Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Seletuskiri EKI sõnastikureformi puudutava arupärimise kohta

    Eesti Keele Instituut (EKI) on välja kuulutanud sõnastikureformi. Selle lõpuks, 2025. aastaks, ilmub ÕS osana uuest veebipõhisest ühendsõnastikust (Sõnaveeb), mille aluseks on eesti keele seletav sõnaraamat.

    ÕSi kui kirjakeele normi kajastavat sõnaraamatut ühendsõnastik praegu ei sisalda, aga EKI uued, ülevaadatud normingud ja soovitused ilmuvad tasapisi Sõnaveebi rubriiki „ÕS soovitab“.

    Üleminekuajal soovitab EKI sõnade õigekirjutust ja käänamist-pööramist vaadata ÕS 2018st, kõike muud aga Sõnaveebist. Senise ÕS 2018 hea­keelsuse soovituste kohta öeldakse EKI kodulehel, et need „esindavad eeskätt sõnaraamatu koostajate seisukohti keelendite sobivuse kohta“ ning „soovituste mittejärgimist ei saa mingil juhul (nt kooliõpetuses) lugeda veaks ja keeletoimetajatelgi palume neid võtta kriitiliselt, oma vajadustele kohandades“.

    2020. aasta sügisel ja 2021. aasta kevadel on ajakirjanduses ilmunud mitu artiklit („Kust vaadata kirjakeele normi“, „Muutuv ÕS“, „Eesti keel on vaba, aga võiks olla veel vabam“) ja toimunud mitu konverentsi, kus EKI ja TÜ keeleteadlased selgitasid reformi ideed („Keelekorralduse äärmised võimalused“ ja „Eesti keel normi ja vabaduse vahel“). Et reform ei ole mõeldud piirduma ainult sõnastiku­tööga, sellele viitab EKI avatud avalik nn aruteluplatvorm, kus EKI direktor selgitab vajadust vaadata üle ka kokku-lahkukirjutamise, algustäheõigekirja, koma- jm reeglid. Sealsamas on ka öeldud, et senine „emotsionaalne termin“ keelekorraldus asendatakse teadus­põhise keelearendusega.

    Senise info põhjal on saanud selgeks, et sõnastikureform, mille käigus õigekeelsussõnaraamat ÕS jääb edaspidi üksnes osaks veebipõhisest ühendsõnastikust ega ilmu enam eraldi trükisena, toob kaasa põhimõttelisi muutusi kirjakeele korralduses, keeleõppes ja keelehooldes. Senist arusaama korrastatud, õigekeelsussõnaraamatutega fikseeritud kirjakeelest muudetakse otsustavalt ülalt alla. Nn heakeelsusel ei ole enam EKI kujul eestkõnelejat. Samal ajal ei ole seda suurt pööret piisavalt arutatud huvirühmadega, sh õpetajate, kirjanike, ajakirjanike, toimetajate, tõlkijate jpt-ga, kellele eesti kirjakeel on igapäevane väärtuslik tööriist.

    Paari mõttekaaslase algatusel tuli kokku nn väike keelepraktikute ring (toimetajad, õpetajad, tõlkijad, kirjanikud, terminoloogid jt). Mitmel koosolekul sõnastasime EKI-le pöördumise, kus palume selgitust alanud suure reformi ajakava, põhimõtete ja mõju kohta.

    Aili Künstler, „Mis on „neutraalse“ keelearenduse tegelik eesmärk?“

    Pöördumine seoses EKI algatatud sõnastikureformiga

    Vastus pöördumisele seoses EKI algatatud sõnastikureformiga

    Kaarel Tarand, „Keel vabaneb ahelaist“

  • Mis on „neutraalse“ keelearenduse tegelik eesmärk?

    AILI KÜNSTLER

    Nagu kõrvalleheküljel näha, kinnitab sõnastikureformi algatanud EKI direktor Arvi Tavast jätkuvalt, et tegu on vaid tehnilise innovatsiooniga. Sõnaveebis juba tehtud muudatused (nt sisuvahe eiramine: autorsus=autorlus; senine ametniku soovitussõnastiku selge põhjendus „autorsus, autoriks olemine. Tuletis peab märkima konkreetset seisundit (autoriks olekut), mitte sotsiaalset nähtust, seetõttu sobib sus-liide, mitte lus-liide“ on kõrvaldatud; multikultuurne ja multikultuuriline on esitatud sünonüümidena, s.o sama tähendusega sõnadena, miskipärast aga kõrvale paigutatud „ÕS soovitab“, kus kirjas „Kahest kultuur-sõna tuletisest on tähenduse poolest sobivam kultuuriline, mitte kultuurne, mis tähendab ’kõrgel kultuuritasemel olev, kultuurinimesele omane’“; kantseliidi kuulutamine kirjutaja stiiliilminguks jms) osutavad aga keelekorralduspõhimõtete põhjapanevale muutmisele.

    Sellega on eiratud õpetajate ning normingu­lähedast üldkeelt eeldavate tekstide kirjutajate, tõlkijate ja toimetajate vajadusi – kogu teave asjaliku keelekasutuse kohta ei saa sisalduda vaid erialasõnastikes. Tundub, et ÕSi soovituste (need saavad puudutada vaid kirjakeele registrit, muudel stiilitasanditel pole keeleteadlase soovitused kohasedki) kohendamisel eelkõige sõna kasutussageduse alusel pole lähtutud senistest kirjakeele korralduse arusaamadest tagada teksti sisu selgus ja arusaadavus.

    Poolikus ÕSita tegelikku sõnakasutust vahendavas Sõnaveebis (ka vigaselt) esitatu ajab kahtlemata segadusse need, kel vaja nõu asjaliku teksti kirjutamisel, ometi soovitavad reformijad kasutada just seda. Siin ära toodud 6 institutsiooni ja 12 valdkonnas tegeva inimese pöördumise ja EKI direktori vastuse arutelul 21. mail keeletoimetajate liidus selgus, et tehniliseks keelearenduseks nimetatud, ent tegelikult sisulise reformi kontseptsiooni polegi. Nõutuks tegi ka EKI tänapäeva eesti keele osakonna töötaja Margit Langemetsa tuline kinnitus „ÕS tuleb kindlasti“ ja seejärel avaldatud kahtlus, mida siis õigupoolest sinna ÕSi panna …

    Pöördumine seoses EKI algatatud sõnastikureformiga

    Seletuskiri EKI sõnastikureformi puudutava arupärimise kohta

    Vastus pöördumisele seoses EKI algatatud sõnastikureformiga

    Kaarel Tarand, „Keel vabaneb ahelaist“

  • Vastus pöördumisele seoses EKI algatatud sõnastikureformiga

    Eesti Keeletoimetajate Liit

    Teie: 21.04.2021

    Jakobi 2

    51005 Tartu

    Meie: 20.05.2021 nr 1-9/21/41-2

    Täname põhjaliku pöördumise eest. Rõõm on näha, et ambitsioonikalt sõnastikureformiks nimetatud edusamm leksikograafide ja terminoloogide töös on saanud ka laiemat tähelepanu.

    Püüame EKI sõnastikke arendades tõepoolest käia kaasas ühest küljest kasutajate kasvavate ootuste ja teisest küljest keeleteaduse ja leksikograafia meetodite arengust tulenevate uute võimalustega. Oluliselt mõjutavad sõnastikke ka üldised muutused ühiskonnas, sh kasutajate kiiresti muutuvad info­otsingu harjumused.

    Praegune sõnastikureform jätkab alates 1960ndatest arutatud ja alates 1980ndatest praktilisse leksikograafiasse jõudnud tööd leksikaalse info selgema esituse suunas. Kirjakeele normi sisu ega kehtestamise korda ei mõjuta sõnastikureform mitte kuidagi.

    Järgnevad vastused teie küsimuste kaupa.

    1. Millised on sõnastikureformi eesmärgid, tegevused ja ajakava?

    Praeguse (alates 2017) sõnastikureformi eesmärk on vähendada dubleerimist ja vastuolusid varem eraldi seisnud sõnastike ja terminibaaside vahel. Tegevused selleks on tehnilised (ühtne sõnastikusüsteem), leksikograafilised (sõnastike ühendamine ja koostamispõhimõtete ühtlustamine) ja töökorralduslikud (osakondade ühendamine).

    Üldine siht on pakkuda kogu leksikaalset infot ühest kohast, kooskõlaliselt, läbimõeldult, ajakohasena ja kasutaja jaoks mugavalt. Praegune reform jätkab eelmisi ja põhineb nende tulemustel ja kogemustel:

    • 2012 sõnastike ühispäring e-keelenõus (ja veidi varem veidi teisel kujul keeleveebis).

    • 2010ndatel liikumine ainult veebis avaldamise poole, sh üheköitelisena plaanitud seletava sõnastiku jäämine paberköiteta.

    • Sõnastiku- (2003) ja terminibaasisüsteemide (1996) kasutuselevõtt.

    • 1990ndatel tekstitöötluse kasutuselevõtt.

    • Alates 1984 ette valmistatud uut tüüpi kirjakeele sõnastik, millest sai ÕS 1999.

    2. Kas EKI on teinud sõnastikureformi mõjuanalüüsi ning uurinud keelekorralduse rakendajate ootusi ja vajadusi?

    Kvantitatiivseid sõnastikukasutuse uuringuid on Eestis tehtud vaid üksikuid, nt toimetajate küsitlus 2012 (rõhk kasutusharjumustel), Sõnaveebi prototüübi kasutajatestid 2019 (rõhk kasutuskogemusel) ja Marin Lehesalu bakalaureusetöö 2020 (rõhk info arusaadavusel). Meie praegune ettekujutus sõnastike retseptsioonist põhineb peamiselt sõnastike tagasisidevormide infol, keelenõu aastakümnete pikkusel kogemusel, muude kanalite kaudu meieni jõudnud sporaadilisel tagasisidel ja muudes riikides tehtud uuringutel. Lisaks on pea kõik leksikograafid ise endised või praegused toimetajad, toimetajaerialade õppejõud ja täiendkoolitajad.

    3. Kas kirjakeele normi sõnastades tehakse koostööd Emakeele Seltsi keeletoimkonnaga kui kirjakeele normi määrajaga?

    Jah, tehakse.

    4. Millised huvirühmad osalevad sõnastikureformi kavandamises?

    Sõnastikureform ei sisalda eraldi laiapõhjalisemat kavandamise tegevust. See, nagu ka eelnevad ja järgnevad reformid, on leksikograafide igapäevane töö, mis kujuneb ja areneb kooskõlas kogu valdkonna arenguga. EKI leksikograafid teevad koostööd teiste Euroopa leksikograafiaasutustega, osalevad leksikograafiakonverentsidel ning ühistes teadusprojektides.

    5. Sõnastikureform puudutab otseselt keeletoimetajate, õpetajate, terminoloogide ja tõlkijate tehtavat keelehooldetööd ning keelehooldega seotud õppekavu Eesti ülikoolides. Kas ja millal on plaanis teha nendes rühmades Sõnaveebi kasutajauuringuid, küsida neilt nõu või tagasisidet?

    Tagasisidet saame pidevalt sõnastike tagasisidevormide ja keelenõuküsimuste kaudu. Arutelu sõnastikureformiga seotud teemadel oleme püüdnud ärgitada väiksema ringi kohtumistel keeletoimetajatega, kolmel sel talvel toimunud arutelupäeval (millest ühe ise korraldasime) ja kirjalikus vormis. Metodoloogiliselt vettpidav kasutajauuring on väga töömahukas ja viimati viisime selle läbi 2019. aasta prototüübikatsetuste raames, plaanis on ka uusi uuringuid. Ühtlasi kutsume ka teemast huvitatud keelehooldajaid üles sõnastike retseptsiooni uurima.

    6. Millal kuvatakse kehtiv ja ka tulevane ÕS kui kirjakeele normi alus Sõnaveebis eraldiseisva sõnakoguna, mida on võimalik tervikuna välja filtreerida? Kas järgmine ÕS ilmub ka paberil?

    Kehtivat ÕSi Sõnaveebis ei kuvata, see on avaldatud aadressil http://eki.ee/dict/qs/. Kuidas kuvatakse tulevane ÕS, sõltub sellest, missugune on tulevane ÕS. Kas järgmine ÕS ilmub ka paberil, sõltub peamiselt eksamikorraldusest aastal 2025, mis ei ole praegu teada.

    7. Kas seni, kuni kestab üleminekuaeg ja ÕS ilmub lõpuks ühendsõnastiku osana, kehtib ÕS 2018 kõigi oma normingute ja soovitustega? Kui ei, siis millest tuleb üleminekuajal lähtuda eesti keele õppes?

    Jah, kehtib. Samal ajal töötatakse juba järgmise ÕSi kallal, tehes seda seekord võimalikult avatult. Lisaks täiendavad norminguid pärast 2018. aastat tehtud keeletoimkonna otsused.

    8. Kas sõnastikureformi käigus vaadatakse üle ainult ÕS 2018 sõnade tähenduse kohta antud soovitused või ka normingud?

    Nagu eespool öeldud, ei ole sõnastiku­reform kirjakeele normi reform. Uuendused ei teki sõnastikureformi tõttu, vaid uue ÕSi koostamise käigus. Iga ÕSi ilmumise järel oleme alustanud järgmise ÕSi ettevalmistustöödega, nii ka seekord. Norminguid vaatab esildiste alusel üle ka ES keeletoimkond.

    9. Kuidas saab Sõnaveebi kasutaja ülevaate (nt kuupäevaline loend) sellest, millistest ÕS 2018 normingutest ja soovitustest on EKI sõnastikureformi käigus loobunud ning millised on jooksvalt lisatud rubriiki „ÕS soovitab“?

    Eesti keelekorralduses on juba alates 1980. aastast lähtutud põhimõttest, et seni kehtinud normingutest ei loobuta, s.t neid ei tühistata, ei loeta veaks. Ka soovitustest loobumise asemel kirjutame neid pigem põhjalikumaks. Tuletame kasutajatele pidevalt meelde ka vajadust teha vahet normingutel (õigekiri ja sõnamuutmine) ja soovitustel (kogu muu info).

    Tänu viimastele sõnastikureformidele on tõepoolest tekkinud võimalus säilitada sõnastikuartiklite metainfot, sh muutmise logisid, ja lubada neist ka otsida. Selliseid detailotsinguid võimaldab praegu meie profitööriist Ekilex. Lõppkasutajale mõeldud Sõnaveeb on kasutajauuringutest lähtuvalt meelega hoitud lihtsamana. Samas oleme teadlikud ülekattest nende kasutajarühmade vahel, mistõttu on vabamalt kohandatav kasutajaliides arenduse järjekorras, aga praegune lahendus on siiski suunata keerukamate päringute vajajad kasutama Ekilexi.

    10. Millest peaks Sõnaveebi kasutaja lähtuma olukorras, kus ta vajab abi erialatekstis täpseima või levinuma oskussõna valimisel, kuid Sõnaveebis puudub eelistermini märgend või asjakohane soovitus?

    Kui kasutaja otsib täpseimat oskussõna, tuleks vaadata definitsioone vastava valdkonna oskussõnastikes. Kui ta otsib levinuimat oskussõna, vajab ta sagedus­infot. (Oskus)sõnade sagedusinfo on tegelikult olemas, aga veel kuvamata; selle lisamine on arendusplaanide hulgas. Juhtudel, kus oskussõnastiku koostaja on eelistermini märkinud, on see märge Sõnaveebis kuvatud, kuid see ei anna infot ei täpsuse ega sageduse kohta. Kui oskussõnastikku on lisatud soovitusi, siis on need ka kuvatud, aga seni on neid lisatud harva.

    11. Sõnastikureform mõjutab otseselt õigus- ja ametitekstide koostamist, toimetamist ja tõlkimist (sh Euroopa Liidu institutsioonides), mille ideaaliks on peetud selget ja kantseliidivaba keele­kasutust. Kas praeguses e-keelenõus kuvatavad „Ametniku soovitussõnastik“, keelenõuvakk jm tarbekeele nõu­anded on plaanis tuua (ajakohastatult) üle Sõnaveebi?

    Sõnaveebi tuuakse leksikaalne info, sh ametniku soovitussõnastik. Mitteleksikaalset infot, sh keelenõuvakka kuvatakse selleks sobivate vahendite abil. Lähiaja arendusplaanides on EKI käsiraamatu- ja KKK-vormis infoteenuste süstematiseerimine, sh linkimise võimaldamine sõnastike ja muude teenuste vahel.

    Täname veelkord küsimuste eest, millest nii mõnigi aitas meil ka EKI sees asju selgemaks rääkida. Samuti oleme väga huvitatud jätkuvatest aruteludest kõigi teistega. Eelistaksime tegelikult küll vahetumat ja vastastikusemat suhtlust kohtumiste, arutelupäevade või ühiselt kirjutatavate tekstide kujul, aga ka pöördumiste vormis infovahetus on tänuga oodatud.

     

    digitaalselt allkirjastatud

    Arvi Tavast

    Eesti Keele Instituudi nimel ja kolleegide toel

    Aili Künstler, „Mis on „neutraalse“ keelearenduse tegelik eesmärk?“

    Pöördumine seoses EKI algatatud sõnastikureformiga

    Seletuskiri EKI sõnastikureformi puudutava arupärimise kohta

    Kaarel Tarand, „Keel vabaneb ahelaist“

  • Mälumõistatus

    SILVER ÕUN

    Mängufilm „Isa“ („The Father“, Suurbritannia-Prantsusmaa 2020, 97 min), režissöör Florian Zeller, stsenaristid Christopher Hampton ja Florian Zeller, operaator Ben Smithard, helilooja Ludovico Einaudi, põhineb Florian Zelleri samanimelisel näidendil. Osades Anthony Hopkins, Olivia Colman, Rufus Sewell, Imogen Poots, Mark Gatiss, Olivia Williams jt.

    Ühel sügispäeval kuulsin oma lähedast sugulast, kes on juhtumisi juba üpris väärikas eas ajaloolane, köögis üksinda naeru kihistamas. Küsimuse peale, mis teda muhelema ajab, sain vastuseks, et üks tuntud filmitegija oli suvel helistanud ja tungivalt soovinud mõnel ajalooteemal konsulteerida. Nüüd juba oktoober, aga pole temast kippu ega kõppu kuulda olnud. Jäin mehele teravalt silma vaatama. Inimene, kelle vaikimine talle nalja tegi, oli päris kindlasti suve lõpul tal külas ja konsultatsioonil käinud. Üks veidramaid nähtusi elus on kogeda, kuidas lähedased ühtäkki vanaks jäävad. Selles on midagi koomilist segatuna tugeva õõvatundega. Mälu, mis varem oli hea, ei kanna enam ühtäkki, ja ei kõrvaltvaataja ega eaka mehe enda mõistus suuda kaardistada, kuidas vananevad mõttelõngad omavahel ühenduvad või kus need juba purunenud on.

    Et ühte ajaloolast elu lõpul dementsus kimbutama hakkab, on muidugi saatuse iroonia. Vananemisega seonduvat irooniat, koomikat, aga ka siirast valu näitab ka Florian Zeller oma debüütfilmis „Isa“. Tegemist on ühe tänapäeva juhtiva näitekirjaniku esimese sammuga filmimaailma. Rahvusvahelist publikumenu nautinud näidend, millel film põhineb, pälvis 2014. aastal Prantsuse kõige olulisema teatripreemia Molière’i auhinna parima näidendi kategoorias. Ka siinsele publikule pole teos võõras: 2016. aastal lavastas Theatrumis „Isa“ Maria Peterson, Lembit Petersoniga peaosas.

    Dementsus on progresseeruv kesknärvisüsteemi haigus, mille tagajärjel hukkuvad peaaju närvirakud. Kõige klassikalisem dementsuse sümptom on lühimäluhäire ehk raskus uusi mälestusi luua.1 Sellest lähtudes on Zeller ehitanud labürindi või, nagu ta ise ütleb, „pusle, milles on alati üks tükk puudu ja keegi ei tea, missugune täpselt“.2 Vaataja asetatakse dementsust põdeva Anthony (Anthony Hopkins) perspektiivi, kes otsib selgust ja tõde närtsiva mõistuse pettekujutlustes. Film manab hästi silme ette segu Christopher Nolani „Mementost“ ja Michael Haneke „Armastusest“.3 Anthony tõeotsingutes on tõesti midagi nolanlikku, ka lynchilikku. Tema korter muutub ruutmeetri haaval, samuti ei kohta stseenides ajalist lineaarsust, vahelduvad ka pereliikmed, kes korteri eest vastutavad ja Antho­nyga konflikti satuvad. Esineb déjà vu’likke, ennast kordavaid stseene, kus juba olnud sündmuse mängivad lahti teised tegelased. Nolani filmides on mõttemängud ja aja lineaarsusega manipuleerimine valdavalt meelelahutuse teenis­tuses, Zelleri omades seevastu on see vormivõte kasutusel inimlikkuse avamiseks.

    Kas tõde see on, mida teavad kõik?

    Või mida keegi lahti eal ei muugi?4

    Anthony ja ta pereliikmete vastasseis paneb meid kaasa mõtlema, kuidas käituda, kui mõni lähedane on meile koormaks. Olukorda kuvatakse täies empaatias kõigi tegelaste vastu, ilma näpuga näitamata, olgugi et lahendus ei pruugi meile alati meele järele olla. Tõde pole Zelleri filmis võimalik kinni püüda. See tuleb nurka visata ja lahendustest loobuda. Alles siis hakkab midagi ilmnema. Ainus tõde on see, et vanadus pole ravitav ja sellega on raske toime tulla nii vananeval inimesel kui ka ta lähedastel. Selle valuga tuleb leppida.

    Lavastaja Florian Zeller muutis käsikirjas peategelase nime Anthonyks, et Anthony Hopkins rolli vastu võtaks. Nii ka läks, ja Hopkins sai oma osatäitmise eest parima meespeaosa Oscari.

    Näitekirjanduse ekraniseerimiseks peab olema tõsine põhjus, et õigustada kaamera kasutamist algselt lavale mõeldu jutustamisel. Zelleri sõnul soovis ta veel enam välja tuua „Isa“ nimitegelase perspektiivi, kuvada Anthony peas valitsevat segadust palju täpsemalt, kui seda võimaldab teatrilava distantseeritud üldplaan. Loo võtmestseenid on tugevate tunnetega laetud ja nii Anthony Hopkinsi, Olivia Colmani kui ka paljude teiste omavaheline mäng on hetkes ning ehe ega lase aimata korduvaid duubleid ja proove. Hopkinsi maalitud portreed ses filmis on palju kiidetud ja ma ei kahtle hetkegi Zelleri oskuses näitlejaist imelisi sooritusi välja võluda.

    Kaameratöö on lihtne ja jälgiv ega tüki liialt esile. Kaugelt ambitsioonikam on filmi kunstnikutöö. Nii, kuidas Antho­ny mõistatust lahendab, nii muutub ka ta korter – kuni tundmatuseni. Seejuures pole üleminekud konkreetsed ühest kohast teise, vaid sürreaalselt muunduvad. Vahetub köögi värv, toast kaob mööbel, kuni lõpuks pole selge, kas tegemist on kodu või haiglaga. Sõna „õõvaorg“ kõlab eesti keeles üleliia pateetilis-piibellikult, ingliskeelne vaste „uncanny valley“ on juba veidi täpsem, ent siin peaks minema mõiste juurte juurde ja kasutama Freudi terminit „unheimlich“, s.o „ebakodune“ ehk „võõrastav“ – miski on justkui üdini tuttav, ent samal ajal täiesti võõras. Unenägudes näeme tihti kedagi tuttavat, ent ta on hoopis teist nägu, kui päriselus. Kui oluline interjöörimuutus ka poleks, saab sellest ka filmi valukoht. Saavutamaks keskkonna järkjärgulist muutumist on kasutatud paviljoni ja filmi kulminatsiooni lähenedes annavad järjest enam tunda papist seinad. Piisaks nende ümberlükkamisest ja meile paljastuks uus reaalsus, võttegrupp, kes monitorist pilti jälgib. Kõik on liiga steriilne ja puhas. Korter ei jäta muljet, et seal on sees elatud. Stanislavski eelistanud juba kasutatud või sellist mööblit, mis on vähemasti mitmes lavastuses (või proovis) pruukimise olnud. Seeläbi vanub dekoratsioon loomulikult.5 Paviljoni paljastab kohati ka väga terav valge punktvalgus tegelaste väljatoomiseks – seda kohtab teatavasti teatrilaval. Kas selline tinglikkus on olnud ehk taotlus omaette? Kerkib ka küsimus, kui palju on saanud lavastaja valguse osas kaasa rääkida. Ehk on aastatepikkuse teatrikogemusega lavastaja silm harjunud teatrile omaste võtetega ega märka nende võõrikust filmis? Või näeme siin operaatori soovi ilusat pilti luua? Või on Anthony tegelasele elu nagu teatrilava, kus dekoratsioonid ja tegelased vahelduvad? Viimane variant võib olla tõele kõige lähemal, ent siinkohal jääb mul üks pusletükk puudu. Kas ei lähe selline tinglikkus vastuollu sooviga säilitada tegelase jaoks näilist realismi?

    Ma ei taha juuksekarva lõhki ajada ja tunnistan, et tegemist on nüansiga, mis jääb tõenäoliselt loo oskuslikest pööretest haaratud vaatajale märkamatuks. Loodetavasti pole asi selles, et kõik läbi räägitud head ideed ja lahendused on kaduma läinud filmimeeskonda platsil tabanud võttedementsuse tõttu. Film ei jäta kindlasti kedagi külmaks, sest sisulist kõlapinda on „Isal“ rohkem kui küll. Tegemist on meisterliku näitekirjaniku ja lavastaja debüütfilmiga, mille finaal kiskus minusugusel tähenärijalgi silma märjaks.

    1 Mis on dementsus? Dementsuse Kompetentsi Keskus. https://eludementsusega.ee/mis-on-dementsus/

    2 Fabien Lemercier. Florian Zeller, Director of The Father. – Cineuropa 2. XII 2020.

    3 „Memento“, Christopher Nolan, 2000; „Amour“, Michael Haneke, 2012.

    4 Kas siis on vabadus, kui …. Rmt: Doris Kareva, Deka. Ilmunud ja ilmumata luulet 1975–2007. Verb, 2008.

    5 Nikolai M. Gorchakov, Stanislavsky Directs. Funk and Wagnalls Company, 1954.

  • ,

    Inimvaatlused – „Kus on kaelkirjak?“

    SUSAN LUITSALU

    Esimene muuseumi tüüpi asutus, kus ma pärast koroonapiirangute leevenemist käisin, oli … Tallinna loomaaed. Mitte küll omal algatusel, vaid ühe väikese Ameerika poisi lõbustamiseks koos tema emaga. Tundsin soorituspinget, sest viieaastane, kes on ärganud hommikul teadmisega, et näeb varsti kaelkirjakut, ei pruugi Tallinna kaelkirjakuta loomaaias olla just kõige õnnelikum külastaja.

    „Palun tehke nii nagu selles Herluf Bidstrupi karikatuuris,“ palusin mõttes kõikide usundite jumalaid ja universumit üleüldisemalt. Pean siinjuures silmas üht Bidstrupi pildirida, mis mulle endale väiksena jubedalt nalja tegi. Isa näitab selles loomaaeda viidud lapsele šimpansi, karu, elevanti, jaanalindu, lõvi, jõehobu ja pelikani, aga olend, kes terve selle eksootilise jada lõpetuseks lapse tähelepanu köidab, on üks väike suvaline varblane. Seda suvalist varblast oli ikka väga vaja, kuna miniloomaaed oli endiselt külastajatele suletud. Kes pole käinud, siis see osa loomaaiast, kus saab näppida ja toita igasuguseid koduloomi ning mis võib heal juhul peletada lapse mõtted kaelkirjakust.

    Soorituspinge aina kasvas, kui selgus, et ka suur troopikamaja on praegu suletud, sest seal renoveeritakse miskit, ning samuti igasugused muud majad seetõttu, et parasjagu oli esmaspäev. Nojah. Muuseumid ju puhkavad samuti esmaspäeviti.

    „Pole hullu,“ arvas väikese ameeriklase ema. „Kindlasti näeme piisavalt igasuguseid muid loomi.“

    „Kaelkirjak, kus on siin kaelkirjak?“ uuris poiss järjekindlalt.

    „Kaelkirjak. Oi, kullake, siin vist ei ole kaelkirjakut …“ hakkas ema tõe paljastamisega hellal häälel pihta.

    Laps vaatas kord ema, kord mind ning mõtles natuke, enne kui väga konkreetselt mingile pikema kaelaga piktogrammile osutas: „Siin ON kaelkirjak.“

    „See on … alpaka, ma arvan?“ pakkus plindrisse sattunud ema kaardilt looma­ikooni uurides ning mina olin paha võmmi rollis sunnitud kinnitama, et Tallinna loomaaias kaelkirjakut tõepoolest kahjuks ei olegi.

    Laste puhul on päris naljakas, et kinnisideena näiv unelm võibki olla vahel midagi neile niivõrd olulist, et selle purunemine on maailma lõpp, kui just ei õnnestu neile pakkuda mingit sorti vahetuskaupa, mis on kas vähemalt sama suur või siis veel suurem ja veel vikerkaarevärvilisem. Seda silmas pidades teatasin pommuudise: „Aga siin on ELEVANT!“ (Mitte küll värviline, aga sellest hoolimata väga suur.)

    Tallinna loomaaia hülged.

    Ei saa öelda, et uudis oleks mudilase just elevile ajanud, aga vähemalt oli ta leplik ning vaatas elevanti eri nurga alt viisakalt päris mitu minutit, enne kui tuli lagedale infoga, et tema meelest on kaelkirjaku järel paremuselt teine loom hoopis … hüljes.

    Kui mina olin loomaaias natuke mures, kas Californiast pärit perekonnal meie hubases loomaaias midagi uut üldse vaadata on, siis sai üsna pea selgeks, et põen tavapärast kodu­õuekompleksi. Sel ajal, kui pabistad, et põrandaliist nurgast lipen­dab, imetleb külaline hoopis elu­tuppa riputatud maali. Samamoodi teatas ameeriklanna hülgebasseini ääres lõputuna näiva passimise kõrvale, et teda hämmastab, kui roheline on meie loomaaed – oleks nagu kuskil pargis. Ja kui vähe rahvast!

    „Meie lähimas loomaaias on kohutavalt palju kära ja see on nii ülerahvastatud, et näeme ikkagi vähem kui siin praegu,“ ütles ta. Igasugu erilisemad eksponaadid olid ju suletud majades ja osa loomi istus lihtsalt kuskil peidus. (Loomaaia kodulehelt saab muuseas lugeda, et mõned isendid on vahepealse karantiinirahu ja -vaikusega nii harjunud, et ei kipugi end enam inimestele näitama.)

    „Tallinlasele on see vist päris mõnus koht, kus niisama jalutamas käia?“ küsis ameeriklanna ning ma olin sunnitud tunnistama, et tõesti – oleks, aga ise ka ei tule selle peale eriti tihti.

    Kaelkirjaku ja hülge järel kujunes kolmandaks tõmbenumbriks öökull. Lõplik tõestus, et külalisele tuleb avaldada muljet millegi võimalikult suure ja uhkega, ei pea paika. Kui see suur asi on midagi stereotüüpset stiilis „kõigil on ja meil kah“, ei pruugigi see midagi nii erakordset olla. Väikesele inimesele avaldas kõige rohkem muljet igatahes „nii palju öökulle“ ja tema emale see, et neid sai vaadata lähedalt ja segamatult „nagu privaatloomaaias“. Okei, oli küll esmaspäev, aga ega ma pole seal lindude osakonnas kunagi mingit tohutut tunglemist kohanud.

    Bidstrup oli kommunist ja ma kahtlustan, et tema loomaaiateemaline karikatuur võis olla ka midagi sügavamat kui vaid tähelepanek laste maailmanägemise osas. Võib-olla tahtis ta öelda, et pole vaja igasugu läänelikku individualismi ja ekstravagantsust, ka massi sulanduv seltsimees varblane võib olla tähelepanu keskmes, aga ma nii sügavale ei läheks. Jääks ikka selle juurde, et punnita, mis sa punnitad, inimesed näevad ikka asju oma mätta otsast – muljet avaldavad meile siiski asjad meie elu­kogemuse tõttu. Meie siin, ilma kaelkirjakuta, mõtleme võib-olla, et küll oleks ometi vinge loomaaed, kus kõik imelised loomad olemas oleksid. See, kes saab loomaaias kas või igal nädalavahetusel kaelkirjakut vaatamas käia, peab eriliseks hoopis seda, et Tallinnas saab segamatult ilma trügimata öökulli vaadata.

    Bidstrupi juurde tagasi … Öökulli­vaatlus oli end ühel hetkel lõpuks ammendanud ning olime sättimas end marsruudile, mis veel nägemata loomade puuridest mööda väljapääsu poole viib.

    „Emme! Emme! Õumaigaad!“ kostis ühel hetkel kisa. „Sa pead seda nägema!!!“

    „Mis on, kullake?“

    „Vaata! Anna oma telefoni! Ma pean seda pildistama!“

    „Mis on, kullake!?“

    Väike poiss haaras dramaatiliselt kahe käega peast ja näitas siis näpuga kurioosumi suunas: „Vaata! Seal! NII. SUUR. VARES!!!“

  • ,

    Tartu Ülikooli järgmise õppeaasta vabade kunstide professor on Hasso Krull

    2021/2022. õppeaastal saab Tartu Ülikooli vabade kunstide professoriks luuletaja, esseist ja tõlkija Hasso Krull. Ameti annavad talle üle Olga ja Priit Pärn, kellega arutatakse 9. juunil Jakobi 2 õppehoone ringauditooriumis selle üle, kas nali on tänapäeva Eesti ühiskonnas hääbuv nähtus.

    Hasso Krull on laialdaselt tuntud ja eri valdkondades aktiivne intellektuaal, kelle looming sisaldab rohkesti motiive Eesti ja kaugemategi rahvaste pärimusest ja mütoloogiast. Temalt on ilmunud üle 15 originaalluulekogu, hulganisti esseekogumikke ja lastekirjandust. Krulli teoseid on tõlgitud paljudesse võõrkeeltesse, näiteks soome, inglise, saksa, prantsuse, rootsi ja hollandi keelde, ning teda on tunnustatud mainekate kultuuriauhindadega. Selle kõrval on ta tuntud ka ilukirjanduse ja filosoofilise kirjanduse tõlkijana ning aktiivse kirjanduskriitikuna, samuti on ta kirjutanud ooperilibretosid ja teinud koostööd mitme heliloojaga. Hasso Krull on pikka aega õpetanud Eesti Humanitaarinstituudi kultuuriteooria õppetoolis ning nüüdseks pühendunud tööle vabakutselisena.

    Uuel õppeaastal algav loengukursus „Tuleviku jumalad: ontoloogiline sõda ja häälestumise kunst“ keskendub tulevikuühiskonna mõtestamisele. „Kunagi elasid jumalad Olümpose mäel. Tänapäeval elavad nad turuplatsil, täpsemalt supermarketis. Kus aga elavad tuleviku jumalad?“ küsib Hasso Krull oma kursusel. „Sada aastat tagasi suutsid meie vanavanavanemad vaevu kujutleda, kuidas meie elame praegu. Ometi on meil praegu veel vähem aimu, kuidas elavad meie järeltulijad saja aasta pärast. Seepärast tuleb meil õppida häälestumise kunsti. Küsime: kuidas me saame veel olemas olla? Ja kuidas saab keegi olla veel pärast meid?“

    „Hasso Krulli tegevus kultuuri- ja kirjandusmaastikul on olnud väga mitmekesine ning seetõttu on tema professuuriaasta loengud kindlasti huvipakkuvad väga paljude ülikooli uurimissuundade õppejõududele ja üliõpilastele,“ põhjendas professorivalikut humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan Anti Selart.

    9. juunil kell 14.15 annavad Jakobi 2 õppehoone ringauditooriumis vabade kunstide professuuri Hasso Krullile üle praegused professorid Olga ja Priit Pärn. Ühiselt uuritakse, kas nali on Eesti kultuuris, meie igapäevases tegelikkuses, hääbuv nähtus. Jüri Üdi luulereaga „nalja tehti, nüüd peab piisama“ viskavad Olga ja Priit Pärn ning Hasso Krull õhku küsimuse õigusest ja vabadusest tänapäeva ühiskonnas nalja teha. Kes naerab viimasena?

    Professuuri üleandmist saab jälgida UTTV vahendusel või kohapeal.

    Registreerimine Hasso Krulli sügisel algavale loengukursusele „Tuleviku jumalad: ontoloogiline sõda ja häälestumise kunst“ (HVKU.05.037) on juba alanud ja oodatud on kõik huvilised. Registreerimisinfot jagab õppekorralduse spetsialist Ene Paldre (737 5669, ene.paldre@ut.ee).

  • ,

    Eesti Arhitektuurimuuseum tähistab juunis juubeleid

    Tänavu 1. jaanuaril 30 aastaseks saanud Eesti Arhitektuurimuuseum tähistab juubelit 10. juunil 2021 avatava näitusega „Majad, mida me vajame“.

    Näitus on Eesti kaasaegsest arhitektuurist läbi tuleviku prisma. Kuusteist osalema kutsutud arhitekti ja kunstnikku said ülesande luua tinglikult majaks nimetatav objekt, mille eesmärk on pakkuda meile ilusam ja turvalisem tulevik planeedil Maa. Milliseid fantastilisi, utoopilisi, iroonilisi või vastupidi, kriitilisi ja kahe jalaga maa peal olevaid lahendusi autorid pakuvad, kui keegi annab neile võimaluse mõelda ilma piiranguteta? Näituse kuraator on Jarmo Kauge, kujundajad Eva Kedelauk ja Kristel Niisuke (NIKITA ATIKIN) ja graafiline kujundaja Margus Tamm.

    Esimene selle näituse teos, arhitekti ja kunstniku Leonhard Lapini arhitektoon „30“ on tänu Eesti Betooniühingule ja ettevõtjatele Rotermanni soolalao ees juba püsti. Muuseumi direktori Triin Ojari sõnul on seegi eksponaat näituselt „Majad, mida me vajame“: „Leonhard Lapin kui omal ajal üks muuseumi rajamise mõtte suuremaid toetajaid sai võimaluse teha oma objekt soolalao ette. Lapin oli üks esimesi, kes soolalao hoone 1991. aastal seni inimestele suletud olnud sadama alalt avastas.“ Tänaseks on soolaladu arhitektuurimuuseumi koduks olnud 25 aastat.

    Muuseumi galeriikorrusel ootab külastajaid muuseumi fotokogul põhinev näitus „Võimu vaatlus“. Kuraator Ingel Vaikla sõnul on näitus tore viis avada arhiivi pimedaid sahtleid avalikkusele, ta on väljapanekuks valinud 460 fotot muuseumi fotokogust. „Mind kutsuti kui visuaalkunstnikku ja filmitegijat selle materjaliga suhestuma ning ma ei võtnud endale arhitektuuriajaloolise rolli, vaid vaatasin seda materjali puht visuaalselt,“ ütles Vaikla ning üritas neile fotodele läheneda täiesti avatult ja pigem suure uudishimuga.

    Väike maketituur jätkub
    Muuseumi 30. aastapäeva puhul esitleme iga kuu väikesel maketituuril muuseumikogust seni vähem eksponeeritud makette. Juunikuus on selleks kogu üks vanimaid esemeid – Tallinna Kaarli kiriku lae- ja katusekonstruktsiooni mudel. See on pea 160 aastat vana ja seega uunikum, nagu ka kiriku katusekonstruktsioon ise. Kaarli kiriku (valmis põhiosas ja pühitseti 1870) kavandas arhitekt Otto Pius Hippius, katusekonstruktsiooni insener oli Rudolf von Bernhard. Ameerika sillaehitusest pärit lahendus, mida Eestis kasutati esmakordselt, võimaldas luua muljetavaldavalt valgusküllase vahetugedeta saali.

    Külastajatel on kindlasti avastusrõõmu muuseumi esimese korruse püsinäitusel „Elav ruum“ ja keldrikorruse hariduslikust näitusest „Uuri ruumi!“.

    Üritused ja muuseumipood

    Laupäeval, 5. juunil kell 14 algab näitusel „Võimu vaatlus“ Ingel Vaikla kuraatorituur, sellel osalemiseks piisab muuseumipiletist. Näitus on avatud külastajaile augustikuu lõpuni.

    Kolmapäeval, 9. juunil kell 18 kõneleb sarja ELAV RUUM e-loengus visuaalkunstnik ja filmitegija Ingel Vaikla. Loengut saab jälgida nii Zoomis kui ka muuseumi Facebooki lehel.

    17.–19. juunil toimuvad Rotermanni kvartali päevad ning muuseum kutsub märkama 1908. aastal valminud Rotermanni soolaladu Ahtri tänava kahe sõidutee vahelisel saarel.

    Arhitektuurimuuseumi muuseumipoe aina täienev arhitektuurikirjanduse ja meenete valik ootab ostjaid. Värskeim lisandus on näituse „Võimu vaatlus“ kataloog, samuti on müügil uued erialaajakirjad ning varasemad, soodushinnaga raamatud Eesti arhitektidest. Muuseumi e-poe valiku leiate siit: https://arhitektuurimuuseum.ee/pood/

  • Sel reedel Sirbis

    KAAREL TARAND: Keel vabaneb ahelaist 
    Kas õieti või õigesti, ei ole poliitiline küsimus, keelekorralduse põhimõtted aga kindlasti. 
    Varem või hiljem pidigi sel pajal kaas pealt lendama. Liberaalide tiib keelekorralduses on aastaid jõudu kogunud ning selle esindajad jõudnud mõjukatele positsioonidele eesti keelt uurivates ja selle arengut suunata püüdvates asutustes, Eesti Keele Instituudis ja ülikoolides. Muutused keelekorralduses võivad isegi olla teoreetiliselt põhjendatud, kuid need plaanid mõjutavad tuhandete igapäevast tööd ja tekitavad nõutust (vt lk 6-7). Oma tegevust hellitavalt sõnastikureformiks nimetavatele sõnades innukatele kaasajatele esitatud küsimustele on seni paraku saadud formaalseid vastuselaadseid tooteid, millest ei selgu, kas akadeemilised keelejuhid oma kavatsuste lähemad ja kaugemad tagajärjed kogu ühiskonnale on ikka põhjalikult läbi kaalunud ja valitud viis soovitud eesmärgini viib. Pigem mitte. 

     AILI KÜNSTLER: Mis on „neutraalse“ keelearenduse tegelik eesmärk?
    + Pöördumine seoses EKI algatatud sõnastikureformiga ja seletuskiri EKI sõnastikureformi puudutava arupärimise kohta 
    + Vastus pöördumisele seoses EKI algatatud sõnastikureformiga  

    Mäluga materjalid ja kehaline mõtlemine. Kai Lobjakas intervjueeris Urmas Lüüsi
    URMAS LÜÜS: „Kõik olnu, olemasolemise ja tuleviku tulemise kihid on kronesteetilise potentsiaali tõttu kohal. Kõik on. Ma tahan, et inimene tajuks mu teostes seda kohalolu.“
    Urmas Lüüsi isikunäitus „Teatavate piiride poorsusest“ Hobusepeas kuni 7. VI.
    Tallinn pakatab tarbekunsti tutvustavatest väljapanekutest. Kai kunstikeskuses värskelt avatud Tallinna rakenduskunsti triennaali keskmes on läbipaistvuse teema ja see veenab kuraatorinäituse valikuga materjalikunstimaastiku hõrkuse ja põnevate allhoovustega. Sealsamas ümber nurga on Temnikova ja Kasela galeriis väljas Tanel Veenre uuem ehtelooming. Tarbekunsti- ja disainimuuseumis saab vaadata Tiina Sarapu loodud kooslust ja Hopi galeriis on ehtekunstnik Triin Kukk vääristanud poeetiliseks sageli teisejärgulise tavalisuse. Kohe seal kõrval, Hobusepea galeriis, avaneb Urmas Lüüsi ühtaegu toores, ängistav ja õrn maailm, kus ta opereerib argiste esemete abil tunnete ja tajudega, mis on seotud nii isiklike kui universaalsemate teemadega.

    Kunstist kirjutamine aitab kunstil toimida. Kaisa Eiche intervjuu Jurriaan Benschopiga
    Mai keskpaigas viibis kunstnik Kristi Kongi kutsel ning koostöös Kogo galerii ja Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskusega Eestis hollandi kuraator ja kunstikriitik Jurriaan Benschop. Ta on õppinud Amsterdami ülikoolis kunstiajalugu, seejärel töötas kuraatorina Amsterdamis De Balie kultuurikeskuses ja Heerleni moodsa ja nüüdiskunsti muuseumis ning 2006. aastast elab ja töötab Berliinis. Tema kunstiülevaateid võib lugeda Artforumis, Elephantis, The Brooklyn Railis ja teistes kultuuriväljaannetes. Juriaan Benschop on õpetanud Van Eycki akadeemias Maastrichtis, Indiana ülikoolis Bloomingtonis ja 2017. aastast on ta Genti kõrgema kunstikooli (Hoger Instituut voor Schone Kunsten, HISK) õppejõud.

    OLAF MERTELSMANN: Ökosotsialism pole alternatiiv
    Sotsialistliku majanduse puhul ei arvestata pakkumise ja nõudluse tasakaalu ning tootmiskuludega, mistõttu raisatakse rohkem ressursse.
    Alljärgnev on reaktsioon Martin Aidniku 21.05 Sirbis ilmunud artiklile „Ökosotsialism kui vajalik utoopia keset COVID-19 pandeemiat“. Olgu kohe öeldud, et minu arvates on kliimamuutus inimkonna suurim väljakutse ja pooldan praegustest energilisemaid meetmeid. Samuti olen teadlik, et sotsialismi idee on aidanud kaasa paljule positiivsele ühiskonnas, näiteks sotsiaalpoliitika, 40tunnine töönädal, pensionid, naiste valimisõigus jne. Riigivormina on aga sotsialism siiski läbi kukkunud ja selle eksperimendi nimel on ohverdatud miljonite elu. Selles kontekstis tuleb selgelt vahet teha demokraatlikul sotsialismil – nimetagem seda lihtsuse huvides sotsiaaldemokraatiaks – ja diktaatorlikul sotsialismil. Kui nõutakse ökosotsialismi kehtestamist, tuleks sellekohaseid argumente põhjalikult vaagida.

    Nagu nokk on loodud. Tui Hirv intervjueeris Kädy Plaas-Kala
    KÄDY PLAAS-KALA: „Igal inimesel ei tekigi seost ooperiga, see on loomulik. Mõnda inimest ei kõneta jälle kammer- või vanamuusika. Mis sinna teha siis? Ilmas on ju palju muusikat.“ 
    Varakevadel oli laiapõhjalise kogemusega interpreet ja õppejõud Kädy Plaas-Kala mulle juba jõudnud põgusalt mainida uut õppesuunda, mille Eesti muusika- ja teatriakadeemia laulu õppejuht ja Kädy erialaõpetaja Nadia Kurem oli tema kätesse usaldanud. Nüüd on uue õppesuuna ettevalmistusega jõutud sinnamaale, et palusin kooliõel Kädyl sellest lähemalt rääkida. Kui see pilt oli selge, kandus jutt EMTA värske oratooriumi- ja ansamblilaulu koordinaatoriga kõikvõimalikele katsumustele, millega koori- ja kammerlaulja oma töös kokku puutub ja milleks teda peaks õpiaastatel ette valmistama. Samuti vestlesime erialaselt paindlikumast lähenemisest, mis võtaks arvesse laulja ainuomaseid kaasasündinud eeldusi ja kunstilisi taotlusi – lauluosakond ongi muutunud järjest kaasavamaks ja arvestavamaks.  

    JANEK KRAAVI: Post-sõnastik LVI Analepsis
    Viimase kümmekonna aasta jooksul on laialdast kasutust leidnud jutustamistehniline võte, mida nimetatakse analepsiseks ehk tagasivaateks. Tegemist on narratiivsete kunstide traditsioonilise elemendiga, aga praegu on selle esinemine massiauditooriumile mõeldud telenarratiivides ja ilukirjanduses niivõrd üle kasutatud ja esil, et viimane aeg on analepsise tähendust ja konteksti ka postsõnastiku formaadis kirjeldada.

    Ilust, rahast ja kananahast. Triin Ojari intervjuu Octavio Mestrega
    Barcelona arhitekti Octavio Mestre sõnutsi liigutakse arhitektuurimaailmas ülereguleerimise suunas ning arhitekt on ainus, kes vastutab veel ilu eest.
    Octavio Mestre on Katalaani arhitekt, õppejõud ja publitsist, kes osaleb tänavu Eesti arhitektide liidu kutsel noore arhitekti preemia žüriis. Omanimeline büroo Barcelonas on tal 1990. aastast ning seal on alati olnud ainult kuni viis töötajat. Valminud ehitiste arv on sellele vaatamata märkimisväärne: ligikaudu 150 suuremat või väiksemat hoonet ja sisekujundustööd peamiselt Hispaanias ja Lõuna-Euroopas. Aktiivse külalisõppejõuna liigub ta sujuvalt prantsuse-hispaania-itaalia keeleruumi arhitektuurikoolides nii Euroopas kui ka Lõuna-Ameerikas, reisib ja kirjutab palju ning annab välja online-arhitektuuriajakirja T18.

    MERLE KARRO-KALBERG: Tänav, teeinsener ja jalgratas
    Tiit Metsvahi ja Sander Sein Tallinna tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudist vaevad linnade auto- ja jalgrattakesksust ning tänavate kavandamist liiklusinseneri vaatenurgast.
    Liikluse ja tänavate autokesksest kavandamisest on Sirbi veergudel olnud palju juttu. Enamasti on sõna saanud arhitektid, urbanistid ja linnaplaneerijad. 16. IV ilmus siin intervjuu liiklusinsener Marek Rannalaga, kes tõi välja, et autokeskse ruumiloome üks põhjus on teeinseneride õppe, prognooside ja statistika vastav rõhuasetus. Omapoolse vaate olukorrale annavad alljärgnevalt paljude metoodiliste juhendite ja linnatänavate standardi üks koostaja Tiit Metsvahi ning tehnikaülikooli teedeehitus ja geodeesia programmijuht Sander Sein.

    HELDUR SANDER: Ja sirelite õitseaeg on käes
    Sirelite kultuuristamine Euroopas ja Aasias algas arvatavasti üle viiesaja aasta tagasi, XIX sajandi keskpaigaks olid sirelid meilgi juba tavalised.
    Sirelite õieilu ja õitsemine on võlunud luuletajaid ja proosakirjanikke, neile on pühendatud heliloomingut ja kunstiteoseid ning sirelitest lauldakse laule, neist tehakse juttu huviajakirjades ja mujalgi. Rahvusvaheliselt kättesaadavatest töödest käsitleb sireleid põhjalikult Susan Delano McKelvey monograafia ning meil Anne Kolli diplomitöö ja Vladimir Kalva ülevaade. Sirelite taimeperekonnast on kaks liiki pärit Euroopast, ülejäänud parasvöötme Aasiast, looduslik levik ulatub kuni Jaapanini välja. Põhiliselt on need siiski pärit Hiinast ja vahepealselt aladelt, sirelite kultuuristamine on seotud Siiditeega Hiinast Vahemere äärde. Perekonna nimetus Syringa tuleneb ilmselt ladinakeelsest sõnast syrinx või kreekakeelsest sýrigx (’toru’) ja osutab õõnesvõrsetele. Need kõrge ja keskmise kasvuga põõsad on küllaltki külmakindlad ja pikaealised.

    Arvustamisel
    Marshall McLuhani „Gutenbergi galaktika“
    Hans Henny Jahnni „Kallasteta jõgi“
    antoloogia „Eesti ulme XXI sajandil“
    Sebastian Jungeri „Hõim“
    kontserdid: „Talvejazz“ ning Jazzkaare ja Eesti jazziliidu „Uued loojad, uued tuuled“
    Kristi Kongi näitus „Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?“
    Vaba Lava „Error 403“
    Ugala „Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest“
    filmiprogramm „Öst-West Fest“
    mängufilmid „Isa“ ja „Paljutõotav noor naine“
    dokumentaalfilm „Keha võitlus“

  • ,

    Pärnu Kunstinädala avab Sven Grünbergi autorikontsert „Hingus”

     

    Foto Arno Saar
    Sven Grünberg Vanemuises.

    Pärnu Kunstinädal saab avalöögi Sven Grünbergi autorikontserdiga „Hingus” Taavi Kerikmäe ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli esituses, mis toimub 18. juulil Pärnu rannahoone seenrõdul. Erinevalt Estonia ja Vanemuise kontserdisaalides toimuvatest samanimelistest ettekannetest toimub Pärnu kontsert rannaseenel vabas õhus, mis lisab Grünbergi muusikale veelgi enam vibratsioone ja voogamist. Õhkkonnale aitavad kaasa kunstinädala sündmused mitmele meelele nii linnaruumis kui ka rannaalal.

    Sven Grünbergi looming haakub nii Pärnu Kunstinädala kuraatoriteemaga „Elulõng – Aja Absurd” kui ka kogu kunstinädala sündmustega, kus lisaks visuaalkunstidele on esindatud etenduskunstid ja mitmed muud vormid. Ka Grünbergi heliloomingu mõjule on kaasa aidanud just sümbioos erinevate kunstiliste väljundite vahel. Ta on teinud mitmekülgset koostööd mitmete kunstnikega, eeskätt Kaarel Kurismaa, aga ka Tõnis Vindi ja Leonhard Lapiniga, kes olid tema albumite kaanekujunduste autorid.

    „„Hinguse” kontsert on üks võimalus meenutada Tõnis Vinti, kellega olime head sõbrad ja tegime  koos ka kaks filmi,” viitab Grünberg oma albumi „Hingus” kujundajale. „Kujunduses kasutasime fotot Sombrero nimelisest galaktikast, see seostus minu jaoks hinguse mõistega, mis on väga haruldane – suurtes Euroopa keeltes seda ei esine. Tegu on idafilosoofia ühe kesksema terminiga, mille visuaalseks vasteks sobib loodus selle sõna kõige laiemas tähenduses, galaktika kui multidimensionaalne väli.”

    40 aastat tagasi avaldatud Sven Grünbergi album „Hingus” oli Nõukogude Liidu esimene elektroonilise muusika autoriplaat, mis muutus kultuslikuks ning tänavuse kontsertsarja raames kõlab see elavas ettekandes esimest korda. Kuna autor pole albumi muusikat noodistanud, on ansambliesituse ettevalmistus kujunenud omamoodi Grünbergi koodi lahti murdmiseks. „Hinguse” kontsert Pärnu rannas annab võimaluse kogeda seda täiesti uuel moel. Kontserdi asukoht rannaseenel viitab Pärnu Kunstinädala kuraatoriteemale ja toob tähelepanu keskmesse 60ndatel rannas toimunud legendaarsed happening’id.

    Alates 2016. aastast toimuv kunstinädal on kõiki kaasaegse kunsti liike kaasav festival linnasüdames, mis esindab peamiselt Eesti, aga ka lähiriikide autoreid. See hõlmab endas erinevaid kunstisündmuseid, intrigeerivaid ning õpetlikke arutelusid, põnevaid töötubasid ning etteasteid erinevates paikades üle linna. 17.-25. juulini toimuva Pärnu Kunstinädala suursündmuseks on Suur Kunstipäev, mil galeriid ja kunstiasutused üle Eesti osalevad suurejoonelisel vabaõhuväljapanekul linna peaväljakul. Kunstinädala programmi info leiab: www.kunstinadal.ee

    Foto Taniel Kirikal
    Sven Grünberg Nigulistes 2013.
  • ,

    Eesti Kontsert jätkab peale pikka pausi juunis taas kontserte

     

    Foto: Gunnar Laak/Eesti Kontsert.
    Kadri Voorand andis veebruaris lummava kontserdi Estonia kontserdisaalis, kuid pidi seejärel piirangute tõttu esinemised katkestama. Juunis toob Eesti Kontsert Kadri Voorand Chamber Music Ensemble’i taas publiku ette.

    Eesti Kontsert pikendab oma 80. juubeliaasta kevadhooaega ühe kuu võrra ning toob juunis Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis publikuni mitu kevadel ära jäänud kontserti.

    Juunis jõuab viimaks ometi publiku ette selle kevade üks oodatumaid kontserte, Sven Grünbergi „Hingus 2021“. Kontserdi teeb eriliseks asjaolu, et iial varem pole see muusika kõlanud elavas ettekandes. Kuulda ja näha saab ka muusikat filmidele „Hukkunud Alpinist hotell“, „Naksitrallid“ ja „Klaabu“, filmimuusika esitlusi ilmestavad Tencu video live-töötlused. Kontserti kaunistab Sven Grünbergi uue teose „Hingus 2021“ esiettekanne, millel osaleb ka autor. Hetkel kehtivate publikupiirangute tõttu on kontserdid 13. juunil Vanemuise kontserdimajas ning 15. juunil ja 16. juunil Estonia kontserdisaalis välja müüdud.

    Pärast pausi jõuavad publiku ette ka Eesti Kontserdi ja Eesti Interpreetide Liidu ühised kontserdid sarjas „i nagu interpreet“ – pühapäeval, 6. juunil esinevad Estonia kontserdisaalis tenor Mati Turi ja pianist Martti Raide, kes esitavad valiku lauludest, mille kaudu mäletame Georg Otsa. Kolmapäeval, 9. juunil astub Estonia kontserdisaalis üles pianist Age Juurikas, sooloõhtu kava on pühendatud Beethoveni ja Liszti klaverimuusikale.

    Neljapäeval, 10. juunil toimub Estonia kontserdisaalis ammuoodatud Eesti Rahvusmeeskoori kontsert „…mis ilmutab mulle hiis“, kus tuleb ettekandele Riho Esko Maimetsa meeskoorilooming. Kontserdil kõlab mitu maailma esmaesitlust ning meeskooriseadete esiettekannet. Dirigent on Mikk Üleoja.

    13. juunil rõõmustab klaverimuusikasõpru nimekas pianist ja festivali KLAVER kunstiline juht Sten Lassmann mastaapse soolokavaga „Non plus ultra“, kus kõik teosed on omal viisil äärmuslikult nõudlikud ning tähistavad muusika sisu või mängutehnika nõudmiste ülimat piiri. Kavas on Bachi „Kromaatiline fantaasia ja fuuga d-moll“, Brahmsi „Variatsioonid Paganini teemale“, op. 35 ning Beethoveni „33 variatsiooni Diabelli valsile“, op. 120. Viimane on pianistide repertuaaris üks ulatuslikumaid teoseid, mis vältab ligi tunni ning pakub kuulajaile võimaluse siseneda geniaalseima looja muusikalisse mikrokosmosesse.

    Hortus Musicuse austajad saavad Väravatorni sammud seada juba 29. mail, mil toimub sajanditetaguste kevadlaulude kontsert „Maikuus kuked kirevad“. Hortus Musicuse kontserdid jätkuvad juunis igal laupäeval: 5. juunil toimub maarjalaulude kontsert „Taevane kuninganna“, 12. juunil Tõnis Kaumanni juubelikontsert „Ja kõrv ei puhka“ ning 19. juunil sajanditetaguste suvelaulude kontsert „Oh suveaeg, oh lillekesed“. Kõik kontserdid algavad kell 16.

    Juunis jätkub kontserdisari „Klassikatähed“, tuues 5. juunil kell 19 Kadrioru lossis kuulajate ette Triinu Piirsalu (viiul) ja Toomas Oskar Kahuri (tuuba), klaveril saadab noori muusikuid Lea Leiten. Pandeemia tõttu pausil olnud sari jätkub üle Eesti terve suve jooksul ja ka sügisel.

    Toimumata ei jää ka XVI Jõhvi balletifestival, mis on tänavu ühepäevane: 11. juunil astuvad Jõhvi kontserdimajas publiku ette Eesti Rahvusballeti balletiartistid, avatakse fotograaf Stanislav Moškovi näitus „Rahvusballett karantiinis“, toimuvad kohtumistunnid baleriin Age Oksa ning koreograafi ja dirigendi Maria Seletskajaga. Esmaettekandele Eestis tuleb Seletskaja loodud päevakajaline koreograafia „Stringendo“ neljale tantsijale ja neljale muusikule. Vaata lisa http://www.eestikontsert.ee/jbf.

    Kontserdisarjas „Jazzical“ jõuab lõpuks Pärnu ja Jõhvi muusikasõpradeni Kadri Voorand Chamber Music Ensemble oma veebruaris katkenud kontserdituuriga „Hing lase lendu“. Kontserdil 15. juunil Jõhvi kontserdimajas ja 16. juunil Pärnu kontserdimajas kõlab muusika albumilt „In Duo with Mihkel Mälgand“, mida iseloomustab varasemast mõnevõrra minimalistlikum harmoonia. Muusika on seatud suuremale koosseisule, peale Kadri ja bassist Mihkel Mälgandi on laval ka keelpillikvartett.

    Vastutustundliku kontserdikorraldajana palub Eesti Kontsert endiselt järgida lihtsaid, ent toimivaid hügieenireegleid: kontserdile tulles kanda maski, desinfitseerida käsi ning hoida publikualal distantsi. Publik istub kontserdisaalis hajutatult.

    Märtsist maini ära jäänud kontsertide piletid ostetakse tagasi kuni 1. septembrini. Pileti saab tagastada meili teel, saates selleks e-pileti või foto piletist ja arveldusarve numbri aadressil tagasiost@concert.ee, või kontserdimajade kassades.

    Vaheaeg on taas läbi, palume saali!

     

Sirp