kultuuriajakirjandus

Eesti Arhitektuurimuuseum tervitab muuseumihuvilisi muuseumis teisipäevast 4. maist, ja sealt edasi ikka teisipäevast pühapäevani kell 11-18. Palume tulla vaid siis, kui olete terved, kanda maski, pesta käsi ning hoida pikivahet teiste muuseumikülastajatega.
Oleme pikendanud huviliste rõõmuks Aulo Padari imelise sisearhitektuuri näituse lahtiolekut pühapäevani, 9. maini. Laupäeval, 8. mail kell 14 toimub kuraatorituur näitusel kuni kümnele huvilisele. Huviliste rohkusel oleme valmis lisatuuriks. Registreerimislink on SIIN . Isutekitajaks pakume videokutset näitusele: https://youtu.be/C5AhrkETyKQ
Muuseumi suures saalis on 23. maini avatud uurimuslik näitus “Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid”, mis kutsub publikut vaatama Eesti pealinna kaasaegse linnaplaneerimise vaatenurgast: milline on Tallinn täna ning milliseks võiks kujuneda Tallinna tulevik. Kuraator Johan Tali juhitud tuurid näitusele on kavas 9. ja 23. mail kell 14. Registreerige oma osalemine 9. mai tuuril palun SIIN:
Avatud on ka püsinäitus ELAV RUUM ja igas eas uudishimulikele mõeldud UURI RUUMI! Muuseumi kolmekümnendat aastapäeva tähistaval väikesel maketituuril esitleme Milano EXPO 2015 Eesti paviljoni maketti, mille autorid on Kadarik ja Tüür arhitektid ning mille annetas muuseumile EAS.

Pärnus, Paides ja Heimtalis
Arhitektuurimuuseumi menukat näitust „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“ saab 4.–.30. maini 2021 näha Pärnu Muuseumis. Näitus annab esmakordselt ülevaate Eesti rikkalikust nõukogudeaegsest puhke- ja suvilaarhitektuuri pärandist – hoonetest, mis muutsid puhkamise 20. sajandil suurele osale inimestest kättesaadavaks.
Koostöös Rootsi Instituudiga valminud näitus „Metsade maa Rootsi – uus puitarhitektuur“ on vaatamiseks Paide Muusika- ja Teatrimaja galeriis ning Viljandimaal Heimtali mõisakoolis on suve keskpaigani vaadata „Mõisast kooliks. Eesti Mõisakoolid“.

Maikuus veel
19. mail avaneb galeriikorrusel Ingel Vaikla kureeritud ja arhitektuurimuuseumi fotokogul põhinev näitus „Võimu vaatlus“. Linnaruum on kui arhitektuuri atlas, skulptuuride park või ajalooraamat, mis kannab endas mineviku ideoloogiate lugusid. Näitus uurib arhitektuuri ja fotograafia omavahelisi võimusuhteid kuskil sümbioosi ja parasiitluse vahealal. Kuraator spekuleerib eelkõige fotograafilise kujutise tootmise, tarbimise ja mehaanilise reprodutseerimise teemal, et teadvustada ühiskondlike jõustruktuuride võrgutavat mõju.
Eesti Arhitektuurimuuseumi muuseumipood on aina enam täienenud ning meie E-POOD on avatud ööpäevaringselt. Muuseum Rotermanni soolalaos on avatud teisipäevast pühapäevani kell 11-18.

Kolmapäeval, 05.mail kell 17.00 avatakse viie EKL ja ETeKL tekstiilikunstniku näitus “Õhus ja vees”
Näitus „Õhus ja vees“ on sündinud tekstiilikunstnike Ainikki Eiskopi, Anne Tootmaa, Merike Roodla, Sigrid Huiki ja Sirje Raudsepa armastusest siidimaali erinevate võimaluste ja tehnikate vastu ja on kummardus kevadise looduse eripära tähelepanekutele linnuriigis ja veemaailmas. Enamik näitusetöid on valminud sellel kevadtalvel – tunda on igatsust värvide ja looduse lopsakuse järele.
Ainikki Eiskopi kangad pakuvad äratundmisrõõmu looduses uitajatele. Anne Tootmaa tundlik maalitehnika lummab koloriidi ja meeleoluga. Merike Roodla tööd on maalilised ja voolava joonega. Sigrid Huik rõhutab läbi selgete ja tugevate kujundite oma lugu, mis lähemalt vaadates on läbitöötatud ja peen. Sirje Raudsepa hea värvitunnetuse ja kompositsiooniga tööd on kui väga terviklik järjejutt. Igal kangal on jutustada oma lugu, kõik lood on maalitud naturaalsele siidile ja enamus valminud vahabatika tehnikas. See tehnika võimaldab tööl valmida nii, et sa kunagi ei tea päris täpselt ette, milline lõpptulemus tuleb, see üllatusmoment ja ootus näha valmistööd on autorilegi maagia.
* Ainikki Eiskop on sündinud 1966. aastal Viljandis. 1991. aaasal lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili eriala. Ta tegeleb peamiselt siidimaaliga, kuid on loonud ka põimetehnikas vaipu, teinud lapitööd ja tikkinud.

* Anne Tootmaa on sündinud 1961. aastal Muhus. 1985. aaasal lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili eriala ja õppis 1991. aastal Benta Hammeri erastuudios. Ta tegeleb peamiselt siidimaaliga.
* Merike Roodla on sündinud 1959. aastal Tartus. 1984. aaasal lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili eriala. Ta tegeleb peamiselt siidimaaliga ja kangatrükiga.
* Sigrid Huik on sündinud 1964. aastal Tallinnas. 1988. aastal lõpetas Eesti Riikliku Kustiinstituudi tekstiili eriala. Tema armastab siidimaali ja ka põimetehnikas vaipade loomist.
* Sirje Raudsepp on sündinud 1948. aastal Haapsalus. 1974. aastal lõpetas Eesti Riikliku Kustiinstituudi tekstiili eriala. Ta tegeleb siidimaali, tekstiilist ehete ja mänguloomade disainimisega.

Näituse avamisele järgneb soovijatele siidimaali töötuba, kus kunstnikud jagavad oma kogemusi ja näpunäiteid.

Saaremaa Kunstistuudio
Lossi 5, Kuressaare
info@kunstistuudio.ee
www.kunstistuudio.ee

4. mail taas uksed avav Eesti Kunstimuuseum rõõmustab kunstihuvilisi mitme uue näitusega, millest mõned pandi üles ja avati veebiülekandega juba aprillis. Muuseumi viies filiaalis ootavad ees nii prestiižikad rahvusvahelised suurnäitused kui ka kultuuri ja ühiskonda mõtestavad nišinäitused.

Kadrioru kunstimuuseumis avaneb külastajatele juba varem valminud Madalmaade suurmeistrite loomingut tutvustav näitus „Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu“, mille raames on Eestisse jõudnud suuremahuline näitus Belgia erafondist The Phoebus Foundation. Esmakordselt Eestis saab siinne publik vahetult tutvuda Peter Paul Rubensi, Anthony van Dycki, Hans Memlingi ja teiste Madalmaade kunsti hiilgeaja autorite loominguga. Lisaks suurmeistrite teostele tutvustatakse ka tollaste naiskunstnike loomingut ning teaduse arengut, tänu millele avaneb külastajale Madalmaade uusaegse ühiskonna ja kultuuri koondpilt. Näituse kuraatoriteks on Katharina Van Cauteren (The Phoebus Foundation) ja Greta Koppel.

Kumu kunstimuuseumis on avatud näitus „Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel“, mis heidab pilgu reivile ja klubikultuurile ning nendega seotud subkultuuridele, näituse kuraatoriks on Kati Ilves. Omaette kultuurinähtuseks kujunenud reivi vaadeldakse nii selle algusaja kui ka tänapäeva kontekstis.

7. mail avatakse publikule disaini ja kunsti piire mõtestav näitus „Kunst on disain on kunst“, mille kuraatoriteks Karin Vicente ja Eda Tuulberg ning mis keskendub Eesti disainile ja visuaalkultuurile.

Oma järge ootab ka 14. mail Kumu suures saalis publikule avanev näitus „Janis Rozentāls. Elutants“. Esimene mahukas Rozentālsi loomingu ülevaatenäitus Eestis toimub koostöös Läti Rahvusliku Kunstimuuseumiga ning tutvustab ühe populaarseima ja mitmekülgseima läti kunstniku loomingut. Näituse kuraator on Aija Brasliņa (Läti Rahvuslik Kunstimuuseum).

Mikkeli muuseumi hubases atmosfääris saavad külastajad osa Hispaania traditsioonilise maalikunsti juhtfiguuri Ignacio Zuloaga loomingust. Baskimaalt pärit Zuloaga looming ja tegevus kollektsionäärina ning Hispaania kultuuripärandi tutvustamine mängisid suurt rolli Hispaania kultuuri säilimises ja rahvusvahelises tuntuses. Näitus jääb Mikkeli muuseumis avatuks 5. septembrini. Näituse kuraatorid on Aleksandra Murre ja Carlos Alonso Pérez-Fajardo (Ignacio Zuloaga muuseum).

Niguliste muuseumis ootab külastajaid keskaegse kunsti ja kirikukunsti püsinäitus ning Christian Ackermanni näitus, mille lahtiolekuaega pikendati 9. maini.

21. mail avatakse Niguliste muuseumis aga Antwerpenist saabuv näitus „Meeletu Dymphna järele“, mille fookuses on traagilise saatusega märterpühaku Dymphna lugu jutustav Goossen van der Weydeni altariretaabel. Seegi näitus jõuab Eestisse koostöös The Phoebus Foundationiga ning näituse kuraatoriks on Katharina Van Cauteren (The Phoebus Foundation).

Adamson-Ericu muuseum läbib hetkel põhjalikku uuenduskuuri ning avab uue ja põneva näituseprogrammiga oma uksed juunikuus.

Esmaspäevast, 3. maist on Tartu Kunstimaja suures saalis avatud Krista Mölderi isikunäitus „Sinilind. Teisele minale“.

Fotograafia piirid kehtestab inimsilma nägemisvõime. Mölder mängib nende piiridega, katsub neid, nagu jalg katsub vett: sellesse sisenedes, sellel end ümbritseda lastes. Vesi on leige, enam-vähem kehatemperatuuril, mistõttu piiri ületamine, keskkonnavahetus, on vaevu tajutav. Võimatu öelda.

Valgusest, fotograafia vahendist, on kunstnik teinud endale ainese. Traditsiooniline aines, objektid, pinnad ja vormid, tihke mateeria, mis valgust värvitoonides peegeldab, on siin loobunud vastupanust – nagu veepind, mida jalg tahab katsuda.

Uduvine, päikesehelgid ja vesi; valged seinad ja klaas; liblikate kiletiivad ja tuuleõhk avatud aknast – valgus läbib seda kõike, valgus on kõige selle põhjas. Ta on ilus nagu surm. Eks ole teada tõde: fotograaf on surma käsilane (Roland Barthes). Kõiki neid pildistatud vaateid pole enam mujal kui valgetes raamides: udu hajub, laine kustub rannal ja homne päike paistab juba teise nurga alt. Valgus ja surm on fotograafia algus ja ots: sama nõel, mis torkas augu camera obscura’sse, muudab muuseumieksponaadiks liblika. Fotograafia – valgusse surmatud vaade.

Krista Mölder (snd 1972) on õppinud fotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA), Westminsteri Ülikoolis Londonis (MA) ja Eesti Kunstiakadeemias (MA). 2016. aastal oli ta üks Köler Prize’i nominente. Kuigi grupinäituste raames on ta Kunstimajas esinenud ka varem, on see tema esimene isikunäitus Tartus. www.kristamolder.com

Näitust saatva teksti on kirjutanud Anti Saar.

Näitus on avatud 23. maini. Selle aja jooksul on Tartu Kunstimaja avatud iga päev kell 12.00–18.00.

www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu ning KGB vangikongid avavad pärast COVID-19 leviku tõttu kehtestatud riiklikke piiranguid taas uksed. Vabamusse on oodatud külastajad teisipäevast laupäevani, kell 11-18 ja KGB vangikongidesse kolmapäevast pühapäevani, kell 11-18. Emadepäeva puhul on Vabamu sellel nädalal avatud ka pühapäeval.

„Vabamu on paljude eestlaste seas tuntud kui okupatsioonide muuseum ning paljud ei tea, et meil on lastele loodud ka eraldi lahendused ajaloo õppimiseks lapsepärasel ja leebel moel. Seetõttu kutsume muuseumi külastame just peresid, kellel vaba aja veetmiseks praegu palju võimalusi ei ole,“ ütles muuseumi tegevjuht Keiu Telve.

Sellel nädalal on emadepäev ning sellel puhul on Vabamu avatud ka pühapäeval. Soovijad saavad külastada püsinäitust ning mängida muuseumi loodud Eesti iseseisvuse taastamise 30 aastapäevale pühendatud orienteerumismängu Tallinna vanalinnas.
Mäng “Iseseisvuse taastamise radadel“ juhatab huvilised laulva revolutsiooni aega, aastatesse 1987–1991. Mängus on 12 ajaloolist hoonet ja paika koos tähelepanu, faktiteadmisi ja liikumist nõudvate ülesannete ning põneva lisainfoga. Mängida saab igal ajal ning see on kõigile tasuta. Vaja läheb korralikult laetud ning internetiühendusega nutiseadet.

Kõik kooliklassid, kes on lubatud kontaktõppele on samuti Vabamusse oodatud. Koolidele pakume õppekava toetavaid muuseumitunde ja ekskursioone. Klassid, kes on kaugõppel, saavad ekskursioone ja muuseumitunde jälgida virtuaalselt. Lisainfo.
Õpetajad pääsevad Vabamusse ja KGB vangikongidesse tasuta.

KGB vangikongides on avatud näitus „Kui palju maksab inimene?“. Gulagi vangilaagrist pääsenud Jevfrosinja Kersnovskaja mälestustel ja piltidel põhinev näitus toob külastaja ette 17 unikaalset reproduktsiooni tema joonistustevihkutest. Näitusele väljapandud joonistustel näeb Jevfrosinja küüditamisteekonda, tema surma trotsivat põgenemist ning elu Norilski laagris.

Alates esmapäevast, 3. maist, on A-Galerii SEIFIS avatud Urve Küttneri näitus MEREVAIK KUI TALISMAN PUHTAST LOODUSEST.

Pühendusega Salme Raunami 100. sünniaastapäevale.
Tänavu märtsis möödus 100 aastat Eesti metallikunsti suurkuju ja ERKI metallieriala professori Salme Raunami sünnist. Ta oli ka minu õpetaja ja hiljem hea kolleeg metallikateedris. Nõukogude ajal pidid kõik õppejõud tegema ka teadustööd. Tänu professor Raunami soovitusele hakkasingi tegelema merevaiguga ja aastatel 1979–1985 oli minu uurimisteemaks „Baltimaade merevaigust ja selle kasutamisest“. Nõukogude ajal merevaiku ei väärtustatud ning ka loodusesse suhtus ametlik võim hoolimatult, lagastavalt. Merevaiguga tegelemine on minu jaoks olnud nagu missioon, olen püüdnud anda merevaigule tagasi tema ajaloolist väärtust ja tähendust. Mind inspireeris Lennart Meri raamat „Hõbevalge“, kus kirjeldatakse, kuidas Rooma keiser Nero merevaiguihalus tekitas antiikmaailmas merevaiguhulluse – väikese merevaigust kujukese võis vahetada terve ja tugeva meesorja vastu. Kuni 10. sajandini olid kuld ja merevaik Euroopas ja Aasias võrdses hinnas. Preisimaal lasi Teutooni ordu hukata kõik, kes eriloata mereviku korjasid, merevaigu varguse eest ootas surmanuhtlus. Nõukogude Liidus oli merevaik odav ja laialdaselt kättesaadav loodusvara, kusjuures Saksamaalt sõjasaagina saadud ja sõjavangide taastatud Köningsbergi (nüüd Jantarnõi) merevaigukaevandus, kust pärineb 90% maailma merevaigust, töötab siiani täistuuridel ning kujundab materjali hinda maailmaturul. Tänapäeval on merevaigubuumi tekitanud Steven Spielbergi film „Jurassic Park“, mille ilmumise järel tõusis merevaik kultuskivina kulla hinda.
Looduse 50 miljoni aasta vanuses meistriteoses, Baltimaade merevaigus ehk suktsiniidis on selle balsameerivate omaduste tõttu talletunud nii putukaid, taimeosakesi kui ka dinosauruste säilmeid, mis on teadlastele suurepäraseks uurimismaterjaliks. Merevaik sisaldab üle 40 erineva keemilise ja bioaktiivse aine, millest olulisim on immuunsust tugevdav ja antioksüdatiivsete omadustega merevaikhape, mis muuhulgas toetab lihaskoe kohanemist muutustele ning takistab trombide teket. Läti teadlane Inga Ļašenko uurib koos meedikutega merevaiguniidi kiudude kasutamist trombivastases ravis.
Merevaik on infoallikana tõeline looduse ime, kuid ka väga tundlik keskkonnamuutuste suhtes. Merevaik oksüdeerub päikesevalguses, kuumutamisel sulab ja põleb ära ning keetmisel kaotab oma ilu – libiseb meil käest nagu igavik, mida see mineraal võrreldes inimese elueaga esindab. Ka elu planeedil Maa võib osutuda niisama õrnaks ja hapraks nagu merevaik kui keskkonna saastamine, kliima soojenemine ja inimkonnale ohtlike viiruste teke ei peatu. Inimesed on aegade algusest hinnanud merevaiku kui looduslikku kaitse- ja ravikivi, seda hoiti ja kanti kaasas. Merevaik on kui talisman, mis meenutab meile looduse haprust ning püsima jäämiseks vajaliku stabiilse keskkonna olulisust.
Täna, enam kui 30 aastat pärast fosforiidisõda, lagastame oma metsi ja hiiepuid võõrvõimu asemel ise. Looduskaitsekuul mais soovin, et tänased noored ja vanad koonduks individualistliku ühiskonna kiuste ühiseks rindeks Eestimaa looduse kaitseks.
– Urve Küttner

Urve Küttner on ehtekunstnik ja disainer, kes on oma loomingus tegelenud mitmesuguste valdkondade, materjalide ja tehnikatega. Tema loomingut on paljuski mõjutanud ideede teostamise võimalused. Disainerina (1967–1976) Tallinna Juveelitehases kujundas Küttner hõbedast kohviserviise ja serveerimisvahendite mahukaid komplekte, neist Elegant ja Arnika on siiani tootmises. Sel perioodil valmistas ta ka isiklikus loomingus väga palju vasest õõnesvorme ja valutehnikas ehteid. ERKI õppejõuna merevaigualast teadustööd tehes kaasnes ka merevaigualane looming. Perioodi 1980. aastate lõpust kuni 1990. aastate alguseni võib nimetada Küttneri emailiperioodiks, mil ta tegeles vabakujulisel traatvõrgustikul aken-email tehnikas ehete loomisega ning esitles neid moedemonstratsioonidel. 1993. aasta Balti Moemessile kavandas Küttner lisaks ehetele ka üheksast kostüümist koosneva rõivakollektsiooni. Alates 1997. aastast on Küttner tegelenud kontseptuaalsete ehete projektidega, nt „Pühendus Edde Kurrelile”, ning alates 2000. aastast loonud ehteinstallatsioonide seeriat Paul Delvaux maalifragmentidele. 2010. aastast taasavastab Küttner metalli, kasutades loomingus põhiliselt raudplekki. Merevaigu juurde tuleb Küttner aeg-ajalt tagasi, sest tunneb, et see on talle nagu „puhkus ja uute ideede saamine kusagilt, vist loodusest”.
Küttner on loonud merevaigust inspireeritud ehteid mitmetele näitustele: rahvusvaheline merevaigunäitus Rumeenias (1986), „Merevaigukunst 20. sajandi lõpus“ Ribniz-Damgartenis Saksamaal (1999), Tallinna rakenduskunsti triennaal (2000), „Merevaigutuba“ Tallinna raekoja keldrisaalis (2001), Merevaigunäitus Eesti Loodusmuuseumis (2001), Merevaik Kuressaare Raegaleriis (2001), “2+2=5“ Adamson-Ericu muuseumis (2009), Trofejas galeriis Berliinis (2015), „Mere vaik“ Pühendusega Lennart Meri „Hõbevalgele“ Tallinna Vabaduse galeriis (2018), „Mere vaik“ Pühendatud Lennart Meri 90. sünnipäevale, Evald Okase Muuseumis, Haapsalus (2019). Küttner on Eesti Kunstnike Liidu liige 1974. aastast ja rühmituse Ruum 312 A liige 1998. aastast. 1998. aastal pälvis ta Kristjan Raua kunstipreemia, 2001. aastal ja 2016. aastal Ede Kurreli preemia.
Kunstnik tänab Leonhard Lapinit ja Harry Liivranda. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

MEREVAIK KUI TALISMAN PUHTAST LOODUSEST
03.05. – 25.05.2021

Anname teada, et Eesti Keele Sihtasutuse väljaandel on ilmunud käsiraamat ”Eesti keele oskuse arenemine ja arendamine. Kirjalik õppijakeel” (2021, 318 lk). Käsiraamat annab ülevaate eesti keele kui sihtkeele oskuse arengust ja kirjaliku eesti õppijakeele erijoontest seniste uurimistulemuste valguses. Autorite eesmärk oli teha kokkuvõte sellest, milleni tänaseks jõutud, ning kavandada suunad töö jätkamiseks. Raamatus käsitletakse lähemalt sihtkeeleõppe tähtsamaid mõisteid ja keeleoskuse omandamist seletavaid teooriaid, keeleõppija individuaalsust kujundavaid tegureid, õppijakeele sõnavara ja grammatika arengut ning tekstiloomeprotsessi, tutvustatakse eesti vahekeele korpust ja selle kasutusvõimalusi ning võrreldakse eri emakeelega õppijate ja emakeelekõnelejate keelekasutust. Käsiaamatu koostamisel on silmas peetud esmajoones erialaspetsialistide, aga ka keeleõppijate, praeguste ja tulevaste õpetajate, keeleõppe korraldajate, õppematerjalide koostajate, keeleoskuse hindajate ja keelehuviliste vajadusi. Õpetajakoolituse üliõpilastele sobib käsiraamat õppematerjaliks.

Raamatu peatükid algavad sisu tutvustava lühiülevaatega ning lõpevad kokkuvõtte ja järeldustega. Edasisteks mõtiskluseks on lisatud küsimusi, mis võiksid aidata lugejal kujundada oma arusaamu käsitletud teemal, ning teemaga seotud valik kirjandust. Käsiraamatu lõpus on väike teise keele omandamise ja õppijakeele terminite sõnastik.

Riikliku programmi „Eesti keel ja kultuurimälu II“ projekti EKKM15-419 toel valminud käsiraamatu autorid on Pille Eslon, Annekatrin Kaivapalu, Katre Õim, Mare Kitsnik, Olga Gaitšenja ja Kais Allkivi-Metsoja. Raamatuga saab tutvuda Eesti Keele Sihtasutuse kodulehel http://www.eksa.ee/Default.aspx?PageID=179&Book=826