kultuuriajakirjandus

  • Kumu kunstimuuseumis avatakse armastatud läti kunstniku Janis Rozentālsi näitus

    Reedel, 14. mail avatakse Kumu kunstimuuseumi suures saalis isikunäitus „Janis Rozentāls. Elutants“, mis toob esmakordselt Eesti vaatajani mahuka ülevaate Läti ühe populaarsema ja mitmekülgsema kunstniku loomingust. Näitus toimub koostöös Läti Rahvusliku Kunstimuuseumiga. Näituse veebiavamist saab jälgida 13. mail kell 18 Kumu kunstimuuseumi Facebooki lehel.

    Janis Rozentāls (1866–1916) on ilmselt kõige armastatum ja mitmekülgsem kunstnik Läti kunstiloos ning läti rahvusliku kunsti üks alusepanijaid. Kodumaal peetakse teda oma aja mõjukaimaks kultuuritegelaseks ja Läti kultuuri sümboliks. Entusiastliku katsetajana tõi ta Riia ja ka laiemalt kogu Baltimaade kunstimaastikule Lääne-Euroopa värskeid kunstisuundi, nagu impressionism, juugend ja sümbolism, mida ta tutvustas nii oma loomingus kui ka kunstiteoreetilistes ja -kriitilistes kirjutistes. „Rozentālsi looming tõstis 19.–20. sajandi vahetuse Läti kunsti Euroopa tippude hulka. Tema teoste hulgas on rahvaelu igapäevastseene, portreid, maastikumaale, piibliainelist loomingut, aga ka läti folkloorist ja rahvusvahelisest sümbolismist inspireeritud fantaasiapilte. Rozentālsi enda sõnul oli loomise rõõm üks kunstilise tegevuse kõrghetki. Seda rõõmu on tema teostes tunda,“ räägib näituse kuraator Aija Brasliņa.

    Janis Rozentāls sündis Kuramaal Salduses külasepa peres. Andeka ja sihikindla noormehena pääses ta õppima Peterburi Keiserlikku Kunstiakadeemiasse ning omandas professionaalse kunstihariduse. Õpingute ajal tegutses ta aktiivse liikmena läti üliõpilasi ühendavas kunstirühmituses Rūķis (Päkapikk), kuhu kuulusid teisedki Läti kunstiajaloo suurkujud, nagu Vilhelms Purvītis, Johann Walter ja Rihards Zariņš. 1901. aastal kolis Rozentāls Riiga ning temast sai tarmukas Baltimaade kunstielu kujundaja ja moderniseerija.

    Kumu kunstimuuseumi näitus annab Rozentālsi mitmekülgsest loomingust põhjaliku ülevaate. Enamik eksponeeritud teoseid pärineb Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi kogust, kuhu kuulub suurim osa Rozentālsi säilinud töödest. Kunstnikuameti kõrval oli Rozentāls suurepärane harrastuspiltnik. Oma fotosid ja ka tuttavate fotograafide ülesvõtteid kasutas ta tihtilugu maalikompositsioonide läbimängimiseks. Selle põneva ja sajandivahetuse eluolu vahetult kajastava fotomaterjali valikuga saab näitusel samuti tutvuda. Eesti Kunstimuuseumi direktori Sirje Helme sõnul pakub Rozentālsi looming Eesti publikule kindlasti huvi. „Janis Rozentāls oli nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline mees, kunstnik, kelle panus Läti kunsti moderniseerumisel oli otsustav. Eesti ja Läti kunstiajalugu on arenenud väga lähestikku ning 19.–20. sajandi vahetuse läti kultuuri tundmine aitab paremini tajuda muutusi ka meie kultuuriruumis. Janis Rozentālsi loomingu suurejooneline väljapanek mitte ainult ei tutvusta naabrite suurmeest, vaid õpetab ka meid murdelisi aegu avaramalt käsitlema,“ kirjeldab Helme.


    Janis Rozentāls. Printsess pärdikuga. 1913. Läti Rahvuslik Kunstimuuseum

    Näitusega kaasneb eesti- ja ingliskeelne tutvustav voldik. Peresid ootab näitusel hariv ja mänguline tegevusala ning suvekuudel toimuvad temaatilised publikusündmused.

    Näitus „Janis Rozentāls. Elutants“ on Kumu kunstimuuseumi suures saalis avatud 14. maist kuni 5. septembrini 2021. Näitus on korraldatud koostöös Läti Rahvusliku Kunstimuuseumiga. Teoseid on väljapanekule laenanud Läti Rahvuslik Kunstimuuseum, Liepāja Muuseum, Tukumsi Muuseum, Belēvičsi perekonna kogu, Zuzānsite kunstikogu ja erakogud.

    Kuraator: Aija Brasliņa (Läti Rahvuslik Kunstimuuseum)
    Konsultant: Liis Pählapuu
    Näituse kujundus: Mari Kurismaa
    Graafiline disain: Tuuli Aule
    Koordinaatorid: Inga Jaagus ja Ieva Kalnača (Läti Rahvuslik Kunstimuuseum)

  • Sel reedel Sirbis

    Elavas järjekorras klassikanälga kustutamas. Anne Aaviku intervjuu Eesti Kontserdi peaprodutsendi Maarit Kangroniga
    MAARIT KANGRON: „Võimas tunne haarab eeskätt siis, kui istud ja hoiad toolist kinni ja mõtled: kui tore, et olen elus ja praegu siin ja saan olla selle hetke tunnistajaks!“
    21. novembril 2020 sai Eesti Kontserdi peaprodutsendiks Maarit Kangron, kes on viimased tosinkond aastat elanud väljaspool Eestit. Enne õpinguid Hispaanias ja Londonis Guildhalli muusika- ja teatrikoolis töötas ta rahvusooperi Estonia orkestris tšellistina. Inglismaal tegi ta karjääripöörde, asudes algul assistendi ja siis juba mänedžerina tööle tippagentuuri IMG Artists. Londoni muusikamaailma kuumust soovib ta tuua ka siinsesse kontserdiellu.

    „Lamp on süüdatud!“ Veronika Kivisilla kõnelused Eva Lillega laupäevast laupäevani 
    EVA LILLE: „Eesti on olnud üks imeliste seoste jada. Või tihti hoopis imede pundar, sest on olnud harutamist, et imedeni jõuda.“ 
    Eile, 13. mail tähistas 80. sünnipäeva soomlannast estofiil, kõigi soome estofiilide emaks nimetatud Eva Lille. Tähistatagu seda kindlasti ka Eestis, kus, nagu mõistagi ka Soomes, on arvukalt neid, kellele ainuüksi ta nimi juba ütlebki kõik – selles on kogu tema seotus ja tegevus Eesti heaks 1964. aastast siiani. „Estofiil“ võtab ehk kõige üldisemalt kokku tema elutöö ja pühendumise. Millest kõigest koosneb see estofiilsus, saab siinsete jutuajamiste toel loodetavasti teatavaks ka neile, kes kas või oma nooruse tõttu Eva Lillest suurt ei tea. 
    Eva Lille isik on niivõrd oluline, et mulle tehti keset katkuaega erand, et võiksin sõita Helsingisse temaga kohtuma.  Varustatuna Soome saatkonna paberite, Sirbi kaaskirja, piirivalve eriloa ja loomulikult negatiivse koroonatestiga sõidan 24. aprilli inimtühja Megastariga üle lahe.

    MARJU LAURISTIN: Riigivalitsemine vajab uuenduskuuri 
    Erakondade keskendumine omavahelisele võimukonkurentsile ja oma huvidele soodustab poliitikute võõrandumist, suurendab ühiskonnas vaenu ja umbusu levikut ning kobestab pinnast populismile. 
    Kaja Kallase valitsuse mesinädalad on otsa saanud ja kätte jõudnud poliitika argipäev. Esimese tõsisema proovitööna on valitsus saanud valmis oma esimese eelarvestrateegia, mille kärpekavast õhkub tosina aasta tagust reformierakondlikku kopituslõhna. Koroonakriisis nägime valitsuse otsustusvõimetust ja vabandasime seda kogenematuse ja erakordse survega. Valminud eelarvestrateegia reedab hoopis sügavamat poliitilise otsustusvõime kriisi, mille on põhjustanud meie noore (esindus)demokraatia takerdumine erakondliku poliitika ideoloogilistesse kammitsatesse.  

    TRISTAN PRIIMÄGI: Jälle kordub kõik, kordub uuesti
    Ajasilmusefilmid on käesoleval sajandil tegelenud jõudsasti teemaga, mis juhtub siis, kui inimene mõnd oma elulõiku kordama jääb.
    Filmi kui kunstiliiki saab üsna täpselt kokku võtta kirjeldusega „audiovisuaalne pettus“. Eks aja ja ruumi mõistega manipuleerimine on kohandatav üldse narratiivsetele kunstiliikidele, kuid kui näiteks kirjandus ja teater on aja loomuliku kulgemisega võimelised samuti efektiivselt töötama, siis film toetub manipulatsioonile rohkem kui teised kunstiliigid – montaažiga lõhutakse aegruumi ja tekitatakse petlik mulje aja kulgemisest ja ruumis paiknemisest, sundides meid, vaatajaid, omaks võtma aja kujutamise viisi filmikunsti reeglite kohaselt.

    MERLE KARRO-KALBERG: Me kõik oleme erivajadusega 
    Kuhu saab minna ja kuidas pääseb liikuma, kui oled ratstoolis, vajad valge kepi abi, oled väänanud välja jala või lükkad lapsekäru? 
    Aastakümneid pole ligipääsetavusele ei linnaruumi ega avalike hoonete kavandamisel mõeldud. See on jätnud oma jälje: meil on näiteks omajagu raamatukogusid, kus ratastooliga riiulite vahele ei mahu, hulgaliselt linnaruumi, kus justkui jalakäijate kaitseks kavandatud tänava äärekivi on tegelikult ületamatu takistus. Jää on siiski hakanud liikuma ning järjest kohandatakse elukeskkonda ümber nii, et see oleks kasutatav ja ligipääsetav kõigile. Mõned lahendused on lihtsamad, nt kaldtee lisamine või suurema ruumi jätmine, mõni nii võimatult kõikehõlmav, näiteks linnaruumi sidus lahendamine, et käed võivad jõuetult rüppe vajuda, enne kui tulemused käes.  

    KAIJA-LUISA KURIK: Uus sumin vanas majas 
    Vanalinna võimaluste laiem mõtestamine on oluline nii kultuuripärandi hoidmise kui ka linnade arengu seisukohalt. 
    Väikelinnade kahanemisest, ääremaastumisest ning tühjade hoonete rohkusest on ruumiplaneerimise, arhitektuuri ning urbanistika vaatepunktist räägitud aastaid. „EV 100“ ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ raames valminud linnaväljakute järelkaja, Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti näitus „Plats! Väärikas kahanemine“ ning tühjadele hoonetele tähelepanu juhtivad ajakirja Maja erinumbrid on ainult mõned näited, et need küsimused on ruumiloome valdkonna spetsialistidel meelel ja keelel. Vähem on lahatud kahanemise ning tühjade hoonete mõju kultuuripärandile. Pärandivaldkonnas on nii kliima- kui ka COVID-19st tingitud kriisi valguses laialt levinud hüüdlause „Kõige kestlikum on hoone, mis on juba olemas!“, kuid sellele tuleb lisada, et jätkusuutlikkus eeldab ka kasutamist.  

    TIIT MARAN:  Looduskultuurist ja looduskultuuritusest  
    Praeguse tsivilisatsiooni süvenev keskkonnakriis on seda kandva kultuuri raskekujuline tervisehäire, mida võib nimetada progresseeruvaks looduskultuuri puudulikkuse sündroomiks. 
    Sõnade „loodus“ ja „kultuur“ kasutamine on nii enesestmõistetav, et enamasti ei juurelda selle üle, mis sõnasildi taga. Seda tehes aga mõte takerdub ja õhku jäävad vastuseta küsimused. Mis on kultuur, mis on loodus? Kus on nende piirid? Kes on kultuuri kandjad? Missugune on kultuuri ja looduse suhe? 

    HELEENE TAMBET: Kuidas maitseb kliima ehk Olukorrast õunariigis
    Kui supermarketite riiulid on viimaste kümnenditega näiliselt aina kirjumad, siis tarbimine on liikunud järjest kaugemale looduslikust mitmekesisusest.
    Õunad, nagu paljud teised viljad, on hea näide, kuidas muutuv kliima ja inimtegevus ei ole puuvilja ainus vaenlane. Sageli on pea sama palju seda tarbijate iluideaal ning tõrksus mitmekesise, mitte alati täiusliku välimusega vilja vastu.
    Oli aeg, mil läikiv, sümmeetrilise kuju ja kauni tumepunase värvusega õun nimega Red Delicious oli USA õunaturu liider, moodustades kuni 90% riigi õunatoodangust. Sort oli hea täpselt selles, milleks ta oli loodud: vili oli silmatorkav, alati ühelaadse välimusega, ja mis kõige tähtsam, kõva koorega, võimaldades transportimist tuhandete kilomeetrite kaugusele ja kuudepikkust säilivust.

    KAJA KANN: Uus teater. Tellimustöö 
    RIHO PARAMONOV: Lurich – moderniseerumise tunglakandja 
    ILMAR VENE: „Dekameroni“ autori kuulsad naised 

    Arvustamisel
    Pavel Varunini Rääbu-lugude omailm 
    Johanna Venho „Esimene naine“
    Ene-Liis Semperi „Mari-Liis Küla“
    Andres Noormetsa „Päevik“
    ERSO kontsert „Elts ja Pärt“
    näitused: maalikunstnike liidu näitus Ajutine pind, Krista Möldri „Sinilind. Teisele minale“, Helene Schmitzi  „Mõeldes nagu mägi ja Jaanus Samma „Muster 

     

  • Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival lükkub augustisse

    4.–6. juunini toimuma pidanud Baltimaade suurim žanrifilmide festival leiab aset 13.–15. augustini.

    „Kahjuks oleme sunnitud festivali pärast pikka kaalumist taas edasi lükkama,” tõdes HÕFFi juht Helmut Jänes.

    Koroonaviirusega nakatumise oht on Jänese sõnul jätkuvalt suur ja täisväärtusliku festivali korraldamine tänase seisuga keeruline. „Üks asi on kinode avamine, teine asi suure festivali läbiviimine, millega kaasas käivad piirangud ei luba avaneda HÕFFi fenomenil – seansside juurde kuuluval melul ja lahedal atmosfääril.”

    Ta avaldas lootust, et suve lõpuks on suur hulk inimesi juba vaktsineeritud ja olukord normaliseerumas, mis annab võimaluse korraldada ohutult ka õhtuseid ja öiseid seansse, sealhulgas välikino.

    13.–15. augustini jõuab Haapsalu kultuurikeskuses vaatajate ette ligemale 30 pikka õudus-, ulme- ja põnevusfilmi rohkem kui kümnest riigist, lisaks arvukalt üritusi. Lisaks saab festivalile kaasa elada üle terve Eesti, sest osa programmist jõuab ka veebikino ekraanile.

    Festival juhatab ühtlasi sümboolselt sisse Eesti kõige kuulsamale kummitusele – Valgele Daamile – pühendatud päevad, mis toimuvad Haapsalus 20.–22. augustini.

    Küll saab 4.–13. juunini PÖFFi veebikinos kaasa elada Euroopa lühikeste õudus- ja fantaasiafilmide konkursile, mille võitja hakkab kandideerima Méliès d’Ori ehk Kuldse Mélièsi nimelisele Euroopa parima fantaasiafilmi auhinnale. Mullusel, ainult veebis toimunud festivalil oli see üks populaarsemaid programme.

    „Et fännid päris tühjade kätega ei jääks ja jaksaks suve lõpuni oodata,” põhjendas HÕFFi juht Mélièsi konkursi toomist juunisse.

    Samuti jõuab nendel kuupäevadel veebikino ekraanile väike valik pikki filme, Haapsalus avatakse aga Stanisław Lemi sajandale sünniaastapäevale pühendatud näitused ning autasustatakse lapsi, kes osalesid innovatsioonikeskuse Innokas robootikakeskuse korraldatud robotite valmistamise konkursil.

    Soodushinnaga ostetud HÕFFi passid kehtivad edasi, soovi korral ostab festival passi tagasi. Piiratud kogus täishinnaga passe tuleb müügile suvel.

    Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali on tänavu edasi lükatud juba kaks korda. Algselt pidi see toimuma 30. aprillist 2. maini.

    HÕFFi kodulehte vaata https://hoff.ee/.

    HÕFFi hitisadu PÖFFi veebikinos vaata https://poff.ee/otsi_filmi/?programmes=Pimedate%20%C3%96%C3%B6de%20filmifestival%20H%C3%95FFi%20hitisadu.

  • Pärnu Kunstinädal: osale absurdivideote konkursil

    Foto Raido Krutto
    Absurdivideode üleskutse.

    Juulikuus toimuv Pärnu Kunstinädal kutsub õpilasi ja üliõpilasi, huviringides osalejaid ja videokunstihuvilisi, nii individuaalselt kui grupiviisiliselt osalema absurdivideote konkursil. Parimaid laekunud tööd jõuavad südasuvisel kunstinädal ka publiku ette.

    17.-25. juulil suvepealinna vabas õhus toimuva Pärnu Kunstinädala kuraatoriteema on “Elulõng – aja absurd”. Elulõng tähendab sidet erinevate aegade vahel ja üleskutset hoida elu, kuid iga autor võib ka ise otsustada, mida see tema jaoks tähendab. Aja absurd omakorda osutab tänasele olukorrale kogu maailmas, mis on raputanud meid tugevamalt kui ükski sõda seda varem on teinud. Pärnu Kunstinädala raames pannaksegi proovile elu absurdsus, sest vaid kunst on suurem kui elu.

    Kunstinädala peakorraldaja Andra Orni sõnul on videokonkurss avatud kõigile. “Ootame osalema kõiki, kel on absurdsusest oma nägemus või hoopis idee,  kuidas elu absurdsuse rattast maha astuda,” selgitas ta. 

    Konkursile oodatakse videoklippe pikkusega 1-10 minutit ning video sisu peaks olema seotud Pärnu Kunstinädala kuraatoriteemaga „Elulõng – aja absurd“. Tähtaeg konkursitööde esitamiseks on 1. juuli  2021. Konkursitingimuste kohta saab lähemalt lugeda kunstinadal.ee

    Vaata kunstinädala kaaskuraatori Jaan Malini videoüleskutset konkursil osalemiseks siin!

    Pärnu Kunstinädalat korraldab MTÜ Nordic Baltic Art Center NOBA ja seda toetavad Pärnu Linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Rahvakultuuri Keskus, Adduco, AkzoNobel, Dreamcrew, E&T,  Folger, Frank, JCDecaux, Space.

  • Kummardus Eva Lillele

    Meil on põhjust rõõmustada. Suur Eesti sõber, teenekas eesti kirjanduse tõlkija, kultuurisidemete korraldaja ja Eesti riikluse taastamisel kaasa aidanud Eva Lille tähistab täna oma kaheksakümnendat sünnipäeva. Eva Lille on tõlkinud märkimisväärse nimekirja eesti kirjandust, tugevdanud kultuurisilda üle lahe ka neil rasketel aegadel, kui see oli peaaegu võimatu. Eva Lille on kultuuritungalt kandnud Tuglase Seltsi asutajaid, praegu auliige. Pärast Eesti iseseisvuse ja Soome-Eesti diplomaatiliste suhete taastamist töötas ta Soome Eesti Suursaatkonna pressi- ja kultuurinõunikuna.

    Tänutäheks saatis Eesti Instituut Eva Lillele meie kõigi nimel auaadressi, mille autor on Maarja Undusk.

  • Mälestame Vahur Afanasjevit

    Kurb, jahmatav: lahkunud on kirjanik Vahur Afanasjev.

    Mälestame andekat autorit ja Sirbi head kaastöölist Vahur Afanasjevit tema luuletusega „Rokenrolli pragu“ (Sirp 18. III 2016).

    Sügav kaastunne Vahur Afanasjevi perekonnale.

    Vahur Afanasjev

    Rokenrolli pragu

    Neljandat päeva samade sokkidega,
    huuled nagu õhtupäike,
    saba kohev ja vaba,
    käsi hoidmas kohvikruusi õllega –
    nõnda seisangi keset planeeti.
    Kostub meeskoori viimset korinat.
    Traditsioon saavutab täiuse,
    kui rohkem enam ei tule.
    Viimane laulupidu,
    viimane Viljandi folk,
    viimane jaanipäev,
    viimane sõda Afganistanis.
    On hetki, mil ma enam ei tea,
    millist kangi tõmmata.
    Kuidas mõjutada maailmamasinat,
    et ta must üle ei sõidaks?
    Hambahari on ainus,
    mis ühendab mind ja inimkonda.
    Sülitades kraanikaussi sügavad mõtted,
    asun ennast korrastama.
    Õhtu hakul sõidetakse kuhugi.
    Kultuurimaja tühi saal,
    kus pärismaalaste rõõmuks
    näidatakse luuletajat,
    kes on viiendat aastat palgata puhkusel,
    kõigile vajalik, igale poole kutsutud –
    suur must liblikas
    iseenese valges tühjas laes.
    Ja siis on see otsas
    ega kordu enam kunagi.
    Pudelid paljastavad pea,
    et avaldada austust noorusele.
    Sa seisad leti ees,
    noor ja kuum
    nagu raud gaasilises olekus.
    Nüüd ei ole häbi olla kuulus,
    naerda ja kelkida,
    teha ennast meelega lolliks
    ja kohe seejärel targaks,
    olla esimene loom, kes kasvatab jalad,
    tõuseb tedremänguks lauale
    ja ütleb siis: „Lähme!“
    Musta jõe jahedus
    tõuseb meie õrnade lehtede vahele.
    Veel pole suvi, kuid mahlad on valla.
    Sa riietud lahti
    kõigi kalameeste rõõmuks.
    Mina valin tagasitee loodusse.
    Taas on inimesed bussis
    ja naerdakse langenud sõpru.
    Nad ärkavad varsti uuesti –
    zombide armee läheb lavale.
    Tüdrukul on selline nägu,
    nagu oleks tal kassipoeg puuriga kaasas,
    natuke nagu vabandav,
    natuke nagu enesekindel.
    Hilissuve kollane kuld
    voogab akende taga
    ning ma ei tea enam hästi,
    kas läheneb see või järgmine sügis.
    Kolm rida eespool
    istub rusutud Ikaros
    ja vaatab mind, justkui tahaks öelda:
    „Sina seda päikest kätte ei saa.“
    Eluaeg samade sokkidega,
    tiivad laisalt laperdamas
    nagu impotendist Pegasusel.
    Maailma rammusad rinnad
    surutud allaheitlikku näkku.
    Veel suudan end rebida istmelt
    ja tormata õue.
    Kust leida nii puhast paberit,
    millel iga sõna ei tunduks määrdunud?
    Kui viltu peab olema pargipink,
    et inimesed hakkaksid maha libisema?
    Vups ja vups nagu kommid vabrikus.
    Ausad küsimused vemmeldavad ajudes.
    Rüüpan suutäie handsat
    ja unustan kõik.
    Nüüd viimaks on aeg.
    Nüüd viimaks olen päriselt kohal.
    Just siin selles hetkes,
    vahetult ja midagi mõistmata.
    Mind ümbritsevad lumehanged
    ja võililled,
    kibuvitsad õitsevad
    ja pärnad heidavad lehtede kulda,
    otsekui polekski neil kahju
    viljaväljade voogamisest.
    Ja ma tunnen –
    tarvitseb mul teha vaid üks samm,
    et astuda üle selle haljendava künka –
    ning minu ees avanebki
    rokenrolli pragu.

    Vahur Afanasjev

  • Arhitekt Johanna Jõekalda loeng uue ajastu ruumielamustest

    Loengusarja ELAV RUUM järgmine külaline on arhitekt Johanna Jõekalda. Kolmapäeval, 12. mail kell 18 algavas e-loengus räägib ta virtuaalse ja pärisruumi koostoimimise vormidest. Loengut saab jälgida nii Zoomis kui ka arhitektuurimuuseumi Facebooki lehel.

    Loengus tutvustab Johanna Jõekalda laiendatud reaalsuse ehk XR tehnoloogiaid kui loovmeediumi, mille abil luua uut tüüpi ruumielamusi. Ühtlasi räägib ta oma tööde näitel kasutajakogemuse analüüsimise ja ruumielamuste kalkuleerimise võimalustest. Ta usub, et aju-arvuti liidesed võimaldavad meil ümbritsevate objektidega üha vahetumalt ning tähenduslikumalt suhtlema hakata. Nii saavad arhitektuuris võimalikuks seniolematud interaktiivsed ruumilahendused.

    Johanna Jõekalda on arhitekt ja Eesti Kunstiakadeemia VR Labori juhataja. Ta on õppinud Viini Rakenduskunsti Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias, kus kaitses 2017. aastal magistritöö elamusandmete kasutusvõimalustest arhitektuuris. Oma loomingus keskendub ta interaktiivsetele ruumilahendustele ja uudsetele ruumielamustele. Ta on esinenud oma töödega rahvusvahelistel arhitektuurinäitustel nagu Praha Eksperimentaalarhitektuuri Biennaal, Tallinna Arhitektuuribiennaal ja Veneetsia Arhitektuuribiennaal, kus ta kureeris 2014. aastal koos Siim Tuksami ja Johan Taliga Eesti ekspositsiooni „Interspace“. Hetkel töötab ta XR eksperdina Tallinna Strateegiakeskuse Putukaväila projektis.

    Elav Ruum on Eesti Arhitektuurimuuseumi loengusari, kus muuseum tutvustab populaarses vormis siinset arhitektuuriajalugu, tegevarhitektide loomingut ning käsitleb publiku osalusel meie ehitatud keskkonnas toimuvaid muutusi. Sari on suunatud kõigile ruumist, arhitektuurist, selle lähiajaloost ja tänapäevast huvitatud inimestele ja täiendab muuseumi püsinäitust „ELAV RUUM: sajand Eesti arhitektuuri”, mis tutvustab siinse professionaalse arhitektuuri- ja ruumikultuuri arengut läbi 20. sajandi.

    Varasemad Elava Ruumi sarja kohtumised on järelevaadatavad siin: https://arhitektuurimuuseum.ee/tegevused/elavruum/

    ELAV RUUM
    Johanna Jõekalda
    12. mail 2021 kell 18
    E-loeng NB! Otseülekanne ka Eesti Arhitektuurimuuseumi Facebooki lehel
    Moderaator Carl-Dag Lige
    Toetaja Eesti Kultuurkapital

     

  • Algab kandideerimine Foto Tallinn kunstimessile

    Kunstimess Foto Tallinn avas kandideerimise tänavusel messil osalemiseks. Osalema on oodatud nii Eesti kui ka rahvusvahelised fotokunstnikud, kunstnike kollektiivid, galeriid ja projektiruumid. Tänavune Foto Tallinn toimub 2.-5. septembrini Kai kunstikeskuses.

    Taotlemise info ja kandideerimisankeedi leiab Foto Tallinna kodulehelt:

    https://www.fototallinn.ee/kandideeri/

    Messile kandideerimise tähtaeg on 3. juuni 2021.

    Sel aastal 10. korda toimuv Eesti ainus kunstimess Foto Tallinn pakub professionaalsetele fotokunstnikele koostöö-, kohtumis- ja aruteluplatvormi ning võimalust tutvustada oma loomingut mitmekülgsele publikule. Kunstihuvilised saavad messil tavapärasest näituseformaadist erinevas keskkonnas ülevaate kõige värskemast kaasaegsest fotokunstist. Messil toimuvad kohtumised kunstnikega, paneeldiskussioonid, loengud-seminarid, raamatuesitlused ning viiakse läbi messituure ja kureeritud ringkäike. Samuti saab Foto Tallinnal lähemalt tutvuda kaasaegse (foto-)kunsti ostmise ja kogumise võimalustega.

    Kunstimessi osalejad valib avaliku konkursi tulemusena välja rahvusvaheline žürii, mille tööd juhib Foto Tallinn 2021 kuraator Isabella van Marle: “Mul on väga hea meel alustada tööd kunstimessi Foto Tallinn kuraatorina. Pärast viirusest tingitud pikka pausi rahvusvaheliste messide, biennaalide ja näituste kalendris, avanes võimalus Foto Tallinna messi kureerida minu jaoks eriti õigel ajal. Ma ootan väga koostööd kunstnike ja galeristidega üle maailma ning mitmekülgse kaasaegse fotokunsti maastiku tutvustamist Tallinna publikule.”

    Foto Tallinnal on hea meel tänavu välja kuulutada partnerlus Sunly ja Artproofiga. Taastuvenergiale ja cleantech innovatsioonile keskendunud ettevõte Sunly soetab messilt oma ettevõtte kunstikogusse 5000 euro väärtuses kunstiteoseid. Ostuga soovib Sunly toetada kunstnikke ning eeskuju kaudu innustada teisi ettevõtteid ja organisatsioone alustama oma kaasaegse kunsti kogudega. Artproof paneb ühele Foto Tallinnal osalevale kunstnikule välja 3000 euro suuruse produktsioonistipendiumi, mida kunstnik saab kasutada messile uue seeria teostamiseks.

    Foto Tallinn 2021 korraldajad on Fotokunstnike Ühendus ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus. Mess kuulub 1. septembrist kuni 17. oktoobrini toimuva 6. Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali põhiprogrammi.

    Messi toetavad Euroopa Regionaalarengu Fond, Eesti Kultuurkapital ja Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet.

  • A-Galerii tähistab täna oma 27. sünnipäeva

    Eesti ehtekunsti kodugalerii, A-Galerii, saab täna 27-aastaseks. Ehtepoe ja näitusepinnana esindab A-Galerii üle saja professionaalse ehtekunstniku.
    “A-Galerii loomine oli omas ajas üks väga julge ettevõtmine. Oma entusiasmiga olime teenäitajad ka teistele tarbekunsti erialadele, et ühtsuses on jõud. Erinevate metallikunstnikest generatsioonide ühendamine, kõigile võrdsete müügivõimaluste ja loometegevuse pakkumine, on läbi pikkade aastate olnud A-Galerii tugevuse ja kestmajäämise võti,” ütleb A-Galerii asutaja ja juhatuse esinaine Ene Valter.
    A-Galerii loomine 1994. aastal oli samm, mille taha koondusid ehtekunstnikud, kes ka tänaseni galeriid juhivad. Galerii asutamiskoosolek toimus 1993. aasta lõpul ning asutajaliikmeid oli 32, kelle seas Ene Valter, Ülle Kõuts, Urve Küttner, Andrei Balašov, Mari Pärtelpoeg ja Aino Kapsta. Hiljem omandasid aktsiaid 48 kunstnikku ja kokku saadud rahaga alustati galerii loomist. 1994. aasta 10. mail avas A-Galerii oma uksed Eesti Kunstnike Liidu Hobusepea tänava majas (hetkel asub seal HOP-galerii), kus tegutseti 2005. aastani.
    Oma praeguses asukohas Hobusepea ja Pika tänava nurgal asub A-Galerii alates 2005. aastast, kui tekkis vajadus suurema ruumi järele. Samades ruumides tegutses varasemalt muide Joseph Kopfi juveliiriäri ning Ars-Juveel. Tänaseks on A-Galeriist kujunenud Eesti autoriehete kodugalerii ja unikaalne kohtumispaik, kus saab tutvuda üle saja erineva autori loominguga.
    “A-Galerii on minu jaoks Eesti ehtekunsti kodu, kus minu looming kohtub erinevate kunstnike ja põlvkondadega. Ütleks lausa, et tegemist on perfektse ajajoonega, iga külastaja saab kena ülevaate,” kirjeldab A-Galeriid kunstnik Claudia Lepik.
    Iga käsitööna valminud ehe on kordumatu ning kannab endas autorile ainuomast käekirja ja kontseptsiooni, mida on teostatud meisterliku tehnikaga. A-Galerii teeb veel eriliseks see, et paljud kunstnikud loovad ehteid galerii kohal – maja ülemistel korrustel asuvad ka paljude kunstnike tööruumid.

    www.agalerii.ee

     

  • Kastellaanimaja galeriis avatakse näitus „Kohtumispaik. 45 aastat hiljem“

    Eduard Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis on alates 11. maist avatud näitus „Kohtumispaik. 45 aastat hiljem“. Eksponeeritud on tööd Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1976. aasta lõpetajatelt: Ann Mikk, Mai Paris, Anatoli Strahhov, Robert Suvi ja Urve Dzidzaria, postuumselt Lemming Nagel.

    Sellel suvel täitub 45 aastat, mil Eesti Riiklikust Kunstiinstituudist (ERKI) said lõpudiplomi 6 tudengit, kes aastatel 1970-1976  omandasid kunstitarkusi maali erialal.

    Juba õpingute ajal kujunesid välja erinevad isiksused, oli aimata erinevat loomingulist käekirja.

    Neli õpingute lõpetajat, Anatoli, Mai, Robert ja Urve spetsialiseerusid monumentaalmaali erialale (vitraaž, fresko, sgraffiito, mosaiik).

    Anatoli teostas oma diplomitöö freskotehnikas, teised kolm vitraažina. Ann ja Lemming lõpetasid ERKI tahvelmaali diplomiga.

    Monumentaalmaali erialale jäid truuks Robert ja Urve, kes järgnevatel aastatel erialaliselt aktiivselt tegutsesid. Robert vitraažikunstnikuna, Urve peamiselt freskode loojana. Mõlemad on siiani aktiivselt tegevad ka joonistamise ja maali õppejõuna.

    Lemming ja Anatoli pühendasid oma elu jäägitult ja kirglikult ainult tahvelmaalile. Ann ja Mai on peale ERKI lõpetamist tegutsenud erinevatel tegevusaladel, ka nendel, millega maalikunstil seos puudub, kuid maalimise kirg on vaatamata elu-olule jäänud kindlaks osaks nende elust.

    Kursuse esimene ühine näitus toimus 2006. aastal Tervishoiumuuseumi näitusesaalis, mil ERKI lõpetamisest möödus 30 aastat.

    Väljapanek Kastellaanimaja galeriis on kursuse teine ühine näitus.

    Näitus jääb avatuks 29. maini. Galerii on avatud T, N-L 11-17, K 11-18.

Sirp