kultuuriajakirjandus

Sirelite õieilu ja õitsemine on võlunud luuletajaid ja proosakirjanikke, neile on pühendatud heliloomingut ja kunstiteoseid ning sirelitest lauldakse laule, neist tehakse juttu huviajakirjades ja mujalgi. Rahvusvaheliselt kättesaadavatest töödest käsitleb sireleid põhjalikult Susan Delano McKelvey monograafia¹ ning meil Anne Kolli diplomitöö ja Vladimir Kalva ülevaade.² Sirelite taimeperekonnast on kaks liiki pärit Euroopast, ülejäänud parasvöötme Aasiast, looduslik levik ulatub kuni Jaapanini välja. Põhiliselt on need siiski pärit Hiinast ja vahepealselt aladelt, sirelite kultuuristamine on seotud Siiditeega Hiinast Vahemere äärde. Perekonna nimetus Syringa tuleneb ilmselt ladinakeelsest sõnast syrinx või kreekakeelsest sýrigx (’toru’) ja osutab õõnesvõrsetele. Need kõrge ja keskmise kasvuga põõsad on küllaltki külmakindlad ja pikaealised.

Carl Linné järgi oli teada kaks liiki, harilik sirel ja pärsia sirel ning teise liigisisene üksus, mille tähendus pole päris selge, neist kaks esimest pärinesid Pärsiast, millena käsitleti ajalooliselt praegust Iraani. Siit sai alguse sirelite perekonna mitmekesisus, mida õpiti tundma ekspeditsioonidel koos maailmapildi avardumisega, ning sedamööda, kuidas selgusid sirelite kultuuristamise teed, hübridiseerumine ja sortide kujunemine. Eri aegadel ja eri autorite käsitluses on sireliliikide arv 23–28.

Sirelite kultuuristamine Euroopas ja Aasias algas arvatavasti enam kui viissada aastat tagasi ja tõenäoliselt jõudsid need Ameerikasse juba enne 1700. aastat. Sirelite aretamissuunad varieeruvad õite värvuse, õitsemisperioodi alguse ja pikkuse, kasvu jm omaduste osas. Dendroloog Johann Gerd Krüssmanni järgi kasvatati 1980ndatel üle 900 sordi, uuemal ajal on mainitud, et neid on isegi 1500.

Sireli liikide olemuse mõistmine on tihedalt seotud taksonoomia ja sellega, kuidas tuvastati nende looduslikke kasvupaikasid. Nagu ikka taimeteaduses, on taksonoomiline suund pidevalt muutunud – muutuvad liikide ja sortide mõisted. Nii on üht ja sama liiki peetud iseseisvaks, siis hübriidiks ja jälle iseseisvaks. Talletatud teadmiste kasvu ja tänapäeva geenianalüüside tõttu on areng pidev. Mõnele praegu aktsepteeritud liigile on kogunenud rohkesti sünonüüme, mõnel juhul isegi sada või enam. See kõik teeb ajaloolise käsitluse keeruliseks ja raskendab introduktsiooni uurimist. Taksonoomiat mõjutavad riigipiiridki ja poliitika, siin omavad tähtsust riikidevahelised suhted ja teadusliku informatsiooni vahetuse tase. Liikide taksonoomia võib olla problemaatiline, kui levikuareaal hõlmab mitut riiki, näiteks Kaug-Idas Venemaa ja Hiina puhul, kuid ega kõik piirkonnad olegi ühtlase tasemega uuritud. Takistuseks võib olla keeruline poliitiline olukord ja sõjad, nii näiteks teame vähem Afganistani floorast. Paljude maade, ka Euroopa floora kohta on ülevaateid avaldatud korduvalt ning taksonoomilist vaatenurka kajastavad mitmed andmebaasid ja tööd, kuid seisukohtade ja meetodite erinevused on ikka jäänud.

Sirelite introduktsioon Liivimaa ja Eestimaa provintsi

Sirelite kasvatamine sai meil alguse linnade ja mõisate iluaedades, kust taimi levitati taluaedadesse. Varasemad kirjanduslikud andmed ulatuvad XVIII sajandi lõpukümnendisse, mil sireleid kasvatati juba mitmel pool. Üks neist kohtadest oli Christoph Burchard von Vietinghof-Scheeli Alūksne, eestipäraselt Aluliina – mõis, kus enne 1798.–1800. aastate karme talvi leidus kolm liiki: harilik sirel ja selle valgeõieline vorm (Syringa vulgaris, fl. albo) ning pärsia sirel (S. persica), mis kasvasid avamaal, ja ruaani (hiina) sirel (S. chinensis), mis kasvas kasvuhoones. Temperatuur ei tohtinud seal langeda alla 0 ºC. Kuid hiljem sirelid taimede nimekirjast puuduvad,³ seega olid ilmselt hukkunud eelnimetatud karmidel talvedel.

Need olid siinses piirkonnas algul kasvatatavad liigid. 1807. aasta andmeil oli ka Tartu ülikooli botaanikaaias pärsia sirel ja selle alamüksusena β) laciniata, mille kohta on kirjutatud: „Juba mõni aasta aedades mitte harv. Peab talve ilma katmata vastu.“ Ja muidugi harilik sirel ja selle valgeõieline vorm. 1810. aastal kasvasid kõik need neli, mis Alūksneski, Tartu ülikooli botaanikaaias avamaal.

Sealjuures tulevad just kahe viimase liigi puhul esile sirelite hübridiseerumise ja taksonoomia probleemid. Linnél oli pärsia sirel liigi staatuses ja samuti oli Carl Ludwig von Willdenow’ järgi ruaani sirel liik. Kuid hiljem hakati pärsia sirelit käsitletama hübriidina, mida näitab vastav märk perekonna ja liigi ime vahel – Syringa × persica. Kusjuures ilmnes, et tegu on hariliku sireli ja lõhislehise sireli hübriidiga (S. vulgaris × S. × laciniata), samuti on lõhislehine sirel omakorda eellõhislehise ja hariliku sireli hübriid. On ka teisi seisukohti, näiteks et pärsia sirel on hoopis afgaani ja lõhislehise sireli hübriid – kui nii, siis võis see tekkida Siiditeel, kui lõhislehine sirel kohtus endeemilise afgaani sireliga. Siit nähtub, kui keeruline on morfoloogiline lähenemine ning kui keerukaks teeb see sirelite määramise, seades kahtluse alla mõnede hübriidide ja isegi liikide olemuse ja kujunemise teed. Praegu peetakse pärsia sirelit ikkagi Linné järgi omaette liigiks (S. persica L.), mitte aga hübriidiks.⁴

Ruaani sirel on aga pärsia ja hariliku sireli hübriid (S. persica × S. vulgaris),⁵ selle sireli lehed ja õied sarnanevad pärsia sireli lehtede ja õitega, kuid püstine kasv ja õierohkus meenutab kõige rohkem harilikku sirelit. Kultuurhübriid avastati väidetavalt 1777. aastal Prantsusmaal Rouenis aednik Varini aias või sealses botaanikaaias ja kui andmeid tõeselt võtta, siis juba kakskümmend aastat hiljem jõudis see läbi aiaäride Liivimaale.

XIX sajandi keskpaigaks olid sirelid meil juba tavalised. 1854. aasta andmeil olid need põõsad siia ammu sisse toodud, meie kliimas sobivaks osutunud ja neid leidus peaaegu igas aias. Toona leidus Eesti- ja Liivimaa provintsis viit liiki – ruaani, ungari, lõhislehine, pärsia ja harilik sirel – ning mitmeid sorte ehk rahvusvahelise terminiga kultivare. Tuntud äriaedniku Karl Heinrich jun Wagneri (1821–1901) Riia iluaiandis oli 15 varieteeti. 1865. aastal oli liikide arv sama, küll oli suurenenud sortide arv, kokku leidus 32 taksonit, liiki ja väiksemat üksust. 1883. aasta andmeil oli meie piirkonnas sirelite süstemaatika keeruline, sisaldades 6 liiki ja 21 liigisisest üksust koos ühe hübriidi 29 sordiga. Seega oli sireli sortide arv juba suur ning kõike ei oldud ka tuvastatud.⁶

Tänapäeval leidub rohkem sirelite liike ja sorte Nurga puukooli andmebaasis – 62 taksonit. Sealses Ellamaa arboreetumis kasvab 49, Tartu ülikooli botaanikaaias 43, Tallinna botaanikaaia Kloostrimetsa kollektsioonis 50 ja Eesti erakollektsioonides 32.⁷ Seega on võimalus saada siin leiduvatest sirelitest küllaltki hea ülevaade. Varaseim õitseja on mai lõpus ja juuni alguses tugevasti lõhnavate õitega harilik sirel ja hiliseim juulis jaapani sirel (S. reticulata). Seega saame sirelite õieilu nautida kaks kuud.

Euroopa liikide hariliku ja ungari sireli lugu

Hariliku sireli looduslike kasvupaikadena tuntakse Kreeka idaosa, Bulgaariat ja tänapäeva Türgi alasid, aga ka Rumeeniat. Metsistununa kasvab ta kogu Väike-Aasias. Oxfordi ülikooli botaanikaprofessor John Sibthorp registreeris hariliku sireli 1794. aastal Bulgaarias Eminska Planina mäestikus. Ta kogus seemneid ja külvas Oxfordis oma aeda – see paik on siiani Inglismaa vanim ja järjepidevaim sireli kasvupaik. Teisena selgitas sireli looduslikku kasvupaika Anton Rochel, Pesti (Budapesti) ülikooli botaanikaaia peaaednik, leides selle kolmkümmend aastat hiljem Rumeeniast, mis tollal oli Ungari kuningriigi valduses.⁸

Hariliku sireli kultuuris kasvatamise alguasja kohta on erinevaid andmeid. Igatahes sai see alguse Türgi Osmanite impeeriumi ajal ja sealse piirkonna aiandusest, hõlmates läänes islamimaailma osmanite vallutuste aladelt kuni idas Afganistani ja Lõuna-Usbekistanini. Just nendelt aladelt jõudsid mitmed taimed Osmanite riiki, sealt Euroopasse ja Türgi on tuntud ilutaimede alg- ja vahekoduna.⁹

Kultuurtaimede kasvatamine ühendaski paljusid maid ja rahvaid ning annab aimu, kuidas taimede introduktsioon toimus. Sirelid jõudsid Osmanite aladele ilmselt karavanidega Hiinast mööda Siiditeed ja neid kasvatati XVI sajandil tollases maailmalinnas Konstantinoopolis (İstanbul). Prantsuse reisija Bierre Belon avaldas 1553. aastal ülevaate taimedest, mida oli näinud oma reisidel 1546–1548 Vahemere idaalale Levanti, kuid ta ei kogunud seemneid ega elustaimi. Selles ülevaates on esimest korda mainitud hariliku sireli kasvatamist İstanbulis. XVI sajandi kolmest varasest illustratsioonist leidub üks Zürichi linnaarsti Conrad Gesneri taimejooniste kollektsioonis (enne 1565. aastat), teine Veneetsia Püha Markuse raamatukogus Pietro Antonio Michieli herbaariumis ja kolmas Bolonga ülikooli raamatukogus.

İstanbulis töötas aastail 1554–1562 Saksa-Rooma keisririigi saadik, laialdaste huvidega arst Ogier Ghiselin de Busbecq, kes tõi 1562 hariliku sireli seemned Euroopasse ja külvas Viinis oma aeda, põõsad hakkasid õitsema 1589. aastal. Kuid selge dokumentatsioon selle sündmuse kohta puudub ja andmed on talletatud teiste isikute kaudu. Viinist levis harilik sirel aeglaselt teistesse Euroopa maadesse, nii ka XVIII sajandil Eesti- ja Liivimaa provintsi. Teadaolev kirjalik allikas sireli kohta on Eesti alalt suhteliselt hilisest ajast, aastast 1797 Rutikvere mõisast,¹⁰ kuid sirelit kasvatati tollal juba mitmel pool.

Küllap kasvas see liik 1930. aastate lõpus pea kõigis taluaedades. Praegugi võib harilikku sirelit kohata paljudel taluasemetel. Liik on meil külmakindel ning üks püsivamaid, hävib juhul, kui kasvukoht täiesti metsastub ning valgustingimused sobimatuks muutuvad. 1928. aasta andmeil kasvasid Inglismaal Portsmouthis hästi hooldatud aias 180 aasta vanused sirelid kõrgusega 9 meetrit. Ka Tartu ülikooli botaanikaaias kasvab harilik sirel järjepidevalt 1810. aastast.

Leiusageduselt 90,4 protsendiga oli harilik sirel aastatel 1952–1973 Eesti parkide ja kollektsioonide levinuim võõrliik. Aastail 1983–1989 oli leiusageduseks 72% ja harilikku sirelit leidus 80% Lääne-Eesti parkidest, Ida-Eesti parkidest 68%.¹¹

Rumeenias ja Lääne-Ukrainas kasvava ungari sireli avastas ja andis nime Syringa prunifolia ungari botaanik Pál Kitaibel 1810. aastal. Tema töö jäi küll käsikirja ja leiti palju aastaid hiljem. Ungari paruni János Jósika abikaasa, taimedest huvitunud paruness Rosalie Jósika (snd krahvinna Czaky) leidis selle sireli Transilvaaniast, mis oli tollal pool­iseseisev vürstiriik praeguse Rumeenia alal. Paruness istutas taime 1827. või 1828. aastal oma Cluji (Klausenburgi) komitaadis Sebesi linna lähedal oleva Czuczar-Thali mõisa aeda. Sireli taimi saatis paruness Jósika keiserliku Viini ülikooli botaanikaaeda, kus need 1830. aastal õitsesid. Samal aastal kirjeldas taime botaanik Joseph Franz von Jacquin noorem, kes nimetas sireli parunessi auks S. josikaea.

Mõne teate kohaselt kasvatati meie piirkonnas ungari sirelit juba 1854. aastal. Ungari sireli leiusagedus aastatel 1952–1973 oli 11,1%, ligi kaheksa korda vähem kui harilikku sirelit. Aastatel 1983–1989 oli ungari sirelite leidumus kasvanud 23,7%, seega enam kui kaks korda.

Sirelite kultuurilisest tähendusest

Keldid pidasid sirelit uskumatult joovastava lõhna tõttu nõiduslikuks. Victoria ajastul pidi sireli kinkimine meenutama vana armastust, nii nähti sel perioodil sageli sirelikimbuga leskesid. Venemaal toob sireli hoidmine vastsündinu kohal tarkust. Ameerika Ühendriikides on sirel New Hampshireʼi osariigi ametlik lill ja esindab selle elanike vastupidavat olemust. Kunstnikele on sirelid olnud inspiratsiooniallikaks läbi ajaloo, näiteks on Vincent van Gogh ja Claude Monet kujutanud oma maalidel sirelite ilu. Ameerika luuletaja Walt Whitman on kasutanud oma kuulsas Abraham Lincolni viimaseid päevi kirjeldavas luuletuses sirelit surmajärgse elu sümbolina. Ja meie esiluuletaja Marie Undergi on sirelite aja luuleridades jäädvustanud.¹²

1 Susan Delano Mckelvey, The Lilac. MacMillan Co., N. Y. 1928. 581 lk + lisad. https://www.biodiversitylibrary.org/item/130196#page/1/mode/1up

2 Anne Koll, Sireli liikide introduktsioonist Eestis NSV-s. Diplomitöö, TRÜ taimesüstemaatika ja geobotaanika kateeder. Tartu 1982. 74 lk. + lisad. Vladimir Kalva, Sirelid. Valgus, Tallinn 1988.

3 August Schmidt, Verzeichniß derjenigen Gewächse, so sich in der Marienburgischen Gartnerey befinden und wovon Doubletten gegen Tausch oder für Bezahlung, wie auch mehrere seltene schöne Saamen zu haben find. M. G. Grenzius, Dorpat 1800, XXV pp.;

Johann Peter Bueck, Erstes Supplement zum Marienburgischen Pflanzen Verzeichnisse, wovon Doubletten gegen Tausch oder ftir Bezahlung wie auch mehrere seltene schöne Saamen zu haben sich. M. G. Grenzius, Dorpat 1804, 14 pp.

4 The Plant List. A working list of all plant species. http://www.theplantlist.org/tpl1.1/record/kew-356316

5 Erhardt Götz, Bödeker Seybold Zander Handwörterbuch der Pflanzennamen. Auflage, Ulmer 2002, 17.

6 Heinrich August Dietrich, Acclimatisationsversuche im Norden, als Beitrag zur Landschaftsgärtnerei. – Mitth. Kaiserl. Freien Ökon. Ges. St. Petersburg 1854, 2(XXI), 181–215.

7 https://www.nurgapuukool.ee

http://www.botaed.ut.ee/andmebaas/index.php?list_all=o

Heldur Sander (koost.), Ülevaade arboreetumite ja parkide puittaimedest. – Eesti dendrofloora uuringud 2004,VIII, 3–311.

8 John H. Harvey, Turkey as a Source of Garden Plants. – Garden History 1976, 4(3), 21–42.

9 H. Walter Lack, Lilac and Horse Chestnut: Discovery and Rediscovery. – Curtis’s Botanical Magazine 2000 17(2), 109–141.

10 Otto Friedrich Pistohlkors, Botanisches Namensverzeichniss der in Liefland einheimischen Holzarten, mit ihren verschiedenen Benennungen. –Neue Nord. Misc,. Riga 1797, 17, 172–182.

11 Heldur Sander, Jüri Elliku, Urmas Roht, Eesti parkide ja kollektsioonide levinumate võõrlehtpuude ja -põõsaste introduktsioonist ja metsistumisest. – ELUS-i aastaraamat, Tartu 2008, 85, 78–102.

12 Lilac Meaning and Symbolism. FDT by design. https://www.ftd.com/blog/share/lilac-meaning-and-symbolism Marie Under, Sirelite aegu, 1916.

Sebastian Jungeri järjekordse menuki kandvaks ideeks on varjamatu igatsus hõimuühiskonna näilise lihtsuse, võrdsuse ja läheduse järele. Tegemist on ülimalt meisterlikult kirjutatud teosega, mis muidugi pole autori senist loometeed arvesse võttes ka imekspandav. Retsept sellise raamatu kirjutamiseks võiks olla järgmine. Vali põnev teema. Hea, kui see paigutub valdkondade vahelisele alale. Lase teadustoimetajal otsida välja faktid, mis lugu kinnitavad. Sega loosse isiklikke kogemusi. Piki põnevate näidetega. Kirjutada tuleb muidugi hästi, selles ei tohi teha mingit järeleandmist, aga loomulikult on ju jällegi olemas toimetajad. (Tänusõnadest nähtub, et selle sajaleheküljelise raamatu juures on tegutsenud terve meeskond.) Teose sõnum peab ühiskonnas hästi vastu kõlama ja tekitama lugejas tunde, et ta on targemaks saanud. Muidugi ei tohi tekst olla liiga keeruline ja järeldused peaksid olema lihtsad ja selged. Nii tehaksegi häid ja müüdavaid raamatuid.

Kurikaval koostöö

Jungeri teose keskseks teemaks on koostöö. Koostöö on üks keerukas nähtus. Paljud arvavad väga sageli, et lihtsam on ise ära teha kui hakata teiste kaasamisega jändama. Selline käsitus on aga ainult näivalt lihtsam. Edukas ollakse vaid koos töötades. Ning mitte ainult inimesed, koostöö toimib ka bioloogilise organisatsiooni eri tasanditel. Geenid töötavad koos genoomis, kromosoomid töötavad koos eukarüootses rakus, rakud töötavad koos mitmerakulistes olendites, ühiselulised putukad on ülimalt koopereerunud, koostöö toimub paljude loomaliikide isendite vahel. Näiteid võib siin tuua veel ja veel. Inimene on koostöö poolest küll kõige silmapaistvam olend Maal, kuid ikkagi – kuidas koostööni jõuda? Teadaolevalt tugineb evolutsioon ju konkurentsile isendite vahel ja eelistab seega isekat, ainult omaenda huvidest lähtuvat käitumist. Küsimus on seega selles, kuidas viib evolutsioon koostööle ja tagab selle püsimise. Miks peaks üks elusolend käituma nii, et kasu saab sellest teine? Mis saab siis, kui koos töötajate hulka satub näiteks geneetilise mutatsiooni tõttu tekkinud petis, kes kasutab koostöö kõiki eeliseid, aga ise ei aita kedagi, mistõttu on just tema geenidel suurem tõenäosus edasi päranduda. Kuna petise geenid levivad kiiremini ja saavutavad populatsioonis ülekaalu, siis koostöö kaob ning kõik on taas isekalt ainult enda eest väljas. Evolutsioonibioloogid on pakkunud välja seletusi, miks koostöö ikkagi võimalikuks osutub. Sugulaste aitamisel on selge mõte, kuna jagame ühiseid geene, aitame neid abistades kaasa ka oma geenide püsimisele. Selline sugulasvaliku nimetuse all tuntud mehhanism seletab siiski vaid väikest osa koostöönähtustest. Koostöö toimub ju ka mittesugulaste ja isegi teise liiki kuuluvate isendite vahel. Otsese vastastikuse kasu mehhanism toimib siis, kui üks isend abistab teist ja see omakorda jällegi esimest, mõlemad isendid teavad, et nad saavad teineteiselt abi. Vastastikuse kasu mehhanism töötab hästi, aga sellega ei saa seletada tervet rida inimesele iseloomulikke käitumisviise. Junger toob kohe oma raamatu sissejuhatuses loo võõrast, kes loovutas talle oma lõunasöögi ilma igasuguse lootuseta, et täiesti tundmatu reisil kohatud noormees kuidagi tasuda saaks. Selline kaudse kasu mehhanism töötab maine kaudu. Kellegi abistamine tekitab inimesele hea reputatsiooni ja selle tõttu kiputakse teda ennast samuti rohkem abistama.

Loomadel on täheldatud mõningaid lihtsamaid kaudsel kasul põhinevaid käitumisvorme, kuid peamiselt esinevad need siiski inimestel. Miks see nii on, peaks ka selge olema: tegemist on küllatki keeruka käitumismustriga, mis nõuab mitte ainult iseenda ja lähemate grupikaaslaste käitumise jälgimist ja meeldejätmist, vaid ka laiema sotsiaalse võrgustiku seiret. Selleks on vaja keelt ja häid suhtlemisoskusi. Mis see kuulujuttude levitamine muud ongi kui info jagamine kaudse kasu mehhanismi seisukohalt tähtsal kohal oleva maine kohta. Inimestele on ülioluline saada teada, kes teised inimesed on. Kaudse kasu mehhanismi on peetud ka inimeste moraali ja sotsiaalsete normide tekke aluseks.¹ Inimesed töötavad koos toidu hankimiseks, kaitseks, laste kasvatamisel, aga koostöö näideteks on ka poliitiliste koalitsioonide moodustamine ja riigi teke.

Hõimusolidaarsus ja inimese loomulik olek

Jungeri esimeseks väiteks on tõdemus, et peamiselt püügimajandusest elatuvad hõimud olid märksa võrdsema sotsiaalne ülesehitusega, egalitaarsemad kui lääne ühiskonnad. Ilmselt see tõepoolest väga paljudel juhtudel ka nii oli, võrdsus oli tingitud ressursside vähesusest, rasketest elutingimustest ja demograafilisest olukorrast.² Tegemist ei ole mingi inimese „loomuliku olekuga“, mille me oleme edasise arengu käigus kaotanud.³

Esimeses peatükis „Mehed ja koerad“ kirjeldab Junger kaasahaaravalt, kuidas paljud valged põgenesid ise või jäid vabatahtlikult pärast vangivõtmist elama indiaanihõimu juurde. Ta leiab, et: „Üks kõige vastupandamatumaid ahvatlusi põlisasukate elu juures võis olla selle põhimõtteline võrdõiguslikkus“ (lk 23). See võis olla üheks põhjuseks, aga kindlasti oli teisi veel ja igas konkreetses situatsioonis võisid need olla erinevad.

Antropoloogiliste näidete kasutamine tekitab alatihti kahetisi tundeid. Ühelt poolt on need põnevad ja loovad tausta mingite väidete esitamisele. Kui autor kirjutab inimgruppidest, kes elavad mingil kindlal viisil, siis kõlab see juba iseenesest nagu tõestus. Teisalt tuleb antropoloogilisi kirjeldusi käsitleda alati allikakriitiliselt, samamoodi nagu igasuguseid infoallikaid. Sageli tõlgendavad eri antropoloogid ühe ja sama inimgrupi käitumist ja olukorda eri viisil. Junger toob ühe näitena Kalahari kõrbes elavad kungid (lk 24-25). Selles pole midagi imelikku, kunge kasutatakse sageli küttide-korilaste hõimu eeskujuliku näitena. Jungeri kirjelduse kohaselt on kungid inimesed, kellel on küllalt toitu ja kerge elu, palju vaba aega ja täielik võrdsus, vähe vara ja konfliktid peaaegu puuduvad. Neid aastatel 1950–1960 tehtud antropoloogilisi uuringuid on hiljem kritiseeritud, tervikpilt kungidest on nüüd märksa nüansirohkem.⁴

Autor on oma mõtte parema väljajoonistamise nimel teinud ehk pisut liiga laiahaardelisi üldistusi. Junger soovib näidata, et inimeses on mingi loomulik olek, millest lääne ühiskond on hälbinud ja millest tulenevad kõik ühiskonna hädad, või vähemalt enamik. Kuid keeruline on teha üldistusi kõikide hõimukultuuride kohta tervikuna, paljud neist olid tõepoolest ilmselt hulga võrdsemad tänapäeva lääne ühiskonnast. Aga nii selle väite poolt kui ka vastu võib leida hulgaliselt üksikjuhtumeid, nii et sellised essentsialistlikud väited stiilis „hõimukultuuridesse kuuluvad inimesed on enam x kui lääne inimesed“ (x asemele võib panna suvalise tunnuse), ei kõla kuigi teaduslikult.

Teine, ja märksa küsitavam Jungeri väide on, et inimesed on geneetiliselt muutunud vaid väga vähesel määral. Nagu oleks võimalik kunge jälgides öelda, et niimoodi elasid meie eellased rohkem kui miljon aastat tagasi (lk 25).

Kõik organismid evolutsioneeruvad, sealhulgas inimene. Autori väide, et: „geneetilised kohastumused hakkavad inimeste puhul ilmnema umbkaudu 25 000 aastaga, nii et viimase 10 000 aasta jooksul põllumajanduse tekkega kaasnenud tohutud muutused on meie geenivaramut alles napilt mõjutama hakanud“ (lk 25), ei ole õige. Evolutsioonilised muutused toimuvad pidevalt ja mõjutavad paljusid inimeste tunnuseid. Jungeri väite ümberlükkamiseks piisab sellest, kui vaadata inimesi enda ümber. 10 000 aastat tagasi olid Euroopas elavad inimesed tumeda naha, mustade krässus juuste ja pruunide silmadega. Sinised silmad tekkisid üheainsa mutatsiooni tulemusena 6000–10 000 aastat tagasi. Inimese lõualuu on viimase 10 000 aasta jooksul järjest vähenenud, kuna põllumajanduse ja toidu töötlemise levik on toidu üha pehmemaks ja närimist mittevajavaks muutnud. Laktoosi ehk piimasuhkru omastamist võimaldav geenivariant sai eurooplaste seas valdavaks umbes 4800 aastat tagasi. Selliseid näiteid võib tuua suurel hulgal. Osa teadlaste arvates toimub isegi inimese evolutsioneerumise kiirenemine, seda kas või juba seetõttu, et inimeste arv on plahvatuslikult kasvanud ja seega suureneb ka geenivariantide arv. Samuti on pidevas muutumises ökoloogilised ja kultuurilised tegurid.⁵ Inimeste käitumise evolutsiooniline areng on valdkond, kus on veel palju segast, aga on küllaltki tõenäoline, et ka paljude käitumuslike joonte arengu taga on suuremal või väiksemal määral evolutsioon. Sellisteks tunnusteks on pakutud isiksuse­omadusi, näiteks ka tapmiste arvu pidevat vähenemist Euroopas alates XIV sajandist.⁶ Viimane asjaolu mängib edaspidi varjatult rolli ka Jungeri raamatus.

Raamatust kumab läbi idee, et oleme samasugused kütid-korilased nagu oma arengu algusaegadel, et meie olemus on jäänud samaks, kuigi keskkond on kolossaalselt muutunud. Hõimuühiskonnaga kohastunud inimene ei suuda suurlinnaeluga hakkama saada, langeb seetõttu depressiooni ja muude vaimsete haiguste ning vägivalla ja enesehävituslike tungide küüsi.

Sõda teeb inimesest looma

Seejärel teeb raamat pöörde ja jõuab teises peatükis „Sõda teeb inimesest looma“ sõdadeni. Kuna Junger on viibinud paljudes sõjapiirkondades, on kirjeldused ehtsad ja mõjuvad ning lood usutavad ja liigutavad. Tuginedes uurimustele sõdadest ja katastroofidest väidab Junger, et sellistes piirseisundi olukordades tugevneb kogukonnatunne, suureneb võrdsus, vähenevad psüühilised probleemid ja isegi enesetapud. Ta kirjutab: „Nähtavasti keeravad katstroofid – vahel loetud minutite jooksul – kella tagasi kümne tuhande aasta pikkuse sotsiaalse evolutsiooni jagu. Omakasu taandub rühmahuvide ees, sest ei saa olla ellujäämist väljaspool rühma ellujäämist, ja see loob sotsiaalse sideme, millest paljud inimesed teravat puudust tunnevad“ (lk 52). Autor toob näiteid selle kohta, kuidas pärast normaalse olukorra taastumist jäävad inimesed endist seisukorda taga igatsema, kuna kogesid midagi sellist, mida tavaelus enam ei kohta. Väita sellele tuginedes aga, et meie tavaeluga on midagi kapitaalselt valesti (lk 54), mõjub kunstilise liialdusena.

Sõjaga seoses on järgmiseks teemaks sõduritele sageli osaks saav posttraumaatiline stressihäire (PTSH), autorit huvitab ennekõike, kuidas ühiskondades häirest taastutakse. Junger väidab, et: „Kogu maailmas tehtud uuringud näitavad, et sõjast – või muust traumast – toibumist mõjutab väga suurel määral ühiskond, kuhu kuulutakse, ja leidub ühiskondi, kus see protsess on tehtud võrdlemisi lihtsaks. Tänapäeva Lääne ühiskond nende hulka nähtavasti ei kuulu“ (lk 67). Selle põhjuseks on Jungeri arvates lääne ühiskondade individualistlik elustiil, mis üksteisest võõrandab ega lase tekkida sidemetel teiste inimestega, sellisel seotusel, mis valitseb lahinguväljal või nälja piiril vaakuvas hõimugrupis. Ausalt öeldes on raske sellise sideme puudumisest kahju tunda. Muidugi on tõsi, et sõduritel on normaalsesse ühiskonda keeruline tagasi pöörduda, ning see võib loomulikult tekitada probleeme, aga põhjustest on Junger valesti aru saanud.

Kõik andmed kinnitavad, et lääne ühiskonnad on järjest rahumeelsemad.⁷ Antropoloogide hinnangul suri umbes 25% püügimajanduslike kultuuride täiskasvanud meestest vägivaldset surma.⁸ Sõjad ei olnud hõimuühiskondades massilised ja nii koledad, nagu Esimene või Teine maailmasõda, kuid suhteline hukkunute arv oli märksa suurem. Kuna ühiskond ja kultuur on üha rahumeelsemad, väheneb sõdurite tähtsus. Sõdurite endi jaoks on tegemist vägagi skisofreenilise olukorraga. Ühelt poolt saadetakse neid ohtlikele missioonidele kodumaa nimel, teisalt jällegi, parem kui nad kodus silma ei torkaks. Sõdurid on treenitud tapma ja nad tapavad, tehes seda ühiskonna nimel, kuid pärast ei taha ühiskond tapmistest parema meelega midagi teada. Üht reklaami irooniliselt parafraseerides võib öelda, et sõduri elukutse on imeline: saab reisida kaugetesse põnevatesse maadesse, kohata teistsuguseid inimesi ja neid tappa. Mõni ime siis, et kodumail ei soovita neist midagi teada. Junger võtab selle väga tabavalt kokku nii: „Nüüdisaja veteranid tulevad sageli koju ja avastavad, et kuigi nad on valmis oma riigi eest surema, ei tea nad täpselt, kuidas selle eest elada“ (lk 87).

Ühiskondades, kus sõda on normaalsus ja elu loomulik osa, näiteks Iisraelis, säilib ka lahingumõjude leevendamiseks sobiv kogukonnatunne (lk 70). Kuna sõda on oluline, siis on sõdurid ja sõdimine au sees ja neid väärtustatakse. Jungeri sõnutsi: „Veteranidel on vaja tunda, et ühiskonda naasnuna on nad täpselt niisama vajalikud ja produktiivsed kui lahinguväljal“ (lk 73). Et suur osa lääne ühiskondi on järjest rahumeelsemad, siis loomulikult selline väärtustamine puudub. Kunstlikult seda tekitada ei saa – mida pole ühiskonnale vaja, see kaob.

Ilmselt ei taha keegi, et „ühiskond muutuks lahinguvälja pikenduseks ja vastupidi“ (lk 73). Selline võiks olla sõdalasühiskonna mudel, aga kellele peale sõdurite seda vaja oleks. Hõimuühiskonnas ei tahaks elada, ükskõik kui meeldivalt Junger püüab seda kujutada. Nüüdisaja tahavad kõige tribalistlikumaid ühiskondi rajada äärmuslikud islamiliikumised. Seda pole (vist) küll uuritud, aga tõenäoliselt esineb neis võrreldes lääne ühiskondadega PTSHi märksa vähem. Kui tapmine on Jumala poolt heaks kiidetud ja saab taevas tasutud, siis pole põhjust närveerida.

Sebastian Junger

Sebastian Junger (snd 1962) on ameerika ajakirjanik, kirjanik ja filmilooja. Ülikooli lõpetas ta kultuuriantropoloogina ning seejärel jätkas vabakutselise ajakirjanikuna. Junger on kirjutanud terve rea menukaks saanud raamatuid, nt „Täiuslik torm“ („The Perfect Storm“, ee 2002), „Surm Belmontis“ („A Death in Belmont“, ee 2008), „Tulipunkt“ („Fire“, ee 2004), „Sõda“ („War“, ee 2010). Ta on dokumentaalfilmide „Restrepo“ (2009), „Kuhupoole rindejoon siit jääb?“ („Which way is the front line from here“, 2013), „Korengal“ (2014) ja „Viimane patrull“ („The last Patrol“, 2014) autor.

Mitte nii tore tulevik, hõimud versus riik

Paradoksaalselt võib nõustumata enamiku raamatus toodud seisukohtadega selle lõppjärelduse siiski õigeks tunnistada. Junger pole seda küll tahtnud otseselt sõnastada, aga on selge, et ta soovib taastada ühiskonnaelu harmoonia, tuua tagasi kadunud vendluse ja üksteise toetamise, naasta lõkketule ümber kogunenud hõimu soojusesse.

Kuid selle saavutamiseks tuleks vähendada riigi osa ühiskonnas ja suurendada gruppide õigust otsustada oma eluolu üle. Selline suundumus polekski ju iseenesest halb, kuid arvestada tuleb reaalsusega, kommunikatsioonitehnoloogia plahvatusliku kasvuga XX sajandi lõpukümnenditest alates.

Junger kirjeldab kujunenud olukorda tabavalt: „Ma tean, mis tunne on sõjatsoonist tagasi koju Ameerikasse jõuda, sest olen seda nii palju kordi teinud. Esmalt tekib midagi šokilaadset sellest mugavusest ja küllusest, mis meid ümbritseb, kuid sellele järgneb sünge arusaamine, et me elame ühiskonnas, mis on iseendaga põhimõtteliselt sõjajalal. Olenevalt oma vaadetest räägivad inimesed uskumatu põlgusega rikastest, vaestest, haritutest, võõrsil sündinutest, presidendist, tervest USA valitsusest“ (lk 87).

See ongi uue hõimukultuuri – mida nimetan tehiskultuuride ühiskonnaks – tekkimine, kus looduslike kultuuride ülesest globaalkultuurist saab lõpmatu hulga tekkivate ja kaduvate tehiskultuuride pinnas. Üha tihenev kommunikatsioon viib paratamatult järjest suuremale eristumisele ja polariseerumisele. Tehiskultuurid kiirendavad seda protsessi, tekkiv struktuur ei sarnane seniste geograafilis-poliitiliste ja majanduslike struktuuridega, vaid moodustab tehiskultuuridest pidevalt muutuvat võrgustikku.

Kuna tehiskultuurid ei sõltu riigipiiridest ega riigivõimust, kaotavad need üha tähtsust. Riigipiirid ei takista õhusaaste liikumist, kotkaste rändeid, rahvusvahelist kapitali liikumist, illegaalseid rahavooge, spämmi levikut ega droonirünnakut. Miks siis üldse peaksid olema olulised mõtteliste joontega eraldatud maa-alad, kui peale info ja kapitali ei tunne enam riigipiire ka kultuurid, võimaldades diginomaadidel virtuaalse lõkketule paistel omasarnastega ühtsesse gruppi koonduda. Me ei pruugi tahta hõime tagasi, aga nad on tulekul.

1 Vt nt: Richard D. Alexander, The Biology of Moral Systems. Aldine de Gruyter, New York 1987.

Hisashi Ohtsuki, Yoh Iwasa, How should we define goodness? – reputation dynamics in indirect reciprocity. – Journal of Theoretical Biology 2004, 231, 1, lk 107–120. https://doi.org/10.1016/j.jtbi.2004.06.005

2 Chris von Rueden, Making and unmaking egalitarianism in small-scale human societies. – Current Opinion in Psychology 2020, 33, lk 167–171; https://doi.org/10.1016/j.copsyc.2019.07.037

3 Elizabeth A. Cashdan, Egalitarianism among hunters and gatherers – American Antropologist 1980, 82, lk 116–120.

4 Vt nt: Steven A. LeBlanc, Katherine E. Register, Lakkamatud taplused: müüt rahumeelsest ja õilsast metslasest. Olion, Tallinn 2004, lk 128–134.

5 John Hawks, Eric T. Wang, Gregory M. Cochran, Henry C. Harpending, Robert K. Moyzis, Recent acceleration of human adaptive evolution. – Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America 2007, 104, 52, lk 20 753 – 20 758; www.pnas.orgcgidoi10.1073pnas.0707650104

6 Michael D. Weight, Henry Harpending, Some uses of models of quantitative genetic selection in social sciences. – Journal of Biosocial Science 2017, 49, lk 15–30; doi: 10.1017/S002193201600002X

7 Üksikasjalikku statistikat saab vaadata siit: Max Roser, War and peace. Our world in data. https://ourworldindata.org/war-and-peace

8 Steven A. LeBlanc, Katherine E. Register, Lakkamatud taplused: müüt rahumeelsest ja õilsast metslasest. Olion, Tallinn 2004, lk 173.