Segased ja piiratud olud toovad esile inimeste nutikuse. Muidugi mitte kõigi puhul, sest palju on neidki, kes kurdavad, halisevad ja langevad letargiasse. Uute võimaluste otsimine on siiski levinud: teate küll neid jutte, et kui üks uks sulgub, avaneb kuskil kohe teine uks või vähemalt kassiluuk. Mõelgem kas või kõigile neile toredatele ettepanekutele, mis hakkasid robinal tulema, kui kindralleitnant Herem oli andnud teada plaanist kaitseväe orkester laiali saata. Trummiga ahv või leierkastimees rivi ees, makimuusika või Silvia Ilves, kellel on poogen – see on vaid põgus nope hoogsatest ettepanekutest, kuidas edaspidi paraadi korraldada. Ütle veel, et inimesed pole leidlikud.
Uusi uksi otsitakse ka teatrimaailmas. Kui aasta tagasi, pandeemia esimesel kevadel oldi veel ehmatusest kanged ja ainsa uuenduslikuma ettevõtmisena on põhjust nimetada loomingulise platvormi e-lektron tegevuse algust, siis tänavuse sulgemise aegne saak on kopsakam. Piirangutega palistatud olukorras on muidugi tulnud ette isepäiseid erandeid (Tartu Uue teatri „Kõigi piirangute lõpp“), kuid peamiselt on edasi rühitud siiski kahte teisest küllalt kaugel asetsevat rada pidi.
Üks suundadest (selle kirkaim esindaja on juba nimetatud e-lektron) on asetanud teatripubliku ette arvutiekraani, püüdes mitmesuunalise voogedastuse kaudu luua tunnet, et teater sünnibki siin ja praegu. Kohalolu on sellises virtuaalses distantsteatris siiski raske saavutada, mistõttu tuleb tõdeda, et paremal juhul iseloomustab seda sõnapaar „seal ja praegu“. Otsingulisuse ja katsetamiskire eest on nad aga teeninud ära kuhjaga kiitust, siit võib üht-teist põnevat tulla küll.
Teist suunda esindavad teatritegijad on pöördunud arhailisemate vahendite (telefon ja kiri), vormilise lihtsuse ja sisulise siiruse poole. Telefonilavastuste viimase aja eredamate näidetena (pean silmas seda sorti lavastusi, kus telefon ei ole üksnes vahend, mille abil kuulata kuuldemängu või audiogiidi juhiseid, vaid tõesti tekibki kosutav inimlik dialoog) saab esile tuua Paide teatri „Poeetilised konsultatsioonid“ ja vähemal määral ka Vabamu „Kuuluvusharjutused“. „Kui esitaja ja publik ei saa jagada ruumi, siis võimaldab telefonietendus neil jagada vähemasti aega ning just üheaegne omavahelise sideme rõhutamine on pandeemiast tingitud eraldatuse tingimustes kujunenud telefonilavastuste tugevuseks ja võimaluseks,“ selgitab Kerttu Männiste.* Tartu Uue teatri „Nõudmiseni“ puhul on aga suhtlusviisiks valitud kirjavahetus, mille käigus näitleja kehastub mingiks tegelaskujuks. Kui juba näitleja on mängus, võib seda vabalt teatriks nimetada.
Pandeemia on pannud tugeva põntsu uuslavastuste väljatoomisele. Paljud sellel kevadel esietenduma pidanud lavastused on lükkunud sügisesse või veelgi kaugemale, mõne puhul ei ole aga üldse kindel, kas nad kunagi ilmavalgust näevad. Kui siia lisada võimalus, et millalgi laksatab randa kolmaski laine ning teatrid peavad taas etendustegevuse katkestama, oleks ehk (küll kasinat) leevendust fiktiivteatri plaanist. Kui lavastajal ja trupil ei ole võimalik lavastust teatris välja tuua, siis tuleb kohale kutsuda kriitikud ja kultuuriajakirjanikud ning neile pikalt ja põhjalikult kirjeldada ja selgitada oma lavastamiskavatsust. Ajakirjanikud teevad ja avaldavad seejärel uudiseid kujuteldavast esietendusest ja intervjuusid tegijatega ning kriitikud kirjutavad kuuldu põhjal arvustuse, kuidas see kõik nende arvates võinuks laval välja näha. Piirangute tingimustes on igasugustel ettekujutustel ja uskumustel niigi tähtis koht, siinsel juhul on see vägi aga kolmekordne: esmalt teatritegijate ettekujutus oma lavastusest, seejärel on ajakirjanike ja kriitikute kord fantaseerida ning ega lehelugejatest teatripublikki sellest pääse. Kui vahepeal teatrisse ei lubata, pulbitseb vähemalt kujutluses teatrielu edasi.
* Kerttu Männiste, Kuidas portreteerida telefonikõnet? – Sirp 21. V 2021.
„Iga kord, kui kuulen sõna „kultuur“, haarab käsi kellu järele,“ muheles kord kunagine kultuuriminister Rein Lang. Juba Antiik-Rooma keisritele oli selge, et võitmaks rahva poolehoidu peab rahvale kinkima rajatisi, vägevad rajatisi, kus toimuvad vägevad vaatemängud, valitseja kõikvõimsuse monumente.
Poliitik teab, et kaunimagi kõnekujundiga ei ületa praegu uudisekünnist, küll aga raha eraldamisega avalikeks ehitisteks, nurgakivi asetamisega, lindi lahtilõikamisega, objekti inspekteerimisega, kiiver peas. Saab olla pidevalt pildil: mõttevahetus muuseumide, teatrite, stuudiote, näitusepaviljonide rahastamise ümber, konkursid, poolt- ja vastuargumentide esitamine ja pingeridade koostamine hoiab üldsuse meeled pinevil. Eriti kui tegemist on nii ebamäärase valdkonnaga kui kultuur, kus materiaalseid väärtusi enamasti ei toodetagi ning mis vajab pidevat hoolt, kasvuhoonetingimusi ja korralikku kultiveerimist, nagu haruldane taim, kes kapitalistlikus tihnikus ei pruugi ellu jäädagi.
Rajatisel on konkreetne vorm ja funktsioon. Rajatis paistab kaugelt silma, seda on uhke vaadata, sellel on sümboli kaal, selle rajamiseks on kulutatud tohutu hulk mitme valdkonna inimeste töötunde, ressursse ja närvirakke. Rajatis on kultuuri kivistunud sarkofaag, mis koondab ja kaitseb, väärtustab ja institutsionaliseerib kultuuri. Mida kõrgem hoone, seda kõrgem staatus. Keegi ei sea kahtluse alla enam ühe või teise kunstivaldkonna inimeste toetamise mõttekust, kui neile on ehitatud juba nii uhke kodu. Ka kultuuritarbija saab kindlustunde, et see, mille eest ta maksab, pole taidluskava, vaid professionaalne tippkultuur. Suurus loeb, kontekst määrab, nagu Bitsdrupi karikatuuril: junn muruplatsil on reostus, junn postamendil aga kõrgkunst.
Rajatise rajamine annab tööd hulgale ehitusfirmadele ja teeb rõõmu kommunaalteenuste pakkujatele. Idealistlikult kulturnikult on praktilise ala inimesel lihtne papp kätte saada. Tuleb vaid avalikkusele teada anda, et me rajame neile maailmatasemel muusika-, ooperi-, tantsu- või kunstikeskuse, kui juba patsutatakse üksteist turjale, rahakapi võtmed klõbisevad ja käsi kobab kellu järele. Kui aga öelda, et me jagame needsamad paarsada miljonit kultuuriinimeste vahel laiali, las kõik teevad selle eest seda, mida tahavad ja oskavad, kaiguks maksumaksja seakisa taevavõlvini.
Rajatiste püstitamisel on ka teine pool. Filmialal tegutsenud inimesena tean, et kuigi saan suures osas oma tööd teha igal pool, on äärmiselt oluline, et meil oleks „koht, kuhu alati minna“. Et ka meie industry-rahval ehk melanhoolsetel stsenaristidel, palavikulistel lavastajatel, sitketel operaatoritel, kindlameelsetel produtsentidel ja naksakatel assistentidel oleks tõmbekeskus, mis on päriselt meie oma. Muidugi ei ole väikeriigi väikesele filmivaldkonnale essentsiaalne järjest parema tehnika juures käigus hoida tohutut stuudiokompleksi oma infrastruktuuri, tehnopargi, vilede ja kellukestega. Allfilm tõestas „Tenetiga“, et ka välismaiseid võimsaid vaatemänge saab teenindada ilma megapaviljonideta. Küsimus on pigem psühholoogilist laadi: et saada paremaks, on vaja areneda; et areneda, on vaja enesekindlust; et enesekindlust juurde saada, on vaja tunnustust. Ja tunnustus käib selles maailmas ikka paraku materiaalse toetuse kaudu. Teadmine, et ka sinul on oma „koht, kuhu alati minna“, et ka meie inimestele on võimaldatud tänapäeva nõuetele vastav tehnoloogiline infrastruktuur, tõstaks tohutult eesti filmivaldkonnas professionaalsust ja seeläbi ka selle mainet – et lõpeks see lõputu „tüüpilise eesti filmi“ hala.
Lahkunud on Estonia teatri kauaaegne opereti- ja muusikalisolist Tõnu Kilgas. Tartus sündinud laulja ja näitleja lõpetas 1977. aastal Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli laulu (Leida Jürgensi ja Alma Kurtna klass) ja koorijuhtimise erialal. Aastatel 1976–1984 töötas ta Vanemuises ja 1984–2001 Estonias, hiljem Vanalinnastuudios ning jätkas laulmist ja näitlemist vabakutselisena.
Tõnu Kilgase särav näitlejatee viis ta paljude teatrite lavadele ja publiku ette peaaegu 50 rollis. Rohkete opereti-, ooperi- ja draamarollide kõrval esines ta sama tempokalt ka raadios ja televisioonis. Ta mängib filmides „Inimene, keda polnud“ (1990), „Rahu tänav“ (1991), „Need vanad armastuskirjad“ (1992), teleseriaalis „Õnne 13“ osales ta aastast 1993. 1970. kuni 1974. aastani oli ta ansambli Fix ning kaua aega Viru varietee solist.
Estonias tegi Kilgas mitmed säravad rollid, nende hulgas Boni ja vürst (Kálmáni „Silva“), konferansjee (Kanderi „Kabaree“), Mustafa Bei ja Archibald (Ábrahami „Savoy ball“), Andreas Torelli (Lehári „Krahv Luxemburg“), moritaadimüüja (Tubina „Reigi õpetaja“), Koloman Zsupán (Kálmáni „Krahvinna Mariza“), Kiir (Vinteri „Kevade“), Bill Calhoun (Porteri „Suudle mind, Kate!“), Hilaire Jussac (Porteri „Can-Can“), Josef (Straussi „Viini veri“), tiiger (Raadiku „Puhh“), Cornelius Hackl (Hermani „Hallo, Dolly!“), Frosch (Straussi „Nahkhiir“), Nestor le Fripé (Monnot’ „Irma“), Joe/Josephine/Junior (Styne’i „Sugar“) ja Blom (Vinteri-Raudmäe „Pipi Pikksukk“). Tema viimaseks rolliks Estonias jäi pelikan 2015. aastal esietendunud Kálmáni operetis „Tsirkusprintsess“.
Kilgase draamarollidest tõusevad esile Hlestakov (Gogoli „Revident“, 1987, Vanalinnastuudio), Gustav Heink (Bahri „Mees, naine ja kontsert“, 1996, Draamateater), Ostap Bender (Ilfi ja Petrovi, Aimla ja Baskini „12 tooli“, 1998, Vanalinnastuudio).
Mõtleme tänutundega armastatud lauljale ja näitlejale ning avaldame sügavat kaastunnet Tõnu Kilgase lähedastele.
Kuuldused kirjandusmuuseumi surmast on liialdatud
PILLE-RIIN LARM
Eesti Kirjandusmuuseumile valiti eelmisel nädalal uus direktor. Haridus- ja teadusministeeriumi teaduspoliitika komisjoni otsusel juhib muuseumi alates 1.juunist viis aastat Tõnis Lukas.
Tõnis Lukas: „Loomulikult peab kirjandusmuuseum olema nähtav, kuna ülesanne on tal suur, võlu ja hoogu peab olema.“
Eesti Kirjandusmuuseumi direktorina on teie eesmärk „kirjandusmuuseum kui pidevalt täienevate kogude baasil tegutsev teadus- ja arendusasutus, mis toidab nii rahvus- kui ka maailmakultuuri“.1 Kas see ei olegi juba nõnda?
Eesmärk on kooskõlas Eesti Kirjandusmuuseumi üldiste eesmärkidega ja praeguse oluga, ma ei lähe muuseumi põhimõtteliselt muutma. Eesti Kirjandusmuuseum on ju rahvusvaheliste sidemetega väga tugev teadusasutus, mis kuulub Eesti-uuringute Tippkeskusesse. Seda teaduslikku taset tuleb ainult hoida. Nende kogude uurimine, mis on rahvuslikul kokkuleppel kokku pandud paarisaja aasta jooksul– enne Jakob Hurda üleskutset olid juba kujunenud Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogu, Eesti Üliõpilaste Seltsi raamatukogu jm–, annab kirjandusmuuseumile sügavuse. Tema ülesanded ei piirdu aga ainult sellega. Ühiskond ootab muuseumilt ka rahvuskultuuri ja kultuuriliste sidemete mõtestamist ja selgitamist, rahvahariduslikku tegevust. Selle kõigega ma tahan tegeleda.
Ühiskonna ootus on kõrge: olen kuulnud arvamust, et „kirjandusmuuseumi päästmine on isamaaline ettevõtmine“. Mida sellest arvate?
Kirjandusmuuseum ei ole uppumas ega ole tal käes ka kriisi. Vaade, kas kirjandusmuuseumile tuleb moraalses mõttes appi minna, tuleneb määratlusest, mida keegi kirjandusmuuseumilt ootab. Kui ametkond näeb kirjandusmuuseumis seadusest tulenevate ülesannetega teadus- ja arendusasutust, mõnes mõttes kitsalt raamistatud ülesannetega, siis avalikkus näeb temas ikkagi rahvahariduslikku templit ja Hurda töö jätkajat ühena kahest suurest Eesti Rahva Muuseumi kõrval. On tõesti olnud juttu, et kõigiks nendeks rollideks ei ole olnud piisavalt vahendeid– teadusrahastuse muudatused ja teatud grantidest ilmajäämine või nende lõppemine on toonud kaasa ka rahastamise vähenemise. See on ohu märk, mille pärast nii otsesed sihtrühmad ja partnerid kui ka kultuurihuvilised on mures.
Peame koos andma hoogu ja tuge, et kirjandusmuuseum saaks oma ülesandeid täita, ja selle sees on kindlasti seismine ka selle eest, et rahastamise alused saaks kindlamale jalale. Seda tema roll kindlasti nõuab. Kirjandusmuuseum on rahvusteaduste üks kantse ja rahvusteadustele tuleb rohkem rõhku panna; siin ei saa jääda lootma üksnes rahvusvaheliste ekspertide hinnangutele ja otsustele.
Kas rahvusteaduste kantside kindlustamine ei peaks olema laiema ringi kui ainult haridus- ja teadusministeeriumi missioon?
Iseenesest ei ole ju tähtis, kustkohast raha täpselt tuleb. Praegu, kui haridus- ja teadusministeeriumi kaudu tulev tegevuskulude ja kogude baasrahastuse katmine ega ka kaudselt samuti HTMi kaudu tulev projektirahastamine ei ole olnud kõigiks tegevusteks piisav, siis on tõesti ainus võimalus küsida mujalt lisa.
Veidi aega tagasi lõin kultuuriministrina riikliku lisarahastuse teadusprojektidele kultuuriministeeriumi eelarves: humanitaarteadustele kolm miljonit eurot aastas. Selle aasta eelarves on see kirjas ning loodetavasti hakkab ka teadusasutusteni jõudma. Tegu on riikliku tellimusega Eesti kultuuri täiendavaks uurimiseks ja sellest tulenevaks rahvavalgustuseks, populariseerimiseks: näitused, monograafiad, publikatsioonid, konverentsid… Sisuliselt võimaldab see aega „osta“ teadlastele. Kirjandusmuuseumis on kindlasti uurimisteemasid, mis sellele rahale konkureerida võiksid.
Seda toetust võivad taotleda ka teised institutsioonid, me oleme siin humanitaarias ju koos ja koostöö käib üle institutsioonide piiride. Oleme kõik ühest ja samast juurikast ja peamegi koostööd tegema.
Programmi partner on Eesti Teaduste Akadeemia humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond, mida juhib akadeemik prof Valter Lang. Ministeerium ise ei hinda taotluste teaduslikku taset ega temaatilist suunda, seda teevad ikka tippteadlased.
Loodan, et valitsused jätkavad ka edaspidi seda programmi.
Eesti Kirjandusmuuseumi ootab teie juhtimisel „aktiivne tulevik“ ning üks sihte on seejuures haridustegevus.2 Palun täpsustage.
Haridustegevus tuleneb muuseumi otsesest rollist. Muuseum on ju tohutu varakamber– tema ülesanne on pühenduda just selle raamatukogu ja arhiivi uurimisele ning anda uurimistöö vili rahva harimisse ja kooliharidusse. Teaduse ja hariduse kaudu väärindatakse kogusid.
Mida ma aktiivse tuleviku all mõtlen? Loomulikult peab kirjandusmuuseum olema nähtav, kuna ülesanne on tal suur, võlu ja hoogu peab olema. Selle aasta alguses kuulutasin kultuuriministrina 2025.aasta Eesti raamatu aastaks, sest siis saab 500 aastat esimesest eestikeelsest trükisest. Koostasin ka komisjoni, kes hakkab seda ette valmistama– kirjandusmuuseumil on seal oma roll olemas. Üldrahvalikke ettevõtmisi tuleb ise algatada ja nendega kaasa minna. Selliseid asju on palju, mida saab teha näiteks Tartu linnas, mis on UNESCO kirjanduslinn ja tulevane Euroopa kultuuripealinn, nii kogu Eestis kui ka rahvusvahelises koostöös.
Ülesandeid on palju. Kui palju neid täita saab, on iseasi, aga me kindlasti oleme aktiivsed.
Digiteerimine. Kirjandusmuuseumil on mitu mahukat digitaalset andmebaasi, mis on sisult väga head, kuid tehniliselt pisut aegunud. Tohutu hulk säilikuid ei ole üleüldse digiteerimiseni jõudnudki. Haridus- ja teadusministeerium on andnud mõista, et oodatakse arhiiviteenuse ajakohastamist.3 Kuidas teha kirjandusmuuseumi vara rahvale kättesaadavamaks?
Avalikest vahenditest ülal peetav arhiiv ja raamatukogu peavad olema kõigile kättesaadavad. Nüüdse aja kättesaadavus luuakse suurelt osalt digiteerimise teel, materjalid tehakse uurijatele kättesaadavaks ka mujal kui lugemissaalis. Sellel põhimõttel me muidugi jätkame. Digiteerimise kiirendamine või kvaliteedi parandamine oli üks põhiteemasid ka muuseumidirektori konkursil.
Arvestama peab aga, et digiteerimisele eelneb ja sellega kaasneb hulk tööd. Kõigepealt ei ole võimalik digiteerida seda, mida ei ole veel arvele võetud ega kirjeldatud. Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on hulk arhiive, mida ei ole tööjõu- või ajanappuse või organiseerimisraskuste tõttu olnud võimalik kirjeldada nii, et teada saada, mis seal on. Sellisel juhul ei ole veel mõtet rääkida digiteerimisest. Digiteerida saab süstematiseeritud kogusid.
Veel tuleb vaadata, mis tasemel digiteerimine on mõttekas. On selge, et arhiivimaterjali on mõistlik digiteerida laias ulatuses. Ometi ei ole paljude materjalide puhul toorkoopiaga eriti midagi peale hakata, sest see nõuab suuri teadmisi, mida tavalugejal ei ole. Vana kirjaviis, käsikirjalised materjalid, murdetekstid, võõrkeelsed materjalid… Muuseumil on need pädevused, nt paleograafiline oskus. Kuidas seda rakendada, et digitaalse materjali kättesaadavust (loetavust) tõsta? Tekstide tärktuvastus sadade tuhandete lehekülgede kaupa on ka väga kallis ja aeganõudev– see ei saa olla ainult muuseumi ülesanne, või kui on, siis tuleb seda silmas pidada ka rahastamisel ja töötundide arvestamisel. Või saab kirjandusmuuseum seda pakkuda teenusena.
Kirjandusmuuseumi panus ongi see lisaväärtus. Ega kirjandusmuuseum ole ainult arhiiv, kus seisavad „surnud“ materjalid– tema roll on selles, et siinsed spetsialistid tunnevad seda materjali, oskavad üles leida, „välja lugeda“ ja ka ise uurijatena seda mõtestada. Seda pädevust tuleb igal juhul hoida ja hinnata.
Andmebaaside kättesaadavus, infotehnoloogiline tugi ja tehniline loomine on siiski väga oluline. Loodame, et uute digipädevustega noored tulevad doktorantuuri ajal ja järel kirjandusmuuseumi praktikale ja tööle, me saame värskendust ja vahetust oma kaadrile. Nemad peaksid tõenäoliselt andmebaaside loomisega (või sisendi andmisega loojatele) lihtsamini hakkama saama. On ka niisugust infotehnoloogilist tööd, mida pole mõtet teha ainult kirjandusmuuseumis– kui Rahvusarhiivis on juba tööl 20 programmianalüütikut, siis ei ole mõtet seda kõike dubleerida. Suure osa asjadest saab ju teha koostöös teistega.
On neid, kes leiavad, et iseseisva teadusasutusena realiseerusid Eesti Kirjandusmuuseumi puhul teatud riskid. Võib-olla olekski otstarbekam selle osakondi omavahel või muude institutsioonidega liita, nt Eesti Rahva Muuseumi või Rahvusarhiiviga?
Sisemine struktuur on juhtimise tööriist. Sellega hakkan kolleegidega koos kohe tegelema ja vajalikud muudatused tuleb ära teha. Hakkame koostama ka uut arengukava. Muidugi ootan osakondade ja struktuuride koostööd muuseumi sees ja tahan luua meeskonnavaimu.
Mis puudutab seda, kas muuseum peaks jätkama täpselt sellisena, nagu ta on, siis teoreetilisi mudeleid on koostööks või lausa liitmisteks-lahutamisteks igasuguseid. Praegu on aga kokkulepe, et kirjandusmuuseum täidab oma ülesandeid selles kehas, mis tal on, ja selle alusel viidi läbi ka konkurss. Ma ei tea, et keegi ootaks praegu asutuste ühendamist. Koostööd tuleb muidugi teha.
Jääb mulje, et kavatsete muuseumi noorendada. Kas kirjandusmuuseum on noortele atraktiivne?
Peaks olema, sest kultuurihuvi on noortel täiesti olemas. Pärimuskultuur on noorte hulgas tohutult populaarne, valmidust seista Eesti Rahvaluule Arhiivi eest oli näha selle toetuseks korraldatud kontsertidel: noored kaitsesid müürina oma identiteeti, ja nimelt selle kultuurilist sisu. Kultuurihuvi on võib-olla teisenenud, aga olemas.
Teine asi on see, kas noored leiavad tee muuseumi ja kas muuseum on atraktiivne tulevase töökohana. Siin peab muuseum ise olema aktiivsem. Tuleb pakkuda ülikoolidele praktikavõimalusi, lõputööde, magistritööde teemasid, osaleda doktorantuuri ja järeldoktorantuuri töös. Kirjandusmuuseumil on koostööleping Tartu Ülikooliga, muuseum osaleb doktorikooli töös. Muuseumil on esindajad nt ülikooli kultuuriteaduste instituudi nõukogus kui ka programminõukogudes. Peame olema ise aktiivsed nii ülikoolide õppekavade tegemisel ja rakendamisel kui ka teemade pakkumisel. Ja siis juba töö gümnaasiumide ja põhikoolide tasemel.
Minagi sain esimese arhiivikogemuse Eesti Kirjandusmuuseumis. Prof Sulev Vahtre suunas mu kursusetöö „Põhjasõja lahingupaigad Eestis“ juhendajana kohe kultuuriloolisse arhiivi ajaloolise pärimuse juurde. See näitab väärtustavat suhtumist. Allikakriitilise materjalina kohapärimust jms patta panna ei saa, kuid taustaks teada tuleb.
Minu südamesoov on, et suudaksin kõik oma kogemused, teadmised ja kontaktid realiseerida kirjandusmuuseumi kasuks.
Kas kirjandusmuuseumi juhina astute oma erakonnast välja?
Ei, välja astuda ma ei kavatse. Ma kavatsen ka kohalikel valimistel kandideerida. Kui Tartu on UNESCO kirjanduslinn ja peagi ka Euroopa kultuuripealinn, siis kirjandusmuuseumi direktori kuulumine kohalikku volikokku on väga loogiline ja normaalne. Erakondlik kuuluvus või ühiskonnaelus kaasarääkimine ei sega mul pühenduda neutraalselt ja erakonnatult oma tööülesannetele. Ei ole seda kunagi seganud.
Ega me ju ei kujuta ette, et kohalikku volikokku kandideeriksid ainult professionaalsed poliitikud või töötud. Tahame, et seal oleksid aktiivsed eri elualade inimesed. Ka Sirbi veergudel on kurdetud, et normaalsed inimesed ei taha ennast ühiskonnaasjadega siduda, sest saad märgi otsaette. Jakob Hurt, Jaan Tõnisson ja teised tegutsesid mitmel rindel, nii rahvuslikus poliitikas kui ka vaimuelus, ülikoolis jne. Tuleb need barjäärid maha võtta. Tähtis on, kuidas inimene käitub. Mind keegi mingisuguseks broileriks ju ei pea.
Näitus „Taganemisteeta. Kohaloluharjutus“ Narva kunstiresidentuuris kuni 20. VI. Kuraatorid Saskia Lillepuu ja Ann Mirjam Vaikla, kunstnikud Saara-Maria Kariranta, Hans Rosenström, Marit Mihklepp, Felipe de Ávila Franco, Alma Heikkilä, Hannah Mevis, Pia Arke, Juss Heinsalu, Manfred Dubov, Flora Reznik, Sissel Marie Tonn, Melanie Bonajo, Anne Noble, Nina Schuiki, Vera Anttila, Sepideh Ardalani ja Sandra Kosorotova. Haridusprogrammi kuraator Kerttu Juhkam ja filmiprogrammi kuraator Piibe Kolka.
Saskia Lillepuu ja Ann Mirjam Vaikla kuraatorituurid 30. V, 5. VI ja 20. VI.
Teel raudteejaamast Narva kunstiresidentuuri möödun Amalie Kreisbergi büstist. On 1. mai, töörahvapüha, seisatan korra selle naise kuju ees, kes võttis Kreenholmi manufaktuuri töölisvanemana osa 1905. aasta revolutsioonilistest sündmustest ning mõrvati selle eest 26aastasena Kingissepa vanglas. Seda Joala tänava maja, kuhu nüüd suundun, kutsuti kunagi Amalie Kreisbergi nimeliseks laste loomemajaks. Veel enne seda elas seal Kreenholmi manufaktuuri direktor.
Näitusekataloogi avaessees tunnistab Ann Mirjam Vaikla hoone võimet olla „kolmas kuraator“ – tema ja Saskia Lillepuu kõrval. Lillepuu kritiseerib oma kuraatoritekstis globaalset kapitalismi, mille tõttu on palju kohti maailmas elamiskõlbmatud. Vaikla tõdeb, et Kreenholmil kui endisel tehasekompleksil on väga tugev mõju sellele, milline kunstikeskkond on NART praegu ja tulevikus.
Endises tööstuskompleksis on praegu näitus, kus uuritakse kliimamuutustest tingitud keskkonna krahhi paratamatust. Kuhu see mõtte viib? Kogemuse, mille mina sain pärast näitusel käimist Kreenholmi territooriumil uidates, on hästi lahti mõtestanud ka kataloogi külalisautor, kliima- ja energiapoliitika ekspert Kaja Tael: Kreenholmi varemed, mis meenutavad nii XIX sajandi tööstusrevolutsiooni tippaega kui ka XX sajandi riigisotsialismi, justkui ennustavad seda, et varsti uitame neoliberalismi varemeil. Vajame revolutsioonilist muutust, uut majandust, ütleb Tael.
Paratamatus
NARTi esimeses saalis vaatan, kuidas must vedelik nõrgub alla mööda suurt ümmargust oranži elektripirni. Põlevkiviõli? (Felipe de Ávila Franco „Varjutus“, 2020.) Ruumi keskel on hiiglaslik maal, mis võiks olla korraga mikroskoobis avanev pilt ühest bakterikultuurist kui ka ortofoto mõnest maastikust (Alma Heikkilä „Elu täielikust pimeduses“, 2020). Mõned baasmustrid on mikro- ja makroskaalal väga sarnased. Põrandal on eksponeeritud Marit Mihklepa korjatud kivid Kreenholmi kose jõesängist („Mineraalsed igaühed“, 2021). Seal on ka televiisor, kus näidatakse inuiti-taani kunstniku Pia Arke videot „Arktiline hüsteeria“ (1996): alasti kunstnik roomab suurel fotol, kus on kujutatud tema Gröönimaa lapsepõlvekodu, ning lõpuks rebib selle puruks. Arke on öelnud, et võtab kolonialismi ajalugu isiklikult. Kuraator Vaikla tõdeb Anna Tsingile osutades, et lääne kolonialismi vastu tuleb modernsuse tempost irduda ja hoopis bakterite, seente ja vetikate järgi tiksuda.
Sepideh Ardalani ja Sandra Kosorotova installatsioon „Surmaaed“ (2021) on surma ja taassünni täiuslik metafoor – lõtvunud taimede kompost väetab uue põlvkonna tärkajaid.
Selles ruumis (kus on teoseid veelgi) jalutades tuleb pähe sõnapaar „geoloogiline paratamatus“. Mitte ehk teaduslikus tähenduses, vaid mõeldes kivide ajast, millest on kirjutanud ka Vaikla. Kividel seal puitpõrandal on oma süvaaeg. Geoloogiline paratamatuse tunne tekib taipamisest, et ökosüsteeme ekspluateeriv majanduskäitumine toob igal juhul kaasa laastavad tagajärjed, mida miljardid meist on juba metsatulekahjude, uputuste, põudade ja saagikaona kogenud. See on võrrand, mille vastus on meile teada, kui vaid silma kinni ei pigistataks. Ilmselt täpsem oleks „ökoloogiline paratamatus“ – ent kõik need kivid ja maastikud panevad mõtlema geoloogiale ning see ongi poeetiliselt korrektsem. Kivide ajale pole inimesel võimet kätt ette panna. Ehk annab see jõuvahekord paremini edasi tajumust, et kui inimene hävitab oma elukeskkonda, hävitab ta iseennast. Ülal mainitud õlist nõretav elektripirn on justkui karm meeldetuletus, et tarvitame iga päev elektroonikat, mille risoomid ulatuvad naftapuurkaevudeni. Me ei saa midagi teha – oleme loonud meid ennast hävitava süsteemi. Juss Heinsalu hallitusest, kividest, elektroonikast ja veel millestki koosnevas installatsioonis „Ootel tagavara tarbetus“ (2021) justkui kinnitatakse seda kujutluspilti, põimides omavahel kokku vanad ei-tea-milleks kasutatud aparaadid ja neid õgivad elusorganismid.
Teine saal seob inimest oma keskkonna külge veel enam. Sissel Marie Tonn on kangasse trükkinud ärevuse seismogrammi, mis on loodud lugude põhjal, kuidas İstanbulis maavärinaid kogenud kirjeldavad oma hirmu ja tähelepanu („Tähelepanukasvatus“, 2018–2020). Tekstiili on kodeeritud hirm, et kodu võib saada ohtlikuks, aga seal on tähelepanu teiste liikide käitumisel, ilmastikunähtustel ja muul, mis võib osutada peatsele ohule. Oleme oma tajumeeltega justkui seeneniidistikku pidi keskkonnaga ühenduses. Võib luua ka piltlikumaid metafoore: Flora Reznik jälgib videoteoses „Muutus Y-is, muutus X-is“ (2019) armkude oma venna jalal, vaatajale paistab see sinisest laguunist kõrguva mäeahelikuna.
Ülakorrusel naudin üksindust kinosaalis, kus Melanie Bonajo lühifilmivalik „Öömuld – öine aiandus“ (2016) tuletab Põhja-Ameerika põlisrahvaste suu kaudu meelde, et oleme suguluses kõige elavaga.
Inimese ajastik
Näitus „Taganemisteeta. Kohaloluharjutus“ on loodud posthumanistliku teooria valguses. Seda teooriat on hakatud arendama antropotseeni tingimustes: kätte jõudnud ajal, kui üks kõige tugevamaid geoloogilisi mõjutajaid on inimene. Kuraatorid osutavad oma teoseid saatvates tekstides läbivalt autoritele nagu Anna Tsing, Donna Haraway ja Timothy Morton, aga ka Hasso Krull. Nad kõik kirjutavad ühel või teisel moel sellest, et inimene ei ole maailma kese, vaid elame siin koos kõigi teiste olenditega ning õieti oleme osa neist või nemad on osa meist. Nagu Tanel Rander kataloogi lõpuessees ütleb, aitaks sellest arusaamine meil lõpuks olla ka inimlikum. Tunnen isegi, kuidas looduse krooni mentaliteet minus üha enam õõva tekitab. Posthumanistliku käsitusega loobutakse ülbest illusioonist, justkui suudaksime liigina püsida teistest liikidest eraldi.
Taganemisteeta
Sammume NARTi administraatori Maria Železnovaga Kreenholmi värava poole, mille taga ketrusvabriku territooriumil on viimane kunstiteos – Sepideh Ardalani ja Sandra Kosorotova „Surmaaed“ (2021). Ringpeenar, kus ehk nüüdseks kasvavad taimed, mille rohelisi päid kuu eest mullast piilumas nägime. Aed on surma ja taassünni täiuslik metafoor – lõtvunud taimede kompost väetab uue põlvkonna tärkajaid. Esimesel mail seal veel peale varjatud võimaluse palju näha ei olnud. Liikusime Mariaga edasi kompleksi sügavusse. Olles varem näinud Kreenholmi vaid fotodelt, olin rabatud hoonete kõrgusest, laiusest, vaate avarusest Narva joa kohal. Kunagi oli Kreenholm tööstusrevolutsiooni pärl, tuhandete töötajate argireaalsus, kapitalismi mootor. Seal seisab ka mälestusmärk 1872. aastal toimunud tööliste streigile, mis oli üks esimesi Tsaari-Venemaal toimunud tehasestreikide laines.
Nüüd on sellest kõigest järel varemed. Võtan omaks selle lootusrikka mõtte, et võib tulla aeg, kus meie elukeskkonda laastav neoliberalistlik tehas on seiskunud ning selle varemetes vormuvad aegamisi stalaktiidid.
Uudisloomingu kontsert 16. V, veebiülekanne EMTA suurest saalist. EMTA sümfooniaorkester, kontsertmeister Toomas Henrik Ellervee, dirigent Toomas Vavilov. Solistid Anni Ritson (klarnet), Liisi Rusnak (vioola), Karl Johan Nutt (klaver), Evita Lohu (klaver), Doris Hallmägi (live-elektroonika), Iida Helanterä (flööt), Vittoria Ecclesia (klarnet), Hilla Lappalainen (vioola) ja Julius Paukšte (klaver). Kavas Julian Kwouni, Doris Hallmäe, Hando Põldmäe, Rebeca Vilpuu, Yung Sin Kan Bonnie, Tõnis Leemetsa, Andrea Sordano ja Davide Umbrello uudislooming.
Muusikamaad avastada seda instrumendiga kogedes, luues või kuulates on kui ses rännata. Tõesõna, ka planeedi Maa kohta võime öelda, et see on avastatud, kuid kas igal pool on ka rännatud? Kas avastada saab rändamata? Aga vastupidi?
Inglissarve tertsi ümber sulavad keelpillid ja helimassiivid hakkavad õhulainetena end kuulajale tunda andma. Tõnis Leemetsa „Over & Out“ ehk „Side lõpp“ (2021) on audiaalne kujutluspilt tema emast, kes hakkas viimastel elunädalatel helikopteriga mägedes käima, nõnda et õendushaigla personal ja teised hooldatavad sellest arugi ei saanud. Kadunu mälestuseks kirjutatud omamoodi reekviem mõjus kui miniatuur ning selle pealiskaudsus veenis mind. Meenutused kipuvad olema tunnetest laetud – öelda on nii palju –, kuid Leemetsa eskiis mägedest, mida näeb nüüd ka üksnes muusika abil, mõjus võrratult selgejooneliselt ja läbipaistvalt. Helikopterit imiteerivaid motiive kuulates tundsin, et ootan õhusõiduki maandumist. Juuksed lehvivad ja hommikupäike torgib paremat silma, mida peoga kaitsen. Mäed on udus.
Hommikumeeleolu pikendas veelgi Andrea Sordano sümfooniaorkestrile loodud „An Index of Clouds“ ehk „Pilveregister“ (2021), mis sarnaneb küll otsapidi eelnenuga, kuid kaigub edasi helgemas suunas. Sordano on teoses analüüsinud mõningate pilvede kuju, lähtuvalt nende mikroskoopilisest struktuurist (kiudpilved koosnevad jääkristallidest) ja nende käitumisest (kõrgrünkpilved on väikesed, neile on iseloomulik koonduda), kujutledes sealjuures maastikke ja võimalikke sündmusi.
Pilved on ka Davide Umbrello „Mediterraneo“ (2021) temaatiline ja kontseptsiooniline sild. Helilooja on teose kirjutanud Vahemerel elu kaotanud põgenike mälestuseks ning saateks on lisatud katkend Isak Dineseni (Karen Blixen) jutustusest. Teos on minimalistliku stiilijoonega, missuguseid on orkestril tihtilugu katsumus maha saada. Pikkade legato-nootidega paisuv massiiv sublimeerus haripunkti jõudes otsekui gaasiks. Keelpilli-pizzicato ja (alati kostev, halastamatu) detaché-oboe olid kui puäntillistlikud molekulid, mis hargnesid vete kohalt atmosfääri – või eksinud hingelised, kelle meri vormis kompromissitult mälestuseks. Kui amorfne aines otsa lõppes, jäi klaveril kõlama mõte, kaja sellest, mis oli olnud. Tekkinud melanhooliat aitas minetada naerusuine Toomas Vavilov, kelle kiitvalt noomiv naeratus vedeldas saabunud vaheajaks piisakese verd.
Doris Hallmägi jõudis oma teose „Resilience“ ehk „Vastupidavus“ mõttestikuni, avastades esimesi naiselektronmuusikuid, kelle töövahend oli magnetlint ja kõikvõimalikud võtted, mida sellel sai rakendada.
Maailmarändur Karen Blixen on emale kirjutanud, kuidas ta käis oma silmarõõmu Denysiga Ngongi küngaste kohal lendamas. Karenil oli tunne, et lennates ta viimaks mõistab kõike.* Kas see kehtib ka Leemetsa ema nägemuse kohta lennusõidust mägedesse – elu lõpul hakkas ta mõistma? Saan aru, et linnuna taevalaotuses hõljudes mõistetakse elu väiksust ja väiklust, kuid seda üksnes juhul, kui hõljuda allpool pilvepiiri.
Kontserdi teises pooles astume natüürmordilikumatele mälestusradadele. Samuti võib uuel teelahkmel metsa asemel märgata puid. Kontsert jätkus kammerlikumas laadis ning terviku asemel vaadeldi detaile. Julian Kwouni trio klarnetile, vioolale ja klaverile (2017/2020), üks kava pikemaid teoseid, on kolmeosaline ning kava esimese poolega võrreldes kontseptuaalselt vabam. Esimeses osas „Scenes Around the Trakai Castle“ on helilooja kujutanud suve, mil ta töötas Korea reisigruppide giidina. Ligikaudu 12 asukohast jäi heliloojat kummitama Trakai loss Galvė järve ja sel seilavate romantiliste jahtidega, mistõttu on ta kogetu rekonstrueerinud ka helides. „Calm Waters and Within Hallstatt“ kätkeb endas reisi Austriasse, kus Kwoun vaimustus Hallstatti loodusmaastikest, peegelsiledast veest ja pilvitust taevast. Kolmas osa „Lucky Enough Being Toured Paris“ räägib Pariisist. Helilooja on edastanud meeleolu, mis teda selles linnas valdas, kasutades tsitaate prantsuse muusikast, kuid alliktekstid on ta soovinud jätta kuulajale avastada.
Doris Hallmägi jõudis oma teose mõttestikuni, avastades esimesi naiselektronmuusikuid, kelle töövahend oli magnetlint ja kõikvõimalikud võtted, mida sellel sai rakendada. „Resilience“ ehk „Vastupidavus“ (2021) on alguse saanud osta.ee-st soetatud kassetilintide taaskasutamisega uue materjali salvestamiseks ning kasvanud töödeldud luupide massiks. Lõpu on paika seadnud hetk, mil lint manipulatsioonile enam vastu ei pidanud ning purunes. Helilooja on noodis viidanud liivapaberile või žiletiterale. Esimese luubi ajal mõtlesin, kui hea on ikka elektrooniline muusika, kui värskendavalt see mõjub – nagu lõpukshingaksvälja. Hallmäe teos (ja interpretatsioon) on kui kummikuul keres. Ta toksab katki selle muidu süvamuusikat ümbritseva tõsisuse mulli ning lahustab ivake üleliiast asjalikkust.
„Vahel tundub, et midagi on saabumas. / Aga enne tühjus, mõõtmatu, soe. / Ja siis muutub kõik. / Nüüd tuleb vaid oodata.“ Hando Põldmäe neli väikest prelüüdi klaverile (2015/2020) näitlikustasid teekonna valguseni. Osade pealkirjad näisid mulle järgnenud Rebeca Vilpuu teose kõrval ka kui materjalide kirjeldused, uuringud, mistõttu tundusid kava tervikut arvestades kontseptsiooniliste episoodidena. Vaikust kehastasid katkendlikkus ja kaugus – tõepoolest tundus, et midagi on saabumas, kuid ei kuulnud, ei näinud. Evita Lohu interpretatsioon oli õrn ning lubas prelüüdide vahele õhku – ma ei ole sünesteetik ning vaikusel, varjul, värelusel ega valgusel (nendele oli viidatud nelja osa pealkirjas) ei ole minu jaoks mekki. Ka Lohu kujundus oli iseloomult neutraalne ja lubas helilooja materjalikaemustele suuremat pinda. Edasiste osade kulgedes võis mõista vormi, selle „millegi“ suurust või siluetti. Siht sai selgeks, ent loodetud vastuse asemel vahtis minuga tõtt uus küsimus, teekond – või ahel. Kogemusliku materjaliuuringu sabast haaras kinni mõneti egotum.
Elektroonilise muusika lainel jätkas Rebeca Vilpuu, kelle teoses „Ahel“ (2021) on kirjeldatud riidematerjale (külm, karvane, terav, libe ja pehme). Helilooja on töödelnud varem salvestatud löökpillihelisid ja süntesaatorisaunde. Ma ei kuulnud ega näinud seal raasugi sentimentaalsust, üksnes tegelikkust. Jäi tunne, et Vilpuu kirjeldused on selgemad kui kogemus ise. Näiliselt tehnilises teoses on tekstuure illustreeritud armutult ning see kutsub küsima, kas Vilpuu valitud materjale varem tundmata on võimalik üksnes nende kirjeldusi kuulates pilt kokku panna.
Yung Sin Kan Bonnie teosega naasis kava mõneti morbiidse raamiliistu juurde. „i wrote my own funeral song“ ehk „kirjutasin omaenda matuselaulu“ (2021) pitseerib magusalt ja mõrudalt lõhnava sisuga ümbriku karmiinpunase vahaga. Helitöö sai alguse luuletusest, mis sündis autori eluperioodil, mil miski ei tundunud minevat nii, nagu ta ootas. Kõlab tuttavalt? Helilooja on kaua mõelnud reekviemidest ja matuselauludest kui muusikast elavatele ja surnutele. Teos pole otsene reekviem autorile endale, ennemini idee selle kirjutamisest. Sisekaemuslik teos ei mõju üksnes pimedusse uppumisena, vaid lepitamatu, trotsliku otsinguna, võib-olla isegi sisemise keemise ja võitlusena.
Ega Blixengi Aafrikat avastanud, vaid rändas sinna elule rakurssi otsima, kogemusi ammutama. Reisikirja võlu oli ka tänavusel uudisloomingu kaval, mis tõi heliloojate kogetu publikuni empiirilise ristviitena. Mäed on, aga nad on udus ja ma ei näe neid. Pilv taevas tõepoolest moodustub, kuid inimsilm ei hooma seda protsessi. Avastatud nad on, kuid rännanud ma neis veel ei ole. Ent luues ligilähedase maailma, kus rännata ja kogeda, saan ja võin teele minna küll. Ehk tuleks meil kõigil kirjutada endale paar reekviemi, et möödunu kokku võtta, seljataha jätta ja hetkele häälestuda?
* Mia Kankimäki, Naised, kellest ma öösiti mõtlen. Tlk Triin Tael. Varrak, Tallinn 2020, lk 113.
Aasta 2020 kuulus Euroopa filmis suures osas Mads Mikkelsenile, kes leidis seekord tee kinopubliku südamesse rolliga (ja eriti tantsustseeniga) filmis „Järgmine ring“.1 Võib ainult fantaseerida, mis oleks saanud siis, kui Mikkelseni ja „Järgmist ringi“ oleks õnnestunud näidata Cannes’i filmifestivalil (teatavasti jäi see ära), mille programmi oli tegelikult koht broneeritud. Tundub aga, et Mikkelsen ei anna publikule aega toibuda, sest on teinud juba väga tugeva rolli järgmises Taani filmis, millel on samuti asja konkureerida aasta parimatega. Selle autori Anders Thomas Jenseniga on Mikkelsen koostööd teinud peaaegu kogu karjääri vältel: ta on mänginud kõigis Jenseni mängufilmides. „Õigluse ratsanikes“2 on ta eriväelane Markus, enesessetõmbunud mees, kes hakkab uurima, kas ta naise surma põhjustanud rongiõnnetus polnud mitte ette kavatsetud. Mikkelsenil oli muu hulgas aega ka leida hetk, et rääkida Sirbile „Õigluse ratsanikest“ ja oma meeldejäävast etteastest ses filmis. Elu on ebaõiglane: Eesti vihmasele-sombusele ilmale on tal arvutiekraanil vastu panna troopiline päikesepaiste.
Paljud Euroopa näitlejad pööravad pärast läbilööki Hollywoodis oma päritolule selja. Teiegi olete viimasel kümnendil osalenud mitmes filmimaailma suurimas frantsiisis.3 Miks on teile oluline teha edasi ka väikesi taani filme?
Eks sellepärast, et need on minu lood, mu omas keeles, saan neid teha koos oma sõpradega. Taanist olen ma pärit. Ja ilmselt on teil õigus osa näitlejate puhul, aga näen ka palju hispaania või prantsuse tegijaid, kes löövad Hollywoodis läbi, aga ilmuvad mingi hetk ikkagi välja ka oma emakeelsetes filmides. Ilmselt pakub lihtsalt rahuldust tulla tagasi koju ja meenutada, millest kõik algas.
„Õigluse ratsanikud“ toimib filmina vaid tingimusel, et teie kehastatud Markus ja tema tütar Mathilda on läbinisti usutavad. Kuidas te sellega toime tulite ja kas tegite selle nimel tööd ka koos Mathilda osatäitja Andrea Heick Geidebergiga?
Ma olin algusest peale tüdruku osatäitja valimise juures ja kohal igal casting’ul. Mul polnud vähimatki kahtlust, et Andrea on õige valik. Temas on lihtsalt midagi väga loomulikku. Ta esitas veenvalt kogu dialoogi, kuigi Anders Thomas Jenseni kirjutatud tekstiread on üsna hullud. Nii et tal on selle peale annet, aga ta oskas ka ligi pääseda kõigile oma tunnetele. Tundsin temaga lähedust, mis on üks väga-väga ilus asi. Tal on filmis keeruline ülesanne täita, sest ta on oma tegelaskujust üksjagu vanem. Aga see tuli tal väga hästi välja. Ma ei oskagi öelda, see on paljude asjade kombinatsioon: ta on sündinud näitleja ja võeti kohe kampa.
„Õigluse ratsanikud“ on nagu vanade tuttavate taaskohtumine. Te olete mänginud igas Anders Thomas Jenseni filmis ja tihti on neis kattunud ka osa meesnäitlejate ansamblist. Kas see on mingi poiste solidaarsus või midagi muud erilist?
Ma ei mõtle sellele nii palju, aga see on sõprus küll, ja perekonna juurde naasmine. Mõned päevad lähevad naerdes ja nalja visates ja siis hakkame tööle. Tingimata tuleb silmas pidada seda, et meil võib küll olla oma ühine mugavustsoon, aga laisaks ei tohi minna. Tuleb endale meelde tuletada, et see mugavustsoon on hea selleks, et sundida teineteist minema veidi kaugemale kui teiste filmide puhul. Minu meelest oleme seda palju teinud. „Õigluse ratsanikud“ erineb natuke ka teistest filmidest, sest meil on kasutada Anders Thomase maailm ja viis, kuidas ta oma lugusid üles võtab, aga teame ka stiili, mida võib näha tema käsikirjades teistele lavastajatele, näiteks Susanne Bierile. Meil oli aluseks peaaegu täiesti stiilipuhas realistlik draama, mille juurest tuli ehitada sild Anders Thomase filmide hullumeelsesse maailma. Seetõttu keskendusimegi põhiliselt sellele, kuidas see kaht maailma ühendav sild kandma panna, sest see oli meile kõigile uus kogemus.
Mads Mikkelsen „Õigluse ratsanikes“ enesessetõmbunud eriväelase Markusena, kes hakkab uurima, kas ta naise surma põhjustanud rongiõnnetus polnud mitte ette kavatsetud.
Kui palju aitas Markuse tegelaskuju väljakujundamisel kaasa tema füüsiline välimus?
Palju. Tavaliselt ma ei alusta karakteri loomisel väljastpoolt ega liigu sisse, aga Anders Thomase maailmas on sellest küll alati abi olnud. Tegelased näevad tema filmides alati üsna radikaalsed välja. Markus võib tunduda küll tema ametit arvesse võttes võrdlemisi realistlik, aga tema olek ja välimus on siiski radikaalne. Ja sellest on abi. Sellise välimusega on lihtsam ruumis kontroll enda kätte saada, võrreldes sellega, kui tal oleks biitlite soeng. Nii et välimus on siin teretulnud abikäsi.
Thomasega on meil alati nii, et hakkame üsna varases faasis rääkima ka tegelase välimusest: on tal siis õhukesed juuksed, väike vunts, mis tahes. Ja antud juhul oli see ilmne valik: sõduritel on kombeks end maskeerida, kuni nende välimus muutubki täiesti univormseks. Mõnikord nad isegi peegeldavad vaenlast. Nii et selle peale me välja läksimegi. On veel üks irooniline ja huvitav aspekt, mida me tegelikult ei planeerinud: ma näen ses filmis motogängi bossiga ikka väga sarnane välja, mõnikord oleme isegi peaaegu identsed.
Mis tunne oli mängida täiesti tõsist tegelast keset märksa koomilisemaid karaktereid?
Alguses väga frustreeriv, sest tavaliselt kehastan just mina neid maniakaalseid, lobisevaid, hullumeelseid tegelasi, aga ma olin siiski rolliga nõus, ja selles, et just mina teda mängin, oli oma loogika. Ma teadsin ka, et ta on kindlasti vähemalt sama hull kui teised tüübid – kui mitte isegi hullem. Lihtsalt teistmoodi.
Filmi lõpupoole näeme teda seesmiselt plahvatamas, seda, kuidas tema fassaadile tekivad mõrad ja ta lõpuks abi palub. Nii et mul oli see trump käises varuks, et Markuse tegelaskuju ei ole vähemalt üheplaaniline. Vahepeal tegi tuska, et kõik teised said filmis naljakad killud minu asemel endale.
Markus on väga karm ja tõsine, aga suhe tütrega näitab tema haavatavust. Miks selline isa-tütre suhtedünaamika nii hästi publikuga haakub?
Markus on kindlasti selline mees, kes pole oma peresõbraliku poolega üldse kontaktis. Tütar Mathilde esindab seda poolt, nii et selle nurga alt vaadatuna on isa-tütre suhe alati huvitav.
Ta erineb teistest inimestest suuresti: tal on posttraumaatiline stressihäire, ta on terve elu sõdur olnud ja tahab olla igas seltskonnas kõige tugevam mees. Tugevaim mees ka oma isa matustel, et kõik teised saaksid leinata. Ja loomulikult on nii, et kui sellega äärmusse minna, saab sellest tema Achilleuse kand. Nii näidataksegi tütre kaudu pisikesi mõrasid tema kõvas koores. Aga Markus pole oma tütrele ju mingi superabiline. Tema lähenemine väikestele moraalsetele kihutuskõnedele, mida ta tütrele peab, on ju täiesti hullumeelne, või kuidas? Aga paremini ta ei oska. Ta areneb. Mitte küll palju, aga ta siiski areneb.
Filmi dramaatilises keskpunktis küsitakse, kuidas elust sotti saada. Markus püüab elu mõtet leida kättemaksus. See on väga suur teema. Kuidas te sellele lähenesite?
Mulle tundub, et ta on valmis kõigel minna laskma. Valmis ütlema, et see oli õnnetusjuhtum, kõik on läbi, naine on läinud, meil on aeg edasi liikuda. Aga pinge on alles ja ta ei tea, kuidas seda hallata. Kui teised tüübid ta uksele koputavad ja väidavad, et ei olnud ikka küll õnnetus, ei olnud juhus, siis avaneb tal võimalus kasutada võtet, milles ta tugev on: ta saab rünnata, et rahuldus saada. Kahjuks ei ründa ta õigeid inimesi, aga sel hetkel tundub see talle loogilise sammuna. Inimesed püüavad eluga toime tulla väga isemoodi ja Markuse tugevaim külg on ühtlasi ka nõrgim.
Üks filmi keskseid teemasid on ka juhuse ja saatuse vastandlik suhe. Millesse teie usute, kas saatusesse, juhusesse või ehk mõlemasse?
Ma olen nende hulgas, kes usuvad sententsi „Allakukkuvast lennukist ei leia mitte ühtki ateisti“. Minu arvates väga hästi öeldud: kui kõik on kaalul ja midagi väga suurt on juhtumas, võib inimene ka oma veendumused ümber mõelda. Kui suudate mulle tõestada, et kuskil on olemas midagi veel, siis ma olen käsi.
Anders Thomas Jenseni sünge huumor võib paljuid isegi solvata. On teil olnud vahel tunne, et peaks teda ohjes hoidma?
Ei, mitte iial. Kui üldse kedagi peab ohjes hoidma, siis mind. Ma ei näe selles midagi solvavat. Tegelased, kellel on vigu või külgi, mida heaks ei kiideta, pakuvad tihti ka äratundmist. Thomase lood on minu mõõdupuu järgi väga poeetilised. Antud juhul pole vahet, kes sa oled või millega elus maadled – kuskil on sind ootamas perekond, kuhu sa kuulud. See perekond võib olla peast täiesti segi, aga just see sulle sobib. Niikaua kui näen selles poeetilist filmi, ei saa ma aru, kuidas see võiks kedagi solvata. Aga aasta on 2021, nii et solvuda võib igaüks. Aga ei, ma ei pidanud teda kunagi ohjeldama.
Kas on keeruline võtte ajal mitte naerma hakata, kui keegi mõne killu viskab või näete, mis teised teevad, aga peate ise tõsiseks jääma?
Päris keeruline Tavaliselt olen mina see, kes hulle asju räägib ja võtab hullu mängimist supertõsiselt. Ja sellisel puhul on tõsisel tegelasel alati keeruline. Nii et olin täitsa uudishimulik, kas suudan end talitseda. Kokkuvõttes, ma ütleks, tuli täitsa hästi välja. Paar korda hakkasin naerma, aga mitte nii palju kui Nikolaj [Nikolaj Lie Kaas – toim]. Tema nägi alati midagi, mida teised ei märganud, ja pidime tegema uue duubli. Siis läheb lumepall veerema ja kõik hakkavad naerma.
Kas teil on kahju, et produtsendid ja režissöörid näevad teis pigem draama- kui komöödianäitlejat?
Ei, üldse mitte. Maailmas on väga palju komöödiaid, mis pole minu arvates üldse naljakad. Minu maailmas on see film naljakas. Kui keegi käsitseb komöödiat samamoodi kui Anders Thomas ja ta soovib minuga koos töötada, siis olen kohe valmis. Aga romantilised komöödiad ei vasta mu huumorimeelele ja sinna ma ka ei sobiks.
Mis üldse teeb filmi naljakaks? Milline on teie huumorimeel?
Raske öelda. Kindlasti on nii mõndagi naljakat, mis erineb Thomase filmi huumorist. Kasvasin üles koos Monty Pythoniga. Mulle tundus see tapvalt naljakas – ja tundub tänini.
On kindlasti ka teistsuguse huumoriga filme, mis mind naerma ajavad. On üks vana ütlus, et huumorit tuleb võtta väga tõsiselt. Tegelasel peab olema eesmärk. Tegelased muutuvad lapsikuks, ebaõiglaseks, irratsionaalseks, aga kui nad usuvad iseenda eesmärki nii kindlalt, siis on kogu üritus väga naljakas. See mulle meeldib. Inimesed, kellel on muie suunurgas ja kes teavad ise, et nad on naljakad, ja püüavad teha naljakaid asju, on hoopis midagi muud. Minu arvates see ei kuulu filmi. Võib-olla aeg-ajalt lavale, aga ma pole selleski päris kindel.
Markus ja mitmed teisedki teie filmograafia tegelaskujud on oma eesmärkide saavutamisel äärmiselt vägivaldsed. Kuidas te näitlejana sellega toime tulete?
Käsikirja lugedes pidin selle tõdemusega tõesti nõustuma. Iga kord, kui Markus on nurka surutud või tal jääb sõnadest puudu, siis ta lööb. Seda reaktsiooni näeb näiteks tema tütre poiss-sõbra puhul – ilmne ülereageerimine on täielik šokk. Mida ta ometi teeb? Aga see on tema. Ma tulen sellega toime, sest selline see tegelane on. See teda tegelasena defineeribki. Mul oleks omad kahtlused, kui tema teguviis langeks karakterist välja, aga minu arvates on ta väga täpselt kirjutatud.
Filmi alguses tuleb teil vaadata oma naise surnukeha ja väljendada väga vähesega väga paljut. Kui keeruline see episood oli ja kui palju duubleid tuli teha?
Minu mäletamist mööda me ei teinud väga palju duubleid. See on üks selliseid hetki, mille puhul on kohe aru saada, mis see on. Me võime heli valjemaks keerata, näidata veidi rohkem või vähem, selle ideega mängida. Loomulikult ei taha me, et ta kohe filmi alguses koost laguneks, sest teda defineerib ta püüd olla tugev ja enda üle kontrolli mitte kaotada. Aga me tahtsime ka näidata, et ta ei oska selle olukorraga toime tulla. Ta ei tea, mismoodi seda lahendada. Nii et me tegime selle paar korda läbi, vaatasime üksteisele otsa ja saime aru, et selle stseeniga enam kuskile kaugemale minna ei ole. Edasine on ainult vormistuse, helitugevuse küsimus.
Olete sellest filmist olnud sunnitud enamasti kõnelema vaid virtuaalselt. Kas selles on teie arvates midagi head ka?
Hea on see, et palju rohkem tööd saab tehtud. Ei pea üles ärkama, autosse istuma ja minema kuhugi kohale, vaid vajutad selle asemel lihtsalt nuppu. Miinus on muidugi see, et ei saa koos maha istuda, ruumitunnetust ei teki ega ka mõtete edasi-tagasi põrgatamist. Sellest jääb isolatsiooni ajal loomulikult vajaka. Rääkimata sellest, et me ei näe tänaval kohtudes üksteise nägu. Nii et hea asi on see, et rohkem saab tehtud. Ja veelgi parem, et loodetavasti on varsti kõik teisiti.
Teid seob Andersiga enam kui 20 aastat filmitegemist. Kuidas te selle aja jooksul muutunud olete?
Ilmselgelt on see üks maailma kõige olulisemaid küsimusi, millele võiks vastata kaks tundi. Siin on mitu asja. Loomulikult ma olen kasvanud või nihkunud või muutunud, näitlejana olen muutunud mitmeti. Ja inimesenagi olen ju vanemaks saanud.
Nii et paned lihtsalt omale kogemuste pagasisse, aga … kuidas see täpselt käib, seda ma ei tea. Sada protsenti kindel on see, et kui ma poleks Anders Thomasega töötanud, kui ta poleks mind mugavusest välja tõuganud ja sundinud mängima pigem peaaegu teatrilavale kuuluvaid tegelasi, mis oli paarkümmend aastat tagasi täielik tabu, ei oleks ma see näitleja, kes ma täna olen. Olime kindlad, et meid lintšitakse pärast „Rohelisi lihunikke“4 ära, sest see oli hullumeelne ja karakterid üsna laia joonega, aga võtsime neid tõsiselt ja kaitsesime oma tegelaskujusid – ja see töötas. Ta surus mu üle selliste piiride, mille olemasolust ma poleks muidu, vaid teiste filmide peal töötades, üldse teadlikki olnud.
Mida tunnete nüüd, kestva koroonapandeemia ajal, kui kinod on kinni pandud ja igasugused digiplatvormid saavad jõudu järjest juurde?
Ma usun, et kinole on alati koht olemas. Seda me ei tea, kas saame naasta tuttava, normaalse elukorralduse juurde, aga mingid kohad jäävad ikka alles. Sellega on nagu jalgpallimängu vaatamisega – tahaks ikkagi teistega koos seda teha. Selles on midagi ainulaadset ja erilist. Loomulikult on digiplatvormid muutunud isolatsiooni ajal võimsamaks. Teisest küljest on need ka päästnud filmitööstuse. Nii et äkki oleks aeg käsitada neid sõpradena, mitte näha neis võistlejat. See on võimalus teistelt õppida, üksteist inspireerida ja jätta kõigile piisavalt elamisruumi.
1 „Druk“, Thomas Vinterberg, 2020.
2 „Retfærdighedens ryttere“, Anders Thomas Jensen, 2021.
3 Galen Erso „Tähesõdade“ sarja filmis „Rogue One. Tähesõdade lugu“ („Rogue One: A Star Wars Story“, Gareth Edwards, 2016); Kaecilius Marveli-universumi filmis „Doktor Strange“ („Doctor Strange“, Scott Derrickson, 2016).
4 „De grønne slagtere“, Anders Thomas Jensen, 2003.
Nagu klaverimängija ei tea päris täpselt, mis harmooniat ta mängib, enne kui bassimees pole oma nooti tõmmanud, ei ole ka elu sisul lõplikku vormi, enne kui kaks joont on alla tõmmatud. Mõne teose puhul arvame justkui ennustavat tema ülesehitust ja kulgu. Mõne puhul kõlab aga lõppakord nii äkki, et me ei saa esiotsa arugi, et lugu on nüüd tõesti läbi, ja jääme kuulatama kaja, mille see meisse jättis …
Andi Villenthal oli kirglik bassi- ja kalamees, kelle poogna all on paindunud tuhandeid takte ja tunde muusikat 1960ndate lõpust saadik, mil ta alustas kontrabassimängijana Tallinna džässansamblites. Helilained kandsid ta sealt ERSO kontrabassirühma ridadesse 1970ndatel, Eesti Raadio estraadiorkestrisse ja bigbändi 1980ndatel ja Politseiorkestrisse 1990ndatel. Orkestrandiameti kõrval tegi ta kaasa lugematutes suuremates ja väiksemates džässkoosseisudes.
Tema värvikates pajatustes andsid tihti ülemtooni seigad, kuidas pärast sümfooniakontserti oli tegemist, et kiiresti „kõrtsu haltuurale“ jõuda. Üleoleva bravuuri taga oli tema loomuomane võime ja vajadus voolata ühest muusikamaailmast teise. On muusikapalasid, mida võib mängida eri stiilis, ilma et need kaotaksid oma põhiolemust. Ja on ka muusikuid, kes võtavad oma sisemise muusika kaasa, olenemata stiilist, milles parasjagu mängitakse. Andi oli üks neist. Ka erruläinud pillimehena võis ta poole ööni telekast vaadata kord Monterey džässifestivali ja teinekord Pariisi Filharmoonia klassikaülekannet. Žanrist olenemata võis ta järgmisel päeval nii kirglikult kuika argumenteeritult muljetada, et „vot kui kihvtilt mängisid!“.
Aktiivsest pillimängust taandununa tegutses ta viimasel ajal koduses töökojas pillimeistrina. Ei leidu ilmselt palju kodumaiseid kontrabassimängijaid, kes poleks käinud oma pilli tema juures kohendamas. Juba aastaid on tema hoolt ja häälestust tunda saanud ka Tallinna Muusikakeskkooli klaverid. Nagu ka tema viis last ja üheksa lapselast, kelles Andi muusikalised geenid on märkimisväärse rakenduse leidnud.
Lugematud kalamehejutud ja „kalamehejutud“ kolleegidest ja kolleegidega nii lavalaudadel kuika laevalael tegid temast ikka seltskonda oodatud hinge. Eks kummalgi tegevusalal ole oma eripära: kalamehena on ta ilmselt pidanud omajagu lihtsalt passima ja bassimehena – arvestades aastakümnetepikkust tegevust – ilmselt mõned korrad ikka ka korralikult kala pannud.
Praegu jääb vaid üle olla küll kurb, aga ka tänulik. Tänulik kõikide nende lugude eest, mida oled meile mänginud ja rääkinud. Selle loo eest, mida oleme saanud koos mängida. Eluloo eest.
Andi Villenthali ärasaatmine on laupäeval, 29. mail kell12 Nissi kirikus.
Lähis-Ida muutumises: kuidas teha vihkajast armastaja, kättemaksjast sõber?
MARIN MÕTTUS
2015. aasta mais, aasta pärast Iisraeli kirjaniku David Grossmani romaani „Maailma otsa“ ilmumist Kalle Kasemaa tõlkes, oli Grossman üks festivali „HeadRead“ külalistest. Vestlesin temaga Kirjanike Maja musta laega saalis ja Grossman – kõhetu, heledapäine, tundliku silmavaatega ümmarguste prillide taga – haaras saali esimesest hetkest oma lihtsa, erksa kirjanikumõtte kütkeisse. Hiljem vastuvõtule ei tahtnud David algul kuidagi tulla, kuid lõpuks ikkagi tuli. Esimene veiniklaas oli alles poole peal, kui silmasin, et mitu inimest on ta Mustpeade maja saali ühte nurka surunud; Grossman peaaegu sõna ei saanudki, kuna vestluskaaslased tutvustasid häälekalt oma arusaamist Lähis-Idas toimuvast. Vahetasime pilke: sain aru, miks ta tulla ei tahtnud. Nii me sealt vastuvõtult kevadõhtusesse vanalinna libisesimegi. Rääkima.
Küllap juhtus ka äsjaste Iisraeli-Hamasi vastastikuste rünnakute ajal mõnel pool sellesarnaseid stseene, kuigi just Grossman ja tema mõttekaaslased nii iisraellaste kui ka palestiinlaste hulgast ei ole nurkasurumist ning manitsemist ära teeninud. Esmaspäevase seisuga, mil seda lugu kirjutan, on relvad õnneks vaikinud, seega peaks olema nüüd rääkimise aeg. On selleks lootust?
Iisrael pärast parempööret
Sageli võib kuulda hinnangut, et Iisraeli ühiskonnas on viimase põlvkonna jooksul toimunud pööre paremale, seda eelkõige suhtumises palestiina küsimusse.
Iisraeli riik on loomisest saadik püsinud kahel vägeval teljel: sõjaline võimekus vaenulikus naabruses ellujäämiseks ja lugu, mis pühitseb selle võimekuse rakendamist. Loo veenvust ei saa taandada pelgalt „läänemaailma patukahetsusele“ või „jõukale juudi lobile Washingtonis“, nagu seda vahel püütakse teha. Lugu, mille sisse kuuluvad nii holokaustimuuseum Yad Vashem, kibutsiliikumine ja kaks sabatiküünalt kui ka kõrgtehnoloogiline majandus, ärgas star-tup-ühiskond ning maailma tippudega suhestuv kultuuriväli.
Palestiina küsimus on olnud sealse elu osa riigi rajamisest peale. Ühe kõige traagilisema pöördena selles teemas meenub legendaarne poliitik Yitzhak Rabin, kes algatas Oslo rahuprotsessi ja maksis selle eest eluga. Kujutlen, et nii pikas pingeolukorras on ühiskonnal vahel vaja oma tunded läbi töötada. Sellist hingehoidu on Iisraelis pakkunud infokeskus B’tselem, kus on keskendutud inimõiguste olukorrale okupeeritud territooriumidel, ja sõjaväelaste pihtimusi ning mälestusi koondav platvorm Breaking the Silence, ajakirjanduses kannab pisut samalaadset mõtteviisi vasakintelligentsile suunatud päevaleht Haaretz.
Läbi aastakümnete on palestiina teemat mõtestanud Iisraeli vaimueliit. David Grossmani 1990ndatel avaldatud intervjuukogumikesse „Kollane tuul“ („Yellow Wind“), „Magades traadil“ („Sleeping on a Wire“) ja „Surm kui eluviis“ („Death as a Way of Life“) on koondatud jutuajamised sadade araablastega nii Iisraelis, Läänekaldal kui ka Gazas ning see on esimene Iisraeli kirjaniku sedavõrd aus vaade palestiina argiagooniale. Grossmani „Maailma otsa“ küsib valusalt ja otse: kuidas tuleb Iisraeli sõdur iseeneses toime sellega, mida ta Läänekaldal või Gazas teenides näeb, kogeb ja tegema peab, ning kuidas tulevad tema vanemad toime siis, kui koju tuuakse poja surmateade? Ka Amos Ozi romaanis „Juudas“ (ilmus Anu Põldsami tõlkes 2019. aastal) jookseb piiblilooga paralleelselt lugu poliitik Šealtiel Abravanelist (ei ole ajalooline isik), kes püüdis Iisraeli riigi loomise ajal veenda selle tulevast juhti David Ben-Gurioni, et juudi riigi loomine on hukatuslik viga ning et tuleb leida moodus rahulikuks kooseluks palestiinlastega.
Samuel Maozi mängufilmis „Fokstrott“ (2018) näidatakse sürrealistlikus võtmes ajateenijate igapäevaelu tühermaal, Iisraeli ja Läänekalda eraldusjoonel.
Praeguseks on aga Iisraelis täiskasvanuks saanud põlvkond, kelle puhul Oslo lepetega (1993) kaasnenud lootusepuhang kuulub juba pigem nende isade-emade reaalsusse ning kelle lapsepõlve mõjutasid teise intifada sünged sündmused. Seejuures räsib veniv sisepoliitiline kriis paljude iisraellaste alateadlikku veendumust, et nende riik püsib ajaloolise õigluse ja moraalse üleoleku kindlal alusel. Üha enam jääb mulje, et teisel pool kurikuulsat müüri toimuvast ei taheta midagi teada ning et psühholoogiliseks enesekaitseks on palestiinlaste teema otsekui teadvusest välja lülitatud. Kui veel 10–15 aastat tagasi olid B’tselem ja Breaking the Silence organisatsioonid, mida võidi küll kritiseerida, kuid mis olid siiski ühiskonnas kohal ja nähtavad, siis nüüd on neist saanud nišiüritus. Kuuldavasti muutub üha enam nišiväljaandeks ka Haaretz.
Parempöörde vormistasid lõplikult kümme viimast aastat võimul olnud peaminister Benjamin Netanyahu ja tema parempoolne partei Likud. Peaministri poliitikat vaidlustatakse ametlikult üha vähem. Seda rohkem seatakse seda kahtluse alla tänaval, kuid opositsioon on seni pidanud Likudile alla vanduma ning pole võimatu, et Iisrael läheb kahe ja poole aasta jooksul vastu viiendatele parlamendivalimistele.
Küllap pole sel taustal juhus, et Iisraeli viimase aja üks menukirjanikke on Etgar Keret („Kissingeri igatsedes“, Margus Alveri tõlkes, Loomingu Raamatukogu 2019). Kereti valikkogu „Nimrod läheb endast välja“ kohta („The Nimrod Flipout“, 2006) on kriitik Yann Martel öelnud: „Need on lühikesed, imelikud, vaimukad, pettumust valmistava argise tooniga lood, mis kõlavad anekdoodina, aga tegelikult ei ole seda.“ Minu meelest on Keret kirjanik, kellele ei näi miski olevat püha ning kes oma üle võlli kõnepruugiga ja anekdoodina kõlavate tõsilugudega loob väga iisraelilikku tegelikkust. Ja see, mis on püha, on selle tegelikkuse sees ometigi olemas. Võib-olla just sellisena kõnetab Keret ka Iisraeli millenniumipõlvkonda?
Iisraeli filmitegijatest tasub neil teemadel jälgida Samuel Maozi. Tema film „Lebanon“ (2009) on üks mulle kõige rohkem mõjunud sõjafilme üldse. Tegevus toimub tanki kabiinis 1982. aastal Iisraeli sissetungi ajal Liibanoni ning ootamatul moel saab filmi põhisõnumiks haavatavus: kui segaduses, hirmust halvatud ja haavatavad võivad olla noored mehed tankis, mida ometi peetakse kõigi sõjamasinate kroonimata kuningaks. Maozi viimases mängufilmis „Fokstrott“ (2018) näidatakse sürrealistlikus võtmes nelja ajateenija igapäevaelu: nad valvavad tühermaal, Iisraeli ja Läänekalda eraldusjoonel, asuvat kontrollpunkti. Ühe sõduri hukkumine ning tema vanemate elu kokkuvarisemine on hingekäristavalt valus, tuues meie silme ette Iisraeli ühiskonna selle tahu, mis jääb tavaliselt uudisvoo all varjatuks.
Kui ühiskond oma toonilt karmistub, muutuvad karmimaks ka ellujäämisviisid: uuema aja usk on Raudkuppel (raketikaitsesüsteem Iron Dome). Olin Iisraelis 2014. aasta Gaza sõja ajal ja nägin, kuidas Raudkuppel tegi kahjutuks Gazast tulnud raketi, mille jäänused langesid merre; vähemasti nii mulle kui võhikule seda sähvatust selgitati. Selmet pakku joosta, haaras rannamõnusid nautinud rahvas tookord pigem mobiiltelefoni järele, et toimuv jäädvustada. Hoiatussireenid Tel Avivis kõlasid küll ängistavalt, kuid purustusi ega vägivalda linnas näha polnud.
Seevastu paari nädala eest tilksatas mu telefoni lakooniline Whatsappi sõnum healt sõbralt: „Shalom. Rakett kukkus Tel Avivis mu ema majast 100 meetri kaugusele, kõik ok. Sünagooge pole Iisraelis süüdatud riigi loomisest saadik.“ Ülemöödunud nädalal Lodi linnas toimunud juutide ja araablaste kokkupõrkeid võib nimetada pogrommideks koos kõigi seostega, mida see sõna juudi rahvale tähendab. Iisraeli palestiinlased ja juudid elavad enamasti eraldi linnades, kuid seda tähendusrikkam on olukord seal, kus siiski jagatakse linnaruumi: Jaffas, Haifas, Lodis ja Akkos. See oli eraviisiline vägivald, mille eest Raudkuppel ei kaitse, mitte anonüümne Gaza terrorist, kes külvab rakette anonüümsete Iisraeli inimeste kodudele.
Palestiinlased harjuvad ühe riigi mõttega
Palestiina Vabastusorganisatsiooni looja Yasser Arafat armastas omal ajal kiidelda: „Minu tugevaim relv on araablanna üsk.“ Ta viitas teooriale, et kuna palestiinlaste iive on juutide omast palju suurem, siis peab araablaste arv Jordani jõe ja Vahemere vahelisel alal peagi juutide oma ületama. Demograafia on jätkuvalt Lähis-Ida konflikti osa, kuid siiski mitte sellisel arhailis-matemaatilisel moel, nagu väitis Arafat.
On mitmesugust statistikat, kuid eri allikaid võrreldes saab järeldada, et Iisraelis, Läänekaldal ja Gazas kokku elab praegu ligikaudu 6,8 miljonit juuti ja 6,4–6,6 miljonit araablast. Iisraeli 9,2 miljonist elanikust 6,8 miljonit on juudid ja 1,9 miljonit araablased; Läänekaldal elab üle 2,5 miljoni palestiinlase ja Gazas 2 miljonit. Seega on juudi elanikkonnal praegu minimaalne ülekaal, palestiinlaste iive on aga kõvasti vähenenud ega ületa enam juutide oma märkimisväärselt.
Väidetavalt on üha rohkem palestiinlasi suveräänse riigi idees pettunud ega usu sellesse enam. Pigem teadvustavad nad võimalust, mida pakub uus demograafiline reaalsus: selle ühiskonna näo kujundaksid juudid ja araablased võrdsetel alustel. See nn ühe riigi lahendus tõstatab dilemma, mille mitmed Iisraeli poliitikud on juba hoiatavalt sõnastanud: Iisrael saab siis olla kas juudi riik või demokraatlik riik, kuid mitte mõlemat korraga. Naaberriigi Liibanoni kogemus näitab, et põhiseadusega määratud võimujagamine eri usuliste ja etniliste gruppide vahel ei too kodurahu, vaid veelgi enam pingeid ning segadust. Tsiviliseeritud ühiskonnas ei tuleks ka kõne alla, et riigi põhiolemuse ja raison d’etre’i üle otsustataks lihthäälteenamusega ning see jääks sõltuma hetke demograafilisest seisust – sellised otsused peavad siiski põhinema kokkuleppel. Praegused sündmused ei luba aga loota, et kaks niivõrd tugeva identiteedi ja pika konfliktiajalooga rahvast nagu juudid ja palestiinlased suudaksid lähtuda otsustamisel koosmeelest.
Ameerika Ühendriikides tegutsev Lähis-Ida ekspert, portaali +972 magazine looja Lisa Goldman usub, et nii Iisraeli kui ka Läänekalda palestiinlased eelistaksid ühte riiki, kus kõigil on võrdsed õigused. Goldman ei räägi sellest mitte kui ühe riigi lahendusest, vaid kui olukorrast, millega praeguste arengutendentside jätkumise korral paratamatult varsti silmitsi seistakse. Ta pole optimistlik ja tunnistab, et see toob läbirääkimiste asemel kaasa pigem vägivalla ja võimuvõitluse.
Kui vahelduseks taas raamaturiiuli poole pöörduda, siis leiab sealt ohtralt head lugemist Iisraeli-eelse Palestiina kohta. Nii Sari Nusseibeh’ „Oli kord maa“ („Once Upon a Country“) kui ka Ghada Karmi „Fatimat otsides“ („In Search of Fatima“) toimivad lausa omamoodi Jeruusalemma giidiraamatuna, mille toel avastada põnevaid minevikukihistusi; niisama hariv on jalutada Jaffas, kaenla all briti ajakirjaniku Adam LeBori „Apelsinipuude linn. Araablased ja juudid Jaffas“ („City of Oranges. Arabs and Jews in Jaffa“). Ühisnimetajaks on neis raamatuis nostalgia ning põhirõhk on pandud ülekohtu kirjeldamisele – tulevikuretsepti siit ei leia.
Märksa teravamat lugemist pakub kirjanik ning endine Haaretzi kolumnist Sayed Kashua, kes on pärit Läänekaldalt, kuid kolis 1990ndail elama Jeruusalemma juudi kvartalisse. Romaanides „Tantsivad araablased“ („Dancing Arabs“, 2002), „Ainsus teises isikus“ („Second Person Singular“, 2010) ja „Muudatusi jälitades“ („Track Changes“, 2017) küsib Kashua – ehk pisut ootamatultki –, milline identiteet palestiinlasi ühendaks, kui oma riigist saaks tegelikkus ja Iisrael vaenlasena enam ühendavat emotsiooni ei pakuks. Elegantselt lahkab Kashua Iisraeli araablaste kahetist meelelaadi: ühelt poolt n-ö eikellegimaal elamise kibedus ning teiselt poolt nii materiaalne kui ka mentaalne üleolek rahvuskaaslastest Läänekaldal ja Gazas. Jutt on siis neist palestiinlastest ja nende järeltulijatest, kes pärast Iisraeli riigi loomist ja 700 000 palestiinlase põgenemist/väljaajamist (see on endiselt vaidlusküsimus) ikkagi Iisraeli jäid ja keda on nüüdseks 20% elanikkonnast. Suur osa neist on haritud ja tegevad Iisraeli majanduses, arvukalt näiteks meditsiinisfääris, räägib heebrea keelt ega tekita enamasti probleeme. Kui lojaalsed nad riigile on ja kuivõrd nad on Iisraeli ühiskonnas omaks võetud, on juba iseküsimus. Hiljutised juutide ja araablaste kokkupõrked siiski näitasid, et Läänekalda ja Gaza palestiinlaste kasvava solidaarsusega identifitseerib end ka osa Iisraeli araablasi.
Kashuat on nii juudid kui ka araablased küünikuks sõimanud ja kahjuks ei sisenda optimismi ka tema elukaar: 2014. aastal emigreerus kirjanik Ameerika Ühendriikidesse, tunnistades, et on pettunud juutide ja araablaste leppimisvõimes. Oma viimase Haaretzi kolumni pealkirjas tunnistab ta: „Olen oma isikliku väikese sõja kaotanud.“
Viimased valimised palestiina aladel toimusid 2006. aastal, mil võitis terrorirühmitus Hamas ning järgnes vägivaldne lõhenemine. Läänekaldal on võimul Fatah’ juht Mahmoud Abbas, Gazas võimutseb terrorirühmitus Hamas. Kummagi poliitikutel pole värskeid ideid ega ka usalduskrediiti nende teostamiseks, kuid mingid hoovad neil võimulpüsimiseks on. Hamasil sõjakas Iisraeli-vastasus, mida toetas ka äsjane kriis: Hamas sai sellega võimaluse esitleda end kui tõsiseltvõetavat läbirääkimispartnerit Iisraelile ning palestiinlaste eestkõnelejat. Võimalikku teisitimõtlemist Gazas hoiab Hamas toore jõuga kontrolli all ning selle tegeliku toetuse kohta ei ole blokaadis vaevlevast Gazast võimalik andmeid saada. Palestiina Omavalitsuse struktuuridest on aga kujunenud omamoodi materiaalse kindlustatuse ja turvalisuse oaas: ametnike sissetulekutest sõltub vähemalt paar tuhat Läänekalda mõjukamat perekonda, samuti on Iisrael võimaldanud neile lihtinimestest märksa suurema liikumisvabaduse ja muud meeldivat. Võimu stagneerumine on paratamatu olukorras, kus viisteist aastat pole tulnud valimistel tõele näkku vaadata ning valimiste edasilükkamine on eelkõige pressiteate kirjutamise küsimus.
Palestiinlaste noor põlvkond on ilmselt nüüdseks kõigis poliitikutes pettunud, aga just neile tuleb loota. 1990ndail kurdeti, et leppimist juutide ja araablaste vahel ei saagi tulla, kuna Läänekalda lapsed pole näinud ühtegi juuti peale sõdurite ja Iisraeli lastel samastub palestiinlane terroristiga. Nüüd, mil suur osa ärist ja kontaktidest käib internetis ja ühismeedias, on vähemasti selline jutt aegunud: Iisraelist kui nüüdisaegsest start-up-ühiskonnast osa saada on märksa lihtsam. Ühised suhtlusvõrgustikud ja neti teel toimivad töised suhted iisraellaste ja araablaste vahel on reaalsus, millele kätt ette ei pane ja mida betoon ei takista.
Kolmas asjaosaline ehk rahvusvaheline üldsus
Meile tuttav rahvusvahelise kogukonna korraldus, mis sündis pärast Teist maailmasõda ja põhineb Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil, on Lähis-Ida konfliktiga umbes ühevanune. Selle süsteemi jaoks on see viimastel aastakümnetel olnud üsna mugav laboratooriumikonflikt: Iisrael on USA toel saavutanud piisava sõjalise võimekuse, et olukord päris käest ei läheks; Araabia Liiga ja Islami Koostööorganisatsioon teevad vajadusel palestiinlaste kaitseks kurja häält; kahe riigi lahendus on turvaline nõudmine, mida korrata. Kuid arvan, et kahe riigi lahendus nihkub lähiajal vaikimisi üha rohkem kõrvale, jäädes rahvusvaheliste jututubade õõnsavõitu kõneaineks.
Minu teada ei ole ükski iseseisva Iisraeli juhtidest seni öelnud, et riik võiks täielikult loobuda julgeolekukontrollist Jordani läänekalda üle: kuidagi on tarvis tagada, et sellest ei saaks vaenulikku territooriumi, kust võib lähtuda rünnak. See seisukoht näib a priori välistavat täiesti iseseisva Palestiina riigi tekke, jätab aga mitmeid vahevariante. Romaanis „Juudas“ kirjutab Amos Oz: „Just selles peituvadki Iisraeli riigi kõige eksistentsiaalsemad probleemid: kuidas muuta vihkaja armastajaks, fanaatik mõõdukaks ja kättemaksja sõbraks“ (lk 114). Eksistentsiaalse probleemi lahendus võib eelkõige takerduda poliitilise visiooni ahtrusse ja selle nähtusega maadeldakse mujalgi arenenud maailmas.
Kas Ameerika Ühendriigid on veel üks, seega siis neljas asjaosaline? Kui vaadata USA poliitikat näiteks Afganistani ja Iraani suunal, siis on ilmne, et sealne administratsioon tahab Lähis-Idas pigem probleeme päevakorrast maha saada, mitte neid juurde tekitada või teha uusi dramaatilisi avanguid. USA jääb Iisraeli tugevaks toetajaks, kuid seda umbsõlme Washington ei lahenda.
Loogiliselt on palestiinlaste õigusi alati toetanud araabia riigid. Äsjane konflikt asetas aga ebamugavasse olukorda need islami riigid, kes on viimase aasta jooksul seadnud Iisraeliga sisse normaalsed suhted nn Abrahami lepetega: Araabia Ühendemiraadid, Bahreini, Maroko ja Sudaani. Tegelikult need lepped üksnes vormistasid juba aastaid kestnud suhtluse ja koostöö Iisraeliga, mille üks eesmärk on astuda koos vastu Iraani (ja ehk ka Türgi?) ambitsioonidele Lähis-Idas. Seega olid Islami ummah’ reaktsioonid palestiinlaste toetuseks seekord nudimad kui varasematel kordadel ja see tendents jätkub.
Kui kahe riigi lahendus aga tõesti sisult üha lahjeneb, seisab rahvusvaheline üldsus silmitsi pisut uutmoodi Lähis-Ida konfliktiga. Meie ees seisvad valikud ei ole küll nii eksistentsiaalsed kui Iisraelil ning palestiinlaste aastakümneid kestnud ilmajäetuse tunne meid ei ähvarda. Eks aeg näita, kas läänemaailmas kerkib küsimus oma suhtest juudi kultuurilise ja ilmavaatelise pärandiga ka laiemalt kui kahepoolne suhe Iisraeli riigiga.
Loomulikult tean, et kirjandus- ja filmikunsti niimoodi poliitikaliistule tõmmata, nagu mina selles loos olen teinud, pole kaugeltki korrektne ega autorite suhtes viisakas, kuid ega ma kirjandusteadlane olegi. Olen mõlema poole inimesi kuulanud, rääkides ise võimalikult vähe, kuulanud tundide ja lausa päevade kaupa. Seda tasub teha.
Inimese tragikomöödia antropozoonooside rullimise ajastul
VALLE-STEN MAISTE
Tartu Uue teatri „Kõigi piirangute lõpp“, autor ja lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi. Mängivad Nero Urke, Ekke Hekles ja Martin Kork. Esietendus 6. V ERMi parklas.
Kapitalismi tingimustes on teatri peanäitejuhi punanurgakeseks ehk ajavaimutruuduse tõenduseks saanud sotsrealismi klassikute asemel pisut bisarne Cooney – möödapääsmatu vajadus toota kahe vaatuse jagu lamejämedat suuresaalipulli. Hea, kui seejuures jääb mulje, et lisaks Mike Myersile on sul ka Lynch riiulil. Ivar Põllule on nii lausaline kindla peale minek siiski pisut läila Singer-Vingeri tegemine, kolme retrohitiga läbi kuue kümnendi purjetamine. Oma ansambliga Genialistid otsustas Põllu ju resoluutselt, et peale nooreea rokkimisi on ühest „Õllesummerist“, „Gentel-Dentelist“ ning ühistööst orkestri ja estraadiaasta säravaimate tähtedega küllalt.
Põllu on kohanenud kollaboreerimata, püsinud sadulas oportunistlik olemata. Vastutustundliku juhina ei jäta ta õllevorsti- ja gurmeesnobismimaiaste ihasid teatrikassasse kanaliseerimata. Ent vastukaaluks well made play’de laiale teele on Põllu algatanud turvaavangardistliku autoriteatri traditsiooni. Selle üks nurgakivi on vastuoluliselt kõnekate aja- ja kultuurilooliste (suur)kujude tänapäeva vaataja ette toomine. Nii on haakutud populistlikult biograafiabuumi igikestva laineharjaga ja tagatud publikumenu. Ometi on Põllu seejuures olnud ka murranguline teerajaja.
Iseäranis väärib esiletoomist meie suurimate modernistide Undi ja Vahingu hämarakoelisele, ilmumisajal mõistetamatuks peetud hilisloomingule („Endspiel“, „Öös on asju“, „Brecht“) pühendumine. Ent mitte ainult uduste ängstipanijate ja Kaarel Irdi, vaid ka Jüri Vlassovi õlleuimaseguste biograafiapalade lavaletoomisel on Põllu puhul ikka olnud märgatav hingeminev sotsiaalne ja eksistentsiaalne mõõde. Kultuuriloost ammutatud pikantsete isikudraamade vahendusel ja vahepeal on Põllu jõudnud mehe ja naise ning inimese ja inimkonna eksistentsiaalseid raputusi, identiteedikõikumisi, muutumisi ja endaksjäämisi käsitlevate suurte teemadeni.
Põllu oskab olla ühtaegu kommertslikult apetiitne, igavikuline ning püsida ikka ja alati kairos’es, käia ajaga kaasas aina paremini ja paremini kui keegi teine. Iseäranis on Põllu ärksus esile küündinud kesk kurja pandeemiat. Ennäe imet, lavastaja tõi lavastuse välja. Publik käib, teater töötab, näitlejad mängivad. Ajal, mil rõkkavad minnalaskmismeeleolud, kapseldumine, apaatia, destruktiivsus. Heal juhul püütakse metsarajal lonkides südant ja vatsa kosutada, kodu kõpitseda, tuhlatakse tolmunud raamatuvirnades. Ent märgata on letargiatki. Androloogile kurdetakse potentsiprobleeme, kirg on sumbunud, erekteeritus loid. Kaeveldakse vägivaldsuse ja vaimuhädade tõusu pärast.
Segastes, piiratud ja muutlikes oludes pole kaugeltki igamees toime tulnud. Kusagil suusakuurordis saab jalad alla ja tõuseb riigi etteotsa thatcherlik vankumatu naine, kes ise piire eirates litsub võimaluste ja valikuteta raamidesse kõik teised, ole sa kaupmees, kaplan või teatraal. Vähesed on võimelised oludega toimekalt suhestuma, dialoogi astuma. Mida rääkidagi olukorras, kus ka eksaktse teaduspõhisusega eputanud distsipliinide usaldusväärsus käib alla ning arstid ja loodusteadlased toonitavad teadmiste segast ja muutlikku iseloomu kõlavamalt kui postmodernistid ja relativistid?
Ent Põllu teeb teatrit kõigi piirangute ja bürokraatiaga piigimurdmiste kiuste. Ainsana meie teatraalide seas leiab ta lavastuseks vormi, mis on pandeemia seisukohast absoluutselt steriilne, ent traditsioonilist teatritegemist silmas pidades täies mõõdus tõsiseltvõetav. Vahetut lavakontakti võimaldav, psühholoogiliselt mõjuvate näitlejatöödega ning enamgi veel – vabaõhuplatsi atmosfääris nii haruldast kammerlikkust ja metafüüsilisust pakkuv.
Vanadel teatriinstitutsioonidel on taas põhjust järele mõelda, kuidas sai see lavastus ajal, mil kogu etendustegevus oli tasalülitatud, Tartu Uues teatris võimalikuks? Mida riigiteatreis teha, et oldaks ka operatiivne, mitte jäik rutiinne masinavärk? „Kõigi piirangute lõpp“ peegeldab ju pandeemiaga kaasnenud psühholoogilisi muresid ja tundetoone, eraldatuse ängi ja poeetikat. Näeme, kuidas digisuhtlusele omane kapriisne solipsism lockdown’is veelgi süveneb. Selle peale on Põllul õnnestunud ehitada aga laiemgi inimeste ja inimkonna kasvavast võõrandumisest rääkiv sotsiaalne ja metafüüsilis-eksistentsiaalne düstoopia.
Ajastuomaselt kulgeb lavastus hübriidses vormis ja vahelduvates registrites, stseenidel on lineaarsete tähenduste kõrval ka dialektiliselt, eri osade vahelisel kontrastiprintsiibil ilmnevad tagamaad. Etendus algab meelelahutuslikus laadis, lõbustava õrriga kokkutulnute autode kallal. Tehakse torkeid Barthes’i argimütoloogiate, Debordi „Vaatemänguühiskonna“ ja Baudrillardi kolme esimese raamatu vaimus. Millegi omamise prestiiž ja ihaldusväärsus sõltub kõrvalolija võimaluste keskpärasusest: „Oi kui palju ilusaid suuri autosid on täna tulnud, palju peenem rahvas kui eilne!“ – „Aga mis see sul siin on, selline pisike punane käkk? Kes küll säherdusega sõidab?“
Baudrillardi „Märgi poliitökonoomia“ järgi seisneb autonauding arvukate komponentide konstellatsioonis: funktsionaalsus, kasulikkus, vastavus omaniku psühholoogilistele vajadustele ja grupinormidele, millele ta püüab alluda jpm. ERMi parklas narritatakse nende vajaduste kandjaid veidi debordliku vastuteatriga, ronitakse rõveda roostes mutrivõtmega tuttuue elektri-Volvo põhja alla, kombatakse fetišisti närviotsakesi, ehmatatakse koledalt kabistades pisut altpoolt vööd. Naljad jäävad siiski sõbralikuks. Õelusega kedagi mutta ei tambita. Ei üritata autoga eputamise väljavaateid dekonstrueerida, nagu Barthes (kirjandusteoste autoreilt tiris ta lausa loojaprivileegid käest) pisendas Citroëni tõsiseltvõetavust. Hipiromuga tulnut võrdluses läikiva Volvo omanikuga ei õilistata, kõrge katuse ja rehvi toel end pikendada ja jämestada üritajale jäetakse ta minapilt, sellest tulvav enesetunne ja nauding alles.
Lavastuse intro ja keskkond kutsub esiti esile suveteatrimeeleolu – pilsnerid pardale, pirukad ja kook armatuurlauale. Autos kaasa elades on võimalik ka ise repliike näitlejate lõõbile vahele torgata. Paraku ei soovi Põllu vabastavaid ja kerglasi meeleolusid turgutada. „Kõigi piirangute lõpp“ ei ole vahemaandumisjaam Jürgen Ligile, enne kui taas võõrandamatult ja tagasipöördumatult basseini saab sukelduda. Risto Rossarile ei ole see ka hosianna, mis kuulutaks, et ükski kuradima väetilaip ega loodusõnnetus ei saa toimeka eesti mehe tegusust ja ärivabadusi takistada.
Peagi muutub lavastuse tundetoon kammerlikuks ja algab intiimne metafüüsiliselt kriipiv draama. „Kõigi piirangute lõpp“ on düstoopiline tragikomöödia egoistlikult teisest – inimestest ja keskkonnast – ülesõitmisest ja selle tagajärgedest. Otse ja kaude räägitakse meie isekast, võõrandunud, objektistavast ja esemestavast, partnereid vahendina käsitavast suhtest teistega. Maailmas on lihtne ekspluateerimine toredasti põimunud ulatusliku fetišistliku domineerimisega. Tarbimise ja elustiilivalikutega luuakse identiteeti ja ihakanaleid, et nautida võimekust neis sfäärides oma üleolekut demonstreerida. Baudrillard näeb seda lausa uue orjusena.
„Kapitalistlik elukorraldus tõi kaasa allakäigu olemiselt omamisele, mis on vaatemängu tingimustes viinud allakäiguni omamiselt näimiseni,“ kirjutab Debord „Vaatemänguühiskonnas“. Paraku ei tähenda näivusele panustamine, et materiaalne kaotaks tähenduse. Fetišistlike unelmate tähtsuse kasv lihtsa tarbimisväärtuse kõrval pole pelgalt suurendanud upsakat kihistavat eemaldumist ja võõrandumist kaasinimestest. Fetišistlik naudingu-, tarbimise- ja domineerimisteater on tublilt võimendanud ka looduse ja ressursside ekspluateerimist, ülesõitmist elukeskkonnast.
Debordi arvates modernistlik atomiseeritus, kogukondade lõhkumine ja inimeste eraldatus suurendab fetišistlikke tarbimis- ja domineerimisvõimalusi, võimaldab neid. Väikeses külakogukonnas oli kellegi pükste auklikkus kõigile nähtav. Tänapäeval võid kõik säästud bemmi alla panna, ise kuuse all ööbida ja püksata roolis olla – lootuses, et nähakse ikka pigem bemmi. Vaatemäng ühtaegu tugineb isoleeritusele ja taastoodab seda.
Virtuaalajastu ja pandeemiasuletuse resoneerides moodsa inimese isolatsioon kasvab. Teisest tuleb olla eemal, et ta ei näeks su fetišite ja kujuteldava naudingu illusoorsust, su kunsthambaid (ja hullematki), ei hammustaks läbi, et su hüperseksikad peo- ja reisipildid on töödeldud. Digiilmas, kus eemaldumise ja tühistamise võimalused on justkui lõputud, ei tohi olla igavaid, inetuid ega häirivaid momente – dislaigi, blokeeri, kustuta!
Pandeemiatingimustes on lisandunud aga veel hulganisti eraldatust võimendavaid käsulaudu: desinfitseeri, distantseeru, maskeeru, isoleeru, väldi! Nii ollakse ühtäkki ümbritsevast ehmatavalt eraldi ja eemal. Silmitsi iseendaga. Ühest küljest tahaks edasi domineerida, aga umbusk närib. Teine on juba liiga erinev, oma alastuse paljastamine võib reputatsiooni ja minapilti lõhkuda. Teine võib olla ohtlik, teistsuguse hügieeni ja kommetega, nakatunud ja nakkav.
Põllu protagonist ei ole reformierakondlik jõmmkärakas, kes keeldub teerullisadulas oma asendit korrigeerimast – mida kuradit, mees ei peatu! „Kõigi piirangute lõpu“ hamletlik peategelane Nero Urke võrratus kehastuses tunneb isoleeritust, kõrvalejäämist, äralõigatust, kannatusi, hirme. Temas elab mälestus ajast, kui kõik sõltus teistest, võõrandumine ja isekusekapsel ei olnud veel väljakannatamatud. Tal on ka meeles, et inimene, see kõlas uhkelt. Teiste ees on tal siiski kasvav pelg. Ta arvab, et peab rohkem endasse vaatama, iseendaga rääkides esmalt iseendas selgusele jõudma.
Urke pikantseid neuroose ja sogaseid hallutsinatsioone, tema tragikoomilist karakterit jälgides saab muiata oma muiged, ent domineerima jäävad traagilisus, tõsidus, metafüüsilis-eksistentsiaalsed igatsused. Urke tühisõnaline kõikumine, püüd solipsistlikus kõrkuses sõnadesse saada, „milles üldse siis on tsivilisatsiooni, meie olemise ja inimese tähendus ja tähtsus“, on selle lavastuse pärl. Urke iseendasse kapselduv palati poole kaldumine on meie ajastu inimese ja vaimse situatsiooni pikantne peegel.
Pandeemia pole tekkinud tühjalt kohalt. Need ei ole inimese juhatusel ideaalseks kujundatud universumi üksikud puudused, ajutised kühmud progressiteel, mis on pandeemia ja muude meie aja hädade taga. Mitte ainult gripid, vaid kõik need zoonoosid jm jama, pidalitõved, leetrid, rõuged, tüüfused ja skistosomiaasid, tripperid ja freoonidega osoonist väljaimetud nahavähid on ju tekkinud läbematu perversiooni, inimkuninga kõigele ümbritsevale süüdimatult suvalise tahaväänamise tagajärjel.
Metsa võetakse mandrite kaupa maha, liigid aetakse globalistide poolt suvaliselt kontinentide vahel sassi, tapetakse maha või lastakse välja surra. Kõigele, mis säriseb, pannakse tuli otsa. Ilma et üldse küsitaks, kes see teine on, kas tal on ka minu kõrval mingi mõte, ehk mingid vajadusedki? Mees selliseid asju ju looduselt ei küsi. Lauajalaga räägivad vaimust vaesed. Mis teise vajadustest rääkida – ei küsita ka teisega seonduvate ohtude kohta. Nii kuninglik, kõikvõimas ja kõiketeadev on inimene.
Ja korraga ometi nii hale, abitu ja tähendusetu, suured sõnad huulil samasugused närtsud kui õnnetu ninal loperdav mask. Tartu Uue teatri noored näitlejad Martin Kork ja Ekke Hekles toetavad vanameister Urket vastasmängijatena kenasti. Hekles meenutas üht sõpra, kes koolipõlves end pildituks joonud ärplevat õpetajat assisteeris. Pedagoog praalis, et oli olnud dessantvägedes ja tabab 50 meetri pealt noaga mis tahes liikuvat märki. Kuue-seitsme meetri kaugusel oli ukselink. „Sellele saate kinnisilmigi pihta,“ ulatas sõber virtuoosile pudeliavaja.
Kahe ja poole meetri pealt purunes seinapeegel. „Pole viga, õpetaja, eksimine on inimlik, proovige uuesti!“ Samasugust rahulikku illusioonideta nööki end jaburusse jauranud ja prassinud inimese üle ilmutas lavastuses Heklese esitatud üleinimlik karakter. Korgi lihtne Anti ulatas end puntrasse mõelnud ja elanud Urkele tervemõistuslikule talupojatarkusele tuginevaid õlekõrsi. Ent ega lossid kaotanud kuningas heintel peesitades ja neid järades enesetunnet tagasi saa.
Kristiina Põllu lavakujunduse kese, objekt nr 2011, millesarnases kultuuriinimesed kümne aasta eest Vabaduse väljakul peesitasid, võimaldab lavastust küllap avaramaltki interpreteerida. Jäägu see. Lavakujunduse ja -vormi geniaalsus praeguses ajas on niigi ilmne. Ekke Västriku helindeist annab ehk kunagi kokku panna eduardartemjevliku soundtrack-albumi. Eksistentsialistlikus vaimus on ikka janunetud mõne suure, elu tähenduslikuna kandva mõtte järele. Põllu lavastusest võiksime kaasa haarata triviaalse tõdemuse, et äkki on meie aja hädade vastu esmaabina kasu ka lihtsalt väiksemast upsakusest ja suuremast tundlikkusest ümbritsevate teiste, nii inimeste kui ka keskkonna vastu.
