Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Oma elu peremees

    KRISTINA RUDER

    „Meelemuutusega, mida on tabavalt nimetatud teise usku pöördumiseks, seostub muuhulgas selline saladus, et enamikule meist ei saabu ei taevast ega maa pealt ühtki ilmutust, kui just keegi teine isik meid oma erilise mõjuga ei puuduta, mis meid vastuvõtlikuks alistab.“ See George Elioti sulest pärinev tsitaat juhatab sisse iiri kirjaniku Sally Rooney romaani „Normaalsed inimesed“.

    Tegu on Sally Rooney teise raamatuga, 2018. aastal valiti see Man Bookeri auhinna kandidaatide hulka. Tunnustust pälvis juba Rooney esimene romaan „Vestlused sõpradega“ (ee 2019). Nagu debüütteoses, nii ka uues raamatus avab autor tänapäeva inimsuhteid.

    Marianne on intelligentne neiu jõukast perekonnast. Kõrgklassi pere elu paistab väliselt parem kui tüdruku koolivennal Connellil, kelle ema töötab Marianne’i kodus koristajana. Omal moel panevad ühiskonna hierarhiat ja klassierinevusi pahaks mõlemad. Kõik ei saa küll olla ühtmoodi rikkad ega vaesed, ebavõrdsus on paratamatu, kuid rikkus ega vaesus ei tohi määrata inimsuhteid.

    Ei Marianne ega Connell mõista oma väärtust. Nad otsivad ennast teineteise ja ka teiste juurest, korjavad oma hingemosaiigi tükke nii koolipõrandalt, kodutrepilt kui ka magamistubadest ja linnadest ning pöörduvad pettunult tagasi. Rooney räägib Marianne’i ja Connelli suhte kaudu hirmudest ja laastavast häbist, keskset osa etendavad seltskonna arvamuse mõju ja (eba)populaarsuse jõud. Väljendamata mõtted ja valesti mõistmised teevad valu ning sunnivad tegelasi astuma tundmatusse. Uues ümbruses lööb see, keda seni põlati, särama, aga ka vastupidi. Üllatavad avastused panevad mõlemad noored analüüsima oma käitumist. Kuid kas julgemad ja läbimõeldumad otsused teevad neid õnnelikuks?

    Katkistest perekondadest pärit noored püüavad luua enesepilti teiste silmade kaudu, nad kehastuvadki iseenda peegelduseks. Paratamatult tekib inimese minapilt interaktsioonis teiste inimeste hinnangute ja hoiakutega, tõlgendades öeldut ja ütlemata jäetut. Enesearengu juurde kuulub otsustamine, kas ja mil määral lasta teiste sõnadel mõjuda – see tuleb läbi teha ka Marianne’il ja Connellil. „Elu on see, mida sa oma pea sees kaasas kannad“ (lk 176).

    „Normaalsed inimesed“ on kaasa­kiskuv, selge ülesehituse ja sügava sisuga jutustus. Teos annab sõpruse, armastuse, seksuaalsuse, populaarsuse ja õppimise kaudu realistliku pildi kogu ühiskonnast. Rooney teksti iseloomustab lugemiskergus, emotsioone lahatakse teravalt. Romaan ärgitab vaatama iseendasse, nägema end oma siseilma peeglis, mitte ühiskonna kõverpeeglist. Me oleme ise oma elu peremehed.

    Kripeldama jääb ühe kõrvaltegelase, Marianne’i venna Alani saatus. Vend ilmub kummastavalt kohe loo alguses ja häirib kuni viimaste lehekülgedeni: „Ta astub sammu tagasi, kui Alan tuppa siseneb. Miski viliseb, aga see pole niivõrd heli, kuivõrd füüsiline tunne, nagu kahe kujuteldava metallplaadi hõõrdumine ta pealuus. Ninast voolab midagi. Ta on teadlik Alani viibimisest toas“ (lk 210). Kui palju jääb Alanist rääkimata? Ridade vahele lükitu kohta saab ehk rohkem aimu Rooney järgmisest romaanist (äsja ilmus tema sulest „Beautiful World, Where Are You“). Mõlemas seni eesti keelde jõudnud Rooney romaanis on peategelaste hinge jätnud armi nende isa. Raamatute vahel on sarnaseid jooni veel: intelligentsed ja ilusad noored tegelased, nende sisemine ebakindlus, alaväärsuskompleksid jne.

    Ühiskonna päevakajalisi tõsiseid teemasid ja täiskasvanuks sirgumise valu käsitlev romaan leiab kindlasti laia lugejaskonna. Usun, et Rooney kirjutatu toetab noori enese väärtustamisel ja mõistmisel, et saame ise oma maailma päikselisemaks, hoolivamaks ja tervemaks muuta. Tegemist on mitmetahulise teraapilise romaaniga.

    Sally Rooney romaani „Normaalsed inimesed“ põhjal on valminud menukas teleseriaal. Marianne’i osa mängib seriaalis Daisy Edgar-Jones ja Connelli osa Paul Mescal.
  • ,

    Tartu Kunstimuuseumis Krista Leesi näitus „Verbarium“

    Tartu Kunstimuuseumil on hea meel tuua publikuni tekstiilikunstniku ja -disaineri Krista Leesi isikunäitus „Verbarium“. Publiku ees laotub laiali eeskätt Tartust, ent ka Pariisist, Prantsusmaast ja pisut ka Tallinnast inspireeritud mustrimaailm.

    Krista Leesi loomingut iseloomustab mäng sõnadega – keele ja silmaga nähtava põnev ühendamine. Tuttavad objektid, pildid ning keskkonnad saavad Leesi sekkumisel uue ja teravmeelse tähenduse. Näitusel leiavad nutika tõlgenduse viltune maja ehk Barclay de Tolly maja, tartulikud kahekorruselised kuurid ehk kallereid, Tartu ja Pariisi grafiti liiklusmärkidel ja palju muud siin-seal linnaruumis leiduvat.

    Näituse kuraator Joanna Hoffmann nendib: „Olen alati imetlenud Krista Leesi oskust ühendada tekstiilikunsti ajaloolisi võtteid ja praktikaid erinevate materjalide ning kaasaegsete ideedega. Tema loomingu mänguline sisu on niivõrd kaasahaarav, et ei jäta kedagi külmaks.“

    Krista Leesi looming on suurepärane näide piiride hägustumisest disaini ja kaasaegse kunsti vahel. Kunstniku teosed teeb unikaalseks asjaolu, et kunst ja disain on võrdselt tähtsad: mõlema omadused on tugevalt ning õnnestunult esil. Tähelepanuväärseks muudab väljapaneku ka Leesi oskus ja tahe läheneda näitusele kohaspetsiifiliselt, suhestuda Tartuga ning siduda see loominguliselt suurema konteksti, nii-öelda maailmakaardiga.

    Kuraator: Joanna Hoffmann
    Graafiline disaner: Heino Prunsvelt

  • ,

    Hõimurahvaste Ilmapuu auhinna pälvis udmurt Vladislav Stepanov

    Hõimurahvaste programmi 2021. aasta Ilmapuu auhinna pälvis udmurt Vladislav Stepanov

    Hõimurahvaste programmi juhtkomisjonil on hea meel tunnustada Ilmapuu auhinnaga noort udmurdi aktivisti Vladislav Stepanovit. 

    Vaatamata oma noorele eale on Vladislav Stepanovi (1995) tegevus udmurdi keele ja kultuuri säilitamisel tähelepanuväärne. 2018. aastal asutas ta koos mõttekaaslastega ühiskondliku noorteühenduse Куара (Hääl), mille tegevus hõlmab mitmesuguseid meediaprojekte — ühenduse eesmärk on rääkida olulistel teemadel udmurdi keeles ning anda udmurdi keelt ja kultuuri edasi tänapäevases võtmes.

    Stepanovi eestvedamisel on Куара loonud populaarteadusliku videoloengute sarja „Тубат“ („Redel“), kus udmurdi teadlased räägivad udmurdi keeles udmurdi aja- ja kultuuriloost. Seejuures on märkimisväärne, et videoloengud on varustatud vene– ja ingliskeelsete subtiitritega, mis annab laiemale publikule võimaluse tutvuda udmurdi kultuuriga. Samuti on Stepanovi eestvõtmisel loodud udmurdi keele videokursus (vene ja inglise keele baasil) ning udmurdikeelne meediakool „Аныкай“ („Emake“), kus emad ja lapsed jagavad videoblogide kaudu retsepte ja soovitusi. Kooliõpilastele on korraldatud videolaagreid, mille raames on tehtud muusikavideoid, alustatud on taskuhäälinguga „Ныло-пиё“ („Tütrekesed-pojakesed“), mis on suunatud lastevanematele kakskeelsete laste kasvatamiseks, jpm.

    Sisuloome kõrval on Stepanovil neis projektides ka videograafi roll. Ekspertide sõnul iseloomustab tema töid terviklikkus ja läbimõeldus, kus vorm ja sisu on omavahel hästi kooskõlas. Hea näide sellest on udmurdi rahvarõivaid tutvustav tsükkel, kus Stepanov on annab etnograafilist traditsiooni edasi moodsa ja väga köitva visuaaliga.

    „Loodan, et preemia inspireerib Vladislav Stepanovit oma tänuväärset tööd jätkama, tõstes samas ka teiste soome-ugri noorte huvi oma keele ja kultuuri vastu, julgustades kasutama kaasaegseid tehnoloogiaid“, ütles juhtkomisjoni esimees Sirli Zupping.

    Sel aastal esitati Ilmapuu auhinnale kümme kandidaati, kelleks olid komi, handi, udmurdi, karjala, mordva ja mari kultuuri- ja ühiskonnategelased ning kollektiivid.

    Hõimurahvaste programm annab Ilmapuu auhinda välja alates 2010. aastast. Preemia eesmärk on tunnustada soome-ugri hõimurahva kultuurilise identiteedi ja püsimajäämisega seotud kodanikualgatuslikku tööd. Auhinna suurus on 2500 eurot. Hõimurahvaste programmi rahastatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleprogrammist. Laureaat kuulutatakse traditsiooniliselt välja vadjalaste kevadisel maahinguspäeval maaentšäüz, mis tänavu on 10. juunil.

  • Sel reedel Sirbis

    Kesta katsumuste kiuste. Maarja Pärtna intervjueeris Mathurat
    Mathura: „See, millist ilu või sügavust on inimene oma parimal hetkel võimeline väljendama, on kaalukaim argument, miks elu ei saa määratleda pelgalt biokeemilise reaktsioonina.“  
     Mitmekülgse looja Mathura kümnes luulekogu „Lahusolek“ on kaua küpsenud teos, mille kujundikeelde on kätketud ühtaegu nii siseheitlus kui ka ajastule iseloomulikud pinged. Vahetasime autoriga kevade jooksul meilitsi mõtteid uue raamatu tagapõhja, usu ja selle kaotamise, looduse pühaduse ning loomingu eksistentsiaalse tähenduse üle. 

    MARTIN AIDNIK: Sotsialismi ei saa samastada Nõukogude Liiduga 
    Võrreldes Euroopaga on Ameerika teinud pandeemiast rohkem õigeid järeldusi, tõestades, et poliitilise tahte korral riigi osalus ühiskonnaelus kasvab märkimisväärselt. 
    Olaf Mertselmanni kommentaar (Sirp 4.06) minu artiklile „Sotsialism kui vajalik utoopia keset COVID-19 pandeemiat“ (Sirp 21.05) on tervitatav. Pole kahtlust, et sotsialism on jätkuvalt tundlik teema ning sotsialismist positiivses toonis kirjutamine tekitab küsimusi. Kas pole aga aeg jõudnud nii kaugele, et sotsialismist tuleks rääkida mitte kui minevikuigandist, vaid kui tulevikualternatiivist? Elame ajastul, mil kapitalism väärib senisest suuremat problematiseerimist. Valitseb vajadus utoopiate järele. 

    THOMAS-ANDREAS PÕDER: Usuteaduslik haridus luterlikus vaates 
    See, mis seob ja kohustab absoluutselt ehk tingimatult, on üksnes Jumal ise. Seetõttu on südametunnistuse vabadusel evangeelses kirikus nii suur osa. 
    Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudi (EELK UI) asutamisest möödus tänavu 75 aastat. Sel puhul on kohane arutleda usuteadusliku hariduse tähenduse ja rolli üle luterlikust vaatepunktist. Lähteolukorraks ei ole siinjuures juba valitsev üksmeel, vaid arusaamiste ja vaadete paljusus. Mitte kõigile omase terve mõistuse või väljavalituile omase autoriteedimõistuse enesestmõistetavus, vaid mitmesuguste arusaamade põrkumine, pinge ja konflikt. Usuteadusliku hariduse alal toimub igal juhul taju teravnemine selles osas, et eri arusaamade, erimeelsuste olemasolu ei ole mitte ebatavaline ja ebanormaalne, vaid vastupidi, kõige tavalisem olukord.  

    KIRKE KARJA: Muusikaõpe annab vajalikke oskusi kogu eluks 
    Muusikakoolis käivad lapsed suudavad teistest palju paremini süveneda, pingega toime tulla ning oma aega planeerida.  
    Kolm aastat tagasi esines Tallinna džässiklubis Philly Joe’s Põhja-Ameerikast pärit, ent Berliinis resideeriv maailmakuulus trummar Jim Black. Kontserdi järel jäime kontrabassisti ja helilooja Raimond Mäega džässiklubisse juttu ajama ning ülejäänud publik valgus tasapisi laiali. Kui olime märkamatult jäänud viimasteks külalisteks, tuli vahepeal hotelli trummitaldrikuid ära viima läinud Jim tagasi – ka temal oli tahtmine kellegagi natuke vestelda ja muljetada. 

    Eesti rütmimuusika vajab rohkem õpetajaid. Marje Ingel intervjueeris Jaak Sooäärt
    Jaak Sooäär: „Eestis on läbi aegade olnud suhteliselt vähe džäss- või üldse rütmimuusikuid, kellest omakorda väga vähesed on saanud õpetajakoolitust.“ 
    Maikuus jõudis minuni info, et tänavu sügisest hakatakse Eesti muusika- ja teatriakadeemias instrumentatsioonipedagoogika klassikaliste erialade kõrval koolitama ka džäss- ja rütmimuusika ansamblipillide õpetajaid. Jaak Sooääre kaaskirjas seisis, et džäss- ja rütmimuusika pilliõpetaja õppekava loomine on „nii muusikaakadeemia jaoks kui ka laiemalt Eesti muusikaelu silmas pidades märgiline hetk ning pedagoogika algastme peaaegu et puudumine on meie džässi kõige nõrgem lüli“. 

    ALARI PURJU: Nokia kukkumine olematusse ja uus tõus 
    Nokiast võib rääkida kui pikaajalisest äriprojektide jadast, kus andekad ärimehed kaubastasid paljudel turgudel väga erinevaid tooteid. 
    Jorma Ollila, Harri Saukkoma, Võimatu edu. Kasvulava Nokia. Tõlkinud Kadri Jaanits, toimetanud Signe Rummo. Kujundanud Rein Soonsein. Äripäev, 2015. 496 lk. 
    Risto Siilasmaa, Catherine Freeman, Paranoiline optimist. Tõlkinud Triin Aimla-Laid, toimetanud Kristi Kallaste. Pegasus, 2020. 410 lk. 
    Nokiast on kirjutatud palju. Eestlastele on räägitud Nokiast kui insenerifirmast, mis lõi uuendusliku toote ja vallutas maailma. See on liiga lihtne ja ühekülgne. Sama hästi võib rääkida loo Nokiast kui pikaajalisest äriprojektide jadast, kus andekad ärimehed kaubastasid paljudel turgudel väga erinevaid tooteid. Nii Ollila kui ka Siilasmaa tippjuhi-kogemuses on olulisel kohal ettevõtte õige positsioneerimine turgudel sobiva tegevusalade ja toodete valiku toel ning efektiivset tootmist võimaldava ettevõtte struktuuri kujundamine. Kuna Nokia on olnud kiiresti muutuva tehnoloogiaga ja mitmeid valdkondi ühendavate toodete valmistamisega seotud üleilmne ettevõte, siis on siin esitatud kogemus unikaalne.  

    Võõrasse kogukonda sukeldujad. Tambet Kaugema intervjueeris Liia Kanemäed
    Liia Kanemägi: „Rakendusteatri lavastuse valmimine on pidev dialoog: kogu aeg tuleb küsida, kuidas rühmas ühte või teist asja nähakse ja tajutakse, ning vastavalt sellele pilti korrigeerida.“ 
    Rakendusteater hõlmab katusmõistena hariduslikest, poliitilistest ja/või isiklikest eesmärkidest lähtuvaid teatrivorme (kogukonnateater, foorumteater, luguteater jt), mis on olemuselt uurimuslikud ning mille keskmes on osalejad oma lugudega. Sellise teatri eesmärk on muuta hoiakuid kas suhtluses või suhtes ühiskonnaga. Enamasti sünnib see väljaspool tavapärast teatriruumi ning meetoditena kasutatakse koosloomet ja improvisatsiooni.* Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsi (ETDS) eestvedamisel jõuab juuni esimesel poolel publiku ette kolm rakendusteatri projekti, millest räägib näitleja, rakendusteatri juhendaja ning ETDSi liige Liia Kanemägi. 

    TIMO MARAN: Kuidas mõista looduskultuuri? 
    Globaalse keskkonnamuutuse tingimustes võiks elujõuline looduskultuur olla Eestis, kus keskkonna ja sotsiaalsete süsteemide toimimine on aina juhuslikum ja ettearvamatum, esmajoones väärtustatud. 
    Loodust ja kultuuri käsitletakse tavaliselt vastandliku mõistepaarina, kuid on võimalik rääkida ka looduskultuurist. Mõiste viitab arusaamisele, et loodus ja kultuur on omavahel olemuslikult seotud. Eesti keeles on sõna „looduskultuur“ teadaolevalt esimest korda kasutatud 2005. aastal, mil ilmus kogumik „Eesti looduskultuur“. See raamat annab ülevaate looduse ja keskkonna avaldumisvormidest kirjanduses, kunstis, teatris, rahvakultuuris jm kultuurivaldkondades.

    Arhitektuur kõneleb inimesest. Merle Karro-Kalberg intervjueeris Ingel Vaiklat
    Ingel Vaikla: „Hoonet pole võimalik kogeda kujutisena. Arhitektuuri kogetakse sensoorse ja akustilisena – olulised on lõhnad ja helid, valgus ja selle muutumine.“ 
    Augusti lõpuni on arhitektuurimuuseumis vaadata näitus „Võimu vaatlus“, mis on kokku pandud arhitektuurimuuseumi fotokogu materjalidest. Näitusel küsitakse, kelle pilk esindab kollektiivset ruumimälu. Linnaruumi vaadatakse näitusel kui arhitektuuriatlast, skulptuuriparki või ajalooraamatut, kus kajastub mineviku ideoloogia. 
    Näituse kuraatori, visuaalkunstniku ja filmitegija Ingel Vaiklaga tuleb siinkohal juttu majade ning fotograafia suhtest, näitusest ning arhitektuuri esitlemise võimalustest. 

    Arvutamisel
    Kalju Lepiku „Vaid üks eesti kirjandus“
    Sally Rooney „Normaalsed inimesed“
    Heiki Pärdi „Eesti talu. Uuem taluarhitektuur 1850–1950“
    Kreegi päevade kontserdid
    näitused: Ly Lestbergi „Paigad sinus eneses“, Evi Tihemetsa „Sületäis nostalgiat“, Eesti Maalikunstnike Liidu näitus „7 Eesti kunstnikku“ Helsingis ja Tiit Pääsukese „Härjad rukkis ja muud“ ning „Nostalgiata“
    Eesti Noorsooteatri ja EMTA lavakunstikooli „Kõige all ja kohal on …“
    mängufilmid „DAU. Nataša“ ja „DAU. Degeneratsioon“

  • ,

    Tartuff näitab Helle Karise mälestuseks „Nukitsameest”

    Foto: Eesti Filmi Instituut
    “Nukitsamees”, metsamoori pere.

    PÖFFi armastusfilmide festival Tartuff pühendab Helle Karisele filmi „Nukitsamees” eriseansi.
    „Nukitsamees” saab tänavu 40-aastaseks. Augustis toimuv Tartuff pidi seda tähistama piduliku linastusega. Nüüd tuleb sellest mälestusseanss, sest filmi režissöör Helle Karis lahkus meie seast laupäeva õhtul.
    „Helle Karis, head teed! Näitasime PÖFFi raames mitmeid kordi Sinu filme ja tähistasime juubeleid. Need korrad lähendasid ja on tänaseni erksalt meeles. Väga täpselt mäletasid igat oma filmi ja nende tegemise võlu ja valu. Neid lugusid oli alati huvitav kuulda. Sa oli kompromissitu, alati aus ja otsekohene, aga ka hästi soe ja südamlik – oli suur au Sind tunda. Veel kuu aga tagasi ütlesid Sa, et mine tea, kas keegi näitab veel Su filme… Usu, neid näidatakse veel kaua! Head taevast filmitegemist, Helle! Jääme Sind igatsema!” kirjutas režissööri lahkumise puhul PÖFFi noorte- ja lastefilmide festivali Just Film juht Mikk Granström.

    PÖFFi juht Tiina Lokk nimetab Helle Karist üheks vähestest Eesti filmitegijatest, kellel polnud kunagi puudus originaalsetest ideedest, olgu tegemist dokumentaal- või mängufilmidega. „Ta oli aga oma ideedega enamasti ajast ees, sellega konfliktis. Tema ägedad ja väga visuaalsed ideed jäid alatihti igasuguste komisjonide kabinettidesse kinni, sest ei usutud, et neid on võimalik teostada. Sageli olidki need lavastuslikult väga keerulised ja nõudsid visuaalseid efekte, mis eriti 1990ndatel olid Eesti filmitööstuses olematud. Helle aga kompromisse ei tunnistanud, ei sisus ega teostuses. Kui mängufilmi teha ei antud, kolis ta ümber dokumentalistikasse. Vaist aitas tal oma aja vaimuelu äärealadelt leida tohutult põnevaid inimesi, keda portreteerida, olgu nendeks Vigala Sass, astrofüüsik Jaan Einasto, eeposte tõlkija Rein Sepp või meie arstid, kellest ta tegi terve sarja „Contra mortem”. Aga ka siin oli ta teekond okkaline: ta ei tunnistanud teledokumentalistlikku suunda, mis võttis võimust 1990ndate Eesti dokumentalistikas ja on sealt raske kaduma veel tänagi. Helle eiras rääkivaid pead, ta otsis kujundeid meid ümbritsevast keskkonnast, mängis assotsiatsioonidele… Need, kes toona filme vastu võtsid, küsisid sageli: mis see on? Rääkimata oskusest lugeda stsenaariumeid, mis Hellel olid juba eos väga visuaalsed. Ka tema 1990ndatel asutatud ja filmiõppele keskenduv stuudio Oriest oli uuenduslik, mitte niivõrd professionaalseid oskusi, vaid isiksuse vaimset arengut väärtustav. Eesti filmile andis see stuudio Jaak Kilmi, Anu Veermäe-Kaldre, Kaido Veermäe, Aina Järvise, Peter Murdmaa ja ehk seda polegi nii vähe, arvestades, et kursused olid väikesed ja tegutseda sai see vaid mõned aastad. Aga juba siis tahtis Helle teha internetiõpet….!

    Foto: erakogu
    “Metsluikede” võtetelt: Helle Karis (paremal) juhendab Liina Orlovat.

    Uue ajaga ta ei kohanenudki – oli üksik hunt. Ta ei tahtnud, et tema filme produtseeriksid talle vaimult võõrad inimesed, ta oli puhas autorifilmi esindaja: ise kirjutan, ise lavastan, ise toodan, ise monteerin ja kui vaja, siis ka filmin. Aastatega jäi üha vähemaks inimesi, keda ta usaldas, kellega klappis ja lõpuks oligi tema põhiline partner ja filmide kaasautor vaid tema poeg Peter Murdmaa, sest uus aeg süvenemist ei oodanudki: Helle oli aga äärmiselt põhjalik, kange karakteriga, kompromissitu. Tallinnfilmi ajal pidi ta ennast pidevalt tõestama ja võitlema, nagu Leida Laiuski – filmitegijate maailm oli ju meeste maailm. Kahjuks ei antud talle pärast „Metsluiki” – parimas loomeeas – enam võimalust mängufilmi teha, ta tõrjuti eemale, ei võetud tõsiselt. Film aga oli tema jaoks tähtsam ja suurem kui elu ise. Kõik see ei jätnud mõju avaldamata tema niigi keerulisele iseloomule. Ta võis olla väga terav, paiguti ehk isegi paranoiline, aga ma ei väsi kordamast, et karmi oleku taga oli hea süda. Kui me temaga 1980ndate alguses stuudios Tallinnfilm tutvusime, kohe pärast „Nukitsameest”, oli ta unistusi ja ideid täis tohutult elurõõmus, naerulõkendav, särasilmne noor naine, kes arvas, et teda ootab teguderohke tulevik… elul on aga sageli meiega omad plaanid. Helle oli kuni lõpuni inimene, kes head sõna kuuldes oli võimeline andma endast kõik ja enamgi veel. Tugev, elujaatav naine ja inimene, kes vaatamata sellele, et elu kohtles teda karmilt, rääkis kuni lõpuni säravate silmadega oma uutest filmiideedest,” meenutab Helle Karist Tiina Lokk.
    Helle Karise populaarseim film „Nukitsamees” esilinastus 28. detsembril 1981. aastal. Tema muusikalised muinasjutufilmid – „Nukitsamees”, „Karoliine hõbelõng” ja „Metsluiged” – on Eesti filmiloos ainulaadsed. „Mulle meeldib muinasjutt kui žanr: kõik üleliigne on kõrvale jäetud, mängitakse puhastes värvides ja põhikategooriates,” on Karis ise rääkinud, nagu sedagi, et muinasjuttudes on kontsentreeritult olemas kõik eluks vajalik – suur inimlik tõde.
    PÖFFi armastusfilmide festival Tartuff leiab tänavu aset 2.–7. augustini.

     

  • ,

    Kristiina Lauritsa näitus „Kirves ühe teemantiga”

    Kristiina Laurits „Kirves ühe teemantiga”
    11.06–6.07.2021

    Alates 11.06. on Hop galeriis avatud Kristiina Lauritsa näitus „Kirves ühe teemantiga”.

    Näitusel „Kirves ühe teemantiga“ esitleb ehtekunstnik Kristiina Laurits oma viimase aasta loomingut. Esitlusele tulevad nii ehted kui objektid.
    Kunstniku poolt kasutatud materjalid on olnud alati ebaharilikud, ootamatud ja küsimusi tekitavad. Seekordse näituse peategelaseks on valitud must muld.

    Ehe elab hetkes, peidus puu all või pilve sees. Kultuur jääb seljataha maha ja
    loodus võtab üle. Pehme käpp maas, vaatan ja nuusutan ning saan aru, kui ajutised on muvajadused. Loodus võtab tagasi, mis looduse oma, nii lihtne see ongi.Luua ja loobuda. Muld on must, taevas on siin ja kirve silm on ikka selge.
    /Kristiina Laurits/

    Kristiina Laurits on õppinud eesti Kunstiakadeemias ehte-ja sepakunstiosakonnas (BA 1997, MA 2003). Aastal 2000 täiendas ta ennast Escola Massana ehteosakonnas Barcelonas. Laurits on osalenud enam kui 80-nel näitusel Euroopas, Hiinas, Ameerika Ühendriikides. Tema töid on avalikes kogudes Eestis ja USAs ning paljudes erakogudes. Alates 1999 aastast tegutseb ta koos- ehtekunstirühmitusega õhuLoss. Hetkel töötab vabakutselise kunstnikuna Tallinnas.

    Näituse kujundus: Katrin Sipelgas.
    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
    Näitusi Hop galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.

    Näitus kuulub Tallinna rakenduskunsti triennaali satelliitprogrammi.

    Esileht

    HOP galerii
    Hobusepea 2, 10133 Tallinn
    N–T 11.00–18.00

  • ,

    Näituse „Majad, mida vajame“ ja Eesti Arhitektuurimuuseumi 30. sünnipäev

    Avame 10. juunil 2021 kell 17 näituse „Majad, mida vajame“ ja tähistame Eesti Arhitektuurimuuseumi 30. sünnipäeva.

    Avakõned peetakse muuseumi õuealal.
    Rotermanni soolaladu on sel päeval avatud kuni kl 22. Töötab baar ja mängib muusika.
    „Majad, mida vajame“ on enneolematu rühmanäitus, mille teemaks on ei midagi vähemat kui terve inimkond ning tema tulevik. Näitus kõnetab aina tõelisemaks muutuvaid ülemaailmseid ohte – olgu need meie endi põhjustatud nagu potentsiaalne kliimakatastroof või tehnoloogiline singulaarsus, või meist sõltumatud nagu mis tahes ähvardav jõud avakosmosest. Andsime näitusel osalevatele ruumiloojatele lähteülesande kavandada tinglikult majaks nimetatav objekt, mille eesmärk on kindlustada ilusam, turvalisem ja rahulikum tulevik planeedil Maa.
    Need on majad, mida me vajame.
    Näitusel osalevad: Anna-Liisa Unt, Arhitektuurikool, b210, Elina Liiva ja Helena Rummo, Johanna Jõekalda ja Artur Staškevitš, Kadarik Tüür Arhitektid, KUIDAS, Leonhard Lapin, LLRRLLRR, Margit Mutso ja Inke-Brett Eek, molumba, PART, PLUSS, Peeter Pere, Raoul Kurvitz, Stuudio Tallinn.
    Kuraator: Jarmo Kauge
    Ruumikujundajad: Eva Kedelauk ja Kristel Niisuke
    Graafiline kujundaja: Margus Tamm

    Toetab Kultuurkapital.

  • ,

    Ilmunud on rahvakultuuri aastaraamat

    Eesti Rahvakultuuri Keskus koostas 2020. aasta rahvakultuuri aastaraamatu, mis on 24. väljaanne aastaraamatute sarjast.

    Raamatus on ära toodud 2020. aasta statistikat ning huvitavaid lugusid kõikidest maakondadest.

    “2019. aastal ei osanud keegi arvata, et eesti rahvusliku identiteedi säilimise ning elujõulise rahvakultuuriruumi tagamise ja arengu teemad nii jõuliselt online-maailma peavad kolima. Nii aga juhtus ning digimõõtmest sai rahvakultuuri igapäevaelu osa. Arenesid kultuurikorraldajad ja asutuste IT-alane võimekus. Digikultuuriaastale omaselt hakati kultuuri jaoks otsima võimalusi kompuutri kaasabil,“ ütles Eesti Rahvakultuuri Keskuse direktor Kalle Vister ja lisas, et 2020. aasta on ajaloolise väärtusega, kuna toimunud üritused, koosviibimised ja loovus näitab ilmekalt kultuuriinimeste pajupuu sitket olemust.

    „Rahvakultuuri järjepidevus ja traditsioonide hoidmine ning koostöö toimus ka Covid-19 rasketes oludes. Kindlasti leiab igaüks raamatust huvitavat lugemist.“

    Aastaraamatu kujundas ja küljendas Merike Kask. Trükkis Paar OÜ. Raamatut saab endale nii osta kui lugeda elektrooniliselt.

    Raamat ilmub Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali toel.

  • ,

    Kastellaanimaja galeriis avatakse Pille Ernesaksa isikunäitus „Ära nuta, kui Sul pole midagi viga…“

    Eduard Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis on 8. juunist avatud Pille Ernesaksa isikunäitus „Ära nuta, kui Sul pole midagi viga…“. Näituse aineseks on käsitsi kirjutatud kirjad.

    “Piisab pilgust paberile, et saada aru, kellelt kiri on saabunud. Kujutluspilt viib kohe konkreetse inimeseni. Ei pea isegi kirja lugema. Igal inimesel on individuaalne, ainult talle kuuluv käekiri – püüdlik, konarlik, sujuv, katkendlik, suur, kribu,“ sõnas kunstnik Pille Ernesaks. „Huvitav on vaadata, kuidas on kasutatud paberipinda – kes laiutab ja kes pöörab lehe täitudes paberi risti ette ja täidab ka veerud peene kirjaga.”

    Näitus “Ära nuta, kui Sul pole midagi viga…” uurib käekirjast ja kirjaformaadi eri graafilistest signaalidest tekkivat kujutluspilti persoonist ja tema identiteedist. Käsitsi kirjutatud kiri, mis  nüüdseks pea igand, on kui dokument ja arhiiv, mis esindab ühes inimeses toimuvat isiklikku ja ainuomast protsessi. Käekirjal on mõju ka siis, kui lugeja ei valda keelt või puudub tal kirjaoskus. Nõnda saab kogeda just visuaalset lektüüri.

    Pille Ernesaks (1966) on maalikunstnik, keda huvitab ainese kujutamine läbi isikliku abstraktsiooniprotsessi. Talle pakub pinget risk ja heitlus korra-kaose keerulise tasakaalu vahel, soov leida võimalikult impulsiivses ja vahetus kujutamislaadis hetk vaid veidi enne, kui tekib oht kaotada visuaalne kommunikatsioon vaatajaga. Pille Ernesaks on Eesti Kunstnike Liidu ja Maalikunstnike Liidu liige.

    Näituse pealkiri  “Ära nuta, kui Sul pole midagi viga…” on fragment autorile saadetud elu esimesest kirjast. Selleks et vältida ilusa suhtlusvormi hääbumist, olete oodatud näituseruumis kirja kirjutama.

    Näituse avamine toimub 8. juunil kell 17.00.

    Väljapanek jääb avatuks kuni 2. juulini. Galeriid saab külastada T, N-L 11-17, K 11-18.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

  • ,

    Prantsuse kinolegendid ja tasuta eriseansid Tartu Elektriteatris

    Juuni algusest on Tartu Elektriteatris avatud André Perlsteini fotonäitus „Prantsuse kinolegendid“, mille äratavad juunis ellu Prantsuse filmiklassika eriseansid. Filmid “Punane ring” ja “Cléo 5-st 7-ni” linastuvad publikule tasuta. 

    Prantsuse fotograafi ANDRÉ PERLSTEINI näitus 1970ndate armastatud filminäitlejaist ja režissööridest, aga ka moe- ja muusikalegendidest viib vaataja võtteplatside ja moemajade kulisside taha. Perlstein sai tuntuks pressifotograafina, kes on alati armastanud filmimaailma – ja keda filmimaailm armastab vastu.

    “Mõne aja pärast tulen ka ise Eestisse, et teile oma töid esitleda… Tegelikult polegi see töö, vaid hoopis rõõm, sest ma pole kunagi töötanud. See on puhas rõõm,” tunnistab André Perlstein, kes on pildistanud muljetavaldava rea 20. sajandi kultuuritegelasi. Perlstein edastas Eesti publikule oma soojad tervitused, jagades ühtlasi „Punase ringi” legendaarse foto saamislugu, mida saab näha video vahendusel SIIT.

    Perlstein tegi koostööd nii oma noorusaja näitlejate-režissööride kui ka moe- ja muusikageeniuste koorekihiga, saades harukordseid kaadreid Alain Delonist Yves Montand’ini, Isabelle Adjanist Katharine Hepburnini. Ta talletas igavikku Yves Saint Laurent’i ja Karl Lagerfeldi moedefileed, muusikud Miles Davise ja Johnny Hallyday, kimonosse mähkunud kelmika Serge Gainsbourg’i, tööhoos Claude Lelouchi, väärika Charlie Chaplini, filmi „Franz” võtete ajal rannal silkava Jacques Breli, ilma prillideta Jean-Pierre Melville’i, sigarit pahviva filosoofi Roland Barthes’i, autoroolis Jean-Louis Trintignant’i jpt.

    Näitust saadavad Prantsuse kinoklassika eriseansid ning filmides teevad kaasa mitmed staarid Perlsteini fotodelt. Sissepääs nii näitusele kui ka filmidele on prii!

    ∙         10. juuni kell 17:15 „Cléo 5-st 7-ni” („Cléo de 5 à 7”, 1962) – Prantsuse uue laine ikoonilisemaid filme.Rež: Agnès Varda. Osades: Corinne Marchand, Michel Legrand jt.
    www.elektriteater.ee/filmid/cleo-5-st-7-ni/

    ∙         17. juuni kell 17:15 „Punane ring” („Le cercle rouge”, 1970) – kõigi aegade elegantseim kriminull! Rež: Jean-Pierre Melville. Osades: Alain Delon, Yves Montand, André Bourvil, Français Périer.
    www.elektriteater.ee/filmid/punane-ring/  

    Prantsuse Instituut korraldab 29 mustvalgest portreest koosneva näituse ja filmilinastused Eesti-Prantsuse diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva auks. Näitus jääb avatuks kuni 10. oktoobrini 2021. Seda saab külastada tasuta Elektriteatri lahtioleku aegadel.

    Vaata lisa Prantsuse Instituudi ja Tartu Elektriteatri kodulehelt.

Sirp