Aili Künstler, „Mis on „neutraalse“ keelearenduse tegelik eesmärk?“
Kristi Kongi näitus „Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?“
Olaf Mertelsmann, „Ökosotsialism pole alternatiiv“
Janek Kraavi, „Post-sõnastik LVI. Analepsis“
Intervjuu interpreedi ja õppejõu Kädy Plaas-Kalaga
Eesti jazziliidu „Uued loojad, uued tuuled“
Hans Henny Jahnni romaan „Kallasteta jõgi“
Andrei Liimets, „Ühe vägistamise lugu“ (mängufilm „Paljutõotav noor naine“)
Varakevadel oli laiapõhjalise kogemusega interpreet ja õppejõud Kädy Plaas-Kala mulle juba jõudnud põgusalt mainida uut õppesuunda, mille Eesti muusika- ja teatriakadeemia laulu õppejuht ja Kädy erialaõpetaja Nadia Kurem oli tema kätesse usaldanud. Nüüd on uue õppesuuna ettevalmistusega jõutud sinnamaale, et palusin kooliõel Kädyl sellest lähemalt rääkida. Kui see pilt oli selge, kandus jutt EMTA värske oratooriumi- ja ansamblilaulu koordinaatoriga kõikvõimalikele katsumustele, millega koori- ja kammerlaulja oma töös kokku puutub ja milleks teda peaks õpiaastatel ette valmistama. Samuti vestlesime erialaselt paindlikumast lähenemisest, mis võtaks arvesse laulja ainuomaseid kaasasündinud eeldusi ja kunstilisi taotlusi – lauluosakond ongi muutunud järjest kaasavamaks ja arvestavamaks.
Mis jutuga Nadia sinu juurde tuli?
Eelmise suve lõpus Nadia helistas ja ütles, et akadeemial on plaan avada uus, ennekõike oratooriumi- ja ansamblilaulu magistrisuund, mis sisaldab veel ka kammermuusikat, nüüdismuusikat ja vanamuusikat – kõike seda, mis ei ole praeguse lauljate magistrisuuna fookuses. Praeguse suuna keskmes on pigem bel canto stiil. Kammermuusikat on ka tegelikult suhteliselt vähe. Nii saaks tühimiku täita ja võib-olla anda ka võimaluse sellistele lauljatele, keda ooper ja ooperilava väga ei kõneta. Tegelikult on üsna palju muusikuid, kellele meeldibki hoopis midagi muud teha. Siiani on nad kuidagi vaeslapse osas, bakalaureuse- ja magistriõppes on nad püüdnud kuidagi kes kui palju saada, aga õpe ei ole olnud struktureeritud.
Jutud, et sellist suunda oleks vaja, on käinud juba mitu aega. See on see miski, mis on puudu, sellepärast et kui vaadata Eesti töömaastikku, siis tööle minnakse ikkagi kooridesse, ansamblitesse. Sellist musitseerimisviisi ja vastavat õpetust on ka just praktilise poole pealt minu meelest väga vaja. Uus suund ei tähenda seda, et välistataks igasugune soolo. Peab olema väga võimekas laulja ja kindlasti ei ole see mõeldud nii, et võtame sinna vastu need, kes n-ö päris magistrisuunale ei kvalifitseeru. Huvifookus on neil teistsugune. See oligi mõte, kust hakkasime edasi liikuma.
Sügisel läksime kooli ja edasi oleme põhiliselt Mihkel Polliga [muusika interpretatsiooni osakonna peakoordinaator – T. H.] uut kava kokku pannud. Nadiaga ka muidugi, ta on ka kõigest teadlik, sest tema on ju üldise lauluosakonna professor, temaga on kõik kooskõlastatud. Aga selle suuna asjus oleme just Mihkliga palju omavahel vestelnud ja kirjavahetust pidanud, kuidas ja mismoodi teha. Sinna on mõeldud juhendama ka mitmeid teisi õppejõude: kes kammeransamblit, kes vokaalkammermuusikat, kes hakkavad eri stiile semestrite või projektide kaupa läbima. Mõeldud on nii, et iga projekti jaoks on eri inimene. Ideaalis võiks ta osata väga hästi ka vokaalselt juhendada. See on ka üks eesmärk – juhtida inimest, kes hakkab hilisemas elus võib-olla rohkem tegelema ansamblimuusikaga, koorilauluga, kuidas tahes seda nimetada –, et ta oskaks ka … Sa ise oled ilmselt ka kogenud seda, et dirigent ütleb mingi kujundi või kõlapildi, mida ta tahab kuulda, aga tihtipeale ei anna ta kätte vahendeid, kuidas seda teha. Näiteks „laula kergemalt“ või „laula sirgemalt“ või sopranitel põhiliselt „brighter and lighter“. Aga kuidas sa seda teed? Et ma ei teeks seda vale tehnilise võttega, võiks akadeemia olla see koht, kus saab õiget tehnilist võtet kasutada, ka erialatunnis need asjad läbi võtta ja proovida, kuidas seda päriselt teha. Mitte ainult lähtuda sellest kõlapildist, mida dirigent nõuab. Mina näiteks olen sellest oma praktilises töös puudust tundnud ja see on mõnikord põhjustanud ka vokaalseid probleeme. Just sellepärast, et kasutan mingeid valesid võtteid ja pärast on hääl väsinud. See tähendabki, et olen midagi valesti teinud.
Oleme mõelnud nii, et üks suur osa sellest õppest on ka kammermuusika, aga kui praegu tavaõppekava sisaldab Lied’i-duot, kus õpilane laulab koos klaveriga – minu meelest on ka see praegu valikainena –, ja siis on suured ooperiansamblid, kus tehakse mingeid stseene, siis meie mõte on tekitada kooslus laulja ja eri instrumentalistidega. Mitte lauljatest koosnev ansambel, vaid laulja on just osa kammeransamblist. Kui viiuldajal või ükstapuha millisel instrumentalistil on kammeransambel, kus ta oma kaastudengitega koos musitseerib, siis lauljatel sellist võimalust praegu ei ole. Väga suur hulk muusikat jääb esitamata. Siis ta võiks loogilist teed pidi alustada kõigepealt vanamuusikast, et saaks kõik epohhid läbi proovida. Repertuaarivalikul antakse tudengile ühtepidi võimalus proovida eri asju, aga lõpuks saab ikkagi keskenduda sellele, mis kellelgi kõige paremini õnnestub. On vaja omandada oskus, kuidas panna instrumentalistidega proovi tehes tähele, mida teine pill teeb. Kõlapilt ju muutub märgatavalt, kui ollakse töötanud kogu aeg kontsertmeistriga ja siis satutakse järsku teiste pillide kooslusesse – see ehmatab alguses ikka väga ära, kui ei ole varem sellega kokku puutunud. Mille järgi ma orienteerun? Ja kuidas ma veel partituuriga hakkama saan?
Ja me ei ole veel laiendatud mänguvõtetest rääkinudki! Kui flööt mängib ainult efekte ja ülemhelisid, millest absoluutselt ei saa juhinduda … Võib-olla on vioola kirjutatud aldivõtmes ja klarnet in B. Sellisel juhul kõlavad täiesti muud noodid kui need, mis tunduvad kirjas olevat, ja neist ei jõua midagi käigu pealt välja arvutada.
Just, see on päris keeruline ja võib päris palju lisastressi tekitada. Seda olukorda võib ju natukene lihtsamaks teha, et ringikeste ja ruudukeste nägemine lihtsalt ära ei ehmataks. Võib-olla see ei olegi nii raske, kui alguses välja paistab.
Juba solfedžotunnis peaks olema harjunud, et kogu muusika ei ole diatooniline, duuris või mollis. Tihti on vaja lihtsalt intervall välja arvutada ja helistik unustada. Suur osa vanemat muusikat on kirjutatud nii, et instrumentaalpartii on mõeldud lauljat toetama. Mispärast need EMTA teise korruse B-tiiva parempoolsete klasside klaverid on ära taotud? Ikka sellepärast, et kontsertmeister peab nii kõvasti kaasa mängima, et laulja kuuleks läbi oma kõrgete ja kõvade nootide klaverit. Kammeransambel seda aga teha ei pruugi, nende puhul on lugu kirjutatud nii, et laulja on üks instrument teiste seas. Mulle tundub, et kui laulja on õppinud ainult selles keskkonnas, selles mullis, siis ongi ainuke inimene, keda ta usaldab, kontsertmeister. Ta on kontsertmeistrist väga sõltuv.
On. Tihti õpetabki partii selgeks kontsertmeister ja siis käiaksegi temaga ringi nagu parima sõbraga – ja kui teda ei ole, on õudne. (Naerab.) Aga selle uue suuna lõpueksamil, mis võiks kujuneda lõpukontserdiks, saab näidata oma tugevaid külgi – seda, mis lauljat kui muusikut kõnetab. Repertuaari osas antakse natuke nii-öelda suunajuhis: mida läbi teha, et stiilidest tekiks mingi ettekujutus. Palju on vokaalsümfooniliste suurvormide aariaid koos retsitatiividega, et harjutaks ka retsitatiivi laulma. Siis lauldakse soolomuusikat, kammerlaulu ja kindlasti ka uuemat kammermuusikat, et muusika ei lõpeks Schönbergiga. Schönberg ei ole see kõige uuem muusika. (Naerab.) Mõte on veel teha koostööd heliloomingu osakonnaga, et ka nemad saaksid aimu, kuidas häälele kirjutada. Igatahes mitte nii, et ahah, soprani hääleulatus on siit sinnani, paneme aga siia kolmandasse oktavisse hästi palju informatsiooni, et peaks hästi palju sõnu sinna ütlema, kuigi tegelikult ei ole füüsiliselt võimalik ennast sealt ülevalt lauldes teksti osas arusaadavaks teha. Tihtipeale just noored heliloojad ei taju seda. Siis veel näiteks passagio’d: kas kirjutada üleminekunootide peale hästi palju või saada aru, et see ongi üleminekunoot ja seal väga pikalt ei peatu. Kõik sellised nüansid, et ka heliloojatel tekiks kogemus, kuidas kirjutada – ja lauljatel siis omakorda kogemus, kuidas seda esitada, teha elusa heliloojaga koostööd.
Praegu on sellised mõtted. Loodame, et see kõik saab teoks. Esimene aasta saab, ma arvan, olema sissetöötamine. Ega me ju päris täpselt ei tea: oleneb nendest inimestest, kes sisse astuvad, mida saame teha ja mida ei saa. Ilmselt saame kaasata ka vokaalselt tublimaid koorijuhtimise osakonnast, seal on ju ka palju väga häid lauljaid. Meie kutselistes koorideski on ju neid inimesi.
Vat sellised põnevad lood. Mulle oli see kohe väga südamelähedane, kui Nadia helistas. Siis tundsin kohe, et see on see, mille eest tahan seista: et nendel inimestel, kes tunnevad, et suur ooper ei ole nende rida, ja ka hääl ei ole võib-olla täpselt selline, mis sinna sobituks, oleks ka oma koht. Häälematerjal erineb inimesiti, see ei tähenda, et ollakse kuidagi kehvem. Praegu on aga natuke tagaplaanil olnud just sellised kammerlikuma suuna esindajad. Seda on justkui peetud selliseks „ah, see on see, kes ei oska“. Mulle igatahes tundub mõnikord nii.
Igal inimesel ei tekigi seost ooperiga, see on loomulik. Mõnda inimest ei kõneta jälle kammer- või vanamuusika. Ta ei saa sellest aru ja see ei lähe tema biorütmidega või millega tahes kokku, eks. (Naerab.) Ei sobi, noh. Mis sinna teha siis? Ilmas on ju palju muusikat.
Hakkasin mõtlema, kas saame oma ooperi Eesti jõududega mehitatud. Nii Estonias kui ka Vanemuises tuuakse lavastuste jaoks väga palju lauljaid väljast sisse. Kas see on mingi moeasi või tahab ooper väga valmis hääli ja nad ei viitsi ise panustada otse koolipingist tulnute väljaõpetamisse, kui on nii palju ansambleid ja koore, kus saab õppida ja harjutada.
Nojah, vaata, meil ei ole ju sellist ooperistuudiot, nagu on Kesk-Euroopa ja üldse maailma ooperiteatritel. Sellised ooperistuudiod, kus saab rahulikult ennast sisse õppida, on pisikesed rollikesed ja lauljaga tehakse tööd ja on coach’id, kes teda õpetavad. Sellist tugisüsteemi meie noortele lauljatele tõesti ei ole. Estonia midagi sellist vahepeal ju tegi väga vähesel määral, aga üldiselt püütakse seda funktsiooni vist täita nii, et võtavad koori ja annavad sealt tublimatele lauljatele väikesi sutsakaid. Süstemaatilist väljaõpet pole.
Lauluosakonnal on ju praegu selline rõhk, et koolitatakse ooperisoliste, aga nood ei leia tihtipeale rakendust. Kooris leiaks rakendust, aga selle töö jaoks ei anta jälle õiget väljaõpet. Siin tundub olevat mingi nihe.
Ooperikoori nad siiski ju saavad. Diplom taskus ja otse solistiks – nii see üldiselt ei käi. See on väga suur erand, kui nii läheb. Üks vaheetapp on puudu, tegelikult ka koorimuusika valdkonnas. Need lauljad ei ole tahtnud magistrantuuri minna, sest nad tunnevad, et see ei kõneta neid päriselt, ja ka häälematerjal ei ole võib-olla päris selline, millega annaks laulda suurt bel canto repertuaari. See võimalus ongi olnud justkui puudulik. Tegelikult kammerlaulu suund ju mingil ajal oli. See lõppes minu meelest ära just enne seda, kui mina akadeemiasse astusin. Ma ei tea, mis põhjusel niimoodi otsustati.
Võib-olla ei saanud see korralikult tuult alla, ei toiminud. Igatahes on väga tore, et nüüd saab noorem põlvkond midagi oma käe järgi üles ehitada. Lauljad on ju harjunud teiste erialade muusikutega koos tegutsema. Lauluosakonnas oli vanasti nii isoleeritud tunne. Sealt sai ainult seda, mida pakuti. Mina otsisin kogu aeg kinnitust, et laulja on ka interpreet, mitte et lauljad ja muusikud on kaks eri tsunfti …
Minu puhul on ju ka kogu see kammermuusika suund ja ansamblilaul tulnud nii, et olen olnud iseõppija. Koolis otseselt ju niimoodi ei õpetatud, seda kogemust me ei saanud. Tundsin ennast väga üksinda: õige märkus sul, et lauljad ei puutu teiste osakondade tudengitega kokku, heal juhul klaverimängijatega. Aga just kooliajast saavad alguse muusikaalased suhted, mis kannavad meid läbi elu. Lauljale on hästi rikastav kuulata instrumentalisti ja temaga ansamblit teha – just see, et ma ei ole solist, vaid et me kõik moodustame selle ansambli. Kui laulja on laval, siis tihtipeale tekib natuke see tunne, et laulja on see suur solist ja klaver on taustaks. Tahaksin siiski mõelda niimoodi, et me mõlemad oleme olulised.
See on see õige suhe. Esiteks on levinud arusaam, et laulja on solist, ja teiseks, et klaverit mängib muusikuna kogenum ja vanem toetaja – on rohkem nagu lapsehoidja eest. Lauljate maine on juba kord selline.
Jah, minu meelest on hästi-hästi oluline saada just omavanuse inimesega musitseerimise kogemus, kus ollakse täitsa võrdsel positsioonil. Ka instrumentalistidele on see oluline.
Kas hakkate vastu võtma sisseastumiseksami põhjal? Laulu eriala bakalaureusetase ei ole tingimata eeldus?
Ei ole. Sisseastumiskava peab korralikul tasemel esitama, siis ongi hästi. Siis saab ka vestelda mingitel üldkultuurilistel või üldlaululistel teemadel. Ma siiski usun, et sinna tulevad üldiselt inimesed, kes on juba bakalaureuseõppe lõpetanud või siis juba praktilist tööd teinud – näiteks koorilauljad, kes tahavad vastava kraadi saada. Huviga ootame, kes tulevad.
Kuidas te bakalaureusetudengeid ette valmistate? Kas arvestate juba bakalaureuseastmes võimalusega, et mõned lähevad vokaalkammermuusika ja teised ooperisuunale, või on kõigile samad nõudmised?
Laulueriala bakalaureusetaseme lõpukavad – ja tegelikult ka muud kavad, mida õpilased peavad selle kolme aasta jooksul esitama – on üsna paindlikud. Need ei nõua tingimata üle oma varju hüppamist. Ei pea ennast rebestama, et laulda kindlasti mingeid oma häälele sobimatuid asju.
Nii et nõudmised on muutunud viimastel aastatel, sellest ajast, kui meie õppisime?
Inimesega arvestatakse nüüd palju rohkem, jah. Ei ole kõik ühtemoodi. Ma just rääkisin oma läti tudengiga, kes kirjeldas, kuidas Läti akadeemias on just nii, et semestrite kaupa läbitakse barokk, klassitsism ja lõpuks on verism ja Wagner. Aga kui minu hääl ei ole selline – mis ma siis teen? Laulan lihtsalt kehvasti? Ja võib-olla on väga suure häälega inimesel ka ebamugav laulda selliseid väga liikuvaid asju: Mozarti muusika võib teinekord olla tehniliselt üllatavalt raske, Bachist rääkimata. Inimesed on ju väga erineva muusikalise tunnetusega ka – mis kellelegi sobib ja millest keegi aru saab.
Sõltub ka taustast. Ilmselt on lihtsam laulu õppida, kui osatakse juba nooti lugeda. Kui seda oskust ei ole, läheb nii palju auru noodilugemise peale, et ei ole jälle aega oma tehnikaga tegeleda.
Jah, kui akadeemias veel takerduda sellesse, et ei suuda ise oma lugu selgeks teha, siis on ikka väga hull lugu. Väga suur potentsiaal jääb kasutamata: tunnis tegeletakse sellega, et õpetada noodid selgeks.
Võimalik, et muusikaliselt kogenumad sobivadki paremini kammersuuna peale. Ooperis peab jaguma väga palju tähelepanu hääle tekitamisele. See on sport, seda on vaja treenida.
Jah, aga ma võin öelda, et ka tunniajalist rasket koorimuusika kava laulda on füüsiliselt väga raske. Ja kui neid kontserte teha kontserdireisil igal õhtul või üle õhtu, nõuab see meeletut vastupidavust – seda enam et peab ennast veel teistega kokku sulatama. See on omaette teema, ja üsna keeruline.
Just, see nõuab professionaalsust ja seda on ka vaja kõrgkooli tasemel õpetada.
Tegelikult on vaja väga head vokaalset ettevalmistust, et koorilauljana hästi ja pikka aega vastu pidada.
Kontserdisaal on ju samamoodi vaja täis laulda.
On, ja kooris laulmisel on omad keerulised momendid. Mulle näiteks väga meeldis Paul Hillieri käe all laulda. Ta on ise suurepärane laulja ja oskas tänu sellele väga hästi ka lauljaid juhendada. Mõni selline inimene võiks meilgi ideaalis võtta olla.
Oo jaa! On väga tähtis, et saab arvestada sellega, et on inimene, kelle pill on tema keha, ja tal on isiksus, selle hääle taga on muusik. Mõne dirigendiga on tunne, nagu toodaks hoopis mingit midiklaviatuuri häält …
Hillier lähenes just laulja seisukohalt, ta ei pannud lauljat kunagi ennast halvasti tundma. Ta laskis alati kõik ilusti välja laulda, hea tehnika pealt. Tema persoon avas küll mu silmad. Mul on nii hea meel, et sattusin tema ajal Eesti Filharmoonia Kammerkoori. Kogu see repertuaar – ja nii ägedaid soliste nägi …
Suurepärane! Olen ise alati liimist lahti läinud pideva nõiajahi pärast n-ö puhtale laulmisele. Muudkui heidetakse ette: see on madal! Must! Ei ole intoneeritud! Aga miks ta ei ole intoneeritud? Sellepärast, et tehnika ei ole õige. See on ettevaatlikkus, ja kui üritatakse ettevaatlikult intoneerida, läheb ainult hullemaks.
Intonatsioonivead ei tule ju tegelikult sellest, et sa ei kuule! Noot on kõrge või madal, sest tehniliselt tehakse midagi pahasti.
Aga kui korralikult laulda ei tohi, sest muidu kostab see välja, siis ei saagi ju oma tehnikat rakendada. See nõiajaht on nii õudne. Siis ei teki kooris ka mingit õiget dünaamikat ega musitseerimise tunnet, sest kõik on sunnitud nii ettevaatlikuks. Äkki selle uue vokaalmuusika suuna üks tulemus ongi see, et koorid saavad hakata rohkem musitseerima? Igas mõttes. Neil on vokaalselt paremini ette valmistatud lauljad ja igasugune pädevus – vokaalne, muusikaline ja koorijuhtimise pädevus. Need kuidagi ühituvad omavahel ja arenevad mingis sümbioosis edasi.
Ma loodan küll. See võikski olla asja mõte. Üks on koorilaulu suund, aga teine see, et kammermuusikuna on võimalik laulda erisuguste koosseisudega vastavat repertuaari: saab kogemuse ja osatakse ka sellega midagi pihta hakata. Pealegi laulavad koorid ju palju vokaalsümfoonilist muusikat, mille esitamiseks on samuti vaja soliste. Tore, kui sellistel puhkudel saab kasutada soliste omast koorist.
Kujutan ette, et täisväärtuslik muusikaelu võiks lauljatel olla täpselt nagu instrumentalistidel. Igaühel on kolm tegevusvaldkonda: mängitakse orkestris, kammermuusikat ja soolot. Vahekord muidugi muutub kogu aeg ja see on okei: mõnikord ollakse pigem orkestris, teinekord pigem solist. Aga elu jooksul peab olema võimalik muusikas teha kõiki neid kolme. Nii ei jääda kinni oma ühte asja, mida n-ö tohitakse teha oma fach’i [hääleliigi – T. H.] alusel.
Jah, ei piiritleta ennast stilistiliselt nii kitsalt. Ilmselt mõned asjad õnnestuvad lihtsalt paremini, aga paindlikkus on siiski väga-väga oluline.
Kristi Kongi isikunäitus „Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?“ Kogo galeriis kuni 19. VI, graafiline disainer Aleksandra Samulenkova.
Euroopa monarhide huvi okultismi ja alkeemia vastu on üldiselt teada. Saksa-Rooma keiser Rudolf II, paljude Praha Golemi-lugude valitseja ja Paavo Matsini esiisa, pidas oma leival Euroopa parimaid astronoome, filosoofe ja kabaliste Giordano Brunost Tycho Braheni ning John Deest Johannes Keplerini. Vähem teatakse, et Kepleri kaudu smugeldas ennast keisri külje alla ka auahne matemaatik Klaus Kurpfuscher, kelle talenti erialaringkondades ei oldud osatud hinnata. Too matemaatik äratas Rudolfi tähelepanu väitega, et oli kahe arvu, viie ja kuue vahelt avastanud veel ühe, varem tundmatu positiivse täisarvu, millele andis nimeks münf. Keiser laskis Kurpfuscheri enda juurde kutsuda ja nõudis tõestust. „Palun, teie kõrgeausus,“ kostis matemaatik ja kraamis valitseja range pilgu all oma paunast välja kuus õuna. Ta reastas need keisri ette lauale, paremalt vasakule, et demonstratsiooni oleks mugavam jälgida: „Eins, zwei, drei …,“ luges matemaatik ja iga arvu kõlades noogutas keiser pead. Kuus õuna laual, tegi matemaatik põgusa pausi, võttis paunast veel ühe õuna ning sättis selle viienda ja kuuenda vahele: „Dies ist der münfte Apfel.“ – „Ei, ei,“ tõrkus Rudolf, aimates, et teda tahetakse lollitada. „See on ju nüüd minu poolt lugedes kuues!“ – „Kuues on juba laual, teie kõrgeausus, te ju ise loendasite minuga kaasa.“ Keiser pidi nõustuma, ent leidis kohe uue vastuväite: „Kui nii, siis pole see üldse mingi õun. Sa tahad mind petta, ära mürgitada!“ – „Tehke proovi,“ lubas matemaatik lahkelt. Lasknud õunast hammustada kõigepealt õuenarril, seejärel kojaülemal, viimaks veel matemaatikul endal, söandas nüüd ka keiser ise salapärast müfte Apfel’it proovida. „Uskumatu, see on tõepoolest õun,“ hämmeldus valitseja, laskis petisele välja maksta 500 Lüneburgi hõbetaalrit ja elas uues teadmises järgmise kohtumiseni oma ihumatemaatikuga.
Nagu õuntel pole numbreid, pole neil teatavasti ka värvi. Värvus on valguskiirguse füüsikaline omadus, teatud lainepikkus spektril. Või nagu ütleb Kristi Kongi ühe oma maali pealkirjas: „Värv on valguse väljamõeldis“. Magenta on selle poolest omapärane värvus, et talle valgusspektril vahemikku ei leidu. Värviringil, milles nähtava spektri otsad on kokku painutatud, moodustub magenta täpselt spektri otspunktide, sinise ja violetse vahepeal. Õigemini: selle moodustab vaataja aju, et ring mõjuks „loogilisena“.
Magenta värvi sünteesis laboratoorselt ja patenteeris 1858. aastal Prantsuse keemik François-Emmanuel Verguin, nimetades selle esiti fuksiiniks. Eesti keeles ongi seda värvust tuntud peamiselt fuksiaroosana. Aasta hiljem ristiti värvus magentaks, samanimelise linna lähedal võidetud lahingu auks.
Tolle lahingu järgi on saanud nime ka üks Pariisi avaratest bulvaritest: ühes otsas väärikas Republique’i väljak, teises Tati rämpskaubamajade kvartal – kaks spektriotsa, mille võib omavahel kokku painutada ainult flanöör oma sihitul tiirul. Umbes kakskümmend aastat tagasi, kui Pariisis tööd otsisin ja olin ühtlasi ebaviisakalt karva kasvanud, ütles mulle üks sealne sõber, et Magenta bulvaril leidub ridamisi odavaid araabia juuksuriärisid: veerand tundi, neli eurot ja oled parukast vaba. Olin seda kummalise nimega bulvarit ületanud korduvalt. Nüüd aga saalisin üles-alla, kattes oma meelest mitu korda kogu tee Les Halles’ist Põhjavaksalini, aga Magenta bulvar sellele teele ei jäänud.
Numbreil ja tänavail on kindlad positsioonid, loetletavate värvuste skaala meenutab rohkem häälikute skaalat foneetikas. Siin on märksõnaks gradient. Näiteks häälikul n on kõnes kolm esinemiskuju – palataliseerimata n („kannel“), palataliseeritud n („kannike“) ja allofoon ŋ („kangas“). Keelt suulage mööda libistades saab neid kolme n-i üksteiseks moondada sujuvalt, nii et nende vahele tekib loendamatult häälikuid, mida eesti keeles pole lihtsalt vaja. Ja iga n kõlab isemoodi igas suus ja igas kõrvas.
Häälikute ja valgusspektri nimeta üleminekualadel sünnivad maagilised tähistajad: võlusõnad ja värvused, sädelevad tähed ja ennenägematud pigmendid. „Oli see unes või oli see ilmsi?“ küsib Kristi Kongi oma maagilise magenta kohta, suutmata isegi öelda, mis oli unes või ilmsi. Ta nimetab tähistaja, kuid see tähistaja on ühekorraga tühi ja iseennast pilgeni täis.
Sama lugu näib olevat kõrvaltegelastega, milleks on näiteks kroomroheline, kuldne ooker, kaadmiumpunane, lilla, oranž, indigo jne. Ning värvuste kõrval, mis astuvad üles iseendana, rõhutab näituse saatetekst ka nende staatust tühja tähistajana: „inimese sees olev teekond“, „aeg, mille sees me viibime“ – need on määrangud, millel puudub igasugune spetsiifika, teemad, millega ütleb end tegelevat kümnest kunstnikust üheksa.
See on nii ja hea, et on. Sest mille muuga peaks kunst tegelema? Ega ometi ühiskonnakriitikaga? Pean tunnistama, et mind ei veena eriti, kui Kongi ütleb: „Mina mõtlen maalimisel värvist kui sümbolist. Samas mõjutab mind lugude jutustamisel ka värvide ajalooline mõtestatus.“ Minu meelest on tema värvides loodud keskkond piisavalt tugev, et igasugune ikonograafiline ballast galerii ukse taha jätta. Võib-olla ma kaotan midagi, kui sellesse ei süvene, aga kindlasti võidan ma midagi olulisemat. Pigem tsiteeriksin ma taas ühe Kongi maali pealkirja: „Värvid on nagu inimesed. Nad omandavad tähenduse olemas olles.“
Mõningane referentsiaalsus, mis värvi eneseküllast olemasolu täiendab, ei sega: siin märkame inimfiguuri, seal lindu, puud või väravat, peamiselt taimseid motiive, milles võib tabada seost Kongi ja Mari-Leen Kiipli 2018. aasta ühisnäitusega Kogos „Salajane vilin metsas“.
***
Püüan järgnevalt sõnastada mõned pingemomendid, mis eksponeeritava näituse ja kogu Kongi loomingu minu jaoks huvitavaks teevad.
Esiteks, piiratus ja hajutatus maalide sees. Väga üldiselt võttes pendeldab Kongi maalitehnika kahe äärmuse vahel: ühes otsas täistoonides värvid ja hajuvad vormid, teises hajutatud värvid ja rangelt piiratud vormid. Esimest otsa esindavad paljud Kongi kümne aasta tagused tööd oma erksate vabavormiliste värvilaikudega. Minu silmis on neis midagi fovistlikku, midagi pärsimäelikku. Teisele otsale läheneb käesolev väljapanek: värvid on siin tabamatuseni hajutatud, vorm aga range, kontuurid justkui maalriteibiga piiratud. Sellest eritlusest hoolimata jääb Kongi maal alati äratuntavaks. Nii et äärmuste asemel, millest ühena võiksime kujutleda abstraktset ekspressionismi, teisena geomeetrilist abstraktsionismi, tuleks ehk pigem kõnelda standardhälvetest. Nagu me ei aja Kongit segi Karl Pärsimäega, ei aja me teda kunagi segi ka Sirje Rungega.
Teiseks, maali enese piiratus ja selle hajutatus keskkonda. Kandinskylikust „sisemisest vajadusest“ sündinuna on iga siinne maal diskreetne üksus, iseenese probleem ja lahendus. Ent „maaliinstallatsioonina“ saab näitusest keskkond, millel on vaieldamatult ekspansiivne iseloom. Värvid vohavad seintel ja valgus, mis nad elama paneb, on seesama, mis annab värvi maailmale galeriist väljaspool. Ikka ja jälle võib imetleda Kogo galerii ideaalset sobivust teatud näituste tarvis: väike valge kuup, kolm seina väljapanekule ja korralikud luumenid loomulikku (aga mitte otsest päikese)valgust neljandast seinast. Raske oleks kujutleda mõnd Kongi maali aktsendina kellegi eluruumis – need muudavad oma aktsendiks ruumi enese.
Kolmandaks, kunstikogemuse jagatavus ja jagamatus. Näituse pealkiri viitab unenäokogemusele. Ja tõesti, see kogemus sarnaneb kunstikogemusega ühes väga olulises aspektis. Unenägu kuulub inimteadvuse kõige isiklikumate avalduste hulka ja unenäo kirjeldus kollektiivselt jagatud diskursuses erineb lootusetult unenäo kogemusest. Ometi teame kõik, kuidas on näha und. Ja samamoodi „universaalselt jagamatu“ on kunstikogemus, värvikogemus. Ikonograafiline kirjeldus, isegi kui seda siinse näituse piltidele saaks rakendada, ei jõuaks kogetavale ligilähedalegi. Jagatav on sõnadest väljaspool.
Lahkunud on üks säravamaid inimesi, keda meil on olnud õnn tunda – professor Inge Unt. Inge säras nii füüsiliselt kui vaimselt ja tema tähelend kestis kaua – enam kui pool sajandit akadeemilist teed. Selle aja jooksul oli ta paljudele Eesti õpetajatele ja pedagoogikateadlastele innustavaks eeskujuks, sümpaatseks kaaslaseks, kolleegiks ja õpetajaks. Inge Undi panus Eesti hariduse heasse tasemesse on olnud väga suur.
Inge Undi osa Eesti kultuuriloos ei seisne pelgalt selles, et ta oli intellektuaal ja ülikooli professor, vaid eelkõige selles, et ta kandis edasi üht olulist mõtet, nimelt mõtet sellest, et inimesed erinevad üksteisest ning tulenevalt individuaalsest omapärast tuleb neid ka erinevalt õpetada. Juba 1955. aastal kaitses Inge Unt pedagoogikakandidaadi kraadi õpilaste tundmaõppimise vajalikkusest. See oli teadlase jaoks pöörane aeg. Stalin oli küll juba surnud, kuid mitšuurinlus lokkas mitte ainult põllumajanduses, vaid ka pedagoogikas: kõike on võimalik saavutada, küsimus on vaid (universaalsetes) vahendites ja meetodites. Õppetöö individualiseerimine aitab kaasa õppimise tulemuslikkusele – see oli tema 1975. aastal kaitstud doktoritöö põhisõnum. Õpilaste individuaalsetele erinevustele ülesehitatud õpetamine ei olnud maailma mastaabis midagi uut, ent Inge Unt näitas keset Nõukogude dogmaatilist süsteemi individualiseeritud lähenemise efektiivsust eksperimentaalselt.
Inge oli üks nendest, kellel oli võimalus vahetult pärast sõda õppida Tartu ülikoolis psühholoogiat. Need õpingud moodustasid omapärase vaimse silla, mille üks ots ulatus Eesti sõjaeelsesse teadusmaailma ning teine Nõukogude ideoloogiast räsitud ülikooli. Inge arusaamad lapse kasvatamise võimalikkusest kujunesid nendes tingimustes. Inge oli üks nendest fanaatikutest, kes 1960. aastate keskel üritas teha IQ-testi Eesti versiooni. Ikka selleks, et oleks mille abil hinnata õpilaste erinevat suutlikkust ja individualiseerida koolitööd. Praeguseks on toonase testi ainsaks teadaolevaks allikaks (koos originaaltestiga) Inge Undi doktoritöö.
Inge oskas kasutada oma laialdasi teadmisi haridusalases uurimistöös, taustsüsteemiks koolikorralduslikele probleemidele lahenduste otsimine. Organisatsioonilise vormina täitis siin ühendavat rolli 1961. aastal loodud Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut (ÜPUI), mille üheks asutajaliikmeks oli Inge Unt. Inge kureeris ÜPUIs pikki aastaid didaktika sektsiooni ja õpetas õpetajaid nägema ja uurima õpilaste individuaalsust ja sellega oma töös arvestama.
Inge Undi hindamatu panus Eesti hariduse arendamisel oli paljude õpetajate põlvkondade kasvatamine uurijateks, kes oskasid lahtiste silmadega ja analüütiliselt teaduse vaatevinklist näha koolielu mitmekesisust ning sellele tuginedes arendada oma õpetamise viise ja meetodeid.
Aasa ja Olev Must
Alljärgnev on reaktsioon Martin Aidniku 21.05 Sirbis ilmunud artiklile „Ökosotsialism kui vajalik utoopia keset COVID-19 pandeemiat“. Olgu kohe öeldud, et minu arvates on kliimamuutus inimkonna suurim väljakutse ja pooldan praegustest energilisemaid meetmeid. Samuti olen teadlik, et sotsialismi idee on aidanud kaasa paljule positiivsele ühiskonnas, näiteks sotsiaalpoliitika, 40tunnine töönädal, pensionid, naiste valimisõigus jne. Riigivormina on aga sotsialism siiski läbi kukkunud ja selle eksperimendi nimel on ohverdatud miljonite elu. Selles kontekstis tuleb selgelt vahet teha demokraatlikul sotsialismil – nimetagem seda lihtsuse huvides sotsiaaldemokraatiaks – ja diktaatorlikul sotsialismil. Kui nõutakse ökosotsialismi kehtestamist, tuleks sellekohaseid argumente põhjalikult vaagida.
Autor väidab seoses kliimakriisiga, „et kapitalism on jõudnud järjest suuremasse vastuollu eluks vajalike tingimuste säilitamisega. Ökoloogiline sotsialism on selle vastuolu ratsionaalne lahendus.“ Kahtlemata on kliimamuutused esile kutsunud meie elu- ja majandamisviis. Kuid kas selles on süüdi kapitalism või inimene? Turumajandus on majandusvorm, meile teadaolevaist tõhusaim, ja paljudest katsetest hoolimata pole seniajani avastatud ühtegi rakendatavat alternatiivi. Turumajandus toimib eriti hästi siis, kui on olemas toimivad institutsioonid, mängureeglid, seadused. Need mängureeglid kehtestavad inimesed, valitsused ja parlamendid. Demokraatia korral määrame meie valijatena, kes meie seadusi välja töötavad, ja nii saame tuua võimule valitsuse, mis suhtub kliimamuutusesse tõsiselt.
Jah, seniajani pole meil õnnestunud kliima muutumist peatada, kuid enamik tööstusriike on viimase 30 aasta jooksul oma ökoloogilist jalajälge märgatavalt vähendanud – sealhulgas ka Eesti – ja seda majanduse jätkuva kasvu juures. Mis on ökoloogiline sotsialism, seda ma ei tea. See ei selgu päriselt ka Martin Aidniku artiklist. Ta nõuab, et majanduse läbiproovitud ja tõhus vorm tuleb vahetada tundmatu ja katsetamata lahenduse vastu. Lühidalt utoopia vastu: utoopiate võlu seisneb just asjaolus, et need on rakendamatud.
Kapitalismist olevat vaja üle saada, kuna see ei soodustavat süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamist, sest vajavat pidevat majanduskasvu. See on sulaselge vale: juhtivad tööstusrahvad on suutnud ühildada majanduskasvu kasvuhoonegaaside vähendamisega. Isegi Eestis on majandustulemus 1980. aastate lõpuga võrreldes peaaegu kolmekordistunud ja saastavale põlevkivitööstusele vaatamata on keskkonda vähem reostatud. Vaja on turumajanduslikus raamistikus toimivat lahendust, seega süsinikdioksiidi kõrget hinda, taastuvenergia toetusi, puhtamaid transpordivahendeid jne. Keskkonda ei kahjusta mitte majanduskasv iseenesest, vaid selle koostisosad. Kummastav on ökosotsialismile lausa spirituaalse dimensiooni omistamine. Tegemist pole ju lõppude lõpuks uue religiooni, vaid lihtsalt ühe majanduskorraga paljude seas.
Artikli autor tahab säilitada pandeemia ajal kehtestatud paljud erakorralised majandusse sekkumised ja kasutada neid ökosotsialismi hüppelauana. Need sekkumised olid kriisi tõttu küll vajalikud, kuid need finantseeriti riigivõla suurendamise hinnaga. Maailmas pole ühtegi riiki, mis saaks pikema aja jooksul hakkama uute suurte riigivõlgade lisandumisel. Eesti saaks küll Itaaliast kauem hakkama, kuid praegused võlad viiksid viie kuni kümne aasta jooksul ELi ja mitme liikmesriigi kokkuvarisemiseni. Sellised ajutised meetmed on just nimelt ajutised ja neid ei saa kasutada majandussüsteemi täielikuks ümberehitamiseks.
Liikugem nüüd ökosotsialismi mõningate nõudmiste juurde: Lõuna-Euroopa riikide võlad Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga ees tuleks kustutada ja kumbki neist institutsioonidest ei peaks nõudma struktuurireforme. Kindlasti oleks õige mõningate riikide võlad kustutada, kuid kogu raha mahakandmine annaks täiesti vale signaali. Struktuurireformide ajend pole mitte rahastajate halvad kavatsused, vaid abi saavate riikide struktuuride parendamine. Arengumaade ümber käivas arutelus on juba ammu olnud üks suund, mis peab head valitsemisviisi ja tõhusaid institutsioone arenguabi kujul tehtavatest ülekannetest palju tähtsamaks.
Aidniku üleskutse „Avaliku regulatsiooni ning demokraatliku planeerimise kehtestamine nii investeerimises kui ka tehnoloogiaarenduses“ esimene osa on juba ammu ellu viidud, tehnoloogia arendamisel ja investeeringute puhul on avalik regulatsioon olemas seaduste näol. Tuleb kinni pidada mängureeglitest, nii et ei saa lihtsalt oma krundile vabrikut püsti panna. Demokraatliku planeerimisega on asi keerulisem, kuna me ei tea, mida autor selle all mõtleb. Kas planeerimise üle hääletab parlament või korraldatakse rahvahääletus? Mõlemal juhul ei pruugi tulemus olla väga hea, kuna ei parlamendi ega ka rahvastiku enamusel pole piisavalt majandusteadmisi, et langetada asjatundlikult sellist plaani puudutav otsus. Üleüldse on plaanimajandus vaieldav teema. Mõlemas maailmasõjas kasutati seda suuremates riikides sõjamajanduse organiseerimiseks. Demokraatlike riikide hulgast katsetasid majanduse planeerimist pärast Teist maailmasõda näiteks Suurbritannia ja Prantsusmaa ning loobusid sellest luhtumise tõttu. Sotsialismis kukkus plaanimajanduse katse haledalt läbi. Loomulikult koostavad ka majandusettevõtted plaane, kuid kogu rahvamajandust pole võimalik planeerida, ka mitte demokraatlikult.
Mida tähendab aga investeeringute ja tehnoloogia arengu planeerimine? Riik otsustab tehnoloogilise arengu üle, kuid kust peaks riik teadma, milline on tulevikutehnoloogia? Veelgi hullem: riik otsustab investeeringute üle. Seega, kui ma investeerin, et mul oleks pensionieas rohkem raha, siis otsustab sõbralik riigiametnik, kuidas ma seda tegema pean. Kui olen ettevõtja, kirjutab riik mulle ette, millised investeeringud pean tegema ja millised tegemata jätma. Seejuures ei tunne riik üldse minu ettevõtet. Esiteks ei tundu selline tegevus väga tõhus ja teiseks pole see ka väga demokraatlik. Miks peaks riik otsustama, mida mina oma rahaga eraisiku või ettevõtjana teen? Riik võib ettevõtjana pakkuda edukalt avalikke teenuseid, näiteks postiteenust, tarbevett või prügivedu, kuid meil puudub näide, et riik oleks juhtinud investeerimist ja tehnoloogilist innovatsiooni kasumlikkusele suunatud eramajandusest paremini. Ökosotsialismi ideest kumab läbi uskumatu usk riigi kõikvõimsusse.
Sotsialism eeldab majanduskorrana märkimisväärset sekkumist eraomandisse ja isegi eraomandi sundvõõrandamist. Kuna keegi ei taha lasta endalt midagi ära võtta, on sotsialistlik majandusvorm seniajani kehtestatud üksnes diktatuuri oludes. Loomulikult tuleb ka demokraatia korral ette sundvõõrandamist, näiteks tee-ehituses, kuid sellega kaasneb ka asjakohane hüvitis. Teisiti öeldes: ökosotsialism on majanduse välja pakutud kujul, planeerimisega investeeringute ja tehnoloogia arengu vallas, teostatav ainult diktatuuri tingimustes. Siin on seega ravim haigusest ohtlikum: kliimakriisiga võitlemiseks peame leppima omandiõiguste märkimisväärse piiramisega ja viimaks ka demokraatia kaotama. Peaaegu kõigis demokraatlikes põhiseadustes on nimelt omandiõigused selge sõnaga tagatud. Idabloki sotsialistlikes diktatuuririikides oli muide investeeringute keskne juhtimine plaanimajanduse olulisim element. Kõlab tuttavalt, sest ökosotsialismis kehtib see samuti.
Aidniku ettepanek lõpetada tehnoloogilise arengu riiklik toetamine juhul, kui eesmärk on isiklik kasum, tundub praeguse pandeemia kontekstis absurdne. Kõik suured vaktsiinitootjad on saanud riiklikke toetusi ja investeerinud ka oma raha. Just riigi raha ja isikliku kasumi otsingud on viinud selleni, et vaktsiinid arendati välja rekordkiirusel. Ilma stiimulita kasumi näol istuksime praegu ikka veel ilma vaktsiinita. Tavaliselt kulub uue vaktsiini arendamiseks nimelt kolm kuni viis aastat. Farmaatsiaettevõtete kasum ja riiklike toetuste kogusumma jääb suurusjärku, mille pandeemia tekitab majandusliku kahjuna terves maailmas kõigest mõne päevaga.
Artiklis puudutatakse ka sotsiaalseid probleeme. Demokraatlike riikide turumajandus pakub piisavalt võimalusi sotsiaalsete probleemide lahendamiseks või vähemalt nende leevendamiseks ja selleks pole vaja süsteemi vahetada. Lõunapoolsete riikide suhtelist mahajäämust, mida on artiklis ka korduvalt mainitud, ei saa kindlasti kõrvaldada vaid ühe lihtsa meetme ehk majandusvormi muutmisega. Probleem on selleks liiga kompleksne, kuid kui heita pilk ajalukku ja statistikale, võib saada üllatuse osaliseks. Nii majandustoodang ühe inimese kohta kui ka keskmine eluiga või haridustase on seal viimastel aastakümnetel meeletult kasvanud, just nimelt tänu turumajandusele. Teadmata tulemusega eksperiment nagu ökosotsialism puudutaks Maa vaeseimaid elanikke tõenäoliselt palju valusamalt kui arenenud riikide elanikke.
Kokkuvõtteks: kliimamuutusega tuleb võidelda kahtlemata senisest otsustavamalt, kuid selleks on turumajanduses juhtimismehhanismid olemas. Seadusemuudatustega saab kasvuhoonegaaside väljapaiskamise palju kallimaks teha, võib edendada alternatiivseid energiaallikaid, muuta transpordivahendid kliimaneutraalsemaks ja palju muudki. Seda tuleb meil ka kindlasti teha, kuid tõhusast toimivast majandussüsteemist pole mõtet kergekäeliselt loobuda, et asendada see millegi tundmatuga – ökosotsialismiga. See eeldaks tugevat sekkumist eraomandisse ja viiks majanduse riikliku planeerimiseni, mille rakendamiseks peaksime loobuma demokraatiast.
Majanduskasvustki ei pea loobuma, kui jälgime, et see oleks keskkonnasäästlik. Ühest küljest on meid kliimakriisi viinud just majanduskasv, kuid see on toonud ka sajad miljonid välja absoluutsest vaesusest – ja tõhusamalt kui mis tahes arenguabiprogramm või hästi mõeldud utoopia. Seega ei tohiks majanduskasvu näha negatiivsena, vaid see tuleks kujundada keskkonnasõbralikuks. Selles osas võiks Euroopa Liit anda pühendunud kliimapoliitikaga eeskuju ka teistele. Ökosotsialismis ei näe ma aga praeguse majandussüsteemi alternatiivi, pigem võib olla tegemist ähvardava ökodiktatuuri ohuga. Ajalugu on näinud juba paljusid head tahtvaid diktaatoreid ja üldjuhul pole olnud vahendid eesmärgi saavutamiseks õigustatud.
Juba pärast Esimest maailmasõda järeldas Ludwig von Mises sõjamajanduse kogemuste varal, et sotsialistlik majandus ei saa tõhusalt toimida, kuna seal ei arvestata piisavalt selliste aspektidega nagu pakkumise ja nõudluse tasakaal, tootmiskulud ja vahendite nappus. Üle 70 aasta väldanud eksperiment sotsialismi kui majandusvormiga tõestas juba 30 aastat tagasi, et von Misesel on õigus. Seetõttu kulutatakse sotsialistliku majandusmudeli puhul ka rohkem ressursse kui turumajanduses – ökoloogiline jalajälg on palju suurem. Sellest järeldub, et ökosotsialism paiskaks maailma turumajandusliku lahendusega võrreldes veelgi suuremasse kliimakriisi.
Raba – läinud. Mets – läheb. Keegi sõidab üle, tõmbab maha, keerab ümber, sillutab raudlattidega. Areneb, progresseerub. Areng, ikka veel?[1] Peaga vastu seina – vabadus olla mollusk, keerutada, venitada, valetada, otsida tähendusteta sõnu.
Leopold Hansen, kelle Elvas asunud ainukordsest majamuuseumist kohalik võim aastaid tagasi buldooseriga üle sõitis, kirjutas kord: Eks iga ettewõtjale / Üks asi tee suurt muret, / Kas läheb korda tahtmine / Wõi enne juurde sured. / Kuid eluteelgi oi, oi, oi, / Eks paljud kimpu jäänud, / Ja hirmsam weel kui riidekoi / On wamm, mis sisse löönud![2]
Vabadus nõiasõnu välja neada on saanud lollide pärusmaaks, aeg see privileeg neilt ära võtta. Aeg tormi waendlaste peale wälja hüida, sajatada, manada ja nõiamärke teha.[3]
Wamm teile kõrri, wamm sõrmedesse, wamm soolde ja keelde! Mugavad limukad, õgardid, ekraanidel elude liigutajaid, mägrakutsikate mõrtsukad, soomuraka tallajad. Wamm teid võtku!
[1] Vt hüvastijättu ja tagasivaadet progressile ja arengule: „The Development Dictionary: A Guide to Knowledge as Power“. Toim Wolfgang Sachs. Zed, 2019.
[2] Leopold Hansen, Wamm – 10 kupleed. Algupäralised pilkelaulud päewasündmustest. K. Sööt’i – G. Roht’i trükk, 1914, lk 44.
[3] Justa Kurfeldt-Hanko, Nõiamärkidest. – Eesti Kirjandus nr 8, 1938, lk 365–377; nr 9, 1938, lk 403–415.
Vaba Lava „Error 403“, autor Nikolai Halezin (Suurbritannia-Valgevene), tõlkija Sven Karja, lavastajad Nikolai Halezin ja Natalia Kaliada (Suurbritannia-Valgevene), kunstnik Johannes Valdma, videokujundaja Roman Liubyi (Ukraina), helilooja Ignat Sokol (Suurbritannia). Mängivad Kristo Viiding, Jan Uuspõld, Ott Kartau, Nikolai Bentsler, Liisa Pulk, Ingrid Margus ja Silver Leidus. Esietendus 31. V Tallinna Vaba Lava teatrikeskuses.
2020. aasta augustis tõusis valgevene rahvas üles protestima presidendivalimiste võltsitud tulemuste vastu. Euroopa viimaseks diktaatoriks nimetatud riigipea Lukašenka püsib jõuga võimul. Protestilaine esimene rahumeelne ohver, üksinda tänaval seisnud Aljaksandr Taraikovski lasti märulimiilitsa, eliitüksuse Almaz poolt maha. Võimud üritasid mehe hukkumist kinni mätsida, väites, et Taraikovski lasi end ise kogemata õhku, ent videojäädvustused (valge T-särgiga mees ülestõstetud kätega tühjal tänaval) tõestavad võimuesindajate timukatööd.
Timukad tegutsevad avalikult. Nikolai Halezin on võtnud oma näidendi „Error 403“ lähtepunktiks just selle pöördelise sündmuse Lukašenka režiimi vastaste, inimõiguste ja vabade valimiste eest võitlejate tegevuses. Halezinil oli juba varem plaan kirjutada timukatest1 ning see sündmus sai päästikuks. Valgevene Vaba teatri asutaja, kirjanik ja lavastaja sai aru, et timukad töötavad tema enda riigis ja tegutsevad avalikult.
Halezin ütleb Sirbi intervjuus,2 et näidendi kirjutamise üks impulsse oli puhtalt dramaturgiline. Ilmselt peab ta silmas eesmärki kujutada näidendis ja lavastuses nii inimese nähtavat tegevust ja kõnet kui ka tuua esile tema sisekõne. Peategelane on eliitüksuse Almaz võitleja (näidendis antakse talle üldnimeks Laskur, keda laval kehastab Kristo Viiding) ning tema sisekõnet esitab Hääl (laval Jan Uuspõld).
Lavastuse peaeesmärk ongi portreteerida Laskurit ehk timukat eluliste olukordade kaudu. Laskuril on tüdinud Naine (Liisa Pulk), keda häirib, et meest pole demonstratsioonide tõttu iial kodus. Teismeline Poeg (Silver Leidus) vaatab kodus telekast jalgpalli ja saab kaaslastelt isa repressiivse töö tõttu kolki. Kitsarinnaline Armuke (Ingrid Margus) sõimab voodis viinamarju nosides Lukašenka vastaskandidaate „mimmideks“. Töökaaslastega (Nikolai Bentsler, Ott Kartau) tehakse intensiivset poksitrenni ja vaieldakse toimunu üle. Nii nagu peategelane Laskur on kahestunud, kehastavad ka Komandöri Bentsler ja Kartau üheaegselt. Neis stseenides tekib huvitav ambivalentsus, tõe ja vale, fassaadi ja sisemuse vastandumine.
Tasub tähele panna, et autor on tegelastele andnud vaid üldnimed, küllap eesmärgiga üldistada. Jah, kujutatud olukord on küll ankurdatud Lukašenka-vastaste protestide lainesse, ent Halezin tahab rõhutada, et Laskur kujutab timukat üldistavalt ning Komandör üldistavalt ülemusi. Samamoodi on Naine, Poeg, Armuke ja Töökaaslased vaid timuka portreteerimise teenistuses.
Poliitiline teater või mitte? Ühes varasemas intervjuus3 tunnistab Valgevene Vaba teatri kaasasutaja ja lavastaja Natalia Kaliada, et on frustreeriv, kui Valgevene Vaba teatrit vaadeldakse vaid läbi poliitilise teatri prisma: „Me loeme ja kuuleme inimeste arvamusi, et Valgevene Vaba teater räägib poliitikast ning on seetõttu Valgevenes keelatud. Inimesed, tehke eeltööd! Lugege sellest, mida me teeme – olukord on hoopis teistsugune. Keelatud oleme seetõttu, et lavastame Sarah Kane’i, Harold Pinterit, isegi Shakespeare’i, et räägime oma isiklikest eludest ja lugudest. Just see on keelatud. Muidugi me räägime oma maast, sest sealt oleme pärit. Aga me püüdleme alati laiema konteksti poole.“
See lõik Valgevene Vaba teatri kümnenda sünnipäeva puhul antud intervjuust 2015. aastal asetab ka Vabal Laval nähtu taustsüsteemi. Vaataja ei saa küll kuidagi endas kustutada teadmist, et lavastuses „Error 403“ räägitakse just Valgevene märulimiilitsast, kuid jah, tugeva dramaturgilise teise plaani loomise kaudu rõhutatakse lavastuses laiemat, peamiselt humanistlikku konteksti. „Lood on poliitikast suuremad,“ ütleb Halezin.4
Vaataja hakkab Viidingu ja Uuspõllu esitatud peategelasele kaasa elama – too käitub kui metsloom puuris. Ta on frustratsioonis, vihane, ängis, nurka surutud. Meile näidatakse režiimi viimaseid korinaid. Nagu ütleb Halezin ka Sirbi intervjuus, on režiim praegu Hitler-punkris-faasis. Mõned neist korinatest kaiguvad aga oma õuduses taevani: meenutagem või ajakirjanik Raman Pratassevitši hiljutist mahavõtmist Ateena-Vilniuse lennukilt.
Lõik näidendist, väljendatud Hääle tegelaskuju kaudu: „Kas tead, mida tähendab „Error 403“? See on see, kui server on võtnud vastu päringu, kuid ta keeldub seda täitmast, kuna kliendile on päringule vastavate ressursside osas kehtestatud piirangud. Teiste sõnadega, klient ei ole volitatud päringule vastavaid ressursse kasutama. Ei ole volitatud, saad aru? Sinu server saab kõigest aru: et tegemist oli eksitusega, et sinu komandör on sitapea, ja et see kõik on mõnevõrra ebaõiglane, ja et see kõik on tühi töö ja vaimunärimine …“5 Mulle tundub, et see väljendabki autori mõtet režiimi lõppfaasist.
Valgevenest veel Eesti lavadel. Halezini ja Kaliada lavastus moodustab teineteist täiendava paari veel ühe hiljutise Valgevene teemalise lavastusega: Anu Lambi lavastatud lavakavaga „Kummardus Valgevenele“, mille koostajad ja esitajad on lavakunstikooli magistrandid Grete Jürgenson, Laura Kalle, Kaija M. Kalvet, Anett Pullerits, Christopher Rajaveer ja Kerli Rannala ning mida saab näha veel juunis Tallinnas ja Tartus. Kui „Error 403“ tuletas meelde Venemaa olulisema dissidentliku teatri Teatr.doc minimalistlikku stiili, siis „Kummardus Valgevenele“ on stiililt rikkalik ja tundetoonilt emotsionaalne.6
Vabal Laval näeb aga sirgjoonelist, vaoshoitud vahenditega esitatud lugu, intensiivsemalt pursatakse vaid märulimiilitsate omavahelises poksikotistseenis. Visuaalset dünaamikat väljendatakse veidi vaid videotaustaga, mis kujutab erisuguseid seinakatteid ning dramaturgiliselt kandvamat informatsiooni (näiteks Hääle väide Laskurile: „Sa tapsid inimese“) värvib intensiivne, kriipiv muusika ja puna-must-hallides toonides video. Lavastuse vastuvõttu iseloomustab jõhkruse, väljapääsmatuse, frustratsiooni tunnetus. Emotsionaalne muutus tuuakse sisse minimalistlike, aga mõjuvate vahenditega alles etenduse lõpus, kui videoekraanil hakkavad jooksma sajad ja sajad poliitvangide nimed. Mõtlen, et nüüd tuleb sinna nimekirja lisada ka Raman Pratassevitši nimi.
Lavastuses „Kummardus Valgevenele“ kasutatakse seevastu rikkalikke teatrivahendeid. Selles jagatakse informatsiooni Valgevene ajaloo ja kultuuri kohta: esitatakse laule, tantse, lõike kirjandusteostest, dokumentaalseid lugusid (näiteks nobelist Aleksijevitši teostest), väljavõtteid meediast, anekdoote ja meeme Lukašenkast jm. Emotsionaalne tundetoon balansseerib huumori ja traagilise paatose piiril. Lisaks selgelt Valgevene saatuse pärast südant valutamisele ühendab mõlemat lavastust ka üleskutse toetada Valgevene poliitvange („Kummardus Valgevenele“ piletitulu läheb režiimi represseeritute toetuseks).
Valgevene Vaba teater. On eriline, et Valgevene lavastajad kutsuti lavastama Tallinna. Halezin kiidab Eesti rikast teatrimaastikku, suurt publikuhuvi ja euroopalikku suhtumist: Vaba Lava on väga euroopalik teater, seda nii näitlejakoosseisult kui ka korralduslikult poolelt. Lavastajad kahtlemata teavad, millest nad räägivad, sest kuigi Halezin ja Kaliada lõid oma teatri 2005. aastal Minskis, siis viimased kümmekond aastat elavad nad Londonis, aga trupp tegutseb Minskis. Valgevene võimud represseerisid ja vangistasid teatritegijaid korduvalt, kuni 2010. ja 2011. aasta vahetusel olid teatrijuhid sunnitud oma kodumaalt dramaatiliselt põgenema. Seejärel sai nende asendamatuks abimeheks Skype, suhtlemaks kodumaale jäänud trupiga.
Valgevene Vaba teater on oma loominguga reisinud paljudes riikides ja olnud teatrifestivalide lemmik. Seda teatrit nimetatakse põrandaaluseks, sest neil ei ole oma statsionaarset mängupaika ning publik peab kokkulepitud kohas kokkusaamiseks helistama teatritöötaja mobiilinumbrile, info levib usalduslikult inimeselt inimesele. Lavastusi toovad nad välja peamiselt korterites või garaažides, mängupaiku peavad nad repressioonide hirmus sageli vahetama. Teatri liikmed on pidevalt võimude jälgimise all ning varem riigiteatrites töötanud näitlejad on Vabas teatris tegutsemise tõttu oma põhitöölt lahti lastud. Et kasvatada oma teatrile järelkasvu, on Halezin ja Kaliada loonud põrandaaluse teatrikooli.
Nagu mainitud, tuletab „Error 403“ oma teatriesteetikalt meelde Vene Teatr.doc-i. Kahe teatri vahel leidub muudki sarnast. Huvitav, et mõlemad loodi üsna ühel ajal (Teatr.doc 2002. aastal) ning loomise impulss oli nüüdisdramaturgia. Nii Venemaal kui ka Valgevenes oli siis tekkinud uute, teistmoodi kirjutavate näitekirjanike laine: käsitleti nüüdisaegseid, sotsiaalseid, poliitilisi, isiklikke probleeme tänapäevases, teravas, kõnekeelses vormis.
Valgevene Vaba teater on toonud publiku ette ka palju briti nüüdisdramaturgiat ning samuti on nende repertuaaris suund, milles on näha Augusto Boali loodud „nähtamatu teatri“ jooni.7 Nad on loonud teatrit koosloomemeetodil tematiseerides Valgevene identiteeti ja tõstes esile ühiskonnas varjus olnud teemasid: naiste õigused, LGBTQ kogukond, erivajadustega inimesed.8 Valgevene Vaba teater on oma põrandaaluse tegevusega loonud alternatiivse avaliku sfääri ja see on selle teatri tähtis funktsioon.9 „Error 403“ lavastusega rõhutatakse, et on aeg alternatiivne avalik sfäär tuua põranda alt välja. Vanast on kõrini!
1 Madli Pesti, Kui teha aktuaalset teatrit, tuleb ka publik. – Sirp 28. V 2021.
2 Samas.
3 Nick Awde, Belarus Free Theatre’s Decade of Performing for Free Speech. – The Stage 11. XI 2015.
4 Samas.
5 Nikolai Halezin, „Error 403“, käsikiri. Tõlkinud Sven Karja.
6 Yulia Rebase, Valgevenega solidaarsed. – Sirp 26. II 2021.
7 Masha Gesseni kirjeldusi Valgevene Vaba teatri toimimisest ja tegijatest saab lugeda näiteks raamatust: Misha Friedman, „Two Women in Their Time: The Belarus Free Theatre and the Art of Resistance“, New York: New Press, 2020. Lisaks saab vaadata dokumentaalfilmi „Acting for Freedom – The Battle of Belarus Free Theatre“.
8 Margarita Kompelmakher, „The Perfect Other. Performing Artistic Freedom in Solidarity with the Belarus Free Theatre“ – „Staging Postcommunism“, toim. Vessela S. Warner, Diana Manole, University of Iowa Press, 2020, lk 195–207.
9 Samas, lk 198.
Octavio Mestre on katalaani arhitekt, õppejõud ja publitsist, kes osaleb tänavu Eesti arhitektide liidu kutsel noore arhitekti preemia žüriis. Omanimeline büroo Barcelonas on tal 1990. aastast ning seal on alati olnud ainult kuni viis töötajat. Valminud ehitiste arv on sellele vaatamata märkimisväärne: ligikaudu 150 suuremat või väiksemat hoonet ja sisekujundustööd peamiselt Hispaanias ja Lõuna-Euroopas. Aktiivse külalisõppejõuna liigub ta sujuvalt prantsuse-hispaania-itaalia keeleruumi arhitektuurikoolides nii Euroopas kui ka Lõuna-Ameerikas, reisib ja kirjutab palju ning annab välja online-arhitektuuriajakirja T18. Uusima pildivooga keritava blogi asemel on see traditsioonilise ülesehitusega, pikkade artiklite ja vahel ajalugu puudutavate teemadega ajakiri, mille üks number kogub siiski üle 35 000 lugeja-vaataja. Siinses kultuuriruumis harjumatu kirglikkusega räägib Octavio ehituskunsti ilust, salapärast ja emotsionaalsusest ning leiab, et arhitektuur liigutab meid nagu armastus: „Vaid see, mis toimub sügaval südamesopis, puudutab meid kõige lähemalt ning jätab jälje.“ Sealjuures ei pea ta üht tellimust teisest halvemaks: kaubanduspinnad on tema meelest kui nüüdisaegne katedraal, mis võib pakkuda ilukogemuse. Pragmaatikuna tunnistab ta, et rahastab selliste projektidega muid, vähem tasuvaid töid – näiteks konkursse. Tallinnas ja mujal Eestis paaril päeval ringi sõites tegi ta ligi kaks tuhat pilti ning lubas koostada lähiajal meie arhitektuurist ajakirja erinumbri.
Barcelona tehnikaülikooli lõpetamisest saadik oled palju reisinud, kuna oled töötanud büroodes mitmel pool Euroopas. Kas see on osa arhitekti haridusest ja parim viis õppida?
Jah, päris kindlasti, see on lausa fundamentaalne hariduse osa. Töötasin kaks aastat pärast lõpetamist Hollandis, Itaalias, Prantsusmaal, isegi Jugoslaavias kahe- kuni kuuekuuliste stipendiumide toel. Kohtusin Ralph Erskine’i, Peter Smithsoni, Giancarlo de Carlo, Aldo van Eycki ja teiste suurkujudega. Arhitektuur on materiaalne kunst ja seda tuleb kohapeal vaadata, nuusutada, katsuda. Teiseks on tähtis õppida keeli [ta ise räägib vähemalt kuut – T. O.]. Minu esimesed tellijad 1980. aastate lõpus olid Prantsuse kinnisvaraarendajad. Nad tulid Barcelonasse ja – nagu prantslased ikka – rääkisid nad ainult oma keelt. Kuna mina seda oskasin, valiti kohalikuks partneriks just mind.
Oled olnud maailma arhitektuurikoolides aastakümneid külalisõppejõud. Kuidas haridus riigiti erineb, millele tähelepanu pööratakse?
Olen tõepoolest õpetanud ligi 40 ülikoolis Prantsusmaal, Itaalias, Lõuna-Ameerikas ja mujal. Muidugi sõltub koolist, aga näiteks Itaalias räägitakse ainut minevikust, ajaloopärandist. Seal on võimatu midagi ehitada. Isegi arhitekt Alvaro Siza ütles, et Itaaliasse võib minna pastat sööma, aga mitte ehitama. Prantsusmaa arhitektuurikoolides on väga tugev sotsioloogia ja ühiskonnateaduste suund. Olen seal palju olnud lõputööde komisjonides ning näinud, kuidas lõpetajad armastavad rääkida sotsiaalsetest aspektidest, asukohast, filosoofiast ja nii edasi. Maketid on pigem mõõtkavas 1 : 100, mitte 1 : 5, hoone detailid pole neile kuigi olulised. Barcelona koolides ollakse seevastu väga praktilised, sest just detailide tõttu on hoone huvitav või siis ebahuvitav. Meie õpetame tudengeid, kuidas ehitada. Lõuna-Ameerikas teevad üliõpilased hoogsalt suurepärased 3D-pilte, palju rohkem kui Euroopas. Olen neile alati siis praktilist poolt püüdnud juurde pookida. Mul ei ole midagi eksperimentaalse ja teoreetilise õppesuuna vastu, aga ma usun arhitektuuri, mis on seotud koha ja inimestega. Öeldakse, et kool on noortele arhitektidele viimane võimalus midagi hullumeelset teha, enne kui tavaellu maandutakse. Ent, kes teab? Praegu, pärast 35 aastat arhitektipraktikat, oskan kindlasti mingi narri objekti teha!
Kui vaid leiad tellija?
Arhitektuuris ongi põhiküsimus tellimiskultuur, teadlik tellija. Ilma temata arhitektuuri ei sünni. Seepärast pean oluliseks õpetamist, meedias sõnavõtmist, sõna levitamist. Just tellijate kultuur tegi 1930. aastatel võimalikuks Le Corbusier’ ideede ja modernismi leviku ühiskonnas. Võtame filmikunsti, kõik need Frank Lloyd Wrighti, Richard Neutra ja teiste majad Hollywoodi filmides tekitasid iha samasuguste majade järele.
Kuidas sinul on õnnestunud tellimus saada? Kas konkurssidel?
Ma olen kehv konkursist osavõtja: kaotan peaaegu alati, sest konkurss on mulle võimalus midagi hullumeelset teha. Väga palju loeb, mis laadi projekte teed ja kellele. Noorena alustasin Barcelonas mainitud Prantsuse arendajatele tehtud arvukate büroohoone rekonstrueerimisprojektidega, rahvusvahelise ettevõttena oli sel hiljem tööd ka mujal pakkuda. Muidugi tuleb projekteerida alati paralleelselt eramaju, aga see on kohalik turg: üks maja saab valmis, seda tutvustatakse ja saad võib-olla järgmise kliendi. Kord tuli minu juurde proua ajakirjaga, et näete, tahan just sellist maja! Vastasin, et seda ta ei saa, sest ma olen sellise juba teinud – proua polnud autorit vaadanudki, tegu oli minu projekteeritud villaga. Talle oli mind soovitatud kui minimalisti. Tuli välja, et proua arvates tähendas see minimaalset töötasu!
Üldiselt tulevad tellijad isiklike kontaktide kaudu, töötame ka suurte investeerimisfirmadega. Pärast seda, kui tegime interjöörid Barcelona L’Illa de Diagonali kaubanduskeskusele [1993. aastal valminud esimene hiiglaslik kaubandus- ja ärihoone kesklinnas – T. O.], hakati arvama, et oskan teha väga noobleid kaubanduspindu. Kaubandusobjektide projekteerimisega teenin raha, mille arvelt võtan osa paljudest konkurssidest – ja ei võida! Hispaanias ei ole arhitektuurivõistlusel osalemine tasustatud nagu näiteks Prantsusmaal, kus võidakse selle eest maksta 50 000 eurot. Võistlusel osalemine läheb büroole maksma vähemalt 10 000 eurot ja nii tuleb osavõtt muuga tasa teenida.
Kolm aastat tagasi avaldasid oma loomingulised põhimõtted raamatus „Arhitektuur kui mõistatus“. Mida pead arhitektuuris kõige tähtsamaks? Kuidas tunda ära hea maja?
Kui kananahk ihule tuleb! Kõige tähtsam asi hoone juures on ilu. Mitte ilus olemine, vaid ilu ise. Hoone otstarve võib ajaga muutuda, näiteks Barcelonas on väga tavaline, et XIX sajandi kortermajast saab büroohoone. Funktsioon ega ka programm ei ole arhitektuuris nii oluline, tähtsam on kontekst: arvestamine keskkonna, maastiku ja ajalooga. Kui rääkida materjalidest, siis kõige tähtsam materjal on valgus. Veel on tähtis tabada ajahetke, see, kuidas tõlgendada omaenda aega. Praegu pole võimalik teha samasugust hoonet, mille projekteerisid 30 aastat tagasi. Kui Gaudí oleks sündinud täna, ei teeks ta iial seesugust maja nagu La Pedrera – see on XX sajandi alguse looming. Arhitektuur on alati kultuuri osa.
Kuidas on muutnud üle aasta kestnud pandeemia arhitektuuri, inimeste ootusi seoses oma eluaseme ja avaliku ruumiga? Kas sinu juurde on nüüd tuldud sooviga saada midagi muud?
Usun, et pandeemia on siiski lühiajaline ega muuda senist niivõrd palju. Küll on see kiirendanud mõningaid protsesse. Arhitektuur ja raha on lahutamatud. Muidugi tahaks igaüks elada aiaga majas, kus on roosid ja vaade merele. Öeldakse, et pandeemia tegi meid võrdsemaks, kuid see ei ole tõsi, pigem tulid erisused rohkem välja. Muutused, mida nüüd elamutes soovitakse ette võtta, ei erine palju Bauhausi-aegsetest ideedest, näiteks ristventilatsioon. Enamasti kasutavad arhitektid pandeemiat lihtalt enesereklaamiks, et näidata, kui rohelised ja säästlikud nad on. Loodus- ja energiasäästlikkus on väga hea, aga tihti tehakse selle tuules väga inetuid või ebamugavaid hooneid, kus näiteks aknaid avada ei saa.
Kümme aastat tagasi asutasid koos ülikoolikaaslase Xavier Albaga veebiajakirja T18. Miks te seda tegite ja kuidas on muutunud arhitektuuriajakirjandus?
Mina usun arhitektuuriajakirjanduse elujõusse. Enamik inimesi saab arhitektuuri kohta teada online-väljaannete kaudu ning lugejate hulga kasvatamiseks tuleb seda teha tasuta. Ennekõike noortel on selline mentaliteet, et kõik peab tasuta olema.
Ajakirja asutamise mõte tuli mu sõbral Xavier Albal ja meil oli kaks reeglit: enamik materjalist peab olema algupärane, s.t varem avaldamata, ja teeme teemanumbreid, sest sisu ühtsus on oluline. Tegu on traditsioonilise ajakirjaga, kus on palju teksti, ja seda saab veebis sirvida nagu füüsilist ajakirja. See on ajakiri asjadest, mis on mulle tähtsad või mille olen reisidel avastanud. Aastas teeme neli numbrit ja kulu peab olema võimalikult väike – ei mina ise, fotograafid ega autorid saa selle eest mingit raha.
Kas arhitekti roll on muutunud nende aastatega, mil oled arhitektina tegutsenud? Tänapäeval on ta teatavasti pigem osa suuremast meeskonnast.
Arhitektuur on võtnud suuna, mis mulle ei meeldi. Kui ma peaaegu nelikümmend aastat tagasi kooli lõpetasin, kirjutati arhitekt suure A-ga. Nüüd on meil projektijuhid, arendusjuhid, haldusjuhid, kvaliteedijuhid, me töötame aina suuremas meeskonnas. Arhitekti otsusel on aina vähem kaalu, ta on palju kehvemalt tasustatud, ent samas vaatavad kõik tema otsa, kui tekib probleem. Sina oled see Messi, kes penalti peab lööma. Väga oluline on praegu oskus tekitada sünergia ülejäänud rühma liikmetega. Kui 30 aastat tagasi võisin öelda, et miski peab olema punane ja selliseks see ka värviti, siis nüüd seavad kõik selle kahtluse alla. Et edukas olla, peab olema teatud iseloomuga. Tellija tuleb kaasata – tihedamalt kui kunagi varem. Pean näiteks iga kahe kuu tagant pidama tellijast ettevõte töötajatele loengu selle kohta, kuidas mu projekt edeneb! Ja töötajate ainus mure on see, kus tema laud hakkab olema …
Miks see nii on? Kas elame nüüd keerulisemas maailmas, kus kõik protsessid peavad olema peensusteni reguleeritud?
Me ei tunnista juhust, me ei taha, et juhtub õnnetus. Teeme kõik selleks, et süsteem oleks kontrolli all ja igasugused apsakad välistatud. Projekteerimine on palju rohkem reguleeritud kui seni, aga me peame säilitama ilu. Arhitekt on ainus, kes selle eest vastutab. Kõik teised ütlevad, et nemad ei tea sellest midagi.
Meie seast on lahkunud Tiit Haagma, legendaarse ansambli Ruja pikaaegne basskitarrist ja omaaegne jääpurjetamise maailmameister – mees, kes jättis ereda jälje nii kodumaisesse rokkmuusikasse kui ka maailmatasemel tippsorti.
Tiit Haagma lõpetas 1972. aastal Tallinna 16. keskkooli, mõned aastad varem alustas ta muusikuteed ansamblis Varjud. Sealt edasi jagas ta oma elu ja tegemisi pidevalt muusika ja purjetamise vahel.
Mõned olulised tähised Tiit Haagma sportlaseteel: ta võitis jääpurjetamise DN-klassis 1984. aasta maailmameistrivõistlustel kuldmedali ning 1989. aasta maailmameistrivõistlustel hõbemedali. Samuti sai ta hõbemedali 1984. aasta Euroopa meistrivõistlustel. 1984. aastal tunnistati Tiit Haagma Eesti parimaks sportlaseks.
Ligi pool sajandit tagasi, 1972. aastal kutsus Rein Rannap Tiit Haagma basskitarri mängima uude rokkansamblisse Ruja. Vaatamata mitmetele bändikoosseisu vahetumistele mängis Tiit Haagma Rujas nii aastatel 1972–1978 kui ka 1980–1986.
Viimati astus Tiit Haagma basskitarristina Ruja koosseisus lavale 2017. aasta 20. augustil, rahvarohkel Ruja taasühinemise kontserdil Tallinna lauluväljakul.
Tiit Haagma kui isiksuse eripära oli põhimõttekindlus elus, täpne ansamblitunnetus muusikas ja kompromissitu järjekindlus spordis. Sõbrad mäletavad Tiitu kui veidi karuse huumoriga, kuid samal ajal väga osavõtlikku ja sooja südamega inimest. Jää hüvasti, hea Tiit!
Sõbrad ja kaasteelised ansamblist Ruja
Liikluse ja tänavate autokesksest kavandamisest on Sirbi veergudel olnud palju juttu. Enamasti on sõna saanud arhitektid, urbanistid ja linnaplaneerijad. 16. IV ilmus siin intervjuu liiklusinsener Marek Rannalaga, kes tõi välja, et autokeskse ruumiloome üks põhjus on teeinseneride õppe, prognooside ja statistika vastav rõhuasetus. Omapoolse vaate olukorrale annavad alljärgnevalt paljude metoodiliste juhendite ja linnatänavate standardi üks koostaja Tiit Metsvahi ning tehnikaülikooli teedeehituse ja geodeesia programmijuht Sander Sein.
Nii Tallinnas kui ka teistes linnades on kasvanud tahe edendada jalakäijate ja jalgratturite liikumisvõimalusi. Kuidas seda kõige paremini teha?
Tiit Metsvahi: Siin pole ühest võimalust, mis sobiks kõigi olukordade lahendamiseks. Igale juhtumile tuleb eraldi läheneda. Enne detailidesse minemist tuleb vaadata tervikpilti. Seda on kunagi kokku pandud, kuid kinni pole kuigipalju peetud. Silmas tuleb pidada ka seda, et jalgratturite ja jalakäijate ohutu liikumisruumi lahendamine on aina aktuaalsem, aga ka keerulisem, sest ilmunud on uued kergliikurid. Euroopa Liidu liiklusohutuse direktiivi on tekkinud mõiste „vähekaitstud liikleja“. Sinna alla kuuluvad nii jalakäijad, kaherattaliste ja üherattalistega liiklejad, tasakaaluliikurite kasutajad jne. Igasuguseid elektrividinaid tuleb pidevalt juurde nagu külluse sarvest ja see tekitab probleeme üle Euroopa. Neil on lubatud sõita kuni 25 kilomeetrit tunnis, kuid kui elektritõukerattaga liigutakse teiste kergliiklejatega samas ruumis, saab selline kiirus peagi ohtlikuks ja tagajärjed on rängad. Ränki õnnetusi elektriliste kergsõidukite ja jalgratastega näeme juba praegu.
Kuidas seda lahendada? Mille arvelt neile ruum leida? Seda peab igal tänavajupil eraldi vaatama, kuid teisalt peavad lahendused olema ühtsed, et ei peaks ühelt liiklusalalt pidevalt teisele üle minema.
Halvasti on meil läinud näiteks Tallinnas Estonia puiestee jalgrattaradade lahendus. Seal lubati jalgratturid ühissõidukirajale, mis on Eesti Panga lähistel niigi ülikitsas, troll ja buss vaevu mahuvad sinna. Samas jalgrattaraja kavandamine Gonsiori tänava Laikmaa–Kivisilla lõigule tundub asjakohane, aga probleem on selles, kuidas rada mõlemast otsast edasi kulgema hakkab. Peaküsimus on ohutus: kuidas tagada eri liiklejate ohutus ja empaatiavõime?
Sander Sein: Kui küsitakse, milline peaks avalik ruum välja nägema, siis vaatamata sellele, et olen iga päev jala või jalgrattaga liikleja, pean tunnistama, et ma ei tea. Mina olen spetsialiseerumiselt sillainsener, tegelen põhjalikumalt hoopis olemasolevate rajatistega. Avaliku ruumi teema muutus aktuaalsemaks eelmise aasta algusest, kui osalesin riigikantselei ligipääsetavuse rakkerühmas, kus vedasin teede ja taristu osa.
Kuidas saab liikluse planeerimisega neid konflikte ennetada ja ohutust suurendada?
Metsvahi: Ühte ja universaalset meetodit ei ole. Nippe on palju, aga kus ja mida kasutada, see sõltub konkreetsest situatsioonist. Me peame vaatama tervikpilti. Üht tänavalõiku on ehk lihtne lahendada, kuid peame ka jälgima, kuidas süsteem tervikuna toimib. See pilt kaob tihti ära.
Tallinnal on pilt olemas. Strateegiad, arengukavad ja visioonid on koostatud, kuid tänavate ehitamisel ja rekonstrueerimisel ei kiputa neid järgima.
Metsvahi: Väga tihti kiputakse valima poolt. Leitakse, et siiani on ruumi kavandatud autokeskselt – eks sellega tuleb muidugi nõustuda –, aga teise äärmusesse ei tohi ka minna. Peame leidma kompromissi. Ruumilise planeerimise peaküsimus on hoopis, kuidas liikumisvajadust vähendada.
Meie häda on see, et me planeerime kaunis pisikesi tükke ega näe tervikpilti. Võtame või Ülemiste linnaku, näeme seal tohutuid parklaid. Millest see tuleb? Seal on meeletult töökohti, kuid peaaegu üldse mitte eluasemeid. Inimesed peavad sinna iga päev tulema. Ühistranspordisüsteem ei soodusta autota liikumist ja sinna jõudmist. Väga hea on muidugi, et seal peatub nüüd tramm.
Milline on see tervikpilt, millest lähtuda tuleb?
Sein: Tervik koosneb inimestest, transpordivahenditest, veoteenustest ja taristust ehk kasutajatest ja keskkonnast. Selles tervikus ei saa vaadata ja vastandada liiklejagruppe, vaid peame vaatama, kes kuhu liigub ja millega liigub. Kasutajate poolest mõjutavad tervikut inimeste teadlikkus, omavaheline kommunikatsioon, ühiskonna väärtused ja normid. Taristu poolelt tooksin välja sellised märksõnad nagu vastavus vajadustele ja mõistlik füüsiline keskkond, milleks on vaja piisavalt ressursse.
Metsvahi: Ligi 15 aastat tagasi alustati Tallinnas teemaplaneeringu „Tallinna tänavavõrk ja kergliiklusteed“ koostamist. Selle eesmärk ei olnud konkreetsete tänavate lahendamine, vaid koridoride reserveerimine. Neid pole vaja ainult kergliiklejate ja sõiduautode, vaid ka ühissõidukitele. Seal, kus sõidab sõiduauto, seal sõidab üldjuhul ka buss, ja kui me koridore ei reserveeri, siis ehitatakse need täis. Tallinna väikese ringtee puhul näeme praegu seda, et poetakse läbi mingitest piludest, mis lõpuks ei anna normaalset lahendust.
Tervikpilt on see, et me loome võrgustiku, mis kokku annab eesmärgipärase süsteemi. Mida ja mis jupp kunagi välja ehitatakse, see on teisejärguline. Ehk pole probleem lõpuks ka see, et midagi jäetakse välja ehitamata.
Tallinnas kavandatakse kesklinna ajutisi rattaradasid. Kas see samm leevendab kõikvõimalike liiklejate kitsaskohti?
Metsvahi: Ma ei julge öelda, et see midagi leevendab. Ohutuse seisukohast näen riske. Kui me liiklusohutuses olime mõnda aega üsna edukad ja saavutasime seatud eesmärgid varem, kui olime lootnud, siis nüüd näeme, et ei meie ega teised Euroopa Liidu riigid suuda uute ambitsioonidega sammu pidada. On selge, et ohutus on kergliikurite ilmumisega käest ära läinud. Sõitjal pole vilumust ega oskusi, varem või hiljem ta kukub. Küsimus on vaid selles, kui rängalt ta kukub.
Elektriliste tõukerataste sõitjate kogemuse kohaselt tingivad kukkumise peamiselt konarlikud teed ja kõrged äärekivid. Kuivõrd peaks esmajoones keskkonda ohutuse tagamiseks parendama?
Metsvahi: Ka sellega tuleb nõustuda. Aga kas see on kogu tõde? Tihti muidugi ongi nii. Aeg-ajalt veeretatakse oma ebakorrektne käitumine millegi muu kaela.
Tõmban korraks veel pildi avaramaks ja küsin: kas nõustute väitega, et Eesti linnu planeeritakse autokeskselt?
Sein: Planeeritaksegi autokeskselt, aga selle taga on proosaline põhjus: meil pole teiste liiklejate kohta infot. Autode puhul tehakse liiklussageduse statistikat. Jalakäijaid ja kergliiklejaid nii ei uurita. Pole ka sobivaid metoodikaid. Tegelikult ei tohikski piirduda terve keskmise inimesega, meie ümber on palju erivajadusega inimesi, kes praegu ei lähegi välja, sest nad ei saa sinna ega seal liigelda. Kui neid väljas pole, siis ei saa neid ka loendada ja seega pole ka andmeid, mille järgi midagi kavandada.
Metsvahi: Nii ja naa. Mingil määral see nii on, kuid see ei tulene mitte projekteerijast, vaid tellijast ja sellest, mida tellitakse. Tellijad kirjutavad kaunis täpselt ette, mida soovitakse. Seda juhtub harva, et projekteerija hakkab midagi muud soovitama. See muu läheb muidugi kallimaks ja selleks raha enamasti pole.
Tänavaruumi tellija on enamasti omavalitsus, kes ajab linnatänavate standardis näpuga järge ja ütleb lõpuks, et teistmoodi teha ei saa, sest standard ei luba.
Metsvahi: See jutt pole õige! Standardis on kõik võimalused olemas. Ei saa öelda, et standard midagi keelab. Ma tean, et on vähe inimesi, kes on kõik need 300 lehekülge läbi lugenud, kuid hinnanguid antakse seinast seina. Paistab, et igaüks on endale standardi teinud ja palehigis arvustatakse just seda oma vaadet.
Eks seal on muidugi ka puudusi. Kui hakatakse koostama uut standardit, siis liiklusruumi jagamisega läheb olukord keeruliseks. Ei projekteerijatel ega planeerijatel ole piisavalt kogemusi, et näha mõjusid, mida eri kombinatsioonid endaga kaasa toovad.
Sein: Kui poliitikud keskenduvad vaid ühele huvigrupile, siis ainuüksi standardi ümberkirjutamine ei anna midagi. Miks aga insenerid ei suuda poliitikutele uusi seisukohti selgeks teha? Minu arvates on selle taga mõistete lahknevus: insenerid räägivad megapaskalitest, kilonjuutonitest, materjali tugevusest, aga poliitikud räägivad eurodest. Kui me ei oska kõiki näitajaid, sealhulgas CO2 jalajälge, eurodesse ümber kalkuleerida, siis olemegi tupikus.
Kas vastab tõele, et praegu tehtavad liiklusuuringud põhinevad prognoosil, et Eesti autostub tasemeni 650 autot 1000 elaniku kohta?
Sein: Probleem tuleneb suuresti statistikast, mille pealt prognoose tehakse. On väiksed valed, suured valed ja statistika. Mida rohkem sellest teemast räägitakse, nii nagu me seda siin praegu teeme, seda enam probleemi teadvustatakse ja nõutakse muud. Sellisel juhul ei pea prognoosid paika pidama. Suureks abiks mõtteviisi muutmisel on kindlasti ka kodanikualgatused nagu MTÜ Elav tänav ja ühismeedia lehed nagu mitte_tallinn, kelle tegevust jälgin huviga.
Metsvahi: 650 on veidi üle pakutud. Need arvud tulevad dokumendist „Liikuvuse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035“. Võib öelda, et arvudega on meelevaldselt ümber käidud. On öeldud, et praegune autostumise tase on 400 sõiduautot 1000 elaniku kohta, graafik seal kõrval illustreerib, et see on 450 sõiduautot, antakse ka kasvuprognoos 650 sõiduautot 1000 elaniku kohta. Stsenaariume on selles dokumendis toodud kolm. 650 sõiduautot on kõige hullem stsenaarium, kõige ebatõenäolisem prognoos. Pealegi ei puuduta see üldse linnu, vaid on üleriigiline autostumise tase.
Autostumise taseme kasvul on negatiivne mõju keskkonnale, sõltumata sellest, kas on tegemist isejuhtivate elektriautodega või mitte. Ohutuse seisukohalt ootavad meid ees keerulisemad ajad, eriti linnas. Seni, kuni sõiduki rool on inimese käes, ei suuda me ennustada probleeme, mis liikluses ees ootavad.
Me näeme igal pool, et suuremates linnades on autostumise tase alati madalam – see peabki nii jääma. Meie asustus, ka Harjumaal, on suhteliselt hõre ja siin on autostumise tase kõrgem kui Tallinnas. Kui Tallinna tullakse lähiümbrusest tööle, siis on loogiline, et liiklussagedus kasvab. Linnasisene liiklus väheneb, piiriülene kasvab jõudsalt. Selle põhjus ei peitu prognoosis, vaid selles, et ühistransport ei toeta asustuse teenindamist, sest vedajale pole see kasumlik.
Toon näiteks pealinna Oslo. Enne seda, kui seal omal ajal autoga südalinna sisenemise tasu kehtestati, koostati tunnelite ehitamise programm, mis praeguseks on lõpule viidud. See tähendab, et pole ainult piiratud ja keelatud, vaid arvestatud sellega, et autoga liikumise vajadus säilib nii ehk naa.
Oleme rääkinud sellest, et tänavate kavandamisel tuleb arvesse võtta väga paljusid tegureid, osa neist on suisa määramatud. Mida õpetatakse Tallinna tehnikaülikoolis tulevastele teeinseneridele? Mis pagasiga teeinsener ülikooli lõpetab?
Metsvahi: Ka siin pole kõik ideaalne ega saagi olla. Miks? Ühtepidi tuleneb see meie riigi väiksusest. Tehnikaülikoolis on kaks õppekava, kus selliste teemadega kokku puututakse. Logistika õppekava juures on õppesuund liikuvuskorraldus ja tee-ehitus ja geodeesia peaeriala teede ja sildade ehitus.
Sein: Inseneri iseloomustamiseks kasutaksin Suurbritannia inseneri Archie R. Dykesi määratlust: „Inseneeria on kunst vormida materjalidest, mida me täpselt ei mõista, kujundeid, mida me ei suuda täpselt analüüsida. Need peaks vastu pidama koormustele, mida pole võimalik hinnata. Seda kõike tuleb teha selliselt, et ühiskonnal ei oleks ühtegi põhjust kahtlustada meid teadmatuses.“ Teeinseneride töös on samuti palju ebamäärasust, mida tänavate ruumilisus võimendab. Praegu on ühiskonnale jäetud mulje, nagu teaks teeinsener kõike alates kavandamisest. Tegelikult lõpetavad tehnikaülikooli spetsialistid, kes on rohkem keskendunud materjalidele, liikluskoormustele, teekonstruktsioonidele, kuid mitte suure pildi kavandamisele. See on suur puudus, et insenere õpetatakse vaid detailidesse süvenema, sest siis kaob suur pilt ära. Samas ei saa kahte asja korraga nõuda.
Praegu on tudengitele õpingutes antud väga vabad käed, vaid väike osa ainetest on kohustuslikud. Igaüks saab kokku panna oma õppe vastavalt huvidele ja soovitud spetsialiseerumisele. Me õpetame laiapõhjalist inseneri, kes võib minna nii ehitajaks kui projekteerijaks. Valdav enamik valib siiski ehituse. Eri valdkonna tudengid saab ja tuleb kokku tuua vaid ühiste ainetega.
Metsvahi: Uues õppekavas on ka planeerimise stuudioaine koos arhitektuuri üliõpilastega. Koostööoskus ja -tahe on peamised.
