Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
EKKMi näitusemaja muutub ajutiselt kunstiteoste hoidlaks, mida saab külastada vaid juhitud ekskursioonil
Reskriptitud EKKMi kogude külastused kestavad 4. maist kuni 16. mainiEesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) 2021. aasta avaprojekti „Reskriptitud EKKMi kogude külastus“ raames muutub näitusemaja hoidlaks ning ringkäike EKKMi kunstikollektsiooni juhatab produktsiooniplatvorm Reskript (Maarin Mürk ja Henri Hütt).EKKM on kunstiasutus, mis, võtnud omale muuseumi nime, tegeleb pidevalt ka selle nime taga asuva institutsiooni taas- ja ümbermõtestamisega. Nagu muuseumile kohane, omab EKKM kunstiteoste kogu, mis on olnud osa EKKMi tegevusest juba 2007. aastast saadik.Reskript on EKKMi kutsel viinud läbi kogude inventuuri, otsinud ladudest ja garaažidest välja nii teoseid kui säilmeid, kogunud kokku seotud legendid ja uurinud, mida EKKMi kogu erinevate osapoolte jaoks üldse tähendab. Selle uurimistöö tagajärjeks on senise kogude jaotuse („tehingud“, „annetused“, „deponeeringud“) ümbertegemine, mitmete uute kogude algatamise ja tulevikku suunatud kogumispoliitika põhimõtete väljapakkumine. Oma sõna ütlevad ringkäigu jooksul kogude teemal sekka ka EKKMi juhatus, tegevtiim ning kunstnikud, kelle teosed kogudes on.Näitusemajast saab kaheks nädalaks täiemahuline koguhoidla. Ekskursioonidel avatakse külastajatele tsoonid, kuhu tavapäraselt ligi ei pääse, osalejatele usaldatakse infot, mida kuskil kirjas ei ole, tutvutakse teostega, millest paljusid ei ole publikule aastaid näidatud ning arutatakse koos, mida tähendab EKKMi mäng muuseumiks olemisega.EKKMi kogude külastamine toimub ainult giidiga juhitud ekskursiooni käigus eelregistreerimisega. Ekskursioonid toimuvad erinevatel aegadel ning igal ekskursioonil on erinev giid. Ühel ekskursioonil saab osaleda limiteeritud arv inimesi, tagatud on hajutumine, maskide nõue ning desomine. Tuuri kestus on 1,5 tundi.Ekskursioonide ajakava ja registreerimine:fienta.com/et/s/reskript-ekkmEkskursioonist valmib videoteos, mille esitlus toimub projekti pidulikul lõpetamisel 16. mail EKKMi hoovis. Videoteose autorid on Mikk-Mait Kivi ja Emer Värk.Projektist jääb järele vihik, mis sisaldab reskripteeritud kogude tutvustust ning EKKMi juhatuse, tegevtiimi ning kogus leiduvate teoste autorite mõtteid EKKMi kogu teemadel.Autorid ja ekskursioonijuhid: Henri HüttjaMaarin Mürk
Graafiline disain:Jaan Evart
Hoidla korrastamine ja teoste paigutus: Johannes Säre
Video: Mikk-Mait Kivi ja Emer Värk
Projektijuht: Evelyn Raudsepp
Kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAALLisaks on projekti kaasatud Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse- ja restaureerimise erialalt praktikant Siim Hiis, kes koostas valitud teostele seisundipassid ning kirjutab EKKMi kogude põhjal ka oma bakalaureuse lõputöö.Erilised tänud: Marten Esko, Kaisa-Piia Pedajas, Annika Räim, eˉlektronReskript on kultuurielu rituaale ja korduma kippuvaid mustreid nihestav produktsiooniplatvorm, mis alates 2019 tegutseb Kanuti Gildi SAALi egiidi all.
Rohkem infot leiad siit.Et hoida end jooksvalt kursis EKKMi tegevusega, soovitame jälgida EKKMi Facebooki lehte või liituda EKKMi meililistiga meie kodulehel.
EKKM
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum
Põhja pst 35 / Rumbi 3, Tallinn
EKKMi tegevust 2021. aastal toetavad:
Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Muinsuskaitseamet ja Tallinna linn
Läksime vooluga kaasa. Kuni rätsepal pintsak õmblemata, on ühiskondliku kultuurivestluse keskmes nööbid. Kas neid peaks olema kaks või kolm, millise kujuga, kas need peaksid paiknema ühes või kahes reas või koguni kuueseljal? Vestlus on käinud ja käib võre vahelt, nagu Juhan Viidingul papagoidega, aga siiski on osast saanud tervik ja Sirbi toimetus ei saanud suurt nööbivalimise võistlust valgustamata ja hindamata jätta. Häda on aga selles, et nööbid ei paigutu kuidagi taustsüsteemi, neil ei ole koordinaate, sest tänavu 1. jaanuaril kaotas õigusjõu kultuuripoliitika seniste arengusuundade dokument ja kaua lubatud uue ja parema, aastani 2030 teed näitava strateegia valmimiseni läheb veel vähemasti pool aastat. Kultuurielul ei ole riigi võimu määratud suunda ega oma Põhjanaela, kompassinõel pöörleb teljel ümber ringi nagu oma saba taga ajav koer.
Nii on formaalsest vaatepunktist lähtudes. Siiski on pea kõik, mis me rahvuskultuuri selle sünnist praeguse tipuni on kandnud, juhtunud ilma strateegilise planeerimise ja riigi otsustuskogude suunava heakskiiduta. Ka viimased seitse aastat, mil kultuuripoliitikal olid arengusuunad, sündis loojate loomingus see, mis sündima pidi, üsna sõltumatult strateegiadokumendis üldsõnaliselt kirjapandust. Asjaajamises ja rahastamises aga sündis see, mida iga kultuuriminister õigemaks pidas ning mille eest oli valmis valitsuses seisma, näiteks kultuuritöötajate palgatõus.
Kas järgmine kava tuleb parem ja selgem ning mõjutab midagi me kultuurilistes pürgimustes? Valitsus kiitis 18. märtsil heaks kultuuri arengukava (2021–2030) koostamise ettepaneku. Pealkirjast nähtub, et koostajad on võtnud endale palju ambitsioonikama ülesande kui eelmisel korral. Toona püüti sõnastada kultuuripoliitikat, nüüd kultuuri ennast. Aga mis on see kultuur? Nagu ettepaneku sissejuhatusest lugeda, midagi kaunis pisikest. „Arengukava katab riigi eelarvestrateegia tulemusvaldkonna (edaspidi TUV-i) „Kultuur ja sport“ kultuurivaldkonna osa.“ Piisake meres või eelarvestrateegide õllekannus, millel meeldetuletusena kirjas finantspiibli avalause „Alguses oli raha“. Ja küll alles leidsid jälle akronüümi! Kultuur on kõigest üks tuvi suures parves või õigemini ainult pool sellest, vaid kooselu spordiga võib talle tiivad anda.
Paar nädalat pärast valitsuse otsust läks ministeeriumist liikvele arengukava ei-tea-mitmes tööversioon, mille sihtmärgiks juhtumisi minagi sain. Juba esimestest lõikudest vaatab mulle vastu poliitilises ja ametkondlikus asjaajamises normiks saanud kantseleiargoo, mis sunnib tegema küsivat ettepanekut: kas ei peaks just kultuuri arengukava olema kõigist riigielu kujundavatest dokumentidest kauneimas eesti keeles kirja pandud? Nagu teisedki kommenteerijad on osutanud, ei paista tekstist ka midagi akadeemilisele käsitlusviisile vastavat. Iga vähegi oma nime vääriv plaan peaks algama tekstis kasutatud mõistete mahu ja sisu selgitamisest. Näiteks, et selles arengukavas tähistab sõna „kultuur“ ainult avalikest eelarvetest finantseeritava kunstilise kutse- ja harrastustegevuse ilminguid ning kultuuriministeeriumi valitsemisalas pakutavaid avalikke teenuseid, aga mitte ühiseid käitumisnorme, uskumusi, ajaloolist elamisviisi jne.
Aga mis seal ikka tähte närida, asjaosalised on protsessi algatanud ja viivad selle vankumatu meelekindlusega ka lõpule. Nii nagu eeldatavasti jaanipäeva eel teeb oma otsuse kahe või kolme maja ehitamise järjekorra kohta riigikogu täiskogu. Sellega on ühiskonna raskeim ehk poliitiline töö tehtud ning iga otsusega pihta saanu vaadaku ise, kuidas edasi elab ja hakkama saab.
Pole arengukava, pole kultuuri. Ainult tühjus ja lootus. Sakala keskus aastal 2007.
Kolmekümne aasta eest, kui Eesti ühiskond end Nõukogude riigi kammitsaist vabastama hakkas, said „plaanimajandus“ ja „planeerimine“ kiiresti põlatud sõnadeks. Riiki ehitati improviseerides ja ainus pikk plaan oli kuidagi Euroopasse tagasi pääseda. Mõne aastaga mõisteti valitsuses ja parlamendis, et kui ei suuda ette näidata tegutsemisstrateegiat, siis head uued partnerid meid tõsiselt ei võta. Strateegiline planeerimine naasis, kuid loomulikult sisult teistsugusena, kui omaaegses plaanikomitees uneski oleks osatud näha. Tasapisi väljus planeerimine (arengukavade ja strateegiate koostamine analüüside ja andmete alusel) kitsast poliitilisest ja ametkondlikust ringist, riigiasutuste kõrvale sündis terve tööstusharu.
Strateegiaid muudkui toodeti ja kiideti heaks, aga ühtlasi pakkus kiiresti muutuv maailm võimudele aina enam ettekäändeid kirjapandu täitmisest kõrvale hiilimiseks. Arengukavad kerkisid üha kõrgemale üldistusastmele ja millalgi mõne aasta eest märkasid ka poliitikud, et strateegiatainas ajab igast servast üle kausi ääre. Kodanikualgatuse korras tegutsenud riigireformijadki nõudsid strateegilise planeerimise korrastamist ja ühtlustamist ning koguni kõikvõimsa riigistrateegi ametikoha loomist valitsuse juures.
Lõpuks leidis eelmine valitsus, et kogu riigi planeerimisprotsess tuleb ümber kujundada ning kedagi ei saanud üllatada, et selle tagajärjel läks varasemast veel rohkem võimu rahandusministeeriumile. Nagu eespool osutatud: mis tahes valdkondlik arengukava on kõigest eelarvestrateegia osa. Kultuuri arengusuunaks võib määrata ükskõik mille, kas aga seatud eesmärkide saavutamiseks ka raha on või mitte, vaatavad rahandusametnikud igal aastal õunte pealt.
Nagu ka riigieelarve strateegia alanud arutelu kohta pudenenud infost näha, kustuvad strateegilised kavad kui küünlad tuules niipea, kui rahandusministeeriumist saabub lühisõnum „Kärbe!“. Mida üldsõnalisem on kehtiv strateegia, seda vähem aitab see ametkonda või valdkonda enesekaitsel. Paremal positsioonil on need, kellel on loosungite kõrvale ette näidata pikale perioodile arvestatud ostunimekiri. Nagu kaitseministeeriumil, kust esimese kärpesõnumi peale hakati ägedat vastutuld andma. Pandeemia on hädana poisike võrreldes sellega, mis juhtub siis, kui Eestil jääb ostmata mõni rannakaitsepatarei, iseliikur või küberrelv.
Kultuuril (kultuuriministeeriumil oma valitsemisala kohta) ei ole kunagi sellist täielikku ja rahvusliku julgeolekuga retoorikas jäigalt seotud nimekirja olnud, seega ka mitte propagandarelva, mille abil võiks riigikaitsjatega võrreldava ägedusega rahandusministeeriumi pommitada. Kahe kava vahel olles pole õigupoolest üldse midagi.
Küsimuseks jääb, kas üldse peabki olema. Võib-olla peaks kogu strateegiamajanduse veel kord läbi sõeluma ja nimekirjast välja arvama need valdkonnad, mille juhtimiseks arengukava ei saa ega tohigi olla. Näiteks rahvastik. Rahva käitumise ja mõtteilma suundumuste muutusi on tähtis jälgida ja mõõta, aga kui bürokraadid vaba maa vabadele inimestele ette määravad, kus, kellega koos ning mida tehes elama peavad, ei saagi vastuseks kuulda muud kui vilekoori. Et rahvastikuplaanile sugugi ei alluta, kinnitab meile Eestiski üle 20aastane kogemus.
Või näiteks kultuur. Vastavalt riigi üldstrateegiale peab kultuuri uues arengukavas tähtsaimaks sihiks olema saavutada aastaks 2030, et „Eestis elavad arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed (mõõdikuks kultuurielus osalemine)“. Ilus, aga kas ainult sellised? Mida tehakse järgmisel kümnendil praegu arutute, teovõimetute ning enesehävitajatega, see tähendab nendega, kes ei osale kultuurielus ja võib-olla ei teagi sellise elu olemasolust? Kas ei peaks eraldi koostama napiaruliste ja hälbekäitujate ümberkasvatamise strateegiat? Ja kuidas see võiks olla kooskõlas põhiseadusega või koguni evolutsiooniteooriaga?
Kahe või kolme maja nimekirja on teha lihtne ja ohutu, nagu kulli ja kirja viskamine. Kui peaks minema nii, et otsustajate ennustusvõime veab alt, valitakse välja valed majad ning ehitatakse need valesse kohta ja valede ülesannete täitmiseks, ei juhtu kultuuriga siin maal mitte midagi. Kulutamine osutub küll mõttetuks, kuid keegi otse ei kannata, sest hasartmängurid on selle niikuinii kinni maksnud. Ei kannata isegi praegu kultuurikomisjoni kuuluvate poliitikute karjäär, sest tulemust hinnatakse väga pika aja pärast, kui mõnigi neist ammu pensionil. Kas keegi oskab ilma otsimata nimetada neid meie eelmise korra kangelasi, tänu kelle otsustavale algatusele riigikogus on ühiskonna kasutuses kolm kaunist kultuurihoonet? (Õige vastus: otsuse eelnõu algatasid saadikud Kaljo Kiisk ja Tõnu Tepandi.)
5. novembril 1996 võttis riigikogu vastu otsuse „Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Rahvamuuseumi ehitamise kohta“. Otsusega määrati muusikaakadeemia ehitamise lõpptähtajaks 1999. aasta, kunstimuuseumi ehitamise algusajaks 1999. aasta ja ERMi ehitamise alguseks aasta 2002. Ehituste finantseerimise allikaks määrati riigieelarve ning kohustati valitsust otsima selleks ka eelarveväliseid võimalusi. Äsja loodud Eesti Kultuurkapitalile mingeid kohustusi seoses nende ehitustega ei pandud.
Tolleks ajaks oli muusikaakadeemia ehitus juba alanud. 1993. aastal toimunud arhitektuurivõistluse ERMi uue hoone rajamiseks Tartu Toomemäele oli võitnud Eesti arhitektide projekt „Põhja Konn“. 1994. aastal lõppes rahvusvaheline arhitektuurivõistlus kunstimuuseumi (Kumu) hoone rajamiseks Kadriorgu. Muinsuskaitseamet oli aga muuseumi Toomemäele rajamisele tugevalt vastu ja riigikogu otsuse mõtteks oli tõsta Kumu ehitus ERMist ettepoole, andes aga tartlastele n-ö seaduse jõuga lubadus ehitada ERMi hoone kohe, kui uues asupaigas kokkuleppele jõutakse. Selgelt tähendas see ka ERMi ajalist eelistamist uuele ooperimajale, mis oli samuti kõne all. Põhjuseks eelkõige see, et kõik suured kultuuriehitised ei tuleks Tallinna (1993. aastal oli teatavasti avatud rahvusraamatukogu uus hoone). Teisalt, Estonia teater sai oma ajaloolises majas tegutseda, suurtel muuseumidel aga iseseisvale riigile väärilist asupaika ei olnud.
Otsus ees, seadus taga
Muusikaakadeemia valmiski tähtajaks, paraku rahapuuduse tõttu ilma saaliosata. Kumu ehitamiseni jõuti 2002. aastal, ehitusmaksumus ähvardas aga kujuneda selliseks, et rahastamiseks oli vaja leida täiendavaid allikaid. Rahandusministeeriumis (Siim Kallas) ja kultuuriministeeriumis (Signe Kivi, Margus Allikmaa) tekkis idee kasutada selleks hasartmängumaksu laekumisi. 13. märtsil 2002 võttiski riigikogu vastu uue hasartmängumaksu seaduse, mis suunas maksulaekumisest 46% kultuurkapitalile, millest omakorda 64% pidi eraldatama kultuuriehitistele.
Senine kultuuri toetuseks eraldatav hasartmängumaksu protsent seejuures ei muutunud, ehituskuluks loodi täiendav rahakott. Vajab rõhutamist, et hasartmängumaksu seaduses ei ole ühtki vihjet „riiklikult tähtsate kultuuriehitiste“ kohta, mille üle peaks otsustama parlament. See sõnastus tekkis sama aasta 9. oktoobril vastu võetud kultuurkapitali seaduse muutmisel, kuhu kirjutati täiendav paragrahv 11 lg (2) p 4, mis sõnastas kultuurkapitali nõukogule uue kohustusena: „jaotab hasartmängumaksu seaduse alusel kultuuriehitistele sihtotstarbeliselt laekunud summad vastavalt riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingereale, toetades üheaegselt kuni kahte objekti“. Nii võttis riigikogu, küllap sel hetkel endale aru andmata, ülesande koostada selline pingerida, mida 1996. aastal mõtteski polnud.
Kumu (arhitekt Pekka Vapaavuori) valmis 2006. aastal ja muu hulgas (180 miljoni krooni ehk 12 miljoni euro ulatuses) rahastas seda kultuurkapital. ERM (arhitektid Dan Dorell, Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane ) ehitati aastatel 2013–2016, kultuurkapitali rahastamiskohustus oli seejuures 75,7 miljonit eurot ja järelmaksed kestavad 2022. aastani (veel on tasuda 10,3 miljonit eurot).
2017. aastal otsustas kultuurkapitali nõukogu rahastada teise objektina 5 miljoni euroga ka EMTA kontserdimaja valmimist, seni ehitamata saal avati 2019. aastal. Tasuda on jäänud veel 1,1 miljonit eurot. Arvestades, et kultuurkapitalile laekub sihtotstarbelise ehitusrahana hasartmängumaksust kaheksa-üheksa miljonit eurot aastas, on alates käesolevast aastast tekkimas n-ö ülejääk, mis jõuab järgmise aasta lõpuks arvestuslikult umbes 7 miljoni euroni.
Seoses sellega on igati loogiline, et riigikogu kultuurikomisjon kuulutas möödunud aastal välja uue pingerea koostamiseks taotlusvooru, kuhu laekus 29 ettepanekut ja mille tulemus kavatsetakse selle aasta jaanipäevaks viia otsustamisele riigikogu täiskogu ette.
Kõigepealt kerkib küsimus, kas ja kuivõrd saab riigikogu dikteerida avalik-õiguslikule kultuurkapitalile tema eelarvelise raha kasutamist objekti kaupa. See oleks ju sama, kui kirjutada ERRile ette, milliseid saateid toota, või rahvusooperile, milliseid teoseid lavastada. Juriidiliselt on see säte kultuurkapitali seaduses tõepoolest vaidlustatav, kuid riigikogul on õigus igal ajal muuta hasartmängumaksu seadust ja kultuurkapitalile investeeringuiks ette nähtud summad suunata sealt hoopis mõnda teise elusfääri. Seepärast oleks mõistlik eelnevalt leida konsensuslik lahendus ja seda mõistab ka kultuurikomisjon, kus 6. aprilli istungil kuulati ära kultuurkapitali nõukogu arvamus taotluse teise vooru jäänud 11 objekti plusside ja miinuste kohta. Loodame, et selles vaimus töötatakse ka edasi, võttes otsuse langetamisel eesmärgiks parlamendis võimalikult laia toetuse saavutamine, aga ka ühisosa kultuurkapitali nõukoguga.
Kerkinud on ka küsimus, kuivõrd on üldse mõistlik suunata kultuurile mõeldud raha betooni, mitte aga kultuuritöötajate palkadesse või tegevustoetusteks. Rein Lang ironiseeris juba aastaid tagasi, et kuuldes sõna „kultuur“ haarab tema käsi kellu järele. Üllatav oli aga lugeda president Kaljulaiu selle aasta 24. veebruari kõnest järgmisi ridu: „Järjekordsele grandioossele kultuuriobjektile eelistaksin mina alati toetada päriselt Eesti inimesi, eesti kultuuri tõelisi kandjaid. Mooste rahvamuusikuid ja Nedsaja külabändi, Haapsalu pitsiseltsi ja Vormsi paadiehitajaid, potisetusid ja Virumaa lõngaliisusid. Betoon ei ole kultuurikandja, inimesed on.“ President eksib ja mitte ainult seetõttu, et jättes kultuuriobjektid ehitamata pole põhjust loota, et riigikogu või rahandusminister suunaksid nii vabaneva raha kultuurikandjatele. Hoopis sügavam eksitus on arvamus, nagu loodaks ja tarbitaks XXI sajandil kultuuri põlve otsas ja põõsa all. On vaieldamatu, et heade filmide tegemist pidurdab nüüdisaegsete võttepaviljonidega filmilinnaku puudumine või et ERSO vajab juba ammu oma tasemele vastavaid prooviruume ning Tallinn suurt orkestrit mahutavat ning hea akustikaga kontserdisaali. On patuasi, et mitte öelda kuritegu, et Tartu kunstimuuseumi tohutult rikkalikku kogu saab eksponeerida vaid ajutistel näitustel Raekoja platsi viltuses majas või et meie ooperikunst on surutud enam kui sajandivanuse sõnateatri seinte vahele ja see on põhjustanud ka meie kaunimate häälte välismaale lahkumise. Kuid selge on ka see, et igasse vallakeskusse ja suuremasse asulasse on vaja korraliku lava ja harjutussaalidega kultuurikeskust-raamatukogu, kus saaksid etendusi anda kutselised teatrid ja koos käia kollektiivid, kelle tööl põhineb meie laulu- ja tantsupidude traditsioon.
Nõukogude aja lõpul hakati selliseid kultuurimaju rajama mitte ainult rajoonikeskustesse (Haapsalu, Paide, Põlva), vaid ka väiksemaisse asulaisse (Tamsalu, Lihula). Tol ajal kannatasid need ehitised gigantomaania all, kuid praegu võime tõdeda, et ka suured majad on hoitud ja mitmekülgses kasutuses. 30 aastat on möödunud, ühiskonna jõukus mõõtmatult kasvanud ja ometi leidub küllaldaselt vallakeskusi, kus kultuurihooneks on ennesõjaaegne puitmaja või mõni kitsuke stalinistlik tüüpprojekt. Selle vaidluse lõpetamiseks tasub vaadata üle lahe Soome poole, seda nii Helsingi kesklinna kui ka mis tahes vallakeskust silmas pidades.
Katki pole midagi
Ja lõpuks: seoses oodatava riigikogu otsusega pole tarvis levitada meelolu „kui mind seal pole, siis ma suren“. Viimase veerandsajandi jooksul on enamik kultuuriehitisi, ka suuri, rajatud tollest 1996. aasta otsusest ja ka kultuurkapitali rahast sõltumatult riigi- ja kohalike eelarvete, Euroopa Liidu abiraha ja erakapitali toel. Lisaks Estonia ja Vanemuise kontserdisaali rekonstrueerimisele on kerkinud täiesti uued kontserdimajad Jõhvi ja Pärnusse, põhjaliku uuenduse koos mitme juurdeehitisega on läbi teinud enamik teatrimaju ning rajatud on Kuressaare linnateater ja Vaba Lava saalid Tallinnas ja Narvas, uued raamatukoguhooned Viljandisse, Pärnusse, Rakverre, Raplasse jm. Rahvusvahelise imetluse on pälvinud Arvo Pärdi keskus Laulasmaal, aga ka Nargen Opera saal Naissaarel. Põhjalikult on ümber ehitatud või ka nullist rajatud palju muuseume üle kogu Eesti (Valga, Pärnu, Varbuse maanteemuuseum, ka Hermanni kindlus – Narva Linnamuuseum). Erakapitaliga on ehitatud multipleks-kinokeskused Tallinna, Tartusse, Narva, Viljandisse ja ka meie suurimad saalid – Saku suurhall ja Alexela kontserdimaja. Raha on leitud koguni Peterburi Jaani kiriku ja lõpuks ka Narva Aleksandri kiriku taastamiseks kontserdisaalina. Olen kindel, et enamik riigikogule valikuks esitatud 29 objektist leiab rahastuse ja saab valmis varemgi kui need, millel seadusesilm seekord peatub, nii et meeleheitesse pole mõtet kellelgi laskuda.
Küll aga peaks Eesti Kultuurkapitali rahaga (mida võiks kümneaastaseks perioodiks arvestada umbes sadakond miljonit) ehitatavate objektide valikul lähtuma just seaduses sõnastatud riikliku tähtsuse mõistest. Arvestades, et suuremate (40–60 miljoni euroste) objektide osas pole praegu peale idee suurt midagi, võiks kaaluda lähiaastail ka mõne väikese, kuid regionaalpoliitiliselt vajaliku ehitise rahastamist.
Jaak Allik on Eesti Kultuurkapitali nõukogu liige.
Riigikogu kultuurikomisjoni esimees vastab Sirbi küsimustele kultuurirajatiste riikliku tähtsuse kohta.
Mil moel on kultuurikomisjonis tähtsamate kultuuriehitiste valimisel defineeritud mõiste „riiklik tähtsus“?
Aadu Must: Kultuurikomisjoni liikmed on kõik hariduse ja kultuuri usku printsiipides, kuid igaühel on loomulikult oma valdkond ja tükk, mis teistest tähtsam. Läheme kunagise esimese nimekirja juurde ehk lätetele tagasi. Oleme uurinud, miks kunagi esitatud projektid üldse on tehtud ja läbi kumab äsja vabanenud rahva romantiline unistus, et tahaks teha midagi suurt ja ilusat kogu rahvale. Kuni seadust pole muudetud ega ole uusi programme, on komisjon püüdnud häälestuda nii – sest pärast pannakse meile hinne ja me tahame saada hea hinde – ja rõhutanud, et ehitis oleks kultuuriliselt tähtis, püsiväärtusega. Püüame prognoosida, mis hakkab horisondi tagant tõusma, mis on uued suunad. Teisalt on algusest saadik tugevalt esil regionaalpoliitiline mõõde ehk see, et Eesti ja eesti kultuur ei ole ainult Tallinn. Ometi on mõistlik, et terve hulk valdkondi seob oma projekti Tallinnaga. Tasuta ja kasutajate probleem on üleval olnud ning komisjon on õppinud ja püüdnud raha lugeda. Millegi väljavalimisel peab nägema, et see on jätkusuutlik mitte ainult paariks aastaks. Kohutavalt raske on saavutada tasakaalu valdkondade, rahva- ja tippkultuuri vahel. Jäämäe veealuses osas on projektid tasemelt, visiooni suuruselt ja läbitöötatuselt väga erinevad. Komisjon ei saa esitajate eest projektidele ideid juurde mõelda.
Kuidas komisjon tõlgendab riiklust, kui on tegu kombineeritud rahastusega? Nii mõnegi projekti finantseerimisel nähakse ette ka omavalitsuse ja eraraha kasutamist. Kas see siis on enam riiklik või peaks riiklik tähtsus ühemõtteliselt tähistama ka, et tulemus on puhtalt riigi oma?
Oleme õppinud koostama riskianalüüse. Ei tohi juhtuda, et teeme panuse eraomanikule, kes millalgi üritab objekti kasumiga maha müüa. See arusaam on kokku lepitud ka kultuurkapitaliga. Lahendusena on olnud juttu sihtasutustest kui vahelülist, mis maandaksid omandile liiga lennukate ideede riskid.
Kas läbi on mõeldud ja eelistus kujundatud ka ses osas, kas tegu peab olema avatud, rahvahulkadele piletiga (või ilma) kasutamiseks mõeldud hoonega või siis kultuuriväärtuste säilimise kaitseks ehitatava hoonega, mille ülalpidamiskulud tuleb kanda, aga kuhu rahval asja ei ole?
Loomulikult on kultuuriministeeriumil oma huvid – et mida tema peab tegema. Ministeeriumile on muuseumide ühishoidlate projekt fundamentaalse tähtsusega. Minule on sellised asjad tähtsad, kuid komisjonis tervikuna mõistame, et jah, inimesele kasutajana, rahvale ei anna see otse midagi. Seetõttu on kurss avatusele, suuremale publikule – see on komisjoni arusaam omaaegse seaduse kirjutajate arusaamast.
Seekordne koondnimekiri saadi kokku kodanike ja institutsioonide algatustest. Kas koos sellega on komisjonil ka terviklik arusaam kultuuri (ja ministeeriumi valitsemisala) pikaajalisest investeerimisvajadusest paari-kolmekümne aasta peale?
Aadu Must: „Meie arusaam seadusandja tahtest on, et rahastada tuleb seda, mis on ette nähtud võimalikult laiale huviliste ringile.“
Oleme kultuuriministeeriumi korduvalt palunud tutvustama oma tegevuskava ja -plaane ning võimalusi. Järeldus on, et kultuurkapitalile nimekirja koostamine on ikka natuke kirss-tordil-projekt, sellega ei ole võimalik lahendada kogu hoonestuse küsimust. Ja ses kitsamaski lõigus on probleeme. Mõned näiteks on soovinud, et teeme teatri, aga nii, et seal oleks ka kogu sisustus, tehnika. Seda õigust ei ole seadusandja kultuurkapitalile andnud.
Teiseks oleme arvamusel, et seadust praegu ei muudeta, otsus langetatakse kehtiva seaduse järgi. See ei tähenda, et praeguse või järgmise riigikogu kultuurikomisjonil ei tuleks hakata mõtlema, kuidas kehtivat kultuurkapitali kaudu rahastamise kontseptsiooni ajakohastada, piirid selgemini maha märkida.
Mis puutub küsimusse, et paljud ehk ei esitanud projekte … minule on sümpaatsed need projektid, mis näitavad kaasrahastust. Kui projektis on ette nähtud, et omavalitsus ehitab omalt poolt juurdepääsu, veevärgi vm või osaleb hiljem kulude kandmisel, siis see on pluss. Sümpaatne on, kui tihti rivaalitsevad ministeeriumid teevad koostööd, nagu rahvusraamatukogu ja rahvusarhiivi puhul näeme. Sisult on see projekt riiklikult rohkem tähtis kui mõnigi kultuurihoone, kuid komisjonis me ei arva, et seda peaks just kultuurkapitali kaudu finantseerima. Meie arusaam seadusandja tahtest on, et rahastada tuleb seda, mis on ette nähtud võimalikult laiale huviliste ringile.
Mida näitab te riskianalüüs selliste juhtude kohta, kui omavalitsus maaomanikuna ei peaks üldse huvituma riigikogu otsusest või siis, nagu mõnegi Tallinna objekti puhul, punast tuld näitavad mõned riigiametid loodus- või muinsuskaitselistel põhjustel? Mis siis riigikogu otsusega juhtub?
Oleme sellega aasta otsa tegelenud. Kuigi on öeldud, et kogu asjaajamine jääb hiljem kultuurkapitali asjatundlike ametnike peale, on komisjonil olnud tihe töine side muinsuskaitse juhtidega, oleme koos kõik objektid üle käinud ning nende arusaamad mulle meeldivad. Et kõigepealt peab objekt elama ja alles seejärel tuleb algupärasus. Kõigi objektide puhul on muinsuskaitseline eelekspertiis tehtud. Isegi Estonia teater ja Tallinna linnavalitsus on hakanud enam-vähem ühtemoodi mõtlema. Siin ei peitu vihje, et just see projekt on välja valitud.
Mida peab kultuurkapital parlamendi langetatud otsusega peale hakkama? Kultuurkapital on ikkagi rahakassa? Ta ei korralda kõike ise, vaid sõlmib rahastamislepinguid. Kes eeltöö teeb?
Kultuurikomisjongi arutleb, et mis on meie õigus ja mis kohus. Kultuurkapitaliga piiride paikapanek on olnud pikalt päevakorral. Oleme saanud kiita, et natuke teiste tööd ära teeme ja samal ajal on lohutatud, et finantsistitööd meilt ei oodata. Kultuurkapitali seaduse järgi võib korraga finantseerida kuni kaht objekti, aga selle peale finantsistid naeratavad ja ütlevad, et see on tõlgendatav. Õnneks need küsimused lahendataksegi ilma meie riigimeheliku tarkuseta.
Küllap on komisjonile esitatud ka pikaajaline hasartmängumaksu laekumise prognoos. Viimasest finantskriisist saadik on see maks Eesti keskmisest kehvemini kasvanud. Kui perspektiivikas on ehituste sidumine eestlaste kehva mängukirega?
Prognoosid on ebakindlad, kuid muutunud minu pessimismist paremaks. Pakkumised jäävad vahemikku 8,5–10 miljonit aastas ja see seletab ka komisjoni ja ministeeriumi huvi kaasrahastuse vastu. Summat hinnates rahustas komisjon enese ka maha küsimuses, kui pikk nimekiri teha. Meil ei ole moraalset õigust teha otsuseid terve sajandi suurte projektide järjekorra kohta. Komisjonis on olnud arutusel meie õigus ja vastutus järgmiste põlvkondade eest liiga detailselt otsustada.
Kas kehtiva rahastusskeemi mahu kasvatamine seaduse muutmisega on komisjonis kõne all olnud?
Jah, sellest on räägitud, et kultuurielu vundamendi sidumine hasartmängu kui allikaga ei saa olla lõputu, oleme sellest rääkinud nendele poliitikutele, kes ei kuulu kultuurikomisjoni. Oleme tõstatanud küsimuse, kas sellel projektil, et ta ei oleks häda-, vaid piduprojekt, peaks olema täiendav rahastus. Aga et keegi oleks andnud lubaduse, et mingid muud maksud tulevad ka teile, midagi sellist ei ole olnud.
Eeldagem, et kultuurikomisjoni liikmed on teemaga sügavuti kursis, aga sama ei saa eeldada riigikogu täiskogult. Kuidas kindlustada, et kõik vabamandaadiga saadikud ikka teeksid kaalutud, aga mitte mingist parteilisest huvist või tagatoakokkuleppest juhinduva otsuse?
Usalduse värk mitut pidi. Kultuurikomisjonis on asi keerulisem. Neist, kes eelmisel aastal tegid eelmise vooru otsuse, on vahetunud viis inimest. Mõnigi ütleb, et hakkame nüüd arutama, kuigi arutelud on juba toimunud ja protokollitud. Eesti parlamendi tava on juhtivaid komisjone mingi limiidini usaldada, kui miski väga ei haise. Loomulikult on fraktsioonides asjast räägitud, aga ikka on saadikuid, kes tulevad rääkima mingi projekti vajalikkusest just nende piirkonnale.
Valik on siiski raske. Häid projekte on palju ja väga häid nende hulgast ei olegi nii lihtne leida. Igal omad plussid-miinused ja kultuurikomisjon annab endale aru, et praegu küll tahame teha väga häid otsuseid, aga peame valima kõigest rahuldava ja hea vahel.
Juba sellest ajast alates, mil uute riigile tähtsate kultuuriobjektide otsimise konkurss välja kuulutati, on toimetuses sel teemal tuliselt arutatud. Ometi on valikuprotsessist teada nii vähe, et selget seisukohta võtta ei saa. Loodetavasti esitab riigikogu kultuurikomisjon mai alguses oma ettepaneku, millist hoonet kultuurkapitali rahaga järgnevatel aastatel ehitama hakatakse.
Seekord arutlevad valiku ja konkursi üle muusikatoimetaja Maria Mölder, kunstitoimetaja Reet Varblane ja arhitektuuritoimetaja Merle Karro-Kalberg.
Objektide valimine
Merle Karro-Kalberg: Minu meelest on kogu see uute riiklikult tähtsate kultuuriehitiste otsimine juba iseenesest napakas ja kultuurivaldkonna narrimine. Välja on hõigatud mäng, mille võitja saab kümneid miljoneid eurosid, kuid keegi ei tea, millised on reeglid – need selguvad mängu käigus. Ka korraldajad ei näi teadvat, mille põhjal nad otsuse langetavad. Nii ei tohi selliseid otsuseid küll teha, see jätab riigist ebapädeva mulje, rääkimata sellest, kuidas selline korraldus kultuurirahvast ei ühenda, vaid vastupidi, on lahutanud ja tekitanud asjatuid konflikte.
Reet Varblane: Sedalaadi rahastamise esimestele juhtumitele tagantjärele mõeldes arvan, et tegemist oli tõepoolest just selliste objektidega – Eesti kunstimuuseumi peahoone Kumu, Eesti Rahva Muuseum ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia –, milleta tõesti enam hakkama ei saadud. Ilmselt on see kodanikuühiskonna sündroom, et praegu võisid selliselt rahastatavate objektide nimestikku esitada oma soovi kõik, kes vähegi tahtsid ja seda põhjendada oskasid. Selles ei ole midagi halba. Segaseks ja isegi veidraks jääb aga kultuurikomisjoni esmane valik ehk siis üheteistkümnest objektist koosnev nimekiri, kust õnnelikud välja valitakse. Sealt ei paista ühtegi printsiipi, mille põhjal valik on tehtud. Kui juba valik on segane, siis mille põhjal komisjon oma otsuse teeb? Lõplik valik ei saa ju taanduda ainult sellele, kes on taotluse paremini kirjutanud ja atraktiivsemad pildid lisanud.
Kui seda nimekirja vaatan, siis joonistub seal selgelt välja üks tendents: kunstiasutuste rohkus. Selle taga võib olla, et projektide ja taotluste kirjutamises ollakse osavad, kuid kindlasti ei saa mööda vaadata kunstivaldkonna alarahastatusest. Pole oma hooneid ega tegevuseks vahendeid.
Karro-Kalberg: See lõplike kandidaatide nimekiri paneb nõutult kukalt kratsima. Taotluste sisu ja tase on väga erinevad. Osa puhul on arhitektuurivõistlus toimunud ja on teada, milline maja tuleb ja kuhu. Teise puhul on lihtsalt lehekülg idee kirjeldust.
Maria Mölder: On ka selliseid, mille puhul ei saa üldse aru, mida tahetakse. Näiteks Saaremaa muuseum. Tausta teadmata pean mina muuseumiks seda, mis on linnuses. Taotlusest ei tule üldse välja, kas seda tahetakse kuhugi laiendada või vana ekspositsiooni uuendada. Loodetavasti on komisjon muuseumilt infot juurde küsinud.
Regionaalpoliitiline aspekt ja riiklik tähtsus
Mölder: Minu arust on vaieldav, kas ja kuivõrd on riiklik tähtsus ja regionaalpoliitiline tähtsus ühildatavad. Mõnel puhul on, aga kohati on tegemist vastandlike määratlustega.
Karro-Kalberg: Regionaalpoliitilise aspekti pidev korrutamine meenutab „Aktuaalse kaamera“ uudiseid. Seal on samuti igal õhtul eetris peale riigi üldise uudisploki, mis on ilmselt kokku pandud uudisväärtuse järgi, ka kohapealsete korrespondentide toodetud uudised. Nii juhtubki, et eetrisse pääseb teade, et kohalikus kultuurimajas said kokku noored lapsevanemad, et koguda raha mänguväljaku ehitamiseks või et Pärnus istutati tuhandeid võõrasemasid. Kas see on see, mida me õhtustest uudistest kuulda tahame? – Et kolmapäevane Pärnu suursündmus oli lillede istutamine.
Varblane: Kui hakatagi rõhuma ainult regionaalsele aspektile, siis võib lõpetada sellega, et mõnda Eestimaa nurka ehitatakse midagi – rist kirjas, aga seal pole hoone kasutajaid ega külastajaid.
Kui võrrelda Anu Raua keskust, Pärnu kunstihoonet ja Tartu südalinna kultuurikeskust koos kunstimuuseumi ja raamatukoguga, siis valdkonna arengu seisukohast on vaieldamatult kõige tähtsam kunstimuuseumi hoone. Tartu kunstimuuseumil pole kunagi olnud selliseid ruume, mis vastanuksid muuseumi tingimustele.
Mölder: Mina näen nimekirjas mõnda sellist objekti, mis on riiklikult tähtis selles mõttes, et see lahendaks terve valdkonna kitsaskohad. Suurem osa selle nimekirja objektidest on siiski tähtsad kindlale piirkonnale. Regionaalset rahastust saab ju ka Euroopa Liidu fondidest, eriti kui objektil on turismiväärtus. Riikliku tähtsusega spetsiifilise objekti puhul on kultuurkapitali rahastus vaat et ainuvõimalik. Minu arust on riikliku tähtsusega näiteks filmilinnak, kuigi sel oleks tugeva ettevõtluspotentsiaali tõttu ilmselt ka muid rahastusallikaid. Ilma selleta jäävad Eestisse tulemata teatud investeeringud, midagi jääb tegemata. Muusikavaldkonna esindajana pean esile tooma mitu probleemi. Rahvusooperil on ruumikitsikus, sest praegune ooperisaal on draamasaal. Selle probleemi lahendamist on riik edasi lükanud aastakümneid. Küsimus on, kas praegune, juurdeehitisena välja pakutud lahendus on just see kõige parem.
Sama on Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Filharmoonia kontserdimajaga ehk Helioru projektiga. Ka neile sobivate ruumide leidmine vajab riiklikul tasandil lahendamist. Meil on praegu sümfooniaorkestri kontserdiks sobilik saal Tartus ja Pärnus, aga see puudub pealinnas. Estonia kontserdisaali akustika parandamiseks on tehtud kõik võimalik, kuid ikkagi jääb lava väikeseks, kõikide pillide hääli ei kuule välja. Suurema orkestrikoosseisuga kontsertideks või suurvormide ettekandmiseks on Estonia kontserdisaal hädalahendus. EMTA saal on sobilik kammerkoosseisudele, selle eesmärk on ikkagi õppimist toetada ja saal sobib vahest ka EMTA sümfooniaorkestri proovideks. Suur sümfooniaorkester kukub seal lava pealt otsapidi maha, ollakse küünarnukki pidi koos, akustiliselt pole tulemus väärtuslik.
Kui mõtlen riikliku tähtsuse peale, siis regionaalse tähtsusega pooleks tõuseb selles nimekirjas esile ka Narva Kreenholmi kultuurikvartal. Ida-Virumaa on eriline, selle piirkonnaga on vaja rohkem tegeleda kui teiste maakondadega, et seda kultuuriliselt paremini Eestiga siduda. Narva võiks tulevikus olla Euroopa kultuuripealinn, sellest võiks saada Narva ümbersünd. Narva Kreenholmi kultuurikvartali toetamine annaks sellele ideele hea pidepunkti.
Riiklikult tähtsa kultuuriobjektina valmis aastatel 2013–2016 Eesti Rahva Muuseumi hoone Raadil. Esimese ERMi konkursi võitnud projekt „Põhja konn“ märkis uue suurejoonelise muuseumiarhitektuuri sündi Eestis (arh Ra Luhse ja Tanel Tuhal, muuseumi suurus 23 250 ruutmeetrit).
Jätkusuutlikkus
Varblane: Oleme väga harjunud, et Narva on esil ja seal pole kultuuriasutuste publikuga täitmisega mingit probleemi. Aga kas ka niiviisi täitmisega, et narvalased kaasa tuleksid või korraldatakse midagi eelkõige Tallinnast kohale toodud publikule? On selge, et kui Estonia teater saab paremad ruumid, siis see toimib paremini, valdkond areneb. Aga kas Narva kultuurikvartal ikka hakkab nii toimima, nagu kirjas on? Kreenholmi on kaua plaanitud peale kultuurikvartali ka elukvartalit. Kuidas garanteerida see, et lõpuks ei tekiks kiusatust, näiteks majanduse mõõnaajal, ehitada suurem osa Kreenholmist elamispindadeks?
Karro-Kalberg: Kreenholmi puhul peab meeles hoidma ka seda, et tegu on ikkagi endise tööstusalaga, see on linnast eraldiseisev kompleks ja loota, et sellest saab kunagi linna süda ja elu kese on liiga uljas loosung …
Varblane: See on samasugune loosung, et loome uue turismimagneti. Selliste projektide puhul joonistub välja veel üks nõrk külg. Me ju näeme, kuidas praegune üleilmne pandeemia on turismisektorit räsinud ja selle kokku tõmmanud. Ka kliimamuutused on tõstatanud küsimuse turismi ja reisimise tuleviku kohta. Kas on üleüldse mõtet ja õigust midagi üles ehitada, kui lähtekohaks on miljonite turistide huvi?
Mölder: Kreenholmis käiaksegi praegu vaatamas ja nautimas tööstusromantikat. Kui see tööstusettevõte korda teha, siis on see hoopis midagi muud. Nii on näiteks juhtunud kultuurikatlaga: mingi hõng või iseloom on selles korda tehtud hoones kaduma läinud. Midagi on parem, aga hoone pole enam see, mis ta oli. Kui Kreenholmiga juhtub sama, siis kas turistid ikkagi väisavad seda nii nagu praegu?
Varblane: Siit jõuame ka ülalpidamiskulude juurde. Näeme üle ilma, kuidas vanad tööstuskvartalid on kujundatud linna osaks, pulbitsevaks kultuuri- ja elukohaks. Mõelgem kas või Saksamaa Ruhri piirkonnale, mis on Ida-Virumaast palju paremal järjel. Millised on sellise kompleksi ülalpidamiskulud, seda me ei tea ega oska ka prognoosida, kui kerge või raske see Narva-suuruses ja -suguses linnas oleks. Kui hiiglaslike kultuuriürituste korraldamine on edaspidi küsimärgi all, siis kuivõrd see Narva projekt end ikkagi ülal pidada suudab?
Betoon vs. inimesed
Karro-Kalberg: Peaksime ikkagi puudutama ka palju arutluse all olnud küsimust, kui palju peaks üldse betooni investeerima. Ehk edendab kultuurielu paremini see, kui see raha antakse kultuuritegijatele otse kätte, nagu soovitas president. On meil siis neid maju veel vaja, eriti olukorras, kus väga paljud majad seisavad tühjalt ja kasutuseta?
Mölder: See on ju juba ka läbi räägitud, et praegune seadus võimaldab selle raha panna kas hoonetesse või suunatakse see üldse kuhugi muudesse valdkondadesse. Hoolimata sellest, et betooni on investeeritud juba omajagu, näeme, et mingid majad, mis lahendaksid teravad spetsiifilised probleemid, on ikkagi tegemata. Nii kaua kuni neid probleeme pole lahendatud, ei peaks arvama, et raha betooni panna on kuritegelik. Nii kultuuritöötajatel kui ka kultuuri nautijatel on vaja normaalseid tingimusi.
Varblane: Ma ei pea ka õigeks seda raha nt pitsikudujatesse, nagu president soovitas, investeerida. Teine äärmus on ehitada väikestesse asulatesse suured kultuurikeskused, nagu ehitati Nõukogude ajal Raplasse, millega paarkümmend aastat hiljem ei osata midagi peale hakata. Kui mõelda, milleks raha siis kulutada ja valla- ja paikkonna elu kõige paremini edasi viia, pean tunnistama, et pelgan mitmefunktsioonilisi keskusi. Mõelgem või 1970ndate algul avatud Stockholmi Kulturhuseti peale.
Nii või teisiti pole nüüdisaegsed kunstiinstitutsioonid kitsalt ainult kunsti eksponeerimise kohad. Selle poolest tekitab ka Tartu kultuurikeskuse projekt tsipa nõutust. Ühest küljest on seal kunstimuuseumi ruumid, ja ma loodan, et ruumiprogramm on tõesti läbi mõeldud ning Kumu vigadest õpitud, teisalt on seal muuseumi kõrvale planeeritud ka mingid sündmuste ruumid. Kunstimuuseum korraldab näitusi ja üritusi ning kõrvalruumis toimuvad sündmused? Taotlust lugedes jääb asi segaseks. Kardan, et projektid, kus kõigile on natuke kõike kavandatud, ei ole lõpuks kuigi kestlikud.
Kas Estonia teatri juurdeehitis ikka lahendab kõik ruumiprobleemid? Aastakümneid on Estonia uuele hoonele kohta otsitud, kas see praegune juurdeehitis pole ka nagu hädaabiprojekt?
Mölder: Muidugi oleks ideaalne korralik maamärk, mis on efektne ja toob turistid kohale, toob inimesed ooperisse ka siis, kui nad ei käi regulaarselt Verdit kuulamas. Nii on see toiminud mujal maailmas, kus on ehitatud uus uhke ooperimaja. Kuna ooperimaja ehitamine on aga Eestis nii kauaks toppama jäänud, siis estoonlased ei suuda enam oodata. Praegune saal ei võimalda absoluutselt areneda, siin pole võimalik lavastada nõudlikke oopereid ega ballette. On kindel ettekujutus, et ooperimaja peab asuma kesklinnas – ilmselt seepärast on leitud, et juurdeehitis on praegu parim variant.
Linn areneb praegu kiiresti. Näeme, kui palju elu kolib Põhja-Tallinna kanti. Mis nii üldse kesklinna jääb? Linnaruumiliselt on praegu välja pakutud juurdeehitis kõige kummalisem lahendus, ent mõelda tuleb ka sellele, et kui leiaksimegi ooperiteatrile uue asukoha, siis mis saab vanast majast? Kas sellel organisatsioonil on jaksu hallata kahte maja? Kas suudame seda kõike ka ülal pidada? See tuleb ju millegi muu, võib-olla isegi teiste institutsioonide arvelt. Nii võttes on juurdeehitis ehk just kõige parem lahendus. Samas, võib-olla paneb juurdeehitis aastakümneteks mingid arenguvõimalused lukku ja osutub karuteeneks.
Koostöö
Karro-Kalberg: Estonia juurdeehitise projekti ümber toimuv toob selgelt esile, et kiirustades on koostöö linna ja riigiametite vahel justkui poolik. Muinsuskaitseamet ütleb, et juurdeehitis selles kohas on sobiv, linna muinsuskaitseameti juht aga hoiab rinnust ja ütleb, et pidi seda plaani nähes infarkti saama, rääkimata sellest, et ICOMOS Eesti on väljendanud nördimust nii Estonia juurdeehitise kui Helioru projekti pärast. Esimene varjutaks ajaloolise teatrihoone ja lõhuks äsja rekonstrueeritud pargi, teist ehitataks bastioni peale ja sisse. Mõlemad projektid on justkui osalistega läbi rääkimata. Samal ajal mõnda teist projekti, näiteks Tartu südalinna kultuurikeskust, on kavandatud pikki aastaid, selle asukoht on läbi räägitud ja vaieldud ka linna üldplaneeringu koostamise ajal.
Mölder: Estonia juurdeehitis on päevakorral olnud juba 2001. aastast. See on selline ülessoojendatud ja värskendatud projekt. Avalikkusele paistab tõesti kummaline välja, kui ühel päeval räägitakse Estonia võimalikust kolimisest linnahalli, teisel päeval pakutakse teatri asukohaks krunti linnahalli kõrval ja kolmandal päeval ilmuvad plaanid, kus ooperiteater on Bekkeri sadamaalal. Nüüd on üks n-ö punane kast ilmunud ühtäkki Tammsaare parki. Ka Helioru asupaik on ebaselge: taotluse järgi oli see plaanitud Harjuorgu, nüüd on läbi joonistatud juba mitu projekti, mille järgi Heliorg ehitataks Skåne bastionile, kus on rohkem ruumi.
Olen kuulnud, et muinsuskaitseprobleeme on üheteistkümnest väljavalitud projektist kümnel. Kui teha millelegi muinsuskaitse osas erisusi, siis peakski see olema riikliku tähtsusega suur avalik objekt. Kesklinn on põhjusega kesklinn, sinna koondub kogu linnaelu, sealhulgas kultuur. Tekitab pisut muret, kui kultuuriasutused kesklinnast ära kolitakse. Mis sinna siis veel üldse jääb?
Karro-Kalberg: Taas jõuame selle juurde, et kogu see riiklikult tähtsate kultuuriehitiste valimise protsess oleks pidanud olema rahulikum, mitmes etapis ja palju laiapõhjalisem. On elementaarne viisakus, et kõigi projektide juurde kuulub nende ruumianalüüs nii selles mõttes, et kus need linnaruumis paiknevad, kui ka selles osas, kas soovitud mahtu ja ruume on üldse soovitud asupaika võimalik ehitada. Osal nimekirja projektidel on see praegu olemas, teistel jällegi puudu.
Kes otsustab?
Varblane: Kas riigikogu kultuurikomisjon üldse on pädev seda valikut tegema? Ehk oleks kultuurkapitali nõukogu professionaalsem, iseäranis, kui kutsuda juurde iga valdkonna eksperdid.
Karro-Kalberg: Mulle on jäänud arusaamatuks selle rahastuse tingimused. Ma pole näinud, et kuskil oleks tingimusena kirjas näiteks arhitektuurivõistluse korraldamine või oleks muudmoodi väljendatud, et me ei otsi vaid üht maja üht riiklikult tähtsat funktsiooni täitma, vaid lõpplahendus on ka ruumiline elamus.
Mölder: Ka mulle oleks meeltmööda, kui otsustaksid eri valdkondade professionaalid ja eksperdid. Ka need, kes näevad suurt pilti, et ei oleks valdkondade vahelist teki enda poole tõmbamist. Praegu ei saa ma ka aru, millised projektid on näiteks kohalike elanikega läbi arutatud, mida kohalik kogukond toetab. Näeme, et nimekirjas on ühest piirkonnast mitu projekti, Saaremaalt näiteks Kahni keskus ja Saaremaa muuseum. Praegu jääb selgusetuks, kumb neist mõjuks regionaalarengule paremini, kumba toetavad saarlased. Seda aspekti pole otsustamise ja kogu selle konkursi juures justkui üldse arvestatud.
Karro-Kalberg: Igasugune arutelu projektide üle on olnud üllatavalt tagasihoidlik. Tuliseid vaidlusi on tekitanud Tartu südalinna kultuurikeskus ja nüüd Estonia juurdeehitis, kuid arutletakse nende asukoha üle, mitte selle üle, kas meil neid vaja on ja mis on riiklikult tähtsam. See arutelu on täiesti puudu.
Mölder: Eelmine kord, kui otsustati riiklikult tähtsate projektide üle, ei olnud ehk ka tekkinud sellist arutelukultuuri ega vabakonda. Nüüd pakkusid kõik midagi konkursile ja lõppkokkuvõttes ei jaksa keegi süveneda.
Varblane: Riigikogu kultuurikomisjon on institutsioon, millest avalikkus vähe teab: kes sinna kuulub, millega tegeleb jne. Juba ette tekib tunne, et poliitikud ei suuda laiemat pilti esindada, et nad on seotud oma poliitilise maailmavaate ja oma piirkonnaga. Kui otsustusõigus oleks kultuurkapitali nõukogul, siis ehk näeksime, et arutatakse rohkem, kogu protsess oleks ka kultuuritarbijatele lähemal.
11 riiklikult tähtsa kultuuriehitise ettepanekut:
Anu Raua keskus, Arvo Pärdi nimeline muusikamaja, Helioru kontserdimaja, Kahni keskus, Narva Kreenholmi kultuurikvartal Manufaktuur, Pärnu kunstihoone, rahvusooperi praeguse hoone juurdeehitis, Saaremaa muuseum, Tallinna filmilinnak, Tartu südalinna kultuurikeskus ning teadus- ja tehnikakeskus Nobel.
Inimmõtlemisele, mis sageli toimib nn binaarsete opositsioonide1 abil, sobib hästi kõikvõimalike nähtuste jaotamine kaheks: maa ja taevas, öö ja päev, põrgu ja paradiis, must ja valge jne. Binaarsed opositsioonid on vastandpoolused nagu yin ja yang, mis muu hulgas defineerivad vastastikku teineteist, üht pole ilma teiseta. Inimesedki saab mitmel viisil jagada kaheks, näiteks vastavalt jõukusele rikasteks ja vaesteks. Tuntud laulu moodi: „… Kes on rikas, sõidab autos lüües laulu, kes on vaene, see vaid lisab kondiauru. Kes on rikas, sellel siid ja samet seljas, kes on vaene, sellel küünarnukk on paljas …“2
Samavõrra lihtsustav jaotus vaatab meile vastu inimeste liigitamisel „esimeseks ja teiseks Eestiks, Ameerikaks, Prantsusmaaks …“3 Siinsed sotsiaalteadlased tulid lennuka loosungiga esimest korda välja 2001. aastal, s.t 20 aastat tagasi. Ka praegu on meie sotsiaalteadlaste hulgas neid, kes peavad vahetegemist Eesti oludes kehtivaks. Mõni väidab koguni, et „teine Eesti on tagasi ja vastandub esimesele tugevamalt kui kunagi varem“.4 Seepärast tasub küsida, kas niisugune nähtus siinmail objektiivselt esineb või on kellegi peas sündinud, välja öeldud ja siis oma elu elama hakanud.
Lõhe nn esimese ja teise Eesti vahel seisnevat selles, et edukale ja oma eluga hästi toime tulevale esimesele Eestile vastandub „vaeste ja heitunute teine Eesti“, kuhu kuulujad on elule alla jäänud ega ole saanud nautida üldist edu. Tallinna ülikooli sotsioloog Tõnis Saarts maalis meile „laia pintslitõmbega teise Eesti sotsioloogilise portree“, mille tüüpesindaja „elab pigem väikelinnas või maapiirkonnas (kui suurlinnas, siis mõnes vähem jõukas linnaosas), on alla keskmise sissetulekuga, tegutseb pigem mõnes vähemprestiižses tööturu sektoris ja on enamasti kõrgkooli diplomita“.
Probleemiks on, kas ja kus selline teine Eesti üldse asub, mis peaks vastanduma esimesele, mille tüüpesindaja elab pigem „suures linnas või suurlinna jõukas linnaosas, on üle keskmise sissetulekuga, tegutseb pigem mõnes kõrge prestiižiga tööturu sektoris ja on enamasti kõrgkooli diplomiga“. Kui püüda sellele lihtsakoelisele skeemile konkretiseerides liha ümber kasvatada ja üles otsida teise Eesti tüüpesindajad sotsioloogi osundatud kohtadest, jääme hätta.
Kuna möödunud kahekümne aasta jooksul pole keegi suutnud ega vist ka eriti üritanud tõestada „esimese ja teise Eesti“ tegelikku olemasolu, piirdun järgnevas arutluses mitte empiiriliste argumentidega, vaid annan teadmistele tugineva hinnangu (ingl educated quess). Kasutan mitteformaalse osalusvaatluse tulemusi, mida olen teostanud tahes-tahtmata oma teadliku elu kestel.
Elu ja lihtsustavad skeemid
Külastades regulaarselt meie tüüpilisi väikelinnu, mis peaksid väidetavalt olema teise Eesti pelgupaiku, võib kõikjal näha märke edasiminekust, sest nii meie suuremate kui ka väiksemate linnade ilme paraneb aasta-aastalt jõudsasti. Kõikides väikelinnades on elanikud saanud juba kolmkümmend aastat hoolitseda oma eluaseme eest, milleks väikelinnades on valdavalt eramud. Inimeste vaba loovuse ja aktiivsuse potentsiaal on realiseerunud eraomandi eest hoolitsemisel, mis on näha ka „relvastamata silmale“. Kui keegi tahab väita, et just seal elavadki meie vaesed ja heitunud, siis on selline jutt kahtlase väärtusega.
Jah, meil on ka endisi, üldjuhul monofunktsionaalseid asulaid, kus 1990. aastate alguses saadi valusalt pihta turumajandusele ülemineku ja Vene turu kadumisega. Kuid väidan, et üldine sotsiaal-majanduslik edenemine ja riigi võimaluste suurenemine on avanud ka sealsetele elanikele rohkelt uusi võimalusi. Aja jooksul leitakse kindlasti üles sobivad funktsioonid ja turunišid, pole kahtlust. Sellist lootuste puudumist ja stagnatsiooni, nagu võis kohata kogu Eestis Nõukogude aja lõpul, neis kohtades enam ei märka.
Nüüd otsime suurlinnast Tallinnast jõukaid linnaosi, kus tuvastada hulgakaupa esimese Eesti esindajaid. Selleks võiksid hästi sobida näiteks Pirita ja Nõmme. Nii Pirital kui ka Nõmmel maksab maa tõesti palju ja seal elamine on prestiižne, kuid suur hulk linnaosade majadest on suhteliselt amortiseerunud ja seal elatakse ennemini tagasihoidlikes tingimustes. Iseseisvuse ajal on Piritale ja Nõmmele ehitatud uhkeid villasid, kuid väita, et esimene Eesti elab Nõmmel ja teine Mustamäel ja Lasnamäel, on totruseni lihtsustav. Ja veelgi kohatum on väita, et Lasnamäel elav venelane ja maal või väikelinnas elav eestlane kuuluvad üldjuhul mõlemad teise Eesti alla, sest nad on pettunud ja heitunud.
Nagu muu maailma populistide juhid, ei pärine ka siinsed EKRE juhtfiguurid nn teisest Eestist, keda nad väidetavalt kaitsta ja hoida tahavad. Pildil EKRE kongress mullu juulis.
Sama raske on rakendada praktikas jaotust „tööturu vähem- ja enamprestiižseteks sektoriteks“, mis pealegi korreleeruvat kõrghariduse olemasolu või puudumisega. Kas kõrgharidusega kultuurisfääri (nt raamatukogu-)töötaja tegeleb prestiižse või väheprestiižse tööga? Kui hinnata sissetuleku järgi, siis pole see töö küll hästi tasustatud. Kui aga lugeda väärtuseks viibimist meeldivalt vaimses keskkonnas, kus saab paljudega suhelda ja palju kirjandust lugeda, on tema töö kindlasti prestiižne. Kas näiteks kõrgkooli doktorikraadiga õppejõud, kes elab Mustamäel üheksakorruselises majas ja kelle kuusissetulek jääb 1000 euro kanti, kuulub esimesse või teise Eestisse? Mina küll ei oska vastata, sest elu on alati keerulisem kui lihtsustavad skeemid.
Olen kaugel väitmast, et Eestis puudub (varanduslik) kihistumine, kuid elatustaseme- ja eluviisijaotused on mitmekesisemad, mitmetähenduslikumad, kui seda võimaldab riigi lõikamine esimeseks ja teiseks. Kindlasti saab välja tuua väga jõukate kihi, maailmaturgudel toimetavad ärimehed, nagu ka poliitilise ja kultuurieliidi hulka kuulujad, kes kokku moodustavad võib-olla ca ühe protsendi elanikkonnast. Samuti leiame Eestist väga vaeseid inimesi, ka neid, kes on ilma töö ja kindla elukohata, aga kes moodustavad elanikkonnast siiski vaid pisikese osa. Elanikkonna põhimass jääb kuhugi sinna vahele nii oma sissetulekute kui ka tegevusala prestiiži alusel hinnatuna ja kindel on see, et mõned tulevad oma eluga paremini toime kui teised. Toimetulek sõltub omakorda lisaks päranduseks saadud materiaalsele ja sotsiaalsele kapitalile haridusest, isikuomadustest, andekusest ja miks mitte ka juhusest, nagu elus ikka.
Oleme liikunud heaoluühiskonda
Läänemaailm on võrreldes Disraeli ja Marxi aegadega palju muutunud. Eesti on viimasel kolmekümnel aastal kiiresti liikunud tavapärasesse lääne heaoluühiskonda, kus suur osa on olnud riigi sihipärasel suundumisel sotsiaalriigi5 poole. Väidan, et objektiivselt hinnatuna on kõigi siinsete elanike elu läinud paremaks, kui rääkida näiteks materiaalsest inimesele kuuluvast omandist või pakutavatest võimalustest ükskõik millises valdkonnas ennast teostada.
Algtase, kust me Nõukogude Liidu lagunedes alustasime, oli niivõrd madal ja inimeste valdav põhimass koosnes neist, kellel polnud üldse mingit omandit. Mitte ainult kitsas rikaste kiht, kes „võib endale kõike lubada“, vaid ka tavaline keskmine inimene saab nüüd kasutada hüvesid, mis veel põlvkond tagasi olid võimalikud vaid väljavalitutele. Eestis moodustab nüüd suure ja üha kasvava osa elanikkonnast keskklass, nagu see on tavapärane kõrgelt arenenud riikides. Nn teist ja esimest Eestit, mis moodustaksid kahe peale kokku enamiku ühiskonnast, pole leida kusagilt.
Paradoksaalsel viisil võib hoopis väita, et Nõukogude Eestis sai rääkida enam-vähem selgelt välja kujunenud kahesest jaotusest, ehk esimesest ja teisest Nõukogude Eestist. Esimese Eesti moodustas tolleaegne (tipp)nomenklatuur, mille esindajad elasid oma reeglite järgi, tarbisid asju ja teenuseid, millest ülejäänud põhimõtteliselt ilma jäid, sest neid oli võimalik saada eripuhvetitest, -poodidest, -puhkekodudest, see nomenklatuur reisis välismaal, sai endale lubada eriprojektiga ehitatud kortereid jne. Need korterid kuulusid küll riigile, ei olnud eraomand, kuid riigi order andis õiguse neid kasutada. Kahene jaotus vastas siis enam-vähem ühele protsendile tippnomenklatuurile ja üheksakümne üheksale protsendile ülejäänutele. Paradoksaalne oli olukord seetõttu, et bolševike ideoloogia järgi pidid kõik olema võrdsed ja klassivastuolud ammu likvideeritud, kuid sellisest arengust puudusid igasugused märgid.
Elanikkonna jaotamisel esimeseks ja teiseks ešeloniks on ühtaegu suur märgiline, ideoloogiline ja poliitiline tähendus. Kuigi objektiivses mõttes teist Eestit ilmselgelt ei ole, on meil ometi olnud ja on erakonnad, kes esindavat just seda osa, kes tunneb, et nad on „pettunud ja heitunud“. Jah, meil pole vähimatki põhjust väita, et selliseid inimesi Eestis ei ole, sest valimistel on just sedalaadi loosungite abil head häälesaaki kogutud ja kogutakse ilmselt ka veel. Soodsad valimistulemused on aga saadud erakondade selgelt sihitud sõnumite ja lubadustega, mis toodavad ja taastoodavad sihipäraselt subjektiivselt rahulolematute inimeste hulka, keda objektiivsete näitajate järgi ei saa kuidagi pidada mingiks teiseks Eestiks.
Veelgi enam: tunnet, et sa väärid hoopis paremat elu, kui sa praegu elad, saab mingis annuses sisendada igaühele sõltumata tema objektiivsest elujärjest. Näiteks autoomanikule, kes on ostnud endale Opeli, võib korraga hakata tunduma, et ta väärib hoopis Mercedest. Kellel on Mercedes, see usub, et ta väärib hoopis Rolls-Royce’i. Ja Rolls-Royce’i omanikule pole võimatu selgeks teha, et tal võiks olla isiklik Boeing 747. Teadlasele, kes on saanud akadeemikuks, võib põhjustada palju tuska asjaolu, et talle pole millegipärast antud Nobeli auhinda.
Siin valdkonnas mingeid objektiivseid piire polegi ja igaühel võib teatavate asjaolude kokkulangemise tagajärjel kujuneda välja millestki ilmajäetuse tunne. Sotsiaalpsühholoogias nimetatakse sedalaadi emotsionaalset seisundit, mis kaasneb kaotaja enesetundega, frustratsiooniks. Frustratsioon ja agressiivsus on kaks seisundit, mis isiku tasandil on lahutamatult omavahel seotud. Juba 1930. aastatel esitati frustratsiooni-agressiivsuse hüpotees, mis on korduvalt leidnud empiirilist kinnitust.6 Selle teooria järgi tekib inimesel (ka loomal), kes tunneb, et on ära teeninud millegi saamise, kuid on selle realiseerimisel mingitel temast sõltumatutel põhjustel takistatud, emotsionaalne seisund – frustratsioon. Frustratsiooni peaaegu automaatne järelm on emotsionaalne agressiivsus ja kalduvus käitumuslikule vägivallale.
Niisugust psüühika omadust tundsid ja oskasid hästi ekspluateerida omaaegsed revolutsionäärid, klassivõitlejad, marksistid-leninistid, kes olid varmad tuvastama neid, kellele sai sisendada, et neid on teenimatult halvasti koheldud. Loomulikult leiti üles ka need, kes olevat olnud süüdi esimeste halvas kohtlemises ja paljaks riisumises, kellelt oli seetõttu õiglane kõik kokkuröövitu ära võtta. Siit alates tuntakse küünilist poliittehnoloogiat, mida saab edukalt rakendada nii võimule tulemisel kui ka olemasoleva sotsiaalse korra pea peale pööramises. Tegevusloosungiks võetakse ikka ja jälle „mida halvem, seda parem“, sest mida rohkem on frustreerunud inimesi, seda suurem on toetus revolutsionääridele.
Tänapäeva eliidivastasus tugineb täpselt samale skeemile, kui räägib süvariigist, Brüsseli diktaadist, Sorosi vandenõust ja teab veel millest. Teise Ameerika isa, ekspresident Trump koos oma meeskonnaga rakendas mõnuga eelkirjeldatud skeemi. Nende võitluse tipphetk saabus 6. jaanuaril 2021, kui frustreerunud rahvamassi veendi, et neilt alatult ära võetud valimisvõit tuleb kohe jõuga tagasi võtta. Pealik ise lubas koos rahvaga Kapitooliumi minna, kuid mõtles ikkagi ümber ja läks Valgesse Majja toimuvat televiisorist vaatama. Teame, millega aktsioon lõppes.
Frustratsioonile soodne aeg
Frustreerunud inimesi nägime 2007. aasta aprillis Tallinna rüüstamas ja 2021. aasta kevadel võis neid märgata Toompeale kogunemas. Aprillimässu ajal oli tollane Tallinna linnapea kuhugi ära kadunud ja ei saanud kuidagi öeldud manitsevaid sõnu neile, kes oleksid teda tõenäoliselt kuulda võtnud. Sarnaselt käitus ka Trump jaanuaris 2021, kui hoolimata korduvatest palvetest inimesi rahustada, ta seda ei teinud. Ja nii näeme käesoleva aasta kevadel selgelt EKREt kui poliitilist jõudu, mille juhid avalikult igasugusest rahuolematusest rõõmu tunnevad ja sellele oma käitumise ja sõnadega hagu juurde annavad. Mäletate, „mida halvem, seda parem“ kehtib sedalaadi poliitjõududele ka siinmail.
Eestis on koos koroonapingetega frustratsiooni tekitamiseks soodus aeg, kuigi rahva valdava osa elujärg on juba kolmkümmend aastat üha paranenud. Marksistlik ühiskonnateooria räägib revolutsioonilisest situatsioonist, mis tähendab rasket olukorda, mil „alamkihid ei taha ja ülemkihid ei saa enam vanal viisil jätkata“. Mõnede uuringutega7 on siiski tõestatud, et ühiskonna kataklüsmid, massiline rahulolematus, mäss olemasoleva korra vastu leiab aset mitte siis, kui rahval on objektiivselt kõige raskem, vaid just siis, kui asjad hakkavad minema paremaks, kuid lootused pole täitunud sel määral, nagu omal ajal loodeti, unistati. Just siis tekib hulk rahulolematuid inimesi, kes pealegi näevad, et mõnel teisel on läinud hoopis paremini kui neil. Ja see ajabki tigedaks, frustreerib teatavaid inimgruppe, luues nii sobiva pinnase rahulolematuse kasvuks ja poliitilise populismi levikuks. Pole vahet, kas parem- või vasakpoolse äärmusluse või populismi levikuks saabuvad siis head ajad.
Sedasama näeme ka Eestis ja just selle üldise edenemisega kaasneva frustratsiooni pinnalt EKRE omale toetust kogubki, lubades kõikidele rahulolematutele („Kas me sellist Eestit tahtsime?“) just seda, mida need kuulda tahavad. Nagu ka muu maailma populistide juhtide puhul, pärinevad siinsed EKRE juhid ise kindlasti mitte nn teise Eesti hulgast, keda nad väidetavalt kaitsta ja hoida tahavad. Sarnaselt Ameerikamaa esipopulistiga on ka meie „senjöörid“ majanduslikult hästi kindlustatud, aga samal ajal suure-suure südamega. Või suure, kõikelubava suuga, sõltub, kustpoolt vaadata. Selleski pole midagi uut, sest teatavasti oli ka marksismi-leninismi klassik Friedrich Engels pesuehtne kapitalist, tehaseomanik, kes käis valehabeme ja parukaga õhtuti tööliste kihutuskoosolekutel ja toetas heldelt sõber Karl Marxi.
Kui aga lõpetada tõsisemate nootidega, siis kardan, et need meie sotsiaalteadlased, kes püüavad üles äratada teise Eesti nimelist kolli ja otsivad hoolega vaeseid ja viletsaid kui suurt gruppi, kes võiks objektiivsete näitajate poolest sinna kuuluda, teevad meie ühiskonnale ja poliitilisele kultuurile karuteene. Selle asemel et uurida tõsiteaduslikult avaliku arvamuse mõjutamise ja inimestega manipuleerimise võtteid, mis kuuluvad populistide tööriistakasti ja aidata leida rohtu nende neutraliseerimiseks, tegelevad nad jätkuvalt nn jalgpalliteadusega, s.t seletavad väsimatult takkajärgi, miks kõik läks just nii ja mitte teisiti.
Paraku pole sedalaadi jalgpalliteadus kunagi neutraalne, vaid kannab endas kindlasuunalist sõnumit, mis paigutab need sotsiaalteadlased küüniliste poliittehnoloogidega samasse seltskonda. Sotsiaalteadustes on selline mõiste nagu „isetäituv prohvetlus“, mis põhineb klassikalisel Thomase teoreemil. Nimetatud teoreem ütleb järgmist: „Kui mingeid olukordi defineeritakse reaalsetena, on nende olukordade tagajärjed reaalsed.“8 Ja selle üle tasub meil kõigil sügavalt järele mõelda.
1 Binaarsete opositsioonide mõiste on pärit Šveitsi keeleteadlase ja semiootiku Ferdinand de Saussure’i strukturalismi teooriast.
Jüri Saare ärksus (kesk)erakondlike sahkerdajate, Trumpi ja selle kohalike jäljendajate jt avantüristide peletamisel on olnud imetlusväärne. Saar (vt „Teine Eesti – müüt või tegelikkus?“, tänane Sirp lk 12-13) ei eksi, et lokkavat populismiprallet toidab frustratsioon. Destruktiivseid meeleolusid ei õnnestu aga mahendada eeldades, et nende põhjuseks on labane kadedus ja suutmatus vääriliselt hinnata kapitalismi võitu külmas sõjas. Mulluste maailmas mõjukate raamatute seas on üksjagu neid, kus autor tajub vastupidist, et Trumpi meeletu toetusega silmitsi seistes ei saa enam mittekahelda neoliberaalse kapitalismi tervises.
Majandusnobelist Angus Deaton, kelle raamat „Suur väljapääs“ (2013) oli üsna progressi usku, kaevab ühes Anne Case’iga kirjutatud „Ahastussurmades“ USA ühiskonnast välja lahmakatena pettumuse ja allakäigu-uurdeid. USAs vohavat ohvriterohke meeleheiteepideemia. Mitukümmend miljonit on vaevlemas tusa ja armetuse surnud ringis. Stress, võimetus elada pereelu, tööalase solidaarsuse puudumine, suhete ja kogukondade kärbumine. Alkoholism ja maksahaigused, liigsöömine ning artriidi- jm valud. Suitsiidid. Opioidid, mida meie vaktsiinirehepappide paleuse Johnson & Johnsoni poolt jultunult seebitatud valuraviarstid hädalistele nii ohtralt ette on andnud, et traagiline üledoseerimine ületas 2017. aastal HIVi, liiklussurmade jm aastased rekordid.
Case ja Deaton räägivad kõrghariduseta ameeriklastest, kelle ostujõud on 1979. aastaga võrreldes langenud 13%, samal ajal kui USA üldine rikkus on kasvanud 85%. Töötingimuste halvenemise, ajutiste lepingute ja tööampsumajanduse rat race’iselatise hankimise ning oma koha säilitamisest tulenevate pingete taustal ei usuta, et kapitalism teenib kõigi hüve. „Suurepäraste“ infotehnoloogiliste innovatsioonide ja iduäride pärandki seisneb ju eeskätt varandusliku ebavõrdsuse, demokraatia- ja kommunikatsioonihäirete ning inimeste eraldatuse ja üksilduse võimendamises. Iseäranis pärast 2007. aasta panganduskrahhi ei usuta, et eliit tegutseb progressi nimel või üldse adub oma tegude tagajärgi.
Meeleheide pole ainult väheharitud ameeriklaste mure. Kapitalismi tervisest ei kõnele head uhhuu-kaldega eneseabi peadpööritav vohamine. Päraspirituaalne püstipüsimispüüd ei avaldu pelgalt hetero- ning retromeeste varjupaikades1 ning mallika- ja porgandijälgijatest koduperenaiste seas. Tervendajakäest haaramise ja selle ulatamise vajadus on tungiv ka haritud ajakirjanike, kultuuriinimeste ja koguni loodusteadlaste hulgas, vaimuravipropagandast on saanud natsiooni ehituse alusbülletääni „uurivate analüüside“ jutlusmoraal.2 Kapitalistliku realismi kalkus kallutas suitsiidile ka kultuuriteoreetik Mark Fisheri, tõeliselt tervemõistusliku tüübi pentsikutest eneseupitustest ja -abist üleujutatud maailmas.
Case ja Deaton rõhutavad, et osa inimeste destruktiivne ahastus mõjub halvavalt kogu ühiskonna elu(laadi)-le. Või nagu annab mõista Isabel Wilkerson „Ahastussurmadega“ sarnases raamatus „Kast“ – hannaharendtilik kurjuse banaalsus seisneb suutmatuses juurdunud elumustri põhjustatud kannatusi tähele panna. Külmkapi ja opioidikuhja vahel taarudes roosamannuse vahus keedetud esimees Kallas ja papa Sibula marionetid ei veena. Seda joga ilusaks ei joo. Trump jt trampijad, nagu ka Pulleritsu-, mallika- ja porgandiõpetuste lokkamine on meeleheite sümptomid. Jüri Saare osundus, et kommunismiaeg oli võrreldamatult hullem (tõsi, oli), aga pärast 30 aasta möödumist enam ei lohuta. Ühiskonnas lokkavat frustratsiooni ja jutte teisest Eestist ja USAst tuleb tõsiselt võtta ja detailideni lahata. Case, Deaton ja Wilkerson õpetavad hästi, kuidas seda teha.
2021. aasta kevade alguses said minu aines osalenud bakalaureuse astme üliõpilased ülesande teha distantsõppe kogemuse teemal intervjuu. Need 66 intervjuud paljude erialade üliõpilastega tõid hästi esile, kuivõrd teisendirohke on distantsõppeaegne kõrgharidus. Ja mis peamine: hästi koorub välja, miks e-õpe ei suuda ilmselt kunagi auditoorset õpet täielikult kõrvale tõrjuda.
Õppejõududele on seni olnud suurim katsumus, kuidas korraldada õpet olukorras, kui auditooriumis kohtuda ei saa. Üliõpilased on maininud peamiselt kolme varianti, mida õppejõud rakendavad: 1) õppejõud laeb üles oma slaidid või ingliskeelsed artiklid – õpe piirdub lugemisega, loenguid pole, lõpus eksam; 2) õppejõud peab loenguid ja seminare nagu ennegi, ainult et veebis; 3) õppejõud on ette valmistanud temaatilised ja eellindistatud loengud, mida üliõpilased kuulavad endale sobival ajal. Kui esimest varianti kasutati enim distantsõppe alguses 2020. aasta kevadel, siis aasta hiljem on hüppeliselt kasvanud eri variatsioonides veebiloengute arv. Enim levinud on 2–4tunnised ehk klassikalise auditoorse loengu kestusega veebikohtumised reaalajas.
Kui teha reaalajas veebiülekanne kaks kuni neli akadeemilist tundi, siis õppejõule on see ehk veel talutav, sest õppejõul ongi päevas enamasti need oma aine 2–4 tundi, kuid üliõpilastele tähendab see 6–8 tundi ekraani ees. Üliõpilased tunnistavad, et nii pikkadel päevadel ei ole nad enam suutelised päeva teisel poolel kaasa mõtlema. Tavaõppes on pikad päevad talutavamad, sest pauside ajal on võimalik liikuda, ruumi vahetada, teistega suhelda. Kodus ollakse kaheksa tundi ekraani ees: „Kui ma oleks kohapeal, ma kuulaks, saaks palju rohkem aru, suudaks keskenduda palju paremini kui kodus.“
Mis on distantsõppe suurim pluss? Salvestatud loengud ja nende järelekuulamine – kui ei saa aru, kuulad uuesti. Suurimaks miinuseks loetakse interaktsiooni puudumist, sest veebis on küsimusi esitada mitu korda keerulisem. Auditooriumis oskab õppejõud kuulajate kehakeelest välja lugeda, kas ta räägib liiga kiiresti või liiga aeglaselt, kas midagi vajab selgitamist. Veebiloengusse ja seminari on sisse kirjutatud asünkroonsus ja üliõpilased kaebavad, et kui auditooriumis on küsimine orgaaniline, siis veebis on see ebaloomulik ja raskesti ajastatav. Jäetakse küsimata, sest ei taheta õppejõudu segada või ei märka õppejõud küsimust. Interaktsiooni puudumine on ka õppejõule suurim miinus, eeskätt videopilti edastavate tudengite puudus. Tunnistan ausalt, et rääkida hallil taustal nimedele, teadmata, kas mind üldse kuulatakse või vaadatakse samal ajal TikTokist videoid, on raske. Kas ma räägin liiga kiiresti või liiga aeglaselt, ega kellelgi küsimusi ole, kui kaua pean ootama, kas neil on küsimusi (sest ma ju ei näe nende nägudelt „ei, meil pole küsimusi“) ja lõppude lõpuks: kas nad üldse on seal või üksnes hoiavad end sisse logituna? Tudengi sõnutsi näebki õpe veebis välja järgmine: „Õppejõul on ainukesena kaamera sees, teda näeme, tema meid ei näe.“ Õppe seisukohalt on „tühjale ekraanile“ rääkimine äärmiselt demotiveeriv. Veebis reaalajas kahetunnise loengu andmine on õppejõule mitu korda kurnavam kui auditooriumis, sest kaob kehakeele lugemise võimalus, mis aitab loengut või seminari kontrolli all hoida.
Tuginedes noorte kogemusele võin öelda, et see kriisiaasta on andnud väga palju õppetunde, millega peaks edaspidi arvestama, mida kasutusele võtta. Näiteks massiloengute lindistamine või veebis lugemine: „Ma arvan, et selles kriisiolukorras oleme aru saanud, et ei ole vaja enam mitutsada inimest ühte auditooriumisse kuhjata korraga, et võib-olla siis ongi selliseid asju, mida on võimalik e-teel läbi viia.“ Üliõpilased on jõudnud ühtsele arvamusele, et efektiivsuse poolest ei asenda distantsõpe tavaõpet: „Võimalikult kiiresti [tuleb] ikkagi kohapealsele õppele tagasi minna, sest kohapeal õppides saavad asjad reeglina ikkagi paremini selgeks kui e-õppe vormis.“
Ühest intervjuust esile kerkinud värvikas „Zoom-degree“ markeerib lõivu, mille maksmist on üliõpilased rohkelt välja toonud – see on mure omandamata teadmiste pärast: „Ma vahepeal mõtlen küll, et oma Zoom-University degreeʼga ma ei jõua mitte kuskile.“
Ja sündis, et Dubravka Ugrešić jõudis eesti keelde. Tegu on ühe tuntuima serbohorvaadikeelse kirjanikuga, kes on oma kodumaalt pagendatud kui nõid, kuna seisis tugevalt vastu 1991. aastal puhkenud ja Jugoslaavia lammutanud natsionalismilainele ning sõjale. Ennast peab ta rahvusüleseks kirjanikuks ning oma kodumaaks Jugoslaaviat, mille järele igatsemist käsitleb ta mitmes oma romaanis. „Romaanijõe forsseerimine“ on aga kirjutatud enne, kui sõda puhkes ja kui Ugrešić Horvaatiast lahkuma sunniti.
Rahvusülene kirjanik Dubravka Ugrešić 1992. aastal Hollandis. Aasta hiljem asus ta sinna jäädavalt elama.
Madis Vainomaa tõlgitud romaanis toimub umbes 1985. aasta paiku Zagrebis rahvusvaheline kirjanduskonverents. Loomeinimesi paneb küllap see lähtekoht juba aimavalt muigama. Sündmustevõrgustik saab alguse ühe õnnetu hispaania luuletaja hukkumisega hotelli Intercontinental ujulas, kus ta kukub peaga vastu basseiniserva. Ei lugeja ega teised romaanitegelased teda pikalt leina, kuna viivitamatut tähelepanu nõuavad järjest uued asjaolud. Kirjanikuelu eripärad, vahel liiasusedki on üks Ugrešiću korduvaid motiive läbi teoste ning „Romaanijõe forsseerimises“ viib ta valiku neist farsini.
Farss romaanijões
Nii on konverentsile tulnud kohalik zagreblane Pipo Fink, kes kohtab oma lääne teisikut, ameeriklast Marci. Sarnased on nad ketsidest T-särkideni, mille nad sõpruse märgiks omavahel ära vahetavadki. Sõprus ise aga seisneb suuresti selles, et 40. eluaastale lähenev ja ema juures elav Pipo peab Marcile lohutamatuid monolooge sellest, kuidas ka kadestab läänlase elu vabaduse maal, kui nad ühest Zagrebi baarist teise tuulavad ja loza’t kulistavad. Pipo kurdab Marcile, et Jugoslaavias elab ta kui karulaanes, samal ajal kui „Ameerika teeb trenni, jookseb, rebib hantleid, kõik on pinges, katkematus erektsioonis …“ (lk 78). Ta demonstreerib oma silmapaistvat USA kohanimede tundmist, kui joonistab Marcile kujutluspilte sellest, kuidas too võib suvalise MacDonald’si töötajana kuskil Texase highway ääres elada tähenduslikumat elu kui tema, järgmisel hetkel juba ankrut hiivates, et randuda Californias, Colorados, Greenville’is jne (lk 77). Aga mis jääb üle temal, Pipol? Kui ta püüaks matkida USA on-the-road kirjandust ning minavormis alustada, et „ma olen vaid üks sitapea Viroviticast, kes suitsetab Dravat“ (lk 79), ei kõlaks see pooltki nii võrgutavalt nagu Kurt Vonneguti lause Cape Code’i ja Pall Malli sigarettide kohta. Kui ameeriklased kasvatavad rõdul kanepit, siis horvaadid kurke. Marc ei tea, mis see Virovitica on, ning ei mõista ka, milles probleem – Pipo on ju eurooplane! Kõrvallauas istuvatele kohalikele kirjandustegelastele paistab see stseen aga hale, kuna mõlemad ketsides ja T-särgis autorid tunduvad oma kontekstis tühiste provintslastena ning üleüldse on moes Mitteleuropa ning Austria-Ungari surub Ameerika nurka (lk 76–77).
Kui Pipo Finki silmis on Jugoslaavia Ida-Euroopa mülgas, siis venelane Juri Trošin tunneb seal, külma sõja osapooltest sõltumatus riigis, et on astunud sammu lähemale vabaduse võimalikkusele. Õieti teeb talle üks salapärane vene filoloogist austerlanna ettepaneku võõra passiga Viini põgeneda ning Trošin peab tegema valiku, kas naasta pärast kirjanduskonverentsi Moskvasse või jätta oma identiteet ning alustada uut elu eksiilis, kus kodukultuur olemas vaid konservina. Tajusin siin enda jaoks kolmanda perspektiivi avanemist: kui tihti olen isegi vajunud postsotsialistlikku lihtsustusse ida vs. lääs … Jugoslaavia autori kohataju mõrandab seda binaarsust.
1980ndate lõpu Euroopas oli palju üleminekutoone. Näiteks näeb üks teose tegelasi, tšehhoslovakkia kirjanik Jan Zdřazil kirjanduskonverentsi kui akent, mille kaudu ta saab Nõukogude Liidu mõjualast välja visata oma romaani käsikirja, lootuses, et see toimetatakse läände trükki, eemale tsensorite ihnest pliiatsist. Zdřazili käsikiri aga varastatakse ning ta saab seda taga ajades peaaegu närvivapustuse. Teose sisuks on muidugi ühe tsensori elu, kelleks osutubki autori enese isik, kes olevat oma liigsüdika tööga kunagi ühe kirjaniku hauda viinud ning püüab nüüd end oma elutööks nimetatud käsikirjaga lunastada.
Idaeurooplust kujutab Ugrešić kohati halastamatult haledana nagu ka kirjanike kui tõu egoistlikku tunnustusnälga. Tuntud välismaised kirjanikud lähevad külla vorstivabrikusse, kus hakkavad töölistega üheskoos välja mõtlema kuulsate autorite nimelisi lihatooteid (lk 109–110): kodumaised analoogid võiksid olla näiteks Maarja Kangro salaami, Andrus Kiviräha vürtsikas vorst, „Tõe ja õiguse“ pasteet või Irmi-Armi-Mustukese viinerid. Kui läheb aga päriselt sööminguks, tähendab, kui prantsuse kirjanik, Gustave Flaubert’i n-ö lihane sugulane on korraldanud „Madame Bovary“ teemalise sümpoosioni, kus on pikkadele laudadele toodud „neli loomafileed, kuus üüratut anumat kanafrikasseed, mooritud vasikaliha, kolm lambakintsu, ja kõige selle keskel ilus praetud põrsas, mida omakorda ümbritsesid neli sealihavorsti hapuoblikaga“ (lk 146), istub venelane nurgas ja pillab poolatari põlvele tüki sülti (lk 150).
Ülalkirjeldatud vastuolud pole ammendav nimekiri kirjandusmaailma farssidest, mis „Romaanijõe forsseerimises“ läbi põimuvad. Peale Ida-Euroopa kimbatuste tärkavad kirjanduskonverentsil ellu ka universaalsemad mütoloogiad: kolm naiskirjanikku maksavad kätte ühele meessoost kriitikule, kes olevat oma erialapraktikas eriti õelalt rappinud just noori naiskirjanikke, nimetades nende loomingut köögikirjanduseks. Pärast arutelu, kas peaks hirmutavalt kummis rinna ja tugeva lõuajoonega (lk 29) meeskriitikut piinama feministlikult köögiriistadega, kallatakse ta liimiga üle, kaetakse sulgedega ning seotakse ta peenise külge õhupall. Üks naiskirjanikest vägistab kinni seotud mehe (lk 115–118), nagu Juudit lõikas maha Olovernese pea. Hiljem kasutab üks keskpärane meesautor seda lugu aineseks oma „naisromaanile“ (lk 152).
Konverentsikülalised naudivad seda lugu aga õhinat tekitava kuulujutuna, mis toob ühe autori surmaga alanud nädalasse aina rohkem põnevust. Seltskonnas trumbatakse üksteist üle teadmistega perverssetest viisidest, kuidas on kirjanikele ajaloos nende kirjutiste eest kätte makstud. Kui hispaania luuletaja surm meenutas kordi, mil mõni teine luuletaja lämbus oma teose ettekandmise ajal suhu lennanud viinamarja kätte (lk 35), tulevad vägistatud meeskriitikuga meelde väljalastud sisikonnad, neljaks kistu, rotte täis auku visatu, mahalõigatud kõrvad ja nina. Ühe rahvusriigi esindaja teeb teisele ette arvuga, mitmel kirjanikul on tema kodumaal pea lennanud (lk 120).
Kirjanduslik farss päriselus
„Romaanijõe forsseerimine“ ilmus esmakordselt serbohorvaadi keeles aastal 1988 ning sellega tegi Ugrešić endale nime, pälvides esimese naisautorina liitriigi kõrgeima kirjandusauhinna NIN. Siis hakkas kõik muutuma, Jugoslaavia lagunes mitmeks üksteist üle kaevikute põrnitsevaks rahvusriigiks, Nõukogude Liit lagunes ja ühes sellega vanad binaarsused.
Põhja-Ameerikas ilmunud tõlke järelsõnas (1993) kirjutab Ugrešić, mis võiks olla tema romaanitegelastest tänaseks saanud: Pipo Fink jõudis lõpuks läände sõjapõgenikuna, romaanis tüviteksti „Kuldsõrm“ kirjutanud autor jõuab aga Horvaatia päevalehte, kus kajastatakse Kirjanike Liidu aastakonverentsil toimunud kaklust, kus üks kirjanik murdis teise pöidla (lk 198–199). Ingliskeelse tõlke järelsõnas soeb Ugrešić lääne kriitikuid, kes tahavad „Ida-Euroopa“ autoritelt lugeda vaid sõjakirjandust ning allutada neid levinud stereotüüpidele. Viis aastat hiljem, 1998. aastal kirjutab Ugrešić teise järelsõna serbohorvaadi keeles avaldamata jäetud kordustrükile, kus annab ülevaate vahepeal toimunud kirjanduse ja päriselu põimumistest: olemast lakkas serbohorvaadi keel ning raamat kadus poelettidelt ja raamatukogudest, nagu ka selle autor Horvaatiast. Kohalikud vutimängijad aga otsustasid hakata kirjanikeks, väites, et kirjutasid oma 1998. aasta maailmameistrivõistluste kolmanda kohaga Horvaatia kirjandusajaloo kõige ilusama muinasjutu (lk 201). „Romaanijõe forsseerimise“ kirjastuse peatoimetaja hakkas Horvaatia politsei peadirektori asetäitjaks ning kannab nüüd igal pool revolvrit. (Asus ju Tartu Kirjanike Majaski endine KGB osakond …)
Autor tõstab lüüasaanult käed ja kolib Amsterdami. Mitmed tema järgmised romaanid tegelevad läbivalt eksiilis kogetud igatsusega koduriigi järele, mida pole enam olemas. Ka „Romaanijõe forsseerimine“ algab ja lõpeb autobiograafiliste fragmentidega rännakutest ja kirjavahetustest teiste loojatega. Ugrešiću järgmised teosed, 1997. aastal ilmunud „Tingimusteta alistumise muuseum“ („Muzej bezuvjetne predaje“) ning 2004. aastal ilmunud „Valu ministeerium“ („Ministarstvo boli“) on justkui sama tunde kaks eri vormivõttu: „Muuseumis“ kõnnib kirjanikust minategelane ringi Berliinis ning püüab seal üles korjata Jugoslaavia kilde. „Ministeeriumis“ kõnnib ta sama otsinguliselt ja unenäoliselt ringi Amsterdamis.
„Tingimusteta alistumise muuseumiga“ kehtestab Ugrešić ühe läbiva joone oma romaanikirjutuses, nimelt eksiili kui asukoha, kust kirjutatakse. Kokku põimitakse siin ja seal, viibides ise kuskil tõlkival vahealal, kolmandal geograafial (laenan Azade Seyhani mõistet). Eksiilis kirjutamine on tõlkeprotsess kahe koha vahel: üks on see, mida igatsetakse, aga kuhu naasta pole võimalik, teine on see, kus viibitakse, aga kuhu pole tegelikult kohale jõutud. Ülikoolikursustel käsitletakse teda transnatsionaalse kirjanduse esindajana.
Mina lugesin Ugrešiću loomingut esimest korda siis, kui olin just kolinud Berliinist Budapesti. „Tingimusteta alistumise muuseumis“ pageb üks naiskirjanik Zagrebist Berliini, jaksab kohalikus keeles ära õppida ainult lause „ma olen väsinud“ ning jalutab mööda linna ringi, vaadates teiste Jugoslaavia põgenike nägusid ja esemeid nagu muuseumieksponaate. Ta tunneb ennastki nii, nagu kuuluks ta vitriini, olles pärit kohast, mida enam pole. Eksiil on unenäolaadne seisund, kus vaimusilma ette ujuvad ammu unustatud näod ja kohad, ning mis seejärel hakkab neid enesele omase loogika kohaselt struktureerima, elulooks kirjutama, juhuslikke fragmente harmooniliseks tähenduseks dešifreerima: lugeja peab olema kannatlik ning laskma seostel ise tekkida. Loodan, et järgmisena jõuab eesti keelde see Ugrešiću teos.
