Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
Eesti Kirjandusmuuseumi direktori otsimise saaga näib olevat lõpusirgel. Märtsikuus kuulutati välja uus konkurss direktori ametikoha täitmiseks alates 1. juunist 2021. Neil päevil otsustab haridus- ja teadusministeeriumi teaduspoliitika komisjon, „kas või millised kandidaadid kutsutakse vestlusele“.
Eeldan, et keegi ikka kutsutakse. (Sirbi trükkimineku ajal ei ole see veel teada.) Kirjandusmuuseumi olukord on keeruline, direktorikonkurss tihe (kuus kandidaati) – küllap soovitakse täpsustavaid küsimusi esitada?
Kirjandusmuuseumi hädad jõudsid avalikkuse ette mullu jaanuaris, kui selgus, et Eesti Teadusagentuur andis kirjandusmuuseumi kõigile granditaotlustele eitava vastuse. Tegu ei olnud erandiga, uurimistoetuseta jäid ka teiste institutsioonide Eesti kirjandust uurivad töörühmad.
Aprillis 2020 kuulutati kirjandusmuuseumi senise direktori ametiaja lõppemise tõttu välja direktorikonkurss, kuid juunikuus tunnistati see luhtunuks, sest ministeeriumi teaduspoliitika komisjoni hinnangul „ei vastanud kandidaatide esitatud visioonid ootustele, kuidas leida [—] tarvilike struktuursete reformide jaoks parim eestvedaja“. Alates 1. juulist 2020 on direktori ülesandeid täitnud haridus- ja teadusministeeriumi teadusosakonna nõunik Martin Eessalu.
Reformid on paratamatud. Kõigepealt tingib selle kirjandusmuuseumi kehv rahaline olukord. Halvemast päästab kirjandusmuuseumi riigi rahaline garantii: asutusele tagatakse 85% viimase kolme aasta uurimistoetuste ja teaduse baasrahastuse finantseerimise summa keskmisest. Samal ajal ootab ministeerium, et senisest selgemini hoitaks lahus teadustöö ja arhiivindus: „teadusrahastuse muudatused ei tohi ohtu seada arhiivi tööd“. Veel enam, arhiiv peaks oma teenuse „kaasajastama“ (loe: sooritama digihüppe).
Tõepoolest on kirjandusmuuseumis teadusrahaga varem kaetud ka arhiivi- ja halduskulusid, selle põhjus näib aga olevat olnud ennekõike ministeeriumist saadud ebapiisav püsirahastus. Õnneks on seda hiljuti suurendatud, kuid kuuldavasti siiski kasinalt. Baasfinantseerimise eelarvest oodatakse seejuures ka „muuseumi põhitegevuseks kõige olulisemate uuringute“ rahastamist. Kuidas seda aga teostada, kui varasemast väiksem eelarve on juba kaasa toonud ulatusliku koondamise ning praeguse mudeli juures see jätkub? Kes uurib? Kes teeb arhiivi uurijatele kättesaadavaks?
Sobiv direktorikandidaat on konkursiteate järgi rahvusvahelise teadus- ja arendustegevuse kogemusega visioonikas eestvedaja, kes suudab oma ideid ellu viia, meeskonda inspireerida, planeerida eelarvet jne. Niisuguseid kandidaate leidub. Kes tahes aga vestlema kutsutakse: uuritagu omakorda komisjonilt, kas riigil on üldse pakkuda kirjandusmuuseumi „nüüdisaegseks teadus- ja mäluasutuseks kujundamiseks“ vajalik ressurss. Võimalik, et mõni kandidaat on juba ise lisarahastusallikaid otsinud. Kas ei toimi ta siis justnagu Piibeleht, kes on nutikas kosilane küll, kuid läheb siiski kosja äia enda rahaga? Mida arvab temast Laura ning kas pruut peaks katsuma kabedamalt kõndida?
Kõige tähtsam küsimus on hoopis, kas teaduspoliitika komisjon langetab otsuse puhtpragmaatiliselt nagu Vestmann. Missugusena nähakse Eesti riigis humanitaaria tulevikku?
Natuke demagoogiast. Poliitiline demagoogia on lill, mis õitseb läbi aasta. Aga eriti hoogsalt puhkeb ta vohama riigieelarve ja selle strateegia arutamise aegu, eriti kui need juhtuvad seostuma valimistega. Ja nagu lilledelgi, on ka demagoogial paremaid ja halvemaid aastaid. Ta armastab nimelt kehva ilma. Kui raha paistab nagu päike sinitaevas, siis jäävad ka poliitikute demagoogiaõied kesiseks. Kui aga pilved päikese katavad, vihma või rahet sajab ehk tuleb hakata kokku tõmbama, maha lõikama jne, siis paiskub vohamine taevani.
Demagoogiavõtteid on sadu ja neid on Euroopa valitsemiskultuuris lihvitud antiigist peale, üle kahe tuhande aasta. Ja eesti poliitikud on teadagi head Euroopa õpilased. Neid pole vaja enam ammu üles kutsuda, et saagem ka demagoogias eurooplasteks. Asi on käpas.
Kasuta eufemisme. Ütle näiteks, et riigikatse või koolivõrk tuleb ümber organiseerida, korrastada vms. Ja pea meeles, et see on poliitilise demagoogia igiammune põhivõte.
Kasuta militaarset sõnavara, see jätab mulje, et oled kindral lahingus. Eesliinitöötajate väärtustamine! Sõda koroona vastu!
Kasuta plekksõnu, mis seostuvad millegi positiivsega. Räägi näiteks solidaarsusest erasektoriga. Või sellest, et kõik ministeeriumid peavad kärpima solidaarselt sama protsendi, olenemata sellest, kui tähtis on üks või teine asi riigile või ühiskonnale.
Kasuta kassiauke. Lisa sõnu, mis jätavad võimaluse teha ka teisiti ega kohusta millekski. Näiteks ütle, et tuuleparkide jaoks eelistame alasid, mis ei ole metsaga kaetud.
Kasuta esiplaani ja tagaplaani. Suru kärped tagaplaanile ja tõsta esile midagi head. Räägi näiteks rohepöördest, kaitsevajadusest jne. Ja kui midagi suuremat ei ole, siis tõsta saab alati, kas või koristaja palka.
Võrdle võrreldamatut. Näiteks koroona-aasta kulusid ja tulusid suvalise sulle sobiva aastaga. Peaasi on olla loov, mitte takerduda ühte võrdlusaastasse nagu N Liidus, kus kõike võrreldi 1913. aastaga.
Viska kont hambusse. Anna vastaste hambusse mõni väheoluline kärbe, et varjata suuremaid. Näiteks viska letile huvihariduse kärbe ja jäta tagaplaanile koolivõrgu „korrastamine“.
Maali laia pintsliga. Räägi suurest plaanist, mida keegi peale poliitikute ei mõista (eriti asjatundjad). Teata, et kärbe tuleb näiteks tegevuskulude arvelt, mida see ka ei tähendaks.
Aja totaalset keelelist jama. Tsitaat Postimehest: „Järgneval perioodil hindame perspektiivi, et põllumehed tahavad maad pigem omandada kui rentida“.
Lükka edasi. Räägi, et midagi pole veel lukku löödud, kõik tuleb alles kunagi x hetkel ja see hetk on kaugel.
Kui muud pähe ei tule, pane tuima, ära lihtsalt vasta. Ja eriti vaiki sellest, kust raha peaks tulema.
Kui asi ei tööta või jääd vahele, kasuta kahte lihtsat kontravõtet. Minust on valesti aru saadud. Ma ei valetanud, ma eksisin.
Aga esialgu saad puhata, sest tegutsema asuvad opositsioon ja ajakirjanikud, ühismeedia ja aktivistid. Ja uue aja uue nähtusena ka koalitsioonipartner. Neil on kahjuks vaid paar põhivõtet. Hakatuseks demagoogia suurklassika ehk siltide kleepimine (näiteid võib igaüks meenutada) ja selle otsa uue aja someklassika ehk hüperboolid ja ülivõrded. Tõsi, nendega on raskusi, sest ajakirjandus ja aktivistid on sõnad ammu üle piiri ajanud. Kui saadikute ettepanekud on pidevalt „uskumatult rumalad“, sotsiaalmeedia on kuude kaupa „marus“ ja „inimõigused hävivad“ iga liigutuse peale, siis sealt pole enam kuhugi minna.
1968. aastal pani Laurence J. Peter kirja printsiibi, mille järgi iga töötaja kaldub tõusma lõpuks oma ebakompetentsuse tasandile ja hakkab töö asemel tegema midagi muud, kas või demagoogiat. Ja organisatsioonid püsivad elus seetõttu, et töö teevad ära need, kes ei ole veel sinna jõudnud. Someajastul paistab see printsiip töötavat ka ühiskonna peal. Ja üha enam tundub mulle, et suur osa ühiskondadest on juba ebakompetentsuse tasandil. Jääb vaid küsimus, mis juhtub siis, kui ebakompetentsuse tasandile jõuab suurem osa inimkonnast.
Näitus „Ole inimene! Plakateid Nõukogude Eesti eluolust“ rahvusraamatukogu VI korruse saalis kuni 30. X. Kuraatorid Rene Mäe ja Paula Põder, kujundajad Viktor Gurov ja Alden Jõgisuu, projektijuhid Virge Loo ja Merete Väin.
Rahvusraamatukogu ulatusliku plakatikogu põhjal on valminud näitus Nõukogude Eestis käibel olnud plakatitest, millega suunati tolleaegset inimest tema eluvalikutes ja käitumises. Näituse „Ole inimene! Plakateid Nõukogude Eesti eluolust“ sisu liigendab neli teemaplokki: „Korralik kodanik“, „Õppiv rahvas“, „Terve keha“ ja „Jätkusuutlik ühiskond“. Sadakond plakatit annavad aimu nii Nõukogude Eesti igapäevaelu kontrastidest ja vastuoludest kui ka kodaniku ja riigi suhetest.
Näitlik agitatsioon
See näitus võiks oma teemavaliku poolest sobida algajale huvilisele tutvustavaks ekskursiooniks kommunistliku ideoloogia valitsetud ühiskonna igapäevaellu. Kuna Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest on möödas juba kolmkümmend aastat, siis on Eestis üles kasvanud mitu põlvkonda, kelle teadmised kommunistliku partei juhitud impeeriumi olemusest on vähesed. Selline näitus tundub olevat huvitav ja eksootiline, et saada aimu omaaegsest argipäevast ning uurida selle kujutamist tollaste kunstitegemise vahendite nagu guašš, akvarell ja tušš kaudu.
Pealiskaudsel vaatlemisel tundubki näitus oma didaktilis-patroneeriva õhustiku tõttu nagu koolitund viiendas klassis. Kõik on paigas: alusele järgneb öeldis, selle järel sihitis ja lause lõpus on punkt. Tegelikkus muidugi selline ei olnud, kuigi näituse noorte kuraatorite sõnum näib olevat, et tollased probleemid, nagu keskkonna saastamine, alkoholism, vägivald või harimatus, on vägagi tänapäevased ning nende kajastamine ei erinegi suures plaanis praegustest teemadest ja meediumidest. Eksootiline on ainult tehnoloogia, mida sel ajal kujutiste valmistamiseks kasutati.
Päriselt see siiski nii ei olnud. Kuigi võib näida, et probleemidest räägiti rahvaga ausalt ja avalikult ning neil teemadel trükiti plakateid, mis levisid tuhandetes eksemplarides, siis tõeliselt olulisi teemasid, nagu militarism, ekspansionism, võõrandumine, saastamine ja raiskamine, ei mainitud isegi kommunistliku partei koosolekutel, rääkimata kirjastuste tööplaanidest. Teemad, mis plakatitele jõudsid, pärinesid poliitilisest agendast ning olid suhteliselt suvalised, nagu näiteks maisikasvatus Hruštšovi aegadel. Mingil ajal kerkis esile Nõukogude passi teema, mis oli ilmselt seotud Vene sisemaalt pärit passita kodanike punase passiga varustamisega, siis tavainimese raha riiklikes hoiukassades hoiustamise teema, kuna NSV Liidu riigieelarve oli miinuses jne. Nõukogude passi teema on andnud päris toredaid resultaate, nagu näiteks Maret Olveti ja Lev Vassiljevi hõõguvpunane plakat aastast 1977 või siis Rudolf Kangerti „Mina olen Nõukogude Liidu kodanik“ (1976). Siiski ei tule siinkohal tunnustada mitte teemat, vaid 1970. aastate popiliku kujundikeele rakendamist suhteliselt jäiga süžee teenistusse.
Tuleb rõhutada, et kõik need plakatid ei ole sündinud mitte kunstnike südame kutsel ja loomingulises palangus, vaid kogu nähtava toodangu aluseks on olnud riiklik plaan. Trükitööstus oli Nõukogude Liidus range kontrolli all ning tsentraliseeritud. Moskvas asus kirjastus Plakat, mille väljaandeid levitati üle impeeriumi. Tollastes raamatupoodides olid spetsiaalsed stendid, mille vineerist raamidel eksponeeriti trükitud plakateid. Tänapäeval leiab selliseid kunstimuuseumides ja galeriides, kus müüakse teoste reproduktsioone. Plakat oli osa ideoloogilisest ajupesust, наглядная агитация ehk näitlik agitatsioon. See kummaline termin on eestikeelsena jäänud ajaloo hämarustesse. Selle algupära tuleb tõenäoliselt Venemaa kodusõja aastatest, kui bolševike poolel sõdinud meeste hulgas oli massiliselt kirjaoskamatuid talupoegi, kellele sõnumite edastamiseks kasutati pigem pilti kui teksti. ROSTA aknad (Российское Телеграфное Агентство) produtseeris rindemeestele arusaadavat pildilist informatsiooni, mida paljundati käepäraste vahenditega, nagu papitrükk või linoollõige.
Kuidas murda riiklikku reglementeeritust?
Наглядная агитация tähtsuse tõttu loodi ka liiduvabariikide kirjastuste juurde oma plakatitoimkond. Eestis oli suurim riiklik kirjastus Eesti Raamat, kus oli teiste osakondade kõrval ka plakatitoimetus, mille ülesandeks oli regulaarselt publitseerida propagandatrükiseid. Töö aluseks oli temaatiline plaan, kus määrati ära aastas tellitavate plakatite arv, tähtajad ja tiraažid. Andrei Kormašovi meenutuste kohaselt võis nimetuste arv aastas küündida sajani. Kormašov töötas kirjastuses plakatitoimetajana aastatel 1983 kuni 1988 ning tema ülesandeks oli tellida kunstnikelt kavandid ning korraldada nende trükkimine. Plaanis olid olulisel kohal punaseid pühi tähistavad plakatid: revolutsiooni aastapäev 7. novembril, töörahva püha 1. mail, naistepäev 8. märtsil, Nõukogude armee aastapäev 23. veebruaril, ENSV aastapäev 21. juunil jne. Plakatitega tähistati ka nn pehmemaid sündmusi nagu lastekaitsepäev ja uusaasta. Kavandid pidi kinnitama kunstinõukogu, kuhu kuulusid funktsionäärid kirjastusest ja kunstnike liidust. Enne trükikotta minekut pidid teosed saama trükkimisloa tsensuuriorganist Glavlitist (Главное управление по охране государственных тайн в печати), kus ametnikud jälgisid hoolega, et värvikombinatsioonid ja sümboolika oleksid nõukogulikud. Pärast tiraaži valmimist tuli Glavlitilt saada ilmumisluba, mis pidi garanteerima, et trükituna pole plakat näiteks värvi muutnud (eriti hoolega jälgiti, et ei esineks Eesti Vabariiki meenutavat sini-must-valge kombinatsiooni). Juhtus ka seda, et tsensor oli vahepeal partei ideoloogiaosakonnaga konsulteerides meelt muutnud ning trükitud partii läks hävitamisele, põhjuseks näiteks plakati liigne läänelikkus, mida tahes see aparatšikute meelest ka tähendas.
Näituse mööbel on ehitatud puitraamidest koostatud stendidest, kusjuures puidu ristlõige on piisavalt väike, nii et kuivades on osa raamidest kõveraks tõmbunud. Polnud küll ette kavatsetud, et stendid oleksid natuke lääbakil, aga mõjub tabavalt – lääbakil oli ka nõukogude ühiskond.
Kõike eeltoodut teades on näitust vaadates raske säilitada neutraalset pilku. Ilmne on see, et plakatite autoritel oli kergem kasutada stampe ja klišeesid, et idoloogiline kadalipp läbida. Võis juhtuda, et kavandi ümbertöötamise ja parandamise käigus kadus tööst igasugune elumahl ja alles jäi vaid kuiv skelett, mis aga ideoloogiatöötajaid rahuldas. Siima Škop on meenutanud, et hakkas lõputu kinnitamiste protsessi tõttu plakatitegemist vihkama. Ometi on just tema teinud tavapärasest märksa emotsionaalsemaid töid. Ka raamatukogu näitusel on väljas kaks plakatit, kus ta on tööprotsessi enda tarvis kodustanud, kasutades modellidena oma lapsi Zojat ja Olegi, kes etendavad eesrindlike nõukogude noorte rolli.
Paistab ka, et konjunktuuri tabamine on õnnestunud paremini vene rahvusest autoritel. Võimalik, et neil polnud punaste teemade käsitlemisel moraalset barjääri või siis olid nad lihtsalt külma kõhuga. Kunstnikud Juri Tšassov, Viktor Sinjukajev ja Valeri Smirnov esinevad sageli just selliste pommteemade puhul, nagu näiteks Lenini sünniaastapäev, võidupüha 9. mail või kommunistliku partei kongress. Selliste plakatite honorar oli ka kõrgem kui tavalistel, nii et käis lausa vaikne võitlus, kes teki enda peale sai nihverdada.
Karmist stiilist kuldaega
Kujundikeele poolest on näitusel huvitav jälgida, kuidas 1950. aastate stalinistlikult akademismilt minnakse suhteliselt valutult üle 1960. aastate karmile stiilile ning siis jäädakse nagu segadusse sattununa sellesse kinni. 1970. aastate alguspoolest on näha vähe ajastu pulssi tajuvaid teoseid, seda enam on tähelepanuväärsed just sellele näitusele valitud kaks popplakatit: „Alkohol“ (Maret Olvet ja Lev Vassiljev, 1978) ja „Looduskaitse – elukaitse“ (Reet Tammets, 1974). Viimane on oma voolava kirjakasutuse poolest lausa hipiajastu puhas esindaja ja mõjub seetõttu tollase suhteliselt traditsioonilise kujundikeele taustal tõelise lillelapsena.
1970. aastate teisel poolel astub areenile plakatitegijate võimas rühm (Villu Järmut, Enn Kärmas, Ülo Emmus, Vladimir Taiger, Jüri Kass, Ruth Huimerind) ning saab alguse Eesti plakati kuldaeg, mil see on üks olulisemaid žanre meie kunstimaastikul. Näitusel esindavad seda lainet Järmuti-Kärmase alkoholivastane plakat, kus disainer Aleksander Jakovlev on viinapudelisse pistetud, ning Taigeri „Keskkonnakaitse“ (1978). Ajastu fotolavastuse tüüpiline näide on ka Margus Haavamäe ja Kersti Voogre „Millega mõõdad oma elu“ (1984). Tollast pulbitsevat plakatiloomingut tundes tuleb tõdeda, et paremad saavutused jäävad kultuuriplakati valdkonda, mida riiklik kirjastus ei kata. Tõenäoliselt ei soodustanud nomenklatuursete teemade jäikus ning kirjastamispoliitika kohmakus selliste annete õidepuhkemist. Sellised kohustuslikud teemad nagu näiteks looduskaitse, rahuvõitlus või alkoholism, mis kordusid aastast aastasse kirjastuse plaanides, ei erutanud tollal eriti loojaid.
Näituse taustal äratavad tähelepanu mõned stammtegijad, kelle graafiline keel on välja kujunenud ega muutu aastate jooksul. Näiteks Alfred Saldre jõulised guašikompositsioonid ja meisterlik anatoomia valdamine rändavad teemast teemasse ühesuguse hooga, nii et tekib tahtmine näha ta teoseid suuremal hulgal. Või siis omaette nähtus Margarethe Fuks, kelle lamenukke meenutavad rahvariietes tegelased mõjuvad kohmakalt, aga ka eestipäraselt.
Erilist lootust seda laadi isikunäituste korraldamiseks küll ei paista, sest täielik plakatikogu on vaid rahvusraamatukogul, näitusetegevus pole aga selle institutsiooni esmane ülesanne. Tarbekunsti- ja disainimuuseumis on küll alustatud graafilise disaini kogumist, aga sealsed ressursid ja kollektsioon pole suured. Rahvusraamatukogu on kahtlemata tubli olnud ning kõik seal hoiul plakatid on üles pildistatud ning Digaris kättesaadavad.
Lääbakil kujundus
Mõni sõna ka näituse kujunduse kohta. Plakatid on eksponeeritud koopiatena, millel on kindlasti oma põhjendus, aga siiski … Omaaegsed odavad trükitooted, mida leidus kontorites ja kodudes tuhandete kaupa, on alles ainueksemplaridena ning arvatavasti selle tõttu ei soovitud originaale välja panna. Sellest on kahju, sest digiprint on nivelleerinud mõningad värvivarjundid ja teinud kogu väljapaneku ühtlaselt plastmassiseks. Kahju on ka mõnedest eksponaatidest, mis on välja pandud vähendatud formaadis. Paberi faktuur ja mineviku trükitehnoloogia peensused oleksid teinud kollektsiooni nauditavamaks. Näituse mööbel on ehitatud puitraamidest koostatud stendidest, kusjuures puidu ristlõige on piisavalt väike, nii et kuivades on osa raamidest kõveraks tõmbunud. See polnud küll ette kavatsetud, et stendid oleksid natuke lääbakil, aga mõjub tabavalt – lääbakil oli ka nõukogude ühiskond.
Mängufilm „Betoonkauboi“ („Concrete Cowboy“, USA 2020, 111min), režissöör Ricky Staub, stsenaristid Ricky Staub ja Dan Walser, operaator Minka Farthing-Kohl, helilooja Kevin Matley. Osades Idris Elba, Lorraine Toussaint, Caleb McLaughlin, Method Man, Jharrel Jerone jt. Vaadatav Netflixis.
Kuigi kauboi tundub kultuurimärgina, keda kohtab vaid Mississippi jõest lõunas, leidub põhjas tänapäevani selle ameti pidajaid. Ricky Staubi esikfilm „Betoonkauboi“ liikleb edukalt nende maadel, tuues Netflixi publikuni Philadelphia äärelinnas tänini jätkuva mustanahaliste kauboide elu, esitatuna noore poisi ja tema võõrandunud isa loona. Eriliseks teeb filmi suuresti Philadelphia äärelinn, mis pole ehitatud valmis mõnes Hollywoodi paviljonis, vaid haaratud purki autentses asukohas, autentseid kohalikke kasutades.
Seesugune pooldokumentaalne sissevaade tõstab „Betoonkauboi“ esile kaunis tüüpiliste mehekssirgumise lugude hulgast, milleks see võinuks muidu manduda. Filmi keskmes on Cole (Caleb McLaughlin), noormees, kelle ema annab pärast poisi järjekordset koolikaklust viimaks alla ja viib poisi suveks hobusekasvatajast isa juurde. Cole saabub Philadelphiasse keset ööd, riided pakitud prügikottidesse, isa ei paista kusagil. Kui üks naabritest soovitab tal isa otsida tänavaotsa tallidest, reedab Cole’i nägu, et ta peab seda ilmselt mingisuguseks eufemismiks. Seda see loomulikult pole.
Tänava lõpust leiab Cole filmi keskse asukoha ja kujundi ehk Fletcheri tänava tallid, samuti oma isa, Idris Elba kehastatud keskealise väikse õllekõhuga ja elunäinud kauboi Harpi joomas kaasratsuritega prügitünni tehtud lõkke ümber õlut. Vaatajale meenutab see mingit müstilist vaatepilti sajanditagusest ajast. Isa-poja taaskohtumine – dialoogist selgub, et nad pole näinud aastaid – tähendab ennekõike ebamugavust ja mühatusi. Koos naastakse Harpi koju, kus koristamata kahetoalises korteris peab Cole peale isa maid jagama ka tema hobusega.
Õnneks ei võta film pöördeid, mis võiksid langeda huumori valdkonda. Cole’i lugu pole jutustus sellest, kuidas linnapoiss kolib maale ja saab teadlikuks elu lihtsatest rõõmudest. Esiteks on teos teadlikult asetatud nii narratiivi kui ka pildikeele poolest Philadelphia eeslinnade kultuurilisse keskkonda. Teiseks asetab film Cole’i – üleskasvamist kujutavatele filmidele omaselt – kahe kivi vahele. Kui noorukit ootab kodus võõrandunud isa ja töö tallides, leiab ta endale palju enam meeltmööda olevat kanepidiilerist kunagise lapsepõlvesõbra Smushiga (Jharrel Jerome) öösiti mööda linna ringi kihutamise.
Teisisõnu on Cole olukorras, mida kohtab enam kui tihti Ameerika eeslinnade noortest rääkivates filmides: lootuse kaotanud üksikema, lahutatud või pere juurest minema jooksnud isa, lapsed, kes hakkavad müüma uimasteid, saavad mõnel tänavanurgal kuuli või siis, vastupidi, teevad edukalt oma lõpueksamid ja liiguvad edasi paremasse ellu. Siinkohal on õnneks leitud oma tee ja võetud ette kujutada tänavaid ja sealset elu kaunis stereotüübivabalt. Kuigi filmis kohtab surma, vägivalda ja väiksemal määral ka gängikultuuri, pole „Betoonikauboi“ mingil viisil ära teeninud 16+ reitingut, mis on sellele Netflixis pandud. Täiskasvanu- ja äärelinnaelu kujutamisest hoolimata on olemuselt tegu siiski ennekõike noortefilmiga.
Isa Harp (Idris Elba) ja poeg Cole (Caleb McLaughlin) kauboidena Philadelphia tänavatel.
Noortefilmi tunnetust rõhutab Harpi ja Smushi jõuline vastandamine kahes tulevikuväljavaates, mille ees Cole filmi kestel seisab. Kahe tegelase vastandus on kahjuks küll trafaretne: raske töö või kiire raha, sitaviskamine või kanepilükkamine, õhtu kodus hobusega või õhtu majapeol tüdrukutega on teetähised sellel hea ja halva skaalal, millel Cole liigub. Et tegu on kauboifilmiga, ei tohiks tulla üllatusena, millise elu kasuks Cole lõpuks otsustab. Etteaimatavust oleks võinud ju natuke peita, kuid sellepärast ei saa filmi peale otseselt ka pahane olla.
Etteaimatavused on lavastatud ja välja mängitud siiski piisavalt hästi, et filmivaatamist mitte rikkuda. Üllatuslikult osutus sümpaatseks, olgugi juba loo loogika tõttu ettemääratult traagiliseks Smushi tegelaskuju. Jerome on Smushi tänavadiileri stereotüübi puhul osanud eriliselt välja mängida karakteris peituva aspekti, et ta pole tegelikult üldse paha poiss. Tegelasena võinuks Smush välja kukkuda ka libeda tänava-Mefistofelese või kesise lite-isafiguurina. Selle asemel on Jerome vaataja ette toonud filmi võib-olla isegi kõige mitmetahulisema tegelase. Mitte ainult hoiatava paralleeli Cole’ile, kui viimane ei peaks suutma ennast kokku võtta, vaid täisväärtusliku tegelase, kelles on tasakaalus nooruslik tahtmine mängida laia lehte, teadmine elu väärtusetusest tänavatel ja siiras hoolimine Cole’ist. Smush üritab seejuures temast oma nooremat partnerit kasvatada.
On kergelt kummastav, et kõige etteaimatavama narratiiviga tegelane on filmis kõige mitmetahulisemalt esitletud. Nii Idris Elba kehastatud Harp kui ka Caleb McLaughlini Cole mõjuvad filmis kohati etteaimatavalt mitte ainult loo tõttu, kuhu nad on asetatud, vaid ka teatava liigse mugavuse tõttu tegelaste esitusviisis. Kuigi mõlemad täidavad edukalt oma funktsiooni – üks äärelinna Marlboro-mehe, teine rohelise, kuid täkku täis noormehena – jääb mõlemal tegelasel puudu teatavast kolmemõõtmelisusest. Kuigi Elba flirdib oma rollis korduvalt sellega, et tema tegelaskuju minevik sarnaneb Smushi omaga, ning Cole’il jookseb kõrvalliinina paari kaadrisse mahtuv armastuslugu, ei päästa see tegelasi olemast pigem tegelased kui isiksused.
Suuresti mõjutab sellist muljet asjaolu, et suur osa filmi kõrvaltegelastest on pigem just nimelt isiksused kui tegelased. „Betoonkaubois“ lavastatud maailm ei ole nimelt filmilik fantaasiakonstruktsioon ei esimeses ega teises astmes. Filmi tegevuskohaks on tallid Philadelphias Fletcheri tänaval, enamikku filmi kõrvaltegelastest kehastavad aga samade tallide töötajad, ratsanikud ja haldajad. Siinkohal peab nii lavastajale kui ka kirjutajale andma kiidupunktid tõetruuduse eest nende kõrvaltegelaste kujutamisel.
Teisisõnu saab filmi vaadates kohtuda peale näitlejate kehastatud ideaalkauboide ka päris kauboidega, nende oma visuaalkultuuri ja keele vahendusel. Ei tea, kas see tuleneb sellest, et ratsuritele anti oma teksti esitamisel palju vabadust, kuid kohalike kõnekeel ja paari lõkkestseeni kõrvale jutustatud lood tekitavad ilmselt ka kohalikus publikus kiusatust vaadata filmi subtiitritega. Seda puhtalt seetõttu, et see slängis on niivõrd rikkalik ja äge – kahju on detaile kõrvust mööda lasta. Kui kõrvalosatäitjatest kedagi eraldi välja tuua, tasub mainida Jamil Prattise kehastatud liikumispuudega kauboid Parist.
Eelteadmine, et filmis on kasutatud suuresti kohalikke talliinimesi, lisab nende rollisooritusele tõelisuse astme, mida on keeruline mitte kõrgelt hinnata.
Kes ootab võimsaid tagaajamisstseene hobustega läbi linnatänavate, peab aga pettuma. Kuigi teema tunduks nagu sobilik, ja ka päris ratsanikud on suudetud kampa saada, tasakaalustab film kauboikultuurile iseomast maagiat järjepanu argieluga. „Betoonkaubois“ on edukalt loodud maagilise realismi atmosfääri pealispind, sinna kordagi päriselt sukeldumata. Pildikeel ja loo struktuur pakuvad vesternižanriga seotud pidepunkte: Cole rahustab hobust, kes ei allu kellelegi, või leinav kauboi, kes seisab kunagise trikiratsaniku matustel sadulal püsti. Õhus on püsivalt vesterni hõngu ja igal hetkel võiks filmi tegelikult mahtuda mõni deus ex hippio stiilis lahendus. Viimasest on suudetud õnneks varmalt hoiduda kuni võiduka lõpuni, kus see on ka igati välja teenitud.
Pildikeeleliselt on film vägagi õnnestunud. Vesterni atmosfäär on põimitud äärmiselt hästi kergelt allakäinud äärelinna konteksti. Kuigi on tore näha, kuidas madalate kahe- ja kolmekorruseliste majade taustal kangastub loojuvas päikeses äkitselt kiirtee kõrval metsik lääs, on ekraaniteose meisterlikemad hetked need, kus suudetakse luua klassikalise kauboi- ja maaelu tunnetus vähem ära käiatud vahenditega. Eriliselt meeldejääva üksikdetailina mõjub sõnnikukäru ette kinnitatud kaamerast paistev rakurss, mis leiaks endale tõenäoliselt järgijaid ka eesti filmi kontekstis. Nagu mainitud, ei seisne filmi kaubofantaasia tagaajamistes hobustel, vaid pigem selles, et on tarvis tall sõnnikust tühjaks visata. Kauboivaimsus niivõrd ülevalt kätte saada väärib kiitust. Kauboifantaasia on filmis asendatud kauboielu tõelisusega – ning mõjub seda maagilisemalt.
Cole’i üleskasvamise loo taustal jookseb „Betoonkaubois“ kestvalt ka tallide lugu. Vaatajale antakse filmi esimesel kümnel minutil mõista, et Fletcheri tänava tallid on kinnisvaraarendajatele ja linnavalitsusele pigem pinnuks silmas. Vaataja aga mõistab, kui erilised ja olulised on need tallid sealsele kogukonnale. Need seovad Philadelphia kauboisid majanduslikult ja sotsiaalselt, aga ka kultuuri ja traditsiooni mõttes põlvkondlikus mõõtmes. Filmis suudetakse edukalt näidata nii meile kui Cole’ile hobusetalle, hobuseid ja kauboisid liimina, mis hoiab koos kogukonda.
„Betoonkauboi“ on film, millele vanusepiirang võib vägagi liiga teha. Suurepärane noortefilm pakub põnevust küll ka vanemale publikule, pinget ja mõtlemisainet kultuuri ja traditsiooni rollist noore mehe kasvamises. Suurepärane isa-poja film on võib-olla veider valik enne emadepäeva, kuid väärib soovitamist.
Täispikk animafilm „Mitchellid masinate vastu“ (The Mitchells vs. The Machines“, USA 2021, 113 min), režissöör Michael Rianda, stsenaristid Michael Rianda ja Jeff Rowe, helilooja Mark Mothersbaugh. Vaadatav Netflixis.
Ikka ja jälle saab aastalõpu kokkuvõtteid tehes lugeda aasta parimate filmide hulka ka mõne täispika animafilmi. Mullusest saagist julgen parimate hulka lugeda lausa kaks animafilmi – Pixari Oscari-võitja „Hing“ ja iirlaste tumefolkloori „Hundikskäijad“1 –, mis mõlemad loovad eri moel unikaalse ja fantaasiaküllase visuaalse maailma, kõnetades animatsiooni petlikult lihtsas vormis suuri teemasid. 2021 pole ses osas erandlik, sest esimene vääriline kandidaat aastalõputabelisse on end juba ilmutanud. Sony toodetud ja Netflixi levitatud „Mitchellid masinate vastu“ on hoogne, vaimukas ja intrigeeriv linateos. Filmi peategelaseks on pealtnäha võrdlemisi düsfunktsionaalne Mitchellide pere, kus rohkeid erimeelsusi väljendatakse häälekalt ja vaidlused ei lakka iial. Kui aga tehnohiiu PAL Robotics turule toodud intelligentsed robotid maailma üle võtavad, peavad just Mitchellid seljad kokku panema, et masinate mäss maha suruda. Animatsioonitehnikaid on maksimaalselt ära kasutatud selleks, et rääkida lihtsat ja üldinimlikku lugu perekonnast, erinevuste rikastavast mõjust ja laste vajadusest oma vanemate tunnustuse järele. Seda kõike väga moodsas, aga rohkem pehmes kui vürtsises tehnofoobia kastmes.
Visuaalne stiil
Mitmesuguste animatsioonitehnikate kasutamise all mõtlen ennekõike seda, et kogu film jookseb justkui kahel visuaalsel tasandil. Esimene on filmi aluseks olev 3D-arvutigraafika, millest on saanud põhimõtteliselt kogu suure animatööstuse standard, olgu siis filmiks kas „Lumekuninganna ja igavene talv“2 noorematele või Pixari toodang ka veidi vanematele vaatajatele. Selle peale on aga asetatud teine, tundeid ja meeleolusid väljendav ja visualiseeriv 2D-joonisfilmitehnikas kiht. Esiteks mõjub selline stiil väga metatasandiliselt, sest ühele kujuteldavale maailmale on projitseeritud teine kujuteldav maailm, mis selle esimese nende kahe võrdluses justkui teisest tõelisemaks muudab. Teiseks aga on see väga ajakohane kommentaar liitreaalsusele, mis oma esimestes lapsikutes vormides ennast juba avalikkusele ilmutab, aga millest võib saada tuleviku audiovisuaalse esteetika märgatav osa. Selle ehk ühte tuntumat väljendust, Instagrami kassi- ja muid loomanäo filtreid, kasutatakse siin filmis lausa otseselt ja nutikalt iroonilises kontekstis, justkui paistaks maailmalõpp välja märksa talutavam, kui seda vaadatakse läbi kassifiltri. Meie inimliigi hävingu lühikokkuvõte ühes mõjusas kujundis.
3D-arvutigraafikale, millest on saanud põhimõtteliselt kogu suure animatööstuse standard, on asetatud teine, tundeid ja meeleolusid väljendav ja visualiseeriv 2D-joonisfilmitehnikas kiht.
Neist kahest animatasandist moodustub keskmisest intensiivsem ja kirjum visuaalne virvarr, mis annab filmile väga hoogsa, mängulise mineku, aga „Mitchellid masinate vastu“ vilgub seetõttu keskmisest animafilmist isegi rohkem. Eks noorte ning laste visuaalse signaali vastuvõtuvõime on aastate jooksul tublisti arenenud ning tiktokilik killustatud hüplik infovoog on juba uus norm, kus narratiivsus on osalt asendatud hetkelise visuaalse rahuldusega, mis pidevalt vaheldub, ja kus korraga edastatav infoühik on järjest napim. „Mitchellid masinate vastu“ on enese sellele uuele visuaalsele mudelile kohandanud ja tulemuseks on midagi nii afektiivset ja teistsugust, et klassikaline Disney joonisfilmitoodang à la „Pocahontas“3 on justkui pärit eelmisest sajandist, mida ta tõepoolest ongi.
„Mitchellid masinate vastu“ on aga nutikam kui lihtsalt mingi illusoorne edvistamine moevoolu laineharjal. Lähtekoha sellise stiili kasutamiseks annavad peretütar Katie arvutis tehtud ja teadvusvoona toimivad koduvideolikud trash-lühifilmid nagu „Koer-ment 5“ (Dog Cop 5“) jpt, milles on kasutatud igasugust segatehnikat ja madalaeelarvelist camp-esteetikat. „Mitchellid masinate vastu“ võiski paberil oma kunstilise ülesande kohaselt olla planeeritud kui üks täispikk Katie film.
AI-paranoia
„Mitchellides masinate vastu“ on kaks teineteisega seotud peateemat. Üks neist on meie sõltuvus tehnoloogiast ja suutmatus või suutlikkus toime tulla masinate järjest suureneva osaga meie elus. „Mitchellid masinate vastu“ kõnetab oma pehmel ja koomilisel moel võimalikku sünget tulevikustsenaariumi, kus tehisintelligents võtab masstoodetud robotite kehastuses maailma üle kontrolli. Kui 1980ndatel olid robotid küll nunnud, aga tehisintelligents veel inimkauge, külmalt näovaba ja tehnitsistlik nagu „Terminaatori“4 Skynet, siis nüüd poeb meie ellu pehme ja ümarate nurkadega Apple’is disainitud ja naise nime kandev mahehäälne olend telefonis, ja seejärel juba reas järgmistes kodumasinates.
Siin filmis, nagu ka tihti varem, on tehisintelligentsi n-ö täidesaatvaks võimuks valitud robotid. Sellega pöördub film otseselt ka Isaac Asimovi pärandi poole, püüdes uue ajastu kontekstis mõtestada robotite hingeelu ja eetilisi tõekspidamisi. Asimovile leiame kaudse viite ka filmist „Mina, robot“5 tuttava identsete robotite vaikivana seisva faalanksi kujul kusagil vabriku laoruumis. „Mina, robot“ põhineb ju Asimovi samanimelisel lühijutukogumikul (1950). Teema on õhus, sest raamatu eestikeelne tõlge6 jõudis poelettidele vaid mõne päeva eest. Kinnitage turvavööd, sest tehnoloogiline singulaarsus on varsti kohal! Huvitaval moel suhtlevad siin omavahel levitaja Netflix ja levitatav „Mitchellid masinate vastu“. Netflixi valikust leiab ka mõtlemapaneva dokfilmi „Sotsiaalne dilemma“,7 milles esitatakse väide, et tehisintelligents on juba kohal ühismeediaplatvormide ja -kanalite algoritmide näol, mis kujundavad iga meie valikut ja need pole juba ammu enam meie valikud, vaid hoolikalt kalkuleeritud ja isikustatud lõksuseadmine tulevasele tarbijale, kes veel ei teagi, millist kaupa teda juba filmi vaatamise ajal alateadlikult ostma programmeeritakse. Ometi lõpeb ka see film Netflixi kuvatud üleskutsega hinnata filmi kas üles- või allapoole suunatud pöidlaga, et „saaksime sulle edaspidi pakkuda täpsemalt sinu maitsele sobivaid valikuid“. Ka filmis „Mitchellid masinate vastu“ on humoorikas-kriitiliselt näidatud inimnäolise tehnoloogia atraktiivsust. Netflix võlgneb suure osa oma edust ja heast mainest paljude arvates kõige tarbijasõbralikumale kasutajaliidesele ning suurandmete (big data) oskuslikule kasutamisele vaataja ootuste ja tahtmiste ära mõistatamisel. Huvitav, et tehisintelligentsi-paranoia pole veel folklooris sidunud pandeemiat masinate pealetungiga. Kui COVIDiga on taas tähelepanu alla tõusnud viiruste liikidevaheline levimine loomade ja inimeste vahel, siis kuidas on masinatega? Kui esimesi samme inimkeha ja 5G-arvutivõrkude ühendamisel võib ette kujutada, siis miks ei või juba homme hakata inimesed nakatuma arvutiviirustesse? Siin on mõtteainet nii mõnelegi eesti kosmeetikule. „Mitchellid masinate vastu“ on seetõttu intrigeerivalt kahepalgeline, kritiseerides ühest küljest antropomorfse tehnoloogia pealetungi, aga teisalt panustades sellesse oma äärmise meeldivusega ka ise. Võib-olla soojendame praegugi mõnd operatsioonisüsteemi oma rinnal?
Perekond
Tulevikupainele vastatakse siin aga filmi teise peateemaga, milleks on perekond. Konservatiivne vastus moodsale probleemile. Perekonda ennast on küll uue aja tuultes tuunitud veidi ajakohasemaks. Mitchellide pere tülitseb ja ei ole ühtset perekonnavaimu, neile vastandub naabrite Poseyde musterperekond, pakkudes veidi sarnast dünaamikat näiteks Simpsonitega, kus Flandersid etendavad justkui ideaalselt funktsioneerivat ja ühtset tuumikperet erinevalt Simpsonite kaootilisest leibkonnast, kus isegi kass ja koer ajavad oma asja. Raskete oludega silmitsi seistes leiavad ka nemad oma rütmi ja igaühe puudustest saavad eelised robotite maailmavallutusplaanide vastu.
Huvitavaim on siin minategelane Katie Mitchell (Abbi Anderson). Juba filmi alguses on võimalik näha 2D-tehnikas joonistatud emotsioonikihis vihjet Kati sisedilemmale, kui ta õhkab: „Olen end alati tundnud teistest erinevana“, ja taustaks joonistub vikerkaar. See päädib ühe julgema vihjega geiteemale animatsioonis üldse, kui ema küsib filmi lõpuosas Katielt: „Kas te käite (koolikaaslanna Jade’iga) ametlikult ja kas sa tood ta jõuludeks külla?“ Sellest minnakse väga sujuvalt üle – presenteeritakse seda elu täiesti tavalise osana, mis ongi õige –, aga mis ometi mõjub valitseva moraliseerimise foonil väga värskelt.
Ausalt öelda on justkui ujuva sooidentiteedi kehastuseks ka kaks kodustatud robotit, kes joonistavad endale huulepulgaga näod pähe ja kelle operetlikus nägelemises on vihje geistereotüübile: üks neist võtab omale „inimesenimeks“ Deborah, kuigi mõlemaid hääli on selgelt peale lugenud mees (Fred Armisen ja Beck Bennett). Kodurobotiduo toimetab justkui inimeste ja robotite maailma vahepeal, ühendades ja lähendades kaht vaenuleeri, püüdes vaatajale pakkuda ühekorraga mõlema perspektiivi. Ka nende liigimääratlus on ujuv.
Popkultuurikiht
Kahele animakihile lisaks on kogu filmile ühtlaselt asetatud popkultuuriviidete võrgustik, mis torkas siin üle pika aja jälle kõvasti silma. Suures osas ühismeediateemale pühendatud ja selles esteetikas kujundatud maailma sobib muidugi ideaalselt vihje, et kõik ongi kokku üks lõputu meem, mille mõistmiseks on vaja audiovisuaalkultuuri kõrgpädevust. Tsitaadid on väga varieeruvad: Hayao Miyazaki „Totorost“8 tuttavad piiksuvad tahmaplekielukad vudivad välja Mitchellide auto pragudest, iseloomustamaks seda, et auto on üks vana romu, Katie ühe filmi nimeks on aga tema kõõrdsilmse paksu mopsi järgi „Monchi. Hirm sööb hinge seest“, mis on ilmselge viide Rainer Werner Fassbinderi kunstfilmiklassikale „Ali. Hirm sööb hinge seest“.9 Simpsonite stiilis kahe pealtnäha võimatu maailma kõrvutamine loob väga tugeva koomilise efekti neile, kes vihje üles korjavad. Robotite lend maale on selge viide „Maailmade sõjale“,10 nende maandumispoos aga laenatud „Terminaatorist“. Popkultuurimeemide lõputu megamiks, mis tõestab taas, et uutmoodi vanu elemente kokku pannes saab uue terviku.
Alati on viiteks millelegi ka kaasatud osatäitjad. Teadjad teavad, millist rolli üks või teine näitleja oma loomingus etendab, ja see avab interpretatsioonivõimalusi uues, animafilmi kontekstis. Ennasttäis tech-guru Mark Bowman on Eric André, kes toob endaga kaasa mustanahalise Ameerika gross-out-huumori ja trollimistraditsiooni, naljaka valikuna kehastavad aga näiteks Mitchellide täiuslikke naabreid Poseysid laulja John Legend (Oscari võitja lauluga „Glory“ filmist „Selma“11) ja modell ning ühismeediategelane Chrissy Teigen, kes on ka päriselus paar. Parim näitlejavalik on aga võimu haaranud operatsioonisüsteemi Pal kehastav Olivia Colman – kibestunud, koomiline ja verejanuline tehisintelligent, kes manab silme ette pildi sellest, mis juhtub siis, kui ühel ontlikul koduperenaisel ükskord kops üle maksa läheb ja ta soovib kogu maailmale kätte maksta.
Meelelahutus omas keeles
Eraldi väärib märkimist, et film on saadaval ka eestikeelse dublaaži ja subtiitritega, s.t täidab vajaliku tühimiku lastekanalite enamasti lamedate sarjade ja ingliskeelsete animafilmide vahel. Kinoskäikude puudumise tõttu on juurdepääs eestikeelsetele animafilmidele katkendlik, nii et tasub film välja otsida, kuna ka Tiit Suka ja Merle Palmistega on „Mitchellid masinate vastu“ väga nauditav.
1 „Soul“, Peter Docter, 2020; „Wolfwalkers“, Tomm Moore, Ross Stewart, 2020.
2 „Frozen“, Chris Buck, Jennifer Lee, 2013.
3 „Pocahontas“, Mike Gabriel, Eric Goldberg, 1995.
4 „The Terminator“, James Cameron, 1984.
5 „I, Robot“, Alex Proyas, 2004.
6 Isaac Asimov. Mina, robot. Fantaasia, 2021.
7 „The Social Dilemma“, Jeff Orlowski, 2020.
8 „Tonari no Totoro“, Hayao Miyazaki, 1988.
9 „Angst essen Seele auf“, Rainer Werner Fassbinder, 1974.
Möödunud aasta oli hea lühiproosa-aasta. Üks raamatutest, mida kindlasti tahan soovitada, on eriti napp nii mahult kui ka vormilt – Aino Perviku miniatuurivormis mälestused. Mida lühemalt tuleb kirjutada, seda raskem kipub tavaliselt olema: iga sõna peab justkui mõjuma, millegi ütlemata jäämise hirm teeb tähemärgid aga liiga kaalukaks. Sellest hirmust on Pervik täiesti vaba. Tema lühikesed tekstid on igaüks omaette tilluke kristallpuhas kastetilk, millest sätendab vastu terviklik maailm. Eelmisel aastal ilmus ka Jan Kausi miniatuuride mõnede lisandustega kordustrükk, kogu nimega „Tallinna kaart“ (esmatrükk 2014). Mõlemas raamatus kirjeldatakse lühivormides keskkonna muutumist ja jäädvustatakse selle (aja)lugu. Pervikul on need paigad Tallinn ja Järvakandi ning killuke Karepat.
Lühivormide žanriküsimus on paeluv teema: laast, marginaal, miniatuur, novellett, autoritest näiteks Edgar Allan Poe, Juhani Aho, Friedebert Tuglas. Kord on selline lühivorm olnud mõne muu loometöö ääremärkus või kavatsus, millest hiljem võib kasvada välja midagi suuremat, teinekord aga just nimelt kinnipüütud mõtte essents, suletud vorm. Mõnel puhul võib ka küsida, kust jookseb õieti piir proosaluulega. Näiteks oli üks Perviku miniatuuridest, küll raamatust pisut erineva tekstipaigutusega, 2021. aasta Juhan Liivi luuleauhinna kandidaat.
Aino Pervik esitab miniatuuri, mis oli 2021. aasta Juhan Liivi luuleauhinna kandidaat ning algab sõnadega „Ukerdan oma laiade lamedate lapsesuuskadega“.
Ega Pervik olegi kunagi sõnadega liialdanud. Ka tema lastekirjandus on konkreetne ja selge, tõsiste probleemide käsitlemisele vaatamata aga kuidagi tuge pakkuv ja varustatud südamesse mineva huumoriga. Mälestusteraamat on minavormis: lugejale hästi tuttav autor on siin ise enamasti väga noor, Tallinna keskvangla ehk Patarei vangla ja Järvakandi velskri pisike tütar. Esineb ajahüppeid ka hilisemasse, paralleele, mis kas haakuvad mälupildiga või on need ehk äratanud. Raamat algab sellega, kuidas Rakveres 1932. aasta aprillis sündinud tüdruk kolib mõne aasta pärast sünnilinnast pealinna endise Kalaranna fordi kivikindlusse elama. 1930. aastate alguse Tallinn on veel troskade, varblaste, auruvedurite ja tilisevate trammidega merelinn. „Tormiga löövad lained vangla haigla akendesse“ (lk 11). Perviku mälestuskillud kõnelevad sellest, et laps võib mäletada ka väga tõsiseid ja väikesele olevusele esialgu arusaamatuid asju. Isegi rohkem: need äärmiselt piiritletud meenutused teevad mitmelgi korral hoopis teisest ajast pärit lugejale tajutavaks mingi n-ö suure ajalooga kokku käiva sündmuse. Näiteks on üpris raamatu algul kirjeldatud olukorda, millesse sattusid vangla töötajad Artur Sirgu põgenemisel Keskvanglast 1934. aastal. Laps on talletanud sellega seostuvad hetked esialgu nende sisust aru saamata, vanemate hirmude või vaikimise või sõnakatkete kaudu. Sekka on rõõmsaid mälestuspilte, mida võib-olla kogedki ainult lapsepõlves – kõige maitsvamaid Berliini pannkooke maailmas, peituse- ja kullimängu või lihavõtteks õide läinud lille puhast õnne. Võiks oletada, et vangla on isegi elukohana midagi sünget, ent seal on avar aed, ja lapse kindlustunde määrab miski hoopis muu, näiteks vanemate kohalolek.
Mitmed Perviku Tallinna-pildid on sellised, mis panevad fotodelt küll tuttava, aga olemuselt kuidagi hoopis teistsuguse sõjaeelse linna võrratult elama. Mõnikord on võrdluseks pakutud ajarändu: turuteekonnal ema korvisangas rippuv väike tüdruk on järgmises mälupildis neljateistaastane piiga, kes on Järvakandist klaasitehase veoauto kastis sõjarusudes Tallinna õppima sõitnud. Järgmises ajapildis on ta juba noor ema, kelle laps mängib seal, kus kunagi oli olnud turg. Lõpuks jõuab mälestuste kirjutaja tänapäeva, seisab sealsamas väljakul, ikka üle õla ajas tagasi kiigates. Linn aina muutub, kiht kasvab kihi peale, mõnikord tõstetakse vaid detaile ümber, aga pilt saab teine.
Raamatu Järvakandi on juba natuke suurema tüdruku lapsepõlvemaa: sinna kolis perekond enne tütre kooliminekut. Siinkohal on intrigeeriv, kuidas miniatuurides põimub esiteks ehedat lapsekogemust ja teiseks teadmist, mis ühtpidi ei ole lapsepärane, ent peab siiski pärinema toonasest ajast, lihtsalt võib-olla täiskasvanu suust – näiteks kirjeldus klaasitehase otsekui omaette vürstiriigi hierarhiast. Mälestuste veetilk muhedas kõverpeeglis. Sekka pakuvad mälestused lapsepõlvesuvede Karepa avarust, ja niisamuti põimub sellesse lasteraamatute võlumaailma. Juurdlesin nii mõnigi kord autori vaatepunkti üle: ühtpidi – kuidas ma mäletan end lapsena, teistpidi seesama last mitte kunagi alahindav suhtumine, mis on omane Perviku lasteraamatutele – väike inimene on niisama tõsiseltvõetav kui suur.
Seitsmeaastane minategelane läks kooli siis, kui algas Teine maailmasõda. Augustikuud 1939 mäletab ta nõnda (lk 52):
Ema tuleb aiast, käes valged floksid. Ta seab need vaasi. Floksid lõhnavad. Mõni hetk jääb väga selgelt meelde kogu eluks: värvid, varjud, lõhnad. Õnnelik tunne.
Võib-olla jäävad sellised hetked meelde ikkagi millegi järgneva kontrastina. Tõnu Õnnepalu kirjeldab proosaluuletuses „1. sept. 1986“ meenutuste kuulamist maailmasõja alguse kohta –see on samuti esitatud vastandusena.* Perviku raamatus hakkab maailm septembrist 1939 mälestuskildudes muutuma justkui kitsamaks, sest järjest aset leidvad sündmused mõjutavad paratamatult igaüht. Kõik on äkki siinsamas: Poola, Soome, Tšehhoslovakkia. Vahepeal jääb kitsus siiski tagaplaanile, eriti kui last miski üleni haarab, olgu värvipliiatsite karp, metsade rahu, koolivaheaeg või tantsuõhtu. Siis on kitsad seinad järsku tagasi: sõbratar sõidab igaveseks ära, rindejoon kaevub läbi kodumaja tagant, mälestuskillu pind keerdub irdu, nagu puhuks klaasmulli – Järvakandi klaasist.
Kuidagi jääb üle raamatu kajama see, et Perviku isa, Brest-Litovskis ja Tartus õppinud endine tsaariarmee sõjaväevelsker, Vabadussõja soomusronglane, aitab oma kutseoskustega kõiki, olenemata poolest või rindejoonest. Aimub seda, kui kindel tunne on sel lapsel olnud kodu ja mõlema vanemaga, kes näivad mulle lugedes väga erinevad, ent kuidagi väga hästi kokku kõlanud inimesed. Ja kuidas läks ikkagi õnneks, et seda peret noil ajul miski säästis? Seegi pinge on raamatus sees.
Lõpetuseks tahan aga kirjutada hoopis raamatu sissejuhatusest, mille pealkiri on „2020“ ehk avaldamise aasta. Autor küsib algatuseks, kuidas kirjutada ängist või mismoodi aidata möödunud aegu mõista neil, kes ei ole neid läbi elanud ega pidanud langetama valikuid, mis võib-olla ei olnudki nii väga valikud, vaid lihtsalt püüe ellu jääda. Mõnes mõttes ei saagi kindel olla, et mõista on võimalik. Kogen seda ise mõnikord – ise ju samuti ängi vaid tekstidest aimata katsuva ja pimedas kobavana – Tuglase muuseumi töötajana: kuidas selgitada külastajatele – vahel seejuures üldse mitte noortele –, et kõik ei saanud kogu aeg vabaduse eest võidelda, ei saanud kas või ilmselt lihtsalt ära öelda ametipostidest, kuhu määrati. Tjah, et maailm ei ole nii lihtne, kui näib, alati ei ole võimalik mingist olukorrast põgeneda – vahel ka hoopis lihtsamaist kui ajaloo keerdkäigud. Toona õpiti „võimalikult väheste vigastustega elama“, ütleb Pervik (lk 7). Minu lapsepõlves ütles ema paljude sugulaste kohta samamoodi, nagu seisab siin raamatus: „nad viidi ära“ (lk 81). Süütu sõnaühend, mis sisaldab näiteks küüdirongi, vagunis surnud imikuid, inimeste muutumist fotodel paari lühikese aastaga tundmatuseni. Aino Pervik on pühendanud oma raamatu emale ja isale. Mulle meenutavad mälestuskillud unejutte, mida ema rääkis mulle mõnikord lugemise asemel – „räägi, kui sa väike olid“ – ja kus 1950. aastate äng vaheldub lapse vaimustusega mõne haarava elamuse üle, samamoodi nagu Pervikul. Teine serv on mälestustel ju ka alati olemas: sõja ajal õitsevad ju samuti lilled, ka kurval ajal lahvatab rõõm … Perviku tekstid mõjuvad kuidagi eriti elusalt, need on haprad ja tõsised – hoiaks nagu pihus laulurästa helesinist muna.
Siin peitubki vist vastus mõistmise küsimusele: kui ei oleks selliseid mälestuskilde, siis mõistaksime veel hoopis vähem. „Miniatuurid mälupõhjast“ on haruldane võimalus vaadata korraks päevadesse, mis on möödas, inimeste ellu, kuigi mõnd neist raamatus kujutatuist kohtas laps vaid vilksamisi, hoonetesse, mis võivad küll alles olla, ent on nüüd sootuks teistsugused. Oma lühiduses ja selguses tahavad need võib-olla ka öelda, mis on üldse väärt mäletamist ja kirjapanekut – veetilgaks kristalliseerimist.
Kuulasin hiljaaegu üle Ben Okri mõne aasta eest Šveitsis LeRosey instituudis peetud ettekande „Meie salajased lood“.1 2014. aasta kevadel Tartu ülikooliski esinenud mainekas kirjanik räägib seal, millist rolli mängivad meie elus narratiivid ning et meie kõigi elu, nii individuaalset kui ka kollektiivset, juhivad kaks suurt lugu. Esimene on meie avalik lugu, mis ilmutab end selles, kuidas esitleme end teistele, millise kuvandi endast loome. Teine, meie salajane või sisemine, nähtamatu lugu sisaldab seevastu tõelust, mida oma privaatsel hetkel kehastame, seda, millised on meie sisimad unistused ja motiivid. See lugu avaldub muu hulgas kriisiolukorras, kui teeselda pole võimalik. Oma salaloost ei pruugita olla iga kord isegi teadlikud, sest sotsiaalne keskkond ärgitab meid elama oma avalikul poolel, mõtlema pigem sellele, kuidas teistele välja paistame, kui sellele, millised on meie sisimad soovid ja taotlused. Ometigi on üks Ben Okri ettekande keskseid teese, et lugu, millega samastume, „mõjutab sügavuti meie reaalsust ja õigupoolest muudab meie reaalsust“.
Tema jutt ajendas mind mõtlema narratiivsusest ka kestva koroonapandeemiaga seoses: jäin mõtlema, kas ja kuidas on üks või teine haiguspuhangu narratiiv mõjutanud ühiskonna enesetaju ja väärtushinnanguid. Küsisin endalt, milliseid narratiive on pandeemia ajal kasutatud ning kuidas need on ajas muutunud. Ning sedagi, mida on senistest narratiividest õppida, et saavutada kooskõla pandeemia avaliku ja sisemise loo vahel – nende tasakaal on Okri hinnangul meie potentsiaali teostumiseks vääramatu kaaluga. Siinkohal peegeldan mõningaid perspektiive, mis mulle säärases analüüsis avaldusid.
Nii uskumatu kui see ka praegu ei tundu, oli Eestis koroonapandeemia esimene avalik narratiiv selline, et tegu pole millegi eriliselt ohtlikuga ja paanikaks pole põhjust. Mäletan eredalt terviseameti pressikonverentsi läinud aasta 6. märtsil, kui ameti tollane erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai kinnitas: „Tegu ei ole eriliselt ohtliku haigusega, rahva tervist kahjustava haigusega.“2 Ometigi kuulutati vaid napilt nädala pärast Eestis välja eriolukord: suleti koolid, kaubanduskeskused ja vaba aja asutused. Tekkis narratiiv, mille kohaselt ei sobi pandeemia aeg üritusteks ja kooskäimiseks ning meie kõigi hüve nimel tuleb üksteisest lahus olla. Sealtpeale on pandeemia narratiiv läbinud veel mitmeid muutusi, sealhulgas üheksa kuu eest kuuldud võimu lubadus mitte kehtestada riigis maskikandmise kohustust3 ning kolm kuud hiljem antud voli inimest trahvida, kui too näomaski ei kanna.4 Läinud sügisest on valdavaks avalikuks narratiiviks saanud aga meid kõikjal ümbritsev oht ning viimastel kuudel ka vaktsiini käsitlemine ainsa päästva õlekõrrena. (Viimasega on kaasnenud ka narratiiv vaktsiini vääramatust tõhususest ning raskemate kõrvaltoimete kirjutamisest kokkusattumuste arvele.5) Päris viimaseks lisanduseks on narratiiv jõuvõtete kohasusest ja vajalikkusest jätkuva pandeemia tingimustes.
Olulisi alusnarratiive on valitseva käsitluse juures siiski veel. Esimene puudutab humaansust kui tänapäeva ühiskonna baasprintsiipi ning seeläbi ka vajadust turvata inimelu iga välditava ohu eest. (Sama suhtumisega kaasneb arusaam kõige muu teisejärgulisusest ähvardava terviseohu ees.) Teine suur narratiiv on aga teaduslikkuse argument kui kõigi langetatud otsuste alus ja mõõdupuu.
Narratiiv inimese tervise ülimuslikkusest jätab õhku küsimuse, miks pole kogu pandeemia-aasta jooksul kuuldud pöördumist, mis tähtsustanuks inimese võimalusi ise oma immuunsust tugevdada, et vähendada nakkushaiguste, sh koroona põdemise riski.
Ometigi on nende, pealtnäha justkui adekvaatsete narratiivide juures ka suuremaid ja väiksemaid küsitavusi, vastuolusid nende avaliku ja n-ö pinnaaluse loogika või tõeluse vahel. Nii võib näiteks tõdeda, et püstitamaks eesmärki päästa inimeste elu tuleks esmalt määratleda, mis on elu – on see lihtsalt elusolemine või tähendab see ka midagi muud? Või kuidas õieti mõõta päästetud eluaastaid, kui on reaalne võimalus, et praegu koroonasurmast päästetud aeg on võetud lõivuks stressi või majandusraskuste tõttu tulevikus lühenevalt elult? Meditsiinitöötajate ennastsalgav pingutus haiglates on kahtlemata imetlusväärne, aga elu ja tervise päästmist ei saa vaadata eraldi laste ja noorte hulgas sagenenud depressioonist ja suitsidaalsusest6 või sportimis- ja loomevõimaluste drastilisest ahenemisest ning viimase pikaajalisest mõjust. On ju Maailma Tervishoiuorganisatsioongi (WHO) määratlenud oma konstitutsioonis tervise kui „üldise füüsilise, mentaalse ja sotsiaalse heaolu seisundi, mitte pelgalt haiguste või kehalise põduruse puudumise“.7 Kas pole siis avalik ja poliitiline tõrksus eeltoodud teemasid põhjalikumalt hinnata mitte märk meie ajastut üldiselt vaevavast lühinägelikkusest, mis jätab raskemad dilemmad sageli ebamäärase tuleviku või järgmise valitsuse vastata?
Globaalses pildis on humaansuse argumendi juures küsitavusi veel. Kõnekaim on WHO statistika, mille kohaselt sureb maailmas igal aastal õhusaaste tõttu umbes seitse miljonit inimest ning üheksa inimest kümnest hingab iga päev õhku, mille saastemäär ületab organisatsioonis kinnitatud ohutu maksimumi.8 Säärane surmajuhtude arv ületab siiani koroonasse surnute koguarvu rohkem kui kahekordselt. Ometigi ei ole probleemi ohjeldamiseks ette võetud midagi ligilähedaseltki sama drastilist. Jääb vägisi mulje, et on surmajuhte, millega oleme justkui leppinud ega pea vajalikuks rääkida humaansuse puudumisest, isegi kui need on niisama palju välditavad (või vähemasti leevendatavad) kui mõned teised. Pealegi võib oletada ka seost suurema õhusaaste ja koroonasse suremise tõenäosuse vahel.9 Tekib küsimus, kas meie kõikehõlmava humaansuse avalik narratiiv pole otsapidi üksnes soovpilt, see, kuidas tahaksime enestele välja paista, mitte aga see, millised päriselt oleme.
Narratiiv inimese tervise ülimuslikkusest muude kaalutluste ees jätab aga õhku küsimuse, miks pole kogu pandeemia-aasta jooksul Eestis õieti ühegi otsuselangetaja ega arvamusliidri suust kuuldud pöördumist, mis tähtsustanuks inimese võimalusi ise oma immuunsust tugevdada, et vähendada nakkushaiguste, sh koroona põdemise riski. Kõrvale on jäänud ka vääriline käsitlus haigust raskendavatest teguritest nagu ülekaalulisus10 või üleküllane stress.11 Väga vähe on avalikult juttu olnud ravimitest, mida mõnedes riikides on edukalt kasutatud.12 Pigem on meile esitletud narratiivi haigusest, mille põdemise tõsised tagajärjed on ettearvamatud ning mis võib osutuda fataalseks igaühele – ning abist, mis saab tulla vaid väljastpoolt. Ometigi kinnitab statistika koroonasse suremise väga tugevat seost inimese vanuse ja eelsoodumusega.13
See toobki mu valitud strateegiate teaduslikkuse narratiivi juurde. Paraku on siingi olulisi vastukäivusi pandeemia avaliku ja sisemise loo vahel. Esimene ja ehk ilmseim seisneb selles, et lämmatava meediaülekaaluga esitatud kuvandile vaatamata pole maailma teadlaste hulgas tegelikult üht ja ainukest tõepärast arusaama koroonapandeemiast. Ilmekaim (kuigi mitte ainus) näide on siinkohal Great Barringtoni nime kandev deklaratsioon,14 millele on alla kirjutanud kümned tuhanded teadlased ja meedikud üle maailma, nende hulgas maailma tippülikoolide Harvardi, Oxfordi jt professorid. Seal soovitatud strateegia erineb kardinaalselt sellest, mida enamik maailma riike, sh Eesti seni on rakendanud, ning pole ühtegi argumenti, miks peaks deklaratsioonile alla kirjutanud mainekate teadlaste lähenemine olema vähem pädev kui nende oma, keda seni on järgitud.
Pigem vastupidi: mitmetes punktides näib, et just seni kalevi alla lükatud teadlased on need, kes on varasemale teadustraditsioonile truuks jäänud ,nii selles, mis puudutab andmete statistilist analüüsi, ühiskonna sulgemist ja vaktsineerimiskavu kui ka testide täpsust ja adekvaatsust. Nende keskne ettepanek on kaitsta riskigruppe, selmet sulgeda kogu ühiskond. Seesugust strateegiat on maailmas seni järgitud ja soovitatud kõigi epideemiate puhul. Ja ometigi oleme jõudnud olukorda, kus avalikus narratiivis ei piisa teadusliku seisukohana kvalifitseerumiseks enam teaduslikel meetoditel põhinevast analüüsist ega ka teadlase renomeest, vaid lisandunud on ka poliitiline mõõde. Avalikust narratiivist kõrvale kalduvaga puudub sisuline dialoog ja teadusele muidu nii iseloomulik avatud debatt on asendunud sundvaikusega.
Teaduslikkuse seisukohalt võib küsitavusi täheldada ka üksikute strateegiate puhul, alustades Eestis nõutavast kahemeetrisest vahest, millest Saksamaal on saanud poolteist ja Itaalias üks meeter. Ka WHO räägib oma jaanuarikuises aruandes, et inimestel tuleb hoida omavahel meeter vahet, kuigi juhtiv teadusajakiri Lancet on äsja avaldanud käsitluse, kus on esitatud argumendid SARS-CoV-2 aerosoolina leviku tõenduseks.15 Viimase valguses on kogu vahehoidmine ja ka maskikandmine avalikus ruumis sisuliselt tähtsusetu, kaalukeeleks saab hoopis ruumide õhutamine. Näomaski kohta on WHO varemgi nentinud, et nende efektiivsus koroonaviiruse leviku tõkestajana avalikus ruumis on „piiratud ja ebaühtlane“, ning osutanud üheksale laiemale uuringule, kus on jõutud järeldusele, et nakatumismääras pole seni tuvastatud märgatavat erisust maskikandjate ja nende vahel, kes seda ei kanna.16 See näib samuti kinnitavat viiruse aerosoolina levikut, s.t peenemate osakestena, mida mask kinni ei püüa.
Narratiivsusele võib koroonapandeemiaga seoses ometigi läheneda ka hoopis teisest küljest: mitte vaadata seda narratiivi, mille oleme ise pandeemiale omistanud, vaid küsida, mida jutustab koroonapuhang meile meie eneste kohta. Kui pandeemia läinud aasta varakevadel maailmas puhkes, nägin kehtestunud üleüldises isolatsioonis meeldetuletust, et oleme inimkonnana minetamas oskust iseeneses rahuldust leida. On ju tõsi, et päevast päeva elatakse ülestimuleerituse keskkonnas, erutajate ja ärritajate pidevas ülekülluses, ning kiputakse unustama, kuidas innustuda ja küllastuda iseenesest. Sunnitud isolatsioon seadis meid selle seigaga silmitsi – või nii mulle tundus. Mõtlesin sellelegi, kas pole koroona pandeemiline levik mitte näide, et oleme tänapäeva maailmas kõik omavahel lõppkokkuvõttes tihedalt seotud: see, mis leiab aset planeedi ühes punktis, mõjutab varem või hiljem kogu planeeti. Seesugune vaatenurk paistis mulle ühtaegu osutusena nüüdisaja maailmapildi fragmentaarsusele. Käsitleme ju teaduseski elu nähtusi enamasti lahus seisvate distsipliinide kaudu, elame justkui eeldades, et ühe valdkonna tõed ei puuduta teisi. Holistiline ehk kogu tervikut haarav pilt jääb niiviisi saavutamata, olgugi et vajadusest selle järele on kõneldud ammu, nt kvantfüüsik David Bohmi teadustöödes 1980. aastatel jm.17
Kõnekas on ka pandeemia sotsiosemiootiline perspektiiv, pilt, mis avaneb, kui vaadelda rakendatud meetmeid, sh maskikandmist või üksteisega vahe hoidmist, mitte niivõrd strateegiate kui sotsiaalsete sümbolitena (ehk isegi laiema suundumuse või hoiaku sümptomitena). See annab alust küsida, kas meie ühiskonnas pole ehk niigi tavaks oma tegelikku palet avalikkuse eest varjata. Säärane sotsiaalne eeldus on ehk niigi toiminud? Kas ei või olla, et olime niigi juba teineteisest tegelikult eraldunud, hingelised üksiklased rahvamassis – ja mis siis, kui just see on see, kuhu tänapäevane ühiskond ja ideoloogia meid suunavad? Isolatsioon ei ole sel juhul mitte pandeemia loome, vaid pigem selle osundus. Piirates meie vahetut kokkupuudet, on see pannud meid veel enam sõltuma avalikust narratiivist. Mis siis, kui hoopis see on meid räsiv nähtamatu haigus?
Säärast analüüsi sammukese edasi viies võiks ka väita, et senine ideoloogia ei saa lahendada kriisi, mille tekkimisele see ise on kaasa aidanud. Endiselt tundub mulle, et püüame lahendada probleemi, ilma et sooviksime muuta oma maailmakäsitlust. Holistilisest perspektiivist on see aga möödapääsmatult tulutu püüdlus. Nii või teisiti on vaja pilku, mis ei piirdu ühe kategooria või valdkonnaga, ning just siin näib lasuvat erinevate pandeemianarratiivide põrkumispunkt – konflikt on maailmavaateline.
Naasen lõpetuseks loo algusse. Ben Okri nägemus näib igati pädevat ka pandeemia kontekstis: valitud avalik narratiiv mõjutab otseselt seda, kuidas ühiskonnas ümbritsevat reaalsust tajutakse, ning sellest narratiivist tulenevate strateegiate ja nõuete kaudu mõjutab see ka reaalsust ennast. Usun, et meil oleks viimane aeg teadvustada avaliku narratiivi olemasolu ning teha selles korrektuurid, nii et tõde ei määraks mitte enam see valitud narratiiv, vaid mitmekülgne ja terviklik arusaam kättejõudnud olukorrast. Igaühele peab seejuures jääma õigus omaenda tõeks või looks, kuniks pandeemia sisemine lugu selle kõigist erinevaist tegureist meile selgineb. Kui juhtub vastupidine ja võim asub üha rangemalt kehtestama üheainsa narratiivi nõuet – selle kaalukeeled on seejuures avalikkusele teadmata –, võib karta ideoloogilist sõda, kus ohvreid enam ei valita. Osa teadust ja kultuuri on sunnitud taganema sisepagulusse, misläbi riik kaotab osa inimeste silmis igasuguse väärtuse ja tähenduse.
Elav, rõõmus ja vallatu roheline keeles, meeles ja sümboolikas
MARI UUSKÜLA
Kevad on käes. Põhjamaal oodatakse seda eriti, sest siis tärkab meie ümber palju värve, millest kõige domineerivam on roheline. Kuidas roheline meile mõjub ja miks me seda aega nii väga ootame? Mida hõlmab endas rohelise mõiste ja kuidas on arenenud sõna „roheline“? Kuidas tähistatakse rohelist teistes keeltes ja milliste kultuuriliste sümbolitega rohelist seostatakse?
Roheline värvus
Füüsikaliselt on paika pandud, et roheline on valguse nähtavast osast see väike killuke, mida näeme lainepikkusel 520–570 nanomeetrit. Inimsilm on kõige tundlikum just selle värvuse suhtes ning seepärast on kerge eristada ka rohelise varjundeid. Värvusi aitavad tajuda kepikesed ja kolvikesed, mis asuvad meie silmas – valguse intensiivsusele on tundlikud kolvikesed, värvusi ennast tajuvad kolme liiki kolvikesed, mida kombineeritakse sarnaselt värviteleviisori põhimõtetega (kuid säästan lugejat ja ega ma ole ka ise kuigi hästi inseneriteaduses kodus). Silmadest üksi nägemiseks ei piisa – vaja on ka aju, mis meie rakkudesse tuleva signaali õigesti dekodeerib ja annab käskluse midagi roheliselt tunnetada. Nii näemegi rohelist värvust. Seda muidugi juhul, kui oleme sündinud nn normaalvärvinägemisega, aga meie keskel on ka inimesi, kelle silma ehitus on teistsugune ning see tingib ka nende teistsuguse värvinägemisvõime.1
Inimesed ja loomaliigid näevad värve erinevalt, kuigi silm ise on evolutsiooniliselt vana ja eri liikidel ka sarnase välimusega elund. Siiski erineb inimese värvinägemise võime mao, ämbliku, kakulise, kassi või koera omast. Näiteks ei tasu koertele osta punast palli, sest koer ei ole võimeline punast eristama, kuna koera silmas on vaid kahte tüüpi kolvikesi. Lisaks ei näe koerad ka rohelist värvust. Mingem siis tagasi inimese värvitaju ning edasi keele ja meele juurde.
Värvinimede keelelisest evolutsioonist
Keel on see imeline vahend, mis võimaldab meil oma mõtteid ja tundeid teistele teatavaks teha ja edasi anda. Keel on midagi enamat kui kommunikatsioonivahend, sest on ju loomadelgi omad kommunikatsioonisüsteemid, millest teised loomad ning isegi inimesed aru saavad. Keelenüanssidesse tasub alati süveneda ja nende peale mõelda. Keel on meile abiks tajukogemuse väljendamisel, sest igaühel meist on pisut erinev elukogemus, kuid keel annab meile võimaluse nähtustest ühtemoodi rääkida. Just aegade jooksul välja kujunenud inimkommunikatsioon ja keele areng teevad võimalikuks oma mõtete väljendamise siin ja praegu, ja ka neile, kes elavad meist nii ruumilises kui ka ajalises mõttes kaugel.
2021. aasta kevadsemestril kogusid Tallinna ülikooli erialasid lõimiva uuenduse õppeaine projekti „Mis värvi on armastus?“ (juhendajad Mari Uusküla ja Merilyn Meristo) tudengid värvisõnade assotsiatsioone kokku 248 eesti keelt emakeelena kõnelevalt inimeselt. Värvisõnale roheline antud vastused: mida suurem on kiri, seda rohkem inimesi seda seost nimetas.
Üheks heaks näiteks on rahvalaulude keel, milles leidub palju kujundeid: keel, mida räägiti väga ammu, kuid mille oleme tänapäeva keelde päranduseks saanud. Keel on elav ja hingav organism, mis muutub ajas ja ruumis, kuid keeles kujunevad ajapikku välja ka oma harjumused ja tavad. Nii oleme eesti keeles harjunud muru, lehti ja puid kirjeldama sõnaga „roheline“. Mõnes teises keeles võib aga rohelise sõna hoopiski puududa. Näiteks võib tuua keeli, kus puudub eristus rohelise ja sinise vahel, aga ka musta, rohelise ja sinise vahel ning lisaks on keeli, milles ühe sõnaga tähistatakse nii kollast, rohelist kui ka sinist.
Brent Berlini ja Paul Kay 1969. aastal avaldatud põhivärvinimetuste evolutsiooniskeemi järgi hakatakse keeltes rohelist eristama alles pärast seda, kui keeles on olemas sõnad musta, valge ja punase jaoks. Sel ajajärgul võib keeles olla veel nn liitkategooriaid. Seega ei pruugi roheline tähistada vaid meile tuntud rohelist värvust, vaid võib endas sisaldada nii musti, siniseid kui ka kollaseid toone – kõik sõltub konkreetse keele värvisüsteemi arengust.2 Kuidas see võimalik on? Selgituseks mõned näited, mida võib leida wals.info keeletüpoloogia kaartidelt, kust näeme, et Tšaadis kõneldavas lele keeles või Brasiilias kõneldavas karajá keeles ongi kasutusel liitkategooria kollane-roheline-sinine, samal ajal leidub keeli, kus üks värvinimetus tähistab liitkategooriat must-sinine-roheline, näiteks Paapua Uus-Guineas kõneldavates tifali, kwerka või folopa keeles, samuti Ghanas ja Elevandiluurannikul kõneldavates Aafrika keeltes.3
Alles XX sajandil on hakatud sinisel ja rohelisel keeleliselt vahet tegema ka jaapani ja kõmri keeles. Seega tehakse jaapani keeles tänapäeval vahet ao ’sinine’ ja midori ’roheline’ vahel ning kõmri keeles eristatakse värvikategooriat gwyrdd ’roheline’ kategooriast glas ’sinine’. Kuna klassikalises kõmri keeles tähistas gwyrdd kõige erksamat osa rohelisest ning glas hõlmas nii ülejäänud rohelise kui ka kogu sinise ning osa hallist, on keeleteadlastele huvitav see, et tänapäeva kõmri keele roheline on saadud gwyrdd’i laienemise ning glas’i kategooria kitsenemise teel. Sellised keelemuutused leiavad aset pika aja jooksul, kui piisav hulk inimesi hakkab mingit sõna kasutama mingis konkreetses muutunud tähenduses. Selliseid n-ö laiemaid värvikategooriaid leiame ka klassikalisest ladina keelest, mida värviuurija peab hästi tundma, et ühest keelest teise tõlkida. Ka meie sugulaskeeles ungari keeles tähistas värvisõna kék ’sinine’ nii rohelist, sinist kui ka halli või sinakashalli värvust (nt väljendis kék ló ’sinine hobune’ tähenduses ’hiirjas hobune’, vrd türgi gök at). On põhjust arvata, et ungari keelde laenati sõnatüvi kék turgi keeltest koos tähendusega – seegi tähelepanek ilmestab veel kord keele muutumise fenomeni.4
Sinirohelisega on ka vastupidiseid juhtumeid ning neid ei tule otsida kaugelt, võime jääda geograafiliselt Euroopa piiresse. Sinirohelise olemasolu keeltes ei ole üldsegi nii haruldane nähtus. Ka itaalia keeles, milles on tänapäeval kasutusel vähemalt kolm sinise kategooriat blu, azzurro ja celeste (kategooriaga tähistame eristust suurte värvierinevuste vahel nagu eesti lilla ja roosa või kollane ja oranž), toimus sinise jaotumine eraldi kategooriaks alles hiljuti. XX sajandi alguses välja antud itaalia keele murdekaartidelt puuduvad kaardid nii blu kui ka azzurro ja celeste kohta ning sinised leiame kaardi verde ’roheline’ alt. Seega on põhjust arvata, et erinevalt ungari keelest toimus siin vastupidine areng: esmalt oli olemas roheline, seejärel sai eraldi kategooriaks sinine, mis ühtib täpselt Berlini ja Kay evolutsioonilise värvide keelde tulemise järjekorraga – kui keeles on värvinimetus sinine, peavad selles keeles olema ka nimetused must, valge, punane, kollane ja roheline.
Korpuste põhjal on eesti keeles kõige sagedasemad värvinimetused must, valge, punane ja roheline. Rohelisel on muidugi mitu tähendust, mis suurendab tekstides rohelise esinemissagedust. Eesti keeles on sinine ja roheline eri värvid, kuigi piir nende vahel on hägune ja tegelikkuses on raske määrata, millal saab sinakasrohelisest roheline või rohekassinisest sinine. Sageli ongi piiri tõmbamine rohelise ja sinise vahel raske ja meelevaldne tegevus. Uurimistöö käigus on paljud paarid kõnelnud juhtumitest, et kui nad palusid abikaasal või elukaaslasel tuua neile sinist värvi riideeseme, siis see, mille nad lõpuks said, oli roheline, või vastupidi. Eesti keele kõnelejate piiri sinise ja rohelise vahel ei olegi katseliselt kindlaks tehtud. Samal ajal on eesti keeles rohkelt võimalusi sinirohelisest rääkimiseks: smaragd, türkiis, türkiissinine või türkiisroheline on vaid mõned näited, mis aina enam keeles juurduvad. Viimased uurimused inglise keele kohta on näidanud, et brittidel on enam levinud sinirohelise värvi jaoks kasutusel turquoise, kuid ameeriklastel teal – jällegi põhjust vaielda, kumb murre on parem, kuigi soovitan seda mitte teha. Murded ongi oma olemuselt erinevad.
Roheline keeles ja meeles
Omaenda aastatepikkuse psühholingvistilise uurimistöö põhjal võin öelda, et roheline on see värvinimi, mis meenub peaaegu kõigile, kellel olen palunud nimetada nii palju värve, kui ta teab. Tavaliselt on sellises katses värvisõnadel kindel järjekord: paljud alustavad oma loetelu sõnadega punane, sinine, kollane, roheline, teised jällegi sinine, punane, kollane, roheline. Seejärel nimetatakse sageli musta ja valget ning alles seejärel pruuni, halli, roosat, lillat ja oranži, millele järgnevad mitmed liitsõnad ja seguvärvid. Selline järjekord pole omane mitte ainult eesti keelele, vaid seda esineb mitmes Euroopa keeles (soome, ungari, tšehhi, itaalia, vene, läti, leedu jm), millest ma andmeid olen kogunud. Eesti rohelise vasted on teistes keeltes järgmised: soome vihreä, ungari zöld, inglise green, saksa grün, vene зелёный, itaalia, hispaania ja portugali verde, prantsuse vert, türgi yesil, läti zaļā, leedu žalia, poola zielony, tšehhi zelená ja ladina viridis (sõnatüve tähendusest on saadud veel vis – ’jõud’ ja vir – ’mees, (inimene)’).
Lääne kultuurides on rohelist peetud eelkõige kevade sümboliks, kuna tärkav muru ja puhkevad pungad meenutavad meile taassündi, elu, viljakust, noorust ja kasvamist.
Nagu loetelus kasutatud tüvede hulk eri keeltes näitab, on rohelise sõnal mitu päritolu. Piirdun siinkohal mõne üksiku sõnapäritolu selgitamisega ja jätan põhjalikumad märkused etümoloogidele mõnes teises kirjutises. Eesti roheline tuleb sõnast „rohi“muru tähenduses, kuigi paljude meie sugulasrahvaste keeltes, nt soome keeles, kasutatakse rohelise ehk vihreä jaoks vana soome-ugri tüve *wiša ’kibe’, ’mürk’, ’sapine’, mis on olemas ka eesti keeles sõna „viha“ ’sapp, sapine’ kujul. Ungari zöld’ipäritolu on täpselt teadmata, kuid on põhjust arvata, et see võib olla laenatud indoeuroopa keelte iraani harust osseedi keelest, kus zäldä tähistas madalat murutüüpi. Ka ungari zöld on ilmselt algselt tähendanud muru, selleks leiame paralleele ungari lähisugulaskeeles mansi keeles. Vanainglise keelde laenati sõnatüvi grēne (omadussõna), grēnian (tegusõna) germaani keeltest, kus see tähistas kasvamist, õitsemist ja viljakust. Romaani keeltes on sõnatüve verde päritolu teadmata, kuid on kindel, et seda kasutati just muru, puude ja lehtede värvi kirjeldamiseks. Hoolimata eri keeltes kasutatavatest sõnatüvedest võib kindlalt väita, et roheline on muru värv, mis on seotud kasvamise ja viljakusega.
Kuigi rohelisel on keeltes ühesugune tähendus, ei ole eri keelte kõnelejad üksmeelel selles osas, milline on prototüübiteooriast lähtuvalt rohelise parim näide ehk nii-öelda kõige rohelisem roheline. Prototüübi teooria rajajaks peetakse Ameerika psühholoogi Eleanor Roschi, kes leidis oma uurimistööle tuginedes, et mõned linnud on paremad lindude esindajad (värvulised) kui teised (pingviin, jaanalind) ning mõned mööbliesemed on rahvakeeles rohkem mööbel (laud, tool, diivan) kui teised (vaip, lauatelefon). Olen uurinud värvinimede paiknemist värviruumis just sellest seisukohast, millised on kõige punasemad punased, kõige kollasemad kollased ja kõige rohelisemad rohelised ja saanud mõõdukat relativistlikku teooriat ehk Sapiri-Whorfi hüpoteesi kinnitavad tulemused, et ka sugulaskeeltes võivad värvide parimad esindajad esineda värviruumis veidi nihkes ehk mitte paikneda samades värviruumi punktides. Näiteks erinevad rohelise parimad näited vene ja tšehhi keeles ehk teisisõnu: kui me tõlgime vene зелёный tšehhi sõnaga zelená peaksime mõtlema, et need mõisted keeleliselt täielikult ei kattu – tšehhi zelená on heledam ja kollakam kui vene зелёный.
Sõnal „roheline“ on eesti keeles mitu tähendust. Roheline kuulub omadussõnade hulka nagu ikka kõik omadust väljendavad sõnad. Värvisõnadele on iseloomulik see, et neid saab vajaduse korral ka nimisõna tähenduses kasutada, nt väljasõit rohelisse või roheliste erakond. Omadussõnadele on iseloomulik asjade omaduste väljendamine. Kuigi omadussõnade omandamist eesti lastekeeles süstemaatiliselt uuritud ei ole, on varasematest inglise lastekeele uuringutest teada, et lastele on värvinimetuste omandamine keeleline kunsttükk. 2019. aastal lastega tehtud uuring, kus neil paluti nimetada nii palju värve, kui nad teavad, ning seejärel näidatud värvidele nimi anda, aga tõendab, et vähemalt eesti lapsed on värvisõnavara ülimalt hästi omandanud. Eesti lastekeele uurija Reili Arguse meelest on see seletatav sellega, et lapsevanemad räägivad oma võsukestega palju värvidest ja nii saavad värvinimed lastele kiirelt selgeks.
Viiskümmend rohelise varjundit
Enne kui rääkida rohelise rohketest varjunditest, mida väljendatakse kommunikatsioonis, oleks paslik teha väike sissevaade värviteooriasse ning vaadata, millistest komponentidest värv koosneb. Kuna olen uuringutes valdavalt tuginenud Wilhelm Friedrich Ostwaldi värviteooriale, kasutades värvide nimetamise testides Ostwaldi värvisüsteemil põhinevaid Color-aidi värvipabereid, siis lähtun just sellest teooriast. Värv koosneb selle järgi kolmest põhikomponendist: värvitoonist (punane, roheline, sinine), heledusest-tumedusest (helelilla, tumehall) ning küllastusest (erepunane, erksinine). Eesti keel on äärmiselt rikas oma liitsõnamoodustuse poolest ja nii saame värvisõnadega moodustada liitsõnu,5 millega tähistatakse heledamaid ja tumedamaid värvitoone (nt helekollane, heleroosa, tumepruun, tumepunane) ning värvide erksust või tuhmunud-määrdunud olekut. Lisaks saab eesti keeles moodustada liitsõnu omadus- või nimisõnatäiendiga, nt tuhkhall, sitikmust, taevasinine. Kuna rohelist leidub meie ümber kevadest sügiseni looduses väga palju, on eesti keeles ka lõputult rohelise kirjeldamise sõnu – igaüks neist sõnadest märgib mingit rohelise erilist varjundit. Toon siin välja vaid mõned toredad värvinimed, mille olen oma uurimisreisidel kokku kogunud.
Eksperimendis olen kasutanud kaht katset: loetelukatset ja nimeandmiskatset. Loetelukatset kirjeldasin eespool ning selles palutakse katseisikul nimetada nii palju värvinimesid, kui palju katseisik teab. Nimeandmiskatses näidatakse katseisikule aga 5 × 5 cm suuruseid värvitahvleid ühekaupa hallile alusele asetatuna ja küsitakse: mis värv(i) see on? Katseisiku nimetatud värvinimi kirjutatakse üles täpselt nii, nagu katseisik oli nimetanud. Nimetatud värvinimedest võib moodustada eri tähendust omavaid rühmi.
Paljud rohelist sisaldavad liitsõnad on saadud võrdluse teel mõne loodusobjektiga: aiaroheline, rohuroheline, kevadise rohu roheline, oraseroheline, leheroheline, lehekonnaroheline, liivaroheline, kuuseroheline, samblaroheline, džungliroheline, kõduroheline, mereroheline, metsaroheline, männiroheline, oliivroheline, sinepiroheline, õunaroheline, poriroheline, vesiroheline, vetikaroheline. Samuti sobivad võrdlusaluseks tehislikud objektid, nt mürkroheline, mürgiroheline, sõduriroheline, potiroheline (ilmselt tuletatud võrdluses potisinisega), pudeliroheline, tankroheline. Hinnangulised on värvinimed nagu ilus roheline, kole roheline, normaalne roheline, tavaline roheline, keskmine roheline, vastik roheline, rõõmuroheline, võltsroheline, lisaks neile kombineeritakse rohelise juurde temperatuurisõnu, nagu soe roheline, külm roheline, jahe roheline ning alati saab eesti keeles moodustada värviliitsõna kas- või jas-tuletisega, nt sinakasroheline, hallikasroheline, mustjasroheline. Kõik huvilised võivad osaleda ühes värvide nimetamise mängus, kus saab ennast proovile panna kokku 606 värvitooni ja -varjundi nimetamisel (colournaming.com/lang/ee). See aga ei tähenda, et kõiki 606 värvi tuleks nimetada (ja see on ka võimatu) – oma panuse teaduse tegemisse võib anda ka vaid kümnele värvile nime andes.
Loetelusid vaadates näeme, et värvinimed on juba oma olemuselt metafoorsed. Ütleme küll õunaroheline, aga keegi pole kunagi seda värvi õunu näinud, ometi teame täpselt värvi tähistajat, kui juhtume tänaval õunrohelist autot või sõbranna seljas õunrohelist kampsunit nägema. Eriti palju kasutatakse seesuguseid metafoorseid värvinimesid moe- ja disainitööstuses. Erinevalt äärmiselt levinud arusaamast, et mehed ja naised räägivad värvidest erinevalt, ei ole meil katsetes statistilisi erinevusi õnnestunud leida. Naised on tavaliselt lihtsalt meelsamini nõus katsetes osalema.6
Mis rohelisega seostub?
Koostöös Lausanne’i ülikooli psühholoogidest uurimisrühmaga oleme uurinud ka seda, millist emotsiooni värvid kannavad. Teame, et emotsiooni ja värvi seosed on üle maailma kõneldavates keeltes ja kultuurides sarnased. Näiteks kollast seostatakse valdavalt rõõmu, punast armastusega. Rohelisega seostub 63% eesti keeles vastanutest rahulolu, millele järgnevad emotsioonidest rõõm, huvi, kergendus ja mõnu. 7
Eesti keele assotsiatsioonisõnaraamatust,8 mida koostatakse eesti keele instituudis, saame teada, et esimene seos, mis meil rohelisega meelde tuleb on muru – 290 vastajast nimetas seda 51. Nimetati veel rohi (36 vastust), punane (28), kollane (20), tee (14), sinine (13), värv (10), aas (9) ja loodus (8). Ülejäänud seoseid nimetati vähem kui 8 korda. Praegu on meie uurimisrühmal pooleli katse, kus palume nimetada kolm sõna, mis seostub mõne värvinimega – ehk saame nii kätte rohkem seoseid. Küsimustikest nähtub ka, et sageli seostub värvisõnaga teine värvisõna (vaata joonist).
Kujundlikud väljendid
Peale värvitooni on rohelisel veel teisigi tähendusi, põhiliselt kasutatakse rohelist sel juhul nimisõnana. Roheline võib osutada noorusele, nt noor, naiivne või elukogemuseta inimene väljendis „oleme veel noored ja rohelised“. Nooruse värvina on roheline kasutuses paljudes keeltes, inglise keeles on ka väljend nooruslikkuse kohta, mida kasutatakse vanemas eas nooruslike inimeste puhul – a green old age.
Kuigi rohelist peetakse üldiselt rahulolu ja rõõmu värviks, kasutatakse seda fraseologismides ka seoses ebameeldivate tunnetega. Ilmselt tuleneb see seosest sapiga (vt rohelise päritolu). Eesti keeles öeldakse „ennast roheliseks vihastama“ või „vihast roheline olema“ ning „kadedusest roheliseks minema“, sama kehtib inglaste puhul (green with envy), sakslastel läheb vihast silme ees kollaseks ja roheliseks (grün und gelb vor den Augen); itaallased värvuvad roheliseks nii vihast (farsi verde per la rabbia), kadedusest (diventare verde per l’individia) kui ka hirmust (essere verde per la paura).
„Rohelisega“ väljendatakse keskkonda ja jätkusuutlikkust propageerivaid liikumisi või nende pooldajaid, nt roheline olema, roheliselt mõtlema, roheline liikumine, roheline eluviis, roheline ideoloogia, roheline energia, roheline partei, roheline erakond, roheline punkt, roheline harta, roheline pealinn või roheline raamat. Rohelise kasutus nendes väljendites on meile arusaadav ning selle moodustusmalli kasutamine suurendab ka selle sõna sagedust tekstides ja korpustes (nagu võis näha juba eespool avaldatud värvinimede esinemissagedusest). Rohelise liikumise teoreetilised ideed on üpris noored. Üks esimesi raamatuid, mis ökoloogilisele kriisile tähelepanu juhtis, oli Rachel Carsoni „Hääletu kevad“. Roheline liikumineehk ökoliikumine sai alguse 1970ndatel aastatel. Tihti räägitakse ka rohelisest elamisviisist, mida võib keeles kasutada sünonüümselt väljenditega säästlik eluviis ja jätkusuutlik areng. Termin rohepesu aga tähendab ökoeksitamist – keskkonnavaenuliku tegevuse, mida sageli kasutavad suurkorporatsioonid, esitamist ühiskonnale heateona. Tegelikkuses jäädakse endiselt vanade kommete juurde, kasutades keskkonnavaenulikku või jätkusuutmatut tehnikat või tehnoloogiat ning rohepesu kasutatakse vaid reklaamitrikina.9
Mõnda värvisümboolikast
Rohelisest kui sümbolist võime rääkida nii mineviku kui ka tänapäeva ida- ja läänekultuurides. Roheline on olnud nii hea kui ka kurja sümbol. Kuna looduses leidub nii palju rohelist, on roheline eluks Maal vältimatult vajalik. Just tänu sellele on rohelisel palju positiivseid tähendusi.
Lääne kultuurides on rohelist peetud eelkõige kevade sümboliks, kuna tärkav muru ja puhkevad pungad meenutavad meile taassündi, elu, viljakust, noorust ja kasvamist. Vanas Kreekas peeti rohelist viljakuse sümboliks. Rohelist tuntakse tänu positiivsele sümboolikale paljudes kultuurides. Põhilised rohelisega seotud sümbolid on loodus, keskkond, armastus, tervis, (igavene) elu, küllus, rõõm, vabadus, tasakaal, rahu ja tarkus. Samuti arvatakse, et rohelisel on tervendav mõju – sõitke nädalavahetuseks linnamelust ära maale ning saategi tubli annuse tervistavat positiivsust. Ajalooliselt on rohelist positiivseks peetud paljudes kultuurides: Jaapanis, keldi traditsioonis, Iirimaal, mauridel jt rahvaste juures. Moslemitel on roheline koos valgega prohvet Muhamedi lemmikvärvid. Paradiisi kujutatakse islamis rohelise aiana ja seetõttu kasutatakse rohelist rohkelt islami usku riikide lippudel, nt Iraan, Bangladesh, Pakistan.9
Lääne-Euroopas oli kombeks kanda õukondlikel kevadrituaalidel tihti rohelist ning sellest sai nooruse ja ka armastuse värv. Rohelise mõju oli nii suur, et kunstnikud riietasid rohelisse noori viljakaid naisi. Jan van Eyck on kujutanud oma maailmakuulsal maalil „Arnolfini abielupaar“ (u 1435) naist pudelrohelises kleidis. Palju sajandeid nägid kunstnikud vaeva, et saada rohelist pigmenti, mis oleks sama püsiv nagu teised värvid. Aegade jooksul tekkisid ka oma lemmikud. Émeraude ehk smaragdroheline oli Paul Cézanne’i üks lemmikvärvidest, rohelise hallikat varjundit kasutas art déco kunstnik Tamara de Lempicka.10 Samuti võib öelda, et rohelisearmastus ei ole kuhugi kadunud. Pantone – mille värvide järgi elavad nii moetööstus, tootedisainitööstus, trükitööstus kui ka muud tööstus- ja disainiharud – valib igal aastal välja oma aasta värvi. 2013. aasta värviks oli smaragdroheline (ingl emerald), 2017. aasta värviks aga greenery, mida võiks ehk tõlkida roheluseks.
Rohelisest on saanud niivõrd võimas sümbol, et me selle kasutust keeles ja kultuuris enam ei märkagi. Ometi on hea teada, et alles 1914. aastal võeti San Francisco haiglas esimest korda kasutusele roheline kirurgikittel. Tänapäeval valmistatakse meditsiinitöötajate riietust mitmes värvitoonis rohelistest kangastest. Põhjuseks on just seesama rahuliku ja positiivsena mõjuv toon, mis tasakaalustab punast ning annab operatsioonitoas kirurgi silmadele puhkust.9
Eurovisionilauluvõistlusest on meile tuntuks saanud green room’i ehk rohelise toa mõiste. See nimetus pärineb Londonist, kus Saint Jamesi kirikus on roheline tuba, kuhu minnakse siis, kui vajatakse abi ja tahetakse olla omaette. Alates 1678. aastast on Inglismaa teatrites alati olnud green room, mille seinad ongi värvitud rahustavalt roheliseks, et näitlejad saaksid seal enne lavale minekut närve rahustada.
Rohelist on ajalooliselt seostatud ka kapriissuse, mürgi ja kurjusega ning selle arusaama alged pärinevad antiikajast, kui vanakreeka filosoof Platon pakkus välja, et rohelist võiks saada punase ja musta segamisel. Antiikrahvastele omaselt paigutati punane ja roheline nn keskmiste värvide hulka musta ja valge vahel.10
Nii kunstnikud kui ka rõivatööstus nägid sajandeid vaeva, et rohelist värvi kokku segada, kuna sinise ja kollase värvuse segamist ei tuntud või ei soositud. Rohelise saamiseks kasutati eri taimi: musta leedrit, värvireseedat, kollast võhumõõka, hapuoblikat, hobumadarat, verevat sõrmkübarat jne. Eri andmetel oli selliseid taimi ligi 50. Keskaegsetel rõivavärvalitel, kes töötasid gildides, millele olid omased mitmed piiranguid, ei tohtinud ühes ja samas gildis rohelist kokku segada, kuna ühtede pärusmaaks olid mustad ja sinised värvused, teised töötasid aga punase ja kollasega. Kuid peale taimede kasutati rohelise saamiseks ka keemilisi ühendeid, millest mõni osutus surmavalt mürgiseks. Üheks selliseks värviks oli nn Scheele roheline (selle avastaja Carl Wilhelm Scheele järgi), oma olemuselt mürgise arseeni ja äädikhappe ühend, millega värviti XIX sajandil rohelise populaarsuse tõttu tapeete. Rohelise tapeedi armastus sai ilmselt saatuslikuks ka St. Helena saarele pagendatud Napoleon Bonaparte’ile, kelle surma põhjusena kahtlustatakse samuti arseenimürgitust.10
Rohelise pahupoole kohta leidub legende ja uskumusi alates XII sajandist, kui rohelist kujutati kuratliku või deemonliku värvina. Ilmselt olid selle üheks põhjuseks vastuolud kristlaste ja moslemite vahel ning aset leidnud ristisõjad. Shakespeare’i ajal ei soovinud näitlejad laval kanda rohelist, kuna see tähistas halba ennet ning see uskumus püsis XIX sajandini. Vassili Kandinsky on aga kirjutanud rohelisest nii: „Puhas roheline on kõige nüristavam võimalik värv. Roheline on nagu hea tervise juures olev paks lehm, kes lesib tardunult, suutes vaid mäletseda ja oma rumalate ilmetute silmadega maailma vaadata.“
Öeldakse, et ilu on vaataja silmades. Kaldun siiski arvama, et eestlastele seostub roheline tärkava loodusega, mida siinsel põhjamaal talvekuudel taga igatsetakse ning mille looduses nägemisega meie vaim virgub ja tärkab, et saaksime suvisel ajal täie jõuga toimetada.
Mari Uusküla on psühholingvist, Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi lingvistika ja tõlketeaduse dotsent.
1 Mari Uusküla, Teadlane teab: miks on muru roheline? – ERR 19. IX 2017.
2 Mari Uusküla, Urmas Sutrop, Värvinimede raamat. EKSA, Tallinn 2011.
XXI sajandi alguses oli näha ettevõtete ja valitsusasutuste joovastust suurandmetest ja tehisintellekti kasutamisvõimalustest. Üha paremad (riiklikud) otsused, ühiskonna probleemide lahendamise võimekus ja personaliseeritum elu kõlavad ahvatlevate tulevikuväljavaadetena, kuid kas nende kasulikud küljed kaaluvad üles võimalikud ohud ja kas me teadvustame neid? Aina digitaalsemate ja personaliseeritumate lahenduste mündi teisel poolel asub oht, et iseseisvus väheneb, kannatavad kodanikuvabadus ja demokraatia.
Jälgimiskapitalismi nähtamatu võim
Suurandmetest on kujunenud võimu sümbol, mis mõne teadlase arvates on seljatanud tootmisvahendite ja nafta omamise. Nagu on tabavalt öelnud Birminghami ülikooli interdistsiplinaarse õigusteaduse, eetika ja informaatika professor Karen Yeung, on XXI sajandi koidikul alguse saanud jälgimiskapitalism tekitanud uut tüüpi nähtamatu võimu, mis tuleneb vahendite omamisest inimeste käitumise kujundamiseks.1 Need on suurandmete ja tehnoloogia arenguga loodud mõjutusvõimalused, mis tulenevad inimpsüühika tundmisest. Käitumisteaduse uuringud psühholoogilise valitsemise vallast näitavad, et enamiku inimeste otsustusprotsess on olemuselt küll irratsionaalne, kuid harjumuspärane ja etteaimatav ja sellega on kummutatud klassikaline mudel inimesest kui ratsionaalsest otsustajast.2
Käitumisökonoomikas on tuntud ja laialt kasutuses mõjutusmehhanism nügimine (ingl nudge), mille eesmärk on esitada isiku valikuvõimalused sellisel viisil, et valik tehtaks tõenäolisemalt valikuarhitekti soovitud suunas. Nii saab lihtsate muudatuste abil märkimisväärselt mõjutada tehtavaid otsuseid ja käitumist. Suurandmete analüüsi kasutamine nügimiseks on aga eriti mõjuvõimas, kuna järjepidevalt uuendatav dünaamiline andmete võrgustik viib mõjutamise uuele tasemele, võimaldades ennustada harjumusi, eelistusi ja huve sihtrühmade kaupa ja suunamaks valikut tegema soovitud suunas (ingl hypernugde).1 Selline ulatuslik isiklike digiandmete kogumine ja nende kasutamine otsustusprotsesside väljatöötamisel tekitab muret. Kurikuulsaks näiteks on 2018. aastal lahvatanud Facebooki Cambridge Analytica skandaal, milles andmeanalüüsiettevõte Cambridge Analytica, kes mh töötas Donald Trumpi valimismeeskonnaga ja Brexiti kampaaniaga, korjas andmeid miljonite USA valijate Facebooki profiilidest ja kasutas neid võimsa tarkvaraprogrammi loomiseks, et ennustada ja mõjutada valijate valikuid.3
Isegi kui nügitakse seadusega lubatu piires, leiavad kriitikud, et nii püütakse teadlikult kasutada inimese kognitiivseid nõrkusi, et kutsuda esile teatud tüüpi käitumist. Muret hüpernügimise eesmärgil andmete kuritarvitamise pärast põhjustab asjaolu, et keeruka disainiga masinõppe algoritmid on ärisaladuse looriga kaetud ja läbipaistmatud. Professor Yeung on üks neist, kes on tõstatanud probleemi, et suurandmete kasutamine mõjutamiseks loob uue väljavaate ühiskonna juhtimiseks ja valitsemiseks ning võib ohustada osalusdemokraatiat. Digital gerrymandering ehk vahendaja poolt mingi teabe valikuline esitamine, mida näiteks Facebook katsetas juba 2010. aastal USA vahevalimiste tulemuste mõjutamiseks, on äärmuslik näide suurandmetele tuginevast mõjutamisest, mis kahjustab nii isiku valikuvabadust kui ka demokraatiat.1
„Võta või jäta“ privaatsusriive
Äärmiselt kiire tehnoloogiline ja digitaalne areng on teinud sellega kaasnevate halbade tagajärgedega arvestamise üksikisikule keeruliseks. Meie tegevus sõltub digilahendustest ja pea võimatu on käia näiteks internetipangas, maksta telefoniarveid või kasutada teenuseid ilma nõustumata oma andmete edastamise ja kasutamisega. Üksikisiku nurka surutud seisule on juhtinud tähelepanu ka advokaat Siiri Vello,4 mööndes, et inimesed on pandud „võta või jäta“ lahenduse ette ehk olukorda, kus on valida ainult selle vahel, kas anda oma isikuandmed või loobuda teenuse kasutamisest. „Selliselt toimub aga selgelt privaatsuse kui väärtuse devalveerimine ja privaatsuse piiramisega leppimine,“ toob Vello välja.4 Sealjuures kasutavad jõupositsioonil ettevõtted teadlikult mõjutusvahendeid, et juhatada kasutajad tegema valikuarhitekti eelistatud otsuseid, näiteks on algoritm määranud vaikimisi kõigi küpsiste kasutamise lubamise eelistatud variandiks ning küpsiste kasutamisest loobumine on tehtud teenuse kasutajale ebamugavaks.
Kui palju ollakse üldse võimeline orienteeruma neis uue ajastu privaatsusküsimustes? Kriitikud arvavad, et suure tõenäosusega ei anta nõusolekut oma andmete jagamiseks ja töötlemiseks, eriti mis puudutab suurandmete analüüsi. Enamik ei loe ega pruugi ka mõista privaatsuspõhimõtteid, mida kasutaja peab enne digiteenusele juurdepääsu saamist aktsepteerima, kusjuures ühe uuringu kohaselt kulutataks privaatsustingimuste läbilugemiseks aastaskuni 244 tundi.1,5
Kuid probleem on palju suurem kui ühe inimese võimalus oma isiklikku teavet kontrollida, leiab professor Alessandro Acquisti. Iga nädal ja iga kuu tekib palju uusi võimalusi, kuidas meid saab jälgida või meie kohta midagi järeldada. On täiesti ebamõistlik eeldada, et kodanikel on tarbijana pidev soov täiendada oma teadmisi selle kohta, milline uus jälgimismeetod on välja töötatud ja et tuleb õppida seda tõrjuma. Pealegi on raske ennustada, kuidas praegu kogutud teavet saab kasutada viie või kümne aasta pärast. Näiteks võib teave A koos teabega B viia uue tundliku teabe tekkimiseni. Uusi mooduseid andmete kasutamiseks mõeldakse välja järjepanu, nii et me tõesti ei tea, kuidas meie andmeid hakatakse kasutatama.6
Tehnoloogiast joobnuna otsitakse võimalusi
Ometi anname teadlikult ja vabatahtlikult üha enam enese kohta käivate otsuste tegemise käest ära. Kui jagame enda kohta andmeid, arvutavad jälgimistehnoloogiad välja, kui palju peame sööma-jooma, millal uinuma ja millal ärkama, milliseid teid mööda jõudma punktist A punkti B jne. Andes üha enam käitumise ja mõtlemise üle otsustamise õiguse teistele, jõuame biheivioristliku inimkäsitluse juurde, kus inimest nähakse vaid toiminguid tegeva mehhanismina. Kui kohtuvad tehisintellekt ja mõjutamisteadmised, mõjutab andmestumine ka haridust. Digihariduse eksperdid hoiatavad tulevikustsenaariumi eest, et õppija käitumine ja tegevus saab algoritmidele masinloetavaks ja digitaalsete hüpernügimisplatvormide poolt mõjutatavaks. See loob võimaluse võimsaks tsentraliseeritud kontrolliks riikides, kus „õiged” käitumisnormid on paika pandud ja kus range juhtimise ja järelevalve all nügitakse õppijaid etteantud osalemis- ja käitumisviiside suunas.7
Eestis võib valdavalt kohata optimistlikku vaadet (digi)tehnoloogiale, kus võimalike ohtude eest küll hoiatatakse, kuid kõlama jääb selge rõõm võimaluste üle, mida suurandmed ja tehnoloogiline areng kaasa toovad. Kristjan Port näib olevat üks vähestest, kes tehnoloogia arengust tekkinud ohtude teemat järjekindlalt ülal hoiab, tuues muu hulgas välja, et kuigi tehnoloogia kriitika ja düstoopia hoiatused on sel sajandil normaliseerunud, ei ole see peatanud tehnoloogilist arengut. Pigem vastupidi.8 Ega tehnoloogia oma olemuselt olegi kurjast, küsimus on selle arendamise ja kasutamise eesmärgis ning võimalustes, mida see loob. Seal, kus peitub võim, peitub ka soov piire ületada, võimu ära kasutada ja kuritarvitada. Kontrollist loobumine isikuandmete ja eraelu puutumatuse üle kaotab jõudude tasakaalu andmete valdajate ja andmeomanike vahel.6
Kuivõrd on hüpernügimine legitiimne ja kooskõlas liberaalsete demokraatlike põhimõtete ning isiku autonoomia olemusega? Kas eeltoodu põhjal peaksime suhtuma ettevaatlikkusega psühholoogide valmisolekusse minna riigile appi poliitikat kujundama inimkäitumise mudelite loomise ja käitumise mõjutamise abil?9 Digitehnoloogia areng, suurandmete kasutuselevõtt ja käitumisökonoomika on loonud inimeste juhtimise ja kontrollimise võimalused, millele inimkonna ajaloos pretsedenti pole. Valitsused võivad kinni haarata mõttest kasutada andmestumise võimalusi, pöörata tehnoloogia võimu kasutamise tööriistaks, mis kahjustab kodanike iseseisvust ja vabadusi.
Angela Hollo on Tartu ülikooli magistrant õppekavalt „Muutuste juhtimine ühiskonnas“.
Eesti loob automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi
Iga nädal ja iga kuu tekib palju uusi võimalusi, kuidas meid saab jälgida või meie kohta midagi järeldada. Aprillis kiitis valitsus heaks eelnõu riikliku automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu ehk ABISe loomiseks. Siseministeeriumi eestvedamisel loodav ABIS võimaldab hõivata ja säilitada biomeetrilisi isikuandmeid – sõrmejälgi ja näokujutisi ning teha biomeetriliste andmete võrdlust. ABISe arendamiseks ja ülalpidamiseks on eraldatud aastateks 2018–2025 ligi 17 miljonit eurot. Kuvatõmmis
2 Jessica Pykett, Rhys Jones, Mark James Whitehead, Changing Behaviours. On the Rise of the Psychological State. Edward Elgar Publishing, Inc 2013.
3 Carole Cadwalladr, Emma Graham-Harrison, Revealed: 50 million Facebook profiles harvested for Cambridge Analytica in major data breach. – Guardian 17. III 2018.
4 Siiri Vello, Isikuandmed kui tavapäratu valuuta. Kas sa ikka soovid sel moel maksta? – Delfi 15. I 2021.
5 Aleecia M. McDonald, Lorrie Faith Cranor , The Cost of Reading Privacy Policies. – A Journal of Law and Policy for the Information Society 2008, 4, 541.
6 Alessandro Acquisti, Laura Brandimarte,George Loewenstein, Privacy and human behavior in the age of information, Science 2015, 347, 6221, 509–14.
Thu-Huong Ha, What are you revealing online? Much more than you think. – ideas.ted.com 1. VII 2014.
7 Jeremy Knox, Ben Williamson Sian Bayne, Machine behaviourism: future visions of ‘learnification’ and ‘datafication’ across humans and digital technologies. – Learnging, Media and Technology 2019, pp 31–45.
8 Kristjan Port, Facebook arendab inimese kehatalitlust jälgivat nutikella. – ERR 16. II 2021.
9 Andero Uusberg, Kariina Laas, Kuidas psühholoogia abil poliitikaid kujundada? – ERR 8. I 2020.
