kultuuriajakirjandus

Muusika

Eesti rütmimuusika vajab rohkem õpetajaid

11. juuni 2021

MARJE INGEL

Maikuus jõudis minuni info, et tänavu sügisest hakatakse Eesti muusika- ja teatriakadeemias instrumentatsioonipedagoogika klassikaliste erialade kõrval koolitama ka džäss- ja rütmimuusika ansamblipillide õpetajaid. Jaak Sooääre kaaskirjas seisis, et džäss- ja rütmimuusika pilliõpetaja õppekava loomine on „nii muusikaakadeemia jaoks kui ka laiemalt Eesti muusikaelu silmas pidades märgiline hetk ning pedagoogika algastme peaaegu et puudumine on meie džässi kõige nõrgem lüli“.

Sedavõrd intrigeeriv sissejuhatus äratas huvi. Tegin oma tutvusringkonda kuuluvate eri maades õppinud ja õpetavate muusikute hulgas kiire ringküsitluse, kuidas on lood lastele rütmimuusika ja džässi õpetamisega meil ja mujal ning missugused on nende kogemused.*

Nagu arvata võib, on iga maa süsteemil omad puudused. Eestis on rütmimuusikaõpe (laste)muusikakoolides piirkonniti erinevalt edenenud: leidub väga toredaid džässilembeseid koole ja samal ajal teisi, kus näib kehtivat muusikastiilide hierarhia, mille alusel nn kerge muusika ei ole klassikalisega võrdväärne. Mõnel pool on rohkem edenenud laulmine, teisal pillimäng. Eesti mure on nii väiksus kui ka suur inertsus, mis muu hulgas võib tähendada sedagi, et muusikahuviline laps ei saa õpetajat valida. Üht pilli õpetab üksainus õpetaja ja kui temaga mingil põhjusel head läbisaamist ei teki, jääb üle loobuda või valida teine instrument. Halvimal juhul võib muusikaga tegelemine tekitada vastumeelsust ning pärast muusikakooli enam pilli kätte ei võeta. Parimal juhul kujuneb õpetaja ja kooli ümber terve koolkond. Et areng jätkuks, on mõistagi ka muusikahariduse kõrgematel astmetel tähtis, et õpetajat saaks valida ja vahetada. Veel tuleb senisest enam palju enam juba varasest east peale ja muusikastiilist olenemata arendada muusikalise kommunikatsiooni ja koosmängu oskusi.

Kõrghariduse tasemel on Eestis džässmuusikat võimalik õppida 2004. aastast. Palusin Eesti muusika- ja teatriakadeemia professoril Jaak Sooäärel sellele ajale tagasi vaadata ning tutvustada uut džäss- ja rütmimuusika pilliõpetaja õppekava.

Mida on EMTA džässmuusika haridus meie muusikaelule andnud ning kuhupoole liigutakse džässiõppega edasi?

Oleme üritanud pakkuda tudengitele võimalikult mitmekesist džässialast haridust, milles väga suur osa on rahvusvahelistel sidemetel – kursustel, vahetusõpingutel jne. Džäss on väga lai mõiste ja info maailmas toimuvast peab jõudma meie noorte muusikuteni. Nõukogude ajal olime džässmuusikast ära lõigatud ning väga palju olulist infot ei jõudnudki meie muusikuteni. Teatud mõttes see probleem kestab ja selle saab lahendada ainult välismaaga otsesidemeid luues, milleks on akadeemias väga head võimalused.

2004. aastaga võrreldes on peamine muutus see, et peale on kasvanud juba mitu põlvkonda noori haritud muusikuid, kes on ise suutelised õpetama, ka akadeemia tasemel. Kindlasti on ka koroonast tingitud esinemispiirangud suurendanud muusikute õpetamishuvi, et riske maandada. EMTA džässmuusika suund on muusikaelule andnud ridamisi professionaalseid ja vastuvõtliku hingega muusikuid, kelle tegevusala on kaugelt laiem kui džässmuusika.

„Uus õppekava sobib muusikutele, kes soovivad saada korraliku hariduse ning ühtlasi ka õpetaja elukutse, kuid ei soovi otseselt keskenduda džässmuusiku karjäärile, mis on senise džässmuusika õppekava keskmes,“ selgitab EMTA džässmuusika õppejuht Jaak Sooäär.

Kuivõrd on džässmuusika õppekavasse kuuluvad ained äratanud huvi teiste erialade tudengites? Kas džässmuusikud ajavad ainult oma asja või rikastatakse oskuste pagasit žanriüleselt?

Huvilisi on alati olnud nii džässist klassika poole kui ka vastupidi. Mind inspireerib väga, et meil on ühes majas väga erinev seltskond ja on noodikogu, kus leidub kõikvõimalikku kvaliteetset muusikaalast informatsiooni. Suur osa viimaste aastakümnete kõige põnevamast muusikast on olnud just žanritevaheline või žanriülene ning seepärast arvan, et koostööd võiks olla rohkemgi. Mis tahes profiiliga muusikutel on vaja laialdasi oskusi eri stiilides.

Palun too senise džässiõppekava puhul välja nii saavutatud eesmärgid kui ka välja paistma hakanud lüngad. Kas midagi on läinud teisiti kui džässmuusika õpet avades plaaniti?

Eesmärk oli tekitada Eestisse kriitiline mass haritud džässmuusikuid, kelle hulgast saaksid esile kerkida tipud. See protsess ei ole kiire, aga suund tundub olevat õige. Kui kitsamalt džässmuusikale keskenduda, siis arvan, et ei olegi eriti midagi teisiti läinud.

Lüngad on varasemas muusikahariduses. Kuigi džässmuusika ajalugu on üldise muusikaajalooga võrreldes lühike, on selle õpetamise metoodika praeguseks selgelt välja kujunenud ning kas või näiteks Soomes on teismelisi selle järgi õpetatud juba aastakümneid. Selle tulemusena on kõrgkooli jõudvatel muusikutel üldjuhul korralik ühtlane baas, kust on loogiline edasi järgmistele tasemetele püüelda.

Meil on paraku tihti nii, et kõrgkooli astuvad andekad noored muusikud, kelle põhioskuste vajakajäämisi tuleb kõigepealt hakata järele aitama ja alles selle kõrvalt saab ka põnevamate teemade juurde asuda. Siinsetes oludes on see mõistetav, aga rahvusvahelisse konkurentsi on aukliku baasi ja hilise arenguga sekkuda väga raske. Eestis on vaid üksikuid muusikakoole, kus süsteemse tööga on alustatud enam-vähem õigel ajal, s.t mida varem, seda parem. Oleme olukorras, kus meie noored muusikud saavad rütmimuusika- ja džässialase info kätte palju hiljem kui nende eakaaslased Põhja- või Lääne-Euroopas, sest ei ole õpetajaid, kes seda infot süsteemselt valdavad.

Kas ja kuivõrd avatakse EMTA uue rütmi- ja džässmuusika pilliõpetaja õppekava koostöös Eesti rütmimuusika hariduse liiduga või reaktsioonina ERHLi märguannetele, et sellist koolitust on vaja? Kui palju teeb EMTA džässiosakond koostööd ERHLi või Otsa kooli ja Elleri kooli vastava sektsiooniga?

Eesti džässiringkond on väike ja üldiselt tehakse palju koos, sest ühiselt on rohkem jõudu. Ka hariduses oleme omavahel tihedalt seotud: üks uue õppekava loojatest, Roland Jairus kuulub ERHLi juhatusse ja samuti kuulub sinna muusika- ja teatriakadeemias õpetav Ingrid Hagel. Uue õppekava plaan idanes akadeemias juba mitu aastat, aga ERHLi uue aktiveerumise põhjus on see, et õpetavatel muusikutel tekkis sel talvel rohkem aega tegeleda õpetamise üldiste teemadega. Loodan väga, et uus põlvkond haritud muusikuid, kes ka õpetavad, annavad nii ERHLile kui ka rütmimuusika haridusele uue hingamise.

Otsa kooli, Elleri kooli ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemiaga teeme sageli koos tuntud välismaa muusikutega õpitube. Praegu arutame, kuidas keskastme lõpetajate oskusi ja kõrghariduse alustamise nõudmisi omavahel paremini kokku viia. Keeruliseks teeb olukorra see, et keskastmesse astub sisse väga erineva ettevalmistusega õpilasi, tasemevahe ühtlustamiseks jääb keskaste lühikeseks ja tihti jätkub see protsess ka akadeemias õppides. Õnneks on aeg näidanud, et on muusikuid, kes saavad hilisest alustamisest hoolimata hiljem väga hästi hakkama.

Miks on just nüüd tekkinud vajadus avada džässmuusika pilliõpetaja õppekava?

Vajadus džässmuusika pilliõpetajate järele on olnud kogu aeg. Rütmimuusika kehtivad riiklikud näidisõppekavad muusikakooli tasemele said valmis juba 2005. aastal, aga õpetajaid, kes oleks nende õppekavade sisuga süstemaatiliselt kursis, on ikka veel väga vähe. Esiteks on Eestis läbi aegade suhteliselt vähe džäss- või üldse rütmimuusikuid, kellest omakorda väga vähesed on saanud õpetajakoolitust. Teiseks oli Eestis vähemasti kuni eelmise kriisini olukord, kus tööturul muusikuid nappis ja kõigil oli nii palju tasuvat tööd, et ei olnud aega ega vajadust õpetada.

Kuna haritud rütmimuusikuid on juurde tulnud, siis on konkurents suurenenud ja olukord on mõnevõrra muutunud, aga kui praegune koroonakriis välja jätta, siis ei ole endist viisi olnud kuigi raske ainult muusikaga tegeledes end ära elatada. Eesti-sisene muusikute konkurents ei ole kindlasti veel võrreldav Skandinaavia maade ja Lääne-Euroopaga.

Palun võrdle EMTA uut õppekava analoogsete õppekavadega Põhja- või Lääne-Euroopas. Missugused on erinevused? Kuivõrd tingib erinev kultuurikontekst vajaduse õpetada sisult või vormilt teistmoodi?

Rõhuasetused võivad koolides erineda, palju sõltub ka sisseastujate tasemest ja ambitsioonist. Üldjuhul lähevad tugevamad mängijad sinna, kus saab ennast muusikuna rohkem arendada, kuid on ka koole, kus põhirõhk on pedagoogikal ning tudengite mängutase ei pruugi olla kõrge. Loome nüüd ka EMTAs need kaks paralleelset džässiõppe võimalust.

Mis on senise džässmuusika õppekava ja uue avatava džässmuusika pilliõpetaja õppekava peamised erinevused?

Uus õppekava on valminud akadeemia džässmuusika ja interpretatsioonipedagoogika erialade koostöös. Ühest küljest põhineb see olemasoleval džässmuusika õppekaval, mille keskmes on pilliõpe, ja ootame sisse astuma põhjaliku ettevalmistusega muusikuid, kellest moodustuks hea tasemega ansambel ja teooriarühm. Sellele lisandub pedagoogiline osa, mis annab oskusi edaspidiseks õpetajatööks. Arvan, et uus õppekava sobib muusikutele, kes soovivad saada korraliku hariduse ning ühtlasi ka õpetaja elukutse, kuid ei soovi otseselt keskenduda džässmuusiku karjäärile, mis on senise džässmuusika õppekava keskmes. Seni ei olnud neile meie akadeemias sobivat õppekava. Praeguse plaani kohaselt võtame vastu ainult instrumentaliste, kuna laulu õpetamine ei ole eraldi erialana muusikakoolides väga levinud. Aeg näitab, kas see jääb nii või tuleb millalgi teha muudatusi. Uue õppekavaga saab juba tutvuda akadeemia veebisaidil.

Missuguste instrumentide mängijad saavad džässmuusika pilliõpetaja erialale astuda? Kas sobivad ka harvem džässkoosseisudesse sattuvad pillid nagu flööt, viiul, tromboon, akordion jne?

Eelkõige on uus õppekava mõeldud nende instrumentide mängijatele, mida akadeemia juba olemasolevas klassikalise muusika pedagoogikas ei ole. Samal ajal peame olema paindlikud. Kui sisse soovib astuda korralikul tasemel tudeng mõnel džässis harvemini esineval pillil, siis tuleb leida talle sobiv variant, et ta saaks akadeemias hariduse omandada. Kool on ikka tudengi jaoks, mitte vastupidi.

* Kaasa mõelda aitasid Jaak Sooäär, Mare Väljataga, Taanis õppinud ja õpetav Maria Faust ning USAs muusikalise alushariduse omandanud ja Taanis õpetav Ned Ferm.
Kunst

Üllatus

11. juuni 2021

VAPPU THURLOW

Evi Tihemetsa näitus „Sületäis nostalgiat“ Vabaduse galeriis kuni 16. VI.

Evi Tihemets üllatab sel hiliskevadel Vabaduse galeriis maalinäitusega, mis viib tema kunstnikuks kujunemise aega. Graafikuna oli ta esimene, kes tegi 1960. aastatel värvilitode trükkimisega algust, samuti kasutas ta ainsana värviliselt ka teisi graafikatehnikaid. Pole raske näha seost nende kahe harrastuse, maali ja värvigraafika vahel.

Oma nn maaliperioodi alguspunktina on kunstnik nimetanud 1956. aastat ja kestis see umbes kümme aastat. Tollal töötas ta palju koos Olga Terriga – meie ühe suurema koloristiga. Õlivärvid olid kättesaadavad, samuti müüdi poes valmis krunditud pappe. Evi Tihemets ei ole neid töid varem näitusel kuigipalju eksponeerinud, sest on ennast pidanud ikka eelkõige graafikuks. Nüüd on ta siiski nendega välja tulnud.

Selgub, et kunstnik on omal ajal teinud kubistlikus võtmes natüürmorte: väljas on braque’lik vaikelu ajalehefragmendi ja tikutoosiga. Seejärel on tema tähelepanu murtud pruunidelt puhastele värvidele pöördunud ja ta on loonud hulga modernismihõngulisi seadeid: sinise kannu ja kohviveskiga; kannu, kõrvitsa ja vanaaegse küünlajalaga; leiva, õuna ja hapukoorega jt. Ühele pildile annab sära kannu jõuline värv, teisele lisab värskust valge kangas, kolmandale punane taust. Pole kahtlust, et nende piltide autoril on koloristiannet.

Puhtad värvid. Abstraktsete teosteni jõudis Evi Tihemets 1963. aastal. See jõudmine on jälgitav maastikest välja kasvanud üldistustel, kus motiiv minetab samm-sammult oma algse kuju ja võtab üldistatud vormi. Selliste puhastes värvides maalide hulka kuuluvad näituseplakatile jõudnud erkoranž ja roheline „Saaremaa kadakad“, mis on tehtud Saaremaa noorte kunstnike baasis. Ergavad värvilaigud ei ole õied, vaid päikeselaigud siniroheliste kadakate vahel. Helekollane maastik põlluga, kus sirguvad stiliseeritud õrnad taimed, on valminud kunstniku perekonna suvekodus Tapurlas. Selliseid abstraktsuse piiril seisvaid maastikke on näitusel mitmeid.

Evi Tihemets. Suvine portree. Õli, lõuend, 1965. Ühel kuumal suvel on maalitud pilt Ants Viiresest kirju rätikuga, erksat peakatet tasakaalustab tundlik roosakas taust.

Rohkem hasarti kui küpses eas. Autoportreedest on näitusel kõige varasem, veel realistlik pilt kohevate juustega rohekas kampsunis noorest naisest, kes hoiab käes pintslit ja vaatab meile justkui altkulmu otsa. See on esimene töö, mis valmis tal Karjalas. Nimelt sõitis Evi Tihemets 1959. aastal koos Priidu Aaviku, Elmar Kitse ja Viktor Karrusega loomingulisele komandeeringule Karjalasse ning Koola poolsaarele. Veidi trotslik pilk näib väljendavat hoiakut, mis võib tekkida noorel inimesel, kes on sattunud reisile koos vanemate kolleegidega.

Evi Tihemetsa loominguline kõrgaeg portretistina oli 1980. aastatel pehmelaki tehnikas, kuid ka 1960. aastate alguses maalitud portreed ei jää neile alla: siin on erinevalt mustvalgest graafikast hoopis rohkem hasarti ja värvi-ilu, ehkki vähem dialoogi inimese sügavama olemusega. Ühel kuumal suvel on maalitud pilt Ants Viiresest kirju rätikuga, seda erksat peakatet tasakaalustab tundlik roosakas taust. Mõtlike silmadega oranžis kleidis Olga Terri on asetatud punasele taustale – töö otse särtsub päikesest. Ema portree on tehtud armastuse, et mitte öelda hardumusega.

Kristus ja Madonna. Üldsusele sai Evi Tihemetsa sisemaailma religioosne sügavusmõõde hoomatavaks tõenäoliselt 1988. aastal, kui ta eksponeeris Tallinna Kunstihoone näitusel „Rahvuslik motiiv kaasaegses eesti kunstis“ suuremõõtmelise lito „Memento“ sinimustvalge ristiga. Juba aasta varem oli alanud nn inglite periood, millega seoses kunstnik on rääkinud, et joonistas ingleid tegelikult juba 1965. aastal etnograafiaekspeditsioonil, kui sõideti ringi mööda Leedumaad. Ühest neist puuskulptuuride järgi tehtud joonistustest on saanud maal, mis on eksponeeritud praegusel väljapanekul: sellel on väike, veidi kohmakas ingel pasunaga. Töö võlub tundliku sisseelamisega algmaterjali, rahvakunsti võluvasse naivismi.

Vepsamaal tegi Evi Tihemets kaksikportree, mille koosseisu lülitas ikooni. Saaremaal on maalitud visioon „Kristuse pea“. 1991. aastast kuni tänaseni on Evi Tihemets korduvalt ristilöödud Kristuse juurde tagasi tulnud („Okaskroon“, 1991; „Ohver“, 2008; „Meenutuseks“, 2017). Eriti XXI sajandil domineerib neis töödes jõuliselt punane värv niisamuti, nagu sellel varasel pildil. „Kristuse pea“, samuti palvetav Madonna lapsega, kes tema ees mähituna lebab, ja ikoon aafrika skulptuuriga – kõik need kristluseteemalised tööd on valminud 1965. aastal.

Hingele ja vaimule. Viimastel aastatel on Evi Tihemetsa kõige huvitavamad näitused tekkinud uute ja vanade teoste mõnikord üsna vastandlikus koosluses. Maalide kõrval on seekord väljas söövitused „Must ja must“ ning rida uusi väljatrükke ovaalselt sügavtrükiplaadilt „Abstraktsioon“, alates sügav-sügav-tumesinisest ja lõpetades halli erinevate varjunditega. Kogenenud näitusetegijana teab Tihemets, et vahel tulevad vastanduses mõlema poole tugevaimad küljed kõige paremini esile, ehk, kui natuke utreerida, võib öelda, et midagi on siin hingele ja samuti vaimule, nii et vaatajat valdab korraga soe ning virge tunne. See on parim, mida kunst võib pakkuda.
Pressiteated, Pressiteated

Aili Vindi mahukas ülevaatenäitus vallutab Viinistu kunstimuuseumi ja merekalda

11. juuni 2021

Sinine, sinine meri. Aili Vint. Õlimaal

Laupäeval, 12. juunil avatakse Viinistu Kunstimuuseumi Tünnigaleriis ja pühakojas eesti armastatuima meremaalija Aili Vindi ülevaatenäitus „Naine ja Meri“. Mitmeosaline väljapanek hõlmab võimsaid meremaale, värvikat op-kunsti ja meelelist graafikat ning näituse avamisel toimuvat häppeningi.
Viinistu Kunstimuuseum oma looduskauni asukoha ning suurejoonelise kollektsiooniga on igati sobilik paik kunstniku, keda on alati inspireerinud meri, elutöö esitlemiseks. Mere kohalolu loob dialoogi näitusesaalidega nii, et erinevatest osadest moodustub terviklik ruumi,- aja- ja kohaspetsiifiline installatsioon, kus siiski ka iga eraldiseisev kunstiteos saab mõjule pääseda.

Läbipaistev meri. Aili Vint. Õlimaal

Näituse kuraator ja NOAR.eu kunstikeskkonna eestvedaja Andra Orni esmane kokkupuude kunstniku loominguga oli lapsepõlves paljudele tuttava Vindi illustratsioonidega raamatu “Kümme kooki” kaudu. „Aili Vindi loomingus on midagi erilist, mis koheselt kütkestab ja pikemaks ajaks kummitama jääb – ühelt poolt on see ürgne maalähedane jõud, teisalt aga naiselik sensuaalne loomus. Filigraanselt maalitud realistlikes meremaalides on tabatud müstiline hetk, mille märkamiseks peab kasutama kunstniku silmi, samal ajal meri maalil aga justkui voogab omas rütmis edasi. Vindi loometee ainukeses graafikasarjas „Variatsioonid”, mille iga tõmmis on kunstniku enda käega tehtud (tähistatud rahvusvahelise märkega Tiree par l´artiste ehk T.p.l.a) ja tiraažid väga väikesed ning unikaalsed, on aga märgata kunstniku üdini sensuaalset ja õrna külge. Kunstniku psühhedeelne op- ja popkunst näitab aga suurepärast värvitunnetust ning pöörab tähelepanu sellele, kuidas värvid mõjutavad inimese vaimselt enesetunnet,” kirjeldab Orn Vindi loomingut.

Aili Vint

Ülevaatenäituse pealkiri „Naine ja Meri” viitab Ameerika kirjaniku Ernest Hemingway suurteosele „Vanamees ja meri“, mille pealtnäha lihtsa ja realistliku loo taga peitub mitmeplaaniline maailm. Enam kui 60 teost hõlmav näitus puudutab inimeksistentsi kahesust, mis on eriti tajutav Aili Vindi realistlikes meremaalides ning mille sisemist keerukust ja nüansse märkab vaid

Aili Vint

tähelepanelikul vaatlusel.

Sel kevadel oma 80. sünnipäeva tähistanud kunstniku ja pedagoogi Aili Vindi (1941) mitmekülgsele loomingule on omane tehniliste otsingute julgus ja eksperimentaalsus. Tema loometee lähtepunktiks kujunes op-kunst, kui ta maalis guaššvärvidega seeria ülirafineeritud toon toonis abstraktseid teoseid. Pärast 1967. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist graafikuna kujunes Aili Vindist 1970ndatel aastatel üks eesti kunsti silmapaistvamaid meremaalijaid ehk mariniste. Ta on kuulunud legendaarsesse kunstirühmitusse ANK ’64 ning aastatel 1992 – 1996 töötanud õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias.

Näitus „Naine ja Meri“ avatakse 12. juunil kell 16 Viinistu Kunstimuuseumis (Ranna 1, Viinistu küla, Kuusalu vald, Harjumaa) ja on avatud Tünngaleriides ja palvemajas kuni 7. juulini 2021. Muuseum on avatud K-P 11:00-18:00, sissepääs piletiga.

Katastroof. Aili Vint. Guaššmaal.
Kunst

Terapeut või kunstnik? Armastaja!

11. juuni 2021

JAAN MALIN

Igasuguse isikliku – aga looming on ülimalt isiklik! – arvustamine on paratamatult isiklik, objektiivset tõde pole olemas. Või siis: määratav on värvikihi paksus pildi pinnal, aga sellel pole pisimatki tähtsust, sest kunsti kohta ei ütle see midagi.

Tiit Pääsuke on öelnud: „Kõik, mis on hea, on valgustatud. Kõik, mis on huvitav, on varjus.“ Ma ei vaidle sellele vastu, aga lisan kõrvale, et Pääsuke on igasuguse elusa tarvis äärmiselt tänuväärne olend, sest tema looming ja ellusuhtumine on kantud armastusest ja lõpmatust hoolimisest. Kord hoolib ta eeskätt kolleegidest („Pildid“ 1979, „Neli naist ja värvid“, 1981–1982, jt), siis lindudest („Suur valge lind ja suudlevad kalad“, 1989, „Läänemere pildid III“, 1995, „Luigevaip“, 1991).

Ega see just teaduslik ega ka kunstnikule endale eriti meelepärane ole, aga minu meelest on Pääsuke üks teraapilisemaid, tuju tõstvamaid eesti kunstnikke. Ja üldsegi mitte naljakate süžeede, vaid kasutatud värvikõlade poolest. Millegipärast arvatakse üldiselt, et tuju saab tõsta vaid anekdootlike lugude ja naljasõnadega, kas siis kirjalikult või suusõnal. Pääsuke aga näitab, et värviga saab inimest mõjutada sama intensiivselt. Olen kindel, et oma argitoimetuste tõttu rõhutud meeleolus näitusele tulija silm lööb särama, kui ta jõuab mõne Pääsukese maali ette (hästi näitlikustavad „Valgus ja vari“, 2012, „Enesekeskne“, 2000, „Puudutab kollast“, 1997).

Tartu kunstimuuseumi näitus kinnitab mu vargsi kujunenud veendumust, et Tiit Pääsuke ei ole abielus maalikunstiga, vaid ta ise ongi maalikunst. Teistsugune inimene ei saa öelda: „Samas, ma tean praegu, et värvid on loodud ka naudinguks; maalimises on mingi emotsionaalne ja naiselik alge. Ka naudingutesse tuleb tõsiselt suhtuda.“ Teisal: „Mulle meeldib maalida inimese ihu pintsliga libistades ja iseäranis käega, ma maalin hästi palju sõrmedega. Eks see kõik õrnus ole.“ Inimest, kes suhtub oma tegevusse sellise pühendumuse ja andumusega, saab üksnes austada ja armastada.

Loen seinalt, et „mulle on kunst ja elu siiski kaks eri asja. See on paha, kui kunsti hakatakse eluga võrdlema, kunsti kallale minema elu abil. Need võivad olla läbi põimunud, kuid kunst on omaette elu.“

Katkestan ülevaatenäitusest kõnelemise, et panna kirja paar mälupilti. 1967. aasta paiku olime perega Lõuna-Eestis Ähijärve ääres suvitamas. Maja tahtis ülevärvimist, arvas meie peremees Mihkel. Abiks tulid ka peremehe sugulane koos oma peikaga. Need olid Vaike ja Tiit Pääsuke, sain hiljem aru. Tähendab, isa ütles, et see ilus heledapäine noormees õppis kunagi Tartu kunstikoolis. Maja värviti laevale mõeldud Rootsi punasega. Minu tarvis on sellel detailil märgiline tähendus. Toonane värv on nüansikas (midagi punase ja pruuni vahepealset), kuid ka soe ja ülimalt vastupidav. Nagu meie kunstis Tiit Pääsuke. Aukartus elu ees.

Ei tea, mis mul hakkas, aga aastakümneid hiljem sain korraks sellest imetluskangestusest üle ja võtsin Pääsukesega ühendust. Küsisin, kas ta oleks nõus esinema festivalil „Hullunud Tartu“. Too festival kujunes ülieriliseks, sest samal aastal tulid esinema minu kolm iidolit: Tiit Pääsuke, Kaarel Kurismaa ja Laurentsius. Toona toimus kogu värk Genklubis. Pääsukese „Tükk taevast“ on paras tükk ning selle trepimademe siledale ja täiskritseldatud seinale vedamine polnud just tavapärane. Tulemust küllap ei kahetsenud keegi: maal valitses vastupunnivat seina, nagu oleks alati nii olnudki. Täpselt sama oli Laurentsiusega vastasseinas. Sain aru, et olgu kontekst kui tahes kriipiv – südamest, hingega ja ausalt tehtut see pisendada ei suuda.
Muusika

Henn Pai 29. V 1937 – 2. VI 2021

11. juuni 2021

Lahkunud on ooperisolist, kammerlaulja ja laulupedagoog Henn Pai, kes oli enam kui kolmkümmend aastat Vanemuise ooperi hinnatud baritonirollide kandja.

Misso vallas 1937. aastal sündinud Henn Pai leidis kiiresti üles muusikutee. Juba 1957. aastal sai temast Vanemuise ooperikoori liige, 1960. aastal lõpetas ta Tartu Muusikakooli Rudolf Jõksi klassis. Pärast Tallinna Riikliku Konservatooriumi lõpetamist 1965. aastal (Aleksander Arderi klassis) sai temast Vanemuise ooperisolist. Vanemuine jäigi tema ainsaks koduteatriks, Tartu tema kodulinnaks.

Noore laulja headest looduslikest eeldustest, pühendumisest ja töötahtest annavad tunnistust vastusrikkad baritonirollid juba esimestel tööaastatel: Ford (Nicolai „Windsori lõbusad naised“, 1965), Boriss Izmailov (Šostakovitši „Katerina Izmailova“, 1966), Rigoletto (Verdi „Rigoletto“, 1966 ), Ungru krahv (Ernesaksa „Tormide rand“, 1968), Scarpia (Puccini „Tosca“, 1969), Escamillo (Bizet’ „Carmen“, 1969), Astley (Prokofjevi „Õnnemängija“, 1970).

Tunnuslikuna Vanemuise muusikarepertuaari mitmekesisusele vajati Henn Pai kandvat baritoni ja lavalist orgaanikat nii operetis (Raul – Hadžijevi „Kuuba, mu arm“, 1966; Danilo – Lehári „Lõbus lesk“, 1971), kaasaegse helikeelega eesti uudisooperites (Karlo – Ojakääru „Kuningal on külm“, 1967; Peeter – Tambergi „Raudne kodu“, 1967), aga ka ooperiklassika kullafondi teostes. Henn Pai lavatee kõrgpunkt jäi aastatesse 1970–1985, mil ta laulis peaosi mitmes Vanemuise muusikateatri ajalukku jäänud lavateoses: Onegin (Tšaikovski „Jevgeni Onegin“, 1973), Geage (Britteni „Albert Herring“, 1978), Lempelius (Tubina „Reigi õpetaja“, 1979), Frol (Hrennikovi „Vääritu väi“, 1980), Figaro (Rossini „Sevilla habemeajaja“, 1981), Crown (Gershwini „Porgy ja Bess“, 1983), Slook (Rossini „Abieluveksel“, 1985).

Aukartustäratavalt pikk lavatee andis talle võimaluse laulda nii mõndagi nooruses esitatud partiid ka uues lavastuses, siis juba küpse meistrina. Eriti tähendusrikas on neist Verdi „Rigoletto” nimiosa, mis oli tema esimesi lavarolle (1966) ja mis 1991. aasta Ivo Kuuse lavastuses jäi tema viimaseks suuremaks osatäitmiseks. Ooperirollidele lisandusid neil aastail ka esinemised solistina koorikontsertidel ja kammerlauljana.

Pärast Vanemuisest lahkumist algas Henn Pai teine, teatripubliku eest varju jäänud, kuid ülivajalik töö laulupedagoogi ja hääleseadjana nii Vanemuises kui ka Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis. Viimases töötas ta aastatel 1987–2000 klassikalise laulu õpetajana, sealhulgas aastatel 1993–2000 osakonnajuhatajana. Praeguse ooperimaailma tegijate hulgast on Henn Pai õpilased olnud näiteks Priit Volmer ja Märt Jakobson.

Henn Pai kolleegid, õpilased ja lähedased ning kontserdi- ja teatripublik meenutavad ühiselt veedetud hetki tänutundega.

Vanemuine

Heino Elleri Muusikakool

Eesti Teatriliit
Arhitektuur

Taas üks raamat taluarhitektuurist

11. juuni 2021

LEELE VÄLJA

Uus taluarhitektuuri raamat meie staažikaimalt taluarhitektuuri uurijalt Heiki Pärdilt täiendab kenasti viimastel aastatel ilmunud taluarhitektuuri teemaliste raamatute ridu. Tõsi, pea kõik neist on Heiki Pärdi enda sulest. Vast ilmunud raamatusse on koondatud palju varem ilmunut. 2012. aastal kirjastuselt Tänapäev ilmunud raamatus „Eesti talumaja lugu. Ehituskunst ja elu 1840–1940“ on ridamisi teemasid, mis värskes käsitluses taas on koha leidnud. Lisatud on vahepealsel ajal uurimistöödena ilmunud materjal, mida akadeemilisemal kujul saab lugeda vabaõhumuuseumi väljaannetest.

Taluarhitektuuri uurimine

Taluarhitektuuri uurimine ei ole tänapäeval enam teab mis mainstream-uurimistöö. XX sajandi alguses etnograafide, nüüdse nimega etnoloogide esimeseks keskseks uurimisobjektiks olnud maarahva materiaalne pärand nihkus ERMi järglase etnograafiamuuseumi tegemiste järjestuses küllalt marginaalseks. Rohkem tähelepanu sai vaimse pärandi ja kommete uurimine, samuti kerkisid esile linnaetnograafia ja hõimurahvaste temaatika. Seda peegeldavad hästi omaaegsed muuseumi aastaraamatud, kus tulevad kõik eelnimetatud teemad esile. Taluarhitektuuri uurimine koondus 1957. aastal asutatud vabaõhumuuseumi juurde ja selle juhtivaks jõuks sai arhitekt ja kunstiteaduste doktor Karl Tihase. Karl Tihase vanemat taluarhitektuuri käsitlev raamat „Eesti talurahvaarhitektuur“ (1974) on valdkonna alusteos siiani. Tema kõrval kujunes teiseks juhtivaks uurijaks etnograafiamuuseumis töötanud Tamara Habicht, kuid temagi huvitus eelkõige arhailisema pärandi uurimisest.

Tartu ülikoolis etnograafiks õppinud Heiki Pärdi on viimastel kümnenditel keskendunud taluarhitektuuri uuema osa uurimisele ja sellega jätkab ta tööd sealt, kus eelkäijad olid lõpetanud. Pärdi sulest on raamatuid ilmunud ridamisi, alguses rohkem pildimaterjalile keskendunud „Eesti taluhäärberid“ I–III (2009, 2010 ja 2013), hiljem juba „Eesti talumaja lugu. Ehituskunst ja elu 1840–1940“ (2012), „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma“ (2017) ja nüüd värskeima üllitisena „Eesti talu. Uuem taluarhitektuur 1850–1950“. Selles on mitmes raamatus käsitletud teemad koondatud ühtseks tervikuks. Ajalist loogikat ja geograafilist mitmekesisust jälgides kaetakse meie taluarhitektuuri äärealad. Võib öelda, et sellega on nüüd suurel määral käsitletud talude päriseksostmisele järgnenud taluarhitektuuri arengulugu.

Raamat paistab silma väga rikkaliku fotomaterjaliga, mille hulgas on nii arhiivi kui ka autori kogu haruldusi ja erakordselt huvitavaid ülesvõtteid. Lugejaskonna seisukohast tuleb aga kahetseda läbivat mustvalget kujutusviisi. Nii on materjal küll visuaalselt ühtlasem, kuid kaotsi on läinud hoonete nüansid ja meeleolud. Tänapäevased fotod oleks värvidest palju võitnud. Mõne illustratsiooni esitamine mustvalgel kujul on lausa küsitav. Näiteks talude päriseksostmist kajastav kaart lk 14 ja ka talude interjöörides toimunud muutusi kajastavad leheküljed 90–95. Värvitrükist hoidumine tähendab ka seda, et kuigi käsitletakse talude välisvoodri ja historitsistlike kaunistuselementide teemat, ei ole saadud puudutada nende värvimist, mis aga lugeja seisukohalt oleks olnud ülimalt asjakohane.

Hästi sümpaatne on käsitluse laiendamine ehitusdetailidele. Kirjelduste kõrval oleksin aga oodanud pisut laiemat konteksti. Olgu siis infot, et laudise kasutuselevõtt taluelamute juures oli muu hulgas tingitud ka saeveskite rajamisest, mis voodrilaua talunikele hinnalt kättesaadavaks tegi või siis mõisa ja raudteearhitektuuri mõjudest taluelamute detailikäsitluses. Kahju, et käsitlus piirdub puithoonete ja -detailidega. Tellishäärbereid on vaid mainitud ja savielamuid näeme asundustalude statistikas. Erinevalt Tihasest, kes arhitektina valdas hoonete konstruktsioone ja ehitusloogikat, on Pärdi siin humanitaarina jäänud vaatlevale ja kirjeldavale positsioonile.

Peale taluelamute on tähelepanu pööratud ka kõrvalhoonetele ja nii saame aimu hilisema aja saunadest, sepikodadest, paargutest jm kuni veskiteni välja. Eriti tore on, et jõutakse meie talumajanduse tööstusliku arengu etapini, kui hakati püstitama suuri mitmekorruselisi mootorveskeid, mille käigushoidmiseks oli vaja palju töölisi.

Jõukohane käsitlus

Silma torkab ebaühtlus teemakäsitlustes. Kui mitmed peatükid on läbi kirjutatud põhjalikult ja kogu teema mitmekülgsuses, siis mõnel pool (näiteks peatükis „Taluhoonete uusi jooni“) on piirdutud napi kirjelduse ja rohkete fotodega. Ilmselt tuleneb vahe varem ilmunud materjalil baseerunud peatükkidest ja uuena ette võetud teemadest. Aga küllap jõuavad needki kunagi põhjalikumasse vormi.

Pisut ebaselgeks jääb käsitluse lõpuaastaks märgitud daatum 1950. Ootasin huviga, et kirjutatud on midagi ka esimestest Nõukogude aastatest, kui algul loodetud taluelu jätkumine sumbus sundkollektiviseerimisse ja sellega lõppes ka ühe hoonetüübi areng. On ju neidki maju, mis on veel sõjajärgsetel aastatel ehitatud.

Raamatus käsitletud uuem taluarhitektuur on valdkond, mis jääb distsipliinide vahele: õigele etnograafile ei ole see ju enam midagi maarahvale omast, arhitektuuriajaloolasele aga liiga utilitaarne ja rahvapärane. Ometi katab see raamat sellisena suure tüki meie argiarhitektuurist, mille pärandiväärtus hakkab üha selgemaks saama. Raamatu suurim väärtus ongi just selle arhitektuuri, millest meie külad veel praegugi koosnevad, ülevaatlik käsitlus. Eelmise raamatu, „Eesti talumaja lugu“ ilmumisest on möödas juba kümme aastat, aeg uue täielikuma ja täiendatud väljaande jaoks oli küps. Niisugune raamat peaks olema iga talumaja omaniku laual ja öökapil, eriti enne suuremate renoveerimistööde kavandamist. Teadagi on parim pärandihoidja ja -väärtustaja teadlik omanik. Omanik, kes tunneb oma maja ja mõistab selle väärtust.

Elamu Leetse uusasunduses on kavandanud arhitekt Anton Soans.

Ilmselt üks modernsemaid taluarhitektuuri näiteid on 1937. aastast pärinev Kibuvitsa suvetalu, mille on kavandanud Herbert Johanson.
Sotsiaalia

Metsasõjas on vaja vahekohtunikku

11. juuni 2021

JAANUS KANGUR

„Taheti kõigiga sõbrad olla ja nüüd ei ole enam keegi kellegagi sõber“. Nõnda on kirjeldanud metsanduse arengukava (edaspidi MAK) koostamise protsessi üks endine juhtkogu liige. Mis juhtus, et hulk arukaid ja asjale pühendunud inimesi ei suutnud arengukava kokku panna ning minister viimaks seltskonna laiali saatis? Mul oli suurepärane võimalus MAKi koostamises osaleda erapooletu arutelujuhina ning viia osalejate hulgas läbi küsitlus.¹ MAKi koostamine on olnud seni suurima osalejate hulgaga seda laadi protsess ning oleks rumal jätta järeldused tegemata. Olemata pädev hindama juhtkogu sisulisi arutelusid, saan analüüsida vastandlike seisukohtadega rühmade kaasamise kasu ja riske.

Pisuke üllatus oli juhtkogu tööd puudutava küsitluse järel tõdeda, et metsanduses ei olegi kahte selgelt vastanduvat leeri (RMK osales juhtkogus üksnes eksperdi rollis). Selgus, et paljud asjaosalised ei taha ennast paigutada ei ühele ega teisele poole rindejoont. Metsakasvatajad, omanikud, loodusturismi edendajad jms rühmad leidsid, et asetsevad kujutluslike vastandleeride vahel. Edasistes aruteludes on kindlasti kasulik arvesse võtta vaadete paljusust, mitte vastandlikkust.

Igasuguse kaasamise tingimus peaks olema kaasatute soov eesmärgini jõuda. Konsensust ei saavutata oma agendast kümne küünega kinni hoides. Sama kehtib ka kompromissi kohta: millestki võib olla vaja loobuda millegi vastusaamise hinnaga. Kui eesmärk on üksnes protsessi nurjamine, siis jõuab konflikt seisu, kus kõik on kaotajad ning dialoog ja kokkulepped on võimatud.² Kes metsast tegelikult hoolivad, peaksid igal juhul püüdma säilitada dialoogi- ja kompromissivalmiduse, sest protsessi läbikukutamise korral ei kaota kõige rohkem mõni teine asjaosaline (olgu see tööstus, looduskaitse või RMK), vaid mets ja loodus.

Mets on nagu keskpõrand, kuhu tulevad kokku erinevad maailmavaated. Kui palju võib eraomandit piirata? Kas majanduslik kasu kaalub üles kultuurilise või religioosse väärtuse? Kas inimese soov liikuda kiiresti ja turvaliselt on olulisem kui eluslooduse elupaikade puutumatus jne? Õigupoolest on võimalik kõik arutelud taandada väärtustele ja ometi ei ole see väga tulemuslik. Vastupidi. Kasulik on hoida tähelepanu just piiratud küsimusel, teemal või valdkonnal ning mitte lasta jõuda arutelul väärtusteni, sest neid ei ole vastandlikkuse korral võimalik tihti sünkroniseerida muidu kui sõjaga. Rahu on võimalik erinevusi teadvustades, aktsepteerides ja nendele vaatamata kokkuleppeid otsides. MAKi puhul ei ole vaja teha kompromisse maailmavaate, vaid metsa osas.

Arutelu lähtekoht oli konsensuse saavutamine, hääletama hakati juhtkogus viimases hädas. Kas konsensuseni jõutakse alati? Karta on, et ei jõuta. Metsanduses on alternatiividega kauplemise teel enam-vähem rahuldava kompromissi saavutamine väga hea tulemus. Kõigi huvirühmade kaasamisega kaasneb tihti ulm, et kuna oleme kohal, siis saame, mida tahame. Ei pruugi saada. Võib juhtuda, et mõne grupi kaasamise tõttu on konsensus võimatu. Kindlasti ei tähenda see, et mõni huvirühm tuleb kõrvale jätta. Küsimus on kaasamise formaadis: kõik ei pea korraga ühes ruumis olema, et oma seisukohta esindada ja kaitsta. Küsitlusest selgus, et MAKi liivajooksmise peapõhjuseks peetakse juhtkogu suurust ja laialivalguvust.

On ekslik arvata, et arutelu puhul on oluline (üksnes) sisu, mitte vorm. MAKi aruteludel oli tunda ja näha, kuidas mõjus protsessile ruum, selle kujundus, kava, kohvipauside olemasolu või nende puudumine. Nagu Daniel Kahneman ja Amos Tversky on elegantselt näidanud,³ ei ole inimesed (üdini) ratsionaalsed olendid ning väiksed (näiliselt kõrvalised) detailid mõjutavad ka ratsionaalset arutelu. Kahjuks pööratakse sääraste arutelude sellele küljele liialt vähe tähelepanu.

Mitmed MAKi juhtkogu liikmed leiavad, et puudu oli vahekohtunik. Sellele on viidanud ka teaduste akadeemia president Tarmo Soomere, kes õigupoolest püüdis seda rolli ise põgusalt täita. Üks juhtkogu liige on kasutanud sõna „diplomaat“. Just niisugust inimest olnuks arutelu sisuliseks juhtimiseks vaja, et pakkuda välja alternatiive ja kompromisse: võtta ühelt üks idee, teiselt teine, sünteesida, sõnastada ümber ja otsida seejuures pidevalt ühisosa.

Kes saanuks seda rolli täita? See keegi peab tundma valdkonda ja omama kõigi asjaosaliste mandaati. Kes on Eestis metsanduses erapooletu autoriteet? Osa juhtkogu liikmeid leiab küsitluse alusel, et ministeerium oleks pidanud jõulisemalt kogu protsessi ise juhtima, aga on ka neid, kes kahtlevad ministeeriumi erapooletuses. Ehk teadlased? Üllatus-üllatus, aga tuleb välja, et teadlased polegi ühel nõul ja isegi külmad arvud osutavad paraku positsioonide erinevusele. Juhtkogu teadlastel oli kahetsusväärselt sama vähe usalduskrediiti kui kellel tahes teisel, mistõttu poleks saanud edukalt arbiitritena tegutseda ka nemad.

Ühe juhtkogu liikme arvates on mõnedel ses arutelus argumendid ja teistel arvamused. Enamasti esitati siiski üsna põhjendatud seisukohti, ehkki, tõsi, argumentide alusallikad on kindlasti erineva kaaluga ja muidugi väljendavad ka erinevat maailmavaadet. Oli neid, kes rääkisid rohevõrgustikust, rahvusmaastikust, esteetilisest või puhkeväärtusest, ja neid, kes lõid selle peale vastava registri lahti ning tuvastasid, kui palju see väärtus ka makse tasunud on. Osav argumenteerija võib olla täiesti teistsugusel seisukohal, ent rääkida ometigi partneri keeles. Tuleb tõdeda, et meie argumenteerimisoskus ei ole just kõige paremal tasemel. Kui oleks võimalik, teeksin iga säärase arutelu eel kohustuslikuks õppida tundma Chris Vossi taktikalise empaatia kontseptsiooni.⁴Kui tema leidis, et see võib päästa pantvangid, ehk suudetakse siis lõpetada ka metsasõda.

1 https://www.envir.ee/sites/default/files/Mets/j._kangur_mak_analuus_loplik.pdf

2 Friedrich Glasl, Konfliktide lahendamine, Helios Kirjastus, 2021.

3 Nt Daniel Kahneman, Kiire ja aeglane mõtlemine. Tänapäev, 2021.

4 Chris Voss, Thal Raz, Unusta kompromissid: räägi läbi nii, nagu sellest sõltuks sinu elu. Äripäev, 2019.
Kunst

Miks tarvas rabeleb?

11. juuni 2021

KAIRE NURK

Tiit Pääsukese näitused „Härjad rukkis ja muud“ Rüki galeriis kuni 13. VI ja „Nostalgiata“ Tartu kunstimuuseumis 24. X 2020 – 25. IV, kuraator Joanna Hoffmann.

Millal ja millega seoses ilmus tarvas, alias härg või piison esimest korda Tiit Pääsukese maalile? Mida teeb see kuuma hingeõhuga Hispaania märgiloom meie põhjamaises kliimas? Sureb – ja piinleb – kunstniku lõuendil, nagu tema verevend lõunamaisel võitlusareenil? Viibib maalimise juures kohal, toidab autori inspiratsiooni? Vahel kindlasti ka seda, toetades oma raske lõua paletile värvide ja pintslite sekka. Etendab metafoori maaliprotsessile enesele? Pääsukese maalilaadi anarhilisuses ja enese usaldamises algidee „unustamisse“ ja käigu pealt lisanduvate vabade assotsiatsioonide kätte, on kindla peale härjavõitluse elemente.

Väidetavalt oli esimene härjamaal 2001. aastal. Kuid viimasel ajal on neid lisandunud kasvavas progressioonis. 2015. aastal maalib kunstnik väikese, vaid 30 × 40 cm, ent ülimalt painava lõuendi pealkirjaga „Maalikunsti surm“, kus kujutatav künnab verise sarvega maapinda või on ta pea kellegi vägevama jõul põrmu väänatud. Sõna mythos töö ülaserval võimendab müüdi kohalolu tunnet. Maalikunst ja selle tulek läbi ajaloo väärib ju müüti! Igale maalikunstnikule on see tegevus müüdilik. Ütleb ka näiteks Yves Klein, kui talt antropomeetria seansi järel küsitakse, kus on müüt: „Müüt on kunstis.“

Vaikiv kunstikriitika

Pääsukese väitel annab maalile kirjutatud sõna vihje, et maalikunsti surm on vaid müüt, mitte tegelikkus. Kuid tema maali mõjuva õhustiku ja pisut arhaiseerivas laadis kirjutatud sõna vahel konflikt puudub. Ei midagi sarnast Magritte’i piibujuhtumiga, kus sõna vaidleb kujutisele vastu. Vasturääkivuse loob maalile lisatud ootamatu pealkiri. Miks just härg ja maalikunst? Metafoor maalikunsti ümber toimuvatele vägevatele võitlustele ja jõulistele karakteritele? Sel juhul oleks ju kujund adekvaatne ja realistlik, assotsieerudes looma jõulisusega. Aga kui teosega siiski väidetakse, et võitlusi maalikunsti ümber ei toimu? Näib, et müüt võib kohal olla nii eituse kui jaatusena. Nii ühel kui ka teisel juhul jääb küsimus, kuidas ikkagi hakata lahti harutama nagu välk selgest taevast ilmunud härja kujundit.

Tartu kunstimuuseumi näitusega kaasnenud kataloog on käsiraamatuna hea, et seal on veel reprodutseeritud eksponeeritule lisaks teemalt ja motiividelt sarnaseid töid, mis laseb jälgida, kuidas kunstnik on kujundanud ja/või avastanud seoseahelaid. Viljakas oleks uurida ka tiiva kujundit, mis on väljendunud konkreetsemalt maalis „Poiss viiuliga“ (1980), saavutanud tormise, peaaegu end eitava apogee „Läänemere lindudes“ (1989), vahepeal on ilmunud võimsa, ent peidetud seosena maalis „Juga“ (1985) – see võiks olla Pääsukese, alias pääsukese ikonoloogiliseks vapimaaliks – , et siis teab mitmendat korda taas ilmuda pegasusliku vihjena „Poisis ja varsas“ (2014). Kunstnik on suunanud diskreetselt kriitika tähelepanu, korrates oma ideid ikka uutes ja uutes variatsioonides.

Tiit Pääsuke. Piison ja pintslid (Maalikunst sureb jälle). Segatehnika, lõuend, 2021, neli osa. Fragment

Kuid kunstikriitika on eelistanud läbi kõigi nende aastate tegeleda Pääsukese maalikäekirjaga, eelkõige koloriidiga, ja jätnud sisu tõlgendamise täiesti sööti. Keskeltläbi on artiklites käsitletud tema loomingu sisu ja vormi proportsioonis üks lause kuni üks lõik sisust kogu artikli kohta. Või on kriitika – aina pieteeditundlikumalt? – kuulanud autori sõna, kui ta räägib, et maalikunsti ei saa vahendada sõna kaudu? Nii on Pääsuke saanud meie kõigi silma all otsekui vaakumis erakkunstnik omapäi kaua oma sümbolimaailma kokku kuhjata ja nüüd ei suuda enam keegi selles järge ajada. Sõnakuulelikkuse palk!

Huvitav on siinkohal paralleel sürrealistidega. Mitte ainult oma nn alateadvusliku mõtte- ja tundevoo usaldamises – muide, seda ju teevad kõik vähegi loomingulised inimesed, ideed tulevad ju enamasti ikka ei-tea-kust, sünteesides salapärasel moel kogetut ja nähtut –, vaid ka välise-nähtava ja alateadvuse suhtes. Nimelt tuuakse Dalí puhul esimesena välja tema võimatult illusionistlik maalilaad, millega kunstnik üritab vaataja maksku mis maksab uskuma panna, et ebareaalsed kollaažid lõuendil on tõsireaalsus. (Ilmselt selle kommenteerimiseks Magritte oma piibumõistatuse maaliski?) Magritte’i nimetatakse mõtlejaks maalikunstis ja keegi eriti ei tee märkama tema maalilaadi. Ka Pääsuke räägib seoses maalimisega kõigepealt mõtlemisest, ent kriitika ei tee seda kuulmagi.

Võib-olla on see mõtlemine mõneti ka meditatsioon, sukeldumine, silme ette manamine, helitu trummipõrin meelte kaemusekangal? On tähtis saavutada seisund. Maalimine väljaspool seisundit pole aktsepteeritav, pole maalikunst. Huvitav intriig peitub siinkohal selles, et kui näiteks Lola Liivat (kes on muide olnud Tartu kunstikoolis Tiit Pääsukese õpetaja) rakendab abstraktses maalikeeles mõistusliku kaalutluse kõrvalejätmist, siis Tiit Pääsuke figuraalses.

Tõnis Tatar on üritanud ühes oma teoreetilisemas, Pääsukese-Lemsalu ühisnäituse „Kaunitar ja koletis“ puhuses artiklis (Vt KUNST.EE 2016, nr 2) põhjendada sisu käsitlemisest loobumist Pääsukese kunsti filtritega, rafineeritud-intellektuaalse maalilaadi ja sümbolitega, „loomelaadiga, mis lisab algsele ideele tugevad filtrid, mis seda kohati tundmatuseni moonutavad“. Ta on järeldanud, et sel juhul ongi õigustatud teoste vaatamine „afektiivselt“, mitte „tähendustest lähtuvalt ehk ratsionaliseerivalt“. Vaadeldava ühisnäituse efektsete kujundite sünergia kindlasti soodustas sellist taandumist, kuid täiendavalt alibiks toodud Sontagi „vaikuse esteetika“ mõiste kuulub siiski sedavõrd oma aega, 1960ndate algusse ja on kohane feministlikus kontekstis ning ka minimalismis. Pääsukese ikooniliste sümbolite rohkuses, mida kandikute viisi publiku ette kantakse, pole sel vajalikku õigustust.

Rääkiv kunstnik

Mulle tundub, et kui Pääsuke hakkas fragmenteeritud kollaaži asemel (iseloomustaksin selliselt just tema varasemat, 1970. ja 1980ndate kompositsiooni, sest terviklikku „vaadet aknast“ pole ta minu meelest kunagi teinud) paigutama ühe ja sama maalivälja sektoreisse erinevaid-eraldatud terviklugusid ja stseene, asus ta tööle veelgi komplitseerituma struktuuriga. Seda on nimetatud postmodernistlikuks dekonstruktsiooniks, kuid see ei pruugi seda olla, kuna pole analüüsi.

Pigem on tegu paralleellugude, elulugude, lõputute rännakutega. Üks tema maalide vaatamise viis võikski olla rännata maaliruumis, lugudes ja genereerida oma assotsiatsioone. „Nostalgiata“ näituse puhuses intervjuus Kadri Karrole ütleb Pääsuke: „Ühelgi asjal või nähtusel ei ole mingit kindlat märki, seletust või värvi olemas, see on palju peenem värk. Kõik sõltub ümbritsevast. [—] Ei ole mind üksi, ei ole ühtki minu pilti üksi, ilma tema naabriteta. Kõik on kõigega seotud.“ (Eesti Ekspress 2. XII 2020)

Siiski on Tõnis Tatra viide oma äärmuslikus vastassuunda kaldumises avav. Pääsukese Tartu kunstimuuseumi näitust plaanisin oma nostalgiajanus käia vaatamas nädalas korra, et kontrollida, kuidas muutub minu kui vaataja vastuvõtulävend. Kuna Peeter Urbla filmis „Tiit Pääsuke ja tembitud värvid“ (2016), mis võttis kunstniku maaliprotsessi ehk liigagi alasti, lipsas muu hulgas läbi märkus, et kunstnik ei välju tööprotsessi kestel, kuu aja jooksul ateljeest.

Aga millises värviaistingulises konsistentsis ta viibib kogu selle aja? Kuidas tema näeb oma maali? Vaataja, kes tuleb näitusele näiteks oma tekstitöö tagant, mille visuaal kujutab ülimalt miniatuurset, enamasti värvitut, lihtsalt tumedat arabeski paberi/ekraani heledal pinnal – kriitiku puhul sageli nii on –, kuidas tema näeb? Tema värvitut silmamälu tabab kunstniku maalide värvikülluse ees sõna otseses mõttes nägemisšokk, afekt. Ja kaugemale ta tõesti – pimestatuna – ei jõuagi! Ent kas vaatajal pole siis põhimõtteliselt mingit võimalust kunstnikuga ühtemoodi näha?

Plaanid ei realiseeru mitte alati ja nii jõudsin näitusele vaid neljal korral. Esimesel korral jalutasin saalid läbi, et fikseerida faktid, teadmaks, millise materjali baasil edasi töötada: millised teosed ja kuidas on paigutatud, samuti vaatasin Urbla filmi. Teisel korral viibisin näitusel terve lahtioleku aja; kuna kaamera oli maha ununenud, siis tegin kirjalikke märkmeid. See näis jätkuva, kuigi detailsema info kogumisena. Ikka veel vaatasin Pääsukese maale nagu alati – registreerivalt. Kolmandal korral tabas mind ootamatus: leidsin hetkega end maalide ruumist. Ka neljandal, viimasel kontrollkäigul, jäid maaliruumid avatuks ja ma sisenesin vaevata. Kas see oli – mõistmine või – nägemine? Tundub, et siiski nägemine.

Kolmandale külastusele eelneval päeval olin umbes seitse tundi vaadanud üht seriaali, mille intensiivne värvigamma oli valatud suure plaani detailsusesse. Kohtudes seejärel Pääsukese maalidega läbis mu pilk selle värvikesta sujuvalt. Tundub, et peamine on saavutada pääs Pääsukese maaliruumi. Jah, see ruum ei ole pelk vormivõtteline perspektiivi-illusioon tasapinnal, millega vanad kunstiteooriad ja traditsioon on erialainimesi treeninud. See on hoopis komplekssem, selles toimivad nii koht kui aeg, vastastoimes nii minevik kui tulevik. Dünaamiline aegruum. Selle üheks lummavamaks ja salapäraseimaks ehk pihtimuslikumaks teoseks on veel viimaseid päevi Viljandis väljas oleval näitusel uus vastvalminud maal „Kollaaž vanal vineeril“ (2021).

Vaatamata sellele, et Viljandi autorinäituse pealkiri lähtub Rüki galerii mulgikeelsest tähendusest (rukis), hakkab painama seos Jerome David Salingeri kultuslooga kuristikust/hoidjast/püüdjast (oleneb tõlkest) rukkis ja selle peategelase Holdeni (ingl to hold tähendab hoidma) protestivaimust. Tiit Pääsukese protestivaimust.

Tartu kunstimuuseumi retrospektiivi ajal maalib kunstnik neljaosalise teose „Piison ja pintslid (Maalikunst sureb jälle)“. Sellel lesib vana kondine piison keset reaalseid ja illusoorseid pintsleid kui palgiparvel, mis on gordionilike silmustega kinnitatud keset värvilagendikku. Tiit Pääsukest kriitikas ligi 40 aastat saatvast väidetavate motiivide loetelust (naised, linnud, kalad ja loomad) on kunstnik viinud Viljandisse ainult tarva. Põhiliselt ongi seal vaadata härja ja karjuse lood. Veel leiab – autoportree, Taaveti ja rahvamuusiku. Ning hulgaliselt pintsleid.

PS Tiit Pääsukesel on vaja mänedžeri, kes viiks tema näituse Veneetsiasse või New Yorki või Barcelonasse või Berliini või … Pariisi.
Teater

Võõrasse kogukonda sukeldujad

11. juuni 2021

TAMBET KAUGEMA

Rakendusteater hõlmab katusmõistena hariduslikest, poliitilistest ja/või isiklikest eesmärkidest lähtuvaid teatrivorme (kogukonnateater, foorumteater, luguteater jt), mis on olemuselt uurimuslikud ning mille keskmes on osalejad oma lugudega. Sellise teatri eesmärk on muuta hoiakuid kas suhtluses või suhtes ühiskonnaga. Enamasti sünnib see väljaspool tavapärast teatriruumi ning meetoditena kasutatakse koosloomet ja improvisatsiooni.* Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsi (ETDS) eestvedamisel jõuab juuni esimesel poolel publiku ette kolm rakendusteatri projekti, millest räägib näitleja, rakendusteatri juhendaja ning ETDSi liige Liia Kanemägi.

5. juunil esietendus Vaba Lava Narva teatrikeskuses kogukonnateatri lavastus „Minu Narva – Моя Нарва“, mille dramaturg on Piret Jaaks, lavastaja Katrin Nielsen, video- ja helikujundaja Meelis Muhu, valguskunstnik Raimond Danilov, idee autor ja projektijuht Liia Kanemägi. Lavastuses astuvad üles harrastusteatri MART liikmed ja eri vanuses Narva elanikud, kes jutustavad lugusid linnast, kus nad on üles kasvanud ja elavad, ning oma meelispaikadest, nagu Narva jõgi, promenaad, Gerassimovi park jm. Keelelistest ja kultuurilistest erinevustest hoolimata ühendab lavastuse ümber koondunud narvakaid suur armastus oma kodulinna vastu ja mure selle tuleviku pärast.

11. juunil esietendub teatristuudio Art Cherdak ruumides lavastus „Aiateater“, mida seejärel on plaanis mängida kõikjal Tallinna linnaaedades. Ettevõtmise peakorraldaja on MTÜ Lasnaidee ning loovmeeskonda kuuluvad rakendusteatri juhendaja Liia Kanemägi ja lavastaja Janika Koppel teatrist Lendav Lehm. Lavastuse keskmes on Lasnamäe majade vahel tegutsevad linnaaednikud, inimesed, kes hoolitsevad sina rajatud rohealal oma peenarde eest. „Aiateatri“ läbiv motiiv on aed kui paik, mis sümboliseerib inimese kasvamist rahu, harmoonia, ilu ja koostöö suunas. Kõlavad linnaaednike lood lapsepõlveaedadest, samuti nende valitud poeesia, kunstmuinasjutud jm.

12. juunil esilinastuvad Maardu rahvamajas sealsete noorte filmiprojekti „Piirangud ja valikud“ raames valminud omaloomingulised lühifilmid, mille stsenaristideks, näitlejateks, operaatoriteks ja monteerijateks on 10–18aastased maardulased. Ettevõtmise meeskonda kuuluvad rakendusteatri juhendajad Liia Kanemägi ja Eduard Tee ning filmirežissöör Meelis Muhu.

Liia Kanemägi: „Rakendusteatri juhendaja ülesanne on välja selgitada, mis võiks rühma jõustada, anda selle liikmetele uue vaate olukorrale. Tähtsusetu pole ka neile pakutav võimalus ennast lihtsalt tühjaks rääkida.“

Eesti Teatri- ja Draamahariduse Selts on võtnud ette mitu rakendusteatri projekti. Keda selts ühendab ja milliste eesmärkide nimel töötatakse?

Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsi eestvedaja on Katrin Neilsen, tema õlgadel Eestis rakendusteatri liikumine, vähemalt selle akadeemilisem pool, peamiselt seisabki. Seltsil on kaks üllast eesmärki. Esimene on legaliseerida draamaõpetaja amet, teha see nii sisu kui ka vormi poolest haridusmaastikul aktsepteeritavaks. Praegu see nii paraku pole. Draamaõpetajad tegutsevad tihti kooli armust ja palju sõltub koolijuhi suhtumisest. Teine eesmärk on seotud draamahariduse arendamisega, sellega, mismoodi saab teater olla rohkem hariduse käsutuses.

Missugune on rakendusteatri meetod? Kuidas jõutakse lavastuse või muu tulemuseni?

Rakendusteatri mõiste on lai ja hõlmab palju erilaadseid teatriliike. Mulle on tähtis valdkonda tundma õppida, eriti just inimesi selles rühmas, kelle oleme teatriteo tarvis välja valinud. Põnev on uurida, mismoodi inimesed ja ühiskond suhestuvad. Missugused teemad lähevad inimestele korda? Mis teeb nad murelikuks ja mis neid rõõmustab? Rakendusteatri juhendaja ülesanne on välja selgitada, mis võiks rühma jõustada, anda selle liikmetele uue vaate olukorrale. Tähtsusetu pole ka neile pakutav võimalus ennast lihtsalt tühjaks rääkida.

Eks iga rakendusteatri juhendaja kasuta neid meetodeid, mis on talle käepärased ja pakuvad huvi. Mulle on tähtis lugu jutustada, erisugused olukorrad lahti mängida ehk olemasolevat laiendada, konkreetselt abstraktsemaks minna – seda kõike ühisosa väljaselgitamise eesmärgil. Rakendusteatri juhendaja ei pruugi olla seotud teatriga, vaid võib olla hoopiski inimestega tegelev tantsu- või koorijuht – vahet pole, milliseid instrumente juhendaja kasutab, et jõuda rühmaga teemadeni, mis neid puudutavad. Eestis on palju organisatsioone ja asutusi, kes kasutavad mingil viisil rakendusteatri vahendeid: haiglad, muuseumid, noorsooasutused jt. Tulemus ei pea olema akadeemiline sõnateatrilavastus, vaid vahel hoopis midagi muud, mis selle rühmaga sellest materjalist koorub – tuleb leida parim viis selle vormistamiseks.

Kas eesmärk on jõuda lavastuse või mõne muu tulemuseni?

Siin lähevad teooria ja praktika lahku. Teoorias öeldakse, et lavastus või mõni muu tulemus ei ole tähtis ning rakendusteatri projekti võib lõpetada siis, kui rühm ütleb, et nemad rohkem ei taha või ei vaja. Meie püüame siiski jõuda resultaadini ja seda mitmel põhjusel. Esiteks on osalejaile raske selgitada, miks ei ole mingit eesmärki – kõik ju soovivad, et lõpuks jõutaks kuhugi. Samuti on tarvis projektide rahalistele toetajatele näidata lõpptulemust. Aga ideaalis võiks see tõesti olla uurimus, mille tegijad saavad lõpetada siis, kui vastused on käes, ja selleks ei pea ette näitama mingisugust tulemust.

Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsi kolmest rakendusteatri projektist jõudis esimesena publiku ette ja seega tulemuseni 5. juunil Vaba Lava Narva teatrikeskuses esietendunud lavastus „Minu Narva – Моя Нарва“. Millest seal juttu on?

„Minu Narva – Моя Нарва“ on nende kolme hulgas kõige klassikalisem eluloolisel ainesel põhinev rakendusteatri lavastus. Iga inimese elust võiks kirjutada artikli, see on miinimum, aga pigem koguni raamatu või teha filmi, sest igas elukäigus on nii palju tähenduslikku, nii palju ajalugu selle inimese silmade läbi nähtuna. Kõik see annab uue vaatenurga ka teistele. Laval sündiv on lummav, ehkki inimesed räägivad lihtsalt oma loo: oma lapsepõlvest ja toda aega meenutavatest paikadest ja ehitistest, sellest, kuidas nad kogesid Narvat lapsena ja kuidas kogevad seda nüüd.

Seega, liikvele läksime nendest kohtadest, mis on narvakatele tähenduslikud, ent lõpuks jõuti ikka selleni, kust keegi pärit on, millist tööd ta teeb ning missugune on tema panus selle linna käekäiku ja miks on see panus just selline. Uurisime ka Narva eripära. Tuli välja, et üks peamisi küsimusi, mida narvakad üksteisele esitavad, on see, miks nad Narvast ära ei lähe. Ma ei ole kohanud inimesi, kes hoolivad oma kodulinnast rohkem kui narvakad, kuid ikkagi mõlgub neil meeles selline küsimus. Midagi peab valesti olema, ilmselt on nad haiget saanud, muidu nii ei küsiks.

Milliste raskustega lavastust tehes põrkusite?

Olen seisukohal, et rakendusteatri lavastuse valmimisprotsess peaks kestma vähemalt aasta, kuid paraku nii palju aega enamasti ei anta. Nõnda proovisime meiegi kolme kuuga hakkama saada. Vahepealne pandeemiapaus ja katkestus andis küll aega narvakatega pikemalt suhelda, ent ikkagi olime sealmaal, et publiku ette jõudis nüüd vaid esimene vaatus, lapsepõlve puudutav osa. Teise vaatuseni tänavu ei jõuagi, sest huvitavat materjali on nii palju.

Materjalirohkus tekitab aga küsimuse, kuidas see kõik kokku panna. Rakendusteatri lavastuse valmimine, nii nagu mina seda näen, on pidev dialoog: kogu aeg tuleb küsida, kuidas rühmas ühte või teist asja nähakse ja tajutakse, ning vastavalt sellele pilti korrigeerida. Nõnda avanevad üha uued perspektiivid. Dialoog teeb lavastusprotsessi ühtaegu hästi huvitavaks ja keeruliseks. Keegi peab lõpuks ikkagi valima, mis jääb lavastusse ja mis mitte. Inimesed hakkavad oma lugusid armastama ja siis on lavastajal raske öelda, et võtame sinu jutust ainult poole.

Lavastuses „Minu Narva – Моя Нарва“ räägivad narvakad oma lapsepõlvest ja toda aega meenutavatest paikadest ja ehitistest.

11. juunil esietendub teatristuudio Art Cherdak ruumides „Aiateater“. Mida huvitavat ja üllatavat on lavastusprotsessi käigus selgunud?

Plaan oli kõnetada umbes 200 inimest koosnevat linnaaednike seltskonda, kes tegutseb peamiselt Lasnamäel – sealt sai see tegevus alguse, ent nüüd on levinud üle Tallinna ja mujalegi. Projekti esimeses faasis läksime kohale ning tegime linnaaednikele ettepaneku, et mõnel ilusal sügisõhtul võiks koos teed juua ja nad võiksid jagada meiega oma lugusid, miks nad peavad meeter korda meeter kastikestes aeda. Oma aialapil rääkisid inimesed meelsasti, kuid kokkulepitud kohtumisele ja teed jooma tulid väga vähesed. Eks see ole ka mõistetav, sest mingis mõttes oleme neile ju sissetungijad, kusjuures kõneleme veel teist keelt – eesti keelt Lasnamäel kuigi soravalt ei kõnelda. Lõpuks leidsime lahenduse: otsisime endale ühe püsigrupi, kellele toetudes hakata edasi liikuma.

Rakendusteatri projektide sünni juures on läbiv joon, et ühiskonda on raske kõnetada täiesti tühjalt kohalt. Peab olema väike rühm, kes jääb kuulama, ning hiljem tulevad juba teised juurde. „Aiateatri“ puhul moodustas tuumiku teater Lendav Lehm eesotsas Johanna Koppeliga ja seejärel liitusid nendega mõned sama piirkonna aednikud. Rõhuvas enamuses on ses rühmas emakeelena vene keelt kõnelevad inimesed, oleme kohtunud juba üle poole aasta. Lavastuse väljatoomisega liitunud on isegi üllatunud, et lavalt võivad nende lood kõlada hoopis nii.

Kas „Aiateatri“ tekst koosneb vaid linnaaednike lugudest?

Need ei ole üksnes osalejate isiklikud lood, „Aiateatri“ rühmale jäi rohkem vabadust kasutada ka luulet, väljamõeldud lugusid, kunstmuinasjutte, liikumist – ning nad on saavutanud sellega igati arvestatava taseme. Neist valikutest ning selle kaudu sündivast atmosfäärist – kas ta räägib koomilises, iroonia võtmes või tõsiselt – saab aru, mis toimub selles inimeses.

Päev pärast „Aiateatri“ esietendust esilinastuvad Maardu rahvamajas sealsete noorte omaloomingulised lühifilmid. Milline pilt avanes Maardust filmiprojekti „Piirangud ja valikud“ käigus?

Läksin Maardusse tavalise eestlase eelarvamusega, ehkki selleks ei tohiks olla mingit põhjust. Üllatusin meeldivalt, sest leidsin eest toredad inimesed, kes hoolitsevad oma laste ja noorte eest, ka hooliva koolipere, kes teab täpselt, kus nende lapsed parajasti on ja mida nad teevad. Kohtasin ka konflikte vene ja eesti keeles kõnelejate vahel, just sellelt pinnalt, et kumb on selles linnas tähtsam ja kelle keel peab seal rohkem kõlama, kuid see oli teisejärguline selle hoole kõrval, mida üles näidatakse.

Läksime Maardusse plaaniga muuta maailma ja viia kultuur lasteni, kelleni see tavaliselt ei ulatu. Sihtrühm oli noored, kellel pole huvitegevusele ligipääsu. Arvasime, et film on vahend, mis neid kõnetab ja mille peale nad on nõus kohale tulema, ent selle sihtrühmani me siiski ei jõudnud. Nõuab palju aega, et veenda noori koostööd tegema: kui rahulikult teha, siis pool aastat või koguni aasta, ning seejuures eeldab see pidevat kohalolu.

Ega meil ei õnnestunudki saada kätte neid lapsi, kelle juurde oleks pidanud minema tänavale küsima, mis neid huvitab ja kas nad tahaksid vähemalt proovida. Tulid need, kelle olid meie juurde saatnud huvijuhid ja sotsiaaltöötajad. Tulid ja läksid, sest me ei suutnud neid veenda, mida ja miks me tahame teha. Nad ei jäänud pidama, usaldamatus ja tõrksus ei kadunud. Selle projekti käigus käisime mitmes koolis: Maardu eesti koolis tekkis väike rühm noori, kes tuli kaasa ka siis, kui liikusime edasi sealsesse vene kooli. Kõik see on olnud samm-sammult kulgev protsess, mille käigus õppisime koos laste ja noortega. Kas või seda, kuidas avaldada mõju, et nad üldse hakkaksid loomingulises mõttes koostööd tegema.

Pandeemiapausi ajal oli see seltskond nõus veebi teel kohtuma. Andsime tunde, uurisime, mis neid huvitab, ning selle põhjalt liikusime edasi võimalike filmisüžeede juurde. Samuti leidis käsitlemist filmitehniline pool: kuidas kirjutada stsenaariumi ning missugused rollid on filmi tegemisel tähtsad, et koostöö toimiks. Rühm oli hakanud meid selleks ajaks juba usaldama. Kui maailm taas avanes, läks kohe filmimiseks. Usun, et meil õnnestus päris hästi tabada teemasid, mis Maardu noori puudutavad, ning loodetavasti ka inspireerida õpitud oskusi tulevikus kasutama.

Mis Maardu noori huvitab? Millest nad tahtsid filmi teha?

Esimese hooga pakkusime neile välja raamteema, et mitte laiali valguda. Teema, kust liikuma hakkasime, puudutas usaldust, aga edasi hargnesid juba uued teemad: laste ja vanemate suhted, üksindus, julgus võtta vastutus oma tegude eest, mehelikkuse ja naiselikkuse vormid ühiskonnas ning see, kuidas peajoonest erinedes toime tulla.

Kõigi kolme ettevõtmise ühisjoon on see, et vaadeldakse-uuritakse piirkondi, kus eesti keelt kohtab tavapärasest harvem: Narvat, Lasnamäed, Maardut. Miks selline valik?

Kui projektidega alustasime, andsime endale aru, et see, kes neid rahastab, valib ka piirkonna ja grupi, mille kasuks otsustada. Meie rahastaja on Briti Nõukogu, kes programmi „People to People“ ehk „Inimeselt inimesele“ kaudu toetab sotsiaalse ühtekuuluvuse projekte. Selline piirang pole üldsegi halb, vastupidi, mõnes muus olukorras poleks me Narvat, Lasnamäed ja Maardut ilmselt valinud, sest mujal olnuks lihtsam. Ilmselt oleksid siis jäänud leidmata ka oivalised koostööpartnerid nagu MTÜ Lasnaidee või Vene teatri näitlejad Eduard Tee, Dmitri Kordas jpt.

Integratsioon, küll heas mõttes esile kutsutud, teenib oma eesmärki täiel määral. Muutused projektides osalevates rühmades on käega katsutavad ja silmaga nähtavad. Inimesed, kes pole harjunud rääkima eesti keelt ja on suhtunud suure eelarvamusega oma võimekusse sellest keelest aru saada või üldse seda kunagi omandada, lähevad nüüd keelekursusele ja ütlevad, et tahaksid teada, mida eestlased räägivad. Samasuguse muutuse oleme teinud läbi ka meie: võtad lihtsalt kätte ja sukeldud kogukonda, kelle suhtes sul varem oli eelarvamus, kuigi sellest saad alles hiljem aru. Nii et meie valiku määrasid rahastaja ja kogukonnad, kes meile vastu ja appi tulid.

*Vt t https://teater.ee/teater_eestis/teatriterminoloogia/aid-7869/Rakendusteater
Teater

Lavastajalinnupojad pesaveerel

11. juuni 2021

JAAK ALLIK

Eesti Noorsooteatri ja EMTA lavakunstikooli „Kõige all ja kohal on …“, XXX lennu lühilavastuste kassett. Esietendus 27. V Eesti Noorsooteatri väikeses saalis.

„Koit ja Hämarik“, lavastaja Margaret Sarv, dramaturg Elo Tuule Järv, kunstnik Joel Väli, muusikaline kujundaja Kertu Aer. Mängivad Maarja Mõts, Alden Kirss, Mark Erik Savi, Karel Käos ja Merlin Kivi.

„Mos-naine ja kakk“, lavastaja Marta Aliide Jakovski, dramaturg Roos Lisette Parmas, kunstnik Linda Mai Kari, muusikaline kujundaja Kirke Karja. Mängivad Maria Ehrenberg, Jass Kalev Mäe, Alden Kirss ja Hardi Möller.

„Alice“, lavastaja ja kunstnik Kalju Karl Kivi, dramaturg Roos Lisette Parmas, helikunstnik Tanel V. Kulla. Mängivad Maria Teresa Kalmet, Hardi Möller, Jaan Tristan Kolberg ja Hardo Adamson.

„Naljakas aastapäev ehk Vaikimise mäng“, lavastaja Erik Richard Salumäe, dramaturg Elo Tuule Järv, kunstnik Kristel Zimmer, muusikaline kujundaja Ramuel Tafenau. Mängivad Jass Kalev Mäe, Tuuli Maarja Põldma, Maarja Mõts ja Merlin Kivi.

Kui 2016. aastal sai Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia (EMTA) lavakunsti osakonna juhatajaks tol ajal 63aastane Lembit Peterson, oli põhjust rõõmustada – kes siis veel, kui mitte tema võiks olla Toompeal teatriharidust taotlevaile noortele tõeline Õpetaja. Aga et kunstiõppeasutus vajab etteotsa guru, inimest, kes nii oma loomingulise kui ka vaimse autoriteediga oleks magnet, kelle poole õpilased tõmbuvad, ning ühtlasi ka kooli õppetöö kvaliteedi garant, selles olen ma kindlalt veendunud.

Just sellised isiksused, kooliga paralleelselt teatris tegutsenud tipplavastajad ja erudeeritud mõtlejad olid aastakümnete jooksul Voldemar Panso ning nii Tallinnas kui hiljem ka Viljandis teatriõpetust juhtinud Kalju Komissarov. Omanäoliste koolkonnajuhtide olemasolu annab ka õigustuse loominguliste erialade õpetamise dubleerimisele kõrgkoolides. Vastasel juhul tunduks see meie rahva väiksust silmas pidades ju vaid võimekate pedagoogide tarbetu killustamisena.

Kui sel sügisel asub lavakunsti osakonda juhatama Mart Koldits, on ta paraku juba viies, kes sellele ametikohale on viimase kümne aasta jooksul valitud-määratud. Sama palju oli koolijuhte kogu eelmise poole sajandi jooksul kokku. Toompea teatrikool on silmaga nähtavas turbulentsis. Selle põhjustest ei soovita (teatri)avalikkusega rääkida. Ja kui EMTA rektor Ivari Ilja põhjendas valiku langemist Mart Kolditsale sooviga tugevdada just koolis antavat lavastaja- ja dramaturgiõpet, siis meenub paratamatult, et sama oodati ka Lembit Petersonilt.

Lavastuses „Mos-naine ja kakk“ on Maria Ehrenberg (naine) ja Jass Kalev Mäe (kakk) loonud oma tegelaskujule terava psühhofüüsilise karakteri.Siim Vahur

2018. aastal õppetööd alustanud teatrikooli XXX lendu võeti kõrvuti näitlejatega neli lavastajat ja kaks dramaturgi, kes kõik on vapralt lõpuni vastu pidanud. Sel kevadel tulid nad publiku ette oma esimeste iseseisvate töödega, mis on ühendatud Eesti Noorsooteatris etenduvasse lühilavastuste kassetti „Kõige all ja kohal on …“.

Lembit Peterson kirjutab lavastuse saatesõnas, et kahe ja poole aasta jooksul on kursus, kus näitleja-ja lavastajaõpe toimus esimestel aastatel koos, töötanud Kruusvalli, Lutsu, Raudsepa, Aino Kalda, Puškini, Dostojevski, Vampilovi, Tolstoi, Priede ja Shakespeare’i tekstidega. Eksamitöödena on kooli seinte vahel õppejõudude juhendamisel etendunud Kitzbergi „Libahunt“ ja Tšehhovi „Kolm õde“. Eelmisel sügisel nägi Theatrumis kursuse esimese bakalaureusetööna Lembit Petersoni lavastatud Eduard Vilde „Tabamata imet“, mis jättis huvitava ning nii kontseptsioonilt kui ka mitmete rollilahenduste poolest sügavalt läbi töötatud mulje. Lisan siia ka vaimustuse sama kursuse esimese semestri lõpul Toompeal esitatud Hando Runneli luulekavast Jaak Printsi üldlavastuses.

Lennu, mille vastuvõtja ja juhendaja ongi Lembit Peterson, võimekuses pole seni nähtu andnud põhjust kahelda. Seda suurem oli nüüd mu huvi avalikkusele näha toodud iseseisvate tööde vastu. Juhendaja sõnastuse kohaselt pidi ülesande lahendamisel toimima „muinasjutt lavastuse lähtepunktina“, kusjuures materjalivalikul pidanuks olema peamine, et „teemad peavad lavastajaid ja nendega koos loovaid dramaturge ja näitlejaid olulises puudutama“.

Lisan siia, et kuna tööd on toodud publiku ette, siis peaksid need eeldatavasti puudutama ka publikut. Sellise ootusega siirdusingi neid vaatama, mõõdupuuna kaasas teadmine, et lavastajatöö kolm alussammast on publikule suunatud sõnum, oskus töötada näitlejaga ning võime väljendada oma mõtteid (ja tundeid) teatrispetsiifiliste kunstiliste kujundite kaudu – kujundlik mõtlemine, mis on vahest kõige vähem õpitav ja rohkem just kaasasündinud asi.

Enne lavastuste analüüsi tuleb märkida, et ootamatult (või oodatult?) ei kujutanud ükski neist mõne tuntud muinasjutu dramatiseeringut selle tavapärases tähenduses. Kõik noored olid soovinud ikka ise luua ja valinud muinasjutu pigem omaloomingu kattevarjuks või äratõukepakuks. Ongi hea, kui lastehaigus ennast kõigist maailma kirjanikest paremaks ja andekamaks pidada saab kooli ajal läbi põetud. Olgu siiski rõhutatud, et teatrilavastaja kutsespetsiifika ei seisne kirjandusteoste loomises, vaid nende lavalises interpreteerimises. Ka dramaturgi leiva toob teatritöös üldjuhul lauale hea dramatiseerimisoskus. Tähelepanuväärne on seejuures, et kursuse juhendaja Lembit Peterson ise pole vist elu jooksul kordagi lavastanud ühtegi enda kirjutatud teksti. Autoriteatrit (ise kirjutan, ise lavastan ja mõnikord ka ise mängin) esindab seevastu XXX lennu dramaturge õpetanud Andri Luup.

Esimene etendunud lugu kannab pealkirja „Koit ja Hämarik“ ning selle on loonud lavastaja Margaret Sarv ja dramaturg Elo Tuule Järv. On kiiduväärt, et kunstnikena olid lavakooli tudengid kampa kutsunud EKA stsenograafiaüliõpilased (kõnealuse loo puhul Joel Väli), ent Eesti Noorsooteatri lava ja eriti kassetiprintsiibist lähtuvate nappide dekoratsioonivõimaluste juures saab kunstnikutöö puhul seekord rääkida pigem kostüümiloomest.

Lugu algab sellega, et Merlin Kivi jutustab rõduäärelt, kuidas Jumal lõi maailma ning sellega koos ka Pimeduse ning selle valgustamiseks Päikese. Edasi mängiti laval pastoraali kenasti laulvate talutüdruku (Maarja Mõts) ja karjasepoisi (Alden Kirss) vallatlevast armastusest, mida tuli lõhkuma neiut endale ihkav mõisasaks (Mark Erik Savi) koos tema teenistuses kupjaga (Karel Käos). Too püüdis küll tütarlast ihara härra eest hoiatada. Lõpuks noored põgenevad ja kubjas laseb neid jälitades tüdruku maha. Jumal tõstab neiu seejärel taevalaotusele päikeselangetajaks (järelikult siis Hämarikuks). Kõik. Mis sai karjapoisist, jäi mulle tabamatuks. Näitlejatöödeks nii napp materjal erilist võimalust ei pakkunud. Loo puhul lähevad küsimärgid dramaturgi arvele.

Seejärel sai näha kogu õhtu kõige emotsionaalsemat lühinäidendit „Mos-naine ja kakk“, kus lavastaja Marta Aliide Jakovski ja dramaturg Roos Lisette Parmas on tuginenud samanimelisele mansi muinasjutule (kes ei tea, siis mansid jagunevad mosi ja pori hõimudeks). Lavastaja abiga olid Maria Ehrenberg (naine) ja Jass Kalev Mäe (kakk) loonud oma tegelaskujule terava psühhofüüsilise karakteri ning moduleerisid huvitavalt ka häälega.

Nende suhted on põnevas arengus: algse terava konflikti asendab koostöö, ent viimaks keedab naine kaku siiski suures toobris supiks, mis vürtsitab muinasjutu lõpu absurdilaadse musta huumoriga. Tegevust toetab Kirke Karja kohal ja tundlik muusikaline saade. Paraku on muusik seatud istuma laval üsna esiplaanile, musta klaverikotiga kaetud pilli taha, mis lõhub kostüümide (Linda Mai Kari) ja valgusega (Targo Miilimaa) loodud mõjuva boreaalse lavaatmosfääri.

Kalju Karl Kivi koostöös Roos Lisette Parmasega loodud „Alice“ algas kirjanik Lewis Carrolli ja tema sõprade üsna olmelise kaardimänguga, kuhu miskipärast tungib sisse Carrolli loodud kangelane Alice imedemaalt ning hakkab pretendeerima Carrolli muusa rollile. Kui poleks olnud Alice’it mänginud Maria Teresa Kalmeti hingestatult temperamentset näitlejatööd, siis ei oskakski sellest loost muud arvata, kui et see oleks võinud ehk sellest punktist alata, kus nüüd lõppes. Kuna Kalmet äratas huvi ka Lilli Ellertina „Tabamata imes“, siis olgu öeldud, et tema Alice oli loodud hoopis teiselaadse sarmi ja väljendusvahendite abil.

Teatriõhtu kõige kummalisema ja seejuures kindlasti terviklikuma pala esitasid lavastaja Erik Richard Salumäe, dramaturg Elo Tuule Järv ja kunstnik Kristel Zimmer pealkirja all „Naljakas aastapäev ehk Vaikimise mäng“. Ülimalt idamaiselt Šeherezade’i stiilis dekoreeritud ja mängitud abikaasade pidusöök muutus äkki tänapäevaseks tühiseks perekonnatüliks põhjusel „kes jättis ukse lahti!!!“ ning lõppes solvunud ja kivistunud vaikimisega. Selle lõhkusid kaks lahtisest uksest sissetunginud kerjust, kes sõid-jõid kõik, mis laual leida, ning paiskasid segi abikaasade peoruumi, aga ka nende ennasttäis vaikimise. Kui midagi vaimukale lavastustervikule ette heita, siis otsesuhtlemine saaliga etenduse lõpus tundus põhjendamatu.

Mida kogu teatriõhtust arvata? Jätan kõrvale nostalgitsemise, et kui omal ajal ikka Tooming ja Komissarov, aga ka Peterson ja Karusoo ning isegi Nüganen oma lavastajateed alustasid, siis sai nende töödest kohe aimu, mida nad arvavad ümbritsevast tegelikkusest ning mille pärast on hing haige. Viimasel kursusel, seega eeloleval hooajal, on kõigil lavastajatudengeil ette nähtud teha täismõõduline lavastus päris näitlejatega ning ehk saab siis ka päriselt aimu, mis neid „olulises puudutab“.

Kui võtta aga lavastust „Kõige all ja kohal on …“ kui repertuaariteatri mängukavas publikule näidatavat teatriteost, siis oleks ehk oodanud pedagoogidelt mõnevõrra suuremat nõudlikkust ja abi tööde lõplikul valikul ja vormistamisel. See aidanuks ka sellel esimesel pesast väljalendamisel kujuneda täiemõõduliseks teatrisündmuseks, nagu mäletame mitte väga kaugest minevikust paljusid lavakate diplomilavastusi.