Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, raamatukunstnik Ede Peebo.
Ede Peebo sündis Tartus 30. V 1934. aastal. Õppis Tartu II keskkoolis, mille lõpetas kiitusega 1953. aastal. Joonistada meeldis Peebole juba varajasest lapseeast saadik ja ta tundis suurt lähedust ka loodusega. Edasiõppimise esimeseks valikuks kujunes bioloogia Tartu ülikoolis, kuid see ei kaalunud üles kunstihuvi, pärast esimest semestrit katkestas ta ülikooliõpingud ning astus 1964. aastal Tartu kunstikooli.
See jäi lühikeseks vahepeatuseks, sest juba sama aasta suvel võeti ta vastu Eesti riiklikku kunstinstituuti graafika erialale, mille ta edukalt lõpetas 1960. aastal. Ede Peebo diplomitööks oli linoollõikes raamat „Vanapagana sepapada“, mis põhines Matthias Johan Eiseni kirja pandud eesti rahva ennemuistsel jutul. Kõrghariduse omandamise järel töötas Ede Peebo mõnda aega paberivabrikus ja hiljem ajakirja Kultuur ja Elu ning ajalehe Säde toimetuses. 1973. aastast jäi Ede Peebo vabakutseliseks ja pühendus täiel määral loometööle.
Ede Peebo on olnud kunstnike liidu liige 1964. aastast, kujundusgraafikute liitu kuulus ta selle asutamise algusaastast – 1993. aastast.
Ede Peebo on illustreerinud märkimisväärse hulga muinasjutu-, laste- ja noorsooraamatuid nii kodumaistelt kui ka välisautoritelt. Nende hulgas Rudyard Kiplingi „Elevandilaps“, muinasjuturaamatud „Altai muinasjutte“ ja „Tadžiki muinasjutte“ sarjast „Saja rahva lood“, Aafrika muinasjutt „Kuidas loomad endale sabad said“, Erika Esopi „Naerulind“, vendade Grimmide „Hunt ja seitse kitsetalle“, Leida Tigase „Vanaema maja“, Kalju Kanguri „Tiritamme tõrud“ ja palju muud. Lisaks raamatutele võttis Ede Peebo pidevalt osa kujundusgraafikute liidu ja lastekirjanduse keskuse korraldatud illustratsiooninäitustest, sh Tallinna illustratsioonitriennaalidest, esinedes just selleks puhuks tehtud suuremõõtmeliste töödega, mida on eksponeeritud näitustel Eestis ja ka paljudes välisriikides. Tema viimaseks tööks jäi osalemine libahunditeemalisel näitusel „Jookseb koos huntidega“ 2018. aastal.
Ede Peebo oli soe inimene, ka tema tööd olid südamlikud ja omanäolised. Suure põhjalikkusega, tehtut üha korrigeerides, valmisid teosed küllaltki aeglaselt. Ede Peebo oli andekas joonistaja, eriti meeldis talle kujutada loomi ja loodust. Oma tööd võttis ta väga tõsiselt nagu ka kõike muud ettevõetut, huvisid jätkus muukski. Õpingute ajal kunstiinstituudis sai hobiks ratsutamine, teda köitsid malemäng ja muusika. Organist Hugo Lepnurme juures lõpetas ta orelimängukursused koraalimängu alal. Ta oli siis seotud Eesti evangeelse luterliku kirikuga, kuid hilisemas eas liitus katoliku kirikuga ja jäi sellega seotuks viimase hetkeni. Veel hilises eas oli tal südikust õppida hispaania keelt.
Ede Peebo oli meeldiv suhtleja, olemuselt tagasihoidlik, heatahtlik, lahke ja südamlik, alati leebelt naeratav. Temas polnud silmakirjalikkust ega soovi silma paista, aga ta järgis oma veendumusi ja oli põhimõttekindel. Enesest ei rääkinud ta palju ja oli üsna kinnise loomuga. Küllaga oli tal aga empaatiavõimet teiste suhtes. Ta tegutses aastaid usaldustelefoni liinil, kuulates ära võõraste mured, neile vajaduse korral nõu ja tuge pakkudes. Ede Peebo oli inimene, keda võis jäägitult usaldada. Lõuna-Eesti, sealsed metsad ja loodus olid ta meelispaigad, kuhu ta suviti pages. Veel meelsamini oleks ta olnud Aafrika kuuma päikese all, nagu ta ükskord naljatades on öelnud.
Mälestame Ede Peebot, head kolleegi ja teekaaslast ja jagame lähedaste leina. Tema looming jääb edasi kestma meie raamatukunstis.
Kontsert „Vaikuse labürint“ 12. VI Arvo Pärdi keskuses. Una Corda: Kristi Mühling (kannel), Ene Nael (klavessiin) ja Liis Jürgens (harf). Kavas Galina Grigorjeva, Pekka Jalkaneni (esiettekanne) ja Hugo Vasco Reisi (esiettekanne) teos, Arvo Pärdi, Ester Mägi ja Cyrillus Kreegi teoste seaded ning live-kompositsioonid.
Naised, kes astusid eelmisel nädalal üles Arvo Pärdi keskuses, olid Liis Jürgens, Kristi Mühling ja Ene Nael. Kolmik moodustab ansambli Una Corda, mis on asutatud juba 2009. aastal. Tundub, et tegemist on äärmiselt tagasihoidlike muusikutega – miks muidu on nad surunud oma rolli tagaplaanile ning tõstnud esile just instrumendid? Seda võib järeldada ansambli veebisaidi avalausest „Una Corda (it k üks keel) on ainulaadse koosseisuga kolmest instrumendist – harf, kannel ja klavessiin – koosnev ansambel“. Põhimõtteliselt on ju kõik õige: tegemist ongi väga haruldase ja sealjuures väga küpselt kokku kõlava ansambliga. Ainult et nii võib jääda väär arusaam, nagu oleksid kokku tulnud kolm pilli, kes võivad ise musitseerivad interpreedid valida. Ansamblipillidest olulisemad on siiski muusikud, kellel on olnud julgust luua nii omapärane kooslus. Ilmselt on sellise koosseisu valmisrepertuaar olematu ning see tuleb ise aktiivselt luua: teha seadeid, tellida uusi teoseid või lausa kohapeal improviseerida. Una Corda mitmeid kordi edasi lükatud, aga nüüd siis lõpuks Arvo Pärdi keskuses toimunud kontserdi „Vaikuse labürint“ kavas olid esindatud kõik kolm võimalust.
Kuigi nii ebatavalisele ansamblile sobilike teoste otsimine tähendab kindlasti parasjagu lisatööd, annab see ühtlasi ka võimaluse teha lõputult avastusi ning tulla välja millegi uudse ja üllatavaga. Harf, kannel ja klavessiin on esmapilgul nagu luik, haug ja vähk, aga tegelikult täiendavad need üksteist suurepäraselt. Ansambli liikmed on oma pillide rolli väga hästi iseloomustanud: „Klavessiin annab rütmilise impulsi ning tiheduse, kandle pikk järelkõla lisab õhulisust ja sära kõrges registris ning harf täiendab seda oma sügavate madalate helide ja täidlase tämbriga.“ Kontserdi põhjal võib veel öelda, et ansambli kõlapildis domineerinud teravatämbriline klavessiin mängis ka olulist rolli ansambli sidusaks tervikuks kujundamisel.
Klavessiin, mis oli XX sajandil heliloojate loomingus üsna tagaplaanil ja seostus peamiselt varajase muusikaga, alustas uut, omapärast võidukäiku 1960. aastatel, kui mitmed heliloojad, näiteks Francis Lai ja Ennio Morricone, hakkasid seda kasutama filmimuusikas. Instrumendi ühendamine orkestriga – nüüd aga sooloinstrumendina või võrdväärse ansamblipartnerina, mitte enam saatepillina nagu XVIII sajandil – lõi äärmiselt spetsiifilise kõla. Seetõttu on klavessiiniga esitatud tänapäevast muusikat kuulates kerge tekkima seos filmimuusikaga. Nõnda juhtus isegi Una Corda kontserdil, kuigi muusikalise materjali poolest ei olnud filmimuusikaga mingisuguseid kokkupuutepunkte.
Tänapäeva kontserdielus on improviseerimine üsna harv nähtus, eriti ansamblimuusikas, seetõttu tuleb eriliselt tunnustada Una Corda muusikuid, et nende kavasid ilmestavad live-kompositsioonid.
Tore, et nii segastel aegadel oli kavva võetud kaks esiettekannet: soomlase Pekka Jalkaneni „Ilo“ ehk „Rõõm“ soolokandlele ja portugali helilooja Hugo Vasco Reisi „Labyrinth of Stillness“ ehk „Vaikuse labürint“, mis on loodud spetsiaalselt Una Cordale. Jalkaneni teos on üsna traditsiooniline ja seda oleks vaja kindlasti rohkem kuulata, enne kui sellele hinnang anda. Seevastu Reisi teos, mille algus ei olnud just kõige paljutõotavam – tundus, et tulemas on jälle üks tüüpiline praeguse aja rütmitu ja vormitu moepala –, osutus erakordselt efektseks, värvikaks ja mitmeplaaniliseks. Pille mängiti ebatavaliste võtetega: näiteks klavessiini klaviatuur vajutati alla terve küünarvarrega ja kõikidel pillidel tekitati õõvastavaid glissando’sid nuiadega. Tihtipeale on sellised võtted kasutusel lihtsalt efektitsemise pärast, siin oli aga neil tähtis osa nii narratiivi loomisel kui ka vormikujundusel. Eriti meeldis mulle teose lõpp, mis kõlas nagu mahajäetud maja ukse kääksatus, ning ei saa jätta lisamata, et mõned selle teose lõigud sobiksid ideaalselt õudusfilmi muusikakujundusse.
Kontserdi suurima elamuse sain aga Ester Mägi 1991. aastal loodud teosest „A tre“, mis on küll kirjutatud viiulile, kitarrile ja tšellole. Taas tuli tõdeda, kuivõrd andekas ja omapärane helilooja oli Ester Mägi, kuidas ta oskas ajada oma asja, minemata kaasa ühegi moevooluga, jäädes samal ajal alati värskeks ja üllatuslikuks. Nii nagu paljudes teisteski teostes, on Mägi ka „A tre“ puhul kasutanud paari väikese ulatusega rahvamuusika(likku) motiivi, mida ta on osanud väga põnevalt arendada. Pala kõlab originaalkoosseisu esituses suurepäraselt, aga Una Corda seade on veelgi värvikam – ja just klavessiin tõstab eriti teravalt esile teost läbiva ühtse motoorika. Kontserdil kõlas veel Galina Grigorjeva „Evening Bells“ ehk „Õhtukellad“. Pärast natuke pika- ja monotoonsevõitu algust harfil kujunes järk-järgult välja erakordselt mõjuv teos. Uskumatu, kui hästi suudeti neil kolmel instrumendil jäljendada eri kõrgusega õigeusu kiriku kellasid. Madalas registris klavessiin ja harf jätsid üsna sünge ja ähvardava mulje, justkui kutsudes kogu maailma oma tegusid kahetsema. Loo lõpu poole sisse toodud kannel ja kõrges registris harf tõid küll mingi lootuskiire, aga suurt optimismi see teos ei sisendanud.
Helge ja kompaktne oli Cyrillus Kreegi Taaveti laulu „Õnnis on inimene“ seade, samuti sobis suurepäraselt harfile Arvo Pärdi „Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul“. Eraldi tahan aga esile tõsta ansambli improvisatsioone. Tänapäeva kontserdielus on selline musitseerimisviis üsna harv nähtus, eriti ansamblimuusikas, seetõttu tuleb eriliselt tunnustada muusikuid, et nende kavasid ilmestavad live-kompositsioonid. Päris raske on uskuda, et need teosed sünnivad täielikult kohapeal – niivõrd läbimõeldud mulje jätsid nad.
Pärast suurepärast kontserdielamust koju sõites sain veel autoraadio kaudu ajaloolise muusikasündmuse osaliseks: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester andis esimese kontserdi Hiiumaal. Kahjuks kuulsin vaid lõpuaplausi ja lisapalasid. Kahte nii erinevat koosseisu järjest kuuldes tuli hinge hea tunne: tore, et meil on nii mitmekülgne muusikaelu ja igaüks, kes natukegi otsib, leiab endale midagi, sealjuures väga kõrgel tasemel.
Näitus „Püha nõu“ Laboratooriumi tänavas Grusbeke-taguse torni kabelis kuni 20. VI. Kunstnikud Kai Koppel, Julia Maria Künnap ja Kadri Mälk, valguskujundaja Kati Kerstna.
Praegusel ajal, mil ühiskonnas eksperimenteeritakse inimeste, majanduse ja poliitikaga, mõjuksid kultuuris, ka kunstis, tehtavad äärmusse kalduvad eksperimendid kui mürk.
Kui otsida midagi, mis oleks hingele, siis pakub seda üks väike kõrgel tasemel näitus Tallinna vanalinnas Laboratooriumi tänavas väga ootamatus kohas – Maarja kabelis. Näituse keskkonnaks on – Jüri Kuuskemaa kinnitusel – umbes 600 aasta vanune müüriladu. Sealne paekivi annab töödele ka oma panuse, lastes laest tolmu pudeneda, nii et kunstnik peab töid aeg-ajalt pintslikesega puhastama.
Sellise romantilise, aga väga karmi ja rõske keskkonna leidis kolme kunstniku 14 tööga näitusele Kadri Mälk. Nagu alati, mängib tema ja ka tema „õhuLossi“ ehtekoolkonnas suurt osa näituse koht. Karakteriga ruumid võimendavad väikeses formaadis ehtekunsti sõnumit paremini kui neutraalne valge kuup või sissetöötatud turvaline galeriiruum.
Ehkki Kai Koppeli, Julia Maria Künnapi ja Kadri Mälgu tööd näevad torni keskele lauapinnale laotatuna välja nagu varasematest sajanditest pärit arheoloogilised leiud, on tegemist unikaalloominguga, kus on kasutatud lähitulevikus aina kallinevaid materjale (internet on täis ennustusi väärismetallide hinna peatsest „kuu peale lendamisest“ seoses väidetavate eesolevate suurte ümberkorraldustega finantsvallas).
Nii tervitavad vaatajat esimesena Julia Maria Künnapi kaks vaimustavat hõbedast küünlajalga „xx“, mille voolav siluett on autorile varasemastki omane. Nende veidi lopergune-lapik kuju väljendab vaoshoitud huumorit, kuna käsitsitööna valminud esemed püüavad jäljendada tööstuslikku tootmist (küljel jooksev triip tähistab justkui robustset valuvormi jälge). Valguse langemisel on näha kunstniku pinnatöötlust, peaaegu sõrmede muljumisjälgi – ei mingit perfektselt lihvitud veatut industriaalsust.
Kai Koppeli kolm monumentaalset klaasvormi „Egiptus“, „Mullas“ ja „Tunnel“ kõrguvad sõrmuste, prosside ja keede keskel mõistatuslike skulptuuridena. Tume läbikumav klaas on justkui meretormides rannale uhutud ja kõikvõimsates loodusstiihiates karastunud materjal. Siin on loodud mulje klaasi erilisest raskusest, mida hoiab paigal Maa külgetõmbejõud. Kohtvalgustus toob esile aga klaasi tundlikkuse ja ilu.
Kadri Mälk, kes on elupõlise õpetajana ka kunstiteadlasi ehtekunsti valdkonnas harinud, tänu millele olen üldse julgenud sel teemal kirjutada, tuli nüüdki näitusele kohale, et küsimustele vastata. Tehnoloogilise poole pealt ajasime põgusalt juttu nooremate kunstnike hiljutisest 3D-printimise vaimustusest – isegi hõbedat pidavat saama printida. Näitusel „Püha nõu“ on siiski välistatud 3D-tehnoloogia. Siin on kunstnike käte all valminud unikaallooming, igal teosel hing.
Materjalide valik on ehtekunstis alati peamine. Seekordsel väljapanekul on kaks Kadri Mälgu tööd, milles kasutatud kunstnikule seni täiesti ebatüüpilist materjali – merevaiku (klotsersõrmus „Ära mõista mind valesti“) ja plastmassi (pross „Robert“).
Merevaik (kollane ja pruunikas) on teadupärast Urve Küttneri kontseptuaalsete ehete materjal. Samuti müüakse sellest tehtud ebakontseptuaalseid esemeid Tallinna turistilõksudes. Kadri Mälgu sõrmuse põhimaterjal on aga kirsipunane merevaik, mille sisse on kunstnik uputanud kõrge puhtuse astmega, 750karaadise valgest kullast kujundi. Kirsipunane merevaik pidavat olema raviomadustega haruldane materjal.
Aga plastmass? Muidugi on see siin musta värvi ja väljanägemiselt mitte liiga odav, ülendatuna hõbeda, valgete ja siniste safiiride, rubiinide ning turmaliini abil. Huumor seisneb siluetis – kellelgi Robertil on kujutletavad kottpüksid, tal on rattad all ja tantsiv kehakeel. Hõbeda ülesanne selles ehtes on toestada paraadkülje plastmassi, ent jäädes ise vaid plastmassi alandlikuks teenindajaks prossi tagaküljel. „Valu piir“ – taas pross, kus muu hulgas on kasutatud mutinahka, valget kulda ja musti teemante – kannab legendi, et mutinahk pärineb kunstniku vanaema sõjaaegsest kasukast. Loomakaitsjad ei pea muretsema. Noa tera kujuliselt lihvitud läbikumav karneool, üks ülempreestrinna rinnaplaadi kividest, mida nimetab ka Moosese „Teine raamat“ ja Egiptuse „Surnute raamat“, annab tööle tähenduse.
Kõik kolm kunstnikku, Kai Koppel, Julia Maria Künnap ja ka Kadri Mälk armastavad kooslust madal-kõrge ja odav-kallis – seda nii materjalides, tehnoloogiates kui ka esemete kontseptuaalsuses.
Rafineeritud täpi „i“ peale paneb aga valguskujundus, mille autor on Kati Kerstna. Kümne lambi timmimine on nõudnud millimeetritäpsust ja kujunenud omaette kunstina näituse osaks. Igale eksponaadile langev kohtvalgus on delikaatne, võimendades näituse üldist salapära.
Heie Marie Treier on Tallinna ülikooli Balti filmi-, meedia- ja kunstide instituudi õppejõud.
Julia Maria Künnapi küünlajalad „xx“ (hõbe).Kadri Mälgu pross „Robert“ (plastik, hõbe, valged ja sinised safiirid, rubiinid, turmaliin).Kai Koppel. Egiptus. Klaas, kuumtöötlus.
Tallinna keelpillifestival 3. – 17. VI, kunstiline juht Ivi Ots.
Kodus võtab ta viiuli ja mängib kaua üht kurba viisi, nii et vanaemale pisarad silma tulevad. „Jäta, Arno,“ ütleb vanake, „mängi midagi rõõmsamat.“ „Rõõmsad viisid on põllul,“ vastab noormees.*
Ausalt öeldes on imelik mõeldagi, et Eesti muusikapõllul, kus sirgub muidu igat masti festivale, ei ole keegi vaevaks võtnud korraldada keelpillidele pühendatud festivali. Seda enam et näiteks klaverifestival on käigus juba eelmise sajandi lõpust – üle aasta küll, aga siiski. Nüüd on see teoks saanud: 3.–17. juunini leidis esimest korda aset Tallinna keelpillifestival, kus olid esindatud kõik keelpillid viiulist, vioolast ja tšellost kuni kitarri, harfi ja kandleni. Ainult kontrabass oli esialgu vaeslapse ossa jäänud. Sellest hoolimata kiidan korraldajaid ning loodan väga, et Tallinna keelpillifestivalist sünnib traditsioon. Ehkki mul ei olnud paraku võimalik kõiki festivali kontserte kuulata, võib nende kohta, kus viibida sain, öelda, et esimene katse on olnud igati huvitav ja paljutõotav.
Festivali avasid 3. juunil Mustpeade majas viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny ja pianist Maksim Štšura, kellele see oli ühtlasi ka esimene ülesastumine ansamblina, ehkki mõlemad muusikud on juba väljakujunenud ja tunnustatud interpreedid. Bezrodnyt olen küll mitmel korral kuulnud orkestrisolistina, aga mitte kammermuusikuna, seetõttu ootasin seda kontserti väga.
Duo alustas oma esimest etteastet Ludwig van Beethoveni viimase ehk kümnenda sonaadiga, mis võrreldes peaaegu kümme aastat varem valminud eellasega on palju intiimsem ja pehmem, selles ei ole suurt draamat ega heroismi. Ehkki vormilt kuulub Beethoveni muusika veel klassikalisse perioodi, siis sisult võib teda pidada romantikuks, eriti tema hilise perioodi teoste puhul. See seab esitajad dilemma ette, kas mängida Beethoveni kui klassiku või romantiku loomingut, mis omakorda tingib ka väljendusvahendite kasutamise. Bezrodny ja Štšura tunnetus ja esitusstiil oli pigem hillitsetult klassitsistlik, vibraatot ja pedaali kasutati minimaalselt. Oleksin pooldanud pisut romantilisemat lähenemisviisi, aga siin on nüüd küsimus tõesti maitses ning selles mõttes ei ole duole midagi ette heita – nende stiil oli ühtlaselt välja peetud. Tõeline värvipalett ja nüansigamma avaneski järgmistes teostes: Claude Debussy sonaadis g-moll ja Maurice Raveli sonaadis nr 2. Mõlema teose rohked karakterid ja meeleolud võivad mängijad meelitada omamoodi lõksu, sest tahtes neid eriti välja mängida, võib teos laiali valguda. Bezrodny ja Štšura suutsid seda edukalt vältida: mõlemad sonaadid olid esitatud ühtviisi värvikalt ja detailirohkelt, kaotamata siiski silmist tervikpilti. Eredalt jäi meelde Raveli teise osa bluus, aga kahtlemata ka kolmas osa, mis viiulitehniliselt keerukuselt ei jää suurt alla sama helilooja kuulsale rapsoodiale „Mustlane“.
Sama kõrgel tasemel oli festivali teine kontsert 6. juunil Mustpeade maja valges saalis, kus mängisid koos kaks Jaani, soome tšellist Jaani Helander ja meie pianist-dirigent Jaan Ots. Jaanide kava hõlmas nii traditsioonilist klaveri-tšello repertuaari nagu Debussy sonaat nr 1 d-moll ja Prokofjevi sonaat C-duur op. 119, aga ka ühe nüüdisteose, Helena Tulve pala „Without Love Atoms Would Stop Spinning“ ehk „Armastuseta lõpetaksid aatomid keerlemise“ soolotšellole. Ei ole midagi öelda – Soome tšellokoolkonna professionaalne tase teeb lihtsalt kadedaks! Ühtlasi ka rõõmsaks, et tänu keelpillifestivalile ja isiklikele suhetele – mõlemad Jaanid mängivad koos juba mõnda aega ning mitte üksnes duos, vaid koos viiuldaja Kreeta-Julia Heikkiläga ka trios –, avanes võimalus nende koosmängu nautida. Parandatagu mind, kui eksin, aga meie geograafilisest lähedusest hoolimata ei ole eesti-soome muusikute koostöö just ülearu vilgas, olgu siis põhjused millised tahes.
Esimese Tallinna keelpillifestivali avasid viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny ja pianist Maksim Štšura, kellele see oli ühtlasi esimene ülesastumine ansamblina.
Jaani Helanderi mängus oli igal juhul kõik balansis: mitte ühtegi üleliigset liigutust, näilist pingutust ega musta nooti, soe tämber ja kaunis kõla, mis kõik kokku teenis suurepäraselt muusikalisi eesmärke. Ja ehkki tegu on keelpillifestivaliga, ei saa kuidagi mööda minna ka keelpillide partnereist ehk pianistidest. Võib arvata, et Jaan Otsa peamine ambitsioon on dirigeerimine, aga oleks siiski tuline kahju, kui ta jätaks klaverimängu unarusse, sest minu hinnangul on tegu oma partnerit suurepäraselt tunnetava kammermuusikuga ja selliseid pianiste ei ole palju. Sellest õhtust jäigi kõige eredamalt kõlama Prokofjevi sonaat, aga ka kontserdi avaloona kõlanud Gabriel Fauré „Eleegia“ op. 24, mis pani ühtlasi teise lisapalana (sic!) kontserdile kauni, pisut nukralt nostalgilise punkti.
Festivali kolmandal kontserdil 10. juunil toomkirikus oli barokkviiuldaja Meelis Orgse seadnud enesele nõudliku ülesande esitada järjest Johann Sebastian Bachi soolosonaadid g- ja a-moll ning Heinrich Ignaz Franz von Biberi passacaglia. „Nõudliku“ all pean silmas seda, et näiteks klahvpillidega võrreldes on keelpillidel polüfoonia mängimine komplitseeritum ja nõuab mängijalt eelkõige akordide mängu suurepärast valdamist, sest need on katsumus nii vasakule (puhas intonatsioon) kui ka paremale, poognakäele. Kogu tehniline kõrgpilotaaž ei ole loomulikult asi iseeneses, vaid teenib polüfoonilise teemaarenduse reljeefse väljajoonistumise eesmärki. Nii et see kõik ei ole kaugeltki kerge ülesanne ja kui mängijad soolo-Bachi kontserdikavva võtavadki, siis piirdutakse seetõttu enamasti – maailma tippmängijad ehk välja arvata – ühe sonaadi või partiitaga, või kombinatsiooniga ühest ja teisest.
Bachi muusikat keelpillidel esitades ei saa üle ega ümber veel ühest aspektist, vibraatost, ning sellega seotud dilemmast, kas seda kasutada või mitte. Kui kasutada, siis mil määral. Vibraato näib olevat omamoodi koolkondliku võitluse sümbol, kus nn autentsust taotlevad barokkmuusikud püüavad mängida ajastutruult, rõhutades kõigiti baroki erinevust klassikalisest või romantilisest vibraatoga esitusstiilist. Vähem ortodoksne koolkond seevastu lubab barokkmuusika esituses endale teatud romantilisi vabadusi.
Meelis Orgse mängu kuulates näis, et tema stiil kuulub ortodoksesse koolkonda, sest kogu kontserdi jooksul ei kõlanud ühtegi vibreeritud nooti ning prevaleeris kerge ja lühike (baroklik?) poognakasutus. See ei ole iseenesest halb, ent sel juhul peab mängija arvestama, et rõhutatud askeetlikkuse juures tulevad halastamatult esile kõik muud mängutehnilised aspektid, ka negatiivsed, näiteks intonatsioonilised ebatäpsused, mis omakorda vajutavad teose muusikalisele mõttele ja arengule oma piirava pitseri. Barokile filosoofilisemalt lähenedes võib seda vaadelda kui Euroopa uusaja algusse langevat ajastut, kus üleminekult vanalt uuele otsiti eelkõige pidevalt kokkupõrkeid, aga ka see tähendas segunemist tekitavat muutumist. Niisiis, isegi kindla vormi puhul võiks siiski säilida teatav vabadus neis piirides eksperimenteerida. Seepärast on mulle sümpaatsemad pigem need mängijad, kes ei pretendeeri barokis ja Bachi muusikas liigsele ajastutruudusele.
Barokilainel jätkas 11. juunil Tallinna toomkirikus ka EMTA doktorant, kanneldaja Anna-Liisa Eller, kellele see esinemine oli ühtlasi tema loomingulis-uurimusliku doktoriprojekti neljas kontsert. Elleri uurimustöö teema on XVII ja XVIII sajandi instrumentaalmuusika kohandamine eesti kromaatilisele kandlele, sest seni ei olegi seda peaaegu trükitud-avaldatud. Nii ongi Elleri doktoritöö missioon eelkõige kandlerepertuaari avardamine ning varajasele ja nüüdismuusikale pühendunud interpreedina julgustab ta ka kõiki teisi kandlemängijaid – nii õpilasi, õpetajaid kui ka juba kogenud mängijaid – rohkem varajast muusikat esitama. Ka kõigi sellel kontserdil esitusele tulnud teoste seaded oli teinud Eller ise, kusjuures heliloojate loetelu oli muljetavaldav: Jean-Philippe Rameau, Heinrich Ignaz Franz von Biber, Giovanni Pierluigi da Palestrina ja Antonio Vivaldi, aga ka vähem teatud autorid nagu Carl Friedrich Abel ja Tobias Hume. Muljet avaldas ka see, millise kerguse ja üleolekuga esitas Eller nõnda eriilmelise kava. Ehkki ma ei ole kandlemängu ekspert, siis ilmselt ma ei eksi arvates, et barokkmuusika, mis on paras pähkel ükskõik millisele instrumendile, pole teps mitte kerge esitada ka kandlel. Mõnevõrra käepärasemaks saab seda kohandada seade tegija, ent kas ka märgatavalt lihtsustada? Vaevalt küll.
Sootuks tänapäevasemas ja kergemas meeleolus möödus 13. juunil Glehni lossis viiuldaja Maria Goršenina ja kitarrist Kirill Ogordonikovi kontsert, mis oli igas mõttes hea üllatus. Suuremat osa duo kavva valitud teostest saab Eesti kontserdilavadel kuulda üliharva. See aga ei tähenda, et tegu oleks väheväärtusliku muusikaga! Kontserdi avaloona kõlanud austria helilooja Ferdinand Rebay (1880–1953), kelle loomingut hakati kuuldavasti mängima alles eelmise sajandi teises pooles, sonaadis a-moll on autor oskuslikult ära kasutanud austria rahvalaulumotiive. Argentina helilooja Máximo Diego Pujoli (snd 1957) tsükkel „Triptico Porteño“ ehk „Buenosaireslase triptühhon“ viis aga kuulaja muusikalisele jalutuskäigule läbi Buenos Airese ning Piazzolla tsükli „Tango ajalugu“ osadega „Café 1930“ ja „Nightclub 196“ tähistati helilooja sajandat sünniaastapäeva. Jah, duo Goršenina-Ogorodnikov mängus on lõunaameerikalikku temperamenti! Suurepärane leid oli ka René Eespere algselt klaverile kirjutatud pala „Ludus tactus“ ehk „Puudutuse mäng“ (2008), mis võlus lihtsuse ja mängulisusega.
Mis puutub mängijaisse, siis kiidan väga duo tämbrilist sobivust, mis keelpilliansambli puhul on tegelikult kõige a ja o, ning mõlema interpreedi kaunist, ümarat ja sooja tooni. See pääses laitmatult esile ka kontserdipaiga mitte kuigi soodsates akustilistes oludes – Glehni lossi saali võib ju nimetada saaliks, aga tegelikult on see akustiliselt matt suur tuba.
Paratamatult hiilis aga kontserdi lõppedes pähe küsimus, miks ei mängi meil viiuldajad ja klassikalised kitarristid ometi rohkem koos? Üks komistuskivi võib olla juba eespool mainitud tämbriline sobivus, ent kui see klapp on olemas, siis on viiuli-kitarri kooslus vägagi nauditav ning pakub repertuaarilist avastamisrõõmu kindlasti nii publikule kui ka mängijaile endile.
* Oskar Luts, Suvi. Eesti Raamat, Tallinn 1987, lk 271.
„Mäletan / Ei mäleta“, idee autor ja lavastaja Laur Kaunissaare, kunstnikud ja ruumikujundajad Kairi Mändla ja Aet Ader, helikujundajad Markus Robam ja Argo Vals, valguskujundaja Siim Reispass. Esitavad Riina Maidre ja Simeoni Sundja. Esietendus 5. VI Tallinnas Tõnismägi 16.
Küünid ja häärberid, saared ja rabad – igal aastal leitakse suveteatri tegemiseks üha uusi paiku ning sel ettekäändel toimuv matk „Tunne oma kodumaad“ jätkub hoogsalt ka tänavu. See aga, et Laur Kaunissaare on otse Tallinna südalinnas leidnud mitme suure saaliga kahekorruselise etenduspaiga, kuhu ühegi teatrihuvilise jalg pole seni küllap astunud, võttis esimese hooga tummaks.
Esinduslikuks kortermajaks ehitatud hoone Tõnismägi 16 oli 1940. aastal veel valmimisjärgus, kui põranda alt end võimule pressinud kompartei selle rekvireeris ja oma peakorteriks võttis. Just siit juhtis aasta jooksul kogu Eestimaad Karl Säre. Saksa okupatsiooni ajal leiti hoone esmaasukaile väärikas järglane ning majja paigutati Saksa Julgeolekupolitsei (SD). Sõjajärgseil aastail paiknes sel aadressil EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut. Pöördelistel 1990. aastatel anti maja üle Eesti Riigiarhiivile ning just seal leidsid endale asupaiga märgilise tähendusega Tartu Kommertspank, Balti Ühispank ja ühendus Vaba Eesti. Hiljem alustas just nende seinte vahel tegevust õiguskantsleri kantselei. Nüüd seisab Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile (RKAS) kuuluv hoone juba aastaid tühjana ja kinnikaetud akendega.
Et aga selle maja õuele ehitati 1977. aastal hiiglaslik maa-aluse korrusega arhiivihoidla, seda teavad vähesed, sest sissepääs sinna, ENSV suurimaid saladusi sisaldanud punkrisse, oli rangelt piiratud. Tegelikult pääses sisse vaid otseselt tolles hoones töötanud kümmekond uurijat. Tilluke lugemissaal, kuhu dokumendid konkreetse eriloa olemasolul tutvumiseks toodi, asus Tõnismäe tänaval peahoones, ja kustkohalt need kaustad sinna saabusid, polnud lugeja asi.
Laur Kaunissaare on otse Tallinna südalinnas leidnud lavastuse „Mäletan / Ei mäleta“ tarvis mitme suure saaliga kahekorruselise etenduspaiga, kuhu ühegi teatrihuvilise jalg pole seni küllap astunud.
Hoolikalt varjatud hoidla sisaldas üle poole miljoni säilitusühiku, mis kajastasid mitte ainult kompartei, vaid ka kõigi riigiasutuste (ka eriti salajast) tegevust ning muidugi ka kõigi kompartei liikmete isikuandmeid. Kommuniste oli aga 1980. aastate keskel juba üle 113 000, seega rohkem kui 10% Eesti täiskasvanud elanikkonnast.
EKP KK väljasõidukomisjonilt, kes otsustas personaalselt iga (!) Eesti elaniku välismaale lubamise, sattusid sellesse arhiivi ka julgeolekuorganite koostatud nn väljasõidutoimikud. Igatahes omaenda toimikuga olen just sealses lugemissaalis kunagi tutvumas käinud. Rahvusarhiivi uue hoone valmimisega Tartus tehti Tõnismäe maa-alused saalid 2017. aastal tühjaks ning seisavad praegu kogu oma mahajäetud prahis ja kõleduses puutumatult. Vaid „süvariigi jõustruktuurid“ korraldavat seal mõnikord oma õppusi.
Just need ruumid valis-leidis Laur Kaunissaare oma ajaloomälust jutustava lavastuse „Mäletan / Ei mäleta“ esitamiseks. Teos kannab alapealkirja „Ringkäik lähimälu hämaruses“ ning kujutabki endast näitlejate Riina Maidre ja Simeoni Sundja asjalikul juhendamisel ekskursiooni piki süngeid koridore, tolmuseid kabinette ning alles jäetud sadade tühjade stellaažidega saale. Tekst, mida kuuleme, kõneleb seal seisnud dokumentide mahust ja struktuurist, mitte sisust. Kui lõpuks ühte avaramasse saali jõuame, paigutatakse publik piki seinaääri istuma ja põrnitsema tohutut installatsiooni, mis on kujundatud säilitusühikute pappkarpidest. Meie aju hakkab puurima heli, mida muusikaks nimetada oleks raske.
Mida mõtlevad sel ajal need (nooremad) inimesed, kes komparteisse pole kuulunud, on võimatu arvata. Mulle meenus kuuldud jutt kunagi Ugalas lavastatud Dostojevski „Idioodi“ esimesest proovist, kui noor lavastaja oli trupi saali kogunud ning lasknud näitlejail seal lava põrnitsedes kaua vaikselt istuda. Küsimusele „mida me siin teeme?“ tuli lõpuks vastus, et otsime endas idioodi sisetunnet. Minus hakkas Kaunissaare inimkatse ajal kumama kommunisti võimalik sisetunne, mis saavutatigi NSV Liidu nimelises „välismaailmale suletud ja tuhmi valgusega madalas ruumis“ toimunud igapäevase uriseva ajupesuga. Selle väljenduseks olidki need miljonid lõpuks tollesse arhiivi kogunenud paberid, millest suure enamiku täielikust sisutusest olid teadlikud vaid asjaosalised ise.
Järgnes lavastuse lühike sõnaline osa. Kiusatus oleks muidugi olnud selles avada midagi tolle ajastu, ühiskonna ja partei olemusest. Kaunissaar on sellest teadlikult loobunud ning Wisława Szymborska, Jorge Luis Borgese ja Friedrich Nietzsche tekstide abil mõtisklevad näitlejad hoopis sellest, millist rolli mängib lähimineviku unustamine oleviku sünnis.
Eriti mõjuvaks on kujundatud lavastuse finaal, kus meid juhitakse aeglaselt ühekaupa teiste hulgast lahkuma, nagu lahkuvad meie hulgast päev-päevalt inimesed, kes midagi mäletavad – jäävad vaid mälestuste mälestused ja siis kaovad needki. Et sellist paratamatut protsessi pidurdada, on niisugused rännakud, nagu on seekord loonud Laur Kaunissaare, väga vajalikud ja tänuväärsed.
Hoonega hüvasti jättes jääb aga kummitama küsimus, miks RKAS seda pealinna kallimal maal asuvat punkrit pole lammutanud ning koos Tõnismägi 16 esindushoonega maha müünud? Selle asemel et üle tänava asuvat Lastestaadioni rüüstata, oleks ju sinna ehk mahtunud kas või USA saatkond võimalusega taas endale residentsiks omandada vastas olev Laidoneri villa. Selle asemel olevat valitsus võtnud päevakorda hoopis Riigi (!) Kinnisvara Aktsiaseltsi erastamise, mis muidugi laseks tekkida uuel hulgal erastajaile tänulikel kinnisvaramiljonäridel. Ning ei lähekski kaua aega, kui taas saab küsida: „Mäletad?“ Ja vastata: „Ei mäleta!“
Haapsalu graafilise disaini festivali näitused „Absurd“ ja „Värske Eesti kultuuriplakat“ Haapsalu Linnagaleriis ja kultuurikeskuses kuni 27. VI, kuraator Marko Kekišev.
Paarkümmend aastat tagasi avaldas Tõnu Kaalep Eesti Ekspressis artikli „Plakati lahkumine“ (Eesti Ekspress 28. VI 2001), kus arutletakse selle üle, kuidas uue tehnoloogia meediumid, näiteks sise- ja väliruumi ekraanid, võtavad plakati rolli üle. Toona näis tõepoolest, et klassikalisele trükitud paberplakatile pole enam palju elupäevi jäänud. Trükitud teose sünd oli keeruline ja kallis, ofset- ja siiditrükk tahtsid äratasumiseks suuremaid tiraaže, kui oli vaja kultuuriürituste kuulutamiseks, ning flaier plakati minivariandina oli tõusuteel. Praeguseks on veebiribareklaamid selle funktsiooni suuresti üle võtnud, aga plakatiformaat on jäänud ja isegi tuule tiibadesse saanud. Seda näitab kas või Haapsalu selleaastane kultuuriplakati väljapanek, kus on esindatud 48 autori 90 tööd, mis on välja valitud 232 teose seast. Paradoksaalselt on tehnoloogia, mis pidi vana hea formaadi välja tõrjuma, käitunud vastupidi. Kui alles kümnend tagasi olid plotterist tulnud suured väljatrükid jõuetu värvi ja kehva resolutsiooniga ning kallivõitu, siis praeguste masinatega saab trükkida ideaalse kvaliteediga ning materjalivalik on suur: paber, plast, tekstiil, kleebis, mahuline kartong. Üha rohkem on levinud ka portatiivsed trükiseadmed, nagu näiteks risograafid, mille väljundformaat pole küll suurem kui A2, aga nendega saab eksperimenteerida paberiliikide ja spotvärvi kombinatsioonidega.
Aga sõna „plakat“ näib küll välja surevat. Praegustel noortel on postrid, mida tehakse ja nähakse. Loomulikult on tegemist angloameerika kultuuriruumi pealetungiga ja siin pole suurt parata midagi, kui vaadata meie elu ja arengut fatalistlikult. Eestis, mis veel XX sajandil oli saksa kultuuri mõjuväljas, kasutati traditsiooniliselt saksa sõna das Plakat. Prantsuse keeles on vastav sõna l’affiche, inglise keeles poster, hispaania keeles el cartel ja soome keeles juliste. Kaks viimast on meil tundmatud, aga minu nooruspäevil olid kolm esimest sõna küll kasutusel. Plakat oli suur ja värviline, afišš tähendas tekstilaos teatri- või näitusekuulutust, mis oli teostatud kõrgtrükis ja tavaliselt ühevärvilisena. Postri all mõeldi bändiplakatit, mida saadi välismaa muusikaajakirjadest, kus need olid klammerdatud suure lahti volditava poognana sisu keskele. Ja sellised postrid käisid loomulikult magamistoas voodi kohal.
Koroonaaja iseärasused
Kuraator Marko Kekišev rääkis avakõnes, et klausuuri tõttu, mil inimestel oli aega oma loomingulist portfelli revideerida, tuli näitusele rekordiliselt palju töid: absurdinäitusele isegi 233 autorilt 445 plakatit, mille hulgast eksponeeriti 84. Kultuuriplakati näitusel oli täheldatav aga kontserdiplakati kui seni ühe olulisema žanri ärakukkumine just 2020. aasta kevadest saadik, kuna kontserte ei toimunud. Teatrite mängukava on varakult paigas ning ka pildilised kujundid valmis, nii et neid sai küll näha. Head meelt teeb see, et lihtsameelsete paraadlike fotokompositsioonide asemele, mis näiteks Draamateatrit aastakümneid iseloomustanud, on ilmunud uue laine teatriplakatid, kus turundusosakond on usaldanud rohkem disaineri tunnetust. Kõva sammu edasi on astunud Vanemuine, kus visuaale loob Aide Eendra („W“, „Armuke“), samuti Linnateater, kus Katre Rohumaa plakatitest on näitusele valitud need, kus staari on esitatud mõneti mitmeplaanilisemalt kui lihtsalt portreena („Osnap“).
Kõige suurema metamorfoosi on teinud läbi Draamateatri visuaalne pale. Margus Tamm on loonud hämara, sumeda, mõneti salapärase ja ka hubase atmosfääri, kombineerides teksti ja pilti. Väljavenitatud-kokkusurutud font intrigeerib pealkirju lugema, monokroomsed ja karakteriküllased staarifotod loovad tekstiga distantsilt ühendudes kompositsioonilise pinge. Hõõguv punase-musta koloriit kutsub pimenevasse teatrisaali.
Margus Tammest tuleb veelgi rääkida. Tema EKKMi Jevgeni Zolotko ja Uwe Schloeni näituse tarbeks tehtud plakat „Hier Nicht“, mis põhineb ainult pildipinda täitvatel kirjatähtedel, on ühtaegu lihtne ja keeruline. Mõnikord kasutatud koomiksilaadsest üleminekumängust (näitusel Martin Rästa „Draama“) on siin saanud tihe graafiline üldistus. Aiman seal maailma nähtavate ja nähtamatute seoste kohalolekut, lootuse ja lootusetuse fataalset põimumist. Tamme mitmest tööst kümne parema hulka valitud filmiplakat „Curator“ on väga mõjuv oma lihtsuses ja spontaansuses. Aga ängistav ka.
Näituseplakatite hulgas torkab oma ekspressiivsusega silma Brit Pavelsoni Kadi Estlandi ja Netti Nüganeni näituse „oksendan ja karjun, oksendan ja karjun, sina minu õde, sina minu õde“ plakat. See tuletab meelde omaaegset polikliiniku laboratooriumi, kus sõrmest välja pigistatud verd klaasitükile laiali hõõruti. Disaineri sõrmega soditud meeleheitlikud kirjad loovad peaaegu kehalise ja õõvastava aistingu.
Tänavakunsti intensiivsus
Kuna plakat on osa tänavakunstist, siis on selle olemuses olla intensiivne, tähelepanu tõmmata, intrigeerida. Näitusekeskkonnas on see aga karjuv: teosed võistlevad tähelepanu nimel ning söövad üksteist. Kui näituseruum oleks suurem, tuleks see teostele kasuks, samuti on distants tööde vaatamiseks liiga väike. Kunstnike liidu kevadnäitusel kostis hääli, et ekspositsioon on liiga hõre ning demokraatlik oleks välja panna hulga rohkemate tegijate teoseid. Haapsalus on demokraatia kohal: leidub illustratiivseid, tüpograafilisi ja ka fotol põhinevaid kompositsioone. Sellel taustal torkavad silma minimalistlikumad tööd, näiteks Andreas Aru „Molekul“ ja „Chillin“, Jakob Tulve plakat Arvo Pärdi kontserdile või siis Lauri Järvlepa ülev laulupeoplakat triumfeeriva Alo Mattiiseniga tsentris.
Kadri-Maria Miti sensuaalsed muusikaplakatid võidavad kindlasti sellises kirjus kontekstis. Abstraktsel tundlikul värvikompositsioonil põhinevad tööd saavad jõudu juurde pildipinnale laiali paigutatud tekstilõikudest, mistõttu on kontserdikuulutuse tuimad teoseloendid omaette vajalikud ehituskivid. Tunnustada tuleb interpreete Kristjan Randalu ja Mihkel Polli, et nad on suutnud loobuda enesepresenteerimisest valge tiibklaveri taustal ning usaldanud oma saatuse Miti õrnadesse kätesse.
Kontserdi- ja etenduseteemaga tegeleb traditsiooniliselt Jaan Evart. Tema tööriistadeks on kirjad, millega ta trikke teeb, luues kord tasapinnalisi, kord ruumilisi karkasse. Neomodernistliku võõrandunud maailma palgejoontesse on tal õnnestunud mõnikord tuua emotsionaalne varjund, justkui õrn muie suunurka. Sama rada tundub kõndivat Ran-Re Reimann, kelle plakatitel on karm argipäev saanud paari joonelise sigrimigri ning jabura kirjakasutusega rõõmsama ja lootustandvama ilme.
Vanameister Marko Kekišev on jätkuvalt produktiivne. Näitusel on esindatud küll vähemik paari aasta loomingust, kuid endiselt annab ta oma panuse kalli kodumaa permanentse novembrikuu valgustamiseks rämehuumori ja värvivalangutega (tehnikaülikooli meeskoori kontsert, Tartu kunstimuuseumi näitus „Metsikud“). Temaga suudab produktiivsuses võistelda vaid Dmitri Makonnen, kes võib slaaviliku temperamendiga genereerida karikatuurse kujutuslaadiga klubiürituse plakati igaks nädalavahetuse õhtuks. Sel näitusel on Makonnen esitlenud oma uut külge, perspektiivi pööratud tüpoplokkidel põhinevat värvikat muusikaplakatit, mille eeskujud näikse pärinevat kümne aasta taguse šveitsi plakati dekoratiivsemalt poolelt. Ise ta lustib täiega ja kui ruum poleks piiratud, suudaks ta oma teostega täita ära poole näitusesaalist.
Oma radadel kõnnib Martin Pedanik, kelle legendaarsed NO99 teatri monokroomsed plakatid on nüüd klassika. Ta on liikunud ruumilisuse ja abstraktsuse suunas, tema genereeritud struktuurid on paljutõotavad. Tema legendaarne ainuesineja Helvetica on ära kulunud või siis noorematele pärandatud (näitusetöödel on kasutanud seda Martin Eelma), nii et Pedanik on sisenenud ettevaatliku huviga kirjatüüpide džunglisse, mille liigirikkusest on ta juba leidnud mõne isuäratava eksemplari, näiteks Kilroy või Gothami.
Laureaatidest, möödaminnes
Issanda loomaaed on suur ning sealt lemmikute leidmine alati loterii. Viieliikmelise žürii punktide mehaanilise summeerimise teel leiti kümme disainerit, kelle plakatid on eraldi eksponeeritud. Poliitilise korrektsuse huvides on valik seinast seina. Noorte illustraatorite tsunfti esindajana (näitusel veel Jekaterina Poltavets, Martin Tõnts, Uku-Art Mikkin jt) on rambivalguses Rainer Parijõe „Porrfest“, sürrealistlik heviplakat. Aarne Mesikäpp („Söö kodumaist kartulit“) on oma 82 eluaastaga näituse teenekaim osaleja. Veel on parnassil Eva Unt ja Margus Tammik rahvusvahelise tunnustuse saanud veinimaja Bodegas Gauda plakatiga, Kadri-Maria Mitt, Marko Kekišev, Aide Eendra, Margus Tamm, Jaan Evart, Ran-Re Reimann ja Martin Rästa. Viimane on oma Intsikurmu töödega pugenud üha tihedamasse liaanide tihnikusse, kus ka kirjatähed hakkavad metsikut kuju võtma.
Eesti kultuuriplakati kõrval on ka teine ekspositsioon, rahvusvaheline žüriiga näitus „Absurd“. Eesti väljapanekuga võrreldes tunduvad selle tulemused formaalsemad ning siinkohal ma seda käsitlema ei hakka, aga huvilised, kes juunikuu jooksul Haapsallu ei jõua, saavad mõlemat näitust kindlasti näha Tallinnas, näiteks „Disainiöö“ kõrvalväljapanekutena. Või mis kindlasti, ikka kui jumal annab ja COVID lubab.
Jaan EvartAide EendraMarko KekiševMargus TammMargus TammBrit PavelsonRan-Re Reimann
Pealelend – Helika Mäekivi, Eesti Keeletoimetajate Liidu juhatuse esimees
AILI KÜNSTLER
Muudatused keelekorralduses mõjutavad keeletoimetaja tööd märkimisväärselt. Nii leidiski keeletoimetajate liidus 11. juunil aset järjekordne veebikohtumine Margit Langemetsa, ühe sõnastikureformi eestvedajaga.*
Kas saite sõnastikureformi põhimõtetes selguse kätte?
Sõnastikureformi käigus liidetakse eesti keele sõnaraamat ja õigekeelsussõnaraamat (ÕS) EKI ühendsõnastikuks nii, et selle selgrooks saab neist esimene ja teine lisandub rubriigina „ÕS soovitab“. Tervikuna ÕSi ühendsõnastikus praegu ei ole. Vahepeal levinud väite, nagu uut ÕSi eraldi enam üldse ei ilmuks, kummutas Margit Langemets meie rõõmuks kiiresti.
Saime kinnitust, et seni pelgalt sõnastike tehniliseks ühendamiseks nimetatud reformi käigus tehakse ka sisulist keelekorraldustööd, mis hõlmab korpuselausete järeltoimetamist, muudatuste kavandamist teemavaldkondade kaupa ja keelekorralduspõhimõtete muutmist. Viimasega kaasnevad näiteks otsused loobuda võõrsõnade lähtekeelena üksnes klassikalistest keeltest, ühtlustada sarnassõnade tähendused ja pakkuda ebasoovitatavate sõnade esiletoomise asemel kirjutajale võimalus teha sünonüümide hulgast ise valik.
EKI on palunud võtta keeletoimetajatel keelekorraldajate soovitusi kriitiliselt ja see on tekitanud nõutust. Arutelus selgus, et leksikograaf otsustab korpuste ja muude allikate alusel oma parimal moel, mida ta tähenduse väljale kirjutab, ja keeletoimetaja võib siiski seda otsust autorile soovitada.
Iga keeletoimetaja hoiab kahtlemata ÕSi soovitustel silma peal (väidetavalt pädeb ka kõik seni õpetatu-õpitu). Praegu vaadatakse neid EKIs ühendsõnastiku tarbeks usinalt üle, nii et muudatustega sammupidamine tundub olevat üsna lootusetu ettevõtmine või kuidas?
Kehtivat ÕSi muutvaid soovitusi on seni esitatud 900 ringis. Kuna EKI lisab neid iga päev, on meil raske näppu pulsil hoida: normiinfot tuleb otsida 2018. aasta ÕSist, aga seejärel vaadata ka ühendsõnastikust, ega seal ei ole öeldud midagi uut. Arutelust selgus, et sõnastike vahel tuleb liikuma jääda kuni 2025. aastani, mil ilmub uus ÕS.
Keeletoimetaja on keelekorraldusotsuste praktikasse viija ja vahendaja, mistõttu on meil hädavajalik olla muudatustega kursis. Seepärast oli väga teretulnud Margit Langemetsa ettepanek hakata liidule korrapäraselt saatma ÕSi uute soovituste loendit.
EKI töögrupis lähtutakse ÕSi soovituste muutmisel sõna keelekorpuses esinemise sagedusest. Ehk oleks mõttekas arvestada ka tegevtoimetajatele iga päev avaneva keelepildiga?
Saime teada, et korpuses on kõik tekstid, mis on veebis avalikud, ja et nende hulgas leidub ka toimetatuid. Ilukirjandustekste on kehtiva autoriõiguse tõttu korpuses vähe.
Täpsust nõudvate oskustekstide toimetamisel ei ole ühendsõnastikust alati abi. Termineid otsime mõistagi oskussõnastikest, ent oskuskeeles on tähtis ka üldsõnade täpne tähendus. Kui näiteks sõnade enamik ja enamus tähendus ühendati Langemetsa kinnitusel põhjusel, et korpusest ei selgunud nende erinevus, siis meie kogemuse põhjal on õigustekste, kus neid tuleb selgelt eristada. Kohtumisel selgus, miks leksikograafid ei ole tähendusvahet tuvastanud: Riigi Teataja tekstid ei asu üldkeele korpuses. Seepärast väljendasime valmisolekut pakkuda ühendsõnastiku koostajatele ka praktiku pilku: meie igapäevatöö käigus täheldatud keelemuutused võiksid olla kasuks.
Asjalike tekstide toimetajail on palju kasu e-keelenõu ametniku soovitussõnastikust. On toimetajail edaspidi lootust seda ka ühendsõnastikus näha?
Langemetsa sõnul on ametniku soovitussõnastiku soovitusi Sõnaveebi juba lõimitud. Meie heameeleks on EKI-l plaan luua ühendsõnastikku ÕSi-vaade koos töölaua kohandamise võimalusega, samuti lisatakse sinna praegu eri allikates laiali keelehooldesoovitused. Et kõike ei saa sõnastikku paigutada, tuleb sõna juurde link, mille kaudu jõuab näiteks praeguses ametniku soovitussõnastikus ja ÕSis olevate sõnastussoovitusteni, reegli ajaloo jm-ni.
Millest keeletoimetajad ühendsõnastikus veel puudust tunnevad?
Muidugi inglise-eesti sõnastikust, mida EKI-l veel ei ole. Teisi keeli on kavas järjest lisada. Samuti kuulsime plaanist koostada keelekorraldusvaadete kohta põhjalik ja ajakohane teos, mida on juba pikisilmi oodatud.
Margit Langemets kinnitas, et EKI on valmis tegema meiega tihedamat koostööd tulevase ÕSi-vaate kujundamisel ja keeletoimetajate kutseeksami nõuete läbivaatamisel. Ta kutsus meid üles andma ÕSi soovituste selguse kohta tagasisidet, et liikuda ühiselt kõigi vajadusi arvestava ühendsõnastiku poole.
Eesti muusikaturu fookuspäev 11. VI Von Krahli teatris.
Eelmise aasta erandlikes tingimustes peetud Tallinn Music Week oli tõeliselt sisutihe suunanäitaja. Eesti muusikaturu fookuspäev, mis pidi toimuma tänavuse TMW osana, algas heietustega, kui tublid ja ägedad kõik on kriisis olnud. Pikk pai kulubki kahtlemata kõigile pidevate muutustega kohanenud ja kiiresti reageerinud korraldajatele ära, ent õnneks jõuti ka konstruktiivsete mõteteni, kuidas veelgi paremini jätkata. Näib, et kodumaise muusikavälja osalistele on heitlikus olukorras väga tähtis üksteise tegemistega kursis olla, üksteiselt õppida ja koostööd teha. Niisiis lisandub seesugune fookuspäev loodetavasti TMW-le iga-aastase traditsioonina.
Non-tangible kultuuripoliitika
„Koostöö“ oligi üks kohtumise tähtsamaid märksõnu, veel kerkisid teemadena esile valmisolek võimalikuks sügiseseks koroonalaineks, teadmatus ning valdkonna organiseerituse ja korrastatuse taseme paranemine – ehkki võib vist öelda, et alati saab ka paremini. (Muu hulgas käis läbi, et muusikaettevõtjaid on kokku loetud üle 2000, kuid Music Estonia liikmeid on üle 100.) Märgiti, et kõige tähtsam trend on digiteerimine (ehkki mitte igas muusikažanris ei minda sellega ühtviisi kärmelt kaasa ja elavat muusikat on otse loomulikult endiselt tarvis.) NFT (non-fungible token) käis vestlustest läbi päris mitu korda, samuti mõjutab muusikavaldkonna tulevikku blokiahel. Kultuuriminister Anneli Ott tõi aga kultuuripoliitikas tähtsamatena esile kultuuri kättesaadavuse, regionaalsuse ja valdkondadeülesuse.
Vihjamisi käis mitmest vestlusest läbi, et kriisiolukorras tekkinud kultuuriministeeriumi ja muusikavaldkonna hea koostöö ja regulaarne mitmesuunaline infovahetus ei tohiks jääda formaalseks ning võikski nüüd ja edaspidi nii käia. Mitte ainult kriisiajal.
Murelikuks tegi Heidy Purga sissevaade riigikogu kultuurikomisjoni töösse. Ta teatas, et kultuuri mõistmisega (ja kultuurse olekuga) on parlamendis kehvasti, samal ajal on kultuuri kohta kõigil oma arvamus (suure poliitikute huvi kultuurivaldkonna vastu tõi välja ka Anneli Ott). Kultuurikomisjonis tegeletakse ka rohkem haridusteemade ja autoriõigusega, otseselt kultuuriküsimusi arutatakse harva. Purga leiab, et vajadus hästi sõnastatud valdkonnastrateegia järele on suur ja see oleks olnud tarvilik suunis juba riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimetamisel. Ta väljendas selgelt, et praegu ei ole kultuurikomisjonil kultuurivaldkonnaga piisavalt otsesuhtlust, ent kui info jõuab kultuurikomisjonini õigel ajal, siis on sel otsustusprotsessile suur mõju. Siin on mõtlemisainest, kuidas korraldada paremini riigikogu ja kultuuritegijate mõttevahetust. Rahvaesindajatel on informatsiooni vaja, miks mitte neile siis seda pakkuda.
Innovatsioonikonsultant Sten-Kristian Saluveer tõi kultuuripoliitika vestlusringi osalejad ja kuulajad maa peale, teatades, et senised oskused on täiesti ebaolulised ajal, kui lapsed ja noored soovivad saada youtuber’iks, kuid meie kultuuripoliitika ei hõlma üldse voogedastusplatvorme, mis on tulevikutöökohad.* Riik ei pea enam olema tingimata tellija või rahastaja – riik võiks olla avaja, võimaldaja. Jutt, et raha ei ole, on Saluveere sõnul täiesti vale. Juulis avab Euroopa Komisjon audiovisuaal- ja kultuurisektorile 400 miljoni eurose kaasinvesteeringute meetme Media Invest. Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut avab u 300 miljoni eurose loomemajandusmeetme. „Horisondi“ programmis avaneb umbes 150 miljonit eurot toetusi. Eesti on kõigi nende meetmete taotlemisel viimasel pingil. Miks, küsib Saluveer õigustatult. Sealjuures ei ole ühtki inimest, kes esindaks neis asjus ELis Eesti huvisid.
Live-muusika – kas ainult Tallinnas?
Live-sektori vestlusringis hoiatati, et oodata on kontserdikorralusvaldkonna ülekuumenemist. Juba mitmendat hooaega on kontserte edasi lükatud – see puudutab nii suurüritusi, klubikontserte kui ka klassikakontserte, samuti heliloojate esiettekandeid – ning samal ajal on mitu hooaega kontserte ette planeeritud. Seetõttu püütakse edasi lükatud kontserte paigutada uute plaanide vahele. Kas publik jõuab need kõik vastu võtta? 2020. aastast hooga käima läinud hübriidürituste formaati püütakse kindlasti jätkata, kuid muusikastiilist olenevalt on publiku, muusikute ja ka korraldajate valmisolek selleks isesugune. Näiteks Eesti Kontserdi juht Kertu Orro avaldas arvamust, et klassikalise muusika kontserdi publik eelistab ikka saalielamust (küllap eelistabki, aga samal ajal on ka ERSO TV piirangute tingimustes päris kenasti vastu võetud).
Muusikanõunik Madli-Liis Parts sõnas, et just lõppes ümberkorralduste taotlusvoor, kus sai taotleda toetust mh tehnilise toe jaoks. Ta rõhutas aga, et igal kollektiivil ei ole mõistlik teha oma TV-platvormi, vaid tuleks luua ühine, tehniliselt heal tasemel vahendusplatvorm – ning ka videopildi loomisel tasub usaldada professionaale. Ühtlasi tuleks digiküsimusi lahendades meeles pidada, mis on tegevuse eesmärk.
Aivar Sirelpuu arvates tohutu digiareng kontserdimaja siiski ei aita. Alexela kontserdimaja seisukohalt on suurim hirm seotud hoopis sellega, et 60% artistidest on välismaalt ja suur osa Venemaalt, reisipiirangud toovad korraldusse aga ikka veel määramatust. Kui aga kriisiajas välja tuua head, siis on välis- ja kohalike artistide tasakaal nüüdsel ajal meeldivalt siinsete muusikute kasuks: teadlikult planeerivad kavasse rohkem Eesti muusikuid nii Eesti Kontsert kui ka teised korraldajad.
Rohkem uut sisu ootasin regionaalse muusikaturu vestlusest. Kultuuriminister Anneli Ott kordas kultuuripoliitika vestlusringis sõna „regionaalsus“ otsekui mantrana, kuid tegelikult oleneb see omavalitsuse n-ö külalislahkusest (Ando Kivibergi sõnul ka kohalikest investoritest), kas Tallinnast väljaspool õnnestub ja on mõttekas kontserti korraldada või mitte. Aarne Valmis maalis lihtsustatud, ent ülevaatliku pildi, kuidas mõni kultuuri majanduse mootorina tunnistav omavalitsus annab korraldajale raha, et üritus kohale tuua, sest siis teenivad ka söögikohad-majutuskohad. Teisal võib aga kohalikul kultuurijuhil tekkida selle tõttu linnajuhtidega suur konflikt, kui ta maksab korraldajale, et too korraldaks professionaalselt oma kogemustele toetudes suure ürituse, kuhu tuleb kokku tuhandeid inimesi. Millegipärast ollakse harjunud, et korraldajat ei tohi toetada, vaid korraldaja peaks suurürituse eest omavalitsusele peale maksma.
Promootor Roman Demtšenkole tundub, et praegu on väljaspool Tallinna võimalik kontserte teha ainult lisarahastusega – isegi Tallinnas jõuavad kontserdid vaevu nulli. Kultuuriministeeriumil on küll teatud toetusmeetmed ja toetab ju ka kultuurkapital ning teoreetiliselt on toetused žanriülesed, kuid näib, et need ei jõua klubikontsertide korraldajateni (ja vahest üldse paljude erakorraldajateni).
Sugugi mitte üllatuslikult korrati regionaalse muusikaturu vestluses üle, et piirkondlikke kontserte korraldades on tähtis suhelda nii omavalitsusega kui ka kohalikega. Kõik olid nõus ka sellega, et Narvas (ja üldse Ida-Virumaal) tuleb üritusi teha järjepidevalt, sest Narva positiivne hõlmamine on mõeldav just kultuuri kaudu.
Võtame koroonavabalt
Päeva kulminatsiooniks kujunes jutuajamine tervisepassidest ja kiirtestidest. Foorumil katsetati uut üritusele sisenemise lahendust: tervisesertifikaadiga tuli umbkaudu kolmandik, teine kolmandik käis eelmisel päeval lauluväljakul testimas ja kolmas kolmandik tegi kiirtesti foorumile saabudes (tulemuse ooteaeg on u 10–15 minutit). Kuna Euroopa digipass sai kättesaadavaks 10. juunil (eelmise päeva hommikul) ja paljud foorumil osalejad olid varem alla laadinud vaid Eestis kehtinud vana tervisesertifikaadi versiooni, siis oli uksel parasjagu nördimust: kuna too sertifikaat enam ei kehtinud, siis tuli alla tõmmata uus, mis võttis aega neli minutit. Kuna nädal varem oli ka ERSO lõppkontserdil katsetatud kiirtestiga sissepääsu, siis oli huvitav kuulda, et seal oli kohatud ka põhimõttelisi testimise vastaseid ning testimisväsimust.
Terviseteema põhiküsimuseks sai see, kas suurüritustel peavad kiirteste tegema tingimata meditsiinitöötajad või võiksid neid teha ka teised vastava väljaõppe saanud inimesed, näiteks turvatöötajad. Meeskond Security juht Eigo Sõster oli ja on veendunud, et esmaabioskustega turvatöötajad saavad hakkama ka imelihtsa kiirtesti tegemisega, tarvis on vaid läbida koolitus. Praegune seadus nõuab aga just meditsiinitöötaja maagilist puudutust, mis on meditsiinitöötajate vähesust ja koroonaaja ülekoormust silmas pidades ressursi raiskamine. Praeguse EKRE obstruktsioonimürgli tõttu riigikogus uut seadust enne sügist mõistagi ei tule. Ometi, kas hakkas sellest vestlusest nüüd hargnema põhimõtteline arusaam, et seadus vajab muutmist? Kui viirusenäitajad peaksid sügisel tõusma, siis võib kiirtestide tegemise võimekuse tõstmisest olla kasu ka koolide lahtihoidmisel.
Aina rohelisemaks
Väga tähtsaks pean ka mõttevahetust ürituste keskkonnamõju vähendamise ja mõõtmise teemal, aga see info on küllalt spetsiifiline. Hea on see, et mõned festivalid on keskkonnamõju teema väga põhjalikult ette võtnud ja palganud selle alaga võimalikult efektiivseks tegelemiseks eraldi spetsialisti. Ühtlasi on korraldajatele, kes soovivad aegamisi keskkonnasäästlikumaid valikuid teha, suurepärased nõuandjad kestlike sündmuste loomise täisteenuspartner Acento ja koostööplatvorm Rohetiiger. Rõhutati, et kultuuriüritustel on suur vastutus mõjutada inimeste keskkonnakäitumist ka tavaelus: anna neile ainult teada, et võetaks kaasa oma tops või veepudel, palu neil prügi sorteerida, vali ka toitlustajad nii, et prügi ja toidujäätmeid tekib võimalikult vähe, ja see käitumismuster elab kellegi igapäevaelus edasi.
* Vt ka Saluveere sõnavõtte 26. III ja 9. IV Sirbis.
Dokumentaalfilm „Naised rindejoonel“ (Einmann Video, Eesti 2021, 56 min), režissöör Ivar Heinmaa, stsenaristid Ivar Heinmaa ja Kati Laukkanen, operaator Ivar Heinmaa, helilooja Timo Steiner, produtsendid Margit Vremmert, Ivar Heinmaa, Ari Lehikoinen ja Marko Lönnqvist.
„Kui naised sõjast räägivad, siis ei kuule me üldse või peaaegu ei kuule seda, millest oleme harjunud lugema ja kuulama: kuidas ühed inimesed tapsid kangelaslikult teisi ja võitsid. Missugune oli tehnika ja missugused olid kindralid. Naiste sõjal on omad värvid, omad lõhnad, oma valgus ja oma tundeala. Omad sõnad. Seal ei ole kangelasi ega uskumatuid kangelastegusid, seal on lihtsalt inimesed, kes on ametis ebainimliku inimtegevusega.“ Nii kirjutab valgevene kirjanik nobelist Svetlana Aleksijevitš oma raamatus „Sõda ei ole naise nägu“1 nõukogude naiste kohta, kes liitusid Teise maailmasõja ajal Punaarmeega.
„Naised rindejoonel“ on film 2014. aasta kevadel puhkenud sõjast Ida-Ukrainas nii, nagu näevad seda sealsed naised. Ukraina sõjapiirkonnas on 6000 naist. Oma elust sõjatandril räägivad Oksana, Anna, Tatjana ja Marina, neli erineva saatusega tavalist naist. Filmis jälgitakse nende eripalgelisi olukordi sisaldavat lahinguteekonda läbi mitme aasta ja nelja aastaaja: nad istuvad väsinult kaevikus, tulistavad tankitõrjerelvast vaenlase pihta, võtavad vastu patsiente, näeme neid mõtlikult suitsu tõmbamas ning rindel sünnipäeva tähistades koketeerimas.
Dokumentaalis on kaadreid mõlemalt poolelt rindejoont, vestlusi mõlema poole võitlejatega. Heinmaa sõnul alustas ta filmimist juba 2014. ja 2015. aastal ja käis korduvalt Donetskis separatistide poolel, kui piiri ületada oli veel üsna lihtne.
Oma sõnul on Ivar Heinmaa palju sõjamehi filminud, aga tahtis nüüd uurida, miks lähevad rindele tavalised naised. Portreteeritavad naised käituvad kaamera ees vabalt ja loomulikult ning tutvustavad asjalikult oma mõttemaailma, puhastavad relvi, meigivad nägu ja blondeerivad kaevikus juukseid, söövad suppi ja näitavad revolvrit, mis neile antud „selleks, et mitte lasta end vangi võtta“. Kohati tundub, et see, millest nad rääkimata jätavad, on mõjusamgi kui see, millest nad räägivad. Anna on osalenud lahingutes, saanud korduvalt haavata ja sattunud vangi. Venelased lubasid vange Donetski Rahvavabariigi separatistidest võitlejatele mitte üle anda, aga andsid siiski, ja „seal ei olnud lõbus“ märgib Anna napilt. Sõda läbi lahinguis olnud naise silmade paistab sellisena, nagu see on – metsiku ja mõttetuna.
Marina, hüüdnimega sõjaprintsess Xena.
Südant puistavate naiste kõrval mõjuvad kontrastselt üksikud vaikivad mehed, kelle sõnatuid tundeid kaamera eksponeerib. Zaitsevo külas eikellegimaal elava pensionäri Aleksandra mornilt vaikiv abikaasa Volodõmõr tundub olevat tõelises mürsušokis. Marina õhtusöögikaaslane Odessas Andrei Jurjevitš surub kõnekalt huuled kriipsuks, kui kuuleb suurest alkoholikogusest, mida naine rindelt Odessasse puhkusele sõites esimese kahe päeva jooksul stressimaandamiseks tarbib.
Ometi jäävad peategelaste portreed pinnapealseks, sest intiimseid teemasid nad ei lahka. Filmiga otsitakse vastust küsimustele, millesse need sõjatandri naised usuvad või millele loodavad. Sellele vaatamata jääb üksjagu nende naiste käitumise ajendeid vaatajale suletuks ja saladuslikuks. Nii ei saagi õigupoolest selgust, mis ajendas neid naisi sõtta minema. Veenvalt mõjub vaid Oksana selgitus: ta läks rindele sellepärast, et tema 26aastast poega ei mobiliseeritaks ega lahingusse saadetaks.
Mis õieti nendest naistest edasi on saanud? Kas Oksana jäi sõjast kõrvale või naasis lahingusse? Kas Marina leiab endale abikaasa, nagu soovib ta ema? Miks jättis Tatjana oma kaheksa-aastase poja koju maha ja läks rindele, aga sünnitas siis tütre, keda kasvatab sealsamas pataljonis? Ilmselt on jäänud filmitegija Ukraina-reisidest napiks, et naiste lugu põhjalikult avada, või siis polegi sümboolsema mõõtme saavutamine olnud eesmärk. Sõda jääb sõjaks ja retsepti, kuidas tulla välja suurtest konfliktidest, Ivar Heinmaa ei paku.
Sõjaväsimus
Meeste sõda on liiga tavaline, kehitatakse vaid õlgu – nii peabki ju olema. Tegelikult ei pea. Palju mõjusam on rääkida sõjast naise häälega ning seda teab nii Svetlana Aleksijevitš kui ka Ivar Heinmaa. Heinmaa professionaalne operaatoritöö sekundeerib naiste sõjalugudele mõjusalt ja tundlikult: operaator on loonud detailitäpse ja visuaalselt kütkestava maailma. Kaamera on üles leidnud sümboolseid kaadreid auklikest mudastest teedest rindetsoonis, mahajäetud koolimajast, närtsinud külmunud päevalillest, kuulidest puretud liiklusmärgist, kanašašlõkist või tuulisel tänaval vedelevast palveraamatust. Timo Steineri tundlik helikeel kombinatsioonis naturaalsete taustahelidega, nagu kuulitärin, soomusmasinate mürin või koerte haukumine, moodustab operaatoritööga hea terviku.
Filmis on õnneks napilt militaristlikke loosungeid ja vähene paatos on värskendav. Aeglase ja mõtliku tempoga dokumentaal avab ausalt sõja hävitava poole: selle konflikti pärast on olnud sunnitud oma kodu maha jätma 1,5 miljonit inimest ehk rohkem kui Eestis elanikke. On kole kurb argipäev, inimeste kodu on puruks pommitatud ja peenramaa miinikesti täis.
Pensionär Aleksandra poeg Sergei ja pojapoeg Nikita on jäänud separatistide kontrolli all Horlivkasse, viimati nägi vana naine poega ja pojapoega kahe aasta eest. See on tavaliste inimeste tavaline tragöödia: sõda lõhestab suguvõsa ja sõpruskonna ning piirab inimeste liikumist, osa jääb ühele, osa teisele poole rindejoont. Nagu täheldab Aleksandra: „Kui sõda algas, ütles Sergei, et mundrit ta selga ei pane ja relva kätte ei võta, sest tal on sõbrad mõlemal pool rindejoont.“
Ärevushäire
Heinmaa film toob vaataja ette naiste lahingutes saadud pshühhotrauma. Oksana räägib ausalt oma posttraumaatilisest stressihäirest – hirmust ja õudusest ning abitusest. Oksana kõneleb, et sõtta osatakse minna, aga sõjast ei osata tagasi tulla, et kui on hukkunud mõni lahingukaaslane, on tal endal käed-jalad justkui terved, kõik justkui korras, aga enesetunne on õudne. Traumeeritud hing on hoopis hirmsam asi kui traumeeritud keha.
Heinmetsa dokumentaal astub siinkohal dialoogi Vene režissööri Kantemir Balagovi filmiga „Piitsavars“.2 „Piitsavars“ on tõukunud Svetlana Aleksijevitši romaanist ja seetõttu on ka Balagov toonud fookusesse hoopis naised. Nagu Heinmaa dokumentaalfilmis näeb ka Balagovi „Piitsavarres“ abituid katseid alustada pärast sõda uut elu, kui ei ole enam rõõmu saavutatud võitude üle, vaid soov alustada elu otsast peale. Aga kuidas elada rahulikku elu? Mida teha edasi? Kuidas õppida pärast sõda elama? Kuidas ellu jääda? Mismoodi elu korraldada? Võib-olla oli seal, sõjas, kergemgi? Sõda ei jäta kedagi normaalseks. See on naiste vaade sõjale. Nad tahavad õnne, kuid ei mäleta, mis asi see õnn on.
Veteranide jõud
Viimaks tuleb filmis „Naised rindejoonel“ selgelt välja, et Ukraina ühiskonnas on veteranide jõud ja sõjas käinute solidaarsus ülisuur. Sõjaveterane on Ukrainas ligi pool miljonit ja see on märkimisväärne poliitiline jõud, keda ei maksa ärritada. Värskelt valitud Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi otsustas iseseisvuspäeval augustis 2019 tühistada traditsioonilise sõjaväeparaadi, et maksta säästetud rahaga sõjaväelastele preemiat. Sõdurid ja Ida-Ukraina sõja veteranid korraldasid aga omaenda paraadi ning jalutasid läbi Kiievi kesklinna koos sugulaste ja neid tänama tulnud inimestega. Kui 2019. aastal kogunes spontaanselt korraldatud veteranide marsile ligi 20 000 inimest, siis aasta hiljem tuli neid sinna kokku juba ligi 50 000. „Tulime oma ühtsust näitama. On hea näha nii paljusid üle kogu Ukraina, tunneme, et me pole üksi,“ ütles mulle mu hea tuttav Vitali Denega, alternatiivse paraadi algataja ja kodanikuliikumise „Tule eluga tagasi“ looja.
Aleksijevitš kirjutas oma romaani selleks, et sõjad ja vägivald ei korduks. Balagov on kujutanud kangelasliku sõjavõidu fassaadi taha jäävat moraalset ja füüsilist laostatust. Heinmaa toonitab oma dokumentaalfilmis aga inimeste sõjaväsimust, sõdurite ärevushäiret ja Ukraina sõjaveteranide tugevat ühtehoidmist. Kui te pole just Eesti peaminister või president, kes saavad Ida-Ukraina sõjapiirkonnaga tutvumas käia, siis vaadake Ivar Heinmaa dokumentaalfilmi Ukraina sõjast.
1 Svetlana Aleksijevitš, Sõda ei ole naise nägu. Tlk Toomas Kall. Tänapäev, 2016.
Näitus „Eraldatuses“ Tartu kunstimuuseumis kuni 27. VI, kuraatorid kunstiakadeemia magistrandid Signe Friedenthal, Reigo Kuivjõgi, Eerika Niemi, Jelizaveta Pratkunas, Kerly Ritval, Jelizaveta Sedler ja Mae Variksoo ning graafiline disainer Laura Pappa.
EKA kunstiteaduse magistrantide kureeritud näitus „Eraldatuses“ käsitleb koroonaisolatsiooni kunstiajaloos viljaka akna motiivi kaudu. Tartu kunstimuuseumi väikse projektiruumi seintel on seitse maali ja neli fotot. Eraldatuse kontseptsiooni kriipsutab alla Ilja Kabakovi album „Aknasse vahtiv Arhipov“, mis on iseenesest tore leid.
Aken on kunstiajaloos paljutähenduslik sümbol. Erialaseks klišeeks on kujunenud tõdemus, et renessansist peale on kujutanud maalikunst endast seinale asetatavat tehislikku akent loodusesse. Renessansikunstnike endi ateljeed pidid olema akendega põhja poole, et otsene päiksevalgus ei moonutaks värvitaju. Kunstiajaloo klišeeks on saanud ka Rembrandti nn keldriaknavalgus, maali oluliste detailide väljavalgustamine teatraalse kohtvalgustusega. XVII sajandi maastikumaalis võeti esmakordselt kasutusele vaate ümbritsemine kardinasarnaste kulissidega (repoussoir’i efekt).
Üldistatumal tasandil on aga igasugune kunstiteos aken, olgu siis kunstniku hinge või lihtsalt kunstniku kehtestatud reeglite alusel toimivasse kujutlusruumi. Nii mõeldes on akna motiiv kunstis kahekordne aken – aken aknas.
XX sajandil valitsenud modernism kujutas endast teadlikku vastureaktsiooni kõigile maalikunsti konventsioonidele, sealhulgas arusaamale maalist kui tehislikust aknavaatest. Realistid (Barbizoni koolkond) läksid põhjaakendega ateljeedest välja loodusesse (plein-air), impressionistid tõid sellesse loodusesse päiksevalguse ning Cézanne julgustas passiivse vaatelikkuse asemel rõhutama kunstniku aktiivset ümberkorraldavat, korrastavat tegevust. Selle liini loogilise lõpuni arendanud kubistidel sai aknast kaleidoskoop. Sümbolism (ja selle järel sürrealism) omakorda taaselustas keskaegse kodeeritud pildikeele. Peamisteks motivaatoriteks nende muutuste taga oli fotograafia leiutamine ning otsinguid, uudsust ja mitmetähenduslikkust väärtustav teaduslik maailmapilt.
Suurem osa eesti XX sajandi kunstist kujutab endast erinevate autoripositsioonide väljajoonistamist selles modernistlikus kunstiruumis. Meie XX sajandi meistrite positsioone on kunstiajaloolased enamasti päris põhjalikult kirjeldanud ja analüüsinud ning muuseumid (ja mõned erakogujad) need korralikult salvestanud. Sellisena moodustab eesti kunstiajalugu (tänu oma hõlmatavale mahule) strukturalistlikuks analüüsiks iselaadse ideaalse suletud korpuse. Kunstiajalugu tundev kuraator saab seda kerge vaevaga kasutada kõikvõimalike teemade ja probleemipüstituste kujustamiseks.
Näituse „Eraldatuses“ kuraatorid on valinud koroonaisolatsiooni tähistamiseks aknamotiivi. Muidugi ei ole olnud näitusele valitud töödel epideemiaga midagi pistmist. Karl Pärsimäe aknad väljendavad kunstniku poeetiliselt hedonistlikku elutunnetust, Nikolai Kormašovil ja Ilmar Malinil ajastuomast optimismi, Ülo Soosteril on tegemist sürrealistliku kujundiga ning Andres Toltsil intellektuaalse mänguga. Uste ja akende motiivi järjekindlalt kasutanud Jüri Arrak on 1973. aastal kirjas Vaino Vahingule selle tagamaa kohta öelnud järgmist: „Olen jõudnud arusaamisele, miks mu piltides on tihti mingi avause motiiv, mille läbi paistab roheline ilus loodus ja helesinine pilvekestega taevas. See on nagu väljapääs, mida ei tohi enda jaoks sulgeda. [—] Kogu see avauste, uste, akende maailm on mind tükk aega alateadlikult vallutanud ja nüüd, kus sellest ise enda jaoks aru sain, teeb ta mulle järjest rohkem muret.“
Kunstiajalukku kuuluvate teostega aktuaalset probleemi kujustades on kuraatorinäitusel nihestatud teoste tähendust. Parimal juhul mõjub see üllatavalt ja vaimukalt. Meenub eelmise aasta Tartu Kunstimaja „koroona-näitusel“ („Esmaspäeval oli meil siin veel lumine“, kuraator Peeter Talvistu) eksponeeritud Eerik Haameri „Isa ja poeg“, maal, mis 1943. aastal maalituna tähistas protesti Saksa tööteenistuse kohustuse vastu, ent 2020. aasta kevadel viitas üheselt nakatamishirmule ja distantsihoidmisele täiskasvanud laste ja nende vanemate vahel.
Näitusel „Eraldatuses“ selliseid teravmeelsusi silma ei hakanud. Sinna valitud kunstiteosed sobivad oma summutatud ja sordiinialuste meeleoludega hästi kokku – isegi sedavõrd, et soovinuks komplektis näha ka midagi täiesti teistsugust. Meenus näiteks üks Olev Subbi imeilus aktimaal avatud aknal lamavast noorest tüdrukust. Või veel parem: kuraatorid oleksid võinud haarata sealtsamast oma kodusest sokivabrikust Tartusse kaasa mõne noore kunstniku elava hääle ja selle kunstiajalooga dialoogi asetada (Kai Kaljo meditatiivsed fotod ei kanna seda rolli välja). EKA magistrantide näituse kohta on seda kummaline öelda, kuid „Eraldatuses“ on näitusena turvaline, et mitte öelda trafaretne.
Ma pole ka veendunud, et just korteriaken on koroonaeraldatuse sümbol. Näiteks minu kodu aknad ei seostu mu pandeemiakatsumusega mitte sugugi (mu vastasmajas on ujula ning koroonaajal on see seisnud lihtsalt tühjalt). Kui mõtlen tagasi kahele üksildasele kevadtalvele, siis meenuvad pigem virtuaalsed aknad (eriti minu brauseris juba üle aasta järjepanu avatud olnud https://www.worldometers.info/coronavirus/). Muidugi on Tartu kunstimuuseumi projektiruum pisike ning kuraatorite kollektiivis on ehk ka raske mõnda idiosünkraatilist ideed süvitsi arendada. Nii on näitusega „Eraldatuses“ pakutud koroonakogemuse sirgjoonelise tähistajana välja suure tähendusmahuga sümbol, kuid uutest tõlgendustest on loobutud ega ole toodud ka kuuldavale noore põlvkonna kogemust.
Andres Toltsi aknamotiivi puhul on tegemist intellektuaalse mänguga.Karl Pärsimäe aknad väljendavad kunstniku poeetiliselt hedonistlikku elutunnetust.
