Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Aasia sajand IV: Myanmar – valesti kokku pandud riik

    MÄRT LÄÄNEMETS

    Esmalt pilk ajalukku.2 XVIII sajandi keskel ühendas kuningas Alaungpaya birmalaste maad Irrawaddy (Ayeyarwady)3 jõe keskjooksul ehk Ülem-Birmas, alistas oma võimule monide Hanthawaddy kuningriigi lõunas, Shani riigid idas ja mägirahvad põhjas ning rajas Kagu-Aasia oma aja võimsaima riigi Konbaungi dünastia valitsemise all. Nii algas viimane vaatus Birma kuningriikide tuhandeaastases ajaloos. Alaungpaya hävitas ka prantsuse ja briti esimesed tugipunktid Birma aladel, pannes mõneks ajaks seisma Euroopa koloniaalambitsioonid. Tema järeltulijad Konbaungi troonil laiendasid riiki veelgi, vallutades idas maid Siiamilt ning läänes Arakani (praegu Birma Rakhini osariik), Manipuri ja Assami (praegu India koosseisus).

    Viimaste sammudega astuti juba valusasti Bengalit valitsenud Briti Ida-India Kompanii varvastele ning tollel hakkas küpsema tõsine nõu võimsast naabrist lahti saada ja rikkale piirkonnale käpp peale panna. 1824-26. aasta esimese Briti-Birma sõjaga, veriseima ja kulukaimaga Briti-India ajaloos, võeti Birmalt ära ja liideti kompanii valdustega Arakan (Rakhin) ja Tenasserim (Tanintharyi). Kolm aastakümmet hiljem, teises Briti-Birma sõjas vähendati Konbaungi valdusi Irrawaddy delta ja Pegu (Bago) regiooni ehk Alam-Birma jagu. Britid tegid Rangoonist (Yangon) oma uue koloonia administratiivkeskuse, mis XX sajandi alguseks oli kasvanud Kagu-Aasia kosmopoliitseimaks metropoliks ja kuni 2006. aastani oli ka Birma Liidu pealinn. Ja lõpuks, 1885. aastal vallutati kolmandas Briti-Birma sõjas Ülem-Birma ja Kongbaungi pealinn Mandalay ning dünastiale tehti ots peale. Viimane kuningas Thibaw Min viidi Indiasse, kus ta inglaste valve all elas Ratnagiris kuningliku vangina oma elupäevade lõpuni 1916. aastal. Mandalay kuningapalee aarded riisuti ja veeti Inglismaale. Enamik neist on Birmale tagastamata.

    Kunagisest hiilgavast kuningriigist sai Briti-India koloniaalvaldus, kus peamiselt riisi, tiikpuu ja kalliskivide ekspordiga kõvasti tulu teeniti. 1937. aastal lahutati eelkõige lääneliku orientatsiooniga uue linnaharitlaste ja ettevõtjate põlvkonna seas pead tõstva rahvusliku liikumise survel Birma Briti-Indiast ja temast sai omaette kroonikoloonia piiratud omavalitsusega. Peagi järgnes aga Jaapani okupatsioon ja pärast sõja lõppu loobus Ühendkuningriik teatavasti nii oma India kui ka Birma kolooniatest. Iseseisev riik – Birma Liit (alates 2008. aastast Myanmari Liidu Vabariik) kuulutati välja 4. jaanuaril 1948. aastal.

    Britid tahtsid kolooniatele iseseisvust andes ehk parimat, aga välja tuli „nagu alati“. Indiat jagades kirjutati Hindustani edasisse poliitilisse kulgu sisse vaibumatu vaen hinduistliku India ja muhameedliku Pakistani vahel, mis hõõgub edasi ka India ühiskonna sees ja võimendub hindutva ideoloogiat järgiva riigi sisepoliitikas, millest oli juttu eelmises loos.4 Birmaga läks mõnevõrra hulleminigi, sest rahvastevaheline sõda puhkes seal juba enne iseseisvumise väljakuulutamist ja pole täielikult vaibunud mitte kunagi riigi 73aastase ajaloo vältel. See on praeguses maailmas vist küll kõige pikaajalisem kodusõda, ja kui nii edasi, siis võib võllanalja tehes ennustada, et järgmine põlvkond saab rääkida juba saja-aastasest Birma sõjast.

    Rahvaste paabel

    Mõnikord öeldakse, et Birma on antropoloogide ja lingvistide paradiis, sest nii kireva ja mitmekesise rahvastikuga maid kui Birma, ei ole maailmas palju. Ametlikult (1982. aasta seadusega) on Birmas 135 ametlikult tunnustatud rahvast ja rahvusrühma, mis jagunevad kaheksa suurema ehk riigi põhirahva (major national ethnic races) vahel. See jaotus järgib tihtipeale pigem poliitilis-administratiivset kui kultuurilis-lingvistilist põhimõtet ega ole seetõttu kuigi kindel ja teaduslikult põhjendatud.

    Suurim rahvas ehk siis põhirahvaste seas kõige põhilisem on birmalased ehk bamarid, kes moodustavad riigi umbes 55miljonilisest elanikkonnast üle 60%. Nemadki jagunevad omakorda veel üheksaks rahvusrühmaks. Ülejäänud seitsmest on suurim ligi kümnemiljoniline shani rahvas (33 rahvusrühma); ülejäänud on väiksemad. Kõige liigendatum on chini rahvas 53 rahvusrühmaga. Kõige monoliitsem on umbes ühemiljoniline Birma lõunaosas elav moni rahvas, kes on Birma vanimaid rahvaid ning birma kultuuri ja riikluse alusepanijad, kuid aja jooksul suuresti bamaritesse sulandunud.

    Riigi põhirahvaste hulka pole arvestatud Birmas elavaid hiinlasi ja indialasi, nn anglobirmalasi (koloniaalajal inglaste ja birmalaste segakooseludest sündinute järeltulijaid) ja bengali migrantide järeltulijatest rohingjasid. Need „mitterahvad“ moodustavad kokku üle 10% Birma elanikkonnast. Ametliku määratluse järgi on Birma põhirahvaste staatus omistatud ainult põlisrahvastele, kes elasid seal enne 1824. aastat, s.t enne brittide sissetungi algust.

    Liitriik või liidetud riik?

    Kuningriikide ajal ei olnud rahvuslus tänapäeva mõistes probleem. Seda polnud õieti olemaski. Kuningriike lõid ning üksteisega ja isekeskis sõdisid võimu pärast nii bamarid, monid, shanid kui ka teisedki. Tähtis oli liidri karisma ja tema võimusuhted vasallide ja liitlastega rahvusest olenemata. Isegi usk ei olnud eriti oluline. Kuigi budism oli valdav religioon ja enamikku suuri kuningaid peeti ka dharma kaitsjateks, oli näiteks budistliku Arakani õukonnas periooditi jäme ots hoopis bengalitest muhameedlaste käes. Valitsejate eesmärk oli hoida kontrolli võimalikult suurte maa-alade ja alamate hulkade üle, sest sealt tuli tulu. Rahvaste, eriti kaugemate äärealade elanike eluolu, keele, usu ja kultuuri kallale ei mindud, sest see polnud kasulik ega vajalik – niikaua, kui kuninga vastu mässama ei hakatud. Mässud suruti muidugi maha, kuni kuningal selleks veel jõudu oli. Üldiselt oli olukord üsna sarnane keskaegse Euroopa omaga.

    Kas Birma jääbki pidevas eriolukorras viibivaks sõjaväeriigiks, mis isegi Aasia kõige tagurlikumate režiimide seas erilisena silma paistab? Praegu tunneli lõpus valgust ei paista. Pildil põgenikelaager Arakani osariigis Myanmaris.

    Inglased valitsesid oma kolooniaid suhteliselt paindlikult, arvestades ja enda kasuks pöörates kohalikke – ka rahvuslikke – olusid ja suhteid. Birma koloonia oli jaotatud kaheks tsooniks: „päris Birma“ (Burma Proper) ehk endise Birma kuningriigi südamaa peamiselt bamaritest elanikkonnaga ning „piirialad“ (Frontier Areas) ehk „päris Birmat“ läänest, põhjast ja idast poolkaarena ümbritsevad ulatuslikud mägialad kümnetest mittebirma rahvastest ja hõimudest elanikkonnaga. Esimene oli inglaste otsese valitsemise all; teise puhul rakendati peamiselt lepingute ja kokkulepete süsteemi, millega britid said küll õiguse nende maadel tegutseda ja majandada, kuid ei sekkunud kohalike elukorraldusse. Loomulikult toimus aeg-ajalt ka inglastevastaseid väljaastumisi ja mässe, aga üldiselt tagas briti süsteem „piirialade“ rahvaste iseolemise ja traditsioonilise elulaadi alalhoidmise. Peamiseks „tsiviliseerimise“ vahendiks oli nii mõnelgi pool edukas kristlik misjonitöö, mille tulemusel on tänapäeval just mitme mägirahva seas kristlus kõige levinum usund. Teise maailmasõja ajal teravdas rahvaste vahelisi suhteid ka see, et osa (sh bamari rahvuslaste relvajõud sõja algul) võitles jaapanlaste, teised jälle inglaste poolel.

    Kui hakkas terendama väljavaade Birma lahkumiseks Briti krooni alt, siis iseseisvumisläbirääkimisi peeti ja tingimused lepiti kokku peamiselt bamarite rahvusliku liikumise juhtidega, kes sõja lõpus olid poolt vahetanud. See ei olnud kaugeltki ühtne, koosnedes rivaalitsevatest organisatsioonidest ja relvagrupeeringutest, kuid iseseisva Birma üks peaarhitekte, praeguse Birma demokraatia käilakuju Aung San Suu Kyi isa kindral Aung San suutis saavutada mingi kompromissi. Aung San ise küll iseseisvuse vilju ei näinudki, sest ta mõrvati koos oma ajutise valitsuse liikmetega 1947. aasta suvel. Kes oli atentaadi taga, pole tänini selge, kuid ilmselt viisid niidid brittideaegse omavalitsuse juhtideni, kellele karismaatiline ja ehk liiga radikaalne Aung San oli vastunäidustatud.

    Birma Liidu loomine oli otsustatud sama aasta veebruaris Panglongi (Shani osariigi linna nime järgi) konverentsil sõlmitud lepinguga, kuid peale bamarite olid sellega ühinenud ainult Shani, Chini ja Kachini esindajad, kuna ülejäänuid ei kutsutudki või jäid nad tulemata. Seega olid rahvad kaasatud uue riigi loomisse ainult osaliselt ja väga erineval tasemel esindatusega ning paljusid polnud üldse kaasatud. Põhjus oli ka selles, et „piirialade“ rahvastel olid erinevad eesmärgid ja nägemused kolooniajärgsest iseolemisest. Kuigi lepinguga lubati kõigile rahvastele võrdseid õigusi ja autonoomiat uues Birma Liidus, suhtusid paljud sellesse lubadusse skepsisega, ja nagu edasine näitas, siis õigustatult.

    Nõnda klopsitigi kokku tüüpiline postkolonialistlik riigimoodustis, idee järgi küll föderalistlik, aga tegelikkuses bamaritest enamuse poliitilise tahte ja suva järgi toimiv, kus vähemusrahvastel enesemääramisõigust poliitiliste vahenditega peaaegu ei ole, või kui, siis väga piiratud määral. Birma Liidu ülesehitus järgis laias laastus Briti koloonia aegset. Endise „päris Birma“ ehk bamari enamusega aladel moodustati seitse administratiivset piirkonda ehk provintsi (division), kuna piirialad jagati formaalselt rahvuslikel alustel seitsmeks osariigiks (state). Kui kõik need rahvad leidsid end ühtäkki bamarite riigist, millega ühinemiseks nende nõusolekut ei olnud küsitud ning kus neile hakati peale suruma valitseva suurrahva ja šovinistliku keskvalitsuse reegleid, ei jäänudki muud üle kui relvastatud võitlus.

    Mõnel pool puhkes see kohe 1940ndate lõpul, nt Arakanis ja karennide maal (Kayini osariik), kusjuures viimane ei olnud, muide, brittide võimu alla üldse kuulunudki ja nende eesmärk oli algusest peale iseseisev riik Birmast eraldi. Teisal algas võitlus 1960ndatel, mil riigis tuli võimule sõjaväehunta. Ääremaadel on sõda vahelduva aktiivsusega käinud ilma vaheajata. Paljud piiriäärsed rahvuspiirkonnad pole kunagi keskvalitsuse võimu all olnudki ega ole ka praegu. Kui 1990ndatel jõuti mõnel pool rahu sõlmimiseni, siis just Birma nn demokraatlike muudatuste järel alates 2011. aastast on relvavõitlus mitmel pool aktiveerunud, ja seda just keskvalitsuse karmima poliitika tõttu. Viimastel kuudel, pärast sõjaväelaste võimu taaskehtestamist selle aasta veebruaris, on olukord pingestunud, eriti endist viisi iseseisvusmeelses Kayini osariigis.5

    Birma neetud ring

    Rohkem või vähem demokraatlikul arenguteel pidas Birma vastu veidi enam kui tosin aastat. 1962. aasta märtsis leidsid sõjaväejuhid eesotsas kindral Ne Winiga, et aitab küll ja võtsid ohjad enda kätte, korraldades sõjaväelise riigipöörde ja arreteerides või tappes endised valitud tsiviilvalitsuse juhid. Sellest ajast algaski Birma kui riigi allakäik. Parteid keelati peale Birma Sotsialistliku Programmi Partei, riik tõmbus isolatsiooni, sotsialistlik orientatsioon ühendati jäiga bamari natsionalismiga, karistusoperatsioonid ääremaade separatismi vastu said keskvalitsuse poliitika lahutamatuks osaks. Majandushoovad koondusid sõjaväejuhtide kätte, süvenes korruptsioon ning areng seiskus.

    Kõik Birma sõjaväevalitsused on peale julma põletatud maa taktika sõjakolletes paistnud silma ka äärmiselt jõhkrate meetoditega igasuguste meeleavalduste mahasurumisel linnades, olgu see siis 1960ndatel, 1970ndatel või – eriti suures ulatuses – 1980ndate lõpus. Iga väljaastumislaine uputati sõna otseses mõttes verre sadade ja tuhandete ohvritega. Uus sajand ei toonud siin midagi uut: 2007. aasta budistlike munkade algatatud oranž revolutsioon suruti maha sama brutaalselt kui varasemad. Sadu tapetuid tänavatel on toonud kaasa selle aasta kevadtalviste meeleavalduste laine.

    Muster üha kordub. Vahepealsed katsed režiimi väliselt demokraatlikumaks disainida on ikka lõppenud endise korra taastamisega. Nii läks 1989. aastal, nii lõppes ka peaaegu viimase kümnendi kestnud demokraatiamäng, mis oma algfaasis näis maailma isegi ära petvat. Kui aga mullu novembris võitis kolmandat korda valimised ülekaalukalt Aung San Suu Kyi juhitav Rahvuslik Liiga Demokraatia Eest (National League for Democracy, NLD), sai kindralitel taas mõõt täis ja naasti vanade liistude juurde. Pikka aega koduarestis viibinud pantvangist vahepeal riigikantsleri staatuses pantvangiks tõstetud Suu Kyi pandi jälle kinni ja teda ootab kohus terve hulga süüdistuste alusel: võimu kuritarvitamine, korruptsioon, koroonareeglite rikkumine valimiskampaania ajal jne.6 Väheusutav, et kindralid esialgu lubatud aastase tähtajaga eriolukorraga piirduvad.

    Kas Birma jääbki pidevas eriolukorras viibivaks sõjaväeriigiks, mis isegi Aasia kõige tagurlikumate režiimide seas erilisena silma paistab? Praegu tunneli lõpus valgust ei paista, sest kindralite võimutäiusele ohtu ei ole. Rahva tahe selles riigis ei loe. Liiatigi olukorras, kus tsiviilühiskonnas kandvat rolli mängivad budistlik maailmavaade ja vaimulikud institutsioonid on niivõrd kokku sulanud – tegelikult läänest õpitud – bamari natsionalismiga, mis riigi teiste rahvaste suhtes jagab alati hoiakuid valitsejatega, olgu need siis mundris või seelikus,7 mida viimased osavalt ära kasutavad.

    Alahinnata ei saa ka režiimi autoritaarseid rahvusvahelisi toetajaid, kes kontrolli pärast Birma, tema loodusvarade ja geopoliitilise asendi üle rivaalitsevad. (Samamoodi nagu Kagu-Aasiat koloniseerinud Inglismaa ja Prantsusmaa XIX sajandil.) Sõjaväevõimu esimesel etapil oli see Nõukogude Liit, aastatel 1990–2000 kommunistlik Hiina, viimasel ajal soojenevad suhted taas Venemaaga. Niikaua, kui need jäänuk­impeeriumid oma mõjuvõimu huvides selliseid režiime toetavad, ei ole ka meil „Aasia sajandist“ palju head loota.

    1 Myanmar on riigi enda valitsuse poolt 1989. aastal kehtestatud ametlik bamari kirjakeelel põhinev nimekuju. Birma on läbi mitme keele eesti keeles kohanenud nimekuju, mille aluseks ingliskeelne Burma. Burma on maailmas laialdaselt kasutusel praegugi. Käesolevas kirjatöös (v.a pealkirjas) kasutan läbivalt Birma nimekuju.

    2 Birma ajaloo ja tänapäeva parima ja põhjalikema ülevaate eesti keeles leiab Karin Deani raamatu „Kagu-Aasia: riigid, rahvad ja ühiskonnad“ (Varrak, 2013) peatükist „Myanmar: kuningad ja kindralid“ (lk 289–351).

    3 Siin ja edaspidi on Birma kohanimed enamasti antud nende varasemal, Briti koloniaalajal juurdunud inglise keele põhisel rahvusvaheliselt levinud kirjakujul ning sulgudes on lisatud tänapäevane Birma ametlik kirjakuju.

    4 Sirp 21. V 2021, https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/aasia-sajand-iii-kas-indiat-saabki-enam-demokraatlike-riikide-hulka-arvata/ (vaadatud 10. VI 2021)

    5 Birma rahvaste võitlusest valitseva hunta vastu viimaste kuude sündmuste valguses on eesti keeles andnud hea ülevaate Andres Herkel: Myanmari huntast Birma rahvaste vabaduseni. Postimees, 8. V 2021, https://arvamus.postimees.ee/7242146/andres-herkel-myanmari-huntast-birma-rahvaste-vabaduseni (vaadatud 10.6.2021).

    6 Vt Myanmar military junta charges Aung San Suu Kyi with corruption, BBC, 10. VI 2021. https://edition.cnn.com/2021/06/10/asia/myanmar-suu-kyi-corruption-charge-intl-hnk/index.html (vaadatud 10. VI 2021)

    7 Vihje 2011. aastal „demokraatlikke reforme“ alustanud endisest kindralist presidendi Thein Seini ja 22 teise kõrgema sõjaväelase erruminekule. Nad jätkasid riigi tippjuhtkonnas, aga vahetasid kindralimundri tsiviilriietuse vastu; birma meeste traditsioonilisse riietusse kuulub teatavasti seelik. Mundrite vahetamine seelikute vastu oli toona birmalaste seas levinud irooniline kõnekäänd, millega vihjati, et valitsuse sisus ei muutunud midagi.

  • Tuttava linna tuled – Haapsalu õpetab elama

    SILVIA URGAS

    Kui mainin kellelegi, et olen pärit Haapsalust, reageeritakse sageli ohhetuste ja ahhetustega peaaegu et käsi kokku lüües. „Kui armas!“ hüüatatakse ja järgnevad meenutused Haapsalu kohvikute rikkalikest kreemikookidest, kaunist promenaadist, muinasjutulisest linnusest ja kõrgkultuurielamustest Tšaikovski festivalil. Need kõik on muidugi vestluskaaslaste täiesti tõesed mälestused ning loovad minus meeldiva tunde, et olen eksootiline pärismaalane, kes on välja astunud Ilon Wiklandi illustratsioonilt mõnest Astrid Lindgreni raamatust. Kevadel ja suvel olen ka ise mööda välikohvikuid, lilli ja linnupoegi täis Haapsalu rattaga ringi sõitnud, suvekleidi all ujumistrikoo, ja mõelnud, et küll see elu on naeruväärselt ilus ja lihtne. Sellist paari päeva pikkust kustumatut suvemälestust pakub Haapsalu siseturistile, eriti viimase viieteist aasta jooksul. Haapsalu seostub mittehaapsallasele idülli ja muretusega ning mõnel kaunil suvepäeval on turistide entusiasmist võimalik ka kohalikuna joobuda.

    Kuigi olen pärast keskkooli lõpetamist valdavalt elanud mujal, identifitseerin enese väga tugevalt haapsal­lasena. Ühegi teise kohaga iseenda sidumine näib vale. Haapsalu on see osa minust, mis sunnib mind Tallinna kesklinnas isemeelselt rattaga sõitma, kontoritöötajana keset lõunapausi merre ujuma minema ning veelindude peale näpuga näitama. Kuigi Haapsalu identiteedi sidumine mõne hirmkalli koogitükiga on ehk kapitalistlikult triviaalne, ei ole Tallinnas ega Tartus võimalik leida nõnda häid kooke kui Müüriäärest ja Dietrichist või paremat sibulapirukat kui Teele kohvikust.

    Oma parimatel päevadel õpetab Haapsalu inimest tõesti elama laissez-faire-meelelaadis ning seadma päikselise päeva prioriteediks värskendava veega veekogu leidmise.

    Haapsalu on sõna otseses mõttes õitsele löönud just viimase kahe aastakümne jooksul. Varasema aja osas on mu mälu lünklik ja ebausaldusväärne. Kuigi mu lapsepõlves olid olemas nii kuursaal, raudteejaam kui Väike viik, linnusest rääkimata, ei mäleta ma sellest ajast Bullerby laste idülli. Kasvasin üles paneelelamu korteris ning puhkus tähendas minu jaoks Haapsalust ära sõitmist. Mäletan, et kui kuulsin, et mõni laps sõidab suvevaheaega veetma just Haapsallu, olin imestunud. Miks peaks keegi siia tulema? Nii lapse kui teismelisena veetsin lõpmatu arvu tunde sõpradega jalutades ja jalgrattaga sõites, aga millegipärast ei meenu mulle maalilised jalutuskäigud Paralepa metsas või promenaadil, vaid peitusemängud veepuhastusjaamaäärsete garaažide ees ning Kastani korterelamurajoonist algavad rattasõidud ülesvõetud raudteele rajatud kergliiklusteel. Kuigi Haapsalus on igal pool meri, ei paistnud see kunagi tolle õige merena – mulje, millele on Paralepas põlvekõrguses vees seistes raske vastu vaielda. Kui keegi ütleb mulle, et Haapsalu on imekaunis suvituslinn, siis ma usun teda, kuigi minu peas on Haapsalu sama palju ka vana tapamaja ja kunagise kalatööstuse varemed, Suure trummi viadukt, alati haisev kalaputka surnuaia kõrval ning parkimisplatsid nõukogudeaegsete kortermajade vahel. Mu mälestused ei ole ebameeldivad ega isegi ebaesteetilised, nad moodustavad Haapsalust minu osa, millest Karja tänava suvitajad midagi ei tea. Muidugi kipuvad kohalikud neid Haapsalu vaateid, mis postkaardile ei kõlba, maha salgama. Mullu suvel mainis üks külla tulnud sõber baaris valjult, et kesklinna kõnniteed on katkised, mille peale üks võõras naine teid tulihingeliselt kaitsma hakkas, hoolimata vaieldamatu tõsiasjana keset teed laiutavatest aukudest. Aga miks nad tulevad pealinnast ja hakkavad meie teede kallal näägutama? Me teeme ju kõik, mis me vähegi suudame.

    Koroonapandeemiast tingitud segaduse tõttu elasin eelmisest aastast kõva kolmandiku ainult Haapsalus. Mõnda sõpra võõrustades üritasin endast alateadlikult jätta mulje kui lõõgastunud kuurordielanikust, kes leiab alati aega, et minna ujuma, juua merevaatega kohvikus kokteili või lihtsalt päeva püüda ja elu nautida. Tasapisi hakkasin seda kergust eneses isegi uskuma. Näiteks tegin eelmise aasta mais ja juunis iga päev käike mere äärde, selleks et kontrollida, kuidas elavad mu tuttavad linnupered. Kas Holmi haned saavad ikkagi turvaliselt sõidutee ületatud? Kas viigi luigepaaril on kõik pojad alles? Kas tuttpüti pesa püsib vee peal? Kelle munakoored on jäetud Õhtu kalda mururibale? Ühel tavapärastest tegevustest tühjal kevadel lõin sellisest pealiskaudsest looduslähedusest endale turvatunde ja hobi, mille najale toetuda.

    Haapsallaseks olemise pärisosa juurde kuulub ka raudtee, täpsemalt selle puudumise üle kurtmine. Uudis, et parimal juhul hakkab rong Haapsalu ja Tallinna vahet sõitma juba 2023. aastal, paistab kuuluvat ulme valda. Haapsalu raudtee taastamisest on aastaid räägitud, aga on ebausutav, et see päev kunagi kätte jõuab. Raudtee roomab vaikselt juba Ristini välja, senikaua vurab linnas ringi pisike turistide lõbusõidurong, mis justkui mõnitab kunagist rongiliiklust.

    Turistidega on haapsallasel keeruline suhe. Ühest küljest ei oleks Haapsalu ilma turistideta see õige Haapsalu. Elanike arv väheneb välisest särast, uutest kohvikutest ning korda tehtud puitmajadest hoolimata. Haapsalu võlusid on põliselanikule liiga palju, meile on selle kõige toimimas hoidmiseks vaja külalisi. Teisalt ei suuda vähemalt mina vastu panna võimalusele omaette sarjata mõnda keset teed seisvat turistiseltskonda, kes minu kiireid asjaajamisi takistab ning omakeskis arutab põhimõttelisi küsimusi: „Kuspool meri on? Kus asub kuulus rippsild? Kas see ongi Haapsalu loss? Kas Anni Arro kohvik on avatud?“. Vastused esitatud küsimusele on: „Igal pool.“ „Viljandis.“ „Jah.“ „Ei.“ Turistid on armsad, kuid omamoodi tobedad, justnagu mere kaldal paterdavad haned ja pardid.

    Nõnda kirjutangi ma väljastpoolt tulijate pilgu abil kogu oma Haapsalus veedetud elu ümber. Mis sellest, et puitmajad pole alati olnud kaunilt värvilised ega õhtuid veedetud promenaadil. Kui teised tahavad vaadelda Haapsalu muinasjutulinnana, pean ka mina sinna oma panuse andma ning liikuma ratta seljas ühelt merekaldalt teisele, olles õnneliku päevitunud kohalikuna omamoodi turismiatraktsioon. Oma parimatel päevadel õpetab Haapsalu tõesti elama laissez-faire-meelelaadis ning seadma päikselise päeva prioriteediks värskendava veega veekogu leidmise.

  • Liiasuse printsiip ja sõnastikureform

    MALL LAUR

    Sirbis avaldatud Arvi Tavasti EKI sõnastikureformi puudutavates vastustes1 on kõik justkui avatud diskussiooniks, samas näib, et mõni asi on juba otsustatud: uut ÕSi eraldi digitaalses vormis enam ei tule, ÕS uputatakse ühendsõnastikku. Veelgi enam, uut ÕSi ei näe enam ka paberil. Näilikult on see raha kokkuhoid, kuid ka digisüsteemi ülevalhoidmine ja hooldus maksab ning üha paisuv süsteem aina rohkem. Digisüsteem on haavatav, see võib blokeeruda, kokku kukkuda, rääkimata häkkimisest, viirustest jms. Mis saab, kui see juhtub kriitilisel hetkel, nt eesti keele lõpueksami päeval? Pabervälja­anne peab kindlasti alles jääma. Raamatu kasuks räägib ka kultuuriajalooline põhjus, mille tõi esile Kaarel Tarand.2 See on tähtis järjepidevuse mõttes, rääkimata keeleuurimise seisukohast. Eesti keele ajalukku tekib sügav auk. Pealegi on ühe veel avaldamata uuringu järgi paberil ÕS ja teised sõnastikud endiselt nii mõnegi tõlkija ja toimetaja igapäevases kasutuses raamatud. Sugugi mitte kõik ei silmitse ainult ekraani.

    Igasugune süsteemide liitmine on põhimõtteliselt halb ega too kokkuhoidu, sest paratamatult lammutatakse olemasolev, et selle baasil uus ehitada. Tulemuseks on topeltkahju. Efektiivsed on aga paralleelsed, liiasuse printsiibil toimivad süsteemid. Võtkem kas või inimaju. Kui üks osa saab viga, ajutegevus taastub, sest ajurakud loovad kõrvaltee, uued ühendused. Sama on vereringega. Ja üldse kõige elavaga. Keel on siin parim näide: on sünonüümid ja on grammatilised paralleelvormid. Keel on liiasusele üles ehitatud süsteem ja toimib seepärast vägagi tõhusalt. Miks siis praegust liiasuse printsiibil toimivat süsteemi rikkuda? Olgu ühendsõnastik ja ÕS, digisüsteem ja paberväljaanne.

    Omaette teema on keelenorming. Õigekeelsus on kokkulepe, aga kes ja kuidas kokku lepivad? Millele kokkulepe tugineb? Kas praegused keelekorpused on piisav baas, millele õigekeelsusotsus üles ehitada? Kahtlen selles. Kümmekond aastat tagasi koostati tasakaalus korpus: viis miljonit sõnet ilukirjandust, sama palju teaduskirjandust ja ka ajakirjandust. Kuigi sõnedelt arvukas, on autorite koguarvu poolest pilt eriti ilukirjanduse poolel kesine. Uuemad korpused, kuhu osa andmeid võetakse veebiportaalidest, sh mahukas ühendkorpus, ei ole lahendus, sest arvamused või kommentaarid ühismeedias ei ole ju kirjakeel, vaid täiesti uus keelevorm.

    Ma ei ole korpuslingvistika vastane, otse vastupidi, imetlen viimase aja edusamme, kuid kahtlen, kas sõnavormi sagedus keelekorpuses saab olla keelenormingu aluseks. Esiteks on sõnavormi sagedus üksi liiga kesine näitaja, teiseks ei esinda ükski praegune keelekorpus statistiliselt tegelikku kõnelejaskonda. Kui teha keelekasutuse representatiivne statistiline uuring, peaks olema valimis esindatud proportsionaalselt kõik eestikeelse elanikkonna põhilised demograafilised kihid ning osalejaid vähemalt tuhat. See tähendaks koostööd sotsioloogidega. Miks mitte lisada paar keeleküsimust näiteks poliitikute ja parteide populaarsusküsitlustele, mida tehakse peaaegu igal kuul? Ise küsimus on, kas ja kui palju on vaja kõnelejaskonda keelenormingu paikapanemisel kaasata. Ka siin võiks olla liiasuse printsiip: küsitlus võiks täiendada keelespetsialistide arvamust.

    Tahan siinkohal tänada kõiki keelehooldajaid, sest senine süsteem on toiminud hästi: kui vaja, sain keelenõu, kui vaja, kirjutasin ÕSi tagasisidesse kommentaari, mis võiks olla teisiti. Ärme lõhu seda, mis on, vaid ehitagem selle ümber ja juurde uut. Sellest võidavad kõik.

    1 Arvi Tavast, Vastus pöördumisele seoses EKI algatatud sõnastikureformiga. – Sirp 4. VI 2021.

    2 Kaarel Tarand, Keel vabaneb ahelaist. – Sirp 4. VI 2021.

  • Selgelt selgusetusest

    JAN KAUS

    Andres Tali näitus „[ S ⅄ M B O L ]“ Vaala galeriis kuni 19. VI.

    Andres Tali näituse „[ S ⅄ M B O L ]“ kõige probleemsem osa on sissejuhatav tutvustus, mis seisab ka Vaala galerii seinal, sissekäigu juures vasakut kätt. Kuna ma ei saa kirjutava inimesena sellest mööda vaadata, olgu see siin ära toodud täismahus.

    „Selle näituse põhjal oleks raske korraldada üheselt mõistetavat ja poliitiliselt korrektset ning sotsiaalsetele uuringutele toetuvat seminari. Oleks raske ka defineerida jõuliselt sotsiaalset ja eetiliselt innustavat paradigmat. Rühmajuhil pole võimalik klassiekskursiooni ees selgelt sõnastada, mida on kogu selle asjaga tahetud öelda. Iga sõnaline konstruktsioon vajub kokku juba enne selle moodustumist ja ainus võimalus tähendustesse siseneda on end vabaks lasta ja kaasa minna millegagi, mida sa ei saa defineerida ega kontrollida. Tuleb vaid eemaldada endalt maailma vastu kasvatatud kaitsekiht ja lasta endasse reaalsusest suurem tähendus. Tuleb allutada end sümboli tähendusele. Tähendusele, mida pole. Tähendusele, mis on arusaamatu, kuid mida sa oled juba ammu tajunud oma tõrjutud unenägudes. Tähendusele, mis jõuab sinuni läbi selle tähendusetu sümboli, mida sa jumaldad ja pelgad võrdselt lapsepõlve täitumata unistustega teha midagi keelatut. Tähendusele, milleni jõudmiseks tuleb alateadvuse kaitsekihi alt võtta puhast peidetud saladust. Midagi, mis on nii tuttav ja ometi tundmatu; midagi, mis tuleb läbi masinaõli lõhna, läbi metalse läike, läbi värvi ja vormi. Läbi kujundi. Midagi, mis on ületatav ainult läbi aktsepteerimise. Ja mis saadab sind kuni lõpuni.

    Võimalik, et sa selleni ei jõua. Või ei taha jõuda. Siis ei saa ma aidata.“

    Paar küsimust

    Selliselt vormistatud saatesõna ärgitas mitu küsimust.

    Esiteks: saatesõna paistab pretendeerivat mõttele, et on olemas mingi ülejäänutest adekvaatsem mõistmise viis, mis eeldab teatud meelelist praktikat, külastaja püstijalameditatsiooni, tingimusteta vastuvõttu (tuleb allutada end tähendusele, mida pole, mis on ületatav ainult seda aktsepteerides). Kui külastaja selleni mingil põhjusel ei jõua, tundub näituse autor temast distantseeruvat.

    Teiseks: „Siis ei saa ma aidata“ viitaks otsekui, et igal galeriisse siseneval vaatajal on abi vaja, isegi kui vaataja seda ei küsi. Sedakaudu tekitatakse vaatajas süütunne, kui ta selle abini „ei jõua“ või – mis veel hullem – „ei taha jõuda“.

    Andres Tali pildid on puhastatud kõigest üleliigsest: ta tööd on nagu aforismid, ühtaegu lakoonilised ja kõnekad, kokku surutud, ent laia haardega.

    Kolmandaks: saatesõna pakub kummalisi sõnastusi. „Tähendusetu sümbol“ tundub mulle oksüümoronina: miski saab küll olla tähendusetuse sümbol, ent ükski sümbol ei saa olla tähendusetu, kui ta seda on, siis pole enam tegu sümboliga (kusjuures see, et ma ei saa tähendusest aru, ei tähenda automaatselt tähenduse puudumist). Tähenduse paratamatust sümboliseerib kas või näituse nimetuses kasutatud ümberpööratud Y, mis meenutab muu hulgas surma sümboliseerivat ruunimärki ja tekitab seetõttu huvitavaid konnotatsioone. Kuna Tali kasutatud sümbolil puudub vastupidiselt mainitud ruunimärgile vertikaalse joone alumine osa, võib sümbolis näha sümboolsuse „surmamise“ katset.* Olgu, kuidas on, tähendusest see sümbol ei pääse. Samuti on raskevõitu täita sisuga väljendit „reaalsusest suurem tähendus“ – kujutlust tähendusest, mis ulatub üle reaalsuse piiride. Jääb selgi(ta)mata, kas ja kuidas saab millelgi, mis on reaalsusest suurem, olla ülepea tähendus. Võimalik, et Tali ei pea mitte­empiirilist reaalsuseks. Võimalik, et siin on küsimus lihtsalt mu enda võimetuses asetada inimvälist või siis hoopis mingeid inimliku teadvuse kihte tegelikkusest väljaspoole, kuhugi alateadvuse alla – mul on tunne, et kui me millestki juba mõtleme, oleme me sellest teinud tegelikkuse, s.t „tegelikkusest suurem tähendus“ kuulub tegelikkusse. Üldjoontes püüab tekst vaatajat justkui millestki vabastada, aga mõnda minusugust see hoopis takistab vabalt liikumast. Tali püüab kirjeldada midagi keelevälist (või keeleülest), aga teeb seda ikkagi keele abil. Tali räägib sõnalise konstruktsiooni kokkuvarisemisest, olles selle kirjeldamiseks pununud kokku ambitsioonika sõnalise konstruktsiooni.

    Neljandaks: pole raske aimata, et autor otsib kontakti vaataja intuitsiooniga. Võimalik, et sedasi saab näituse sissejuhatavat teksti lugeda ka omamoodi mängulise koodina, selgituse paroodiana, mille taha peidab autor oma ebamugavuse kunstiteose mõistmisega seotud küsimuste ees. Aga selgi juhul tekib mõte: miks siis sellist verbaalset mängu üldse vaja, kas poleks parem lasta vaataja kohe ja otse omadega piltide kaheldamatusse mõjuvälja? Pisut tüütuks kisub see kunstnike epateerimine oma irooniaga „diskursuse“ ja „paradigma“ suhtes.

    Andres Tali kirjutab: „Rühmajuhil pole võimalik klassiekskursiooni ees selgelt sõnastada, mida on kogu selle asjaga tahetud öelda.“ Vale puha! Ma pole ammu käinud nõnda selgelt vormistatud näitusel. Nüüd jõuangi näituse endani ning olgu kohe öeldud, et see on suurepärane. Tali pildid on puhastatud kõigest üleliigsest: ta tööd on nagu aforismid, ühtaegu lakoonilised ja kõnekad, kokku surutud, ent laia haardega. Nagu jooks allikast! Nii et kui ma oleksin rühmajuht, sõnastaksin oma klassi­ekskursioonile üsna selgelt: näituse „[ S ⅄ M B O L ]“ teema on selgus, üldinimlik selguseiha ning selle saavutamatus. Tali näitusel kasutatavad sümbolid sümboliseerivadki mõlemat.

    Lihtne kujutis, palju konnotatsioone

    Sümboli eesmärk on tähistada või märkida mingit ilmingut, suhet, mõtet, ideed. Sümbol on nii-öelda puhastatud pilt (näiteks tähestiku esimese tähe A kujus on siiani tajutav egiptuse ja foiniikia härjapea). Kristluse keskne sümbol – rist – on samuti kõigest üleliigsest puhastatud evangeelse martüüriumi kujutis. Selle kujutisega astub suhtesse näitusesaali sissekäigust paremal seisev pilt „Kolmikrist“, millel kujutatud suurel hõbedasel taustal seisev paavstirist. Kui ristiusu kõige levinum sümbol viib mõtted Jumala pojale, kes suri inimkonna pattude lunastamiseks, tekitab paavstiristi versioon seoseid kristlike ideaalide kehastumisega maapealses võimutaotluses – kolm horisontaalset põikpuud viitavad paavstivõimu eri tasanditele.

    Nii et kui tõmmata nii-öelda tavaristile juurde kaks horisontaalset kriipsu, ähmastub kohe kristluse selge juhtmotiiv (või ettekujutus sellest) ning paljastub kõnealuse liikumise üks suuremaid vastuolusid – lihtsa, võrdsustava jumala- ja ligimesearmastuse idee versus suure religiooni tseremoniaalsus, aga ka ajalooline vastuolulisus, monoteistlik terade sõkaldest eraldamine, skismad ja püsivad-korduvad vastuolud. Niisiis mõjub „Kolmikrist“ kui kõigest üleliigsest puhastatud idee läbikriipsutamine.

    Samalaadselt saab vaadata „Kuud“, pastelset kollast noorkuu sirpi hõbedasel taustal. Esitus on lihtne, ent kohe kerkib küsimus mõistmise lihtsusest. Kuu sümboolseid tähendusi on rohkem kui küll. Hiljuti lugesin, et etruskide ja latiinide arvates oli jumalanna Fortuna seotud just Kuu ja selle faasidega: kasvavat Kuud tunti nimega Fortuna Obsequens (nimega seostati ka planeet Veenust) ning kahanevat Kuud nimega Fortuna Respiciens, kelle tempel seisis Palatinusel, kusjuures noorkuu kuju seostati kauni jumalanna kehakumerustega. Samuti poleks mul kui ekskursiooni­juhil raske juhtida tähelepanu seostele paljude islamiriikide lippudega, millel on kujutatud vastupidiselt Tali pildile vanakuud. Niisiis on ühes lihtsas kujutises peidus üsna palju ajaloolisi, kultuurilisi ja sotsiaalseid konnotatsioone, mis paljastavad selge kujutise keerulise tähendusvälja ja viitavad laiemale küsimusele mõistmise paratamatust paljususest. Me tahame mõista, et saada olemasolevast selgemat, ühest ettekujutust, aga mida rohkem me mõistame, seda keerukamaks muutub olemasolev (ja osaliselt muudab olemasoleva keerukamaks just nimelt mõistmine ise). Muide, kõnealuse kujutise hõbedane taust võib sümboolselt kõnetada iga vaatajat, kes tuttav alkeemiaga, sest kasvav kuusirp tähistab selles kontekstis just nimelt hõbedat, kus seda ainet tähistati sõnaga luna. See viib mõttele, et äkki peab Tali väljendiga „tähendus, mida pole“ silmas tegelikult ühtse/ainulisuse tähenduse puudumist.

    Veelgi selgemalt ja otsekohesemalt selgitab Tali hoiakut „Teekond“: kujutis moodustub käänulisest trajektoorist, mis on otsekui iseenesesse sulgunud. Pilt meenutab pisut ajalehe lastenurkade piltmõistatusi, ent Tali pildil puudub koht, kust rajale siseneda, ja koht, kus sellest väljuda. Sedakaudu moodustab teose kujutis tabava vastuolu pealkirjaga, sest me kujutame teekonda ette kindlalt piiritletuna, selge alguse ja lõpuga. Seda eriti sõna piltlikku tähendust silmas pidades. Ometi ei pruugi see päris elus alati niivõrd selge olla: teekond ei pruugi alati kuhugi välja viia, selle eesmärk ei pruugi selguda.

    Selguse saavutamatus

    Vägagi selgelt sümboliseerib selguse saavutamatuse ideed kolmest maalist koosnev sari: lateksitehnikas pildid „Vandel“, „Roheline“ ja „Hõbedane“. Kõigi kolme ruudukujulise pildi paremas ääres on väiksemad ruudud, mille paremad küljed on kohakuti terve pildipinna parema küljega. Seejuures erinevad väiksemate ruutude värvid piltide pealkirjas mainitud toonidest. Näiteks vandlikarva „Vandli“ paremas küljes on must ruut. Pind, mis erineb ümbritsevast, trotsib seda, vastandub, loob erandi. Lisaks hakkab tähendusi looma piltide asend seintel: väiksemad ruudud on tervikpinnad justkui tasakaalust välja löönud, ükski kolmest pildist ei asetse põranda suhtes täisnurga all.

    Minu lemmikteos on „Kosk“. Samuti lateksitehnikas horisontaalselt piklik pind, mis meenutab otsekui ülaltvaadet paremas ääres kärestikuni jõudvast tumedast jõepinnast. Suurem osa pinnast on sile, tüüne, rahulik. Staatiline. Ent see kõik laguneb paremas ääres, kus materjali tulvavad sisse voldid, kogu rahu tundub ära sulavat ja põrandale laiali valguvat. Suurejoonelise selgusega näitab Tali inimlike taotluste ja nende teostumise vastuolu, kujutluste ja neile allumatu reaalsuse, tahte ja olude alatist ja pidevat lepitamatust. Inimese elu sümboliseeritakse siin katsena luua ühest, selget pinda, allutada mateeria rahutus kindlaks jalgealuseks ning selle katse kortsumist inimest ümbritseva elu ennustamatuses ja kontrollimatuses.

    Sedasama vastuolu kirjeldab fotopaar „Natura mortis“, millest üks kujutab surnud metsaalust ja teine kunstlilli. Kas pole kunstlilled midagi äärmiselt paradoksaalset? Nende eesmärk on luua päris lilledega identseid objekte, mis oleksid vabastatud originaalide ebatäiusest, nende efemeersusest, kuid mis on just oma säilivuse tõttu elutud. Ja kas nii ei paljastu elusolemise enda paradoks: me ei saa elada ilma üldistavate, selgitavate, puhastavate tähendusteta, ent need tähendused pole kunagi lõpuni ühesed ega püsivad, need ei kattu elu enda pulbitsemisega ega ole ka pulbitsemise eest kaitstud, nende üldistustase on alati piiratud ja efemeerne nagu lillede õitseminegi?

    Andres Tali „[ S ⅄ M B O L ]“ kujutab endast meisterlikult täpset visuaalset kooslust. Selguse puudumist ei saaks veel selgemalt väljendada! Hanno Soans on sõnastanud näituse üldmulje minugi kogemusega sarnaselt, mainides terviku „rituaalsena mõjuvat jõulisust“. Näitus pakub niivõrd võimsalt teostatud nägemuse, et mingeid selgitavaid-manitsevaid seisukohavõtte polekski sinna juurde vaja.

    * Tunnistan, et märk Y ise on juba piisavalt kõnekas, kas või kristlikus mütoloogias avaneb selle sümboli tagant palju nimetusi, näit mystikerkruzifix või vargarist, märk sümboliseerib ka hea ja kurja tundmise puud, mille ebaotstarbekohasest kasutamisest olevat üldjoontes alguse saanud kõik inimkonna hädad.

  • Ehk võib Eesti huve erinevalt mõista ja teenida?

    VALLE-STEN MAISTE

    Kirjutad, et teisitimõtlemine kodakondsuse küsimuses tõi Rein Müllersonile kodumaal Vene-sõbraliku maine. Tõrksus Müllersoni suhtes ulatub siiski kaugemasse aega, kui ta Eesti laulva revolutsiooni aegseid sündmusi üleliidulises ajakirjanduses räigelt nahutas. Veel 1989. aastal pidas ta Pravda artiklis mitte tegelikke vabadusvõitlejaid, vaid isegi rahvarindelasi ja oma hilisemaid keskerakondlastest sõpru ekstremistideks. Kas kõik seesugune tuleks sinu arvates tänapäeval unustada, nagu oleme unustanud Andrus Ansipi kommunistlikud tallalakkujalikud pisinurjatused?

    Jaak Allik: Samasse ritta kuuluvad ka näiteks Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli sajatused USA kongresmenide aadressil selle eest, et nad ennast 1988. aastal meie siseasjadesse vahele segasid. Arvan, et Ansip ja Rüütel nagu Müllersongi lähtusid sellest, mida pidasid möödapääsmatuks öelda ja teha oma tolleaegse rolli seisukohalt. Müllerson oli 1988. aastal NLKP keskkomitee peasekretäri Mihhail Gorbatšovi teenistuses, see aga oli võtnud selge kursi Nõukogude Liidu demokraatlikule ümberkujundamisele, mitte lammutamisele. Rahvuslikud liikumised Baltimaades, ka Rahvarinne, tegutsesid selgelt riikliku iseseisvuse taastamise, seega Nõukogude Liidu lammutamise eesmärgil. Kui Müllerson poleks neid 1989. aasta mais ajalehes Pravda kritiseerinud, siis oleks see teinud võimatuks tema jätkamise oma ametis, milles ta hiljem Baltimaade iseseisvumisele objektiivselt võttes oluliselt kaasa aitas. Müllersoni ja paljude teiste avaliku elu tegelaste tolleaegseid sõnavõtte ja tegusid hilisema ajalookäigu ja tänapäeva seisukohalt hinnates me rikuksime ajalookäsitluse historistlikku printsiipi. Nimetatud artiklis ei vaidlusta Müllerson muide MRP salaprotokollide olemasolu ja nimetab tollast Nõukogude Liitu, millega Baltimaad selle pakti alusel lõpuks liideti, terroristlikuks diktatuuriks. Tollase Pravda jaoks olid need julged mõtteavaldused.

    Osundad, et Müllerson kui meie iseseisvumisse panustaja on Eestis tunnustamata. Eesti iseseisvus pole Müllersonile paraku palju tähendanud. Eesti ja teiste väikeriikide saatus on talle nagu peenraha, mida ta vastavalt vajadusele kas idealistlikult geopoliitilise harmoonia või isiklikel konformistlik-karjeristlike eesmärkide nimel on veeretanud. Küllap see ongi targa mehe tunnustamise rahvusriigis keerukaks teinud.

    Müllersoni kõrgemaiks poliitiliseks ametikohaks on jäänud välisminister Lennart Meri asetäitja tool, mistõttu pole tal parimal tahtmiselgi olnud võimalust Eesti saatust peenrahana veeretada. Oma hinnangutes ja analüüsis on ta alati lähtunud rahvusvahelise õiguse ja maailmapoliitika teadusliku hindamise ja vaatlemise positsioonilt ja pole parata, et sellest lähtudes ongi „suurriikide demokratiseerumine ja tasakaaluüritus“ väikeriikide saatuse kõrval esmatähtis. Lihtsalt seepärast, et kui see peaks fataalselt ebaõnnestuma, siis võib väikeriikide iseseisvus hoobilt kaduda, mida näitasidki Teisele maailmasõjale eelnenud sündmused. Aga ka 1991. aasta augustipäevad Moskvas – sest just seal, mitte Toompeal, otsustati tol ajal Eesti saatus. Paari molekuli teisiti liikumine mõne Kremlis, Lubjankal või Moskva Valges majas asunud isiku peas oleks võinud meie taasiseseisvumise teha aeganõudvamaks, veriseks ja ohvriterohkeks. Ma olen professor Müllersoniga vaid teretuttav ning pole seatud olema tema advokaadiks, kuid loodan uskuvat, et just sellise võimaluse ärahoidmiseks tegutsesid tol ajal oma parima äranägemise järgi nii Müllerson kui Rüütel, aga ka näiteks presidendid Bush ja Koivisto.

    Tunnustad Müllersoni, et tema panus sundis kommunistlikku impeeriumi MRP olemasolu tunnistama. Kas pole halenaljakas, et endine NLKP-lane pälvib nüüd niisuguse tunnustuse, samal ajal kui Lagle Pareki, Heiki Ahoneni jt MRP-AEG liikmete võitlus pakti avalikustamise nimel oma vabaduse ja heaolu hinnaga on NLKP-lase jaoks lihtsalt mingi alamkolkalik narrus?

    MRP salaprotokollide olemasolu tunnistas ja need allakirjutamise hetkest tühistas NLKP liikmete enamusega NSV Liidu rahvasaadikute kongress NLKP keskkomitee sekretäri Aleksandr Jakovlevi ettekande alusel, mille oli ette valmistanud NLKP peasekretäri nõunik Rein Müllerson. See ei vähenda kuidagi MRP-AEG tegevuse olulisust selle pakti salaprotokollide avalikustamise algatamisel ja ma pole ka Müllersoni sulest nende inimeste halvustamist lugenud.

    Edgar Savisaare ja mitmete EKRE liikmete sahkerduste tagajärjel oli 18 aastat tagasi Eesti Euroopa Liitu astumise poolt vaid 66% hääletanutest. Ida-Virumaal ja Maardus napilt 50%. Selle põhjal võime aimata nende meelsust, kes Müllersoni soovil oleksid kodakondsuse saanud. Kas selline noateral kõndimine eksistentsiaalsetes küsimustes oleks su meelest olnud rahva tahe, mida siinmail oleks pidanud kuulda võetama? Kas selliste hoiakute tagant ei kuma ükskõiksus küsimuses, kas Eesti on Venemaa oblast või ELi liikmesriik, ja koguni väike uudishimu ja kirg näha Eestit oblastina oma saatust kujundamas?

    Mis puutub kodakondsuse nn nullvariandi küsimusse, siis rahvusvahelise õiguse seisukohalt, mida esindab oma mõttekäikudes Müllerson, oli riigi iseseisvumisel ligi kolmandikule tema alalistest elanikest selle riigi kodakondsuse mittevõimaldamine kaheldamatult pretsedenditu arusaamatus. Samal ajal tollase reaalpoliitilise olukorra seisukohalt oli täiesti arusaadav ja õigustatud, et elanikkonna enamus ei soovinud anda väga arvukale ning suures osas alles hiljuti sisse rännanud vähemusele õigust kaasa rääkida taastatava Eesti riigi juriidilise ja poliitilise süsteemi kujundamisel. Seda mõistsid ka meie liitlased ja enamik maailma riike, andes meie kodakondsuseta isiku nn hallile passile ajutise reisidokumendi staatuse. Muidugi ei osanud siis keegi karta, et selline olukord kestab veel mitu inimpõlve. Müllersoni seisukohad kodakondsusküsimuses olid teada president Merile, kes sellest hoolimata oleks teda näinud 2000. aastal Eesti Vabariigi õiguskantsleri kohal.

    Müllerson räägib palju sellest, et kaldume Venemaad demoniseerima. Mis siin demoniseerida, oleme ju näinud, kuidas läks Nemtsovil, mismoodi toimiti Navalnõiga! Navalnõid on Müllerson vaid mustanud, ise samal ajal uskudes, et Putinil kindlasti mingisuguseid riigijuhi palga väliseid rikkusi ja majandushuve ei ole. Kui tõsiselt saame niisuguseid seisukohti esitavat inimest võtta? On see teooriatesse kinni kiilunud õpetlase naivism või siiski kellegi huve teeniv erapoolik lühinägelikkus?

    Tüütu on lugeda arvamusi, et iga Eesti ja Venemaa suhete osas teisitimõtleja „teenib kellegi huve“. Äkki võib ka Eesti huve erinevalt mõista ja teenida? Kindlasti ei maksa samastada Putinit ja Venemaad. Presidendid tulevad ja lähevad, meie suurim ja mitte ainult sõjaliselt võimsaim, vaid ka kultuurilt rikkaim naaber aga jääb. President Putini kujutamine Venemaa rikkaima inimesena ning tema hiiglaslike varanduste üleslugemine on ka minu arvates naiivne propaganda. Seni kuni ta võimul on, siis milleks talle need? Pärast tema võimult lahkumist riigistataks ju kohe tema võimalikud paleed ja jahid. Aga kujutada teda kusagil lõunamere saarel oma viimaseid elupäevi ja rikkust nautiva põgenikuna, selleks mul fantaasiat ei jätku. Pigem näen ma temas soovi jääda vene rahva teadvusse ja Venemaa ajalukku positiivse, Venemaa kunagise maailmapoliitilise tähenduse taastanud kuvandiga. Tuginedes oma kogemustele ja sidemetele Venemaal, kaldun uskuma, et Venemaa demokratiseerimine, s.t vabad valimised, võiksid praegu võimule tuua isikud ja poliitilised jõud, kes oleksid nii Eestile kui kogu maailmale Putinist oluliselt ettearvamatumad ja seetõttu ohtlikumad. Kaks korda aastas Punasel väljakul Stalini hauda kummardamas käivate kommunistide ja EKRE-sarnaselt räuskavate žirinovskilaste taga on peidus oma halva elujärje ja sotsiaalse frustratsiooni eest revanši ihkav tume mass, keda on lihtne juhtida selles „süüdi olevate“ kodu- ja välismaal paremini elavate naabrite hävitamisele. Sajand tagasi me seda nägime ja Venemaal selletaolise plahvatuse kordumise on Putin minu arvates seni teadlikult suutnud ära hoida. Just seda ei arvesta lääneriikide juhid ja ajakirjandus oma kirglikus soovis Venemaa sisepoliitikat oma malli järgi hinnata ja talle oma väärtusi peale suruda. Selle vastu ongi minu arvates suunatud Müllersoni mälestusteraamatu paatos.

    LOE LISAKS: Jaak Allik arvustab Rein Müllersoni „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“

  • Tasakaaluga liialduste vastu

    TÕNU KARJATSE

    Eesti filme satub Rotterdami filmifestivalile (IFFR) suhteliselt harva. 50 aasta jooksul on seal näidatud hoolikalt valitud Eesti uuema filmikunsti esindust, autoriteks Mati Kütt, Sulev Keedus, Veiko Õunpuu, ka Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, Jaan Toomik. Tänavu, kui tähistati kahes osas festivali tegevusjuubelit, võis äsja lõppenud juunikuise osa kavast leida tuntud ja tundmatute nimede hulgast ka Leri Matehha nimelise filmitegija, kelle nime taga seisab laiend „1991, Tallinn“ ja kelle debüütfilm „Kõrgushüppaja Thomas“1 linastus programmis „Särav tulevik“ („Bright Future“). Kölni meediakunsti akadeemia lõpetanud Leri Matehha on seni teinud lühifilme, nende hulgas ka festivalidel menukas „Sest on märtsi keskpaik“2, ja õppinud enne filmi juurde jõudmist filosoofiat. Filmitegija karjääri alustas ta küll Saksamaal, kuid tõuke sai selleks Tallinnas elades. Ta debüütmängufilm ema range režiimi all elavast noorest sportlasest Thomasest (Max Poerting) on äärmiselt väljapeetud, üpris aeglases tempos kulgev psühhodraama. Filmina toimib see ka protestina filmimaailmas valitseva teravate elamuste kultuse vastu.

    Esimene täispikk mängufilm ja kohe Rotterdamis, uute talentide kategoorias. Mida see filmitegijale tähendab?

    Ma arvan, et inimesed alahindavad seda, mis sellisele suurepärasele festivalile pääsemine väärt on. Elan ja töötan Kölnis, seega Hollandile väga lähedal, ning olen tudengina tihti käinud Rotterdami festivalil. Kindlasti on see festival muutnud minu suhtumist filmikunsti. Rotterdamis olen näinud just kõige ägedamaid või lahedamaid filme, mitte Berliinis ega Cannes’is.

    Leri Matehha: „Kui jätta kõrvale etendus- ja tantsukunst, siis on kehalisust filmikeelde pandud vähe.“

    Tõepoolest, su film on selles mõttes ka rohkem Rotterdami film, kommertslikkusest on asi kaugel. (Naerab.) Aga kas pole ohtu, et su film jääbki tiirlema ainult festivaliringkondades ega pääse kinolevisse, laiema vaatajaskonna ette?

    Jah, kui veel Kölni filmikoolis õppisin, siis õpetati, et tudengina saad proovida asju, mis sind ennast huvitavad, ja olla oma otsustes äärmuslik. Seda ma ka tegin. Ma pole ka seotud mingi levi­turuga: rahastus oli väga napp, selle sain kohalikult omavalitsuselt. Aga olin oma otsustes sõltumatu ja sain teha täpselt sellise filmi, nagu ise tahtsin. See oli kindlasti privileeg, kuid mulle muidugi meeldiks, kui seda ka laiemalt nähtaks – eks ikka ole risk, et mu film kinodesse ei pääse. Mõned Londoni ja Hollandi kinod on mulle juba kirjutanud, et soovivad mu filmi näidata. Nad pole festivalidega seotud, seega on lootust.

    Kas festivaliring on juba plaanitud – ja kas Tallinn ka sisse mahub?

    Ma kardan, et see film ei osutu valituks, kuna me ei saa enam pakkuda rahvusvahelist esilinastust. Muidugi meeldiks mulle seda ka Tallinnas näidata, aga ma pole kindel, millisesse kategooriasse ma peaksin kuuluma, ilmselt mitte Balti võistluskavva, ehkki olen Eesti kodanik. Võin PÖFFi tegijatele muidugi kirjutada, kuid reeglid on neil küllaltki paidgas.

    Kui oluline on sulle üldse end määratleda? Kas pead end Eesti filmitegijaks või Saksa filmitegijaks või on sel üldse mingit tähtsust?

    Mulle pole oluline see, kust riigist ma pärit olen, vaid see, millises riigis ma tegutsen, sest see on keskkond, mis mind ümbritseb ja mõjutab. „Kõrgushüppaja Thomas“ on minu meelest saksa film, minu ettekujutus sellest, milline on saksa film. Aga selles on palju ka Põhja-Euroopa mõjutusi ja võib olla, et olen ikkagi mõjutatud ka Läänemerest – see jahedus ja eraldatus käib võib-olla minuga kaasas.

    Nii et kui oleksid oma esimese täispika filmi teinud Tallinnas, oleks see olnud hoopis teistsugune?

    Jah, ilmselt oleks seal olnud vähem dialoogi ja arvatavasti poleks see olnud ka nii protestantlik.

    Aga Tallinnas oled ikkagi ka midagi teinud: su kodulehel lerimatehha.com võib näha väljavõtteid fotoraamatust „Kriisis vedelen“. Kas see on tehtud enne, kui läksid filmi õppima?

    Jah, ka selle fotoraamatu puhul öeldi mulle, et mõtlen filmitegija moodi, narratiivselt. Mind huvitas see väga ja võib öelda, et filmitegemine oli vältimatu. Filosoofiat õppides tundsin, et on vaja midagi praktilisemat väljendamaks maailma, kus me elame. Filosoofia seda ei pakkunud. See sobis küll selleks, et mõelda ja rääkida elust, kuid sellest ei piisanud. Tundsin vajadust rääkida visuaalselt elust ja inimese kogemusest.

    „Kõrgushüppaja Thomas“ on niisiis ka Kölni filmikooli lõputöö?

    Jah, tegemist pole otseselt filmikooliga, see on visuaalsete kunstide kool, Kunsthochschule für Medien Köln. Seega oli ka kogu tootmistsükkel keerukas, sest töötasin kunstnikele ette nähtud eelarve piires ja raha kokkusaamine filmitegemise jooksul oli üpris kaootiline.

    Kas meeskonna said koolist või tuli ka väljastpoolt otsida?

    Operaatori (Jozephina Gocman) leidsin Clermont-Ferrandi lühifilmifestivalilt, kus meie mõlema filmid olid võistluskavas. Kui olin tema filmi näinud, sain aru, et tahan temaga koostööd teha, ja tema nõustus, kuna minu projekt näis talle piisavalt hullumeelne. Ja see oli ka üks paremat sorti koostöö, mis mul olnud. Kogu operaatorigrupp oli Poolast ja rahvusvahelise filmi tegemine piiratud eelarvega oli ikka üsna keerukas. Kõik pidid tegema järeleandmisi – põrandal magamine, odavlennud. Odavam oli isegi tulla Varssavist Kölni kui Berliinist Kölni.

    Kui suur või väike see eelarve siis oli?

    Mul oli filmitegemiseks kasutada 20 000 eurot. Eesti tudengifilmide eelarvega võrreldes on see muidugi suurem, kuid mul õnnestus saada tasuta väga hea tehniline varustus ja kogu raha kulus kostüümidele, võttekohtadele jne.

    Su lühifilm „Sest on märtsi keskpaik“ on linastunud ka Tallinnas, PÖFFi lühifilmide festivalil 2018. aastal.

    (Naerab.) Ma olin selle juba unustanud, ma polnud seal kohal. See film sai niivõrd menukaks, et ma kaotasin järje, millistel festivalidel seda on näidatud. Jah muidugi, kui avastasin, et see film oli Tallinnas, oleksin ma tahtnud ka ise seal olla. „PÖFF Shorts“ on rahvusvaheliselt väga populaarne, see festival meeldib paljudele. Ja ka Tallinn meeldib paljudele.

    Sa pole siis Tallinnas kaua olnud?

    Viimati vist seitse aastat tagasi. Olin Tallinnas võttepaikade otsingul, ehkki ma päris täpselt ei teadnud, mida ma otsin. Mulle meeldib Lasnamäe.

    Kuidas siis „Tenet“3 meeldis?

    Oo jaa! Olin üllatunud, kuidas Nolanil õnnestus ära näha selle paiga absurdimaiguline potentsiaal. „Tenet“ mõjus mulle peaaegu videokunstina, sest lugu ise tekitab segadust, aga ma nautisin lihtsalt võttepaiku ja Eesti maastike kujutamist.

    Leri Matehha debüütfilm „Kõrgushüppaja Thomas“ linastus tuntud Rotterdami filmifestivali programmis „Särav tulevik“.

    Filmis „Sest on märtsi keskpaik“ oled keskendunud kehalisusele, kulturismile, „Kõrgushüppaja Thomas“ räägib samuti spordist ja kehast. Mis sind kehalisuse juures võlub?

    Kehalisus ja keha on olnud mu peamine lähenemistee elule, sest tegin 17. eluaastani profisporti. Pärast seda jätkasin tantsuga ja mõistsin, et kunstis on füüsilisus peaaegu hüljatud. Kui jätta kõrvale etendus- ja tantsukunst, siis on kehalisust filmikeelde pandud vähe. Seda on teinud näiteks Yorgos Lanthimos, Kreeka uue laine filmitegijad on üldiselt väga füüsilised, aga ma ei näe sellist lähenemist eriti palju. Just see, mida tähendab keha, kuidas sellele kaameraga läheneda ja millise efekti see tekitab, huvitab mind, aga ka keha ja arhitektuuri suhe. Näiteks „Märtsi keskpaigas“ oli küsimus ka oma keha ülesehitamises või arendamises, sest ei saa arendada keskkonda endast väljaspool. Seetõttu tuleb justkui kompensatsiooni või kontrollimehhanismina suunata see jõud sissepoole.

    Kas tunned, et võid selle teemaga veel edasi minna? „Thomases“ oli tunda, et pole lihtsalt tegemist väljamõeldud karakteri ja valdkonnaga.

    Sul on õigus. Ka endised sportlased on mulle pärast filmi öelnud, et mentaalselt on „Thomas“ väga täpne. Seda kritiseerivad pigem hobisportlased, kes leiavad, et päriselt nii pole ja tegelikult nii joogat ei tehta jne. Küsimus on ilmselt selles, et kui oled midagi teinud professionaalsel tasemel, on su lähenemine ja vaatepunkt teine, rohkem psühholoogiline kui vormi puutuv. Mu järgmine projekt käsitlebki avangardistlikku liikumist XX sajandi esimese poole Saksamaal ja saksa keelt kõnelevais riikides, kus püüti keha emantsipeerida varajasest industrialiseerimisest. Seda liikumist tunti lebensreform’i ehk elureformi nime all ja see koondas enda alla kogu orgaanilise liikumise, ka jooga. Sealt on pärit ka Maria Montessori pedagoogika. Inimesed tahtsid põgeneda industrialiseerimise eest ja asetada keha eksistentsi keskmesse.

    Kas see hõlmas ka übermensch’i loomise ideed?

    See ideoloogia oli üks tulemustest jah. Liikumise algus oli üsna kena ja inimlik ning sellega on võimalik suhestuda, see oli ka omamoodi übermensch’i antitees. Sinna alla võib tuua ka osaliselt kulturismi kui soovi olla terve ja omada kontrolli oma keha üle, kuid mingis punktis hüpertrofeerub see millekski muuks.

    Seda oli tunda ka „Thomase“ karakterites: nad on justkui veretud ja elutud, nukulikud, mitte enam inimesed. Kõik, mis neile alles on jäänud, on nende keha ja füüsilisus, kuid nad ei oska sellega midagi peale hakata.

    Jah, see on ka alltekst, mida ma soovisin edasi anda.

    Just see, et nad on takerdunud oma harjumustesse ja nende füüsilisus on sedavõrd jõuliselt kohal, et on tõrjunud kõik muu eemale. Eriti tuleb see välja just Thomases ja ka teistes poistes, ehkki nad tunnevad end Thomasest kindlamalt.

    On nad päris sportlased?

    Nad on spordikoolist.

    Küsin sellepärast, et filmis nad suurt ei sportinud. Rohkem seisid, näitasid ennast, vaatasid teisi.

    (Naerab.) Tahtsingi teha spordifilmi, kus ma sporti ei näita.

    Eksperimentaalne spordifilm niisiis …

    Jah, nad on sportlased, kuid ma ei lubanud neil sportida, selle asemel oligi kõik see pinnapealne tegevus, nagu jooga ja joomine.

    Jooga on täiuslik. Filmis on ka palju vihjeid intsestile ja homoseksuaalsusele, kuid sa pole neid edasi arendanud. Miks?

    Jah, hea küsimus. Mulle tundub, et filmikunstis rõhutakse tihti liialt seksuaalsusele. Kui tegelastel on romantiline suhe või kui kedagi kuritarvitatakse, siis saab sellest peamine tegevusliin. Mina sellest ei lähtu. Pigem nii, et kui midagi juhtubki, pole see nende elus peamine. Mõtlesin kaua ka loo üle, sest ka mu õpetajad koolis ütlesid, et peaks paremini välja arendama Thomase ja Romani suhte või selgitama nende seisukohti ja motiive. Pärast kõiki neid jutuajamisi olin veendunud, et just seda ma teha ei taha.

    Kas Thomas siis lõpuks vabaneb? On ta ju distsipliini ja oma keha vang ning selle kaudu ka oma ema ambitsioonide ja võib-olla ka oma mineviku vang?

    Jah, emantsipatsioon on väga pikk protsess ja filmis on ka murdepunkt Thomase jaoks. Mulle oli oluline näidata seda protsessi nii pikalt kui võimalik. Vastuse Thomase vabanemise kohta peab aga iga vaataja enda jaoks ise leidma. See vabanemine on peenem kui mõni suudlus või puudutus.

    Filmis ei ole kujutatud ka füüsilisi äärmusi, nagu füüsiline vägivald või seks. Kas seda on tänapäeva filmikunstis liiga palju?

    Minule kindlasti, olen oma suhtumiselt väga leebe. Äärmuslikku kujutamisviisi, mille eesmärk on silmapilk mõjuda, on äärmiselt palju. Eelistan pigem tasakaalustatumat lähenemist. Ma ei pea silmas psühholoogiliselt negatiivset mõjutamist, pigem tunnet, et oled pidevalt läbi tõmmatud. Kogu see veri, seks ja organid … Seega, jah: mulle on oluline kallutada keset teises suunas, mis on niisiis veidi leebem loojutustamise viis.

    Kas su järgmine filmiprojekt hõlmab mingil viisil ka Tallinna, tuled ehk siia seda esitlema?

    Seda veel ei tea, selle valmimine võtab veel aega. Olen alles algusjärgus ja seekord kavatsen töötada juba päris produktsioonifirmaga ning sellest tuleb rahvusvaheline projekt, nii et vähemalt kolm-neli aastat läheb veel aega. Aga sinna vahele olen plaaninud veel ühe dokfilmiprojekti Iisraelis. Sellega peaksin valmis saama umbes aasta pärast ja siis tahaksin seda Tallinnas näidata küll, osaliselt ka sellepärast, et see projekt puudutab nõukogude aja järgseid migrante Iisraelis. Nii et, palun väga, Lasnamäe! Võib ka öelda, et võid kolida ükskõik kuhu, aga elad ikka Lasnamäel.

    1 „Thomas der Hochspringer“, Leri Matehha, 2020.

    2 „Weil es Mitte März ist“, Leri Matehha, 2017.

    3 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.

  • Üks tulevik, võimalikud stsenaariumid

    KADRI ASMER

    Mirjam Hinni ja Alar Tuule ühisnäitus „Tuhandesilmne saar“ Tartu Kunstimaja suures saalis kuni 20. VI.

    Kui Tartu noorema põlvkonna ühed tuntumad ja isikupärasemad abstraktsionistid saavad ühes ruumis kokku, siis on ootused näitusele juba enne kunstimajja astumist kõrgele seatud. Etteruttavalt olgu märgitud, et näitus pakkus elamuse ja ka kinnituse, et Alar Tuulel (1982) ja Mirjam Hinnil (1990) on siinsele kunstimaastikule palju pakkuda. Mõlemad maalijad on Tartu kõrgema kunstikooli ja Tartu ülikooli maalikunsti taustaga,1 kuid seejuures kujundanud oma maalikäekirja ja käsitlusviisi. Olen põgusalt vaadelnud Alar Tuule loomingu seoseid abstraktsionismi võidukäiguga lokaalselt ja ka piiriüleselt, kuid seda kunstiajaloolise tagasivaatega.2 Kognitiivsed seoserägastikud tõusevad esile ka käesoleval näitusel, kusjuures ühe erandiga – mõtetesse ei tulnud enam möödunu, vaid veel olemata ja tulemata ajad, milleni on minna mitme põlvkonna jagu või isegi sajandeid.

    Sünergia ja assotsiatiivsus

    Näituse kaastekstist saab lugeda, et „Tuhandesilmne saar“ tähistab abstraktset saart – paika, kus „kahe kunstniku omavaheline dialoog loob uuemat ja täiuslikumat utoopiat“.3 Sel korral jätsin teadlikult teksti lugemise hilisemaks ning lähtusin esmavaatlusel omaenda muljetest. Esile tõusid märksõnad „düstoopia“, „kaduv maailm“, „masin vs. inimene“, „tehislik vs. looduslik“ jne. Minu vaade ei ole ilmselt kunstnike oma, kuid kas ei ole see õnnestunud näituse tunnuseks? Näitus, mis annab ruumi tõlgendusteks ega juhata vaatajat ainult ühele võimalikule rajale.

    Minu arvates ei ole Alar Tuule ja Mirjam Hinni loomingulistes taotlustes primaarne sotsiaalkriitilisus, vaid esikohal on visuaalselt mõjuv ja maalitehniliselt ambitsioonikas kompositsioon. Hinni loominguga võrreldes on Tuul oma teemakäsitlustes konkreetsem ja otsekohesem, seda iseloomustavad enamasti ka ühesõnalised pealkirjad („Progress“, „Outdated“, „Chekmate“, „Sõit“). Kui otsida lähtepunkte kunstivooludest, siis võiks tema loomingut seostada abstraktse ekspressionismiga, kus puhtkunstilised taotlused on võrdväärsed loomise kui tegevuse ja žestiga. Tuule maalivõttestik liigub aga tüüpilisest action painting’ust kaugemale, sellele lisanduvad äratuntavad elemendid ja objektid nüüdismaailmast (infotehnoloogia, masinad, numbrite ja tähtede kombinatsioonid jms). Need aga osutavad sõrmega nii vaataja kui ka ühiskonna poole, esitades ebamugavaid küsimusi meie tarbimisharjumuste ja eluviisi kohta. Kunstnik tuletab meelde, et igaüks meist kuulub massisüsteemi, kus kõik on ekraanide, programmide ja juhtmete kaudu omavahel ühendatud. Selles maailmas ei olegi me enam nii erilised, kui tahaksime endast mõelda, aga ka mitte anonüümsed või vabad.

    Mirjam Hinn tegeleb seevastu abstraktsionismi puhtama vormiga, rõhudes minimalismile ja tühjuse esteetikale. Kompositsioonid koosnevad väljarebitud fragmentidest, kus on segunenud looduslik ja kunstlik. Kui Tuul on viimased aastad teadlikult tegelenud kindlate teemaarendustega, siis Mirjam Hinni loomingu mõtestamiseks annab näitus uusi võimalusi ja lisab sügavust. Esmajoones muljetel ja emotsioonidel põhinevad tööd omandavad uusi keerukamaid tähendusvälju. Veel enamgi, Tuule ja Hinni loomingu sünergia koostöös ruumilahendusega annab ekspositsioonile tervikuna sotsiaalkriitilise vaatepunkti. Mirjam Hinni maalid tekitavad ootamatuid assotsiatsioone nn tühjadest aladest – tulevikumaastikust, kust on kadunud kõik looduslik ja ka inimasustus. Järele on jäänud vaid jäljed, killud, kunagiste metsatukkade ja inimtegevuse jäänukid. Kunstnikule on omane tehislike toonide (erkroosa, neoonroheline) kasutamine kõrvuti maalähedasemate värvidega (samblaroheline), mis hakkavad eespool välja toodud seoseid toetama. Erinevalt Tuulest on Hinn teoste pealkirjastamisel distantseeritum ja filosoofilisem („Aeg ja ruum“, „Anonüümne mateeria“, „Ma olen kõikjal ja ei kuskil“), lisades sellega vaatlemisele meditatiivsust.

    Alar Tuule maalid „Focus“ ja „Gigantic“ (mõlemad 2021). Alar Tuul on teemakäsitlustes konkreetsem ja otsekohesem, seda iseloomustavad enamasti ka ühesõnalised pealkirjad.
    Mirjam Hinni maalid „Aeg ja ruum“ ja „Anonüümne mateeria IV“. Mirjam Hinn on teoste pealkirjastamisel distantseeritum ja filosoofilisem kui Alar Tuul.

    Maalipinnast kaugemale

    „Tuhandesilmne saar“ pakub näitusesaali ukselävelt algavat kogemust. Tumerohelised seinad, kinnikaetud aknad, hämaruses vilkuvad ultraviolettlambid, psühhedeelne heli4 mängivad meeltega ja kaotavad ajataju. Valgustuse kõikumine, selle kadumine ja naasmine hakkab manipuleerima suuremõõtmeliste maalipindadega. Tehisliku valguse käes tõusevad valgusemuundumiste tõttu esile teatud fragmendid või ka kaovad (esmajoones toimib see efekt Mirjam Hinni maalide ees). See lõhub harjumuspärast kunstivaatlust ja nõuab terviku nägemiseks kannatlikkust (või vähemalt kaht minutit kuni valgus jälle ümber lülitub).

    Tunnistan, et ka ruumikujunduse mõju ei haakunud minu meelest näituse kaastekstiga, kus kunstnikud on osutanud rohelise värvi kasutamisele kui „esteetilise roheala“ loomisele. Vastupidi, see viis mõtted rohealadest kaugele ning lõi hoopis seoseid maa-aluste või päevavalgusest ära lõigatud ruumidega, nt dekadentliku under­ground-ööeluga. Kunstnike otsus astuda maalipinnast kaugemale ning luua ruumi-, heli- ja valguslahendustega lisadimensioon, teeb Tuule ja Hinni ühisprojektist kontseptuaalselt põneva tervikteose, mis on ühtaegu rõhuv ja põnev, häiriv ja köitev. Kas kõik see ei seostu mitte teadmatusega tuleviku­stsenaariumidest? Teadmatus, mis võib endas kanda nii hirmutunnet kui ka ootusärevust.

    Tuhandesilmne saar, millest kunstnikud kõnelevad, võiks olla üks tuleviku­stsenaarium, mis saab alguse meie praegustest otsustest ja valikutest. Alar Tuul ja Mirjam Hinn ei taha lugeda moraali, nende taotlus on pakkuda elamust ja emotsioone. Tulles tagasi kunstnike nimetatud utoopia mõiste juurde, tasubki meelde tuletada, et sellega tähistatakse ideaalset paika, mida olemas ei ole. Kui Thomas More avaldas 1516. aastal teose „Utoopia“, siis sisaldas see suuresti euroopaliku ühiskonnakorralduse ja poliitiliste süsteemide kriitikat. Düstoopia tõukub aga arusaamisest, et ideaalset aega ja ruumi ei eksisteeri. Ühiskond koosneb puudustest, selle toimimismehhanismid on rohkem või vähem häiritud ning absoluutne võrdsus ja vabadus on saavutamatud eesmärgid. Siinkohal tasub meelde tuletada, et just düstoopilise (ja mitte utoopilise) korra käsitlused on olnud viimasel sajal aastal kirjandusele algmaterjaliks, nt Fritz Langi film „Metropolis“ (1927) või kirjandusklassikast Georges Orwelli „1984“ (1948), Margaret Atwoodi „Teenijanna lugu“ (1985), Michel Houellebecqi „Alistumine“ (2015) jne. Ilmselgelt on nende otsesemaks või kaugemaks allikaks pettumuste jada, mille XX sajand lääne kultuuriruumi endaga kaasa tõi. Hävituslikest masinatest jõuti läänes küll kodanliku heaoluühiskonnani, mis omakorda viis rahvusvaheliste suurkorporatsioonide juhtimisel sõltuvusliku masstarbimiseni. Efemeerne eufooria asendus kiiresti püsiva pettumuse ja rahulolematusega. Ühendkuningriigi arhitekt, kriitik ja ajaloolane Kenneth Frampton on märkinud, et moderniseerumine kui vabaduse ideaal purunes eelkõige kahel põhjusel: moderniseerumise trajektooril liikudes viisid valitsenud meediatööstus ja massikultuur inimkonna tuumasõja piirimaile.5 Moodne heaoluühiskond ei tähista enam vabadust, selle esialgne utoopiline lubadus on murtud ning ringiga on tagasi jõutud inimkonna loomuseni masinate abil alal hoida agressiivsus ja tagada kontroll. Näib, et utoopia kannab endas salamisi düstoopiat. See on mõte, millega näitusesaalist välja astusin. See on aga kõigest üks võimalik stsenaarium.

    1 Alar Tuul oli 2019. aastal magistritööga „0 – viga“ viimane Tartu ülikooli maalikunsti eriala lõpetaja enne selle sulgemist.

    2 Kadri Asmer, Kohtumispaigad Alar Tuule loomingus = Convergencies in Alar Tuul’s Oeuvre. – Alar Tuul, Art & Tonic, 2020, lk 5–10.

    3 Mirjam Hinni ja Alar Tuule näitus „Tuhandesilmne saar“ / suur saal / 29. V – 20. VI 2021, http://kunstimaja.ee/2021/05/hinntuul-tuhandesilmne-saar

    4 Heliteose on loonud Jeremy Macachor koostöös kunstnikega.

    5 Kenneth Frampton, Towards a Critical Regionalism: Six Points for an Architecture of Resistance – Rmt: The Anti-Aesthetic Essays on Postmodern Culture. Toimetanud Hal Foster. Washington: Bay Press, 1983, lk 19–20.

  • Pealelend – Heldi Ruiso, kogukonnaühenduse Loov Viljandi eestvedaja

    MERLE KARRO-KALBERG

    Mis on Loov Viljandi? Mis sel suvel teie eestvedamisel Viljandis ette võetakse?

    Loov Viljandi on vähem kui aasta vana kogukonnaalgatus, kuhu kuuluvad linlased, kel on soov arutada Viljandi kui elukeskkonna üle, mõtiskleda, kuidas väärtustada linna ainulaadsust ning luua elamiseks ja töötamiseks parim paik.

    Värskelt avatud Facebooki lehel kutsume viljandlasi ja väikelinna fänne kaasa lööma. Jagame ja kogume ideid, kuidas teha Viljandist parim paik. Loova Viljandi seltskonnas on mitmeid linlasi, kes on õppinud või töötanud küll mujal, kuid on väga teadlikult otsustanud kodulinnaks valida just Viljandi, tulnud siia tagasi. Selle otsuse taga on paljuski linnaruum.

    Viimasel ajal on linlastel siiski tunne, et Viljandi väärtusi ja võlusid lõhutakse lohakalt kinniste kabineti­uste taga, aina enam otsustatakse linna tuleviku üle ilma visioonita. Seega soovime seista selle eest, et Viljandi võimalused ja selle aura kaduma ei läheks. Nagu teisedki platvormid – mitte_tallinn, Elav Tänav – tahame otsustajatele anda mitmekesisema ülevaate ideedest, kuidas luua inimkesksem ja toimivam avalik ruum.

    Meie programm pakub viljandlastele ja väikelinna fännidele kevadest sügiseni peaaegu igal kuul midagi. Sellist järjepidevat ning mitmekülgset linnaruumile pühendatud kultuuri- ja haridusprogrammi pole seni olnud. Meie soov on algatada arutelusid, lasta loovusel lennata ning näidata Viljandi unikaalsust. Tutvustame parimaid linnaplaneerimise näiteid üle ilma ning korraldame kohtumisi inspireerivate asjatundjatega.

    Kevadet ja suve sisustavad kursused, filmiprogramm, hüpiknäitus ning linnaruumituurid. Sügisel korraldame koostöös arhitektuurikeskusega linnafoorumi, kus vaatame Viljandi järve äärse ala tulevikku. Seoses spaa rajamise plaaniga ootavad seda piirkonda ees suured muutused. Aeg-ajalt tundub, et aktiivses kasutuses järve äärde jääb senisteks tegevusteks palju vähem ruumi. See veel säilinud loodusoaas keset kesklinna koos hunnitute vaadete ning loodusmängudega muutub aga aina olulisemaks. See on paljude viljandlaste meelispaik puhkamiseks, liikumiseks ning külalistega väisamiseks. Arhitektuurikeskuse ja Loova Viljandi ühisel linnafoorumil küsime, kuidas kujundada sellist unikaalset kesklinna osa tundlikult ja eeskujulikult, nii et selleks saaks linna uus tõmbenumber.

    Kevadet alustas Loov Viljandi koos Viljandi kunstikooliga linnaruumi kursusega 10–16aastastele lastele ja noortele. Linnaruumi tundides võtsid noored ette äsja valminud Vabaduse platsi ning lasksid loovusel lennata. Omamoodi ajurünnakuks kujunenud ettevõtmise tööd ei puuduta mitte ainult noori, vaid mitmeid põlvkondi, see on kopsakas ideepagas, millega elavdada tervet linna. Tulemustega saab tutvuda hüpiknäitusel „Minu Vabaduse väljak“ 28. juunini. Loov Viljandi seisab ka omal käel ja võimaluste piires hea selle nimel, et kas või üks esitatud idee saaks teostatud.

    Kinode taasavamisega käivitus filmiprogramm, mis on pühendatud loovusele ja linnaruumile ning linnaruumi muutmise püüdlustele.

    Juunikuus jätkuvad ka eelmisel aastal alanud linnatuurid, mis viivad kohalike ja linnaruumi aktivistide juhtimisel nii Viljandi ääremaale kui ka looduslikku linnaapteeki. Tuurid on üles ehitatud järgmiste teemade ümber: Viljandi perifeeria, linnaruumi-fopaad, linnaapteek ja elurikkus. Jõulude eel minnakse tulede mängu vaatama paneelmajade piirkonda Männimäele.

     

  • Muusikalistel äärealadel Sten Lassmanniga

    ANDRE HINN

    Sten Lassmanni klaveriõhtu „Non plus ultra“ 13. VI Estonia kontserdisaalis. Kavas Johann Sebastian Bachi, Johannes Brahmsi ja Ludwig van Beethoveni muusika.

    Estonia kontserdisaalis andis ambitsioonika sooloõhtu pianist ja festivali „Klaver“ kunstiline juht Sten Lassmann. See kontsert oli üks esimesi pääsukesi, kes pääses pärast pärjakujulise (corona – lad kroon või pärg) musta pilve eemale puhumist või hajumist (kuidas keegi võtab) taas lendlema. Piletimüügi administraatori andmetel oli saalis kuulajaid täpselt 100 – omamoodi sümboolselt ilus arv –, kellest kõigist õhkus entusiasmi ja kes janunesid elava ettekande elamuse järele. Kahjuks polnud küll kohal kuigi suurt hulka väga rohkearvulisest eesti pianistide ja klaveriõpetajate või -õppurite kogukonnast.

    Kontserdi pealkiri „Non plus ultra“ oli igati põhjendatud, kuivõrd mõlemad mastaapsel helisündmusel kõlanud variatsioonitsüklid – Johannes Brahmsi „Variatsioonid Paganini teemale“ op. 35 ja Ludwig van Beethoveni „33 variatsiooni Diabelli valsile“ op. 120 – kompavad inimvõimete piire. Kontserdi avalöögina kõlanud Johann Sebastian Bachi „Kromaatiline fantaasia ja fuuga“ d-moll BWV 903 võimaldab pianistil näidata eeskätt oma loomingulisust, fantaasiarikkust ja improviseerimisoskust.

    Saksa kolme suurt B-d (ehk Bachi, Beethovenit ja Brahmsi) nimetas Sten Lassmann 11. juuni Klassikaraadio „Delta“ saates oma ajastute kõige suuremateks meistriteks. Kui barokiajastu ja klassikalise ajastu suurimad heliloojad on ehk tõesti objektiivselt Bach ja Beethoven – Bach kui kogu eelneva lõpp ja kogu järgneva algus ning Beethoven oma hilisloominguga kui muusikaajaloo kahtlemata kõige suurem filosoof (aga ka selles mõttes, et Beethoveni kõrgustesse kasvamine käis läbi tohutu isikliku loomingulise ponnistuse, Mozart oli aga siiski „avatud kanaliga“ meedium, kes tundus üles kirjutavat seda, mida talle kusagilt kõrgemalt anti) –, siis romantismiajastu on oma olemuselt palju subjektiivsem ja siin heliloojate tippude tippu välja tuua osutuks ehk liiga libedale jääle minemiseks. Minu arvates on romantismiajastu kõige suurem geenius Schubert, aga võimalik, et Brahms on Schuberti järel kohe teisel kohal.

    Sten Lassmann andis kontserdi Bachi, Beethoveni ja Brahmsi muusikast. Saksa kolme suurt B-d on ta 11. juuni Klassikaraadio „Delta“ saates nimetanud oma ajastute kõige suuremateks meistriteks.

    Bachi kromaatiline fantaasia ja fuuga BWV 903 on klaverimuusikas kuulsaks saanud eelkõige tänu esimesele osale – fantaasiale, mis on barokiajastul n-ö kirja pandud improvisatsioonilise muusika vahest tuntuim näide. Selles fantaasias on nimelt lõigud, mis on noteeritud ainult akordidena ja klahvpillimängija ülesanne on improviseerida need arpedžo­deks ja passaažideks, kus pianist saabki oma fantaasial etteantud raamides vabalt lennata lasta ja oma loomingulisi võimeid demonstreerida. Sellega sai Sten minu arvates hakkama igati suurepäraselt ja traditsioonikohaselt, lastes passaažidel voolata eelneva ja järgnevaga väga sobituvas stiilis ja kompositsioonilises keerukusastmes. Kes teost väga hästi ei tunne, ei suutnudki ehk eristada, kust algab ja kus lõpeb Steni kujundatud improvisatsiooniline lõik. Üldiselt oli esitus eeskujulikul tehnilisel tasemel, muusikaliselt aga minu maitsele liiga lisztilikult romantiline, rohke pedaali ja laia pintslitõmbega. Samal ajal on selle teose puhul kindlasti ka oht sattuda teise äärmusse, takerduda liigselt detailidesse. Eri lähenemisviisid on selle teose puhul kindlasti väga teretulnud. Ka kõlatugevuses oleksin oodanud suuremat vaheldusrikkust ning fuugas paaris kohas temaatilise materjali selgemat valgusvihku tõstmist. Oktaavide lisamine bassiteemale fuuga lõpuosas andis kindlasti juurde oreli­likkust, kuid on vaieldav, kas see oli ilm­tingimata vajalik. Üldiselt sai aga esitusest väga meeldiva eepilise elamuse.

    Brahmsi „Paganini variatsioonid“ op. 35 kujutavad endast kahte vihikut variatsioone Paganini kõige kuulsamale kapriisile (sooloviiulile, nr 24 a-moll op. 1), kummaski on 14 variatsiooni. Teosel on ka alapealkiri „Studien für Pianoforte“ ehk „Etüüdid klaverile“. Nagu see viitab, on tolle virtuoosse helikunstivilja põhifookus klaverimängutehnikal kui sellisel, teos kuulub selles vallas kindlasti klaveriliteratuuri kõige alatumalt raskemate hulka. Evelin Kõrvits on kontserdibukletis tsiteerinud kriitik James Hunekeri, kelle sõnul „nõuab nende (variatsioonide) mängimine terasest sõrmi, põlevast laavast südant ja lõvi julgust“. Sten Lassmann esitas teose suure ja kadestamisväärse tehnilise üleolekuga, muusikaliselt olid aga kõige mõjuvamad aeglasemad, mediteerivamad variatsioonid – tehnilistes jäi minu mulje järgi prevaleerima siiski tehnika.

    Kontserdi teises pooles kõlanud Beethoveni „33 variatsiooni Diabelli valsile“ op. 120 on Johann Sebastian Bachi „Gold­bergi variatsioonide“ kõrval üks kahest kõige sisukamast, väärtuslikumast ja ka kõige pikemast variatsioonitsüklist, mis eales on klaverile kirjutatud. Huvitav on selle teose puhul asjaolu, et Beethoven on saksakeelses originaalpealkirjas kasutanud hoopis väljendit „33 Veränderungen“, mitte terminit „Variationen“, osutades, et tegemist ei ole tavapäraste variatsioonidega, kus varieeritakse teemat või temaatilist materjali kogu tema pikkuses või vähemasti suuremates lõikudes. Sellest ideest lähtuvalt on eesti pianist, Kölni muusikaülikooli professor Arbo Valdma teinud huvitava tähelepaneku: selle Beethoveni teose puhul oleks täpsem ja tabavam kasutada pealkirjas sõna „variatsioonid“ asemel Beethoveni-lähedasemat vastet „ümbermuudatus“ – just nii oleks kõige täpsem edasi anda saksakeelses originaalpealkirjas esinevat sõna Ver­änderungen. Selgitan, mille poolest toob see teine sõnavarjund heliteose olemusse rohkem selgust. Nimelt on tervikliku temaatilise materjali varieerimise asemel luubi alla võetud hoopiski Diabelli valsi üksikud miniatuursed koostisosad, ehitusklotsid. Kõik lammutatakse algosadeks ja alles siis hakkab Beet­hoveni geenius nendest algkomponentidest – tihti konkreetses ümbermuudatuses vaid üksikule algelemendile keskendudes – helidest üles ehitama täiesti uut kvaliteeti, pannes need väljendama kõige sügavamaid filosoofilisi mõtteid. Banaalsest ja täiesti lihtsakoelisest külaõhustikust on üles ehitatud, lausa monument Euroopa muusikakultuurile. Sellisena on Beethoveni „33 ümbermuudatust Diabelli valsile“ teos, mis jääb selle esitajat saatma kogu eluks – pianist pöördub selle juurde ikka ja jälle tagasi ning avastab sellest taas uusi nüansse ja aardeid.

    Kuivõrd olen „Diabelli ümbermuudatusi“ ka ise hiljuti Vanemuise kontserdimaja laval esitanud, mõistan Steni läbikäidud teed hästi. Üldiselt on „Diabelli ümbermuudatused“ klaveriliteratuuri kõikidest teostest kõige ülimuslikum selles mõttes, et võimaldab pianisti isiku­päral avalduda kõige eristuvamalt – vahest mitte üheski teises teoses ei ole interpretatsioonil nii kandev roll kui selles. Kui võrdlen enda ja Steni esitusi, siis saan rõõmuga tõdeda, et need ongi väga-väga erinevad ning seega oli mul auväärt kolleegi väga huvitav kuulata. Mil iganes seda Beethoveni tähtteost ka kusagil kontserdil ette ei peaks kantama (harva, aga siiski!), soovitan publikul alati kuulama minna. Miks mitte erinevate pianistide käsitlusviisi hiljem analüüsida või omavahel võrrelda, et saada ka kuulajana aimu interpretatsioonikunsti tohututest võimalustest ja rikkustest.

    Pärast mammutvariatsioone, kui ehk osa kuulajate tähelepanu oli teise kavapoole lõpuks keskendumises jõudnud juba non plus ultra tasemele, oodanuks lisapalaks – kui üldse pärast säärast teost veel midagi mängida – küll mõnd Beethoveni lühivormi. Kuid esmalt kõlas väga suure sisemise energia ja nauditavate detailidega esitatud Beethoveni „32 variatsiooni“ c-moll WoO 80 ja päris lõpuks veel Chopini bravuurne etüüd C-duur op. 10 nr 1.

    Igal juhul jääb loota, et inimeste avanemine ka klassikaliseks süvamuusikaks siiski jätkub ja mõne aja pärast saame jälle näha saalide suuremat täituvust.

  • Ede Peebo 30. V 1934 – 8. VI 2021

    Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, raamatukunstnik Ede Peebo.

    Ede Peebo sündis Tartus 30. V 1934. aastal. Õppis Tartu II keskkoolis, mille lõpetas kiitusega 1953. aastal. Joonistada meeldis Peebole juba varajasest lapseeast saadik ja ta tundis suurt lähedust ka loodusega. Edasiõppimise esimeseks valikuks kujunes bioloogia Tartu ülikoolis, kuid see ei kaalunud üles kunstihuvi, pärast esimest semestrit katkestas ta ülikooliõpingud ning astus 1964. aastal Tartu kunstikooli.

    See jäi lühikeseks vahepeatuseks, sest juba sama aasta suvel võeti ta vastu Eesti riiklikku kunstinstituuti graafika erialale, mille ta edukalt lõpetas 1960. aastal. Ede Peebo diplomitööks oli linoollõikes raamat „Vanapagana sepapada“, mis põhines Matthias Johan Eiseni kirja pandud eesti rahva ennemuistsel jutul. Kõrghariduse omandamise järel töötas Ede Peebo mõnda aega paberivabrikus ja hiljem ajakirja Kultuur ja Elu ning ajalehe Säde toimetuses. 1973. aastast jäi Ede Peebo vabakutseliseks ja pühendus täiel määral loometööle.

    Ede Peebo on olnud kunstnike liidu liige 1964. aastast, kujundusgraafikute liitu kuulus ta selle asutamise algusaastast – 1993. aastast.

    Ede Peebo on illustreerinud märkimisväärse hulga muinasjutu-, laste- ja noorsooraamatuid nii kodumaistelt kui ka välisautoritelt. Nende hulgas Rudyard Kiplingi „Elevandilaps“, muinasjuturaamatud „Altai muinasjutte“ ja „Tadžiki muinasjutte“ sarjast „Saja rahva lood“, Aafrika muinasjutt „Kuidas loomad endale sabad said“, Erika Esopi „Naerulind“, vendade Grimmide „Hunt ja seitse kitsetalle“, Leida Tigase „Vanaema maja“, Kalju Kanguri „Tiritamme tõrud“ ja palju muud. Lisaks raamatutele võttis Ede Peebo pidevalt osa kujundusgraafikute liidu ja lastekirjanduse keskuse korraldatud illustratsiooninäitustest, sh Tallinna illustratsioonitriennaalidest, esinedes just selleks puhuks tehtud suuremõõtmeliste töödega, mida on eksponeeritud näitustel Eestis ja ka paljudes välisriikides. Tema viimaseks tööks jäi osalemine libahunditeemalisel näitusel „Jookseb koos huntidega“ 2018. aastal.

    Ede Peebo oli soe inimene, ka tema tööd olid südamlikud ja omanäolised. Suure põhjalikkusega, tehtut üha korrigeerides, valmisid teosed küllaltki aeglaselt. Ede Peebo oli andekas joonistaja, eriti meeldis talle kujutada loomi ja loodust. Oma tööd võttis ta väga tõsiselt nagu ka kõike muud ettevõetut, huvisid jätkus muukski. Õpingute ajal kunstiinstituudis sai hobiks ratsutamine, teda köitsid malemäng ja muusika. Organist Hugo Lepnurme juures lõpetas ta orelimängukursused koraalimängu alal. Ta oli siis seotud Eesti evangeelse luterliku kirikuga, kuid hilisemas eas liitus katoliku kirikuga ja jäi sellega seotuks viimase hetkeni. Veel hilises eas oli tal südikust õppida hispaania keelt.

    Ede Peebo oli meeldiv suhtleja, olemuselt tagasihoidlik, heatahtlik, lahke ja südamlik, alati leebelt naeratav. Temas polnud silmakirjalikkust ega soovi silma paista, aga ta järgis oma veendumusi ja oli põhimõttekindel. Enesest ei rääkinud ta palju ja oli üsna kinnise loomuga. Küllaga oli tal aga empaatiavõimet teiste suhtes. Ta tegutses aastaid usaldustelefoni liinil, kuulates ära võõraste mured, neile vajaduse korral nõu ja tuge pakkudes. Ede Peebo oli inimene, keda võis jäägitult usaldada. Lõuna-Eesti, sealsed metsad ja loodus olid ta meelispaigad, kuhu ta suviti pages. Veel meelsamini oleks ta olnud Aafrika kuuma päikese all, nagu ta ükskord naljatades on öelnud.

    Mälestame Ede Peebot, head kolleegi ja teekaaslast ja jagame lähedaste leina. Tema looming jääb edasi kestma meie raamatukunstis.

     

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Kujundusgraafikute Liit

    Kultuuriministeerium

Sirp