in Russia, Ukraine and Belarus. Palgrave Macmillan 2017, lk 429−463.

    7 Andres Toode, Kes lõhkus Narva? Narva Muuseumi toimetised 16, 2015, lk 108−157.

    8 https://leht.postimees.ee/6908605/lauri-vahtre-narva-vanalinn-teeme-ara

Sirp