kultuuriajakirjandus

„Dekameroni“, üldiselt tuntud teost, on viimasel ajal korduvalt naiste raamatuks nimetatud, kuid seda ei tuleks võtta praeguses tähenduses: oleks tõeliselt rabav, kui saaksime osutada, et esimene „naistekas“ ilmus juba XIV sajandil. Feminiinsust mainitakse kõnealusel juhul kultuuriloolises plaanis; ja täpsemas sõnastuses see tähendaks, et raamatust on leitud rikkalikult andmeid, mis mitmekesistavad praeguste lugejate ettekujutust tollaste Firenze naiste elust. Midagi ebaloomulikku ei tohiks selles olla; ennist öeldu paikapidavuses veendume juba, kui oleme meelde tuletanud, et kümnest tegelasest, kes „Dekameronis“ jutustavad lugusid, on meessoost ainult kolm: ülejäänud seitse, ilmne enamus, peavad ootuspäraselt rääkima asjust, mis seostuvad eelkõige naissoost elanikkonna olmega.

Tegelaskonna koguhulka iseloomustav disproportsioon väärib tähelepanu: mispärast on meessoost autor eelistanud naissoo noori esindajaid? Sümmeetria mõjunuks loomulikumalt; lasknuks ta katkusest Firenzest põgeneda viiel armastajapaaril, kes olid ülihästi tuttavad mitte ainult üksteise, vaid ka linna argieluga, siis teose terviklust tugevdanuks juba ekspositsioonist peale ka suurem ühtekuuluvustunne.

Selle kasuks, et autori eelistamisviis pole johtunud juhuslikku laadi asjaoludest, näib rääkivat „Madonna Fiametta eleegia“, mis on Lauri Pilteri tõlkes ilmunud 2014. aastal; selles nimelt, abielurikkuja naise pihtimusloona esitatud jutustuses on naiselikkuse moment võimendunud suisa usutamatu määrani: lugeja, kes pisutki tunneb kaugemas minevikus valitsenud vaimuloolist olustikku, peaks väite kehtivaks tunnistama endastmõistetavuse korras. Juhtum mõjus pikka aega nii ebaloomulikult, et see on juba ammu saanud ka mõistuspärase tõlgenduse: autor, kelle ulmade daam oli nii kõrget päritolu, et suhe ei saanud tulla kõne alla, pidi leppima kurva paratamatusega ning enese trööstiks maksis ta kätte äraspidise pihtimuslooga: teda ei hüljatud, hoopis tema ise hülgas.

Mida sellisest tõlgendusest arvata? Albert Camus’ ainsa novellikogu juhatab sisse „Abielurikkuja naine“; oleks väga kohatu, kui hakkaksime hindavalt võrdlema, kummale kahest, Boccacciole või Camus’le peaks psühholoogina kuuluma esimus. Küll aga ei tohiks olla lubamatu, kui tunnistada, et itaallasest suurmees on oma ülesandega hakkama saanud üllatavalt hästi. Sellise hinnanguga näib ennist mainitud tõlgendus kooskõlas olevat: paremini kirjutatakse ikka sellest, mida ise ollakse kogenud.

Naiselikkuse eelistamisest kõnelevad Boccaccio puhul muudki tõsiasjad, olgu need siis positiivset või negatiivset laadi; eriliselt väärib märkimist, et temalt pärineb ESIMENE kuulsaid naisi tutvustav ülevaade: „De claris mulieribus“ („Kuulsatest naistest“), millest on säilinud üle saja manuskripti ja mis trükituna ilmus esimest korda 1473. aastal. Tartu ülikooli raamatukogu inkunaablite seas seda ei leidu, küll aga on saadaval väljaanne, mis 1539. aastal nägi ilmavalgust Bernis: „Joannis Boccatii De Certaldo Insigne Opus de Claris Mulieribus“ („Väljapaistev teos kuulsatest naistest, mille autoriks Johannes Boccatius Certaldost“). Ülevaade osutus vägagi tarvilikuks; juba käsikirjaliste raamatu käibimise ajal ilmus teos ka itaalia, prantsuse ja saksa keeles; vahendused inglise ja hispaania keelde said teoks veidi hiljem.

Tänu manuskriptide suurele hulgale on uurijad tuvastanud, et autori täiendamistöö jätkus paarikümne aasta jooksul ja ärakirjade võrdlemine on andnud tulemuseks, et viimistlemistöös saab eristada üheksat järku. Iseäranis aga väärib märkimist, et lõplik variant on säilinud autograafina, kuigi see tõsiasi pole leidnud väärilist hindamist; autograaf nimelt, mille sisuks 106 naiskuulsust, publitseeriti esmakordselt alles 1967. aastal.

Seegi sobiks näitlikustama, et teose hilisem käekäik ei ole esialgse vaimustusega kooskõlas; ja tõepoolest, iga praegune hindaja on sunnitud tunnistama: „Dekameron“ ja „Fiametta“, pärinedes XIV aastasajast, ei saa meie päevil põnevat lugemist pakkuda, kuid kõnealusest ülevaatest on nad loetavamad.

Erineva suhtumise põhjustajaid on nii palju, et nendest saaks kõnelda otsatult; siinkohal piirdugem ainult kõige üldisemaga, väärtustamisviisi äraspidisusega. Praegu hinnatakse rahvakeelsust, tollal oli see paremal juhul midagi teisejärgulist; enesest lugupidavad vaimuinimesed ei mõistnud, mispärast kirjutas Dante oma poeemi lihtrahva keeles. Kui Petrarcale anti mõista, et tema loomingus „Jumaliku komöödia“ mõõduga teost ei leidu, siis Laura laulikul oli kohemaid varuks üleoleva tonaalsusega vastus: rahvaliku keele piires pole tal mõtteski kellegagi võistelda. Boccaccio vaatas Petrarca poole alt üles ja püüdis talle teeneid osutada; need arvas patroon hüvitatuks, kui ta oli ühe „Dekameroni“ novelli ladina keelde tõlkinud.

Rahvakeelse lori hülgamine

Antiiksete aarete omandamine oli päevakorral, mitte rahvakeelse lori edendamine; ja seepärast Boccaccio, olles alustanud katsetustega üldmõistetavas lihtrahva keeles, jõudis peagi „tõsiste asjade juurde“ (ütelnuks Flaubert): ülimat sihti ei nähtud vähemas kui Homerose ladinakeelseks muundamises. Teadagi ümbritses aupaiste ka vaimsust, mis oli igiammustel aegadel Pimedat Laulikut kujundanud; kauge esiaeg, kristlikul ajastul suuresti unarusse vajunud, pidi taas muutuma esmaseks kujundajaks. Saaksime Boccacciolt pärida, mis võiks tema loomingus väärida erilist esiletõstmist, siis autori eelistuse pälviks tõenäoliselt „Genealogia deorum“ („Jumalate genealoogia“), väga mahukas kogumik, mille kõrval „Kuulsatest naistest“ ilmub tillukesena. Mõistagi käib siinkohal jutt paganlikest jumalustest, keda küll juba ammu ükski kristlane ei kartnud, kuid kes seni polnud veel ülenenud omaette väärtuseks. Seegi suurteos (muidugi mitte esitrükk) on Tartu ülikooli raamatukogus ammuse väljaandena saadaval: „Joannis Bocatii peri genealogias deorum libri quindecim [—]“. Basileae 1532 („Johannes Bocatiuse viisteist raamatut jumalate genealoogiast“, Basel 1532).

Just selles, omaette väärtuseks muutumises, seisneb „suurima pöörde“ (Engels) olemus; antiikset suurust ülistati kogu kristliku ajastu jooksul, kuid seda kultust harrastati nii-öelda pisteliselt: kellelegi poleks pähe tulnud ülistada vaimuväärtust ainuüksi ammuse, kristlusele eelnenud ajast pärinemise pärast. Renessansi olemuse esitab täielikult suurnähtuse nimetus, s.t taassünd. Mis sündis uuesti? Paganlik vaimuelu. Jääb vaid järeldada: ilmus paganlus taas esiplaanile, siis see tähendab, et kristlusel tuli taanduda tagaplaanile.

Oleme soostunud nende tõsiasjade kehtivust tunnistama, siis sellest piisab, et mõista: „Kuulsatest naistest“, praeguste raamatutega võrreldes mitte just kõige loetavam, osutub tollase aja tasandilt hinnatuna väga esinduslikuks teoseks. Selles veenavad juba esimesed leheküljed. Keskaegset terviklust taotlev autor (keskaegne üldajalugu algas maailma loomisest ning lõppes viimsepäevaga) alustab kuulsate naiste tutvustamist Eevast, inimkonna esiemast, kellele andis elu Jumal ise, kuid kelle kaudu ometi maailma ilmus patt; autori toimimisviis tundub kõigiti mõistetav, kuid samal määral jääb arusaamatuks, mispärast ei järgne Eevale Jumalaema, kes naiste seas on tähtsuselt vähemalt teine, kui mitte esimene; oli patt naise kaudu maailma ilmunud, siis ka pääste sellest hukatusest, lunastus, pidi tulema naise kaudu, ja kes söandaks arvata, et pattulangemist tuleb pidada ülemaks lunastusest?

Paraku jääb Jumalaema Boccaccio raamatus ilmumata, ja juba teose eessõnas kaudselt esitatakse, milles seisneb selle silmatorkava hajameelsuse peapõhjus: kuulsuse lähteks tunnistab autor mitte ainult vooruse, vaid kõik silmahakkavad teod, olgu need missugused tahes.

Pole kahtlust, et selline mõttekäik esindab vaimulaadi, mida kristlikul ajastul tõrjuti käte ja jalgadega. Vooruslikkuse, kristliku meelelaadi arendamises nähti vaimse tegevuse ainueesmärki; seda ei saanud kunagi olla liiga palju ja kujutlus voorust vaenava suuruse võimalikkusest olnuks tollal vähemalt absurdne. Kuidas saanuksid Jumala vaenajad olla väljapaistvad, kui kristlase ainus eesmärk seisnes jumaliku eeskuju jäljendamises?

Boccacciole see ei meenunud ja täiesti mõistetamatu tema hajameelsus nagu ei olegi. Sest mispärast pidanuks ta kordama asju, mis olid kõigile nõndagi tüütuseni tuntud? Kolmeteistkümnendal aastasajal oli Jumalaema kultus saavutanud haripunkti ja pole alust arvata, et sadakond aastat hiljem olnuks olukord selles suhtes teistsugune. Naissoost pühaduse kandjaid oli leegion ja kiitusega nendele ei oldud kitsi. Meenutagem siinkohal ülimalt täheldusväärset tõsiasja varakristluse aegadest: naissoost kristlased olid need, kelle põhimõttelisus sundis enesetapu, kõige hirmsama patu asjus esimest mööndust tegema. Esmapilgul ju tundus, et Juuda viimane tegu pole millegagi õigustatav, kuid siis omandasid tuntuse juhtumid, mispuhul kristlust ülimaks pühaduseks pidavad neitsid, küllap ka naised, olid vabasurma eelistanud paganlikult ihulikule vägistamisele. Keha on hinge astja, õpetas apostel; kes rüvetab keha, teotab ka hinge. Kas tõesti tuli arvata, et inimesed, kes kehalist ja hingelist pühadust meeleheitlikult kaitstes lasksid käiku viimase vahendi, olid niimoodi sooritanud surmapatu? Jumaliku halastusega polnud see kuidagi kooskõlas ja seepärast tuli möönda: esineb olukordi, mispuhul enesetapp ei ole kõige hirmsam jumalavastane tegu.

Naissoost pühakuil rajanevast hagiograafiast polnud puudu ja ennekõike see juhtiski Boccaccio huvi teisale; esiema Eevale ei järgne neitsi Maarja, vaid hoopis Semiramis, keda juba Vanas Roomas, tänu Herodotosele, tunti müütilise Baabüloni valitsejana. Ja siis tulevad muud kreeka või rooma naiskuulsused, keda praegune lugeja ei seosta niivõrd ajaloo, kuivõrd mütoloogiaga.

Pikki sajandeid tuntud kuulsused

Millest nii suur huvi antiiksete muinaslugude vastu? Pole kahtlust, et praegusele lugejale meeldiks rohkem lugeda kirjeldusi, milles tuleksid esitusele kirjaniku kokkupuuted XIV sajandil elanud naistega; eksootilisemat lektüüri ei saaks üldse kujutleda. Kahjuks oleme sunnitud meeles pidama, et autori silmis tulid arvesse mitte tema kaasaegsed (kes teadagi väärisid tutvustamist kõige vähem), vaid KUULSAD, see tähendab naised, kes olid tuntud juba pikki sajandeid. Ja on veel, mida tingimata tuleks arvestada: Boccaccio päritolu. Siinse hüperborealase silmis pole suurt vahet, kas räägitakse Semiramisest või Lucretiast, kuid itaallase suhtumine ei tarvitse selline olla: tema jaoks roomlased pole vähemat kui kauged eellased. Kreeklased aga, nagu üldiselt teada, lülitati Rooma impeeriumi koosseisu õige varakult; ladina ja kreeka keel, ütles üks saksa filolooge poeetiliselt, on sõsarkeeled.

Päritoluga seostub muudki; huvitugem näiteks küsimusest, mis võiks seletada kummalist sõnaohtrust, või siis õõnsavõitu retoorikat, kui halvustavat väljendusviisi eelistada; küllap on seda täheldanud iga „Dekameroni“ lugeja. Kõige vähem on siin tegemist seletamatu müsteeriumiga; esitusviisi eripära johtub sellest, et Boccaccio silmis märkisid kirjanduslikku täiust Cicero ja Titus Livius, teadagi kauged esiisad. Igaüks, kes ennist mainitud autoritega pisut tuttav, võtab suurema mõistmisega ka itaalia kirjanike paljusõnalisust.

Aukartusega esivanemate ees kaasus ootuspäraselt soov jäljendada nende keelekasutust: eelrenessansist peale kuni XVI sajandil tipneva kikeroniaanluseni eeldatakse endastmõistetavuse korras, et iga tõsisem kirjatöö tuleb sõnastada ladina keeles; veel XVII algul räägib Francis Bacon umbusust, mis temas rahvuskeelte vastu pidevalt suurenevat. Seda kindlamalt juhinduti säärasest suhtumisest XIV sajandil; „Kuulsatest naistest“, sarnaselt Boccaccio muude suuremale kandvusele pretendeerivate saavutustega on ladinakeelne.

Sedalaadi teoste ületamatu eeskuju, Hieronymuse ja Gennadiuse „Kuulsatest meestest“ on eestikeelsena (Uku Masingu tõlkes) juba ammu käibel; ka Petrarca, Boccaccio mentor, ei pidanud paljuks oma „Kuulsatest meestest“ kirjutada. Selle ajendusel ongi ilmunud esimene ülevaade „Kuulsatest naistest“, teos, milles erinevalt Hieronymusest ja Gennadiusest, kes ju hoolivad ennekõike ainuõige usu edendajaist, jäetakse kristlusega silma paistnud suurused kõrvale. Selles suhtes märgib silmahakkavat erandit paavstinna Johanna, keda kõnealuses väljaandes muude kuulsuste seas tutvustatakse.

Oleks sobimatu üritada ümberjutustavat laadi edastust, piisama peaks üldiseloomustusest. Boccaccio esitab, mida ta on kirjasõnast leidnud kuulsate naiste kohta, kusjuures esitama võivad ajendada erinevad põhjused. Kõige põhjalikuma tutvustuse pälvivad ootuspäraselt kõige tuntumad, näiteks Kleopatra, Dido, Medea ja Penelope, leidub ju nende kohta ka enim andmeid. Esituse toon oleneb suuresti autori hoiakust: Kleopatra esineb algusest lõpuni kõlvatuse, Lucretia seevastu vooruslikkuse kehastajana. Üllatusi võib lugejale pakkuda ka sisuline külg: Thisbet tutvustades piirdub Boccaccio Ovidiuse luuletuse põhjaliku ümberjutustamisega, kuid Didole pühendatud artiklis Aeneast ainult mainitakse. Medea on läbinisti kuri, sellal kui Penelope jääb abielulise truuduse täiuslikuks kehastajaks. Veenmaks lugejat oma teavitatuses lõpetab Boccaccio täiendusega: ainult Lykophron, kasina tähendusega hilisemal ajal elanud kirjanik, on maininud, et ühega kosilastest olevat Penelope olnud suhtes.

Tartu ülikooli raamatukogule kuuluvas väljaandes on 105 peatükki ja mõistagi see tähendab, et autor ei saanud piirduda ainult üldtuntud kuulsustega; hulgaliselt leidub nimesid, mida praegu tunnevad väga vähesed lugejad. Unarusse on jäänud ka teod, mille tõttu nad Boccaccio raamatus esinevad: Hippo eelistas neitsilikkuse kaotamisele enese­tappu, kuigi tal kristlusest polnud aimu; Epicharis osales Nero vastases vandenõus, kuid ülekuulamisel ta teisi osalisi, erinevalt mitmetest meestest, ei reetnud. Mõnegi tseesari abikaasa, Nero emast kõnelemata, on Boccaccio raamatus vääriliselt esindatud.

Paganlik kaugminevik püsib alati esiplaanil, aga see ei tähenda, et kristluse mainimist välditaks põhimõtteliselt; vastupidi, tõelist kristlust tumestanud väärnähtused pälvivad täieliku hukkamõistu. Erilise teravusega, nagu „Dekameroni“ autorist võibki arvata, häbistatakse abielurikkumist ja muid sugulist laadi hälvitusi. Neljateistkümnendaks sajandiks olid kristlased nii mandunud, et neile kahest või kolmest abiellumisest ei piisanud; praegu, kuulutab autor, abiellutakse kuus, seitse ja kaheksa korda. Öeldu lähem tähendus jääb mõistagi selgitamata.

Elusalt maetud Vesta neitsi

Ei puudu ka üldistavat laadi soovitused. 43. peatükk tutvustab Rhea Iliat, Vesta neitsit, kes murdis vandetõotuse ja keda karistati elusalt matmisega. Kirjeldust lõpetades räägib Boccaccio sellestki, kui halvasti toimivad vanemad, kes oma tütre määravad alaliseks kloostriasukaks; autor loodab, et kunagi edaspidi hakatakse nunnaks veel ainult vabatahtlikult. Koguhulk jäävat niimoodi väiksemaks, kuid selle eest olevat need vähesed tõeliselt kristliku meelsusega.

Selline ettekuulutus osutab ilmselgelt uusaja suunas ja uue vaimu avaldumistest pole see kaugeltki ainus. Iseäranis hakkab silma, kui sageli hüvitab autor kuulsaid naisi IGAVESE kuulsusega; oma erakordse teoga nad maist elu teadagi lühendasid, kuid maise surematuse kõrval see palju ei tähendavat. See toob meelde, mida Jacob Burckhardt on ütelnud uuenduse kohta, mis Itaalias sai teoks XV sajandil: kujutlus hinge surematusest asendub antiikse kuulsusega.

Kõige nüüdisaegsemalt mõjub Boccaccio armukadeduse teoreetikuna; pole vähimatki kahtlust, et see tunne oli talle läbinisti tuttav ja ta ei väsinud selle halvustamisest. Haripunkti saavutab suhtumine Mariamnele, kuningas Heroodese abikaasale pühendatud peatükis; selles nimelt mainitakse Heroodese soovi, et tema hukkumise korral Mariamne tapetaks, ja autoril pole pääsu täiendusest: armukadedus tuleb siin avaldumisele koguni surmajärgselt!

Naiste osatähtsus pidi Boccaccio elus väga suur olema, ümberlükkamatult tõendavad seda „Corbaccio“ misogüünses vaimus väljapeetud sõnavalingud; harva on naissoo esindajaist räägitud nii halvasti ja isegi – mis on halvem – kohatult. Aga oleks lihtsameelsus võtta põgusa hingeseisundi väljendust jäädava ühetähenduslikkuse vaimus, pigem tuleks selles, nagu ülalpool osutatud, näha tõendit autori tihedast seotusest naiste maailmaga. Dantel ja Petrarcal misogüünseid väljendusi ei esine, aga nii on sellepärast, et naised nende elus peaaegu midagi ei tähendanud. Tõlgendada Beatricet nii, et kõik rahule jääksid, ei suudeta eales. Petrarca oli Laura laulik, aga ainult laulik; kes vaevub tutvuma luuletaja traktaatidega, veendub peagi, et naiselikkusega seostuvate küsimuste jaoks ei leidu nendes kohta. Boccaccio loomingus seevastu ilmuvad esmakordselt mitte naiselikkuse sümbolid, vaid naised kogu oma inimlikkuses. Niisiis pole midagi hämmastavat selleski, et just tema, esimesena õhtumaa ajaloos, koostas õpetatud traktaadi „Kuulsatest naistest“.

Aprillis möödus Georg Lurichi (1876–1920) sünnist 145 aastat. Lurich ei ole üksnes Eesti raskejõustiku olulisimaid alusepanijaid, vaid suurimaid eestluse kandjaid ja kultiveerijaid läbi aja. Lurichi tähtsus seisneb ennekõike tema tohutus mõjus massidele – sealhulgas inimestele, keda vaimuväli ei kutsunud. Ehkki Lurichi kultuurilooline suurus on vaieldamatu, on temast kirjutanud peamiselt spordiloolased (eriliselt väärib esiletõstmist Paavo Kivine). Kuna akadeemilisele ringkonnale on Lurich jäänud pigem võõraks, puudub tal meie ajaloonarratiivis kindel koht.

Selle narratiivi keskmes on kõrgkultuur, vaimuväli, trükisõna ja poliitiline mõte. Mõistmaks aga, millised jõud ja impulsid on inimesi suunanud, tuleb põllumajandus-, karskus- ja käsitööseltside kõrval uurida ka spordiseltse, poliitilise mõtte kõrval spordimõtet, muusikaharrastuse kõrval spordiharrastust, laulupidude kõrval tsirkuseetendusi, tšempionaate jne. On ilmne, et spordisfäär või – veel üldisemalt – kehasfäär on väärtussüsteemi suuresti mõjutanud.

Eestlastest maadlejate-jõumeeste rohkus oli Lurichi ajal suisa fenomenaalne. Enamik suuri maadlussportlasi, kes on oma võitudega turgutanud rahvusidentiteeti, oli ühel või teisel kombel temast inspireeritud. Suunanäitajana tõestas Lurich, et spordi toel võib jõuda kaugele. Võib vahest öelda, et maadluse vallas õnnestus eesti rahval end esimest korda maailmas tõeliselt maksma panna. Ei olnud ju toonane maadlus pelgalt põnev spordivaatemäng, vaid ka rahvuslike tungide põrkumise pingeväli. Nii on Lurichi eneseteostus ühtlasi ka rahvuslik eneseteostus.

Rahvus kui liikumapanev jõud

Ärkamisajal kuulus omariikluse mõte fantaasiavaldkonda, kõigepealt tuli rajada alus rahvustundele. Vene riigivõimult loodeti idealistlikult toetust eestlaste õiguste laiendamisele, millega pidi kaasnema põlisvaenlase ehk saksa mõisnike õiguste ja privileegide kahanemine. Kahepäise kotka laiade ja tugevate tiibade all oli mõte rahvusriigist igas mõttes habras.

Kuna venestamine lisas rahvuslikule ärkamisele puhuti isegi hoogu, ei tuleks kummatigi Lurichit käsitleda viimase lootuskiirena öös, vaid taganttõukajana, innustajana, järeläratajana vms. Ja teistpidi: kui ärkamist oleks ähvardanud nurjumine, ei oleks Lurichist ilmselt saanud rahvuslikku suurkuju. Lurich asetub seega üsna sujuvalt terviklikku ärkamisaja konteksti: ta mitte ei täida lootuse kadumise tõttu tekkinud auku, vaid täiendab ja tugevdab paisuvat rahvustunnet.

Sündinud 1876. aastal, oli Lurich piisavalt vana, et saada osa ärkamisaja aktsioonidest ja tundetulvast. Lurichi koolimineku ajaks oli venestamine juba alanud, kuid ometigi asutati rohkelt seltse, peeti laulupidusid, levisid liberaalsed ja sotsialistlikud ideed, koguti pärimust jne. Koos vanema vennaga kogus rahvaluulet ka Lurich. 13aastasena kirjutas ta Hurdale kirja, kus teatab, et on „hakkand esiwanemate warandusest midagi unustamise eest hoidma“. Rahvuslusest kujunes tema elu kandvamaid motiive. 1899. aasta sügisel sõitis Lurich Lääne-Euroopasse, kust kirjutas Postimehele: „Ma olen siin maal muud kui selle pärast oma jõudu näidanud, et Eesti rahvas näha võiks saada, et ma täielik Eesti rahva poeg olen ja oma sugurahvale ka võõral maal jõu poolest jälle au võin teha.“¹ Seega täitis ta võõral maal oma arusaamise kohaselt rahvuslikku ülesannet.

Lurichis ilmneb Paavo Kivise sõnade järgi rahvusliku suutmise mõõde. Kui Jakobson ütles, et „üksi selle käes on õigus ja võimus, kes ennast ise kui mees üles teab näidata“, siis need sõnad on justkui materialiseerunud Lurichis. Oma rahva kangem poeg näitab küllap selgemalt kui keegi teine, et ka väike võib olla suur. Ta ise ütleb: „Inimene võib enesest kõik teha, kui tal aga tahtmine on, ja tulevik saab ainult selle küsimuse läbi otsustatud, kas tahtmine tugevam on kui liha“.²

Kuna Lurich teadis, et inimeste järeletegemise tung on väga suur, siis ta isegi ei mõjutanud inimesi, vaid just mõjus nende peale ehk tunti vajadust järgida tema eeskuju. Peaaegu alati, kui Lurich kuskil üles astus, puhkes kohaliku noorsoo hulgas jõukarastamise ja heitlemise palavik. Ta inspireeris inimesi kõikidest ühiskonnakihtidest: voorimehedki mõõdavad seisuplatsil jõudu. Lurich oli oma mõjujõust teadlik ning arvas, et elav eeskuju mõjub kui ärritaja ja ärataja ning on rohkem väärt kui sada jutlust. Vahetu isiklik eeskuju ongi see, mis eristab teda tuntud rahvajuhtidest – vaimuvara kasvatajaist ja jutlustajaist. Kuna Lurich kündis maist ja igaühele arusaadavat põldu, oli tal viimaste ees selge eelis. Just seepärast kaebab „eesti kultuuri agar reamees“ Hindrik Prants 1900. aastal Lindas: „Kui siis, nagu tihti nähtud, „jõuumeeste“ etendusel rahvast kui murdu koos on, õ p e t l i s e l koosolekul aga ruumid tühjad, siis pole see kellegi rahva tervise, vaid ennemini haiguse märgiks.“³

Lurich oli tõepoolest erakordselt populaarne, kuigi tema nägemiseks tuli tavaliselt lunastada pääse. Polnud üldse haruldane, kui vaatemänguhuviliste arv ületas ruumi mahutavuse ja ta kutsuti lavale tagasi 15 korda vms. „Näha Lurichi – see tähendas neile [poistele] umbes sama kui näha elavat jumalat.“⁴ Oma aja superstaarina, kui võib kasutada sellist terminit, oli tal positsioon, milleni ei küündinud ükski teine eestlane. Eeskujude ja kangelasteta on raske võidelda suurte väärtuste nimel. Ka mälestus Lurichist oli osale inimesist omamoodi toeks ja innustuseks, nii Vabadussõjas kui ka vabariigis. Seepärast oli Lurichi nimi suure au sees: ta oli „laiema rahva lemmik ja meie rahvuslik uhkus“.

Aga Eesti asja kõrval esineb ka Euroopa asi. Lurichi näol oli sündinud mustereurooplane veel enne, kui Gustav Suits jõudis sõnastada oma kuulsa loosungi eestlusest ja eurooplusest. 1936. aastal kirjutatakse Uudislehes: „Ta purustas lihaste jõuga Eestit Euroopast lahutava müüri ja domineeris seal hiljem oma mõistusega.“⁵ Samavõrd kui Lurich viis eestluse Euroopasse, tõi ta ka Euroopa Eestisse. Lurich üksnes ei levitanud teavet, mis on mujal, vaid demonstreeris, et ka matsil on võimalik tsaaririigi piiridest väljaspool läbi lüüa. Viimast tõestas ta õigupoolest korduvalt, võttes endaga läände kaasa Abergi ja teisi andekaid maadlejaid.

Ehkki Lurich oli rahvuslikult meelestatud, ei olnud ta poliitilistelt vaadetelt radikaalne. Lurich vastustas kohati üsna tugevalt sakslasi, kuid Vene võimu vastane ta polnud. Vene riiki nimetas Lurich isamaaks ja tegutses mõnelgi juhul selle huvides, riskides seejuures ka oma julgeolekuga, nagu nüüd teame. Lurichi-suguse maailmakodaniku jaoks ei rippunud rahvuslik ega isiklik eneseteostus ära riigikorrast: rahvuse püsimise eeldus vormub tahtes ja ühtsuses. Ta oli seisukohal, et iseseisvus kaotati just ühtsuse puudumise tõttu. Kui hakkas levima kuuldus võitlusest Eesti iseseisvuse eest, lõi Lurich võimalust mööda selles kaasa.

Uudne kehaparadigma

Kivine kirjutab: „Kui ilmus Lurich, elati veel aegu, mil jõud oli funktsionaalne väärtus, mehe mõõdupuu.“⁶ Kahtlemata on jõu keel universaalne, kuid see väide vajab nüansseerimist: nimelt ei ole jõud eesmärk, vaid vahend. Praktiline meelelaad ei võimaldanud väärtustada jõudu selle enese pärast.

Lurich elas ajal, mil ühiskond moderniseerus. Polnud sfääri, mida see protsess poleks mõjutanud. Ühes väärtussüsteemi põhjaliku uuenemisega muutus ka arusaamine kehast ja jõust. Inimese kõrvale oli astunud masin, mis on palju suurema jõu allikas kui mis tahes elusolend. Aduti, et masina abil jõuab rohkem, kiiremini ja ka paremini. „Kes sadamas raskeid asju laevale kannab ja kes põllult suuri kiva ära veeretab – nendel läheb jõudu tarvis. Juba võivad aga ka neid töösid nõrgad mehed kunstliste abinõude varal korda saata“ kirjutatakse Olevikus sajandi algul.⁷ Masin on progressiusu kese: selle abil pidi saama võimalikuks probleemide lahendamine, ühiskonna kiire areng ja looduse alistamine. Kehaline tugevus oli endiselt väärtus, kuid üksnes sellest enam ei piisanud, isegi mitte maal. Kultiveeriti vaimlist kasvamist: töö peaga ei ole vähem oluline kui töö käega. Teatud ringkondades sporti, eriti aga raskejõustikku, ei hinnatud. Seda ennekõike seepärast, et jõuharjutused näisid inimkonda kallutavat tagasi „sügavale alla metsrahvaste liiki“, see tähendab eemale vaimlisest arengust ja küpsusest.

Kuidas seostub see Lurichiga? Ta ei olnud sünni poolest suur ega ka ülemäära tugev, ent sai selleks, kasutades ära parima kättesaadava informatsiooni keha muutmise, tervise ja sportliku arengu kohta. Ta töötas välja uue maadlustehnika ja arendas seda lakkamatult. Lurich sai (spordis) suureks tänu intellektile. Maadlus ei olnud Lurichile üksnes keha asi, vaid seisis vaimu teenistuses. Tähtis on, et jõukarastusega kaasneb tervis, mis on meie „ilmalikus elus kõige suurem õnn“.⁸

Raskejõustikku vastustavatele rünnakutele reageeris Lurich elavalt ja argumenteeritult. Ta annab mõista, et tehes maha kehakarastamist, on jäädud kimpu selle tõelise olemuse adumisega, sest sport on ainus, mis aitab tehnoloogia („kunstlike abinõude“) laialdase rakendamisega kaasneva nõrkuse ja haiguse vastu. „Maadlemise ideaalne ülesanne on, nagu kord öeldud, selles, et me kui eelväelased virguksime ja tõsise hoiatushüüde nõrkevale inimesesoole hüüaksime,“ kirjutab ta.⁹ Lurich nägi ette moderniseerumisest sündivaid tõsiseid probleeme ning see lubab rääkida temast kui visionäärist. Lurich ja tema kaaslased külvasid seemne, millest pärast suuri sõdu sirgus megaäri, mida tunneme fitnessitööstusena.

Modernsuse vaim

On väga raske hoiduda Lurichit nägemast suure indiviidina – protagonistina ajaloo näitelaval, kuid ruum tema ümber pole tühi. Siingi on eelnevusi, järgnevusi, vastastikmõju, seotust jms. Rääkides toimijavõrgustikust, kuhu Lurich asetub, peab kindlasti mainima Gustav Boesbergi, Adolf Andruškevitšit, dr Krajewskit, Tõnis Ervinit, kaaluvihte tõstvaid pagariselle Hans Luuri pagari­äris, linnast linna reisivad välismaalastest jõumehi, Tallinna Vabatahtlike Atleetide Klubi, Lootuse seltsi, Linda aeda, dr Krajewski „jõustikukabinetti“, rahvapidusid-võidutõstmisi, jõuetendusi jne. Arvesse tuleb võtta ka muud toimijad, näiteks linn, milleta poleks tekkinud professionaalset maadlust, või tehnika, sest rongi, aurulaeva ja telegraafita poleks Lurichist kunagi saanud ülemaailmset spordikuulsust. Mis puudutab veel tehnoloogiat, siis on väidetud, et Lurich oli esimene eestlane, kes sajandi algul Inglismaal filmilindile jäädvustati.

See, kuidas Lurich haakub modernsuse paradigmaga, on täiesti ainulaadne – ta on tõepoolest moderniseerumise tunglakandja. See väljendub nt tema rahvusvahelises haardes ja kohanemisvõimes. Ehkki reisida oli tollal kohutavalt raske, liikus ta pidevalt ringi nii kodumaal kui ka maailmas. Hackenschmidti kõrval oli Lurich kõige tuntum eestlane, kelle kuulsus ulatus Ameerikasse ja Aasiasse. Paljudes riikides tunnustati teda maadluskorüfee ja -õpetajana, spordiklubid kandsid Lurichi nime jne. Oma truppi koondas Lurich võimalikult paljudest rahvustest inimesi, pidades silmas, et iga inimene tõmbab etendusele kaasmaalasi. Niivõrd kõrge mobiilsuse ja globaalsuse astmega kaasnevad täiesti unikaalsed kogemused, teadmised ja oskused, kuid ka teatav pidetus ja ebastabiilsus.

Kahtlemata käib modernsuse vaimuga kokku ka progressiivne, idealistlik maailmavaade. Euroopaliku isikulise kultuuri esindajana uskus Lurich, et teadmiste ja tahte abil võib saavutada mida tahes. Lurich oli mitmekülgne: ta harrastas elu jooksul mitut spordiala, oli musikaalne, huvitus esoteerikast, mängis malet ega ütelnud ära kaardimängust. Ühtviisi vabalt lävis ta nii ühiskonna eliidi kui ka maameestega, oli hea kõnemees, aga samal ajal kirjutas palju. Ta oli ka treener, ettevõtja, õpetaja ja organisaator. Kuna Lurich mõistis, kui oluline on koostöö, kuulus tema (kutseala) võrgustikku loendamatul arvul inimesi, seejuures ka mitu ajastu suurvaimu. Hõivatud mehe kohta oli Lurichi korrespondents aukartustäratav (mõnel päeval saatis ta 40–50 kirja/telegrammi). Selle kõige tõttu oli ta väga hästi informeeritud.

Lurich tajus hämmastavalt hästi aja eripära, mis on tegelikult ka globaalse läbimurde eeldus. Ta pakkus inimestele, mida nood vajasid: meelelahutust, individuaalse eneseteostuse võimalust uuel viisil, maailmapildi laiendust, visiooni jne. Ta võlus, sest tegi seda, millest teised ei osanud või ei julgenud mõeldagi.

Lurich nägi igas olukorras võimalusi ja oskas rahaga ümber käia. Ei peljanud ta kasutada ka mänedžeri teenuseid, mis tagas palju suurema efektiivsuse, ja sai aru, milline jõud peitub reklaamis. Oma ürituste reklaamimisel näitas ta üles tõelist leidlikkust. Kui Lurichit süüdistati tšempionaatide korraldajana kokkumängus, eitas ta seda kategooriliselt, kuid rakendas ikkagi igasuguseid trikke etenduste atraktiivsuse tõstmiseks. Teades, et oluline on nii vorm kui ka sisu, kujundas ta teadlikult enda ja oma hoolealuste kuvandit. Põhimõttelistes küsimustes olid aga ebaõiglus ja kuritarvitused Lurichile väga vastumeelt. Oma nime kaitses ta igal võimalusel, käies vabalt ja osavalt ümber pressiga (temasse puutuv pidi olema õigesti kajastatud ka Eesti saksakeelsetes ajalehtedes), ega peljanud pöörduda ka kohtusse.

Ka Lurichi välimus erines märkimisväärselt teiste maadlejate omast: see sportlik mees riietus elegantselt ja moodsalt, ei olnud tal ei habet ega vuntse ning ta juuksed olid pügatud võimalikult lühikeseks. Tol ajal oli alasti keha tabu, kuid Lurichile oli see midagi väga loomulikku: liikumas oli sellisedki pilte, kus ta on täiesti alasti.

Vastuoluline Lurich

Ta hoidus teadlikult avamast oma siseilma, mistõttu jäi mõistetamatuks (või pigem mõistatuslikuks). Adudes selgelt, mida tähendab olla avalik persoon, lõi ta soodsa pinnase, et tema nime ümber kujuneks müüt juba tema eluajal. Varane surm tuli müüdile vaid kasuks.

Lurichit on raske määratleda. Lurich vaatles maadlust kui kunsti, olles seetõttu esteet, kuid süvenes seejuures maadlusse põhjalikult ja kaardistas seda eriteadlase kombel, väärtustades muu hulgas maadlusterminite arendamist. Lurich oli ka artist, sest (eriti tema enda) maadlus pakkus naudingut meeltele. Maadleja Zbyszko-Cyganiewiczi hinnangul suutis ta „käsitleda pealtvaatajate tundemeeli samasuguse virtuooslikkusega nagu Heifetz viiulikeeli“.¹⁰ Paul Pinna ütleb, et „Lurich oli meie kõige suurem näitleja“.¹¹

Ühest küljest oli Lurich tuline rahvuslane, kuid teisest küljest suur eurooplane – mitte teoreetiliselt, kirjasõna vahendusel selleks saanud, vaid essentsialistlikul tasandil. Õigupoolest on ta üsna ebaharilik eestlane: trikster, homo ludens, demiurg, mees mitme näo ja rolliga. Kaasaegsed rõhutavad tema intelligentsust, vaimukust, sugestiivsust, head kõnelemisoskust ja keeleandi. Lurich oli ühendaja: ta põimis kokku vana ja uue, suure ja väikese, kehalise ja vaimse, kauge ja lähedase, ideelise ja reaalse jne. Ta oli ülivõimas inspireerija, õpetaja, kehalisusideoloog, suunaseadja, sisuliselt institutsioon – ja muidugi ka oma aja modernsemaid eestlasi.

Moderniseerumise tuumas peituv konflikt väljendub sageli psüühikas: muutused on kohati nii jõulised, et inimesed ei suuda nendega kohaneda. Mida võis läbi elada niisugune ülimodernne inimene nagu Lurich? Ta ei õpetanud üksnes, kuidas maadelda või olla oma rahva vääriline, vaid selgitas ka, kuidas saada paremaks indiviidina. Tema sõnum oli, et tuleb karastada keha ja hoiduda alkoholist, tubakast ja lihalikest kiusatustest. Ent mida aeg edasi, seda enam kaugenes ta ise enda loodud standardist (kirjutas öösel, jõi, ignoreeris terviseprobleeme jne). Tekkis lõhe sõna ja teo vahel. Vahest uue sajandi esimese kümnendi teisel poolel jõudis Lurich selgele arusaamisele, et täiuslikkus ei ole võimalik, ja isegi kui oleks, ei või see olla eesmärk, sest teeb inimese õnnetuks ja üksikuks. Lurich seda sisimas ilmselt oli, miks muidu tõi ta võrdluse maadlejate ja loomade vahel.

Lurich oli seltskondlik, särav, humoorikas, hurmav, tugev ja tahtejõuline, kuid ta oli ka temperamentne, kaasaelav, empaatiline ja tundlik. Selline kombinatsioon võib kergesti viia sisepingeteni. Teame, et küpses eas vaevas Lurichit närvilisus ja unepuudus. Moderniseerumise kontekstis võib see olla märk kohanemisraskustest (närvisüsteemi ülestimuleerimine, ebakindlus). Asjaolu, et Lurich oli kõigest inimene, teebki temast tõelise kangelase, kes väärib meelespidamist.

1 100 aastat Eesti raskejõustikku. (1888–1988). Koost Lembit Koik. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1996, lk 29.

2 Georg Lurich, Võitlus – tervise allikas. Rmt: Lurich. Koost Paavo Kivine. Olympia, Tallinn 2011, lk 322.

3 Hindrik Prants, Athletika. Toimetuse järelsõna. – Linda 31. X 1900.

4 Esimesed tõstevõistlused Eesti Vabariigis. – Uudisleht 27. V 1937.

5 Lurich ja Lembitu. – Uudisleht 19. II 1935.

6 Paavo Kivine, Lurich, lk 11.

7 Kirjad. – Olevik 4. XII 1901.

8 Georg Lurich, Toimetusele tulnud kiri. – Postimees 17. XII 1901.

9 100 aastat Eesti raskejõustikku, lk 41.

10 Paavo Kivine, Lurich, lk 300.

11 Samas, lk 173.