Mati Turi ja Martti Raide teevad kummarduse Georg Otsale
Tunnustatud Lied-duo Mati Turi ja Martti Raide toovad publikuni valiku lauludest, mille kaudu mäletame Georg Otsa. Kontserdid „Kummardus Georg Otsale“ toimuvad 5. juunil Kihelkonna rahvamajas ning 6. juunil Estonia kontserdisaalis.
Georg Ots, kelle sünnist möödus mullu sada aastat, oli legend juba oma eluajal. Inimesi lummas tema kauni kõlaga lüüriline bariton, suur musikaalsus, karismaatiline isiksus, suurepärased näitlejavõimed ja kaasakiskuv sisseelamine esitatavasse. Otsa kuulsus levis üle kogu tollase Nõukogude Liidu, kus ta laulis regulaarselt Leningradi ja Moskva ooperiteatrites. Estonia teatris töötatud aja jooksul lõi laulja ooperites, operettides ja muusikalides üle poolesaja rolli. Kammerlauljana armastas aga esitada enim Tšaikovskit ja Schubertit, eesti autoritest oli Otsa repertuaaris aukoht Mart Saare soololauludel.
Eeloleval nädalavahetusel kõlavad Mati Turi ja Martti Raide esituses teosed, mis olid olulisel kohal Georg Otsa repertuaaris. Martti Raide sõnul on kontserdi kava muusikaline austusavaldus Georg Otsa laulukunstile. „Kontsert oli algselt ajastatud tema 100. sünniaastapäevale (2020. aasta aprilli planeeritud kontsert jäi eriolukorra tõttu ära) ning koosneb sajaprotsendiliselt Otsa esitatud repertuaarist,“ ilmestab kava Martti Raide. Paljud kavas olevatest lauludest on tuttavad juba helikandjatelt, kuid täieliku selguse saamiseks käis pianist Georg Otsa kontsertide kavadega tutvust tegemas teatri- ja muusikamuuseumis. Kava tuumikuks olevaid teoseid – Schubertilt, Tšaikovskilt, Kappilt, Tambergilt – esitas Ots koos Eugen Kelderiga 1969. aastal Kadrioru lossis. „Lisasime kavasse ka kimbu Mart Saare laule, kuna Saar oli Otsa kavades pidevalt ja arvuliselt on ta esitanud ja ka salvestanud Saare laule rohkem kui ühegi teise helilooja vokaalkammermuusikat,“ selgitab Raide kontserdikava. Mati Turi sõnul oli Georg Otsa laulmine alati hingestatud, laulude tekst selgelt väljendatud ning esitused sõnumiga. „Minu jaoks on Georg Ots suur laulja, lihtsalt arusaadav ja professionaalne,“ sõnab Turi. „Ta teeb muusikat suure hingega ja see on nauditav. Ots nagu laulaks personaalselt sulle.“
Mati Turi ja Martti Raide koostöö algas 2007. aastal. Igal hooajal on duo toonud publikuni vähemalt ühe uue laulukava. Ansambli repertuaarivalikus domineerivad kaks suunda: saksa Lied’i-klassika ja eesti muusika. Maailmas kõrgelt tunnustatud tenori Mati Turi repertuaari kuulub rikkalik valik oratooriumite ja suurvormide sooloosi, hulk ooperirolle ning kammermuusikat. Turi repertuaar hõlmab muusikat barokist nüüdisheliloojate teosteni. Martti Raide on nõutumaid Lied-pianiste Eestis, kes on pälvinud mitmetel konkurssidel parima kontsertmeistri tiitli. Raide osalusel on esiettekandel kõlanud üle 40 Eesti helilooja uudisteose.
Kontserdid „Kummardus Georg Otsale“ toimuvad 5. juunil kell 18 Kihelkonna Rahvamajas Saaremaa Orhideefestivali „Märka lille!“ raames ning 6. juunil kell 17 Estonia kontserdisaalis, Eesti Kontserdi ja Eesti Interpreetide Liidu koostöösarjas „i nagu interpreet“.
Tartu Lastekunstikooli traditsiooniline lõputööde näitus on taas üleval – tule astu läbi! Kõikidel põhiõppe ja stuudioõppe õpilastel on tarvis Tartu Lastekunstikooli lõpetamiseks ning diplomi kätte saamiseks teha lõputööd, millest valmib ka igal aastal näitus. Väljapanekul nähtavad tööd on valminud pandeemia tõttu kodus, abiks õpetajate virtuaalne juhendamine. Sellest tingituna on iga õpilase töö tehtud just temast endast lähtuvalt ning äärmiselt isiklik ja omapärane. Näitusel kajastatu on mitmekülgne ning avab noorte siseilma, selle rõõmu- ja murekohti.
Lõputöid juhendasid Marina Aleksejeva, Enn Tegova, Tiina Kuus, Katrin Musteikis-Saue, Riho Kall, Piret Kullerkupp, Eve Eesmaa ja Rait Rosin.
Näitus on avatud kahes majas:
Tartu Lastekunstikooli Jakobi galeriis (Jakobi 52) 08.06–18.06
T–R kl 13–18
Tartu Lastekunstikooli Tiigi tn hoones (Tiigi 61) 07.06-18.06
Varem või hiljem pidigi sel pajal kaas pealt lendama. Liberaalide tiib keelekorralduses on aastaid jõudu kogunud ning selle esindajad jõudnud mõjukatele positsioonidele eesti keelt uurivates ja selle arengut suunata püüdvates asutustes, Eesti Keele Instituudis ja ülikoolides. Muutused keelekorralduses võivad isegi olla teoreetiliselt põhjendatud, kuid need plaanid mõjutavad tuhandete igapäevast tööd ja tekitavad nõutust (vt lk 16-17). Oma tegevust hellitavalt sõnastikureformiks nimetavatele sõnades innukatele kaasajatele esitatud küsimustele on seni paraku saadud formaalseid vastuselaadseid tooteid, millest ei selgu, kas akadeemilised keelejuhid oma kavatsuste lähemad ja kaugemad tagajärjed kogu ühiskonnale on ikka põhjalikult läbi kaalunud ja valitud viis soovitud eesmärgini viib. Pigem mitte.
Keeletoimetajate soovitusel kuulasin selguse saamiseks minagi hoolega läbi EKI direktori Arvi Tavasti ja Tartu ülikooli tänapäeva eesti keele professori Liina Lindströmi kahetunnise vestluse „Mõtteid keeleteemadel“.1 Selgust ei tulnud, kuid mõni tähelepanek küll. Esiteks on kirjakeele vabastajate ehk sõnastikureformi eestvedajate hoiak varjamatult ideoloogiline ja sildistavgi. Nii minevikus keelekorraldust juhtinud kui ka praegu keeleõpetaja või -toimetaja ameti pidajad loetakse totalitarismi esindajateks, kelle tööks on olnud rahva kui „objektiivse keele“ looja ja kasutaja allasurumine, dresseerimine kuulekaks ja mõtlemisvõimetuks alluvaks. Eesti keele arendamiseks ja kaitseks loodud kord on läbi sajandi ja sõltumatult riigikorrast ikka ja alati olnud rahva vägistamine. Tagajärjeks koguni, nagu Lindström väidab, et eesti noored ei julge enam reeglite vastu eksimise ja häbimärgistamise hirmus emakeelt üldse kasutada ning suhtlevad omavahel pigem inglise keeles (mida nad oskavat vähemasti sama hästi või pareminigi kui eesti keelt). Ühtki tõsist teadustööd selle väite kinnituseks loomulikult ei ole. „Totalitarism“ on emotsionaalselt väga laetud sõna ning sellega küsijate ja võimalike oponentide märgistamine ei loo koostööks just parimat pinda.
Teiseks ei ole ka keeleteadus jäänud puutumata inimkonna arvutamisvõimsuse peadpööritavast kasvust. Kuna arvutid on meiega olnud juba aastakümneid, ei peaks neist tööriistadest enam vasikavaimustuses olema. Arvutid ja nende üleilmne võrk on võimaldanud kokku kuhjata uuritava keelevara mäed, millest varem undki ei nähtud. Kui Karl August Hermannil ja Ado Grenzsteinil oleks rahvusliku ärkamisaja lõpul olnud kasutada selline võimas relv nagu keelekorpus, küllap nad oleksid oma aja keelevaidlusi pidades (et kas hää ja pää või hea ja pea) teineteist sellega nüpeldanud ajalehtede juhtkirjades ja pealugudes. Keelekorpuse jumaldamine tõe allikana on progressiusksed liberaalid viinud järelduseni, et keelekorpus on sisepõlemismootoriga sõiduk ja sõnastik veohobune, kelle tõu revolutsiooni hiidlaine peabki maamunalt pühkima.
„Totalitarism“ on emotsionaalselt väga laetud sõna ning sellega küsijate ja võimalike oponentide märgistamine ei loo koostööks just parimat pinda.
Jah, sõnastik (näiteks õigekeelsussõnaraamat, tuntud ka kui ÕS) võib liberaalide lahkusest mingil kujul jääda, aga pigem gurmaanide arvamusfestivalina, mitte rahva ja tema valitud esindajate demokraatliku tahte väljendusena. Aktuaalse näite varal hakkab olema nii, et kuna suur osa Eesti elanikest (ja keelekorpuse täienemisesse panustavad iga päev kõik, kel sõrmed ja arvuti) hääldab ja kirjutab tuima statistika järgi „vaksiin“, siis ei tohi koolmeistrid ega keeletoimetajad keele kasutajaid terroriseerida sinna jõuga t-tähte keskele toppides. Helges tulevikus otsustab iga sõna tähenduse ja õigekirjutuse igapäevane rahvahääletus. Masin loeb enamuse tahte kokku ja määrab selle, mis on õige, mis vale. Üldjuhul vale võidab ja mida aeg edasi, seda kindlamini, sest reeglite vundamendile toetuv keeleõpetus hääbub ning keeletoimetajate vastu kuhjub aja jooksul kohtulahendeid. Preestriteta ei pääse aga ka selles süsteemis ning nad võivad vähemuse kaitseks lubada filoloogidel ja muudel veidrikel kuskil oma nurgas (nagu „kogukonnaaias“) ka vanaviisi keelt hooldada. Aga nende oma, see on siis kasutuse seisukohast sama surnud keel kui ladina keel.
Kolmandaks, mulle näib, et sõnastikureformi algatajad ei ole oma volituste piiratust lõpuni mõistnud. Kuigi selle kohta ei ole eraldi seadust, peaks ÕSi vaatlema kui rahvuskultuurilist institutsiooni, võrreldavat rahvusraamatukogu või ülikooliga, mille olemasolu ei saa sõltuda mõne uurija tujust, ilmavaatest või kirest tootearenduse vastu. Isegi mitte poliitilistest hetkemoodidest, näiteks usust turgude kõikvõimsusse, mis sai saatuslikuks erakätesse antud eestikeelsele entsüklopeediale.
Saatuse irooniana seati just liberaalse Reformierakonna algatusel meelevaldsele ja avalikult läbi rääkimata keelekorralduse muutmisele ette kõrgeim võimalik juriidiline tõke, kui 2007. aasta 12. aprillil riigikogu 93 poolthäälega toetas eesti keele lisamist põhiseaduse preambulisse läbi aegade kaitstava väärtusena.
Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes selgitatakse: „Keele kandmine PS preambulisse teiste aluspõhimõtete hulka tähendab eesti keele tunnistamist rahvuse südamikuna. Ei saa rääkida eesti kultuurist ilma eesti keeleta. Kuna demokraatlik riik ongi rahvas, siis on kõik Eesti kodanikud pärast PS muutmist lausa põhiseaduslikult seotud eesti keele kestmise ja arengu tagamisega.“
Kõik kodanikud on seotud ja nad väljendavad oma seisukohti valimistel. Keelekorraldus on seega poliitiline küsimus, milles suunamuutuseks ei saa olla vähemat otsustajat kui parlament, mille liikmed on küll otsustes vabad, kuid ideaalis teatud viisil otsustamiseks valijatelt mandaadi saanud. See tähendab, et probleem peab olema igakülgselt läbi uuritud ja arutatud. Teadlaste, aga ka asjatundjate huvirühmade panusel on arutelus asjaliku tooni säilitamisel kriitiline tähtsus.
Kõigepealt peaks aga välja selgitama, kas probleem on üldse olemas. Uuendajate väitel seisneb see selles, et keelekorraldus on kaugenenud, maha jäänud keeleteadusest ning see ohustab keele elujõudu, kestmist. Mille alusel seda järeldatakse? Edasi, ka väide, et eesti keel sureb välja, kui teadlased seda uuel viisil arendama ei hakka, väärib kontrollimist. Kui keeleteadus on aina enam arvutivõimsusele toetuv täppisteadus, siis peaks ju olema võimalik keele tulevikku modelleerida, kirjeldada, mis juhtub stsenaariumi X ja Y valimise korral.
Ei saa öelda, et riigivõimu teostajad oma põhiseadusest tulenevaid kohustusi ei teaks. Kui sõnastikureformile oleks vettpidav teaduslik põhjendus, siis enne kui arendajad tegutsema võivad hakata, peaks ülesanne olema kirjas riigikogus kinnitatud valdkonna strateegias. Eesti keele arengukava aastani 2035 jõustamine on kahetsusväärselt venima jäänud. Selle tööversioonis leidub aga lause „Väärtustatakse keelekorraldust ja keeletoimetamist, sh selge keele põhimõtteid ja korrektset keelekasutust nii avalikus ruumis ja ametiasutustes kui ka meedias ja kultuurisfääris.“ Kuidas seda küll teha, kui keelekorpuses tuulavad masinad on pandud tootma argumente kõige lubatavuse kasuks, korrektsus ei ole mõõdetav ega tuvastatav ning kateedrist manatakse keelekorraldust totalitarismiks?
Kõik eelöeldu ei tähenda, nagu arvaksin, et Eesti Keele Instituudis sepitsetakse põhiseadusliku korra vastu midagi kurja. Alles poolteist aastat tagasi, kui EKI ei reforminud keelt, vaid valitsus seda asutust, kirjutasin rahvuskultuurile tähtsa asutuse kaitseks Sirbiski.2 Aga olukord on ebaselge – ja mitte ainult mulle. Lugu sarnaneb metsandusega, kus rahvusliku rikkuse kaitsjatel ning majandajatel oleks justkui igaühel õigus, aga samade andmete alusel joonistatud tulevikustsenaariumid omavahel ei klapi. Nii ei ole ka usaldust ja kokkulepet. Eesti keele tuleviku küsimus ei ole metsa omast sugugi vähem tundlik ja arendajatel-uuendajatel on väga palju teha kustutamaks sajaprotsendiliselt kahtlused, et keelemetsas võib „sõnastikureform“ tähistada lageraiet ning et EKI direktor on tegelikult harvester NO-teatri etendusest.
Urmas Lüüsi isikunäitus „Teatavate piiride poorsusest“ Hobusepeas kuni 7. VI.
Tallinn pakatab tarbekunsti tutvustavatest väljapanekutest. Kai kunstikeskuses värskelt avatud Tallinna rakenduskunsti triennaali keskmes on läbipaistvuse teema ja see veenab kuraatorinäituse valikuga materjalikunstimaastiku hõrkuse ja põnevate allhoovustega. Sealsamas ümber nurga on Temnikova ja Kasela galeriis väljas Tanel Veenre uuem ehtelooming. Tarbekunsti- ja disainimuuseumis saab vaadata Tiina Sarapu loodud kooslust ja Hopi galeriis on ehtekunstnik Triin Kukk vääristanud poeetiliseks sageli teisejärgulise tavalisuse. Kohe seal kõrval, Hobusepea galeriis, avaneb Urmas Lüüsi ühtaegu toores, ängistav ja õrn maailm, kus ta opereerib argiste esemete abil tunnete ja tajudega, mis on seotud nii isiklike kui universaalsemate teemadega.
Intensiivne keskkond on täis identiteedikaotust ja selle taasloomist ning koosneb täpselt balansseeritud fragmentidest. Ruumi täidavad niitidest nõretavad ja traageldatud nõud, tekstiilid, tikandid, portselanikillud, kettjalaga tool, liuast ikoonijäljendid, maastikumaali lõigatud portree. Argise olemise algosakesed ning rišeljöötikandi õõv mõjuvad kõrvuti argipäeva ja isetegemise nihestatud kombinatsioonina koos juba lahkunud vanaemaga.1 Materjalidega manipuleerimise oskus ja ootamatu käsitlusvalik avaldab muljet, suunates mõtte paljudele teemadele, asjadele, materjalidele ja nende tähendustele sealhulgas.
Kümmekond aastat tagasi kirjutas Deyan Sudjic raamatu „Asjade keel“ („The Language of Things“). Selle sissejuhatavas küllaltki masendavalt mõjuvas essees2 on juttu asjadesse uppumisest ning sellest, et viibime oma asjadega täitunud kodudes üha vähem aega ja seetõttu kasutame ka asju järjest vähem. See ja mitmete teiste mõtisklused asjade teemal meenusid mulle Lüüsi näitusel „Teatavate piiride poorsusest“. Urmas Lüüs on niiviisi kirjeldatud maailma oma käe pistnud ja sealt näilise kergusega välja tõstnud eelmisi põlvkondi ümbritsenud esemeid ning neid töödelnud. Üsna kohe hakkas põnev ja unustasin ängi.
Urmas Lüüs on viimasel kümnel aastal olnud üks kirglikumaid ja aktiivsemalt tegutsevaid ning nii materjalikunsti kui ka nüüdistarbekunsti üldisemalt mõtestavaid kunstnikke ja kirjutajaid. Tema loomingus on traditsiooniline saanud uue tähenduse: see on kitsaste erialade ülene, läbides materjale, mõtte- ja menetlusviise. Tema valitud võtted peegeldavad tundlikkust, teravust ja paindlikkust ning paistavad silma kohanemisoskusega.
Mul tekkis vastupandamatu soov temaga neil teemadel vestelda.
Craft revival, nähtus, mille võiks tõlkida käsitöö tagasitulekuna, on viimase kümmekonna aasta jooksul pildil olnud ja praeguseks päris suured mõõtmed võtnud. Selle laine tugevusest annab tunnistust brittide legendaarse ajakirja Crafts tiraaž ja veelgi legendaarsema Crafts Councili tegevus, Grant Gibsoni podcast’ide „Material Matters“ tuntus, Glenn Adamsoni haare ülimalt viljaka ja populaarse kirjutajana, kui mainida vaid mõnesid. Sul ilmub siinsamas lehes kord kuus autoriveerg „Olulised asjad“, kus keskendud esemelise kultuuri avamisele. Oled jõudnud kirjutada sõltuvusest, kohalikkusest, voolujoonelisusest, viimati teaduse ja kunsti suhetest. Mis on asjade maailma juures kõige tähtsam?
Urmas Lüüsi Hobusepea näitusel loodud intensiivne keskkond on täis identiteedikaotust ja selle taasloomist. Kõik näitusel eksponeeritud tikandid on kunstniku vanaema tehtud, virtuoosse tikkijana on kunstnik need omapoolsete lisanditega kunstiteosteks vormistanud.
Parafraseerides Andrus Laansalu, võib öelda, et oleme läinud asjadest rääkimisega nii kaugele, et oleme kaotanud silmist need asjad, millest räägime. Materiaalne maailm on meie skafander. Kui esimesed inimesed jõudsid kohta, kus paljalt ringilippamiseks oli liiga külm, toimisid esimesed riide- ja tarbeesemed nagu Neil Armstrongi skafander – ilma asjadeta sureksime ära. Vaimseid väärtusi saab edendada vaid tänu sellele, et asjad on loonud selleks platvormi. Me ei pea mõtlema, kust laanest leida marju, et kolme tunni pärast ikka elus olla, ja kus põõsas on kiskja, kes meid iga sekund nahka võib pista. Saame istuda turvaliselt oma soojaks köetud kodus, süüa poest ostetud krõpsu ja kirjutada pastakaga paberile, et asjadel ei ole meie elus vaimsete väärtuste kõrval absoluutselt mitte mingisugust tähtsust. Me ei ole loomad, kes kasutavad asju, vaid me olemegi nende asjade produkt. Kõik meie ümber on defineeritud materiaalse kultuuri kaudu. Kui tuua võrdlus lausega „Jumal lõi inimese niipea, kui inimene oli loonud Jumala“, siis paadunud evolutsionistina võiksin öelda, et inimesed loovad asju seda järge, kuidas asjad loovad inimesi. Jalanõud on muutnud seda, kuidas me kõndides jalalaba vastu maapinda asetame. Linnastumine on muutnud vaikiva koreograafina kogu meie liikumisloogikat. Põllupidamine on teinud väheolulisest beeta-segatoidulisest loomast globaalterroristist maailmavalitseja. Uusmaterialism lööb taas laineid, aga mul on tunne, et enamasti kirjutavad teoreetikud sellest ideekonstruktsioonide abil ja ainus asi, mis teooriatest välja jääb, on materjal. Seetõttu tundsingi vajadust materjalidega töötava kunstniku lähtepunktist materiaalsest kultuurist kirjutada ja Sirp juhtus pakkuma õigel ajal sobiva väljundi.
Kas sulle tundub, et see teema, suhe asjadega, on praegu aktuaalsem kui varem?
Arvan küll. Kogu digitaalne eraldatus, online-elu ja ekraaniväsimus on tekitanud omamoodi võõrandumise. Meie materiaalne intelligentsus on väga kesine. Asjade valmistamise protsessid üha kaugenevad üksikisikust. Me ei tea, kuidas tehakse asju, millest meie elu sõltub. Kui kirjeldan protsessi, kuidas jõuab kollageen näomaskidesse, siis hakatakse tapamajast saadud rasvajääkidega veriste lehmanahkade kirjeldamise peale silmi pööritama. Glenn Adamson on välja toonud, et kui kaotatakse side asjade valmistamisega, kaotatakse ka side asjade endiga. Kui me ei tea, kuidas asjad on tehtud ja kuidas toimivad, jäävad need võõraks – võõrast aga ei hoolita. Kui ainus parameeter on asjade puhul see, kui suure summa eest saab asja vajadusel välja vahetada, hakkab reaalsus kõikuma. Kogesin kunagi Itaalias 6,4pallist maavärinat. Kui tunned end halvasti, siis haarad ikka millestki kinni, et turvalisem oleks. Maavärina ajal tuleb leida hoopis kõige lagedam koht. Lähikonnas kukkus mitu silda kokku. Kui seisin hommikul kell seitse otse voodist väljasööstnuna ülejäänud külaelanikega keset väljakut ja üritasin püsti jääda, sest nii tugeva maavärina korral liigub maapind edasi-tagasi – nagu vanakurat üritaks sind õunapuu otsast maha raputada –, siis tajusingi esimest korda täielikku eraldatust. Absoluutselt kõik sinu ümber on ohtlik. Usun, et kogu see käsitöösiidrite-vorstide-sokkide-leibade buum ongi suutnud inimeste irdumise turuväärtuseks kantida ja müüakse taluturvatunde fiktsiooni. Eraldatuse vastu pakutakse justkui midagi ehedat inimeselt inimesele.
Mind on alati võlunud, et sinu töödes kannab sõnumit enamasti selleks otsitud ja leitud materjal, mitte soov tingimata materjaliga manipuleerida, olla materjali meisterlik valdaja. Oled hariduse saanud sepakunsti erialal. Kui oluliseks sa materjali pead? Millist rolli materjal sinu loomingus mängib?
Arvan, et igasuguse valdkondadeülesuse eeldus on ühe eriala väga heal tasemel valdamine. Kõik taandub suhetele. Sepatööd õppides arendasin oma suhet rauaga, õppisin tunnetama selle piire. Raud käitub eri temperatuuril erinevalt: seda on võimalik karastada hapraks nagu klaas, noolutada painduvaks nagu kumm, kuumutada pehmeks nagu mätsitav plastiliin ja sulakujul valada nagu kisselli. Tekstiili, savi või puidu peale üle minnes ei astu ma samamoodi ämbrisse, nagu esimese suhte puhul. Probleemid on uued, kuid piire tunnetab kiiremini. Ja nüüd on minu teha, kas ma mängin piirides või lõhun neid. Kõik minu tööd baseeruvad protsessil. Protsess on a ja o. Minu pea kohal ei tiiruta millegipärast see inspiratsiooniingel, kes pähe puhtaid kontsepte puistaks.
Teose „Olid segased ajad“ aluseks on Urmas Lüüsi vanaema sinilille tikandiga linik. Kunstnik on sinna lisaks tikkinud teksti „Olid segased ajad. On segane aeg“, mis on võetud vanaemaga tehtud intervjuust Lääne Elus 1988. aastal.
Olen koguja. Kogun kaltsukatest, prügikastitagustest, ehitusplatsidelt, tühermaadelt. Tassin nagu hamster kõik ateljeesse kokku. Kogun ka pähe. Salvestan sinna leitud esemetega tekkinud mõtted, lollid Youtube’i videod, sündmused tänavalt ja raamatust. Kõik see ulbib ringi ja mingil hetkel tekivad tungi ja kannatlikkuse vastastikmõjus ootamatud uued ühendused. Aja jooksul moodustub mõtetest, katsetustest ja varasematest töödest võrgustik, mis hakkab katkise kalavõrguna noota koguma. Lõpuks pole muud, kui tuleb suurem sitt välja visata ja puhastatud kontseptsioon näitusel välja laduda. Olen puuteusku inimene. Väga sageli saavad ideed alguse sellest, et üritan mõnd uut oskust omandada, olgu see siis klaasipuhumine, korvipunumine, tikkimine või puutöö. Mul on vaja lisaks verbaalsele mõtlemisele ka kehaliselt mõelda.
Hobusepea galerii näituse äratuntavates, kuid tugevalt argisust nihestavates objektides saavad kokku sinu kogemused, nostalgia ja päritud maailm. Oma väljapaneku juhatad sisse vaatega vanaema ellu. Millega sa oma töödes peamiselt tegeled?
Hoian oma tööd sageli isiklikul tasandil. Henry David Thoreau on oma „Waldeni“ raamatus öelnud, et kui ta tunneks kedagi teist sama hästi kui iseennast, siis ta kirjutaks raamatu kellestki teisest. Omaenda kogemused ja tajud on lõputu kütus. Uurimuslik ja sotsiaalkriitiline kunst mind käima ei tõmba. Kui keegi filmib kusagil aia taga põgenikelaagrit ja pärast näitab seda kolmetunnist halvasti monteeritud videot veiniklaase kõlistades peenes galeriis pintsaklipslastest yuppie’dele, siis tekib paratamatult küsimus, kas kunstniku kavatsused on ikka siirad või ehib ta ennast teiste kannatustega. Karmavõla kustutamiseks indulgentside ostmine võiks jääda keskaja pärusmaaks. Võtsin teadlikult lähtepunktiks materjali, mis mulle korda läheb ja pakub tähenduslikku sidet ka juhul, kui see näitusena teiste ette ei jõuakski. Peamine põhjus, miks tegutsen kaasaegse kunsti, käsitöö (craft) ja etenduskunstide piirimail, on see, et üritan kõigist neist valdkondadest võtta uue maailma ehitamiseks parimad tööriistad. Töötamine ruumis on omamoodi simulaakrumi loomine. Nii nagu ajaloolist romaani kirjutades võtab kirjanik paar reaalselt tegutsenud inimest ja dokumenteeritud fakti, et need inimesed on sel ajal just sellistes kohtades viibinud, ja täidab ülejäänud teemaarendused, dialoogid, suhtevõrgustikud ja misanstseenid oma fantaasiaga, võtsin ka mina vanaemast maha jäänud asjad, mille ümber lõin oma fantaasiamaailma. Nii Orwelli „1984“ kui ka Huxley „Hea uus ilm“ on mudelid. Mina ehitan oma mudelid üles lavaruumis, kus inimeste asemel lavastan objektidega.
Sageli võib su töödest leida absurdi, nihestatust. Kui palju sa vaatajaga arvestad? Mida sa tahad, et vaataja kogeks, tunneks?
Moraalisõnumit mu teostes ei ole. Iga vaataja lahkub sellega, mis ta ise näitusele kaasa võttis. Teosed on vaid katalüsaator, mis vastuvõtjas tekkivaid ühendusi takka õhutavad. Võrdlen oma loomisprotsessi nüüdistantsu- ja etenduskunstidega. Draamalavastused on kohati liiga otseütlevad. Teatris käivitavad mind pigem visuaalsed kujundid, objektide muundumine ühest funktsioonist teise, lõhnad, valgused, vibratsioonid. Visuaalteatris on inimene enamasti taandatud looduse krooni rollist ja sulandatud traditsiooniliselt taustsüsteemi loova tehnika ja butafooriaga. Esemed tulevad lavale inimesega võrdsetena ja mõnikord pole inimest vajagi, sest esemes on inimese kohaolu juba olemas. Kui satun mahajäetud majas vanasse kööki, kus tolmune, põhja kuivanud kohvipuruga kruus seisab lauaserval, nii nagu enda järel ukse sulgenud inimene selle on jätnud, siis tajun, et ma pole üksi. See on omamoodi erootiline tunne. Ka külalisteraamatusse on keegi kirjutanud, et tajus näitust veidral moel erootilisena. Maailm ei ole lineaarne. Kõik olnu, olemasolemise ja tuleviku tulemise kihid on kronesteetilise potentsiaali tõttu kohal. Kõik on. Ma tahan, et inimene tajuks mu teostes seda kohalolu.
Oma viimaste näitustega olen rõhunud tundele, nagu oleks ruumis veel midagi või keegi. Kuna õppides jagasin ennast metallikunsti ja etenduskunstide vahel, siis pole performatiivsus mulle võõras. Tihtipeale kujutangi ette, et loon lavastuse vaikivat kaadrit, kohta, kus keegi on olnud ja kuhu keegi iga hetk tagasi võib tulla. Iga asi on paratamatult performatiivne. Me teeme asjadega midagi ja need on mingi protsessi osa. Tassist me joome, rattaga väntame ringi, nõela ja niidiga õmbleme. Tänu performatiivsusele saab iga asi endale loo. Mulle meeldib esemetega manipuleerides neid nimetada mäluga materjaliks. Rõivaese on tükk looga tekstiili. Mina saan selle looga suhestuda ja lisada oma kihte. Dekonstrueerida, lisada, nihestada. Niipea kui visata riideesemed voodi kõrvale toolileenile, tekib lugu. Mu ema ütles pärast näitusel käimist, et tal oli kogu aeg tunne, nagu istuks vanaema seal voodiserval.
Kas teemad, mida käsitled, on aja jooksul muutunud?
Üha rohkem saan eluterve pohhuismi abil nii-öelda nüüdisaegsuse taagast hingamisruumi. Kõik on kaasaeg: kivi- ja uusaeg, haaramatu olevikupunkt, tulevik. Nii füüsiline kui ka vaimne materjal ei kao kuhugi. Meis kõigis on tükike Julius Caesarit ja Adolf Hitlerit, sest maailmas tiirlevate molekulide kogusumma on sama. Kuulsin hiljuti head võrdlust, et meie ei kasvata taimi, vaid oleme ise taimede karjamaal. Nemad toidavad meid, arstivad, kui vaja, ja pärast surma söövad ära. Niisamuti ei devalveeru jumalad. Praegusaegsed jumalad ei ole vähem või rohkem tähtsad muinasjumalatest, sest nende sütitatav energiaindeks on inimestele käivitaja ja hoidjana sama. Hammurapi ei sure, kui tema vaim elab meis kõigis edasi. Praegusaegsus on illusioon. Kohalolu loeb.
Õppejõuna puutud lähedalt kokku arusaamade kiire muutumisega. Millised on su tähelepanekud?
Vestlesin ühel öösel Haapsalu tänavatel lonkides sõbraga, kes läks uuesti õppima, seekord Tartu ülikooli filosoofiat. Ta arvas esialgu, et gümnaasiumist tulnud noored on pehmemad ja eluvõõramad kui varem. Meie kooliaeg möödus punkaritena purjutades ja avalikku korda rikkudes. Ajapikku sai ta aru, et kuigi alkohol ja tubakas pole enam moes, on temast nooremad märksa radikaalsemad, sõnatundlikud. Väga lihtsalt võid kedagi vale sõnakasutusega riivata. Juba 18aastaselt ollakse radikaalsed feministid, loomaõiguslased, veganid, väljendatakse avalikult kuuluvust vähemusse, seksuaalset orientatsiooni. Minu kooliaegsel punkarlusel oli palju kisa ja vähe villa, sest kapist välja tulla ei julgenud.
Oled ise saanud hariduse ja praktilisi kogemusi mitmel pool. Mida sa ise oma hariduses ja kogutud pagasis kõige tähtsamaks pead?
Ühendusi, asjade omavahelisi ühendusi. Meenub budistlik õpetuslugu tülliläinud kõrvitsatest, kes ei näinud, et nad kõik kasvavad sama taime küljes. Kujutan ette, et aju on üks lõputu tellingute struktuur, kuhu saan kinnitada kõik teadmised ja kogemused. Mida rohkem latte lisada, seda tugevam see saab ja seda rohkem on ka uusi kinnituspunkte. Midagi ei teki ega kao, kõik muutub. Jaanilõkkes põlema pandud vana kapp ei põle ära, lihtsalt molekulid muudavad oma kooslust ja asuvad mujale. Prügi ei visata ära. Seda pannakse teise kohta. Metsa ei lõigata maha. Maha jäävad kännud. Mets lõigatakse Hiinasse küttepuudeks. Pärast seljakotirännakuid Tšiilis ei ole meil poes müügil Tšiili ploomid enam välismaa viljad, kuna olen näinud neid kasvamas, neid söönud, otse puu otsast ja suhu. See vili ei ole võõras, niisamuti ei ole võõrad istanduste jaoks ärandatud mapudunguni asualad. Praegune pandeemia põhjustatud kriis näitab, kui ühendatud me omavahel oleme.
Tuiskad mitmel rindel. Tahaksin sind võrrelda Elgi Reemetsaga, kes suhestus tohutu kirega nii materjalide kui ka pärandiga, oli võimeline erakordselt võluvateks interpretatsioonideks. Oled aktiivne kultuurivaldkonnas ka laiemalt. Mäletan, et kirjutasid meeldejäävas sõnastuses magistritöö, tean, et muusika, performatiivsus ja tegevuskunstid on su kirg. Kuidas seod oma päevatöö õppejõuna ja kunstnikuelu?
Mind võluvad tarbekunsti klassikute loomingust kõige enam Mari Räägu teosed – milline tundlikkus savi ja ka metalli vormides! Mul ei ole vahet, kas ma suhtlen Eesti kunstiakadeemias üliõpilastega, mürgeldan muusikuna laval, toimetan teatri black box’is, töötan ateljees või kirjutan. Alati on tunne, et ajan ühte ja sama asja. Flow ja vibe kannavad. Eraldatus valge kuubi ja musta kasti vahel on järjekordne kunstlik piir. Need on lihtsalt funktsionaalsed ruumid, kus üks või teine tegevus paremini võimendub. Ise armastan öelda, et tegutsen nende vahel hallalas. Seetõttu ei võeta mind ka kusagil täielikult omaks: teatris nähakse mind kunstnikuna, kunstis disainerina, disainivallas teoreetikuna, teoorias praktikuna.
See ebamäärasus annab vabaduse ajada oma asja, kuid takistab enesekehtestamist. Minu ideaalkunstnik on Lubja Vaike oma pilpalossidega. Saad aru, et inimene tegi midagi sisemise tungi ajel. Tummist ja iseendast läbikasvanut. Mingit kirjalikku kunstnikupositsiooni pole vaja kõrvale lugedagi. Inimene tegi kusagil sõltumatul hallalal päris asja.
Kuidas sobib sulle loomingulises kollektiivis töötamine, nagu kool või rühmitus Urmas Ott? Kui palju vajad dialoogivõimalust?
Raamatute lugemine on dialoog erinevate mõtlejatega. Teatriskäimine on dialoog lavastajatega. Urmas Ott on disainidialoog Hans-Otto Ojastega, Postinstrumentum on helikunstidialoog Erik Alaloogaga. Dialoogist olulisem on sünergia. Neid mõtlejaid ja loojaid, kellega tahaks sünergias olla, ei jõua ette lugedagi. Ma koosnen teistest inimestest. Nagu Peeter Laurits on välja toonud, et ega me ise ole number 0 välja mõelnud või pidanud vaidlusi tühjuse kvantitatiivse väärtuse üle. Minu keel on dialoog kõigi nendega, kes on enne mind sama keelt kõnelenud.
Millest puudust tunned?
Armastusest ja metsast, aga neist ei saa kunagi küllalt.
1 Urmas Lüüsi näituse saatetekst.
2 Deyan Sudjic, The Language of Things. Penguin, 2009, lk 5-6.
Marshall McLuhani (1911–1980), kelle väljendid „meedium ongi sõnum“ ja „globaalne küla“ on saanud üldkasutatavaks, üks tähtteos on jõudnud lõppeks eesti keelde. Seda Toomas Rosina alati laitmatus ja nauditavas tõlkes, värsside tõlkimisel abiks Kersti Unt, kõike pärlina kaunistamas Maarja Ojamaa järelsõna.
Ilmunud raamatust on juba põhjalikult kirjutanud Aro Velmet (PM 6. XI 2020), kes lõpetab oma mõtisklused sõnadega: „Sestap on hea minna korraks tagasi 60ndatesse, kui elektroonilises ajastus nähti veel utoopilist potentsiaali, ja tuletada meelde, kuidas infoajastust saab ka teisiti mõelda – langemata räniorulikku korporatiivsesse tehnoutopismi ega blackmirrorlikku düstopismi. Tulevik on tunni aja pärast!“ McLuhani isiksus on nõnda särav, et selle juures jääb märkamata tema mõttearenduste paigutumine nn Toronto koolkonda, mis jookseb ühte sammu ning riivab sageli õrnalt teist samu teemasid südame lähedal kandvat mõtlejate koolkonda, millesse võib paigutada Lewis Mumfordi, Jacques Elluli, Martin Heideggeri, Ernst Jüngeri, Theodore John Kaczynski jt. Ja see utoopiline potentsiaal pole laiemas pildis üldsegi mitte nii kaunis: kanadalased üritavad pigem delikaatselt hinnangutest hoiduda ja ajalooprotsesse kirjeldada, olles tuleviku suhtes lootusrikkalt meelestatud. Mingi lovecraftilik õud ei kao siiski kuklast kusagile.
Toronto koolkond
McLuhan alustab oma raamatut nõnda: „Käesolev raamat on mitmes suhtes täienduseks Albert B. Lordi „Lugulaulikule“. Professor Lord on omakorda Milman Parry töö jätkaja; viimase uurimused Homerosest viisidki ta küsimuseni, kuidas on suuline ja kirjapandud luule loomulikul teel edasi kandnud mitmesuguseid vorme ja funktsioone. Ja täpsustab hetk hiljem: „„Gutenbergi galaktika“ eesmärk ongi jälgida, kuidas on maailmataju, inimese vaimse palge ja väljendusviiside vorme muutnud algul foneetiline tähestik ja seejärel trükisõna. Uurimistööd, mille aineks Milman Parryl olid suulise ja kirjaliku poeesia vastandlikud vormid, laiendame meie siin mõtlemise vormidele ja elukorraldusele ühiskonnas ja poliitikas.“
Milman Parryt (1902–1935) peetakse selle suulise traditsiooni uurimise ümber tekkinud distsipliini esiisaks. Tema 1928. aasta dissertatsioon oli tollal akadeemilises ringkonnas vastuvõetamatu: ta väitis, et Homerose tekstid olid suulise traditsiooni pikaajaline jada, mis talletati kirjasõnasse alles hiljem. Tuge sai ta koos kolleegi Albert Lordiga tehtud külaskäikudest Jugoslaaviasse, kus nad lindistasid sealsete bardide eepilisi lugulaule.1
Parry ideedest sai kannustust Erick Havelock (1903–1988) ja tänu temale võimegi suuresti rääkida Toronto koolkonnast. Tema kuulsa teose „Sissejuhatus Platonile“ („Preface to Plato“, 1963) keskmes on poeesia ja selle otsustav roll arhailises Kreeka kultuuris.2 Kirja kasutuselevõtt loob võimaluse hakata rääkima absoluutidest ja see on Havelocki sõnutsi kahe teraga mõõk. Ühtepidi annab see aluse n-ö kreeka imeks, on tänapäeva kultuuri alustalaks, ent „[kirjutamisega] väheneb toetumine mälule, väheneb vajadus võtta oma subjektideks alati inimesed. Suulise traditsiooni puhul peavad nad olema inimesed, kes midagi teevad, kuuletuvad või on sõnakuulmatud jne. [—] Seal ta [nt Achilleus] on, võitleb, vaidleb, armastab, räägib – seda suurema osa ajast; aga ta ei väljenda ideid või printsiipe, ta lihtsalt on nagu on, nagu öeldakse. Selle asemel saame [kirjaoskusega] õigluse, kes ei või nõnda käituda, see on naeruväärne. Nõnda saavad õiglusest, sõjast, rahust või millest tahes järk-järgult abstraktsed subjektid või lausungid. [—] Kreeka draamas ei ole absoluute, muidugi lõi absoluudid kui mõttevormid Platon. Mida vanemaks ma saan, seda selgem see mulle on. Noorena olin suurem platoonik kui praegu. Ma olen hakanud paljut sellest pidama õnnetuseks.“3
Havelock jõuab McLuhaniga üsna sarnaste järeldusteni, üks klassikalise filoloogia, teine kirjandusteaduse lähtekohalt.
McLuhani mure
McLuhani tekst, kus ta on üritanud mosaiikvälja meetodiga traditsioonilisi tekstitunnuseid murda (iseasi, kui hästi see on õnnestunud), on nauditav lugemine: see hüppab eri ajastute ja autorite vahel ning näitab, kuidas on kirjasõna ja tehnoloogia areng inimese maailmataju muutnud. Ekskursioon toimub antiikajast tänapäevani. Raamat on täis väga eripalgelisi näiteid ning McLuhani oskus mosaiiki laduda on imetlusväärne. Siinkohal peab mainima McLuhani kolleegi, veel ühe torontolase Harold Innise olulist teost „Impeerium ja kommunikatsioon“ („Empire and Communications“, 1950), mis lahkab samuti seda, kuidas eri meediumid ning nende suhestumine ruumi ja ajaga mõjutavad neid eelistavate tsivilisatsioonide maailmanägemist. McLuhan jõuab kohe raamatu alguses „Kuningas Leari“ abiks võttes järelduseni, et „[m]eelte lahutamine üksteisest ning nende taktiilses sünesteesias avalduva vastasmõju läbilõikamine ongi arvatavasti üks Gutenbergi tehnoloogia tagajärg“. Just „Kuningas Lear“ on McLuhani sõnutsi esimene kolmemõõtmelise verbaalse perspektiivi näidis maailmakirjanduses.
Innisest lähtudes kirjutab ta veel nõnda: „Trükitud tekstist sai endast kaup, uus loodusressurss ning ühtlasi eeskuju, mille varal me õppisime kasutama ka kõiksuguseid teisi ressursse, sealhulgas iseendid. Kommunikatsioonivahendid kui loodusvarad või ressursid on teemaks ka ühes Harold Innise uuemas raamatus. [—] Küpsemas eas avastas ta, et ka tehnilised kommunikatsioonivahendid nagu kiri, papüürus, raadio, fototüüpia jt. on ise rikkuse vormid.“
McLuhani tees on, et tehnoloogia, mille hulka kuuluvad ka kommunikatsioonivahendid, on meie meelte pikendus. „Seda, et inimeste meeled, mille laienduseks on kõik meediumid, on üksiti meie isiklikule energiale kehtestatud püsilõiv, ja et nad lisaks häälestavad ümber meie kõigi teadvust ja kogemust, võib täheldada veel ühes seoses, mida on maininud psühholoog Carl Gustav Jung: „Iga roomlast ümbritsesid orjad. Ori oma psühholoogiaga oli muistse Itaalia üle ujutanud, ja iga roomlane muutus sisimas – mõistagi seda ise aimamata – orjaks. Elades pidevalt orjade õhkkonnas, nakatus ta alateadlikult nende psühholoogiast. Niisuguse mõju eest ei suuda keegi end kaitsta.“4
Trükikunst on meie mälu käepikendus, ent see käepikendus on hakanud täide viima ähvardust, mille pani kirja Platon oma dialoogis „Phaidros“. Nimelt saab jumal Thoth selles müüdis noomida, et tema leiutatud trükikunst toob inimhingedesse unustuse, seda just mälu järkjärgulise hävimise pärast. Mälu on aga traditsiooniliselt olnud see kese, millele toetudes inimühiskond ja -indiviid üles ehituvad.5
McLuhanil on mure, et kui üks käepikendus saab eelise teise ees, kaob tasakaal ja muud olulised valdkonnad hakkavad kannatama. Erilist tähelepanu on ta pööranud kuulmismeele allajäämisele. Seda teesi on arendanud neuroteaduste vaatenurgast Ian McGilchrist, kes räägib kahe ajupoolkera vahelisest sõjast ja sellest, et vasak (mida seostatakse kõnega) on proportsionaalselt paremat (mida seostataks meloodiate protsessimisega) välja tõrjumas. Muidugi on see lihtsustatud narratiiv, detailide saamiseks tuleks pöörduda autori teose „The Master and His Emissary“ (2019, II täiendatud trükk) poole.
Elektriajastu
McLuhan lõpetab oma teose küll trükipressi juures, ent käes on uus elektriajastu: „Uus elektriline galaktika on Gutenbergi galaktikasse juba sügavale sisse tunginud. Isegi kui kokkupõrget ei tule, toob säärane tehnoloogiate ja teadvusvormide kooseksisteerimine igale elavale inimesele traumaatilist pinget juurde. Meie kõige harilikumad ja tavapärasemad hoiakud väänduvad korraga otsekui groteskseteks lohepäisteks veesülititeks. Tuttavad institutsioonid ja kooseluvormid tunduvad mõnikord paheliste ja ohtlikena.“ Seda teemat jätkab ta oma järgmises raamatus „Meedia mõistmine“ („Understanding Media“, 1964).6
Olemegi jõudnud tänapäeva, mil uus murrang kõiki varasemaid protsesse süvendab. Trükikunst annab liibates teed digimonile. McLuhan on ajakohaselt positiivne: „Ma loodan, et kümnendite pärast muutub maailm kunstivormiks – uus inimene, kes on seotud kosmilise harmooniaga, mis ületab aja ja ruumi, silitab, vormib ja musterdab tundlikult maise artefakti igat külge, nagu oleks see kunstiteos – ja inimesest enesest saab orgaaniline kunstivorm.“7
1960ndad on möödas ja paistab, et aeg, mil oli võimalus oluliste teemadega tegeleda ja alternatiivseid teid leida, on läbi. Vaadakem kas või seda, mis on saanud interneti algideest. McLuhani kaasaegne, samu teemasid käsitlenud Ivan Illich, kes oli tol lillelaste ajal samuti lootusrikas ning kutsus üles eripalgelistele aruteludele üha luustuvate institutsioonide ja meediumide olemuse üle, ei hoidnud näiteks end enam paarikümne aasta pärast tagasi ning ütles: „Rääkida tuleb pigem XXI sajandi küberneetilise painaja seisundist, mida me oma ülikoolides kultiveerime, millest saadakse teadlikuks, kui on koos minuga käidud XII sajandis või V sajandi lõpus eKr Kreekas või teistes kirjaoskuse ajaloo hetkedes. Saadakse teadlikuks, et liigume uude etappi. Ma ei taha rääkida tuleviku seisukohalt, vaid õpilaste sõgeda pilgu ajel, kui nad minult küsivad: „Dr Illich, millised andmed teil on? Kas räägiksite mulle programmist, mida järgite? Kuidas te oma lähenemist plaanisite? Mida te mulle kommunikeerida tahate? Sel hetkel tunnen, et upun koos möödunud tunniga, et olen kaotanud oma kella.“ 8
Villu Tamme laulab oma loos „Tulevik on tunni aja pärast“: „Ma ikkagi veel tahan miskit muuta / Kuid veidi juba kahtlen oma jõus“. Vana hea piibel aga kuulutab: „Paganate ebajumalad on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö. Suu neil on, aga nad ei räägi; silmad neil on, aga nad ei näe. Kõrvad neil on, aga nad ei pane tähele; ei ole ka hingeõhku nende suus. Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad.“ (Ps 135, 15–18). Aeg minna Zoomi, Meeti, BigBlueButtoni, Streamyardi ja Skype’i koosolekutele. Ja jõud hakkab otsa saama.
1 Lordi 1950ndate hilisemad lindistused https://mpc.chs.harvard.edu/lord-collection-1950-51/
2 Sama oluliseks võib pidada teost „The Muse Learns to Write“ (Yale University Press, 1986), kus jõutakse kreeka suuliselt kirjalikule kultuurile liikumise kultuurinihke juurest tänapäeva. Nende raamatute kõrvale kuulub kohustuslikult ka Walter J. Ongi „Orality and Literacy“ (Routledge, 2002, II trükk).
4 Marshall McLuhan, Meedium ongi sõnum. Tlk Triinu Pakk. – Vikerkaar 2011, nr 7–8, lk 68.
5 Siinkohal on tähenduslik Giordano Bruno põletamine aastal 1600. Bruno elutööks oli keskaegsete mälutehnikate finessideni lihvimine, nii et sümboolselt võib tema surma näha ühe trükikunsti teetähisena võidu saavutamisel mälumaastike üle. Vt nt Giordano Bruno „De umbris idearum“ (1582, palju tõlkeid eri keeles). Mälukunsti ajaloost on kirjutanud Martin Faulks, Charles B. Jameux, Paolo Rossi, Frances A. Yates jt.
6 Üks kõige põhjalikum ülevaateteos elektri ajaloost ja selle laialdasest mõjust on Artur Fistenbergi „The Invisible Rainbow“ (Chelsae Green Publishing, 2020). Autori tees, mida ta toetab teadusuuringutega (kasutatud kirjandus hõlmab leheküljed 413–551) on, et suurem osa ökoloogiaprobleemidest ja industrialiseeritud tsivilisatsiooni tervisemuredest on seotud elektrireostusega.
7 Marshall McLuhan, The Playboy Interview. – Playboy Magazine III 1969. Vt nt https://web.cs.ucdavis.edu/~rogaway/classes/188/spring07/mcluhan.pdf. Nt Alvar Loog peab seda tekstiks, mida võiks McLuhaniga tutvumiseks tingimata lugeda.
8 David Cayley, Ivan Illich in Conversation. Anansi, 1992, lk 240.
Dokumentaalfilm „Keha võitlus“ (Lola Productions, Eesti 2020, 108min), režissöör-stsenarist Marian Võsumets, operaatorid Fidelia Regina Randmäe, Norman Tamkivi ja Raivo Teeäär, helilooja Sven Sosnitski, produtsent Marian Võsumets.
Teleajakirjanikuna tuntud Marian Võsumetsa debüütdokumentaalfilmis „Keha võitlus“ tunnevad end ilmselt ühel või teisel viisil ära kõik inimesed, kes on olnud oma välimusega rahulolematud, kellel on (olnud) söömishäire või kes on dieeti pidanud. Film portreteerib mitmesuguste söömis- või kehakuvandihäirega Londoni inimesi, kes on olnud kimpus ületreenimise, üle- ja siis alasöömisega ja enda piiramisega selleks, et saavutada midagi, mis ei ole võimalik – tunda end hästi ühiskonnas, kus nõutakse igaühelt enda lõpmatuseni parendamist.
Film analüüsib kehavõitlusi mitmekihiliselt. Toitumishäirete psüühilised alged leiab traumadest ja ühiskonnast, mis nõuab tublidust. Tähelepanu all on paksude inimeste kultuuriline alavääristamine: uuringud näitavad, et suure kehakaaluga inimesi koheldakse kehvemalt tööl, reisidel ja ka tarbijatena. Oluline on sotsiaalmajanduslik foon: täisväärtuslik toit on järjest kallim ja selle hankimiseks ja valmistamiseks tuleb varuda aega, toiteväärtuseta toitu aga reklaamitakse pidevalt, selle saab kiiresti kätte ja see on odav. Samadel teemadel on Võsumets kirjutanud Vikerkaarde põhjaliku artikli,1 kus on juttu nii USA paksuse aktivismi ajaloost kui ka toiduõigluse problemaatikast. Eestis on need teemad üsna teistsugused. Olen vanematelt kolleegidelt, sõpradelt ja tuttavatelt kuulnud, et kuni 1990ndateni ei räägitud toitumishäiretest: anoreksia ja buliimia puhul öeldi, et lõpuks aitab lapsesaamine (sellest olla abi kõigi naistehaiguste vastu). Nagu Võsumetski Vikerkaares mainib, pole Eestis veel toiduainete kättesaadavuse ebavõrdsuse teema päris kohale jõudnud, aga pole põhjust eeldada, et ei jõua.
Filmis tutvustatakse põgusalt toitumisnõustamise kontseptsiooni „Tervis mis tahes kehakaalu puhul“ („Health at Every Size“), kus on esikohal tervisekäitumise parandamine. Oluline on rääkida sellest, kui kahjulik on oma kehaga pidevalt vaenujalal olla, ennast nähagi väheväärtuslikuna. Lahendus algab keskkonnast, mis laseb oma kehaga rahu teha ega pommita pidevalt sõnumitega, et elu algab siis, kui dieet on edukalt lõpetatud või trenniprogramm läbitud. Normaalne peaks olema mõtteviis, et igasugune keha on rõõmu allikas ja elu juba käib – õnn ei saabu pärast mõne kilo kaotamist.
Dieedifilme on maailmas tehtud mõistagi palju, kuid enamasti on keskmes see, kuidas siis ikkagi võitlus liigse kehakaaluga käib ja mismoodi oma keha üle võit saavutada. Võsumets on viinud dieedifilmi uuele tasemele. Harilikult on dieedimentaliteeti kritiseerivad ja kehapositiivsust promovad filmid karakterivaliku poolest ühekülgsed. Seda Võsumetsale ette heita ei saa ning filmi mitmekesisus ja tõlgendamisvabadus on selle üks suuri plusse: filmi kaasatud räägivad oma probleemidest erineva avatuse tasemega, palju jääb vaataja otsustada ja ette kujutada.
Alustades oma kehast
Võsumets on teema juurde jõudnud omaenda ületreenimise ja alatoitumise kogemuse kaudu, mida filmis ka näidatakse. Ta nimetab fitnessi parajaks jäneseuruks,2 mille käikudesse võibki tiirlema jääda.
Sellega tegeledes võib täita oma elu nippidega, kuidas tervislikumalt süüa, kuidas põletada rohkem kaloreid ja teha trenni, aga mitte selleks, et end paremini tunda, vaid et näha peeglist lihaseid, mis just õigest kohast õige kurviga välja joonistuvad. Kuna selline elu teda õnnelikuks ei teinud, otsustas ta uurida, miks on inimestel tunne, et elu algab siis, kui oled sale, sportlik ja alati näljane. Kas see ongi tervis?
„Keha võitlus“ räägib sellest, mis juhtub inimestega, kui nad enam sellist sorti „terviseedendusega“ tegeleda ei jaksa. Kui nad kokku kukuvad: näiteks satuvad anorexia nervosa pärast haiglasse, mõtlevad suitsiidist, kuna pole piisavalt tahtejõulised, et jõuda eesmärgini. Just kättesaamatuid eesmärke kõikehõlmav dieedimentaliteet pidevalt püstitab: kõik on võimalik, vaja on vaid piisavalt tahta. Soovi realiseerimise teenistuses on lugematu arv teenuseid ja tooteid, alates toitumisnõustamisest, valgupulbritest, soovitustest organismi puhastada, teha juurviljamahlapäevi, läbida ketodieet, mõelda, pingutada, alla suruda, vaielda endaga enne iga suutäit.
Dieedimentaliteet ei väljendu ammu enam üksnes otse öeldud soovitustes end pidevalt jälgida ja tagasi hoida. See on midagi, mis tänapäeval on pakendatud tervislikkuse, nn wellness’i ehk heaolu ja clean eating’u ehk puhta toitumise helesinisesse paberisse ja moraalitsevasse sõnavarasse, millega toidust räägitakse: osa toite on tituleeritud patusteks, millega võib end hea käitumise ehk treenimise ja dieedipidamise korral vahel harva premeerida. Dieedimentaliteediga rõhutatakse, et teistmoodi söömine on ebapuhas, halb, amoraalne, ebatervislik ja teeb paksuks ükskõik kui kõhna või paksu inimese. Olen ise saanud kutse peole pealkirjaga „No Fat“ ehk „Ei paksusele!“, kus lubati mängida nauditavat tantsumuusikat, mida kirjeldati sõnadega „vähe süsivesikuid, rohkelt valku“.
Paksusehirm
„Keha võitlus“ esilinastus PÖFFil 2020. aasta novembris, kuid kinolevi linastuste algust on COVID-19 epideemia tõttu kaks korda edasi lükatud. Seni on käinud tõhus meediatöö: Võsumetsa on kutsutud mitmele poole esinema ja oma filmist rääkima. Teema võõrikust Eesti meediale ilmestavad hästi ajakirjanike küsimused. Näiteks Anu Välba alustas oma 23. mai saate „Hommik Anuga“ intervjuud lausega „Paksuksminemine on üks kõige õudsem asi, mis tänapäeval inimesega juhtuda saab“, Võsumetsa teost nimetatakse aga alatihti filmiks, mis räägib võitlusest kehakaaluga, kuigi filmi kese on pigem vaimsel tervisel.
Täisväärtuslik toit on järjest kallim ja selle hankimiseks ja valmistamiseks tuleb varuda aega, toiteväärtuseta toitu aga reklaamitakse pidevalt, selle saab kiiresti kätte ja see on odav.
See film on kõige otsesemas mõttes poliitiline ja kriitiline seisukohavõtt ühiskonnas levinud normatiivse kehakuvandi vastu ja selle sõnum, et vabastada ei tule end mitte kilodest, vaid arusaamast, mille järgi on õigus oma kehast rõõmu tunda ainult neil, kes vastavad ettekujutusele heast inimesest, s.t on saledad, sest treenivad, peavad dieeti, on pealtnäha terved. Terve keha kuvand ei hõlma aga inimese vaimset ja füüsilist seisundit, vaid on taandatud moraalseks hinnanguks: paks elab tingimata ebatervislikult ja on laisk, sale inimene teeb kindlasti trenni ja toitub sündsalt. Selline suhtumine ei jäta ruumi võimalusele, et üle- või alakaal võib olla läbipõetud haiguse järelmõju, ka paljude ravimite kõrvalmõju on pöördumatu rasvumine.
Möödunud kümnendil populaarsust kogunud kehapositiivsus on viimasel ajal saanud palju kriitikat. Paks laulja Lizzo ütles hiljuti, et kuigi selle liikumise lõid kaalukad pruuni- ja mustanahalised ning kväärnaised, pole neil olnud selle peavooluedust mingit kasu.3 Kehapositiivsuse on kaaperdanud heaolutööstus ja sellest on saanud tervisliku toitumise suunamudimine: keskmise kehakaaluga, konventsionaalsetele ilustandarditele vastavad naised esitlevad #bodypositivity teemaviitega Instagramis enne ja pärast piltidega oma salenemise lugu või võtavad oma paarisentimeetrisest kõhuvoldist kinni, deklareerides, et nad on oma kehaga rahul, nii nagu see on. Mis on sellest abi tõeliselt ülekaalulistel, armide, karvade või puuetega inimestel, kes kunagi kehapositiivsuse liikumise lõid, kui kõigi liikumisest on saanud saledate liikumine?
Mida järeldada?
Filmiga seoses on kerkinud ka küsimus, kas suure kehakaalu terviseriskidest ei tohi enam üldse rääkida. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole rasvumisuuringuid lihtne teha ja rasvumise põhjuste üle vaidlevad teadlased jätkuvalt. Tegu on sotsiaalmajandusliku ja vaimse tervise probleemiga, mitte küsimusega, mis piirdub inimeste individuaalsete otsustega oma keha, tervise ja välimuse kohta. Tervis on seotud inimese kogu käitumisega, mitte sellega, kas ta sööb pitsat või mitte. See on seotud geneetikaga, inimese sissetuleku ja majandusliku kindlustundega, juurdepääsuga tervishoiule, sh sellega, kas on piisavalt meditsiinitöötajaid, kes kaalu põhjal ei häbista ja kõigi tervisemurede korral üksnes kaalule ei osuta. Oluline on, et Eestis oleks kiiresti võtta rohkesti psühholooge-nõustajaid-terapeute, kes oskavad toitumishäire taga näha vaimse tervise probleeme, neid mõista ja leevendada.
Dieedist pole õigupoolest kasu, sest kehal on kalduvus endine kaal taastada – püsiva tulemuse saavutavad vähesed.4 Dieedipidamine on töö eelkõige oma vaimuga, kas ja millal süüa, kui palju trenni teha. Dieedi terviserisk on aga vaimne kurnatus ja alaväärsuse tunne, sest söömishäire ja kehakuvandi häirete taga on alati vaimse tervise probleemid. Nende taustal võib olla lapsepõlvetrauma, vägivald, seksuaalne ärakasutamine, stress, ületöötamine, lähedaste suhete puudumine. Kui neid muresid ära ei tunta, rääkimata vaimse tervise hädade pikaaegsest ravist, siis on oht, et selliste muredega silmitsi seisjad pöörduvad enda vastu, oma keha vastu ja matavad oma probleemid enda keha kujundamise programmi, millest saab konks, mille külge oma ärevus riputada.
Filmi lõpus viib Võsumets vaataja Londoni dieedivastaste demonstratsioonile, moe-show’le, kus tuntakse rõõmu igasuguse kehaga inimeste ilust ja rõhutatakse kõigi väärikust, olgu nad mis tahes nahavärvi või nahaseisundiga, paksud, kõhnad, puuete, kasvu või kehakaaluga. Õigupoolest ei pea ilmtingimata oma keha vastu midagi positiivset või negatiivset tundma, võib lihtsalt sellesse neutraalselt suhtuda ja öelda lahti välimuse kohta käivast kinnismõttest, et natuke pettumist iseenda välimuses käib ikka asja juurde, see on normaalne. Ei käi ja ei ole.
1 Marian Võsumets, Dieedikultust toidab patriarhaat. – Vikerkaar, mai 2021.
2 Ära kaaguta! – Ida Raadio, 23. X 2020. https://idaidaida.net/et/jarelkuulamine/ara-kaaguta-2020-10-23
3 Lizzo says body positivity has become too ‘commercialised’ and ‘cool’. – BBC News 25. IX 2020. https://www.bbc.com/news/entertainment-arts-54292412
4 Britta Talumaa, Soovimatud nõuanded ja kahemõttelised komplimendid ehk Kus peidab end kaalustigma? – Feministeerium 21. IV 2021.
Sajandite puhul vaieldakse ikka, millal need algavad ja millal lõpevad. Mõni sajand on sajast aastast pikem, mõni lühem: nn pikk XVI sajand kestis ligi 200 aastat (u 1450–1640), lühike XX sajand aga vaid 76 (1914–1991). Nüüdseks kätte jõudnud XXI sajandil on praegu veel potentsiaali osutuda emmaks-kummaks, kuid kahtlemata on see ootamatu ja ulmeline. Seejuures ootamatul viisil ulmeline, sest ei vasta isegi paarikümne aasta tagustele ettekujutustele sellest, milline üks õige XXI sajand olema peab.
Tagasi lapsepõlvele mõeldes meenub, et toonaste ettekujutuste järgi pidi XXI sajand saama läbinisti uudne. Uus ei olnud ju mitte üksnes saabuv sajand, vaid ka aastatuhat, maagiline arv 2000 tähistas suurt murrangut, mille järel kõik pidi olema teisiti. See „teisiti“ tähendas peamiselt kõrgeid klaasist maju, lendavaid autosid ja koolide kadumist. Nende asemele pidid tulema kas õpetamismasinad, mida kujutlesin hävituslennuki kabiinina arvukate ekraanide ja nuppudega või distantsõppena ekraani vahendusel. See kujutlus on nüüd koroonapandeemia tõttu tõeks saanud ja ilmnenud on ka puudused: suurem psüühiline koormus võrreldes tavaõppega, päeva vähesemast liigendatusest tingitud keskendumisprobleemid. Lendavad autod on samuti olemas, kuid võrdlemisi ebapraktilised; kõrghooneid on ehitatud kodulinna Tartussegi, kuid need on pigem nagu sadul sea seljas. Ulme, võiks öelda, on pannud tulevikku ennustades pika puuga mööda, kuid vahest on see hea, sest kunagises kujutluses ulmelisest tulevikust vaevalt et ulmele endale kohta oleks.
Meie ulmelises olevikus on ulmekirjandusel ometi koht olemas ja žanr ise igati elujõuline. Elab ja areneb ka eesti ulmekirjandus, mille ühe verstapostina ilmus läinud aasta lõpus kirjastuselt Viiking Raul Sulbi koostatud mahukas antoloogia „Eesti ulme XXI sajandil“. Kogumiku kaante vahele on mahutatud 23 pala 19 autorilt, saateks koostaja ülevaade eesti ulme arengujoontest selle sajandi alguses. Tekstide ja autorite valik on mitmekülgne ja esinduslik, hõlmates eri põlvkondi ja teemasid alates folkloorsetest fantaasiatest ja alternatiivajalugudest kuni teiste maailmade ja kauge tulevikuni (või siis esimese ja teise sulandustega). Kirjanduslikult tasemelt leiab igaüks antoloogiast nii väga tugevaid kui ka kehvemaid palasid, ehkki lugejate arvamused nende jagunemise osas lähevad kindlasti lahku. Seepärast ei pea ma vajalikuks oma esteetilisi hinnanguid teistele peale suruda, vaid mõtisklen eesti ulme mõiste mõne aspekti üle, kasutades stardiplatvormina antoloogiasse valitud palu ja selle järelsõna.
Utopistlik programm ja utopistlik impulss
Alustan sellest, mis endale südamelähedane – utopismist. Kui eesti ulmekirjandusel on mõni selgelt eripärane joon, siis võib selleks pidada tema asukohta utopistliku programmi ja utopistliku impulsi pingeväljas.1 Kui programmi mõistesse on koondatud süstemaatilised, teadlikud, lõpetatust järgivad utopistlikud kujutelmad ja kontseptsioonid, siis utopistlik impulss on sageli teadvustamatu ja süsteemitu, ent samal ajal kõiges leitav ning eri vormides väljenduv orienteeritus tulevikule, „lootuse printsiip“.
Eesti ulme hüpoteetiline unikaalsus sellel väljal tuleneb kultuuri ja ühiskonna ajaloolisest taustast: postsovetlik kultuur on olnud tunnistajaks koguni kahe utoopilise projekti nurjumisele: esmalt varises kokku Nõukogude Liit, mis pani paljud, kõige tuntumana Francis Fukuyama, kõnelema „ajaloo lõpust“ ja liberalismi lõplikust võidukäigust, ning siis osutus ka see võit samamoodi utoopiliseks kujutelmaks.
Taani kunstniku Vilhelm Pederseni illustratsioon Hans Christian Anderseni muinasjutule „Lumekuninganna“. Anderseni varased lood ilmusid ilma piltideta, kuid 1849. aastal avaldatud viieköitelises muinasjutukogus leidub lausa 125 Pederseni pilti. Kogumikus „Eesti ulme XXI sajandil“ pakub „Lumekuningannast“ oma tõlgenduse Indrek Hargla.
Pettumine utopistlikes programmides, umbusk utoopia suhtes kumabki läbi ka paljude antoloogias esindatud autorite loomingust. Kõige otsesemalt on see leitav vahest Veiko Belialsi ja Joel Jansi satiirilises jutustuses „Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel“, mille tegevustik toimub igavesti Marsile teel olevas Nõukogude kosmoselaevas, kus peavad samavõrd igavest võitlust kaht erinevat progressi-ideaali esindavad leerid. Teistsuguse nurga alt, ja palju ambivalentsemalt, avaneb progressiskepsis Mann Loperi „Tänulikus Olevipojas“, kus tehnoloogiline progress on elu planeedil korra juba hävitanud.
Samal ajal väljendab ulmekirjanduse elujõud utopistliku impulsi püsimist, võib-olla isegi taas tugevnemist pärast 2000. aastate keskpaiga mõõna algupärase ulme (aga ka tõlkeulme) kirjutamises ja avaldamises, mil mitmedki seni viljakad autorid ulmest loobusid ja tooni andsid ulmevälised autorid, nt Andrus Kivirähk ja Leo Kunnas. Huvitav oleks analüüsida selle mõõna sotsiokultuurilisi tagamaid: oli selle põhjuseks pelgalt majandussurutisest tulenev keskendumine äraelamisele? Euroopa Liiduga liitumisest ja piiride avanemisest tingitud kultuurišokk? Jäägu see siiski mõneks teiseks korraks ja kellelegi teisele vastata. Ise käin kultuurisemiootilisest vaatenurgast välja oletuse, et utopistlikule impulsile on andnud uue hinguse kultuurimälu ja lugeja rolli tähtsuse kasv.
Kultuurimälu ja žanrimälu
Ulmekirjanduses on žanrimälu alati olnud väga tähtsal kohal. Mitmete tekstide XXI sajandi eesti ulme antoloogiast välja jätmise põhjusena nimetab Raul Sulbigi just nimelt varasema eesti ulmetraditsiooni mittetundmist: selle tundmine „on üks žanriulme eksistentsiks hädavajalik tunnus“.2
Selline valik on kahtlemata põhjendatud. Ulmekirjandus on olemuselt väga intertekstuaalne žanr,3 mida esindavad tekstid viitavad tagasi teistele tekstidele ning sageli eeldab nende mõistmine tutvust varasema žanrikirjandusega. Kogumiku esimene tekst, Indrek Hargla „Roos ja lumekristall“ mõjub sellest vaatepunktist lausa manifestina, sisaldades väga otseseid – liigagi puust ja punaseid – viiteid Hans Christian Anderseni „Lumekuningannale“, mida autor tänapäevasest-ulmelisest vaatepunktist tõlgendab. Sageli moodustavad teised tekstid ulmeloo reaalsuse, millest see oma ainese ammutab. Ka sellise loo näite leiab otse kogumiku algusest – Laur Krafti „Ultima Cthule“ reaalsuseks on H. P. Lovecrafti Cthulhu-mütoloogia. Nõnda eeldab isegi traditsioonikriitilise teksti loomine head ettekujutust sellest, millega võrreldes teistmoodi kirjandust tehakse.
Siiski väidan, et puhta žanrimälu tähendusloomepotentsiaal võib kiiresti ammenduda ning sellele tuginev kirjandus areneda (või lausa – manduda) postmodernistliku teooria sarnaselt pelgaks eneseleviitavaks mänguks, kui seda ei toeta kultuurimälu. Eesti ulme määratlemine eesti kultuurist mõjutatuna võib paista labane ning mõned antoloogiasse valitud palad seda arvamust ka toetavad: eestipärasus väljendub neis näiliselt juhusliku ja meelevaldsena isiku- ja paiganimedes, kuna teksti enese võinuks kirjutada kes tahes ja kus tahes. Ent kultuurimälu hõlmab paljut muudki: ajaloomälu, kohamälu, kirjandusmälu (Hargla kõneleb jutustuses „Raudhammas“ tammsaarelikust töörügamisest), mille kõigega kirjanikud on õppinud järjest osavamalt ringi käima.
Kultuurimälu tähtsuse suurenemise tõttu XXI sajandi ulmes ei maksa minu meelest ka ulmetraditsiooni tundmise nõuet absolutiseerida. Varasemate tekstide tundmist on mõtet ja alust eeldada ehk ulmekirjanduse kuldajastu kultuurisemiootilise terminiga kirjeldatava plahvatuse kontekstis (plahvatuse terminit kasutab ka Sulbi4), kus semiootiline süsteem ei ole veel jõudnud enese kirjeldamise ja korrastamiseni – sel juhul on tõesti ainuke viis süsteemist sotti saada seda läbinisti tundma õppida. Küpsel ja korrastatud ulmeväljal peaks aga nii lugejal kui ka kirjanikul olema võimalik lugemisalaseid ja loomingulisi valikuid teha juba olemasolevate teadmiste, mõne teejuhi traditsiooni tundmise pinnalt.
Ulmeväljal on sellisteks teejuhtideks olnud topeltrolliga koostajad-toimetajad. Kui sarjade ja kogumike koostamisega on eesti ulmes hästi – Raul Sulbi kõrval on selles vallas suuri teeneid ette näidata ka Jüri „Ulmeguru“ Kallasel, Veiko Belialsil jt –, siis tugevatest toimetajatest, kelle kätt oleks tunda mitte ainult tekstide valikus, vaid ka nende sisus, näib olevat puudus. Toimetajate puudumine annab ühtemoodi tunda nii algajate kui ka tuntuimate tippude teostes, nii keelelisel kui ka sisulisel tasandil. Seni vaid paar juttu avaldanud Kell Rajasalu huvitava ülesehituse ja suurepärase maailmaloomega „Käilakuju“ kaotab päris palju arvukate konarlike, inglise keele mõjuliste väljendite tõttu („Ei Nadežda ega keegi teine oleks saanud Antiochia-32 mõrvarist teada“; „Mis on parim, mis nüüd juhtuda saab? Ma olen miski, mille eest te hoolitsema peate, mis võtab teie ressursse. Mis on halvim?“), mitmete romaanidegi autorite Indrek Hargla ja Siim Veskimehe lood aga kannatavad autori, ütleksin, kärsituse tõttu, sest ta ei ole mallanud oma mõtteid kirjanduslikku, lugejale vastuvõetavasse vormi valada, vaid lajatab otsesõnu: feminism on paha, poliitiline korrektsus on paha.
Ideaalne toimetaja peab niisiis oskama – ja julgema – kohendada nii autori keelekasutust kui ka muid jutu elemente, seejuures mitte mingite tajutavatest kultuurilistest normidest kinnipidamise või kriitiku õrna hinge säästmise nimel, nagu ajuti kiputakse arvama,5 vaid hoopis proosalisemal põhjusel: kirjandus ei saa eksisteerida vaakumis ilma lugeja ootustega arvestamata, talle vastu tulemata.
Žanrilugeja ja kultuurilugeja
Just ulmekirjanduse lugeja ongi võib-olla eesti ulme ajaloo ja hetkeseisu käsitlustes seni teenimatult tagaplaanile jäänud. Õigemini, tähelepanu on pälvinud vaid üks osa lugejaskonnast, kirjandusväljal aktiivselt tegutsev ja kirjanikkonnaga ühisosa omav ulme-fandom. Samal ajal ei ole ulmekirjandus ise ammugi (kui see üldse on eales olnud) ainult fandom’i pärusmaa, vaid kõnetab üha laiemat lugejaskonda. Nii mitmeidki lugejaskonna kui terviku seas menukaid teoseid võib küll halvustavalt, ehkki õigusega, nimetada „juhu- või libaulmeks“,6 ent nendegi lugejaskond kattub suuresti žanriulme omaga. XXI sajandi ulmekirjanduse – nii juhu- kui ka žanriulme – üks tunnusjooni ongi minu meelest olnud järjest suurem tähelepanu fandom’i-välisele lugejale, tema maailmatajule. Žanriulme klassikaliste küsimuste kõrval – milline on uue või olematu tehnoloogia mõju inimesele? kuidas saab ta hakkama väljamõeldud maailmas? – tõusevad kesksele kohale tõelised maailmaprobleemid: terendav ökoloogiline katastroof, sotsiaalne ebavõrdsus.
Et lugejaga – mitte ainult žanriulme traditsiooni vahetult tundva fandom’i esindajaga, vaid üldisemalt oma kultuuri esindajaga – suhtlemine ei ole ainult ideaal või programmiline seisukoht, näitavad ühel või teisel moel ka antoloogiasse valitud tekstid. Ühisosa, jagatud mälu otsitakse eri kohtadest: üldisemast kirjanduslikust mälust (juba mainitud Anderseni muinasjutt Hargla „Roosis ja lumekristallis“), lähiminevikust (kommunistide kõnepruuk Belialsi ja Jansi jutustuses), rahvakultuurist ja -mütoloogiast (muinasjutt põrguskäigust Mann Loperi „Tänulikus Olevipojas“), religioonistki. Loomulikult ei pruugi sellestki vaatepunktist olemas olla ideaalselt erudeeritud, kultuuri kõigi tahkudega tuttavat lugejat, kuid sellest pole ka lugu: sarnaselt lugejaskonnaga on heterogeenne ka küps žanriulme. Mälu ei ole kõikidel üks.
1 Nende mõistete kohta vt Fredric Jameson, Archeologies of The Future. Verso, 2005, lk 3-4.
2 Raul Sulbi, Eesti ulme arengujooni XXI sajandil. (Järelsõna.) Rmt: Eesti ulme XXI sajandil, lk 720-721.
Detsembris 2013 poseeris trendikate päikeseprillidega noor naine New Yorgis Brooklyni silla taustal. See pilt läks viraalseks mitte ainult ühis-, vaid kogu meedias – tegemist oli surmaselfiga. Sillal oli üks mees otsustanud end ära tappa. Neiu soovis aga traagilisest olukorrast ühismeedias profiiti lõigata. Samal aastal otsustas üks Florida koolipoiss teha luba küsimata endast oma õpetaja taustal selfi. Viimast kuud rase õpetaja oli klassipõrandal sünnitusvaludes pikali, kooliõpilane tema ees laialt naermas. Seegi pilt läks viraalseks. Venemaa endine kiirabitöötaja Tatjana tegi korduvalt surevate või surnud patsientide taustal surmaselfisid, neist markantsemad olid õnnetusjuhtumi ohvrile keskmist näppu näitavad ning pilti saatis kirje „Taas üks värdjas läinud!“.1 Mais 2021 postitas Floridas 14aastane poiss SnapChati selfi sõnumiga: „Hei, kutid, millal viimati Tristynit nägite?“ Selfi oli tehtud politseiautos. Poiss oli tapnud 114 noahoobiga 13aastase tüdruku ja hooples oma teoga. Järjekordne surmaselfi, et surmast ühismeedias profiiti lõigata.2
Mai 2021, Tartus Delta maja trepistikult kukkus Emajõkke noormees. Noormehe elu päästma hüpanud mehe sõnad toovad valusa sõnumi reaalsusest: „Kui kaldani jõudsime, oli suur rahvahulk ümber ja kuigi suur osa neist tegeles olukorra detailse ülesfilmimisega, leidus õnneks neidki abivalmis inimesi, kes aitasid nii hättasattunu kui ka külma vette hädasolijale appi sööstnud kaldapervest üles.“3
Mai 2021, Jüri gümnaasiumi viienda klassi poiss peksab jõhkralt enda koolivenda, kõrval vaatavad peksmist pealt mitu klassikaaslast, kes sündmust filmivad ja sotsiaalmeediasse levitavad. Mai, 2021. Belgias vägistasid ja peksid viis teismelist poissi tüdrukut ning tegid sellest pilte, mida levitati sotsiaalmeedias. Tüdruk sooritas enesetapu.
Kui lugeda surmaselfide kommentaare, on reaktsioon ühene – laitev. Ometigi, kas need surmaselfide tegijad ei tee mitte seda, mida kultuuris justkui oodatakse? Selfide tegemine kui norm ja võimalus olla äge. Kui selfide tegemine näis selle nähtuse tekkimise ajal lapselikkusest kantud rõõm elu jäädvustamisest, siis nüüd on sellest kujunenud norm. Norm, mis jäädvustab elu valimatult ka seal, kus see on ületanud inimsuse piirid. Nähtus on aastate jooksul kohati kulmineerunud südametuks enesekohaseks kinnisideeks, totraks jäädvustamise maniakaalsuseks, mis muudab pealtnäha normaalsed kodanikud külmadeks elu vaatlejateks, kes ei erista elu ja surma, ja valudes või surmahirmus inimese aitamise asemel on oluline vaid üks – et jäädvustatav tooks neile klikke.
Aitamise asemel tahetakse saada vaid klikke.
Küllap on veel neid õnnetusjuhtumeid, kus suur osa pealtvaatajaid filmib valudes ja surmasuus või koguni surma saanud inimesi ja postitab neid valimatult ühismeediasse. Kas me tahame, et meist sellised videod niimoodi levivad? Kellegi ema, isa, õe, venna või lapse õnnetusest või surmast lõigatakse kasu. Ausalt öeldes tekib unistus mitte surra ega sattuda õnnetusse avalikus kohas, sest rahvahulk võib asuda minust surmaselfisid tegema.
Miks selline õõvastav sotsiaalne normaalsus tekkinud on? Põhjusi on palju – alates inimeste suurenenud vajadusest olla märgatav, olla nähtav, olla klikitav. Lisaksin siia veel ühe, vähem tajutava põhjuse. Väga palju räägitakse vajadusest õpetada tulevastele põlvkondadele digioskusi, sest need on tööturul hädavajalikud. Kahtlemata ongi, aga praegu tuleb see sotsiaalsete oskuste arvelt. Tehnosõltuvus on tekitanud võõrandumise inimsusest selle kõige sügavamal tasandil. Kui surmaselfit tegev nooruk ei adu filmitava inimese surmahirmu, valu, siis on midagi väga valesti läinud. Küberpsühholoogid selgitavad seda asjaoluga, et virtuaalmaailma sündinud noortel kaob piir virtuaal- ja päris maailma vahel. See on arvutimängude ja ühismeedia ohtlik koosmõju.4
1 Gareth Roberts, Paramedic fired for taking sick selfies sticking two fingers up to dying patients. – Mirror 9. III 2015.
2 Annika Erg, „Hei, kutid, millal viimati Tristynit nägite?“ 14aastane poiss tappis tüdruku 114 noahoobiga ja postitas politseiautos olles hoopleva selfi. – Õhtuleht 29. V 2021.
3 Eili Arula, Politsei tänas Emajõkke veerenud mehe elupäästjat. – Tartu Postimees 26. V 2021.
4 Mary Aiken, The Cyber Effect: A Pioneering Cyberpsychologist Explains How Human Behaviour Changes Online. John Murray, London 2016.
Ajal, mil võimsaim relv on informatsioon ja suurim nõrkus kommunikatsioon, on kogu see õhus hõljuv teave ju vaja valada mingisse käegakatsutavasse vormi – sõnadesse. Selleks et kommunikatsioonis sõnum soovitud kujul kohale jõuaks, tuleb sõnale kaalu juurde anda või seda vastupidi vähemaks võtta. Kaalulisamise alla võiks sobida igasugune liialdamine, naeruvääristamine, värvikas sildistamine. Kaltsupead, lamemaalased, tolerastid, kloorijoodikud, kiisukesed, ossid, tindinikkujad ja murusööjad on kõik selle suuna viljad, mis võivad teinekord hakata elama täiesti oma elu. Tahtis Jaak Joala või mitte, sõnapaar „Kremli ööbik“ on reserveeritud just talle, ka pärast tema surma, folklooris ja suveteatrietenduse pealkirjas. Andrei Liimets tuletab selles Sirbi numbris filmi „Paljutõotav noor naine“ arvustuses meelde poliitikas tavaliseks saanud naeruvääristavaid isiklikke rünnakuid sõnadega „lilleke“ ja „neiuke“, kirjutamisest on möödas vaid mõni päev, kuid juba võib siia lisada „nähvitsa“. Sõnavabadust kasutatakse ses kaalukate sõnade lahingus relvana, millega võib vehkima hakata täpselt sobival hetkel, sobimatul momendil aga unustada selle olemasolu. Nende ridade kirjutamise ajal tuleb Tallinna ülikooli keeleteaduse ja keeletoimetamise erialal kaitsmisele magistritöö teemal „Neeger eesti keeles – kui vaba on sõna?“ Tõepoolest, kui vaba? Kas tõmbame mõõga välja?
Kui sõnasõjas tähelepanu võitmiseks nuumavad kõik osalised oma sõnad võimalikult rasvaseks, siis käib selle kisa ja kära varjus veel varjatud sõnasõda, mille eesmärk on sõna kaalu vähendada. Sõnad riietatakse lahti, vabastatakse iseloomust, kõlast ja kõnekusest, muudetakse nii kõhnaks, halliks ja ühetaoliseks, et neid enam üldse ei märgata. Liiatigi siis veel nende rasvaseks nuumatute kõrval. Koos sõnade pisendamisega pisendatakse ka nende sõnade tegelikku tähendust. Koomik George Carlin tutvustas oma 1990. aasta kavas „Teeme seda jälle“ („Doin’ it Again“) terminit „paitav keel“ (soft language). Carlini üks meeldejääv näide sõna kaalu vähendamisest on sõjaväe sõnavaras tehtud muudatused sõduri ülekoormatud närvisüsteemi katkemise nimetamisel. Kui I maailmasõja aegu oli käibel fraas „shell shock“ ehk „mürsušokk“, siis II maailmasõjaks oli sellest saanud „battle fatigue“ ehk „lahingroidumus“, Korea sõda tõi termini „operational exhaustion“ ehk „operatsioonikurnatus“, Vietnamis aga sai selgeks, et see on hoopis „post-traumatic stress disorder“ ehk „posttraumaatiline stressihäire“. Aga mida ma siin üldse räägin: sõjavägi ei tohi ju ka enam öelda, meil on nüüd „kaitsevägi“, kes tagab meile „julgeoleku“. Kas üldse „sõdur“ võib veel öelda? Äkki ei tohiks, sest igikestva „rahuvalvamise“ korral peaks meid kaitsma hoopis „rahur“.
Nii on saanud Ukraina sõjast „konflikt“ ja Valgevene mässust „rahutus“. Kroonviirushaigusest sai aga ühel hetkel COVID-19. Kiretu statistika käigus eraldatakse valemist tunded. Kui pealispinnal rünnatakse üksikisikuid ja inimgruppe mahlakate epiteetidega, siis taustal saadetakse märkamatuks näljutatud sõnadega korda keelegenotsiid igasuguse isikupära vastu. Nii kaalu pahatahtliku lisamise kui ka vähendamise taga tundub aga olevat üks ja sama kavatsus – pisendamine. Pisendame riike, sündmusi, valdkondi, gruppe, seisukohti – ja lõpuks igaühe.
Pöördumine seoses EKI algatatud sõnastikureformiga
Eesti Keele Instituudi direktor Arvi Tavast
21.04.2021
Oleme alates 2019. aasta sügisest jälginud keelekorralduse teemal meedias ilmunut ja räägitut, samuti Eesti Keele Instituudi (EKI) ja teiste asutuste korraldatud arutelupäevi. Oleme mitmes asjas segaduses ja murelikud ning soovime EKI-lt selgitusi.
Oleme nõus, et kirjakeel peab olema rikas ja mitmekesine ning keelekorraldus, keeleõpetus ja keelehoole ei tohi keelt vaesestada ega keelekasutajas ja -õppijas jõuetust ja vastumeelsust tekitada. Samuti jagame seisukohta, et keelenormi ja praeguse kirjakeele normingu vahel on mõnikord liiga suur lõhe ning osa reegleid ja soovitusi tunduvad tegelikku keelekasutust vaadates olevat aegunud.
Oleme ka mõistnud, et sõnastikureform, mille käigus senine õigekeelsussõnaraamat ÕS jääb edaspidi üksnes osaks veebipõhisest ühendsõnastikust, toob kaasa põhimõttelisi muutusi keelekorralduses, keeleõppes ja keelehooldes.
Seepärast palume Teil tutvustada sõnastikureformi peamisi põhimõtteid ja mõju, sest see puudutab keelekorraldust, keeleõpetust ja keelehoolet.
[—]*
Ootame oma küsimustele kirjalikku vastust.
Lugupidamisega
Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse nimel Kaja Sarapuu
Eesti Keele kui Teise Keele Õpetajate Liidu juhatuse nimel Ingrid Prees
Eesti Keeletoimetajate Liidu juhatuse nimel Helika Mäekivi
Eesti Kirjanike Liidu eestseisuse nimel Tiit Aleksejev
Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni juhatuse nimel Ilona Kivirähk
Eesti Kirjastuste Liidu juhatuse nimel Mart Jagomägi
Reili Argus, Tallinna ülikooli eesti keele professor, keeleteaduse ja keeletoimetamise magistriõppekava juht
Krista Kaer, tõlkija, kirjastuse Varrak peatoimetaja
Helin Kask, Tallinna Ülikooli referent-toimetaja õppekava õppejõud
Edward Kess, eesti keele õpetaja, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi liige
Toomas Kiho, Akadeemia peatoimetaja, Eesti keelenõukogu liige
Mari Koik, Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja
Tiia Kõnnussaar, kirjanik ja ajakirjanik
Killu Mei, kutseline keeletoimetaja
Urve Pirso, toimetaja, keeletoimetaja kutsekomisjoni liige
Kristel Ress, kutseline keeletoimetaja, koolitaja, Eesti Keeletoimetajate Liidu asutajaliige
Hille Saluäär, vabakutseline toimetaja, Eesti Keeletoimetajate Liidu liige
