Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Riigivalitsemine vajab uuenduskuuri

    MARJU LAURISTIN

    Kaja Kallase valitsuse mesinädalad on otsa saanud ja kätte jõudnud poliitika argipäev. Esimese tõsisema proovitööna on valitsus saanud valmis oma esimese eelarvestrateegia, mille kärpekavast õhkub tosina aasta tagust reformierakondlikku kopituslõhna. Koroonakriisis nägime valitsuse otsustusvõimetust ja vabandasime seda kogenematuse ja erakordse survega. Valminud eelarve­strateegia reedab hoopis sügavamat poliitilise otsustusvõime kriisi, mille on põhjustanud meie noore (esindus)demokraatia takerdumine erakondliku poliitika ideoloogilistesse kammitsatesse.

    Luhtunud unistus teadmuspõhisest valitsemisest

    Analüüsisin hiljuti „Eesti inimarengu aruande“ (EIA) ilmumise 25. aastapäevaga seoses selle üllitise seni ilmunud 18 köite sisu.* Ja leidsin hämmastusega juba 1990ndate lõpust ja nullindate algusest, rääkimata möödunud kümnendist pärinevaid Eesti juhtivate sotsiaal-, õigus-, majandus- ja keskkonnateadlaste ettenägelikke probleemitõstatusi, läbikaalutud ja tõenduspõhiseid ennustusi ning analüüsist välja kasvanud ettepanekuid, mis puudutavad mitmeid seniajani lahendamata probleeme. Kõne all on olnud tööturu ja hariduse suhted, sotsiaalse ebavõrdsuse ja ääremaastumise pidurdamatu kasv, innovatsioonikeskse majanduse vaevaline areng, venekeelse vähemuse ja sisserändajate lõimimine, eesti keele ja kultuuri kestlikkus digipöörde kontekstis ning ka Eesti loodus- ja ruumikeskkonna kvaliteedi allakäik.

    Miks siis on teadlaste mõtted tihti jäänud poliitikaväljal vaid hüüdjaks hääleks? Ikka ja jälle viib see riigivalitsemise ja poliitikakujundamise korralduse küsimusteni, selle umbsõlmedeni, mille lahti harutamiseta ei lahene ka muud probleemid. Juba viis aastat tagasi ilmunud EIA 2014/2015, mis kannabki pealkirja „Lõksudest välja!“, otsiti vastust küsimusele, miks ei ole teadlaste visandatud Eesti arengu visioonil olnud Eesti poliitika kujundamisele oodatud mõju. Oli ju riigikogu juba 2003. aasta 5. septembril üksmeelselt vastu võtnud Eesti jätkusuutliku arengu strateegia „Säästlik Eesti 21“ (SE21) aastani 2030.

    See sotsiaal- ja loodusteadlaste kostöös valminud strateegia sai valmis just hetkeks, kui võimule tuli suuri muutusi lubanud ResPublica. Teadlased pakkusid välja konkreetsed sammud Eesti siirdumiseks jätkusuutliku teadmusühiskonna rajale, pidades silmas nelja põhieesmärgi tasakaalu: keele ja kultuuriruumi kestlikkust, keskkonna elurikkust, ühiskonna sidusust ja rahva majanduslikku heaolu. Sellise arengu poliitilise eeldusena käsitleti valitsemiskorralduse nihet erakonnakesksuselt kodanikuühiskonda ja eksperte kaasava arutleva demokraatia mudeli suunas.

    ResPublicaga seotud suured ootused haihtusid kiiresti ning asendusid peagi Reformierakonna 17 aastat kestnud domineerimisega, mil jätkusuutlikkuse põhimõtted asendas kiire rikastumise eesmärk ning teadmuspõhise ja koostöise valitsemise mudeli asemel arenes äärmuseni erakondade konkurents valijate häälte mis tahes vahenditega püüdmiseks. Euroopa Liiduga ühinemise järel nõrgenes kahetsusväärselt ka Eesti valitsuse tahe olla pikemat kavandamist ja ühiseid pingutusi vajavate muutuste eestvedaja. Tugevnes vaade valitsusele kui lühiajaliste teenuste pakkujale, kellel on seinal koalitsioonilepinguga piiratud litsents ning kelle asi ei ole klientide (ehk valijate) elu pikemaaegsete ja keerulisemate murede lahendamine.

    Valimisseaduses võiks reserveerida viiendiku riigikogu kohtadest erakonna­välistele kandidaatidele akadeemiliste ja erialaste ühenduste ning loomeliitude esindajate seast. Pildil Toomas Kiho ja Tõnu Tepandi loomeliitude pleenumi 25. aastapäevale pühendatud üritusel.

    Avaliku kontrolli ja parlamendi ning täitevvõimu rolli tasakaalustavate mehhanismide nõrkuse tõttu on (valitsus)-erakondadel viimase paari aastakümnega kujunenud peaaegu piiramatu võimumonopol riigi arengu suunamisel, avalike ressursside kasutamise üle otsustamisel, nii parlamentaarse kui ka täitevvõimu agenda kujundamisel ning ka enamiku oluliste ametipositsioonide mehitamisel ning praktilise otsustusprotsessi tulemuste suunamisel. Ohtlikult õhukeseks, et mitte öelda olematuks, on kulunud parlamendi ja valitsuse võimude lahusus, peaaegu olematuks on muutunud ka sisuline arutelu koalitsiooni ja opositsiooni vahel – argumentide jõudu asendab tuim teerull.

    Nagu igasugune sügavam tulevikuvõimaluste arutelu, inspireerisid nii SE21 kui ka EIA avalikkust siiski edasi mõtlema ja ka tegutsema. Järjest enam on näha keskkonnakaitse ja planeeringutega seotud kodanikualgatusi, aktiveerunud on ühiste lahenduste otsimiseks tööandjad ja ametiühingud, kodanikuaktivistidena on end ilmutanud juristid ja iduettevõtjad, digimaailmas pulbitsevad virtuaalsed mõjukogukonnad. Edukogemusena väärib mainimist arvamusfestivali kujunemine oluliseks kodanikuühiskonna foorumiks. Ometi kurdavad kõik, et sellel kasvanud kodaniku­aktiivsusel, nii nagu ka teadlaste mõttepingutustel puudub loodetud väljund praktilises poliitikas. Pessimistide lemmiknäiteks sellesisuliste pingutuste lootusetuse kohta on aastakümne­tagune katse rakendada rahva­kogu näol digiplatvormi ekspertide ja kodanike dialoogiks võimuga. Tookord sumbus algatus jääkeldrisse ehk jooksis liiva mõjukate poliitikute vastuseisu tõttu, kuna nood nägid rahvakogus otsest ohtu oma võimumonopolile.

    Meil on mitmed organisatsioonid, mis võiksid sillutada teed erakondadeülestele kokkulepetele ja erakondade monopoli riigi valdkonnapoliitika kujundajana lõhkuda: Eesti Koostöö Kogu, Eesti Teaduste Akadeemia, Arenguseire Keskus, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Ametiühingute Keskliit jm majandusvälja jõujooni suunavad ühendused, loomeliidud, Eesti Kultuuri Koda ja Eesti Haridusfoorum, Kodanikuühiskonna Sihtkapital ehk KÜSK jt vabakondlikud võrgustikud. On Eesti Linnade ja Valdade Liit, kellel peaks olema palju rohkem kaasarääkimise õigust. Paraku pole ei vabakonnale, huvirühmadele ega teadlastele/ekspertidele, isegi mitte omavalitsustele loodud tõhusat institutsionaalset mehhanismi (peale nn kaasamise hea tava), mis kindlustaks nende seisukohtade tegeliku arvestamise seadusandja või täidesaatva võimu poolt. Eriti teravalt on sisulise osalemise võimaluste puudumist tunnetanud uus, vaba ja maailmale avatud põlvkond, kes ei võta omaks kivistunud ja ümaraks kulutatud võimuvormeleid.

    Põlvkonnavahetuse ja vabakonna aktiveerumise tõttu on eriti terav vajadus kriitiliselt üle vaadata Eesti Vabariigi taastamisest peale kujunenud erakondadekeskse poliitikakujundamise ja valitsemise mudel. Tuleb endalt küsida, kuidas sobib selline mudel Eesti ühiskonna plahvatuslikult kasvanud sisemise vastuolulisuse ja mitmehäälsusega aina keerukamas, uute riskidega ähvardavas keskkonnas?

    Miks ei täida erakonnad oma demokraatlikku rolli?

    Meie praegune valitsemiskorraldus on lähtunud põhiseaduses sätestatud esindusdemokraatia üldistest printsiipidest (võimude lahusus, proportsionaalne valimissüsteem, presidendi piiratud roll võimude tasakaalustajana, ajakirjandusvabadus, avaliku teabe kättesaadavus, sõltumatu kohus ja riigikontroll). Osalusdemokraatia momente toob sisse kaasamise hea tava ning rahvaalgatuse mõningate elementide olemasolu. Seejuures on täidesaatva võimu avaliku vastutuse ja aruande mehhanismid, samuti erakondade avalik vastutus ja võimu ulatus nii põhiseaduslikult kui ka valitsemiskorralduse seaduses ja erakonnaseaduses väga nõrgalt reguleeritud ning Eesti parlamentaarses praktikas ka väga nõrgalt esindatud, võrreldes nn vanade demokraatlike riikidega. Ainsaks toimivaks avaliku kontrolli vormiks on jäänud vaba ajakirjandus, millelt on aga raske oodata süsteemsust ja otsustamisprotsessi keerdkäikudesse süvenemist keerukamate probleemide ja pikaajaliste arenguliinide puhul.

    Vaikimisi, n-ö ideaalse esindus­demokraatia idee kohaselt peaksid parlamendis esindatud erakonnad toimima kodanikuühiskonda esindava ja erinevaid huve vahendava institutsioonina, selleks et tõlkida ja üldistada nende huvide ja arvamuste mitmekesisus maailmavaatelisteks poliitikavalikuteks ja üldkehtivateks seadusteks. Miks see erakonna kui kodanike esinduse mehhanism meil ikkagi hästi ei toimi?

    Esiteks, kõik erakonnad kokku haaravad oma liikmeskonda kodanikest vähem kui 5%, mistõttu ei esinda erakondlik vaade kaugeltki Eesti ühiskonna tegelikku sotsiaalset mitmekesisust ja rikkalikku vabakondlikku universumit, vaid ainult selle küllalt juhulikku kildu. Seejuures otsustavad erakonnad juhtpositsioonide jaotamise – ja mitte ainult riigi ja omavalitsuste valitavates kogudes, vaid järjest rohkem ka täitevvõimu asutustes ning kogu avalikus sektoris. Kui majanduslikust ebavõrdsusest rääkides peetakse drastiliseks suhtarvuks 80% ühiskondliku rikkuse kogunemist elanikkonna 20% kätte, siis poliitilise kapitali monopol 5% käes on sellest palju ebavõrdsem.

    Teiseks, erakondade realiikmete informeeritus ning võimalus hoida esindajate ja juhtorganite igapäevane tegevus ja vastavus erakonna maailmavaatele oma kontrolli all on küllaltki piiratud ning ka piirkondlikult killustatud. Valitsusliikmete vastutus erakonna ees ulatub harva kaugemale arutelust juhtorganites. Seetõttu ei toimi erakonnad ka tõhusa tagasiside ja kriitikale avatud keskkonnana, vaid pigem suurendavad poliitiliste protsesside korporatiivsust. Tõhusa sisekontrolli puudumisel muutuvad erakonnad ka väga vastuvõtlikuks poliitilise korruptsiooni viirustele ehk tikuvad eelistama mõne helde sponsori või mõne mõjuka klubi liikmete huve.

    Kolmandaks, kuna Eestis on igas valdkonnas vähe autoriteetseid eksperte, on iga tipptasemel eksperdi huvides vältida erakondlikku seotust, mis võiks kahjustada tema autoriteeti sõltumatu asjatundjana. Seetõttu on Eesti erakondadel kaunis piiratud võimalused ja kogemused kaasata oma tegevusse valdkonna eksperte ja teadlasi. Kujukas näide poliitilise ja teadusliku lähenemise erinevustest ning ühendamise raskustest on koroonakriisi teadusnõukogu kogemus.

    Erakonna minek riigikogu valimistele eeldab aga valmisolekut võtta enda peale valitsusvastutus, seega ka pädevust kõigis olulistes valdkondades. Erakonna valimisplatvormist võib ju saada alus koalitsioonileppele, mis on omandanud Eesti riigi valitsemises lausa müstilise, põhiseaduse seisukohalt aga vägagi küsitava rolli. Pädeva sisediskussiooni puudumise tõttu erakondade liikmeskonnas on järjest olulisemaks saanud ka ajakirjanduse kui poliitika mõtestaja kriitiline roll erakondade tegevuse valgustamisel.

    Neljandaks, läänes juba aastakümneid süvenenud poliitika kommertsialiseerimine on meilgi muutnud erakonnad poliitilisel turuplatsil oma kaupa kiitvateks äriühinguteks, kes on keskendunud oma liikmeskonna lühiajaliste ambitsioonide ja huvide rahuldamisele, nende isikliku (poliitilise) ja kollektiivse (erakondliku) kapitali suurendamisele ja tulusale investeerimisele, mitte aga üldise hüve teenimisele ja laiema avalikkuse esindamisele. Erakondade keskendumine ainult omavahelisele võimukonkurentsile ja oma huvide kaitsmisele soodustab poliitikute võõrandumist nii riigist kui ka rahvast, suurendab ühiskonnas vaenu ja umbusu levikut ja kobestab Eestis, nagu ka paljudes teistes riikides, pinnast populistlike protestierakondade ja vastupanurühmade tegevusele.

    Viiendaks, erakondade võimumonopoli legitiimsus ning erakonna seisukohtade representatiivsus on pandud kahtluse alla ka erakondade sisedemokraatia seisukohalt. Erakondade sisemine otsustusprotsess mõjutab ju kogu poliitilist elu: erakonna juhtfiguure käsitletakse kui võimalikke valitsusliikmeid, valmislubadustest võib saada ministri valitsemisala ametnikele päevakäsk, mille täitmisele kulutataks rohkem tähelepanu kui mõnele sama valdkonna hoopis põhimõttelisema probleemi lahendamisele. Kuna aga erakonnapoliitikute väljavaated saada juhtpositsioonile sõltuvad nende mainest ja teenetest erakonna silmis rohkem kui nende sisulisest pädevusest, mõjutab nende otsustusvõimet sageli ka hirm kaotada toetus erakonnasiseses konkurentsis. Igal erakonnal on kujunenud sisemised „punased jooned“ või enesekuvandiga seotud kinnisideed, mis takistavad sageli ka mõistuspäraste kokkulepete saavutamist või uuenduslike, erakonna stammarusaamadest erinevate ideede esitamist. Nii tekivadki poliitikas ideoloogilised tabud ja raamid, millest saab riigi arengu pidur: maksupoliitikat ei ajakohastata, ühtset eesti kooli ei toetata, rändepoliitikat ei muudeta, kultuurilist mitmekesisust kardetakse, sotsiaalset innovatsiooni ei rahastata, ettevõtjate ja riigi koostööd ei väärtustata.

    Olen kaugel sellest, et pidada neid probleeme ainuomaseks Eesti erakondadele. Samalaadseid raskusi põevad kõik nn uued demokraatlikud riigid, keda kummitab pealegi ikka veel ainupartei võimu ajal kogetud totalitarismi trauma. Paradoksaalsel kombel võib aga just nendes riikides märgata suuremat ühe partei võimumonopoli iha. Eestis ei ole erakondliku demokraatia kriis veel kaugeltki nii sügav kui enamikus kommunistliku ideoloogia haardest vabanenud riikides. Kuid meil on vaja selgust saada oma muredes enne, kui kriis muutub demokraatia tervisele ohtlikuks.

    Vaja on uusi valitsemise reegleid

    Eesti väiksuse juures võiks meie esindusdemokraatia olla piisa võrra kogukondlikum ja toetuda eeldusele, et üheskoos otsitakse parim lahendus probleemidele, mille lahendamise vajalikkuses on kõik veendunud. See eeldab parlamendilt riigimehelikkust ja vastastikust usaldust vähemalt sel määral, et ühtki parlamendiparteid ei nähta ohuna Eestile.

    Kogemus näitab, et kui puudub demokraatia toimimise hea tava ja vaikimisi lepete täitmise kindel tahe, on vaja sätestada kindlad reeglid ja luua korraldavad ja kontrollivad institutsioonid. Erakondliku teerulli peatamiseks, sisulise debati elavdamiseks ja parlamentaarse võimu sõltumatuse taastamiseks ei piisa ainult poliitikute riigimehelikule südametunnistusele koputamisest. Vaja on muuta riigikogu kujunemise ja tegevuse reegleid, mis vähendaksid erakondlike kartellikokkulepete võimalusi ja stimuleeriksid parlamendis sisulist arutelu.

    Näiteks võiks valimisseaduses reserveerida osa, näiteks viiendiku riigikogu kohtadest erakonnavälistele kandidaatidele, kes valitakse isikuvalimiste teel. Selliste sõltumatute kandidaatide esitamise õigus võiks olla vabakonna võrgustikel, akadeemilistel ja erialastel ühendustel, loomeliitudel, ettevõtjate ühendustel ja ametiühingutel. Selline riigikogu koosseis pidurdaks teerullistumist. Lisaks kaasamise heale tavale oleks vaja kindlaid institutsionaalsed reegleid ja koostööformaate erakonnaväliste otsustuskogude, ekspertkogude, teadusasutuste osalemiseks nii seaduseelnõude kui valitsuse otsuste ettevalmistamisel.

    Riigikogul võiks olla suurem kaasarääkimise võimalus ka valitsuse moodustamisel ja riigivalitsemise kvaliteedi hindamisel. Näiteks võiks riigikogu komisjonidel olla õigus korraldada kuulamisi ning avaldada oma kaalutletud seisukoht ministrikandidaatide pädevuse küsimuses. See aitaks vältida halba kommet panna ministrid paika mitte pädevuse, vaid erakondliku siseelu kaalutlustel. Ka valitsuse tegevuse avalik aruandekohustus saaks selgema sisu, kui riigikogus toimuksid valdkondliku arengu avalikud arutelud nii koalitsiooni kui ka opositsiooni poolt ette valmistatud aruande alusel, kaasates eksperte ja kodanikuühiskonna esindajaid. Teatud tagatisi riigikogu kodukorras vajaks ka põhiseaduses ette nähtud saadikute sõltumatus mandaadist, näiteks ei tohiks fraktsioonid komisjonides välja vahetada „sõnakuulmatuid“ liikmeid.

    Valitsusliikmete puhul on vaja täpsemalt määratleda erakondliku lojaalsuse ja riikliku vastutuse vahekord, näiteks erakonna õigus presidendi ja riigikogu poolt kinnitatud minister erakondliku sõnakuulmatuse pärast tagasi kutsuda. Ministeeriumide juhtimisel tuleks aga teha selge vahe poliitilise ja ametkondliku käsuliini vahel, kaitsta riigiametnikke erakondlike huvide tööriistaks muutmise eest. Oleks ka aus tunnustada riigiametnike kui valdkonna ekspertide rolli, mis tähendaks ka nende avaliku vastutuse suurendamist. See teema on muutunud eriti teravaks juhtudel, kui poliitilise ministri jaoks loovad mugavustsooni kogu valdkonna arengut sisuliselt korraldavad hiigelametid, mille juhid saavad isegi ministrist suuremat palka, kuid kelle puhul ei kehti mingid läbipaistvuse, demokraatliku järelevalve ega avaliku vastutuse reeglid.

    Lõpetuseks utoopiline vaade (digi)tuleviku poliitikale

    Riigivalitsemise jätkumine viisil, mis teeb Eesti arengu liiga sõltuvaks erakondade huvidest ja poliitikute isikuomadustest, ei vii meid lähemale Eesti riigi sellisele demokraatlikule toimimisele, millest Eesti iseseisvust taastades unistati ja mis vääriks kõigi rahvakihtide usaldust. Nüüdseks on selge, et selliste suurte massierakondade väljakujunemine, nagu näeme neid vanas Euroopas toimivat, meil enam ei õnnestu. Samuti ei õnnestu ka kõiki praegusi ja tulevasi kompleksprobleeme adekvaatselt tõlkida klassikaliste ideoloogiliste vastasseisude mustvalgesse keelde.

    Tulevikupoliitikas võiksidki erakonnad vähem energiat raisata omavahelisele võimuvõitlusele ja areneda parlamendierakondadena kvalifitseeritud arutluskogukondadeks, mis ühendavad aktiivseid maailmaparandaja missiooniga inimesi. Poliitikute ülesandeks oleks täita andmeühiskonnas omamoodi rahvalaulikute rolli, kes oskavad tõlkida andmed ühiskonnaprobleemide keelde ning kuulata ja edasi anda inimeste muresid ja unistusi, sõnastades need arengu eesmärgid, mille täitmine vajab riigi tuge, avalike ressursside kasutamist, ühist korraldamist või võimu sekkumist.

    Parlamendi tööks on tõlkida need soovid ja prioriteedid poliitilise praktika ja seaduste keelde. Probleemidele praktiliste lahenduste leidmiseks ja elluviimiseks sobivad täitevvõimu meeskonnad ja nende juhid võiks aga parlament leida pigem traditsioonilise personaliotsingu meetodite kui poliitilise konkurentsi vahenditega. Kuna juba lähitulevikus on erinevate sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide tõenduspõhisel lahendusteede otsingul abiks suurandmete kasutamine ning toetumine simulatsioonimudelitele, kaob vajadus toetuda poliitika kujundamisel ideoloogilistele stereotüüpidele, mille vastavus tegelikkusele on kahtlane, võime blokeerida parimate lahenduste leidmist seevastu märkimisväärne. Olen üsna kindel, et vananenud ideoloogilistest kammitsatest vabanemise korral leiaksid e-Eesti omakasupüüdmatud tulevikupoliitikud tehisintellekti toel üllatavaid uusi võimalusi Eesti arenguks terve ja loova vaimuga inimeste keskkonnasõbraliku, keelelt ja kultuurilt ainulaadse, hästi koos toimiva kogukonnana.

    * Marju Lauristin, Taasiseseisvunud Eesti kolm aastakümmet inimarengu luubi all. Eesti Koostöö Kogu, 2021. https://www.kogu.ee/wp-content/uploads/2021/03/EIA25_tervik_kogumik.pdf

  • Jälle kordub kõik, kordub uuesti

    TRISTAN PRIIMÄGI

    „Kas teil on ka olnud deja vu’d, proua Lancaster?“

    „Ei, aga ma võin köögist küsida.“

    „Lõputu küünlapäev“

    Filmi kui kunstiliiki saab üsna täpselt kokku võtta kirjeldusega „audiovisuaalne pettus“. Eks aja ja ruumi mõistega manipuleerimine on kohandatav üldse narratiivsetele kunstiliikidele, kuid kui näiteks kirjandus ja teater on aja loomuliku kulgemisega võimelised samuti efektiivselt töötama, siis film toetub manipulatsioonile rohkem kui teised kunstiliigid – montaažiga lõhutakse aegruumi ja tekitatakse petlik mulje aja kulgemisest ja ruumis paiknemisest, sundides meid, vaatajaid, omaks võtma aja kujutamise viisi filmikunsti reeglite kohaselt.

    Üks selgelt defineeritav ajalise järjepidevuse lõhkumise trikk on nn ajasilmus (time loop), kus mingi ajalõik jääb justkui „hüppama“ või korduma, sundides tegelasi või tegelast läbi elama sama sündmust ikka ja jälle. Seoses sellega, et ka lühifilmi-Oscar läks tänavu ajasilmusefilmile pealkirjaga „Kaks kauget võõrast“, mis on allegooriline lugu rassilise politseivägivalla paratamatusest, tasub lähemalt vaadata kogu seda loojutustamise instrumenti, mis on eri žanrite filmides järjest tavalisem, eriti käesoleval sajandil.

    Kui püüda ajasilmusefilme eristada filmi ajarändeformaatidest, siis on vahe selles, et ajarände puhul saavad sündmused alguse subjekti otsusest või teost, isegi kui ajaränne on ette määratud, et „ajalugu saaks korduda, nii nagu peab“ – kirjandusest tuleb meelde kogumikus „Lilled Algernonile“2 ilmunud Robert A. Heinleini lühilugu „Enese ees ja järel“,3 filmist näiteks „Ettemääratus“,4 kus Ethan Hawke peab ette valmistama ettemääratud tuleviku iseendale. Ajarändefilmides initsieerib tegelane sündmusahela: astub läbi ajavärava või -portaali, käivitab ajamasina vms. Ajasilmusefilmis on ta ajahüppe vang, kes püüab silmusest välja pääseda, aga see käivitub ikka ja jälle tegelase tahtest olenemata.

    Ajalugu

    Kuigi ulmekirjanduses on ajasilmuse temaatikat käsitletud võrdlemisi varakult, jõuti selle teema ekraniseerimiseni üllatavalt hilja. Kui nüüd, nagu iga ulmelisema teema puhul, välja arvata populaarne telesari „Hämartsoon“,5 kus tuli ajasilmust väga varakult ette lausa kahel korral, nii esimesel kui neljandal hooajal,6 aga kus seda kasutatakse vaid loo puändina, süüvimata sügavamalt sellise anomaalia olemusse.

    Phil (Bill Murray) on „Lõputus küünlapäevas“ jäänud kinni Punxsutawney väikelinna, kus tal ei õnnestu jõuda kaugemale 2. veebruaril tähistatavast Metsümiseja päevast. Nii see Pennsylvania osariigis asuv linn kui seal toimuv pidupäev on päriselt olemas.

    Praeguse ajasilmuse teema alguseks sobib ehk pigem Richard A. Lupoffi lühijutt „12.01 pärastlõunal“,7 kus tegelane kordab järjest esimest pärastlõunatundi. Selle loo ekraniseeringud olid esimesed sellelaadsed katsetused filmis – lühifilm „12.01 pärastlõunal“8 jõudis lausa Oscari-nominatsioonini, seejärel toodeti ka täispikk film,9 mis võttis sisus rohkem vabadusi, aga jäi kindlaks samale teemale. Nende õnnetuseks tuli samal 1993. aastal välja ka mängufilm, millest on saanud ajasilmusefilmide sümbol. Filmis „Lõputu küünlapäev“10 jääb Bill Murray kehastatud küüniline telereporter kinni Punxsutawney väikelinna, kus jääb korduma seal tähistatav Metsümiseja päev ehk groundhog day. Film oli (ja on) nii populaarne, et see fraas on hakanud tähistama üksteisele järgnevaid rutiinseid ja näiliselt lõputuna korduvaid päevi, ekstreemset elurutiini. „Lõputu küünlapäev“ on ka verstapostiks kõigile teistele ajasilmusefilmidele sellest ajast peale. Selle üle polnud eriti õnnelik Richrd A. Lupoff, kelle arvates oli tema lühijutt üsna täpselt ära kaaperdatud, aga plaan „Lõputu küünlapäeva“ tegijad kohtusse kaevata jäi siiski katki, kuna advokaadid soovitasid sellesse lahingusse mitte minna.

    Reeglid

    Nagu sai mainitud, on ajasilmus vabatahtmatu. Tegelane on takerdunud ajasilmusesse ja sealt oma jõududega välja ei saa. Silmusest on teadlik vaid üks inimene, peategelane, kes saavutab ajasilmuses viibides teatud jumaliku positsiooni: ta näeb kogu maailma kõrvalt või pigem ülevalt. Selleks et see allžanr narratiivselt toimiks, on hädavajalik üks tingimus: ajasilmuse sulgudes ja tasalülitudes kanduvad uude silmusesse üle ka peategelase mälu ja senised kogemused, nii et keha võib küll olla lõksus ühes ja samas ajas ehk tegelane ei vanane, aga silmuse sulgudes ei tasalülitu tema mõistus ja senised ajasilmuses omandatud kogemused ja mälestused on võimalik endaga kaasa võtta.

    See loob narratiivis võimaluse tegelase arenguks, enese täiustamiseks ja lõpuks ka lunastuseks, misläbi silmusest pääsetakse. Keha ei vanane, aga mõistus täiustub ja saadud kogemusi on võimalik kasutada ka edaspidi.

    Põhjused

    Ajasilmusesse jäämise põhjused on põhiliselt kaht tüüpi – müstilised ja teaduslikud. Need on, nagu eluski, mitmeti vastandlikud. Müstilise ajasilmuse puhul on silmust käivitavaks põhjuseks tihti tegelase soov, mis läheb täide. Rohkem esineb seda põhjust romantilistes komöödiates ja jõulufilmides („Miki ükskord jõuluajal“11). Soovi täitumist markeerib mõni visuaalne märk või „märguanne“, et soov on kuulda võetud – järsku tõuseb tuuleiil, valgus lampides läheb heledamaks, maad tabab hetkeline vaikus. Nende filmide moraal on enamasti see, et algne unistus, igavesti korduv unelm ideaalist on täiuslikkusest kaugel, ja ihaldusväärne on hoopis tavaline, muutuv elurütm. Seda tüüpi lahendused on ju tegelikult ood surelikkusele. Inimesel ei ole õigust surematust enda kätte võtta, ja kõrgem meeldetuletus antakse siin nn proovisõidu kujul tegelasele kätte, et see saaks ise veenduda selles, et igavene elu pole surelikule ette nähtud, vähemalt mitte enne ette määratud tähtaega.

    Teist tüüpi põhjused on teaduslikku laadi ning enamasti tulevad need variatsioonid ulmevaldkonnast. Selliste filmide puhul on ajasilmusesse jäämise põhjus filmi struktuuris pigem nn slow reveal ehk järk-järgult saab ilmseks mingi teaduslik põhjus, miks ajasilmusesse on kinni jäädud. Ilmselt on leiutatud mingi masin („Arq“12) või on põhjus maavälist päritolu („Homse piiril“13).

    Neid kaht põhjendust võib ka omavahel kombineerida või üksteise vastu välja mängida, samuti võib selguda, et üks on teine. Romantilises komöödias „Palm Springs“14 on põhjus müstiline – roosalt helendavast mägikoopast sisse läinud tegelased jäävad ühte päeva kinni –, lahendus sellest pääsemiseks on aga inspireeritud kvant­füüsikast ja hõlmab endas lõhkeainet.

    Egost võitusaamine

    Põhiliseks ajasilmusesse kinnijäämise põhjuseks paistab olevat peategelase isekus. Ajasilmus lukustab inimese, kes on iseloomult ebameeldiv, elus kibestunud, käitub halvasti oma lähikondlastega ega oska väärtustada lähedaste armastust. Ajasilmus on enesekesksetele otsekui klassikursust kordama jäämine, ja kinni istutakse niikaua, kuni peale on jäänud nn õiged prioriteedid ja õpitakse oma egost lahti laskma. Tsiteerides „Hämartsooni“-sarja uusversiooni 2. hooaja episoodi „Proovi, proovi“15 jutustajat, keda kehastab tuntud õudusfilmirežissöör Jordan Peele: „Veeta igavik iseenese loodud vanglas: suutmata, hoolimata sellest, kui palju võimalusi selleks on antud, näha iseendast kaugemale.“

    Niisiis on „iseendast kaugemale nägemise“ õppimine üks vangistuse lõpule lähemale jõudmise põhitingimusi. Segu patukahetsusest ja eluõpetusest. Nagu ütleb õudusfilmi „Palju õnne surmapäevaks“15 küüniline bitch Tree Gelbman (väga heas rollis Jessica Rothe): „Kui elad üht ja sama päeva ikka ja jälle uuesti läbi, siis hakkad nägema, kes sa tegelikult oled.“ Sama film tuleb ka välja ütlusega, mis võtab kokku ajasilmusefilmide moraalse platvormi, ja on tegijate arvates nii oluline, et seda korratakse ka järjefilmis:16 „Iga uus päev on ka uus võimalus olla keegi, kes on natukene parem.“ Paremaks inimeseks saamist väljendab ajasilmusefilmides tihti altruism: omakasupüüdmatud teod, üleüldine maailmaparandamine, enese huvide taandamine teiste omade ees.

    Taevas ja põrgu

    Nagu öeldud, on ajasilmusefilmid tihti inimesele õppetunniks surematuse kättesaamatusest enne tähtaega, s.t teenimatult. See, mis võis kujutluses tunduda taevalikuna, osutub ajasilmuse käivitudes põrgulikuks, ja ajasilmuse kordumisele viidatakse tihti kui põrgule – „See koht on põrgu“ („Veresaunalaager“17); „Kui ma peaksin seda päeva ikka ja jälle läbi elama, oleks see põrgu“ („Jõulude vigade parandus“18); „Kas te ei näe, me oleme kõik põrgus“ („Salatoimikud“19); „Mis siis, kui me oleme põrgus ja peame karistuseks seda üht päeva iga päev uuesti läbi elama“ („Tillukeste täiuslike asjade kaart“20).

    Minimalistlik „Sõiduklient“ toimub peaaegu tervikuna taksos. Filmi praktiliselt ainukestele tegelastele Pennyle (Brinna Kelly) ja Harrisele (Gino Anthony Pesi) hakkab tunduma, et nad on juba varem kohtunud.

    Ajasilmuse religioossed implikatsioonid on möödapääsmatud. Kui „Lõputu küünlapäev“ hakkas populaarsust koguma, oli režissöör Harold Ramis oma sõnul äärmiselt üllatunud eri religioonide esindajate, meditatsioonigurude ja alternatiivsete usupraktikute elavast huvist filmi vastu, mis oli enamasti positiivne, kui Ramis oli oodanud kriitikalainet. New York Timesi 2003. aasta artiklis „Kõikvõimas küünlapäev“21 avaldasid filmi kohta arvamust nii rabid, budistid, preestrid kui maagia esindajad, selgitades, kuidas film sobitub nende usundisüsteemi.

    Kuigi põrgust rääkimine viitab ennekõike kristlusele, meenutab pidev ümbersünd, kas või päevakaupa, näiteks budistlikke uskumusi, kus hing sünnib ümber seni, kuni tal on karmavõlg, ehk surelikus maailmas on tasumata jäänud veel mingid võlad. Niisiis on ümbersünd karistus, vangla ning eesmärgiks pääseda ümbersündimise ringist, jõuda Nirvaanasse.

    Ajasilmus meenutab ka näiteks Põhjala usundite taevariiki Valhallat, kus päevast päeva kordub üks ja sama tegevus. Kirjelduste kohaselt tegelevad Valhallasse jõudnud sõjamehed terve päeva võitlemisega, et siis õhtul maha istuda ja koos pidutseda. Peol süüakse olendit nimega Sæhrímnir (kes on vist metssiga), keda kütitakse, küpsetatakse ja süüakse iga päev, et siis järgmisel päeval sama tsükliga taas algusest peale hakata. Ilmneb, et viikingisõdalasedki on ajasilmusesse kinni jäänud, aga selles pärimuses on tegemist ideaalse ajaviitmisviisiga. Nende elu on täidetud kõige meelepärasema tegevusega, nad on ju tegelikult ootel – ootamas viimsetpäeva ehk Ragnaröki, mil neil tuleb läbi teha viimne võitlus, millest sünnib uus maailm.

    Religioonist võib kalduda ka mütoloogiasse. Naksakas ulmefilmis „Sõiduklient“22 selguvad filmi käigus tegelaste seosed kreeka antiikmütoloogiaga väga ootamatul ja intrigeerival moel (ei täpsustaks, lootuses, et see ebaõiglaselt alahinnatud film veel kusagilt mõne vaataja leiab).

    Võrratus filmis „Lõputu“23 on inimesed aga ajasilmusesse püütud selleks, et neist saaks ohvriand mingile seletamatule kosmilisele õudusele, mis inimesed aeg ajalt oma valda ära tõmbab, et nad saaksid seejärel taas otsast alata.

    Igal kirjeldatud juhul võib ajasilmust igatahes näha allegooriana mingit sorti teispoolsusele. Tonaalsuse annab ka filmi lõpp. Õnnelik lõpp saabub siis, kui ajasilmus katkeb, traagilises lõpus olukord aga ei lahene.

    Mehed ja naised

    Huvitav, kas see on seotud meessoo (näilise?) suurema enesekesksusega või mitte, aga ajasilmusesse jäävad üldiselt kinni mehed. Lisaks omaenda isekuse väljatriikimisele tuleb neil meestel tihti tegelda ka mõne daami päästmisega, mis annab mehele võimaluse kas rehabiliteerida möödaniku eksimused (näiteks eksnaine märulifilmis „Lõpulevel“ või tütar Korea ulmekas „Päev“24) või näidata end kangelasena oma ihalusobjektile (seksikas teadur filmis „12.01“, keda peategelane juba ammu silmanud on). Naised käituvad ajasilmusesse sattudes tihti ebaadekvaatselt ja ei võta kuulda mehe nõuandeid (rootslaste sürreaalne „Koko-di. Koko da“25) ning vahel tuleb vaesel meeskangelasel mõistatada ära naistegelase olemus, kas too on liitlane või hoopis vaenlane („Arq“). Üheks ajasilmuse lugude narratiivse arendamise võtetest on nn silmuse saladuse paljastamine loo käigus enamale kui ühele inimesele, aga ka sellistel puhkudel on algseks tegelaseks mees ja alles siis tuuakse juurde naise rakurss („Palm Springs“, „Arq“, „Sõiduklient“). Selles mõttes on ajasilmuseulme üks võrdlemisi maskuliinne žanr, tihti isegi meesšovinistlik.

    Liigmehine on ka ennekõike romantilistest komöödiatest tuttav „ideaalse kohtingu“ troop, kus meespeategelasel on võimalus lihvida uute ja uute katsete käigus oma võrgutamistehnikat, et ihalusobjekt endasse kiinduma panna. Klassikaliseks näiteks on loomulikult „Lõputu küünlapäev“, aga näiteks „Hämartsooni“ episoodis „Proovi, proovi“ on see võte keeratud pea peale, kui meestegelasel (Topher Grace) viskab see lõputu jändamine üle ja ta mõistab, et igavesti korduvas päevas nullitakse ära ka tema patud ja väärteod ning et tema elul „pole tagajärgi“. Kogu see teema on moraalselt tublisti vananenud, kuna annab (nagu „Hämartsoonis“ ka välja tuuakse) ühe teadmata teisele piiramatu võimu lavastada täpselt teise maitsemeelele ja eelistustele vastav etendus, mis on ju põhimõtteliselt läbinisti valelik. Ühe variatsioonina on „täiusliku kohtingu“ motiiv miksitud tavalise romantilise komöödiaga filmis „Tillukeste täiuslike asjade kaart“, kus poiss ja tüdruk on korraga ajasilmusesse kinni jäänud. Uutes filmides on täheldatav ka teatud emantsipatsioon, sest nii siin kui ka näiteks „Palm Springsis“, kus on ajasilmuses nii mees kui naine, tulevad teaduslikud lahendused naistelt. Mis sest, et need on kohati täiesti jaburad: „Kaardis“ leitakse pääsetee lõngade otsa riputatud pallikeste abil, mis viitavad puudujäägile neljanda dimensiooni kaardil, ja mida saab täita suudlusega. Uhh.

    Aja visualiseerimine

    Ajateemadel rääkivates filmides on loomulikult kesksel kohal ka aeg ise, ja selle kujutamine. Ajasilmuse filmide üks levinumaid visuaalseid kujundeid on päeva alguses mingi saatusliku numbrini jõudev (elektrooniline) äratuskell, ja tihti ka sellega kaasnev muusika või raadiosaade, mis kordub päevast päeva. Kui „Lõputus küünlapäevas“ kordub päevast päeva üks ja sama laul (Sonny & Cheri „I Got You Babe“, kuna autorite arvates on see üks lõputult kestva refrääniga lugu), siis korduse võib meile luua ka raadiosaade, mis tihti fikseerib taas algava päeva (küünlapäev, jõululaupäev vms). Ajamanipulatsioon tundub ka olevat erinev nimetatud müstiliste ja teaduslike filmide puhul. Kui müstilistel või seletamatutel juhtudel on kellal maagiliseks arvuks 12, mis märgib siis kas keskpäeva või südaööd, ja 12 ületamine toob kaasa tsükli kordumise, siis on teaduslike filmide puhul tihti tsükkel meelega hästi juhuslikul hetkel algav või lõppev, eemaldades igasuguse numeroloogilise maagia, ja sellega ka ebausu, et tsükli kordumist võiks põhjustada mingi kõrgem jõud. Näiteks ajamasinafilmis „Arq“ algab tsükkel 6.11 ja lõpeb 9.25. Korea „Päevas“ on aga põhjus küll metafüüsiline (mees pannakse silmusesse karistuseks ebaeetilise teo eest), aga silmus algab küll 9.58, kuid lõpeb kl 12.00.

    Silmuse pikkuse ja tsükli kordumise ajaga on samuti mängitud väga mitmel moel, püüdega vaadata, kui kaugele annab piiride nihutamisega minna. Rekord kuulub ilmselt telesarja „Doktor Who“ episoodile „Taevane saadik“,26 kus doktor on ajasilmuses kinni miljoneid aastaid, filmis „Intsident“27 aga näeme seda, kuidas lõksujäänud veedavad silmuses aastakümneid. Kuna selline ajakulg tekitab süngeid kaduvikumõtteid, siis kergemates filmides enamasti aja kulgu ei eksplitseerita, vaid tõdetakse, et ollakse olnud korduses „kaua-kaua“.

    Silmuse pikkus võib samuti erineda: „Lõputus“ näeme umbes viiesekundilist loop’i, kus iga viie sekundi järel saabub ka tegelase surm, žanri ühe originaalteose „12.01 pärastlõunal“ tegelasel on aega ringi vaadata üks tund, kuni kõik jälle algusesse läheb, reeglina aga on tsükli pikkus umbes päev ja kell kerib end algusesse taas hommikuks.

    Huvitav variatsioon žanris on ka see, kui mõnel juhul küll kerib enda tagasi aeg, aga vanad kehad ei kao ära, vaid uued tekivad juurde. Filmis „+1“28 tekib originaalkehale kõrvale teine keha, kes asub esimest ajas kinni püüdma ehk liigub iga tsükliuuendusega originaalile ajateljel lähemale. „Verelöögis“29 aga tekivad lihtsalt igal hommikul juurde tapetud tegelaste uued kehad, ilma et vanad maha löödud versioonid kaoks.

    Ajasilmus meie ajas

    Ajasilmusefilmide ajakohasust rõhutavad mitmed aspektid. Staariintervjuude stampküsimus „mida teeksite teisiti, kui teil avaneks võimalus oma elu uuesti elada?“ on ju tegelikult peegeldus meie kõigi ürgsest soovist parandada elus tehtud vigu või mõelda nostalgiliselt oma elu teatud etappide peale, mängides peas läbi võimalikke teistsuguseid, paremaid stsenaariume. Ajasilmusefilmid toidavad meie igipõlist edasipüüdlikkust ja rahulolematust olemasolevaga. Võimalust üles lindistatud reaalsust kohe tagantjärele modifitseerida käsitles kõhedust tekitaval moel ulmesarja „Must peegel“ episood „Sinu kogu ajalugu“.30

    COVIDi-isolatsioon on toonud kaasa lõputu küünlapäeva meile kõigile, kus üksteisele järgnevad äravahetamiseni sarnased päevad. Ajasilmusefilmides leidub igasuguseid ettekujutusi, kuidas seda rutiini murda.

    Videomängude järjest mõjukam loogika viib aga ajasilmuse printsiibi elule ohtlikult lähedale, ehk võibki juurduda valearusaam, et elu tasandeid on võimalik korrata – vigu parandada ja eluetappe püüda uuesti, paremini „läbi mängida“. Aprilli lõpus tuli välja uus Playstationi videomäng „Naasmine“ („Returnal“), kus ajasilmuses on mängu peategelane. Iseenesest huvitav uus lisatasand, sest kui arvutimängude üks toimemehhanism on ju niikuinii ajasilmus – mängija on sunnitud mingit tasandit kordama seni, kuni ta selle edukalt läbib –, siis siin on mängija koos peategelasega kahekordses korduses. Arvutimängude esteetika on ennast ilmutanud ka mitmes viimase aja ajasilmusefilmis nagu „Lõpulevel“, „Homse piiril“ või „Arq“, kus silmuse katkestab peategelase surm, mispeale on tollel võimalik taas püüda läbi teha keeruline ja ohtlik „mängutasand“. Filmis „Enneaegne“31 lükkab ajasilmuse algusesse tagasi aga hoopis orgasm.

    Põhjusi on erinevaid ja lahendusi samuti, aga igal juhul on tegemist, nagu ütles Nyles „Palm Springsis“, „lihtsalt ühe igavese ajasilmuse olukorraga, millest sinagi võib-olla kuulnud oled“.

    1 „Two Distant Strangers“, Travon Free, 2020.

    2 Lilled Algernonile. Antoloogia. Eesti Raamat, 1976.

    3 Robert A. Heinlein. By His Bootstraps. Astounding Science Fiction, Oktoober, 1941.

    4 „Predestination“, Michael Spierig, Peter Spierig, 2014.

    5 „Twilight Zone“, 1959-1964.

    6 „Kohtumõistmise öö“ / „Judgment Night“, S01E10, John Brahm, 1959; „Surmalaev“ / „Death Ship“, S04E06, Don Medford, 1963.

    7 Richard A. Lupoff. 12:01 PM. The Magazine of Fantasy and Science Fiction, detsember 1973.

    8 „12:01 P.M.“, Jonathan Heap, 1990.

    9 „12:01“, Jack Sholder, 1993.

    10 „Groundhog Day“, Harold Ramis, 1993.

    11 „Mickey’s Once Upon a Christmas“, Alex Mann, 1999.

    12 „ARQ“, Tony Elliott, 2016.

    13 „The Edge of Tomorrow“, Doug Liman, 2014.

    14 „Palm Springs“, Max Barbakow, 2020.

    15 „Twilight Zone“, „Try Try“, S02E09, JenMcGowan, 2020.

    15 „Happy Death Day“, Christopher Landon, 2017.

    16 „Happy Death Day 2 U“, Christopher Landon, 2019.

    17 „Camp Slaughter“, Alex Pucci, 2005; „

    18 „Christmas Do-Over, Catherine Cyran, 2006.

    19 „The X-Files“, „Monday“, S06E14, Kim Manners, 1999.

    20 „The Map of Tiny Perfect Things“, Ian Samuels, 2021.

    21 Alex Kuczynski. Groundhog Almighty. The New York Times, 7. XII 2003.

    22 „The Fare“, D.C.Hamilton, 2018.

    23 „The Endless“, Justin Benson, Aaron Moorehead, 2017.

    24 „Boss Level“, Joe Carnahan, 2021, „Ha-roo“, Cho Sun-ho, 2017.

    25 „Koko-di, Koko-da“, Johannes Nyholm, 2019.

    26 „Doctor Who“, Heaven Sent“, S09E11, Rachel Talalay, 2015.

    27 „El incidente“, Isaac Ezban, 2014.

    28 „+1“, Dennis Iliadis, 2013.

    29 „Blood Punch“, Madellaine Paxson, 2014.

    30 „The Black Mirror“, „The Entire History of You“, S01E03, Jesse Armstrong, 2011.

    31 „Premature“, Dan Beers, 2014.

  • ,

    Hüvasti, Peipsiveere kauboi!

    RAUL OREŠKIN
    Vahur Afanasjev (1979–2021)

    Vahuriga kohtusime tänu kunstile. Esimest korda siis, kui kaheksa aastat tagasi Voronja galerii avasime. Teadsin, et ta on kirjanik, ja tundsin isegi pisut uhkust, et ta kohale oli tulnud. Vahetasime Vahuriga mõne sõna ning saime talt kingiks pudeli omatehtud koduveini, mille sealsamas näituse avamisel punkarite tervituseks ka ära jõime. Mõni aasta hiljem võttis Peeter Allik ühendust, et küsida, kas oskan teda juhatada Varesekivi juurde. Kui küsisin, kust ta üldse Varesekivi teab, vastas Peeter, et illustreerib Vahuri raamatut, mis on võimsamgi Tammsaarest, ning et seal on isegi üks Oreškini-nimeline tegelane. Hiljem küll selgus, et tegelane on Oreškina ning muud peale nime sel minuga pistmist pole.

    „Serafima ja Bogdani“ illustratsioonide näitus avanes Voronjas vaid tundideks, mil Vahur ekspeditsiooni korras galeriist läbi astus, kõigile külmarohtu pakkus ning äsja ilmunud raamatust katkendeid ette luges, mille käigus ta ise eri tegelasteks maskeerus. Ma ei mäleta, mida Vahur rääkis, aga mäletan tuba, mis oli külalistest nõnda pungil, et kellelgi ei hakanud hoolimata pakaselisest ilmast ja maja õhukestest seintest külm, ning seda nõiduslikku tunnet, mille Vahur tekitas, kui ruum tema lugude ja šamaanitrummi põrinaga täitus.

    Voronja hooaja kureerimine eelmisel suvel tuli juhuse tahtel, kuigi kõik varasemad märgid näitasid, et Vahur suudab ühendada eri meediumid terviklikuks elamuseks. „Kättemaksu“ näitus oli mõeldud toetama Vahuri kui autori mitmekesisust suvel, mil Tartu Uus teater pidi Kolkjas välja tooma lavastuse „Serafima + Bogdan“. Läks teisiti, aga seda enam sai tähelepanu Vahuri vaate­mänguline, aga tundlik suhestumine kaasaegsesse kunsti, kust ei puudunud talle omane, kohati krutskeid täis huumorimeel. Vahur mainis korduvalt, et tunneb end nagu väike laps, kes on sattunud kommipoodi. Ta nautis publikuga suhtlemist ja külalised nautisid näitust. Vahel, kui helidest ja visuaalidest lummatud kulgejad lõpuks vahvliaknani jõudsid, poetasid nad aralt, et ei tea, kas nii sobibki öelda, aga kättemaks võib olla ikka väga ilus.

    Esimest korda tulid isegi küla­mehed kätt suruma, et lõpuks ometi on teil näitus, mis ka näitus on. Eks selle varjus taheti tegelikult Vahurit näha ning vahel neil see ka õnnestus, oli ta ju õigupoolest naaber. Ridakülades on kõik omavahel naabrid. Vahur mitte ainult ei kirjutanud Peipsiveerest, vaid ka elas siin, soetas paadi, käis Peipsil, sulandus kogukonda. Võttis osa aina kasvava eestlaskonna ettevõtmistest ning tögas vahel meid ja ennastki kolonistideks. Kui seda oleks öelnud keegi teine, oleksin olnud väga solvunud, Vahuri puhul tulid sõnad alati loomulikult ja sirg­jooneliselt. Vahuri suurusest saingi aimu alles eelmisel suvel. Müügiarvud, mis vanausuliste saaga puhul on olnud lausa kättesaamatutes kõrgustes, ei ava tundeid, mida andsid edasi tuhanded näitusekülalised, kes ikka ja jälle Vahuri raamatust rääkima hakkasid. See omakorda võimendas näituseelamust.

    Kuraatori rolli sattudes hakkas Vahur kandma kauboikaabut. Võimalik, et tal oli peakate ka varem olemas, aga millegipärast seostasin tema stiilimuutust kunstivaldkonnaga suhestumisel. Kaabu kohta ei küsinud ma kordagi, aga olin kindel, et see ei saanud olla juhus, et kuraatori väljahõikamise ja näituse avamise hetkel kandis ta sedasama hästi­vormitud, metsikule läänele viitavat peakatet. Arvasin, et kauboi imidž on Vahuri kaitseriietus kunstivaldkonda sisenemisel, mida ta teeb üksildases uhkuses, aga suure kirega nagu ehtne kauboi ikka.

    Vahuril oli suur suhtlusringkond. Olen seda viimastel päevadel isegi tunda saanud, kui telefon on pidevalt helisenud ja sõnumeid vastu võtnud. Küllap kõik, kes Vahurit teadsid ja teda oma sõbraks pidasid, on enda käest juba küsinud: kas ma andsin parima, et Vahuri jaoks olemas olla, kui tema seda vajas? Ja ega sellele vastust tulegi. Nii suurte hoovustega, nagu Vahur seda tekitada suutis, ongi raske toime tulla, isegi näitus ja lavastus ei mahtunud ühel suvel toimuma.

    Vahur oli meister uute vaatenurkade avamisel või vähemalt nende avamisel ootamatus kohas, millest alles mõni nädal tagasi said osa sibulateelised, lugedes linti Vahuri kirjutatud legende Peipsiveere kohta, kust saame muu hulgas teada, mis planeedilt kunstiarmastus Peipsiveerele jõudis või kuidas Petja Peterburist moeröögatuse külge sai ning Peipsi randa roo kasvama pani või mis on Sibulateel pistmist Hollandi tulbi­palavikuga. Meile jääb inspiratsiooniks Vahuri looming, mille tõukejõul sünnib nii mõndagi veel. Ma olen selles enam kui kindel.

    Sibulatee ja Peipsiveere kogukonna nimel
    Raul Oreškin

  • Kõiges on süüdi feminism

    LEA LARIN

    „Feminismist?“ – „Jälle!“ Kas seda kõike on vaja jälle üle korrata? See „kõik on ju teada“ ja sellest on „nii palju räägitud“. Jah, on tõesti palju räägitud, tüdimuseni korratud, aga XXI sajandil on Eestis ikka veel olukord, kus avalikus mõtteruumis on vastuvõetav käsitleda naisi valdavalt rahvuskehandi taastootmist võimaldava instrumendina. Sünnitusmasina mõtteviisi esindajateks on tavapäraselt vanemad mehed ja kui küsida poolretooriliselt „kas vanamehed on ikka veel vihased, et naised piisavalt ei sünnita“, vastab kauge kaja: jah-jah-jah …  Gilead, noh.

    Kui naine on kord juba lapsed saanud, siis on tal Eestis pagana raske töö- ja pereaega ühitada, sest paindlikkus tööasjades ja igasugu ampsud võivad küll käes olla diginomaadidel, kuid siin töötavad paljud naised ametites, kus säärasest elust võib vaid und näha. Euroopa esirinnas palgalõhega olemegi osalt struktuurse ebavõrdsuse tõttu: naised töötavad ametites, kus makstaksegi vähem (õed, hooldajad, kassiirid, lasteaiaõpetajad, õpetajad jne). Praeguse viiruskriisi tingimustes on õed ja hooldajad rabanud haiglates puhkuseta ja puhkust ka ei paista. Kuid mida vastatakse nende nõudmisele, kui tahetakse saada kõrgemat palka ning suurendada riiklikku koolitustellimust neisse ametitesse? Tutkit, vastab riik. (Olen solidaarne ka nn meesteametite pidajatega: samavõrra nörritav on, et valitsuse arvates on päästjate palk samuti just see koht, kust kokku hoida, ja üleüldse on praeguses olukorras eelarve strateegiline eesmärk kokku hoida 60 miljonit, mängides muu hulgas vastamisi õpetajate palga ja laste huvihariduse, nõrgemate arvelt, eneseupitus, ja seda kõike küsitava väärtusega puuslikku – eelarve tasakaalu – kummardades.)

    Maailma Majandusfoorumi iga-aastase soolise lõhe ettekande järgi on Eesti aastaga kukkunud 20 kohta.

    Sünnitusmasina staatusega kaasneb muidugi ka kodumasinastaatus, sest ikka eesti komberuumi kohaselt jätkates: kord aastas saabub naisele autasuks emadepäev, mil lapsele antakse koolist kaasa kena laululeheke sõnadega „ema kui kodumasin“ – koristaja on mu ema, kokk ja õmbleja on tema jne. Jah, kahjuks on Eestis kodutöö naiste õlul, nagu ka hoolduskoormus ja distantsõppe rõõmud. Kui enne und korra väsinult rahvusringhäälingusse kiigata, kogemaks illusiooni, et ollakse eluga kursis, saab eetrist-ekraanilt kuulda, mida tähtsat on meestel öelda.

    Kuidas on see võimalik, et avalik-õiguslikus ringhäälingus veavad tähtsamaid ühiskonnasaateid eranditult mehed? Halloo, meil on naine president, naine peaminister ning valitsusest pool naised. Seega tavapärane argument, et „ei leia naisi“, ei pea kohe kuidagi paika. Kui on võimalik leida naisi kõige kõrgemal tasandil riiki esindama, siis peaks rahvusringhääling sellega ammugi hakkama saama.

    Kui keegi arvab, et naiste esindatus ühiskondlikus debatis ei olegi tähtis, on mingi feministide pseudoteema, siis meenutan, et üle poole ühiskonnast ei saa olla nähtamatu ei eksperdi, subjekti ega allikana, tema hääl kuulmatu, suu tummalt kinni. Kui naised ei ole esindatud igal tasandil poliitikas, firmajuhtide hulgas ja helendaval ekraanil, siis annab see selge sõnumi, et selles ühiskonnas ei ole naine ega naiste arvamus tähtis.

    Samuti ühtib naiste kaasatusega see, kuidas meedia üleüldse naisi kohtleb, kui nad on esindatud, siis mil viisil nad on esindatud. Kahjuks keerab eesti ajakirjandus alatasa ette patroneeriva, patriarhaalse või lausa misogüünse palge. Soost sõltuv kajastusviis (naissubjekti puhul nii pildis kui sõnas ennemini negatiivne, igal võimalusel käsitletava naiselikku olemust rõhutav), ennekõike aga visalt püsiv kivinenud harjumus susata teemast sõltumata teksti juurde poolpalja naise pilt. Ja seda ükskõik kui tõsise teema puhul. Elame Eestis, kus parlamendis istuvad koosseisust koosseisu onu Heinod ning meeskriitikutel on kombeks naisautorite teostele ja neile endile äsada paariskülgede ja seeriaviisiliste lugude kaupa.

    Aga … kuhu jäi pealkirjas lubatud feminism? Ja miks meil siis naised ikkagi ei sünnita? Selles on, teadagi, süüdi feminism.

  • Kuidas me julged olime

    MAARJA KANGRO

    Milline kirjanik on julge? Mis on see kirjaniku julgus? Kuidas olla julge turvalises demokraatlikus ühiskonnas? Kirjaniku vaprus või julgus (courage of the writer) on valitud juunis Amsterdamis toimuva Euroopa kirjandusöö festivali teemaks. Lahke osaluskutse võtsin heal meelel vastu, sest teema tundus intrigeeriv: parajalt paatoslik, aga eluline ka.

    Eks ole julgus kirjanikele ja muudele loojatele kallis; iseäranis kõrgelt on seda väärtustatud sestsaati, kui kerkis esile romantilise geeniuse kontseptsioon. Julgelt konventsioone lõhkuv, piire ületav – tähendab, uudne, imetlusväärne. Julgust mitte meeldida on peetud hea kirjaniku juures elementaarseks; Flaubert’i sõnul saab kunstiteose väärtust hinnata selle järgi, kui palju sellest halba räägitakse. Teinekord võib soov olla julge loojale muretki teha: kust leida originaalne irriteerimispotentsiaal? Olgu, nüüd ma ironiseerin (kuigi mitte ainult), pealegi ei hinnata puhtast edevusest ajendatud julgust ja riskivalmidust tingimata kõrgelt. Ei ole julgusena koššer ka sõgedus, intriigi nimel põrandale tegemine või nuiaga vehkimine. Kes saaks pidada julgeks kirjanikuks tädisid sõimavat Sven Sildnikku?

    Ma ei arva, et turvalises sõnavabadust väärtustavas lääne ühiskonnas (kus me ju ikkagi elame) oleks julgus devalveerunud; see on endiselt väärtuslik omadus ja põhimõte. Olles vait, kui miski tundub rämedalt ebaõiglane, ei saaks meist (loodetavasti) nii mõnigi jätkata isiklikus mugavustsoonis – süüme ei laseks! Niisamuti on „teravatel“ või „valusatel“ teemadel kirjutamisega: mulle on see tundunud märksa mugavam kui kirjutamata jätmine. Kui mõni troll teeb tapmisähvarduse, tasub sõltuvalt asjaoludest sellele ehk ka tõsisemalt reageerida, ent Novitšokki tal siiski pole. Meie võimalused oma seisukohta väljendada on avarad ning kogukonna toetus eri leeridele tagatud, nii et julgus võiks olla pigem elementaarne, julged ei pea end ülemäära õnnitlema. Usun, et paljud, kes on näiteks meeleavaldustel kõnet pidanud, möönavad, et ainus ärevus, mis sellega kaasneb, on selline, millega interpreet lavale astub: kuidas esitus õnnestub ja kas see ikka piisavalt vastukaja saab? Vastasleeri ärritus ei kõiguta, vaid on teretulnud. Aga kui ongi nii, et kirjanikud ei taha pisemaidki ebamugavusi ja eelistavad jääda mugavustsooni, siis milline moralist tohiks nad sealt välja kiskuda?

    Nojaa. Amsterdami festival sättis kirjanikud paaridesse ja palus neil maikuus omavahel avalikult kirju vahetada, kirjaniku julguse teemal. Mina sain kirjasõbraks omavanuse sloveeni sõjareporteri ja kliimaaktivisti Boštjan Videmšeki, kes on väidetavalt teinud reportaaže kõigist maailma konfliktipiirkondadest. Kirjutasin talle enam-vähem säärast juttu nagu eespool, seejuures Eesti konteksti avades ning veidi pikemalt julguse, prestiiži ja kirjanikuedevuse seoste üle meeliskledes. Vastuseks tuli: „Thank you for your letter from another world.“ Aitäh kirja eest teisest maailmast. Videmšeki kolleeg ja sõber David Beriáin oli kahe nädala eest Burkina Fasos tapetud: Al Qaedaga seotud salaküttide töö.

    Kiri on täis leina, aga veelgi rohkem heroilisust ja uhkust oma elukutse üle, kuhu kujutlusvõime enam ei mahtuvat. Muidugi tajusin, kui tühine on see mu „teine maailm“, tsiviilses maiöös kohvitava eesti kirjaniku väikekodanlik maailm. Fui, hellitatud küünikud oma kirjanduseluga!

    Kirjas leidub stiilivõtteid ja paatoslikku sõnastust, mille üle snoobidest fillid itsitaksid. Aga tema poolel on surm, värske reaalne vägivald, mis valideerib kõik. See on verine päris maailm, mitte riskivaba naljatamine poliitilise vastase üle.

    Rõõmustasin selle kirja üle – kui nii sobib öelda, sisaldab see ju traagilist teadet. Ent oli värskendav nii selgelt näha, et räägin kellegi seisukohalt totaalse tühisuse mätta otsast. Juba ilukirjandus ise on tollest perspektiivist tühine, dekadentlik.

    Konfliktikolde reporter on mulle tundunud ahvatlev elukutse küll; ei tea, kas õnnestuks veel seda proovida. Aga nüüd tundsin eelkõige indu kaitsta mugavas kodus kirjutava ilukirjaniku olemisvõimalust. Ei põlasta siin midagi! Õigete tingimuste korral võib küüniline (või lüüriline) ilukirjanik eluga riskida ja vastavate tingimuste korral saab ka kangelasest viimaks küüniline (või lüüriline) ilukirjanik.

     

  • Pealelend – Tiiu Rebane, Eesti Maalikunstnike Liidu juhatuse esimees

    REET VARBLANE

    6. mail avati Tallinnas uus galerii – Kadrioru Plaza galerii (Vesivärava tänav 50), mille tähelepanu keskmes on maalikunst. Näituseprogrammi hakkavad koostama maalikunstnike liidu töörühm Vilen Künnapu, Karl-Kristjan Nagel ja Tiiu Rebane.

    Kas uus galerii on mõeldud ainult maalikunstnike liidu (EML) liikmetele või kõikidele, kes kasutavad visuaalseks eneseväljenduseks maalikunsti?


    Galerii keskendub tahvelmaalile, klassikalisele 2D-formaadile ning tahame näha ja näidata, mis selles toimub nii Eesti kui väliskunstnike käe läbi. Me ei piirdu programmi koostades ainult EMLi liikmete loominguga, vastupidi – meid huvitab igasugune silmapiiri laiendamine. Võtame ettepanekud vastu ja seejärel arutame läbi kõik valikud galerii tervikprogrammi silmas pidades.

    Kuidas programm koostatakse? Kas avaliku konkursi tulemusel või see on kuraatoriprojektidest koosnev programm? Kas galerii jääb vaid traditsiooniliste näituste paigaks või on plaanis maalikunsti ka kuidagi teisiti tutvustada?


    Galerii programmi koostamine on sisupõhine, olgu siis sisuloojateks meie ise, väliskuraatorid või maalikunstnikud oma isikunäituste ideedega. Analoogiliselt Tallinna Kunstihoone välja töötatud metoodikaga toome näituse juurde kuraatori, kes galerii ootuste ja võimaluste järgi väljapanekut vormib. Programmi aluseks on soov tuua publiku ette kaasaegse maali eriilmelist ja huvitavat pilti nii meilt kui ka mujalt.

    Mida mõtlete „põlvkonniti maalikunstile tagasivõitmise“ all? Maalikunst pole ju ei meie ega ka rahvusvahelises kunstipildis kuhugi kadunud. Kas maalikunst vajab eraldi kaitset?

    Maalikunst ei ole kindlasti kusagile kadunud, mingil määral ja mõnes keskkonnas on see teiste meediumidega võrreldes enam mitte nii aktuaalne. Maalist ei ole saanud sekundaarne kunstimeedium, lihtsalt meie arvates on seda liiga vähe näha, selle esitamiseks võiks olla rohkem näitusepaiku. Minu subjektiivne hinnang on, et maalialast kommunikatsiooni võiks olla rohkem, see tõstaks esile maalikunsti varjatud potentsiaali. Kultuur sünnib suhtluses, loodame ka kirjasõna, kriitika osakaalu kasvule.

    Põlvkondade küsimus siiski eksisteerib, maalikunstnikke ei teata enam nii hästi kui varem. Kindlasti on vähenenud lähiriikide informeeritus Eesti maalikunstist. Hõrenenud näituste arv on vähendanud meie maalikunstist huvitatuid, ka ei ole meie ise kursis, mida teevad soomlased, venelased või sakslased. See veel ei heiduta, kuid see asjaolu on meile silma jäänud. Tahame maali nii sisse tuua kui ka välja viia, galerii pakub tööpinnana selleks head manööverdamisvõimalust. Mõeldes küsimusele, kas maalikunst vajab eraldi kaitset, siis vastan, et jah, see vajab süsteemset ja ulatuslikku teavitamist, nagu iga teine spetsiifiline loomeala.

    Galeriil on kaks eratoetajat: Kadrioru Plaza ja advokaadibüroo Sirel & Partnerid. See on igati meeldiv ja meie oludes haruldanegi. Kas Kadrioru Plaza galerii hakkab toimima nagu riigitoetusel näitusepaigad või olete mõelnud ka kunstiturul osalemise peale?

    Kadrioru Plaza galerii eesmärk on saavutada hea tasemega kunstigalerii staatus. See tähendab eelkõige kunstilise taseme järgimist, kunsti võrdsustamist tööga ja galerii toimimist professionaalsel kunsti­väljal.
Galerii majandamise alused peavad olema tasakaalus ja proportsionaalsed kõikide kaasatud ja huvitatud osalistega. Muu hulgas tähendab see ka galerii liikumist kunstiturule, mis on vajalik nii kunstnikele kui ka üldsusele. Galeriist saab näitusepaigana omalaadne labor, kus töötatakse välja nn kasulikke mudeleid, selleks et pakkuda kunstilist elamust. Töötame stabiilse professionaalse taseme saavutamise nimel: meie kolme senist maaliliidukeskset tausta arvestades saame võtta asja rahulikult, et keskenduda kunstile ja liikuda soovitud eesmärkideni.

    Te avasite galerii suure grupinäitusega „Park“. Pargi temaatikat olete juba paaril varasemal aastalgi oma korraldatud maalinäitustel käsitlenud.

    Uue galerii väljapanek on tänavu juba kolmas samanimelisest sarjast. See on kokku pandud samaviisi nagu maalikunsti ülevaatenäitused: on kutsutud võimalikult lai spekter autoreid. Parginäituste formaat sai algselt loodud väikesele Kastellaanimaja galeriile, aga sobib ka uue galerii avaekspositsiooniks, seda just praegusel rahutul ajal.

    Näituse teema arvestab kultuuri tihedat sidet loodusega. Siinse kujutava kunsti taustsüsteemi ei moodusta kunstitraditsioonide aastasajad, siinse kunsti allikad on endiselt seotud loodusega. Näitusel uuritakse rahulikult, tasasel viisil, kas see on ikka nii, ja kui on, siis millised looduse teisenemise tendentsid või võõrandumise vormid kultuuris või kunstnike kujutluses praegusel ajal eksisteerivad ning millised allegooriad saavad maalikunstis looduse kaudu oma kuju ja väljenduse.

     

  • Kontsert konservikarbis

    ÄLI-ANN KLOOREN

    ERSO sarja „Maestro“ IV kontsert „Elts ja Pärt“ 7. V, ERSO TV veebikontsert. Solistid Marcel Johannes Kits (tšello) ja Maarit Gerretz-Traksmann (klaver), ERSO ansambel (Mari-Liis Vind – flööt, Guido Gualandi – oboe, José Carlos Domínguez Almela – klarnet, Ye Pan – metsasarv, Erki Möller – trompet, Andres Kontus – tromboon, Arvo Leibur – viiul, Rain Vilu – vioola, Jana Peäske – klaver), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts.

    Pandeemia, COVID-19, koroona, mask, uus normaalsus – need on sõnad ja väljendid, mida tahaksin unustada ning mitte iial enam neid üheski tekstis kasutada. Kahjuks ei saa aga neist kuidagi üle ega ümber ja nad tuletavad end meelde igal sammul, kas või muusikakriitiku eluski. Kui siiani oli selle ameti juures kaks tähtsat kriteeriumi teadmised ja ladus kirjutamisoskus, siis nüüd on lisandunud igasuguseid uusi tegureid, näiteks koduse helitehnika tase, elamistingimused, pereliikmete ning koduloomade arv ja vanus jne. Samuti on kontserdipublik täielikult kaameramehe eelistuste vallas: sel ajal kui võib-olla soovid jälgida dirigenti, näidatakse sulle hoopis viiuldajat, või vastupidi. Lõppkokkuvõttes on kontserdiülekanne alati nagu üks konserv – söödav, aga mitte sama, mis värskelt lauale toodud toit.

    Eespool kirjutatuga ei väljendanud ma muud kui kurbust, et jälle tuleb arvustada üht veebikontserti. Eriti nukraks läks meel kontserdijärgsel päeval, laupäeva hommikul, kui olin sunnitud külastama kaubanduskeskust. Nimelt otsustas sellel hommikul lõpetada töö mu lapse nutitelefon, aga selleta tänapäeval ju elu maa peal ei ole ning oli vaja tormata lähimasse telefoni­parandusse. See juhtus olema Rocca al Mare keskuses, mille parkla oli viimse kohani autosid ning keskus rahvast pungil. Selle vaatepildi kõrval meenusid veebruaris toimunud kontserdid, kus olid piinliku täpsusega täidetud kõik piiranguteaegsed nõuded – inimesed üksteisest vahemaad pidamas, maskid ees, sisenemised ja väljumised organiseeritud. Peale selle on nüüdseks tõenäoliselt juba enamik eeldatavatest kontserdikülastajatest vaktsineeritud – jäävad nad ju suures osas sellesse vanusegruppi või esindavad ameteid (näiteks õpetajad), kes on kaitsesüstid saanud. Kas keegi üldse süveneb sellesse, kus ja kuidas COVID-19 levib ja miks kultuuri(inimesi) niimoodi karistatakse? Paraku ei ole selline käitumine omane ainult Eestile, sama on näha ka soomlaste juures, kus arutati kaua, kas karaokebaaride sulgemine on seaduslik, ooperimaja puhul ei tekkinud seda küsimust hetkekski.

    Milline lausa legendaarsete hulka kuuluva „Pro et contra“ esitus – ja teha seda ilma publikuta, tänutäheks vaid orkestrikaaslaste hõre aplaus! Solist Marcel Johannes Kits.

    Nüüd aga siis reedeõhtuse ERSO kontserdi juurde, kus Arvo Pärdi looming vaheldus Johann Sebastian Bachi, Anton Weberni ja Henry Purcelli muusikaga. Tahtmata kellelegi ülekohut teha, väidan, et Eestis on praegu kaks dirigenti – Tõnu Kaljuste ja Olari Elts –, kelle kontserdikavad tõusevad leidlikkuse ja läbimõelduse poolest eriliselt esile. Ka see Eltsi kokku pandud kava tekitas juba enne kuulamist vastupandamatut isu, justkui oleks lugenud gurmeerestorani menüüd. Mida muud kui gurmee ongi Eesti kontserdielus harva kõlav Weberni muusika, aga ka Pärdi varajane looming, nn kollaažid. Webern on muusikaajaloos kummalise saatusega helilooja: ta on XX sajandi teise poole heliloomingu tugevamaid mõjutajaid, võib-olla rohkemgi kui tema kaaslased Uuest Viini kool­konnast, ometi ei kõla tema muusika kontserdikavades kuigi sageli. Sel võib olla mitmeid põhjusi: lühikesed, äärmiselt kontsentreeritud teosed vajavad ettekandeks suuri või ebatavalisi pillikoosseise, samuti ei ole suurem osa publikust peaaegu sada aastat hiljemgi sellise muusikaga tõenäoliselt ikka veel harjunud. Seetõttu on eriti tore, et ERSO kavas kõlas lausa kaks Weberni teost, neist üks küll Bachi seade.

    Pärdi puhul ollakse harjunud rääkima tema kahest täiesti erinevast loomingu­perioodist – üks avangardistlik ja teine heakõlaline tintinnabuli-periood. Järjest enam on aga uurijad leidnud kahe perioodi teoste vahel sarnaseid jooni. Jah, need kõlavad täiesti erinevalt, kuid võtted, mida Pärt kasutab mõlema perioodi loomeprotsessis, on suhteliselt sarnased ning helilooja isegi on tunnistanud oma kollaažide mõju tintinnabuli-stiili tekkele. See ei jäänud märkamata ka ERSO kontserdil, kus kõlasid Pärdi mõlema loomeperioodi teosed.

    Kuigi õhtu raskuspunkt asetses Pärdi teostel, olid kõik ülejäänud palad nendega tihedalt seotud. Mõne seose avastasin juba kava lugedes, teised jõudsid mu teadvusse aga muusikat kuulates – justkui mõnes heas filmis, kus eri liinid lõpuks kokku jooksevad. Esmapilgul oli selge, et algul kõlanud teoseid – Bachi „Kuuehäälne fuuga“ (II ritšerkaar) kogumikust „Muusikaline ohver“ Weberni seades ja Pärdi „Kollaaž teemal B-A-C-H“ – ühendas toetumine muusikaajaloo suurkujule, aga mitte ainult. Ka selles, kuidas Webern ja Pärt on Bachi muusikat kasutanud ja töödelnud, on paljugi ühist: kontsentreeritud muusikaline materjal, suur detailitäpsus, kõlavärvide osatähtsus. Teine kontserti läbiv joon oli sõna ja tekst. Purcelli Dido lamendis ooperist „Dido ja Aeneas“ (sdn Leopold Stokowski) on seos sõnaga selge – tegemist on ju ooperiaaria seadega orkestrile. Samuti lähtub sõnast Dido lamendile järgnenud Pärdi „Lamentate“ sooloklaverile ja orkestrile, kus helilooja on kasutanud instrumentaalmuusika loomisel vaimulikke tekste – keskaegset sekventsi „Dies irae“ ja tropaari ortodoksi palveraamatust. Pärdile omaselt lähtub muusika täpselt tekstist – sõnade silpide arvust, kirjavahemärkidest, aga ka tähendusest. Teose mõistmist abistas ekraanil jooksnud tekst ja tahtmise korral võis seda endamisi kaasa laulda – süllaabiliselt muusikasse valatuna ei olnud see raske. Lummavalt mõjusid Marrit Gerretz-Traksmanni klaveri soololõigud. Tehniliselt on need kerged, samade nootide eri kombinatsioonid, kuid vajavad seda enam väga hingestatud interpretatsiooni, mis Gerretz-Traksmanni mängus esile tõusis. Hoopis üllatavam sõna ja muusika seos ilmnes Pärdi tšellokontserdis „Pro et contra“. Ei oskagi öelda, kas ei ole ma seda varasemate ettekannete puhul märganud või oli põhjus Marcel Johannes Kitse isikupärases esituses, aga sel korral jäi mulje justkui rääkivast tšellost – otsekui oleks pillilt kõlanud tekst, ainult et keeles, millest ei saa aru.

    Kui nüüd tulla tagasi veebikontserdi formaadi juurde, siis kõige enam kannatasid selle tõttu minu arvates Weberni Bachi seade ja Pärdi „Pro et contra“. Weberni töötlus on üles ehitatud kõlavärvidele ja elavas ettekandes oleks see kindlasti olnud palju mõjuvam, veebis jättis natuke rabeda ja lünkliku mulje. Samuti hakkas häirima operaatoritöö, kusjuures operaatoril ei olnud selles mingit süüd – salvestis ja montaaž olid tehtud väga kõrgel tasemel. Lihtsalt, äkki tundsin ahistust, et ei saa ise otsustada, mida jälgida: motiivid kõlasid kiiresti vahelduvatelt pillidelt või pillirühmadelt, millega operaator püüdis sammu pidada, aga alati ei olnudki see võimalik. Teine kaotaja oli „Pro et contra“. Tšello on nii värvikas pill, et veebi vahendusel ei saa mitte kuidagi kõiki selle instrumendi kõlanüansse edasi anda. Samuti hakkas kohutavalt kurb Marcel Johannes Kitse pärast. Milline lausa legendaarsete hulka kuuluva teose esitus – ja teha seda ilma publikuta, tänutäheks vaid orkestrikaaslaste hõre aplaus! Ma väga loodan, et kui kunagi avaneb kaubanduskeskuste ja jõusaalide kõrval ka kontserdisaalidel võimalus inimesi vastu võtta, siis tuleb terve see kontsert kordusettekandele, seekord juba publikuga saalis.

  • Homonatsionalismi kriipiv visioon

    TERJE TOOMISTU

    Jaanus Samma isikunäitus „Muster“ Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis kuni 23. V.

    Mis juhtub, kui homoerootilisi fetiš­objekte kaunistavad rahvuslikud mustrid? Mis juhtub, kui tuua homoseksuaalsus rahvuslikku mustrisse?

    Ameerika soouurija Jasbir K. Puar kirjutab oma 2007. aastal avaldatud raamatus1 homonatsionalismist rahvus­likkusena, millesse on lülitatud homoseksuaalsus. Homonatsionalism märgib teatud tüüpi queer-subjektide kuulumist rahvuse hulka. See on samm edasi homonormatiivsusest, mis viitab normi loovatele protsessidele LGBT-kogukonna sees.

    Homonormatiivsuse ideed käsitles esimest korda Lisa Duggan2, kes väidab, et seeläbi lähenevad seksuaalvähemused heteronormatiivsele hegemooniale. Kui aga seksuaalvähemused mudeldavad oma suhteid heteroseksuaalsetest normidest lähtudes, näiteks idealiseerides geiabielu või reproduktiivset tuumik­perekonda, kitsendatakse ühtlasi erinevate kvääride eluviise. Igasugune norm loob ja kujundab paratamatult ka seda, mis jääb normi piiridest välja. Homonatsionalism haarab aga homonormatiivsed identiteedid ja praktika oma rahvusliku tiiva alla.

    Potentsiaalse tuleviku ilmutus. Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avatud Jaanus Samma isikunäitus „Muster“ pakub mõnusalt õrritava Eesti homonatsionalismi visiooni. Galerii seintel ripuvad kaunites ümmargustes raamides rahvuslike ornamentidega joonistused, mis võinuks, nagu on märkinud Andreas Kalkun näituse saatetekstis, vabalt kaunistada Pätsi kabinetti või mõnda stalinistlikku kultuuripaleed. Aga folklorist Kalkun teab ka täheldada, et kuigi Pätsi ajal Eesti Rahva Muuseumi kokku toodud XIX sajandi rõivaid hakati nimetama rahvarõivasteks, ei olnud neid kaunistanud mustrid jäänud rahvusvahelistest trendidest puutumata ega ka immuunseks edaspidiste mõjude suhtes. „1926. aastal välja antud Voldemar Pätsi „Eesti rahvariie ja ornament“ oma mustrilehtedega, kus just lillornament oli aukohal, sai Kunsttööstuskoolis justkui õpikuks, kust neid kopeeriti lugematutesse kohtadesse,“ kirjutab Kalkun. Ja nii tekkis muster, mis jäi tähistama autentset Eesti asja nii siin kui ka paguluses.

    Jaanus Samma näitus mõjub kui ilmutus potentsiaalsest tulevikust, esitledes geiutoopilist versiooni minevikust. Tunnet, et vaatleme justkui mineviku representatsiooni, võimendab näituse muuseumlik kujundus: ühesugustes raamides joonistused on korrapäraselt seintele riputatud ning ruumi keskele on klaasvitriini alla hoolikalt asetatud pärimuskultuuri esemed.

    Filigraansed ja värvikirevad rahvuslikud lillornamendid seintel ääristavad – tõstes need seega sümboolselt aukohale – meeste aluspükse.

    Lähemal vaatlusel selgub, et filigraansed ja värvikirevad rahvuslikud lillornamendid seintel ääristavad – tõstes need seega sümboolselt aukohale – meeste aluspükse. Valdavalt on need koguni San Francisco fetišitele orienteeritud geikogukonna sümboliks saanud tagumikku paljastavad jockstap’id. Kubemeosa katvad ja kannikaid esile tõstvad püksikud disainiti XIX sajandi lõpu Ameerikas õrnade elundite kaitsefunktsiooni silmas pidades, sest see oli teatud spordialade või tööde puhul oluline. Tänapäeval võib seda tüüpi aluspesu leida aga paljude, eriti geide ja biseksuaalsete meeste garderoobist.

    Klaasvitriinis paistavad olevat esmapilgul armsad tikanditega kaunistatud pärandobjektid, mida oleme harjunud nägema mõnes etnograafiamuuseumis. Välja on pandud ERMist laenatud tanud – eesti talunaiste abieluseisusele viitavad peakatted. Nendega kõrvuti lebavad vitriinis aga ka geimaskuliinsusele viitavad jockstrap’id, samuti kaunistatud tuttavlike lilltikanditega. Kui seda pilti vaataks inimene, kes pole üles kasvanud reproduktiivse heteronormatiivsuse sees, siis ilmselt ei teeks ta vahet, milline on originaal ja mis on fake. Kõik need paistavad olevat ühtmoodi olulised materiaalse mälu kandjad, siin väärikalt klaasi all.

    Pärandi kujunemise moraalne telg. Kas pole aga rahvarõivamustrid tegemas comeback’i? Võib-olla juba mõne aasta pärast on Kihnu seelik ja nahkpastlad see trendikas outfit, millega tiksuda Telliskivis õllebaaris ja väisata Noblessneri kunstigaleriisid. Ja kui Eesti LGBT-kogukond hoiaks oma vikerkaarevärvilist lippu kohe hästi kõrgel ja Eesti ühiskond hüüaks kooris hurraa kõigile ühiskonda rikastavatele vähemustele, kaasates nad rõõmsalt oma rahvapäraselt triibutatud kõigi Eestisse, võiks ju tõesti ette kujutada Jaanus Samma näitust aastast 2035, kui kõrvuti XIX sajandi naiste tanudega lebab klaasvitriini all tikanditega kaunistatud jockstrap-ülikond mõnest hiljutisemast geipulmast.

    Selline visioon, nagu ka kogemus Jaanus Samma monumentaalgalerii näituselt 2021. aastal tundub küll ahvatlev, aga on seejuures kurva varjundiga. On ju teada, et geikogukonna kultuuri­pärandist pole peaaegu mitte midagi säilinud ajast enne 1990ndaid – sest „Nõu­kogude Liidus polnud seksi“3, alternatiivsest seksuaalsusest rääkimata.4 Ja seda vähestki, mis on varasemast teada, saadavad pigem valu, häbi ja ühiskonna halvakspanu kui rahvusliku uhkuse oreool. Kuigi, nii nõukaaegseid homoseksuaale kui ka dissidente võiks ju ühtmoodi vabadusvõitlejaiks pidada.

    Lisaks teame, et isegi kui homofoobilised hoiakud jäävad ühiskonnas üha enam tagaplaanile ja eesti LGBT+ spektri inimeste põhilised õigused saavadki lähitulevikus tagatud, jääb selline muster, mille Jaanus Samma on kuvanud, ilmselt veel pikaks ajaks utoopia sfääri.

    Antropoloogid Kristin Kuutma ja Aet Annist on näidanud,5 et pärandi kujunemisel on lisaks ajalis-ruumisele mõõtmele oluline ka moraalne telg, millega pannakse paika sobiv pärandi allikaajastu (näiteks XX sajandi alguse Eesti Vabariigi periood), aga ka see, kellel on õigus pärandisse panustada. Kui üha enam on tunne, et rahvuslik sümboolika ja sini-must-valge on ühe erakonna poolt kaaperdatud, siis seda enam tuleks rahvuslust rakendada kontranarratiivide hüvanguks – et need armsad mustrid võiksid tõesti kaunistada ka LGBT+ kogukonna sümbolressurssi, muutes seeläbi nemadki rahvuslikeks subjektideks.

    Ent homonatsionalismil on teinegi varjund – selle hinnaga tõrjutakse paratamatult teisi. Ühelt poolt kujundab see riigile kasulikku homoseksuaalset identiteeti, teiselt poolt instrumentaliseerib seksuaalvähemuste õigused imperialistliku domineerimise vahendina. Olgugi et seksuaalvähemuste pidamine rahvuslikeks subjektideks on minu meelest igati normaalne, on sellisest suhtumisest saanud ka tsiviliseeritud ja vaba ühiskonna märk. See võimaldab aga esile tõsta teatud tüüpi õigeid seksuaalvähemusi, kes on edukad, rikkad ja ilusad, täidavad oma reproduktiivset kohustust riigi ees näiteks maksude maksmise näol. Neil ei teki ka „kummalist kihku” oma sugu vahetada. Ühtlasi võimaldab homonormatiivsus näpuga viibutada tagurlike ühiskondade suunal, võita roosapesu6 kaudu odavat populaarsust.

    Representatsioonipoliitika. Ent Ida-Euroopas, kus seksuaalvähemuste avalik diskursus tekkis alles 1990. aastatel, on homonormatiivsed nähtused tekitanud sügavaid poliitilisi pingeid. Neoliberaalse majanduspoliitika taustal süveneva ebavõrdsuse tingimustes saab Euroopa väärtusmaailma homopropaganda hõlpsalt rakendada populistlike ideede ette. Eestis kerkisid need pinged teravalt esile pärast kooseluseaduse vastuvõtmist 2014. aastal ning (loodetavasti) kulmineerusid möödunud aastal otsusega läbi viia abielureferendum. Sest kui Euroopa Liit teeb homopropagandat, tuleb siinsed punased – või siis sini-must-valged – jooned selgelt paika panna.

    Seda tabavam on Jaanus Samma väljapanek, mis tõstab homoseksuaalsuse fetišeeritud kujul esile samamoodi, nagu armastavad meie rahvuslikku kultuuripärandit fetišeerida ja äraspidiselt representeerida paremäärmuslikud jõud. Rahvuslikke mustreid fetišeeritakse, tegemata vahet, mis on originaal ja mis remix, fake, odav koopia – nagu näiteks traditsioonilise perekonna mõte. Aga trikk seisneb selles, et mõlemad – nii originaal kui ka kallutatud huvisid teeniv remix, nii autentsed tanud ERMi kogudest kui ka läbinisti võltsid jockstrap’id – on võimelised tekitama ühtmoodi tugevaid afekte, looma tähenduslikke mustreid ning potentsiaalselt tekitama ka õige Eesti asja tunnet.

    Reproduktiivne heteronormatiivsus on iga rahvusriigi keskseid ideid. Ebavõrdsust taastootev mehhanism on vahetult seotud representatsioonipoliitikaga: millist elu, millist kooselu vahendatakse, keda kujutatakse positsioonil, kus on voli juhtida, rääkida, visioneerida, domineerida, ja keda pole sellel pildil üldse näha.

    Kui mõne meelest teebki kunstnik oma provokatiivsete töödega kellelegi haiget, asetades pühad rahvuslikud mustrid kõrvuti homoerootiliste fetišitega, siis võib-olla oleks aeg vaadata hoopis neid mustreid, mis on osa inimesi välja tõrjunud sellelt lilleliselt tikandilt nimega Eesti. Oma väljapanekuga osutab Samma paljudele haiget saanud inimestele eilsest, tänasest ja homsest, kelle kogemused rahvuslikus kultuuripärandis ei kajastu ning kelle sobivus olla rahvuslik subjekt, olla eestlane, on siiani mõne meelest küsitav.

    1 Jaspir K. Puar, Terrorist Assemblages: Homonationalism in Queer Times. Duke University Press, 2011.

    2 Lisa Duggan, The Twilight of Equality?: Neoliberalism, Cultural Politics, and the Attack on Democracy. Beacon Press, 2004.

    3 Käibefraasiks kujunenud lause ütles esmakordselt välja Ljudmila Ivanova 1986. aastal otse-eetris ühes televestluses, mida vahendati korraga Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide televaatatajatele. Ivanova ütles küll, et Nõukogude Liidus pole seksi televisioonis, aga kuna öeldu tekitas suurt naerukahinat, polnud lause lõppu kuulda ja nii kinnistus müüt, milles ometi on kübe tegelikkust.

    4 Muidugi oli. Seda on ka kujutanud Jaanus Samma oma varasemas loomingus, kõige silmapaistvamalt esindades 2015. aastal Eestit Veneetsia biennaalil projektiga „NSFW. Esimehe lugu“.

    5 Aet Annist, Kristin Kuutma, Rahvusluse moraalne aegruum. – Vikerkaar 2018, nr 7.

    6 „Roosapesu“ (pinkwashing) termini võttis kasutusele ajakirjanik Sarah Schulmann aastal 2011, kirjeldades Iisraeli geisõbralikku poliitikat, mida rakendati palestiinlaste stigmatiseerimise hinnaga.

  • Saapajäljed Põhjala palgel

    JOHANNES SAAR

    Helene Schmitzi näitus „Mõeldes nagu mägi“ Fotografiskas kuni 19. IX.

    Tõsimeelsemaks vahelduseks moefoto ja nooruse esteetikale on Fotografiskas jutuks võetud elurikkuse erosioon planeedil Maa. Teemavahetuse on galerii näitusepoliitikasse toonud Helene Schmitz, Rootsi tunnustatud loodusfotograaf ja aktivist, kes ei pea end kunstnikuna enam tõestama – kõik on justkui saavutatud. Kodumaal armastus, rahvusvaheline edu, hellitav meediatähelepanu, loodusteadlaste, kunstifilosoofide ja fotoekspertide tunnustavad kirjaread, isikunäitused maailma metropolides, auhinnad … Ent looduskaitsjana on tal kõik alles pooleli. Leiame ta hüüdja häälena lahingust ökonoomia ja ökoloogia vahel ning näib, et ta on kaotamas. Ta on alla jäämas kliimasoojenemise eitajatele ja fossiilsele toorainemajandusele, mille haavu ta Põhjalas fotodele püüab.

    Kohtupäeva ootus. Schmitz on jõudnud oma karjääris punkti, mis sunnib kirjutajat esmalt vaatama käidud teele. Ta tuli kunsti 1990. algupoolel filmi- ja kunstiteooria õpingutelt, täis tahtmist saada fotograafiks. Tuli põhjamaisest püsisuhtest loodusega, matkamast kõnnumaadel, uitamistelt skäärides, põhjamaise suve valgetes öödes. See kogemuste seljakott on tulnud kaasa ta kunsti, ometi tembitult mureliku ettekuulutusega. Ta on näinud Rootsi ürglooduse koloniseerimist, selle tõmbamist kasumlikkuse liistule. Ta on pildile püüdnud industriaalse esteetika sissetungi loodusmaastikku, näinud tehaste, kaevanduste ja soojaveetorude ämblikuvõrku levimas tundras ja laantes, tunnistanud igikeltsa taandumist dünamiidi ja vasara ees. Ei ole rõõmsat tulevikuootust ta piltides, küll aga düstoopilist maailmalõpu kuulutust. Inimtegevuse ökoloogilisest jalajäljest, kolossaalsetest kunstlikest pinnavormidest ja jääkmaastikest – ahermaast vestab ta. Lein juhib ta kaamerasilma, kohtupäeva ootus aitab valida rakurssi ja kadreeringut.

    Maastikupanoraamide evangeelsed passioonid näivad kummati juurduvat perekondlikus tragöödias. Kunstnik pihib intervjuudes emotsionaalset stressi ja masendust, mis haaras teda mahapõlenud lapsepõlvekodu varemeil kaotatud paradiisi leinates. Lapsepõlvemälestuste mattumine tuhka ja söestunud rusude alla ilmub võimendatud kujundina 1994. kuni 1996. aastani tehtud fotoseerias „Eluruumid“, kus vägivaldse lagunemise traagika on tembitud magus-melanhoolse valuga, nostalgia ja leppimisega. Katuseta jäänud mõisa ampiirinterjööri on vallutamas loodus: juba sirutuvad väätide sõrmed ümber trümoopeeglite ja barokkmööbli ning kisuvad neid ühte heitma maa ja mullaga.

    Helene Schmitz. Vägivalla esteetika. Foto, 2017.

    Sellest fin de siècle’i dekadentlikust varemeromantikast on aga kasvanud tema tööde läbiv motiiv – elukeskkonna vägivaldne kadu. Loodus võttis tema kodu, nüüd võtab keegi looduse oma. Ta on selle üleilmse protsessi kirjeldamiseks omandanud väliteadlase nentiva hoiaku, kaine ja kristalse silmavaate … ja kaasanud poeetilised kaastekstid Skandinaavia kunstimaailma nimekatelt autoritelt. Ei teagi, kas tänada rohkem Schmitzi fotonäitusi või – raamatuid keskkonnateemade jõustamise eest. Mõlemas astub esile mõtlik vaatleja, hüvastijätt silmis.

    Kurja lilled. Kummati saavutas Schmitz esmalt globaalse menu makro­fotodega taimede varjatud elust. Neissegi jagub ängi ja õõva. Krüsanteem peidab endas alati mõõka, kui parafraseerida Ameerika antropoloogi Ruth Benedicti jaapani kultuuri ambivalentset nägemust. Ja ennäe, Schmitzi botaanilistes portreedeski, kesk hurmavaid kroonlehti, varitseb surm, otse õiekrooni südames. Siin haigutab limane ja kleepuv tolmukatest neel – kõikide heausksete putukate ja liblikate viimane peatuspaik, toidusahver, kust kuuldavasti isegi lillehaldjas käib kehakinnitust haukamas. Üks Schmitzi lilleseeriatest ongi saanud pealkirjaks „Lihasööjad“ ning seal näeme tõesti vastupandamatult kurvikaid putuktoidulisi õiekesi ja nende üüratut lihahimu. Schmitz on aasa kaunimate seltsist noppinud kõik femme fatale’id ja tirinud mikroskoobi moraliseeriva pilgu alla. Sigmund Freudile ei oleks avanev pilt lihtsalt lillepidu, pigem ikka kaalukas tõend surmava ilu olemasolu kohta.

    Mõrva jäljed. Tallinna on jõudnud aga Schmitzi hilisem maastikupanoraamide seeria „Mõeldes nagu mägi“ (2018), kus ta vaatab botaanikast kaugemale, näeb taime taga metsa ja selle puudumist. Üldistuseks pakub tõuke muu hulgas ka kaasus metsata Islandilt, kus elamine vulkaani serval on norm, nagu ka kümblus kuumaveeallikates. Schmitz aga võtab kaadrisse vaid selle, mis on alati jäänud välja turismibüroode ahvatlevatelt reklaampiltidelt ja spaapuhkuste peibutavast mesijutust. Tema pildistab globaalse turismitööstuse limast neelu. Eriliseks pinnuks Schmitzi silmas on Sinine Laguun, Islandi ilmakuulsa kuurordi paik, mis ahvatleb rändureid geotermiliselt soojendatud järvega, ränidioksiidist türkiissiniseks maalitud vesilesilaga. Schmidt osutab, et järve müümine globaalse terviseturismi atraktsioonina ei luba siirana võtta ka loodusturismi müügiloosungeid nagu „puutumatu loodus“, „vaikus ja rahu“. Pigem ikka lihasööja lille peibutava kutsena söögikorrale, millel kutsutust saab ootamatult pearoog – lennuhäbita inimene, kes puhkab vaid kodust eemal ja raha eest. Ta möönab, et looduse rakkessepanekut ei saa taunida, küll aga selle globaalset eskaleerumist ahvatlevaks puhkusepaketiks maksujõulistele. Paraku just sellist arengut märkab ta antropotseenis, kus inimkäitumisest on saanud kõige suurem kliimamõjutaja. Segametsade järjekindel ümberraiumine kergesti süttivateks okaspuupõldudeks ei tähenda talle lihtsalt liigirikkuse kadu, see on jätkusuutliku elukeskkonna hukk Rootsis, et puhata stiilselt Islandil. Raua, vase ja kulla avamaakaevandused Põhja-Rootsis ei ole talle vaid kurioossed rebendid maakoores. See on lõiv globaalse sõjatööstuse limasele neelule, mille himu terase ja värviliste metallide järele ei tunne mõõtu ega tunnista saamide õigust oma põlisele eluviisile.

    Summa summarum, Schmitz on toonud Tallinna mõistujutu inimesest kui invasiivsest ja isukast võõrliigist, kes on end „looduse kroonina“ planeedi toiduahela tipust avastades asunud kogu loodust käsitama oma sahvrina, mille täitmise eest hoolitsevat nn loomulik juurdekasv. Tema „Kudzu projekt“ (2013) räägib just sellise loo Kaug-Ida ronitaimest, mis saabus XIX sajandil Ameerika lõunaosariikidesse kingitusena Jaapani saatkonnalt ning on praeguseks suure osa sealtkandi maastikust vorminud oma näo järgi … kasvades hooti kuni 30 sentimeetrit ööpäevas. Nüüdseks on see andnud oma palgejooned Alabama ja teiste lõunaosariikide maastikule, seda vaatamata väljajuurimise kampaaniatele. Mõistagi kõnelevad need pildid mõistu globaliseerumise tagajärgedest, paikade klimaatiliste ja kultuuriliste erisuste kadumisest, soikumisest soojussurma üleilmastumise kultuurikatlas. Ja vestavad nad ka hilinenud igatsusest vanade aegade maastiku järele, õhtusest soovist kella tagasi keerata, et astuda hommikul õige jalaga voodist. Kahetsust on Schmitzi fotodes ja kutset meeleparandusele. On ilmne, et fotograaf võtab kanda kaassüü elukeskkonna hävingus, tunneb, et pole ise teinud piisavalt selle ärahoidmiseks, ning piitsutab ennastki. Miks muidu luuravad kuritöö ja karistus kui kiskjad tema piltide kauni pinna all? Miks muidu osutub neis avar tundra alati hiiglasliku katlamaja tagahooviks, mets aga ilmetuks palgipõlluks?

  • Looduskultuurist ja looduskultuuritusest

    TIIT MARAN

    Sõnade „loodus“ ja „kultuur“ kasutamine on nii enesestmõistetav, et enamasti ei juurelda selle üle, mis sõnasildi taga. Seda tehes aga mõte takerdub ja õhku jäävad vastuseta küsimused. Mis on kultuur, mis on loodus? Kus on nende piirid? Kes on kultuuri kandjad? Missugune on kultuuri ja looduse suhe?

    Loodusest, kultuurist ja kultuuri kandjatest

    Mõistete definitsioone saab otsida entsüklopeediatest. Eesti Entsüklopeedia järgi on looduseks „aineline maailm, kogu universum, kitsamas tähenduses inimtegevusest suhteliselt mõjutamata keskkond. Inimene on looduse osa, kuid ta on võimeline keskkonda ja oma suhet sellega eesmärgipäraselt muutma ning looma kultuuri“. Samasuguse sisu annab sõnale „loodus“ ka internetientsüklopeedia Vikipeedia: „Looduse moodustavad kõik füüsilised objektid ning nende omadused ja nendevahelised suhted, mis ei ole inimese (või muude kehaliste mõistusega olendite) poolt teadlikult tehtud. Looduse hulka kuulub nii orgaaniline ehk elusloodus kui ka anorgaaniline ehk eluta loodus.“

    Kultuur (ld cultura ’viljelus, harimine’) on Eesti Entsüklopeedia järgi „inimesele (inimkonnale) omane eksisteerimisviis, mille varal inimene eristub kõikidest bioloogilistest eluvormidest ja loob endale tehisliku elukeskkonna. Eristatakse ainelist (töö ja tootmine, töövahendite ja muu sellise valmistamine, elukeskkonna kujundamine) ja vaimset kultuuri (mõtlemine, ühiskonnaelu korraldamine, maailmakäsituse kujundamine ja selle mitmesugused märgilised (märk, keel) väljendusvormid)“. Veelgi üldisemaks teeb mõiste „kultuur“ tähenduse Vikipeedia. Seal on kultuur kõige üldisemas mõttes inimtegevus ja selle tulemus.

    Sellest järeldub, et loodus on kõik see, mis meie (inimese) ümber, kaasa arvatud inimene, aga mitte see, mis inimese loodud. Viimane kuulub kultuuri valdkonda. Selline, vormilt vägivaldne – kultuuri defineerimine eksklusiivselt inimese kaudu – loob aluse illusiooniks inimese erilisusest ning võtab ära võimaluse kultuuri kui nähtuse laiemaks nägemiseks mujal eluslooduses. Paratamatult tekib seos piibliõpetusega, et inimene erinevalt muudest pudulojustest on tehtud n-ö jumala näo järgi. Uusaja filosoofia ja teaduse isaks peetava René Descartes’i arusaam inimesest kui hinge omavast ja loomast kui masinast järgib sama malli. Seda kartesiaanlikku seisukohta inimese erilisusest võrdluses muu eluga on püütud innukalt arvukate uuringutega tõendada, seda kuni viimaste aegadeni välja. Ükski nendest tõendustest pole aga ajaproovile vastu pidanud. Arusaam inimese erilisusest püsib visalt. Seda peegeldavad ülaltoodud definitsioonid. Teadusmaailmas on see arusaam suuresti murenenud rohkearvuliste loomade kognitiivse psühholoogia ja sotsiaalse käitumise uuringute mõjul. Olgu siin paljude hulgast ära märgitud Jane Goodalli ja Franz de Waali uuringud (Franz de Waal on kirjutanud arvukalt raamatuid, mis käsitlevad seda valdkonda eri vaatenurkadest). Siiski on ka teadusmaailmas jäänud kuni viimase ajani püsima arusaam, et kultuur on loomariigis midagi marginaalset ja väga harva esinevat. Olukord muutub, kui vabastada kultuuri määratlus katteta nõudest näha selles midagi vaid inimesele omast, näiteks – kultuur on käitumuslike traditsioonide ülekandumine ühelt olendilt teistele sotsiaalse õppimise kaudu. Aprillis ajakirjas Science avaldatud ülevaateartikkel1 teeb kokkuvõtte XX sajandi keskpaigast tänapäevani tehtud uuringutest kultuuri ja selle ilmingute kohta loomariigis. Artiklis jõutakse järeldusele, et need on omased väga paljudele ja väga erinevatele loomarühmadele alates inimahvidest ja vaaladest ning lõpetades mesilaste ja äädikakärbestega. Kultuuri roll inimesest erinevate eluvormide elus on märksa suurem, kui on arvatud. Seega siis vastupidiselt levinud arusaamale on kultuur oma juurtelt bioloogiline, omane väga paljudele liikidele ja üldsegi mitte inimest muust elust selge joonega eristav. Tõsi, pole vist peale inimese teist liiki, kelle elus kultuuri roll on sedavõrd keskne ning kelle püsimist või kadumist kultuuri sisu sedavõrd mõjutab.

    Looduskeskkonna osa kultuurides

    Ilmselt pole kahtlust selles, et vahetult ökosüsteemis elavate liikide/eluvormide puhul on kultuuriilmingute valdavaks määrajaks just seesama vahetu ökosüsteem ja sellest tulenev.

    Üks raviviis on looduskultuuri rolli ja tähtsuse suurendamine kultuurimaastikus määrani, mis teeks arusaama inimese kuulumisest biosfääri ja tema absoluutsest sõltuvusest selle seisundist vaieldamatuks põhitõeks.

    Maailmanägemine põliskultuurides on mõneti sarnane. Inimtekkelist tehiskeskkonda on nendes kultuurides väga vähe ning suhe looduskeskkonnaga on vahetu. Arvukad antropoloogilised sissevaated traditsiooniliste põlisrahvaste ellu osutavad sellele, et nende puhul on ümbritsev looduskeskkond samuti kultuuri sisu määrajaks. Vahetu sõltuvus keskkonnast tingib ka selle, et põliskultuurides on teadmised teistest eluvormidest ning nende omavahelistest suhtetest elutähtsad. Fikret Berkes käsitleb oma raamatus „Püha ökoloogia“ („Sacred Ecology“, 2018) põliskultuuride suhtumist ümbritsevasse ökosüsteemi ja väidab toetudes arvukatele uuringutele, et põliskultuuride teadmised ökosüsteemidest ja seal valitsevatest seostest on jahmatavalt laialdased. Need teadmised on argielu alus ja seega n-ö elavad teadmised. Ilmselt seetõttu on ka antropoloogilistes kirjeldustes põliskultuuride arusaam ümbritsevast keskkonnast valdavalt austav, seda pühaks pidav. Loomulikult ei kehti see nii kristlike missioonide kui ka tänapäevase sekulaarse maailmavaate invasiooni poolt rikutud põliskultuuride puhul. Selliste traagikat on kirjeldanud näiteks hästi antropoloog Colin M. Turnbull oma raamatus „Mäerahvas“ („The Mountain People“, 1987).

    Tänapäeva põllumajanduse algtüüp arvatakse olevat 12 000 aastat vana. Toona aluse saanud kultuur(id) on järjest enam kujundanud ümbritsevat keskkonda vastavalt oma tehnoloogilise võimekuse kasvule kuni tänapäevase tehnoloogilise keskkonnani välja. Inimtekkeline kultuuri tehiskeskkond on järjest kiirenevalt laienenud sedavõrd lausaliseks, et selle piiride taha jääva biosfääri seisund paistab võrreldes kultuuriliste saavutustega vähetähtis ja väärtusena ebaoluline, hoolimata sellest, et inimese kui liigi täielik sõltuvus biosfäärist pole kuhugi kadunud. Õhtumaa sellise mõtteviisi näiteks võiks olla suurkuju ja majandusmõtte klassik Adam Smith, kelle arusaama järgi on väärtuse kui sellise looja vaid inimene. Keskkond, vastupidiselt põliskultuuride arusaamadele, ei leia väärtusena käsitlemist. Toonases ajas oli see vahest mõistetav, kuna keskkond tundus olevat lõputu.

    Olukord pole erinev ka praegust ühiskonda juhtivas neoliberaalses narratiivis. See, 1947. aastal 36 majandusteadlasest koosneva nn Mont Pelegrini seltsi loodud maailmaseletus käsitleb inimest ja ühiskonda majandussuhete kaudu ning eirab täielikult keskkonda ja biosfääri seaduspärasusi. Ositi tuleneb sellest ka meie praegune skisofreeniline olukord, kus ühiskonda kooshoidvad majandus- ja rahandusmudelid, haldussüsteemid ning seadused on vastuolus loodusseaduste ja ökoloogiaga, seda vaatamata järjest kuhjuvatele andmetele sellise olukorra eksistentsiaalsetest ohtudest.

    Suurepärase ülevaate kujunenud olukorrast annab Ühendkuningriigi maksuameti tellimusena veebruaris valminud mahukas nn Dasgupta ülevaade2 loodusrikkuse ja majanduse seostest. Selle põhisõnumid on järgmised:

    1. Nii meie majandus, toimetulek kui ka heaolu sõltub meie kõige suuremast varast – loodusest.

    2. Oleme ühiselt läbi kukkunud looduse jätkusuutlikul kohtlemisel kuni selleni, et meie nõuded ületavad kaugelt looduse suutlikkuse pakkuda hüvesid ja teenuseid, mida vajame.

    3. Meie jätkusuutmatu suhe loodusega ohustab nii praegust kui ka tulevasi inimpõlvi.

    4. Probleemi keskmeks on sügav ja laiaulatuslik institutsiooniline läbikukkumine.

    5. Lahendus algab lihtsa põhitõe mõistmisest ja selle tunnustamisest: majandus toimib looduskeskkonnas ja mitte sellest sõltumatult.

    6. Me peame muutma oma mõtteviisi, toimimist ja seda, kuidas mõõdame edukust:

    • tuleb tagada, et meie nõuded loodusele ei ületaks selle varusid ja et me suurendaksime neid varusid võrreldes praeguseks alles jäänuga;

    • vaja on muuta majandusliku edukuse mõiste sisu selliseks, et see juhiks meid jätkusuutlikkule teele,

    • et võimaldada neid muudatusi ja säilitada need püsivalt järgmistele põlvedele, on vaja täielikult ümber kujundada ühiskondlikud institutsioonid ja süsteemid, eriti rahandus ja haridus,

    • kõikemuutvad muudatused (transformative change) ühiskonnas on võimalikud – me ise ja meie järglased ei vääri midagi vähemat.

    Samu seisukohti väljendab ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonnaprogrammi (United Nations Environment Programme, UNEP) poolt veebruaris avalikustatud aruanne „Rahu tegemine loodusega“.3 Märgiline on ÜRO peasekretäri António Guterrase sõnakasutus aruande avalikustamisel: „Inimkond peab enesehävituslikku ja mõttetut sõda loodusega.“4

    Sõnapaari „looduskultuur“ juurde

    Looduse peegeldajaks kultuuriruumi on selle osa – looduskultuur. Looduskultuur on looduskeskkonna tõlgendaja, sellele tähenduse ja väärtuse andja, seda nii teadmiste, esteetika kui eetika osas. Mida nõrgem on looduskultuur üldisel kultuurimaastikul, seda ebarealistlikum on selle kultuuri kandjate arusaam looduskeskkonna rollist omaenda eksistentsi tagamisel ja seda tugevamaks läheb kultuuri ja looduse vastandumine maailmapildis. Praeguse tsivilisatsiooni süvenev keskkonnakriis on seda kandva kultuuri raskekujuline tervisehäire, mida võib nimetada progresseeruvaks looduskultuuri puudulikkuse sündroomiks. Selle üks tagajärg on, et inimene kui kultuuri kandja näeb ennast keskkonnast eraldiseisvana, käsitleb keskkonda ja muid eluvorme vaid ressursina, kusjuures lõputu ressursina, ning on pimestatud naiivsest usust tehnoloogia jumalikust maagiast lõputu kasvu võimaldamisel lõplikus ruumis. Samast tuleneb ka väärarusaam majanduse ülimuslikkusest keskkonna ees, mis on väga sügavalt juurdunud kultuuri tugistruktuurides – hariduses, teaduses, seadusandluses, majanduses ja halduses.

    Praegune kultuuri juhtiv narratiiv vajab ilmselgelt korrastamist, et vältida juba praeguseks raskekujuliseks kujunenud haiguse veelgi kiiremat progresseerumist. Üks raviviis on looduskultuuri rolli ja tähtsuse suurendamine kultuurimaastikus määrani, mis teeks arusaama inimese kuulumisest biosfääri ja tema absoluutsest sõltuvusest selle seisundist vaieldamatuks põhitõeks. Kaheldamatult on kõik need arusaamad ning teadmised praegu meie kultuuris olemas, paraku on need marginaliseeritud ja varjus, kippudes enamasti jääma ökoloogilise (kr ’õpetus kodust’) maailmapildi kandjate osaks. Tekkinud olukorra üks põhjustajaid on haridussüsteemi fragmenteeritus. Sellele hariduse probleemile juhtis juba eelmise sajandi teises pooles tähelepanu Ameerika päriolu teoreetiline füüsik David Joseph Bohm. Ta väitis, et hariduse jaotamine eraldi valdkondadesse takistab hariduse saanutel tajumast ja mõistmast tervikut ning arusaama sellest, et kuulutakse selle terviku koosseisu. Nii juhtubki paratamatult, et meie rahandust, majandust, seadusloomet ja poliitikat kujundavad enamasti kahtlematult head soovivad isikud, aga kelle maailmapildis puudub arusaam biosfääri terviklikkusest ning sellest, et inimühiskonda ei tohi ega saa sellest eraldiseisvana käsitleda. Üks ravimeetod oleks biosfääri õpetuse ja keskkonnaeetika sisseviimine kõikidesse õppekavadesse. Paraku on haridussüsteemid oma olemuselt väga jäigad ega ole valmis tegema kiireid muudatusi. Seepärast peab vahepeal sedasama rolli täitma mitteametlik huviharidus, ka rahvaharidus. Selleks on vaja looduskultuuri edendavat huviharidust toetada ja aidata, et järgmise põlvkonna otsustajad oleksid varustatud selgema arusaamaga inimesest ja biosfäärist.

    Eesti ja looduskultuur

    Eestis on looduskultuur olnud esmatähtsal kohal. Meie varasem soomeugrilik loodususk hõõgub ja toimib senini kultuurikihtide vahel. Looduskultuur ning selle seosed kohaliku identiteediga olid see tugi, millega seisti vastu nõukogudeaegsetele katsetele sulandada Eesti kultuur üldisesse, nn nõukogude kultuuri. See tõi meie kultuurilukku sellised loojatest suurkujud ja arvamusliidrid nagu näiteks Kaljo Põllu, Veljo Tormis, Lennart Meri, Fred Jüssi, Rein Maran, Mall Hiiemäe, Jaan Kaplinski, Veljo Ranniku, Ott Kangilaski, Endel Varep, Julius Tehver, Fredi-Armand Tomps.

    Veelgi enam, nõukogulikus riigiaparaadis töötavate ametnike toetumine looduskultuurile andis tulemuseks Lahemaa rahvuspargi, Lääne-Eesti saarestiku biosfäärikaitseala, hoiti ära meie rabade (loe: magevee reservuaari) hävimine nn rabade-soode sõjas. Kõigi nende ettevõtmiste taga oli varjatud mure kohaliku kultuuri ja keskkonna säilimise pärast.

    Eraldi äramärkimist väärib Eesti Looduskaitse Selts kui kohaliku looduse ja koduloo väärtustaja ja looduskultuuri kandja. Aseesimehe Jaan Eilarti juhtimisel koondas see aastakümnete jooksul väga suurel arvul nii majandus-, kultuuri- kui ka loodusinimesi, kujundas kestlikke väärtusi, ja seda toonase, kõike kontrolliva režiimi tingimustes. Seltsi liikmete arv küündis uskumatu 23 000 liikmeni. Toonane looduskultuuri edendamine ulatus ka üleilmsele tasemele, jättes märgina maha looduskultuuri tähtsust rõhutava Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu (IUCN) keskkonnahariduskomisjoni Ida-Euroopa komitee istungjärgul Tallinnas vastu võetud, kuid paraku unustusse jäänud nn Tallinna deklaratsiooni. Selle sisu peegeldab üks sealt võetud lause: „Looduskaitses ei tohi vastanduda, vaid peab just liituma inimese poolt loodud esteetiline keskkond ja meie ema – loodus ise.“

    Omaette küsimus on, kas ilma kogu eespool kirjeldatuta oleks meil olnud meie püsimist toetanud fosforiidisõda, kas meil oleks praeguseks kõigile teada sütitavad laulusõnad „Ei ole üksi ükski maa“ ning kas meie laulev revolutsioon oleks saavutanud selle, mis ta saavutas.

    Paradoksaalsel kombel on eesti kultuur jõudnud toonasega sarnasesse olukorda. Lokaalne – koduloo, kogukonna ning looduse seisukohalt – vajab tuge globaalsete tegurite mõju vastu. Kunagi olid nendeks teguriteks Nõukogude rahvamajandus, praegu suurte industriaalkomplekside üleilmsete tarne­ahelate ammendamatu isu tooraine järele ning üleilmastumise ideoloogia absolutiseerimise tagajärjel paikse looduskeskkonna, koduloo või kogukonna identiteedi mittemõistmine. Meie enda kultuuriliseks püsimiseks on vaja taas anda looduskeskkonnale ja koduloole sisuline tähendus ja väärtus, see tähendab, laiendada looduskultuuri osa meie mõttemaailmas, meie kultuuris.

    Esmased vargsed märgid sellisest muutusest on olemas, olgu siin näitena mainitud muusikute otsinguid meie vanemas kohalikus kultuuris, eesti kultuurijuurte uusi otsinguid kirjanduses või siis suure osa rahvast kas passiivset või aktiivset osalemist meie metsade ümber toimuvas.

    Looduskultuur on eesti kultuuri põlisemaid tugesid. Vastutus selle kui eesti kultuuri lahutamatu osa säilimise eest on põhiseadusega pandud riigile. Kuna looduskultuur loob aluse keskkonna ja looduse mõtestamiseks, siis see on alus ka põhiseaduse § 53 täitmiseks, mis seab igaühele kohustuse säästa elu- ja looduskeskkonda. Ei saa kaitsta ja säästa seda, mida ei osata väärtustada.

    1 Andrew Whiten, The burgeoning reach of animal culture. — Science 2. IV 2021, 372, (6537). 10.1126/science.abe6514

    2 Final Report – The Economics of Biodiversity: The Dasgupta Review. HM Treasury 2 II 2021.

    3 Making Peace With Nature. UNEP 18. II 2021.

    4 Damian Carrington, Human destruction of nature is ‘senseless and suicidal’, warns UN chief. – Guardian 18. II 2021.

Sirp