Viinistu Tünngaleriis avatakse laupäeval Rein Raamatu ülevaatlik näitus
Sel kevadel 90. sünnipäeva tähistanud filmikunstnik Rein Raamat tutvustab oma elutööd Viinistu Tünngaleriis. Näidatakse animafilme “Põrgu”, “Suur tõll” ja “Kilplased”.
Kes ei tunneks Rein Raamatut kui tunnustatud animafilmitegijat?
Sel kevadel 90. sünnipäeva tähistanud filmikunstnik Rein Raamat tutvustab oma elutööd Viinistu Tünngaleriis.
Rein Raamatuga on seotud pea 70 aastat eesti filmikunsti ajalugu. 1971. aastal rajas Raamat Tallinnfilmi juurde joonisfilmigrupi, kus 17 aasta jooksul valmis 14 animafilmi. Ta rakendas oma linateostes tugeva isikupäraga kunstnikke nagu Aili Vint (“Lend”, 1973), Leonhard Lapin ja Sirje Runge (,”Värvilind”, 1974), Priit Pärn (“Kilplased”, 1974), Rein Tammik (“Kütt”, 1976 ), Jüri Arrak (“Suur Tõll”, 1980) jt, kelle teoseid saab näha ka Viinistu kunstimuuseumist. Kõikidest filmidest ehk kõige rohkem rahvusvahelist tunnustust tõid Eduard Wiiralti graafika tippteoste “Põrgu”, “Kabaree”, “Jutlustaja” ja “Kaardimängijad” väljendusrikka kujundikeele alusel tehtud ning kaasaja ühiskonna probleeme ja ohte puudutanud film “Põrgu” (1983).
Lisaks on Rein Raamat 1990. aastate teisel poolel ja käesoleval sajandil mitme ajas väärtust koguva portreefilmide autor, sealhulgast leiab ka filmi “Jaan Manitski tagasitulek” (2009).
Hariduselt on Raamat aga maalikunstnik. Sõjajärgsel keerulisel ajal lõpetas Rein kunstiakadeemia cum laude maali erialal. Tema filmitöö kõrval püsis huvi jäädvustada kolleege, muusikuid ja asjaosalisi filmimaailmast ka “mitte liikuvas vormis”. Valmisid tabavad skitsid, joonistused.Tema hea portreteerija vaist väljendub nii filmides kui ka maalides, kus eriline on just kunstniku lähenemine portreteeritavasse, rõhutades inimese paremat poolt heatahtliku, ent terava pilgu läbi.
Portreede kõrvalt leiab ka hulga lille- ja maasikumaale. Lillemaal pole kaugeltki ainult naiskunstnike pärusmaa. Kujutlegem kasvõi Võerahansu pojenge, Mägi või Raua sireleid, Tederi või Vardi kirjusid kimpe meie kunstis. Ka Rein Raamatut on köitnud loodus ja kaunid õied, lillavahused sirelikobarad ja lopsakad pojengid, mida ta meelsasti korduvalt on kujutanud. Tema maalitud kimpudes pole närtsinud lehti ega sitikaid, iga kroonleht uhkeldab täiuses nagu aedniku unistus.
Näitus “Ülevaade tehtust” avatakse 8.mail kell 15.00 ning jääb külastajatele avatuks 30. maini. Tünngalerii on avatud kolmapäevast pühapäevani 11-18.
Müürilehe õuduse teemaline mainumber poeb lugejale naha alla. Monika Luik kirjutab hirmu lummusest, Tõnis Jürgens õudusunenägudest, Elss Raidmets nõidadest tele-eetris, Paavo Matsin okultsest Tallinnast, Reet Hiiemäe enesetapumängudega kaasnevast moraalsest paanikast.
Aleksander Tsapov vestleb Eha Komissaaroviga õudusest kunstis. Kalver Tamm jagab õpetussõnu õudusfilmist eluga väljatulemiskes. Ülo Valk arutleb, millised kultuurideülesed mustrid avalduvad paranormaalsetes kogemuslugudes. Avaldame Müürilehe filmikriitikute suleproovi kolm võidutööd.
Keskkonnarubriigis Peeter Laurits optimistlike biotoopiate vajadusest ning Madis Vasseri tulevikunägemus aastast 2050. Linnaruumikolumnis kirjutab Elo Kiivet igaühe linnavaatlusest. Elise Rohtmets küsib arvamusküljel, kas Eestis eksisteerib vasakäärmuslust.
Kultuuriosas Bianka Soe intervjuu tähedisainer Anton Koovitiga ja Aleksander Tsapovi põhjalikum sissevaade, kuidas koroona-aasta kultuuriväljal tegutsejatele on mõjunud.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.
Kadri Toomi uusim graafika on vaadata „Tagasi aeda“ Kunstiakna aknal
Sellest nädalast on galerii Kunstiaken näituseaknal vaadata graafik Kadri Toomi uusim looming. Näituse „Tagasi aeda“ töödest õhkab õrnust ning õhulisust, igatsust soojuse ning tärkavate taimede värskuse ja lõhna järele.
Just selleks näituseks loodud graafiline seeria koosneb kergust ja lihtsust taotlevatest töödest. Pandeemiahõngulises tubases olustikus sündinud kavanditest said väljundi ümmargused graafilised lehed. Formaadi valikul oli oluline osa suletusest väljapääsu leidmisel.
Vaateaknal morni näoga möödakäijaid silmitsev neoonne pärdik on kunstniku autoportree pealkirjaga “Pandeemiakevad 2021”.
Seeria teostamisel on kasutatud 19. sajandist pärit botaanilisi joonistusi. Tööd on teostatud tsüanotüüpia, dikromaadi, akvarelli ning siiditrüki tehnikates. Iga graafiline leht on ainueksemplar.
Kadri Toom (sünd 1984) on Tallinnas tegutsev vabakutseline kunstnik. Viimastel aastatel on tema looming keskendunud ekperimentaalse graafika valdkonda. Kadri Toom kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Vabagraafikute Ühendusse.
Tallinna vanalinnas, Vene ja Munga tänava nurgal asuv Eesti tarbekunsti- ja graafikagalerii Kunstiaken avab maikuust taas kolmel päeval nädalas külastajatele oma uksed. Galerii on avatud neljapäeval, reedel ja laupäeval kell 12-18.
Üle kümne aasta tegutsenud kunstimüügipaigas on enam kui sada Eesti naha-, klaasi-, metalli- ja tekstiilikunstnikku, keraamikut ja graafikut saanud oma loomingut esitleda, müüa loodut kingitusteks ja kodukaunistuseks.
Külliki Järvila graafikanäituse ARMASTUSE LILL avamine Saaremaa Kunstistuudios
Reedel, 07.mail kell 17.00 avatakse Külliki Järvila graafikanäituse ARMASTUSE LILL.
Armastus ja kevad kuuluvad kokku, niisamuti kui inimene ja loodus. Värvid, lõhnad ja hääled annavad märku suurest ärkamisest. Ka inimene on „talveunest” ärganud ja avatud meelega. Armastus puudutab eelkõige inimese hinge, see on nagu lill, mis elab südames. Armastuse lill kasvab ja avaneb just niipalju kui temast hoolitakse ja hoolitsetakse. Ta ei saa kunagi valmis ja tal ei ole piire. Armastuse lill on inimese mõõt.
Armastus kahe inimese, mehe ja naise vahel on teema, mis on enim kujutamist leidnud nii kirjanduses, muusikas kui kunstis. Jagatud rõõm suureneb ja jagatud mure väheneb, armastuse jagamine on suurim kink, mida me teisele inimesele saame anda. Arusaamine, et jagada saab ainult seda, mis meil on, eeldab, et me armastame iseennast. Armastame sellisena nagu oleme loodud. Kui nüüd küsida: „Kes on meid loonud, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mis on meie elu eesmärk?”, siis siit alles algab meie teekond. Ja parimaks kaaslaseks sellel teel on omakasupüüdmatu armastus ehk armastuse lill meie südames.
Kumu näitus uurib kunsti ja disaini kokkupuutepunkte
Reedel, 7. mail avatakse Kumu kunstimuuseumis publikule näitus „Kunst on disain on kunst“, mis uurib hilisnõukogude aja Eesti kunsti ja disaini kokkupuutepunkte ning kutsub meid pöörama tähelepanu ümbritsevatele esemetele ja ruumidele.
Näitus vaatleb 1970.–1980. aastatel tegutsenud kunstnike, disainerite ja arhitektide loomingut, tuues esile, kui tihedalt olid kunst ja disain tol ajal põimunud. Paljud kunstnikud, disainerid ja arhitektid tegutsesid ühtaegu mõlemas valdkonnas: kunstierialade lõpetajad kujundasid masstooteid või lõid väikestes tiraažides tarbekunsti, arhitekti- või disaineriharidusega loojad aga tegelesid sageli ka kujutava kunstiga. Tihti tõukus erineva taustaga autorite looming sarnastest ideedest.
Neljapäeval, 6. mail kell 17 toimub näituse avaüritusena vestlusring, kus disaini ja arhitektuuri rolli üle muutuvas ühiskonnas arutlevad näituse kujundajad arhitekt Katrin Koov ja graafiline disainer Maria Muuk. Vestlust modereerivad näituse kuraatorid Eda Tuulberg ja Karin Vicente. Üritust saab vaadata Kumu Facebooki lehel.
Ülo Emmus. Vabariikliku tarbekunstinäituse plakat. 1985. Eesti Kunstimuuseum
Näitusel väljapandud töödest ilmneb, kuidas disainerlik mõtteviis ja loomemeetod võib avalduda kontseptuaalses kunstiteoses ning kuidas kunsti abil on tõstatatud disainiprobleeme ja otsitud neile lahendusi. Esemelise ja ruumilise keskkonnaga suhestuvad teosed ärgitavad mõtisklema ka selle üle, kuidas disain hõlbustab või piirab meie igapäevaelu. „Kuigi need teosed on valminud 40–50 aastat tagasi ning teistsugustes poliitilistes ja majanduslikes tingimustes, panevad need meid tänapäevalgi mõtlema sellele, kes on meid ümbritseva keskkonna kujundanud, millist rolli mängivad meie elus tarbeesemed ja kuidas me end erinevates ruumides tunneme,“ kirjeldab kuraator Eda Tuulberg.
Kuraator Karin Vicente sõnul andis näituse loomiseks inspiratsiooni nende teoste sündimise ajal elavnenud arutelu kunsti, tarbekunsti ja disaini eesmärkide ja piiride üle. „Tänu väga heale koostööle Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumiga saime Kumusse tuua mitu teost, mis neid piire mänguliselt kompavad.“
Lisaks näitusega tutvumisele saab külastaja endagi kunstniku- ja disainerioskused proovile panna loomingulisel tegevusalal, kus leidub põnevat tegevust ka lastele.
Näitus „Kunst on disain on kunst“ jääb avatuks 3. oktoobrini 2021.
Kuraatorid: Eda Tuulberg, Karin Vicente Näituse kujundaja: Katrin Koov Graafiline disainer: Maria Muuk Kirjatüübi autor: Aimur Takk Koordinaator: Tiiu Parbus
Kriisiaasta andis inimestele puhkust ideoloogilisest infomürast. Võitluses viiruse vastu ja vaktsineerimise poolt ei olnud ega ole parem- ja vasakpoolseid lahendusi. Seni ei ole selgunud ka see, kas üks või teine ühiskond ja riik tuli kriisis paremini toime tänu sellele, et elutähtsate süsteemide kunagised ülesehitajad pärinesid poliitilise spektri liberaalselt või konservatiivselt, kapitalistlikult või sotsialistlikult tiivalt. Kriisis on lugenud vaid juhtimis- ja otsustamisoskus ning juhtumisi juhtima pääsenute (sest USA presidendi valimiste erandiga ei ole pandeemia ajal vabades riikides tähtsaid valimisi eriti toimunud) usaldusväärsus kodanike silmis, valmisolek võimu korraldusi mõista ja neile alluda.
Üks mõiste, mis kriisis meeldivalt kannatada sai, oli kasv, mis erinevalt varasemast paigutus peamiselt negatiivsesse konteksti. Halb oli, kui kasvas määramatus, nakatunute ja viirushaigusesse surnute arv, veel halvem, kui kasvasid R, patsientide arv haiglates, viirusesisaldus reovees, vaimse tervise probleemid, majanduse poolelt rahatrükk, töötute arv ja riigivõlg. Juhid ees, kodanikud järel tegeleti kasvukõverate allapainutamise, mitte ülespoole upitamisega. Jää või uskuma, et pärast poole sajandi pikkust selgitustööd on lõpuks nõusse jäädud Rooma klubi ammuse hoiatusega, et kasvul on piirid. Või maailma suurte bosside põlatud Greta Thunbergi lapsesuise väitega, et igavene majanduskasv saab toimuda vaid muinasjutus.
Aga kes Greta Thunbergi enam peaks mäletama? Kasv on tagasi ja peab inimkonna viima üha uute töövõitudeni ning helgema tuleviku suunas. Analüütikute üllatuseks teatas statistikaamet mai alguses, et piirangutest ja keeldudest hoolimata on Eestis majanduskasv kiirenenud ja selle aasta esimeses kvartalis küündis aastatagusega võrreldes lausa 4,5 protsendini. Statistikuid ennetades kiitis rõõmsatujuline valitsus heaks ka eelarvestrateegia aastani 2025 ning seal on lähiaastate majanduskasvuks ennustatud järgmiseks aastaks 4,8% ja edaspidi keskmiselt 3%. Maksutulud kasvavad ennustuse järgi keskmiselt 4,1% aastas. See kõik on lubatud saavutada kahaneva maksukoormuse juures. Kõik on endine: rohkem raha kätte, viie aastaga viiendiku võrra rikkamaks ja mõnes edetabelis ehk viiendakski. Seda muidugi juhul, kui valijad ei peaks vähem kui kahe aasta pärast toimuvatel riigikogu valimistel tegema vastutustundetuid väärotsuseid ning ära rikkuma kõike, mille nimel juhid pingutavad.
Valitsust juhtiv Reformierakond rääkis kasvu kõrvale natuke ka oma kohustuslikku kärpejuttu. Paar pisiasja võimendusid suureks, kuid valitsust lammutavaks löömaks siiski ei läinud. Kui kärpekära ei olnud kogemata juhtunud suhtekorralduslik viga, pidi tegu olema teadliku fooni loomisega varasügiseks, mil kohaliku võimu valimiste alla on igati mõnus ajastada positiivsete uudiste tulv. Varem räägitust paremaks loodetakse saada majanduskasvu näitajad järgmise aasta riigieelarve aluseks olevas suvises majandusprognoosis ja kõik, mis juurde nõiutakse, läheb teadagi valitsuserakondade valitud kingikotti. Poliitilises kalendris on sügisesed tähtajad täpselt õiges järjekorras. Valitsus peab riigieelarve eelnõu parlamendile üle andma septembri lõpuks, kenasti paar-kolm nädalat enne valimispäeva. Mis oleks parem präänik kui erinevalt kriisiaja praktikast anda omavalitsustele juurde kohustusi, kirjutada nüüd eelarve eelnõusse ka omavalitsuste tulubaasi suurendamine ehk lisaraha neile pandud ülesannete täitmiseks olgu hariduse või hoolekande vallas?
Üks raskus selle juures on, et omavalitsusi ei saa premeerida valikuliselt: kui anda, peab andma ka kohtadesse, kus võimul on valed erakonnad või sootuks parteitud. Teist ja hoopis põhimõttelisemat ohtu kujutab endast see, et kasvu peab kindlustama elanike tarbimisharjumuste taastumine.
Võib ennustada, et kui vaktsiinid suvel võidu saavutavad ning poed ja piirid lahti lähevad, lühiajaline tarbimisbuum tõesti tuleb. Tarbijad, kes vangis elanud ning oma viimased kinga- ja püksipaarid ribadeks kandnud, sööstavad kui pistrikud uute trendikate kevadkollektsioonide kallale. Nende kulutamisvõime ajaühikus aga mitmekordistub, võrreldes piinarikka veebipoe järjekorras ootamise ning valesti tellitud või sobimatuks osutunud kauba tagasisaatmise sekelduste ajajärguga. Valitsuskoalitsioonile sobivalt jõuab tarbimishüpe kenasti valimiste-eelsesse majandusprognoosi sisse ja alles pärast valimisi võib saabuda tõe hetk tarbimise vallas. Ühes kriisieelses loos („Tarbija veab valitsust alt“, 6. IX 2019) spekuleerisin siin lehes mõttega, kas ja millal võiks kohaliku tarbimise lagi kätte jõuda, saades vastukajana ka asjatundlikku kriitikat. Kahjuks tuli kriis peale ja nii ei saa kunagi teada, kas tarbimise kasvu aeglustumisel oleks normaaloludes olnud püsiv iseloom.
Üks on aga selge: Eestis on kriisiaastal vähemalt miljonist peast korduvalt läbi käinud mõtteid-küsimusi igaühe tegelike vajaduste kohta. Suletuse tingimustes on kõik saanud oma varanduse hulgas korraliku revisjoni teha ja palju soetatust tarbetuks prügiks kuulutada. Miks ma küll selle üldse olen ostnud? Kas mul on midagi uut vaja või mitte? Kas igal mu sõidul oli ka muu eesmärk peale nafta põletamise? Kas see, mida tegin, ikka oli tarvilik, kui nüüd aasta otsa sellest ilma olles midagi ei tunne puudu olevat? Igal kaubal ja teenusel on hinna- ja energialipik küljes, aga käitumise kujundamisel on mõistlik vaadata kõike ka läbi kasvu prisma.
Kõige lihtsam on toiduga. Igapäevased toidukogused lihtsalt ei saa lõputult ega pisutki kasvada kellelgi, kes enne stardipauku puhta näljas ei olnud või kui ei sööda, nagu Trimalchio pidusöögil. Mida teha kasvu nimel? Osta aina kallimaid delikatesse, mille valmistamisse inimkäed rohkem lisandväärtust sisse pressinud? Või lihtsalt osta rohkem ja visata seetõttu rohkem prügikasti? Võimalik, aga varem või hiljem lintšivad ökosõdalased selle eest ära. Ja pahatahtlikud kõhnad võivad liigsööjaid ka maksustama hakata.
Kriisiaeg tõi paljude jaoks avastuse, et elatakse liiga suures kodus, sest tuli välja, et sinna mahub vabalt ära ka töökoht. Paljud ettevõtted aga märkasid, et laiutavad arutult suurel büroopinnal. Kinnisvaraturul see, et paljude inimeste igapäevases kasutuses on liiga suur hulk köetavat ehk energiakulukat pinda, veel ei peegeldu. Aga millalgi hakkab peegelduma ja kasvu kontekstis on paslik küsida, kui palju on parasjagu elamispinda. Kas iga järgmine sugupõlv saab õnnelik olla vaid juhul, kui elab lapsepõlvekodust kaks korda suuremas korteris või majas? Kas igale töötajate generatsioonile peaks määrama eelmisest avarama töökoha suuruse miinimumnormi?
Kui rahvaarv püsib stabiilne ning sõjas kinnisvara ei hävine, kvaliteetselt ehitatud hoonete amortiseerumine on aeglane ning kogu aeg ehitatakse uut juurde, siis millal saabub päev, mil elanikkonna enamus ütleb, et talle piisab, kõik ihaldatu on täitunud? Kahtlustan, et noorema rahva hulgas juba levib keskkonnateadlik ja vastutustundlik arusaam, et õnnelik olemiseks ei ole vaja oma vanematest kõike kaks korda rohkem omada ja tarbida. Kui kriis möödas, hakkab nende hääl ühiskonnas taas valjemini kõlama. Ega noored kliimaaktivistidki ole teisele planeedile elama kolinud ja tulevad tagasi, kui veidrikud Toompeal platsi vabastavad.
Soome-ugri rahvad teavad iidsest ajast, millega lõpeb liigne kasvu kummardamine, soomlased ja eestlased on selle hoiatusloo ka oma rahvuseeposesse kirja pannud. Tamm kui ilmasammas, teadagi, kasvab taevasse, varjab kuu ja päikese ning lõpuks tuleb ikka maha raiuda, et endine ilmakord taastuks. Millega majanduse kui tamme taevani kasvatamine globaalselt päädib, selle osas valitseb alanud kliimakriisis üleilmne teaduslik konsensus. Tammelaulu lõpus tehakse raiutud puust palju kasulikke asju. Meie sajandi maailm on alles asunud nuputama, mida fossiilkütuste jõul hiiglaseks paisutatud majandusega peale hakata, kui see ikka jõutakse enne ümberkukkumist maha raiuda (digi- ja rohepöördest ei pruugi piisata). Esimese asjana peaks kasvujutu ära lõpetama ning tarbimissõltlastele tervendavad abiprogrammid käivitama. Mine tea, äkki suudetakse anonüümsete tarbijate vestlusringides lahendada ka mõistatus, kuidas kasvatada heaolu majandust kasvatamata.
Aprillikuu viimasel päeval tähistati Alatskivi mail ja veebiavarustes vaiksel moel Juhan Liivi 157. sünniaastapäeva. Traditsiooniliselt kuulutatakse sel päeval välja Liivi luuleauhinna laureaat. Tänavu tunnistati kõige silmapaistvamaks liivilikku vaimsust kandvaks luuletuseks Berit Petolai „Tõnkadi-lõnk“.
Luuletus on sündinud pikkamisi. Ridade taga aimuvad mõned isiklikumad vihjed ja allhoovused, mille juurde on kippunud väikesed ja lihtsad, ent kindlad pidepunktid, nagu vana roheline metsajakk, puravikud, kodu kui hinge rahupaik … Mõttekatked aitas viimaks kokku sõlmida argine mantra „tõnkadi-lõnk“ – heli, mida teeb Petolai vana saunapuude vedamise käru.
Berit Petolai Rupsil Liivi muuseumis luuleauhinna kättesaamisel. Käru tüürib Mari Niitra.
Palju õnne Juhan Liivi luuleauhinna puhul! Olete ühte köidetud mitme lillesidemega: töötasid aastatel 2014–2020 Rupsil Liivi muuseumi giid-pedagoogina, elad mitte kuigi kaugel Meoma külas, praegu pead raamatukoguhoidja ametit Juhan Liivi viimases elupaigas Koosal …
Aitäh õnnesoovide eest! Jah tõesti, siinkandis tegutsedes olen sattunud Juhan Liivi trajektoorile kulgema. Kuid olles õppinud ülikoolis kirjandust ning soovides siin selles kandis oma erialaga kokkupuutuvaid ameteid pidada, siis oleks vist ka võimatu Liivist mööda minna. Liiv ikka ilmutab end siinsel (kirjandus)maastikul, pinnas kõneleb nendest märkidest ja jälgedest, mille tema ja ta looming siia jätnud on. Rupsil möödus ta lapsepõlv, seal ta kujunes ja kasvas ning sinna pöördus ta veel hiljem ka tagasi, Koosal heitis hinge … Nüüd oleks vaja veel Peipsi äärde Riidmale Liivi sünnipaika kaluriametit pidama minna (ja sellest näiteks kaluripoeeme kirjutada), siis oleks ring terviklik.
Kes on sulle Juhan Liiv?
Kui asusin tööle Liivi muuseumi, toimus minus tasapisi mingi nihe. Sain vist omamoodi rikutud. Seni olin Juhan Liivist ikka mõelnud kui meie suurest pühast luuletajast, kes ta loomulikult ka on, kuid üks asi on lugeda klassiku teoseid distantsilt ning hoopis midagi muud see, kui satud ise samadele radadele, kus autor on oma tekstid loonud või nendeks ainest saanud. Toimus sõbrunemine, omaksvõtt. Juhan Liivist sai mulle Juhan, Juku. Lugesin Juhani tekste ning jalutasin Oja talu õuel ja selle ümbruses, Juhani venna Jakobi istutatud suurte pärnade all. Missugune võis olla siinne maastik ja avanev vaade siis, kui Juhan siin uitas? Kuhupoole ta tavaliselt pöörata tavatses? Saades osa paigavaimust, tunnetades seda ise omal nahal, muutusid nii Juhan ise kui ka tema looming mulle lähedaseks, see sai sügavama ja inimlikuma mõõtme. Juku mure, haigus ja raskemeelsus lõikasid valusalt südamesse.
Märkamatult hakkasin ka oma giidirepertuaaris rääkima külastajatele justnimelt Juhanist.
Mitmel korral tundus Rupsi maastikel, et üks kurblik kõhetu kuju rändab seal siiamaani. Viirastub õunapuuaias, vaatab mind läbi rehemaja akende, kui ma tööpäeva lõpus läksin sinna uksi lukustama. Neil seikadel oli paaril korral veidi üleloomulik maik juures: näiteks rehemaja köögikambri uks, mis mitte kuidagi ei saa ise lahti vajuda, tegi seda ometi nii, et mul kaasas olnud koer karva turri ajas ja urisema hakkas. Teinekord oli mu mõneaastane tütar minuga ühes ja ütles korraga, et üks pikk onu oli tulnud ja siis metsa poole läinud – ajal, mil muuseumi sulgema hakkasime ning ühtegi hingelist enam kuskil ei liikunud. Suviti rehemaja eestuppa lõksu lennanud pääsukesi õue aidates küsisin, kes või mis see siin üldse on, keda ma peos hoian, ja kas ei veiderda minuga keegi, etendades siin stseeni ühest teada-tuntud palakesest.
Kui muuseumist lahkusin ja viimasel tööpäeval tegin veel sümboolse tiiru mööda lemmikuks saanud soppe Oja talu õuel, leidsin kiige juurest muru seest kaks imeilusat sokusarve. Neid võtsin kui lahkumiskingitust Juhanilt. Arvan, et see side, mille ma Jukuga neil aastatel sain, jääb püsima. Ta on tõesti nagu vana sõber, selline kohati raske iseloomuga ja nukrameelne tüüp, kellele on antud kanda erakordse andekuse raske kandam. Selline, kes vahel ei ilmuta end tükil ajal, et ühel talveõhtul taas tulla. Siis kutsun ta sisse, kütan sauna kuumaks, aitan selga pesta, pakun toas sooja suppi ja kuulan ära, mis mured tal südant rõhuvad.
„Suured asjad muunduvad, kasvavad üle pea või pöörduvad teisele teele. / Väiksed asjad korduvad ja neis on pidet.“ Üks neist väikestest asjadest on vana saunapuude vedamise käru, mille „tuttav lauluke“ köidab heliga kokku aastad auhinnaluuletuses „Tõnkadi-lõnk“. Palun räägi luuletuse sünniloost.
On luuletusi, mis on minuni jõudnud nagu äkiline rahesadu suve lõpus. Sellised, mis on ühe hetkega otsast lõpuni valmis. Enamasti juhtub see õues toimetades, midagi tehes või kuskil uidates. Olen siis ikka kiiruga tuppa paberi ja pastaka järele läinud, ise luuletusel sabast kinni hoides, et see putku ei paneks. Kord jalgrattaga ühe vana maja juurde sõites sadas üks pikem tekst mulle robinal kaela, mingid ilmutuslikud pildid vanast ajast ja ühest vanast kummalisest armastusest. Kimasin rattaga koju ja panin luuletuse paberile, peanahk surises pärast tükk aega.
Teised on aga rahulikuma ja aeglasema iseloomuga luuletused, mis võivad kujuneda ja küpseda pikema aja vältel, saates endast mingeid välgatusi, katkeid, kujundeid ning tundmusi. Vahel tuleb korraga terve lause, siis aga viskab keegi sulle nagu kapaga vaid kaks sõna. Või esimese rea, mis hakkab end muudkui kordama ja keerutama, haarab sind enda võimusesse ja muudkui sosistab õhtuti enne magama jäämist, et ole valmis, peagi näitan end sulle tervenisti! Tükk aega võib selline tekst peas settida ja laagerduda, vahel hakkab ta korraga aina uusi võrseid ajama ja nii tekib temast hoopis mitu luuletust. Ja teinekord jääb ta unne nagu talvine karu, paned ta kuskile tallele ning kevadel avastad, et temast on saanud küpse tükk.
„Tõnkadi-lõnk“ on see rahulikuma ja aeglasema iseloomuga luuletus. Nüüdseks paari kevade tagune tekst. Ta ilmutas end mulle mitme kuu vältel, saates endast algul tagasihoidlikke aistinguid ja aimusi. Meelde hõljuma tuli virvendus heast vaimust, teadsin, et see vihje peab selles luuletuses sees olema. Nende ridade taga on mu ema kuju, tema kohalolu läbi alatise piiritu heasoovlikkuse. On mõneti kummaline, et „kauge palve“ on nüüdseks saanud teistmoodi tähenduse, sest ema enam praeguseks siinilmas ei ole. Küllap mingitel tasanditel on kaugustel teistsugune, mõttejõul ületatav mõõde, sest hea vaimu kohalolu aiman tänutundega ning mul on tunne, et ka selle luuletuse saatus on mõneti märgiline.
Veel andsid endast märku ja soovi luuletuseks saada need väiksed asjad, olulised ja kallid asjad, ühe inimolemuse lihtsad, ent kindlad pidepunktid – vana roheline metsajakk, puravikud ja kirjutamised sügisõhtutel, looduse vaatlemine ja tunnetamine, sellega üheks saamine ja olemine, kodu kui hinge rahupaik, ja siis see midagi, mis meelitab ja kutsub vahel öökullina iseendast eemalduma (või just, iseendale lähenema?). Kõike seda ümbritsemas aja voolamine ja peatumatu kulg ning inimene oma elu ja toimetustega selle voolamise keskel. Katked ja sähvatused tulid tasapisi minuni, kuid esialgu vaid keerdusid mu peas, midagi oli puudu, et need paberile jõuaksid ja terviklikuks luuletuseks võiksid vormuda. Kuni ühe saunaskäiguni naabri juurde.
Kütsin seal tookord ise sauna ja puid käruga sauna vedades jäin kuulatama, et küll see naabri puukäru laulab teistmoodi kui minu oma. Selsamal hetkel tabasin ära, et olen kogu aeg kuulanud kodus omaenda puukäru laulu, seda tõnkadi-lõnk-kulgemist üle õue, mis on saanud mulle nii tavapäraseks ja tuttavaks, et see saadab mind arvatavasti läbi elu nagu südametuksed. Argine mantra, mis leidub ehk mingi heli või pildi näol igaühe elus, saates inimest läbi aastate. Korraga oli selge, et sellest tõnkadi-lõngist saabki raam nendele eelnevatele sähvatustele ja mõtetele, mis olid minu juurde tulnud ja soovisid luuletuseks saada. Pähe jäi kaikuma algusrida, terve saunasoleku aja mõtlesin luuletusele ning koju minnes panin luuletuse paberile. Nii ta sündis, tõnkadi-lõnk.
Sinu 2019. aastal ilmunud debüütkogu „Meoma ümisevad tuuled“ arvustuses nendib Lauri Sommer, et see raamat on justkui vitamiin pimedatel aegadel: sealt leiab õrnust, looduse hällitusi ja unistamise julgust. Millest ammutad vitamiine sina ise?
Kiirustamist ja rahmeldamist, müra ja vilkuvaid ekraane on praeguses maailmas palju, seega peavad olema mingid pidepunktid, mille juurde pöörduda, kui olemine kisub veidi rabedaks. Uut jõudu ja keskenduda aitavat rahu saan toimingutest, mis on küllap tuttavad paljudele, kes nende abil oma keskme juures katsuvad püsida. Vahel aitab see, et astudki lihtsalt õue. Lähed uitama, kas lastega koos või ka päris üksinda, vaid koer (ja no kassid) seltsiks. Kuulatad tõeliselt, vaatad tõeliselt. Näed tõeliselt. Jälgida mõnda looma, lindu või putukat tegutsemas – see puhastab alati pea üleliigsest, viib mõrud mõtted ja tormakuse eemale. Mets ja seenelkäik, kodune saun ja saunaskäigule eelnev askeldamine …
Kuigi lugemisaega viimasel ajal napib, on ka raamatud minuga ikka kaasas käinud (ja tänu raamatukogutööle olen neist nüüd igast küljest ümbritsetud). Viimased vitamiinina mõjunud teosed on kaks tõlkeraamatut, Lauri Sommeri tõlgitud „Indiaani luulet“ ja Lauri ning Merike Pilteri tõlgitud Sarah Orne Jewetti jutukogumik „Nooljate kuuskede maa“. Vahel on tore omaette musitseerida. Mängin suupilli, akordionit ning parmupilli. Õppisin lapsena klaverit, mis läks küll üle kivide ja kändude, kuid millest on jäänud siiski teatav oskus klimberdades viise luua ja helisid järele aimata. Isa tõi mulle ühe töökorras vana lõõtsa, vahel on mõnus õhtuti toas või õues istudes sellest pillist hääli välja meelitada, koer kaasa ulgumas ning lapsed huviga jälgimas, et mida see ema nüüd korraldab.
Kui võimaldatakse ning lastakse, siis mõne päeva magaks lihtsalt maha. Uskumatu, kui palju energiat võib anda ühe uduse ja sombuse päeva mahamagamine, kui saad oma urus lihtsalt keras olla. Õhtu hakul muidugi ärkad üles ja lähed üle ukse õue, hakkad vaikselt toimetama, kuulad kakke hüüdmas ja hüüad vastu. Sealt tulebki vitamiin. Kevadõhtust, selle häältest ja lõhnadest.
Viimaks tahaksin küsida rahutu hinge kohta, kes kõndis aastaid Alatskivi kandis piki maanteeserva ja keda peeti Juhan Liivi reinkarnatsiooniks. Kas ta kõnnib siiani?
Oh jah, tema, see siin kandis Legendaarne Kõndija! Ta on alles, kuid nüüd palju tagasihoidlikumate jalutusringidega. Maanteed teda nähtavasti enam ei tõmba, uitab vaid Koosal. Kas kulusid selle lõputu vantsimise peale jalad läbi või otsustas ta, et füüsilisest rändamisest nüüdseks aitab ning on paras aeg oma rännakud sissepoole pöörata. Räägitakse, et ta käib nüüd regulaarselt Tartus ja saab seal ravi, isegi haigla ümber olevat tal sissetallatud rajakesed. Aga kes teab, võib-olla just praegu, kui minagi siin keset ööd kirjatööga tegelen, istub ta Koosal oma toakeses ja vuhistab seal midagi kirjutada?
Juhan Liivi luuleauhind
Liivi luuleauhind antakse aasta jooksul esmatrükis ilmunud silmapaistvale eestikeelsele luuletusele, mida kannab liivilik vaimsus.
Tänavu kandideerisid auhinnale Andres Aule („Kuidas minust ei saanud Grigorjevat“), Kristiina Ehin („Muremurdja“), fs („*koerale ei tohi anda“), Igor Kotjuh („*mu nimi koormab mind“), Natalja Nekramatnaja („*vend sai narivoodi ülemise korra“), Aino Pervik („*Ukerdan oma laiade lamedate lapsesuuskadega“) ja Berit Petolai („Tõnkadi-lõnk“).
Žüriisse kuulusid Tanar Kirs, Janika Kronberg, Sirje Leini, Triin Paja, Helen Paju, Jüri Talvet ja Mart Velsker.
Liivi luuleauhinda hakati välja andma 1965. aastal. Kui välja oli kuulutatud viis laureaati, sattus ettevõtmine keelu alla. Auhind taastati 1984. aastal. Auhind ei ole rahaline: laureaat saab kingiks karjasemärsi.
Polegi midagi sotsiaalsemat kui seintel rippuv kunst
JÜRGEN ROOSTE
Kevadnäitus Tallinna Kunstihoones kuni 30. V. Valiku tegi žürii kooseisus Vano Allsalu (Eesti Kunstnike Liidu asepresident), Corina Apostol (Tallinna Kunstihoone kuraator), Siim Preiman (Tallinna Kunstihoone kuraator), Aivar Berzin (kunstitoetaja) ja Hanna-Liis Kont (vabakutseline kuraator) ning kujundas Neeme Külm.
Näitus „Väljas/Sees“ Tallinna Linnagaleriis kuni 30. V, kuraator Corina Apostol.
Näitus „Pealaest jalatallani“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 30. V, kuraator Siim Preimann.
Esindatud on kunstigaleriid Vaal, Positiiv, Haus ja Okapi.
Möödunud suvel läksin pärast pikemat teatripõuda enam-vähem otse „Baltoscandalile“, kogu programm oli, nagu saaks näljane korraga liiga palju ja veidraid roogi läbisegi, või janune – või koguni alkohoolik – äkki üle pika aja palju veidraid šnapse ning veidraid tooste. Umbes sama pädeb nüüd korraga, pääle justkui mingit kunstipõuda (vana aasta sees jõudsin veel näha ja kaasa lüüa Paldrokkide rokenrollimises, siis jäi kuidagi paus sisse) korraga läbi tormata terve kevadnäitus.
***
Üht peab ütlema: ma mäletan kevadnäitusi, mis on kõige kaunimad kaoseparaadid, kus suppi serveeritakse stripparikingadest ning raamatuid loetakse kõrre kaudu läbi nina. Tänavune kevadnäitus on selles mõttes … nagu päris näitus, nagu keegi oleks selle teadlikult kokku pannud, isegi hoolega valinud. Nagu igal nii suurel näitusel, on ka muidugi kaost, tillukest dissonantsi, nagu üks kuraatoreist Corina Apostol mulle ütles: kuraatoritöö toimus nii-öelda teadliku protsessina ikka takkajärele, valitud materjali põhjal. Aga seekord on mul tunne, et valik oli kuidagi täpsem, suunatum, selgem, otsusekindlam.
See võib olla petlik, sest nägin näitust tühjades saalides, tunda oli veel värvilõhna ning kõik oli kuidagi selge-helge, ma muidugi kujutan ette, et ideaalses maailmas saamegi kunsti nii vaadata, üksi või peaaegu üksi, et ei sagita, ei segata. Aga kevadnäituste puhul peab meeles pidama, et need on kõige-kõige populaarsemad näitused just kaose, kogupildi pärast: saab üle vaadata ja imestada, kes ikka veel elus on, justkui kohtuks vanade tuttavatega kohvikus. Vaatad: mõni pole üldse muutunud, sama loll nagu alati, teisel on mõni uus põnev idee ja kes need noored sääl nurgas passivad. See on sotsiaalne sündmus, seda esmalt, Aga polegi ju midagi sotsiaalsemat kui kunst!
***
Tallinna Kunstihoone trepil võtab meid vastu Laura Kuuse liitolend (mingi rõiva- või pesumadu), noid olevusi võinuks trepil olla muidugi plejaad, aga nii on ka hää: on keegi valvur, keegi uksehoidja. Sest armu ei anta. Jüri Arraku „Karu ja imelind“ ning Rein Mägari „Ootaja aeg on pikk“ loovad kõrvuti mõnusa ruumi, nende kompositsioonis on midagi sarnast, mingit vana kooli kunstiheerose kõnet, samas ka koreograafiat. Jah, koreograafia on sõna, mille juurde ma mõnel korral veel tagasi tulen, sest mõni kunstnik on seekord lavastanud teatavat kineetikat, teatavat tantsulist teatrit.
Esiplaanil Mari Männa objektid „Nagu homset ei olekski“ ja Terje Ojaveri „Hüpates üle varju“ ning tagaplaanil Liisi Eelmaa suur „ABRAKADABRA“, mis mõjub nagu teatrikunst, ja Laurentsiuse maal „Võsa meie vahel“.
Tallinna Kunstihoone suures saalis tekkis mul sügavuse illusioon, metafüüsiline tunne, religioosne kogemus või otsing, aga ei, see ei tekkinud, see tekitati, see on kureeritud, loodud maailm – nagu tarokaartidest saab kokku laduda loogilise loo, nõnda muidugi ka heast materjalist (Evi Tihemetsa „Peatu hetkeks“ tõmbas mind sisse). Mul ei ole võimalik öelda kõigi kunstnike kohta midagi, ma pole enam isegi kindel, kas ma nägin kõiki töid, mõnest ei suutnud ma leida lugu, mõni sai selle teiste tööde vahel. Ma ei peatu saatigi kõigel ega kõigil … Maailm on ebaõiglane, mina olen ebaõiglane. Maailm on umbes säärane paik, nagu Katariin Mudisti töödel „Hästi, mul on tänud“ kus põlevate majade ees poseeritakse perekonna- või koguni suguvõsafotodeks. Maailm on umbes säärane paik, nagu Elle Kannikese objektid „Inimene vs. loodus“ ja „Loodus vs. inimene“, millest sa pärast ei suuda meelde tuletada või välja mõelda, kumb on kumb. Või siis Jaanika Arumi „Echo. Vaikuses“, õõva tekitav ala keset näitusesaali, nagu omaette väike saar, millel saad kõndida …
Tundub, et selles religioosses kogemuses sääl – peamiselt ühe saali valikus – kohtusid peamiselt kurbus ja õõv, Ove Maidla „Hästi külma kõhuga lillemüüja“ on kurb ja kõle, isegi kui pealkiri saab selles valguses humoorika tähenduse – sarkastilise siis pigem. Vassa Ponomarjova „Mälestused vanaemast, keda pole kunagi tundnud“ – mulle meeldib, kui kunstiteosel on pealkiri, mis loob akna ja kontakti (nt Toomas Vindi „Sammaldunud nõlvakul“ tekitab ju juba aimduse, millega kohtud, aga siiski mitte lõpuni).
Koreograafia juurde naastes – jõulised on Hannah Harkesi „Performance’id mitteinimestele“, olen neid varem kuskil näinud, aga ei saa aru, ei suuda meenutada, kus – naisfiguur, tantsija, ja teoste võti on antud selliselt, et me peame teda nägema objektina ning loodusjõude ja maastikku tegutsejana.
Edasi juhtub midagi kummalist, see on võib-olla põhjus, miks mõned religioonid ei luba jumalusi/jumalaid kujutada ja teised teevad seda üsna võikalt. Nt Brenda Purtsaki „Meie näod on tema nägudeks“ seisab koos hoopis organitest, sisikonnast. Olev Kuma „Jumal lõi inimese oma näo järgi“ on üks võikam, hirmutavam töö, mida olen näinud, selles on lapsepõlve hologrammpiltide õõva ning vastasseinast vaatab vastu Jüri Kassi „Isa“, kes mõjub ennemini külma, hirmsa jumalana. Lisaks Mari Roosvaldi ekspressiivne „Medusa hoiatus“, Erinn M. Coxi rasked rippuvad kaelaehted sarjast „Surematu“ (ma võin mõne päälkirjaga oma mälu või käekirja kohutavuse pärast eksida, andke mulle andeks) … Isegi Aet Ollisaare „7 maa ja mere taga on võlumets“ saab nende tööde taustal tumedama tähenduse, kuigi Anne Türni valgusinstallatsioonid toovad natuke leevendust, loovad meresügavusemeeleolu.
Siim Preimani kureeritud „Pealaest jalatallani“ Tallinna Kunstihoone galeriis mõjub nagu väga hea feministlik grupinäitus.
Mõned riimid hakkavad silma ka üle saali: Maarit Murka „Loomalik instinkt“ ning Erki Kasemetsa „Sebra ja silmapiir” liiguvad tehniliselt ja sisuliselt kuskil samas kandis, aga ainult suures plaanis … Samas kandis.
Kõik tekstikesksed asjad pakuvad poeedile ikka põnevust: Triin Kerge tekste pole klaasilt küll kerge lugeda ning Sten Saaritsa „Kümne kilomeetri kõrgused unistused“ on vaid valge paberileht, aga Nele Tiidelepa luuletusest-teosest „(Üks ja) Kolm hetke“ jäi miskipärast meelde viimane rida: „kollane ja loll volask“, siuke, kes püstigi ei tõuse, nagu veider kass. Nagu mina.
Kuigi kevadnäitus on palju-palju terviklikum, on siin siiski mõned tööd, mis on kuidagi teiste vahele ära eksinud. Aga mõned eksimised on õnnestunud, head äraeksimised, nagu nt Alvar Reisneri „Pulmad“, mis kujutab vahest nõukogudeaegset pulmarongi … Teised eksimised mõjuvad ka veidi riivavalt, aga ma jätan need seekord …
Põnev on arhitektuuriliste struktuuride sari Tallinna Kunstihoone Vabaduse väljaku poolses osas: Britta Benno „Ruinelust Lasnamäel“ (suurepärane pealkiri ja imeline sõna: kas see on ruinelu, nagu oleks ruinelus tegevus!), Andres Sütevaka ja Vilen Künnapu sarjad, sinna veel juurde Kadri Toomi „Pakendatud linnad“ ning siia vahele passib kuidagi täpselt Toomas Kuusingu „Tartu kodutud hakid“ (tegelikult on seegi koos Reisneriga siia kuidagi ära eksinud, aga äge töö) – juba tühipaljalt viis, kuidas kunstnikud säärasena me eluruumi näevad, kuidas üldistab nende pilk täisehitatud ruumi kui sellist …
Siin tuleb jälle kahes eri ruumis vahva riim: Viive Väljaotsa „Natüürmort. Asjade seis“ ning Ulvi Haagenseni „Laudlina“ on täielikud vastandid, aga kujutavad mõlemad asju täis lauda. Üks näib kui asjade haud, sünge ja ilus, kunsti lõpp, teine kui värvikirev kaos ja nali, et mida kõike ka kunstiks ei peeta!
***
Ühest ruumist teise minnes peab läbima Evi Pärna „Võimu koridori“, kus kunstiajaloost kadunud pildid ning sõnad virvendavad silme ees nagu (võikad) ajaloosündmused. Sellise tööga on nii, et ma uuriks ja puuriks teda igaviku, aga ei anta ju … Selle töö mõjul märkad kohe poliitilist popkunsti. Õnnestunud asjad on Mihkel Maripuu „Et leida tee, et tunda tõde“ (neagesauron) ning Mihkel Ilusa plakatid „Tarbemaal, pikett“, suurepärane performance’i-materjal (ma ei mäleta, kas ta on neid kusagil nõnda kasutanud).
Äge on kõrvuti näha veidraid kohtumisi, näiteks Lola Liivati (1928) „Õhtulaul“ ning Liisa Jugapuu (1990) „Hobuse pea“ on kõrvuti lihtsalt nii ilusad.
Muide, ilust rääkides: mitmel korral on kevadnäituse mõjusaima objekti loonud Terje Ojaver ning seekord on selleks kolmejalgne, veidi hirmutav, veidi muserdund ingel „Hüpates üle varju“ – jälle suur teos, ma ei mõtle ainult mõõtmeid … Sääl ligidal seisab ka Liisi Eelmaa suur „ABRAKADABRA“, mis mõjub nagu teatrikunst, nagu oleks lavastus kohe algamas.
Juss Piho „Värviravi” lugesin alguses valesti – „Vähiravi”. Uurisin seda eriti põhjalikult, siis lugesin uuesti ja mõtlesin, mis teekonna ma oma pääs küll täheeksituse pärast ära olin käinud! Selle kõrval Mari Männa „Nagu homset ei olekski“ kaks objekti – punk ja rokk, see vist on näituse muhe nali …
Laurentsiuse „Võsa meie vahel“ – esiteks Laurentsius, teiseks mul on tunne, et ma saan aru, mida ta räägib. Võib-olla ma petan end. Põhinäituse kõige ohtlikum töö on Lembe Rubeni ja Kaupo Kanguri „Looming“ – installatsioon, mida igaüks saab näperdada ja sättida, ainult et … seda ei saa paika, plaadid ei lähe kohakuti, see ajab hulluks – seda pole võimalik korda teha!
***
Galeriidest leiab kureeritud satelliitnäitused, mis täiendavad üldväljapanekut teistlaadi vaatenurkadega. Tallinna Kunstihoone galeriis on Siim Preimani koostatud „Pealaest jalatallani“ ja Tallinna Linnagaleriis eksponeeritakse Corina Apostoli kureeritud „Väljas/Sees“.
„Väljas/Sees“ on kogu kevadnäituse kõige tundlikum osa, täiesti iseseisev näitus, mille oleks võinud nii ehk naa avada ja teha, sõltumata ülevaatest. Ma ise ei kogenud seda niivõrd siis ehk sees-väljas maailmana institutsionaalses mõttes, vaid et need tööd vastandusid, mängisid sissepoole pilgu ning väljapööratusega, olemata vastuolus – Liis-Marleen Verilaskja „Cielle“ – sissepoole pööratud, sedavõrd, et teosesse peab piiluma. Lilli-Krõõt Repnau „Feministlikud utoopiad“ – väljapoole pööratud, lisaks oleks see sari haakinud arhitektuurilise tsükliga Kunstihoones, aga võib-olla on hää, et see on siin eraldi. Aksel Haagenseni „Vanaemale külla“, isiklik, sissepoole viiv töö, Ann Mirjam Vaikla ja Szymon Kula – oh, juudas, see nägu pöörav Lenin haagib tegelikult liigagi Olev Kuma jumalaga … Muide, Aleksandr Osvald August von Turro-Lebardovi „1.“ on suurepärane töö.
Mulle meeldib äge sotsiaalne kunst – see on sari postkaarte, kus kujutatud naisi, kes olid oma vallas esimesed Eestis, külalised võivad postkaarte kaasa võtta – ma näpsasin muidugi esimese naisraskejõustiklase Linga Bellingi pildi!
Siiri Jürise ja Jaanika Peerna sotsiaalset performance’i-videot „Liustike eleegia“ kogesin ka väljapoole pööratusena, aga Evelyn ja John Grizinichi Moksi laegas pidi avanema alles näituse viimasel päeval, mai lõpus … See võib kõik olla üks müsteerium.
***
Siim Preimani kureeritud väljapanekut „Pealaest jalatallani“ tajusin mina ikkagi esmalt naise keha käsitleva näitusena. Muidugi on tähtis, et see on esmalt inimkeha, aga millegipärast tundsin end spetsiifiliselt ruumis, mis räägib … saladusest kujundikeeles, metafoorselt, mõistukõnena. Jah, siin on konkreetsust: Cloe Jancise „Sobituv ihu“ kuulub jälle koreograafia valda, sest kunstnik rõivastab enese lahti ja rüütab uuesti tohutu hulga trimmivate-toonivate aksessuaaridega (ta on ise näitusesaalis ka installatiivselt esitet). Sarnaseid võtteid olen ma näinud perfokates, olen seda nimetanud teatavaks destriptiisiks, rõivast lahtivõtmise „lahtivõtmiseks“ siis. Aga see on selge, tugev, jõuliselt esitet perfokas/video.
Tegelikult on suur jagu näitusest palju õrnema alatooniga. Solveig Lille „Membraanide vahel“ on poeetiline, õrnade toonidega rakumaalijada ning Mari Volensi „Võtab kuju“ on vineertahvlitele paigutet fotodel ärkavad taiminimesed (nii ma neid nägin), see maailm on õrnem, hapram. Julmema esteetikaga sõidavad vahele Brit Kikas oma „Corpora prima“ sarjaga ning Kelli Gedvili tööd „Mitte nagu teised tüdrukud“. Autorite keelte, mõtterütmide, väljendusviiside täielik erinevus ja samas midagi, mis – jah, ütleme nii, et keegi ei oleks seda nimetanud feministlikuks rühmanäituseks, aga kui see oleks nii nimetatud, siis oleks too üks parim feministlik rühmanäitus, mida näinud olen. Ainult siis, et rühm vist ei sündinud orgaaniliselt, vaid on nii-öelda tehisliselt loodud, kokku pandud, lisaks veel mehe käega …
Ja kogu kevadnäituse üks parim töö üldse: Hanna Piksarve „Emaraev“, ristpisted valmisobjektil – tagil, mille sisse- või pääletikandit peate ise minema lugema! Ma ei ütle, et see oli kogu näituse nael, see on pigem säärane töö, mida märgates oleksin muhelenud ja kurvastanud korraga igas mõeldavas ruumis. Midagi nii ilmselget, lihtsat ja pöörast, et ma arvan, et midagi säärast peab kindlasti olema varem tehtud, ma pean olema seda näinud, aga ei meenu, mitte ei meenu.
***
Ei-jaah! Tuleb öelda, et mulle jättis see mulje. Parema mulje kui varasematel aastatel, kuigi pean tunnistama, et mürgel, segadus ja põrguköök meeldivad ka mulle väga. Neil hetkil, kui seda lugu siin, tunnistades sügavat kaost oma peas, kus kogu materjal on muutumas üheks virvarriks, lõpetama asun, kõnelesin kiiresti sõbraga, kes uuris, kas ma käisin sääl näitusel – tema kogemus, vägagi kunstilähedase, kriitilise ja taipliku inimesena – oli risti vastupidine minu omale. Sain ta häälest aru, et see oli lausa pettumus. Et tema ei leidnud sellest kaosest oma iva.
Jah, väikeste galeriide näitused mõjusid mulle kummastavalt värskete-terviklikena, üleüldse on see formaat meeldivalt võimatu. Aga siin, andes oma arutut lööktöölise ülevaadet, leian, et pean veel tagasi minema mööda pildiridasid rändama, võib-olla kirjutan enne näituse sulgemist sootuks teistsuguse loo.
Türgi president kirjutas hiljuti alla määrusele, millega Türgi lahkub Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioonist, lühinimetusega İstanbuli konventsioonist. On õige aeg rääkida feminismist ja poliitilisest olukorrast Türgis. Sanem Güner on Hollingsi Keskuse (mittetulundusorganisatsioon Hollings Center) İstanbuli haru asedirektor; see on vabaühendus dialoogi edendamiseks Ühendriikide ja moslemienamusega riikide vahel. Sanemi uurimisvaldkonnad on Türgi ja Euroopa Liidu suhted, naiste poliitiline aktiivsus Türgis ja Lähis-Idas, Türgi lähenemine Armeeniale ning Küprose rahuprotsess.
Türgi feminismi ajalugu ulatub Osmanite ajastusse. Ometi väidetakse, et Türgi vabariigi algfaasis, läänestamise ajal kehtestati võrdsed õigused ülalt alla. Kas neid võib seepärast pidada olemuselt patriarhaalseks, Türgi ühiskonnale lausa ebaloomulikuks või sobimatuks, nagu väidavad tänapäeva Türgi konservatiivid?
Naistele meestega võrdsete õiguste andmisel mängis tõepoolest kõigepealt olulist rolli Tanzimat,1mis oliülalt alla suunatud poliitika. Ent praegu koolides õpetatav narratiiv, kuidas läänelike modernsete vaadetega mehed tulid naisi päästma islami ja konservatiivse patriarhaalse kultuuri rõhumisest, pole õige. Enne Tanzimat’i ajajärku olid asutanud naisrühmitusi nii türgi moslemid, tšerkessid, kurdid, araablased jt, kel olid selged eesmärgid ning kes rajasid omaenda waqf’e,2 ajakirju jne. Nad nõudsid õigust haridusele, seisid vastu polügaamiale. Tanzimat’iga kaasnenud juriidilised reformid olid muidugi samm õiges suunas. XX sajandi kahel esimesel kümnendil andis siinsetele naisõiguslastele eeskuju lääne naisliikumine, eriti sufražetid. Ühtlasi jätkus võitlus usuga põhjendatud patriarhaadi vastu. Leidub rohkesti uuringuid, mis käsitlevad Türgi varajast naisliikumist, selle antiimperialistlikke, antikolonialistlikke, rahvuslikke, rahvusvahelisi jms jooni.3 Niisiis on naiste õiguste eest peetava võitluse ajalugu märksa varajasem vabariigi väljakuulutamisest.
Kui Nezihe Muhiddin ja tema naiskolleegid hakkasid 1923. aastal rajama Naiste Rahvaparteid (Kadınlar Halk Fırkası), jäeti see tegevusloast ilma, kuna mõningaid põhikirja sätteid peeti sobimatuks. Siis asutas rühmitus 1924. aastal Türgi Naisliidu (Türk Kadınlar Birliği), et nõuda võrdseid kodanikuõigusi, ent rühmituse eesmärkide tõttu keelati asutajal Muhiddinil poliitikas kaasa lüüa. 1934. aastal said naised meestega võrdse hääleõiguse ja muud poliitilised õigused, aga 1935 kuulutati partei ülearuseks ja saadeti laiali. Seega on siin tõesti olemas mentaliteet „Kui teil on õigusi vaja, siis me anname need teile, kui ise tahame; te ei tohi poliitiliselt organiseeruda ega liiga palju kära teha.“
Mis on tähtsamad juriidilised jm verstapostid Türgi feminismi ajaloos?
Valimisõiguse said naised 1934. aastal (kohalike omavalitsuste tasandil 1930). Siis edasi Türgi liitumine 1986. aastal ÜRO konventsiooniga naistevastase diskrimineerimise lõpetamisest. Türgi feministid peavad tähtsaks peksuvastast meeleavaldust 1987. aastal. Järgnes mitu tähtsat sammu, nagu Mor Çatı naiste varjupaiga asutamine ja teadlikkuse suurendamine. Olulised on kriminaalkoodeksi ja tsiviilkoodeksi parandused 2004. ja 2007. aastal. See on tõend, et poliitilise tahte olemasolu korral ei loe, kas valitseval parteil on usuliselt konservatiivne toetajaskond või ideoloogia. Toona oli Türgi tähtsaim eesmärk Euroopa Liitu astumine ning selle nimel oli AKP ette võtnud Türgi demokratiseerimise. Seadusesätted, mida naiste heaks parandati, olid põhiliselt: enam ei saanud karistusi aumõrvade eest vähendada ega tühistada; abielusisese vägivalla olemasolu tunnistamine; meeste- ja naistevaheliste abieluväliste seksuaalsuhete dekriminaliseerimine jne.
Sanem Güner: „Olen kogenud, et mida enam kaasame naisi poleemikasse küsimustes, nagu julgeolek, areng, keskkond jne, seda parema poliitika saame.“
Tähtis on Türgi liitumine İstanbuli konventsiooniga – Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja koduvägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga. Naisliikumine on teadlikkust neist probleemidest mõningal määral suurendanud, nüüd tunnistatakse laialdaselt, et vägivalda ei esine üksnes vaeste ja harimatute kodus, vaid kõikjal.4 Tagasilöök on olnud AKP eestvedamisel lahkumine İstanbuli konventsioonist, mis morjendab mitte üksnes feministe, vaid valitseva partei enda mees- ja naissoost liikmeid. 2020. aasta hilissuvel korraldatud küsitlus näitas, et lahkumist toetas kõigest 9% inimestest. Tagasilöögiks võib pidada ka seda, et lähisuhtevägivald on endiselt karistamatu: loodud on küll mehhanismid, mis lubavad väita, et meie maa on naistele suurepärane, ent samal ajal ei anna need mehhanismid mingit tulemust. Vägivallast teavitamise korral ei võeta midagi ette. Leidub naisi, kes teatavad vägivallast lausa kümneid kordi, aga ei saa kaitset, vaid viimaks nad pussitatakse või tulistatakse surnuks. Tuleb ette, et politsei väitel on naise probleemid perekonna oma asi ja politsei ei saa vahele segada.
Kas pole paradoksaalne, et televisioonis hägustatakse alkoholi ja sigarette, ent tulirelvi, lähisuhtevägivalda, seksuaalset kuritarvitamist ja ähvardusi normaliseeritakse kui argielu osa? Isegi armastuslaulud on mõnikord vägivaldsed: naisi ülistatakse selle eest, et nad võtavad vägivalda armastuse märgina ning annavad selle andeks …
Paraku on see tõsi ning türgi kultuuris peetakse armastuse märgiks ka armukadedust. Kui armastad, oled armastatu suhtes armukade ja kiivas. Vägivald partnerite vahel ongi armukadedusest tingitud. Popkultuur toidab seda ning paraku ma ei arva, et see kunagi lõpeb, kui just midagi vahele ei tule – nagu seadus, mis ütleb, et armukadedus pole vägivalla õigustus, see pole ka enesekaitse. Praeguse valitsuse üldine hoiak on, et rahvusvahelised lepingud, millele oleme alla kirjutanud, ning ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused pole meile siduvad. Kaudselt surub naiste õigusi maha ka selline õhkkond.
Kuidas te kirjeldaksite Türgi poliitikaelu feministi vaatenurgast?
Valitseva partei AKP liit marurahvusliku MHPga tähendab poliitikat, mis on järjest natsionalistlikum ning Euroopa- ja Ameerika-vastasem. Usulist konservatismi ilmneb mitte üksnes eluolu küsimustes, nagu alkoholitarbimine, vaid lausa rahanduses, näiteks kui usuasjade ameti (Diyanet) juhataja väljendas oma arvamust intressimäära ja rahakursi üle peetavates vaidlustes. Inimõiguslaste, sealhulgas naiste õiguste edendajate, poliitiline ja ühiskondlik tegevusruum on ülimalt piiratud, kuna igasugust kodanikuaktiivsust nähakse halvaendelisena, mittekohalike ja mitterahvuslike eesmärkide (mitte yerli ve milli) edendamisena.
Partei, mida mina pean inimõiguste/naiste õiguste valdkonnas kõige edumeelsemaks, Rahvaste Demokraatlik Partei (HDP), on paraku alates 2015. aastast tõsises hädas. HDP liidreid ja aktiviste on vangistatud, parteisse kuuluvaid volikogude liikmeid ja linnapäid on tagandatud ja valitsusmeelsete isikutega asendatud ning praegu ähvardab parteid sulgemine. See kõik on tingitud oletatavatest sidemetest PKKga, Türgis ja ELis terroristlikuks liigitatud organisatsiooniga. HDP-l on kõige konkreetsemad ja edumeelsemad ettepanekud naiste, LGBTQ+, puuetega inimeste, vaimse tervise jm küsimustes. See on ainus partei, kus kehtib nais- ja meessoost kaasjuhtide reegel ning valimisnimekirjades on nais- ja meeskandidaate võrdselt. Säärast ühendavat, edumeelset, demokraatlikku, osalusmentaliteeti nügitakse paraku Türgi ühiskonnaelust välja. Feministide enamiku silmis on Türgi poliitiline maastik pime ja kitsas ning silmapiirilt ei paista valgust.
Rääkigem naistevastase vägivalla sotsiaal-majanduslikust aspektist. Naiste osalus tööturul on Türgis Euroopa riikidega võrreldes väike. Samal ajal teevad naised palju tasustamata tööd, on sageli majanduslikel põhjustel ahistavates suhetes kinni jne. Kas leidub poliitilisi jõude, kes pooldavad naiste majanduslikku sõltumatust ja tööturust osavõttu ning kuidas neisse suhtutakse?
Sõnades tunnistavad kõik, et naised peaksid olema majanduslikult sõltumatud ja majanduselust osa võtma. Vastavaid meetmeid pole aga keegi valmis rakendama. President ise on mitu korda väitnud, et Türgi perekonnas peaks olema vähemasti kolm last (kuna noort elanikkonda peetakse Türgi demograafiliseks tugevuseks ja eeliseks Euroopaga võrreldes). Aga kus on meetmed kolmelapselise ema toetamiseks? Vanemapuhkus (mitte üksnes emapuhkus), lastehoid, paindlik töö … peaaegu kõigil erasektori ja isegi avaliku sektori töökohtadel jäävad need unelmaks. Teisalt on töö- jm seadustes tehtud positiivseid muudatusi: võrdne palk võrdse töö eest, mittediskrimineerimine, emadus- ja lastehoiupuhkus jne. Ühiskonna põhiosa suhtub muudatustesse positiivselt.
Kurb reaalsus on naised, kes saavad päevapalka majapidajana töötamise eest (koristamine, lapsehoidmine jne). Viimastel aastatel on selliseid töid tegema tulnud rohkesti immigrante (seaduslikke ja ebaseaduslikke), eriti Kesk-Aasia riikidest, Armeeniast ja Ida-Euroopast. Alles äsja oli säärane töö reguleerimata, garantiid puudusid ning ekspluateerimiseks oli palju võimalusi. Praegune valitsus lasi parlamendil vastu võtta seaduse kodutööde tööna tunnistamiseks ja reguleerimiseks. Paaril viimasel aastakümnel on avalikkus saanud üha teadlikumaks vajadusest lammutada soostereotüüpe, nagu „naise koht on kodus“. See käib käsikäes ülemaailmse kampaaniaga, et naised omandaksid parematesse ametitesse pürgimiseks hariduse, valiksid sagedamini teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatikaga lõimitud õppe, ühineksid liikumisega „Võrdne palk võrdse töö eest“ jne.
Solidaarsusest olen peaaegu kümme aastat 8. märtsil osa võtnud iga-aastasest naiste marsist, mis näitab selgesti rahulolematust praeguse poliitilise õhustikuga. Sel aastal keskendus marss LGBTQ vähemuse õigustele vastusena AKP vihakõnele seksuaalvähemuste pihta. Kas võib väita, et politseivägivald ja kohtuasjad osavõtjate vastu kujutavad Türgis ideoloogilist heitlust liberalismi ja konservatismi vahel, kus võim kuulub viimasele?
Kitsendaksin selle heitluseks AKP pooldajate ja vastaste vahel, sest kogu opositsioon AKP-le pole liberaalne. Ma ei nimeta seda türgi feministlikuks liikumiseks, sest see pole ainuüksi türklaste, vaid on ka kurdide liikumine5 ja kõik naised, kes liikumises kaasa löövad, ei nimeta end feministiks. Naised ja LGBTQ+ grupid on alati võtnud osa sõjavastastest meeleavaldustest, on töölisliikumistes tähtsat osa etendanud jne. Õiguste intersektsionaalne taotlemine hirmutab võime.
Naisetapp kujutab Türgis tõsist probleemi ning on tingitud vägivalla kõrgest tasemest ühiskonnas. Aumõrvu tuleb endist viisi ette, ehkki järjest harvemini. Mis olid AKP põhjused İstanbuli konventsioonist lahkumiseks? Mida saab öelda Ankara konventsiooni kohta, mis võimupartei veendumust mööda peaks asemele tulema? Võin üksnes oletada, et naisi nähakse selles läbi emaduse ja perekonna prisma.
Naistemõrvad peegeldavad Türgi ühiskonna patriarhaalset, misogüünset, konservatiivset olemust. Mulle paistab, et ainus põhjus İstanbuli konventsioonist lahkumiseks oli ultrakonservatiivide pahameel, et konventsioonis ei võeta arvesse nende põhimuresid, nagu perekonna ühtsus, lapsed, ühiskondlikud väärtused, vaid see keskendub üksikisikute õigustele. Näiteks õigusele olla kaitstud vägivalla eest, ükskõik kas tegu on abieluga või mitte ning partnerite soost hoolimata. Seda tõlgendati seaduse heakskiiduna homoseksuaalsetele ja abieluvälistele suhetele. Mõistagi tõreles valjuhäälne vähemus, kuidas see konventsioon oli Türgi pereväärtuste vastu.
Ankara konventsiooni kohta pole eriti üksikasju teada, ent iga kord, kui Erdoğan astub üles mõne rahvusvahelise standardi või kriteeriumi Türgi variandiga (meenutagem, et 2003. aastal ütles ta, et kui Euroopa Liit ei taha Türgit vastu võtta, loobub Türgi Kopenhaageni kriteeriumidest ja võtab asemele Ankara kriteeriumid!), on see halb uudis. Türgi ühiskonna konservatiivset osa häirivad rahvusvahelised inimõiguste standardid.
Kui ma Türki tulin, nägin riiki püüdlemas demokraatia poole. Nägin meeleavaldustel marssimas noori naisi, kes olid enda üle uhked. Nüüd paistab, et neilt riisutakse äsja kättevõidetud õigusi. Nii Eestis kui ka Türgis pälvivad tähelepanu konservatiivsed naisõiguslased, kelle eesmärk on edendada ühiskonnas naiste „traditsioonilisi“ rolle. Mida see toob feministide debattidesse?
Arvan, et tähtis on sildade rajamine. Näiteks kui naised avaldasid 2000. aastate alguses valitsusele soovi muudatuste tegemiseks kriminaal- ja tsiviilkoodeksis, suudeti konservatiividest, liberaalidest, vasak-, parempoolsetest jt luua ühisrinne. Türgis, aga ka mujal Lähis-Idas on isikuid, kes määratlevad end vagade, praktiseerivate moslemite ja feministidena. Need moslemitest feministid väärivad minu arvates lugupidamist, kuna nad mässavad islami väljakujunenud maine ja tavade vastu. Minule mõjub värske tuulepuhanguna, kui märkan pearätiga üliõpilasi kaitsmas oma kursusekaaslasi, keda Boğaziçi ülikoolis oli kinni võetud, kuna nad olid Kaabat pilganud.
Naisõigusluse käsitlemine lääne või modernse leiutisena on müüdi põlistamine, millest konservatiivid on palju kasu lõiganud.
Tõepoolest, aina enam kuulen viimasel ajal moslemi naistelt: „Olen küll usklik, aga see veel ei tähenda, et oleksin tagurlik või konservatiiv.“ Kuhupoole Türgi feminism liigub?
Türgi feminismi juures – või nimetame seda naisliikumiseks, kuna mõnele ei meeldi sõna „feminism“ – häirib mind, kui lõhenenud see on. Asi pole üksnes vastuoludes, mida leidub kogu Türgi ühiskonnas, nagu türklased contra kurdid, rikkad contra vaesed, linlased contra maarahvas, konservatiivid contra liberaalid. Lõhesid on isegi ühtse etnilise, sotsiaal-majandusliku tausta ja poliitiliste hoiakutega gruppides. Paraku avalduvad lahkhelid kõige halvemal platvormil – ühismeedias. Üks näide on hiljutine debatt transnaiste ja naistele kasutada olevate ruumide üle. See hargneb vaidlusteks mittebinaarsete soomääratluste, soovoolavuse jms üle. Mõistagi pole see Türgi feministidele ainuomane ja minu meelest on sääraseid vaidlusi pidada tervislik. Ent ühismeediale on omane, et vastandlike seisukohtade esindajaid õhutatakse võitlema otsekui gladiaatoreid, teisele poolele võimalikult palju viga tegema ning muidugi on see kahjulik ja häiriv feministidele üleüldse.
Mina leian, et üldiselt on Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ühiskonnad kiires teisenemises ning see ei aita, kui neid alati jälgitakse läbi usulise prisma, nagu Euroopas jm tihti tehakse. Millised on suundumused inim- ja naisõiguste vallas teiste moslemienamusega maade kiiresti arenevates ühiskondades?
Paraku on inimõigused üle maakera taandumas ning moslemienamusega maad ei ole erandiks. Olen oma töös kogenud, et mida enam kaasame naisi poleemikasse küsimustes, nagu julgeolek, areng, keskkond jne, seda parema poliitika saame. Naised on alati häält tõstnud ka kõige raskematel aegadel – kolonialismi, sõja, okupatsiooni jm tingimustes. Avaldaksin siin tunnustust aukartustäratavatele naisliikumistele araabia maailmas. Hiljuti surnud Nawal El Saadawi ütles intervjuus BBC-le, et ükski valitseja ei saa naistele (või kellelegi teisele) õigusi anda, vaid naised peavad ise organiseeruma.
Üks orientalismi teese on pidada moslemiühiskondades elavaid naisi alamaks rõhutud klassiks. Tõsi, teatud islamitõlgendused lubavad säärast kohtlemist, aga medalil on alati teine pool, nimelt naiste vastuhakk rõhumisele. Kui me seda ei märka, siis ei näe me kogupilti, millest tekivadki eksitavad narratiivid, nagu „feminism sunniti Lähis-Ida naistele peale“. Soovin rõhutada, et isegi paikades, kus islami jälg on palju sügavam kui Türgis, on alati esinenud naisliikumisi ammu enne, kui läänes kujunes naisliikumisest selge omaette nähtus. Naisõigusluse käsitlemine lääne või modernse leiutisena on müüdi põlistamine, millest konservatiivid on palju kasu lõiganud.
Kuidas saavad Euroopa feministid ja liberaalid toetada Türgi nais- ja inimõiguslaste võitlust?
Tähtis on väljendada solidaarsust, luua paremad sidemed, nt Euroopa naisorganisatsioonide survegrupp (European Women’s Lobby), olla informeeritud, teha väljaõpet ja arendada oskusi, toetada Türgi naiste ühistuid. Kui Argentinas abort viimaks seadustati, avaldas see siin muljet – nimelt tärkas lootus, et üleilmne ühtsus aitab meid edule. Naiste õiguste edendajad pole lihtsalt „vihased naised“, vaid nad taotlevad paremat õiguskaitset, paremaid võimalusi, võrdsust. See on lubamatu, kui pole võrdset palka, võrdseid võimalusi, võrdset vanemapuhkust ning kui kodutöödest kõneldakse kui ainuüksi naiste kohustusest. Ükskõik, kas elada Eestis, Türgis, USAs või Iraanis, need barjäärid või nähtamatud seinad on kõikjal sarnased. Sajandeid vanu eelarvamusi ning poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke struktuure pole kerge lammutada.
Intervjuu sai teoks koostöös Feministeeriumiga. Intervjuus väljendab Sanem Güner enda, mitte Hollingsi Keskuse seisukohti.
Tõlkinud Andreas Ardus
1 Tanzimat (trg ümberkorraldamine) oli Osmanite impeeriumi ühiskondlikke ja poliitilisi aluseid kindlustanud reformide ajajärk, mis algas 1839. aastal ja lõppes esimese põhiseaduse kehtestamisega 1876. aastal.
2 ar waqf, trg vakıf, algselt usuline heategevusfond, annetatud, pärandatud või ostetud tulutoov vara (põllumaa, kauplused vm). Waqf oli põhimõtteliselt võõrandamatu.
4 Nt Sevan Nişanyani, Türgi-armeenia keeleteadlase, kirjaniku ja intellektuaali koduvägivalla juhtum tõi avalikkuse teadvusse, et lähisuhtevägivald leiab aset ka ühiskonnas silmapaistvate inimeste kodus.
5 Ühena esimestest suurematest kodanikuliikumistest võib näiteks tuua Bingölist pärit kurdi Nebahat Akkoçi – õpetaja, inimõiguslase ja ametiühinguliidri poolt 1997. aastal Diyarbakiris asutatud S/A KAMERi, mis saavutas ulatuslikku mõju naiste kirjaoskuse edendamisel ning võitluses aumõrvade ja perevägivalla vastu. (H. H.)
Üks on kindel: peavoolu popmuusika on muutunud. Esmajoones torkavad kõrva sõnumid, mida meile raadioeetrist saadetakse. Mõistan loomulikult, et need muutused toimusid juba varem, lihtsalt mind ei olnud neid kuulmas ega märkamas. Mäletan aga selgelt jahmatust, kui kuulsin mõne aasta eest autosõidul raadiost Dua Lipa lugu „New Rules“: „One: Don’t pick up the phone. You know he’s only callin’ ‘cause he’s drunk and alone / Two: Don’t let him in. You have to kick him out again.“1
Laulu vältel loetleb laulja terve rea reegleid, milletaolisi on endale seadnud ilmselt paljud meist, püüdes lõpetada toksilist suhet. Tõepoolest, kui minu nooruse peavoolu lauludes keerles verbaalne tants selle ümber, kuidas olla mehele ihaldusväärne, siis tänapäeval on feminism jõudnud peavoolu. Peale selle, et Dua Lipa on lugenud reegleid, ütleb ta teises loos mitmendat korda naasvale kutile „I don’t give a fuck“,2 Mabel laulab konsensuslikust seksist („If I back up, can you handle?“3), Miley Cyrus karjub hääle lahti Bikini Killi tuntud sõnadega „Rebel Girl, you’re the queen of my world“4 ning avab sellega Super Bowli. Niisiis, 30 aastat hiljem on riot grrrl peavoolu pärale jõudnud.
Koos tekstidega on muutunud ka muusikavideod. Veel hiljuti valitses peavoolus naise ja mehe dünaamika, mis kinnitas feministlikus teoorias käsitletud probleemi, et naine on naine vaid siis, kui suhestub mehega. Tänapäeval näeme aga videoid, kus mehi ei ole ning videote keskmesse tõuseb naistevaheline solidaarsus. Nii valitseb Dua Lipa loos intiimne ja turvaline naisruum, kus keegi ei jää üksi.
Avaramaks on läinud ka naisesuse, mh seksapiilsuse väljendused. Näeme ekraanil kõikvõimalikke kehasid – mitte ainult ideaali, mida paljud ihaldavad, ent milleni vähesed suudavad pürgida. Fookusesse on tõusnud üha loomulikumad kehad, näiteks Mabeli videotes näeme tabualuseid kehavolte (muide, 1990ndate algul käsitles ühiskonna teravaid teemasid nagu AIDSikriis tema lauljast ema Neneh Cherry). Kusjuures õudne on see, et tegelikult on videotes traditsiooniliselt kauniks peetud treenitud kehad – ja ometi mõjuvad need varasema peavoolu popkultuuriga võrreldes värskendavalt, justkui oleksid need n-ö rohkem päris.
Eks visuaalse väljenduse muudatused peegeldu popkultuuris laiemalt: Beverly Hillsi ajastu on vist jäädavalt möödas ning igas enesest lugupidavas Netflixi noortesarjas on mõni LGBTQ+ identiteediga või mittebinaarne5 noor, näeme erinevaid kehakujusid, nahavärve jpm. Siinkohal on pika sammu astunud Miley Cyrus lauluga „Mother’s Daughter“.6 Nunnu lapsstaarina alustanud Cyrus valdab kunsti, kuidas jõuda paljude noorte sügavamate hingesoppideni. See jõudis mulle lõplikult kohale tänavu, kui mul õnnestus kahe popmuusika kursuse peale lugeda Cyrusest nelja üliõpilase esseed ja kuulata kolme ettekannet. Selleks ajaks olin ka ise jõudnud juhuslikult kuulda eespool mainitud laulu, mille avasõnad „Hallelujah, I’m a freak!“7 naelutasid mu raadio juurde. Videot vaadates sain vapustuse. Tegemist on moodsate feministlike kontseptsioonide õpikunäitega. Ekraanil näeb inimest, esmajoones alaesindatud naisi, kogu ilus – noori ja vanu, mitmesuguse etnilise taustaga, erivajadusega – mittebinaarseid inimesi, eri põlvkonnas emadust ja emadusarme, sekka loosungeid nagu „Every Woman Is a Riot“8 ja „Virginity Is a Social Construct“.9 Otseselt või kaudselt räägib video kehapositiivsusest, vanuse survest, soost ja seksuaalsusest, aga ka õigusest uskuda või seda mitte teha.
Tänapäeva muusikavideotes on näha kõikvõimalikke kehasid – mitte ainult ideaali, mida paljud ihaldavad, ent milleni vähesed suudavad pürgida. Näiteks Mabeli videotes, muuhulgas videos „Mad Love“, näidatakse tabustatud kehavolte.
Ka soopõhisele vägivallale tähelepanu juhtimine on võtnud tänapäeval täiesti uued mõõtmed. Tori Amos võis 1992. aastal laulda enda vägistamise kogemusest („Me and a Gun“10), aga need laulud ei olnud kindlasti parima eetriaja lood. Tänapäeval laulab Dua Lipa loos „Boys Will Be Boys“,11 kuidas ta võtab hämaruses koju minnes võtmed pihku. See kõnetab naisi Ida-Euroopast Lääne-Ameerikani, sest neid õpetatakse maast madalast hämaraid tänavaid vältima. Siinkohal võib muidugi tsiteerida Kurt Cobaini, kes ütles juba 1990ndate alul, et ei peaks õpetatama naisi end vägistamise eest kaitsma, vaid tuleb õpetada mehi mitte vägistama.
Peavoolu on jõudnud ka queer12 ja LGBT+. Jah, ajad on edasi läinud ning võttes arvesse queer’i aja- ja kohatundlikkust, vajab tänapäeval eraldi selgitust, mille poolest oli näiteks Dolores O’Riordan 1990ndate alul queer. Enam ei ole erilist vajadust sõnumeid maskeerida, saab öelda otse ja ilustamata. Veel hiljuti oli tõesti oht, et kapist väljatulek kahjustab karjäärivõimalusi, ilmselt on see teatud kihtides nõnda praegugi. Ent tänapäeval on üha halvem toon, kui LGBTQ+ linateoses mängib hetero teistsuguse seksuaalidentiteediga inimest või cis-inimene transsoolist.
Paljud popmuusikudki on oma queer– või geiidentiteedi avalikult omaks võtnud, teinud selle oma etteaste osaks. Esimesena meenub varalahkunud Sophie (iseasi, kui palju ta Eesti raadioeetris kõlab), kes on laulus „Immaterial“ nappidega vahenditega poeetiliselt sõnastanud transidentiteedi olemuse: „Without my legs or my hair / Without my genes or my blood / With no name and with no type of story / Where do I live? / Tell me, where do I exist?“13 Samamoodi on ta oma lauludes käsitlenud igasugust eemaldumist normist, olgu tegemist mittebinaarsusega või abstraktsemalt enda teistsugusena kogemisega („Is It Cold in the Water?“14). Praegu mängib aga sageli eetris lõunaosariikidest pärit noore räppari Lil Nas X lugu „Montero“. Sellesse laulu on ta väidetavalt valanud sekeldused seksuaalsusega, ühtlasi on ta teinud hommage’i geiarmastusest kõnelevale filmile „Kutsu mind oma nimega“.15 Laulja sõnul on ta loo pühendanud 14aastasele homohäbis iseendale, kes arvas, et ei tule iial kapist välja. Videos mängitakse paradiisi, patu ja lunastuse motiividega, kusjuures Eeva kohal on mustanahaline mees, kes laskub põrgusse kontsadel postitantsu tehes. See lõhub algse loo sügava misogüünsuse ja pakub ainest postkoloniaalseks analüüsiks.
Eelnevaga käsikäes ning intersektsionaalse feminismi16 vaimus on üha aktuaalsemad ka rassi ja ühiskonnakihi küsimused. Superstaaridest meenub nunnust tüdrukutebändist välja kasvanud Beyoncé. Ta on kõnelenud häälekalt nii isiklikuks peetavatel teemadel nagu truudusetus, aga ka Black Live Matters diskursusesse paigutuvatest poliitilistest valukohtadest nagu mustanahalise naise juured Ameerika lõunaosariikide rassistatud kultuuris (vt nt „Formation“). Muide, ei tasu unustada, kus on Beyoncé kui eduka popartisti enda juured. Vahest ei ole liialdus väita, et tema edu sai võimalikuks tänu sellele, et üle 30 aasta tagasi murdis esimese tumedanahalise artistina tippu Whitney Houston. Nagu on palju kirjutatud, normaliseeris ta 1980. aastate lõpul peavoolumuusikas tumedanahalised naisartistid. Tema puhul põimuvad etnilisus ja sugu, millest viimane oli ka üksinda piirav element – veel 1970. aastatel ei kõlanud Pat Benatari meenutuste järgi raadios kunagi ühe tunni sees kaht naisartisti …
Siinkohal taipan, et valetasin, kui alustasin artiklit Dua Lipast. Tegelikult oli minu esimene šokk Beyoncé „Run the World“,17 sest mitte kunagi varem ei olnud ma peavoolus märganud nii palju naisraevu, isegi kui seda esitatakse võrgutavas sümbioosis meestega. Iroonilisel kombel sattus see laul mulle tookord ette Facebookis, kus üks mees kõrvutas selle sõnu Queeni looga „Bohemian Rhapsody“ – justkui näitena, kuhu on mandunud tänapäeva popp. Võrdlus, muidugi, oli täiesti vildakas – ühel pool jõuline seisukohavõtt, teisel pool eepiline suurteos, mis asetuvad täiesti eri diskursustesse. Omaette teema on Sri Lanka päritolu briti räppar M.I.A., kuigi Eestis ta ilmselt peavoolu ei paigutuks. Pagulastaustaga lauljanna napid sõnad laulus „Borders“ lõikavad karmilt otse luusse, kusjuures videos osalevad tõelised pagulased: „Borders – what’s up with that? [—] Police shots – what’s up with that? [—] Identities – what’s up with that? [—] Your privilege – what’s up with that? [—] Boat people – what’s up with that?“18
Ma ei ole naiivne. Popkultuuri teevad privilegeeritud ning üha raskem on murda töölisklassist muusikamaailma tippu – meenutagem, kuidas Pulp laulis 26 aastat tagasi eri ühiskonnakihtidest. Ka feminismivoole on väga palju, mõned omavahel konfliktiski, mistõttu on iseasi, kui õiglane on üldse privilegeeritud popartistide feminism, millal on tegemist apropriatsiooniga19 ning kui adekvaatse kuvandi loob see võrdsuse problemaatikast. Kui heita pilk minevikku, siis on tänapäeval naljakas, kui paljud tüdrukud tundsid end võimestatuna ansamblist Spice Girls – ent kes ütleb, milline on õige teekond feminismini? See ongi üks õppetund, mis kipub lihtsasti ununema: mõni teos, mis tundub praegu täiesti ebafeministlik, omandab täiesti teistsuguse tähenduse, kui seda vaadeldakse oma ajastu kontekstis.
On ka tõsi, et LGBTQ+ teemat kaubastatakse üha enam, sest produtsendid ja muusikud on mõistnud, kui suure turuosa moodustavad teistsuguse soo- ja seksuaalidentiteediga inimesed. Kaugeltki kõik artistid ei ole oma kavatsustes siirad. Ja loomulikult kaasnevad iga skandaalse videoga tulised diskussioonid, näiteks kas Taylor Swiftil on privilegeeritud valge heteronaisena õigus laulda homofoobiast („You Need to Calm Down“20) ning kas Lil Nas X plagieeris FKA Twigsi videot laulule „Cellophane“.21 Privaatsuseta internetiajastul jõuab ka muusikute iga eraeluline libastumine kohe avalikkuse ette. Tõepoolest, nagu tarbijale on üha tähtsam, et tema kohviube ei ole korjanud orjad, on talle ka tähtis, et lemmiklaulja ei aja vabal ajal homofoobset ja misogüünset möla. Ent kui taustsüsteeme mitte teada, jääb viimaks kehtima mõte autori surmast ning esikohal on see, milliseid tähendusi leiab muusikateoses kuulaja.
Tean, et Eestis ei ole kuhugi kadunud koolikiusamine ning ikka veel saavad peenemates rajoonides vastu päid lapsed, kes elavad korteris, mitte eramajas. Või lihtsalt sellepärast, et on geid. Aga popkultuuril on meeletu mõju sellele, mida peetakse normaalseks ja mida mitte. Isegi mina, keskealine naine, kes ma samastusin kogu noorusaja subkultuuridega ja vastandusin peavoolule, tunnen end üllatavalt võimestatuna sellest, mida kuulen raadiost. Sõnal on meeletu jõud, õiged sõnad määravad, mida peame üldse võimalikuks. Kui minu klassiõed laulsid „If you wanna be my lover“22 – mida peeti tollal väga feministlikuks! –, siis minu laste omad laulavad loodetavasti „Don’t fuck with my freedom“.23 Loodetavasti võtavad nad selle teadmise ellu kaasa.
1 „Uued reeglid“: Üks: ära tõsta toru. Sa tead, et ta helistab vaid siis, kui on purjus ja üksi. Kaks: ära lase teda sisse. Sa pead ta uuesti välja viskama.
2 Mul on suva
3 Kas saad hakkama, kui ma taganen?
4 Mässuline tüdruk, sa oled mu maailma kuninganna.
5 Mittebinaarne – katusmõiste sooidentiteetide kohta, mis jäävad väljapoole soolist kaksikjaotust „naine ja mees“.
6 „Ema tütar“
7 Halleluuja, ma olen friik!
8 „Iga naine on mäss“
9 „Süütus on sotsiaalne konstruktsioon“
10 „Mina ja relv“
11 „Poisid jäävad poisteks“
12 Queer – mõiste heteronormatiivse süsteemi vastu olevate inimeste kohta, kes võivad, aga ei pea kuuluma LGBT+ kogukonna hulka. Queer’ile on omane vaidlustada normaalsuse mõistet ning vaadelda seksuaalsust ja soolisust teiste ühiskondlike seoste kaudu, nt rahvus, ühiskonnakiht või rass.
13 Ilma oma jalgade või juusteta / Oma geenide või vereta / Oma nime ja mingigi loota / Kus ma elan? / Ütle, kus ma oletsen?
14 Kas vees on külm?
15 „Call Me by Your Name“, Luca Guadagnino, 2017.
16 Intersektsionaalsele feminismile on omane vaadelda ebavõrdsust ja rõhumist eri aspektide koosmõjus, nt ühiskonnakiht, seksuaalne sättumus, rass, sugu, puue jne.
17 „Juhivad maailma“
18 Piirid – mis toimub? [—] Politseilasud – mis toimub? [—] Identiteedid – mis toimub? [—] Sinu privileegid – mis toimub? [—] Paadipõgenikud – mis toimub?
19 Apropriatsioon – ilming, kus üks kultuur võtab omaks elemente teisest kultuurist, mille suhtes võidakse olla jõupositsioonil.
Ülo Emmus. Vabariikliku tarbekunstinäituse plakat. 1985. Eesti Kunstimuuseum
