Esna Galerii toob vaatajateni Leho Rubise näituse teadvuse ajatutest seisunditest
Alates 30. maist on Esna Galeriis avatud kunstniku ja muusiku Leho Rubise näitus „Teadvus – tajude allikas“.
Kunstniku sõnul on näituse keskseks, esmapilgul peidetud teemaks, mitmete mineviku traditsiooniliste kultuuride figuratiivse kunsti objekt ehk inimese teadvus. Leho Rubise maalidel kujutatud, näiliselt mööduvate emotsioonideta ja liikumatult seisvad figuurid jätkavad muuhulgas India budistliku kunsti võtet taandada väline dünaamika miinimumini. See omakorda aitab süveneda inimese teadvuseseisunditesse.
Aldous Huxley on oma essees „Taju uksed“ kirjeldanud kanooniliste kunstikultuuride figuratiivse sakraalse kunsti olemust kirjeldanud järgmiselt: „Egiptuse jumalate ja jumal-kuningate skulptuuridel, Bütsantsi mosaiikide madonnadel ja pantokraatoritel, Hiina kunsti bodhisattvatel ja lohanid’el, Khmer’i istuvatel budadel ja troopilise Aafrika puidust iidolitel on üks ühine tunnus: sügav liikumatus ja vaikus. Ja täpselt see on see, mis annab neile nende vaimse omaduse, jõu viia nende vaatleja välja tema tavalise kogemuse vanast maailmast.”
Euroopa maalikunstis on sarnast võttestikku kasutanud näiteks Hans Holbein noorem (1497–1543) ning Rembrandt van Rjin (1606–1696) oma hilises loomingus tuues oma teostesse ajatuse mõõtme.
Olgugi et Leho Rubis tegeleb figuuriga ei püüa ta luua kirjeldavaid teoseid. “Pigem vastupidi, mu maalid ei jutusta lugusid. Mind on huvitanud keskendunud meeleseisund ja selguse poole liikumine, samuti see, kuidas sellist teadvusseisundit kujutada. Teatavasti ei saa ju teadvust kuidagi pildistada, olgugi et me teame, et ta on olemas,” selgitab Rubis.
„Otsin ilmselt seda sügava keskendumise seisundit, kus toimub kokkupuude olemasoleva vahetu tajumise ja ajatu olemisega. See on transformatsiooni küsimus. Maali värvi- ja kujundikeel võiks ideaalis seda seisundit ja kogemust omakorda toetada. Üks võimalus taolist meeleseisundit kirjeldada oleks läbi India klassikalise muusika. Selle vanim vorm dhrupad on mind kaua lummanud. Dhrupad muusikat kuulates tekkiv meeleseisund on paradoksaalselt nii avar ja lõdvestunud kui ka intensiivne ja keskendunud. Mulle tundub, et taolist tüüpi meeleseisundi tajumine on üks viis enda tuuma poole liikumiseks.”
Kõrvuti Leho Rubise maalidega on näitusel ka teadvuse ja taju väljade piire kompav video- ja heliinstallatsioon „Varjatud väljad“, mis valmis koostöös Liis Lepiku ja Kaido Kirikmäega.
Leho Rubis õppis Tartu Ülikoolis maalikunsti erialal ning kuulas kunstiõpingute kõrval ka orientalistikaalaseid loenguid. 2010 aastal kaitses ta Linnart Mälli ja Märt Läänemetsa juhendamisel teadusmagistri kraadi India budistliku kunsti ajaloo teemal. https://dspace.ut.ee/handle/10062/15155?show=full
Dokumentalist Liis Lepiku ja eksperimentaalmuusika helilooja Kaido Kirikmäega ühendavad Leho Rubist mitmed aastate jooksul loodud ühised kunsti- ja muusikaprojektid.
Laupäevast, 29. maist on Tartu Kunstimaja väikeses saalis avatud OSA kunstikollektiivi (Olga Makaronskaja, Sonya Isupova ja Anastassia Šarõmova) näitus „Kultuurikoodid“.
Projekt on visuaalne avastusretk tänapäeva inimese alateadvuse sügavusse. See põhineb kolme erineva taustaga noore naise kultuurilisel kogemusel. Anastassia Šarõmova, kes elas ja töötas Hamburgis, on hiljuti naasnud Tallinnasse. Pärnust pärit Olga Makaronskaja elab ning töötab hetkel Stockholmis. Sonya Isupova Kiievist elab ning töötab hetkel Genfis. Kaks erinevat riiki, kolm erinevat linna, nad kõik on emigreerunud oma kodumaalt. Naisi ühendab ka postsovetlik taust ning ühine emakeel.
Ükskõik, kus me ei viibi, ümbritseb meie elu iseärane kultuur. Mis muud on kultuur kui kogum normidest, reeglitest, struktuuridest, tabudest, rituaalidest ning väärtustest? Mis juhtub isikuga, kui ta sukeldub uude kultuuri koos uute normide ning tavadega? Kuidas mõjutab see meie elu ning tööd? Mitu identiteedi kihti saab ühel inimesel olla?
Et täielikult mõista kultuuri rolli isiku kujunemisel, on vaja aru saada, et kultuur ei ole üksnes inertne arhiiv ideedest ja tavadest, mille keskel elame, vaid seda on kujundanud palju erinevaid faktoreid. Kuidas muutub ja areneb inimese identiteet aja jooksul?
Näitus tekitab meditatiivse ruumi – erinevate kultuurikoodide kihtide avanemisel muutuvad inimesed üheks osaks ruumikogemusest. Iga uus kiht läheb järjest sügavamale ja loob erineva pildi erinevast inimesest ja tema erinevatest tunnetest erinevatel eluetappidel.
Näitus on avatud 20. juunini.
Tehniline abi: Stella Choi ja Nuno Castro
Heli: Misha Panfilov
Eriline tänu: Anna Makaronskaja ja Roland Glukhov
Toetus: Eesti Kultuurkapital
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Homme, 29. mail avab Kai kunstikeskuses külastajatele uksed rahvusvaheline rakenduskunsti näitus „Kumab läbi”. Läbi suve kestvat 8. Tallinna rakenduskunsti triennaali saadab mahukas satelliitprogramm, mille mitmed näitused avatakse täna.
15. augustini lahti jääva peanäituse teemaks on läbikumavus – läbipaistvuse ja läbipaistmatuse vahele jääv salapärane ala, mis võib olenevalt kontekstist paljastada midagi varjatut või varjata midagi näiliselt nähtavat.
„Lähtuvalt teemast on näitusel töid, mis mängivad optilise fenomeniga, aga tegeletakse ka läbikumavusega ühiskondlikes kokkulepetes, poliitikas, suhetes,” sõnas triennaali esinaine Merle Kasonen. „Kunstnikud on harjunud end mingi kindla materjali kaudu väljendama, aga nad töötavad ideega. See on selle näituse puhul olulisemgi kui konkreetse töö rakenduslik väärtus.“
Näituse „Kumab läbi” pani kokku Taani kunstiajaloolane, klaasikunstnik ja õppejõud Stine Bidstrup. Tema valis välja 21 kunstnikku, kes esitlevad kas oma varasemaid või spetsiaalselt triennaalile tehtud töid.
Peanäituse kõrval on rakenduskunsti triennaalil ka mahukas satelliitprogramm, mis pakub ehte- ja klaasikunsti, kohaspetsiifilisi installatsioone ja eri kunstiliike siduvaid ettevõtmisi. Nii näiteks avatakse täna Tanel Veenre näitus „Organ“ Temnikova & Kasela galeriis ning Grusbeke-taguses tornis (Laboratooriumi 33) esitlevad oma teoseid Kadri Mälk, Julia Maria Künnap ja Kai Koppel. A-galerii Seifis avatakse täna Ilona Treimani isikunäitus „Tuli“. Okapi galeriis ühendavad Rait Prääts ja Gleb Divov klaasikunsti liitreaalsusega ning Balti Manufaktuuris saab näha EKA disaini ja rakenduskunsti tudengite grupinäitust „Fantasmagooria“.
Rakenduskunsti triennaali peanäitus „Kumab läbi” Kai kunstikeskuses (Peetri 12, Noblessneri sadamalinnak) on avatud 29. maist 15. augustini, kolmapäevast pühapäevani kell 12-19. Sel laupäeval, 29. mail kell 13 teeb kuraator soovijaile näitusel ringkäigu (inglise keeles), vajalik on eelnev registreerumine siin. Kuraatori assistent Keiu Krikmanni eestikeelsel näitusetuuril saab osaleda järgmisel laupäeval, 5. juunil kell 13.
Näitusel osalevad kunstnikud on: Linda Aasaru (Eesti), Andrew Bearnot (USA), Erin Dickson (Suurbritannia), Ditte Hammerstrøm (Taani), Heidi Bach Hentze (Taani), Sandra Kosorotova (Eesti), Eeva Käsper (Eesti), Julia Maria Künnap (Eesti), Helen Lee (USA), Jiyong Lee (USA), Eve Margus-Villems (Eesti), Reinoud Oudshoorn (Holland), Julija Pociute (Leedu), Helena Tuudelepp (Eesti), Sandra Vaka (Norra), Hanna-Maria Vanaküla (Eesti), Sissi Westerberg (Rootsi), Karlyn Sutherland (Suurbritannia), Grethe Sørensen (Taani) ja Wang & Söderström (Rootsi/Taani).
“Sõna TULI samakujulisus, aga erinev tähendus annab võimaluse mõttemänguks. Oleme liikunud edasi sellise tempoga, nagu tuli oleks jalge all. Lõpuks tuli peatuda ja tasakaalu otsida.
Tule osatähtsus elus ja metallikunstniku töös on vaieldamatu. Metalli tagudes ja valades on võimsalt tuli domineeriv: kirg, kuumus, entusiasm samas ka uue loomine, uus algus või hoopis lõpp. Tao rauda, kuni see on veel kuum – õige hetke tabamine on ainuõige. Tuli võib olla kaunis, maagiline, puhastav, valgustav ja soojendav, kuid ühtäkki hävitav. Tuld taltsutada on keeruline. Metallikunstnikena olemegi kui tuležonglöörid.
Igaaastased tulekahjud on pannud mõtisklema ja heitma pilku maailmale, kliimamuutuse mõjudele meie planeedile, floorale ja faunale. Töödesse toongi elemente loodusest, milles on osake kaduvast maailmast. Kui näeme kui haavatavad ja haprad oleme tule jõu vastu võideldes, meie väärtushinnangud muutuvad. Kuidas kallutada kaalukausid õilsale tahtele? Teame ju, et iga asi puruneb, kui rakendada suurt jõudu. Tahtmatult tekib shakespearelik küsimus “olla või mitte olla?”. Küsides käsitlen ja mõtestan teekonda töödesse peidetud sümbolite ja dialoogi abil.
Tules on vastandite dialoog, kokkupõrked, liikumine läbi aja ning tasakaalu leidmine.
Maailm on kui kahe teraga mõõk: üks tera on sulg ja teine terav teras, kumb kaalub üle?”
Ilona Treiman on ehte-, metallikunstnik ja pedagoog, kes kasutab oma loomingus erinevaid materjale ja tehnikaid. Tema töödele on iseloomulik skulpturaalne lähenemine. Ta on lõpetanud metallehistöö eriala Eesti Kunstiakadeemias (1984), on Eesti Kunstnike Liidu liige, kuulub Disainerite Liitu Ornamo ja Soome Kunstnike Liitu. Ta on osalenud arvukatel isiku- ja grupinäitustel aastast 1985, sealhulgas Cincinnatis USA (1989,-91) Limoges Prantsusmaal (1990,-92, -94), Tokyos 1992, Balti ja Põhjamaade emailikunsti rändnäitusel (Taani-Soome-Rootsi 1991), Pekingis, Taanis (2004) ning Tarbekunstinäitustel Tallinnas ja Moskvas (1985- 91). Samuti Berliinis (2005, -16), Soulis L-Koreas (2011) ja isikunäitusega Soomes Hyvinkää Kunstimuuseumis (2012). Aastal 2019 pälvis ta Ede Kurreli nimelise Eesti Metallikunstnike Liidu aastapreemia. Tema teoseid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus, Põhjamaa Muuseum Vaasas ja erakogudes Prantsusmaal, USA-s, Inglismaal, Soomes, Taanis, Itaalias.
TULI
Ilona Treiman
28.05–29.06.2021
A-Galerii SEIFIS
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Alates laupäevast, 29. maist on Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis taaskord avatud tänavusel Tartu Kunstioksjonil osalevaid töid tutvustav näitus. Oksjoni on organiseerinud Tartu Kunstnike Liit koostöös galeriiga Art & Tonic. Oksjon toimub 18. juunil!
Oksjonile valiti 50 teost. Osalevad kunstnikud on:
Maire Aarsalu, Siim-Tanel Annus, Albert Gulk, Juss Heinsalu, Mirjam Hinn, Eero Ijavoinen, Saskia Järve, Siiri Jüris, Maik Kalberg, Kalli Kalde, Gertrud Kinna, Kiwa, Marta Liisa Koit, Peeter Krosmann, Liisa Kruusmägi, Olev Kuma, Maret Suurmets Kuura, Toomas Kuusing, Timo Kähara, Koidu Laur, Stina Leek, Heikki Leis, Janne Lias, Margit Lõhmus, Merlis Lätti, Mihkel Maripuu, Dagmar Martin, Johanna Mudist, Vahram Muradyan, Maarit Mälgi, Meiu Münt, Mall Nukke, Eva Elise Oll, Marja-Liisa Plats, Enn Põldroos, Lilli-Krõõt Repnau, Mia Melanie Saar, Maria Sidljarevitš, Regina-Mareta Soonsein, Imat Suumann, Urmo Teekivi, Enn Tegova, Edgar Tedresaar, Kadri Toom, Alar Tuul, Helle Vahersalu, Teele Ülesoo, Danel Ülper
Teostega saab tutvuda aadressil oksjon.kunstimaja.ee ning näituselt saadavas kataloogis. Tekstide autorid on Kristlyn Liier ja Peeter Talvistu. Reprod pildistas Madis Katz.
Oksjon toimub 18. juunil kell 17 ja seda viib läbi Reigo Kuivjõgi. Oksjonil saab osaleda nii füüsiliselt kui suhtluskeskkonnas Zoom. Oksjoni täpne toimumiskoht sõltub riiklikest piirangutest ja selgub jooksvalt.
Oksjonile registreerumiseks tuleb saata kiri aadressile oksjon@kunstimaja.ee hiljemalt 17. juuniks kuigi tõsiseid huvilisi ukselt tagasi ei saadeta. Osaleda saab ka telefoni teel. Kirjas märkida kindlasti eelistatav osalemisviis.
Üks provokaator teeb ühe sõrmenipsu. Tal võtab see aega ehk mõne minuti (alamate eeltööd arvestamata), aga nipsu peale hakkavad hüppama tuhanded ning teevad seda päevade ja nädalate kaupa. Valgevene diktaatoril ei kulunud rohkem kui hetk, et langetada rumal otsus kaaperdada sõjalist jõudu kasutades reisilennuk. Kokkuvõttes lõppes operatsioon ohutult kõigile peale ajakirjaniku, keda püüdma mindi. Võinuks minna hullemini. Nii, nagu mõne aasta eest Ukrainas, kus Malaisiasse teel olnud lennuki kiretu ja „kogemata“ tulistamise tagajärg oli 300 ohvrit, süüdlased on aga aastaid väldanud uurimisest ja kohtupidamisest hoolimata endiselt karistamata.
Nagu ikka sellistel puhkudel käivitub läänemaade pealinnades vilgas tegevus ja hakatakse rahvusvahelise korra rikkujale kehtestama sanktsioone. Igal võimalusel ümber nurga rääkivas Euroopa Liidus nimetatakse neid „piiravateks meetmeteks“ ja seegi kord asus arvutu hulk diplomaate ja poliitikuid pärast intsidenti otsekohe Valgevenet ja tema juhti piirama. Euroopa ühislauas istumine teeb vapraks ka väikeriigid, kelle piiravat tegevust ei märkaks maailmas muidu keegi.
Lätlased läksid seekord eriti hoogu. Eesti on olnud seni pisut vaoshoitum, kuid iga valvevälispoliitik on positsiooni sisse võtnud ja nõuab printsipiaalset käitumist, Valgevene isoleerimist rahvusvahelisest poliitikast ja majandusest. Kodumaiseid populaarsuspunkte saab nii koguda, kuid aastakümnete kogemus kinnitab, et sanktsioonid on rahvusvahelises suhtluses küll populaarne, ent soovitud tagajärgedeta mäng. Läänemaadel saab ühiskond nende abil endale taaskinnitada oma moraalset üleolekut teistsugustest. See on kokkuvõttes kallis ja viljatu ning sanktsioonide ainus õigustus ongi see, et pärast ülemaailmset sõjatabu kehtestamist Teise maailmasõja järel ei ole suurriikidel teiste siseasjadesse sekkumiseks ning režiimide muutmiseks paremaid tööriistu. Tõsi, on ju proovitud, kuid isegi maailma suurima relvajõu juhitud koalitsioon ei suutnud kahekümne aastaga teha Afganistanist lääneliku õiguskorraga rahumeelset riiki.
Sanktsioonidele ei olevat alternatiivi, selgitavad rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia asjatundjad, aga juba ammu ei sõnastata sanktsioonide eesmärki ning neist on saanud üsna ohutu rituaal, mille üle sihtmärgid avalikult irvitavad. Teeme midagi, mida alati on tehtud. Nii on kombeks. Pehme saiaga naela seinalöömine võib uhke välja näha, aga õnnestumist pole loota. Ükski sanktsioon ei ole toonud kaasa režiimimuutust, kuid just seda ju sanktsioone kehtestades varjatult loodetakse.
Erialakirjanduses tuuakse välja, et eeskätt majanduslikud sanktsioonid on täielikult oma mõtte kaotanud. Tulemuse saavutamiseks peaks valitsema ülemaailmne üksmeel ÜROs, peaks tekkima olukord „kõik ühe vastu“, mida iial ei juhtu. Alati leidub kuskil keegi, kes sanktsioonidest mööda hiilib ja paariaga kaupa teeb. Nii on alati olnud. Ükski kodusõda näiteks Aafrikas ei ole lõppenud seetõttu, et relvad ja lahingumoon on otsa saanud, ja seda ka riikides, kus teadaolevalt kohalikku relvatööstust ei ole. Isegi Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidirežiimi lõppemist ei saa tõendatult seostada majanduslike sanktsioonide mõjuga. Ka Nõukogude Liitu ei lagundanud majandussanktsioonid. Võimalik, et kui USA ei oleks punasele impeeriumile teravilja müünud, oleks viljakal maal lõpuks hädaga ise õpitud piisavalt vilja kasvatama. Tulemuse andis vaba võidujooks, mitte piirangud.
Viimased aastad on maailmas olnud sanktsiooniküllased, ent saavutatud eesmärke napib.
Või millised eesmärgid on lääneriigid saavutanud aastakümneid rakendatud sanktsioonidega Iraani või Põhja-Korea vastu? Kumbki ei ole oma tuumaprogrammist loobunud. Kahtlemata on need riigid sanktsioonide tõttu majanduslikult kaotanud ning sealne rahvas on vaesem, kui võinuks olla, kuid nende juhid tingimata mitte. Eraviisiliseks rikastumiseks on ka piirangute tingimustes teid ja viise.
Kui mõnel sanktsioonil isegi on majanduslik mõju, siis seda vaid paariks aastaks, sest majandus kui inimeste väljamõeldis on kohanemisvõimeline. Mingist tähtsast importkaubast, näiteks toiduainetest ilmajäämine võib anda riigis uue hoo põllumajandusele ja seni veel kehvale toiduainetööstusele. Üleilmastunud majanduses on aina keerulisem kaitsta juurdepääsu strateegilistele teadmistele ja toorainele. Kas oleks mõeldav, et aastakümneteks keelustataks Hiinast või Iraanist pärit üliõpilaste õppimine vaba maailma ülikoolides näiteks tuumaenergeetika alal? Ei ole. Ja nii nad lähevadki oma teadmistega kodumaale ning astuvad Läänele vastumeelsete diktaatorite ja režiimide teenistusse.
Omapärase õppetunni andis maailmale Venemaa. Seal hakkas pärast 2014. aastal kehtestatud sanktsioone tõepoolest halvemini minema, kuid põhjuseks oli hoopis naftaturu kokkuvarisemine, mis sattus juhtumisi samale ajale. Eesmärk Vladimir Putin kukutada või demokraadiks teha jäi saavutamata, ka Putini isikliku varandusega ei juhtunud midagi. Nagu diktaatoritel kombeks, suunas Putin oma valeotsuste majanduslikud tagajärjed rahva kanda, koorides neilt rubla inflatsiooni kaudu seitsme aastaga seitse nahka, kindlustades samal ajal oma võimupositsiooni. Seega oleks aus öelda, et sanktsioonidega Putini võimult kõrvaldamine on võimatu, ja kasutuid piiranguid suhtluses üldse mitte pruukida. Ehk võtaks rõhutud rahvas sel juhul ise midagi ette? Kui piirangud on kord kehtestatud, on neid aga keeruline tühistada, sest siis peaks ju möönma, et vehiti kasutu tööriistaga ja eesmärki ei saavutatud. Või veel hullem, et piirangute kehtestaja annab järele väärtustes, mahitades nii hoopis kuritegelikke riigijuhte olema veelgi julmem ja moraalitum.
Sanktsioonidel on sihtmärgi seisukohalt niikuinii oma positiivne pool. Sanktsioonid aitavad siseriiklikul propagandal luua vaenlase kuju, kellega leppimatu võitlus põhjendab riigi kehva seisu, õhutab patriotismi, konsolideerib rahva oma tugeva ja meelekindla juhi ümber. Järelikult võiks mõne riigikorra õõnestamiseks kasulikum olla just sanktsioonide kehtestamisest loobumine. Venemaa majandusliku mahajäämuse kasvatamiseks aitab, kui Venemaale tähtsate ekspordiartiklite, eeskätt nafta ja gaasi hind maailmaturul ülepakkumisega alla lüüa. Venemaal jääks tulu saamata, aga Moskva võimul puuduks süüdlane, kellele näpuga näidata – ei saaks märtrit mängida.
Ja veel üks detail. Moraalikõrgustikul kamandades peaks ise olema laitmatu. See pole aga üheski vabas ühiskonnas täiuslikult õnnestunud. Ikka tuleb juhtidel (või reapolitseinikel, nagu USAs) ette eksimusi ja nii on ka oponentide varustuses väide kaksikmoraali kohta, et meile keelate seda, mida ise teete.
Öeldakse, et sanktsioonid on aina täpsemalt sihitud: erinevalt aastakümnetetagusest ajast soovitakse sanktsioonidega kiusata ainult konkreetseid isikuid, juhte ja nende käsilasi, aga mitte nende rõhumise all kannatavaid rahvaid. Kuna on hästi teada, et võimurid tahavad ühtlasi ka rikkad olla ja luksuses elada ning seda leidub ainult Läänes, siis jahitakse nende Läände viidud raha ja vara. Seegi ei ole lihtne, sest rahandus on salatsemise paradiis ning alati leidub lõputult võimalusi kasutada variisikuid, pealegi jookseb elektroonilise raha ajastul ka must raha selle jälitajatest palju kiiremini. Nagu kinnitab Küprose näide, ei suudeta isegi Euroopa Liidu sees kokku leppida, keda ja kuidas kiusata.
Kui sanktsioonidel ei ole mõju ja eesmärk jääb saavutamata, diktaatorid meelt ei paranda ja režiimid ei vahetu, siis miks neid ikka üldse kehtestatakse? On see tegevus tegevuse pärast, iidne kombetalitus, millest ei raatsi loobuda? Diktaatorist vabastab ainult diktaatori surm. Kui kohalik rahvas seda omakohtu korras esile ei kutsu, siis saavadki teised ainult istuda ja oodata. Teatavasti on iga diktaatori suurim mure ja raskeim töö lahendada võimujärgluse küsimus. Erinevalt Põhja-Koreast Venemaal ja Valgevenes see vereliini pidi ei käi. Seega võiks lääneilma poliitiliseks ja diplomaatiliseks sihtmärgiks olla kõik võimalikud tulevased troonipretendendid. Ja neid ei peaks sanktsioonidega karistama, vaid pakkuma neile aina suuremaid ja magusamaid präänikuid. Täpselt nii, nagu tehti poolkogemata surijate seltskonda NLKP poliitbüroosse sattunud 50aastase poisikese Mihhail Gorbatšoviga. Ehk aitaks ka Valgevene rahvast lennukeeldude asemel pigem see, kui Lukašenka lähikondlasi regulaarselt Brüsselisse võõruspidudele kutsuda ning nendega sinasõprust juua?
Tallinna Vaba Lava teatrikeskuses jõuab 31. mail lavale Nikolai Halezini näidend „Error 403“, lavastajateks Nikolai Halezin ja Natalia Kaliada. Ajakirjaniku taustaga, aktiivselt demokraatia eest võitlev Halezin (sünd 1964) asutas 2005. aastal siiani põranda all tegutseva Valgevene Vaba teatri. Seda uurimuslikke ja uuenduslikke vahendeid kasutavat teatrit on saatnud rahvusvaheline edu ning selle tegijad peavad tähtsaks inimõiguste ja õigluse eest seismist. Poliitilise tagakiusamise tõttu elavad teatri eestvedajad Halezin ja Kaliada juba kümmekond aastat Londonis, nende trupp aga tegutseb Minskis. Intervjuus Sirbile tutvustab Halezin Eestis tehtud lavastust ning mõtestab oma teatrialast ja pedagoogilist tööd.
Lavastate Vabal Laval oma näidendi „Error 403“, kus räägitakse traagilistest sündmusest, kui Valgevene politsei eriüksuslane tegi surmava lasu rahumeelse protestija pihta. See juhtus 10. augustil 2020 ning 34aastane Aljaksandr Taraikovski oli esimene ohver võltsitud presidendivalimiste vastu tõusnud protestilaines. Miks kirjutasite Eesti lavastuse tarvis sellise teksti?
Tahtsin juba ammu teha lavastuse timukatest. Mitme aasta jooksul kaalusin ka ajaloomaterjali, ühtäkki aga leidsin, et meil on olemas omaenda timukad. Tänu oma poliitilisele ja ajakirjanduslikule taustale pääsesin neile inimestele ligi, mul õnnestus koguda informatsiooni. Teine eesmärk selle näidendiga oli puhtalt dramaturgiline. Tahtsin välja tuua tegelaste mõtted, aga mitte banaalses vormis.
Lavastajana elate juba kümmekond aastat Londonis, ent teie trupp, Valgevene Vaba teater, tegutseb Minskis. Kuidas suhtlete oma Minski kolleegidega? Olete ju harjunud lavastama Skype’i teel. Kas teate, et Skype leiutati Eestis?
Jah, ja olen selle eest Eestile väga tänulik. Ma ei naljata, sest olime maailmas ühed esimesed, kes hakkasid lavastama Skype’i kaudu. Nüüdseks oleme võimalusi laiendanud ja töötame mitme kaameraga – näiteks üks on pimedas kasutatav kaamera. Ma ei tunne mingit vajadust olla trupiga ühes ruumis.
Tegelikult muidugi kõik muutub. Mul on hea meel, kui saan elavate näitlejatega koos olla, aga kui seda võimalust pole, siis saan Skype’i kaudu väga hästi hakkama. Varem tundus, et see on absoluutselt võimatu. Tõsi, selleks on vaja meeskonda, kes on selliseks töövormiks ette valmistatud. Lavastuskorraldaja ja produtsent on väga olulised. Kui mina ekraanilt mõnda asja ei näe, siis nemad vaatavad kohapeal. Selline on meie spetsiifika.
Nikolai Halezin: „Plaanin lavastada näidendi „Error 403“ ka Minski näitlejatega. Tõsi, kui me selle Valgevenes praegu välja tooksime, tähendaks see kõigile osalejatele kriminaalasja.“
Vaba Lava proovides olen palju rääkinud, aga tavaliselt ei ütle ma suurt midagi. Leian, et mida vähem proovide ajal räägin, seda edukam on lavastus. Praegu on mulle kõige tähtsam, et horisontaalsed suhted oleksid loomingulises trupis tihedad. Nagu siin Vabal Laval: trupp on väga ühtne, kõik saavad kõigega hakkama. Nii peaks olema alati kogu loomingulise trupiga. Enam ei toimi selline mudel, et koreograaf võib olla hea, aga näiteks videokunstnik kehv. Praegu on tähtis kõikide trupi liikmete loominguline initsiatiiv. Mul ei ole vaja inimest, kes lihtsalt täidab minu ülesandeid, aga algatusvõimet üles ei näita. See ei tähenda, et ta on halb, aga ta ei sobi meie esteetika tarvis.
Lõite Valgevene Vaba teatri 16 aastat tagasi. Kust tuli impulss?
See oli aeg, kui paljud Valgevene näitekirjanikud hakkasid saama festivalidelt auhindu. Kirjutasin näidendi, mis kogus kümmekond auhinda, ja see valiti isegi Saksa teatrifestivali „Theatertreffen“ Stückemarkt’ile ehk näidenditurule.1 Näidendi ostis Moskva Kunstiteater Oleg Tabakovi isikus. Mulle maksti suurim honorar, mida seni olin elus näinud. Otsustasime Minskis teha näitekirjanike tarvis võistluse, selle peale kulus kogu see raha. Sellest impulsist sündiski teater, mis hakkas nii ruttu arenema, et seda takistada oli võimatu. Poole aasta pärast sõitsime juba Riia Uude teatrisse Alvis Hermanise juurde gastrollidele.
Kas see oli esimene põrandaalune, vaba teater Valgevenes?
Meie teater oli esimene põrandaalune teater terves Euroopas, on siiamaani. Midagi ei ole muutunud, sest riigis ei ole midagi muutunud. See, et saime maailmakuulsaks, ei ole Valgevenes karvavõrdki midagi muutnud. Oleme mänginud viiel kontinendil, umbes 50 riigis. Praeguseks on selge, miks tuli meie edu nii kiiresti: olime orienteeritud uudsetele võtetele, see oli aga festivalidel nõutud kaup. Sattusime sotsiaalse ja poliitilise teatri nišši, mida kõik tahtsid vaadata. Oli hea aeg. Nüüd on meie staatus veidi muutunud, oleme hakanud ka vähem ringi sõitma. Hindame akadeemilisemat tööd, lavastusprojektid on läinud palju kaalukamaks. Hiljuti lugesin üle, et meiega koos on töötanud 16 riigi kunstiinimesed.
Ühes intervjuus olete öelnud, et te pigem ei kasutaks oma teatri kohta terminit „poliitiline teater“. Kas arvate ka praegu nii? Kuidas te oma teatrit mõtestate?
Ma ei tarvitagi väljendit „poliitiline teater“. Meie esimene lavastus Valgevene Vabas teatris oli „Hingamistehnika vaakumis“, autoriks vene näitekirjanik. Juttu on seal tüdrukust, kes sureb hooldekodus vähki. Lavastuses ei olnud mingit poliitikat, aga see keelati ära.
Öeldakse ju, et kõik on poliitika. Poliitiline teater on minu meelest selline teater, mis kannab konkreetset poliitilist sõnumit. Arvan, et see algas Brechtiga ja lõppes ka Brechtiga. Brecht deklareeris vasakpoolset poliitilist ideed. Aga tänapäeval on poliitika üks osa tervest eluspektrist. Kui nimetad teatrit poliitiliseks, tähendab see, et oled välja valinud ühe osa tervikust. Praeguseks on midagi juba väga raske piiritleda, nii et ma ei oska isegi öelda, kas meie lavastus „Error 403“ on poliitiline või ei ole. Kui mõelda impulsile, mis sundis mind kirjutama, siis selles mingit poliitilist ajendit polnud.
Näiteks võin tuua lavastuse „Põlevad uksed“, kus räägitakse ühiskonna survest loojale. Paljud kriitikud leidsid ka selle puhul, et lavastus on poliitiline.2 Olen kinnitanud, et „Põlevad uksed“ oli omamoodi vastus Belgia lavastaja Jan Fabre 24tunnisele lavastusele „Olümpose mägi. Tragöödiakultuse ülistuseks“,3 ja mingit sidet poliitikaga sel pole. „Põlevates ustes“ räägitakse etendaja füüsilise piiri kompamisest ja uuritakse, kas etendaja on võimeline oma füüsilise piiri ületama. Jan Fabre püüdis seda imiteerida oma lavastuses, kuid ta ei saanud ka kaugemale minna, sest tema näitlejad pidid mängima terve ööpäeva. Meie saime minna Fabre trupist siiski kaugemale: näitleja pead hoiti vee all, nii et ta tõepoolest ei suutnud kauem vee all olla, või siis ei olnud ta füüsiliselt enam võimeline ette sirutatud kätel tühja taldrikut edasi hoidma. Kõik leidsid, et see on sotsiaalne väljaütlemine. Jah, kindlasti on see ka seda, aga lavastus oli ajendatud eelkõige teatraalsetest impulssidest.
Kui teie esimene lavastus ei olnud poliitiline, siis miks võimud selle ikkagi ära keelasid? Miks arvatakse, et olete ohtlikud?
Me olemegi ohtlikud. Jutt ei käi ainult meist. Sel ajal olime võimule ohtlikud meie, nüüdseks on Valgevenes kõik loomingulised inimesed ohtlikud. Suurim mõju ühiskonnale on praegu just nimelt vabadel kunstnikel. Iga minu intervjuu Youtube’is kogub üle 100 000 vaataja. Ma tean ka selle põhjust: inimesed otsivad vastuseid. Nad saavad aru, millest poliitikud räägivad. Ja nad tahavad teada, mida räägivad kunstiinimesed. Asi ei ole ainult minus. Paljud muusikud ja kunstnikud on praegu Valgevene ühiskonnas väga olulised.
Milline on Valgevene tulevik? Kas näete tunneli lõpus valgust?
Jaa, ikka. Arvan, et sündmused hakkavad arenema üsna samamoodi nagu Eestis okupatsioonirežiimi lõpuajal. Praegu on selline „Hitler-punkris“faas – lõppfaas. Valgevenes on täiesti isoleeritud režiim. Õnneks ei ole see Põhja-Korea, Euroopas sellise režiimi lõputu jätkumine siiski võimalik ei ole. Surve kasvades on režiim lõpuks sunnitud alla andma. Algab tavaline normaliseerimise protsess. Ei tule mingit suurt pööret.
Praeguseks on loodud struktuur, mida nimetatakse Valgevene kultuuri nõukoguks. Mind kutsuti sinna kevadel ja ma töötasin välja kultuurielu reformimise dokumente. Need dokumendid jõuavad võimuvahetuse korral kohe valitsuse päevakorda, algavad reformid kultuurivallas ning saab eluga edasi minna. Täpselt samamoodi töötavad sportlased, meedikud, isegi jõustruktuurid. See on normaliseerumine. Peale selle saab olema kultuurinõukogu, kus raha hakatakse jaotama läbipaistvalt.
Üle kümne aasta olete pidanud Minskis ka teatrikooli. Kuidas see alguse sai ja miks on pedagoogiline töö tähtis?
Lõime oma teatri jalgpalli eeskujul, nimetame oma metoodikat täielikuks immersiooniks.4 See sarnaneb totaalse jalgpalliga, mille mõtles 1970. aastate alguses välja Hollandi treener Michels. Sel on kolm põhipunkti: esiteks passimäng ehk ansamblimäng, teiseks kiire üleminek kaitselt rünnakule ning kolmandaks pressing tervel väljal. See on õigupoolest nüüdisteatri kontseptsioon. Lisasime veel kaks positsiooni: aktuaalsuse ja siiruse. Edasi hakkasime oma meetodikat arendama, ja seda võiks nimetada universaalse sõduri ettevalmistamiseks. Meie näitlejad võivad mängida, kirjutada, lavastada, produtseerida ja asendada peaaegu kõiki tehnilisi töötajaid. Teater on neile oma võimete rakendamise koht, pole tähtis, millises töölõigus. Igaüks panustab loometöösse, mida me parajasti koos teeme. Süsteem pole selline pelgalt seepärast, et meie tahame, vaid seda nõuab tänapäeva maailm.
Saime peagi aru, et ei saa kasutada oma teatris riiklikus teatrikoolis ette valmistatud inimesi. Nad ei ole sobilikud, sealhulgas ka füüsiliselt. Kui tuua taas näide lavastusest „Põlevad uksed“, siis seal oli konsultandiks Cirque du Soleil’ tsirkuseartist. Riiklike koolide õpilased ei saa selliste ülesannetega hakkama. Seega hakkasime neid ise õpetama. Paljud teatrikoolid maailmas hakkasid kutsuma meid ka õpetama, oleme õpetanud umbes viieteistkümnes ülikoolis. Väljaspool õpetamine ei ole siiski nii huvitav, kõige olulisem on ette valmistada näitlejaid meie oma teatri tarvis.
Siiski tahame fikseerida oma õpetamis- ja teatritegemise suuna. Tahame teha õpikuid ja videokursusi ning otsime praegu teatrikoolidest partnereid, kellega koostöös oleks võimalik seda teha. Tõsi on see, et viimastel aastatel pole lisandunud ühtegi uut näitlejate ettevalmistamise metoodikat. Me arvame, et saame midagi uut pakkuda. Kasutame samu elemente, mida näiteks USA merejalavägi oma väljaõppes: keskendume tähelepanule, kontsentratsioonile. Omaette avar töölõik on näiteks loo jutustamine.
Püüame oma õpetusega mõtestada, mida peaks teater tänapäeva maailmas tegema. Teatrid ei konkureeri enam omavahel, konkureeritakse Netflixiga. Eestis on teil küll teatrikülastustega kõik väga hästi, aga mujal maailmas nii hästi ei ole. Ülesanne kiskuda vaataja diivanilt üles ja tuua teatrisse on keeruline.
Milline on teie publik, nii Valgevenes kui ka Inglismaal?
Sotsioloogiliste uurimuste põhjal on 92% meie Valgevene publikust vanuses 18–40 eluaastat. Kui hakkasime tööle Inglismaal, tegi üks sotsioloogiainstituut uurimuse meie sealsete vaatajate kohta. See langes Valgevene uuringu tulemustega täpselt kokku. Tuleb välja, et kui enamik teatreid kaebab oma vaatajate kõrge vanuse üle, siis meil on just vastupidi. Meid kutsutakse pidama seminare, kuidas meelitada noor vaataja teatrisse. Meie peaksime ehk jälle osalema seminaril, kuidas vanem publik teatrisse tuua.
Huvitav uurimistulemus oli veel see, et 80% vaatajatest vastas: käime teie teatris ka siis, kui tuleb ette läbikukkumisi. Selgitati, et Valgevene Vaba teater on „minu teater“ – sama nii Minskis kui ka Londonis. See on ka ainulaadne, sest ei lange kuidagi kokku Inglismaa tavapäraste küsitlustulemustega.
Sellest järeldan, et kui teha aktuaalset teatrit, siis õnnestub korjata oma vaataja kokku ükskõik millises maailma punktis. Tuleb olla tänapäevase keelega nüüdisteater, rääkida probleemidest, mille pärast inimesed päriselt muretsevad. Muretsevad nad ju põhiliselt enda pärast. Kui süveneme täielikult iseendasse, siis süveneme ka neisse. See süsteem toimib.
Milles seisneb teatri võim?
Teater saab pöörduda auditooriumi poole siin ja praegu. Teater võib reageerida üsna kiiresti ajas muutuvatele katsumustele. Aga … kõige tähtsam tuleb alati pärast „aga“ … Aga sellist teatrit on terves maailmas kokku umbes viis protsenti. Üks saksa kriitik ütles, et 85% maailma teatrist on sõnnik ning rääkida tuleb sellest 15%. Me kasutasime seda statistikat mitmel konverentsil, aga nüüdseks on hakanud kriitikud rääkima, et 95% tehtavast teatrist on sõnnik. Olen sellega põhimõtteliselt nõus. Põhjus on ilmselt selles, et teater on üks arhailisemaid kunstiliike. Ma varem eriti ei armastanud teatrit, kuni sain aru, et teater on foorum, kus saad rääkida kõige tänapäevasemas keeles. Teatritegijale on alati koondunud fookus. Inimene, kes toob arhailisesse õhku värskust ja uudset mõtlemist, saab kohe tähelepanu.
Mäletan üht valgustavat teatrikogemust. Arvasin, et teatris ei üllata mind enam miski. Olin näinud umbes tuhandet etendust, seitsmesajalt olin poole pealt lahkunud. Oli tunne, et olen teatris juba kõike näinud. Siis nägin Romeo Castellucci lavastust. Ta tuleb lavale, ütleb „Tere, minu nimi on Romeo Castellucci“, ja siis hakkavad seitse koera teda purema.5 Mul jäi suu lahti, ma ei uskunud, et ma seda näen. Sain aru, et kui mina räägin enda arvates teatris tänapäevast keelt, siis tema tegi mulle selgeks, et peaksin tulema tagasi maa peale. Et on ka vingemaid selle kui mina, näiteks kunstnik, kes räägib auditooriumiga keeles, mida absoluutselt pole osanud oodata.
Millised on teie tulevikuplaanid?
Plaanin lavastada näidendi „Error 403“ ka Minski näitlejatega. Tõsi, kui me selle Valgevenes praegu välja tooksime, tähendaks see kõigile osalejatele kriminaalasja.
Üldisemalt olen huvitatud immersiivse, meelihõlmava teatrimeetodi arendamisest. Leian, et selles vallas on võimalik avastada veel midagi uut. Arendasin Minskis lavastust „Varblane“. Kaheksa näitlejat ja 22 vaatajat-osalejat istuvad ühes tavalises korteris ümber sünnipäevalaua. Vaatajad ei tea, kes on näitleja, kes ei ole. Näitlejad räägivad Valgevene inimeste lugusid Teise maailmasõja aegsest ja järgsest ajast. Kõik istuvad, söövad ja joovad. Samagonn valatakse laiali. Reaalne olukord.
Näitlejad ei joo, nad teavad, millistes klaasides on vesi. Kui vaatajad hakkavad enam-vähem taipama, kes on näitlejad ja kes ei ole, läheb üks näitleja näiliselt endast välja. Ta hüüab: „See kõik on jama, millega te siin praegu tegelete! Tähtis on see, mis toimub praegu tänavatel.“ Näitleja lahkub ruumist, läheb välja suitsu tegema. Ta näeb välja nagu täiesti tavaline sünnipäevakülaline. Teised vaatajad lähevad teda tänavale rahustama ja toovad ta tagasi.
Osalejad lähevad sellel etendusel tihti vaidlema ja hakkavad rääkima oma lugusid. Aeg-ajalt valavad näitlejad neile viina, et nad vait jääksid ja teised saaksid ka rääkida. Näitlejad ise räägivad neid lugusid, mis neil ette on valmistatud. Etendus lõpeb muidugi ilma aplausita, valatakse viimane pits ukse peal hüvastijätuks. Viisime läbi vaatajaküsitluse. Üks paar läks pool teed vaikides koju ja siis küsis üks järsku, et mis see üldse oli, mida me nägime. Üks ajakirjanik sai alles poole tunni pärast aru, et on sattunud etendusele.
Selliseid lavastusi nimetatakse immersiivseteks, kõiki meeli hõlmavateks. Siin ei saa öelda, et me kaasame vaataja ühel või teisel moel, vaid vaataja on täielikult etendusse haaratud. Ei saa enam rääkida vaataja kaasamisest, vaid meid huvitab vaataja täielikult etendusse hõlmamine. Immersiivne kaasamine sünnib siis, kui vaataja unustab ära, et on teatris. Tahame selle suunaga edasi minna. Tahan luua lavastuse, mida juhivad vaatajad; lavastuse, kus vaatajad saavad valida, mis edasi juhtub. Just immersiivne teatrimeetod on see, mille abil saab avastada midagi uut.
1 Näidend „Ma tulin“ valiti Stückemarkt’ile 2006. aastal.
2 Esietendus 2016. aastal. Lavastuse pealkiri lähtub Vene performance’i-kunstniku Pjotr Pavlenski aktsioonist: kunstnik pani põlema endise KGB peakorteri välisuksed. Lavastus lähtub kolme represseeritud kunstniku loomingust, kellest kaks istus vangis, peale Pavlenski tunnustatud Ukraina filmirežissöör Oleg Sentsov, ning kaasa tegi ka Vene popgrupi Pussy Riot liige Maria Aljohhina.
3 Vt Ott Karulin, See ei ole pop-up. – Sirp 24. VII 2015.
Õhkub tosina aasta tagust reformierakondlikku kopituslõhna
TANEL VALLIMÄE
2021. aasta jaanuaris pärast vaheaega taas võimule pääsenud Reformierakond on tänuväärne seltskond. Piisab neil veidi aega valitsuses olla ning harjumuspärased vaidlusküsimused ja teada-tuntud tulised debatid kerkivad ise esile. See kergendab nende elu, kelle töö on poliitika kommenteerimine meedias.
Esialgu polnud põhjust kritiseerida valitsust ideoloogiliste valikute tasandil. Koroonapiirangute leevendamise õigeaegsus või mitteõigeaegsus on väärtusküsimus vaid kaudses mõttes – majandus võimalikult ruttu lahti teha on maailmas olnud ka palju vähem majanduslikule liberalismile orienteeritud valitsuste soov. Lisaks valdas paljusid kergendustunne, mida tundsid „abielureferendumi“ vastased – need, kellele EKRE retoorika ei olnud vastuvõetav. Kuid „tagasi normaalsusesse” liikumise eest saadud krediit ei hoia kriitikat tagasi liiga pikalt, ideoloogilised lõhed on kärpekavade tõttu taas nähtaval. Esile kerkib kolm fundamentaalset probleemkohta: sihtrühmade vastandamine, kasinuspoliitika aluseks olevad väärtused, maksupoliitika.
Suurt pahameelt on tekitanud aprilli lõpus avaldatud riigi eelarvestrateegia (RES) kärpekava plaanid aastateks 2022–2025. Need on esialgu vaid plaanid, vaidlused seisavad sügisel ees seoses eelarve koostamise ja vastuvõtmisega. RESi saab korrigeerida. Siiski on näha eelistatud suunad ja reaalsed tegevuskavad, erinevalt opositsioonis räägitust, mis midagi reeglina ei muuda. Probleem seisneb selles, et riigieelarvega on jõutud olukorda, mis pole Eestile varem olnud omane. Põhiline väljend on „struktuurne eelarvepuudujääk“, s.t ka ilma koroonakriisist tulenevate väljaminekuteta on riigi kulud suuremad kui tulud. Seda on rääkinud mitmed osalised, sh Eesti Pank, kes hoiatab üle jõu elamise eest. Tekkis küsimus, kas tasakaal saavutatakse kulude kokkuhoiu või maksude tõstmisega. Automaatselt valiti esimene tee ning negatiivset tähelepanu on äratanud konkreetsed kärpekohad.
Kõigepealt vallandasid suure pahameele laste huvihariduse ja õpetajate palgaga seotud valikud. Õpetajate miinimumpalk tõuseb küll RESi järgi 3 protsenti, kuid et palk õigupoolest väheneb, sellest saavad aru ka valitsuse liikmed. Kaja Kallas möönab: „Olen teiega nõus, et eesmärk on olnud õpetajate palka hoida või saavutada see 120 protsenti Eesti keskmisest. Praegu on ta siis 102 protsenti, järgmisel aastal 100 protsenti Eesti riigi keskmisest.“ – „Tean, et see kolm protsenti on väga vähe, aga see on ikkagi parem kui null.“1 Võrreldes varem lubatuga väheneb huvihariduse ja -tegevuse toetus omavalitsustele, milleks küll otsest kohustust ei ole, kuna laste huvihariduse ja huvitegevuse korraldus on omavalitsuste ülesanne. Kuid tähele panna tuleb vastandamist, mis kerkis esile haridusministri selgitustes – antakse mõista, et õpetajate palk tõuseb tänu sellele, et vähendatakse toetust laste huviharidusele, vähemalt nii seda pealkirjad kajastasid.2
Õpetajate palkade ebapiisavuse teemal on pikk ajalugu. Kuid sellist vastandamist pole tükk aega olnud. Keegi peab tundma end süüdi, kui midagi juurde saab, sest see tuleb „teiste arvelt“. See pole Eestis uus poliitiline võte. Tuntuim neist leidis aset vähem kui kümme aastat tagasi ja taas oli mängus Reformierakond. Kui palka juurde nõudvad arstid ja õpetajad ähvardasid streigiga, ütles peaminister Andrus Ansip riigikogus: „Kõigepealt ma sooviksin, et need, kes streikima kutsuvad, ka ise mõistaksid, mis on Eesti ühiskonnas reaalne teostada ja mis on täiesti ebareaalne.“ Ning küsis: „Kellelt see raha võtta? Kas võtame pensioneid vähemaks, võtame õpetajatelt palka natuke maha või on päästetöötajatel, politseinikel suured palgad?“3 Need palgad on ometi tõusnud. Oli ka oht, et Eestile väljaõpetamisel palju maksma läinud noored arstid lähevad hulgakaupa Soome tööle. Lapsed muidugi Soome huviringidesse ei lähe.
Kuulda on olnud ka muid põnevaid kärpimisplaane, mis on palju kriitikat esile kutsunud. Ja kriitikat ka nii Reformierakonna sees kui koalitsioonipartnerilt Keskerakonnalt. Näiteks sai avalikuks info, et kärbete tõttu suletakse Riigikogu Toimetised ja Arenguseire Keskus. See on huvitav ettepanek, kuivõrd omal ajal peeti riigikogu liikmetele analüüside, tulevikustsenaariumide ja ülevaadete tegemist väga tähtsaks. Kas ja miks neist teadmistest enam ei hoolita?
Siis tõusis tähelepanu keskpunkti kaitseväe orkestri tegevuse lõpetamine, siis politsei- ja piirivalveorkestri koondamine. Seejärel tuli uudis, et plaan on kärpida kaitseväe kaplaniteenistus. Vaidlema hakati kaitsekulude osakaalu üle SKTst. Kas sellised mõtted ellu viiakse, ka ideed, mida veel pole avalikustatud, saab näha. Kuid vastandamine ja ühetaoline kärpimisnõue näitab suhtumist. Sisult on see juhuslik kärpimine. Kas tõesti pole prioriteete või tähtsamaid sihtrühmi? See kõik ei ole vaid halva kommunikatsiooni küsimus, kuigi on muidugi ka seda, nagu Reformierakonna väljapaistvad liikmed ise tunnistavad. Hiljuti nentis Andrus Ansip, et „kogu see kommunikatsioon on olnud nii nagu see on olnud. Ja see tulemus ei ole kõike seda jama väärt praegu.“4
Lähemat vaatlust vajab ka harjumuspärane maksualane retoorika. Väga õigesti on märgitud, et „on äärmiselt üllatav kuulda Thatcheri tsiteerimist ja näha 2021. aastal kärpepoliitikale üleminekut märksa küpsemas Eestis, siis kui enamiku riikide valitsemisparadigmad on neoliberalismist suure sammu edasi liikunud … tõotades suurendada nii riigi toimimise kulutõhusust, mõjusust kui legitiimsust oli neoliberalism retoorikas küll paljulubav, kuid tegelikkuses sündis riigivalitsemises turumehhanismide kasutuselevõtust rohkem kahju kui kasu. Ilmnes terve plejaad probleeme alates mitmesugusest, sh sotsiaalsest, hariduslikust, soolisest, ebavõrdsusest ja lõpetades riigivalitsemise killustumise ning sellest tuleneva suutmatusega lahendada nüüdisajale omaseid probleeme, mis nõuavad õhukese ja fragmenteerunud riigiaparaadi asemel hästi koordineeritud ja läbi põimunud institutsionaalse korraldusega riiki.“5
Madalam maksukoormus tähendab, et saame vähem avalikke teenuseid ja peame piirduma kesisema sotsiaalse kaitsega. Maksusüsteemil on suur osa ka ebavõrdsuse vähendamisel. Pildil raudsed daamid muigamas sotsiaaldemokraatlike arusaamade peale.
Kasinusprintsiip paistab põhinevat talupojatarkusel. Sellisel hoiakul, mis näib enesestmõistetav, on kindlad juured. Need juured on nähtus, mida Max Weber nimetas „protestantlikuks tööeetikaks“, mis käib koos ettevõtliku, praktilise ja arvestava ellusuhtumisega ehk „kapitalismi vaimuga“. Seda vaimu iseloomustavad tõhusus, produktiivsus, asjalikkus, tublidus. Selle poolest erinesid protestantidest katoliiklased, kes argielu materiaalset poolt võtsid kergemalt. Siit tulenesid erinevused haridusvalikutes, kus katoliiklaste seas oli protestantidest vähem neid, kes õppisid tehnilistel erialadel ning tööstuslikele ja kaubanduslikele kutsealadele ettevalmistavates õppeasutustes, sest katoliiklased eelistasid humanitaarharidust. Protestante oli palju enam moodsate ettevõtete tehnilise ja kaubandusliku haridusega töötajate seas. Weber meenutab kapitalismi vaimu seletamisel Benjamin Franklini teesi „aeg on raha“ ja arusaama, et tuleb paista usin ja usaldusväärne, sest see on kasulik – toob krediiti, nagu ka täpsus, virkus, mõõdukus.
Selle eluvaate alus on religioosne. Weber analüüsib Lutheri kutsekontseptsiooni ja märgib, et elada jumalale meelepäraselt, olla tubli igas olukorras ja elukutses, kuhu inimene on jumala poolt määratud, ei tähenda „mitte munkliku askeesi abil ilmalikust kõlblusest üleolemist, vaid maiste kohustuste täitmise varal, nii nagu need tulenevad üksiku inimese kohast elust, mis seeläbi saab tema „kutseks““.
Reformatsiooni saavutuseks oli süvenev kõlbeline rõhuasetus oma maisele ametile ja „religioossele tasule selle eest“. Loomulikult pole nii, ütleb Weber, nagu oleks kapitalism saanud tekkida üksnes tänu reformatsioonile, ent mujal pole sellele omane olnud selline eetos. Ja märgib, et õpetuse tulemused olid pigem reformaatorite tegevuse ettekavatsematu, isegi tahtmatu tagajärg.6
Millised need seosed täpsemalt olid ja kas kõnealuse meelestatusega inimesed võtsid meelsasti omaks protestantismi või hoopis protestandid võtsid sobivana omaks sellise praktilise ellusuhtumise, on omaette küsimus. Oluline on see suhtumine ise, mis on meile tuttav, nagu ka teistes sama taustaga maades, sh Hollandis ja Saksamaal. See on Angela Merkeli poolt ühe varasema kriisi ajal kiidetud „kokkuhoidliku švaabi koduperenaise“ loogika.7 Niisugune ellusuhtumine on jäänud, isegi kui religiooni tähtsus ning protestantide ja katoliiklaste vahekord on kõnealustes riikides muutunud. Kuid asja mõte ei ole võimalikult vähesega läbiajamine kui eesmärk. Protestantliku ellusuhtumisega võis olla nii pankur kui treial. Lihtsalt rikkal ei sobinud oma jõukusega uhkeldada. Tasakaal ja jõukohane elu küll, kuid mitte närutamine. Muidu pole asjalikkusel, produktiivsetel elukutsetel ja vastavatel haridusvalikutel ju mingit mõtet, kui ollakse sama vaene kui need, kes võtavad elu ja tööd lõdvemalt. Abstraktne tasakaal on sellest vaatekohast sisutühi ideaal, tasakaal on näiteks nullkulude ja nulltulude juures täiuslik. Seega, kui me just seda ei taha, siis mida me tahame?
See toob kolmanda teema ehk maksupoliitika juurde. Eesti maksukoormus on üks väiksemaid Euroopa Liidus. Ka võrreldes meie jaoks tasakaalu ja tööellu suhtumise poolest sarnaste riikidega on see selgelt väiksem. Niisiis on täiesti mõistlik järeldada, et Eesti maksukoormus on „võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega pigem madal. 2019. aastal moodustas ELi riikides maksutulu keskmiselt 41 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, samas kui Eestis oli see 33 protsenti. Madalam maksukoormus aga tähendab, et saame oma elanikele pakkuda ka vähem avalikke teenuseid ja peame piirduma kesisema sotsiaalse kaitsega. Teiseks on maksusüsteemil mängida suur roll ebavõrdsuse vähendamisel. Lisaks on täheldatud, et kui ebavõrdsus kasvab liiga suureks, hakkab see omakorda majanduse arengut pidurdama.“8
Aga mis lahendus on meil praegu kavas? Rahandusminister ütleb mai esimeses pooles, et valitsuse „lähiaastate siht on maksukoormuse vähenemine. Maksukoormus väheneb uue riigieelarvestrateegia kohaselt 2021. aasta 35 protsendilt 2025. aastaks 32,6 protsendini SKTst. Valitsuses on kokku lepitud, et hoiame sel eesmärgil maksurahu ehk varasemate valitsuste maksuotsuseid ei muuda. Või kui muudame, siis samaväärse asendusega (nagu laenuintresside soodustuse asendamine täpsemalt sihitud Kredexi meetmega) või maksumaksjale soodsamaks.“9
Miks nii? Kust tuleb mõte, et see on peamine, mida Eesti inimene tahab või vajab? Pärast ülal mainitud kärpeplaane tabanud kriitikalainet on mõnel korral reformierakondlastest valitsuse liikmed toonitanud, et kui kärpima ei hakata, tuleb tõsta makse. Ja seda öeldakse nii, nagu ähvardaks seeläbi suur õnnetus või nagu oleks see otsustav argument kärbete üle vaidlemise lõpetamiseks. Kusjuures kärpida tuleks tasakaalu otsides praeguse seisu juures ju plaanidest veel palju julgemalt.
Saksa sotsioloog ja filosoof Georg Simmel osutas eelmise sajandivahetuse paiku kõrvalekalletele seoses rahasse suhtumisega. See ei tähenda lihtlabast raha ülistamist, vaid võib avalduda ka soovis kulutada nii vähe kui võimalik. Simmel ütleb, et „mõistlik lõppeesmärk on ju vaid nauding objekti kasutamisest; vahendid selle saavutamiseks on: 1. raha omamine, 2. raha kulutamine, 3. objekti omamine; igaühe juures nendest kolmest vahejaamast võib sihiteadvus pidama jääda ja teha sellest omaette eesmärgi; ja nimelt niivõrd jõuliselt, et igaüks neist kolmest sisust võib omandada maniakaalsed jooned.“10 Praegusel juhul ilmnevad kõrvalekalde tunnused selles, et tuleb koguda maksudena iga hinna eest pigem vähem kui rohkem ja sellest saab eesmärk omaette, seda esitatakse vahendina, mis lahendab kõik probleemid. Kasinusprintsiibi rakendamine on samal ajal valikuline – tasuta ühistransport on halb, vanemahüvitis hea. Kuid on nii neid maksumaksjaid, kes ühissõidukeid ei kasuta, aga on ka neid, kes ei saa vanemahüvitist, mis on eelarves suur kulu. Ühetaoliselt see printsiip ei rakendu.
Sünonüümisõnastik pakub sõna „reform“ vasteks uuendus, muudatus ja uued tuuled. Tabav väide on, et võimule tulnud „valitsuse mesinädalad on otsa saanud ja kätte jõudnud poliitika argipäev. Esimese tõsisema proovitööna on valitsus saanud valmis oma esimese eelarvestrateegia, mille kärpekavast õhkub tosina aasta tagust reformierakondlikku kopituslõhna“.11
Paar aastat tagasi osalesin Tallinna Kunstihoone ürituste sarjas. Sõlmisin tööandjaga käsunduslepingu brutosummas 127 eurot. Kirjutasin esinemise puhuks ettekande ja sain selle eest 100 eurot kätte. Olin tööotsaga enam-vähem rahul, kuni sattusin rääkima kolleegiga, kes esines samas sarjas. Tal on püsiv töökoht ja lisatööd tehes arveldab ta väikeettevõtte kaudu, mis ei ole käibemaksukohuslane. Ta esines ettekandega, mida oli varemgi esitanud. Tallinna Kunstihoone maksis talle arve alusel välja kogu palgafondi – 170 eurot. Seega tegi ta vähem tööd ja sai selle eest 70 eurot rohkem kätte kui mina.
Kogemuste võrdlemise käigus küsis kolleeg minult: „Sul on ju samasugune väikeettevõte. Miks sa ise arvet ei esitanud? Saaksid niimoodi rohkem raha kätte.“ Vastasin, et vabakutselisena on mul vaja igas kuus saada kokku sotsiaalmaksu miinimumkohustuse palgamäär ja vahet pole, kes minu eest tööjõumaksud tasub. Pärast maksude mahaarvamist saaksin igal juhul ainult 100 eurot kätte. Kuna mul pole muud sissetulekuallikat, siis kulub raha elamise peale. Ma ei saa kasutada ettevõtte raha töövahendite ostmiseks, uurimistööks või erialaseks enesetäiendamiseks, vaid pean selle välja maksma palgana.
Tallinna Kunstihoone vaatepunktist maksti kõigile osalejatele võrdselt. Miks süvendab võrdne kohtlemine ebavõrdsust ja kuidas säärase vastuoluga ümber käia?
Eesti Kunstiakadeemias on kõige madalam tasumäär 2 EAP mahus õppeaine õpetamise eest 500 eurot. See on brutomäär, mis makstakse semestri lõpus füüsilisele isikule. Brutosummalt peetakse kinni tulumaks (96 eurot), töötuskindlustusmakse (8 eurot) ja osal inimestel ka kogumispensioni makse (10 eurot), netopalk on seega 385 või 395 eurot. Brutosummale lisaks peab tööandja tasuma tööjõumaksud, kogukulu tööandjale on 669 eurot. Kui juriidiline isik esitab sama töö eest Eesti Kunstiakadeemiale arve, siis ei maksta talle välja kogu palgafondi raha, vaid ainult 600 eurot. Ülikool ei maksa kõigile õppejõududele võrdset tasu, vaid hoiab juriidiliste isikutega arveldades raha kokku.
Ka see mudel süvendab ebavõrdsust. Kui arve esitab vabakutseline loovisik, kes teeb endale ettevõtte kaudu palgamakseid, siis jääb tal tööjõumaksudele kuluvast rahast 69 eurot puudu. 600eurone palgafond lubab maksta vaid 448 eurot brutopalka. Sellisel juhul on töötajal kasulikum sõlmida leping füüsilise isikuna. Maksuamet summeerib tööandjatelt laekunud maksud ja töötajale ei ole vahet, kes tema eest tööjõumaksud tasub. Peamine erinevus on, et juriidilise isikuna arveldades saab vabakutseline loovisik paremini kontrollida palgaraha väljamaksmise ajastust. Kultuuritöötajate sissetulekud laekuvad ebaregulaarselt, kuid sotsiaalmaksu miinimumkohustust tuleb täita iga kuu, vastasel juhul katkeb ligipääs sotsiaalkaitsesüsteemile. Tänavu on sotsiaalmaksu miinimumkohustuse brutomäär 584 eurot ja kummaski näites toodud summast ei piisa lävendi ületamiseks. Kui kunstiakadeemiale esitab arve õppejõud, kellele õpetamine on kõigest lisatöö tavapärase palgatöö kõrval, siis teenib ta vabakutselistest kolleegidest rohkem. Üldjuhul ei maksa ta saadud ettevõtlustulu endale välja palgana ja sellelt ei peeta kinni sotsiaal-, töötuskindlustus- ja tulumaksu. Väikeettevõtetele ei rakendu ka käibemaksukohustus, ent juhul kui ettevõtja siiski on käibemaksukohuslane, maksab ülikool käibemaksu lisaks.
Miks on kunstivaldkonna tasumudelid ehitatud üles nii, et kõige rohkem teenivad need, kel juba on püsiv sissetulek ja sotsiaalsed garantiid? Kuidas ebavõrdsuse muster murda? Mõtlen sellele küsimusele sageli, kui olen ise tööandja rollis. Vabakutselise kuraatorina olen teiste vabakutseliste loovisikutega solidaarne ja püüan omalt poolt pakkuda vastukaalu ebavõrdsusele, mida loovad kunstivaldkonna institutsioonid. Lähtun oma praktikas kolmest põhimõttest.
Ajamaht
Kunstivaldkonnas on välja kujunenud tava, et kõigile kunstnikele makstakse näitusel osalemise eest ühesugust tasu. Ometi ei panusta nad enamasti samaväärselt. See ei tule sellest, et osa kunstnikest oleks tublim või töökam. Töömaht on seotud töö iseloomuga: mõned teosed lihtsalt on nõudlikumad kui teised. Mitmes institutsioonis eristatakse küll näituse jaoks tellitud uute tööde ja juba olemas tööde eksponeerimise tasumäära, kuid töömahtu ei võeta seejuures arvesse. Valitseva arusaama kohaselt on nii kõige õiglasem. Aiman, miks selline hoiak on kujunenud. Kui tasumäär on läbipaistev ja kõigile ühesugune, siis ei saa tekkida olukorda, et meestele makstakse rohkem kui naistele, kuulsatele lääne kunstnikele rohkem kui vaesematest riikidest pärit ja vähem tuntud kunstnikele, keskealistele rohkem kui noortele või eakatele jne.
Fideelia-Signe Rootsi meeleavaldus „Kunst pole mu hobi, vaid töö!“ Euroopa 2011. aasta kultuuripealinna ürituste raames Vabaduse väljaku klaaskuplis.
Minu arvates ei pea kõik asjaosalised saama ühe projekti raames täpselt samasugust tasu. Osalejaid tuleks tasustada võrdse määra alusel, kuid tasu suurus peab olema kooskõlas töömahuga. Seetõttu vestlen töösuhte alguses kõigiga ja palun neil hinnata töö tegemiseks vajalikku ajamahtu. Seejärel võrdlen summeeritud ajamahte projekti eelarvega ja arvutan välja keskmise tasumäära. Eestis sobib lähtemääraks kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk, mis on tänavu 1300 eurot. Kui keskmine tasumäär jääb riikliku miinimumpalga kanti (584 eurot), tuleb seda tõlgendada häirekellana, mis osutab kehvale finantsplaneerimisele. Valida on laias laastus kahe võimaluse vahel: kas leida lisarahastus või loobuda teostamatutest eesmärkidest.
Vabakutselisele kuraatorile toob selline käitumisviis muidugi kaasa omad tagajärjed. Mina piirdun tavaliselt väikevormidega ega korralda ambitsioonikaid rahvusvahelisi näitusi, mille tasu on 50 eurot. Korraldan pigem väikesi projekte, mille töömaht on vastavuses eelarvega. Paljud mõtted jäävadki teostamata, sest ei õnnestu rahastust leida. Eetilises plaanis on kõige raskem korraldada projekte, mille ainus rahastusallikas on Eesti Kultuurkapital. Kunsti ja rakenduskunsti sihtkapital ei eralda tavaliselt piisavalt raha isegi riikliku miinimumpalga alusel arvutatud töötasude maksmiseks. Kunstivaldkonnas ei ole kokku lepitud, et kunstnike tööd tuleb vääriliselt hinnata.
Pöördvõrdeline hinnastamine
Väikese eelarve tõttu ei paku ma alati kõigile koostööpartneritele tasu. Kui kutsun mõnda vestlusringi osalema poliitiku, ametniku, kultuuriasutuse juhi või muu eksperdi, kes esindab oma töökohta, siis pole vaja maksta lisatasu. Kui institutsionaalne kuraator esitleb konverentsil näitust, mille ta teostas selles näitusemajas, kus ta töötab, siis käibki näitusest rääkimine tema tööülesannete hulka. Selle asemel et maksta institutsioonide palgatöötajatele topelttasu, olen otsustanud maksta suuremat tasu hoopis vabakutselistele koostööpartneritele.
Tallinna Kunstihoone asemel oleksin eespool kirjeldatud olukorra lahendanud teisiti. Oleksin püsiva töökohaga väikeettevõtjale maksnud arve alusel välja ainult brutosumma, mitte kogu palgafondi. Sel juhul oleks ta ikka saanud tulumaksu arvelt natuke rohkem raha kätte, kui oleks sama brutosumma eest saanud vabakutseline kolleeg. Vabanenud eelarve osa oleksin maksnud vabakutselisele töövõtjale, kelle töömaht oli niikuinii suurem. Kui arve esitab juriidilise keha kaudu tegutsev vabakutseline loovisik, siis maksan loomulikult välja kogu palgafondi, sest vabakutselistel on sotsiaalkaitsele ligipääsemiseks vaja palka. Kui eelarve lubab, siis maksan meelsasti vabakutselistele rohkem, sest oluline on kompenseerida ka lünk, mis jääb kahe töö vahele. Tean omast kogemusest, et just need lüngad on ajavahemik, mil kogun aktiivselt teadmisi, mõtlen ja arendan uusi ideid. Need eeltöö perioodid lubavad mul olla professionaalsem töövõtja, kes teeb tellitud töö väikse palga eest kiiresti ja heal tasemel ära.
Võrdsete tasumäärade pooldajatel tekib kindlasti küsimus: kas pole pöördvõrdeline tasustamine mitte ebavõrdne kohtlemine? Vastus on ei, sest tegu on ebavõrdse kohtlemise tasandamisega. Ebavõrdne kohtlemine on see, kui riiklikult rahastatud haridusasutus tasustab füüsilisi isikuid teistmoodi kui juriidilisi. Ebavõrdne kohtlemine on see, kui Eesti maksusüsteemi eripära tõttu teenivad vabakutselised loovisikud teistega võrreldes vähem ja institutsioonides teatakse seda, kuid ei võeta midagi ette. Ebavõrdne kohtlemine on see, kui kultuuriväljaande peatoimetaja vaatab pärast tähemärkide läbiarvutamist üle autorite tasumäära ja tõstab oma äranägemise järgi paarkümmend eurot siia-sinna – isegi kui ta teeb seda õilsate kavatsustega, peab ümberjaotamise loogika olema läbipaistev. Ebavõrdne kohtlemine on kultuurivaldkonnas norm ja seda praktiseerivad riigi rahastatud institutsioonid. Kui selline käitumine on okei, siis on ka solidaarne tasustamine täiesti okei.
Solidaarne palgamudel
Iga loovisik vajab toimetulekuks sissetulekut, kuid kõik loovisikud ei vaja samasugust sissetulekut. Näiteks minu rahavajaduse dikteerivad järgmised asjaolud. Ma elan Tallinnas, kus on elada odavam kui Londonis ja kallim kui Bukarestis. Minu sissetulek on seotud tööga kultuurivaldkonnas ja mul ei ole muid tulusid. Mul ei ole üürikulu ega ülalpeetavaid. Mu pereliikmed ei pea mind ülal. Olen vabakutseline ja mu sissetulekud on ebaregulaarsed. Mul on katkendlik ravikindlustus ja pensioniiga on kindlustamata. Mul on püsivad ja vältimatud tervisega seotud kulud. Ma ei ole kunagi kuulunud keskklassi ja oskan kokkuhoidlikult elada.
Kui saan tööpakkumise, siis kaalun just nende faktorite valguses, kas töö tasub ennast majanduslikus mõttes ära. Mis oleks, kui tööandjad lähtuksid tasumäära hindamisel samadest kaalutlustest? Sel juhul tuleks töömahu kõrval arvesse võtta ka töövõtja tegelikud majanduslikud vajadused. Mida see tähendab? Kas jõukatele tuleb maksta rohkem, sest vaesed on juba harjunud kokkuhoidlikult elama?
Praegused kunstivaldkonna tasustamismudelid panevad privilegeeritud positsiooni loovisikud, kel on olemas palgatöö. Sellest ei järeldu, et vabakutselised oleksid alati vähem privilegeeritud. Kahte last kasvatav töötav üksikema võib kogeda suuremaid toimetulekuraskusi kui noor vabakutseline, keda toetab tema keskklassi pere. Solidaarne tasustamine nõuab koostööpartneritega suhtlemist, seda ei saa teha informeerimata eelduste pinnal nagu „tal on ju töö, talle maksame vähem“ või „ta käib riides, nagu tal oleks raha“.
Juriidiliste ja füüsiliste isikute tasustamisega seotud ebakohtadele ei ole praegu ainuõiget lahendust. Ebavõrdsuse põhjus ei seisne kunstivaldkonna teadlikus valikus, vaid Eesti maksusüsteemi eripäras: töötamine on Eestis suuremal määral maksustatud kui ettevõtlus- ja kapitalitulu. Kunstiinstitutsioonide käsutuses ei ole palju instrumente, millega ebavõrdsust leevendada, ent solidaarne tasustamine on sellegipoolest üks neist. Universaalseid ja objektiivseid põhimõtteid on solidaarsuse väljendamiseks raske sõnastada. Kui solidaarset tasumudelit kasutavad üksikud kuraatorid, varitseb läbipaistmatute erakokkulepete oht. Solidaarse hinnastamise valdkondliku arutelu käigus saaks aga kokku leppida põhimõtetes, mis tehakse asjaosalistele teatavaks. Kõiki kunstivaldkonna inimesi – olgu nad tööandjad või töövõtjad – ei õnnestu veenda, et solidaarne mudel on hea mudel, ent seda ei ole ka ebavõrdne kohtlemine.
Kuidas hoida vanalinna mitmekesisust ja elukõlbulikkust?
TRIIN TALK
Ehituspärandi kaitse laienes XX sajandi jooksul üksikutelt tähtobjektidelt laiemate keskkondade väärtustamisele: kirikute ja linnuste kõrval võeti 1960. ja 1970. aastatel kaitse alla juba terveid vanalinnu. XXI sajandil oleme liikumas pärandi kui mälupaikade ja vaatamisväärsuste kaitselt pärandkeskkondade mitmekesise kasutuse ja kestliku arengu hoidmisele.
Pärandi kasutamist on samas väga raske suunata. Pigem ongi see ametnike käeulatusest väljas: ei saa ju minna inimest keelama, kui too oma majast välja kolib, annab esimese korruse merevaigupoele ning teise korruse korterid lühiajaliselt turistidele üürile. Ometi muudavad sellised nihked pärandikasutuses kogu vanalinna olemuslikult: turismi kõrghooajal saab sellest ülerahvastatud muuseumilaadne keskkond ning sügistalvisel ajal inimtühi kummituslinn. 2020. aasta näitas, kui haavatav on vaid turismile orienteeritud pärandkeskkond: kui üks turismihooaeg jääb vahele, on kogu vanalinn väljasuremisohus.
Ajaloolise linna mitmekesist kasutamist on väärtusena rõhutatud nii ICOMOSi Washingtoni hartas kui ka UNESCO ajaloolist linnamaastikku käsitlevas soovituses: „ajaloolise linnamaastiku kontseptsiooni eesmärk on säilitada kvaliteetne inimeste keskkond, parendada linnaruumi loovat ja kestlikku kasutust, aktsepteerida selle dünaamilist iseloomu ning edendada sotsiaalset ja funktsionaalset mitmekesisust“.
Populaarsete turismilinnade puhul tähendab sotsiaalse ja funktsionaalse mitmekesisuse tagamine eelkõige turismi suunamist turismikesksetest piirkondadest mujale: välja vanalinnadest, mis kipuvad suure rahvusvahelise mobiilsuse tõttu muutuma monofunktsionaalseteks turismikeskusteks. Ka Tallinnas langes turismikoormus peamiselt vanalinna, põhjustades kõrghooaegadel liigturismi. Vanalinna turismikesksus mõjub negatiivselt nii kohalikule ettevõtlusele, elanikkonnale, linnaruumile, pärandile kui ka turistidele endile. Kõik need aspektid võimenduvad seejuures vastastikuses koosmõjus.
Siinkohal vaatlen põgusalt vanalinna funktsioonide ja elanikkonna muutumist lähiajaloos ning unistan vanalinna mitmekesisuse hoidmise võimalusest. Põhjalikumalt saab kõigest sellest lugeda uuringust „Pärand ja kogukond“.1
Tallinna vanalinna hoonete kasutusviis 1981. aasta seisuga. Beež – administratiivasutus, punane – elamu, roheline – kultuur, lilla – kaubandus, sinine – toitlustus.
Vanalinna kasutuse muutumine nõukogude ajal
Ühe linnapiirkonna funktsioonide muutumine ajas on loomulik, nii nagu kogu ühiskonna ja selle toimimiseks vajalike tööde areng. Enam ei ole Tallinnas vaja hulgaliselt korsetitegijaid, köösnereid või raamatuköitjaid, nagu oli vanalinnas sadakond aastat tagasi, rääkimata söe-, kalevi- või köiepoodidest. Tihe poodide, käsitööliste, teenusepakkujate jm väikeettevõtjate võrgustik, mis iseloomustas vanalinna veel XX sajandi algupoolel, kadus juba nõukogude ajal.
Nõukogude perioodi esimesel poolel oli vanalinn ülerahvastatud, peamiselt sõjajärgse korterikriisi ja immigratsiooni tõttu. Linnas, kus keskajal elas ja töötas suurusjärgus 6000 inimest, oli 1960. aastal elukohti 15 500 ja töökohti 21 500 inimesele. Sellele väiksele alale oli koondunud ka umbes 75 protsenti pealinna administratiivsetest, kultuuri-, kaubandus- ja teenuste funktsioonidest.2
1960. aastatel oli nii linnaplaneerijate kui ka muinsuskaitsjate eesmärk viia elanikke vanalinnast välja uuselamurajoonidesse ja arendada vanalinna eelkõige linna kultuuri- ja administratiivse keskusena. Näiteks 1968. aasta vanalinna rekonstrueerimise ettepanekutes jõuti järeldustele, et „enamikku (üle poole) vanalinna ehitistest ei saa edaspidi kasutada elamuteks. See tähendab, et Tallinna vanalinn kaotab tulevikus järk-järgult tähtsuse elamurajoonina, muutudes spetsiaalseks mikrorajooniks, milles elab vaid vanalinnas paiknevaid asutusi-ettevõtteid otseselt teenindav elanikkond. […] Vanalinna ehitised pakuvad häid ja erakordselt huvitavaid võimalusi mitmesugusteks klubideks, kohvikuteks, restoranideks, muuseumideks ning turistidele spetsiaalselt kohandatud hotellideks jne“.
Tegelikult toimis vanalinn eelkõige administratiivkeskusena. Ülevaatliku pildi vanalinna hoonete funktsioonidest annab 1981. aastal koostatud kaart. Tolleks ajaks oli vanalinnas linna- või rajoonikuuluvusega administratiivasutusi 92 ning vabariiklikke asutusi 176. Nii mõnedki olid hiiglaslikud ning täitsid rohkem kui ühe hoone. Olulist rolli administratiivvaldkonna domineerimises mängib seegi, et enamik funktsioone, mis enne ja pärast nõukogude aega on olnud eraettevõtete täita (nt projekteerimine), kaeti tollal riigiasutustega, mis muudkui paisusid.
Vanade elamute ajakohastamine ei edenenud aga keskse elamuhalduse ja fikseeritud rendihinna tingimustes sugugi: näiteks IX viisaastakul (1971–1975) tehti kompleksne kapitaalremont ainult kahele vanalinna elamule. Niisiis pole ime, et kõigi mugavustega uuselamurajoonid oligi ihaldusväärsem elukeskkond ning vanalinna elanikkond hakkas 1960. ja 1970. aastatel drastiliselt vähenema.
Kiire elanike kadu ja slummistumine viis juba 1980. aastatel selleni, et nii vanalinna elanikkond kui ka selle regenereerimisega tegelevad ametnikud hakkasid tõsiselt muretsema vanalinna elujõulisuse pärast ning otsima võimalusi eluruume korrastada ja juurde luua. Sama põhjalikkusega, nagu 1960. ja 1970. aastatel planeeriti vanalinna hoonetesse klubilise tegevuse ruume, võeti see 1980. aastatel kvartali kaupa ette, et sobitada majadesse võimalikult palju eluruume. Konverentsidel arutleti ka uute majandusmehhanismide üle, millega soodustada vanade majade korrastamist elamutena, kuid põhimõttelisi muutusi nõukogude aja tingimustes ellu viia ei saanud.
Mure vanalinna elanikkonna pärast ja vanalinlaste mured
Paljuski on vanalinna praegune funktsionaalsus kasvanud välja nõukogudeaegsest asutuste rohkusest ja eluruumide vähesusest. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist ei pidanud õigusjärgsetele omanikele tagastama hooneid, mida oli vahepeal suurel määral rekonstrueeritud, tehtud neist asutusehooned või kultuuriasutused. Seega jäid suured kultuuri- ja haldusasutused (vähemalt esialgu) oma kohale ning eluasemena pole neid enamasti taastatud.
Viimase 30 aastaga on vanalinna elanikkond aga isegi nõukogude aja lõpuga võrreldes veel väga palju vähenenud ning enamik suuri asutusi (loe: töökohtasid) on all-linnast välja kolinud. Kuna Tallinna väliskülastajate hulk on kogu varasema ajaga võrreldes kasvanud mitme suurusjärgu võrra, on vanalinna kui linna olulisima vaatamisväärsuse ruumikasutus kaldunud tugevalt turimisteeninduse suunas. Juurde on tulnud rohkelt meelelahutusasutusi (pubisid-klubisid-baare), suuresti väliskülastajatele suunatud toitlustust ja kaubandust ning muidugi hotelle-hosteleid. 1981. aasta hoonete kasutuse kaardi tänapäevase olukorraga kõrvutamisel paistab, et paljudel juhtudel on majutusasutused koha leidnud just sellistes hoonetes, kust mõni administratiivasutus on välja kolinud.
Turismikeskse piirkonna atraktiivsus elukohana langeb mitmel põhjusel, sh tänavate ülerahvastatus, lärm, igapäevaeluks tarvilike kaupluste ja teenuste vähenemine ja teretuttavaist naabrite asendumine iga päev vahetuvate võõrastega lühiajaliselt väljarenditavates korterites. Hiljutisest sotsioloogilisest uuringust ilmnes, et Tallinna vanalinlaste kõige teravamad mured seoses väliskülastajatega on seotud öörahu ja lühiajalise rendiga. Öörahu rikuvad peamiselt kaua lahti pubid-klubid ning nende klientuur. Vastavalt vanalinna meelelahutusasutuste paiknemisele joonistus hinnangutes selgelt välja kriitilisem suhtumine elukeskkonda vanalinna lõunaosas ning veidi positiivsem põhjaosas. Majades, kus on kortereid lühiajalisel rendil (eriti vahendatud teenusena) on öörahu ja üldise heakorra rikkujateks külaliskorterites ööbivad ja pidutsevad turistid, praegusel ajal ka siinsed noored.3
Lühiajalise rendi mõju on uuritud mitmel pool üle maailma ning valitseb seisukoht, et sellel on niigi atraktiivsetele turismisihtkohtadele negatiivne toime: see häirib kohalikke elanikke ja mõjutab neid piirkonnast lahkuma, vähendab elamispindade kättesaadavust ja süvendab tajutud liigturismi. Kuigi igaühe võimalus oma eluruum linna külastajatele välja üürida annaks justkui võimaluse turismikoormuse hajutamiseks linnaruumis, näitab senine kogemus, et lühiajalist renti pakutakse just nimelt selles piirkonnas, mis oli juba ennegi kõige populaarsem sihtkoht – nii ka Tallinnas.
Kuigi linna funktsioonide teisenemine on normaalne ja paratamatu, siis vanalinnade muutumine eelkõige turismiteeninduse ja majutuse piirkonnaks, kust püsielanikkond ja muude valdkondade töökohad kaovad, on tendents, millega maailma suurtes turismilinnades aktiivselt võideldakse. Piiratakse lühiajalise rendi pakkumise võimalusi, pidurdatakse uute hotellide ja suveniiripoodide teket jne. Miks ometi?
Põhjendusi võib sõnastada juriidilisemalt, akadeemilisemalt või populistlikumalt, aga mulle tundub, et põhiküsimus on linnalise pärandi säilitamine elava linnakeskkonnana. Linna väärtus läbi aegade on olnud see, et linnas elab ja töötab hulk inimesi lähestikku, tekivad naabruskonnad, dünaamiliselt arenev mitmekesine kultuur ja majandus. Külastajate teenindamine ja majutamine on üks osa iga kultuuriväärtusliku linna funktsioonidest, aga kui sellest saab peamine või ainus funktsioon, lakkab elav linn olemast – selle asemel on külastuskeskus.
Vanalinna elanikkonna muresid oma elukeskkonna kvaliteedi pärast ei saa seega võtta kergelt, elukõlbulikkus on võtmeküsimus, et vanalinn säiliks elava linnana. Tänapäeval pole korterite elutingimustega enam erilisi probleeme. Oma korteri kasutusmugavusele andis positiivse hinnangu 89 protsenti küsitlusele vastanud vanalinlastest. Vanalinna elanikud hindavad kõrgelt ka vanalinna ajaloolise arhitektuuri ja keskkonna erilist atmosfääri (99 protsenti vastajatest). 4
Piirkonna elukõlbulikkuseks ei piisa aga kaunist miljööst ja korralikust korterist, kui öine lärm ei lase magada ja majast on saanud vastuvõtulauata hostel, kus iga päev liiguvad naabrite asemel ringi uued võõrad näod. Kõige valusamalt jäi hinge kriipima ühe vanalinlase kirjeldus, milline on argipäev tema kodumajas ja miks ta seal enam varsti elada ei taha: „püsielanikuna on selline tunne, et elaks nagu ühes väga imelikus hotellis. Iga päev tulevad uued inimesed, vooritakse edasi-tagasi, ukse ette jäetakse suitsukonisid, koridoriuksed unustatakse lahti. […] Varem teadsin, kes mu naabrid on, hoov oli meie ühine ruum. Nüüd on hoov nagu avalik tänav, kus voorivad võõrad inimesed. Iga päev on sama rutiin: kell 11–14 käivad koristajad, pärast neid tulevad uued kohvrid. Krundi peal on kokku 18 korterit, neist üheksas kuni kümnes on praegu Airbnb-korterid. Varsti muudetakse paar korterit veel, siis on osakaal juba 15/18, sisuliselt hotell. Siis ma ei taha enam seal elada, viimane lahkuja ei ole hea olla. Praegu veel paar peret on, kes hoovis haljastust hooldavad. See ilusa haljastusega hoov on Airbnb reklaampildiks.“ Turism on tore ja vajalik, aga mitte linna elanikkonna ja elukõlbulikkuse arvelt.
Kui saaksin praegu teha Tallinna vanalinna heaks ainult ühe asja, siis valiksin lühiajalise rendi mõistlikul viisil reguleerimise, et see ei saaks rahvusvahelise turismi taastumisel vanalinna elamutes võimust võtta ning vanalinna niigi vähest püsielanikkonda välja tõrjuda. Eeskuju, kuidas seda teha, on võtta teistest turismilinnadest rohkesti. Tallinn on üks väheseid, kus pole lühiajalise rendi reguleerimisega veel algust tehtud. Linnavalitsuses on selle vajadust juba märgatud, loodetavasti lubavad ka otsustajad Toompeal astuda linnal oma kõige kultuuriväärtuslikuma asumi kaitseks selle vajaliku sammu.
Eesti ja Tallinna väliskülaliste (s.t turistide ja ühepäevakülastajate) hulk aastatel 1926–2020.Airbnb korterid Tallinna vanalinnas ja selle ümber.Vanalinna elanike arv XIV–XXI sajandini.
1 Uuring on valminud projekti „Tallinna vanalinna jätkusuutlik haldamine ja eksponeerimine“ raames, vt https://www.artun.ee/tallinna-vanalinna-jatkusuutlik-haldamine-ja-eksponeerimine/
Artikkel põhineb sellel uuringul, kui pole viidatud teisiti. Uuringut tutvustatakse ka avaliku ettekande vormis 3. VI 2021 EKA TVs (tv.artun.ee, info uurimisprojekti kodulehel).
2 Paul Härmson, Tallinna vanalinna funktsionaalse ja plaanistruktuuri uurimisest möödunud kahe aastakümne vältel. Rmt: Tallinna vanalinna riikliku kaitsetsooni hooldamise ja korrastamise kogemusi aastail 1972–1982. Tallinn, 1983.
3 Katrin Paadam, Liis Ojamäe, Vanalinna elanike ja kinnisvaraomanike ootuste kaardistus: pärand, elukeskkond, turism. Tallinna Tehnikaülikool, 2021.
