Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
Marie Pullerits, tantsukunstnik, teatrivaatleja ja treener
Marie Pullerits
Liikumisest kõneldes mõeldakse tantsumaailmas vabaduse all sageli keha vabadust. Seeavaldub liikumisvalikutes ja -ulatuses, nii füüsilis-funktsionaalses tähenduses kui kakontseptuaalsetes ja loomingulistes valikutes. Isegi kui keskkond või liikuja füüsilised võimed seavad piiranguid, leiab keha neile lahenduse. Keha vabaduse eelduseks on erisuguste liikumisulatuste ja -kvaliteetide võimaluste lai väli. Mida enam pingutada, seda laiemaks võib kujundada oma liikumisvabaduse ruumi. Piiri ületades on oht sellest ka ilma jääda.
Keha toimib vabaduste ja piirangute pidevas mõjuväljas. Liikumisfüsioloogia ja motoorika mõistevaras räägitakse liikumise mehaanilistest ja funktsionaalsetest vabadusastmetest. Ohu korral võib keha ajutiselt teatud määral oma vabadustest loobuda. See võib olla vajalik kohanemine (näiteks liikumisulatuse vähenemine vigastuse korral) või ennetav ellujäämismehhanism (liikumist piiravvalu). Keha vabadusel on erilaadsed ulatusastmed. See, kuidas närvisüsteem „valib“ nende peaaegu lõputu hulga vabadusastmete seast sobiva, on tänapäevalgi motoorse juhtimise ja õppimise mõistmiseks lõpuni läbipaistmatu.
Praegune aeg muudabarusaamu vabadusest. Ühiskonna vabadus on pandeemiajärgses maailmas muutunud, aga mitte kadunud: ka uutes elutingimustes peituvad uute vabaduste eriastmed. On valdkondi ja nähtusi, kus vabadusastmed peaaegu puuduvad, ja neid, kus tohutu hulgavahel valimine nõuab pingutust. Filosoof Daniel Dennet on leidnud, et sellise keerukuse valdamine on omane ainult inimesele, ja tema sõnul võikski selles seisneda vaba tahte tuum: vabaduse komplekssuse tajumine ja võime vastata hetkeolude tingimustele kohasel moel.
Tõenäoliselt peame oma muutunud vabadusastmed alles tuvastama. Võib-olla saab seejärel ka uute võimaluste piire laiendada. Oleme pidevalt muutuvas vabaduste ja piirangute pingeväljas, olgu siis keha, indiviidi või ühiskonnana.
Mina Ivika Sillarit lähemalt ei tundnud. Olen temaga kohtunud mõned korrad teatriuurijate konverentsidel ja koosolekutel. Kuna meie vanusevahe oli küllalt suur, siis piidlesin teda eemalt, et uurida, mis inimene ta on. Ega ta ennast suuremas seltskonnas eriti ei avanud ja mul polnud head põhjust pealetükkiv olla. Seejuures tõrgub aga käsi tema kohta lihtsalt Sillar kirjutamast, sest kõik räägivad temast kui Ivikast. Kasutan siis ka ise kokkukuuluvuse märgina siinses tekstis vaid eesnime. Ivikast kui inimesest on kirjutanud väga kaunilt tema kolleeg lavakunstikoolist ja selle raamatu, Ivika „kogutud teoste“ toimetaja Liina Jääts nii raamatu eessõnas kui ka selle aasta Teater. Muusika. Kino esimeses numbris.*
Neile, kes Ivikast midagi ei tea, olgu öeldud, et pärast teatriteaduse õpinguid GITISes töötas ta Eesti Televisioonis kirjandus- ja kunstisaadete toimetajana (1958–1965) ning seejärel lavakunstikateedris-koolis juhataja abina (1965–2010). Täiesti pretensioonitu pealkirjaga raamat „Ma käisin teatris“ koondab endasse 29 Ivika teksti, mis on ilmunud aastatel 1982–2020, lisaks Jäätsi eessõna ja Jaak Alliku saatesõna. Raamatu lõpus olev bibliograafia võimaldab konstrueerida Ivika kirjaliku loomingulise teekonna.
Tema esimene tekst, koos Malle Mihkelsiga kirjutatud Ervin Abeli portree ilmus 1957. aastal Noorte Hääles. Sellele järgnesid 1960. aastatel neli arvustust. Pärast pikemat pausi avaldas ta 1980. aastatel kaks portreed – kateedrijuhataja Voldemar Pansost ja näitleja Sulev Luigest. Ning alles 1993. aastast hakkas Ivika järjepidevamalt figureerima teatrikriitikas, kuid ikka ainult ühe-kahe arvustusega aastas ning kohusetruult alati Teater. Muusika. Kino teatriankeedile vastates. Perioodi 2006–2012 võib nimetada lausa kõige viljakamaks tema kriitikuelus ning 2006. aastal kirjutatud artiklid moodustavad ka kogumiku selgroo, s.t keskpaiga.
Miks ma selle üle vaikimisi imestan? Ikka seepärast, et huvi teatrikriitika ja -kriitiku rolli vastu on üliõpilaste seas liikunud kord tõusvas ja kord langevas joones ning paljud noored proovivad selles vallas ka kätt, kuid kui leitakse püsiv töökoht ja luuakse pere, siis see huvi enamasti raugeb. Kuigi Eesti teatripubliku heterogeenne vanuseline koosseis minu järgnevat väidet ei toeta, siis arvan ikkagi, et teater pakub emotsionaalset ja intellektuaalset pinget pigem noorematele. Kindlasti mängivad siin oma osa ka sotsiaalpsühholoogilised ja kultuurilised tegurid ehk see, et nooremas eas ollakse üldiselt vastuvõtlikum, vaba aega on rohkem ja kunstikogemus väiksem. Aga nagu näitab Ivika teatrikriitiline teekond, siis võib rakenduda hoopis teistsugune stsenaarium – teatrihuvi ei pruugi kaduda ja kirjutamiskirg raugeda ka vanuse lisandudes.
Suuremat osa selle kogumiku arvustustest olen ajakirjanduses varem lugenud, nii et sisult need mind ei üllatanud. Ivika oli omapärase käekirjaga arvustaja ja seetõttu jäi mulle silma juba 1990. aastatel minu enda õpingute ajal ning mõnda tema teksti kasutan näidisena ka õppetöös. Üheks põhjuseks on tema ilus rikas keel ja voogav tekst ning teiseks võime lavastusi niimoodi kirjeldada, et lavamaailm muutub lugejale nähtavaks-kuuldavaks ja ärkab ellu.
Üldistades võib öelda, et Ivikat näis huvitavat eelkõige inimene – olgu see siis tegelane, näitleja, kirjanik, harvem lavastaja või lihtsalt inimene tänavalt. Seepärast polegi midagi imelikku, kui tema arvustuses seisavad kõrvuti või isegi põimuvad väljamõeldud tegelased ja reaalsed inimesed. Teater oli Ivikale ju elu sisu ja reaalsuse tihendatud pikendus ning elu ja teatri sarnast kude ja loogikat (stanislavskilikku elutõde) demonstreeris ta ka oma tekstides. Võib-olla kõigega, mida ja kuidas Ivika teatrist kirjutas, ei saa nõus olla, kuid ometi ei saa maha salata ta kirjutiste elegantsi.
Lavakunstikooli juhataja abina tundis Ivika ilmselt väga hästi näitleja loomepsühholoogiat ja erisuguseid rolliloometehnikaid, kuid näitleja tehnilisele tööle laval pööras ta tähelepanu vaid riivamisi, peamiselt siis, kui võrdles näitleja eri rolle või ühe rolli varieerumist etenduseti. (Seda, et ta on lavastust kaks-kolm korda vaadanud, rõhutab ta peaaegu kõigis tekstides.) Ivika arvustuste tagasihoidlik hulk, mis on pöördvõrdelises korrelatsioonis tema süvenemisastmega, annab märku sellest, et ta valis hoolega lavastusi, millesse üldse sisse elada ja millest kirjutada tahtis. Pea kõik neist on teatriloos märgilise tähtsusega, see tähendab, et ka kunstiliselt pole neile üldise arvamuse kohaselt palju ette heita. Ometi kaalus Ivika iga rolli ja lavastust leebe rangusega, tehes mõnele näitlejale koolimammalikult tunnustava pai ja andes teisele distsiplineeriva laksu. Jääb mulje, et miski ja keski ei jäänud tema tähelepaneliku silma eest varjule.
Kõige eelöeldu põhjal võib juba arvata, et kui arvustajat huvitavad eelkõige subtiilsed psühholoogilised näitlejatööd, siis leiab tema lemmikute seast näiteks palju Tallinna Linnateatri ja Elmo Nüganeni lavastusi, kuid mitte ainult. Ent samavõrd said ta tähelepanu osaliseks ka teatris NO99 esietendunud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi tööd, kus inimesekujutus ja näitlemislaad võisid olla hoopis teistsugused ning mis avaldasid mõju ka Ivika tavapärasele lähenemisnurgale. Kirjanikest huvitasid Ivikat lisaks Shakespeare’ile ja Tšehhovile ka Eesti oma autorid.
Niisiis, kuigi suurem osa selle kogumiku tekste olid mulle tuttavad, siis ometi avanes nende autor seekord uuest perspektiivist. Raamatu alguses on viis portreed – Pansost (ilmunud 1982), Luigest (1988), Grigori Kromanovist (1995), Aivar Tommingast (1995) ja Marko Matverest (1996) – ning üldisem arutlus näitlejaloomingust eesti teatris pealkirjaga „Näitleja jäävuse seadus küsimärgi all?“ (1994). Need on isiklikud, kohati isegi pihtimuslikud analüüsid teatritegijate arengukaarest, loometööst, väärtustest ja saatusest. Lisasin artiklite juurde nende ilmumisaastad, sest arvan, et selliseid portreelugusid XXI sajandil enam naljalt avaldada ei saa ja kindlasti on see lubamatu praeguses (kõrg)haridussüsteemis. Kuigi avaliku ja eraelu piirid on kommertsialiseerumise ja ühismeedia tõttu ebamäärased, siis uue isikuandmekaitse seaduse valguses saab neid piire reguleerida vaid isik ise ning teiste osaks jääb delikaatsete isikuandmete paljastamise hirmus vaid taanduda.
Raamat „Ma käisin teatris“ koondab endasse 29 Ivika Sillari teksti, mis on ilmunud aastatel 1982–2020.
Muidugi on Ivika artiklites palju huvipakkuvat loomingupsühholoogilist ja teatriloolist materjali, nagu ka Merle Karusoo kaheköitelises koguteoses „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale …“ (2020), kuid ma ise tõrgun seda infot eetilistel kaalutlustel edasi paljundamast. Ka Ivika XXI sajandil kirjutatud portreed Mikk Mikiverist, Juhan Viidingust, Elmo Nüganenist ja Aarne Ükskülast kogumiku lõpus on juba palju diskreetsemad, vihjelisemad ja väljajättelisemad. Ja kuigi kunstimaailmas domineerivad praegu teised suundumused, siis leian, et nii on parem, kui loojate inimlikkus ei heida varju nende kunsti autonoomiale.
Portreelugude vahele jäävad Ivika kogumikus üksiklavastuste arvustused. Ta kirjutas tihti ühe skeemi järgi. Alustas mõnest värvikast argieluhetkest või mõjukast detailist, mille abil lugeja sujuvalt lavastuse teema juurde juhatas. Kuigi Ivika süvenes alati ka lavastuse kirjalikku alusmaterjali, mõnikord kirjaniku elulukkugi, siis keskenduvad tema arvustused peamiselt ikkagi tegelastele ja rollidele ning need on esitatud stiilis, nagu võis lavastaja neid kirjeldada näitlejatele lugemisproovis. Ivika põimis läbitunnetatud rollianalüüsid ja nähtud etenduste muljed oma kunsti- ja elukogemusse, kirjeldas vaatajaid ja nende reaktsioone ning sidus selle kõik oma tundliku ühiskonnatajuga. Ma ei salga, et kogumikus huvitas mind just see kunstisotsioloogiline aspekt ja mõnevõrra ka autori enda omailm, mille tekstid üksteise järel järjest teravamaks ilmutasid.
Teatriloolasena olen lugenud palju arvustusi lavastuste kohta, mida ma näinud pole. Siis on huvi ja fookus muidugi hoopis teistsugune: püüd aru saada, mis siis laval üldse näha-kuulda oli, millest lavastus „rääkis“ ning kuidas kaasaegsed lavastust tõlgendasid. Siis tuleb välja ka teatriarvustuste üldisem probleem, mis on seotud adressaadiga. Lavastuste sünkroonkriitika on suunatud enamasti oma kaasaegsele lugejale ja ka potentsiaalsele publikule, kes teatrisse minekut alles kaalub, ning arvustused mängivad seepärast peent paljastamise ja varjamise mängu, et võimalikku teatrielamust ja süžee pakutavaid üllatusi mitte ära rikkuda. Kui aga lugejal lavastuse vaatamise võimalust ühel või teisel põhjusel üldse pole ning arvustus peaks avanema eneseküllase tekstina, siis on ootused hoopis teised. Arvustuste kahe või isegi kolme sihtrühma (lavastuse tegijad ja publik ning sellest geograafiliselt või ajaliselt äralõigatud lugejad) paradoks on vaevanud mind ka kirjutajana. Kellele ma kirjutan ja kellest saavad mu teksti lugejad? Ja kes üldse loevad vanu arvustusi?
Teatriarvustuste kogumikud kannavad kultuuris mitut funktsiooni. Need on konkreetsele autorile pühendatud väikesed monumendid. Need väärtustavad teatrikriitkat kui ajaülest žanri. Need hoiavad teatrimälu, ning seda isegi digi- ja digiteerimisajastul. Need loovad tekstide ja käsitletud lavastuste või rollide vahel uusi seoseid. Ilmselt on teatriarvustuste kogumikel muidki väärtusi, kuid olemuslik on ikkagi see, et arvustused satuvad kogumikes oma esialgsest funktsioonist, jooksva repertuaari tutvustamisest-tõlgendamisest hoopis uude konteksti ning siis kas kõnetavad lugejat või mitte. Mind Ivika tekstid kõnetasid ajalisest distantsist hoolimata.
Kogumikust „Ma käisin teatris“ ei leia eesti teatri kohta küll suuri üldistusi, kuid saab palju teada näitlejaloomingu, näitlejate ja erisuguste inimtüüpide kohta ning selle kohta, kuidas käib teatris vastuvõtuprotsess, milliseid seoseid ja tõlgendusi lavastused omas ajas tekitasid. See raamat räägib samavõrd palju eesti teatrist kui Ivika Sillarist ning on seepärast omanäoline teiste kriitikakogumike seas.
* Liina Jääts, Ivika Sillar ja teater. – Teater. Muusika. Kino 2021, nr 1, lk 3–5.
„Tahaks teatrisse,“ unistan kõva häälega koroonaaja väikseid unistusi. Sõbranna uurib, mis mul täpsemalt mõttes on, aga ega mul olegi. Näidatagu ükskõik, mida – tahaksin lihtsalt teatris käimise rituaali algusest lõpuni läbi teha.
See rituaal algab piletitest. Need tuleb pikalt ette osta, mistõttu tihtipeale vähemalt üks osapooltest (aga vahel mõlemad või kõik) lõpuks teatrisse minna ei saagi. Emb-kumb (või mõlemad) ei jõua komandeeringust tagasi või on ühe ema jõudnud vahepeal samale õhtule oma juubelipidustuse planeerida või jääb kellelgi lapsehoidja haigeks. Viimati, kui abikaasaga Kinoteatri „Monumendi“ vaatamiseks mõlemale sobiva aja olime leidnud, pidi tema ikkagi ootamatult välismaale lendama ning minul tuli leida mõni leplikuma loomuga sõber, kes ei solvu, kui ta on viimase-minuti-teine-valik. Samamoodi olen niimoodi ka ise ootamatute teatripiletite ja -käikude otsa koperdanud, näiteks oli üks viimaseid Draamateatri repertuaarist nähtud lavastusi komöödia „Tunnike rahu“ just sel põhjusel, et lauljate seltskond, kes seda vaatama plaanis minna, pidi hoopis kuhugi esinema sõitma. Mina ja mu sõbrannad läksime siis nende asemel teatrisse „kehasid tegema“.
Kõige viimane etendus, mida enne järjekordset ühtlaseks massiks sulanud koroonaudu nägin, oli Kinoteatri „Niagara ületamine“ mullu oktoobris. Selle esikale oli emal õnnestunud osta piletid põhimõttel „osta lihtsalt ruttu ära ja pärast mõtle edasi“. Niimoodi vist ongi kõige õigem – siis on piletid olemas ja aega mõelda, kellega lähen või kas lähen. Novembriks olid mul kingiks saadud piletid Linnateatrisse „Kaht vaest rumeenlast“ vaatama, aga käik jäi COVIDi tõttu ära ja nüüd on lavastusel kriips peal kah.
Naljakas, kuidas liiga suurt planeerimist ja ettekavatsetust nõudev tegevus läheb elu ettearvamatuse tõttu üle spontaanseks 50 : 60 õnnestumistõenäosusega pinevaks ettevõtmiseks …
Kui etenduse kuupäev hakkab kätte jõudma ja on tõenäoline, et kõik asjaosalised sinna ka jõuavad, tuleb mõelda, mida selga panna. Teatris käimine on ikkagi sündmus, mis tuleb argisest päevast kuidagi eraldada ja esile tõsta. Seda, et ma ei ole oma arvamuses üksi, kinnitab muide Eesti Etendusasutuste Liidu ja Eesti Teatriliidu tellimusel Turu-uuringute ASi 2016. aasta publiku-uuring „Teatri positsioon ja roll ühiskonnas“. Väitega „teatriskäik on minu jaoks sündmus, mille puhul riietun tavalisest pidulikumalt“ nõustus täielikult 63% vastanutest ja mõningal määral 30% vastanutest. Vaid 5% vastas, et pigem mitte, ja 1%, et üldse mitte. (Uuringust selgus ka, et 1% vastanutest käib teatris töö pärast – võimalik, et need, kes ei viitsi end ilusti riidesse panna, on samad, kellele teatris käimine on lihtsalt järjekordne tööpäev.)
Kõige rohkem tuleb oma kasukas läikima lüüa siis, kui minnakse Estoniasse. Sinna pole nüüd poolteist aastat sattunud, aga viimane peegliselfi, millele olen seal oma abikaasa tirinud, tõendab, et temal on lips ees ja minul kleit ja kontsakingad. Mu mäletamist mööda vaatasime balletti „Tramm nimega Iha“. Teised „suured“ teatrid nagu Draamateater või Linnateater nõuavad samuti soliidsemat olemist, kas või juba teiste külastajate pärast. Kõik vanemad prouad on pannud selga oma kõige peenemad angooravillased kampsunid ja pluusid ning kannavad prosse ja klõpsukinnitusega kõrvarõngaid. Mäletan, et mu vanaema Loreida-Theresel olid ka spetsiaalsed teatris käimise ehted. Kui jäin väiksena tema hoida, võisin väsimatult, kümneid ja sadu kordi ühtesid ja samu kulinaid sorteerida. Silme ette tuleb alati üks suur musta ovaalse poolvääriskiviga pross, mille kohta vanaema ütles, et seda kannab ta siis, kui tädi Ainoga teatrisse läheb … Mul on ka nüüd omad vasted sellisele prossile: tavaliselt juba kaugelt silma paistvad kõrvarõngad ja mingi julget tooni huulepulk, millega ma keset päeva eriti kuskil ei käi. Need lähevad käiku ka tänapäevasemate etenduste puhul, mida mustade teksadega hipsterid käsipõsakil mõtlikult diipide nägudega vaatavad ja mille publik vist ei nõustu väitega, et teatriskäik on sündmus, mille puhul nad riietuvad tavalisest pidulikumalt.
Mul ei ole Suure Kodusistumise käigus kohe kindlasti igav olnud: peale laiaks litsuva töökoorma on raamatuid, filme, dokumentaale, etenduste ja kontsertide salvestisi, häid seriaale, loenguid, taskuhäälinguid, artikleid, esseid, kolumne, uurimustöid, blogisid jne maailmas mitme eluea jagu. Kodus istudes pole aga võimalik kogeda imelikke väikseid hetki, mida seni iseenesestmõistetavaks peetud käikude puhul võib-olla tähelegi ei pannud. Näiteks reedeõhtuses ummikus närveerimine: miks taksojuht ometi passib tuima rahuga selles sõidureas, mis üldse ei liigu? Niimoodi võib ju teatrisse hiljaks jääda! Ja siis ei lasta enam saali või pannakse istuma kuhugi postitagusele kohale teisel rõdul, mis on ilmarahva eest nii peidus, et ooperifantoom oleks kadedusest roheline, aga kahjuks pole sealt eriti hästi näha laval toimuvat.
Kodus ei ole sellist vana parketi lõhna nagu teatrimajades. Puhvetis seguneb see kohvi- ja konjakilõhnaga ja võõraste daamide parfüümidega. Kui muidu joon konjakit haruharva, siis teatripuhvetis tundub see kombinatsioonis musta kohviga … asjakohane, millegipärast. Kodus ei ole ka publiku naljakalt argiseid vestlusi, näiteks olen tähele pannud, et teatrisaalis püsti tõustes ei arutata kõigepealt mitte seda, kas etendus meeldis, vaid seda, kust pika istumise peale valutama hakkas ja kelle käes on garderoobinumbrid.
Kui etendus on halb, siis saab mängida „Kus on Waldot“, aga selles versioonis, et „Kus on mees, kes ei tahtnud tegelikult tulla“. Sest alati on kohal vähemalt üks mees, kes istub oma naise kõrval nagu äsja vannitatud kass – pinges ja pahur, ometi leppinud teadmisega, et vastu hakata on hilja.
„Lepime eos kokku, et kui esimene vaatus on s***, siis me ei hakka teist punnitama,“ ütleb mu kõige konkreetsem sõbranna rangel toonil enne „Tunnikese vaikust“ etendust. Lavastust kirjeldatakse kui „kena prantsuse farssi“, mis kõlab tõesti halvaendeliselt. Kodus ei ole neid naljakaid vestlusi, mis võivad lõppeda jamalt etenduselt poole pealt minema kõndimise vabastava tundega või, vastupidi, hoopis sellega, et pingutatakse teinegi vaatus ära vaadata, sest esiteks Merle Palmiste on ilus ja teiseks on restoranis laud reserveeritud optimistliku arvestusega. Pärast etendust selle ühine kokkuvõtmine käib ju samuti asja juurde, sest toolilt püsti tõustes ütlesid sa vaid, et selg jäi kangeks …
Nii, et jah. Tahaksin jälle vaadata mõnd etendust, aga mitte ainult. Teatrisse tahaks.
Kui etendus on halb, siis saab mängida „Kus on Waldot“, aga selles versioonis, et „Kus on mees, kes ei tahtnud tegelikult tulla“. 2011. aastal püstitati Dublinis Martin Handfordi joonistatud tegelaskujuks riietunud inimeste kokkusaamise Guinnessi maailmarekord. Iirlaste Waldo-rekord purustati kuus aastat hiljem Jaapanis.
Auhind – Parimad noored ilukirjanduse tõlkijad aastal 2021
Selgunud on V noortele tõlkehuvilistele suunatud ilukirjanduse tõlkevõistluse tulemused.
Tänavu tõlgiti inglise (Bryan Washington, „Katy“), prantsuse (Laurent Binet, „Laseptième fonction de langage“), portugali (José Eduardo Agualusa, „Oparaíso e outros infernos“) ja hiina keelest (Gao Xingjiian, „Língshān“). Võistlusele laekus 128 tööd: inglise keelest 69, prantsuse keelest 38, portugali keelest 9 ja hiina keelest12.
Ingliskeelse teose tõlke žürii koosseisus Eva Velsker, Tiina Randus ja Pille Kruus otsustas anda Ikoha Grethel Simonlatserile ja IIkoha Liisa Oksale. IIIkohta jagavad Anna Lotta Karu ja Madli Kullaste.
Prantsuskeelse teose tõlke žürii koosseisus Triinu Tamm ja Leena Tomasberg otsustas anda Ikoha Laura Christine Arbale, II ja III kohta jagavad Anette Kütt ja Karet Eesmäe. Ära märgiti Johanna Kiige ja Merit Laine võistlustöö.
Portugalikeelse teose tõlke žürii koosseisus Indrek Koff ja Riina Roasto andis Ikoha Johanna Kiigele ja IIkoha Nele-Rita Põldmale. IIIkohta jagavad Liina Soots ja Iris Rand.
Hiinakeelse teose tõlkeid hinnanud Märt Läänemetsa ja Margus Oti otsuse kohaselt pälvis Ikoha Mirjam Ait, IIkoha Piret Kivi ja IIIkoha Säde Liis Nelke. Ergutusauhinnaga tunnustati Brita Lii Seid, Nils Neemret ja Stefani Vladimira Semjonovat.
Võistlusel osalesid gümnasistid, tudengid ja kuni 30aastased noored, kellel ei ole trükis ilmunud tõlkeraamatut. 67paremale tõlketööle anti ka tagasisidet, lisaks korraldatakse keelte kaupa tagasisideseminarid.
Võistluse korraldas Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon koostöös ajalehega Postimees.
Sel reedel Sirbis (rohelust oodates) Juhan Liivi luuleauhinnast, feminismist ning digimugavusest ja võrgustunud aruteludest.
Juhani sõber Berit. Pille-Riin Larm intervjueeris Juhan Liivi luuleauhinna laureaati Berit Petolaid.
Aprillikuu viimasel päeval tähistati Alatskivi mail ja veebiavarustes vaiksel moel Juhan Liivi 157. sünniaastapäeva. Traditsiooniliselt kuulutatakse sel päeval välja Liivi luuleauhinna laureaat. Tänavu tunnistati kõige silmapaistvamaks liivilikku vaimsust kandvaks luuletuseks Berit Petolai „Tõnkadi-lõnk“.
Luuletus on sündinud pikkamisi. Ridade taga aimuvad mõned isiklikumad vihjed ja allhoovused, mille juurde on kippunud väikesed ja lihtsad, ent kindlad pidepunktid, nagu vana roheline metsajakk, puravikud, kodu kui hinge rahupaik … Mõttekatked aitas viimaks kokku sõlmida argine mantra „tõnkadi-lõnk“ – heli, mida teeb Petolai vana saunapuude vedamise käru.
JOOSEP SUSI: Suitsu nurk. Berit Petolai „Tõnkadi-lõnk“
Neljakümne kolmanda Juhan Liivi luuleauhinna pälvinud „Tõnkadi-lõnk“ näitab lugejale, kuivõrd palju sõltub ühest puukärust. Missugune käru täpsemalt välja näeb, sellest otseselt aimu ei saa, aga võime silme ette manada sulni pildi näiteks punakat tooni (pisut roostetanud) kärust, mis on kaetud vihmaveeglasuuriga ja mille kõrval askeldavad siutsuvad tibud.
MARIE PULLERITS: Tantsukunst ja kehalisus keset uusi hübriidvorme Kui küsida, kas tants pole enam see, mis ta oli enne pandeemiat, siis äkki ta ei olegi seda juba tükk aega olnud ja me alles nüüd märkame seda?
Tänavuste Eesti teatri aastaauhindade väljakuulutamise järel kohtusid mõned 2020. ja 2021. aasta tantsužürii liikmed, et arutada tantsuvälja uusi võimalikke suundumusi nii Eestis kui ka mujal maailmas. Vestlesid Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tantsuteooria õppejõud Kai Valtna, koreograaf Henri Hütt, Tallinna ülikooli Balti filmi-, meedia ja kunstide instituudi koreograafiaõppejõud ja koreograaf Oksana Tralla, tantsukunstnik Eline Selgis ning tantsuvaatleja ja -kunstnik Marie Pullerits.
SANDRA HAUGAS: Riigi tagasirullimine Neoliberalismi tagasitulek on mitte väike samm edasi, vaid suur samm tagasi.
Hiljuti kokku lepitud riigi eelarvestrateegia kinnitab, et riik on asunud jõuga teostama kärpepoliitikat. Selle illustreerimiseks ja õigustamiseks tsiteeris rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus ETV saates „Esimene stuudio“ kärpeparadigma ema Margaret Thatcherit: „Kui kõigi teiste raha on ära kulutatud, siis ühel hetkel ei jää muud üle kui tuleb küsimus maksude tõusust.“Niisiis, tere tulemast (tagasi) Eesti riigivalitsemisse, neoliberalism!
MATHURA: Pandeemia narratiivid On surmajuhte, millega oleme justkui leppinud ega pea vajalikuks rääkida humaansuse puudumisest, isegi kui need on niisama palju välditavad kui mõned teised.
Kuulasin hiljaaegu üle Ben Okri mõne aasta eest Šveitsis LeRosey instituudis peetud ettekande „Meie salajased lood“.i 2014. aasta kevadel Tartu ülikooliski esinenud mainekas kirjanik räägib seal, millist rolli mängivad meie elus narratiivid ning et meie kõigi elu, nii individuaalset kui ka kollektiivset, juhivad kaks suurt lugu. Esimene on meie avalik lugu, mis ilmutab end selles, kuidas esitleme end teistele, millise kuvandi endast loome. Teine, meie salajane või sisemine, nähtamatu lugu sisaldab seevastu tõelust, mida oma privaatsel hetkel kehastame, seda, millised on meie sisimad unistused ja motiivid. See lugu avaldub muu hulgas kriisiolukorras, kui teeselda pole võimalik.
Feminism ja poliitiline olukord Türgis. Hille Hanso intervjuu Sanem Güneriga. SANEM GÜNER: „Isegi paikades, kus islami jälg on palju sügavam kui Türgis, on alati esinenud naisliikumisi ammu enne, kui läänes kujunes naisliikumisest selge omaette nähtus.“
Türgi president kirjutas hiljuti alla määrusele, millega Türgi lahkub Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioonist, lühinimetusega İstanbuli konventsioonist. On õige aeg rääkida feminismist ja poliitilisest olukorrast Türgis. Sanem Güner on Hollingsi Keskuse (mittetulundusorganisatsioon Hollings Center) İstanbuli haru asedirektor; see on vabaühendus dialoogi edendamiseks Ühendriikide ja moslemienamusega riikide vahel. Sanemi uurimisvaldkonnad on Türgi ja Euroopa Liidu suhted, naiste poliitiline aktiivsus Türgis ja Lähis-Idas, Türgi lähenemine Armeeniale ning Küprose rahuprotsess.
ANITA MAASALU: Naiste uus bluus Millised on aga 2021. aasta Eesti muusika feministlikud ilmingud? Siin on ülevaade artistidest, kelle loomingus on viimasel ajal silma paistnud feministlikud jooned.
Kui üleilmselt on popmuusikas feministlikust eneseväljendusest saanud igati harilik nähtus, siis eesti muusika peavoolus ilmutab see end alles ettevaatlike sammudega. Eesti muusikast oleks peaaegu võimatu hakata otsima paralleele selliste muusikutega nagu Miley Cyrus või Dua Lipa. Samal ajal kuuluvad needsamad artistid ikka ja jälle siinsete raadiote edetabelitesse. Sellest võib teha järelduse, et publikut justkui on. Kui vaadelda aga Eesti artiste samades edetabelites, on üldiselt esirinnas traditsioonilistele soorollidele vastavad muusikud. Ühiskonnas ikka veel valitsev patriarhaalsus, kohaliku muusikamaastiku väiksus, eestlase kinnine iseloom ja konservatiivsusele kalduv maailmavaade võivad olla vaid mõningad põhjused, miks siinsed artistid astuvad harva oma mugavustsoonist välja.
BRIGITTA DAVIDJANTS: Feminismi teekond peavoolupoppi Popkultuuril on meeletu mõju sellele, mida peetakse normaalseks ja mida mitte. Sõnal on meeletu jõud, õiged sõnad määravad, mida peame üldse võimalikuks.
Üks on kindel: peavoolu popmuusika on muutunud. Esmajoones torkavad kõrva sõnumid, mida meile raadioeetrist saadetakse. Mõistan loomulikult, et need muutused toimusid juba varem, lihtsalt mind ei olnud neid kuulmas ega märkamas. Mäletan aga selgelt jahmatust, kui kuulsin mõne aasta eest autosõidul raadiost Dua Lipa lugu „New Rules“: „One: Don’t pick up the phone. You know he’s only callin’ ‘cause he’s drunk and alone / Two: Don’t let him in. You have to kick him out again.“
ANGELA HOLLO: Digimugavus või digiautonoomia? Digitehnoloogiate areng, suurandmete kasutamine ja käitumisökonoomika on loonud laiahaardelise inimeste juhtimise ja kontrollimise võimaluse.
XXI sajandi alguses oli näha ettevõtete ja valitsusasutuste joovastust suurandmetest ja tehisintellekti kasutamisvõimalustest. Üha paremad (riiklikud) otsused, ühiskonna probleemide lahendamise võimekus ja personaliseeritum elu kõlavad ahvatlevate tulevikuväljavaadetena, kuid kas nende kasulikud küljed kaaluvad üles võimalikud ohud ja kas me teadvustame neid? Aina digitaalsemate ja personaliseeritumate lahenduste mündi teisel poolel asub oht, et iseseisvus väheneb, kannatavad kodanikuvabadus ja demokraatia.
MERLE KARRO-KALBERG: Võrgustunud ruumikultuuriarutelu Ühismeedia platvormid on ruumiarutelusid hoogustanud, suurendanud teadlikkust ning julgustanud sõna võtma.
Ühismeedia ümber kogunevad aina tumedamad pilved. Meelsust on mõjutanud mitmed juhtumid. Alates 2016. aasta USA presidendi valimistest, mil Facebooki kasutajad nägid platvormil vastavalt oma vaadetele erinevat infot ja Venemaa trollivabrikud postitasid kuni Brexiti hääletuseni ja privaatsuse kadumiseni hulgaliselt valeuudiseid. Omajagu maailmalõpu meeleolusid levitasid jaanuaris ka Washingtonis Kapitooliumis laamendavad Trumpi jüngrid, kes olid läinud pealetungile presidendi säutsude ja postituste innustusel. Näidatud on, kuidas ühismeedia platvormide algoritmid kureerivad postituste voogu ja otsustavad kasutaja klõpsude põhjal, mida too näeb või ei näe, ning räägitud on ka, kuidas kasumiihaluses teenusepakkujad oma suunatud reklaamidega manipuleerivad.
LEELE VÄLJA: Estoniast, emotsioonideta Estonia uue saali juurdeehitus Tammsaare parki on mõeldav kompromiss: nii säiliks vana maja funktsioon ja väärikus ning teater saaks toimida mitmekülgsemalt.
Kired rahvusooperi ümber lõõmavad täie hooga. Arukate arutelude kõrval kohtab arvukalt emotsionaalseid karjatusi. Meenub hõlmikpuu saaga, mis uue ooperimaja ehitusele 1980. aastate lõpul kriipsu peale tõmbas. Iseenesest oli see pigem hea: alles jäi arhitektuuri- ja kultuuriväärtuslik Süda-Tatari kant ja nõukogude aja lõpu kehva ehituskvaliteediga kaasnevad probleemid kummitaksid meid praegu samamoodi kui Estonia saali vilets akustika. Oluline on aga see, et räägitaks. Avatud riigi ja ühiskonna üks tunnus on see, et pinnale kerkinud teemad arutatakse rahumeelses õhkkonnas läbi, mitte ei hurjutata inimesi, kes on julgenud mõne ideega lagedale tulla. Kui spetsialistidelt nende arvamust küsinud teater peab sellest teada saama emotsionaalsete karjatuste kujul ajakirjandusest, tekib küsimusi linnavalitsuse eetika ja menetlusviiside sobivuse kohta.
LJUDMILLA GEORGIJEVA, MAE KÖÖMNEMÄGI. Ruumiinstallatsioon kui aruteluvahend Arhitektide liidu sajanda tegevusaasta tähistamiseks välja kuulutatud installatsioonivõistluse mitmetähenduslikud võiduideed ärgitavad võtma mõttepausi.
2021. aasta on erakordne, sest Eesti Arhitektide Liidul (EAL) täitub 100. tegevusaasta ning selle tähistamiseks on kokku pandud arhitektuurile ja linnaruumile pühendatud juubeliprogramm. Näiteks on programmis kuraatorinäitus „Tänav“ (Tõnis Savi ja Raul Kalvo), antakse välja raamat ja film arhitektide liidu ajaloost ning korraldatakse konverents, kus käsitletakse rohepööret ja ringmajandust. Programmi kuulub ka linnainstallatsioonifestival, mis on suunatud laiemale publikule: installatsioonid püstitatakse Tallinna käidavatesse ja kesksetesse kohtadesse. Festival toob arhitektuuriideed ja väikevormid linnakodanikule käegakatsutavalt lähedale, tekitab argipäeva liikumistrajektoorile mõtlemapanevaid pause.
MARI UUSKÜLA: Elav, rõõmus ja vallatu roheline keeles, meeles ja sümboolikas Rohelisest on saanud ajaloos niivõrd võimas sümbol, et me rohelise kasutust keeles ja kultuurides enam isegi ei märka.
Kevad on käes. Põhjamaal oodatakse seda eriti, sest siis tärkab meie ümber palju värve, millest kõige domineerivam on roheline. Kuidas roheline meile mõjub ja miks me seda aega nii väga ootame? Mida hõlmab endas rohelise mõiste ja kuidas on arenenud sõna „roheline“? Kuidas tähistatakse rohelist teistes keeltes ja milliste kultuuriliste sümbolitega rohelist seostatakse?
Arvustamisel
Aino Perviku „Miniatuurid mälupõhjast“
Ivika Sillari „Ma käisin teatris“
Kevadnäitus Tallinna Kunstihoones ja näitused „Väljas/Sees“ ning „Pealaest jalatallani“
näitus „Ole inimene! Plakateid Nõukogude Eesti eluolust“
mängufilmid „200 meetrit“ ja „Betoonkauboi“
animafilm „Mitchellid masinate vastu“
Filmimuuseumis avaneb 6. mail uus näitus “Ideaalmaastikud. 21/101/2021 Eesti filmi”
Kaader filmist “Suvi”, Tallinnfilm 1976.
Näitusel on vaatajate eest tsitaadid ja tabavad kokkuvõtted neist Eesti filmidest, mis on sadakonna aasta jooksul kinodes oma publikuni jõudnud. Filmimuuseumi uus näitus põhineb möödunud aastal ilmunud Tristan Priimägi raamatul “101 Eesti filmi”. Koos kuraator Karlo Funkiga valiti neist välja 21, soovides meelde tuletada 21 Eesti kultuurile ühist filmikogemust aastal 2021.
“Ideaalmaastikel” hakkavad kõnelema ka seinad. Filmikunstnik Katrin Sipelga ja režissöör Jaak Kilmi kujundatud näituseruum meenutab korteriremonti, lakkamatut uuenemist Eesti filmitegemises. Vanad ajalehed räägivad maailmast filmide ümber – sellest, mida needsamad filmid pidid unustama panema.
Näitus avab, kuidas filme nähti omas ajas ja milline oli meediafoon – tol ajal valdavalt trükiajakirjandus – selle ümber. Umbusklikult vastu võetud või keelatud filmidest on saanud klassika ja omaaegsed esindusfilmid on vajunud unustusse. Filmiarvustustes peegelduvad publiku ootused, ametlik ideoloogia, rahastajate soovid, filmitegijate nägemused või viimase aja rahvusvahelistumine. Ekraanile jõuavad stseenid 21st klassikaks saanud teosest.
Kinode avanedes jõuavad Filmimuuseumi saali ekraanile tosin filmi, millele eelneb Tristan Priimäe sissejuhatus.
Kutsume kaasa elama näituse virtuaalsele avamisele 6. mail kell 17.00 ERR kultuuriportaali vahendusel.
Näitus jääb Filmimuuseumis avatuks 17. oktoobrini 2021.
Raamatu “101 Eesti filmi” autor: Tristan Priimägi
Kuraator: Karlo Funk
Näituse kujundus ja videomontaaž: Katrin Sipelgas, Jaak Kilmi
*Esimese korruse väike galerii (57 m²) http://kunstimaja.ee/galerii/vaike-saal
*Monumentaalgalerii (57 m²) http://kunstimaja.ee/galerii/monumentaalgalerii
*Teise korruse galerii (172m²) http://kunstimaja.ee/galerii/suur-saal
*Suuremate projektide jaoks on võimalik taotleda ka kahte või kõiki kolme galeriid korraga.
Galeriid on rendivabad.
Taotlus saata e-posti aadressile taotlus@kunstimaja.ee märksõnaga TAOTLUS2022.
PS! Näituste komisjoni arutluskäike ei kommenteerita, protokollitakse ainult komisjoni otsused.
Eesti muuseumi- ja kunstivaldkonna pöördumine seoses Riigikogu istungiga 03.05.2021
Lugupeetud
Riigikogu juhatus
Riigikogu kultuurikomisjon
Riigikogu fraktsioonid
05.05.2021 Avalik pöördumine Riigikogu juhatuse, kultuurikomisjoni ja fraktsioonide poole
Eesti muuseumi- ja kunstivaldkonna esindajates tekitas sügavat muret 3. mail toimunud Riigikogu istung, kus rahvuskonservatiivsete erakondade initsiatiivil riigikogu ette kutsutud
kultuuriminister pidi aru andma Kumu kunstimuuseumi näitusest „Erinevuste esteetika“.
Demokraatlikus riigis ei saa ega tohi ette kirjutada, milliste teemadega kultuur tegeleb. Rahvusvahelises teadus-, kunsti- ja muuseumimaailmas on teemad, mida vaatab „Erinevuste
esteetika“ – rassilised stereotüübid ja kolonialism – ammu akadeemilise ja ühiskondliku arutelu, kunsti- ja muuseuminäituste fookuses. Nendega tegelevad ka Eesti teadlased, kunstnikud ja kuraatorid. Näitusega kaasnenud arutelu rassistlike konnotatsioonidega pildipealkirjade muutmise või ka muutmata jätmise üle on olnud emotsionaalne, kuid vajalik, luues võimaluse arutleda, mitte vaikida ühiskonda polariseerivate teemade üle.
Näidishukkamise mõõtu arupärimine Riigikogus, mille käigus pandi kultuuriminister keerulisse situatsiooni ja nõuti temalt näituse spetsiifilise sisu selgitamist, põhjendamist ja õigustamist, mõjub hoiatavalt ja heidutavalt teistele muuseumi- ja kunstivaldkonna initsiatiividele, mis plaanivad tegeleda ühiskonnas aktuaalsete, aga ka potentsiaalselt erinevaid arvamusi ja vaidlusi tekitavate teemadega.
Riigikogus toimuv oli solvang väliskuraatori dr Bart Pushaw isiku, tema töö ja eesmärkide pihta. Avalik süüdistamine odavas propagandismis, „vasakliberalismi vähkkasvaja“ levitamises ja Brüsseli agendi rollis ei ole kindlasti see pind, mis aitaks kaasa Eesti kultuuriasutuste rahvusvahelisele koostööle. Ometi on väliskuraatorite pilk Eesti muuseumidele väga vajalik ja oodatud.
Demokraatlikus ühiskonnas ei saa ega või ette kirjutada, kes tohib riigi ajalooga ja kultuuripärandiga tegeleda, milliseid teemasid tohib käsitleda ja millisest vaatenurgast seda tuleb teha. Demokraatliku, toimiva riigi ja ühiskonna aluseks on vabadus käsitleda ajalugu ja kultuuripärandit võimalikult mitmekesiselt – rahvusromantilisest ja rahvusülesest, kiitvast ja kriitilisest, kohalikust ja globaalsest perspektiivist jne.
Konkreetselt nõuti tsensuuri, ehk siis ministri sekkumist oma allasutuste sisulisse töösse, väljendades arvamust, et kuraator pole loomeisik, vaid ametnik, keda tuleb kultuuriministeeriumi poolt korrale kutsuda.
3. mail toimunu vääras parlamendi arupärimise kui demokraatliku debati elemendi mõtet. Vastavalt riigikogu kodu- ja töökorrale on arupärimise eesmärk saada Vabariigi Valitsuse
liikmelt infot küsimuste kohta, mis puudutavad tema ministeeriumi haldusala reguleerivate õigusaktide täitmist. Kui mõnes kultuuriministri haldusalasse kuuluvas asutuses toimub
sündmus, mis tekitab mõnes parlamendiliikmes küsimusi või talle erinevatel, sh ideoloogilistel põhjustel ei meeldi, ei peaks see andma alust ministri välja kutsumiseks ja temalt aru
pärimiseks. Kui küsimusi tekib, siis on parlamendiliikmel õigus pöörduda otse asutuse poole ja suhelda sündmuse korraldajatega. Demokraatliku riigi kultuuriminister ei anna näitustele,
raamatutele, etendustel jne enne avalikkuse ette jõudmist luba ega sekku esitatava loomingu sisusse muul viisil. Kutsuda minister välja, et arutada ühe või teise loometeose sisu üle,
lähtudes küsija maitse-eelistustest või poliitilistest arusaamadest, on parlamendiliikme volituste kuritarvitamine.
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu (ICOM) Eesti Rahvuskomitee juhatus MTÜ Eesti Muuseumiühingu juhatus Eesti Kunstnike Liit Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Teaduste akadeemia möödunud aastat kokkuvõtvad raamatud „Eesti teaduste akadeemia sõnas ja pildis 2020” ning „Faktid ja arvud” leiab nüüd meie veebilehelt.
Väljaanne „Sõnas ja pildis” teeb tagasivaate koroonakriisi algusaastale ja annab ülevaate akadeemikute tegevusest kriisiaastal. Nagu ütleb akadeemia president Tarmo Soomere raamatu saatesõnas, ei osanud keegi ette arvata sellist kogu ühiskonda raputavat, lausa kaleidoskoopilist väliste tingimuste muutumist, piirangute ja nende leevendamise tulevärki, hoiakute ning arvamuste ringmängu, aga ka ühiskonna järjest tugevamat polariseerumist ja üldise pinge kasvu.
Raamatust leiab akadeemik Endel Lippmaa mälestusmedali pälvinud ja Eestiga taasiseseisvumisaastatel tihedalt seotud olnud Taani veteranpoliitiku Uffe Ellemann-Jenseni kõne nüüdisaegse maailma väljakutsetest väikestele riikidele.
Mullu augustis toimus akadeemias teaduspärastlõuna „Energeetika väljakutsed”, kus mõtlemapaneva arutelu energeetikamaastiku keskse kolmikväljakutse üle pidasid Eesti Energia juht Hando Sutter ja Eleringi juht Taavi Veskimägi. Kõik välja öeldud mõtted leiab aastaraamatust.
Möödunud aastal valiti teaduste akadeemiasse kolm uut akadeemikut – aastaraamatust saab ülevaate sellest, kuidas akadeemikuid valitakse ja kes on värsked akadeemikud.
Aastaraamat 2020 „Faktid ja arvud” kajastab akadeemia ja akadeemikute ning akadeemia juures tegutsevate ekspertkogude olulisemaid tegevusi.
Eesti Rahva Muuseum avab uksed 5. mail kell 10. Muuseum on avatud tavapäraselt ehk kolmapäevast pühapäevani kell 10–18. Avatud on nii näitused, pood kui välikohvik.
Näitustest teevad uksed lahti püsinäitused „Uurali kaja“ ning „Kohtumised“. Viimase külastamisel jätkub kolmekuine tasuta külastamise periood: kuni juunikuu lõpuni saab püsinäitust „Kohtumised“ väisata tasuta. Kuni suve lõpuni on avatud menukas muinasjutunäitus „Elas kord…“ ning filmisaalis on kuni maikuu lõpuni vaadatav näitus „Eesti disainiauhinnad 2020“.
Kutsume külalisi muuseumis desinfitseerima käsi ja hoidma distantsi teiste külastajatega. Endiselt on vajalik jälgida 2+2 nõuet ja kanda maski. Esialgu saame ekskursioone korraldada vaid kontaktõppele lubatud klassidele ja rühmadele.
