Nädala eest saime kauaoodatud sõnumi: Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse osakond saab UNESCO õppetooli. Üldjuhul arvatakse, et saime raha. Vastupidi, pidime tõestama, kuidas ise hakkama saame, et meie roll ühiskonnas on oluline, meid on vaja ja meiega arvestatakse. Pidime tõestama, et meil on toetajaid erafirmade seas, saime rõõmuga näidata, et Tallinna Sadam on huvitatud pärandist hoolivast turismimajandusest. Saame õiguse kasutada UNESCO logo ja olla maailmas üks väljavalitute hulgast. Õppetooli eesmärk on anda muinsuskaitsele senisest enam kaalu, kaasates rahvusvahelisi ja kohalikke eksperte ning avada meie õppejõududele ja tudengitele võimalused tegutseda laias maailmas.
Oleme väga väheste jõududega saavutanud selle, et Eesti muinsuskaitset maailmas tuntakse. UNESCOs on veel meeles meie südikas põhimõttekindlus UNESCO maailmapärandikomitees juba ligi kümme aastat tagasi. Kui töö komitees oli ka riigi huvi, siis Eesti suuremaks tegemine muinsuskaitse ekspertide organisatsioonis ICOMOS on vaba tahe. ICOMOS Eesti on maailmas inimõiguste austamise ja kogukonna kaasamise eestkõneleja, meie seminarid on äratanud suurt tähelepanu. Seda nullivad vastutustundetud rahastusskeemid, näiteks nullenergia saavutamise tähe all hoonete lammutamise soosimine.
ICOMOSi asepresidendina olen vajunud Euroopa muinsuskaitse murekoorma alla. Suurte ja väikeste mured on samad. Kreeka ICOMOSi esindajad tunnistasid, et neil on nii häbi sellepärast, et Onassise perekonna rahaga betoneeritakse ja ehitatakse „uueks“ Akropoli, inimkonna pärandi sümbolit. Mul on väga piinlik, et nii kõrgel tasemel üldse arutatakse Estoniale nii pöördumatu mõjuga juurdeehitust UNESCO maailmapärandi paika. Maailmapärandi nimekirjas olemine on vabadus, aga kas me tahame, et see vabadus meilt võetakse rumalate otsuste pärast?
Rõõmu on siiski rohkem, kas või sellest, et Võiveres on kümne riigi parim suure maakera mõõtmise väljapanek. Võtke suvel vabadus kulgeda Struve maailmapärandi kaarti mööda!
Kristjan Haljak on luuletaja, tõlkija ja Tallinna ülikooli kultuuride uuringute doktorant. Siinne luuletus „okupante kardame vähem kui iseend“ pärineb tsüklist „elektra domina“, mis eesti keeles seni ilmumata, küll aga on mõne selle tsükli luuletusega tänu Guntars Godiņšile ja veebiajakirjale Punctum juba tuttavad läti lugejad. Dzeja ja futbols, heanaaberlike kultuurisuhete klassika!
Kristjan Haljak luulekogu „Illuminatsioonid“ esitlusel
okupante kardame vähem kui iseend
armastus on ühiskonna produkt ja linnuteel
sume sinine öö ei midagi sellist ainult
armastaja teeb tööd majauks mutrivõti heideggeri
kampsun tema tegelike tootmissuhete heegeldus
mingeid erilisi kunstilisi väärtusi
midagi ainult talle omast suur kõht seljavalu
vedasid kaks tonni briketti või mingeid erilisi
kunstilisi väärtusi armastus ei taotlegi
triviaalsuste edu mehhanism on teatavasti
väga lihtne õunapuud udu vaikus honorar kõigub
armastaja kuulsust ja produktiivsust arvesse võttes
talvemantlit pole lülitad pumba sisse heidegger on külm
edu on väga väga kaugel nagu luule lülitad
televiisori sisse ühel nendest kevadistest
rünnakuöödest kus fugasspomm sattus armastaja
aeda kaevatud varjendisse ja mattis sinna
kogu kirjanduse pungad paisusid puudel õhus
oli kevadet enamiku allkorrusest võttis enda alla
vallandatud pangajuhi suur vaikne korter võimuhaaramine osutus
lihtsaks tarvitses vaid ühistada kõik isiklik
nagu esimene sõdur oli naine nõnda viimanegi
kui ühistatud mees kodustada saabub vihm
vaid isikuorjus triviaalsused aateõpetus
õpetab tööd tegema õpetab tööd tegema
isikuorjuses kasvab rahu erilise kurvameelsuse
aabits õpetab lugema töötades kasvab iha töötades
kasvab on üldiselt teada et tekkisid iseseisvad
naised keda töö ei suutnud allutada tõelisi
ja ebatavalisi naisi kes kõik kui hüljatud lennuväljad
kõrguvad vaataja pilgus muutumatutena üle sinu pea ja selja kõhu
mägede madala maa kohal kus enne oli mets kus kuulis
nüüd ei kuule pole kus kõlada meeleheitel vihmal tuulel
(1) Kohe hakkab rong sõitma. (2) Kohe veab ta ennast üle harvade Tallinna viaduktide, kohe hakkab mööda libisema Tehnika tänava kastanirivi, mille lehestik iga aastaga linnaõhu käes üha varem ära väsib. (3) Kohe tulevad linnaäärsed tootmishooned, roostega kaetud tsehhid, asfaldiplatsid, õhtumaised võpsikud, kus kasvab prügi ja mehed ehitavad suuga suuremaid linnu kui see, milles nad oma päevi õhtusse joovad. (4) Aga enne seda on need paar venivat minutit seisvas vagunis. (5) Ta on veel siin, aga samas juba mujal. (6) Kui on suvi, siis ootavad teda kinnikasvavad järved ja väikelinnade tusased kohvikud. (7) Kui on talv, siis näeb ta ennast aknaklaasilt nagu peeglist ja püüab mööda vuhisevate valgusfooride tulesid. (8) Kunagi sõitis ta talvitisagedamini, siis kui vanaema veel elas. (9) Igal juhul on alati sees väike kärsitus, olgu minek kui tahes argine või tüütu. (10) Need paar minutitveel seisvas rongis. (11) Toredad minutid: ta pole enam siin, kuid veel mitte ka mujal.
Balti jaamast hakkavad eesti kirjanduses hargnema mitmed huvitavad teed. Enamasti võrdlemisi proosalised, tegemist on üldjuhul eepiliste lugude alguspunktiga, kust piki metafoorseid raudteerööpaid hakkavad mööda kodumaad välja joonistuma traagilised ajaloomustrid ja üldinimlikud eneseotsingud. Aga ka luulelised. Kindlasti võib seal kohata – vähemasti seni, kuni armastus peale tuleb – praegusaja esirongiluuletajat Veronika Kivisillat näiteks hambutu joodikust vanamutiga juttu puhumas („21. november 2019“) või Hasso Krulli paranoiliselt tunneli betoonlage ja kaabuga möödujat vahtimas („Balti jaama tunnel“). Küllap võib seal vahel trehvata ka kummalist rohelise seljakotiga meest valjul häälel raamatut lugemas. Huvitaval kombel pole Balti jaamast liikuma hakkamine sageli aga sugugi lobe. Vahel seisavad uksel näiteks uued isandad, kes Jeesust meenutavat vanameest koos hiiglasliku ristiga lihtsalt rongi peale ei luba ja sealt hakkavad hargnema juba eksistentsiaalsed võitlused meie kõigi nimel (Jaan Krossi „Rist“). Vahel läheb papa aga piletisappa ja ema teda otsima ja väikesel tüdrukul hakkab oodates hirm ning ta pistab nutma (Carolina Pihelga „Balti jaamas“).
Pihelga „Balti jaamas“ on „rongini veel veidi aega“. Kui isa ja ema on tüdruku kõrvalt ilmselt ainult viieks minutiks ära läinud, hakkab lapsel mõistagi hirm. Mis siis, „kui nad ei tulegi tagasi“? Õieti jõuabki tüdruk juba arusaamale, et vanemad vist ei tulegi enam tagasi. Aeg on tõesti lõputult pikk ja ootus talumatu, kui pole teada, kui kaua on vaja oodata ja kas ootus kunagi üldse lõpeb. Või nagu Ristikivi kirjutab: „eks ole ootamine kõige raskem just siis, kui me ei tea aega, kui rong võib tulla viie minuti, aga ka viie tunni pärast. Või ei tule rongi hoopiski. Siis kaob jõud kätest, just nagu seoksid neid nähtamatud käerauad. Ja sealt edasi surmamõistetu üksikkongi on ainult üks väikene samm.“ Balti jaamas võib viis minutit kätkeda tõepoolest tervet igavikku.
Balti jaamas võib viis minutit kätkeda tervet igavikku.
Jan Kausi „Balti jaamas“ on rong juba tulnud, rongi peale pääsemisega pole muret ja oodata pole nii kaua samuti tarvis. Viie minuti asemel pelgalt „paar venivat minutit“. Põhisituatsioon on lihtne ja hõlpsasti äratuntav: kodanik reisija on Balti jaamas juba rongis ja ootab selle väljumist (oleks tekst pisut hiljem kirjutatud, võiks tegelane rongiaknalt aja surnuks löömiseks muidugi luuletusi lugeda). Nagu suures osas „Tallinna kaardi“ luuletustest, on siingi algimpulss ruumiliselt väga konkreetne ja põhikonflikt füüsiliselt tajutav ja lugedes taaskogetav: hetk, mil rong pole veel hakanud liikuma. Teisalt on oluline, et ruumilisele konkreetsusele vastandub ajaline määratlematus, see kõik võib juhtuda alati ja juhtubki alati vähemasti siis, kui me seda teksti loeme. Aga ajaline struktuur ise on Kausi luuletuse puhul harukordselt kompleksne ja toimib mingis mõttes nagu lõõts, paiguti aega venitades, siis kokku surudes, ikka venitades ja kokku surudes. Ja sellest hakkab põhisituatsioon järk-järgult üldistuma ja konkretiseeruma, üldistuma ja konkretiseeruma.
Põhisituatsioon (rong hakkab kohe liikuma) määratletakse juba avalausega: luuletus ongi lakkamatult olevikust lähitulevikku küünitav, aga järk-järgult hakkab see olevikuhetk, mis olevikust kõikides suundades välja sirutub, meenutama ajakäsna, mis hõlmab kõikvõimalikke ajakategooriaid. Seda protsessi alustatakse „kohe“: teises ja kolmandas lauses hakkavad omavahel põrkuma kõiketeadva jutustaja hääl ja tegelase sisekaemus, nagu vanade rongide sõidurütmi printsiibil korratakse seda, mis hakkab tulema, mis on alati hakanud tulema ja nõnda laiendatakse juba õige kiiresti üksik rongisõit kõikideks rongisõitudeks. Neli korda kasutatav „kohe“ vastandub laiemate ajamääratlustega („iga aastaga“, „üha varem“, „päevi õhtusse“) ja sellest kohesuse ja lausa igavikulise ekstensiivsuse vastandusest saavad need „paar venivat minutit“ kogu oma jõu. Kodanik reisija juba teab, mis teda ees ootab, teab, et aknast ei hakka kohe paistma hurtsikuid ega saunasid, lagunud talumajasid, ei hakka kohe paistma ka suvilaid ega plaažisid, uhkeid garaažisid (või viimaseid siiski?). Aknast hakkavad kohe paistma hoopis tööstushooned, kastanirivi ja võpsikud, mis on õhtumaised.
Niisiis ollakse mõtetega juba tulevikus, juba sõidetakse, aga sinna tulevikku pole veel jõutud. Neljandas lauses osutatakse ühtaegu nii sellele, et tulevik tuleb („enne seda“) kui ka sellele, et aeg on just kui seisma jäänud, see konkreetne olevikuhetk vajub lötaki laiali („paar venivat minutit“), jääb seisma nagu seisab seesama vagun, kus tegelane parasjagu mõtleb. Kuuendas ja seitsmendas lauses laiendatakse ajatasandit veelgi. Laiendatakse sedavõrd, et enam ei olegi tegemist ühe konkreetse olukorraga, vaid rangelt üldise ja igapäevase ja pidevalt ja ainiti korduva situatsiooniga. Taas vaadatakse lähitulevikku, aga kõiki lähitulevikke, mis on ees oodanud ja rongiga sõites ees ootavad („Kui on suvi“ ja „Kui on talv“). Seega on siin tegemist ühtaegu nii ühe konkreetse minekuootusega kui ka kõikide sarnaste minevikuootustega. Ajaline hüperboolsus toimub siin täiskäigul ja laieneb paratamatult ka tähendustasanditele.
Põhisituatsiooni raamistavad kaks teineteisele osutavat väidet: „Ta on veel siin, aga samas juba mujal“ (5) ja „ta pole enam siin, kuid veel mitte ka mujal“ (11). Siin on olulised kolm muutust. Esmalt, luuletuses joonistub ainsuse kolmanda isiku asesõna kasutamisega välja omalaadne mikronarratiiv: kui teises lauses osutab „ta“ pigem rongile ja alates kuuendast lausest rongis väljumist ootavale tegelasele, siis viiendas lauses konstrueeritakse rõhutatult ambivalentsus. Nimelt võib esmapilgul seostada „ta“ eelnevale tuginedes samuti rongiga, aga mööda luuletuse pinda edasi liikudes, hakatakse tagasijõustuvalt varasemaid ta-sid teisendama, isikustama. Ainsuse kolmanda isiku kasutuse kaudu avaneb luuletuses laiemalt aset leidev järkjärguline subjektiivsuse ja intiimuse tugevnemine ja samal ajal ka hägustumine. Selleni välja, et luuletuse lõpuks tekib vägisi küsimus, kas lausuja/jutustaja ja tegelase positsioon kattuvad või mitte, kas tema on ühtaegu ka mina või mitte. Aga päris kätte luuletus vastust muidugi ei anna. Teiseks, kahe raamlausega põlistatakse luuletust läbivat füüsilise ja vaimse konflikti, lahknevust: füüsiliselt istub tegelane paar (venivat) minutit rongis (ja ta istub seal paar minutit alati), aga vaimselt on juba mujal ja seda nii jutustaja kui ka tegelase tasandil. Kolmandaks, raamlausete piires kehtestatakse veel üks mikronarratiiv: kui esialgu viibib tegelane rongis („Ta on veel siin“), aga on mõtetega just kui juba tulevikus („samas juba mujal“), siis lõppeks on seos olevikuhetkega lõhutud („ta pole enam siin“), aga lõhutud on ka seos tulevikuga („veel mitte ka mujal“). Neist viimane ajamääratlus on taas ambivalentne: luuletust lõpetav väide, et tegelane (või rong) pole veel mujal, võib osutada taas puhtalt füüsilisele tasandile (rong pole jätkuvalt väljunud) kui ka sisekaemusele (tegelane ei mõtle enam tulevikule).
Tähelepanuväärne, et Kausi luuletuses ei leidu mitte ühtegi siinset ja praegust kirjeldavat konkreetsust. Pole pingi alla vajutatud nätsu, mõne kaasreisija totakat molu, autohindadest rääkivaid auväärseid härrasid ega kontrolöri kõnetust, mille abil laienduste ja abstraktsioonidega igavikku endale otsida. Mingis mõttes suisa hämmastav, et tegelane ise ilmub nähtavale alles luuletuse teises pooles. Alates seitsmendast lausest juba jõuliselt kahe tugevat metafoorset potentsiaali eviva kujundiga: enda peegelduse vaatamise ja valgusfooride tulede kaudu. Neist viimase metafoorsus ilmneb edaspidi: valgusfoor kui mineku ja seismise reguleerija.
Radikaalne pööre toimub luuletuse kaheksandas lauses. See on hetk, mil varasemate tulevikusuunaliste väidete asemel kerkib esile minevik ja mil seostatakse implitsiitselt juba varasemalt kohal olnud minevikukogemus tulevikuga, laiendatakse ajatelge veelgi („Kunagi sõitis“). Seejärel aga kõrvallause, mis esmapilgul luuletusse ei sobitugi, aga mis on mingis mõttes kogu selle teksti tähendusloome põhimootor: „siis kui vanaema veel elas“. Millest see isiklik otsekui mööda minnes tehtud osutus? Ühelt poolt on asi selge, küllap oli rongiga kombeks sõita just vanaema juurde ja see minek oli vahel pidulikum, vahel lihtsalt argine ja tüütu. Võib lugeda aga ka nii, et kogu kirjeldatud üksikhetk laiendatakse isiklikule tasandile: siin ei ole jutt enam rongi väljumisest, vaid minekust märgatavalt eksistentsiaalsemal tasandil, mineku ootusest, piiripealsusest, surmalähedusest. Nii muudab repliik vanaema kohta juba ka järgmist, üheksandat lauset: alati on enne minekut sees väike kärsitus, olgu see äraminemine argine ja tüütu, siin aga võib minek olla igasugune minek, lahkumine kui niisugune. Nüüd on juba selge, et need paar venivat minutit mahutavad endasse vajadusel kas või kogu ajaloo ja kogu tuleviku. Nagu väikesel tüdrukul võivad vaksalihoones oodates viis minutit võrduda terve igavikuga. Nüüd on selge seegi, et vaatamata pidevatele lähitulevikusuunalistele osutustele, on luuletuse kese ikkagi minevikus, sest need paar venivat minutit vaatavad küll ette, ent isikliku ja intiimse väli toob fookusesse mälestused. Ja sel tasandil peavadki need minutid olema toredad.
Jan Kaus Tallinnas Kalamaja kalmistupargis.
Kausi „Balti jaam“ on ajalist ülesehitust silmas pidades suisa pöörane luuletus. Ses mõttes pole sugugi üllatav, et „Tallinna kaart“ (2014) ilmus tänavu Loomingu Raamatukogu kuldsarjas taas. Kui palju luulekogusid rahva lugemistungist johtuvalt ikka uustrükitakse? Mingis mõttes iseloomustab see proosaluule viimaste aastate menu laiemaltki. Küllap on sel kaude oma osa eri sotsiaalmeediaplatvormidel, mis teatud vormireeglid n-ö ette kirjutavad (nt Janar Ala „Ekraanirituaalid“, samuti Veronika Kivisilla raamatud), aga see on juba eraldi teema.
Muide, kui Kaus sai „Tallinna kaardi“ eest Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna proosakategoorias (koos romaaniga „Ma olen elus“), siis olgugi et Tukla žanrimääratluste taak püsib endiselt eesti kirjandusvälja kohal, pälvis Pihelgas proosaluulekoguga „Valgus kivi sees“, kust pärineb ka luuletus „Balti jaamas“, juba luuleauhinna. Sest tõepoolest, siin pole mõtet enam rääkida üksnes n-ö miinusvõtetest ja -tunnustest, vaid keerukast seotud kõnest, mille poeetiline kvaliteet põhineb lüürilisele luulele omastel tunnustel. Mis ei tähenda muidugi, et neidsamu tekste ei võiks lugeda proosana. Miks mitte. Iseasi muidugi, kas sellisel juhul ilmnevad ka tekstide tugevused. Ka mullu ilmus mitu tunnustamisväärset raamatut väikeste poeemidega proosas: näiteks Aino Perviku luulekogu „Miniatuurid mälupõhjast“ oli nomineeritud proosa- ja Krulli „Tänapäeva askees“ luulekategoorias.
Sääraste ajakategooriatega tugeva hüperboolsuse ja performatiivsusega (luuletused mitte üksnes ei kirjelda kogetut, vaid eri aistingulisi osutusi kasutades jõustavad need lugejates) tekstid ilmuvadki sageli just proosaluuleväljal. Võib mõelda näiteks Liivi auhinna nominatsiooni pälvinud Perviku tugeva rütmiga riimilisele luuletusele: Ukerdan oma laiade lamedate lapsesuuskadega üle avara lume- / välja. Pimeneb. Ei mingit suusarada ees, ei ühtki tulukest kuskil. // Veel natuke rühkimist üle paksu puutumatu lume, ja ma jõuan / koju! // Mu parim mälestus lapsepõlvest ongi kodu: ema, isa ja väike / mina.
Esimese lausega kehtestatud avarus (avar lumeväli) tühistatakse kohe ja muudetakse mingis mõttes traagilise eelaimdusega fenomenoloogiliseks ruumiks. Ei ühtki tulukest, ei ühtki suusarada, umbes nagu Madis Kõivu näidendite remarkides. Selgub, et väikene laps on pimedas (ilmselt üksipäini) lumeväljal, kus isegi rada pole ees, ja rühib kodu poole. (Ja kas pole tegemist ikka harukordselt kauni komaga neljandas lauses sidesõna „ja“ ees?) Nüüd veel viimane jõupingutus ja jõutakse varasemast olevikust juba lausumisolevikku, jõutakse kodu mälestuseni. Jõutakse algkoduni, kust leitakse eest iseend, kes on laiade lamedate lapsesuuskadega pimeduses üle lumeväljade algkodu poole rühkinud ja kunagi tulevikus seda mäletab. Siin on kohal juba kogu lapsepõlv.
Nimetu saksa linna (Dresdeni? Hamburgi?) pommitamist n-ö seestpoolt filmiva, s.t klassikalises modernistlikus laadis kirja pandud romaani vähem kui 200 leheküljel esitatud tegevus leiab aset tunni aja jooksul. Tunni- ja päevatroop kui modernistlikku kunstitunnetust mudeldavad võtted sisaldavad korraga müüdi suhtelist mõõdet ja reaalset mõõdetavat aega, igavikulise ja ajaliku koos toimivat esteetikat. Teksti tasandil tähendab müüdilisus ohtraid, aga mitte pealetükkivaid viiteid piiblile, alates Aadama ja Eeva üleastumisest, mis on esitatud romaani sündmuste tasandil vägistamisena. Ohtralt on inglisümboolikat ja läbivalt muidugi ilmutusraamatu allegooriat. Jutustamisviis tuletab alguses meelde Christopher Nolani „Dunkirki“ modernistlikku võtet esitada lugu vaheldumisi kolmest perspektiivist (maal, merel ja õhus toimuv). Samamoodi eristatakse „Kättemaksu“ alguses sümboolne vertikaalne ruumimõõde (taevas ja maa peal, surnuaed – pommituslennuk, kelder – katus), mis sulab tunni aja jooksul ühte suurde tuletormi kokku. Pidevalt katkevaid sündmusliine ja tegelasi on kujutatud minimalistliku, epiteetide ja ümberütlemiste poolest vaese, täpse, neutraalse ja lihtlauselise stiili vahendusel. Fragmentaarsus on modernistliku narratiivi tunnus, kuid edastab hästi lahingusituatsiooni häiritud aja- ning ruumitunnetuse. Kunagi manifesteeris sellesarnast moodsa lahingukirjelduse poeetikat Filippo Marinetti, aga siin ei ole keelelisse äärmusse mindud – ning muidugi puudub ka futuristide sõda õilistav paatos. Teksti on kõigele vaatamata raske lugeda, sest domineerib kirjeldus imimkehade vägivaldsest kokkupuutest betooni, metalli, klaasi, tule ja hapnikupuudusega. Nii vahendab autor aga väljendamatut sõjaõudust, igasuguse lootuse, tahte ja tuleviku hääbumist. Väga suur väike romaan.
Ta on Jaan Malin ja ta on Luulur. Ta on kirjarahva ja ühtlasi kunstirahva esindaja. Ta teosed kompavad piire: asemantiline romaan „Maa ja ilm“ kõrvaldati 2015.aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanikonkursilt, sest oli kirjutatud väljamõeldud keeles. Uus teos „SA“ ei saanud osaleda konkursil „25kauneimat Eesti raamatut“, sest ISBN-koodi asemel oli kaanel… sõrmejälg. Õigupoolest puudus üllitisel ka autori nimi. Ja üldse – see pole raamat. See on ümbrik, mille sees on trükitud ajaleht ja üks paberileht käsitsi kirjutatud luuletusega.
Majakovski küsis retooriliselt: „Oh, kuulake!/ Kui süüdatakse tähti laotuses,/ siis tähendab, neid kellelgi on tarvis?“ (tlk Uno Laht). Mis seisab Luuluri uue eksperimendi taga? Tundub, et Luuluri luule liigub aina enam kultuuriteoreetiliste küsimuste poole: temast on saamas autor, kes töötab peale sõnade ka ideedega. „SA“ seab kahtluse alla autori nime vajalikkuse ning ülistab halastamatult heatahtlikkust.
Viis aastat tagasi rääkisime sinuga Sirbi veergudel romaanist „Maa ja ilm“ (Sirp 15.I 2016). See raamat mõjus tookord ootamatu ja ebatavalisena. Nüüd üllatasid vist isegi rohkem: „SA“ on kui polügraafiliste, kultuuriteoreetiliste ja esteetiliste dilemmade kogumik. Tundub, et oled töötanud selle teose kallal suure tahtmise ja rõõmuga– igal sammul on nõudnud aina uued ideed ja väljakutsed teostust ja lahendust. On mul õigus, et olid „SA“ tegemise ajal eriti õnnelik?
Eriti taustal olevate õnnitluste osas olin tänulik ja rõõmus. Kokku aga „õnnelik“– väga täpne. Samal ajal oli „SA“ tegemine väikese vimkaga või nii. Nimelt tahtsin endale sünnipäevaks kinki teha.
Peab aga täpsustama, et ma ei töötanud selle kallal, higipullid otsa ees, vaid tahtsin katsetades teada saada, kas niisugune poolenisti käsitsi tehtud teos on aktsepteeritud a)tänase publiku ja b) tänase n-ö sootsiumi silmis. Loodan, et inimesed võtavad selle vastu (vähemalt siis, kui saavad sellest teadlikuks). Sootsiumi vastukaja peab nimetama ambivalentseks vähemalt seni, kuni trükise eksisteerimise aluseks on mingi kood.
Jah, „SA“ ei ole raamat, kuid see ei ole siiski ka pelgalt trükis. Kuidas sa ise oma teost kirjeldad? Kas see on ümbrikus saabuv kiri? Ajaleht vutlaris? Kübeke tulevaste lugejate tarvis kapslisse pandud kunsti? Tervitus kassetipõlvkonnale?
Tahtsin näidata, et rõõmus saab olla ka üsna nappide vahenditega. Just lakoonilisuse ja ebaelitaarsuse soovist tuleneb see, et seekordne teos on trükitud ajalehepaberile ja ajaleheformaadis. Tahtsin esialgu ise veenduda, kas on reaalne, et ka tänapäeval suudab inimene üsna pikalt käsitsi kirjutada. Kuna käsitsi kirjutatu on juba põhimõtteliselt vahetum ja emotsionaalselt soojem, siis tahtsin seda jagada.
Seose peale 1960ndate kassetipõlvkonnaga ma küll pole tulnud, aga ülitore, kui selline seos aimub: olen neile väga-väga tänulik.
Luulur tahtis endale sünnipäevakinki teha ja teada saada, kas poolenisti käsitsi tehtud teost tänapäeval aktsepteeritakse. Nii sündiski „SA“.
Pealkirja „SA“ puhul ei ole vist tegu sõna „sihtasutus“ lühendi, vaid pigem asesõnaga. Mida sa sellega mõtlesid? Keda „SA“ hõlmab?
Ühest küljest on see pealkiri muidugi jätk mu kunagistele raamatutele „Sinule“ ja „Meile“. Teisalt aga on pealkirjades (s.t mitte ainult terviku, vaid ka selles sisalduvate luuletuste pealkirjades) kasutatu kummardus mu sõbrale Andrus Peeglile, kelle tehtud fonti sai kasutatud.
Keda „SA“ hõlmab? Ei tea. Pigem ütlen, et ideaalis võiksid inimesed teistest elusatest rohkem hoolida ja väljendada seda ka sõnades. Kunagi FBs õnnitlusi kirjutades mõtlesin iga kord, kellele mida soovin. Ega ma enesele aru andnud, milleks seda teen, aga kopeerisin õnnitlused oma arvutisse. Esialgu eranditult kõik ja koos kuupäeva ning õnnitletu nimega. Hiljem hakkasid nood andmed tunduma liigsed. Valisin 700st välja umbes 150.
Pealkiri pidi olema võimalikult lühike, sest ühe variandina oli vajalik, et see mahuks templi sisse. Templisse ta ei läinud, aga lühidus oli mulle juba meeldima hakanud.
Teosel puudub autori nimi ja ISBN-kood. Kuid olemas on (autori?) sõrmejälg, pitsat ja käsitsi kirjutatud eksemplari järjekorranumber. Kas nimi pole oluline?
Igatahes antud juhul esmatähtis küll mitte. Natuke nukker oli, et ISBNi puudumine välistas teose saatmise kaunimate raamatute konkursile– minu meelest väärinuks Madis Katzi töö tunnustust.
Kümmekond aastat tagasi Tamperes residentuuris olles käisin korduvalt ühes sealses endises tehases, kuhu olid endale pesa teinud mitut sorti käsitöölised. Mina käisin trükimeistri juures, kus tegin visiitkaardi, millel visuaali aset täitsid mu enda sõrmejäljed.
Kuna need jäljed on ainukordsed… siis äkki olen neid kasutades isegi rohkem enesekeskne kui oma nime pruukides?
Asemantiline romaan juba oli sul. Kas nüüd on asotsiaalne teos?
Umbes sama palju, kui mina olen nüüd AA ehk a-autor. Kuigi– nagu ütlesin–, kas sellel autorsusel nii suurt tähtsust ongi.
Mäletan seda tunnet, kui „SA“ jõudis minu kätte. Küsisin, kas suletud ümbrikku tohib üldse lahti teha. Tundus, et selle aktiga võin teha kunstilisele objektile liiga. Kas ümbriku avamine on ikkagi lubatud?
Sellega on nagu igasuguse pakendiga: enne vaata ja siis ava. Kui hakata mõtlema, siis ka kommipakid on kellegi kujundatud, aga selle pärast nende avamata jätmist ei kujuta küll ette. Aastaid tagasi sain paar ilusat, kunstiliselt kujundatud kirja, mida oli küll keeruline avada nii, et kunstile viga ei tee. „SA“ tagaküljel on avamisriba kohe olemas!
Ajalehena kokku pandud trükitud teos ja käsitsi kirjutatud luuletus samas ümbrikus mõjuvad, nagu kohtuks anonüümne ja abstraktne isikliku ja konkreetsega.
See, kes võtab kätte kellegi teise avatud ümbriku, saab küll n–ö põhimulje, kuid täislaksu ta enam ei saa. See on nagu need vanad raamatud, mis olid poognatena raamatuks köidetud, kuid lahti lõikamata. Või siis uue raamatu trükilõhn.
Kui meenutada mu eelmist luuleraamatut „Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1.jaanuar 2010“, siis on neis midagi sarnast just selles plaanis, millest küsimuses juttu: ühest küljest anonüümne ja abstraktne, teisest isiklik ja konkreetne.
Minu valduses ümbrikus on käsitsi kirjutatud luuletus pealkirjaga „Loo neid“. See algab sõnadega „Kirikutreppidest üles ja alla/ läheksin Sinuga, kevadelill“. Detsembri lõpus oli neid ridu lugeda eriti meeldiv. Mõistan siiski, et tegu on juhusega. Kas looming on juhus? Kas elu on juhus?
Ma ei taha selliseid asju juhuse hoolde jätta. Ja looming nüüd kindlasti juhus pole. Võib-olla kipun seda väites ennast upitama, aga minu meelest iseloomustab loovisikut oskus teda ümbritsevaid särahtusi märgata ja kinni püüda. Kirjanik kasutab kinnipüütu fikseerimiseks sõna.
Jutuks olevat trükist tehti 100 eksemplari. Kõik on tembeldatud, autorite sõrmejälgedega varustatud ja trükitule lisaks on ka– nagu ütlesid– üks leht käsikirja. Kavatsesin kõigisse ümbrikutesse kirjutada sama luuletuse, aga igavaks läks. Seetõttu on erinevaid tekste 19. Missugune luuletus kellele satub, ei pruugi olla juhus. Küll pole ette teada see, millises „SA“ eksemplaris sisaldub väike lisa. Nagu tead, polnud juhus seegi, et sina said nr22– mitme seast valides võtsid just selle numbri.
Ütled, et teos on varustatud autorite sõrmejälgedega. Mina arvasin, et kõik sõrmejäljed on ühe autori omad.
Ajalehe ja käsikirjalise lehe servas on teksti autori sõrmejälg. Ümbriku tagaküljel on kunstnik Madis Katzi autogramm ja sõrmejälg.
Kust pärinevad õnnesoovide sekka trükitud 11 luuletust ning kas nende vahel on mingi seos?
Luuletused on mu viimaste aastate loomingu südamlikum osa. Eks muu märksõnaga tekste oli kah, aga need jäid välja. Ei oska mingit seost sõnastada. Ju on see üksnes tunnetuslik.
„SA“ on tegelikult 100 unikaalset teost korraga. Need on justkui kirjad eikuskilt ja teevad rõõmsaks sada juhuslikku adressaati.
Mida rohkemad tunnevad heameelt, teevad heameelt ja hoolivad kõigest elusast, seda rohkem ma rõõmustan. Üldiselt olen hädapätakas, aga tunda ja sõnastada justkui mõistan. Seepärast tegin, mida oskasin. Ehk muudab see ka kellegi teise pisut rõõmsamaks ja heatahtlikumaks.
Olen ütlemata uhke, et aastate jooksul olen kirjutanud midagi ka lastele. Mõlemad seekordses teoses ilmunud lasteluuletused on viisistatud ja osalenud Eesti Raadio lastelaulude-konkursil.
Sille Kima muusika- ja videoinstallatsioon “Nahanälg” Viljandi vanas veetornis
Kaader filmist “Nahanälg”, Sille Kima, 2021.
Sille Kima muusika- ja videoinstallatsioon “Nahanälg” Viljandi vanas veetornis 20.06. – 11.07.2021
19. juunil kl 19:00 avatakse Viljandi vanas veetornis kohaspetsiifiline, just torni jaoks loodud, näitus “Nahanälg”.
Sille tekitab filmi, heli ning tajude mänguga veetorni tundliku ruumi, mille läbi mõtiskleb ta läheduse puudusest ning armastusele otsa vaatamise tabust. Näitus peegeldab aegruumi, kus inimene ei ole keskpunkt, vaid osake läbipõimunud paljudest juurtest-sõrmedest-avarustest-kehadest liikideüleses intiimsuses.
// Nahanälg on film ja näitus armastusest. Hoole ja hellusega, mida antakse piki põlvkondi, koguneme nagu parvetajad pärast vihma. Nii palju on seda, mida öelda, nagu vaimud, joovastume üle Maa: kõrvad lahti ja silmad pehmed, hüppan hurma olla inimene, olla Maa, olla keha. Kui pilved tekivad, siis nad kipuvad kleepuma objektidele, inimestele, maastikele ja liikumistele, mida vaadata pisaratega nahal ja värinatega silmis. Me pöördume tagasi, kuniks oleme vaadatud, me ei tea, me kipume olema metsikud ja parajad ja leebed. Teadmata, keda me vaatame, kui vaatame iseennast. Mõnda soovi haaratakse raskelt ning lastakse minna kergusega. Ma astun ja sa astud. Ma astun. Vahepealset ei ole. On ainult armastus ja vägivald olla sama keha.
Lasen oma nahal seguneda liivaga, oma kõrvadel valgusega, süljel veega, oma hingeõhul tohutute kaugustega. Ma mõtisklen – kas vaatlemine võib olla paitamine? Kui kanda teist inimest armastuses on raske, siis milline saab armastus olla meie endi, Maa suunas?
Meenutades, et loodus ei ole miski, millega taas ühendust leida, sirutun pakitseva tundlikkusega, et hoida nahka kui valgust, kuulamist kui puudutust ning võnkumist kui laineid.
– Sille Kima
//
Sille Kima on kunstnik, insener ja liikuja kehas, tajus ja helis. Tema looming põhineb sensuaalsusel ja kollektiivsetel olemise viisidel. Ta toetub koostööle elementaarosakeste füüsikutega ja kohtub nendega kunsti-teaduse piirialadel. Sille vaatleb armastust mitmetasandiliselt, sulatab teksti ja taju distsipliinide ja ajapaikade üleselt. Lisaks tolmendab ta tomatiõisi nii omaenda aknalaual kui ka avatud väravatega aedades. Üks neist on avalik aed aiaresidentuuriga, mida ta veab koos kunstnik Sandra Kosorotovaga Narva Kunstiresidentuuri juures Kreenholmis.
Sille Kima isikunäitus “Nahanälg” on Viljandi veetornis, aadressiga J.Laidoneri plats 5, avatud 20.06. – 11.07. 2021, E – P 12:00 – 20:00.
Avamise ja kunstisündmuste ajal tasuta.
Galerist: Monika Eensalu-Pihel Graafiline disainer: Maria Muuk
Tehniline teostus: Johannes Säre, Kerli Praks, Taavi Suisalu, Rainer-Robert Suun
Helikujundus: Arjuna Neuman, Aleksander Sinka, Siim Skepast, Gabriel Solis
Toetajad: Eesti Kultuurkapital / Cultural Endowment of Estonia, Sakala Keskus
Tänud: Kaisa Sööt, Kristjan Vilgo, Laura Kuusk, Sandra Kosorotova, Anne Alliksoo, Maarja Hindoalla, Kaisa Maasik, Laura Cemin, Katrin Enni, Argo Kask, Proloogkool
Olete oodatud Mara Ljutjuki näituse “Muundumine” avamisele reedel, 18. juunil kell 17 Vabaduse galeriis. Näitus on avatud 19. 06. – 14. 07. 2021.
Mara Ljutjuk on osalenud Eesti kunstielus 2000. aastast peale, tema esimene isikunäitus oli 2004. aastal Ühispanga galeriis koos Mari Roosvadiga. Koos tädi Mari Roosvaldi ja õe, arhitekti Üla Koppeliga on ta olnud aktiivselt seotud Haapsalus Evald Okase muuseumi programmi kureerimise ja korraldamisega.
Mara Ljutjuk on lõpetanud Eesti kunstiakadeemias maalieriala ja täiendanud ennast Hispaanias Universidadis Politecnica de Valencias vabade kunstide erialal. Mara Ljutjuki kohta võib täie kindlusega öelda, et ta ei kasuta maali eneseväljendamiseks mitte ainult sellepärast, et ta õppis maalikunsti, vaid maalikunst on tema lahutamatu meedium, nii-öelda mõtlemise pikendus. Mara Ljutjuk elab maalis.
Tema maalide aines on ikka olnud tihedalt seotud tema enda maailma – lähedaste inimeste ja vahetute kogemustega, et siis visuaalsete kujundite ja eelkõige maalimeediumi kaudu ja abil vaadata ennast kõrvalt, vahest psüühiliselt ennast korrastadagi. Ehk teisiti öelduna, on maalid talle alati olnud tunnete edastamise vahendiks. Kui maalid on avalikkuse ette toodud, siis aidata ka vaatajal assotsiatsioonide ja konnotatsioonide abil leida midagi, mis argielus ja nii-öelda suurte, globaalsete probleemide sees kipub kaduma.
Mara Ljutjukki võib pidada vanamoodsaks maalikunstnikuks, kes maalib, sest teisiti ei kujuta oma elu ette. Kuid tema näitused ei ole olnud sobivate – vanemate ja uuemate maalide kokkusobitatud tervik. Peaaegu alati on kunstnik maalinud uue näituse tarvis uue komplekti, arvestades eksponeerimiskoha spetsiifikat, seda isegi mite niivõrd füüsilises, kuivõrd psüühilises mõttes. Ka praeguse Vabaduse galerii näituse “Muundumine” kaheksa maali on maalitud just seda galeriid ja praegust aega silmas pidades. Kunstniku enda sõnul on need tema arvates kaheksa kõige tähtsamat momenti muutumise, iseendaga võitlemise raskel teekonnal: “Need maalid on mõeldud justkui visuaalse abivahendina, et mõista ja tunnetada sõnade sügavamat mõtet, et saada ühendust iseendaga.”. Tema sõnul ei ole neis salapära ega ülearust müstikat, need on tema mõtete illustratsioonid.
Galeriid toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.
KAI TAAL: Kuidas mängida saatanat? Age Juurika kontsert pakkus palju mõtteainet sellistel igavikulistel teemadel nagu jumalikkus ja saatanlikkus, armastuse võimalikkus ning inimlikkus. Age Juurika klaveriõhtu sarjas „I nagu interpreet“ 9. VI Estonia kontserdisaalis. Age Juurikas (klaver). Kavas Ludwig van Beethoveni, Richard Wagneri (ZoltánKocsisi transkriptsioon) ja Ferenc Liszti muusika. Mäletan eredalt esimest korda, kui kuulasin tervikuna läbi Wagneri „Tristani ja Isolde“ – see hingeliselt ja füüsiliselt raputav elamus ei unune. Mida teeb armastus inimestega, mida tehakse armastuse nimel, mida nimetada armastuseks – pole vist muusikateost, kus käsitletaks neid küsimusi kirglikumalt ja mõjuvamalt. Just sel päeval sai minust wagneriaan. Age Juurika sooloõhtul tundus teist kontserdipoolt alustanud Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde“ avamäng ungari pianisti Zoltán Kocsisi seades teiste teoste, pikemate ja kaalukamate kõrval tähtsusetum.
MARIA MÖLDER : Pärast pikka paid Kuidas korraldada paremini riigikogu ja kultuuritegijate mõttevahetust? Rahvaesindajatel on informatsiooni vaja, miks mitte neile siis seda pakkuda. Eesti muusikaturu fookuspäev 11. VI Von Krahli teatris. Eelmise aasta erandlikes tingimustes peetud Tallinn Music Week oli tõeliselt sisutihe suunanäitaja. Eesti muusikaturu fookuspäev, mis pidi toimuma tänavuse TMW osana, algas heietustega, kui tublid ja ägedad kõik on kriisis olnud. Pikk pai kulubki kahtlemata kõigile pidevate muutustega kohanenud ja kiiresti reageerinud korraldajatele ära, ent õnneks jõuti ka konstruktiivsete mõteteni, kuidas veelgi paremini jätkata. Näib, et kodumaise muusikavälja osalistele on heitlikus olukorras väga tähtis üksteise tegemistega kursis olla, üksteiselt õppida ja koostööd teha.
MALL LAUR:Liiasuse printsiip jasõnastikureform Miks rikkuda toimivat süsteemi? Olgu ühendsõnastik ja ÕS, digisüsteem ja paberväljaanne. Sirbis avaldatud Arvi Tavasti EKI sõnastikureformi puudutavates vastustes on kõik justkui avatud diskussiooniks, samas näib, et mõni asi on juba otsustatud: uut ÕSi eraldi digitaalses vormis enam ei tule, ÕS uputatakse ühendsõnastikku. Veelgi enam, uut ÕSi ei näe enam ka paberil. Näilikult on see raha kokkuhoid, kuid ka digisüsteemi ülevalhoidmine ja hooldus maksab ning üha paisuv süsteem aina rohkem. Digisüsteem on haavatav, see võib blokeeruda, kokku kukkuda, rääkimata häkkimisest, viirustest jms. Mis saab, kui see juhtub kriitilisel hetkel, nt eesti keele lõpueksami päeval? Paberväljaanne peab kindlasti alles jääma.
JAAK ALLIK: Prohvet, kes pole kuulus omal maal Miks ei täitunud paljude lootus, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist jõuab kätte suurriikide konfrontatsioonita ajastu? Rein Müllerson, Elada huvitaval ajal – needus või võimalus? Inglise keelest tõlkinud Peeter Villman, toimetanud Kalev Lattik. Kaane kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2021. 336 lk. Rein Müllersoni olulisust ja vastuolulisust Eesti poliitikas ilmestab fakt, et mehele, kes kirjutas EV välisministri kohusetäitjana Mart Laari ja Jüri Luige palvel 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul Ülo Nugise haamriga kinni löödud iseseisvuskuulutuse ja mõni päev hiljem Boriss Jeltsini ülesandel ka need read, millega Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust, pole ükski Eesti president mingitki teenetemärki andnud. Olgugi et vabadusvõitlejaid tekib iga aasta veebruaris ja augustis juurde nagu seeni pärast vihma. Kirsina tordil olgu lisatud, et just Müllerson kirjutas visandi Aleksander Jakovlevile kõne tarvis, millega too sundis NSVLi rahvasaadikute kongressi 1989. aasta 24. detsembril tunnistama Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu ja need tühistama.
Loe lisaks! Ehk võib Eesti huve erinevalt mõista ja teenida?Valle-Sten Maiste intervjuu Jaak Allikuga
MÄRT LÄÄNEMETS: Aasia sajand IV. Myanmar – valesti kokku pandud riik. Klopsiti kokku tüüpiline postkolonialistlik bamaritest enamuse suva järgi toimiv riigimoodustis, kus vähemusrahvastel enesemääramisõigust poliitiliste vahenditega peaaegu ei ole.
Esmalt pilk ajalukku. XVIII sajandi keskel ühendas kuningas Alaungpaya birmalaste maad Irrawaddy (Ayeyarwady) jõe keskjooksul ehk Ülem-Birmas, alistas oma võimule monide Hanthawaddy kuningriigi lõunas, Shani riigid idas ja mägirahvad põhjas ning rajas Kagu-Aasia oma aja võimsaima riigi Konbaungi dünastia valitsemise all. Nii algas viimane vaatus Birma kuningriikide tuhandeaastases ajaloos. Alaungpaya hävitas ka prantsuse ja briti esimesed tugipunktid Birma aladel, pannes mõneks ajaks seisma Euroopa koloniaalambitsioonid. Tema järeltulijad Konbaungi troonil laiendasid riiki veelgi, vallutades idas maid Siiamilt ning läänes Arakani (praegu Birma Rakhini osariik), Manipuri ja Assami (praegu India koosseisus).
Rõõmus saab olla ka nappide vahenditega. Igor Kotjuh intervjueeris Luulurit Luulur: „Mida rohkemad tunnevad heameelt, teevad heameelt ja hoolivad kõigest elusast, seda rohkem ma rõõmustan.“ Ta on Jaan Malin ja ta on Luulur. Ta on kirjarahva ja ühtlasi kunstirahva esindaja. Ta teosed kompavad piire: asemantiline romaan „Maa ja ilm“ kõrvaldati 2015. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanikonkursilt, sest oli kirjutatud väljamõeldud keeles. Uus teos „SA“ ei saanud osaleda konkursil „25 kauneimat Eesti raamatut“, sest ISBN-koodi asemel oli kaanel … sõrmejälg. Õigupoolest puudus üllitisel ka autori nimi. Ja üldse – see pole raamat. See on ümbrik, mille sees on trükitud ajaleht ja üks paberileht käsitsi kirjutatud luuletusega.
JOOSEP SUSI:Suitsu nurk VI. Jan Kausi „Balti jaam“
Luulesalv. Kristjan Haljak
RIIN ALATALU:Nullenergia veab vägisi miinusesse Ehk oleks kliimaeesmärkide saavutamise toetusmeetmetega targem keskenduda hoonete energiatõhususe parandamisele, mitte lammutamisele? Sel kevadel restaureeris Randel Saveli kõrgema kunstikooli Pallas lõputööna Põlvamaal Peris ekspressiivse ja väljendusrikka hiigelsuure pannoo „Mahtra sõda“i, mille 1985. aastal tellis Andrus Kasemaalt Ed. Vilde nimeline kolhoos Ado Eigi ja Ann Toode projekteeritud kolhoosikeskusele. Suur oli aga mu üllatus, kui selgus, et vald tahab hoone lammutada liginullenergia meetme raames.
Lennelda priiks. Kas see on linnas üldse võimalik?Merle Karro-Kalberg intervjueeris Sigrid Solnikut Sirgrid Solnik: „Oma koha tunnet ei kasvata normid. Kui avalik ruum füüsiliselt ja vaimselt lukku pannakse, siis ei saa ruumist hoolimist mitte kusagil harjutada.“ Juuni aluses tekitasid pealinlastes pahameelt Noblessneri nooblisse sadamapiirkonda üles seatud sildid, mis annavad loa veeäärsel terrassil istuda vaid neile, kes on Kai külalised. Oma toidu ja joogiga keelab silt vee ääres külitamise. Kuigi silt on väike asi, annab see edasi suhtumist ja mõjub tõrjuvalt. Keelavad sildid on n-ö pehme viis linnaruum normeerida. Füüsilised torupiirded ja tarad on üks asi, aga sildid, mis keelavad rulaga sõita, ostlemisvabalt istuda, jalgratast kinnitada, maja ees kilgata jne rusuvad vaimu ning pärsivad loovust. Kuidas sellised regulatsioonid linna kuvandit ja linlasi mõjutavad, räägib antropoloog Sigrid Solnik.
ANDU RÄMMER: „Igapäevaelu lisab teaduslikele teadmistele mõjukust“ Miks sotsiaalsetes gruppides kujunevad samast allikast pärit teaduslikest teadmistest erineva rõhuasetusega arusaamad? Sotsiaalpsühholoogilised uuringud näitavad, et teadusteemalisi avalikke arutelusid juhivad inimeste mured, hirmud ja tulevikuootused. Aruteludes kaaluvad turvatunnet ja identiteeti puudutavad emotsionaalsed seisukohad sageli üles teadlaste argumendid. Seetõttu ei üllatagi, et enamasti annavad neis tooni teaduslike teadmistega vürtsitatud tavaarusaamad.
LAURI LAANISTO:Ääremärkusi teaduse vahelt IV. Dressidega ballisaalis Kunagi aastatuhandevahetuse paiku sattusin esimest korda välismaale teaduskonverentsile. Kopenhaagenisse. Mu toonane juhendaja valmistas mind ette: peamine on majutuskohas kõvasti end hommikuses Rootsi lauas täis laadida, kohvipauside ajal head-paremat pugida ja õhtusöögil nii palju kui võimalik tasuta veini kaanida. Nii saab päevaraha pealt kokku hoida, kõhu ikkagi täis ja ka lõbutseda. (1990ndate lõpul ei olnud Kopenhaageni hinnad tudengile tõesti taskukohased.) Ta soovitas läänemaise konverentsiatmosfääri paremaks mõistmiseks enne minekut läbi lugeda David Logdeʼi „Väikese maailma“, mis on humoorikas sissevaade romantilise kirjanduse uurijate konverentsitsüklile, mille käigus asjaosalised innukalt oma uurimisteemasid kõikvõimalikes paarumiskombinatsioonides ellu rakendavad.
SILVIA URGAS: Tuttava linna tuled. Haapsalu õpetab elama Kui mainin kellelegi, et olen pärit Haapsalust, reageeritakse sageli ohhetuste ja ahhetustega peaaegu et käsi kokku lüües. „Kui armas!“ hüüatatakse ja järgnevad meenutused Haapsalu kohvikute rikkalikest kreemikookidest, kaunist promenaadist, muinasjutulisest linnusest ja kõrgkultuurielamustest Tšaikovski festivalil. Need kõik on muidugi vestluskaaslaste täiesti tõesed mälestused ning loovad minus meeldiva tunde, et olen eksootiline pärismaalane, kes on välja astunud Ilon Wiklandi illustratsioonilt mõnest Astrid Lindgreni raamatust.
Arvustamisel
Sten Lassmanni klaveriõhtu „Non plus ultra“
Una Corda kontsert „Vaikuse labürint“
Tallinna keelpillifestival
Eva Kofi „Kirgas uni“
Haapsalu graafilise disaini festivali näitused „Absurd“ ja „Värske Eesti kultuuriplakat“
näitused: „Eraldatuses“, Kai Koppeli, Julia Maria Künnapi ja Kadri Mälgu „Püha nõu“, Andres Tali „[ S ⅄ M B O L ]“, Mirjam Hinni ja Alar Tuule „Tuhandesilmne saar“
galaetendus „Tallinna balletikool 75“ ja „Klaasist loomaaed“
Laur Kaunissaare „Mäletan / Ei mäleta“, Artjom Astrovi ja Ruslan Stepanovi „Gangstarap“ ning Ingrid Mugu „Põlemine“ ja Allar Valge „Love me Tinder“
mängufilm „Eesti matus“
dokumentaalfilm „Naised rindejoonel“
Eesti Kaevandusmuuseumi Valge maja, Kohtla-Nõmme, Ida-Virumaa
17.06–03.10.2021, avamine kell 17:00 Grupinäitusel osalevad: Anna Shkodenko, Anne Rudanovski, Darja Popolitova, Edith Karlson, Eléonore de Montesquiou, Jevgeni Zolotko, John Grzinich, Laura Kuusk, Sandra Kosorotova, Varvara & Mar Sel neljapäeval avaneb Eesti Kaevandusmuuseumis kaasaegsete kunstnike grupinäitus pealkirjaga „Kohanemine kahanemisega“. Endise Kohtla kaevanduse administratiivhoone ekspositsiooni sekkuvad kunstnikud tegelevad sellega, mis toimub kahanemise või lagunemisena kirjeldatavas seisundis. Kümme kunstnikku pööravad oma tähelepanu katkisele maailmale ja asjade haprusele.
Spetsiaalselt selle näituse jaoks loodud kunstiteosed tegelevad modernsuse ja sajandipikkuse progressikõrvalnähtudega Ida-Virumaal. See piirkond on sotsiaalne laboratoorium, kus on kaalul Eesti tulevik ning kus saavad vastuse sellised võtmeküsimused nagu loodusressursside jätkusuutlik kasutus, sotsiaalne integratsioon, lõhestumine maa- ja linnaalade vahel ja infrastruktuuride hooldamine.
Näituse „Kohanemine kahanemisega“ kaudu küsitakse, kuidas luua kestlikke lahendusi ja kohaneda modernsuse ülejääkidega. Positiivsete žestide ning kõrvalejäetud ressursside taaskasutuse kaudu luuakse võimalus jätkusuutlikkuse ja kestlikkuse suurendamisele.
Näituse kuraator: Francisco Martínez Kunstiline koordinaator: Marika Agu Graafiline kujundaja: Viktor Gurov Tehniline tugi: Johannes Säre Näituse avamiseDj: Raul Saaremets
Näitusel toimuvad kuraatori tuurid: 17.06. kell 18:00 (inglise k); 18.06 kell 14:00 (eesti ja vene k); 9.07. kell 17:00 (eesti ja inglise k); 3.10 kell 14:00 (eesti ja inglise k).
John Grzinich’i kontsert 9.07. kell 17:30
Näitus avatud T–L, 11:00–17:00, sissepääs piletiga v.a ICOMi, Eesti Muuseumiühingu liikmed ja teiste muuseumide töötajad, Eesti Kunstnike Liidu liikmed, kunstikõrgkooli üliõpilased.
Toetajad: Teadusprojekt MOBERC30 Reparare ja Eesti Kultuurkapital
L’Oréal Baltic programmi „Naised teaduses“ auhinnad pälvisid Kaija Põhako-Esko ja Mari-Ann Lind
Maineka tunnustuse pälvinud naisteadlased on võtnud eesmärgiks inimesi abistavate uute materjalide loomise ja loomade elutingimuste parandamise
L’Oréal Baltic programmi „Naised teaduses“ noorte talentide tänavused 6000 euro suurused auhinnad pälvisid Tartu Ülikooli teadlane Kaija Põhako-Esko ja doktorant Mari-Ann Lind. Stipendiumi toel püüavad nad leida uusi lahendusi, et abistada inimesi ja parandada loomade elutingimusi.
Kaija Põhako-Esko
Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi materjalide keemia kaasprofessor Kaija Põhako-Esko soovib L´Oreal stipendiumi toel välja töötada uudseid materjale pehmerobootika seadmete jaoks.
„Pehmerobootika tegeleb seadmetega, mis on pehmed ja inimkehaga ühilduvad, näiteks rõivasarnased eksoskeletid, mis aitavad liikumisvaegusega inimesi ja on abiks taastusravis. Eksoskelette kasutatakse sageli ka spordis ja töötervishoius turvalisuse tagamiseks ning vigastuste vältimiseks. Tahan arendada uusi materjale. Selleks kombineerin tekstiilitehnoloogiaid ja elektroaktiivseid polümeere ehk materjale, mis muudavad oma kuju elektrilise signaali toimel. Tekstiilid on sobiv lähtepunkt, et arendada välja kasulikke ja uudseid pehmerobootika seadmeid, sest me kõik kanname tekstiile ja tekstiilitehnoloogiad on sajandite jooksul täiuseni lihvitud” selgitas Põhako-Esko.
Tartu Ülikooli loomaökoloogia doktorant Mari-Ann Lind plaanib stipendiumi toel uurida inimtekkelise reostuse
Mari-Ann Lind
mõju Läänemeres elavatele lestakaladele. Tema sõnul on oluline välja selgitada, kas pikaajalise reostuse tulemusena on kaladel evolutsioneerunud viisid, mis kaitsevad neid vähkkasvajate tekke eest, näiteks kas kõhumikroobid aitavad vähki põhjustavate reostusainetega paremini toime tulla.
“Varasemalt on leitud, et kõhu mikrobioom ja vähkkasvajate teke võivad olla omavahel seotud. Tahan välja selgitada, kas seos on olemas. Teadustöö tulemused aitavad paremini mõista reostuse mõju kaladele, tänu millele on võimalik luua tõhusamad keskkonnameetmed ning paremini reguleerida saasteainete sattumist keskkonda. Loomade vähkkasvajate uurimine võib pakkuda ka uudseid ideid meditsiinivaldkonna jaoks, näiteks inimeste vähiraviks,” rääkis Lind.
Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere sõnul on oluline tähele panna andekaid noori naisteadlasi, kes on pühendunud uudsete ja praktiliste lahenduste leidmisele ühiskonna jaoks.
“Elamist väärt tulevik saab tugineda ainult tasakaalule ning soolisele võrdõiguslikkusele kõikides ühiskonna toimimise peamistes aspektides. Noorte andekate naisteadlaste toetamine on sellise tasakaalu saavutamiseks üks eesrindlikumaid ja tulemuslikke viise. Säravate naisteadlaste esiletõstmine inspireerib kogu ühiskonda,” ütles Soomere.
Eestis hakati „Naised teaduses“ auhindu välja andma viis aastat tagasi. Selle tunnustuse on saanud kuus säravat naisteadlast, kellest kolm on saanud juba professoriks: dr Els Heinsalu, prof Karin Kogermann, prof Tuul Sepp, dr Kaarin Parts, prof Maarja Grossberg ja dr Lisandra Marina Da Rocha Meneses-Nandha. Lisaks tasub mainida, et prof Maarja Grossberg valiti 10. juunil Eesti Noorte Teaduste Akadeemia presidendiks.
L’Oréal Baltic „Naised teaduses“ algatus on ainus toetusprogramm Baltikumis, mis toetab koostöös UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni ja Eesti Teaduste Akadeemiaga naisteadlaste ametialast arengut ja nende jaoks oluliste eesmärkide saavutamist. Baltikumi programm on kasvanud välja ülemaailmsest „Naised teaduses“ programmist, mis loodi UNESCO ja L’Oreali koostöös 1998. aastal, et suurendada naisteadlaste arvu ja edendada soolist võrdõiguslikkust teadusmaailmas.
