Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Looduskultuurist ja looduskultuuritusest

    TIIT MARAN

    Sõnade „loodus“ ja „kultuur“ kasutamine on nii enesestmõistetav, et enamasti ei juurelda selle üle, mis sõnasildi taga. Seda tehes aga mõte takerdub ja õhku jäävad vastuseta küsimused. Mis on kultuur, mis on loodus? Kus on nende piirid? Kes on kultuuri kandjad? Missugune on kultuuri ja looduse suhe?

    Loodusest, kultuurist ja kultuuri kandjatest

    Mõistete definitsioone saab otsida entsüklopeediatest. Eesti Entsüklopeedia järgi on looduseks „aineline maailm, kogu universum, kitsamas tähenduses inimtegevusest suhteliselt mõjutamata keskkond. Inimene on looduse osa, kuid ta on võimeline keskkonda ja oma suhet sellega eesmärgipäraselt muutma ning looma kultuuri“. Samasuguse sisu annab sõnale „loodus“ ka internetientsüklopeedia Vikipeedia: „Looduse moodustavad kõik füüsilised objektid ning nende omadused ja nendevahelised suhted, mis ei ole inimese (või muude kehaliste mõistusega olendite) poolt teadlikult tehtud. Looduse hulka kuulub nii orgaaniline ehk elusloodus kui ka anorgaaniline ehk eluta loodus.“

    Kultuur (ld cultura ’viljelus, harimine’) on Eesti Entsüklopeedia järgi „inimesele (inimkonnale) omane eksisteerimisviis, mille varal inimene eristub kõikidest bioloogilistest eluvormidest ja loob endale tehisliku elukeskkonna. Eristatakse ainelist (töö ja tootmine, töövahendite ja muu sellise valmistamine, elukeskkonna kujundamine) ja vaimset kultuuri (mõtlemine, ühiskonnaelu korraldamine, maailmakäsituse kujundamine ja selle mitmesugused märgilised (märk, keel) väljendusvormid)“. Veelgi üldisemaks teeb mõiste „kultuur“ tähenduse Vikipeedia. Seal on kultuur kõige üldisemas mõttes inimtegevus ja selle tulemus.

    Sellest järeldub, et loodus on kõik see, mis meie (inimese) ümber, kaasa arvatud inimene, aga mitte see, mis inimese loodud. Viimane kuulub kultuuri valdkonda. Selline, vormilt vägivaldne – kultuuri defineerimine eksklusiivselt inimese kaudu – loob aluse illusiooniks inimese erilisusest ning võtab ära võimaluse kultuuri kui nähtuse laiemaks nägemiseks mujal eluslooduses. Paratamatult tekib seos piibliõpetusega, et inimene erinevalt muudest pudulojustest on tehtud n-ö jumala näo järgi. Uusaja filosoofia ja teaduse isaks peetava René Descartes’i arusaam inimesest kui hinge omavast ja loomast kui masinast järgib sama malli. Seda kartesiaanlikku seisukohta inimese erilisusest võrdluses muu eluga on püütud innukalt arvukate uuringutega tõendada, seda kuni viimaste aegadeni välja. Ükski nendest tõendustest pole aga ajaproovile vastu pidanud. Arusaam inimese erilisusest püsib visalt. Seda peegeldavad ülaltoodud definitsioonid. Teadusmaailmas on see arusaam suuresti murenenud rohkearvuliste loomade kognitiivse psühholoogia ja sotsiaalse käitumise uuringute mõjul. Olgu siin paljude hulgast ära märgitud Jane Goodalli ja Franz de Waali uuringud (Franz de Waal on kirjutanud arvukalt raamatuid, mis käsitlevad seda valdkonda eri vaatenurkadest). Siiski on ka teadusmaailmas jäänud kuni viimase ajani püsima arusaam, et kultuur on loomariigis midagi marginaalset ja väga harva esinevat. Olukord muutub, kui vabastada kultuuri määratlus katteta nõudest näha selles midagi vaid inimesele omast, näiteks – kultuur on käitumuslike traditsioonide ülekandumine ühelt olendilt teistele sotsiaalse õppimise kaudu. Aprillis ajakirjas Science avaldatud ülevaateartikkel1 teeb kokkuvõtte XX sajandi keskpaigast tänapäevani tehtud uuringutest kultuuri ja selle ilmingute kohta loomariigis. Artiklis jõutakse järeldusele, et need on omased väga paljudele ja väga erinevatele loomarühmadele alates inimahvidest ja vaaladest ning lõpetades mesilaste ja äädikakärbestega. Kultuuri roll inimesest erinevate eluvormide elus on märksa suurem, kui on arvatud. Seega siis vastupidiselt levinud arusaamale on kultuur oma juurtelt bioloogiline, omane väga paljudele liikidele ja üldsegi mitte inimest muust elust selge joonega eristav. Tõsi, pole vist peale inimese teist liiki, kelle elus kultuuri roll on sedavõrd keskne ning kelle püsimist või kadumist kultuuri sisu sedavõrd mõjutab.

    Looduskeskkonna osa kultuurides

    Ilmselt pole kahtlust selles, et vahetult ökosüsteemis elavate liikide/eluvormide puhul on kultuuriilmingute valdavaks määrajaks just seesama vahetu ökosüsteem ja sellest tulenev.

    Üks raviviis on looduskultuuri rolli ja tähtsuse suurendamine kultuurimaastikus määrani, mis teeks arusaama inimese kuulumisest biosfääri ja tema absoluutsest sõltuvusest selle seisundist vaieldamatuks põhitõeks.

    Maailmanägemine põliskultuurides on mõneti sarnane. Inimtekkelist tehiskeskkonda on nendes kultuurides väga vähe ning suhe looduskeskkonnaga on vahetu. Arvukad antropoloogilised sissevaated traditsiooniliste põlisrahvaste ellu osutavad sellele, et nende puhul on ümbritsev looduskeskkond samuti kultuuri sisu määrajaks. Vahetu sõltuvus keskkonnast tingib ka selle, et põliskultuurides on teadmised teistest eluvormidest ning nende omavahelistest suhtetest elutähtsad. Fikret Berkes käsitleb oma raamatus „Püha ökoloogia“ („Sacred Ecology“, 2018) põliskultuuride suhtumist ümbritsevasse ökosüsteemi ja väidab toetudes arvukatele uuringutele, et põliskultuuride teadmised ökosüsteemidest ja seal valitsevatest seostest on jahmatavalt laialdased. Need teadmised on argielu alus ja seega n-ö elavad teadmised. Ilmselt seetõttu on ka antropoloogilistes kirjeldustes põliskultuuride arusaam ümbritsevast keskkonnast valdavalt austav, seda pühaks pidav. Loomulikult ei kehti see nii kristlike missioonide kui ka tänapäevase sekulaarse maailmavaate invasiooni poolt rikutud põliskultuuride puhul. Selliste traagikat on kirjeldanud näiteks hästi antropoloog Colin M. Turnbull oma raamatus „Mäerahvas“ („The Mountain People“, 1987).

    Tänapäeva põllumajanduse algtüüp arvatakse olevat 12 000 aastat vana. Toona aluse saanud kultuur(id) on järjest enam kujundanud ümbritsevat keskkonda vastavalt oma tehnoloogilise võimekuse kasvule kuni tänapäevase tehnoloogilise keskkonnani välja. Inimtekkeline kultuuri tehiskeskkond on järjest kiirenevalt laienenud sedavõrd lausaliseks, et selle piiride taha jääva biosfääri seisund paistab võrreldes kultuuriliste saavutustega vähetähtis ja väärtusena ebaoluline, hoolimata sellest, et inimese kui liigi täielik sõltuvus biosfäärist pole kuhugi kadunud. Õhtumaa sellise mõtteviisi näiteks võiks olla suurkuju ja majandusmõtte klassik Adam Smith, kelle arusaama järgi on väärtuse kui sellise looja vaid inimene. Keskkond, vastupidiselt põliskultuuride arusaamadele, ei leia väärtusena käsitlemist. Toonases ajas oli see vahest mõistetav, kuna keskkond tundus olevat lõputu.

    Olukord pole erinev ka praegust ühiskonda juhtivas neoliberaalses narratiivis. See, 1947. aastal 36 majandusteadlasest koosneva nn Mont Pelegrini seltsi loodud maailmaseletus käsitleb inimest ja ühiskonda majandussuhete kaudu ning eirab täielikult keskkonda ja biosfääri seaduspärasusi. Ositi tuleneb sellest ka meie praegune skisofreeniline olukord, kus ühiskonda kooshoidvad majandus- ja rahandusmudelid, haldussüsteemid ning seadused on vastuolus loodusseaduste ja ökoloogiaga, seda vaatamata järjest kuhjuvatele andmetele sellise olukorra eksistentsiaalsetest ohtudest.

    Suurepärase ülevaate kujunenud olukorrast annab Ühendkuningriigi maksuameti tellimusena veebruaris valminud mahukas nn Dasgupta ülevaade2 loodusrikkuse ja majanduse seostest. Selle põhisõnumid on järgmised:

    1. Nii meie majandus, toimetulek kui ka heaolu sõltub meie kõige suuremast varast – loodusest.

    2. Oleme ühiselt läbi kukkunud looduse jätkusuutlikul kohtlemisel kuni selleni, et meie nõuded ületavad kaugelt looduse suutlikkuse pakkuda hüvesid ja teenuseid, mida vajame.

    3. Meie jätkusuutmatu suhe loodusega ohustab nii praegust kui ka tulevasi inimpõlvi.

    4. Probleemi keskmeks on sügav ja laiaulatuslik institutsiooniline läbikukkumine.

    5. Lahendus algab lihtsa põhitõe mõistmisest ja selle tunnustamisest: majandus toimib looduskeskkonnas ja mitte sellest sõltumatult.

    6. Me peame muutma oma mõtteviisi, toimimist ja seda, kuidas mõõdame edukust:

    • tuleb tagada, et meie nõuded loodusele ei ületaks selle varusid ja et me suurendaksime neid varusid võrreldes praeguseks alles jäänuga;

    • vaja on muuta majandusliku edukuse mõiste sisu selliseks, et see juhiks meid jätkusuutlikkule teele,

    • et võimaldada neid muudatusi ja säilitada need püsivalt järgmistele põlvedele, on vaja täielikult ümber kujundada ühiskondlikud institutsioonid ja süsteemid, eriti rahandus ja haridus,

    • kõikemuutvad muudatused (transformative change) ühiskonnas on võimalikud – me ise ja meie järglased ei vääri midagi vähemat.

    Samu seisukohti väljendab ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonnaprogrammi (United Nations Environment Programme, UNEP) poolt veebruaris avalikustatud aruanne „Rahu tegemine loodusega“.3 Märgiline on ÜRO peasekretäri António Guterrase sõnakasutus aruande avalikustamisel: „Inimkond peab enesehävituslikku ja mõttetut sõda loodusega.“4

    Sõnapaari „looduskultuur“ juurde

    Looduse peegeldajaks kultuuriruumi on selle osa – looduskultuur. Looduskultuur on looduskeskkonna tõlgendaja, sellele tähenduse ja väärtuse andja, seda nii teadmiste, esteetika kui eetika osas. Mida nõrgem on looduskultuur üldisel kultuurimaastikul, seda ebarealistlikum on selle kultuuri kandjate arusaam looduskeskkonna rollist omaenda eksistentsi tagamisel ja seda tugevamaks läheb kultuuri ja looduse vastandumine maailmapildis. Praeguse tsivilisatsiooni süvenev keskkonnakriis on seda kandva kultuuri raskekujuline tervisehäire, mida võib nimetada progresseeruvaks looduskultuuri puudulikkuse sündroomiks. Selle üks tagajärg on, et inimene kui kultuuri kandja näeb ennast keskkonnast eraldiseisvana, käsitleb keskkonda ja muid eluvorme vaid ressursina, kusjuures lõputu ressursina, ning on pimestatud naiivsest usust tehnoloogia jumalikust maagiast lõputu kasvu võimaldamisel lõplikus ruumis. Samast tuleneb ka väärarusaam majanduse ülimuslikkusest keskkonna ees, mis on väga sügavalt juurdunud kultuuri tugistruktuurides – hariduses, teaduses, seadusandluses, majanduses ja halduses.

    Praegune kultuuri juhtiv narratiiv vajab ilmselgelt korrastamist, et vältida juba praeguseks raskekujuliseks kujunenud haiguse veelgi kiiremat progresseerumist. Üks raviviis on looduskultuuri rolli ja tähtsuse suurendamine kultuurimaastikus määrani, mis teeks arusaama inimese kuulumisest biosfääri ja tema absoluutsest sõltuvusest selle seisundist vaieldamatuks põhitõeks. Kaheldamatult on kõik need arusaamad ning teadmised praegu meie kultuuris olemas, paraku on need marginaliseeritud ja varjus, kippudes enamasti jääma ökoloogilise (kr ’õpetus kodust’) maailmapildi kandjate osaks. Tekkinud olukorra üks põhjustajaid on haridussüsteemi fragmenteeritus. Sellele hariduse probleemile juhtis juba eelmise sajandi teises pooles tähelepanu Ameerika päriolu teoreetiline füüsik David Joseph Bohm. Ta väitis, et hariduse jaotamine eraldi valdkondadesse takistab hariduse saanutel tajumast ja mõistmast tervikut ning arusaama sellest, et kuulutakse selle terviku koosseisu. Nii juhtubki paratamatult, et meie rahandust, majandust, seadusloomet ja poliitikat kujundavad enamasti kahtlematult head soovivad isikud, aga kelle maailmapildis puudub arusaam biosfääri terviklikkusest ning sellest, et inimühiskonda ei tohi ega saa sellest eraldiseisvana käsitleda. Üks ravimeetod oleks biosfääri õpetuse ja keskkonnaeetika sisseviimine kõikidesse õppekavadesse. Paraku on haridussüsteemid oma olemuselt väga jäigad ega ole valmis tegema kiireid muudatusi. Seepärast peab vahepeal sedasama rolli täitma mitteametlik huviharidus, ka rahvaharidus. Selleks on vaja looduskultuuri edendavat huviharidust toetada ja aidata, et järgmise põlvkonna otsustajad oleksid varustatud selgema arusaamaga inimesest ja biosfäärist.

    Eesti ja looduskultuur

    Eestis on looduskultuur olnud esmatähtsal kohal. Meie varasem soomeugrilik loodususk hõõgub ja toimib senini kultuurikihtide vahel. Looduskultuur ning selle seosed kohaliku identiteediga olid see tugi, millega seisti vastu nõukogudeaegsetele katsetele sulandada Eesti kultuur üldisesse, nn nõukogude kultuuri. See tõi meie kultuurilukku sellised loojatest suurkujud ja arvamusliidrid nagu näiteks Kaljo Põllu, Veljo Tormis, Lennart Meri, Fred Jüssi, Rein Maran, Mall Hiiemäe, Jaan Kaplinski, Veljo Ranniku, Ott Kangilaski, Endel Varep, Julius Tehver, Fredi-Armand Tomps.

    Veelgi enam, nõukogulikus riigiaparaadis töötavate ametnike toetumine looduskultuurile andis tulemuseks Lahemaa rahvuspargi, Lääne-Eesti saarestiku biosfäärikaitseala, hoiti ära meie rabade (loe: magevee reservuaari) hävimine nn rabade-soode sõjas. Kõigi nende ettevõtmiste taga oli varjatud mure kohaliku kultuuri ja keskkonna säilimise pärast.

    Eraldi äramärkimist väärib Eesti Looduskaitse Selts kui kohaliku looduse ja koduloo väärtustaja ja looduskultuuri kandja. Aseesimehe Jaan Eilarti juhtimisel koondas see aastakümnete jooksul väga suurel arvul nii majandus-, kultuuri- kui ka loodusinimesi, kujundas kestlikke väärtusi, ja seda toonase, kõike kontrolliva režiimi tingimustes. Seltsi liikmete arv küündis uskumatu 23 000 liikmeni. Toonane looduskultuuri edendamine ulatus ka üleilmsele tasemele, jättes märgina maha looduskultuuri tähtsust rõhutava Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu (IUCN) keskkonnahariduskomisjoni Ida-Euroopa komitee istungjärgul Tallinnas vastu võetud, kuid paraku unustusse jäänud nn Tallinna deklaratsiooni. Selle sisu peegeldab üks sealt võetud lause: „Looduskaitses ei tohi vastanduda, vaid peab just liituma inimese poolt loodud esteetiline keskkond ja meie ema – loodus ise.“

    Omaette küsimus on, kas ilma kogu eespool kirjeldatuta oleks meil olnud meie püsimist toetanud fosforiidisõda, kas meil oleks praeguseks kõigile teada sütitavad laulusõnad „Ei ole üksi ükski maa“ ning kas meie laulev revolutsioon oleks saavutanud selle, mis ta saavutas.

    Paradoksaalsel kombel on eesti kultuur jõudnud toonasega sarnasesse olukorda. Lokaalne – koduloo, kogukonna ning looduse seisukohalt – vajab tuge globaalsete tegurite mõju vastu. Kunagi olid nendeks teguriteks Nõukogude rahvamajandus, praegu suurte industriaalkomplekside üleilmsete tarne­ahelate ammendamatu isu tooraine järele ning üleilmastumise ideoloogia absolutiseerimise tagajärjel paikse looduskeskkonna, koduloo või kogukonna identiteedi mittemõistmine. Meie enda kultuuriliseks püsimiseks on vaja taas anda looduskeskkonnale ja koduloole sisuline tähendus ja väärtus, see tähendab, laiendada looduskultuuri osa meie mõttemaailmas, meie kultuuris.

    Esmased vargsed märgid sellisest muutusest on olemas, olgu siin näitena mainitud muusikute otsinguid meie vanemas kohalikus kultuuris, eesti kultuurijuurte uusi otsinguid kirjanduses või siis suure osa rahvast kas passiivset või aktiivset osalemist meie metsade ümber toimuvas.

    Looduskultuur on eesti kultuuri põlisemaid tugesid. Vastutus selle kui eesti kultuuri lahutamatu osa säilimise eest on põhiseadusega pandud riigile. Kuna looduskultuur loob aluse keskkonna ja looduse mõtestamiseks, siis see on alus ka põhiseaduse § 53 täitmiseks, mis seab igaühele kohustuse säästa elu- ja looduskeskkonda. Ei saa kaitsta ja säästa seda, mida ei osata väärtustada.

    1 Andrew Whiten, The burgeoning reach of animal culture. — Science 2. IV 2021, 372, (6537). 10.1126/science.abe6514

    2 Final Report – The Economics of Biodiversity: The Dasgupta Review. HM Treasury 2 II 2021.

    3 Making Peace With Nature. UNEP 18. II 2021.

    4 Damian Carrington, Human destruction of nature is ‘senseless and suicidal’, warns UN chief. – Guardian 18. II 2021.

  • Pavel Varunini Rääbu-lugude omailm

    ANDRUS ORG

    Kui suvisel ajal Kolkja külas Peipsimaa külastuskeskuse hoovi sisse põigata, võib tähelepanelik külastaja märgata asju, mida esmapilgul ei oskagi millegagi seostada: aiamaal on kellakujuliselt sektoritesse kaevatud peenar, mida valvab malmpeaga hernetont; palginotile on valmis seatud ühemehesaag, mida teisest otsast pingutab kaseritv; sisehoovis ehk dvor’is võib silmata kummalist, gloobuse ja korvikesega lennumasinat; kaevu ääres tervitab tulijaid inimesesuurune raamat, mida võib oma käega lehitseda. Roosa maja valgustatud reklaamtahvlilt – külastuskeskuse logolt – vaatab aga vastu lõbusa silmavaatega kala, kes uimedega jalgratast pedaalib. Need veidravõitu leiutised pärinevad Pavel Varunini lasteraamatutest, nii nagu ka kiiksuga kala – Rändur Rääbu.

    Kuldkalake muinasjututegelasena kuulub mõistagi kirjandusklassikasse, ent kala seiklemas jalgrattal ehk lissapeedil, peas lakitud nokaga sinimustvalge vormimüts, saab olla vaid Peipsiveere muinaslugu. See kala – liigilt mitte räim, vaid rääbis, kes raamatus on hellitlevalt Rääbuks ristitud – on parajalt riukalik ja ettevõtlik tegelane, suisa uljaspeast koeruskala. Juba see, et Rääbu oma loomulikust järvekeskkonnast maismaale kipub ja suure roosa majakese endale eluasemeks skvotib, on anomaalia, mida muinasjutu-uurijad antropomorfismiks nimetavad. Maismaal agarasti ringi askeldades ning inimete maailmaga kohanedes paistab Rääbu kõigiti töökas kogukondlane, kes tahab olla ühtaegu uudishimulik rännumees ja hoolas kodukolde hoidja. Maised seiklused viivad ta kokku mitmete väga tähtsate isikutega, teiste hulgas batka Afanassi ja näkineid Makrinaga, ja toredate sõpradega, nagu harakas Sulka ja hiir Kraabu.

    Rääbu kunstmuinaslugudesse on lõimitud rohkesti aimeteadmisi: tutvustatakse Peipsiveere vaatamisväärsusi (loodust, maastikku, arhitektuuri) ja vahendatakse sealsete vanausuliste pärimust (kombeid, dialekti). Randa uhutud kalasoomustele salapärases kalakeeles talletatud jutuveeretus annab esmase ettekujutuse vanausuliste materiaalsest kultuurist (nt keedusukker, samovaritee, siguri- ja sibulapeenrad, vahaküünlad, kaljategu ja kalapüük), kuid ka sealse rahvakillu kõnepruugist, mille sõnavara kõigis kolmes raamatus peatükkide lõpus selgitatakse (nt paaduska ’aknalaud’, polut ’magamisase’, lesanka ’soemüür’, kalidor ’koridor’, komenik ’panipaik’, plituskid ’pannkoogid’, okroška ’külm kaljasupp’). Selgitatud on muidki kirjakeelsele võõramaid sõnu, nagu tanum ’külatänav’ või nurrukatt ’kass’.

    Mõneti meenutavad need lood olustikulist muinasjuttu, kus kujutatud maailm tugineb tegelikele maastikele ja paikadele, autor on juhindunud tuttavatest reaalidest. Rääbu-maailm annab mõningase ettekujutuse, kuidas kirjanik ise talle tuttavat Peipsi kanti kogeb ja tunnetab ning oma fantaasiast lähtuvalt koloreerib. Kokkuvõttes moodustub poeetiline mudelmaailm, mille narratiivset kurssi kujundab rändurihingega triksterkala, kuid mille didaktiline siht on tutvustada lastele vanausuliste ainelist ja vaimset kultuuripärandit. Peipsiveerest saab kogu eluringi toimimise terviklikkuses omapärane omailm.

    Peeter Volkonski tänuväärt tõlketööna on värskelt ilmunud sarja kolmas raamat „Rääbu ja Malmpea“, nii et kokku moodustub lastekirjanduses üsna tavatu triloogiavorm (kolme- või neljaosaliste jätkulugude klassika on nt M. Sillaotsa „Trips-Traps-Trull“, V. Beekmani „Aatomik“, E. Raua „Naksitrallid“ ja A. Kiviräha „Lotte“). Igatahes on Varunini Rääbu-lood eesti-vene lastekirjanduse peaaegu et ainumas näide, seda kindlasti autoriraamatu vallas, kus teose tekst ja pildid on ühe mehe mõttetöö vili. Erksates värvides peene ornamentikaga illustratsioonid ja kujundatud esisuurtähed peatükkide alguses annavad trükistele autoriraamatu kvaliteedi. Pealegi moodustavad Varunin autorina ja Volkonski tõlkijana pasliku tandemi, kellest õhkub juba loomuldasa aristokraatlikku väärikust, millest pole puutumata jäänud Rääbu raamatudki.

    Vanaisa Pavel ja lapselaps Nicole värvivad Rääbu pilti.

    Kui esimeses raamatus tutvustatakse suvist Peipsimaad ja vanausuliste eluolu, teises pajatatakse talvise Peipsi kandi lugusid, siis kolmandas veeretatakse juttu sellest, kuidas kogu Peipsimaa kevade saabudes värske hingamise saab. Kokku saab raamatutes terviklik aastaring, kus vahelduvad Imeline, Kuldne, Valge ja Roheline Peipsimaa. Kõiki lugusid kannab Rändur Rääbu meisterdamis- ja avastamistuhin, sest kohti, mida kodukandis või kaugemalgi läbi käia ja uurida, on tema meelest tohutult palju. „Rääbu ja Malmpea“ lugudes kehastub Rääbu ühtlasi detektiiviks, kes ajab taga malmpoti varga jälgi. Läbinisti positiivne maailm on tulvil sõprussuhteid ja eneseületamisi, kuid ei jää puutumata ka arusaamatustest ja vastuoludest, mis lahenevad leebelt. Nii pöörastesse seiklustesse ja tõsistesse ohtudesse, nagu kunagise animafilmi kalapoeg Nemo, Peipsiveere Rääbu ometigi ei satu.

    Raamatute autor Pavel Varunin (sünd 12. V 1961), kes äsja kuuekümneseks sai, on ise vanausuline, kes armastab ja tunneb Peipsiveert ning uurib ja edendab sealse rahvakillu, vene vanausuliste kultuuri. Õppinud Moskva rahvaülikoolis kunstnik-graveerijaks ning töötanud seejärel Tartus mööblitisleri ja puiduvoolijana, on ta nüüdseks endale nime teinud eeskätt paljude raamatute illustraatorina ning ikooni- ja lubokimeistrina. Tema mahukat kunstnikutööd vanausuliste kultuuri käsitlevate, nii vene- kui ka eestikeelsete raamatute ja kalendrite illustreerimisel on hinnatud Eestis, aga ka Venemaal, Lätis ja Leedus. Varunini loometööd on täiendanud tosinkond näitust, kus autor on esitlenud peamiselt puulõikes ikoone ja kontuurtehnikas lubokipilte, aga ka arhailisi, vanausuliste traditsioonist kantud trükipakke, mida on praeguseks üle saja. Varunini kunstnikunišš on tõsine ja esinduslik, kandes endas ajaloolist ja religioosset sügavust ning mõjudes praeguses ajas kahtlemata unikaalsena.

    Nagu teada, ulatub Varunini looming otsapidi lastekultuuri – valdkonda, mis Lennart Mere sõnul täiskasvanute kultuurist tihtipeale armutult välja tõugatakse. Seda julgemalt võib tõdeda, et rahvatraditsiooni hoidmine ja kogukonnatunde loomine algab sellest, kui panustame otse ja teadlikult lastele suunatud ning vahendatud vaimuloomingusse. Venekeelse autori kirjandusauhinna pälvis Varunin 2019. aastal (laste)raamatu „Slavka ja Vanakeele maa“ („Славка и страна Древлесловия“) eest, kus aimekirjanduse viisil ja seiklusmuinasjutu vormis selgitatakse vana­slaavi keele tähestiku kujunemislugu. See pärast Eesti iseseisvuse taastamist ilmunud esimene venekeelne populaarteaduslik lasteraamat pole aga ainestiku spetsiifika tõttu kahjuks eriti mugav tõlkematerjal.

    Peipsi kandi venekeelsetele lastele on Rääbu nähtavasti sama tuntud kangelane kui Lotte tervel Eestimaal. Tasapisi on Rääbu raamatud ka eesti lapsed üles leidnud. Peipsimaa külastuskeskuses korraldatakse igal suvel lastele Rääbu teemapäev, kus loetakse ja jutustatakse Rääbu lugusid vene ja ka eesti keeles, võisteldakse osavus- ja leiutamismängudes, maitstakse keedusukkerit ning juuakse samovariteed. Rääbu-maailm on tasapisi kasvamas: saunamajja on tekkimas Rääbu muuseum, hoovi on ilmunud Ennustaja Kukk, kavandamisel on Rääbu-teemaline maastikumäng ning uusi atraktsioone lisandub ka Rääbu kontorsuvilasse. Varuninil endal jääb üle veel meisterdada Rääbu paraadskulptuur – jalgrattamonument.

    Pole kahtlustki, et Varunini Rääbu-lugudes peitub lokaalse teemapargi potentsiaal. Küllap see ongi hea lastekirjandus, mis rikastab kujutlust ja mille sõnum ulatub raamatukaante vahelt päris ellu, rääkimata soojast vaimsusest, mis noori lugejaid hingestab ja hoiab oma kultuuri mõjuväljas.

  • „Lamp on süüdatud!“

    VERONIKA KIVISILLA

    Eile, 13. mail tähistas 80. sünnipäeva soomlannast estofiil, kõigi soome estofiilide emaks nimetatud Eva Lille. Tähistatagu seda kindlasti ka Eestis, kus, nagu mõistagi ka Soomes, on arvukalt neid, kellele ainuüksi ta nimi juba ütlebki kõik – selles on kogu tema seotus ja tegevus Eesti heaks 1964. aastast siiani. „Estofiil“ võtab ehk kõige üldisemalt kokku tema elutöö ja pühendumise. Millest kõigest koosneb see estofiilsus, saab siinsete jutuajamiste toel loodetavasti teatavaks ka neile, kes kas või oma nooruse tõttu Eva Lillest suurt ei tea.

    Eva Lille isik on niivõrd oluline, et mulle tehti keset katkuaega erand, et võiksin sõita Helsingisse temaga kohtuma. Varustatuna Soome saatkonna paberite, Sirbi kaaskirja, piirivalve eriloa ja loomulikult negatiivse koroonatestiga sõidan 24. aprillil inimtühja Mega­stariga üle lahe. Üle Soome lahe liiklemine on korraga sama keeruline ja uskumatu nagu kunagi, kui Eva Lille Eesti vahet käima hakkas. Laev, mis Teise maailmasõja algusega tekkinud pausi järel 1965. aastast taas reisijaid vedama asus, oli varem Arteki nime all Musta merd kündnud Vanemuine. Laevaliikluse taastumine oli seotud Urho Kaleva Kekkose visiidiga Eestisse 1964. aastal. Sõit kestis toona neli tundi, aga arvesse läks ka ajavahe, kuna Eestis oli Moskva aeg. Lisaks liikusid Soome laevad Ariadne ja Wellamo. Eestlasi oli reisijate koguarvust üks protsent. Peagi pärast Vanemuist hakkas lahte ületama Tallinn ja 1980. aastal saabus Poolast Georg Ots, ning alles siis tasapisi olid algamas ajad, mil pardale pääses aina enam ja enam ka eestlasi. 1997. aastal kehtima hakanud viisavabaduseni oli aga veel tükk aega. Kummaline, et viisavabaduseelset aega mäletatakse ka omamoodi heldimusega. Meenub üks 2017. aasta lehelugu, milles kajastatakse viisavabaduse 20. aastapäeva puhul kunagi Liivalaia tänaval asunud Soome saatkonna juures aset leidnud tähistamist, kus inimesed kogunesid lavastatud järjekorda ja jõid Mehukattit.

    Imeliste seoste jada

    Estofiil ja tõlkija Eva Lille vappu-pärastlõunal 30. IV 2021 Helsingis.

    Enne nüüdset olen Eva Lillega Helsingis kohtunud vaid paaril põgusal korral, nii et olen juba ette tänulik, et ta usaldab mind oma kodus (ühena seal viibinud pikas-pikas eestlaste rivis) vastu võtta ja on valmis meenutama ning jutustama. Või kas oskasime olla valmis selleks, et kohtume laupäevast laupäevani ning vestleme iga päev viis või enam tundi? On väga põnevad ja intensiivsed päevad. Üks soomlanna viib mind väga sügavale minu enda kultuuri. Mu märkmetesse sugeneb üha rohkem hüüumärke ja allajoonimisi. Märkusi, mida hiljem üle lugedes hakkan omaette muhelema või kipun heldima. Aga lugu ei tohi tulla liiga emotsionaalne, seda rõhutab Eva Lille mitu korda.

    Aga tohib ehk muinasjutuline? Selline algus veidi just on: Soomes on söögi­kohad avatud ja üle hulga aja sellises vabas õhkkonnas lõunat süües paneme Evaga edasist plaani paika. Ta ütleb: „Ilmselt tuleb minu Eesti-lugu alustada XV sajandi poeedi Ali-Shir Nava’iga.“ Seda ma tõesõna oodata ei osanud …

    Alustame siiski mujalt, aga Nava’i tuleb veel mängu küll.

    Üsna meie vestluse hakul rõhutab Eva Lille: „Kui ma ütlen „mina“, siis ma mõtlen „meie“. Mitte ühtegi asja pole ma teinud päris üksi ja ma tahan, et selles loos saaksid tingimata nimetatud mõnedki nimed.“

    „Eesti on olnud üks imeliste seoste jada. Või tihti hoopis imede pundar, sest on olnud harutamist, et imedeni jõuda.“

    Imede, imestamiste ja imeliste seoste jada jätkub, ja on imekombel täiesti loogiline, ka siis, kui Eva hakkab ühtäkki Eestiga seoses jutustama C. H. Burnetti teosest „Kadunud prints“, mida ta soomekeelses tõlkes luges esimest korda millalgi algklassi­lapsena. (Eesti keeles ilmus see originaalis 1915. aastal välja antud raamat Eva Lutsu tõlkes alles 2002. aastal.) Teoses käib võitlus salapärase Samaavia vabastamise nimel ja vabadusvõitlejate parool on „Lamp on süüdatud!“. Loomulikult ei tea Eva siis veel, et saladuslik Samaavia on päriselt olemas ja ootab temagi panust vabastamisse. Töö Samaavia hüvanguks on aga nüüdseks kestnud üle poole sajandi ja mängki jätkub, sest paari töökaaslase ja sõbraga, kes samuti lapsepõlves sama raamatu lummusse langesid, on „Lamp on süüdatud!“ siiani paroolina käibel.

    „Vaata, kui kummaline, et ühel laste­raamatul võib olla seesugune mõju,“ ütleb Eva ja ta silmad ongi nagu süüdatud lambid.

    Minna-tulla

    Enne kui sätime end mitmeteks tundideks laua taha, tutvustab Eva oma kunstikogu: Mare Vint, Leonhard Lapin, Peeter Mudist ja mitmed teised – kodu uhkuseks on Mudisti suur muinasjutulik maal poisi, hobuse ja unenäolise Saaremaa niidumaastikuga –, lisaks muidugi ka soome kunstnikke. Suur Kose kandist pärit kaunistustega puitkirst on täis Eestiga seonduvat. Eva otsib välja Eestist pärit nahk­ehistöös valminud fotoalbumid – neid on nii palju, et virn kipub ümber vajuma. Fotodelt vaatab lähipäevil mulle vastu galerii eesti kultuuriinimesi läbi mitme kümnendi ning nende erakordne tegutsemissäde, mis kummalisel moel on omane ajale, mis ju polnud sugugi alati lootusrikas. Albumit sirvides „silitab“ Eva sõrm tihti üle pildi – kellega koos kord mägesid liigutatud, keegi nüüdseks juba lahkunu – selles mõtlik-hellas liigutuses on liiga palju sõnastamatut …

    Edasi „süüdlasi“ otsides jutustab Eva keskkooliaegsest soome keele ja kirjanduse õpetajast Aili Simonsuurist, kes oskas eesti keelt, poetas tundides ikka aeg-ajalt sekka mõne sõnakese eesti keeles, ja lõi esimesed kokkupuuted eesti kirjandusega, soovitades lugeda Gert Helbemäe „Ohvrilaeva“ ja Valev Uibopuu „Janu“. Soome keelde polnud 1950ndail veel kuigi palju eesti kirjandust tõlgitud. Siiski, aastatel 1939–1944 oli olnud võrdlemisi viljakas periood, mil soome keeles ilmus 58 eesti algupärandit.

    Ülikoolis soome kirjandust ja etnograafiat õppides viis tee Eva Lille kokku Eeva Niinivaaraga (Eeva Pedriks, sündinud 1901. aastal Jõgevamaal Siimustis), kellest sai tema eesti keele õpetaja. Niinivaara organiseeris Eva Rootsi väliseesti laste suvelaagrisse, kus omandatud eesti keelega oli juba üht-teist peale hakata. Teiste seas õppisid laagris eesti keelt tulevane folklorist, kirjandusteadlane ja üks Tuglase Seltsi asutajatest Henni Ilomäki ning nõndasama Hella Wuolijoe uurija ja samuti Tuglase Seltsis tegutsenud Kristiina Koskivaara. Mare Saar oli laagrilistele karm, aga järjekindel õpetaja: Eval on siiani meeles, kuidas tuli tampida „minna-tulla“ pöördevorme. Laagris lauldi palju ka eesti laule – „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad“ ja ka kõiksugu lorilaule –, mis jäid pähe, nii et hiljem Eestis mitmetel koosviibimistel pandi imeks, kuidas Eva neid laule kõiki peast teab. Olid ajad, mil eestlased seltskondlikel kokkusaamistel tõesti laulsid.

    Ülikoolis aga imestas läänemeresoome keelte professor Lauri Posti: „Eesti on huvitav küll, aga millega te õigupoolest tegelema hakkate, kui te keeleteadust ei vali?“, kuid pidi juba mõni aasta hiljem kunagist üliõpilast esimeste eesti keelest tõlgitud teoste eest tunnustama.

    Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

    1964. aastal jõudis Eva Lille esimest korda Eestisse. Tuldi Leningradi kaudu rongiga. Vastas oli teiste seas legendaarne eesti keele õpetaja Helga Laanpere. Eesti reaalsus oli šokeerivalt hall. Aga juba esimesel õhtul viibiti Tuglaste pool Väikese Illimari tänaval ja sama reisi jooksul käidi ka Tartus, kus korraldatud vastuvõtul jäi Eva juttu ajama noore naisega ning sattus kohe isiklike perekonnalugude keskele – küüditamistest ja metsavendadest. Ta oli temaatikast teadlik, kuid kõik see otse kuulduna puudutas hoopis teisel moel. Eestist oli juba saanud isiklik asi.

    Peadpööritava kiirusega elas Eva Lille sisse Eesti kultuuriellu ning tema tutvused ei piirdunud ühe ringkonna inimestega. Kuldaväärt teejuhtideks osutusid Edgar ja Maimu Valter, kelle kodu Imanta tänaval oli oluline kohtumispunkt nagu ka nende roheline Pobeda sõiduvahendina.

    Üsna kiiresti kujunes Eva Lillest soome turistidele grupijuht, kes pani kokku eesti kultuurist huvitatute gruppe. Kõige paremas mõttes ebatavaline giid, kes ei pudistanud üksi kuivi fakte, vaid korraldas ekskursioone nagu teatrietendusi, kus oli alati ruumi spontaansusele ja improvisatsioonile. Ja nii ilmusid soome külaliste jaoks püünele Mikk Mikiver, Arne Mikk, Eri Klas, Väravatornis avasid ukse Hortus Musicuse mehed. Ellen Niidu ja Jaan Krossi pool pakuti kohvi ja kooki. Nii sai abigiidina käe valgeks ka Lennart Meri. Eva Lille ja tulevase presidendi tutvus ja sõprus algas 1968. aastal ja kestis kuni Mere surmani. Mõistagi olid kõik toonastes turismigruppides viibinud soomlased erilises vaimustuses, kui sellestsamast mehest, kes oli kord dominiiklaste kloostris neile salapärasel häälel sisuliselt „Hõbevalget“ ümber jutustanud, sai Eesti president.

    Viis aastat järjest suvehooajal maist septembrini kulges elu graafikus viis päeva Eestis, kaks Soomes.

    Tükk aega piirdus Eesti Tallinna, Tartu ja Viljandiga. Ülejäänud Eesti oli lukus ja Tartus ei tohtinud sõjaväelennuvälja pärast ööbida. Seal ent oli Paul Ariste alati valmis Eva Lille gruppi vastu võtma ja läks Eva sõnul väga puhevile (mis hea sõna soomlase suust!), kui sai oma keelteoskust demonstreerida ja vahel isegi rootsi keelt kõnelda. Tartus ja Viljandis käidi loomulikult teatris – vaja oli näha Toominga Tammsaare-lavastusi, Irdi lavastatud Tormise „Naiste­laule“, Vilimaa „Kodalasi“ Kaljo Põllu ainetel ja paljut muud.

    Inturisti-retkede lugusid on lõputult, pidevalt tuli ette seiklusi ja sekeldusi ja muidugi imesid. Eva Lille jutustab ühest väikesest lonkavast Porvoo tuletõrjujast, kes tundis huvi mõne Tallinna tuletõrjedepoo vastu – ja otsekohe mindi Lomonossovi tänavale, kus Eva teadis üht seesugust paiknevat. Marsiti sisse, kui tuldi pragama, ent Eva ütles süütult, et nad on soomlased ja tahavad kõigest natuke ringi vaadata. Mõni aeg hiljem sattus Eva lugema, et Porvoo tuletõrjujad olid Lomonossovi depoole kinkinud uhiuue tuletõrje­auto. Polnud raske mõista, et selle taga oli väike lonkav Porvoo pritsimees.

    Soome abi Eestile on omaette pikk peatükk, aga otse loomulikult poetati nondesamade Inturisti retkede käigus eestlastele Pauligit, Hesareid, Kuvalehtisid, Kanavaid, Parnassosid, Marlborot. Aastakümnete vältel organiseeriti eesti kultuuriinimestele kõikvõimalikku abi: prillid ja jalanõud on vaid loetelu algus. Jalanõude hankimiseks oli vaja saata Soome jalajoonis. Nõnda võib küll öelda, et Eva Lille elamises on igas mõttes palju eesti kultuuritegelaste jalajälgi. Ja muidugi ravimid, sest Nõukogude Liidus oli mitmeid ravimeid raske või võimatu kätte saada. Abistajad moodustasid tegelikult terve võrgustiku ning nii on teiste seas ühe haruldase, jääs hoitava ravimi Tartusse transportimise lugu, kus üks viis selle sadamasse, teine laevaga üle ja kolmas sealt edasi – ning kogu aeg tuli ju veeks sulanud jää värske vastu vahetada! See meenutab kangesti tulekahju kustutamist, kui veeämbrit antakse käest kätte.

    Vaatamata KGB pidevale valvavale silmale ja kõigile keeldudele loodi usinasti sõprussuhteid, eestlaste-soomlaste huvi teineteise vastu oli vastastikune. Uno Laht ütles vist kord, et igal enesest lugupidaval eestlasel peab olema oma kodustatud soomlane.

    1970ndate lõpus läks liikumine Eestis vabamaks. Eva Lillel on meeles üks konkreetne hetk 1978. aastast, mil ta Eestisse saabudes tundis: sellel kõigel, mis ta on teinud ja teeb, on mõte, mingi suurem mõte, et need seni jäetud jäljed pole asjata. „Ka sisaliku tee jätab jälje,“ ütleme äkitselt Evaga täpselt ühekorraga.

    Tõlkimine on kui sõnadega heegeldamine

    Läks aega, enne kui Eesti jupphaaval lukust lahti keerati ja kultuuri- ja loodusretkede käigus näha sai, mis nägu on see maa väljaspool Tallinna, Tartut ja Viljandit. Saartest, seentest, orhideedest, üldse floorast ja faunast kõneleb Eva Lille sama kirega, mis on ilmselgelt talle omane, kui miski meeli köidab. Eva eesti keel on mõistagi perfektne, vaid siis, kui tuleb juttu mõnest taimest, linnust või seenest, otsime tõlkeabi, sest mina ei tea omakorda soomekeelseid nimesid.

    Kui juba tõlkimine jutuks, siis ei saa Eva Lille puhul üle ega ümber tema mahukast tõlkijapanusest. Kõige esimene oli Boris Kaburi näidend „Rops“, mida mängiti Helsingis, Turus ja Tamperes. 1968. aastal ilmus novellikogumik „Suomenlahden takaa. Viron uuttaa proosaa“, kus üks tõlkijaid ja raamatu toimetaja on Eva Lille (seal, enne abielu eesti pianisti Mart Lillega, on tõlkijana kirjas küll Eva Hyvärinen). Tema tõlgitud on Valtoni, Vetemaa ja Undi novellid.

    Ühtekokku on Eva Lille tõlkinud mitukümmend näidendit, kõiksugu artikleid ja ajakirjandustekste, kõnesid, poliitilisi tekste raadio ning televisiooni jaoks, talgukorras Henni Ilomäega Lennart Mere filmitekste, Jaan Krossi, Eduard Vilde, Viivi Luige, Mats Traadi, Aino Perviku, Eno Raua, juba mainitud Mati Undi, Enn Vetemaa ja Arvo Valtoni loomingut. Ning mõistagi on autorite seas Lennart Meri, kelle ihutõlk Eva Soomes kahtlemata on. 1970ndate lõpus tellis Gummerus „Virmaliste väraval“ tõlke. Sealt edasi tulid ka ülejäänud Lennart Mere teosed. Eva Lille meenutab „Hõbevalge“ tõlkimist: „Kui tütar Juuli tuli koolist, leidis ta ühtepuhku, et ema on ikka veel kuskil sügaval muinasajas.“ Tõlkimist on Eva Lille pidanud kõige armsamaks tööks. Ta kirjeldab „selle õige sõna“ leidmise protsessi: „See on, nagu tuleks heegelnõela ja peene niidiga teha just see õige silmus, just seesugune täpne tõmbamise liigutus on see.“

    Tuglase leek loidab

    1980ndate algus oli kõigiti tormiline. 1981. aastal tähistati Kappelis suure­jooneliselt Eeva Niinivaara 80. sünnipäeva. M. A. Numminen laulis Niinivaarale Eva mäletamist mööda: „Issand jummel, küll sul on silmad! Issand jummel, kust sa need said?“ Pärast ei raatsitud pidueufoorias laiali minna ja Raili Kilpi käis välja mõtte asutada selts. See oli Tuglas-seura ehk Tuglase Seltsi sünnihetk, ehkki nime osas kaaluti ka näiteks Smuuli. Ametlik asutamiskoosolek leidis aset 1982. aasta kevadel Soome Kirjanduse Seltsi ruumides. Kohal oli 30 inimest, teiste seas Eeva Niinivaara, Seppo Suhonen, Tapani Lehti­nen, Anja Salokannel, Henni Ilomäki ja Eva Lille. Moodustati juhatus, kuhu Eva samuti kuulus. Seltsi peakontor oli algul Eva Lille korteris, hiljem paiknes kõigest ühes pisikeses toas aadressil Mariankatu 8b. Kõigest sellest kasvas välja selts, kus praeguseks on nüüd üle 3000 liikme ja mille tegevus on olnud kõigiti murranguline.

    Et kõigest täpsemalt teada saada, tasub ette võtta 1991. aastast Tuglase Seltsis tegutsenud Heikki Rausmaa doktoritöö, 2008. aastal Joel Sanga tõlkes ilmunud „Tuglase leek loidab. Tuglase Seltsi ja Soome-Eesti suhete ajalugu“. Siin aga peab siiski ära märkima, kellele uue infona, kellele mäluvärskenduseks, mõned hetked. Esmalt seltsi eestvõttel 1982. aastal Helsingi ülikooli aulas toimunud eesti luule õhtu „Tuule lapsed“ (Betti Alveri samanimelise luuletuse järgi), mida juhtisid Kalle Kurg ning Juha Virkkunen ja kus tuhandepealisele(!) publikule esinesid Jaan Kross, Viivi Luik, Kersti Merilaas, Ellen Niit, Paul-Eerik Rummo ja Aleksander Suuman. 1983. aastal, pärast seda, kui soome kirjanikud olid külastanud Eestit seoses ajakirja Looming 60. aastapäevaga, astusid soome kirjanikud publiku ette Tallinnas.

    Tuglase Seltsi üheks suuremaks ettevõtmiseks alates 1983. aastast on mardilaada korraldamine. Eva otsib välja fotod, kus seltsi liikmed verivorstide valmistamisega mässavad, kogu protsess otsast peale ise. Laat on aastatega aina kasvanud ja külastajate arv ulatub mitmekümne tuhandeni. Kauplemise kõrval on aga alati väga oluline ja populaarne eesti kultuuri programm.

    Kõige tormilisemaid aegu elati Tuglase Seltsis mõistagi aga 1991. aastal, mil seltsi ruumid kujunesid Eesti välisministeeriumiks. 1991. aasta augustis algas Moskvas putš, Eva tormas Kulle Raigi hommikuse telefonikõne peale seltsi ja seadis Lennart Merele Tuglase Seltsi kontoris sisse iseseisvuse taastamise juhtimiskeskuse. Lühikese käsuahela kaudu teatas ta, et kogu seltsi personal on ajutiselt Eesti välisministeeriumi teenistuses. Meeleolu oli ärev, Georg Ots Tallinna poole ei startinud, Edgar Savisaar ja Marju Lauristin olid Stockholmis, nendega peeti sidet, kuni Savisaar saabus samuti Helsingisse.

    Eva meenutab: „Ja siis nii kella 11 paiku tuli Lennart Meri. Ta oli lõbusas tujus, naeris, käis nagu kõrbekaamel ringi, õõtsuval kõnnakul. Ta mõistis, et käes on murrangumoment.“

    Kui iseseisvus kuulutati taastatuks, hankis Eva Lille Lennart Merele limusiini, vormimütsiga sohvri ja auto külge sinimustvalge lipu. Kõlab võimatult, kuid poole tunniga oli auto koos juhiga platsis. Eval oli just telefoniraamat lahti, et uurida limusiinide üürimise kohta, kui seltsi helistati. Tundmatu mees pakkus limusiini. Pärast avastas Eva, et ta sõrm oli telefoniraamatus just sama, Urpo Pääkköse nimelise mehe numbri peal.

    5. septembril 1991 väljastas konsul Kulle Raig Lennart Mere juuresolekul Eva Lillele esimese okupatsioonijärgse Eesti viisa.

    1990ndad olid Eva Lillele töine aeg, mil ta töötas Soome Instituudi kultuuri­sekretärina ning hiljem Soome Suursaatkonna pressinõunikuna. Kolme kümnendi jooksul olid tekkinud väga lähedased suhted paljude eesti kultuuriinimeste ja nende perekondadega, kus Eva Lille oli sisuliselt pereliige. Ei ole liialdus öelda, et Eva Lille tundis kõiki ja kõik tundsid teda. On meeleolukaid meenutusi, mille kõigi ümberjutustamise koht ja aeg ei ole muidugi siinseil veergudel.

    Linda Viidingu ja Debora Vaarandiga sidus Evat aastatepikkune sõprus. Ka veel siis, kui nii Viiding kui ka Vaarandi olid väga eakad, käidi koos Pirital, metsas lilli korjamas ja pärast restoranis. Laulan Evale Linda Viidingu mälestuseks tema tõlgitud soome rahvaliku laulu „Kas mäletad, see oli laevalael“.

    Tähenduslikud tassid

    Debora Vaarandit meenutades jõuab Eva Lille ootamatult sinna, kust ta oma juttu alustada plaanis. Nimelt, kui Eva otsustas Eestist taas Soome minna, kui tema „süda oli Eestit üleni täis“ – just nõnda ta ütleb, ja jäägu siin võimalus mitmesugusteks tõlgendusteks –, siis võttis ta Helsingis ette hoopiski kurdi ja afgaani pagulasnaised, kellele püüdis õpetada soome keelt, korraldas ühiseid söögivalmistamisi ning aitas peredel jälle kokku saada.

    Kord jäi Eva uurima Debora Vaarandilt kingiks saadud siniseid tasse, mille all oli kirjas Ali-Shir Nava’i nimi. Ta küsis afgaani naistelt, kas nad teavad temast ning selle peale hakkas vana naine Marjam otsemaid pikka lugulaulu laulma ning teised naised lõid kaasa. XV sajandi poeedi tekstid on siiani elavas mälus. Evale oli see muu hulgas järjekordne äratundmishetk, kui imelikud ja imelised on asjade omavahelised seosed ja kuidas peaaegu kõik tema elus ikka mingit niiti pidi on seotud Eestiga. Kui mainin, et tahaksin hea meelega kuulda noid naisi laulmas, näen otsemaid Eva organiseerimisvõimekust, kui ta haarab telefoni ning asub helistama ning korraldama.

    Tore hetk meie kohtumiste juures on ka siis, kui korteriukse taga on 13aastane kurdi tüdruk, kes teenib väikest taskuraha ja õpib soome keelt sellega, et käib Eva poenimekirjaga sisseoste tegemas. Kuulen, et Eva räägib esikus temaga eesti keeles. Kujutan ette lapsukese nõutut nägu – mis keel see siis nüüd on? Eva taipab ja ütleb: „Anteeksi, minulla on täällä virolainen külaline – no ei! – vieras!“

    Mul oli au olla Eva Lille vieras (aga mitte sugugi võõras, vaid ootamatult vägagi oma!) laupäevast laupäevani. Olen lubanud, et ei lähe liiga emotsionaalseks, aga see on väga raske, kui pühapäeva õhtul üle lahe Tallinna poole tagasi sõidan, mõeldes kõige kuuldu, Eesti ja Soome ühtepõimumise ning Eva rolli peale selles kõiges. Kõrvaklappidest tuleb Eva Lille üks lemmikmuusikateoseid, Schuberti keelpillikvintett C-duur, ja ma loen ahnelt ja ühekorraga 1995. aasta Eesti Naist, kus on pikk ja julgelt avameelne ning üllatavalt päevakajaline intervjuu Evaga, 2007. aastal Tuglase Seltsi lehes ilmunud Eva artiklit „Löytöretkiä Viroon“ ja Jaan Krossi novelli „Külmkapp“, kuhu on peidetud Eva Lillele Mustamäele külmkapi hankimise lugu.

    Lamppu on sytytetty, Tuglaksen tuli palaa, mõtlen, kui läidan küünla Eva kingitud sügavpunases klaasist küünlaaluses.

    Tänusõnade ja õnnesoovideta Eva Lille siinkohal ei pääse ja paljud, paljud ühinevad kahtlemata. Loodan väga, et peagi algav suvi toob kaasa ohtralt su lemmikseeni ja karusmarju!

    Väike matkamälestus Eva Lillele Juhan Viidingult 1981. aastal.

  • Kaija-Luisa Kurik, urbanist ja muinsuskaitseameti projektijuht 

    Foto Ruudu Rahumaru
    Kaija Luisa Kurik

    Kui sattusin tudengina Manchesteri, haaras see linn mu mitmekultuurilisuse, muusika ja omapärase linnamaastikuga endasse. Räämas tehasehooned, mis linnapildis domineerisid muutsid ruumi siiski elavaks. Avatus elustiilidele, kultuuridele ja igat sorti iseolemisele tundus vabastav ja põnev. 

    Manchester on tuntud kui pioneeride linn: siit algas tööstusrevolutsioon, siin võideldi orjanduse vastu Ameerikas, siin sündis sufražettide liikumine. Aktiivses protestikultuuris väljendub see ka praegu: viimastel aastatel pole olnud ühtki nädalat, mil elanikud poleks kogunenud, et seista näiteks tagurliku kliimapoliitika, seksuaalvähemuste õiguste piiramise või rassismi vastu. Siin tähendab vabadus võimalust ja vastutust enda ning ka teiste õiguste eest maailmas seista. 

    Ameerikalik vabadus on samuti kaasahaarav, kuid erineb euroopalikust märkimisväärselt. Kui olin aastaks Texasesse kolinud, tabasin end mõttelt, et kõigi selle osariigi klišeede taga on palju tõtt, aga midagi veel. See on konservatiivne, aga täiesti omal moel vaba jalakäijavaenulik, kuid värvikas keskkond. Ameerikalik vabadus on mööda Texase hiigelmaanteid, aknad suvekuumuses avali, lemmikmuusika kõlarites, sihitult autoga ringi sõita. Aga see on ka vabadus elada tervisekindlustuseta, vabadus olla koduta, vabadus lõputult tarbida. 

    Nüüd, mil elan poole kohaga Inglismaal, tajun, et justkui märkamatult on hääbunud liikumisvabadus. See ei olnudki iseenesestmõistetav! Üle aasta on paljud elanud virtuaalselt, planeerinud ja teinud tööd maailmas, mis järjest enam käest libiseb. Või tähendab virtuaalsus, et piire polegi? Linnauurijana on mul näiteks olnud võimalus töötada nii Lihulas kui ka Võrus ning panustada Eesti väikelinnade linnasüdame elavdamisse … ning olla ise hoopis mujal.  

    Tegelikult on muutunud maailmas vabaduse ihalus lihtne ja isiklik. Tahaks lihtsalt … minna koju, näha armsaid tuttavaid nägusid, mõelda, öelda ja ümber mõelda. 

     

     

     

     

  • Presidendi abikaasa. Ikkagi inimene

    VILJA KIISLER

    Pole juhus, et 2019. aasta Finlandia auhinna kandidaatide seast osutus lugejate lemmikuks nimelt Johanna Venho romaan Soome pikaaegseima presidendi Urho Kekkkose abikaasast. Peategelase ajalooline isik võiks tänapäeval huvi pakkuda isegi siis, kui teose kirjanduslik kvaliteet poleks suurem asi. Sest võimul ja selle lähedusel on kummalisi omadusi. Mida rohkem on inimesel võimu ja/või mida paremini on ta ühiskonnas nähtav, seda suuremaks osutub huvi tema eraelu vastu, justkui oleks see midagi täiesti teistsugust kui meie, lihtsurelike oma. Eks mõneti ongi: tipp-poliitikul on enamasti oma lähedaste jaoks vähe aega. Presidendi abikaasa staatusele omast esinduskoormust mõistetakse ühiskonnas tihtilugu privileegina, vähem ahistava kohustusena või eneseteostust piirava faktorina, mida ta on enamasti. Isegi Melania Trump valas pisaraid, kui selgus, et temast saab esimene leedi.

    Venho romaan on kirja pandud fiktiivse päeviku vormis, mis on arusaadavalt teadlik valik: just nõnda õnnestub autoril portreteeritav lugejale kõige lähemale tuua. End teosesse sisse lugenuna võib hetketi ehk unustadagi, et tegemist on ilukirjandusega ja mitte kirjanik Sylvi Kekkose autobiograafilise teosega, kui mitte minavormilise esituse vahele ei kõneleks veel üks mina-hääl: presidendiprouast skulptuuri vormiva kunstniku Essi Renvalli oma. Usutavus ja tõetruudus on olnud üks autori eesmärke, milleni jõudmise tarvis on ta portreteeritava isiksust ja elulugu põhjalikult tundma õppinud: teinud taustatööd arhiivides, läbi tuhninud omaaegse ajakirjanduse, elulooraamatud ja kirjavahetused, suhelnud perekonna, sõprade ja teiste Sylvit tundnud inimestega, külastanud peategelasega seotud paiku.

    Takkapihta on Venho saavutanud omaste heakskiidu Sylvit sel viisil kujutada – ju on sugulased leidnud, et 45 aastat surmast on küllaldane ajalooline distants näidata Sylvit säärasena, nagu ta oli: abielus üksi jäänud naisena, üksildase loojahingena, keda keegi ei mõista, ühiskonnas kõrgel positsioonil oleva isikuna, kelle mõtted ja tunded kellelegi peale mõne hea sõbra vähimalgi määral korda ei lähe – ent ka emana, kes laste suurekskasvamist ei talu, kiusliku ämmana, oma kuulsa mehe armukesi salvava naisena. Säärasena pakub Sylvi isik kaasaelamisvõimalust laiale lugejaskonnale, eelkõige naistele, kes kindlasti kalduvad Sylvit mõistma paremini kui mehed. Minu elu ei huvita mitte kedagi, minu tundeid ei mõista keegi, mitte keegi ei küsi kunagi, mida mina tahan – kas pole niimoodi tundnud peaaegu et iga naine hetkil, mil enesehaletsus peale tuleb, olenemata ühiskondlikust positsioonist, perekondlikust seisust ja tegevusalast? Ometi ei ole Sylvi mingi piripill. Ta on omad valikud teinud ja vastutab nende eest täiel määral. Tal võib endast vahel kahju olla, ta võib haiget saada ja painduda, aga ei murdu. Autor suhtub minategelasse heatahtlikult, mõistvalt ja peenetundeliselt. Liiga lähedale Venho Sylvile ei trügi, intiimset ruumi ei riiva. Seda enam jääb ruumi fantaasiale, millel lugeja võib oma kogemuse küttega lennata lasta.

    Soome lugeja ongi teose heatahtlikult vastu võtnud, peale ametliku arvustuse kõneldakse raamatust lugemis­klubides ja märgitakse hea sõnaga blogo­sfääris. Venhol on õnnestunud leida aines, millel on soome kultuuri­ruumis kindla peale minek – aga muidugi mitte ainult seal. Kekkonen oli president lausa veerand sajandit ja peaminister veel pikalt enne seda, presi­dendina oli tal võimu palju rohkem kui praegusel Soome presidendil, tema roll Soome riigi vormimisel on määratu. Kekkonen oli nii suur ja nii vastuoluline, et teda mäletab maailm ka saja või kahesaja aasta pärast. Sylvit, jah, vaevalt – kui nüüd mitte ehk just tänu Venho teosele. Eluajal osutus Sylvi Urho kõrval pisikeseks ja vaikseks, ja seda sugugi mitte ainult kasvult. Küllap oli see ajalooline poliitiline paratamatus, teisalt aga kindlasti ka Sylvi enda teadlik valik.

    Interneti avarustest leiab Urho Kekkose 1964. aasta Eesti-visiidist igati Nõukogude Eesti vaimus tehtud filmiklipi, milles on paari sekundi jooksul näha ka Sylvit. Kui president oli Tartu ülikoolis legendaarse eestikeelse kõne pidanud ja Kääriku spordibaasis 17 kilomeetrit maha suusatanud rajal, mis kannab siiamaani Kekkose raja nime, peeti õhtul Kääriku spordibaasis Sylvi sünnipäeva. Puiselt naeratavale, otsekui kõhuvalu all kannatavale Sylvile kingitakse eesti rahvarõivais nukk. Venho raamatu lugeja teab, et Sylvit vaevas eelkõige reuma, mis tegi talle aastate jooksul üksjagu vaeva, aga ka muud tervisehädad. Valud joonistasid Sylvi näojooned aastatega teravaks, suunurkadesse kogunenud kibedusel on peale kehalise kannatuse hulk hingelisi põhjusi. Presidendiproua-ajast võib leida ka pilte naeratavast Sylvist, kuid ühte ütlevad need kõik: õnnelik see naine küll ei olnud. Oli ehk päris noorelt – siis, kui Urhot armastama hakkas, ajal, mil otsuseid langetasid kehad, ent need ajad on Kekkose presidentuuri ajaks pöördumatult möödas, ehkki vastastikune respekt oli jäänud ja kokkulepped kehtisid. Iseasi, kuivõrd on presidendi abikaasana üleüldse võimalik õnnelik olla: rolli enesesse kipub olema sisse kirjutatud eeldus, et ei olda enam oma elu keskpunkt. Tõelisest minast ja loomukohasest eneseteostusest loobumine on alati ränk.

    Nagu omamaisest kogemusest teame, on presidendi abikaasa rolli võimalik sisustada mitut moodi. Helle Meri ei rääkinud esimese leedina ainsamatki sõna ning on seda joont tähtsusetute eranditega hoidnud siiani. Ingrid Rüütel jätkas teadlaseteed ning näitas end presidendi kaasa rollis mõõduka ja vaoshoituna. Evelin Ilves seevastu sähvis seltskonnaajakirjanduses nii eredalt, et jättis Toomase kohati varju ja põletas läbi Kadrioru ametnike närvid. Tagantjärele leidis Evelin, et tema eneseteostusvõimalused „ühiskondliku kleidina“ olid ikka liiga piiratud. Abielus üksijäämine viis fataalsete suudlusteni suvekohvikus, misjärel läks Ilveste abielu hirmsa pauguga lõhki. Ent nagu sellest veel vähe oleks, jõudis Toomas Hendrik Ilves enne teise ametiaja lõppu uue naisegi võtta. Evelin Ilvesest on ilmunud kaks elulooraamatut ja omakäeline „Kirju“, ta ise on kirjutanud laste- ja kokaraamatuid.

    Sylvi Kekkonen 1961. aastal.

    Nii turbulentseid stoorisid ülelahenaabritel praegusest ajast ette tuua pole, Urho Kekkose ajal aga oli, ja kuidas veel. Kekkonen jõudis nimelt kõike: ajada ülimõjukat välispoliitikat, maadelda sisepoliitiliste vastastega ja nad edukalt seljatada, viina võtta, sporti teha ja pidada abieluväliseid suhteid naistega. Need olid avalikult teada, Sylvi luges Urho armuafääridest tihtilugu ajalehest. Praegusel Soome presidendil on sellele vastu panna vaid 69aastaselt isakssaamine ligemale kolmkümmend aastat noorema kaasaga. Sylvi Kekkosega ühendab Sauli Niinistö abikaasat Jenni Haukiot muide tõsiasi, et ta on samuti ilukirjanik, kolme luulekogu autor. Raamatu on kirjutanud Sauli Niinistö isegi: „Viis aastat üksindust“ kõneleb lesepõlvest, tema esimene abikaasa hukkus nimelt 1995. aastal autoõnnetuses. Jenni peab kuuldavasti päevikut, nii et mine tea – tema elust esimese naisena võime ühel heal päeval ehk lugeda omakäelisi memuaare.

    Tahaks loota, et märkmeid oma elust presidendi abikaasana teeb ka Kersti Kaljulaidi abikaasa Georgi-Rene Maksimovski, ent isegi kui teeb, siis vaevalt me neid kunagi lugeda saame. Sellest moodsast abielumudelist ei ole vähe kirjutatud mitte huvipuudusest, vaid presidendipaari hästi pidavate omavaheliste kokkulepete tõttu. Kersti Kaljulaid on kaasa koduseinte vahele nii hästi ära peitnud, et ainus temalt kätte saadud tsitaat on: „Mul on vaja pesu kuivama panna.“ Kõik! Kardetavasti nii ka jääb. Autentsusest mitte hoolivale ilukirjanikule võiks sellest inspiratsiooniks ju piisatagi, elulooraamatut ei tule aga kuidagi kokku.

    Teatmeteosed paigutavad Sylvi Kekkose nime taha esimesena kirjaniku tiitli ja presidendi abikaasa staatust nimetatakse teisena, kuid Johanna Venhot ajendas tema elu ainetel raamatut kirjutama just see, et kirjanikuna on Sylvi Kekkonen suuresti unustatud. Raske öelda, kas teenitult või teenimatult. Eesti keeli loetava pikema jutustuse või lühiromaani mõõtu „Amalia“ järgi otsustades tundub, et tegu on paratamatusega. Teos on kirja pandud küll pigem professionaali kui diletandi käega, kuid vaevalt võiks see millegi enama kui suure kirjanduspildi killukesena huvi pakkuda. Nimitegelasest talunaise siseelu kujutatakse suure soojuse ja kaasaelamisega, suhteid joodikust ja naistemehest kaasaga kuni tolle surmasaamiseni isegi kohati mõjuvalt, ent ülejäänud sündmustik ja tegelaste omavahelised suhted jäävad deskriptiivseks. Suurt ja säravat, elujõulist annet ei paista. Ent vaevalt saidki Sylvi Kekkose kirjanduslikud võimed loomulikult areneda. Võimalust õitsele puhkeda ei tulnud, ei saanudki tulla. Sylvi elu oli edukalt sooritatud loobumisharjutus.

    Üks Venho raamatu meeldejäävamaid stseene on see, mismoodi Sylvi Kekkonen kirjanike liidu koosolekult minema aetakse. Tuleb kirjanik – iroonilisel kombel muide ka poliitik – Arvo Salo ning ütleb: te ju mõistate. Teie seisundit arvestades. Liidu liikmed kurdavad, et nad ei saa koosolekutel avameelselt vestelda, kui Kekkose abikaasa kohal on. Sylvi lahkub seinalt tuge otsides. Ta läheb jala, et kõndides nutta. Ei, ta ei süüdista Salot, sest too vaid sõnastas selle, mida Sylvi isegi oli tunnetanud: ta ei ole kirjanike liidus teretulnud. Teised kirjanikud ei tunne end tema seltsis vabalt. Mis saaks olla hullem end professionaalses – eelkõige aga isegi hingelises ja inimlikus – mõttes kirjanikuks pidada soovivale inimesele, kellest saatuse tahtel on saanud presidendi abikaasa? Õnneks oli Sylvil sõber Marja-Liisa Vartio, vaid 41aastaselt surnud kirjanik, kellega kujutluses peetavatele kõnelustele ongi kõnealune belletristlik minajutustus üles ehitatud. Ainult Marja-Liisale näitas Sylvi neid hingetube, mida muidu hoolikalt luku taga pidas. Ent nagu raamatust ilmneb, oli paljugi sellist, mida Sylvi isegi temaga ei jaganud, mida ehk iseendagi eest hoolikalt varjul hoidis.

    Oma elus presidendi abikaasana, esimese naisena – tõlkija Kai Aareleiu poolt julge ja ainuõige otsus tõlkida pealkirja just nii – jäi Sylvi alati teiseks, kolmandaks või jumal teab mitmendaks nende naiste kõrval, kellega Urho abieluväliseid suhteid pidas. Ema ja abi­kaasana jäid realiseerimata kirjanduslikud ambitsioonid, elamata elu, mida hing ihkas. Nõnda annab Venho oma teosega Sylvi Kekkosele tagasi selle, millest Sylvi eluajal loobus: asukoha oma elu keskmes – selle, mida iga inimene kindlasti väärib. Isegi siis, kui ta on presidendi abikaasa.

  • Andres Noormetsa pikk päev

    KAUR RIISMAA

    „Kolan mööda teatrit ja mõtlen, kas seda teatrivaikust enne proove ja enne hooaega oleks kuidagi võimalik lavastada. Seda, et grimeerimata poolalasti tantsijatar jookseb ihu välkudes garderoobist tualetti. Ja keegi koputab korrus kõrgemal. Viis korda koputab, kuulan, siis on vaikus. Võib-olla mõõdab, et kas sai õigesse kohta koputatud. Suur maja on tühi. Tantsijatar ja koputaja.

    Seda ei saa lavastada, siin tuleb teatri piir ette. Võib-olla just selle pärast on suvine teater hirmus, et ta annab teada: kõike võite siin mängida, aga te ei saa mängida mind. Seda, kes ma olen, ma ei luba mängida tühja ruumi, kus iga juhus on sündmus. Mängimist ei saa mängida. Ka mängimatust ei saa mängida, kuigi nii tihti proovitakse.“

    Kirjutan selle oma märkmeraamatusse 2019. aasta augusti alguses ühes väikelinna teatris. Andres Noormets hakkab samal ajal Ugalas kirjutama oma päevaraamatut.

    Kodeerimine. Mitmed lavastajad, kellega elus olen kokku puutunud, on korranud nagu mantrat: analüüsima peab siis, kui asi ei toimi. Ei ole mõtet näitlejat peatada, kui ta liigub hooga õiges suunas, las ta avastab ise stseeni või lavastuse tuuma. Ka lavastaja ei pea tuuma päris alguses aduma, see äratundmine sünnib proovides.

    Noormetsa tekstis kordub kodeerimise motiiv, mis, mulle tundub, on olemuselt sünteetilist laadi. See on loov, mitte lahti võttev: „Lavastamine pole ju ainult tekstide viimine lavalisse vormi. See on sama palju ka sõnumite kodeerimine ja dekodeerimine, inimese sügavamate olemuskihtide puudutamine ja nähtavakstegemine“ (lk 69). „Kunst kodeerib reaalsust, muudab võimatuks konkreetsed nimetamised ja kokkulangevused. See pole manipulatsioon ega imitatsioon. See on mateeria tihenemine, energia muundumine.“ (lk 100).

    Ja kohe mõni lehekülg hiljem (107-108): „Etendus ongi ju mõeldudki ühekordseks külastamiseks ja need umbes kaks tundi peavad olema piisavad, et vaatajale kohale jõuda. Siiski on palju koode ja ruume, mida pole võimalik esimese hooga avada, mis jäävad saladuseks.“ Ja lk 121: „Ma vaatan ümbrust sõnadega, kirjutan neid üles nägemismeelega sünkroonis. Ümbrus on selge ja sirgjooneline, pole kontrolli ega kodeerimist. Ma ei pea midagi valmis saama. Ma võin teha vigu.“

    Ja lk 157: „Ja ma tean, et tüki pealkiri võib ikkagi muutuda, sest pealkiri on juba valmis lugu. Selles on kood, võimalused, lõpptulemus. Aga valmis looga ma alustada ei taha.“ Lk 197: „Füüsika ja keemia tõestavad, et suurt osa elust on võimalik väljendada läbi valemite. … Ometi on asju, mille olemus on erinev. Näiteks luuletused, mõned romaanid. Muidugi võivad needki olla valemid, millest saab välja lugeda vajalikke sõnumeid, juhiseid, saada teadmisi, aga on olemas selliseidki, mis meelega teadvust hägustavad, kuhugi välja ei vii, teadmatusse seiklema jätavad. Niisuguseid raamatuid hindan ma väga kõrgelt, kaks neist on Rakvere lavastuse koodiks.“ (Need väljavõtted on kuupäevadest 23. IX 2019, 16. XI 2019, 24. XI 2019, 11. XII 2019, 16. II 2020 ja 12. IV 2020).

    Kood ja kodeerimine on mõisted, mis esinevad tekstis isegi siis, kui need pole üksüheselt kirja pandud. Noormets on pidevalt ametis kodeerimisega näiteks Raadioteatris: mil viisil näidata ruumi helide kaudu? („Kuula, ja sa näed“). Ja dekodeerimisega näiteks haikusid lugedes (lk 192). Koodi mõistest lugedes ei pääse, see on nagu Viljandi järv, ümber mille Noormets sadu kilomeetreid maha käib. Teinekord tuleb keegi vastu, vahel kohtub ta kellegagi, kord näeb liblikat ja oravat. See tekst otse kutsub ennast dekodeerima.

    Andres Noormetsa kasutatav olevikuvorm hoiab pidevalt tuleviku lahti, tema lause on sageli lühike ning täpne (justkui remark).

    Kerge päevaraamat. Mulle annab lugemise võtme lõik leheküljel 169: „Kui ma lugesin aastaid tagasi Italo Calvino „Ameerika loenguid“, siis sain äkki aru, mis on teksti maitse, tekstuur, arhitektuur. Kandsin seda tumeroheliste kaantega miniatuurset raamatut kõikjal kaasas, reisisin temaga, lugesin enam-vähem lõigu või lause kaupa – nii magus oli see tekst, nii mitmekihiline ja lummav. Selle raamatu kaudu sain esimest korda aru, et väike võib olla suur – igas mõttes. … olen luusinud Sienas ringi, tema tumeroheline raamat seljakotis.“

    Siinkohal panin ma Noormetsa päevaraamatu käest, endast eemale, ära. Ma lugesin täpselt sama moodi Calvino „Ameerika loenguid“, kandsin seda kaasas. Ja isegi Sienas oli mul see väike tumeroheliste kaantega raamat seljakotis. Paduvihmas, mis leotas läbi minu, seljakoti, ja kleepis igaveseks kinni raamatu lehed.

    Mäletan sealt ühte lõiku („Kergus“) lk 24: „… läbi sajandite on kirjanduses omavahel võistelnud kaks vastandlikku kutsumust: ühe püüuks on teha keelest kaalutu element, mis hõljuks asjade kohal kui pilv või pigem õhuke loor või koguni magnetväli; teise püüuks on anda keelele kaal, tihedus, asjade, kehade ja tundmuste konkreetsus.“*

    See kergeks saamise tung, mängu lendutõusmise tung esineb Noormetsa tekstis läbivalt. Ta saab seljavaludest võimlemise abil jagu, nii et ei pea operatsioonile minema (lk 97), mis omandab hoopis uue tähenduse Calvino loengu peale mõeldes. Tema üks suurepärasemaid näiteid (lk 20) kergusest on „Dekameronist“, milles poeet Guido Cavalcanti tüütute aadlinolkide käest „nõtkelt“ üle hauakivi hüpates pääseb. „Mu härrad,“ kostab ta nende nöökimise peale surnuaial, „omas kodus võite mulle mida tahes öelda.“ Surnuaiast ei pääse ka Ugalas töötav Noormets, aga tema surnuaed on cavalcantilikult (calvinolikult?) kerge, selles on nali ja naer: „Tulin tööle läbi surnuaia. Minu sadismiklubikaaslased Ene Nirgi ja Kaarin Raid pikutavad seal üsna lähestikku. Neist möödumine annab alati elujõudu ja ajab naerma. Kõige naljakam oleks, kui mind mõne aja pärast neid ühendava sirgjoone keskmesse maetaks.“ (lk 64).

    Calvino piiritleb Cavalcanti abil: „Mulle seondub kergus täpsuse ja määratlusega, mitte ebamäärasuse ja juhuslikkusega“ (lk 25). Noormets küll igatseb teatavat hämarust („on ruume, mis jäävad saladuseks“), seejuures ütleb ta vestluses tütar Kadri Noormetsale lk 212: „Mulle meeldib minu töö … See seisneb hetkede ja piltide tähele panemises, salvestamises, üles kirjutamises … See on võimalike ruumide ja inimsuhete elust välja noppimine, nende prepareerimine. See on nagu liblikate püüdmine, kogumine, uurimine, säilitamine.“ Millele Kadri Noormets vastab: „Sa lihtsalt oled nii armsalt põhjalik!“ Kergus, mille poole Noormets püüdleb, paistab olevat nimetamise raskusest hoidumine, mitte niivõrd kodeerimine, vaid dekodeerimine. Mitte koodi kui süsteemi, struktuuri loomine, sündmuse pealkirjastamine, vaid sellest viimase võimaluseni hoidumine, et anda inspiratsioonile, juhusele, välgatusele proovis võimalus.

    Täpne päevaraamat. Päevikul pole autorit, tal on oma „mina“, niisamuti nagu koeral on omanik. Omanik pole koera autor, aga nad on lahutamatud, nad lähevad teineteise nägu. Päevikut võib lugeda nagu juturaamatut, aga seda ei saa analüüsida samade tehnikatega: lõppude lõpuks on päeviku kirjutaja luust ja lihast inimene. Kõige paremagi tahtmise juures ei saa talle ette heita, et „teise vaatuse pööre jäi nõrgaks“. Elus ei ole vaatuseid, vaata kuidas tahes. Isegi kui autor proovib oma elu jagada perioodideks või vaatusteks, selginevad need alles tagantjärele, kirjutamise ajal pole ta neist teadlik. Andres Noormetsa päevaraamatus on põnev ja teataval määral isegi entomoloogiliselt (lk 212) huvitav jälgida, millise usinusega inimene plaanib, kahtleb, püüdleb, ning siis pannakse teatrid 2020. aasta kevadel kinni.

    Noormets kirjutab oleviku vormis, mis asetab lugeja sündmuse keskele. „On päeva esimene tund. Ma seisan jätkuvalt Tallinnas Vaba Lava laval ja mängin oma elu pikimat DJ-setti.“ (lk 76). Lk 133 satub lugeja rõhutatult tuleviku ning mineviku vahele: „See, mida ma näen, on enamjaolt tume, värvidelt korduv, häiritud. Räägime Taavet Janseniga ühelt esinemisplatsilt teisele jalutades juttu, mõtleme nähtud asjadest edasi“ (kirjutaja on just näinud esimese kursuse lavastajatudengite esimese semestri erialatöid). On eeldatav, et Noormets ei kirjutanud neid ridu kõndimise ajal või plaate mängides, need on mingil veidi hilisemal hetkel, aga olevikulises situatsioonis kirja pandud. Ilukirjanduses on oleviku vormis teatav pahaendelisus: muidu minevikus antud jutustus põikab olevikku tavaliselt siis, kui midagi ootamatut juhtuma hakkab. Mõrvar ilmub kardina tagant ja suskab peategelast noaga.

    Kui üldjuhul vaatab päevaraamatu kirjutaja oma möödunud päevale tagasi ning kirjutab minevikus, siis Noormetsa rõhutatud olevik muudab lugemise raskeks. See raskus ei seisne mitte raskepärases sõnastuses, ei, päeva­raamat on kerge lugemine. Ent eesti keeles pole oleviku vormil tunnust, mõni -b või -vad sõna lõpus ei mõju, ei juhi tähelepanu: mistõttu (täiesti minu isiklik seisukoht) on meie keele omane tegevusväli minevikuline.

    Isegi „Eesti keele käsiraamat“ ütleb: „olevik on pöördsõna finiitne ajavorm … tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel“. On minevikuvorm, ja siis mitteminevik. Selles tunnusteta mitteminevikus on oma ehedus: „Ribakardinate vahelt vaatab sisse valguses suplev surnuaed. Sadakond meetrit eemal magab Kaarin Raid.“ (lk 52). Aga ligi 250 lehekülge tunnusteta mitteminevikku kurnab, muudkui ootad, oled valvel, ärevil, et mõrvar juba suskaks, ja ega ta suska. Sellise teksti lugemine on nagu nädal enne esietendust (lk 158), mil aeg ja ruum muutuvad, see on kirjutaja püüd pääseda mälulisest kirjutamisest: „Mul on pidevalt tunne, et ma elan ühte ja ainust päeva, minu mälu on deformeeriv, pöörduv, äravoolav.“

    Selline kirjutusviis annab ootamatusetunde, lugeja usaldab kirjutajat, kuna too asub vahetult sündmuses, juhtuv juhtub praegu. Hetke piirid on hekk Giacomo Leopardi ümber, millele Calvino tähelepanu juhib: see varjab ära ümbritseva, andes kujutlusvõimele vaba voli. Noormetsa hetkes on võimalik kujutleda määramatust, taevaid ja inimesi, selles on vahetus, nauding ja ka hirm, millest ta tennisemängu konkreetsuse ja kiirusega üle saab.

    Kiire päevaraamat. Hedi-Liis Toome kirjutab päevaraamatu eessõnas: „Andres Noormetsa päevik on žanrilt dokumentaalne, aga sellest ei puudu poeetika.“ Muidugi võib teatriuurija lugeda päevaraamatut kui dokumenti ja siin on hulk huvitavaid seiku viimaste aastate kultuurielu kohta, aga Noormetsa puhul on poeetika peamine raamatu funktsioon ning dokumentaalsus järgneb ning allub sellele.

    See poeetika seisneb ajalises kokkupressituses ning elliptilisuses. Lavastaja töötab ajaga, see on tema peamine meedium: sõnateatris peab ta mahutama mõned päevad või aastakümned kahte tundi. Teksti aeg võib kulgeda ühte moodi, lavastaja otsustab, et „ei toimi“, tuleb muuta. Stseenis on omad rütmid: näitleja kümnesekundiline pilk üle saali kätkeb endas aastaid, alltekst võib mahutada terveid elusid.

    Noormetsa olevikuvorm hoiab pidevalt tuleviku lahti, tema lause on sageli lühike ning täpne (justkui remark). Tekst voolab kiiresti, need 250 lehekülge loeb kergesti mõne tunniga läbi, aga just niimoodi ei tohiks seda teksti lugeda. Tema poeetiline funktsioon seisneb lühikestes, seisatunud hetkedes, paigal olevates lausetes.

    Paaril korral tsiteerib Noormets Saari­koskit: „Vahel mõtlen, et kui oleks jahe tekk.“ Või sealsamas leheküljel 137: „Siis tuleb uuesti pimedus. Akna taga keerleb üksikuid märja lume helbeid. Linnud ja koerad on vait.“ Need on Noormetsa sirgjoonelised hetked, mil pole kontrolli ega kodeerimist. Sedastus on päevaraamatu poeesia funktsioon, aga see ei toimiks, kui poleks üldist kulgemist teatrisse, raadiosse, tennist mängima või ümber järve kõndima. Dokumentaalsed hetked loovad lavaruumi, ehitavad kulissid, tekstis mängib seisatunud ja kodeerimata hetk: „Lõpuks lähen kinno. Kino on parim puhkus ja lõõgastus. Ma isegi ei vaata, mis seal kavas on. Täna on mul täiesti ükskõik“ (lk 102).

    Calvino kirjutab sellest loengus „Kiirus“ (lk 52): „Ajastul, mis märgib ülikiirete ja hoopis suurema tegevusraadiusega teabeallikate võidukäiku, mis ähvardab suruda igasuguse kommunikatsiooni ühetaolisesse homogeensesse koorikusse, on kirjanduse funktsiooniks olla kanal erisuste vahel, niivõrd kui erisused on olemas, ja seejuures mitte erisusi õgvendades, vaid esile tõstes …“ Asjad on erisugused lihtsalt seepärast, et need on erisugused. Noormetsa tekst oma vahelejättude, põigete ja lindude vaikimisega tõstab suurepäraselt esile asjade erinevuse, tema tekst ei sulata möödunud aega ühtseks homogeenseks vormiks pealdisega „üksteist kuud Andres Noormetsa elus“. Ja selles on lugemise nauding, päevaraamatut ei tohiks kergekäeliselt (kergesilmselt?) lihtsalt läbi lugeda.

    Paljune päevaraamat. Viienda loengu („Paljusus“) lõpul kirjutab Calvino (lk 131): „… kui vaid oleks võimalik teos, mida saaks luua oma „minast“ väljaspool, teos, mis võimaldaks väljuda individuaalse self’i piiratud perspektiivist, mitte ainult selleks, et siseneda teistesse meiega sarnastesse „minadesse“, vaid et panna kõnelema ka see, kes ei kasuta sõnu: räästale laskuv lind, kevadine puu, kivi, tsement, plastikaat …“

    On veider ja paradoksaalne märgata kõnelevat lindu ja kevadist puud tekstis, mis on saanud endale päeviku kuju. Päevik on ju äärmiselt minakeskne teos, sellises tekstis individuaalne self ju otse kehtestab end! Noormetsa teksti puhul pole see nii iseenesestmõistetav.

    Loengu algusepooles võrdleb Calvino itaalia keeleuuendaja Carlo Emilio Gadda (1893–1973) ja Robert Musili loomingut ning kirjutab Gadda kohta lk 114: „Veel enne kui teadus ametlikult tunnustas printsiipi, mille kohaselt vaatlemine ise modifitseerib teatud viisil vaadeldavat nähtust, teadis Gadda, et „tunnetada tähendab reaalsusesse midagi juurde panna; tähendab reaalsust moonutada.“ … Kui Gadda kirjutamislaadi määratleb pinge ratsionaalse täpsuse ja pöörase moonutamisiha vahel … siis Robert Musili … puhul ilmneb seesama pinge matemaatilise täpsuse ja inimkeskkonna sündmuste ligilähedase väljenduse vahel, mida iseloomustab täiesti erinev kirjutamisviis: voolav, irooniline, kontrollitud. Üksik­lahendite matemaatika – see on see, millest unistas Musil.“

    Noormets ei ole entsüklopedist, ta ei ürita kirjutada ära ajastut, mõtte- või ulmailma. Kui aus olla, siis tundub, et ta ei ürita ka ennast ära kirjutada, tekst ei pane punkti mingisugusele perioodile Noormetsa elus (kuigi see selgub alles tagantjärele ja võib-olla aastate pärast). Seejuures on ta täiesti teadlik, et tema vaatlus moonutab tegelikkust ja on rõõmus, kui teda tähele ei panda (lk 126).

    Ta üritab paljususest loobuda ning lõik lk 143 kõlab äärmiselt calvinolikult: „Mõtted lähevad teatrile, rituaalidele teatris. Need tunduvad olulised. Eriti tänases päevas, kus liigne küllus ja inimajust läbi voolava materjali rohkus lihvib püsivate asjade olulisust järjest õhemaks. Kuigi informatsiooni on ülekülluses, oleks paljude tänaste inimeste isiklikud põhiseadused võimalik paari lausega üles kirjutada, preambuleid neis ilmselt polegi.“ See peaaegu kordab mõtet kirjanduse rollist Calvino loengus: kirjanduse asi on ühendada asju, mis on erisugused, lihtsalt kuna nad on erisugused.

    Noormetsa tee kulgeb üksiklahendite matemaatika ja moonutushirmu vahel. Tema meetod on täpne nagu entomoloogil, kes lükib mardikaid ja liblikaid nõelte otsa. Noormetsa lind, kivi või järv piirdub mõne sõnaga, harva on nähtul üle ühe adjektiivi küljes. Lumi on märg, inimesed on viisakad, kained. Ta ei kirjelda maailma katki, vaid asetab nõela otsa: „Ma olen näinud vaeva, et ehitada endas üles terviktajusid, ehitada niisugust loovat ja vastuvõtvat aparaati, mis ei lõhuks maailma osadeks“ (lk 248).

    Päevaraamatus ei pääse Noormets maailma kirjeldamisest, aga ta ei kirjelda seda, kuidas tema maailm näib, vaid kuidas tema maailm on. Lavastajana teab ta hästi, et näivuse loomiseks ja edasi andmiseks on vaja konkreetseid esemeid, valgusi, helisid, sõnu. Teatris ei saa tool „võib-olla“ laval olla, see kas on või see ei ole. Ta muudab nähtavaks „inimese sügavamad olemuskihid“, tema enda kihistused, aga ta hoidub neile kommentaare lisamast. Noormetsa päevaraamat on justkui oma minast väljaspool või püüdleb sinna. Tekstis õnnestub Noormetsal lavastada kesksuvist tühja teatrit, kus iga juhus on sündmus.

    * Italo Calvino, Ameerika loengud. Kuus meeldetuletust järgmiseks aastatuhandeks. Tõlkinud Ülar Ploom. Varrak, 1996.

  • Ene-Liisi hommage Mari-Liisile

    SVEN KARJA

    Tallinna Linnateatri väljaandena ilmunud teatrikunstnik Mari-Liis Küla elu ja loomingut kajastav koguteos on silmatorkav juba väliselt vormilt: ergava kõrbepäikese tooni massiivne (384 lk) tahukas (mõõtmed 24 × 24 × 3). Kuhu see paigutada oma kodusel teatriraamatute riiulil? Küllap sinna, kus seisavad teisedki teatrikunstnike (ülevaate)raamatud, eeskätt „Kunstnikuraamat“ (2005), aga ka Fritz Matti ammune „Eesti teatri lavapilt“ (1969).

    Ent juba pärast põgusat sirvimist ja koostaja Ene-Liis Semperi sissejuhatuse lugemist – raamat on seal määratletud kui „visuaal-verbaalne fragmentaarium“ ja „kummardus ühelt kunstnikult teisele“ – tahaks selle asetada hoopis mujale, teatri NO99 (hall)mustvalgete trükiste vahele. Peale Ene-Liis Semperi seob viimaseid (ja kaudsemalt kogu teatrit NO99) Mari-Liis Küla raamatuga sama kujundaja (Martin Pedanik), samuti oli NO99 avalavastus „Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki“ (2005) ajend, mis viis Mari-Liis Küla ja raamatu koostaja kokku. Tuli välja, et apelsini­oranž triip mõjub NO99 mustvalgete vihkude vahel vägagi efektselt, justkui vastu nägemisnärvi sähvatav piitsaplaks. Peale selle annab oranžist kamakast ja õhematest hallidest liistakutest laduda mõjusaid fantaasiat ergutavaid figuraalkompositsioone. Suur formaat võimaldab reproduktsioonide vaatlemisel püstiasendis saavutada omalaadse teatri­efekti, libistada lehekülgi uute vaadete ees nagu lavaeesriiet.

    1.

    Pean tunnistama, et teatrikunstniku töö on minu arust niigi (üle)müstifitseeritud teatriprotsessis üks kõige müstilisemaid ja paradoksaalsemaid. Kust, millistest sfääridest tekib kellegi peas uid, et just selle lavastuse tarvis tuleb lavale ehitada hiiglaslik sipelgapesa või kiiva vajunud kuunar, või mõne teise projekti visuaalseks ekvivalendiks sobib kõige paremini hunnik kortsutatud pakkimispaberit?

    Teatrikunstniku tööpõld on erakordselt muutuv ja mobiilne, paiknedes hajusal hämaralal, kus teatrikunst seguneb maali-, graafika, disaini, tarbe-, foto-, arhitektuuri, skulptuuri ja video- ja veel mis tahes muu kunstiga. Olen mitut puhku jahmatusega adunud, et isegi keskmisest suurema teatrihuviga vaataja ei pruugi üldse hoomata selle elukutse sisu ja tegelikku väljundit, kuigi eelkõige just lavastuse visuaalse külje kaudu (mõistagi põimuvad selles režii ja näitlejate individuaalne faktuur) jäädvustub nähtu vaataja mällu ja formeerub lõplikult hiljem teatrielamuseks kvalifitseeruv konstantne meem.

    Teatrikunstniku looming sünnib justkui kahekordselt: esimeses etapis lavastajale (ja trupile) ning teatrite töökodadele esitatava eskiisina (kavandina) ja/või maketina, teises etapis sellisena, nagu see on näha laval ja näitleja seljas. Kavandi, eskiisi ja maketi kuulumine kunsti valdkonda (ja selle eksponeerimine näitustel) on problemaatiline. Eskiis on vaid töövahend teatri protsessis, ütleb Ene-Liis Semper sissejuhatuses.

    Seejuures võib kavand olla ka näituse tarvis valminud ilupilt, kus rõhk on pigem lavastuse atmosfääri edastamisel, kuigi avalikkuse ette on toodud ka teatrite töökodadest ja muudest tagatubadest läbi käinud näpujälgedega kaetud sirgeldusi. Makett võib olla filigraanne meistritöö, aga ka vildikaga soditud kingakarp. (Meenub, et ühel hetkel oma lavastusi kujundama asunud Mati Unt esitas 1997. aasta „Hamleti“ lavakujunduse teostamiseks Vanemuise lavastusalale liitrise jogurtipakendi, mille alaossa oli lõigatud avaus). Võib ka üsna kindel olla, et mitmete black box’i mõeldud kujunduste tarvis ei esita kunstnikud juba ammugi ei kavandit, maketti ega tööjooniseid, vaid piirduvad suulise juhisega à la: „valge põrand, mustad küljed, taga ekraan“.

    Paradoksaalne on ka teatrikunstniku töö jäädvustamine. Ühest küljest näikse see olevat selges eelisseisus lavastaja ja näitleja õhku kirjutatud loomingu ees, sest muutumatuna jäävad alles nii kavandid, maketid, tööjoonised, kostüümid, rekvisiidid kui ka kogu lavakujundus, peale selle talletub lavastuse visuaal fotodel ja videos.

    Elu teeb siin siiski karmid korrektiivid: mitte ühtegi füüsilisse ruumi ei saa ladustada sadu ja sadu lavakujundusi, kostüüme, isegi mitte kavandeid ja makette. Ajaloo tarbeks päästetud üksik kostüüm, mida on kandnud mõni omaaegne lavakuulsus, vajab mõjulepääsemiseks omaette sobivat konteksti (ruum, valgus jne). Hämarama valgusrežiiga lavastuse videosalvestus ega fotojäädvustus ei pruugi edasi anda stsenograafia terviklahendust. Võrreldagu näiteks Küla „Roosiaia“ (1976) kujunduskavandeid (lk 272–273) ERRi arhiivis leiduva lavastuse salvestusega.

    Ise olen selles osas kindlalt sõnausku: fotole, filmile või joonistusele eelistan pigem kas kunstniku enda või mõne pealtnägija kirjeldust, olgugi et lavastuse visuaali rekonstrueerimisel tekivad paratamatud, igaühe fantaasiaga täidetavad tühimikud ning tahtmata kaasandena lisandub kirjeldaja interpretatsioon, pikema ajadistantsi korral pole pääsu ka paratamatutest mälumoonutustest. Sestap tervitan kahel käel ka teatrikunstnike elulooraamatute avaldamist: viimatistest tulevad meelde Ingrid Aguri (2017), Kustav-Agu Püümani (2017), Jaak Vausi (2021) loomingu ülevaade. Lisaks tuleb siin ära mainida esinduslik ning põhjalik „Kunstnikuraamat“, (2005, koostajad Mari-Liis Küla, Liina Pihlak, Aime Unt ja Liina Unt).

    2.

    Mari-Liis Küla on mulle pikka aega olnud selle müstilise elukutse üks kõige müstilisemaid esindajaid. Raamat vaikib delikaatselt maha tema sünniaasta, märkides vaid Küla 90 aasta juubeli retrospektiivnäitust, mille kujundajaks oli Ene-Liis Semper (daamide heatahtlikkusele lootes toon ära, et see oli 2014. aastal). Ent kõige suurem müsteerium Mari-Liis Külaga on seotud küsimusega, miks nii rikkaliku teatripagasiga (mis laotub aastatele 1952–1992), sedavõrd oluliste sündmuste ja lavastuste juures olnud persooni, kes mitmegi lavastuse puhul on olnud Voldemar Pansole mitte ainult kunstnik, vaid ka kaaslavastaja ning -dramatiseerija, on nii vähe avatud ja küsitletud meedia ja teatriajaloo tarbeks. Olen inimest tundmata seda seni põhjendanud persooni loomupärase introvertsusega, ent tema kaasteeliste arvamused seda kuigivõrd ei kinnita.

    Tõsi, olemas on ETV 1984. aasta saade „Imet tabamas“ (millest suure osa täidavad hoopis Küla kolleegid ja õpilased), lühike intervjuu Eha Komissarovile 1984. aasta TMKs nr 6 (mis on küll takistanud tegemast Külaga mahukamat „Vastab“-usutlust?). Õnneks on olemas ka pikem intervjuu „Kunstnikuraamatus“ (2005), samuti on ta nõustunud avama oma vaateid loomingulisest ja eraelulisest partnerlusest Voldemar Pansoga mullu ilmunud Merle Karusoo koguteoses „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale …“.

    Aga ikkagi on veider, et nullindatel (aastatel 1985–1995 elas Küla Eestist eemal) korduvalt teatriliidu sõnalavastuste ja Natalie Mei auhinnažüriisse kuulunud ning NO99 püsikülastajaks hakanud ja otsekohese, isikupärase ja vilka analüüsijana tuntud Küla käest pole iial küsitud, mismoodi paistab talle (eesti) uuema, nüüdisteatri hetkeseis. Kahjuks läheb sellest mööda ka kõnealune raamat. Saame vaid teada, et Küla leidis NO99 avalavastuse puhul „sarnasusi mõtteviisides“. Millistes ja milles need küll võisid avalduda?

    Muus osas, s.t omaenese teatri- ja elukogemuse jäädvustamisel, eriti kui liita siia „Kunstnikuraamatu“ intervjuu, annab värske teatriraamat oma persoonist põneva, eri rakurssidest moodustuva ülevaate. Teose tekstiossa kuuluvad lisaks koostaja ülevaatele Voldemar Panso võluv portreeartikkel „Dramatiseeritud portree ühest Eesti kunstnikust“ (ilmunud esmalt Panso raamatus „Portreed minus ja minu ümber“, 1975), Semperi kirja pandud „Impressionistlik lühikroonika“, raamatu peategelase mälestused märksõnade kaupa liigendatuna ning (teatri)tööde täisnimekiri. Raamatu pildimaterjal hõlmab kostüümi- ja lavakavandeid, töiseid ja eraelulisi fotosid, fotosid lavastustest, ka lavastuse visuaali inspireerinud fotomaterjali (lavastus „Ema“, 1967, lk 135–141). Lavamaketti on (osaliselt) näha vaid ühel fotol („80 päevaga ümber maailma“, 1966, lk 110–111).

    Erilise kullakaaluga on kogumiku mälestuste osa, mis liidab professionaali reflektsioonid isiklikumat laadi mälupiltidega. Mõni neist, eriti varasemat noorust ja Panso viimaseid eluaastaid kajastavad, on sõnastuselt sedavõrd rafineeritud, et meenutavad iseseisvaid novellette. Panso oma portreekirjutises ongi pakkunud, et Külast oleks võinud saada ka kirjanik. Oma tagasivaatelistes meenutustes astub Küla Panso omaaegse kirjutisega korraks ka dialoogi, millest settib mõjusalt välja selle koostöö sisemine rollijaotus: Panso pidukõneline-tõstetud stiil versus Küla asisem, maalähedasem, kokkusurutum, detaile registreeriv väljenduslaad.

    3.

    Kogumiku keskse osa ehk lavastuskavandite vaatlemisel soovitab Semper neid „lugeda“ intuitiivselt, „lasta silm vahepeal fookusest välja, tajuda suuremat pilti“. Esimesed kavandid 1950. aastate alguse Rakvere teatri klassikalavastustele (Scribe, Hugo, Lessing) oma suurejooneliste drapeeringute, seinamaalingute ja toretseva kostüümiuputusega on raamatu järgmine müsteerium. Võttes „laiemaks pildiks“ tolle ajastu materiaalse ja inimressursi piiratuse ning teadmise, et toonane Rakvere andis oma teatrile vaid kümnendiku publikust, ei taha pähe mahtuda, mil viisil suudeti kogu see toredus teostada? Kuidas mahtusid kõik need baldahhiinid ja krinoliinid ära Võhma, Sonda või Saarepeedi rahvamaja lavale?

    2015. aastal avati Eesti Draamateatri parketisaalis näitus „Karakter värvis ja vormis“, mis oli pühendatud teatrikunstnik Mari-Liis Küla (vasakul) 90. sünnipäevale. Näituse koostas teatrikunstnik Ene-Liis Semper.

    Koostöö järgmises etapis, esimese koostöö puhul Pansoga (Tammsaare „Kuningal on külm“, Draamateater, 1955) intrigeerib omalaadne loomingupsühholoogiline dissonants: kui hoogsa joonega kavanditest hoovab iseteadlikku bravuuri, siis kunstnik ise on mitmel pool rõhutanud seda tööprotsessi saatnud ebakindlust ja valulikkust, mille tõi eklektika jõuline sissemurd tema loomingulisse kööki. Draamateatri esimest perioodi (1955–1958) ongi Küla nimetanud kõige keerulisemaks ajaks oma karjääris: „sotsrealismi ja modernismi võitlus minus“ („Kunstnikuraamat“, lk 79).

    Siinse raamatu näidete retrospektiiv lubab Küla loomingulise käekirja muutumise dateerida üsna selgelt 1958. aastasse (Brechti „Härra Punttila ja tema sulane Matti“ ning Milleri „Vaade sillalt“ kujundus), kus endisaegne illustreeriv taust (dekoratsioon) on asendunud lakoonilise, originaalselt lööva keskse kujundi ja eriti valitud värvitoonide dialoogiga (lavaruum). Vahest tohib öelda isegi veel „laiemalt“: sel perioodil eemaldus Küla kujutava kunsti põhimõtetest ja sisenes teatrispetsiifilisele mänguväljale, kohandus lava nõudmistega, otsis visuaalset vastet uueneva režii otsingutele. 1950. aastate alguse ilupildid asenduvad rutakate viltpliiatsijoonistustega.

    Nii mõnegi lavastuse ruumikavand – nende lennukas, läbematult kiirustav maneer lubab neid vist pigem eskiisideks nimetada – ei anna väga selget aimdust (näiteks „Ema“, 1967, lk 134; „Parvepoisid“, 1975, lk 262–263), kuidas see kõik laval võis realiseeruda, jättes selle mõistatamiseks neile, kes pole lavastust näinud. Kummitama jääb ka küsimus, kas kostüümikavandite (lamenukk)filmidele omane nurgelisus ja kergelt karikatuurne varjund mängis kaasa ka teostuses, või jäi see ainult paberile. Või sõltus see konkreetsest lavastusest?

    Omajagu müstiliseks võib pidada ka Küla leidlikku fantaasiat uuelaadsete materjalide (sh tootmisjäägid) (taas)-kasutamises: nahk, plastikaat, vask, vilt, vineer, koguni vabaõhumuuseumi tulekahjus põlenud palgid (mis siiski end laval ei õigustanud). Kust ja kuidas aga võib tulla selle peale, et balleti­kostüümide ilmestamiseks on mõttekas kasutada amalgaamitud valgusfiltreid ja valgendatud isolatsioonilinast? (Kustav-Agu Püüman. „Teatrikunstnikud. Teise maailmasõja järel alustanud“ kogumikus „Estonia esimene sajand“, 2007, lk 371).

    Ent kõigi nende müstifikatsioonide juures on selle raamatu peategelane üritanud tänuväärselt avada oma elukutse salasoppi, inspiratsiooni ja ideede sünni­momendi fikseerimist ja hilisemat järeltöötlust. Näiteks saame teada, et „Hamleti“ (1966), tol ajal oma vasktorudest pannoodega segadust tekitanud visuaalse lahenduse algpunkt on ühes kummitama jäänud lapsepõlveraamatus. Iseäranis ootamatu ja avastuslik loomingupsühholoogiline võte on Küla kirjeldatud „värvikohvri“ metoodika, s.t värviliste paberitükkide lappamine ning reastamine, mida kunstnik nimetab „lavastuse abstraktse rütmi ladumiseks“ ja mille puhul mängib suuresti kaasa alateadvus. Äkki sobib seda nimetada lavastuse algoritmiks? Aga mis seda ikkagi toidab? Küla puhul, pakun, vist eelkõige lavastajamõte, mille primaarsust ta kõigis oma intervjuudes on rõhutanud.

    Siia kõrvale on avardav üle lugeda Küla „Kunstnikuraamatu“ intervjuud, kus ta üritab oma elukutse alateadvuslikku ja intuitiivset poolt täiendada ratsionaalsemate printsiipidega, soovitades (noorematel kolleegidel) probleemide ja ebakõlade korral esimese asjana kontrollida oma filosoofilisemat, olustikukaugemat mõttesarnastust lavastaja omaga („Kunstnikuraamat“, lk 80).

    Küla tööde nimekirja läbiuurimine kinnitab, et olen live’is näinud viit tema kujundatud lavastust. Kas neil, vaatamata eri žanridele (ooper, sõnalavastus) ja lavastajatele (Panso, Kerge, Normet, Liski) on siiski midagi ühist? Jah, on. Nad kõik lükkasid ümber mu ootused.

    4.

    Kahtlemata on Ene-Liis Semper igati õige inimene Mari-Liis Küla raamatut koostama. Lisaks natuuride ja mõttekaasluse haakumisele ühendab neid üsna mitu formaalset tunnust: uue teatriinstitutsiooni käivitamine, aga ka hootine väljumine teatrist teistele kunstialadele (mood, film, video vm), eriti tähelepanuväärsena aga liikumine (teatri)režiisse. Meenutagem, et ka Küla on Draamateatris välja toonud kaks iseseisvat lavastust: Niidu „Midrimaa“ (1975) ja Kalda „Reigi õpetaja“ (1976).

    Aga lükakem veel kord oma vaatepiir avaramaks ja mõelgem sellest teosest suuremas mõõtkavas kui ühe persooni loomeloo ülevaade. Jäädes endiselt selle juurde, et sel raamatul on väike, kuid siiski sisuline kokkupuude teatri NO99 vaimu ja toimimisega, nähtub, et see nihutab õige pisut ka siinse teatriloo sisemisi, põlvkondlikku ühisosa defineerivaid jõujooni. On ju eesti režii otsingulisem fraktsioon leidnud samasusi väga selgelt eeskätt 1960. aastate lõpu teatriuuenduse tegijatega (Evald Hermaküla, Jaan Tooming, Mati Unt, Vaino Vahing) ning Panso tegemised on seni selgelt kaanonist välja arvatud – ehkki mitmed Panso olulisemad lavastused (näiteks Traadi „Tants aurukatla ümber“, 1973) valmisid enam-vähem sünkroonselt noore Hermaküla, Toominga ja Kaarin Raidi tähtlavastustega.

    Niipidi mõeldes pole see raamat ainult tänukummardus (kuigi ka seda!), vaid kutse laiemale dialoogile.

  • Astuge sisse, liuelge välja

    SARA BÉDARD-GOULET

    Krista Möldri esimene isikunäitus „Sinilind. Teisele minale“ Tartu Kunstimaja suures saalis kuni 23. V.

    Tänu sellele, et Krista Mölder keskendub ruumile, tekib näitusel „Sinilind. Teisele minale“ kohti, mida vaataja saab asustada. Nii nagu tekstid toetavad kunstniku töid, pakuvad tema fotoinstallatsioonid vaatajale tähiseid planeerimaks teekonda. Olgugi et on nurki, millest ei pääse enam välja (nagu viitab ühe teose pealkiri, kus on tsiteeritud prantsuse avangardisti Pierre Albert-Birot’ 1927. aastal ilmunud luulekogu „Poèmes à l’autre moi“ ehk „Luuletused teisele minale“, on Krista Möldri fotodes ka avaraid, ent tundlikult loodud vaateid, mida avastada. Selle asemel et kaardistada ruumi ja kohandada see kartograafilise normatiivsusega, on Mölder keskendunud rännakutele, mis kujundavad ruumi ja, nagu on märkinud prantsuse antropoloog Michel de Certeau, teisendavad selle kohtadeks, kus saab viibida. Nii on näitusesaali siseneval vaatajal võimalus kunstniku väljapakutu põhjal luua oma rada ja leida oma koht. Tartu Kunstimaja väljapanekuga jätkab Krista Mölder iselaadset esteetikat, mis näib peegeldavat Baudelaire’i kaht värsirida luuletusest „Kutse matkale“, („L’invitation au voyage“, eesti keelde tõlkinud Ilmar Laaban): „märg päikesepaist / taevaist sumedaist“.

    Sellel näitusel on Mölder hingestatult ühendanud sisemise ja välimise. See pole põhjustatud üksnes fotodel kujutatust (mets ja raamaturiiulid, ööliblikad ja koridor jne), vaid on kunstnikule iseloomulik moodus, et ühendada pealtnäha võimatut. Mölder on suure saali kolm ruumi struktureerinud nii, et elu ja surm koos vahepealse ajaga ilmneb kui argielu suurendus. Kunstnik töötab eelkõige fotograafia kui meediumiga – valgusega, mis funktsioneerib tema mõtete ja tunnete lõksuna, ning antud kontekstis lõksuna ööliblikatele, kes tema teoseid täidavad. Ta on keskendunud ka õhule ja selle voogamisele, mis on näitusel vaatajale nauditavalt tajutav. Kuigi näitusesaalide vahel on selge side – vaatajat suunav õhuvool –, saab ka hinnata iga ruumi atmosfääri olemust ning nautida Möldrilt meie kujutlusvõimele pakutud toetuspunkte ja hingetõmbepause.

    Krista Mölder töötab eelkõige fotograafia kui meediumiga – valgusega, mis funktsioneerib tema mõtete ja tunnete lõksuna, ning antud kontekstis lõksuna ööliblikatele, kes tema teoseid täidavad.

    Suure saali parempoolse ruumi kollakas valgus langeb seintele läbi aeglaselt eri nurkade alla nihkuva motoriseeritud pleksiklaasi. Seeläbi tekib rahulik keskkond, mis soodustab vaikset sisekaemust. Ööliblikad, keda on pildistatud samamoodi valgust läbi laskvatel kangatükkidel, viivad mõtted pealispinna ja sügavuse vahekorrale. Nii saab „sisemine ruum“ isiklikuks, kuid mitte täielikult endasse vangistavaks. Keskmises ruumis kerkib lainet kujutava madalale kapile asetatud foto alt õrn uduvine, mis koos vastas asuva metsamaastiku (nihkes) diptühhoniga viib avatumasse keskkonda. Kohta, mis peaks olema tuttav, nagu viitab selle teose pealkiri „Jah, siit ma käisin tihtipeale mööda“. See on tsitaat prantsuse kirjaniku Pascal Quignardi 2002. aastal ilmunud teosest „Ekslevad varjud“ („Les ombres errantes“). Taas on vabaõhuala ühendatud saali teise diptühhoni sisemise ruumiga, kus angaaris talvituv purilennuk on esitatud paarikuna vannituppa avaneva koridoriga („Sa olid lind“). Need kaks interjööri vaadet fokuseerivad vaataja tähelepanu vaiksele, rahulikule ja hellitavale ajale, mis meenutab looduslike kohtade vaikusehetki, et neile inimtekkelisena vastanduda. Neis mõlemas peitub ärasuse võimalus, mida kätkeb endas ees ootav liuglemine või teise ruumi olemasolu.

    Kuigi kolmas ruum rõhutab teises kahes vilksamisi vihjatud loodusmuuseumi esteetikat, säilib seal siiski liikuvus, mis on vastupidine muuseumikeskkonna ootuspärasele kindlaksmääratud lõplikkusele. Kuigi selle ruumi fotodele jäädvustatud kohad asuvad siseruumis, säilib neis siiski peegeldamise vabadus: seda nii sõna otseses mõttes (liblikate vitriini päikesesäras helklev klaas), aga ka strukturaalselt, pakkudes ettevaatlikult alternatiivi – irvakil aken võretatud raamaturiiuli kõrval.

    Ajal, mil nii isikliku kui avaliku ruumi senine toimimine on pandud kahtluse alla, on „Sinilind. Teisele minale“ sügava endasse süüvimise tunnistuseks ja näitab veendunud ümberpositsioneerimist ruumilise vastasseisu suhtes. Selmet lubada endale nostalgiat, eitust või eskapismi, saab näituse motoks voolavus, mis kutsub vaatajaid endaga kohanduma, aktsepteerima vaheldumisi välja pakutud võimalusi ning jätkama samas poolelijäänud matka.

    Selles mõttes on võimalik Möldri teoseid lugeda kui teksti, aga seda vaid juhul, kui arvestame, et tekst pole mõeldud mitte järgimiseks, vaid rüüstamiseks, nagu märgib Michel de Certeau: „Lugejad on reisijad; nad liiguvad mööda teistele kuuluvaid maid nagu salaküttivad nomaadid mööda alasid, mida nad ise ei kirjutanud, rüüstates Egiptuse rikkuseid, et neid ise nautida.“ Just nagu Pierre Albert-Birot, saab Krista Möldri näitusel „vormi täpselt järgida“ ja „hoiduda nurgast“ ning võtta endaga kaasa selle, mida soovitakse, olgu selleks siis pildid ise, nendevaheline ruum või tunne, mida seda näitust külastades kogetakse.

    Tõlkinud Kärt Roomäe

  • Uus teater – Tellimustöö

    KAJA KANN

    Tellimustöö on miski, mida keegi teine soovib. No ja siis sina teed. Vahel peetakse enne koosolek, soovid ja unistused räägitakse läbi. Vahel aga on kõik nii selge, et läheb kohe tööks. See, mis pole tellimustöö, see on juba tehtud ning pakub end välja poelettidel või internetiavaruses. Vaja vaid minna ja valida endale meelepärane. Tellida saab tomatitaimi, õunapuu pookimist, artikleid, jutte, raamatuid, kuure, maju, teid, lavastusi, kontserte, leiba ja saia – põhimõtteliselt kõike. Isegi hea tuju saab tellida.

    Uue lavastuse tahtja esitab tellimuse kellelegi teisele, kuna endal pole aega, tahtmist või oskusi seda teha. Tellida ei saa midagi uut, midagi, mida kumbki osapool veel ei tea, pole kogenud ega läbi elanud. Iga uus peab vanale ei ütlema ning just seepärast on uues teatris nõutav uurimuslik meetod. Alustatakse sellest, mida ei teata. Uuritakse, puuritakse, katsetatakse. Sageli toimub töö intuitiivselt ja see on väga privaatne, seda ei saa tellijaga läbi rääkida. Kui teater on veel uus, siis seda tellida ei saa.

    Siin tuleb teha vahe sisse, kas uuritakse maailmast võetud teemat või uuritakse teatrit ennast. Kui kunstiväljal tegutseja puutub esimest korda kokku elektriga, siis ta ei jõua kunagi samale teadmiste tasemele, mis on elukutselisel elektrikul. See tee ei vii õnnestumiseni, sest tegeletakse endiselt teadaolevaga, mis sest, et see kõik on uus konkreetsele kunstnikule. Uurides süvitsi aga teatrit ennast või selle mingit osa, siis võib avastada uut küll.

    Kõige räigem mittetellimustöö on soololavastus, kus kedagi kampa ei kutsuta. Tegijal on hämar mõte, intuitsioon, kõhutunne. Ta teeb kogu kompoti ise, koreograafia, teksti, lava, valguse, heli … või jätab paljud osad tegemata, keskendudes peamisele. Ta teeb midagi, mida keegi ei taha. Või siiski, ta ise tahab, aga ta ei saa seda endalt tellida, sest tal pole aimugi, mis see küll olema peaks.

    Mida rohkem millegi kohta teatakse, seda professionaalsemaks saadakse. Siis kutsutakse appi targemad ja osavamad pead. Valguskunstnikult tellitakse valgus, lavastuskunstnikult kujundus, tantsijalt tants jne. Ideaalis läbitakse see protsess ühe lavastuseprotsessi jooksul. Tegelikkuses on see valdkond juba ammu professionaliseerunud. See tähendab ka rohkeid tellimusi. Tellija teab, mida ta tahab, tunneb teemat ja esitab tellimuse neile, kes oskavad seda teostada. Lavastaja hakkab tahtja ja oskaja vahendajaks. Selline olukord välistab igasuguse võimaluse uuele.

    Tellijaks on institutsioon, kes tahab majale programmi, või fond, kes vajab oma mõttele ruuporit, ning projekte rahastades suunavad tegijad konkreetsete teemade juurde. Olgu selleks kliimasoojenemine, lähisuhtevägivald või teaduse propageerimine. Isegi kui seda valjul häälel ei hüüta, on see tajutav, kui vaadelda institutsiooni senist tegevust. Kunstnikust saab tellimustööde täitja ja institutsioonide (kellele on eksisteerimiseks oluline publiku hulk ja kunsti arusaadavus) kaudu teenindaja. Nii tekibki olukord, kus kunst ei moodustu enam mitte kunstniku vabast mõttest ja tahtest, vaid institutsioonide tellimustest.

    Kunstniku vabast tahtest ja oma mõtetest tehtud töö saab kergelt külge amatöörluse sildi. Põhjuseks taas võrdlemine teadaolevaga. Kui tulemuseks on enam-vähem sama asi, siis on proff, aga lähedal koopiale. Kui kunstnik on veidi nihutanud konteksti või asja ennast, siis on proff värk ja seejuures ka originaalne. Kui aga tulemuseks on midagi tundmatut, siis amatöörlik. Võtame kas või mõminaräpi. Otsides laulust meloodiat, on kerge nähvata, et ta ei oska laulda ega pea viisi. Nii nagu mõminaräpparid ei tegele nootide väljavõlumisega, nii ei tegele ka uue teatri tegija näidendi lavastamisega. See ei ole tema teema. Tal pole olnud sellist kavatsustki.

    On ka ühiskondlik tellimus, mis koosneb paljudest osalistest. Lapsepõlv, kodune kasvatus ja ümbrus, tänapäevane meediapilt, kust saab teada, mis on oluline ja mis mitte, kultuur ja kombed üldisemalt. Ent kõige tähtsamaks osutub ikkagi kunstniku iseloom. Vaadeldes ümbritsevat, olles kõigega kursis, võrdleb ta end pidevalt teistega. Ahhaa, tema sai kulka toetuse, järelikult käsitleb tähtsat teemat, ahhaa, tema sai kutse festivalile, kui tahan ka, siis pean tegema midagi samalaadset. Ratsionaalselt seatakse endale järjest rohkem nõudmisi ja seeläbi ollakse tellijaks iseendale. Need nõudmised ei ole enam üldse seotud kunstitegemisega, pigem nähtavuse, arusaadavuse ja väljal kaasalöömisega.

    Tellimustöö puhul on kunstniku esimeseks tööks suhtlus teistega, teiste soovide rahuldamine, kuna töö on juba enne valmimist maha müüdud. Nüüd jääb üle ainult oma oskusi rakendada. Selliseid teoseid võib nimetada rakenduskunstiks ja tegijaid oskustöölisteks. Ainuke häda on selles, et arusaadavuse tõttu muutuvad tööd liialt sarnaseks ja kunsti tunnuseid jääb järjest vähemaks. Koreograafid moodustavad kompasid, dramaturgid vorbivad dialooge, näitlejad esitavad võimsaid monolooge, selleks et asi oleks äratuntav ja meedias kergesti selgitatav. Mõistetav, milleks valmistada koostööpartnerile pettumust!

    Üha kummalisemana mõjub jutt, et meie riigiteatrid avavad üha enam uksi uuele teatrile. Jah, seal sünnib palju huvitavat, aga uut teatrit ei saa tellida ega ka ette maha müüa. Sama lugu on enamasti ka sõltumatute seas, sest ammu pole nad enam sõltumatud. Töö käib samasugustel alustel, mis sest, et väiksema rahastusega. Hämarad teod saavadki toimuda ainult hämaras.

     

  • Me kõik oleme erivajadusega

    MERLE KARRO-KALBERG

    Aastakümneid pole ligipääsetavusele ei linnaruumi ega avalike hoonete kavandamisel mõeldud. See on jätnud oma jälje: meil on näiteks omajagu raamatukogusid, kus ratastooliga riiulite vahele ei mahu, hulgaliselt linnaruumi, kus justkui jalakäijate kaitseks kavandatud tänava äärekivi on tegelikult ületamatu takistus. Jää on siiski hakanud liikuma ning järjest kohandatakse elukeskkonda ümber nii, et see oleks kasutatav ja ligipääsetav kõigile. Mõned lahendused on lihtsamad, nt kaldtee lisamine või suurema ruumi jätmine, mõni nii võimatult kõikehõlmav, näiteks linnaruumi sidus lahendamine, et käed võivad jõuetult rüppe vajuda, enne kui tulemused käes.

    Eestis on järjekindlalt ligipääsetavuse teemat vedanud Eesti puuetega inimeste koda (EPIK). Tehtud on koolitusi, antud on nõu. Alljärgnev vestlus ligipääsetavuse teemadega koja juures kaua tegutsenud Meelis Joosti ja Helen Kasega on ajendatud vastvalminud tervis­hoiumuuseumi auditist, kuid räägime ligipääsetavusest üldisemalt.

    Alustame täiesti algusest ja räägime läbi, milline on kõigile sobiv keskkond.

    Helen Kask: Tihti arvatakse, et kui hoonesse pääseb ratastooliga, siis sellega ongi ligipääsetavus lahendatud. Tuleb endale aru anda, et vähenenud liikumisvõimega inimesed on erinevad, rääkimata muust. Ligipääsetavus mõjutab väga erinevaid sihtrühmi: lastega pered, ajutise liikumisraskusega inimesed, eakad, puuetega inimesed jne. Nüansse on palju ja need kõik tuleb läbi mõelda.

    Juba puudespetsiifiliselt on vajadused väga erinevad. Võtame liikumispuude. See on väga lai mõiste. Liikumispuue ei tähenda alati ratastooliga liiklemist. Inimene võib küll liikuda kahel jalal, kuid ta võib vajada liikumiseks abivahendeid.

    Kuulmispuue võib tähendada, et inimene ei kuule üldse, aga võib tähendada, et ta ei kuule väga hästi. Sama nägemispuude puhul.

    Intellektipuudega inimesele peab keskkond olema lihtne ja arusaadav, et orienteerumine ruumis ja viidad oleksid arusaadavad, ei tekitaks segadust. Näiteks tervishoiumuuseumi auditist tuleb välja, et eksponaatide info on kirja pandud liiga keeruliste sõnadega. Tegelikult aitaks lihtsam ja arusaadavam keskkond ja tekstid väga palju ka lapsi ja eesti keelt mitte emakeelena kõnelevaid külastajaid.

    Meelis Joost: Muuseumides tuleb ekspositsioon läbi mõelda. Ratastooliga võib saada hoonesse sisse, pimedatele on ehk tehtudki põrandal taktiilsed juhtliinid, mis juhatavad infopunktini. Lõpuks aga on vaja ka näitusest osa saada. Et info oleks paljudele kättesaadav, kas siis QR-koodidega või kompides. Fotomaterjalil peaks olema juures kirjeldustõlge pimedatele. See peab olema professionaalne, et edasiantav info oleks adekvaatne.

    Viipekeelsetele kurtidele on viipekeel emakeel, nad ei pruugi aru saada abstraktsetest terminitest. Eriti hea oleks see, kui ekspositsiooni juures on materjal, mis selgitab viipekeeles, mida vaadatakse.

    Empaatiline keskkond peab olema ligipääsetav kõigile. Paksu Margareeta renoveerimisel loodi head lahendused eri puudegruppidele: lisaks liikumispuudega inimestele ka nägemispuude ja kuulmispuudega külastajatele.

    Kask: Ligipääsetavus algab juba kaugemaltki. Vaadata tuleb, kus muuseum üldse asub. Muuseumis võivad olla ligipääsuks vajalikud eeldused, aga kui muuseumini ei pääse, siis on pingutustest vähe tolku. Tuleb vaadata, millised on ühissõidukitega lähenemise võimalused, kuidas on korraldatud parkimine, milline on kõnnitee. Ligipääsetavus algab juba sellest tasandist.

    Joost: Unustada ei tohi ka internetti. Esiteks tuleb tähele panna, kas asutuse veebi­lehel on teave kuvatud selliselt, et ka nägemispuudega inimesed vajaliku üles leiaksid ja et seda oleks võimalik vastava vahendiga lugeda. Samuti ei tohi unustada veebilehele panna infot ka selle kohta, kuidas asutusele üldse ligi pääseb: kas jala, ühissõidukiga, autoga jne.

    Kask: Ka virtuaalse ruumi ehitamisse oleks mõistlik sihtrühm kaasata juba algusest peale, et kõik nõuded ja vajadused oleksid täidetud. Hiljem on seda väga raske ringi teha.

    Isegi kui kõik ligipääsetavuse lahendused on ideaalselt ellu viidud, ei tähenda see, et kohe muuseumisse tullakse. Selle võtab aega. Varem pole ju ligipääsetavusele mõeldud, inimesed ei tea hoobilt, et nad saavad tulla muuseumisse, et see on tore kogemus ja võimalus kunstist osa saada. Kõik see võtab aega, ka sihtrühm vajab aega, et kohandatud muuseumid ja avalikud ruumid üles leida.

    Millist nõu ja kellele te peamiselt annate?

    Kask: Me aitame asutusi mitmel moel. Meie poole pöördutakse nii põgusaks konsultatsiooniks, kuid on ka suuri projekte, kus aitame ruumi kohandada idee faasist kuni lõpuni.

    Tervishoiumuuseumi audit pole midagi haruldast, selliseid ruumianalüüse oleme teinud ka varem. Hea on aga see, et muuseumile koostatud dokument on veebi üles laetud. On olnud juhtumeid, kus analüüsid jäävad kellegi sahtlisse tolmu koguma ning kui töö tellinud inimene oma ametipostilt lahkub, ununevad ühtlasi ka auditis väljatoodud kitsaskohad.

    Esimese sellesarnase muuseumi auditi tegin juba 2012. aastal Eesti kunstimuuseumile ja selle filiaalidele. Meie poole pöörduvad peamiselt asutused ise, kui nad märkavad puudusi ja soovivad ligipääsetavust parandada.

    Joost: Me ei koosta ainult auditeid, vaid lisaks ka nõustame. Juhtub nii, et kui mõnda keskkonda hakatakse looma, taaselustama või parandama, võetakse kasutajagrupid kokku ning palutakse esmast tagasisidet. Kõige parem on loomulikult see, kui saab kohapeal keskkonnaga tutvuda – plaanil ei ole alati võimalik kõiki kohti, kus paremini teha, märgata. Ruumis kohal olles märgatakse detaile, mille peale keegi paberil plaani vaadates pole tulnud.

    Üks hea näide on rahvusraamatukogu ümberehitamine. Rekonstrueerimisprojekti koostamise käigus püüti juba eos selgeks saada, kuidas vana maja kõigile kasutajasõbralikumaks teha. Tegu on nõudliku hoonega: muinsuskaitsel on oma nõuded ja maja ise on samuti keerulise konstruktsiooniga. Lõpuks pidime tõdema, et kõike polegi võimalik lahendada ja ideaalseks teha. Tõsiasi on aga see, et võrreldes praeguse olukorraga paraneb keskkond eriti just ligipääsetavuse osas.

    Me oleme nõustanud Haapsalu linnuse rekonstrueerimist, praegu anname nõu Kuressaare linnuse uuendamisprojektile. Vanad majad on vanad majad, mida ideaalseks polegi võimalik kohandada. Kuressaare linnuse laskeavade tagune ala on nii kitsas, et sinna näiteks ratastooliga tõesti ligi ei pääse, isegi ilma selleta on keeruline.

    Kindlasti tuleb välja tuua, et meil mõeldakse küll tihti ratastooliga liikuja peale, kuid pimedate, vaegkuuljate, kurtide ja intellektipuudega inimeste vajadused jäävad tagaplaanile. Hea keskkond peab pakkuma võimalusi kõigile. Üks hea näide on meremuuseumi Paksu Margareeta uus muuseumikeskkond: vanas majas on suudetud saavutada väga palju.

    Kask: Meremuuseum on tõesti hea näide. Muuseum pöördus meie poole juba siis, kui Paksus Margareetas toimiti veel vanas keskkonnas ja kõik uuenduskavad olid alles tegijate peas. Me tegime kaasa kogu protsessi ideede planeerimisest väljaehitamiseni. Paks Margareeta on üldse hea näide, kuna see asub vanalinnas, kus on palju muinsuskaitse nõudeid. Ometi on seal loodud eri puudegruppidele maksimaalsed lahendused, lisaks liikumispuudega inimestele ka nägemispuude ja kuulmispuudega külastajatele.

    Kas ja kuidas on olukord aja jooksul paranenud?

    Joost: Juba 2007. aastal tõime välja, et Euroopa Liidu toetusmeetmetest rahastatud projektid, nii üritused kui ehitamine, peaksid andma kõigile võrdsed võimalused, et kõigil kasutajatel oleks hea ja mugav. Oleme ise puuetega inimeste kojas seda teavet jaganud. Nüüdseks on sotsiaalministeeriumi juures kompetentsikeskus, kus jagatakse infot, kuidas ligipääsetavuse nõudeid täita. Meie hinnangul on infot hakatud rohkem küsima, teema tähelepanu all.

    Riigikantselei juures käib teist aastat koos ligipääsetavuse rakkerühm, kus käsitletakse seda teemat väga mitmetahuliselt ja eri mõõtkavades. Loodetavasti töötatakse seal välja soovitused, mida konkreetselt on vaja muuta nii seadustes kui ka praktikas. See on tõstnud kogu valdkonna esile, ja see pole ajutine nähtus. Vaja on, et seadusi muudetaks ja täiendataks.

    Mõnikord puutume kokku ka selliste projektidega, kus meie poole oli pöördutud algusfaasis. Tegijad arvavad, et nad on ühekorraga saanud vajaliku info kätte ja sellega on asi ants. Ma tahan rõhutada, et parima tulemuse saamiseks sellest ei piisa. Projekteerimise käigus ju mõeldakse ümber ja ringi, suured ideed ei pruugi ruumi jõuda ja nii võib juhtuda, et parima lõpptulemuse saamiseks pole selline nõustamine piisav. Kaasata tuleb kogu kavandamise ja ehitamise jooksul.

    Kask: Minu põhimõte on alati olnud see, et ruumi peab järele proovima selle sihtrühm. Mina oskan anda põhimõttelisi suuniseid, kuid liikumis-, nägemis-, kuulmis- ja intellektipuudega külastajad peavad prototüüpe ka testima. Sellest üksi ei piisa, kui teooria võetakse teadmiseks, parima tulemuse saamiseks tuleb ruum ja lahendused ikkagi ka läbi katsuda.

    Oleme rääkinud muuseumidest ja ajalooliste hoonete kohandamisest. Kas uusi maju ja ruume on lihtsam kõigile ligipääsetavaks luua?

    Joost: Ligipääsetavus on väga keeruline teema, isegi vastuoluline. Mõned lahendused, mis sobivad liikumispuudega inimestele, ei sobi üldse pimedatele jne.

    Ratastoolile sobib sile, mittelibisev pind, samal ajal on pimedatele vaja keskkonnamuutusega mõista anda, et midagi sai otsa ja nüüd on uus olukord. Näiteks tehakse seda taktiilsete sillutiskividega. Ratastooliga on sellisel pinnal aga pisut ebamugav liikuda. Mõnikord on vaja panna piirded, kuid need võivad takistada nägemispuudega inimese liikumist.

    Kompromiss on olemas, kuid uue keskkonna planeerimisel tuleb samuti arvestada saja aspektiga ja see ei tee uue kavandamist lihtsamaks. Pole ka juhendmaterjali, kus oleks puust ja punaselt ette antud. On küll juhendid, kuid need on pikad ja lohisevad, neisse tuleb süveneda ja sealt endale vajalik välja sõeluda.

    Ühe näitena tasub välja tuua Rail Balticu terminalid kõigis Baltimaades. Välja on töötatud ühtne viidasüsteem ja teabe edastamine. Lihtne ja arusaadav info on aga intellektipuudega inimestele ülioluline. Mõnikord satuvad ju kõik olukorda, kus vaatad silti ja see näitab justkui täiesti vales suunas ja hoopis midagi muud. Selliste olukordade vältimine on kaasamise ja empaatilise keskkonna loomiseks hädavajalik. Näeme isegi, kuidas kohaliku tähtsusega jaama juurde pääsemine võib osutuda probleemiks. Jaam ise on ehk lahendatud eeskujulikult, aga kuidas sinna saab, kui see asub suurtest asulatest ja ühissõidukite ühendusest eemal …? Jaama ja rongi kasutamise eeldus on ikkagi auto või rattaga sõitmise võimalus.

    Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) juhitud riigimajade projekti tasub esile tõsta. RKAS võttis vedu aegamisi, alul arvati, et kuna standardid kehtivad niikuinii, siis nende järgimisega laheneb kõik iseenesest. Nüüd on nad ligipääsetavuse teema põhjalikumalt ette võtnud. Näiteks luuakse ühtne arusaadav ja visuaalselt selge identiteet. Uute majade ja ajalooliste majade kohandamisel on tähtis ka see, et sellest saab kellegi töökoht, et uut keskkonda ei looda ainult külastajatele, vaid ka töötajatele. Ei saa nõuda, et näiteks Valga riigimajas tohib töötada ainult inimene, kes igal pool iseseisvalt kahel jalal liigub.

    Kask: RKASi teadlikkuse kasv mõjutab ka teiste teadlikkust ning väljatöötatud tõhusad kaasamismeetodid levivad ka teistesse projektidesse. Kui loome keskkonna puuetega inimestele, siis see on väga hea keskkond kõigile. Kaldteed ja trepiastmeteta ruumi sisenemised on mugavad teistelegi.

    Joost: Me ei peaks mõtlema ainult erivajadustega inimestele, vaid kõigi eluetappide peale. Eakad, lapsed ja ka kipsis jalga inimene vajavad samuti täisväärtuslikuks toimetulekuks veidi teistsugust keskkonda. Keskkonnaloome sihtrühm peaks olema kogu rahvas.

    Räägime natuke ka linnaruumi ligipääsetavusest. Hoonete puhul on lahendusi otsida lihtsam, linnaruumi puhul on aga osalisi nii palju, et tihti jäävad väikesed, aga üliolulised detailid kellelgi kahe silma vahele.

    Joost: Kõige suurem probleem on see, et linnaruum on täis katkestusi: on ideaalseid lõike, aga need lõpevad järsult ja edasi ei tule justkui midagi. Liikumis- ja nägemispuudega inimesed peavad väga hoolikalt oma liikumistrajektoore kavandama ja mõtlema, kuidas sihtkohta kohale jõuda. Kahju teeb ka see, et kui üks võimalus saab selgeks, siis ehitatakse midagi ümber, mis laias laastus linnaruumi kvaliteeti ehk parandabki, kuid erivajadustega inimesele tähendab see, et ta peab taas oma liikumistee läbi mõtlema.

    Väga oleks vaja mõelda terviklikult. Ehitades peab vaatama, kuidas ehitis keskkonda asetub, kas ühendused on loogilised ja järjepidevad. Sellist laia vaadet on väga vaja. Süstemaatiline lähenemine on puudu.

    Lõpuks võib keskkond olla ideaalselt ligipääsetav, aga talvel jäetakse lumi lükkamata. Ka see mõjutab liikumisvõimalusi märkimisväärselt.

    Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning sotsiaalministeerium avaldasid aasta tagasi uuringu transpordi sõlmpunktide kohta. Selles vaadeldi, kuidas asutuste ja kultuurihoonete juurde pääseb. Käidi välja ka summa, mida oleks vaja, et kehva olukorda parandada.

    Kask: Tulen korraks veel tagasi tervikliku käsituse juurde. Mõned head näited meil siiski on: Tartu ja Pärnu korraldasid oma ühistranspordi süsteemi ümber just ligipääsetavust silmas pidades.

    Ligipääsetavat keskkonda tuleb hakata nõudma. Kui ostame uue korteri, investeerime pikaajaliselt, siis kui palju me jälgime, kas see on ka ligipääsetav. Rohkelt on selliseid uusarendusi, kus kõik on hästi, kuid lõpuks on ikkagi kuskil üks trepiaste, mis liikumist takistab. Praegu ehk ei märkagi, aga mõne aasta pärast on see juba elutähtis. Näiteks sünnivad lapsed ning peame hakkama liikuma lapsevankriga. Ega kõike ei osatagi ennustada, mis vajadused elu jooksul tekivad.

    Meelis Joost on puuetega inimeste kojas ligipääsetavuse teemadega kaua tegelnud, lisaks on tema tähelepanu all välissuhted ja Euroopa poliitika. Joosti arvates on ligipääsetavuse parandamiseks vaja mõelda suurelt ja tegutseda järjepidevalt.
    Helen Kask on tervishoiumuuseumi ligipääsetavuse auditi projektijuht puuetega inimeste koja juures. Ta kinnitab, et puuetega inimestele loodud keskkond on kõigile väga hea keskkond. 2
Sirp