Näitus, kontserdid, filmid ja kulinaaria – Eesti Kunstimuuseum ja Hispaania Suursaatkond toovad Hispaania kultuuri Tallinna
13.–20. juunil leiab Tallinna eri paigus aset Hispaania kultuurile pühendatud nädal. Sündmused toimuvad peamiselt Mikkeli muuseumis ja Kadrioru kunstimuuseumis ning publik saab osa nii näitusetuuridest, kontsertidest kui ka filmiseanssidest. Hispaania kultuuri nädal on osa Eesti ja Hispaania vaheliste diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva tähistamisest ning seda korraldavad Hispaania Suursaatkond ja Eesti Kunstimuuseum koostöös MTÜ Loovüksus ja Ignacio Zuloaga muuseumiga. Kõigile kultuurihuvilistele ja Hispaania kultuuri sõpradele suunatud sündmused kaasnevad Mikkeli muuseumis avatud näitusega „Zuloaga. Hispaania hing“.
Programm algab pühapäeval, 13. juunil kell 17 kontserdiga Kadrioru kunstimuuseumis, kus nädala avab Hispaania suursaadik Teresa Orjales Vidal. Kontserdil „Hispaania hing“ astuvad üles Mati Mikalai (klaver), Arvo Leibur (viiul) ja Aare Tammesalu (tšello). Hispaania muusika ja kunsti seostest räägib kunstiteadlane Carlos Alonso Pérez-Fajardo. Pärast kontserti on võimalik külastada näitust „Zuloaga. Hispaania hing“ Mikkeli muuseumis.
Kolmapäeval, 16. juunil toimuvad Mikkeli muuseumi näitusel „Zuloaga. Hispaania hing“ kuraatorituurid: kell 15 kunstiteadlase Aleksandra Murrega (vene keeles) ja kell 18 näituse Hispaania-poolse kuraatori Carlos Alonso Pérez-Fajardoga (inglise keeles). Ekskursioonidele pääseb muuseumipiletiga ning end eelnevalt kodulehel registreerides. Neljapäeval, 17. juunil kell 18 näidatakse Kumu auditooriumis dokumentaalfilmi „El cuadro“ („Maal“), mis uurib süvitsi kunstiajaloo ühte kuulsamat ja müstilisemat maali – Diego Velázqueze „Las Meninas“. Filmi juhatab sisse kunstiteadlane Carlos Alonso Pérez-Fajardo ning seanss on kõigile tasuta. Film on hispaania keeles, ingliskeelsete subtiitritega. Laupäeval, 19. juunil kell 15 toimub eesti- ja ingliskeelne kuraatoriekskursioon näitusel „Zuloaga. Hispaania hing“ Mikkeli muuseumis. Näitust tutvustavad kuraatorid Aleksandra Murre ja Carlos Alonso Pérez-Fajardo. Kell 17 linastub Sõpruse kinos Hispaania legendaarse režissööri Alejandro Amenábari ajaloodraama „Mientras dure la guerra“ („Kuniks kestab sõda“), mis räägib kirjanik Miguel de Unamuno heitlustest 1936. aasta sõjaväelise riigipöörde ajal. Film on hispaania keeles, ingliskeelsete subtiitritega ning seanss on kõigile tasuta.
Programmi lõpetab pidulik kontsert 20. juunil kell 18 Kadrioru kunstimuuseumis. Klaveril esineb Hispaania silmapaistev pianist Alba Ventura. 20. sajandi alguse Hispaania muusikast ja Ignacio Zuloaga rollist muusikaelus räägivad Alba Ventura ja kunstiteadlane Carlos Alonso Pérez-Fajardo. Pärast kontserti on võimalik külastada näitust „Zuloaga. Hispaania hing“ Mikkeli muuseumis.
Kadrioru ja Mikkeli muuseumi direktori Aleksandra Murre sõnul on Eesti Kunstimuuseumil hea meel võõrustada oma filiaalides Hispaania kultuuri tutvustavaid sündmusi. „Hispaania kunsti saab Eestis, ja Põhja-Euroopas tervikuna, väga harva näha. Hispaania on meie jaoks rohkem päikeseliste puhkusereiside maa, vähem tuntakse selle kultuuri sügavamaid kihte ja uuemat kunsti, muusikat, kirjandust. Eesti ja Hispaania diplomaatiliste suhete sajas aastapäev on andnud hea ettekäände Hispaania kultuuri laiemaks tutvustamiseks, millest olulisim samm on 20. sajandi alguse Hispaania märgilise kunstniku Ignacio Zuloaga loomingu näitus Mikkeli muuseumis. Tihe ja üksmeelne koostöö Hispaania Suursaatkonna, Kastiilia ja Leoni ning Segovia omavalitsusega aitas teostada Eesti Kunstimuuseumi ja Ignacio Zuloaga muuseumi ühisnäitust rahvusvaheliste projektide jaoks ebatavaliselt lühikese ajaga,“ kirjeldab Murre muuseumide ja saatkonna koostööd.
Kogu nädala vältel saab Kadrioru Lossikohvikus proovida ka Kastiilia roogade ja hõrgutiste eripakkumisi. Hispaania kultuuri nädala programm on leitav siit. Näitus „Zuloaga. Hispaania hing“ jääb avatuks 5. septembrini 2021.
Kultuurinädalat korraldavad Mikkeli muuseum, Kadrioru kunstimuuseum, Hispaania Suursaatkond, MTÜ Loovüksus. Toetajad: Castilla y Leon Junta, Segovia omavalitsus, INDRA
Eesti noorte teaduste akadeemia valis uue juhatuse
Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) valis uueks presidendiks TalTechi professori, 2021. aasta Eesti Vabariigi tehnikateaduste alase teaduspreemia laureaadi ja materjaliteadlase Maarja Grossbergi. Viieliikmelisse juhatusse valiti ka Tartu Ülikooli kaasprofessor ja arheokeemik Ester Oras, Tartu Ülikooli IT-õiguse teadur Helen Eenmaa, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikapsühholoogia teadur Marju Raju ja TalTechi andmeteaduse dotsent Innar Liiv. Uus juhatus plaanib jätkuvalt seista noorteadlaste huvide eest, eriti selles, mis puudutab teadusrahastust ja karjääritrajektoori, panustada teaduse populariseerimisse ja Eesti ühiskonna teaduspõhisusse. Uuele juhatusele soovib edu lahkuv juhatus: Mario Kadastik, Tuul Sepp, Katrin Tiidenberg, Innar Liiv, Anastasiya Astapova.
ENTA on iseseisev, 2017. aastal asutatud mittetulundusühing, mille eesmärgiks on esindada Eesti noorte teadlaste huve, panustada teaduse ja ühiskonna arengusse ning selgitada ja suurendada teaduse rolli ühiskonnas. Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmed on väljapaistvad ja aktiivsed doktorikraadiga kuni 41-aastased teadlased ning juhatuse volitused kestavad kaks aastat.
Aljoscha Blau isikunäitus Eesti Lastekirjanduse Keskuses
Teisipäeval, 15. juunil 2021 kell 17.30 avatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses nimeka saksa illustraatori ja kunstniku Aljoscha Blau isikunäitus „Guašiga kirjutatud lood“. Avamisel osaleb ka illustraator, kelle pilte on võimalik keskuses vaadata kuni 16. juulini.
Aljoscha Blau illustratsioone iseloomustab kirglikkus, mitmekihilisus, üllatuslikkus ja humoorikus. Tehnikatest eelistab ta guašši, mille tutvustamisele ning õpetamisele on Blau pühendanud ka raamatu „Multitalent Gouache“ („Multitalent guašš“). Illustraatori töödest kumavad läbi järjepidevad loomingulised otsingud, mis on toonud kaasa märgatavaid muutusi tema kujutuslaadis.
Näituse kuraatori Viive Noore sõnul on ka Eesti publikul olnud võimalik nende arengute tunnistajaks olla: „2015. aastal lastekirjanduse keskuses toimunud Blau isikunäitusel olid väljas hoopis teistsuguse stiiliga tööd. Need olid viimistletumad ning neis võis ära tunda vene illustratsioonikoolkonnale omaseid jooni. Tänavusel näitusel olevad pildid on märksa visandlikumad ja need annavad tunnistust illustraatori kõrgeltarenenud käsitööoskusest. Tema isikupärastest ja hoogsatest illustratsioonidest õhkub maagiat,“ lausus Noor.
Aljoscha Blau sündis 1972. aastal Peterburis ja kasvas üles kunstnike perekonnas. Oma lapsepõlve suved veetis ta perega Narva-Jõesuus. 1990. aastal kolis Blau Saksamaale ja õppis Hamburgi Rakendusteaduste Ülikoolis (Hochschule für Angewandte Wissenschaften Hamburg) illustratsiooni ja graafikat. Esimese raamatu illustreeris Blau juba õpingute ajal. 2002. aastal kolis kunstnik Berliini ning elab seal siiani. Alates 1990ndate lõpust on Blau illustreerinud üle kuuekümne laste- ja täiskasvanute raamatu. Ta on loonud mitmeid graafilisi seeriaid ja avaldanud kaks autoriraamatut. Blau on ka hinnatud kunstipedagoog, kes on õpetanud saksa, itaalia, prantsuse ja taani kunstiüliõpilasi.
Aljoscha Blau on oma illustratsioonide eest pälvinud rohkelt auhindu. Nende hulgas on Saksamaa tähtsaimad lasteraamatupreemiad Troisdorfi pildiraamatuauhind (Troisdorfer Bilderbuchpreis) ja Saksa noorsookirjanduse auhind (Deutscher Jugendliteraturpreis). 2008. aastal arvati ta IBBY aunimekirja. Samuti on ta pälvinud BolognaRagazzi auhinna (BolognaRagazzi Award) ja Austria riikliku laste- ja noortekirjanduse auhinna (Österreichischer Kinder- und Jugendbuchpreis). Ta on korduvalt olnud Astrid Lindgreni mälestusauhinna (Astrid Lingren Memorial Award) nominent.
Kunstnik on osalenud isiku- ja grupinäitustel Saksamaal, Austrias, Hispaanias, Horvaatias, Itaalias, Jaapanis, Poolas, Portugalis, Prantsusmaal, Serbias, Slovakkias, Taanis, USAs, Uus-Meremaal, Venemaal jm. Eestis on tema töid eksponeeritud Tallinna Illustratsioonitriennaalil, Eesti Lastekirjanduse Keskuses ja näitusel „Meremuinasjutud”.
Naked Islandi projektiruumis avaneb esimene näitus „Ma jagan end meeleldi”
Sind on hakanud jälgima Instagrami kasutaja @_snowwhite89_. Ta jagab endast palju. Mõne jaoks liigagi, aga talle meeldib see. Ta on andnud sõrme võrgustikule, mis on neelanud terve käe. Seejuures ka kõik teised, kes käivad vaatamas, kuidas @_snowwhite89_ hommikuti juukseid värvib või miks ta öösiti und ei saa. Ja neile meeldib see.
Instagramis ja ühtlasi Naked Islandi projektiruumis toimuv näitus „Ma jagan end meeleldi” uurib minapildi kujunemist, lähedust ja võõrandumist ning vaimset toimetulekut tehnoloogilise vahendatuse ajastul. Projekt põhineb poolfiktiivsel lool, keskendudes teemadele nagu enesepeegelduse otsimine; enesearmastus ja enesepuudutus; eraklikkuse mõju vaimsele ja füüsilisele kehale ning vananemine ja surelikkus.
„Ma jagan end meeleldi” püstitab küsimuse, mis piirini on võimalik end sotsiaalmeedias avada ja kuidas toimib selles enese konstrueerimise protsessis jälgija. Kas on oht, et näeme vastas ainult enesepeegeldust ja teist inimest enam mitte? Kas paljastus virtuaalses eneseloomes loob tee enda aktsepteerimisele? Või kas luua ennast, võib tähendada ka võõrandumist endast?
Näitus „Ma jagan end meeleldi” avaneb 10. juunil kell 17.00 Naked Islandi projektiruumis (Laevastiku 3, Tallinn) ning jääb avatuks 16. juunini.
Kuraator: Maria Helen Känd
Graafiline disainer: Henri Kutsar
Täname toetuse eest: Eesti Kultuurkapital, Eesti Tervisemuuseum, Rünno Mander, Jarmo Reha, Aleksandr Mirson (FLEX), Tiia, Mati, Tarmo, Mari-Liis.
Naked Islandi projektiruum (Laevastiku 3, Tallinn)
XXVIII aktinäitus „Mees ja Naine“ – EESTI NAISE VÕIM JA VAIM
Ilmar Kruusamäe. SALARELV.
XXVIII aktinäitus „Mees ja Naine“ EESTI NAISE VÕIM JA VAIM
06.06-29.08.2021 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis
Igas inimeses on peidus nii mehelik kui naiselik alge. Nii arvasid Austria hingetohtrid Freud ning Jung juba sajand tagasi. Mehelik on tark ja brutaalne, naiselik ka tark, kuid eluhoidev.
Õnnelikud on need inimesed, kellel mõlemad alged püsivad harmoonilises tasakaalus. Ja õnnelikud need rahvad, kellel eluhoidev hoiak esikohal.
Meie näitus püüab uurida, kuidas kajastub eesti kunstis naise positsioon. Anname kunstisõbrale ülesande mõtiskleda, kas eesti naisel on omakorda kaks vastandit – võim ning vaim – mõistlikus tasakaalus.
Peeter Alliku monumentaalmaal „Ma nägin seda“, mida täidab lapseootel naiste vägi, ajab esmapilgul naerma. Samas hämmastab jõud, mida omavad naised elukandjana ja eluandjana. See vägi peaks olema naiste käes võimsaks argumendiks võitluses mitte ainult kõrgema palga, vaid ka suurema õiguse eest otsustada oma maa ning rahva saatuse üle.
Huumor koos säravate ideedega on tänapäeva kunstile omane. Me ei talu enam laustõsidust. Ilmar Kruusamäe „Salarelv“ näib lootvat, et kui Kalevipoja asemel läheb Peipsi taha laudu tooma hoopis tema ema Linda, siis võib naine lahti harutada globaalse sasipuntra, mille mehed on ajapikku pununud. Maali sünniaasta 1990 on märgiline, eestlased olid okupatsiooniaastail õppinud lugema alltekste ja sümboleid. Kui tahame rahvana ellu jääda, siis ei tohi seda oskust unustada ka tulevikus.
Meessugu on näitusel esindatud peamiselt mütoloogilis-animalistlike kujudena. Näiteks kreeklasete peajumala Zeusina, kes tikub Ledale ligi luigena. See müüt on eesti kunstis üllatavalt rikkalikult valgustatud. Lõuendil baltisaksa sümbolist Erich von Kügelgen ja ekspressionist Lilian Mosolainen, puuskulptuuris Anton Starkopf, puugravüüris Eduard Wiiralt, nii maalis kui graafikas Jüri Arrak. Müüdilembestel 1980-ndatel meie kunstiellu ilmunud Jaak Arro ja Kersti Rattusegi teosed toovad näitusesaali koos luikede ja huntidega müstilist hingust. Rääkimata Lembit Sarapuust, kelle muinasmaailmas põimuvad evaülikonnas eesti naiste kehad karu, lehma ja metssea omadega. Neis kõigis elavad edasi pärimused kaugetest aegadest, mil soorollide üle ei arutatud.
Peeter Allik. Ma nägin seda.
Eesti maaliklassik Eerik Haamer on oma loomingus tõstnud naise pjedestaalile nii emana, töörügajana kui ka võrgutavalt salapärase olendina. Haameri ühel lõuendil pesevad paljad saarenaised lambaid, teisel mängivad alasti linnanaised kaarte. Salapära hoovab eriti Jüri Palmi maalist „Viibimine aovalgel“, kus sinine hämarus liidab üheks kolm vaadet aktidele. Naiseliku võlu kõrval on Tiit Pääsuke oma portreedes edasi andnud ka peent naiselikku intellekti. Puhast valgust ja puhast rõõmu koosolemisest hoovab Peeter Mudisti maalist „Valguses on kood” ning tema „Väike kärbsevehkija” paneb mõtlema sellele, et elus on tihti meeldejäävamad pealtnäha tühised seigad.
Üheks väljapaneku rariteediks on Kris Lemsalu kingitus Tiit Pääsukesele. Kink koosneb Lemsalu maalitud looma pealuust ja kunstniku siidisukkadest. Pääsuke maalis vastuseks Lemsalule samuti pealuu ning selle sisse veerandakti – ekstravagantse kunstniku portree ilma maskita!
Berit Talpsepp-Jaanisoo. SFINKS V.
Uue Kunsti Muuseumi repertuaaris on tihti Pärnu juurtega kunstnike teoseid, seekord maale nii Peeter Somelarilt, Vello Tammelt, Andrus Joonaselt, Jaak Arrolt, Malle Leisilt kui Uno Roosvaltilt.
Näitusel eksponeeritud teoste autorid:
Peeter Allik (1966-2019), Eerik Haamer (1908-1994), Viktor Karrus (1913-1991), Erich Kügelgen (1870-1945), Malle Leis (1940-2017), Ado Lill (1932-2018), Peeter Mudist (1942-2013), Evald Okas (1915-2011), Jüri Palm (1937-2002), Peeter Somelar (1937-2020), Ülo Sooster (1924-1970), Olev Subbi (1930-2013), Vello Tamm (1940-1991), Aleksander Vardi (1901-1983), Eduard Wiiralt (1898-1954),
Jüri Arrak , Jaak Arro, Silva Eher, Andrus Joonas,Erki Kannus, Stina Kasemägi-Murakas , Rein Kelpman, Kalev-Mark Kostabi, Ilmar Kruusamäe, Kris Lemsalu, Lilian Mosolainen, Maarit Murka, Maarja Nõmmik, Matti Sihvola, Lii Pähkel, Tiit Pääsuke, Enn Põldroos, Kersti Rattus, Uno Roosvalt, Lembit Sarapuu, Berit Talpsepp-Jaanisoo, Eveli Varik.
Tänud Eesti Kunstimuuseumile, Tartu Kunstimuuseumile, Enn Kunilale ja mitmete teiste erakogude omanikele, kes eesti kunstiajaloo pärle Uue Kunsti Muuseumi XXVIII aktinäitusele usaldasid.
Kuraatorid: Mai Levin ja Mark Soosaar
Näituse toetajad: Kultuuriministeerium, Kultuurkapital ja Pärnu LV.
Uue Kunsti Muuseum
avatud iga päev 11-18.00
Rüütli 40a, Pärnu www.mona.ee
Esmaspäeval, 14. juunil kell 16.30 vestlusring Tallinna Ülikoolis Tallinna saalis
Mõtlemisvahendina täpselt ja otstarbekalt toimiv keel paneb tõhusalt toimima iga tegevusala. Vaja on küll vallata võõrkeeli, ometi unustamata eesti keelt, mis on iga eestlase enesetaju alus ja rahvusetaju tuum. Täppis-eestikeelsus kõrghariduses ja teaduses tagab eesti rahva, keele ja kultuuri kestmise läbi aegade, edendades ja avardades ühtlasi üleilmset teadusmõtet ning tuues kasu Eesti ühiskonnale nii teadmusloome kui ka kõigi haridusastmete kaudu. Keel ja mõtlemine on tihedalt seotud.
Tartu Ülikooli eesti keele võõrkeelena professor Birute Klaas-Lang, Eesti Teaduste Akadeemia liige ja Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor KarlPajusalu, Eesti Teaduste Akadeemia liige ja Tallinna Tehnikaülikooli metallide tehnoloogia professor Jakob Kübarsepp ning Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskuse juhataja dr PeepNemvalts kõnelevad sellest, kas rahvusvahelisus tähendab inglise ükskeelsust või mitmekeelsust. Vestlust juhib Tallinna Ülikooli arendusprorektor KatrinSaks. Ühtlasi esitletakse TLÜ Kirjastuses ilmunud artiklikogumikku „Eesti teaduskeel keelterikkas teadusmaailmas“, mille autorkond ei piirdu üksnes eestlastega.
Kui turistid on tagasi, hakkab Tallinna vanalinna elanikel jälle halb. Elanikel, keda on väga vähe, sest kui kuskil, siis just Tallinna vanalinnas ei kattu eluruumide omanike ja tegelike elanike hulk kuigi suurel määral. On hea, kui vanalinlaste kaitseks kõlab ka mõni akadeemiline hääl kõrvalt ning esitatakse teaduslikke tõendeid, et midagi on vaja muuta. Kunstiakadeemia uurimisprojekt „Tallinna vanalinna jätkusuutlik haldamine ja eksponeerimine“, mille seniseid tulemusi Sirpki kajastanud1, on tänuväärne lisa sellele, mis võiks ju otsustajatele niigi teada olla. Aga otsustada on raske ja puudub ka surve, sest vanalinlastel poliitilist esindust ei ole.
Ega saagi olla. Registrite järgi võib vanalinlasi olla 2500 või 5000, kuid tõenäoliselt elab pool neist tegelikult mujal ega ole pealegi ka Eesti kodanikud. Need, kes oma elamispinda lühi- või pikaajaliselt välja üürivad, ei ole ju kodutud kuuse all, vaid mõne muu asumi või koguni omavalitsuse asukad. Tegelikkusest annavad aimu riigikogu ja Tallinna volikogu valimised. Vanalinna (mõni maja väljaspool bastionivööd kauba peale) katab valimisjaoskond number 15, kus valijate nimekirja kantute ja hääletanute arv järjest kahaneb. 2007. aastal anti selles jaoskonnas riigikogu valimisel 1326 häält nimekirja ligikaudu 2000st. 2017. aasta kohalikel valimistel andsid vanalinlased (Eesti kodanikele lisaks ka muu kodakondsusega alalised elanikud) 979 häält ning viimati riigikogu valides (ainult Eesti kodanikud) kõigest 675 häält. Nimekirja kantud valimisõiguslikke Eesti kodanikke oli alles jäänud kõigest 1131. Sellest ei piisa mandaadi või oma esindaja saamiseks, sest rahvastiku poolest annab vanalinn vaevu aleviku mõõdu välja, moodustab mõne promilli kogu Tallinnast ja linnavõim moodustatakse eeskätt Lasnamäe häältemassiga.
Hääletud ja esindamata vanalinlased loodavad uuringute järgi siiski, et linnavõim võtab midagi ette lühiajalise üüriteenusega hostelites ja muudes elumajades. Keeruline, kuigi võimalik. Kui seaduse jõuga, siis on võtmed Toompeal riigivõimu käes ja nagu teada, ei ole eraomanike ahistamine reeglite või maksudega populaarne poliitiline kurss vabaduse aastail eales olnud. Kuidas piirata mingit äritegevuse liiki kohaliku tasandi jõuga nii, et see muutuks harrastajale nii ebamugavaks või kahjumlikuks, et ta pigem loobub, kui pühendub lõputule maadlusele bürokraatide, järelevalvajate ja ettekirjutajatega? Sellele teele asumine võtab aastaid ega pruugi lõpuks kohtutes ikka pidama jääda.
Kui aga linnavõim tõesti uurijaid uskuma jääb ning mõistab, et vanalinna muutumine muuseumiks või teemapargiks on lõpuks kahjulik nii elanikele kui ta turistidele ja ärile, siis on loogiline lahendus olemas, kuigi kallis. Eluruumide eraomanike huvi ei ole püsielanike arvu suurendamine, sest äriliselt on muud lahendused tulusamad. Kui eluruumide omanik oleks senisest hoopis suuremal määral avalik võim, saaks ta valida, kas näha elu vanalinnas ärina ning maksimeerida kasumit või seada hoopis teisi, majanduslikult kaude mõttekamaid eesmärke. Seega, selleks, et juhtida elu vanalinnas soovitud suunas, peab hakkama omanikuks.
Agraarbürokraatide sepitsuste asemel võiks maja Laial tänaval olla täis laste naeru ja kilkeid.
Kulunud väide, et linna ei saa juhtida, kuna linna omandis ei ole maad, on mõnes kohas pisut murenema hakanud. Näiteks ooperiteatri asukoha otsingutel on küll väljendatud mõtet, et kui endal maad ei ole, siis tuleb see osta. Rahakoti abil saab kujundada ka vanalinna eluasemepoliitikat. Tegevussuundi on siin kolm. Esiteks ei saa öelda, et Tallinnal ei oleks vanalinnas üldse omandit. On ja see on linnavalitsuse aknast isegi näha. Juba paarkümmend aastat laiub ühe vildaka ja madalatel motiividel tehtud otsuse tõttu Harju tänaval vähese kasutusega tühjus, lisaks ühel maatükil kaetud veel ühe kõige veidrama jonni ja vaidlusega Tallinna pikas ajaloos. Harju tänav on endiselt hoonestatav, astugu ainult ette meelekindel linnajuht ja tehku asi ära. Seda, mida ja kuidas Harju tänaval teha, on arutatud aastakümneid ning ega paremat mõtet kui rajada sinna põhiliselt eluasemeid koos tänavatasandi äripindadega ei ole ega ka tule.
Teiseks, vanalinna kinnisvaraturg ei ole elutu: ikka tuleb ette, et kinnisvara ostetakse ja müüakse. Ei ole ühtki õiguslikku takistust, miks Tallinna linn ei võiks sel turul aktiivne osaline olla ning soetada nii endale tasapisi arvestatava eluasemefondi. Seejuures ei pea ju piirduma vaid juba eluruumidena kasutuses varaga, osta võib ka äripinda, kui seda müüki tuleb, ning see siis omanikuna korteriteks ümber ehitada. Enamgi, ei pea häbenema kasutada metsaparisnikega võrdväärselt agressiivset taktikat, igapäevaseid telefonikõnesid praegustele omanikele (et kas on müügimõtteid).
Kolmandaks, kuigi riigivõimu asutused on järjest vanalinnast välja kolinud, leiab neid sealt veel siiski, nii Toompealt kui ka all-linnast. Kuna riigiametnikud suutsid pandeemia päevil erasektoriga sama tõhusalt kaugtööd teha ning juba varem on riigireformi raames otsustatud, et kontoripinda tuleb koomale tõmmata, siis ei tohiks ju linna- ja riigivõimu suhetes olla takistust kokkuleppele, et tühjenevaid hooneid ei püüta Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kaudu võimalikult kõrge hinna eest müüa, vaid see vara antakse tasuta üle linnale.
Nii tegutsedes, aktiivselt ostes ja ehitades, võiks linn mõne aastaga enda kätte haarata arvestatava osa vanalinna eluruumifondist, mille käsutamisel oleks tal täielik vabadus. Jah, munitsipaalkorter kõlab Eestis ja Tallinnas halvasti, seostub kuidagi vaesuse, tõrjutuse, kodutusega, omandireformi ohvritega. Pool Euroopat vaatab asjale teisiti. Linna üürikorterites elab nii mõneski Põhja- ja Kesk-Euroopa linnas kuni pool elanikkonnast ja neid asub nii prestiižikates ja jõukates kui ka kehvemapoolsetes linnaosades.
Osta ja ehitada ei ole keeruline. Raskem võib olla ausate ja õiglaste reeglite kirjapanek ja protsessi juhtiva asutuse ülesehitamine. Lähtekoht peaks olema, et linn ei võta seda kui äritegevust, mille mõte on eelarvesse tulu teenida. Linna üürimaju ja -kortereid peaks haldama mittetulunduslikult, näiteks sihtasutuse vormis. Mõistagi peab maandama korruptsiooniriskid, mis tähendab, et sihtasutuse juhtimises peaksid ametnike ja munitsipaalpoliitikutega võrdsetel alustel osalema ekspertide (arhitektid-planeerijad, pärandihoidjad jt) ja huvirühmade volitatud esindajad.
Ja lõpuks kõige raskem osa, millele on ka lihtne vastus. Kuidas, milliste eelistuste alusel valida välja need õnnelikud, kes raske raha eest vanalinnas kui vääriselupaigas elama hakkavad? Kuidas kindlustada, et nad mitte au ja edevuse pärast linnalt endale eluruumi ei hangiks ega püüaks seda siiski kas või ebaseaduslikult allüürile anda?
Üle riigi jahitakse igas omavalitsuses rahvastikumurede lahendamiseks noori peresid. Tallinna vanalinn võiks olla selles võistluses soovi korral unikaalses positsioonis. Mujal tähendab noor pere omavalitsusele reeglina üha uusi kulusid taristule: peab ehitama teid, lasteaedu ja koole, korraldama ühistransporti jm. Vanalinnas ja eeskätt selle lähiümbruses on kõik olemas. Koolikohti on terves kesklinnas poole rohkem kui linnaosa laste tarbeks vaja. Koolitee on turvaline ja autovaba. Lastega pered teeb elanikena vanalinna jaoks eriti väärtuslikuks nende pikaajaline paiksus, mis eristab neid vabadest jõukatest poissmeestest või kõrge kvalifikatsiooniga välistööjõust. Lapsed lähevad õhtul magama ning öiseid lärmakaid pidusid neis korterites ei korraldata. Seega peaaegu unelmate naabrid peaaegu igaühele, kes omadega küsitluse järgi praegu vanalinnas rahul ei ole.
Lõpuks jääb veel rahaküsimus. Kas noorel perel seda ikka on, et üürida kõrgeima hinnaklassi korterit? Mõnel on, mõnel mitte. Aga lõpuks, kui on poliitika, siis on selle lahutamatuks osaks ka mitmesugused toetusmeetmed, mille abil paremini eesmärgini jõuda. Keegi ei saa omanikku keelata, aga kõigepealt, nagu öeldud, peab linn omanikuks hakkama. Valimiskampaania on käivitatud ning selle raames oleks tervislik ka see küsimus läbi arutada, kas Tallinn peaks edaspidi olema elamumajanduses väike- või suuromanik.
* Viimati Triin Talk, Kuidas hoida vanalinna mitmekesisust ja elukõlbulikkust? –Sirp 28. V 2021, nr 21.
Mitmekülgse looja Mathura kümnes luulekogu „Lahusolek“ on kaua küpsenud teos, mille kujundikeelde on kätketud ühtaegu nii siseheitlus kui ka ajastule iseloomulikud pinged. Vahetasime autoriga kevade jooksul meilitsi mõtteid uue raamatu tagapõhja, usu ja selle kaotamise, looduse pühaduse ning loomingu eksistentsiaalse tähenduse üle.
Mathura on kindel, et suudaksime Eestisse ära mahutada nii oma paljukiidetud e-riigi, modernsed mugavused kui ka looduskeskse maailmapildi. Küsimus on selles, kas me seda tahame.
Luulekogu „Lahusolek“ pealkiri sobib hästi kirjeldama praegust pandeemiaaegset isolatsiooniolukorda – lahusolekut lähedastest, sõpradest, kolleegidest. Kui tähtsaks pead sa aga kirjanduse ühendavat potentsiaali? Kas oled pandeemia jooksul tundud puudust näiteks füüsilise kohaloluga kirjandusüritustest, vahetutest kohtumistest kuulajatega, lugemistele järgnenud vestlustest?
Olgu alustuseks öeldud, et raamatu pealkiri sündis mitu aastat tagasi, kui pandeemiast ei olnud veel maailmas aimu. Aga tõepoolest, kui sellele praegu otsa vaadata, siis eks ta kirjeldab ka tänast päeva. See on lahusoleku aeg, ja rohkem kui ühes mõttes.
Ma vastaksin siiski natuke kaude – olen viimastel kuudel palju mõelnud narratiividele meie elus, nii isiklikus kui ühiskondlikus plaanis. Zimbabwe kirjanik Chenjerai Hove on kord öelnud midagi sellist, et igaühes meist elab lugu ja elada tähendab jutustada seda lugu – kui me seda ei tee, siis kutsume oma südamesse surma. Sellest perspektiivist vaadates on kirjaniku ülesanne teadvustada, uurida ja arendada seda lugu, mis temas elab ja mida ta on tulnud siia ilma rääkima. Narratiivid võivad meid seejuures ühendada, aga ka lahutada, kui nad üksteisega konkureerima seada. Näeme seda nüüdses pandeemias, võime näha ka kirjanduses – on neid, kellele kirjandus taandub intellektuaalseks käsitööks. Minule on see „narratiiv“ kirjandusest võõras. Rääkida oma lugu tähendab ühenduda iseendaga, maailmaga, oma ülesandega elus. Ja kui lugejana end kellegi „loos“ korraga ära tunned, võib see olla elumuutev.
Mis puutub kirjandusüritustesse, siis olen eraklik inimene, ma pole kunagi olnud regulaarne külaline raamatuesitlustel või kirjanike liidu teisipäevadel-kolmapäevadel. Aga tänaseks päevaks … Praegune pikk isoleeritus võiks meile küll tõendada, et mitte miski ei asenda vahetut kokkupuudet. Kõikvõimalikud veebiversioonid üritustest on omamoodi toredad ja uued, aga on midagi, mis saab sündida ainult kohapeal ja just selles hetkes. Ja sellest tunnen ma väga suurt puudust, olgu selliseks ürituseks siis luulelugemine, muusikakontsert, teatrietendus või kunstinäitus. Ma kardan väga, et see on suur tühimik, mille me ühiskonna kinnipanekuga endi vahele jätame, see räsib nii väljundipuuduses loojaid kui võtab teistelt vahendi end vaimselt tasakaalustada. Ja teeb meid inimesena pelglikuks. Kultuur tähendab ju millegi kultiveerimist, kasvatamist, kasv eeldab aga toitaineid, kokkupuudet. Ühtegi kultuuriüritust ei loo ainult esineja, see, mis toimib, on sünergia.
Kui luulekogu juurde tulla, siis lahusoleku motiiv on selles minu meelest kõikehõlmav – see ulatub ühiskondliku ja poliitilise üksmeeletuse peegeldustest sügava isikliku eksistentsiaalne kriisini. Sidemed oma loo, ande ning ümbritseva maailmaga näivad olevat kohati kui mitte katkenud, siis vähemalt väga suure surve all. Kas taban seda õigesti ja kas valgustaksid pisut teose tagamaid?
Ma olen üldiselt väga kontseptuaalne kirjutaja, see tähendab, et mul on peaaegu alati esmalt olemas mingi üldine raamistik või kontseptsioon sellest, millest uus raamat peaks jutustama ja alles siis sünnivad luuletused. „Lahusolek“ on selles mõttes erand. Need luuletused on kirjutatud pika aja jooksul, tihtipeale teadmata, miks või milleks neid olen kirjutanud, ja vahel ka väga pikkade pausidega. Raamistik on kujunenud tagasivaates.
Kõige esimese luuletuse, millega raamat algab, kirjutasin 2012. aasta sügisel, kui olime perega Stockholmis. Sõitsin õhtul metrooga meie linnaäärsest peatuspaigast kesklinna poole toidupoodi ning seal, tööpäeva lõpul Stockholmi metroorongis loksudes sündiski minus pilt, kuidas kihutame kõik justkui aina ühes suunas, kus iganes me poleks ja mis iganes rongile me ka ei astuks – ja sõit on lõputu, kuni „tunnel“ meid ükskord kasutuna välja sülgab, et neelata järgmised „reisijad“. Mul on olnud ka säärane tunne, et lahusolek on meie ühiskonda sisse kirjutatud. Isegi kui meid on ühes kohas palju koos, oleme samal ajal ikka üksteisest justkui lahus. Ja lahus ka millestki kõrgemast, millestki hoomamatumast endas. Kirjutasin seda luuletust hiljem mitmeid kordi otsast peale ümber, aga tinglikult võib siiski öelda, et see oli hetk, kust see raamat alguse sai.
Võib-olla lisab oma värvingu ka seik, et olen kunagi 1990ndate lõpul Rootsis elanud, kui töötasin ja tegutsesin kaks aastat Stockholmist veidi lõuna poole jäävas krišnaiitlikus keskuses või kloostris. Seda aega iseloomustab mu elus ühtpidi mõnevõrra naiivne idealism, aga samal ajal ka rida mu elu ilusamaid kogemusi kokkupuutest looduse, erakordsete inimeste ja millegi „Teisega“. Ma olen küll juba aastaid olnud eemal institutsionaalsest või formaalsest religioossusest, aga ilmselt ei ole mul pääsu tõsiasjast, et mu suhe usuga, selles sõna kõige isiklikumas ja sisimas mõttes, on sellegipoolest üks mu elu keskseid telgi. Ja ma ei tea, kas kõlab ehk kalgilt, kui ütlen, et selleks et oma usust sügavuti aru saada, on vahel tarvis see esmalt jäägitult kaotada. Mulle endale on see raamat kõige enam just sellisest heitlusest. Ma ei oska seda vist teisiti üldistada.
Muidugi arvestades, et raamatu kirjutamise periood on olnud pikk, on selle aja jooksul nii mu enda elus kui ka maailmas juhtunud mõndagi. Aga ma olen üldjoontes sinu kirjeldusega nõus, see on tabav ja täpne.
Milline osa on looduskogemustel sinu kokkupuudetes „Teisega“? Loodus ja usk on su luules omavahel tihedalt põimunud, ütled ühes „Lahusoleku“ luuletuses näiteks ka, et „minu pühamu on vesi“. Meri, ookean ja rand, jõgi ja jõeluht, allikad – kõik need tõusevad su loomingus tähenduslikena esile ja tihti oled oma kirjeldustes ka kohanimedeni täpne.
Loodus on mulle inimesena väga oluline. Ka arvestatav osa „Lahusolekust“ on kirjutatud, piltlikult öeldes, võsa vahel, isegi kui luuletused räägivad muust. Loodusse minek on natuke nagu peeglisse vaatamine – see näitab ära selle hetke kohalolu- ja tähelepanuastme, aga vahel peegeldab tagasi ka küllust, mida endas ei teadnudki olevat. Võin nii näha endas suutlikkust, mida tavaoludes ei märganud. Üha enam linnastuvas maailmas on loodus küllap viimane varjupaik, mis meid meie põhiväärtuste juurde tagasi toob, vabastab meid konstrueeritud rollidest ja meelevaldsest „progressist“. Seal, kus vaba loodus kaob, oleme kaotanud ka osa iseendast, unustanud, kust me inimkonnana pärit oleme. Loodus on ühtpidi see „Teine“, juba ainuüksi seeläbi, et ta on „loodu“ ehk me pole seda ise valmis teinud. Ja ma arvan, et on väga vaja vahepeal kokku puutuda millegagi, mida me ise pole loonud. Aga samal ajal oleme ise samuti seesama loodus.
On huvitav, et kõik looduskeskkonnad, mida sa siin nimetad, on seotud veega. Vesi on tõesti minu element, mulle meeldib olla vees ja vee ääres, vett juua. Ma ei oska seda väga seletada. Elan praegu rabade vahel, aga ideaalis tahaksin olla pigem jõe või mere kaldal. See, et „minu pühamu on vesi“, on suuresti metafoor. See luuletus, millele sa viitad („Vera“, II), on kirjutatud Jeruusalemmas, lääne kultuuri võib-olla keskseimas pühapaigas. Millest seal mõtlesin, oli eeskätt, et pühadus eeldab teatud voolavust, kulgevust, jätkuvat kujunemist. Pühamu, sind vaimselt kaitsev kants, on pigem seisund kui kivist või luust rajatis. Pühamu on ka tänulikkus, sõõm, mille saad pihkudelt juua.
Tunne, et loodus on püha, et looduskogemused avardavad tunnetust, et looduslikke pühapaiku tuleks säilitada ja hoida – need ei ole keskkonnadebatis kuigivõrd tugevad argumendid. Eriti valusalt torkab see silma metsanduse puhul, kus on ridamisi näiteid sellest, kuidas kogukondade kultuurilisi, vaimseid ja somaatilisi vajadusi eiratakse. Kas loodusega seotud pühadusetunde kasvatamine on sinu meelest vajalik või üldse võimalik?
Kindlasti on see vajalik ja ma usun, et ka võimalik. Meie kooliharidusse võiks algusest peale kuuluda arusaam, et oleme kõik elava terviku osad, et meil on vastutus teiste elusolendite ja liikide ees ning et inimene ei ole mitte ainult mõtlev, vaid ka tunnetav olend. Kusjuures pühadus pühaduseks, see on mõnes mõttes ka vaid üks sõna. Ühiskonnas võiks paremini kajastuda printsiip, et üks osa loodusest peab jääma loodusele. Kui mõtlen näiteks hiitest, siis olen ise järeldanud, et niivõrd kui need on ka konkreetsed erilised paigad, väljendab hiietraditsiooni üleüldist põhimõtet, et mingi osa loodusest jääb alati loodusele, seda ei tarvitata praktiliseks otstarbeks. Eks osati täidavad seda rolli rahvuspargid ja kaitsealad, aga sellest üksi on vähe.
Võib-olla on siin peidus ka küsimus sellest, kuivõrd on millegi pühadus või inimese enese tunnetuslikkus maailmas üldse tajutavad väärtused. Näib, et valitseb ikka utilitaarne maailmavaade, kus millegi väärtust saab hinnata vaid materiaalselt mõõdetavas varas – väärtuslik on see, mis toob kasumi. Ja nii ei olegi need sinu mainitud argumendid erilised argumendid, kuna mingeid vaimseid või somaatilisi vajadusi sellest perspektiivist õigupoolest ei eksisteerigi. Hoomamatum hüve kaob ühiskonnal silmist, sest ei osata näha end millegi osana, vaid nähakse omajana.
Ma olen kindel, et suudaksime Eestisse ära mahutada nii oma paljukiidetud e-riigi, modernsed mugavused kui ka looduskeskse maailmapildi. Küsimus on selles, kas me seda tahame. Sest ma ei tea, kas on see meie kollektiivne alaväärsus või lihtsalt rumalus, aga me peame tähtsamaks olla samasugused kui teised, selle asemel et keskenduda hoopis omaenda võimalustele. Meil on mitmesuguseid looduskooslusi enam kui suures osas Lääne-Euroopast – kui teeksime valiku, et meie prioriteet on loodus, oleks argumente selle kasuks küll. Aga poliitilist tahet selleks ma veel ei näe.
Oled tõlkijana vahendanud muu hulgas tekste mitmelt inglise keeles kirjutavalt postkoloniaalse kultuuritaustaga kirjanikult, kellest tuntuimad on ehk Derek Walcott, Ben Okri ja Amos Tutuola. Milliseid olulisi taipamisi on kokkupuuted postkoloniaalsete kirjanduste ja kultuuridega sulle andnud?
Võib-olla esimene taipamine on see, et oleme ka ise postkoloniaalne maa ja kultuur – mille üks sagedasi tunnuseid on muide just enese „rekoloniseerimine“ –, mis sest, et meie endine koloniaalvõim oma koloniaalsust ei tunnista. (Ja millest on mõnevõrra paradoksaalselt küllalt ka selleks, et muu maailm meid sellisena ei käsitleks.) Nii et võib-olla on mind sellise kirjanduse juurde kõigepealt tõmmanud äratundmine, mingi kuuluvustunne. Ja küllap ka võimalus olla osa sellest maailmast, millest ma poisikesena reisikirjadest lugesin ja mille mitmekesisusest vaimustusin.
Ma ei ole „postkolonialismi“ mõiste ülearu suur pooldaja, see kirjeldab mu meelest siiski ainult poolt teekonda. Usun, et kirjandus, mida ma olen tõlkinud, otsib sügavamaid juuri – kas sidet veel vanema kultuuriga või ka sidet loodusega, mis jääb oma põhialges ikka inimloomest sõltumatuks nähtuseks. Sellist püüdlust näen su nimetatutest näiteks Derek Walcotti luules.
Muide, Walcottist rääkides, mäletan eredalt klippi, mida Soome televisioon näitas, kui Walcott pälvis 1992. aastal Nobeli auhinna. Seal näidati Saint Lucia maastikke, autorit õhtusel rannal ja arvan, et ta luges luuletust „Kojutulek, Anse le Raye“. Mäletan seda tunnet, seda luule ja keskkonna sümbioosi. See hetk oli ilmselt üks tegureid, miks valisin olla luuletaja – kui mõelda veel tagasi su küsimusele kirjanduse ühendavast jõust.
Mitmed „Lahusoleku“ luuletused on teatud nurga alt vaadates ka justkui sümbiootilised. Nagu su varasemateski kogudes, on ka uues raamatus viiteid teistele loojatele ja nende teostele, nii et kokku moodustub neist omalaadne seosevõrk. Millist tähendust kannab sinu puhul oma loomingu põimimine teiste kunstnike teostega?
Võib ka ju küsida, miks üldse kirjutatakse – üks põhjus võib olla muidugi see, et loovus tahab väljundit, looming on loovale inimesele peaaegu et paratamatu. Aga ma usun, et inimene kirjutab ka selleks, et kinnitada oma elu ja olemasolu, olla kaude justkui iseendale tunnistajaks ja tõendajaks. Teistele viitamine peegeldab selles kontekstis ehk seda tähendusruumi, milles ma elan, võiks isegi öelda, et seda reaalsust, mille osana ma end tunnen.
Muidugi on vahel säärane viitamine ka kinnitus, et seos mingi teosega on minu tekstis olemas. Kõige enam leidub sääraseid viiteid kindlasti mu kogus „Käe all voogav joon“, mis oli algusest peale kavandatud austusavaldusena kujutavale kunstile, kuna see on mõjutanud mu loomingut ja loomingulist mõtlemist vähemalt sama palju kui kirjandus.
Loomingulisus on aga üldse see aspekt inimeses, mis mind enim liigutab ja vaimustab, nende viidetega imetlen seda. Viitan uues raamatus näiteks briti skulptorile Antony Gormleyle, kes on loonud mu meelest võrratuid teoseid ning kellelt on muuhulgas pärit sedastus, et mitte kunstnik ei loo oma teost, vaid teos loob kunstniku. Minu meelest paljuütlev mõte.
See, millist ilu või sügavust on inimene oma parimal hetkel võimeline väljendama – isegi kui selle ilu ja sügavuse taga on valu või kannatus –, on mulle kaalukaim argument, miks elu ei saa määratleda pelgalt biokeemilise reaktsioonina. On tundeid, mis pelka „ainesse“ lihtsalt ei mahu. See on ka see, mida mulle tähendab ülendumine – see on igatsus või siirus, mis kestab ka katsumuste kiuste. Või vahel ehk tänu nendele. Muide, äratundmisest veel: ma ei arva, et äratundmine on tingimata samastumine, küllap see võib olla ka avastus, uue teeraja avanemine.
Lõpetuseks praeguse olukorra juurde naastes: kas koroonapandeemia mõjutas kuidagi „Lahusoleku“ ilmumisprotsessi, koostööd toimetaja Jan Kausi või kunstnik Kairi Orgusaarega?
Pean tunnistama, et mida kauem pandeemia on kestnud, seda raskem on mul olnud ennast motiveerida. Tunnen, et kui ühiskonna tähelepanu on väga pikalt ühelainsal mõõdupuul, hakkan vahepeal juba kahtlema kõige muu väärtuses või tähenduslikkuses. Pandeemia on hakanud tungima ka inimese usu ja moraalsete veendumuste pärusmaale, kuhu see ei peaks kõigest hoolimata kuidagi kuuluma.
Aga muus, praktilises plaanis ma ei ütleks, et olukord tööprotsessi kuidagi mõjutanuks. Kairiga elame lähestikku külades ja kohtusime töö käigus aeg-ajalt ikka, Janiga suhtlesime kirja teel. Mõlemad koostööd olid heaks toeks ja innustuseks. Ning usun, et „Lahusolek“ ilmub lõpuks ikka täpselt õigel ajal, raamat on jõudnud settida ja selgineda.
Mathura ja „Lahusolek“
Mathura on kirjanik, kunstnik ja kriitik. Tema sulest on ilmunud kümme luulekogu, üks proosaraamat ja üks reisikiri, selle kõrval hulk tõlkeid, esseid ja artikleid.
Mathura pälvis 2014. aastal luulekoguga „Käe all voogav joon“ Gustav Suitsu luulepreemia. Proosadebüüt „Jääminek“ tõi 2017. aasta Virumaa kirjandusauhinna. Ta on saanud ka kultuurkapitali maakondliku aastapreemia (2004, 2017).
Luulekogus „Lahusolek“ vaatleb Mathura inimese üksindust ja kaotusvalu, lootust ja vahel ka lohutamatust. „Lahusolek“ kui omalaadne hümn inimvaimu kestmisele ja vormumisele ka katsumuste kiuste on kirjutatud kaheksa aasta jooksul maailma eri paigus Kesk-Eesti rabadest Hiina suurlinnade ja Sise-Mongoolia steppideni.
Olaf Mertselmanni kommentaar (Sirp 4.06) minu artiklile „Sotsialism kui vajalik utoopia keset COVID-19 pandeemiat“ (Sirp 21.05) on tervitatav. Pole kahtlust, et sotsialism on jätkuvalt tundlik teema ning sotsialismist positiivses toonis kirjutamine tekitab küsimusi. Kas pole aga aeg jõudnud nii kaugele, et sotsialismist tuleks rääkida mitte kui minevikuigandist, vaid kui tulevikualternatiivist? Elame ajastul, mil kapitalism väärib senisest suuremat problematiseerimist. Valitseb vajadus utoopiate järele.
Oma artiklis püüdsin selgelt eristada ökoloogilist sotsialismi Nõukogude Liidus eksisteerinud sotsialismist. Olaf Mertselmanni kirjatükis on aga mitmel korral seostatud minu ideid Nõukogude Liiduga: olgu siis tegemist kas väitega, et ökosotsialism esindab usku riigi kõikvõimsusesse või et niisugune alternatiiv tooks kaasa omandiõiguse kaotamise. Nõukogude Liidu puhul oli tõepoolest tegemist (ennekõike deklaratiivselt) sotsialistliku eksperimendiga. Kuid ajaloos on aset leidnud teisigi ja paljutõotavamaid eksperimente, nt Pariisi kommuun või Salvador Allende Tšiili. Ärgem unustagem, et Marxi teooria järgi puudusid Venemaal eeldused sotsialistlikuks revolutsiooniks. Riigis ei olnud arenenud tootmisjõude ega ka klassikonflikti. On liialt kergekäeline panna Nõukogude Liidu ebaõnnestumine Marxi ja sotsialistlike ideede süüks.
Tootmise arendamine – loodusele kahjulikul viisil süsinikdioksiidi ja keemiliste väetistega – kuulus tõesti idabloki riikide peamiste eesmärkide hulka. Tegemist oli tõelisse sotsialismi jõudmise ideoloogilise programmiga. Looduse kahjustamisel olid ühiskonnale ka suured tagajärjed. Võõrandumise ületamise asemel, nagu Marxi teoorias ette nähtud, võõrandumine hoopis suurenes. Kuid see pole sotsialismi puhul paratamatu. Mõjutasid sellised faktorid nagu soov kapitalistlikele riikidele (industrialiseerimisega) järele jõuda ning ajastule omane fossiilkütuste kasutamine. Samuti tehtud valikud, mille eest lasub süü poliitilisel ladvikul. XIX sajandi mõtlejate Fourier’ ja Marxi kohati utoopiliste ideede asemel sai Nõukogude Venemaa prioriteediks tugev industriaalriik.
Enne Greta Thunbergi ja Extinction Rebellioni esilekerkimist valitses kapitalistliku ja poliitilise eliidi seas kliimapassiivsus. Pildil väljasuremist vastustav performance’i-üksus „Punane brigaad“.
Mertselmanni kirjatükist leiab arusaama, et kliimakriisi probleemi lahendamisega tegeletakse rahuldavalt ning sestap ei ole radikaalne alternatiiv vajalik. Ma ei saa siinkohal nõustuda. Ilma hiljutise kliimaaktivismi laineta kõnniksime justkui unes edasi vastu katastroofile. Enne Greta Thunbergi ja Extinction Rebellioni esile kerkimist valitses kapitalistliku ja poliitilise eliidi seas kliimapassiivsus. Kui mõelda COVID-19 pandeemia erimeetmetele, saab selgeks, et tugevamate meetmete kasutamist kasvuhoonegaaside piiramiseks on välditud. Alates Pariisi kliimaleppe sõlmimisest 2015. aastal on maailma 60 suurimat panka finantseerinud fossiilkütuste firmasid 3,8 triljoni dollariga. COVID-19 mõjust hoolimata on tegemist tõusva trendiga.1 G7 maailma juhtivad tööstusriigid on alates pandeemia algusest investeerinud rohkem fossiilkütustesse kui taastuvenergiasse.2 Näeme kääre kliimakriisi retoorika ja majanduspraktika vahel. Probleemi süvenemine hävitab saake, üleujutused ja tulekahjud laastavad linnasid. Terved piirkonnad muutuvad elamiskõlbmatuks.
Järgnevalt selgitan, miks seos kliimakriisi ja kapitalismi vahel on süstemaatiline. Tootmistegevuses sõltub kapitalism loodusressurssidest. Teisisõnu, loodus on majandusele vahend. Ka tootmise ja tarbimise jäätmed jõuavad loodusesse. Kapitali näol on tegemist rahalise abstraktsiooniga – rahaga, mille eesmärk on teenida rohkem raha. Kasvuimperatiiv on oma olemuselt lõpmatu. Samal ajal ei kuulu loodusvarade taastamine süsteemi imperatiivide hulka. Niisiis on kapitali suhe loodusega kiskjalik, anastav. Kapitali põhjustatav keskkonnakahju on ulatuslik, ulatudes kasvuhoonegaasiga saastatud atmosfäärist sulanud jääpankade, kahanenud biomitmekesisuse ja plastiga reostatud merede ja ookeanideni. Biosüsteem saab kapitali akumulatsiooniga põhjapanevalt kannatada. Piltlikult väljendudes on kapitalism kui oma organeid õgiv kannibal – nagu madu, kes sööb oma saba.3 (Eestis on paljude tähelepanu sellele nähtusele juhtinud ka viimase aja intensiivne metsaraie.) Ökosotsialism pole religioon, kuid suhe keskkonnaga pole kindlasti üksnes majanduslik. Nii nagu kapitalism hõlmab endas suhet keskkonnaga, päästab ökosotsialism keskkonna ekspluateerimisest. Emantsipeerunud ühiskond ei saa olla loodust ekspluateeriv ning ekspluateerimisest vabastatud loodus tõotab paremat kui ekspluateerivad ühiskondlikud suhted.
Majanduspoliitiliselt on COVID-19 Ameerikas kaasa toonud huvitava arengu. Pärast presidendiks saamist on Joe Bideni poliitikat iseloomustanud märkimisväärsed riiklikud investeeringud. Rääkima on isegi hakatud Ameerika majanduse paradigmavahetusest, suurimast kursimuudatusest alates Ronald Reaganist. Reagan juhatas sisse ajastu, mil investorite huvid kaalusid üles palgad ja tööhõive. Biden seevastu on keskendunud tööhõive parandamisele, ebavõrdsuse vähendamisele ja tootlikkuse kasvule. Investeeritud on transporti, infrastruktuuri ja sotsiaalhoolekandesse. Koos varasemate pandeemia majandustoetustega on majandusse investeeritud 5 triljonit ehk peaaegu 25% SKTst.4 Niisugune statistika kujutab endast selget erinevust võrreldes Barack Obama vaoshoitud majanduspoliitikaga. Loobutud on dogmadest, et rikkamatelt pudeneb jõukus iseenesest ka vaesematele või et avalik sektor on vähem efektiivne kui erasektor. Korporatsioonide ja jõukamate maksukoormust on tõstetud. Samuti on Bideni administratsioon saatnud häid sõnumeid ametiühingutele.
Kahjuks ei saa Euroopa puhul rääkida samasugusest pöördest. Euroopa vasteks Ameerika meetmetele on ELi eelmise aasta juulis kokku lepitud erakorraline 750 miljardi suurune toetusplaan. Plaani innovaatilisus seisneb asjaolus, et esimest korda võtab liikmesriikide nimel finantsturgudelt laenu Euroopa Komisjon. Tegemist on esimese jagatud võlaga ELi ajaloos. COVID-19 pandeemia pretsedenditus katkestas Euroopa mängureeglid. Varem ühisvõla vastu olnud Saksamaa leebus sel korral Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa nõudmise ees.
Ühisvõla paketi mastaapsuses tuleb siiski skeptiliseks jääda. Kriitikud tõdevad, et euroala arengusuundumusi toetav lisaraha, millest grandid moodustavad 310 miljardit, palju ei muuda. Olenemata liikmesriikide vajadustest nähakse ette investeeringuid rohelisse energiasse ja digiinnovatsiooni. Grantide saamiseks pole välistatud uute struktuurireformide vajadus.5 Küll aga pole ette nähtud uusi progressiivseid makse ning erinevalt Ameerika programmidest ei jõua raha enamasti kodanike taskusse.
Jäädes küll kaugele minu seatud ökosotsialismi standardist, on Ameerika teinud pandeemiast rohkem õigeid järeldusi kui Euroopa. Kinnitust saab tõdemus, et riigi osalus ühiskonnaelu toetamises pole kivisse raiutud ning saab poliitilise tahte korral märkimisväärselt suureneda. Paradigmavahetused seda endast kujutavadki. Eelmisel kümnendil investeeris arenenud maailm finantsturgude likviidsuse tagamisse ehk majanduse elavdamisse miljardeid (nn kvantitatiivne lõdvendamine).
Mis juhtuks kui samasugused summad jõuaksid kodanike taskutesse või vähemalt osagi neist? Võimalusi on rohkem kui meile tavatsetakse serveerida. Ühiskonnateadlased saavad omalt poolt kaasa aidata võimaluste ringi avardamisele. Leian, et selle juurde kuulub sotsialismi nüansseeritum eritlemine. Lihtsaim viis sotsialismi uues valguses näha on läbi eksistentsiaalse kliimaproblemaatika prisma. Kapitalistliku tootmissüsteemi kahju keskkonnale on süstemaatiline ja ulatuslik. Ökoloogiline sotsialism on sotsialismi uus tulemine, mis annab inimesele, teistele liikidele ja keskkonnale ellujäämisvõimaluse.
1 Damian Carrington, Big banks trillion-dollar finance for fossil fuels ‘shocking’, says report. – The Guardian24. III 2021.
2 Sandra Laville, G7 nations committing billions more to fossil fuel than to green energy. – The Guardian2. VI 2021.
3 Nancy Fraser, Eco-Socialist Logics. New Left Review127: jaan–veebr 2021.
Loodust ja kultuuri käsitletakse tavaliselt vastandliku mõistepaarina, kuid on võimalik rääkida ka looduskultuurist. Mõiste viitab arusaamisele, et loodus ja kultuur on omavahel olemuslikult seotud. Eesti keeles on sõna „looduskultuur“ teadaolevalt esimest korda kasutatud 2005. aastal, mil ilmus kogumik „Eesti looduskultuur“. See raamat annab ülevaate looduse ja keskkonna avaldumisvormidest kirjanduses, kunstis, teatris, rahvakultuuris jm kultuurivaldkondades. Määratlesime toona kogumiku eessõnas looduskultuuri järgnevalt: „Kõneldes looduskultuurist ei pea me seega silmas mõnd kindlate piiride ja paiknemisega ala kultuuris, arhailisust vastandatuna nüüdisaegsusele või talupojakultuuri vastandatuna kõrgkultuurile, vaid pigem teatud tüüpi nägemisviisi. Sõltumata objektist, valdkonnast või erialast märkab säärane vaade lisaks kultuurile ka selle kõrval oleva teise – looduse – olemasolu ning hõlmab kirjeldusse nendevahelisi suhteid.“2 2017. aastast alates on Tallinna Loomaaias toimunud seminaride sari „Looduskultuuri seminar“, kus on arutletud looduse tõlgendamise ja kasutuse üle, hõlmates kaitsealasid, keskkonnakommunikatsiooni ja loodushoiu tulevikku. 2021. aastal valiti Eesti keskkonnaameti eestvedamisel korraldatava looduskaitsekuu juhtmõtteks „Looduskultuur ühendab“. 14. mai Sirbis on avaldatud Tiit Marani artikkel „Looduskultuur ja looduskultuuritus“, milles ta iseloomustab mõistet järgmiselt: „Looduskultuur on looduskeskkonna tõlgendaja, sellele tähenduse ja väärtuse andja, seda nii teadmiste, esteetika kui eetika osas.“3 Seega on looduskultuuri mõiste loodusest mõtlemisel eesti keeles hästi juurdunud.
Looduskultuuri mõiste
Looduskultuuri (natureculture) mõistel on rahvusvahelises teaduses kaks teineteisest sõltumatut lähtekohta, mis mõlemad lähtuvad kriitilisest kultuurikäsitlusest. Prantsuse filosoof ja toimijavõrgustiku teooria (actor-network theory) keskne autor Bruno Latour on kirjutanud looduskultuurist oma modernse ühiskonna kriitikas. Raamatus „Me pole kunagi olnud modernsed“ (1993) väidab ta, et kultuuri enesekorrastamisel luuakse eristamise ja vahetegemise käigus ühtaegu nii see, mida me peame kultuuriks, kui ka see, mida me nimetame looduseks. Selles mõttes on loodus niisama mitmetine kui kultuur ning järelikult peaksime Latouri arvates rääkima paljudest kõrvutistest looduskultuuridest.4 Mõiste teiseks lähtekohaks on Ameerika kultuurikriitiku ja posthumanisti Donna Haraway tööd. Haraway kasutab esimest korda looduskultuuri mõistet raamatus „Kaasliikide manifest“ („The Companion Species Manifesto“, 2003) väljendades seisukohta, et me ei pea vastandama inimest ja teisi loomaliike, vaid vaatlema nende suhteid koostekkeliste ja läbipõimunutena. „Ei saa olemas olla ainult üht kaasliiki (companion species); peab olema vähemalt kaks, et saaks moodustuda üks. See on samamoodi nii keeles kui ka elus. Koerad on näide vastastikku teineteist tingivate suhete lõputa ja vastuolulisest loost, milles ei inimest ega koera pole olemas enne suhet ja kus suhteloomine ei saa ka kunagi lõpetatud. Ajalooliste olude spetsiifika ja vastastikune sõltuvus ulatuvad looduse ja kultuuri põhjani, looduskultuurini.“5 Nii Latouril kui ka Harawayl on looduskultuur eeskätt kriitiline mõiste. Looduskultuur ei tähista siin loodust representeerivaid teoseid ja rahvapärimust, vaid vastandusi loovate kultuuriliste mehhanismide kohta esitatakse teravaid küsimusi.
Looduse ja kultuuri kui üldmõistete vahekorda seadmiseks on neli loogilist võimalust. Loodust ja kultuuri võib vaadelda kui eraldiseisvaid ja teineteisele vastanduvaid nähtusi. Selline vaade lähtub kartesiaanlikust dualismist ja on olnud uusajal valdav. Ent kultuuri võib näha ka bioloogiliste protsesside osa ehk epifenomenina. Vaatenurgal „kultuur on osa loodusest“ on oht suunata meid bioloogilisse determinismi, samal ajal annab see tõlgendusvõimaluse näha kultuuriliselt (mittegeneetiliselt) päranduvate omaduste suurt rolli ka teistel liikidel. Kolmanda võimalusena võib loodust kultuuris käsitleda vaid kirjelduse tasandil kui üht mõistet või mõistete kogumit. Selline vaade oli omane strukturalismile, mille näiteks on lingvist Ferdinand de Saussure’i ja antropoloog Claude Lévi-Straussi tööd. Ükski neist võimalustest ei näi sobivat tänapäeva, meie planeedi halveneva ökoloogilise olukorra tingimustesse, mis eeldavad kultuuri ja looduse probleemsete suhete analüüsi ja säästlikumate alternatiivide pakkumist. Tulemuslikuks lahenduseks oleks vaadelda loodust ja kultuuri kui teineteisega sõltuvussuhtes olevaid osi, samal ajal kumbagi teiseks taandamata. Sellelt positsioonilt on võimalik rääkida kultuuri mõjust loodusele, tuua välja inimliigi erinev semiootiline dünaamika võrreldes teiste liikidega ning eristada rohkem ja vähem kooskõlalisi looduskultuure.
Kuidas on kultuur ja ökosüsteem seotud?
Looduskultuuri mõiste tõstatab küsimuse suhte tüübist: kas mõiste osad on võrdse mahuga, kas tegemist on sama tasandi nähtustega, kas nende seos on selgepiiriline või hajus ja läbipõimunud? Ökoloogia vaatenurgast on inimkultuur kui ühe liigi tegevus aineliselt ja energeetiliselt suurema ökosüsteemi osa. On tähelepanuväärne, et energia ja ainehulgad, mida inimene planeedil ümber paigutab, on märkimisväärselt suuremad ühegi teise liigi mõjust ja osa elementide mahu puhul (väävel, lämmastik) võrreldavad loomulike aineringetega.6 Seega ei mahu inimene antropotseeni ajastul enam hästi ökosüsteemi sisse, vaid kultuuri ja looduse näol on tegemist eri keerukustasandi nähtustega, mis üksteist ositi läbivad ja lõikuvad. Ökosemiootika on kirjeldanud kultuuri kui looduses toimuvate aineliste ja märgiliste protsesside juures paiknevat metatasandit – kirjelduste kogumit nii looduse, looduse ja kultuuri suhte kui ka kultuuri enese kohta. Metatasandi võimalikkus tuleneb kultuuri võimest luua mudeleid ja kasutada selleks kokkuleppelisi sümbolipõhiseid märgisüsteeme.7 Kultuur kui modelleeriv süsteem loob looduse kirjeldusi, lähtudes kultuuris levinud koodidest, ideedest ja väärtustest. Modelleerimine võimaldab ette näha ja projitseerida looduslike protsesside toimumist ning kordistada juba olemasolevaid kultuurimudeleid ja see annab kultuurile väga mõjusa vahendi keskkonna kujundamiseks.8
Emajõe kallas Tartu kesklinnas on koduks paljudele liikidele.
Peale kokkuleppeliste sümbolipõhiste seoste on inimese ja keskkonna vahel ka lihtsamaid märgiseoseid – äratundmisel põhinevad ikoonid ja assotsiatsioonidel põhinevaid indeksid. Need on märgid, mille abil me vahetult suhestume keskkonna omadustega, reageerime külmale või päikesepaistele, tunneme ära sääsehammustuse ja metsmaasikate maitse, ning mille abil loome keskkonnanähtuste vahel esmaseid seoseid. Äratundmisel ja assotsiatsioonidel põhinevad märgiseosed on kesksed ka teiste loomaliikide keskkonnasuhetes ja seega annavad ka inimesele hea võimaluse olla dialoogis ümbritseva ökosüsteemiga. Looduskultuuri kui teoreetilise mõiste all peakski uurima meie loodussuhte tüüpi: milliste seostega oleme ühenduses ülejäänud ökosüsteemiga ning kuivõrd elujõuline või probleemne see suhe on.9 See on ka põhjus, miks oleks lihtsustav kasutada looduskultuuri vaid kommunikatsiooni mõistena soovitud sõnumi edastamiseks või ühiskonnas mõju saavutamiseks. Looduskultuuris sisaldub ka keskkonna enese semiootiline ja kommunikatiivne potentsiaal ning selle mõju kommunikatsioonis osalejatele keskkonna rütmide, mustrite ja dünaamika kaudu. Looduskultuur peaks hõlmama tähendusprotsesse, mille abil saab keskkonnaga vahetult suhestuda.
Rahvusvahelises teaduskirjanduses on looduskultuuri (natureculture) mõiste kõrval käibel terve pilv mõisteid, mille abil kirjeldatakse eri aspektidest kultuuri ja looduse seoseid.10 Nii räägitakse biokultuurist (bioculture), osutades enamasti kultuuriliste ja bioloogiliste tegurite koosmõjule haiguste või toitumistavade kujunemisel. Biokultuuri näiteks on piima ja piimasaaduste kasutamine inimtoiduks. Sellel on olnud mitmesuguseid mõjusid inimese bioloogiale (laktoositalumine täisealistel) ja kultuurikogemustele (loomakasvatuse mõju arhitektuurile, juustu jm fermenteeritud piimasaaduste valmistamine). Ökokultuuri (ecoculture) mõistet kasutatakse enamasti looduslähedaste põliskultuuride kirjeldamisel, rõhutades traditsiooniliste loodusteadmiste olulisust.11 Seda mõistet seostatakse sageli kohalike kultuuride jätkusuutlikkusega ja põliskultuuride tabudel põhinevate regulatsioonidega küttimisel ja loodusvarade kasutamisel. Ökoloogilis-sotsiaalsete süsteemide (ecological social systems, ka ecosocial systems12) mõistet on kasutatud kirjeldamaks kogukondadest ja looduskeskkonnast moodustunud kompleksseid süsteeme, mida hoiavad koos kausaalsed seosed ja tagasisidetsüklid. Näiteks Örjan Bodin kirjeldab selle mõiste abil Skandinaavia kalurikogukondi, nende horisontaalset sidusust, aga ka vertikaalseid seoseid mereökosüsteemide toitumisvõrgustike ja ruumilise struktuuriga.13 Ökoloogilis-sotsiaalsete süsteemide puhul on küsimuseks, mil määral administratiivsed struktuurid ja praktikad võtavad arvesse ja hõlmavad teiste liikide toimimist ja keskkonnaprotsesse. Biokultuurilise mitmekesisuse (biocultural diversity) mõiste all uuritakse eri paikkondade keelelise, kultuurilise ja bioloogilise mitmekesisuse suhteid.14 Huvitavaks tulemuseks on siin korrelatsiooni tuvastamine mitmekesisuse komponentide vahel – suurema bioloogilise mitmekesisuse ja suurema kultuurilise mitmekesisusega paigad sageli kattuvad ning bioloogiline mitmekesisus ja kultuuriline mitmekesisus toetavad teineteist.15
Eelnimetatud mõisted kirjeldavad looduskultuuri kui nähtuse eri tahke. Looduskultuuril on arengulooline mõõde, struktuuri tasandid, mille vahel esinevad vertikaalsed ja tagasisidel põhinevad seosed, ning looduskultuuri iseloomustavad korrelatsioonid, tagasisidestus ja vastupanuvõime juhuslikele muutustele.
Looduskultuuri avaldumine ja toimimine
Eestis on rikkalik, eeskätt talurahvakultuuril põhinev rahvapärimus, millest on säilinud mahukad kirjalikud kogud. Sel põhjusel on looduskultuuri lihtne seostada minevikupärimusega, nt rahvapärane taimravi, linnulaulu memoriseeringud, tähelepanekud sesoonsete ilmamuutuste kohta jms. Ometigi et tohiks looduskultuuri mõistest saada nostalgilise, minevikku vaatava kultuuriidentiteedi osa, eriti arvestades, et looduse kujutamine on Eestis olnud tugevalt seotud romantismiga. Looduskultuur on samavõrd hetkepraktikaid hõlmav ja tulevikku vaatav, olles kõigi nende tähenduste kogum, mis inimest ja ökosüsteemi ühte seovad. See hõlmab sümbolväärtusega paiku ja loomaliike, looduse kujutamist kunstis, filmis ja kirjanduses, tugevat loodusmõtte ja keskkonnahariduse traditsiooni. Samuti käredaid keskkonnaliikumisi, mobiilirakendusi, mis võimaldavad määrata taime- ja loomaliike, hübriidseid kooslusi ja linnaloodust, ühismeedia pildipanku, kriitilist keskkonnakirjandust, siseturismist võrsunud looduskogemust, kogukonnaaedu, harrastusmesinike ja -kalurite ühendusi jpm.
Elujõuliseks looduskultuuriks on kirjeldava ja kriitilise vaatenurga kõrvale vaja arusaamist looduskultuuri toimemehhanismidest. Sellised teadmised võimaldavad looduskultuuri toetada ja edendada praktiliste lahendustega. Tuginedes ökosemiootikale, mis tegeleb märgisüsteemide ja tähendusprotsesside uurimisega ökosüsteemides ja hõlmab ka inimtegevust, võib esile tuua järgmist. Elujõuliseks looduskultuuriks on vaja 1) paiku ja pindu, kus inimesed ja muud olendid saavad suhestuda; 2) märke, mis seovad kultuuri ja looduse loomingut; 3) tegevuspraktikaid, mille kaudu looduskultuuri taasluuakse.
Looduskultuuri paigad ja pinnad
Looduskultuuri toimimiseks on esmalt vaja looduse ja kultuuri vahelisi puutekohti, kus inimese kultuuriline aktiivsus ja teiste liikide tegevus saaksid kokku puutuda. Need puutepunktid võivad paikneda füüsilises ruumis, kus inimesel on võimalik teiste liikidega kohtuda, nt igaüheõiguse alusel ligipääsetav looduskeskkond, matkarajad, linna rohealad, säästliku maamajanduse piirkonnad. Samuti võivad puutepunktideks olla looduse tõlgendused ja representatsioon kultuuris (fotos, filmis, kirjanduses, teatris, kujutavas kunstis, ajakirjanduses, digiruumis). Looduse kultuurilised representatsioonid suunavad inimese tähelepanu loodusele ja võimaldavad mõtestada looduse tähendust ja väärtust. Paikadest võib mõelda kui kõigist aladest, kus mõni elusolend või looduse osa saab inimesele tähenduslikuks, kus loodusest saab sündmus. Paigad loovad võimalused ja tingimused looduskultuuri toimimiseks.
Üks looduskultuuri toetamise võimalus ongi luua ruume, kus tähenduslikud kohtumised eri liikide vahel aset leiavad. Seejuures tuleb teada, et kommunikatsioon eri liikide vahel toimubki sageli füüsilise keskkonna pindade kaudu. Kõik hulkraksed loomad püüavad omistada ümbritsevale keskkonnale tähendusi ja kasutada keskkonna elemente ümbruses orienteerumiseks ja ressursside leidmiseks. Sääraseid tähenduslikke pindu, mida elusolend peab ära tundma, et seostada oma eluvajadusi ja keskkonnaressursse, on Itaalia ökosemiootik Almo Farina nimetanud ökoväljadeks (ecofield).16 Ka inimese loodud või muudetud pinnad, objektid ja artefaktid on sageli teistele liikidele tähenduslikud. Tähenduslike pindade loomine teistele liikidele võib jääda teadvustamata, aga see võib olla ka läbi mõeldud, eesmärgiga pakkuda neile eluvõimalusi ja kutsuda neid antud paikkonda elama. Siin tulevad abiks Jakob von Uexkülli omailmateooria praktilised rakendused.17 Aru saades, kuidas teised liigid ümbrust tajuvad ja tõlgendavad, õpime kohandama või taastama keskkonda viisil, et see oleks teistele liikidele atraktiivne.
Looduskultuuri märgid
Kuna inimene on semiootiline ja keeleline olend, siis on looduskultuuri toimimiseks tarvis märke ja tähistamisvõimalusi looduse, selle osaliste, protsesside ja nähtuste kohta. See on küsimus keelelistest ja mõistelistest erisustest ja teadmistest, kuidas neid loodusega siduda. Näiteks, millised on eesti omakeelsed taime-, looma-, maastiku-, pilve-ja kiviminimetused, milline on inimese oskus vastavaid loodusobjektide ära tunda. Ja siit edasi, kuivõrd tuntakse loodusressursside (marjad, seened, taimed) kasutusviise, osatakse looduses liikuda ja käituda, märgatakse oma tegevuse, s.t ressursitarbimise ja jäätmete tekitamise, mõju ökosüsteemile. Looduskultuuri alased oskused eeldavad nii tugevaid loodusteadusi (ehk teadmiste olemasolu fundamentaalses tähenduses) kui ka loodusharidust (ehk toimivaid praktikaid teadmiste omandamiseks).
Loodusalased teadmised ei ole ainult raamatuteadmised, vaid sisaldavad kogemuslikku, keele-eelset ja vahetul tajul põhinevat komponenti. Inimkultuuri ja ökosüsteemi piiril on hulgaliselt hübriidseid märke, mille tähendust ei ole kultuur määratlenud, vaid mis hõlmavad teiste liikide tõlgendusi ja käitumist. Näiteks tuginevad keskkonnamuutusi tähistavad sõnad – kevad, põud, kliima soojenemine, üleujutused, jääminek, metsastumine – suuresti liikide tõlgendustel ja keskkonna enese agentsusel. Kevadest rääkimine hõlmab rändlindude saabumist, konnade kudemist, kevadlillede õitsemist – mis kõik on teiste liikide tõlgendused keskkonnas toimuvale. Selliseid eri liikide märgikäitumise kogumeid võib põhjusega nimetada ökoloogilisteks koodideks.18 Looduskultuuri märgid ja sellealased oskused toetavad looduskultuuri arengut, seovad kultuuri ja looduskeskkonda tugevamalt ning kultuuri ja looduse kokkupuuted on nii vähem konfliktsed ja suuremas kooskõlas.
Looduskultuuri praktikad
Ökosüsteem saab hästi hakkama ka inimese sekkumiseta ja paljudel juhtudel ongi looduses inimese tegevuse piiramine mõistlik. Aga looduskultuuri kui looduse ja kultuuri vaheliste seose kestmiseks on vaja kultuurilist tegevust, mis tähendusseoseid taas loob. Sellise tegevuse mõju teistele liikidele ja keskkonnale peab olema mõõdukas ja tooma kaasa uusi koos elamise strateegiaid ja konfliktide lahendamise viise. Mõned näited looduskultuuri praktikatest: loodusharidus, looduse praktiline tundmine ja kodanikuteadus, inimese ja teiste liikide vahelised suhted aiandusest loomapidamiseni, teiste liikide eluõiguse arvestamine haldusregulatsioonides ja otsustes, näiteks linna käsitlemine paljuliigilise keskkonnana; rohemajandus, mis võtab arvesse looduse kultuurilist väärtust; looduses toimuv harrastustegevus, mis võimaldab teiste liikide kogemist; kirjanduse, kunsti ja muude kultuurivaldkondade looming, mis kajastab teisi liike ja looduskeskkonda.
Looduskultuuri praktikateks võib pidada kõiki tegevusi, mis aitavad kaasa looduskultuuri säilimisele ja edenemisele. Paremini täidavad seda funktsiooni need tegevused, mille käigus puututakse vahetult kokku loodusega, kus looduse tegurid ja protsessid saavad kultuurile sisendiks ning tekib vajadus looduses toimuva mõistmiseks. Tänapäeval tehakse looduse suhtes palju administratiivseid otsuseid suure üldistusastmega info põhjal keskkonnaga vahetult kokku puutumata. Kui keskkonna üle otsuseid langetava inimese ja looduses toimuvate protsesside vahel on palju vahendatust ja tõlkefiltreid, siis nende tõttu kujunevad otsused paratamatult ebatäpseks.19 Looduskultuuri praktikad aitavad siin luua suuremat tasandite vahelist sidusust. Vahetult looduses toimuvad tegevused võimaldavad ka seda, et inimene ja tema toimimine saavad teistele liikidele tähenduslikuks, sest neile luuakse uusi elupaiku ja ressursse. Ka sellised olukorrad on looduskultuuri osa, sest seeläbi muutub inimene liigina tähenduslikuks ülejäänud ökosüsteemi jaoks.20
Looduskultuur ühendab
Kas looduskultuur ühendab, nagu väidab looduskaitsekuu tunnuslause? Loodusele omistatud tähendused ja keskkonnakasutus võivad ühiskonnas olla nii ühisosa kui ka erimeelsuste allikas. Suhtumine maastikupõlengutesse või lageraietesse on siin vastassuunaliste näidetena kõnekad. Kindlasti loob looduskultuur huvirühmade ja eri liikide vahel puutepunkte ja dialoogiolukordi. Looduskultuuri mõistes on varjul ettekujutus paljuliigilisest ühiskonnast, kus inimese kõrval tunnustatakse teiste liikide eluõigust. Kokkupuude eri liikide vahel võib saada sisendiks ja inspiratsiooniks kultuuriloomele ning viia rikkalikuma ja huvitavama kultuuri arenguni. Mitmekesisus on alusväärtus.
Tiit Maran on hiljutises Sirbi artiklis sõnastanud looduskultuuri puuduse sündroomi.3 Seoses ökokultuuri mõistega on kirjutatud ökokultuuri tervisest ja püütud määratleda terve ökosüsteemi omadusi. 21 Hea tervisega looduskultuurid on struktuurilt selge ülesehitusega, loomisvõimelised, vastupidavad häiringutele ning suutelised iseennast taastama. Globaalse keskkonnamuutuse tingimustes võiks elujõuline looduskultuur olla Eestis, kus keskkonna ja sotsiaalsete süsteemide toimimine on aina juhuslikum ja ettearvamatum, esmajoones väärtustatud.
Looduskultuuril on lootust.
1 Artikli aluseks olevat teadustööd on toetanud Eesti Teadusagentuur (PRG314).
2 Kadri Tüür, Timo Maran, Saateks. Timo Maran, Kadri Tüür, (toim.), Eesti looduskultuur. Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 2005, lk 7.
3 Tiit Maran, Looduskultuurist ja looduskultuuritusest. – Sirp 14. V 2021.
4 Bruno Latour, We Have Never Been Modern. Harvard University Press, Cambridge 1993, lk 105–109.
5 Donna Haraway, The Companion Species Manifesto: Dogs, People, and Significant Otherness. Prickly Paradigm Press, Chicago 2003, lk 12.
6 Andrew S. Goudie, Human Impact on the Natural Environment, 8th ed. Wiley-Blackwell, Oxford 2018.
7 Timo Maran, Kalevi Kull, Ecosemiotics: main principles and current developments. – Geografiska Annaler: Series B, Human Geography 2014, 96 (1), 41–50.
8 Kalevi Kull, Semiotic ecology: Different natures in the semiosphere. – Sign Systems Studies 1998, 26, 344–371.
9 Timo Maran, Ecosemiotics. The Study of Signs in Changing Ecologies. Cambridge University Press, Cambridge 2020.
10 Jules Pretty, Interdisciplinary progress in approaches to address social-ecological and ecocultural systems. – Environmental Conservation 2011, 38(2), 127–139.
11 Sarah Pilgrim, Jules Pretty, Nature and culture: An introduction. In: S. Pilgrim and J. Pretty (eds.), Nature and Culture. Rebuilding Lost Connections. Routledge, Oxon 2013, pp. 1–20.
12 Jay L. Lemke, Discursive technologies and the social organization of meaning. – Folia Linguistica 2001, 35(1-2), 79–97.
14 Luisa Maffi, Elen Woodley, Biocultural Diversity Conservation: A Global Sourcebook. Routledge, Oxon 2010.
15 David Rapport, Luisa Maffi, The dual erosion of biological and cultural diversity: Implications for the health of ecocultural systems. In: S. Pilgrim and J. Pretty (eds.), Nature and Culture. Rebuilding Lost Connections. Routledge, Oxon 2013, 103– 20.
16 Almo Farina, Ecosemiotic Landscape. A Novel Perspective for the Toolbox of Environmental. Humanities. Cambridge University Press, Cambridge 2021.
17 Jakob von Uexküll, Omailmad. Ilmamaa, Tartu 2012.
18 Timo Maran, Mimicry and Meaning: Structure and Semiotics of Biological Mimicry. (Biosemiotics 16). Springer 2017, 130–132.
19 Martin Krampen, An ecological approach to semiotics. In: Walter A. Koch (ed.), Evolution of Culture. Universitätsverlag Dr. Norbert Brockmeyer, Bochum 1989, 117–133.
20 Timo Maran, Deep ecosemiotics: forest as a semiotic model. – Recherches sémiotiques / Semiotic Inquiry 2019, 38(2018): 3/ 39(2019): 1–2, 287–303.
21 David Rapport, Luisa Maffi, The dual erosion of biological and cultural diversity: Implications for the health of ecocultural systems. In: S. Pilgrim and J. Pretty (eds.), Nature and Culture. Rebuilding Lost Connections. Routledge, Oxon 2013, lk 105.
