Mängufilmi „Õigluse ratsanikud“ režissöör Anders Thomas Jensen on otsekohese väljenduslaadiga ja väga kuiva huumoriga. Põgusa kohtumise põhjal saan aru, et tema suurim hirm on konformism ja see, et mõni võib teda pidada lihtsamate lahendustega leppijaks.
„Õigluse ratsanikke“ vaadates saab selgeks, et selles teda küll süüdistada ei saa. Film on julge, süžee käänab siia-sinna ja osa nalju paneb jahmatades endalt küsima, kas tõesti tohib selliseid asju kinolinal näidata ja öelda. Solvuda võivad ka eestlased, sest „Õigluse ratsanike“ kriminaalne sündmusahel saab alguse Eestist, kus teadupärast on kõik pätid.
Anders Thomas Jensen rääkis intervjuus Sirbile filmi tegemisest ja sellest, kuidas tuleb ikka ajada oma asja.
„Õigluse ratsanikud“ on tõeline žanrite segu – draama, komöödia, märul üheskoos. Kuidas te selle saavutasite?
Mulle ei meeldi žanrid, need alandavad filmi ja neid kasutatakse lihtsalt müügiargumendina. See on sama, mis öelda kellelegi, et nüüd sööme Itaalia toitu või sušit, ja kõik saavad täpselt seda, mida olid oodanud. Minu meelest ei pea alati saama seda, mida oodatakse.
Mulle endale meeldivad filmid, kus žanriga mängitakse. „Õigluse ratsanikes“ tahtsin pakkuda nagu žanrite Rootsi lauda – et täpselt ei tea ette, mida pakutakse. Tahtsin ka segada oma seniste filmide esteetika sellise karmi, äärmusliku draamaga, mida ma olen stsenaristina kirjutanud Susanne Bierile, et näha, kas selline kooslus töötab. Suurema osa võtteplatsiajast arutasime seda, kuidas saavutada nende kahe tasakaal, ja sama vestlus jätkus peaaegu kogu montaažiperioodi vältel. Ühest küljest on siin Markus ja tema tütar, kes esindavad sotsrealistlikku draamat, teisalt on osatäitmised, mis kuuluvad puhtalt musta komöödiasse. Ja nende keskel on Otto (Nikolaj Lie Kaas) nagu liim, kes need kaks maailma kokku kleebib, et need saaksid usutavalt samasse filmi kuuluda. Aga tema puhul oli ka kohe näha, et iga kord, kui andsime talle liiga naljakat öelda, kadus emotsioon ära. See oli väga põnev eksperiment ja ma teeksin seda iga kell uuesti. Väga lahe on žanre segada.
Kui need kaks poolt – laias laastus draama ja komöödia – vajavad teineteist, kas neid saab edukalt ka lahus hoida?
Muidugi saab. Iga filmi saab teha väga erinevatel meetoditel. Ma lihtsalt ei taha sellist filmi vaadata. Inimesi närvi ajades võib saavutada tavalisest enamat. Väga stiilipuhta draama, isegi melodraama võtmes tehtuna oleks see film väljakannatamatu, sest ekraanil oleks nii palju kurbi inimesi. Seda vaadata on nii raske, et tahaks aknast välja hüpata. Nii tuleb appi võtta huumor, et koormat kergendada, näidata, et elus on enamatki. Isegi pimeduse korral on tunneli lõpus näha valgust. See kehtib minu arvates nii filmide kui elu kohta. Mõnikord, kui ollakse kellegagi vaidlema sattunud, tuleb astuda samm tagasi ja vaadata olukorda kõrvalt, mille peale võib küll vahel iseenda üle naerma purskuda. Samuti kui liikluses teiste peale närvi minnakse, on olukord kaugemalt vaadatuna naeruväärne.
Liiga palju emotsioone pannakse olukordadesse, kust võib lihtsalt eemale jalutada. Minu arvates võib huumorit kasutada väga paljudel viisidel.
Anders Thomas Jensen on lavastanud 20 aasta jooksul vaid viis mängufilmi, aga arendanud nendega välja täiesti oma tumekomöödia stiili.
Film põhineb originaalkäsikirjal. Millest see algtõuke sai?
Mul oli natuke aega 40ndate eluaastate kriis, kerge depressioon. Vaatasin oma lapsi, naist ja elu ning küsisin endalt ilmselt samamoodi nagu enamik mehi: kas ma olen piisavalt teinud? Sellest masendusest välja tulles avastasin, kui oluline on näha sidemeid. Sidemed loovad tähendusrikka elu. Kui sa töötad ja oled selles hea, teenid raha ja toidad oma lapsi, siis sellest juba piisab. Piisab heaks eluks. Kui aga on eesmärk kõik kaotada, siis on pagana raske neid sidemeid taastada. Selle mõttega tegingi Markusest posttraumaatilise stressihäirega sõduri, kellel on olnud pikka aega depressioon ja kes on end Afganistanis maailma eest varjanud. Siis järsku tuleb tal minna tagasi koju oma pere juurde ja vaadata oma tütrele otsa. See oli põhiline algne mõte.
„Õigluse ratsanikud“ on ansamblifilm, kus on peale žanrite on omavahel hästi tasakaalus ka osatäitmised. Kui keeruline oli seda tasakaalu saavutada ja kas pidite näitlejaid palju juhtima?
Ma olengi teinud peamiselt ansamblifilme, nii et olen seda palju kordi katsetanud. Ka nende näitlejatega. Nii et meil on ilmselt võimalik õppida nii mõndagi senistest kogemustest, aga ilma laisaks minemata. Usun, et nautisime seda protsessi täielikult ja minevik aitas meid väga palju välja. Ja näitlejad on nii head. Me saame vaistlikult aru, kas meil on see tasakaal olemas või meil ei ole seda. Nagu trompetimänguga, kui keegi mängib vale nooti ja kõik saavad sellest kohe aru. Me töötame stseeniga seni, kuni see tundub valmis olevat. Siis filmime.
Kuidas see dünaamika toimib? Kas olete sõbrainimene? Kas te eelistate teha filme koos oma sõpradega?
Me oleme sõbrad. Ma näeme üksteist tihti. Muidugi teevad kõik tööd. Ma elasin vahepeal neli aastat Ameerikas ega näinud selle aja jooksul näiteks Nikolajd. Nii et oleme küll sõbrad, aga see on pigem nagu töösuhe. See on meestega alati nii. Kui ma oma abikaasat vaatan, siis tema võib kohata mõnd naist ja öelda: „Ma tahaksin väga temaga sõbraks saada.“ Ja siis lähevad nad koos välja kohvile. Ma pole iial kohanud meest, kes seda teeks – mehed töötavad koos ja siis saavad neist sõbrad.
Me oleme koos töötanud 25 aastat. Loomulikult saavad meist sõbrad, kui meile meeldivad samad asjad, oleme saanud samasuguseid kogemusi ja oleme paljuski sama meelt. Oleme ka väga professionaalsed, kuni igavuseni välja. Võtame sõbrakeebi seljast ja läheneme ettevõtmisele umbes nii, et „me peame sellest maksimaalse välja pigistama“.
Kas te igatsete ka ise taha seda ansamblit, sõpruskonda, gruppi?
Ei. Ma ei usu. Või siiski. Kui peaksin nimetama oma kümme lemmik-filmistseeni, siis neist ükski poleks ainult kahe tegelasega. Võib-olla midagi „Araabia Lawrence’ist“,1 aga peale selle mitte. Mulle meeldivad Martin Scorsese stseenid, näiteks „Omades poistes“.2 Need stseenid, kus liigub palju tegelasi kaadrisse sisse ja sealt välja.
Mads Mikkelsen ütles, et ta poleks ilma teieta sama näitleja. Kuidas on temaga töötada ja milline on teie omavaheline suhe?
Oh, tema kohta saan öelda ainult häid sõnu. Ta on täiuslik näitleja. Ta võtab kogu filmi eest vastutuse enda peale, ja seda teevad väga vähesed näitlejad. Ta suudab teha nii komöödiat kui draamat. Meile mõlemale imponeerivad tegelased, kes endale valetavad, ja need, kellel on liiga palju võimu. Näiteks rongis võimuka piletikontrolöriga kohtudes muutub olukord koomiliseks. Mikkelsen oskab neid tegelasi näha, tal on nende peale silma. Talle meeldivad tegelased, kelle elu tugineb valele, kel on liiga tugev positsioon. Ja seda näeme minu filmidest nii „Rohelistes lihunikes“, „Aadama õuntes“ kui osalt ka „Meestes ja kanades“.3 See on tema tegelaskujude aluseks. Tema tegelasi on väga raske mängida nii, et nad ei oleks liiga totrad, aga Mads võib lausuda kõige hullemaid asju ja teha seda usutavalt. Ta esitab oma osa alati tundega ja see tuleb tal alati välja.
See film on elu mõttest. Kas usute, et meie elul on mingi mõte?
Ausalt öelda, ma ei usu, et meie elul oleks mingisugune sügavam mõte. Peame valima, millesse uskuda. Ja siis sellele kindlaks jääma või leidma iga kümne aasta järel midagi uut.
„Õigluse ratsanikud“ on ansamblifilm, kus on õnnestunud leida hea tasakaal nii komöödia ja draama kui erinevate tegelaskujude vahel. Pildil Lennart (Lars Brygmann), Mathilde (Andrea Heick Gadeberg), Markus (Mads Mikkelsen), Otto (Nikolaj Lie Kaas) ja Emmenthaler (Nicolas Bro).
Kuidas suhtute juhusesse, mis on üks filmi alateemasid?
Kõik sündmused on tingitud millestki, mis on juhtunud enne seda. Me ei näe kõiki põhjusi. Kui meil teoreetiliselt oleksid kõige suuremad arvutid, mis näiteks kalkuleeriksid, kuhu jääb kuul ruletirattal. Kui teaksime kõiki võimalikke aatomeid ja jõude, mis seda palli mõjutavad, siis me teaksime ka lõpptulemust. See oleks võimalik välja arvutada. Aga see on nagu matemaatiku märg unenägu, et asjad nii harmooniliselt paika lähevad. Tuleb leppida vähemaga, näiteks end ümbritseda inimestega, kes sind armastavad. Sellisele elu mõttele olen nõus iga kell alla kirjutama.
Hullus on teie filmides läbiv teema. Kust see teema tuli ja kuidas on teid filmitegijana mõjutanud?
See on väga alateadlik, kuna pärinen ka sellisest perekonnast. Minu perekonnas on juhtunud uskumatult segaseid asju. Normaalsus pannakse paika ainult peresiseselt. See, mille keskel üles kasvatakse, ongi normaalne. Kui me üksteist vihkame, taldrikutega loobime ja igal hommikul ühe kassi ära tapame, siis see ongi meie normaalsus! Pärast kodunt välja minnes avastame: „Ohoo, kõik ei tapagi hommikuti kasse.“ Kerge segadus, eks ole? Teadsin, et mu pere on keskmisest hullem, aga kahekümneselt mõistsin, et elu ongi hullumeelne ja kõik on mingil viisil peast segi.
Tooge paar näidet, uudishimu ei anna rahu.
Näiteks kui keegi ütles midagi halba mu perekonna kohta, siis me ei kohtunud enam kunagi. Need inimesed kadusid silmapiirilt. Või midagi minu või mu venna kohta – järgnes eluaegne pagendus. See tähendas muidugi, et pidasime jõule omaette, sest kõigil oli lähenemiskeeld. Neli-viis aastat me ei kohtunud kellegagi.
Ja kas või kallistamine. Me ei kallistanud mitte kunagi, ma polnud teist inimest kallistanud. 20ndates eluaastates kohtasin kedagi, kelle ema kaisutas mind, ja ma reageerisin nii: „Mis see siis nüüd on?“ Meie peres mängiti ainult jalgpalli – mehed, mehed, mehed. Ei mingit kallistamist. Noh, see on pisiasi. Pole tähtis, kas kallistatakse või mitte, seni, kuni tuleb armastus. Seda ma teadsin. Aga perekonniti on veidraid kiikse, mida tähele pannes mõeldakse, kas see on nüüd lubatav, ega seal ole mingit seksuaalset alatooni. Pärast loetakse midagi lehest ja kõik mõtlevad: „Hullumeelne!“ Aga peredes on tihti kombeks pidada normaalseks asju, mis väljastpoolt paistavad hullud.
Teie must huumor ilmselt areneski välja kodus, aga tänapäeval võidakse see ka väga lihtsalt tühistada. Kas tunnete vajadust enesetsensuuri järele?
Ei, mind ei saa tühistada. Kuidas peaks mind tühistama? Võimatu. Võidakse lõpetada filmide vaatamine, aga seda ju ei soovita. Need on Netflix ja mõned Facebooki idioodid, kes seda tahavad.
Te ei tsenseeri ennast üldse?
Üldse mitte. Vastupidi. Ma ei mõista neid loomeinimesi, kes ennast tsenseerivad ja iga asja pärast vabandust paluvad. Kunstnikul on vaata et kohustus teisi solvata. See on osa tööst. Praegu toimuv on täiesti segane. Kõik muutub nii igavaks.
Peale lavastamise olete ka stsenarist ja kirjutate mõnel aastal stsenaariumi rohkem kui ühele filmile. Kuidas te jõuate nii paljusid projekte käigus hoida?
Ilmselt seepärast, et ma pole kunagi elus töötanud teles ega teatris. Olen teinud ainult filme. Ühe aastaga pole võimalik teha kolme komöödiat. Kui žanre vahetada ja teha komöödia, draama ja õudusfilm, siis see on võimalik. Oleneb ka projektist. Eks ma nuputan, mõni ei nõua kirjutamiseks kolme aastat.
Kas Netflix ja teised suured määravad stsenaariumi kirjutamise viisi? Kas või huumori ja tsensuuri osas.
Ei määra. Minu arvates see peagi vaibub. Selliseid laineid on ennegi olnud, umbes iga 20 aasta järel. Varsti on lagi käes. Me räägime ju jällegi emotsioonidest. Solvumine on emotsioon, aga emotsioonidele ei tohiks reageerida. Muidugi on ka selliseid liikumisi nagu #metoo, ja väga hea. Hea on päevavalgele tuua ja sealt edasi liikuda, aga praegu solvutakse juba täiesti naeruväärsete asjade peale. Igaüks leiab midagi solvumisväärset. Mul on kaks sõpra, kelles tekitavad ängi lahti jäetud nööbid, nii et kõik peaksid kandma lukuga riideid. Segane värk.
1 „Lawrence of Arabia“, David Lean, 1962.
2 „Goodfellas“, Martin Scorsese, 1990.
3 „De grønne slagtere“, Anders Thomas Jensen, 2003; „Adams æbler“, Anders Thomas Jensen, 2005; „Mænd & høns“, Anders Thomas Jensen, 2015.
Endiselt kohtab arvamusi, et keha on pind, mida mööda jooksevad määravad piirid. Kui varem peeti keha kasutamist laval tantsuks, siis uuemal ajal räägitakse ka füüsilisest teatrist või leitakse, et keha intensiivsem kasutamine ongi see, mis eristab sõnateatrit etenduskunstidest. Lühidalt: kehalisus on justkui nüüdisaegne, mittekehaline traditsiooniline. Miks on keha jätkuvalt piirivalvur nende kahe vahel, on raske lõpuni mõista, sest pole traditsioonilisemat osa näitlemisest kui näitlemine kehaga.
Võimalik, et see on seotud juurdunud arvamusega, et klassikalise teatri võrdkujuks on psühholoogiline teater, aga psühholoogia keha ei vaja. Psühholoogia sünnib justkui sõnades, hinges ning näitleja pupillis, kuid mitte tema kehas, mille näitleja on sunnitud lavale kaasa võtma, kuid kasutab seda seal vaid pea keeramiseks ning väikeseks maitsekaks žestikulatsiooniks.
Nüüdisteater kasutab keha tõepoolest julgemalt, intensiivsemalt ja avalikumalt. Päris palju on see mõjutatud performance’i-kunstist ning tantsust, kus keha (aga mitte tingimata liikumine) on olnud loomulik ja orgaaniline etenduse osa. Ent öelda, et keha ongi see, mis teeb teatrilavastusest nüüdisteatri lavastuse, on siiski liiast. Keha on üks väljendusvahend teiste seas ja tema kasutamine loomulik, mitte eriline, ning oleks isegi üpris tobe talle eraldi kontuure ümber joonistada. Kuid kuna keha kasutamine äratab endiselt võõristust, siis püüdkem vastata küsimusele: milleks keha?
Nüüdisaegses sõnateatris on keha kasutamine näitlejate töös – kas saadetuna sõnast või ka sellest ilmajäetuna – mitmel moel paeluv. Esiteks ei ole kunagi halb, kui artisti arsenali kuulub veel üks kasutusvahend. See muudab nii näitlemise kui ka lavastuse mitmekihilisemaks, aga ka ambivalentsemaks, sest sõnad kipuvad sageli tähendusi rangelt piiritlema, neisse on harva võimalik sisse panna selliseid impulsse, mida keha väljendab. On lavastajaid, kelle arvates lavastuse väljapaistvaim osa ehk kunstiline kujund sünnibki pigem kõikvõimalike teiste väljendusvahendite koosmõjus kui sõna abil. Ometi on libe tee hakata vastandama sõna ja keha, sest nii see kindlasti ei ole. Võtkem näiteks Tiit Ojasoo, kes on viimastel aastatel programmiliselt uurinud ja edasi arendanud Mihhail Tšehhovi teooriast pärit psühholoogilise žesti kontseptsiooni, mis sõnale ei vastandu. Ma pole küll selle ala spetsialist, kuid on jäänud mulje, et psühholoogiline žest ehk kehalise reaktsiooni kaasamine näitlemiskorpusesse ei olegi mõeldud millelegi vastandumiseks, vaid tähendusvälja avardamiseks. Näitleja ütleb näiteks psühholoogiast pungil lause, kuid tema keha väljendab samal ajal midagi groteskset – ja ongi vastuolud, ambivalents, kujundlikkus. (Liialdan, nii lihtsalt see muidugi ei juhtu, ent liialduse eesmärk oli näidata võimalikkuse olemasolu – keha kaasamine toob endaga meeldiva avardumise.)
Samuti on lavastajaid, kelle arvates on ilma keha kasutamata väga keeruline üleüldse mingeid teemasid laval käsitleda või seisundeid saavutada. Kuidas olla raevunud istudes ja rääkides? Kas iha või kirg on usutavad, kui see on liikumatu inimese riimlause ahelates? Kuidas puudutada kurbust, erootikat, armastust, melanhooliat või äkilist sööstu teise poole nii, et käed on taskus ja jalutatakse? Isegi surma ei ole võimalik kujutada nii, et keha pole mängus. Sest kui öelda „kehalisus“, siis ei tähenda see tingimata aktiivset füüsilist tegevust. Keha võib olla nüüdisteatris mängus ka siis, kui sellele ainult osutatakse. Näiteks vanadusest rääkides paljastatakse laval korraga eaka näitleja keha – küsimus ei ole provokatsioonis, eputamises või milleski säärases, vaid loomulikus ja isegi poeetilises teos: sõnad ju ei hääbu, hääbub keha. Või tuuakse lavale inimesed, kelle keha ei vasta normile. Näiteks märkasin mõned aastad tagasi ühe Saksa riigiteatri trupis suurepäraseid näitlejaid, kelle keha ei vastanud aga üldse sellele klassikalisele standardile, mille alusel on harjutud näitlejaid teatrikooli vastu võtma. Näiteks mängisid trupis teiste seas äärmiselt ülekaaluline (kuid erakordselt dünaamilise liikumisega) noor meesnäitleja, peaaegu kahemeetrine harali kõrvadega naisnäitleja ja keegi väike vissis vanamees ning nende kehadele ei hakatud eriliselt prožektorit suunama – selleks puudus igasugune vajadus, nad olid tõesti äärmiselt head näitlejad –, küll aga oli teatri kehapoliitika mitte ainult kunstiline, vaid ka poliitiline samm. See ütles, et näitlemise juurde kuulub alati ka keha ja see keha ei pea vastama ühelegi kujutlusele normaalsusest ega isegi ilust, vaid võib olla kohmakas ja paista imelik, kuid on samamoodi inimese keha nagu ükskõik kelle teise.
Kui akadeemilise õigusteaduse peamine metoodiline element – diskursiivsus – on oluliselt kärbitud, siis kas Eestis on üldse enam õigusteadust olemas?
Eesti akadeemilise õigushariduse sünonüümiks on ligi sada aastat olnud Tartu ülikooli õigusteaduskond. Seepärast on siin tähelepanu keskmes nii kogu Eesti kui ka Tartu ülikooli õigusteaduskonnas antava õigushariduse murettekitav olukord. Mõttekäigus jõuan välja tähelepanekuteni, mida tuleks kaaluda, et olukorda parandada.
Tartu ülikool, sh selle õigusteaduskond, oli pärast asutamist 1632. aastal (USA vanim, Harvardi ülikool asutati 1636) osa ladinakeelsest universaalsest akadeemilisest diskursusest. Taasasutamise järel 1802 oli õppekeeleks algul saksa, seejärel vene keel, mõlemad samuti laialdase levikuga suured keeled, mis võimaldasid akadeemilist liikuvust paljude ülikoolide vahel ja – mis peaasi – edasiviivat konkurentsi nii õppimises kui ka õpetamises. Tänu ülikooli osalemisele suuremas akadeemilises diskursuses õpetasid Tartus õigusteadust omaaegsed maailmanimed, nt August Michael von Bulmerincq.
1919. aasta lõpust saati on Tartu ülikool mäletatavasti eestikeelne ning jäi selleks ka läbi terve sovetiaja. Õigusteaduskondki kujundati 1920ndatel järk-järgult eestikeelseks. Eesti keele väärtustamise seisukohalt oli see suur võit, kuid teisalt kaotus universaaldiskursuse katkemise näol. Tartu ülikooli õigusteaduskond ei olnud sellest alates enam suurema diskursuse osa, vaid püüdis ise moodustada Eesti õigusteaduse rahvuslikku diskursust.
Teatav liikumine leidis aset alles pärast taasiseseisvumist 1990ndatel, kui Tallinnas asutati õigusinstituut ja veel mõned erakõrgkoolid, kes seadsid endale eesmärgiks pakkuda Tartu ülikooli õigusteaduskonnale õigushariduse turul konkurentsi. Paraku ei õnnestunud ühelgi neist kõigutada Tartu ülikooli õigusteaduskonna (kvaasi)monopoolset seisundit.
Mis on õigusteadus?
Õigusteadus hõlmab endas nii empiirilise, analüütilise kui ka normatiivse elemendi. Õigusteadus on empiiriline osas, milles tuleb välja selgitada, millised aktid üldse kehtivad ja millised on konkreetse kaasuse asjaolud. Õigusteadus on analüütiline teadus selles osas, milles tuleb loogika ja argumentatsiooni, s.t diskursuse, abil välja selgitada, milline on konkreetset juhtumit reguleeriva normilause tähendus. Õigusteadus on normatiivne teadus selles osas, milles õigusteadlane sõnastab abstraktse normi alusel konkreetse normi, mille eesmärk on reguleerida lahendatavat üksikjuhtumit.
Akadeemilises õigusteaduses on esiplaanil õigusdogmaatiliste lausete väljatöötamine, millega pakutakse praktiseerivatele juristidele tuge analüütilises dimensioonis. Seega on akadeemilise õigusteaduse peamised meetodid loogika ja argumentatsioon (diskursus).
Kui nüüd akadeemilise õigusteaduse peamist metoodilist elementi – diskursiivsust on oluliselt kärbitud, kas siis Eestis on üldse õigusteadus veel olemas? Kas õigusteaduseks saab pidada seaduste kriitikata ümberseletamist või kohtupraktika kriitikata kajastamist? Kas loengusaali puldist öeldud arvamus ilma kriitilise ja teaduslikult põhjendatud vastuarvamuseta ületab teaduslikkuse lävepaku? Teist õigusteaduslikku arvamust ühe või teise õigusprobleemi kohta meil enamjaolt ei ole. Diskursiivsuse defitsiit on Eesti akadeemilise õigusteaduse ja -hariduse struktuurne põhiprobleem.
Õigusteadus kui rahvusteadus
Eelnevalt tõstatatud probleem omandab veelgi tugevama varjundi, kui arvestada siia juurde õigusteaduse olulisus meie iseolemise seisukohalt. Ka õigusteadus on rahvusteadus. Nii nagu keel, milles me mõtleme, võib mõjutada seda, kuidas me mõtleme, sest meie mõtlemist võib suunata keele poolt pealesunnitud kategooriate võrgustik – nii võib mõjutada põhiline arusaam õigusest, mida oleme harjunud järgima meie õiguskorras, meie ettekujutust lubatust ja keelatust ning koguni arusaamist heast ja halvast, sest neid arusaamu mõjutavad meie õiguskorra aluseks olevad õiguspõhimõtted. Eesti õigusteadusel on niisiis otsene mõju eestlaste enesemääratlusele ning see aitab kujundada ja säilitada eestlaste identiteeti. Meie rahvuslik mõte avaldub ka meie ühiskondlik-poliitilises põhikorras. Ega asjata olnud 1940.–1941. aasta küüditatute seas ebaproportsionaalselt palju juriste. Eestikeelsel õigusteadusel on šanss eksisteerida üksnes sel maalapil siin ja ilma Eesti oma õigusteaduseta ei õnnestuks ühiskonda riiklikult korraldada.
Õigusteadus on suuresti riigi- või vähemalt keeleruumikeskne distsipliin. Priit Pikamäe juhtis mõni aeg tagasi sellele tabavalt tähelepanu: „Välja arvatud sellised riigiülesed õigusharud nagu rahvusvaheline õigus, Euroopa Liidu õigus, inimõigused jms, on juura endiselt vägagi riigikeskne distsipliin.“[2] „Jms“ võiks hõlmata veel ehk õigusfilosoofia ja -teooria, kuid sellega ongi enam-vähem kõik piiriülesed distsipliinid loetletud. Kellega aga peaks diskuteerima Eesti ainus pärimisõiguse õppejõud Eesti pärimisõiguse spetsiifiliste nüansside üle, mis praktikas on ometi äärmiselt olulised? Kõik seadused, kohtulahendid ja vähesed analüütilised artiklid on ju eelduslikult eestikeelsed. Ja kui ta võib-olla leiabki rahvusvahelisel konverentsil mõne suurema riigi empaatiavõimelise pärimisõiguse professori, kes on vestluse käigus valmis kaasa mõtlema, siis kuidas ta sinna konverentsile saab, kui tema võimalik ettekanne Eesti pärimisõiguse nüanssidest huvitab eelduslikult vaid väga kitsast ringi Eesti vastava eriala spetsialiste? Seda tõdemust on võimalik üldistada kõigile õigusvaldkondadele, millel puudub vahetu piiriülene dimensioon. Ja ometi on needki meie õiguskorra püsimiseks eluliselt tähtsad.
Tartu ülikooli õigusteaduskonna monopoolne seisund
Mõni aeg tagasi pidas majandusteadlane ja Tartu ülikooli sotsiaalvaldkonna dekaan Raul Eamets vajalikuks üle kinnitada, et „õigusteadus kuulub Tartu Ülikoolile“.[3] Veelgi selgemalt nõudis emeriitprofessor Paul Varul: „On viimane aeg koondada õigusteaduse õpetamine Eesti ühte kohta ja ilmselt ei saa olla muud mõistlikku valikut kui Tartu ülikooli õigusteaduskond.“[4] Monopolikeskne mõtlemine on nii juurdunud, et see on põlistatud koguni seadustes: nt kohtute ja prokuratuuriseaduse järgi peab kohtunike koolitusnõukogu ja eksamikomisjoni ning prokuratuuri konkursikomisjoni koosseisudes olema just Tartu ülikooli õigusteadlane.[5] Kas tõesti üks riik, üks teaduskond, üks professor?
Kui universitasmagistrorum et scholarium toitub ja edeneb Bologna ülikooli Constitutio Habita’st saati ideede ja akadeemikute vahetusest ja vabast liikumisest, siis millest toitus ja edenes Tartu ülikooli õigusteaduskond õigushariduse eestikeelseks muutumisest saati? Sellele küsimusele on raske leida rahuldavat vastust. Kui alguses olid avarama akadeemilise diskursuse tingimustes võrsunud ja peamiselt Tsaari-Venemaa ülikoolides hariduse saanud õppejõud, siis edasine kujunes paljuski akadeemiliseks dünastiliseks vaikeluks.
Majandusteaduses eristatakse monopoli allokatiivset, tehnilist ja kvalitatiivset ebaefektiivsust. Kõike seda võib täheldada ka Tartu ülikooli õigusteaduskonna puhul. Monopolisti ei distsiplineeri väline surve. Diskursus puudub, kulud kasvavad, innovatsioon raugeb, kvaliteet väheneb. Otsus korraldada magistriõpe ümber selliselt, et see on paljudele üliõpilastele tasuline,[6] on sümptomaatiline. Teadaolevalt on ainus tõhus rohi monopoli vastu monopolisti ohjeldamine ja turul ausa konkurentsi tagamine. Peale selle tundub mis tahes monopol vabamõtlejatele, keda universitas vajab, midagi eemaletõukavat kui külgetõmbavat.
Kujukaks näiteks monopoli vett seiskavast toimest Tartu ülikooli õigusteaduskonnas on aine nimetusega „Õiguse entsüklopeedia“. Teadaolevalt oli sellise nimetusega iseseisev aine saksakeelses kõrghariduses esimest korda õppekavas 1774. aastal Ingolstadtis (praegune Müncheni ülikool). Ilmselgelt valgustusaja mõjutusega, sai see XIX sajandi esimesel poolel saksa keeleruumi ülikoolides juurastuudiumi sissejuhatava ainena valdavaks ja jõudis millalgi ka Tartusse. Peale BGB (Bürgerliches Gesetzbuch e Saksa tsiviilseadustik) vastuvõtmist 1896. aastal leidis aga Saksamaal aset õigushariduse struktuuri põhjapanev reform ning senised peamiselt ajaloolised õppeained asendati enamjaolt õigusdogmaatilistega. Õiguse entsüklopeedia jäi ajale jalgu, sest sel puudus iseseisev ja ühtviisi mõistetav sisu. Sissejuhatused ainesse said vastavate erialaainete osaks ning stuudiumi alguses olev entsüklopeediline aine asendus selle määramatuse tõttu juba enne Esimest maailmasõda märksa kindlapiirilisema sissejuhatusega õigusteadusesse, et hiljem asenduda osades ülikoolides veelgi piiritletuma sissejuhatusega õigusfilosoofiasse ja -teooriasse. 1920ndatel ja 30ndatel anti ka Tartus sissejuhatava ainena õiguse üldõpetust. Koos sovetivõimu tulekuga naasis Tartusse aga õiguse entsüklopeedia. Teatavasti oli soveti õigus suuresti XIX sajandi konserveeritud saksa õigus, mis oli rakendatud kommunistliku ideoloogia teenistusse. Aastal 2021 on aine nimetusega „Õiguse entsüklopeedia“ bakalaureuseastme õppekavas üldainena endiselt ette nähtud,[7] küllap ühena viimastest maailmas.
Eraldi probleemiks, mida võib samuti pidada monopoli otseseks tagajärjeks, on see, et valdav strateegilise tegevuse planeerimise kategooria ei paista enam ammu olevat teaduse ja õpetuse kvaliteedi parandamine, vaid valdavaks on saanud kategooriad, kus asub nn õigushariduse turg ja kuidas on võimalik hoida/haarata võimalikult suur turuosa. Teaduse ja õpetuse kvaliteet on teisejärguline. Selle väljenduseks saab pidada püüdu duplitseerida õppejõudude kaadrit Tallinnas teise õigusteaduskonna ülesehitamisega Tartu ülikooli õigusteaduskonna sees. Kas tegemist on päästerõngaga, mis lahendab eelkirjeldatud probleemid? Vaevalt, sest monopol muutub veelgi kõikehõlmavamaks ning institutsionaalne sõltuvus pärsib veelgi enam vaba diskursust ja akadeemilist liikuvust. Eraldi linnades asuvad teaduskonna osad ei tekita ruumilise eraldatuse tõttu kollegiaalset sünergiat. Tartu ülikooli Tallinna õigusüliõpilastel on keeruline mahutada tunniplaani nt loogika kursust Tartu filosoofiateaduskonnas. Ning Tallinn on viimane koht, kus oleks vajadus Tartu ülikooli regionaalpoliitika järele, nagu võib see olla nt Narvas, Pärnus või Viljandis.
Õppetöö korraldus
Kabelimatsu monopoolsest vaikelust räsitud õigushariduse kvaliteedile andis Bologna 3+2 mudeli kriitikata sisseviimine. Euroopa riikidest jäid õigushariduses traditsioonilisele mudelile truuks ega läinud kampaaniaga kaasa nt Kreeka, Poola, Saksamaa, Slovakkia, Tšehhi ja Ungari – kõik selgelt Mandri-Euroopa õigusperekonda kuuluvad riigid. Samasse perekonda kuuluvas Itaalias mindi 1999. aastal esimese hooga küll 3+2 mudelile üle, kuid 2004 pöörati otsus sobimatuse tõttu tagasi ning asendati viieaastase integreeritud õigusõppega. Leedus ja Norras mindi kohe üle viieaastasele integreeritud õigusõppele. Austrias oli enamik ülikoole õigushariduses 3+2 mudeli vastu, mistõttu neis ülikoolides seda ei juurutatud. Portugalis kehtestati õigusõppe mudeliks aga hoopis 4+1,5 ja Maltas 3+3, kusjuures magistriastme asemel on Maltas kolmeaastane doktoriprogramm. Üheski Euroopa riigis ei piisa kohtunikuks, advokaadiks või prokuröriks saamisel ainuüksi magistrikraadist.
Saksamaal kestis diskussioon selle üle, kas minna üle 3+2 mudelile või mitte, üle kümne aasta.[8] Ent juba 2005. aastal sõnastas (liidumaade) justiitsministrite konverentsi õigushariduse komisjon põhilised valdkondlikud vastuargumendid 3+2 mudelile, millest olulisemad on järgmised kolm:[9]
valdav enamik vaid bakalaureusekraadi omandanutest jääks ilma erialase perspektiivita;
õigushariduse kvaliteedi tõusu see kaasa ei tooks.
Eestis seevastu debatti peaaegu ei toimunudki. Kunagine poliitik ja riigikohtu esimees Märt Rask osutas uue süsteemi ülevõtmisest rääkides haridusministeeriumi ja akadeemiliste ringkondade omavahelisele kokkuleppele,[10] mis oli sündinud kabinetivaikuses. Alles tagantjärele leidus hääli, et 3+2 süsteemi ainus pluss õigushariduse jaoks on 3 ja 2 vahel.[11]
Mis muudab 3+2 mudeli Eesti õigusharidusele ebasobivaks? Õigushariduse eesmärgiks on oskus üksikjuhul kohaldada abstraktselt sõnastatud õigusnorme. See eeldab nii üksiku normi kohaldamise oskust kui ka ülevaadet terviksüsteemist, et asetada üksiknorm konteksti. Ei ole olemas n-ö väikseid (lühemat aega õppinud) ja suuri (pikemat aega õppinud) juriste, vaid on mittejuristid ja juristid, viimaste seas mõistagi nii halvad (s.t kõlbmatud) kui ka head juristid ning nende vahel viiskümmend halli varjundit. Hoolimata algsetest kinnitustest, et kõigil üliõpilastel on võimalik jätkata õigusõpinguid uues magistriõppes,[12] ei pidanud see paika juba algusest peale. Magistriõppe kohti on vähem kui bakalaureuseõppe lõpetajaid. See uhub tööturule kolmeaastase õigusõppe lõpetanud sotsiaalteaduste bakalaureusi, keda veel kuidagi juristiks pidada ei saa ja kelle väljavaated erialast tööd saada on kasinad. Pärast kolmeaastast õpet korraldatud teadmiste kontroll ei ole tulemuslik, sest sellega saab kontrollida üksnes poolajaseisu. Kuna lõpueksami korraldamine on ressursimahukas ettevõtmine, on see ka raiskamine. Poolajaseisuga tegelemise asemel oleks mõistlik keskenduda lõppseisu kindlakstegemisele ja ühe suure lõpueksami korraldamisele viieaastase õppeprotsessi lõpus. Juristiks ei ole võimalik saada, tulles pärast kolmeaastase bakalaureuseõppe läbimist mõnest muust valdkonnast õigusteaduse magistriõppesse, kuna puudu on spetsiifiline juristioskuste vundament. Sellest tulenevalt on õppekava jaotus kolmeaastaseks bakalaureuse- ja kaheaastaseks magistriõppeks ressursi raiskamine nii väljalangejate kui ka ühiskonna kui terviku vaatevinklist ega võimalda täita selle aluseks oleva Bologna deklaratsiooni eesmärki pakkuda erialadevahelist akadeemilist liikuvust.
Õigusharidus oli kuni õppe neljale aastale lühendamiseni 1995. aasta ülikooliseadusega viieaastane õpe, praeguse terminina – integreeritud õpe. 3+2 mudeliga toodi viieaastane õpe tagasi, kuid ebaõnnestunud kujul. Mandri-Euroopa õigussüsteemis, nagu on Eestiski, ei olegi õigushariduses võimalik saavutada tõsiseltvõetavaid tulemusi lühema aja kui viie aastaga. Arstiõpe, loomaarstiõpe, proviisoriõpe, hambaarstiõpe, arhitektiõpe, ehitusinseneri õpe ning klassiõpetaja õpe on juba praegu korraldatud viieaastase integreeritud õppena. Kas läheksite hambaarsti juurde, kes on läbinud vaid kolmeaastase õppe ja kes oskab tegeleda ainult esihammastega, või telliksite maja kolm aastat õppinud ehitusinsenerilt, kes oskab ehitada ainult katust, mis enamjaolt peab vett? Milleks siis toota pooljuriste?
Teadmiste kontroll
Uue mudeli teadmiste kontrollid seisnesid esialgu bakalaureuse- ja magistritöös, 2012. aastast lõpeb bakalaureuseaste eksamiga, kuid magistriaste endiselt magistritööga. Kui bakalaureuseeksam annab meile poolajaseisu, siis kuidas saame teada lõppseisu?
Kui vahepealse 4+2 süsteemi puhul, mis oli asendanud veelgi varasemat 5(+2) süsteemi, toimus magistriõpe veel individuaalse õppekava alusel ja magistritöö tähistas esimest teadustööd (teadusmagister!), siis 3+2 õppe puhul jäeti kraadi nimetus samaks, kuid selle sisu muutus põhimõtteliselt. Tegemist ei olnud enam teadustööga, vaid uus magistriõpe pidi olema n-ö meistriõpe ja selle lõpukraad tähistama juristi kvalifikatsiooni.[13] Kuid kuidas on võimalik kontrollida juristi meistrioskusi paljalt ühe kirjaliku töö pinnalt? Kahe silma vahele jäi kehtestada võtmekvalifikatsioone hõlmav õigusalaste teadmiste kontroll, arvestades, et magistridiplom õigusteaduses annab õiguse olla vaid päev pärast selle kättesaamist kohtumenetluses esindajaks.[14] Üleüldse paistab akadeemilise õigusõppe tulemuslikkuse kontroll senistes arvukates selleteemalistes kirjutistes olevat kahe silma vahele jäänud.[15]
Tulemus on kainestav. Kohtuniku-, advokaadi- ja prokurörieksamite statistika järgi õnnestub eelkirjeldatud moel meistriõppe lõpetanutel ja seejärel aastaid kutseeksamiks valmistunutel tänapäeval kõigest ühel kuni kahel viiendikul see edukalt sooritada.[16] Kolm kuni neli viiendikku kukub läbi. On ilmne, et olukord ei rahulda. Kui ülikool toodaks arste, kelle patsientidest on ellujäämisvõimalus vaid ühel kuni kahel viiendikul, siis oleks ühiskonna protest juba ammu tõusnud taevani. On kummastav, et juristide – kelle kätes on meie vabadus, omand ning muud olulised hüved ja õigused – hariduse katastroofilisse kvaliteedilangusse on ühiskond suhtunud sedavõrd flegmaatiliselt.
Võimalik lahendus
Kuna probleem on mitmetasandiline, siis ei ole olemas ka lihtsaid lahendusteid. Lahendus eeldab ümbermõtlemist ja struktuurimuudatust. Visandan võimaliku lahenduse kaks peamist elementi, mida tuleb pidada Eesti õigushariduse jätkusuutlikkuse vajalikeks eeldusteks.
Esiteks tuleks riiklikult toetada Tartu ülikooli õigusteaduskonnast institutsionaalselt sõltumatu teise akadeemilist õigusharidust andva avalik-õigusliku teaduskonna ja doktorikooli väljaarendamist, et taastada vähemalt teatavas ulatuses diskursus, akadeemilise liikuvuse võimalus ja konkurents. Ilma kahe üksteisest institutsionaalselt sõltumatu doktorikoolita vaba konkurentsi ja jätkusuutlikku arengut tekkida ei saa. Lähiaastatel on ilmselt vaja luua ajaliselt piiratud programm teise tippkeskuse väljaarendamise toetamiseks. Teine keskus võiks välja kasvada kas Tallinna ülikoolist, Tallinna tehnikaülikoolist või nende kahe koostööst. Jätkusuutlik lahendus saab seisneda vaid selgelt väljendatud ja kestvas riigi toetuses kahele akrediteeritud õppekavaga akadeemilist õigusharidust ja doktorikraadi andvale tippkeskusele, jaotades riikliku tellimuse nende vahel enam-vähem võrdselt. Tulevikus oleks mõeldav ka toetuse suuruse mingis ulatuses varieerimine nt sõltuvalt lõpetajate riigieksamite tulemustest.
Teiseks vajab õigusharidus piiritletumat seadusandlikku raami. Selleks on tarvis vastu võtta õigushariduse seadus, mille viis peamist punkti on järgmised.
Sätestada õigushariduse kohustuslik sisu ehk võtmekvalifikatsioonid. Nendeks on eelkõige era-, karistus- ja avaliku ning Euroopa Liidu õiguse tuumikvaldkonnad ning kohustuslikud üldained. See lahendaks ühtlasi lõputu vaidluse, keda saab üldse juristiks pidada, sest juristi saabki defineerida ainult läbi võtmekvalifikatsioonide piisava oskuse.
Näha ette õigushariduses viieaastane integreeritud õpe, lisades vastava erandi ka kõrgharidusseadusesse.
Näha ette viieaastase integreeritud ülikooliõppe lõpus väljaspool ülikoole korraldatav juriidiline riigieksam,[17] mis astub senise magistrikraadi asemele. Eksam on mitmepäevane ja koosneb piisavast arvust (6-7) kirjalikult lahendatavast eksamikaasusest, mille hindamine toimub anonümiseeritult, ning suulisest osast. Eksami esemeks on õiguse tuumikvaldkonnad selles proportsioonis, mida elus kõige rohkem vajatakse. Riigieksam ei asendaks senist kohtuniku-, prokuröri- ega advokaadieksamit, sest üheski Euroopa riigis ei piisa magistrikraadist ega selle ekvivalendist, et nimetatud elukutset pidada, vaid looks sõltumatu teadmiste kontrolli kaudu vajaliku eelduse kohtuniku-, prokuröri- või advokaadieksami edukaks sooritamiseks tulevikus.
Luua juriidilise riigieksami alaline komisjon, mille liikmeteks tuleks kutsuda esimeses järjekorras tunnustatud praktikud ja mille liikmete arv peaks olema piisavalt suur või koguni määratlemata, et leiaks aset isereguleerimine vastavalt vajadusele. Üheks võimaluseks oleks seadusega tunnistada juriidilise riigieksami alalise komisjoni liikmeteks kõik riigikohtunikud ja anda neile volitus kutsuda tunnustatud juriste vastavalt vajadusele komisjoni alalisteks liikmeteks. Igakordse eksami läbiviimiseks saaks sellisel juhul komisjoni alalistest liikmetest moodustada rotatsioonimeetodil neljaliikmelise ad hoc komisjoni kõigi kohustuslike õigusvaldkondade spetsialistidest. Iga ad hoc komisjon viiks läbi kuni viie kandidaadi eksami. Kuna tegemist on komisjoniliikme jaoks mahuka lisaülesandega, siis tuleks konkreetse eksami läbiviimist ka vastavalt tasustada.
Luua juriidilise riigieksami korraldusüksus, s.t asutus, mis eksamikaasusi ette valmistab ja riigieksamit korraldab (registreerimine, kutsed, ruumid, järelevalve, anonüümsuse tagamine jne). Juriidilise riigieksami korraldusüksus võiks soovitatavalt asuda riigikohtu juures.
Vastuargumendid
Esimene vastuargument, mida esitavad kõik Tartu ülikooli õigusteaduskonna monopoli apologeedid, on järgmine: Meil pole piisavalt inimesi ühegi teaduskonna tarvis. See eeldab, et suur enamus inimestest, kes on võimelised õpetama ja soovivad seda teha, on praegu ametis Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, ning väljaspool seda ei ole piisavalt neid, kes õpetada sooviks ja oleks selleks piisaval tasemel võimelised. Lähemal vaatlusel ei pea see paika. Esiteks on sellesse vaikimisi sisse kodeeritud Tartu ülikooli püüd hõivata Tallinna turg, mis väljendus õigusinstituudi ülesostmises ja õigusteaduskonnaga ühendamises 2000ndate alguses. Praegu püüab Tartu ülikooli õigusteaduskond mehitada õppetoolid topelt, et nii Tallinnas kui Tartus oleks kõik ained eraldi õppejõududega kaetud. Järelikult, kui koondada Tartu ülikooli õigusteaduskonna õpe ühte kohta, siis jääks ju praktiliselt peaaegu terve teaduskonna jagu õppejõude üle. Ja isegi kui võimaldada Tartu ülikoolil jätkata kahekehalise monstrumi ehitamist õigushariduse kvaliteedile keskendumise asemel, ka siis leidub väljaspool seda piisavalt inimesi, kel on olemas nii soov kui ka võimed õpetada ja teha teadust. Pealegi, väidet piisava akadeemilise kaadri puudumisest tuleks pigem mõista kui (enese)kriitikat Tartu ülikooli õigusteaduskonna aadressil, sest nii deklareeritud kui ka institutsionaalsest funktsioonist tulenev vastutus selle ülesande täitmise eest on lasunud just Tartu ülikooli õigusteaduskonnal. Kui Paul Varul väidab, et täna „on raskusi leida isegi ühe teaduskonna jagu häid pühendunud õppejõudusid,“[18] siis kas seda saab ikkagi ajada ainult väidetavalt madalate õppejõupalkade kaela? Kas ei tundu paradoksina, et sada aastat tagasi, kui Eestis polnud veel ühtegi rahvuskeelset õigusteaduskonda, saadi teaduskonna jagu õppejõude kokku, kuid peale sadat aastat rahvuskeelset õigusharidust enam mitte?
Teine vastuargument sarnaneb oma struktuurilt pisut esimesega, kuid vaatab laiemat pilti: Eesti on liiga väike, et siin oleks ruumi ja ressurssi kahele õigusteaduskonnale; keskendugem parem ühele ja proovigem seda elus hoida. Eestis on pisut üle 1,3 miljoni inimese. Eestist väiksemad demokraatlikud Euroopa riigid on Island, Luxembourg, Malta ja Küpros. Malta on seejuures inglisekeelsena ning Küpros kreeka- ja inglisekeelsena universaalsete diskursuste osad. Luxembourgis on tõepoolest ainult üks Luxembourgi ülikool, kuid kõrval on suured Prantsusmaa ja Saksamaa ning samuti lähedased ja paljude ülikoolidega maad Belgia ja Holland. Luxembourgi õigusharidus erineb teistest selle poolest, et juuratudengid õpivad Luxembourgis ainult kaks esimest aastat ning on seejärel kohustatud jätkama õigusõpinguid kas Belgias või Prantsusmaal. Universaalne diskursus on seega ilma kahtluseta tagatud. Järele jääb Island, kus on aga kaks õigusteaduskonda: avalik-õigusliku Islandi ülikooli õigusteaduskond[19] ja Reykjaviki ülikooli (mittetulundusühing, mille eelarvest üle 50% on riigi toetus) õigusteaduskond.[20] Seejuures on Islandi rahvaarv 0,35 miljonit, s.t peaaegu neli korda väiksem kui Eestis. Nii et küsimus on pigem prioriteetide seadmises kui ausas ressursipuuduses. 1,3 miljoni elanikuga riik saab ja peab endale lubama kaht riigi poolt rahastatavat õigusteaduskonda. Muide, meie põhjanaabritel soomlastel, keda on ligikaudu 5,5 miljonit, on neli avalik-õiguslikku õigusteaduskonda: Helsinki, Turu, Lapi (Rovaniemi) ja Ida-Soome (Joensuu) ülikoolides.[21]
Kolmas vastuargument on kõige tõsisem: õigusteaduslik doktorikool on ainult Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Samas tuleb arvestada sellega, et oma struktuurilt sarnaneb see kuriteoohvrile tehtava etteheitega, nagu olevat ta juhtunus ise süüdi. Doktorikooli ülesehitamine ei saa olla ainult teise keskuse enda asi, vaid see peab olema riiklik prioriteet. Riigi toetusel on see mõne aastaga võimalik ja kahe doktorikooli käivitumine võimaldaks eestikeelsel õigusharidusel astuda samm, mis sarnaneb sammuga keskajast valgustusaega. Arenguks hädavajalikud diskursus, akadeemilise liikuvuse võimalus ja konkurents ei ole ilma kahe üksteisest institutsionaalselt sõltumatu doktorikoolita saavutatavad.
Lisandunud on neljas vastuargument kahe keskuse loomisele, milleks on väidetav juristide ületootmine. Selle tõi välja 2019. a OSKA raport, mille deklareeritud eesmärgiks oli leida vastus küsimusele, kuidas muuta õigushariduse valdkonna koolituspakkumist, et täita valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadust lähema kümne aasta vaates.[22] Raport jõuab järeldusele, et Eesti vajab igal aastal üle 70 uue õigusvaldkonna töötaja ning et õppekohtade arvu oleks otstarbekas vähendada nii kutsehariduses (poole võrra) kui ka kõrghariduse esimesel (kolmandiku võrra) ja teisel astmel (neljandiku võrra). Esmalt tuleb tõdeda, et raport pakub välja üksnes miinimumarvu, mitte aga tõenäolise vajaduse ülempiiri või vahemiku. Raporti algandmetest tuleb välja, et õigushariduse hulka on arvestatud ka mitte kõrghariduse baasil omandatav kutseharidus, mis võrdub püüdega võrrelda kartuleid porganditega. Tegemist on laiemas mõttes ühe valdkonna erineval tasemel karjäärivalikutega, millede vahel liikuvus puudub. Lisaks nähtub algandmetest, et õigushariduse hulka on loetud ka Tallinna ülikooli ingliskeelne bakalaureuse- ja magistriõpe, Tallinna tehnikaülikooli valdkondlik ingliskeelne bakalaureuse- ja magistriõpe ning Tartu ülikooli valdkondlik ingliskeelne magistriõpe, millest ühelgi ei ole Eesti õigusharidusmaastikuga suuremat puutumust. Akadeemiline Eesti õigusharidus kitsamas mõttes oleks vaid Tartu ülikooli ja Tallinna ülikooli eestikeelne bakalaureuse- ja magistriõpe. Soovitust vähendada vastuvõetavate arvu tuleks selles kontekstis relativeerida juba seetõttu, et aluseks võetud senine tase on märksa laiem kui akadeemiline Eesti õigusharidus. Teiseks tekitab uuringu meetod, mida on lähemalt kirjeldatud raporti lisas 11, mõningaid kahtlusi tulemuse usaldusväärsuse osas ka seetõttu, et lõviosa uuringust tugineb intervjuudel. Teatavasti saab intervjuu abil koguda usaldusväärset teavet vaid intervjueeritava, mitte aga selle kohta, mida küsiti. Kolmandaks paistab raport olevat ära unustanud mõne olulise juriidilist tööjõudu vajava valdkonna. Näiteks ei arvesta OSKA raport strateegilise vajadusega valmistada ette rohkem juriste, kes oleksid võimelised töötama Euroopa Liidu institutsioonides. Eesti huvide esindatuse tase Euroopas sõltub lõppastmes kaudselt paljuski institutsioonides töötavate eestlaste õigushariduse kvaliteedist. Kõige põhilisem küsimus ei ole aga raporti usaldusväärsus, vaid see, mida me selle teadmisega peale hakkame. Tõsi, nt Soome lähtub vastuvõtuarvude kindlaksmääramisel tööturu vajaduse prognoosist, tunnistades siiski samas avalikult, et tegemist on lõppastmes poliitilise otsusega.[23] Kvaliteeti aitab seal tagada erakordselt tihe sõel ülikooli vastuvõtul.[24] Konkurents ei ole edasiviivaks jõuks ainult teaduskondade ja teadlaste, vaid ka üliõpilaste vahel. Kui ülikoolidele esitatav riigitellimus võrduks OSKA prognoositud juristide miinimumvajadusega viie aasta pärast, siis viie aasta pärast oleks meil juristidest tõenäoliselt suur puudus. Esiteks langeb osa tudengitest välja bakalaureuseeksamini jõudmata. Mõni soovib veeta aasta ERASMUS-e programmiga mõnes välisülikoolis või katkevad õpingud ajutiselt mõnel muul olulisel põhjusel. Magistriastmesse kõik ei saa, sest magistriastmes on vähem kohti kui bakalaureuseastmes. Mõnel jäävad magistriõpingud lõpetamata. Neid, kes lõpetavad, on nii vähe, et tööandjad on sundviskes ja tööd saavad ka puudulike teadmiste ja oskustega ülikooliõppe läbinud. Tagajärjeks on õigushariduse ja ‑teaduse marginaliseerumine ning järjekordne tuntav kvaliteedi kadu. Meenub aasta 1991, mil toonane teaduskonna dekaan professor Inge-Maret Orgo kirjutas viitega sovetiajale, et „paljude aastate jooksul on Tartu ülikooli õigusteaduskonna päevaosakonda vastu võetud ainult 50 üliõpilast aastas“, lisades samas tulevikku vaadates, et „normaalseks tuleb pidada 75-100 üliõpilase vastuvõttu“.[25] Peagi selgus aga, et vabas ühiskonnas on juristidest suur puudus ja 1995. aastal tõusis vastuvõtt Tartu statsionaarõppes juba 150 peale.[26] Täna on see OSKA raporti järgi Tartu ülikooli mõlemas osakonnas kokku 258. Päevasele õppele on tulnud alati juurde lisada n-arv kaug-, sessioon- ehk avatud ülikooli õppe tudengeid, kuid selle õppevormiga seonduv vääriks eraldi käsitlust. 1990ndatel lisandusid Tartule teatavasti veel ka Tallinna eraülikoolid, kuid tänaseks on Tartuga konkureeriv eestikeelne bakalaureuse- ja magistriõpe säilinud veel vaid Tallinna ülikoolis, kus vastuvõtt on OSKA raporti järgi 28 tudengit. Ajaloolise võrdlusena kõikus aastatel 1921-1938 vastuvõtt Tartu ülikooli õigusteaduskonda 142 ja 263 vahel.[27] Sellest ajast saadik on riik ja ühiskond aga märksa juriidilisemaks muutunud. Kõike seda arvestades ei tundu kaks 70-150 üliõpilase vastuvõtuga õigusteaduskonda olevat Eesti jaoks lähi- ja keskpikas perspektiivis kuidagi ülemäärane.
Kokkuvõtteks
Vastus pealkirjas esitatud küsimusele: Tartu ülikooli õigusteaduskond ei ole liiga suur, et ebaõnnestuda. Paraku on nii, et Tartu ülikooli õigusteaduskonna ebaõnnestumise tagajärjeks oleks mõne aja pärast tõenäoliselt ka Eesti riigi kokkuvarisemine. Seega on panused väga kõrged. Nii riskiteoreetikud kui ka üldine elutarkus õpetavad: kõiki mune ei tasu hoida ühes korvis. Ülekantuna õigushariduse väljavaadete konteksti tähendab see, et riigil oleks mõistlik taastada vaba õigusteaduslik diskursus sel määral, et on vähemalt kaks üksteisest institutsionaalselt sõltumatut tippkeskust, mis annavad õigusharidust. Kui kampaania korras võiks Tartu ülikooli õigusteaduskonna (kvaasi)monopoli ajutiselt veidi kohendada, mille tulemusel olukord ehk mõneks ajaks pisut paranekski, siis tähelepanu hajudes vajuks süsteem pideva välise surve puudumisel taas vaikellu ning ebamugavad ja pingutust nõudvad elemendid hääbuksid tasapisi. Õigusteaduse diskursiivse iseloomu tõttu tagab jätkusuutlikkuse vaid vähemalt kahe institutsionaalselt sõltumatu keskuse aus konkurents.
Juriidiline riigieksam on vajalik nii selleks, et hinnata sõltumatult konkureerivate teaduskondade kvaliteeti ja anda ülikoolidele antava õigushariduse kohta tagasisidet, kui ennekõike selleks, et optimaalselt tagada õigusabi kvaliteet ja õiguskorra toimimine. Teadaolevalt on Eestis taasiseseisvumisest saati tehtud kolm seni tagajärjetut juriidilise riigieksami sisseviimise katset.[28] Läti, kus on Läti ülikooli (kvaasi)monopoolse seisundi tõttu õigushariduse väljundiga seoses üles kerkinud Eestiga sarnased probleemid, otsustas hiljuti riigieksami loomise kasuks.[29] Juriidiline riigieksam ja õigushariduse seadus võiksid olla osa meetmete paketist, mis ree uuesti teele aitavad. Samas peitub saatan siingi detailides ja valesti tehtud reform võib olukorra veelgi hullemaks muuta. Kui reformime, siis mõelgem enne kõik läbi. Ja kindlasti kuulakem enne lõplike otsuste tegemist ka rahvusvahelisi eksperte.
Ükski päästeoperatsioon ei õnnestu ilma ressursilise katteta – vajalik oleks toetada teist tippkeskust ja korraldada riigieksameid. Õigusteadus ja juristkond ei ole puugid majanduse priskel vatsal, vaid hädavajalikud kõrgharitud oskustöölised, selleks et ehitada ja hooldada stabiilset ja toimivat riiki ja ühiskonda. Ilma ausa ja tõhusa kohtupidamise ja õiguskindluseta ei ole ka majandusedu. Õigusharidusele mõistlikus ulatuses kulutatud maksuraha ei ole luksusväljaminek, vaid riikliku ja ühiskondliku subsistentsi vajalik tingimus. Tõsi küll, õigusteaduse õppejõudude tasustamise põhimõtted ega konkreetsete palkade suurused ei ole transparentsed, mis relativeerib senistes sõnavõttudes sisalduvaid üleskutseid nende tõstmiseks. Samal ajal on riigil mõistagi võimalik seadusega kehtestada jätkusuutlik regulatsioon, nõudes vastutasuks suuremat transparentsust.
Ning lõpuks, mida kindlasti ei tohi teha. Ei tohi lootma jääda sellele, et Tartu ülikooli õigusteaduskonnas sünnib ime ning kõik mured lahenevad ilma struktuurireformi ja välise surveta. Reform, mis seisneb lubaduses teha homme paremini kui eile, ei ole reform. Praegused probleemid olid ette nähtavad ja enamik neist ka välditavad, kuid neid kas ei nähtud või ei soovitud vältida. Paradigma muutus õigushariduse korralduses ning väline initsiatiiv selle saavutamiseks on möödapääsmatud. See ei ole võõras mure, vaid puudulik õigusharidus on riigi ja ühiskonna kui terviku mure.
Madis Ernits – Ass. iur. (Hamburg/Kiel), LL.M. (Helsinki), PhD (Tartu); Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lepinguline riigiõiguse õppejõud 2002–2021.
[1]Ass. iur. (Hamburg/Kiel), LL.M. (Helsinki), PhD (Tartu); Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lepinguline riigiõiguse õppejõud 2002–2021.
[8] Saksamaal on üldse palju arutatud õigushariduse teemadel. Teaduslike allikate vastav bibliograafia alates 1949 on 65 lehekülge tihedat teksti: https://www.w-hs.de/irdip-1
[10] Märt Rask, Akadeemiline õigusharidus: Eesti õigussüsteemi huvid ja ootused. – Juridica 2002, lk 216.
[11] Marko Kairjak, Ettekanne Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi ettekandekoosolekul 10. mail 2006 (viide J. Laffranque. Eesti õigusharidus ja -teadus globaalsete ning euroopalike väljakutsete kontekstis. – Juridica 2006, lk 302).
[12] Kalle Merusk, Akadeemiline õigusharidus Eestis: hetkeseis ja probleemid. – Juridica 2002, lk 220.
[14] TsMS § 218 lg 1 p 2; HKMS § 32 lg 1 p 2; KrMS § 41 lg 4 ls 2, 42 lg 1 p 1; VTMS § 20 lg 1.
[15] Nt positiivse erandina käsitleb Peeter Järvelaid teiste Euroopa riikide õigushariduse korraldusi. Peeter Järvelaid, Ülikooliharidus ja juristi elukutse Euroopas. – Akadeemiline õigusharidus ja juristide täiendkoolitus. Tartu 1996, lk 5–59,
[17] Juriidiline riigieksam loodi Preisimaal XVIII sajandi teisel poolel, et saada jagu õigushariduses valitsevast kaosest, kuid ainuvalitsevaks sai see pärast Reichi asutamist 1871, sest siis kehtestati kohtunikuametisse pürgimisel seaduslik ühtse juristi (Einheitsjurist) nõue. Tegemist on olnud edulooga, mis on taganud ja tagab jätkuvalt Saksa juristide hariduse kõrge kvaliteedi rahvusvahelises võrdluses.
[28] 1999. a Margus Kurmi välja töötatud „Õigusametnike õppeteenistuse seaduse eelnõu“, 2007. a justiitsministeeriumi välja töötatud „Juristide kvalifikatsiooninõuete ühtlustamise ja õigusteenuse kvaliteedi tagamise kontseptsioon“ ja 2017. a „Kohtute seaduse, prokuratuuriseaduse, advokatuuriseaduse ja notariaadiseaduse muutmise seaduse eelnõu“ väljatöötamise kavatsus.
Loomade tööjõud on poliitikakujunduses suuresti tähelepanuta jäänud ning töö- ja loomakaitseseadustest valdavalt välja jäetud, kuid sellest tulenevad paljud küsimused inimeste ja loomade vaheliste suhete tulevikust. Olgugi keerulised, kutsuvad need küsimused filosoofe, juriste, uurijaid, õpetlasi, loomakaitsjaid, poliitikuid, MTÜsid, institutsioone ja valitsusi uurimistööle, et otsida planeedi, inimeste ja muude loomade jaoks kestlikke lahendusi. Veelgi tähtsam on, et need lahendused tooksid kasu nii loomadele, keda inimesed rakendavad paljudes töödes, kui ka loomadele, kes pakuvad hädavajalikke ökosüsteemi teenuseid1 kogu inimkonnale.
Olukord on selline, et loomtööjõud on ühiskonnas tõepoolest kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt alakaitstud, tööloomad on jäänud kellegi omanduses olevaks varaks ilma võimaluseta kasutada tööalaseid õigusi, kuigi see vananenud arusaam loomadest ei vasta enam ühiskonna ootustele – me ei käsita loomi enam masina, ressursi või pelga kaubaartiklina, vaid üha rohkem tundliku olendina. On hädavajalik anda tööloomadele täieliku kaitstuse staatus, eriti võttes arvesse nende ebakindlat tulevikku vanaduses, vaesuses, hüljatuses, haiguste või vigastuse korral. Et loomad ei saa ise endale õigusi nõuda, peavad loomakaitsjad seda nende eest tegema.
Tuleb loobuda inimkesksest arusaamast tööst, et mõista mitmekesiseid tööülesandeid, mida loomad ühiskonnas täidavad, et kohelda neid ühiskonnaliikmetena, kellel on õigus sotsiaalkaitsele – tervishoiu-, töötuse-, puhkeaja- ja pensioniga seotud õigused –, ja et tagada tööloomadele seadusjärgsed õigused tööl ja väljaspool tööd. Kuigi leidub ettepanekuid tööloomade tunnustamiseks mitteinimloomadest töötajatena, kellele laieneks töötajate õigused, ei ole üleilmset regulatsiooni, mis käsitleks mitteinimesest töötajate juriidilist staatust, töö- ja elutingimusi ning õigusi. Võttes aluseks loomauuringuid, tuleks kehtestada loomade juriidiline staatus asjast „füüsiliseks mitteinimisikuks“,2 samuti võtta kasutusele „voorusliku loomatöö“ mõiste, näitamaks suunda kauaoodatud rahvusvahelisele regulatsioonile. Väärikas töö kõigile on seatud XXI sajandi ülemaailmseks eesmärgiks,3 siiski on tänapäeval orjandus, sunniviisiline töö ja paljud töökohal toimepandavad kuritarvitused jätkuvalt olemas ja see jätab pleki nii inimeste kui ka loomade tööle. Töötavad loomad on seni jäetud sellest eesmärgist välja, kuigi me ei saa eitada, et nad panustavad oma tööga paljuliigilise ühiskonna püsimisse ja arengusse.
On hädavajalik anda tööloomadele täieliku kaitstuse staatus, eriti võttes arvesse nende ebakindlat tulevikku vanaduses, vaesuses, hüljatuses, haiguste või vigastuse korral.
Üle maailma tuleb loomad lugeda mitteinimloomadest töötajateks ja maailmapoliitikas tuleb nende huve tõsiselt võtta sellistes institutsioonides nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja Rahvusvahelise Tööorganisatsioon. Tuleb välja töötada standardid, et mõjutada riike parandama loomade töö- ja elutingimusi, ning siduvamad normid arvukate väärkohtlemise vormide ennetamiseks ja nende eest karistamiseks ning keelustada loomade ekspluateerimine. Juriidilises mõttes on aeg tuua loomad kapist välja, kuna neid on seal hoitud liialt kaua.
Kui XXI sajandil mõtestatakse ümber inimeste ja loomade suhete olemus ja kvaliteet ning nende suhete vastastikune iseloom (mida on loomadel vastutasuks saada?), võib loomade tööelu saada loomade staatuse ja õiguste põhjaliku muutmise alustalaks. See annab võimaluse täiustada nii paljude liikidega ühiskonnas töötavate koduloomade kui ka oma territooriumil elavate metsloomade juriidilist klassifikatsiooni, sotsiaalset ja poliitilist kohta. Töömaailm on viljakas paik loomaõiguste edendamiseks ülemaailmse loomade tööõiguse arendamise kaudu, aga ka looduse ja selle elanike tugevamaks kaitsmiseks, võttes arvesse ka metsloomi, kes osutavad elu säilimiseks hädavajalikke teenuseid. Loomatöö mõtestamine võimaldab ületada traditsioonilise lõhe loomade heaolu ja loomade õiguste vahel ja sellel on jõudu nihutada loomad välja instrumentaalsest perspektiivist, selleks et õiguslikult vaadeldaks neid liikidevahelise solidaarsuse4 ja liikidevahelise õiguse5 raamistikus füüsiliste mitteinimisikutena. Rahvusvahelised ja riikide tööseadused peavad võtma arvesse tagajärgi, mis tulenevad uue, seni nähtamatuna hoitud töötajate klassi6 – loomade proletariaadi7 – lisandumisest, kuna loomade tööst on saanud sotsiaalse õigluse teema.
Marine Lercier on prantsuse jurist, Barcelona autonoomse ülikooli doktorant, kes oma doktoritöös uurib karjääri lõpetanud võidusõiduhobuste heaolu. Ta on akadeemilise võrgustiku Global Research Network mõttekoja loomade ja elurikkuse programmi nooremteadur.
Artikkel põhineb kuuendal rahvusvahelisel loomaõiguste konverentsil „Loomad: tulevikunägemus. Loomaõigused aktivismis ja akadeemias“ peetud ettekandel.
Tõlkinud Helena Šegedin
1 Charlotte E. Blattner, Animal Labor, Ecosystem Services. – Animal & Natural Resource Law Review 2020, vol. XVI, 1–39.
Kendra Coulter, How the hard work of animals benefits us too. – The Conversation 3. V 2018.
2 Eelkõige Touloni deklaratsioon, kus kutsutakse ülemaailmse eesmärgina üles tunnustama loomi õigussubjektina. Õpetlased leiavad, et „loomi tuleb universaalselt pidada isikuks ja mitte asjaks“.
Touloni deklaratsioon kuulutati välja 29. III 2019. https://www.univ-tln.fr/Declaration-de-Toulon.html
3 ÜRO Peaassamblee 8. eesmärk – muudame maailma: säästva arengu tegevuskava aastaks 2030. 21. X 2015, A/RES/70/1
4 Kendra Coulter, Animals, Work and the Promise of Interspecies Solidarity. Palgrave Macmillan 2016.
5 Charlotte E. Blattner, Kendra Coulter, Will Kymlicka, Animal Labour: A New Frontier of Interspecies Justice? Oxford University Press 2020.
6 Jason Hribal, Animals are Part of the Working Class Reviewed. – Borderlands 2012 11(2).
Jason Hribal, Animals are Part of the Working Class: A challenge to Labor History. – Labor History 2003 44(4).
7 Eric Baratay, Bêtes de Somme: Des Animaux au Service des Hommes. La Martinière/Seuil 2008.
Korda ennast ja rahulda Neid või tee midagi erinevat ja valmista Neile pettumus.
Margaret Atwood
Maarja Pärtna – minu meelest üks huvitavamaid ja mitmetasandilisemaid luuletajaid – on tõlkinud eesti keelde tänuväärse materjali, Margaret Atwoodi „Tehingud surnutega“, mis sisaldab õnnestunud kirjutamistöö saladust. Raamat on pühendatud „teistele“, mille semantiline tähendus võib hõlmata nii teisi inimesi (sh surnuid) kui ka teisi kirjutajaid ja lugejaid, kelleta kirjanik ei saa.
Pühendusest „teistele“ kumab – personaalse projektsioonina või mitte – intellektuaalne juht, kes kõnetab oma karja, oma „teisi“, ning seda Atwood, elav klassik, kahtlemata tervete põlvkondade mõjutajana ning produktiivsuse etalonina on: kirjandussõbrad teavad nii mõneski ühiskonnas kehtivat atwoodlikkumaailma, mis on niisama elujõuline kui orwellilik, kafkalik või bulgakovlik. Tegemist on 2000. aastal Cambridge’i ülikoolis peetud loengutega, mille üks käivitav jõud on küsimus, millel põhineb kirjanduse mõjuvõim. Sõlmpunktide lahtiharutamisega on õnnestunult jõutud kirjanduse raamidest kaugemale: tugev kaal antakse tekstis mütoloogilisele maailmatajule ja selle väärtuslikkusele.
„Librarian Bomber“. Tänavakunstnik Banksy pildil võtab raamatukoguhoidja hoogu Margaret Atwoodi romaani „Teenijanna lugu“ heitmiseks.
Miks kirjanik kirjutab?
„Need on kolm küsimust, mida kirjanikelt kõige rohkem küsitakse, nii lugejate kui ka kirjanike endi poolt: Kellele sa kirjutad? Miks sa seda teed? Kust see tuleb?“ (lk 13). Atwood hakkab koostama loetelu teiste kirjanike vastustest küsimusele, mis puudutab põhjust.
Vastused, nii kained, poeetilised, arukad kui ka oma üliminatähtsuses targutavad ja loovalt-lapsikult geniaalsed, jagunevad seinast seina. Samale nivoole paigutatuna väljendavad need (kaasaja luulest tuntud loeteluvõttestiku abil) irooniat, mida ainult luuletaja oskab proosatekstis teatavate tähendusrõhkude esiletoomiseks kasutada. Irooniat võimendab polüfooniline joru – eri häältest koosnev (kergelt hullumeelse alatooniga) monoloog. Vastused eksistentsiaalsele või üldhumanistlikule küsimusele jõuavad inimliku absurdi ja nihilismini („raha teenimiseks“), neist kumab vastuste andmise ajahetk, ajastu vaim („et karistada patuseid“) või abitu isekus: „rahuldamaks kättemaksuiha“. Koguni mõõtmatu, häbitu vale: „et kaosesse korda luua“ (kas saab kaos olla kellegi pisike kirjanduslik sisekaos?), „et luua täiuslik kunstiteos“ (oksüümoron) või veelgi jultunum püüdlus – „et anda nimetutele nimi“ (siinkohal kerkivad silme ette sisserändajad oma muredega). Jne. Jne. Luules tuntud loetelu- ja polüfooniavõtet kasutades rõhutatakse ideed, et see, kes räägib, on üks ja seesama inimene; inimene kui selline – mitte aga erinevad kirjanikud. Jääb kõlama häälte tung kirjutada, oma kogemus kehtestada, kui tahes suur (või naeruväärne) see ülesanne ka poleks. Tung ohverdada, tung allapoole, surnute ja hääletute juurde laskuda, et pääseda omaenda (võimalikust) hääletusest.
Atwood leiab, et „ilmselgelt on viljatu otsida nende ajendite seast kõigile sobivat ühisosa: sel viisil ei sõelu välja sine qua non’i, olemuslikku kullatera, milleta kirjutamine poleks see, mis ta on“ (lk 15). Niisiis on üldmõistetava vältimatuse puudumine justkui ise see „olemuslik kullatera“, alkeemiline tagaotsitu, milleni jõutakse otsekui terapeudiküsimuse „Mis tunne on – kirjutades?“ kaudu, kõikide võimaluste kaose kerguses hõljudes. Kullatera, mille käes olemist ja sõrmede vahel keerutamist esmalt justkui märgata ei lasta.
Kirjanik tundub Atwoodil olevat Paratamatuse tööriist: „Võib öelda, et mu saatus olisaada kirjanikuks – kas kirjanikuks, või siis petiseks, spiooniks või mõneks muuks kurjategijaks –, sest kui ma sündisin, anti mulle topeltidentiteet“ (lk 45). Kirjanik vilksatab siin-seal kui „kangelane“, „keegi teine“, „keegi veel“, „kirjanik kui kahestunu“ (taas paratamatult, tema enda elutaju kohaselt) – need on märksõnad, mille abil sooritatakse retk autoritaju allilma. Ja retkki sünnib teatavast paratamatusest.
Atwoodi eluloolise tausta kohta selgub veel üks ajalooline paratamatus – ta loometöö algusaegu määranud hoiak l’art pour l’art: „Oli sõnadetagi selge, et need väliskirjastajad polnud Kanadast eriti huvitatud. Jätkuvalt oldi üksmeelselt nõus Voltaire’iga, kes oli kandnud selle paiga maha kui „paar lumist vakamaad“ (quelques arpents de neige). [—] Seega oli minu põlvkond määratud kummardama – parema puudumisel – kunsti kunsti pärast, olgugi et me polnud sugugi uurinud lähemalt selle hoiaku ajalugu ja ikonograafiat“ (lk 70). Oma haridustausta omamoodi paratamatust valgustab ta nii: „Kui olin tudeng, pidime kõik teadma Archibald MacLeishi luuletust „Ars Poetica“, milles olid read „Luuletus peab olema kombatav ja tumm / nagu ümar puuvili“ ja mis lõppes nii: „Luuletus ei pea tähendama, vaid olema““ (lk 103).
Hirmutav ja lummav surelikkus
Korralik haridus ei ole takistanud Atwoodi leidmast poeetilisi seoseid ka metafüüsilisel või argitasandil. Loova kirjutamise loengutes, mis pole oma ebateaduslikkuses ühiskonnaohtlikud, võib nendel teemadel muidugi arutleda, kartmata akadeemiliste ringkondade halvakspanu – nii on ta põiminud oma teksti südikalt järgmise mälestuskillu, leides selle sõnastamiseks tuge Rilkelt: „1970. aastatel elasime ühes Ontario vanas maamajas ja selles majas kummitas – või nii kohalikud väitsid ja seda kogesid ka mõned, kes meil seal külas käisid – ning me küsisime pärimuseteadjast naabertalu naiselt, mida teha. „Jätke söök ööseks lauale,“ ütles ta. „Valmistage neile eine. Siis nad teavad, et te sallite neid, ja nad ei tülita teid enam.“ Tundsime end pisut tobedalt, aga tegime seda ikkagi ja see töötas. Või nagu saksa luuletaja Rilke ütleb pisut teiste sõnadega „Sonettides Orpheusele“: „Voodisse heites leib lauale ega / piim tohi jääda – see surnuid näis / ligi tõmbavat““ (lk 146).
Šamanistlikke riitusi käsitlevat peatükki „Tehingud surnutega“ kannab Atwoodi sõnul hüpotees, et „igasugust narratiivset kirjutamist, ja võib-olla igasugust kirjutamist üldse, motiveerib sügaval sisimas hirm surelikkuse ees ja samuti surelikkuse lumm – iha võtta ette riskantne teekond allilma ja tuua sealt miski või keegi surnust tagasi“ (lk 142). Hirm surelikkuse ees märgib tähenduseta elu, ning surelikkuse lumm – paratamatust, et võidakse surra aaret nägemata.
„Teisisõnu, see on ohtlik ettevõtmine – sa võid sinna alla lõksu jääda –, mis paneb ühtlasi kõvasti proovile su südikuse; ning tõenäoliselt just seetõttu on nii paljud kangelased ja kangelannad lääne traditsioonis ja ka paljudes teistes traditsioonides sellele teekonnale asunud. Miks need kangelased seda teevad? Miks nad niimoodi riskivad? Sest surnute valduses on mõndagi väga väärtuslikku ja ihaldusväärset, seal all nende hädaohte täis riigis, ja üht-teist sellest võid tahta või vajada“ (lk 150-151). Selle küsimuse kaudu võib jõuda kirjutamise kui eeskätt teadvustatud protsessini. Sünnib leping, mis on sõlmitud täie teadvuse juures ja mille puhul on lepingu üks osapool otsustanud, et aare, mida hääletud või „surnud“ varjavad, on talle vajalik, et ületada oma surelikkushirmu ja näha maailma raamidest väljas.
Ennast kirjanikuna käivitavate surnutega suhtlemisel kulgeb Atwoodi õpperetk läbi sajandite: ta peatub ajastu kunstiootustel ja suhtumisel kunstipreesterlusse, põgusalt ka teda ennast ümbritsenud ajavaimul, provintslikkuse koormal ning kirjaniku ja tema erinevate minade püüdlustel ses (kontekstist välja ja vabadusse), aidates meil kirjanikke mõista, muukides lahti saladusi, mida nad enda teadmata oma teksti peitnud on, sestega lugu ja sellega ühele poole saamine pole ju veel aare iseeneses! Ühenduslüli kadunuga, ajastuhõlma neeldunu peidetud saladus, lakkamatult sõnastamisel liikuv ja muutuv iidne kogemus ongi see, millest Atwood kinni haarab, et seda šamaani kombel vahendada. Mida siis selliste kõlavate sõnadega nagu „surelikkus“, „allilm“, „riskantne teekond“ ja „surnu tagasitoomine“ veel peale hakata?
Hiired siirupis
Olemegi sujuvalt jõudnud tolle ohverduseni, mille paratamatust märgib dekonstruktsionismi eelkäija, autori antagonismi esiletooja ja autoriteadvuse lõhenemise eestkõneleja, noore kriitiku William Empsoni väljaheitmine ülikoolist, häiriv sisselõige normaalsusse; ajastu normidest tulenenud konflikt, millel Atwood peatub nõtkelt, justkui juhuslikult, sidudes sellega oma valmisolematuse pidada Empsoni–sarjas „tähenduslik“ loeng, kuidas ja miks kirjanik kirjutab.
Kriitikateose „Mitmetähenduslikkuse seitse tüüpi“ kohta („Seven Types of Ambiguity“, 1930) kirjutab Atwood järgmist: „Hämmastav mõelda, et selle targa raamatu kirjutas William Empson kõigest kahekümne kolme aastaselt. Niisama hämmastav on mõelda, et keset kõige suuremat loomepalangutvisati ta Cambridge’i ülikoolist välja, sest ta toast leiti kontratseptiive. See näide sobib illustreerima asjaolu, et me kõik oleme ajas kinni, kuid sugugi mitte nii jäigalt ja selgelt nagu kärbsed merevaigus, vaid pigem nagu hiired siirupis, sest tänapäeval visataks ta kahtlemata välja hoopis siis, kui ta toast kontratseptiive ei leitaks“ (lk 10).
Nagu näha, ei ohvrista Atwood Empsonit seetõttu, et too ei vastanud ajastu moralistlikele nõudmistele, vaid seob ta Kronosega tihedasti kokku, väljendades taas teatavat paratamatust (paratamatuse paine all liigutakse raamatus pidevalt, nagu antiiktragöödias). See annaks justkui mõista: millegi uue loojal, „targa raamatu“ kirjutajal (hiljuti igavikku lahkunud mõjukas kriitik Eric Griffiths on nimetanud Sir William Empsonit imetegijaks, kes on „surnud ellu äratanud“ ja „andnud vaikijatele hääle“, mis ongi ülim, mida kriitik teha võib) pole kunagi võimalik teha midagi nipsakalt ajastuülest, olemata surnutest ära lõigatud või suremata oma ohverduse teel kas või viivuks ise, kogu ühiskonna jaoks. Ning Atwoodi kahtlus temalt oodatava „Autori–tarkuse“ ees on põhjendatud samasuguse paratamatuse ja surelikkusega.
Eks ole loengutegi pidamine omalaadne ohverdus, sest see pole majanduslikult ülearu tulus (isegi kui olla Atwoodi kaliibriga lektor) ega saa ka kunagi jääda aine raamidesse, kui oma kuulajaid või õpilasi tõsiselt võtta ja neile tagasisidetki anda, ent kahtlemata on teadvust korrastav vorm ehk loeng kirjanikule endalegi kasulik võimalus kaevuda oma mõjutuste hämaralale, mida on Atwoodil rohkesti. Lõviosaga loetust seonduvad ka tema kirjanikuelu perspektiivitaju muutvad kogemused, ja kirjanikule omaselt on ka selles raamatus – elulise seiga asemel – just mingi tüvitekst (nt „Childe Roland …“ või „Valge jumalanna“) see, mis paneb ta mõtlema, kas ta on võimeline teatud viisil ühiskonna ootuste kohaselt toimima või ühiskonna nõudmistega toime tulema.
Autor ja isik kui Siiami kaksik
Autori küsimus on kirjandusuurijaid kaua painanud, ta õige tähendus ammuilma surnuks kuulutatud, kuid Atwood usuks justkui tema õige, s.t voolava tähenduse olemasollu, tõsi küll, moondvormina – kahe näoga Janusena: „Niisiis, Autor suure algustähega, ja isik, kelle teisik ta on. Nad vahelduvad. Nad on peast ühendatud. Mõlemad valavad oma eluolluse teisesse. Kumbki ei saa teiseta eksisteerida“ (lk 59).
Niisiis, autor ja isik kui Siiami kaksik, looduse uhkeim ja kunstis põlistatud moondvorm. Kirjanik võib küll näida autonoomse subjektina, kuid ta pole muud kui „eluolluse“ tööriist, selle prohvet ja ori, tallalakkuja ja jumal ühes surelikus organismis. Ja see on paratamatu!
Atwood nendib ka kirjaniku ühe elu lausvõimatust: „Milline suhe on kahe olevuse vahel, kelle pressime kokku sõnasse „kirjanik“? Üks konkreetne kirjanik. Kahe all pean silmas üht isikut, kes eksisteerib väljaspool kirjutamisprotsessi – kes jalutab koeraga, sööb korralikult kliiputru, viib auto pesulasse ja nii edasi –, ning toda teist, varjatumat ja üleüldse mõistatuslikumat persooni, kes kasutab sedasama keha, võtab selle oma võimusse, kui pole pealtnägijaid, ja kasutab seda kirjutustöö sooritamiseks“ (lk 45). Kirjutamine on niisiis kuritegu, üleastumine, mis sünnib pealtnägijate silme eest varjatult ja millel on ajastuülesed tagajärjed. Ja ehkki heade kirjanike hulgas on hulk kriminaale, ei peaks „kirjutustöö sooritamine kui üleastumine“ tänapäeval olema kriminaalne selle lihtlabases, üksnes oma egonaudinguid kultustavas, liberaalses tähenduses, vaid näiteks üleastumine sisseharjunud mõtteviisist, et minust erinev naaber või kirjanduslik outsider ei olegi inimene, keda annaks tõsiselt võtta. Oluline tundub Atwoodil olevat ka see, kuidas kirjanik kohtleb oma lugejat.
Kahestunult (avalikkuse eest varjunult, üksi) on kirjanik „kurjategija“, kuid ideaalis rakendab oma kõrgemat potentsiaali kahe ühendatudisiku kaudu, kes proovivad toime tulla ühes kehas ja voolavad ühest hingepoolusest teise. Ometigi ei sisaldu sellises kaks ühes ollusepaketis tasakaal, kuigi võib esmapilgul nii paista („suur tark humanist, kes on ühendanud endas valguse-pimeduse“), kuna see tegelikult loomingule omane ei ole: pigem on looming pidev kaalukausil kõikumine, muutumine, ja selle tõestuseks ongi too „voolav hingeollus“.
Hingeolluse erinevaid vorme on, „Krappi viimase lindi“ näitel, Atwoodi sõnul „mida aeg edasi, seda raskem tabada“ selle isikuna, kes ta on nüüd, samastuda oma eelmiste minadega. Siin toob ta välja kirjaniku töö painava pidevuse-paratamatuse: võimetuse saada omadega valmis. Elu kui tagasikerimine millegi leidmise nimel, kuigi seda püsival kujul polegi. See ongi kirjanduslik-alkeemiline otsing ise, mille igal sisekaemusest algaval ja minevikku suunduval reisil nägijahaare laieneb – haare ise ongi see miski, valmissaamine kui lakkamatu valmisolek.
Rahavärk
Kunsti ja raha silmakirjalikku suhet, ohverduse või tehingu liiki, mis pole eriti suurejooneline, õilis ega väärikas – ja mida madaldab kirjaniku töötasu, valgustab Atwood nii: „Üks tõelise preestri tunnuseid on huvipuudus raha vastu: selline on traditsioon, või õigupoolest traditsioonid, sest seda vaadet jagavad paljud kultuurid. Aga kui ühiskonnas väärtustatakse raha kõrval kõike muud aina vähem, mis saab siis kunstnikust ja tema sakraalsest loomingust, küttearvest rääkimata? [—] Millised kavatsused on õigustatud, millised ajendid paslikud? Kust läheb piir loomevabaduse ja turu nõudmiste vahel? Millele või kellele peaks kirjanik oma pingutused pühendama? Võib-olla oled juba jõudnud hakata arvama, et minust on mõneti vulgaarne seda jutuks võtta – seda rahavärki“ (lk 65-66).
Nii tunnustatud ja pärjatud autor nagu Atwood häbeneb „seda rahavärki“! Samalaadne kohalik kunstivaldkonnas tähelepanuväärne tekst on hiljuti Airi Triisbergi sulest ilmunud „Kuidas rääkida kunstivaldkonnas rahast?“ (Müürileht 15. III 2021).
Atwoodi juurest kohalikesse oludesse põikamise (kui oma kirjutamisprintsiibi) pärast ma ei vabanda, kuna ei näe mõtet kriitikal, mis pisutki ei resoneeri paikse tegelikkusega ega loo seoseid, müdistades autistlik-sotsioloogiliselt omaenda kunstitaju- ja empaatiakurtuses. Joel Sang on öelnud oma essees „Müüdavusest“: „Et saavutada prostituudiga võrdset elatustaset, peab literaat haarama igast tööotsast“ („Espresso. Valik tööhüpoteese“, 2010). Putkan siinkohal Eestist tagasi maailma: Atwood nendib, et suurtähelise Kirjaniku rollile poogitakse külge mitmesuguseid ootusi ja hirme. Ta vaatleb üht osa neist, mis puudutab Mammona maiste väärtuste hülgamist täieliku Kunstile pühendumise kasuks, ja arusaamu ohverdusest, mida hakati sellise pühendumisega seostama, jõudes järelmini, et „kirjanikul on keha, mis hõlmab kõhtu“.
„Kui sa ei saa söömata läbi ajada ega saa ka oma järgmist romaani maha müüdud või tööd ettekandjana, on olemas kirjanikustipendiumid, kui oled juhtumisi suuteline kõrvale nügima tuhanded teised järjekorras seisjad. On ametikohad loovkirjutamise õpetajaile, kuid neilegi on järjekord. Äsja või menukalt raamatu avaldanutele on ka rahvusvahelised kirjandusfestivalid, on hirmuäratavad raamatutuurid kahekümnes linnas, on ajaleheintervjuud. Varem polnud selliseid asju üldse olemas“ (lk 49). NB! Mis siis varem teisiti oli? Kui Atwood loengud ilmutas, oli käes aastatuhandevahetus ja suunamudijad alles kätkis. Peagi on tegemist ajaloolise materjaliga ajast, mil kirjaoskus oli midagi ihaldusväärset, seda laadi loenguid vajati ning neid ei tulnud kuulajate ega lugejate jaoks märkimisväärselt lihtsustada.
Küllap on Atwoodil praegugi miljoneid lugejaid ja ülikoolides peale kasvanud plejaad atwoodliku teksti kirjutamise kursustel osalenuid (kes küllap ka ise meisterlikke know-how-loenguid peavad), kuid see ei pruugi meil aidata mõista „Salomed ja tema essentsi“. „Mulle hakkas koitma, et mõned neist kirjanikest – isegi need, keda avaldati, need, keda tunnustati – pole kuigi head. Ühed olid aeg-ajalt suurepärased, aga ebaühtlased, teised lugesid igal üritusel samu luuletusi, kolmandad olid talumatult maneerlikud, neljandad ilmselgelt kohale tulnud põhiliselt selleks, et lantida naisi või mehi. Kas võib olla, et kihavasse poeetilisse sipelgapessa pääsemine ei tagagi veel mitte midagi? Aga mis siis on tõeline Kutsetunnistus?“ (lk 36).
Loomingulise geeniuse pakett
Lugejana peatungi nüüd tabaval mõistel „loomingulise geeniuse pakett“ (nii ilmestab Atwood romantilist geeniust) ja kasutan seda tänapäeva kontekstis, kus „ohverdus“ on täienisti ümber mõtestatud või koguni puhtkalkuleerituks muudetud.
Tänapäeval võib kindlasti rääkida ka kirjanduse paketistumisest, tootestumisest (Mihkel Mutt on märkinud, et kirjandusest on saanud juba iseenesest nišitoode). Ning, mis parata, tasuliste kirjutamiskursustena pakutavad profiloengud võivad olla sellele kaasa aidanud: ilmub ju rohkelt well-made-kirjandust, tekste, mis on kirjutatud ja toimetatud teatud reeglite järgi – eeskätt lugeja ootusi silmas pidades. Toimetajad annavad noortele autoritele nõu, milline tekst on loetavam, milline teema (kui raamatu edu põhitegur) läheb rohkem peale. On teemasid, mis on ette teada trendikamad kui teised. Tuntud autoritelt võetakse üle nende originaalne väljendusviis ja stiil, laiatarbestatakse ning plagieeritakse neid. Et kirjandusmaailm on ahvatlevalt elitaarne, tõotab kui mitte kuulsust, siis vähemalt stipendiume ja häid hotelliroogi, kaasneb sellega ka heakskiitu ootav käitumine: kirjandusinimestega peab hoidma suhteid, et saaksid ilmuda järgmised raamatud, et su raamatut peetaks sobivaks kirjanduspreemiatele kandideerima, et oleksid nii-öelda pildil. Well-made-kirjandus on tehniliselt alati laitmatu: kõrvaltegelastele pühendatakse täpselt nii mitu lehekülge, nagu loovkirjutamise kursusel dikteeriti. Ja see kokku ongi üks tehniliselt laitmatu toode.
Kunstis, vastupidi, tootenõudmistega ei arvestata, ning see ei allu kollektiivsetele ootustele, see ei allu ka tootmisliiniloogikale „intervjuud nominentidega“. Kõrgkultuurimajale võib originaalne looja kasulik olla, aga kunst on võõristuse, nimetamatuse, surma ja kultuuriliste teiste poolel. Üllatuslikult on selles samal ajal ka suur annus empaatiat, mille vorm võib olla kas transgressiivne või harjumatu.
Hea tänapäeva kirjanik vahest polegi haritlasdemokraat, kes naerab üleolevalt ühes poliitikutega lamemaalaste üle, vaid on solidaarne Maxima kassapidaja ja tema lastega (ehk on ta isegi kassapidaja väärikat ametit pidanud, et õppida tundma „teiste“ muresid), ning kindlasti ei alaväärista ta hääletute elu.
Kunsti olemus on ebalegaalne katkestus: see ei esinda kunagi kollektiivset ühismõtte-fertiilsust, teiste heakskiidust sõltuvat lõõritavat kogukondlikkust, ega sisaldu ka lakkamatult minevikust patravas enesekeskses mälumullis. Heas kirjanduses on alati teatavat suveräänsust, geniaalset vabadust mitte tulla vastu kaasaja ootustele, kirjastaja ootustele, lugejate ootustele, vaid ajada n-ö oma rida, ükskõik millise hinnaga. Ja looming olekski kui paberileht, mille geenius Empson täitis just hetk enne ülikoolist (ülikoolgi on metafoor!) väljaviskamist. Sihipäraselt järgituna ning piisava ohverduse korral on osutunud see printsiip siiski edukaks.
Hääl ja vastutus
„Kirjutamine on niigi keeruline, aga kirjutamisest kirjutamine on kindla peale veel hullem, vähemalt oma otstarbetuse tõttu“ (lk 11). Kui kirjutamisest mõelda ja kirjutada, tekib kohe küsimus – kellele? Kas humanitaaride kogukonnale või neile, kes sooviksid õppida tundma protsessi väljastpoolt? Sir Empsoni geeniust käsitlenud Robert Reay-Jones on tõstnud esile tolle sõbrale väljendatud mõtte, et eksperdi ja võhiku („väljaspool seisja“, outsider) vahel, kes on mingi teise ala ekspert, peaks toimuma vahetu suhtlus – vastasel juhul lakkavad demokraatia ja areng toimimast. Ilmselt saab siin näha ka ühte Atwoodi eeskuju, kui ta loengute vormis oma lugejatega vahetult suhtleb – inimhingede peenmehaanikuna, kes esmakordselt muukrauda nägevat inimest vastutulelikult lukku lahti muukima julgustab, tegemata talle hinnaalandust.
Atwoodi tekst kubiseb metafooridest; pidevalt ja küllaselt liigutakse tasandil, mis nõuab nii kultuurikihi olemasolu kui ka poeetilist taju. Aeg näib soosivat teoseid, mille sõnumi saab lühidalt ja selgelt kokku võtta: „mõtisklus inimkonna kulgemisest oma lõpu poole“ või „inimkond peab loobuma tarbimisest“. Kirjandusest kirjutamine ei tundugi otstarbekas, see on n-ö puhas kulutus, puhas vaimne nauding ja luksus.
Nüüdisaja peenkirjanduse needuseks on tähenduste paljusus kui omaette eesmärk (mitme lugemisvõtme omamine on kohustus, mitte üksnes vabadus või võimalus). Iga uus tekst potsatab juba iseenesest mitmetähenduslikkust ja polüfoonilisust võimestavasse kultuurihälli – ja mis tahes autentse loome pretensioon tundub naeruväärne. Ka sellest paratamatusest vestab Atwood, kui peatub oma loomeprotsessi käivitajatel. Kuid otsekui vihjena, et seda on siiski võimalik väärata, annab Atwood raamatu lõpus viimase sõna Ovidiusele, „kes laseb Kyme sibüllil kõneleda mitte ainult iseenda, vaid, nagu kahtlustame, ka poeedi enda eest, ja samuti kõigi kirjanike lootuste ja saatuste nimel: „Ja siiski jätavad saatusejumalannad mulle mu hääle ja mu hääl on see, millest mind tuntakse““ (lk 160). Hääl on siin, kirjanduslikus tähenduses, kui mitmetähenduslikkuse, -kihilisuse ja repriisi … ainukordne sulam. Häälele pannakse lootus.
Kuidas selline hääl saada?
Tundub, et vastus peitub siin: Atwoodi silmis pole tähtis mitte anne, vaid ande eristumine teistest annetest, mida käsitletakse taas paratamatuse või kohustuse registris: „Kuidas eristab sind teistest su anne, kui üldse kuidagi? Kas see vabastab su kohustustest ja vastutusest, mida oodatakse teistelt? Või laob see sulle turjale veel rohkem kohustusi ja vastutust, kuid need on teistsugust laadi?“ (lk 100).
Esiaeg on ikka olnud see esimene, väheoluline peatükk ajalookirjutuses, sissejuhatus, millest libisetakse kiiresti üle. Viimasel ajal näikse lugu olevat teistpidi: monumentaalses Eesti ajaloo üldkäsitluste sarjas valmis viimasena just see esimene osa, kus on vaatluse all esiaeg ehk ajavahemik Eesti alale ilmunud esimestest jääajajärgsetest inimasukatest kuni maa ristiusustamiseni XIII sajandi algul. Autorite sõnutsi ilmus teos sarjas viimasena seetõttu, et uusi teadmisi selle aja kohta lisandub praegu intensiivselt ja raske on purki püüda teaduse viimast sõna. Tõepoolest – just esiaeg on periood, mille kohta on viimastel aastatel tehtud Eestis kõige rohkem senist käsitlust muutvaid või küsimuse alla seadvaid uurimusi, küll neoliitikumi katku, läänemeresoomlaste etnogeneesi või 536. aasta kliimakatastroofi kohta.
Esiaja uurimise dünaamilisuse taustal on mõnevõrra üllatavgi, et selleteemaline üldkäsitlus on saanud meedias üsna vähe vastukaja. Võrrelgem seda kas või sama sarja teise, Eesti keskaega käsitleva köite ilmumisele järgnenud poleemikaga, kus „muistse vabadusvõitluse“ asemel „ristisõdadest“ rääkimine tõi ajaloolastele kaasa krõbedaid süüdistusi. Seekordse üldkäsitluse ilmumise varjutas hoopis laiatarbemeedias maha peetud debatt vanimate Eestis tehtud müntide, Varbola linnuse ja ristiusu maaletuleku teemal, mis ju ka otsapidi esiajaga seotud.
Tegelikult oleks intrigeerimiseks ja rahvusliku identiteedi seisukohalt tundlike teemade pahupidi pööramiseks ainest ka esiaja köites. Näiteks arheoloogide, keeleteadlaste ja geneetikute koostöös valminud, Valter Langi sulest mõne aasta eest ilmunud ning siinses teoses refereeritud uus käsitlus meie etnogeneesist ehk soomeugri keelte siiajõudmisest. Pikka aega on lähtutud arusaamast, et oleme omamoodi Euroopa indiaanlased, 5000 aastat või suisa jääajast saati omal maal elanud põlisrahvas, keda sõjakamad hõimud (vt igermaanid) on üha anastada ja põhja poole lükata püüdnud. Niisugune end passiivsesse positsiooni paigutav ajaloopilt on omakorda saanud tuge ja põimunud Looritsa ja Masingu aegadest pärit müüdiga soomeugrilastele omasest ürgdemokraatlikkusest. Tegelikult tuleb uuest käsitlusest välja, et hoopis meie esivanemad tungisid pronksiajal peale ja „assimileerisid“ (lk 228) germaani ja balti keeli kõnelevaid hõime. Ilmselt pole selle avastuse sensatsioonilisus avalikkusele kohale jõudnudki ja seetõttu pole ka reaktsiooni, mida meedia saaks võimendada.
Muidugi pole sensatsiooni tekitamine ja klikipüüdmine ajalooalase akadeemilise üldkäsitluse olemasolu mõte. Küll aga on põhjust arutada, kas teos ikka kõnetab, kas selle formaat teenib parimal moel eesmärki. Esmalt tuleb muidugi nentida, et üldkäsitluse ees ongi keeruline ülesanne rahuldada mitut erinevat lugejaskonda. Ühest küljest on teos oma eriala keskne: iga natukese aja tagant tuleb vaadata suurt pilti ja üksikuurimused tervikuks sünteesida. Sihtrühmaks on kindlasti ka üliõpilased, kellele üldkäsitlused on õppematerjal. Kolmandaks tuleb mõelda teiste perioodide ajaloolastele ja muude erialade teadlastele, et anda neile võimalus saada kompaktsel kujul usaldusväärset teavet. Viimaks ei maksa unustada ka populariseerimist ehk uue ajalooteadmise viimist rahva sekka. Akadeemiline üldkäsitlus on suuresti see materjal, kust destilleeritakse vastavad peatükid kooliõpikutesse. Siin tulebki mängu küsimus, kuidas esiajast rääkida.
Kirjalike allikatega kaetud aja puhul on asi lihtsam: ajalookirjutaja saab kõneleda lihast ja luust inimestest ning allikates otsesõnu mainitud sotsiaalsetest struktuuridest, nagu pere, ordu, gild, dünastia või riik. Esiaja käsitluste alatine häda on see, et räägitakse peamiselt esemetest. Arheoloogidel on piisavalt kontekstiteadlikkust, et kujutada esemete taustal ette ka ühiskonda, aga lugejale on see tihtilugu raske. Julgen väita, et enamasti jääb esiaeg seetõttu katkiste esemete sisutuks jadaks, kuhu inimene mahub ainult „meie esivanema“, „metslase“ või „Lembitu“ kujul. Kooliõpikutes domineerivad kammkeraamilised potid ja venekirved, mitte inimesed, kes neid kasutasid. Kõnealuse üldkäsitluse kiituseks tuleb öelda, et eelkirjeldatu vältimiseks on juba mõned sammud tehtud. Näiteks on mesoliitikumi ehk keskmise kiviaja sees toodud välja neli alaperioodi, mis ei põhine enam esemekomplektidel (Kunda kultuur, Narva kultuur), vaid ühiskonnas, asustuses ja majanduses toimunud protsessidel (lk 49). Sellise lähenemise juures võiks julgemgi olla. Näiteks Marika Mägi kirjutas hiljutise viikingiaja-käsitluse, kus iga peatükiga käib kaasas akadeemiliselt käsitletud teemat illustreeriv ilukirjanduslik tekst. Tõsi, akadeemilise üldkäsitluse puhul oleks see liiga radikaalne. Ent miks mitte võtta mõni XIX või XX sajandil etnograafide ja kultuuriantropoloogide uuritud ühiskond, millega sobib paralleele tõmmata, ja esitada selle kirjeldus võrdluseks vastava perioodi peatüki lõppu? Nii saaks esemelised jäänused lugeja jaoks elustada, näidata, milline elutegevus ja sotsiaalne korraldus need jäljed võisid jätta.
Teiseks soovitan üldkäsitluse koostamisel panustada kvaliteetsetesse rekonstruktsioonijoonistesse. Eesti XX sajandi eelne ajalugu on niigi illustreeriva materjali osas kasinas seisus, siin oleks võimalus valikut rikastada. Teoses on küll hilisrauaaegse rõivastuse rekonstruktsiooni foto (lk 426), aga muid perioode ega ühiskonnaelu stseene ei leia. Kui sellekohast materjali teadlaste käe all ei tehta, siis levivad fantaasial või vananenud andmetel põhinevad illustratsioonid. Näiteks kasutatakse 1935. aasta „Eesti ajaloo I“ jaoks loodud joonistusi tänapäevalgi.
Tulles kõnealuse teose kui teadusteksti juurde, peab tõdema, et ka sel juhul on just kultuuriantropoloogilised paralleelid ja üldse teiste ühiskondadega võrdlev perspektiiv see, mida võiks rohkem sisse tuua. Kiviaja kohta toob Aivar Kriiska välja, et kuna sellest perioodist on arheoloogilist ainest väga vähe, on võrdlev analüüs teiste maadega teretulnud. Tegelikult tuleks rohkem võrdlevat analüüsi kasuks ka teiste perioodide käsitlusele. Näiteks tuuakse küll viiteid naabermaade eseme- ja muistisetüüpidele, kuid suuresti on jäänud käsitlemata sekundaarne tasand ehk küsimus, millised ühiskonnad paiknesid Eesti ala ümbruses ja kuidas need esiaja jooksul arenesid. Alles hilisrauaaja osas tuleb järsku sisse info, et lääne ja ida pool kujunesid riiklikud struktuurid. Avamata jääb, mille poolest täpselt sealne ühiskonnakorraldus siinsest erines ning mil määral see erinevus kajastub arheoloogilises materjalis. Samuti tuleks naabermaadega võrdlemisel kasuks rohkem konteksti. Sageli mainitakse, et ühte või teist on Eestist leitud vähe, aga Skandinaaviast või lõunapoolsest Baltikumist rohkem. Ent mil määral kajastab see nähtuse tegelikku levikut ning mil määral kõigest uurimisseisu või lihtsalt esemete säilimist? Näiteks kiviaja Eesti näib olevat tolleaegse Soomega võrreldes hõredamalt asustatud, ent osalt on asi ilmselt selles, et Soomes on uuritud ja uuritakse kiviaega rohkem.
Enamasti jääb esiaeg katkiste esemete sisutuks jadaks, kooliõpikutes domineerivad kammkeraamilised potid ja venekirved. Pildil kammkeraamika killud, u 4000–2000 eKr.
Samuti võiks ette heita, et teoses on lähtutud arheoloogia monopolist esiaja uurimisel: raamat algab arheoloogia kui teadusharu spetsiifika tutvustusega ning kõik autorid on taustalt arheoloogid. Ometi ei uuri arheoloogid ainult esiajalugu, vaid ka hilisemaid perioode, ning arheoloogid ei ole ka ainsad, kes on võimelised esiaja kohta uut teaduslikku teavet looma. Näiteks selle teose mõttelise esivanema, 1935. aastal ilmunud „Eesti ajaloo I“1 koostamisel kasutati vähemalt rauaaja osas minevikupildi rikastamiseks ka keeleallikaid (eelkõige laensõnade kihistusi) ning autorite seas oli arheoloogide kõrval ka keeleteadlane Julius Mägiste. Samasugune lähenemine koos ajaloolise keeleteaduse tutvustamisega oleks sobinud ka sellesse käsitlusse. Näiteks I aastatuhande teisel poolel alguse saanud põllumajandusuuendusi ribapõllundust ja harkatra käsitledes (lk 305) oleks võinud mõtestada ka fakti, et vanavene keelest on umbes samal ajal laenatud eesti keelde sõna „sahk“, mis tähendab adra tera. Lisaks tehnoloogilise innovatsiooni levikusuundadele võiks laensõnade põhjal paremini valgustada kultuurikontaktide olemust ja ka sotsiaalseid suhteid, näiteks, miks laenati germaanlastelt „kuningas“ ja baltidelt „hõim“. Arheoloogide ja keeleteadlaste tihenenud koostöö tõttu etnogeneesi alal võib loota, et varsti selliste käsitlusteni jõutaksegi.
Kui vaadata teose autorkonda, torkab silma, et kõik nad on mehed. See annab endast märku näiteks kohas, kus pronksiaegse kaubanduse osalistena märgitakse kindlalt ja ainult mehi (lk 200, nelja lause peale kolm korda sõna „mees“, samuti lk 398), ilma asja lähemalt uurimata, ning teoses üldisemaltki leiab sooküsimus sotsiaalsetes suhetes väga vähest käsitlemist. Meestekesksust on autorid ka ise märganud, avaldades lootust, et kuna arheoloogide tuleva põlve seas on tasakaal paigas, siis järgmise sellise koguteose kirjutamisse panustavad nii mehed kui ka naised.2
Ühtlasi on autorite näol tegemist inimestega, kes on Eesti arheoloogias domineerinud juba üle kahe kümnendi ning kirjutanud samadel teemadel juba ühe või paar kokkuvõtlikku käsitlust. Seepärast on meeldiv üllatus, et raamatust leiab lisaks rohkele hulgale lisandunud detailidele ka põhjalikumaid uuendusi. Üks selliseid on kindlasti esiajaloo periodiseeringu muutmine, aga ka mõnede seni valgeteks laikudeks jäänud teemade, näiteks vanema pronksiaja või hilisrauaajal Alutaguse ja Peipsi vahel elanud rahvakillu põhjalikum käsitlus. Loodusteaduslike meetodite edenedes on kogunenud palju uusi detaile viljelusmajanduse arengu kohta, mistõttu on teema käsitlus selles teoses märksa tummisem kui kaks kümnendit tagasi.
Suurte koguteoste ilmumise senise välba järgi otsustades saab kõnealune üldkäsitlus nautida oma autoriteetset positsiooni aastakümneid. Seejuures ei ole põhjust arvata, et teadus vahepeal ei edeneks, ega välistada, et mõnes küsimuses tuleb juba lähiajal uusi, seniseid teadmisi pahupidi pööravaid avastusi. Võimalusi on palju, alustades Salme laevade sarnase musta luige tüüpi leiuga ja lõpetades vana DNA alaste paljastuste või kirjalike allikate ja arheoloogilise ainese uute tõlgendustega.
1 Harri Moora, Eerik Laid, Julius Mägiste, Hans Kruus (koost). Eesti ajalugu I: Esiajalugu ja Muistne vabadusvõitlus. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1936.
2 Valter Lang, Mari Tõrv. 100 aastat arheoloogia õppetooli rajamisest: kolm tuhat aastat rohkem ajalugu! – Tutulus 2020, lk 5–8.
Balti muusika päevad / Eesti muusika päevad 22. IV – 2. V, veebiülekanded Eestist, Lätist ja Leedust. Kunstilised juhid Timo Steiner ja Helena Tulve, Tartu programmi kunstiline juht Märt-Matis Lill.
Kas „Balti muusikal“ on tõepoolest äratuntav identiteet? Mõtisklesin sel aastal esimestel Balti muusika päevadel selle küsimuse üle palju kordi. Koos sellega kerkib küsimus rahvuslikust identiteedist ning ühtlasi ka, kas eesti muusikal, läti muusikal ja leedu muusikal on äratuntav identiteet. Kui need identiteedid on olemas, siis kas neil on ühesugused elemendid või on nad lahus ja erinevad üksteisest? Kas on ka võimalik, et nende maade muusikas ilmutab end kaudselt poliitiline dimensioon – kolme Balti riigi suhted?
Nendele küsimustele vastamine nõuab palju rohkemat kui vaid üht muusikafestivali ja palju rohkemat kui vaid üks selline artikkel, kuid teatud tunnuslikke suundumusi võis tajuda läbi kõigi kontsertide. Leedu muusika kiskus sageli minimalismi lahja lihtsuse poole. Läti muusikas võis aimata kiindumust varasema muusika, eelkõige romantiliste eeskujude vastu ja mõnikord lähenes tulemus pastišile. Eesti muusikas peegeldus peamiselt huvi kaunite pinnakihtide loomise vastu. Need ei ole mõistagi iga maa muusika määratlused, kuid huvitav – ja mingil määral ka pettumust valmistav – oli kuulda, kuidas kolme riigi heliloojad loovad sageli ühiste ja/või laenatud esteetiliste tunnustega muusikat.
Identiteedi – ning sellega seotud sarnaste ja erinevate joonte – tähtsus kajab vastu selle aasta festivalile antud pealkirjast „DNA“, mis osutab otseselt inimolevust määravale molekulaarsele ainele. Teisalt on sellised teemad nüüdismuusika festivalidel aina ebatähtsamad või on kujunenud koguni arengutakistuseks (üks tänavustest esinejatest ütles teema kohta avalikult „pind perses“*) ja väga vähestel teostel oli selle teemaga sügavalt tähenduslik seos. Ometi oli sellega seoses huvitav jälgida muusikalise identiteedi ideed. Vaieldamatult on looja vaatepunktist kaugelt tähtsamad isiklikud määratlused kui piirkondlikud või rahvuslikud: kas eelistame olla kloon või ainukordne, vahest koguni mutatsioon? Festivaliteemast inspireerituna sai see ühise või üksiku karakteri olemus iga kontserdi alammõtteks, mis omakorda tõstatas küsimuse muusika helikeele, isikupära ja identiteedi kohta.
Tänavuste Balti muusika päevade parima muusika hulka kuulusid teosed, mis olid üle lihtsatest, kloonitud definitsioonidest ja eraldunud rühmakuuluvusest, paistes välja keeruka ja ainulaadselt isikupärase identiteediga. Leedust on esile kerkinud teosed kirjutanud Žibuoklė Martinaitytė ja Vytautas V. Jurgutis. Nagu juba mainitud, painasid suuremat osa kuuldud leedu muusikast tühjad minimalistlikud žestid, kuid Jurgutis oli rütmi omaks võtnud ning saavutanud palju fantaasiarikkama ja peenema tulemuse. Tema teoses „Tinohi“, mille esitas festivali avaõhtul Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel, on rakendatud löökide ja piuksatuste kihid, et luua kontsentriliste tuksete ja virvendava müra lõputult nihkuv võrgustik. See oli etteaimamatu ja põnev, nii et oli raske paigal istuda.
Seevastu Martinaitytė kammerteoses „Solastalgia“ on rütmist täiesti mööda mindud, et teha teed aeglasele, värelevale muusikale. Selle värelevad kujundid näisid liikuvat ümber tõelise harmoonilise tuuma, vihjates summutatud lüürilisusele. Algul justkui tihedalt kokku pakitud teos jõuab kahele avarale platoole, kus lõõmavad kõrged meloodiad – kõige võimsamalt klarnet –, ja hõljuvad üle paigale naelutava joovastusemaastiku.
Eugene Birmani teos „Pensées“ ehk „Mõtted“ oli kõige julgem, äärmuslikum ja ambitsioonikam muusika kogu festivalil, nii et kõik muu tundus sellega võrreldes loid. Solist Iris Oja koos Yxus Ensemble’iga esitas kummastava järgnevuse episoodidest, mis olid vaheldumisi vägivaldsed, vihased, kirglikud, lüürilised ja kiskjalikud, kuid alati sügavalt ja võimsalt isiklikud.
Kahe kõige huvitavama läti muusikaisiksuse loomingut sai samal kontserdil kuulda Sinfonietta Rīga keelpillikvarteti esituses. Anna Ķirse elektroonikaga teos „Mundus invisibilis“ ehk „Nähtamatu maailm“ algab robotihäälega loetud faktidega seeneniidistiku kohta ning areneb edasi ilmselgete mõjude, esilekerkivate liinide ja jumalike ebalevate halinate kaudu, millest kujuneb oivaline akustiliste ja elektrooniliste helide sulam. Kõikjal oli pinget, ka näiliselt spontaanselt orgaanilise kasvu atmosfääris, mis hoidis teose läbinisti köitvana.
Santa Ratniece „Aragonite“ on endassesulgunum ja tabamatum: kvartett muutus justkui kõrgeks, hõljuvaks keerdus härmalõngaks. Vahetevahel keskendus nende võbelev, värelev materjal kenadele lõõtsalaadsetele hetkedele, mil kõik sai puhtaks ja klaariks. Lõpuks härmalõnga juurde naastes häälestati instrumentide keeled tagasi ning liiguti äärmistesse registritesse. Mitte miski selles teoses ei mõjunud usutavalt ega kindlalt, ja just see oli üks tugeva mõju põhjusi.
Kõige demonstratiivsem läti isiksus oli aga kindlasti Eugene Birman, kelle peaaegu 40minutiline teos „Pensées“ ehk „Mõtted“ häälele ja ansamblile oli kogu festivali kaugelt kõige julgem, äärmuslikum ja ambitsioonikam muusika, nii et kõik muu tundus sellega võrreldes loid. Birmani sõnauurimus Anatole France’i teksti põhjal oli vähem muusikateos kui pöörase palavikulise unenäo (nähtavasti luupainaja) tulemus. Solist Iris Oja esitas kummastava järgnevuse episoodidest, mis vaheldumisi olid vägivaldsed, vihased, kirglikud, lüürilised ja kiskjalikud, kuid alati sügavalt ja võimsalt isiklikud. Harva olen tundnud, et nüüdismuusika teos valdab mind nii jäägitult, kuid „Pensées“ ei olnud midagi vähemat kui emotsionaalne pealetung – koguni ülekoormus –, millel õnnestus kõlada salapäraselt ja tabamatult ning samal ajal olla teravalt ja kohati ka valusalt vahetu. See oli uskumatu – nagu ka Oja ja Yxus Ensemble’i esitus.
Tähtis on mainida, et mitte kõik Balti muusika päevadel esitatu ei olnud pärit Balti riikidest. Kõige eredamate mujalt pärit teoste hulgas oli Austria helilooja Beat Furreri „Spur“ ehk „Jälg“, milles närviline segadus ja teravad staccato’d ühinesid justkui üheks hääleks. Leedu ansambli Synaesthesis esitatud muusika karakter ei muutunud põhimõtteliselt kordagi, ent ometi oli tihedalt seotud materjali hüpnootiline mõju veenev ja hiiglama lustakas. Veelgi muljetavaldavam oli Iraanis sündinud Eestis tegutseva helilooja Arash Yazdani „Aphorism“ ehk „Aforism“, mis avas Tallinna Uue Muusika Ansambli ettekandes festivali lõppkontserdi. Pikk, ebaharilikest muutuvatest tekstuuridest koosnev etüüd kutsus esile tuntava pinge, oli kõlaliselt nõnda huvitav, et tahtsin seda kuulata kinnisilmi, kuid pakkus ühtlasi visuaalset põnevust, nii et mul oli vaja seda ka vaadata. Heliobjektide hulgad teisenesid hirmus peenelt ja aeglaselt, nõrgenedes ja tõustes kõrgemale, kippudes keerlema ja lenduma.
Võõrustajariigi Eesti lummavate identiteetide sortiment oli märkimisväärne. Nagu alati, olid kavas mõned motoorsed teosed, nende hulgas Lepo Sumera „In Es“, Lauri Jõelehe „Stella matutina“ ja Kristjan Kõrveri „Sic!“, mis on kõik rohkem seotud liikumise kui tõelise ainesega. Mõjuvama lihtsuse näidet oli kuulda Taivo Lintsi teoses „Rhythm Convergence“ ehk „Rütmi koondumine“. Lühikese elektroonilise teose rõhk (nagu ütleb pealkirigi) on sellel, et luua järk-järgult tihe, mitmekihiline sünkopeeritud tuksete võrk. Bassist läbiimbunud kulminatsiooniga teos on tõeline puhta virgutava lusti triumf. Elis Halliku uus ansambliteos „Some Paths Will Always Lead Through the Shadows“ ehk „On radu, mis juhivad läbi varjude“ oleks vaevalt saanud Lintsi omast veel rohkem erineda – selle sügav, terviklik, kuid ärev lüüriline tundeerksus tõi meelde Boulezi teose „Dérive I“ ehk „Tuletis I“. Huvitav oli mõtiskleda, kas pealkirjas mainitud varjud tulevad väljastpoolt või muusika sisemisest närvilisusest. Pauside puudumine selles pidevas ansamblitekstuuris ainult kasvatas teose hüpnotiseerivat mõjuvõimu – ja see oli rabav.
Tatjana Kozlova-Johannes on eelmistel Eesti muusika päevadel olnud esindatud eelkõige lüüriliste teostega. Nõnda siis tuli tema uue klaverikontserdi „Blow Your House Down“ ehk „Puhu oma maja minema“ kauaoodatud esiettekanne, mis eelmisel aastal oli edasi lükatud, mõnevõrra üllatusena. Kuna teoses on pandud proovile reaalsusest põgenemine kui ekslik katse vältida valu ja kannatusi, siis tema kontserdi (solist Age Juurikas) materjali mitte ei esitatud, vaid see plahvatas. Suured klaveri klastripommid plahvatasid tihedal, närvilisel, apokalüptilisel helimaastikul ning ilmutasid otsest äärmuslikku raevu. Klaver käitus orkestri suhtes nii keskpunktina kui ka katalüsaatorina, keeruka tekstuuri abil artikuleeriti koos teose emotsionaalne seisund. Kui paistis, et tulemas on lahendus, siis oli Kozlova-Johannes muutnud muusika suunda, tekitades rohkem pommiplahvatusi ja täites orkestri vihase suminaga. Hiljem, kui näis, et muusika viimaks kaob, muutus see hoopis uduseks ja laialivalguvaks, pöördus sissepoole, kõlades emotsionaalses mõttes kaugelt ja raskesti läbistatavalt. Teose sõnumi jõudu ja metsikust on võimatu eirata või unustada: see demonstreeris festivali kõige kartmatumat, karmi ja agressiivset identiteeti.
Palju rahulikum oli Malle Maltise lühike teos „Öökülm“ orkestrile ja elektroonikale. Selle sissejuhatus oli kutsuv, aeglane ja äraootav, väikesed filigraansed fragmendid katkestati toredate tuksatustega, millest sündis mahe ja lainetav segu. Orgaaniliselt arenedes säras muusika nagu jää, kuni külmuski lõpuks tahkeks. Looduse esile manamine on eesti muusikas tavaline, kuid oli väga kena kuulda selle kohta nii tugevat näidet, kus ei oldud pöördutud tavapäraste muusikaliste klišeede poole.
Vahest kõige omanäolisem eesti muusikaline isiksus tuli välja festivali lõpus, päris viimases teoses. Ülo Kriguli imelise pealkirjaga teoses „streeeeeeeeeeeeeeeetch“ on kokku pandud ansambel ja elektroonika, mis moodustavad homogeense aktiivsusega täidetud keskkonna, ent see kõik on väike ja kauge. Kõikjal on liikumine, heli liugleb pidevalt üles ja alla, ühelt poolt teisele, lülitades kogu aeg ümber müra ja helikõrguse, madala ja kõrge vahel ning on lõputus continua ülekülluses. Kõik need võrdsed ja tasakaalus helid sobisid ka imepäraselt ja hämmastavalt kaunilt Balti muusika päevade lõpetuseks.
Niisiis, kas „Balti muusikal“ on tõepoolest äratuntav identiteet? Pärast esimesi Balti muusika päevi võib öelda, et vastus on kindel ei, aga kui kõigist kolmest Balti riigist tuleb niivõrd imetlusväärselt isikupärast helikeelt, isiksusi ja identiteeti, nagu eespool mainitud – muusikat, mida tuleks valju häälega ülistada –, siis pole sel tähtsust.
Kunstiresidentuure on vaja, et kunsti ökosüsteem toimiks
REET VARBLANE
Veel paar aastat tagasi, enne pandeemiast tingitud piiranguid võis üks nutikas loomeinimene, kes oli omandanud taotluse kirjutamise oskuse ja orienteerus residentuuride mitmekesisuses, et endale kõige sobivam välja valida, sisustada hõlpsasti kolm-neli aastat jutti. Kui veel kunstibiennaalide avamisnädalad ning kõikvõimalikud konverentsid-sümpoosionid juurde arvata, siis võis viis-kuus aastatki muretult ja loominguliselt mööda saata. Kuid mitte ainult pandeemia, vaid ka kliimamuutus on sundinud residentuuriturismi üle vaatama ja ümber mõtestama. See aga ei tähenda, et hästi korraldatud kunstiresidentuuri koht ja tähendus oleksid kultuurielus vähenenud, pigem vastupidi. Tartu linn ja 2024. aasta Euroopa ühe kultuuripealinna puhuks loodud SA Tartu 2024 on võtnud ette Tartu ja Lõuna-Eesti residentuuride arengukava koostamise. Evelyn Grzinich viis selle tarvis tänavu märtsis (26. II – 2. IV) läbi loovisikute küsitluse „Residentuurid ja loovisikud“.
Evelyn Grzinich oli MoKSi (MTÜ Mooste KülalisStuudio) üks asutajaid ja juhte. 2001. aastal loodud MoKS lõpetas kunstiresidentuurina tegevuse 2019. aastal.
Miks on kunstiresidentuuri vaja?
Selguse huvides määratlen kõigepealt, mida mõista kunstiresidentuurina. Kultuurikontekstis võib residentuuri mõista kui keskkonda, mis toetab loovisiku tööd, pakub kultuurikogemust ja laiendab erialavõrgustikku. See keskkond asub sageli loovisiku argielust väljaspool. Selle keskkonna kirjeldamiseks kasutatakse sõnu „residentuur“, „kunstiresidentuur“, „loomeresidentuur“, „loomemaja“, „AIR“.1 Mõiste „kunst“ tähistab siin kõiki kunste: nii muusikat, etenduskunste, kirjandust kui ka visuaalseid kunste.
Kunstiresidentuurid erinevad olemuse, eesmärkide, valdkonna, sihtgrupi ja veel rea teistegi tunnuste poolest, kuid nende ühiseks nimetajaks võib pidada seda, et need aitavad kaasa loovisikute mobiilsusele ja võimaldavad neil tegeleda oma tööga tavapärasest teistsuguses keskkonnas või ka virtuaalruumis.
Kunstiresidentuure ei korraldataks, kui loovisikud seda ei sooviks, kui ei oleks nõudlust nende järele. Väga paljudele loovisikutele annab keskkonnavahetus uusi loomingulisi impulsse, avab uusi võimalusi, pakub nii erialaseid kui ka erialaväliseid kontakte. Mõnikord on loometingimused residentuuris paremad, kui on näiteks kitsaste koduste stuudioseinte vahel, mõne riigi kunstnikele on residentuur ka sõnavabaduse võimalus. Seega võib öelda, et residentuurid on vajalikud eelkõige loovisikutele.
Kuid residentuure ei ole vaja ainult neis viibivatele loovisikutele, neis luuakse uusi väärtusi, olgu siis füüsilises või ka sümboolses mõttes, mis lähevad korda inimestele, kes seal paikkonnas elavad, neid väärtusi märgatakse ka väljaspool kunstivaldkonda. Paljude riikide kultuuripoliitikas peetakse loomeresidentuuride tegevust piirkondliku ja kohaliku tasandi arengu mõjutajaks. Sageli mõistetakse näiteks linnavalitsuses, et sealsetes residentuurides loodu rikastab kultuurielu, enamgi veel – tekitab päevakajaliste küsimuste üle arutelu. Teatud residentuuritegevused võivad olla otseselt seotud linna sotsiaal- või tervishoiusektoriga, residentkunstnike loodud teosed võivad saada linna avaliku ruumi või ka kunstikogu osaks jne. Loomeresidentuurid võivad anda sellele paigale, kus need asuvad, nähtavuse ka rahvusvahelises kultuurielus.
Riiklikul tasandil on tähtis mõista, et residentuurid toimivad vastastikkuse printsiibil. Kui tahetakse, et meie kunstnikud saaksid töötada residentuuriprogrammides välismaal, siis tuleb pakkuda residentuuriprogramme välismaistele kunstnikele ka meil.
Ehk siis moodsat kõnepruuki kasutades: kunstiresidentuure on vaja, et kunsti ökosüsteem toimiks.
Mida meie kunstnikud ja kuraatorid kõige enam residentuuri valikul hindavad?
Küsitluse eesmärk oli selgitada välja loomeresidentuuride mõju loovisikutele ja paremini mõista loovisikute ootusi seoses residentuuridega.2
Küsitlusele vastas 126 eri valdkonna loovisikut Eestist ja 23 riigist üle maailma. 55% vastajaist oli Eestist, kuid võrreldes vastajatega mujalt vastustes suuri erisusi ei täheldatud. Residentuuri valiku määrasid peamiselt kolm faktorit: residentuur pakub rahalist tuge (77 vastajat 126st), residentuuris on head töötingimused (67 vastajat 126st) ja residentuuri kandideerimine on tasuta (59 vastajat 126st).
Üle 50 vastaja pidas tähtsaks ka residentuuri mainet: seda tuntakse loomingulist tegevust toetava institutsioonina ja see asub unikaalses keskkonnas. Üle 40 vastaja pidas oluliseks, et residentuuris esitletakse residendi loomingut avalikkusele, üle 30 vastaja nimetas positiivse faktorina kiiret ja võimsat internetti ja et residentuuris saab viibida koos pere, partneri või lemmikloomaga. Üle 20 vastaja pidas tähtsaks, et residentuur pakub tehnilist tuge teose produtseerimisel ja toetab uurimistööd. Vähetähtis polnud ka, et residentuuri töötajatel on endal selge pilt, miks ja kelle tarvis see loomemaja eksisteerib.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et residentuuri valikul hindavad kunstnikud ja kuraatorid eelkõige pakutavaid ressursse ja uusi võimalusi: kohtumisi uute inimeste ja paikadega, julgelt katsetada ja suurelt unistada, süveneda oma uurimistöösse ja seal tekkivaid ideid edasi arendada, saada tagasisidet teise kultuuritaustaga publikult, sõlmida pikaajalisi (kogu eluks) kontakte ja sõprussidemeid.
Milline on meie (sinu uurimuse põhjal eelkõige Lõuna-Eesti) residentuuride olukord? Millest residentuuride korraldajad kõige enam puudust tunnevad?
Viimase nelja aasta lõikes (2018 – kevad 2021) on Eestis umbes 20 üksust, kes tegelevad või on mingil moel tegelenud residentuuride korraldamisega: lühiajalistest ja projektiresidentuuridest aasta ringi tegutsevate ja regulaarse programmiga loomemajadeni. Residentuuride korraldajad on erineva organisatoorse taustaga: MTÜd (sh loomeliidud ja artists-run-spaces’id), sihtasutused ja KOVide allüksused. Seega pigistavad ka residentuurikorraldajate kingad eri kohast.
Kui võtta Eesti tervikuna, siis üldises plaanis oodatakse Eesti residentuuride omavahelist koostööd ja suhtlemist, miks mitte ka sinnamaani, et residente omavahel vahetada. Mitu residentuuripidajat tõi esile, et nad tahaksid näha rohkem riigipoolset huvi: residentuurid võiksid olla kultuuripoliitikas prioriteetne valdkond, mille arendamisega riik eesmärgipäraselt tegeleb.
Kui rääkida Lõuna-Eestist, siis residentuure pakub kaheksa üksust, residentuure korraldatakse kirjanduse, tantsu-, visuaal- ja valdkondade vaheliste kunstide vallas. Lõuna- Eesti residentuuride puhul võib öelda, et järjepidevat arendamist pärsib projektipõhisus, tegijate nappus ja ka kitsad ruumid. Nii ongi võrreldes muu Eestiga siinsed residentuurid väiksemate ruumivõimalustega (kuni kaks stuudiot). Kolme residentuuri taga on tugevad institutsioonid (TYPA ehk trüki- ja paberkunsti keskus, Tartu Kunstnike Liit, Eesti Kirjanduse Selts), millel on ka residentuuri majandamiseks ja administreerimiseks tugevam baas. Ülejäänud residentuurid (Maajaam, Teatrihoov, Liivi Muuseum, Obinitsa Kunsti Koda OKUKO, Sänna Kultuurimõis) on pigem isikutepõhised mikroresidentuurid, mis näevad end sõltumatute üksustena, kus lähtutakse eelkõige oma kunstnikuvastutusest, mitte kellegi teise nõudmistest. Seda positsiooni peetakse väga oluliseks, kuigi see võib tähendada suuremat finantsilist ebakindlust, nt majandatakse residentuuri muu töö ja sissetulekute kõrvalt.
Eesti on väike riik ja ma ei pea õigeks eraldada Lõuna-Eesti residentuure ülejäänud Eestist. Samas on arengukava ellukutsuja Tartu linn ja SA Tartu 2024 ning nende huvi keskenduda just 2024. aasta ühe Euroopa kultuuripealinna Tartu piirkonnas asuvate kunstiresidentuuride arendamisele on loomulik. Ma ise loodan, et ehk aitab Tartu linna ja „Tartu 2024“ tugi tuua kunstiresidentuuride diskussiooni Eesti kultuuripoliitikasse.
Kas koroona õppetunnid on pannud ka residentuuri olemust ja tähendust ümber vaatama ja hindama?
Residentuuri olemus ja tähendus jääb samaks, pigem vähendab pandeemia viimase aastakümne trendi, kus loovisikud hüppasid üle maailma nagu rohutirtsud ühest residentuurist teise. Globaalse residentuuriturismi süsinikujalajälge hakkasid residentuurid teadvustama küll juba enne pandeemiat.
Ülemaailmne kunstiresidentuuride võrgustik Res Artis ja Londoni ülikool (University College London) viivad läbi mitmeosalist uuringut COVID-19 lühi-, kesk ja pikaajalistest mõjudest rahvusvahelistele kunstiresidentuuridele.3 Uuringu kahes esimeses faasis küsitleti vahemikus mai 2020 kuni jaanuar 2021 kunstnikke ja loomeresidentuure üle maailma. Uuringu järgi on nii residentuurid kui ka kunstnikud pandeemiast tugevalt mõjutatud. Suur osa kavandatud residentuuridest on edasi lükatud või tühistatud, see on mõjunud loovisikute sissetulekule ja võimalusele pühenduda oma loomingule. 65% loovisikutest otsib tööd väljaspool kunstisektorit. Sissetulekute vähenemine kunstimaailmas mõjutab suuresti ka noorte loovisikute otsust, millist karjääri nad edaspidi teha tahavad. Rahvusvahelisest liikumisest ja näitustegevusest majanduslikult sõltuvad kunstnikud peavad otsima alternatiivseid ellujäämismudeleid.
Vaatamata järjest suurenevale ebakindlusele tuleviku suhtes ja mobiilsust mõjutavatele piirangutele jätkab suurem osa residentuuridest oma tööd, on paindlikud ja kohanevad muutuvate oludega. Res Artise ja UCLi uuringu kohaselt vastas vaid 6% residentuuridest, et nad on pandeemia tõttu sunnitud residentuuri püsivalt sulgema, 37% vastanud residentuuridest taastas oma tegevuse osaliselt pärast ajutist sulgemist. Eestis ei ole pandeemia tõttu praeguseks oma uksi sulgenud ükski residentuur. Nii Eestis kui maailmas avavad residentuurid taas vaikselt rahvusvahelisi taotlusvoore, märkimisväärselt on suurenenud riigisiseste residentuuride tähtsus. Nii näiteks toimetas pandeemia puhkedes operatiivselt Vaskjala loomeresidentuur, reklaamides resideerimisvõimalusi just meie oma loovisikutele. Ka kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital muutis 2020. aasta aprillis loomemaja stipendiumi jagamise põhimõtteid, asudes rahastama ka Eesti-siseseid loomemajades viibimisi.
Katsed residentuure distantsilt ja virtuaalruumis läbi viia ei ole leidnud laialdast kandepinda, sest millegi uue kogemine, analoogiaprintsiip on loomeresidentuuri kui kultuurinähtuse üks nurgakive, seda ei saa digitaalseks tõlkida. Nagu vastas üks „Residentuurid ja loovisikud“ küsitluses osaleja: „Kirju võib vahetada, aga veini juua ja kestvaid, üksteist toetavaid suhteid on veebis keeruline luua.“
Kommentaar – Marleen Viidul, Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja:
Evelyn Grzinichi koostatud kunstiresidentuuride analüüs näitab, et nende toetamine ja arendamine ei ole olnud Tartus, ei Lõuna-Eestis ega kogu Eestis sihipärane. Omavalitsused ja kultuuriministeerium on residentuuriprogramme küll toetanud, kuid ei ole seadnud selgeid eesmärke ega teinud pikaajalisi plaane. Valminud analüüs annab valdkonna hetkeolukorrast hea ülevaate ning on tähtis samm edasi, et Tartus ja ka kogu Lõuna-Eestis mõistetaks kunstiresidentuuride tähendust, nendega kaasnevat kasu piirkonnale ja neid senisest rohkem toetataks ja arendataks.
1 Artist-in-Residence.
2 Küsitluse järgi pidas 71% vastajaist residentuure ülioluliseks või oluliseks oma loomepraktika seisukohalt, 13% hindas residentuuride mõju loomepraktikale keskmiseks, 16% pidas residentuure väheoluliseks või üldse mitte oluliseks. 58% vastajaist hindas end karjääri keskel olevaks loovisikuks, 92% vastajaist oli käinud loomeresidentuurides. Enim vastajaid oli visuaalkunsti valdkonnast ja/või valdkondade vahelised (72%). Lisaks oli vastajaid muusika ja helikunsti (10%), kuraatorluse ja kriitika (6%), etenduskunsti (5%), disaini (4%) ja kirjanduse valdkonnast (3%).
3 Analytical Report, COVID-19: Impact Survey on the Arts Residencies Field, https://resartis.org/covid-19-updates/covid-19-survey/ vaadatud 23. V.
Balti muusika päevad / Eesti muusika päevad 22. IV – 2. V, veebiülekanded Eestist, Lätist ja Leedust. Kunstilised juhid Timo Steiner ja Helena Tulve, Tartu programmi kunstiline juht Märt-Matis Lill.
Eesti muusika päevad olid tänavu laiendatud Balti muusika päevadeks, aga kärbitud seejuures koroonapiirangute tõttu veebifestivaliks. Kui veebikontserte on viljeldud juba vähemalt aasta, siis „veebifestival“ on eesti keeles uudissõna. Millised on veebifestivali eelised ja puudused tavafestivaliga võrreldes? Võib juhtuda, et nähtus ammendub enne, kui küsimusele jõutakse ammendavalt vastata, sest korraldajad on andnud mõista, et tervikuna toimus festival veebis esimest ja loodetavasti viimast korda. Eks näis …
Puht tehniliselt on olnud võimalik veebikontserte pidada juba ammu, mistõttu üllatab, et videoülekannetest kui viimasest õlekõrrest haarati alles nüüd. Kui mõelda möödunud aastate festivalidele, siis ega neist palju videomaterjali ole jäänud, vähemalt sellist, mida saab veebis vabalt vaadata. Sama häda on olnud rahvusvahelise heliloojate rostrumiga, mida korraldab rahvusvaheline muusikanõukogu koostöös eri maade ringhäälingutega: ehkki heliloomingu konkurss on mõeldud olema hüppelaud uuele muusikale, on selle jalajälg veebis obskuurne nagu mõnel salaseltsil. Rostrumi veebilehe rubriigis „Listen, Vote, Win“ („Kuula, hääleta, võida“) saab piiratud aja jooksul kuulata konkursi võistlusteoseid, mida „kusagilt mujalt ei leia“(!). Viimati oli seal kiri: „Thank you for listening! Streaming is now closed.“ („Aitäh kuulamast! Voogedastus on lõppenud.“). Niisugused kunstlikud takistused mõjuvad rostrumi eesmärki silmas pidades kui halb nali. Loomulikult on teose autoril, esitajal, produtsendil, kirjastajal jne õigus helisalvestise levitamist piirata, aga kui eesmärk on kanda uue muusika sõnumit, siis hea tahtmise korral saaks mis tahes juriidilised sekeldused ületada. Iga nüüdismuusika institutsioon, kellele valdkonna areng korda läheb, peaks hoolitsema, et uus muusika levib vabalt kõikmõeldavates kanalites. Ikka ja jälle kurdetakse, et uut muusikat ajakirjanduses piisavalt ei peegeldata. Miks peaks aga kajastama uudisloomingut, mille levikule on ürituse korraldaja seadnud autorite ja esitajate survel niivõrd ranged piirangud?
Tänavusi Eesti muusika päevi see murejutt muidugi ei puuduta, sest kogu festival on veebilehel www.eestimuusikapaevad.ee videosalvestisena vabalt näha, ja loodetavasti siiski kauem kui pressiteadetes nimetatud „30 päeva peale festivali lõppemist“. Kõik kontserdikorraldajad kinnitavad nagu ühest suust, et veebiülekanne ei asenda tavapärast kontserti. Teisalt on veebiülekandel vaieldamatu potentsiaal anda uuele muusikale tavapärasest avaram kõlapind. Festivali järel teatati, et ülekandeid kuulas „rekordiliselt 10 000 inimest üle kogu maailma“. Rekordi all on silmas peetud arvukamat publikut võrreldes sellega, kes mahtus möödunud aastatel kontserdipaikadesse. Võib küll väita, et kohapeal kuulav publik ja veebiauditoorium pole just võrreldavad, aga vähemalt said need 10 000 klõpsajat festivalist kihvad verele ja ehk janunevad juba järgmise järele.
DNA teemaga haakuvalt oli mõnes helitöös side varasemaga eriti alla joonitud. Läti rahvaviisist on välja kasvanud Märt-Matis Lille „Raudi, raudi“ ehk „Nuta, nuta“ oboele ja kammerorkestrile. Tallinna Kammerorkestri ees soleeris Riivo Kallasmaa (fotol), dirigeeris Andres Kaljuste.
Õigupoolest polnudki tänavused Eesti muusika päevad ehtne veebifestival, kuivõrd kava oli koostatud tavapäraseid kontserditingimusi arvestades ja sisaldas ka möödunud aastal esitamata jäänud teoseid. Festivali seekordne teema „DNA“ võimaldab mõistukõnes puudutada mitmesuguseid küsimusi alates soome-ugri identiteedist kuni uue muusika vastuvõtuni. Kunstilised juhid Helena Tulve, Timo Steiner, Märt-Matis Lill on toonitanud, et „geneetiline DNA ei pruugi väljendada meie kultuurilist DNAd, meie elavat kogemust. Aga milline võiks siis olla meie kultuuriline DNA, meie muusikaline DNA?“* Selge on vähemalt see, et kultuuri elujõudu näitab selle mitmekesisus. Ei tähenda ju pärilikkus üksnes olnu edasikandmist, vaid ka lakkamatut variatiivsust ja uueks saamist.
Festivali kavas ei olnud eriti teoseid, kus rakendataks näitlikult videoülekande eriomaseid võimalusi. Operaatoritöö oli siiski läbi mõeldud ja üksikasjalik, et leida üles poeesia ka muidu argises esitusprotsessis. Nii näiteks on õpetlik jälgida videoülekandes Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli kontserti „Digitaalne ning analoogne“ (22. IV) Tartu Aparaaditehases, mis oli sedapuhku täis klahve ja kaableid. Ansambli U: kontserdil „Desoksüribonukleotiidide ilu“ (25. IV) kõlanud Madli Marje Gildemanni teoses „Foen nóre“ ehk „Valge maa“ leidis rakendust nähtavasti santehnilistest torujuppidest flööt, mida lihtsalt peab oma silmaga nägema. Niisuguste teoste puhul on helilise poolega võrdväärsel kohal publiku teadmine, kuidas midagi on mängitud. Festivali kavas oli ka eelnimetatud kontserdi „avalik kriitika“ (27. IV) ning kõigi kontsertide kohta sai veebilehel trükkida küsimusi ja kommentaare nagu ühismeedias. Näidiskriitika näis siiski lendavat suuremas osas tuulde, sest arvamused piirdusid põhiliselt viisakusväljendite või Twitteri stiilis säutsudega.
Veebifestivali kuulamist on ootuspärane alustada sümfooniakontserdist (30. IV), mis moodustab festivali traditsioonilise keskpunkti. Krists Auznieksi (Läti) post-ravelilikus kõlaruumis mänglev teos „Crossing“ ehk „Ristumine“ (2018) on orkestriretoorikas piltlik. Oma tagasivaatavuses mõjus see kui just mitte värskena, siis vähemalt meeldiva vaheldusena eelmiste aastate festivalidel tihtipeale maad võtnud kõlamodernistlikust üksluisusest. Ka eesti heliloojate puhul on tunda varasemaga võrreldes mõningast väljenduslaadi mahenemist, mida kirjeldaksin kui tõnukõrvitsalikku pööret. Kui veel mõni aeg tagasi oli stiilieeskuju Helena Tulve „Sula“, siis nüüd annab tooni Tõnu Kõrvitsa „Lageda laulude“ mõrkjas poeesia. Eriti ilmneb see kahes eesti luule ainel kammerkoorile ja orkestrile kirjutatud uudisteoses: Alisson Kruusmaa „All õhtutaeva“ ja Evelin Seppari „Kodu“.
DNA teemaga haakudes oli mõnes helitöös side varasemaga eriti alla joonitud. Ardo Ran Varrese „13 pala kahele klaverile eesti runoviisidel“, mille esitas klaveriduo Kadri-Ann Sumera ja Talvi Hunt kontserdil „Põimumised“ (23. IV), põhineb Heino Elleri klaveritsükli „13 klaveripala eesti motiividel“ (1940–1941) kuue esimese pala materjalil. Viiside töötlus on selles üpris bukvalistlik ja pealkiri rikub täielikult äraarvamise rõõmu, samal ajal ei puudu mõttesillas omamoodi kuiv huumor, mis lisab teosele pedagoogilist veetlust. Läti rahvaviisist on välja kasvanud Märt-Matis Lille „Raudi, raudi“ ehk „Nuta, nuta“ oboele ja kammerorkestrile (kontserdil „Muutuv maa“, 29. IV), kus viisilõimed hargnevad algmaterjali kurbloolisusest ajendatud üleüldiseks tuiklemiseks: see „räägib õnnetust kosjalisest, kelle tüdruk ära põlgab, et minna teisele ja mitte „teenripoisile““. Oboe meloodia-alge ja keelpillide valuline staatika moodustavad konkreetsuse ja abstraktsuse teljel sedapuhku väljendusrikka paari.
Kontserdielu teiseneva rõhuasetuse näitena on ilmekas, kuidas hakkab kujunema veebikontsertide kuulamise käitumisjuhis või etikett. Formaadi suhtes ollakse esialgu alalhoidlik, kuivõrd üks nõuanne kõlab nii: „Leia endale oma keskkond, kus tunned end muusikat nautides ja kontserdielamusele keskendudes kõige paremini.“ Veebikontserdi alus on seega ülemöödunud sajandil välja kujunenud kontserdiesteetika, mis eeldab kuulaja tingimusteta keskendumist ja pühendumist, nii palju kui seda saab ekraani ees olijalt eeldada. Juhistes on pandud südamele sedagi, et reaalajas kuulates „jõua kohale varem“, et saaksid kontserdi eel „rahulikult veel viimased ettevalmistused ära teha“. Mis sest, et kontsert on järelvaadatav – viisakas kontserdikülastaja teab, et kohal tuleb olla õigel ajal. See on tema DNAs, kui soovite.
Veebifestival võis olla küll mõeldud eksperimendina, aga nüüd, kui hüpotees veebikontsertide tarvilikkusest on selle tulemusena saanud vähemalt osalise kinnituse, tasub katsetustega jätkata.
